Nr 4, 2014

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 4 (79) 2014

Kas Ämari lennubaas on valmis?

Kapten Colin Bair – ärindust õppinud teerajaja Alaskalt

Rahuvalvepisikust Eesti kompaniini ehk Pabrade tuleproov

Soomuk Pasi XA-188.

20 tonni terast s천duritele ja allohvitseridele.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts

4 / 2014

3

SIMMO SAAR

Sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Visualiseerimise jõud Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Pika selgituse asemel aitab hästi läbimõeldud piltlik kujund mõtet selgemalt edasi anda.

10 1. jalaväebrigaad on harjunud end proovile panema Intervjuu 1. jalaväebrigaadi ülema kolonelleitnant Aron Kalmusega brigaadi ees seisvatest uutest proovikividest.

16 Sõjaväelise hariduse rahvusvahelistumisest Kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem kolonel Martin Herem räägib tsiviil- ja militaarhariduse arenguteede erinevustest.

18 Kas Ämari lennubaas on valmis?

Tänavune tihe töögraafik Ämari lennubaasis sunnib baasi edendamise jätkamiseks tegema uusi jõupingutusi.

21 Venemaa uue generatsiooni sõjapidamine Läti teaduri vaatenurgast Aeg on vaadata, mida Venemaa uudsest sõjapidamisest Ukrainas arvavad meie NATO liitlased.

25 Kummaline sõda Venemaal on maailmale nii palju pakkuda.

Sedapuhku on uurimise all seninägematu sõjapidamine.

29 Marko Mihkelson: ootame Walesist püsivaid NATO julgeolekumeetmeid

13 Kapten Colin Bair – ärindust õppinud teerajaja Alaskalt Sõduriga vestleb augustis Eestis oma rotatsiooni lõpetanud USA Saksamaal paikneva 173. õhudessantbrigaadi 91. ratsaväerügemendi 1. pataljoni kompanii ülem kapten Colin Bair.

Eesti teeb jõupingutusi, et riigikaitse arengu­kavas ette nähtud kolmanda põlvkonna tankitõrjerelvad jõuaksid kohale võimalikult kiiresti.

38 ISIS – radikaalsed pühasõdalased või valikuvõimaluseta võitlejad?

Süüria kodusõjast alguse saanud islami­ kalifaat laiendab kiiresti oma mõju üles­ ehitusaja nõrkuses vaevlevas Iraagis.

42 Väikesõja kontseptsioon – kas Eesti esimene meresõjaline doktriin?

Kahe maailmasõja vahelisel ajal Eestis arendatud väikesõja kontseptsioon oleks võinud olla meie meresõjalise doktriini loomise alus.

48 Sõjanduskeele loovusest, haritusest ja tõhususest Terminid, mida sõjaväelased oma töös kasutavad, peegeldavad paljuski nende hoiakuid, haritust ning rolli ühiskonnas.

51 Kümne aasta arengukava sõltub hankevõimekusest Jätkame toetuse väejuhatuse allstruktuuride tegevuse tutvustamist seekord hanketeenistuse tööst rääkides.

55 Grom – Poola Kõu Poola eriüksus Grom on ennast tõestanud võrdse partnerina suurriikide eliiteriüksuste kõrval. Vähem teatakse üksuse saamisloost ja konkreetsetest tegemistest.

58 Rahuvalvepisikust Eesti kompaniini ehk Pabrade tuleproov Jätkame iseseisvuse taastanud Eesti vabariigi kaitseväe taasloomise mälestuste vahendamist. Meenutab reservkolonelleitnant Tõnis Asson.

65 Taktikaline otsustusmäng „Valged pilved” Kaitseväe ühendatud õppeasutuste taktikaõppejõud kutsuvad kõiki sõjaväelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi lahendama taktikalist otsustusmängu.

Väljaandja

kaitseväe peastaap

Toimetus

Juhkentali 58, 15007 Tallinn

31 Konfliktikommunikatsioon: kas relvajõud on meediasõjaks valmis?

Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar e-post ivar.joesaar@mil.ee

tel 717 1259 Keeletoimetaja Kairi Vihman Kujundaja Meelis Piller Trükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto kaitsevägi Sõdur internetis www.mil.ee/sodur Sõdur Facebookis facebook.com/ajakirisodur

Ühendkuningriigi väljaanne PR Week leiab, et relvajõududes nähakse kommunikatsiooni endiselt sõjapidamisest eraldiseisvana.

33 Javelin viib Eesti tankitõrjevõime pika sammu võrra edasi

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Mida ootab Eesti NATO Walesi tippkohtumiselt ning mida võiksid selle tulemused tähendada kaitseväele.

4

EESTI UUDISED

Ühendriikide Black Hawki kopterid harjutasid Eestis õhudessandi läbiviimist KAITSEVÄGI

E

estis viibiv Ameerika ühendriikide 91. ratsaväerügemendi 1. pataljoni õhudessantväelaste kompanii harjutas juuli lõpu­ nädalal siia saabunud nelja USA maaväe helikopteriga Black Hawk õhudessandi läbiviimist. Kopterid peatusid Ämari lennubaasis. Ühendriikide maaväe lennuüksuste koosseisus on ligi 300 kohaluureks ja transpordiks mõeldud lennukit ning ligi 4500 mitmesuguse ülesandega helikopterit. Lisaks on maaväel suur hulk erinevat tüüpi mehitamata õhusõidukeid.

Maaväe üldkopter (utility helicopter)

Sikorsky UH-60 Black Hawk kuulub Sikorsky Aircraft Corporationi loodud helikopterite S-70 perekonda. Reaktiiv-

mürskude, rakettide, pommide ja kuulipildujatega varustatuna on Black Hawk tõhus ründevahend.

Kaitsevägi soetab uued majandussõidukid

K

aitsevägi saab politsei- ja piiri­ valveameti ning kaitseväe toetuse väejuhatuse ühishankena oma igapäevase administratiivtegevuse toetamiseks uued majandussõidukid. „See oli nii toetuse väejuhatuse kui ka kaitseväe esimene sõidukite riigisisene ühishange. Hankeprotsessi käigus said nii meie kui politsei- ja piirivalveameti hankijad uusi kogemusi. Kõige olulisem on see, et kaks riigiasutust suutsid osa oma

vajadusi ja hanketingimusi ühtlustada ning viisid kahe paralleelse hanke asemel läbi ühe hanke,” ütles toetuse väejuhatuse hanketeenistuse juhataja Neeme Kass.

Kaitseväe majandussõidukite vajadus jagunes sõidukite tüüpide lõikes viieks: keskklassi sedaanid, väike keskklassi universaalid, 5-kohalised väikesed mahtuniversaalid, 9-kohalised suured mahtuniversaalid ning 16-kohalised väikebussid.

Riigihanke tulemusena liisib kaitse­ vägi alates järgmisest aastast kuueks

aastaks keskklassi sedaane firmast Rentacar ning ülejäänud majandussõidukeid Swedbanki Liisingust. Kokku liisib kaitsevägi 193 majandussõidukit, millest 8 on keskklassi sedaanid Opel Insignia, 78 keskklassi universaalid Škoda Octavia, 42 väikesed mahtuniversaalid Volkswagen Caddy, 49 väikebussid Opel Vivaro ning 16 bussi Opel Movano. Uued majandussõidukid võetakse kasutusele järk-järgult järgmise aasta alguses.

K

SÕDUR NR 4 (79) 2014

esk-Aafrika vabariigis teenivad Eesti kaitseväelased tänasid kohalikku politsei eriüksust koostöö eest ning kinkisid neile töö- ja olmevahendeid ning mööblit.

Kaitseväe Kesk-Aafrika vabariigi kontingendi ülema kolonelleitnant Sten Alliku sõnul on kohalik politsei eri­ üksus üks paremini organiseeritud üksusi Banguis, kuid nende tingimused ja vahendid tööks on üsna olematud, sest eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses rööviti ja varastati tühjaks nende jaoskondi. „Juba see avaldab muljet, kuidas nad olematute vahenditega püüavad oma

ülesannet täita ning sealjuures nad ei hädalda. Neile kulub iga asi ära,” ütles kolonelleitnant Allik. „Kohalike üksuste toetamine on ka meie endi huvides, et see töö, mida siin teinud oleme, ei kaoks tühja. Kohalikud üksused võtavad siinse julgeoleku tagamise üle ja peavad seda turvalisust, mida siin loonud oleme, edasi kandma.”

Kohaliku politsei eriüksuse ülem kapten Bienvenu Zokoue ütles, et eestlaste kingitus tuli neile täieliku üllatusena ja nad on selle eest väga tänulikud.

Eesti kaitseväelased kinkisid kohalikele politseinikele mitu lauda ja tooli, kontoritarbeid, erinevaid õlisid sõidu-

KAITSEVÄGI

Kaitseväelased toetasid KAV-is kohaliku politsei eriüksust

kite hooldamiseks, väliduši komplekte, pesumasina ja muud.

5

1. jalaväebrigaad alustas Tapal teenistust Kaitseväe 1. jalaväebrigaad alustas 1. augustil Tapa sõjaväelinnakus teenistust piduliku rivistusega, millega astusid brigaadi koosseisu seni Kirde kaitseringkonda kuulunud suurtükiväe-, õhutõrje- ja pioneeripataljon ning Viru jalaväepataljon. Samal rivistusel võttis Kaitseliit vastu Kirde kaitseringkonna lipu.

Alates augustist kehtima hakanud kaitseväe uue struktuuri kohaselt on Eestil kaks peamist manööverüksust: 1. ja 2. jalaväebrigaad. Seniseid kaitseringkondade territoriaalkaitseülesandeid hakkab täitma Kaitseliit.

Brigaadi allüksusest jätkavad Paldiskis Scoutspataljon ja Kalevi pataljon.

Seoses kaitseväe reformiga ühendati maaväe staap kaitseväe peastaabiga, samuti alustasid 1. augustist ametlikult tegevust logistikakeskuse baasil moodustatud toetuse väejuhatus, luurekeskus ning erioperatsioonide väejuhatus. Mereväe ja õhuväe staabid on ümber korraldatud ning juba tõestanud, et suudavad kiiresti ja tõhusalt kohaneda muutunud julgeolekuolukorraga ning täita lahingülesandeid.

Kaitseväe struktuurireform loob laevastiku väeüksuse

J

uuli esimesel nädalal alustas ligi 200 ajateenijat Kalevi jalaväepataljonis mehhaniseeritud üksuse väljaõpet. Lisaks Kalevi pataljoni instruktoritele õpetavad ajateenijaid välja neli Viru jalaväepataljoni allohvitseri-instruktorit.

Kalevi jalaväepataljoni staabiülema major Raigo Paimla sõnul järgneb algav õppetsükkel eelmisel aastal alanud mehhaniseeritud üksuse väljaõppele ja toetudes eelmisel aastal saadud kogemustele ning saabunud kutsealuste

haridusele võib oodata uue soomukitel teenivate ajateenijate lennu head kvaliteeti. Ajateenijad läbivad esmalt sõduri baaskursuse, sellele järgneb juba erialane väljaõpe. Saabunud kutse on 11-kuulise õppetsükliga ja valmistab ette jaoülemad, autojuhid ja teised üksusele vajalikud spetsialistid.

Kalevi jalaväepataljonis saavad sõduri baaskursuse koolitust nii Kalevi jalaväepataljoni enda tulevased alljuhid kui ka tagalapataljoni ja staabikompanii spetsialistid ja jaoülemad.

Uus ühendriikide õhudessantväelaste rotatsioon jõudis Eestisse

Ä

mari lennubaasis maandus 13. augusti õhtul ühendriikide transpordilennuk pardal järjekordne kompaniisuurune õhudessantväelaste üksus, kes tulid Eestisse, et osaleda koos Eesti kaitseväelastega õppustel ja tugevdada regiooni julgeolekut.

Oktoobris vahetavad õhudessantväelased välja Texases Fort Hoodis asuvad maaväe 1. ratsaväediviisi 1. brigaadi üksused.

Saabunud üksus roteerub teise sama suure USA üksusega, selline kohalolek jääb Eestisse praeguste plaanide kohaselt vähemalt aasta lõpuni.

NATO miinitõrjeoperatsioonil leiti 25 lõhkekeha

E

esti vetes 30. juulil lõppenud miinitõrjeoperatsioonil leidsid NATO 1. miinitõrjeeskaadri laevad 25 maailmasõdade aegset lõhkekeha, neist seitse lõhati, ülejäänud tehakse kahjutuks esimesel võimalusel. Leitud miinid kuulusid endise Nõukogude Liidu, Saksamaa, Hollandi ja Prantsusmaa arsenali. Samuti kaardistasid miinitõrjealused üle saja veealuse objekti, nende seas paadivrakke ja miiniankruid.

Miinitõrjeeskaadri saatmine Lääne­

merele on üks osa NATO julgeoleku­ meetmetest, mida Põhja-Atlandi Nõukogu otsustas selle aasta aprillis rakendada, et suurendada NATO kohalolu Ida-Euroopas. Miinitõrjeeskaadri tegevus annab alliansile parema pildi Läänemerel toimuvast ning võimaldab NATO-l kiiresti reageerida, kui selleks peaks tekkima vajadus. Eskaadri ülesanne on eelkõige laevateid lahti hoida, juhul kui NATO-l peaks tekkima vajadus täiendavate üksuste siirmiseks Balti riikidesse ja Poolasse.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Augusti alguses jõustunud kaitseväe struktuurimuutustega jääb mereväe ülema alluvusse kaks kaitseväelist väeüksust – laevastik ja mereväebaas.

Mereväe ülem mereväekapten Sten Sepperi sõnul ei ole nii suuremõõtmelist struktuurireformi mereväes varem tehtud.

Miinisadamas toimunud rivistusel asusid uued ülemad oma väeüksuste ette ning miinilaevade divisjoni lipp anti muuseumisse hoiule. Laevastiku alla ühendati endine mereväe staap ja miinilaevadivisjon ning seda juhib laevastiku ülem kaptenleitnant Jüri Saska. Laevastiku alla koondatakse ka kogu operatiivne ja väljaõppealane tegevus. Laevastiku koosseisu kuuluvad operatsioonistaap, sõjalaevad, mereväekool ja tuukrigrupp.

Mereväebaasi alla koondati kogu toetav tegevus ning selle ülem on kaptenleitnant Indrek Hanson.

Mereväebaasi koosseisus kuuluvad tehnikaosakond, teenusteosakond, haldusosakond ja meditsiinikeskus.

Ligi 200 ajateenijat alustas mehhaniseeritud üksuse väljaõpet

MAAILM

6

US ARMY

6

1 2

Afganistani jääb miljardite väärtuses USA armee varustust

016. aasta lõpuks peaks USA oma vägede väljatoomise Afganistanist lõpule viima. Hinnanguliselt jäetakse siis riiki maha 3,74 miljardi euro väärtuses varustust. 2014. aasta jaanuari hinnangute kohaselt oli USA armeel Afganistanis 11,21 miljardi euro väärtuses varustust. USA jaoks on 2001. aastast Afganistanis peetud sõda riigi ajaloo pikim. USA armee kindrali Dennis Via sõnul käivad hindamistööd, milline osa varustusest loovutatakse, milline osa (mida pole majanduslikult kasulik tagasi tuua) hävitatakse kohapeal ning milline varustus on armee jaoks üleliigne ning müüakse liitlastele või partneritele. USA armee koosseisu Afganistanis vähendatakse 2015. aasta alguseks 9800 sõdurile ning 2016. aas-

2

Gaza võitlejad teatasid uutest rakettidest

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Nii Hamasi kui ka Palestiina islamidžihaadi (PIJ) relvaüksused teatasid, et nende käsutuses on nüüd isevalmistatud pikema maa raketid: seeläbi ollakse vähem sõltuvad Gaza sektorisse smugeldatavatest rakettidest. Palestiina võitlejad on improviseeritud rakette valmistanud juba 2001. aastast, kuid neid täiustati kuni 2012. aasta novembrini üksnes järkjärguliselt, mil Hamas tulistas Jeruusalemma kahe M75 raketiga.

Iisraeli kaitsejõudude kindralleitnant Benny Gantz kinnitas 2013. aasta juulis, et 200 mm M75 rakette toodetakse Gazas.

Tema sõnul on nende laskekaugus 80 km, mis on veidi pikem kui seni teada olnud suurima laskekaugusega Gazas kasutatud rakett, Iraani päritolu Fajr-5. 2014. aasta 10. juulil teatas Iisraeli kaitsejõud, et Hamasi valduses on 400 ja Palestiina islamidžihaadil 100 kaheksakümnekilomeetrise las-

ta lõpuks peaks USA vägede arv jääma tavalise suursaatkonna kaitsemeeskonna suurusjärku. Kindral Via sõnul ongi sõda iseenesest ebatõhus ja teatud protsent varustusest on määratud kadumisele. Ta lisas, et Afganistan on logistilises mõttes üks keerulisemaid paiku, sest suurem osa varustusest tuleb ära viia lennukite abil. Parimaid maismaateid – Quetta teed Kandaharist ja Khyberi teed Kabulist ning Bagrami lennuväljalt – avatakse ja suletakse vastavalt suhetele Pakistaniga ning riigi põhjaosa teevõrgustik on kulukas, ringiminev ning selle avatus sõltub kokkulepetest Venemaa ja Kesk-Aasia riikidega. Siiski märkis Via, et USA ning Venemaa erimeelsused Ukraina ja Süüria küsimustes ei ole neid kokkuleppeid mõjutanud.

maanteed oleksid avatud ja vabad isevalmistatud lõhkeseadeldistest. Rumeenia missioonis on olnud 200 sõdurit ning 50 politseinikku ja sandarmiohvitseri. Operatsiooni Afganistanis alustati 2001. aastal ja selle käigus on kaotatud 23 teenistujat, enamjaolt isevalmistatud lõhkeseadeldiste tõttu.

4

NATO korraldas oma ajaloo suurima luureühendõppuse

keulatusega raketti, millele lisanduvad veel sajad isevalmistatud Gradid, mille laskekaugus sõltuvalt täiustustest jääb 20 ja 45 km vahele. Kuigi Hamasi ja PIJ-i käsutuses on enamasti väljastpoolt smugeldatud raketid, toodetakse nüüdseks 40% enam kui 20 km laskekaugusega rakette juba Gaza sektoris kohapeal. Samuti teatasid Iisraeli kaitsejõud, et Hamasi valduses on praeguseks kümneid rakette, mille laskekaugus ulatub 100–200 kilomeetrini.

NATO korraldas oma ajaloo suurima luure-, seire- ja kohaluuresüsteemide ühendõppuse United Vision 2014 (UV14). 18.–28. mail enamasti Norras toimunud õppusele toodi kokku 18 NATO liikmesriigist satelliidid, õhusõidukid, mehitamata õhusõidukid, mereväealused, sensorid ja muud luurevahendid. Õppuse eesmärk oli kontrollida ja parandada NATO võimet koguda infot ja kaitsta luureteavet erinevatest allikatest – kosmosest, õhust, maalt ja merelt – kriisi eri etappides. Selle üks ajend oli ka 2011. aasta NATO Liibüa operatsiooni Unified Protector kogemus, et NATO liikmesriikide luurealasel koostööl on puudujääke. UV14 stsenaariumis tekkis kohalik kriisiolukord, mis kasvas rahvusvaheliseks konfliktiks.

Norras Ørlundi õhujaamas toimunud õppusest võttis osa pea 2000 osalejat Belgiast, Eestist, Hispaaniast, Hollandist, Itaaliast, Kanadast, Kreekast, Leedust, Norrast, Poolast, Prantsusmaalt, Rumeeniast, Saksamaalt, Tšehhist, Türgist, Ungarist, USA-st ja Ühendkuningriigist. NATO partneritest osales hindajate meeskonnas Austraalia ning vaatlejatena Rootsi ja Soome.

3

5

Rumeenia lõpetas missiooni Afganistanis

Rumeenia kaitsevägi lõpetas 29. juunil Kandahari õhuväljal peetud ametliku tseremooniaga lahingoperatsioonid Afganistanis. Viimased kuus kuud on Rumeenia lahingmissiooni ülesandeid Zabuli provintsis täitnud 20. jalaväepataljon, sihtjõud 20, keda tuntakse ka Mustade Skorpionite nime all. Nende peamine ülesanne on tagada, et piirkonna väejuhatuse kasutatud

Venemaa kaitsetööstus saab valitsuselt 8,21 miljardi euro väärtuses garantiisid Venemaa peaminister Dmitri Medvedev teatas 23. juunil toimunud kohtumisel kõrgemate valitsusametnikega, et Venemaa kaitsetööstus saab 8,21 miljardi euro väärtuses valitsuse garantiisid. Medvedevi sõnul antakse enam kui sada garantiid rohkem kui 60 kaitseettevõttele. Garantiide abil saavad ettevõtted juurdepääsu

4

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (juuni–august 2014)

5

8 3

2

7

7

1

28,5

miljardit eurot on kavandatud India 2014.-2015. eelarveaasta kaitsekuludeks. See tähendab, et India kaitse­ eelarve kasvab 2,18% võrra. Siiski on kaitseeelarve osakaal India SKP-st kõigest 1,78%.

krediidiliinidele kuni viieks aastaks, et täita riiklikke kaitsetellimusi. Venemaa valitsuse garantiid kaitsetööstuse ettevõtetele on viimase kolme aasta jooksul enam kui kolmekordistunud. Venemaa relvastusprogramm on jõudnud kasvufaasi ning valitsus on otsustanud pingelises rahvusvahelises keskkonnas kiirendada tööstuslikku ja tehnoloogilist arengut.

6

USAF on mõne tunniga valmis korraldama Iraagis õhurünnakuid USA õhujõudude (USAF) kõrgem ametnik kinnitas 18. juunil, et Iraagi lähedusse paigutatud õhusõidukid on valmis toetama erakorralisi operatsioone. USA õhujõudude sekretäri Deborah Lee Jamesi sõnul on USAF-il Lähis-Ida piirkonnas 90–100 mehitatud ja mehitamata õhusõidukit.

Nende hulka kuuluvad F-15E Strike Eagle’id, F-16 Fighting Falconid, F-22 Raptorid, A-10 Thunderbolt II-d, B-1B Lancerid ning ka C-17 Globemaster III-d, C-130 Herculese transpordilennukid ja erinevad mehitamata õhusõidukid (UAV-d). Kuigi mõned neist lennukitest on piirkonnas õppusel ja teiste ülesanne on toetada tegevust Afganistanis, on nii mõnigi valmis vajadusel kohe õhurünnakuid sooritama. Jamesi hinnangul läheks USAF-il vaid mõni tund, kui neid kutsutaks õhurünnakuid läbi viima.

7

Võõrvõitlejate arv Süürias on ärevusttekitav

8

Leedu kavatseb soetada uued jalaväe lahingumasinad

Leedu kaitseministeerium teatas 21. juulil, et soovib osta uusi 8×8-rattalisi jalaväe lahingumasinaid. Uued masinad peaksid asendama seniseid roomikutega M113 soomustransportööre. Leedu kaitseministeerium ei soovi üksnes soomustatud transpordivahendeid, vaid midagi, mis oleks varustatud vähemalt 25 mm kaliibriga relvaga. Kaitseministeerium on seni pöördunud üheksa võimaliku tootja poole, kes peaksid oma vastuse andma selle aasta oktoobri keskpaigaks. Leedulased loodavad tehingu sõlmida 2015. aastal. Uute lahingumasinatega kavatsetakse varustada kaks mehhaniseeritud jalaväepataljoni. Uute jalaväe lahingumasinate soetamine on osa Leedu 2014–2023 kaitsearendusprogrammi plaanidest.

2,84

miljardit eurot läheb Poola jaoks maksma 32 Kruki (Raven) ründekopteri ost. Projektile on lisatud ka 70 mitmeotstarbelist kopterit. Kopterite ostu kiirendati Ukraina kriisi tõttu ja need peaksid saabuma 2015. aastal.

11,4%

võrra kasvas Suurbritannia 2013. aasta kaitseeksportide maht, ulatudes 12,52 miljardi euroni. 67% ekspordist oli suunatud Lähis-Ida riikidesse.

4,18

miljardi euroni ulatus Venemaa kaitse­ eksport selle aasta esimese kuue kuu jooksul. Võrreldes 2013. aasta esimese viie kuuga on Venemaa kaitseeksport märgatavalt langenud, selle põhjus on Krimmi okupeerimisele järgnenud rahvusvahelise üldsuse reaktsioon.

800

miljoni euro võrra kahandas Saksamaa oma kaitseeelarvet. See tähendab, et 2014. aasta Saksamaa kaitseeelarve (32,4 miljardit eurot) on 2,58% võrra väiksem kui eelnenud aastal.

72 000

inimeseni kavatseb Venemaa 2019. aastaks kasvatada oma õhudessantväelaste koguarvu. Sellega sisuliselt kahekordistatakse õhudessantväe isikkoosseis.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Brüsseli diplomaatide ja ametnike sõnul on Süürias tegutsevate välisriikidest pärit võitlejate arv Süürias ärevusttekitav, olles julgeolekuoht Euroopale. Kõige rohkem on muret põhjustanud ISIL (Iraagi ja Levandi islamiriik), mis värbab enim välismaalasi ja laiendab tegevust Iraagis. Euroopa Liidu allika sõnul liitub 85% võõrvõitlejatest ISIL-iga, sest ISIL-il on piisavalt relvastust ja nad kontrollivad Süüria piirialasid, mistõttu on neil kõige lihtsam värvata välisriikidest saabuvaid võitlejaid. Euroopa Liidu hinnangul tegutseb Süürias umbes 12 000 võõrvõitlejat 81 riigist. Neist suurem osa

on pärit araabia maadest. Enamlevinud lähteriigid on Maroko, Saudi Araabia ja Tuneesia. Siiski on umbes 2000 võitlejal ka Euroopa Liidu pass, neist paljudel on teine pass Maroko oma. Erinevalt Afganistanist tõmbab Süüria võõrvõitlejaid ligi. Sellel on kolm põhjust: esiteks pääseb Türgi kaudu odavate lennupiletitega Süüriasse hõlpsasti kohale; teiseks toimub võitlus enamasti linnalahingutes, mis on võitlejatele tuttav; kolmandaks on Süüria sunniidi radikaalide jaoks õigustatud džihaadimaa.

Euroopa Liidu 28 liikmesriiki on arutamas uute võimaluste üle, kuidas kontrollida piiriülest liikumist Euroopa Liidu sees (eriti liikmesriikides, kus on teada, et kodanikud on osalenud sõjas). Et tegu on poliitiliselt vastuolulise teemaga, võib selliste vahendite rakendamine võtta kuid.

Kõige ohtlikum on olukorda Türgile, kuhu võib sattuda suurim tulv radikaliseerunud võõrvõitlejaid. 11. juunil haarasid ISIL-i mässulised enda valdusesse Mosulis asuva Türgi konsulaadi ja võtsid pantvangi 31 töötajat, nende seas peakonsuli. Türgi valitsuse ametniku sõnul on ISIL riigi jaoks otsene julgeolekuoht ning kardetakse, et konflikt võib kanduda Türgi territooriumile.

8

ARVAMUS

Visualiseerimise jõud Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Pika selgituse asemel aitab hästi läbimõeldud piltlik kujund mõtet selgemalt edasi anda.

M

õnikord on nii, et on idee, aga pole teostust. Mis iganes põhjustel – nt pole kavand küps, sest on puudu mingitest tehnilistest nüanssidest või lausa tehnoloogiast. Maailmakuulus 3D-film „Avatar” on selle mõtte lihtne näide, sest filmi idee „tähistas” enne teostussuutlikkust 15. sünnipäeva.

Käesoleva artikliga on sama lugu – iva oli olemas, aga viljapea polnud sugugi valmis. Tea, kas on praegugi, aga teisalt sundisin end takka, sest uues ametikohas ei saa ilmselt ajakirjatoimetustele kirjutamiseks aega võtta; näen vaimusilmas, kuidas see aeg hoopis kihutab tööprotsesside, toimingute ning administreerimise ülesehitusjadas, jättes kohati kõrvale regulaarse söömise ning perekonna. Kahjutundega, aga mitte kellelegi etteheitvalt, tuleb tunnistada, et see pole siiski midagi uut. Julgen kuulutada, et igas organisatsioonis, selle olulistes struktuuriosades, on teatud ametikohad, mille funktsioonide täideviimine eeldab nn töönarkomaaniat.

Aga seda ei pea kujutlema tingimata räämase ega suitsu- ja pesematusehaisu pildina, vaid pigem ehk hoopis teatud loovusetiiva ning innu tõusulaine helgina. Muide, kas olete mõelnud sellele, et eneseteostusel on alati küljes maik eneseohverdust? Aga olge ettevaatlikud, sest mõttel on jõud – me saame selleks, kellena end kujutleme!

MIDA VAIMUSILM NÄEB

SÕDUR NR 4 (79) 2014

„Eesti kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused” punkt 0424 ütleb, et väejuhtimine on tegevuste haldamise kunst ja teadus, mis hõlmab olukorra, probleemi ja selle lahendi mõistmist, kujutlemist, kirjeldamist, suunamist, eestvedamist ja hindamist. Selle jada igast tegevusest saaks kirjutada haaravaid raamatuid, aga praegu keskendume neist vaid ühele – kujutlemisele, ja surume end piiratud lehekülgede arvule.

Lubage, ma koon artikli alguses

Enno Mõts KOLONELLEITNANT 2. JALAVÄEBRIGAADI ÜLEM

esitatud kinokunsti näite mõttelõnga edasi. Nimelt on üsna tuntud nördimuslause, et see või teine film ei olnud võrreldav loo algse versiooniga raamatus – jäi üheplaaniliseks, raamistas olustikku ja standardis tegelasi. Hea kirjasõna viib meid aga võimalusterohkesse, nüansirikkasse ja värvikirevasse emotsioonidemaailma, kus me näeme kõiki toimuvaid sündmusi oma vaimusilmas. Hea kirjeldus avab vaevata, kui iseenesest, kujutluspildi, ja me leiame end seiklustes, mis suhestub ja sööbib kogetud tunnete kaudu meie mällu.

See on kirjeldus, ent autor (kirjanik) peab seda kõike esmalt ise kujutlema!

Ning nüüd me olemegi juhtide pärusmaal – ülema funktsioon on otsustada probleemilahend, aga valiku tegemiseks ning oma kavatsuse esitamiseks peab ta esmalt vaimusilmas lahendist pilti nägema. Sisepildita, tegelikult, puudub tervikkontseptsioon!

Tõesti, on väga oluline, kuidas edastada peasisene pildikuma. Sest sõnakunst ja -kunstitus on üleukse naabrid.

Kuulates sama filmi näinud inimeste ülevaadet kinolinal esitatu sisust, võib võrdlustulemus üsna heitlik olla.

Oluliste stseenide kaotamine, sõnastus-ekslemine ja loogikavead, koos ülekirjeldusega, võivad päädida igavuse ja õlakehitusega, ning jutustus läheb ühest kõrvast sisse ja teisest kohe välja. Ülemate suunistega ei tohiks seda aga mingil juhul juhtuda! Kirjeldamisoskuse harimisele ma selles artiklis rohkem ruumi ent ei kuluta; pealegi olen sel teemal oma mõtteid Sõduri kaante vahel eelnevalt ka esitanud.

Niisiis, visualiseerimise jõud! Kasutan seda võõrkeelse kõlaga sõna teadlikult, sest kuigi on olemas ametlikud

eestimeelsed sünonüümid, jääb neis teinekord vajaka teatud olulistes varjundites. Praegusel juhul tahan rõhutada seost sõnaga visioon. Ja jällegi – see on esmalt ikkagi pilt, mitte sõna! Pilt tulevikust, millesse tahame jõuda. Muidugi võib öelda ka tuleviku-kujutlus, aga selle assotsiatsioon jääb nagu pehmeks, ei teravdu selgelt, vaid pigem miraažina …

Teisalt ei peaks ilukirjanduslikele tajukalletele tähelepanu pöörama, sest nende sünnitoaks on maitsemeel, ning aabitsatõene ühtsus sellele ei kehti. Kinnitan seda kogemusega, olles osalenud filoloogide terminiarutlustel … Ah jaa, ning ehk on nüüd päramine aeg lugejaid teavitada, et ma kavatsen artiklis lahata ka pisut taktikat.

LAHINGUTOIMINGUD PIKTOGRAMMINA Kevadtorm 2014, meie endi senine suurim, kohandatud vastavusse riigikaitse arengukavaga, andis palju uut, positiivset ja kindlasti kuhjaga kogemusi, aga kinnitas veelkord ka tõsiasja, et sõja­ väelastel pole raske uut õppida, vaid vana välja rookida. Nii lugesin ühest (!) lahingukäsust, et ülesandena määrati „killustada, lagundada, riivistada, kulutada”. Mida siis ikkagi kästi teha? Mida Sina, lugeja, teeksid?

Kui on antud neli tegevussõna, siis ootaks nelja tegevust. Sest – ja seda olen ma nüüd oma artiklisarjas piisavalt rõhutanud – lahingukäsku ei peaks sõna­ vahtu toodetama! Kas käsuandja ise teadis, mida ta alluvatelt ootab, või vastaks ta, et „Ära jama nüüd! Ma tahan, et sa …

No tead küll … Et sa viivitaksid ja kaitseksid ning … no et sa lõhuksid vastase ära. Manööversõda noh!”

NB: see „vastus” on minu poolt muidugi väga meelevaldne, ning loodan, et keegi mu peale vimma ei hakka pidama, aga las ma „emotsioonitsen” pedagoogilistel eesmärkidel edasi. Nimelt, tähelepanelik lugeja märkas, et ma tõin sisse veel ühe tundmatu korralduse: lõhkuma. Tõsi, sellist lahingutoimingut õppusel kokkupuututud käskudest ma ei lugenud, küll aga kasutati verivärskena, selle Kevadtormi puhul loodud terminivastset hälvama. Asjaolu, et käsus määratleti ka selle sisu („Vastast lagundama, häirima ja nihustama hälbiva ebakonventsionaalsuse piiril, jäädes

9

mane neist on spetsiifiliselt operatsioonitasandi tööriist, siis tegevusraamistik on sõja­pidamistasandeid läbiv. Nimelt, tegevusraamistik (vastavalt NATO juhenditele) moodustub kujundavate, tagavate ja otsustava(-te) operatsioonide kasutuse kavandist. Kavandamise ja kirjeldamise aluseks on lahingukäigu kulgemise visualiseerimine. Mõlemad, operatsioonikujustus ja tegevusraamistik kui sõjandusfilosoofia osad suunavad, et me ei sõdiks lihtsalt sõdimise pärast, ega ootaks passiivselt, kuhu vastane tuleb, vaid kujundaksime aktiivselt lahingupilti endale soodsamaks. Visualiseerimise jõud!

ETTE MÕELDUD EDU Las ma heietan vahele, mida teevad tippsportlased enne võistlussooritust.

Nad läbivad oma harjutuse mentaalselt.

Nad kujutlevad selle sooritamist, vaadates end vaimusilmas nagu filmilindilt.

See on huvitav, ja teaduslikult (empiiriliste andmetega) kinnitatud edu fenomen. Näiteks on eksperimenteeritud korvpalli vabavisetega kolme testgrupi vahel, kus kõige edukamaks ei osutunud suurima füüsilise treeningutsükliga (praktilised viskeharjutused) grupp, vaid grupp, kus kombineeriti keskpärane maht reaalseid viskeid mentaalsete sooritustega. Kujutlusvõimet rakendatakse ka hüpnoosil – käsiraamatutest selgub, et „võluvägi” seisneb pigem kergelt omandatavates tehnilistes võtetes, ja sisuliselt hüpnotiseerib end persoon ise … Samuti kasutab õnne valemit nn külgetõmbeseaduse kommuun, propageerides üleskutset: joonista üles oma unistused – et need saaksid täituda! Šarlatanid, soolapuhujad, petised ja ebausk, ütlete? Võib-olla, aga seda jutuliini ma edasi ei arenda, vaid kostan, et tähtis on olla avatud meelega, sest igas suures vales pesitseb ka tõeraas. On ju teada, et tänapäevane meditsiin tunnistab ja kasutab ühe nõustamisabina patsiendile tema soovitud käitumise kujutlemist. Ülalnimetatud praktikaid põhjendatakse alateadvuse ja teadvuse rollis, mis omavahelises suhtes on nagu jäämäe veealune ja veepealne osa, kus nähtamatul (s.o alateadvusel) on tegelikult inimese minale ning käitumisele suurem (ja teadvustamata) mõju. Ning oluline seisukoht sellele teooriale on, et alateadvus mõtleb piltidena.

tahame saavutada, teiseks programmeerib see meid soovitud tulemi saavutamiseks vastavalt käituma, ja kolmandaks aitab visualiseerimine (üks pilt on parem kui tuhat sõna!) meil kergemini kaaslasi kaasata. Seega, veelkord – me vajame väga selgeid kujundeid, et oma pilti teistele kiirelt, kergelt ja ühetimõistetavalt edasi anda, ning sõjaväelastena on meile selleks lahingutoimingute terminid! Tunnistan, et mina ei tea, mida tähendab lahingukäskudes antud korraldus vastase riivistamiseks – tuleneb see tegusõnast „riivima” või nimisõnast „riiv”? Kui riivin vastast, siis kas ründan teda külgedelt (samas kui killustades ründan eest, ja lagundades seega, pigem, seestpoolt)? Või kui hoopis „panen riivi”, siis kas see tähendab vastase n-ö sulgemist millegi taha, ning kas see on sama, mis lahingutoimingut takistama (aga miks me neid dubleerime)?

Samas, mida ikkagi tähendab siis seiskama – kas on see seotud vaid kaitselahingu viimase liiniga, nn viimse veretilgani!? Aga, oot-oot, see takistama …

Milles see eristub hoidmisest4? Tundub, et need on oma lõpptulemustes sama hägusa erinevusega nagu seda on omavahel karpima ja siduma …5 Või kui ülem käsib: „Ma tahan, et sa kulutad ja kurnad vaenlast!”, siis milline näeb välja kulutatud vaenlane, ja kuivõrd on kurnamine seotud kurnamissõjaga6? Kas seda viimast peetaksegi kurnamisega silmas? Ning siis veel …

Aga ei-ei, võtame hoogu maha, sest nüüd peaks juba aitama. Nüüd peaks mu kriitika lugejale avalalt selge olema ning jäänud on vaid üleskutse-lipu heiskamine. Hea lugeja! Ehk sa tõepoolest võtad ette joonistamise ja n-ö lased need ruudud lahingutoimingutest läbi. Sest kaua üks inimene ikka targutusi-heietusi tarbida suudaks! Ja kui visualiseerida usinalt, nutikalt ning süsteemselt, saab saagikoristuseks lõigata ka mõtestatud aluseid Eesti kaitseväe maaväe lahingutegevuse taktikaks.

Märkused 1 Kuigi käsutäitmisviis on alluva enda valida, seab taotletav mõju (lõpptulemus) tema tegevusele siiski ette ka mingid kirjutamata suunised (tegevuslaadid). Nt kui tuleb vaenuväge killustada, siis ei saa seda teha sirgjoonele tõmmatud pideva ja lineaarse kaitsega.

MIS ON SÕNA TAGA

2 Erinevate relva- ja väeliikide samaaegsuse

Niisiis, visualiseerimine peaks esmalt looma meile selge pildi sellest, mida

ma-olukorrad. Loe juurde „Eesti kaitseväe maaväe

kasutusega tekitatakse vastasele nn dilemlahingutegevuse alused”, p 0290.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

siiski tavasõja reeglite juurde.”) näitab, et käsuandja teab teatud tõdesid terminoloogiast, aga ma naasen oma küsimuse juurde (seda selguse mõttes pisut ümber seades): millist manöövrimeetodit /-vormi selle täitmiseks oodatakse?1 (P)uurin, sest leian, et lahingutoimingud peavad üksteisest eristuma. Teisisõnu: iga lahingutoiming peab looma vastasele (ainu-) konkreetse mõju, ja neid peaks saama pildina kujutleda.

Ehk pisut lihtsustatud võttena, aga parema ülevaate nimel, kujutlege vastast joonistatud kastina – ruuduna – (minugipoolest nurgal balansseeriva rombina), mida on vaja kas killustada, lagundada, riivistada või kulutada. Ning nüüd joonistage killustatud ruut, siis lagundatud ruut, siis riivistatud jne. Kuivõrd need erinevad? Ja – kõige olulisem – kas erinevad niivõrd, et nende saavutamiseks tuleb kasutada eristuvat teguviisi (ja muidugi: kas joonistatud tulem on üldse saavutatav)? Just, sinna ma tahtsingi jõuda! Nimelt: iga konkreetse lahingutoimingu täideviimine eeldab spetsiifilist jõudu, võimet ja manöövrit. Kui ei eelda, siis pole ju vahet, sest ilma „vahenditeta” ei saa tagada määratud mõju saavutamist! Või mis? Las ma kirjeldan võimaliku eksperimendi tingimusi: püstitage samale taktikalisele olukorrale (omad jõud, maastik, kaitseoperatsioon ja ründav vastane) ülesandeks kavandada lahing, aga nii, et igale osalejale on nimetatud erinev lahingutoiming. Ja võrrelge siis tulemusi – kuivõrd manöövriskeemid erinevad?

Visualiseerimise tähtsuse rõhutamise juures on „iva” just selles, et käsuandja kujutlus kanduks läbi kirjelduse (nt lahingukäsu) üle käsutäitjale nii, et nad lõppeks näevad tegevuse mõju sarnase meelepildina! Samas on lahingutoimingud siiski vaid suure pildi killud, kus iga „pisipilt” on pusle osa, mis saavutavad spetsiifilise mõju, aga teenivad lõppeks suuremat eesmärki. Ehk siis: karpimise eesmärk ei ole vastast karpida; varitsemise eesmärk ei ole vastast varitseda, jne. Tegevuse eesmärk ei ole seda tegevust läbi viia, vaid kujundada tingimusi, et luua eeldused teiste tegevuste läbiviimiseks! See on relvaliigilise spetsifikatsiooni tekke alus, samuti erinevate väeliikide olemasolu põhjendus (ning see ei välista samaaegsuse printsiibi rakendamist2). See on prioriteedi ja toetuste kontseptsioon, mis omakorda on lahti kirjeldatud nn tegevusraamistiku idee kaudu, aga samuti nn operatsiooni­kujustuse3 kaudu. Kui vii-

10

FOOKUS

1. jalaväebrigaad on harjunud end proovile panema Riigikaitse arengukava alusel 1. augustist rakendunud kaitseväe uus struktuur paneb riigikaitse maaväelised ülesanded kahele jalaväebrigaadile. Sõdur küsib 1. jalaväebrigaadi ülemalt kolonelleitnant Aron Kalmuselt, kuidas on brigaad uute ülesannete täitmiseks valmis.

T

änavu 1. augustil raken­ dus riigikaitse arengu­ kavas aastateks 2013– 2022 sätestatud uus kaitseväe struktuur. Kui­ das teie 1. jalaväebrigaa­ di ülemana hindate uuele struktuurile ülemineku senist kulgu?

Lühidalt öeldes üllatavalt positiivseks. Kuivõrd muutus puudutab ennekõike inimesi, mitte varustust ja asju ning just inimesed on meie kaitseväe kõige olulisem ressurss ja väärtus, siis ülemana olid mul teatud kõhklused, kas inimesed on valmis selle muutusega kaasa minema. Mind üllatas, et põhiosa siiski oli üsna positiivselt meelestatud.

Siinkohal tuleb muidugi esile tuua kogu eelnevat teavitustööd ja inimeste informeerimist. See oli muudatuse tegemise oluline eeldus.

Kui rääkida olulisest õppetunnist, siis on selge, et inimestega tuleb rääkida. Inimesi tuleb hoida kursis kaitseväe arengutega ja antud juhul ka struktuuride ja töökohtade muutumisega. Süsteemne rääkimine ja informeerimine erinevatest muutustega kaasnevatest detailidest on olnud positiivne, see on minu kui ülema kartusi oluliselt leevendanud ja olnud üks edu eelduseid, miks 1. jalaväebrigaadil on see protsess läinud kokkuvõttes üsna valutult.

Kas 1. augusti muutused on toonud esile mingeid muid raskusi, mida ei osatud ette näha?

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Minu allüksuste ülemad ja staabiülem said väga selged suunised. Tegime varasemast tunduvalt rohkem selgitavaid koosolekuid ja jagasime informatsiooni nii vahetult inimestega vesteldes kui ka erinevate kommunikatsiooni­ vahendite kaudu. Samuti korraldasime

Ivar Jõesaar MAJOR

seminari, milles käsitlesime erinevaid valdkondi, nii töökohti, töö- kui ka elamistingimusi. Proovikividest rääkides, siis olulisim puudutab taas inimesi ja nende uusi töötingimusi, -korraldust, töölkäimisharjumisi jms. Osadel tegevväelastel ja töötajatel kindlasti suurenes vahemaa kodu ja töökoha vahel. Osa meeskonnast peab paratamatult olema Tapal viis päeva nädalas, kuid samas on see valikute küsimus – elukutse valikute küsimus. Eks inimesed peavad harjuma ja see toob lisaraskusi planeerimaks oma töö- ja puhkeaega uutel alustel, aga kokkuvõtvalt on meie inimesed selgelt valmis muutustes osalema ja oma riigi kaitset arendama. Kindlasti peab ülem koostöös alluvatega leidma üldtunnustatud põhimõtetel paindlikke võimalusi inimeste töö ja eraelu tasakaalus hoidmiseks, selleks et hoida meie kaitseväelaste n-ö tagala ehk pereelu korras.

Tervikpildis on tegevväelased, töötajad ja ametnikud olnud tublid ja sellest kõneleb asjaolu, et enamik meeskonnast tulid muutustega kaasa ja võtsid välja­ kutse vastu. Kardetud rohkearvulisi ümberkolimisest keeldujaid ei olnud.

Kaitseväe arengukavas polnud kellelgi veel ettekujutust arengutest, mis val­ landusid Ukraina ja Venemaa suhetes kevadel. Kui palju oleks nende sünd­ muste põhjal otsustades vaja teha muudatusi riigikaitse arengukavasse?

Üldistatult öeldes pole vajagi! Riigikaitse areneb protsessina pidevalt ning käib oma olemuselt kaasas nii ühiskonna kui ka sõjalistest vajadustest tulenevate võimete ja keskkonna arenguga. Siin ma

väga suurt muret ei näe. Teades üldist olukorda maailmas on ju ennustatav, et kriis võib puhkeda iga hetk mistahes kriisialtis piirkonnas mistahes ajendil. Praegusel juhul on see lihtsalt meile natuke lähemal kui senised kriisid. Ma pigem arvan, et peaksime jätkama sellel kursil väga selgelt fookustatud ja optimeeritud sõjalise riigikaitse arenguga just selles mahus, mis me oleme otsustanud ja mis on kaitseväele ja ühiskonnale taskukohane ning tasakaalus meie kohustusega liitlaste ees. Armeena peaksime keskenduma just reaalsete võimete loomisele ja need täismahus ellu viima. Ma usun, et tänu sellele oleme rohkem valmis reageerima võimalikele ohtudele. Iga uue ohu puhul olukorda ümber hinnates ja uisapäisa teistmoodi käitudes võime kergesti üle reageerida või jääda infosõja ohvriks. Pigem on mõistlik jätkata selles suunas, mille oleme ühiselt valinud ja otsustanud.

Kriis Ukrainas tõepoolest paneb teatud lisasurve meie arengutele, ennekõike nende kiirusele, mis väljendub selles, et teatud võimed ja valdkonnad tuleks vajadusel ümber hinnata ja eelisjärjekorras lihtsalt ellu viia. Teine oluline märgusõna on see, et liitlassuhted ja nende praktiline väljund koostegutsemisena NATO artikkel viie raamistikus saavad tunduvalt selgema kuvandi ja valmidus nende elluviimiseks, kui selleks peaks vajadus tekkima, peab olema senisest n-ö operatiivsematel alustel. Eestlase ja ohvitserina on hea tõdeda, et liitlassuhted toimivad lisaks paberkandjal olevatele lepingutele ka reaalselt, mida tunnistavad meie liitlaste kohalolek Eestis, sealhulgas 1. jalaväebrigaadis.

Kuidas iseloomustada uue riigikaitse arengukava raames meie kaitsevõime kasvu võrreldes olemasolevaga?

Kasvab oluliselt! Näitlikustamiseks võiks tuua võrdluse: kui lund lükata terava otsaga sahaga, on see tunduvalt efektiivsem ja kiirem kui lükata lapiti sahaga. Konkreetne arengukava prioriseerib väga selgelt teatud võimed ja liigub nende võimete saavutamise suunas, võrreldes varasemaga, kus võimete

KAITSEVÄGI

11

arendamine oli hajutatum. Teine oluline valdkond, mis selgelt esile joonistub, on laiapindne riigikaitsekäsitlus, mida varasem arengukava nii detailselt esile ei toonud ega arendanud.

Kui kaugel oleme teie hinnangul arengukavas eesmärgiks seatud kahe täielikult mehitatud, relvastatud ja varustatud kiirreageerimisvõimelise jalaväebrigaadi ettevalmistamisest?

Liigume jõudsalt selle eesmärgi saavutamise suunas, aga ega kahe brigaadi valmis tegemine pole eesmärk iseenesest. Kaitsevägi on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa, areng jätkub ning armeele lisandub uusi võimeid.

See on paratamatu, sest kõik meid ümbritsev areneb ja muutub ning see seab proovikivid ka riigikaitse arendamisele.

Praegu on palju asju juba tehtud, aga sama suur töö on veel ees. Me oleme plaaninud teatud võimed muuhulgas 1. jalaväebrigaadile ja nüüd on reaalselt näiteks ajateenijatest mehhaniseeritud üksuse loomine lõppjärgus. Järgnevatel aastatel näeme brigaadis tänapäevast tankitõrjet, liikursuurtükke ja soomukeid. Kaugel ei ole aeg, kui brigaad saab enda käsutusse droonid. Reaalsed struktuurid on loodud ja nende funktsioneerimiseks vajalik seadusloome on põhiosas tehtud. Parafraseerides mere­ mehi, siis hoiame kurssi ja riigikaitse arengukavas sätestatu on vähemalt nelja aasta planeerimistsükli ulatuses reaalselt saavutatav, kui me seda ise tahame ja sellest juhindume. Märgusõna on siinkohal omavaheline ja professionaalsel vastastikusel lugupidamisel põhinev koostegutsemine ja stabiilsus.

Riigikaitse arengukavas märgitud uute võimete loomisel on lõpujärgus 3. põlvkonna tankitõrje­rakettide Javelin soetamine USA-st ning jalaväe lahin­ gumasinate CV90 ostmine Hollan­ dist. Kui tehtud saab ka iseliikuvate suurtükkide valik, siis millise võime arendamisele peaks olema suunatud meie tähelepanu järgmisena?

sele peaks arendatavaid võimed jagama eri valdkondadesse ja tasanditele.

Brigaadi seisukohalt vaadates tõstavad mainitud võimed oluliselt brigaadi lahinguvõimekust. Samas on meil pooleli luure ja vaatlusseadmete arendamine ning lisaks ja võib-olla brigaadi jaoks olulisimgi on tänapäevase automatiseeritud juhtimis- ja staabitöö seadmete ja süsteemide arendamine. Vajalike komponentide valik, ostmine, hankimine ja kogu eeltöö, mida selle rakendamiseks on vaja, tuleb eelnevalt ära teha ning see on pikk ja aeganõudev protsess. Lisaks on sellised seadmed ja tehnoloogia tihedalt seotud teiste sõjaliste valdkondade ja võimete arendamisega. Kasutades tänapäevast tehnoloogiat suurendavad automatiseeritud juhtimissüsteem ja seadmed oluliselt brigaadi ja tema allüksuste juhtimisvõimet nii rahuaja välja­õppes kui ka tänapäevases ja kiiresti muutuvas lahinguruumis.

Kaitseväes arendamist vajavatest võimetest üldisemalt rääkides tuleks

kohe välja tuua keskmaa õhutõrje välja arendamine. Selle olulisust kaitseväe, riigi ja liitlaste kontekstis ei saa alahinnata. Kindlasti tuleb edasi arendada laiapindset riigikaitset, seda nii doktriini tasandil kui ka praktiliste soorituste ehk koostöö ja väljaõppe kontekstis.

Mainimata ei saa jätta ka Kaitseliidu sõjalise poole, st maakaitse arendamist kooskõlas vastloodud arengukavaga.

Minu hinnangul peaks siinkohal olema vabatahtlike senisest süsteemsem ja kitsendatum väljaõpe, mille põhiraskus oleks üksikvõitleja ja alljuhtide ning staapide õpetamisel. Vähemtähtis ei ole ka maakaitse juhtimisstruktuuri välja arendada ja juhtimiseks vajalikke võimeid saavutada. Kogu maakaitse võimete arendamisel tuleb alal hoida ja parendada maakaitse korraldust ja sidusust teiste riigi struktuuride ja kohaliku elanikkonnaga.

Seoses maaväestaabi liitmisega kaitseväe peastaabiga on 1. jalaväe­

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Sellele küsimusele ühtset vastust ei ole. Mistahes sõjaliste võimete sisulise ja süsteemse arengu üks nurgakivi on väevõime analüüs. Analüüs peab vastama küsimusele, milliseid võimed Eesti riik vajab. Sealt edasi juba vaadatakse vajalikud võimed ratsionaalse pilguga üle ja viiakse tasakaalu rahaliste võimaluste, poliitiliste suuniste, liitlas­ kohustuste ning ühiskonna vajaduste, võimete jms sellisega. Vastates küsimu-

Jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aron Kalmus avaldab head meelt, et ena­ mus brigaadi tegevväelastest ja töötajatest võttis Tapale kolimist kui lihtsalt üht vajalikku osa teenistusest.

12

FOOKUS

brigaadist saanud meie maaväe kesk­ ne üksus, kuivõrd 2. jalaväebrigaadi väljaarendamine alles käib. Kas 1. jalaväebrigaad on valmis seda kesk­ set koormat kandma?

Vastus on – alati valmis! Meil on head ja professionaalsed inimesed, nii lihtne see ongi! Asjad ei tee asju, inimesed teevad. Inimesed arendavad kaitseväge ja meie inimressurss on kõige selle keskmes. Minul on küll brigaadiülemana hea tõdeda, et need inimesed, kes meil praegu brigaadis teenivad, on väga selgelt valmis seda ülesannet täitma.

Mul ei ole selles kahtlust.

1. jalaväebrigaad sai Tapal enda koosseisu kõik siinsed relvaliigija toetusüksused. Kuidas saab 1. jalaväebrigaad kaasa aidata, et ka 2. jalaväebrigaad jõuaks võimalikult peatselt vajalikud allüksused luua ja välja arendada?

Brigaadiülemal on selleks peamiselt kaks meedet. Esimene on ühine välja­ õpe. Osaledes ühises väljaõppe­ protsessis, pakkudes selle kaudu oma ekspertiisi ka teisele brigaadile, sealhulgas relvaliikide osas, olgu suurtükk, õhutõrje, pioneertegevus, lisaks väikeste all­üksuste nagu tankitõrje ja luure õpetamine. Teine meede on meie inimesed, kes peaksid roteeruma kahe üksuse vahel. See annab Tapal või Virus teenivatele ohvitseridele ja allohvitseridele võimaluse liikuda Lõuna-Eestisse Tartusse või Võrru kogemusi jagama ja uusi omandama. Selles protsessis ei ole midagi uut ja see toimib juba praegu.

Kas 1. jalaväebrigaadi sujuvaks toimimiseks on veel vaja, olgu Tapal, Jõhvis, Paldiskis või hoopis Jägalas, püstitada mingeid olulisi rajatisi?

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Kaitsevägi tohi saada ega saa kunagi valmis. Alati on midagi juurde vaja, aga need otsused peavad tuginema selgel analüüsil. Vaadates suuremat pilti on näiteks hangitavate soomukite ja iseliikuvate suurtükkide haldamiseks tarvis taristut täiendada või ümber ehitada.

Soomusmanöövrivõime arendamisel peame mõtlema n-ö järelkasvule ehk koolitamisele. Selle tarbeks peame analüüsima ja vajadusel välja ehitama oivakeskuse, kooli vms, kus inimesi õpetada ja oskusteavet edasi arendada.

Kritiseeritud on maakaitse üleandmist Kaitseliidule ja kaitseringkondade kaotamist praeguses mõistes. Kuidas kriitikutele vastaksite?

Ülemana ei saa ma sellisest kriitikast aru. Kaitseringkonnad pole kuhugile kadunud. Kaitseringkonnad on lihtsalt läinud kaitseväe koosseisust Kaitseliidu koosseisu. Teatud mõttes on neil Kaitse­liidus isegi eelis. Seni kaitseringkondades töötanud inimesed on need, kes valdkonda regionaalsel põhimõttel kõige paremini tunnevad. Ehk minu arvates on pigem vastupidi – see struktuur on läinud inimeste juurde, kes seda asja teavad ja valdavad.

Teine aspekt on ülesannete ümberjaotamine ning ülesannete ja ressursside ratsionaalne kasutamine, ehk teisiti öeldes – kaitsevägi keskendub rohkem sisulisele sõjalisele kaitsevõimele ja Kaitseliit keskendub rohkem maakaitsele territoriaalkaitse printsiibil. Lisaks arendatakse Kaitseliidus välja kiir­ reageerimisvõimega üksuseid. Selline korraldus on pigem eelis, see lihtsustab juhtimisahelat ja toob vastutusvaldkonna tegijale lähemale. Tõsi, maakaitse doktriini tuleb veel kindlasti täpsustada ja selle üle mõtiskleda, aga see on täiesti normaalne etapp struktuuri loomise ja arengukava täitmise mõistes.

Kas meil on piisavalt aega uutel alustel tegevuse toimima saamiseks, arvestades kiirelt muutuvat olukorda Euroopa piirialadel?

Esiteks pole selles ülesannete jaotuses midagi uut. Lihtsalt kaitseringkondade struktuur kaitseväe mõistes anti üle Kaitseliidule. Koostöö ringkondade ja malevate vahel on käinud viimased viis kuni seitse aastat ja üsna tihedalt. Lisaks on malevate erinevad allstruktuurid osalenud pidevalt kaitse­ väe erinevatel õppustel-harjutustel. Ka äsjalõppenud Kevadtormil oli terve Kaitseliidu pataljon ja kaitse­ ringkonna staap väljas. Selles pole midagi uut. Pigem on alluvussuhted ja käsuliin nüüd selgemad kui varem, seega koos õppustel käimine ei kao kusagile. Tuleval aastal Kevadtormi asemel korraldataval suurõppusel Siil seda suuremahulist koostööd jätkatakse. Minu jaoks ei ole siin midagi uut, jätkub senine koostöö ja väljaõpe Eesti riigi kaitsmiseks ja arendamiseks. Lühidalt öeldes: asi areneb täpselt sama moodi nagu see siiani on arenenud, võib-olla vaid tunduvalt selgemalt ja kiiremas tempos.

Sügisesel NATO tippkohtumisel tehak­ se ilmselt olulisi otsuseid, mis peavad tugevdama alliansi kriitilisemate piir­

kondade kaitsevõimet. Kuivõrd oleme valmis kaasa lööma NATO Kirdekorpu­ se tegevuses?

1. jalaväebrigaad ja minu staap on alati valmis kaasa lööma seal, kus ülemad käsivad ja poliitilised otsustajad seda tahavad. See lakooniline seisukoht tugineb lihtsatele faktidele. Esiteks on brigaadi staap juba aastaid tegutsenud koos ameeriklastega erinevate õppuste raames ja me teame, et oleme 20-aastase armee kohta üsna heal tasemel. Teiseks oleme juba aastaid teinud koostööd Taani diviisiga ja brigaadidega. Kirdekorpuse töös osalesime möödunud aasta suvel õppusel Sabre Strike, kus 1. jalaväebrigaad oli korpuse alluvuses. Võimalikku tihedamat koostööd Kirdekorpusega näen ülemana lihtsalt ühe positiivse proovikivina ning erilisi ettevalmistusi oma staabi osas me selleks ei vaja. Kokkuvõtvalt: brigaadi staap on selgelt ja kindlalt valmis koos tegutsema mistahes liitlasega ja nii lihtne see ongi!

Milline on järgmine suurem proovi­ kivi, mis teil 1. jalaväebrigaadi ülema­ na tuleb ületada?

Nagu eespool välja toodud, on keskmes inimesed. Seega ülemana pean pingutama ja alluvaid juhendama viisil, mis tagaks meeskonna kui terviku toimimise uues arengukavas ja seadusloomes sätestatud põhimõtetel. See võtab veidi aega, aga olen veendunud, et uuenenud meeskond saavutab töörutiini paari järgneva kuu jooksul.

Usun, et iga ülema suurim proovi­ kivi on sõjaline juhtimine. Selleks annab suurepärase võimaluse järgmise aasta kevadel toimuv suurõppus Siil, millel antakse sisuliselt hinnang meie brigaadile ja tema võimetele hetkeseisust riigikaitse arengukava raames. Õppusel peab 1. jalaväebrigaad saavutama reaalselt oma esmase lahinguvõime, kaasates reservväelased. See on iga meie ülema, kaasa arvatud brigaadiülema ja pataljonide ülemate peaproov ja auasi ning hindamatu teenistuskogemus.

See on õppus, kus igaüks tahab edukas olla, sest selline võimalus ei avane igal ülemal. On auasi olla osa õppusest, saada uusi kogemusi laiapindse riigikaitse peaproovil, teha koostööd maakaitse ringkondade ja mis kõige olulisem, ka meie enda inimeste ehk reservväelastega. Reaalne brigaad reaalsete inimestega reaalseks tervikuks moodustada ning nii oma riiki ja rahvast paremini kaitsta – see on hea proovikivi!

KOOSTÖÖ

SIMMO SAAR

13

Kapten Colin Bair – ärindust õppinud teerajaja Alaskalt Alates aprilli lõpust näitavad kolmes Balti riigis Ameerika ühendriikide lippu ning tõestavad oma kompaniisuuruste üksustega NATO valmisolekut oma liikmesriike kaitsta USA Saksamaal paikneva 173. õhudessantbrigaadi 91. ratsaväerügemendi 1. pataljoni allüksused. Augustis lõpetab oma rotatsiooni Eestis kapten Colin Blairi juhitud kompanii.

K

Simmo Saar NOOREMLEITNANT

esimese Ameerika õhudessantväelaste rotatsiooni kompaniiülem kapten Dwayne Steppe, on ka neid 19. juunil Eestis välja vahetanud teise ameeriklaste rotatsioonikompanii ülem kapten Colin Bair meeldivalt avatud koostööle.

Eesti ohvitserile omast häbelikkust stiilis „ah, laske mul vaikselt oma automaati puhastada” ameeriklastel pole. Nagu

ÄRINDUSE LÕPETANUD HÜPPEMEISTER Viisakused vahetatud, alustame vestlust.

Haridust puudutava küsimuse juures jääb kapten Bair viivuks mõtlema. Selle põhjus on lihtne – ohvitserina on ta end pidevalt täiendanud ning ilmselt üritab mees oma kvalifikatsiooni kirjeldamiseks leida sõnu, millest ka mina või intervjuu lugeja aru saaks. „Tsiviilmõistes on mul bakalaureusekraad ärinduses, sõjalises mõttes olen läbinud ohvitseride baaskursuse, sõjaväe kvalifikatsiooni osas on kõrgeim tase kaptenikursus,” ütleb Bair. „Loomulikult pole see kõik, olen lisaks eeltoodule ka õhudessantväe hüppemeister,” lisab ta.

Et aru saada ühendriikide sõjaväelase hingeelust, soovin teada, miks muidu ärindust õppinud noormees seitse aastat tagasi ülikonnale välimundrit eelistas. „Mul on alati sõjaväega teatud kokku­puude olnud: minu kodukant on

SÕDUR NR 4 (79) 2014

apten Colin Bair on üks 318 miljonist Ameerika ühendriikide kodanikust.

Pärit on kolmekümneaastane mees Alaskalt An­ chorage’i linnast, mis oma 300 000 elanikuga on osariigi populaarseim linn – Wikipedia andmetel elab koguni 40 protsenti Alaska kodanikest Anchorage’is.

Kohtun Bairiga Paldiskis, ta on just naasnud kaitseväe keskpolügoonilt, kus tema mehed veel ööpäev tagasi demonstreerisid ajakirjanikele peagi ka Eestile hangitava tankitõrjesüsteemi Javelin võimekust.

Nagu 28. aprillil Eestisse jõudnud

ütleb kapten Colin Bair ise – ta on oma riigi esindaja Eestis, seega peab ta end ka vastavalt ülal pidama.

KOOSTÖÖ

SIMMO SAAR

14

SIMMO SAAR

Esimest Ameerika ühendriikide kompaniid tabas ebameeldiv üllatus – hoolimata kevadest tuli esimesed lasud märklaudade pihta teha lumesajus.

ametikohale asumist lõpetama ka nn hüppekooli (rahvakeeles Jump School, ametliku nimega The United States Army Airborne School). Ohvitserikarjäärist unistav inimene võib Ameerika ühendriikides läbida sarnaselt kapten Bairiga vastava kursuse juba keskkoolis õppides, samuti saab pagunid kätte sõjakoolist. Kõrgharidusega inimestele pakub onu Sam võimaluse saada kerge vaevaga erialaohvitseriks. „Seda võimalust pakutakse arstidele ja muudele spetsialistidele, keda armee toimimiseks vajab,” lisab Bair. Loomulikult spetsialiseeruvad ohvitserid ka vastavalt sellele, millise relvaliigi koosseisus nad teenima hakkavad.

Palkadest Bair eriti rääkida ei soovi.

Mitte et palgatasemed salajased oleks – lihtsalt ühendriikide relvajõudude palgasüsteem arvestab ka teenitud aastaid ja nii on raske öelda, kui palju keskmine kapten või veebel teenib. „Äsja liitunud sõdur, kes elab kasarmus ja sööb riigi kulul, teenib veidikene alla 2000 dollari kuus. Minu palk on umbes 6000 dollarit,” ütleb ta.

LANGEVARJURID HOBUSTEL?

Õhudessantväelased kannustemarsi puhul hobustega tegelemas. See on täna­ päeva ratsaväerügemendi võitlejatele ka ainus teenistusalane kokkupuude esiisade sõiduvahendiga.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

väga armeelembene, sõjaväkke minek tundus loomuliku teona. Keskkoolis läbisin JROTC-programmi (Junior Reserve Officers’ Training Corps ehk nooremreservohvitseride kursuse) ja sain tänu sellele ka ohvitseriks,” annab kapten Bair ülevaate oma kunagise valiku tagamaadest.

Kapten Bair leiab, et sõjaväega liitunud ameeriklasi seobki peamiselt soov oma kodumaad teenida. „Ameerika ühendriikides ajateenijaid pole, seega on kõik meie sõdurid vabatahtlikud, kes soovivad teenida oma maad ning kaitsta põhiseaduslikku korda,” kommenteerib ka ise vabatahtlikuna püssi alla astunud

mees oma kaasvõitlejate mõtteviisi. Bairi hinnangul mängivad spetsialiseerumise puhul rolli aga juba muud tegurid: „Jalaväelase elu on teatud mõttes lihtne – võtad oma relva ja hakkad astuma. Kuid näiteks ratsaväerügemendi võitleja peab olema võimeline hoolitsema sõidukite eest ning tundma erinevaid relvasüsteeme. Seega ilmselt võib väita, et mõnes kohas teenides peab olema rohkem mõistust ja pealehakkamist kui teises.”

Nagu ka Eestis, peab noor oskusteta võitleja esimesena läbima baaskursuse, millele järgneb spetsialiseerumine näiteks autojuhi või kuulipilduri erialale. Õhudessantväelased peavad enne oma

Noore mehe teenistuskäik on enne Saksa­maale jõudmist olnud mitmekesine ning töö on kapten Bairi viinud mitmesse suurriigi osariiki. „Ameerikas olen teeninud mitmes väeosas: Fort Richardsonis Alaskal, Fort Sillis Oklahomas, Fort Benningis Georgias, Fort Knoxis Kentuckys, Fort Lewises Washingtonis ning Fort Ruckeris Alabama osariigis,” loetleb kapten Bair talle teenistuse käigus tuttavaks saanud linnakuid. „Lisaks olen kahel korral olnud välismissioonil Afganistanis, enne Eestisse tulekut viibisin oma kompaniiga Saksamaal Grafenwöhris,” lisab Bair.

Kompaniiülemana on ta teeninud veidike rohkem kui aasta.

Kapten Bairi praeguse üksuse täispikk nimi äratab pikemal kaalumisel veidikene segadust: tema kompanii kuulub 173. õhudessantbrigaadi 91. ratsa­ väerügemendi 1. pataljoni koosseisu. Langevarjuga hüppamine ja hobustega ratsutamine ei tundu just sellised tegevused olevat, mida sõjaolukorras omavahel kerge siduda oleks.

Kapten Bairi sõnul tähendab ratsaväe nimetuse kasutamine siiski vaid toetumist traditsioonidele ning hobustega pole 91. rügemendi ratsaväelastel kuigi palju pistmist. Kui vast välja arvata nii­ nimetatud kannustemarss (inglise keeles Spur Ride), mida korra aastas

15

rilt, mida ta Eestist enne siiatulekut teadis ning kas Venemaa piiri juurde saatmine teda ka kuidagi kohutas. Vastus on sarnane tema eelkäija, kapten Dwayne Steppe’i omaga: kuuldes, et teda saadetakse Eestisse, otsis ta meie kodumaa esmalt kaardilt üles. Üldiselt tunneb ta end siin koduselt ning kahetseb, et augustis lahkuva kontingendi ülemana jääb tal kohalik talv nägemata – alaskalasena ei pidavat ta eriti kuumust armastama, isiklikult on Bair kogenud –51-kraadist (Celsiuse skaalal) külma.

Kuigi kapten Bair on kahel korral teeninud Afganistanis, ei olnud tal enne Eestisse tulekut meie kaitseväelastega kontakte. „Mõned minu sõdurid ja all­ ohvitserid on eestlastega varem koos töötanud ning neil oli mulle öelda järgmist: eestlased on pärit Baltimaadest ja riigist, mille kohta just eriti tihti ei kuule. Kuid nad on professionaalid ning teevad oma tööd äärmiselt hästi. Seega siia tulles teadsin, et mind võtab vastu oskuslik armee,” võtab Bair kokku oma teadmised ja eelarvamused eestlastest enne transpordilennuki maandumist Ämaris. „Siinolek on meie arvamust vaid kinnitanud – Eesti kaitseväelased on lääneliku armee professionaalid, kelle oskuste tase on tugev, sõdurist kõrgemate ohvitserideni välja,” ütleb ta.

Bairil on kahju, et tema rotatsioon saabus Eestisse pärast Kevadtormi / Steadfast Javelini, sest eelmise ühendriikide kompanii tagasiside õppuse osas oli üdini positiivne. Kuigi tulenevalt puhkuste hooajast on kapten Bairi kompanii siinviibimise aeg olnud eelkäijate omast vaiksem, on ameeriklastel olnud au osaleda nii meie võidupüha paraadil Valgas kui ka amputatsiooni­ järgse taastusravi keskuse avamisel Tallinnas. Loomulikult on korraldatud mitu laskmisharjutust, sealhulgas on sihtmärke lastud 12,7 mm kaliibriliste kuulipildujatega ning harjutatud koostööd suurtükiväe ning pioneeridega.

Lemmikharjutuseks peab kapten Bair aga Scoutspataljoniga koostöös peetud niinimetatud stressilaskmist: „Tavaliselt toimuvad laskmised väga kontrollitud tingimustes, meie eesmärk oli mehed – nii ameeriklased kui ka eestlased – panna oma relvi kasutama just stressirohketes tingimustes. Sellist drilli on vaja ning edaspidi kavatseme stressilaskmisi korraldada korra kuus,” ütleb Bair.

EESTI – TUNDMATU KOHT, KUID OSKUSLIK ARMEE

PÕHIÜLESANNE – RAJADA TEED SUUREMALE KOHALOLEKULE

Nagu tavaks, küsin oma vestluspartne-

Seega on kapten Bair Eesti ja eestlaste-

ga piisavalt tutvunud, et meie olemuse osas seisukoht kujundada ja see ka välja öelda. Eesti kaitseväe tugevuseks peab Ameerika ühendriikide kompaniiülem eelkõige meie inimressursi kvaliteeti – kapten Bairi sõnul on nii meie ohvitserid kui ka allohvitserid suurepärased juhid, kelle üks tugevus võrreldes ameeriklastega on elektroonikavaba juhtimine. „Meie kasutame oma töös palju elektroonikat, kogu meie juhtimine toetub enamjaolt elektroonilistele abi­vahenditele. Eestlased on võimelised edukalt toime tulema aga ka tavalise kaardi ning kilega,” leiab Bair.

Eesti maastikku peab ta samuti pigem kaitset soosivaks: „Olgugi, et lõplikku ja ühest hinnangut on raske anda, tuleb arvestada järgmisi tõsiasju – Eesti on küll tasane, kuid samas teevad metsad ja sood tehnika kasutamise siin raskeks. Läbi metsa saab liikuda vaid jalgsi ning seega ründaja sõltub kohalikust teedevõrgustikust. Seega pigem on siin eelis kaitsjatel.”

Seda, kas Eestit kui NATO riiki keegi rünnata võiks, Bair öelda ei oska. „Seda, mida mõni teine riik võib mõelda või planeerida, ei tea mina kohe kuidagi öelda,” ei taha kapten globaalpoliitilisse diskussiooni laskuda. Kuigi kapten Bair ei tea, millisel määral on tema siinviibimine seotud olukorraga Ukrainas, möönab ta, et ameeriklaste saabumine on seotud Balti riikide julgeolekuga: „Oleme osa NATO-st ning võtame oma liitlaskohustust äärmiselt tõsiselt. Kui Balti riigid andsid teada oma soovist oma pinnal Ameerika ühendriikide vägesid näha, reageeris meie president sellele kiiresti – esimene kompanii saabus Balti riikidesse mõne päeva jooksul pärast vastavat sooviavaldust. Meie ülesanne on eestlastega koostööd harjutada ning valmistada ette suurema väekontingendi saabumist, sest võib-olla juba ülejärgmise rotatsiooni ajal peaks Eestisse jõudma 1. ratsaväerügement, kelle jalajälg saab olema meie omast suurem,” räägib kapten Bair tulevikuplaanidest.

Balti riikide puhul peab Bair Eesti olukorda logistiliselt kõige keerulisemaks, sest nii Leedu kui ka Läti asuvad nende Saksamaa baasile lähemal. Samas möönab ta, et eestlastega koostöö on mõnes muus osas probleemitum ning et näiteks Scoutspataljon oma olemuselt on nendega väga lähedane. „Me oleme tegelikult väga sarnased ja see teeb meie töö oluliselt lihtsamaks,” sõnab augusti lõpus Saksamaale naasev Alaska mees lõpetuseks.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

korraldatakse ning millega sõdurid oma kannused välja teenivad. Muus osas on kompanii võitlejad läbi ja lõhki õhudessantväelased, kellel ette näidata kahe kuulsusrikka üksuse ajalooline taust. „91. rügement osales Teises maailmasõjas, pidades lahinguid nii Itaalias kui ka Saksamaal, 173. õhudessantbrigaad omakorda võttis osa lahingutegevusest Vietnamis,” selgitab Bair oma brigaadi ja rügemendi ajalugu. Viimase aja konfliktidest on 173. brigaad võidelnud nii Iraagis kui ka Afganistanis. „Saksamaal nimetatakse meid 91. ratsaväerügemendiks, mis enne kandis 14. ratsaväerügemendi nime. 14. ratsa­ väerügement oli aga tankiüksus, mis muudeti õhudessantüksuseks – seega muutus rügement tankidel liikuvast üksusest maasturitega (HMMWV või rahvakeeles Humwee) sõdivaks üksuseks. Seda kõike vaid ühe aasta jooksul,” selgitab Bair.

Teise huvitava tõsiasjana toob kapten Bair välja tõiga, et kuigi nende puhul on tegu luureüksusega (reconnaissance), pole rügementi luureüksusena viimase kümne aasta jooksul kasutatud. „Meid rakendatakse lahingus kergejalaväena,” ütleb Bair. Seda peab kompaniiülem neile antud tulejõudu analüüsides teatud mõttes isegi eeliseks: „Meil on Humweed, meil on 50-kaliibrilised (12,7 mm) kuulipildujad ning tankitõrjevõimekus,” loetleb ta. Siiski olevat tõigal, et luureüksust kergjalaväena kasutatakse, ka omad miinused. „Kui jalaväerühmas on ligikaudu 40 meest, siis meie rühm on kaks korda väiksem, seega peame ka kahekordselt tööd rabama,” sõnab ta.

Tankide tõrjumiseks kasutavad kapten Bairi mehed muuseas tankitõrjesüsteeme Javelin, mis peagi ka meie kaitseväe relvastusse jõuavad ning mille kohta noorel kaptenil jagub vaid kiidusõnu. „Esimene eelis on muidugi tema tööpõhi­mõte – lased lasu ära ning eemaldud, sihtmärgi tabamine jääb raketi hooleks. Kiiresti eemalduda tuleb aga seepärast, et rakett – erinevalt näiteks kuulist – jätab endast maha korraliku jälje, mis teeb laskjate leidmise ja tabamise kergeks. Teiseks on ta meie peamise tankitõrjerelva ehk TOE-raketi­ süsteemiga võrreldes oluliselt kergem ning süsteemi on võimalik jalaväelasel endaga kaasas kanda,” ütleb Bair.

16

SÕJANDUSHARIDUS

Sõjaväelise hariduse rahvusvahelistumisest Kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KÕA) juhtkond näeb kõrgharidusmaastikul nii oluliseks peetavat rahvusvahelistumist pisut erinevalt tsiviilkõrgkoolidest ning otsib tulemuslikke koostöövõimalusi teiste regiooni sõjakoolidega.

M

aailmas pööratakse kõrghariduse korraldamises ja andmises üha rohkem tähelepanu rahvusvahelistumisele. Selle peamine eesmärk on tugevdada ülikooli positsiooni rahvus­vahelises kõrgharidusruumis, muutes nii oma süsteemi avatumaks ja läbipaistvamaks ning suurendada õppetöö kvaliteeti välisõppejõudude ja -üliõpilastega. Rahvusvahelisusest on saanud üks olulisemaid kõrghariduse kvaliteedinäitajaid. Kaitseväe ühendatud õppeasutustelgi on oma plaanid ja tegevused seoses rahvusvahelistumisega, kuid need erinevad veidi üldlevinud põhi­mõtetest. Artikli eesmärk on selgitada sõjalise hariduse korraldamises rahvusvahelise koostöö võimalusi ja KÕA vajadusi, kaasamaks kõne all oleva valdkonna arendusse väeliikide arendajaid ja väljaõppe läbiviijaid.

EESTI STRATEEGIA

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia ütleb, et peamine eesmärk on säilitada ja suurendada meie kõrgkoolide lõpetajate konkurentsivõimelisust rahvusvahelises keskkonnas õppimise/töötamise kogemuse abil, tagades sellega ühtlasi õppe- ja teadustöö kvaliteedi ning olles atraktiivne tegutsemisekoht nii välis­õppuritele kui ka -õppejõududele.

Peamiste tegevustena nähakse strateegias tudengite mobiilsust ehk üliõpilaste võimalust õppida ajutiselt välisriigi ülikoolis. Teine tegevus on kaasata kõrgkooli õppetöösse välisõppejõude ja lähetada ka oma õppejõude teistesse kõrgkoolidesse. Kolmandaks tegevuseks on rahvusvaheliste õppekavade või nende osade loomine, võimaldamaks välis­ õppuritel Eestis õppida. Sarnastest põhi­ mõtetest lähtuvad tegelikult

Martin Herem KOLONEL KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSTE ÜLEM

ka teiste riikide kõrgkoolid, sealhulgas kaitsekolledžid ja sõjaväeakadeemiad.

Sellist rahvus­ vahelistumist toetatakse erinevatest Euroopa Liidu fondidest (nt ERASMUS+ programm).

KÕA PROBLEEMID Nagu eespool öeldud, on KÕA-l veidi erinevad eesmärgid ning võimalusedki on teised. Esiteks ei ole KÕA-l vaja suurendada oma konkurentsivõimelisust teiste (tsiviil)kõrgkoolidega, sest koolitame ju personali vaid ühele ametkonnale – kaitseväele. Küll aga peaks ja saaks KÕA panustada oma õppetegevuse kvaliteedi parandamisesse, keskendudes sõjalist juhtimist käsitlevate valdkondade tugevdamisele rahvusvahelistumise abil. Nii peaks rahvusvahelistumise peamine eesmärk KÕA puhul olema liitlastega koostöövõimet arendada ning seda mitte ainult kõrg­haridusõppes, vaid ka laiemalt täiendus- ja kutseõppes. KÕA peab vaatama rahvusvahelistumist kui ohvitseride ja allohvitseride tasemening täiendusõppe kvaliteedi tõstmise võimalust, eesmärgiga parandada koostöövõimet liitlastega. See suunab koostöö põhiraskuse meie liitlaste sõjaväelistele õppeasutustele ning seda just sõjanduslike õppeainete osas.

Kuid KÕA puhul on rahvusvahelistumises erisusi veelgi. Näiteks eespool mainitud rahvusvahelistumise strateegias toodud tegevused KÕA-le lõpuni ei sobi. Üliõpilaste vahetamine sarnaselt tsiviilülikoolidega tekitab KÕA-le probleeme, mis tulenevad õppekavade sisu

erinevusest ja õppeainete ajalisest paiknemisest. Näiteks pikeneb üheks semestriks välisriigis õppiva kadeti lõpudiplomi kättesaamise aeg tervelt aasta võrra, sest välisriigis läbitavad õppeained ei saa õppekavade erinevuste tõttu üks ühele KÕA õpinguteks üle kanda.

Valitud õppe­kava läbimist täies mahus nõuab aga haridusalane seadusandlus.

Seepärast peaksidki KÕA peamised koostööpartnerid olema teised sõjakoolid. Paraku on ka siin mõned takistused.

Esiteks sõjaväelist juhtimist käsitlevate õppeainete erinev sisu ja ülesehitus.

Mida kaugemale lääne suunas, seda rohkem pannakse meie liitlaste sõja­ koolides rõhku terrorismivastasele tegevusele, mässutõrjele, kriisireguleerimisele jms, jättes tagaplaanile konventsionaalse sõja­ pidamise. See teeb keeruliseks saavutada KÕA õppekava väljundid. Samuti on enamik liitlastest oma õppekavad koostanud olukorras, kus pole ajateenistust, alustades õpinguid hoopis madalamast tasemest. Kui KÕA põhikursuse taktikaharjutused katavad nii rühma kui ka kompanii taseme, siis enamikel liitlastest on laeks rühma tase. Läti ja Leedu õppeasutustega võrreldes on KÕA-l aga suur erinevus õppeainete staatuse osas. Näiteks Lätis ja Leedus ei kuulu sõjalist juhtimist ja taktikat käsitlevad õppeained kõrgharidusõppekava ainete alla. Need on justkui midagi täiendusõppe laadset.

Et rahvusvahelistumist toetavad programmid rahastavad peamiselt kõrghariduse läbiviimist, siis on selles valdkonnas üsna raske koostööd teha.

Nii jõuamegi olukorda, kus tsiviilmaailma põhimõtteid ja lahendusi ei saa meie puhul hästi rakendada. Sellele vaatamata on meil omad võimalused ja vajadused rahvusvaheliseks koostööks.

KAITSEVÄE ÕPPEASUTUSTE SUUNAD JA TEGEVUS Nagu eespool öeldud, peab KÕA keskenduma oma eesmärkide saavutamisele, milleks on koostöövõime suurendamine liitlastega. Kõrghariduse tasemel on koostöö teiste riikide sõjakoolidega siiani ka toimunud ja sellel on märki-

17

õppetöö vormis. Näiteks võib see toimuda kaardiharjutusena. Mõistlik oleks arvata harjutusele osalema üheaegselt õppurid keskastme-, staabi­ ohvitserining staabiveeblikursuselt. See annaks harjutusele lisanduvalt erinevate tasemete lõimituse mõõtme. Teise näite võib tuua mereväest, kus Balti riikide mereväekadetid osaleksid ühisel taktikalise navigatsiooni harjutusel. Mõlema näite puhul tuleks kasutada mõnes riigis juba olemasolevat taristut, õppejõude ja kogemusi. Oluline on siinjuures märkida, et kuigi kõikide osapoolte puhul ei ole tegu kõrghariduse andmisega, täidab see suurepäraselt Eesti kõrg­hariduse rahvusvahelistumise strateegia eesmärke – osapoolte haridussüsteem saab selgemaks ja paraneb partnerite mõistmine ning nii korraldaja kui ka osalejad demonstreerivad oma õppetöö kvaliteeti (loe: võrdset taset teise õppeasutusega).

Teiseks oluliseks KÕA rahvusvahelistumise tegevuseks peaks olema õppe­jõudude vahetus, kuid seda tsiviil­ ülikoolidest veidi erineva sisuga. Mingi õppeaine või selle osa õpetamine välis­ õppejõu poolt on väärtuslik eelkõige siis, kui omal vastav võime puudub. Nii on tehtud mõningate õhuväe ja sõjaväepedagoogikaga õppeainetega ning täiesti võimalik, et lähitulevikus lahendame nii ka mehhaniseeritud üksuste valdkonna õppe küsimused. Kuid veelgi tähtsam on, et välisõppejõu pakutav oleks seotud ülejäänud õppetööga ning et ta tooks samal ajal sisse meie liitlaste vaatenurga. Nii näiteks ei oleks eriti tõhus kasutada USA või Austria lektorit julgeolekupoliitika õpetamiseks terves õppainele määratud mahus. Tõenäoliselt jääks seal nõrgaks meie oma riigi rolli, põhimõtete ja võimaluste selgitamise osakaal. Samuti ei oleks mõistlik pakkuda täies mahus mässutõrjealast väljaõpet liitlastele, sest nende seadusandlus, relvastus jne erinevad meie omast. Küll aga on väärtuslik meie kogemusi õppeaine osana edastada. Seejuures tuleks jälgida, et selliste õppeaine lühikeste osade läbiviimine väliõppe-

Koosõppimise eesmärk peab olema teineteise sõjanduskultuuri tundma õppida, saavutades samal ajal ka konkreetse õppeaine väljundeid.

jõudude poolt muutuks süsteemseks ega kujuneks „linnukeste” saavutamiseks.

Alalise ja süsteemse koostöö abil paraneb nii läbiviidava õppe­töö kvaliteet kui ka teineteise mõistmine laiemalt.

Kolmandaks koostöö suunaks peab olema teadus- ja arendustegevus (TAT).

Kõige lihtsam koostöövorm on oma sõja­teaduslike mõtete avaldamine liitlaste juures. Üksikutel kohtumistel, nõupidamistel, seminaridel ja isegi harjutustel on kultuurivahetuses oluline roll, kuid võrreldes kirjutatuga on need kogemused saadaval vaid lühikese aja kestel ja neid ei talletata. Pärast harjutust ei ole tihti kusagilt kontrollida teise öeldu/kuuldu mõtteid. Avaldatud artiklid võimaldavad mõtete juurde aga korduvalt naasta. Äärmiselt tähtis on ka koostöö erinevates teadusuuringutes.

Probleeme, mis on erinevates riikides sarnased, peaks ju jätkuma.

Kõigis kolmes tegevuses on KÕA määranud ka prioriteetsed riigid – Poola, Läti, Leedu. On meil ju Läti ja Leeduga sarnased arenguprobleemid, ning me asume koos nende ja Poolaga ühes strateegilises julgeolekuruumis.

EDASISED ARENGUD Kõigis kolmes valdkonnas on väiksemad eesmärgid juba olemas ning kavandatakse tegevusi. Vahel põrkub nende ideede ellurakendamine aga teatud vastuseisule ja takistustele. Esiteks on kerge tekkima kahtlus, kas eespool välja­ pakutud tegevus kõrghariduse mõistes ikka on rahvusvahelistumine. Teiseks on ühisharjutuste näol tegu uue asjaga, milleks tuleb ka uut moodi tegutseda ja mõelda, seega kaheldaksegi nende otstarbekuses. Vahel ei peeta meie liitlaste pakutavat ka piisavalt heaks, et selleks täiendavaid kulutusi teha. Seejuures aga ei mõelda, et koostöö abil võivad asjad muutuda paremaks mõlemal pool piiri.

Loomulikult tuleb väljaõppealase koostöö kavandamisel kaaluda kasu ning sellele tehtavaid kulutusi, kuid arvestama peab ka sellega, et ühisõppe kasu ilmneb alles aastate pärast teenistuses.

Nüüdses riigikaitselises koostöös liitlastega põrkutakse tihti sõjanduskultuuriliste erinevustele, olgu valdkonnaks varustushanked või juhtimispõhimõtted. Selle tõttu kannatab aga regionaalne julgeolek. Olukorra parandamiseks viie või kümne aasta perspektiivis tuleks homseid otsustajaid ühiselt kujundada ning luua sellega (veel kord) mitte inimestevahelisi tutvusi, vaid sildu erinevate kultuuride vahel.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

misväärsed positiivsed tulemused. Samas, arvestades meie vajadusi ning otsides oma lahendusi, võime saavutada hoopis sisulisemaid tulemusi kui vaid n-ö linnukesi kõrgkooli hindamislehel.

Praeguse koostöö hea näide on koostöö Poola riigikaitseülikooliga, kuhu on kaasatud ka Eesti lennuakadeemia.

Koostöö raames annavad Poola õppejõud meie kadettidele õppeainet „Õhuvõimu teooria ja õhuoperatsioonid”.

Nüüdseks on selle Tartus läbiviidava õppeaine vastu huvi tundnud ka lätlased.

Eesti omakorda annab Poola riigikaitseülikoolis loenguid BALTNET-i ja Balti õhuturbe teemadel. Äärmiselt aktiivne on koostööpakkumistes olnud Austria Theresani sõja­väeakadeemia, mille tulemusel on mitmel järjestikusel aastal 1-2 kadetti osalenud Austrias läbiviidavas õppeaines „Euroopa julgeolekupoliitika ja kaitsestrateegia”.

Need tegevused annavad juurde koostööpartnerite kvaliteedinäitajatele ning täidavad meie võime­lünka konkreetse õppeaine läbi­viimises. Kindlasti arendavad need meie lõpetajate rahvusvahelist koostöövõimet, kuid selles osas on meil palju teha.

Nagu eespool öeldud, on KÕA seisu­ kohalt eelkõige oluline arendada just lõpetajate rahvusvahelist koostöövõimet teenistuses ning seda sõltumata haridustasemest. Teisiti öeldes tuleb meil põhitähelepanu pöörata nendele õppeainetele, mis käsitlevad valdkondi, kus koostöö liitlastega on kõige vahetum ja reaalsem. Rahvusvahelistumise eesmärk ei saa olla pelgalt tutvumine teise riigi kadettide/kaitseväelastega, et kunagi tulevikus saaks jällenägemisrõõmus koostöö ladusam olla. See levinud teooria leiab elus vaid üksikuid kinnitusi ja tekitab valesid ootuseid. Koos­ õppimise eesmärk peab olema teine­teise sõjanduskultuuri tundma õppida, saavutades samal ajal ka konkreetse õppe­ aine väljundeid.

KÕA peamised suunad rahvus­ vahelistumises on seepärast järgmised kolm tegevust, mis ei välista teisi tegevusi, kuid millele tuleb senisest rohkem tähele­panu pöörata.

Esimeseks prioriteetseks tegevuseks tuleb pidada ühisharjutusi või õppeaineid, kus erinevate riikide õppurid omandavad teenistusalaseid pädevusi koos. Sellised tegevused võivad kesta mõnest päevast kahe nädalani ja see ei tohiks piirduda ainult ohvitseriõppe või ainetega, mis toimuvad vaid auditoorse

ÕHUVÄGI

KAITSEVÄGI

18

Lennubaas suudab praegu vastu võtta ja teenindada eri suurusega lennukeid ka rasketes ilmastikuoludes.

Kas Ämari lennubaas1 on valmis?

Nüüd, kui kümmekond aastat tagasi Ämari varulennubaasi arendamiseks kavandatud ehitus- ja arendustegevus on lõpule jõudmas, on ühtlasi ka selge, et muutunud julgeoleku­olukord nõuab Ämari kui tegevlennubaasi edendamiseks uusi jõupingutusi.

K

SÕDUR NR 4 (79) 2014

olmapäeval, 11. juunil oli kaitseväe lennubaasis Ämaris üheaegselt 26 õhusõidukit. Sellist hulka lennuvahendeid polnud siin kunagi varem nähtud.2 Mis lennuvahenditega siis tegu oli?

Esmalt tuleks nimetada muidugi Eesti õhuväe enese lennuvahendeid, mille jaoks Ämari on kodubaas. Nii olid siin kõik neli kopterit Robinson 44, mõlemad kerged transpordilennukid An-2 ja mõlemad kerged reaktiivlennukid L-39, seega kokku kaheksa kohalikku lennuvahendit.

Tol päeval Ämaris olnud liitlastest tuleks kõigepealt nimetada Taani kuningliku õhuväe Balti õhuturbesalka nelja hävitajaga F-16. Edasi moodustasid suure grupi õppusel Saber Strike 2014 osalevad USA lennuvahendid. Kõigepealt kaheksa hävitajat F-16 Minnesota osariigi õhuväe

DR

Alar Laats

rahvuskaardi lennuüksusest.3 Lisaks oli kohal USA õhuväest kaks tankerit KC135. Õppuse Saber Strike ajal toimus Läänemerel NATO merevägede õppus Baltops. Seetõttu baseerus Ämari lennu­ väljal ka kaks USA mereväe lennukit – P-3 Orion ja ülimoodne P-8 Poseidon.

Mõlemad on mõeldud nii mereseireks kui ka võitluseks vee all ja vee peal sõitvate laevade vastu. 11. juuli õhtul maandusid lennubaasis veel kaks USA maaväe üldkopterit (utility helicopter) Sikorsky UH-60 Black Hawk. USA maaväel on maaväe üksustega tihedalt seotud lennu-

vägi, mis koosneb peamiselt kopteritest.

Kui need nimetatud õhusõidukid kõik kokku rehkendada, saabki 26. Tegelikult maandus tollel päeval lennubaasi veel üks lennuvahend – USA transpordilennuk C-130. Ta lahkus aga lennubaasist enne kopterite maandumist.

Et Ämari lennubaas projekteeriti 14–16 hävitaja ja 4–6 transpordilennuki vastuvõtuks, siis võiks nüüd küsida, kas Ämari lennuväli oli „ääreni” täis. Küllap oleks oskuslikud perrooniteenindajad leidnud koha veel mõnele väiksemat sorti hävitajale, kindlasti ka mõnele kopterile, aga põhimõtteliselt oli Ämari täis. Ning lennuvälja meeskond ja üldse kogu lennubaasi isikkoosseis suutis kõiki neid lennuvahendeid ettenähtud viisil teenindada. Kas see tähendab, et Ämari lennubaas on nüüd valmis? Enne sellele küsimusele vastamist vaatame lühidalt, kuidas üldse siinne lennubaas alguse sai ning kuidas ta siiani on arenenud.

LENNUBAASI LÜHIAJALUGU Ämari lennuvälja esimese versiooni rajas Nõukogude Liit ajavahemikus 1940–1941 merelennuväe jaoks. Pärast sõda oli siinne lennuväli alguses varulennuväli. 1952. aastal muudeti ta tegevlennuväljaks. Kogu nõukogude aja vältel, s.t

19

LENNUBAAS SAAB HAKKAMA Kui selle aasta kevadel hakati rääkima õhuturbe lennusalga reaalsest tulekust Ämarisse, oli kahtlejaid. Kas lennubaas,

kas terve õhuvägi saab hakkama nende vastuvõtmise ja toetamisega? Sai küll hakkama. Õhuturbe lennusalk on siin normaalselt tegutsenud ning saanud kõiki oma ülesandeid täita. Lennusalga õppused on toimunud plaanide kohaselt, vajadusel on reageeritud väljalendudele5 ning last but not least, taanlased on tundnud ennast meie juures väga koduselt. Esimese õhuturbesalga ülem kolonelleitnant Bjarke Lomborg ütles oma lahkumisläkituses, et ta oleks uhke, kui tema enda kodubaas suudaks teha liitlaste vastuvõtmisel pooltki seda, mida Ämari tegi.

Mõni päev pärast taanlaste saabumist Ämarisse algas järjekordne Kevadtorm, mis hiljem läks üle rahvusvaheliseks NATO õppuseks Steadfast Javelin. Tänavu etendas õhuvägi selles märkimisväärset rolli. Lisaks õhuväe oma lennuvahenditele osalesid õppusel lennubaasis paiknenud Poola õhuväe ründelennukite salk ning Poola õhutõrjerakettide üksus. Õhuoperatsioone sooritasid ka Leedus Šiauliai lennubaasis baseeruvad Briti hävitajad Typhoon.

Kogu „lahingutegevuse” operatsioonilist osa õhuruumis jälgis, kontrollis ja koordineeris õhuseiredivisjon ning kogu õppuse õhuruumipoolset osa juhiti ja planeeriti õhuväe staabis. Nõnda tegutses kogu õhuvägi, eriti aga lennubaas üheaegselt kahel rindel – kohanduti uue olukorraga õhuturbebaasina ning osaleti edukalt õppusel Kevadtorm.

Kohe varsti pärast Kevadtormi lõppu algasid kaks juba eespool nimetatud suur­õppust – Saber Strike ja Baltops, kus lennubaas andis jälle oma panuse.

Nendeski osaleti samaaegselt meil baseeruva Balti õhuturbeüksuse võõrustamise ja toetamisega.

Lennubaas sai oma ülesannetega hakkama, sest 1. oli olemas vajalik taristu – lennu­ liiklusalad ja perroonid, angaarid ja muud vajalikud ehitised. Olid olemas liiklusteed lennubaasis, söökla, ühiselamu, staabihoone õhuturbe rotatsioonile, baasi kaitserajatised jne.

Olid olemas hädavajalikud side- ja navigatsioonisüsteemid; 2. oli olemas ka tehnika, vähemalt minimaalsel vajalikul tasemel – pääste- ja tuletõrjevahendid, lennuraja hooldustehnika, lennuvahendite teenindamise seadmed lennuväljal jne; 3. olid olemas inimesed, kes oskasid ja tahtsid seda tehnikat käsitleda ja tervet lennubaasi käitada. Need on professionaalsed ja pühendunud spetsialistid, kes on välja õppinud nii väliskui ka kodumaal ning on juba tublisti praktiseerinud; 4. ja olid olemas ka hästi toimivad juhtimisstruktuurid nii lennubaasi kui ka terve õhuväe tasemel. Siin etendasid olulist rolli ka õhuväe staabi ja õhuseiredivisjoni tegevus. Loodetavasti ei vähenda RKAK-i raames muudetavad juhtimissüsteemid juhtimisvõimekust lennubaasis ja terves õhuväes.

KÕIK EI TOIMI SIISKI SUJUVALT Saadi küll hakkama, aga lõpuleviiduks võiks neist neljast tasandist pidada vaid juhtimisstruktuuri. Teistel tasanditel – taristu, tehnika, inimesed – saadi hakkama n-ö ajutiselt.

Taristu osas tuleks esmalt nimetada majutust. Olemasolevast ühiselamust jätkub Taani väikesele meeskonnale.

Enamik järgmisest, Saksa õhuturbe neli korda suuremast meeskonnast läheb aga neljaks kuuks hotellidesse elama.

USA õhudessantkompanii saabumine Ämari lennubasi tänavu 28. aprillil.

KAITSEVÄGI

ajavahemikel 1940–1941 ja 1944–1994 paiknes siin mitu lennuväeüksust ning mitu erinevat õhusõidukimarki. Nii on siin läbi aegade baseerunud nõukogude pommitajad Ar-2, Tupolev SB (Tupolev ANT-40), hävitajad Mig-3 ja Mig-17, ründelennukid Su-7 ja Su-24, transpordilennukid An-12 ja An-26. Eriti tihedalt oli Ämari, tol ajal tuntud kui Suurküla lennuväli4, seotud just nõu­kogude sõjalaevastiku õhujõududega.

Eesti vabariik, täpsemalt meie transpordi- ja sideministeerium sai Ämari lennuvälja oma käsutusse 1994. aastal.

Kahe aasta pärast läks lennuväli kaitseministeeriumi haldusesse. Lennubaas kui õhuväe üksus asutati 15. mail 1997. aastal.

Uue infrastruktuuri rajamisega alustati kohe pärast lennubaasi minekut õhuväe haldusesse. Nii näiteks renoveeriti juba 1997. aastal lennubaasi staabihoone, lennujuhtimistorn sai põhjaliku uuenduse aastail 1998-1999, lennuoperatsioonide keskus valmis 2004. aastal ning sidekeskus 2005. aastal.

Asjad hakkasid aga jõulisemalt paranema pärast Eesti vabariigi vastuvõtmist NATO-sse. 2006. aasta kevadel kinnitas NATO uute liikmesriikide võimetepaketi (CP5A0062), mis sisaldas 15 eri projekti Ämari lennubaasi infrastruktuuri rekonstrueerimiseks ja ehitamiseks.

2007. aasta detsembris valmis detailplaneering. Kogu lennubaasi arendusprogramm jaotus mitmeks etapiks, põhiline renoveerimine toimus aastatel 2008–2012.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

20

ÕHUVÄGI

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Suurenenud arvu ja koosseisuga õppuste käigus siia saabunud liitlased majutatakse samuti hotellidesse või ajutistesse konteinerlinnakutesse. Väiksemad grupid leiavad öömaja baasi tööruumides.

Lühiajaliselt saab selle hädalahendusega muidugi hakkama, pikemas mas­ taabis ei oleks me enam rahvusvaheliselt arvestatavad.

Lennubaasis asuv söökla suudab praegu suuremate õppuste puhul kõiki toita. Uute rajatavate kasarmute valmides kolib siia mitu teist väeosa ning siis jääb söökla võimsus väheseks. Osa inimesi jääb siin paratamatult toitlustamata. Ka õhuturbe lennusalgale mõeldud tööruumid – nii angaarid kui ka staabi­ ruumid kipuvad normaalseks tegevuseks kitsaks jääma. Õppuste puhul pole aga siia saabunud üksuste staape kusagile majutada. Lõpuks tuleb leida ajutised hädalahendused, aga needki saavad olla vaid ajutised.

Mis tehnikasse puutub, siis suurem osa hädavajalikest seadmetest on baasis olemas. On olemas üks suur tankur­ auto, vajalik hulk tuletõrjeautosid, vajalik hulk ka rajahooldustehnikat. Tõsi, ühest suurest tankurautost enam ei piisa õhuturbe salga lennukite tankimiseks ja sestap on taanlased tulnud oma kütuse­ autoga. Rajahooldus- ja suurem osa muust tehnikast on piisav selle hetkeni, kui esimene masin rivist välja langeb.

Siis ei jää muud üle kui asendaja mõnelt tsiviillennuväljalt laenata. Seda tehnika puudulikkuse loetelu võiks jätkata. Igat üksikpuudust võib pidada pisiprobleemiks, aga kõik kokku moodustavad üsna suure ja tõsise probleemi.

Ja lõpuks inimesed. Praktiliselt kõik lennubaasi funktsioneerimiseks vajalikud erialad on meil kaetud. Aga kokku on olemas vaid üks vahetus, häda pärast vast kaks vahetust töötajaid. Pidevalt funktsioneeriva baasi stabiilseks ja normaalseks tegevuseks oleks vaja aga viite vahetust. Õhuturbe lennusalka ja õppusteks siia tulevaid liitlasi saab muidugi võõrustada ja teenindada lisatunde tehes ning kaitseväe teistest üksustest või tsiviilinstitutsioonidelt abiväge saades, aga see kõik on jälle ajutine ega saa pikemaks ajaks nõnda jääda.

Niisiis, ühest küljest oleks lennubaas justkui põhijoontes valmis, teisalt jääb veel väga palju teha.

konnad Ämari tulevikku arutama, siis NATO-poolse esialgse visiooni kohaselt pidi Eesti lennubaasil olema kaks põhifunktsiooni. Temast pidi saama Leedus Šiauliai põhibaasis paiknevale Balti õhuturbe üksusele varubaas, s.t Ämari pidi olema valmis vastu võtma õhuturbe hävitajaid juhul, kui Šiauliai neid millegi pärast vastu võtta ei saa.

Teise põhufunktsiooni kohaselt pidi Ämari olema varubaas, kuhu toodaks hävitajate eskadrill (14–16 lennukit) kriisi- või sõjaolukorras. Tolle visiooni kohaselt oleks tulnud rajada angaarid õhuturbe hävitajatele, perroon eska­ drillile ning eraldi perroon ainult ühele suuremat sorti transpordilennukile.

Toda üht transpordilennukit oleks vaja nii õhuturbeüksuse kui ka eskadrilli toetamiseks. Eesti poole ambitsioonid olid aga suuremad ning nii otsustati esialgsele visioonile lisaks rajada oluliselt suurem perroon suurte lennukite tarbeks. Tänu Eesti tollasele ettenägelikkusele oleme nüüd suutelised vastu võtma liitlaste üksusi koos tehnikaga, võime Ämarist teele saata ja siin vastu võtta oma välismissioone, võime toetust pakkuda suurtele tankurlennukitele ja AWACS-lennukitele.6 See NATO ja Eesti valitsuse ühine plaan pandi paika 2006. aastal. Võiks öelda, et nüüdseks on see plaan suuremalt jaolt teoks tehtud ning seega selle plaani kohaselt on Ämari lennubaas valmis.

Nagu me teame, hakkas selle aasta kevadtalvel julgeolekuolukord Euroopas muutuma. Õigem oleks küll öelda, et meie teadlikkus või arusaam olukorrast muutus. Alates 1. maist baseerub Ämaris püsivalt Balti õhuturbe lennu­ salk ning täidab talle pandud ülesandeid. Praegu ei ole ette näha, et õhuturbe teostamine Ämarist lõpeks. Seega ei ole Ämari enam õhuturbe varulennu­ väli. Ta on tegevlennuväli.

Kriisi- ja sõjaolukorra jaoks on Ämari edasi varulennuväli. Samas on aga oluliselt suurenenud mitmesuguste õppuste, suurte ja väikeste, hulk, mille

raames erinevad lennuvahendid Ämarit oma baasina kasutavad. Lisaks hävitajatele on lennubaasis ikka ja jälle näha ründelennukeid. Iga-aastaste õppuste külalised on Poola õhuväe ründelennukid Su-22, korduvalt on siin baseerunud USA ründelennukid A-10. Viimasel ajal on õppuste käigus hakanud Ämarit külastama kopterite üksused. Lisaks sellele on Ämarit hakanud väisama erinevate NATO liikmesmaade mereväelennukid.

See kõik viitab sellele, et Ämari ei ole enam varulennuväli pelgalt hävitajate eskadrillile, vaid lisaks veel ründelennukitele, kopteritele ja mereväe lennuvahenditele. Harvaks on jäänud päevad, mil lennuväljal on vaid õhuturbesalga ja Eesti õhuväe lennuvahendid.

Tasuks mõelda veel sellele, et ka kauba ja inimeste vedu Ämari kaudu on märgatavalt suurenenud. Nii on lennubaas väravaks siia alaliselt asunud USA õhudessantüksusele ning siit stardivad nad ka langevarjuhüpete harjutustele.

Kui viimaste kuude ajakirjandust jälgida, siis näeme ka VIP-ide külastuste märgatavat kasvu Ämarisse.

Kõike seda arvestades ei saa Ämarit kuidagi pidada vaikselt oma tundi ootavaks varubaasiks. Tänapäeval on Ämari üsna toimekas tegevbaas. See aga tähendab, et Ämari täidab funktsioone, mille täitmise võimeid talle algselt pole planeeritud. Lennubaasi igapäevase elu tasandil tähendab see majutamisvõimaluste otsimist konteineritesse ja hotellidesse, pidevat valmisolekut laenata kusagilt vajalikku tehnikat, üha kasvavat ületundide arvu.

Väide, et Ämari pole ikka veel valmis, ei ole sugugi etteheide kellelegi tegemata­jätmiste pärast. Pigem on see selle sedastamine, et vähem kui kümne aasta jooksul on meie regiooni julgeolekuolukord radikaalselt muutunud ja kaasa toonud uued vajadused. See lennubaas, mis kunagi planeeriti, on enam-vähem valmis. Ämari kui varulennubaas on lõpetatud. Ämari kui tegevbaas ootab uusi arenguid.

Märkused 1 Kasutan siin teadlikult rahvapärast nime Ämari lennubaas. Lennubaasi ametlik eestikeelne nimi on lihtsalt lennubaas.

2 See rekord purustati 20. juulil, kui seoses Ämari õhu-show’ga viibis lennubaasis üheaegselt üle 30 lennuvahendi.

3 Eesti ajakirjanduses on mõnikord võhiklikult nimetatud USA õhuväe rahvuskaardi piloote amatöörideks.

TÄNANE LENNUBAAS POLE SEE, MIDA EILE PLANEERITI

Tegelikult on nad kvalifitseeritud lendurid, kellest enamikul on mitmete lahinglendude kogemused.

Kui varsti pärast Eesti NATO-ga ühinemist hakkasid Eesti ja NATO juht-

6 AWACS – airborne warning and control system, eestikeelse vastega „lennupõhine eelhoiatuse ja õhu-

4 Vene keeles аэродром Сууркюль.

5 Esimene reaalne tuvastuslend sooritati 12. mail. ruumi juhtimise süsteem”. AWACS on õhuseireradaritega varustatud lennuk.

ÜLEVAADE

21

Venemaa uue generatsiooni sõjapidamine Läti teaduri vaatenurgast Ukraina–Venemaa kriis on toonud paljude NATO analüütikute mõtted kaugete mandrite erinevate tsivilisatsioonide probleemide lahendamiselt tagasi koju Atlandi alliansi omaaegse tekkepõhjuse juurde – hoida ära sõda Euroopas.

Sedapuhku on Sõduris jutuks meie Läti liitlaste vastava­ sisuline uurimus.

K

Jaak Ustal MAJOR KAITSEVÄE ERIOPERAT­ SIOONIDE VÄEJUHATUSE VANEMOHVITSER

koosnes kindlatest poliitilistest, psühholoogilistest ja informatsioonilistest strateegiatest2.

TRADITSIOONILISED SÕJALISED MEETODID

UUED SÕJALISED MEETODID

Sõjategevus algab pärast strateegilist ümberpaiknemist (kuulutatakse välja sõda).

Sõjaliste gruppide sõjalised tegevused algavad rahuajal (sõda välja ei kuulutata).

Otsesed kokkupõrked suurte väeüksuste vahel toimuvad peamiselt maavägede vahel.

Mittekontaktsed kokkupõrked suure manööverdusvõimega sihtotstarbeliste võitlusgruppide vahel.

Elav- ja tulejõu hävitamine, regioonide ja piiride kontrolli alla võtmine saavutamaks kontrolli territooriumi üle.

Vaenlase majandusliku ja sõjalise potentsiaali kahjustamine lühiajaliste täpsusrünnakutega strateegiliste tsiviil- ja militaarobjektide pihta.

Majandusliku võimsuse purustamine ja territooriumi annekteerimine.

Massiline täpsusrelvade kasutamine ja erioperatsioonide, robootika ning uudsetel tehnoloogiatel toimivate (otsene energia, laser, lühilainekiirgus jne) relvasüsteemide kasutamine.

Sõjalised operatsioonid maal, õhus ja merel.

Relvastatud tsiviilisikute kasutamine (4 tsiviilisiku kohta 1 sõjaväelane).

Jäik hierarhiline juhtimisstruktuur vägede juhtimisel.

Vastase üksuste ja objektide ründamine üheaegselt kogu territooriumil. Üheaegne lahingutegevus maal, õhus, merel ning inforuumis.

Asümmeetriliste ja kaudsete meetodite kasutamine. Üksuste juhtimine ühtses inforuumis.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

äesoleva aasta aprillis avaldas Läti rahvusliku kaitseakadeemia teadur Janis Berzinš uurimustöö „Vene uue generatsiooni sõjapidamine Ukrainas: järeldused Läti kaitsepoliitikale”1.

Uurimus on pälvinud märkimisväärset tähele­panu ka NATO sõjalises juhtkonnas. Autor on osanud süsteemselt uurimusse kokku koguda olulisemad suundumused Venemaa uuematest sõjalise mõtte arengutest ning sidunud selle Läti kaitsepoliitilise olukorraga. Ilmselt ongi selline sümbioos äratanud NATO kindralite ja admiralide tähelepanu.

Siin lühikene refereering Janis Berzinši uurimustööst.

Autor toob välja fakti, et Krimm, kus oli 190 Ukraina sõjaväebaasi 16 000 sõja­väelasega, alistus ühegi lasuta, kusjuures Vene poolt sooritasid operatsiooni vähem kui 10 000 meest, põhiliselt merejalaväelased (kes juba suuresti paiknesid Krimmis), õhudessantväelased ja spetsnazi võitlejad. Sealjuures oli kõige raskem „soomus” BTR-80.

Pärast Ukraina väeosade blokeerimist algas operatsiooni teine faas, mis koosnes psühholoogilisest survest, hirmutamisest, äraostmistest ja meediapropagandast, et vältida relvastatud vastupanu. Operatsiooni iseloomustas Vene sõjaväelaste suur distsiplineeritus, samuti demonstreeriti uut individuaalvarustust ja kergeid soomustatud maastureid. Tulemuseks oli selge sõjaline võit hästi orkestreeritud strateegilise kommunikatsiooni kampaania abil, mis

Berzinš viitab oma uurimuses ka Vene­ maa relvajõudude kindralstaabi ülemale kindral Valeri Gerassimovile, kes on toonud välja erinevused traditsioonilise ja uue sõjapidamise vahel.

Venelaste ettekujutus moodsast sõja­pidamisest näeb järjest enam ette võitlust meelsuse võitmiseks. Oluline on domineerida info- ja psühholoogilises sõjapidamises, et võimalikult palju vastase relvajõude ja elanikkonda demoraliseerida.

Esimene faas: mittesõjaline asümmeetriline sõjapidamine (hõlmates informatsioonilisi, moraalseid, psühholoogilisi, ideoloogilisi, diplomaatilisi ja majanduslikke meetmeid, et luua soodne poliitiline, majanduslik ja sõjaline keskkond).

Teine faas: erioperatsioonid eksitamaks poliitilist ja sõjalist juhtkonda

ÜLEVAADE

KAITSEVÄGI

22

Eesti on erinevalt Lätist säilitanud ajateenistuse.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

koordineeritud valeinfo, direktiivide ja instruktsioonide lekitamisega, kasutades selleks diplomaatilisi kanaleid, meediat ning riiklikke ja sõjalisi agentuure.

Kolmas faas: sõjaväelaste ja valitsus­ ametnike ähvardamine, petmine ning äraostmine eesmärgiga panna neid teenistuskohustuste täitmisest loobuma.

Neljas faas: destabiliseeriv propaganda elanikkonna rahulolematuse suurendamaks, Vene paramilitaarsete gruppide saabumine, õõnestustegevuse intensiivistumine.

Viies faas: lennukeelutsooni kehtestamine rünnatava riigi kohal, blokaadide kehtestamine, massiline eraturva­ firmade personali kasutamine koos relvastatud opositsiooni võitlejatega.

Kuues faas: sõjategevuse algus, millele vahetult eelneb laiaulatuslik luure- ja õõnestustegevus. Rakendatakse kõiki liike meetodeid ja vahendeid, sealhulgas erioperatsioonide üksuseid, kosmose-, raadio-, raadiotehnilisi, elektronilisi, diplomaatilisi vahendeid ning luureteenistuste ja tööstusluure ressursse.

Seitsmes faas: suunatud info-, kosmose- ja elektroonilise võitluse operatsioonid, alaline lennuväe häiriv tegevus kombineerituna täpsusrelvade kasutamisega erinevatelt platvormidelt (kaugtuletoetussüsteemid ja uudsetel tehnoloogiatel toimivate relvasüsteemide kasutamine, sealhulgas lühilainekiirgus ja mitteletaalsed bioloogilised relvad).

Kaheksas faas: allesolevate vastu­ panupunktide hävitamine, erioperatsiooniüksuste läbiviidava luuretegevusega tuvastatakse, millised vastase üksused on säilinud ning nende koordinaadid edastatakse raketi- ja suurtükiüksustele. Vastane hävitatakse kontsentreeritud kaugtule löökide ja efektiivsete täpsusrelvadega; viiakse läbi õhudessant vastase vastupanukollete ümberpiiramiseks; maaväeüksused viivad läbi puhastusoperatsioone territooriumi kontrolli alla võtmiseks.

SOOVITUSED LÄTILE Et Venemaa leiab, et Balti riigid kuuluvad nende mõjusfääri, siis vajab Läti komplektset ja pikaajalist julgeoleku­ strateegiat. Suurim proovikivi Lätile on, et Venemaa ei õnnestuks kahes esimeses faasis. Kahe esimese faasi edukus või mitteedukus määrab suuresti Venemaa võimalused jätkata tegevust.

Berzinši ettepanekud Lätile.

Samas peame lätlastele kindlasti pöialt hoidma, et nende riigikaitseline areng saaks uue hoo, sest tahes-tahtmata mõjutab Läti julgeolekualane olukord ka meid.

Esiteks: Läti peaks (koostöös naabrite Eesti ja Leeduga) tegema diplomaatilisi pingutusi muutmaks Washingtoni lepingut, eriti artiklit 5, et seal peegelduksid mõjud, mida võivad kaasa tuua uue generatsiooni sõjapidamise faasid 4, 5, 6, 7.

Teiseks: valitsuse tasemele on vaja viia arusaam, et Läti rahvuslik julgeolek on oluline osa otsuste vastuvõtmise protsessist. On hädavajalik, et otsuseid tehakse sisuliselt ja tagajärgedega arvestades, mitte ei lähtuta üksnes bürokraatlikest protseduuridest.

Kolmandaks: tuleks strateegiliselt defineerida ümber integratsioonipoliitika, samas ohustamata integratsiooni põhieesmärke. Nn venekeelse elanikkonna hulgas olevaid erinevaid rahvusi (näiteks poolakad, valgevenelased, tatarlased, kasahhid – kokku 13% Läti elanikkonnast) tuleb aidata nende oma identiteedi leidmisel, et nad sõltuksid vähem Venemaa kultuuri- ja infoväljast.

Neljandaks: kiirendada Läti regionaalpoliitika arendamist. Suurem osa Läti majanduslikust edust on koondunud pealinna ja selle ümbrusesse. Majanduslik ebakindlus maapiirkondades vähendab lojaalsust riigile ja suurendab seal Venemaa mõju.

Viiendaks: siseministeeriumi struktuurid peavad olema ettevalmistatud uue generatsiooni sõjapidamise esime-

23

se viie faasi jaoks. Tuleb hinnata nende võimekust luure, vastuluure, ennetamise, prognoosimise, ohjeldamise ja neutraliseerimise vallas. Koostada tuleb arengu- ja reformikava.

Kuuendaks: tuleb arendada kaitsejõudude operatiivvõimekust uue generatsiooni sõjapidamiseks. Esimese sammuna tuleb tõsta kaitsekulutused 2%-le.

Teiseks tuleb koostada laiapindne kaitse­ plaan, mis võtaks arvesse uusi suundi sõjapidamises. Kolmandaks, koondada kõik riiklikku julgeolekut puudutavad teemad kesksesse koordinatsiooniagentuuri. Neljandaks, luua uus ajateenistuse mudel. Läti on liiga väike, et loobuda ajateenistusest. Ajateenistus hõlmaks esialgset perioodi – keskkooli kahe viimase aasta jooksul. Seejärel osaletaks kohustuslikel õppustel kuni 45. või 55. eluaastani (vastavalt haridustasemele).

Selline idee oleks kombinatsioon Soome, Šveitsi ja Iisraeli mudelist, kus iga Läti kodanik oleks sõdur, kes on valmis kaitsma oma riiki. Ka naiste ajateenistust tuleks kaaluda. Viiendaks, muuta tuleb Läti seadusandlust, et suurendada sõjaliste juhtide otsustamisõigust rünnakutele vastuastumisel.

KAS BERZINŠI JÄRELDUSED SOBIKSID KA EESTILE?

ETTEPANEKUD EESTILE Berzinši uurimus paneb kindlasti ka juurdlema, kas ka Eesti riigikaitsesse tuleks teha Ukraina kriisi valguses muudatusi või täiendusi. Järgnevalt tooksin välja mõne teema, mis minu arvates vääriks rohkem tähelepanu.

Koordinatsioon erinevate ministeeriumide, asutuste ja muude struktuuriüksuste vahel. Sõnapaari comprehensive approach on tüütuseni korratud, aga on küllalt selge, et ilma efektiivse koostööta ei ole uue generatsiooni sõjapidamises võimalik olla edukas. Ukraina sündmused näitasid ilmekalt, millist mõju on võimalik saavutada kombineerides erinevaid sõjalisi ja mittesõjalisi vahendeid. Et suuta vastu seista taolistele rünnakutele, peab ka vastutegevuses probleemideta kombineerima sõjalisi ja mittesõjalisi meetmeid. Riigikaitse strateegias ja muudes dokumentides väljatoodud õiged põhimõtted võivad suures osas osutuda kasutuks, kui koostöö ja juhtimisstruktuurid takerduvad bürokraatiarägastikku.

Praegu juhib erinevate asutuste vahelist

Tasuks mõelda ka küber­ kaitseliidu eeskujul eraldi vabatahtlikest koosneva STRATCOM-i üksuse loomi­ sele Kaitseliidu juurde.

koostööd riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo. Mitu kriisi­ situatsiooni on näidanud büroo efektiivsust ja vajalikkust. Samas tuleb kindlasti anda büroole seaduslikult suuremaid õigusi ja suurendada tema ressursse, sest edu saavutamine tänapäevastes konfliktides ilma tugeva keskse koordinatsiooniorganisatsioonita on äärmiselt kaheldav.

Kriisireguleerimissüsteem.

Kuidas teada saada ohust või võimalikust ohust, kuidas reageerida ja kuidas astuda vastu­samme? Probleem selle küsimuse juures ei ole niivõrd eelhoiatus (elu on näidanud, et Eesti luureteenistused on tasemel), vaid just eelhoiatusele järgnevad etapid – kuidas tegutseda edasi luurelt saadud informatsiooniga. Õigeaegne reageerimine (kindlad otsustusmehhanismid) luureinformatsioonile on üks eeldus, et suudetakse kriisi vältida või saavutada parem positsioon kriisieelses situatsioonis. Ka eduka kriisi­reguleerimissüsteemi jaoks on vaja keskset koordinatsiooniorganisatsiooni.

Kaitseväe ja Kaitseliidu riigisisene kasutamine. Tänapäevastes konfliktides on piirid rahu, kriisi ja sõja vahel muutunud küllalt ähmaseks. Hübriidsõja puhul võib üldse olla raskusi olukorra defineerimisega. Isegi sellega, kas tegu on riigisisese konfliktiga või välisrünnaku(te)ga. Tegelik vajadus kaitseväe või Kaitseliidu kasutamiseks võib tekkida juba olukorras, kui on formaalselt veel rahuaeg. Seadusandlus kaitseväe ja Kaitseliidu võimalikuks kasutamiseks riigisiseselt tuleb ümber vaadata. Paratamatult on kaitseväel mitmes valdkonnas kompetentsi ja ressursse riigis kõige enam ning kui nende riigisisene kasutamine on raskendatud, siis võib kriisieelne situatsioon eskaleeruda juba liiga kaugele. Kaitsevägi ja Kaitseliit peavad olema tugevamalt integreeritud riiklikku koordinatsioonisüsteemi.

Kaitseväe ühtlane arendamine. Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikaalastes diskussioonides on liiga sageli rõhutud vastandamisele – ajateenistus versus elukutselised, välisoperatsioonid versus iseseisev kaitsevõime jne. Ka Krimmi okupeerimine tõi kaasa uue vaidlusteema kiirreageerimine versus reservid. Sageli ei nähta siin tervikpilti, kaitsevägi ei saa olla ühedimensiooniline, ta peab olema vajadusel valmis täitma väga erinevaid ülesandeid. Seda, kuhu viib ühekülgne arendamine, võime Läti pealt hästi näha.

Ehk: mitte kiirreageerimine või reservid, vaid kiirreageerimine ja reservid. Kaitse­

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Milliseid järeldusi võime Janis Berzinši uurimuse põhjal teha Eesti jaoks? Mitu soovitust, mida töö Läti julgeolekualase olukorra parendamiseks esitab, sobiksid ka Eestile, näiteks regionaalpoliitika tugevdamine. Õige on ka, et Balti riikidel tuleks teha koostööd NATO-suunal. Samas on meil ka mitu erinevust ja need tulevad sellest, et Eesti ja Läti on teinud julgeoleku- ja kaitsepoliitikas põhimõtteliselt erinevaid valikuid.

Kõigepealt hakkavad Janis Berzinši väljatoodud punktidest silma kaks olulist erinevust – kaitsekulutused ja ajateenistus.

Vaatamata vahepeal olnud küllaltki suurele survele suutis Eesti säilitada ajateenistuse ja vaatamata valusale majanduskriisile suutis Eesti tõsta kaitsekulutused 2%-le SKP-st. Tagantjärele tarkusena võime kindlalt öelda, et tegime toona õigeid otsuseid. Praegu ei ole meil enam ühtegi tõsiseltvõetavat julgeoleku­ analüütikut, kes räägiks ajateenistuse kaotamisest ega ole meil ka enam ühtegi tõsiseltvõetavat poliitilist jõudu, mis räägiks kaitsekulutuste vähendamisest.

Kuid vahest suurim erinevus kahe riigi vahel on see, et Läti on kaitsejõudude arengut näinud eelkõige välis­

operatsioonide kesksena. Sümboolne on, et isegi nende välivorm on ainult kõrbe­ laiguga … Eestis seevastu on järje­ pidevalt rõhutatud, et riigi sõjaline kaitse põhineb esmasel iseseisval kaitse­ võimel ja NATO kollektiivkaitsel.3 Samuti on oluline, et Eestis on juba pikemat aega riigikaitset nähtud komplekssemalt kui ainult sõjaline kaitse. Juba 2010. aasta riigikaitse seadus määras ära laiapindse riigikaitse kuus põhisuunda – sõjaline kaitse, tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, rahvusvaheline tegevus, sisejulgeoleku tagamine, elutähtsate teenuste toimepidevuse kindlustamine, psühholoogiline kaitse4.

Jah, praegu võime ilmselt väita, et oleme riigi­kaitse arengutes Lätist ees. Samas peame lätlastele kindlasti pöialt hoidma, et nende riigikaitseline areng saaks uue hoo, sest tahes-tahtmata mõjutab Läti julgeoleku­alane olukord ka meid. Loodame, et Janis Berzinši ja tema mõtte­ kaaslaste ideed leiavad viljaka pinnase Läti riigikaitse arendamiseks.

ÜLEVAADE

JAAK USTAL

24

Harju maleva noorkotkad metsalaagris. Need noored on vastase info- ja psühholoogiliste rünnakute vastu resistentsed.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

väe arengukava ühe suurima plussina võib välja tuua tõiga, et tähelepanu on pööratud nii kiirreageerimisele (luure, erioperatsioonid, Scoutspataljon), konventsionaalsele (jalaväebrigaadid, soomusmanöövervõime, tankitõrjevõime) ja mittekonventsionaalsele (erioperatsioonid, Kaitseliit, luure) sõjapidamisele.

Mittekonventsionaalse sõjapidamise arendamine. Peaksime rohkem teadvustama, et mittekonventsionaalne sõjapidamine on osa riigi esmasest kaitse­võimest. Meie kaitseplaneerijatele on see uus strateegilise tasandi võimekus, samas enamik NATO liikmesriike käsitlevad mittekonventsionaalset sõjapidamist kaitsevõimes ühe osana tervikust.

Ka meie peaksime järgima eelmainitud käsitlust, kus mittekonventsionaalne sõja­pidamine täiustab esmast kaitsetegevust. Hästi väljaarendatud mittekonventsionaalne sõjapidamise võimekus tagab riigile pikaajalise sõjalise vastupanuvõime, mis kahtlemata mõjub potentsiaalsele vastasele ka tõhusa heidutusena.

Strateegilise kommunikatsiooni tähtsus kasvab järjest ning me peame arvestama, et üha suurem osa sõja­pidamisest toimub inimeste peades. Strateegiline kommunikatsioon ja sellega seotud valdkonnad (infooperatsioonid, psühholoogilised operatsioonid, tsiviil- ja sõjaline koostöö) peavad muutuma igapäevaseks osaks kaitseväelase välja­

õppes. Tasuks mõelda ka küberkaitseliidu eeskujul eraldi vabatahtlikest koosneva STRATCOM-i üksuse loomisele Kaitseliidu juurde. Ukraina sündmused on näidanud, kuivõrd agressiivsed on venelased olnud infosõja rindel, seega peame siin tõsisemalt mõtlema võimalikele vastumeetmetele.

JÄRELDUSTE TEGEMISE AEG Paljudele vaatlejatele (eriti Läänes) on Vene relvajõudude tegutsemine Ukrainas tulnud üllatusena. Samas neil, kes on jälginud arenguid pikemaajaliselt ja põhjalikumalt, suuremas plaanis suuri üllatusi ei ole. Teljel Tšetšeenia–Tšetšeenia–Georgia–Ukraina võime näha kindlaid arenguid ning arvata võib, et need jätkuvad.

Huvitav, et järjest enam on venelased võtmas üle Lääne sõjalise mõtte parimaid tahke. Eriti on jälgitud Lääne erivägede arenguid, kuni selleni välja, et loodud on eraldi erivägede juhatus.

Krimmi operatsioonis kasutati põhimõtteid, mis on olulisel kohal Lääne erioperatsioonide kontseptuaalsetes dokumentides. Eesmärk oli saavutada strateegiline efekt taktikalise taseme üksustega.

Eesmärk on tegevustes ennetada vastast, neutraliseerida tema võimed enne lahingutegevuse algust. Soodne olukord saavutatakse poliitilise juhtkonna, relva­

jõudude ja elanikkonna vastaste info- ja psühholoogiliste operatsioonidega.

Kriitiline on luure, et saavutada olukorra tunnetus (Krimmis aitas sellele kaasa sõjaväebaasides olevad luurestruktuurid). Tõenäoliselt töötatakse järjest enam stsenaariumitega, kus ennetava löögiga üritatakse saavutada neid rahuldav status quo, tehes samas vastase poliitilise (pikad otsustamismehhanismid) ja sõjalise välistoetuse võimalikult keerukaks. Ning seejärel ollakse juba vajadusel valmis tugevama positsioonilt läbirääkimisi pidama. Avalike allikate põhjal võib teha järelduse, et õppusel Zapad 2013 harjutati just seda laadi operatsioone, erinevalt Zapad 2009-st, kus oli põhirõhk massiivsetel konventsionaalsetel rünnakutel.

Viited 1

Berzinš, J. Russia’s New Generation Warfare in

Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy.

National Defence Academy of Latvia Center for Security and Strategic Research, Policy Paper nr 2, April 2014.

2

Ripley, T. & Jones, B. How Russia Annexed Crimea.

IHS Jane’s Defense Weekly, vo. 51, April 2014.

3

Riigikaitse arengukava 2013–2022. www.kmin.

ee/files/kmin/nodes/13204_Riigikaitse_arengu­ kava_2013-2022.pdf 4

Riigikaitse strateegia www.kmin.ee/files/kmin/

nodes/10701_Riigikaitse_strateegia_2010.pdf

ANALÜÜS

25

Kummaline sõda Aastal, mil möödub sada aastat Esimese maailmasõja puhkemisest, on oma kunagist vägevust taga igatsev Venemaa pakkunud maailmale karmi, praktiliste harjutustega õppe­ tunni neljanda generatsiooni sõjapidamise võimalikust kulust kahe senise maailmasõja tallermaal – Euroopas.

E

Jaan Tamm ANALÜÜTIK

tel” või siis Venemaa „vabatahtlikel” ja massilisest küber- ning infosõjast, kus kasutatakse nii tavameediat kui ka internetti oma propaganda edastamiseks.

Viimase eesmärk on olnud lõhestada Ukraina ühiskond seestpoolt, kasutades hüpoteetilist ja Venemaa enda poolt üles puhutud Ukraina fašistide teemat ja sellest lähtuvat ohtu venekeelsele ja -meelsele elanikkonnale Krimmis ja Ida-Ukrainas.

D-PÄEV „Sõda ei alga sõja kuulutamisega, vaid vägede valgumisega üle piiri,” ütles omal ajal Punaarmee brigaadikomandör Georgi Isserson ja nii arenesid sündmused sisuliselt ka Ukrainas. Samal ajal, kui veel viimaseid päevi võimulolev Ukraina president Janukovõtš püüdis alles opositsiooni esindajatega läbirääkimiste teel Ukrainat tabanud sisepoliitilisele kriisile mingitki rahumeelset lahendust leida, oli president Putin juba oma otsuse teinud ja Venemaa sõjamasin oma

Sisuliselt oli ja on tegu 21. sajandi ründeope­ ratsiooniga, mis kasutab tänapäevaseid sõjapidamise meetodeid strateegiliseks pettemanöövriks ja kõige kõrgemal tasemel toimuvat kalkuleeritud hämamist selleks, et saavutada oma sõjalis-poliitilisi eesmärke.

STRATEEGILINE PETTEMANÖÖVER Kui sa tahad midagi valgustkartvat varjata või siis vähemalt selle ilmsikstulekut võimalikult palju edasi lükata, siis tuleb korraldada midagi, mis tõmbab endale kindlasti kõikide tähelepanu. 26. veebruaril teatasid Venemaa kõik suuremad massimeediavahendid, et Venemaa Lääne- ja Kesksõjaväeringkondades algasid rutiinsed sõjalised valmisolekuharjutused, kuhu olid kaasatud kolm armeed, ligi 150 000 meest ning sajad tankid ja lennukid. Kuigi pole teada, kui palju sõdureid tegelikult nendel väliharjutustel ja õppustel osales, tegi suurte numbrite maagia oma töö ja kõikide fookus oli mõneks ajaks suunatud õppustel toimuva juurde.

Sellel ajal kui kogu maailm ja ka Ukraina jälgisid huviga seda, millega venelased Lääne sõjaväeringkonnas tegelevad, jätkasid venelased suurõppuste varjus juba olümpiamängude lõputseremoonia ajal alanud üksuste ümberpaigutamist Krimmi ja selle lähiümbrusesse. Kogu Venemaa lääneosast toimetati arvestatav kogus kõige võitlusvõimelisemaid allüksusi nii õhudessantvägedest

SÕDUR NR 4 (79) 2014

elmise aasta detsembris ilmus ajakirjas Foreign Policy artikkel, kus kirjeldati sõdu ning võimalikke pinge­ koldeid 2014. aastal.

Artikli autori, Louise Arbouri arvates oli maailmal kõige rohkem muretsemiseks põhjust eelkõige Aafrikas toimuvaga seoses, mis koos sündmustega Malis, Kesk-Aafrika vabariigis ja ka Sudaanis oli igati põhjendatud.

Musta mere regioonist mainiti ainult võimalikku terroriohtu seoses Sotšis toimuvate olümpiamängudega. Seda suurem aga oli üllatus kogu maailmas, kui selle aasta alguses viis Venemaa läbi kiire sõjalise operatsiooni Ukraina vastu ja see on vähemalt nüüdseks kaasa toonud Krimmi annekteerimise Venemaa poolt ja ebastabiilsuse Ida-Ukrainas.

Selle sündmusega tuletas Venemaa kogu maailmale meelde seda, et Venemaa on valmis ja võimeline kasutama sõjalist jõudu oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, nii nagu juhtus ka 2008. aastal Georgias. Siiski tuleb märkida olulist kvalitatiivset erinevust selle vahel, kuidas tegutsesid Venemaa relvajõud Vene–Georgia sõja ajal ja kuidas on nad seda teinud Ukraina konfliktis.

Kui Georgias toimus kogu tegevus veel eelmisest sajandist pärit mallide järgi, siis Ukraina konfliktis demonstreeris Venemaa oma uut sõjalise mõtlemise mudelit, millel on palju neljanda generatsiooni sõjapidamise tunnuseid.

Sisuliselt oli ja on tegu 21. sajandi ründeoperatsiooniga, mis kasutab täna­päevaseid sõjapidamise meetodeid strateegiliseks pettemanöövriks ja kõige kõrgemal tasemel toimuvat kalkuleeritud hämamist selleks, et saavutada oma sõjalis-poliitilisi eesmärke. Venemaa operatsioon kujutab endast kombinatsiooni mittekonventsionaalsest sõjalisest tegevusest, kus põhiraskus on ilma eraldusmärkideta „rohelistel mehikes-

käsud kätte saanud. Võib öelda, et ettevalmistus sõjaliseks invasiooniks algas juba ajal, mil kogu maailma tähelepanu oli veel pööratud taliolümpiamängudele Sotšis. Vaevu oli olümpiatuli kustunud, kui esimesed Il-76-tüüpi transpordilennukid hakkasid massiliselt maanduma Anapas, toimetades sinna Ukraina vastu suunatud operatsiooni läbiviimiseks vajalikke eriüksuseid ja dessantväelasi.

Loetud päevade jooksul ilmusid Sevastopolis kujuteldava genotsiidi ärahoidmise ettekäändel tänavatele esimesed ilma eraldusmärkideta „rohelised mehikesed”, keda Venemaa massimeedia ristis kiiresti „viisakateks inimesteks”. Kuigi igale professionaalile oli selge, et „roheliste mehikeste” näol oli tegu Venemaa relvajõudude esindajatega, väitis president Putin ja teised kõrgetasemelised Venemaa ametnikud järjekindlalt, et Krimmis asuvad Venemaa väekontingenti pole suurendatud ja „roheliste mehikeste” näol oli tegu ainult Krimmi omakaitse esindajatega.

ANALÜÜS

SCANPIX

26

Relvastatud venemeelsed separatistid räägivad 19. augustil 2014 Donetski lähistel paiknevas Makiivka asulas kohalike elanikega.

kui ka eriüksustest kõigepealt lennukitega Anapasse ja sealt juba dessantlaevadega edasi Sevastopolisse.

SÕJALINE SURVE

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Sarnane tegevus kordus ka aprillis, kui venelased kuulutasid oma üksuste Ukraina piiri äärde koondamise varjamiseks välja järjekordsed rutiinsed õppused, mis seekord toimusid all­ üksuste jaoks neile võõrastel polügoonidel Ukraina piiride vahetus laheduses. Kui ametlikult oli õppustele kaasatud ainult piiratud arv üksuseid, siis varjatult liigutati piiride vahetusse lähedusse ligi 45 000 sõdurit koos relvastusega. Sellise arvestatava väekontingendi viibimine Ukraina piiride lähedal oli asjaolu, mida venelased järjekordselt, hoolimata toodud tõenditest, kõige kõrgemal tasemel tuima järjekindlusega eitasid. Praegu on seda arvu järk-järgult vähendatud, kuid ka selle artikli kirjutamise ajal asub piirkonnas vähemalt 10 000 Vene sõdurit ja vastavalt vajadusele neid roteeritakse. Nimetatud sõjalised manöövrid ja nende varjus üksuste koondamine teenisid ja teenivad ka praegusel ajal mitut eesmärki.

Esiteks andsid piiride lähedal asuvad üksused Moskvale võimaluse konflikti arengut mõjutada, survestades Kiievit, kui viimane planeeris terrorismivastast operatsiooni Ida-Ukrainas jätkata (mis vähemalt ühe korra ka selle tõttu edasi lükati).

Peale selle andis sellise väekontingendi paiknemine separatistidele moraalse toetuse ja võimaldas neid varjatult sõjaliselt toetada. Võib lisada, et ka

suure tõenäosusega on ühe Ukraina üksuse hävitamine reaktiivtulesüsteemide kogupauguga ja eksikombel Malaisia reisilennuki allatulistamine näited sellest Venemaa sõjalisest abist.

Samas jätab manööverüksuste olemasolu Ukraina piiride lähedal ka võimaluse kasutada otsest sõjalist jõudu, kui Kiiev peaks olema liiga edukas oma terrorismivastase operatsiooni läbiviimisel. Nii mõnedki Venemaa poliitikud ja separatistide juhid on kutsunud Venemaa avalikkust üles neid üksuseid oma kaasmaalaste kaitseks Ukrainas aktiivselt kasutama.

JALUTUSKÄIK KRIMMIS Kui vaadata Krimmi operatsiooni, siis selle puhul oli tegu hästi planeeritud ja läbiviidud sõjalise operatsiooniga, kus kombineeriti omavahel klassikaline nõukogudeaegne sõjaline mõtlemine ja 21. sajandi tehnoloogiad, taktikad ja võimalused selleks, et saavutada oma poliitilised eesmärgid nii­

Eitamine kõige kõrgemal tasemel tekitas piisavalt segadust ja aitas Venemaal võita aega, et saada kontrolli alla kogu poolsaar enne, kui Ukraina valitsus ja rahvusvaheline üldsus aru said, mis Krimmis tegelikult toimub.

nimetatud lähivälismaal ehk siis Krimmi annekteerimine.

Krimmi operatsiooni edukuse üks võti oli kahtlemata seal asuvad Venemaa sõjaväebaasid. Sõjaväebaaside olemasolu võimaldas venelastel üsna varjatult toimetada Krimmi poolsaarele operatsiooni läbiviimiseks vajalikud üksused ja andis võimaluse kohaliku venekeelse elanikkonna baasil segamatult formeerida nn viies kolonn. Vene sõjaväe ja eriteenistuste organiseeritud ja toetatud Krimmi kohalikku omakaitset ja Venemaalt juurdetoodud vabatahtlikke kasaka­üksuseid oli vaja rahva omaalgatuse demonstreerimiseks, mis omakorda lõi hea pinnase hilisemaks referendumi korraldamiseks.

Kesksel kohal selles operatsioonis oli ilma eraldusmärkideta sõdurite kasutamine, mis andis Venemaale võimaluse eitada järjekindlalt oma üksuste osalemist Krimmis asuvate valitsusasutuste ja Ukraina sõjaväeosade blokeerimisel.

Selline eitamine kõige kõrgemal tasemel tekitas piisavalt segadust ja aitas Venemaal võita aega, et saada kontrolli alla kogu poolsaar enne, kui Ukraina valitsus ja rahvusvaheline üldsus lõplikult aru said, mis Krimmis tegelikult toimub. Tulemuseks oli see, et Krimmi poolsaarel asuvad Ukraina relvajõud blokeeriti nende baasidesse enne, kui nad said oma uuelt valitsuselt mingeid käske alustada aktiivset vastutegevust Venemaa relvajõududele.

Tundub, et otsese vastasseisu vältimine oligi üks operatsiooni eesmärk ja illustreerib samas uue sõjalise mõtlemise elemente Venemaa kõrgemas sõjalises juhtkonnas, kus on mõistetud seda, et sõjalise jõu kasutamise spekter võib olla hoopis laiem kui seni on praktiseeritud.

Tegelikult oli operatsiooni kaasatud üksuste võime tegutseda nii-öelda viisakalt (siit ka nimetus „viisakad inimesed”) ja vaoshoitult keskkonnas, kus ka kõige ebaolulisem ülemäärase jõu kasutamise intsident oleks pingelise, kuid üldiselt mitte vägivaldse olukorra viinud laiaskaalalise relvastatud vastasseisuni, muljetavaldav. Arvestades senist Vene sõjaväe tegutsemismalli Tšetšeenias ja Georgias, siis selline piiratud ulatusega tegevus on midagi, millega Vene sõja­ vägi pole siiani silma paistnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Venemaa demonstreeris Krimmis oma võimekust teha hästi planeeritud ja läbiviidud poolsõjalisi operatsioone, mis nõuavad väga head koordinatsiooni kõige kõrgemal tasemel.

SCANPIX

27

Ida-Ukrainas asuvast Semenovka külast 9. juulil 2014 leitud 88 mm miinipilduja tulelöögi jäänused.

OPERATSIOON NOVOROSSIA

Arvestades senist Vene sõjaväe tegutsemismalli Tšetšeenias ja Georgias, siis selline piiratud ulatusega tegevus on midagi, millega Vene sõjavägi pole siiani silma paistnud.

algupärast või päritolust on Ida-Ukrainas praeguseks tekkinud olukord, kus Venemaa toetuse tõttu on konflikt omandanud kodusõja mõõtmed. Lahingutegevus Ida-Ukrainas on endaga kaasa toonud palju tsiviilohvreid ja oluliselt on saanud kannatada riigi infra­ struktuur. Sisuliselt sõdib praegu üks osa Ukraina elanikkonnast teise osa elanikkonnaga. Venemaa esineb selles konfliktis, mille ta ise algatas, venekeelse elanikkonna kaitsja rollis ja seda tihtipeale isegi vastu selle sama Ukraina venekeelse elanikkonna tahtmist.

Konflikti iseloomustavad neljanda generatsiooni sõjale omaselt tunnused, kus on kadunud piirid selliste konventsionaalsele sõjale iseloomulike märgusõnade nagu kaitse ja pealetung, strateegia ja taktika vahel. Pole rinnet ja tagalat. Sõjaline tegevus ei toimu kindlas piirkonnas või suunas, vaid kogu konfliktitsoonis võrgustiku põhimõttel. Kuigi erinevatel gruppidel puudub sisuliselt ühtne juhtimine ja kontroll, iseloomustab kõikide nende erinevate separatistlike grupeeringute tegevust hajutatud taktika kasutamine.

Oluline erinevus tavapärasest sõja­ pidamisest on see, et sõjategevus toi-

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Kui Krimmis toimunud operatsiooni võib Venemaa pidada kordaläinuks, siis sündmuste arengut Ida-Ukrainas ei saa Krimmis toimunu taustal pidada Kremli jaoks just õnnestunuks. Suurim erisus stsenaariumite arengus tulenes eelkõige Venemaa sõjaväebaaside puudumisest, mis ei võimaldanud niivõrd vabalt tegutseda ja olukorda destabiliseerida.

Tänu massiivsele propagandale õnnestus Venemaal Ida-Ukraina elanikkonna hulgas küll luua teatav negatiivne kujund keskvalitsusest Kiievis, kuid avaliku vastasseisu initsieerimiseks jäi sellest väheks. Sellest tulenevalt jäi rahutuste algatamise põhiraskus Ida-Ukrainas Venemaa eriteenistuse kanda.

Hoolimata Venemaa massimeedia järjekindlatest katsetest kuvada Ida-Ukraina separatistlikku liikumist eelkõige kohaliku initsiatiivina, võib olemasoleva andmestiku põhjal järeldada, et põhilise löögijõu ja tuumiku selles nn separatistlikus opositsiooniliikumises moodustavad Venemaa eriteenistuse värvatud Venemaa endised eriüksuslased ja sõjaväelased, kes loomulikult eitavad igasugust seost Venemaa võimu-

dega, sest tihtipeale nad ei teagi, kes nad värbas. Eraldi tasub märkida nn huntide sadakonda kuuluvaid kasakaid, kes isegi ei varja oma kuulumist Venemaa poolsõjaväelisse organisatsiooni ja keda Kreml kasutas abijõuna sõjalise operatsiooni korraldamisel Krimmis. Lisaks neile võib praegusel ajal Ida-Ukrainas kohata palju idealiste, kes Kremli propaganda ja ajupesu tulemusena arvavadki, et Ida-Ukraina tahabki vabaneda Kiievi hunta võimu alt, ja keda aktiivselt kaasatakse selleks spetsiaalselt avatud värbamispunktides. Separatistlikust liikumisest moodustavad Ukraina enda elanikud ainult marginaalse ja mitte just kõige võitlusvõimelisema osa, nagu vaba­tahtlikud Venemaalt on märkinud.

Hoolimata separatistliku liikumise

28

ANALÜÜS

SÕDUR NR 4 (79) 2014

mub suures osas asustatud punktides, mis annab võimaluse seguneda kohaliku elanikkonnaga, kasutades neid samas ka elava kilbina, ja see toob ühtlasi endaga kaasa suure hukkunute arvu konfliktis mitteosalejate seas. Võimaluse korral püütakse kohalikku elanikkonda kasutada taktikaliste eesmärkide saavutamiseks, olgu selleks siis teede blokeerimine, Ukraina väeosade survestamine separatistlikes oblastites või terrorismivastase operatsiooni läbiviimise takistamine, kusjuures peale taktikalise eelise ja võimaluse oma jõudusid hoida annab selline tegevus hea ainese ka infooperatsioonide jaoks.

Praegu võib näha, et Venemaa toetatud separatistide kontrollimatu tegevuse tõttu on sõjapidamine väljunud iga­ suguste humanitaar- ja rahvusvahelise õiguse piiridest ja omandanud ilma reegliteta sõja vormi. Hoolimata katsetest nimetada ennast Donetski rahvavabariigiks ja luua sellega mulje mingisugusestki riiklusest on separatistide kontrolli all olevatel aladel sisuliselt tegu erinevate väljaspool seadust tegutsevate kriminaalsete grupeeringutega, mis ei kanna oma tegevuse eest mitte mingisugust vastutust. Venemaa omakorda väidab, et tegu on Ida-Ukraina elanikkonnaga ja Venemaa neid ei kontrolli ja mõjutada ei suuda. Igasuguste reeglite eiramine separatistide poolelt teeb konflikti Ukrainas halastamatuks ja julmaks.

Ukraina konflikti üks iseloomulik tunnus ongi selle kriminaaliseerimine juba selle esimestest etappidest alates.

Vene eriteenistused kasutasid oma esimeste separatistlike rakukeste organiseerimisel eelkõige kriminaalset elementi nii Krimmis kui ka Ida-Ukrainas.

Ka erinevate kinnipidamisasutuste vallutamine Ida-Ukrainas on näide sellest, kes eelkõige separatistide poolt sõdivad ja paljud Ukraina miilitsatöötajad on separatistide seast tundnud ära oma endised hoolealused. Karistamatus ja piirangute puudumine on viinud selleni, et lahingutegevus viiakse ellu bandiitlike ja terroristlike meetoditega, kusjuures terror on omandanud massilise ulatuse, nii nagu võis näha Luganskis, kus separatistid avasid tule linnast lahkuda püüdvate elanike pihta.

Hoolimata juba rohkem kui kuu kestnud Kiievi terrorismivastasest operatsioonist on praegune olukord aktiivse konflikti piirkonnas jätkuvalt ebaselge.

Võib öelda, et Kiievi loiu tegevuse tõttu esimeste relvastatud grupeeringute likvideerimisel õnnestus separatistidel

tekitada nn kriitiline mass ja leida kohaliku elanikkonna hulgas piisavalt toetajaid, et luua vähemalt väliselt muljet üldrahvalikust ülestõusust. Probleemne on olnud ka terrorismivastasesse operatsiooni kaasatud Ukraina üksuste motivatsioon, juhtimine ja tehniline varustatus ning kindlasti vastava kogemuse puudumine. Klassikalise jõudude koondamise asemel pealöögi suunal peavad Ukraina regulaarüksused sarnaselt separatistidega tegutsema hajutatult väiksemate taktikaliste üksustena ja kasutama COIN-taktikat.

Hoolimata sellest võib väita, et ilma Venemaa toetuseta nii inimeste kui ka varustuse näol hääbuks separatistlik liikumine Ukrainas mõne kuuga. Seda asjaolu on avalikult tunnustanud ka paljud separatistide liidrid. Kahjuks on Ukraina piirivalvel aga väga limiteeritud võimekus tagada piirirežiim ja piiride puutumatus Ida-Ukraina oblastite ja Venemaa vahel. Venemaa omalt poolt aga ei sea ebaseaduslikele relvastatud piiriületajatele mingeid tõkkeid, mistõttu vajalike inimeste ja relvastuse ületoomine ei ole praegusel ajal suurem probleem. Seda enam, et enamik taolistest piiriületajatest liigub Ukrainasse Venemaa ametivõimude heakskiidul ja toetusel. Siiski annavad Ukraina keskvõimu viimase aja edusammud terrorismivastase operatsiooni läbiviimisel lootust teatavaks optimismiks ja võib öelda, et Venemaa toetus separatistidele ainult pikendab konflikti ja suurendab mõttetute tsiviilohvrite arvu, kuid ei suuda mõjutada selle lõpplahendust.

MÕNINGAD JÄRELDUSED Ukraina konflikti ei saa kuidagi pidada ainult riigisiseseks relvastatud konfliktiks, sest selle taga seisab Venemaa, kes

Venemaa strateegia annab märku sellest, kui lai võib olla võimalik tegevuse spek­ ter sõjalise operatsiooni läbiviimisel ning kui efek­ tiivselt on Venemaa suutnud integreerida relvajõud teiste riiklike struktuuridega oma poliitiliste eesmärkide saavutamisel.

on huvitatud Ukraina allutamisest oma mõjusfääri. Vastavalt Venemaa julgeolekudoktriinile on Ukrainal jätkuvalt oluline osa Venemaa ambitsioonides muuta jõudude vahekorda regioonis ja taastamaks oma endist hiilgust. Seepärast võib Ukraina konflikti vaadelda kui Venemaa katset muuta Ukrainas valitsevat riigikorda ja valitsust ilma otsese sõjalise sekkumiseta. Viimaste kuude jooksul on Venemaa kasutanud oma sõjalist, majanduslikku ja poliitilist potentsiaali selleks, et oluliselt destabiliseerida olukorda Ukrainas ja muuta rahvusvaheliselt tunnustatud riikide piire, annekteerides Krimmi.

Venemaa kasutas oma operatsiooni planeerimisel ära selle, et Ukraina pole kahekümne iseseisvusaasta jooksul suutnud välja arendada omariiklust ning riigi autoriteet ja tähendus on Ukrainas vohava korruptsiooni tõttu olnud üsna nõrk. Sellist riiki on sisemiselt palju lihtsam lagundada kui sõjaliselt vallutada. Üllatus, petmine ja strateegiline hämamine on põhilised elemendid, mida Venemaa on konfliktis Ukrainaga kasutanud. Lisaks sellele on Venemaa demonstreerinud üllatuslikku paindlikkust oma üksuste liigutamisel arvestatavate vahemaade taha, nende lahingulise valmisoleku saavutamisel ja oma tegevusvalikute säilitamisel.

Venemaa demonstreeris selles konfliktis oma uut sõjalise mõtlemise mudelit, kombineerides traditsioonilisi Venemaa sõjalise mõtlemise doktriine neljanda generatsiooni sõjapidamisega selleks, et saavutada oma rahvuslikke eesmärke. Venemaa strateegia annab märku sellest, kui lai võib olla võimalik tegevuse spekter sõjalise operatsiooni läbiviimisel ning sellest, kui efektiivselt on Venemaa suutnud integreerida oma relvajõud teiste riiklike struktuuridega oma poliitiliste eesmärkide saavutamisel. Selline erinevat liiki jõudude tegevuse organiseerimine on keeruline tegevus, mis nõuab väga head ja ettevalmistatud ning tehniliste ja sidevahenditega varustatud ning vastava planeerimiskogemusega juhtimisorganit.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oma tegevusega esitab Venemaa tõsiseid väljakutseid sellele, kuidas Euroopa on arendanud oma julgeolekut ja stabiilsust alates Teisest maailmasõjast. Venemaa uus strateegia Ukrainas ja Ukrainaga seoses on eelkõige ründav ja see uus strateegia võib mõjutada oluliselt Euroopa tuleviku julgeolekut.

29

Sel aastal täitub Eestil 10 aastat NATO-s ja Euroopa Liidus. Kahe maailmaorganisatsiooni liikmelisus on lisaks turvatunde ja julgeoleku parendamisele teinud Eesti hääle rahvusvahelistes küsimustes kuuldavaks ning näidanud meid usaldusväärse liikmena. Koostöös Eesti NATO ühinguga läbi aasta ilmuva artiklite sarjaga vaatab Sõdur NATO ja Euroopa Liidu olulisemaid arenguid julgeolekuküsimuste vaatenurgast.

Mihkelson: Ilma NATO-ta oleks meie suveräänsus ohus Sõdur rääkis riigikogu väliskomisjoni ja Eesti NATO ühingu nõukogu esimehe Marko Mihkelsoniga, mida ootab Eesti NATO Walesi tippkohtumiselt ning mida võiksid tulemused tähendada kaitseväele.

K

ui NATO kevadel rakenda­ tud julgeolekumeetmed keskendusid eelkõige kohalolu näitamisele, siis mis on need sam­ mud, mida Eesti ootab Cardiffi tippkohtumiselt?

Roland Murof NOOREMLEITNANT

õppuste planeerimisele ja läbiviimisele, mille sisu oleks kollektiivkaitse harjutamine.

Osadel liikmesriikidel, nagu näiteks Itaalial ja Hispaanial, on oma julge­ olekumured. Kuidas selgitada neile, mis on praegu olulisem? Kuidas leida tasakaalu?

NATO liikmesriigid tajuvad professionaalsel tasandil tegelikult päris hästi, et maailm on muutunud ohtuderikkamaks. Puudutagu see siis olukorda Liibüas või Malis, Süürias või Iraagis, Vene­ maal või Ukrainas, Afganistanis või Iisraelis. Rääkimata siis piire ületavatest muredest nagu küberturvalisus, islamiäärmuslus või energiajulgeolek.

Alles hiljuti kirjeldas üks kõrge Hispaania diplomaat mulle Venemaad täpselt samuti nagu meie teda mõistame.

Küsimus on pigem selles, kuidas ühe või

Miks on Walesi tippkohtumine oluline?

• Otsustatakse NATO püsivate julgeolekumeetmete rakendamine Balti riikides ja Poolas.

• NATO jätkumissioon Resolute Support saab selged piirjooned.

• Teemadeks on veel raketikaitse, küberkaitse, suhted uute liituda soovivate ja partnerriikidega ning Venemaaga.

• NATO saab uue peasekretäri, Anders Fogh Rasmusseni vahetab välja endine Norra peaminister Jens Stoltenberg.

• Plaanis on allkirjastada uus Suurbritannia, Kanada, Taani, Eesti, Hollandi, Norra, Läti ja Leedu üksusi koondava ja rahvusvahelistel missioonidel kasutatava sihtüksuse loomise kavatsuste protokoll.

• Soome ja Rootsi allkirjastavad NATO-ga lepingu vastuvõtva riigi toetuse tagamiseks, mis loob alliansile paremad võimalused Läänemere piirkonnas opereerimiseks.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Eestile, aga ka teistele Balti riikidele ja Poolale on just NATO tippkohtumine eriti oluline alliansi püsivama suurema kaitsevõimekuse loomiseks meie regioonis. See puudutaks erinevaid võimeid alates õhuturbest kuni liitlas­ üksuste baseerumiseni näiteks ka meil Eestis.

Kui veel eelmisel NATO suur­ kogunemisel oli tähelepanu Afganistanil ja alliansi abstraktsemal tulevikul, siis nüüdseks on liikmesmaad mõistmas kollektiivkaitse keskset tähendust alliansi võimete planeerimisel. Viimati oli NATO sellise surve all 30 aastat tagasi, mistõttu tuleb liikmesmaadel alustada kaitsekulutuste kasvatamist. See on vaevaline, kuid siiski juba esimesi elumärke näitav liikumine. Meie head naabrid Läti ja Leedu on mõlemad võtnud vastu poliitilise otsuse tõsta aastaks 2020 kaitse­kulud 2 protsendile SKP-st.

NATO tippkohtumine annab loodetavasti hea tõuke ka rohkemate ühis­

INTERVJUEERIS

TEET MALSROOS ÕL/SCANPIX

30

noloogiat Hitlerile pärast Austria või Tšehhi okupeerimist? Praegu oleks küll parim hetk NATO liikmesmaadel võtta laevad hoopiski kollektiivkaitse eesmärgil alliansi kasutusse.

Millised on teised olulised otsused, mida Walesist ootama peaksime ja mis muude asjade varju ei tohiks jääda?

Walesist ootavad sõnumeid meie sõbrad Georgias, aga ka teistes riikides, kes näevad oma tulevikku alliansi liikmena. Väga oluline on lisaks diplomaatilisele sõnademängule kokku leppida reaalses tegevustes, mis aitaksid neid riike liitumisele lähemale.

Mida on Eestile andnud 10 aastat NATO-s ja Euroopa Liidus?

Marko Mihkelson usub, et NATO tippkohtumine annab hea tõuke ka rohkemate ühisõppuste planeerimisele ja läbiviimisele, mille sisuks on kollektiivkaitse harjutamine.

teise liikmesriigi poliitikud olemasolevat luureinformatsiooni tegudesse tõlgivad. Sageli loodetakse, et probleemid lahenevad iseenesest. Aga nagu elus ikka, põrkub soovmõtlemine varem või hiljem reaalsusega.

Milline meelsus valitseb praegu erine­ vate riikide parlamendiliikmete seas?

NATO parlamentaarse assamblee Eesti delegatsiooni liikmena võin kinnitada, et liikmesmaade saadikud suudavad kriitilises situatsioonis päris edukalt ühisosa leida. Viimane näide käib just Krimmi okupeerimise ja annekteerimise kohta Venemaa poolt. Kevadisel istungil Vilniuses olid liikmesmaade seisukohad laias laastus sarnased. Meie järgmine kohtumine tuleb oktoobris Haagis.

Arvestades Ida-Ukrainas toimuvat, sealhulgas Malaisia reisilennukiga aset leidnud katastroofi, siis ei näe ma suuri võimalusi, et parlamendisaadikud oma hoiakuid Venemaa suunal väga palju pehmemaks muudaks. Näib, et ees seisab pikem pingeliste suhete aeg.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Kui vaatame Euroopa julgeolekuolu­ korda, lõppevat Afganistani operat­ siooni, siis millisteks ülesanneteks peaksime kaitseväelastena lähitulevi­ kus valmis olema?

Minu arvates saab eelolevatel aastatel

meie keskseks ülesandeks Eesti julgeoleku ja igakülgse kaitsevõimekuse tugevdamine koos liitlastega. Afganistani operatsiooni järel tuleb eeskätt keskenduda alliansi liikmete vahelise koostöö parandamisele kollektiivkaitset silmas pidades. Eesti kaitseväe võimekused rahvusvahelisi operatsioone arvestades on meil piisavalt hästi teada. Kõik sõltub sellest, kas ja milliseid operatsioone liitlased ette võtavad ning kui palju see võib parasjagu mõjutada meie enda vahetut kaitsevõimet.

Eesti liikmelisus NATO-s ja Euroopa Liidus on olnud sedavõrd pöördelise tähendusega meie riigi julgeolekule ja kaitsevõime kasvule, et selle tähendust on võimatu üle hinnata. Mõelgem vaid hetkeks, kui Eesti poleks praegu NATO-s, siis milline oleks Venemaa surve meie suveräänsusele. Georglased varem ja ukrainlased nüüd tunnetavad seda kahjuks ohvrite hinnaga.

Eriti NATO liikmelisus on andnud meile tänapäevase kaitseväe ning kiirelt areneva infrastruktuuri. Mis seal salata, Euroopa üks moodsaim õhuväebaas asub Ämaris. NATO liikmelisus ja rahvusvahelised operatsioonid on viimase kümne aasta jooksul olnud väga olulised tegurid meie kaitseväe arengus.

Seda on olulisel määral toetanud ka poliitiline konsensus, mis eriti viimasel ajal on väljendunud ilmekalt toetuses kaitsekulude hoidmisel 2 protsendi tasemel SKP-st.

Mistralide müügi peatamist nähakse juba peaaegu kõigi Euroopa julgeole­ kumurede lahendusena. Mis motivee­ riks Prantsusmaad tehingut tühistama ja mida Euroopa Liit veel ära teha saaks? Mida Prantsusmaa ootab?

Mistralide küsimus on tõepoolest kujunenud kõige suuremaks sümbolteemaks alliansi suhetes Venemaaga.

Iseenesest pole kaks laeva teab mis ületamatu oht, kui Venemaa peaks neid tõesti rakendama oma agressiivses poliitikas, eriti hüpoteetilises vastuseisus või konfliktis NATO endaga. Ometi ei peaks Euroopa Liidu relvaembargo Venemaale käima üksnes uute, vaid ka töös olevate lepingute kohta. Kas me kujutame ette, et Prantsusmaa oleks müünud oma parimat sõjandusteh-

Tegime koos Eesti suuremaks! artiklisari ilmub koostöös Eesti NATO Ühinguga. Varem sarjas ilmunud: • Sõdur 1, 2014 „Mis saab NATO-st pärast Afganistani?” intervjuu Suurbritannia kaitseministeeriumi NATO ja EL-i poliitika juhi Richard Ladd-Jonesiga • Sõdur 2, 2014 Karlis Neretnieks „Rootsi ja stabiilsus Läänemere regioonis” • Sõdur 3, 2014 „Elades piraatidega” intervjuu Kanada ajakirjaniku Jay Bahaduriga

STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

31

Konfliktikommunikatsioon: kas relvajõud on meediasõjaks valmis? Ühendkuningriigi väljaanne PR Week arutleb, kas relvajõud on meediasõjaks valmis, ning leiab, et puudus on piisava meediaalase hariduse ja kogemustega inimestest ning kommunikatsiooni nähakse relvajõudude siseselt endiselt sõjapidamisest eraldiseisvana.

O

peratsioon Moshtarak oli Afganistani koalitsioonistrateegia proovikivi. 2010. aastal korraldasid Ameerika ühendriikide, Afganistani, Kanada, Eesti, Taani ja Ühend­ kuningriigi väeüksused 15 000-mehelise kontingendi osavõtul suuroperatsiooni, mille eesmärk oli Helmandi provintsis Talibani võimule lõpp teha.

Kui tavaliselt hoitakse selliseid operatsioone saladuses, siis seekord teadis Taliban, nagu ka kogu maailma meedia ja kohalik tsiviilelanikkond täpselt, mis tulemas on. Senine tava operatsioonidest mitte ette teatada oli murtud, NATO jagas avalikkusele infot enne, kui operatsioon alanudki oli. Teavitamise eesmärk oli ühelt poolt hoiatada tsiviil­elanikkonda, aga teisalt ka vaenlast heidutada. Operatsioonil oli märgiline tähendus kommunikatsiooni kasutamisel sõjastrateegias.

Kuid kas relvajõud on tegelikult valmis pidevalt areneva meediaga sammu pidama, et vastasele seal vastu astuda?

UUT MOODI SÕJAPIDAMINE

või muudest terrorismi vormidest, vastu­seis on järjest enam inimeste kui riikide vaheline,” lisab ta.

Selged piirjooned lahinguväljal on kadunud ning sõjad on muutunud asümmeetriliseks, kus ei võidelda riikide, vaid erinevate rühmituste vastu.

Näiteks ei võitle Boko Harami vastu Nigeerias ainult Nigeeria valitsus, vaid rahvusvaheline koalitsioon.

Bell Pottingeri juhatuse esimehe lord Belli sõnul on 20. sajand koos kindlate arusaamade ja riigimehelikkusega minevikuks saanud. „Olukord on märksa komplitseeritum. Kui varem me enam-vähem teadsime, kes on halvad ja kes on head, siis praeguses sõjapidamises ei pruugi meil sellest õrna aimugi olla,” lisab ta. „Kommunikatsiooni eesmärk sõjas on eelkõige luua arusaamine, et tegu on õigustatud sõjaga. Mitte selleks, et avalikkus tunneks ennast sellest mugavamalt, vaid eelkõige, et üksused lahinguväljal tunneksid, et nad teevad midagi kasulikku,” ütleb lord Bell.

NARRATIIVIDE VASTUSEIS Et asju veelgi keerulisemaks teha, saavad internetis oma hääle ka need, kellel seda enne ei olnud, see omakorda loob võistlevaid narratiive ehk n-ö oma lugusid konfliktist veelgi juurde.

Kõik alates Wikileaksist kuni eraisikutest pealtnägijateni saavad võimaluse rääkida oma arusaama sündmustest, niisamuti kui propagandat veavad relvastatud rühmitused, kes oskavad meediat oma huvides hästi ära kasutada.

Endine ajalehe News of the World poliitikatoimetaja Ian Kirby, praegune meediadirektor strateegilise kommuni-

VALITSUSASUTUSTE REAKTSIOON Valitsusasutused on oma suhtekorraldust parandanud. Kõik suuremad riigid panustavad suhtekorraldusse, sest reputatsioon loeb ja selle loomiseks kasutatakse nii oma toodetud telepilti, tekste kui ka sotsiaalmeedia sisu.

Relvajõudude meediasõbralikkus tuleb eriti esile ajakirjanike liidendamises programmiga. 2009.-2010. aastal saatis Ühendkuningriigi kaitseministeerium ainuüksi igal kuul Afganistani 24 ajakirjanikku, et nad saaksid sündmusi kajastada, elades samal ajal koos seal teenivate üksustega.

Liidendamine on andnud võimaluse näha sõja head ja halba poolt ning nüüdseks on selle heaks kiitnud nii relvajõud kui ka meedia. Et liidendamine on nüüd osa relvajõudude meediapoliitikast, kinnitab kas või eelmisel aastal ilmunud Ameerika ühendriikide maaväe lahingumäärustik (US Army Field Manual), mis ütleb, et parim viis Ameerika ühendriikide avalikkuse informeerimiseks sõja­ tegevusest on „iga sõduri tegude ja sõna-

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Konfliktikommunikatsioon on alati olnud kahepoolne, olgu vahendiks monarhiavastased lendlehed Inglise kodusõja ajal või Süüria mässuliste YouTube’i-videod.

Kuigi südamete ja meelte võitmises pole iseenesest midagi uut, on uudiste levimise kiirus muutnud avalikkuse heakskiidu võitmise järjest olulisemaks, aga ka raskemaks. „Senine paradigma, kus kahe riigi relvajõud võitlevad territooriumi hõivamise pärast, on muutunud,” ütleb Somaalias ja Iraagis töötanud kommunikatsioonifirma Albany Associates tegevjuht Simon Haselock. „Võitlus käib pigem ideoloogiate vahel, ükskõik, kas räägime usundipõhisest ekstremismist

John Owens

katsiooniga tegelevas ettevõttes MHP ütleb, et mässulised kasutavad propagandat Aafrikast Afganistanini ja seda nii sise- kui ka väliskommunikatsioonis, mis teeb valitsusasutuste suhtlemise avalikkusega keeruliseks, sest nad ei suuda kiiruses konkurentsi pakkuda.

Parim näide on siin regulaarselt välja­antav Al Qaeda veebiajakiri Inspire, mille muudab oma olemuses täius­ likuks igas numbris ilmuv kodune pommi­tegemise õpetus.

Loomulikult on kogu kommunikatsioonis oma roll ka ajakirjanikel. Endine Sky Newsi välisuudiste toimetaja Lorna Ward, kes on juhtinud ka ÜRO ja Aafrika Liidu Somaalia ühismissiooni kommunikatsiooni, ütleb, et Ühendriikide ja Briti valitsusasutused hakkasid digitaalmeedia jõudu mõistma 2001. aastal Iraagi sõja ajal. „Alguses oli see kui löök puuga pähe,” ütleb ta. „Ajakirjanikud tegid lahinguväljalt otseülekandeid ja kaitseministeerium ei suutnud kiiruses meediaga võistelda.”

32

STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

Suuroperatsiooniga Moshtarak 2010. aastal Afganistanis Helmandi provintsis seadis NATO kommunikatsioonieesmärgid esiplaanile. Koos Ameerika ühendriikide, Afganistani, Kanada, Taani ja Ühendkuningriigi üksustega võttis operatsioonist osa ka Eesti kontingent.

de kaudu” ning soovitab liidendamist ka „kõige madalamatel üksuse tasanditel”.

KUIDAS SAAVUTADA TASAKAALU?

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Kuigi riigid kohanevad uute oludega, on see siiski nõudnud kogu arusaamise muutust, et valitsusasutused ei ole ainult info andjad ning on ka ise suutelised n-ö oma lugu ehk narratiivi sündmustest avalikkusele jutustama.

Konfliktides osalevad riigid seisavad silmitsi olukorraga, kus neil tuleb otsida tasakaalu avalikustatava info, usutavuse ning tundliku info vahel. Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi kommunikatsioonijuhi James Shelley sõnul pole oluline niivõrd narratiivi kontrollimine kui pigem veendumine, et narratiiv on veenev ning et seda suudetaks viia nii paljude inimesteni kui võimalik. Shelley, kes on oluliselt arendanud relvajõudude digitaalset kommunikatsiooni, ütleb, et kui tahame muuta sõja kuvandit, peame olema oluliselt kiiremad ja paindlikumad. „Kuid peame olema suutelised seda tegema nii, et me ei kaotaks usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust, mis tähendab, et me oleme reageerimiskiiruselt alati sammuke maas,” lisab ta.

Areng on märgatav, kuid sõjaväelises hierarhiasüsteemis on muutusi raske juurutada. Jeremy Greaves, Airbus Grupi kommunikatsioonijuht märgib, et relvajõududes kasutatakse endiselt kommunikatsiooniinimesi, kes ei tee seda

Caroline Wyatt, BBC julgeolekukorrespondent Alates 1998. aastast olen teinud reportaaže Iraagist, Afganistanist, Tšetšeeniast, Kosovost ja Lähis-Idast ning suurim muutus selle aja jooksul on olnud kiiruses, millega info ümber maailma levib. Kommunikatsioon kõige laiemas tähenduses on arenenud mõõtmatult, samas ei ole kõik arengud tulnud kasuks kvaliteetse reporteritöö arengule.

Mobiiltelefoniga saab reportaaži teha ükskõik kes ja ükskõik kui ohtlikus piirkonnas, sellest on kasu nagu e-postist ja internetistki. Ajakirjanikule tähendab see eelkõige suuremat hulka informatsiooni ja suuremat võimalust valida, kellega suhelda piirkondades, kust infot on üldjuhul raske kätte saada.

Kuid see tähendab ka rohkem segadust, valeinformatsiooni, propagandat ja lihtsalt müra. Samas tähendab see ka, et Londonis töötaval toimetajal on rohkem võimalusi otse kriisikoldest infot hankida.

Tegelikult on kõigi omavaheline suhtlemine läinud oluliselt lihtsamaks. Näiteks on Taliban meediaoperatsioonides vägagi edumeelne. Nad saadavad oma seisukohad tihti tekstisõnumi või e-postiga enne kui NATO ja ISAF. See kiirus, mille nimel tuuakse tihti ohvriks täpsus ja usaldusväärsus, on aga NATO töö muutnud raskemaks ning neil ei ole võimalik täpsuse nimel kulutada sellist aega, mida nad tahaksid.

Lääneriikide valitsused on olnud sunnitud olema märksa kiiremad, et jagada konfliktides kiiresti arenevate sündmuste kohta infot, sest kogu uudistetsükkel on oluliselt kiirem. Kiirus tähendab aga ka seda, et pakkuda tuleb rohkem detaile, mistõttu on pea iga inimese hukkumisest või vigastustest võimalik teha uudislugu.

Sõjakorrespondendi töö olemus pole aga siiski muutunud, nagu pole muutunud ka korrespondentidega töötavate kommunikatsiooniinimeste töö. Peamine muutus on siiski see, et kõik sündmused leiavad tänapäeval aset reaalajas ja mõnikord peapööritava kiirusega nagu sündmused ka kaovad meediaorbiidilt, sest midagi uut võtab juba nende koha.

tööd põhikohaga, mis on märk sellest, et ametisse ei suhtuta piisava tõsidusega. „Kommunikatsioonijuhtimist, suhtekorraldust või turundust ei võeta kui tõsiseltvõetavat sõjaväelist karjääri,” ütleb Greaves. „Seetõttu ei teki ka inimesi, kellel oleks piisavad oskused, kogemused ja väljavaated.” Tema sõnul tuleneb vahe sellest, et kommunikatsiooniinimesed pole ajalooliselt olnud osa relvajõudude operatiivstruktuurist.

Haselocki sõnul tuleb sellest barjäärist aga üle saada. „Relvajõudude reageerimiskiirus kommunikatsioonimaastikul on enamasti aeglane. Me ei tohiks käsitleda strateegilist kommunikatsiooni kui midagi sõjapidamisest eraldiseisvat.

Peame arvestama, et vastase käsuahel on märksa lühem ja kommunikatsioon seda efektiivsem,” lisab ta.

Vajalik muutus on väike, aga panused seda kõrgemad.

RELVASTUS

33

Javelin viib Eesti tankitõrjevõime pika sammu võrra edasi Läinud aasta algul kinnitatud riigikaitse arengukava näeb muu hulgas ette kaitseväe tankitõrjevõime arendamist. Sel kevadel astus Eesti pika sammu edasi nüüdisaegse tanki­ tõrjevõime suunas, alustades läbirääkimisi Ameerika ühendriikidega tankitõrjeraketisüsteemi Javelin muretsemiseks.

A

Ingrid Mühling KAPTENMAJOR

või ladude tühjenemiseni. Seejärel tugineb Eesti tankitõrje Javelinide löögijõul.

LASE JA UNUSTA Praegu kasutusel olevast Milanist ja Mapatsist eristab Javelini „lase ja unusta” süsteem, mis annab kaitseväelasele rohkem tegevus- ja liikumisvabadust ning kaitset. Milani puhul peab laskur pärast raketi väljatulistamist sihtmärki kuni tabamuseni täpselt sihikul hoidma.

Raketti juhitakse lennu ajal kas peenikese kaabli (Milani puhul) või laserkiire (Mapatsi puhul) abil. Laskja ei saa oma positsioonilt lahkuda enne, kui rakett on sihtmärki tabanud – see muudab nende süsteemide kasutamise lahinguväljal mõnevõrra ohtlikumaks.

Javelini puhul on tegu „lase ja unus-

Javelini eelis on lihtsus ja kasutajasõbralikkus, ta viib kaitseväe tankitõrjevõime täiesti uuele tasemele, andes sõduritele lahingu­ väljal oluliselt enam tegevusvabadust.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

meerika ühendriikide pakkumine müüa Eestile tankitõrjeraketisüsteemid on praeguseks jõudnud läbirääkimiste faasi.

Kaitseministeerium, kellele läbirääkimised on ülesandeks tehtud, loodab jõuda hankelepinguni veel selle aastanumbri sees, parimal juhul tähendab see süsteemi tarnimist järgmise aasta lõpuks. 28. juulil viis Eestis paiknev Ameerika ühendriikide kompanii kaitseväe keskpolügoonil läbi Javelini näidislaskmised. Laskmistel osalenutel oli põhjust rahul olla – kõik raketid tabasid sihtmärki.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase sõnul hakkavad hangitava süsteemi alast väljaõpet saama nii tankitõrjeüksustes teenivad ajateenijad kui ka kaitseliitlased. „Kümne aasta jooksul, mil oleme harjutanud teise põlvkonna Milani süsteemiga, on kaitse­väe lahingu­ võime märkimisväärselt tõusnud,” ütles kaitseväe juhataja, kes oli aktiivselt tegev ka Milani süsteemi hankimisel. „Praegu on meie kaitseväelastel juba piisavalt oskusi ja kogemusi, et tegutseda kolmanda põlvkonna tanki­ tõrjesüsteemidega.” Kaitseväe juhataja sõnul oleme olukorras, kus peame Milani süsteemi välja vahetama, et oma väga tugevat tankitõrjevõimet hoida, lisades, et ühel hetkel kõik relvad amortiseeruvad ja paratamatult on tarvis varustust uuendada. Milaneid kasutatakse nii kaua kui võimalik, esialgu paralleelselt Javelinidega kuni rakettide aegumise

ta” süsteemiga, st tankitõrjemeeskond saab kohe pärast raketi väljatulistamist positsioonilt lahkuda ega pea raketti enam juhtima. Lisaks on Javelinil efektiivne tandemlõhkepea vastase soomusmasinate lisasoomuse läbistamiseks, samuti saab lõhkepead panna tabama vastase soomuki katust, mis on üldjuhul soomusmasinate kõige nõrgemini kaitstud osa. Javelini saab erinevalt praegustest süsteemidest välja tulistada linnalahingus ka näiteks hoone seest. See muudab süsteemi kasutamise paindlikuks – tema tagasilöök on üsna väike ega ohusta sise­ruumides laskjat.

Javelini saab kasutada ka helikopterite vastu, sest rakettide lennuulatus küünib maksimaalselt 150 m kõrgusele. „Kaitseväelase jaoks on kõige olulisem, et rakett suudab tabada sihtmärki ka pealtpoolt, mis on soomusmasinatel vähem kaitstud. Seetõttu suudab raketi­ süsteem hävitada pea kõik teada olevad soomusmasinad,” ütles kaitseväe taktika õppetooli lektor major Tõnis Metjer. „Javelini eelis on lihtsus ja kasutajasõbralikkus, ta viib kaitseväe tankitõrjevõime täiesti uuele tasemele, andes sõduritele lahinguväljal oluliselt enam tegevusvabadust.”

Just süsteemi kasutajasõbralikkus ja lihtsus – seda on kerge lahti võtta ja kokku panna, eristab teda näiteks ameeriklaste poolt samuti 28. juulil keskpolügoonil demonstreeritud TOW-süsteemi tankitõrjerakettidest, mis vajab rasket kolmjalga, soojuskaamera kaitset ning mille ülespanek võtab oluliselt rohkem aega.

Kuigi ka Javelin kaalub koos raketiga 23 kg, on ta teistest süsteemidest siiski oluliselt kergem. Siin on kohane nimetada, et just kaal on üks omadusi, mida ameeriklased ise sooviks veel parendada – jalaväelastele kandmiseks on 23 kg süsteem siiski raskem, kui algul sooviti saavutada. Relvasüsteemi sihtmärgile lukustamiseks kasutatakse soojuskiir-

34

TEADUS JA TEHNIKA

Javelin – kolmanda põlv

SÕDUR NR 4 (79) 2014

vkonna tankitõrjerakett

35

SÕDUR NR 4 (79) 2014

36

RELVASTUS

SÕDUR NR 4 (79) 2014

gust, mis tähendab, et soovides sihtmärgile lukustamist korrigeerida, vajab süsteem 30 sekundit jahtumiseks. Positiivset on siiski oluliselt enam – näiteks kas või tõsiasi, et Ameerika ühendriikides vältab üksuste Javelini-alane missioonieelne väljaõpe kaks nädalat, mis sisaldab ka enamiku soomusmasinate suurelt kauguselt tuvastamise õpet.

Javelini meeskond on enamasti kaheliikmeline, koosnedes laskurist ja abist, kes kannab laskemoona. Vajadusel saab võitleja Javeliniga ka üksi hakkama.

Ameerika ühendriigid hakkasid Javelini arendama 1983. aastal. 1989. aastaks lõppenud arendustöö tulemusena sai arenduse ja tootmise lepingu Texas Instrumentsi ning praeguse Raytheon ja Lockheed Martini ühisettevõte. 1993. aastal valmisid esimesed tankitõrje raketisüsteemid.

Javelini kasutasid USA armee, merejalaväe ja Austraalia erivägede üksused 2003. aasta Iraagi invasiooni ajal Iraagi tankide ja soomusmasinate hävitamiseks. Afganistanis kasutati Javelini mässulistevastastes operatsioonides.

Algul peeti seda mässuliste tõrjeks küll ebasobivaks eeskätt tema purustava jõu tõttu, siiski suutsid väljaõpetatud laskurid suunata tuld vastase positsioonidele nii täpselt, et kaasnev kahju suudeti minimeerida.

Afganistanis täitis Javelin olulise tühi­ miku, pakkudes piisavat laskekaugust, tulejõudu ja täpsust – näiteks ühekordne tankitõrjelask AT4 ja relvarauaalune granaadiheitja M203 olid küll tõhusad, kuid väiksema laskekaugusega, kuulipildujatel oli suurem laskekaugus, kuid väiksem tulejõud ning rasketel miinipildujatel oli laskekaugus, kuid vähe täpsust. Javelinil on piisav laske­ kaugus, tulejõud ja täpsus, et vastase relvadele vastu seista. Oma lukustussüsteemi tõttu on Javelin kõige tõhusam sõidukite, kindlustatud positsioonide ja koobaste hävitamiseks – eriti viimaste puhul polnud miinipildujatest palju abi.

Eestile hangitavate seadmete suurus­järk on 80, pakutava seas on ka väljaõppe­simulaatorid. Javeline hakkavad kasutama nii praegused tankitõrje­ üksused kui ka Kaitseliit. Tankitõrje raketisüsteeme kasutavate allüksuste väljaõpet viiakse praegu läbi Viru pataljonis ja Scoutspataljonis.

Kaitseväe tankitõrjevõime arendamine on riigikaitse pikaajalise arengukava kolme olulisema prioriteedi seas jalaväe lahingumasinate ja iseliikuvate suurtükkide hankimise kõrval.

Javelin on relv, millega ka üks mees saab lahinguväljal vastase soomukeid ja madalalt lendavaid koptereid hävitada.

Tankitõrjeraketisüsteemi Javelin taktikalis-tehnilised andmed: Efektiivne laskekaugus: 65–2500 meetrit Laskeseadme kaal: 7 kg, koos kolmjalaga 11 kg Raketi kaal: 15,5 kg Lõhkepea soomustläbistavus: 750 mm Raketi juhtimismeetod: „lase ja unusta”, st rakett lukustub pärast väljatulistamist automaatselt sihtmärgile Meeskonna suurus: 2 Tootja: Raytheon & Lockheed Martin Relvastuses alates: 1996. aastast Kasutajariigid: Ameerika ühendriigid, Austraalia, Iirimaa, Leedu, Uus-Meremaa, Norra, Iisrael, Bahrein, Tšehhi, Prantsusmaa, Gruusia, Indoneesia, Jordaania, Omaan, Katar, Saudi Araabia, Taiwan, Araabia ühendemiraadid, Ühendkuningriik

TEHNIKAUUDISED

37

Taskusuurune droon jalaväelastele

U

SA sõjaväe teadlased arendavad välja n-ö taskusuuruseid droone, millega on väikestel üksustel tundmatul maastikul olles võimalik läbi viia operatsioone, kirjutab defense­ tech.org. Droonide eesmärk on anda väikestele üksustele parem ülevaade lahinguväljal toimuvast.

Prox Dynamicsi PD-100 Black Hornet on 16 grammi kaaluv käelabasuurune helikopter, mis suudab edastada reaalajas 20 minutit videot, on varustatud kolme kaamera ning navigeerib GPS-seadme abil.

Miniatuursed propellerid ning mootor teeb Defencetechi hinnangul helikopteri püüdmatuks ka õhuseireseadmetele. Ehkki minikopter on palju­ lubav, tuleb USA sõjaväe teadlaste sõnul teha veel tööd selle täiustamiseks.

Eelkõige soovivad teadlased lisada kopterile võimekuse hämaras opereerida ning viia andmeside vastavusse sõjaväe standarditega. Samuti soovitakse kopterit kasutada siseruumides puhastamisoperatsioonidel.

Kopteri võimekusi demonstreerib USA sõjaväe Naticki sõdurite teadus-, arendus- ja insenerikeskus selle aasta novembris.

Allikas: http://defensetech.org/2014/07/24/ army-testing-pocket-drones/

Ühendkuningriik saab uued lennukikandjad

Ü

DARPA arendab järgmise põlvkonna positsioneerimistehnoloogiat

U

http://defense-update.com/20140628_french-

SA kaitse- ja teadusprojektide agentuuril DARPA on käimas viis projekti, mis peaksid tulevikus asendama GPS-i positsioneerimistehnoloogiat kohtades, kus signaali vastu võtta ei saa.

GPS-i kasutamine on piiratud maa all või vees olles, samuti võib signaali segada ning signaali tugevust mõjutavad päikese­tormid. Üks projekt on kohandatav navigatsioonisüsteem (ANS), kus DARPA arendab uusi algoritme ja arhitektuuri külma aatomi interferomeetria põhjal, kus sensoritega mõõdetakse ning jäädvustatakse pilvede suhtelist kiirendust ja jäädvustataks aatomite liikumist. Selle projekti eesmärk on kasutada kvantfüüsika omadusi, et luua ülitäpne ja paindlik mõõteseade, mis suudab töötada pikka aega, vajamata välist aja- ja positsiooniinfot. Projekti käigus loodetakse kasutada ka mittenavigatsioonilisi elektromagnetsignaale satelliitidelt, raadio- ja televisioonisignaale, et lisada võrdluspunkte positsioneerimiseks. Üksteisega kombinatsioonis suudavad erinevad allikad anda DARPA hinnangul tugevama signaali kui GPS ning täpse positsiooniinfo kohtades, kuhu GPS-i signaalil pole ligipääsu.

air-force-tests-uav-control-via-satcom.html#.

Allikas: www.darpa.mil/NewsEvents/Rele-

U9952vl_v6E

ases/2014/07/24.aspx

Allikas: www.naval-technology.com/projects/cvf

Prantsusmaa õhuvägi testis UAV juhtimist 5000 km kaugusel

P

rantsusmaa õhuvägi (FAF) viis läbi UAV testlennu Aafrikas Nigeris, juhtides mehitamata drooni 5000 kilomeetri kaugusel kodus Cognacist, kirjutab defense-update.com.

Harfangi üksus koosnes neljast UAVst ja kolmest baasjaamast. Lennanud droonidel on varustuses optilised jälgimisseadmed ja radarid. Lennu käigus õnnestus prantslastel edukalt käivitada radarid ning saada reaalaja andmeid õhujuhtimiskeskusesse Cognacis.

Prantsusmaa õhuvägi plaanib uuendada Harfangi lennuüksust aastal 2017.

Harfang on arendatud ISAF-i toetuseks Afganistanis.

Allikas:

SÕDUR NR 4 (79) 2014

hendkuningriigi merevägi saab 2016. ja 2018. aastal uued lennukikandjad HMS Queen Elizabeth ja HMS Prince of Wales, kirjutab naval-technology.com.

Lennukikandjad asendavad praegu Ühendkuningriigi mereväe teenistuses olevad USA Nimitz-klassi ning Charles de Gaulle’i klassi lennukikandjad.

Uued lennukikandjad on 284 meetrit pikad, nende meeskond on kuni 600-liikmeline, koos lennuvahendite meeskondadega kuni 1200-liikmeline. Lennukikandjate teraskorpuses on 80 000 tonni terasplaate, kandjate maksimumkiiruseks on 25 sõlme (46,3 km/h).

Lennukikandjad suudavad 5 päeva jooksul viia läbi 420 õhurünnakut, maksimaalne rünnakukiirus on 110 rünnakut 24 tunni jooksul. Üks lennukikandja õhujõudude üksus koosneb 40 võitlejast, Lockheed Martin F-35B hävitajast ning EH101 Merlini helikopterist, samuti mereseireja kontrollilennukist.

Mõlemad lennukikandjad on kavandatud teenistusse 50 aastaks.

38

KONFLIKT

ISIS – radikaalsed pühasõdalased või valikuvõimaluseta võitlejad?

Viimastel kuudel arvestatava osa Iraagist oma võimu alla saanud sunni moslemite grupeeringu ISIS (Islamic State of Iraq and al-Sham) vallutusretke kiirus üllatas kogu maailma. Nüüdseks kalifaadi välja kuulutanud organisatsioon sõdib paralleelselt nii Süüria kodusõjas kui ka Iraagis, kus on oma võimu alla saanud osa riigi põhja- ja lääneosast ning löönud kümnekordselt ülekaalukamat Iraagi armeed.

I

SIS-e eelkäijana mainitakse enamasti Al Qaedat, lisades, et tegu on viimase radikaalsema vormiga. Rühmitusi, kes on andnud oma panuse ISIS-e kujunemisse, on siiski enam. Lisaks 1990-ndate lõpus loodud Jamaat al-Tawhid wa-l-Jihadile, mida juhtis kurikuulus Abu-Musad al Zarkawi ning 1980-ndatel alguse saanud Al Qaedale on ISIS-e eelkäijate hulgas vähemtuntud rühmitusi, näiteks Jaysh al-Fatiheen, Jund al-Sahaba ja hulk sunni hõime. Peamisteks eelkäijateks loetakse siiski 2004. aastal Al-Zarqawi ja bin Ladeni koostöös sündinud Iraagi Al Qaedat, millest 2006. aastal sai pärast lühikest vahepala Iraagi islamiriik (Islamic State of Iraq ehk ISI) ning möödunud aastal ISIS/ISIL – Islamic State of Iraq and al-Sham või Islamic State of Iraq and Levant.

ÕPPIMISVÕIMELINE LIIKUMINE

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Eri rühmituste ühinemine võttis osapooltelt aega ja tahtmist erimeelsusi ületada. 2006. aastal, mil vägivald Iraagis oli haripunkti jõudmas, arvati seal olevat tuhatkond Al Qaeda võitlejat, kes panid hinnanguliselt toime umbes 15% kogu Iraagi vägivallaaktidest.

Tollane Al Qaeda oli piisavalt tugev valitsemaks oma mõju all olevaid piirkondi – koguma makse, värbama võitlejaid ning pakkuma konkurentsi Iraagi võimsamatele hõimudele. Samas oli rühmituse juhtfiguur Al-Zarqawi brutaalne sõjapealik, kelle vägivaldsus häiris isegi teisi Al Qaeda juhte. Viimaste arvates takistasid šariaadiseaduste äärmuslik rakendamine ja vägivald sunnide liitmist ning seeläbi ülemaailmse džihaadi ehk püha sõja kaugemate eesmärkide saavutamist. Bin Ladeni

Ingrid Mühling KAPTENMAJOR SKO PRESSIJAOSKOND

kõrval tähtsuselt teine mees Al-Zawahiri hoiatas tollal Zarqawit: „Me oleme lahingus ning enam kui pool sellest leiab aset meedias”, viidates Zarqawi kurikuulsusele.

Al Qaeda juhid meenutasid Zarqawile ka vajadust korraldada valitsemist ja luua selleks vajalikke institutsioone. Kui sõjapidamise meetodite osas ei tahtnud Zarqawi nõu kuulda võtta, siis institutsioonide loomisega tegi ta algust, tuues kokku erinevate rühmituste esindajad.

Selle koostöö tulemusena loodi esmalt 2006. a 15. oktoobril Iraagi islamiriik (ISI). 2007. aastal arvati ISI ridadesse kuuluvat 800–2000 võitlejat.

Islamiriigi loojad hakkasid esi­ algu valitsema sunnide koduprovintsis Al-Anbaris. Paraku ei leidnud valitsejad kohaliku kogukonna ega teiste sunni mässuliste poolehoidu. Üksjagu oli selle põhjuseks šariaadiseaduste äärmuslik rakendamine ja üliranged karistused.

ISI populaarsus kahanes ning rajas teed Sahwa (Koidiku) ehk Iraagi poegade nimelisele omakaitseliikumisele.

Viimasest sai koostööpartner Iraagi julgeoleku­jõududele ja liitlasvägedele.

2006. aasta septembris lõid Al-Anbari provintsi hõimud oma julgeoleku­ organisatsiooni Anbari päästenõukogu (ingl k Anbar Salvation Council), mille paljud liikmed olid endised Al Qaeda või teiste grupeeringutega seotud mässulised. Ameerika ühendriigid toetasid

ja finantseerisid Iraagi poegade nime all tuntud liikumist olulisel määral – aastatel 2006–2008 maksis USA armee neile vähemat 370 miljonit dollarit.

Iraagi poegade liikumist on peetud oluliseks ameeriklaste võiduks info­ sõja rindel – sunnide veenmiseks ja enda poole võitmiseks kasutati nii erinevaid suhtlusvorme kui ka sõjalisi tegevusi. Igal juhul oli Iraagi poegade kampaania edukas ning 2008. aastaks kuulus nende ridadesse hinnanguliselt juba 65 000 – 80 000 võitlejat. Iraagi poegadega oli kokkupuuteid ka samal ajal Bagdadi lähistel teeninud Eesti jalaväerühmadel.

Peab arvestama, et liikumise moodustanud hõimuliidrid ja võitlejad olid pigem pragmaatikud kui ühe või teise ideoloogia järgijad ning nende eesmärk liitude sõlmimisel oli eeskätt oma hõimu huvisid kaitsta. Ka praegu on erimeelsusi ISIS-e ja nende sunni hõimuliidrite vahel, kes ei poolda esimese maksimalistlikke vaateid, kuid esialgu paistavad need siiski ületatavad. Näiteks võrreldes oma eelkäijatega on ISIS edasi arendanud kohaliku elanikkonnaga suhtlemise võimet ning lisanud valitsemisse „südamete ja meelte” komponendi.

USA Surge-strateegia ning Iraagi poegade liikumine surusid Al Qaeda Süüria piiri lähedastele aladele, kus ta püsis kuni Süüria sõja puhkemiseni kolm aastat tagasi. Liikumine sai võimalikuks, kuna Al Qaeda ja tema liitlaste äärmuslik vägivaldsus liitis teisi sunni gruppe ning lähendas neid USA vägedele, samuti ei suutnud Al Qaeda võidelda samaaegselt Iraagi armee ja sunnide omakaitseüksusega.

Kahjuks ei suutnud või ei soovinud Iraagi valitsus programmis osalenuid Iraagi julgeolekujõudude ridadesse kaasata – nad ei saanud osaks armeest ning selle tulemusel vahetasid paljud sunnid poolt. Toetus Iraagi valitsusele on nende jaoks vastuolulise tähendusega, tähendades eeskätt šiiitide valitsuse toetamist.

Kuigi mõned analüütikud on leidnud, et praeguse ISIS-ega võitlemiseks tuleks samalaadne liikumine käivitada elanikkonna toetuse võitmiseks, ei ole praegu sunni mässuliste toetamine realistlik, kuivõrd pole toetavat rahvus-

39

Näide ISIS-e propagandavideost.

vahelist sõjalist jõudu ning pole kindel, kelle kätesse jõuaks antav materiaalne ja finantsiline abi.

Nüüdne ISIS on oma eelkäija Al Qaeda vigadest õppinud – ta on vältinud meetmeid, mis solvasid ja vihastasid sunnisid 2005.-2006. aastal ning on hoidunud teiste mässuliste gruppidega võitlemast. Selle tulemusena on laiem sunni vastupanuliikumine olnud valmis ISIS-ega liituma, et võidelda „Maliki valitsuse šiiidi agenda” vastu. Tänu neile saavutas ISIS põhjapoolsetes sunni kogukondades toetuse, mida ta üksi poleks kunagi suutnud saavutada. ISIS tegutseb koos mitme grupiga, kes olid kunagi Al Qaeda vastased või rivaalid, kuid moodustavad praegu koos valitsusvastase opositsiooni. Nende hulka kuuluvad nii kunagised Ba’athi partei toetajad, sunni mässulised ning loomulikult ka hõimuliidrid, kes olid kunagi osa Sahwast.

TÕHUS PROPAGANDA

Religioosset viha ja kodu­ sõdasid, millega kaasnevad geopoliitilised probleemid ning majandusest saadav energia ning ressursid, on väga raske maha suruda.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Praegu ISIS-e juhtimise alla kogunenud sunnide grupeeringute ja hõimude hulk on just viimase aasta jooksul muljetavaldavalt kasvanud. Pikka aega paarituhandelise liikmeskonnaga organisatsiooni katuse alla on kogunenud hinnanguliselt üle 10 000 võitleja. Oma sõnumi levitamiseks – nii uute liikmete ja järgijate värbamiseks kui ka vastaste hirmutamiseks – kasutab ISIS sotsiaalmeediat, telefonirakendusi, filme.

ISIS-e meediatoodete eesmärk on

lai: osa toodangust on hirmutav – vastaspoole võitlejad iseendale hauda kaevamas või surnud Iraagi armee sõdurid Tikritis, kuid on ka sotsiaalset poolt näitavaid tegevusi – näiteks toetajaid, kes toovad ISIS-e võitlejatele süüa, samuti värbamismaterjalid.

ISIS-e propagandatöö on professionaalne – neil on keskselt hallatav Twitteri-konto, mille kaudu edastatakse ametlikke teateid (kui just Twitteri haldaja neid ära ei keela) ning regionaalsed kontod, mille abil edastatakse infot käimasolevate operatsioonide kohta. Lisaks on ISIS-e võitlejate seas hulgaliselt neid, kel on graafilise disaini või sotsiaalmeedia rakenduste loomisel rohkem või vähem kogemust ja oskusi, mis kõik ISIS-e heaks käiku lähevad. Film „Clanging of Swords IV” näeb välja kui Hollywoodi toodang – aeglaselt näidatud plahvatus meenutab „The Hurt Lockerit” ja panoraamvaated „Zero Dark Thirtyt”.

Keskselt levitatavate sotsiaalmeedia sõnumite kõrval on ISIS-el oma fänni­ klubi, kes usinalt levitab nende sõnumit,

loob ise hashtag’e ja loosungeid. Juunis Bagdadi lähistele jõudnud ISIS põhjustas kaose Iraagi armee ridades, andes läbi sotsiaalmeedia teada: „Bagdad, me tuleme!” Ka seda ei planeeritud tsentraalselt, vaid selle tootis keegi võitlejatest, mis hakkas seejärel elama oma elu.

Ning lõpuks võitlejad ise, kes aktiivselt oma tegevust sotsiaalmeedias kajastavad – nii õõvastavaid pilte tapetud vastastest kui ka fotosid igapäevasest sõdurielust.

Loomulikult pole ISIS ainus grupeering, kes sotsiaalmeedias oma sõnumit levitab. Ba’athi parteiga seotud Naqshbandi laeb regulaarselt YouTube’i oma juhtide kõnesid, kuid tähelepanu neile on minimaalne (nagu kõnedele ikka).

Süürias tegutsev Jabhat al-Nusral on pea sama palju online-jälgijaid kui ISISel, kuid kas ressursside puudumisel või mõnel muul põhjusel saavad ISIS-e sõnumid enam tähelepanu, seetõttu peetakse viimast ka globaalse püha sõja liidriks.

ISIS-e propaganda peamine eesmärk on hirmutada ja selles saavutatud edu on märkimisväärne – tuhanded järgijad Twitteris kasutavad rakendust, mis lubab ISIS-el kasutada nende kontosid keskselt levitatavate sõnumite edasi saatmiseks. Samaaegselt saadetuna ujutab info üle kogu sotsiaalmeedia, andes sõnumitele oluliselt laiema kandepinna.

Rakendus levitab ISIS-e edenemist, hirmutavaid videoid ja pilte, luues mulje kiiresti levivast jõust, mida keegi ei suuda peatada.

Tunnistust propaganda tõhususest pole vaja kaugelt otsida – kui ISIS liikus Mosuli peale, jätsid Iraagi armee sõdurid oma postid pelgalt ISIS-e lähenemisest teada saades maha, kartes koledusi, mis neid vangi võtmise korral ees ootavad.

Lisaks araabia maadele levitab ISIS oma sõnumit ka inglisekeelse publiku seas. Arvatakse, et ISIS-e ridades võitleb vähemalt 1400 või isegi enam Euroopast pärit võitlejat. Mõne aasta pärast Euroopasse tagasi pöördudes on nad saanud lõhkekehade valmistamise ja lahingulise väljaõppe võrra rikkamaks ning süvendanud oma radikaalseid vaateid veelgi.

Värbamine Euroopast jätkub hoolimata Euroopa riikide vastumeetmetest (näiteks Ühendkuningriigi kodakondsuse ära võtmine, mida praeguseks on tehtud vähemalt 20 korral).

ISIS pakub võimalust neile, kes ise võidelda ei soovi, osaleda pühas sõjas rahaliste annetuste abil. Ka viimane toi-

KONFLIKT

KAITSEVÄGI

40

KAITSEVÄGI

Eestlastel on oma kogemused. Estpla-17 võitlejad tegid koostööd Iraagi omakaitsejõududega.

Iraagi võitlejad on saanud varustust ja väljaõpet liitlastelt, kuid praegu me ei tea, millistest kaalutlustest nad juhinduvad.

mub tänapäeva nõuetele vastavalt säutsudes – näiteks üht Grad-rakettide ostmiseks tehtud üleskutset jagati Twitteris 900 korda.

RAHA POLE PROBLEEM

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Annetused pole kindlasti ainus allikas, millega ISIS oma tegevust finantseerib.

Mosuli vallutamise järel röövisid ISIS-e võitlejad muu hulgas kohalikust keskpangast 500 miljardit Iraagi dinaari (u 308 miljonit eurot). Iraagi ametnikud hindavad grupeeringu sõjategevuseks kulutatavate varade suuruseks kaks miljardit dollarit. Raha päritolu osas on vastukäivaid arvamusi. Kuigi kindlaid tõendeid rahaeraldiste kohta pole,

peavad analüütikud raha allikaks sunniitlikku Saudi Araabiat ning teisi Pärsia lahe äärseid riike Katari, Araabia ühend­emiraate, Kuveiti.

Väheoluline finantseerimisallikas pole ka Põhja-Süüria naftaväljad, mille üle ISIS-el on õnnestunud kontroll saavutada ning Iraagi suurim Baiji õlitehas, mida grupeering kontrollib. Juba Mosuli keskpangast röövitu abil suudaks ISIS 60 000 võitlejale maksta aasta jooksul 600 dollarit kuus.

Praegu arvatakse ISIS-e koosseisu kuluvat 10 000 võitlejat. Kindlasti maksab grupeering palka välisvõitlejatele, kuid suure tõenäosusega saavad tasu kõik mässulised. Piirkondades, mis on

ISIS-e kontrolli all, aitab grupeering kohalikke toidu, vee ja kütusega ning toetab avalike teenuste toimimist – see kõik maksab raha.

Kindlasti kasutab ISIS raha ka relvastuse ja varustuse ostmiseks, kuigi näiteks Mosuli vallutamise järel võtsid nad endale arvestatava hulga endist USA armee relvi ja tehnikat. Igal juhul ei tohiks ISIS-ele rahvusvaheliselt turult kõrgekvaliteediliste relvade hankimine praegusel hetkel probleemiks olla.

Juuni lõpus pakkus Iraagi praegusele peaministrile Nuri al-Malikile toetust võitluses pühasõdalastega ka Venemaa president Vladimir Putin, kuigi kogu ülejäänud maailm on samal ajal väljendanud kriitikat Maliki suutmatuse üle vähemusi ühendada. Ei saa märkimata jätta, et Venemaa on Lukoili kaudu arvestataval määral investeerinud Iraagi Al-Qurna naftavälja.

Praeguseid araabia maid on võrreldud reformatsiooniaegse Euroopaga, kus lisaks usulistele vastuoludele on olulised nii geopoliitika kui ka majandus. Iraan soovib Lähis-Idas domineerida ning kasutab selleks sunnide-šiiitide vastuolu Iraagis, Süürias ja Liibanonis.

Pärsia lahe riigid toetavad radikaalseid sunni grupeeringuid, sealhulgas ISIS-t.

Endine NATO ja USA vägede ülem Euroopas admiral James Stavridis kirjutab: „Tegu on halva kombinatsiooniga, millega on raske võidelda, kuid mis on kiire levima – religioosset viha ja kodusõdasid, millega kaasnevad geopoliitilised probleemid ning majandusest saadav energia ning ressursid, on väga raske maha suruda.”

Stavridis on juhtinud tähelepanu vajadusele takistada nende pühasõdalaste tegevust, kes saabuvad Iraagist ja Süüriast koju, taskus mõne Euroopa riigi pass, ning soovitanud muu hulgas saata Iraaki lisaks USA 300-mehelisele üksusele vähemalt 100-liikmeline NATO eriväelaste üksus Iraagi julgeolekujõudude abistamiseks ning luureandmete kogumiseks ja võimalike NATO operatsioonide ette valmistamiseks. Tema sõnul peaks NATO-l olema parem ülevaade oma piiridel – eeskätt lõunapiiril – toimuvast, samuti rõhutab ta vajadust olla kursis ISIS-e küber- ja propagandasõjaga, ärgitades muu hulgas aktiivsemalt kasutama Eestis paiknevat küberkaitsekeskust ning toob positiivse kogemusena välja aastatel 2004–2011 Bagdadis tegutsenud NATO väljaõppe­ missiooni. Viimases on teeninud ka Eesti kaitseväelased.

41

Sunni äärmuslastest ISIS-e hõivatud alad Iraagis.

Tal Afar

Aleppo

Mosul

Kirkuk

Baiji

SÜÜRIA Abu Kalam

Qaim

Tikrit

Anah

IRAAN

Haditha Dam

Damaskus Walid JORDAANIA

Bagdad

Ramadi

Rutba

Falluja

Traybil

IRAAK

ISIS-e juhitavate sunni mässuliste tegutsemisala okupeeritud alad / ühendusteed

LIIBANON

mässuliste kontrolli all olevad linnad ja asulad linnad ja asulad, mille staatus on teadmata

IRAAK

SAUDI ARAABIA

KUVEIT ISRAEL

kurdide omavalitsuse kontrollitav ala

liselt suuremaks. Viimast on nad ka ise väljendanud. Veidi pärast Mosuli vallutamist üllitatud videos väidab Briti päritolu pühas sõjas võitleja, et ISIS „ei mõista piire” ning võitleb „kuhu iganes meie šeik meid saadab”. Maailma praeguste valupunktide juures langeb tähelepanu sinna, kus dramaatilisemad arengud. Ukraina ja Palestiina kõrval on Iraak ja Süüria need paigad, kus olukord võib muutuda tundidega ning väärivad maailma avalikkuse pidevat tähelepanu.

Kasutatud kirjandus

A Little Help Can Go a Long Way, The Washington

Simcox, Robin. ISIS’ Western Ambitions. Why Eu-

Becker, Andreas. Who Finances Isis? Deutche Wel-

Institute of Near east Policy, June 25, 2014

rope and the United States Could be the Militant

le www.dw.de/who-finances-isis/a-17720149

www.washingtoninstitute.org/policy-analysis.

Group’s Next Target, June 30, 2014.

Bengali, Shashank. One Time US allies in Sunni

Milani, Mohsen, Teheran Doubles Down, Iran’s

Sky, Emma. Who Lost Iraq and How to Get It Back?

Awakening sit out new Iraq conflict, Los Angeles

Plan to Win Iraq’s Sectarian War, Foreign Affairs,

Foreign Affairs, June 24, 2014.

Times, June 24, 2014.

June 22, 2014.

Stavridis, James. The Ghosts of Religious Wars

Jakes, Lara, Yacoub Sameer, N. In Iraq, former

Russell, Kevin, Sambanis, Nicholas. Maliki Isn’t

Past Are Ratling in Iraq. Foreign Policy, June 17,

militia programm eyed for new fight. Assocoated

the Problem: The Roots of Sectarianism in Iraq

2014.

Press, June 25, 2014.

Foreign Affairs June 24, 2014.

Stephens, Michael, Iraq crisis: How extreme

Khedery, Ali, Why we stuck with Maliki and lost

Salloukh F. Bassel. The Sect Supreme. The End of

are the fighters in Isis? www.bbc.com/news/

Iraq, Washington Post, July 3, 2014.

Realist Politics in the Middle East, Foreign Affairs,

world-middle-east-27945954

Kingsley, Patrick. Who is behind Isis’s terrifying

July 14, 2014.

Zelin, Aaron, Y. The War Between ISIS and

online propaganda operation? The Guardian, Mon-

Sfakianakis, John. Iraq and the Oil Market How

al-Qaeda for Supremacy of the Global Jihadist

day 23 June 2014 17.30 B.

Much Will Prices Rise? Foreign Affairs, June 19,

Movement. The Washington Institute of Near Eat

Levitt, Matthew, Pollak, Naday. Hezbollah in Iraq:

2014.

Policy, Research Notes Number 20 – June 2014.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Iraagi usuliste ja etniliste konfliktide juured on oluliselt sügavamal kui 2003. aasta USA invasioonis. Pärast Esimest maailmasõda ja Ottomanide impeeriumi lagunemist juhtisid uusi riike peamiselt liberaalsed monarhiad. Suutmata sisemistele ja välistele rünnakutele vastu panna, andsid nad järele autoritaarsetele režiimidele. Viimased koondusid perekonna, hõimu, usulahu, klassi või mistahes teise grupi ümber

ning alustasid aktiivselt teiste diskrimineerimist. Teisalt on aastaid kestnud Saudi-Iraani konkurents regionaalse mõjuvõimu pärast mõjutanud kogu piirkonda. Riiklike institutsioonide lagunemine on loonud viljaka pinnase kohalike ja rahvusvaheliste mässuliste gruppide jaoks ning andnud võimaluse täita riigist ja ka ideoloogiast jäänud tühjust – Süüria kodusõda on selle ilmekas näide.

Kuigi ISIS keskendub praegu Iraagile, peetakse nende ambitsioone olu-

AJALOOLINE VASTASSEIS

42

SÕJATEADUS

Väikesõja kontseptsioon – kas Eesti esimene meresõjaline doktriin?

Aastatel 1933–1940 ilmunud mereväe ohvitseride kogu häälekandja Merenduse üks agaramaid autoreid Johannes-Friedrich Ivalo arendas oma arvukates artiklites samm-sammult välja väikesõja kontseptsiooni, millega tasub tutvuda ka tänastel Eesti merelise kaitse arendamisest huvitatutel.

J

SÕDUR NR 4 (79) 2014

ohannes-Friedrich Ivalo (kuni 1934. a Ivasčenko) sündis 31. mail 1902 Kihelkonna vallas Saaremaal. 1928. a lõpetas ta sõjakoolis mereväeohvitseride III lennu. Ivalo oli erialalt miini-torpeedoohvitser ning teenis pikemalt suurtükilaevadel Laine ja Mardus.

1935. a hakkas Ivalo avaldama kaastöid mereväe ohvitseride kogu häälekandjas ajakirjas Merendus (1933–1940), mis kujunes kõige olulisemaks meresõjalise mõtte kandjaks Eestis. Aastatel 1935–1940 oli Ivalo Merenduse tegevtoimetaja. Johannes Ivalo suri 30. novembril 2001. aastal Rootsis.

Johannes Ivalo tegeles Merenduse autoritest kõige süvenenumalt Eesti mere­ väele sobiva sõjapidamisviisi mõtestamisega ning tema sulest pärines umbes kolmandik kõikidest Merenduses avaldatud meresõjanduslikest kirjutistest.

Ivalo kaastööd käsitlesid eelkõige sõja taktikalist tasandit – erinevate laevatüüpide taktika, relvasüsteemid, sõjaajaloolised analüüsid, ülevaated välislaevastikest ja nende tegevustest jt. Järgnevalt keskendutakse tema kirjapandud meresõjapidamise kontseptuaalsetele alustele ning selgitatakse välja, milles seisnesid nende olulisimad seisukohad ja milles need väljendusid. Kuigi Ivalo ei koondanud kunagi kõiki oma vaadeldavaid mõtteavaldusi ühte kirjutisse, siis artiklis käsitletakse neid ühtse tervikuna ja nende kohta kasutatakse koondnimetust väikesõja kontseptsioon. Seejärel analüüsitakse väikesõja kontseptsiooni sõjalise doktriini seisukohalt, lähtudes tänapäevastest Lääne sõjalises mõtlemises kasutusel olevatest mõistetest.

ÜLESKUTSE UUENDUSTELE Eesti sõjalaevastikku iseloomustas Johannes Ivalo 1935. aastal Vabadussõja käigus juhuslikult kujunenuna. Tema

Liivo Laanetu KAPTENMAJOR

hinnangul ei vastanud laevastiku olemasolevad üksused Eesti rannakaitse vajadustele, kuid sellegipoolest olid nad osutunud vajalikeks platvormideks kollektiivse väljaõppega alustamiseks ja hiljem saavutatud väljaõppetaseme alalhoidmiseks. Ivalo rõhutas, et Maailma­ sõja põhjalikud õpised ja kiire areng meresõjanduses kohustavad meid võtma seniseid põhimõtteid merepiiri kaitse alal teatud parandustega.1 Ivalo oli kriitiline Eesti laevastiku väljaõppe ja seal rakendatud taktika osas, nimetades seda küll ohvitserkonna üldisi sõjalisi omadusi arendavaks, kuid rõhutas, et seeläbi ei too me oma väljaõppesse juurde midagi originaalset ehk midagi sellist, mis erineks vaenlase välja­ õppest. Parimal juhul suudame suurte pingutustega endid alal hoida vastase tasemel. Meresõja ajaloost on aga teada, et võitluses tugevama vastasega oli väikesel laevastikul alati mingi valdkond või tegevus, kus ta oli vastasest parem – näiteks väljaõpe, energiline pealetung, osav olukorra kasutamine või lihtsalt endale kasuliku olukorra loomise oskus. Oleks asjata loota, et väiksem laevastik saavutaks päeval hea nähtavuse korral, kasutades samasugust taktikat, kuid omades nõrgemat relvastust, edu endast tugevama vastase suhtes. Seetõttu oli oluline, et tuginedes Eesti olukorrale ja olemasolevatele võimalustele määratletaks ära, millises kitsamas suunas tuleks hakata edaspidi laevastiku tegevust suunama ja intensiivistama. Valitud tegevussuunast

oleksid pidanud edaspidi lähtuma kõik laevastiku operatiivsed kaalutlused.2

VÄIKESÕDA MEREL Johannes Ivalo põhjendas, et maailmasõjas paisati segamini senised teooriad edu saavutamisest meresõjas. Ühemõõtmeline lahinguruum, kus võit merelise vastase üle saavutati otsustava merelahingu või blokaadiga, oli pöördumatult minevikku kadunud, sest mere­sõja keskkond oli muutunud kolmemõõtmeliseks. Ivalo jõudis järeldusele, et muutunud olukorras, väikese riigi seisukohalt vaadates, võiks meid huvitada vaid väikesõda merel ja seda ka tuleviku olukorras.3 Ivalo selgitas, et väljendi väikesõda näol on tegu välismaisest erialakirjandusest laenatud terminiga (small war).

Ta kirjeldas Itaalia meresõjateoreetilisi seisukohti, mille kohaselt juhul kui ühe osapoole laevastiku peajõud on üksnes natuke nõrgemad teise poole omast, võiks esimene taotleda ülemvõimu merel või püüda takistada merehõivet. Kui aga ühe poole peajõud on teise poole omast märgatavalt nõrgemad, siis tuleks nõrgemal poolel peajõudude kasutamisest loobuda ja selle asemel opereerida üksnes torpeedoüksustega. Ivalo pakkus välja definitsiooni: väikesõja all merel tuleb mõista kõiki operatsioone, mis teostatakse laevastiku väikeste jõududega. Laevastiku väikesed jõud moodustuvad nii pealvee- kui ka a-laevadest4 ja nende koondistest, millede pearelvadeks on torpeedod ja miinid. Sõltuvalt riigi merejõudude koosseisust võisid väikesõjas opereerida ka ristlejad ja lennu­ vägi. Väikesõja operatsioonid pidid olema tingimata kooskõlas peajõudude muu tegevusega. Ivalo sõnastas merelise väikesõja kaks peamist ülesannet: 1) vastase merejõudude operatsioonide häirimine; 2) vastase merejõudude nõrgestamine ja väsitamine eesmärgiga luua soodsaid võimalusi enda jõudude aktiivseteks operatsioonideks.5 Väikese laevastiku koosseis pidi vastama oma tegutsemispiirkonnale ning koosnema arvukatest kergetest jõududest. Laevastiku kaitstud baseerumine tuli hästi läbi mõelda ja laevastiku kasutuses oleks pidanud olema soovitavalt kaks või isegi rohkem baasi, mille puhul

MEREVÄE ARHIIV

43

oleks olnud kõige olulisem nende kaitstus nii mere-, maa- kui ka õhurünnakute eest.6 Baaside paiknemine etendas olulist rolli ka kergete jõudude tehtavate operatsioonide piirkonna ja tegutsemiseks kuluva aja määratlemisel.7 Tuginedes Austria ja Suurbritannia maailmasõja-aegsele kogemusele järeldas Ivalo, et ka Eesti merejõududele sobiksid allveelaevad ja lennukid. Eriti vajalikuks pidas ta aga torpeedodega relvastatud rannakaitse kiirmootorpaatide hankimist8 ning rõhutas, et Eesti laevastiku koosseisu ei tohiks kuuluda ühtegi üksust, mille olemasolu on kahtlane või pole küllaldaselt põhjendatud.9

VÄIKESÕJA TAKTIKA Mereväe ekipaaži ohvitserid 1928. a. Istuvad (vasakult) n-ltn Konrad Rink, v-ltn Georg Lagus, n-ltn Aleksei Vassiljev, n-ltn Jakob Oberpahl. Seisavad (vasakult) n-ltn Eduard Saar, n-ltn Johannes Ivasčenko.

kõige torpeedo. Edu aluseks pidi olema lisaks manööverdusvabaduse ja üllatusmomenti tagavale suurele kiirusele ka taktikaliste võtete nagu suitsukatete tekitamine, eesmärgiga varjata enda lähenemist ja jõuda vaenlasele võimalikult lähedale. Lisaks pidi väike laevastik järje­kindlalt õppima ja harjutama, kuidas kasutada loomulikku halba nähtavust (ööpimedus, udu, tormine ilm) enda huvides taktikaliselt soodsa olukorra avastamiseks. Sellest tulenevalt tegi Ivalo ettepaneku pikendada laevastiku navigatsiooniperioodi ning hakata väljaõpet läbi viima just sügiseti, sest soodsa suvise ilmastikuga ei olnud võimalik [tõetruult] harjutada tegutsemist halva ilma korral.13 Vaenlase operatsioonide häirimiseks ja mereliste ühendusteede takistamiseks sobis väikesele laevastikule miinitõkete veeskamine.

Samuti oli väikesõjas sobiv teha vaenlase merejõudude hävitamiseks ühisoperatsioone koos õhujõududega.14

Eriti vajalikuks pidas ta torpeedodega relvastatud rannakaitse kiirmootorpaa­ tide hankimist ning rõhutas, et Eesti laevastiku koosseisu ei tohiks kuuluda ühtegi üksust, mille olemasolu on kahtlane või pole küllalda­ selt põhjendatud.

Ivalo kirjutas, et kaitseülesannete täitmisel saab väike laevastik kasutada ka miinivälju ja merekindlusi. Koostöö merekindlustega pidi olema tihe, kuid siiski ei pidanud Ivalo merekindlustega koostööd laevastiku peamiseks ülesandeks. Tema hinnangul oli just merekindluste ülesanne toetada laevastikku, vabastades laevastiku teatud rannakaitse rajoonide kaitsmise kohustusest ning võimaldades seeläbi laevastikule suuremat aktiivsust.15 Väikese laevastiku eduka tegevuse üheks eeltingimuseks pidas Ivalo asjakohaselt organiseeritud täieliku luure olemasolu, mis ei tugineks pealveelaevadelt, vaid eelkõige allveelaevadelt, lennukitelt ja raadiopeilingaatorjaamadelt saadud informatsioonile.16 Vajadus tõhusa mereluure järele oli tingitud ka põhimõttest, mille kohaselt nõrgema laevastiku edu sõltus pidevast taktikaliselt soodsa olukorra otsimisest ja selle ärakasutamise oskusest. Selline tegutsemine nõudis aga täpseid luureandmeid vastase kohta.17 Väikese laevastiku eduka tegutsemise üheks peamiseks eelduseks pidas Johannes Ivalo kõrgema juhatuse äärmist järjekindlust püstitatud eesmärkidest kinnipidamisel.18 Juhtide puhul pidas ta taktikalises olukorras edu saavutamisel olulisteks tingimuseks nende energilisust ja otsustusvõimet, tuues välja, et vähese otsustusvõimega juhid suudavad üksnes harva tabada soodsat olukorda ja momenti vastase ründamiseks. Vältimaks arusaamatusi juhtide hulgas, tuli taktikaliselt soodsa olukorra mõiste

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Johannes Ivalo järgi oli oluline, et Eesti laevastik valiks endale mingi kitsa tegevusala, eesmärgiga saavutada sel alal oletatava vastase suhtes tuntav ülekaal ning luua ja arendada välja oma laevastikule sobiv ja asjakohane taktika. Tema hinnangul oli selge, et kuna taktikalisel tasandil on edu eeldus ootamatult, õigel ajal ja õiges kohas ning otsustavalt teostatud pealetung, siis tuleks vastase ründamine võtta väikese laevastiku kergete üksuste taktika aluseks. Selline lähenemine nõudis omakorda arvukate kergete üksuste olemasolu. Tuginedes ajaloolisele praktikale tõi Ivalo samuti välja nn direktiivi, mille kohaselt peaks nõrk ja väike laevastik nõrgestama vastast oma sagedaste operatsioonidega selleks, et teda seejärel endale soodsal ajal ja kohas rünnata. Sõjaajaloolistele argumentidele toetudes esitles Ivalo aktiivse kaitse eeliseid võrreldes passiivse kaitsega. Tema arvates tuli kindlasti eelistada aktiivset kaitset, kusjuures otsustavalt tähtis oli eelnevalt määratleda, milliste operatsioonidega on võimalik luua endale soodus olukord ning mida on võimalik seeläbi saavutada. Ivalo rõhutas, et nõrgem laevastik osutub lahingus tugevamaks ja suudab endast muidu ülekaalukama vastase hävitada üksnes siis, kui tegeleb energiliselt ja vahetpidamatult taktikaliselt soodsate olukordade otsimisega selleks, et alustada rünnakut või pealetungi.10 Samuti tõi ta esile, et vastaspoole ründamisel saavutatakse parimad tulemused ainult õige eesmärgi – vastase nõrgad küljed – valikul.11 Väikesel laevastikul tuli hoiduda sattumast ülekaaluka vastasega otsustavasse suurtükilahingusse12. Väikese ja väheste ressurssidega leppima pidava laevastiku peamiseks relvaks sobis eel-

SÕJATEADUS

TALLINNA ÜLIKOOLI TEADUSRAAMATUKOGU BALTICA FOND

44

Eesti ainus torpeedopaat – Sulev – pärines Esimesest maailmasõjast.

eelnevalt defineerida ja seda kõikidele selgitada.19 Ivalo jõudis järeldusele, et väike­sõda on tõhus sõjapidamisviis nõrgemale laevastikule, tegutsemaks endast tugevama ja teda ohustava laevastiku vastu.

Väikesõjas edukas olemiseks tuli sellega seotud tegevusi tundma õppida ning pöörata suurt tähelepanu laevastiku isikkoosseisu väljaõppele, kasvatamaks julgust, otsustusvõimet, ettevõtlikkust, initsiatiivi ja teisi omadusi. Ivalo asus seisukohale, et tulenevalt Eesti geograafilisest asukohast20 ja ranna iseloomust, geopoliitilisest olukorrast ning võrdlemisi piiratud ressurssidest, on väike­sõda merel Eestile kõige sobivam ranna­kaitse tagamise viis.21

VÄIKESÕJA KONTSEPTSIOON SÕJALISE DOKTRIINI SEISUKOHALT

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Ajaloolane Ago Pajur on tõdenud, et enne Teist maailmasõda Eestis oma kaitsedoktriini kirjapanemiseni ei jõutud, kuid sellegipoolest on kaitsedoktriini võimalik tagantjärele tuvastada ja defineerida kui ühiste arusaamade, kokkulepete ja tegevuste kogumit. Kaitse­doktriin käsitles Pajuri hinnangul Eesti ohustatust, riigikaitseja julgeoleku­poliitika vajalikkust, relvajõudude ülesandeid, sõjalise enesekaitse võimalikkust ja perspektiivikust, samu-

ti riigikaitse otstarbekaima korralduse põhi­mõtteid.22 Ago Pajuri sõnul oli kaitsedoktriini ja sõjalise doktriini puhul tegu kaasaegsete jaoks samatähenduslike väljenditega.23 Eeltoodu põhjal ei ole siiski võimalik teha konkreetsemaid järeldusi meresõjalise doktriini kohta, mida ametlikult fikseeritud kujul teadaolevalt ei eksisteerinud.

Johannes Ivalo kirjutistes on jälgitavad mõttekäigud, mille puhul võib ära tunda sõjalisele doktriinile omaseid tunnuseid. Selliste mõttekäikude analüüsimiseks tuleb selgitada sõjalise doktriini teoreetilist olemust. Et omamaise sõjalise doktriini loomiseni pole jõutud ka tänapäeval, siis on kasutatud mõningaid tänapäevaseid Lääne sõjalises mõtlemises käibel olevaid mõisteid

Väikese laevastiku eduka tegevuse üheks eeltingi­ museks pidas Ivalo täieliku luure olemasolu, mis ei tugineks mitte pealveelae­ vadelt, vaid eelkõige all­ veelaevadelt, lennukitelt ja raadiopeilingaatorjaamadelt saadud informatsioonile.

ja seisukohti, mille esindajatena on valitud välja Norra riigikaitsekõrgkooli õppejõu ja sõjalise doktriini uurija kolonelleitnant Harald Høibacki uurimistööst24 ning Suurbritannia Sandhursti sõjakooli õppejõu Paul Latawski25 ja Londoni Ülikooli King’s College’i professori Geoffrey Tilli26 käsitlustest pärinevad seisukohad.

HARALD HØIBACK Harald Høibacki järgi on doktriin vahend, mis jutustab meile, mida on vaja teha selleks, et võita. Doktriin koosneb kolmest põhielemendist: a) teooriast, sest doktriini tõsiseltvõetavus sõltub suuresti nendest teoreetilistest argumentidest, millele ta toetub; b) kultuurist, sest oluline on tunda ja osata kasutada selle inimgrupi kultuurilist taustsüsteemi, kelle suhtes doktriini rakendada kavatsetakse; c) autoriteedist, sest doktriini jõustumiseks peavad kasutajad võtma seda tõsiselt, mistõttu ei saa olla tegu pelgalt soovitusliku materjaliga.27 Høiback koondab sõjandust korraldavad õigusaktid püramiidi, mille kõige madalama tasandi dokumendid sätestavad protseduure (selgitavad, kuidas, mida ja kunas tuleb teha ja mida ei tohi teha) ning kõige kõrgemal tasandil asuvad doktriinid, mis on defineeritud kui kogum põhimõtteid, millest relvajõud juhinduvad oma tegevuses, et saavutada

45

vajalike omaduste – initsiatiiv, energilisus, otsustusvõime jt – arendamine; 6) laevastiku sihipärane komplekteeritus; 7) laevastiku ja teiste väeliikide/ relvaliikide rannakaitsealase koostöövõime loomine.

Kuigi väikesõjale keskendumise korral oodanuks Eesti laevastikku ees paljud proovikivid, siis selle kasuks kõnelevad põhjendused ja eelkõige asjaolu, et väikesõjale ei olnud Eesti-suguse geopoliitilise asukoha ja ressurssidega riigi merejõududele tõsiseltvõetavat alternatiivi, kaalusid kõik võimalikud vastuargumendid üles. Kuigi Johannes Ivalo tekstid on üksnes tagantjärele käsitletavad ühtse tervikuna, ei vähenda see nendes sisalduvat kontseptuaalset sõnumit. Tuginedes oma kaasaegsele meresõjateooriale, välismaisele erialakirjandusele ning tähelepanekutele meresõdade ajaloost, õnnestus Ivalol konstrueerida hästi argumenteeritud meresõjapidamise kontseptsioon, mida ta pidas ise Eestile ainusobivaks.

Kultuur. Vaatamata sellele, et Ivalo ei kasutanud oma kirjutistes kordagi sõna „kultuur”, võib selle olemasolu või täpsemalt – selle mitte puudumist – ridade vahelt siiski välja lugeda. Eesti keele seletav sõnaraamat selgitab kultuuri kui inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuste kogumit, mis on sama teatud ajajärgul, rahval, teatud piirkonnas jne. Johannes Ivalo tekstides tulid kultuurile iseloomulikud tunnused esile tema ohvitserkonnale esitatud nõudmistes, kes oleksid pidanud olema energilised, initsiatiivikad, otsustusvõimelised ja julged, sest vaid selliste isikuomadustega juhid suudaksid tagada Taaveti võidu Koljati üle. Ta rõhutas, et nõrgema osapoole eeldus edukas olemisel endast tugevama vastu on üksnes see, kui loobutakse mõttelaiskusest sõjapidamises ning valitakse iseenda võimalustele ja vajadustele vastav sõjapidamisviis koos

Nõrgema osapoole eel­ duseks edukas olemisel endast tugevama vastu on üksnes see, kui loobutakse mõttelaiskusest sõjapidami­ ses ning valitakse iseenda võimalustele ja vajadustele vastav sõjapidamisviis koos kõige sellest tulenevaga.

kõige sellest tulenevaga. Kõik see annab alust väita, et Ivalo mõtte­käikudes leidus ka organisatsiooni­kultuurile viitavaid tunnuseid.

Autoriteet. Doktriin ei rakendu muidu, kui sellel ei ole sihtgrupi osas autoriteeti ehk teisisõnu, doktriin peab olema kohustuslik juhindumiseks, kuid selles sätestatu elluviimisel tuleb üles näidata paindlikkust. Eeltoodule tuginedes ei ole kahtlust, et Johannes Ivalo kirjutised olid ühe nooremohvitseri isiklikud mõtted, millel ei olnud vähimatki õiguslikku sidusust ühegi isiku suhtes.

PAUL LATAWSKI Paul Latawski toob välja kuus doktriinile iseloomulikku tunnust, milleks on: 1) fundamentaalsed põhimõtted jõu kasutamiseks; 2) normatiivse juhendamise asemel sõjalisele mõttele tuginevad suunised; 3) sõjalise mõtte ja sõjategevuse sidusus (kõige madalamal tasandil tähendab see ühist taktikat, tegutsemisviise ja protseduure); 4) teadmiste edasiandmine hariduse kaudu ning teadmiste kajastumine väljaõppes; 5) konflikti olemuse mõistmiseks vajalik raamistik (minevik, olevik ja tulevik); 6) terviklik sõjaline lähenemine, kus jõu kasutamist kujundab konflikti olemuse mõistmine.29 Latawski väitel on doktriini otstarve pakkuda sõjaliseks tegutsemiseks vajalikku sidusat mõtte­ kogumit (cohesive body of thinking) ning sõjalise doktriini peamine proovikivi on luua selline sidus mõttekogum.30 Fundamentaalsed põhimõtted jõu kasutamiseks. Ivalo käsitles nõrgema osapoole tegevust teda ohustava ja temast tugevama vastase suhtes. Fundamentaalne jõu kasutamise põhimõte oli aktiivne kaitse eesmärgiga haarata lahingutegevuses initsiatiiv ning katsuda vahetpidamata ja energiliselt vastast rünnata. Seeläbi oli võimalik takistada vastase merehõivet.

Normatiivse juhendamise asemel sõjalisele mõttele tuginevad suunised.

Ivalo mõtted väikesõja taktikast ei ole kindlasti käsitletavad normatiivse juhendamisena. Tegu on eelkõige printsiipidega, millest juhid peaksid lähtuma sõjalisi operatsioone ette valmistades, neid ellu viies ning lahingutegevuses.

Printsiipide eduka rakendumise eeldus oli ka juhtides kasvatada teatud isikuomadusi – julgus, initsiatiivikus, otsustusvõime jt.

Sõjalise mõtte ja sõjategevuse sidusus. Ivalo sidus oskuslikult väikesõja sõjapidamisviisi Eesti vajaduste ja või-

SÕDUR NR 4 (79) 2014

püstitatud eesmärke. Doktriin on ametlik juhis, kuid eeldab kohaldamisel siiski paindlikkust.28 Johannes Ivalo seisukohad langevad kokku Høibacki doktriini lühiiseloomustusega vahendist, mis pakuks lahendusi võitmiseks, sest vaatlusaluste kirjutiste kandev idee oligi pakkuda välja lahendusi, kuidas trotsida oma maa ja laevastiku saatust olla väike, nõrk ja vaene võrreldes potentsiaalsete vastastega. Võit on tähtis sellepärast, et erinevalt spordist on sõjas ainult üks auhinnaline koht – võitja võtab kõik. Ivalo lõi oma kirjutistega kontseptsiooni, kuidas oleks väiksemal ja nõrgemal laevastikul, mille ilmne prototüüp oli Eesti enda oma, võimalik hoolimata allajäämisest jõudude arvukuses ning relvade tulejõus ja laskeulatuses, luua vähemalt teoreetilised eeldused ülekaaluka vastase võitmiseks. Kuigi edu rünnakul või peale­tungil ei tähenda veel sõja võitu, oli see siiski parim, mida Eesti-sugusel väikesel laevastikul oli võimalik saavutada. Lisaks võis teadmine, et Eestil on küll väike, kuid see-eest hästi mõtestatud, organiseeritud, relvastatud, varustatud ja väljaõpetatud laevastik, olla oletatava vastase jaoks teatud heidutava efektiga.

Teooria. Loetelu olulisemates põhjendustest, seisukohtadest ja soovitustest, miks Johannes Ivalo hinnangul Eesti laevastik pidid hakkama arenema ja tegutsema lähtuvalt väikesõja sõjapidamisviisist: 1) väikesõda oli ainus võimalus, kuidas väiksem ja nõrgem osapool suudab häirida suuremat ja tugevamat ehk meresõjateooria kohaselt merehõivet takistada; 2) väikesõda koos tõhusalt tegutseva ja korraldatud laevastikuga olid ainsad, olgugi vaid teoreetilised võimalused, kuidas Eesti mere­jõud oleksid olnud suuteline võitma endast tugevamat vastast; 3) väikesõjas kasutatavad kerged jõud olid ainsad, mida Eesti oleks suutnud endale hankida; 4) maailmasõjaaegsed edukaks osutunud väikesõja mereoperatsioonid olid toimunud Eesti omadega võrreldavates geograafilistes tingimustes.

Väikesõja puhul pidi Eesti arvestama järgmiste vajaduste ja eesseisvate proovi­ kividega: 1) vajadus turvaliste ja rohkete sisse-väljapääsudega baaside järele; 2) omaenda efektiivse taktika välja­arendamine; 3) laevastiku igakülgselt hea väljaõppetaseme saavutamine ja hiljem selle hoidmine; 4) laevastiku küllaldane rahastamine; 5) ohvitserkonna hea taktikaline väljaõpe; 6) ohvitserkonnas lahingutegevuses edukas olemiseks

SÕJATEADUS

EESTI RIIGIARHIIV

46

Teise maailmasõja ajal olid moodsad torpeedopaadid laialdaselt kasutuses. Pildil Saksa mootortorpeedopaat.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

mekustega. Sellest sõjapidamisviisist pidid omakorda tulenema laevastiku võitlusjõu kõik komponendid – füüsiline, moraalne ja kontseptuaalne.

Kuigi Ivalo otseselt ei maini, millisele sõja tasandile – taktikalisele, operatsiooni- või strateegilisele – ta oma arutlustes viitab, on ilmne, et ta peab silmas eelkõige lahingukunsti ehk sõja taktikalist tasandit. Samas leidub tema kirjutistes viiteid ka teistele tasanditele. Ivalo kirja pandud sõja erinevate tasandite eesmärgid tulenevalt Eesti laevastikku eesootavatest ülesannetest oleksid olnud tänapäevaseid termineid kasutades tõenäoliselt järgmised: a) meresõja taktikalise tasandi eesmärk oli aktiivse kaitse abil haarata lahingutegevuses initsiatiiv ning katsuda vahetpidamata ja energiliselt vastast rünnata; b) operatsioonitasandi eesmärk võis olla vastase mereoperatsioonide häirimine; c) strateegilise tasandi eesmärgina võib tuletada mereliste ühendusteede kasutamise võimaldamist oma ja liitlaste merejõududele ning laevandusele.

Teadmiste edasiandmine hariduse kaudu ja teadmiste kajastumine väljaõppes. Ivalo otseselt ei maininud haridust ja kuigi ta kasutas oma tekstides sageli väljendit „väljaõpe”, siis selle all pidas ta ilmselt pigem silmas kollektiivset ehk laevastiku väljaõpet, mitte üksikisikutele suunatud individuaalset väljaõpet.

Samas ei ole kahtlust, et tema välja pakutud väikesõja kui Eesti vajadustele ja võimalustele sobiva sõjapidamisviisi

omaksvõtt oleks mõjutanud muuhulgas ka haridust ja kajastunud nii individuaalses kui ka kollektiivses väljaõppes.

Konflikti olemuse mõistmiseks vajalik raamistik (minevik, olevik ja tulevik). Ivalo kirjutised ei käsitlenud ühtegi konkreetset konflikti. Tegu oli nii-öelda alalise valmidusega tugevama ja ohustava vastasega toimetulekuks.

Terviklik sõjaline lähenemine, kus jõu kasutamist kujundab konflikti olemuse mõistmine. Kuna Ivalo ei pidanud silmas ühtegi konkreetset konflikti, siis sellele doktriinile iseloomulikku tunnust ei ole võimalik siinkohal käsitleda.

Kuigi Ivalo kirjutistest ei ole võimalik kõiki doktriinile iseloomulikke tunnuseid leida kõiki doktriinile iseloomulikke tunnuseid, sisaldavad nad küllaldaselt seda, mis Latawski väitel on sõjalise

Ta jõudis meresõja ajaloo­ listele ja tema kaasaegse meresõja teoreetilistele argumentidele tuginedes seisukohale, et väikesõda koos sellele omaste operatsioonitüüpide ning originaalse taktikaga võiks olla Eesti laevastiku nn ametlik sõjapidamisviis.

doktriini peamine proovikivi ehk sõjaliseks tegutsemiseks vajaliku sidusa mõttekogumi loomine ning selle olemust on eespool juba analüüsitud.

GEOFFREY TILL Geoffrey Till on iseloomustanud mere­ sõja doktriini kui meresõja teooria kohaldamist konkreetsel ajal ja konkreetses kohas.31 Et tegu on üksnes hinnangu, mitte pikema käsitlusega, siis saabki selle põhjal teha vaid üldisema iseloomuga järeldusi.

Tilli doktriinile antud hinnangu põhjal võib väita, et Johannes Ivalo kirjutistes esitatu on üldises (kontseptuaalses) plaanis käsitletav doktriinina, sest: a) autor kasutas oma seisukohtade esitamisel küllaldaselt meresõjateoreetilisi argumente (Julian Corbett; Saksa, Itaalia ja Suurbritannia erialane kirjandus; tähelepanekud meresõdade ajaloost); b) tuginedes välismaistele eeskujudele ja tähelepanekutele meresõdade ajaloost esitas autor omaenda kontseptsiooni, mida oleks rakendatud kombineerituna üldiste meresõjateoreetiliste seisukohtadega (nt merehõive takistamine); c) autor pidas meresõjateooria rakendamisel silmas konkreetset kohta – Eesti laevastiku tegevuspiirkonda ehk siis Eestit ümbritsevat mereala.

Ainus, kuid see-eest määrav vastu­ argument, miks Ivalo kontseptsiooni ei saa võtta Geoffrey Tilli vastava hin-

47

nangu põhjal meresõja doktriinina on tõsiasi, et Eesti laevastikus puudusid Ivalo kontseptsiooni rakendamiseks reaalsed vahendid. Eelkõige arvukate mootortorpeedopaatide (MTP-de) ja torpeedo kui põhirelva kasutamisele tuginev kontseptsioon ei olnud tegelikult rakendatav Eesti merejõududes, mille koosseisu kuulus kõigest üks Esimese maailmasõja aegne torpeedopaat. Allveelaevad jõuti 1937. aastaks hankida, kuid plaanitud MTP-de hankimine jäigi ellu viimata.

IVALO IDEED ELUJÕUD

juhindumiseks. Teine ja tegelikult kõige olulisem puudus Ivalo kontseptsiooni juures oli aga tõsiasi, et tema mõtteid ei toetanud reaalne olukord koduses laevastikus, kuhu arvukaid aktiivüksusi lihtsalt ei suudetud riigi nappide ressursside tõttu hankida.

Et vanemleitnant Johannes Ivalo mere­ sõjapidamist käsitlenud mõtete avaldamisest on möödas ligikaudu 80 aastat ning vahepeal on toimunud murrangulised arengud tehnikas, tehnoloogiates jpt valdkondades, siis eelkõige see, mis tema kirjutistes käsitleb võitlusjõu füüsilist komponenti ja selle rakendamist sõjapidamises, on paratamatult iganenud. Sedasama ei saa aga öelda tema kirjutistes leiduva võitlusjõu kontseptuaalse komponendi elementide kohta, mida võib teatud mõttes käsitleda Eesti seisukohalt aegumatuna. Võib väita, et Ivalo kirjutiste kõige püsivama väärtusega osa moodustab neis sisalduv filosoofia, mis ärgitab ja kohustab ka väiksemat ja nõrgemat olema suurem oma saatusest ning mitte leppima sõjas teise kohaga.

Märkused

17 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

1 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

Merendus 1935, nr 2, lk 46.

Merendus 1935, nr 2, lk 45.

18 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevasti-

2 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

kuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.

Merendus 1935, nr 2, lk 45-46.

19 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

3 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus

Merendus 1935, nr 2, lk 46.

1936, nr 3, lk 95.

20 Pidas silmas Soome lahte. Viimase sarnasusele

4 Merenduse autorid kasutasid sageli allveelaeva

Aadria merega, kus toimusid maailmasõjas edukad

asemel lühendit a-laev.

väikesõja operatsioonid, oli Ivalo juhtinud tähele-

5 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus

panu juba varemgi.

1936, nr 3, lk 95-96.

21 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Meren-

6 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevastiku-

dus 1936, nr 3, lk 97.

ga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.

22 Pajur, Ago. Eesti kaitsedoktriin. – Sõja ja rahu

7 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus

vahel: Koguteos, I köide. Eesti julgeolekupoliitika

1936, nr 3, lk 96-97.

1940. aastani. Tallinn: MTÜ S-Keskus ja Riigiarhiiv,

8 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevastiku-

2004, lk 154–157.

ga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.

23 Ago Pajur eravestluses.

9 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus

24 Harald Høiback. Understanding Military Doct-

1936, nr 3, lk 97.

rine: A multidisciplinary approach. Cass Military

10 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

Studies. London, New York: Routledge, 2013.

Merendus 1935, nr 2, lk 46.

25 Latawski, Paul. The Inherent Tensions in Military

11 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevasti-

Doctrine. Sandhurst Occasional Papers No 5. Royal

kuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.

Military Academy Sandhurst, 2011.

12 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Meren-

26 Till, Geoffrey. Merevõim: teejuht 21. sajandisse.

dus 1936, nr 3, lk 96.

Teine väljaanne. Tallinn: Riigikaitse raamatukogu,

13 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

2012.

Merendus 1935, nr 2, lk 46.

27 Høiback 2013, lk 10.

14 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Meren-

28 Høiback 2013, lk 22. Tegu on 1973. a NATO-s

dus 1936, nr 3, lk 96.

kasutusele võetud doktriini definitsiooniga. Tõlge:

15 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

http://mt.legaltext.ee/militerm.

Merendus 1935, nr 2, lk 46-47.

29 Latawski 2011, lk 11.

16 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevasti-

30 Latawski 2011, lk 24.

kuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 9.

31 Till 2012, lk 92.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Johannes Ivalo kirjutiste sisu mitme­ tahulisus võib pealiskaudsema lähenemise korral märkamatuks jääda. Ehkki Ivalo ei koondanud omi Eestile sobiva sõjapidamisviisi kohaseid mõtteid kunagi ühte kirjutisse, on ilmne, et vaadeldud artiklites toimus pidev teema­ arendus, kus algsed põhjendamata seisukohad võtsid hilisemates kirjutistes üha selgema vormi ega ole kahtlust, et Ivalo jõudis teatud kontseptsiooni loomiseni.

Ivalo hinnangud laevastiku koosseisu osas ei olnud originaalsed, sest nn kergete jõudude soetamine oli juba valitsuse tasandil otsustatud ja merejõududes üldtunnustatud. Uus oli aga see, et Ivalo põhjendas kergete jõudude soetamist argumentidega, mis rajanesid mere­ sõjateoorial, välismaises erialakirjanduses toodud seisukohtadel, meresõja­ ajaloo õpistel ja välisriikide kogemuse analüüsil. Teised Merenduses sel teemal sõna võtnud autorid piirdusid üldjuhul merejõudude/rannakaitse ülesannetele ja/või riigi õhukesele rahakotile viitamisega.

Ivalo jõudis meresõja ajaloolistele ja tema kaasaegse meresõja teoreetilistele argumentidele tuginedes seisu­ kohale, et väikesõda koos sellele omaste operatsioonitüüpide ning originaalse taktikaga võiks olla Eesti laevastiku nn ametlik sõjapidamisviis. See omakorda oleks määranud ka laevastiku koosseisu uuendamise vajadused ning väljaõppe eesmärgid. Lisaks sobiva sõjapidamisviisi põhjendamisele pakkus ta ka välja sellele sobiva taktika või siis vähemalt taktika loomiseks ja arendamiseks sobivad lähtekohad ja printsiibid.

Sõjalise doktriini seisukohalt vastas Ivalo ideestik väikesõjast merel Eesti tingimustes paljudele doktriinile iseloomulikele tunnustele, mille seast oli kõige olulisem kontseptuaalne raamistik. Sellel olid nii teooriale ja jõu kasutamiseks vajalike fundamentaal-

sete põhimõtetele omased tunnused.

Samuti ei olnud tegu normatiivse juhendamise, vaid sõjalisel mõttel tuginevate suunistega ning omavahel olid seotud sõjaline mõte ja sõjategevus. Et väikesõda oli de facto võetud aluseks Eesti merejõudude arendamisel juba 1933. aastal otsusega kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, mis nägi ette laevastiku uuendamist nn kergete jõududega, siis on raske leida vastuväiteid, miks Ivalo kontseptuaalne raamistik ei oleks sobinud reaalseks rakendamiseks merejõududes.

Doktriinist Johannes Ivalo väikesõja kontseptsiooni puhul siiski rääkida ei saa, sest selle vastu kõneleb kaks olulist argumenti. Esiteks oli tegu üksnes ühe nooremohvitseri hajusalt kirja pandud mõtetega, mis on vaid tagantjärele käsitletavad tervikliku kontseptsioonina.

Seega ei saanudki sellel materjalil olla doktriini jaoks hädavajalikku autoriteeti, mis oleks saanud tulla üksnes volitatud ülema vastava õigusaktiga, ning mis oleks muutnud kontseptsioonis kirjapandu elluviijate jaoks kohustuslikuks

48

ERIALAKEEL

Sõjanduskeele loovusest, haritusest ja tõhususest Kuidas saavutada sõjanduskeeles erialasuhtluseks vajalikku täpsust ja mis pistmist on kaitseväelasel üleüldse terminoloogiaga – pahatihti vaid keeleinimeste pärusmaaks peetava valdkonnaga? Milline on terminoloogia roll sõjaväelises juhtimises, väljaõppes ja sõjateaduses? Kuidas peegelduvad (sõjandus)keeles hoiakud ja keelekasutaja haritus?

„K

SÕDUR NR 4 (79) 2014

eel on olemise koda,” leiab saksa filosoof Martin Heidegger.

Siin peitub ilmselt ka põhjus, miks on keel ja kitsamalt terminikasutus olnud alates Eesti kaitseväe algusaegadest üks teemasid, mille juurde ikka ja jälle naastakse. Alates Ado Grenzsteini „Soldati sõnaraamatust” (1890), mida on vahel peetud ka esimeseks eesti oskussõnastikuks, on eesti sõjanduskeelt loodud, kujundatud ja normitud. Loomulik areng nõukogude ajal küll katkes, kuid pärast iseseisvuse taastamist jätkus uue hooga.

Tagant­ järele võib nõustuda KVÜÕA keskastme­kursuse õppuriga, kes arutleb oma essees järgmiselt: „Kui 1990-ndate lõpus tundus, et me varsti hakkame „sketše drooima” (to draw a sketch) ja „enimi posiššoneid assooltima” (to assault enemy positions), siis täna võime tõdeda, et nii hullusti meil õnneks ei läinud.”

Siinjuures kasutan juhust, et esile tõsta Eesti ohvitsere: see, et praeguseks võib sõjandusterminoloogia vallas täheldada märgatavat edasiminekut, on just teie teene! Erialakeel1 ei saa sündida kabinetivaikuses filoloogi käe all – selle arendamine pole võimalik eriala­ inimeste initsiatiivi ja kaasalöömiseta.

Sessamaski ajakirjas avaldatud keele- ja terminoloogiateemalisi arvamusavaldusi lugedes olen rõõmuga tõdenud, et ohvitseride keeleteadlikkust ja termini­ huvi arvestades on meie kaitsevõime küll heal järjel. Üha enam on kaitseväes neid, kelle jaoks ei ole terminoloogia kõrvaline, vormiline valdkond, millega

Reet Hendrikson KVÜÕA RAKENDUS­ UURINGUTE KESKUSE TERMINOLOOG-KEELE­ TOIMETAJA, KAITSEMINIS­ TEERIUMI SÕJANDUSE NING JULGEOLEKU- JA KAITSEPOLIITIKA TERMI­ NOLOOGIAKOMISJONI LIIGE

on mõtet tegelda siis, kui nn päris-asjade kõrvalt aega üle jääb. Üha enam laekub sõjandusterminoloogia komisjoni töölauale kaitseväelaste päringuid. Ohvitseride hulk, kes panustavad terminitöösse oskusteabega, on aasta-aastalt suurenenud. Valdkonna olulisuse tunnetamisest kõneleb ka 2014. aasta emakeelepäeval välja kuulutatud sõjandussõnade võistlusele laekunud uudissõnade hulk. Kuid ideaali teadagi ei eksisteeri ja nii ometi leidub sõjanduskeeleski veel küllalt sellist, millele – nagu kaitseväelased filolooge nimetada tavatsevad – keeleinimesed punast pastakat viibutaks. Üllatusin isegi, adudes, et teemad,

„Keel on väärtussüsteemide lahinguväli,” on öelnud keeleteadlane Thomas McLaughlin, ja tal on õigus.

Andes enne lahingut alla, ei ole mõtet sõtta minnagi.

millest järgnevas juttu tuleb, saab võtta kokku kolme märgusõnaga – loovus, haritus ja tõhusus! Tuleb niisiis tunnistada, et hoolimata kriitikast, mis kõnealused märgusõnad on kohati pälvinud, on neis üldistusjõudu. Viimane on aga hea märgusõna olulisimaid jooni. Igatahes erialakeelest kõneldes passivad need kolm igati hästi sihiks, mille poole pürgida.

ESMALT TÕHUSUS Küllap on käibetõde, et erialakeeles tõuseb iseäranis esiplaanile keele vahendilisus. Lihtsalt öeldes: oskuskeel on eeskätt erialainimese tööriist. Hea tööriista põhitunnuseid on tõhusus: täpsus, funktsionaalsus ja käepärasus.

Siin ei erine sõjanduskeel õigupoolest teistest erialakeeltest. Kui eeldada, et oskuskeele põhitunnuseid on võimalikult täpne teabeedastus, siis on tõhus selline erialasuhtlus, mille puhul kõneleja (ülem) saavutab oma kõneteoga (käsuga) suhtluseesmärgi (alluv mõistab, mida ta peab tegema, ja tegutseb sellest lähtudes). Kuidas oskuskeeles vajalik täpsus ja tõhusus saavutatakse? Nagu terariist peab olema täpsete lõigete tegemiseks piisavalt ihutud ja vahe, nii peab ka oskuskeel võimaldama piisava täpsusega eristada mõisteid, mille eristamiseks pole üldkeeles tarvidust. Ent sama oluline on ka – terariista analoogiat kasutades – hoiduda põhjendamatutest sisselõigetest: mitte luua eristust seal, kus see pole oskussuhtluse seisukohast vajalik või keeleloogiliselt võimalik. Siin on valvenäide sõnakujude võime ja võimekus(ed) terminoloogiline eristamine ning võimekus(t)e levimine ka teistesse oskuskeeltesse ja tsiviilkeelepruuki.

Terminoloogilisest eristamisest tuleb allpool veel juttu.

HARITUSEST KEELEPEEGLIS Kuid oskuskeelel on lisaks tõhususele teisigi tahke. Erialakeeles – nagu igasuguses keelekasutuses – peegelduvad ka keelekasutaja haritus (sealhulgas erialane pädevus), maailmavaade ja hoiakud. Oskuskeele kontekstis on harituse tunnuseid ka terminoloogiline ja kee-

49

leteadlikkus, muuhulgas ka teadlikkus oma keele võimalustest ja keeltevahelistest erinevustest. Just viimastest jääb vajaka lauses luurealast treeningut viiakse läbi luurepataljoni poolt. Kirjutaja ei arvesta, et inglise training vaste võib eesti keeles sõltuvalt mõttest olla kas treening või väljaõpe. Termin väljaõpe on üldisem ehk katustermin, mis hõlmab esimest (treeningut kui füüsilist sooritust ehk lihtsalt trenni või drilli). Toodud näites on ilmselgelt silmas peetud laiemat tähendust, mitte kitsalt väljaõppe füüsilist külge. Teiseks sisaldab lause tarbetut poolt-konstruktsiooni, mis kopeerib inglise keelemalli: kui tegija on teada ja seda ei varjata keelevälistel põhjustel, siis on öeldu märksa kergemini hoomatav ja lause eestipärasem, kui asendada umbisikuline lause isikulisega. Kolmandaks: sõnaosa -alane on erialatekstides sageli liiane. Mõistagi võib leiduda kontekste, kus selle kasutamine on põhjendatud (ükski sõna pole a priori halb – küsimus on ikka suhtlusolukorras ja kirjutaja või kõneleja eesmärgis). Näiteks võidakse tahta selle abil vestlust sisse juhatada ja piiritleda valdkonda, millest juttu tuleb, nt: mul on üks sõjandusalane [sõjandust puudutav] küsimus. Ometi on siinkirjutaja üldmulje, et väga sagedane on siiski liiane kasutus (vrd nt taktika-alane õppus – taktikaõppus, sõjandusalane termin – sõjandustermin, ajaloo-alane loeng – ajalooloeng). Parandus sõltub muidugi sellest, milline on lause suhtluseesmärk ja kontekst, kuid kirjakeelses ja neutraalses suhtlusolukorras on mõeldavad parandusvõimalused nt luureväljaõpe toimub luurepataljonis või luureväljaõpet korraldab luurepataljon.

Olgu siinkohal märgitud, et seoses sõnaga luure tuleb hästi ilmsiks keeltevaheline erinevus. Inglise intelligence võib eesti keeles tähendada kas luuret kui tegevust (samatähenduslik sõnaga luuramine), nähtust (üldmõistet) või ka tegevuse tulemust töödeldud andmekogumi kujul (luureteave). Kokkuvõtlikult: omakeelse vaste sõnastamisel tuleb lähtuda mõistest (tähendusest), mitte võõrkeelsest terminist – juba ainuüksi seetõttu, et keelte vahel pole üksühest vastavust.

ja teadlikkust – niisiis haritust – uutes oludes rakendada, näiteks leida mõistele oma keele võimalusi arvestades sobivaim keelekuju. Oma sõjateadus ja sõjaväeline haridus pole võimalik omakeelse terminoloogiata, nagu on tõdenud siinsamas ajakirjas avaldatud artiklites ka kolonel Martin Herem (2013, nr 3) ja kolonelleitnant Enno Mõts (2014, nr 2). Looval ohvitseril on niisiis ka terminiarenduses ja -loomes võtmetähtsus, eriti kui mõelda inglise keele jätkuvale ülemvõimule. Eelöeldu ei tähenda võõrkeelte alahindamist – vastupidi.

Just erinevate võõrkeelte tundmine võib sageli aidata leida parimat omakeelset vastet. Probleem, millele viitan, on mis tahes võõrkeele pimesi järgimine.

LIBATERMINID George Orwell kirjeldab oma allegoorilises teoses „1984” keelt, mida ta nimetab uuskeeleks (newspeak). Uuskeele omased jooned on igasuguse loovuse nullimine ning moesõnade ja tühiverbide vohamine. Raamatut on nimetatud ohuromaaniks: lugejale näidatakse, mis võib juhtuda, kui tasalülitada keel ja muuta see stampidest kubisevaks ideoloogiavahendiks. Orwell näitab kujukalt, et ühiskonna tasalülitamisel on suur osa just keelekasutusel – ja mida varjatumalt, seda salakavalamalt. Paraku võib eesti sõjanduskeelest, ent ka erinevatest ametitekstidest, leida küllalt näiteid, mis võinuks ülihästi passida Orwelli teosesse. Näiteks prioretiseeritavate võimekuste selekteerimise protsessist kõneldes on märksa loetavam eelisarendatavate valdkondade väljaselgitamine. Sõnu, nagu võimekused ja protsess, on nimetatud eba- ehk libatermineiks.

Sellised keelendid võivad näida terminitena, kuid õigupoolest ei ole seda.

Miks? Juba ainuüksi seetõttu, et nende mõistemaht on üle- ja kuritarvitamise käigus üha paisunud. Termini tunnus ja üks põhierinevusi üldkeele sõnast on teatavasti tähenduse rangem piiritletus.

Tuletades meelde eespool öeldut, johtub viimane omakorda erialasest täpsusva-

KAS TERMIN VÕI MITTE? Libaterminite kasutamise põhjendusena olen kuulnud hüüatust: „Aga see on spetsiifiline erialane mõiste!” Sellega siiski põhjendus tihtipeale piirdubki, kuna lisaks tõdemusele, et „nii on ju ikka öeldud”, ei osata midagi mõistuspärast väita. Terminivaidlustes sagedasti esinev argument on ka: „Ei, need on ikka kaks erinevat asja.” Nii on põhjendatud ka näiteks võime ja võimekus(t)e eristamist.

Meenutagem taas kirjatüki algust: suhtlustõhususe huvides tuleb osata eristada olukordi, kus mõistenüansside eristamine on erialase mõttetäpsuse huvides vajalik, neist, kus üleliigne eristamine võib hakata suhtlust pärssima. Näiteks tuleb enne terminitele ülema tahe ja üle-

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Nagu anumasse valatav vedelik saab anuma kuju, nii JA LOOVUS võtab ka mõte – sh erialane Ja kolmandaks: loovus. Kuigi sõnad mõte – kuju just nimelt erialakeel ja loovus võivad esmapilgul näida teineteist välistavatena, ei ole see keele vahendusel ja abil tegelikkuses kindlasti nii. Loovus eelning korrastab mõtlemist. dab muuhulgas võimet oma teadmisi

jadusest. Niisiis ei ole tegu kahetise valikuga vale või õige variandi vahel, vaid pigem skaalaga „otstarbekas–ebaotstarbekas”. Näiteks võib võimekus tähendada nii suutlikkust (millekski), sõjalist võimsust, tingimuste ja vahendite olemasolu, arendamist vajavat valdkonda, samuti vahendeid, mida vajatakse, aga mida veel ei ole. Kindlasti on võimalusi veel. Vaadates eelnenud loetelu, peaks olema ilmne, miks libatermineid ei soosita: nende kasutamisel kannatavad erialateksti täpsus ja seega mõistetavus adressaadi jaoks.

Funktsionaalne erialakeel väldib laiali­ valguvust ja libatermineid: keelendeid ja konstruktsioone, mille tähendusmaht on võrreldav muinasjutusaapaga, kuhu mahub pool maailma.

Tõepoolest: miks peaks läbiviidava ühtlustamiskursuse läbimise järgse hindamisprotsessi teostamise asemel kõnelema näiteks ühtlustamiskursusele järgnevast hindamisest või üksuse liikumise võimekuse tõstmise alase teoreetilise ja praktilise treeningu läbiviimise asemel üksuse liikuvusväljaõppest? Küsigem edasi: mis võib olla keelekasutaja selliste valikute taga? Kas lihtsalt teadmatus, hoolimatus või lugupidamatus kirjutise adressaadi suhtes? Või pigem võimetus raamidest väljaspool mõelda, harituse ja loovuse puudumine? Või ehk hoopis kuskilt – näiteks meie haridussüsteemi kaudu? – omandatud arusaam, et peitelised, lohisevad ja ebaisikulised konstruktsioonid peegeldavad haritust? Või midagi hoopis muud? Milline ka ei oleks vastus neile küsimustele, igal juhul tuleks meil õppejõududena ja/või ülematena kasuks vahetevahel mõelda (keele)vormist kaugemale, selle taha, ning küsida põhjuste kohta.

50

ERIALAKEEL

Kõrgema sõjakooli keskastmekursu­ sele õppima asunud ohvitseridel on kaasa võtta igapäevatöö kogemus kaitseväest, mis võimaldab neil eks­ pertidena kaasa rääkida ka erialater­ minite sõnakasutuse üle peetavas arutelus.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

ma kavatsus erineva mõistesisu andmist kaaluda, kas nende vahel on erialaselt vaja vahet teha2. Samas on ilmne, et lahingutoiminguid tähistavate terminite suunama ja kanaliseerima (’suunama kitsasse liikumiskoridori’) eristamise tingib erialane vajadus, kuna mõistete vahel on alluvussuhe. Tähelepanelik lugeja võib tabada end siinjuures mõttelt, et selliste valikute puhul ei pruugi vastus alati ühene olla. Täpselt nii ongi.

Kuid enne otsustamist on oluline valik läbi mõelda: kui peent eristust on ikkagi vaja? Kas mõistenüansside eristamata jätmisel jääb kummaski mõistes midagi olulist kajastamata? Kuidas on toimitud teises keeltes? Just siin tulevadki mängu otsustaja loovus ja haritus, sh terminiteadlikkus ja arutlusvõime.

Kuid leidub ka näiteid, mille puhul tundub, et on teadlikult mindud erialakeele vaesestamise suunas ja loobutud eristamisest seal, kus see olnuks funktsionaalne ja otstarbekas. Üks sellistest on eespool vilksatanud pädevus.

Nimelt ei erista ÕS 2013 enam sõnu pädevus, kompetentsus ja kompetents.

Neist viimane tähistas veel ÕS-i 2006 järgi võimu­piire (ainus näitelause: kohtu kompetentsi kuuluv küsimus) ja esimesed kaks asjatundlikkust3. Normingu muutuse põhjus oli siingi reaalne kasutus ja näib, et eeskätt seaduste keelepruuk. Ometi võiks just õigusteadus ja seadusloome olla valdkonnad, kus

mõistenüansid on iseäranis olulised – sama olulised kui sõjanduses! Nii näiteks loeme seadusest, et „Kaitseväe poolt jõu kasutamist otsustavaks pädevaks ülemaks on vahetult Eesti riigi vastu suunatud rünnet tuvastav tegevväelasest ülem või tema otsene ülem”4.

Keskendumata tsitaadi sõnastuslikule küljele – mis passiks stiilinäitena hästi Orwelli teosesse –, on pädev ülem praeguse keelenormi järgi igati korrektne termin. Kuid intuitiivset loogikat järgides tekib ikkagi küsimus: miks tuleb terminis eraldi rõhutada ülema pädevust?

On’s meil ka ebapädevaid ülemaid? Keele olemust arvestades on selge, et sõna kinnistunud kõneleja­tähendust nii kiiresti ei muuda. Või järgime reeglit „annab jumal ameti – annab ka mõistuse”? Ärgem unustagem: keel peegeldab maailma ja loob suhtumist!

KEEL KUI REAALSUSE LOOJA Viimasele tõdemusele jõuab ka KVÜÕA organisatsioonijuhtimise lektor eru­kolonel Aarne Ermus, kes arutleb ajakirjas Sõdur (2013, nr 5) eesti sõjandusterminoloogia üle. Arvestades keele võimet nii peegeldada kui ka luua reaalsust võiksime mõelda ka sellele, millistele analoogiatele tuginedes kõneleme. Liigagi sageli olen kuulnud räägitavat hariduse omandamisest kui ostumüügi­tehingust. Kõneldes õppurist kui tarbijast, kes peab olema võimalikult rahul toodetava produkti või teenusega, kujundame varjatult hoiakuid, mida teoorias taunime. Õppijaga arvestamine on ülioluline, kuid siin­kohal viitan just analoogiatele, mille abil midagi käsitame. Mõtestades haridust kaubana, esemestame selle ja taandame loova tegevuse kaubanduslikeks valmisühikuteks.

Sellel praegusele lääne ühiskonnale nii omasel tarbimiskesksel mõttemallil pole midagi ühist ülesandekeskse juhtimise ega manööversõjapidamise põhitõdedega, samuti mitte konstruk-

tivistliku õpikäsitusega – kõige sellega, mis on praegu sõjaväelise hariduse võtme­sõnad. „Keel on väärtussüsteemide lahinguväli,” on öelnud keeleteadlane Thomas McLaughlin5, ja tal on õigus.

Andes enne lahingut alla, ei ole mõtet sõtta minnagi.

Hämar keel kannab hägusat mõtet.

Mõtlemise ja keele seost silmas pidades soovitavad ju psühholoogidki mõtted paberile panna. Nagu anumasse valatav vedelik saab anuma kuju, nii võtab ka mõte – sh erialane mõte – kuju just nimelt keele vahendusel ja abil ning korrastab mõtlemist. Olen veendunud, et eesti keeles on piisavalt võimalusi tõhusa, kõiki vajalikke mõistenüansse peegeldava erialakeele loomiseks, mis ei jää kuidagi alla inglise keelele. Siinjuures peab aga ometi arvestama tõigaga, et keel ei ole ka erialases kontekstis pelk vahend – erialakeelgi kujundab ja loob reaalsust, olles samal ajal kirjutaja loovuse ja harituse peegelpilt.

Märkused 1 Siinses kasutan termineid erialakeel ja oskuskeel samatähenduslikena.

2 Sõjandusterminoloogia komisjon on koostöös KVÜÕA taktikaspetsialistidega soovitanud kasutada inglise commander’s intent vastena terminit ülema kavatsus. Ometi esineb ülema tahe järjekindlalt ühes kontekstis – käsu definitsioonis (vt nt kaitseväe korralduse seadus. – Riigi Teataja I 2008, 35, 213, § 29). Samuti on siinkirjutaja osalenud vaidlustes, kus on väidetud, et tegu ongi erinevate mõistetega.

3 Kuigi täpsuse huvides olgu öeldud, et juba ÕS-is 2006 esines kõnealustes kirjetes vastuolu, mida on siinkirjutaja järelepärimise peale möönnud ka normijad ise. Kui kompetentsust piiritletakse vaid tähendusega asjatundlikkus, pädevus, siis kirje pädevus tähendusseletuse väljal on lisaks kompetentsusele ja asjatundlikkusele ka võimkond, võimupiirid, kompetents. Samas soovitatakse aasta hiljem ilmunud, eesti terminiõpetuse piibliks peetavas teoses „Terminiõpetus” neid mõisteid lahus hoida. Vt Erelt, Tiiu 2007. Terminiõpetus. Tartu:

Siinjuures peab aga ometi arvestama tõigaga, et keel ei ole ka erialases kontekstis pelk vahend – erialakeelgi kujundab ja loob reaalsust, olles samal ajal kirjutaja loovuse ja harituse peegel­ pilt.

Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 168.

4 Kõnekas on juba dokumendi pealkiri: „Pädeva ülema poolt riigi sõjaliseks kaitsmiseks jõu kasutamise otsustamine rahuajal”. Vt Riigi Teataja I, 28.03.2013, 5. www.riigiteataja.ee/redaktsioonide_vordlus.html?grupiId=328930&vasakAktId=13079699&paremAktId=128032013005, (17.04.2014).

5 McLaughlin, Thomas 1995. Figurative language. – Critical Terms for Literary Study. Second edition.

Ed. by F. Lentricchia and T. McLaughlin. Chicago and London: The University of Chicago Press, pp.

80–90.

TOETUSE VÄEJUHATUS

51

Kümne aasta arengukava sõltub hankevõimekusest 1. augustil jõustus kaitseväe uus struktuur, millega luuakse toetuse väejuhatus. See täidab edaspidigi senise kaitseväe logistikakeskuse ülesandeid. Hanketeenistusel on toetuse väejuhatuse struktuuris kogu kaitseväe jaoks oluline roll.

T

Marek Miil KAPTEN TOETUSE VÄEJUHATUS

nistus jääb toetuse väejuhatuse ülema otsesesse alluvusse. Tulenevalt kaitseväe juhataja 18.06.2014 käskkirjaga nr 174 kinnitatud toetuse väejuhatuse põhimäärusest on seega hanketeenistuse põhiülesanne kaitseväes riigihankeid läbi viia, lepinguid sõlmida ja riigihangetega seotud vaidlustustes ja lepingu täitmisega seotud küsimustes kaitseväge esindada.

IDEAALNE HANKETSÜKKEL JA HANKEPLAANI OLULISUS Lihtsustatult saab rääkida kolme tüüpi hangetest. Esiteks tavahanked, milles lähtuvalt hankekulude suurusest on kolm tegevusmudelit: 1) kuni 10 000-eurose ostu puhul valitakse parim pakkumine vähemalt kolmelt pakkujalt; 2) 10 000 – 40 000-eurose ostu

Hanketeenistuse spetsia­ listide sõnutsi kestab n-ö ideaalne hanketsükkel kolm aastat: esimesel aastal planeeritakse vajadused, teisel aastal korraldatakse hange ning kolmandal aastal tarnitakse hanke võitnud ettevõtjalt tooted või haka­ takse osutama teenust.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

oetuse väejuhatuse hanke­ teenistus lähtub oma ülesannetes Euroopa Liidu direktiividest ja rakendusmäärustest, riigihangete seadusest, väejuhatuse põhi­ määrusest ning kaitseväe hankekorrast. Hanketeenistus allub vahetult väejuhatuse ülemale.

Toetuse väejuhatuse eelkäija, kaitseväe logistikakeskuse senise põhimääruse järgi jagunesid hanketeenistuse põhiülesanded kolmeks: (1) kaitseväe tsentraalsete riigihangete ettevalmistamine, korraldamine ja kontroll; (2) kaitseväe huvide esindamine riigihanke korraldamise, vaidlustamise, hanke­ lepingu sõlmimise või hankelepingu täitmise protsessis; (3) hangetealase koostöö ja teabevahetuse korraldamine nii kaitseväe siseselt kui ka teiste asutuste ja organisatsioonidega.

Hanketeenistuse struktuuris on kolm jaoskonda (riide- ja erivarustusehangete, majandushangete ning relvastuse- ja tehnikahangete jaoskond), kus töötab kokku ligi paarkümmend teenistujat.

Nad viivad igal aastal läbi ligi 350 riigi­ hanget. Hanketeenistuse ettevalmistatud lepingutega ostab kaitsevägi igal aastal ligi 100 miljoni euro eest tooteid ja teenuseid. Teadupärast tegeleb hangetega ka kaitseministeerium. Kui toetuse väejuhatus hangib praktiliselt kõike, mida on vaja nii kaitseväe igapäevaseks rahuaegseks toimimiseks kui ka sõjaolukorraks, siis kaitseministeerium hangib konkreetsete suudetega seotud tooteid. Näiteks hangib kaitseministeerium kaitseväe kümne aasta arengukava raames arendatavaks soomusmanöövervõimekuseks vajalikud soomukid.

2014. aasta augustis nimetati logistika­ keskus ümber toetuse väe­ juhatuseks. Hanketeenistuse ülesanded toetuse väejuhatuses ei muutu ning tee-

korral tuleb avaldada riigihangete registris hanketeade ning koostada pakkujatele täpne kirjeldus sellest, mida osta tahetakse; 3) kui ost on kallim kui 40 000 eurot, siis peavad pakkujad saama riigihangete registris kaitseväe vajaduste kohta veelgi põhjalikuma kirjelduse, samuti peavad olema paigas pakkujate kvalifitseerimistingimused ehk siis näiteks see, millised peavad olema ettevõtja kutsealased pädevused, majanduslikud näitajad jne. Hankeprotseduuri muudavad siinkohal keerukamaks seadusest tulenevad ooteajad vaidlustusteks, kus pakkumistel osalenud firmad võivad taotleda hanke otsuste tühistamist.

Teist tüüpi hanked on kaitse- ja julge­ olekualased hanked, kus soetatakse spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud tooteid või teenuseid ehk siis kõike seda, mida tavatarbija poest osta ei saa. Näiteks kasutavad nii tavatarbijad kui ka kaitseväelased poest ostetavaid mobiiltelefone, sõiduautosid, põranda­ puhastusvahendeid, samas ei ole tavapoest võimalik osta spetsiaalselt sõjaväe jaoks toodetud raadiosaatjaid, suurtükkide laskemoona või tanke.

Kolmandat tüüpi hanke hulka liigitatakse luuretegevuse ja riigisaladuse kaitsmisega seotud teenused ja tooted ehk siis riigihangete seaduse reguleerimisala välised nn erandhanked. Kuna selle valdkonna ostud on üldjuhul kaitstud riigisaladusega, siis neid hankeid ei avalikustata ja pakkumuste saamiseks pöördutakse konkreetsete ettevõtete poole, kellega peetakse läbirääkimisi parima tulemuse saamiseks.

Hanketeenistuse spetsialistide sõnutsi kestab n-ö ideaalne hanketsükkel kolm aastat: esimesel aastal planeeritakse vajadused, teisel aastal korraldatakse hange ning kolmandal aastal tarnitakse hanke võitnud ettevõtjalt tooted või hakatakse osutama teenust. Kahjuks võib sageli kohata eksiarvamust, et kui on vaja mingit uut toodet või teenust, siis on võimalik praktiliselt üleöö ka seda hankida. Unustatakse, et hanget võib piirata jooksva aasta eelarve, kus kulutused on juba paika pandud. Samuti võib

TOETUSE VÄEJUHATUS

ARDI HALLISMAA

52

Erioperatsioonide üksus võlgneb hea varustuse oma oskusele kirjutada tehnilisi kirjeldusi.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

lihthanke menetlus kesta ainuüksi kolm kuud, tavahanke kontekstis on avaliku menetluse aeg kordades pikem. Sellesse mahub riigihangete registris hanketeate avaldamine, esitatud pakkumiste vastavuse hindamine hankekomisjonis, parima pakkuja väljakuulutamine ning aeg hankeotsuste vaidlustamisteks. Juhul, kui hanget ei vaidlustatud ning lõplik võitja on selgunud, ei tähenda see, et juba järgmisel päeval on veo­auto hangitud varustusega toetuse väe­juhatuse värava taga. Teatud materjalide tootmisja tarnimistsükkel võib kesta kuid ja isegi aastaid. Sellele lisanduvad ka sõjaliste kaupade ekspordiga seotud lubade menetlusprotseduurid. Näiteks mõne riigi ekspordiloa väljastamise protse-

duurid, millega kontrollitakse riigist väljaveetavat sõjavarustust ja ostja usaldusväärsust, võivad väldata 3–6 kuud.

Teinekord on hankeotsuste puhul paratamatult valikukriteerium hanke odavus ja pikk tarneaeg versus lühike tarneaeg ja kallis hange. Sama valem kehtib ka teenuste puhul: kiired lahendused on sageli kallimad. Selliseid valikuid aitab vältida hangete planeerimise kvaliteedi parandamine, mille tulemusena osatakse juba aegsasti öelda, millal ja kui palju midagi vaja on, ehk siis välditakse n-ö viimase hetke ostusid, mis lõppkokkuvõttes võivad olla küll lühikese tarneajaga, aga selle võrra märksa kallimad.

Väga oluline on arvestada materjalide ja tehnika elutsüklit. Ehk kui kaitsemi-

nisteerium ostab relvad või sõidukid, peaks meile olema selge, milliseid kulutusi nende hooldamiseks ja remontimiseks teha tuleb, ja need elutsüklit toetavad hanked tuleb samuti aegsasti hankeplaanidesse lisada ja hanked teha.

Viimaste aastate suurimaks edasi­ minekuks kaitseväes riigihangete valdkonnas võib pidada tsentraalse ja hangetepõhise planeerimissüsteemi tekkimist, milles lühi- ja pikaajaline planeerimine on seotud hankeprojektidega. Varem on kaitseotstarbelisi hankeid käsitletud nn majandushangetest oluliselt erinevalt. Hangete läbiviimise protsessi aspektist aga ei ole neil praktiliselt mingisugust vahet. Lisaks on tekkinud väga selge valdkonnapõhine vastutaja hankeplaani sisendi andmisel. Tänu valdkonnapõhisele planeerimissüsteemile on võimalik saada täpsem ülevaade kõikide kaitseväe struktuuriüksuste teenuste ja toodete vajadusest ja need ühtlustada. Planeerimissüsteem aitab kulusid paremini analüüsida ja kaaluda nende põhjendatust ning lõppkokkuvõttes väheneb hangete arv ja tõuseb kuluefektiivsus. Seega on möödas need ajad, mil erinevad struktuuriüksused ostsid üksteisest sõltumatult ning erineva kvaliteedi ja hinnaga samu eesmärke täitvaid tooteid ja teenuseid.

Iga kaitseväelane ja teenistuja peab arvestama, et tema pealtnäha lihtne ja võib-olla isegi rahalises mahus väike ost puudutab kogu kaitseväge ja võib rikkuda riigihangete seadust.

Väga oluline on hankeplaan kinnitada võimalikult aasta alguses. Hanke­ plaani hilinemisega seatakse ohtu ka eelarveaasta jooksul planeeritud hangete õnnestumine ning selle tõttu võidakse tahes-tahtmata eelarvet ebaotstarbekalt kasutada. Hankeplaan kajastab olulisi hankeid ja prioriteete ning annab ülevaate sellest, mille peale raha kulub. Kaitsevägi on avatud organisatsioon niivõrd, kuivõrd seda avatust ei piira õigusaktid ja julgeolekukaalutlused. Seetõttu avaldab kaitsevägi oma hankeplaani veebileheküljel, lähtudes riigihankeõiguse aluspõhimõtetest ja riigihangete seadusest ning soovides anda kõigile võimalikele pakkujatele varakult ülevaate eelarveaasta jooksul toimuvatest riigihangetest. Dokumendi avalikustamisega tullakse vastu Eesti ette­võtjatele, kes on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et hankeplaan peaks olema hõlpsasti kättesaadav.

Teisalt tagab hankeplaani avalikustamine selle, et avatud turu tingimustes

AS SEBE

53

oleks hankeplaanile võrdväärsetel alustel ligi­pääs ka välismaistel ettevõtetel.

Hankeplaanis on kirjas hanke nimetus, eeldatava lepingu maksumus, hankemenetluse liik ning kavandatav hanke alustamise aeg. Nagu nimigi ütleb, on hankeplaani puhul tegu kõigest plaaniga ja „eeldatav maksumus” viitab selge­ sõnaliselt sellele, et tegu on esialgselt prognoositud kulude suurusega. Eeldatavaid summasid täpsustatakse igas kvartalis ning tegelike kulutuste piirmäär pannakse paika alles riigihanke väljakuulutamisel.

Hanke nimetus

seljakotid magamiskotid poolsaapad kiivrid kuulivestid taktikalised vestid rakmed

Eeldatav lepingu maksumus (eurodes, käibemaksuga) 1 328 000 821 000 2 944 000 2 200 000 6 300 000 800 000 640 000

Tabel 1. Näiteid toodetest ja teenustest, mida kaitsevägi hangib (välja­ võte 2014. aasta hankeplaanist, seisuga 11. juuni 2014)

TEHNILINE KIRJELDUS MÄÄRAB HANKE TULEMUSE

javad toodete ja teenuste arendamiseks kaitse­ väelaste konstruktiivset kriitikat ning ettepanekuid.

Nii valdkondade vastutavate kui ka tehniliste kirjelduste koostajate üheks dilemmaks võib kujuneda küsimus, kas ja mis suunas peaks mingit toodet arendama. Sageli ei osata analüüsida, kui palju maksab arendustegevus ning kas see tasub ennast lõppkokkuvõttes ära. Teoreetiliselt võib sõduri jaoks välja töötada n-ö superkinda, mis sobib kasutamiseks kõikides temperatuurides ja niiskusastmetes, on tule-, löögi-, kuulija veekindel ning tagatipuks muudab tooni vastavalt ümbritsevale maastikule. Kuid kas sellise materjali väljatöötamine Eesti kaitseväele on mõistlik, kui sama funktsiooni täidavad juba turul saadaolevad kindad, isegi kui neid tuleb osta sõdurile eri aastaaegade, kliima­ vöötmete ja ülesannete tarvis mitut sorti.

Samuti peavad tehnilise kirjelduse koostajad arvestama n-ö suurt pilti ehk siis suutma vastata küsimusele, kuidas konkreetne toode või teenus ühildub nii oma valdkonnas kui ka teistes valdkondades olemasolevaga ning samas ka nende valdkondade arengusuundadega.

Näiteks kui plaanitakse ehitada relvastuse ja tehnika remondi- ja hooldustöökodasid, on mõistlik lähtuda sellest, millist relvastust ja tehnikat plaanitakse lähimal kümnendil soetada, vastasel korral võib kahetsusväärselt ilmneda, et mõni aasta hiljem soetatav soomuk või suurtükk ei mahugi hiljutivalminud töökotta. Väga oluline on siinkohal nende valdkonna eest vastutavate koostööd ja tegevust siduda kõigi kaitseväe varustuse arendamisega tegeleva 15 varustusprogrammi meeskonnaga (õhukaitse, õhutõrje, individuaalkaitse varustus-

programmi meeskond, pioneerivarustusprogrammi meeskond jne).

Eelkirjeldatud küsimused tõstatuvad juba üksikvõitleja individuaalvarustuse tasandil: kui jalaväelasele hankida uus labidas, siis kas see mahub kasutuses olevatesse rakmetesse ning kuidas näevad need rakmed välja kümne aasta pärast. Veelgi põhjalikum ja keerulisem analüüs on vaja teha, kui tehnilise kirjelduse koostaja on seotud täiesti uute võimearendusprogrammidega.

Soomusmanöövervõimekuse arendamine eeldab näiteks, et omavahel teevad tihedat koostööd need kaitseväelased ja ametnikud, kes koostavad tehnilisi kirjeldusi soomukite remondiks ja hoolduseks, transporditeenusteks, soomukite hoidmise ja hooldamisega seotud hoonete ehitamiseks ja haldamiseks, valve- ja signalisatsioonisüsteemide soetamiseks, väljaõppematerjalide trükkimiseks, väliskoolitusteks vajalikeks reisiteenusteks, laskemoonaga varustamiseks, laskemoona utiliseerimiseks jne. Teisisõnu: ükski tehniline kirjeldus ei tohi valmida isolatsioonis teistest valdkondadest ning käimasolevatest ja planeeritavatest hankeprotsessidest.

Tehnilise kirjelduse koostajad peavad oskama arvestada kõigi kaitseväe üksuste (eri)vajadusi mingi konkreetse teenuse või toote osas ning sünteesima nendest hankijate tarvis kokku kõiki osapooli rahuldava ülesande.

Valdkonna vastutavatel ja tehnilise kirjelduse koostajatel lasub vastutus ka avalikkuse ees – just nemad peavad suutma avalikkusele põhjendada, miks see või teine varustuselement või teenus on just selline, nagu ta on, ning miks midagi nii palju või vähe hangitakse.

Igal kaitseväelasel, kodanikul, ajakirjanikul ja poliitikul on võimalus riigi-

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Oluline edusamm kaitseväe hankesüsteemi arendamisel oli valdkondade eest vastutavate määramine. Nii on kaitseväe juhataja oma 15. veebruari 2013 käskkirjaga nr 32 määratlenud üle kolmekümne valdkonna ja nende eest vastutavad ametikohad. Nimetagem näiteks siinkohal mõnda neist: meresõidukite, maismaasõidukite, õhu-, mereja maismaasõidukite remondi, riide- ja erivarustuse, relvastuse, lahingumoona, miinide, granaatide, pioneerivarustuse, sisuinventari, kütuste, spordi, esinduskulude, meedia-, reklaami- ja trükiteenuse jm valdkonna vastutavad. Kõik nad määravad oma valdkonnas hanke tehniliste kirjelduste koostajad, kes peavad toetuse väejuhatuse hankijate jaoks defineerima, mida, kui palju ja miks on vaja hankida. Aeg-ajalt süüdistatakse hankijaid, et hangitu ei ole päris see, mida vaja. Siinkohal veel kord selgituseks: kui keegi tahab hangitud toote või teenuse suhtes arvamust avaldada, tasub alati endale esmalt selgeks teha, kes oli tehnilise kirjelduse koostaja ning kes konkreetselt vastutab valdkonna eest. Just tehniliste kirjelduste koostajad ja valdkondade eest vastutajad va-

Soomukite remont AS Sebes.

54

TOETUSE VÄEJUHATUS

hangete registrist uurida, millele kulutatakse nende kui maksumaksjate raha1.

Senine kogemus näitab, et ajakirjandus jälgib riigihangete registris väga hoolega, mida, kui palju ja kellele hangitakse.

Võib kõlada banaalsena, aga üks hangete õnnestumise võti on ka tehnilise kirjelduse koostajate motiveeritus. On suur erinevus, kui mõnele kaitseväelasele on tehnilise kirjelduse koostamine pandud põhitöökohustuste kõrval kurnavaks lisaülesandeks või on see usaldatud oma valdkonna arendamisele pühendunud spetsialistile. Siinkohal tuleb hea meelega tõdeda, et hankijatele on eriti positiivselt hakanud silma näiteks erioperatsioonide üksuse, aga ka toetuse väejuhatuse haldusteenistuse tehnilise kirjelduse koostajate professionaalsus ning soov oma valdkonda väärtustada. Tõsi, samal ajal napib nii mõneski valdkonnas lähteülesannete koostamiseks vajalikku oskusteavet, sest puuduvad vastavad kogemused.

Sellele vaatamata võime uhked olla, et 2013. aastal sõlmiti näiteks AS-iga Sebe hankeleping, mille alusel esimest korda taasloodud kaitseväes hakati erafirmast sisse ostma laiapõhjalist soomukite remondi- ja hooldusteenust.

TULEVIKUST

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Toetuse väejuhatuse hanketeenistuse lähitulevikust rääkides tuleb oluliseks pidada kolme aspekti. Esiteks tahab kaitsevägi süvendada koostööd Eesti ettevõtjatega. 2009. aastal asutatud Eesti kaitsetööstuse liit (EKTL) on defineerinud organisatsiooni missioonina paremate võimaluste loomise enda liikmesettevõtetele kaitseotstarbeliste teenuste ja kaupade turgudel ning seeläbi panustamise Eesti kaitsevõime tugevdamisse ja majanduse arengusse.

Samas ei luba Euroopa Liidu avatud turumajanduse printsiibid anda hanke­ protsessis kodumaistele ettevõtjatele välistootjatega võrreldes mingeid eeliseid.

Teisalt võib küsida, kas Eesti maksumaksja oleks valmis tururegulatsioonide korral maksma toodete ja teenuste eest mitu korda kõrgemat hinda lihtsalt seetõttu, et tootjafirma on Eestist?

Kas maksumaksja oleks valmis oma kuludega arendama tootmisvõimekusi, mida Eestis praegu ei ole – näiteks relva-, laskemoona- ja optikatööstust?

Tihti kiputakse avatud turumajanduse põhimõtteid unustama või poliitilistel eesmärkidel teadlikult ignoreerima. Nii on näiteks kaitseväe kuivtoidupakke korduvalt kritiseeritud seetõttu, et neis on vähe kodumaist toodangut. Samas

vaimus selliste kriitikutega võiks demagoogiliselt vastu küsida, kui palju Eestis tegutsevad tootmisettevõtted ise kasutavad üksnes Eesti põllumeeste toodangut? Toetuse väejuhatus on toetanud EKTL-i liikmeid sellega, et on jaganud neile mõtteid ning ideid toodetest ja teenustest, mida kaitseväel võib tulevikus vaja minna. Samuti on EKTL-i ette­ võtteid julgustatud otsima innovaatilisi ja ainulaadseid lahendusi. Hea näide uuenduslikkusest on küberjulgeoleku ja infoturbe lahendustele spetsialiseerunud Eesti ettevõte BHC Laboratory OÜ, kes hiljuti võitis esimese Eesti ettevõttena Euroopa Kaitseagentuuri välja kuulutatud hanke strateegilise taseme küberkaitseõppuse läbiviimiseks. Seega peitub Eesti ettevõtjate edu valem pigem nende innovaatilisuses kui nende patriotismi egiidi all kunstlikult riigieelarveliste vahenditega subsideerimises.

Teiseks parandaks hangete kvaliteeti kaitseväelaste karjäärisüsteem, mis võimaldab valdkonna spetsialistidel anda parimal viisil edasi enda kogemusi tehniliste kirjelduste koostamisel või miks mitte ka juba hangete läbiviimisel. Praegu töötavad hanketeenistuses valdavalt tsiviilisikud, kellele koolitustel ning töökohal õpetatakse üksnes hangete läbiviimist, samas puuduvad enamikul neist erialased tehnilised teadmised. Hangete kvaliteedi seisukohalt oleks kasulik, kui tehnilise kirjelduse koostajatel ja vähemalt osal hankijatel on erialaselt ühe­ sugune kogemus ning ette­valmistus. Ei ole vaja palju fantaasiat, kujutamaks ette, kui keeruline võib olla tehniliste terminite, protsessikirjelduste jmt kontekstis ühelt poolt relvastuse ja laskemoona või sidetehnika spetsialistil ning teisalt juristi ettevalmistusega hankijal üksteisest aru saada. Hangete kvaliteedile aitaks kaasa ka standardimine ning järjepidevus erinevate tehniliste spetsifikatsioonide osas.

Selle eeldus on jällegi eespool kirjeldatud karjäärimudel, kus nii tehniliste kirjelduste koostajad kui ka hanketeenistuse spetsialistid moodustavad oskusteabe säilitamise ja edasiandmisega oma valdkonna n-ö koolkonna.

Praegu arutatakse, kas moodustada kogu kaitseministeeriumi haldusalas üks hangetega tegelev struktuuriüksus ning kelle alluvuses see täpsemalt peaks olema. Kindlasti oleks ühtse tsentraalse hangete struktuuri eelis kogu ministeeriumi valitsemisala hankekorralduse ühtlustamine ja dubleerimise vältimine.

Väljapoole kaitseväge loodava ühend­ ameti puhul tuleb aga arvesta teatud

riskidega (nt üleminekuperioodil), mis võib väheneda paindlikkust kiiresti reageerida muutustele plaanides või prioriteetides. Ühest küljest eeldab kaitseväest sõltumatu asutus kaitseväelt väga selgelt enda vajaduste õigeaegset esitamist ja lõppkasutaja tasemel defineerimist, teisalt võimaldab see senisest rohkem keskenduda hangete ettevalmistamise või läbiviimise protsesside kvaliteedi parandamisele. Kindel on, et kaitsevägi peab nii või teisiti juba praegu jätkama hangetega seotud planeerimisprotsesside ja hangete ettevalmistamise protsesside parendamist ning suund on ka siin jätkuvalt hangete kõrgemal tsentraliseeritusel.

Artikkel ei oleks sündinud ilma toetuse väejuhatuse hanketeenistuse juhataja Neeme Kassi abita, autor tänab teda.

Märkus 1 Kaitseväe veebilehel asuvad vastavad viited siin: www.mil.ee/et/kaitsevagi/organisatsioon/ riigihanked-kaitsevaes SIDEBAR: Üksuste lahinguvõime on prioriteet Kaitseminister kinnitas 14. märtsil 2014 kaitseministeeriumi valitsemisala hankeplaani, mille kohaselt hangitakse kaitseväele 2014. aastal relvastust, varustust ja laskemoona enam kui 100 miljoni euro eest.

Suurim osa hankeplaanist kulub kaitseväe reservüksuste sõjaaja varustuse ja varude hankimiseks, milleks hangitakse kokku ligi 45 miljoni euro eest juurde sideseadmeid, veokeid jt rivisõidukeid, laskemoona, pioneerivarustust, öövaatlusseadmeid, suurtükiväe- ja miinipildujaüksuste tulejuhtimisvarustust, kaitseväelaste vormiriideid, rakmeid, kuuliveste jpm.

Enam kui 13 miljonit eurot kasutatakse 2014. aastal kaitseväe rahuaegse väljaõppetegevuse tagamiseks vajaliku laskemoona, tankitõrjerakettide, vormiriiete ja lõhkeainete soetamiseks ning ligi kolm miljonit eurot kulub Kaitseliidu maakaitse­ üksustele varustuse hankimiseks.

Suurimad ühekordsed kulud 2014. aasta hanke­ plaanis – mõlema hanke puhul üle 6 miljoni euro – on 2009. aastal sõlmitud keskmaaradarite Ground Master 403 hankelepingu ning 2010. aastal sõlmitud soomustransportööride SISU XA-188 graafikujärgseteks osamakseteks. Samuti jätkuvad väiksemas mahus hanked Ämari lennubaasi varustamiseks vajalike navigatsiooniseadmete jm varustusega.

Ligi 14 miljonit eurot kulub 2014. aastal kaitseväe olemasolevate kerge- ja raskerelvade, sõidukite jm varustuse plaanipärasteks remondi- ja hooldustöödeks.

ERIÜKSUSED

55

Grom – Poola Kõu Poola eriüksus Grom on mitmes operatsioonis tõestanud ennast võrdse partnerina suurriikide eliiteriüksuste kõrval. Vähem teatakse üksuse saamisloost ja konkreetsetest tegemistest.

P

oola kaitseväe eriüksus Grom loodi terrorismivastase üksusena Ameerika ühendriikide ja Suurbritannia kõige tuntumate eriüksuste märkimisväärse abiga ja sellest sai kiiresti nende vääriline üksus. Üksuse looja ja esimene ülem, kindral Sławomir Petelicki ütles: „Võtsime eriüksustelt Delta, Seal, SAS ja SBS õppust ning ühendasime selle Poola vapruse, uhkuse ja ohvrivalmidusega.

Meie moto on „jumal, au ja emamaa”.”

Ettepaneku luua terrorismivastane eriüksus, mis oleks suuteline tegutsema nii riigisiseselt kui ka välisriikides, tegi kindral Edwin Rozłubirski (6. Pommeri õhudessantdiviisi „Punased baretid” nimekas ülem) juba 1982. aastal, pärast seda, kui terroristid piirasid ümber Poola saatkonna Bernis. Poola sõjaväes oli tollel ajal juba paar eriüksust, aga need olid saanud väljaõppe suunatud rünnakute korraldamiseks ja eriluure ülesannete täitmiseks. Politsei taktikalisi üksusi treeniti võitlema kriminaalse, mitte poliitilise terrorismi vastu. Ükski neist üksustest ei olnud võimeline korraldama suuri ja keerulisi terrorismivastaseid operatsioone. Samuti oli nende varustus lääne üksustega võrreldes aegunud.

VÕIMALUSED AVANEVAD

ettepaneku luua SAS-i, Delta Force’i ja GSG9-ga sarnanev eriüksus, mis oleks suuteline Poola kodanikke säärastes olukordades kaitsma.

Peaaegu samal ajal, 1990. aasta suvel, külastasid Varssavit Suurbritanniast pärit terrorismivastase võitluse spetsialistid ja USA välisministeeriumi terrorismivastase võitluse osakonna liikmed.

Nad rõhutasid, et Poola peab looma sõja­ väelise terrorismivastase üksuse.

Inglased pakkusid soovitusi sedalaadi üksuste korraldamise ja struktuuri kohta ning ameeriklased lubasid ulatuslikku korraldamisalast ja rahalist abi.

1990. aasta 13. juulil allkirjastas siseminister Krzysztof Kozłowski korralduse number 001/90, millega loodi ministeeriumi haldusalas üksus 2305, mille nimeks sai Grom (poola keeles „kõu”). Üksuse esimene ülem ja looja, kolonel (alates 1996. aastast kindral) Sławomir Petelicki (1946–2012) saadeti ühendriikidesse läbirääkimis- ja kriisilahendusvõtteid õppima.

Gromi loomist aitasid palju ameeriklased, kes mõistsid varakult, et ühisoperatsioonideks ettevalmistatud üksuse loomine Ida-Euroopas, mis kasutab sama varustust, püsitoiminguid ja struktuuri, on ka nende huvides. USA andis täieliku juurdepääsu oma parima eriüksuse – 1.

SFOD Delta – teabele, väljaõppematerjalidele ja varustusele. 1993. aastal korraldasid Poola ja Briti luureteenistused ühisoperatsiooni seoses Iiri lojalistliku paramilitaarse grupi UVF (Ulster Volunteer Force) relvade salakaubandusega.

Operatsioonis osalesid ka Gromi liikmed. Tänu selle operatsiooni käigus võidetud usaldusele saadi suurt abi eriüksustelt, nagu 22. SAS-i rügement ja SBS. Gromi liikmeid koolitasid USA ja Briti parimate erioperatsioonide üksuste instruktorid. Gromi liikmed treenisid koos

TIHE SÕEL Esimesed Gromi kandidaadid tulid sõja­ väest ja tsiviilluureteenistustest, politsei terrorismivastasest üksusest ja sõjaväe eriüksustest: Lublinieci eripataljon, erikompaniid, Formoza erisukeldujate üksus ja 6. Pommeri õhudessantdiviis „Punased baretid”. Järgmised liikmed tulid luureüksustest, võitlussportlaste seast ja kohalikest taktikalistest politseiüksustest. Kolonel Petelicki koos oma esimese alluvate rühmaga sai väljaõppe USA-s Delta Force’i instruktoritelt. Järgmised liikmed pidid läbima psühholoogilised ja füüsilised katsed ning SAS-i ja Delta valimisprotsessi alusel koostatud katsed. Sarnane mitmetasemeline valimisprotsess on kasutusel ka nüüd, aga seda täiendatakse pidevalt, tagamaks, et Gromi võetakse vastu ainult parimad.

Esimene lahinguüksus saavutas täisvalmiduse 1992. aastal. Siiani on selle nimi lahinguüksus A. Paar kuud hiljem loodi mereline lahinguüksus, mis sai väljaõppe terrorismivastaste operatsioonide elluviimiseks merel. Üksusel on endiselt väljaõppealased kontaktid US Navy Sealsi ja SBU-ga ning nende moto on Mare docet humilitatem (meri õpetab alandlikkust). 1999. aasta 1. oktoobril viidi Grom siseministeeriumi haldusalast üle kaitseministeeriumi haldusalasse. 2003. aastal käivitati intensiivsete investeeringute programm, et varustada üksus nüüdisaegsete relvade ja varustusega. 2007. aastal määrati üksus äsjaloodud Poola erioperatsioonide keskuse alluvusse koos 1. kommandoste rügemendiga, Formoza mere erioperatsioonide üksusega ja erioperatsioonide keskuse tugiüksusega NIL. Nüüdseks on Gromist saanud üksus, mis on läbinud põhjaliku väljaõppe ka kõige keerulisemate erioperatsioonide korraldamiseks nii maal, merel kui ka õhus

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Sellise üksuse loomisega tuli oodata 1990. aastateni. Vajadus üksuse loomise järele oli eriti selgesti tunda operatsiooni Most (Sild) ajal. Selle käigus suunati tuhandeid Venemaa juute läbi Poola Iisraeli. Islamiterroristide kätte­ maksuhirmus ei lubanud mõni riik juute oma territooriumi kaudu minema toimetada. Poola aga võttis endale riski saada juutide vastu suunatud rünnakute sihtmärgiks. Terroristid ei oodanud esimese hoiatusega kaua: kaks Poola diplomaati sattus Beirutis tule alla, üks neist tapeti. Poola diplomaatide ohutuks evakueerimiseks saadeti Liibanoni luureohvitser kolonel Petelicki. Pärast Poolasse naasmist tegi ta siseministrile

Ireneusz Chloupek

nendega Fort Braggis, Herefordis ja Poolis ning samuti paljudel ühisoperatsioonidel Poolas (õppused Ellipse Bravo, Dagger One/Two, samuti koos USA maaväe 10. eriüksuse grupi üksusega). Ameeriklased tarnisid esimesed partiid lääne relvi ja varustust, alates Pro-Teci kiivritest ja Nomex-kombinesoonidest kuni HK MP5 püstolkuulipildujate ja M4 automaatideni. Sama varustust kasutab ka Delta Force.

ERIÜKSUSED

ANDRZEJ KRUGLER

56

Gromi liikmed on valmis igal ajal maismaal, vees ja õhu kaudu täitma kõiki vaid eliiteriüksustele jõukohaseid ülesandeid.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

(CT, DA, SR, CSAR, UW), olles samal ajal ka spetsialiseerunud pantvangide päästmisele. Üksuses on üle 300 sõduri, kes jagunevad juhtkonnaks, kolmeks lahinguüksuseks ning logistilise toetuse ja julgestusüksusteks. Täpsem struktuur on ülisalajane, aga on teada, et põhiüksus on kuuemeheline jagu ja igas lahinguüksuses on mitu rühma, mis jagunevad jagudeks ja täpsuslaskmismeeskonnaks. Merelisse lahinguüksusesse kuuluvad ka kummipaadi(RHIB) ja tehnika-logistikajaod, mis kannavad hoolt paatide ja sukeldumisvarustuse eest. Üksusel on ka oma demineerimismeeskond. Üksusesse võetakse vastu ainult paar protsenti kõikidest kandidaatidest. Pärast vastuvõtmist algab üheaastane põhi­kursus. Kõik Gromi liikmed saavad põhjaliku väljaõppe mustade (terrorismivastased operatsioonid) ja roheliste (sõjaväelised erioperatsioonid) taktikate, lähivõitluse, langevarju­ hüpete, SPIES-võtete, mägironimise ja köiega laskumise alal, samuti saavad nad väljaõppe sõjapiirkondades isikukaitse- ja turvaülesannete täitmise alal. Iga liige spetsialiseerub täpsuslaskuri, lahingusukelduja, HALO/HAHO dessantväelase, sidespetsialisti või mõnele muule

erialale, mida nõuavad nüüdisaegsed erioperatsioonid. 75% üksuse liikmetest läbivad ka parameedikute koolituse.

Gromi liikmete hulka kuuluvad ka arstid ja JTAC-spetsialistid. Väljaõppes kasutatakse päris lõhkeainet ja lahingumoona. Üksuses on ka mitu naist, kes läbivad samasuguse väljaõppe nagu mehed.

LAHINGUKOGEMUSI KRIISIKOLLETEST Üle 20 aasta on üksus omandanud lahingmissioonidel osalemise kogemusi eri piirkondades üle kogu maailma. Nad treenisid operatsioonideks kõikvõimalikes ilmastikutingimustes erikursustel jaheda kliimaga Skandinaavias, Lõuna-Ameerika troopilistes džunglites ja kuumades Aafrika kõrbetes. Lahingmissioonidel saadud kogemused ja õpitu aitab Gromi väljaõppeprotsessi pidevalt muuta ja kohandada vastavalt uutele ohtudele seoses riikliku ja rahvusvahelise julgeolekuga. Umbes 70% Gromi operatsioonidest on ülisalajased.

Gromi esimene ametlik rahvus­ vaheline missioon (kuigi see ei vastanud Gromi tüüpilisele potentsiaalile) oli missioon Haitil 1994. aasta oktoobris.

55 sõduri saatmine Haitile osalema rahvusvahelises operatsioonis „Demokraa-

tia taastamine” oli ka esimene kord, kui üksuse olemasolu ametlikult kinnitati.

Ameerika väejuhatus, kes oli Gromi võimetega kursis, tegi ettepaneku, et poolakad võtaksid US NAVY Sealsilt üle VIP-ide julgeoleku tagamise Haitil.

Grom kaitses näiteks kunagist ÜRO peasekretäri Boutros-Ghalit, endist USA kaitseministrit William Perryt ja rahvusvaheliste jõudude juhatajat kindralmajor David C. Meadi. Ameeriklased kinnitasid, et Poola komandod päästsid tsiviilisikute elu 12 korral. Kolonel Petelicki sai USA sõjaväelise autasu sõjaväeliste teenete eest ja tema alluvatele avaldasid isiklikult tänu Haiti president ja USA toonane kaitseminister.

Alates 1996. aasta detsembrist tegutses 53 Gromi sõdurit Poola erirühmana koos ÜRO jõududega, mis jälgisid Ida-Sloveenias Horvaatia–Serbia rahulepingu sõlmimist. 1997. aasta 27. juunil vahistasid Gromi komandod Serbia sõjakurjategija Slavko Dokmanovici, keda tunti Vukovari lihuniku nime all (operatsiooni nimi oli „Väike lill”). See oli esimene sõjakurjategijate vahistamisele suunatud operatsioon Balkanil, mille järel NATO erioperatsioonide keskuse IFOR-i üksused korraldasid veel palju teisi operatsioone. Järgmise rahvus-

57

vahelise operatsiooni korraldas Grom Kosovos, kus üle tosina Gromi sõduri tegutses lisaks tüüpilistele erioperatsioonidele ka USA saadiku William G. Walkeri ihukaitsjatena. William G. Walker valis nad välja teiste rahvusvaheliste eriüksuste seast. Sarnaseid ülesandeid täitis Grom ka Makedoonias.

2001. aasta 22. novembril palusid Ameerika ühendriigid Poola valitsuselt sõjalist abi Afganistani operatsiooni jaoks. Poola väeosasse, mis pidi olema tegutsemisvalmis 2002. aasta 10. jaanuariks, kuulus ka üle tosina Gromi sõduri (ameeriklased soovisid sinna just neid).

Väikese arvu tõttu ei saanud nad osaleda suurtes operatsioonides, aga koostöös USA, Suurbritannia, Austraalia ja Saksa erioperatsioonide üksustega korraldasid nad palju salajasi operatsioone.

Nad tagasid ka snaiprikaitse Poola sõjaväebaasile ja kaitsesid konvoisid. Kuna Poola väeosa juhatusel puudusid kogemused, polnud Gromile antud ülesanded nende potentsiaali ja väljaõppetaseme jaoks sobivad. Selle­pärast naasid Gromi sõdurid pärast kolme rotatsiooni 2004. aasta aprillis Poolasse.

GROM IRAAGIS

Poola kaitseväe eriüksus Grom on üks tuntumaid eriüksusi Euroopas. Tegu pole klassikalise eriüksusega, nagu seda on roheliste barettidena tuntud USA eriväed, mis tegelevad peamiselt sõjalise toetuse pakkumisega maailma erinevates nurkades, Grom on spetsialiseerunud terrorismivastase võitluse operatsioonidele ja on seeläbi eri­üksuste maailmas nii-öelda eliiteriüksus, nagu seda on näiteks Delta USA-s, SAS Suurbritannias, GSG9 Saksamaal või Alfa Venemaal. Eestis võiks sellesse kategooriasse liigitada politsei eri­üksust K-komando. Eliiteriüksused on spetsialiseerunud peamiselt suunatud rünnakutele (direct action) terrorismivastases võitluses ning seetõttu on taolisi eliiteriüksusi taskukohasem ja ka vajalikum suurtel riikidel pidada, seda Poola Euroopa mõistes kahtlemata on. Samas pole tänapäeval piirid erinevate eriüksuste tegevuse vahel enam nii selgepiirilised. Nagu ka artiklis öeldakse, kuulub Grom Poola erioperatsioonide keskuse koosseisu ning Gromi võitlejad osalevad koos teiste eriüksustega ka tavalistel erioperatsioonidel.

Kuigi Eesti kaitseväe erioperatsioonide tegevuspõhimõtted on lähedasemad Poola komandodele, on meie eriväelastel olnud palju kokkupuuteid Gromi võitlejatega erinevatel õppustel ja ISAF-i missioonil Afganistanis. Nende kogemuste abil on vastastikku üksteist tundma ja hindama õpitud. Partnerid ollakse ka liitlaste kaudu – USA erivägede Euroopa väejuhatus ja selle koosseisu kuuluv maavägede 10. erivägede grupp on partner nii Gromile kui ka Eesti erioperatsioonide väejuhatusele.

Poola sõjandusajakirjaniku Ireneusz Chlopeki lugu on vaid põgus ülevaade sellest üksusest, mille nime tuntakse küll kogu maailmas, kuid mille saamisloost ja tegevusest teatakse üsna vähe. Sama ajakirjanik on kirjutanud loo ka Eesti erioperatsioonide grupist.

dam Husseini režiimi juhtide ülesotsimisega. Grom tabas sadu terroriste, nende seas 30 väga tähtsat isikut, näiteks üks Iraagi kindral ja Keemia-Ali ihukaitsjad, tänu kellele ka mees ise kinni võeti. Keemia-Ali ehk Ali Hassan al-Majid vastutas 1988. aastal kurdide vastu toime pandud keemiarünnaku eest. 2004. aasta lõpuni osales Iraagi operatsioonidel 11 rotatsioonis peaaegu 80% Gromi sõduritest.

Nad võtsid osa enam kui 200-st suunatud rünnakuoperatsioonist ja tegid peamiselt koostööd US NAVY Sealsi ja 5. erioperatsioonide grupiga.

2007. aastal saadeti 80 Gromi sõdurit taas Afganistani, kus nad tegutsesid 49. sihtüksuse koosseisus. Poola eriüksuste baas oli Kandaharis ja see koosnes enam kui sajast sõdurist. 2008. aastal oli seal lisaks 30 Gromi sõdurile (1. sihtüksus 491) veel 30 sõdurit 1. komandorügemendist (2. sihtüksus 491) ja Formoza erimeeskond (3. sihtüksus 493). Nad korraldasid luuremissioone, otsisid Talibani ja Al Qaeda peidukohtasid ja jahtisid uimastikaubitsejaid Kandahari ringkonnas.

2009. aastal koosnes sihtüksuse 49 järgmine rotatsioon ainult Gromi liikmetest.

Kui Poola väeosa võttis enda kontrolli alla Ghazni ringkonna, pani Poola (ainsa riigina peale USA ja Suurbritannia) kokku teise erioperatsioonide sihtüksuse TF50, mis koosnes 1. komandorügemendi sõduritest. Sihtüksus 49 tegi Poola sõjaväe vastu­luureteenistusega edukat koostööd JPEL-nimekirjas olevate mässuliste juhtide ning relva- ja lõhkeainevarude ülesotsimise alal. Grom korraldas Afganistanis ka paar operatsiooni pantvangide päästmiseks.

GROM JÄTKAB Toimetusele teadaolevalt opereerivad Gromi võitlejad ka praegu Afganistanis ja jäävad sinna ka pärast ISAF-i operatsiooni lõppu. Suure tõenäosusega kaasatakse Grom terrorismivastastesse operatsioonidesse, millega jahitakse tagaotsitavaid terroriste. Neid viivad läbi tavapäraselt vaid suurriikide valikulised üksused ning sinna kaasatakse partnereid väga harva. Et Grom on omale nime teinud ning võitnud USA ja Suurbritannia üksuste usalduse, on ta üks väheseid, kellele erandlikult sellistes operatsioonides kohta pakutakse.

Lühendite selgitusi

UW – unconventional warfare e tavatu sõjapidamine

CT – counter terrorism e terrorismivastased

SPIES – kiire infiltreerumise ja väljumise taktika

operatsioonid

(köiega kopterilt näiteks)

DA – direct action e suunatud rünnak

HALO/HAHO – vabalangemishüpped, kus erinevalt

SR – special reconnaissance e eriluure

taktikale avatakse vari madalal või kõrgel, viima-

CSAR – combat search and rescue e lahinguotsing

sel juhul liueldakse operatsioonialasse varju all

ja -pääste

JTAC – õhutuletoetusjuhid

SÕDUR NR 4 (79) 2014

2002. aasta kevadest sügiseni tegutses 24 Gromi mereüksuse sõdurit koos US NAVY Sealsi üksustega Pärsia lahes, et jõustada naftakaubanduse embargot, mille ÜRO oli Iraanile kehtestanud.

Grom korraldas näiteks 30 aluse hõivamise operatsiooni ja 28 ööpatrulli Iraagi–Iraani merepiiri lähistel.

2003. aasta 20. märtsi öösel osales ameeriklaste soovil enam kui 50 Gromi mereüksuse sõdurit väga riskantses operatsioonis, mille eesmärk oli võtta enda valdusse Iraagi naftaterminalid, mis paiknesid avamerel mõne kilomeetri kaugusel Iraani piirist. Terminale oldi rünnaku korral valmis õhkima ja neid kaitsesid relvastatud julgeolekuüksused. Mark V ja RHIB-paatides poolakad võtsid enda valdusse Khor al-Amaya naftaterminali, (KAAOT) ja US NAVY Seals võttis enda valdusse kõrvaloleva terminali.

Operatsiooni „Iraagi vabadus” järgmistel päevadel osalesid Gromi sõdurid Umm Kasri sadama ülevõtmisel ja otsisid läbi peaaegu sada laeva. See­järel patrullisid nad Iraagi–Iraani piirijõel ja koos NAVY Sealsiga võtsid nad enda valdusse Bagdadist põhja poole jääva Mukaraini tammi ja veejaama. Samuti kaitsesid nad Poola saatkonda Iraagi pealinnas. Kõige tähtsamad missioonid olid aga seotud nn mängu­kaartide nimekirjas olevate Sad-

Grom kuulub eliiteriüksuste liigasse

58

AJALUGU

Rahuvalvepisikust Eesti kompaniini ehk Pabrade tuleproov Eesti, Läti ja Leedu ühine rahuvalvesuunitlusega üksus, Balti pataljon, pidas oma esimese ühisõppuse 1994. aasta suvel Leedus, Valgevene piiri läheduses paikneval Pabrade polügoonil. Nullist ülesehitatavate sõjavägede ühiskatsumus kukkus välja pisut rabe ning kandis endas veel nõu­ kogude aja taaka, kuid näitas, kuidas koostöö on võimalik.

O

SÕDUR NR 4 (79) 2014

lin 1994. aasta suveks piirivalves läbinud piisavalt pika tee ja jõudnud kagupiirilt läbi Remniku ja Kuressaare õppekeskuste Tallinnasse staapi. Piirivalveameti teenistusosakonna ühes jaoskonnas aitasin oma vahetu ülema Edgar Ääro juhtimisel lahti kirjutada struktuure ja teenistuslikke eeskirju ning jälgisin Venemaa tegevust kontrolljoonel ehk maapiiri ühepoolset mahamärkimist Tartu rahuga kinnistatud aladel. Silmanurgast jälgisin ka arenguid kaitseväes, erilist huvi pakkus rahvusvaheline koostöö ja rahuvalve. Viimase osas olin lugenud Raul Öpiku artiklit Eesti Ekspressis ning korraldasin temaga kohtumise. Tirisin kaasa ka teisi huvilisi ohvitsere, kes maailmale laiemalt tahtsid vaadata. Minu lisakohustus oli olla piirivalve side­ ohvitser kaitseväe juures ning kontaktide tihendamine kuulus lisatöö juurde.

Oli lihtne ametiseisundit kuritarvitada ning sõlmida sidemeid uurimaks arenguid tulevikusuuna osas. Tollane major Ääro ütles mulle hiljem poolnaljatades: „Asson toob meile sisse seda kuradima rahuvalve pisikut!”

Sellise taustaga polnud keeruline minna staabiülema jutule, et kaubelda luba ja ohvitsere osalemaks esimesel Balti riikide rahuvalvealasel ühisel suurõppusel Leedu vabariigis. Hoidsin näpus kaitsejõudude peastaabist tulnud ja Aleksander Einselni allkirjaga kirja koopiat. Suhted kaitseväe ja piiri­ valve vahel polnud miskipärast kiita ajaloolistel, inimlikel ega poliitilistel põhjustel. Mida kõrgemale minna, seda halvem oli suhtumine. Ometigi polnud nii kõvale paberile kui kaitseväe juhataja käskkirjale võimalik otseselt vastu

Tõnis Asson RESERVKOLONELLEITNANT

seista, eriti kui info oli juba laiali ja huvilised olemas. Piirivalve kui relvastatud riigikaitseline organisatsioon oli ikkagi kaitsejõudude osa, kuigi siseministeeriumi haldusalas. Lugesin Evisalule ette nimekirja ohvitseridest, kelle endi ning nende ülemate põhimõtteline nõusolek oli olemas: Ants Ojasoo, Alari Saega, Toomas Boltowsky ja mina ise. Pole just palju praeguses kontekstis, kuid tollase ajastu kohta piisavalt suur hulk, kui silmas pidada eelseisva õppuse mittepiiri­ valvelisi eesmärke, mille varjus astuti esimesi samme kolme Balti riigi ühise rahuvalvepataljoni moodustamisel.

Kogunesime kaitseväe Võru (Meego­ mäe) lahingukoolis. Suuremad juhid ja pealikud, keda juba õppuse planeerimisse oli kaasatud, olid kolonelleitnant Märt Tiru, major Alar Laneman ja Kaitse­ liidust major Tiit Tammela.

Piirivalvuritena pidime kaitseväelastelt laenama nii rakmeid kui ka Galili automaate, et ühtemoodi välja näha.

ÕPPUSEL OSALEJAD Õppuse alad paiknesid Pabrade väikelinna lähedal Leedu idaosas Valgevene piiri lähedal. Leedukad olid sõjaväele nii olulised harjutusalad koos vajaliku ja toimiva taristuga saanud lahkuvalt

Minu lisakohustus oli olla piirivalve sideohvitser kaitseväe juures ning kon­ taktide tihendamine kuulus lisatöö juurde.

puna­ armeelt üle võtta ilma suurema vastasseisuta ning polügooni ei lagastatud ega rüüstatud sellises ulatuses kui meil. Õppuse kontseptsioon oli iseenesest lihtne ning mastaabid polnud suured. Vormiliselt oli tegu pataljonitasemel harjutusega, millesse iga riik panustas vastavalt võimalusele. Eesti pool korjas kokku ohvitseridest ja riigikaitseakadeemia õppuritest koosneva rühma, mille toetuse tagasid ajateenijad. Lätlastel oli koosseis veelgi kirjum ning leedulased tagasid korralduse suurema hulga ajateenijate kaasamisega. Sisuliselt polnud õppuse tegelik tase kompaniist kõrgem, arvestades osalejate seniseid kogemusi selles valdkonnas. Avarivistusel usaldati ühendatud väekoondise juhtimine leedulasest ohvitserile, kes silma järgi otsustades tundus pisut napsisena.

Kokkuleppeliselt pidi suhtlus ja käsutamine toimuma inglise keeles, kuid esialgu käis kommunikatsioon peamiselt vene kui „rahvastevahelise suhtlemise” keeles – teatud piirkondades rahvus­ vaheliselt aktsepteeritud reaalsus.

Tegelikult polnud lootustki sellisele ühisõppusele kohe ebareaalselt kõrgeid eesmärke püstitada, tuli lihtsalt olemasolevaid inimesi ja vahendeid kasutades proovida. Esmalt oli oluline harjuda sellise koostöö ideega, kuhu saaks ideaal­ tingimustes pürgida. Seega kujunes peamiseks sihtgrupiks inimesed, kes pidid edaspidi oma kodumaal aitama Balti pataljoni tutvustada ja rahuvalvet kui projekti ellu viima.

Olnuks utoopiline kiirelt ümber õppida, arvestades neid olusid, mis olid kolmes sõjaväes selleks ajaks välja kujunenud. Lätlastel oli rohkem Vene armee taustaga ohvitsere kui meil, leedulastel veelgi rohkem. Lätis raisati aega ja vahendeid ning ehitati paralleelselt Kaitseliidu-sarnast organisatsiooni Zemerssadze, mis pidi olema suurem ja tugevam kui sõjavägi ise. Lisaks ei suudetud korralikult ajateenistust käivitada, seal vohas „dedovštšina” ning noored hoidusid ajateenistusest kõrvale. Peamine põhjus peitus siingi ohvitseride Nõukogude armee kogemuses ja mentaliteedis, mille kohaselt teisiti ei saavatki teha. Leedus domineerisid sa-

AUTORI ERAKOGU

59

Pataljoni rivistusel on näha, et sinikiivrite kontseptsiooni on tõsiselt võtnud lätlased, kes on nõukogude metallkiivrid on lihtsalt siniseks värvitud, samal ajal kui eestlased piirduvad lihtsalt sinise paelaga kiivrikattel.

muti Vene koolitusega ohvitserid ning protsess oli sellisest mõttelaadist mõjutatud, kuid arvestada nende ajaloolise suurriikliku ja -rahvusliku kogemusega ning küünarnukitundega, mille andis religioonifaktor, võeti asju ette suurelt ja tõsiselt.

Eestlaste lähenemine nii rahuvalveõppusele kui ka kogu iseseisvuse taastamisele erines naabrite omast tugevasti.

Nõukogude taustaga ohvitseride vähesust korvas isehakanud patriootide suur hulk. Tegime ikkagi oma vaba ja demokraatlikku riiki. Ka oli meie tekkiva ohvitserkonna keskmine vanus tunduvalt noorem ning neid oli lihtsam suunata ja arendada kui vanu „Vene värgi” tingimustes pikalt tegutsenuid ümber õpetada.

ÕPPUS ISE

võrgustikku arendati. Pole ime, et see toimib pikas perspektiivis tänini.

Lisaks tavalisele kontrollpunktile proovisime rajada ka mobiilset kontrollpunkti ning mehitasime vaatlusposti. Jälgisime tornist kokkuleppelist eraldusjoont ning kandsime ette relvastatud isikute liikumisest ja muudest juhtumitest. Leedulased kui korraldajad tahtsid omalt poolt anda parima, et stsenaariumis plaanitud vahejuhtumid läbi mängida. Lisaks sekkus korraldajate töösse ka polügooni juhtkond, kes vastutas harjutusala kasutamise administreerimise ja logistilise toetuse eest.

EHTSAD VAHEJUHTUMID Tänu sellisele „abile” leidis meie kontrollpunktis aset selle õppuse üks realistlikum intsident, kui meie mehed maastikuauto peatasid ja sellest mitu purupurjus ohvitseri välja tirisid. Polügooni juhtkond oli vana Nõukogude armee koolitusega ja armastas teenistuses olles viina visata. Vaatamata rajalt maha võetud kohalike peremeeste räuskamisele hoiti joomaseid vendi niikaua kinni, kuni nad õppuste rahvusvahelisele juhtkonnale üle anti. Ilmselt oli skandaal seeläbi piisavalt suureks puhutud ning kangelased pidid oma käsuliinis aru andma. See oli ennasttäis personali jaoks saatuslik juhus, et kontrollpunkti

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Vastavalt õppuse pealiskaudsele legendile pidi pataljon oma vastutusalas tagama relvarahu ja toetama eraldatud osapoolte naasmist rahuliku elu juurde taktikaliste võtetega: patrullimise, vaatlemise, kontrollpunktide võrgustiku ja kohaloluga. Tollases kontekstis tundus isegi taolise lihtsa stsenaariumi koostamine nagu mitme tundmatuga võrrandi lahendamine.

Enne harjutuse juurde asumist korraldati pealiskaudne teoreetiline tutvu-

mine protseduuride ja mängureeglitega, millele pidi kohe järgnema praktiline tegevus. Poolimproviseeritud õpetamine tekitas osalejates rohkem arusaamatusi ja küsimusi kui oli enne selle algust. Siinkohal osutusid minu ja teiste piirivalvest pärit ohvitseride kogemused hindamatuks. Enamik meist oli piirivalvuri väljaõppe käigus osalenud kursustel ning oskas vaadelda, autosid peatada ja kontrollida ning patrullimine polnud võõras. Mind visati kohe esimese harjutuse raames kontrollpunkti jaosuuruse grupi ülemaks, milles kolmveerand olid kaitseväelased.

Korraldasin kohapeal kiire koolituse ja panime teenistuse käima: keegi peatas ja kontrollis, keegi julgestas ning keegi pidas sidet. Asi sujus vaatamata minu juhtimisele, sest sündmustega ei pakutud üle ning punkti läbis vähe masinaid ja rahvast. Kaitseväe ohvitserid, kes olid spetsiifilise väljaõppe poolest viletsamas seisus, asusid kiirelt piirivalvurite kogemust üle võtma. Iga õppuse või praktilise ühistegevuse kaudne, kuid oluline eesmärk on kogemusi vahetada ja suhtlusvõrgustikku luua. Meil oli selleks hea algus tehtud Meegomäel, kui üheskoos teeleasumiseks valmistusime. Laagri püstitamisel ja õppuse algfaasis loodi tugev vundament ning mitmepäevase praktilise harjutamise ajal seda suhtlus-

AJALUGU

AUTORI ERAKOGU

60

Eestlaste laagri püstitamisel lähtuti elegantsest lihtsusest ja praktilisusest eriti relvade hoiustamisel. Piirangud kehtes­ tati pigem vastavate liiklusmärkidega ega pingutatud üle inimfaktoriga arvukalt tunnimehi ja patrulle välja saates.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

mehitasid meie ohvitserid, sest lätlased oleks käega löönud ja leedukad oleks au andnud. „Valel ajal vales kohas” ehk juhus või mitte, kuid kasulik õppetund kõikidele osalistele.

Teine ülimalt realistlik vahejuhtum osutus tunduvalt ohtlikumaks ja tõsisemaks kui halenaljakas seik napsumeestega. Graafikujärgselt oli minu kord juhtida neljaliikmelist patrulli, mis pidi seekord meie vastutusalasse suunduma jalgsi. Sain staabist ülesande koos kaardi ja raadiosaatjaga, kompassi otsisin ise. Pidime läbima linnulennult umbes viis kilomeetrit poolkinnisel teedeta maastikul ning ette kandma osapoolte tegevusest, kui kedagi kohtame. Korjasin meeskonna kokku, selgitasin meie ülesannet, oma kavatsust ning jagasin ülesanded: keegi jälgib kaarti, keegi loeb samme, keegi vaatleb toimuvat ja kannab raadioga ette, keegi kontrollib orientiire ja kompassi.

Minu roll oli kõige lihtsam, sest juht laseb teistel tegutseda ühise eesmärgi nimel. Igaks juhuks heitsin ka ise vahepeal pilke kaardile ning jälgisin maastikku ja orientiire. Avo Aljasele andsin ülesande sidemeest mängida. Avo oskas alati uljalt ette kanda ja kandu kokku lüües röögatada: „Saab tehtuks!” Ak-

tiivset „vastase” tegevust esimestel kilomeetritel ei avastanud, sest vastumängijaid polnud piisavalt ning nende ajakava ei kattunud meie omaga. Lisaks oli neile ülesannet selgitatud liiga ebamääraselt ning militaartaktikaliselt, arvestamata rahuvalve spetsiifikat. Ajateenijatest vastumängijad olid aru saanud, et tuleb ennast lihtsalt puude varjus peita ja vahel patrulle varitseda. Poolel teel kuulsime metsast mingeid hääli, vahel vilksatas kaugel mõni relvastatud tegelane.

Kandsime oma edenemisest staapi ette ning liikusime marsruudil edasi, lootes varsti baasi naasta. Kirusime korraldust, infovahetust, vahelduvalt toimivat sidet, palavat ilma ning igavat patrullimist. Võrreldes teiste elementidega nagu kontrollpunktid ja vaatlemine, oli patrullimise osa halvasti korraldatud ja üsna jama.

„TULI LAHTI!” Umbes kolmandal kilomeetril liikudes avastasime silmapiiril suureneva suitsu­ samba. See oli algsest kergest heledast vinest muutunud üllatavalt kiiresti tumedamaks ja paksemaks. Kandsime ette, et meie vastutus- ja polügoonialast väljas kirde suunal, umbes 3-4 km kaugusel on tulekahju. Esialgu kahtlusta-

Eesti, Läti ja Leedu rahuvalve ühisõppus Ühisõppus korraldati 1994. aastal 12.–16. juulini Leedu vabariigis Pabrades. Õppuste Eesti-poolseks ettevalmistamiseks moodustas kaitsejõudude peastaabi ülem kohusetäitja kolonel Arvo Sirel ajutise töögrupi Kalevi ÜJP ülema major Alar Lanemani juhtimisel. Eesti kontingendi ülemaks Leedus toimunud ühisõppusel määrati kolonelleitnant Märt Tiru. Piirivalveametile saadeti kutse saata õppustele viis vabatahtlikku ohvitseri. Samuti kaasati vabatahtlikkuse alusel Kaitseliidu ohvitserid major Tiit Tammela ja nooremleitnandid Avo Aljas ning Margus Lillemägi. Õppustel oli osalema määratud 55 kaitseväelast, nende seas lisaks ohvitseridele ka 20 Kuperjanovi ÜJP ajateenijat. Õppusi külastas Leedus ametliku visiidiga 14. juulist 16. juulini ka kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln, keda saatsid nooremleitnant Riho Rõngelep ja lipnik Igor Kreisberg.

sime mingit objekti tules olevat, mille suhtes palusime staabilt abi, sest meie kaart ei katnud nii laia piirkonda. Staa-

AUTORI ERAKOGU

61

Meeskonna juhendamine kontrollpunkti käivitamisel. Autor on vasakul ja raadiosaatjaga, seljaga objektiivi suunas seisab major Tammela.

liikumisel otsisime vajaliku suunaga kattuvaid sihte. Vormis, palava ilmaga, kiivri, rakmete ja relvadega pole just mõnus maastikul sörkida, eriti tihedas põlismetsas.

Hoidsime tempot, sest õigeaegne sekkumine võis midagi või kedagi päästa. Oluline oli arvestada ohutusega, et teisi päästes omasid hukka ei saada. Paari kilomeetri järel oli selge, et tihenev ja mustenev sammas liigub meile umbes samasuguse kiirusega vastu. Otsustasime hinnata tuule suunda ja samba liikumise suurimat tõenäolist suunda, et vältida tule epitsentrisse sattumist. Keegi meist polnud suurt metsatulekahju ligidalt näinud, seega tuli loota kainele

Eestlaste ameerikamaise päritoluga kaitseväe juhata­ ja kindralmajor Aleksander Einseln tundus liitlaste venepäraste polkovnikutest isakeste kõrval ka visuaal­ selt läänelikuma oleku ja hoiakuga.

mõistusele ja raamatutest omandatud tarkusele. Lihtne rusikareegel metsade põlemise korral on elujaatav – kao tule liikumise teelt kiiresti kaugemale!

Esialgu toimisime aga vastupidiselt ja hoopis lähenesime, kuid võtsime hoogu maha ja kuulatasime liginevat raginat, kohinat ja mühinat. Läbi puude oli lisaks suitsule märgata kõrgele ulatuvaid leeke, hakkasime tunnetama ka kerget kuumust. Seisatasime metsasihil ja hindasime olukorda, paarikümne meetri kaugusel otse ees süttisid juba madalamad puud. Olime tulevalli serval, kuid edasi polnud kusagile minna ja sama tagasiteed ei saanud enam kasutada. Polnud aega pikalt kaaluda, meil polnud ka kaarti uue marsruudi valimiseks. Tormasime diagonaalis kõrvale ja liikusime soisema ala suunas, mille servale olime juhuslikult välja jõudnud. Tulerinne liikus kiiresti meist mööda, soine serv vaid vindus ega löönud kohe lõkendama. Olime aega võitnud, sumpasime vesises rabas kuni see kohati veelgi soisemaks muutus. Põleng laastas hoogsalt kuiva männimetsa ja liikus polügooni serva poole, minu mäletamise kohaselt olid seal mingid järved ja hiljem lai jõgi.

Seega polnud õppuste alale otsest ohtu oodata.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

bist anti korraldus isetegevus lõpetada, sest mingit tulekahju pole stsenaariumis ette nähtud. Kästi patrull oma kinnitatud marsruudil lõpetada ning valmistuda uute korralduste täitmiseks.

Oma olemuselt pole ma mingi probleemide vältija, pigem eesmärkide saavutaja ning oma peaga mõtleja. Selline staabipoolne suhtumine oli ilmselgelt informatsiooni ebaadekvaatne hindamine. Haarasin radistilt Iisraeli raadiosaatja (mahtus rakmetaskusse) ning selgitasin sealsele operaatorile, et tegemist on „NO-PLAY” olukorraga. Soovisin mõnda ohvitseri kuuldele, kuni meie juhtkonda kuuluv major Tammela eetrisse lasti. Andsin info edasi ja täpsustasin suunda, kaugust ja pakkusin oletatava põhjusena metsatulekahju.

Suitsusammas paksenes ja muutus aina tumedamaks ja liikus aeglaselt edasi.

Meie hoiatav sõnum tundus olevat kohale jõudnud ja Tammela lubas viivitamatult korraldajatega kontakteeruda.

Tegin teatavaks patrulli edasise kavatsuse liikuda koldele vastu ning hoiatasin side katkemise osas. Olime levi­ala piirimail, pisikeste jao- ja rühmatasandi saatjate tegevusraadius oli heal juhul kuni viis kilomeetrit. Tormasime kiirendatud tempos suitsule vastu, milles

AJALUGU

AUTORI ERAKOGU

62

AUTORI ERAKOGU

Võrgustiku arendamise katse staabitelgi juures, milles peamine rõhk sissejuhataval instruktaažil enne uue ülesande kallale asumist. Autor (vasakul) juhendab Avo Aljast, Ants Ojasood, Margus Lillemäge ja Toomas Boltowskyt.

Toitlustamine baaslaagris, osalevad (vasakult) autor, tundmatu ohvitser, Bol­ towsky, Kallberg ja Aljas.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Olime oma patrulliga täiesti rabas, kuid rahul arvestades nähtud vaatemängu ja kogetud seiklust. Lisaks olin kindel, et meie varajane info aitas kohalikel reageerida ja valmistuda võitluseks.

Nagu hiljem selgus, oli meie teatest kasu olnud kohalike teavitamisel ja meetmete rakendamisel, kuigi kustutada ei suudetud midagi. Sumpasime soost välja, kuni taas kaardile ja levisse jõudsime ning leppisime transpordi osas kokku kohtumispaiga. Ühe järvekese kaldal

korjas major Tammela meid hiljem auto peale. Laagrisse saabumisel võeti meid vastu kui kangelasi, kuigi tegelikult olime talitanud ilma otsese loata.

VENNASTUMINE Öiseks ajaks tegevus peatati ning laagrit valvasid selleks kaasahaaratud ajateenijad, ohvitserid said ennast lõdvaks lasta.

Viimasel õhtul enne laagri ametlikku sulgemist kutsuti sihtgrupp võõrustajatepoolsele vastuvõtule. Seni polnud

naabritega tihedat suhtlust toimunud, sest tegutsesime oma laagri ja vastutusalade piirkonnas. Nüüd avanes soodne võimalus kuulata läti ja leedu ohvitseride jutustusi nende elust ja teenistusest.

Samas oli hea hinnata tulevaste partnerite tegelikku valmidust ja vaimsust oletatava Balti pataljoni suurprojekti suhtes. Kergete suupistete ja raskemate napsude taga saime kolleegidega meie noorte armeede probleeme ja raskusi lahata. Paljuski olid arengud sarnased – puudus infrastruktuur, ressursid ja õppinud kaader, lisaks polnud piisavalt seadusi ja sotsiaalseid garantiisid. Ometigi torkas silma üks oluline erinevus ohvitseride tausta osas. Leedukatel ja lätlastel olid õppusele kaasatud ohvitserid üldjuhul nõukogude sõjakooli lõpetanud ning aastaid ka Nõukogude armees teeninud. Meil oli Nõukogude armee taustaga ohvitsere keskmiselt kuni kolmandik, kohati vähemgi. Üllatas seegi, et enamuses olid leedu ja läti kolleegid lõpetanud nõukogude sõjakoolid tehnilistel erialadel – sideväelased, insenerid, tehnikud, mehhaanikud. Vähemalt jäi selline mulje vestlustest.

Järgmisel päeval saabusid õppuste lõpurivistusele kõrged külalised kaitsevägede juhtkonnast ja staapidest. Seisime taas kogu pataljoniga palava päikese

AUTORI ERAKOGU

63

Kogu õppusel osalenud piiratud rahvuslik Eesti kontingent on koondunud kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einselni ümber.

AUTORI ERAKOGU

konnal lihtsalt puntras maas istuda, kuni ta vabas vormis vestleb. Korraks seisime siiski püsti ja surusime kiivrid pähe, sest tahtsime koos kindraliga pildile jääda. Isegi selline näiliselt ebaoluline detail lõdvakslaskmise ja hoolivuse kujul näitas paljudele kadedalt piiluvatele naabritest tublidele tulevikuohvitseridele, et asju saab ajada ka teisiti kui metsikus idas kombeks.

TAGASI KOJU, EDASI KAITSEVÄKKE

Vastuvõtul koos relvavendadega.

ma oleku ja hoiakuga. Tundsime uhkust, et meil on selline juhataja, kelle teenistuskäik teises süsteemis oli kulgenud läbi Korea ja Vietnami sõja. Kogu Balti rahuvalvepataljoni idee peamiseks autoriks peetud Einseln suutis ka siin oma kolleegidest eristuda.

Pärast ametliku osa lõppemist eraldusid allüksused rahvuste kaupa, et kuulata oma ülema omakeelset vahetut ja otsest pöördumist. Läti ja leedu relvavennad seisid palava päikese käes relvade ja kiivritega valvsalt, kuni pikk jutlus nende tublidusest kestis. Kindral Einseln demokraatliku maailma esindajana andis korralduse rivitult ja lasi mees-

SÕDUR NR 4 (79) 2014

käes ning ootasime suuri juhte, keda esindasid kolme riigi kaitseväe juhatajad. Leedulasest pataljoniülem kandis oma juhatajale kui vormilisele peakorraldajale ette. Suurt ja rahvusvahelist vaatemängu oli raske läbi viia, need mõned rivistuseks vajalikud inglisekeelsed käsklused olime siiski eelnevalt läbi harjutanud ja asi sujus normaalselt. Pikki kõnesid ei peetud, esimese suurema rahuvalvealase ühisõppuse kordaminek oli sõnadetagi selge. Eestlaste ameerikamaise päritoluga kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln tundus liitlaste venepäraste polkovnikutest isakeste kõrval ka visuaalselt lääneliku-

Pärast rivistamist polnud pikka pidu, sest olime laagri juba hommikul kokku pakkinud ja valmistusime naasmiseks alalistesse dislokatsioonipiirkondadesse. Sedagi tuli teha läbi Meegomäe, et varustus ja relvastus hooldada ning tagastada.

Enne masinale ronimist kutsus kolonelleitnant Märt Tiru mu kõrvale ning ütles otse, et pakub mulle Eesti kompaniiülema kohta tulevases loodavas Balti pataljonis. Tema arvates olin õppuse käigus ennast tõestanud ja sobin kindlasti. Üllatusmoment ei vähendanud reageerimiskiirust – olin tema pakkumisega kohe nõus ja lubasin piirivalves asjad korda ajada, kui kaitseväe poolt vastav paber meie ametisse saadetakse.

Kolonn saabus Võrru plaanipäraselt, puhastasime relvad, andsime saadud varustuse tagasi ja läksime laiali oma teenistuskohtadesse. Paberid liikusid üllatavalt kiiresti ning juba septembris alustasin BALTBAT-i raames inglise keele õppimisega.

64

TOM

Taktikaline otsustusmäng „Org”

T

aktikalise otsustusmängu „Org” idee aineseks oli Afganistanis 18.08.2008 prantslaste rühmale valitsusvastaste poolt korraldatud varitsus. Ülesande püstituse kirjeldus vastas prantslaste üksuse algsele asetusele ning vastase tuleavamise järjekorrale üksuse pihta. Kõnealune intsident kujunes tundidepikkuseks lahinguks, milles kaotas elu 10 ja sai haavata 21 sõdurit.

Mängu langemine koduste lahingute, puhkuste ja palavate ilmade ajale ei toonud piisavalt lahendusi, et mängu korraldajad saanuks nende hulgast esile tuua parima lahenduse.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

65

Taktikaline otsustusmäng „Valged pilved”

O

led A-kompanii 1. rühma ülem.

Teie kompanii ülesanne on julgestada 13. JVP rünnaku koridor kuni N1900-ni eesmärgiga luua tingimused pataljoni rünnakuks ruudus 31 21. Pataljoni luure­rühma andmete kohaselt julgestab vastase kompanii reorganiseerumist lõunasuunalt 3270 1880 motolaskurrühma jagu. Vastase soomuk mehitab vaatlusposti künkal, pardarelv on suunatud lõunasse. Soomuki läheduses olev pooljagu vaatleb idasuunda.

1. rühma ülesanne on vallutada teede rist 3270 1880 ja julgestada pataljoni rünnaku koridor N19-ni eesmärgiga luua tingimused pataljoni rünnaku­ üksuste kiireks liikumiseks mööda VAZ-i pataljoni RLA-le.

Nimetasid põhja-lõunasuunalised teed ja sihid läänest itta KAZ – VAZ – ZAZ ja lääne-idasuunalised teed ja sihid põhjast lõunasse MINI – ŠKODA – KIA – LADA. Teadaolevale vastase asukohale VAZ-i ja ŠKODA ristis panid nimeks OBJ VASK. Teie plaan nägi ette ühe jaoga hõivata julgestuspositsioon HUNT, et olla valmis reageerima vastase võimalikele vasturünnakutele põhjast; ühe jaoga hõivata tuletoetuspositsioon KARU, et OBJ VASK maha suruda ning ühe jaoga

ristist tule peale, MG avas vastutule, vastane eemaldus mööda MINI-t itta ja jättis ühe oma Lha maha KAZ ja MINI risti. Endal kõik korras. Mis teen?”

Jaan Kessel KAPTEN

sooritada rünnak mööda KILU, et vallutada OBJ VASK. Teie rühma IRP oli LADA-l E3245. Jaod hargnesid ning liikusite eraldi oma määratud positsioonide suunas. A12 liikus lääne pool KAZ-i 50 meetrit metsa sees HUNT-i, A13 liikus koos A14-ga ida pool KAZ-i metsa sees positsioonile KARU. Liikusite koos A11-ga A13 järel sajameetrise vahega. Pärast KIA-t pidi A11 võtma suuna KILU-le.

Tuul kohises puude latvades, summutades kuivanud kuuseokste ragina jalge all. Valged pilved, nii palju kui neid puude vahelt taevalaotuses silma hakkas, tormasid ida suunas, just kui ajaks neid keegi taga. „A10 A13 KARU – 50, valmis sinu käsu peale hõivama, vastasega vaatluskontakt VASEL, MT-LB, näen nelja meest liikumas masina läheduses.” A11 oli hetkeks seisatanud, vaatasid korra kaarti, KIA-t hakkab ületama. Põhjast kostus kuulipildujavalang ja üksikud AK-74 lasud. Läbi tuule kohina oli kuulda MG-3 lühikesi närvilisi valanguid, millele järgnes veel närvilisem vaikus. „A10 A12, liikusin N1890 üle KAZ, vastase pooljagu tõmbas KAZ-i ja MINI

TEIE ÜLESANNE: 1. Kandke kaardile olukorras kirjeldatud vastase positsioonid, tõkked, miinid ja eeldatav manööverskeem.

2. Kandke kaardile olukorras kirjeldatud oma allüksuse koordineerimis- ja juhtimismeetmed, positsioonid, kaudtule sihtmärgid ja teie kästud manööverskeem olukorra lahendamiseks.

3. Kirjutage käsud allüksustele, koordineerimis- ja toetusvajadused toetus-, teenindusallüksustega, naabritega ning ettekanded kõrgemale üksusele raadio käsklustena selles järjekorras nagu te neid antud olukorras annaksite.

4. Koostatud joonised ja käsklused vormistage käsitsi (mitte arvutis elektrooniliselt).

5. Lahendus edastage 30. novembriks 2014 KVÜÕA-sse Jaan Kesseli nimele.

Olulised kutsungid: JVP ülem (YANKEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50). JVKo ülem (ALFA 60), KÜA (ALFA 61), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1. jagu (ALFA 11), 2. jagu (ALFA 12), 3. jagu (ALFA 13). 2. RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30).

JAAN KESSEL

1900 HUNT

KILU ?

KARU

3250

3300

SÕDUR NR 4 (79) 2014

1850

66

TOM

Taktikalise otsustusmängu „Valged pilved” lahendus

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDUR Taktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks.

Kaitseväe koduleheküljel asuval ajakirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav.

Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuse­lehel, selleks: visandab mängija kaardile allüksuse manöövri, mida ta on käskinud; sõnalises osas kirjutab mängija käsklused, mis ta on andnud; kui mängija peab vajalikuks, siis kirjeldab ta manöövrit; lisab lahendusele oma kontaktandmed.

SÕDUR NR 4 (79) 2014

Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppeasutustesse hiljemalt 30. novembriks 2014 aadressil „Taktikaline otsustus­ mäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Ülejärgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kommentaaridega.

Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i.

Taktikalise otsustusmängu koordinaatorid on ajakirja Sõdur tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.ee, ja KVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee.

ME DI A

E TR EN INF C ORMATION

Järgmised katsed toimuvad 22.09.–04.10.2014

ERIOPERATSIOONIDE GRUPP