Nr 2, 2013

e e s t i

S õ j a n d u s a j a k i r i

Eesti mereline julgeolek on tervik Nr 2 (71) 2013

Au olla veteran – Rooma riigist tänapäevani

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja.

Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800

2 / 2013

1

Sisukord 2 Eesti uudised 4 Välisuudised 6 Kaitseväe reformi algatasid väeosade ohvitserid-allohvitserid Maaväe ülem kolonel Artur Tiganik vastab Sõduri küsimustele maaväes Eesti riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022 elluviimisel aset leidvate muudatuste kohta.

12 Tegevväelase palgakujunduse põhimõtetest

48

Kas me kaitseme end targalt?

Eesti alalises esinduses NATO juures teeniv major Andres Rekker kirjeldab Euroopa Liidu ja NATO riikide püüdeid kaitse-eelarvete vähendamise oludes leida uusi koostöövõimalusi kaitsevõime säilitamiseks.

Kapten Ants Torim Kaitseväe peastaabi personaliosakonnast selgitab uue kaitseväeteenistuse seaduse rakendamisel tegevväelastele kehtestatud palgasüsteemi koostamise põhimõtteid.

14 Au olla veteran – Rooma riigist tänapäevani Kaitseministeeriumi nõunik Lauri Vahtre kirjutab Eesti oma veteranide staatuse paremaks mõistmiseks veteranidest läbi ajaloo.

20 Kuidas minust sai veteran

korral koondanud oma katuse alla tegevväelastele – allohvitseridele ja ohvitseridele emakeelse sõjalise hariduse andmise.

Iraagi sõja veteran kolonel Aivar Jaeski räägib, kuidas temast sai pärast kuuekuulist teenistust Bagdadis veteran.

41 Eesti mereline julgeolek on tervik

23 Carolin Illenzeeri fondi lugu Carolin Illenzeeri fondi nõukogu esimees Lauri Kurvits tutvustab fondi tegevust langenud ja raskelt vigastatud Eesti sõdurite laste toetamisel.

25 Mereväekooli kümme aastat Merevägi on juba kümme aastat oma ohvitseridele ja allohvitseridele merevälist väljaõpet andnud.

27 Miinisõda meresõjas Vanemleitnant Risto Saimla annab ülevaate miinisõjast meredel. Selle tagajärgede likvideerimisest on saanud Eesti mereväe põhilisi nišivõimeid.

32 Õhuturbe ülesanded

35 Kaitseväe ühendatud õppeasutused: kaks algust – 29.08.1923 / 17.03.1998 Eesti sõjalise hariduse kool-kombinaat – kaitseväe ühendatud õppeasutused on kahel

45 Eesti kaitseväelased NATO sidepataljonis Meie kaitseväelased on olnud esindamas Eestit mitmetes NATO rahvusvahelistes üksustes.

46 On aeg taguda trumme Steadfast Jazzi toetuseks Balti riikide olusid hästi mõistev ajakirja Economist toimetaja Edward Lucas leiab, et NATO-l on põhjust rohkem rääkida oma uuest lähenemisest alliansi liikmete turvalisuse tagamisel, kui tänavu sügisel harjuta-

50 Harri Tiido: Kaitseväel on Eesti välispoliitikas oluline roll KVÜÕA-s 22. märtsil peetud konverentsil „Kümme aastat operatsioonist Iraagi Vabadus” kõneles Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures Harri Tiido Sõdurile, kuidas on eelmise kümnendis sõjasündmused seotud Eesti praeguse julgeolekuga.

54 Mali – demokraatia etalonist paariariigiks Kas islamistlikuks võimukaaperdamise katseks muutunud Mali kodusõja tagajärg võib olla uue Afganistani teke Aafrikas? Seda küsimust esitavad endale praegu paljud.

58 Merejõudude allohvitserid aastatel 1920–1939 Kahe maailmasõja vahelisel ajal kujunes allohvitserkonnast välja Eesti mereväe selgroog.

Väljaandja Kaitseväe peastaap Toimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar e-post: ivar.joesaar@mil.ee, tel 717 1259 Keeletoimetaja Kairi Vihman Kujundaja Meelis Piller Trükitud ASi Kroonpress trükikojas Esikaanefoto Kaitsevägi

Sõdur NR 2 (71) 2013

NATO õhuturbemissioon Balti riikide õhuruumis on aidanud külma sõja järgselt anda alliansi kollektiivkaitsele uue tähenduse.

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli põhikursuse ülem kaptenmajor Taavi Urb arutleb Eesti kui mereriigi merelise julgeoleku tagamise võimaluste üle.

takse läbi Eesti kaitsmine Poolast lähtuvate ühendoperatsioonide abil.

Eesti uudised

Kaitsevägi

2

Tänavuse Scoutsrännakuga mälestati langenud võitluskaaslasi

S

coutspataljoni taasloomise aasta-­ päeva puhul Pakri poolsaarel korraldatavast traditsioonilisest arvult kümnendast Scoutsrännakust võttis osa üle 1300 inimese. „Tänavuse Scoutsrännakuga mälestasime ka kõiki oma võitluskaaslasi, kes on jäänud lahinguväljale, ja mõtleme neile, kes jätnud sinna oma tervise.

Samuti pühendasime tänavuse rännaku sel nädalal reservi arvatud vanemseersant Vahur Lichtile, kes on esimene

piirvanusega reservi läinud „skaut”,” ütles Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Vahur Karus.

Pataljoni taasloomise 12. aastapäevale pühendatud sõjalis-sportliku rännaku võitis kaitseväelaste ning relva ja vormiga võistlejate arvestuses Steven Rehelem politsei- ja piirivalveametist ajaga 3.02, teiseks tuli ajaga 3.05 Toomas Loho kriminaalpolitseist ja kolmandaks ajaga 3.17 Jüri Linde Kaitseliidu Saare malevast.

Teises klassis võitis Silver Eensaar, teisele kohale tuli Armo Hiie ja kolmandale Erik Aibast. „Rajameistri sõnul oli tänavune rada vaat et parem kui ühelgi varasemal aastal. Ilm on hea olnud ning rada pole nii pehme ja porine,” ütles Scoutsrännaku peakorraldaja kapten Andres Blank. „Osalejaid on ka iga aastaga pisut enam ning tänavu oli neid alates 12-aastastest kuni keskealisteni. Samuti osales kuus Läti sõjakooli kadetti.”

Kaitsevägi võtab kasutusele uued kuivtoidupakid Kaitsevägi

K Sõdur NR 2 (71) 2013

aitseväe logistikakeskus valis riigihankega välja neli kodumaist ettevõtjat, kelle pakutavatest toodetest komplekteeriti logistikakeskuses uued kaitseväe kuivtoidupakid.

Logistikakeskus komplekteeris riigihanke võitnud Smarten Logistics AS-i, Kommivabrik OÜ ja Eugesta Eesti AS-i toodetest kaheksa ratsiooni 24 tunni, kaks ratsiooni suurendatud toiteväärtusega 24 tunni, neli ratsiooni ühe toidukorra ja neli ratsiooni kahe toidukorra kuivtoidupakki. Kuivtoidupakid pakendab Smarten Logistics AS. Toidupakkide toiteväärtus peab väli­ tingimustes olema 3200–4000 kilo­kalorit või raskendatud välioludes 5000 kilo­

kalorit. Samuti lähtus kaitsevägi arvestustest, et 24 tunni kuivtoidupakid peavad säilima vähemalt kolm aastat ning ühe ja kahe toidukorra pakid üheksa kuud. Ka võeti arvesse kaitseväelaste maitse-eelistusi, mis selgusid 2009. ja 2012. aastal logistikakeskuse poolt kaitse­väes läbiviidud küsitlustest ning seega on uute pakkide

sisu võrreldes praegu kasutusel olevatega tunduvalt mitmekesisem ning arvestab rohkem kaitseväelaste soovidega.

Samuti võtab kaitsevägi esmakordselt kasutusele katlatoidupakid, mis sisaldavad kümne kaitseväelase ühte toidukorda, kusjuures hommiku-, lõuna- ja õhtu­ sööke on igaüht kolm ratsiooni.

Seitse kuud säilivad katlatoidupakid on varustatud ka väliköögimeeskondadele mõeldud retseptidega. Katlatoidupakkide sisu komplekteerimisel kasutatakse samu toidu­ aineid, mida praegu pakuvad kaitseväge toiduainetega varustavad ettevõtjad.

Katlatoidupakke hakatakse väljastama kaitseväelastele õppusel Kevadtorm 2013.

Kaitsevägi ja Eesti kaitsetööstuse liit sõlmisid koostööleppe Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ja Eesti kaitsetööstuse liidu juhatuse esimees Taavi Veskimägi kirjutasid 3. aprillil alla koostöömemorandumile, mis on alus edasistele koostööprojektidele ning aitab tugevdada Eesti kaitsemajanduse arengut.

Memorandum toetub veebruaris kinnitatud kaitsetööstuspoliitika tegevussuundadele aastateks 2013–2022 ning sätestab Eesti kaitsevõime tugevdamiseks ja kaitsemajanduse arenguks ette võetavad koostöömeetmed.

MTÜ Eesti kaitsetööstuse liidu visioon on luua rahvusliku ja rahvusvahelise kapitali koostöö kaudu sünergia Eesti kaitsetööstuse arendamiseks ning kaitsevaldkonna toodangu ekspordiks.

Sõjaväelaste üleilmsetel talimängudel oli edukaim eestlane reamees Daisy Kudre

Kaitsevägi

Prantsusmaal Annecys korraldatud sõjaväelaste üleilmsetel talimängudel oli kõige edukam eestlane kaitseliitlane reamees Daisy Kudre, kes saavutas suusaorienteerumises neljanda koha.

Viimast aastat juunioride klassi kuuluv Kudre võistles 17 riigi suusaorienteerujaga lühirajal, teda jäi medalist lahutama vaid 26 sekundit. Võistlus peeti lagedal ja väga mägisel maastikul ligi 2000 m kõrgusel merepinnast. Tingimused muutis eriliseks paks udu, mis põhjustas paljudele võistlejatele tõsiseid orienteerumisprobleeme.

Tanel Padar toetas langenud kaitseväelaste lapsi

Sõjakooli 94. aastapäeva patrullvõistluse võitis EestiLäti-Rootsi segameeskond

R

eedel, 5. aprillil Tartus lõppenud kõrgema sõjakooli patrullvõistluse võitis Eesti, Läti ja Rootsi kadettide võistkond 19 trahvipunktiga koosseisus Sander Karask, Gert Lehiste ja Jüri Saar Eestist, Aigars Engelis Lätist ja Christoffer Östlund Rootsist.

Patrullvõistlus algas relvatestiga sõjakooli lasketiirus. Seejärel liikusid võistkonnad maastikule, kus neil tuli läbida enam kui 15-kilomeetrine võistlustrass ning lahendada viies kontrollpunktis meeskonnatööd, loovust ja teadmisi nõudvaid ülesandeid. Ülesanded olid läbida takistusriba, granaadiheited õppegranaadiga, mää-

rata kaugusi ja abivahenditeta distantsilt sõnumeid edastada. Viimases kontrollpunktis, Tartu Kunstimuuseumis, pidid tulevased ohvitserid demonstreerima teadmisi etiketist. „Võistlus oli mitmekesine, pannes proovile võistlejate ohvitserioskusi alates tuletellimisest kuni etiketini. Patrullvõistluse algus oli raja lumerohkuse tõttu kindlasti raskem kui varasematel aastatel,” ütles patrullvõistluse korraldaja kapten Rene Lepik.

Kõrgema sõjakooli sünnipäevaks loetakse 3. aprilli 1919. Sõjakooli aastapäeva hakati praegusel moel tähistama 1998. aastal.

Logistikakeskuse ohvitserid võitsid laskevõistlusel korporante

M

änniku lasketiirus 8. aprillil peetud Kaitseväe logistikakeskuse ohvitseride ja korporatsioon Rotalia liikmete vahelised laskevõistlused võitsid sõjaväelogistikud ning logistikakeskuse ülema rändkarikas jäi seekord logistikakeskusesse.

Laskevõistlusel osalesid kummastki organisatsioonist kolmeliikmelised võistkonnad, kes pidid õhupüstolist tabama võimalikult täpselt kümnemeetriselt distantsilt märklehte.

Logistikakeskusele tõi 223 punktiga võidu meeskond, kuhu kuulusid leitnant Rodion Sorokin, leitnant Erko Sepri ja nooremleitnant Anton Auzin. Korporatsioon Rotalia parimate tulemustega võistkond, kuhu kuulusid Hannes Valk, Andris Sprivul ja Rain-Alari Külm, kogus 171 punkti.

Individuaalses arvestuses tuli 88 punktiga parimaks kapten Andres Rüütelmaa, teisele kohale 76 punktiga leitnant Erko Sepri ning kolmandale kohale 75 punktiga leitnant Rodion Sorokin.

Sõdur NR 2 (71) 2013

Tanel Padar, kes on esinenud ka operatsioonil Iraagi Vabadus teeninud Eesti kaitseväelastele, annetas muusikasaates „Su nägu kõlab tuttavalt” võidetud tuhat eurot Carolin Illenzeeri fondile. „Otsust, et just neid lapsi toetada, mõjutas kindlasti see, et olen ise käinud Iraagis teenivatele kaitseväelastele esinemas ning see, et mu parim sõber osaleb välisoperatsioonidel ja iga kord hoian hinge kinni, et kõik hästi läheks,” ütles Padar. „Samuti osalesin eelmisel aastal heategevuslikul kontserdil, mille tulemusena koguti fondile märkimisväärne summa ja olen valmis taas sarnasest ettevõtmisest osa võtma.”

Kaitsevägi

3

4

Maailm 9

1

Venezuela väed siirdusid pärast Chávezi surma positsioonidele

K

ui Venezuela president Hugo Chávez 5. märtsil suri, teatas asepresident Nicolas Maduro, et Bolivari riiklikud relvajõud (FANB) siirdusid terve riigi ulatuses positsioonidele, et tagada stabiilsus, jul-

1

11

geolek ja rahu. Venezuela kaitseminister Diego Molero Bellavia kinnitas Maduro sõnu, lisades, et FANB-d võib usaldada riikliku ühtsuse säilitamisel, austades Venezuela põhiseadust ja Chávezi viimaseid soove.

2

Austria kaitseminister astus tagasi

Pikaaegne Austria kaitseminister Norbert Darabos teatas 5. märtsil oma tagasiastumisest. Darabose partei hinnangul saab tema mantlipärijaks üsna tundmatu Bundesrati liige Gerald Klug. Norbert Darabos astus ametisse 2007. aasta jaanuaris ja ta oli Euroopa Liidus kõige pikemaajalisemalt ametis olnud kaitseminister.

3

Euroopa maakaitsesektor ei ole enam elujõuline

Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) sõnul ei ole Euroopa maakaitse relvatööstussektor enam elujõuline ja agentuur valmistab kava sektori killustatuse ja kahanevate majanduslike väljavaadete vastu võitlemiseks.

EDA hinnangul kattuvad maismaa relvastussektori osad üksteisega, seda iseloomustavad üleliigsed struktuurid ja lühikesed tootmistsüklid. Ühe teemaga kursis oleva Euroopa Liidu ametniku sõnul kasvab traditsioonilisele maakaitse relvatööstusele konkurents nii Euroopa Liidu siseselt kui ka väljastpoolt – eriti USA-st ja Ida-Aasiast.

Plaani kohaselt kavatsetakse harmoniseerida vajadused, luua ühtsed standardid ja jagada piiriüleselt valitsuse ressursse.

4

India õhuväemarssalit süüdistatakse korruptsioonis

Sõdur NR 2 (71) 2013

India politsei esitas 13. märtsil süüdistuse õhuväemarssalile Shashindra Pal Tyagile ja 11 teisele isikule 572 miljoni euro suuruse AgustaWestland AW101-tüüpi helikopterite ostutehinguga seotud korruptsiooni- ja petuskeemis. Tyagi oma süüd ei tunnista, väites, et lepingud helikopterite ostuks sõlmiti enne tema ametisseasumist 2004. aastal. Agentuuri süüdistuse kohaselt maksis AgustaWestlandi emaettevõte Finmeccanica komisjonitasusid Tuneesias ja Mauritiusel asuva variettevõtte kaudu kolmele vahendajale, varjates neid masinaehituse ja tarkvaraga seotud kahtlaste lepingutega.

Komisjonitasud on aga India seaduste järgi keelatud.

5

Rootsi sai esimesed Patria AMV-d

Soome Patria saatis Rootsile esimesed 8 x 8 soomussõidukit (Armed Modular Vehicle – AMV). Kokku ostab Rootsi 113 Patria soomukit. Kogu leping on väärt 260 miljonit eurot.

6

Venemaa piirab allahinnatud sõjavarustuse eksporti

Venemaa kaitseministeerium teatas, et on jõudnud riigi relvatehnoloogia föderaalteenistusega (FSMTC) kokkuleppele piirata varustuse müüki kunstlikult alandatud hindadega. Nimetatud meede on võetud tarvitusele selleks, et nii Venemaa kaitseministeerium kui ka väliskliendid peaksid maksma samase varustuse eest sama hinda.

Venemaa saavutas 2012. aastal sõjavarustuse müügi rekordi, teenides selle pealt 11,45 miljardit eurot.

7

Tšaad liitus ametlikult Mali missiooniga

Tšaadi väed, mis Prantsuse üksuseid Mali missioonil on toetanud, liitusid ametlikult enamjaolt Lääne-Aafrika riikide vägedest

koosnevate rahvusvaheliste üksustega.

Tšaad on missiooni panustanud 2000 sõdurit ja on sellega Prantsuse armee järel suuruselt teine välisriigi sõjaline kontingent.

Aafrika rahvusvahelist toetusmissiooni Malis (AFISMA) jääb juhtima Nigeeria, kuid Tšaadi kindral määratakse selle aseülemaks.

Erinevalt teistest AFISMA kontingentidest on Tšaadi väed Sahara regioonis tegutsemiseks väga mobiilsed ja kogenud.

8

Süüria mässulised avastasid Scud-tüüpi ballistiliste rakettide rajatise Riigi idaosas asuvas Dayr al-Zawri provintsis tegutsenud Süüria mässulised avastasid Scud-tüüpi ballistiliste rakettide rajatise.

USA teatas 2008. aasta aprillis, et neil on luureandmeid, mis viitavad Põhja-Korea osalusele plutooniumi tootmiseks.

Süüria lükkas süüdistused tagasi ja hävitas kahtluse all olnud reaktori, ehitades selle asemel tohutu angaari. Mässuliste filmitud videotes on näha, et hoones asub vähemalt kaks Scud-tüüpi raketti, mis olid paigutatud stardiseadmele.

5 3

10

6

2

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (märts-aprill 2013)

12

5

8 4 7

9

USA plaanib Afganistanis asuvat kontingenti poole võrra vähendada

USA kavatseb soojadeks aastaaegadeks Afganistani jätta 60 000 sõdurit, vähendades nende arvu 2013. aasta novembriks 50 000-le ning lõpuks 34 000-le 2014. aasta veebruariks. Afganistani jäävad 34 000 sõdurit peavad 2014. aasta aprillis toimuvate valimiste ajal aitama kohalikel vägedel tagada riigi julgeolekut. Praegu arutletakse NATO liikmesriikide kaitseministritega ka 2014. aasta järgse NATO väekontingendi suuruse üle, mis peaks jääma 8000 – 12 000 sõduri vahemikku.

88

10

Venemaa jätkab Süüria relvastamist

Vene riikliku relvaekspordiettevõtte Rosoboronexporti peadirektori Anatoli Isaikini sõnul jätkatakse sõjatehnika tarnimist Süüriale.

Isaikin ütles, et praegu ollakse täitmas eelnevalt sõlmitud kokkuleppeid ning tarnete hulka ei kuulu ründerelvad.

Rosoboronexport pakub Süüriale õhutõrjesüsteeme ja hooldusmasinaid.

Lisaks teatas Isaikin, et Süüriale tarnitud relvade hulka ei kuulunud Iskanderi ballistiliste rakettide süsteem ega MiG29M-tüüpi hävitajad.

miljardi euro suurune on Hiina rahvavabariigi 2013. aasta kaitse-eelarve.

Hiina riigimeedia teatas, et kulutused on plaanitud iga-aastase 10,7% kasvu raamistikus. Hiina valitsuse sõnul kasutatakse eelarvet sõjaväepersonali elu- ja töötingimuste parandamiseks, riikliku julgeoleku tagamiseks ja sõjajõudude mehhaniseerituks ja infopõhiseks muutmiseks. Ekspertide hinnangul kulutatakse tegelikult ametlikust eelarvest 15% võrra rohkem ehk 101,6 miljardit eurot.

50%

võrra kasvas Horvaatia sõjavarustuse ekspordimaht, jõudes 114,5 miljoni euro piirini. Horvaatia kaitsevarustuse ekspordi- ja impordiagentuuri Agencija Alani direktori professor Ivica Nekici sõnul paigutub Horvaatia sellega maailma 25 suurima relvaeksportija hulka. Nekic ütles, et eelmisel aastal kasvas Horvaatia ekspordimaht võrreldes 2011. aastaga 50% võrra. Horvaatia sõjatööstuse suurim partner on USA, hõlmates lausa 60% Horvaatia sõjandusekspordi turuosast.

Kõige edukam ekspordiartikkel oli HS Produkti HS2000-tüüpi püstol, mida müüdi USA-le 460 000 tükki.

32 11

Brasiilia teatas tehnoloogiafondi loomisest

Brasiilia käivitas 13 miljardi euro suuruse eelarvega fondi, mille abil hakata arendama kõrgtehnoloogilisi lahendusi, muuhulgas ka kaitse- ja kosmosevallas. Peamiselt arendatakse välja mehitamata süsteeme, kosmosetehnoloogiaid, juhtimise sidesüsteeme, elektro-optilisi süsteeme ja sensortehnoloogiaid, hävitajaid, soomukeid ja elektroonilise sõjapidamise võimekust.

Avastati Venemaa armee puudujäägid

Vene armee valmisolek sai tõsise kriitika­ tulva osaliseks, kui etteteatamata inspektsioonis avastati suuri puudujääke. 18.–20. veebruaril tehti

128

uut tanki kavatseb Poola soetada riigi kaitseministri asetäitja Waldemar Skrzypczaki sõnul. Lisaks seniste Leopard 2 tankide uuendamisele kavatsetakse osta Leopard 2A4- või A5-tüüpi tanke. Nende ostu maksumus on umbes 100 miljonit eurot. Kõige tõenäolisem tehinguallikas on Saksamaa, mille ladudes parasjagu 190 Leopard 2A5 tanki seisavad.

Sõdur NR 2 (71) 2013

12

esimene üllatusinspektsioon viimase 20 aasta jooksul, mille käigus uuriti õhujõudude valmisolekut, armee transpordilennundust, üldvägede brigaade Kesk- ja Lõunakaitseringkondades. Välja tulid üldised nõrkused ohvitseride ja sõdurite asjatundmatuses, kuid Vene armee peastaabi ülemal kindral Valeri Gerassimovil jätkus enim kriitikat sõjatehnikale ja riigi sõjatööstusele, mis tema sõnul ei vasta nõudmistele. Näiteks vaid 66% lennumasinatest olid kasutuskõlblikud.

Gerassimovi kriitikast ei jäänud puutumata ka suurtükiväed ning ta süüdistas remonditehaseid ja tööstusettevõtteid, sest varustus, mida on hooldatud või uuendatud, muutub esimeste kuude jooksul pärast teenistusse saatmist kasutuskõlbmatuks.

miljonit eurot kavatseb Rootsi kulutada maa-õhk-tüüpi rakettide ostuks. Ettevõtteks, millelt raketisüsteem ostetakse, osutus Diehl BGT Defence. Esimesed IRIS-T SLS-tüüpi süsteemid peaksid kohale jõudma 2016. aastal.

6

intervjuu

Kaitseväe reformi algatasid väeosade ohvitserid-allohvitserid Maaväe ülem kolonel Artur Tiganik kinnitab ajakirja Sõdur küsimustele vastates, et kaitseväe arengukava ellu viies ei kärbita midagi ega jäeta kedagi kõrvale.

E

Sõdur NR 2 (71) 2013

esti on ajateenistuse­ põhiste reservüksuste ja elukutseliste sõjaväelas­ tega mehitatud üksuste sünteesil oma riigikaitset üles ehitades ujunud vastu­ voolu suurema osa Euroopa riikidega, kes on järjepanu panustanud vaid elukutselistele armeedele. Kuidas Te iseloomustaksite selles olukorras Eesti praegust kaitsevalmidust ja -võimet?

Kaitsevalmidus ja -võime on väga suured. Kuid selleks, et Eesti riigikaitse arendamisel edasi minna, on vaja nii kvaliteeti parandada kui ka uusi võimeid välja arendada. Eesti riigikaitse kolm sammast on jätkuvalt elukutselised, ajateenijad ja vabatahtlikud riigikaitsjad.

Eesti kaitsmine ei saa tugineda ainult professionaalsele väele või ainult ajateenistusele. Võtmesõna on efektiivsus.

Professionaalsed sõdurid on tunduvalt efektiivsemad ja lahinguvõimelisemad.

Aga ilma ajateenistuseta ei saa tagada ka neid. Peame oma rahvaarvu ausalt hindama. Eestis on see kandepind nii väike, et kaitsevägi ei värbaks ilma ajateenistuses tehtava eeltööta professionaalseid üksusi, sest ainult palgalisse armeesse ei suuda me leida piisavalt inimesi.

Kaitsevägi peab muutma ajateenijate väljaõpet professionaalsemaks nii, et ajateenijate üksused oleksid suutelised toimima analoogselt professionaalidega. See on meie eesmärk. Et ajateenistusest tulnu saaks öelda – sain samasuguse ettevalmistuse nagu elukutseline sõdur. Õnneks on selles suunas juba palju samme astutud. Näiteks väljaõpet viivad läbi inimesed, kes on käinud missioonidel ja sõdinud. Ning varustus on ajateenijail praegu samasugune nagu elukutselistel. Kui kümme aastat tagasi vaatasime, et „skautidel” oli igasugust

Ivar Jõesaar major

varustust ja ajateenijail polnud õieti midagi, siis nüüd kasutavad Scoutspataljoni sõdurid ja ajateenijad samu varustuse­elemente. Lisame siia Kaitseliidu, kelle varustatus on seni maha jäänud ja kes peab nüüd uue arengukava põhimõtete kohaselt saama täpselt sama varustuse ning väljaõppe kui „skaudid” või ajateenijad. Need kolm sammast tuleb ühtlaselt välja arendada. Siis on Eesti kaitsevõime ja -valmidus võimas.

Kaitseliidul on siin veel eriline tähendus, millele pöörame suuremat tähele­ panu. Kaitseliit on meil see sidusaine pidevalt olemas olevate elukutseliste üksuste ning reservväe vahel, mis annab võimaluse mobilisatsioon kiirelt läbi viia. Praegu on selle koha peal n-ö lohk, kuid peame pingutama, et elukutseliste, ajateenijate ning kaitseliitlaste varustuse ja väljaõppe tasemes poleks erinevusi.

Selleks on juba ka palju tehtud, kuid arengukava näeb ette, et lähema paarikolme aasta jooksul on Kaitseliidu teatud struktuur ka professionaalselt ette valmistatud ja töötab.

Kui palju põhimõttelisi muudatusi tuli maaväel uut arengukava koosta­ des teha nendes otsustes, mis olid teh­ tud eelmise arengukava kinnitamisel?

Ma ei ütleks, et siin mingeid põhimõttelisi muudatusi tuleb. Jätkame sama moodi, nagu siiani oleme teinud.

Me vaid täpsustame, korrastame ja üritame oma sõjalisi võimeid mõningal määral suurendada. Midagi ei muutu selles mõttes, et me ei jäta midagi tegemata neist asjadest, mida oleme seni

arendanud. Võtmesõna on korrastamine ja struktuuri efektiivsemaks muutmine. Selleks on kavas suurendada kiirreageerimisüksuste arvu ja tõsta nende sõjalist võimekust. Kaitsevägi suudab reageerida kiiremini ja paremini. Muudatus maaväes on vähendada juhtimistasandeid. Vähendasime staapide arvu ja juhtida saab otse ja kiiremini.

Milliseid olulisi muutusi oleks vaja sisse viia meie maaväe väljaõppesse ning erinevate astmete juhtide mõt­ temaailma, et seista vastu maailmas viimaste aastate jooksul kujunenud ohtudele?

Kaitseväe praegune väljaõppesüsteem kehtib julgelt kümme aastat. Me ei ole suutnud neid õppetunde, mida oleme selle aja jooksul saanud, ellu rakendada ja oma väljaõppekava vastavalt muuta. Võime ju öelda, et sellel väljaõppekaval pole midagi viga, aga ajaga kaasaminekuks tuleb seda täiustada. Juba näeme asju, mis meil oleks vaja teha. Sõduri baaskursust tuleb muuta. Sinna on vaja tagasi viia näiteks lahinguväljal ellujäämisoskuste teatud elemente. Samuti keskenduda sellele, et üksuse allohvitserid-ohvitserid oleksid üksuste tõelised juhid, mitte lihtsalt instruktorid-õpetajad. Üksusel peab olema omanik.

On vaja muuta juhtide mõttemaailma, et nad võtaksid iga väljaõppel olevat üksust kui enda oma. Et see sarnaneks üksuste vaimuga, mis oli 1990. aastatel, kui varustust oli vähem ja vähem sai teha huvitavaid asju, aga oldi ühtsemad.

Instruktor ei pea praegu üksust enda omaks. Ta õpetab selle kellegi jaoks konveiermeetodil välja ega ole selle omanik.

Me oleme muutunud instruktoriteksdirektoriteks, aga me pole enam üksuste ülemad.

Kaitsevägi on selle vajaduse endale sedastanud, kuid praegu pole me jõudnud veel reaalseid samme teha, et seda väljaõppesse viia. Aga et oleme seda teadvustanud, siis kirjutame selle arengukavasse sisse ning suurendame välja-

ardi hallismaa

7

S천dur NR 2 (71) 2013

8

Intervjuu õppe läbiviimisega seotud personali, kes selle ka ellu viib. See on teema, millega me kõik peame tegelema.

toonane Kalevi pataljon BTR-80-netel ajateenijate üksus. Nüüd üritame selle koostöös Soomega uuesti käima lükata.

Masinapark, inimesed, logistika on ju kõik üks tervik. Me ilmselt ei suudaks endale Saksamaa eeskujul lubada elukutselistest soomusüksusi. Eesti läheb teist teed, mis nõuab kindlasti enam pingutust, aga on võimalik. Võib-olla peab soomussõdurite ajateenistus selleks vältama küll 11 kuud, aga ma arvan, et nii me saame hakkama.

üksuste abil, aga meie üksuste kiht on õhuke. Et üksusi oleks rohkem, selleks teeme koostööd NATO partneritega täiendavate kaitsekihtide tekitamiseks üksuste kontsentratsiooni ja sügavuse suurendamiseks, et meist ei saaks lihtsalt mööda minna.

Maaväe ideaalvariandis oleks meie mõlemad brigaadid mehhaniseeritud nii, et nad suudaks kiiresti manööverdada ja vastast üllatada, teatud kohtades kiiresti ülekaalu saavutada ja vastu rünnata. Eesti tuleviku maavägi oleks mobiilne ja igati tänapäevaselt varustatud.

Ning kui brigaadid manööverdavad, siis maastikul saab neile toeks olla Kaitseliit. Kaitseliidu kohalik üksus võtab brigaadi manööverüksused oma tuttaval maastikul vastu, aitab orienteeruda ning võtab enda kanda kõik muud funktsioonid, tagab, suhtleb kohalikega jne. See on see Kaitseliidu maakaitseringkond, kes toetab maaväge ja annab manööverüksustele vabad käed tegelemaks sellel alal ainult oma lahinguülesande täitmisega. Ning Kaitseliit peab olema piisavalt hästi ette valmistatud, manöövervõimeline ja suhtlemisvõrgustik loodud, et sellega seal alal hakkama saada.

See on kohaliku üksuse roll Eesti kaitsesügavuse loomisel.

vaja muuta ja tänapäevastada ka oma logistikaparki.

Järgmine etapp siin ongi, et välja mõelda infrastruktuuri osad, mida tuleb täiendada, et need rasked üksused paigutada. See on kogu protsessi üks osa.

Kindlasti on mõttekas siduda kaitseväe ja Kaitseliidu taristu edaspidi ühtseks süsteemiks. Pole mõtet teha neid rajatisi eraldi, eriti kui arvestada, et Kaitseliidule tuleb paari lähema aasta jooksul palju keerulist tehnikat ja varustust. On mõistlik, et ka remont ja hooldus oleks ühtne ja tagatud. Nii saame odavamalt.

See on kaitseväe kui terviku ülesanne siduda need asjad ühtsesse ketti.

Aga praegu on see plaanide arutelu­ kohti. Anname endale aru, et lahingumasinate ja iseliikuvate suurtükkide ostmisega pole kõik veel kaugeltki lõppenud. Juba praegu on vaja hakata mõtlema ka isikkoosseisu väljaõpetamisele.

Tänavu käisime Soomes läbirääkimisel ja neid tuleb veel, et tulevaste soomusüksuste – Viru ja Kalevi pataljonide tegevväelased saaks minna Soome väljaõppele. Soomusmanöövervõimekus on hoopis midagi muud võrreldes sellega, mida seni teinud oleme.

Arengukavas sõnastatud ambitsioon tagada täies ulatuses iga valmis üksu­ se täielik lahingu- ja toimetulekuvaru nõuab täiendavate ladude ja tehnika hoiukohtade väljaehitamist. Kui palju oleks vaja täiendada meie logistika­ taristut, et saaksime 2022. aastaks kaks brigaadi kiirreageerimisvalmiks?

Kaitseväel on üpris hea logistika juba ette valmistatud, kui mõelda, mida kõike tahame saada selle kahe brigaadi jaoks. Lisaks olemasolevaile logistikalahendustele valmivad Tapal lisaks veel suured logistikakompleksid. Kuid tuleviku jaoks pole see kindlasti piisav.

Kui jõuab kätte üksuste mehhaniseerimise aeg, kui tulevad iseliikuvad suurtükid ja lahingumasinad, siis on

Kui tulevad lahingumasinad, iselii­ kuvad suurtükid, võib-olla ka tankid, kas nende juhid peaksid olema elukutselised nagu Saksamaal või ajateenijad nagu Soomes?

Põhimõtteliselt ei pea nad olema professionaalid. Me jätkame oma kontseptsiooni kohaselt ikkagi ajateenijatest reservüksuste tootmist. Just Soome praktika näitab, et on võimalik välja õpetada ka tankiüksusi, kus kõik on ajateenijad. Praegu käivad läbirääkimised, kuidas ja mismoodi seda oskusteavet on võimalik Eestisse tuua. Juba sel aastal alustati Kalevi pataljoni väljaõpetamist ajateenistuse ajal soomustatud üksuseks. Ja ajaloos on meil selline kogemus olnud. Kümme aastat tagasi oligi ju

Kuivõrd on Teie hinnangul praegused tegevväelased – ohvitserid, allohvit­ serid, sõdurid – valmis kavandatud kaitseväereformiga kaasa minema ning mida nad võiksid enda jaoks aegsasti selgeks mõelda?

Meie väeosade allohvitserid ja ohvitserid on olnud selle reformiga kaasas esimestest päevadest alates. Ütleksin veel enamgi – nemad ongi selle reformi algatajad. Selle reformi ja restruktureerimise vajadus tuli esile siis, kui kaitseminister Mart Laar astus ametisse ning tegi ringkäigu väeosades ja tutvus olukorraga. Ta tahtis teada, mis toimub, millised üksused on olemas, kuidas toimub lahinguväljaõpe, kuidas protsess on tagatud, millised on plaanid. Siis tõstatasid üksuste ülemad ja ohvitserid-allohvitserid väga palju küsimusi meil tolle aja süsteemi vajakajäämiste kohta.

Kogu algatus ja tõuge tuligi sealt. Minister Laari analüüsiga algas protsess, et midagi on vaja muuta, et paremaks saada. See vajadus tekkis üksustes tõstatatud probleemide najal. Minister laskis teha probleemide analüüsi ning siis tuligi välja, kuidas olukorda muuta.

Mina olin sellel ringkäigul kaasas, kus probleemid tõstatati, millele meie arengukava nüüd püüab vastust pakkuda. Tuleb aru saada, et me kõik oleme selle reformi omanikud ja need inimesed, kes selle kirjutasid, tuginesid nendele püstitatud vajadustele. Seda pole võimalik ellu viia, kui me reformi nüüd ühiselt ei tee. Ega midagi põhimõtteliselt uut seal ju pole, pigem korrastatud kujul vana.

Kui kümme aastat tagasi vaatasime, et „skautidel” oli igasugust varustust ja Eesti territooriumil pole piisavat sügavust, et see jätaks meile massiivse ajateenijail polnud õieti ründe korral manööverdamisruumi. midagi, siis nüüd kasutavad Milline peaks olema meie maavägi Teie kujutluses aastal 2022, et ta suu­ Scoutspataljoni sõdurid ja daks meie riiki tõhusalt kaitsta?

Eestil on territooriumi ja maastiku ajateenijad samu varustuse­ sügavust, aga meil on vähe üksusi, et elemente. see toimiks. Peame sügavust tekitama

Sõdur NR 2 (71) 2013

Meie kiirreageerimisvõimeliste ük­ suste relviletõstmisel ei piisa praegu teenistuses olevatest või ka lähiaastatel juurdevõetavatest tegevväe ohvitseri­ dest-allohvitseridest, vaid suur koor­ mus on kanda reservis olevatel rühmaja kompaniiülematel. Mida peaksid juba praegu tegema väeosade ülemad ja ohvitseride kogud, et reservis ole­ vate relvavendadega sisemist sidet alal

9

hoida, neid enda sekka sulandada ning neile uusi teadmisi edasi anda?

See on oluline teema. Me saame aru, et reservsüsteem peaks olema parem. See on elukestev õpe ega saa piirduda ühe RÕK-iga viie aasta jooksul. Selles, kuidas niimoodi teha, et see väga hästi toimuks, on suur roll nendel pataljonide ülematel ja tegevväelastel, kelle koosseisu reservväelased tulevad. Tegevväelaste koormus on praegu niigi suur, et raske on aega leida. Kuid ma julgen väita, et protsess käib, kuid see pole piisav. Saan siin kutsuda tegevväelasi üles rohkem kaasama reservülemaid. Mitte ainult väljaõppesse, vaid nendega ka puhtinimlikult läbi käia ja võimalusel neid külla kutsuda. Kuigi neil on ka oma elu ja seda ühist aega leida pole kellelgi kerge. Teatud aja tagant peaks andma rohkem väljaõpet ja tänapäevastama nende teadmisi. Kui üksus kutsutakse õppekogunemisele nelja-viie aasta tagant, siis reservohvitsere-allohvitsere peaksime kutsuma sagedamini.

Kas või paariks päevaks, et rääkida, mis vahepeal toimunud on. Kaitseväe juhataja püstitatud ülesanne on, et sellel ja järgmisel aastal keskendutakse rohkem spetsialistide ja ohvitseride-allohvitseride täiendusõppele, et nende professionaalsust tõsta. Selle käigus saame tutvustada ka arengukava ja suundi, kuhu liigume.

Mis muutub maaväe riigikaitsekoos­ töös Kaitseliiduga, kes uue arengu­ kava kohaselt võtab üle olulise osa territoriaalkaitseülesannetest?

Kaitseliidu ja Kaitseväe ühtlustamise oluline märgusõna on korralik rotatsiooni­ süsteem. Mida põhjalikum see süsteem on, seda parem mõlemale.

Ei tohi teha vahet Kaitseliidu ja Kaitseväe ohvitseride vahel. On osa inimesi Kaitseväes ja on Kaitseliidus, kes ei taha teise teenima minna. Kuid rotatsioon peab käima, vajadusel käsu korras.

Kaitseliidu vabatahtlikkusega on ka nii, et astud vabatahtlikult, aga siis võtad endale kohustused ja pole enam vaba­ tahtlikkust, et tahan, teen, ei taha, ei tee. Juba sel aastal on plaanitud Tallinna

maleva miinipildujarühm koos Scoutspataljoniga saata Poola õppustele. See tähendab, et ei peaks olema vahet väljaõppes ega muus. Meie väljaõpe peaks olema sellel tasemel, et kõik üksused peaks olema võimelised minema ja koos harjutama.

Seni on 1. jalaväebrigaadist soomus­ brigaadi tegemise vajalike eeldustena juttu olnud jalaväe lahingumasinate soetamisest Scoutspataljonile ning liikursuurtükkide hankimisest suur­ tükiväepataljonile. Kuid samavõrd soomuskaitset vajaksid ju ka selle brigaadi õhutõrjujad või pioneerid, kellele kuluks ära näiteks soomusbul­ dooserid ning sillatankid, et lahingu­ masinatele teed rajada ning logisti­ kutegi sõidukitel võiks olla vähemalt soomustatud kabiinid?

Kindlasti vajavad seda nii õhutõrje, pioneerid, sillaehitajad, logistikud kui ka kõik teised. See on üks arengukava teema. Pioneeriprojekt läks juba käima ja see on koostamise ja analüüsimise faasis, et selgitada, millist sillamasinat on tulevikus vaja. Praegu pole veel otsustatud, milliseid lahingumasinaid osta, kuid üldist analüüsi juba kirjutatakse. See on väga paljus raha küsimus.

Kui me oma soomusvõime loomisega alustame, siis 2016. aastal lähevad esimesed soomustamise võimed käiku.

Seni on aega detailselt plaanida, selgitada välja raha ja muud vajadused, otsustada, milline lahingumasin tuleb, kui palju neid saame ning milliseid erialamasinaid neile lisaks on vaja soetada.

Käisime Soomes ja tutvusime põhjalikult nende soomusbuldooserite, sillatankide ja muude erialamasinatega. Nüüd koostame selle põhjal oma analüüsi.

Saame ka öelda, et Eestil on suured kogemused sõidukite killukindlaks tegemisel.

Omasoomustatud Unimogid ja MAN-id on ju meid teeninud missioonidel Iraagis ja Afganistanis ning võib-olla ongi odavam mõningaid tagalas kasutatavaid masinaid ise tsiviilvariandist ümber ehitada. Tootjalt otse tellitav militaarvariant on kindlasti hulga kallim. Manöövrivõimeliseks muutuvad soomustatud jalaväeüksused siiski ainult koos toetavate üksustega. Selleks ongi tööd alustanud projektimeeskonnad, kus õhutõrjujad, pioneerid, logistikud panevad kirja oma vajadusi.

Kaitseväe kirjeldatud soovide põhjal hakkavad tööle kaitseministeeriumi hankijad. Kui selgub, et lähteülesanne on liiga kallis, siis mõtleme, kuidas saaks odavamalt.

Sõdur NR 2 (71) 2013

Ka masuaastatel on olnud rasku­ si kutselistest sõdureist koosneva Scoutspataljoni sajaprotsendilise mehitamisega. Kuidas saaksime välja­ õppinud profisõdureid pikemalt tee­ nistuses hoida ajal, mil palga poolest soodne Afganistani missioon lõpetab tegevuse ning kutselistel sõdureil tuleb võib-olla aastaid vaid kodumaal lahinguvalmidust lihvida?

See, kui palju me Eestis tegevväelasi teenistusse saame, on konstantne arv.

Inimesed lähevad ära ja tulevad juurde, aga see arv jääb enam-vähem samaks.

Me oleme Scoutspataljoni koosseisu mõnikord maksimumi lähedale saanud, nagu see näiteks ka praegu enam-vähem on, aga Eesti elanikkonna suurus on piiratud ja sõjaväelase elukutsest huvitujate arv sellest on piiratud. Lisaks on vaja ka sõjaväepolitsei, erioperatsioonide keskus, luure jne komplekteerida kutseliste sõjaväelastega.

Kui räägime Scoutspataljoni ja teiste üksuste komplekteerimisest, siis peame määratlema prioriteedid, et millised üksused, kunas, kui suures ulatuses me mehitame. Missioonil osalemine ei peaks olema ainus asi, mis inimesi tegevväkke toob. On vaja pakkuda

erinevaid võimalusi, et inimesed seoks oma elu Kaitseväega pikemalt kui see üks missioon. Peame minema Scoutspataljoniga taas sellele kolmeaastasele tsüklile, et inimene liitub meiega, osaleb väljaõppel kodu- ja välismaal ning alles kolmandal aastal suundub missioonile.

Pärast seda on tal voli valida, kas jätkata või lahkuda. Siis oleks meil üksus stabiilselt olemas ja ka inimestel motivatsiooni sellega liituda.

Afganistani missioon, mis oli lühiajaliselt teenistuses olla soovinute põhiline stiimul, lõpeb varsti. Kuid et Eesti pakkus oma pataljoni osalema NATO kiirreageerimisväe (NRF) koosseisu, siis tegelikult algab Scoutspataljonil väga huvitav ajajärk. Nad hakkavad osalema arvukatel rahvusvahelistel õppustel nii kodu- kui ka välismaal, nii kompanii kui ka pataljonina. Juba sel aastal on üks kompanii väljas ning järgnevatel aastatel tuleb neid välisõppusi väga palju. NRF-is osalemine tähendab lisatasu ning välismaal õppusel käimine toob lähetustasu.

See on vaid osa asjadest, millega saab inimesi motiveerida. See on teistsugune, kuid pataljoni tervikuna arendav tegevus, sest viimased kümme aastat pole terve pataljon saanudki koos ühelgi õppusel osaleda. Nüüd saavad nad tegutseda pataljonina ja näha, kui palju neid tegelikult on ning tunnetada oma jõudu. Loodan, et pakume neile küllalt palju huvitavat tegevust ja teenimisvõimalust. Missioonipausi on pataljonile vaja, et ennast sisemiselt korrastada – täiendada varustust, töökorraldust.

Missioone tuleb kindlasti veel ja selleks on vaja valmis olla. Me annamegi neile võimaluse välisõppustel osaledes näha, mida tehakse teistes armeedes ning kuidas on seal elu korraldatud. See avardab maailma.

10

Intervjuu

Sõdur NR 2 (71) 2013

Eesti ajaloolise järjepidevusega patal­ jonid on olnud seni väljaõppekesku­ sed ajateenijate kompaniidele, millest iga-aastaste Kevadtormide käigus on kokku õpetatud reservpataljonid, kes sõjaohu korral ka reaalselt sõdima hakkavad. Uue Kaitseväe arenguka­ va struktuuriettepanek näeb ette, et 1. jalaväebrigaadi mehitavad elu­ kutselistest koosnev Scoutspataljon, Kalevi jalaväepataljon, Viru pataljon koos pioneeri-, õhutõrje-, suurtüki­ väe-, tagalapataljoni ja staabikompa­ niiga. Milliseks kujuneb selle brigaadi võime kiirreageerimise korras sõtta siseneda, kui ta enamiku aja aastast on valdavalt mehitatud alles välja­ õppel olevate ajateenijatega?

Süsteem jääb samaks, rahu ajal valmistavad tegevväelased üksusi ette ja õpetavad välja ning nemad on ka sõjaaja üksuste tuumik. Kalevi ja Viru pataljonis hakkame ajateenijate baasil välja õpetama mehhaniseeritud üksusi ning nende pataljonide tegevväelased jäävad üksuste tuumikuks ka brigaadi pataljonide loomisel. Vahipataljon jääb eraldi ning toodab sõjaväepolitsei üksusi edasi. Vahipataljonil on selged rahuaegsed tseremoniaalülesanded ja koostöös mere­väebaasiga tagavad nad baasi valve.

Nende sõjaaja ülesanne on moodustada sõjaväepolitsei üksused, kes toetusväe­ juhatuse koosseisus peavad tagama kõigi konvoide liikuvuse ja kontrolli teedel.

Jalaväekompanii väljaõpetamise ülesanne võetakse vahipataljonilt ära ning see lisatakse Viru pataljoni ülesannete hulka.

Scoutspataljon, Kalevi ja Viru pataljon jäävad esimese jalaväe­brigaadi mehhaniseeritud jalaväeüksuste tuumikuks.

Brigaadi koosseisus on veel suurtükiväepataljon, tema tegevväelastest tuleb tuumik ka sõja puhul mobiliseeritavale üksusele. Ei ole hirmu, et kui mõni mees on võimaliku sõja alguse hetkel Soomes ehitamas, et meil tema kohale üksusesse auk jääks. Oleme 20 aasta jooksul kõiki üksusi ette valmistanud ülekattega ning mobilisatsiooni korral mehitatakse üksused kohalejõudnud meestega lihtsalt järjest täis. Kui mõni vanema aastakäigu võitleja satubki hilisemal ajal relvastuse ja väljaõppe saanud üksuse koosseisu, siis RÕK-i kogemus näitab, et need üksikud suudavad lühikese ajaga end üksuse väljaõppega kurssi viia ning õige pea on üksused suutelised tegutsema ühtse meeskonnana. Saaksime välja kutsuda sootuks rohkem kui kaks brigaadi, küsimus on vaid selles, kas meil on neile kõigile varustust, relvastust ja masinaid anda.

Loogika ütleb, et ka loodava 2. jala­ väebrigaadi tuumikuks oleva Kuper­ janovi jalaväepataljoni kõrval tuleb moodustada kaks uut jalaväepataljo­ ni, 2. pioneeripataljon, 2. õhutõrjepa­ taljon, 2. suurtükiväepataljon, 2. taga­ lapataljon ja staabikompanii?

2. jalaväebrigaadi väljaõppekeskuseks rahu ajal jääb Kuperjanovi pataljon ning teised erialaüksused toodetakse täpselt samuti, nagu seda on tehtud seni.

Tootmise eest vastutab rahu ajal 1. jalaväebrigaad. Piltlikult võiks öelda, et kui me sel aastal toodame Tapal 1. jalaväe­ brigaadi üksusi, siis järgmisel aastal 2. jalaväebrigaadi üksusi jne. Samad

On vaja pakkuda erinevaid võimalusi, et inimesed seoks oma elu Kaitseväega pikemalt kui see üks missioon. inimesed, sama standard. Püüame saavutada selle, et Kuperjanovi pataljonis toodame igal aastal terve pataljoni jagu jalaväeüksuseid. Teised erialad toodame mujal ja paneme nad kokku. Kevadtormil senigi kehtinud süsteem jääb kestma, et eri kohtades väljaõpetatud üksused saavad lõpuks õppuse käigus üheks töötavaks süsteemiks kokku.

Püüame Kevadtormidel edaspidi saavutada, et sinna tuleb üks jalaväepataljon ning igal aastal ka kaks kolmandikku mehhaniseeritud jalaväepataljonist.

Kontseptsioon selleks on paberil olemas. Peame muutma detaile, aga põhimõtted jäävad samaks. Kevadtormist ei saa sügistormi, mis oleks põllumajanduse seisukohalt mõistlikum, kuid kõigi muude näitajate pooles ei sobi.

Arengukavas on toodud uuendatud põhimõtted meie seni ettevalmistatud reservväelaste jaotamisel eri kategoo­ riatesse – et kaitseliitlane on kaitse­ liitlane ning läheb pärast ajateenistust tagasi oma maakaitseüksusesse ning eri aastatel ajateenistuse läbinud mehed liiguvad teatud aja jooksul n-ö kuumast reservist välja jne. Kuidas on kavas korraldada info liikumine, et iga mees saaks teada oma sõja­ aja ametikoha üksuse uuenenud struktuuris?

See on väga oluline põhimõte. Kaitse­ liitlane läheb pärast ajateenistuse läbimist tagasi Kaitseliitu oma üksusesse ja kaitseliitlased, kellel on varustus kodus, kes tunnevad üksteist, kellel on välja ku-

junenud teavitussüsteem, see on meie kõige kiirem reageerimisjõud.

Juba sel aastal alustame sellega, et Kaitseliidu malevate pealikud ütlevad kaitseringkondadele, keda nad tahavad saada kaitseväe reservist endale ja niipalju kui võimalik, saab Kaitseliit oma mehed kätte juba tänavu. Veel ei anta kohe üle spetsiifilisi erialamehi, kes on meil arvestatud kiirreageerimisüksustesse.

Kui keegi kaitseliitlane on ikka suurtükiväepataljonis mingil väga unikaalsel ametikohal, mida ta Kaitseliidus ei saaks täita ja mille tõttu meie suurtükiväevõime kahaneb, siis me ei annas teda kohe laskurina Kaitseliitu, sellega raiskaksime ressurssi. Kuid tal tuleb vaid aasta oodata, kuni me järgmise ajateenijate lennuga õpetame järgmise mehe välja.

Tulevikus on nii, et kes on Kaitseliidule vajalik, sellele ei anna me ajateenistuse ajal väljaõpet, mida vajavad just meie reservüksused. Nende meeste, kes astuvad Kaitseliitu pärast ajateenistust, asendamine Kaitseväe reservis käib juba ajateenijate uue aastakäigu ettevalmistamise käigus. Prioriteet on see, et kaitseliitlane peab teenima oma maakaitse üksuses, mitte et teda arvestatakse kahe püssiga olevat kahes üksuses.

Eesti eri osades toimunud Kevad­ tormid on näidanud, kui läbitav on meie maastik Kaitseväe praegusele autopargile. Scoutspataljonil on ka ratassoomukite kasutamise kogemus.

Kui palju spetsiaalseid harjutusalasid vajaksid pinnasele veelgi suuremat koormust tekitavad roomiklahingu­ masinad, või peame neid ikka treileri­ tel Lätti Ādažisse õppustele vedama?

See on rahuaja ja Kevadtormi probleem. Kevadel ja õppuste ajal ei saa kaitsevägi oma suurtükkide ja raskete masinatega minna sinna, kuhu me sõja ajal tahaksime, vaid läheme sinna, kuhu meil lubatakse minna. Me oleme tänulikud, et Kevadtormi ajal lubavad inimesed kaitseväelastel üldse oma maal tegutseda, muidu me istuks keskpolügoonil ja sõidaksime kogu aeg samu radu läbi. Ja meil poleks tegutsemiskogemusi Eesti eri osades.

Kaitseväe võimalused on aasta-aastalt paranenud. Omavalitsused ja inimesed on andnud ikka ja taas rohkem luba oma maid kasutada. Nad saavad aru, mille nimel nad peavad Kevadtormi ajal seda ebamugavust taluma, nad saavad aru, miks meil on oluline harjutada neis piirkondades, kus me peaksime päriselt sõdima.

Roomikutega lahingumasinaid saa-

11

me kasutada seal, kus lubatakse: keskpolügoonil, Lätis Ādažis või hoopis Saksamaal. Plaanime 2014. aastal saata ühe Scoutspataljoni kompanii Saksamaale õppusele. Seal on sõjaväe käes väga suured maa-alad, kus USA üksused on oma tegevust vähendanud. Nüüd saab seal teha kõiki harjutusi koos lahinglaskmistega. See maksab tunduvalt rohkem, aga kui muud võimalust pole, peame seda tegema. Üritame ajal, kui missiooni enam pole, teha väljaõpet ja harjutamist huvitavamaks vaheldumisi kodu- ja välismaal. Kui tulevad tõsisemad relvad, on samuti vaja lasta ja liikuda. Saksamaal on luba seda kõike teha.

Tänapäeval on roomikud ka juba sellised, et nendega saab igal pool probleemideta sõita. Soomlased näiteks katsetavad lahingumasinatele puht kummist roomikuid. Just selleks, et nendega saaks igal pool liigelda. Need roomiklahingumasinatel üksused saavad oma harjutusi teha omavahel ka muul ajal kui Kevadtorm. Talv on selleks väga hea aeg.

Soetatavad uued tuletoetus- ja tankitõrjesüsteemid nõuavad lisaks n-ö kuivale trennile relvasüsteemiga kaasas olevatel matkeseadmetel ka laskmist looduses. Kas meil on uute võimsamate relvasüsteemide jaoks laskevälju piisavalt või tuleb neid juurde rajada?

Miinipildujat lastakse ka keskpolügoonil. Praegu on kaitseministeerium selle teema tõsiselt ette võtnud ning polügoone, laskevälju, linnalahingualasid on järjest tulemas. Linnalahingu ala tuleb Kloogale, Männikul on kavas suured ehitused. Igal polügoonil käib mingi arendus- ja ehitustegevus. Oleme aru saanud, et väljaõpet ei saa läbi viia, kui õppekohad on puudu. Siis raiskame lihtsalt raha, mitte ei õpi. Keskendume väga palju keskpolügoonile. Arengukavas on ka detailplaneering keskpolügooni renoveerimiseks nii, et seal saaks läbi viia pataljoni harjutusi koos lahinglaskmisega. Palju on veel vaja muuta, teid ehitada jms, aga asi liigub selle suunas.

Üks lähima aja olulisem probleem on tegevväelastega, keda ümberkorral­ dused tõstavad n-ö maast lahti ja kes peavad Eestis ringi liikuma. Kuidas on mõeldud seda neile sujuvamaks teha?

Tõsi, arengukava rakendamine tõepoolest natuke raputab. Väga suures mahus just maaväes. Kõik, kes ümberkorralduste käigus tahavad jääda teenistusse, saavad jääda, aga nad peavad oma asukohta vahetama ja mõnikord ka ümber õppima.

1. jalaväebrigaadi staap liigub Paldiskist Tapale ja suures osas ka tagalapataljon. 1. jalaväebrigaadi koosseisus saab Viru pataljon hoopis suuremad väljaõppeülesanded ning peab suurendama oma kaadrit teiste, valdavalt Põhja kaitse­ringkonna arvelt. Ka 2. jalaväebrigaadi tuumiku moodustava Kuperjanovi pataljoni uute ülesannete täitmiseks on vaja kaitseringkondade arvelt täiendada Võrus olevat üksust personaliga.

Igale ümbersuunatavale tegevväelasele otsitakse uues kohas tööd vastavalt tema erialale. Lisaks vaadatakse neid asju ka koostöös mereväe ja õhuväega, sest ka seal on vaja näiteks logistikuid, kes ei peaks siis ümber õppima ega võib-olla ka nii kaugele teenistuskohta vahetama. Aga liikumine on ju osa kaitseväeteenistusest ja rotatsioonist.

Me uurime inimeste soove ja võimalusel arvestame neid.

Kuidas on kavas tõhustada koostööd kohalike omavalitsustega, sest neil peab olema valmis taristu, et taga­ da kaitseväelaste lastele lasteaia- ja koolikohad ning leida abikaasadele töökohad?

Kui meil on arengukava rakendusplaani koostamisel teada need liikumiste mahud ning on selge see struktuur, milline hakkab Kaitseväes lähemal kümnendil tööle, siis võtame kindlasti ühendust kõigi omavalitsustega. Praegu pole veel persooniti selge, kes kuhu liigub. Me oleme alles faasis, kus selguvad struktuur ja ametikohad. Kaitseväe juhataja käsk on, et tänavu sügiseks peab iga inimene konkreetselt teada saama, kas ta liigub ja kuhu. Suurem liikumine algab 2014. aasta teisel poolel. Seega saab tegevväelastele peaaegu aasta enne tegelikku liikumist teada anda, kui ta peab liikuma.

Kui on võimalik, vahetatakse ka inimesi nende ametikohtadel nii, et neid võimalikult vähe loksutada. Juba praegu liiguvad inimesed ära Lääne kaitseringkonnast, seal oli etteteatamise aeg kolm kuud. Edaspidiste liikumiste puhul püüame varem ette teatada.

Tegelikult on need ümberpaiknemised kõik seotud infrastruktuuri valmimisega. Arengukava rakendusplaan peabki selgitama, kunas on töökoht valmis ja kui palju peavad inimesed liikuma.

Kui inimesed saavad teada, mis on kavas, peavad nad ütlema kas ei või jaa, tulen kaasa, lähen ümberõppele, tulen kogu perega, kas on vaja omaette elamist ning lasteaia- ja koolikohta jne.

Kui need andmed on käes, saab asuda läbi rääkima kohalike omavalitsustega infrastruktuuri, lasteaiakohtade ja transpordi­vajaduste üle. Tapa juba küsis, kui palju nad peavad plaanima.

Oluline sõnum tulevikuks on, et arengukava ellu viies me ei kärbi midagi. Kaitseväe võimed kasvavad, oluliselt kasvab manöövervõime, kvaliteet kasvab kvantiteedi arvelt. Kedagi ei jäeta kõrvale. Arvestame kõigi üksustega, mis on reservi loodud. Võtame jätkuvalt rohkem kutsealuseid ajateenistusse, kui me üksuste tootmiseks vajame. Seetõttu on meil kõik piisava ülekattega ja süsteemselt olemas. Kõik, kes 1990. aastatel ajateenistusest kõrvale jäid, saavad panustada Kaitseliitu, mis on sidusaine, millega saame kasutada riigikaitseks kogu ühiskonna reservi. Kolm võrdselt hästi ettevalmistatud sammast – see on väikese rahvaarvuga riigi riigikaitseNokia.

Sõdur NR 2 (71) 2013

Oleme hakanud korraldame õppusi, mille käigus harjutame läbi oma liit­ laste üksuste vastuvõtmist ja lahingu­ tegevusse integreerimist Eesti pinnal.

Kunas on kavas hakata harjutama ka meie oma kolme väeliigi üksuste ja staapide ühistegevust Eesti kaitsmisel?

Eestis me ise selliseid ühendoperatsioone läbi ei vii. Meie eesmärk on maismaaoperatsioonid. Kõik muu on toetav tegevus. Kevadtormil annab õhu-

vägi pildi õppuste alalt ja matkib vastase tegevust. Samuti õpime, et kui nende sideohvitser tuleb staapi, kuidas me infot vahetame. See on oluline. NATO õhuväe toetus tuleb Eesti maaväele Eesti õhuväe kaudu. Mina NATO õhuväega otse ei suhtle. Mereväe osas on samamoodi. Ühendoperatsioon on pigem staapide vaheline info vahetamine. Üksused ei tarvitse mõistagi, et eri väeliigid tegutsevad ühiselt, aga me peame läbi harjutama staabiprotseduurid.

Mereväel on RÕK tänavuse Kevadtormiga samal ajal. Neil on omad eesmärgid, meil omad. Me lihtsalt viime need õppused kokku – see on efektiivsem ja odavam. Nemad peavad harjutama, kuidas mereoperatsioone läbi viia, Kaitseliit harjutab, kuidas blokeerida dessanti ja kuidas seda hävitada. Kui nemad harjutavad sadamate kaitset, siis meie harjutame, kuidas sadamat vastasest puhastada. Merevägi harjutab, kuidas transportida isikkoosseisu laevadel teise kohta. Kaitseliit harjutab, kuidas liikuda kohale, kui tuleb eelinfo meredessandist, kuidas teha lahinguplaani, kuidas takistada maabumist.

12

ülevaade

Tegevväelase palgakujunduse põhimõtetest

A

Sõdur NR 2 (71) 2013

lates 1. aprillist 2013 jõustusid uus avaliku teenistuse (ATS) ja kaitseväeteenistuse seadus (KVTS), mille alusel muutus oluliselt senikehtinud tegevväelaste palgasüsteem. Uue palgasüsteemi loomisega taotleti senise palgakorraldusega võrreldes suuremat selgust ja läbipaistvust.

Palgasüsteemi loomisel lähtuti järgmistest suunistest: • palgasüsteem peab olema lihtne ja vältima erisusi; • erinevate palgakomponentide arv peab vähenema (tulenevalt ATS-i põhimõtetest); • tegevväelastele tuleb tagada keskmiselt 17% üldine palgatõus; • tuleb ühtlustada sama auastme ja sõjaväelise väljaõppega tegevväelaste palgataset; • palgatõusu fookus tuleb suunata eelkõige erialaspetsialistidele, vanemallohvitseridele ja nooremohvitseridele; • kõikidele tegevväelastele tuleb taastada vähemalt 2008. aasta palgatase; • kõikidele tegevväelastele tuleb alates 1. aprillist 2013 tagada vähemalt 50-eurone netopalgatõus; • palgasüsteem tuleb ühildada riigikaitse arengukavast tuleneva Kaitseväe struktuurireformiga.

Kaitseminister kehtestas tegevväelastele palgaastmestiku palgatasemetega T0–T15, mille alusel Kaitseväe juhataja kehtestas omakorda Kaitseväe palgajuhendi, täpsustades veelgi palgatasemete vahemikke – vt alumist tabelit lk 13.

Palgatasemed määratleti järgmiselt: • Võeti arvesse seni ametikohtadel kehtinud palgatasemeid.

• Kõige madalam ja kõige kõrgem palgatase määrati 2012. a septembri seisuga sõjaväelise auastmega rahuaja ametikohal teeniva tegevväelase brutopalgaga, ehk arvestati sõduri ja kõrgema ohvitseri brutopalka.

Oluline on märkida, et põhipalga astmestiku palgatasemed ei ole seotud ühe konkreetse auastmega ametikohaga, vaid ühe ametikoha põhipalk võib hõlmata mitut palgataset ning ühel palgatasemel võib paikneda mitu eri auastmega ametikohta.

Näiteks: palgatase T3 ei ole seotud ühe kindla ametikoha auastmega, vaid

Ants Torim kapten personaliosakond, arendussektsoon

sellel palgatasemel võivad paikneda erinevate auastmetega ametikohad. Rühmaülem saab 1250 eurot, kui tema auaste on leitnant, ning 1200 eurot, kui tema auaste on nooremleitnant.

Lk 13 ülemises tabelis on toodud sõjaväeliste auastmetega ametikohad ja nendele ametikohtadele vastavad põhipalga vahemikud.

Uus palgasüsteem ei ole enam jäigalt seotud sõjaväelise auastmega, vaid lähtub sõltumatu ja eesmärgipärase palgasüsteemi tagamiseks eelkõige ametikoha spetsiifiliste nõudmiste kogumist. Sõjaväeline auaste on sisult kogum sõjaväelisest väljaõppest, teenistuskogemusest ja isikuomadustest. Seega kujunes ka igale sõjaväelise auastmega ametikohale määratav palgatase just ametikohal vajaliku sõjalise väljaõppe, hariduse, teenistuskogemuse ja isikuomaduste põhjal. Kuna Kaitsevägi konkureerib tööjõuturul väga erinevates segmentides, tuli palgataseme määratlemisel arvestada ka erinevate valdkondade palgatasemetega, mis on sõltumatud sõjaväelisest väljaõppest. Uus palgasüsteem annab Kaitseväele vajaliku paindlikkuse tegevväelaste tasustamisel, arvestades nii sõjaväelist väljaõpet kui ka tööjõuturul hinnatud erialaseid oskuseid.

Palgasüsteemi seos erinevate karjäärisüsteemi liikidega Kaitseväes eristatakse tegevväelaste puhul kahte karjäärisüsteemi liiki: suletud ja avatud süsteemi. Uues palgasüsteemis nimetatakse neid vastavalt I ametikoha grupiks ehk karjäärigrupiks (suletud) ja II ametikoha grupiks ehk positsioonigrupiks (avatud). Suletud karjäärisüsteemi iseloomustab hierarhilisus, mis soodustab eluaegset teenistust.

Kõikidele ametikohtadele on määratud selged kvalifikatsiooni- ja haridusnõuded, teenistus on üldjuhul pikaajaline, organisatsiooni sees liigutakse pika teenistusaja vältel eri ametikohtadel – kas horisontaalselt või vertikaalselt, organisatsioonist lahkutakse harva ning oluline on teenistuskoha kindlus. Ühelt ametikohalt teisele liigutakse ja kõrgemale ametikohale edutatakse ilma organisatsioonivälise konkurentsita. Ehk isik värvatakse „tsiviilelust” Kaitseväkke, kus ta alustab oma karjääri kvalifikatsioonile vastava sõjaväelise auastmega ametikoha kõige madalamalt astmelt.

Tema edasine teenistus, edutamine ja tasustamine toimub kindlate, organisatsioonis kehtestatud reeglite järgi.

Avatud karjäärisüsteemi iseloomustab asjaolu, et isikut otsitakse kindla sõja­väelise auastmega ametikohale, mitte ei eeldata eelnevat karjääri. Sõltumata eelnevast ametikohast on oluline isiku vastavus konkreetse ametikoha erialastele nõuetele. Samuti ei eelda ametikoht edasiliikumist Kaitseväes ühelt ametikohalt teisele nagu on omane suletud karjäärisüsteemile.

Lähtudes kahest karjäärisüsteemi tüübist, on vastavalt kujundatud ka kaks palgagruppi – karjäärigrupp ja positsioonigrupp. Karjäärigrupis sõltub iga ametikoha põhipalk: • paiknemisest Kaitseväe struktuuris; • ametikoha auastmest; • ametikohale kehtestatud sõjalise väljaõppe nõudest.

Karjäärigrupis on ametikohtade põhipalk määratletud vahemikus T1 (800 eurot) – T11 (3000 eurot). Karjäärisüsteemis on igale ametikohale määratud minimaalne ja maksimaalne põhipalga vahemik, millest lähtudes kujundatakse põhipalga suurus konkreetset ametikohta täitvale isikule.

Positsioonigrupis sõltub iga ametikoha palk turupalga tasemest vastavas tsiviilsektori harus. Positsioonigrupis puuduvad ametikohapõhised palga­ vahemikud. Ametikohale on määratud üks kindel palk, mille suurust hinnatakse igal aastal jaanuaris, lähtudes turupalga tasemest. Palgatase kujuneb tööturupõhiselt. Nende tegevväelaste puhul on Kaitseväe spetsiifilise sõjaväelise välja­

13

A

B

C

D

E

T 15

3600

3650

3700

3750

3800

T 14

3400

3450

3500

3550

3600

T 13

3200

3250

3300

3350

3400

T 12

3000

3050

3100

3150

3200

T 11

2800

2850

2900

2950

3000

T 10

2600

2650

2700

2750

2800

T9

2400

2450

2500

2550

2600

T8

2200

2250

2300

2350

2400

Kokkuvõte

T7

2000

2050

2100

2150

2200

T6

1800

1850

1900

1950

2000

T5

1600

1650

1700

1750

1800

T4

1400

1450

1500

1550

1600

T3

1200

1250

1300

1350

1400

T2

1000

1050

1100

1150

1200

T1

800

850

900

950

1000

T0

600

650

700

750

800

Tegevväelaste uus palgasüsteem seega: • Väärtustab sõjaväelist väljaõpet ja isiku auastet. Nende kahe komponendi kaudu on tagatud süsteemi ühildavus riigikaitse arengukava ja sellest tulenevate Kaitseväe struktuurimuudatustega.

• Ühtlustamise protsess sai alguse 1. aprillil 2013 ja jätkub riigikaitse arengu­kavast tulenevate Kaitseväe struktuurimuudatuse järkjärgulisel elluviimisel aastatel 2014-2015.

• Ametikohtade palgatasemed on jaotatud eri gruppidesse, mis tagavad järkjärgulise ülemineku ühtlasematele palgatasemetele ja tagavad võimaluse palgatasemeid lähtuvalt Kaitseväe struktuurireformist tulevikus veelgi ühtlustada.

• Sarnast sõjaväelist väljaõpet eeldavate ametikohtade palgatasemete ühtlustamine soodustab rotatsiooni Kaitseväe struktuuriüksuste ja Kaitseliidu vahel.

• Lähtudes eelarvest ja arvestades palgatõusu proportsionaalsust, võidavad ühtlustamisest kõige enam sarnases kategoorias madalamal palgatasemel olnud tegevväelased ja vähem oma kategooria maksimaalsel palgatasemel olnud tegevväelased.

Põhipalga maksimaalne tase

Reamees

T1A (800)

Kapral

T1B (850)

Seersant

T1C (900)

Vanemseersant

T1D (950) – T2A (1000)

Nooremveebel

T2C (1100)

Veebel

T2D (1150) – T2E (1200)

Vanemveebel

T3B (1250) – T3C (1300)

Staabiveebel

T4B (1450) – T5B (1650)

Ülemveebel

T6A (1800) – T6E (2000)

Leitnant

T3B (1250) – T3C (1300)

Kapten

T4A (1400) – T4C (1500)

Major

T5A (1600) – T5E (1800)

Kolonelleitnant

T6C (1900) – T8B (2250)

Kolonel

T8C (2300) – T8E (2400)

Tegevväelase põhipalga vahemik

õppe asemel nõutav esmajärjekorras just nende erialased oskused, millega nad konkureerivad üldisel tööjõuturul.

Palgasüsteemi on loodud reegel, et karjäärigrupi palkade maksimumtasemed jäävad alla T12 taseme. Palgaastmestiku kõrgemad palgatasemed (T12– T15) on ette­nähtud tegevväelastele, kes kuuluvad positsioonigruppi.

Uus palgasüsteem muudab ka kadettide tasustamist. Kui eelmise palgajuhendi järgi maksti kadetile stipendiumi, siis uue kaitseväeteenistuse seaduse järgi kaotati see erisus ja ühtlustati kadettide tasustamine teiste tegevväelastega.

Palgaastmestiku kõige madalam tase (T0) on loodud just kadettide tasustamiseks, kehtestades kadettidele palgavahemiku 600 kuni 800 eurot.

Erinevate põhipalga vahemike olemasolu võimaldab eristada kadette õppetulemuste alusel, ehk teadmiste kasvades tõuseb vahemike kaupa ka teenistustasu.

Igale karjäärisüsteemi ametikohale on määratud kindel põhipalga vahe-

Iga ametikoha nõuetele mittevastavus isiku auastme ja sõjalise väljaõppe taseme osas vähendab maksimaalset ametikohale määratletud põhipalka 50 euro võrra.

Sõdur NR 2 (71) 2013

Palgatase

mik (miinimum- ja maksimumpalgatase), mis tuleneb tegevväelase rahuaja ametikoha ametijuhendis ettenähtud teenistusülesannetest ning ametikohale kehtestatud nõuetest teadmistele, töökogemusele ja oskustele. Tegevväelase palk ei koosne enam mitmest eri komponendist nagu varem (põhipalk, selle suurendus, auastmetasu, lisatasud akadeemilise kraadi, võõrkeelte valdamise eest), vaid ametikohale makstakse ühte kindlat põhi­palga summat, järgides ametikohale määratud põhipalga vahemikku.

Positsioonisüsteemis on igale ametikohale fikseeritud kindel palk. Konkreetsele tegevväelasele määratud põhipalk näitab tema ametijuhendis ette­nähtud tööülesannete mahtu, keerukust ning nõutava kvalifikatsiooni taset, arvestades tegevväelase tööalaseid teadmisi, oskusi ja kogemusi.

Karjäärisüsteemis sõltub iga tegevväelase palk sellest, milline on tegevväelase isiklik auaste ja sõjalise väljaõppe tase.

Iga ametikoha nõuetele mittevastavus isiku auastme ja sõjalise väljaõppe taseme osas vähendab maksimaalset ametikohale määratletud põhipalka 50 euro võrra.

Positsioonisüsteemi ametikohtadel makstakse tegevväelasele konkreetset ametikohale määratud palka.

Ametikoht (SVA/auaste)

14

20 aastat teenistust Rooma impeeriumi vägevuse eest leegioni ridades tõi veteranus’ele riigi tänu ja kaaskodanike luguKaader filmist „The Eagle” / Toledo Productions pidamise.

Au olla veteran – Rooma riigist tänapäevani Veteranid on olnud osa elust ja ühiskonnast senikaua, kui inimkond ennast mäletab. Ka Eestil on oma veteranid, kes väärivad tähelepanu ja meelespidamist.

Sõdur NR 2 (71) 2013

S

õna „veteran” tuleb ladinakeelsest sõnast vetus, mis tähendab „vana”.

Veteranus’eks hakati antiikses Roomas nimetama sõdurit, kes oli oma 20-aastase aja ära teeninud ja erru lastud, mille järel ta võis pöörduda kas tsiviilellu või jääda armee juurde. Veterani tähistav kreekakeelne sõna on apomahos, mis sõna-sõnalt tähendab „võitlusest väljas”.

Niisiis on veteranide näol tegu tulest

ja veest läbi käinud sõjameestega, ent vahel nimetatakse veteranideks kujundlikult ka teiste valdkondade „vanu tegijaid”. Kuid ka sel juhul ütleb meie ühine keeletaju ette, et veterani sõnaga on sobilik seostada eeskätt võitluslikke või vähemalt võistluslikke elualasid – näiteks „veteranpoliitik” või „spordi­ veteran”.

Keegi ei keela kõnelda veteranluuletajast või veteranmesinikust, kuid see kõlaks mõnevõrra veidralt.

Selles osas on meist lahkemad prants-

Lauri Vahtre lased, kes nimetavadki veteranideks mistahes eluala pikaajalist harrastajat, ning sõjaveteranide jaoks on neil seetõttu eraldi määratlus – ancien combattant ehk „vana võitleja”.

Vahel kasutatakse ka eesti keeles selguse mõttes sõna „sõjaveteran”. Kuigi sellist terminit kohtab ka sakslaste, soomlaste jt juures (Kriegsveteran; sotaveteraani), on selle teatav levik eesti keeles seotud ilmselt rohkem vene keele ja nõukogude ajaga. Nimelt kasutati N Liidus laialdaselt ka sõna „tööveteran”, mis oli õigustatud sellega, et N Liidus olid peaaegu kõik elualad propagandistlikul tasandil militariseeritud – kõik võitlesid või vähemalt võistlesid, isegi kirurgid ja advokaadid, rääkimata metallurgidest

veteranid

Veteranus’eks hakati antiikses Roomas nimetama sõdurit, kes oli oma 20-aastase aja ära teeninud ja erru lastud, mille järel ta võis pöörduda kas tsiviilellu või jääda armee juurde. mitte ohvitser, sest ohvitserikohti täideti tavaliselt seisuslikul põhimõttel, kuid näiteks seersant või selle analoog.

Eriti lugupidavalt suhtus oma veteranidesse Napoleon ja seda mõlemas võimalikus veterani tähenduses – nii erru läinud kui ka alles teenistuses olevatesse vanadesse sõjameestesse. Tema

Märganud meie kärarikkaid jõuke, tõmbas vaenlane püssikuked vinna ja jätkas uhkelt sammu lisamata oma teekonda.

Kui palju me ka katseid ei teinud, et neist koondkolonnidest kas või ühte ainsatki reameest välja kiskuda, jäid nemad nagu graniidist raiutuina ning kõiki meie jõupingutusi ignoreerides vigastamatuiks.

Ma ei unusta iialgi nende kõikidest surmadest läbiproovitud sõdurite vaba kõnnakut ja hirmuäratavat rühti. (...)

Selle päeva jooksul me võtsime vangi ühe kindrali, hulga voore ja kuni 700 meest, kaardivägi koos Napoleoniga aga liikus meie kasakate jõukudest läbi nagu saja suurtükiga laev kaluripaatide seas.”

Napoleoni soov surres oli, et ta maetaks Pariisi Invaliidide toomkirikusse, kus tema põrm alates 1840. aastast puhkabki. Invaliidide toomkiriku ja selle juurde kuuluva hoonetekompleksi rajas

Veteranide paraad vabastamispäeval 5. mail Hollandis Wageningenis.

armees olid olemas eraldi veteranide üksused, nagu kuulus „vana kaardivägi”, mis koosnes eriti kogenud sõjameestest.

Seda üksust kadestasid kõik Euroopa monarhid ja vene partisan Deniss Davõdov kirjeldas neid seoses 1812. aasta Moskva-sõjakäiguga järgmiselt: „Lõpuks lähenes vana kaardivägi, kelle ridades viibis ka Napoleon ise. (...)

arhiiv

juba 17. sajandi teisel poolel Louis XIV ning see on mõeldud vanade ja põdurate sõjaveteranide hooldekoduks, millist ülesannet see täidab ka praegu.

Veteran kui kultuurifenomen Veteran ei ole ainult kitsalt sõjanduse või sõjavägedega seostuv kultuuri­

Sõdur NR 2 (71) 2013

või lüpsjatest. Seda nimetati sotsialistlikuks võistluseks ja selles olid oma võitjad ja kaotajad. Võitjad said rändlippe ja soodustusi, kaotajad pidid taluma hurjutamist. Kuna üleüldine võitlus ja võistlus genereeris vastavalt ka palju (töö)veterane, tuli endisi sõjamehi selguse mõttes nimetada sõjaveteranideks.

Ent sotsialistliku võistluse ajad on kaugele seljataha jäänud, mistõttu ei ole „sõjaveteran” praeguses eesti keeles enam ilmselt tarvilik, piisab „veteranist”.

Tänapäeva maailmas tuleb veterani termini juures tähele panna võimalikku tähenduserinevust, mis sõltub peamiselt sellest, kas vastava riigi armee on rajatud üldisele ajateenistusele või on tegu vabatahtliku palgaarmeega. Ajateenistust rakendavates maades, näiteks Norras ja Soomes, nimetatakse veteranideks sõjas käinud mehi-naisi, Soomes konkreetselt isegi ainult 1939–1944 sõdinuid; palgaarmeega riikides, nagu näiteks Suurbritannias, Kanadas ja USA-s, on veteran aga oma teenistuse lõpetanud ja pensionile jäänud sõdur, sõltumata lahingukogemuse olemasolust või selle puudumisest.

Nagu nägime, oli veteranistaatus seotud teenistuse lõpetamisega ka vanas Roomas ja, tõepoolest, Rooma armee oligi alates 1. sajandist eKr palgaarmee.

Muidugi oli Rooma traditsioonilist sõjakust arvestades väheusutav, et mõnel leegionäril õnnestus oma 20 aastat ära teenida ilma ühtegi sõtta sattumata.

Seega langesid need kaks erinevat veterani definitsiooni praktiliselt kokku – erru läinud sõdur oli ühtlasi ka sõjakäikudel käinud ja lahingutes kaasa löönud sõdur. Praktilisest lahingukogemusest ei vaadata mööda ka tänapäeva USA-s, kus üldaktsepteeritud definitsiooni kohaselt loetakse veteraniks küll igat sõjaväest erru läinud isikut, „eriti aga neid, kes on osalenud lahingutegevuses”. Niisiis ühed on veteranid, teised aga n-ö eriti veteranid.

Eesti riigikaitse rajaneb ajateenistusel ja reservarmeel ning seetõttu on loogiline, et meie keelekasutuses ei tähenda „veteran” erusoldatit, vaid sõjas ja/või lahingutegevuses osalenud kaitseväelast. Siit järeldub omakorda, et veteran võib olla ka teenistust jätkav isik ja seista alles rivis.

Selliseid veterane on näinud ja hinnanud kõik maailma armeed, moodustades neist kas omaette üksusi või asetanud neid autoriteetsete vanemate relvavendadena nooremate ja kogenematute keskele. Tüüpiline oli seegi, et veteranist sai ülemus – võib-olla küll

15

16

veteranid Erusoldatist jutuvestja võis ka laulujoru üles võtta: „Vaatsat let lusilsja mina, olin soldat rädavoi.

Lasksin püssist välja tina, türgil’ silma oi-oi-oi.”

Teise maailmasõja ajal Vaiksel ookeanil sõdinud sõjameeste mälestuseks rajatud Iwo Jima memoriaali pronkskuju on inspireeritud tuntud sõjafotost.

Sõdur NR 2 (71) 2013

fenomen, vaid ta on osa rahvakultuurist.

Kui vaadata Euroopa rahvaste pärimusi ja muinasjutte, siis on errulastud soldatil seal kindel koht. Näiteks kohtame hakkajat erusoldatit Hans Christian Anderseni üles kirjutatud ja töödeldud „Tulerauas”, mille põhimotiiv on tuttav Eestiski. Muinasjuttude erusoldatil on teatav sarnasus eesti rahvajuttude rehepapiga – nad on kartmatud ja nutikad tegelased, kellele lõpuks naeratab õnn.

Tegelikkuses ei pruukinud vana sõduri eluõhtu just õnnelik olla, seda eriti seetõttu, et sageli oli tegu sandiga. Kuid juhul, kui tõsist invaliidistumist oli vältida õnnestunud, siis oli neil sitkete ja karmide meestena siiski rohkem võimalusi endale vanast peast elatist teenida kui mõnel tavalisel üksikuks jäänud seenioril. Näiteks oli erruläinud šveitsi palgasõduril suur šanss saada endale mistahes Euroopa suurlinnas peene restorani või hotelli uksehoidja koht, sest omanik võis olla enam-vähem kindel, et šveitslasest ehk šveitserist mingi tänavakaabakas juba läbi ei murra. Ukse­ hoidjat nimetatakse šveitseriks tänini.

See on omamoodi paradoks – šveitslase nimi sümboliseerib korraga nii tipptasemel sõjameest kui ka pikka aega sõdu vältida suutnud rahuriiki. Samas pole imestamiseks põhjust – tegu on ilmeka tõendiga, kui õige on vanade roomlaste sentents: „kui soovid rahu, ole valmis sõjaks” (si vis pacem, para bellum). Šveitsi

rahupõlve on taganud eeskätt šveitslaste legendaarne sõjaline võimekus.

Küllap seisis Eestiski nii mõnigi „välja­teeninud soldat” (sest just nii neid nimetati) meie tähtsamates linnades hotelli- või restoraniuksel. Võib-olla ka mõisais. Kuid veel tüüpilisem oli, et erusoldatist sai vallakasakas. Valla­ kasakas oli vallakohtu teener, kellena ta jagas ka ihunuhtlust, hiljem vallaorganite käskjalg, kelle ilmumine taluõuele tähendas tavaliselt mõne koormise või kohustuse teatavakstegemist. On ilmne, et nendes funktsioonides ei tekitanud erusoldat lihtrahvas mingeid sooje tundeid. Selline peaaegu et karikatuurselt kuri vallakasakas esineb nt Mark Soosaare filmis „Jõulud Vigalas”.

Kuid rahvapärimuses säilis ka teistsugune erusoldat – mõnusalt piipu popsutav, paljunäinud ja paljukäinud vanamees, sageli paraku küll invaliid, kuid ammendamatu jutuvestja, kes võis ka pisut hambasse puhuda ... kuid mis sellest. Kõige tähtsam oli hea jutt ise, see oli kõrges hinnas ja jutuvestjaist peeti lugu.

Kangelane või mitte, kuid erusoldat oli igal juhul kaugeid maid ja rahvaid näinud mees ning äratas seetõttu aukartust.

Nagu näeme, on selles laulus mainitud teenistusaeg – „vaatsat let” ehk 20 aastat – täpselt sama pikk kui Rooma leegionäril. Sellise pikkusega oli Balti kubermangudest Vene sõjaväkke võetud sõduri teenistusaeg juhul, kui ta võeti teenistusse aastail 1834–1855; enne seda teeniti koguni 25 aastat, hiljem lühenes teenistusaeg tunduvalt. Teoreetiliselt võiks nende asjaolude põhjal oletada, et selles üsnagi tuntud sõdurilaulus käib jutt Krimmi sõjast (1853–1856), kuid kuna tagapool tuleb juttu ka „Plevna pitva kärinast” ja Osman pašast, siis pole kahtlust, et silmas peetakse aastail 1877–1878 toimunud Vene–Türgi sõda, milles türklased raskelt lüüa said, nii et laulus kuulutab minategelane ennast kangelaseks, kes „teesjat türki maha lõi”.

Kangelane või mitte, kuid erusoldat oli igal juhul kaugeid maid ja rahvaid näinud mees ning äratas seetõttu aukartust. Üks rahvapärimusekild märgib koguni, et mõned neist olla maailma lõpus ära käinud – selline asi olevat juhtunud nimelt „Ungru sõja ajal”. Selle all tuleb mõista Ungari ülestõusu 1848–1849, mille Austriale appi tõtanud Vene armee veriselt maha surus, teenides ära „Euroopa sandarmi” pilkenime.

Sõna „veteran” tänapäevases Eestis Tänapäeva Eestis seostub „veterani” sõna väga paljude jaoks 9. mai, Nõu­ kogude armee ja punalippudega. Kuvandi keskmes on ordenite (või ka kõigest mälestusmedalitega) ülekülvatud Nõukogude mundris hallpea, kes sõjakaaslaste mälestuseks klaasikese viina võtab. Tema keskkonnas nimetatakse teda Suure Isamaasõja veteraniks.

Ja on olemas ka vastaspoole veteranid, kelle veteraniseisuses ei ole mingit kahtlust, kuid kelle ordenid on teised ja kes ei kogune punalippude, vaid sinimustvalgete alla, ning kes on koondunud mitmetesse ühendustesse, millest suurim on Eesti vabadusvõitlejate liit.

Omavahel suhtlevad need kaks veteranide liiki harva, pidades teineteist siiani vaenuliku poole esindajaiks.

Tugevamalt kui tänapäevases päriselus on „Suure Isamaasõja veteranid” esindatud siiski meie mälestustes nõu-

17

Tänapäeva maailmas, vähemalt tänapäeva läänemaailmas, ei ole sõda, tulevahetus, reaalne relvastatud vaenlane jms enam nii tavalised nähtused kui veel sadakond aastat tagasi. veidi kaasa aidata. Meenutagem kas või sõna „pioneer” käekäiku.

Eesti riik ei ole taastamisest saadik kellegagi ametlikult sõjajalal olnud, kuid sõda on Eesti mehed ja naised sellegipoolest pidanud, järelikult on meil olemas ka veteranid – vähemalt selle sõna ühes eelkirjeldatud tähenduses – sõjas osalenud. Tänapäeva maailmas, vähemalt tänapäeva läänemaailmas, ei ole sõda, tulevahetus, reaalne relvastatud vaenlane jms enam nii tavalised nähtused kui veel sadakond aastat tagasi. Seetõttu on ka lahingus käinud ja tule all olnud mees või naine varasemate aegadega võrreldes märksa haruldasem nähtus, ja on iseenesestmõistetav, et selliseid inimesi märgatakse ja tunnustatakse ka riiklikul tasandil. Selle juures ei tee paha heita pilk teiste rahvaste vastavatele kogemustele ja kommetele.

Veteranid mujal Tänapäeval on tõenäoliselt kõige tuntum veteranidega seotud sümbol punane moon. Täpsemalt öeldes ei osuta punane moon küll mitte veteranile, vaid langenuile, kuid langenute kõrval meenutatakse alati neidki, kes ellu jäid.

Flandria punase mooni ülendas pooltahtmatult sümboliks Kanada kolonelleitnant John McCrae 3. mail 1915 pärast oma sõbra ja võitluskaaslase Alexis Helmeri matuseid. McCrae võttis märkmiku ja kirjutas surematu luuletuse „In Flanders Fields”, mille avasalm võiks tõlkes kõlada umbes nii: Laiub Flandria väljadel moonide meri ja hauad siin reas. Siin voolas me veri.

Näe, lõokene taevasse lennukaart veab, ta lõõritab vapralt ja kuulutab head, kuid tugevam veelgi on kahurimürin.

Moone ei olnud McCrael tarvis välja mõelda, neid kasvas lahinguväljadel tõepoolest ohtralt. Selle põhjus ei olnud muidugi surnutest ja haavatutest maapinda voolanud veri, vaid tõsiasi, et sõjategevusest segi pööratud maapind

muutus nii lubjarohkeks, et sellel suutsid kasvada vaid vähenõudlikud ja visad taimed, kaasa arvatud moonid. Seda nähtust täheldati juba vähemalt sadakond aastat varem, Napoleoni sõdade ajal, mõnedel andmetel aga veelgi varem, kui Louis XIV Flandria sõjatandriks muutis (17. sajandi lõpul).

McCrae suri 1918. aasta jaanuaris kopsupõletikku, jõudmata ära näha Esimese maailmasõja lõppu, mis saabus (tõsi, vaherahu kujul) 11. novembril samal aastal. 1919. aastal määras Inglise kuningas selle päeva ühtlasi maailmasõjas langenute mälestuspäevaks. 11. november on sestpeale mälestuspäev (Remembrance Day) kogu Briti rahvaste ühenduses ja paljudes teisteski riikides väljaspool seda, näiteks Prantsusmaal.

Erinevalt Briti rahvaste ühendusest ei sümboliseeri langenuid ja nende mälestamist prantslastele siiski moon, vaid rukkilill.

Veidi erinev on olukord Ameerika Ühendriikides. Seal peetakse oma mälestuspäeva (Memorial Day) igal aastal maikuu viimasel esmaspäeval ja selle juured on veelgi kaugemal – ameeriklaste mälestuspäev on alguse saanud 1861.–1865. kodusõja ohvrite mälestamisest. Mälestajate seas olid ootuspäraselt esireas sõjas ellu jäänud mehed, veteranid, ja siit said ka alguse USA veteranide organisatsioonid ning üldse veteranideliikumine. Väärib märkimist, et ehkki sõja võitsid põhjaosariigid, olid Konföderatsiooni veteranid sama palju veteranid kui Uniooni omad – siin on selge erinevus Eesti olukorraga pärast Teist maailmasõda. Tõsi, USA-s need kaks liiki veterane läbisegi ei elanud, vähemalt 19. sajandil, mis vähendas pingeohtu. Lõunaosariikidel olid omad, põhjaosariikidel omad langenud, invaliidid ning veteranid.

11. novembril peetakse Ameerika Ühendriikides see-eest eraldi veteranide päeva. Nende kahe päeva erinevus seisneb tänapäeval niisiis selles, et kui Memorial Day meenutab ja leinab kõiki, kes on erinevates sõdades USA sõjaväelastena surma saanud, siis veteranidepäeval avaldatakse austust nii elavatele kui ka surnud USA veteranidele ja tähelepanu fookuses seisavad pigem just esimesed. Üleriigilist veteranidepäeva tähistatakse alates 1947. aastast. Esialgu kandis see vana nime vaherahupäev, kuid alates 1954. aastast on ka ametlikult tegu veteranide päevaga (Veterans Day). Konkreetset veteranide või veteranidepäeva sümbolit Ameerikas ei ole, atribuutikas kasutatakse USA riiklikke

Sõdur NR 2 (71) 2013

kogude ajast. Ehkki nende hulka kuulusid ka eesti laskurkorpuse mehed, pidas elav kultuurimälu veterani all silmas ikkagi vallutajat, okupanti, võõrast, kes läks järjekorras ette, et osta ära viimane banaanikobar, käitudes veel aastakümneid pärast sõda tõepoolest otsekui riisuv okupant. Pole ime, et väga paljud laskurkorpuse veteranid vähemalt poejärjekorras oma eesõigusi ei kasutanud.

Teisiti oli lugu venekeelse elanikkonna hulgas, kus kõnealuseid veterane koheldi suurima lugupidamisega ja kus isegi järjekorras etteminekut eriti pahaks ei pandud. Eestlastele võis kangastuda, et selles väljendus tänumeel: olite vaprad, vallutasite meile selle maa, kus me nüüd peremehetseda saame, suur tänu teile. Tegelikult ei ole selline arutluskäik usutav. Lugupidav suhtumine veteranidesse oli N Liidus üldine ja lääne­piirkondades, sealhulgas Baltimaades, elutsevad „nõukogude inimesed” ei moodustanud selles osas erandit.

See oli täiesti loomulik lugupidamine.

Erandlik oli muu. Ainult Baltimaades võis tekkida küsimus, et miks siis teise poole veteranidest juttu ei tohi teha.

Mujal N Liidus teise poole veterane lihtsalt polnud; siin, paraku, veetsid oma vanaduspõlve aga tuhanded vaprad ja teenekad mehed ning naised, kes olid elu kaalule pannes astunud oma isamaa kaitsele, kogenud vangipõlve ja alandusi – kuid kelle teeneist kõnelemine oli valitseva režiimi silmis kuritegu.

Teises maailmasõjas N Liidu eest sõdinud veteranidesse suhtumise diametraalne erinevus eesti ja vene kultuuripildis tekitas ja tekitab tegelikult tänini olmekonflikte, solvumisi, mittemõistmisi. Eestlane, kes „kiliseva-koliseva” kohta salvava märkuse pomises, väljendas allaheidetud rahva loomulikku trotsi, samal ajal kui episoodi pealt nägeva venelase arvates oli tegu ennekuulmatu matslusega – või koguni natslusega.

Ebaõiglased ja alusetud natsismisüüdistused on aga omaette teema.

On päris ilmne, et nüüd, mil Eesti vabariik on taas üle 20 aasta mitte ainult juriidiliselt, vaid ka praktiliselt eksisteerinud, on aeg neist vanadest, kahetsusväärsetest ja mõnes mõttes lahendamatutest vastuoludest üle või edasi minna.

Pole tarvis kõrvale heita vanast Roomast pärinevat auväärset terminit paljalt seetõttu, et nõukogude ajal tähistati sellega kedagi, kes eesti kultuuripildis ei olnud mitte veteran, vaid okupant. Aeg suudab terminite tähendused nii mõnigi kord õigele kohale tagasi nihutada, kui sellele

18

veteranid sümboleid (tähelipp, valge merikotkas) või muid ikoonilise tähendusega kujutisi, nagu näiteks lipuheiskajad Iwo Jima lahingus.

Veteranid Eestis enne Teist maailmasõda

Sõdur NR 2 (71) 2013

Eesti kõige esimeseks veteranidega tegelevaks organisatsiooniks oli vigastatud sõjameeste ühing, mis rajati 1917. aasta septembris ja mis tegeles Esimeses maailmasõjas vigastatud meeste majandusliku ja moraalse abistamisega. Nagu näha, oli tegu siiski vaid ühe veteranide segmendiga, mistõttu VSÜ-d otseselt veteranideorganisatsiooniks pidada ei saa. Juba veidi enam kui aasta pärast VSÜ rajamist hakkas maailmasõja invaliididele lisanduma Vabadussõja omi.

VSÜ tegutseb tänapäevalgi.

Enne Teist maailmasõda Eesti vabariigis eraldi veteranipäeva ei olnud, seda funktsiooni täitsid võidupüha 23. juunil ja veel otsesemalt Vabadusristi päev, mida tähistati algul 24. veebruaril, seejärel 3. jaanuaril (relvarahu aastapäeval) ja alates 1934. aastast taevaminemispühal ehk suurel ristipäeval, mis on liikuv tähtpäev kevadel (40 päeva pärast lihavõtteid). Veteran ei olnud tollal erand, pigem reegel. Seljataga oli pikk, enam kui viis aastat kestnud verevalamine, millesse lõpuks oli kas või mingil moel kaasatud enam-vähem kogu relvakandmisvõimeline meessoost elanikkond.

Seetõttu oli loomulik, et tõelisteks sõjasangariteks peeti eeskätt Vabadusristi kavalere.

Eriti suurejoonelised pidustused toimusid 1934. aasta mais, kui tähistati Vabadusristi 15. aastapäeva. Kogu maa oli siis lipuehtes ja kõikjal toimusid mälestusüritused. Ajaleht Postimees kirjutas: „Wabadusrist on aga see väline märk, mis tunnistab, et tema kandja on kuulunud Wabadussõja võitnud silmapaistvamate kangelaste hulka. See märk on tunnistuseks, et sõjamees pole üksnes täitnud oma kohust, vaid on andnud kaugelt rohkem, kui see õnnestub igaühel.”

Olid muidugi veel Esimese maailma­ sõja veteranid. Kuid ajalookäik olid tekitanud olukorra, kus need mehed, kes olid käinud küll maailmasõjas, kuid mitte Vabadussõjas, moodustasid sõja­ kogemusega isikute suure koguhulga raames üsna väikese osa. Tegu sai olla eeskätt nendega, kes olid maailmasõjas tõsiselt viga saanud ja võitlusvõime kaotanud (VSÜ liikmeskonna põhjal orienteerivalt 3000 meest), lisaks Venemaalt pärast Vabadussõda repatrieerunud

Ühendkuningriigi sõdureile sümboliseerib punane mooniõis lahinguväljal lanSgt Rupert Frere RLC/MOD genud relvavendi.

mehed, kes olid maailmasõjast osa võtnud – kusjuures mõned siiski ka Vabadussõjast, ainult et vastaspoolel.

Teisest küljest leidus arvukalt noori mehi, kes polnud käinud maailmasõjas, küll aga Vabadussõjas – näiteks õppursõdurid, samuti Vabadussõja jooksul mobilisatsiooniikka jõudnud noormehed. (Need kaks liiki osaliselt kattusid.)

Kuna Eesti vabariik loodi ikkagi tänu Vabadussõjale, ei olnud riigil moraalset kohustust maailmasõja veterane kuidagi eraldi meeles pidada või esile tõsta.

Ammugi mitte Jaapani sõja või koguni Türgi sõja veterane ja vigastatuid, keda ju samuti leidus. Kuid keegi ei keelanud neil meestel kanda Vene riigilt vapruse eest saadud teenetemärke ja seda tehtigi loomuliku uhkusega. Ka Johan Laidoner kandis muude ordenite kõrval Georgi linti, mis märkis Georgi mõõga annetamist 1915. aastal.

Vabadussõjas üles näidatud vapruse tunnistuseks oli Vabadusrist, eriti muidugi selle II liik – isikliku vapruse eest, mille 3. järku anti Eesti kodanikele välja 1672 korral ja 2. järku 29 korral. Esimest järku, nagu teada, ei väljastatud kordagi. See on huvitav fenomen, millel on ohtralt nii kultuurantropoloogilisi kui ka poeetilisi tõlgendusvõimalusi. Sümboolselt on II liigi 1. järgu vabadusristi saanud aga kogu eesti rahvas Vabadussõja võidusamba näol.

Vabadusristi kavaleridest kujunes eraldi vennaskond – Vabaduse risti vendade ühendus, mis üleriigilisena loodi 1925. aastal ja mis mõjutas mitmel puhul ka Eesti poliitikat. Veelgi jõulisemalt tegi seda aga üleriigilise organisatsioonina 1929. aastal rajatud vabadussõjalaste (kesk)liit. Esialgu oli tegu veteranide organisatsiooniga, kuid 1930-ndail kujunes liit ümber poliitiliseks erakon-

19

Eesti veteran vanemleitnant Venno Slugen on piraaditõrjeoperatsioonilt tagasi omaste keskel.

naks, kuhu alates 1933. aastast võisid astuda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed.

Välised austusavaldused olid muidugi olulised, kuid võib-olla veelgi enam läksid inimestele korda konkreetsed hüved, eriti Vabadussõja sõdureile lubatud maa. Suureks soodustuseks oli ka õigus õppemaksuta omandada haridus kuni ülikooli lõpetamiseni.

Asunikutalude jagamine Vabadussõja veteranidele meenutab vägagi vastavat seadust vanas Roomas, mis tagas erruläinud sõdurile teatava suurusega maatüki. Eestis lisandus sellele veel ajaloolise õigluse jaluleseadmise aspekt – või vähemalt nii seda tollal mõisteti. Teiseks erinevuseks võib pidada, et sõduritele maa jagamine ei olnud kavandatud rutiinseks, püsivaks meetmeks nagu alalõpmata sõdivas Roomas, vaid see oli osaks ühekordsest reformist, mille eesmärk oli likvideerida mõisamajandus kui selline.

Tagasi tänapäeva

kunud, lisaks on selle alla hõlmatud ka kaitseväes teenistusülesannete täitmisel ja Kaitseliidus sõjaväelisel väljaõppel püsivalt töövõime kaotanud isikud.

Võib-olla tundub mõnele – sealhulgas mõnele asjaosalisele endale –, et pooleaastase missiooni läbi teinud ja teenistust jätkava noore inimese jaoks on veterani nimetus liiga kõlav või pateetiline, teiseks ei hõlma kõiki Eestis elavaid veterane. Kuid teisalt pole selle nimetusega tänapäeva reaalsusi arvestades midagi valesti. Kui riik soovib missioonikogemusega isikute suhtes konkreetseid regulatsioone (soodustusi, õigusi) sätestada, siis peab ta neid kuidagi nimetama, ja sobivaim termin on ikkagi „veteran”. Lõpuks jääb asjaosalistele alati vabadus kasutada mitteformaalset, relvavennalikku terminit „mis-

sioonimehed” – muidugi kui missioonil käinud naiskaitseväelased lubavad.

Selliselt defineeritud veterane polegi teab kui vähe. 2012. aasta lõpu seisuga on rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalenud ligi 2500 inimest.

Neist 11 meest on langenud, kuid haavata ja vigastada on saanud 130 isikut, neist raskesti 34. Umbes tuhat veterani on kaitseväest lahkunud, ülejäänud endiselt rivis.

Niisiis on Eestil uue iseseisvusaja veteranid vaieldamatult olemas ja neid on tuhandeid. Riik ja ühiskond võlgnevad neile tänu ning lugupidamise, sest ehkki missioonid on kandnud mehi-naisi Eestist kaugele, on tegu ikkagi Eesti huvide eest seismisega. Eesti huvid langevad kokku kogu tsiviliseeritud, demokraatliku maailma huvidega, nii et ühtlasi on tegu ka oma solidaarsuskohustuse täitmisega tänapäevase (suhtelise) maailmarahu tagamisel. Seda panust ei saa ega tohi alahinnata.

Kaitseministeerium ongi algatanud ühtse veteranipoliitika väljakujundamise ja iga-aastase veteranipäeva tähistamise 23. aprillil, jüripäeval, mis meenutab ühtlasi 1343. aastal puhkenud Jüriöö ülestõusu, meie võitlusvaimu ja vabadustahte üht võimsamat sümbolit. Lisaks on püha Jüri ka sõjameeste kaitse­pühak.

Sõdur NR 2 (71) 2013

Vabariigi valitsus kiitis 2012. aasta detsembris heaks veteranipoliitika. Meie ajateenistusel põhinevast riigikaitsemudelist lähtudes puudutab see poliitika lahingutegevuses osalenud (missioonil käinud) mehi-naisi sõltumata sellest, kas nad on veel rivis või kaitseväest lah-

Eesti riigikaitse rajaneb ajateenistusel ja reservarmeel ning seetõttu on loogiline, et meie keelekasutuses ei tähenda „veteran” erusoldatit, vaid sõjas ja/või lahingutegevuses osalenud kaitseväelast.

kaitsevägi

20

veteranid

Kuidas minust sai veteran erakogu

Iraagi sõja veteran kolonel Aivar Jaeski räägib, kuidas temast sai pärast kuuekuulist teenistust Bagdadis veteran.

S

Sõdur NR 2 (71) 2013

õnaga veteran seostub minu põlvkonna inimesele umbkeelne pintsakul rippuvate medalitega vanamees, kes kindlasti tahab poes järje­ korda eirates oma ostud esimesena sooritada. Miks ta ennast veteraniks pidas, oli meile selgeks tehtud nõukogude sõjafilmide abiga, kus see vanamees, siis veel noor, võitles kangelaslikult fašistidega.

Valitsuses 2012. aasta detsembris kinnitatud veteranipoliitika paneb sõna uude valgusesse. Veteraniks nimetatakse Eesti vabariigi eest rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalenud või teenistuse ajal jääva tervisekahjustuse saanud kaitseväelast. See poliitika ei anna sõduritele selliseid nõukogudeaegseid privileege, õieti pole meie aja inimestel enam järjekordades trügida vajagi.

Rahva mälus on arusaama vetera-

Aivar Jaeski kolonel

nidest siiski raske muuta, seda olen kogenud veteranipäeva eel sellest oma tuttavatele ja sõpradele rääkides. Vastavalt kinnitatud poliitikale olen ka mina nüüd veteran. Võib-olla aitaks selle termini uue sisu paremale mõistmisele kaasa see, kui meie, veteranid, rohkem räägiksime sellest, kuidas meist said ve-

Rahva mälus on arusaama veteranidest siiski raske muuta, seda olen kogenud veteranipäeva eel sellest oma tuttavatele ja sõpradele rääkides.

teranid, sellest, mida me oleme pidanud läbi elama. Siin on lugu sellest, kuidas minust sai veteran.

Teekond algas 2008. aasta 2. veebruaril jõudmisega Iraaki NATO väljaõppemissioonile. Bagdadi lennuväljale maandusime otselennuga Napolist, kust meie rotatsiooni oli peale võtnud NATO transpordilennuk. Minu rotatsioon treeningmissiooni staabis koosnes kirjust seltskonnast, oli ohvitsere ja allohvitsere Suurbritanniast, Hollandist, Taanist, Poolast, Itaaliast, Leedust, Ukrainast ja Ameerika Ühendriikidest.

Staabiohvitseridele lisaks lendas meiega koos Iraaki veel Ungari erioperatsioonide üksus, kes valvas Al’Rustamijahis Iraagi sõjakooli ja andis sealsetele kadettidele väljaõpet. Ungarlased olid osa meie treeningmissioonist.

Minu eelkäija, Rumeenia kolonel, oli poole missiooni ajal raketikillust jalga haavata saanud ja nii oli NATO treeningmissiooni staabiülema logistika ala asetäitja ametikoht olnud mitu kuud täitmata ja minul tuli kohale jõudes oma

21

Vaade kopterilt Iraagi pealinnale Bagdadile.

Kohe esimesel õhtul tervitas minu uus järgmise kuue kuu elukoht mind häirega.

Kohalikud olid ka tõlgid, kelle eest samuti mina vastutasin. Tõlkide pealik Ali oli sunni moslem, talle meeldis käia korra nädalas minu kabinetis juttu puhumas ja mulle kohalikest oludest rääkimas. Tõlkide näol oli tegu intelligentse seltskonnaga ja läbisaamine nendega laabus. Nad aitasid mul aru saada kohalikust bürokraatiast ja mina omalt poolt püüdsin nende tööolusid muuta nii turvaliseks kui võimalik. Missiooni lõpus tuli kogu grupp, kokku 45 meest/naist, mind ära saatma. See žest oli minu jaoks kõige suurem tunnustus kogu missioonist. Arvatakse, et kõik, kes meie heaks töötasid, tahtsid ja tahavad koos suguvõsaga Europasse või USA-sse pageda. Tegelikult on asi palju keerulisem, näiteks meie tõlkide hulgas töötas kaks

erakogu

noort meest, kes olid küll ameeriklastelt rohelise kaardi ehk elamisloa saanud, kuid loobusid sellest ja tulid lennujaamast tagasi, et jääda oma koju Bagdadi. Ükskõik kui raske ka ei oleks, iga rahvuse hulgas on patrioote, kes jäävad vaatamata kõigele truuks oma kodule, perele, keelele ja kultuurile. See oli üks minu õppetund sellelt missioonilt.

Lihavõtte ajal otsustasid vastasjõud alustada oma kevadkampaaniat ja pommitasid meid pea iga päev. Et lugejal oleks lihtsam olukorda ette kujutada, lisan siia väljavõtte oma missioonipäevikust.

23. märtsil, kui kristlik maailm tähistas ülestõusmispüha, ründasid meid Mahdi armee äärmuslased neli korda, kokku lasti rahvusvahelise tsooni pihta 12 raketti, kõik 107-millimeetrised, arvatavasti saadeti need teele Sadr City linnaosast, 7 kilomeetri kauguselt, ettevalmistatud positsioonidelt. Maha põles varustuseladu koos seal olnud konditsioneeridega, parklas said 5-6 autot pih-

Sõdur NR 2 (71) 2013

positsioon staabis uuesti kehtestada. Õnneks oli enne mind NATO treeningmissiooni staabis veel eestlasi teeninud ja see andis mulle võimaluse enne välja­ sõitu uurida kolonel Aarne Ermuselt, siis veel kolonelilt, nüüd brigaadikindral Valeri Saarelt ja kindralmajor Riho Terraselt kohalikke olusid ning ees ootavaid proovikive.

Minu sisseelamist lihtsustas ka kohapeal teeniv Eesti kapten Mattis Üürike, kes staabiülema abina oli hästi kursis missiooni detailidega. Kohe esimesel õhtul tervitas minu uus järgmise kuue kuu elukoht mind häirega. Missioonile oli eelnenud väljaõpe rahuoperatsioonide keskuses ja seejärel NATO ühendvägede staabis Napolis ning lõpetuseks anti kohapeal veel uustulnukatele viimane lihv. Sõdurielu tähendabki järjepidevat õppimist ja harjutamist, sellega olen harjunud. Kõigele vaatamata oli ebamugav oma missiooni esimese päeva õhtul kuulata sireene ja hoiatust: „incoming, incoming, incoming, duck and cover, keep away from windows”.

Kaks esimest kuud möödusid Bagdadi rohelises tsoonis rahulikult, kui mõned raketirünnakud välja arvata. Õigemini kutsuti selleks ajaks seda juba rahvusvaheliseks tsooniks, sest rohelist loodust oli sinna väga vähe alles jäänud, sest miinipilduja- ja raketirünnakud olid tsooni veevõrgu rivist välja viinud ja puud ning muru kuivasid ilma veeta lihtsalt ära. Elasime Saddami ühe palee, selleks ajaks USA saatkonna kasutusse antud hoone, aias, liivakottidega ümbritsetud konteinerites. Tööl käisime endises kinomajas, kus asus meie staap. NATO treeningmissiooni staabi taga asus Bagdadi mahajäetud loomaaed. Räägiti, et sinna olid veel mõned loomad alles jäänud ja keegi isegi hoolitseb nende eest, aga kuigi käisin seal kolamas, ei õnnestunud mul loomaaias kedagi kohata.

Missiooni toetamine oli korraldatud ameeriklaste toetusahela kaudu ja minu tööks oli hoolitseda, et asjad laabuksid.

Vastutasin personali-, tagalatoetuse-, side- ja finantsalase töö korraldamise ja koordineerimise eest. Suurem peavalu oli elekter, mis tuli meile suurtest generaatoritest. Paar korda juhtus, et NATO kasutuses olevast viiest generaatorist ei töötanud ükski ja staap istus paar tundi ilma tegevuseta. Liivatormid ummistasid filtreid ja generaatorite hooldamine oli paras proovikivi. Hooldustöödega tegelesid kohalikud, kes rahvusvahelises tsoonis ka elasid ja olid koalitsiooni usalduse ära teeninud.

22

veteranid

Sõdur NR 2 (71) 2013

ta, killud läbistasid 3 konteinerelamut, õnneks inimestest keegi viga ei saanud.

25. märtsil: 7 rünnakut, lasti 19 raketti, 4 haavatut, neist kaks tsiviilisikud, 4 turvafirma Blackwateri helikopterit said pihta, 6 autot kanti maha.

26. märtsil: 6 rünnakut, 17 raketti, 5 haavatut, enamik kohalikud, 2 autot, 2 konteinerelamut sai pihta.

27. märtsil: 12 rünnakut, 36 raketti, 5 hukkunut, 16 haavatut, 2 autot (üks neist oli kindral Petreause oma), pihta sai ka Briti saatkond.

28. märtsil: 7 rünnakut, 20 raketti, 1 hukkunu, 10 haavatut, veevarustus häiritud.

See, kes väidab, et ta sellises olukorras hirmu ei tunne, valetab või on hull.

Kõigele vaatamata tuleb täita oma kohust. Kohtasin ühte meest, kes oli teeninud 2004.–2005. aastal Bagdadis, Camp Victorys, mis asus lennujaama lähedal.

Tema teenistuse ajal tehti nende vastu vaid üks miinipilduja lask. Eeldades, et nüüd, pärast kolme aastat koalitsioonivägede kohalolekut on olukord veelgi turvalisemaks muutunud, võttis ta vastu teistkordse missioonipakkumise.

Nüüd, kui raketirünnakud algasid, ei julgenud ta enam staabi betoonseinte vahelt välja minna, sest see, mis toimuma hakkas, oli nagu elu lasketiiru vales otsas. Ta oli üks nendest vähestest, kes ei suutnud oma hirmu alla suruda ja see ei teinud au temale endale ega tema ametile.

Pidevas ohus elavate inimeste psüühika on teistsugune. Missioonipiirkonnas on inimeste valulävi hoopis madalam ja sellepärast on seal ka konfliktid kergemad tulema. Oma rotatsiooni ajal pidin tegelema ühe oma liitlasest alluva korrarikkumisega, kes oli püstoli välja võtnud, et kohalikule umbkeelsele kraanameeskonnale selgeks teha, kuhu ja kuidas nad peavad konteineri paigutama. NATO kontekstis on sellised vahejuhtumid hästi keerulised, sest rahvusvaheliste ja rahvuslike reeglite vahel jookseb õhuke joon. Hästi oluline on rahvusliku vanema kompetentsus ja roll. See ohvitser pääses napilt enne­ tähtaegsest kojusaatmisest, kuna ta missiooniaeg hakkas ka lõppema. Mis sissekande ta oma teenistuslehele sai, ei ole minule teada.

Raketirünnakute perioodil oli minu kõige suurem mure see, et häire ei algaks ajal, kui olen Skype’i-ühenduses oma lähedastega. Sõnum kodustele, et kõik on korras ja siin on turvaline, on hädavale, millega tuleb rahustada neid, kes sinust hoolivad. Kindlasti ei ole ker-

Ükskõik kui raske ka ei oleks, iga rahvuse hulgas on patrioote, kes jäävad vaatamata kõigele truuks oma kodule, perele, keelele ja kultuurile. ge Eestis nendel lastel, kelle isa teenib oma riiki kriisipiirkonnas ja keda internetifoorumites sõimatakse okupandiks ja mõrtsukaks. Ei ole kerge abikaasal kuulda sõbranna küsimust, et kas sa kuulsid uudistest, et seal, kus on sinu kaasa, plahvatas jälle pomm, ei tea, kas tal on ikka kõik korras. Ja kui sa siis ei saa minna kokkulepitud ajal Skype’i või helistada, sest sideühendused on maas, on koduste mure veelgi suurem. Oluline on olla sel eluperioodil mõistev, rahulik ja üksteisele toeks. Praeguseks on missiooniperede toetusprogramm nende meeste või naiste peredele, kes lähevad Eestist välja üksusega koos, hästi käima läinud. Üksikute staabiohvitseride puhul, eriti nende, kes on NATO staapidest missioonile saadetud, on aga arenguruumi.

Bagdadis teenides sain käia kaks korda külas meie Eesti rühmal Camp Taijs.

Liikumine eri baaside vahel oli korraldatud helikopteritega. Minu ajal teenis Taijs põhiliselt Kuperjanovi pataljoni vabatahtlike baasil kokku pandud rühm ESTPLA-16. Eesti vabariigi 90. aastapäeva puhul pidasin meie poiste USA kamraadidele 1. ratsaväediviisist loengu Eesti ajaloost. Kapten Rainek Kuura juhtimise all oli meie poistel piisavalt õnne, et tulla kõik koos tervetena sellelt missioonilt tagasi.

Camp Taijs asus Saddami armee sõja­tehnika surnuaed. Seal leidus igasugust kraami, enamasti nõukogude päritoluga, aga oli ka läänes valmistatud tehnikat. Räägitakse, et kindral Ants Laaneotsale meeldis meie üksuseid inspekteerides käia seal kohapeal ja vesta lugusid selle tehnika lahinguomadustest. Kindral on Eesti parim relvade tundja, tema teadmistele ei ole võrdset.

Minu missiooni teine pool langes suve­ajale, vastase võitlushooaja tipp jäi kevadesse, aga ka suviste liivatormide ajal jätkas vastaspool oma aktiivset tegevust. Vaiksemad ajad jäid tavaliselt sügisesse ja talve, see reegel töötab ka praegu Afganistanis. Kuulasin ühte vestlust, kus keegi avaldas kahetsust, et sõbra elukoht

on helikopterite maandumisplatsi läheduses. Vastuseks ütles semu, et vastupidi, ta saab helikopteri müraga suure­ päraselt magada, sest siis on kindel, et rünnakut ei tule. Nii see oligi, need teraslinnud õhus tagasid meile rahvusvahelises tsoonis rahuliku une ja olid valmis kohe löögi andma paika, kust rakett startis.

Missiooni viimasel veerandil toimus staabis personali hulgas mitu eri suurusega rotatsiooni, kapten Üürikese vahetas välja kapten Hando Tõevere. Vahetus staabiülem Briti kolonel Martin Lilley ja ka NATO treeningmissiooni ülem ise.

Kindralleitnant James Dubiki asemele määrati kindralleitnant Frank Helmick.

Need Ameerika kindralid olid tegelikult „kahe mütsiga”, peale meie vastutasid nad ka oma Ameerika treeningmissiooni eest, kes kattis natuke suuremat sõjakoolide võrgustikku Iraagis kui meie NATO missioon. Ametiposti üleandmise tseremoonial pidas kindral Dubik kõne araabia keeles, võites sellega kohalolevate iraaklaste lugupidamise ja tunnustuse.

Et USA kindralite suurem tähelepanu oli oma riigi treeningmissiooni korraldamisel, siis kogu NATO treeningmissiooni hoidis oma hoole all suurepärane Itaalia kindralmajor Alessandro Pompegnani. Kogenud komandörina oskas ta alati õigel ajal õiges kohas õigeid juhtnööre anda.

Missiooni ajal sain heaks sõbraks veel ühe itaalia ohvitseriga. Kolonel Meineroga tuli mul konteinerit jagada, tema elas ühes otsas ja mina teises, ühises kasutuses oli meil konteinerit poolitav, keskel asuv pesuruum. Massimol oli komme igal hommikul kuulsat Itaalia kohvi valmistada ja ta ei olnud kade seda alati ka minuga jagama. Nii ootas mind igal hommikul ärgates ees tass kuuma Itaalia kohvi.

Enne äraminekut korraldasid itaallased meile tõelise kohvi valmistamise kursuse, mille läbimist tõestab nüüd vastav nimeline sertifikaat.

Minu missioon Iraagis lõppes augustis. Tagasi lendasin läbi Kuveidi kasutades taanlaste organiseeritud logistikasilda. Taani kuningliku armee külalislahkus lubas mul ennast enne Amsterdami lennukile minekut Kuveidis nende renditud villas puhtaks pesta ja riided vahetada.

Frankfurdi lennuväljal maandusin hommikul kell 5, tagasi Eestisse, oma koju jõudsin 9. augusti õhtul. Pärast kuuekuulist missiooni oli nüüd minust saanud veteran.

23

Carolin Illenzeeri fondi heategevusõhtusöök.

Kaitsevägi

Carolin Illenzeeri fondi lugu

S

Lauri Kurvits kapten nõukogu esimees

Fondi lugu algab 2005. aasta johannesepäevast (27. detsember), kui kristliku maailmavaatega ohvitseride sõpruskond otsustas, et veendumused ja väärtushinnangud peaksid lisaks sõnadele väljenduma ka tegudes. Aruteludes jäi küllaltki üksmeelselt kõlama seisukoht: heategu peab aitama lapsi nende haridusteel.

Kuna sõpruskond oli väike, otsustati konkreetne toetus suunata ühele lapsele, aastasele Carolinile, kelle isa Arre langes teenistusülesannete täitmisel.

2006. aasta alguses avati kindlustustootena Carolini koolifond, kuhu sõpruskonda kuuluvad ohvitserid iga-aastaselt

sissemakseid tegid. Mõte arenes edasi, et toetada ka teiste, teenistusülesannete täitmisel langenud või raskelt vigastatud relvavendade lapsi nende haridusteel.

Otsides partnereid ja mõttekaaslasi, jäid sõelale kaks organisatsiooni: Eesti NATO ühing kui kaitsevaldkonnas tegutsev mittetulundusühing ja Eesti reservohvitseride kogu, mille liikmeskonda kuulusid paljud sõpruskonna liikmed ja kamraadid.

Tõelise patrioodi ja riigimehena asus fondi patrooni ja mõttekaaslasena rivvi vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Läbirääkimiste tulemusena asutati 2011. aasta alguses Sihtasutus Carolin Illenzeeri fond, mis suudab toetada juba palju rohkem lapsi kui ainult Carolin.

Fondi järgmine rahakogumisüritus on patrooni antav heategevusõhtusöök veteranipäeva eelõhtul, 22. aprillil.

Carolin Illenzeeri fondile on võimalik annetusi teha: arvelduskonto 17002982685 (Nordea pank).

Vaata ka www.carolinillenzeerifond.ee

Sõdur NR 2 (71) 2013

ihtasutuse Carolin Illenzeeri fond eesmärk on koguda raha ja mitterahalisi vahendeid teenistuses langenud või raskelt vigastada saanud Eesti kaitseväelaste laste toetamiseks. Fond lähtub oma tegevuses hoolivusest ja heast tahtest, selleks, et aidata katta Eesti eest võidelnud kaitseväelaste laste koolituskulud või toetada nende huvitegevust.

Carolin Illenzeer on operatsioonil Iraagi Vabadus 2004. aastal langenud vanemveebel Arre Illenzeeri tütar, keda isa nägi vaid üks kord, 2004. aasta suvel pärast Carolini sündi, kui isa Arre operatsioonipiirkonnast kodus puhkusel käis. SA Carolin Illenzeeri Fond asutajad on MTÜ Eesti NATO Ühing, MTÜ Reservohvitseride Kogu ja MTÜ OSMTH (kristlikke ohvitsere ühendav organisatsioon).

Sihtasutus alustas tegevust 2011. aasta alguses ja korraldab peamiselt heategevuslikke projekte. Langenud ja raskelt vigastatud Eesti sõdurite lapsi on kõigil headel inimestel võimalik toetada kogu aeg, ka suurte heategevuskampaaniate vaheaegadel.

TULE VETERANIPÄEVA KONTSERDILE!

23. APRILL 2013 KELL 18.30 VABADUSE VÄLJAKUL TALLINNAS

& TÕNIS MÄGI Rahvusooper Estonia poistekoor Tallinna Kammerorkester

Kontsert on tasuta! www.veteran.ee

25

Mereväekooli kümme aastat

M

Liivo Laanetu kaptenmajor mereväekooli ülem

kooli korraldatav ja läbiviidav väljaõpe jäänud toetuma kahele sambale – tulevaste mereväeohvitseride õpetamisele ning mereväeside alasele väljaõppele.

Tulevased ohvitserid õpivad kaitseväe ühendatud õppeasutustes kolmeaastasel rakenduskõrgharidust andval õppekaval „Sõjaväeline juhtimine mereväes”, mille raames on võimalik spetsialiseeruda kas taktika- või tehnikaohvitseriks.

Esimesel õppeaastal võetakse läbi enamik üldsõjalisi ning -hariduslikke õppeained ja õppetöö toimub peamiselt Tartus Kaitseväe ühendatud õppeasutustes. Teisel ja kolmandal õppeaastal veedavad aga mereväekadetid enamiku ajast Tallinnas, kus õpitakse vaheldumisi Eesti mereakadeemias ja mereväekoolis. Tulevased taktikaohvitserid ehk laevajuhid õpivad mereakadeemias navigatsiooni, laevajuhtimist, -ehitust, -teooriat ja püstuvust, meresõiduohutust, mereõigust ja meresõjaõigust, laeva jõuseadmeid ja abimehhanisme.

Tulevased tehnikaohvitserid, kes peavad tagama sõjalaeva tehnilise lahingu­ valmiduse ja käigushoidmise, õpivad mereakadeemias rakendusmehaanikat, elektrotehnikat ja elektroonikat, laevaehitust, süvendatult laeva erinevaid jõuseadmeid ja teisi tehnilisi õppeaineid.

Mereväekoolis antakse kadettidele väeliigispetsiifilised teadmised ja oskused, mis teevadki neist tegelikud mereväeohvitserid. Õpitakse meresõja aluseid, mereväesidet, -taktikat, taktikalist navigatsiooni, mereväe relvasüsteeme ja toetava tegevuse korraldust mereväes. Mereväe laevadel läbivad kadetid

tekimeeskonna praktika ning sõjalaeva juhtimise praktika.

Mereväeside alal korraldab mereväekool nii Eesti-sisest kui ka rahvusvahelist koolitust. Vastavalt Balti riikide vahel sõlmitud kokkuleppele vastutab Eesti mereväelaste ühise sidealase välja­ õppe eest ning seda korraldabki juba alates 2005. aastast mereväekool. Eelmisel aastal korraldati ja viidi läbi esimene merekaitseliitlase baaskursus, kus osalesid peamiselt Tallinna maleva mere­ divisjoni kuuluvad kaitseliitlased.

Mereväekooli raamatukogu hangib ja säilitab ainsana Kaitseväes meresõjalist teavet. Olulisel kohal on mereväe ajaloo talletamine, uurimine ja õpetamine.

Mereväekoolis töötab konsultandina üks tunnustatumaid mereväe ajaloo uurijaid Reet Naber, kelle sulest ilmub igal aastal mitu teadusartiklit.

Traditsiooni kohaselt kannavad mere­ väekooli õppeklassid teenistusest välja arvatud sõjalaevade nimesid ning igas laeva nime kandvas klassiruumis on loodud võimalused eksponeerida laevaga seotud meeneid ja mälestus­esemeid. Sel moel on suudetud säilitada miinitraalertele Kalev ja Vaindlo, patrull-laevale Ristna ning miini­ jahtijale Wambola kuulunud olulisi või iseloomulikke esemeid. Mereväekool vastutab ka mereväelaste sportimise ja ajateenijate vaba aja veetmise korraldamise eest.

Pärast esimest kümmet tegevusaastat, mil tekkis ja kujunes mereväe väljaõppeorganisatsioon ja -süsteem, vaatab mereväekool lootusrikkalt tulevikku.

Järgmisel dekaadil on küll ees ootamas palju uusi proovikivisid, kuid nende elluviimisel saab kaasata juba uut põlvkonda ohvitsere, kes on saanud sõjalise ettevalmistuse täies mahus Eestis.

Sõdur NR 2 (71) 2013

erevägi tähistas olulist tähtpäeva.

1. aprillil möödus 10 aastat mereväebaasi mereväekooli eelkäija – mereväe väljaõppe- ja arenduskeskuse – asutamisest. Kuigi juba 2000. aastal oli merevägi teinud ettepaneku luua Kaitseväe ühendatud õppeasutuste koosseisu kuuluv ja mereväekooli nime kandev sõjaväeliselt korraldatud riigikaitseline kutseõppeasutus, kus oleks „õpetatud ja kasvatatud” kõikide auastmegruppide mereväelasi, jäi mereväelise väljaõppega tegelev üksus esialgu ellu kutsumata.

Mereväelise õppeasutuse, nüüd mere­väe väljaõppe- ja arenduskeskuse nime all, asutamise otseseks ajendiks sai vajadus õpetada välja mereväele allohvitsere. Esimesel kahel tegevusaastal oligi õppeasutuse peamine ülesanne läbi viia allohvitseride tasemeõpet. Ühte­ kokku korraldati ajavahemikus 2003– 2009 üks erialavanemallohvitseri kursus ja seitse nooremallohvitseri kursust.

Aastad 2005–2008 olid õppeasutuse senises tegevuses kõige ressursimahukamad, sest siis oli mereväe väljaõppeja arenduskeskus vastutav kogu väeliigis läbiviidava väljaõppe, sealhulgas sõduri baaskursuse eest.

Ajavahemikus 1. aprill 2003 kuni 1. aprill 2013 on mereväekool korraldanud ja viinud läbi ühtekokku 14 nimetust kursuseid, mis on toimunud kokku 76 korral, ning mille käigus on välja õpetatud sadu kaitseväelasi. Lisaks on mereväekooli õppeklasse kasutanud kursuste läbiviimiseks mitmed teised Kaitseväe struktuuriüksused.

1. oktoobril 2008 nimetati mereväe väljaõppe- ja arenduskeskus ümber mereväekooliks. Nüüdseks on mereväe-

26

merevägi

Meremiinidest kui relvasüsteemist võib rääkida alates 19. sajandist ja selle areng jätkub ka 21. sajandil.

Risto Saimla vanemleitnant

H

oolimata sellest, et ajaloolased pole suutnud kokku leppida, millal esimene meremiin oma lahingudebüüdi tegi, on alust arvata, et katseid lõhkeaine kasutamiseks sõjalistel eesmärkidel merelises keskkonnas on läbi viidud juba pikemat aega. Põhimõtteliselt võiks alguseks lugeda sündmust aastast 673, mil Konstantinoopoli kaitseks kasutati „Kreeka tuld” (1). Mõningate allikate alusel loetakse Euroopa sõjanduskultuuris esimeseks katseks meremiini luua itaalia sõjandusinseneri Frederico Gianbelli tegevust aastal 1585 (2), mil ta hollandlaste palgal olles ujutas lõhkeainelaenguid allavoolu Scheldti jõel, et hävitada Hispaania armee ehitatud sild. Ameerika traditsioonis loetakse esimeseks reaalseks meremiini (toona nimetatud torpeedoks) kasutamiseks aastal 1776 (3), Ameerika Iseseisvussõja käigus, aset leidnud ebaõnnestunud katset uputada Hudsoni jõel HMS Eagle’it.

Märkusena olgu lisatud, et meremiini ja torpeedo areng lahknes lõplikult tõenäoliselt aastal 1866, mil inglane Robert Whitehead (4) arendas (toonase Austria valitsuse tellimusel) välja esimese sõukruviga iseliikuva seadme, mida tuntakse tänapäeva mõistes torpeedona.

Venemaale jõudis reaalne huvi meremiinide vastu aastal 1839, mil üldise lääneliku moderniseerimise kontekstis asutati armee koosseisu veealuste eksperimentide komitee (5), mille ülesanne oli hinnata meremiinide kasutatavust sadamate kaitseks. Ilmselt oli hinnang positiivne, sest venelased kasutasid juba Krimmi sõjas (1854–1856) üsna edukalt Leitnant Risto Saimla koos Ameerika Ühendriikide mereväe erialaspetsialistidest allohvitseridega tutvustamas miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit 2009 kutsutud külaliste päeval mehitamata veealust süsteemi Remus 100. Mereväes kasutatavad Remus 100 süsteemid on standardkonfiguratsioonis varustatud kahesagedusliku külgvaatlussonariga, mis on peamine miinitõrjesensor. Lisaks võimaldavad need vahendid koguda teavet muude veesamba parameetrite Kaitsevägi kohta (soolsus, temperatuur, hoovuste suund ja kiirus jm).

1 www.navy.mil/n85/miw_primer-june2009.pdf 2 Howard S. Levie, Mine Warfare at Sea, ISBN 0-7923-1526-X, lk 9 3 www.navy.mil/n85/miw_primer-june2009.pdf 4 www.hansonclan.co.uk/Royal%20Navy/rw.htm 5 Howard S. Levie, Mine Warfare at Sea, ISBN 0-7923-1526-X, lk 11

27

Miinisõda meresõjas nii kontakt- kui ka elektriliselt kontrollitud meremiine.

Mõningatest algsetest ebaõnnestumistest hoolimata arenes meremiin 19. sajandi jooksul relvasüsteemina jõudsalt edasi. Esimene õitsenguperiood, kui nii väljenduda saab, saabus Esimese maailmasõja ajal. Siis kasutati peamiselt kontaktmiine, mille tehnoloogia oli välja arendatud ja täiustatud 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algusaastail. Vastukaaluks sellele hakkas arenema ka miinitõrje – Esimese maailmasõja päevil kasutati suurte sõjalaevade enesekaitseks peamiselt paravane (6) ning töötati välja mehaanilise miinitraalimise tehnika, tuginedes peamiselt kalapüügilaevadele.

Maailmasõdade vahelisel ajal erilist tehnoloogilist arenguhüpet ei tehtud.

Teine maailmasõda tõi kaasa põhjamiinide arengu, akustilised ja magnetilised sensorid, esimesed katsed rõhusensoriga sõja lõpuaastail ning mõjutraalimise arengu kui vastumeetme meremiinide uute sensorite kasutuselevõtule. Algselt allveesõja ja allveelaevatõrje otstarbel väljaarendatud sonar võeti pärast Teise maailmasõja lõppu kasutusele ka miinitõrjes ning nii pandi alus akustilisele miinijahtimisele kui eraldiseisvale tehnikale.

Meremiin kui vastane Miinisõda merel hõlmab strateegilist, operatsioonilist ja taktikalist meremiinide ning vastumeetmete ehk miinitõrje kasutust (7). Ajalooliselt on meremiine kõige suuremas ulatuses kasutatud Esimese ja Teise maailmasõja ajal, peamiselt Euroopas, kuid rohkelt ka Kagu-Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas. Tulenevalt meremiinide eripäradest ja seoses rakettrelvade arenguga Teise maailmasõja järgselt on meremiinide kasutamise tähtsus mõnel määral langenud. See ei tähenda seda, et meremiinide areng oleks peatunud või nad ei oleks relvana jätkuvalt atraktiivsed. Meremiinid on võrreldes nt rakettrelvadega jätkuvalt üsna odavad ja lihtsad valmistada, mis muudab nad küllaltki kättesaadavaks ja taskukohaseks vahendiks kõikidele mereriikidele, ehk nn vaese mehe rakettrelvaks.

Teise maailmasõja järgsetest konfliktidest on meremiin mänginud olulist ning märkimisväärset rolli Korea sõjas,

Vietnami sõjas, nn Tankerite sõjas Pärsia lahes 1980-ndatel ja esimeses Lahesõjas. Värskeimad kogemused, kuidas meremiin võib sõjalisi ja mittesõjalisi (nt humanitaar-)operatsioone oluliselt viivitada ehk piirata manöövri- ja navigatsioonivabadust, pärinevad Liibüast operatsioonilt Unified Protector aastal 2011.

Ameerika Ühendriikide allikate hinnangul on praegu 50 maailma riigi mereväe arsenalis üle veerand miljoni meremiini, mis jagunevad umbes 300 miinitüübi vahel. On üle 30 riigi, kes toodavad ja üle 20 riigi maailmas, kes ekspordivad meremiine. (8) Nendele arvudele lisanduvad erinevat tüüpi improviseeritud veealused lõhkeseadeldised (Maritime Improvised Explosive Devices M-IED), mille populaarsus on eri huvigruppide silmis järjest kasvanud ning mille kogust on sisuliselt võimatu prognoosida. Näitena võib esile tuua statistikat, mis puudutab Ameerika Ühendriikide laevastiku kahjustusi Teise maailmasõja järgselt.

Oluline aspekt, mis eristab meremiini muudest meresõjas kasutatavatest vahenditest, on see, et meremiinide põhjustatud efekt ei ole ajas ja ruumis kohe nähtav ega mõõdetav. Meremiin on relv, mis ootab. Vähemoluline ei ole ka see, et pärast miinide veeskamist pole neil võimet eristada „omasid” ja „võõraid”.

Olles kas eelprogrammeeritud (mõjumiinid) või töötades kontakti põhimõttel, ei erista nad võimalikke sihtmärke nende lipuriigi, veetava lasti või meeskonna kodakondsuse alusel. Siit võib välja arvata vaid kaabli abil distantsilt kontrollitavad meremiinid, kuid nende kasutus on ruumiliselt piiratud.

Et tänapäevaste meremiinide disain, kasutatavad materjalid ja ehitus muudavad nad sageli üsna vastupanuvõimeliseks miinitõrjele (ehk miinitõrje on oma arengus alati olnud ühe sammu tagapool meremiinide arengust), siis lisanduvad erinevad proovikivid, mis

Mõningatest algsetest ebaõnnestumistest hoolimata arenes meremiin 19. sajandi jooksul relvasüsteemina jõudsalt edasi.

seotud nt konfliktijärgse miinitõrjega, et taastada kaubandusliku navigatsiooni vabadus ja turvalisus. Üks meremiin ei ole relvasüsteem.

Relvasüsteem koosneb alati miiniväljadest, mis moodustavad ühtselt toimiva terviku eesmärgiga piirata võimaliku vastase manöövri- ja navigatsiooni­ vabadust ehk takistada merehõivet.

Meremiinide strateegiline efekt avaldub oludes, kus kompleksselt kasutatakse eri miinitüüpidest moodustatud, eri sihtmärkide vastu suunatud, erinevaid miinivälja tüüpe, kasutades geograafilisi eeliseid ning luues seeläbi kihilise kaitse sügavuses. Selleks, et seda efekti saavutada, on esiteks vaja objekte, mida veesata ehk erinevat tüüpi miine, teiseks vahendeid miinide sihtotstarbeliseks kohaletoimetamiseks ehk veeskamisplatvorme ja kolmandaks vahendeid veesatud miiniväljade kaitseks.

Lisaks on tervikvõime alalhoiuks vaja väljaõppe-, toetus- ja hooldussüsteemi, ladustamisvõimalusi jm. Ehk meremiini, nagu iga teise relva kasutamine ja saavutatav efekt sõltub suuresti kasutajast ning sellest, kui süsteemselt ja eesmärgipäraselt see kasutaja antud relvale läheneb – üks meremiin või M-IED äärmusrühmituse käes külvab kindlasti paanikat, kuid samas ei ole sellisel juhul tegu ettekavatsetud, eesmärgipärase ja läbimõeldud strateegilise miiniveeskamiskampaaniaga.

Legaalne kontekst Peamiselt tulenevalt meremiinide üsna kontrollimatust disainist ning kasutamisest (nt kasutati vabalt vees või veepinnal hulpivaid kontaktmiine; osaliselt võisid need olla varustatud väikese ajamiga jms) erinevate konfliktide käigus enne Esimest maailmasõda (ajendiks sai Vene–Jaapani sõda 1904–1905), otsustati, et meremiinide kasutamisel on teatud reeglid hädavajalikud.

Esimene otseselt meremiinide kasutamist reguleeriv rahvusvaheline õigusakt – vastavasisuline Haagi konventsioon (VIII) – võeti vastu 1907. aastal (9). Antud konventsioon käsitles üheselt automaatseid kontaktmiine. Näiteks 6 www.thefreedictionary.com/paravane 7 www.navy.mil/n85/miw_primer-june2009.pdf 8 www.navy.mil/n85/miw_primer-june2009.pdf

28

merevägi keelustati ankurdamata kontaktmiinide kasutamine, v.a juhul, kui need olid varustatud mehhanismiga, mis muutis need kahjutuks sisuliselt kohe pärast seda, kui isik, kes need veeskas, kaotas nende üle kontrolli. Keelustati ka ankurdatud kontaktmiinid, millel puudus mehhanism, mis muudaks need kahjutuks pärast seda, kui miinid ankruvaieri küljest lahti pääsevad. Lisaks lepiti esimest korda ajaloos kokku, et pärast konflikti lõppu teevad konflikti osapooled kõik endast sõltuva selleks, et enda veesatud miinid veest eemaldada.

Tänapäeva meresõjas juhindumiseks mõeldud rahvusvahelistest üldtunnustatud alusdokumentidest ilmselt kõige olulisem on San Remo manuaal (rõhuga sõnal „manuaal”, kuna tegu ei ole rahvusvahelise õigusaktiga) aastast 1994 (10). See dokument annab õiguslikke suuniseid kogu meresõja spektri osas, k.a meremiinide kasutamisel ning kirjeldab osapoolte kohustusi pärast vaenutegevuse lõppu. Kommentaariks võib öelda niipalju, et meremiinide kasutamine on tänapäevases rahvusvahelises õigusruumis küllaltki detailselt ja üheselt reguleeritud.

Miinitõrje nüüdisajal

Sõdur NR 2 (71) 2013

Miinitõrjetegevuste edukus sõltub üldjuhul järgmistest teguritest: 1) milline on oht ehk milliseid miine võimalikul vastasel on ja milliseid on ta suuteline veeskama; kaua suudab ta miiniohtu mingis piirkonnas efektiivselt ülal hoida jne, 2) kui head on meie eelteadmised võimaliku vastase miinidest ja keskkonnast, kus me neid miine otsima ja kahjutuks tegema hakkame ehk erinevat laadi luureinfo, 3) millised on meie enda võimalused ja vahendid miinitõrjeks ehk tehniline varustatus, väljaõppetase, toetus- ja juhtimissüsteemi olemasolu jne.

Miinitõrje seisukohalt on oluline silmas pidada, et kõik miinid ei ole ühtmoodi efektiivselt kasutatavad kõigis geograafilistes piirkondades (tulenevalt veealuse plahvatuse teooriast ja lõhkeaine käitumisest veekeskkonnas ning selle eeldatavast efektist tulenevalt veesügavusest, keskkonnast jm). Samuti ei ole ka kõik miinitõrjevahendid efektiivsed kõigi miinitüüpide vastu (mehaaniline traalimine on ebaefektiivne merepõhjas asuva mõjusensoritega miini vastu) kõigis keskkonnatingimustes ja geograafilistes oludes (suur põhjakontaktide tihedus ehk konarlik merepõhi ei võimalda merepõhjas olevaid eridisainiga miine

EML Sakala (M314). Üks kolmest Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigist hangitud Sandown-klassi miinijahtijast. See laevaklass moodustab praegu mereväe esmase miinitõrjevõime. Pildil kujutatud EML Sakala New Yorgis aastal 2009, mil NATO alaline miinitõrjeüksus (SNMCMG1) ületas Atlandi ookeani ning NATO (HQ MARCOM), Kaitsevägi külastas Põhja-Ameerikat.

akustiliste ja optiliste vahenditega alati avastada).

Nii nagu erinevates veesügavustes kasutatakse erinevaid miinitüüpe, kasutatakse erineva miiniohuga tegelemiseks ka erinevaid miinitõrjetehnikaid.

Konventsionaalsed tehnikad jagatakse üldjuhul kaheks: miinitraalimine ja miinijahtimine.

Miinitraalimine arenes tehnikana välja Esimese maailmasõja käigus. Algselt seisnes tehnika vaid mehaanilises traalimises ehk katses laeva järel veetava vaieri abil ankurdatud kontaktmiinide ankruvaiereid läbi lõigata. Tegevus eeldas traali vedavalt pealveealuselt suurt kiirust ja soovitavalt madalat süvist, kuna traaliv alus pidi tahes-tahtmata enne traalitavatest meremiinidest üle sõitma.

Probleeme tekitas ka väljatraalitud meremiinide kahjutuks tegemine.

Esimese maailmasõja ajal oli peamine kahjutustamise meetod pealveelaeva pardarelv või meeskonna käsitulirelvad

Meremiinid on võrreldes nt rakettrelvadega jätkuvalt üsna odavad ja lihtsad valmistada, see muudab nad küllaltki kättesaadavaks ja taskukohaseks vahendiks kõikidele mereriikidele, ehk nn vaese mehe rakettrelvaks.

ehk väljatraalitud miinide korpust tulistades püüti miinid kas uputada või siis tabada lõhkeainekapslit. Taktikalise võttena kasutati ja kasutatakse ka praegu traaliva aluse järel liikuvat laeva, kelle ainus ülesanne on väljatraalitud miinid kahjutuks teha. Hiljem on mehaanilise traalimise tehnikat täiustatud vastavalt sellele, kuidas arenesid ankrumiinide traalimisvastased meetmed: lisatud on mehaanilisi ja lõhkeainega varustatud traalimisnugasid, kasutatud erinevaid traalimisvaiereid jm.

Teise maailmasõja perioodil, mil kasutusse olid jõudnud mõjusensoritega varustatud ankrumiinid ja kasutusele võeti esimesed põhjamiinid, kaotas mehaaniline traalimine osaliselt oma efekti.

Mõjusensoritega ankrumiine oli jätkuvalt võimalik mehaaniliselt välja traalida, kuid põhjamiinide vastu tuli leida uusi vastumeetmeid. Üks esimene vastumeede oli demagnetiseerimissüsteemide kasutuselevõtt erineva suurusega sõjalaevadel, mille eesmärk oli laeva magnetvälja redutseerida, et see ei aktiveeriks meremiinides kasutatavat magnetsensorit.

Lisaks hakati paralleelselt välja arendama mõjutraalimise tehnikat.

Mõjutraalimine seisneb selles, et traaliva aluse järelveetavas seadmes tekitatakse elektrivoolu abil magnet­ väli, mis meenutab võimaliku sihtmärgi magneetilist signatuuri ja aktiveerib seeläbi meremiini magnetsensori. Kuna meremiinide valmistajad olid aru saanud, et vaid magnetsensoriga meremiin on erinevatel põhjustel ebastabiilne ja ka ebaefektiivne, lisati esimese uuendusena meremiinidele akustiline sensor.

29

Sellest, et sõjast maha jäänud meremiinid nalja ei mõista, annab tunnistust järjekordse meremiini hävitamisel tehtud pilt.

Kaitsevägi

miinijahtimissonareid ning pandi alus miinitraalimisest täiesti erinevale tehnikale – miinijahtimisele, mis on tänapäeval vaieldamatult kõige laialtlevinum tehnika miinitõrjes.

Miinijahtimine hakkas arenema vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu. Algselt kasutati peamiselt korpuses paiknevaid ettevaatavaid sonareid (forward looking hull-mounted sonar).

Avastatud meremiinide kahjutuks tegemiseks kasutati peamiselt eriväljaõppega miinituukreid. Kaasnevad riskid olid suured, mistõttu hakati arendama tehnilisi lahendusi meremiinide kahjutustamisel distantsilt juhitavate allveerobotitega. Selliste praktiliste lahendusteni jõuti alles 1970-ndatel. Sellest ajajärgust pärineb ka nüüd klassikaliseks saanud ettekujutus miinijahtimisest.

Praegu põhineb erinevate riikide miinitõrjevõime suuresti konventsionaalsetel vahenditel, mis oma olemuselt tuginevad 1980-ndatel väljatöötatud ja kasutuselevõetud lahendustele. Kasutusel on erinevad sonarid – klassikalisele ettevaatavale korpuses asuvale sonarile on lisandunud sügavusmuutlikud (variable depth sonar), järelveetavad külgvaatlussonarid (towed side-scan sonar, towed synthetic aperture sonar), allveerobotile paigutatud (self-propelled variable depth sonar), viimasel kümnendil ka mehitamata veealustele süsteemidele paigaldatud sonarid.

Edasi on arenenud miinihävitussüsteemid – klassikalisele kaabli abil juhitavale, eraldi lõhkelaengut kandvale allveerobotile (remotely operated vehicle) on konkurentsi pakkumas nn ühekordse kasutusega miinihävitussüsteemid (single shot mine disposal system). Edasi on arenenud mõjutraalimise vahendid, mille tehnoloogiat on täiustatud ning magneetilisele ja akustilisele komponendile on lisandunud uusi (nt UEP – underwater electric pulse; ELFE – extreme low frequency electric jm). Samal ajal on säilinud klassikaline mehaanilise traalimise võime ning miinituukri roll miinitõrjes pole aastakümnete jooksul vähenenud. Ehk sisuliselt on tehnoloogiat küll detailides arendatud, kuid miini­tõrje kontseptsioon ei ole viimastel kümnenditel oluliselt muutunud: kasutusel on jätkuvalt ühel konkreetsel eesmärgil (miinitõrje) ehitatud pealveelaev (miinitõrjelaev), mis on varustatud sihtotstarbeliste sensorite (sonar) ja efektoritega (miinihävitussüsteem).

Teisest küljest ei ole ka ohu allikas ehk meremiin ise teinud läbi hüppelist arengut. Klassikaline sensorikombinatsioon – akustiline, magnetiline ja rõhusensor – on püsinud üsna vankumatuna. Osalt seetõttu, et tegu on küllaltki robustse ja töökindla kombinatsiooniga, kuid arvestada tuleb ka sellega, et iga uus lisatav sensor ja kasutusele võetav materjal tähendab muutust too-

Sõdur NR 2 (71) 2013

Seeläbi saavutati suurem töökindlus ja ühtlasi suutlikkus paremini sihtmärke eristada kombineerides vajaliku meremiini aktiveerumislahenduse saamiseks nii magneetilise kui ka akustilise sensori sisendi – tulemuseks oli klassikaline kombineeritud sensoritega meremiin.

Miinitõrje seisukohalt tähendas see seda, et mõjutraali magnetkomponendile tuli lisada akustiline komponent. Esimesed akustilised traalimisseadmed olid küllaltki lihtsa ehitusega ehk traali kulgemisel läbi veemassi tekitas seade teatud akustilist müra, mis jäljendas võimaliku sihtmärgi akustilise signatuuri komponenti. Sel moel loodi esimesed kombineeritud mõjutraalid. Mõneks ajaks näis olevat saavutatud näiline tasakaal meremiinide valmistajate ja miinitõrjujate vahel ehk kõik miinid olid moel või teisel vähemalt teoorias kahjutuks tehtavad.

Meremiinide valmistajad ei leppinud olukorraga ja jätkasid uute sensorite otsinguid. Teise maailmasõja lõpul suutsid sakslased edukalt kasutusele võtta rõhusensori. See oli märkimisväärne läbimurre, kuna rõhutraali ei ole suudetud kuni käesoleva ajani veel valmistada ehk miinitraalimine, nii mehaaniline kui ka mõjutraalimine, on rõhusensoriga varustatud meremiinide vastu ebaefektiivne. Rõhusensor sai suuresti ka ajendiks, miks miinitõrje eesmärgil võeti kasutusele kõrgsageduslikud akustilised meetodid ehk hakati arendama

30

merevägi te lõpphinnas. Uuematesse miinidesse on valikuliselt lisandunud UEP, ELFE ja seismilised sensorid. Oluliselt ei ole muutunud miinide disain, kuigi viimaste kümnendite jooksul on välja töötatud erinevaid materjale ja rakendatud erinevaid miinikorpuse kujusid, mis raskendavad oluliselt miinitõrjet akustiliste ja optiliste meetoditega. Lisaks on eksperimenteeritud erinevate iseaktiveeruvate miinidega ehk püütud luua miine, mis ei oleks niivõrd staatilised ja ehitatud on ka miine võitlemaks konkreetsete sihtmärkidega.

Miinitõrje tulevik

Sõdur NR 2 (71) 2013

Võib öelda, et 21. sajandi algus on olnud aeg, mil konventsionaalne miinitõrje hakkab muutuma. Tulenevalt eelkõige inimelu väärtustamisest Lääne kultuuriruumis, on võetud suund suuremale mehitamata vahendite osakaalule ka miinitõrjes. Autori subjektiivse prognoosi kohaselt võib järgneva kümnendi jooksul leida aset põhimõtteline tehnoloogiline murrang, mille tulemusena kaovad konventsionaalsed miinitõrjelaevad (miinitraalerid, -jahtijad) ja nende asemele asuvad modulaarsel põhimõttel üles ehitatud mehitamata süsteemide kombinatsioonid, mida saab opereerida platvormidelt.

Mehitamata süsteemid on praegu leidnud laialdast sõjalist rakendust eelkõige õhus (UAV – unmanned aerial vehicle), nii relvastatud kui ka relvastamata kujul. Samuti kasutatakse neid pealveekeskkonnas erinevate ülesannete täitmiseks (nt sadamakaitse, sadamaesiste akvatooriumide valve jms). Olgu lisatud, et üks pikemaajalisemaid kogemusi mehitamata pealveesüsteemide (USV – unmanned surface vehicle) kasutamisel miinitõrjes on praegu Taani kuninglikul mereväel, kes külgvaatlussonariga varustatud pealveedroonid võttis operatsioonilisse kasutusse 1990-ndatel.

Mehitamata süsteemide puhul miinitõrjes ei ole niivõrd proovikivi vajaliku sensortehnoloogia või efektorite olemasolu/puudumine, kuivõrd veealune keskkond ja selle eripärad. Erinevalt pealveekeskkonnast, kus mehitamata süsteemide juhtimiseks ja kontrolliks vajalikke sidelahendusi on mitu, nende tööraadius ja läbilaskevõime märkimisväärne ning ressursside olemasolul on tagatud alalise globaalse visuaalse kontrolli võimalused, on veealuses keskkonnas side- ja juhtimisvõimalused piiratud. Viimane on üks suuremaid takistusi mehitamata veealuste süsteemide edukaks rakendamiseks. Näiteks kui

Järelveetava külgvaatlussonari Klein 5250 andmetöötluseks kasutatav kasutajaliides SonarPro. Pildil kujutatu illustreerib sonarioperaatorile avanevat pilti merepõhjast. Külgvaatlussonar ei ole miinijahtijate esmane miinitõrjesensor, kuid on end tõestanud efektiivse abivahendina ajaloolise lõhkematerjali otsiKaitsevägi misel, vrakkide ja merepõhja kaardistamisel.

mehitamata pealveesüsteemi on teoreetiliselt raadiolingi abil võimalik turvaliselt kontrollida ca 12 meremiili ulatuses, kasutades sama sidekanalit reaalajas andmesideks, siis veealuses keskkonnas on akustiline kommunikatsioon üldjuhul piiratud paari kilomeetriga, mis omakorda sõltub paljudest asjaoludest (veesügavus, veemassi omadused konkreetses piirkonnas konkreetsel perioodil jne) ning andmeside võimalused piirduvad tagasihoidlike kilobittidega.

Praeguseks on siiski saavutatud märkimisväärseid edusamme mehitamata veealuste süsteemide (UUV – unmanned underwater vehicle) kasutamisel miinitõrjes sensorikandjana. On erinevaid valmistajaid ja lahendusi, alates UUVst, mille peamine sensor on klassikaline kõrgsageduslik külgvaatlussonar, ja lõpetades täielikku autonoomiasse pürgivate (AUV – autonomous underwater vehicle) eksperimentaalse multi aspect multi static hübriidsonariga varustatud vahenditeni. Praktiliselt on olemas ka erinevad meremiinide neutraliseerimise ja kahjutukstegemise vahendid.

Relvasüsteem koosneb alati miiniväljadest, mis moodustavad ühtselt toimiva terviku eesmärgiga piirata võimaliku vastase manöövrija navigatsioonivabadust ehk takistada merehõivet.

Puudub integratsioon ehk kuidas kõik olemasolevad sensorikandjad, sensorid ja efektorid ühtse süsteemina veealuses keskkonnas koos toimima panna.

Paralleelselt on pandud rohkelt rõhku erinevate pealvee mehitamata süsteemide rakendamisele miinitõrjes ning mehitamata pealvee- ja allveesüsteemide koosrakendamisele.

Miinitõrjevõime mereväes Taastatud Eesti mereväe traditsioon miinitõrje valdkonnas on lühike, kuid samas siiski märkimisväärne. Viimase 15 aasta jooksul oleme praktikas läbi teinud nii mehaanilise miinitraalimise kui ka mõjutraalimise (Frauenlob-klass), oleme kasutanud ettevaatava korpusesse kinnitatud sonariga konventsionaalseid miinijahtijaid (Lindau-klass), kasutame praegu sügavusmuutliku sonariga klassikalisi miinijahtijaid (Sandownklass) ning viimase kolme aasta jooksul oleme omandanud praktilisi kogemusi ka mehitamata veealuste süsteemide maailmas (Remus 100 UUV). Lisaks on mereväes tuukrigrupp, kus teenivad motiveeritud oma valdkonna professionaalid, kelle varustus ja väljaõpe ei erine üheski osas nende läänepool tegutsevate kolleegide omast. Seega piltlikult väljendudes on merevägi 15 aasta jooksul forsseeritud tempos teinud miinitõrje valdkonnas läbi selle, mida läänemaailm tegi läbi Teise maailmasõja järgselt kuni tänapäevani välja.

Praeguse mereväe miinitõrjevõime põhikandja on Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigist soeta-

31

Mis puudutab miinitõrjealast väljaõpet mereväes, selle ülesehitust, kasutatavaid taktikalisi protseduurireegleid, siis on merevägi oma taasloomisest alates tuginenud liitlaste operatsioonilisele doktriinile ja sellest tulenevatele välja­ õppelistele vajadustele. kus ehk näiteks allveerobot ei võimalda tulenevalt vee all valitsevatest oludest ja allveeroboti tehnilistest piirangutest alati miinitaolist objekti positiivselt identifitseerida.

Teisel juhul ehk iseseisva kaldalt opereeriva sihtüksuse rollis, rakendatakse tuukrivõimet üldjuhul kitsastes, piiratud oludes, kus miinitõrjelae­ vaga opereerida ei ole võimalik, nt sadamaakvatooriumite kontrollis, väga madalaveelistel aladel (nt Very Shallow Water – VSW) miinitõrje läbiviimisel jm.

Samas on tuukrite kasutamisega seotud ka hulk piiranguid – vee all viibimise aeg, vajaliku ohutuse tagamine (nt dekompressioonikambri olemasolu), nõuded varustusele ja väljaõppele jne.

Alates 2009. aastast opereerib mere­ vägi kergekaalulisi mehitamata veealuseid süsteeme Remus 100 (11) UUV. Vahendid soetati eesmärgiga arendada miinitõrjevõimet väga madalaveelistel merealadel (VSW MCM), kus süsteem pakub märkimisväärselt suuremat ala katmise võimet (area coverage rate) ajas ning ühtlasi kasutamiseks ka suuremate sadamate akvatooriumites ning sadama­ esistel merealadel alade kiiremaks läbiuurimiseks. Süsteemi peamine sensor on kõrgsageduslik külgvaatlus­ sonar, lisaks on ta varustatud muude sensoritega, mis koguvad veemassi kohta missiooni vältel kasulikku teavet (temperatuur, soolsus, hoovuse kiirus jms). Senised kogemused on olnud märkimisväärselt positiivsed. Viimastel aastatel on selle süsteemi abil erinevate Eesti rannikul asuvate sadamate sissesõitude eest avastatud Teise maailmasõja aegseid lõhkekehi, mida tulenevalt veesügavustest ei saanud seni konventsionaalse miinijahtija abil kätte ning milliste alade läbiotsimine tuukrite abil oleks võtnud ebaratsionaalselt palju aega.

Mis puudutab miinitõrjealast väljaõpet mereväes, selle ülesehitust, kasutatavaid taktikalisi protseduurireegleid, siis on merevägi oma taasloomisest alates tuginenud liitlaste operatsioonilisele doktriinile ja sellest tulenevatele väljaõppelistele vajadustele. Algselt rakendusid PfP (Partnership for Peace) riikide jaoks väljatöötatud materjalid, hiljem, pärast NATO täisliikmesuse saavutamist, võttis merevägi läbivalt kasutusele NATO operatsioonilise doktriini täismahus. Tänapäeval põhineb mereväe miinitõrjealane tegevus vastavatel NATO taktikalistel publikatsioonidel, väljaõppel lähtutakse NATO doktriinist ja miinitõrjealustele rakenduvatest ühtlustatud väljaõppealustest (nt kasutatakse väljaõppematerjalide koostamisel ja väljaõppe läbiviimisel alusena MOST (MCMV operational sea training) juhiseid jne).

Miinisõja ohvitseride täiendusõpet viiakse läbi Belgia kuningriigis asuvas Belgia–Hollandi miinisõjakoolis (ühtlasi NATO miinisõja oivakeskus), kus mereväe ohvitserid on kursustel osalenud regulaarselt alates aastast 2004.

Laeva- ja miinituukri väljaõpet viiakse läbi Baltimaade tuukrikoolis Läti vabariigis Liepājas. Lähitulevikus on plaanis alustada laevatuukri väljaõpet Eestis.

Kokkuvõtteks Rääkides miinitõrjevõime edasisest arengust Eesti mereväes, siis lähikümnendil märkimisväärseid muudatusi oodata ei ole. Vastvalminud RKAK 2013–2022 kohaselt säilitab mere­ vägi Sandown-klassi miinijahtijad ning investeerib nende miinitõrjevõime moderniseerimisse. Samuti säilib ja areneb tuukrivõime. Loodetavasti avaneb mereväel lähitulevikus võimalus tänapäevaste harjutusmiinide soetamiseks, et oskusi miinitõrje valdkonnas veelgi tõhustada. Järgmise kümnendi teises pooles on merevägi plaaninud miinitõrje­ võime edendamiseks kasutusele võtta keskmise suurusega mehitamata veealused süsteemid, mis looksid tehnoloogilise eelduse perspektiivis modulaarse miinitõrjevõime loomiseks ajal, kui praegused konventsionaalsed miinijahtijad oma teenistuse lõpetavad.

9 www.icrc.org/ihl.nsf/FULL/215?OpenDocument 10 www.icrc.org/IHL.nsf/ FULL/560?OpenDocument 11 www.km.kongsberg.com/ks/web/nokbg0240. nsf/AllWeb/D241A2C835DF40B0C12574AB003E A6AB?OpenDocument

Sõdur NR 2 (71) 2013

tud Sandown-klassi miinijahtijad, mis asendasid neile eelnenud Saksa päritolu 1950-ndatel ehitatud Lindau-klassi miinijahtijad. Sandown-klassi miini­ tõrjelaevad on jätkuvalt kasutusel ka Suurbritannia kuninglikus mereväes ning Saudi-Araabia mereväes.

Sandown-klassi (SRMH – single role minehunter) projekteerimist kuningliku mereväe tarbeks alustati 1980-ndate alguses. Laevaklassi esimese laeva HMS Sandown (nüüd EML Admiral Cowan) ehitamist alustati 1988. ja teenistusse arvati laev 1989. aastal. Eitamata on tegu tolleaegse tehnoloogilise tippsaavutusega, mis täidab oma ehituslikku ehk miini­tõrjefunktsiooni edukalt ka praegu. Võrreldes kuninglikus mereväes ja Eesti mereväes teenistuses olevaid sama klassi laevu, siis erinevused tehnilises varustatuses ei ole märkimisväärsed: (1) peamine miinitõrjesensor (Sonar 2093 VDS) on sama, kuninglik mere­ vägi on teinud mõningaid modifikatsioone sonarisignaali töötlemise algoritmis, mis on teatud määral parandanud sonari tehnilisi karakteristikuid; (2) efektor – miinihävitussüsteem SEAFOX (MIDS – mine identification and disposal system) on identne. Ainus suurem miinitõrjealase varustuse erinevus seisneb selles, et kuningliku mere­ väe sama klassi laevade miinitõrje lahingjuhtimissüsteem (MCM C2 – mine countermeasures command and control system) on uuendatud (BAE Nautis 4), kui Eesti mereväe laevadel on sama süsteemi esimene versioon. Seetõttu on MCM C2 ka üks kriitilisemaid Eesti mereväe miinijahtijatel uuendamist ootavaid komponente. Märkimist väärib ilmselt ka tõsisasi, et Eesti mereväele müüdud laevad kuulusid nn Batch 1 hulka. Kuninglik merevägi kasutab nüüd operatsiooniliselt vaid Batch 2 laevu. Erinevused Batch 1 ja Batch 2 vahel ei ole suured, kuid teatud mõttes laevaehituslikult olulised.

Teise suurema miinitõrjevõime komponendi moodustab mereväes tuukri­ võime. Miinituukreid rakendatakse miinitõrjeülesannete täitmiseks nii miinijahtijatel kui vajadusel ka näiteks iseseisva kaldalt opereeriva sihtüksusena. Esimesel juhul on tegu klassikalise orgaanilise komponendiga miinijahtijal, kus tuukrivõime rakendub avastatud ja klassifitseeritud miinitaoliste kontaktide (MILCO – minelike contact) identifitseerimiseks ja vajadusel kahjutuks tegemiseks. Miinituukri kui inimese eelis distantsilt juhitavate allveerobotite (nt SEAFOX) ees on eelkõige paindlik-

Kaitsevägi

32

Õhuturbe ülesanded Artikkel põhineb kadett Mark Valma kõrgema sõjakooli 2012. aasta lõputööl „Balti õhuturbe missiooni julgeolekupoliitiline otstarbekus ja efektiivsus”, mille õhuturbe tänapäevaste operatsiooniliste eesmärkide käsitlus väärib eraldi kajastamist ja arendamist.

Õ Sõdur NR 2 (71) 2013

huturbest on viimastel aastatel palju räägitud. Ühelt poolt kui Ämari lennubaasi väljaehitamisega loodud võimalusest NATO õhuturbe hävitajate baseerumiseks Eesti pinnal. Teisalt aga kui Eesti jaoks otsustavast läbimurdest, mis saavutati eelmise aasta Chicago tippkohtumisel, kus Põhja-Atlandi Nõukogu kiitis heaks Balti riikide õhuturbemissiooni tähtajatu jätkamise. Samuti on diskussioon õhuturbe missiooni pikendamisest tähendanud Lääne­mere idakaldal asuvatele väikeriikidele põhimõttelist julgeolekupoliitilist otsust, kuid oodatust vähem on räägitud missiooni operatsioonilistest ülesannetest või tänapäeva lennundust toetavatest võimetest. Kahjuks leidub ka neid, kelle arvates on NATO õhuturbemissioon Euroopas külma sõja aegne igand ega sobi enam tänapäevasesse julgeolekukeskkonda (Butler 2006: 13). Õhuturbe (Air Policing) terminit on tõesti aegade jooksul kasutatud üsna mitmesuguste missioonide kirjeldamiseks ja erinevad tõlgendused pole välistatud ka tänapäeval.

NATO õhuturbe hävitajaid nähakse Eestis, Lätis ja Leedus peaasjalikult

Kristo Lipasaar major KVÜÕA taktika õppetooli õhuväe lektor

Mark Valma nooremleitnant õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse sihitusohvitser

Vene sõjalennukite vastase tõrjena ning heidutusena üldises Ida-Lääne vahelises poliitilises kontekstis. Selline külma sõja aegne lähenemine on igati mõistetav Ida-Euroopa väikeriikides, kus ajaloolist kogemust arvestades rõhutakse NATO kollektiivkaitse põhimõttele kui alliansi nurgakivile. NATO õhuruumi terviklikkuse tagamine on pärast väikeriikide liitumist omandanud uue solidaarsuse mõõtme ja õhuturve on ühtsete standardite alusel tagatud ka neile liikmesriikidele, kellel hävitajad puuduvad. Sellised riigid on Eesti, Läti ja Leedu kõrval ka Luxembourg, Island ja Sloveenia. NATO ühendvägede juhatus Brunssumis deklareerib Baltikumi õhuturvet kui kollektiivset ülesannet NATO õhuruumi

terviklikkuse tagamisel (JFC Brunssum, 17.02.2013). Õhuturve on defineeritud kollektiivse rahuaja missioonina, mis tagab NATO tegutsemise kõigi rikkumiste korral oma õhuruumis vastavalt kokkulepitud protseduuridele. Õhuturbe toimimiseks on vaja reaalajas toimivat õhuseire- ja juhtimissüsteemi ning pidevas valmisolekus hävitajaid. (NATO A-Z, 17.02.2013) Sellisena mõistetakse õhuturbe põhiülesannet tänapäeva Euroopas, kuid see pole alati nii olnud.

Õhuturbe eellugu Termini Air Policing võtsid esmakordselt kahe maailmasõja vahelisel perioodil Mesopotaamias (tänapäeval Iraagi osa), Palestiinas ja tänapäeva Pakistani ning Afganistani aladel kasutusele britid (Alexander 2008: 4). Õhuturve, või teisisõnu kontroll õhust (Air Control), tähendas siis õhujõudude kasutamist Briti impeeriumi territooriumite kontrolli tõhustamiseks ning võimaldas ressursse jalaväe arvelt kokku hoida. Õhuturvet mõisteti seega siis sootuks kui mässutõrje operatsiooni maavägede toetuseks, ehk teisisõnu oli tegu õhk-maa missiooniga. Loomulikult aitas selline missioon säilitada kuningliku õhuväe tähtsust pärast Esimese maailmasõja lõppu, sest iseseisvate õhu­vägede loomine oli paljudes riikides alles idee tasemel, konkureerides teiste väeliikidega ressursside jagamisel (näiteks loodi Ameerika Ühendriikide iseseisev õhuvägi alles 1947. a). Õhuväe kasutamine Briti kolooniates oli suurepärane võimalus rakendada sõjast alles jäänud lennukeid – biplaane Bristol F2 Fighter

õhuvägi ja DH9A. Need sobisid jätkuvalt hästi mässutõrjeoperatsioonideks, sest vastasel puudusid õhurünnakute vastu võitlemiseks nii võimalused kui ka eelnev kogemus. (JSCSC Library, 2011) Sarnaselt kasutatakse kergeid ühemootorilisi turbopropelleriga lennukeid (kuulsaim ehk Embraer Super Tucano) ka tänapäeva mässutõrjeoperatsioonidel, kuid loomulikult ei nimetata seda enam õhuturbeks. Kerget turbopropelleriga ründelennukit Super Tucano hakkab kasutama ka Afganistani õhuvägi, vahendasid uudisteagentuurid käesoleva aasta alguses (Flightglobal, 27.02.2013).

Külma sõja ajal saavutas õhuturve juba hoopis teise tähenduse. See kujutas endast liitlaste õhujõudude valmisolekut anda vastulöök Nõukogude Liidu õhurünnakutele. Õhuturve ei tähendanud siis vaid 15-minutilise valmisolekuga lühimaa õhk-õhk-rakettidega varustatud hävitajate paari, vaid erinevaid valmisolekutasemeid eskadrillidele ja maapealsetele õhutõrje üksustele.

Lisaks õhk-õhk-missioonile oldi IdaLääne konflikti tipphetkel kõrgendatud valmiduses ka õhk-maa-relvastusega, kuhu kuulusid ka tuumarelvad. Nii võiks külma sõja aegse õhuturbe hulka arvata ka tuumapommidega varustatud pommitajad B-52 Stratofortress, mille kõrgeim valmisolek Kuuba kriisi ajal tähendas tankerite toetusega järjepidevat 24 tundi õhus olekut. (Adams 1999: 115) Seega ei saa sugugi väita, et NATO õhuturbe ülesanne poleks muutunud ning kindlasti on arvamus, nagu poleks õhuturbel pärast külma sõja lõppu enam mõtet, lühinägelik.

Õhuturve tänapäeval

Õhuturve Eestis Eesti on tänu NATO õhuturbemissioonile üles ehitanud hästi toimiva süsteemi, kuhu kuuluvad õhuseireradarid, maa-õhk-raadiote võrgustik ja loomulikult õhuoperatsioonide juhtimiskeskus koos kõrgtehnoloogilise side- ja arvutivõrguga. Lisaks tehnika soetamisele on koolitatud kõrgelt kvalifitseeritud meeskond, kuhu kuuluvad õhuseirespetsialistid ja sihitajad. Meie sihitajate, kelle ülesanne on juhtida õhuturbehävitajaid, taset ja kogemusi võib pidada vägagi unikaalseks, sest praeguseks on meie õhuruumi käinud kaitsmas juba 14 alliansi liikmesriigi hävitajad. Nendest on näiteks Saksamaa osalenud Eesti, Läti ja Leedu õhuturbes juba viis korda ja Taani ning Poola neli korda. (Lithuanian Armed Forces, 04.04.2013)

NATO õhuruumi terviklikkuse tagamine on pärast väikeriikide liitumist omandanud uue solidaarsuse mõõtme ja õhuturve on ühtsete standardite alusel tagatud ka neile liikmesriikidele, kellel hävitajad puuduvad.

Tugeva ja laiapõhjalise solidaarsuse kõrval annab nii paljude eri riikide õhuvägedega koostöö meie spetsialistidele ainulaadse võimaluse oskusi pidevalt täiendada ja mitmekesistada. Vaatamata kokkulepitud NATO standarditele on igal õhuväel rahvuslikud eripärad ning mõistagi on ka kasutatavad lennukid erinevad. Kõige levinum on muidugi F-16 Fighting Falcon, aga meie sihitajatel on koostöökogemused ka Prantsuse Mirage 2000C, Hispaania Mirage F-1M, Ameerika Ühendriikide F-15C Eagle, Briti F-3 Tornado, Tšehhi JAS-39C Gripen, Saksa F-4F Phantom ja Eurofighter Typhoon hävitajatega. Samuti ei puudu sihitamiskogemus Vene päritolu hävitajatega, nagu Poola Mig-29 Fulcrum ja Rumeenia Mig-21 Lancer. (HQ Allied Air Command, 05.04.2013) Lisaks igapäevasele õhuturbemissioonile korraldab NATO õhuvägede staap Ramsteinis alates 2008. aastast regulaarseid harjutusi (Baltic Region Training Event) Eesti, Läti ja Leedu õhuruumis. Need harjutused hõlmavad väga erinevaid ülesandeid ja annavad meie meeskondadele suurepärase võimaluse treenida lisaks ka maa-õhk-operatsioone, õhukaitsetegevust ründava vastase vastu, õhuruumi kontrolli tagamist elektroonilise segamise tingimustes, õhus tankimist, otsingu- ja päästeoperatsioone ning teisi igapäeva väljaõppest erinevaid protseduure (Eesti Kaitsevägi, 09.10.2012).

Nagu juba eespool mainitud, siis toimiv õhuturve ja tõhus radarkate on suure preventiivse ja lennuliiklust distsiplineeriva toimega. Kui 2004. aastal kommenteeris Eesti õhuväe staap Venemaa õhujõudude rikkumisi kui „suhteliselt tavalisi” (Postimees, 10.08.2004) ja 2005. aasta september jääb ajalukku hävitaja Su-27 allakukkumisega Leedus (Eesti Kaitsevägi, 15.09.2005), siis praeguseks on olukord kindlasti paranenud.

Samuti järgivad Vene militaarlennud varasemast enam tsiviillennureegleid, mis on lennuohutuse seisukohast eriti oluline Soome lahel Tallinna–Helsingi vahelises kontrollitavas õhuruumis. See tähendab eelkõige lennuplaani esitamist, transpondri kasutamist ja raadiokontakti tsiviillennujuhiga. Loomulikult peab jätkuvalt arvestama, et idanaabri sõjalennukid ei pruugi vastata rahvusvahelistele lennuohutusnõuetele ja Kaliningradi lendamiseks kasutatakse jätkuvalt õhuruumi Läänemere rahvusvaheliste vete kohal. Lisaks militaarlendude kontrollile on õhuturve koos õhuseirega

Sõdur NR 2 (71) 2013

Tänapäeva õhuturve sisaldab endas mitut väga olulist võimet, mis jäävad esmapilgul NATO kollektiivkaitse varju. Mark Valma on väga tabavalt oma lõputöös toonud välja kolm tänapäevase õhuturbe ülesannet (Valma 2012: 28–30): 1. Tagada riigi võime kasutada oma õhuruumis sunnimeetmeid ehk lennutegevusse reaalselt sekkuda, see sisaldab ka turvalisuse tagamist ja rikkumiste ennetamist (k.a ürituste kaitse ja eskort). Siinkohal moodustab õhuturve lahutamatu osa riiklikust politsei- ja piiri­ valvefunktsioonidest, olles suure preventiivse mõjuga.

2. Toetav ja abistav funktsioon üldisele lennutegevusele ja -ohutusele (raadiosideta või hädaolukorras oleva õhusõiduki abistamine ja visuaalne kontroll). Õhuturve pole ammu enam pelgalt sõjaline missioon ning koostöö

tihendamine tsiviilstruktuuridega tõstab ka üldist lennujuhtimise kvaliteeti.

3. Sõjalise kohaloleku demonstratsioon (k.a ülelennud paraadidest) ning luureinfo kogumine (militaarõhusõidukite visuaalne tuvastamine ja pildistamine). Rahuaegse missiooni staatusele vaatamata näitab õhuturve alati sõjalist võimet, mille taga on kompleksne õhuväe juhtimissüsteem.

Pärast 11. septembri terroristide rünnakut on tsiviilõhusõiduki kaaperdamine ja relvana kasutamine ehk teisisõnu renegaadioht sedavõrd tõsiseltvõetav, et suuremate ürituste ja tippkohtumiste turvalisuse lahutamatuks osaks on kujunenud õhuturbehävitajate kõrgeim valmisolekutase.

Asümmeetrilised julgeolekuohud nõuavad ka õhuturbemissioonilt mitmekülgsete ülesannete täitmist ja tihedat koostööd tsiviillennundusega. Samas tasub meeles pidada, et vaatamata õhuturbemissiooni rahuaegsele iseloomule on selle taga reaalselt toimiv aktiivõhukaitse süsteem, mille toimimise põhimõtted jäävad samaks ka kriisi ja sõja ajal.

33

34

õhuvägi

NATO õhuturbemissioonis osalenud Tšehhi Gripen tuvastamas Vene IL-20 luurelennukit Läänemere kohal 8. juunil 2009. aastal.

Saksa Luftwaffe Eurofighter tuvastamas Vene A-50 Mainstay lennukit Soome lahel 15. septembril 2009. aastal.

Sõdur NR 2 (71) 2013

tõhusaim vahend igasuguse illegaalse õhupiiri ületamiste vastu.

Kokkuvõtlikult saab kindlalt öelda, et NATO õhuturve on jätkuvalt üks olulisemaid alliansi kollektiivkaitse rakendusi, millel on samas väga mitmekülgsed võimed ka tänapäeval õhuruumis kontrolli tagamisel. Eesti ise on saavutanud väga veenva riikliku kohaloleku oma õhuruumis ning märkimisväärselt tõstnud koostöövõimet liitlastega. Kaitseväe õhukaitse ja renegaatolukordade käsitlemise kompetents on juba leidnud kinnitust selliste tippkohtumiste toetamisel, nagu president George W. Bushi visiit 2006. aastal või NATO välisministrite kohtumine Tallinnas 2010. aastal. Pädev personal ja koostöövõime liitlastega on tõhustanud Eesti õhuväe koostööd tsiviillennundusega, et tagada koordineeritud panus õhuruumi julgeoleku ja lennuohutuse tagamiseks.

Pärast 11. septembri terroristide rünnakut on tsiviilõhusõiduki kaaperdamine ja relvana kasutamine ehk teisisõnu renegaadioht sedavõrd tõsiseltvõetav, et suuremate ürituste ja tippkohtumiste turvalisuse lahutamatuks osaks on kujunenud õhuturbehävitajate kõrgeim valmisolekutase.

NATO õhuturbe missioon on seega koos kaitsva vihmavarjuga tõstnud ka oma uute liitlaste endi õhukaitse võimeid ja taganud väga kõrge koostöövalmiduse kõigi liitlaste vahel.

Kirjandus 1. Adams, Chris. 1999. Inside The Cold War, A Cold Warrior’s Reflections.

Maxwell Air Force Base, Alabama: Air University Press.

2. Alexander, Bill. 2008. NATO Air Policing – Past, Present, Future. – Ramstein Sword, aprill, lk 4.

3. Allied Joint Force Command Brunssum. Baltic Air Policing. www.jfcbs.nato. int/jfcbrunssum/baltic_air_policing. aspx, 17.02.2013.

4. Butler, C. J. 2006. NATO Air Policing: Past, Present and Future Roles.

Maxwell Air Force Base, Alabama: Air University Press.

5. Eesti Kaitsevägi. 2012. Õhuvägi harjutas NATO õhuturbeharjutusel otsingu- ja päästetöid, 9. oktoober. mil.ee/et/ arhiiv/7408, 05.04.2013.

6. Eesti Kaitsevägi. 2005. Eesti õhuvägi vaatles Vene lennukite lennureeglite rikkumist, 15. september. mil.ee/et/arhiiv/5171/eesti%C3%B5huv%C3%A4gi-vaatles-vene-lennukite-lennureeglite-rikkumist, 05.04.2013.

7. Headquarters Allied Air Command Ramstein. History – Baltic Air Policing. www.airn.nato.int/topics/ap/history_ Baltic_Air_Policing.htm, 05.04.2013.

8. JSCSC Library Reader’s Guide.

2011. Air Policing in the Inter-War Years. www.da.mod.uk/colleges/jscsc/ jscsc-library/bibliographies/researchguides/airpolicingbetweenthewarsinternet.pdf, 17.02.2013.

9. Lithuanian Armed Forces. NATO Air Policing Mission. http://kariuomene. kam.lt/en/structure_1469/air_force/ nato_air_-_policing_mission.html, 04.04.2013.

10. Majumdar, Dave. 2013. Super Tucano beats out AT-6 for Afghan Light Air Support tender. – Flightglobal, 27. veebruar. www.flightglobal.com/news/ articles/super-tucano-beats-out-at6-for-afghan-light-air-support-tender-382842/, 22.03.2013.

11. North Atlantic Treaty Organization. NATO A-Z. NATO Integrated Air and Missile Defence. www.nato.int/cps/en/ SID-D33C675A-37E25CC9/natolive/ topics_8206.htm, 17.02.2013.

12. Seaver, Urmas. 2004. Eesti suhtub leebelt oma õhupiiri rikkumistesse.

– Postimees, 10. august. http://blog. postimees.ee/100804/esileht/141382_ print.php, 05.04.2013.

13. Valma, Mark. 2012. Balti õhuturbe missiooni julgeolekupoliitiline otstarbekus ja efektiivsus. Tartu: KVÜÕA.

sõjakooli muuseum

35

Kaitseväe ühendatud õppeasutused: kaks algust – 29.08.1923 / 17.03.1998(1)

T

Andres Seene KVÜÕA muuseumi juhataja

aastate lõpul nime poolest sõjaeelse traditsiooni alusel, kuigi sisu poolest juba paratamatult teisenenud kujul.

Ülikooli sõjateaduste professuur kui sõjandushariduse eelkäija Tartus 19. sajandi algul Vaadeldes sõjaliste õppeasutuste ajalugu Eesti alal ei saa täiesti mööda minna 19. sajandi alguskümnendeil Tartu Ülikoolis tegutsenud sõjateaduste professuurist (1803−1830). Professoritena tegutsesid siin kaks Preisimaalt pärit

ohvitseri, kes hiljem jätkasid teenistust Vene keisririigi kõrgetes riigiametites.

Sõjateaduste õppekava läbinud üliõpilastel oli sõjaväeteenistusse astudes võimalik omandada ohvitseri auaste.

Seda võimalust kasutas mõnikümmend ülikooli kasvandikku, kellest ligi paarkümmend jõudsid ka Vene armee kindraliõlakuteni. Moderniseeruv Vene riik vajas sel ajal suuremal hulgal erialaselt pädevaid ja haritud riigiametnikke, sh ka ohvitsere. Eesti keelt emakeelena rääkivaid üliõpilasi sel perioodil siin sõjateadusi veel ei õppinud. (2)

Eesti ohvitserkonna teke Eestlaste arv Vene riigi ohvitserkonnas hakkas olulisemal määral kasvama 1860. aastatest alates, kui tehti reformid sõjalise hariduse vallas, mis võimaldasid nn junkrukoolidesse astuda ka mitte­ täieliku keskharidusega kolmandast seisusest noortel. Esimese maailmasõja eel on Vene sõjaväe teenistuses loetletud vähemalt 270 (3) eestlasest kaadriohvitseri, neist üle 20 lõpetas ka kindralstaabi akadeemia kursuse. (4) Iseseisva riigi ja sõjaväe tekke eel-

1 Artikkel põhineb 18.03.2013 KVÜÕA-s autori ettekantud esitluse tekstil.

1870−1917. − Vene aeg Eestis. Uurimusi 16. sajandi keskpaigast kuni 20.

2 Tannberg, T. 2011. Sõjateaduste õpetamisest Tartu Ülikoolis 19. sajandi

sajandi alguseni. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 14 (21). Tartu: Eesti Ajalooar-

esimesel poolel. – Eesti mees Vene kroonus. Uurimusi Baltikumi ja Venemaa

hiiv, lk 318.

sõjaajaloost impeeriumi perioodil 1721−1917. Tartu: Ilmamaa, lk 251−267.

4 Kröönström, M. 1999. Eesti rahvusest ohvitserid Vene armees 1870−1917.

3 Kröönström, M. 2006. Eesti rahvusest kaadriohvitserid Vene armees aastail

Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo osakond, lk 37−40.

Sõdur NR 2 (71) 2013

änavu 29. augustil saab kaitseväe ühendatud õppeasutuste asutamisest 90 aastat ja 15 aasta möödumist taas­asutamisest tähistasime 17. märtsil. Mõlemal puhul on need tähtpäevad mõneti tinglikud, sest tegelikult rajati haridusasutused mõlemal korral juba mõni aasta varem.

Esimesel juhul koondati juba tegutsevad sõjalised õppeasutused ja administratsiooni optimeeriti, teisel juhul võib vastavat otsust käsitleda kui riigi ja kaitseväe juhtkonna tasemel rahvuslikule kokkuleppele jõudmist ohvitseride ettevalmistamise edasise korraldamise aluspõhimõtetes. Järgneva kirjutise eesmärk on anda lühike ülevaade n-ö kahest algusest ja tuua sealjuures esile mõningaid paralleele ning sisulisi erisusi.

Rõhuasetus on järgnevas paljuski vanemal perioodil, sest 15 aasta taguste sündmuste adekvaatsemaks ja põhjalikumaks hindamiseks on vaja pikemat ajalist distantsi. Kogu Kaitseväe viimase kahe kümnendi ajalugu pole veel kirjutatud, see töö seisab alles ees. Kaitseväe ühendatud õppeasutused taastati 1990.

sõjakooli muuseum

36

Ühendatud sõjaväe õppeasutiste õppejõud ja ohvitserid 1925. aastal. sõjakooli muuseum

Ühendatud sõjaväe õppeasutuse ülema kolonel Jaan Rinki päevakäsk nr 1 (vasakul). Sõjaminister kindralmajor sõjakooli muuseum Nikolai Reek annab 1928. aastal sõjakooli paremale lõpetajale ohvitseri mõõga.

Sõdur NR 2 (71) 2013

duseks oli Esimese maailmasõja ajal peamiselt alamharitlastest (enamasti kooliõpetajatest) Vene lipnikekoolides kiirkorras ettevalmistatud kriitiline mass ohvitsere (ligi 2500 eestlast) (5).

Paljud neist tõusid maailmasõja praktikas võimekateks roodu- ja pataljoniülemateks. Enamik neist oli ühtse sotsiaalse taustaga ja säilitanud sideme rahvaga, kelle hulgast pärines, mis oli oluline faktor Vabadussõja edus ja Eesti iseseisvumisel. Kõik Vene riigi teenistuses olnud eestlastest ohvitserid ühel või teisel põhjusel Vabadussõja ajaks Eestisse ei

jõudnud. Kindralstaabi ettevalmistusega ohvitsere oli vaid seitse (6), mis polnud piisav diviiside staapide formeerimiseks.

Vabadussõjas tunnetatud ohvitseride puudus (1919. aasta keskpaigas oli Eesti rahvaväe rindel olevate üksuste ohvitseride koguarv veidi üle tuhande mehe), aga ka juhtide kaadri kvaliteedi olulisus ning juhtide ühtne taust ja ühtne kool lõi head eeldused oma sõjalise hariduse süsteemi kiireks loomiseks. Samalaadsed eeldused puudusid aga Kaitseväe taasloomise algpäevil ja see võiks seletada ka peamisi erinevusi nende kahe alguse puhul.

5 Kröönström, M. 2010. Kaptenite ja leitnantide sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas 1918−1920. Tallinn: Tänapäev, lk 8.

6 Ibid., lk 60.

Vabariigi sõjakooli asutamine Eesti vabariigi sõjakooli asutamise ettepaneku esitas ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner oma kirjas sõjaministrile 31. märtsil 1919. a: Praegu kõikides väeosades suur puudus ohvitseridest ja needki, kes on, on suuremalt osalt puudulikult ettevalmistatud. Kõik meie sõjavägi seisab paarikümne enam ehk vähem vilunud ohvitseri peal, kelle read ikka ja ikka harvemaks jäävad. Kui ennem võis mõtelda, et rahukongress Venemaa kohta oma kindla sõna ütleb ja sellega sõja lõpetab, siis on see lootus põhjuseta olnud, ja meil tuleb tahes ehk tahtmata edasi sõdida. Et

ülevaade vaenlase ülemvõimu vastu seista, tuleb väeosasid täiendada. Selleks nõutakse frondile ohvitserisi, meil aga pole neid saata. See puudus nõrgendab meie frondi vastupanemise võimu ja võib ajajooksul, kui ohvitseride arv ikka ja ikka väheneb, ja õigel ajal vastuabinõusid ei leita, katastroofiliseks saada. Et seda ära hoida, on ainsaks abinõuks avada sellekohane kool ja hakata noori mehi, kes keskkooli hariduse on saanud ja frondil sõdides on ülesnäidanud, et nendest sellekohase ettevalmistamise järele head ohvitserid võivad saada, ohvitseri ameti peale ette valmistama. (7) Sõjavägede ülemjuhataja käsu alusel 3. aprillist 1919 nr 125 asutati Vabariigi sõjakool, mis oma korralduse ja eesmärkide poolest kopeeris Vene lipnikekoole. Vabariigi sõjakooli formeerijaks ja esimeseks ülemaks määrati kapten Aleksander Simon (1877−1960).

Kooli koosseisus alustasid tegevust jalaväerood, suurtükipatarei ja ratsarühm. Sõjakooli esimese jalaväekursuse lõpetas 3. augustil 1919 kokku 106 lipnikku, 15. septembril ratsaväe kursuse 25 ja 5. oktoobril suurtükiväe kursuse 57 lipnikku. Esimese lennu kasvandikest hukkus Vabadussõja sõjategevuses kokku kuus lipnikku. Lahinguliste teenete eest vääristati 16 kasvandikku Vabadusristiga (neist ühte postuumselt).

Mõned esimese lennu kasvandikest tõusid veel sõja lõpul rooduülemateks.

Kokku lõpetas kooli kahes sõjaaegses lennus ligi 400 lipnikku, neist jätkas rahuaja teenistust ohvitserina 20−30%. (8)

Balansseerimine teooria ja praktika vahel 1920−1940

olema esimese järgu laskur ja pädev instruktor. Iseseisvuse lõpuaastail sõja­ vägede staabis valminud analüüsid osutasid, et pikk ettevalmistusprotsess (sõltuvalt väeliigist 4,5–7,2 aastat) peletas kaadriohvitseri kutsest eemale edasipürgivama ja jõukama elanikkonna esindajaid, samuti leiti, et liiga pikk praktikaperiood väeosades asetas tulevased ohvitserikandidaadid liigselt allohvitserkonna mõju alla, muutes nad mentaliteedilt liiga passiivseks ja loiuks (12). Seetõttu asuti veel vahetult enne iseseisvuse hävingut kaadriohvitseride ettevalmistusprotsessi lühendama.

Õppeasutuste koondamine Lisaks sõjakoolile tegutsesid Tallinnas eraldiseisvalt ja iseseisva administratsiooniga sõjaväeliste õppeasutustena 1920. aastast mereväe kadettide kool ja sõjaväe tehnikakool. Viimane institutsioon valmistas ette kaadriohvitseretehnikuid mitmel erialal (käsirelva- ja suurtükitehnikud, raadio- ja elektrotehnikud, pürotehnikud ning auto-tanki eriala spetsialistid). Vähese erialaspetsialistide vajaduse ja kulutuste kokkuhoiu kaalutlustel suleti nimetatud kool pärast esimese lennu lõpetamist. Sõja­ väe tehnikakooli sulgemisega seoses tõstatati „ühendatud sõjakooli” loomise idee, millest omakorda jõuti sõjaväe ühendatud õppeasutuste moodustamise mõtteni. 1930. aastatel hakkas tunda andma väiksema osakaaluga väeliikide ja erialade ohvitseride puudus. Vastavast vajadusest tulenevalt taastati sõjaväe tehnikakool Tondil alates 1936. aasta sügisest õppeasutuste koosseisus (teoreetiliste ainete õpetamist organiseeriti koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga). (13) Staabiohvitsere ettevalmistava nn kõrgema tasandi sõjalise õppeasutusena (kuid mitte praeguses tähenduses kõrgkoolina) tegutses 1921. aastal kindralstaabi kursuste nime all tegevust alustanud hilisem kõrgem sõjakool (alates 1925). Seda nime kandvat tollast asutust ei tohi segi ajada või võrdsustada praeguse kõrgema sõjakooliga. Tollane kõrgem sõjakool oli staabikolledži-tüüpi õppeasutus. Samas on kõrgema sõjakooli nime kasutamine tema praeguses kontekstis põhjendatud, arvestades sõjajärgsel ajal aset leidnud muutusi hariduselus.

7 Eesti Riigiarhiiv (ERA) 495−10−74, lk 4.

11. Väeliigi ohvitseride ettevalmistamise seadlus. − Riigi Teataja 1935, 92, 760.

8 Seene, A. 2010. Vabariigi Sõjakooli asutamine ja selle esimese, Vabadussõja-

12. Seene, A. 2011. Eesti sõjaväe ohvitseride ettevalmistamise süsteemi kuju-

aegse lennu lõpetajad − KVÜÕA Toimetised 13 / 2010, lk 123−166.

nemine ja areng 1919−1940. Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis

9 Reek, N. 1922. Mõtted jalaväe taktika alalt. − Sõduri Lisa nr X, lk 639.

22. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 76−77.

10 Ohvitseride ettevalmistamise seadlus. − Riigi Teataja 1928, 52, 325.

13. KVÜÕA Toimetised 6 / 2006, lk 9−30.

Sõdur NR 2 (71) 2013

Vabadussõja-aegne ja järgne Eesti ühiskond ja sõjavägi polnud enam seisuslik, mistõttu juhtide autoriteet ei saanud tuleneda enam sotsiaalsest päritolust või sünnipärast. Et Eesti ühiskonnas puudus nn paremate või eelistatud seisundis inimeste või perekondade kihistus, samas aga valitses ja valitseb üldine hariduse väärtustamise traditsioon, siis sai sõjaväe juhi autoriteet tugineda kõrgele üldhariduslikule tasemele. Ühena esimestest sõnastas selle tõdemuse juba vahetult pärast Vabadussõda kolonel (hilisem kindralleitnant) Nikolai Reek: Omas ülemuses hindab eestlane kõige rohkem asjalikkust. Mitte välist

külge ei nõua ta, vaid sisu. Eestlase juhiks olla on vähe omada vormi ja aukraadi, on tarvis omada kindlat autoriteeti ning austamist. Eestlane valvab piinlikult oma juhi talitamise järele ning arvustab, sest eestlane on mõistuse inimene. Mitte kuskil ei pea juht nii vali enda vastu olema, kui just eestlaste juht. Meil unustatakse seda tihti.

Et eestlane nõuab omalt juhilt sisu: teadmisi, oskust, siis on ülitähtis omada hääd kaadrit − ohvitsere ja alam-ohvitsere. (9) Kahe alguse erinevuste mõistmiseks on oluline meenutada, et selle aja keskkooli- ja gümnaasiumiharidus (ka ülikooliharidus) polnud tänapäeva tähenduses massiharidus, vaid oluliselt elitaarsem nähtus. Nii meelitati rahuaegse sõjakooli algaastail kasvandikke täieliku tasuta keskhariduse pakkumisega. Kümnendi lõpul (1928), kui üldised haridusolud paranesid, oli võimalik gümnaasiumiharidus muuta sõjakooli pääsemise eelduseks. Ühtlasi tuli kaadri­ohvitseriks pürgijal eelnevalt läbida reservohvitseri ettevalmistus (aspirantide klass), millega kehtestati ühtne alus kogu ohvitserkonna ettevalmistamisele (10).

1930. aastate algul hinnati aastaseks keskkooli ja kutsekooli haridusega kohustuslikku sõjaväeteenistusse võetud isikute kontingendi suuruseks 900–950 noormeest, kelle hulgast pärast noorte­ aega valiti sõjakooli aspirantide kursusele 300–350 reameest (seega umbes 35% koguarvust). Ülejäänud kesk­haridusega noormehed suunati väeosade õppekompaniidesse, kus neid valmistati ette reservallohvitserideks. Kasvandike kõrge üldhariduslik tase võimaldas õppeprogrammidest välja jätta enamiku üldaineid ja keskenduda eelkõige praktilistele sõjanduslikele ainetele.

Algaastail oli võimalik sõjakooli astuda ilma eelneva ajateenistuseta, õpe oli väidetavalt liiga teoreetiline, mis põhjustas rahulolematut tagasisidet väeosadest ja sagedast teenistusest lahkumist. Reaktsioonina nendele nähetele kehtestati 1930. aastate keskel tulevastele kutseliste ohvitseride kandidaatidele enne sisseastumist ohvitserideklassi kahe­aastane praktiseerimise nõue kaadriallohvitserina väeosades (11).

Tulevane kaadriohvitser pidi olema gümnaasiumiharidusega, kehaliselt terve ja tugev, tundma teenistusolusid,

37

38

ülevaade Kõrgemasse sõjakooli selekteeriti vanem- ja nooremohvitsere suuliste ja kirjalike võistluskatsete alusel, sellise küllalt tiheda sõela läbinuile avanesid uued võimalused jätkata sõjaväelist karjääri sõjavägede staabis või sõjaväe ringkondade staapides, aga ka rivikohtadel pataljoniülematena. Sõjaväe juhtkonna sõjaaja kavades seati eesmärgiks ette valmistada vähemalt 300 ühtlase kõrgema sõjakooli haridusega ohvitseri alates pataljoniülematest kõrgemate juhtimisastmeteni. Sellele eesmärgile jõuti ka iseseisvuse lõpuaastatel üsna lähedale.

Kooli juhtimise ja staabiteenistuse kursuse ja sõjamajanduse eriharu lõpetas 1940. aastaks 226 ohvitseri, lisaks ka kolm Soome ja kolm Läti ohvitseri. (14) 1920. aastal alguse saanud allohvitseride kool tegutses alates kümnendi lõpust üleajateenijate täiendusõppekoolina. Alates 1936. aastast reorganiseeriti see kool lahingukooli nime all kogu kaitseväe kaadri (üleajateenijadallohvitserid ja kaadriohvitserid) täiendusõppekeskuseks, kus põhi- ja erikursustel tutvustati uuemaid, peamiselt tankitõrjerelvi ja jalaväe saaterelvi koos nende taktikalise kasutamisega. Lisaks arendati siin õppemetoodikat ja testiti mitmesugust Eesti oludesse sobilikku lahinguvarustust.

Kõik eelnimetatud koolid liideti 29. augustil 1923 valitsuse otsusega ühtseks struktuuriüksuseks sõjaväe ühendatud õppeasutuste nime all. Ühendamise eesmärk oli kokku hoida administratiiv- ja majanduskulusid, aga samas allutada ka kõik sõjaväelise hariduse astmed ühtsele juhtimisele, et tagada väljaõppe ühtlustatud orientatsioon ja juurutada ühtset doktriini sõjaväeliste juhtide ettevalmistamisel.

Tollane nn kokkutõmbamine oli üks osa kogu sõjaväe tollasest suundumusest, leidmaks sobiv balanss sõjaaja sõjalise võimekuse ja rahuaja kulude optimeerimise vahel. Õppealalised ja sisulised õppemetoodilised ettevalmistused Eesti oludesse sobilike lahenduste leidmiseks olid sel ajal alles algusjärgus, kuid teatud alus muutusteks oli organisatsiooni näol loodud.

Sõjavägede staabile koostatud 15 aasta tegevuse kokkuvõttes toodi olu-

lisemate momentidena esile omamaise õpetava kaadri väljaarendamist ja oma oludesse sobiva praktilise õppemetoodika väljatöötamist: Kui loomispäevil õppetöö Sõjakoolis oli koopia vene lipnikukoolide tööst, siis praegu on maksev täiesti omapärane ja meie oludele vastav töömeetod. Algaastail õppetöös domineeris teooria, nüüd domineerib praktika.

Endised võõrrahvusest lektorid on asendatud meie oma õppejõududega. (15) 1936. aastal võttis sõjavägede ülemjuhataja õppeasutuste rolli ja tähenduse kaitseväes kokku järgmiselt: Sõjaväe Õppeasutised on vaimliseks tsentrumiks juhtkonna ettevalmistuse alal kõikides väeliikides ja kõikides suundades. Rööbiti ettevalmistustööga toimuvad Sõjaväe Õppeasutistes mitmekesised katsetamised nii taktikalisel kui ka lahingtehnilisel alal; ühtlasi kaalutakse siin õppemetoodilisi küsimusi. Sõjaväe Õppeasutiste kaudu sünnib ka uute mõtete alal toimunud katsete ja kaalumiste tulemuste levitamine üle kaitseväe. (17) Tollane kalkulatsioon oli, et kui miljoniline rahvas võib sõja korral välja panna sajatuhandemehelise armee, siis ohvitseride osa sellest arvust moodustab 5000 ehk 5%. 1938. aastal arvestati mobilisatsiooni korral ohvitseride sõjaaegseks koguvajaduseks 6000 juhti (koos sissearvestatud väljalangevuste katteks mõeldud varuga). Sõja korral kuni 41-aastaste ohvitseride mobiliseerimiseks, s.o 20 aastakäiku (kokku 6000 meest), tulnuks igal aastal ette valmistada keskmiselt 300–330 ohvitseri. 1930. aastatel suudeti seda eesmärki ka üldiselt realiseerida.

Tegevteenistuses oli 1. aprillil 1938 ohvitseride kohtadel ligi 1340 isikut. Rahuaegses koosseisus nähti ette 1540 ohvitseri ametikohta. Seega oli hetke puudujäägiks kakssada ohvitseri. (18) Eesti iseseisvus ja sõjavägi hävis juba maailmasõja ettevalmistavas poliitilises faasis. Suurriigid kasutasid 20 aasta jooksul arendatud Eesti materiaalseid ja inimressursse oma huvides. Siiski mõjutas 20 aastat sõjaväe õppe- ja kasvatustööd eesti inimeste mentaliteeti, keelt ja hoiakuid, mis puudutas kuni 12 000 – 13 000 inimest, kes õppeasutustest eri tasanditel ja vormides läbi käisid. (Ligi 400 sõjaaegsete kursuste

lipnikku, 600 sõjaaegse ettevalmistusega ohvitseri täienduskursustelt, ligi 4300 aspiranti (kellest enamik ülendati reservlipnikeks), ligi 1100 kaadriohvitseri sõjakooli (sõjaväe tehnikakooli ja teiste ajuti tegutsenud erikoolide) rahuaegselt kursuselt, ligi 230 kõrgema sõjakooli vilistlast, ligi 6000 ajateenijat ja üleajateenijat allohvitseride koolist, lisaks veel mitmetel erikursustel õppinud.) Ettevalmistatud kaadrid mõjutasid olulisel määral hilisemaid kohalikke arenguid ja sõjasündmusi (1941 ja 1944), ilma kelleta oleks need kujunenud oluliselt teistsuguseks. Sõjajärgsel ajal tähistati sõjakooli aaspäevi ja meenutati vanu traditsioone vabasse maailma siirdunud kasvandike ringkonnis.

Teine algus: 1990. aastad Sõja kaotusele järgnes ligi 50-aastane seisak kohalikus sõjandusliku mõtte ja keele arengus.

Kogu kaitseväe taasloomist alustati igas mõttes nullist. Kaitsejõudude loomises osales hulk professionaale, kes mõistsid ohvitserikorpuse loomise olulisust, kuid erinevad ametkondlikud ja isikutevahelised erimeelsused ning ühiskonna üldine riigikaitsealane vähene kompetents pidurdasid kaitseväe üldist arengut. 1991. aasta lõpul otsiti kontakti üle 400 eesti taustaga ohvitseriga (neist ligi paarikümnega ka lääneriikides), kellest suudeti siiski kaasata kaitseväe taasloomisprotsessi vaid mõni­ kümmend.

Esialgsete kavade kohaselt plaaniti juba 1992. aasta algul taastada Teise maailmasõja eelsel kujul eksisteerinud ohvitseride ettevalmistamise süsteem sõjaväe ühendatud õppeasutuste näol. (19) Praktikas osutus see siiski palju keerulisemaks ettevõtmiseks.

Kaitseväe taastamist alustati 1991. aasta lõpul, mil asutati kaitsejõudude peastaap ja selle alluvuses sama aasta lõpul ka esialgu kolmekuulised ohvitseride kursused, mis, nagu üks Kaitseväe juhte seda on nimetanud, oli mõeldud esmase sõjalise kirjaoskamatuse likvideerimiseks (20). 1992. aastast alates pikenes kursus kuuele kuule ja kaks viimast kursust aastatel 1996 ja 1997 kujunesid juba üheksakuulisteks. Alates 1995. aastast ühendati kaitseväe ja

Sõdur NR 2 (71) 2013

14 KVÜÕA Toimetised 9 / 2008, lk 11−112.

19 Kiviselg, A. 2001. Eesti Kaitsejõudude ohvitseride ettevalmistamise süs-

15 ERA 650-1-445, lk 1−21.

teem ja selle arendamine 2002−2020. Uurimistöö. Eesti Kõrgema Juhtkonna

16 Vaid lennuväe reservohvitseride ettevalmistamine toimus Õhukaitse ülema

Erikursus (Soome Riigikaitsekõrgkool) nr 3, lk 10−11.

alluvusse kuuluvas Lennukoolis. Lennuväe kaadriohvitseride ettevalmistami-

20 Laaneots, A. 2000. Eesti Kaitsejõud 2000. aastate algul (kontseptsioon,

ne toimus alates 1936. aastast Sõjakooli ohvitseriklasside jalaväeklassis.

organisatsioon, relvastus ja rakendamisviisid). Uurimistöö. Eesti Kõrgema

17 Kaitsevägede Ülemjuhataja käskkiri nr 248, 9. detsembril 1936.

Juhtkonna Erikursus (Soome Riigikaitsekõrgkool) nr 2, lk 54.

18 Seene 2011, lk 77−78.

21 Kiviselg 2001, lk 11−12.

sõjakooli muuseum

39

Kaitseväe juhataja kindralmajor Johannes Kert pidamas 1. septembril 1997 sõjakooli avaloengut.

piiri­valve ohvitseride kursused. Aastatel 1991–1997 lõpetas 11 lühikursust kokku 443 nooremohvitseri. Et vajadus ohvitseride järele oli väga suur, ohverdati kvaliteet kvantiteedi huvides. (21) 1992. aastal alustati ohvitseride ettevalmist nelja-aastase bakalaureuseõppe vormis ka siseministeeriumi alluvuses loodud riigikaitse akadeemia kaitsekolledžis. Kokku lõpetas akadeemia kaitsekolledži neljas lennus 104 nooremohvitseri (22). Riigikaitse akadeemia kaitsekolledži lahendus kaitseväe juhtkonnale siiski täiesti vastuvõetavaks ei kujunenud. Juba riigikaitse akadeemia asutamise ajal 1992. aastal tekkisid vaidlused ja erimeelsused ohvitseride ettevalmistamise küsimustes siseministeeriumi, kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vahel. Kõigele vaatamata on paljud riigikaitse akadeemia kaitsekolledži kasvandikud oma ülesannetega hästi hakkama saanud ja teenivad praegu Kaitseväes vastutusrikastel vanemohvitseri ametikohtadel.

Ka sõbralikud välisriigid pakkusid võimalusi ohvitseride baasettevalmistuseks, eriti oluliseks tuleb hinnata Soome riigi abi eesti ohvitseride ettevalmistamisel neil aastatel. Aastatel 1992–1996 korraldati vennasrahva abina Eesti ohvitserikorpuse taasloomiseks 23 Kiviselg 2001, lk 13.

24 Ibid, lk 12−13.

25 Väättänen, L. 2003. Ohvitserikursustest Sõjakooliks. Tallinna Kase tänavast Tartu Riia mäele. – KVÜÕA Toimetised 2 / 2003, lk 25–27.

kolm (lühendatud, kaheaastast) eesti kursust Soome riigikaitsekõrgkoolis, mille järgsel ajal õppisid eestlased ka regulaarsel nelja-aastasel kursusel. Eesti vanemohvitseride kaadri teadmiste täiendamiseks korraldati Soomes aastatel 1998–2003 neli (Eesti) kõrgema juhtkonna erikursust Soomes (lõpetas 21 ohvitseri).

Soome riigi panus uue Eesti ohvitserikorpuse kujunemisele ja rahvusliku sõjakooli loomisele oli väga oluline. Tihedad suhted väljaõppe alal Soomega hakkasid vähenema pärast Eesti ühinemist NATO-ga 2004. aastal. Kuid ilmselt on Eesti kaitseväe arengul NATOkõlblikuks just Soome riigi ja kaitseväe eelnevate aastate abil ja toetusel väga oluline roll. Üldse läbis aastatel 1992–2001 ohvitseri baasettevalmistuse välisriikides 78 nooremohvitseri (47 Soomes, 12 Saksamaal, 11 Rootsis, 8 USA-s). (23) 1996. aastal polnud kaitseministeeriumi kavades usku oma sõjalise õppeasutuse rajamisse ja toetati riigikaitse akadeemia kaitsekolledži tegevuse jät-

sõjakooli muuseum

kamist. (24) Teist meelt oli kaitseväe juhtaja kindral Johannes Kert, kelle visiooni kohaselt vajas kaitsevägi pigem Soome või Šveitsi mudelile tuginevat rahvuslikku riigikaitsekõrgkooli. Ministeeriumi ja kaitseväe juhtkonna erimeelsused ehk isegi avalik konflikt selles küsimuses väljendus teravalt ligi paari aasta vältel ka tollases meedias. Kõrgete ametiisikute vastakad väljaütlemised ajakirjanduses ohvitserikutse mainele ilmselt just üleliia positiivset fooni ei loonud. Peastaabi ja kaitseministeeriumi seisukohtade erinevusest tulenevalt edenes oma sõjakooli asutamise küsimus visalt, sellega kaotati kokkuvõttes aega Eesti oludele vastava ohvitserikorpuse rajamisel. (25) Kui 1990. aastate algul lähtuti n-ö riigikaitse leiutamisel kaitseväe arengu­ plaanides ja kavades tihti 1940. aasta seisust ja oludest, siis kümnendi lõpul oldi sunnitud möönma, et tulenevalt ühiskondlikest muutustest polnud Eesti enam suuteline ülal pidama tänapäevases tähenduses 16 000-inimeselist rahuaja sõjaväge. 1997. aastal oli kaitseväe

Sõdur NR 2 (71) 2013

22 Ibid, lk 12.

Teine Eesti kadetikursus Soomes 1995. aasta juunis.

40

Kõrgema sõjakooli traditsiooniline 1. septembri jalutuskäik Tartu kesklinnas 2003. aastal.

Kõrgema sõjakooli, lahingukooli ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste embleemid.

Sõdur NR 2 (71) 2013

teenistuses 3250 ajateenijat ja palgalise kaadri esindajat. Ohvitsere oli neist ligi 350 ja kaadriallohvitsere ligi 300. Tollastes kavades püstitati jõukohaseks rahuaja kaitseväe suuruseks ligi 6000 kaitseväelast, millest kaadriohvitserid moodustanuks ligi 660 ja kaadriallohvitserid ligi 1200 (lisaks ligi 500 kaadri­ sõdurit, 600 ajateenijat-seersanti ja 3000 ajateenijat-sõdurit). (26) Ohvitserkonna loomine nende kavade elluviimiseks oli kriitilise tähtsusega. Olemasolev ohvitserikaader oli oma ettevalmistuselt ja taustalt üsna eriilmeline, see mõjus pärssivalt kogu kaitseväes ühtsete arusaamade ja põhimõtete rakendamisele.

Kaitseväe taastamisest oli selleks ajaks aga möödunud juba viis aastat.

1997. aasta alguses moodustati kaitse­ väes töögrupp ohvitseride baaskursuse õppekava koostamiseks, kuhu kuulusid Soomes õppinud eesti ohvitserid ja kuhu kaasati ka eksperte Soome maakaitsekõrgkoolist. Kindral Kerdi visiooni rahvuslikust sõjakoolist realiseeris tollane kapten Leo Kunnas. Vastavalt koostatud õppekavale alustas riigi­kaitse akadeemialt renditud ruumides Tallinnas Kase tänaval (endise nõukogude ehitusvägede kõrgema poliitkooli ruumides) 1997. aasta augustis tegevust kaitseväe ühendatud õppeasutuste väljaõppekeskuse kõrgema sõjakooli 1. põhikursus. (27) Samal aastal alustati lahingukoolis ka reservrühmaülemate ettevalmistamist.

malev toom

Pärast esialgset Tartus kodunemise perioodi on õppeasutused arenenud siin rakenduskõrgkooliks. Kooli põhikursuse on algaastatest praeguseni lõpetanud üle 400 ohvitseri. Kui algaastatel koondasid õppeasutused endasse vaid kõrgema sõjakooli koos selle ümber koondatud erinevate kursustega, siis aja jooksul on asutuse ajalooline nimi järjest enam ka sisuga kooskõlla läinud. 2005. aastal alustas esimene keskastmekursus magistriõppe tähenduses, aastast 2010 on lisandunud ka kutseõppe komponent koos lahingukooli ühendamisega, samuti on siia nüüdseks ühendatud kõigi väeliikide ohvitseride põhikursused.

Praeguseks on väljaarendatud kaitse­ väe ohvitseridele neljaastmeline haridussüsteem, millest kahe esimese astme (kolmeaastane bakalaureuseõpe ehk põhikursus ja kaheaastane magistriõpe ehk keskastmekursus) koolitus on õppe­ asutustes emakeelne. Viimaste astmete koolitus toimub Balti kaitsekolledžis, mis asub samas hoones Riia tänaval.

Erinevalt kaitseväe algaastate ohvitseride kursuste aegadest on nüüdseks rõhuasetus kandunud õppetöö kvaliteedile ja mitmekesistamisele. (28) Kuidas üldse hinnata ühte 15-aastast institutsiooni, õppeasutust, mille areng on alanud sisuliselt nullist? 15 aastat inimese kasvamisel on kahtlemata kujunemisaastad, eneseotsingute ja küpsemise aastad. Seda meelevaldset võrdlust võiks laiendada ka koolile, millel sügisel seisab ees n-ö küpsuseksam institutsionaalse akrediteerimise näol. Varasematele kogemustele tuginedes on selge, et kaitseväe kaadrite loomine on pikk, põlvkondade pikkune protsess.

Mõnel hinnangul kulub korraliku ohvitseri saamiseks vähemalt veerandsaja aasta pikkune ettevalmistusperiood, brittide kunagisel hinnangul kulub korraliku admirali kasvatamiseks vähemalt sada aastat. (29) Sõltumata sellest, palju aega kulub tulevase Kaitseväe juhataja ettevalmistamiseks, on üsna selge, et ühe kõrgkooli elu seisneb pidevas arengus ja muutustes, millega toimetulekuks tuleb soovida kogu Kaitseväe ja tema alma mater’i juhtidele ning kaadrile jõudu, püsivust ja pikka meelt uute juhtide põlvkondade kasvatamisel ja õpetamisel.

26. Kaitseministeeriumi töögrupi nõupidamise

Päevalehe lisa) 17. juuni 2008, lk 2−3.

„Sõjalise hariduse ja teaduse arengu planeerimine

29. Kasekamp, A. 1928. Juhtide kasvatus ja välja-

Eesti Vabariigis” materjalid (01.08.1997).

õpe sõjaväes möödunud sõdade, eriti maailmasõja

Valitsuse määrusega 17. märtsist 1998 nr 52 moodustati Eesti riigikaitse akadeemia kaitsekolledži ja KVÜÕA väljaõppekeskuse baasil aadressil Tartus Riia 12 ja Puiestee 112 kaitseväe ühendatud õppeasutused (KVÜÕA), mille koosseisu pidid kuuluma edaspidi kõrgem sõjakool, tehnikakool ja ohvitseride täienduskursused. Valitsus kinnitas õppeasutuste põhimääruse 21. juulil 1998. Kaitseministeeriumi valduses oli Tartu linna keskmes asuv ajalooline Kaitseliidu hoone, kuhu olid juba plaanitud ruumid rahvusvahelise projekti raames loodud kolme Balti riigi staabi­ kolledžile, ühtlasi leiti siin sobiv pind ka kaitseväe ühendatud õppeasutustele.

Pärast vajalikke eeltöid alustas õppeasutuste kõrgem sõjakool 1999. aasta lõpul Tartus tegevust.

Õppeasutuste ühendamine: 15-aastane areng riigikaitsekõrgkooliks

27. Väättänen 2003, lk 26–27.

ja Vabadussõja kogemustel. Tallinn (Kõrgema

28. Ermus, A. 2008. Sõjaväeline haridus Eestis

Sõjakooli väitekiri, KVÜÕA õpperaamatukogu

− tänapäev ja perspektiivid. − Riigi Kaitse (Eesti

koopia), lk 116.

Ülevaade

41

Kas Eesti mereline julgeolek on tervik?

P

raegu on muutuste aeg.

Uus kaitseväe arengukava on just valminud ja selle rakenduskava valmib alles suvel. Politsei- ja piirivalve­ amet on koostanud uue rannavalve kontseptsiooni. Merevägi koostab oma merekaitsekontseptsiooni, mis peaks valmima järgmise aasta algul.

Kõik arendavad oma asja aga omaette ja nii kipub suur pilt silmist kaduma.

Järgnevalt püüan seda meeles pidada ja selgitada vajadust vaadelda merelist julgeolekut kui tervikut.

Merekeskkonna eripära Inimene on maismaaloom. Väga väikeste eranditega elab kogu inimkond maismaal ning kui suplemine ja pesemine välja arvata, vajame veekeskkonnas hakkama saamiseks tehnilisi abivahendeid. Sõjanduslikust aspektist tuleneb sellest kaks väga olulist eripära kuiva maaga võrreldes.

Esiteks on meresõda maismaasõjaga võrreldes tehnilisem ning seega keerulisem ja kallim. Piltlikult öeldes piisab teise inimesega maismaal võitlemiseks kaikast. Merel on lisaks kaikale vaja ka paati ja soovitavalt võiks kaigas olla niisugune, et sellega saaks ka vastase paadi uputada. Sellele lisaks tuleb osata oma paati käsitseda, tunda tuuli, hoovusi ja maamärke, mille järgi oma asukohta määrata, et üldse õigesse paika välja jõuda. Sellele, kes merd kasutada mõistab ja suudab, on meri avatud tee, teistele aga ületamatu tõke.

Teiseks ei saa mereala klassikalises mõistes vallutada või okupeerida, küll aga saab seda enda huvides kasutada ja vastasel selle kasutamist takistada. Sellel tõigal põhinebki tänapäevane meresõja teooria ja kaudselt tuleneb sellest ka mere­lise julgeoleku terviklikkus.

Riigi huvid merel

Taavi Urb kaptenmajor KSK mereväe põhikursuse ülem

eesmärgil. Sama moodi on riigi huvides takistada mere kasutamist kurjade kavatsustega nagu röövpüük, keskkonna reostamine, narko-, sala- või inimkaubandus, piraatlus või vaenulike vägede sissetung oma merealale.

Konkreetsed huvid ja nende mastaap sõltuvad eelkõige riigi ambitsioonidest.

Kui väikeriigil võib piisata oma kalavarude kaitsest ja oma sadamatele ligipääsetavuse tagamisest, võib suurriik lisaks sellele olla huvitatud kogu meresõidu kontrollimisest mingil merealal, maavarade ammutamisest vaidlusaluses piirkonnas, embargo kehtestamisest või juurdepääsust mõne teise riigi rannikule tema hirmutamiseks või tõeliseks sõjaliseks sissetungiks. Tänapäeval on riikidel ka palju ühishuvisid. Rahvusvahelise kuritegevuse, piraatluse ja mere­ keskkonna reostamise tõkestamiseks tehakse palju koostööd.

Mereline julgeolek Reederil on üsna ükskõik, kas tema laev uppus puuduvate meremärkide tõttu, kaaperdati, sattus miinile või uputati kahuritulega. Kui mingi piirkond on neil või mõnel muul põhjusel laevaliikluse jaoks ohtlik, siis ta oma laevu sinna ei saada. Aga riik on huvitatud, et too laev koos oma väärtusliku lastiga sadamasse jõuaks. Kui see on ükskõik millisel põhjusel takistatud, püüab riik takistust – olgu selleks piraadid või vaenlase laevastik – kõrvaldada. Samuti ei ole põhimõttelist vahet, kas riigile vajalikud mereteed on blokeeritud tema enda territoriaalvetes või kusagil kaugemal. Kui Taani väinad oleks mingil põhjusel läbimatud, võib Eesti (või Läti või Venemaa) territoriaalvetes kõik korras olla, aga ometi ollakse maailmast ära lõigatud.

Niisiis on riigi rahu- ja sõjaaegsed huvid merel tegelikult väga sarnased: ikkagi

Merejõudude tegevusvaldkonnad Merelise julgeoleku tagavad merejõud, mis võivad erinevatel põhjustel olla liigendatud eri asutusteks nagu mere­ vägi, merepiirivalve, veeteede amet, veepolitsei või rannavalve. Loetelu võib jätkata. Merejõudude ülesanded võib jagada kolme osaliselt kattuvasse valdkonda: diplomaatilised ülesanded, sõjalised ülesanded ja korratagamisülesanded. (1) Sõjalised ülesanded esitavad merejõududele kõige suuremaid nõudmisi ja just neist lähtudes tuleks merejõud üles ehitada. Laevastik, mis suudab täita sõjalisi ülesandeid, suudab (üldjuhul) täita ka diplomaatilisi ja korratagamisülesandeid. Üleminek nende valdkondade vahel ei ole selgepiiriline, vaid võib olla väga sujuv. Eri valdkondade sisu on ikkagi üks: tagada mingi mereala kasutus endale ja oma sõpradele ning takistada seda vaenulikele jõududele. Vahel võib isegi üks laev tegeleda samaaegselt mitme valdkonna ülesannetega. Näiteks võib laevastikuüksuse teise riigi territoriaalvete lähistele lähetamine olla oma jõu demonstratsioon ja poliitiline žest, aga vajadusel võib sellest välja kasvada ka tõeline sõjaline sissetung. Üks merejõudude kasutamise võlusid keerulises poliitilises situatsioonis ongi võimalus olukorda sujuvalt eskaleerida või deeskaleerida. Embargot tegev laevastik võib võtta ette piiratud ulatusega rünnaku vastase sõjasadamale, aga võib ka kriisipiirkonnast kiirelt lahkuda.

Tankidiviisi nii paindlikult kasutada ei saa. Korratagamisülesandeid täidavad merejõud nii rahu- kui ka sõjaajal, sest meresõiduohutus tuleb tagada niikuinii, aga keskkond nende ülesannete täitmiseks võib olla rohkem või vähem keeruline. Korratagamisoperatsioon võib mõnikord omandada poliitilise mõõtme, näiteks kui röövpüügiga tegelev kalalaev peatatakse vaidlusalustes vetes. Kui sekkuvad teise poole sõja- või piirivalve­ laevad, pole sõjaline mõõdegi kaugel.

Sõdur NR 2 (71) 2013

Teatavasti on sõda poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega. Riigi mere­ poliitika eesmärk on kaitsta riigi merelisi huvisid. Need võivad olla näiteks merest ressursside ammutamine (olgu siis kalapüügi või nafta pumpamise näol), mere kui kauba- ja ühendustee kasutamine (ka ligipääsuks vaenlase territooriumile) ja miks mitte ka puhta merekeskkonna säilitamine olgu siis turismi või lihtsalt inimväärse elamise

on eesmärk mingit mereala kasutada ja/ või kellelgi selle kasutamist takistada.

See ongi mereline julgeolek. Erinevus sõja ja rahu ajal on ainult selles, mis otstarbeks mereala kasutatakse või mida takistatakse, samuti jõu määras, mida selle saavutamiseks rakendatakse.

42

Ülevaade

Merekeskkond kui tervik Meri on alati olnud terviklik ja seostatud süsteem. Kalad ega merereostus ei tunne riigipiire. Mereteed on ainult väheste piirangutega vabalt kasutatavad igaühele. 90% kaupadest transporditakse meritsi (2). Inimkond saab 20% vajalikust proteiinist mereandidest. Suured nafta- ja gaasimaardlad asuvad mere põhjas. (3) Globaliseerumine muudab mere veel ühisemaks kui kunagi varem.

Nüüdisaegne just enough, just on time kaubandus on väga tundlik ka lühiajaliste seisakute osas.

Suured laeva- ja keskkonnakatastroofid mõjutavad korraga paljusid inimesi.

Tugevad mitteriiklikud organisatsioonid kasutavad merd oma eesmärkide saavutamises. Samal ajal on suure riikidevahelise meresõja tõenäosus vähenenud ning paljud riigid vähendavad oma kaitsekulutusi ja merevägesid. Võib öelda, et riikidel on tänapäeval merel palju ühiseid huvisid ja sageli kaaluvad need üle vastuolud. Selle tendentsi võtab hästi kokku Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) Wise Pen Teami lõppraport 2010. aastal: „Merede iseloom on muutunud. Avatud ruumist, kus vabadus oli seadus, on meri muutunud inimkonna ühiseks varanduseks, mis on suur, kuid haavatav ning vajab ülemaailmset korraldamist ja kaitset.” (4)

PVL 109 Valvas on üks kahest PPA avamerepatrulliks sobivast laevast. Laev on Kaitsevägi ehitatud juba 1943. aastal.

Mitmeotstarbeline reostustõrjelaev PVL 101 Kindral Kurvits alustas teenistust 2012. aastal. 2018. aastaks kavatseb PPA hankida teise samasuguse. Kaitsevägi

Mereväed merepiirivalve rollis

Sõdur NR 2 (71) 2013

Geoffrey Till kirjutab, et tänapäeval ja veelgi enam lähemas tulevikus ei saa merevägesid enam kasutada ainult sõjapidamiseks, vaid need peavad hakkama täitma laiemaid ja „pehmemaid” rolle kaitsmaks „head korda merel” – mere õiguspärast kasutamist ressursi, transporditee, informatsiooni vahendamise meediumi, võimupiirkonna ja keskkonnana. Nii peab merevägede roll lähenema merepiirivalvete omale ja need institutsioonid sulavad osaliselt kokku.

(5) Ka USA „Cooperative Strategy for 21st Century Seapower” deklareerib, et muutuvas ja globaliseeruvas maailmas peavad USA merevägi ja merepiirivalve senisest enam koostööd tegema. (6) Wise Pen Team rõhutab, et sageli parema varustuse ja olukorrateadlikkusega mereväed peaksid rohkem panustama merepildi loomisesse ja merelisse julge­ olekusse ning enam toetama Euroopa Liidu tsiviilstruktuure. „Merevägedel on pakkuda palju vahendeid allveelaevadest satelliitideni, erialasest pädevusest andmete ja andmesidevõrkudeni.

Staabi- ja toetuslaev EML Admiral Pitka jääs. Laev on ehitatud 1975. aastal patrull-laevaks Gröönimaa vetes. Lähiaastatel arvatakse see tõenäoliselt teenistusest välja. kaitsevägi

Mereväed võivad pakkuda väärtuslikku toetust Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide tsiviilasutustele ning seal, kus kohane, viia läbi rutiinseid või erakorralisi merelise julgeoleku tagamise operatsioone.” (7) Merevägedel on teiste asutustega võrreldes erinev ja laiahaardelisem arusaam merelisest olukorrateadlikkusest. NATO merevägedel on juurdepääs teatud piiratud andmebaa-

sidele, näiteks NATO Command, Control and Information Systemile ja NATO COI/VOCI/CCOI nimekirjale.

Loomulikult on merevägede merepiirivalve rollis rakendamisel teatud piirangud. Mõned merepiirivalve kohustused, näiteks merepääste, sunnivad laevu lähenema naaberriigi piirile või seda isegi ületama. Sellises olukorras on piirivalvelaev märksa aktsepteeritavam

43

ESANDED ÜL LISED AATI LO M

MEREALA KASUTAMINE MEREALA KASUTAMISE TAKISTAMINE

LESANDED

DIP

ISÜ

M GA

RRATA KO

Sadamakülastused Ühisõppused Kohaloleku demonstreerimine Embargo kehtestamine

Meresõiduohutuse tagamine Kala- ja keskkonnakaitse Merepääste Sala-, inim- ja narkokaubanduse tõkestamine

SÕJALISED ÜLESANDED Mereala valdamine Mereala valdamise takistamine Jõu kuvamine Merejõudude ülesanded.

kui sõjalaev. Mitmed riigid on väga ettevaatlikud sõjaväe kasutamisel politseilisi ülesandeid täites ning nõuavad ranget tsiviilkontrolli ja mereväe allutamist õiguskaitseorganitele.

Sõjalaevad on üldjuhul märksa keerulisemad ja kallimad kui merepiirivalve ülesanded eeldavad ega paku seega hinna ja kvaliteedi suhtes kõige optimaalsemat lahendust. Mõned merepiirivalve kohustused, näiteks põgenike või illegaalsete immigrantidega tegelemine, nõuab eriväljaõpet, mida igapäevane teenistus mereväes üldjuhul ei paku, (8) kuid meie laevakaitsemeeskonnad on saanud sellega väga sarnase väljaõppe.

Ka mereväed suhtuvad mõnikord merepiirivalve ülesannete täitmisesse kui väheolulisse kõrvaltegevusse, mis hoiab mereväge eemal tema põhikohustuste täitmisest. (9)

Rahvusvaheline koostöö

Praegune olukord Eesti merejõud koosnevad praegu kolmest laevastikust, mis kuuluvad mere­ väele, politsei- ja piirivalveametile (PPA) ning veeteede ametile, mis alluvad vastavalt kaitse-, sise- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile. Merekeskkonda jälgib ja kaitseb keskkonnaministeeriumile alluv keskkonnaamet, aga nemad kasutavad oma tööks PPA laevu ja õhusõidukeid.

Koostöö nende ametkondade vahel (v.a

Avatud ruumist, kus vabadus oli seadus, on meri muutunud inimkonna ühiseks varanduseks, mis on suur, kuid haavatav ning vajab ülemaailmset korraldust ja kaitset.

Sadamate ühendamine ja ühishanked Kulusid saaks säästa näiteks laevastikke kokku kolides. Merevägi kasutab praegu reaalselt kolmandikku Miinisadama akvatooriumist ja umbes poolt Mereväebaasi territooriumist. Sinna mahuks praegu kogu PPA laevastik. Olukord muutub, kui vahipataljon Miinisadamasse kolib, aga akvatoorium peaks sellest hoolimata vabaks jääma. Ühishanked laevade ostuks, remondiks ja varustuse ostmiseks võimaldaks saada soodsamat hinda ja lubaks vahendeid ristkasutada.

Laevade ristkasutamine Laevade ristkasutamine lubaks ressursse tõhusamalt kasutada. Heaks, aga kurvaks näiteks on mereväe laev EML Admiral Pitka, mis tõenäoliselt lähiajal teenistusest välja arvatakse. Selle põhjus on ratsionaalne – Gröönimaa vetes avamerepatrulliks ehitatud laev, mida Eesti merevägi saaks kasutada pikemal sõidul laevadegrupi staabi- ja varustuselaevana, on liiga kallis üleval pidada. Tõenäoliselt läheb laev vanarauaks, sest müüa või ära kinkida seda vaevalt õnnestub.

Tsiviilmaailmas oleks see üks veidra lahendusega ebarentaabel reisilaev. PPA saaks seda kasutada avamerepatrulliks, merepääste- või reostustõrjeoperatsiooni staabilaevana.

Kolmandat laeva merepatrulliks oleks PPA-l hädasti vaja, sest olemasolevad kaks ei suuda tagada pidevat patrullivõimekust, pealegi on üks neist, PVL 109 Valvas, ehitatud juba 1943. aastal ja oma ressursi ammendanud. Praegu kavandab PPA 2018. aastaks uue multifunktsionaalse avamerepatrulliks kõlbliku laeva hanget (11). VTA saaks EML Admiral Pitkat kasutada poole kohaga jäälõhkujana, aga see poleks rentaabel.

Laeva ristkasutamisel aga oleks meil laev, mis saab vajadusel tegutseda jäälõhkujana, teha avamerepatrulli, olla merepääste- või reostustõrjeoperatsiooni staabilaev, toetada mereväge suuremate õppuste ajal ning käia kord viie

Sõdur NR 2 (71) 2013

Oluline vahend korra tagamiseks merel on rahvusvaheline koostöö. „A Cooperative Strategy for 21st Century Seapower” rõhutab: „Ühelgi riigil pole piisavalt ressursse tagamaks julgeolekut kogu maritiimses valdkonnas.” Riigid peavad koopereeruma suurendamaks merelist olukorrateadlikkust ning luureja seirevõimekust. (10) Läänemere-äärsete riikide merepiirivalved teevad juba pikka aega koostööd. Traditsioonilised koostöövaldkonnad on merepääste, keskkonnakaitse, kahtlase laevaliikluse seire, narko-, inimkaubanduse ja illegaalse migratsiooni tõkestamine. Kõik Läänemere-äärsed riigid on seotud kahepoolsete ja regionaalsete koostöölepetega. Piirikontrolli kaotamine EL-i sees on andnud sellele uue mõõtme.

Koostööd tehakse ka merevägede vahel. Üks näide selleks on SUCBAS – Sea Surveillance Co-operation Baltic Sea – Soome, Rootsi, Taani, Saksa, Eesti, Läti, Leedu ja Poola merevägede koostööprojekt, et luua tuvastatud merepilt ja saavutada parem mereline olukorrateadlikkus.

Projektiga ühinenud mereväed teavitavad üksteist kahtlaste või huvipakkuvate laevade asukohast ja liikumisest. Tegu võib olla näiteks laevadega, mida on seostatud naftareostuse tekitamise või salakaubaveoga. North Streami gaasijuhtme paigaldamise ajal jälgiti pingsalt sellega tegelevaid laevu. Infot edastatakse korrapäraselt, vastava tehnilise võimekuse olemasolul ka reaalajas.

PPA ja keskkonnameti vahel) on kesine või puudub hoopis. Nii on tekkinud olukord, kus iga amet arendab ennast omaette ja suurt pilti arvestamata. Ressursse ei kasutata tõhusalt. Veel halvem on see, et pole ühtset juhtimist. Kriisiolukorras (eelkõige merereostuse avastamisel) on korduvalt selgunud, et vastutusalade jaotus on segane ja iga organisatsioon omaette on oma ülesannetega toime tulekuks liiga nõrk.

Ülevaade

RAHU

aasta tagant SNMCMG1 (12) staabilaevaks. Võib-olla sellisel juhul polekski laev nii kallis ülal pidada.

Inimeste ristkasutamine ja väljaõppe alane koostöö Samamoodi saaks ristkasutada ka inimesi. Näiteks saaks talvel sadamas seisva miinijahtija meeskonda kasutada jäälõhkujatel või jäälõhkuja meeskonda suvel mõnel teisel laeval. See eeldab muidugi väljaõppe ühtlustamist. See ei tohiks olla liiga keeruline, sest mere­ mehe põhioskused – navigatsioon, laevajuhtimine, side ja avariitõrje alused – on niikuinii ühesugused, neid saab õpetada ühes kohas ja ühiselt. Tõenäoliselt on ühisosa suuremgi.

Laevameeskondade väljaõpe on PPAs praegu suur probleem. (13) Samal ajal on merevägi koostöös kaitseväe ühendatud õppeasutuste ja Eesti mereakadeemiaga oma väljaõppele jalgu alla saamas. Seejuures on suur probleem väike õppurite arv igal konkreetsel kursusel. Väga sageli on õhus küsimus, kas nii vähestele õppuritele on mõtet eraldi kursust korraldada. Väljaõppe osalinegi ühendamine võimaldaks mikrokursused suuremaks kasvatada ja parandaks oluliselt organisatsioonide üksteisemõistmist rohujuuretasandil.

Ühine operatiivjuhtimine ja olukorrateadlikkus Sõdur NR 2 (71) 2013

Kõige suurema sünergia tekitaks erinevate mereliste organisatsioonide ühise operatiivjuhtimise ja olukorrateadlikkuse loomine näiteks ühise mereoperatsioonide keskuse näol. Selline keskus on praegu olemas kõigil meie kolmel laevastikul, aga koostööd nende vahel pole.

KRIIS

Täiemõõduline sissetung (merelt)

Piiratud eesmärkidega rünnakud vastase laevastiku või kaldaüksuste vastu

Mereväeõppused kriisipiirkonnas või selle lähistel

Oma laevastikuüksuste paigutamine kriisipiirkonda või selle lähistele

VASTASSEIS

Sadamakülastused

Ühisõppused

Ühised laevastikuüksused

KOOSTÖÖ

Embargo / blokaad

44

SÕDA

Näiteks on mereväel praegu juurdepääs NATO ja SUCBAS-i merepildile, aga mitte PPA radaripildile. Info navigatsiooniohtudest või keskkonnareostusest ei tule sinna otseallikast, vaid vastavalt navigatsioonihoiatustena või meedia vahendusel. Iga mereväe laev tegeleb muu tegevuse kõrval pidevalt tuvastatud merepildi loomisega, aga praegu puudub nii kohustus kui ka tehnilised võimalused sel moel kogutud infot PPA radaripildi täiendamiseks kasutada.

Kirjandus 1. Grove, Eric: „The Future of Sea Power”, Naval Institute Press 1990, lk 232–236 2. Kyrkjeeide, Joerund: loeng „NCAGS”, Baltic States Naval Intermediate Command and Staff Course, Riia 2011 3. Till, Geoffrey: „Seapower. A Guide to the Twenty-First Century”, London: Frank Cass 2006, lk 8 4. Wise Pen Team: „Maritime Surveillance in Support of CSDP. The Wise Pen Team Final Report to EDA Steering Board” 2010, www.eda.europa.eu/WebUtils/downloadfile.aspx?fileid=902 (25.03.2011) 5. Till, Geoffrey: „Seapower. A Guide to the Twenty-First Century”, London: Frank Cass 2006, lk 310–349 6. „A Cooperative Strategy for 21st Century Seapower”, 2007, www.navy. mil/maritime/MaritimeStrategy.pdf (24.03.2011) 7. Wise Pen Team: „Maritime Surveillance in Support of CSDP. The Wise Pen Team Final Report to EDA Steering Board” 2010, www.eda.europa.eu/We-

Ühine operatsioonikeskus võimaldaks kõigist neist mosaiigikildudest tervikliku pildi kokku panna. Samuti saaks nii hätta sattunuid abistama või kahtlast sõidukit kontrollima suunata kõige lähemal asuva, mitte „oma” laeva, mis peab võib-olla kaugemalt kohale sõitma.

KOKKUVÕTE Mereline julgeolek on sisuliselt tervik ja selle jaotamine rahu- ja sõjaaegseks või riigisiseseks ja -väliseks on ekslik kontseptsioon. Merejõud kaitsevad riigi huvisid merel. Nende ülesanded võib jaotada sõjalisteks, diplomaatilisteks ja korratagamisülesanneteks, aga nende valdkondade vahel ei ole selgeid piir­ jooni ning eesmärk jääb ikkagi samaks – tagada mereala kasutamine enda huvides ja takistada seda tegemast vaenlasel.

Tänapäeval on riikide ühishuvi sageli kaalumas üle vastasseisu ja eri riikide mereväed teevad koostööd, et tagada „head korda merel”. Samal põhjusel on merevägede ja -piirivalvete rollid teineteisele lähenemas.

Tihedamat omavahelist koostööd on vaja ka Eestis. See võimaldaks tõhusamalt ressursse kasutada ja võib-olla ka meie killustunud merendusvaldkonda ühehäälsemaks ja kuuldavamaks muuta. bUtils/downloadfile.aspx?fileid=902 (25.03.2011) 8. Till, Geoffrey: „Seapower. A Guide to the Twenty-First Century”, London: Frank Cass 2006, lk 345-346 9. Till, Geoffrey: „Seapower. A Guide to the Twenty-First Century”, London: Frank Cass 2006, lk 347 10. „A Cooperative Strategy for 21st Century Seapower”, 2007, www.navy. mil/maritime/MaritimeStrategy.pdf (24.03.2011) 11. Politsei- ja piirivalveameti ranna­ valve kontseptsioon (arendamispõhimõtted aastatel 2013–2020), kinnitatud politsei- ja piirivalveameti peadirektori 27.02.2013 käskkirjaga nr 61 lk 19 12. SNMCMG1 (Standing NATO Mine Countermeasures Group 1) on üks neljast NATO valmiduslaevastikust. EML Admiral Pitka pälvis tunnustuse SNMCMG1 staabija toetuslaevana 2005. aastal ja oli plaanitud grupiga uuesti liituma 2014. aastal.

13. Peganov, Edgar: Eesti Mereakadeemia magistritöö „Piirivalvelaevade teenuste kvaliteedi riskide analüüs ja maandamise võimalused”, Tallinn 2011

erakogu

45

Eesti kaitseväelased NATO sidepataljonis

N

Deniss Krajuhhin vanemveebel Kaitseväe Side- ja Juhtimissüsteemide Väljaõppe- ja Arenduskeskuse vanemallohvitser-instruktor

lele 2005. aastal lisandus osavõtt Iraagi väljaõppemissioonist. 2004. aastal alustatud osalemist rahvusvahelistes julgeolekuabijõududes Afganistanis (ISAF) jätkab pataljon siiani. Lisaks ISAF-ile on pataljon toetanud 2011. aastal ka Ühendriikides korraldatud ühisõppust Unified Endeavour ja NATO operatsiooni Ocean Shield.

Operatsioonide sidealase toetamise kõrval on pataljon hõivatud NRF-i ja NATO õppuste toetamise ning muude jooksvate ülesannete täitmisega, mis rakendavad kõige suuremat osa pataljoni inimressursist, logistilisest toetusest ja eelarvest. Kõige suuremad katsumused nende seast on iga-aastased Steadfasti-sarja õppused, mille käigus testitakse NRF-i staapide sidealast koostöövõimet ja sertifitseeritakse nende võimekust.

Pataljon on alalises valmisolekus NRF-i ülesannete täitmiseks. Vastavalt sidevarustuse võimekusele jagunevad üksuse valmisolekuastmed 48 tunnist kuni 30 päevani. Peale selle ollakse neljakuuliste vahetuste kaupa ISAF-il, mehitades Kandahāri lennuvälja (KAF) sidetoetusgruppi (KAF Signal Support Group, KAF SSG). KAF SSG tagab ISAF-i lõunaregiooni NATO sidesõlme tööd, hooldab ja teenindab KAF-i NATO ülekande- ja sidevõrke ning tagab ka NATO side- ja infoteenuseid KAF-is paiknevatele üksustele. Vajadusel saadab KAF SSG välja sidemeeskon-

di operatsioonidealal paiknevate üksuste toetamiseks.

Eesti panustab 1NSB töösse kolme ametikoha – väljaõppesektsiooni ohvitser ja väljaõppeallohvitser ning STK sidetehnik – täitmisega, mehitades neid alates 2006. aastast. Väljaõppesektsiooni ohvitseri ülesanne on kõikide pataljoni jooksvate ja ka tulevaste õppuste plaanimine ja koordineerimine. Talle allub neljaliikmeline vanemallohvitseride meeskond, mis tegeleb tehnilise plaanimise ja detailsema koordineerimisega.

Väljaõppeallohvitser tegeleb nii kõikide pataljonis toimuvate väljaõppeürituste plaanimise ja koordineerimisega kui koordineerib ka kogu pataljoni personali NATO-sisestest koolitustest ja kursustest osavõtmist. Samuti vastutab ta pataljoni väljaõppe eelarve täitmise eest.

STK sidetehnik kuulub STK mobiilse sideremonditöökoja koosseisu, kus ta tegeleb pataljoni pädevuses olevate ITja sidevahendite hoolduse ja remondiga, seda nii pataljoni statsionaarses asukohas kui ka õppuste ja missioonide piirkonnas.

Et tegu on operatiivse üksusega, peab kogu pataljoni koosseis olema vajadusel valmis minema sõjalise operatsiooni piirkonda. Ka enamik 1NSB-s teeninud Eesti kaitseväelastest on osalenud 1NSB koosseisus ISAF-il.

Vaatamata sellele, et 1NSB-s on teeninud arvuliselt vähe Eesti kaitseväelasi, on nende töö pälvinud kõrget tunnustust. Seda kinnitavad nii kaks NATO side- ja IT-teenuste agentuuri (NATO CIS Services Agency, NCSA) isikliku tunnustuse autasu (NCSA Individual Recognition Award) kui ka kahe NCSA grupiautasu (NCSA Group Award) jagamine NATO kolleegidega.

Sõdur NR 2 (71) 2013

ATO operatsioonide väejuhatusele (NATO ACO ehk Allied Command Operations) alluvale NATO side- ja infosüsteemide grupi (NATO Communication and Information Systems (CIS) Group) koosseisu kuulub kolm sidepataljoni, millest esimene, NATO 1. sidepataljon (1st NATO Signal Battalion, 1NSB) paikneb Lääne Saksamaa väikelinnas Weselis, teine Itaalias Napoli piirkonnas ja kolmas Poolas Bydgoszczis. Kõikide pataljonide puhul on tegu mitmerahvuseliste üksustega, mille allüksused – sidekompaniid ning staabi- ja tagalakompanii (STK) –, ei asu ühes kohas, vaid on üle terve Euroopa laiali. Pataljonide asukohtadeks peetakse nende staapide asukohti. 1NSB staap, STK ja kolm Saksa siirdavat sidekompaniid (Deployable Communication Module, DCM) asuvad Weselis, nendele lisaks on olemas veel Briti sidekompanii, mis paikneb samuti Saksamaal, Weselist umbes 100 km kaugusel, ja Taanis asuv Taani sidekompanii.

NATO sidepataljonid kuuluvad NATO kiirreageerimisjõudude koosseisu (NATO Response Force, NRF) ja nende peamine ülesanne on tagada kokkulepitud tasemel side- ja infosüsteemide teenused NRF-i siiratud komponentide staapidele.

1NSB moodustati kahe sideük­ suse – Liitlaste Euroopa Väejuhatuse eriolukorras kasutatavate side- ja infosüsteemide (ACE (Allied Command Europe) CIS Contingency Assets Pool, ACCAP) pataljoni ja DCM pataljoni – liitmisel 31. augustil 2004 Maastrichtis.

Juba samal aastal saatis pataljon nii inimesi kui ka tehnikat Afganistani, mil-

46

koostöö

On aeg taguda trumme Steadfast Jazzi toetuseks

S

Sõdur NR 2 (71) 2013

elle aasta novembri alguses toimub NATO viimase 20 aasta kõige tähtsam õppus.

Esimest korda pärast külma sõja lõppu harjutavad liitlased liikmesriikide territooriumi kaitsmist – territoriaalkaitset: kunagist alliansi ainsat ülesannet, mis nüüdseks on paljude meelest muutunud ülearuseks.

NATO kirjeldab eelseisvat pisut teisiti. Ametliku seisukoha järgi „on õppuse eesmärk sertifitseerida NATO kiirreageerimisjõudude (NRF) juhtimis- ja kontrolli elemente”. See „kõikjale minev ja kõike tegev” üksus on osa NATO arengust: sündinud kaitseotstarbelise sõjalise blokina, mille siht oli takistada Euroopas kolmanda maailmasõja algust, tahab NATO nüüd olla paindlik ja kiire tööriist laiemas mastaabis.

Kuid loomulikult ei pea ülesanne „kõikjal ja kõike teha” olema seotud kaugete sõdadega. See võib samamoodi sisaldada alliansi Balti riikide kaitset, kes oma asukoha ja suuruse tõttu on kõige haavatavamad.

Kui ma kirjutasin eelmisel aastal ajakirjas Economist selle sügise õppusest nimega SFJZ13 või Steadfast Jazz 2013, reageeris kiirelt NATO eestkõneleja.

Tema kindla väite kohaselt on Steadfast Jazz lihtsalt osa protsessist. Eelnevalt on toimunud 17 NATO õppust, millel on olnud osaõppuseid 14 riigis. „Aluseks on alati fiktiivne stsenaarium, mis sisaldab fiktiivse vastase jõudu fiktiivsest riigist. Eesmärk on olla kindel, et NATO kiirreageerimisjõudude üksused on valmis tegutsema igas olukorras ja keskkonnas. Steadfast Jazz 2013 ei ole suunatud mitte ühegi konkreetse riigi vastu, nii nagu ka kõik eelnenud 17 õppust.”

Sellest vaatevinklist lähtudes toimub Steadfast Jazz juhuslikult samaaegselt teise sõjalise drilliga, õppusega Baltic Host, kus Eesti, Läti ja Leedu harjutavad oma võimet vastu võtta täiendavaid liitlasüksuseid. Samamoodi on ka see kokkusattumus, et Eesti, Läti ja Leedu on ainsad alliansi liikmesriigid, kes seisavad vastakuti otsese ohuga oma julgeolekule. Ja seegi on juhuslik kokkusattumus, et Poola, mis annab SFZ13 õppuseks suurima osa üksuseid, on NATO

Edward Lucas ajakirja Economist toimetaja

riik, kes vastavalt alliansi salajasele eriolukorra plaanile Eagle Guardian mängib kriisiolukorras kõige tähtsamat rolli Balti riikide kaitsmisel ja tugevdamisel.

Samamoodi on juhuslik ka see, et SFJZ13 järgneb pahaendelistele Vene– Valgevene 2009. aasta ühisõppustele Ladoga ja Zapad, kus Kremli jõud harjutasid vastutegevust kujuteldavate „Leedu natsionalistide” rünnakule, mida toetab Poola (ilmvõimatu stsenaarium, kui selle üle mõelda).

Vastutegevus nägi ette Balti riikide blokaadi, ründamist ja okupeerimist, sh ka tuumarelvade kasutust lahinguväljal.

Et asja mõte ikka adressaadini jõuaks, lõppesid need õppused eraldi strateegiliste raketivägede õppusega, kaasates nii kogu Kremli tuumaarsenali täisvõimsuse, mille kujuteldav sihtmärk oli Varssavi.

Sõnum oli selge. Venemaa on endiselt Euroopa sõjalisel kaardil ja tahab, et ka teised riigid seda teadvustaksid. See oli NATO-le suur äratuskell. See kustutas enamiku optimismist, mis alliansis oli veel säilinud külma sõja järgseks sõbralikuks suhtlemiseks Venemaaga. Oleks võib-olla pisut liialdav väita selle aasta Steadfast Jazzi olevat otseselt vastus Kremli mõõgatärinale 2009. aastal. Kuid on selge, et SFJZ13 ei oleks ilma nendeta kunagi toimunud. Oleks Venemaa jäänud sõbralikuks ja rahumeelseks, ei oleks keegi näinud vajadust harjutada võimalikku vastutegevust potentsiaalsele agressioonile, mis ähvardab liikmesriikide territooriumit. Isegi NATO kõige rahutuviliku suhtumisega liikmesriigid ei saa vastu seista mõttele, mille kohaselt alliansi uued liikmesriigid ei vaja kaitset ja vähemalt põhimõtteliselt eksisteerib

Venemaa-poolne sõjaline oht. Nii saavad kaitseplaneerijad jätkata oma tööd ilma närviliste rahutuviparvede tiirlemiseta oma peade kohal.

Veel üks kokkusattumus on ka see, et Venemaa on regioonis kavandamas järgmist sügiseste õppuste raundi. Kui SFJZ13 plaanijad on ülipüüdlikult läbipaistvad Venemaa suunas (isegi liiga läbi­paistvad, pomisevad mõned vargsi), ei ole see žest samasugust vastust leidnud. NATO peasekretär Andres Fogh Rasmussen kaebles avalikult selle üle oma hiljutisel Leedu visiidil.

Isegi siseringis olijatel on raske aru saada kõigist juhuslikest kokkusattumustest. Kui otsida NATO võrguleheküljelt, siis ainus Steadfast Jazzi puudutav uudisnupp on prantsuskeelne, kus napisõnaliselt mainitakse õppust 2012. aasta Chicago tippkohtumise kommünikees. Google’i otsingumootori osavad kasutajad leiavad sama teksti ka inglise keeles. Need, kes NATO-t väga hästi tunnevad, võivad üritada otsida Joint Forces Command Brunssumi kodu­ leheküljelt, see annab lisaks neli lühikest kirjet. Kuid paljud poliitikud ja ametnikud tunduvad olevat vägagi vastumeelsed käsitlema antud teemal mingeidki detaile.

Selle tulemusena on SFJZ13 profiil avalikkuses kaduvalt väike. Kuigi infovoo haldamise vaatenurka õppusest on eeldatavasti arutatud, ei ole midagi sellest siiani välja tulnud. Mõtteviis tundub olevat selles, et avalikkus ei taha mingisugustki pahvakut, mis meenutaks vanas külma sõja laadis manöövreid.

Avalik arvamus Euroopas on patsifistliku värvinguga. Ja sõjalised õppused on kulukad. Koormatud maksumaksjad, keda on tabanud äärmuslikud kokkuhoiumeetmed, võivad mõelda, et kulud harjutusele (mis praegu veel ei ole avalikud) on liiga suured. Seetõttu on mõtte­ viis selline – teeme näo, nagu midagi erilist ei toimugi.

Olla vait võib aga samas olla viga.

Esmalt näidata SFJZ13 ajastust, iseloomu ja asukohta kui seeriat juhuslikke kokku­langevusi on raskesti usutav. Kuid samas kaotatakse ka võimalus. See õppus pakub võimaluse välja tuua mõningaid põhimõtteid, mida avalikkus nii

47

Eelmisel aastal korraldas NATO 27. oktoobrist 8. novembrini Ämari lennubaasis arvutipõhise kriisireguleerimise staabiõppuse Steadfast Juncture 2012, mille käigus hinnati NATO Napoli ühendväejuhatuse valmisolekut juhtida 2013.

Kaitsevägi aastal alliansi reageerimisjõude.

sekkuma isegi kõige väiksemal määral, rääkimata sõjategevuse alustamisest.

Teine suur põhimõte, mida on vaja teadvustada, on see, et Venemaa kujutab endast tõsist probleemi. Osa probleemist on riigisisene. Venemaa valitsejad peavad kahjuks NATO-t argessiivseks sõjaliseks liiduks. Nad kulutavad maksumaksja raha sõjaliseks valmisolekuks müütilise vaenlase vastu. Nad usuvad, et NATO laienemine oli vandenõu, mille eesmärk on nende riik sisse piirata ja tema mõjuvõimu oma eesõues vähendada. (Asjaolu, et nendel „eesõues” asuvatel riikidel võivad olla oma vaated ja mured, ei ole ilmselt kunagi vene ametnike peast läbi käinud.)

Selline segane mõtteviis on suurem probleem Venemaale. Kuid see mõjutab ja kahjustab ka naaberriike. Kremlis on ilmselgelt säilinud soov sekkuda naabrite tegevusse, kas rahasüstide kaudu poliitikasse, psühholoogilise sõjapidamise abil, energia või kaubasidemete väärkasutamise või isegi (nagu 2009. aasta näitas) sõjalise mõõgatärina abil. Venemaa käitumisel on eriti halvad tagajärjed Balti riikidele. Kremli ebameeldiv poliitika õõnestab kohaliku venekeelse elanikkonna positsiooni, keda võidakse kohelda kui viiendat kolonni, isegi kui nad on seotud täielikult seaduspärase poliitilise vägikaikaveoga. See hirmutab otsuse langetajaid ja suurendab tõenäosust, et nad selle tulemusel ütlevad ja teevad rumalusi. See tekitab teistes riikides kujutelma, nagu Balti riigid oleksid probleem ja ülejäänud Euroopasse ja Euroatlandi maailma võib-olla mitte täielikult integreeritud.

Artikkel ilmus 1.märtsil CEPA (Center of European Policy Analysis) võrgulehel.

Sõdur NR 2 (71) 2013

Ameerika Ühendriikides, Euroopas kui ka Venemaal peab kuulma.

Võib-olla tähtsaim on see, et Ameerika Ühendriigid edendavad ja kindlustavad endiselt Euroopa julgeolekut. Kuigi USA on osalt oma jõude Euroopast tagasi tõmbamas, on need üksused, mis jäävad, hirmuäratav jõud. Debatis, milles rohkesti räägitakse USA nõrkusest, „liitlaste” ja „partnerite” kokkusulatamise kahjulikkusest, Iraagi ja Afganistani läbikukkumise mürgisest pärandist, kokkukuivanud kaitse-eelarvetest, „suunamuutusest” Aasiasse, rahutusest Euroopa ihnsuse üle militaarkulutusteks, murtud lubadustest liitlastele raketikaitses ja teistes valdkondades, koos kõikide muude hädade ja vingumistega, olgu nad siis tõelised või kujuteldavad, näitaks SFJZ13, et NATO sõjalise liidu alustalad on endiselt tugevad. Tänu Obama administratsioonile on Balti riikidel ja teistel uutel liikmesriikidel plaanid eriolukordadeks.

Samamoodi tänu Obama administratsioonile hakatakse neid plaane nüüd läbi harjutama (sest see ongi see, mis tegelikult toimuma hakkab, vaatamata NATO võimalikele deklaratsioonidele avalikkuses). Vaatamata ükskõik millistele mineviku virinatele ja tuleviku muredele on SFJZ13 märk alliansi tugevast tervisest.

Häbelikkus on siin ebakohane.

NATO põhialus on kollektiivkaitsele tuginev heidutus. Mida rohkem potentsiaalne agressor on teadlik sellest, et norides isegi nõrgima alliansi riigiga, noritakse ühtlasi tüli ka USA-ga, seda vähem on tõenäoline, et vaenulik riik on valmis

SFJZ13 tõmbab tähelepanu probleemidele, mis tulenevad Venemaast, kuid samas aitab ka neid maandada. Ta näitab, et NATO on tõeline ja Balti riigid on tõelised liitlased, kelle ollakse valmis tegema tõelisi ohverdusi. See on läbinisti kasulik sõnum. Õppusel on positiivsed kaasmõjud ka Soomele ja Rootsile. Need riigid on samuti mures Venemaa pärast. Nad teavad, et nende julgeolek ei alga ainult nende oma piirilt, vaid Balti riikide piiridelt Venemaa ja Valgevenega. Iga oht Balti riikidele on oht kogu ülejäänud Euroopale, ja eriti lähipiirkonna piiririikidele. Steadfast Jazz annab Rootsile ja Soomele võimaluse mõelda nende kaitse­ alasele koostööle ja annab võimaluse ka poliitikutele, kes peavad oma valijaskonnale kahjuks selgitama, et aeg on võtta territoriaalkaitset tõsiselt.

Kolmas tähtis sõnum on seotud Poola rolliga. On kõlanud hääli, mis muretsevad liigse Poola relvajõudude seotuse pärast Balti riikide kaitseks, samas kui nende peamine ülesanne on seotud oma kodumaaga. Asjatu ja söövitav sõnasõda Leeduga toidab sarnast tunnet. Nii teeb seda ka kahetsusväärselt suur kaitse­ kulutuste määr Lätis ja Leedus. (Eesti on ainsana uutest EL liikmesriikidest suunanud kaks protsenti oma sisemajanduse koguproduktist kaitsekulutusteks, olles seega pisut eespool Poolast, kes on teisel kohal oma tõsiselt võetavate kaitse­ kulutustega.) Kuid SFJZ13 rõhutab Poola uut rolli regionaalse kaalukeelena. Tema strateegilised kaalutlused peaksid olema tähtsamad kui koostööalased raskused mõne oma naabriga.

Seda see õppus just demonstreeribki.

Iga püüe lüüa kiilu Poola ja tema väiksemate ning nõrgemate naabrite vahele ebaõnnestub.

Võib välja tuua ka palju teisi olulisi punkte: mõne NATO riigi suuremahulisest panustamisest (nagu Prantsusmaa), samas ka mõne NATO riigi kahetsusväärselt väikesest osalusest (teisisõnu Saksamaa), vajadusest rõhutada 2009. aasta Venemaa ja Valgevene õppuste iseloomu, EL ja NATO edasise integratsiooni väljavaadetest ja ka vajadusest järgmisteks õppusteks. Kuid keskne sõnum on lihtne. SFJZ13 ei ole salajane ega häbiväärne. See on soovitatav nii teoreetilistest kui ka praktilistest eesmärkidest lähtuvalt. Need, kes kaasatud, peavad lõpetama sosistamise ja alustama selle ülistamist.

48

koostöö

Kas me kaitseme end targalt?

A

jal, mil paljudes maailma riikides on kaitse-eelarveid märkimisväärselt kärbitud, otsitakse uusi lahendusi, kuidas muutunud oludes siiski tagada riigikaitseliste võimete jätkusuutlikkus. Eriti otsitakse uudseid lahendusi NATO Euroopa liitlastelt ja Euroopa Liidu liikmesriikidelt, kuna USA on vähendanud järk-järgult oma sõjalisi struktuure Euroopas, mis tagasid kaitse külma sõja ajal.

Nii on NATO-s alates 2010. aastast räägitud smart defence’ist ehk targast kaitsest. Mõtte käis välja NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen. Euroopa Liidus räägitakse aga 2010. aastast Pooling and Sharing’ust ehk ühiskasutusest ja jagamisest, mille alus on Saksa–Rootsi mõttepaber. Tegelikult on see vaid kahe organisatsiooni (esimene on sõjalis-poliitilise ja teine poliitilis-majanduslik) sarnaste lapsukestega, mille eesmärk on kokkuhoidlikult organisatsioonide kaitsevõimet arendada. Mõlema organisatsiooni ideed ja võimete arendamise alused on sarnased ning seetõttu vaadeldakse neid artiklis koos, tarvitades terminit tark kaitse. Uue termini ja lähenemisviisi kasutuselevõtt ei tähenda hoopiski, et kogu eelnev kaitsevõimete ülesehitus oleks toimunud valedel alustel, vaid nüüd proovitakse leida veel innovaatilisemat lähenemist võimearendusele, mis tähendab lihtsalt: vähema raha eest rohkem. Ka president Toomas Hendrik Ilves ja riigikogu esimees Ene Ergma rõhutasid mais 2012 toimunud NATO parlamentaarse assamblee kevadistungil targa kaitse tähtsust.

Millega on tegu?

Sõdur NR 2 (71) 2013

Tark kaitse – see on väidetavalt uus mõtlemisviis, millega kavatsetakse luua esmatähtsad moodsad kaitsevõimed alliansile ning see põhineb liitlaste koostööl. Tark kaitse toetub kolmele sambale, mis on: Tähtsustamine – organisatsioonil tuleb määratleda prioriteedid, st millised võimed on esmatähtsad. Selle käigus tuleb riikidel tõenäoliselt arvestada organisatsiooni vajadustega, ühtlustades oma vajaduste prioriteete organisatsiooni prioriteetidega.

Spetsialiseerumine – et riikide kaitse-eelarved on surve all, teevad riigid pahatihti liitlasi ette hoiatamata

Andres Rekker major vanemstaabiohvitser sõjaline talitus NATO ja EL juures Eesti alaline esindus NATO juures

otsuseid, millega vähendavad või kaotavad mingi kaitsevõime osiseid. Vältimaks võimelünkade tekkimist tuleb riikidel spetsialiseeruda liitlastega eelnevalt kooskõlastatud võimete arendamisele. Selleks tuleb leppida kokku ning jaotada liitlaste vahel spetsialiseerumise valdkonnad, et vältida tühikuid ning dubleerimist. (See on kõige tundlikum teema kogu mõtteviisis.)

Koostöö – ühiselt tegutsedes suudavad riigid tagada juurdepääsu võimetele, mida nad ei saanud endale lubada eraldi ja saavutada nii ühtlasi majanduslikku säästu. Koostöö võib toimuda eri vormides, näiteks riikide grupp (millel juhtriik) või siis on koostöö aluseks hoopis kas geograafiline lähedus või mõni muu kriteerium.

Kui me vaatleme neid kolme sammast, siis kerkib esile üks ja väga tähtis faktor – see on riikide suveräänsus. Targa kaitse arendamisel on paratamatu loovutada riiklik suveräänsus osaliselt liitlastele. Eriti on see tunda spetsialiseerumise osas, kuna riigid peaksid seal arendama välja võimed, mida ei vajata täies mahus oma riigi kaitseks, vaid laiemalt kogu organisatsioonile, jättes sellega kodus katmata teised võimevaldkonnad, mida suveräänne riik peab omama ning lootes nende saamisel liitlaste peale. See tähendab, et peame muutma kardinaalselt oma mõtteviisi – riik ei ole üksi, vaid tegutseb igas olukorras liitlastega koalitsioonis.

See aitab tasakaalustada suveräänsuse loovutamise probleemi.

Targa kaitse käivitamisel on mõistlik alustada sellistest projektidest, mis ei puuduta suuremal määral suveräänsust, vaid on toetavad. Näiteks võib tuua

ühishanked (näiteks Eesti on sõlminud varustuse ja relvastuse ühishangete lepingud Ühendkuningriigi ja Rootsiga), väljaõppe, standardite ühtlustamist jne. Lihtsamate projektide õnnestumisel ning usaldusmomendi süvenemisel liitlaste vahel on võimalik minna edasi keerukamate projektidega.

Targa kaitse rakendamise üks peamine eeldus on riikidevahelise usalduse edasine kasv. Lisaks usalduse kasvule on vaja targa kaitse käivitamisel tagada, et oleksid olemas ühinenud riike siduvad juriidilised lahendused, et vältida olukorda, et vajaduse tekkimisel pole riigil kogu võimete paketti kasutamiseks olemas. Praegu ei toeta paljude riikide seadusandlus targa kaitse initsiatiivi.

Sõjaline koostöö eri valdkondades (eriti ühishanked ja ühtlustatud väljaõpe) on teada ja tuntud tegevus NATOs ja EL-is läbi aegade. Kuid targa kaitse puhul minnakse edasi süvitsi saavutades, et ühise koostööga soetatud võimed on ühiseks kasutamiseks.

Mida koostöö meile annab? Euroopa Kaitseagentuur on seisukohal, et tark kaitse annab hangete puhul 20–40% ning selle hankega soetatud tehnika varu­osade soetamise puhul umbes 50% kokkuhoidu. Kuid kokkuhoid on ka targa kaitse puhul kahe teraga mõõk. Saadav kokkuhoid annaks riigisiseses debatis poliitikutele võimaluse teha veelgi suuremaid kärpeid kaitsevaldkonnas („Saate ju vähesema rahaga hakkama!”).

Kuid Euroopa kroonilise kaitsevaldkonna alarahastatuse tingimustes oleks mõistlik kokkuhoitud ressurss reinvesteerida kaitsevaldkonda, näiteks kas või kaitsetööstusesse, mille alarahastatus Euroopas hakkab kaasa tooma juba ajude väljavoolu. Tark kaitse ei anna lühiajaliselt väga suurt kokkhoidu, vaid siin saab kasutegur tekkida alles kesk­pikas ajaraamis (5–7–10 aastat). Oluline on ka see, et koostöö annab suurema efekti väiksemate riikide puhul, kellel võimevajadused on väiksemad ning kes ei suudaks üksinda majandades ületada võime alalhoidmiseks vajaminevat läve.

Lähima näitena võib siin tuua juba pikemat aega ühispanustamise toel eksisteerivat BALTDEFCOL-i. (Eestis, Lätis ja Leedus ei ole eraldi piisavalt kvalifitseeritud personali, et viia läbi väljaõpet III ja IV tasemel ning samuti ei ole igal riigil eraldi võetuna ka regulaarset vaja-

49

NATO Chicago tippkohtumise deklaratsioonis rõhutati, et NATO Balti õhuturbe missioon on praktiline targa kaitse näide.

Kaitsevägi

dust sellise hulga III ja IV taseme õppe läbinud ohvitseride järele. See koostöö tagab nii kvaliteedi kui ka inim- ja finantsressursi kokkuhoiu.)

Euroopa Liitu kuuluvate riikide puhul kulutatakse vaid 20% eelarvest hangete osast paljurahvuselistele projektidele (näiteks Suurbritannia, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa ühisprojekt Euro­fighter) ning see suhtarv ei ole pikemat aega tõusnud. Selle põhjus on sünkroniseerimata kaitse-eelarvete ohud, mis mõjuvad ühe eelarveaasta kärbete puhul katastroofiliselt just mitmeaastastele paljurahvuselistele projektidele.

Taas oleme jõudnud usaldusfaktorini.

Tulu tulevikus

isegi kui see on poliitiliselt valus. Ta tegi ettepaneku, et EL riigid võiksid eraldada Euroopa Kaitseagentuurile ühisvõimete loomiseks 5% kaitse-eelarvest. Tulevikus (10 aasta pärast) lausa 20% kaitse-eelarvest, mis võimaldaks kaotada ilmnenud võimelüngad. Ta lisas, et tuleb alustada ja on alustatud regionaalse koostööga ning tehniliste liitudega.

Kuidas targa kaitsega edasi minna, nii et see poliitilisest loosungist ka praktikas toimima hakkaks? Ainus vastus sellele on riikide poliitiline tahe. Tulemuste saavutamiseks tuleb üksteist usaldada (usaldamatus on vabandus mittetegutsemiseks). Tuleb selgeks rääkida ja kokku leppida suveräänsust ja autonoomsust puudutavad küsimused kõige kõrgemal tasemel. Tegu on ikkagi kompromissiga ning kompromissi puhul ei ole keegi õnnelik, vaid kõik on kas vähem või rohkem rahul.

Eestlastele ei ole targa kaitse põhimõtted võõrad ning neid on pikka aega kasutatud. 20. sajandi alguses tekkis Eestis palju põllumajandusühistuid, mille põhimõtted olid sarnased targa kaitse põhimõtetega – tähtsustada, spetsialiseeruda, koos töötada. Ei olnud igal talumehel raha ostmaks auru-rehepeksu­ masinat või traktorit. Need ühistud ei tekkinud käsuna kuskilt ülaltpoolt, vaid seda soovisid teha talunikud ise. Nii käivituvad ka praegused NATO ja EL arendatavad targa kaitse kontseptsioonid ainult siis, kui seda tahavad ning näevad selle järele vajadust liikmesriigid ise.

Sõdur NR 2 (71) 2013

Pikemas perspektiivis plaanides märkame, et riikidevaheline standardimine annab suuremat kokkuhoidu just kaugemas tulevikus. Näiteks arendatakse Euroopa Liidus käesoleval ajal kuut eri tüüpi 8x8 veoga soomukit. Kui Euroopas oleks kokku lepitud üks konsolideeritud soomukiplatvormi tüüp, vähendaks see pikemas perspektiivis nii arenduskulusid kui ka varuosade maksumust. Kuid siin kerkib üles küsimus – miks oleks just see valituks osutunud 8x8 veoga soomuk see kõige parem? Ilmselt on selle küsimuse esitajaks loomulikult rahvusriikide rahvuslikud suurkorporatsioonid, kelle poliitiline lobitöö ulatub ka riigi poliitilisele tasandile (st otsuse langetajateni).

Sõjaväelastele on 8x8 ratassoomukite

tehnilised parameetrid enam-vähem sama­sugused. Olemasoleva sõjatööstuse käigushoidmine on riikidele strateegiliselt tähtis mitte ainult äri seisukohalt tagamaks probleemivaba varustamist, remonti ja täiendamist (hea näide on Rootsi, mis neutraalse riigina tootis ja toodab praktiliselt kogu oma lahingu­ varustuse oma riigis asuvates ettevõtetes). Põhiline argument oma sõjatööstuse arendamisel on, et nii ei olda sõltuvad teistest riikidest, kes võivad tahta vajadusel kõigepealt rahuldada oma armee vajadused ning alles siis panustada liitlaste vajadustele. Lisaks tagab oma riigis olemasolev suuremahuline sõjatööstus tööhõive ja tehniliste teaduste arengu.

Suurem osa soetatud varustuse maksumusest ei lähe riigist välja jne. Kõik need on universaalsed riigi suveräänsuse küsimused, mis vajavad vastuseid. Tuleb arvestada, et kaitsetööstus ei ole tavaline tööstus, sest rahvuslikul kaitsetööstusel on vaid üks ostja – riik – ning seetõttu peab olema riigi ja kaitsetööstuse vahel tugev koostöö.

Euroopa Liidu sõjalise komitee eelmine esimees, Rootsi kindral Håkan Erik Gunnar Syrén on öelnud, et juba praegu on EL riikide relvajõududel võime­lüngad, millesse peaksime praegu panustama (nt võime tänapäevastada lahingulennukeid), kuid ohuhinnangutest tulenevate uute võimevajaduste (nt küberkaitse) osas puuduvad meil vajalikud võimed täielikult. Sõjaväelastel tuleb anda võimete osas realistlik sõnum,

50

intervjuu

Harri Tiido: Kaitseväel on Eesti välispoliitikas oluline roll Ajal, mil NATO hakkab oma vägesid Afganistanist välja viima, on maailma pilgud pöördunud järjekordse islamistliku pingekolde Mali poole.

E

esti alaline esindaja Euroopa Liidu poliitika- ja julgeolekukomitees, Harri Tiido räägib Sõdurile antud intervjuus, kui tähtsaks on viimase kümne aasta jooksul kujunenud kaitseväe roll Eesti välispoliitikas ning toob kaitseväe ühendatud õppeasutuste Iraagi konfliktile pühendatud konverentsi puhul paralleele lääneriikide lahkumisega Afganistanist.

Nii Iraak kui ka Afganistan on Eesti jaoks olnud ukseavajad, meenutab Eesti suursaadikuna NATO juures teeninud Tiido.

Sõdur NR 2 (71) 2013

NATO treeningmissiooni pikenda­ miseks Iraagis (NTM-I) tehti 2011. aastal mitu pingutust ja kui vahepeal tundus, et ettevõtmisi saadab edu, siis lõppes missioon siiski enne, kui oli plaanitud. Kui tõenäoliseks peate, et midagi sarnast võiks ees oodata ka Afganistanis?

Siin on kaks aspekti, millega peame arvestama. Üks on välisosalus üldiselt ja teine Eesti osalus ehk kohalolek. Vältimatu on, et sätestatud oleksid tingimused, mille alusel me jätkame.

Küsimus on selles, et kas meil tuleb läbi rääkida Afganistani valitsusega ja sõlmida nendega vastastikuse mõistmise memorandum, SOFA (Status of Forces Agreement) või mõni muu dokument, mis välistaks meie kaitseväelaste sattumise Afganistani jurisdiktsiooni alla.

Peaksime jälgima, et need tingimused oleksid sarnased suurriikidega, sest näiteks ameeriklased selles osas järeleandmisi ei tee. Kui sobivaid tingimusi saada ei õnnestu ja meie kaitseväelaste õiguslik seisund ei ole tagatud, peaksime välja tulema nagu see juhtus ka Iraagis.

Teine küsimus on väliskohalolek üldiselt. Me ei tea, milliseks olukord kujuneb, kui enamik riike oma väed välja

Roland Murof veebel

toob. Ameeriklased tõenäoliselt jätavad teatud arvu vägesid kohale ja soovivad, et seda teeksid ka liitlased. Me ei ole kindlasti ainsad, kes oma sõduritele juriidilist kaitset taotlevad.

Kogu olukord laiemalt saab olema hoopis teine, sest praegune ISAF opereerib siiski ÜRO mandaadiga. Tagatud peab olema, et jätkatakse nii, et sellel oleks rahvusvaheline juriidiline tunnustus.

Rääkisite oma ettekandes konverent­ sil „Kümme aastat operatsioonist Iraagi Vabadus”, et tekkida võib ka n-ö coalition of willing. Mida sellega silmas pidasite?

Kui vaatame tagasi NATO Liibüa operatsioonile, siis vedasid kogu operatsiooni põhimõtteliselt kaks riiki – Prantsusmaa ja Suurbritannia. Samas NATO teised liikmed kas ei osalenud või toetasid operatsiooni muul moel.

Küsimus on selles, kas see on halb või hea. Kas see ei märgi mitte Euroopa Liidu või NATO lõhestumist? Ma arvan siiski, et mitte.

Kui võtame teise näitena Mali, siis Prantsusmaal on siin teistest riikidest

Kui vaatame afgaani kalendrisse, siis peaks seal olema aasta 1382 ja kujutame ette Euroopat ning mõtleme, kas oleks võimalik kiire (ka kümne aastaga on kiire) demokratiseerimine 14. sajandi lõpu Euroopas.

palju suuremad huvid, aga ka palju suurem võimekus ja nad võivad kaasata teisi riike, kes soovivad neid toetada. See ongi tahte koalitsioon ehk coalition of willing, kus ülejäänud riikide ülesanne on põhimõtteliselt kogu üritust mitte torpedeerida. See on mõnes mõttes paradoks, sest me räägime integreeruvast Euroopast, samas on riikidel väga selged rahvuslikud huvid. Usun, et tulevikus näeme selliseid koalitsioone veelgi.

Kas kohalolek jääks endiselt NATO raamidesse või oleks siin mõeldav ka hoopis mõni muu vorm?

Usun küll, et kohalolek Afganistanis jääks endiselt NATO raamidesse.

Euroopa Liidul on Afganistanis politsei väljaõppemissioon EUPOL, mille kohalolek sõltub julgeolekuolukorrast.

Kui olukord ei parane, siis tõenäoliselt keskendutakse Kabulile. Euroopa Liit kindlasti ei laienda oma kohalolekut.

Omaette küsimus on, milline saab olema NATO üksuste roll ja mis tingimustel NATO üksused seal olema hakkavad.

Kui keskendutakse väljaõppele ja üksustest saab pidev rünnaku objekt, siis ei ole tegu enam enesekaitsega, vaid sõja­ tegevusega, hoolimata sellest, et seda tehakse iseenda kaitseks.

Palju küsimusi on seotud sellega, mis saab Afganistanist edasi. Kas ta võib hakata lagunema kaheks: buštude piirkonnaks ja vanas mõistes Põhja Allianssiks ning mis saab Kabulist, kuivõrd suudetakse seal julgeolekut tagada. Samuti on ees Afganistani presidendivalimised.

Küsimärke on õhus väga palju ja välistada ei saa, et korduda võiks sama, mis juhtus siis, kui lahkusid Nõukogude väed.

Tuleme tagasi Iraagi juurde. Milline on Euroopa Liidu praegune kohalolek Iraagis ja mis on selle tulevik?

EUJUSTLEX on Euroopa Liidu missioon, mis lõpetab peagi oma tegevuse ja toetab Iraagi õigussüsteemi ülesehitust. Millestki enamast ei saaks ka rääkida, sest Iraagi julgeolekuolekuolukord pole samuti hea. Kurdide alad on rahulikumad. Kui aga peaksid vallanduma šiiitide ja sunniitide uued kokkupõrked, siis Euroopa Liidul ei ole sellist sõjalist

51

Eesti tee NATO-sse sillutanud tolleaegne suursaadik NATO juures Harri Tiido usub, et NATO liikmesus oli üks peamisi põhKaitsevägi juseid, miks Eesti otsustas Iraagi operatsioonis osaleda.

võimalik kiire (ka kümne aastaga on kiire) demokratiseerimine 14. sajandi lõpu Euroopas. See ehk aitab meil aru saada, et nii lihtsalt ei ole võimalik ühiskonda ümber kujundada, eriti, kui on tegu väga pikkade traditsioonidega riigiga.

Mis on see, mida lääneriikidel oleks tulnud Iraagist õppida?

Olulisim on see, et demokraatia peab tekkima kohapeal ja selleks on vaja teatud tingimusi. Kuni neid tingimusi ei teki, saame aidata hariduse toetamise ja ehk ka riigi struktuuride ülesehitamise kaudu.

Kui vaatame afgaani kalendrisse, siis peaks seal olema aasta 1382 ja kujutame ette Euroopat ning mõtleme, kas oleks

Kõigi konfliktide puhul jääb õhku küsimus, mis oleks saanud siis, kui poleks sekkutud. Mis oleks saanud Iraagist?

Ma arvan, et Iraagi puhul tehti viga juba esimese Lahesõja ajal. Siis oli sekkumise alus täiesti olemas. Iraak oli agressor, ta oli okupeerinud Kuveidi ja see võimalus magati maha. Teise Lahesõja puhul, millest möödus nüüd kümme aastat, tehti otsus paljuski eksliku luure­

info põhjal ja operatsiooni juriidilised alused olid nõrgad.

Ma ei oska täpselt öelda, mis oleks Iraagist edasi saanud. Need repressioonid, mis Saddam oma rahva vastu toime oli pannud, ei pane sekkumist ka kahetsema. Saddami-vastased meeleavaldused oleks veriselt maha surutud. Aga ma arvan, et elanikke oleks hukkunud vähem. Raske on öelda, kumb lahendus oleks olnud õigem.

Sama näeme Süürias. Mis oleks võinud juhtuda siis, kui Saudi Araabia ja Katar ei oleks toetanud opositsiooni? Assad oleks tapnud ilmselt 5000 – 10 000 elanikku ja valitsenud edasi.

Praeguseks on hukkunuid kuni 70 000. Kumb on õige, kas see, et rep-

Sõdur NR 2 (71) 2013

võimekust, et sekkuda. Ainuke võimekus piirdub missioonide julgeoleku tagamisega ehk sisuliselt turvateenusega oma tsiviilmissioonidele. Euroopa Liit ei ole sõjalises mõttes tegija ja eelistab pigem väljaõppemissioone.

52

intervjuu ressioonid oleksid jätkunud, aga 60 000 inimest oleks ellu jäänud? Kas need inimesed õigustavad kogu seda tegevust, minul seda vastust ei ole.

Poliitikud langetavad poliitilisi otsuseid. Need ei pruugi olla kõige õigemad pikemas plaanis, tihti on nad õigemad lühikeses plaanis. Poliitik peab arvestama rahvusliku survega ja mõnikord, kui küsimus on rahvus­vaheline, võivad riigi huvid vis-à-vis teiste riikide huvidele ning olla suuremad kui poliitilised huvid ja rahva arvamus.

Sõdur NR 2 (71) 2013

Milline on üldse NATO ja Euroo­ pa Liidu roll sõjaliste konfliktide lahendamisel?

Minu kujutluses jääks sõjaline roll eelkõige NATO kanda ja tsiviil- ning väljaõppemissioonid oleksid Euroopa Liidu osa. Neid kahte ei saa eraldada, kuna ka meie kuulume mõlemasse ja kaitsevägi on meil üks. Meile on kasulik, et NATO ja Euroopa Liit tihedat koostööd teevad. Täiesti mõeldav on, et kõike­ hõlmava lähenemise raames toimub sõjalise ja tsiviilkomponendi koostöö, kuid see peaks algama juba operatsiooni plaanimise faasis. Elik kui NATO käivitab sõjalise operatsiooni ja Euroopa Liit on otsustanud võtta enda kanda tsiviilmissiooni, siis peaks sõjalise plaanimise kõrval olema kohe ka tsiviilplaanimine. See peaks toimuma koos ja paralleelselt teineteist segamata, kuid tihedas koostöös nii, et sõjaline pool toetab tsiviili ja vastupidi.

Liibüa operatsioon näitas taas kätte Euroopa riikide sõjalised nõrkused.

Mida on praeguseks poliitilisel tasan­ dil ette võetud, et neid kõrvaldada?

Ega see halb ei olnud, et puudused taas esile tulid. Õhustankimise puhul on tegu võimega, kus Euroopa riigid saavad tegutseda ühiselt ja nüüdseks on lahendus siin töös. Ka laskemoona puuduse osas vaadatakse ühiskasutuse poole ja lahendusena nähakse, et näiteks riigid, mis ise otseselt sõjalises operatsioonis ei osale, toetaksid omalt poolt laskemoonaga. Kui vaatame, mis toimub Euroopa riikide kaitse-eelarvetega (Eesti välja arvatud), siis on selline lahendus ainuvõimalik. Välispoliitiliselt on meie kaks protsenti väga tugev argument, mis annab meile õiguse rääkida laua taga, et ka teised riigid peaksid sõjalistesse võimekustesse rohkem panustama.

Tuleme veelkord tagasi Süüria juurde.

Peagi ametist lahkuv admiral Stav­ ridis esines sel nädalal USA senatis väljaütlemisega, et ta ei näe Süürias

mõnda teist lahendust kui sõjalist sekkumist.

Sõjaline lahendus on ka praegu töös, aga ta pidas silmas ilmselt sarnast lahendust nagu Liibüas.

Ma ei mäleta, kas see tuli välja tema ütlustest või kommentaaridest, mis kajastusega kaasnesid, aga üks võimalikke pakutud lahendusi oli, et võidakse kasutada Patrioti rakette. Ma ei ole jurist, aga mul tekib sellega seoses küsimusi, kuna Patrioti raketid paigutati Türki tõrjumaks Türgi piire ületada võivaid õhusihtmärke ja piirist kaugemale neid ei viida. Kui nendega võetakse ette midagi muud, on olukord hoopis teine ja rakettide n-ö mandaati oleks vaja muuta.

Kas te peate võimalikuks ilma ÜRO mandaadita sekkumist?

Ega see hea lahendus ei oleks, aga me ei saa seda välistada, sest õhus on väga huvitav küsimus, mida arutati 22.23. märtsil Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel. Nimelt on Prantsusmaa ja Suurbritannia öelnud, et kui Süüria opositsioonile täiendava toetuse andmises kokkuleppele ei jõua, siis võivad Prantsusmaa ja Suurbritannia käituda nagu suveräänsed riigid. Sel juhul tekib mul juriidiline küsimus. Tegu on Euroopa Liidu embargoga ja embargo rikkujaid peaks saatma sanktsioonid. Kas Euroopa Liit karistab sel juhul Suur­ britanniat ja Prantsusmaad?

Eestil on oma n-ö teemad NATO-s (näiteks tark kaitse ehk smart defence ja õhuturve sellega seotult; küber­ kaitse), mis on Eesti teemad Euroopa Liidu julgeolekupoliitilisel areenil?

Smart defence elik kokkuvõtvalt ühiskasutus on kasutusel ka Euroopa Liidus, aga laiemas plaanis siiski küberkaitse.

Samuti oleme näidanud üles teatavat aktiivsust lahingugruppide osas, kuna kuulume nende riikide hulka, kelle arvates lahingugruppe tuleb kasutada veel

Meile on kasulik, et NATO ja Euroopa Liit tihedat koostööd teevad. Täiesti mõeldav on, et kõikehõlmava lähenemise raames toimub sõjalise- ja tsiviilkomponendi koostöö, kuid see peaks algama juba operatsiooni plaanimise faasis.

viis või kümme aastat. Euroopa Liidus on selles osas liikumist märgata.

Küberkaitse osas on oluline dokument „Tallinn Manual”. Kuigi tegu on NATO küberkaitsekeskuses välja antud dokumendiga, on see juba leidnud laialdast vastukaja ka Euroopa Liidus. Juba on üks suurriik avaldanud arvamust, et Euroopa Liidul ei ole küberkaitse osas mõtet ratast leiutada, kui Tallinnas on juba selline dokument välja töötatud.

Tahame, et aasta lõpus toimuval ülemkogul oleks muude kaitseküsimuste seas laual ka küberkaitse. Tegu on olulise teemaga, kuna äsja avaldati ka Euroopa Liidu küberstrateegia, mis hõlmab lisaks kaitsele ka kõiki teisi valdkondi. Püüame siin rõhuda küberelementide vajalikkusele missioonidel.

Milline on olnud kaitseväe roll Eesti välispoliitikas viimase kümne aasta jooksul?

Ma peaaegu ütleks, et ebaproportsionaalselt suur. Nii Iraak kui ka Afganistan on olnud Eesti jaoks ukseavajad.

Meil on olnud võimalus mitmes suurriigis – Ühendriikides, Suurbritannias ja ka mitmel pool mujal taotleda kohtumist põhjendusega, et me tahame rääkida meie ühisest viibimisest Iraagis, Afganistanis. Selle kõrval oleme saanud tõstatada ka muid meile olulisi teemasid, millest meil muidu ei oleks õnnestunud rääkida.

Aga see on olnud võimalik ainult seetõttu, et meie kaitseväelaste maine on nii Iraagi kui ka Afganistani puhul olnud ootamatult kõrge. See ei ole ainult viisakus ja seda on kinnitanud mulle ka endine Briti suursaadik Afganistanis.

Seda on väga palju esile toodud ja mul on väike mure teiste riikide sõdurite pärast. Kas nad saavad kuidagi halvemini hakkama?

Eesti sai NATO liikmeks 2004. aastal.

See oli aasta pärast seda, kui läksime Iraaki. Olite siis Eesti suursaadik NATO juures, kas meie liikmeks saa­ mine oli selleks ajaks juba otsustatud või mängis rolli ka osalemine Iraagis?

Ta oli piiri peal ja seda oli vaja kindlustada, kuna olid mõned riigid, kes suhtusid meie liikmeks saamisse skeptiliselt. Need olid küll Euroopa riigid, kuid see oli üks põhjus, miks meil oli vaja tagada Ameerika Ühendriikide kindel toetus, sest neil on võimalik avaldada oma Euroopa liitlastele teatavat survet ja ma usun, et see oli ka üks suuremaid põhjuseid, miks langetasime otsuse Iraaki minna.

personaalia

NATO küberkaitsekoostöö keskuse Eesti kontingendi ülem alates 1. jaanuarist 2013

kolonel Artur Suzik

Kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülem alates 1. jaanuarist 2013

Scoutspataljoni ülem alates 22. aprillist 2013

sündinud 15. veebruaril 1964

sündinud 2. juunil 1973

Haridus hulk erialaseid kursusi luure ja erioperatsioonide valdkonnas 2007 Tartu Ülikool, õigusteadus 2003 BALTDEFCOL, Colonel’s Course 1998 George C. Marshall European Center For Security Studies, Intermediate-level English 1996 The Netherlands Defence College, International Staff Officers Orientation Course, ISOOC 96.3 1994 Kaitsejõudude peastaap, ohvitseride väljaõppe- ja täienduskursus

Haridus 2010 US Army Command and General Staff College, Intermediate level education (ILE) 2004 The United Kingdom and Netherlands Junior Staff Officers Course, JSOC 1998–2002 Soome Kõrgem Maakaitsekool, 85. kadetikursus, soomusväed 1998 Soome Reservohvitseride Kursus 1991 Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum

kolonelleitnant Riho Ühtegi

53

major Andrus Merilo

sündinud 29. novembril 1967 Haridus 2011 NATO Kaitsekolledž 2002 USA maaväe kindralstaabikursus 1999 USA maaväe sideohvitseride kursused 1998 USA maaväe sideohvitseri jätkukursus 1998 Brno Sõjaväeakadeemia 1995 NATO Side ja Infosüsteemide Kool 1990 Leningradi Kõrgem Sõjaväeinseneride Sidekool

Varasem teenistus 2012 Kaitseväe peastaap 2011–2012 kaitseatašee Georgias 2011 maaväe staabi luureosakonna ülem 2010–2011 rahvusvaheline missioon Afganistanis, Eesti kontingendi ülem 2008–2010 maaväe staabi luureosakonna ülem 2007–2008 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika lektor 2006–2007 luurepataljoni ülem 2006 rahvusvaheline missioon, luuremeeskonna ülem 2003–2006 Kaitseväe peastaabi luureosakonna ülem 1995–2003 Kaitseväe peastaabi informatsiooniosakonna ülem 1993–1995 Kaitseväe peastaabi 2. osakond 1992–1993 Kaitseliidu Tartu Maleva instruktor 1991–1992 Kaitseliidu eripealik 1982–1984 ajateenistus Nõukogude armees

Varasem teenistus 2011–2013 1. jalaväebrigaadi staabi operatiivjaoskonna ülem 2010–2011 maaväe staabi jalaväeinspektuuri jalaväe staabiohvitser 2008–2010 Scoutspataljoni operatiivülem 2005–2008 Scoutspataljoni kompaniiülem 2002–2005 Scoutspataljoni rühmaülem 1998–2002 KVÜÕA välisõppur 1998 BALTBAT-i Eesti jalaväekompanii 1. jalaväerühm, jaoülem 1997 BALTBAT-i Eesti jalaväekompanii 1. jalaväerühm, jaoülema asetäitja 1995–1997 Balti pataljoni Eesti jalaväekompanii, kaadrisõdur 1992–1993 Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon, ajateenija, jaoülem Rahvusvahelised missioonid 2007 Afganistan ESTCOY-4 ülem 2005 Iraak ESTPLA-10 ülem 2003 Kosovo BALTSQN-7 ülema abi 1997 Lõuna-Liibanon ESTCOY-1 jaoülema abi

Sõdur NR 2 (71) 2013

Varasem teenistus 2012 staabi- ja sidepataljon, Küberkaitse Kompetentsikeskuse Eesti kontingendi ülem 2008–2012 KV PS side- ja juhtimissüsteemide osakonna ülem 2004–2008 KV PS Kaitseväe sõjaline esindus NATO ja EL juures 2003 KV PS, side- ja infosüsteemide osakonna planeerimis- ja koordineerimisjaoskonna ülem 2002–2003 KV PS side- ja infosüsteemide osakonna ülema asetäitja 2002 KV PS sidejaoskonna vanemstaabiohvitser 1999–2001 KV PS side- ja infosüsteemideosakonna ülem kt 1999 KV PS sidejaoskonna ülem 1997–1998 KV PS infotehnoloogiajaoskonna ülem 1997 õhuväe staap, raadiolokatsiooni ja sidejaoskonna ülem 1995–1997 üksik-sidepataljoni ülem 1992–1995 Viru ÜJP, sideülem 1992 Viru ÜJP, siderühma ülem 1985–1992 Nõukogude armee

54

konflikt

Mali – demokraatia etalonist paariariigiks

S

Sõdur NR 2 (71) 2013

elle artikli kirjutamisest täpselt aasta ja kaks nädalat tagasi (kuni 21. märtsini 2012) sai Lääne-Aafrika riiki Malit lugeda veel üheks Aafrika mandri edukaimaks riigiks. Läänemaailmale meeldis esitleda Malit kui demokraatia edulugu Lääne-Aafrikas – regioonis, kus mitu varasemat demokratiseerumise ettevõtmist oli saanud äraspidise lahenduse, tuues kaasa nii uusi diktaatoreid, kodu­sõdu kui ka genotsiidi. Mali oli aga 2012. aasta märtsis veel riik, mida valitses demokraatlikult valitud president Amadou Toumani Touré. Riik, mille majandus oli jõudsalt (rahvusvahelise majandusabi toetusel) kasvamas ning uued presidendivalimised pidid toimuma 2012. aasta suvel.

Praegune Mali on aga aastatagusest diametraalselt erinev. Riigi põhjaosas käib sõjaline konflikt, kus lisaks Mali enda sõjaväele võitleb islamistidest ülestõusnute vastu ka Prantsusmaa ning samuti teiste Aafrika riikide sõdureid.

Demokraatiast ei saa enam juttugi olla, sest päris selge pole seegi, kelle käest õigupärast võim on. Riigisiseses võimu­ võitluses jagelevad võimu pärast nii president Dioncounda Traoré juhitud üleminekuvalitsus, 2012. aasta võimu­ pöörde korraldanud militaarhunta (keerulise nimega rahvusliku demokraatia ja riigi restaureerimise komitee) kui ka ekspresident Touréle ustavad sõjaväeüksused. Loomulikult ei saa riigil, kus käimas sõjaline konflikt ning puudub tugev keskvalitsus, olla positiivsed majandusnäitajad.

Praegu viibib Euroopa Liidu treeningmissiooni (EUTM) koosseisus Malis kaks Eesti Kaitseväe ohvitseri.

Missiooni ülesanne on aidata koolitada Mali sõjaväge võitluseks islamistidest ülestõusnute vastu. Selles valguses on paslik vaadata, kuidas on Mali säärasesse seisundisse jõudnud. Mis olid need kohalikud ja regionaalsed sündmused ning arengud, mille tulemusena

Karl Toomet MA Terrorism, Security and Society

sai Lääne-Aafrika etalonriigist miski, mille kohta praegune rahvusvaheline ajakirjandus ei karda kasutada sääraseid termineid nagu „nurjunud riik” (failed state), „uus Afganistan” või „terroristide pelgupaik” (terrorist safehaven).

Amadou Toumani Touré valitsusaeg – vaikus enne tormi Kuigi president Amadou Toumani Touré valitsusaega aastatel 2002–2012 saab lugeda kõige stabiilsemaks ning rahulikumaks ajajärguks Mali lähiajaloos, ei saa seda väidet võtta ka üks ühele ning nii mustvalgelt. Mali nagu suurem osa Aafrika riike on neetud niinimetatud joonlaua piiride sündroomiga, kus koloniaalvõimud määrasid lahkudes meelevaldselt tulevaste riikide piirid, võtmata arvesse seal elavate hõimude, sugu­harude ning religioonide kirjut süsteemi. Nii ka praeguses Malis, kus koos elavad animistid, kristlased ja moslemid, olles samas veel etniliselt äärmiselt erinevad. Näiteks kuuludes sellistesse gruppidesse nagu musta­nahalised bambarad või heledanahalised tuareegid ning araablastest moorid.

Reaalsus on aga see, et ka Touré võimuloleku ajal pidi Mali keskvalitsus kasutama korduvalt jõudu erinevate riiki destabiliseerida püüdvate elementide vastu ja seda just riigi põhjaosas. Põhja-Mali on tuareegi etnilise grupi põline territoorium ning lisaks sellele tegutseb

seal aga ka terroristlik-kriminaalne liikumine Al Qaeda in Islamic Maghreb (AQIM). Viimase 20 aasta jooksul on just tuareegid olnud äärmiselt aktiivsed oma enesemääramisõiguse taganõudmisel, mis 1990. ja 2007. aastatel kulmineerusid ka relvastatud ülestõusudega.

Kui aga 1990. ja 2007. aasta ülestõusud suutis Mali keskvalitsus riigi sõjaväe toel maha suruda, siis eelmiseks aastaks oli jõudude vahekord muutunud ning seda just tuareegi separatistide kasuks. Arenguid ja sündmusi, mis seda jõudude vahe­korda muutsid, ei tule otsida kaugelt, vaid piisab sellest, et heita pilk Liibüasse, kus vahetult enne oli lõppenud kodusõda kolonel Muammar Gaddafi režiimi vastu.

Gaddafi oli oma neli aastakümmet kestnud valitsusaja jooksul pidevalt kasutanud tuareegidest palgasõdureid täiendamaks Liibüa enda sõjaväge.

Seega võitlesid need samad palgasõdurid Liibüa ülestõusnute vastu ka 2011. aasta Liibüa kodusõjas. Pärast seda, kui Gaddafi režiim 2011. aasta oktoobris kukutati, pöördus suur osa tuareegi võitlejatest tagasi oma põlisaladele Malis, Nigeris, Mauritaanias ning Alžeerias, tuues kaasa ka hulgaliselt sõjatehnikat ning relvi, mida nad olid enne lahkumist omastanud Liibüa arvukatest relva­ladudest. Olles hästi relvastatud ja äärmiselt rahvuslikult meelestatud, aga ilma mingigi arusaamata mõnest muust tegevusest elus peale sõjapidamise, sai neist keskne jõud tuareegide ülestõusus, mis lahvatas 2012. aasta jaanuaris Põhja-Malis.

Halvasti varustatud ning kehva väljaõppega Mali armeel oli keeruline vastu seista kogenud tuareegi võitlejatele.

Kahe kuu jooksul, jaanuari keskelt kuni märtsi keskpaigani, pidasid tuareegid ning Mali sõjavägi lahinguid mitme Põhja-Malis asuva linna ning asula pärast. Märtsi keskpaigas aga kasvasid kartused, et Mali armeel tuleb raskusi Põhja-Mali strateegiliste linnade Tombouctou (ajaloos Timbuktu) ja Gao enda käes hoidmisega.

55

Sõda Malis

Mali põgenikud

Mali kriis lahvatas aasta tagasi rändrahvast tuareegide ülestõusust, kes on end kaua tundnud valitsuse poolt allasurutuna. Osa tuareegi mässulisi, olles hästi relvastatud ning vahetu võitluskogemusega Liibüa kodusõjast, otsustasid Mali keskvalitsuse vastu välja astuda.

konfliktipiirkonnad

Valitsus Suutmata lähenevaid ülestõusnuid peatada, palus Mali sõjaväeline valitsus Prantsusmaa sekkumist, mis toimus pärast ÜRO heakskiitu.

Põgenikud Umbes 150 000 Mali inimest on vägivalla eest naaberriikidesse põgenenud, neist 55 000 on suundunud Mauritaaniasse, 39 000 Burkina Fasosse, 5300 Nigerisse ja 1500 Alžeeriasse.

Kidal Kidal Timbuktu

55 000 MAURITAANIA

Lere

Diabaly Kayes

Konna

MALI

Koulikoro

Bomako

Riigipöördest sõjalise interventsioonini Jõudude vahekord muutus määravalt tuareegi ülestõusnute kasuks aga läinud aasta 21. märtsil, kui ennast rahvusliku demokraatia ja riigi restaureerimise komiteeks (CNRDR) kutsuv grupp Mali sõdureid korraldas riigipöörde ning tõukas võimult president Touré.

Ettekäändeks tõid nad keskvalitsuse suutmatuse tuareegi ülestõusnutele otsustavalt sõjaliselt vastu astuda. Tagantjärele võib märkida, et tegu oli CNRDR-i poolt igakülgselt oportunistliku käiguga, sest nähti võimalust kasvatada enda mõjuvõimu. Reaalselt oli riigipööre karuteene kogu Mali riigile, sest selle tagajärjel kukkus kokku senini veel kindlalt püsinud keskvalitsus, mis omakorda tõi kaasa välisabi lakkamise. Mis veelgi olulisem – varem tuareegide vastu võitlemisega ametis olnud sõjaväeüksuste tähelepanu pöördus nüüd sellele, millist poliitilist jõudu „sponsoreerida”, kindlustamaks sellega omaenda positsiooni. Seda segadust olid varmad ära kasutama tuareegi ülestõusnud, kelle

Gao

Menaka

Niafunke Douentza

5300 NIGEERIA

Mopti

Segou

Sikasso Diabaly, mis asub 400 km pealinnast Bamakost põhja pool, on olnud õhurünnakute tulipunkt ja sõjatanner sellest ajast, kui islamistid selle oma valdusse võtsid.

1500 ALŽEERIA

39 000 BURKINA FASO

Douentza linn, mis oli septembrist islamistide kontrolli all, on nüüd samuti Prantsuse ja Mali vägede käes.

eesotsas tegutsesid sellised liikumised nagu rahvuslik Azawadi vabastusliikumine (MNLA) ning islamistlik Ansar Dine (tõlkes ‘usu kaitsjad’). Ajavahemikus 23. märtsist 5. aprillini algatasid tua­ reegid üldpealetungi Põhja-Malis ning 5. aprilliks kontrolliti kõiki suuremaid sellel alal asuvaid linnu ning asulaid. Päev hiljem kuulutas MNLA liikumine välja sõjategevuse lõpetamise ning samas ka iseseisva Azawadi riigi PõhjaMali territooriumil.

Kauaks aga rahuaega Põhja-Malisse ei jätkunud, sest väga kiiresti ilmnesid lahkhelid ka tuareegide endi seas. Kui MNLA, mis on sekulaarne liikumine, soovis tuareegide Azawadi riiki luua just väljakuulutatud Põhja-Mali aladel, siis islamistliku Ansar Dine soovid olid kardinaalselt erinevad, sest eesmärk oli luua šariaadil põhinev islamiriik kogu Mali aladel ning ka osade ümberkaudsete riikide territooriumil.

Kuigi algselt lepiti kokku võimujagamises Põhja-Malis, tekkisid juba aprilli lõpuks eri osapoolte vahel lahkhelid, mis juuni alguseks paisusid relvastatud

kokkupõrgeteks MNLA ning Ansar Dine relvastatud liikmete vahel. Selles konfliktis oli aga jõudude vahekord selgelt MNLA kahjuks, sest hästirelvastatud Ansar Dinel oli veel võimekaid liitlasi nii terrorirühmituse AQIM kui ka neist lahku löönud mustanahalistest Mali islamistidest koosneva Movement for Oneness and Jihad in West Africa (MOJWA) näol.

Mõlemal liikumisel oli Ansar Dine toetamisel oma huvid mängus. Nii lootsid nad, et islamistide võimuletulek Põhja-Mali aladel hõlbustaks AQIM-il ning MOJWA-l terroristliku ja kriminaalse tegevuse jätkamist. Peale terroristide väljaõpetamise kasutavad nii AQIM kui ka MOJWA Põhja-Malit transiidikoridorina, mille kaudu toimub illegaalne relva-, narko- ja inimkaubandus, millest need liikumised ise kasu lõikavad.

Seega suutis Ansar Dine kahe eespool mainitud liikumise tõttu juuli alguseks MNLA võitlejad enamikest Põhja-Mali linnadest välja tõrjuda ning kehtestada nendel aladel de facto islamistlik valitsemiskord.

56

konflikt

Sõdur NR 2 (71) 2013

Islamistide võimu kinnistamisel seati kiiresti sisse ka eesmärgiks seatud šariaadiseadustel põhinev islam.

Ajavahemikus, mil islamistid PõhjaMalis võimutsesid, karistati kohalikke elanikke korrapäraselt vastavalt šariaadi seadusele. Nii kohtupidaja kui ka kohtu­otsuse täideviija oli tihti üks ja sama relvastatud „kombluspolitsei”, mille liikmetel puudus tegelikult igasugune arusaam šariaadist või islamiriigi olemusest üldisemalt. Varem populaarsed turismipaigad Tombouctou ning Gao muutusid kiiresti välismaalastele „keelatud tsoonideks” (no-go zone) ja need, kes seda eirasid, võisid arvestada islamistide poolt heal juhul pantvangi võtmisega või halvemal juhul kohapeal hukkamisega. Islamistid, soovides puhastada enda kontrolli all olevad alad kõigest, mis ei olnud nende arvates islamiga kooskõlas, läksid ka mitme Tombouctous ning mujal Põhja-Malis asuva UNESCO maailmapärandisse kuuluva kultuurimälestise kallale.

Nüüd islamistide valitsusajale tagasi vaadetes ilmneb aga ka teine keskne eesmärk, mida selles ajavahemikus üritati täita. See oli infrastruktuuri loomine ning relvastuse kogumine strateegilistesse punktidesse nagu näiteks KirdeMalis asuv Adrar des Ifoghasi mäestik.

Ajendiks sai regionaalsel tasandil tekkinud diskussioon selle üle, kuidas pärast tuareegide võimu ülevõtmist Põhja-Malis taastada Mali keskvalitsuse kontroll põhjaregiooni üle. Üsna kiiresti jõuti arusaamale, et vaja on rahvusvaheliste sõjaliste jõudude sekkumist. Järk-järgult asus seda ideed toetama ka rahvusvaheline üldsus, sest nähti, et hilisem islamistide võim Põhja-Malis võib saada mitte ainult regionaalseks, vaid ka globaalseks

Prantsuse lahingkopterid (ülal). Senegali sõdur.

julgeolekuohuks. Kardeti, et Põhja-Malist saab „uus Afganistan”, kus saavad vabalt liikuda ning tegutseda rahvus­ vahelised terroriorganisatsioonid ja kust hakkavad Lääneriikidesse saabuma seal väljaõpetatud terroristid. On alust arvata, et ka Ansar Dine, AQIM-i ning MOJWA liidrid said ühel hetkel aru, et lõpuks tuleb neil vastu astuda rahvusvaheliselt sanktsioneeritud ja toetatud sõjalisele interventsioonile. Sellele arusaamale jõudes hakati selliseks konfrontatsiooniks valmistuma, luues vajalikku infrastruktuuri ja kogudes relvastust.

Prantsuse sõjaline operatsioon Serval Jääb mõneti arusaamatuks, mis ajendas islamiste 2013. jaanuari alguses ette võtma uut pealetungi Kesk-Malis,

prantsusmaa kaitseministeerium

mis omakorda tõi kiiresti kaasa Prantsusmaa sõjalise sekkumise operatsiooni Serval näol. On loogiline arvata, et Ansar Dine ning teised islamistlikud liikumised ei seadnud endale eesmärgiks kutsuda esile rahvusvaheline militaarinterventsioon, vaid ilmselgelt üritati sellist sekkumist pigem võimalikult kaugesse tulevikku edasi lükata.

Islamistid lootsid, et igasugune sõjaline interventsioon ei leia aset enne 2013. aasta sügist ning ka siis moodustavad peamise sõjalise löögirusika just Aafrika riikide sõjajõud. Need arvati olevat aga nõrgalt relvastatud ning puuduliku väljaõppega.

See, et sõjaliselt sekkuti üheksa kuud varem ning prantslaste eestvedamisel, tuli islamistidele halva üllatusena, kuid oli samas suuresti tingitud nende endi

konflikt

57

suudeti tappa ning vangistada sadu vastase võitlejaid.

Mis saab edasi?

strateegilisest valearvestusest. Ilmselt olid nad Kesk-Malis pealetungi alustades lootnud, et rahvusvaheline reaktsioon sellele on vaoshoitud ning piirdub vaid sõnalise hukkamõistuga. Aga nii Prantsusmaa kui ka Lääne-Aafrika riikide jaoks oli tegu selge „punase joone” ületamisega, olles silmanähtav eelmäng kogu Mali okupeerimisele islamistide poolt ning radikaalse islamiriigi tekkimisele Lääne-Aafrika südames.

Prantslaste juhitud sõjaline operatsioon on seni olnud üsna edukas.

Toetudes sõjalisele ülekaalule õhus ja ka maal, on hästivarustatud prantsuse lahinguüksused koos neid abistavate Tšaadi ja Mali enda sõjaväelastega löönud islamistid välja suurematest Põhja-Mali linnadest ning sundinud nad taganema Adrar des Ifoghasi mäesti-

kusse. Prantsusmaa presidendi FranÇois Hollande’i sõnul on nüüdseks missioon jõudnud viimasesse faasi, kus eesmärk on hävitada islamistide baasid ning nad vangistada just Kirde-Mali perifeeriaaladel. Ka siin on prantslasi saatnud edu, sest eelmisel kuul saabus teade ühe juhtiva AQIM-i liidri hukkumisest ning iganädalaseks on saanud uudised uute islamistide baaside ning relvaladude avastamisest.

Paslik on tõmmata võrdlus esimese operatsioonifaasiga Afganistani sõjas, kus koalitsiooniväed oma sõjalist üleolekut ära kasutades suutsid Talibani ning Al Qaeda kiiresti suurematest linnadest välja ajada. Liitlastele olid üsna edukad ka lahingud Talibani ja Al Qaeda võitlejate vastu Ida-Afganistani Tora Bora mägedes, kus ilma langenuteta

prantsusmaa kaitseministeerium

Sõdur NR 2 (71) 2013

Prantsuse lahingüksused patrullimas.

Ennustades aga Afganistani näitel Mali tulevikku, saab see olla vaid tumedates toonides ja on selge, et Lääne-Aafrika Afganistani ei soovi keegi. Prantsusmaa ega rahvusvaheline üldsus ei taha näha järgmise sõjalise konflikti teket, kuhu stabiilsuse saavutamiseks tuleb investeerida aastakümneid nii sõjalist kui ka majanduslikku ressurssi. See teeb muret, sest viimased konfliktid, millesse Lääs on sekkunud, näitavad selgelt, et probleem pole mitte lahing­ operatsioonide edukas läbiviimises, vaid hilisemas riigi ülesehitamises, siis, kui suurem sõjategevus on lõppenud.

Nii ka Malis, kus kiiret stabiliseerumist ning olukorra paranemist pole kahjuks loota, sest jätkuvalt on riik poliitiliselt ebastabiilne ning Mali enda relvajõud ei ole piisavalt võimekad, et tagada kindel julgeolekuolukord.

Nii Mali enda poliitilisel juhtkonnal kui ka rahvusvahelisel üldsusel seisab ees kolm proovikivi, mis tuleb ületada, et kindlustada ka pikas perspektiivis stabiilse Mali riigi jätkumine ja edukas tulevik.

Esmalt on vaja toetada igakülgselt Mali üleminekuvalitsuse püüdlusi korraldada Malis üldvalimised selle aasta juulikuu alguses. Vaid kõikide Mali elanike poolt demokraatlikult valitud valitsusel saab olla piisavalt legitiimust nii kohaliku elanikkonna kui ka rahvusvahelise üldsuse silmis, et mõlemad toetaksid selle valitsuse püüdlusi riiki üles ehitada.

Teiseks peaks Prantsusmaa võimalikult kiiresti julgeoleku tagamise kohustuse üle andma kas siis Aafrika riikide koalitsioonivägedele või ÜRO rahuvalvejõududele. Kuigi praegu ei nähta prantsuse vägesid võõrokupatsioonina, siis nende pikaajalisem paiknemine Malis muudaks kindlasti kohaliku elanikkonna suhtumist.

Viimaseks on oluline ette valmistada ning välja õpetada Mali enda sõjavägi ning tsiviiljulgeolekustruktuurid, et nad lõppude lõpuks suudaks iseseisvalt riigis korra tagada. Ning just see viimane on see, miks ka Eesti on sinna saatnud oma kaitseväelased.

Nende kolme eesmärgi täitmisel saab loota, et praegu ebastabiilsest paariariigist Malist saab kunagi jälle see LääneAafrika demokraatia etalon Mali, mis ta aasta ja kaks nädal tagasi oli.

58

ajalugu

Merejõudude allohvitserid aastatel 1 Allohvitseride roll on oluline igas armees. Paljud peavad just allohvitserkonda sõjaväe selgrooks. Erandiks pole ka Teise maailmasõja eelne Eesti kaitsevägi. Igal väeliigil on oma spetsiifika, mis esitab selle sõduritele eripäraseid nõudeid. Järgnev artikkel tutvustab Eesti merejõudude allohvitseride rolli ja olemust ajavahemikus 1920–1939.

E

esti kaitsevägi on alati koosnenud ajateenijatest ja kaadrikaitseväelastest: kaadriallohvitseridest (üleajateenijatest) ja ohvitseridest. Ajateenijate ja üleajateenijate vahel tehti algusest peale selget vahet ja need klassivahed süvenesid aja jooksul.

Ajateenijad ja üleajateenijad

Sõdur NR 2 (71) 2013

Kui 1920. aastate algul kohtab teenistusest vabastamise käskkirjades koguni üksikuid ajateenijatest vanemallohvitsere (vanemallohvitser on siinses kontekstis tollane auaste, mitte auastme­kategooria ning vastab umbes tänapäeva maadile ja seersandile, noorem-allohvitser vastab nooremmaadile ja nooremseersandile), siis pärast teenistusaja lühendamist 1927. aastal muutus ajateenija ülendamine isegi nooremallohvitseriks harvaks. Juba 1924. aastal arvestati koosseisu puudutavates dokumentides ajateenijaid ja üleajateenijaid eraldi. Selline reegel kehtis 1939. aastani. Koosseisutabelites märgiti lisaks auastmetele või ametikohtadele alati, kui paljud nendest on ajateenijad, kui paljud üleajateenijad.

Ajateenistuse pikkus fikseeriti esmakordselt kaitseväeteenistuse seaduses 1926. aastal. Seni vabastati ajateenijad teenistusest reeglina pärast kaht aastat.

Uus kaitseväeteenistuse seadus kehtestas ajateenistuse pikkuseks mereväes ja merekindlustes 24 kuud. 1927. aasta kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seadus lühendas teenistusaja 18 kuuni.

Peagi pärast Tartu rahu sõlmimist alustati rahvaväe demobiliseerimisega. Seejuures tekkis kaitseväes puudus välja­õpetatud kaadrist, eelkõige oli vajaka vanemaid allohvitsere ja erialaspetsialiste. Merejõududes oli kaadripuudus valusam kui mujal, sest vajadus eriala

Taavi Urb kaptenmajor Kõrgema Sõjakooli mereväe põhikursuse ülem, Tartu Ülikooli Eesti ajaloo magistrant

asjatundjate järele oli suur ja lahkunud spetsialiste ei saanud asendada esimese ettejuhtuvaga. 1921. aastal seisid laevad (välja arvatud hävitaja Wambola) suurema osa ajast sadamas. Lisaks laevade halvale tehnilisele seisukorrale oli põhjuseks väljaõppinud kaadri puudus.

Puudusid ka vastava väljaõppega koolitajad. Kiiresti oli vaja astuda samme oma kaadriallohvitseride institutsiooni loomiseks.

Juba 11. aprillil 1920 kehtestatud valitsuse ajutised määrused vabatahtlikult üleajateenijate rahvaväelaste kohta lubasid võtta üleajateenijaid polguülema otsusega nii rivi- kui ka rivitusse teenistusse. Teenistusleping tuli sõlmida vähemalt aastaks. 1920ndatel oligi aastane teenistusleping kõige levinum: üleajateenijad ei tahtnud olukorras, kus tsiviil­elu pakkus märksa laiemaid võimalusi, ennast liiga kauaks sõjaväega siduda. Õiguslikult ei erinenud üleajateenija seisund esialgu ajateenija omast. Erinevus oli palgas. Mereväes oli lisapalk 50% põhipalgast, sellele lisandus veel lisa­tasu eriala eest. Katlatoitu, riidevarustust, päeva- ja komandeeringuraha said üleajateenijad ajateenijatega samadel alustel.

Mereväe suurem kaadripuudus sundis mereväe üleajateenijatele lisasoodustusi

Juba 1924. aastal arvestati koosseisu puudutavates dokumentides ajateenijaid ja üleajateenijaid eraldi. Selline reegel kehtis 1939. aastani.

andma. 4. septembril 1922 vastu võetud määrus vabatahtlikult üleajateenijate rahvaväelaste lisapalga kohta suurendas mereväe üleajateenijate lisapalga 80%-ni põhipalgast. Kehtima jäi ka lisatasu erialaste ülesannete täitmise eest.

Märgatavalt parandas kõigi üleajateenijate olukorda 1923. aastal kehtima hakanud seadlus ametite nimetuste kohta kaitseväes, kus üleajateenijaid võib pidada, mis seadis sõdurite ja allohvitseride palgaastmed vastavusse riigiteenistujate palgaastmetega ja tagas sõduritele senisest kiirema palgatõusu. Veebruaris 1924 loodi juba eelmise aasta lõpul vastu võetud seadlusega merejõududes kõige kogenumatele erialaspetsialistidele instruktori ametikohad, mille palk lähenes ohvitseri palgale. Mõnigi sõjamees leidis neil aastail, et elu tsiviilis ei ole ka ainult meelakkumine ja tuli kaitseväkke tagasi. Väike kaadripuudus püsis mereväes siiski Nõukogude okupatsioonini.

1. märtsil 1928 kehtima hakanud üleajateenijate teenistusseadlus täpsustas üleajateenijate teenistusse võtmise ja teenistusest vabastamise korda ning tõi kaasa uusi soodustusi. Üleajateenijad vabastati kogukonna heaks võetavast isikumaksust. Kõik sõidupiletid pidid olema üleajateenijatele tavahinnast poole odavamad.

Puhkust hakkasid üleajateenijad saama samadel alustel ohvitseridega, perekonnaabiraha ja haigustoetust samadel alustel riigiteenistujatega. Uus seadlus väärtustas pikaajalist teenistust: kolmeaastase vahetpidamata teenistuse eest tuli üleajateenijale maksta ühekordset preemiat kolme kuu palga ulatuses, kümne aasta vahetpidamata teenistuse eest kuue kuu palga ulatuses.

Koosseisude koondamise korral oli üleajateenijatel õigus saada eelisjärjekorras riigiametisse.

1934. aasta üleajateenijate ja nende perekondade pensioni seadus viis üleajateenijate pensioni samadele alustele ohvitseride ja ametnike omaga. Seni maksti üleajateenijatele pensioni ainult teenistuskohustuste täitmisel tekkinud töövõimetuse korral. Üleajateenijatel oli ka oma esindusorgan. 7. detsembril 1927 kinnitas valitsus kaitseväe üleajateenijatekogude põhikirja. Põhikiri seadis üleajateenijate kogu eesmärgiks „üleajateenijate koondamise ühemeelseks isamaaliseks pe-

59

1920–1939

Allveelaeva Kalew üleajateenija päästeharjutusel. mereväe arhiiv

Sõdur NR 2 (71) 2013

reks, nende seltskondlise ja sõjaväelise kasvatamise ja arendamise ning nende majanduslise omaabi”. Üleajateenijate kogudel oli õigus pidada raamatukogu, einelauda, laenu- ja hoiukassat, spordi­ väljakuid ja -saale ning korraldada seltskondlikke, harivaid ja spordiüritusi. Seaduseelnõule lisatud seletuskirjast selgub, et kogusid loodi juba varem, esimesed sooviavaldused esitati juba 1924. aastal. Uus seadus tegi allohvitseride kogudest kaitseväe asutused ja nad omandasid õiguse saada ruumid, kütte ja valgustuse riigi kulul. 1933. aastal loodi kõiki üleajateenijate kogusid ühendav üleajateenijate keskkogu.

Merejõudude üleajateenijate koondkogu (1931. aastast alates merejõudude üleajateenijate liitkogu) asutati 6. mail 1926. Kogul oli oma laenukassa ja einelaud, orkester ning laulu-, muusika- ja näitering. 18. novembril 1934 asutati kogu juurde naisring, kuhu kuulusid liikmete abikaasad. Korraldati inglise keele kursusi, peoõhtuid ja spordivõistlusi. Kogu innustas oma liikmeid mereväe ohvitseride liitkogu kirjastatavasse mereasjanduslikku ajakirja Merendus artikleid kirjutama ja maksis toetust ülikoolis õppivatele liikmetele. Kogu koosolekute protokollide põhjal otsustades olid seal tooniandvaks instruktorid ja vanemallohvitserid, kuid ka üleajateenijatest madrustel ja rivitutel ametimeestel oli võimalik sõna sekka öelda. Ajateenijatest allohvitserid võisid astuda toetajaliikmeks.

Enda väitel oli merejõudude üleajateenijate liitkogu allohvitseridekogudest suurim. Enne selle likvideerimist 1940. aastal oli nimekirjas 188 täisliiget. Omaette üleajateenijate kogud olid mere­ kindluste komandantuurides ja Peipsi laevastiku divisjonis. Naissaare komandantuuris loodi see juba 28. märtsil 1925, mujal 1928. aastal pärast üleajateenijatekogude põhikirja Riigi Teatajas avaldamist.

Mõninga muutuse senistesse suundumisse tõi pikalt ette valmistatud, kuid alles 1939. a kehtima hakanud allohvitseride ja sõdurite teenistuskäigu seadlus, mis hakkas üleajateenijatest sõduritel ja allohvitseridel jälle selgemalt vahet tegema. Muu hulgas kaotati lohisev väljend „üleajateenija”, seda asendasid vastavalt „kaadrisõdur” ja „kaadri­ allohvitser”.

Sama seadlusega nimetati kõik üleaja-

60

Ajalugu teenijatekogud ümber allohvitseridekogudeks.

Allohvitseride roll merejõududes

Sõdur NR 2 (71) 2013

Miiniristleja Lennuki üleajateenijad.

Tekiala

mereväe arhiiv

Mehaanika

1929. aasta meremäärustik kirjeldab allohvitsere kui „väärilist vahelüli” ohvitseride ja madruste vahel. Allohvitserid pidid olema ohvitseride abistajad madruste väljaõpetamisel, kasvatamisel ja distsiplineerimisel. Samuti oli nende kohustuseks laeva mehhanismide järelevalve ja hooldamine.

Erinevalt maaväest oli mereväes enamik sõdurite ja allohvitseride ametikohti erialaametikohad. Väljendi „eriala” tähendus oli tollal hoopis laiem ja väljendi „rivi” tähendus kitsam kui tänapäeval. II klassi laeval (hävitajad Lennuk ja Wambola, suur­ tükilaevad Lembit ja Tasuja ning torpeedopaat Sulev) olid riviametikohad ainult veltveebel, kuni kolm vahivanemat ja kuni kuus jaoskonnavanemat. Kokku oli Lennukil allohvitsere 56. Madruseid ja spetsialiste oli 93, neistki loeti kõiki peale tekimadruste erialameesteks. Ohvitsere oli üheksa. Väiksematel laevadel oli riviametikohti veelgi vähem.

Veltveeblile allusid kõik laeva allohvitserid ja madrused, välja arvatud instruktorid. Veltveebel tegeles peamiselt distsipliiniküsimustega, meeskonna­ liikmete varustuse ja vahiteenistuse korraldamisega. Veltveebli ametikoht oli madalam instruktori omast, aga kõrgem vanemallohvitseri omast. Sama kehtis palga kohta. Väiksematel laevadel veltveebli kohta ei olnud ja tema ülesannetega tegeles pootsman. Veltveeblile allusid oma vahi tööd korraldavad vahivanemad ja neile omakorda jaoskonnavanemad. Veltveebel, vahi- ja jaoskonnavanemad allusid esimesele ohvitserile (komandöri abile).

Mereväe kaldaüksustes oli riviallohvitsere rohkem. Mereväe ekipaažis (alates 1931. aastast mereväe õppekompaniis) olid nende ülesanded lähedased maaväe allohvitseride ülesannetele.

Jaoülemad, rühmavanemad ja veltveeblid juhtisid õppekursuste jagusid ning abistasid ohvitsere rühmade ja kompaniide juhtimisel. Merekindlustes oli igas patareis üks veltveebel. Riviallohvitseride ametikohad olid ka merekindluste õppekomandos. Meresides tegutsesid

üldala

riviallohvitserid tekimadrused puusepad maalrid tuukrid kornistid

artilleeria

komendoorid galvanöörid

miini-torpeedoala

minöörid torpedistid

navigatsioon

roolurid signalistid raadiotelegrafistid

administratiivala

kirjutajad varahoidjad kokad

sanitaarala

velskrid ja sanitarid

masina- ja ruumiala

masinistid elektrikud motoristid ruumimasinistid

katlaala

kütjad

riviallohvitserid peamiselt postivanematena (vanemallohvitseri ametikoht), merejõudude baasis ja Sõjasadamas ladude, komandode ja meeskondade ülemate ja vanematena.

Erilise seisuse erialaallohvitseride seas moodustasid instruktorid. Muudes väeliikides peale mereväe seda auastet ega

ametikohta ei olnud. Instruktorid hoolitsesid laevas tehnika korrashoiu ja erialase väljaõppe eest. Eelkõige praktikuna pidi instruktor suutma pigem teoreetilise ettevalmistuse ja vähema praktilise kogemusega erialaohvitseri nõustada.

Instruktori ametikohti oli seitse: tekiala instruktor (pootsman), artillee-

61

Allohvitseride auastmed 27.03.1919

1924–1939

MEREVÄGI

merevägi

maavägi

gardemariin

ohvitseri asetäitja

ohvitseri asetäitja

1939–1940

instruktor veltveebel, masinate vanem, pootsman, katelde vanem

pootsman, veltveebel

nii abilaevad, tuukrid kui ka mitmed laod, kus tegutses peaaegu kõigi erialade esindajaid.

veltveebel

merevägi

maavägi

vanemveebel

vanemveebel

veebel

veebel

nooremveebel

nooremveebel

vanemmaat

vanemseersant

reaülem, ülemspetsialist

vanemallohvitser

vanemallohvitser

maat

seersant

reavanem, vanemspetsialist

nooremallohvitser

nooremallohvitser

nooremmaat

nooremseersant

I järgu madrus, spetsialist

I järgu madrus, spetsialist

kapral

vanemmadrus

kapral

junga, II järgu madrus

II järgu madrus

reamees

madrus

reamees

noor

noor

noor

noor

väiksemad, instruktorite ametikohti neil ei olnud. Instruktorite ülesandeid täitsid vastava eriala vanemallohvitserid. Igal erialal teenis üks või kaks allohvitseri ning kaks või kolm spetsialisti ja madrust. Mõnda eriala väiksematel laevadel ei olnud.

Merejõudude kaldaüksustes olid erialad nimeliselt samad, kuid ametikohtade nimetused ja ülesanded võisid olla teistsugused. Merekindlustes olid erialadest enim esindatud komendoorid ja signalistid-kaugusemõõtjad. Neist esimesed käsitsesid suurtükke merekindluste patareides, teised mehitasid helgiheitjaid ja vaatluspunkte ning leidsid ja edastasid suurtükimeeskondadele sihtmärkide asukohad. Meresides oli kõige rohkem raadiotelegrafiste ja signaliste.

Enamik neist mehitas kuni paarikümmet sideposti Eesti rannikul ja saartel, väiksem osa viis läbi sidealast väljaõpet.

Merejõudude baasis oli enim mehaanika ja relvastuse erialade esindajaid. Nad tegelesid nii laevade kui ka relvastuse remondiga. Sõjasadam oli erialade poolest teistest kirjum. Sõjasadamale allusid

Auastmed kehtestati kaitseväes esmakordselt 27. märtsil 1919 sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga nr 122. Kuni selle ajani ei eristatud mereväelasi auastmete, vaid ametikohtade ja ameti­ kohaastmete järgi. Esialgu muudeti auastmeid üsna tihti. Püsiv auastmete süsteem kujunes välja 1924. aastaks ja püsis sellisena 1939. aastani. 20. märtsil 1939 kehtima hakanud allohvitseride ja sõdurite teenistuskäigu seadlus kehtestas uued auastmete nimetused ja muutis senise neljaastmelise (mereväes viieastmeline) allohvitseride auastmete süsteemi kuueastmeliseks.

Vabadussõja ajal ja esimestel sõjajärgsetel aastatel ülendati allohvitsere nähtavasti üsna juhuslikult. Omajagu segadust tekitasid ka sagedased muutused auastmete süsteemis: muutusid auastmete nimetused ja auastmeid tekkis juurde, aga vahel kadus mõni hoopis ära.

Allohvitseriks ülendamine oli mere­ jõudude juhataja pädevuses. I järgu madruseks ja erialaspetsialistiks võisid ülendada ka II järgu laevade komandörid ja väiksemate laevade divisjoniülemad. Rohkem selgust tõi merejõudude staabi ringkiri nr 227 aastast 1922, mis lubas ülendada erialaallohvitseriks ainult pärast õppekavaga määratud katsete sooritamist vastava komisjoni ees.

Eelkõige eeldas auastmes ülendamine teenistust järgmise auastme väärsel ametikohal ja ülema positiivset hinnangut. Tugevasti mõjutas sõduri karjääri iga-aastane atesteerimine. Allohvitsere ülendati auastmes kompaniiülema ettepanekul merejõudude juhataja käskkirjaga. Ülendati peamiselt Eesti vabariigi aastapäeval ja merejõudude aastapäeval, merekindlustes ka komandantuuride aastapäevadel. Järgmisesse auastmeklassi (näiteks sõdurist allohvitseriks) ülendamine eeldas vastava kursuse lõpetamist. Erialaauastmesse või erialaametikohale ülendamiseks oli vaja läbida vastava eriala kursus või sooritada erialakatsed.

Põhjalikumalt käsitles auastmes ülendamist 1939. aasta allohvitseride ja sõdurite teenistuskägu seadlus. Allohvitseriks võis ülendada sõduri, kes oli läbinud vastava kursuse ja teeninud vähemalt kolm kuud jaoülema abile vastaval või kõrgemal ametikohal. Eri-

Sõdur NR 2 (71) 2013

riainstruktor, miini-torpeedoinstruktor, masinainstruktor, katlaala instruktor, ruumiinstruktor ja elektriala instruktor.

Instruktor allus vahetult vastava eriala ohvitserile, talle allusid erialalistes küsimustes kõik sama eriala allohvitserid ja madrused. Kokku oli merejõududes instruktoreid 24–26, neist kolmveerand teenis merelaevastiku divisjonis. Instruktori ametikohta ei olnud navigatsiooni-, administratiiv- ja sanitaaralal.

Roolurid, signalistid ja raadiotelegrafistid allusid vahetult navigatsiooniohvitserile, kirjutajad ja vara­hoidjad majandusohvitserile või komandörile, kokad veltveeblile, velskrid ja sanitarid laevaarstile.

II klassi laevadel oli lisaks instruktoritele igal erialal keskmiselt kaks vanemallohvitseri, kuni kaks nooremallohvitseri ning kuni 20 spetsialisti ja madrust. Tavaliselt määrati erialaallohvitser vastutavaks ühe või mitme konkreetse mehhanismi eest ning tema käsutusse anti grupp spetsialiste ja madruseid, kes aitasid tal ülesannetega toime tulla.

III klassi laevade meeskonnad olid

Auastmed ja auastmes ülendamine

62

Ajalugu alaallohvitseriks võis ülendada ka ilma allohvitseride kursust läbimata, eelduseks oli vähemalt kaheksa kuu pikkune teenistus vastaval erialal, sellest vähemalt kolm viimast kuud allohvitseri ametikohal, ja vastavate katsete sooritamine. Allohvitseriks ei võinud ülendada neid, kellelt oli võetud hääleõigus, kes olid kohtuliku uurimise all või kuriteos süüdi mõistetud või maksujõuetuid, ja neid, kelle isikuomadused ei vastanud all­ohvitserile esitavatele nõuetele.

Sama seadlus pani täpsemalt paika järgmisesse auastmesse ülendamise reeglid. Selleks pidi allohvitser teenima vähemalt neli aastat oma senises auastmes ja vahetult enne ülendamist vähemalt ühe aasta järgmise auastme väärilisel ametikohal. Seejuures pidid tema kahe viimase aasta atestatsioonid olema tasemel hea. Vanemveebliks ülendamine nõudis head atestatsiooni kolmel viimasel aastal. Enne vanemveebliks ülendamist tuli läbida erikatsed, erialaametikohal nõuti lõpetatud keskharidust.

Vanemveebliks võis saada kõige varem 21-aastase teenistuse järel. Täiendusallohvitsere võis ülendada ainult kuni vanemmaadi auastmeni. Allveelaevniku järgmise auastme väljateenimise aega lühendati ühe kuu võrra iga kaheksa vee all veedetud tunni eest, aga kokku mitte rohkem kui ühe aasta võrra. Ülendati edaspidi üks kord aastas – Eesti vabariigi aastapäeval. Kuni veebli auastmeni võis allohvitseri ülendada diviisiülem (merejõudude juhataja), vanemveebliks sõjavägede juhataja ja sõjaminister.

Erialakursused

Sõdur NR 2 (71) 2013

Vabadussõja ajal merejõududes väljaõppesüsteem sisuliselt puudus. Sõltuti Vene laevastikus või tsiviilõppeasutustes väljaõppe saanud spetsialistidest ja erilise koolituseta, kuid piisava meresõidu­ kogemusega praktikutest. Noormereväelased said oma koolituse kohapeal ja praktika käigus kogenenumatelt. Kohe pärast sõda üritati merejõududes alustada oma erialaspetsialistide ja allohvitseride väljaõppega. Esialgu korraldati seda üsna juhuslikult, peamiselt talviste kursustena. Puudus oli kõigest: õpikutest, eeskirjadest, väljaõppevahenditest ja koolitajatest. Mereväe juhtidel puudus ka ühtne ettekujutus sellest, milline väljaõppesüsteem oleks mereväele kõige otstarbekam. Vaidlused neis küsimustes jõudsid 1922. aastal isegi ajakirja Sõdur veergudele.

Süstemaatiliselt hakati väljaõppega

Mereväe ohvitseride, sõjaväeametnike ja mereväelaste auastmetunnused 1920. aastatel.

tegelema 1922. aasta kevadel. Selleks ajaks olid valminud õppekavad erialaspetsialistide ja allohvitseride koolitamiseks. Väljaõpe viidi läbi mereväe ekipaažis. Erialakursused koosnesid kahest semestrist. Esimese semestri läbisid ajateenijad juba noortekursusel. Pärast kursuse läbimist ülendati noormereväelased II järgu madrusteks ja saadeti teenistuskohtadesse. Hea teenistuse korral oli neil võimalik tõusta vastava eriala spetsialistiks.

Erialakursuse teine semester oli mõeldud erialaallohvitseride ettevalmistamiseks. Enamasti võeti sinna üleajateenijaid, kuid oli ka ajateenijaid. Kui esimesel semestril õpetati eelkõige töövõtteid ja mehhanismide käsitsemist, ent vähem nende ehitust, siis teine semester oli teoreetilisem: seal korrati lühidalt üle esimese semestri teemad ja selgitati senisest põhjalikumalt mehhanismide ehitust, tutvustati füüsikat ja vajalikke arvutusi.

Teise semestri läbimine ei andnud automaatselt allohvitseri auastet, vaid ainult õiguse teenida allohvitseri ametikohal.

Allohvitseriks ülendati komandöri esildisel pärast tubli teenistust allohvitseri ametikohal. Erialaallohvitseriks võis saada ka kursust läbimata, kui nõutavad teadmised ja oskused olid omandatud tsiviilõppeasutuses või igapäevase tee-

Allohvitserid pidid olema ohvitseride abistajad madruste väljaõpetamisel, kasvatamisel ja distsiplineerimisel.

Samuti oli nende kohustus laeva mehhanismide järelevalve ja hooldamine.

nistuse käigus ja sooritatud erialakursuse teise semestri eksam.

1927. aastal lõpetati erialane väljaõpe mereväe ekipaažis. Ajateenijate erialast väljaõpet hakati läbi viima meresides, merejõudude baasis, Sõjasadamas, merelaevastiku divisjonis ja Peipsi laevastiku divisjonis eraldi vastava eriala ohvitseride ja instruktorite juhtimisel. Üleajateenijate erialast väljaõpet hakkas koordineerima merejõudude staap, läbiviijateks olid merelaevastiku divisjon, mereside, merejõudude baas ja Sõjasadam. Põhjuseks oli üleminek 18 kuu pikkusele ajateenistusele mereväes ja mereväelaste ajateenistusse kutsumine kahel korral aastas senise ühe korra asemel. Merejõududes leiti, et tekkinud olukorras on noortekursus liiga pikk ja noored ei jõua seda enne navigatsioonihooaja algust läbida. Noortekursust otsustati lühendada ja piirduda sellel ainult rivilise väljaõppega, eriala pidid noormadrused omandama uues teenistuskohas töö käigus. Ühes madruste erialase väljaõppega kolis mereväe ekipaažist ära ka allohvitseride erialane väljaõpe.

See ei olnud siiski täielik tagasi­ minek Vabadussõja aega. Noormadruste erialane väljaõpe pidi toimuma merejõudude staabis koostatud õppekavade alusel, kuigi paralleelselt igapäevase teenistusega. Erialaallohvitseride koolitamiseks korraldati eraldi kursusi, aga mitte enam mereväe ekipaažis, vaid mere­laevastiku divisjonis, meresides või merejõudude baasis. Seega jäi senine kahe semestri süsteem püsima. Igal kevadel ja sügisel tuli kokku merejõudude juhataja käskkirjaga erialaohvitseridest moodustatud komisjon mõlema semestri lõpukatsete vastuvõtmiseks kogu merejõududes. Erialaspetsialist pidi ole-

63

II jungide kursus algas 1. novembril 1924. Algselt plaanitud 40 asemel võeti kursusele vastu 36 jungi. Seekord jungidele üldõppeaineid ei õpetatud, aga pöörati varasemast rohkem tähelepanu rivilisele väljaõppele ja jungid läbisid täiemõõdulise noorteaja. Selle kursuse lõpetasid 1926. aastal edukalt kõik sisseastunud. Rohkem jungide kursusi ei korraldatud, kuid neil oli mereväele pikaajaline mõju. Mitmed jungid jäid teenistusse märksa pikemaks ajaks kui kohustuslikud kolm aastat. 1939. aastal teenis merejõududes veel vähemalt 12 endist jungi. Kaks neist oli tõusnud leitnandiks. Sel moel kujundasid jungid kui korraliku väljaõppe saanud ja ennast pikaks ajaks mereväega sidunud allohvitserid suuresti nii mereväe allohvitserkonna kui ka kogu mereväe nägu.

Allveelaeva Kalev torpedist vanemallohvitser Ludvig Prillop Rannamäe.

Mereväe allohvitseride kogu auhinnalaud 1936. aastal mereväe allohvitseride majas.

ohvitseride väljaõppes moodustavad kaks aastatel 1922–1926 korraldatud noorte, nn jungide kursust. Vabadussõja-järgse kaadripõua leevendamist loodeti muu hulgas alaealiste (16–18-aastaste) vabatahtlike värbamisest.

Vabatahtlikele kavatseti anda piisav üldharidus, allohvitseri väljaõpe ja erialane koolitus ning sõlmida nendega pikemaajaline tegevteenistusleping. I jungide kursusele oli kavas vastu võtta 70 noormeest. Esialgu tuli kursuslasi kokku 69. Kursuse jooksul langes neist osa välja, kuid tuli ka juurde uusi õppureid.

1923. aastal lõpetas kursuse edukalt 11 sädetelegrafisti ja 1924. aastal veel 40 meest kahuri-, miini-torpeedo- ja mehaanikaalal. Sädetelegrafistid lõpetasid varem, sest nemad ei läbinud üldharidust andvat eelkursust. Küllap olid neil vastavad teadmised juba olemas.

Riviallohvitseride kursused Riviallohvitseride koolitusega alustati samuti 1922. aastal ja nendegi väljaõpe viidi läbi mereväe ekipaažis. Erinevalt erialaallohvitseridest ei koolitatud neist spetsialiste, vaid teiste sõdurite juhte ja kasvatajaid. Põhitähelepanu pöörati relva- ja laskeõppele, määrustikele ja jalaväetaktikale. Merenduslike teemade osa oli märksa väiksem. Suurt rõhku pöörati allohvitseri kui juhi ja koolitaja ettevalmistamisele. Iga päev määrati vastutajad, kes pidid igapäevases teenistuses ja harjutustel tegutsema jaoülemate ja rühmavanematena. Ette olid nähtud õpilasharjutused: õpilased pidid ise tunnid ette valmistama ja ülejäänud kursusele läbi viima. Ka riviallohvitserid ei saanud oma allohvitseriauastet kohe pärast kursust, vaid ülendati I jär-

Sõdur NR 2 (71) 2013

ma omandanud teadmised õppekavas ettenähtud mahus, ükskõik kas erikursusel, tsiviilõppeasutuses või igapäevase teenistuse käigus.

Merekindlused käisid erialase välja­ õppe osas ülejäänud merejõududega võrreldes pisut teist jalga. Ajateenijad said seal noortekursusel algusest peale ainult rivilise väljaõppe. Erialane väljaõpe järgnes alles pärast vastavale ametikohale määramist. Erialaameti­kohti ja erialasid oli merekindlustes ka vähem kui mujal merejõududes. Merekindluste üleajateenijad said erialase koolituse osalt samuti kohapeal, aga üsna paljud saadeti ka allohvitseride kooli ja sõjaväe ühendatud õppeasutusse, peamiselt õppekompaniisse (st jalaväe erialale) või suurtükimeistri, harvem kuulipilduriinstruktori erialale.

Omapärase episoodi mereväe all­

64

Ajalugu gu madruseks ja määrati riviallohvitseri ametikohale. Ülendamine järgnes vastava ülema ettepanekul.

Esialgu kestis riviallohvitseride kursus kolm kuud ja neid korraldati kaks korda aastas. 1925. aastast alates kuulus kursuse sisse neljanädalane merepraktika. 1926. aastal venis riviallohvitseride kursus kuue ja 1927. aastal isegi seitsme kuu pikkuseks, kuid kahanes juba 1928/1929. aasta talvel nelja ja 1929. aasta sügisel kolme kuuni. 1929. aastal loobuti ka riviallohvitseride mereprakti­ kast ja kursusi hakati korraldama üks kord aastas talvel.

1932. aasta riviallohvitseride õppe­ kava oli senisest märksa üksikasjalikum, aga samal ajal veel „maisem”. 390 tunnist 93 (23,8%) moodustas laskeõpe, kuigi tulevane allohvitser oli juba noorte­ kursusel saanud 98 tundi laskeõpet ja 1934. aastast alates sooritanud III klassi laskuri eksami. Allohvitseride kursusel keskenduti küll pigem kuulipildujatele, tulejuhtimisele ning relvade hooldusele ja tõrgete kõrvaldamisele. Riviallohvitser pidi olema „teadlik ja osav relvade hooldaja tema juhatuse all olevas jaos”. Alates 1934. aastast pidi riviallohvitser kursuse lõpuks sooritama II klassi laskuri eksami.

Jalaväetaktikat õpiti rühma, teoreetiliselt isegi kompanii tasemeni. Mereasjandusele oli ette nähtud kõigest 20 tundi. Metoodiliselt oli õppekava küll igati ajakohane: teooria ühitati praktikaga, kasutati iga võimalust õppurite kui tulevaste juhtide ja instruktorite kasvatamiseks. Õppekava muudatustel võib olla seos samal aastal kinnitatud üldise allohvitseride õppekavaga. 1937. aastal lühenes riviallohvitseride kursus kahe ja poole kuuni ning mereväe õppekompanii hakkas kurtma liiga lühikese õppeaja üle.

Täiendusõpe

Sõdur NR 2 (71) 2013

Ühest küljest tunti merejõududes Vabadussõja järel suurt puudus erialaspetsialistidest. Samal ajal teenis erialaallohvitseride ametikohtadel hulk mereväelasi, kellel olid küll erialased oskused, aga puudus allohvitserile vajalik üldsõjaline väljaõpe ja allohvitseri au­aste.

Selle vea parandamiseks ja edaspidi juba saavutatud taseme hoidmiseks hakati mereväe ekipaaži juures korraldama üleajateenijate täienduskursusi. Kursused korraldati talvel, kui laevad seisid sadamas ja ka merekindlustes ei peetud suuri õppusi. Eelkõige tuletati meelde määrustikke, harjutati laskmist ja rivi. Eraldi täienduskursused korraldati mereväe ekpaaži komandeeritud allohvitseridele, kes pidid hakkama noortekursust läbi

Auastmed kehtestati kaitseväes esmakordselt 27. märtsil 1919 sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga nr 122. Kuni selle ajani ei eristatud mereväelasi auastmete, vaid ametikohtade ja ametikohaastmete järgi. viima. 1920. aastate teisel poolel lisandus puhtrivilisele täiendusõppele üha enam erialast täiendusõpet. 1927. aastast hakati seda läbi viima merejõudude staabis koostatud õppekavade järgi igas allüksuses eraldi.

1933. aastal alustati Suurbritanniast ostetavate kahe allveelaeva ja kolme torpeedopaadi (viimased jäid küll ostmata) meeskondade ettevalmistamist. Selleks valiti välja kõige nooremad, tervemad ja erialaselt kõige pädevamad mereväelased. 9. oktoobrist 1933 kuni 27. juunini 1934 viidi läbi tulevaste laevade meeskondade erikursus.

Kursus koosnes kolmest moodulist.

Eel- ja üldhariduslikul kursusel õpetati 285 tunni mahus eesti keelt, matemaatikat, geomeetriat, füüsikat, keemiat, tugevusõpetust, laevaehitust, joonestamist, tervishoidu ja esmaabi. Tõenäoliselt oli eesmärk tulevaste meeskonnaliikmete haridustaset ühtlustada, sest see kõikus kolmeklassilisest algharidusest gümnaasiumihariduseni. Rivialasel täiendkursusel korrati üle distsipliin, laskeasjandus, gaasiasjandus, mereasjandus, sisekord, taktika, vahiteenistus, üldhariduslik ettevalmistus (selle all mõeldi Eesti ajalugu ja geograafiat), üldteadmised (kaitseväe ja merejõudude ülesehitus ning kaitseväge puudutav seadusandlus), rivi- ja lahingudrill, kehaline kasvatus, topograafia ja maastikul orienteerumine. Kolmanda mooduli moodustas erialane ja allveelaevaspetsiifiline väljaõpe. Kursust alustas 69 üleajateenijat, lõpetajaid oli 65. Allveelaevadele jõudis neist 30. Ülejäänud 14 meeskonnaliiget saadeti allveelaevadele spetsiaalkursust läbimata. Raadiotelegrafistid sellel kursusel ei osalenud, vaid said oma väljaõppe meresides. Meeskonnad saadeti Inglismaale ositi. Motoristide ja elektrikute koolitamist jätkati kuni 1937. aastani.

Lisaks igapäevastele erialastele harjutustele, mille läbiviimist merejõudude juhatus rangelt kontrollis, ja suurematele õppustele korraldati väljaõppetaseme hoidmiseks ja sõdurite motiveerimiseks

igal aastal erialade võistlusi. Näiteks torpeedomasinistide võistlusel hinnati torpeedo parameetrite mõõdistamise täpsust, torpeedo ettevalmistamise kiirust ja laskmise täpsust. Signalistide võistlustel hinnati signaliseerimisreeglite tundmist, morse, semafori ja lipusignaalide vastuvõtmise kiirust ning lipusignaalide edastamise kiirust. Võisteldi isegi meremiinide veeskamises: hinnati miinide veeskamiseks ettevalmistamise ja kohale veeretamise kiirust. Komendooride võistlustel hinnati lasketäpsust ja -kiirust.

Kokkuvõte Allohvitserid moodustasid merejõududes tähtsa lüli ohvitseride ning sõdurite ja madruste vahel. Merejõudude all­ ohvitser oli üldjuhul üleajateenija. Eelkõige erialaallohvitseridelt eeldati teatud teenistuskogemust, mida ajateenijal oli oma teenistusaja jooksul raske saavutada. Isegi kui ajateenija läbis all­ohvitseri väljaõppe ja määrati allohvitseri ameti­ kohale, ülendati ta harva allohvitseri auastmesse. Üleajateenijate õigused olid ajateenijate omadest märksa suuremad. Üleajateenijad moodustasid oma väärtusest teadliku ja kokkuhoidva kildkonna, kus üleajateenija staatus oli olulisem kui allohvitseri või sõduri auaste.

Rivi- ja erialaallohvitseride ülesanded olid erinevad. Esimesed olid alama astme juhid ja nende käsu alla antud sõdurite distsiplineerijad. Nad tegelesid ka noorsõdurite väljaõpetamise ja kasvatusega.

Erialaallohvitserid, kes olid merejõududes suures ülekaalus, olid eelkõige kindla eriala spetsialistid. Nad tegelesid erinevate mehhanismide käsitsemise ja hooldusega.

Vanemas auastmes eriala­ allohvitseridel, eelkõige instruktoritel, oli ka juhi ja pedagoogi funktsioone: nad juhtisid teiste oma eriala allohvitseride ja madruste tööd ning hoolitsesid nende koolituse eest. Samavõrd, kuivõrd erinesid rivi- ja erialaallohvitseride ametikohustused, erines ka nende väljaõpe. Riviallohvitseri koolitati eelkõige juhiks ja kasvatajaks. Suurt tähelepanu pöörati relvaõppele ja jalaväetaktikale. Eriala­ allohvitseride väljaõppes keskenduti erialaste teadmiste ja oskuste andmisele. Rivilisi oskusi lihviti talvistel täiendkursustel.

Artikkel on valminud Taavi Urbi Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo osakonnas 2007. aastal kaitstud bakalaureusetöö „Merejõudude allohvitserid 1920–1939” põhjal.

Tööga saab tutvuda internetis aadressil http://lok.org.ee/?page_id=208.

Maaväe ohvitseri mõõk Hind ohvitseridele 528.- € kollektsionääridele 690.- €

Mereväe ohvitseri mõõk Hind ohvitseridele 575.- € kollektsionääridele 769.- €

Õhuväe ohvitseri vestu Hind ohvitseridele 435.- € kollektsionääridele 565.- €

Reservohvitseride Kogu Vendlusfond

Tellimused aadressil heino@nordarm.com, tel 50 26797

Lahenda ülesanne: valged alustavad ja võidavad!

Elus on võidukad need, kes oskavad ka raskes seisus käike ette näha. Kõrgem Sõjakool valmistab sind ette nii lahinguks kui ka eluks. Tee oma võidukäik tule Kõrgemasse Sõjakooli!

Dokumentide vastuvõtt 25.06 - 07.07 Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131

WWW.SOJAKOOL.EE