Sõdur 03/18 by Sõdur

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919 I NR 3 (101) 2018

Jeger-

troppen

Norra naiseriüksuslased lk 24

ÖISE LAHINGUVÕIME seadmetest lk 10

Terviklik õhukaitse lk 30

Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă&#x2022;ppeajal palk alates 650.- EUR

3/2018

SISUKORD 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Kindralmajor Indrek Sirel: Siil näitas, et maakaitsesüsteem toimib

Liitsuurtükiväe struktuuridest

Öise lahinguvõime seadmetest

Erinevate kaliibrite või mobiilsusastmega suurtükipatareide ühte allüksusesse koondamise plusse ja miinuseid vaeb kapten Rauno Viitmann.

18 Gruusia relvajõud ristteel Gruusia relvajõudude ülem kindralmajor Vladimer Tšatšibaia selgitab intervjuus viimaste sõjaväereformide tagamaid ja arutleb riigi tuleviku väljavaadete üle.

Jegertroppen Ülevaate naistest koosnevast eriüksuse luurerühmast Norra erioperatsioonide väejuhatuses ja selle moodustamise taustast annab Norra kaitseuuringute keskuse juhtivteadur Frank B. Steder.

30 Terviklik õhukaitse Leitnant Alari Tihkan kirjutab õhutõrje raketisüsteemidest õhuoperatsioonides.

Sõduri toimetaja Raiko Jäärats proovib heita pilku sellesse varjatud maailma.

38 Pioneeride raudne muskel aitab üle jõest ja mäest Heiki Suurkask vestleb pioneeriinspektori, kolonelleitnant Vesse Põderiga pioneerirelvaliigi tegevusest suurõppusel Siil 2018.

Lühilaine – minevik või tulevik?

Eesti tähtsaimast teenetemärgist ja selle väljastamisest jätkab lugu Jaak Pihlak.

66 Raamatututvustused

Ivo Müürsepp arutleb võimaluse üle kasutada lühilainet alternatiivsidelahendusena riigikaitses.

48 Sõjateaduse määratlus ja selle programm Kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem kolonel Enno Mõts kujundab mõiste „sõjateadus“ definitsiooni.

34 Wagner ja teised eraturvafirmad sõjas

52 Mõtteid nooremallohvitseride väljaõpetamisest

Leitnant Henrik Einre ülevaade Vene eraturvafirmast ja selle kasutamisest Süüria kodusõjas.

Kapten Lauri Teppo jagab oma kogemusi nooremallohvitseride kursuse juhtimisest.

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2162 Raiko Jäärats Diina Kazakova Ragne Rikkonen-Tähnas

Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Trükitud Ofset OÜ Kaanefotod Torbjørn Kjosvold / Norra relvajõud ISSN: 1406-3379

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Väljaandja Peatoimetaja Toimetaja Keeletoimetaja Kujundaja

58 Eesti Vabaduse Risti lugu, 2. osa

EESTI UUDISED

ÄMARIS MAANDUSID ROOTSI ÕHUVÄE HÄVITAJAD

JÄRGMINE EESTI RAHUVALVAJATE KONTINGENT ALUSTAS TEENISTUST LIIBANONIS 30. mai varahommikul jõudis oma teenistuskohta Lõuna-Liibanonis Eesti rahuvalvajate uus kontingent, mille liikmed vahetavad välja seal novembrikuust Soome-Iiri pataljoni koosseisus teeninud Eesti kaitseväelased. „Olen kindel, et meie sõdurid on saanud hea missioonieelse väljaõppe ning soomlaste tagatud korralik tehnika ja relvastus annavad kindlustunde, et järgnevad kuus kuud saavad olema edukad,“ ütles Eesti kontingendi ülem major Kristjan Leimann. Lühikese treeningutsükli järel alustab ka ESTPLA-25 kogu koosseisus oma teenistusülesannete täitmist, milleks on Iisraeli-Liibanoni vahelisel kontrolljoonel patrullid, vaatlus- ja kontrollpostide mehitamised ning muud rahuvalvealased ülesanded, mille käigus tehakse koostööd Soome, Iiri ja Liibanoni relvajõududega. Eelmise Liibanoni kontingendi kaitseväelased saabusid Tallinnasse sama päeva hommikul. ÜRO Liibanoni rahuvalvemissioonil UNIFIL Iiri-Soome pataljoni koosseisu kuuluv Eesti kontingent ESTCON-8 koosneb jalaväerühmast Estpla-25 ning staabiohvitseridest ja -allohvitseridest. Kontingendi tuumikuks olev jalaväerühm on moodustatud Scoutspataljoni baasil. Kokku on Eesti kontingendi suuruseks Liibanonis ligikaudu 40 kaitseväelast.

Ämari lennubaasis maandus 21. mail kaheksa Rootsi õhuväe hävituslennukit Saab JAS 39 Gripen, et osaleda sel nädalal alanud suurõppusel AFX18. Koos hävitajatega saabus Ämarisse ka toetusüksuse kohale toonud Rootsi õhuväe transpordilennuk C-130 Hercules. Kuni 31. maini paiknes koos lennukitega Ämaris ka ligi sada Rootsi õhuväelast. Lennud toimusid kogu ööpäeva ja õppuse õhulahingud peeti Rootsi õhuruumis, kuid hävitajaid võis näha lendamas ka Eesti taevas. Rootsi õhuväelased harjutasid õppusel koos partneritega

erinevate õhuoperatsioonide korraldamist. Saab JAS 39 Gripen on sõltuvalt variandist ühe- või kahekohaline universaalne hävituslennuk ning Rootsi õhuväes kasutusel 1993. aastast. Gripen-tüüpi lennukeid kasutavad NATO riikidest praegu Ungari ja Tšehhi, kuid soetamise vastu on huvi üles näidanud mitmed teisedki. AFX18 õppusest võttis osa kuni 3500 vormikandjat ning kaasatud olid kõik Rootsi kaitseväe väeliigid. Välisriikidest osalesid lisaks Eestile veel Soome, Prantsusmaa ning Hispaania.

Siili kahjude parandamisel on abiks uudne mobiilirakendus

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Kaitsevägi kasutab sel aastal esmakordselt õppuse Siil maastiku- ja teedekahjude registreerimisel mobiili- ning kaardirakendust, mis aitab kiirelt jagada infot kahjustuste kohta ning neid varasemast kiiremini ja tõhusamalt parandada. „Rakendus aitab tsiviil-militaarkoostöö meeskondadel täpselt määrata kahjustuste ulatust ja iseloomu ning jagada seda parandustöid tegeva ettevõtte või kaitseväe üksusega,“ ütles tsiviil-militaarkoostöö üksuse ülem major Viljar Kurg. „Mobiiltelefon registreerib asukoha, mis aitab väga täpselt kirja panna, kus ja millal on tee või maastik kannatada saanud ning lisada kahjustuste fotod ja mõõtmed.“ Kure sõnul aitab rakendus infosüsteemi lisada ka info üksuse kohta, mis võis kahju põhjustada, samuti maa omaniku ja tema kontaktandmed. Kure sõnul läheb kogu info kahjustuste kohta ühtsesse andmebaasi, kus seda on senisest oluliselt lihtsam hallata kui varasematel aastatel kasutusel olnud Exceli tabelis. Rakendus võimaldab määrata muu hulgas kahjustuse liigi – roopad, augud või muu ning näitab ära, kui kaugel on parandustööd. Suurõppus Siil kestis 2. maist kuni 13. maini ja sellest võttis osa üle 18 000 inimese 19 riigist.

EESTI UUDISED

FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI

MIINITÕRJEOPERATSIOONIL OPEN SPIRIT LEITI EESTI MEREALADELT KOKKU 90 LÕHKEKEHA Tänavu 11.-25. maini väldanud miinitõrjeoperatsioonil Open Spirit 2018 leiti Eesti territoriaalmerest 90 lõhkekeha, enamik nendest on juba kahjutuks tehtud. Eesti mereväe korraldatud ja ligi 850 mereväelase osalusega miinitõrjeoperatsioonil Open Spirit 2018 kontrolliti kahe nädalaga üle 300 ruutkilomeetri mereala. Lisaks lõhkekehadele leiti ja tuvastati Eesti territoriaalmerest 216 miiniankrut ja muid objekte, mille asukohad hõlbustavad kaardile panduna edaspidiseid otsingualasid täpsustada. NATO 1. alalise miinitõrjegrupi sõjalaevad leidsid Tallinna lahest kokku 40 Esimesest ja Teisest maailmasõjast pärinenud lõhkekeha, nendest 22 avastas Belgia miinijahtija BNS Narcis. Sõrve sääre lähistelt leidsid Eesti mereväe miinijahtijad ja Balti miinitõrjeeskaader kokku 38 lõhkekeha, sealhulgas 15 miini leidis Rootsi miinijahtija HMS Kosteri laevapere. Muhu saarel paiknenud miinituukrite üksused tegid kokku kahjutuks 12 lõhkekeha, kaks neist olid ligi 1000-kilogrammise kogukaaluga Teise maailmasõja-aegsed LMB põhjamiinid. Eesti mereväe juhtimise all jaotusid mitmete tuukrimees-

Ämaris kvalifitseeriti kaks uut Läti sihitajat

1. JALAVÄEBRIGAADI STAABI LAHINGUVÕIME SAI NATO POSITIIVSE HINNANGU

1. jalaväebrigaadi staap läbis aprillis ja mais põhjaliku hindamise ning tunnistati Lätis lõppenud õppusel Saber Knight NATO reeglitele vastavalt lahinguvõimeliseks. Kümneliikmeline hindamismeeskond hindas brigaadi tegutsemist õppustel Siil Lõuna-Eestis ja Sabre Knight Lätis, Adaži polügoonil ning andis hinnangu brigaadi juhtimisprotseduuridele, operatsioonide, side ja logistika planeerimisele ning koostöövõimele rahvusvaheliste jõudude ja tsiviil-militaarvaldkonnas. Hindamiseks kasutas meeskond CREVAL (Combat Readiness

Evaluation) metoodikat, mille abil hinnatakse kõiki NATO staape ja üksuseid. „Brigaadi staabile antud positiivne hinnang annab kindlustunde, et meie peamine manööverüksus suudab tegutseda tõhusalt nii iseseisvalt kui ka koostöös liitlastega, sealhulgas juhtida Tapal paiknevat Ühendkuningriigi juhitavat NATO lahingugruppi ning on heal tasemel võrreldes teiste NATO riikide brigaadistaapidega,“ ütles hindamismeeskonna ülem kolonel Aron Kalmus. 1. jalaväebrigaad on kaitseväe peamine manööverüksus, kuhu kuulub enamik ajateenistuse jooksul väljaõpetatavatest üksustest, kiirreageerimisvõimega jalaväepataljon Scoutspataljon, Kalevi ja Viru jalaväepataljonid, tagalapataljon, pioneeripataljon, õhutõrjepataljon ning suurtükiväepataljon ning lisaks Tapal paiknev liitlaste lahingugrupp.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Mais lõpetasid Ämaris õhuväe õhuoperatsioonide juhtimiskeskuses sihitaja kursuse kaks uut Läti õhuväe sihitajat, kes õpetati välja koostöös Eesti ja Läti õhuväe sihitusinstruktorite ja pilootidega. Väljaõppeprotsessis said õppurid kontrollida nii Eesti õhuväe Tšehhi päritolu õppehävitajaid L-39 Albatros kui ka Itaalia õhuvägede mitmeotstarbelisi hävituslennukeid Eurofighter Typhoon, mis tegutsesid Ämari lennubaasis Balti õhuturbemissioonil. Sihitajate ehk radarlennujuhtide põhiline eesmärk on kontrollida neile delegeeritud õhuruumis nende kontrolli alla antud lennukeid vastavalt kindlatele protseduuridele. Eesti õhuruumis rutiinselt toimuvate treening- ja õhuturbemissioonide ajal on õhuväe sihitajad spetsialistid, kes hävitajaid taktikaliselt õhus kontrollivad – annavad piloodile suuna, kõrguse ja kiiruse ning vastast puudutava teabe. Eesti-Läti koostöös on Läti õhuväele sihitajaid välja koolitatud ka varem ning sarnane koostöö jätkub Ämaris ka sel suvel.

kondade ja ligi 20 sõjalaeva tegevuspiirkonnad miinitõrjeoperatsiooni jooksul Tallinna, Hiiumaa, Saaremaa ja Muhu lähistele. Viieteistkümnest erinevast riigist pärinevate üksuste ülesanneteks olid Eesti territoriaalmerelt lõhkekehade avastamine, identifitseerimine ja kahjutuks tegemine.

VÄLISUUDISED

USA maavägi plaanib lähitulevikus välja vahetada jagude kergekuulipildujad (M249 SAW) ja automaatrelvad (M4), teatas brigaadikindral Christopher Donahue 27. märtsil. Kergekuulipilduja asendamiseks saavad tootjad aasta jooksul esitada maaväele testimiseks viis prototüüpi, lisaks osaleb testimisel maaväe enda arendatud prototüüp. Kuigi uue padruni täpsete mõõtmete suhtes jääb maa-

vägi paindlikuks, juhindutakse arendamisel valitsuse välja töötatud 6,8x43 mm padrunist. Maaväe staabiülema kindral Mark Milley sõnul on 5,56 mm moona peamine puudus, et see ei suuda läbistada enamlevinud kuuliveste. Uue padruni hülss ei oleks enam ilmselt metallist, mis vähendaks oluliselt selle kaalu. Relvade väljavahetamine on hetkel maaväe prioriteetne eesmärk ja esimeses järjekorras peaksid sõdurite käsutusse jõudma paari aasta jooksul uue kaliibriga kergekuulipildujad, millele järgneb M4 automaatrelvade väljavahetamine.

LIIBÜA SAI OMA KÄSUTUSSE SÕJALAEVA IIRIMAALT Liibüa rahvuslik armee (LNA), mis allub Tobrukis paiknevale Liibüa parlamendile, esitles sõjalaeva al-Karama saabumist Benghazi reidile, kuulutades, et laev naaseb seitsmeaastase eemal viibimise järel koju. Tegelikult on aga tegemist siiski varem Iirimaa teenistuses olnud patrull-laevaga LÉ Aisling (P23), mis kanti 2016. aastal maha ja mullu vahendajate kaudu müüdi Liibüale. Laev hakkab osalema ka inimsmugeldamise vastastes operatsioonides. Laev oli müüdud Hollandisse 110 000 euroga, kuid paar kuud hiljem müüdi edasi, seekord 685 000 euro eest. Laev on ehitatud aastail 1979–1980 Verolme dokis, Corkis Iirimaal, tegemist on Emer-klassi avamere patrull-laevaga, veeväljasurvega 1019,5

tonni, pikkusega 65,2 meetrit, mis saavutab merel kiiruseks 17 sõlme (31,5 km/h) ja mahutab 46-liikmelist meeskonda. Iirimaa teenistuses oli laev relvastatud

Boforsi 40 mm ja Rheinmetalli 20 mm kahuritega, lisaks 7,62 mm kuulipildujatega. Al-Karama (Väärikus) sai laevale nimeks, meenutades nelja

aasta tagust sõjalist operatsiooni Benghazi hõivamiseks. LNA kontrollib riigi ida-, keskja lõunaosa, kuid on kodusõjas teiste rühmitustega Loode- ja Edela-Liibüas.

Hizbullah väidab Iisraeli õhulöökide ulatust väiksemaks

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Süürias võitlev šiiitliku islamirühmituse Hizbullah liider Hassan Nasrallah teatas, et Iisrael on kannatanud tugevaid kaotusi nende raketirünnakus, kuid eitas omapoolseid kaotusi Iisraeli vastulöögis kaks päeva hiljem. Nasrallah teatas, et 9. mail tulistasid nad kokku 55 raketti Iisraeli aladele, kättemaksuks eelmiste Iisraeli õhulöökide eest ja väitis, et Iisrael varjavat oma kaotusi. Iisrael omakorda kinnitas, et Süüria aladelt tulistati umbes 20 raketti Golani kõrgendikel

olevate Iisraeli positsioonide vastu, enamiku neist võttis lennust maha raketitõrjesüsteem Raudkuppel (Iron Dome). Iisraeli kaitseminister Avigdor Lieberman teatas ka, et kätte maksulöögiga 11. mail tabas Iisrael peaaegu kõiki Iraani rajatisi Süürias. Satelliitfotodelt on võimalik näha, et Iisrael on hävitanud kokku neli rajatist, sh kaks, mida identifitseeriti kui Iraani baase Süüria aladel. Liibanoni rühmitus Hizbullah tegutseb Süürias tihedas koostöös Iraani välisoperat-

sioonideks loodud Qudsi jõudude eriüksustega, toetades Süüria president Bashar al-Assadi. On väidetud ka, et Iraan kontrollib lausa 70 000 peamiselt šiiidist võitlejat Süürias, kes pärit ennekõike Iraanist, Liibanonist ja Afganistanist.

FOTOD: REUTERS, AFP/SCANPIX, US AIR FORCE, IRISH NAVAL SERVICE, TASKANDPURPOSE.COM

USA MAAVÄGI VAHETAB 5,56 MM KALIIBRIGA KÄSITULIRELVAD 6,8 MM VASTU

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly ja teistest väljaannetest

USA sõjaväelaste võime raketiohtu näha paraneb oluliselt Northrop Grumman ja USA armee on valmis saanud esimesega neljast kavandatud uuendusest võimaliku raketiohu eelhoiatussüsteemide parandamisel. 1997. aastast kasutusel olev Joint Tactical Ground Station (JTAGS) ehk taktikaline ühendmaajaam parandab oluliselt sõjatandri raketihoiatussüsteeme, kuna Northrop Grumman modifitseeris JTAGS-i varjendit, lisades rohkem ekraane, et parandada operaatorite teadlikkust lahinguruumist. Produkti parandamise programmi (P3I) järgmine faas 2 näeb ette raudvara ja tarkvara uuendamist. JTAGS võtab vastu ja töötleb andmeid otse USA õhujõudude opereeritavatest kaitse toetusprogrammi (DSP) satelliitidest, kosmoses paiknevast infrapunasüsteemist (SBIRS) ja teistest satelliitide infrapunasensoritest. JTAGS omab ligipääsu ka erinevatele sidevõrkudele, sh Link 16 ja erinevatele sõnumiformaatidele. Esimene uuendatud süsteem alustab tööd Jaapanis, kuid sellega opereerib USA armee personal. Lisaks kahele süsteemile Jaapanis, paigaldatakse aastail 2018 ja 2019 üks ka USA keskväejuhatusse ja USA Euroopa väejuhatusse.

Iisrael kasutas esimese riigina F-35 hävitajaid lahingus Lähis-Idas kasutanud hävitajaid F-35 ja juba kahel korral oleme nendega lennanud kahel eri rindel.“ Ka hävitajad F-15 ja F-16 said kunagi oma esimesed tuleristsed nimelt Iisraeli õhujõududes. Iisraelil on üks eskadrill F-35 lennukeid Nevatimi õhuväebaasis, mis kuulutati lahinguvõimeliseks detsembris 2017. Iisraeli versioon sellest mitmeotstarbelisest sõjalennu-

kist F-35I (hüüdnimega „Adir“) omab pardal kohalikku tehnoloogiat, sh Iisraeli inseneride väljatöötatud juhtimis-, kontroll-, sidepidamis-, arvuti- ja luuresüsteemi C4I. Teada on, et alates veebruarist on Iisraeli lennukid osalenud õhulöökides Süüria aladel ja ka Gaza sektoris. On väidetud ka, et paar Iisraeli F-35 on rikkunud Iraani õhuruumi.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Iisraeli õhujõud ei andnud palju selgitavaid kommentaare, kuid teatasid, et esimese riigina on Iisrael kasutanud hävitajaid F-35 reaalses lahinguolukorras. Õhujõudude ülem kindralmajor Amikam Norkin teatas ajakirjandusele: „Me lendame hävitajatega F-35 Lähis-Ida kohal, need lennukid on saanud osaks meie operatsioonivõimekusest ning me oleme esimesed, kes on

INTERVJUU

 President Kersti Kaljulaid ja kindralmajor Indrek Sirel Siilil

SÕDUR NR 3 (101) 2018

KINDRALMAJOR SIREL:

SIIL näitas, et maakaitsesüsteem toimib

Ajakirja Sõdur küsimustele äsja lõppenud suurõppuse Siil 2018 kohta vastas kaitseväe juhataja asetäitja, kindralmajor Indrek Sirel.

Heiki Suurkask AJAKIRJA SÕDUR PEATOIMETAJA FOTO: KAAREL KUUSK

INTERVJUU

Siil oli tõeliselt suur õppus. Kui palju sellel osalejaid oli?

Üle 18 000 on see number, mis kajastab kõiki neid, kes olid ühel, teisel või kolmandal viisil Siiliga seotud, mitte ainult kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja liitlasi, vaid ka politseinikke, päästeametnikke, vanglaametnikke, tervisetöötajaid – kõiki, kes mingil moel olid kaasatud vahetusse tegevusse seoses õppuse stsenaariumiga. Õppuse olulisema etapi ajal, ehk sel kolmel päeval, kui kogu maakaitsestruktuur oli formeeritud ja täitis talle määratud ülesandeid, arvestasime me, et vahetu tegevusega oli seotud 16 300 relvakandjat. Kuidas kaitsevägi Siili tulemustega rahule jäi?

Kas on väga lihtsustatud väita, et teine Siil oli rohkem 2. jalaväebrigaadi kontrollimiseks?

Teine Siil (2018) oli eelkõige maakaitse kontrollimiseks. 2. jalaväebrigaadi Siil on alles tulemas, kaitseväe arengukavast lähtuvalt tulevikus, kui see brigaad aastaks 2022 saab täielikult välja õpetatud ja varustatud. Kuigi õppuse 3. etapis (põhioperatsioonid) oli 2. jalaväebrigaad põhiline õpetatav üksus, ning 2 hindamist läbivat pataljoni suurust üksust tegutsesid just 2. jalaväebrigaadi koosseisus. Meedias on kritiseeritud nn molutamist, ehk kõikidel Siilil osalejatel polnud ülesanded väga selged. Kas siin on Siili korraldades kõike korralikult arvesse võetud?

Ma arvan, et see on juba tavapärane aru-

telu, mis pärast iga suuremat õppust tekib. Sarnase mastaabi õppuste korraldamisel pole kindlasti kaitseväe eesmärk anda igale viimasele kui sõdurile võimalust seda moona, mis neile kätte antud, kujuteldava vastase pihta välja lasta. Olles oma positsioonil, täitis ka iga üksus oma ülesannet. See lõpuks sundis vastast plaane muutma. Eesmärk vastast heidutada on sel juhul täidetud. Selleks me olemegi kahepoolseid õppusi korraldanud, et vastane omaks reaalseid mõõtmeid kaitses või pealetungis. Iga sõdur saab aru, mis tema roll reaalses manöövris on. Õppuse üldjuhina ma kindlasti ei hinda seda selle järgi, kas igal viimaselgi sõduril peaks avanema võimalus kellegi konkreetse vastase pihta lasta. Oluline oli, et näiteks jalaväepataljon, mis tegutses 2. jalaväebrigaadi raames, sai organiseeritult taanduda ja järgneva ülesande täitmisele asuda. Isegi kui see oli kaitseülesanne ja vastane temani ei jõudnudki (kuigi oli planeeritud jõudma), näitab see seda, et kõrgema ülema lahinguplaan õnnestus. 2. jalaväebrigaadi ülema alluvuses sellel õppusel oli üle 4000 inimese ja see üksus oli väga sarnane tema reaalse sõjaaja struktuuriga. Kõik elemendid olid esindatud ja see oligi rõhuasetus, mida me hindasime, kas ülem ja staap on võimelised lahingut juhtima. Õppuse üldjuhina võin öelda, et see ülesanne sai täidetud. Kas järgmisele Siilile tahame veel rohkem osalejaid?

Ma oleks pigem ettevaatlik. Rahuajal tahame ennekõike ju õppida ja peame kogu õppuse toetava struktuuri looma. Suuruse tagaajamine ei ole eesmärk omaette. Selle aasta õppusel oli just Kaitseliidu kogu struktuuri osalemine maakaitse turvavaibana üle Eesti see faktor, mis suurendas õppuse osavõtjate arvu. Kui me vaatame läbi aastate, ka Kevadtormi arenguid, siis eelmisel aastal olime väga lähedal 8000 osalejale taktikalisel kahepoolsel õppusel. Praegu, Siili kolmandas faasis, kui maakaitse kogustruktuur oli juba deaktiveeritud, oli õppuse maht ikka tugevalt üle 8000 inimese. Kindlasti pole me aga püstitanud ülesannet, et järgmine Siil või Kevadtorm peaks olema suurem. Olulisem on, et nii Siil kui ka Kevadtorm oleksid ka tulevikus keskkonnas, mis võimaldab ette valmistada Eesti riigi kaitse.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Kaitseväe juhataja ja kaitseväe juhtkond hindavad seda eelkõige selle järgi, kuidas on õppuse eesmärgid saavutatud. Siili peaeesmärk oli kontrollida ja hinnata maakaitse lahinguvalmidust ja võimet täita ülesandeid sõjalise riigikaitse raames. Kontrollitud see sai. Seega Siili peaeesmärk oli täidetud. Lisaks hindasime õppuse ajal ka kahe pataljonisuuruse üksuse tegevust, harjutasime Kaitseliidu kui kaitseväe lahinguülesannete täitmist, koostööd liitlastega ja laiapindse riigikaitse toimimist. Kõik need eesmärgid täideti, vähemalt rahuldaval tasandil. Selge on, et me oleme võimelised niisuguses mastaabis tegevust ette valmistama, korraldama ja juhtima, lisaks saime rohkesti ka mõtisklemise materjali edasiseks. Õppuse tegevus jagunes tegelikult nelja valdkonda. Esiteks, maakaitse toimimise kontroll. Saime kinnituse, et maakaitse, mis baseerub Kaitseliidul, toodab otseselt kaitseväe struktuuri sõjalisi võimekusi, samal ajal on valmis kohalikul tasandil toetama ka sisejulgeoleku tegevust, on täiesti toimiv kontseptsioon. Selleks, et seda kontrollida, oli eraldi hindamisgrupp, mille tööd juhtis kaitseväe peainspektor. Süsteem töötab, aga analüüs, kuidas seda parandada ja täiendada, on veel ees. Teine valdkond, mis Siili eristab, ja mis on erinev võrreldes tavapärase Kevadtormiga, on laiapindne riigikaitse. Siil kujunes laiapindse riigikaitse õppuseks pigem planeerimise ajal ja seda just Kaitseliidu initsiatiivil. Lisaks siseministeeriumi struktuuridele, politseile, piirivalveametile ja päästeametile olid siia kaasatud ka näiteks vanglaameti struktuurid. Me vaatasime, kuidas õppusel TervEx töötasid haiglad. Ka ko-

halikud omavalitsused olid kaasatud ja töö laabus. Kolmas valdkond oli meie koostöö liitlastega. Rõhutaks eriti planeerimistööd. Uudse elemendina korraldasime ka planeerimisürituse, kus NATO kirdekorpuse planeerimis- ja koordineerimiselement oli Eestis ja kavandas jätkuvägede saabumist selle õppuse stsenaariumi järgi. Planeerimises osales lisaks NATO kiirreageerimisstruktuur ARRC (Allied Rapid Reaction Corps). Ka eFP lahingugrupi juhtimiselemendi (eFPC) ja NATO staabielemendi (NFIU) liikumine meiega koos maastikule ja vahetu koordinatsioon andsid meile väga palju juurde. Täiesti uudne oli see, kuidas me koordineerisime tegevust Lätiga. Sisuliselt üheaegselt toimus Siil ju nii Eestis kui ka Lätis, seal nimega Ezis 18. Läti operatiivtasandi staabielement oli kaasatud planeerimisse, mis puudutas kirdekorpust. Oleme jõudnud sellesse faasi, kus saame ka piiriülest tegevust koordineerida. Arenguruumi on küll palju, aga see on esimene samm. Neljas valdkond oli meie võime organiseerida kahepoolse brigaadi taktikalist õppust ja see sai kinnitust. Oli lausa uhkust süvendav vestelda struktuuriüksuste ülematega tavapärasest rutiinist, mis tol hetkel tähendas üksuste ülesannete täitmist, millesse oli kaasatud u 9000 inimest, u 2000 sõidukit, sh suurt hulka lahingutehnikat üle kogu Eesti. Tuleb küll küsida, kas viis, kuidas me sarnast õppust korraldame, nt vahekohtunike süsteem, ikka täidab kõiki oma eesmärke. Ma olen juba andnud juhised, kuidas järgmise aasta Kevadtorm sellest erineks.

TEHNIKA

SÕDUR NR 3 (101) 2018

ÖISE LAHINGUVÕIME SEADMETEST Raiko Jäärats

AJAKIRJA SÕDUR TOIMETAJA

FOTOD: SIIM VERNER TEDER, ACTINBLACK, BAE SYSTEMS

 Must-roheline vs must-valge öövaatlusseadme pilt.

Öövaatlusseadmete areng on jõudnud sinnamaale, et need on kättesaadavad ka kõige primitiivsemale vastasele. Ometi katab seda valdkonda suur saladuseloor, kus erinevad riigid ja tootjad ei ole huvitatud, et nende potentsiaalsed vastased ja konkurendid oleksid teadlikud nende täpsest võimekusest. Ajakiri Sõdur proovib pilgu heita sellesse varjatud maailma.

rinevaid öövaatlusseadmeid nende öise nägemise võimekuse poolest klassifitseerida on väga raske. Mõned aastad tagasi loobus Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium ametlikult pikalt kasutatud „põlvkonna“ (generation) põhisest liigitamisest. Peamiselt seetõttu, et varem tuntud teise põlvkonna (gen 2) valgusvõimendi (IIT - image intensifier tube) tehnoloogia täiustamine jõudis punkti, kus see on võimeline konkureerima teistsugusel, seni paremaks peetud, kolmanda põlvkonna (gen 3) tehnoloogial põhinevate seadmetega. Lisaks on viimasel ajal militaarkasutusse jõudnud täiesti teistsugust valgussagedust registreerivad öövaatlusseadmed, mis liigitamist veelgi keerustab. Teine võimalus öövaatlusseadmeid klassifitseerida on teha seda nende FOM (figure of merit – hüvetegur) parameetri järgi, kuid ka see on problemaatiline. FOM on suhtarv, mis on resolutsiooni korrutis signaali ja müra suhtega (lp/mm x SNR). Mida kõrgem on FOM, seda paremini sellega öösel näeb. Kuid ka see ei ole absoluutne parameeter, mis öövaatlusseadme kvaliteeti määrab. Siiski on enamik riike just FOM parameetri järgi määranud ära seadmete eksportimise piirangud. Ameerika Ühendriikidel on näiteks eksportimise piirangud alates 1400 FOM seadmetele ja oma NATO liitlastele müüakse seadmeid kuni 1800 FOM, liitlaste eriüksustele kuni 2200 FOM parameetriga.

VALGUSVÕIMENDID

erinevamates tingimustes, mistõttu on militaarvaldkonnas seni veel eelistatud roheline pilt, aga see ei pruugi nii jääda. Öövaatlusseadmetega koos on võimalik kasutada relva külge kinnitatud sihtmärgile osutamise lasereid. Ka selles valdkonnas on olnud suured arengud ja hetkel on väga levinud laserid, mis mitmetele enamlevinud öövaatlusseadmetele jäävad nähtamatuks, kuid on nähtavad näiteks PHOTONIS 4G valgusvõimenditega. See on üks näide sellest, et FOM parameeter ei ole ainus näitaja. Sama olulised on öövaatlusseadme läätsed, korpus, töökindlus, kaal, erinevatel kaugustel objektide ja erinevate lainesageduste tuvastamisvõimekus. Aga ka hoolduskulud, näiteks ITAR1 piirangutega toodetele varuosade tellimine on väga kallis ja ajamahukas protsess.

INFRAPUNA SAGEDUSVAHEMIK Seni kirjeldatud öövaatlusseadmed töötavad kasutades nähtava valguse lainepikkust ja lähi-infrapuna valguse (NIR – near-infrared) lainepikkust ning lisaks

ÖÖVAATLUSSEADMETE PILTI ISELOOMUSTAS PIKKA AEGA ROHELINE VÄRV, KUID TÄNAPÄEVAL ON VÕIMALIKUD KA TEISTSUGUST VÄRVI PILDID vad tootjad reklaamima oma tooteid pigem võimalike maksimum FOM parameetritega. Pikka aega iseloomustas öövaatlusseadmete pilti roheline värv, mille andis fosforekraanis kasutatav fosfor. Tänapäeval kasutatakse seadmetes erinevaid fosforiühendeid, mille tulemusel on võimalik kuvada tagumisse läätse roheline, rohekas-kollane või valge pilt. Igal värvitoonil on oma plussid ja miinused. Must-valgel pildil on palju eeliseid must-rohelise pildi ees ja vastavad lõppseadmed on võitmas järjest suuremat turuosa. Näiteks tundub must-valge pilt loomulikum madala valgusega keskkonnas ja väidetavalt on sellega paremini näha verd. Siiski on see pilt vanemate inimeste silmale väsitavam ja must-roheline tagab veidi parema pildi

erinevatele FOM parameetritele suudavad eristada veidi erineva ulatusega lainepikkuseid, kuid parameetreid mille põhjal neil vahet teha, on teisigi. Infrapuna sagedusvahemik jaguneb lisaks NIR lainepikkusele veel lühilaine infrapuna (SWIR), kesklaine infrapuna (MWIR) ja pikklaine infrapuna (LWIR) sageduste vahemikeks. (joonis 2) Tänapäeval on olemas juba SWIR vahemikku kasutavad öövaatlusseadmed, mis oma olemuselt on võib-olla isegi lihtsamad NIR vahemikus töötavatest seadmetest ning need on juba laialdast kasutust leidnud erinevates tööstusharudes. SWIR seadmed kasutavad pilvedelt 1 International Traffic in Arms Regulations – (Ameerika Ühendriikide) rahvusvaheliste relvatehingute regulatsioon.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Valgusvõimendite töömehhanism on viimased kolmkümmend aastat enamasti muutumatuna püsinud. Valgusfootonid suunatakse pärast läätse läbimist fotokatoodi, kus need teisendatakse elektronideks, mida kordistatakse mikrokanaliplaadi (MCP – micro-channel plate) läbimisel, misjärel jõuab fosforekraani kaudu tagumisse läätse algsest tunduvalt intentsiivsem pilt. (joonis 1) Sellisel kujul valgusvõimendite valmistamine on väga keeruline protsess,

kus arengud on toimunud detailides. Vaakumkeskkonnas fotokatoodi „küpsetamisel“ on tulemuseks alati erineva FOM parameetriga valgusvõimendi. Vastavalt sellele näitajale jagatakse tooted erinevasse hinnaklassi või kasutatakse neid erinevates seadmetes. Kõige kõrgemad standardid kehtivad näiteks pilootide binoklitele, kuhu proovitakse saada võimalikult sarnaste parameetritega võimendid. Kvaliteetse toote tunnuseks on sellega kaasas käiv teabeleht, kus on ära toodud vastava seade täpsed parameetrid või nende vahemikud. Teabelehe puudumisel kipuvad vasta-

TEHNIKA

 Sihtmärgile osutamine öise NIR laseriga.

TEHNIKA

FOOTONID (VALGUS)

ELEKTRONID

KORDISTATUD ELEKTRONID

KORDISTATUD FOOTONID (INTENSIIVSEM VALGUS)

Joonis 1

lainepikkus (µm) INFRAPUNAVALGUS NÄHTAV VALGUS

NIR 0,75

SWIR 1

MWIR 2,5

MIKROLAINEKIIRGUS

LWIR 8

Joonis 2

tagasipeegelduvat valgust, mis on seitse korda tugevam NIR valgusest. Erinevalt NIR seadmetest, annab SWIR sihtmärgi eristamisel suure eelise ka päevasel ajal. Kuigi neid seadmeid kasutatakse juba laialdaselt militaarlennunduses, on areng üksikvõitleja varustusse jõudmisel olnud erinevatel põhjustel vaevaline. Siiski on juba olemas eriüksuseid, kes kasutavad ainult SWIR seadmeid. Kuigi sellel tehnoloogial on tohutu potentsiaal, siis regulaarsõjaväed jäävad ilmselt pikaks ajaks tegutsema veel NIR öövaatlusseadmetega.

TERMOVAATLUSSEADMED Termovaatlusseadmed registreerivad objektide temperatuurist tekkivaid sagedusi MWIR ja LWIR infrapuna sagedusvahemikus. Lisaks sellele, millises

mis teeb sõbralike jõudude vaenulikest eristamise palju raskemaks.

MAKSUMUS VS TAKTIKA Öövaatlusvõimest rääkides on selle maksumus üks faktor, millega peab kindlasti arvestama. Kuigi täpseid summasid on raske välja tuua, siis öövaatlusvõime tagamine tõstab kogu üksikvõitleja varustuse hinda

ÖÖVAATLUSVÕIME TAGAMINE TÕSTAB ÜKSIKVÕITLEJA VARUSTUSE HINDA KAKS KORDA, TERMOVAATLUSVÕIME LIGI KÜMME KORDA

SÕDUR NR 3 (101) 2018

vahemikus nad töötavad, võib neid veel jagada vastavalt tegevusulatusele ja töömehhanismile. On olemas jahutusega (enamjaolt MWIR) ja jahutuseta (enamjaolt LWIR) termovaatlusseadmed. Neil seadmetel on mitmeid eeliseid võrreldes öövaatlusseadmetega – nad suudavad eristada objekte läbi suitsu, vihma ja maskeeringu. Kuid samuti ka suured miinused – nad on raskemad, kallimad ja kümneid kordi energiakulukamad, nendega ei näe läbi klaasi ja need on tunduvalt väiksema detailieristusega,

umbes kaks korda. Kui siia lisada veel termovaatlusvõime, siis võib rääkida vähemalt kümnekordsest hinnakasvust. Need hinnad seavad väga tõsised piirid hangitava varustuse hulgale ja sellega peavad arvestama isegi maailma kõige rikkamad sõjaväed. Kui näiteks otsustada hankida öövaatlusseadmed poolele isikkoosseisust, siis üksuse öist tegutsemisvõimet ei tõstaks eriti see, kui need jagada poolele lahingujagude koosseisust. Ainukene mõistlik lahendus oleks valida välja üksused, mis

 ENVG III/ FWS-I

 Päevase laseriga saab öövaatlusseadmeta kaasvõitlejatele näidata võimaliku ohu asukoha.

TEHNIKA

saavad täies koosseisus öövaatlusseadmed – ülejäänud üksuste minimaalse öise tegutsemisvõime tagamiseks piisaks ühest öövaatlusseadmest jao peale. Öövaatlusseadmeid soetades tuleks panustada ka väljaõppesse. Ideaalis võiks öövaatlusseadmetega varustatud jaos olla ka üks lühimaa (kuni 300 m) termovaatlusseade koos sihtmärgile osutamise laseriga. Rühma tasemel võiks olla keskmaa (kuni 700 m) ja kompanii tasandil juba pikamaa (kuni 1500 m) termovaatlusseade. Termovaatlusseadmega saab paremini tuvastada võimaliku ohu asukoha ja vastava sihtmärgile osutamise NIR laseriga saaks kiiresti vajadusel ülejäänud võitlejatele selle asukohast teada anda. Kuna ei saa enam eeldada, et NIR laseri kiired on vastasele nähtamatud, siis on väga oluline selle kasutamise distsipliin – see

tuleb sisse lülitada võimalikult lühikeseks ajaks.

ENVG III/ FWS-I2 Juba pikka aega on eriüksuste käsutuses seaded, mis ühendavad endas öövaatlusseadmete ja termovaatlusseadmete omadusi, kuid viimasel ajal on need jõudnud täiesti uuele tasemele. BAE Systems on välja töötanud seadme, kus üksikvõitleja hübriidöövaatlusseadmesse kuvatakse traadita ühenduse kaudu relva peal oleva termovaatlusseadme pilt. See tagab selle, et võitlejal on relva pilt silme ees ilma relva õlga tõstmata ning vajadusel saab ta sihtmärgi poole tulistada olles ise varjatud. Sisuliselt teeb see võimalikuks isegi nurga taha laskmise. Sellel süsteemil on ka mitmeid miinuseid. Esiteks on nende kahe süsteemi koos töötamisel energiakulu väga suur

NII PÄEVASE KUI ÖISE SIHTMÄRGILE OSUTAMISE LASERIGA ON OLULINE SELLE KASUTAMISE DISTSIPLIIN – SEE TULEB SISSE LÜLITADA VÕIMALIKULT LÜHIKESEKS AJAKS ja teiseks – kõigel, mis on „traadita ühendatud“, on tõenäosus saada sihtmärgiks vaenuliku jõu arvutiekraanil. Selle seadme kasutamine eeldab veelgi põhjalikumat taktikalist väljaõpet ja ülidistsiplineeritud kasutamist. Sellegipoolest tasub valdkonna arengutel silm peal hoida, sest lähiaastatel alustab Ameerika Ühendriikide sõjavägi ENVG III/ FWS-I süsteemi laialdast kasutusele võtmist.

TÄNUSÕNAD Artikli valmimisele on kaasa aidanud: Kaitseväe luurekeskus, major Risto Pärtel (KV pearelvur), Vaido Halliküla (KV peastaabi tehnika ja relvasüsteemide jaoskond), PHOTONIS TECHNOLOGIES S.A.S., Reimer von Essen (ACTinBlack®), Vladimir Luite (Optics and Vision OÜ), Nightvision Lasers Spain (NVLS), Andreas Veldi (Recoil OÜ) ja BAE Systems.

Family of Weapon Sight-Individual – tõhustatud öövaatlusseade III koos individuaalse relvasihtimisseadmega.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

2 Enhanced Night Vision Goggle III and

TEHNIKA

SÕDUR NR 3 (101) 2018

LIITSUURTÜKIVÄE struktuuridest

 155 mm haubits FH 70 laskeharjutusel keskpolügoonil.

Liitsuurtükipataljon (Composite Field Artillery Battalion), kus erinevate kaliibrite või mobiilsusastmega suurtükipatareid on koondatud kokku üheks allüksuseks, ei ole tänapäevane nähtus. Küsimus, kas see on pelgalt lahendus piiratud ressursside tingimustes või pakub see võimaluse kaudtule efektiivsemaks kasutamiseks, on sama vana kui tänapäevane suurtükivägi ise1.

Rauno Viitmann KAPTEN, KVÜÕA KÕRGEMA SÕJAKOOLI KESKTASEMEKURSUSE KUULAJA FOTOD: KARL JOHANSON, SCANPIX

1 Artikkel põhineb peatükkidel autori 2018. aastal kaitseväe ühendatud õppeasutustes kaitstud magistritööst „Jalaväebrigaadide suurtükiväe võime ühtlustamise võimalused liitsuurtükipataljonide rakendamise kaudu“.

vastavalt nende ülesannetele: jalaväe toetusrelvad, vastusuurtükiväetule relvad, häirimistuletoetusrelvad ja süvatuletoetusrelvad. Neid põhimõtteid lihviti ja juhtimisprotseduuridega eksperimenteeriti kogu 1916. aasta jooksul ning kogu see kogemus kulmineerus septembris 1917 Riia pealetungiga, mille eduka korraldamise järel võeti selline kaudtule kontseptsioon ametlikult kasutusele. Seda kinnitas ka saksa kindral Wilhem Balck pärast I maailmasõda oma mälestustes: „Osutus ebapraktiliseks hoida suurtüki pataljone struktuurselt koos. Leiti, et paremad tulemused saavutati kui segati omavahel kahureid ja haubitsaid vastavalt taktikalistele vajadustele ja tulekasutusplaanile.“ Sarnast kontseptsiooni kasutasid Lõuna-Aafrika Vabariigi suurtükiväe üksused viimases külma sõja aegses suures konventsionaalses lahingus 1987.-1988. aastatel Angolas. Selline erinevate relvasüsteemide kasutamine ühe allüksuse koosseisus ei ole võõras ka Ameerika Ühendriikide maaväele, mille 2015. aasta suurtükiväe tulepatarei väljaõppe juhendis on terve peatükk pühendatud liitstruktuuridele. Euroopas kasutavad analoogseid struktuure nii Prantsusmaa, Ühendkuningriigi kui ka Saksamaa Liitvabariigi suurtükiväe üksused. Üks võimalus otsida vastuseid küsimusele, kas selliste üksuste moodustamine on kompromiss piiratud ressursside tingimustes või pakub see mingisuguseid eeliseid, on vaadelda lähemalt viimaseid konflikte Ida-Ukrainas ja Gruusias.

VENEMAA SUURTÜKIVÄE KONTSEPTSIOON Venemaa lahinguvõimes on suurtükivägi alates neljateistkümnendast sajandist alati olnud kesksel kohal. Suurtükid olid vahendid, mille abil vabastati ennast mongolite ikke alt ning see elab venelaste kollektiivses mälus siiamaani. Vahetult

SUURTÜKID OLID VAHENDID, MILLE ABIL VABASTATI ENNAST MONGOLITE IKKE ALT NING SEE ELAB VENELASTE KOLLEKTIIVSES MÄLUS SIIAMAANI suurtükiväes. Need saksa suurtükiväe põhimõtted arendas välja idarindel kolonel Georg Bruchmüller, kes märtsis 1916. aastal jagas esimest korda temale alluvad suurtükiväe üksused neljaks

enne Napoleoni sissetungi Venemaale 1812. aastal kirjutas kindralmajor Aleksandr Kutaisov ühe esimestest suurtükiväe kasutamise juhenditest maailmas. See võttis kokku eelneva kuuekümne

SÕDUR NR 3 (101) 2018

elline suurtükiväe üksuste struktureerimine põhineb Saksa keisririigi I maailmasõja aegsetel suurtükiväe kasutamise põhimõtetel ja selliselt olid näiteks jagatud ka suurtükiväe üksused sõdade vahelisel perioodil Eesti

TEHNIKA

aasta jooksul tehtud Venemaa suurtükiväe innovatsiooni ja arengud. See oli teedrajav teos, mis sätestas ära massilise tule koondamise, vastusuurtükiväe olulisuse, tule kontsentratsiooni läbimurde lõikudes ja reservi olemasolu. Kõik see on hilisemal ajajärgul sisse kirjutatud Venemaa kaudtule doktriinidesse. Erinevalt Bruchmülleri kontseptsioonist, mis keskendus pigem neutraliseerivale tulele, on Vene relvajõududes alati olnud nõue, et suurtükivägi peab suutma vastast hävitada 70-90% ulatuses. Ja erinevalt näiteks mitmete lääneriikide praktikast, kus tuletoetuse doktriinides keskendutakse suuresti õhutoetusele, on Venemaa alati pööranud suurt rõhku suurtükiväele. „Suurtükivägi hävitab ja jalavägi vallutab“ on kirjas Venemaa taktikalistes printsiipides. Teisisõnu öeldes suurtükivägi peab garanteerima edu, mitte toetama selle saavutamist. Selle kontseptsiooni täideviimist on täheldatud suurtükiväe ja pataljoni taktikaliste gruppide (PTG) kasutamisel Ida-Ukrainas. Manööverüksuste ülesanne on hõivata sobiv maaala, et saaks kõige efektiivsemalt kasutada suurtükiväe süsteeme. Üldjoontes saab Nõukogude Liidu ja selle järglase Vene Föderatsiooni suurtükiväe jagada juhtimise printsiipide alusel kaheks. Esiteks otsetoetussüsteemid (decentralized) ja keskse juhtimise (centralized) all olevad süsteemid

KESKSE ALLUVUSEGA STRUKTUURID

GRUUSIA SUURTÜKIVÄE LIITSTRUKTUURID

Keskse juhtimisega üksused on kaudtule brigaadiga võrdväärse või suurema taktikalise või operatsioonitasandi üksused, mis koosnevad üldjuhul suurema kaliibri ja laskekaugusega süsteemidest. Liitstruktuure moodustatakse otsetoetuseks mõeldud üksustest, keskse alluvusega relvasüsteemid on pataljonide kaupa üldjuhul sama tüüpi. Üksuste kasutamise omapära on see, et kõrgemal taktikalisel ülemal on käsuõigus süsteemide üle, mis muidu on allutatud madalama astme ülemale ja mis tugevdavad manööverüksuste orgaanilisi kaudtulesüsteeme. Selline süsteem soodustab tsentraliseeritud tulekoondamist kui vaja, samas aga annab alluvatele piisaval arvul tuletoetussüsteeme, et garanteerida edu. Üksuste operatsioonipõhisel komplekteerimisel moodustatakse sageli liitstruktuure, kus erinevad süsteemid ja kaliibrid on ühtse juhtimise all. Sellise lähenemisega struktuuridele ja olenevalt vajadustest kaudtuleüksuste ümberstruktureerimisega järgitakse täpselt kolonel Bruchmülleri ideid, mida ta juurutas ja kasutas I maailmasõja jooksul. Sarnaseid kontseptsioone kasutasid Nõukogude Liidu suurtükiväelased 1944.– 1945. aastate suurtel pealetungidel ja sissejuhatuses mainitud Angola konflikti käigus Nõukogude Liidu ekspertide soo-

Grusiinid kasutasid liitsuurtükiväe struktuure Gruusia 2008. aasta sõjas. Jalaväebrigaadide koosseisus olid suurtükipataljonid, mis koosnesid 18-st 122 mm D30 haubitsast, 12-st 120 mm miinipildujast ja 4-st ZSU-23-4 „Shilka“ liikurõhutõrjekahurist. Lisaks eelnevale oli grusiinidel keskalluvusega liitsuurtükiväebrigaad, mille ülesandeks oli võitlus vastase suurtükiväega, tähtsate üksuste ja objektide hävitamine ja lahingute raskuspunkti toetamine. Brigaad koosnes järgnevatest relvasüsteemidest: järelveetavate haubitsate pataljonist (11 x 152 mm 2S65 „Msta-B“), liikurhaubitsate pataljonist (13 x 152 mm 2S3 „Akatsia“), liikursuurtükkide pataljonist (24 x 152 mm DANA) ja 6 x 203 mm liikursuurtükkide 2S7 „Pion“ patareist. Täiendavalt olid brigaadi koosseisus veel 28 mitmikraketiheitjate süsteemi BM-21 Grad, RM-70, GradLAR, mis olid organiseeritud üheks pataljoniks. Lisaks oli selle koosseisus, sarnaselt Vene Föderatsiooni suurtükibrigaadi struktuuridele, tankitõrjepataljon ja õhutõrjet tagasid 15 ZU-23-2 õhutõrjekahurit. Grusiinidel oli 120 mm miinipildujaid vähe ja need olid millegipärast paigutatud liitsuurtükipataljoni struktuuri, kus need osutusid ebaefektiivseteks, sest jalaväepataljonid, kelle vajadusi silmas pidades see relvasüsteem on disainitud, tundsid orgaanilistest kaudtule üksustest puudust. Suurtükibrigaad seevastu osutus kogu lühikese sõja jooksul Gruusia relvajõudude kõige võitlusvõimelisemaks üksuseks ning tänu efektiivsele „lase ja liigu“ taktika elluviimisele ei kandnud nad tõsiseid kaotusi. Siiski oli sellel allüksusel ka puudusi. Koostöö ründavate manööverüksustega oli puudulik, sest tulejuhid puudusid toetatavate üksuste koosseisus, mis tähendas, et kaudtuli ei toetanud manöövrit ja seda saab pidada ka üheks põhjuseks, miks grusiinidel ebaõnnestus Tshinvali vallutamine. Tulejuhid olid küll olemas, kuid allusid otse suurtükibrigaadile ja see tekitas olukorra, kus suurtükiväelased pidasid sisuliselt iseseisvat sõda. Selline tugev keskalluvusega brigaad õigustas küll sõja käigus oma olemasolu, kuid vaadates erinevate relvasüsteemide arvu ja kaliibreid jääb mulje, et osteti kokku kõike, mida saadi või kasutati seda, mis oli Nõukogude Liidu armeest maha jäänud. Üksus oma erinevate relvasüsteemide rohkuse ja

GRUSIINIDEL OLI 120 MM MIINIPILDUJAID VÄHE JA NEED OLID MILLEGIPÄRAST PAIGUTATUD LIITSUURTÜKIPATALJONI STRUKTUURI, KUS NEED OSUTUSID EBAEFEKTIIVSEKS

SÕDUR NR 3 (101) 2018

ja üksused. Otsetoetussüsteemid on venelaste mõistes miinipildujad, automaatgranaadiheitjad, õhutõrjekahurid ning PTG-le ajutiselt allutatud või nende orgaanilised suurtüki või mitmikraketiheitjate üksused. Tavaliselt on PTG-le allutatud suurtükiväepatarei, kuid esineb ka olukordi, kus PTG-d toetab terve (liit)suurtükipataljon. Viimased suundumused Ida-Ukrainas näitavad, et PTG-dele allutatakse võimalusel järeleveetavaid või iseliikuvaid 152 mm suurtüki patareisid, pataljone või isegi mitmikraketiheitjate süsteeme. Põhjuseks on suurenenud pataljonide vastutusalad võrreldes külma sõja ajaga ehk 152 mm relvasüsteemide laskekaugus on suurem kui 122 mm süsteemidel.

vitusel. Kommunistliku Angola Vabastamise Rahvaarmee suurtükiväe üksused olid struktureeritud 1987.-1988. aastatel Cuito Cuanavale lahingus liitsuurtükiväepataljoni põhimõtteid järgides. Teisalt mainivad aga viimaste konfliktide valguses Venemaa spetsialistid, et selline PTG-de ja liitstruktuuride kasutamine võib olla tingitud soovist anda võimalikult paljudele erinevatele üksustele reaalset lahingukogemust ning seda arvestades võib selline struktuur olla kompromisslahendus. Samas võib selliste struktuuride kasutamise põhjus olla ka mehitamine ja varustusprobleemid või soov katsetada uusi kontseptuaalseid lähenemisi, mis on käivitatud alates 2014. aastast.

 Vene Föderatsiooni liikursuurtükk 2S3 „Akatsia“ õppusel Kaliningradi oblastis.

ülesannete poolest meenutab sakslaste eksperimente suurtükiväe diviisiga II maailmasõja ajal. Üksuse kasutamise kontseptsioon üldiselt (paiknemisega Goris) sätestas ära, et seda kasutatakse suure tõenäosusega Lõuna- Osseetia vastu ja Abhaasia, mis samuti oli grusiinide jaoks problemaatiline piirkond, jäi ilma igasuguse kõrgema tuletoetuseta. Kui arvestada viimaste konfliktide kestvust ja intensiivsust, siis selline keskendumine ühele operatsioonisuunale ei taga õigeaegset kaudtule toetust teisele suunale ning peab olema kõrgema juhtkonna aktsepteeritud risk. Samale järeldusele ilmselt jõudsid ka grusiinid kui pärast augustisõja lõppu loodi teine suurtükiväebrigaad asukohaga Khoni, riigi lääne osas, Abhaasia vahetus läheduses.

JÄRELDUSED

LIITSUURTÜKIVÄE STRUKTUURE, KA AD HOC MOODUSTATUD ÜKSUSI LUUAKSE PIIRATUD RESSURSSIDE TINGIMUSTES VÕI KUI ON SAMAAEGSELT VAJA TOETADA MITUT OPERATSIOONISUUNDA ühtse juhtimise alla koondatud suurtükiväe liitstruktuure, kus erisugustel relvasüsteemidel olid erinevad ülesanded sihtmärkide kaupa ja tihti allutati manööverpataljonidele patarei suuruseid allüksusi otsetoetuse põhimõttel. Nõukogude Liidu ja hiljem Vene Föderatsiooni suurtükivägi on alati olnud kvantitatiivses ja kvalitatiivses ülekaalus võrreldes oma vastastega. Sellest hoolimata allutavad nad patareisid ja pataljone manööverüksustele ja viimased vaatluste tulemused nii Süüriast kui ka Ida Ukrainast näitavad, et erinevaid süsteeme ja võimekusi kasutatakse teadlikult või ad hoc liitstruktuuridena. Seda pigem vajadusest anda kõigile lahingukogemust või lihtsalt ressursside puuduse tõttu. Samas saab XXI sajandil seda käsitleda ka kastist välja mõtlemise ja tõdemu-

sega, et relvasüsteemide täpsus, purustusjõud ja laskekaugus on niivõrd suurenenud, et klassikalised suurtükirügemendi või pataljoni struktuurid on oma aja ära elanud. Lähtuvalt kajastatud näidetest saab liitsuurtükipataljoni kasutamise kohta järeldada, et liitsuurtüki struktuure, sealhulgas ka ad hoc moodustatud üksusi luuakse piiratud ressursside tingimustes või kui on samaaegselt vaja toetada mitut operatsioonisuunda. Samuti siis, kui pataljoni või brigaadi baasil moodustatakse sihtüksusi, millele on vaja tagada kõrgema üksuse kaudtule võimekusi. Liitsuurtükiüksused lubavad planeerida ja täide viia erinevaid tuletoetuse ülesandeid samaaegselt ühe staabi juhtimisel ja seega on kaudtule üksuste juhtimine ning tuletegevus paindlikum ja efektiivsem.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Kuigi ajastud ja riikide võimekused on erinevad, siis taktikalise käsitluse tasemel on kõikidel kirjeldatud juhtumitel ja struktuuridel palju sarnasusi. Nii esimese Eesti Vabariigi aegses suurtükiväes, mitmetes NATO riikides tänapäeval, LAV-i piirisõdades kui ka Gruusia augustisõjas kasutati

TEHNIKA

INTERVJUU

GRUUSIA relvajõud ristteel

Raiko Jäärats AJAKIRJA SÕDUR TOIMETAJA FOTOD: SIIM VERNER TEDER, AFP, SCANPIX, GRUUSIA KAITSEMINISTEERIUM

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Gruusia relvajõud on viimaste aastatega läbi teinud tohutu arengu. 2008. aasta vigadest on õpitud ja sõjaväge vastavalt tuleviku ohtudele võitlusvõimelisemaks reformitud. Suurõppuse Siil 2018 ajal Eestit külastanud Gruusia relvajõudude ülem kindralmajor Vladimer Tšatšibaia tutvus kaitseväe ja Kaitseliidu tegevusega ning leidis visiidi käigus aega vastata ajakirja Sõdur küsimustele.

INTERVJUU

tähendas, et meie relvajõud liikusid selles suunas, mitte ainult ettevalmistuse poolest, vaid ka infrastruktuuri silmas pidades, ja me ei olnud valmis konventsionaalseks sõjaks, et kaitsta endid Venemaa agressiooni eest. Lisaks tegime hulga vigu juhtivkohtade täitmisel – väga vähe sobivaid inimesi oli määratud õigetele ametikohtadele. Võis näha ka teatud poliitilist sekkumist otsuse tegemise protsessi. Samuti puudus sõja alguses relvajõudude tasandil sünkroniseeritus. Puudusid juhtimise ja kontrolli protseduurid. Ei olnud logistilist varustamist ja efektiivseid õhukaitseelemente, need olid iganenud. Ja nii edasi. Peamine väljakutse oli õigete inimeste puudumine vastavatel ametikohtadel, sest otsuse tegijatel on sõjas määrav roll. 2003. aastal tehtud otsuste tagajärjel arenesid meie relvajõud asümmeetriliselt. Ma pean selle all silmas, et oli väga erineva taustaga inimesi juhtivatel kohtadel. Politsei peaks tegema politseitööd ja sõjaväelased peaks tegema sõjaväetööd, aga see ei olnud siis nii. See on üks osa sellest, mida me kogesime, aga samuti, olles Venemaa osa rohkem kui 100 aastat, olime me minetanud oskuse kaitsta oma riiki. Selleks ajaks meie oskused seostusid pigem mittekonventsionaalse lähenemisega riigikaitsele, kus reservarmeel oli suur roll. Nüüd proovime oma riigikaitset uuesti arendada. Pärast sõda loodi Gruusias teine suurtükiväe brigaad, asukohaga Khonis. Kas selle väeosa loomine oli planeeritud juba enne sõda või oli see nende õppetundide tulemus, mis te sõjas saite?

See on hea küsimus! 2008. aastal, kui Venemaa tungis meie riiki, tehti mitmeid järjestikuseid vigu. Me ei olnud valmis korraldama kaitseoperatsioone. Meie relvajõud olid pigem valmis stabiliseerimis-

operatsioonideks. Alates 2003. aastast, kui meil oli rooside revolutsioon, või isegi veidi varem 2001. aastast, alustasime ameeriklastega treeningprogramme (Georgia Training and Equip Program). Meie tähelepanu nihkus kaitseoperatsioonidelt stabiliseerimisoperatsioonidele. See

Kas see on nüüd muutunud?

Absoluutselt! See on muutunud drastiliselt. Me tegutseme nüüd vastavalt

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Kohe asja juurde! Miks kaotas Gruusia sõja Venemaale?

Tegelikult, kui aus olla, taandub jällegi kõik alati indiviidideni. Pikka aega tehti meie relvajõududes otsuseid mitte meie enda õppetundidest lähtudes, vaid mingisugusel emotsionaalsel tasandil. Paljud räägivad, et meie suurtükivägi oli sõja ajal efektiivne, kuid mõned räägivad, et see nii efektiivne ei olnud. Sellel mündil on kaks külge – ja ma võiksin kaitsta neid mõlemaid. Kui ma enne ütlesin, et me arenesime asümmeetriliselt, siis see tähendab, et me ei saanud arendada oma relvajõudusid vastavalt loogikale. Me ostsime kõike ja kõikjalt. Meie varustatus 1990ndate lõpuks oli täielikult laostunud ja poliitiliste otsuste tegijad ostsid erinevat militaartehnikat kokku ilma relvajõududega nõu pidamata.

 Kindralmajor Vladimer Tšatšibaia ja kindral Riho Terras kaitseväe kalmistul.

INTERVJUU

pikaajalisele strateegiale. Esmalt proovime kalkuleerida tuleviku ohte ja siis seda, kuidas neile ohtudele vastu astuda ja alles seejärel vaatame, kuidas meie sõjavägi võiks selles valguses tulevikus välja näha. Ja kui see on selge, siis alles vaatame millist varustust oleks vaja hankida erinevatele üksustele. 2017. aastal alustasime mitmete reformidega kaitseministeeriumi toetusel ja oleme juba mitmest olulisest hankest loobunud. Näiteks SU-25 lennukitüübi või MI-8 helikopterite hankest. Seda just tänu 2008. aasta õppetundidele, kus me avastasime, et me ei saa seda tüüpi lennuvahendeid kasutada. Miks pidada üleval varustust, mida ei ole võimalik

neljale, sest oli vaja parandada üksuste kvaliteeti. Mitte ainult nende väljaõpet, vaid ka varustust. Lisaks, vähendame eriüksuste arvu ja vähendame ka suurtükiväe üksuseid. Me võtame teenistusest maha järelveetavad suurtükid ja asendame need iseliikuvate suurtükkidega. Me muudame lisaks oma üksuste struktuuridele ka oma sõjapidamisviise. Meil on nüüd hübriidsõja lähenemine. Kas Te arvate, et olete juba praegu valmis võitluseks mitmel operatsioonisuunal?

Selle saavutamine on olnud üks osa meie reformidest. Me oleme jaganud oma riigi geograafiliselt kaheks sõja-

KRIISI PUHKEMISEL PEAVAD KÕIK PIDAMA OMA VÄIKESI SÕDU – ISEGI ÜKSIKSÕDURID SÕDUR NR 3 (101) 2018

sõjaajal kasutada? Seega ütlesime, et me peatame need projektid ja see varustus tuleb kas utiliseerida või edasi müüa. Me oleme suuresti vähendanud oma lennuväe struktuuri, keskendudes rohkem helikopteritele ja UAV-dele. Samuti vähendasime oma brigaadide arvu viielt

väeringkonnaks. Meil on Ida ja Lääne sõjaväeringkonnad. Kuid kõik need reformid on tehtud püüdega tõsta lahingumanöövervõimekust, tagades samas toetuselemendi. Näiteks kui Ida sõjaväeringkonna ülem peaks ära lõigatama ülejäänud riigist, siis ta oleks võimeline

tegutsema iseseisvalt. Meil on detsentraliseeritud käsuahela põhimõte, aga tsentraliseeritud kontrolliga. See tähendab, et meie lahinguüksuste ülematel on täielik otsuste langetamise vabadus, kuid me jälgime tema tegevust distantsilt, et vajadusel saaksime sekkuda. Me proovime arendada oma üksuste ülemaid tasemele, kus nad suudaksid vajadusel iseseisvalt otsuseid vastu võtta. Kriisi puhkemisel peavad kõik pidama oma väikesi sõdu – isegi üksiksõdurid. Veidi arusaamatuks jääb Gruusia seisukoht kohustusliku ajateenistuse kohta. Sellest loobuti 2016. a, aga veidi hiljem samal aastal viidi see uuesti sisse. Kas te võiksite seda teemat veidi valgustada?

Selle üle käis ühiskonnas kõva arutelu. Mina isiklikult olin ajateenistuse kaotamise vastu. Ja seda põhjusega. 2003/2004. aastal valitses ühiskonnas konsensus, et ajateenistus ei ole enam vajalik ja me vajame elukutselist sõjaväge. Oli arusaamine, et pärast külma sõja lõppu ei ähvarda meid enam konventsionaalsed ohud ja keskenduti rohkem asümmeetrilistele ohtudele. Sellest tulenevalt kaotati ajateenistus ka paljudes NATO riikides, näiteks Saksamaal ja

 Gruusia sõjaväelased õppusel Noble Partner 2017.

mis. Midagi kaotades tuleks see millegagi asendada, kuid seda ei tehtud. Ajateenistust taastades muutsime me ka ajateenistuse iseloomu. See on varasemast täiesti erinev. Ajateenijatel on rohkem vaba aega, nende palka on

territoriaalne reserv, kes peaks erinevatele ohtudele või kriisidele, ka looduskatastroofidele, vastama esimesena. Sinna kuuluvad ka nn vastupanuüksused, kelle eesmärk on sõjaajal organiseerida vastupanu nendel territooriumitel, kus

OTSUSTASIME SÄILITADA OMA AJATEENISTUSE, SEST TOTAALKAITSE PÕHIMÕTE ON ENDISELT AKTUAALNE tõstetud, nende ülesandeid on muudetud jne. Pärast selle taastamist on kõik mõistnud, et see oli õige otsus. Sel aastal alustasime ka pilootprojektiga, kus meil on kaks erineva otstarbega sõjaväe reservi. Meil on aktiivreserv, mis on vabatahtlik ja kus inimesed saavad seal olemise eest tasu ning teine, mis on kohustuslik ja mida me kutsume mobilisatsioonireserviks. See on 200-300 000 suurune ja sinna kuuluvad kõik, kes vastavad tingimustele. Peamiselt mehed, aga ka naised, juhul kui nad ise on nõus reservis olema. Aktiivreserv on omakorda jaotatud kolmeks. Esiteks, relvajõudude lahinguüksuste reserv, kus inimesed on tavaliselt viieaastase lepinguga. Teiseks,

nad elavad. Ja kolmandaks on meil nn erireserv, kuhu kuuluvad mitmesuguse taustaga erialaspetsialistid: IT-inimesed, meedikud jne, kes sõja ajal hakkavad toetama relvajõudusid. Kõige selle saavutamine on väga pikaajaline protsess. Sellel aastal alustasime aktiivreservi ja territoriaalreservi koostamise projektiga. Seejärel hindame projekti plusse ja miinuseid ning alles seejärel alustame nende reservide suurendamist samm-sammult. Ka nende otsuste puhul on oluline meie eelarve. Me ei soovi teha otsuseid arvestamata eelarvet. Me proovime oma eelarvet hoida 2% SKP-st, mis on väga vajalik, ja siiani on valitsus kaitseministeeriumiga eesotsas meid selle saavutamisel toetanud.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

osades Balti riikides. See osutus problemaatiliseks, sest arvati et totaalkaitse põhimõte pole enam aktuaalne. Kuid me oleme nüüd näinud Venemaa agressiivse tegevuse järkjärgulist hoogustumist. Kui me nägime neid varaseid ohumärke meie regioonis ja avastasime, et venelased valmistuvad millekski, siis me rääkisime sellest avalikult, aga kõik arvasid, et me liialdame. Erandina Balti riigid on meid alati väga häälekalt toetanud. Pärast Venemaa agressiooni 2008. aastal korrati seda täpselt samasuguse tulemusega Ukrainas. Kui rahvusvaheline üldsus oleks Venemaa vastu karmim olnud pärast 2008. a sündmusi, siis Ukraina kriisi ei oleks juhtunud. Me otsustasime säilitada oma ajateenistuse, sest totaalkaitse põhimõte on endiselt aktuaalne ja väljaõpetatud reservarmee on selle peamine komponent. Kuid selle üle on alati ühiskonnas arutelu olnud ja osad poliitikud arvasid, et ajateenistust ei ole ikkagi enam vaja. Ma palusin kaitseministril taas kehtestada ajateenistuse, kuid see ei olnud vaid ühepoolne otsus, selle üle toimus põhjalik arutelu ja alles siis otsustasime me selle taastada. Me ei olnud valmis ajateenistuse kaotamiseks ja meie sõjaväe juhtivkoosseis ei olnud selleks val-

INTERVJUU

 Gruusia relvajõudude helikopterid UH-1H iseseisvuspäeva paraadil 2016 aastal.

INTERVJUU

Kui võimalik on lähitulevikus Gruusia ühinemine NATO-ga?

Me tunnustame Eesti toetust. Me tunnustame kõigi Balti riikide toetust. Mitmed Euroopa riigid toetavad meid ja Ameerika Ühendriigid toetavad meid täielikult. Kuid on mõned NATO riigid, mis on nn „kõvad pähklid“. Kuid kui keegi peaks küsima, kas meie relvajõud on valmis, siis vastus sellele on jaatav. Mitmed NATO esindajad on korduvalt öelnud, et Gruusia relvajõud vastavad täielikult NATO tasemele. NATO omavahelises koostöös oleme ennast kordu-

mitte kõik NATO relvajõud ei vasta neile standarditele, millele meie vastame. Meie oleme valmis! Puudu on vaid poliitiline otsus. Parandage mind kui ma eksin, aga mulle tundub, et Venemaa tekitas need kriisid Gruusias ja Ukrainas eesmärgiga takistada nende riikide liitumist NATO-ga.

See ei ole isegi mitte oletus. Nende poliitiline juhtkond on seda avalikult öelnud. Medvedev ütles kunagi, et see oli ennetav samm takistamaks NATO laie-

GRUUSIA JA UKRAINA VASTAST AGRESSIOONI VÕIB MÕISTA SÕNUMINA, MIDA VENEMAA TAHAB ANDA OMA NAABRITELE

SÕDUR NR 3 (101) 2018

valt tõestanud – Kosovos või siis näiteks Afganistanis, kus meil oli üle 2000 inimese tipphetkel. Näiteks Helmandi provintsis, mis oli üks sealseid tulipunkte. Hetkel on meil Afganistanis 871 võitlejat, mis teeb meist ühe suurima panustaja. Kui see number per capita ehk elaniku kohta avaldada, siis ilmselt oleme me kõige suurem panustaja üldse. Institutsionaalselt oleme me selleks täielikult valmis. Ma võin uhkusega öelda, et isegi

nemist nende naabruskonda. Gruusia ja Ukraina vastast agressiooni võib mõista sõnumina, mida Venemaa tahab anda oma naaberriikidele. Jällegi, parandage mind kui ma eksin, aga mulle tundub, et nii kaua kui Gruusial ja Ukrainal on need piiriküsimused, siis nende ühinemine NATO-ga tundub veidi ebatõenäoline.

Mitmed NATO riigid ja eksperdid ütlevad, et seni kuni Gruusial on sedasorti siseriiklikud probleemid ja kuni osa (20%) Gruusia territooriumist on okupeeritud, siis liitumine võib osutuda problemaatiliseks. Aga ma tahaksin meenutada, et Saksamaa oli külma sõja ajal jagatud kaheks ja Saksamaa Liitvabariik kuulus NATO-sse. Selliseid näiteid võib tuua ka mitmetest teistest NATO riikidest. Meie kui vastutustundlik riik ja NATO partner ütleme, et NATO artikkel 5 ei peaks laienema Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse. Artikkel 5 peaks laienema ülejäänud Gruusiasse. Meie poliitiline juhtkond on lubanud, et Abhaasias ja Lõuna-Osseetias ei kasutata sõjalist jõudu. Meie strateegia on teha riik majanduslikult atraktiivseks abhaaslastele ja osseetidele. Kui vaadata neid kaht regiooni, siis selgub, et inimesed elavad seal kohutavates tingimustes. Me proovime neid maksimaalselt veenda, et Gruusias on paremad tingimused majanduslikuks õitsenguks ja heaks eluks. Me ei räägi enam sõjaliste vahendite kasutamisest, vaid proovime selle probleemi lahendada diplomaatiliselt, poliitiliselt, majanduslikult jne. Venemaa on ainukene riik, kellel on mõjujõudu selle probleemi lahendamiseks. Just seetõttu me osaleme läbirääki-

 Gruusia on vähendanud eriüksuste arvu ja parandanud nende väljaõpet.

mistel Genfis, sest Venemaa on vastutav kogu selles konfliktis. Venemaa on võtmemängija selle probleemi lahendamisel, mitte ainult Gruusias vaid ka Ukrainas. Kas on midagi, mida Eesti kaitsevägi võiks õppida Gruusia relvajõududelt?

Me tegime enne otsuseid ja siis mõtlesime. Nüüd me mõtleme ja alles siis teeme otsused. Emotsionaalne aspekt mängis alati rolli meie otsuste juures – vahel positiivset, vahel negatiivset. Kuid tundub, et nüüd oleme õppinud oma vigadest ja vastavalt sellele kohandame oma institutsionaalseid reforme. Me muudame ka oma relvajõudude otsuste tegemise protsessi. Mina kui

ei ole oluline, kas ta meeldib mulle või mitte – otsustavaks saab tema professionaalne tase. Tänan! Kas soovite veel midagi lisada?

Tänan! Sooviksin veel eraldi tänada Eesti inimesi ja Eesti valitsust ning kaitseväe juhtkonda tingimusteta toetuse eest meie territoriaalsele terviklikkuse-

VÕTAME OSALISELT ARVESSE EESTI KOGEMUST RESERVARMEE LOOMISEL JA TEIE AJATEENISTUSE SÜSTEEMI relvajõudude juhataja, olen loobunud isiklikust võimust näiteks kellegi ametisse määramisel olulisele ametikohale. Vaid vastaval nõukogul on õigus sinna inimesi määrata. Ma võin küll kedagi soovitada, aga see nõukogu, mis koosneb seitsmest liikmest, teeb lõpliku otsuse. Kandidaadid peavad vastama teatud nõuetele. Näiteks kui on sada koloneli, kes soovivad saada mingi osakonna ülemaks, siis on kehtestatud teatud nõuded, millele vastab näiteks vaid kümme ja nende seast valitakse üks, vastavalt tema sooritustulemustele erinevates valdkondades. Seejuures

le ning meie NATO ja Euroopa Liidu suunalistele püüdlustele. Me oleme alati tundnud teie toetust, mida te olete alati häälekalt väljendanud. Me ei unusta eales teie toetust 2008. aastal, kui Eesti vabatahtlikud tulid toetama meid kriisiajal. Meil on paljudes valdkondades eeskujulik koostöö, näiteks küberturvalisuse, sõjalise hariduse ja õppuste korraldamise vallas. Meie eriüksused teevad koostööd. Me peame oma koostööd hoidma. Koos oleme me tugevad! Kuigi geograafiliselt oleme üksteisest kaugel, oleme teineteisele lähedased. Väga lähedased! Suur tänu!

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Me õpime teineteiselt. Ma olen vestelnud meie suursaadikuga Eestis. Ta on suurepärane meie esindaja teie juures. Ja mul on ka mitmed head eestlastest sõbrad, kellega ma olen koos õppinud. Ma olen nende inimestega vesteldes aru saanud, et te olete väga innovaatilised ja me proovime ka teilt õppida. Võib-olla võiksime omavahel teadmisi vahetada, et te suudaksite vältida meie vigade tegemist sõjaväe ülesehitusprotsessis. 2008. aasta sõda on üks näide sellest, kuidas mitmed detailid on peidus taktikalisel tasandil. Kõik see, mis puudutab vastu astumist tugevama survele, on ilmselt mõned asjad, mida me saaksime üksteisele õpetada. Hetkel on meil toimiv koostöö. Me võtame osaliselt arvesse teie kogemust reservarmee loomisel ja teie ajateenistuse süsteemi. Meil on väga hea vundament koostööks ja teadmiste jagamiseks. Kahjuks, kui nüüd aus olla, erinevalt teist, on grusiinid teinud palju vigu, sest me oleme väga emotsionaalsed.

INTERVJUU

INTERVJUU LIITLASED

2014. aastal käivitas Norra erioperatsioonide väejuhatus (NORSOC) pilootprojekti, et värvata rohkem naisi teenistusse. Selleks moodustati üksus nimega Jegertroppen (jäägrirühm), mis on pälvinud palju rahvusvahelist tähelepanu – nii imetlust kui ka imestust.

egertroppen – ainult naistest koosnev eriüksuse rühm – on üks kolmest rühmast NORSOC treeningkeskuses. Lisaks Jegertroppen üksusele on olemas veel “traditsiooniline” Fallskjermjegertroppen (langevarjurite rühm) ja teise väljaõppeaasta baasil moodustatud edasijõudnute rühm, kus toimub täiendav spetsialiseerumine.1 Fallskjermjegertroppen rajati 1965. aastal ja sinna värvatakse ajateenistust alustavaid sõdureid, kes läbivad seal oma esimese teenistusaasta. Selleks, et selle rühmaga liituda, tuleb sooritada üsna palju nii füüsiliselt kui ka vaimselt raskeid teste, mille suudab läbida vaid üks protsent liituda soovijatest. Fallskjermjegertroppen avati naistele ametlikult 1985. aastal, kui avanesid kõik ametid naistele Norra relvajõududes. Samas, kuigi mõned naised on osalenud selles karmis valikuprotsessis, ei ole ükski suutnud neid edukalt läbida, et pääseda nende väheste sekka, kes saaks selle rühmaga liituda. See on peamine põhjus, miks 2014. aastal rajati eraldi vaid naistele mõeldud rühm.

PILOOTPROJEKT

Frank B. Steder NORRA KAITSEUURINGUTE KESKUSE (FFI) JUHTIVTEADUR

Jegertroppen on mitmel moel unikaalne ja teedrajav projekt, mis on pälvinud palju meedia tähelepanu – nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Mõnedes artiklites on seda nimetatud „ainult naistest koosnevaks eriüksuseks“ või siis „maailma esimeseks vaid naistele mõel-

JEGERTROPPEN FOTOD: NORRA RELVAJÕUD

SÕDUR NR 3 (101) 2018

INTERVJUU LIITLASED

dud lahinguväljaõppekavaks.“ Need nimetused on vaid osaliselt tõesed. Naisi on kasutatud eri- ja salaoperatsioonides juba palju aastaid erinevates ülesannetes: suhete loomises, informatsiooni kogumises ning analüüsimises, luuretöös, inimallikaluures, kullerteenuses ja sabotaažitöös. Mitmetel riikidel on naistele mõeldud üksused ja/või väljaõppekavad eriüksuste koosseisus. Vihjeid sellistest võimekustest võib leida näiteks Lõuna-Korea, Hiina ja Vene Föderatsiooni kohta. Lisaks, Ühendkuningriigil on põhjalik kogemus naissoost eriüksuslaste kasutamise kohta 1973. aastast Special Reconnaissance Regiment üksuses2 ning Ameerika Ühendriigid on kasutanud naisi erioperatsioonide toetamisel nn kultuurilistes tugiüksustes (Cultural Support Teams). Ehk siis lühidalt, eriüksuslastest naised ei ole uus nähtus. Sellegipoolest, nende lugusid ja panuseid teatakse vähe ja neist kirjutatakse harva ning tihti alustavad nad teenistust ilma igasuguse lahinguväljaõppeta enne siirmist missioonidele. Arvestades naiste ajalugu militaarvaldkonnas, eriti erioperatsioonide ja luuretegevuse ringkondades, võib öelda, et uudne ja sensatsiooniline on Jegertroppeni juures see, et NORSOC lõi eraldiseisva väljaõppe naistele ja teavitas sellest samal ajal avalikkust.3 Jegertroppen sai alguse ühest 2013. aasta seminarist Norras, kus arutati naiste värbamise parendamist Norra relvajõududesse. Siis esitleti seda kui 3-aastast pilootprojekti, mis pidi algama 2014. aasta suvel ja lõppema 2017. aasta suvel. See väljaõpe on eksklusiivne ainult väiksele arvule naistele – 12-14 naist – kes läbiksid selle jooksul üheaastase ajateenistuse. Kui see projekt oli kestnud kaks aastat, otsustati seda pikendada 2019. aasta suveni, peamiselt seetõttu, et oleks võimalik hinnata kursuse lõpetanute teadmisi, kompetentsi ja suhtumist edasises sõjaväeteenistuses ja militaarhariduses. Samuti eeldati, et kõigil kursuse läbinutel oleks võimalus osaleda NORSOC missioonidel ja ülesannetel, mis on seotud linnalahingute (urban warfare) ja eriüksuse luuretegevusega (special reconnaissance).

MIKS ERALDADA MEHED JA NAISED? Jegertroppen tundub paljuski olevat Fallskjermjegertroppen kaksikõde. Võib isegi tunduda, et nende kahe üksuse eesmärk on sama. Üks aasta teenistust Fallskjermjegertroppen üksuses valmistab võitlejad ette järgmise taseme eriüksuse väljaõppeks (järgneval aastal – juhul kui nad osutuvad valituks), kuid see ei ole Jegertroppen üksuse eesmärk. NORSOC annab endale aru, et füüsilised valikukriteeriumid ja meeste domineeriv valikuprotsess on piiranud naistele ligipääsu baasväljaõppeks traditsioonilisse Fallskjermjegertroppen üksusesse. NORSOC rõhutab, et mitte standardsed füüsilised testid ega ka muud valikutingimused pole takistanud naiste liitumist eriüksusega, vaid selles on süüdi kogu valikuprotsess. See on pingeline võistlus, mille eesmärk on tuvastada parimad kandidaadid, pidades silmas nende käitumist, koostöövalmidust, olukorramõistmist ja muud, füüsiliselt parimas

olema liige tavapärases meeste eriüksuse tiimis, mitte liige naiste eriüksuse tiimis, mis oli NORSOC-i põhjendus oma võimekuse tõstmiseks. „Kuidas me peaksime värbama ja välja valima parimad naised eriüksusesse“ oli peamine küsimus, millele NORSOC teenistujad püüdsid vastust leida. NORSOC juhtkond ei eeldanud, et valitud grupp naisi oleks kindlasti pidanud konkureerima meestega samadel tingimustel. Seetõttu tuldi välja ideega, et teenistusnõuetele vastavad naised võiksid võistelda üksteisega, mitte meeste vastu. Väljaõpe põhineks varasemaga samadel füüsilistel nõuetel ja tegevusplaanil, aga valikuprotsess rajaneks vastavalt naiste füüsilisel võimekusel. Niimoodi oleks saavutatud see, et Jegertroppen üksusega liituksid ja saaksid seal väljaõppe parimad ja enim motiveeritud naised – vastavalt naiste füüsilistele võimetele – ja Fallskjermjegertroppen üksusega liituksid ja saaksid seal väljaõppe parimad ja enim motiveeritud võitlejad – vastavalt meeste füüsilistele võimetele. Fallskjermjegertroppen värbamis- ja valiku-

JEGERTROPPEN ON MITMEL MOEL UNIKAALNE JA TEEDRAJAV PROJEKT, MIS ON PÄLVINUD PALJU MEEDIA TÄHELEPANU – NII RIIKLIKUL KUI KA RAHVUSVAHELISEL TASANDIL vormis olevate liituda soovijate vahel. Ühe NORSOC instruktori sõnul on see „iseenesest mõistetav“, et ühtegi naist ei saa õiglaselt hinnata valikuprotsessi käigus, kui nad peavad võistlema kõige paremas füüsilises vormis meestega nädalaid kestvatel karmidel füüsilistel katsetel. Naine, kes suudaks selle protsessi edukalt läbida ja liituks eriüksusega, peaks olema äärmuslik „statistiline kõrvalekalle“ keskmisest naisest. Juhul kui mõni naine peakski olema nii erakordne, et suudaks edukalt võistelda parimas vormis meestega, oleks tõenäoline, et temast saaks ainuke naine valdavalt meeste keskkonnas. Sellest tulenevalt, suure tõenäosusega peaks ta tegutsema üksi või http://www.eliteukforces.info/the-det/

täiendavad karmid valikkatsed. Võimalikud spet-

3 Veebileht strategypage.com kirjutab: „Pea-

sialiseerumiserialad on terrorismivastane tegevus

aegu kõigis 20nda sajandi erioperatsioonide

(counter terrorism), suunatud rünnak (direct

organisatsioonides on olnud naisoperaa-

action), eriüksuse luuretegevus (special reconnais-

toreid. Mis on ebatavaline Norra juures, on

sance) ja sõjaline nõustamine (military assistance).

see, et nad väljastasid pressiteate selle koh-

2 Vaata lisaks: http://www.eliteukforces.

ta.“ (www.strategypage.com, 2.03.2016)

protsessis saaksid naised endiselt osaleda, kuid Jegertroppen üksus oleks avatud ainult naistele. Kokkuvõtlikult võib väita, et Jegertroppen põhineb otsesel vajadusel kasutada naisi, kellel on põhjalik sõjaväeline kompetents, selliste lahinguülesannete täitmisel, kus inimese sugu on oluline. Samas võib ka väita, et selle teema käsitlus, kuidas ette valmistada ja anda väljaõpet naistele valdkonnas, milles domineerivad mehed, on pragmaatiline ja osaliselt pedagoogiline. Nõudlusel põhineva värbamise asemel, kus naised pannakse lahinguülesandeid täitma ilma piisava ettevalmistuseta, on NORSOC-il kasutada pakkumisel põhinevat varu innukatest ja sobivatest naistest, kes on kvalifitseeritud lahingutegevuseks ja sõjaväeliseks karjääriks.

MUDELIL PÕHINEVAD FÜÜSILISED NÕUDED Et saada valituks Jegertroppen üksusesse, peavad naised läbima valikuprotsessi, mis on sarnane Fallskjermjegertroppen üksuse omaga. Võimaliku kandidaadi füüsilist

SÕDUR SÕDUR NR NR 33 (101) (101) 2018 2018

1 Selleks, et seal väljaõpet alustada, tuleb läbida

info/special-reconnaissance-regimet/ ja

 Jegertroppen üksuse väljaõpe on samaväärne meeste eriüksuse väljaõppega.

INTERVJUU LIITLASED

AASTANE AJATEENISTUSE PERIOOD Füüsiliste testide

Sisseelamis-

Esmased

Valiku-

Põhikursus

Jäägri-

miinimumnõuded

laager

katsed

protsess

(november)

tase

(aprill)

(juuni)

(juuli)

- vahemaa (km)

- seljakott (kg)

- ajaline piirang (min)

puudub

olemas

135

Lõuatõmbed

Istesse tõus

- ajaline piirang (min)

puudub

Käte kõverdused

Seljatõsted

- vahemaa (meetrit)

200

puudub

400

- ajaline piirang (min)

puudub

- vee all (meetrit)

puudub

(juuli)

Kiirrännak

SÕDUR SÕDUR NR NR 33 (101) (101) 2018 2018

võimekust hinnatakse enne väljaõpet ja selle ajal Jegertroppen üksuses. Füüsilised nõuded on koostatud vastavalt naiste füüsilistele erinevustele ja eeldustele. Peamine NORSOC põhjendus selleks oli, et arvestatav hulk mehi on ennast treeninud ja katseteks ette valmistanud juba varasest teismeeast.4 See valikuvõimalus on teinud mehed robustsemaks ja motiveeritumaks valikufaasi

Ujumine

4 Näiteks on sellest fenomenist kirjutanud

Jegertroppen üksuse väljaõppesse on sisse planeeritud füüsiliste nõuete areng kogu esimese

raamatu „Jæger - in war with the elite“ Taa-

õppeaasta jooksul. Fallskjermjegertroppen üksusega liituda soovijad peavad jäägritaseme

ni eriüksuslane Thomas Rathsack (2011).

testi läbima juba enne valikuperioodi algust.

INTERVJUU

SÕDUR NR 3 (101) 2018

ÜHE NORSOC INSTRUKTORI SÕNUL ON SEE „ISEENESEST MÕISTETAV“, ET ÜHTEGI NAIST EI SAA ÕIGLASELT HINNATA, KUI NAD PEAVAD VÕISTLEMA KÕIGE PAREMAS FÜÜSILISES VORMIS MEESTEGA

INTERVJUU LIITLASED

 Pilootprojekti käigus selgus, et kui osa varustusest paigutada kelgule, suutsid naised meestest kiiremini pikki vahemaid läbida.

ET SAADA VALITUKS JEGERTROPPEN ÜKSUSESSE, PEAVAD NAISED LÄBIMA VALIKUPROTSESSI, MIS ON SARNANE FALLSKJERMJEGERTROPPEN ÜKSUSE OMAGA

SÕDUR NR 3 (101) 2018

läbimisel. Usuti, et väga vähestel naistel on selline ettevalmistus, sest Jegertroppen on väga hiljutine nähtus Norra ajateenistuse süsteemis. Sel põhjusel on erinevad standardiseeritud füüsilised testid Jegertroppen üksusega liitumiseks mõnevõrra erinevad samalaadsetest Fallskjermjegertroppen testidest. Erinevus võrreldes varasest teismeeast ettevalmistunutega peegeldub aren-

gu põhimõtte lisamises Jegertroppen kandidaatidele kuniks algab „otsuse tegemise“ põhikursus hilisnovembris, umbes viis kuud pärast väljaõppe algust. Fallskjermjegertroppen üksusega liituda soovijad peavad testid läbima juba enne valikuperioodi algust. Põhikursus kui „otsuse tegemise“ aeg tähendab, et seda võib mõista kui üleminekurituaali, kus pürgijast saab Jeger

(jääger). Rohkem kui midagi muud tähendab põhikursuse nõuete läbimine, et võitleja võib pärast seda kanda hinnatud langevarjuri embleemi oma vormil. See on tähtis identiteedi sümbol, mis väljastatakse kui „kvaliteedi tempel“ ja NORSOC ei ole huvitatud, et „igaüks“ kannaks seda verstaposti läbimise saavutuse sümbolit. Põhikursuse füüsilistele nõuetele viidatakse kui absoluutsetele ja Jegetroppen üksuse rajamisel 2014. aastal polnud kunagi plaanis, et „tiibade“ kandmise õiguse väljateenimise nõudeid oleks ühelgi tingimusel võimalik alandada. Selle asemel viidi sisse planeeritud arengu põhimõte naiste jaoks ja neid treeniti absoluutsete põhikursuse nõuetele vastavaks.

INTERVJUU LIITLASED

Peamiseks põhjuseks, miks planeeritud arengu põhimõte füüsiliste nõuete testi sisse viidi, oli kartus, et kui nõuded oleks kohe algul liiga karmid olnud, oleks NORSOC saanud valida vaid väga väikese hulga naiste seast. Teisiti öeldes, kui vaid liiga väike arv naisi oleks suutnud läbida algkatsed, siis poleks NORSOC-il õnnestunud tekitada „elutervet konkurentsi“, mis on vajalik ja iseloomustab kogu ülejäänud valikuperioodi.

MIS TEEB JEGERTROPPEN ÜKSUSE ERILISEKS?

KOMMENTEERIB KOLONEL RIHO ÜHTEGI, ERIOPERATSIOONIDE VÄEJUHATUSE ÜLEM Naiste kaasamine kaitseväeteenistusse on olnud Põhjamaades aastaid kui mitte aastakümneid läbivaks teemaks. Paraku on naised ja mehed oma füüsiliste võimete poolest erinevad ning keskmine naine ei suuda teha seda, mida teeb mees. Seetõttu ka neis riikides, kus naiste väeteenistusse võtmine on olnud lausa riiklik eesmärk, on nende roll piirdunud pigem „varju jäävate“ ülesannetega. Samas on naistel omadusi, milles nad ületavad mehi ning see teeb nad tihti paremaks aladel, kus on vajalik stabiilsus ja kord. Nad on suurepärased asjaajajad, autojuhid, staabitöötajad ja meedikud. Naised on usaldusväärsemad vahiteenistuses ja korrakaitses. Kuid mitte ainult, näiteks ületavad naiste lasketulemused tihti meeste omi, kuna nad on rohkem pühenduvad ja järjepidevamad. Jegertroppen’it tuleb siiski vaadelda kui NORSOC eriprojekti, millel ei ole otsest seost Norra erioperatsioonide võime arendamisega. Tegu on valitsuse „tellimuse“ täitmisega, kus otsustati standardeid painutada ning eeskujuliku infooperatsiooniga püstitatud eesmärk täita. Sest nagu artikli autorgi märgib, on Jegertroppeni projekti eesmärk värvata naisi sellepärast, et nad on naised. Mingil määral võiks Jegertroppen’it võrrelda meie Naiskodukaitsega, seda just eesmärkide poolest. On ju Kaitseliidu eriorganisatsioon Naiskodukaitse loodud ka selleks, et kaasata riigikaitsesse peale meeste ka naisi. Samas, nagu ka nimetus ütleb, on tegu eriorganisatsiooniga, ehk siis naised tegelevad organisatsioonis sellega, mis on kohasem naistele. Naiskodukaitse on ajalooline organisatsioon, mistõttu on tal küljes veel mõnevõrra seda mehed-naised vahet tegemise hõngu, kuid samas on tänane Naiskodukaitse okupatsioonieelsest siiski sootuks erinev. Ja ometigi leidub piisavalt naisi, kes eelis-

Arvestades kõike seda, mis pärast Jegertroppen üksuse moodustamist on suudetud korda saata, tundub et NORSOCil on õnnestunud varustada naised nii võrdsustunde ja väärtustamisega kui ka õiglustunde kogemisega, seda hoolimata teatud „erilisest kohtlemisest“ erioperatsioonide väejuhatuse siseselt. tavad astuda Kaitseliitu ning olla lahinguüksustes koos meestega. Seega pole kõik naised siiski vahet tegemisest huvitatud. Tekib küsimus, kas võrdsete võimaluste sildi all loodud topelt standardid on ikka vajalikud? Sisuliselt tähendab see ju ikkagi vahet tegemist meeste ja naiste vahel. Kas me sel moel ei pärsi naiste soovi meestega ühel või teisel alal konkureerida? Kuigi naisvõitlejad Jegertroppen’ist saavad üldjoontes samasuguse väljaõppe nagu meeseriväelased, on üsna ilmne, et kriitilises olukorras eelistatakse kasutada NORSOC koosseisu kuuluvaid põhiüksusi, mitte aga Jegertroppen’it. Eesti kaitsevägi on pälvinud missioonidel tähelepanu just seeläbi, et me kohtleme oma mees- ja naissõdureid võrdselt. Kui ma olin 2010. aastal Afganistanis kontingendi ülem, uuris Kanada päritolu ajakirjanik Jeremy Relph naiste ja meeste vahelisi suhteid missioonipiirkonnas ning vaimustus sellest, et Eesti jalaväekompaniis on kõik võrdsed, naistel-meestel ei tehta vahet lahingus ega puhkehetkel ning puudub seksuaalne väärkohtlemine. Seega ei peaks naistest koosneva eriüksuse rajamise põhjuseks olema ka seksuaalne väärkohtlemine, mis mõnedes maailma armeedes võib olla probleemiks. Veelgi enam, Eesti on naisi lubanud luure- ja lahinguüksustesse, mis meie koalitsioonipartnerite jaoks on osutunud mõnikord probleemiks, kuna nemad pole olnud valmis naisi selliste üksuste koosseisus aktsepteerima. Eesti erioperatsioonide väejuhatus ei plaani järgida norrakate eeskuju ja luua naistele spetsiaalset eriüksust. Eesti erioperatsioonide väejuhatus on avatud kõigile soovijatele, kes läbivad valiku ja kvalifitseeruvad sobivateks kandidaatideks eriüksusesse, olgu need siis mehed või naised. Et tulevased eriväelased tunneksid end võrdselt, toimub üksusesse vastuvõtmine ja väljaõpe kõigile samadel alustel. Pealegi on Eestis värvatav kontingent sedavõrd väike, et meeste ja naiste eriüksusi eraldi teha pole lihtsalt võimalik.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Eelnevad varasemad uuringud naiste kohta Norra relvajõududes on jõudnud soovitusteni, et nii mehi kui ka naisi tuleks valida ja hinnata võrdsete testide ja nõuete alusel, arvestamata nende haridustaset või funktsiooni ja rolli, milleks neid hinnatakse. Selles järelduses ei ole midagi ebatavalist, kui arvata et „parim“ võitleja on see, kes suudab läbida suuri vahemaid raske seljakotiga või edukalt rabeleda läbi mudase takistusraja. Need argumendid rajanevad usul, et igaüks, olgu ta siis mees või naine, peab olema valmis roteeruma erinevate funktsioonide ja rollide vahel pärast baasväljaõppe läbimist, ja et igaüks peab vastama „sõja nõuetele“, mis tihti on võrdeline mudase takistusraja ja karmide kannatustega. Just selle erapooletuse arusaama vastu eksis NORSOC rajades Jegertroppen üksuse. Kuid selle lahinguväljaõppe käigus, kus spetsialiseerutakse linnakeskkonnas eriüksuse luureoperatsioonide korraldamisele, ei ole otstarbekas naistel kanda rasket seljakotti ja kõndida nii kaugele kui mehed, sest naised ei pea täitma sellist võimekust nõudvat rolli. Niisugune arusaamine avab võimaluse veidi teistsugustele, kuid põhimõtteliselt väga sarnastele nõuetele valikuprotsessi juures. Mitmekesisuse vaatenurka õigustab vahetu vajadus moodustada tiime erinevate oskuste ja võimetega inimestest, arvestades ka nende sugu, sest naised on meestest erinevad. Kuna NORSOCi eesmärk oli värvata naisi selle pärast, et nad on naised, siis erinevus valikuprotsessis ja „eriline kohtlemine“ on õigustatud. Kui eesmärk oleks olnud värvata suurema võimekusega võitlejaid, kes suudaksid läbida pikki vahemaid, kandes raskeid seljakotte, siis oleks mõistlik olnud suurendada värbamist ja Fallskjermjegertroppen üksuse liikmete arvu. Erinevused eriüksuslaste valimise protsessis tulenevad sellest, et Jegertroppen ja

Fallskjermjegertroppen on erineva otstarbega üksused. Kui NORSOC oleks valinud mehi ja naisi samasse rühma vastavalt erinevatele nõuetele, siis oleks olnud risk, et luuakse kaks erineva tasemega tiimi: kinnine A-tiim (mehed) ja teine kinnine B-tiim (naised). Praegusel juhul loodi kaks erinevat kinnist A-tiimi.

ÕHUKAITSE

TERVIKLIK

Alari Tihkan LEITNANT, ÕHUOPERATSIOONIDE JUHTIMISKESKUSE SIHITUSOHVITSER

ÕHUKAITSE

FOTOD: ARDI HALLISMAA, SCANPIX

SÕDUR NR 3 (101) 2018

 F16 hävitajad Eesti-USA ühisharjutusel õhuväe lennubaasis Ämaris.

ÕHUKAITSE

Viimastel aastatel on üha rohkem räägitud Balti regiooni ebapiisavast õhutõrjevõimekusest, mis pärsib nende riikide rahuldava õhukaitse taseme saavutamist. Puudujäägid keskja kaugmaa õhutõrjes ei ole aga kaugeltki ainult meie kodune küsimus, vaid vastavaid võimelünki tunnistavad ka paljud meie liitlased. See on omakorda muutnud selle teema aktuaalseks ning ka prioriteetseks üle terve alliansi. Millist rolli õhutõrje raketisüsteemid õhuoperatsioonides ning laiemalt õhukaitses mängivad, sellest käesolevas artiklis juttu tulebki.

eema avamiseks on esmalt vaja selgitada NATO integreeritud õhu ja raketikaitse (NATO Integrated Air and Missile Defence – NIAMD) kui taustsüsteemi olemust. Tegemist on alalise missiooniga, mis peab kaitsma allianssi nii rahu, kriisi kui ka konflikti tingimustes. Kaitsma nii selle territooriumi, elanikkonda ja vägesid õhu- ja raketiohtude eest. NIAMD pakub ka heidutust ning aitab tagada liitlaste tegevusvabadust.

INTEGREERITUD ÕHU- JA RAKETIKAITSE

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Liikudes edasi konkreetsele süsteemitasandile, räägime NATO integreeritud õhu- ja raketikaitse süsteemist (NATO Integrated Air and Missile Defence System – NATINAMDS). See koosneb neljast põhielemendist, milleks on õhuseire, aktiivne ja passiivne õhukaitse ning juhtimine ja side. Pidev seire on NATO õhuruumi kaitseks vajaliku kontrolli oluline eeltingimus. Õhuseire võimaldab püsiva, tervikliku ja detailse infoliikumise, mis omakorda tagab piisava situatsiooniteadlikkuse ning hõlbustab otsuse vastuvõtmisprotsessi. Aktiivset õhukaitset võib defineerida kui meetmete kogumit, mida

ÕHUKAITSE

kasutatakse ründava vastase õhust lähtuvate ohtude hävitamiseks, neutraliseerimiseks või nende efektiivsuse maksimaalseks vähendamiseks. Aktiivset õhukaitset on võimalik teha nii õhk-õhk (air-to-air) kui ka maa-õhk (surface-to-air) operatsioonidega. Viimane hõlmab endas ka ballistilist raketikaitset (Ballistic Missile Defence – BMD). Passiivset õhukaitset tehakse aga mitteaktiivsete meetmetega ning selle käigus suurendatakse sõbralike jõudude hukukindlust, minimeerides samal ajal vaenuliku õhutegevuse efektiivsust. Teisisõnu tähendab see püüdu end varjata, olles seeläbi raskemini haavatav. Passiivse õhukaitse osisena võib käsitleda ka koostööd tsiviilorganisatsioonide ja -üksustega, mis tõhustab üldist individuaalset ja kollektiivset tsiviilkaitset. Juhtimine ja side tagab omakorda vajaliku info kogumise, selle töötlemise ja vahetuse, mis on eelneva kolme NATINAMDSi elemendi omavahelise tulemusliku koordineerimise ja sünkroniseerimise aluseks. Ainult kõigi nende nelja elemendi koostöös on võimalik õhukaitsevahendite piisav ning õigeaegne rakendamine. Integreeritud õhukaitse süsteem seob endas ühise juhtimise alla kõik õhukite vastu suunatud sensorid ja relvasüsteemid, ehk nii radarid, mitmesugused vaatlusva-

ÕHUTURVE VS ÕHUKAITSE Balti riikidel puuduvad teadupärast oma hävituslennukid. Enne Ukraina kriisi puhkemist valvas Balti õhuruumi vaid neli liitlaste hävitajat, mis baseerusid Šiauliai õhuväebaasis Leedus. See muutus aga uue konflikti edenedes üsna kiiresti ja õige pea paigutati õhuturbehävitajad ka Ämari lennubaasi. 2018. aasta suve hakul valvavad siinset õhuruumi lausa kolme riigi rotatsioonid. Portugal ja Hispaania Leedust ning Prantsusmaa Eestist. Nende üksuste põhiülesanne on reageerida õhuruumi rikkumistele, tagades sedasi Balti õhuruumi puutumatust. See missioon ei ole aga mõeldud Balti riikide kaitsmiseks konventsionaalsete õhurünnakute eest. Selleks, et kaitsta riigi suveräänsust, on lisaks täiendavatele sõjalennukitele, mis ei pea tingimata alaliselt siin baseeruma, vaja ka maapealseid õhu- ja raketikaitseüksuseid (Surface Based Air Defence – SBAD). Allianss peab õhuturbe kõrval olema valmis korraldama ka õhukaitse operatsioone. Tegu on kahe sootuks erineva strateegiaga, mida rakendatakse erinevas olukorras ja kontekstis. Olgu rõhutatud, et Balti õhuturbe puhul on tegu rahuaegse missiooniga, mida ei saa sellisel kujul konflikti keskkonna õhukaitse operatsiooniks konverteerida.

AKTIIVSET ÕHUKAITSET ON VÕIMALIK TEHA NII ÕHK-ÕHK (AIR-TO-AIR) KUI KA MAA-ÕHK (SURFACE-TO-AIR) OPERATSIOONIDEGA

SÕDUR NR 3 (101) 2018

hendid kui ka erinevad õhutõrjeüksused ning hävitajad. Kaasaegne terviklik õhukaitsesüsteem peab koosnema kõigi nende osade kihtidest (Layered Air Defence). Lihtsustatult algab õhukaitse radarite pakutavast varajasest eelhoiatusest, mille loodud keskkonnas on võimalik tõhusalt kasutada hävitajaid ning keskja kaugmaa õhutõrjet. Kahtlemata kuuluvad õhukaitsesüsteemi ka lühi- ning ülilühimaa õhutõrjerelvasüsteemid ja kaasaskantavad laskeseadeldised, mida saab kasutada oluliste punktide, nagu nt militaarbaaside või omade liikuvate üksuste kaitseks. Süsteemi võib vaadata ka kui kontsentriliste ringide kogumit, mille raadiused on vastavuses õhukaitsevahendi toimeulatusega. Sellises võrgustikus on ohutuse tagamine võtmetähtsusega. Ohutuse tagamiseks on olemas erinevad meetmed, nt ajaline ja geograafiline hajutamine. Valel ajal vales kohas olemine lõppeb siin tõenäoliselt sihtmärgiks muutumisega.

Tervikliku õhukaitse tagamiseks on vajalikud mõlemad: nii hävitajad kui ka õhuoperatsioonidesse integreeritud õhutõrje. NATO juhtival tasemel on arutletud, et lisaks hävitajatele oleks Läänemere regiooni õhukaitse täiustamiseks siia vaja paigutada ka lahinguvõimekusega keskja kaugmaa õhutõrjevahendid. Eeskätt on selles kontekstis räägitud PATRIOT raketisüsteemist, mis kahtlemata aitaks hüppeliselt kaasa siinse tervikliku õhukaitse saavutamisele. Siinkohal peab üldise konteksti kirjeldamiseks märkima, et tegu pole kaugeltki mitte ainult Eesti või Baltikumi probleemiga. Külma sõja lõpust alates on paljude meie Euroopa liitlaste vastav võimekus oluliselt kahanenud ning pole täna enamasti piisav ka nende endi kaitseks. Just seetõttu on selle võimelünga täitmine alliansis väga tähtsaks muutunud. Selle üheks tõestuseks võib pidada näiteks aina suuremat populaarsust koguvat iga-aastast õhukaitseõppust Tobruq

Legacy, millel liitlased oma õhutõrjealast kompetentsi koondavad ja täiendavad. Sel aastal toimus õppus Ungaris ning selle erinevatel tasemetel osalesid ka Eesti maa- ja õhuväe ohvitserid.

ÕHUOPERATSIOONIDE JUHTIMINE Õhukaitse elemente ühendavaks kontrollüksuseks Eestis on õhuoperatsioonide juhtimiskeskus (Control and Reporting Post – CRP) asukohaga Ämari lennubaasis. Õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse peamine ülesanne on BALTNETi ja NATINAMDSi osana õhuruumi kontrollida. BALTNET on Balti õhuseirevõrgustik, mis on osa NATO integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemist. Just õhuoperatsioonide juhtimiskeskuses kontrollivad iga päev Eesti sihitajad Balti õhuturbemissioone. Arvestades tõsiasja, et tänased militaaroperatsioonid on üha rahvusvahelisemad ja mitmekihilisemad, on NATO arendamas uut ja kõikehõlmavat õhuoperatsioonide juhtimissüsteemi ACCS

 ????

 Saksa Patriot süsteem õppusel Artemis Strike 2017 Kreekas.

ÕHUKAITSE

ülevaate. NASAMSit on võimalik vastava andmesidelingi kaudu ühendada mõnda laiemasse integreeritud õhukaitse keskkonda, nagu nt NATINAMDS. Sellise andmeside kaudu on võimalik ka teistpidine infovoog, mis aitab relvasüsteemil muuhulgas vastu võtta tunnustatud õhupilti (Recognized Air Picture) kõrgemast kontrollüksusest, milleks Eesti puhul on õhuoperatsioonide juhtimiskeskus. Sedasi näevad nii tule- kui ka kontrollüksus sõbralikke ning vaenulikke õhukeid ühtmoodi ja ühtedel alustel. NASAMS võiks olla ka Eestile sobiv õhutõrjesüsteem. Eesti 100. sünnipäeva ajal võis Eestis näha Ameerika Ühendriikide keskja kaugmaa õhu- ja raketitõrje süsteemi PATRIOT. Seade toodi Eestisse koostööharjutuseks Eesti õhuväega, mille käigus käsitleti muuhulgas ka erinevaid ühendusvõimalusi õhuoperatsioonide juhtimiskeskusega, mis jällegi tähendab omakorda ühendust NATINAMDS-iga. Tegu on maailma ühe võimekama omalaadse süsteemiga, mille tegevusulatus- ja kõrgus sõltuvalt kasutatava raketi tüübist võib vastavalt ulatuda 160 ja 25 kilomeetrini. Süsteem on end muuhulgas tõestanud nii taktikaliste ballistiliste rakettide kui ka droonide vastu. PATRIOT üksus on mobiilne ning hõlmab endas juhtimis- ja sideelementi, radarseiret ning raketiseadeldisi. Kuigi PATRIOT pataljon suudab tegutseda ka iseseisvalt, on teda võimalik JTIDS/MIDS võrgu kaudu ühendada kõikehõlmavasse

EESTI 100. SÜNNIPÄEVA AJAL VÕIS EESTIS NÄHA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE KESK- JA KAUGMAA ÕHU- JA RAKETITÕRJE SÜSTEEMI PATRIOT siooniteadlikkust, olgu siis integreeritavad õhutõrjevahendid päris enda omad või liitlaste siia toodud.

ARENDAMINE ON KRIITILISE TÄHTSUSEGA Eesti praegune õhutõrjevõimekus piirdub õhutõrjekahurite ja Prantsusmaalt soetatud ülilühimaa raketiseadmetega Mistral. Selle süsteemi 5-kilomeetrine efektiivne laskeulatus pole aga kõrgelt lendavate lennukite tabamiseks piisav. Ka Leedu kasutab samu süsteeme, kuid lisaks sellele on nad soetamas Norra päritolu keskmaa õhutõrje süsteemi NASAMS. See süsteem on varustatud mitmete sensorite, sh radarite ja elektro-optikaga, mis annavad seadeldist ümbritsevast keskkonnast hea

integreeritud õhukaitsesüsteemi. Koostöö PATRIOT süsteemidega jätkub tõenäoliselt ka edaspidi. Varem on Eestis õhuoperatsioonide juhtimiskeskusega käinud kokku harjutamas muuhulgas näiteks britid lühimaa õhutõrjevahenditega Rapier. Tõeliselt integreeritud õhu- ja raketikaitseks on vaja efektiivset sünkroniseeritut võrgustikku juhtimisest ja sidest, sensoritest ning relvasüsteemidest. Üksnes selline lähenemine võimaldab meil teha dünaamilist õhukaitset, mille käigus kasutame me õigeid vahendeid, õigel ajal ja õiges kohas. Hea on tõdeda, et see teema läheb lisaks Eestile korda ka paljudele meie liitlastele ning problemaatilise võimelünga likvideerimine on paljudele muutunud südameasjaks.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

(Air Command and Control System). See on loodud lihtsustama kõikide õhu- ja raketikaitsemissioonide planeerimist ja läbiviimist rahu, kriisi ja konflikti tingimustes. Uut süsteemi kavatseb kasutama hakata ka peatselt avatav kaasaaegne õhuoperatsioonide kontrolli ja teavituskeskus (Control and Reporting Centre – CRC) Tallinnas, mis vahetab välja tänase juhtimisüksuse Ämaris. Lisaks juba saavutatud õhuseire- ning sihitusvõimekusele peab uus keskus arendama ka maa-õhk õhukaitse koordineerimise kompetentsi, mis võimaldab Eestil NATINAMDSi senisest veel rohkem panustada. Vastav oskusteave on kriitilise tähtsusega ka vastuvõtva riigi seisukohast, kuivõrd liitlaste õhutõrjevahendid on vajadusel kiiresti tarvis siinse õhukaitsekeskkonnaga integreerida ja lahinguvalmidusse viia. Lennukid peavad toimima koos eriulatustega maapealsete õhutõrjesüsteemidega. Vaid nii on võimalik õhukaitseoperatsioone juhtida efektiivselt, omades samal ajal maksimaalset situat-

TURVALISUS

Wagner ja teised Henrik Einre LEITNANT

FOTOD: SCANPIX, SUHTLUSVÕRGUSTIKUD

SÕDUR NR 3 (101) 2018

ERATURVAFIRMAD

Viimase paari kuu jooksul on laiema avalikkuse ette kerkinud infokilde ja episoode selle kohta, kuidas Vene eraturvafirma, Wagner grupp on kandnud kaotusi Süüria kodusõjas USA vägede vastu 7. veebruaril toimunud kummalise taustaga lahingus, kus Deir al-Zouri piirkonnas üritati raskete kaotuste hinnaga hõivata ühte naftavälja.

 Vene sõdurid Süürias

TURVALISUS

linnale, millest omakorda tuli suurim USA merejalaväelaste osalusel toimunud linnalahing pärast Vietnami sõda1. Eraturvafirmad on leidnud oma niši kõikides viimaste aastakümnete kuumemates ja jahtunud konfliktides. Sageli on tegemist firmadega vaid nime poolest ning mastaabilt võib suuremate puhul tegemist olla oma võimekuselt mõne väiksema riigi kaitseväega võrreldava eraarmeega. Adrenaliiniotsijatele on eraturvafirmadel kindlasti pakkuda tööotsi, kus riskiaste on kõrge ja kuhu mõni „mandaadiga“ sõjaväelane ei pruugi erinevate reeglite, poliitiliste ja juriidiliste piirangute tõttu sattuda. Lisaks on eraturvafirmad pahatihti ka tööandjad, kes suudavad maksta riiklikest relvajõududest kõrgemat palka, kuid samas jällegi ei taga neid õigusi ja kindlustusi, mis on sõjaväelastel, kes esindavad konfliktikoldes oma riiki või sõjalist allianssi. Olgu illustreerivaks näiteks selle kohta kasvõi Eesti laevakaitsjate saaga, mis tänaseks on läbi saanud, aga õpetlik näide sellegipoolest, sest oleks mõeldamatu ette kujutada, et India vanglasse oleks sattunud näiteks Eesti mereväe koosseisus piraaditõrjemissioonil viibinud kaitseväelased. Eesti laevakaitsjate lugu tõestab ka seda, et eraturvafirmad eksisteerivad kõikide vabaturumajanduse kirjutatud ja kirjutamata reeglite järgi, on parema maine, töötingimuste ja teenusekva-

pakkuda mõne väiksema sõjaväega võrreldavat tulejõudu, vähemalt sama head väljaõpet, relvastust ja varustust ning isegi kõrgemat palka, ei ole neil pahatihti seljataga niivõrd tugevat lahingutoetust, juriidilist, logistilist või meditsiinilist toetust kui riiklikel relvajõududel. Isegi suurimate eraturvafirmade võitlejad peavad arvestama sellega, et operatsiooni kriitilisel hetkel ei pruugi alati nende üksusel olla orgaanilist raskerelvastust või toimivat koordinatsioonimehhanismi tavavägedega, et kiiresti tellida õhu- või kaudtule toetust, samamoodi ei ole ilmselt loota kõige kiiremat võimalikku evakuatsiooni lahinguväljalt haavatutele. Vangilangemiste või sõjaõiguse rikkumistega ei tegele mitte justiitsministeeriumid, vaid firma juristid. Siiski võivad suuremate firmade sidemed samas piirkonnas olevate riiklike relvajõududega olla ka sedavõrd tihedad, et tule tellimine neilt või evakuatsioon nende vahenditega pole sugugi välistatud. Pea igas suuremas viimase kahe dekaadi konfliktis on ka suured riigid leidnud eraturvafirmadele riiklike relvajõudude kõrval kindlaid rakendusi. Esiteks pole ühegi riigi huvides täpselt avalikustada, milline suhe neil mõne eraturvafirmaga on, kui palju riik firmasid rahade või personaliga toetab, kas vahetatakse olulist infot, antakse vastastikku toetust, väljaõpet ja nii edasi.

ERATURVAFIRMAD ON LEIDNUD OMA NIŠI KÕIKIDES VIIMASTE AASTAKÜMNETE KUUMEMATES JA JAHTUNUD KONFLIKTIDES

liteediga teenusepakkujaid, on halvemaid ja on ka lihtsalt fassaade hoopis mingitele muudele operatsioonidele või organisatsioonidele. Eraturvafirmad pakuvad konfliktikolletes teenustena enamasti isiku-, objekti- ja ka laevakaitset või maismaatranspordi julgestamist, kuid ka n-ö pearaha eest oluliste inimsihtmärkide leidmist. Olgu selle kohta näiteks Saddam Husseini režiimi oluliste ametnike ja sõjaväelaste kohta käiv 52 kaardiga kaardipakk, mille hulgast nii mõnedki sihtmärgid on leidnud eraturvafirmad. Mõne eraturvafirma töötajana konfliktikoldes osaledes on kahtlemata üks suurem risk see, et isegi kui firmal on

Tõsiasi on aga see, et seda kindlasti tehakse, sest eraturvafirmad pakuvad riikidele väga olulist teenust. Selleks teenuseks on võimalus saavutada mõni eesmärk või edu sõjalise operatsiooni abil ning seda vajadusel eitada. Eraturvafirmad pakuvad riigile teenust ning kui nende avantüüri ei peaks saatma edu, ei ole riigile sellest mingeid suuremaid tagajärgi. Samas kui operatsioon on edukas, on riik saavutanud minimaalse riskiga mõne olulise sõjalise eesmärgi. Süüria kodusõda ei ole enam ammu kodusõda ning on oma olemuselt järjest rohkem külma sõja aegsete varisõdade2 moodi. Kodusõjast osa võtvad arvukad osapooled on endiselt olemas, aga

1 http://www.mcclatchydc.com/news/na-

2 Inglise keeles – „Proxy war“

tion-world/world/article27167848.html

SÕDUR NR 3 (101) 2018

namasti eraturvafirmade töövõidud või -kaotused maailma kõikidest konfliktipiirkondadest suuremat kõlapinda ei leia, sest töö on iseenesestmõistetavalt ohtlik ning tööõnnetusi tuleb ette pidevalt. Viimati oli meedia ja avalik huvi eraturvafirmade suunas suurem ilmselt umbes 10 aastat tagasi, kui tolleaegsetes kuumemates konfliktides Afganistanis, aga eriti just Iraagis kogusid kuulsust USA eraturvafirmad, kellest tuntuim oli kindlasti Blackwater (praeguseks nime muutnud, kannab nime Academi). Näiteks nelja Blackwateri töötaja hukkumine varitsuses 2004. aasta märtsikuus Fallujah’s, mida võib pidada ka üheks oluliseks põhjuseks, miks USA alustas oma pikka pealetungi Fallujah

TURVALISUS

nüüdseks on pea seitse aastat kestnud sõjast ka otseselt või kaudselt osa võtmas mitmed suurriigid, eesotsas USA, Türgi ja Venemaaga. Süüria sõjaga on Venemaa jõudnud vähemalt enda hinnangul taaskord teiste suurriikidega võrdsele positsioonile, sest

 Blackwateri turvamehed Iraagis

eri- kui ka luureüksused, sest eriüksustele sobiva profiiliga operatsioone on selles sõjas ohtralt ning luurajatel on käed-jalad tööd täis nii oma lahinguosiste informatsiooni kogumise kui ka võrdlemisi lähedal olevate NATO riikide sõjavägede järgi luuramisega.

HOOLIMATA SELLEST, ET VENEMAA ON SÜÜRIAST VÄED JUBA KAKS KORDA VÕIDUKALT TAGASI KUTSUNUD, ON NAD KUIDAGI SINNA IKKAGI TAGASI SAANUD

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Venemaal on nüüd Vene ja maailma avalikkusele ette näidata oma esimene ekspeditsioonisõda. Hoolimata sellest, et Venemaa president on Süüriast väed juba kaks korda võidukalt tagasi kutsunud, on nad kuidagi sinna ikkagi tagasi saanud ning seda küllaltki suure ühendväegrupiga. Lisaks otseses sõjategevuses osalemisele, on Süüria saanud ka kohaks, kus on võimalik reaalsetes tingimustes, reaalsete ohvritega testida Vene sõjatööstuse uusimat toodangut. Lahingutegevuses osalevad maa- ja õhuvägi, merevägi teeb suurimat operatsiooni pärast külma sõja lõppu, olgu selle näiteks isegi Venemaa ainsa lennukikandja Admiral Kuznetsovi sõna otseses mõttes kohale vedamine 2016. aasta lõpus. Lisaks konventsionaalsetele vägedele on selles sõjas oma koha leidnud nii

Kui palju Vene vägesid ja eraturvafirmade töötajaid on Süüriast läbi roteerunud, ei ole avalikest allikatest võimalik leida, küll aga tegi Vene televisioon 2016. aasta sügisel riigiduuma valimiste ajal ühe huvitava vea ning näitas lühidalt ja kogemata, et Hmeimi õhuväebaasis Süürias, mis on Tartusi mereväebaasi kõrval kõige suurem Vene baas, hääletas 8400 inimest. Kui USA leidis kõrbesõdades eraturvafirmadele nagu Blackwater kindla rolli, siis on Venemaa, suuresti USA-d kopeerides, leidnud Süüria sõjas kindlad ülesanded ka oma firmadele, kellest kuulsaim, tänaseks kurikuulsaim on kindlasti Wagner grupp3. 3 Группа Вагнера või PMC Wagner, ChVK Wagner.

 Wagneri võitlejad Süürias

Vene eraturvafirmad opereerivad praegu veel üsna häguselt reguleeritud seadusmaastikul, kuid sellest hoolimata ei saa kindlasti väita, et Vene valitsusel puuduks oma eraturvafirmade üle kontroll. Isegi kui seadused selliste firmade tegevusi täpselt ei reguleeri, eksisteerivad kindlad kokkulepped ning toimub varjatud, kuid otsene juhtimine vahemeeste kaudu, näiteks Wagner grupi rahastaja oligarh Jevgeni Prigožini kaudu (kriminaalse minevikuga toitlustusmagnaat, tuntud ka kui „Putini kokk“, kuid oli otseselt seotud ka illegaalsel teel USA valimistesse sekkumisega 2016. aastal - toim). Varjatud kokkulepped tähendavad laias laastus seda, et sõjaõiguse hallis tsoonis tegutsedes võib teha kõrge riskiga toiminguid, mille eest on ette nähtud ka kõrgem palk. Kindlasti ei ole Vene eraturvafirmadel puudust korralikust tööjõust, sest rotatsioon Vene tohutu riigiaparaadiga seotud relvajõududest, eriteenistustest ja eriüksustest erafirmadesse ja vastupidi toimub juba alates Nõukogude Liidu lagunemisest. 1990. aastate turbulentsetel aegadel tekkisid esimesed eraturvafirmad suurte firmade, näiteks Gazpromi juurde, algselt nende suurte firmade julgeolekut tagama, aga hiljem ka nende firmade muude huvide eest seisma. Eraturvafirmad on aidanud Vene riigi huvide eest seista nii Balkanil, Kaukaasia

TURVALISUS

mingil põhjusel ei hoiatanud Wagner grupi allüksuseid USA peatse kaudtule ja õhurünnaku eest6, kuigi aega selleks oleks tõenäoliselt olnud, ühe allika järgi isegi kuni kuus tundi. Hoolimata sellest, et Wagneri töötajaid on kindlasti hukkunud ka Ukrainas, on Süüria kaotused avalikumad, sest Ukraina sõjas osalemist pole ju Venemaa kunagi tunnistanud, aga Süürias on nende väegrupi tegevus ja eriti just sõjaline edu leidnud suurt kajastust ka Venemaa meedias. Wagneri suurim rahaline ja poliitiline toetaja on erinevate allikate kohaselt üks Putini soositud oligarh, Jevgeni Prigožin, kes tundub olevat alampolkovnik Utkinile nii vahetuks ülemaks kui ka otseliiniks Vene valitsuse juurde, samas omamata jällegi kindlalt identifitseeritavat käsuliini. Ometigi on oligarh Prigožinil Süürias voli pidada läbirääkimisi president Bashar al-Assadi ja tema valitsusega ning Vene valitsuse teadmisel või kooskõlastusel korraldada Wagner grupiga sõjalisi operatsioone. Sealjuures need operatsioonid ei teeni mitte ainult Vene riigi ja valitsuse, vaid ka Prigožini enda majanduslikke huve, mis puudutavad gaasi- ja naftamaardlate ning nende juures tegutsevates tööstustes osaluse omamist.7 Kindel on see, et käsuliin Wagner grupi ja Vene valitsuse vahel on olemas, kuid maffialikult hägune ning kasutab vähe-

konfliktides, Ukrainas kui ka nüüdseks juba kõige avalikumalt Süürias. Eranditult kõigil suurematel tegutsevatel Vene eraturvafirmadel on otseseid või kaudseid sidemeid Vene eriteenistuste ja seeläbi ka Vene riigi, valitsuse ja president Putiniga. Tänaseks on avalikult tegutsemas kümmekond Vene eraturvafirmat, kes on esindatud kõikides suuremates maailma konfliktipiirkondades ja loomulikult ka Ukrainas ja teiste Venemaa poolt toetatud separatistlike ilmingutega konfliktides. Wagner grupi puhul pole kahtlustki nende seotuses Vene sõjaväeluure GRU-ga, sest Wagneri üks väljaõppekeskustest Krasnodari krais Molkino külas asub GRU väljaõppekeskusega kas kõrvuti või selle sees. Lisaks on Wagneri looja ja ülem endine GRU Spetsnazi ohvitser alampolkovnik Dmitri Utkin. Wagner grupi Süürias viibimise kohta on veelgi vähem infot, ent ühe allika järgi võib neid seal korraga olla suurusjärgus 2500 võitlejat4. Ühe Wagner grupi allüksuse ülema sõnul, on põhiliseks ülesandeks Süürias nafta- ja gaasimaardlate ja ilmselt ka nende juurde kuuluvate tööstusobjektide valvamine. Ametlikult töötatakse lepingute järgi tsiviilisikutena just nende

samade gaasi- ja naftamaardlaid haldavate firmade juures ning teenitakse kuni 2600 eurot kuus.5 Wagner grupp kerkis hiljuti avalikku huviorbiiti luhtunud sõjalise operatsiooni tõttu, kus hukkus ühe naftavälja hõivamise katsel mõnikümmend kuni mõnisada Wagneri võitlejat. Kummalisel kombel paistab Wagner grupi kao-

4 https://www.economist.com/news/euro-

5 https://maailm.postimees.ee/4442421/

naries-attacked-us-troops/2018/02/22/

pe/21730873-captured-soldiers-cast-lig-

wagneri-palgasodurid-pole-mingit-suuria-so-

f4ef050c-1781-11e8-8b08-027a6cc-

ht-work-shadowy-group-how-wagner-came-syria

da-on-ainult-soda-venemaa-ja-usa-vahel

b38eb_story.html?utm_term=.36f5c38a76cc

ISEGI KUI SEADUSED SELLISTE FIRMADE TEGEVUSI TÄPSELT EI REGULEERI, EKSISTEERIVAD KINDLAD KOKKULEPPED NING TOIMUB VARJATUD, KUID OTSENE JUHTIMINE malt ühte olulist vahemeest, kellel ei saaks ühegi teise riigi puhul olla asja riigi ja selle toetatud suure eraturvafirma vahele. (Artikli kirjutamisel on kasutatud Balti Kaitsekolledži 4. Venemaa-teemalisel konverentsil kogutud fakte) 6 https://maailm.postimees.ee/4421967/ kuula-venemaa-eraarmee-sodurid-kokkuporkest-usa-vagedega-saime-kuradi-kovasti-kere-peale 7 https://www.washingtonpost.com/world/ national-security/putin-ally-said-to-be-intouch-with-kremlin-assad-before-his-merce-

SÕDUR NR 3 (101) 2018

tustest välja ka erinevate sõjas kaasa löövate Vene osapoolte rivaliteet, sest enne õhulöökide andmist küsis USA sõjavägi otseliini kaudu oma Vene partneritelt, kas nende sõjaväelasi on selles piirkonnas. Kuna vastus oli eitav, siis anti löök. Alles pärast seda tuli välja, et mõned vene päritolu kaotused oleks vaja sealt ikkagi ära tuua. Võttes arvesse, et USA sõjaväelased rääkisid ilmselt Vene sõjaväelastega ning mitte Wagner grupiga, selgub, et Vene sõjaväelased

PIONEERID

PIONEERIDE RAUDNE MUSKEL

Sõduri toimetaja vestles pioneeriinspektori, kolonelleitnant Vesse Põderiga pioneerirelvaliigi tänasest päevast Eesti kaitseväes. Arenguruumi on, tehniline võimekus on järjest kasvamas. Heiki Suurkask AJAKIRJA SÕDUR PEATOIMETAJA FOTOD: ARDI HALLISMAA, KAITSEVÄGI

SÕDUR NR 3 (101) 2018

aitab üle jõest ja mäest

PIONEERID

ARENGURUUMI ON Siiliga kaasnes ka pioneeripataljoni reservõppekogunemine, mille osalemistulemused olid positiivsed – kutse kätte

saanutest tuli kohale 83%. Tehnikaga oli üldiselt hästi, vaid sillad olid seisnud pikemat aega platsil ja kuna neid ei olnud veel kasutatud pärast Soomest toomist, tuli alustada kõigepealt hoolduse ja mehhanismide määrimisega. Samas reservväelased väga ei kurtnud, see oli pigem hea meeldetuletus, kuidas hooldus käib ja kuidas masinad oma käe järgi hästi käima saada. Kui varem oli oma sillarühm olemas 1. jalaväebrigaadil, siis nüüd on varustatud ka 2. jalaväebrigaad TMM3M tüüpi sildadega. Esimesed neist osteti Ukrainast, mullu kinkisid ka soomlased omi sillamasinaid, mis näevad küll vanad välja, aga nende läbisõit on väike, siiski vajavad masinad hooldust ja ajakohastamist. Kuid pikemas perspektiivis vajavad siiski alussõidukid väljavahetamist, samas sillad ise on kasutatavad veel aastaid, kui mitte kümneid aastaid. Kui Siili 2015 fookuseks pioneeriüksuste mõistes oli 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljon, siis 2018. aasta Siilil keskenduti 2. jalaväebrigaadi pataljonile. See pataljon on praegu ka põhifookuses, mis puudutab varustamist pioneerivahendite ja tehnikaga. Suurim väljakutse on pataljoni varustamine rasketehnikaga. Hetkel on väljakuulutamisel riigihange eesmärgiga leida lepingupartnerid, kes on valmis rentima rasketehnikat esmase vajaduse katmiseks. Pioneeriüksuste varustamisest tehnikaga laiemalt rääkides on jätkuvalt käi-

vaid 60 tonni ja ei sobinud seega liitlaste lahingutankide raskusele, nüüdseks on see probleem lahendatud – toim). Lisaks sildade teemale vajab riigihangetega lähemal ajal lahendamist mitu muudki asja. Selle ja järgmise aasta fookuseks on kaitselaengute hankimine, et tagada kõik väeosad sõjaaja varudega, uute gaasimaskide hankimine kõikidele kaitseväelastele, ka spiraaltõkete ja liivakottide sõjaaja varud peavad olemas olema, rääkimata rahuaegsetest välja vahenditest nagu treening- tankitõrjemiinidest, kaitselaengutest, külgmiinidest. Viimased aastad oli pioneeri hangete põhifookuseks kõikide üksuste varustamine tabelvarustuses ettenähtud pioneeri- ja demineerimisvarustuse komplektidega, mootorsaagide ja lõhkamisvahenditega. Tänaseks on enamikus varustuses ring peale tehtud ja edasi tuleb juba tegeleda varude uuendamisega. Paljud lõhkematerjalid, mis kunagi Rootsist saadud, on otsa saamas, näiteks on juurde vaja truubihävitamise ja pikendatud laenguid, moderniseerida sütikuid jne, loeb kolonelleitnant Põder ette.

MIINID ON ENDISELT AKTUAALSED Eesti on liitunud Ottawa konventsiooniga, mistõttu Eesti ei kasuta jalaväevastaseid miine, tankitõrjemiinid on aga endiselt lubatud. Ja nagu me Ukrainast oleme õppinud, on miinid endiselt laial-

OHUPILDID ON KÜLL MUUTUNUD, KUID PÜSIKINDLUSTUSTEL ON KINDEL KOHT, UKRAINAS ON NÄITEKS RAJATUD KOLM KAITSELIINI, TÕKETE, MIINIVÄLJADE, KINDLUSTUSEGA mas soomuspioneeriüksuste loomine osana soomusmanöövri võimest. Scoutspataljoni koosseisus olev pioneerirühm muutub soomuspioneerirühmaks, kus on nii silla- kui ka pioneeritankid. CV90 baasil pioneerisoomukite ümberehitus alles käivitub, aga tankid on osaliselt juba kohal, instruktorite koolitus Hollandis on juba toimunud ning sügisest algab rühma koolitus. Sildadega seotud hanked ja koolitus ongi üks selle aasta fookus. Lõpuks ometi on meil ka olemas võime sildadega raskeid lahingutanke üle vesitõkete aidata, kuna tankisildade kandvus on pärast tehases remondis käimist kerkinud 80 tonnini (veel kaks ja pool aastat tagasi teatas ERR, et Eesti TMM-3M sillad kannavad

daselt kasutusel ja efektiivsed. Mineerimisvõime ning oskus demineerida nii miine kui ka isevalmistatud lõhkekehi on väga tähtis. Ukraina konflikt sunnib arvestama, et reegleid ja konventsioone rikutakse, tankitõrjemiine, jalaväemiine, lõkse, peibutisi kasutatakse laialdaselt. Eraldi toodi välja vana teada tõde peibutiste ja lõksude kohta: üritatakse ära kasutada kõiki inimlikke nõrkusi (raha, toit, relvad jne) kaotuste tekitamiseks. Lisaks miiniohule on oma üksuste kaitse väga oluline, näiteks välikindlustuste rajamine, tugipunktid, millel on tagatud ringkaitse 360 kraadi. Üheks Ukraina õppetunniks on ka see, et iga üksus peaks omama iseseisvat demi-

SÕDUR NR 3 (101) 2018

eekordsel suurõppusel Siil 2018 olid esimest korda väljas kõikide maakaitseringkondade pioneerirühmad. Mehitamine oleks võinud küll parem olla, aga üldiselt saadi hakkama, kinnitab kolonelleitnant Põder sõjameheliku aususega. Kaitseliitlaste Siiliga samal ajal toimunud Kevadtormi tavaõppusel oli aga fookuses 2. jalaväebrigaadi pioneeriüksus kogu koosseisuga, kellel olid toeks ka Soome pioneerikompanii ja Saksa pontoonikompanii. Sakslased rajasid õppuse käigus üle 80-meetrised pontoonsillad Suurele ja Väikesele Emajõele, et manööverüksused saaksid harjutada sildade ületamist. Ületuskohtasid toetasid samal ajal sõjaväepolitsei ja õhutõrje üksused. Kõik sujus, kuid õppida on veel palju, nendib Vesse Põder. Suurimaks väljakutseks oli liikumiste koordineerimine, eriti nende sildade taktikaline kasutamine reaalse ohu tingimustes. Näiteks lahinguolukorras peab järgima kindlaid ajaaknaid, et sild oleks valmis õigel ajal, õige üksus oleks sillaületuskohal ja jõe ületus toimuks võimalikult kiiresti ja seejärel tuleb sild kiiresti koost lahti võtta ja hajutada. Sellel õppusel ei harjutatud silla panekut otsese vastase mõju alla ehk tingimustes, mil vastane aktiivselt sellist tööd segada üritaks. Toetussildu TMM-3M ja soomlaste Leguani kasutati mitmel korral erinevate vesitõkete ületamisel Mustjõel ja Pikasilla ojal. Lisaks rajasid pioneeriüksused hulgaliselt tõkkesõlmi ja rajasid välikindlustusi erinevatele üksustele. Vaatamata sellele, et õppus toimus tsiviilaladel ja pioneeritööde tegemine oli piiratud, said siiski pioneerid selja märjaks. Siinkohal suured tänud neile, kes aitasid kaasa sellele, et labida sai maasse lüüa. Tsiviilalade kasutamisega üldiselt probleeme ei tekkinud. Näiteks sillaehitusega kaasnenud kahjustused, rööpad ja vaod maastikul siluti juba õppuse ajal ära nii, et naabrid, kes algselt nurisesidki, olid lõpuks tulemusega rahul, nende juurdepääs veekogule isegi paranes. Tõsisem probleem oli küll jeti- ja paadisõitjate meeletu käitumisega Emajõel, kus see põhjustas tõsiseid ohuolukordi. See on midagi, millele järgmine kord oskame suuremat tähelepanu pöörata. Õnneks ühtegi õnnetust ei juhtunud.

PIONEERID

 Saksa pioneeriüksus püstitas silla üle Väike-Emajõe

SÕDUR NR 3 (101) 2018

KOLONELLEITNANT PÕDER KINNITAB, ET AFGANISTANIS KÄIMASOLEVAD DEMINEERIMISMISSIOONID HOIAVAD MEIE ÜKSUSED DEMINEERIMISALASELT PARIMAL TASEMEL

tiivne on, et meil on juba olemas kogemus Helmandist, kus lahingupioneerid pidid tegelema miiniväljade ja isevalmistatud lõhkekehade (improvised explosive device, IED) ohu tõrjumisega.

neerimisvõimekust. Lühidalt, üksuse iseseisvus on oluline, oskus kõigega kohapeal toime tulla. Ohupildid on küll muutunud, kuid püsikindlustustel on kindel koht, Ukrainas on näiteks rajatud kolm kaitseliini, tõkete, miiniväljade, kindlustusega. Eestis on küll maastikke, mis juba aitavad kaitsetegevust ette valmistada, kuid samas tuleb planeerida kaitset ka keerulisemates tingimustes, näiteks Virumaa paesel pinnal, millele kaevikute rajamine on raskendatud. Siinkohal on oluline kombineerida erinevaid variante kindlustuste rajamiseks ning kasutada ära looduslikke ja rajatavaid võimalusi. Mida me välismissioonidelt õppinud

Nagu ilmselt kõiki väe- ja relvaliike vaevab ka väikest pioneerirelvaliiki alamehitatus, väljakutseid tuleb järjest juurde, personali on aga alati vähe. Heameel on, et selgi aastal lõpetab kuus pioneeri sõjakooli, aga kuni nad jõuavad kaptenmajori tasemele, kus king enim pigistab, läheb veel palju aega. Probleemiks on endiselt teadus- ja arendustegevus, kuna struktuurid on väikesed ja vastavaid spetsialiste on vähe. Kiita tuleb küll seda, et alates 2002. aastast alguse saanud on pioneeriüksuste koolitamine andnud ligemale 3000 vastava väljaõppega spetsialisti reservis, Kaitseliidus, teenistuses. Siinkohal peab välja tooma ka selle, et pioneeriväljaõpe

oleme? Kolonelleitnant Põder kinnitab, et Afganistanis käimasolevad demineerimismissioonid hoiavad meie üksused demineerimisalaselt parimal tasemel, pakkudes vajalikku know-how’d ehk siis teadmiste pagasit. Me hoiame end kursis ka sellega, mis toimub Ukrainas, erinevate koolituste abil. Üritame olla kursis sellega, mis maailmas toimub. Lisaks demineerimismeeskondadele on tegevuses ka lahingupioneerid praegu veel Liibanonis, kuid juba valmistutakse Mali ja Afganistani missiooniks, millest Aafrika saab olema tõsisem väljakutse. Üksus, kes patrullib maastikul, peab olema toetatud pioneeridega, kes on varustatud demineerimisvarustusega. Posi-

MIS EDASI?

PIONEERID

danud meid sildade kinkimisega, aga ka tõkestamise alase väljaõppe andmisega oma kursustel. Hollandiga on kestnud kaks aastat tihe koostöö näiteks sildade kandevõime arendamisel, pioneeriluure õppel, soomuspioneeriüksuste arendamisel jne. Igal aastal toimuvad ühisõppused eFP-s osalevate liitlasriikide pioneeriüksustega, õppusel Saber Strike saab neid jälle proovile panna. Lätlastega käiakse igal aastal koos demineerimisõppusel Detonators, leedulastega koostöö väljendub peamiselt infovahetuses. Ameeriklastega juhtus küll naljakas lugu, kui meid õpetama tulnud võtsid hoopis ise õppusest osa ja said uusi teadmisi. Nüüd planeeritakse juba uusi koostööüritusi, mille teemaks on tõkestamine, kus meil on kogemusi rohkemgi kui neil. Rõhutada tuleks ka meie koostööd päästeametiga nii Teise maailmasõja aegsete lõhkekehade hävitamise kui vanade lahingupaikade puhastamisel. Selle aasta Siili üheks tähelepanukohaks oli ka päästeameti demineerijate kaasamine. Loodi olukorrad, kus reageerijaiks oleks just nimelt päästeameti pommigrupid, neid juhtisid maakaitseringkonnad maakondlike kriisikeskuste kaudu. Aastail 2018–2019 seisab ees põhjalikum analüüs, kuidas parandada pioneeritoetust manööverüksustele. Uue kinnitatud arengukava järgselt suureneb oluliselt 2. jalaväebrigaad, 1. jalaväebrigaad muutub üha enam mehhaniseerituks, mis tingivad ka suuremad nõud-

RAJADA TÕKKEID JA KINDLUSTUSI Aprilli alguses näitasid pioneeripataljoni, Scoutspataljoni, Viru jalaväepataljoni ning liitlaste lahingumasinad kaitseväe keskpolügoonil võimekust läbida ja ületada pioneeride loodud tõkkeid. Kokku rajasid pioneerid tehnika proovile panekuks üheksa pinnaseja palktõket, sealhulgas tankitõrje kraavid, barrikaadid, vaitõkke koos okastraadiga ning 80-sentimeetri kõrguse betoontõkke. Esitlusel ületasid tõkkeid Suurbritannia pioneeritank Trojan ja tank Challenger 2 ning Eesti kaitseväe lahingumasinad CV9035 Scoutspataljonist ja soomustransportöörid SISU XA188 Viru jalaväepataljonist. Märtsis rajasid aga pea 150 Eesti ning Ühendkuningriigi kaitseväe pioneeri Klooga harjutusväljale jaosuurusele üksusele kindlustatud positsiooni, mida edaspidi kasutatakse jalaväeüksuste väljaõppes. Kokku rajati pea saja meetri pikkune kaevikute, jooksukraavide ja killuvarjetega positsioon. Välikindlustust saab kasutada nii jalaväelaste taktikaliste oskuste kinnistamiseks kui ka motoriseeritud jalaväejao lahingulaskmiste tarbeks.

HOLLANDIGA ON KESTNUD KAKS AASTAT TIHE KOOSTÖÖ SILDADE KANDEVÕIME ARENDAMISEL, PIONEERILUURE ÕPPEL, SOOMUSPIONEERIÜKSUSTE ARENDAMISEL mised pioneeriüksustele. Kindlasti peab paranema pioneeride võime mehhaniseeritud üksuste liikumist toetada. Mineerimisvõimekus peab paranema, kui nimetada esimesi pähe tulevaid võimeid. Eraldi teema on TBK, mis samuti pioneeri valdkonda kuulub. Individuaalse kaitse oleme ajakohastanud uute maskide ja uue kaitseriietusega, aga siin on veel palju minna tervikliku võime välja arendamiseni. Pioneeriüksuste ülesanded on näiteks: • tõkestada, aeglustada, raskendada või peatada vastase üksusi ja lahingumasinate liikumist või manöövreid;

• tagada oma üksuste liikuvust, võimaldada väeüksuste liikumist või manöövrit, parandades teeolusid ja rajades tõketest ja miiniväljadest läbipääse; • parandada lahinguvõime säilitamiseks üksiksõduri ja üksuse üleelamistingimusi, ehitades laskepesi, kaevikuid ja majutuspunkreid; • termini military engineering all mõistetakse ka mitmesuguseid asju – pioneerindust, lahingupioneerindust, demineerimist, tsiviilehitust, ka tuuma- ja bioloogilist kaitset.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

aitab ka erasektoris tööd saada, näiteks võis kol-ltn Põder anda soovituse Norrasse demineerimisalale tööle läinud mehele. Reservõppekogunemisel võis ka märgata, kuidas erasektoris töötamine on meeste oskusi veelgi edasi arendanud, millest on suur kasu jällegi kaitseväele. Erasektorist tuleb appi ka Eesti Kaitsetööstuse Liit, kuna terve hulk firmasid aitab pioneeriteemasid arendada, näiteks külgmiin töötatigi välja kaitseväega koostöös ja selliseid on hangitud kaitseväele suuremas koguses. Lõhkeaine laadimine on küll seni toimunud pigem Soomes ja Poolas, kuid uus seadus peaks selle probleemi kõrvaldama, mis parandab ka jätkutootmise võimekust Eestis. Väike armee ei jõua osta kõike lattu valmis. Rahvusvahelisest koostööst rääkides peab välja tooma erinevaid riike, kes mitmel viisil on meid aidanud väljaõppe või ka teadmiste ja kogemuste jagamise kaudu. Soome on ai-

SIDE

 Lühilaine dipoolantenn transpordiasendis ei võta palju ruumi, kuid selle töökorda seadmine on väga ajamahukas.

LÜHILAINEminevik või tulevik? Ivo Müürsepp STSIP-I KAITSEVÄE STRATEEGILISE SIDEKESKUSE INFOSÜSTEEMIDE SPETSIALIST FOTOD: KARL MÖLS

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Suure levikaugusega lühilaine on huvitav nähtus raadioside maailmas. See pakub võimalusi sidepidamiseks olukordades, kus teised lainevahemikud ja sidepidamisvõimalused ei toimi. Ometi on erinevatel põhjustel selle kasutamine maailmas viimasel ajal oluliselt vähenenud. Siiski võiks sellel olla oma koht Eesti riigikaitses ühena alternatiivside võimalustest, kuid enne tuleks aru saada millega on üldse tegu.

SIDE

lektromagnetkiirgust sagedusvahemikus nullist kuni kolmesaja terahertsini tuntakse raadiolainete nime all. Kogu see vahemik on omakorda tinglikult väiksemateks lainealadeks või diapasoonideks jaotatud. Raadiolainete leviomadused ja sellega ka nende kasutusviisid sõltuvad kasutatavast diapasoonist.

SAGEDUSALAD

dusega suundantennide kasutamine sagedusega võrdeliselt suurenevate levikadude kompenseerimiseks. Sentimeetrilaineala (SHF) katab sagedusvahemiku 3-30 GHz. Need sagedused sobivad kasutamiseks radarite, satelliitside ja raadioreleelinkide juures. Sagedusvahemiku eripäraks on signaalide märkimisväärne neeldumine atmosfääri läbimisel. UHF ja SHF sagedustel saavutatakse sidekauguseid kuni tuhatkond kilomeetrit kiirates kõrge sagedusega signaali troposfääri ja püüdes vastuvõtupoolel selles hajunud nõrka kiirgust.

LÜHILAINELEVI ERIPÄRAD Peamiselt on lühilaine (HF) võimekus suurte vahemaade taha sidet pidada tingitud sellesse diapasooni kuuluvate lainete peegeldumisest 50-400 km kõrgusel asuvatelt ioniseeritud atmosfäärikihtidelt. Peegelduvate kihtide olemasolu, asukoht ja tihedus sõltuvad peamiselt Päikese kiirguse intensiivsusest, olles seega mõjutatud aastaaegade, ööpäeva ja Päikese aktiivsuse 11-aastastest tsüklitest. Öisel ajal peegelduvad päikesekiirguse

ANDMESIDE KIIRUS RAADIOKANALIS ON ÜLDJUHUL VÕRDELINE SAGEDUSEGA, ASJAOLU, MIS OMAKORDA RÄÄGIB KÕRGETE SAGEDUSTE KASUTAMISE KASUKS saab suurendada, kui tõsta antennid maapinnast kõrgemale, kuid ka siin seab sidekaugusele realistlikud piirid maakera kumerus. Juhul kui signaali leviteel ei oleks takistusi, siis võiks tavapäraste VHF militaarraadiotega pidada sidet kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusele. Mõnekümne vatise (W) saatevõimsusega raadiost ja kergest portatiivsest antennist piisab, et geostatsionaarse sidesatelliidi vahendusel saada ühendust vähemalt kolmandikuga kogu planeedist. Sagedused, mida selleks kasutatakse, jäävad VHF diapasooni ülemisse ja UHF diapasooni alumisse ossa, 240 ja 320 MHz vahele. Ultrakõrgsagedused (UHF) jäävad vahemikku 300 MHz kuni 3 GHz. Tavakodanikule tuntumatest rakendustest töötavad selles vahemikus mobiilside, digitelevisioon, WiFi ja Bluetooth. Kuna lainepikkused on nüüd ainult kümnete sentimeetrite suurusjärgus, siis muutub praktiliseks suure võimen-

puudumise tõttu tagasi maale ainult sagedused, mis on üldjuhul väiksemad mõnest megahertsist (3-8 MHz). Päeval peegelduvad ionosfäärist tagasi palju kõrgema sagedusega signaalid (10-20 MHz), samas kui diapasooni madalamas osas lained hoopiski sumbuvad, kui nad läbivad madalamaid ioniseeritud kihte. Raadioringhäälingu puhul avaldub see efekt selliselt, et päevasel ajal on kuulda ainult kohalikke, suure võimsusega saatjaid, samas kui öösel võib kuulda kaugeid ja eksootilisi jaamu. Suvisel ajal levivad paremini kõrged sagedused, talvel aga madalamad. Mida kõrgemalt ionosfäärikihilt laine peegeldub, seda kaugemal saatejaamast ta maad uuesti puudutab ja seda suuremat sideulatust on võimalik saavutada. Sobivatel tingimustel peegeldub maapinnani jõudnud raadiolaine uuesti ionosfääri ja selliselt üles-alla põrgates võib see levida ümber terve planeedi. Maksimaalne kasutatav sagedus sõltub lisaks kella- ja aastaajale ka side-

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Mida madalam on kasutatava signaali sagedus, seda suurem on tema lainepikkus, seda vähem see signaal saatjast kaugenedes nõrgeneb ja seda suurema vahemaa taha levib. Lisaks on pikkadel lainetel omadus levimisel maapinna kumerusega kaasa painduda ja levida selliselt mitte ainult otsenähtavuse piires, vaid ka horisondi taha. Kuna kasutatavate antennide mõõdud ei tohiks olla üldjuhul palju väiksemad kui veerand lainepikkust, siis kaasneb madalate sageduste kasutamisega vajadus suuremõõtmeliste antennide järele. Kõrgetel sagedustel saab läbi ajada väikeste antennidega, milledel võib veel lisaks olla märkimisväärne võimendus. Andmeside kiirus raadiokanalis on üldjuhul võrdeline sagedusega, asjaolu, mis omakorda räägib kõrgete sageduste kasutamise kasuks. Kuigi põhimõtteliselt võivad raadiolained olla kuitahes madala sagedusega, siis militaarside seisukohast hakkavad praktilist huvi pakkuma sagedused alates mõnest kilohertsist (kHz). Ülipikklaine ja pikklaine diapasoonid (VLF ja LF) hõlmavad sagedusi vahemikus 3 kuni 300 kHz. Üldjuhul raadiolained küll vees ei levi, kuid selles vahemikus suudavad signaalid tungida kümnete meetrite sügavusse merevette. Seetõttu on sagedusvahemik hindamatu sidepidamises allveelaevadega. Kõrgemate sageduste kasutamiseks peaks allveelaev pinnale tõusma või kasutama raadiopoid, riskides selliselt enda vaenlasele paljastamisega. Suure lainepikkuse tõttu peaksid kasutatavate antennide mõõdud olema kuni kümnete kilomeetrite suurusjärgus. Kuna nii suurte antennide valmistamine ei ole kuigi praktiline, siis tuleb läbi ajada elektrilises mõttes lühikeste, kuid füüsiliselt siiski kilomeetrite suuruste antennidega. Maajaamade poolsed kiirgusvõimsused jäävad kuni megavati suurusjärku, ning kõigest sellest hoolimata ei ületa saavutatavad edastuskiirused 300 bitti sekundis. Ülikõrgsagedusala (VHF) sagedused jäävad kokkuleppeliselt vahemik-

ku 30 – 300 MHz, mistõttu käituvad raadiolained siin juba üsna valgusega sarnaselt levides ainult sirgjooneliselt. Kuna diapasoon on üpriski lai, siis on sellel ka palju erinevaid rakendusi, millest kõige tuntum on vast FM raadioringhääling sageduste 87 ja 107 MHz vahel. Diapasoon leidis omal ajal kasutust ka analoogtelevisiooni edastamiseks, kuigi tänapäeval tehakse televisiooniülekandeid tavaliselt UHF sagedustel. VHF laineala leiab ka militaarsides laialdast kasutust. Kuna lainepikkus on juba üsna väike, jäädes vahemikku 1-10 meetrit, siis saab antenne valmistada juba sellises mõõdus, et nende paigutamine sõidukitele ja käsijaamadele on praktiline ning seetõttu saab sidet pidada liikumise pealt. Probleemikoht nii selles diapasoonis kui ka kõrgematel sagedustel on ülalmainitud sirgjooneline lainelevi, mistõttu kõikvõimalikud looduslikud ja tehislikud objektid, k.a maapind, on signaali levimisele tõsiseks takistuseks. Mainitud asjaolu tõttu ei ole Eesti poolkinnisel maastikul üldjuhul saavutatavad levikaugused suuremad mõnekümnest kilomeetrist. Leviulatust

SIDE

kaugusest. Mida suurema vahemaa taha ühendust pidada, seda kõrgemaid sagedusi saab kasutada. Näiteks kui mõnesaja kilomeetri taha saab meie tingimustes kasutada maksimaalselt 5-6 MHz, siis tuhandete kilomeetrite taha võib saada ühendust isegi 20 MHz juures või kõrgemal. Lühilaineside puhul peab arvestama just madalatel sagedustel domineerivate mürade ja häiretega, mida suuresti põhjustab just inimtegevus. Väga paljud elektriseadmed, näiteks elektrimootorid, elektrivalgustus, akulaadijad jms tekitavad tugevaid häireid just lühilainediapasooni madalamas osas. Seetõttu võib lühilainesignaalide vastuvõtt asustatud alades olla tugevalt häiritud või suisa võimatu. Ionosfääri oleku kindlakstegemiseks kasutatakse spetsiaalseid, radarilaadseid mõõteseadmeid – ionosonde. Seade kiirgab taevasse muutuva sagedusega testsignaali, ning teeb peegelduste põhjal kindlaks, kui kõrgel asub ionosfääri peegelduv osa ja kui suur on antud hetkel maksimaalne kasutatav sagedus. Eestile geograafiliselt lähimad ionosondid asuvad Moskvas, Varssavis ja Saksamaal Juliusruhe's ning kõigi nende mõõtetulemused on huvilistele internetist vabalt kättesaadavad. Ionosfääri oleku mõju sidelingi kvaliteedile on uuritud juba eelmise sajandi kahekümnendatest aastatest peale. Uu-

kvaliteeti. Tulemus pannakse saja punkti süsteemis kirja spetsiaalsesse tabelisse. Vajadusel võib raadio edastada spetsiaalset testsignaali, mis hõlbustab teiste jaamade jaoks kanalite kvaliteedi mõõtmist. Kui operaator soovib luua ühendust mõne teise jaamaga, siis otsib raadio oma tabelist soovitud sihtpunkti jaoks kanalite hinnangud ning üritab ühendust luua sellel kanalil, mille punktiskoor on kõige kõrgem. Tulemuseks on automaatselt alati teadaolevalt parima kanali kasutamine. Juhul kui sellel kanalil millegipärast ühendust ei saada, siis proovitakse paremuselt järgmist kanalit jne. Ühenduskatseid korratakse kuni ühenduse loomiseni või seni, kuni kõik olemasolevad kanalid on edutult läbi proovitud.

LÜHILAINEANTENNID Lühilaineantennide üldiseks eripäraks on suhteliselt suured mõõtmed, mis jäävad praktikas suurusjärku mõnest kuni mõnesaja meetrini. Üks lihtsamaid antenne, mida lühilainesideks kasutada on tavaline varrasantenn. Lühilaine varrasantennide pikkus jääb vahemikku 5-10 meetrit, sellises mõõdus antenn on veel piisavalt väike, et teda saaks mobiilselt sõidukile kinnitatuna kasutada. Siiski on mõistlik selline antenn liikumise ajaks üle sõiduki kere painutada. Põhimõtteliselt on ka

LÜHILAINESIDE PUHUL PEAB ARVESTAMA JUST MADALATEL SAGEDUSTEL DOMINEERIVATE MÜRADE JA HÄIRETEGA, MIDA SUURESTI PÕHJUSTAB JUST INIMTEGEVUS

SÕDUR NR 3 (101) 2018

ringud tipnesid 1978. aastal USA sõjaväe jaoks valminud leviennustustarkvaraga IONCAP (Ionospheric Communications Analysis and Prediction). 1993. aastal valmis Ameerika Hääle (Voice Of America) rahastatuna tarkvara täiustatud versioon nimega VOACAP. Tarkvara on tasuta allalaaditav ja seda saab kasutada ka veebilehitseja vahendusel. Lühilaineside kanalite seast on praegu sobivaima valimiseks välja töötatud automaatne ühenduse loomise tarkvara ALE (Automatic Link Establishment). Taolise tarkvara töö on üldjoontes üsna lihtne. Raadio skaneerib pidevalt kõiki kasutatavaid kanaleid ja kui ta satub selle käigus mõne ülekande peale, siis mõõdab automaatselt edastatava signaali

sellises asendis side võimalik, kuid peaaegu kogu antenni võimsus neeldub sellisel juhul sõiduki keres, mitte ei kiirgu raadiolainetena laiali. Vertikaalses asendis sobib varrasantenn kõige paremini sideks pinnalainetega kaugusteni u 80 km ja ionosfäärist peegeldudes vahemaadel 500-1000 km. Sõidukist eemale, maapinnaga paralleelseks painutatuna kiirgab varras suurema osa signaalist otse ülesse, võimaldades sidet kaugustele kuni 600 km. Teine lühilaineantenn, mida saab väikeste mõõtmete tõttu sõidukile kinnitada ja millega saab sidet liikumise pealt, on lühilaine raamantenn. Lisaks väikestele mõõtmetele ja kaalule on raamantenni eeliseks ka tema tava-

lisest väiksem tundlikkus kõikvõimalike häirete ja mürade suhtes ning erinevalt varrasantennist ei mõjuta tema tööd läheduses paiknevad voolujuhtivad kehad, nagu näiteks autokere. Lühilaine raamantenni kiirguse maksimum on suunatud otse ülesse, mistõttu on ta kõige sobivam sideks otsese seniitkiirgusega (NVIS – Near Vertical Incident Skywave), mille puhul kaetakse leviga kuni 600 km raadiusega ala antenni ümbruses. Nii varras- kui ka raamantenni mõõtmed on lainepikkusega võrreldes väikesed, mistõttu on nende puuduseks madal kasutegur ja sellest tingituna ka väga väike võimendus. Lisaks on raamantenn väga kitsaribaline ja vajab õigele töösagedusele häälestamiseks eraldi tuunerit. Järgnevalt tutvustame antenne, mis on küll mõõtmetelt suuremad ja mille töökorda seadmine võtab seetõttu rohkem aega, kuid mille oluliseks eeliseks on palju suurem võimendus, mistõttu isegi väikeste saatevõimsustega on saavutatavad väga suured sidekaugused. Dipoolantenn on oma ehituselt poole lainepikkuse pikkune varras või juhe, mis on keskelt ülekandeliiniga ühendamiseks pooleks lõigatud. Kuna selles diapasoonis on lainepikkus vahemikus 300 kuni 30 meetrit, siis võib antenn olla kuni 150 meetri pikkune. Tavaliselt kinnitatakse antennitraat maapinnaga paralleelselt tugimastide või muude käepäraste objektide vahele. Kui antenni kõrgus maast on alla veerandi lainepikkusest, siis on kiirgus suunatud otse ülesse. Selline antenn sobib sideks distantsidel kuni 600 km. Siiski ei tasu antenni paigutada maapinnale lähemale kui kolm kuni viis meetrit, sest vastasel juhul hakkab raadiolainete energia õhku pinnases neelduma. Lühilainedipooli optimaalne kõrgus maapinnast oleks umbes viiendik lainepikkusest. Veerand lainepikkusest kõrgemal asuv dipool kiirgab signaali horisondi suunas ja sobib seega sideks suurte vahemaade (kuni tuhandete kilomeetrite) taha. Dipool on kitsaribaline antenn, mis tähendab seda, et ta töötab hästi ainult ühel konkreetsel sagedusel, mis on määratud antenni füüsilise pikkusega. Seetõttu kasutatakse antenni ja raadio vahel antennituunerit, mille ülesandeks on antenni häälestamine tööks vajalikul sagedusel.

ANDMESIDE Lühilainekanali ribalaius on suurusjärgus 2,5 – 3 kHz ja kõige lihtsamal viisil

 Mitmed tootjad pakuvad erinevaid militaarotstarbelisi lühilaine raadioseadmeid – pildil Harris Falcon II HF raadio.

SIDE

SÕDUR NR 3 (101) 2018

SIDE

edastatakse üle selle ühekülgribamodulatsiooni (SSB) kasutades analoogkujul kõnesignaali. Taolist analoogkanalit kasutatakse lennunduses, raadioamatööride poolt ja põhimõtteliselt võib seda rakendada ka militaarsides. Viimasel juhul on ilmselgelt murekohaks võimalus, et vastane kuulab raadioeetris edastatavat lahtist teksti pealt. Kõige tõhusamaks kaitseks pealtkuulamise vastu on edastatavate andmete krüpteerimine, viimast saab teha aga ainult digitaalsel

 Lühilaine varrasantenni minimaalne pikkus on 5m, seda on võimalik paigaldada autole, kuid transpordiasendis on sellega sidepidamine praktiliselt võimatu.

gu võrra suurem, siis on digitaalse lühilaineraadio lahutamatuks osaks kõnekoodeks ehk selline sõlm, mis surub kõnesignaali kokku nii, et saadav bitivoog oleks üle aeglase lühilainekanali edastatav ning kõne jääks samas siiski arusaadavaks. Mida rohkem andmeid kokku suruda, seda halvema levi korral saab seda veel edastada, kuid seda "plekisemaks" vastuvõetud kõnesignaal muutub. Lühilaineraadioga on loomulikult võimalik ka otsene andmeedastus,

RUSIKAREEGLINA VÕIB ÖELDA, ET EDASTUSKIIRUSE NELJAKORDISTAMINE VÄHENDAB MAKSIMAALSELT SIDEKAUGUST KAKS KORDA

SÕDUR NR 3 (101) 2018

kujul andmetega. Seega teisendatakse kõne esmalt analoogkujult digitaalseks ja viimast edastatakse siis krüpteerituna või vajadusel ka lahtise tekstina. Kuna lühilaine kanalid on väga kitsaribalised ja kõrge müratasemega, siis ei ole saavutatavad edastuskiirused siinkohal väga suured, jäädes üldjuhul vahemikku 75 bitt/s kuni 12,8 kbitt/s. Kuna puhas digitaalne kõnevoog on suurusjär-

näiteks sõnumite vahetamine, e-kirja saatmine ja failide vahetamine. Arvestada tuleb siiski asjaoluga, et edastuskiirused on väikesed ja viiteajad suured, mistõttu edastatavad failid ei saa olla väga suured. Andmesidel on kõnega võrreldes mitmeid eeliseid, näiteks võtavad andmed kirjapanduna tunduvalt vähem ruumi, kui sama informatsioon kõnena edastamisel. Kui lõik kõnest läheb

ülekandel kaduma, siis on tegemist jäädava andmekaona, kuid puuduoleva tüki ülekantavast failist saab vajadusel automaatselt uuesti edastada, mistõttu on andmeside üldiselt ka usaldusväärsem. Edastuskiirust saab suurendada, kui korraga kasutada kahte või enamat kitsaribalist kanalit koos. Suurenenud andmeedastuskiiruse hinnaks on väiksem edastuskaugus, rusikareeglina võib öelda, et edastuskiiruse neljakordistamine vähendab maksimaalselt sidekaugust kaks korda.

KOKKUVÕTE Ioniseeritud kihid ümber Maa käituvad n-ö "vaese mehe sidesatelliidina" võimaldades lühilainediapasoonis saavutada sadadesse kuni tuhandetesse kilomeetritesse ulatuvaid sidekauguseid saatevõimsustega suurusjärgus mõnest vatist kuni mõne kilovatini. Kindlasti ei ole lühilaineside iseenesest mingi imerohi, mis ravib kõik mured, kuid oskuslikult kasutades on võimalik selle abil side ulatust suurendada mitme suurusjärgu võrra. Tänapäeva julgeolekuolukorras, kus konflikti puhkedes satuvad esimesena löögi alla erinevad sidesüsteemid, võiks lühilaine raadiosidelahendused pakkuda edukalt ühte alternatiivside võimalust.

 Raamantenn on vähetundlik häirete ja mürade suhtes, kuid vajab suurt võimendust.

SIDE

SÕDUR NR 3 (101) 2018

TEADUS

Enno Mõts

E S U D A E T A J SmäÕäratlus ja selle programm KOLONEL, KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSTE ÜLEM

FOTOD: SIIM VERNER TEDER, KAITSEVÄGI

SÕDUR NR 3 (101) 2018

TEADUS

Eesti teadusmaailmas toimus kaitseväe (KV) jaoks väike revolutsioon 2016. aasta suvel, kui teadus- ja arendustegevuse valdkondade loetellu lisati „sõjateadus ja -tehnoloogia“.1 Samal aastal muutis kaitseväe ühendatud õppeasutus (KVÜÕA) oma teaduspublikatsiooni nimetust, olles nüüd „Sõjateadlane“.2 Diskussioon, mida tähendab (Eesti) sõjateadus, pole intensiivsesse käramisfaasi tõusnud. Ometi on see päevakorras – seda enam, et sõjaväelise kõrghariduse õppekavade arendus sihib kraaditäpsustust sõjateadusele.

eemat on kajastanud ja sisustanud kindralmajor Martin Herem, kes juba 2013. aastal (toonase KVÜÕA ülemana) esitas omapoolse nägemuse sõjateadusest.3 Tõlketekstides on esitatud ka välisautorite mõtteid4, aga omakeelne esmasisend anti õppematerjalis KV maaväe lahingutegevuse alused5. Võrreldes termini määratlust erinevate riikide vahel, tuleb tõdeda, et autentset universaalset lähenemist pole, kuigi ühiseid teema- ning rõhuasetusi on mitmeid. Nende erinäoliste lahendite baasilt ja oma parima teadmise alusel, koostas õppeasutuse ekspertide ad hoc töögrupp6 definitsiooni, mille siinjuures esitan: Sõjateadus on interdistsiplinaarne teadusharu, mis uurib sõjalise jõu kasutamist ja selleks valmistumist kõigis sõjapidamisvaldkondades kogu konfliktispektri ulatuses. Eesti sõjateadmuse koguja ning pärgamata koordinaator, sõjandusalaste teaduskirjutiste pikaaegne peatoimetaja ning produktiivne tõlkija Andres Saumets on tabavalt välja toonud ühe ladina kõnekäänu tänapäevase tähenduse – nimi on programm.7 Tõesti, hea 1 Haridus- ja teadusministri käskkiri 25.07.2016 nr 50. 2 Varem „KVÜÕA toimetised“. Sõjateadlane on Eesti ainuke sõjateaduslik, eelretsenseeritav ja rahvusvahelise toimetuskolleegiumiga ajakiri (ETIS 1.2). 3 Herem, M. Eesti rahvusliku sõjalise hariduse mõte. Sõdur, 5/2013, lk 19. 4 Thalhammer, A. Militaarteadused: mõiste ja terminikasutus riikide võrdluses. Sõjateadlane, 3/2016, lk 232-280. 5 Mõts, E. Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused. 2010, lk 29-33. rakendusuuringute keskuse ülem kol-ltn Allik, S., teadur filos-dr Murumets, J., õppeosakonna juhata Rand, N., taktika õppetooli ülem kol-ltn Metsa, T. ja artikli autor, 2018. 7 Saumets, A. Habemus Scientiam Militarem! Sõjateadlane, 3/2016, lk 7.

sistentsi põhjendusena. Teisalt ei tahtnud me seada tehislikke tõlgenduspiiranguid, kus nt Afganistani militia-kultuuriruumi või Da’ishi ideoloogia uuring pole vahetult seotav Eesti territooriumi kaitsmisega. Samal põhjusel ei ole definitsiooniga seotud „laiapindse riigikaitse käsitlust“, kuna see on (tänane) kontseptsioon, mida järgitakse niikuinii. Seeläbi ei sea definitsioon piiranguid teistsuguste kaitselahenditega uuringutele. Teine sisupõhine rõhutus on sõjateaduse interdistsiplinaarne konstruktsioon, kus temaatiline ühisosa moodustub erinevate teadusharude lõimimisest. Nii on sõjandusterminoloogia uurimisel

MA VÕRDLEKS TERMINILE HEA DEFINITSIOONI KUJUNDAMIST ÜLEMA KAVATSUSE SÕNASTAMISEGA: SEDA POLE PALJU, AGA SELLEST SÕLTUB VÄGA PALJU tühja, nõrga sidususe ning ebamäärase kujustusega, mis ei aita kaasa eesmärgi saavutamisele. Sõjateaduse ülalesitatud definitsioonis kannavad olulist rolli järgmised võtmesõnad: interdistsiplinaarne, sõjaline jõud, sõjapidamisvaldkonnad ja konfliktispekter. Lisaks on tähtis rõhuasetus ka sõnadel: kasutamine ja selleks valmistumine. Tõesti, kõik sõnad on kaalutletult valitud ning üleliigseid polegi! Täpsustan järgnevalt definitsiooni ampluaad e selle programmilist tähendust. Esiteks tuleb selgitada, et see definitsioon on uurimisobjekti põhine, mitte seatud ümber eesmärgi. Nii on rõhutatud sõjateaduse olulisim erisus teistest teadusvaldkondadest – nimelt, sõjaline jõud! See on entiteet, mis n-ö kuulub KVle ja on selle essents; see on meie ainuomane kompetentsi pärusmaa, mis eristab sõjateadust teistest distsipliinidest. Eesmärgipõhisus nagu nt riigi sõjaline kaitse on ühelt poolt põhifunktsioonina kirjas meie kui KV esindajate rollis, ek-

tegu sõjanduse, terminoloogia, lingvistika ja mh sotsiaalteaduste sümbioosiga. Üldtunnustatult põimub sõjateadusesse sotsioloogia, psühholoogia, pedagoogika, tehnoloogia jt. Samas pole interdistsiplinaarsus tsementeeritud ühte retsepti ega proportsioonidega, vaid on väga dünaamilise konsistentsi ning iseloomuga. Arusaadavalt seisneb selles üks põhjus, miks sõjateadust selgelt eristuva distsipliinina keeruline tunnustada on olnud. Lisaks teadusvaldkondade seotusele, tuleneb interdistsiplinaarsusest kohe ka uurimismeetodite mitmekülgsuse vajadus, mis sõjateadusele täiendava spektraalsuse ja sügavuse (ning komplitseerituse) annab. Mõiste sõjapidamisvaldkonnad kannab definitsioonis ruumi-mõõdet. Selle all peetakse silmas maa-õhk-vesi-kosmos-küber-ruumi. Peab tunnistama, et eesti keeles pole neile suupärast ühisnimetajat. Ka inglisekeelne sõjandussõnavara on pisut heitlik.8 Teadlikult ei loetletud definitsioonis

SÕDUR NR 3 (101) 2018

6 Sõjandusterminoloog Hendrikson, R.,

terminimääratlus loob lähte teema (valdkonna) süsteemseks käsitluseks ja väljaõppeks. Definitsioon ei esita detaile, küll aga peab andma raami ja suuna nendeni jõudmiseks. Teatud üldistusaste on tähtis ka seepärast, et vältida kallutatud lähenemist, isiklikku eelistust, mis kitsendab piiravalt või lausa välistab teatud vaatespektrid. Ühelt poolt avatud, samas spetsiifilise programmilise koodi andmine nimele on võimalik vaid põhjaliku mõttetöö kaudu. Ma võrdleks terminile hea definitsiooni kujundamist ülema kavatsuse sõnastamisega: seda pole palju, aga sellest sõltub väga palju. Kergekäeline suhtumine päädib sisu-

TEADUS

ruumikomponente üles, vaid kasutati katusmõistet, tagamaks katvust (seega, kestvust!) ka arengutele ses vallas. Tähtis on mõista, et siia alla ei kvalifitseeru üksi kineetiline tegevus, vaid ka mittefüüsiline sõjanduseesmärkidega seonduv mõjutustegevus. Kogu konfliktispektri nimetamine tagab sihipärase teadus- ja arendustegevuse nii rahu, kriisi, kui ka sõjaaja kontekstis. On väga tähtis luua teadmust sõjalise jõu kasutamisest ja selleks valmistumisest erinevates vaenutegevuse tasemetes. Siia alla klassifitseeruvad kõik erinevad sõjalised tegevused, nagu võimaldavad, stabiliseerivad, kaitsvad ja pealetungivad. Eesti kontekstis on just siin väga tähtsal kohal riigikaitse laiapindse kontseptsiooni teoreetilised käsitlused, kui ka rakendusuuringud, nõudes suurt tähelepanu tsiviil-militaarsuhete ja -rollide teaduspõhisele arendusele. Sõjalise jõu kasutamine on otseselt seotud sõjakunstiga, sisaldades endas ressursi (sh inimesed, materiaaltehniline baas, aeg ja informatsioon!) planeeringut, juhtimist ja kontrolli. Sõjakunst on strateegia ülekandmine operatsioonikujustusse ja taktikalistesse tegevustesse võtmetegevuste lõimitusega kõigil sõjatasanditel.9 Sõjateaduse kokkupuude kunstiga seisneb selles, et aritmeetikale

SAMAL PÕHJUSEL EI OLE DEFINITSIOONIGA SEOTUD „LAIAPINDSE RIIGIKAITSE KÄSITLUST“, KUNA SEE ON (TÄNANE) KONTSEPTSIOON, MIDA JÄRGITAKSE NIIKUINII lisandub tunnetuslik komponent, mis on konkreetse sõjaväelise juhi isikupõhine, tema psühholoogilisest ettevalmistusest, moraalsest valmidusest, tundetaibust ja intuitsioonist sõltuv. Kasutamine eeldab sõjalise jõu ettevalmistamist ning see hõlmab väeüksuste 8 Inglisekeelses materjalis kasutatakse laialt levinud sõnapaari „Operational Domain“ (nt US ADP 1-01, 2014). Samas on NATO värskemad kontseptsioonid esitanud selle vastena „OperaSÕDUR NR 3 (101) 2018

ting Environment“ (AJP-01, 2017), märkides, et see sisaldab füüsilist ning mittefüüsilist sfääri ja tegureid nii merel, maal, õhus ja kosmoses kui ka informatsiooni- ja küberruumis. 9 AAP-39, 2012. Täiendus: ingl terminid on vastavalt: sõjakunst- Operational Art; operatsioonikujustus- Operational Design.

väljaõpet ja sõjaväelise juhtimise arendamist. Väga olulise komponendina sisaldub ettevalmistumise protsessis (ja valmiduses!) ka heidutus, mille efektiivsus eeldab usutava sõjalise võime alalhoidmist ja vaenlasele suunatud strateegilist kommunikatsiooni kindlast poliitilisest tahtest selle jõu kasutamiseks.10 Nagu nähtub, koorub heidutusest omakorda mitmeid uurimisteemasid sõjateaduse tarbeks. Sõna on programm – lühike ja konkreetne termin sõjateadus on oma definitsiooni kaudu selle ilmseks tõestuseks. Teadusel on vormikriteeriumid e tunnustatud meetodid ja keel, ning Eesti KV võib teenitult olla uhke oma sõjandusterminoloogia arenduse püüdlikkuse ja tulemuslikkuse üle. Me oleme riigiasutus, mis süsteemselt on korrastanud ja loo-

nud rahvuskeelset kutsesõnavara, ning selline lähenemine on väga põhimõtteline ja aateline – KV panustab kultuuri. Keele mõju inimese mõtteviisile on teadlased üksmeelselt tunnistanud11 ja ilmselt on ka meie emakeelel eestlaste kestvuses väärtuslik roll kanda olnud. Ajalooliselt on Eesti iseseisvus sõltunud koostööst liitlastega. Meie riigi (sõjalise) kaitse tugevus rajaneb rahvusvahelisel koostööl ning selles kannab võtmetähtsusega rolli inglise keel. Ometi ei tohi KV oma funktsionaalsuse sihis kalduda eestikeelse kutseterminoloogia põlgamisse. See poleks kooskõlas meie põhieesmärgiga – koostöös liitlastega kaitsta Eesti riiki, mille võõrandamatu vara on loomulikult ka eesti keel. Eesti sõjaväelane peab olema haritud, et rääkida võõrkeeli, aga mitte emakeele arvelt, vaid lisaks! Just seepärast an10 Ibid. Täiendus: sõjaline võime ingl Military Capability. 11 Ehala, M. Tunda ussisõnu ja viia Eesti Vikipeediasse. Arvamus Postimees, 14.03.2017.

TEADUS

ME OLEME RIIGIASUTUS, MIS SÜSTEEMSELT ON KORRASTANUD JA LOONUD RAHVUSKEELSET KUTSESÕNAVARA, NING SELLINE LÄHENEMINE ON VÄGA PÕHIMÕTTELINE JA AATELINE

12 Kaitseministri otsustuskoosoleku pro-

olemas eestikeelne oskussõnavara ja termi-

tuuri komponentideks ühtse sõjanduskeele ning

tokoll 29.05.2017 nr 1.1-6/17/194.

noloogia, siis loob see võimaluse arendada

ühtsed hoiakud, väärtused ja traditsioonid.

13 Herem, M. Rohkem enesekindlat mõõdu-

eesti sõjanduskultuuri.“) Täiendus: KVÜÕA

kust. Sõdur, 4/2016, lk 9. (Tsitaat: „Kui meil on

arengukava 2015-2022 sätestab sõjanduskul-

SÕDUR NR 3 (101) 2018

nan siinjuures edasi Eesti sõjateaduse määratluse inglisekeelse tõlke – tagamaks täpne seotus spetsiifiliste termini vastetega: Military Science is an interdisciplinary field that studies the use of military force in all domains of warfare across the spectrum of conflict. Ühtne sõjanduskeel on üksteise mõistmisel ja sidusaks ning kiireks tegutsemiseks kriitilise tähtsusega nii lahinguväljal kui ka kabinetitöös. Sellest aastast on kutsealase terminiarenduse ja levitamise ülesanne antud KVÜÕA-le12 ning selle täitmise edu rajatakse sisukale koostööle kogu KV struktuuriüksustega. Kaasatus ja väljaõpe (ning enesetäiendamine!) on olulisel kohal, et hoida terminoloogilist pädevust. Viimast on KV juhtkond toonitanud kui väga olulist alust meie sõjanduskultuuri arendusele.13

VÄLJAÕPE

Mõtteid

Lauri Teppo KAPTEN, KVÜÕA KÕRGEMA SÕJAKOOLI KESKASTMEKURSUSTE KUULAJA FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI, SILVER MIKIVER

SÕDUR NR 3 (101) 2018

NOOREMALLOHVITSERIDE väljaõpetamisest

VÄLJAÕPE

Ajateenistuse õppekursused, mida läbivad 11 kuud teenivad kutsealused, on alljärgnevad: sõduri baaskursus (SBK), nooremallohvitseride kursus (NAK) või sõidukijuhtide kursus (SJK) ning allüksusekursus (AÜK). Eraldi vaadatuna tunduvad need kõik väga olulised, kuid nagu sõjakoolides õpetatakse – saab olla vaid üks põhipingutus. Milline on kõige olulisem osa ajateenistusest, milline on põhipingutus? Ütlen ette, et ei kavatse oma kirjatükiga sellele vastata, soovin vaid, et see küsimus saadaks lugejat järgneval teekonnal.

äesolev artikkel on ajendatud eelmise kolme aasta kogemustest, mil mul oli õnn ja au juhtida Kuperjanovi jalaväepataljoni nooremallohvitseride kursust. Kajastan oma isiklikke kogemusi ja hinnanguid, mis peegeldavad möödanikku ja ei pruugi olla ülekantavad teistsugusesse keskkonda ja aega. Juhul kui minu mõtted lähevad vastuollu praegu kaitseväes kehtivate normatiivdokumentidega, siis see ei ole pahatahtlik norimine ega provokatsioon, vaid püüd luua/esitada edasiviivat mõttearendust. Loodan, et artiklis väljendatud seisukohad tekitavad uusi mõtteid, eriarvamusi ning vaidlusi.

JULGUS JA TAHE MITTE TAKERDUDA ÕPPEKAVASSE NING VEEBLITE ROLL VÄLJAÕPPES

VEEBLITE JUHTROLL Vanemallohvitseridel on palju sõjatarkust, mille olemasolu nad ise ka ei adu. Nende väljaraputamine teatud tardumusest on vajalik ning NAK loob selleks suurepärased võimalused. Jao taktika, raskerelvade kasutamine, pooljaoülema

vad kõik jaosisesed erialad ning kokku puututakse ka rühma ja kompanii drillidega, kuid essents on siiski jao taseme tegevus. Sellest lähtuvalt väidan järgmist: 1) ühe jao kohta peab olema saadaval üks instruktor; 2) kui eelmine punkt pole täidetav, siis peab olema mõistlik asendustegevus; 3) tagasiside algab jao/ jaoülema tegevusest; 4) maastik peab toetama õppimist. Vaatlen eelpool esitatud mõtteid lähemalt. Jagu = instruktor ehk üks koolitaja ei suuda korraga hoomata mitmeid sooritusi. Samuti ei pea ma lõpuni õigeks seda, et õppivad jaod tegutsevad

SELLEKS ET VANEMALLOHVITSERI KASUTAMINE OMAKS SUUREMAT EFEKTI, EI TOHI KAMMITSEDA TEDA LIIGSELT BLANKETTIDE, NORMATIIVAKTIDE JA PLAANKONSPEKTIDEGA tegevus, meditsiiniline evakuatsioon – on vaid mõned näited teemadest, mida veeblid valdavad ja peavad oskama ka õpetada. Oman praktikast väga häid kogemusi veeblite kasutamisel „vaneminstruktori“ rollis ning kõigil nendel juhtumitel on ühine nimetaja – Scoutspataljoni taust. Selleks et vanemallohvitseri kasutamine omaks suuremat efekti, ei tohi kammitseda teda liigselt blankettide, normatiivaktide ja plaankonspektidega. Tal peab olema vabadust ise oma plaan teha vastavalt ülema juhistele ning ressursid (alluvad instruktorid, maa-alad, vastutegevus jne ), et plaan ellu viia. Julgen nimetada sellise lähenemise allohvitseri juhtroll kombineerituna ülesandepõhisusega väljaõppes.

JAO PÕHISUS Nooremallohvitseride kursused (nii NABK kui ka kõikvõimalikud NAEK-d) põhinevad suuresti jao lahingutegevusel, sõltumata erialast. Tähtsust oma-

ilma instruktorita – see võib tuua kasu ajutise/ harva esineva lahendusena iseseisvuse omandamiseks ja ootamatusega toimetulekuks, kuid väljaõppeliselt ei pea mina õigeks näiteks luurepatrulli sooritamist ilma instruktorita. Kõige selle juures peavad õppurid saama teha vigu. Kui tekkima hakkav viga on totaalselt vale sooritus või lõhub kogu väljaõppepäeva ajakava, siis peab instruktor sekkuma. Kuid raamide sees tehtavad vead – nagu eksimine metsas, vastasest mööda tiibamine, patrullis liikumisel varjumine olematu soomuki eest, varitsuses TT- granaadiheitja sihikute tarbeks kauguse eelnev mõõtmata jätmine – on vaid lühikene loetelu kõigest, mis suisa peab juhtuma jaoülemaks arenemise käigus. See kõik eeldab küll instruktorilt kannatlikkust (instruktor on sunnitud eksima koos jaoga), kuid see saab kindlasti tasutud. Järgmine oluline element on harjutusala. Selleks, et grupp/ instruktor/ aeg/ maa-ala võrrand lõppeks positiiv-

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Õppekavad annavad minu hinnangul aluse ja raamistiku väljaõppe elluviimiseks. Kindlasti peab kaasnema õppekavaga ka konkreetse kursuse tarbeks ülema väljaõppejuhis (eriti tähtis, kui õpetatakse mitme allüksuse või väeüksuse õppureid) – grupi suuruse, kasutada oleva instruktorkoosseisu ja aja ning kriitiliste väljaõppealade (lasketiirud jms) analüüs. Sellest johtuvalt väidan järgmist: 1) eelpool nimetatud faktorid ei võimalda tõenäoliselt õppekava järgida mitte rohkem kui 50%; 2) teadmiste ja oskuste tasemeid, mis on nõutavad õppekava järgselt, pole võimalik saavutada (arvestades grupp/ instruktor/ aeg/ ala võrrandit). Nõutavad pädevused eri valdkondades, mida meie teenistus esitab ajateenijast ülemale/ spetsialistile, vajavad kainelt kaalumist – kas on saavutatavad? Siinkohal võib probleemide loetelu tulla pikk: alustades kasutada olevast lasketiirude hulgast/ iseloomust/ aastaajast ja lõpetades ühekordsete TT- granaadiheitjate kestade sihikute olukorrani. Kõike seda arvestades on minu siiras arvamus, et ka NAK-i juhtiv ülem peaks

käskima oma väljaõppejuhise alluvaid, mis seab ühesed eesmärgid ja prioriteedi väljaõppele. Seetõttu peaks minu hinnangul iga ülem looma oma plaani arvestades eelpool mainitud faktoreid ja mitte lootma/ järgima/ usaldama õppekava pimesi. Õppekava- it´s more like a guideline.

VÄLJAÕPE

selt, peab harjutusala võimaldama jaol teostada soovitud manöövrit. Näide – kui tahame, et jagu teostab varitsuse koos TT relva kasutamisega, ei saa me käskida varitsetavaks teelõiguks piirkonda, kus nähtavus on 25 m. See kõik omakorda eeldab head kaardiluuret ja veel paremat maastikuluuret, et tagada lahingukäskude abil tulevastele seersantidele õppimiseks soodsad ja ka õppimist suunavad maa-alad. Näide mainitud suunamisest võiks olla alljärgnev: jaoülem saab käsu vaadelda olulist ristmikku, piiranguna lisatakse, et vaatlusposti asukoht peab olema põhja pool teed. Hea instruktor on luuranud maastikku ja tuvastanud, et põhjakaares on sobiv maastik vaatlusposti rajamiseks. Sellise metoodikaga suuname me õppuri soodsale maastikule. Jaoülema roll on endiselt teha täpsem maastikuluure, tal on lahendada ülesanne nagu ta tahab, kuid ta on suunatud targa käskimisega „õpimaastikule“. Eriti teravaks muutuvad need nõudmised siis, kui õppiv grupp on suur – näiteks 24 jagu. Ning minu praktika kohaselt peame me soovitud väljaõppe efekti saavutamiseks liikuma väljaspool KV harjutusvälju ning riigimetsi, mis omakorda nõuab korrektset, heatahtlikku ja viisakat suhtumist kohalike elanike vastu. Siinkohal pean osundama probleemsele valdkonnale meie ohvitseride ja vanemallohvitseride pedagoo-

laste harimiseks. Sellega haakuvalt sümpatiseerib mulle Kalevi JVP lähenemine ettevalmistatud radade standardpaketiga, kuid igas väeosas pole seda võimalik rakendada ja sel on oht uinutada instruktorivaimu. Või peaks siiski situatsiooniharjutuste planeerimine ja korraldamine olema osa meie ohvitseride ja vanemallohvitseride pedagoogilisest väljaõppest?

LASKMINE JA FÜÜSILINE SUUTLIKKUS Olen Suurbritannia armee aluste juures väga nõus väitega: sõdur peab oskama tulistada ja sõdur peab olema füüsiliselt suutlik (robust on täpne termin, mida UK armee kasutab). Sellest johtuvalt peaks õppur laskeharjutustel osalema tihti (lähtudes põhimõttest, et palju lühikesi laskeharjutusi on parem kui üks suur) ning laskeharjutused peaksid olema seotud hetkel käimasoleva õppeteemaga. Ideaalis toimuks see nii, et läbides jao kaitselahingu alast väljaõpet, toimuks bloki lõpus vastavasisuline laskmine. See osutub peaaegu võimatuks kahel põhjusel: esiteks kasutada oleva laskemoona kogus ja teiseks kasutada olevad laskeväljad. Antud piirangust hoolimata peaks püüdlema eelpool mainitud põhimõtte rakendamise poole. Näiteks ei saa me ilmselt korraldada laskmist „maja puhastamine“, kuna

NÄIDE – KUI TAHAME, ET JAGU TEOSTAB VARITSUSE KOOS TT RELVA KASUTAMISEGA, EI SAA ME KÄSKIDA VARITSETAVAKS TEELÕIGUKS PIIRKONDA, KUS NÄHTAVUS ON 25 M

SÕDUR NR 3 (101) 2018

gilises väljaõppes. Selleks on situatsiooniharjutuste planeerimise ja elluviimise vähene oskus. Minu hinnangul suudab keskmine nooremleitnant või nooremveebel pärast kooli lõppu edukalt korraldada relvatunde, kuid jao kiirrünnakute situatsiooniharjutuste kujundamisel, rääkimata keerulisematest teemadest näiteks rühma rünnak tanki toetusel, jäädakse jänni. Võib-olla peabki selles valdkonnas toimuma kogemuslik õppimine pärast kooli lõppu. Või oleks asjakohane õpetada nimetatud temaatikat täiendõppena väeosas. Tean, et Kuperjanovi JVP ülem kol-ltn Toomas Tõniste on sarnasel teemal organiseerinud õppepäeva oma tegevväe-

puudub laskemaja. Küll aga suudame me ilmselt treenida lahingumoonaga mõningaid elemente sellest valdkonnast – tuppa sisenemine lahingupaarina, lahingupaari või pooljao liikumine koridoris vms. Laskmiste juures ei saa ma üle ega ümber uuendatud laskeväljaõppest. Nimetatud uus käsitlus loob kindlustunde sõduris relva käsitsemisel, kuid ei õpeta lasketehnikat. Toon siinkohal ära vaid mõned märksõnad: kava on liiga mahukas SBK tarbeks; päästmisele ja sihtimisele pööratakse vähe tähelepanu; sõdur ei õpi tulistamist vastase massi keskmesse, vaid üritab tabada A-tsooni, mis on pisut ülevalpool; tekkinud päästmisvead kanduvad üle ka TT-granaadiheitja kasutamisse. Seetõt-

tu pean õigeks selle kava rakendamist jätkuväljaõppena või vähemalt osaliselt jätkuväljaõppena ja SBK vältel panustada senisest rohkem lasketehnikasse. Järgmine oluline oskus jalaväelasele (ükskõik millega ta sõidab – kas veoauto, PASI või lintidel lahingumasinaga) on kõndimine. Sõdur ei jõua varustusega kõndida ja ei oska seda iseenesest – ta peab seda harjutama. Seetõttu peaks NAK oma olemuselt sisaldama palju jalgsi liikumisi, mis tekitaksid suure osa hõõrdumisi (mõeldud nii vigastusena kui ka lahingus tihti esineva ilminguna) enne kui jaoülemale usaldatakse jaanuaris püsivad alluvad. Ja ma ei alatähtsustaks siinkohal transpordivahendi kasutamise oskust – seda on samuti vaja õppida. Mulle meeldib näiteks väga Kalevi JVP idee seersandirännaku osast, mis tuleb läbida soomustransportööril – meie masin, peame mõistma ka kasutada. Kuid jalgsi

 "Tuli ja liikumine" drillimine Kuperjanovi jalaväepataljoni NAK kursusel 2015. aastal.

liikumine oli, on ja jääb meie maastikul väga oluliseks oskuseks.

RASKERELVAD JA ERIVAHENDID

relvade arvu, imitatsioonivahendite kogust jne. Siinkohal on meie vägedel minu hinnangul pikk tee minna kasutajasõbralike ja odavate matkesüsteemide loomisel/ hankimisel.

neljapäevani, reede hoolduseks) heal tasemel väljaõpe, oleks vaja 24 seadet. Sellise arvestusega saaks iga lahingupaar ühe päeva jooksul kasutada ühte seadet, mis võimaldaks mitmeid kordi läbi teha

SÕDUR EI JÕUA VARUSTUSEGA KÕNDIDA JA EI OSKA SEDA ISEENESEST – TA PEAB SEDA HARJUTAMA. SEETÕTTU PEAKS NAK OMA OLEMUSELT SISALDAMA PALJU JALGSI LIIKUMISI Näide – TT-granaadiheitja (nii CG kui ka ühekordsed TT-lasud) laskemoon (ka alakaliibriline) on kallis ning seda ei jätku igale õppurile, ehkki meie manööverallüksuste jaoks on tegu väga olulise relvasüsteemiga. Laserimitaatoreid (SAAB) on meil väga piiratud koguses. Et tagada 200le õppurile nädala vältel (esmaspäevast

nii seisva kui ka liikuva märgi hävitamise harjutusi, kasutades erinevaid laskemoona tüüpe, mis kokkuvõtteks tagaks taseme „oskab“. Laserimitaatorid on siinkohal vaid üks näide – võib lisada paintball relvad, suundmiinide sihtimis- ja päästmisoskust parendavad õppevahendid, autole vigade tekitamise matkesüsteemi

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Pean oluliseks, et NAK-i käigus omandaks õppur oskused kasutada kõiki tema tulevases rühmas kasutusel olevaid relvi ning vahendeid. Raadiojaam Harris, RKP Browning, rauaalune granaadiheitja, TT-granaadiheitja, erinevad kuulipildujad, täpsuspüss, öövaatlusseade jne. Mingi hulk nendest vahenditest on ilmselt õpitud SBK-l, midagi saab selgeks NAK jooksul, midagi ilmselt AÜK jooksul. Kõige selle juures peab väljaõpet korraldades ilmutama päris palju kavalustmillised vahendid selgeks õpetada algul ja kinnistada harjutuste käigus, millised vahendid jätta NAK-is käsitletavaks, milliseid ainult tutvustada. Kaaluma peab kasutada olevat laskemoona hulka,

VÄLJAÕPE

WILLIAM S. LIND ON VÄITNUD, ET MANÖÖVERSÕJA PRAKTIK PEAB MEISTERLIKULT VALDAMA LAHINGUDRILLE. TEMA HINNANGUT ON RASKE ÜLE TÄHTSUSTADA.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

jne. Seetõttu veelkord: kutsun üles meie matkesüsteemidega tegelevaid ametiisikuid otsima aktiivsemalt lahendusi selle valdkonna probleemidele ja eeskätt aktiivselt suhtlema lõppkasutajatega tuvastamaks aktuaalseid probleeme. William S. Lind on väitnud, et manööversõja praktik peab meisterlikult valdama lahingudrille. Tema hinnangut on raske üle tähtsustada (Lind 2014:29). Jao ja rühma drillid toovad kaasa kiiruse kompanii tegevuses, samuti võimaldavad tegeleda mitme

probleemiga samaaegselt. Sellest johtuvalt väidan, et drillide valdamine on aluseks hilisemale sõjakunstile. Pärast drilli omandamist peavad algama harjutuste jadad, kus õppuritel on võimalik drilli kohandada erineval maastikul erinevas olukorras.

ÄRGEM TAKERDUGEM LAHINGUKÄSU FORMAATI Selgitava kommentaarina- pean silmas lahingukäsku, mis antakse alluvatele enne operatsiooni algust (OPORD), mitte kiiret käsku lahingu vahetuks juh-

timiseks (quick battle order, QBO). Olen teenistuse jooksul kohanud mitmeid vanemallohvitsere, kes on suurepärased jaoülemad või rühmavanemad, kelle lahinguplaan on suurepärane ja kes on loomult agressiivsed liidrid, kuid lahingukäsk oma viie puntki formaadiga ei sobitu nendega mitte kuidagi. Senisele kogemusele tuginedes väidan, et olulised lahingukäsu õpetamisel on alljärgnevad elemendid: 1) Ülemate eeskuju. Rühmaülem peaks andma nii palju kui võimalik oma korraldused lahingukäsu formaadis. See õpetab tulevasi jaoülemaid kuulama lahingukäsku ja seob neid süsteemi. 2) Planeeritav ja kästav tegevus peab olema õppurile jõukohane ja mõistetav. Näide – kui ajateenija ei tea mitte midagi varitsuse läbiviimisest, siis on minu hinnangul ebaõige ja ka ebaõiglane nõuda temalt lahingukäsu koostamist ja esitamist selle tege-

 Kalevi JVP NAK lõpurännak Sirgalas

VÄLJAÕPE

guga ega kõnede pidamist, vaid seda, et tulevane seersant usuks meie jõudu. Seda saavutame esiteks professionaalse väljaõppe kaudu, mis peab mitte ainuüksi olema, vaid ka tunduma õppuritele pingeline ja mõtestatud. Teiseks on üliolulisel kohal ülemate eeskuju just selles mõttes, et õppurid ja ülemad tunneksid end sama allüksuse liikmetena. Kolmanda aspektina tooksin välja agressiivsuse, kuid mitte arutult karjuva ja püssiga vehkiva sõdurina. Hoopis lähtuvalt põhimõttest, et kui ohvitser otsustab suunata kuhugi oma põhipingutuse, siis allohvitser juhib sinna

pealehakkamist ning otsustamist nõudvaid olukordi. Võib tuua mitu näidet. Loetlen neist mõned: 1) jääaugu drill (hüpe talvel täies riides ja mõningase varustusega jääauku), mis nõuab eneseületust, enesekontrolli ekstreemsetes tingimustes ning omab ka praktilist väärtust – kuidas ennast päästa; 2) varahommikune rünnak laagrile, kus rühmaülem ja rühmavanem langevad esimestena. Keegi peab juhtimise üle võtma, looma side kompaniiülemaga jne. 3) hübriidohu tekitamine – näiteks konflikt tsiviilisikute kambaga, kelle seas on ka mõni vägivaldne naine. Viib mu-

KÄSITSIVÕITLUS – ÜKSKÕIK KAS LASKURRELVAGA VÕI ILMA LASKURRELVATA SÜNNITAB MINU HINNANGUL JULGUST ASTUDA VASTU VAENLASELE JA TEDA LAHINGUVÄLJAL LÜÜA

VÕITLUSMORAAL, USK ENESESSE JA OMA KAASLASTESSE NAK ja kasvatustöö. Ei pea silmas isamaalist kasvatust vastavasisulise loen-

gavustsoonist välja, õpetab kohanema. Vette viskamise juures oluline on raami loomine, et tegevus tunduks õppuritele huvitavana (miks me seda teeme?); raskuste talutavus, st ei tohi üle pingutada, eriti öiste tegevustega, samuti peab olukord olema lahendatav ning dünaamilisus – olukord peab mängima ja vajadusel arenema koos õppuriga ja vastavalt õppuri tegevusele/ tegevusetusele. Kõige selle juures peab mõistma õpikeskkonna üldise raami kujundamist – välilaagri ööbimised näiteks. Nende juures on kriitiline võimaldada piisav hulk unetunde, samas nõudes rutiinide sooritamist, mis käivad allüksusega maastikul kaasas (hooldus, täiendamine, enesejulgestus). Balansi hoidmine helluse ja karmuse vahel – see on maal, mida iga ülem peab proovima maalida.

NAK- KAS PÕHIPINGUTUS ? Tahaksin kirjutada veel paljust- probleemülesannete põhisest väljaõppest, võitlusest hoonestatud alal ja kindlustatud positsioonil, kuid need teemad jäävad ootama tulevikku. Vaadates artikli algusesse- kas NAK on ajateenistuse põhipingutus või on selleks hoopis allüksusekursus, mille jaoks NAK täidab olulist kujundavat rolli? Seda vastust peaksime teadma, kuid kuidas ehitada/ kujundada NAK-i selliselt, et see toetaks tõhusalt allüksusekursust? Kasutatud kirjandus: William S. Lind. Manööversõjapidamise käsiraamat. Tallinn, 2014

SÕDUR NR 3 (101) 2018

vuse kohta. 3) Kuna jagu on väga drillipõhine/ juhtimispõhine allüksus, siis on väljaõppeprotsessis olulisem ülema juhtimissooritus kui tema lahingukäsk. Käske peaks sarnaselt teiste tegevustega tagasisidestama, kuid neist olulisem on ülema juhtimine (sealhulgas ka QBO). Seega, kui instruktori ajahinnang ütleb, et ta suudab tagasisidet anda ainult käsu või lahingu juhtimise kohta, siis peaks eelistama viimast. Mongomery on öelnud, et ülem peab kõnelema alluvatele mõistetavas keeles. Lühidalt öeldes peab jaoülemal olema plaan, kuid ei ole vaja teda liigselt suruda 5 punkti käsu formaati.

oma jao, mis toob kohale surma ja hävingu vastasele ning võidu meie vägedele. Siia liidaksin ka otsustusjulguse ja initsiatiivi, mida pole võimalik raamatutarkusena selgeks õppida, vaid mis peavad ühe ajateenijast jaoülema jaoks selgeks saama kogemuste abil. Ning neid kogemusi peabki esmajärjekorras pakkuma NAK. Siinkohal võtaksin kokku NAK õppuri eelistatava olemuse, tsiteerides üht kolonelleitnanti: „mehed, kes lähevad tääk ees vastase kaevikusse“. Kuidas seda kõike saavutada? Selle küsimuse peab esitama iga ülem iseendale ja leidma oma aega ja allüksusesse sobiva lahenduse. Tahan lihtsalt lugejatega jagada kaht mõtet. Esimene on käsitsivõitlus laskurrelvaga ja teine on vette viskamine. Oma automaadi kui külmrelva kasutamise tähtsust võib mõtestada kahel viisil. Esimene ja praegusel ajal praktiline võimaldab kasutada mitte surmavat jõudu kaba löögina. See võib osutuda oluliseks faktoriks „halli tsooni“ olukordades. Teine, abstraktsem ja palju mõõtmatum on julguse tekkimine. Käsitsivõitlus – ükskõik kas laskurrelvaga või ilma laskurrelvata sünnitab minu hinnangul julgust astuda vastu vaenlasele ja teda lahinguväljal lüüa rohkem vaimses kui füüsilises tähenduses. Ning vaimne julgus astuda vastu vaenlasele ja temast jagu saada on meie lahinguedu üks alustaladest. Vette viskamine – õppurid peavad kogema tundmatuid, natukene hirmu tekitavaid, raskesti lahendatavaid, julget

AJALUGU

 Vabadusristi kavalerid paraadil 1937

SÕDUR NR 3 (101) 2018

EESTI VABADUSE RISTI LUGU 2. osa

AJALUGU

Jätkame Jaak Pihlaku artikli Eesti Vabadusristi ajaloost teises osas juba konkreetsema ülevaatega, kuidas nende teenetemärkide kätteandmine käis.

ole täpseid andmeid, millal sai alguse teenetemärkide kätteandmine. Esimene teadaolev tseremoonia oli 14. mail 1920 Prantsusmaal Verdunis, kuid Vabaduse Risti osakonna juhataja alampolkovnik Johan Kalm kirjutas juba 28. aprillil 1920 Eesti kaubandusesindajale Friedrich Karlsonile Saksamaale, et mõned aumärgid on välja antud. Kes saajad olid, selle kohta teave puudub, kuid pole välistatud USA ohvitserid, kellele eelmisel sügisel ristid olid määratud. Teenetemärkide kätteandmine jäi venima, sest tellimise ja valmistamisega ei saadud kuidagi hakkama. See omakorda tekitas kavalerides siirast pahameelt. Võrdluseks olgu siin toodud meie lõunanaabrite lätlaste esimese teenetemärgi kätteandmise korralduslik pool. Läti Karutapja orden (Lāčplēša Kara ordenis, lühend LKO) asutati 11. novembril 1919 ning esimesed teenetemärgid anti kavaleridele kätte juba augustis 1920. Ordeni esimesel aastapäeval, 11. novembril 1920 oli Riias Esplanaa-

Eesti kodanikele pandi ristid pidulikult rinda iseseisvuse neljandal aastapäeval, 24. veebruaril 1922 mitmel pool Eestis, nii maakonnakeskustes kui ka linnades, kus sõjaväegarnisone leidus. Sellega seotud kulude katteks otsustas vabariigi valitsus taotleda riigi esinduskogult vaid paar päeva varem lisaraha: Tarvilikuks tunnistada sõjaministeeriumi 1922. aasta erakorraliste väljaminekute eelarves järgmisi täiendusi teha ja neid Riigikogule kinnitamiseks ette panna: §21 Sõjaaegsete kulude katmiseks: (Vabaduse Ristide väljaandmise kulud) – 500 000 marga võrra. Ristide jagamise tseremooniad olid suurejoonelised. Tallinnas Peetri platsil korraldatud paraadil sai oma teenetemärgi kätte ligi 350 kavaleri, nii teenistust jätkavad kui ka demobiliseeritud sõjaväelased ning mõned välismaalased. Sõjaminister Soots pani igaühele risti isiklikult rinda. Tartus Raekoja platsil korraldatud rivistusel andis 2. diviisi ülem kindralmajor Põdder risti 198 kavalerile. Riigi-

LÄTI KARUTAPJA ORDEN ASUTATI 11. NOVEMBRIL 1919 NING ESIMESED TEENETEMÄRGID ANTI KAVALERIDELE KÄTTE JUBA AUGUSTIS 1920

VILJANDI MUUSEUMI DIREKTOR FOTOD: VILJANDI MUUSEUM

kogu liige Jaan Tõnisson sai sama päeva hommikul Tartus oma kodus Riigikantselei juhatajalt Max Lasbergilt tsiviilteenete Vabaduse Risti. Viljandis Tallinna ja Vaksali tänava ristumiskohal oleval väljakul (hilisem Vabadusplats) peetud paraadil kinnitas 74 kavalerile ja langenud sõjamehe esindajale teenetemärgi rinda Sakala partisanide üksiku pataljoni ülem alampolkovnik Ludvig-Karl Jakobsen. Teiste hulgas oli Karl Jaanus, kes läks üldse viimase Vabaduse Risti kavalerina igaviku teele 2000. aastal. Pärnus Glabe platsil (hilisem Vabadusväli) korraldatud pidulikul ülevaatusel sai 3. diviisi ülemalt kindralmajor Tõnissonilt teenetemärgi ligi 140 meest. Paraad oli ka Valga turuplatsil, kus kogunenud 55 kavaleri rinda dekoreeris soomusrongide brigaadi ülem polkovnik Parts. Teiste hulgas sai ordeni naissangar Salme Bergmann (hilisem Ilmet).

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Jaak Pihlak

di väljakul suurejooneline tseremoonia, millel Läti Asutava Kogu esimees Jānis Čakste Karutapja ordeneid isiklikult suurele hulgale sõjaväelastele rinda pani. Esimesed Vabaduse Ristid, mis olid mõeldud väljajagamiseks, jõudsid Saksamaalt Tallinna jaanuaris 1921. 24. veebruaril välisministeeriumis korraldatud pidulikul lõunasöögil andis riigivanem Konstantin Päts ristid kätte James Young Simpsonile ja Eesti saadikule Oskar-Philipp Kallasele. Aprillis 1921 saatis Vabaduse Risti osakond sõjaministeeriumile kõrgemate ohvitseride Ernst-Johannes Põdderi, Aleksander Tõnissoni, Viktor-Hugo Puskari ja Karl Partsi I liigi 1. järgu teenetemärgi neile väljastamiseks. Septembris 1921 sai sõjaministeerium veel 464 eksemplari Soome, Taani, Briti ja Rootsi sõjaväelastele ning 1526 Eesti kavaleridele kätteandmiseks.

AJALUGU

 Vabadusristiga Läti ja Soome presidendid Jānis Čakste ja Lauri Kristjan Relander

EESTI KODANIKELE PANDI RISTID PIDULIKULT RINDA ISESEISVUSE NELJANDAL AASTAPÄEVAL, 24. VEEBRUARIL 1922 MITMEL POOL EESTIS

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Võrus andis 48 kavalerile ristid kätte 7. jalaväepolgu ülema abi polkovnik Viktor Liivak. Petseris juhtis teenetemärkide jagamist Petseri maakonna rahvaväe ja Kaitseliidu ülem alamkapten Hugo Ploomipuu. Risti said viis kavaleri, teiste hulgas Nikolai Gurjanov ja Jakob Sasonov. Narvas Peetri platsil said rivistusel 1. diviisi ülemalt kindralmajor OttoEmil-Eduard Heinzelt Vabaduse Risti 32 kavaleri. Saaremaal Kuressaare turuplatsil peetud paraadil pani meestele ristid rinda Saare maakonna rahvaväe ja Kaitseliidu ülem alamkapten Johannes-Richard Kajak. Haapsalus said üheksa kavaleri ordeni kätte Lääne maakonna rahvaväe ja Kaitseliidu ülema kohuse-

täitjalt alamkapten Villem Väedenilt. Rakveres oli samuti paraad ning teenete märk pandi rinda 50 kavalerile. Paide turuplatsil kinnitas ligi 40 kavalerile risti rinda Järva maakonna rahvaväe ja Kaitseliidu ülem alamkapten Heinrich Oidermann. Ka Järvamaa garnisonilinna Tapa turuplatsil oli 24. veebruaril 1922 paraad ja Paidest kohale sõitnud sõjaväe esindaja andis kahele kavalerile kätte neile määratud Vabaduse Risti. Viimane arvukas Vabaduse Ristide annetamine Eesti kodanikele sündis 1925. aasta algul, kuid nende pidulik kätteandmine sai teoks alles aasta hiljem. Nii oli Tallinnas Juhkentali kasarmute juures 24. veebruaril 1926 tseremoonia, kus ranna-, õhu- ja sisekaitse ülema abi kolonel Aleksander Seiman pani teenetemärgi rinda 17 kavalerile. Seimanile

endale oli vahetult enne paraadi antud kätte II liigi 2. järgu rist. Samal päeval said Tallinnas Kaarli puiesteel Kaitseliidu staabi ees Tallinna maleva pealikult kolonelleitnant Friedrich-Karl Pinkalt oma risti kuus kaitseliitlast. Tartus Raekoja platsil peetud paraadil kinnitas 22 kavalerile teenetemärgi rinda 2. diviisi ülema abi kolonel Eduard-Alfred Kubbo. Viljandis Uuel turul korraldatud paraadil sai kümmekond kavaleri risti Sakala jalaväerügemendi ülemalt kolonelleitnant Verner-Ernst-Harald Trossilt. Rakvere turuplatsil toimunud rivistusel pani kaheksale kavalerile ordeni rinda 5. jalaväerügemendi ülem kolonel Heinrich-Michael Paavijaan (hiljem Hendrik Pallandi). Veel mitmes teises maakonnalinnas peeti 1926. aasta 24. veebruaril paraadi ning anti kätte Vabaduse Riste. Välismaalastele andis Vabaduse Ristid üldjuhul asukohariigi Eesti esindus. Et ordenite valmimine venis, viibis ka nende omanikeni jõudmine. Eesti saa-

 Benito Mussolinile antud Vabadusristi diplom

SAMAS OLI ARVUKALT VÄLISMAALASI, KELLENI TEENETEMÄRK KUNAGI EI JÕUDNUDKI, ENNEKÕIKE SUURBRITANNIA KODANIKUD ris Riigikantseleisse tagasi 79 inglastele määratud Vabaduse Risti koos diplomitega. Välismaalastest kavaleride hulgas oli ka selliseid, keda ei õnnestunud lihtsalt üles leida, sest nende isikuandmed olid äärmiselt napid. Eriti keeruline oli Soome vabatahtlike, aga ka USA ohvitseridega.

VABADUSE RISTI DIPLOMID Ajal, kui Vabaduse Riste annetati, oli kasutusel üpris mitu erineva kujunduse ja sõnastusega diplomit. Esimestel teenetemärkidel, mis anti augustis 1919 USA ohvitseridele, ei olnud kaasas kunstiliselt kujundatud diplomit ning need ei

SÕDUR NR 3 (101) 2018

dik Helsingis Kallas pöördus 1921. aasta augustis riigivanem Pätsi poole järelepärimisega, millal ometi jõuavad kohale soomlastele määratud Vabaduse Ristid. Eesti iseseisvuspäeval, 1922. aasta veebruaris, saadeti sõjaministri abi Andres Larka valitsuse esindajana Helsingisse Soome vabatahtlikele teenetemärke kätte andma. Augustis 1922 läkitati aga sõjavägede staabi ülem kindralmajor Paul-Adolf Lill Varssavisse Poola ohvitseridele ordeneid jagama. Teiste hulgas andis ta Poola riigipeale marssal Józef Klemens Piłsudskile Belwederi lossis I liigi 1. järgu Vabaduse Risti. Rohkearvuline ordenite annetamine välismaistele riigitegelastele ja sõjaväelastele sündis 1925. aastal, osa riste jõudis autasustatute kätte juba samal aastal. Läti president Čakste koos mitme kõrge Läti riigitegelase ja sõjaväelasega tegi iseseisvuspäeval riigivisiidi Eestisse. Neile oli Eesti valitsus teenetemärgid määranud vaid mõni päev varem. Samal ajal saabus Tallinna ka Rahvasteliidu peasekretär James Eric Drummond, kellele valitsus oli samuti äsja Vabaduse Risti annetanud. Võimalik, et neile teenetemärgid ka kätte anti. Mais 1925 sõitis Riigikogu esindus ametlikule külaskäigule Poola Vabariiki. Vahetult enne seda oli valitsus määranud Poola riigimeestele ja ohvitseridele arvukalt ordeneid, mis nüüd visiidi ajal välja jagati. Marssal Piłsudski’le määratud Vabaduse Risti III liigi 1. järgu andsid Varssavi lähistel Sulejówekis üle Eesti saadik Johan Leppik ja sõjaväe esindaja kolonelleitnant Ludvig-Karl Jakobsen. Vabadussõja ajal Eestit toetanud Taani ja Rootsi majesteedile andis Eesti peakonsul Eduard-Reinhold Virgo teenetemärgi veel sama aasta teisel poolel. Taani kuningas Christian X sai sõjaliste teenete 1. järgu septembris Kopenhaageni lossis ning Rootsi kuningas Gustav V tsiviilteenete 1. järgu novembris Stockholmi lossis. Kuid alati ristide kätteandmine nii lihtsalt ei läinud ning venis mõnel puhul lausa mitme aasta pikkuseks. Vabadussõja ajal soomusrongide divisjoni soomlaste pataljonis teeninud leitnant Lars Håkansson, kes siis kasutas eesnime Ivar, sai oma Vabaduse Risti koos diplomiga kätte alles 1930. aasta novembris Eesti Stockholmi saatkonna abiga. Samas oli arvukalt välismaalasi, kelleni teenetemärk kunagi ei jõudnudki. Need olid ennekõike Suurbritannia kodanikud, kes pidid teise riigi teenetemärkide kandmiseks kuningalt luba küsima. Nii saabusid 1927. aasta novemb-

AJALUGU

olnud nummerdatud. Riigiarhiivis on säilinud lihtsad eestikeelsete tunnuskirjade ärakirjad, millel leidub selgusetu numeratsioon. Võimalik, et ameeriklased saidki vaid sellised diplomid ja hiljem neid enam välja ei vahetatud. Verdunile antud Vabaduse Risti algne diplom oli tagasihoidlik ja nummerduseta. Aastaid hiljem, veebruaris 1927 läkitas Eesti saadik Pariisis Kaarel-Robert Pusta välisministeeriumisse kirja, milles rõhutas: Tuletan veel meelde, et Verduni linnale andsin 1919. aastal Ajutise Valitsuse ülesandel esimese Eesti Vabadusristi sõjaliste teenete eest (I-se järgu, I-se astme). Palun ka see tunnistus saata Pariisi Saatkonda. Ta pöördus välisministeeriumi administratiivosakonna juhataja

 Peaminister Jaan Tõnisson

 Soome kompanii ülem Martin Eugen Ekström

juhatajale Aleksander Varmale: Meie kaitseväe esindaja Pariisis teatab, et seni pole üle antud Verdun’i linnale ja Prantsuse ohvitseridele, kes on Vabadusristi kavaleerid, nimetatud ristide diploome. Senini on teadmata, kas Verdun sai uue risti ja diplomi. Vabaduse Risti diplomid numbritega 1–2544 koostati 1920. aasta juulist detsembrini ja need olid ühesuguse kujundusega. Siiski väiksemaid erinevusi tekstides esines, sest kõikide liikide andmisel oli erinev põhjendus: I liigil hinnates sõjalisi teenuseid, II liigil hinnates wahwust ja III liigil hinnates kodanlisi teenuseid. Mõnevõrra enam erines teistest Vabadussõjas langenute diplomi sõnastus.

PALJUDEL PUHKUDEL KANDIS HILJEM ANNETATUD TEENETEMÄRGI DIPLOM VÄIKSEMAT NUMBRIT KUI VAREM MÄÄRATUD ORDENI OMA

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Aleksander Varma poole: Verdunile anti Vabadusrist sellekohasel Asutava Kogu otsusel (119 häält poolt, vastu keegi). Arvan, et Verdunile tuleks anda mitte harilik tunnistus, vaid tõlgitud ja ilukirjas kirjutatud Asutava Kogu otsus, millele võiks alla kirjutada Riigikogu esimees ehk Välisminister ühes Riigisekretäriga. Möödus veel poolteist aastat. 1929. aasta mais kirjutas kindralstaabi 2. osakonna ülem kolonelleitnant Karl-Johann Laurits administratiivosakonna

Diplomid numbritega 2545–2815 kirjutati välja jaanuarist 1922 detsembrini 1924. Neil tehti mõned väiksemad muudatused sõnakasutuses ja muutunud oli ka diplomi värvitoon. 1922. aastast väljastatud diplomitel on sõna ülesnäitanud asemel kasutusel keeleliselt õige üles näidanud. Teistest eristusid 1923. aastal väljastatud diplomid, mis anti Vabadussõjas langenute lähedastele. Vaid neil oli asendatud seni kasutatud w-täht tavalise v-ga. Lõplikult

 Läti diplomaat Vilhelms Munters

võeti trükitekstis v-täht kasutusele alles 1925. aasta diplomitel. Diplomid, mis anti 1924. aasta 1. detsembri mässukatse mahasurujatele, eristusid teistest vaid värvitooni poolest. Diplomid numbritega 2816–3184 vormistati veebruarist juunini 1925. Neil olid täielikult muutunud kujundus ja sõnastus, milles erisusi leidus lisaks üldtekstile liigi teenetemärgi määramise põhjustes. Nii oli I liigil sõjaliste teenete eest, II liigil hinnates vahvust ja III liigil kodanliste teenete eest. Uutele diplomitele ei kantud enam Vabaduse Risti annetamise põhjust. Siiski säilisid Riigiarhiivis 1925. aastal Eesti kodanikele antud teenetemärkide esildised ning nüüd on need ka elulugude teoses „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“ ära toodud. Teadaoleva 3184 diplomi hulgas leidub 11 diplomit, millega asendati varasemad, sest neil olid ebatäpsed isikunimed. Enamik ümbervahetatutest läks Eesti kodanikele, kaks ka välismaalastele. Neist ühe sai Rootsi leitnant Arvid Johansson, kelle diplomile oli sattunud vale nimi, ja teise Soome riigitegelane Carl Johan Alexis Enckell, kelle puhul valitsus muutis varasemat otsust, määras kõrgema järgu ordeni ja väljastas uue diplomi. Seni on teadmata 52 Vabaduse Ristiga kaasnenud diplomi number. Nende hulgas on 1919. aastal seitsmele USA ohvitserile ja Verduni linnale ning 1922. aastal Briti, Itaalia ja Prantsuse Tundmatule Sõdurile annetatud risti dip-

 Nawanagari maharadža Vibhaji Ranjitsinhji

 Salme Ilmet

 Johan Unt

lom. Ülejäänud pärinevad 1925. aastast. Valdav osa neist kavaleridest olid Briti riigitegelased ja kõrgemad sõjaväelased, lisaks kaks Prantsuse ja üks USA kodanik. Mõistetavalt ei väljastatud diplomit neil juhtudel, kui aumärgi annetamine tühistati, nagu Porębski ja Longi puhul. Samuti ei jõutud anda esmaste teenetemärkide diplomeid neile, kes said peatselt kõrgema järgu, nagu Reynald ja Seydoux. Tõenäoliselt ei juhtunud seda ka Ehrensvärdi ja Ribeniga, kelle Vabaduse Ristid vahetati üpris varsti omavahel. Põhjus, miks osa 1925. aastal annetatud ordenite diplomite numbreid ei kantud Vabaduse Risti tunnistuste raamatusse, on teadmata. Märkimist väärib, et Vabaduse Risti andmise aeg ja diplomi number ei sobitu omavahel. Paljudel puhkudel kandis hiljem annetatud teenetemärgi diplom väiksemat numbrit kui varem määratud ordeni oma. Et ristidele ei graveeritud numbreid, on suvaline sama liigi ja järgu teenetemärk tänapäeval müügi eesmärgil meelevaldselt seotud juhusliku diplomiga. Kui ordenite omanikeni jõudmine võttis aega, siis sellega kaasas käiva diplomi kätteandmine läks esimestel aastatel tunduvalt kiiremini. Suur osa kavalere sai diplomi kätte enne kui ordeni. Nummerdatud diplomite väljakirjutamine algas 25. juulil 1920 ja kätteandmisi alustati septembris, esimesed saajad olid kõrgemad ohvitserid. Teadaolevalt esimesed, kes said 6. septembril 1920 oma diplomi kätte, olid endine sõja-

vägede ülemjuhataja staabiülem kindralmajor Jaan Soots ja sõjaväeringkonna ülem polkovnik Johan Unt. Samal ja järgmisel kuul lisandus veel kõrgemaid ohvitsere nagu Andres Larka, Aleksander Tõnisson, Ernst-Johannes Põdder ja Johan Pitka. Endine sõjavägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner ja vabadussõjaaegne sõjaminister Konstantin Päts said diplomi oktoobri

1925. aastal annetatud ordeni diplomi said Eesti kodanikud üldjuhul samal või järgmisel aastal. Keeruline oli lugu välismaalastega, kelleni diplomid jõudsid mõnigi kord aastaid hiljem. Nii esineb tunnistuste raamatus diplomite väljakirjutamise ajana veel 1928. aasta veebruar. Olgu näiteks Poola ja Läti riigitegelase ja ohvitseri diplomitega seonduv. Pärast pikka kirjavahetust saadi diplomid

AJALUGU

VEEBRUARIS 1928 SAATIS VÄLISMINISTEERIUM EESTI SAATKONNALE ROOMAS KÜMNE ITAALIA RIIGITEGELASE, SEALHULGAS BENITO MUSSOLINI VABADUSE RISTI DIPLOMI Riigikantseleist ning välisministeerium läkitas 1927. aasta kevadel need Varssavi ja Riia Eesti saatkonda omanikele edastamiseks. Saadik Pariisis Kaarel-Robert Pusta muretses 1927. aasta novembris välisministeeriumisse läkitatud kirjas, et seni ei ole Argentiina, Belgia, India, Jaapani, Kolumbia, Portugali ja Vatikani riigitegelastele ning ametikandjatele Vabaduse Risti diplomeid kätte antud. Seejärel mõned diplomid saabusid, kuid osa neist ei jõudnudki kohale ning saatkonna ja välisministeeriumi vahel algas kirjavahetus, et välja selgitada, kuhu need siis kadusid. Augustis 1930 kirjutas Pusta taas, et mitmele Prantsuse riigitegelasele ja kõrgemale ohvitserile

SÕDUR NR 3 (101) 2018

lõpul. Samal aastal anti see ka mõnele reaväelasele 8. jalaväepolgust. Enamik 2544 Vabaduse Risti diplomist, mis olid välja kirjutatud 1920. aastal, jõudsid Eesti kodanikeni 1921. aasta jooksul, mõned veel järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Langenud ohvitseride omaksed said diplomid kätte 1923. aasta kevadel. Vigaste tekstidega diplomid asendati uutega 1924. aasta jaanuaris. Soomlastest kavaleride diplomid saadeti Helsingisse Eesti saatkonda, kus korraldati nende kätteandmine. Vaid mõned üksikud kavalerid, kes olid jäänud elama Eestisse, said need siin. Teiste maade kavaleride teenetemärkide diplomid anti nende riikide Eesti esindustesse, kust need üritati omanikeni toimetada.

AJALUGU

 Jaan Soots

on diplom ikka andmata, sest neid pole seni Tallinnast saadud. Veebruaris 1928 saatis välisministeerium Eesti saatkonnale Roomas kümne Itaalia riigitegelase, sealhulgas kuningas Vittorio Emanuele III ja peaminister Benito Mussolini Vabaduse Risti diplomi. Teadmata põhjustel jättis Eesti saadik Roomas need omanikele andmata.

 Andres Larka

 Gustav Jonson

esitada Riigikogule Vabaduse Risti annetamise lõpetamise seaduseelnõu. Minister kirjutas: Vabaduse Rist põhikirja §8 põhjal (Riigi Teataja Nr. 20/21 – 1920 a.) lõpetatakse Vabaduse Risti annetamine eriseadusega peale selle, kui võitlus iseseisva Eesti loomise eest lõppenud on. Et nüüd tähendatud võitlus juba lõppenud ja ka Vabaduse Ristid 24. veebruaril s.a.

otsus: Sõja- ja Välisministrile ülesandeks teha Vabaduse Risti kavaleeride lõpulik nimekiri Valitsusele esitada ja pärast selle kinnitamist esitada Vabaduse Risti annetamise lõpetamise seadus. Mais 1924 pöördus valitsuse poole ettepanekuga teenetemärgi annetamine lõpetada järgmine sõjaminister Oskar Amberg, kuid tulemusteta. Taas sõjaministriks saanud Soots tegi 1925. aasta veebruaris valitsusele järjekordse ettepaneku, et Riigikogule esitataks eelnõu Vabaduse Risti annetamise lõpetamiseks. Aprilli lõpul valitsuse istungil ettepanek ka kinnitati. Eriseadusega lõpetas Riigikogu Vabaduse Ristide väljaandmise 19. juunil 1925. Uuesti võis nende annetamist alustada pärast sõja puhkemist välisvaenlasega.

AINULT II LIIGI TEENETEMÄRGI KUJUNDUSES ON KA PUNAST. RAHVASUU HAKKAS SEETÕTTU II LIIKI KUTSUMA VERERISTIKS

SÕDUR NR 3 (101) 2018

Aastaid hiljem jõudsid diplomid tagasi Eestisse ja asuvad nüüd Riigiarhiivis. Mitu kavaleri kaotas järgmistel aastatel erinevatel põhjustel Vabaduse Risti kandmise õiguse või loobus ise teenetemärgist. Nende diplomid anti hoiule sõjavägede staabi ja korraldusvalitsuse kirjakogudesse. Mitmel puhul jäi diplomeid ka köidetuna kavaleride teenistuskirjadesse või autasuks saadud talu toimikusse. Kuid oli Eesti kodanikke, kes ei saanud mitmesugustel põhjustel kunagi oma Vabaduse Risti diplomit kätte. Need, kokku 65 originaaldiplomit, talletati sõjavägede staabi materjalide hulgas ning on nüüd antud hoiule Riigiarhiivi.

VABADUSE RISTI ANNETAMISE LÕPETAMINE Sõjaminister Jaan Soots tegi 1922. aasta märtsis vabariigi valitsusele ettepaneku

nende saajatele said välja jagatud, oleks aeg Vabaduse Risti annetamist ära lõpetada. Riigivanem Konstantin Päts suunas selle välisministrile seisukoha võtmiseks. Välisminister Ants Piip vastas valitsusele alles novembris: …teatan, et olen nõus Vabaduse Risti annetamise lõpetamise seadusega, kuid arvan, et enne tuleks Vabariigi Valitsusele esitatud annetamised väljamaalastele äraotsustada. Detsembris 1922 saatis uueks välisministriks saanud Aleksander Hellat valitsusele oma arvamuse: ... olen Vabaduse Risti annetamise lõpetamise vastu, sest võitlus iseseisvuse kindlustamiseks ei ole veel lõppenud, missuguses mõttes omal ajal Valitsuse poolt Vabaduse Risti annetamine väljamaalastele alustati, kes meie iseseisvuse kindlustamiseks kaasa aitasid ja kellel omal ajal, kui nende mõju ja häätahtlikkust vaja oli, Valitsuse tänu lubati. Järgnes valitsuse

VABADUSE RIST ARVUDES Detsembriks 1925 oli määratud 3126 kavalerile, kelle hulka on arvestatud ka Verduni kangelaslinn ning Briti, Itaalia ja Prantsuse Tundmatu Sõdur, kokku 3227 Vabaduse Risti. Neist kaks annetust tühistati. Lisaks asendati kolmel isikul teenetemärk kõrgema järguga. Teenetemärkide lõplikuks arvuks kujunes 3225 Vabaduse Risti. Teose „Eesti Vabadusristi kavalerid“ (Tallinn, 1935) alusel arvati Eesti kodanikeks 2076 isikut, kellele annetati kokku 2152 teenetemärki. Välismaalaste nimekirjas leidub 1050 kavaleri, keda vääristati 1073 Vabaduse Ristiga. Need arvud on siiski tinglikud, sest osa kavalere ei olnud Vabadussõja ajal määratlenud oma kodakondsust. Nii sai mõnest Eesti risti-

AJALUGU

 Peter Eugen Arthur Buxhoevden

 Jaan Maide

 Heinrich Laretei

omanikust hiljem hoopiski Läti, Saksa või mõne teise riigi kodanik. Leidus ka üksikuid välismaalasi, kes astusid Eesti kodakondsusse. Samas polnud teose koostamise ajal suure osa Eesti kodakondseteks arvatud ja mõne välismaalaste nimekirjas oleva kavaleri kohta mitte mingisuguseid eluloolisi andmeid. Eesti riigi alamate kõrval pälvisid meie esimese riikliku teenetemärgi veel 16 riigi kodanikud. Need olid Argentiina, Belgia, Jaapani, Itaalia, Kolumbia, Leedu, Läti, Poola, Portugali, Prantsuse, Rootsi, Soome, Suurbritannia, Taani, Ungari ja USA kodanikud. Olgu siiski täpsustuseks lisatud, et Itaalia nimekirjas olevatest isikutest said 1925. aastal Eesti teenetemärgi ka Vatikani kõrged ametnikud kardinal Pietro Gasparri ja Enrico Pucci. Vatikanist sai iseseisev linnriik 1929. aastal. Samuti pälvis Vabaduse Risti Briti impeeriumi koosseisu kuulunud India esindaja, Nawanagari maharadža Vibhaji Ranjitsinhji. India iseseisvus alles 1947. aastal. Arvestatav hulk Vabaduse Riste jagati postuumselt. Rahuajal anti Vabadussõjas langenud ja sõjaoludest põhjustatult surnud 170 Eesti sõjamehe abikaasale, vanematele või lastele nende hukkunud lähedase teenetemärk. On märkimisväärne, et neist lausa 65 sangarit olid ohvitserid või sellele vastaval ametikohal teeninud. Postuumselt said aumärgi ka välismaalased, kes abivägede koosseisus kaitsesid Eesti iseseisvust. Nii määrati pärast surma teenetemärk 67 soomlasele ja seitsmele taanlasele.

Eesti kodanikest kavaleridel oli ohvitserile vastav aukraad 765 isikul. Neist tõusis järgmistel iseseisvusaastatel kindraliteks ja kontradmiralideks 30 meest. Tsivilistidena pälvisid ordeni 82 ning reakoosseisus 1229 Eesti kodanike hulka arvatud kavaleri. Noorim Vabaduse Risti pälvinu oli laiarööpmelisel soomusrongil nr 3 teeninud reamees Johannes Luiga. Ta langes Vabadussõja ajal, olles vaid 14 aasta

ka naisi, kes selle tunnustuse osaliseks said. Neist kaks olid eestlannad, Viljandimaalt pärit Anna-Marie Kukk (Vabadussõjas Peeter Ronk, sünd Vares) ja Salme Ilmet (sünd Salme-Melanie Berkmann), kes mõlemad said teenetemärgi lahingutes osutatud vapruse eest. Samuti sai vapruse eest Vabaduse Risti Soome naissõdur Aino Mälkönen. Neile lisaks oli välismaalaste hulgas 10 Taani

AASTAL 1919 TEGI VALITSUS KAKS OTSUST, MÄÄRATES KAHEKSA TEENETEMÄRKI: SEITSMELE USA OHVITSERILE JA VERDUNI LINNALE PRANTSUSMAAL halastajaõde ning 38 soomlannat, kes pälvisid risti sõjaliste teenete eest. Vabaduse Ristid anti Eesti kodanikele Vabadussõja ajal osutatud teenete eest. Erandiks olid kevadel 1918 Soome siirdunud Jüri Vilms ja tema kaaslased, kes said teenetemärgi postuumselt, ning 1924. aasta mässukatse mahasurujad. Välismaalaste puhul ei olnud annetamine nii rangelt korraldatud ja seetõttu jagati Vabaduse Riste paljudel juhtudel, eriti 1925. aastal, diplomaatiliste autasudena. Mitmel välisriigi kõrgel riigitegelasel ja ohvitseril polnud sõja ajal Eestiga kokkupuudet, kuid nad olid kaasa aidanud Eesti rahvusvahelise tunnustamise saavutamisele esimestel aastatel pärast Vabadussõda. Kuid eestlaste jaoks oli ja on Vabaduse Rist sõdurivapruse ja riikliku iseseisvuse sümbol.

SÕDUR NR 3 (101) 2018

ja viie kuu vanune ning postuumselt anti talle sõjalise vapruse Vabaduse Rist. Välismaalastest oli sõja algul noorim samuti 14-aastane Põhja Poegade rügemendi reamees Kaarlo Eerikki Harju. Ta oli sündinud vaid kaks päeva varem kui Johannes Luiga. Vabadussõja puhkemise hetkel olid alla 18-aastased 89 eestlast, 57 soomlast ja üks taanlane. Kõige vanem Vabaduse Ristiga autasustatu oli Prantsuse riigimees Georges Benjamin Clemenceau, kes sõja alguseks oli ületanud juba 77. eluaasta piiri. Eesti kodakondsetest oli aga kõige eakam kirurg ja hilisem sanitaarkindralmajor Maximilian-Friedrich-Werner Zoege von Manteuffel, kes oli sellal 61-aastane. Valdav osa Vabaduse Risti pälvinutest olid mehed, kuid siiski leidus

TUTVUSTUS

• Jaeski, Aivar. Mälestused kaitsejõudude algusaastatest : väepealiku kroonikaraamat 1992–2002 • Grenader, 2018 Raamat on kronoloogiline ülevaade Eesti kaitsejõudude algusaastatest, milles vahetult osalenud autor räägib oma loo. "Need kümme aastat olid minu kaitseväelase karjääris kõige vahvamad. Muutsime Eestit paremaks nii, nagu oskasime, tahtsime ja suutsime. Meis oli meeletu hulk entusiasmi, usku ja tahtmist, sest olime noored. Oleme õhinapõhine põlvkond. Uskusime kui üks mees sellesse, mida tegime ja andsime endast parima. Mida muud enamat saabki inimlapselt nõuda!"

SÕDUR NR 3 (101) 2018

• Juurvee, Ivo. 100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis • Post Factum, 2018

• Meinander, Henrik. Gustaf Mannerheim : aristokraat maavillases • Argo, 2018

• Iila, Mati. Sõjalinnu lugu : Tu-16 "Badger", strateegiline pommitaja ja raketikandja • Grenader, 2018

Luuramist on müstifitseeritud nii filmides kui ka raamatutes, kuid lähemal vaatlusel on saladusloori taga loogikale alluv eluvaldkond nagu kõik teised. Oma asukoha tõttu on Eesti tihti olnud sõdade tallermaa, sama kehtib ka luuretegevuse ja vastuluure kohta. Uue luureliigi – signaalluure – alal leidsid maailmas teedrajavad sündmused I maailmasõja eel ja ajal aset just praeguse Eesti territooriumil. Kuigi Eesti enda eriteenistustest saame rääkida ainult perioodil 1918–1940 ja pärast aastat 1991, on siin muul ajal aktiivselt tegutsenud nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsioonivõimude eriteenistused. Ka Eesti Vabariigi juubeliaastal ei ole julgeolekuolukord maailmas kiita ning ettenähtavas tulevikus on üksjagu tööd Eesti praegustel eriteenistustel – kaitsepolitseiametil, välisluureametil ja kaitseväe luurekeskusel, mille kujunemisloole ja praegusele tööle on käesolevas raamatus valgust heidetud.

Kuidas aristokraatliku perekonna võsust sai Vene ohvitser, spioon ja Soome vabariigi juht? Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus Mannerheim Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. I maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed II maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale.

See raamat ei ole romaan ega novell, vaid ülevaade ühe külma sõja surmalinnu loomisest ja käekäigust – lugu sõjalinnust, mis teenis Nõukogude Liidu ja hilisema Venemaa õhujõudude relvastuses üle neljakümne aasta, olles seetõttu unikaalne kogu lennunduse ajaloos. Lennuk sai legendiks juba oma eluajal. Selle masina arvukad modifikatsioonid olid kasutuses nii strateegilises ehk kauglennuväes kui ka merelennuväes, teenisid lendavate laboratooriumitena militaar- ja tsiviillennunduse huvisid. Tu-16 abil õpetati treening- ja õppekeskustes välja mitu põlvkonda militaar- ja tsiviilpiloote. Nende hõbedaste sõjalindude pesasid leidus ka Eestimaal; neid müüdi tollastele liitlastele, nad sõdisid ja hävisid erinevate riikide lippude all.

• Õun, Mati. Ojalo, Hanno. Õhusõda Euroopa kohal 1939–1945 • Ühinenud ajakirjad, 2018 Üks II maailmasõja märkimisväärsemaid sündmusi oli õhusõda Euroopa kohal, milles osalesid sajad tuhanded lennukid ja paar miljonit vaprat meest ja naist. Siinse raamatu jaoks on välja valitud olulisemad teemad sellest hiigelvõitlusest – eelkõige õhulahing Inglismaa taevas, Saksamaa pommitamised, samuti sõja tähelepanuväärsemad õhudessantoperatsioonid. Lisaks on vaatluse all õhurünnakud linnadele ja õhuvõitlused Lääne-Euroopas ja Itaalias ning ka Ida-Euroopas – Soomes, Poolas ja Nõukogude Liidu territooriumil, kõige muu hulgas käsitletakse ka Eesti linnade pommitamist.

TP12 930 6

MISKI POLE _ VOIMATU

Sa näed, jäädes nähtamatuks. Sa kuuled, liikudes hääletult. Sa täidad ülesande, jäädes ellu. Sest Sa oled üks vähestest, kes kuulub eriväelaste sekka. Oled Sa valmis läbima elu raskeima eksami ja treenima koos maailma parimate eriüksustega? On Sinus vajalik terassisu, et täita Eesti ja NATO kõige keerulisemaid ülesandeid? Kui jah, siis ootame Sind katsetele, mis algavad siit www.elukutse.ee/eog

ESTSOF