Nr 5, 2014 by Sõdur

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

EUFOR-i missioon panustab KAV-is riikluse taastekkele

Tankitõrjerakettide arengu viis põlvkonda

Nr 5 (80) 2014

Ameeriklaste kopteridessant Murrus

5 / 2014

Sisukord

4 Eesti uudised

USA eruadmiral James G. Stavridis: väärtusi ei saa kaitsta kabinetivaikuses

6 Välisuudised 8 Mõtteid mereväeohvitseride väljaõppest Mereväeohvitseri amet pakub hea arvutamisoskusega noortele tõelisi proovikive – tulla korraga toime paljude tegevustega ning kõike seda kiiresti ja täpselt.

MEELIS PILLER

Maailma nüüdsed sõjalised vastasseisud pole võrreldavad külma sõja aegsetega, leiab hiljutine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja James G. Stavridis Sõduri küsimustele vastates.

10 Walesi tippkohtumine süvendas NATO üksmeelsust Intervjuu kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrasega NATO uutest ettevõtmistest, mille osas on liitlasriikides täielik üksmeel.

13 Kes astuvad kõrgemasse sõjakooli? Tänapäevane elukeskkond on reklaamisõnumeid täis ja nende hulgast tuleb esile tõusta, et noored saaksid sõjakooli kohta piisavalt teada ning teeksid õppima tulles õige valiku.

29 Hävitajad Euroopa kohal Tutvustame tänapäevaseid hävitajaid, mis lendavaid tänapäeval Euroopa taevas.

36 Putini Venemaa doktriin

15 Mereväeohvitserid taastasid haridusmärgi

Praegu Venemaal toimuva mõistmiseks tuleb lugeda autoritekollektiivi üllitatud viieosalist teost „Uus Vene doktriin”, mis ilmus aastatel 2005–2009.

Tänavu suvel kõrgema sõjakooli lõpetanud mereväeohvitserid said rinda mereväeohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärgi.

42 Tankitõrjerakettide viis põlvkonda

16 Kadetikandidaatide motivatsiooni muutumine ajateenistuses Vajadus saada kõrgemasse sõjakooli ohvitseriks õppima motiveeritud noori kannustab kaitseväe ühendatud õppeasutuste teadureid kadettideks pürgijaid põhjalikumalt uurima.

18 EUFOR-i missioon panustab KAV-is riikluse taastekkele Ajakirja Sõdur küsimustele vastab EUFOR-i Kesk-Aafrika vägede ülem Prantsuse brigaadikindral Thierry Lion.

21 Meriväe õppelaevast Eesti merevägi on kasutanud ära oma võimalused ning mereväekadetid on saanud seilata meie rannikumere käärudes.

Lisaks NATO küberkaitse kompetentsikeskuse ja Kaitseliidu küberkaitse üksusele saab Eesti veel ühe väljundi, et kasvatada NATO valmisolekut küberohtude vastu.

48 Laskeväljaõppe olevikust ja tulevikust Kaitsejõudude spordiklubi taktikalise laskmise entusiastidel on veel suur töö teha tänapäevase laskeviisi toomisel igapäevase laskeväljaõppe arsenali.

Ida-Ukrainas toimuv relvastatud konflikt näitab taas, et õhuruumi kontrollimine mõjutab oluliselt maapealset sõjategevust.

58 Taktikaline otsustusmäng „Org 2” Kaitseväe ühendatud õppeasutuste taktikaõppejõud kutsuvad kõiki sõjaväelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi lahendama taktikalist otsustusmängu.

61 Kuidas sündis kaitseväe laomajandus Jätkame iseseisvuse taastanud Eesti vabariigi kaitseväe taasloomise mälestuste vahendamist. Sõjaväelogistika algusaastaid meenutab reservvanemseersant Kaira Laanisto.

Väljaandja

kaitseväe peastaap

Toimetus

Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja

major Ivar Jõesaar e-post ivar.joesaar@mil.ee tel 717 1259 Kairi Vihman Meelis Piller AS-i Vaba Maa trükikojas Tõnu Noorits

Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

www.mil.ee/et/pressiruum/sodur et-ee.facebook.com/ajakirisodur

SÕDUR NR 5 (80) 2014

23 Eestisse tuleb NATO küberkaitse harjutusväljak

Tankitõrjeraketid on Teisele maailmasõjale järgnenud aastate jooksul läbinud neli arengupõlvkonda. Viienda põlvkonna rakette katsetatakse praegu. Tutvume lähemalt omadustega, mis relvapõlvkondi eristavad.

53 Ukraina õppetunnid: tänapäevane õhutõrje- ja vananenud õhuründevahendite taktika

EESTI UUDISED

Kaitseväe juhataja: haavatud veteranide tahtejõud on kõigile eeskujuks

allinnas võeti 15. septembril pidulikult vastu Londonis peetud haavatud kaitseväelaste spordimängudel Eestit esindanud haavatasaanud veteranid. Sportlasi olid tervitamas Ühendkuningriigi suursaadik Chris Holtby, paraolümpiakomitee president välisminister Urmas Paet ja kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, samuti sportlaste lähedased ja sõbrad.

Lõppenud Võitmatute spordimängudel Londonis võitsid haavatud veteranid kaks hõbemedalit ja ühe pronksmedali. Hõbeda võitsid veebel Jaune Engel naiste kuulitõukes ja kapral Raigo Roots jõutõstmises ning pronksi sai vanemseersant Toomas Mikk saja meetri vabaujumises. Võitmatute spordimängudel esindas Eestit kuueliikmeline koondis, mille liikmed võistlesid ujumises, jõutõst-

mises ja sõudeergomeetril sõudmises. Võitmatute spordimängude idee algataja ja patroon on Tema Kuninglik Kõrgus prints Harry. Võistlustel osales üle 400 Suurbritannia, Afganistani, Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Eesti, Georgia, Itaalia, Kanada, Hollandi, Saksamaa, Taani ja Prantsusmaa vigastatud kaitseväelase.

Ettevõtjad asuvad reservväelaste õppekogunemisi toetama

esti kaubandus- ja tööstuskoda, Eesti tööandjate keskliit, kaitseministeerium ning kaitsevägi sõlmisid 15. septembril hea tahte ja koostöö kokkuleppe, mille eesmärk on rõhutada ettevõtjate ja tööandjate soovi panustada Eesti riigikaitsesse. Kaitseminister Sven Mikseri sõnul on Eesti ettevõtjate ja tööandjate panus riigikaitsesse ning toetus re-

servi treenimisel võtmetähtsusega. Leppe allkirjastamisega väljendavad ettevõtjad tahet ja tuge tõsta reservväelase autoriteeti ühiskonnas ning soodustada reservväelaste osalemist reservõppekogunemistel. „Olen väga tänulik tööandjatele, et nad on valmis toetama reservõppekogunemistel osalejaid, panustades sellega otseselt Eesti kaitsesse,” ütles kait-

seväe juhataja kindralmajor Riho Terras leppe sõlmimisel. Laiapindse riigikaitse arendamiseks suunatud neljapoolse leppe allkirjastasid kaitseminister Sven Mikser, kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, Eesti kaubandus- ja tööstuskoja esimees reservmajor Toomas Luman ning Eesti tööandjate keskliidu volikogu esimees Jüri Käo.

Ühendriikide dessantväelased sooritasid õpperünnaku Murru vanglale

E SÕDUR NR 5 (80) 2014

nam kui sada Ameerika Ühendriikide 173. õhudessantbrigaadi sõjaväelast alustasid 6. oktoobril Vasalemma vallas endise Murru vangla territooriumil kahepäevast õppust, mille jooksul harjutati hoonetekompleksi vallutamist seitsme helikopteri kaasabil. „Kasutame mitut helikopterit, sealhulgas toetab hooneid hõivavaid sõdureid õhust kaks lahingkopterit AH-64 Apache,” ütles Ühendriikide 173. õhudessantbrigaadis teeniv kapten Orlando Zombrano õppuse eel, kelle sõnul on endises Murru vanglakompleksis korraldatud õppus oma keerulisuses tavapärasest erinev.

Esimese õppuse päeva käigus kasutati kahte lahingkopterit AH-64 Apache, nelja üldkopterit UH-60 Black Hawk ja kahte transpordikopterit CH-47 Chinook. Teise õppusepäeva algfaasis liikus enam kui 70 Ühendriikide dessantväe-

last helikopteritega maandumisaladele ning asus puhastama vastase hõivatud hooneid. Vastutegevust ründajatele tegid Lätist Eestisse saabunud, samuti Ühendriikide 173. õhudessantbrigaadis teenivad sõjaväelased.

Prantsuse suursaadik tänas kaitseväelasi panuse eest Aafrikas Prantsusmaa suursaadik Eestis Michel Raineri kohtus 2. oktoobril Kesk-Aafrika vabariigis teeninud kaitseväelastega, et neid isiklikult tänada. Samuti vestles suursaadik sõduritega ja uuris, mis muljed neil Aafrikast ja sealsest teenistusest on ning tegi sõduritega grupipildi. Ligi 50-liikmelisest kaitseväe Kesk-Aafrika vabariigi kontingendist moodustas enamiku rühmasuurune üksus, mis oli komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni B-kompanii baasil. Lisaks jalaväelastele teenisid Kesk-Aafrika vabariigis ka logistikud ja staabiohvitserid. Enamik kontingendi kaitseväelastest oli eelneva sõjalise operatsiooni kogemusega.

Peaminister Taavi Rõivas tutvus 2. jalaväebrigaadiga Peaminister Taavi Rõivas külastas 3. oktoobril 2. jalaväebrigaadi Taara linnakut, et saada ülevaade riigikaitse arengukava rakendamisest. Kohtumisel rääkisid 2. jalaväebrigaadi arengust brigaadi ülem kolonelleitnant Enno Mõts ning Kuperjanovi ja tagalapataljoni ülemad. Peaminister tutvus sõdurite elu- ja väljaõppetingimustega Kuperjanovi jalaväepataljonis. Peaminister tõdes, et Kuperjanovi pataljoni ajateenijatele on loodud väga head elamis- ja väljaõppetingimused ning rõhutas, et ajateenistus on meie riigikaitse seisukohast väga oluline.

EML Admiral Cowan naaseb teenistusse

eptembri lõpus pidas Euroopa militaarpressi assotsiatsioon (European Military Press Association, EMPA) oma iga-aastast konverentsi Eestis. Kokkusaamine algas Tartus Balti kaitsekolledžis ning jätkus Tallinnas, kus tutvuti NATO küberkaitsekeskuse tegevusega. Konverentsi raames 1. jalaväebrigaadi ja Ämari lennubaasi külastanud assotsiatsiooni president Liga Lakuca tõdes, et Eesti valikul jääda truuks ajateenistusel põhinevale reservarmeele on

olnud ühiskonda siduv efekt ning riigi kindlameelsus väärib tunnustamist. Sõjandusajakirjanikele Lätist, Soomest, Šveitsist, Saksamaalt, Rootsist, Austriast, Poolast ja teistest Euroopa riikidest tutvustati Scoutspataljoni kasutatavat tehnikat ning relvastust ning Ämari lennubaasi taristut ja võimekust. EMPA liikmesriikide hulka kuulub 21 Euroopa riiki. Esimest korda kogunesid Euroopa militaarajakirjanikud 1977. aastal. Organisatsioonile pandi alus 1980. aastal Hamburgis.

USA soomusüksus alustas Eestis teenistust

Tapal 1. jalaväebrigaadis 8. oktoobril aset leidnud tseremooniaga alustas Eestis teenistust Ameerika Ühendriikide 1. ratsaväediviisi 8. ratsaväerügemendi mehhaniseeritud jalaväekompanii. Üksuse võtsid vastu kaitseminister Sven Mikser ja Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Jeffrey Levine. Operatsioonil Iraagi Vabadus teenis Eesti jalaväerühm aastatel 2004 ja 2008 1. ratsaväediviisi koosseisus. Üksuse saabumine annab võimaluse relvavendlusel põhinevat sidet elus hoida ja arendada koostööd Eesti tingimustes. Soomusüksuse saabumisega alustab Eestis tööd NATO Brunssumi

ühendväejuhatuse 13-liikmeline ettevalmistusmeeskond (NATO Forward Intergation Team), kes viib kuni 22. oktoobrini Eestis läbi kaitsetaristu ja väljaõppevõimaluste hindamise, mille tulemusel selgub, milliseid õppusi ja operatsioone on Eestis tulevikus NATO julgeolekumeetmete raames võimalik läbi viia. Ameerika Ühendriikide kohaloleku peamiseks eesmärgiks on suurendada liitlasriikide heidutust Läänemere piirkonnas. 1. ratsaväediviisi 1. brigaad on sel aastal NATO reageerimisjõudude valmiduses Ameerika Ühendriikide üksus, mille löögijõud on samalaadsete seas üks võimsamaid.

EML Sakala käis õppusel Šotimaal

esti mereväe miinijahtija Sakala osaleb oktoobri teisest nädalast NATO 1. miinitõrjeeskaadri koosseisus nädalavahetusel Ühendkuningriigis alanud rahvusvahelisel suurõppusel Joint Warrior. 16. oktoobrini kestev Joint Warrior viiakse Šotimaa lääne- ja põhjarannikul läbi kaks korda aastas ning hõlmab kõigi väeliikide: mere-, õhu- ja maaväe ühisharjutusi. Õppuse raames tuleb liitlaste üksustel tegeleda kriisi- ja konfliktiolukordadega, tõrjuda allvee-, peal-

vee- ning õhurünnakuid ja seda kõike tänapäevases sõjapidamiskeskkonnas. Samuti harjutatakse piraaditõrjet ning terrorirünnakute tõrjumist nii maal kui ka merel. Miinijahtija Sakala ja teiste NATO 1. miinitõrjeeskaadri laevade ülesanne õppusel on laevateede puhastamine veesatud õppemiinidest, et tagada teistele sõjalaevadele ja kaubalaevastikule ohutu liikumine kriisipiirkonnas ja ligipääs kindlaksmääratud sadamatesse.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Eesti mereväe lipulaev Admiral Cowan lasti 10. oktoobril pärast pea kolm kuud kestnud hooldustöid taas vette ning saab merekatsetuste läbides asuda teenistusse. Augusti keskpaigas alanud plaanijärgsete hooldustööde käigus värviti üle miinijahtija kere, hooldati miinijahtimise sonarit ning tehti hulk muid parandustöid. Hooldustöödeks kulunud aega sai enne dokki minekut NATO 1. miinitõrjeeskaadris teeninud laeva meeskond kasutada puhkusteks. Miinijahtija Admiral Cowani hooldustööd tegi BLRT Grupp, kellega kaitsevägi on sõlminud raamlepingu.

EMPA president: reservarmee seob ühiskonda

MAAILM

US ARMY

Leedu ostab Poolalt Grom-tüüpi raketisüsteeme

eedu kaitseminister Juozas Olekas kinnitas, et Leedu kavatseb Poolast soetada mitukümmend Gromi maa-õhk-tüüpi raketisüsteemi. Esimesed tarned peaksid Leetu jõudma juba enne aasta lõppu. Leedu valitsus on raketisüsteemide soetamiseks eraldanud sel aastal 4,73 miljonit eurot. Sama suur summa lisandub ka tuleval aastal. Poolas paiknev Zaklady Metalowe Mesko ettevõte

Venemaa saatis laiali kaks kaitsehangete agentuuri

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Kreml teatas 8. septembril, et on laiali saatnud riiklikud kaitsehangete agentuurid Rosoboronzakaz ja Rosoboronpostavka. Agentuuride tegevuse lõpetamise ametliku selgituse kohaselt vähendataks sellega ebavajalikku bürokraatiat ja tegevuste dubleerimist. Venemaa peaministri Dmitri Medvedevi sõnul ei tekita kahe agentuuri laialisaatmine mingeid lisaprobleeme ja sellega suudetakse optimeerida valitsuse tegevust. Rosoboronzakazi ülesanne oli hallata ja kontrollida Venemaa riikliku relvastuse programmi lepinguid, võidelda korruptsiooniga ning tugevdada tsiviiljärelevalvet kaitsehangete üle. Rosoboronpostavka vastutas pakkumiste, tellimuste ja sõjaliste nõuete harmoniseerimise eest. Mõlema agentuuri tegevust kontrollis Venemaa sõjatööstuse komisjon, mida juhtis Venemaa asepeaminister Dmitri Rogozin. Seega jääb nüüdsest sõjatehnika ja -varustuse eest vastutamine Venemaa kaitseministeeriumi haldusalasse. Analüütikute hinnangul

alustas esimese Grom-1 arendamist 1992. aastal ning Poola armee võttis süsteemi kasutusele 1995. aastal. 2000. aastal hakati tootma Grom-2-tüüpi süsteeme, mille raketi maksimaalne laskekaugus on 5,5 km ja mis suudab tabada sihtmärke kuni 3500 meetri kõrgusel. Leedus hakatakse Grome kasutama üheskoos senise kaheksa Raytheon FIM-92 Stinger ja 21 RBS 70 tüüpi raketiheitjatega. aitab kahe agentuuri laialisaatmine tugevdada valitsuse haaret kaitseministeeriumi üle ning osaliselt on tegu võimuvõitlusega – agentuuride laialisaatmine tugevdab kaitseministri Sergei Šoigu positsioone ning nõrgestab Dmitri Rogozinit. Sellegipoolest pole ka vale ametlik põhjendus parandada hangete efektiivsust – Venemaal on vägagi ambitsioonikas relvastusprogramm, kuid riigi majanduskasvu aeglustumise tõttu on tõhusamate kulutuste tegemise vajadus taas päevakorras.

Valgevene arendab uue põlvkonna granaadiheitjat

Valgevene ettevõte Belspetsvneštehnika arendab uusi granaadiheitjaid (Perspektivnii Granatometnii Kompleks), mis on esmalt mõeldud küll Valgevene armee jaoks, kuid mida pakutakse ka ekspordiks. Relv on mõeldud kasutamiseks tankide ja teiste soomusmasinate vastu. Granaadiheitesüsteemi lõhkepea suudab läbistada 800 mm paksust terassoomust või 700 mm paksust aktiivsoomust. Granaadiheitesüsteemi

võimalikud sihtmärgid on ka helikopterid, veesõidukid, punkrid ja muud varjendid. Süsteem koosneb kaheosalisest vintrauast, mida kantakse eraldi ja mis pannakse kokku enne kasutamist, optilisest sihikust, mehhaanilisest sihikust ja granaadist. Granaadiheitja on tühjana 600 mm pikk ja kaalub 3 kg. Koos granaadiga, mis võib kaaluda 4–7 kilogrammi, on laskevalmis relva kogumass 7–11 kg. Sõltuvalt kasutatava granaadi tüübist on relva pikkus koos granaadiga 1200–1500 mm. Relva maksimaalne laskekaugus on 750 m.

Tšehhi hakkab kurde varustama relvade ja laskemoonaga Tšehhi välisministeerium teatas, et on valmis välja andma ekspordilitsentsid, millega tehakse võimalikuks Tšehhi armee üleliigsete relvade ja laskemoona tarnimise Iraagi Kurdistanile võitluseks Islamiriigi vastu. Mitu Tšehhi kaitsetöösturit, nagu näiteks Tatra Trucks ja Aero Vodochody, on pakkunud Iraagi ja Kurdi valitsustele raskeveokeid ja õppelennukeid. Sellist laadi ekspordiks on vaja aga Tšehhi valitsuse luba. Tšehhi välisministri asetäitja Petr Drulaki sõnul ollakse praegu valmis väljastama litsentse vaid käsirelvadele.

Ukraina sõnul tegeles Venemaa „abikonvoi” rüüstamisega Ukraina valitsus süüdistab Venemaad selles, et n-ö humanitaarabi ettekäändel ebaseaduslikult Ukraina territooriumile saadetud valgeks võõbatud Kamazi sõjaväeveokid olid kattevari laiaulatuslikule rüüstamisele riigi idapiirkonnas paiknevates kaitsetööstuse tehastes. Erinevatele veebilehtedele üles laetud fotodel on näha, kuidas valged Kamazid seisavad rüüstatud hoonete ees. Ukraina kaitsetööstus on Venemaale strateegiliselt oluline ning seetõttu tehti mitu Venemaa toetatud Ukraina-vastaste vägede kontrollitud aladel asuvat tehast seadmetest ja tootmise dokumentidest tühjaks. Rüüstatud tehaste

2 1 4 3 5 6

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (august–september 2014)

263

miljonit eurot maksis Venemaa merevägi seitsme uue Suhhoi Su-20SM tüüpi hävitaja eest.

20% hulka kuuluvad muu hulgas Krasnodonis asuv Junost, kus toodetakse osi rakettidele ja kosmosetööstusele ning Snežnojes asuv Motor Sitši satelliiditehas, mis toodab lennukitele turboreaktiivmootori osi. Tegu pole aga esimese korraga, mil Venemaa on Ukraina kaitsetööstuse tehased tühjaks teinud. Nõukogude Liidu viimastel päevadel viidi Ukrainast minema nii palju kaitsetööstuse vara, kui suudeti. Ühe Ukraina endise luureohvitseri sõnul üritab Venemaa seekord enda valdusesse saada kõik, mis eelmisel korral maha jäi.

Aserbaidžaan, Georgia ja Türgi pidasid kolmepoolse kohtumise

Vietnam ja Tšehhi sõlmisid kaitsealase koostöölepingu

Vietnam ja Tšehhi sõlmisid Hanois kaitsealase koostööleppe, mis kindlustab Tšehhi positsiooni ühe olulisema varustajana

USA möödus India tarnetes Venemaast

USA on viimase kolme aasta jooksul tarninud Indiale rohkem sõjavarustust kui Venemaa, teatas India kaitseminister Arun Jaitley. Jaitley sõnul on India alates 2011. aastast importinud sõjalisi vahendeid 11 miljardi euro eest: 4,17 miljardi eest USA-st, 3,24 miljardi eest Venemaalt, 1,63 miljardi eest Prantsusmaalt ja 430 miljoni euro eest Iisraelist. Ülejäänud impordimaht pärineb teistest riikidest, nagu Šveitsist, Saksamaalt, Itaaliast ja Ühendkuningriigist. Venemaa on pikka aega olnud India suurim varustaja, olles alates 1960. aastate keskpaigast müünud Indiale sõjalisi vahendeid 31,51 miljardi euro väärtuses, mille hulka on kuulunud tankid, jalaväe lahingumasinad, sõjalaevad, allveelaevad, raketid ja lahingumoon.

Venemaa kavatseb kahekordistada õhudessantvägede arvu Venemaa kavatseb 2019. aastaks kahekordistada oma õhudessantvägesid 72 000 teenistujani. ITAR-TASS-i andmeil kavatsetakse manööverrügement liita olemasolevate õhudessantvägede diviiside ja brigaadidega ning luuakse ka täiesti uusi üksusi. Samuti suurendatakse praegune Spetsnazi õhudessantvägede rügement sel aastal brigaadiks.

10,23

miljardit eurot aastas peaks Venemaa teenima kaitseekspordist kuni 2017. aastani, vaatamata sellele, et Venemaa kaitsetööstuse põhifookus on suunatud Moskva taasrelvastusprogrammi täitmisele, teatas Venemaa relvaekspordi tegevjuht Anatoli Isaikin.

võrra kahaneb Soome kaitse-eelarve 2015. aastal. Järgneval aastal on Soome kaitse-eelarve 2,696 miljardit eurot. Soome selle aasta kaitse-eelarve on 2,75 miljardit eurot.

miljoni euro võrra kavatseb Holland suurendada kaitsekulutusi 2015. aastal, tõustes 7,3 miljardi euroni. 2016. aastal kavatsetakse seda veelgi suurendada 150 miljoni euro võrra ning sellele järgnevatel aastatel 100 miljoni võrra. Hollandi kaitsekulutused on viimase 24 aasta jooksul pidevalt vähenenud.

250

miljoni euro väärtuses andis Venemaa valitsus oma kaitsetööstusele laenugarantiisid. Kokku sai garantiisid seitse kaitsetööstuse organisatsiooni. Laenugarantiide eesmärk on tagada Venemaa sõjaväe moderniseerimise programmi täitmine. Üks laenugarantiide põhjus on ka Euroopa Liidu ja USA kehtestatud finantssanktsioonid Venemaa kaitsetööstusele.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Aserbaidžaani, Georgia ja Türgi kaitseministrid pidasid esmakordselt kolmepoolse kohtumise, kus lubati üha halvenevas julgeolekukeskkonnas arendada vastastikust kaitsealast koostööd. Ministrid leppisid kokku ühisõppuste korraldamise ja ühisprojektide kaitse. Kolme kohtumisel osalenud riiki läbivad suured nafta- ja gaasijuhtmed, mille kaudu toimetatakse Aserbaidžaani loodusrikkusi läbi Georgia ja Türgi Euroopasse. Lisaks töötatakse ühise raudtee kallal, mis peaks järgmise aasta lõpuks ühendama Euroopat Kaspia merega. 19. augustil Aserbaidžaanile kuuluvas Nahhitševani eksklaavis peetud kohtumisel lepiti kokku ka kolmepoolsed kohtumised iga järgneva kuue kuu tagant. Viimasel ajal on kolme riigi huvid hakanud piirkondliku olukorra tõttu üha kattuma: Venemaa soovib ennast kehtestada Ukrainas ning Mägi-Karabahhi konflikt on intensiivistumas. Kahes Georgiast eraldunud piirkonnas – Abhaasias ja Lõuna-Osseetias – asuvad Vene sõjaväebaasid ja Armeenia kontrollib juriidiliselt Aserbaidžaaniline kuuluvat Mägi-Karabahhi piirkonda.

Vietnami relvajõududele. Vietnami valitsuse sõnul sõlmiti koostöölepe erinevates militaarvaldkondades, nagu näiteks sõjatehnoloogia, õppused ja kaitsetööstus. Tšehhi on Euroopa Liidu statistika andmetel Euroopa riikidest Vietnamile kõige olulisem sõjavarustuse tarnija. Aastatel 2010–2012 müüdi Vietnamile varustust 59 miljoni euro väärtuses, samas kui näiteks Prantsusmaa tarnis varustust 54 ja Saksamaa 21 miljoni euro eest. Alates 2003. aastast on Tšehhi kaitseekspordi väärtus Vietnami 148 miljonit eurot. Enamasti tarnitakse elektroonikat ja Vietnami relvajõudude vananevale Nõukogude päritolu relvastusele varuosi.

kaitse-eelarvest kavatseb Bulgaaria kulutada hangetele. Bulgaaria kaitseministri sõnul soovitakse kaitsekulutused viia 2%-ni SKT-st ning sellest 15–20% kulutada kõrgtehnoloogilise võime kasvatamisele.

ARVAMUS

Mõtteid mereväeohvitseride väljaõppest Mereriigi Eesti merevägi ei saa läbi rahvusliku mereväeohvitserkonnata, kelle koolitamine on olnud nii Teise maailmasõja eel kui ka tänapäeval seotud suurte, maaväelastele arusaamatute pingutustega. Reaalainetes tugevad kiired mõtlejad leiavad mereväes unikaalseid proovikive.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

esti sõjaline riigikaitse on taasiseseisvumise järel arenenud peamiselt ühes suunas, milleks on maaväe lahingutegevus. Siiski on kaitseväe ühendatud õppeasutustes (KVÜÕA) edukalt käivitunud mereväeohvitseride õppekava jõudnud sel aastal juba neljanda järjestikuse alustava lennuni. Tuleb tõdeda, et okupatsioonieelses kaitseväes jõuti 20 iseseisvuse aasta jooksul kokku koolitada neli lendu mereväeohvitsere. Mereväeohvitseride õppe taaskäivitamise kõige suurem proovikivi on olnud just kaitseväe maaväelisus, mis väljendub selles, et õppeasutustel pole kohati ettekujutust, mis asi on tänapäevane meresõjapidamine või kes on mereväeohvitser, ja sellest tulenevalt on üritatud mereväeohvitseride väljaõpet suunata maaväelise eeskuju järgi. Ajalugu kordub ja nii seisis sama problemaatika ees ka Teise maailmasõja eelne merevägi, kus mereväekadettidele püüti õpetada aineid, mida edasises teenistuses vaja polnud1. Mäletan oma vanaisa, 1940. a sõjakooli ohvitseride-mereväeklassi lõpetanud Heino Kuivjõgi meenutusi sellest, kuidas toonastele mereväe õppuritele tekitas arusaamatust maaväelise aspirantide klassi läbimine. Praegune KVÜÕA õppekava „Sõjaväeline juhtimine mereväes” jaguneb taktika ja tehnika erialaks, nii nagu iga tsiviilmerekoolgi õpetab tüürimehi ja mehaanikuid. Selliselt jagunevad mereväeohvitserid ka edasises teenistuses, kusjuures eriala on teoreetiliselt võimalik vahetada vaid n-ö uuesti sõjakoolist alustades. Maailma merevägedes on kasutusel erinevaid karjääri- ja haridusmudeleid, kuid eelkirjeldatu on siiski peamine. Suurbritannias näiteks on mereväeohvitseride teenistus- ja väljaõppeharudeks peale taktika ja tehnika veel relvastustehnika, logistika, meditsiin ja lennundus. Taktika eriala jaguneb Briti kuninglikus mereväes paljudeks

Ott Laanemets VANEMLEITNANT MEREVÄEKOOLI TAKTIKASEKTSIOONI ÜLEM

allharudeks nagu näiteks navigatsioon/ üldtaktika, allveelaevastik, hüdrograafia, miinisõda. Suur erand on Ameerika Ühendriigid, kus alates 20. sajandi algusest on pealveelaevastikus ainult üks teenistusharu – surface warfare, mis koosneb taktika, relvastustehnika ja tehnika erialadest, millel teenitakse vaheldumisi. Nn dual purpose ohvitseridele on üle läinud ka osa kaubalaevastikust, mille parim näide on maailma juhtiv konteinerioperaator Maersk. Selline ohvitseriharidus koosneb nii tüürimehe kui ka mehaaniku väljaõppest.

HEA MEREVÄELASE KOOLITAMINE Mereväeohvitseride „tootmine” koosneb nagu iga hariduski kolmest osast: teadmiste ja oskuste omandamisest ning hoiakute kujundamisest. Praeguse mereväe õppekava raames on teadmiste andmine akadeemilise õppe kaudu KVÜÕA, TTÜ Eesti mereakadeemia ja mereväekooli ülesanne. Mereväele langeb erinevate praktiliste õppeainete ja praktikate kaudu oskuste õpetamise pearaskus ning hoiakute kujundamine on kõrgema sõjakooli abiga mereväekadettide endi õlul. Hea mereväeohvitseri olemuse moodustavad haritus ehk lugemus ühelt ja suur meresõidukogemus teiselt poolt.

Eestis on levinud kummaline arusaam, et rannikukaitse on midagi jalaväelist rannaliival.

Nagu meresõjaajalugu näitab, võidab lahingu see, kel suurem merepraktika, kes on harjunud elama, töötama ja võitlema kõikuvas laevas2. St esiteks hea meremees, seejärel hea sõjamees! Eeltoodu on taasiseseisvumisajal pannud mereväe võrreldes näiteks maaväega kehvemasse positsiooni – ainsad tsiviilmaailmast värvatavad ohvitserikandidaadid on olnud vaid merekoolide lõpetanud. Siiski on olude sunnil tööle võetud väga erineva taustaga inimesi, mis on ka jätnud oma jälje mereväe arengusse. Siit ka esimene raskestijuurduv tõdemus, et mereväe nooremohvitseride väljaõppes on suurem ühisosa pigem kaubalaevastiku tüürimeeste ja mehaanikute kui maa- või õhuväe ohvitseridega. Kuigi sõjateadus, mille suunas KVÜÕA mõtteid mõlgutab, on sõltuvalt definitsioonist pigem sotsiaalteaduste valdkonda kuuluv, on mereväe nooremohvitseride haridus ja väljaõpe peamiselt tehnikateadustesse puutuv – nii navigatsioon, tänapäevane relvastus kui ka laeva ekspluatatsioon on tehnilised valdkonnad, mis nõuavad head loodusteaduslikku baasi. Paneb imestama Sõdurilehest loetu, kus õppeasutuste füüsikadotsent põhjendas füüsika vajadust ohvitseriõppes üsna teisejärguliste argumentidega, tuues kummastava näite termodünaamikast ja Kurkse katastroofist3. Matemaatika ja füüsika on oluline eeldus erialaste õppeainete nagu navigatsioon, laevaehitus, relvastusteooria, mereväetaktika, diiseljõuseadmed, laeva elektrisüsteemid jne õppimisel ja seega ka mereväeohvitseriks saamisel. Meresõjanduse tehnilisuse tõttu omistatakse näiteks Ühendriikide Mereväeakadeemia lõpetanutele just teaduste bakalaureuse kraad (BSc), isegi kui õppur spetsialiseerub näiteks politoloogiale või ajaloole4. Tehnikaohvitserid ongi olemuselt insenerid, sellele viitab ka varem eesti keeles kasutusel olnud nimetus „insener-mehaanik”. Tehnikaohvitseride ülesanne on platvormi ja propulsiivkompleksi käitada ja tagada lahinguvalmidus. Riigiti on mereväe tehnikaohvitseride väljaõpe erinev, aga üldjuhul taktikute omast mahukam. Äärmuslikuma näite võib tuua Taanist, kus mereväe tehnikaohvitseride väljaõpe on olnud riigi mahukaim tehniline rakenduskõrgharidus, õppeajaga viis ja pool aastat (330 Euroopa ainepunkti)5.

MEREVÄETAKTIKUTE ÕPETAMINE

MITMETASANDILINE PEASTARVUTAMINE Hea taktikaohvitseri oskuste mõõdupuu on mentaalne võimekus – kui paljude tegevustega korraga, kui kiiresti ja kui täpselt ohvitser toime tuleb. Nii näiteks peab pealtnäha üsna mittesõjalise tegevuse nagu mees-üle-parda häire korral VO manööverdama laevaga üle parda kukkunu pealevõtmise kohta, arvestades tuult ja lainetust, sinna täpselt seisma jääma, kuulutama välja häire ja jälgima tekimeeskonna tegevust, võtma ühendust teiste laevadega ja neid olukorrast informeerima, et vältida kokkupõrkeid, tagama vees oleva pinnaltpäästja ja üle parda kukkunu turvalisus, et vältida nende sõuseadmesse sattumist jne. Pärast VO karjääri saab taktikaohvitseri töökohaks sõjalaeva operatsioonideruum, kust juhitakse terve laeva taktikalist tegevust. Meie miinitõrjelaevastikus on operatsioonideruumis töötava miinitõrjeohvitseri ülesanne juhtida sonari kasutust, manööverdada laevaga, vältides laeva sattumist miinile, tagada allveeroboti või miinituukri turvalisus vees jne. Sellise simultaanvõimekuse ülimuslikud näited on suurte pealveesõjalaevade üldtaktika ohvitserid (PWO – Principle Warfare Officer), kes juhivad alates fregatisuuruse sõjalaeva taktikalist tegevust, ja allveelaevade komandörid. Üldtaktika ohvitserid, eriti õhutõrje olukordades, peavad suutma tegeleda väga paljude asjadega korraga ja otsustada intuitiivselt väga kiiresti ja õigesti, sest tänapäevased raketi- ja ründelennukite rünnakud toimuvad olematu eelhoiatusega, kiiresti ja lühikese aja jooksul. Sõltuvalt laevastikuüksuse sidekorraldusest peab sõjalaeva üldtaktika ohvitser olema suuteline kasutama korraga nelja kuni kümmet kõneside kanalit (näiteks õhutõrje, pealveetõrje, allveelaevatõrje ja lennujuhtimine),

mis nõuab üsna suurt võimekust. Teiseks näiteks toodud konventsionaalsete ja ründeallveelaevade komandörid peavad otsuseid langetama täpselt ja piiratud andmetele tuginedes. Nii peab torpeedorünnakuks piisama mõnest sihtmärgi peilungist (maaväe keeles asimuut) periskoobiga, mille abil saab määrata vaid ühe sihtmärgi koordinaadi. Pealveelaeva tasapinnaline asukoht koosneb aga kahest koordinaadist ja liikumisandmed vektorist, mille komandör peab ise peast trigonomeetria abil välja arvutama. See nõuab väga head matemaatilist intuitsiooni. Kuigi Eesti merevägi ei hakka lähitulevikus õhulahinguid ega allveelaevu juhtima, illustreerivad eeltoodud kaks näidet seda, et hea mereväe taktikaohvitseri oskuste ja olemuse mõõdupuu on teistsugune kui maa- või õhuväeohvitseril.

MEREVÄEOHVITSERIDEL ON TULEVIKKU Olenemata meie merekaitse kesisest seisust ja kehtiva riigikaitse arengukava tööversioonina mõeldud plaanist merevägi üldse kinni panna, on mereväeohvitseride väljaõpe KVÜÕA-s tehiolusid arvestades hästi käivitunud. Kõigi kolme väeliigi kadettide ühe katuse all õpetamine on kasulik kõigile, andes ühtpidi mereväelastele selge arusaamise kaitseväe maaväelisest reaalsusest ja tuletades maaväelastele meelde, et tegelikult asub Eesti Läänemere kaldal. Meie tähtsaim ja piiratuim ressurss on haritud inimesed, mistõttu on nii esimene käesoleval aastal lõpetanud lend kui ka kolm õppivat kursust mereväekadette eelduseks Eesti merekaitse võimalikul taasloomisel ning maaväekeskse sõjalise riigikaitse muutumisel teadmistepõhiseks sõjaliseks riigikaitseks. 1 Urb, T. Eesti merejõudude ohvitseride väljaõpe 1919–1940. Magistritöö, Tartu Ülikool, 2014, lk 29. 2 Børresen, J. The Sea Power of the Coastal State. – Seapower: Theory and Practice. Till, G. (ed). Ilford: Frank Cass, 1994, lk 172. 3 Bogens, Mathis. Sõjakooli füüsikadotsent: ohvitser peab oskama oma seisukohti argumenteeritult kaitsta. – Sõdurileht. Detsember 2013, lk 6. 4 www.usna.edu/Academics/Majors-and-Courses 5 http://forsvaret.dk/SOS/UDDANNELSER/ STUDIEORDNINGER/Pages/default.aspx 6 Eesti Entsüklopeedia VII. Tartu: K./Ü. Loodus, 1936, sub rannakaitse põhjal. 7 Joergensen, T.S. U.S. Navy Operations in Littoral Waters. 2000 and Beyond. – Naval War College Review. Spring 1998, Vol. LI, No. 2, lk 24-25.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Järgnevalt keskendun taktika eriala ohvitseri väljaõppe mõningatele aspektidele. Kui maaväekadetid on sõduri baaskursuse (SBK) ajateenistuse käigus läbinud, siis mereväe õppekavale vastuvõtu eeldus ei ole sõjalaeval läbitud ajateenistus, et suurendada värbamisvälja. Maaväelisest SBK-st saadavad vajalikud teadmised tulevasele mereväeohvitserile piirduvad riviõppe, käsitulirelvade ja üldise arusaamisega kaitseväelisest elukorraldusest. Seetõttu peab mereväe õppekava mahutama ka madruseõppe ja -praktika. Esimene nn ohvitseripraktika taktikakadettidel on navigatsioonipraktika õppelaeval Ristna, mille käigus harjutatakse optilist ja radarnavigatsiooni. Optiline navigatsioon tähendab ilma elektrooniliste vahenditeta kaldamärkide järgi navigeerimist nagu Kihnu Jõnn omal ajal. See paneb aluse elektrooniliste navigatsioonivahendite kasutamisele ja on sõjalaeval vajalik veel seetõttu, et laeva pihtasaamisel tuleb hakkama saada ka ilma elektrita. Nii optilise kui ka radarnavigatsiooni õpetamine on võrreldav tsiviiltüürimeeste väljaõppega, kuid mereväed panevad sellele oluliselt suuremat rõhku. Navigatsioonipraktika toimub üldiselt Eesti vetes ja eesmärk on läbida kõik koduveed ja selle kitsused, kusjuures praktika sekundaarne eesmärk ongi koduvete tundma õppimine, et kriisi korral keskkonda hästi tunda. Eesti merekaitsel on lähtuvalt riigi geograafilisest asendist kaks ülesannet – tagada mereteede julgeolek ja rannikukaitse. Tõhusa rannikukaitse peamine eeldus on just oma merealade hea tundmine. Eestis on levinud kummaline arusaam, et rannikukaitse on midagi jalaväelist rannaliival. Arvestades maaväelist riigikaitset ja selle põhielementi – jalaväge – on see seisukoht küll arusaadav, kuid 21. sajandi sõjapidamisega ei kipu haakuma. Rannikukaitse on sõjaline kaitse kallaletungide vastu merelt, s.o vaenulike sõjalaevastike ja meredessantide vastu, mille moodustavad vastavad laevastikud, rannikukaitsepatareid, mere mineerimine ja selleks määratud maa- ja õhuväeosad6. Tänapäevane rannikukaitse (ka rannikuala sõjapidamine – littoral warfare) koosneb keskkonnaga integreeritud kihtidest, milleks on väljast sissepoole: allveelaevad, merelennuvägi, raketilaevad, rannikul paiknevad mobiilsed raketipatareid,

miiniväljad, rannikukaitse suurtükipatareid ja alles seejärel maaväeüksused.7 Seetõttu alustavad tulevased mereväe taktikaohvitserid operatsiooniala tundmaõppimist juba kadettidena. Viimane taktikakadettide praktika on sõjalaeva vahiohvitseri (VO) praktika, kus lisaks navigatsioonile harjutatakse ka kõiki teisi VO ülesandeid – nii merepraktikalisi nagu paadi ja allveerobotite veeskamine, merel varustamise manöövrid jms, kui ka taktikalisi, nagu näiteks visuaalne tulejuhtimine.

FOOKUS

Walesi tippkohtumine süvendas NATO üksmeelsust Tänavu septembri algul Ühendkuningriigis Walesis peetud NATO tippkohtumine näitas Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase sõnul Põhja-Atlandi alliansi liitlaste suutlikkust reaalsete ohtude esilekerkimisel üksmeel leida ning olulisi otsuseid langetada.

leme teinud RKAKiga jõulise pöörde kaitseväe arengus. 1. augustist kehtib uus kaitseväe struktuur. Kuidas hindate reformi edenemist? Kas teie hinnangul on kaitseväelased siiani oma ülesannetega edukalt toime tulnud?

Me oleme toime tulnud. On isegi üllatav, kui paindlikult ja mõistlikult on inimesed sellistesse suurtesse muutustesse suhtunud. Igasugused muutused on rasked, aga ju me siis oleme juhtkonnaga suutnud viia iga inimeseni meie plaanitud struktuurimuutuste põhjused ja inimesed on mõistnud, et see peab panema riigikaitse paremini tööle. Mina tahaks küll, et me seda, mida me siin otsustanud oleme, kohe muutma ei hakka, vaid püüame plaanitu võimalikult kvaliteetselt ellu viia. Praegu oleme õigel teel. Praegu on tähelepanu keskmes Venemaa oma propaganda ja infosõjaga, mille raames on ta alustanud ka psühholoogilist sõda NATO liikmesriikide elanike vastu, püüdes kõigutada usku artikkel 5 toimisse ja proovides külvata hirmu, mis halvaks riikide otsustusvõime. Millisel moel peaksime ennast selle ohu vastu kaitsma? Kui tõsine see teie hinnangul on?

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Me peame ennast kaitsma ning see oht on akuutne. Vene föderatsioon on näidanud, et riigi kõige kõrgemal strateegilisel ehk poliitilise juhtkonna tasandil valetatakse räigelt. Sellise valega on raske võidelda. Aga eks me peame hoidma oma väärtusi ja tegema kõik võimaliku, et oma rahvast ühtsena hoida. Mis muud kui tuleb iseendasse uskuda. Ma olen kindel, et me suudame veelgi parandada seda rahva ühtehoidmise tunnet.

Ivar Jõesaar MAJOR

NATO Walesi tippkohtumist 4.-5. septembril nimetati ajalooliseks juba selle toimumise ajal. Kuidas te võtaksite kokku tippkohtumise tulemused NATO kui terviku ja Eesti huvidest lähtuvalt?

Olen nõus, et see oli ajalooline, märkimisväärseid otsuseid toonud tippkohtumine. Kui me veel aasta tagasi tippkohtumisele mõtlesime, siis oli meil tõsine tegemine, et leida neid teemasid, mida oma liitlastega saaksime arutada. Meie Eestis, Lätis, Leedus, Poolas olime küll seisukohal, et artikkel 5-ga seonduv peab olema kindlasti kõne all. Eelmine, Lissaboni kohtumine seda ju ka rõhutas ning NATO strateegiline juhis käsitleb artikkel 5 teemat väga korralikult. Kuid selles kontekstis Walesis otsustatud praktilised tegevused on siit väga tõsine samm edasi. Need on kõik meetmed, nii need, mida NATO rakendas vahetult pärast olukorra eskaleerumist märtsis-aprillis, kui ka meetmed, mis pikas perspektiivis peaksid tagama NATO kiirreageerimisjõudude parema ja efektiivsema võime vastu seista tänastele ja moodsatele, aga ka vanamoodsatele ohtudele. Ja kõik need otsused tehti ühehäälselt. See ongi vahest selle Walesi tippkohumise kõige suurem võit, et NATO laua taga ei tekkinud kellelgi tunnet, et võib-olla olukord ei olegi kriitiline. Ühiselt leiti, et nii Venemaa tegevus kui ka Süüria ja Iraagi territooriumil laienev islamiradikaalne liikumine on võrdväärsed ohud NATO-le ja NATO riikidele. Millised on NATO kui globaalse mõjuga julgeolekuorganisatsiooni arengu-

perspektiivid olukorras kui lisaks Venemaale ja radikaalsetele islamiriikidele üritavad sõjalisteks suurjõududeks saada ka Hiina, India, Brasiilia ja veel mõned riigid?

Oluline otsus, mis Walesi tippkohtumisel vastu võeti, oli kohustus liikuda kaitsekulutustes 2% poole SKT-st, millest omakorda 20% peaks minema investeeringuteks moodsamasse tehnoloogiasse. Veel aasta tagasi oli väga mitmes NATO riigis tendents kaitseeelarvet vähendada. Nüüd oli tunda, et enamik riike on aru saanud, et on jõutud punkti, millest alates peab kulutustega tagasi üles minema. Mõni riik nagu Holland, kes veel aasta tagasi oli väga selgelt miinuse poole liikumas, on seda juba tegema asunud. Loodan, et terve mõistus saab võimule ning riigid hakkavad riigikaitsesse investeerima. Sest ilma investeerimata, ainult USA rahakoti kulul, on NATO-l väga raske püsida selles võistluses võrdsena. Kas otsuste vastuvõtmisel oli tunda ka nende riikide kõhklusi, kes eelistanuks hoida Venemaaga soojemaid suhteid või kes on valijate soovidele vastu tulles oma kaitsekulutused juba liiga madalale kärpinud?

Ka nende riikide retoorika, kes olid enne rääkinud koostöö- ja kooperatsioonijuttu, oli nüüd nii palju muutunud, et me räägime ühiselt ukse avatuna hoidmisest, juhuks kui Venemaa tahab alustada suhtlust. Keegi ei soovi enam vastu Venemaa tahtmist dialoogi astuda, sest dialoogiks on teatavasti kahte poolt vaja. Aga kui üks pool mängib malet ja teine pool lööb tal mängimise asemel haamriga ninaluu sisse, siis pole see enam sama mäng. Sellest on aru saadud ka otsuste tegemisel. Aga eks eelarvete suurendamine ole alati seotud raskustega. Olgu see siis Euroopa sügavuses paiknev Holland või meie lähedal asuvad Läti ja Leedu, kellel on Venemaaga vahetu piir. Afganistanist lahkumise järgselt on läänepoolsetes NATO liikmesriikides arutlusteemaks pigem Islamiriigist

kui Venemaalt lähtuvad ohud. Kuidas leiab NATO oma mõistliku tasakaalu nende kahe proovikiviga tegelemisel?

Need on väga erinevad ohud ja nendesse tuleb väga erinevalt suhtuda. Üks on asümmeetriline oht meist kaugel, mis küll ohustab meie huvisid ja ühiskonna väärtusi, aga pole otseselt eksistentsiaalne oht meie liitlasriikidele. Samas kui Venemaa ohtu võib lugeda praegu siiski eksistentsiaalseks ohuks tema vahetutele naabritele. Ega Venemaal pikas perspektiivis üksüheses klassikalises sõjalises konfliktis kõigi NATO riikidega väga šanssi ei ole. Aga see, et neil on viimaste aastate heade reformide tulemusel tekkinud piisavalt kiirust ja oskust oma lähinaabritele väljakutseid esitada, see on küll kindel. Selle vastu peabki NATO nüüd üheskoos õige rohu leidma. Ja seda me otsime. Muidugi võime ka kindlad olla, et ükskõik kuidas me ka ei loe, on NATO-l ikkagi kokkuvõttes kõige rohkem relvi ning sõjalisi võimeid. Ükskõik kui väikesed kaitseeelarved ka pole, on heidutus siiski jätkuvalt olemas. Selle seas ka aastakümneid väga oluline olnud ja nüüd ehk vahepealsete aastatega võrreldes taas olulisemaks muutunud tuumaheidutus. Mida täpsemalt kujutab endast kohtumisel kinnitati NATO valmisoleku tegevuskava (Readiness Action Plan)?

tuleb nüüd selles ohu valguses üle vaadata. Hea märk on see, et kõik NATO riigid teevad kõiki oma planeerimisi ühise ohuhinnangu alusel. Nad on ka selles ohuhinnangus ühisel meelel, kus Venemaa on defineeritud ohuna. Venemaa on ju aastaid rääkinud, et NATO on vaenlane. Nüüd on ka NATO mõistnud, et oma planeerimises tuleb lähtuda sellest, et Venemaa võib olla oht liikmesriikidele. Kas viimasel ajal toimunud Soome ja Rootsi kaitsekoostöösuhete tihenemine NATO-ga on teie hinnangul piisav, et tagada kogu Balti mere regiooni turvalisust?

Eks meie lõppsoov oleks ikka, et Soome ja Rootsi rahvad otsustaksid sellise kaitsealliansiga, nagu NATO on, liituda. Aga niikaua kuni nad seda otsust pole teinud, on see nende kui demokraatlike riikide oma valik. Koostöö Soome ja Rootsiga on NATO-l väga hea. Kõik uksed on avatud, kuni selle tõsiasjani, et neile ei laiene artikkel 5 kaitse. Aga nad panustavad, ühised õppused käivad ja me oleme nendega üsna koostöövõimelised ning nemad ise on sageli üsna koostöövõimelisemad paljudest vanadest NATO riikidest. Aga otsused on nende endi teha. On ju Soome ajalugu näidanud, et nende poliitikud on suutnud teha mõistlikke otsuseid, sest nad on säilitanud oma iseseisvust läbi aastate ükskõik mis hinnaga. Arvan, et lähimad aastad toovad Soome ja Rootsiga veel palju tihedat koostööd kuni ehk siis võimaliku liitumiseni. Ka soomlased ja rootslased on aru saanud, et Venemaa kalkuleerib väga lihtsalt – kes ei ole meie poolt, on meie vastu ning vastavalt

sellele viib läbi oma õppusi ning esitab oma retoorikat. Tänavu Euroopa idapiiril toimuvaga seoses viidatakse tihti üha süvenevale sarnasusele Teise maailmasõja eelsete sündmustega Kesk-Euroopas. Milliste võimalike arengute suhtes oskame praegu targemad olla, et see analoogia ei läheks liiga kaugele?

Eks see riikide liitlassuhe ole see põhiline tarkus. Oli ju nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides kaitsevägede moderniseerimine ja värske hoidmine raske proovikivi ka enne Teist maailmasõda. Raha oli pärast raskeid 1930-ndate majanduskriisi aastaid ka mujale panna. Nii ei investeeritudki riigikaitsesse. Aga kus on vaakum, sinna tuleb jõud sisse. Seetõttu on oluline, et kõik, mis me riigikaitse huvides teeme, oleks päris. Et kõik, mis me loome, oleks reaalselt võitlusvõimeline. Et kõik inimesed, keda me õpetame, oskaks ja tahaks sõdida ning neile oleks selleks ka midagi toekat kätte anda. Ei ole mõtet elada illusioonis, et ehk konflikti ei tule, vaid tuleb selleks valmistuda. Kui on tasakaal, siis on ka konflikti ärajäämist kergem taluda. Walesi ühes otsuses on välja toodud vajadus viia muutunud julgeolekuolukorraga kooskõlla ka NATO kaitseplaanid. Mida see konkreetselt tähendab Eesti, aga laiemalt ka Läti ja Leedu jaoks?

Eks meie lõunanaabrid peavad ka mõistma, et riigikaitsesse tuleb investeerida. Poliitilisel tasandil on need otsused tehtud. Nad on isegi graafikud paika pannud, et millise ajaraami sees nad kuhu jõuavad. Teame ju omast käest, et ega 2% kerge saavutada pole. On meiegi

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Eks ta seda käsitleb, kuidas seda aastaid ettevalmistatud NATO reageerimisjõudu veelgi efektiivsemaks muuta ja praegustele ohtudele vastavalt ümber korraldada. See tähendab reageerimisajad peavad vähenema ja võime peab suurenema. Ehk nagu ütles Briti kaitseväe juhataja: „NATO peab olema Big and Ugly (suur ja ohtlik)”, ning just seda me üritamegi temast teha. Teine teema on see, kuidas seda kõike juhtida, milline on käsuliin. Käsu andmist ja juhtimise käivitamist tuleb harjutada ja õppida: lisaks vajadusel eelpositsioneerida relvastust ja varustust, et seda lühikest aega, mida Venemaa on meile andmas, õigesti ära kasutada. Venemaa föderatsioon on oma viimaste arengutega näidanud, et nad on vähendanud oma otsustusmehhanismi kohmakust. See on ka loogiline, sest ühes autoritaarses süsteemis on käsuliin põhimõtteliselt lühem kui see saab olla ühes demokraatlikus, paljude liikmesriikidega organisatsioonis. Aga eks organisatsioonil on ka omad kompensatsioonimehhanismid ja neid praegu üle vaadataksegi. Viimane punkt on see, et need plaanid, mis meil aastaid juba olemas on,

Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras tunneb heameelt NATO Walesi kohtumisel valitsenud üksmeele üle.

FOOKUS

riik ju pikki aastaid selle nimel töötanud ja viimase kolme aasta jooksul alles selle taseme saavutanud. Plaanid tuleb ju teha selle järgi, millised on võimed ja kui võimet on vähe, siis tuleb teistel selle arvel rohkem teha. Niimoodi neid plaane koostöös liitlastega tehakse. Liitlased on aga ka väga selgelt välja öelnud, et tasuta kaasasõitmist on raske taluda. Igas kokkuleppes on võrdsed alused. NATO liitlastel on ühiselt lähiajal kavas terve hulk arendusi. Olgu need siis USA president Barack Obama poolt Tallinnas väljaöeldud otsus rajada Ämarisse USA juhitav piirkondlik õhuväeväljaõppekeskus, Poolas asuva NATO korpuse staabi oluline tugevdamine või Balti regiooni julgeoleku tõhustamine õhus, maal ja merel. Kuidas ressursid võiksid jaotuda, kui on vaja rohkem panustada NATO idapiiri riikidesse?

Ka NATO-l on ühisrahastamine võimalik, on olemas ühised fondid ja rahastamismehhanismid ning mõningaid asju saaks teha sellest ühisest rahakotist. Näiteks meie Ämari lennuväli on üks neist näidetest, kuidas saab NATO rahadega üht-teist korraldada. Aga eks me peame ka omi plaane selle pilguga üle vaatama, et liitlastele rohkem võimalusi anda. Meie valitsus on olnud nii heasoovlik ja on oma plaanides eraldanud meile lisaraha, et me saaksime liitlasi Eestis vastu võtta. Minu meelest on see väga mõistlik otsus, sest nii saame kaitseeelarve ulatuses omi pikalt planeeritud asju edasi arendada ning nende asjadega peamegi edasi minema, sest ega raha pole kunagi liiga palju. Kui meile antaks ka 3% või 4%, siis küllap me suudame sellegi raha mõistlikult riigikaitsesse investeerida. Aga me peame mõistma, et ka teised sektorid soovivad areneda ning peame tasakaalukalt edasi liikuma. Kui palju NATO liitlaste täiendavate üksuste võõrustamine Eestis maksma läheb?

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Eks neid täpseid numbreid ole praegu raske öelda. Midagi see ikka maksma läheb ning sellest, et liitlaste kohalolek on oluline, oleme me ka varem rääkinud. Kui kaitseminister Urmas Reinsalu rääkis sellest jaanuaris, siis kõik naersid, aga juba märtsikuus oli kõigil selge, et nii naljakas see jutt polnudki. Nüüd on USA õhudessantväelased siin olnud, USA soomusväed on kohal oma Bradleydega ja küllap me saame näha ka tanke.

Milline peaks olema NATO liitlaste Balti riikides ja Poolas roteeruvate üksuste optimaalne suurus ning millised peaksid olema eelpositsioneeritud relvastuse ja varustuse mahud?

Võime ju spekuleerida, et vähem kui soomusdiviis ja rohkem kui pataljon. Eks see tasakaalu küsimus ole. Sõltub, kui palju ressurssi on ja samas – kes täpselt teab, kui suur peab see jõud olema, mis heidutab. Tegelikult on meil vaja, et siin roteeriksid ikka need võimed, mis endal puudu on. Lennukid on väga olulised asjad, seda me ise lubada ei saa. Ka lünkade parandamine õhukaitses on see asi, mida me peame tegema NATO liitlastega koostöös, sest meil endal seda veel nii palju pole. Läänemere kontrolli tuleb panustada. Kui me vajalikku maaväge ise toodame ja muud asjad liitlastelt tulevad, siis on juba päris hästi. Tähtis on see, et juhtimissüsteemid oleksid kuni viimase tasemeni paigas, et juhtimise käsuahel oleks paigas. Oluline on saavutada, et liitlased, kes on plaanitud meile appi tulema, oleksid meie olukorrast teadlikud. Teaksid, millised on meie teed, millised on meie sillad, mida meile siin täpselt vaja on ja kuidas seda riiki kõige paremini kaitsta. Ise me teame seda mingi piirini ja seda teadmist peame oma liitlastega jagama. Kui kiire ja võimekas on kavandatav NATO ülikiire reageerimise üksus?

Nii kiiresti kui vaja, et ohule vastu seista. Tähtis on, et käsuõigus kiiresti antakse, sest otsused tulevad NATO-s tegelikult kiiremini kui me isegi arvata oskame. Ega kaksiktornide rünnakut ei saaks ju kuidagi klassifitseerida klassikalise artikkel 5 stsenaariumina, ometigi käivitati artikkel 5 ja see toimis tundide jooksul. Ma usun, et NATO on sellest õppinud ja kui vaja, tulevad need otsused kiiresti. Aga selle nimel, et kõik kiiresti toimiks, tuleb tööd teha. Walesis vastu võetu tuleb ellu viia ja igasuguste otsuste kõige raskem osa on see, et ka kõige paremaid otsuseid, kui nad pole ressurssidega kaetud ja poliitilise tahtega toetatud, ei ole võimalik ellu viia. Selle nimel tuleb meie ametnikel ja poliitikutel veel kõvasti vaeva näha. Kas Eestil, Lätil ja Leedul jätkub sõdureid ja ressursse osaleda lisaks senisele ühistegevusele veel ka NATO ülikiire valmisoleku üksuse ning Ühendkuningriigi eestvedamisel

loodava seitsme riigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus?

Eks me ole oma üksustega ikka seal, kus seda kõige kasulikumana näeme. Praegu teeme Balti pataljoni, mis, ma arvan, on väga oluline projekt näitamaks Scoutspataljoni võimet lahingutes ükskõik millistel tingimustel hakkama saada, näidates samas ka koostööoskust lätlaste ja leedulastega. Ma ei usu, et see meil suurem on kui paarsada meest, kes meil kogu aeg on operatsioonidel olnud. See on suurus, millega olema lisaks ühele laevale ja valmis lennuväljale suuteliselt panustama. Laiapõhjaline riigikaitse hakkab Eestis omandama kindlaid piirjooni ning kõigi osapoolte ülesandeid saavad selgemaks. Kas meie sellise kõiki haarava kaitsevalmiduse praegune seis on teie meelest piisav, et mõjuda võimalikule agressorile heidutavalt?

Laiapindne riigikaitseteema on oluline. Kui me viis aastat tagasi hakkasime seda kaitseministeeriumis arendama, siis oli piisavalt skeptikuid, kes ütlesid, et kõik teised ametkonnad tulevad ja tahavad meie kaitseeelarvest jupikest saada. Ka praegu on selline huvi muidugi olemas. Aga kaks protsenti, mis me oleme riigikaitseks deklareerinud, see peab minema riigikaitseks ja täpselt nii vaatab seda ka NATO. Kui hakkame midagi ümber tõstma, jääb see protsent alla kahe. Pikaajaliste kogemustega NATO ametnikud ei lase endal nahka üle kõrvade tõmmata, kui hakkaksime näiteks selle 2% sees piirivalvet arendama. Aga see ei tähenda, et riik ei peaks investeerima piiriehitamisse või politseisse. Kaitsevägi toetab seda rahu ajal igati. Aga kui peaks minema sõjaks, siis kaitseväelased ja kaitseliitlased sõdivad ja nad ei aita politseil või kellelgi teisel tööd teha. Mida peaks tegema iga tegev-, reservväelane ja laiemalt ka iga kodanik, et Eesti saaks parimal viisil olla Põhja-Atlandi alliansis tõsiseltvõetav liitlane?

Igaüks peaks tegema seda, mida ta kõige paremini oskab. See, kes teeb kommunikatsioonitööd, peaks tegema seda, ning see, kes on õppinud relv käes sõdima, peaks sõdima. Ja vastus küsimusele, mida mina peaks tegema, on see, et tee seda, mida sult palutakse teha. Inimene, kes leiba küpsetab, peab leiba küpsetama, kui pole palutud teha teisiti. Ainult nii saab riik edasi püsida. Arvan, et see ongi ühise kaitse põhimõte.

SÕJAKOOL

Kes astuvad kõrgemasse sõjakooli? Varasemate aastate kogemused andsid õppetunni, et KVÜÕA-sse õppurite leidmiseks ei saanud jätkata samades piirides, mida kasutatakse klassikalises teavituses – neutraalsus, objektiivsus, informatiivsus, sihtgruppide asemel avalikkus jne. Tänapäevane elukeskkond on reklaamisõnumeid täis ja nende hulgast tuleb esile tõusta, et noored saaksid enda otsuse jaoks piisavalt sõjakooli kohta teada. Seda paraku enam neutraalse teavitusega ei saavuta. Samad tulemused saaks, kui massikakluse ajal pidada kõrvaltänavas vaikset kõnet vägivalla kahjulikkusest.

aitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) meedia- ja turundusgrupi esmane ülesanne on tagada KVÜÕA põhikursuste sisseastumiskatsetele piisav hulk kandidaate, et komisjonidel oleks võimalik nende seast valida parimad ja motiveeritumad kandidaadid. Et sõjakooli lõpetab igal aastal kolme väeliigi ja üheteistkümne eriala ohvitserid, siis on vaja, et parimad ei oleks ühtmoodi parimad. See tähendab, et vastuvõtukomisjoni ette peaks tulema rohkem võimalikult erinevaid, aga heal tasemel kandidaate, kelle hulgast saaks valida tulevased kaitseväe ohvitserid. Samuti tegeleb KVÜÕA meedia- ja turundusgrupp ka kaitseväe teavitusega vastavalt peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhistele. Ülesande täitmine on jaotatud KVÜÕA-s kolmeks: terve aasta ristturundus ja teavitus erinevate kanalite vahel, otseturundus ning kõrgema sõjakooli kevadine reklaamikampaania. Edu saavutamiseks tuleb teha koostööd nii KVÜÕA sees kui ka väljas.

Kristjan Kostabi KAPTEN KVÜÕA MEEDIA- JA TURUNDUSGRUPI ÜLEM

med, mis kirjeldavad info- ja reklaamisõnumite rohkust elukeskkonnas. Olenevalt meediatarbimisharjumustest ja elukohast võib inimene Eestis üle elada mõnikümmend kuni mõni tuhat visuaalset või audiorünnakut, mis tahavad tema käitumist muuta. Seega pidi sõjakooli haridusteemaline sõnum erinevates oludes muude hulgast selgelt välja paistma ja vajadusel domineerima. Sõnumid pidid olema piisavalt ärritavad, et tekitada suure reklaamitaluvusega noores nii palju huvi, et ta uuriks kõrgema sõjakooli õppimisvõimaluste kohta täpsemalt ja siis otsustaks. Sidusgruppe (need, kes ei tule kindlasti õppima huvide, vanuse vms tõttu) peaks sõnum piisavalt kaasa mõtlema panema, et ta kommenteeriks sõnumit

ÜLESANDEPÜSTITUS

Olenevalt meediatarbimisharjumustest ja elukohast võib inimene Eestis üle elada mõnikümmend kuni mõni tuhat visuaalset või audiorünnakut, mis tahavad tema käitumist muuta.

MIDA NOORED TEADA TAHAVAD? Teeviida (november 2013) uuring üllatas meid pisut. Kui noortel oli sõjakooli üldinfo käes, hakkasid rohkem esile tulema klišeelikult kõlavad huvid. Sooliselt erinevad populaarseimate küsimuste hulk näitas, et naistele tuleb tutvustada rohkem füüsilise koormusega seotud teemasid ja meestele suunata rohkem majanduslike tingimuste ja karjääriga seotud teemasid. Väikelinnast pärit noorele (samuti õhuväe või mereväe õppekava) suunatud turundussõnumites tuleb kajastada rohkem majanduslikke tingimusi, sest need on sellele grupile oluliselt tähtsamad. Tallinnast või Tartust pärit noorele on olulisim edasine teenistus pärast sõjakooli ning õppe sisu.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Kõige üldisemalt on esmased sihtgrupid ajateenistuses olevad või selle läbinud noored, kes saavad esimesel võimalusel õppima asuda, pikemaajalised sihtgrupid on koolinoored, kellel on veel vaja kool lõpetada ja ajateenistus läbida. Nii 2013. kui ka 2014. aastal võtsin värbamiskommunikatsiooni planeerimisel üheks aluseks uuringufirma Yankelovich Consumer Researchi and-

meedias, jagaks Facebookis, räägiks sõbrale jne, muutuks infokandjaks nende jaoks, kes oleks sõjalisest kõrgharidusest huvitatud. Selleks, et täita kõrgemast sõjakoolist huvitatud noorte infovajadused igas meediumis, oli vaja täpsemaid andmeid sihtgruppide kohta. Sihtgruppide uuringud organiseerisime siis, kui nendega kokku puutusime, näiteks noorte infomessi ajal kogusid kadetid kooli tutvustades ka andmeid nende kohta, kellega nad rääkinud on – vanus, sugu, elukoht, huvitavad teemad jne. Kabinetis jälgime iganädalaselt kodulehekülje alalehtede külastustestatistikat ja kasutajaaktiivsust erineva info väljastamise ajal ning igapäevaselt Facebooki-lehe sõprade reaktsioone erinevatele teemadele. See annab meile teada, millist infot vajatakse ning mis teemad kandidaate paeluvad, kuidas neid kõnetada jm. Nii saame luua selgema profiili, millised noored on sõjalisest haridusest huvitatud, mida nad täpsemalt teada tahavad ja kuidas saaks meie neile seda infot pakkuda. Reklaamiagentuur DDB sai 2013. aasta kampaaniaks sõnumid, mida me tahtsime noortele öelda, ja lahenduste juhised ning edasine oli juba koostöö värbamiskeskuse, reklaamiagentuuri DDB ja KVÜÕA vahel. 2014. aastal kasutasime eelmise aasta kolme populaarseimat sõnumit ja lisasime väeliikide sõnumid, muutsime eraldi naissoole suunatud sõnumit.

SÕJAKOOL

Hoolimata sellest, et noored sügissemestri ajal veel aktiivselt infot ei otsi (võrreldes päringute hulgaga sõjakooli kohta kevadel) ja ükski infokanal ei domineeri nende meediakasutuses oluliselt, on noored valmis edasiõppimise infot vastu võtma ja seda kasutama. Info tuleb ainult nendeni viia. Teeviidal 2013. a kooli tutvustavate kadettide hinnangul kasvatas Teeviidale eelnev nädalane reklaamikampaania (kasutasime Delfi lintpealkirju, reklaame ja artikleid maakonnalehtedes) huvi messil võrreldes eelmise aastaga oluliselt, reklaami märkamist kinnitasid kõrgema sõjakooli boksi külastavad noored. Messil Intellektika 2014 külastasid sõjakooli messiboksi enamasti Tallinnast ja Tartust pärit noored, kes olid sarnaselt Teeviidal kohatud noortega karjääri-informatsioonist väga huvitatud, kuid nad olid infot kodulehelt ja sõprade käest rohkem otsinud.

RISTTURUNDUS – ÜKS MEEDIAKANAL TÄIENDAB TEIST

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Iga meediumi efektiivsus on piiratud kindlate tsoonidega ja suunatud kindlale sihtgrupile, teised meediumid seal kõrval peavad üldist skeemi toetama. Koduleht on KVÜÕA visiitkaart ja peab pakkuma infot selgelt, kiirelt ja vaatajakeskselt. Muudel kanalitel on samuti piirangud. Me ei saa oodata, et näiteks persoonilugu koolituslisas ja populaarne Facebooki-postitus töötaks samadel motiividel, ärataks samu tundeid või kutsuks esile samu reageeringuid. Näiteks infot, mis sisaldab palju numbreid, kuupäevad jms, ei tasu edastada raadios või teleris, sest seda on keeruline meelde jätta, vaid pigem trükimeedias, teleuudis aitab siinjuures rõhutada fakti, et info on (seal) olemas. Pehmed uudised ei ületa enamasti Eesti üleriigilise meedia uudisekünnist, kuid võivad levida väga hästi sotsiaalmeedias ja väga hea leviku puhul jõuda ka üleriigilisse meediasse. Nõnda juhtus kadettide tantsukursusele partnerite leidmise üleskutsega Facebookis eelmisel sügisel. Seda jagati nii palju, et pälvis meedia tähelepanu ja seepärast kirjutas Postimees oma Laupäevalisas kadettide tantsukursustest. Traditsioonilise meedia kanalid ei võimalda dialoogi potentsiaalse sisseastujaga, sotsiaalmeedia pakub küll selle võimaluse, aga kõrgema sõjakooli lehele tuleb info saamiseks siiski üksikuid küsimusi. Facebooki-leht on pigem pehmete uudistega täidetud, olles kergelt

meelelahutuslik vahelüli sihtgrupi ja KVÜÕA vahel, mis võimaldab suhelda. Rohkem dialooge tekib kõrgemat sõjakooli tutvustavates loengutes, mida kadetid annavad koos värbamiskeskusega väeosades ja koolides. Veel suurem kontakt tekib infomessidel, kus huvitatud ja kõrgem sõjakool kokku saavad ja infot vahetavad. Sarnaselt üleriigiliste infomessidega korraldasime selle aasta mai lõpus minimessid väeosades, kuhu ootasime sõjalisest kõrgharidusest huvitatud ajateenijaid, samuti tutvustavad väeosades praktikal olevad kadetid kõrgemat sõjakooli. Otseturundust ei tee ainult KVÜÕA meedia- ja turundusegrupp. Mitteformaalset otseturundust teevad tegelikult kõik, kes KVÜÕA-s töötavad, kõrgema sõjakooli vilistlased väeosades ja Kaitseliidus ning kõik, kes on kuidagi riigikaitsevaldkonnaga seotud. Enamasti ei ole see teadlik, aga koolist ja õppimisest rääkimine sõbrale, ajateenijale jne kujundab neis pildi, mis moodustab tema peas maine kõrgemast sõjakoolist, samuti mõjutab noort isiklik eeskuju. Sisseastujate küsitluses tuligi välja, et sellel on väga suur mõju, „sõbrad-tuttavad” on lausa populaarsuselt teine infoallikas, kust sisseastujad oma teabe kooli kohta saavad. 2014. a sisseastujate aruanne kirjeldab, et kõige sagedamini tuuakse välja, et suurim mõjutaja on olnud sisseastuja ise (37% vastanutest) ning soov kõrgemas sõjakoolis õppida on tingitud huvist riigikaitsevaldkonna vastu, armastusest kodumaa vastu ning soovist oma riiki kaitsta. Teisalt on välja toodud selle ameti sobivust (sh distsipliini ja proovikive), sisemist soovi ennast proovile panna ning ambitsiooni riigikaitses karjääri teha, aga ka ametiga kaasnevat kindlustunnet ja sotsiaalseid garantiisid. Kolmanda mõjutajana on nimetatud tervet hulka inimesi, kes on

Mitteformaalset otseturundust teevad tegelikult kõik, kes KVÜÕA-s töötavad, kõrgema sõjakooli vilistlased väeosades ja Kaitseliidus ja kõik, kes on kuidagi riigikaitsevaldkonna seotud.

oma tegevusega olnud eeskujuks – alustades ajateenistuses rühmaülemast ja kõrgemast juhtkonnast ning kaitseväes töötavatest tuttavatest, kes on distsiplineerituse, oskuste ja teadmistega olnud hea eeskuju ning lõpetades korporatsioonikaaslastega, kelle edu seostatakse töötamisega kaitseväes. (Kütt, 2014)

TULEMUSED Võrreldes 2013. aasta sama ajaga oli avalduste hulk suurenenud kõikidel õppekavadel, kokku neljandiku võrra. 7. juuli 2014 seisuga esitati KVÜÕA-sse õppimaasumiseks kokku 230 avaldust, selleks aastaks avatavatele põhikursuse õppekohtadele 111 avaldust, magistrantuuri 12 avaldust ja 2015. aastal avatavatele põhikursuste õppekohtadele 107 avaldust (ajateenistus läbimata). 2014. aastal on KVÜÕA-s põhikursuste õppekohti 69, neist 55 maaväe, 7 õhuväe ja 7 mereväe õppekavale. 2013. aastal sooritas 2014. aasta põhikursuste õppekohtadele 20 soovijat, kellest 14 oli kinnitanud oma õppimatulemist (maaväe õppekavale). Seega on sellel aastal kokku 55 õppekohta, millele on avalduse esitanud 111 soovijat. Üldine konkurss selle aasta õppekohtadele oli 2,0 avaldust ühele kohale. Võrreldes 2013. aastaga oli ajateenistuse läbinud noored rohkem avaldusi esitanud, väeliikide konkursid olid suuremad, eelmisel aastal sissesaanuid on konkurentsis 75% (eelmisel aastal 40%). Tartu maakonnas Unikülas korraldataval ühtlustamiskursusel alustas 83 uut õppurit. Kokkuvõttes võib öelda, et hea tulemus saadi teaduslike uurimismeetodite, tänapäevaste turundusvõtete kasutamise ja suurepärase koostööga. Teave, mis on korjatud erinevate uuringute abil, on andnud tegutsemiseks õige suuna KVÜÕA, värbamiskeskuse, väeosade, peastaabi, kaitseliitlaste, riigikaitseõpetajate ning sõprade ja tuttavate koostööle. Tulemused näitavad, et tänapäevased turundusmeetodid töötavad ja nii tasub jätkata. Ma kasutan võimalust ja tänan Sõduri vahendusel kõiki, kes andsid oma panuse sellesse tulemusse ning teen ettepaneku jätkata samamoodi ja veel paremini. Viited: Yankelovich Consumer Research http://unomarcomms.com/our-insights/glenn/ how-many-ads-do-we-see-day-do-you-remember Kütt, K. 2014. KVÜÕA sisseastujate aruanne.

Mereväeohvitserid taastasid haridusmärgi Kaitseväe sümbolite rida on täienenud järjekordse haridusmärgiga – tänavu suvel kõrgema sõjakooli lõpetanud mereväeohvitserid said rinda mereväeohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärgi. Kalev Konso KAPTENMAJOR RESERVIS KAITSEVÄE SÜMBOOLIKANÕUKOGU

MEELIS PILLER

MEREVÄEOHVITSERIDE KURSUSE LÕPETANU RINNAMÄRGI HERALDILINE KIRJELDUS piirivalvurid, kuid kursustel osales ka kuus mereväelast. Esimesed taastatud rinnamärgid valmistati 1997. aasta kevadel ning mereväeohvitseride kursuse lõpetajatele anti need üle juunis 1997. Märkide nummerdamist jätkati enne Teist maailmasõda viimasena väljaantud märgile järgnevast numbrist. Esimesed kaks märki anti 1940. aastal viimase lennu lõpetanud ja veel elus olnud kahele endisele kadetile, kellel need omal ajal saamata jäid. Viimased märgid anti välja detsembris 1999. Kokku väljastati 55 nummerdatud märki, mis valmisid aktsiaseltsis Vesme. Märgid

Rinnamärk taasloodi enne Teist maailmasõda eksisteerinud märgi järgi, mille olid asutanud mereväe kadettide kooli esimese lennu lõpetanud kadetid 1921. aastal.

Külgedelt ankruketiga ümbritsetud ankrul aukohas kaldasendis ristatud torpeedo ja kahur, kõik hõbedased, südamikus väike riigivapp. Rinnamärk sümboliseerib valmisolekut riigi relvastatud kaitsmiseks merel.

RINNAMÄRGI TEHNILINE KIRJELDUS Märk on ovaalse kujuga ning kergelt ettepoole kumer. Märgi kõrgus on 50 mm ja suurim laius on 38 mm. Märk kujutab nn Halli ankrut, mille ülemise allapööratud ankruseekli külge on kinnitatud kaks, mõlemalt poolt ankru päkani ulatuvat kontraforssidega ketti (esimene kiht). Kettide alumised otsad kinnituvad ankrukanna välisnurkadele paigutatud oude (seeklite) külge. Märgi ülemises osas on risti asetatud 35 mm pikkune torpeedo ja 37 mm pikkune kahur, mis toetuvad ankrusäärele ja ankrukäppadele. Nende all ankrukäppade vahekohas paikneb teise kihina väikese riigivapi kujutis (kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsavaatavat lõvi), mille kõrgus on 15 mm ja laius 13 mm.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

äesoleva aasta 17. juunil lõpetas kõrgemas sõjakoolis põhikursuse järjekordne lend noori ohvitsere. Nende hulgas jõudis oma õpingutega lõpule ka mereväeohvitseride esimene lend (KSK 1.MeV PK). Viimane osutus tähelepanuväärseks saavutuseks ka taasloodud mereväe ajaloos. Lisaks mereväeohvitseride kõrgema hariduse tasemel väljaõppe taastumisele kaitseväes taastati ka selle omandanute visuaalne märgis – mereväeohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärk. Märgi kasutusele võtmise algatasid mõned mereväeohvitserid koos kadettidega juba 2012. aastal. Algatus sai tuge ka KVÜÕA ja mereväe ülema kokkuleppest märgi taastamise osas 2013. aasta sügisel ning idee päädis rinnamärkide üleandmisega sõjakooli 2014. aasta lõpuaktusel. Siiski polnud see esmakordne sõjajärgne Eesti mereväeohvitseridele haridusmärgi väljastamine. Mereväeohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärgi põhikiri kinnitati kaitseväe juhataja 27. märtsi 1997 käskkirjaga nr 113. Kuigi taastatud rinnamärk on peamiselt ohvitserikursuse lõpetamise märk ehk haridusmärk, sai selle eesmärgiks näidata ka mereväeohvitseride kursuse lõpetanud kaitseväelaste ühisesse perre kuulumist. Rinnamärk taasloodi enne Teist maailmasõda eksisteerinud märgi järgi, mille olid asutanud mereväe kadettide kooli esimese lennu lõpetanud kadetid 1921. aastal. Taastatud märgi kujunduse aluseks said sõjaväe ühendatud õppeasutuste mereväe rühma (III ja) IV lennu lõpumärgid, sest just need olid jäänud viimasteks väljaantud märkideks 1940. aastal. Rinnamärgi taasloomise idee algatajad taasiseseisvunud Eestis olid mereväe nooremohvitseride kursuse (MOV) korraldajad omaaegsest piirivalveametist. Nimetatud kursusi korraldati piirivalvurite ja kaitseväelaste koostöös aastatel 1996–1999 kokku kolm. Õppuritest enamiku moodustasid küll mere-

on tehtud melhiorist ja oksüdeeritud, väike riigivapp on tombakust (kuldne) ning lõvide siluetid kaetud sinise kuumemailiga. Kõnealuseid märke anti välja ka mereväe erialaohvitseride kursuste (MEOV) lõpetajatele ning neid väljastas mereväe ülem. Kursusi korraldati piirivalveameti ja kaitseväe koostöös aastatel 2002–2004 kolm ning õppurite enamuse moodustasid samuti merepiirivalvurid. Kursustel osales kokku üheksa mereväelast. Esimesed rinnamärgid mereväe erialaohvitseride kursuse lõpetajatele anti üle aprillis 2002 ning viimased märgid augustis 2004. Nimetatud ajal anti kätte 46 nummerdatud märki, mis valmistati sama matriitsiga osaühingus Herald. Märkide nummerdamist jätkati 1999. aastal väljastatud viimase märgi järelt. MEOV-i lõpetanute rinnamärgid erinevad MOV-i lõpetanute rinnamärgist selle poolest, et märgil oleva väikese riigivapi kujutis on oksüdeeritud hõbedaseks.

KOOL

Kadetikandidaatide motivatsiooni muutumine ajateenistuses Soov ja vajadus saada kõrgemasse sõjakooli ohvitseriks õppima väga motiveeritud ning teadlikult oma valiku teinud noori kannustab kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) teadureid kadettideks pürgijaid üha põhjalikumalt uurima.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

VÜÕA humanitaar- ja sotsiaalteaduste õppetool viis 2013. aasta sügisest kuni 2014. aasta kevadeni läbi uuringu ajateenistuses viibivate kadetikandidaatide hoiakute ja tunnetatud juhiomaduste muutusest ajateenistuse jooksul. (Põhjalikum ülevaade uuringutulemustest ilmub KVÜÕA Toimetistes; käesolev artikkel tutvustab lühidalt uuringu läbiviimist ning põhilisemaid tulemusi.) Nimetatud uuringu algatas KVÜÕA, et saada paremini aru ühe probleemi olemusest, mis on kooli kummitanud viimased viis aastat, täpsemalt alates 2009. aastast, mil muudeti õppeasutustesse sisseastumise süsteemi. Paindlikkuse ja kadetikandidaatide ringi suurendamiseks tehti toona kandideerimine rakenduskõrghariduse õppekavadele võimalikuks ka enne ajateenistuse läbimist. KVÜÕA-sse vastuvõetud kadetikandidaatide ajateenistuse läbimine korraldati koostöös kaitseressursside ametiga. Muudatus suurendas oluliselt kandideerijate arvu: nii kandideeris sellisel moel õppeasutustesse 2009. aastal 59 ja 2010. aastal 97 kandidaati. Järgnevatel aastatel nende hulk küll vähenes, kuid andis siiski igal aastal arvestatava hulga kadette (arvestades asjaolu, et maaväe põhikursusel oli õppekohti 55). Probleemiks kujunes aga kadetikandidaatide õppimaasumise väike osakaal pärast ajateenistuse läbimist. Nagu on näha tabelist 1, on loobujaid olnud suurusjärgus 25–55%. Erand oli 2010. aasta, kui kõik kandideerinud ka reaalselt õppima asusid. Samas puudus KVÜÕA-l selge tagasiside loobumise põhjustest, sest kontakt kadetikandidaatidega polnud tugev ning loobujad

Aarne Ermus KVÜÕA ORGANISATSIOONI JUHTIMISE LEKTOR

kadusid meie infoväljast. Oletada võis eri põhjuseid, näiteks: tekkis parem pilt kaitseväelisest teenistusest ja jõuti arusaamisele, et see ei sobiv talle, ilmnesid tervislikud probleemid või oli teenistuses ebameeldiv kogemus vms. Samas polnud KVÜÕA-l selget ja faktidele toetuvat informatsiooni kadetikandidaatide motivatsioonimuutumisest, seetõttu jäigi ainuvõimalikuks lahenduseks uurida küsimust sügavamalt.

UURINGU METOODIKA Uuringu eesmärk oli välja selgitada, kas, kuidas ja millistel põhjustel muutub ajateenistuse mitteläbinud KVÜÕA kadetikandidaatide (2013. aastal 20 isikut) motivatsioon jätkata karjääri kaitseväes, samuti nende väärtused ja juhiomadused ajateenistuse jooksul. Uurimismeetodiks valiti ankeetküsitlus ning poolstruktureeritud intervjuu. Uuringus vaadeldi lähemalt kolme gruppi: kadetikandidaadid, KVÜÕA-sse kandideerinud, kuid mitte sissesaanud ning referentgrupina üldkorras kutsutud ajateenijad. Uuritavad osalesid küsitluses kolm korda: sügisel 2013, talvel 2014 ja kevadel 2014 ehk esimene kord pärast

Probleemiks kujunes aga kadetikandidaatide tegelik õppimaasumise väike osakaal pärast ajateenistuse läbimist.

sõduri baaskursuse lõppu, teine kord pärast erialakursuse lõppu ning kolmas kord ajateenistuse lõpus pärast õppust Kevadtorm. Poolstruktureeritud intervjuud viidi läbi ainult KVÕÜA-sse sissesaanud kadetikandidaatidega kolmandas etapis. Küsitluse läbiviimiseks koostati kahte tüüpi ankeedid, millest üks oli mõeldud nii kadetikandidaatidele kui ka kooli kandideerinud, kuid mitte vastu võetud ajateenijatele ning teine ankeet oli mõeldud üldkorras kutsutud ajateenijatele. Üldkorras kutsutud ajateenijate küsimustik erines kadetikandidaatide omast, keskendudes eelkõige rahulolu muutusele ajateenistuse osas. Väeosadest olid uuringusse kaasatud väeosad, kuhu kadetikandidaadid olid määratud – Kuperjanovi jalaväepataljon, Kirde kaitseringkond (õhutõrjepataljon, suurtükiväepataljon, Viru jalaväepataljon), vahipataljon ja 1. jalaväebrigaad (Kalevi jalaväepataljon, tagalapataljon). 25. oktoobrist 24. novembrini 2013 vastas küsimustikule kokku 110 isikut: 13 kadetikandidaati, 13 mitte sissesaanut ja 84 üldkorras kutsutud ajateenijat. Asukohtade lõikes olid isikud pärit järgnevatest väeosadest (sulgudes kadetikandidaatide arv antud väeosas): 1. jalaväebrigaad (Paldiskis asuvad allüksused) 16 (2), Kuperjanovi jalaväepataljon (Võru) 52 (5), Viru jalaväepataljon (Jõhvi) 10 (1), Kirde kaitseringkond (Tapal paiknevad üksused ja Kalevi jalaväepataljon) 19 (3) ja vahipataljon 13 (2). Veebruaris 2014 viidi posti teel läbi teine küsitlusvoor. Küsimustikule vastas kokku 88 isikut, mis teeb vastamise määraks 80% võrreldes küsitluse esimese lainega sügisel 2013. Küsitluses osalenutelt uuriti nende hinnanguid kahe kuu kohta ajateenistuses, ajavahemikul detsember 2013 ja jaanuar 2014. Vastanutest olid 9 kadetikandidaati, 13 väljajäänut ja 66 üldkorras kutsutud ajateenijat. Asukohtade lõikes olid isikud pärit järgnevatest väeosadest (sulgudes kadetikandidaatide arv selles väeosas): 1. jalaväebrigaad (Paldiskis asuvad allüksused) 9 (1), Kuperjanovi jalaväepataljon 49 (4), Viru jalaväepataljon 6

2009

2010

2011

2012

2013

Vastu võetud kadetikandidaatide arv

20 (16)*

Aasta hiljem õppima asunute arv

Loobunute arv

Loobunuid protsentides

26,9

12,5

Tabel 1. KVÜÕA-sse õppima asumine pärast ajateenistuse läbimist.

* Sulgudes on reaalselt ajateenistusse asunud kadetikandidaatide arv. Neli kadetikandidaati loobusid kas tervislikel põhjustel või seetõttu, et said sisse mõnda teise kõrgkooli ning neil polnud KVÜÕA esimene valik. 1. JvBr TaP

Kirde KRK Kalevi JP

ÕTP

Lõuna KRK

Kokku

StVP

Viru JP

Kuperjanovi JP

Vahipataljon

1/1

1/0

7/7

2/2

16/14

Kadetikandidaadid 2/1

3/3

Kandideerinud, kuid mitte vastu võetud

Kokku

Tabel 2. Kadetikandidaatide ja põhikursusele kandideerinud, kuid mitte sisse saanute jaotus üksuste vahel.

Tabelis on kaldkriipsu järel ära toodud ka õppima asunud kadetikandidaatide arv.

(1), Kirde kaitseringkond (Tapal paiknevad üksused ja Kalevi jalaväepataljon) 18 (3) ja vahipataljon 6 (0). Mais 2014 toimus kolmas küsitlusvoor. Küsimustikule vastas kokku 75 isikut, mis teeb vastamise määraks 68% võrreldes küsitluse esimese lainega sügisel 2013. Küsitluses osalenutelt uuriti nende hinnanguid vahemiku veebruar kuni mai 2014 kohta ning kogu ajateenistuse käigu kohta. Vastanutest olid 12 kadetikandidaati, 11 väljajäänut ja 52 üldkorras kutsutud ajateenijat. Asukohtade lõikes olid isikud pärit järgnevatest väeosadest (sulgudes kadetikandidaatide arv selles väeosas): 1. jalaväebrigaad (Paldiskis asuvad allüksused) 10 (2), Kuperjanovi jalaväepataljon 38 (5), Viru jalaväepataljon 6 (1), Kirde kaitseringkond (Tapal paiknevad üksused ja Kalevi JP) 16 (3) ja vahipataljon 5 (1).

TULEMUSED

Uuring toob selgelt välja, et nüüdne ajateenija soovib, et teenistus oleks sisustatud eelkõige eesmärgipäraselt ehk arusaam, miks midagi tehakse, huvitavalt ja kasulikult esimesest päevast alates.

viimase puhul märgiti selle liigset intensiivsust. Samas ilmnes rahulolu langus allüksuste kokkuharjutamise perioodil. Peamiste probleemidena toodi välja tegevuse vähest mõtestatust ja kaadri huvi langust nende vastu ning enam sooviti näha väljaõppe paremat kvaliteeti ja korraldust.

JÄRELDUSED 2014. aasta oli uuringu mõttes eriline, sest pärast ajateenistuse läbimist oli õppima asumisest loobujaid vaid kaks (vt tabel 2). KVÜÕA-sse vastuvõetutest loobusid 2013. aasta sügisel kohe neli, tõenäoliselt ei olnud KVÜÕA nende esimene eelistus kõrgkooli valikul ning nende loobumise põhjuseid see uuring ei käsitle. Et käesoleval aastal oli loobujaid vähe, siis selleks, et näha selgemaid seoseid ajateenistuse käigus kadetikandidaatide motivatsiooni muutumisest, oleks otstarbekas korrata analoogset uuringut veel paaril järgneval aastal. Samas toob uuring selgelt välja, et praegune ajateenija soovib, et teenistus oleks sisustatud eelkõige eesmärgipäraselt ehk arusaam, miks midagi tehakse, huvitavalt ja kasulikult esimesest päevast alates. Eespoolmainitu võiks olla Eesti kaitseväe üks raskuspunktidest veelgi efektiivsema ajateenistuse käigu ülesehitamisel. Raskused ja ebakõlad teenistuses ei pannud üldjuhul kadetikandidaate loobuma valitud erialast, vaid tekitasid neis soovi asju muuta ning paremaks teha, see annab meile võimaluse olla lootusrikas ohvitseride järelkasvu osas.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Kolmeteistkümnest küsitletud kadetikandidaadist kaks kõhklesid kevadel põhikursusele õppima asumise osas. Nendest üks oli jõudnud arusaamisele, et kaadrikaitseväelase elukutse talle ei sobi ning teine soovis enne õppima asumist teenida kaadrisõdurina, et saada rohkem kogemust. Kaitseväelase karjäärist loobunud kadetikandidaadi puhul said määravaks tema suhted ajateenijatest ülematega, mis panid ta oma elukutsevaliku osas ümber mõtlema. Ühel kadetikandidaadil oli muutunud väeliigi eelistus. Kolmeteistkümnest kadetikandidaadist kuus tunnistasid, et neil on olnud kõhklusi oma valiku osas, kuid otsustasid siiski selle juurde jääda.

Motivatsioonilangus oli tekkinud kas ülepinge ja stressi mõjul intensiivsematel väljaõppeperioodidel või oli seotud eesmärgipärase tegevuse vajakajäämisest (näiteks pidev relva puhastamine, kuigi relvast pole lastud nädalaid või kaeviku kaevamine viisil, kus hiljem käsu andja isegi ei vaata kaevatud kaevikut). Iseenesest polnud näidete puhul tegu millegi keelatu või taunimisväärsega, kuid puudu jäi alati ülemate selgitustest või põhjendustest. Rahulolu teenistusega oli suurem nii kadetikandidaatidel kui ka kooli kandideerinud, kuid mitte vastu võetud sõduritel võrreldes üldkorras kutsutud ajateenijatega. Kadetikandidaatidest hindasid ajateenistuse käiku positiivsemalt need, kes olid valinud 11-kuulise teenistuse ning saanud nooremallohvitseri või ka reservrühmaülema ettevalmistuse. Kaheksakuulise teenistuse valinud kadetikandidaadid tunnetasid, et nooremallohvitseri ettevalmistusest ilmajäämine ei võimaldanud neil enda kooliks ettevalmistamisel aega maksimaalselt kasutada. Kõik uuritavad grupid hindasid kõrgelt erialaõppe perioodi ning sõduri baaskursust, kuigi

MISSIOON

KRISTEL MAASIKMETS

Mitme autasuga pärjatud EUFOR-i Kesk-Aafrika vägede ülem Prantsuse brigaadikindral Thierry Lion kinnitab, et EUFOR-i Aafrika operatsioon on edukas olnud, tänu kohalike ja rahvusvaheliste julgeolekujõudude pidevale kohalolekule on jälle avatud paljud ettevõtted ja paranenud Bangui elanike üldine elukeskkond.

EUFOR-i missioon panustab KAV-is riikluse taastekkele Ajakirja Sõdur küsimustele vastab EUFOR-i Kesk-Aafrika vägede ülem Prantsuse brigaadikindral Thierry Lion.

ille poolest on oluline EUFOR-i missioon Kesk-Aafrika vabariigis?

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Ke s k - A a f r i k a vabariiki (KAV) laastas 2013. a riigisisene konflikt, millel oli tuhandeid ohvreid, lisaks pidi ligi 250 000 inimest oma elukohast lahkuma. Euroopa Liit on KAV-i kriisi tähelepanelikult jälginud ja otsustas konflikti sekkuda pärast seda, kui ÜRO julgeolekunõukogu võttis vastu kõikehõlmava resolutsiooni, mille sõjalise komponendi moodustab EUFOR-i KAV-i missioon. Euroopa Liit on ka missiooni peamine toetaja ja olulisim partner. Missiooni ongi vaja selleks, et aidata julgeolekuolukorda stabiliseerida. Olukorra stabiliseerimine on ülioluline selleks, et luua tingimused ÜRO vägede peatseks saabumiseks piirkonda.

Kristel Maasikmets NOOREMLEITNANT

Kuidas kõik algas?

Missioon algas ametlikult 1. aprillil 2014, sellele järgnes esimeste üksuste siirmine operatsioonialale. Kahtlemata on olnud suurim proovikivi esimeste väeüksuste komplekteerimine. EUFOR saavutas oma lahinguvõimsuse täieliku tegutsemisvõime deklareerimisega 15. juunil ja väekontingentide saabumisega tegevuspiirkonda augustis. Kuidas on sujunud riikidevaheline koostöö? Kas on esinenud ka eriarvamusi riikide väejuhatuste vahel, probleeme üksteise mõistmisel ja jõukasutusreeglite mõtestamisel?

Koostöö tegutsemisalal on olnud tõhus ja ma arvan, et missiooni käigus on välja kujunenud tõeline Euroopa vaimsus. Vägede koosseisus olevad üksused on omavahel paindlikult integreerunud ning seda hoolimata kultuurilisest mitmekesisusest ja Aafrikas kogetust. Töökeel on inglise keel, kuigi suur osa peastaabist räägib ka prantsuse keelt. Kõik see on andnud missioonile euroopalikku hõngu. Mida on siiani saavutatud? Mis seisus ollakse praegu?

Praegu oleme poolel teel ja tulemused on positiivsed: julgeolekuolukorra parandamine EUFOR-i tegutsemisalal on loonud tingimused selleks, et taaskäivitada kohalike elanike abistamiseks mõeldud rahvusvahelisi ja valitsusväliseid organisatsioone ning tõhustada nende tegevust. Lisaks oleme käivitanud politseile ja sandarmitele suunatud Euroopa Liidu koolitusprogramme, samuti oleme aidanud taastada kohalikke justiitsinstitutsioone.

Kuidas mõõta rahvusvaheliste väeüksuste panust KAV-is?

Banguis on EUFOR-il olnud väga oluline roll korra taastamisel kahes kõige probleemsemas linnajaos, kust vägivald ja avaliku korra puudumine on sundinud elanikke lahkuma ning halvendanud sealset sotsiaalset ja majanduskeskkonda. Praegu võime kinnitada, et tänu kohalike ja rahvusvaheliste julgeolekujõudude pidevale kohalolekule on paljud ettevõtted jälle avatud ja paranenud Bangui elanike üldine elukeskkond. Kuidas on EUFOR võitnud kohalike elanike usalduse?

See on saavutatud pideva kohalolekuga 3. ja 5. linnajaos, seda nii päeval kui ka öösel. Usaldus võideti minu alluvuses teeninud sõdurite erapooletu, otsustava, tõhusa ja tähelepaneliku suhtumisega – nad tegutsesid eeskujuliku professionaalsusega. Kas piirkonnas olevatest jõududest piisab või tuleks neid suurendada?

Kohapealse olukorra keerukus pakub alati mitu valikut. Peamine on hoida õiget kurssi, pidades silmas pikaajalisi eesmärke.

Kui vaatate tagasi, siis millised olid suurimad katsumused ja mis sujus hästi?

Mis toimub piirkonnas praegu?

Kõige raskem oli väeüksust kokku panna, samas kõige kergemalt läks väekontingentide omavaheline lõimumine. Kas olete rahul tegevuspiirkonnas toimunud muutustega?

Majanduses on märgata mitut paranemise märki: pangad, bensiinijaamad ja ärid on taas avatud. Kindlasti on palju veel teha, aga tuleb olla optimistlik. Missugused eesmärgid on saavutatud ja milliste nimel tuleb veel tööd teha?

Oleme pannud aluse koostööle MINUSCA-ga, organiseerides ühistegevusi, ning loonud sellega eeldused EUFOR-i ülesannete elluviimiseks vastavalt meie mandaadile. Ühtlasi jätkame koostööd kohalike politseijõudude ja rahvusvaheliste partneritega. Prantsusmaa on korraldanud mitu välisoperatsiooni, mis on olnud vaid Prantsusmaa operatsioonid. Kuidas teile tundub selles valguses kõnealune Euroopa-missioon? Mida tuleks siit õppida?

Missiooni põhieesmärgid – olukorra stabiliseerimine meie tegevuspiirkonnas ja normaalse olukorra taastamine – on saavutatud, kuid taastatud olukorda tuleb ka hoida ja selle kallal töötame kogu aeg edasi. Meie mandaadi teine osa on pühendatud siiani saavutatud tulemuste kinnistamisele.

Minu hinnangul on selle missiooni üks suurim saavutus EUFOR-i väekontingentide suurepärane omavaheline koostöö. Ühtse visiooni tugisammas on professionaalne ja kompetentne peastaap. Kõik osalejad kandsid uhkusega Euroopa Liidu lipuga varrukaembleemi, millest sai tuntuim ja hinnatuim sümbol Banguis.

Kas teeksite praegu midagi teisiti?

Mitu riiki, kes osalevad sellel misKRISTEL MAASIKMETS

EUFOR-i kokkupanekul on arvestatud, et väeüksus suudaks täita talle seatud üleminekuülesandeid kuni MINUSCA (Multinational Integrated Stabilization

Mission in the Central African Republic) mandaadi alguseni. Seetõttu on tegevus ka väga intensiivne, mis on samas olnud edukuse üks põhjus.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Kui eestlased ühe esimese üksusena Banguisse maandusid, tuli neid EUFOR-i Kesk-Aafrika vägede ülem isiklikult tervitama.

MISSIOON

KRISTEL MAASIKMETS

Augustis Eesti kontingenti Banguis väisanud kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ütles toona, et kuulis liitlastelt Eesti üksuse kohta vaid kiidusõnu ning sai kinnitust, et Eesti sõdurid on paindlikud ja valmis osalema operatsioonidel kõigis maailma piirkondades. sioonil, olid kohal ka Afganistanis. Mille poolest need kaks operatsiooni teineteisest erinevad?

Võiks öelda, et tegu on kahe täiesti erineva tegevuskeskkonnaga. Esmalt arvestades nende mõõtmeid: EUFOR on tunduvalt väiksem kui näiteks ISAF-i regionaalne väejuhatus. EUFOR-i tegutsemiskese on Bangui. Lisaks põhineb EUFOR-i sõdurite hea koostöö ka keele- ja kultuurifaktoril, mis on andnud võrreldes Afganistani-missiooniga eelise. Milliseid võimeid on olnud piisavalt ja millistest on olnud puudus?

Üksus, mis koosnes sõjaväelisest ja sandarmiüksusest, oli hästi formeeritud, sest andis lahinguülesande täitmiseks piisava paindlikkuse. Hiljuti lisandunud pioneeriüksus on võimaldanud EUFOR-il veelgi suurendada oma suutlikkust toetada elanikke ja saavutada otsest ning nähtavat mõju. SÕDUR NR 5 (80) 2014

Millised on KAV-is konflikti põhjused? Mis on nende lahendamisel olulisim?

Põhjuseid on palju, aga enamasti puhkevad sedalaadi konfliktid siis, kui piirkonna institutsionaalne võrgustik on olnud pikemat aega nõrk. Viimane võib viia riigi ja julgeolekusüstee-

mi kokkuvarisemiseni. Esmalt tuleks kaitsta just elanikkonna haavatavamaid kihte, taastada kord, kuid esmalt on oluline taastada usaldus, kasutades erinevaid meetodeid ja pidades silmas nii piirkonna julgeolekut kui ka arengut üldisemalt. Milline on siin Euroopa riikide roll?

Euroopat esindab KAV-is Euroopa Delegatsioon, kelle lähenemine on globaalne. See hõlmab sõjalisi tegevusi, humanitaarabi, samuti poliitiliste eesmärkide saavutamiseks mõeldud arendustööd ja juhtimistegevusi, mida korraldatakse koostöös üleminekuvõimude ja rahvusvahelise kogukonnaga. Milline on missiooni tähtsus Euroopa sõjalise koostöö seisukohast?

See missioon üks paljudest Euroopa sõjalise koostöö näidetest. Praegu käib viis operatsiooni: lisaks KAV-ile tegutsetakse veel Somaalias, Malis, Bosnias ja India ookeani piirkonnas. Kui kaua kestab EUFOR-i KAV-i missioon? Kas on võimalik, et seda pikendatakse?

EUFOR-i KAV-i mandaat anti poliitilise otsusega ja seal fikseeriti ka

missiooni kestus, mille juures arvestati täieliku lahinguvõimsuse saavutamist 15. juunil. Mida te teadsite Eestist varem?

Külastasin Eestit aastal 1997, kui osalesin Prantsuse sõjakooli korraldatud reisil, ja mul on sellest reisist väga ilusad mälestused. Kuidas hindate eestlaste osalust missioonis?

Eesti Scoutspataljoni sõdurid on suurepärased ja distsiplineeritud ning Bangui kohalikud elanikud hindavad neid väga kõrgelt. Nad on teinud pataljoni koosseisus head tööd, mis on neilt ilmselt nõudnud erakordset pingutust. Tuleb arvestada, et see on neile esimene kogemus Aafrikas – keskkonnas, mis on nende harjumuspärasest keskkonnast küllaltki erinev! Kas eestlaste osalus missioonis võinuks olla ka teistsugune, kas võinuks panustada ka teiste võimetega?

Eestlaste isiksuseomadused ja nende käsutuses olnud vahendid olid märkimisväärsed: nende lahkumine mandaadi lõppedes oli kurb sündmus, sest nende suutlikkus ja omandatud tegutsemiskogemused olid väga väärtuslikud.

ÜLEVAADE

ARTUR KARASJOV

ARVAMUS

Kui vähegi võimalik, on laev sadamakülastuse ajal mõne tunni vältel külalistele avatud. Sellised üritused tihendavad sidet rahva ja kaitseväe vahel.

Meriväe õppelaevast

Meresõit on praktiline tegevus ja seda saab harjutada ainult laeval. Väikese mereväega Eesti on kasutanud ära riigi võimalused ja ning meie mereväekadetid on saanud tunda kiilu all keerukaid rannikumere soppe. Taavi Urb KAPTENMAJOR KÕRGEMA SÕJAKOOLI MEREVÄE PÕHIKURSUSE ÜLEM

Naval College Suurbritannias alustasid oma tegevust ankrus seisvatel laevadel ja kolisid alles hiljem maale. Ka tänapäeval on enamikel merevägedel ja ka paljudel merekoolidel õppelaevad.

Praktiliste oskuste ja meresõidukogemuse omandamine on mereväeohvitseride jaoks hädavajalik. Seepärast on laevade kasutamine väljaõppes vältimatu. Spetsiaalsetel õppelaevadel on selles osas operatiivsete sõjalaevade ees mõned eelised. Õppelaeval saab luua väljaõppeks sobivaima keskkonna, näiteks seada sisse klassiruumid, millele sõjalaevas tavaliselt kohta ei ole. Õppelaeval peavad olema elukohad õpilaste jaoks. Meeskonnaga täielikult komplekteeritud sõjalaeval ei pruugi lisapersonali jaoks ruumi olla. Õppelaeva on võimalik konstrueerida selliselt, et tema peal saab tundma õppida erinevate sõjalaevade seadmeid. Hea näide selles vallas on XIX sajandi suurtüki- ja torpeedoõppelaevad. Et relvastus arenes

SÕDUR NR 5 (80) 2014

ppelaevu on mereväelaste ja eriti mereväeohvitseride väljaõppeks kasutatud mäletamatutest aegadest. Näiteks Rooma keisririigis oli kaks õppe- ja reservlaevastikku, samuti on teada, et sõudjate koostööd harjutati maa peal asunud „simulaatorites”. Kuni XX sajandini toimuski mereväelaste väljaõpe enamasti merel. Esimesed mereväekoolid, näiteks École Navale Prantsusmaal ja Royal

ÕPPELAEVANDUSE ARENGULUGU

MEREVÄGI

UDO LAANEMETS

muuhulgas mereväe ohvitseride kogu jahti Eha.

MUUSEUMILAEV RISTNA ÕPPELAEVANA

EML Ristna Pärnu jõel.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

sel ajal väga kiiresti, kasutati õppelaevadena vanu sõjalaevu, millele paigaldati moodsad relvasüsteemid. Õppelaeva on tavalises sõjalaevast natuke odavam üleval pidada, sest pole vaja hooldada ja mehitada kogu nüüdisaegse sõjalaeva loomulikuks osaks olevat tehnikat. Veelgi olulisem on, et eraldi õppelaeva kasutamine väljaõppeks võimaldab sõjalaevadel jätkata oma igapäevaste ülesannete täitmist. Kõik see seab õppelaevadele teatud spetsiifilised ehituslikud nõuded. Õppelaev peab olema lihtsa ja tugeva konstruktsiooniga. Väljaõppe ajal on mõned „jõulised” sildumised vältimatud. Välistada ei saa ka näiteks navigatsioonivea tõttu madalikule sattumist. Õppelaev peab need müksud välja kannatama või vähemalt peab seda olema pärast lihtne remontida. Samal ajal peab õppelaeva sisseseade olema võimalikult sarnane teiste mereväe laevade omaga, et õppurid ei peaks hiljem ümber õppima. Õppelaeva suurus sõltub tema otstarbest ja omaniku ambitsioonidest. Muidugi peab seal olema piisavalt ruumi õppeklassideks ja õppurite majutamiseks, aga ilmselgelt on suur vahe, kas laeva kasutatakse navigatsioonipraktikaks saarestikus või sõidetakse sellega üle ookeani. Pikka välisreisi koos sadamate külastamisega peetakse paljudes riikides mereväelase hariduse loomulikuks osaks. Omaette klassi õppelaevade seas moodustavad suuremad ja väiksemad õppepurjekad, näiteks Rootsi Gladan ja Falken, Venemaa Mir või Saksamaa Gorch Fock. Õppepurjekad võimaldavad ühendada reaalse väljaõppe, traditsioonide tundma õppimise, füüsilise

treeningu ja, miks ka mitte, romantilise mälestuse. Eelnevast ei järeldu, et õppelaevu (purjelaevad välja arvatud) ei saa kasutada sõjapidamiseks. Sobivaks näiteks vastupidisest on Saksa õppelaev Scleswig-Holstein, mis tuli 25. augustil 1939 Gdanskisse sõprusvisiidile ja avas seal ööl vastu 1. septembrit tule Poola positsioonide pihta Westerplattes. Need olid Teise maailmasõja esimesed lasud. Tänapäeval kasutatakse õppelaevadena sageli miiniveeskajaid (näiteks Soome Pohjanmaa ja Rootsi Carlskrona), sest nende avaraid miinitekke ja -trümme on lihtne õpperuumideks kohandada. Sõja korral saab need jälle kiiresti miiniveeskajatena kasutusele võtta. Päris oma õppelaeva pole Eesti mereväel seni olnud. 1920. aastatel soovisid merejõud küll õppepurjekat soetada, kuid selleks ei leitud raha. Merepraktika toimus peamiselt suurematel teenistuses olnud sõjalaevadel, eelkõige suurtükilaeval Lembit. Erandlik oli mootorpurjeka Viljandi rentimine, millega mereväe kadetid tegid 1923. aastal pikema õppesõidu Biskaia laheni. 1939. aastal kasutati kadettide õppelaevana

Valik langes EML Ristna kasuks eelkõige seetõttu, et erinevalt teistest mereväe laevadest ei olnud see muude ülesannetega hõivatud ja mehitamiseks oli vaja üsna väikest tuumikmeeskonda.

Alates 2013. aastast on kõrgema sõjakooli mereväe kadettide meresõidupraktikat korraldatud EML Ristnal. EML Ristna ei ole ehitatud õppelaevaks – algselt oli ta hoopis miiniveeskaja, hiljem allveelaevahävitaja ja patrulllaev. Valik langes EML Ristna kasuks eelkõige seetõttu, et erinevalt teistest mereväe laevadest ei olnud see muude ülesannetega hõivatud ja mehitamiseks oli vaja üsna väikest tuumikmeeskonda. Lisaks on laev väikese süvisega ja sellega saab läbi sõita mitu Eesti väina ja lahte, kust suurem laev läbi ei mahuks. Esimene mitteametlik meresõidupraktika EML Ristnal toimus õppuse Kevadtorm raames, kus laev tegi oma väljaõppe kõrval vastutegevust nii mereväe laevadele kui ka maaväele. Kuigi EML Ristna on oma ülesandega hästi toime tulnud, on tal ka oma puudused. Laev on väga väike. Sinna ei ole võimalik rajada korralikku klassiruumi ja ka mõõdukas laine paneb ta tugevasti kõikuma. Kõikumisel ja merehaigusel on mereväelase väljaõppes oma roll, kuid navigeerimise ja laevasisesed harjutused muudab see algajate jaoks väga raskeks. Laev on ka üsna vana ja kulunud, mitmed seadmed, näiteks radar ja logi, tuleb välja vahetada. Omaette probleem on laeva kuuluvus – ametlikult ei kuulu see mereväele, vaid hoopis Eesti Sõjamuuseumile. See raskendab laeva remontimist ja sellele püsimeeskonna määramist, suuremast ümberehitusest rääkimata. Sellegipoolest on juba kolme lennu mereväe kadetid omandanud EML Ristna pardal väärtuslikke kogemusi ja ma usun, et ka häid mälestusi. Meresõit on praktiline tegevus ja seda saab harjutada ainult laeval. Ükski õppetund klassis või kusagil mujal ei saa asendada reaalset meresõidukogemust, sest „on ju selge, et olla mereväe-ohvitser, peab saama merest võitu, tuleb olla – meremees, kõik muud mereväe-ohvitseri omadused ja teadmised võivad alles selle nõude täitmise järel pääseda kasulikult mõjule”.2 1 Pealkirjas pole viga. Samanimeline artikkel ilmus Evstafi (pärast eestistamist Eustaatsious) Miido sulest Sõduris nr 17 1925. aastal. 2 Miido, Evstafi. Õppelaev Viljandi – Merendus 3 1933, lk 75.

Küberkaitse harjutusväljaku loomiseks kirjutasid Eesti kaitseminister Sven Mikser ning NATO transformatsiooni väejuhatuse ülemjuhataja kindral Jean-Paul Paloméros NATO tippkohtumisel Walesis alla ka vastavasisulisele lepingule.

Eestisse tuleb NATO küberkaitse harjutusväljak Eesti kui küberriigi uudne proovikivi Põhja-Atlandi alliansi riikide turvalisuse suurendamisel on Eesti kaitseväe küberlabori baasil loodav küberkaitse harjutusväljak. Koos NATO küberkaitse kompetentsikeskuse ja vabatahtlikest IT-spetsialistidest koosneva Kaitseliidu küberkaitse üksusega hakkab see kasvatama NATO valmisolekut maailmas tõusuteel olevate küberohtude vastu.

Kusti Salm RELVASTUSKOOSTÖÖ NÕUNIK EESTI ESINDUSES NATO JUURES BRÜSSELIS

Uko Valtenberg KAPTEN KAITSEVÄE KÜBERLABORI ÜLEM

Jean-Paul Paloméros alla ka vastavasisulisele lepingule. Eesti jaoks on tegu olulise otsusega. Eelkõige muidugi poliitilisest vaatenurgast, mis suurendab NATO kohalolu

KASU ON KAHEPOOLNE NATO küberharjutusväljaku loomine Eesti kaitseväe küberlabori baasil suurendab Eesti kaitseväe võimet küberohtudele vastu seista. See on platvorm, kus akumuleerub rahvusvaheline küberkaitseõppuste ning väljaõppe kogemus ning kasvab Eesti ettevõtete ja ülikoolide ekspordipotentsiaal. Rahvusvahelise küberkaitsealase kogemuse baasil saab kaitsevägi välja arendada uusi küberkaitsealaseid koolitusi ning täiustada olemasolevaid õppuseid ja

SÕDUR NR 5 (80) 2014

ATO tippkohtumisel Walesis sündis Eesti jaoks terve hulk väga olulisi otsuseid. NATO kaitseseisundit ning liitlaste julgeolekuvisiooni puudutavate sammude kõrval otsustas allianss luua ka küberkaitse harjutusväljaku. Sealjuures ei ehita NATO endale uut võimet, vaid hakkab oma vajaduste täitmiseks kasutama Eesti kaitseväe küberlaborit. Tippkohtumisel kirjutasid Eesti kaitseminister ning NATO transformatsiooni väejuhatuse ülemjuhataja kindral

ning integreeritust Eestiga. Tõsi, NATO jalajälje kasv ei ole siinkohal mõõdetav infrastruktuuris või personalis, vaid Eesti seotuses NATO väljaõppe, õppuste ning testimisalaste tegevustega. Sisuliselt tähendab NATO küberkaitse harjutusväljaku loomine Eestisse, et kõik keerulisemad küberkaitse väljaõppe, õppuste, tark- ja riistvara lahenduste testimise ning eksperimenteerimisega soetud tegevused hakkavad ühel või teisel viisil toimuma Eestis.

KÜBERKAITSE

kursuseid, lisades neisse küberkaitse elemente. Tänu rahvusvahelisele mõõtmele saab kaitsevägi ühel või teisel viisil oma käsutusse rahvusvahelised ressursid enda võimekuste väljaarendamiseks ning oma küberkaitsespetsialistide koolitamiseks. Lisaks annab see lähenemine võimaluse katsetada uuemaid ja tõhusamaid küberkaitse tehnoloogiaid ja lahendusi ilma, et riik peaks tegema selleks suuremahulisi investeeringuid. Võrdselt oluline on Eesti küberkaitse kuvandit edasi kanda ning uute ideedega sisustada. Oleme liitlaste seas saavutanud küberkaitse eestkõneleja rolli. See on meie konkurentsieelis, mis kandub üle ka kõikidesse teistesse NATO tegevustesse, kus Eesti seisukohtade kaal on mõnevõrra väikesem. Läbimõeldud, enesekindel ning tulevikku vaatav tegevus nii NATO küberkaitse harjutusväljaku kui ka laiema küberkaitse debati edasiviimisel on suur proovikivi. Oluline on tugev Eesti riigi- ja erasektori koostöö, ülikoolide ning mõttekodade kaasamine, avatus rahvusvahelisele koostööle ning julget innovatsiooni kannustav keskkond kodus. Järgnevalt kõigest järjekorras.

KÜBERKAITSE HARJUTUSVÄLJAKU OLEMUS

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Kõigepealt alustame algusest. Mis on küberkaitse harjutusväljak ja miks seda üleüldse vaja on? Sisuliselt ei erine see palju tavalisest lasketiirust või harjutuspolügoonist. Mõte on sama. Tegu on virtuaalse keskkonnaga, mis võimaldab üles ehitada ja simuleerida virtuaalses keskkonnas info ja telekommunikatsiooni süsteeme koos vajalike võrguühendustega ning katsetada, harjutada või läbi mängida situatsioone, mis oleks mõeldamatu igapäevaselt kasutatavates võrkudes. Samamoodi nagu ei harjutata linnalahingut Liivalaia tänaval, ei harjutata küberlahingut võrgus, millest sõltub asutuse igapäevane toimimine. Lisaks õppustele on küberharjutusväljakul võimalik testida tark- ja riistvara, valideerida rakendusi, küberkaitsealaseid lahendusi välja töötada, eksperimenteerida jne. Eesti kaitseväe küberlabori loomise idee kasvas välja Kaitseliidu küberkaitse üksusest (KKÜ). Küberlabori projekti elluviimiseks alustati tööd 2011. aasta suvel ning 2012. aasta kevadeks oli küberlabor valmis täitma esimesi ülesandeid. 2014. aasta seisuga töötab kaitseväe küberlaboris täiskohaga viis

inimest: kaks erialase haridusega ohvitseri, üks IT eriala insener ning kaks IT-spetsialisti. Lisaks on küberlaborile erinevates olukordades abiks vabatahtlikud KKÜ-st ja teised riigiasutustest ning eraettevõtetest. Kaitseväe küberlabori töötajad ei ole tavalised IT-administraatorid, vaid neilt oodatakse lahendusi ning ideid, kuidas välja töötada innovaatilisi lahendusi küberkaitseõppuste, lahenduste testimise ning eksperimenteerimise läbiviimiseks. Seetõttu on oluline küberlabori rahvusvaheline avatus ning ambitsioon, sest see võimaldab kaasata erinevate riikide eksperte ning uuenduslikke lahendusi. Küberkaitsevõimekuse arendamine ei ole Eesti jaoks uus teema. Eestis on juba mitu aastat läbi viidud ja ette valmistatud mitu rahvusvahelist küberkaitseõppust. NATO küberkaitse kompetentsikeskus viib juba mitmendat aastat läbi tehnilist õppust Locked Shields, mis on infotehnoloogilise lahenduse keerukuselt üks suurimaid rahvusvahelisi küberkaitseõppusi. Märkimisväärse osa nende õppuste ettevalmistamisest on teinud Eesti kaitseväe, Kaitseliidu küberkaitse üksuse ning Eesti ettevõtete spetsialistid. Samamoodi toimub käesoleva aasta novembris teist aastat järjest Tartus NATO suurim küberkaitseõppus Cyber Coalition, mille üks populaarseim stsenaarium mängitakse läbi kaitseväe küberlabori virtuaalkeskkonnas. Märkimisväärse osa õppustest on ette valmistanud kaitseväe küberlabor ja Eesti kaitsevägi.

ETTEVÕTETE KAASAMINE Peamiselt küberkaitseõppusteks ning väljaõppeks mõeldud küberharjutusväljak on unikaalne võime. Seetõttu lasub Eestil kohustus pakkuda lahendusi ning osaleda aktiivselt NATO vajaduste täitmise ettevalmistustöös. See ülesanne on üsna ambitsioonikas, iseäranis just Eesti riigisektori piiratud ressursse arvestades. Seetõttu on kriitilise tähtsusega toimiv riigi ja erasektori koostöö.

NATO küberharjutusväljaku loomine Eesti kaitseväe küberlabori baasil tõstab paralleelselt Eesti kaitseväe võimet küberohtudele vastu seista.

Turumajanduslikes tingimustes on ettevõtetel kõige parem motivatsioonipagas, et pakkuda konkurentsivõimelisi ning innovatiivseid lahendusi. Harjutamise ja õppuste abil suureneb kõigi kaasalööjate küberkaitsealane võimekus ja see võib osutuda Eesti ettevõtete konkurentsieeliseks. Iga riigi militaardiplomaatia ning rahvusvahelise koostöö üks vaikiv eesmärk on riigisisest ettevõtlust arendada ning ekspordipotentsiaali suurendada. Kaitsetööstuse valdkonnas on see väga keeruline proovikivi, mis eeldab tihti aastakümnetepikkust järjepidevat ööd ning kohalolu, konkurentsivõimeliste toodete ja teenuste pakkumist ning tugevat usalduspagasit. Eesti rahvusvaheline küberkaitsekuvand täidab paljud vajalikud eeltingimused. Kombineerides selle rahvusvaheliste platvormidega nagu NATO küberkaitse harjutusväljak ning NATO küberkaitse kompetentsikeskus, on võimalik riigi toel luua toimiv ekspordimehhanism eeskätt just küberkaitseõppuste ja väljaõppe ning nendega seotud teenuste eksportimiseks. Määravad ei ole majanduslikud argumendid, vaid tugevast tööstuspotentsiaalist tulenev kaitsevõime kasv. Konkurentsivõimeline ning eksportiv kaitsesektori haru suurendab tööhõivet, laiendab ettevõtluskobarat ning sünnitab innovatsiooni, mis kaldub üle ka teistesse valdkondadesse. Eesti küberkaitsega seotud ettevõtete hulgast tasub esile tuua Cybernetica, Bytelife Solutionsi, BHC Laboratory, Aktorsi ja Clarified Security. Paljuski on nende ühisnimetaja Kaitseliidu küberkaitseüksusesse kuulumine ja NATO CCDCOE suurimal küberkaitseõppusel Locked Shields osalemine. Esimene samm kaitseministeeriumi ning ettevõtete tihendatud koostöös küberkaitse valdkonnas oli 15.–18. septembril NATO suurimal kaitsetööstusnäitusel NIAS (NATO Information Assurance Symposium) osalemine. Tegu oli peamiselt küberkaitsele suunatud messiga, kust võttis osa 80 ettevõtet ning üle 1500 osaleja. Eesmärk oli tutvustada Eesti kaitseväe küberlabori võimalusi NATO-le, liitlastele ning ka ettevõtetele. Mess oli edukas, kontakt sai loodud pea kõikide NATO küberharjutusväljaku tulevaste kasutajatega. Samuti said ettevõtted oma tooteid ja teenuseid tutvustada. Lisaks esines Eesti näituse raames toimunud konverentsil nelja ettekandega. Kolm nendest rääkisid küberkaitse-

Eesti esines konverentsil nelja ettekandega ning kontakt loodi pea kõikide NATO küberharjutusväljaku tulevaste kasutajatega.

õppustest, keskendudes Locked Shieldsi harjutusest saadud kogemustele, õppuste tehnilisele ettevalmistusele ning strateegilise juhtimistaseme õppusele. Lisaks rääkis kaitseministeeriumi küberpoliitika osakonna juhataja Mihkel Tikk era- ja avaliku sektori koostöö olulisusest küberkaitse valdkonnas.

RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ

Kokkuvõtlikult on infotehnoloogia areng inimkonna ajaloos midagi pretsedenditut. Efektiivsuse kasv majanduses on suurim alates tööstusrevolutsioonist. Samuti ei ole mikrokiip ning internet jätnud puutumata sisuliselt ühtegi eluvaldkonda. See on kasv, mis jätkub eksponentsiaalselt ning edulugu, millest võidab igaüks. Paraku on sellel varjukülg. Küberrünnete osakaal ning nende mõju modernses sõjapidamises on tõstnud küberkaitse eraldi valdkonnaks mere-, õhu- ja maaväe kõrvale. Kübervastased kasutavad hoobasid, mis hägustavad kõikvõimalikud piirid riikide, seadusandluse ning era- ja avaliku sektori vahel. Kõik see sunnib meid pidevalt arenema, kõrgetasemeliselt ette valmistama ning olema küberkaitsealaselt innovaatiline. NATO küberharjutusväljaku loomine ei ole Eesti küberkaitseloo algus ega lõpp, see on tunnustus, et oleme õigel teel ning julgustus võetud sammudega edasi minemiseks. Siiski on palju veel teha, alustades Eesti küberkaitse väljaõppevajaduste väljaselgitamisest ja läbimõeldud väljaõppeprogrammi ellurakendamisest. Samuti peame jätkama rahvusvahelisi pingutusi koostöö suurendamiseks, ühise ohu- ja situatsiooniteadlikkuse tekitamiseks ning infojagamiseks. Eestil on selleks liitlaste usaldus ning meie kohustus on seda enesekindlalt ellu viia.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Lisaks NATO-s tehtavale on Eesti kaitseväe küberharjutusväljak sobiv platvorm kahepoolseks koostööks NATO ja EL riikidega. Küberkaitseõppuste ning väljaõppeprogrammide väljatöötamine loob võimaluse kahepoolsete poliitiliste kõneluste teisendamiseks reaalsetesse tegevustesse. Siin tasub rõhutada, et küberjulgeolekualaste visiitide ning rahvusvaheliste läbirääkimiste maht on Eestis väga suur. Rahvusvaheliste partnerite kaasamine Eestis läbiviidavatesse küberkaitseõppustesse ning väljaõppesse loob jällegi võimalusi ettevõtetele ning akadeemilistele asutustele. Samuti tihendab iga kaitsealane projekt kahepoolseid sidemeid Eestile oluliste partneritega NATO-s ja Euroopa Liidus. Esimene näide selles valdkonnas tehtavatest edusammudest on koostöö Austriaga. Tõenäoliselt jõuavad käesoleval sügisel lõpule läbirääkimised Eesti ja Austria kaitseministeeriumide vahel ning allkirjastatakse vastastikuse mõistmise memorandum küberkaitseõppuste ja väljaõppe vallas. Fookus on Eestis

väljatöötatud lahenduste pakkumises austerlastele. Kui kõik areneb plaanipäraselt, siis toimub 2015. aasta alguses esimene Eesti–Austria pilootõppus. Teine kanal, kus Eesti on intensiivselt küberkaitseteemasid edendanud, on Euroopa Kaitseagentuur (EDA). Nimelt juhib Eesti EDA küberkaitse töörühma ning käesoleva aasta alguses toimus küberkaitse strateegilise juhtimistaseme õppus Portugali rahvuslikus sõjaakadeemias, selle viis läbi Eesti ettevõte BHC Laboratory. Ettevõtmise tulemused teenisid täielikult püstitatud eesmärke ning tõenäoliselt järgneb lähiajal ka jätkuõppus mõnes teises Euroopa riigis. Lisaks on 2015. aastal kavas töörühma juhtriigina algatada ka uusi väljaõppealaseid initsiatiive. Kindlasti tekkis lugedes küsimus, kes selle kõige eest maksab. See ei ole just kõige odavam valdkond. Eesti on teinud piisavalt suure alginvesteeringu, et äratada huvi rahvusvahelisel tasandil. Kõik, mis puudutab NATO küberkaitse harjutusväljakuga seonduvat, tasutakse NATO sõjalisest eelarvest. Kõikide väljaõpet, õppuseid, testimist ja eksperimenteerimist puudutavate tegevuste ettevalmistamise ning läbiviimise eest maksab NATO. Lisaks jõuab käesoleva aasta detsembriks lõpule detailsete NATO vajaduste defineerimise protsess, mille tulemusena finantseeritakse tõenäoliselt NATO küberkaitse harjutusväljaku edasist moderniseerimist.

MEELIS PILLER

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Erinevalt paljudest teistest erruläinud väejuhtidest, kes piirduvad peaasjalikult oma järelkäijate otsuste mahategemisega, üritab Stavridis asju mõtestada ja hoidub suurejoonelistest tulevikuennustustest.

Sel aastal täitub Eestil 10 aastat NATO-s ja Euroopa Liidus. Kahe maailmaorganisatsiooni liikmesus on lisaks turvatunde ja julgeoleku parendamisele teinud Eesti hääle rahvusvahelistes küsimustes kuuldavaks ning näidanud meid usaldusväärse liikmena. Koostöös Eesti NATO ühinguga läbi aasta ilmuva artiklite sarjaga vaatab Sõdur NATO ja Euroopa Liidu olulisimaid arenguid julgeolekuküsimuste vaatenurgast.

USA eruadmiral James G. Stavridis: väärtusi ei saa kaitsta kabinetivaikuses Maailma nüüdsed sõjalised vastasseisud pole võrreldavad külma sõja aegsetega, leiab hiljutine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja USA eruadmiral James G. Stavridis. Siiski sunnivad praegused kriisikolded NATO liitlasi siin- ja sealpool Atlandit targalt panustama stabiilsuse säilitamise nimel ka tulevikus.

„U

Roland Murof NOOREMLEITNANT

Policy. Erinevalt paljudest teistest erruläinud väejuhtidest, kes piirduvad peaasjalikult oma järelkäijate otsuste mahategemisega, üritab Stavridis asju mõtestada ja hoidub suurejoonelistest tulevikuennustustest.

Põhjus, miks vastuseisust ei saanud kunagi n-ö kuuma sõda, oli heidutuses.

HEIDUTUS HOIAB ÄRA UUE KÜLMA SÕJA Augustis, Walesi tippkohtumise eel Eesti ajakirjanikega kohtudes avaldas Stavridis arvamust, et liitlaste maaväeüksused peaksid Balti riikides ja Poolas olema püsivalt. Samuti tuleks tema sõnul osa seni Lääne-Euroopas läbiviidavast harjutustegevusest Ida-Euroopasse tuua. Sama peaks toimuma ka mereväe- ning õhuväeüksustega. „Kui õhuväe puhul on Balti õhuturbemissiooni juba tugevda-

SÕDUR NR 5 (80) 2014

sun siiralt demokraatiasse, sõnavabadusse ja õigusriiki,” ütleb hiljutine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja USA eruadmiral James G. Stavridis Sõdurile. „Ma ei saa neid väärtusi kaitsta kabinetivaikuses,” lisab praegu Tuftsi ülikooli Fletcheri rahvusvaheliste suhete kooli juures dekaani ametit pidav Stavridis, kui küsin, miks üks kunagistest alluvatest teda superstaariks nimetas ja president Toomas Hendrik Ilvesega võrdles. Mõlemat meest saadab rahvusvahelistel üritustel meediamenu. Stavridis esineb tihti CNN-i, CNBC-i, Bloombergi kanalitel ja kirjutab regulaarselt ajakirjale Foreign

Veel hiljuti kõiki NATO sõjalisi operatsioone juhtinud mees möönab, et on alati valmis ajakirjanikuga rääkima, sest oma sõna sekka ütlemine on osa väärtuste kaitsmisest. „Mul on kogu aeg mõni kirjatöö pooleli,” lisab ta ning meenutab, et on varasemas eas ajakirjandust õppinud ning väikese lehe peatoimetajagi olnud. Nüüd on Fletcheri rahvusvaheliste suhete kooli juures õpetamine tema jaoks naasmine alma mater’isse. „Usun diplomaatia võitu,” toob ta põhjuseks, miks „valis vaese õpetlase töö” erinevalt teistest omaaegsetest kindralitest Petraeusest ja Alexanderist, kes on suundunud suurde ärimaailma.

tud, siis vaja oleks ka AWACS-i luurelennukeid, mis annaksid alliansile parema ülevaate regioonis toimuvast,” märgib Stavridis, kelle sõnul ei tohi Venemaa võimalikuks agressiooniks valmistudes unustada ka küberkaitset. „Kübermaailmal on siin tähtis roll ja Venemaa ei jäta seda võimalust kasutamata,” ütleb ta. Mereväeüksuste puhul ei piisa eruadmirali sõnul ainult miinitõrjelaevadest, vaja on ka suuremaid ja võimekamaid aluseid. Venemaa reageerib kindlasti NATO sammudele ja aktiivsemaks muutub ka Venemaa allveelaevade tegevus Läänemerel. „Üksteise laevade pidev positsioneerimine on üks osa sellest,” seletab ta. „Suurema kohaloleku eesmärk on heidutus. Heidutus loob stabiilsust,” ütleb hiljutine väejuht, kelle sõnul ei oleks NATO vägede suurem kohalolu n-ö eesliini riikides provokatiivne käitumine. „Kui vaatame tagasi külmale sõjale, siis põhjus, miks vastuseisust ei saanud kunagi n-ö kuuma sõda, oli heidutuses, mida vastasele näidati. Kui me ei tee midagi, siis see on provokatiivne käitumine. Külma sõja ajal oli sõjaliste jõudude võimekus peaaegu tasakaalus, praegu see nii pole ja Venemaa relvajõud jäävad endiselt NATO võimetele alla. Ka see on üks põhjus, miks praegune olukord ei ole võrreldav külma sõjaga. Eesti oli siis osa Nõukogude Liidust, nüüd olete te NATO-s nagu ka kõik tolleaegsed Varssavi lepingu organisatsiooni liikmesriigid,” põhjendab ta muutunud jõudude vahekorda.

VENEMAAL VIHATAKSE ÜHENDRIIKE

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Endist Ühendriikide suursaadikut Venemaal Michael McFauli, kes on kirjeldanud Venemaa juhtkonna sügavat viha Ameerika Ühendriikide vastu, kommenteerides ütleb Stavridis, et tunneb McFauli isiklikult ja jagab tema arusaama Venemaal valitsevast Ameerika-vastasusest, kuid ei usu külma sõja tagasitulekut, millele McFaul viidanud on. „Teeme selgeks, mis asi oli külm sõda. See oli kuus miljonit sõdurit, kolm miljonit kummalgi pool piire, valmis alustama sõda hetkega, suured mereväeüksused ajasid mööda maailmameresid üksteist taga, meenutage „Jahti Punasele oktoobrile”. Kaks kasutusvalmis tuumaarsenali, täielik vastuseis Varssavi pakti liikmesmaade, Nõukogude Liidu ja NATO ning Ameerika Ühendriikide vahel poliitilisel tasandil. See oli bipolaarne maailm. Praegune ei

ole külm sõda,” tõdeb Stavridis ajaloo põhjal. „Praegu on meil sügav lahkarvamus Ukraina pärast, lahkarvamus Georgia pärast, lahkarvamus Süüria osas. Samas on meil endiselt valdkondi, kus saaks koostööd teha ning samamoodi toimib meil endiselt siiski Venemaaga kaubavahetus. Meie tuumaarsenal on oluliselt väiksem kui külma sõja ajal. Miljoniliste väeüksuste asemel on meil mõnesajatuhandesed väekontingendid mõlemal pool piire. See kõik on väga erinev sellest, mis valitses külma sõja ajal, aga olles suursaadik Moskvas kõige praegu toimuva keskel … See ilmselt tundub [McFaulile, toim.] nii, nagu me oleksime jälle külmas sõjas, aga me ei ole, kui vaid astume sammu eemale ja vaatame laiemat pilti,” märgib ta. „Kindlasti valitsevad NATO ja Venemaa vahel pinged. Me peame neist üle saama ja Venemaale selgelt mõista andma, et me mõistame tema käitumise hukka.” Stavridise sõnul ei taha Putin tugevamat NATO-t ja niipea kui ta mõistab, et NATO muutub tugevamaks, tõmbub ta tagasi. „Me võime arutada tunde Vladimir Putini psühholoogia üle, aga ütleme nii, et kui Putin tahaks Ida-Ukrainat, siis miks ei ole ta seda seni võtnud? Ma arvan, et põhjus on reaktsioonis, mida ta siiani on näinud,” usub Stavridis.

PÜSTOLIVÕITLUSSE EI SAA MINNA NUGADEGA Sõduri küsimusele, kas hiljutise NATO Euroopa vägede ülemjuhataja hinnangul ei tee Ida-Euroopa liikmesriikide julgeoleku tagamisel põhitööd ära Ameerika Ühendriigid, samas kui Euroopa riigid otsivad pigem nišivõimekusi, kuhu panustada, vastab Stavridis, et ootab Euroopa riikidelt suuremat panust, kuid kutsub üles vaatama Euroopa riikide kaitsekulutusi. „Ameerika Ühendriigid kulutavad umbes 600 miljardit julgeolekule, Euroopa riigid kokku umbes 300 miljardit. Ameerika Ühendriikide majanduse suurus on 15 triljonit dollarit, umbes sama suur on ka Euroopa majandus. Ideaalis oleks meie kaitsekulutused sarnased, kuid kokkuvõttes on see peaaegu triljon dollarit võrreldes Venemaa

100 miljoniga,” paneb Stavridis asjad perspektiivi. Stavridise sõnul on oluline, et Euroopa kaitsekulutused oleksid jätkusuutlikud ning toob esile Euroopas välja arendatud võimekused nagu ründelennukid, laevad ning ligi kaks miljonit sõjaväelast, kes Euroopas püssi all on. „Kokkuvõttes on võimekus olemas, pigem on küsimus selles, kas Euroopa riigid on valmis investeerima, et säilitada koostöövõime Ameerika Ühendriikide üksustega ja seda eelkõige rääkides tehnilisest valmisolekust. Ma usun, et Euroopa riigid mõistavad seda vajadust. Kui Euroopa riigid panustaksid kaks protsenti SKP-st, tagaks see, et meie üksused oleksid ka tulevikus võimelised koos efektiivselt tegutsema,” märgib Stavridis. „Teie lõunanaabrid mõtlevad juba, kuidas jõuda kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust ja sama teeb ka Poola. Ma arvan, et näeme olukorda, kus kaitsekulutuste vähenemine peatub, ning kaitse-eelarved kas suurenevad mõneti või vähemalt hoitakse neid senisel tasemel,” lisab ta. „Kahte protsenti on vaja eelkõige ülekaalu säilitamiseks. Kui võitlust peetakse püstolitega, ei saa minna lahingusse nugadega,” tõdeb Stavridis ja ütleb, et Venemaal on endiselt võimalus liigutada üksusi väga kiirelt ja ülekaalu säilitamiseks on vaja arendada alliansi kiirreageerimisvõimet. Samas juhib ta tähelepanu sellele, et allianss ei tohiks teha viga keskendudes ainult Venemaale. „Süüria sündmused jahivad nii Euroopat kui ka Ameerikat veel pikka aega,” hoiatab ta.

Tegime koos Eesti suuremaks! artiklisari ilmub koostöös Eesti NATO Ühinguga. Varem ilmunud: • Sõdur 1, 2014 „Mis saab NATO-st pärast Afganistani?” intervjuu Suurbritannia kaitseministeeriumi NATO ja EL-i poliitika juhi Richard Ladd-Jonesiga • Sõdur 2, 2014 Karlis Neretnieks „Rootsi ja stabiil-

Kui Putin tahaks Ida-Ukrainat,

sus Läänemere regioonis” • Sõdur 3, 2014 „Elades piraatidega” intervjuu

siis miks ei ole ta seda seni

Kanada ajakirjaniku Jay Bahaduriga

võtnud?

oleks meie suveräänsus ohus”

• Sõdur 4, 2014 „Marko Mihkelson: Ilma NATO-ta

U.S. AIR FORCE

Ameerika Ühendriikide hävitaja F-15E Strike Eagle.

Hävitajad Euroopa kohal Artikli eesmärk on tutvustada tänapäeval Euroopa taevas lendavaid tänapäevaseid hävitajaid. Need pole tänapäevased selles mõttes, et nad oleksid äsja konstrueeritud. Üliuued hävitajad läbivad alles katsetuslende. Siin vaatleme neid hävitajaid, mis moodustavad tänapäeval Euroopa taevas enamiku.

Alar Laats

ka neli-koma-viienda põlve hävitajatest. Siia kuuluvad näiteks prantslaste Dassault Rafale, nelja Euroopa riigi ühis-

Mõne autori arvates ongi flyby-wire’i kasutamine kõige määravam neljanda põlve hävitajate tunnus.

HÄVITAJATE NELJAS PÕLVKOND Neljanda põlve hävitajate põhikontseptsioon töötati välja eelmise sajandi 70-ndatel aastatel. Kõik selle põlvkonna ülalnimetatud esindajad tegid ju oma esmalennud 1970-ndatel. Seega kajastab see generatsioon tolle kümnendi ideid, vähemalt mõningates olulistes lennukiehituse valdkondades. Oluline tegur tollaste ideede kujunemisel oli Vietnami sõjas saadud kogemused. Eelneva põlve reaktiivhävitajate loomisel oli arvatud, et saavutatavad suured kiirused ning kaugtegevusega raketid teevad hävitajate lähivõitluse mõttetuks. Õhusõda Kagu-Aasias näitas aga selle arusaama alusetust.1 Hävitajate lähivõitluses, inglise keeles dogfight, on otsustavaks lisaks asjakohasele relvastusele – pardakahur ning lähimaa õhk-õhk-raketid – ka lennuki manööverdusvõime. Seetõttu pöörati neljanda põlve hävitajate loomisel suurt tähelepanu nende aerodünaamilistele omadustele. Üks võimalus lennuki manööverdusvõimet suurendada on

SÕDUR NR 5 (80) 2014

eaktiivhävitajaid on kombeks jaotada põlvkondadesse. Sellise klassifikatsiooni järgi kuuluvad need tänapäevased hävitajad enamikus neljandasse põlvkonda. Mõningad kolmanda põlve hävitajad, näiteks ameeriklaste nimekas F-4 Phantom II, prantslaste Mirage F1 või venelaste MiG-id 21, 23 ja 25 lendavad veel, aga nad on juba lahkujad. Ainus relvastuses olev viienda põlve hävitaja on ameeriklaste F-22. Ameeriklaste hävitaja F-35, venelaste T-50 ja hiinlaste J-20 on alles katsetusjärgus. Neljanda põlve reaktiivhävitajaid on mitu, tuntuimad neist on ameeriklaste F-15, F-16 ja F-18 ning venelaste Su-27 ja MiG-29. Neljanda põlvkonna kõrval räägitakse

tööna valminud Eurofighter Typhoon ja rootslaste JAS 39 Gripen.

ANALÜÜS

N. VISSAC © ARMÉE DE L’AIR

Prantsuse hävitaja Dassault Rafale.

vähendada tema stabiilsust. Tavaliselt konstrueeritakse lennuvahendid võimalikult stabiilsetena, s.t lendamisel püüavad nad vaatamata kõrvalmõjudele oma algset liikumist säilitada. Ebastabiilne lennuvahend muudab väikese kõrvalmõju tagajärjel kergesti oma liikumissuunda. Tavaolukorras on lennuki stabiilsus eelistatud – teda on kergem juhtida. Kiirete manöövrite puhul aga annab teatud ebastabiilsus eeliseid, ta juhtimine on tunduvalt paindlikum ning lennuk on n-ö erksam. Manööverdusvõime suurendamiseks ongi neljanda põlve hävitajatele n-ö sisse projekteeritud teatud ebastabiilsus. Iseenesest oleks sellise lennuki juhtimine ränk töö – teda tuleb pidevalt ohjes hoida. Asja teeb lihtsamaks arvuti kasutamine, mis hoiab pidevalt püsitu lennuki ohjes ning annab piloodile vabad käed muude oluliste asjadega tegelemiseks. Selline juhtimissüsteem on tuntud ingliskeelse terminiga fly-by-wire (FBW). Mõne autori arvates ongi fly-by-wire’i kasutamine kõige määravam neljanda põlve hävitajate tunnus. Selle generatsiooni hävitajatest rääkides tuleb mainida kindlasti nende suurt hinda, millel oli omakorda mõju selle põlvkonna kujunemisel. Varem olid erinevad õhuoperatsioonid jaotatud eri liiki lennukite vahel. Hävitajad tegelesid peamiselt vastase lennuvahendite hävitamisega, ründelennukite ülesanne oli eelkõige maapealseid objekte hävitada ning vaatlus- ja luurelennukid kogusid teavet. Nüüd aga sundis lennuvahendite suur hind mitmeotstarbelisi lennukeid looma. See tähendab, et üks ja seesama lennukitüüp võib kanda õhk-õhk-relvastust ja võidelda hävitajana, aga võib kanda ka õhk-maa-relvastust ja toimida ründelennuki või taktikalise pommitajana ning lõpuks võib ta pardal olla ka mitmesuguseid vaatlus- ja luureseadmeid. Tänapäeva hävitaja puhul pole midagi ebatavalist selles, et ta lendab näiteks välja maapealsete sihtmärkide ründamiseks, aga operatsiooni käigus hakkab hoopis hävitaja ülesandeid täitma ning lõpetab missiooni luurelennuga.

PÕLVKOND NELI-KOMA-VIIS SÕDUR NR 5 (80) 2014

Klassikalise neljanda põlve lennukite kõrval on olemas ka hävitajaid, mida nimetataks neli-koma-viiendaks (4,5) generatsiooniks. Siia kuuluvad lennuvahendid, mis konstrueeriti eelmise sajandi kahel viimasel kümnendil, mille aerodünaamilised omadused ei erine

RELVASTUS

U.S. AIR NATIONAL GUARD

Ameerika Ühendriikide hävitaja F-16C.

oleksid igas asjas täpselt sellised, nagu neid aastakümnete eest loodi. Jah, nende väliskuju – kere, tiivad, saba ja telik – võivad olla enam-vähem muutumatud. Tavaliselt on need lennukitüübid millalgi n-ö keskea paiku saanud uue ja moodsama mootori. Ilmselt kasutatakse uuemate variantide puhul ka uuemaid materjale – kergemaid, vastupidavamaid ja teatud määral radarkiirgust absorbeerivamaid, et vähendada nende avastamise võimalusi. Kindlasti on relvastus oluliselt uuenenud. Tundmatuseni on aga muutunud antud lennukitüübi n-ö elektrooniline sisikond ehk avioonika. Siiani relvastuses olevad vanemad

Tänapäeva hävitaja puhul pole midagi ebatavalist selles, et ta näiteks lendab välja maapealsete sihtmärkide ründamiseks, aga operatsiooni käigus hakkab hoopis hävitaja ülesandeid täitma ning lõpetab missiooni luurelennuga.

tüübid on varustatud nende moodsate süsteemidega, mis määratlevad neli-koma-viienda põlve hävitajaid – AESA radarid, moodsad sidesüsteemid, hulk uusi arvuteid jne. Vaatleme nüüd mõningaid hävitajaid veidi lähemalt.

USA HÄVITAJAD Siiani on maailma üheks kuulsaimaks hävitajaks USA veteran F-15. Väidetavalt ei ole teised hävitajad teda õhulahingutes kunagi alla tulistanud. Ise on F-15 alla lasknud üle saja vaenuliku õhuki. Algselt oli F-15 loodud ainult õhuvõitlusteks. Esialgne variant kannab nimetust F-15A ning vastav kahekohaline treeningvariant F-15B. Moderniseeritud variandid on vastavalt F-15C ning F-15D. Hiljem konstrueeriti väliselt sarnane, aga oluliselt uuendatud variant F-15E Strike Eagle, mis on mõeldud ka maapealsete sihtmärkide hävitamiseks. Tänapäeval on hävitaja F-15 erinevad variandid Saudi Araabia, Jaapani, Iisraeli, Korea vabariigi, Singapuri ning muidugi USA õhuväe relvastuses. Euroopas baseeruvad praegu USA hävitajad F-15, nii Eagle kui ka Strike Eagle Suurbritannias Lakenheathi lennubaa-

SÕDUR NR 5 (80) 2014

põhimõtteliselt n-ö klassikaliste neljanda põlve hävitajate omadustest, aga need on varustatud oluliselt paremate elektrooniliste vahenditega. Kui neljanda põlve määravaks põhiomaduseks on peetud fly-by-wire’i süsteemi, siis 4,5 generatsiooni vastavaks tunnuseks peetakse nn AESA (active electronically scanned array) radareid. Kui tavalise radari antenn liigub mehhaaniliselt ning sellega liigutatakse ka radarikiire suunda, siis AESA radari antenn on liikumatu. Radarikiir liigub elektrooniliste vahendite abil. Selline radar on tunduvalt efektiivsem sensor ning ta vastupanuvõime mitmesugustele segajatele on märgatavalt suurem. Selle põlvkonna hävitajatel on teisigi elektroonilisi ja arvutustehnilisi uuendusi. Nii näiteks moodustavad koos tegutsevad lennukid kommunikatsioonivõrgustiku, kus ühe hävitaja seireandmed on ka teiste hävitajate käsutuses. Mida näeb üks, seda näevad ka teised. Neljanda põlvkonna, aga ilmselt ka neli-koma-viienda põlvkonna hävitajaid iseloomustab veel üks eripära. Nimelt on enamik neist pikaealised. Vanimad tänapäevani lendavad hävitajatüübid on üle neljakümne aasta vanad. See ei tähenda, et need hävitajad

RELVASTUS

SCANPIX

17. juunil tuvastasid Briti hävitajad Eurofighter Typhoon Balti riikide õhuruumi lähedusesse lennanud Vene hävitaja Su-27.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

sis. Hävitajad F-15C on külastanud ka Ämari lennubaasi. Ühe külastuse ajal kontrolliti nende abil lennubaasi püüdursüsteemide tööd. Teine nimekas ning Euroopa taevas hästituntud USA hävitaja on F-16. Võrreldes eelneva lennukiga on ühemootoriline F-16 tunduvalt väiksem ja kergem ning seega ka oluliselt odavam. Algusest peale konstrueeriti ta mitmeotstarbeliseks. Teadaolevalt on see lennuk tänapäeval maailmas kõige rohkem toodetud hävitaja. Teda on toodetud üle nelja ja poole tuhande eksemplari ning ta on tänapäeval 25 riigi õhuvägede relvastuses. Nii nagu enamik tänapäeva hävitajaid, nii kujutab ka F-16 endast üha enam modifitseeritud hävitajate pikka rida: F-16A/B,2 F-16C/D, F-16CM, F-16E/F. Peale selle on iga variandi raames olemas erinevaid blokke, mis näitavad erinevaid arengutasemeid. Nii näiteks on variandil F-A/B olemas blokid 1, 5, 10, 15, 20 ja veel mõned erilised blokid. NATO riikidest kuulub F-16 Belgia, Taani, Kreeka, Norra, Hollandi, Türgi, Portugali, Poola ja USA õhuvägede relvastusse. Ämaritki on F-16-d korduvalt külastanud. Selle aasta mai algusest kuni augusti lõpuni baseerus siin Taani seda tüüpi hävitajate salk.

Nimetada tuleks veel ka USA hävitajat F/A-18 Hornet, mis on mõeldud mereväele ja merejalaväele baseerumaks lennukikandjatel. Lisaks Ameerika Ühendriikidele on ta veel Kanada, Hispaania, Soome, Šveitsi ning mitme muu riigi relvastuses. Temast on olemas ka oluliselt uuendatud variant F/A18E/F Super Hornet. Viimatinimetatu on tüüpiline näide sellest, kuidas traditsioonilise neljanda põlve hävitaja põhjal on loodud neli-koma-viienda põlve hävitaja. Nii F/A-18 Hornet kui ka tema järeltulija F/A-18E/F Super Hornet on osalenud mitmes uuema aja rahvusvahelises konfliktis. Soome õhuväe hävitajad Hornet on külastanud ka Ämari lennubaasi.

Kui neljanda põlve määravaks põhiomaduseks on peetud fly-by-wire’i süsteemi, siis 4,5 generatsiooni vastavaks tunnuseks peetakse nn AESA (active electronically scanned array) radareid.

NÕUKOGUDE LIIDU JA VENEMAA HÄVITAJAD USA hävitajad F-15 ja F-16 loodi konkreetseid nõukogude lennukeid kui potentsiaalseid vastaseid silmas pidades. Vene lennukikonstruktorid omakorda alustasid mõne aja pärast uute hävitajate konstrueerimist, mis oleksid vastasteks hävitajatele F-15 ja F-16. Eelmise sajandi seitsmekümnendate alguses toimus kolme tuntud konstrueerimisbüroo vahel konkurss selgitamaks, kes hakkab uut hävitajat konstrueerima. Need kolm olid: Pavel Suhoi büroo, Aleksander Jakovlevi büroo ning Artjom Mikojani ja Mihhail Gurevitši juhitud büroo. Konkursi võitis Suhoi büroo. Uue hävitaja konstruktoritele oli selge, et nad ei suuda elektroonika osas ameeriklastega konkureerida. Sestap püüti luua uus hävitaja märgatavalt parema aerdünaamilise konstruktsiooniga ning suurema manööverdusvõimega. Mõne eksperdi meelest see ka õnnestus. Konstruktorite töö tulemuseks oli hävitaja Su-27, millel on iseloomulik ja kergesti äratuntav välimus. Sellele lennukikonstruktsioonile toetudes loodi hulk lennukeid, mis on väliselt üsna sarnased – hävitajad Su-30 (kahekohaline), Su-33

GEOFFREY LEE/ EUROFIGHTER

Suurbritannia kuningliku õhuväe hävitaja Eurofighter Typhoon.

(mereväe hävitaja lennukikandjal baseerumiseks), Su-35 ning hävitaja-pommitaja Su-34. Venemaalt ostetud litsentsi põhjal toodab Hiina rahvavabariik oma versiooni nimega Shenyang J-11. Kui Su-27 ning tema „pojad-tütred” on vastasteks hävitajale F-15, siis otsustas Nõukogude Liit sellesama Suhoi büroos loodud põhiskeemi alusel luua ka kergema hävitaja, mis oleks vastukaal hävitajale F-16. Selle konstrueeris Mikojan-Gurevitši büroo ning see on tuntud MiG-29 nime all. Väliselt on see üsna sarnane hävitajaga Su-27, kuigi viimasest oluliselt kergem ja väiksem. Poola õhuväe hävitajad MiG-29 osalesid sellesuvisel Ämari õhu-show’l. Nii Suhoi kui ka Mikojani-Gurevitši hävitajad on olulised Vene relvakaubanduse ekspordiartiklid.

EUROOPA OMA HÄVITAJAD

Eurofighteri puhul rõhutatakse tavaliselt ta elektroonilise sõja vahendeid, mis õigeaegselt hoiatavad kõikvõimalike rünnakuohtude eest ning vajadusel rakendavad ise kaitsemeetmeid.

Joonelaused märkused: 1 Nii näiteks konstrueeriti F-4 Phantom esialgu ilma pardakahurita. Pärast mõningast lahingutegevust tuli pardakahur aga taas relvastusse võtta. 2 Esimene, s.t A-variant on ühekohaline, B on kahekohaline.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Viimastel aastakümnetel on ka Euroopas loodud märkimisväärseid hävitajaid. Eelkõige tuleks siin nimetada nelja riigi – Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Hispaania – ühist hävitajat Eurofighter Typhoon, mille elueaks on planeeritud pool sajandit ning mida pidevalt täiendatakse. Tema relvastus ja avioonika on üks maailma moodsamaid, kui mitte kõige moodsam. Mitmeotstarbelise hävitajana võib ta lennu käigus funktsioone muuta. Eurofighteri puhul rõhutatakse tavaliselt ta elektroonilise sõja vahendeid, mis õigeaegselt hoiatavad kõikvõimalike rünnakuohtude eest ning vajadusel rakendavad ise kaitsemeetmeid. Üldse on see lennukitüüp väga automatiseeritud ning komputeriseeri-

tud. Nii oma konstruktsiooni kui ka kasutatud materjalide tõttu on Eurofighter radariga raskesti avastatav. Kuigi Eurofighter on uus lennuk, võib temagi puhul rääkida juba uuematest ja enamarenenud variantidest. Euroopas kulub Eurofighter Suurbritannia, Saksa liitvabariigi, Itaalia, Hispaania ja Austria relvastusesse. Käesoleva aasta lõpuni baseeruvad Saksa õhuväe Eurofighterid Ämari lennubaasis. Alguses osales Eurofighteri projektis ka Prantsusmaa, aga hiljem otsustas ta luua omamaise hävitaja. Lennukiehitamise pika kogemusega Prantsuse firma Dassault Aviation on tuntud mitme eri põlvkonna Mirage-hävitajate poolest. Firma kõige uuem lennuk on Dassault Rafale. Kõik lennuki süsteemid, osad ja seadmed on pea eranditult tootnud Prantsuse firmad. Ka see mitmeotstarbeline moodne hävitaja võib üheaegselt täita hävitaja, ründelennuki ning luurelennuki funktsioone. Temalgi on väga komplitseeritud elektroonilise sõja seadmed ja süsteemid. Rafale on loodud

ka tuumarelva kandmiseks. Prantsuse mereväele toodetakse lennukiemalaevadel baseeruvat varianti. Nagu teistegi moodsate hävitajate puhul, on ka Rafale üha arenev hävitajatüüp. Lennukit on kasutatud lahingutegevuses Afganistanis, Liibüas ning Malis. Külma sõja lõpuperioodil konstrueeris ja asus tootma uut moodsat hävitajat ka Rootsi firma Saab, mis on lahingulennukeid loonud juba Teise maailmasõja eelsest ajast. Üsna odav ja väikeste ekspluatatsioonikuludega kergehävitaja JAS 39 Gripen vastab Rootsi õhuväe soovidele. Ta on võimeline lennuväljana kasutama 700– 800 meetri pikkust, üheksa meetri laiust sirget maanteelõiku. Sellisel maanteelõigul suudab ajateenijatest-reservväelastest teenidusmeeskond kümne minutiga vajaliku tehnilise hoolduse teha ning seejärel võib hävitaja uuele lahinglennule suunduda. Uuemad Gripeni variandid on vastavusesse viidud ka NATO standarditega. Nad võivad kanda praktiliselt kõiki NATO rakette ja pomme, samuti saab neid NATO tankeritega õhus tankida. Nagu teisedki tema eakaaslased, on ka Gripen varustatud ülisuure hulga tänapäevaste elektrooniliste seadmetega. Operatsioonil olles saab iga lennusalga lennuk vajaliku informatsiooni ka teiste sama salga lennukite käest. Lahingupraktikas tähendab see ka seda, et rünnaku puhul ründab osa salga lennukeid vastast välja lülitatud radaritega ning teised töötavate radaritega lennukid varustavad ründajaid eemalt vajaliku infoga. Gripenid on osutunud üsna populaarseteks. Lisaks Rootsi õhuväele on nad ka Lõuna-Aafrika vabariigi, Tšehhi, Ungari ja Tai õhuvägede relvastuses. Brasiilia ja Slovaki õhuväed on teinud ka oma valiku Gripenite kasuks. Lõpetuseks võib öelda, et tänapäeval Euroopa kohal lendav hävitaja kujutab endast hea manööverdusvõimega keeruliste elektrooniliste süsteemide kompleksi, mis tänu õhus tankimisele ja mitmeotstarbelisusele on globaalsete ja universaalsete võimetega. Last but not least – tänu sisseprogrammeeritud arenemisvõimele on ta oma east sõltumata alati tehnilise arengu eesliinil.

34 AVY U.S. N

U. S

RC E

F-18 Super Hornet

U.S. AIR

FORCE

F-15 Eagle

F-15 Strike Eagle

PS INE COR

US MAR

F-18 Hornet

SÕDUR NR 5 (80) 2014

LENNUK

ESMALEND PIKKUS

TIIVAULATUS

TÜHIKAAL

MAKSIMAALNE MOOTORITE LENNUKAAL KOGUVÕIMSUS

MAKSIMAALNE KIIRUS

LENNUKAUGUS

PÜLOONIDE ARV

F-15 Eagle

1972

19,43 m

13,05 m

12 700 kg

30 845 kg

2 × 64,9 (105,7) kN

2665 km/h

5550 km

F-15 Strike Eagle

1986

19,43 m

13,05 m

14 300 kg

36 700 kg

2 × (129) kN

2655 km/h

3900 km

171

F-16

1974

15,09 m

9,96 m

8570 kg

19 200 kg

76,3 (127) kN

2120 km/h

4220 km

F-18 Hornet

1978

17,1 m

12,3 m

10 400 kg

23 500 kg

2 × 48,9 (79,2) kN

1915 km/h

2000 km

F-18 Super Hornet

1995

18,31 m

13,62 m

14 552 kg

29 937 kg

2 × 62,3 (97,9) kN

1915 km/h

2346 km

Eurofighter 1994 Typhoon

15,96 m

10,95 m

11 000 kg

23 500 kg

2 × 60 (90) kN

2120 km/h

2900 km

Dassault Rafale 2

15,27 m

10,8 m

9500 kg

24 500 kg

2 × 50,04 (75,62) kN

1912 km/h

3700 km

Saab JAS39 1988 Gripen

14,1 m

8,4 m

6800 kg

14 000 kg

54 (80,5) kN

2204 km/h

3200 km

Su-27

1977

21,9 m

14,7 m

16 380 kg

30 450 kg

2 × 75,22 (122,6) kN

2500 km/h

3530 km

8-12

MiG-29

1977

17,37 m

11,4 m

11 000 kg

20 000 kg

2X(81,2) kN

2400 km/h

1430 km

1986

7. ja 11. püloon võivad kanda rohkem kui ühte relva. (Püloon on konstruktsioonielement, mis võimaldab kinnitada õhusõiduki (lennuki, helikopteri vms) kere või tiiva kinnituspunktide külge mootorite gondlid ja muud välised koormad, näiteks lisakütusepaagid, relvad (kahurid, raketid, lennukipommid), elektroonika- või optikaseadmete konteinerid; ühtlasi võimaldab see hoida välised koormad eemal lennuki juhtpindadest ning asetada nad lennuki raskuskeskme lähedale. Välise koorma (lisakütusepaagi, raketi vms) äratõukamiseks on püloonid varustatud mehhaanilise või pürotehnilise päästikmehhanismiga. Püloonide kasutamine vähendab lennuaparaadi aerodünaamilist kogutakistust ning aitab säilitada ka tiiva tõstejõudu.) 2 C variant 1

U.S .A

NIC OL

IR F

-N

ORC

N©

MÉ

EL ’A

Dassault Rafale

HT GL OB

F-16

SA AB

Saab JAS39 Gripen ITS

N TÕ SC

PIX

MiG-29 Su-27

PARA BELLUM

Putini Venemaa doktriin Aastatel 2005–2010 viies osas ilmunud „Uus Vene doktriin” püstitab Venemaale kaks kõikehõlmavat strateegilist ülesannet. Esmalt taastada Vene impeerium, lõppeesmärgina aga asuda USA asemel globaalse administraatori rolli. Et nüüdseks on mitu uue Vene maailma loomiseks vajalikku sündmust juba aset leidnud, on põhjust tutvuda raamatute mõttelaadiga lähemalt.

ülma sõja lõpp ja Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aasta detsembris tekitasid Euroopas, sh ka äsja iseseisvunud Venemaa föderatsioonis eufooria. Arvati, et suurte vastasseisude ja sõdade ajajärk kontinendil on nüüd möödas ja need ei kordu enam kunagi. Loodeti Venemaa demokratiseerumisele ja konstruktiivsele koostööle Lääne-Euroopaga kõikides valdkondades. Päevakorda tõusis isegi Euroopas aastakümneid rahu taganud rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni NATO laialisaatmine. Õnneks seda siiski ei tehtud. Leiti, et allianssi on vaja rahuvalve ja -tagamise operatsioonide läbiviimiseks maailmas. Need ei vajanud aga suuri, riikide enesekaitseks vajalikke relvajõude. NATO-s hakati relvajõude massiliselt vähendama ja mindi üle väikestele kutselistele, vaid koalitsioonijõududes rakendatavate nn missiooniarmeedele, mis ei ole aga võimelised tagama riikide isegi esmast enesekaitset.

Ants Laaneots ERUKINDRAL

NÕUKOGUDE VÕIMU HUKK Venemaale kujunes iseseisvuse esimene aastakümme raskeks. Võimule tulnud demokraatlikud jõud püüdsid teha kõik

Suured muudatused Venemaal hakkasid toimuma endise KGB alampolkovniku Vladimir Putini võimuletulekuga augustis 1999, esialgu peaministrina ning seejärel juba järgmisel aastal presidendina.

võimaliku riigi kiireks üleminekuks sotsialismist turumajandusse, demokratiseerida ühiskond, nägid oma riiki Euroopa riikide pere ühe osana. Neile seisid vastu hiigeljõud – vanameelsed, imperialistliku ja suurvene šovinistliku maailmavaatega massid, kes elasid raskelt üle NSV Liidu kui maailma suurvõimu ehk deržaava ootamatut lagunemist. Eriti palju selliseid inimesi oli NSV Liidult päranduseks saadud riigiaparaadis ja hiiglaslikes jõustruktuurides. Reformid olid valulised, riik vaevles aastaid raskes sisepoliitilises ja majanduslikus kriisis. Suured muudatused Venemaal hakkasid toimuma endise KGB alampolkovniku Vladimir Putini võimuletulekuga augustis 1999, esialgu peaministrina ning juba järgmisel aastal presidendina. Oma meeskonna formeeris uus president mõttekaaslastest, temaga sarnase taustaga tšekistidest1. Putini esimene prioriteet oli Venemaa föderatsiooni kuuluvate väikerahvaste, eelkõige Põhja-Kaukaasias elavate tšetšeenide iseseisvuspüüdlused otsustavalt ja veriselt maha suruda. Vene rahva toetuse saamiseks föderaalvägede uuele Kaukaasia sõjakäigule sooritati isegi kuritegu – detsembris 1999 lasid Vene eriteenistused Moskvas, Buinakskis ja Volgodonskis õhku elumajad, kus hukkus rohkem kui 300 inimest ja seda esitati tšetšeeni võitlejate kätetööna. Kuritegu sai avalikuks, kui Kaasanis jäid tšekistid kohalikule miilitsale vahele 150-kilo-

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Venemaa föderatsiooni õhudessantvägede 234. dessantründepolgu sõduri haud Pihkvas.

grammise lõhkelaengu paigutamisel elumajja. 30. septembril 1999 alanud 90 000 inimesest koosnevate föderaalvägede ohvriterohke Tšetšeenia sõjakäik viidi edukalt lõpule 2003. aastal.

DERŽAAVA TAASTAMISE ALGUS

Kadunud marksismi-leninismi asemel sai uueks riigi ideoloogiliseks aluseks Vene õigeusu kirik, mis muutus de facto riiklikuks.

2001. aastal kuulutas Venemaa valitsus post-nõukogude riigid oma eriliste „rahvuslike huvide” sfääriks. Baltimaad ja sõltumatute riikide ühenduse riigid olid ja on siiani Venemaa riigiasutustes ühises nimekirja. Hoogu sai separatismi toetamine Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, Transnistrias, Mägi-Karabahhis. Alates 1999. aastast hakkas Moskva esitama Ukrainale territoriaalseid pretensioone Krimmi poolsaare suhtes, lugedes seda Venemaale kuuluvaks. Neile järgnes 2003. aastal ukrainlaste ja venelaste relvastatud vastasseis Aasovi ja Musta merd ühendavas Kertši väinas Ukrainale kuuluva Tuzla saarel, mida Venemaa pidas omaks.

„SUURIMA GEOPOLIITILISE KATASTROOFI” LIKVIDEERIMINE Kevadel 2005 kuulutas teiseks ametiajaks tagasi valitud Putin NSV Liidu lagunemise maailma 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Saavutades Lääne-Euroopa sõltuvuse Vene gaasist ja naftast, hakkas Kreml neid oskuslikult kasutama poliitilise relvana. Moskva poliitiline retoorika täitus üha enam suurvene šovinismi ja ksenofoobiaga Lääne suhtes. Euroopa Liidu ja NATO laienemist post-nõukogude riikidesse pidas Moskva vastuvõetamatuks. Ühiskonnale sisendati järjekindlalt, et Venemaa on ümbritsetud vaenlastest (põhivaenlased – NATO, USA), kes unistavad Venemaa vallutamisest ja lagundamisest.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Kohe pärast teist Tšetšeenia sõda alustati relvajõudude reformi, mis pidi need tegema oluliselt võimsamaks. Detsembris 2000 vahetati välja Vene NSFV ülemnõukogu poolt novembris 1990 kinnitatud, helilooja Mihhail Glinka meloodial loodud Venemaa föderatsiooni hümn endise, Stalini heakskiidu saanud NSV Liidu hümniga, millele kirjutati uued sõnad. Järgmine Putini ja tema meeskonna samm oli president Jeltsini valitsemisajal liiga iseseisvaks muutunud regioonide juhtide – kohalike vürstikeste ja Vene oligarhide taltsutamine ning viimaste kapitali kontrolli alla võtmine. Paljud vürstikestest kaotasid elu või läksid vangi. Mitu suurärimeest põgenes välismaale, mõni pankrotistus ja sattus vanglasse, enamik aga oli sunnitud vanduma Putinile ja tema meeskonnale truudust ning jagama nendega oma kapitali. Riigikassa täitmiseks ja elanikkonna populaarsuse võitmiseks vajaliku elatustaseme tõstmiseks leidis Kreml lihtsa ja kiire tee – energiakandjate ehk nafta ja gaasi piiramatu tootmise ja müügi välismaale. Nende müügist saadud tulude osakaal riigieelarves moodustas varsti

50% ja on nüüd jõudnud 52 protsendini. Äri oli edukas, Venemaa SKT kasvas 1,12 triljonilt dollarilt 2000. aastal 2,21 triljoni dollarini 2010. aastal, ehk 96,7 protsenti. Sisepoliitilise olukorra stabiliseerumine ja riiki voolavad rohked nafta- ja gaasidollarid võimaldasid kiiresti tõsta elanikkonna elatustaset ja tegid presidendi rahva seas ülimalt populaarseks. Pärast Putini tagasivalimist presidendi ametikohale kevadel 2004 soovis Venemaa eliit anda talle isegi erilise staatuse – „rahvuse liider” (лидер нации), millest ta küll ise loobus. Kuid presidendi võim hakkas muutuma üha autoritaarsemaks. Nõukogude pärandina saadud majanduse uuendamine ja nüüdisajastamine jäid tagaplaanile. Putini meeskond võttis kiiresti oma kontrolli alla Vene televisiooni ning suurema osa meediast. Neid hakati aktiivselt kasutama elanikkonna psühholoogiliseks töötlemiseks ning infooperatsioonide läbiviimiseks välismaal. Kadunud marksismi-leninismi asemel sai uueks riigi ideoloogiliseks aluseks Vene õigeusu kirik, mis muutus de facto riiklikuks.

PARA BELLUM

Algas intensiivne Venemaa erandlikkuse, erilise ajaloolise missiooni propaganda, neostalinismi taassünd. Kiiresti taastati Venemaa julgeolekuasutused ja luuresüsteem. Viimane on tänapäeval maailmas üks kõige efektiivsemaid, seda eriti inimluure valdkonnas. Putin ja tema meeskond mõistsid hästi strateegilise kommunikatsiooni otsustavat rolli tänapäeva globaalses poliitikas. Kui tähtsaks Venemaa juhtkond seda pidas, väljendab ilmekalt endise Venemaa kindralstaabi ülema kindral Viktor Samsonovi seletus: „Infosõja süsteemide suur efektiivsus kombinatsioonis täppisrelvadega ning mittesõjaliste mõjutusvahenditega võimaldab desorganiseerida riigi administreerimise süsteemi, lüüa strateegiliselt olulisi rajatisi ja väegrupeeringuid ning mõjutada rahva vaimsust ja moraali. Teisisõnu – selliste vahendite kasutamise mõju on võrreldav massihävitusrelvade tekitava kahjuga.” Venemaa alustas oma ülemaailmse strateegilise kommunikatsioonisüsteemi loomist, kulutades selleks miljardeid dollareid. Telekanalite „Russia Today”, „NTV Mir”, „Rossija 24” jne saated ning erinevate infoagentuuride ja äraostetud ajakirjanike võrk laienes üle kogu maailma, paisates sellele Kremlile vajalikku propagandat. Algasid Moskva järjekindlad NATO ja Euroopa Liidu ühtsuse nõrgendamise ja lõhkumise katsed propaganda, poliitiliste ning majanduslike vahendite abil. Balti riikide ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal kutsus esile ülima närvilisuse Moskvas ja aktiivse tegevuse „kaasmaalaste liikumise” ning „viienda kolonni” loomiseks naaberriikides, sisepoliitilise olukorra destabiliseerimise katsed Ukrainas, Moldovas, Georgias, Lätis. Eestis kulmineerusid need aprillis 2007 massiliste tänavarahutustega ja neile järgnenud kübersõjaga. Moskva testis Eesti riigi tugevust.

PUTINI VENEMAA DOKTRIIN

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Võttes kokku Putini esimese valitsemisaja tulemused, kirjutas Türgis asuva Bilkenti ülikooli välissuhete kateedri juhataja, briti ajaloolane Norman Stone järgmist: „Putinil õnnestus kiskuda Venemaa välja ajaloolisest tendentsist, mis oleks selle jätkumisel võinud tuua kaasa Venemaa kui riigi lagunemise.” Venemaa järjekindel ja koordineeritud riigisisene ja välispoliitiline tegevus oma võimsuse ja mõju suurendamiseks tekitasid ekspertidel juba Putini esimesel ametiajal hulgaliselt küsimusi.

Polnud selge, kas see tegevus on juhuslik ehk teatud momentidel tekkinud soodsa olukorra ärakasutamine, n-ö case-by-case tegevus või on Venemaa siseja välispoliitikal ning tegemistel mingi programmiline ehk doktrinäärne alus? Ja kui on, siis millised on selle suurriigi lähi- ja pikaajalised sihid ja eesmärgid? Vastused nendele küsimustele andsid viis Venemaa presidendi ülesandel teadlastest, ilmselt ka eriteenistuste ja õigeusu kiriku esindajatest moodustatud töögrupi koostatud ja aastatel 2005– 2010 ilmunud kallis köites ja rikkalikult Vene vapi – kullatud kahepealiste kotkastega illustreeritud raamatut. Neid on hakatud Venemaal ja ka mujal kutsuma Putini Venemaa doktriiniks. Omapärane oli see, et tellija ja raamatute autorite nimed selgusid alles kolmandas raamatus 2009. aastal. Kogumiku esimene raamat „Projekt Venemaa” (Проект Россия) ilmus 2005. aastal ja äratas Venemaal kohe suurt tähelepanu. Selleks oli ka eriline põhjus – raamatul oli kaks huvitavat detaili. Selle esimesel leheküljel oli kirjastuse pöördumine tundmatute autorite poole palvega anda endast teada, sest kirjastus ei teadnud, kellele maksta honorar. Tiitellehe tagaküljel aga ilutses seletus, et raamatut levitatakse kõikides riigiasutustes ja see on soovitatud lugemine kõikidele riigiteenistujatele. Vene riigis tähendab soovitus riigiteenistujatele käsku. Selles analüüsitakse kriitiliselt Lääne tsivilisatsiooni ja Venemaa arengut viimaste aastasadade jooksul ning see on ülimalt vaenulik demokraatliku ja turumajandusliku riigikorralduse vastu. Lääneriike ja eriti USA-d süüdistatakse kõikides surmapattudes, mis on juhtunud Venemaaga viimase sajandi jooksul. Mõningad väljavõtted raamatust:

Infosõja süsteemide suur efektiivsus kombinatsioonis täppisrelvadega ning mittesõjaliste mõjutusvahenditega võimaldab desorganiseerida riigi administreerimise süsteemi, lüüa strateegiliselt olulisi rajatisi ja väegrupeeringuid ning mõjutada rahva vaimsust ja moraali.

„Venemaa on eriline riik. … Sellepärast lükkab ta kõrvale lääne materialistliku mudeli, mis positsioneerib end eranditult majanduslikuna ja uhkeldab oma ideetusega.” „Tarbimistsivilisatsioon on planeedi vähkkasvaja. Vähkkasvajal ei saa olla tulevikku.” „Traditsiooniline Lääs on suremas. … Ta vajab abi ja see saab tulla ainult Venemaalt. … Euraasia saab maailma keskuseks, mille ümber koonduvad traditsioonilised jõud.” „Lääne peamine häda on selles, et ta on muutnud oma eliidi põhimõttelagedateks monstrumiteks-kosmopoliitideks, kes ei tee vahet, kelle arvel rikastuda, kas omade või võõraste.” „Lääs on nüüdseks ammendanud tarbimisarengu võimalused ning jõudnud tupikusse.” „Maailm on sisenenud uude, post-demokraatlikku ajastusse.” „Me oleme ainuke, unikaalne ja kordumatu impeerium, perekonna-tüüpi impeerium.” „Maksimaalselt tugev konstruktsioon on monarhia. Tema peamine eelis seisneb võimu legitiimsuses. … Monarh esindab maksimaalselt sõltumatut võimu. … Selline hiiglaslik riik nagu Venemaa ei vaja ajutist juhti, vaid peremeest, mitte diktaatorit, vaid isa.” „Monarh on kapten, kes jälgib ja kontrollib riigilaeva kurssi. Tsaar juhib riigilaeva, orienteerudes riigi kasule, mitte isiklikule kasule …” Esimesele raamatule tuli 2007. aastal järg – „Projekt Venemaa. Teekonna valik. Teine raamat” (Проект Россия. Выбор пути. Вторая книга). Selles, piiblist võetud tsitaatidega ohtralt rikastatud raamatus lahatakse põhjalikult demokraatiat, selle probleeme ja ohtlikkust Venemaale ning antakse juhised, kuidas riiki edaspidi üles ehitada. Parlamentaarne riigikord ja demokraatia ei sobi Vene riigile. Ühiskond jagatakse eliidiks ja lihtrahvaks. Ainult eliit suudab riiki juhtida vajalikus suunas. Põhjalikult arutatakse, missugune peab olema tulevase Vene riigi ja ühiskonna korraldus, juhtiv partei ja selle liikmeskond. Kuid anname taas sõna raamatu autoritele: „Demokraatia sarnaneb vähkkasvajaga. Oma elementaarseks eksisteerimiseks on ta sunnitud hävitama ühiskonna elutegevust tagavad traditsioonilised väärtused.” „Demokraatia on ohtlikum kui ususektid. Ta formeerib võltseliidi, kes annab võltskäitumise eeskuju ühiskonnale.” „Me astume välja igasuguse demokraatia vastu.” „Meie eesmärk on Õigeusklik Tsaaririik.” „Venemaale toetub kogu maailm.

Venemaa föderatsiooni 98. õhudessantdiviisi 331. polgu dessantväelaste hauad Kostromas.

vad” (Новая Русская Доктрина. Пора расправить крылья). Kolmas raamat on pühendunud peamiselt religioonile ja selle ajaloole. Mõned huvitavamad väljavõtted: „Toimuvate sündmuste analüüs näitab, et tänapäevane maailm liigub olematusesse. … Tulemas on sündmused, mis on võrreldavad ülemaailmse veeuputuse ja jääajaga.” „Maailm on tarbimistsivilisatsiooni sõlmpunktide purunemise lävel. See tähendab igasuguse (maailma – A. L.) süsteemi kadumist.” „Maailm sarnaneb autoga, millel kõik varsti kiilub kinni ja laguneb. Andurid signaliseerivad hiiglaslikku ohtu. Nad ei vilgu enam, nad uluvad sireenina. Inimkond veereb kuristikku.” „Praegu elab

Post-nõukogude riikide vastu, kes tahavad Venemaa mõjusfäärist lahkuda, kasutab Putin jõudu, eirates seejuures nii rahvusvahelisi kui ka riigisiseseid õigusnorme.

planeedil ligi seitse miljardit inimest. Selleks, et Maa ressurss taastuks, on erinevatel hinnangutel vaja, et elanikkond oleks kahe miljardi piirides. Tänapäevase teaduse arengu juures garanteerib see inimkonnale elatise.” „Sellepärast on vaja raudse käega päästa inimkond, amputeerides tema liigsed miljardid.” „Maailma vallutamise uue tehnoloogia võtmeosa on informatsioonikanalid.” Raamat „Uus Vene doktriin. Aeg sirutada tiivad” kujutab endast Vene riigi tegevusprogrammi kõikides tähtsates valdkondades ja on üsna sõjaka väljendusviisiga. Kinnitatakse, et 1990. aastate kriis on ületatud ja rahvusliku alanduse ajastu on jäänud minevikku. Riigi aastaid kestnud langus on loonud püsiva immuniteedi „liberaalsele” nakkusele. Esimene peatükk on pühendatud ideoloogia taastamise vajalikkusele riigis. Paatoslik tekst määratleb Vene tsivilisatsiooni alused, milleks on riiki moodustavad vene rahvas, vene keel ja kultuur; suurvene tüvele toetuvad ja Venemaast eraldamatud väikerahvad; riigi impeeriumlik traditsioon; Vene õigeusk kui riigi vaimne ja ideoloogiline alus. Palju on kiidulaulu Putinile, keda riigi ülesehitamisel võrreldakse Staliniga.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Enam kui kahesajast riigist planeedil on Venemaa ainuke inimkonna kaitsja.” „Venemaa ei saa maailma impeeriumiks majandusliku võimsuse pärast, vaid tänu õigeusule.” „Ühiskond jaguneb alati rahvaks ja massiks. Massi iseloomulik joon on ühise eesmärgi puudumine. Selle klassifikatsiooni järgi kujutab tänapäevane ühiskond endast inimputru, mille liikmed pühendavad oma elu üht või teist tüüpi naudingu otsimisele. Niikaua kui mass on sellises seisundis, pole traditsiooniline juhtimine võimalik.” „Kui tuua analoogia sõjaväega, siis ohvitserikorpus on rahvas, sõdurid – mass. „Präänikut ja piitsa” kasutavate ohvitseride abil pannakse sõdurite mass liikuma.” „Meie riik kujutab endast sündivat noort hiiglast, kes hakkab määrama Inimkonna saatust.” „USA, kes kujutab täna endast topeltmoraali eredat näidet, hukkub samadel põhjustel, mille pärast hukkus NSV Liit. Kaks kolossi kaovad igavikku.” 2009. aastal nägid ilmavalgust kaks raamatut: „Projekt Venemaa. Kolmas aastatuhat. Kolmas raamat” (Проект Россия. Третье тысячелетие. Третья книга) ja kogumiku kõigeolulisem osa – „Uus Vene doktriin. Aeg sirutada tii-

PARA BELLUM

Venemaa föderatsiooni 98. õhudessantddiviisi 331. dessantpolgu vangistatud sõdurid pressikonverentsil Ukrainas.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Õigustatakse Stalini repressioone, ilma milleta ei olevat olnud võimalik NSV Liidu kiire industrialiseerimine möödunud sajandi 30. aastatel. Peetakse vajalikuks üleminekut plaanimajandusele. Peatükis „Innovatsioonide viisaastak” analüüsitakse läbimurde võimalusi ja teid tänapäevastes kõrgtehnoloogiates. Peetakse vajalikuks luua rahvuslik innovatsiooniline süsteem ja innovaatiline eliit. Järgnevates peatükkides analüüsitakse ja püstitatakse ülesanded riigi majandus-, kultuuri-, meedia-, rahvus- ja välispoliitika valdkondades. Viimane on eriti huvitav. Maailma riigid jagatakse suhete järgi Venemaaga gruppidesse ning antakse soovitused Venemaa poliitikas nende suhtes. Eraldi on välja toodud Venemaa välispoliitika ülesanded post-nõukogude riikide osas. Need on omakorda jagatud kolme kategooriasse. Esimesse kuuluvad Venemaaga tihedates partnerlussuhetes olevad riigid, nn liitlased, keda plaanitakse tulevikus liita Venemaa föderatsiooniga. Teise kategooria moodustavad „kõhklevad” riigid, kes püüavad „lüpsta” nii läänt kui

ka ida. Kolmandasse kategooriasse on liigitatud Venemaale vaenulikud riigid, eelkõige Baltimaad ja Georgia. Kuid anname uuesti autoritele sõna. „Me oleme kapitalismi agoonia tunnistajad. Saavutanud oma loogilise kõrgseisu 1980.–2000. aastatel, on ta suremas. Ta on oma aja ära elanud ega suuda inimkonnale enam midagi pakkuda. … Miski pole selles ilmas igavene, nüüd on kapitalismi kord.” „On aeg sirutada tiivad ja minna üle ajaloolisele vastupealetungile. … Venemaa vajab programmi uue maailma loomiseks.” „Välismaailm

Balti riikide ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal kutsus esile ülima närvilisuse Moskvas ja aktiivse tegevuse „kaasmaalaste liikumise” ning „viienda kolonni” loomiseks naaberriikides.

on teinud kõik võimaliku, et ümbritseda Venemaa temale vaenulike režiimidega ja jätkusuutmatute „oranži värvi” riikidega. … Ees on juba selgelt nähtav moment, kui kõige metsikuma ja halastamatuma, alatu ja amoraalse maailma kolmanda psühholoogilise sõja algatajad … maksavad Venemaale tekitatud piinade eest, kõikide sündimata jäänud laste eest.” „Vene diplomaatia abitus post-nõukogude riikides muutub talumatuks.” „Suure Venemaa alandamine väikeses Eestis (pronkssõduri lugu – A. L.), nagu ka „värviliste revolutsioonide” ajutine edu külgnevates riikides on (Venemaa – A. L.) välispoliitika realiseerimise kui ka majandusprotsesside organiseerimise eest vastutavate riiklike struktuuride korralageduse ja vastutustundetuse, pealiskaudsuse ja läbi sõrmede vaatamise tagajärg.” „Vene mõju taastamine naaberriikides eeldab läbimõeldud, laiaulatuslikku ja mitmekesist infopoliitikat. Väikest osa nende ühiskonnast kaasavatest sporaadilistest, vene keele kaitseks läbiviidavatest kampaaniatest tuleb minna

üle pidevale, läbimõeldud ja sihipärasele vene kultuuri ekspansioonile naaberriikidesse, eelkõige massmeedia abil.” „Uue infopoliitika suurim ülesanne on naaberriikides elavate vene keele ja kultuuri kandjate võõrdumine Venemaa elust.” „Endiste NSV Liidu vabariikide Venemaale lähenemise stimuleerimine ei saa toimuda ainult majanduslike vahenditega … Venemaa peab pidevalt, aktiivselt ja leidlikult veenma mitte ainult poliitilist aparaati, vaid ka post-nõukogude riikide rahvaid liitumise eelistest.” „Vabatahtlikult endale venevastase mõjuagentuuri rolli võtnud eliite ehk kolmandasse kategooriasse kuuluvate Georgia ja Eesti valitsevat poliitilist aparaati võib õigusega nimetada okupatsioonivalitsusteks; vastavalt sellele on kohane nende riikide opositsioonilise avalikkuse ülesannet väljendada sõnaga „dekoloniseerimine”.” Programmiline „Uus Vene doktriin” püstitab Venemaale kaks kõikehõlmavat strateegilist ülesannet. Neist lähim eesmärk on taastada Venemaa impeerium, ehk eelkõige kontroll postnõukogude riikide üle. Venemaa strateegiline lõppeesmärk on sõna-sõnalt tõlgituna järgmine: „Kui USA ainult imiteerib ja sisuliselt labastab globaalse administraatori rolli, siis Venemaale kuulub see roll õigusega. Nüüd peab ta seda kinnitama, asudes seda täitma.” Kogumiku viimane raamat „Projekt Venemaa: Suur idee. Neljas raamat” (Проект Россия. Большая идея. Четвертая книга) ilmus 2010. aastal ja kujutab endast peamiselt filosoofilist arutelu maailma saatuse üle.

DERŽAAVA KIBELEB RÜNDAMA

Paatoslik tekst määratleb Vene tsivilisatsiooni alused, milleks on riiki moodustavad vene rahvas, vene keel ja kultuur; suurvene tüvele toetuvad ja Venemaast eraldamatud väikerahvad; riigi impeeriumlik traditsioon; Vene õigeusk kui riigi vaimne ja ideoloogiline alus.

riikides, siis neid ilmestavad kõige paremini kahe Vene „pistriku” avameelitsused. Üks Venemaa juhtivaid ideolooge, Euraasia doktriini autor, Moskva riikliku ülikooli professor Aleksandr Dugin kinnitas novembris 2010 Leedu venekeelsele Delfile: „Venemaa peab neid oma vaenlasteks ega tee nende seas erilist vahet. See on (vene – A. L.) eliidi, sh ka liberaalse, üldine arvamus. … Venemaa ootab (maailma – A. L.) globaalset ümberjaotust. Näiteks kui USAga midagi juhtub, okupeerime veelkord need riigid. Nii või naa – kas pehmelt või karmilt. … Selleks, et luua tõsine olukord Lätis ja Eestis – meil on vahendid ja neid ka kasutati mõned korrad.” Oma hüsteerilise räuskamisega kuulsaks saanud Venemaa riigiduuma asespiiker ja Venemaa liberaaldemokraatliku partei asendamatu juht Vladimir Žirinovski teatas 4. septembril 2013 teadeteagentuurile ITAR-TASS: „Kui sellised kutsikad (antud juhul oli jutt Lätist – A. L.) hauguvad maailmaruumis, siis neid hiljem okupeeritakse. … Kogu Pribaltika okupeeritakse või hävitatakse kindlasti.”

KUHU LÄHED, VENEMAA? Venemaa avaliku arvamuse uurimise keskuse kommunikatsioonidirektor, sotsioloog Igor Eidman iseloomustab president Putini ajastul lõplikult väljakujunenud riigi sotsiaal-poliitilist süsteemi kui „ametnikest oligarhide võimu”, millel on iseloomulikud „äärmusliku parempoolse diktatuuri jooned – riiklik-monopolistliku kapitali võimutsemine majanduses, riigi juhtimine jõustruktuuride poolt, klerikalism ja riiklikkuse primaarsus ideoloogias”. Küsimusele kuhu lähed, Venemaa, on raske vastata. Igatahes kinnitab selle riigi tuhandeaastane ajalugu, et kõikidel oma tugevnemise ajajärkudel on Venemaa, sõltumata sellest, millist nimetust ta parasjagu kandis, olnud agressiivne ja laiendanud jõuga oma territooriumi naabrite arvel. See, kui kaugele tal võimaldatakse oma maailmavallutuslike strateegiliste eesmärkide täitmisel minna, sõltub seekord eelkõige lääneriikide ühtsusest, otsustavusest ja kindlameelsusest. 1 Tšekaa – kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise ülevenemaaline erakorraline komisjon, KGB eelkäija. Lühendit „tšekaa” kasutati NSV Liidus ja kasutatakse siiani Venemaal riiklike julgeolekuasutuste üldnimetusena. Tšekist – Venemaal populaarne julgeolekuasutuse töötaja üldnimetus.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Lugejal tekib kindlasti küsimus, kas doktriini ka täidetakse. Vastus on – kindel jaa. Venemaal on diktaatori kalduvustega tsaar, kelle heakskiiduta ei toimu selles hiigelriigis midagi. 2003. aastal asus Venemaa täitma oma strateegilist lähiülesannet – kontrolli taastamist post-nõukogude ruumi üle. Seda tehakse kahel viisil – pehmelt või jõuga. Pehmelt naaberriikide majandusliku, poliitilise ja sõjalise integratsiooni teel, mille tulemusena tekkis 2010. aastal Tolliliit (Venemaa, Valgevene, Kasahstan, Armeenia, Kõrgõzstan) kui vaste Euroopa Liidule ja tulevane Euraasia Liit. Alternatiivina NATO-le loodi 14. mail 2002 rahvusvaheline sõjaline kollektiivse julgeoleku lepingu organisatsioon kuue riigi – Venemaa, Valgevene, Armeenia, Kasahstani, Tadžikistani,

Kõrgõzstani – osavõtul. Neisse püütakse kaasata vähemalt kõik sõltumatute riikide ühenduse maad. Post-nõukogude riikide vastu, kes tahavad Venemaa mõjusfäärist lahkuda, kasutab Putin jõudu, eirates seejuures nii rahvusvahelisi kui ka riigisiseseid õigusnorme. Augustis 2008 tungisid Vene väed kallale NATO-ga liitumist taotlevale ja oma riigisiseseid probleeme lahendavale Georgiale ning okupeerisid selle osad – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Ettekäändeks toodi Georgias elavate Vene kodanike kaitsmine. Tõeline eesmärk oli kukutada Georgia läänemeelne valitsus. Tänavu tungis Venemaa samal ettekäändel kallale Euroopa Liiduga liituda soovivale Ukrainale, annekteerides Krimmi ja liites selle Venemaaga. Ukrainlaste sõda agressoriga käib riigi idaosas siiani. Uue Venemaa doktriini seisukohti kinnitas Putin ka 21. septembril 2013 Valdais toimunud rahvusvahelisel konverentsil peetud programmilises kõnes: „Endise NSV Liidu integreerimine ühtseks geopoliitiliseks üksuseks on võtmeprioriteet. … Uus liit pole enam Euroopa ja Aasia perifeeria, vaid nendega võrdne.” „Venemaa lükkab tagasi post-kristliku Lääne Euro-Atlantilise tsivilisatsiooni traditsioonilised väärtused … Venemaa peab taastatama oma traditsiooniliste väärtuste baasil.” Putin kinnitas ka Samuel P. Huntingtoni kuulsa tsivilisatsioonide teooria õigsust, mille järgi Venemaa ei kuulu Euroopa tsivilisatsiooni, öeldes: „Venemaa on iseseisev tsivilisatsioon.” Paljutähenduslikud olid tema sõnad Ukraina kohta: „… Venelased ja ukrainlased on üks rahvas kahes riigis, kes on määratud koos elama.” Nüüd püüab ta ühendada neid sõjalise jõuga. Mis puutub Venemaa kavatsusi Balti

TANKITÕRJE

Tankitõrjerakettide arengu viis põlvkonda Tankitõrjeraketid on Teisele maailmasõjale järgnenud aastate jooksul erinevate sõjaliste konfliktide kogemusi kasutades läbinud neli arengupõlvkonda. Viienda põlvkonna rakette katsetatakse praegu. Tutvume lähemalt omadustega, mis neid relvapõlvkondi eristavad.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

aitseväe arengukava näeb ette jalaväebrigaadide relvastamise moodsate tankitõrjeraketisüsteemidega. Kaitseminister teatas käesoleva aasta juunis, et alustatakse läbirääkimisi Ameerika Ühendriikidega kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketisüsteemide Javelin hankimiseks. Milline on olnud tankitõrjeraketisüsteemide areng? Millised TT-raketisüsteemid on praegu Eesti kaitseväe relvastuses? Millised valikuvõimalused oleks lisaks Javelini TT-raketisüsteemile? Millise eelise annab meile III põlvkonna TT-raketikompleks II põlvkonna TT-raketisüsteemi ees? Neile küsimustele katsun selles artiklis vastused leida. Maa pealt lastavad TT-raketid on levinud tankitõrjevahendid. Neid saab lasta mitmesugustelt platvormidelt, sh helikopteritelt ja laevadelt. Kergejalaväes asuvad laskeplatvormid kolmjalal, maasturitel või veoautodel. Mehhaniseeritud jalaväes on kasutusel nii spetsiaalsed tankitõrjesoomukid kui ka jalaväelahingumasinatele või soomustransportööridele välja töötatud spetsiaalsed tornid, kus jalaväe toetusrelv ja TT-raketikompleks asuvad koos. Selleks, et suurendada tankide tuleulatust ja võimaldada neid seeläbi kasutada kaugmaa tankitõrjes, loodi endises N Liidus läbi tankikahuri lastavad juhitavad TT-raketid. Et valdkond on väga lai, ei peatu me pikemalt soomukitelt ja lennuvahenditelt lastavatel rakettidel, vaid keskendume jalaväe kasutatavatele ning kolmjalalt või õlalt lastavatele rakettidele.

Tõnis Metjer MAJOR

TANKITÕRJERAKETTIDE ARENG Tankitõrjerakettide ajalugu ulatub Teise maailmasõja aega, kuid esimesed laiemalt levinud raketid SS.10 võeti kasutusele 1955. aastal Prantsusmaal. See rakett võeti kasutusele ka USA ja Iisraeli relvajõududes ning seda kasutati 1956. aastal Suessi kriisi ajal Egiptuse tankide vastu. Tegu oli tüüpilise I põlvkonna TT-raketiga, kus sihtur peab üheaegselt jälgima nii raketti kui ka sihtmärki ning juhtima raketi sihtmärgile. Juhtimiseks kasutati väikest juhtimispuldil olevat kangikest ning juhtimissignaal edastati raketile traadi kaudu. Inglise keeles nimetatakse selle põlvkonna rakettide juhtimissüsteemi manual command to line of sight (MCLOS). Selline raketisüsteem nõudis palju harjutamist ja väga osavaid sihtureid. Tuntuimatest I põlvkonna TT raketikompleksidest vääriks nimetamist SS.11 (SS.10 edasiarendus), AT-1 Snapper, hüüdnimega Shmel (N Liit) ja AT-3 Sagger, hüüdnimega Maljutka (N Liit). Kõik need relvasüsteemid on olnud laialdaselt kasutusel ning neid on sõdades kasutatud. II põlvkonna juhtimissüsteem ehk semi-automatic command to line of sight (SACLOS) võeti kasutusele 1960-ndatel. Esialgu uut relvasüsteemi kasutusele ei võetud, vaid hakati vanu rakette tootma uuele juhtimissüsteemile, nt SS.11

hüüdnimega Harpon (1967) ja brittide Swingfire. Esimesteks II põlvkonna TT-rakettideks võib pidada TOW-d (USA) ja AT-4 Spigoti, hüüdnimega Fagot (N Liit) relvasüsteeme, mis võeti relvastusse 1970. aastal. II põlvkonna TT-raketisüsteemi puhul ei pea sihtur enam jälgima raketi lendu, vaid peab lihtsalt hoidma sihikuristi sihtmärgil. Sihtimisseade tuvastab ise raketi kõrvalekalde sihtimisjoonest ning annab automaatselt raketile käskluse liikumissuunda muuta, et see lendaks piki sihtimisjoont. Raketi sabasse on paigutatud infrapuna- (IR) või ultraviolett- (UV) kiirgaja ning laskeseadmes on sensor, mis seda jälgib, tuvastades raketi asukohta. Enimlevinud on traadi teel juhitavad raketid, kuid on olemas ka raadiosagedusel juhitavaid nt AT-6 Spiral, hüüdnimega Shturm (N Liit).

TT-RAKETISÜSTEEM MILAN Sellesse põlvkonda kuulub ka praegu kaitseväe relvastuses TT-raketikompleks MILAN 2. (TTA tabel 1). MILAN (Missile d’infanterie léger antichar; anti-tank light infantry missile) võeti relvastusse 1972. aastal. Tegu oli Saksamaa–Prantsusmaa ühisprojektiga. 1984. aastal raketti moderniseeriti – suurendati kaliibrit ja soomustläbistavust ning see sai nimetuseks MILAN 2. Tegu on tüüpilise II põlvkonna poolautomaatse traadi teel juhitava TT-raketisüsteemiga, kus sihturi ülesanne on hoida sihikuristi sihtmärgil. Lendava raketi IR kohamääramisseade annab IR-i kohaviite, mille järgi juhtimisblokk mõõdab kõrvalekalde raketi asendi ja juhtimisjoone vahel. Laskeseadmega saab lasta väikeselt kolmjalalt, suurelt kolmjalalt ning vastava adapteri või laskealuse olemasolul ka transpordivahendilt. Öiseks laskmiseks on MILAN-ile välja arendatud soojussihik Mira, mida Eestis samuti kasutatakse. MILAN oli ja on väga levinud relvasüsteem Euroopas ja mujal maailmas. Eestisse saabusid relvad 2003. a lõpus ning väljaõpet alustati 2004. a Viru üksik-jalaväepataljonis ja

II põlvkonna TT-raketisüsteemi TOW 2 on küll mitu korda moderniseeritud, kuid suure kaalu tõttu see kergejalaväele ei sobi.

Scoutspataljonis. Euroopas kasutasid või kasutavad MILAN-i raketisüsteemi Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia (tootis litsentsi alusel), Itaalia (tootis litsentsi alusel), Hispaania (tootis litsentsi alusel), Belgia, Kreeka, Portugal, Türgi, Iirimaa ja Eesti. Praegu toimuvatest konfliktidest olen täheldanud MILAN-i kasutamist isegi Süüria kodusõjas.

TT-RAKETISÜSTEEM MAPATS

TT-RAKETISÜSTEEM JAVELIN III põlvkonna ehk „lase ja unusta” (fire and forget, FF) TT-raketisüsteem Javelin (TTA tabel 1) võeti USA-s relvastusse 1996. aastal, et välja vahetada seni kasutusel olnud raketisüsteem Dragon. Javelin oli täiesti uus samm TT-rakettide arengus, olles sisuliselt esimene III põlvkonna raketikompleks maailmas. Selle laskeseadme tegi unikaalseks asjaolu, et laskur võib kohe pärast lasku positsiooni vahetada või relva ümber laadida, sest rakett on pärast väljalendu sihturist ja laskeseadmest sõltumatu.

Et valdkond on väga lai, keskendume jalaväelaste kasutatavate ning kolmjalalt või õlalt lastavatele rakettidele.

Kogu süsteem koosneb laskeseadmest ehk command launch unit’ist (CLU) ning konteinerisse paigutatud raketist. Laskeseadmesse on sisse ehitatud päeval kasutatav optiline sihik ja nii öösel kui ka päeval toimiv soojussihik. Laskeseadet saab eraldi kasutada vaatlusseadmena. Laskeseadme optilisel sihikul on 4 × suurendus ning soojussihikul 4 × (lai vaateväli) ja 9 × (kitsas vaateväli) suurendus. 4 × suurendust kasutatakse sihtmärgi avastamiseks ja 9 × suurendust sihtmärgi tuvastamiseks. Laskeseadme patarei kestab soojussihiku kasutamisel maksimaalselt 4 tundi. Temperatuuril +10 °C…+49 °C kestab patarei kuni 3 tundi. Lihtsalt seletades toimub Javelini lastes järgnev: sihtur leiab laskeseadme optilist või soojussihikut kasutades sihtmärgi, seejärel lülitab sihtimisseadme vaate ümber raketi peas asuvale soojuskaamerale ning lukustab selle sihtmärgile. Sisuliselt jätab rakett meelde sihtmärgi soojuspildi. Sihtur sooritab lasu ning rakett lendab sihtmärgini, tabades seda vastavalt valitud lennutrajektoorile, kas otse või pealt. Otsetabava lasu korral tõuseb rakett kuni 60 m kõrgusele ning tabab sihtmärki u 30° nurga all. Seda kasutatakse eelkõige punkrite, hoonete, aga ka aeglaselt lendavate helikopterite vastu. Pealttabava lasu korral

SÕDUR NR 5 (80) 2014

II põlvkonda kuulub ka teine praegu kaitseväe relvastuses olev TT-raketisüsteem MAPATS (Man Portable Anti-Tank System). Et selle juhtimissüsteemi on pisut edasi arendatud, loetakse seda ka II+ põlvkonna TT-raketisüsteemiks (vt ka TTA tabel 1). Samasse põlvkonda kuulub ka Venemaa TT raketisüsteem AT-14 Spriggan, hüüdnimega Kornet. MAPATS on sisuliselt USA TOW 2 TT-raketisüsteemi edasiarendus. Peamine erinevus seisneb selles, et raketti ei juhita traadi teel, vaid see hoiab ennast ise infrapuna laserkiire sees ja lendab sihtmärgini. Seda nimetatakse ka line-of-sight beam riding’uks (LOSBR). Sarnaselt MILAN-iga peab sihikuristi kuni tabamuseni sihtmärgil hoidma. Eesti kaitseväes on MAPATS näidanud ennast küllaltki kapriisse ja palju hooldust vajava relvasüsteemina. Lisaks on MAPATS-i kaal niivõrd

suur, et selle kasutamine maa peal nõuab suurt relvameeskonda. Tänapäevased relvasüsteemid on umbes kolm korda kergemad, kuid tunduvalt efektiivsemad. Lisaks juba eespool mainitud relvasüsteemidele väärivad nimetamist ka tuntud II põlvkonna TT raketisüsteemid TOW 2 (USA) ning AT-5 Spandrel ehk Konkurs (N Liit).

TANKITÕRJE

TT-raketisüsteem Spike on kasutusel paljudes Euroopa ja NATO riikides, sh Saksa Bundeswehris.

TT-raketisüsteemi Javelin laskeseade on väga kerge ja kompaktne ning selle käsitlemisega saab vajadusel hakkama ka üks inimene.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

tõuseb rakett kuni 160 m kõrgusele ning tabab sihtmärki ca 50° nurga all. Seda kasutatakse eelkõige tankide vastu, sest pealtpoolt on soomukid ja tankid nõrgemalt kaitstud. Et Javelinil on tandemlõhkepea, peaks see hävitama kõik teadaolevad tankid. Javelinil on n-ö pehme lasu süsteem ehk raketil on eraldi heitelaeng ja raketimootor. Heitelaeng viskab raketi konteinerist välja ning alles siis käivitub raketi mootor, et viia rakett sihtmärgini.

See võimaldab lasku sooritada ka hoonest ega nõua väga suurt tagaohuala. Sealjuures on ruumist laskmisel ruumi suurusel miinimumnõuded: pikkus 4,57 m (15 ft), laius 3,66 m (12 ft) ja kõrgus 2,13 m (7 ft). Samuti ei paiska

Et Javelinil on tandemlõhkepea, peaks see hävitama kõik teadaolevad tankid.

Javelin laskepositsioonilt üles eriti palju tolmu, prahti, lund jms ning tänu sellele on lasu jälg väiksem ning vastane avastab laskepositsiooni vähemtõenäoliselt. Javelini TT-raketisüsteemi on vähemal määral moderniseeritud 2008. aastal. Vanem versioon on Javelin Block 0 ja uuem versioon Javelin Block 1. Raketil on täiustatud raketimootorit seeläbi raketti kiirendatud. Laskeseadmel on uuendatud tarkvara, lisatud kõrglahutusega ekraan ning täiustatud sihikut – soojussihiku kitsas vaateväli on varasema 9 × suurenduse asemel 12 × suurendusega. Raketi lukustamiseks kasutatakse siiski 9 × suurendusega raketi peas asuvat soojuskaamerat. Javelini miinustena võib välja tuua jahutamist vajava soojussihiku (see võib aega võtta olenevalt väliskeskkonna temperatuurist 30 sekundit kuni 4-5 minutit) ning raketi aktiveerimisel raketi soojuskaamera mahajahutamiseks ning sihtmärgi lukustamiseks vajaminevad 10–15 sekundit.

TT-RAKETISÜSTEEM SPIKE Javelini suurim konkurent on IV põlvkonna TT-raketiks peetav Spike. Spike’id on kolmanda ja neljanda põlvkonna TT-raketid, mis töötati välja Iisraelis. Lisaks kaugmaarakettidele Spike-LR (long range – laskekaugus kuni 4000 m) ja Spike-ER (extended range – laskekaugus kuni 8000 m) kuuluvad Spike’ide perekonda ka lähimaarakett Spike-SR (short range – laskekaugusega kuni 800 m) ja keskmaarakett Spike-MR (medium range – laskekaugusega kuni 2500 m). Iisraeli relvatehase Rafael Arment Development Authority toodetav kolmanda/neljanda põlvkonna tankitõrje relvasüsteemi Spike esitleti esimest korda 1997. aastal. Spike-SR ja Spike-MR on klassikalised III põlvkonna raketisüsteemid. Spike-MR on põhiomadustelt analoogne Javeliniga. Lisaks „lase ja unusta” töörežiimile on Spike-LR-il ja Spike-ER-il veel „lase, vaatle ja korrigeeri” töörežiim, mis võimaldab raketti juhtida lennu ajal fiiberoptilise kaabli-kaamerapildi vahendusel. Fiiberoptilise kaabliga ühendatud rakett (soojuskaameraga varustatud) saadab relvasüsteemile pildi ja operaator saab jälgida raketi lendu ning vajadusel teha korrektiive sihtmärgi valikul. Fiiberoptilise kaabliga ühendatud rakett võimaldab muuta sihtmärki pärast raketi väljalendamist, saada uut luureinformatsiooni, hinnata lahingukahjusid, lennutada rakett sihtmärgile, mida

OMADUS

RELVASÜSTEEM MILAN 2

MAPATS

Javelin

Spike-LR

MMP

Võetud relvastusse

1984 (MILAN-1976)

1984

1996

1997

2017

Põlvkond

II+

III

Laskekaugus

300–2000 m

500–5000 m

65**–2500 m

200–4000 m

160–4000 m

Tabamismeetod

Otse

Pealt/otse

Soomustläbistavus

800 mm

750 mm

1000 mm

Tandemlõhkepea

Ei*

Jah

Laskeseade

Optiline, võimalik lisada jahutamist vajav soojuskaamera

Optiline, jahutamist vajav soojuskaamera

TV-kaamera, jahutamist vajav soojuskaamera, (ICLUGPS + kompass + laserkaugusmõõtja)

TV-kaamera, GPS + kompass + laserkaugusmõõtja, soojuskaamera ei vaja jahutamist

Laskeseadme kaal

17,8 kg (koos väikese kolmjalaga) + soojussihik 9,2 kg + pikk kolmjalg 8 kg

66 kg (sh kolmjalg, suunamisseade, aku) + soojussihik 6,5 kg

6,4 kg

14 kg (koos aku ja kolmjalaga)

11 kg

Raketi kaal

11,8 kg

29,5 kg

15,5 kg

13 kg

15 kg

Pehme lasu võime

Jah

Soojussihik

Jah, eraldiseisev

Jah, integreeritud

Raketi juhtimine

Laskur hoiab sihtmärki sihikul kuni tabamuseni. Raketti juhitakse kaabli kaudu.

Laskur hoiab sihtmärki sihikul kuni tabamuseni. Raketti juhitakse laserkiirega.

Lase ja unusta. Rakett lukustub sihtmärgile, pärast lasku ei juhita.

Lase ja unusta; lase, vaatle ja korrigeeri ehk raketti on võimalik pärast lasku fiiberoptilise kaabli kaudu juhtida.

Lase ja unusta; lase, vaatele ja korrigeeri; laskmine koordinaatidele.

Kasutajariigid NATO-s ja Euroopas

Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, Hispaania Belgia, Kreeka, Portugal, Türgi, Iirimaa ja Eesti

Eesti

USA, Suurbritannia, Norra, Leedu

Soome, Holland, Poola, Itaalia, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Läti, Hispaania, Saksamaa, Belgia

Prantsusmaa alates 2017. a

võimekus, mis võimaldab rakette lasta ka väikeses ruumis, see on väga oluline linnavõitluses. Spike on välja arendanud ka uue täiustatud laskeseadme ICLU (Integrated Command Launch Unit). Uues laskeseadmes on laskeseade ja soojussihik liidetud üheks tervikuks. Sellel on sisemine audio/video salvestamise võimalus. Laskeseadmesse on integreeritud GPS, laserkaugusmõõdik ja kompass, mis võimaldab lihtsalt määrata nii enda kui ka vastase asukohta, kaugust

Lisaks „lase ja unusta” töörežiimile on Spike-LR-il ja Spike-ER-il veel „lase, vaatle ja korrigeeri” töörežiim, mis võimaldab raketti juhtida lennu ajal läbi fiiberoptilise kaabli-kaamerapildi vahendusel.

sihtmärgini ning sisuliselt tagab relvameeskonnale kõik tehnilised vahendid kaudtule tellimiseks ja juhtimiseks. Lihtsustatud on ümberlaadimist ning uut laskeseadet saab kasutada vaatluseks (ka ilma raketita). Spike-raketi ainuke teadaolev miinus võrreldes Javeliniga on see, et kui rakett aktiveerida1, siis Javelinil piisab raketi aku vahetamisest, kuid Spike-rakett tuleb tehases täita.

TT-RAKETISÜSTEEM MMP Kõige uuem ja nüüdisaegsem tehnoloogia on välja arendamisel Prantsusmaal. Viienda põlvkonna tankitõrjeraketiks peetav MMP (Missile Moyenne PortéeMedium Range Missile) on praegu katsetustejärgus ning tootmise algus on plaanitud aastasse 2017 (TTA tabel 1). Prantsusmaa relvajõud on juba teinud lepingu 400 laskeseadme ja 2850 raketi ostmiseks raketisüsteemi arendavalt firmalt MBDA. Relvasüsteem koosneb laskeseadmest (CLU), konteinerisse paigutatud

SÕDUR NR 5 (80) 2014

operaator otsesihtimisega ei näe, ning viia tsiviilkahjud miinimumini. Näiteks nähti positsioonilt liikumas tanki künka või mõne muu takistuse taha, kuid visuaalne kontakt kaob ja sihtur ei jõudnud raketti lukustada. Sihtur saab lukustada raketi selle künka peale, lasta see välja ning kui rakett on tõusnud nii kõrgele, et takistuse taga olev sihtmärk ilmub nähtavale, saab nihutada sihikuristi õigele sihtmärgile ning lask tabab tanki. Tandemlõhkepeaga raketi laskmisel saab kasutada nii otsetabavat kui ka kõrget trajektoori, et lüüa sihtmärki (tanki) pealtpoolt, kus soomuskaitse on nõrgem. Spike-LR-i relvasüsteemi kasutatakse laskmiseks kolmjalalt või paigutatuna sõidukile. Relvasüsteem koosneb laskeseadmest (CLU), kolmjalast ning konteineris raketist, mis kinnitatakse laskeseadme külge. Relvasüsteemi saab kasutada ja paigaldada erinevatele soomukitele ning autodele. Sihtimiseks kasutatakse kas optilist või soojussihikut. Raketil on soft launch’i

TANKITÕRJE

TT-raketisüsteem MILAN tulepositsioonil.

raketist ja kolmjalast. Laskeseadmesse on integreeritud päeva- ja soojuskaamera (IR), laserkaugusmõõdik, kompass ja GPS-seade. IR-kaamerat pole vaja jahutada ning see muudab relvasüsteemi kasutuselevõtu oluliselt kiiremaks. Samuti võib MMP-raketti piiramatult aktiveerida. Relvasüsteemil on pehme lasu võimekus. Raketi lõhkepea on eelkäijatest (Javelin ja Spike-LR) võimsam. Lisaks „lase ja unusta” (ehk „lukusta enne laskmist”) süsteemile saab MMP-d kasutada „lase, vaatle ja muuda” (lukusta pärast laskmist) süsteemi, kasutades selleks fiiberoptilist kaablit. Raketi peas on CCD-TV päevakaamera ning soojuskaamera, mida ei ole vaja jahutada (uncooled infrared sensor imagery) koos inertsiaalse navigeerimissüsteemiga (inertial navigation system – IMS). See võimaldab MMP-d lasta koordinaatide järgi.

ERINEVATE PÕLVKONDADE TAKTIKALISED EELISED

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Vaatame nüüd lähemalt, milliseid eeliseid erinevad põlvkonnad teiste ees annavad. Võrdleme esmalt Javelini ja MILAN 2 raketisüsteemi. Kõige olulisem eelis on sihtmärgi hävitamise tõenäosus tänu pealttabavale raketile. Javelini tandemlõhkepeaga raketi soomustläbistavus on 750 mm RHA, mis peaks hävitama kõik tänapäevased lahingutankid. MILAN 2 raketil pole tandemlõhkepead, see on otsetabav ja

soomustläbistavus on 800 mm RHA. See tähendab, et on vaja mitut lasku ühte kohta, et esmalt purustada aktiivsoomus ning seejärel läbistada põhisoomus. Teine võimalus on lasta tanki küljelt või tagant aktiivsoomusega katmata ning nõrgema soomuskaitsega piirkondadesse. Isegi kui osta uuemaid MILAN 2 T-rakette, mis on tandemlõhkepeaga ja mille soomustläbistavus 1000 mm RHA, ei taga see, et ühe raketiga hävitatakse tänapäevane põhitank, sest uuematel Vene föderatsiooni põhitankidel on esisoomuse ekvivalent üle 1000 mm2 RHA (Rolled Homogenous Armor). Pealttabav rakett teeb oluliselt lihtsamaks ka positsiooni valiku ja kogu lahingutegevuse plaanimise. MILAN-i puhul peab otsima positsioone vastase lähenemissuuna tiibadele, et saaks vastase soomustehnikat hävitada küljelt. See omakorda nõuab positsioonide nihutamist jalaväelastest ette, mis omakorda nõuab jalaväelaste lisatoetust lähijulgestuseks. Javelini puhul on hävitamise tõenäosus sisuliselt ühesugune ükskõik mis suunalt lastes ning seega saab TT positsioonid paigutada jalaväe vahele või nende taha. Teine suurim eelis on segamiskindlus. MILAN 2 raketti mõjutavad erinevad IR-kiirgajad, nt põlev tank, mets, kulu vms. Nõnda tekib oht, et laskeseade peab põlevat tanki raketiks ning saadab õigele raketile suuna muutmiseks

vale signaali, mille tõttu kaotab õige rakett juhitavuse. Javelinil sellist probleemi ei ole, sest teoreetiliselt kaotab rakett sihtmärgi vaid juhul, kui sihtmärk muudab oluliselt või kaotab täielikult oma soojuspildi. Kolmas eelis on „lase ja unusta” süsteem ehk laskur saab pärast raketi väljalendu kohe varjuda või asuda positsiooni vahetama. MILAN 2 raketi puhul peab sihtur hoidma sihtmärki sihikul kuni tabamuseni, mis maksimumkaugusele lastes on 13 sekundit. Selle aja jooksul võib aga vastane lasu avastada ning avada vastutule. Isegi kui tuli ei ole päris täpne, nõuaks see sihturilt raudseid närve, et tule all rakett lõpuni juhtida. „Lase ja unusta” süsteem vähendab ka võimalikku laskuri eksimust, seda eriti liikuva sihtmärgi tabamisel. Neljas eelis on pehme lasu võime, tänu sellele on lasu jälg väiksem ehk vastasel on lasu asukohta raskem tuvastada ning samuti on võimalik lasta hoonetest. Viies eelis on laskekaugus. Suurim laskekaugus 2000 m vs. 2500 m ehk ei olegi nii suur eelis kui vähim laskekaugus. MILAN 2 rakett stabiliseerub ja muutub juhitavaks u 300 m kaugusel. Lasta saab ka lähemale, aga sellisel juhul on tabamistõenäosus väike, sest rakett võib 1–300 m vahel teha mitmemeetriseid võnkeid. Javelini minimaalne laskekaugus on 65 m. Seega sellise relva olemasolul on 200–400 m kaugusel olevaid põhitanke mõistlikum lasta Javeliniga, tagades nende kindlama hävitamise kui nt granaadiheitjaga Carl Gustav. Kuues eelis on Javelini laskeseadmesse ehitatud termosihik, mida saab kasutada ka vaatlusseadmena. MILAN 2 TT-raketiseadeldisel on eraldi termosihik Mira, mis lisab relva transportimisel kaalu ning lisadetaile (nt ühendusjuhtmed, akud jms). Javelini eelis on ka sisseehitatud enesetestimise süsteem. MILAN-i puhul on vaja laskeseade enne laskmist eraldi testimisseadmetega kontrollida ja kalibreerida, selleks on vaja eriväljaõppega relvatehnikuid. Miinustena peab välja tooma loomulikult Javelini raketi hinna võrreldes MILAN-i raketiga ning seetõttu võib juhtuda, et kõik ajateenijatest sihturid ei saa päris raketti lasta. Samas on Javelinil simulaatorid, mis võimaldavad väga tõetruult laskmist harjutada. Miinusena peab välja tooma ka laskmiseks valmistumise aja, mille hulka kuulub raketi soojuskaamera jahutamine ning

raketi lukustamine, see võib kokku aega võtta 10–20 sekundit. MILAN-i puhul on võimalik sihtmärgi ilmumisel rakett kohe välja lasta. Spike-LR TT-raketisüsteemil on kõik need eelised MILAN-i ees, mis Javelinil, kuid lisaks neile on veel häid omadusi. Esiteks on Spike-LR-i laskekaugus 4000 m võrrelduna Javelini 2500 m. Samas on lähim laskekaugus mõnevõrra suurem ehk 200 m. Kõige olulisemaks eeliseks pean ma siiski „lase, vaatle ja korrigeeri” võimalust tänu fiiberoptilisele kaablile. See võimaldab lasu sooritamise järgselt sihtmärki muuta või rakett sihtmärgist mööda juhtida. Viimast võimalust võib vaja minna eriti just välismissioonidel, et vältida tsiviilkahjude tekkimist. Sihtmärgi muutmise vajadus võib tekkida olukorras, kui lastakse nähtavat sihtmärki, aga raketi lennu ajal ilmub nähtavale esimese sihtmärgi läheduses olnud, kuid otsevaatluse eest varjatud, kõrge tasuvusega sihtmärk. Näiteks laseme tanki, aga lasu ajal tuvastame läheduses asuva sillatanki või juhtimissoomuki. Samuti võimaldab see lasu ajal sihtimispunkti muuta ehk sisuliselt on võimalik rakett tankiluugist sisse juhtida. Tänu fiiberoptilisele kaablile saab lasta väljaspool otsesihtimist asuvaid sihtmärke. Soomukid ja tankid liiguvad taktikaliselt sööstudega varje tagant varje taha. Sellises olukorras ei pruugi jõuda sihtmärki lukustada, kuid Spike-LR võimaldab lasta ka varje taga asuvaid sihtmärke, kui me nende olemasolu kindlalt teame. Sellisel juhul saab raketi Joonealused märkused:

Kere esisoomus 940 mm +/- RHA

Systems Market. Military Technology, No. 2, 66–75.

1 Aktiveeritakse raketis asuv soojus- ehk infra-

(Modern Russian Armor: 02.01.2010)

TTRK MILAN instruktori käsiraamat. 2004. Tartu:

punakaamera. Selle jahutamiseks kasutatav

Põhitank T-80U

KVÜÕA.

energia asub Javelinil vahetatavas patareis, kuid

Torni esisoomus 800–1320 mm RHA

Tankitõrjeraketikompleks MAPATS. 2001. Tallinn:

Spike-LR rakett laetakse ümber tehases. Lähimad

Kere esisoomus 1080 mm +/- 40 mm RHA

Maaväe staap.

tehased asuvad Poolas, Saksamaal ja Hispaanias.

(Modern Russian Armor: 02.01.2010)

Spike Family-Multi Purpose Missile System.

Javelini raketti on võimalik hoida aktiveerituna 4

Põhitank T-90

2014. Tallinn: EuroSpike GmbH.

minutit, sest nii kaua peab aku vastu.

Torni esisoomus 800–1180 mm RHA

MBDA Land Combat System MMP. 2014. Tallinn:

Soomuse RHA ekvivalent on soomuse kaitseoma-

Kere esisoomus 940 mm RHA

MBDA.

dused kumulatiivse või kineetilise energia eest,

Torni küljesoomus 310–460 mm RHA

Army – Technology, The website for the defence

mida võrreldakse terassoomusega (RHA). Ehk eri-

Kere küljesoomus 260–280 mm RHA (pluss u

industries – army, 2014. Javelin Portable An-

nevate materjalide kasutamine (kihiline soomus)

20 cm kütusepaakide ja u 30 cm aktiivsoomusega

ti-Tank Missile, United States of America.

ning aktiivsoomuse enda paksus ei ole 1000 mm,

kaetud osadele).

www.army-technology.com/projects/javelin,

kuid tema kaitseaste on võrdne 1000 mm teras-

Torni soomus pealt 700 mm RHA

03.09.2014.

soomusega (RHA).

(http://fofanov.armor.kiev.ua/Tanks/MBT/t-90_ar-

Army – Technology, The website for the defence

Vene föderatsiooni relvajõududes kasutusel

mor.html)

industries – army, 2014. Spike Anti-Tank Missile,

VIIES PÕLVKOND ON TULEKUL

olevate põhitankide soomuskaitse kumulatiivener-

Israel. 2014. www.army-technology.com/projects/

gia vastu (NB! andmed pärinevad internetist ega

Kasutatud kirjandus:

gill, 03.09.2014.

pruugi olla päris tõesed, kuid suurusjärk tundub

FM 3-22.37. Javelin – Close Combat Missile Sys-

Army Guide, 2014. Spike LR. www.army-guide.

õige olevat):

tem, Medium. 2008. Washington, DC: Headquar-

com/eng/product1245.html, 04.09.2014.

Põhitank T-72BM

ters, Department of the Army.

EuroSpike, 2009. The Spike Family of Missiles.

Torni esisoomus 800–1220 mm RHA

Turbe, G.; Bonsignore, E. 2008. The Infanry ATGW

www.eurospike.com, 04.09.2014.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Prantsusmaal arendataval MMP raketisüsteemil on kõik tuntud head omadused, mis Javelini ja Spike-LR-i raketisüsteemidel, kuid on tehtud ka palju edasiarendusi: - Soojuskaamerad laskeseadmes ja raketis ei vaja jahutamist ning vähendavad sellega laskmiseks valmistumise aega. - Raketti saab korduvalt aktiveerida ilma, et peaks vahetama patareid või viima seda tehases uuesti täitma. - Raketil on suurem soomustläbistavus (1000 mm RHA) kui Javelini ja Spike-LR-i rakettidel (750 mm RHA), see arvestab ka võimaliku soomuskaitstuse

suurenemisega, nt uue ja efektiivsema aktiivsoomuse kasutuselevõttu. - Laskeseadmesse on integreeritud laserkaugusmõõtja, kompass ja GPS, mis võimaldavad täpselt positsioneerida vastase asukohta ning seega on igal relvameeskonnal tehnilised vahendid täpseks kaudtule tellimiseks ja juhtimiseks. Suurimaks eeliseks pean ma selle relvasüsteemi võimet lasta koordinaatide järgi. Kui Spike-LR-i raketil pidi sihtmärk asuma objekti läheduses, millele rakett lukustati, siis MMP puhul piisab koordinaatidest, mis pärit tulejuhtidelt või luureüksuselt. See annab oluliselt suurema võimaluse hävitada lahinguvälja sügavuses paiknevaid kõrge väärtusega ja kõrge tasuvusega sihtmärke, nt juhtimis-, pioneeri-, kaudtule- ja õhutõrjesoomukeid. Tankitõrjeraketid on olnud ja on siiani pidevas arengus. Kindlasti on suurimad hüpped olnud üleminek ühelt põlvkonnalt teisele ehk juhtimissüsteemi muutused ning tandemlõhkepea kasutuselevõtmine. MILAN-i tankitõrjeraketikomplekside asendamine Javeliniga on Eesti kaitseväe tankitõrjevõime arengus kindlasti pikk samm edasi ning tagab suurema sihtmärgi hävitamise tõenäosuse ning ka suurema laskuri ellujäämise võimaluse. Samas ei ole Javelin enam maailmas tankitõrje viimane sõna ning jalaväebrigaadide tankitõrjekompaniide relvastamisel Spike-LR või MMP TT-raketiseadmetega suureneks Eesti kaitseväe tankitõrjevõime veelgi.

lukustada takistuse peale (küngas, maja, kivihunnik, metsatukk), mille taga sihtmärk asub. Kui rakett on tõusnud piisavalt kõrgele ja sihtmärk ilmub raketi peas asuva kaamera vaatevälja, mille pilt kuvatakse läbi fiiberoptilise kaabli laskeseadmesse sihturile, saab sihtur liigutada sihikuristi õigele sihtmärgile. Uude laskeseadmesse integreeritud laserkaugusmõõtja, kompass ja GPS võimaldavad täpselt positsioneerida vastase asukohta ning seega on igal relvameeskonnal tehnilised vahendid täpseks kaudtule tellimiseks ja juhtimiseks. Spike-LR-i miinus võrreldes Javeliniga on laskeseadme mõnevõrra suurem kaal (13 kg vs. 6,5 kg) ning see, et pärast raketi aktiveerimist tuleb rakett saata tehasesse laadimisele, samas kui Javelinil piisab aku vahetamisest.

LASKEVÄLJAÕPE

Laskeväljaõppe olevikust ja tulevikust Üha raskem on tänapäevasesse lahinguolukorda kujutada sõdurit, kes pole väljaõppe käigus läbi teinud taktikalise laskmise harjutusi. Siiski on sajanditepikkuse klassikalise tiirulaskmise tava väljaõppes visa taanduma. Kaitsejõudude spordiklubi taktikalise laskmise entusiastidel on veel suur töö teha tänapäevase laskeviisi tutvustamisel.

indralmajor Knud Bartels, 2005, Kosovo: „Sõduri kolm peamist oskust lahingus toimetulekuks on: esiteks – sõdurioskused, teiseks – relvakäsitsemise ja laskeoskus, kolmandaks – esmaabi andmise oskus.” Lahingutegevus muutub pidevalt, muutuvad vahendid, millega sõda peetakse. Kas keegi kujutas sada aastat tagasi ette, et luureandmete kogumiseks kasutatakse mehitamata õhusõidukeid (MÕS-id, inglise keeles UAV-d) või lennukeid, ja koptereid kasutades on võimalik suuri väeüksusi liigutada? Olenemata lahinguväljal kasutatavate vahendite muutumisest pole sõjategevuse alustala „sõdur ja tema relv” mitte kuskile kadunud. Võrdselt teiste oskustega on seega tähtsal kohal ka laskeoskus, ilma selleta ei ole võimalik lahingülesandeid täita. Kui sõdur ei kasuta oma relva ja varustust efektiivselt ega saa vastasele pihta, siis valitseb oht, et vastane laseb vastu ning tabab esimesena. Selle artikli eesmärk on avardada lugeja silmaringi ning pakkuda välja lahendusi edasisteks arenguteks laskeväljaõppe vallas.

RELVAKÄSITSEMINE TÄNAPÄEVAL

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Tänapäevase sõduri laskeoskus ei seisne kaugeltki standardses asendis ja stressivabas keskkonnas „90 silma laskmises 100-st”, vaid on tervikoskus ja teadmine relvakäsitsemise drillidest, relva ning laskemoona võimetest, ebastandardsetest laskeasenditest, laskmise dünaamikast ning eesmärgipärasest tegevusest keerulise (varjatud, liikuv, kauge jms)

Tarvo Planken KAPTEN KAITSEJÕUDUDE SPORDIKLUBI

Allar Eesmaa LEITNANT KAITSEJÕUDUDE SPORDIKLUBI

sihtmärgi hävitamisel. Tuleb tõdeda, et sõduritele õpetatavad laskeasendid pärinevad praktiliselt muutumatul kujul 19. sajandi algusest. Kahel illustratsioonil (pilt 1 ja pilt 2) on kujutatud sõdurit püsti laskeasendis. Pildi järgi saab öelda, et 1803. aasta asend on 2008. aasta omast isegi natuke stabiilsem! Seega võime neid kahte pilti vaadates väita, et näiteks laskeasendid ei ole muutunud rohkem kui 200 aasta jooksul, küll aga on selle aja jooksul oluliselt muutunud relvastus, varustus (kaasa arvatud individuaalne kaitsevarustus) ning taktikalised lahendused. Artikli autorite hinnangul oleks ka Eesti kaitseväes viimane aeg hakata liikuma nüüdisaegse ja lahingutegevuses hakkama saamisele suunatud relvakäsitsemise ja laskeoskuse arendamise poole. Laskeväljaõppe hetkeolukorra paremaks mõistmiseks ning hindamiseks tooksime lugeja ette mõningad andmed lähiminevikus läbi viidud ja meie artikli näitlikustamiseks sobivatest laskeharjutustest. ESIMENE. 2012. a sügisel viidi ühes kaitseväe struktuuriüksuses 60-liikmelise testgrupiga läbi püstoli ja automaadi laskeoskustestid (P.6. ja A.7). Püstoli testis oli vaja saada 12 tabamust 15-st,

automaadil 10 tabamust 12-st. Vastast kujutas 1,5 × 0,5 m suurune sihtmärk. - Püstoli testi läbis 32 (53%) tegevväelast. Maksimaalse tulemuse said 4 (7%). - Automaadi testi läbis 46 (77%) tegevväelast. Maksimaalse tulemuse said 23 (38%). - Kumbagi testi ei läbinud 11 (18%) tegevväelast. - Mõlemad testid sooritas maksimumpunktidele ainult 2 (3%) tegevväelast. TEINE. 2014. a suvel viidi läbi laskeoskustest A.7. VABK-40 sisseastumiskatsetel 81 kursusele pürgivale nooremallohvitserile. - Testi läbis 65 tegevväelast (80,2%). - Maksimaalse tulemuse sai 29 tegevväelast (35,8%). - Testi ei läbinud 16 tegevväelast (19,8%). KOLMAS. 2012. a talvel viidi Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijate nooremallohvitseride kursuse 120 õppurile läbi taktikaline laskeharjutus, kus laskur pidi individuaalselt lahendama talle ette mängitud taktikalise situatsiooni, kusjuures sihtmärgid asusid 5–40 meetri kaugusel. Harjutuse sooritamist alustas laskur laetud automaadiga (padrun padrunipesas, kaitseriiv peal) ning esimene sihtmärk, mille ta ebastandardset laskeasendit kasutades seina tagant välja küünitades hävitama pidi, asus 15 meetri kaugusel. Esimesel sooritusel kulus esimesele lasule aega keskmiselt 12–16 sekundit. Pärast ettenäitamist ja iseseisvat treenimist ning teisele katsele minnes vähenes esimesele lasule kuluv aeg keskmiselt 3–6 sekundini. 15 sekundiga suudab täisvarustuses vastane joosta peaaegu 100 meetrit ja relva kallal kohmitseva sõduri täägiga läbi torgata. NELJAS. 2013. a aasta kaitsejõudude lahtistel meistrivõistlustel taktikalises laskmises oli kavas kaheksa taktikalist laskeharjutust, mille lahendamiseks kulus laskuril minimaalselt 140 padrunit.

Pilt 1. Sõduri püsti laskeasend („22 Years Practice and Observation with Rifle Guns”, E Baker, 1803.)

Osalenud 59 laskurist sai tulemuse kirja 55, neli laskurit diskvalifitseeriti relvaga ohtliku ümberkäimise eest. Mainimist väärib asjaolu, et esimese „tavalise” tegevväelase leiab võistlusprotokollis alles 22. kohalt ning tema tulemus moodustab 65% võitja omast. Esimesed 21 laskurit lõpuprotokollis on tegevväelased ja kaitseliitlased, kellest enamik kuulub kaitsejõudude spordiklubisse (KJSK) ning nad iseseisvalt arendavad oma oskusi.

KUUES. 2013. aasta sügisel toimus KVÜÕA vanemallohvitseride baaskursusel lahinglaskmine L.3.3 jalaväejagu rünnakul. Lahinglaskmise stsenaariumi järgi imiteerisid rajal olevad sihtmärgid (kokku 12 tk) kahel vastase objektil

SEITSMES. 2014. a suvel viidi lahingukooli reservohvitseride baaskursusel lahinglaskmine L.3.4 jalaväejagu varitsuses. Lahinglaskmise stsenaarium nägi ette jalaväejao varitsust lagendikule sõitnud vastase varustuskolonnile. Jao ette jäi seisma kolm veoautot, iga auto küljes oli kolm sihtmärki 04 (0,5 × 0,5 m). Jalastunud vastast imiteeris 10 tõusvat Hardy sihtmärki, mille külge olid kruvitud sihtmärgid 03 (1,0 × 0,5 m). Varitsusele sattunud autod olid jao positsioonist 150 m kaugusel, lähim jalastunud vastane 100 m kaugusel. Vastase kolonni peatamiseks mõeldud miine imiteeriti lõhkepakettidega. Osalejad: kolm jalaväejagu, kõik kaheksaliikmelised, kokku 24 laskurit. Kolme jao peale kulus kokku 1481 padrunit, millest: - 7,62 × 51 mm FMJ – 1082 padrunit - 7,62 × 51 mm FMJ lindis KP – 399 padrunit

SÕDUR NR 5 (80) 2014

VIIES. 2014. aasta EROK-i rahvusvahelisel laskevõistlusel oli ühe alana kavas taktikaline meeskonnaharjutus automaadist Galil. Laskeharjutusel tuli ebastandardsetest laskeasenditest seintes olevaid avasid kasutades hävitada 35 sihtmärki, mis paiknesid 100–170 m kaugusel ning millest 30 olid kukkuvad metallplaadid ning viis papist rinnakujud. Harjutuse võitnud KJSK mees-

kond edestas järgmist tegevväelastest koosnevat võistkonda (3. koht KJSK kadetid) rohkem kui 50%-ga. Kui KJSK meeskond hävitas vastase 33 sekundiga, siis enamik võistkondi kulutas sama töö peale enam kui 100 sekundit. Sealjuures pole KJSK võistkonda kuulunud laskurid kaugeltki mingid imeinimesed, küsimus on lihtsalt oskuses lasta erinevatest ebastandardsetest laskeasenditest. Üsna piinlik oli kuulata, kuidas kõvad sportlaskmise mehed oma meeskonda juhendasid ning käskisid neil toppida käe relva ja aknalaua vahele, sellele järgnes rohkem kui 20 lasku, neist ükski ei tabanud märki.

kokku kuut vastase võitlejat. Esimesel objektil oli eemalduv lahingpaar ning teisel objektil kaks lahingpaari, kellest üks oli varjunud kuulipildujapessa ja teised kaevikutesse. Osalejad: 41 seersantõppurit, s.o neli jalaväejagu. Nelja jao peale kulus kokku 4799 padrunit, millest: - 5,56 × 45 mm FMJ M855 – 2236 padrunit - 5,56 × 45 mm trasseeriv M856 – 1390 padrunit - 7,62 × 51 mm lindis KP – 1173 padrunit Sihtmärkides oli võimalik fikseerida 630 tabamust, mis on 13,1% kulunud laskemoona kogusest. Otsetabamusi oli 378, mis on 7,8% kulunud kogusest ja rikošettinud tabamusi 252, mis on 5,2% kulunud laskemoona kogusest (vt joonis 1). Metsase maastiku tõttu oli enamik kontakte vastasega 5–50 m kauguselt, välja arvatud kattegrupil rünnaku teises etapis, kes lasi kahte sihtmärki umbes 200 m kauguselt. Et vastane ehk sihtmärgid olid oma positsioonidel varjunud punkrisse, mätaste, võsa jne taha, siis on loogiliselt seletatav ka suur rikošettinud ja purunenud kuulide tabamuste osakaal sihtmärkides. Seega võib järeldada, et metsasel maastikul ja varjunud vastast pole sugugi lihtne hävitada, tabab alla 10% laskudest, hoolimata sellest, et kontaktid on lähidistantsilt. Kui palju mõjutavad vastast rikošettinud ja purunenud kuulid, selle üle võib ainult spekuleerida.

LASKEVÄLJAÕPE

Pilt 2. Sõduri püsti laskeasend, „Sõduri käsiraamat”, KVÜÕA 2008. Pildi järgi saab öelda, et 1803. aasta asend on 2008. aasta omast isegi natuke stabiilsem!

Jagu paiknes headel positsioonidel lagendiku serval, kõigil oli võimalus sisse võtta mugav ja stabiilne lamades laskeasend või kasutada toena välja ehitatud kaevikuliini elemente. Põhimõtteliselt ei olnud suuri erinevusi õppelaskmise tingimustega. Ilm ja nähtavus olid väga head, paistis päike ja oli tuulevaikne. Sihtmärkides oli võimalik fikseerida 230 tabamust, mis on 15,5% kulunud laskemoona kogusest. Seega keskmiselt lasi iga jagu 493,6 padrunit, millest tabasid sihtmärke keskmiselt 76,6 (vt joonis 2). Et sihtmärgid paiknesid lagedal, siis rikošettinud tabamusi praktiliselt ei olnud. Esimene jagu ei tabanud ühtegi lasku kolme tõusvasse sihtmärki, teine ja kolmas jagu nelja tõusvasse sihtmärki. Sellest nähtub, et testitud valimi põhjal ei ole laskeoskus autorite arvates piisav isegi suurte seisvate sihtmärkide (püstkuju) tabamiseks. Milline oleks valimi sooritus olukorras, kus laskur peab hävitama mitu eri kaugusel paiknevat väikest liikuvat sihtmärki? Mis saab siis, kui vastane tulistab vastu? SÕDUR NR 5 (80) 2014

RAHULOLUKS POLE PÕHJUST Laskeväljaõppe eeskiri seevastu peab üksuse laskeoskust rahuldavaks, kui laskeoskustesti ehk harjutuse A.7 läbib positiivselt 70% laskuritest. Seega oleks kõik justkui suurepärane. Kas ikka

on? Paralleele luues: kas aktsepteeritav oleks, kui 30% sõduritest ei oskaks käemärke või ei saa hakkama järjestikust ahelikku liikumisega? Radikaalsem näide: kui 30% isikkoosseisust on lahingvõimetu, kas üksus oleks jätkusuutlik? Koos kaitsejõudude spordiklubi laskeinstruktoritega fikseeriti probleemid ja ohud, mida on täheldatud klubi korraldatud taktikalise laskmise arendustegevuse käigus: 1. Relvakäsitlemis- ja laskeoskust õpetavad sõdurile instruktorid, kelle individuaalsed oskused ei ole piisavad laskeväljaõppe efektiivseks läbiviimiseks. Põhjus on väheses teenistusrelvaga treenimises, see omakorda tuleneb huvi (sisemise motivatsiooni) puudumisest. Ivo Turja lõputöös („Jalaväe laskeväljaõpe ja tase Eesti Kaitseväes aastatel 1930–1940” lk 24, Tartu 2007) tuleb välja, et huvipuudus mõjutab ne-

Teadmised ja oskused laskeväljaõppe parendamiseks on kaitseväes seega olemas ning neid valdavad inimesed, kes on valmis panustama laskeväljaõppe arendustöösse.

gatiivselt laskeoskuse õpetamist ajateenijatele. Teises lõputöös „Ajateenijate laskeväljaõpe sõduri baaskursuse ajal” (Ott Kreitsman, 2009, lk 15) leidis töö koostaja, et neis väeosades, kus laskmiste läbiviija oli ise huvitatud laskmistest ning selle õpetamisest, olid ajateenijatel ka paremad tulemused. 2. Praegused kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe (kaitseväe peastaap, „Kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri” Tallinn 2010) eeskirjas kirjeldatud automaadi laskeharjutused on orienteeritud sihtmärgi tabamisele „madalal pulsil”, mis ei saa olla võrdeline laskeoskusega lahinguväljal. 3. Relvaõpikutes (maaväe staap „AK4 instruktori käsiraamat” Tallinn 2003) ja Galil AR-i relvatunnid (KVÜÕA 2001) käsitletud laskeasendid ja relvadrillid on mõeldud steriilses keskkonnas toimuva sportlaskmise tarbeks, mitte lahinguväljal vaja mineva ergonoomilise ja ohutu liikumise jaoks. Relvaõpikutes ei kajastata paljusid tähtsaid elemente relva käsitlemisel (relvasuuna kontroll, taktikaline salvevahetus, nimetissõrme hoidmine relvaraamil, kui ei lasta, taktikalise relvarihma kasutamine, tõrke korral põhimõte „üks aste madalamaks” jne). 2011. a Eesti kaitsejõudude taktikalise laskmise karikavõistlustel diskvalifitseeriti kuus laskurit (tegevväelast) ja 2014. a kaitsejõudude maastikuvõistluse meistrivõistlustel 10 laskurit (20% osalejatest – 2 tegevväelast ja 8 ajateenijat) ohtliku relvakäsitlemise tõttu. 4. Tegevväelased ei lähene kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskirjale loominguliselt, see ei jäta ruumi väljaõppe arendamisele. Klammerdutakse üleskirjutatud õpetustesse ja juhenditesse, vaevumata kasutama eeskirjas tegelikult olemas olevaid võimalusi laskeväljaõppe läbiviimiseks. 5. Praegune kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri jaotab laskmised õppe- ja lahinglaskmisteks. Õppelaskmised keskenduvad sihtmärgi tabamisele ilma lahingsituatsioonita statsionaarselt positsioonilt. Lahinglaskmistel tuleb liikuda ja tabada teadmata kaugustelt mitut sihtmärki kiiresti ja täpselt. Seega puudub vahelüli õppe- ja lahinglaskmiste vahel ehk pärast lasketiiru steriilses keskkonnas õppelaskmiste läbimist ei ole laskur valmis siirduma üksuse koosseisus lahinglaskmisele, sest tema ohutu ja efektiivne relvakäsitsemise oskus pole lahingülesannetega hakkama saamiseks piisav. Eeskirjas kajastatud taktikalised

Mis on taktikaline laskmine?

Pilt 3. Taktikalise laskeharjutuse püsti laskeasend vasakult. (Pea on sirgelt, laskur vaatab otse läbi sihikute, kaba võimalikult kaela ligidal, rind (soomusplaat) suunaga vastase poole. Küünarnukid on keha ligidal, toetavad vastu varustust, keha ettepoole kaldu, tagasilöök liigub otse kehasse. Jalad paralleelselt – valmis liikuma igas suunas. Põlved kõverdatud – nn poksija asend.)

Pilt 4. Taktikalise laskeharjutuse püsti laskeasend paremalt. (Nimetissõrm (juhtsõrm) on relvarauaga samas suunas, võimaldab relva kiiresti viia ühelt märgilt teisele.)

nemaa föderatsiooni relvajõud. Esimene lahinglaskmine on lahingpaari tuli ja liikumine, kus põhirõhk on laskurite omavahelisel koostööl (kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppeeeskiri, p 7.4.13, lk 110). Autorid leiavad, et ajateenijat võiks ja saaks tunduvalt paremini ette valmistada lahinglaskmisteks, sest erinevus õppelaskmiste ja lahinglaskmiste vahel on suur (vt pilt 3 ja pilt 4).

MUUTUSI ON VAJA Olukorra parandamiseks ja laskeväljaõppe arengu jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja teha alljärgnevad olulised

liigutused: tänapäevastada relvaõpikuid, muuta õppelaskmisi, tuua juurde kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskirja üksikmehe lahinglaskmisi, koolitada instruktoreid. Selleks, et saavutada kõike eespool mainitut, tuleb autorite hinnangul alustada laskeinstruktorite institutsiooni loomisest, mille ülesanne oleks: 1. Korraldada ja juhtida kaitseväes laskeväljaõpet. 2. Koostada ning pidevalt täiendada laskeväljaõppega seotud dokumente ja juhendeid (sh ohutustehnika eeskirju). 3. Toetada laskeväljade arendamist, et saavutada eesmärgipärane ülesehitus (sh meeskonnarelvad – kuulipildujad, tankitõrje jms). 4. Korraldada laskeväljaõppe kursuseid nii intensiivkursustena kui ka täiendkoolitustena. 5. Kontrollida laskeväljaõpet kaitseväes. 6. Eest vedada ja korraldada

SÕDUR NR 5 (80) 2014

laskeharjutused ei kuulu enamasti väljaõppeprogrammidesse ning mingil põhjusel kirjeldavad need situatsioone ainult kuni 25 m kaugusele. Vintpüssiga peab loomulikult oskama võidelda ka lähikontaktis, kuid enamasti kipub lahingus olema nii, et lasketiiru meetriposte näha pole ning tulistada tuleb nii lähedale kui ka kaugemale. Samasugusele järeldusele jõuti ka 2014. aastal sõjakoolis edukalt kaitstud lõputöös, mis keskendus laskuri ettevalmistusele enne lahinglaskmist. Lohutuseks – sarnaste probleemidega maadlevad nii meie liitlaste kui ka Ve-

Taktikaline laskmine on laskeväljaõppe distsipliin ja tänapäevane treeningmetoodika, mille eesmärk on õpetada laskureid kasutama relvi ja varustust enesekaitseks ning vastase kiireks hävitamiseks ebaselgetes ja muutuvates taktikalistes olukordades. Taktikalise laskmise juures on olulised: - efektiivne ja ohutu relvakäsitsemisoskus; - kiire ja täpne laskeoskus; - ohutu liikumisoskus relvaga; - erinevatelt distantsidelt laskmise oskus; - liikuvate sihtmärkide laskmise oskus; - varustuse kasutamise oskus; - ebastandardsete laskeasendite valdamine; - sihtmärkide hävitamise järjekord ning meetodid jms, millega sõdurid lahingutegevuses kokku puutuvad. Taktikalist laskmist on võimalik harrastada kõikide käsitulirelvade ja meeskonnarelvadega nii individuaalselt kui ka meeskonna koosseisus. Taktikalise laskmise metoodikate rakendamine lahinglaskmistes muudab viimased efektiivsemaks ja realistlikumaks ning paremate individuaalsete oskustega sõdurid suudavad efektiivsemalt tegutseda üksuse koosseisus lahinglaskmistel.

LASKEVÄLJAÕPE

6000

4799 kulunud laskemoon kokku

5000

5,56 mm FMJ M855

2236 4000

5,56 mm trasseeriv M856 7,62 mm lindis

3000

tabamused SM kokku

2000

1390

rikošetist tõusvates

1173

otsetabamused

630

1000

252

378

Joonis 1. L.3.3 laskemoona kulu. 1600

1481

1400 1200

kulunud laskemoona kokku 7,62 x 51 mm FMJ

1082

7,62 x 51 mm FMJ lindis

1000

tabamused kõikides SM kokku

800

tabamused tõusvates SM kokku

600 400 200

tabamused SM auto

399 230 108

122

Joonis 2. L.3.4 laskemoona kulu.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

kaitseväe spordikalendris olevaid laskevõistluseid. 7. Osaleda kaitseväe relvastuse valikul, testida proovirelvi ning luua koos väljaõppeprogrammiga valitud relvade käsitsemisdrille. 8. Osaleda individuaalvarustuse arendamises ja luua terviklahendusi. Alates 2011. aastast on Venemaa föderatsiooni relvajõudude laskeväljaõppe arendamisse kaasatud kohalik praktikal-laskmise organisatsioon. Belgias korraldatakse neljandat aastat taktikalise laskmise meistrivõistluseid, Hollandi relvajõududes on eraldi laskespordi organisatsioon, mis tegeleb nii klassikalise sportlaskmisega kui ka taktikalise laskmise arendamisega relvajõududes, korraldades treeninglaagreid Austraalias, Kanadas jm. Soome relvajõudude laskespordiklubisse kuuluvad tegevväelased võivad igal ajal minna lasketiiru ja treenida, ilma et peaksid laskemoonakoguse pärast muretsema. USA-s tegeleb laskeväljaõppe arendamisega US Army Marksmanship Unit, mille moto ütleb kõik: The USAMU enhances the Army’s recruiting effort, raises the standard of the Army’s Marksmanship proficiency, and supports the Army’s small arms research and development

initiatives in order to raise the Army’s overall combat readiness.

KAITSEJÕUDUDE SPORDIKLUBIL ON OSKUSTEAVE Hoolimata keskse laskeväljaõppe arenduse puudumisest on kaitseväes siiski laskeväljaõppe arendamisega tegeletud vabatahtlikkuse korras MTÜ kaitsejõudude spordiklubi kaudu, mis on keskendunud taktikalise laskeoskuse arendamisele kaitseväes kursuste ja võistluste abil. Spordiklubi liikmeid ja instruktoreid leidub pea kõigis struktuuriüksustes, kuid vabatahtlik tegevus ei ole legitiimsuse puudumise tõttu kuue aasta jooksul suutnud olukorda märkimisväärselt parandada. Siiski ei saa enam öelda, et tehtud töö oleks päris tühja läinud. Koostöös edumeelsete ülematega Kuperjanovi jalaväepataljonist ja Scoutspataljonist on täiendõppe raames ohvitseridele ja allohvitseridele tutvustatud tänapäevaseid relvakäsitsemise drille ning treeningmetoodikaid. Scoutspataljoni Kesk-Aafrika vabariigi missioonil osalenud jalaväerühm läbis kolmepäevase laskeõppe spordiklubi instruktorite käe all ning koos valmistatakse ette kahenädalast

instruktorikursust Scoutspataljoni tegevväelastele. Selle aasta oktoobrikuu alguses viidi vanemallohvitseride baaskursusele läbi nädalapikkune laskelaager, kus seersantõppurid ja lahingukooli tegevväelased osalesid spordiklubi instruktorite juhendamisel taktikalisel ja lahinglaskmisharjutustel. Lisaks sellele on ootejärjekorras mitu üksust, kes sooviksid taktikalise relvakäsitsemise koolitusi, kuid legitiimsuse puudumise tõttu pole teenistusülesannete kõrvalt lihtsalt võimalik kõiki aidata. Alates 2014. aasta juulist tegeletakse Kuperjanovi jalaväepataljoni ühes õppekompaniis projektiga (ühe autori magistritöö), kus sõduritele õpetatakse tänapäevaseid laskeasendeid ja relvakäsitlusdrille. Usume, et see töötab, sest 2014. a kevadel osales lahingukoolis esimesel 10-päevasel väljaõppemooduli reservohvitseride baaskursuse 25 kursuslast, kes läbisid ühe artikli autori koostatud tänapäevastatud relva- ja laskeõppe lühiprogrammi, mille tulemusena olid laskeoskustesti A.7 tulemused järgmised: - Testi läbis 23 reservväelast (92%). - Maksimaalse tulemuse sai 13 reservväelast (52%). - Testi ei läbinud kaks reservväelast (8%). Kolm kuud hiljem järgmisel õppemoodulil prooviks läbi viidud laskeoskustest nii häid tulemusi ei andnud, kuid relvadega ümberkäimine ja relvakäsitlusdrillid olid endiselt säilinud ning õppurid käitusid väga ohutult. Teadmised ja oskused laskeväljaõppe parendamiseks on kaitseväes seega olemas ning neid valdavad inimesed, kes on valmis panustama laskeväljaõppe arendustöösse. Tegelikult on nad seda põranda all nagunii teinud, miks mitte seda siis üldise hüvangu tarbeks rohkem ära kasutada. Kasutatud allikad: Baker, E. 22 Years Practice and Observation with Rifle Guns. 1803. Kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri. Kaitseväe peastaap. 2010. Kreitsmann, O. Ajateenijate laskeväljaõpe sõduri baaskursuse ajal. Tartu, 2009. Rumvolt, J. J. Laskuri ettevalmistus lahinglaskmisteks. Tartu, 2014. Sõduri käsiraamat. KVÜÕA. 2008. Turja, I. Jalaväe laskeväljaõpe ja tase Eesti kaitseväes aastatel 1930–1940. Tartu, 2007. www.usaac.army.mil/amu/index.asp – US Army Marksmanship Unit koduleht.

ITAR-TASS / SERGEI BOBÕLEV

Suhhoi Su-25 tüüpi õhusõiduk esineb Venemaa õhuväe päeval toimunud lennu-show’l.

Ukraina õppetunnid: tänapäevane õhutõrjeja vananenud õhuründevahendite taktika Ida-Ukrainas toimuv relvastatud konflikt näitab meile taas, et õhuruumi kontrollimine mõjutab oluliselt maapealset sõjategevust. Mässuliste tõhus õhutõrje on võtnud nüüdseks valitsusvägedelt võimaluse oma õhuväge kasutada. UKRAINA ÕHUVÄGI

Andrei Šlabovitš LEITNANT KVÜÕA KESKASTMEKURSUSE KUULAJA

ja ründama sellistest kaugustest ja kõrgustest, kus mittejuhitavate relvade hajuvus veel lubab sihtmärki tabada. Näiteks mittejuhitavate rakettide puhul on efektiivne laskekaugus kuni 1500–2000 m, tavapommide puhul on see suurem, kuid mitte oluliselt. See aga tähendab, et sellise ründamistaktika puhul peab õhuründevahend üldjuhul laskuma nii madalale, et seda on võimalik tabada nii väga lühikese maa õhutõrjeraketi, õhutõrjekahuri või isegi raskekuulipilduja tulega. Ukraina õhuväe täppisrelvade kasutamisvõimalused ja varud olid samuti piiratud, sest õhk-maa juhitavate relvade tööstus ja tehased jäid Venemaale ja uusi relvasüsteeme viimaste aastate jooksul ei soetatud. Need, mis võiksid maha jääda NL ajast, ei olnud tõenäoliselt enam kasutamiskõlblikud.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Ukraina õhuväe suurus ja koosseis oli vähemalt paberil küllaltki muljetavaldav. 2013. aasta seisuga oli Ukraina õhuväes 212 lahinglennukit, 29 transpordiõhusõidukit ja 177 kopterit. Siinkohal tuleb mainida, et suur osa nendest ilusatest numbritest, eriti hävitajate ja ründekopterite osas, olid fiktiivsed, s.t et suurem osa loetletud õhusõidukeist olid tegelikult kasutamiskõlbmatud ning vajasid remonti. Näiteks ründekopteritest olid töökorras ainult paarkümmend. Konflikti algfaasis kasutusel olnud kopteritest olid mõned võetud ÜRO missioone teenindavatest üksustest ja neid polnud isegi jõutud üle värvida – need olid valget värvi. Õhusõidukite relvastus oli peamiselt vananenud juhitamatud pommid ja raketid. Oli puudus ka tänapäevastest vaatlus- ja sihtimisvahenditest (nt infrapunakaamerad jne). Kõik see seadis tuntavad piirangud õhuväe efektiivsele kasutamisele. See tähendab, et väikeste mobiilsete maasihtmärkide ründamiseks lahinguväljal pidi piloot ise neid palja silmaga avastama, identifitseerima

Samuti olid üsna kehvad lood ka pilootide väljaõppega. 2010. aastal oli keskmine lennutundide arv lenduri kohta ainult 17 tundi. 2012. aastal olukord küll oluliselt paranes ja oli juba 42 tundi lenduri kohta, kuid võrdluseks: Vene föderatsiooni õhuväes oli see samal aastal 80–100 tundi ja NATO riikides 120–180 tundi. Isegi nende numbrite puhul tuleb arvestada, et transpordilennuväe lendurid lendavad üldjuhul rohkem kui taktikalise lennuväe lendurid, seega võis tegelik lahingulendurite lennutundide arv olla isegi keskmisest väikesem. Ukraina lendurite võitlustahet võib lugeda suureks. Seda tõendab juba kas või tõsiasi, et nad üldse lendasid lahinguülesandele oludes, kus iga väljalend oli äärmiselt ohtlik ja kaotuste osakaal võrreldes väljalendude arvuga oli suur. Samas tuleb mainida, et konflikti arenedes kaotused siiski mõjutasid Ukraina õhuväe tegevust – väljalendude arv vähenes, lennukõrgus suurenes ja rünnakute täpsus vähenes. Separatistide avaldatud kinnitamata andmetel viskasid Ukraina piloodid pomme suvalistesse kohtadesse, peaasi, et ohtlikusse piirkonda mitte lennata. Maavägede lähiõhutoetus ei olnud alati efektiivne, sest koostööd ei tehtud. Paljudel maaväeüksustel (nt maakaitsepataljonidel) polnud vajalikku sidevarustuski, et lenduritega ühendust saada. Lendurid ei saanud maaväeüksuste käest piisavalt informatsiooni maa peal

TOETUSE VÄEJUHATUS

SÕDUR NR 5 (80) 2014

toimuva kohta ja nii juhtuski, et nad kas ründasid valesid sihtmärke või viibisid liiga kaua sihtmärgi alal. Üldjuhul rünnati vastase objekte varem saadud luureinfo põhjal või relvastatud luure põhimõttel, kus piloot sihtmärke vahetult enne rünnakut avastas ja tuvastas. Ukraina õhuväe tegevuse intensiivsus oli küllaltki tagasihoidlik, võrreldes näiteks venelaste tegevusega Lõuna-Osseetias 2008. aastal. Lahingulennukeid kasutati peamiselt paaride ja lülide koosseisus. Õhutõrje vastu kasutati valguspomme (initsieerimisega kõrgusel 1,5–2 km ja väga lühikese viiteajaga), millega prooviti eksitada soojusjuhtpeaga õhutõrjerakette. Vastase õhutõrje tõhusa tegevuse tõttu hakati augustikuus maasihtmärkide vastu kasutama ka hävituslennukid MiG-29, mis on kiiremad ja seetõttu suurema šansiga väga lühikese maa õhutõrjerakettide vastu kui ründelennukid Su-25. Tehti ka õhurünnakud vastase sügavuses ehk siis isoleeriti lahinguvälja. Tegutseti peamiselt vastase kolonnide ja koondumisalade vastu. Algselt tehti seda ka piiriäärsetel aladel, kuid hiljem, vastase õhutõrjevõimekuse suurenedes, sellisest tegevusest loobuti. Samas jääb näiteks arusaamatuks, miks õhuvägi ei suutnud hävitada 5. juulil Slavjanskist ja Kramatorskist eemalduvaid vastase kolonne nende teel Donetskisse, kuigi ilm ja aeg olid soodsad – rännak kestis mitu tundi ja vastasel olid tol hetkel ainult väga lühikese maa õlaltlastavad raketid ja õhutõrjekahurid.

ITAR-TASS / STANISLAV KRASILNIKOV

Makedoonia sõdur tulistab Venemaal toodetud Igla maa-õhk tüüpi stardiseadmega õhutõrjeraketti 2008. Aastal õppusel Makedoonias Krivolaki õppekeskuses.

Vene armee õhutõrjepolgu liikmed katsetavad Moskva piirkonnas asuvas Naro-Fominskis Strela-10M3-tüüpi õhutõrjesüsteemi.

Luuret tehti nii spetsiaalsete luurelennukitega (An-30, Su-24MR) kui ka tavaliste lahingulennukite ja kopteritega. Algselt olid lennukõrgused üsna madalad, kuid separatistide õhutõrje võimekuse kasvades neid järjest suurendati. Siin tuleb mainida, et näiteks luurelennuki Su-24MR puhul on optimaalne luurelennukõrgus on kuni 3-4 km ja sellisel kõrgusel jääb ta isegi väga lühikese maa õlaltlastavate rakettide laskeulatusse. Lennukõrguse liigse suurendamisega väheneb saadud luureinfo kvaliteet. Transportlennuväge kasutati laial-

daselt nii ümberpiiratud üksuste varustamiseks (Donetski ja Luganski lennuväljadel ja piiriäärsetel aladel) kui ka isikkoosseisu kohaletoomiseks. Mässuliste õhutõrje tõhustumise tõttu ümberpiiratud üksuste varustamine lennukitega praktiliselt lõppes, sest nii maandumine lennuväljadele kui ka varustuse allaviskamine kõrgustel kuni kolm kilomeetrit (kõrgemalt heidetuna hajub varustus liiga laiali) muutus liiga ohtlikuks.

SEPARATISTIDE ÕHUTÕRJE Konflikti eskaleerumist on võimalik

Pantsir-S1 Rogulin. UKRAINA SÜNDMUSTE KIRJELDAMISEL KASUTATUD ÕHUTÕRJESÜSTEEMIDE ANDMED Laskekaugus Laskekõrgus Lõhkepea kaal Igla (SA-18) /Grom 5 km / 5,5 km 3,5 km 1,3 kg Strela-10M (SA-13) 5km 3,5 km 3 kg Pantsir-S1 (SA-22) 20 km 15 km 20 kg Buk-M1 (SA-11) 35 km 22 km 70 kg Allikas: Информационно - новостная система „Ракетная техника” http://rbase.new-factoria.ru

ÕHUTÕRJESÜSTEEMIDE LIIGITUS LASKEKAUGUSE JÄRGI Väga lühikese maa õhutõrje Kuni 10 km Lühimaa õhutõrje Kuni 20 km Keskmaa õhutõrje Kuni 75 km Kaugmaa õhutõrje 75 km ja üle selle Allikas: Maaväe õhutõrje kontseptsioon.

- 2. mai – 14. juuli (enam kui 4 km kõrgusel lendava õhuvahendi hävitamine – õhutõrje keskmaasüsteemide rakendamine); - 14. juuli – praeguse ajani. Kuni mai alguseni oli separatistide õhutõrjevõimekus marginaalne. Tegu oli tüüpilise sissisõja võitlejate arsenaliga – käsitulirelvad, kuulipildujad ja tankitõrje granaadiheitjad. Kõik see muutus ühe päevaga, kui 2. mail hävitati väga lühikese maa õhutõrjerakettidega Slavjanskis kaks Ukraina ründekopterit Mi-24. Märkimisväärne on see, et algselt väitsid separatistid, et hävitasid kopterid juhitavate tankitõrjerakettidega. Relvade päritolu on raske kindlaks teha, kuid Ukraina võimuesindajate andmetel olid need toodud Venemaalt. Kui ukrainlased juuli alguses Slavjanski taashõivasid, väitsid nad, et leidsid endise separatistide staabi keldrist 30 Igla-tüüpi õhutõrjeraketti, mis olid kahekaupa kastidesse pakitud. Laskeseadmeid nende juures küll ei olnud,

SÕDUR NR 5 (80) 2014

jälgida ka selle põhjal, kuidas separatistid võtsid kasutusele järjest uuemaid ja võimsamaid õhutõrje relvasüsteeme ja tõusis nende kasutamise tihedus. Kui aprilli alguses esimestes kokkupõrgetes Slavjanskis hakkasid ukrainlased kasutama helikoptereid ja lendasid praktiliselt linna kohal, siit tulistasid mässulised neid kuulipildujatest ja käsitulerelvadest. Ründekopterite kasutamisele vastasid separatistid väga lühikese maa õhutõrjerakettidega, ründe- ja pommituslennuväe vastu läksid käiku juba keskmaa õhutõrjesüsteemid, kaasaarvatud kõige moodsamad. Ehk oli selgelt näha, kuidas õhutõrje kohandub uute väljakutsetega ja kuidas sellise kohandamise tagajärjel tõhustub õhutõrje võimekus. Kaasatud relvasüsteemide järgi võib õhutõrje tegevust jagada kolme etappi: - konflikti algus (käsitulerelvad ja raskekuulipildujad) kuni 2. mai (esimene väga lühikese maa õhutõrjeraketi kasutamine);

kuid selline fakt iseenesest, et 30 mitte just odavat raketti jäeti lihtsalt maha, võib viidata asjaolule, et nendest erilist puudust ei tuntud. Esimesteks õhutõrjerelvadeks, mis samuti olid separatistidel kasutada, olid 14,5 mm kuulipildujad ZPU-2 ja mõned õhutõrjekahurid ZU-23-2, mis olid paigutatud veokitele. Õhutõrjekuulipildujatega tulistati alla vähemalt üks Mi-24. Mai-juuni jooksul kaotasid ukrainlased Slavjanski piirkonnas kokku kuus kopterit, ja kaks said pihta. Neist viis kopterit olid hävitatud või pihta saanud väga lühikese maa õhutõrjerakettidega. Separatistide õhutõrje kõige suurem ohver oli transpordiõhusõiduk IL-76, mille nad hävitasid väga lühikese maa õhutõrjeraketiga Luganski lennuvälja lähistel 13. juuni ööl vastu 14. juunit. Lennukis hukkusid 49 Ukraina sõjaväelast. Et lennuk maandus pimedas ilma navigeerimistuledeta, siis selleks, et seda tabada, pidi mässulistel tõenäoliselt olemas olema kas umbkaudsed andmed eeldatava maandumiskursi ja kõrguse kohta või öövaatlusseadmed õhutõrjerelvadel. Üheks ebasoodsaks faktoriks ukrainlaste jaoks oli ka see, et piloodid pidid suhtlema maapealsete dispetšeritega ja üksustega lahtise tekstiga krüpteerimata režiimis. Separatistid kasutasid seda ära ja kuulasid neid raadiokõnelusi pealt. Seda Ukraina õhuväeside mahajäämust kasutasid nad ära näiteks luurelennuki An-30 allatulistamisel Slavjanski kohal 6. juunil, kui raadioeetrit jälgides saadi teada lennuki planeeritav lennukõrgus ja marsruut. Väga lühikese maa õhutõrjerakettide laialdasem ilmumine separatistide kätte muutis ka Ukraina õhuväe tegevusi. Ründekopterite kasutamine konfliktipiirkonnas muutus järjest ohtlikumaks ja seetõttu pandi põhirõhk lahinguülesannete täitmisel ründelennukite ja taktikaliste pommitajate kasutamisele. Hakati lendama ja ründama kõrgemalt, kus väga lühikese maa rakettide oht oli väiksem. Separatistid hakkasid seevastu koondama õhutõrjerelvi tõenäoliste õhurünnaku objektide lähedusse ja proovisid hävitada lennusõidukeid ka vahetult pärast rünnakut, kuni need veel Iglade laskeulatuses olid. Et nende käsutuses olevate väga lühikese maa õhutõrjerakettide hulk oli piisavalt suur, kasutati neid kohati ka väikeste jalaväeüksuste kooseisus. Samuti oli loodud mobiilsed õhutõrjegrupid, mis olid valmis reageerima õhuohule. Vähe-

TEISTE KOGEMUS

SÕDUR NR 5 (80) 2014

malt üks ründelennuk Su-25 sai Iglast pihta ja tegi hädamaandumise. Vaatamata suurenenud ohule jätkas Ukraina õhuvägi võitlust ja ründas separatistide tugipunkte ja kolonne kogu operatsiooniala ulatuses. Järjekordne murdepunkt saabus 14. juulil, kui ümberpiiratud piirivalveüksuste õhust varustamisel Venemaa föderatsiooni piiri läheduses hävitati transpordiõhuk An-26. Et ukrainlaste andmetel oli lennuk tabamise hetkel kõrgemal viiest kilomeetrist, oli selle hävitamine nii väga lühikese maa õhutõrjeraketiga, aga ka alates juuli algusest separatistide kasutuses oleva lühimaa õhutõrjesüsteemiga Strela-10 praktiliselt võimatu. Tõenäoliselt kasutati selle lennuki tabamiseks ülimoodsat õhutõrjesüsteemi Pantsir-S1 või vanemat, kuid siiski tõhusat õhutõrjesüsteemi Buk M1. 17. juulil Donetski oblasti kohal allatulistatud Malaisia reisilennuk Boeing-777 viibis tabamise hetkel umbes 10 km kõrgusel. Tõenäoliselt kasutati selle lennuki hävitamiseks õhutõrjesüsteemi Buk M1. 23. juulil sattus pärast mässuliste positsioonide ründamist Vene föderatsiooni piiri läheduses tagasiteel oma baasi õhutõrjerakettide tule alla ründelennukite lüli (neli õhukit). Vaatamata aktiivsetele õhutõrjevastastele manöövritele tulistati kaks Su-25-t alla. Tõenäoliselt hävitati nad samuti Pantsiriga. Pantsiri kasutamisele Ukrainas viitab ka fakt, et separatistide sotsiaalmeedias oli avaldatud pilte, millel on näha väidetavalt ukrainlaste mitmelasuliste raketiheitjate rakettide osad. Pildid olid tehtud Luganski oblastis. Tegelikult oli piltidel näha ka Pantsiri raketi stardimootori korpus. Siin tuleb mainida, et Pantsir-S1 laskekaugus on kuni 20 km, mistõttu võis raketi väljatulistanud laskeseade vabalt paikneda ka Vene föderatsiooni territooriumil. Maasihtmärkide ründamiseks ja õhuluureks proovisid ukrainlased kasutada ka hävitajaid MiG-29, kuid pärast keskmaa õhutõrjesüsteemide lahingusse astumist separatistide pool hakkasid ka need kandma kaotusi. Augustikuus kaotasid ukrainlased kaks hävitajat MiG-29, ühe pommitaja Su-24M ja ühe ründelennuki Su-25. Pärast seda vähendas Ukraina õhuvägi oluliselt oma tegevuse intensiivsust ja võib väita, et teatud aladel nad enam lihtsalt ei julgenud lennata. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Ukrai-

na õhuvägi kohtus lahinguväljal arvukate ja tänapäevaste õhutõrjesüsteemidega (nagu Pantsir) ja oma vananenud relvastuse ja taktika tõttu kandis suuri kaotusi. Ukrainlased kaotasid alates aprillist kuni septembri alguseni kokku kaks hävitajat, ühe pommitaja, neli ründelennukit, kaks transpordiõhusõidukit, ühe luurelennuki, neli ründe- ja neli transpordikopterit.

UAV-DE KASUTAMINE Ukraina konfliktis tuleb rääkida veel ühest uudsest aspektist – mehitamata lennuvahendite kasutamisest. Esimene UAV tulistati Donetski lähistel alla küll juba mai lõpus, kuid enamik andmeid UAV-de kohta pärinevad piiriäärsetelt aladelt alates juulikuust. Näiteks on andmeid, et Ukraina väed tulistasid juuli jooksul alla neli Orlan-10 tüüpi UAV-d (13. juulil, 18. juulil, 23. juulil ja 1. augustil). Viimase sündmuse kohta on teada, et UAV luuras kõrgusel 2000 m ja ukrainlased tulistasid selle alla õhutõrjesüsteemiga Strela-10. UAV pardal polnud salvestusseadmeid ja seetõttu võib arvata, et ta edastas luureinfot raadio teel reaalajas otse maapealsesse keskusesse. On raske kinnitada, kas kõik eelmainitud UAV-d (eriti neli esimest) hävitati õhus või nad kukkusid ise alla. Paljudel allatulistatud UAV-de piltidel ei ole näha kuuliauke ega muid jälgi, mis viitaksid nende tabamisele. Väga paljudel kaudtulerünnakutel kasutati tulejuhtimisel UAV-sid. Ukraina sõjaväelased kirjeldasid, et UAV-d lendasid sellisel kõrgusel, et neid oli võimalik kuulda, kuid mõnikord oli raske palja silmaga avastada. Võiks järeldada, et nende lendamiskõrgused jäid 500– 1000 m vahemikku. Lennati ka öösel. Pärast UAV alale saabumist oli mõne minuti jooksul oodata kaudtulerünnakut. Kusjuures kaudtulerünnakud UAVde korrigeerimisel toimusid ka öösel ning Vene meedias avaldatud videolõikudel on näha, et Vene UAV-del on ka soojuskaamerad. Mõnikord viibisid UAV-d luurealal kolm kuni neli tundi järjest. Võib arvata, et UAV-sid kasutatakse peamiselt suurtükiväe luureks ja kaudtule korrigeerimiseks. Mehitamata luurelennuk Orlan-10 on võimeline edastama luureinfot reaalajas kuni 120 km kaugusele, lennata kõrgustel kuni viis kilomeetrit ja püsida õhus kuni 16 tundi.

JÄRELDUSED JA ÕPPETUNNID Üldjoontes on ilmne, et Ukraina õhu-

vägi ei olnud sellisteks sõjaks kõige paremini ette valmistatud ning kohati puudusid selleks vajalikud oskused, tehnika ja relvastus. Kuid vaatamata sellele, et mässulised pidevalt süüdistasid õhuväge ainult tsiviilelanike tapmises, viitab mässuliste õhutõrjevõime pidev kasvatamine sellele, et Ukraina õhuväe tegevus avaldas neile siiski mõju ja sundis neil oma taktikat ja relvastust muutma ja täiendama. Võib öelda, et klassikalise õhuväe ja õhutõrje vastasseisu Ukrainas võitis separatistide õhutõrje. Ukrainlaste sõjaline ja poliitiline võimetus neutraliseerida vastase õhutõrjet, eriti keskmaa süsteeme, piiras väga oluliselt õhuväe kasutamise võimalusi ja viis õhuväe tegevuse kohati praktiliselt nullini.

JÄRELDUSED MEIE JAOKS Väga lühikese maa õhutõrje efektiivsus põhineb selliste süsteemide arvukusel. Jalaväe õhutõrje (meie mõistes saab seda nii nimetada, sest separatistidel oli väga lühikese maa õhutõrje võime isegi rühmasuurustes jalaväeüksustes) massilise kasutamise korral sai selgeks, et õhuvägi, mis kasutab vana, kohati Korea ja Vietnami sõdade aegset taktikat, ei saa täita oma ülesandeid ilma suurte kaotusteta. Siinkohal pole tähtis isegi niivõrd lennumasinate tehnilised näitajad, kuivõrd relvastuse ja elektrooniliste vahendite võime avastada ja rünnata vastast väljaspool selle jalaväe õhutõrje laskeulatust. Meie jaoks on see küllaltki hea märk, sest meie õhutõrjevahendite tehnilised võimed suudavad samuti tagada sellist tulemust, küsimus on pigem nende õhutõrjevahendite arvukuses. Kinnitust sai keskmaa õhutõrje olemasolu olulisus. Väga lühikese maa õhutõrje tõrjub õhuvastase keskmistele kõrgustele, kus nende efektiivsus mingil määral väheneb, kuid nad saavad siiski mõjutada maismaaüksusi. Keskmaa õhutõrje aga takistab neid tegutsemast isegi kõrgustel, mis ületavad 3-4 km, nii et õhuvastasel ei jäägi vaenulikus õhuruumis võimalust tegutseda. Selle tõestust nägime Ukrainas. UAV-de kasutamise tähtsus on tõusuteel. Tänapäevases sõjapidamises peame arvestama, et vastane võib märkamatult jälgida meid kogu aeg, nii päeval kui ka öösel. Venemaa luure- ja tulejuhtimise võime on kordades kasvanud ja arvestades vastase suure suurtükiväe ülekaaluga sunnib selline olukord meid tegema ka omapoolseid järeldusi enda lahingutegevuse planeerimisel ja läbiviimisel.

PERSONAALIA

Kaitseväe juhataja asetäitja alates 1. augustist 2014

2. jalaväebrigaadi ülem alates 1. augustist 2014

kolonel Artur Tiganik

kolonelleitnant Enno Mõts

sündinud 13. jaanuaril 1971

sündinud 14. oktoobril 1974

sündinud 10. aprillil 1968

Haridus 2011 USA Maaväe Sõjakolledž 2001 Balti Kaitsekolledž, The Joint Command and General Staff Course 1992 Rjazani Kõrgem Õhudessantkool

Haridus 2011 Tartu Ülikool, sotsioloogia 2011 NATO Kool, Comprehensive Operations Planning Course 2010 Tartu Ülikool, väljundipõhiste õppekavade koostamine 2005 BALTDEFCOL, vanemstaabiohvitseride kursus 1999 US Army Field Artillery School, suurtükiväeohvitseri baaskursus 1997 Soome, ÜRO sõjalise vaatleja kursus 1996 Eesti Riigikaitse Akadeemia, Kaitseväe õppesuund 1995 KVLK, allohvitseride kursus

Haridus 2006 Eesti Sisekaitse Akadeemia, halduskorraldus 2001 Soome Maakaitsekõrgkool, kõrgema juhtkonna erikursus 1998 Soome Maakaitsekõrgkool, brigaadi õhutõrjeülema kursus 1994 Soome Maakaitsekõrgkool, ohvitserikursus Teenistuskäik 2010–2014 Kaitseministeerium atašee Ühendkuningriigis 2008–2009 KVÜÕA õppeosakonna ülem 2006–2008 KJ PS, personaliosakonna ülem 2004–2006 Vabariigi Presidendi kantselei, kaitsenõunik, Riigikaitse Nõukogu sekretär 2002–2004 operatiivstaap, ühendoperatsioonide juhtimiskeskuse ülem 2001–2002 KJ PS operatiivosakond, juhtimis- ja koordineerimisjaoskonna ülem 1999–2001 õhutõrjedivisjoni ülem 1998–1999 õhutõrjedivisjoni staabiülem 1995–1997 üksik-vahipataljon, ülem, Tallinna garnisoni komandant 1994–1995 KJ PS, inspektor, peainspektor 1994 üksik raadiotehniline õhukaitsepataljon, staabiülema 2. abi

Teenistuskäik 2012–2014 maaväe ülem 2009–2012 maaväe staabi ülem 2006–2009 1. jalaväebrigaadi ülem 2005–2006 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste õppeosakonna ülem 2005 Afganistani rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) staabiohvitser 2001–2004 Scoutspataljoni ülem 2000 Kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna vanemstaabiohvitser 1992–2000 Kalevi ÜJP, rühmaülem, staabiülem, pataljoniülema kt, ülem

Peastaabi personaliosakonna ülem alates 1. augustist 2014

kolonelleitnant Vahur Väljamäe

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Teenistuskäik 2014 Lõuna kaitseringkonna ülem 2012–2014 Kirde kaitseringkonna ülem 2005–2012 KVÜÕA taktika õppetool, taktika lektor, õppetooli ülem 2004–2005 Tapa VÕK suurtükiväegrupi ülem 2001–2003 suurtükiväegrupi staabiülem 2000–2001 ROK Balti Luurekordoni (BALTSQN-3) Eesti kontingendi vanem 1999–2000 suurtükiväegrupp, staabi-ja teeninduspatarei ülem 1996–1999 Kuperjanovi ÜJP rühmaülem, personaliohvitser 1992–1996 Eesti Riigikaitse Akadeemia

TOM

Taktikalise otsustusmängu „Teelahkmel” võitnud lahendus Lahenduse autor on seersant Aimur Lillak. • A12, siin A10 – Las sanitar tegeleb haavatuga, ise hoidke vastasega kontakti, saadan A11 teile appi, ta liigub teist põhja poole. • A60, siin A10 – KONTAKT – KONTAKT, VA JVJ, koordinaatidel 326 183. • A14, siin A10 – Meil on üks käest haavatu, pane parameedik valmis ja saada A11 piki metsa serva SVETAN-i, võtan ta seal ise vastu. • A11, siin A10 – Minu juurest liigud edasi 12-st põhja poole ja jääd vastast sealt siduma, kuni kolonn mööda saab. • A13, siin A10 – Liigu metsa servani välja ja alusta VA sidumist lõuna suunalt, et kolonn saaks põhjast piki LADA-t läbi liikuda. • A60, siin A10 – Saadan SEK; • praegu • VA JVJ • VA asukoht on 326 183 vare ja selle ümbrus. • VA on SMART-i ära blokeerinud okastraadi ja TT-miinidega, samuti on varemest põhjas näha ühte jalaväe-vastast laengut. • Seon vastast SMART-ist põhja pool kahe jaoga ja lõuna poolt 1 jaoga

ning tellin MPP tuld VA positsioonidele. Kohe MPP miinid maas, liikuge minu käsu peale mööda varumarsruuti LADA edasi. • M50, siin A10 – Tuleülesanne, eellaskmine, ruut. Ruut 3262 1833, suund 18-00 VA JVJ soomukiga, avatud maastikul, varjunud varesse, maha suruda 10 min, tuld! • A14, siin A10 – Minu käsu peale liigute kompanii kolonnile järele ja jääte LADA ja MAŠA risti ootama, kuni kogu rühm sinna jõuab. Sealt liigume kompaniile järele ja evakueerime haavatu LUIK-e. • A13, siin A10 – Kohe kui MPP miinid on maas, rebige ennast kontaktist lahti ja liikuge SVETAST lääne poole ja siis üle SMART-i, kust liigud LADA ja MAŠA risti, kus sind ootab 14 masinatega. • A30, siin A10 – Anna teada, kui olete ületanud NADJA, siis liigub mu 14 sulle järele, samuti anna teada, kui ületate LARISSA, misjärel rebin kontaktist lahti. • A11 ja A12, minu käsu peale rebite ennast vastasest lahti ja liigute LADA ja MAŠA risti, kus liigume masinatele

ning jätkame liikumist kompanii kolonni viimase üksusena. Tunnustuseks kinkis KVÜÕA ülem seersant Aimur Lillakule Leatherman Wave’i.

KOMMENTAAR: Koostatud taktikalise otsustusmängu fookus oli juhtimismeetmete rakendamisel allüksuse juhtimisel. Võitnud lahenduse koostaja oli kandnud kõik juhtimismeetmed manööverskeemile ning kasutas neid ka oma allüksuste käskimisel. Kästud taktikalised tegevused olid lahingutoimingutena graafiliselt korrektselt kujutatud. Puudustena tuleb esile tuua kaudtule sihtmärkide puudumist manööverskeemilt. Lisaks jäi rühmaülemal kahe silma vahele meditsiinilise evakuatsiooni korraldatus operatsiooni käigus. Haavatu tulnuks viia koostöös 12. JVP EVAKo grupiga OotA KIIEV-isse. Kokkuvõtvalt võib öelda, et rühmaülem kuvas esitatud lahendiga olukorra teadlikkust nii vastase kui ka oma üksuste üle ning juhtis allüksusi kästud ülesande raamis, täites seeläbi kõrgema ülema kavatsuse.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Taktikaline otsustusmäng „Org II”

led A-kompanii 1. rühma ülem. A-jalaväekompanii ülesanne on hõivata Tolkla asula ja julgestada 13. JVP rünnaku LJ Bambus (E000-ni teedel Ford ja Fiat), eesmärgiga luua tingimused 13. JVP rünnaku jätkamiseks ida suunal KPA Anubiselt (48 00). Oluline on julgestada ületuskoht Koosa jõest, sest jõgi on paduvihmade tõttu jalaväele läbimatu. Pataljoni luurerühma info kohaselt julgestab vastase kompanii reorganiseerimist läänesuunal Tolka alal motolaskurrühma jagu. Pooljaosuurune patrull liikus tunniste intervallidega Tolka alal olevate hoonete vahel Fordil. Fordist lõunas E515 on vaid näha, kuidas õhk virvendab automaatkahuri 2A42 musta raua ümber, mis suunatud läände. Vananaiste suve pärastlõuna on tavatult palav. Päike lõõskab, vili õõtsub tuules, lehed kolletuvad puudel. Seened metsas on korjamata. Nädalaid kestnud lahingud on jätnud loodusele oma jälje. Kompaniiülem nimetas Koosa jõe joone ETJ Liisiks ja E515 EJ Velloks. Künkale on määratud 2. rühma tuletoetuspositsioon suunaga Tolka asulale Kass. ETJ Liis ületamiseks määratud

TEIE ÜLESANNE

AUTOR JA GRAAFIKA KAPTEN

Ragnar Ventsel julgestuspositsioon Fordist põhjas suunaga 20-00 oli Hunt. Hundi mehitas A30. Teie rühmale määratud LäSu Hai on lääne–idasuunaline ja jääb N993– N996 vahele. EP on teie rühma jaoks EJ Vello. 1. rühma ülesanne on rünnata vastast Tolka alal ja julgestada EJ Vello Fiatil PTS 16-00, eesmärgiga luua tingimused pataljoni rünnaku jätkamiseks. A60 A30 Hunt-Hunt. A60 A20 Kass, vastast ei näe. Teie üksus on ületanud ETJ Liisi. A11 ja A12 on jõudnud juba Fordist lõunas olevasse tukka ja hõivasid teie määratud TPOS Rott suunaga 10-00 Fiatist edelas, kus pidite ära ootama M50 ettevalmistava tule vastase võimaliku raskerelva positsiooni pihta. A11 ja A12 juhendasid ahelikku paika, kontrollisid ohutus kaugust planeeritud MPPa sihtmärgist, kui kuulsid PKP valanguid Fordi suunalt. „A10 A13, kontakt–kontakt vastase KP 5125 9960. A60 A20 raskerelvade tule all, tõmban Kassilt tagasi 200 põhja. A10 A12 vaatluskontakt vastase lahingumasinaga, liikus E514 Fiatile ja keeras suuna 52-00, seisab. Mis teen? A10 A13 1 Lla.”

Kandke kaardile olukorras kirjeldatud vastase positsioonid, tõkked, miinid ja eeldatav manööverskeem. Kandke kaardile olukorras kirjeldatud oma allüksuse koordineerimis- ja juhtimismeetmed, positsioonid, kaudtule sihtmärgid ja teie kästud manööverskeem olukorra lahendamiseks. Kirjutage käsud allüksustele, koordineerimis- ja toetusvajadused toetus-, teenindusallüksustega, naabritega ning ettekanded kõrgemale üksusele raadiokäsklustena selles järjekorras, nagu te neid selles olukorras annaksite. Koostatud joonised ja käsklused vormistage käsitsi (mitte arvutis elektrooniliselt). Lahendus edastage 05.01.2015 KVÜÕA-sse Jaan Kesseli nimele. Olulised kutsungid: JVP ülem (YANKEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50), JVKo ülem (ALFA 60), KÜA (ALFA 61), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1. jagu (ALFA 11), 2. jagu (ALFA 12), 3. jagu (ALFA 13). 2. RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30).

510

515

TOLKA 995

SÕDUR NR 5 (80) 2014

FIAT

TOM

Taktikalise otsustusmängu „Org II” lahendus

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDUR Taktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks. Kaitseväe koduleheküljel asuval ajakirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav. Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuselehel, selleks: visandab mängija kaardile allüksuse manöövri, mida ta on käskinud; sõnalises osas kirjutab mängija käsklused, mis ta on andnud; kui mängija peab vajalikuks, siis kirjeldab ta manöövrit; lisab lahendusele oma kontaktandmed.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppeasutustesse hiljemalt 1. jaanuariks 2014 aadressil „Taktikaline otsustusmäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Ülejärgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kommentaaridega. Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i. Taktikalise otsustusmängu koordinaatorid on ajakirja Sõdur tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.ee, ja KVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee.

AJALUGU

Kuidas sündis kaitseväe laomajandus Jätkame Eesti kaitseväe taastamise loo jutustamist. Selleks, et aimu saada, kuidas näiliselt tühja koha peale tekkis Eesti sõjavägi, peame andma meenutamiseks sõna inimestele, kes olid enam kui kakskümmend aastat tagasi sündmuste juures. Seekord meenutab sõjaväelogistika algusaastaid reservvanemseersant Kaira Laanisto.

ui hakata uurima taasloodud kaitseväe ajalugu, siis ilmneb, et arhiividokumendid ei kajasta kogu tõde. Paljudest kirjapanemata sündmustest ja tõsiasjadest saab aimu üksnes inimeste mälestustest. See on ka põhjus, miks panin kirja Kaira Laanisto meenutused 1990. aastate alguse sõjaväelogistikast. Reservvanemseersant Kaira Laanisto on kaitseväes teeninud alates 16. novembrist 1992 ning ta on elav tunnistaja sellele, kuidas järk-järgult hakati üles ehitama kaitseväge, mis praeguseks on pälvinud kõikjal oma NATO liitlaste hulgas kiidusõnu. Proua Laanisto teeneid sõjaväelogistika ülesehitamisel ja arendamisel on tunnustatud kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristiga, toetuse väejuhatuse rinnamärgiga ning mälestusmedaliga „Kümme aastat taastatud kaitseväge”. Tema kui toetuse väejuhatuse ja sõjaväelogistika n-ö elava legendi lojaalsust oma organisatsioonile ja erialale on tunnustatud rinnamärgiga „Kümme aastat teenistust toetuse väejuhatuses” ning loendamatu hulga tänude, tänukirjade ja kallihinnaliste kingitustega.

KÕIK ALGAS TSIVIILKAITSE KELDRIST

KAPTEN

materjaliteenistuse keskladudega. See tavalise kooliklassi ruumist veidi suurem laokene paiknes kohe peastaabi (Narva maantee 8) kõrvalmaja (Villem Reimanni 2) keldris.1 Nõukogude ajal kasutati neid ruume tsiviilkaitse varjendina. Töötingimused ja -keskkond olid masendavad: laos ei olnud riiuleid, kaup asus hunnikutes põrandal, puudusid tänapäeval kõikjal kasutuses olevad euroalused ja alusekraed. Seal keldris hoiti välivorme, sviitreid, saapaid, aluspesu, kiivreid, gaasitorbikuid. Samuti olid seal majapidamistarbed nagu seebid, pesupulbrid ja harjad. Keldris olid ka ruumid toidulaole, kus hoiti kuivaineid. Materjalide kogused olid siis väikesed ning kogu keskladudes hoiustatavat materjali suudeti käidelda käsitsi. Ma teadsin oma laos olevat materjalide sortimenti ja koguseid enam-vähem peast. Kui algusaastatel oli individuaal-

Kui algusaastatel oli individuaalvarustuse elemente umbes paarikümmend, siis nüüdseks on see suurusjärk kusagil poole tuhande ringis.

Kaira Laanisto saab jutustada, kuidas taasloodi Eesti sõjaväelogistika.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Ma sattusin kaitseväkke pärast seda, kui järk-järgult hakati likvideerima Estoplasti tehast ning mind koondati. Olin siis juba üht-teist kaitseväe kohta kuulnud, sest sinna kutsuti ka minu abikaasat. Otsustavaks sai Rita Randsalu kutse. Minu esimene töökoht sõjaväelogistikas oli omaaegse kaitseväe peastaabi tagalaosakonna majanduslaos. Tegu oli tänapäeva mõistes toetuse väejuhatuse

Marek Miil

varustuse elemente umbes paarkümmend, siis nüüdseks on see suurusjärk kusagil poole tuhande ringis. Kõiki üle Eesti paiknevaid üksusi varustati tsentraalselt sealtsamast tillukesest keldrilaost. Võrdluseks: tänapäevane kaitsevägi mahutab oma riide- ja erivarustuse üle Eesti paiknevatesse ladudesse, mille kogupind on enam kui 8600 m2. Kogu tsentraalse laomajanduse ja sõjaväelogistika kui terviku juhtimine toimus kaitseväe taasloomise algusaastatel kõrvalmajas ehk siis peastaabis. Staabihoone neljandal korrusel paiknesid tagalaosakonna ülem, tema asetäitja, kolm toitlustusspetsialisti ning üks riidevarustusspetsialist.2 Minu kesklao „kontor” asus Reimanni tänava maja keldris ning see koosnes lauakesest, trükimasinast ning paberkartoteegist, mille alusel arvestati vastuvõetud ja väljastatud varustuse sortimenti ja koguseid. Kui oli vaja ajada asju raamatupidajate või tagala juhtkonnaga, siis joosti läbi kangialuse kõrvalmajja. Järelevalve varustuse kasutamise üle oli siiski range. Tagantjärele tundub, et rangemgi kui tänapäeval. Kord kvartalis käisid peastaabi tagalaohvitserid ja -ametnikud

AJALUGU

Omadest laikudest tunned sõdurit. Näide riidevarustusest mais 1992.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

kõikjal väeosades kontrollimas, kuidas kasutatakse varustust ja kas kõik arvepidamise numbrid klapivad. Paralleelselt selle kesklinnas asuva laoga eksisteeris ka teine keskalluvusega ladu. See paiknes linna piiril Hiiul, kaitseväe peastaabi autokompanii territooriumil aadressil Lauliku 4a.3 Kui Reimanni tänava ladu oli tsiviilkaitse varjend, siis Lauliku tänava ladu oli põhimõtteliselt laudadest kokkulöödud kahe kooliklassi suurune kuur. Seal hoiti telke, katelokke, priimuseid jmt, aga ka osa toiduaineid. Laopinna poolitasid suured kastid, milles olid katelokid: ühele poole kastiseina jäi riide- ja erivarustus, teisele poole toiduained. Enamik sellelaadsest varustusest oli Nõukogude armee päritolu. Mida Nõukogude päritolu varustusest hinnati ning ikka ja jälle küsiti, olid dessantväelaste saapad. Kuid kohe algusest peale oli kaitseväes kasutuses ka kodumaist päritolu riidevarustus. Nii näiteks õmbles talvevorme

Võrus asunud ettevõte Walko. Samuti valmistati Eestis välivorme ja sviitreid. Ka välivormi esimene laiguline kangas oli pärit Eestist, Kreenholmi manufaktuurist. Hiina päritolu laiguline kangas soetati hiljem. Lahkuvate Venemaa föderatsiooni vägede käest osteti sõjaväetelke. Kui uuriti, kes on valmis venelastelt telke vastu võtma, andsin ennast vabatahtlikuna üles, sest tubli matkajana pidasin ennast telkide osas peaaegu et eksperdiks. Kuid kohapeal mõistsin, milline vahe oli suurtel sõjaväetelkidel ja tavalistel mat-

Nõukogude armee oli enda varustusest jätnud maha ühe ruumi, kus olid riiulid maast laeni täis kõikvõimalikku sümboolikat: paguneid, eraldusmärke jmt.

katelkidel. Ma ei olekski suutnud neid telke lahti harutada ja üle kontrollida, kui mulle tookord poleks appi tulnud paar autokompanii veeblit.

MARJA KAUDU SUUR-SÕJAMÄELE 1993. aastal kolis kogu sõjaväelogistika juhtkond ühes Reimanni ja Lauliku tänava keskladudega Marja tänavale. Samale territooriumile paigutati peastaabi autokompanii. Sellel perioodil oli meie ladudes juba Rootsi, endise Saksamaa demokraatliku vabariigi ja Ameerika Ühendriikide relvajõudude riidevarustust. Erinevate riikide riidevarustus eeldas ka mõõtude ümberarvutamise oskust, sest mõõdustikud on armeedes erinevad. Loomulikult päästis alati selgaproovimine. Ajapikku tuli ka silmaga mõõtmise oskus, mille järgi võis juba üsna eksimatult öelda, millise riigi mis suuruses vorm kellelegi selga passib. Õppisin jälgima ka vormikandmise

Algusaastatel sobis selga kõik, et sõdur saaks end sõdurina tunda. Näide riidevarustusest septembris 1992.

toiduõli, saime ise tunda sõna otseses mõttes omal nahal. Nimelt olid endised omanikud ühe laoruumi põrandale ajanud suhkrut ja õli. Seda kingataldade külge kleepuvat segu ei olnud võimalik kuidagi eemaldada. Nii otsustati hoopis betoonpõrand täies ulatuses välja lõhkuda ja uuega asendada. Nõukogude armee oli enda varustusest jätnud maha ühe ruumi, kus olid riiulid maast laeni täis kõikvõimalikku sümboolikat: paguneid, eraldusmärke jmt.

Üksuste laohoidjatel on väga hea ülevaade kõigist oma väeosa tegevteenistujatest, sest kõik nad peavad varem või hiljem tulema lattu oma varustust kas välja võtma või tagasi tooma.

Mingil perioodil pärast Nõukogude vägede lahkumist üüriti Suur-Sõjamäe ladusid välja ka erafirmadele. Kui meie need ruumid omakorda üle võtsime, siis avanes nii mõneski laos kohutav vaatepilt: üürnikud olid suutnud oma laod otsast otsani kõikvõimaliku rämpsuga täita. Ajateenijatel oli tükk tööd, et laod puhtaks teha. Saime endale uued kontoriruumid hoonesse, kus praegu asub toetuse väejuhatuse juhtkond ja staap. Siis oli esimesel korrusel suur puhkeruum, teisel korrusel kabinetid ning kolmandal korrusel saal koos väikese lavaga. Oma esimese personaalse tööarvuti sain 1997. aastal. Kui tänapäeval on kaitseväes kasutusel mitu mahukat ja erinevate võimalustega andmebaasi, siis tollel perioodil oli minu käsutuses vaid üks andmebaas, kuhu olid koondatud vaid minu enda vastutuses olevate ladude andmed. Andmebaasi, mis ühendanuks kõiki väeosasid, ei eksisteeri-

SÕDUR NR 5 (80) 2014

eeskirja järgimist. Iga kord, kui kohtasin linnas kaitseväelast, kontrollisin endamisi, kas kõik on nii, nagu peab. Kui toimus üks esimesi kaitseväe paraade, siis tundsin ennast veidi halvasti. Nimelt olid kalevlased toodud paraadile otse väliõppuselt ning seetõttu ei näinud nad kõige paremad välja. Mul oli millegipärast tunne, et mina kui varustuse väljastaja vastutan ka seal sõdurite väljanägemise eest. Kui autokompanii jäi aastakümneteks Marja tänavale, siis kesklaod kolisid taas ümber.4 Mäletan, et käisin Suur-Sõjamäe ladudes esimest korda 1995. aastal.5 Tegu oli endiste Nõukogude armee mobilisatsiooniladude kompleksiga. Neist ladudest varustati muuhulgas ka Pikal tänaval asunud Punaarmee kauplust. Kompleksi kuulusid ka toidulaod ühes külmhoonetega. Seal säilinud venekeelsed sildid kinnitasid, et ladudes oli hoitud suhkrut ja jahu. Seda, et Suur-Sõjamäel hoiti ka

AJALUGU

Marja tn 4 peagi lammutatavates hoonetes on siiani säilinud Punaarmeele iseloomulikud n-ö kunstišedöövrid.

nud. Ka ei ühildunud laoarvestus- ja raamatupidamisprogrammid. Selle ainsa andmebaasi, mida tol ajal kasutasin, kirjutas minu näpunäidete järgi kokku üks sideväelaste juures praktiseeriv üliõpilane. Ajakohased riiulid ning moodsad tõstukid ilmusid Suur-Sõjamäele alles 1990. aastate lõpus.

VARGAD MEIE HULGAS

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Nõukogude armee ja tagala seostub siiani paljudele vargustega. Eks nõukogude ühiskonnast kandus nii mõnigi nähtus üle ka taasloodud Eesti kaitseväkke. 1990. aastate alguses kasutati ladudes väga palju ajateenijate abi. Üks mu kolleeg hoiatas alatasa: „Pea poisse silmas!” Mõtlesin tookord, et need on omad eesti poisid, miks nad meie enda kaitseväe tagant varastama peaksid. Kuid eksisin! Esimest korda puutusin vargusega kokku Lauliku tänaval. Ükskord toodi autoga talvevorme, mida ajateenijad pidid maha laadima. Kui kaup lattu pandud, viis autojuht veoki parkimisplatsile. Seal ta avastas, et üks ajateenija oli suutnud märkamatult viiekaupa kimpu seotud talvevormide hulgast ühe välja sikutada ning peita auto presentkatte varju. Tõenäoliselt tahtis ta sellele hiljem parklasse järele minna.

1993. aastal ladustati Marja tänavale Ameerika Ühendriikide päritolu saapaid. Neid hoiti laoruumis, kus praegu asub logistikapataljoni saun. Laoruumi aken oli küll trellitatud, aga varas oli osav: tõstis aknal klaasi eest ning õngitses trellide vahelt saapaid. Varas oli küll pika näpuga, aga lühikese aruga. Sõdurpoiss hakkas varastatud saapaid müüma omaenda väeosas. Ei läinudki palju aega, kui väeosa juhtkonnal tekkis küsimus, kust ajateenijad on saanud välismaised saapad. Väeosa ülem Arni Ilves rivistas kompanii üles ja hakkas uurima saabaste päritolu kohta ning nii jõutigi õige pea varga jälile. Kurb oli see, et varas teenis meie juures laos ja sai oma igapäevaste toimetustega väga hästi hakkama – tal oli lihtsalt raha vaja ning ta ei suutnud midagi paremat välja mõelda kui näppamine. Marja tänava perioodist on meelde jäänud ka teine

Ma usun, et kaitseväe kui organisatsiooni edukuse võti seisneb soovis ja oskuses teineteist kuulata ning mõista.

vargusejuhtum. Siis otsustas üks ajateenija, et ta varastab aluspesu. Ta pani endale uue aluspesu selga, aga vana unustas lattu. See ta reetiski. Praegu asub Rahumäe tee 4a värava ees tühermaa, mida kasutatakse parklana. 1990. aastate alguses olid seal Nõukogude armeest maha jäänud laoruumid, kus hoiti vahipataljoni varustust. Ka seal tabasime varga üksnes tema enda lolluse tõttu. Et kaubakogused olid väga suured, siis oleks mõne üksiku vormisärgi puudumine avastatud alles siis, kui vargast ajateenija olnuks juba reservis. Kuid mingil põhjusel otsustas varas võtta just sealt kuhjast, kuhu olime välja sorteerinud suuremad vormisärgid. Puudujääk hakkas kohe silma. Kõige ebameeldivam vargusjuhtum meenub 1995. aastast Suur-Sõjamäelt. Parasjagu oli kolimine pooleli ning laoruumides ei olnud korralikke riiuleid, relvaruume, kaameraid ega signalisatsiooni. Kauba paigutasime laoruumi põrandale. Vargad tulid sisse ventilatsiooniava kaudu ning viisid ära välivorme, kummikuid, talvesaapaid ja ka relvi. Tolleaegsest mentaliteedist, väärtustest ja hoiakutest kõneleb tõsiasi, et nii Rahumäe tee kui ka Suur-Sõjamäe vargusjuhtumitega olid seotud mõlemal juhul

On olnud aegu, kus kaitseväe kesklaod mahtusid sellesse hoonesse Marja tn 4.

ajateenijate vanemad, kes aitasid oma lapsi kuriteo sooritamisel.

PUNAARMEE ROTID JA VABATAHTLIKE VASTUPANU

KA LAOHOIDJA ON INIMENE Üksuste laohoidjatel on väga hea ülevaade kõigist oma väeosa tegevteenistujatest, sest kõik nad peavad varem või hiljem tulema lattu oma varustust kas välja võtma või tagasi tooma. Nii mõnigi kord avaneb selle mõnekümne laoruumis viibitud minuti jooksul ohvitseri või allohvitseri tegelik olemus. Eks me kõik eksime aeg-ajalt. Mina olin omal ajal tõsises kimbatuses, kui Aleksander Einselni vormimõõdud anti mulle Ameerika stiilis – tollides. Mäletan, et 1993. aastal otsisime Ants Laaneotsale vormi. Et meie ladudes sobivat suurust ei leitud, vahetasime vorme sisekaitseakadeemiaga. Hiljem selgus, et Laaneotsale oli eksikombel küsitud 10 cm pikem vorm. Nüüd tean tänase päevani, et Laaneots ei ole 188, vaid 178 cm pikk. Kui mõni kõrge ohvitser ei külastanud praktiliselt kunagi ladu ja tema eest jooksis lao vahet referent või allohvitser, siis näiteks Johannes Kert käis alati isiklikult kohal. Ta tuli ja rääkis minuga kui inimene inimesega. Samas on meelde jäänud ka teistmoodi juhtumisi. Kord pidin kuulama ühe ohvitseri ägedat protesti, et tema tahab teistsugust varustust, kui meie talle väljastasime. Kahjuks leidub siiani tegevväelasi, kes ei mõista, kuidas on kaitseväes korraldatud varustuse hankimine, ladustamine ja väljastamine. Laohoidja ei mõtle ise välja, millist varustust, kellele ja kui palju väljastatakse, vaid lähtub õigusaktidest ja etteantud normidest. Seega on laohoidja viimane, kelle peale oma meelepaha varustuse koguse või mingi eseme ebasobivuse üle välja valada.

1 Villem Reimanni tänav kandis 1990. aastate alguses Jaan Anvelti nime. 2 Võrdluseks: et tänapäeval saaks planeerida ja koordineerida kogu kaitseväe sõjaväelogistika ja -meditsiini tegevust, on kaitseväe peastaabi logistikaosakonnas selleks vaja ligi kolmekümmet teenistujat. 3 26. juunil 1992 loodud kaitseväe peastaabi autokompanii on nüüdne toetuse väejuhatuse logistikapataljon. Pataljoni eelkäijaks loetakse aga 9. aprillil 1919 asutatud soomusautode kolonni. Lauliku 4a on tänapäeval aadressi Plangu 4 ning seal asub Kaitseliidu peastaabi ja Tallinna maleva ühine väljaõppe- ja tagalakeskus. 4 Toetuse väejuhatuse logistikapataljon on paiknenud aadressil Marja 4 alates 1993. aastast. Kaitseväe kümne aasta arengukava järgi kolib logistikapataljon 2014. aasta lõpuks ümber Ämari kaitseväelinnakusse. 5 Praegu asub Suur-Sõjamäe 23a toetuse väejuhatuse staap, liikumise ja vedude teenistus ning osa materjaliteenistuse töökodadest ja ladudest. 6 Nimi Velts tulenes heatahtlikust nöökamisest kaitseväe peastaabi tagalaosakonna ülema asetäitja Vello Ilvese üle. Nime Veebel kasutamisega pilkasid ajateenijad allohvitsere.

SÕDUR NR 5 (80) 2014

Esimestel aastatel võitlesime pea kõigis ladudes sinna juba Punaarmeest jäänud rottidega. Iga kord, kui sisenesin Reimanni tänava keldrilattu, prõmmisin esmalt rottide eemalepeletamiseks rusikaga uksele. Rottidele meeldis seal laos kõige enam seepi süüa. Proovisime neid hävitada mürgiga, kuid tegelikult päästis meid närilistest keldrit külastav kohalik kass. Ka Marja tänaval oli meie ainus lootus võitluses rottidega kohalik poolmetsik musta-valgekirju kass. Isegi veel Suur-Sõjamäel oli meil ainus efektiivne rotitõrjevahend oma kass. Hiljem, kui ruumid renoveeriti, kadusid ka rotid ja vajadus kassi järele. Teadupärast toovad kassid oma saagi omanikule näitamiseks. Minule isiklikult on surnud rott palju ebameeldivam kui elav rott. Ükskord oli kass poetanud roti lao eeskotta just siis, kui mulle tulid kliendid – kaks noort ohvitseri. Mis mul üle jäi: teatasin neile, et nad ei saa enne oma kaupa kätte, kui roti laip on kadunud. Ohvitserid – Vahur Väljamäe ja Harri Ints – olid leplikud ja kõrvaldasid kahjuri maised jäänused. Lisaks kassidele oli meil juba Lauliku tänaval oma väeosa „polgu poeg”. See oli üks kohalik Männiku koer, kes lihtsalt keeldus väeosast oma tegeliku peremehe juurde tagasi minemast. Koera nimi oli Fredi, kuid teda hakati õige pea kutsuma Veltsiks või Veebliks.6 Kui autokompanii ja laod koliti Marja tänavale, siis võeti kaasa ka koer. Mäletan, kuidas koer koos ajateenijatega vapralt rivistustel seisis. Lattu me teda ei lasknud, sest ta ründas kasse. Me võtsime ta enda juurde lattu redutama üksnes siis,

kui ei tahetud, et koer satuks mõne väeosa külastava kõrge ohvitseri või ametniku silma alla.

Ükskord tuli riidelattu tüse ohvitser, kellel oli vaja välivormi. Et tema mõõdud olid ebastandardsed, siis tuli kahetsusega tõdeda, et talle ei ole võimalik hetkel vormi väljastada. Selle peale küsis ohvitser nõudlikult: „Proua, mida mina nüüd siis tegema pean?” Automaatselt ja pahaaimamatult vastasin: „Eks tuleb poistega jooksma minna!” Kõrval seisnud kolleeg ahmis õhku. Minu märkusest suuremat probleemi ei tulnud, kuigi tõsi ta on, et tüse ohvitser käis minu peale kaebamas. Mulle tundub, et 1990. aastate esimesel poolel olid kaitseväelased kannatlikumad, rahulikumad ja sõbralikud. Kui mingit kaupa laos ei olnud, siis suhtuti sellesse mõistvalt, enamasti ei protestitud ega kaeveldud. Teisalt on kaitsevägi minu elu rikastanud väga toredate ja huvitavate inimestega. Isegi kui närv mõnikord must on ja tahaks kõigele käega lüüa, siis just huvitav töökeskkond ja erinevad inimesed on mind tagasi hoidnud. Ma võiks juba pensionärina kodus istuda, kuid ma ei tee seda, vähemalt senikaua, kuni ma suudan hakkama saada uute ja keeruliste arvutiprogrammidega. Oma teenistuse jooksul olen ma näinud tulemas ja minemas kümneid ülemusi ja kolleege. Ma usun, et kaitseväe kui organisatsiooni edukuse võti seisneb soovis ja oskuses teineteist kuulata ning mõista. Olgem üksteise vastu lihtsalt head!

TUTVUSTUS

„Operatsioon „Iraagi vabadus”: kümme aastat hiljem” Holger Mölder

SÕDUR NR 5 (80) 2014

VÜÕA Toimetised on praegu ainus Eesti vabariigis ilmuv eelretsenseeritav, rahvusvahelise toimetuse ning levikuga sõjandusküsimusi käsitlev teadusajakiri. „Operatsioon „Iraagi vabadus”: kümme aastat hiljem” on KVÜÕA Toimetiste värskelt ilmunud erinumber sarjast „Cultural, Peace and Conflict Studies” (Kultuuri-, rahu- ja konfliktiuuringud). Varem on samas sarjas ilmunud neli kogumikku: „Religion and Politics in Multicultural Europe: Perspectives and Challenges” (2009), „Extremism Within and Around Us” (2011), „The Law of Armed Conflict: Historical and Contemporary Perspectives” (2012), „Sõna sõjast ja sõda sõnast. Tekste ja tõlgendusi” (2012). Sarja viies väljaanne vaatleb Iraagis pikka aega kestnud konflikti ajaloolisi, poliitilisi, õiguslikke, sõjalisi ja usulisi aspekte. Arvestades Iraagis viimase aasta jooksul kujunenud keerulist olukorda on praeguste sündmuste valguses erinumbris käsitletav teema uuesti aktuaalne. Praeguseid Iraagi alasid peetakse tsivilisatsiooni hälliks. Just sealt kerkis fööniksina tuhast sumeri kultuur – üks esimesi kõrgkultuure maailmas. Need alad on aastatuhandete jooksul näinud tsivilisatsioonide tõuse ja langusi ning võõrvallutajaid, kes on püüdnud ennast sealsetes tingimustes maksma panna. Iraak on paljude etniliste gruppide kodu ja seal on sajandeid kõrvuti eksisteerinud mitu usundit. Eesti osales operatsioonil „Iraagi vabadus” aastatel 2003–2009 Ameerika Ühendriikide liitlasena, kelle jaoks kujunes Iraak oodatust tõsisemaks katsumuseks. Pärast Al Qaeda terrorirünnakut septembris 2001 alustasid ameeriklased üleilmset sõda terrorismiga. Niinimetatud Bushi doktriini järgi korraldasid Ameerika Ühendriigid terrorismivastase operatsiooni „Enduring Freedom” (Kestev vabadus) raames rünnakuid võimalike ohuallikate vastu kogu maailmas.

KVÜÕA Toimetised 18/2014 Operatsioon „Iraagi vabadus”: Kümme aastat hiljem Toimetajad: Andres Saumets, Holger Mölder ja René Värk Välja andnud: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2014

Üheks sihtmärgiks kujunes Iraaki valitsenud Saddam Husseini režiim, keda kahtlustati massihävitusrelvade väljaarendamises. Purustanud üsna kergesti Iraagi relvajõudude vastupanu ja kukutanud Saddam Husseini režiimi, sattusid rahvusvahelise koalitsiooni relvajõud konfliktijärgses rahuloomises tõsistesse raskustesse ning kõrvuti sõjaliste raskustega seisid ameeriklased vastamisi nii Iraagi ülesehitusprobleemide kui ka rahvusvahelises üldsuses pead tõstnud negatiivsete hoiakutega Iraagi sõjalise operatsiooni suhtes. Ameeriklased lahkusid Iraagist 2011. aasta lõpuks, kuid seal puhkenud verine kodusõda usuliste ja etniliste gruppide vahel pole siiani vaibunud. Iga päev tuleb sealt murettekitavaid uudiseid islamistide rünnakutest, kes on vallutatud mitu tähtsat keskust sunniitidega asus-

tatud riigi keskosas, sealhulgas Iraagi suuruselt teise linna Mosuli. Sunniidi äärmuslased salafistliku islamiriigi rühmituse juhtimisel on nende vallutatud aladel Ida-Süürias ning Iraagi sunniitidega asustatud aladel välja kuulutanud islami kalifaadi. Toimetiste erinumber on inspireeritud 2013. aasta märtsis kaitseväe ühendatud õppeasutuste korraldatud konverentsist, mis oli pühendatud kümne aasta möödumisele operatsiooni „Iraagi vabadus” algusest. Kogumikus leidub eesti- ja ingliskeelseid kaastöid kaitseväe ühendatud õppeasutuste õppejõududelt ja teaduritelt, ent ka mitmelt välisautorilt. Saksa poliitikauurija Wilfried Gerhard analüüsib oma artiklis ameeriklaste sekkumise poliitilis-ideoloogilisi tagamaid ning tema kaasmaalane Hans Krech keskendub terrorirühmituse Al Qaeda Iraagi haru tegevusele, millest on välja kasvanud konflikti keskmesse tõusnud islamiriigi rühmitus. Holger Mölder vaatleb Iraagi operatsiooni mõju rahvusvahelisele süsteemile ja Iraagi riikluse arengule. René Värk käsitleb jõu kasutamise õiguslikke aluseid Iraagi operatsioonil. Pikaaegne inimõiguste instituudi eestvedaja Mart Nutt uurib koos Viljar Veebliga Iraagi inimõiguste olukorda. Andres Saumets ja Kuldar-Valdo Karula annavad hinnangu Iraagi etnilis-usuliste vähemuste olukorrale. Umbes samal ajal sekkus rahvusvaheline üldsus teise piirkonnas asuva pikaajalise kriisikolde, Afganistani, rahuloomesse. Karen Kuldnokk võrdleb Iraagi ja Afganistani konflikti käsitlevaid diskursuseid üleilmse terrorismivastase sõja taustal. Lõpetuseks saab lugeda Holger Möldri, Vladimir Sazonovi ja René Värgi pikemat ajaloolis-poliitilist ülevaadet Iraani ideoloogilisest ja geopoliitilisest arengust antiikajast tänapäevani ning selle mõjust Iraagile. Iraagi naaberriik Iraan on ajaloo jooksul tugevasti mõjutanud Iraaki, mille lõunaosas elab arvukas šiiitide kogukond ja asub mitu nende nii poliitilist kui ka kultuurilis-usuliselt püha paika.

3"4,&,66-*1*-%6+" #308/*/(

5&3"4&45 4¿#&3

TÜEVSJUFMF KB BMMPIWJUTFSJEFMF

7BBUB LPIF XXX FMVLVUTF FF TDPVUT

ERIOPERATSIOONIDE GRUPP