Sõdur nr 5, 2015 by Sõdur

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Eesti ja Ukraina meedikud ühendasid teadmised

Kõrgtehnoloogia on jõudnud Eesti kaitseväkke

Nr 5 (86) 2015

NATO-ga on Eesti õhuruum meie SÕDUR NR 5 (86) 2015

5 / 2015

WARNER BROS.

Sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 NATO-ga on Eesti õhuruum meie Ajakirja küsimustele vastab õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien. Kolonel Tarien räägib lähemalt viimastel aastatel Eesti õhuväes toimunud arengutest ja koostööst NATO üksustega.

12 Kui mehitamata õhusõidukid ründavad Millised võimalused on tuvastada ja tõrjuda tänapäevaseid mehitamata õhusõidukeid.

15 Kaitseliidu doktriin saab valmis Brigaadikindral Meelis Kiili räägib arengu test Kaitseliidus.

Juhtimise keerulisest psühholoogilisest tagamaast ja tumedamast poolest

19 Sõjateadusest täna ja homme Ülevaade võimearendusega seotud kaitse alase teadusja arendustegevuse praegu sest olukorrast.

24 Liibanoni segadused jätkuvad

44 „Ukraina üle kõige!“ – Ukraina vabatahtlik korpus Paremsektor

lisab ka kaitsepolitseiameti büroojuht Andres Ratassepp.

Jätkub Janno Simmi ülevaade Liibanonis toimuvast. Tekstile annab lisaväärtust piir konna kaart UNFIL üksuste paigutusega.

Ülevaade Paremsektor relvaformeeringu test ja nende kõrge lahinguefektiivsuse põhjustest.

64 Merenduslik ajakiri Merendus, 1933–40

29 Vahendatud kommunikatsioonil roll sõjakooli värbamisel on tõusuteel

51 Nanotehnoloogia ja 3D-printerid leiavad koha Eesti kaitseväes

Viimasel kolmel aastal on kaitseväe ühen datud õppeasutuste kõrgemasse sõjakooli esitatud järjest rohkem avaldusi.

Kahe põneva KVÜÕA lõputöö ülevaatega saab tutvuda ka ajakirja külgedel.

32 Ukraina sõjaväemeedikud: eestlaste nõuanded täiendavad meie sõjas saadud kogemusi Septembri teises pooles korraldas KVÜÕA sõja- ja katastroofimeditsiini keskus koostöös Vaba Ukraina heategevusorgani satsiooniga Ukraina sõjavaemeedikutele taktikalise tasandi lahingukannatanu käitle mise instruktori kursuse.

34 NFIU – NATO staabielement Tallinnas

Vene lennuvägi on Süürias andnud hulga õhulööke. Kas me näeme peagi Süüria kohal ka Ka-52 Alligaatorit?

Räägime lähemalt eelmisel aastal hukku nud islamiäärmuslase Abu Musab al-Suri terrorismiideoloogiast. Oma kommentaari

70 Raamatututvustus Sõjameeste mälestusi, päevikukatkeid, fotosid ja kirjavahetust, samuti taustateavet ja ajaloolisi dokumente sisaldav raamat võ tab kokku ühe tahu Eesti kaitseväe osaluse ÜRO rahuvalveteenistuses.

Väljaandja Toimetus

kaitseväe peastaap Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja Toimetaja Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

erumajor Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922 Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 Kairi Vihman Meelis Piller AS-i Vaba Maa trükikojas reservleitnant Gen Vagula

SÕDUR NR 5 (86) 2015

36 Kas venelaste uus Ka-52 Alligaator tegutseb Süürias?

55 Globaalse džihaadi arhitekt Abu Musab al-Suri

Kirjutises tutvustatakse merevae ohvitse ride kogu ajakirja Merendus ning antakse põgus ülevaade ajakirja veergudel avalda tud olulisematest merelist riigikaitset ja meresõjandust käsitlenud kirjutistest.

EESTI UUDISED

KAITSEVÄGI

Ämaris maandusid USA hävitajad F-22

mari lennubaasis maandusid 4. septembril kaks Ameerika Ühendriikide õhuväe hävitajat F-22 Raptor. Augusti lõpust kuni septembri keskpaigani külastasid neljast hävitajast F-22 koosnev Ameerika Ühendriikide lennusalk Euroopat. Tegu oli seda liiki ülimoodsate lennukite esmakordse visiidiga Euroopasse.

Visiit näitab Ameerika Ühendriikide panust Euroopa julgeoleku tugevdamiseks ja kinnitab liitlastele, et USA-le on tähtis liitlaste julgeolek. Hävitajate eesmärk on ka harjutada koostööd liitlaste õhuvägedega ning tutvumislendude kaudu tundma õppida Euroopa õhuruumi. Ühtlasi on külaskäik hea harjutus lennukeid vastuvõtvate riikide õhuvägedele.

F-22 Raptor on USA õhuväe uusim hävitaja. Oma stealth-omaduste (vargtehnoloogia), relvastuse, avioonika, manööverdusvõime ning juhitavuse poolest loetakse lennukit maailma parimaks. Praegu on F-22 ainus uude, niinimetatud viiendasse hävitajate põlvkonda kuuluv hävitaja maailmas. Lennuki relvastuses on nii õhk–õhk kui ka õhk–maa relvad.

Kindral Martin Dempsey: õpime Eestis Euroopat tunnetama

eptembri keskpaigas tegi Ameerika Ühendriikide staabiülemate komitee esimehe kindral Martin Dempsey kahepäevase visiidi Eestisse. Kindral Dempsey sõnul aitab Ameerika Ühendriikide kaitseväelaste osalemine Eesti õppustel neil Euroopa tingimustes paremini te-

gutseda. Ta lisas, et ameeriklaste Eestis viibimine ja kaitseväega ühiste õppuste korraldamine aitab taastada neid teadmisi Euroopast, mis tänu viimase kahekümne aasta arengutele kaduma on läinud. Eestis viibides kohtus Dempsey lisaks kaitseväe juhatajale ka president

Toomas Hendrik Ilvesega, USA suursaadiku Jeffrey D. Levine’iga, peaminister Taavi Rõiva ning ametist lahkunud kaitseminister Sven Mikseriga. Samuti külastas kindral Dempsey kaitseväe peastaapi ja küberkaitsekeskust ning külastas Tapa sõjaväelinnakut ja seal paiknevaid ameerika sõdureid.

Eesti lahingupioneerid Liibanonis vahetasid ÜRO kolleegidega kogemusi SÕDUR NR 5 (86) 2015

iibanonis ÜRO rahuvalvemissioonil teenivad Eesti jalaväerühma lahingupioneerid osalesid oktoobri alguses Hispaania demineerimisüksuse korraldatud väljaõppepäeval, mille käigus vahetasid kogemusi Eesti, Soome, Iiri, Fidži ja Hispaania demineerimisspetsialistid. Liibanoni Süüria ja Iisraeliga piirne-

vatel aladel leidub mitmeid sõdade ajal tihedalt mineeritud alasid, mis on kohalikule elanikkonnale endiselt ohtlikud. Enamik mineeritud piirkondi on praeguseks markeeritud, kuid on endiselt ohtlikud näiteks suviste kulupõlengute ajal. Samuti ei pruugi märgistusest aru saada lapsed. ÜRO rahuvalvemissiooni UNIFIL-i üksused on aastate jooksul

kahjutuks teinud ligi 35 000 erinevat lõhkekeha. Eesti lahingupioneerid viisid läbi improviseeritud lõhkekehade vastase koolituse Soome rahuvalvajatele eesmärgiga tutvustada eestlaste baasoskusi ja anda edasi kogemusi, mis pärinevad varasematest operatsioonidest Iraagis ja Afganistanis.

EESTI UUDISED

Rootsi kaitseväe kaitselogistika ülem külastas Eestit Rootsi kaitseväe kaitselogistika ülem kontradmiral Thomas Engevall viibis septembri alguses kahepäevasel vi siidil Eestis, et tutvuda Eesti kaitseväe toetuse väejuhatuse ja logistikaalase tegevusega. Eriti huvitatud oli Rootsi delegat sioon Eestis viibivate liitlasriikide üksuste tagamise kontseptsioonist ja rakendamisest. Lisaks külastas kontr admiral Engevall ka toetuse väejuha tuse logistikapataljoni, logistikakooli ja meditsiini väljaõppekeskust ning nende uusi, kevadel kasutusse võetud kasarmuid Ämaris. Samuti tutvusid rootslased Ämari lennubaasi tegevuse ja infrastruktuuriga.

Mereväe miinijahtija Sakala sai uue komandöri Eesti mereväe laevastiku miinijahtija Sakala komandöriks sai 27. augustil vanemleitnant Ott Laanemets, kes vahetas välja üle kahe aasta sel ameti kohal teeninud vanemleitnant Toomas Auväärti. „Laevakomandöri ametikoht on iga mereväe taktikaohvitseri karjääri tegelik tipp-punkt. Hea on tunda jälle kõikuvat laevatekki jalge all. Peagi suundume merele, nii et pikka sisseela misaega ei jää,“ ütles vanemleitnant Laanemets ametikoha ülevõtmisel.

Noorkadetid võeti üliõpilaskonda vastu

Ühendriikide pioneerid tegid Tapale tankitee ja puitkasarmud

meerika Ühendriikide lahingupioneeride kompaniisuurune üksus lõpetas 10. septembril kaitseväe keskpolügoonil oma töö. Nelja kuuga ehitati neli kilomeetrit tankiteed ja püstitati Tapa lähistele neli kuni kahekümne inimese majutamiseks mõeldud puitkasarmut ning rajati keskpolügooni lasketiiru kolm puidust varju alust. Samuti sai keskpolügooni pioneeri ala juurde senisest paremat lõhkeõpet võimaldavad õpperajatised, mida hakka-

vad peamiselt kasutama 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni kaitseväelased. Nelja kuu vältel teenis Tapal kaks pioneeride kompaniisuurust rotatsiooni, mis mõlemad kuuluvad Ameerika Ühendriikide 18. sõjaväepolitsei brigaadi 15. pioneeripataljoni koosseisu. Septembris töö lõpetanud allüksus kannab 500. pioneerikompanii nime ning vahetas juuli keskpaigas välja mais tööd alustanud sama pataljoni 902. pioneerikompanii.

Kaitseväelased õppisid relvasüsteemi Javelin

õhvi linnakus algas 7. septembril tankitõrjesüsteemi Javelin kolme nädalane instruktorikursus, et koolitada kaitseväele ja Kaitseliidule 40 relvasüsteemi instruktorit. Loenguid ja praktilisi harjutusi viivad läbi Ameerika Ühendriikide maaväe instruktorid, kelle juhendamisel õpitakse relvasüsteemi kasutamist, hooldamist ja tõrgete eemaldamist. Kursuse kol-

mandal nädalal toimuvad ka relvasüsteemi lahinglaskmised keskpolügoonil. Javelinid võetakse kasutusele Eesti kaitseväe jalaväepataljoni tasandi tankitõrjerelvadena, kus need järk-järgult vahetavad välja senised MILAN-id. Samuti on plaanis Javeline hakata kasutama Kaitseliidu maakaitseüksustes. Süsteemi täies mahus kasutuselevõtt on planeeritud ajavahemikku 2016.–2018.

Terras Georgia rahvale: jätkake igal juhul NATO püüdlusi

aitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras kohtus 21. septembril ametlikul visiidil Georgias riigi kaitseministri Thinathin Hidašeli ja Georgia kaitsejõudude juhi kindralmajor Vahtang Kapanadzega. Mõlemal kohtumisel oli jutuks ka Georgia NATO-püüdlus ja kindralleitnant Terras rõhutas, et Eesti jätkab Georgia toetamist sellel teel. Kaitseväe juhataja lisas, et NATO püüdlused ei sõltu vaid kaitseväe arengutest, vaid

sama tähtsad on reformid majanduses, sotsiaalsfääris, hariduses ja muudes eluvaldkondades. Georgia on väga huvitatud osalemast Eestis paikneva NATO küberkaitse kompetentsikeskuse töös ja soovib saada kogemusi Eesti psühholoogilise kaitse tegevusest. Eesti kaitsevägi aga on huvitatud infovahetusest ja osaleb võimalusel ka Georgia korraldatud õppustel, saamaks kogemusi Eestist erineval maastikul ja kliimatingimustes.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Kõrgema sõjakooli noorkadetid lõpe tasid 17. septembril ühtlustuskursuse lõpurännakuga ning said üliõpilas konna liikmeteks. Ühtlustuskursuse lõpurännaku peakorraldaja kadett Gert Nurga sõnul näitasid noorkadetid terve rännaku vältel üles tahet minna edasi, olgugi et kontrollpunktide ülesanded olid rasked. Noorkadetid läbisid jagudena ligi 20-kilomeetrise distantsi ning lahen dasid kümnes kontrollpunktis ülesan deid, mis nõudsid ühtlustuskursusel saadud teadmisi ja panid proovile meeskonnatöö. Rännaku lõpus said meeskonnad stardi lõpujooksule, kus pidid rasket kasti tassides võimalikult kiiresti finišisse jõudma. Ühtlusta miskursuse järgselt jätkub tänavustel kadettidel sõjakoolis akadeemiline õppetöö.

MAAILM

U.S. NAVY

Hiina mereväe ülema admirali Wu Shengli sõnum USA mereväe ülemale admiral John Richardsonile oli, et selline väike intsident nagu ameeriklaste sõjalaeva USS Lasseni (pildil) läbisõit Hiina territoriaalvetest võib esile kutsuda sõja Lõuna-Hiina merel ja USA peab lõpetama provokatiivset tegevuse vaidlusaluses piirkonnas.

USA admiral hoiatas Hiinat liiklemise piiramise eest Lõuna-Hiina merel

SA Vaikse ookeani laevastiku ülem tegi Hiinale üsna otsese hoiatuse, et too ei piiraks Aasia ja Vaikse ookeani regioonis navigatsioonivabadust ja õhuruumi kasutamist. Sydneys 6. oktoobril merevõimu-teemalisel konverentsil peetud kõnes ütles admiral Scott Swift, et ühegi riigi sisesed seadused ei saa rahvusvahelisi konventsioone piirata. Admiral Swifti kõne toimus samal ajal, kui USA ametnikud valmistavad ette Lõuna-Hiina merre ehitatud Hiina tehissaartest 12 meremiili kaugusel navigatsioonivabaduse taotlemist USA mereväe laevadele ja lennuvahenditele. Spratly saartel tegutsevad Hiina sõjaväeametnikud on soovitanud USA mere väe õhusõidukitel ehitatavatest saartest 12 meremiili kaugusele hoida, kuigi rahvusvahelised kokkulepped ütlevad selgelt, et tehissaartele ei kehti samad piirangud mis riigi territooriumi

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Iisrael ja Venemaa Süüria konflikti lahendust ei leidnud

Iisraeli kaitseväe juhataja asetäitja kindral major Yair Golan kohtus 6. oktoobril Tel Avivis Iisraeli kaitseväe peastaabis oma Venemaa Föderatsiooni ametivenna Nikolai Bogdanovskiga, et arutada võimalusi, kuidas nende sõjaväed saaksid Süürias toi

looduslikele saartele. Rahvusvahelise õiguse järgi ulatuvad riigi territoriaalveed 12 kilomeetri kaugusele selle rannikust, kuid USA ja mitmed teisedki riigid väidavad, et selline määratlus ei kehti tehissaarte puhul. USA kaitseminister Ashton Carter on öelnud, et USA lendab, seilab ja tegutseb kõikjal, kus rahvusvaheline õigus lubab, seal hulgas ka Lõuna-Hiina merel. Peking on tauninud USA sõjalaeva USS Lassen läbisõitu Hiina tehissaarte vetest Lõuna-Hiina meres, nimetades seda ebaseaduslikuks tegevuseks ja ohuks riigi suveräänsusele, sest Hiina valitsus pole selliseks läbisõiduks luba andnud. Seevastu Ameerika Ühendriigid tunnustavad riikide õigust saata sõjalaevu teise riigi territoriaalvetesse tingimustel, et seal ei tehta sõjalist või luurealast tegevust, mida tuntakse ka territoriaalvetest rahumeelse läbisõidu klauslina. muva vaenutegevuse lõpetada. Iisraeli kait sevägi ei nõustunud avaldama kohtumise üksikasju ega seda, kuidas täpselt konflikti reguleerimine toimuda võiks. Nii jäi selgu setuks, kas ja kuidas nimetatud probleemile reaalne lahendus leitakse. Iisraeli ametnikud teatasid septembris, kui Venemaa Süürias kohalolekut laiendas,

ühendtöögrupi loomisest, et „koordineerida õhuväe, laevastiku ja elektromagneetilise sõjapidamise valdkondi“. Satelliidipildid on kinnitanud, et Venemaa on toonud Süü riasse vähemalt 28 ründelennukit eesmär giga toetada Süüria valitsusvägesid nende võitluses radikaalsete opositsioonirühmi tuste vastu. Küsimusi tekitab aga Venemaa otsus toimetada Süüriasse vähemalt üks lühimaa õhukaitsesüsteem Pantsir-S1 ja neli Su-30SM hävitajat, mida kasutatakse õhuvõitluses ülekaalu saavutamiseks, sest mässulistel õhusõidukeid pole. Samuti on Venemaa on Süüriasse toime tanud Krasuha-4 elektroonilise sõjapida mise süsteemi, mille kasutamisulatus on tootja andmetel kuni 300 km ja mida saab kasutada mässuliste raadioside mahasuru miseks, kuid ka Iisraeli radarite, sideühen duste ja signaaliluure vastu.

Venemaa KAB-250 katsetused lõppevad tänavu

Ettevõtte Region JSC direktor Igor Krõlov teatas, et nende arendatud täpsuslahingu moona KAB-250 (KAB – Корректируыемая Авиатсионная Бомба) katsetused lõppevad varsti. KAB-250 on suurema KAB-500 PGM-i edasiarendus, viimast kasutati esimest korda lahingutes septembris Süürias. KAB250 toodetakse kahes versioonis – laser juhitavat KAB-250LG-E ja Vene satelliit sidesüsteemi GLOSNASS/INS abil sihtmärgi leidvaid KAB-250S-E. KAB-250 arendati tootja esindaja sõnul välja vastusena USA väikese diameetri ga pommile (SDB), millega varustatakse F-22 Raptorid ja F-35 Lightning II viienda põlvkonna hävitajad. KAB-250 kildlõhkepea on eriti tõhus jalaväe ja soomustamata sõidukite vastu. Sellist täpsuslahingumoo na saab kasutada nii üksikult kui ka rünnata sihtmärke mitme pommiga korraga.

Ukraina esitles helikopterit Lev-1 ja jätkab arendustöid

Ukraina ettevõte UkrOboronSevis esitles riigi kaitseministeeriumile ja julgeoleku teenistustele uut helikopterit Lev-1. Kopter

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (oktoober–november 2015)

2 4

7 5

1000

põhineb 1940. aastate Bell 47G-4-l, kuid kasutab Mi-2 põhjalikult uuendatud GTD350 mootorit. Ettevõtte avaldatud piltidel demonstree ris helikopter üksuste transportimist ja me ditsiinilise õhuevakuatsiooni ülesandeid.

Delhi sõlmib tõenäoliselt enne aastavahetust Rafalega lepingu India sõlmib tõenäoliselt detsembriks lepin gu 36 Dassault Rafale hävitaja ostmiseks, ütles kindral Arup Raha 3. oktoobril New Delhis. India õhuvägi peaks lennukid kätte saama kahe kuni kolme aasta jooksul. Kindral Raha põhjendas iga-aastasel India katseväe pressikonverentsil, et õhuväel oli vaja nelja eskadrilli Rafalesid või sarnaseid õhusõidukeid, et tagada 2027. aastal lennu väest mahakantavate hävitajate asemel pii sava arvu uute hävitajate saabumine. India kaitseväe hävitajaeskadrillid on kahanenud 35-ni ettenähtud 42-st ja vähenevad veel 25 eskadrillini 2022. aastaks, sest 10-11 eskad rilli tehnika on selleks ajaks liialt vananenud. Kindral Raha sõnul vajaks ta kokku vähemalt kuut uut erinevaid ülesandeid täita suutvat ründelennukite eskadrilli, olgu need siis Rafaled või nendega samaväärsed lennukid. India lennuväe uhkuseks on praegu Vene päritolu SU-30MKI ründepommitajad, millele lisaks on kavas moderniseerida kuus eskadrilli, kokku 120 kerget hävitajat Mk 1, mille käigus saavad lennukid võimsamad mootorid, paremad radarid, välja vaheta takse elektroonika, lisatakse elektroonilise sõjapidamise ja vastase side segamissüs teemid, õhust tankimise võimekuse ja uue relvastuse, kaasa arvatud juhitavad raketid.

Egiptus pole oma Mistralitele veel helikoptereid valinud

Araabia Liit viib Jeemenisse Patrioti õhutõrjeraketisüsteemid Oktoobri algusest pärinevad satelliidifotod kinnitavad, et Jeemeni tagandatud presi dendi ametisse ennistamise eest võitlev Araabia Liit on toonud Jeemenisse Patrioti õhukaitsesüsteemid, et kaitsta Maribi pro vintsis eesliinil asuvat sõjaväebaasi. Fotodel on näha Maribis asuva Safiri rafi neerimisvabriku territooriumil kahte Patrio ti raketisüsteemi, mõlemad varustatud AN/ MPQ-53/65 radari ja kahe stardiseadega, üks lennuraja kummaski otsas. Lennurajal on näha kuut AH-64 Apache’i ründekopterit, kahte UH-60 Black Hawk lahingkopterit ja ühte CH-47 Chinooki transpordikopterit. Patrioti õhutõrjesüsteemide paigutami ne Jeemenisse on märk sellest, et Araabia Liit peab raketirünnakute ohtu baasile suu reks. Ansar Allahi grupeering, mille vastu Araabia Liit võitleb, väitis 4. septembril, et ründas Safiri baasi Vene päritolu lühimaa ballistilise raketiga OTR-21 Totška. Araabia Liit seda väidet ei kinnitanud, kuigi andis samal päeval teada suurtest kaotustest oma üksuste ridades. Totška tabas arvatavasti lennurajast ede las asuvat Jeemeni sõjaväegarnisoni, kuhu Araabia Liit uusi ehitisi püstitas. Aerofotolt on selgelt näha hulk hävinenud sõidukeid ja enamik uusi ehitisi on raketirünnaku tagajärjel kahjustatud või hävinenud.

uut patrull-laeva on Austraalial kavas hankida oma Vaikse ookeani rannaval ve üksustele. Tellimuse täitjaks valiti Singapuri laevaehitaja ST Marines. Uue 40 meetrit pikad patrull-laevad suudavad arendada kiirust kuni 20 sõlme, nende tegevusraadius on 2500 meremiili ja laevade relvastusse kuulu vad 12,7 mm kuulipildujad.

uut Lockheed Martin F-16 hävitajad müüb Ameerika Ühendriigid Pakista nile, teatasid Pakistani ametivõimud. Tehing on jätkuks juba 2006. aastal USA ja Pakistani vahel alla kirjutatud õhujõudude moderniseerimiseks kavale ja peagi saabuvad lennukid on mõeldud Talibani-vastase võitluse tugevdamiseks. Vastava tehingu toimu misest anti teada veidi enne Washin gonis 22. oktoobril toimunud Pakistani peaministri Nawaz Sharifi ja Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama kohtumist.

100 000

Brasiilia sõdurit saavad sõjaväe täna päevastamiseks käivitatud projekti Combatente Brasileiro ehk COBRA käigus moodsa relvastuse ja välja õppe. Brasiilia relvajõud loodavad oma COBRA projektiga valmis saada 2021. aasta lõpuks. Moderniseerimise käigus varustatakse üksused uute vaatlus- ja sideseadmetega, parandatakse relvas tust ja üksuste mobiilsust, lisaks mu retsetakse tänapäevased kuulivestid.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Egiptus pole veel langetanud lõplikku otsust mereväele kohandatud Vene ründe helikopterite Ka-52 tellimise kohta oma Mistral-klassi helikopterikandjale, teatas Venemaa kaitsevaldkonna ettevõtte Rostec juht Sergei Tšemezov. „Kui Egiptus soovib Mistrale omandada, siis pakume loomuli

kult oma helikoptereid, sest need töötati välja ja kohandati just selle laeva tarbeks,“ ütles ta reporteritele 30. septembril. Tšemezovi kommentaarid tulid pärast Prantsusmaa kinnitust 23. septembril, et Egiptus on nõustunud ostma kaks Mistrali, mille müük Venemaale tühistati Euroopa Liidu sanktsioonide tõttu, seoses Vene maa osalusega Ukraina konfliktis. Ka-52 helikopterite müük tuli ilmsiks augustis, kui uuringu- ja tootmisettevõte Precision Systems and Instruments teatas valmisole kust varustada sihtimisseadmetega just 50 Egiptusele müügiks mõeldud ründekopterit Ka-52K.

pagulast või rohkemgi tahetakse majutada Saksamaa pealinnas Berliinis asuvale 1930. ehitatud ja 2008. aastal lennuliikluseks suletud Tempelhofi lennuväljale, teatab uudisteagentuur BloombergBusiness. Berliini linna valitsuse tervishoiu ja sotsiaalameti pressiesindaja Regina Kneidingi sõnul on linna võimalused pagulaste maju tamiseks ammendumas ja seetõttu on plaanis Tempelhofi lennuvälja kasuta da jalgpalliväljaku-suuruste angaaride püstitamiseks, kuhu pagulasi ajutiselt majutada. Korraldust asuvad täitma Saksamaa sõjaväelased.

FOOKUS

NATO-ga on Eesti õhuruum meie Ajakirja Sõdur küsimustele vastab õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien. Härra kolonel, viimase paari aasta sündmused Euroopa idaaladel on sundinud Eesti õhuväge väga kiires tempos arenema. Milline on seis meie õhuväes praegu?

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Ühtepidi on seis väga rõõmus. Sada protsenti tehtud investeeringuist, taristu, soetused, hanked – kõik on maksimaalselt kasutusel ja isegi ülekoormatud. Kõike, mis kakskümmend aastat tagasi õhuväe plaanidesse ja visioonidesse kirjutati, on vaja läinud, kõik see on olnud suurepärane investeering. Teisalt, nagu ikka Eestis, on inimesi puudu. Hea 60 inimest oleks vaja, et lõpeks suur ületundide tegemine ja saaks seda kõike inimeste mõistliku koormusega kanda. 2012. aastal, kui riigikaitse arenguava tegime ja meie piiratud ressursse kokku lugesime, siis võeti eelduseks, et parimal juhul saab õhuvägi ühe õhuturberotatsiooni aastas ehk siis neli kuud aastast oleme ööpäev tegevuses ja ülejäänud aja saame taastuda. Ehk neli kuud aastas keegi ei võta puhkusi, kõik on tööl, väljaõppel ei käi. Siis äkitselt, 1. mail 2014, olime ööpäevaringses valmiduses ja oleme siiamaani. Lisaks õhuturbele on ju veel õppused, õppused, õppused. Kui 2014. aasta plaan sai tehtud, siis isegi selle nelja kuu pidev mehitatus oli mõeldud ainult hävitajate teenindamiseks. Näiteks transpordilennukite vastuvõtmiseks polnud pidevat mehitatust ette nähtud. Arvati, et kui tuleb kriisiaeg, siis tuleb meestel teha lihtsalt rohkem töötunde ja saame hakkama. Meil oli loodud absoluutne miinimum, et kaitseväe piiratud ressurssi parimini kasutada. Nüüd saab kõigi nende õppuste tulekuga just meie logistikapool kõvasti vatti. Ühe viimase õppuse eel oli kõigile ajakirjanduse vahendusel näha, et siia maandus üks maailma suurimaid transpordilennukeid C-5. Aga ajakirjandus kattis ära ainult ühe lennuki tuleku, tegelikult käis neid viis-kuus tükki nädalas. Seega on meie logistilise poole koormus on väga suur. Me värbame inimesi jätkuvalt ja neid on veelgi juurde vaja. Mis puutub Eesti oma lennundusse, siis on see minu hinnangul praegu nagu viitsütikuga pomm, see on väga

Ivar Jõesaar ERUMAJOR

nõrka seisu jäänud. Kõrvalt vaadates ei saada arugi, et mis me kurdame, liitlased ju lendavad. Kuid meil on vaja ka endal lendamist jätkata. Meie põhiline vajadus on saada siia staapi lennundusalast oskusteavet. Selleks, et me suudaks liitlastega koostööd teha, et me saaks harjutusõhuruumi loomisel kaasa rääkida ja tsiviilpoolega läbi rääkida, et me saaksime õppusi planeerida või korraldada polügooni kasutamist. Meil poleks praegu Ämaris spetsialiste lennuvälja käitamas, kui meil poleks olnud oma lennundust, millega saab harjutada lennuvälja käitamist. Kuid meie oma lennundus on praegu kriitilises seisus ja ma olen selle pärast väga mures. Eesti õhuvägi lendab kolme liiki lennuvahenditega, mis on igaüks omas kategoorias maailma kõige odavamad. Need renditud kaks L-39 reaktiivlennukit, mille abil me treenime oma sihitajaid ja maapealseid tulejuhte, on lennutunni hinna poolsest minu teada kõige odavamad selle kategooria lennukid. Meie Robinsoni kopterid on samuti väga odava lennutunniga. Nendega saame maaväe väljaõppes osaledes anda neile päris palju ettekujutust sellest, mida tähendab kopteriga koostöös opereerimine. Enne iga ESTCOY Afganistani minekut olid neil harjutused meie kopteritega. Oma aeglasemate transpordilennukitega An-2 teeme me väga palju erinevaid transpordioperatsioone ja näiteks toetame erivägede väljaõpet langevarjureid lennutades. Need lennukid on väga vananenud. Samas on just nende abil meie õhuvägi tekkinudki. Kui poleks olnud sellist peaaegu lennu klubilist tegevust 1990-ndatel paari An-2 ümber, siis õhuväge ei pruugiks praegusel kujul olemaski olla. Kui kaugele horisondi taha ja kosmosesse meie kohal me nüüd, kui meie põhilised radarijaamad on välja ehitatud, tegelikult näeme?

Seda ma võin öelda, et kosmose radareid meil pole. Sinna me ei vaata

ega näe. Numbritesse laskumata võin öelda, et me ületame õhuseiret, kattes kohati NATO miinimumnõudeid. Sellist radarite konfiguratsiooni, et on kolm kaugmaaradarit Eesti erinevates osades ja üks keskmaaradar Ämaris ning passiivradarid lisaks, soovitasid meile juba enne NATO-sse astumist aastal 2000-2001 NATO õhukaitse analüütikud. Nüüd, Tõikamäe radari avamisega 15 aastat hiljem, saavutasime me lõpuks selle soovitud ülesehituse. Radar on võrgupõhine infotöötlusseade. Kui võtta näiteks kümme aastat vana arvuti ja ühendada see internetti, siis on temaga raske seal tööd teha. Kellavere radar, mis saavutas töövõime aastal 2003, läbis just viimastel kuudel suure uuenduse ja nüüd on tema elektrooniline sisu aja kohastatud. Periooditi tuleb radarite elektroonikat ikka uuendada, mehhaanika vajab seda palju harvem. Kas praeguseks juba mitu aastat tagasi radarite hankimisel eesmärgiks seatud tehnilised parameetrid on piisavad, et sammu käia meie suure sõbraliku naaberriigi pürgimustega arendada ennaktempos oma uue põlvkonna sõjalennukiparki?

Sõjalennukite n-ö viies põlvkond on viies põlvkond. Selle vastu pole keegi veel õnneks rohtu leidnud. Meie tahame, et meie heade liitlaste viienda põlvkonna lennukid oleksid nii nähtamatud ja nii võimekad, kui nad on disainitud olema. Loodame, et niipea ei leiutata radarit, mis selle üles leiab. Naaberriik näitab Süürias omi uusimaid lennu vahendeid ja seal pole veel viiendast põlvkonnast jälgegi. Veel paar aastat tagasi käis meil Leeduga sportlik konkurss NATO õhuturbemissioonide paiknemisbaaside pärast. Kuidas on sõda Balti riikide vahetus läheduses seda vaidlust mõjutanud?

Ma rõhutaks, et selline praeguseks möödunud vaidlus käis peamiselt poliitilisel tasandil. Läti ja Leedu õhuvägedega on meil hea koostöö juba 1990. aastatest alates. Vahel on olnud veidi hõõrumisi, aga alati oleme jõudnud sõbralike lahendusteni. Praegu on siin liitlaste lennukeid

KAITSEVÄGI

Kuigi Eesti õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien näeb põhjust rahuloluks, sest investeeringud, taristu ja hanked on kõik maksimaalselt kasutusele võetud, on ta teisalt mures oma inimeste ülekoormatuse pärast.

piisavalt, et jaguks igale poole. Näiteks Ämarist käivad USA A-10-d Leedu ja Läti polügoonide kohal harjutamas, nad on maandunud ka Lielvārde lennuväljal Lätis. Õhuturbe üksused käivad Šiauliai ja Ämari vahel pidevalt vaheldumisi maandumas. Millised järeldused teeb Eesti õhu vägi endale Ukrainas mullu traagilise tsiviilkatastroofi kaasa toonud õhusõjast? Aga Venemaa Föderatsiooni sõjalennukite tegevusest Süürias?

Halva ilma korral on ka kokkupõrked võimalikud. Ohuks on ennekõike sisse lülitamata transponderiga lendavad Venemaa Föderatsiooni sõjalennukid. Tsiviillennukid ei pruugi alati teada, kus need parasjagu on. Aga seda ohtu me maandame võimalikul määral nii, et me suhtleme pidevalt lennuliiklusteenistusega. Anname tsiviillennujuhtidele teada, kui mõni transponderita lennuk on meie radaripildil, et nad saaksid omi lennukeid eemale juhtida.

Süürias on tekkimas oht, et õhuruumis satuvad vastasseisu Venemaa ja liitlaste lennukid. Kui tõenäoline on selline lennuteede ristumise oht Läänemere ruumis, arvestades Venemaa Föderatsiooni sõjalennukite kasvanud lennuhuvi?

Milline peaks olema ideaalne õhuruumi kaitse alane koostöö Balti mere ruumis, kuhu oleks kaasatud ka meie kaks mitte-NATO liikmest lähinaabrit?

Siin piirkonnas kasutatakse rahuaja protseduure. Relvastus on õhuturbelennukitel küll peal, aga näpp n-ö pole päästikul. Olukord pole nii närviline kui Süüria kohal, kus on tegelikud lahingumissioonid tegelike sihtmärkide hävitamiseks. Meil siin on intsidendi juhtumise oht kordades väiksem. Aga täielikult välistada ei saa midagi.

Ideaalne oleks koostöö täisinte greeritus. Ma ei eelda, et need riigid peaksid NATO-sse astuma, aga oluline on, et õhuväe juhtimissüsteemid ühilduksid ja ka oleks ühendatud nii rahu kui ka kriisi ajal. See on poliitiliselt väga laetud teema ja seda on raske teostada. Ennekõike oleks väga oluline saavutada võime alustada võimaliku kriisi korral kiiret kommunikatsiooni lendude planeerimisel. Et kriisi korral saab NATO öelda Soomele ja Rootsile ning nemad

SÕDUR NR 5 (86) 2015

See MH17 katastroof näitab selgelt, kui oluline on integreerida õhutõrjesüsteeme õhuseirevõrguga. Et õhutõrjesüsteemi operaator teaks kogu infot, mille pihta ta sihib ja mille pihta ta tulistab. Sest üksikuna võttes pole ühelgi õhutõrje süsteemil täit infot. Ta näeb, et midagi lendab, aga tal pole täielikku ülevaadet, mis seal on. Nii juhtuvadki sõjakollete läheduses sellised traagilised sündmused. Just seetõttu on oluline, et Eesti oleks valmis integreerima liitlaste vajadusel siia toodavaid õhutõrjesüsteeme. Vaadates, mis Süürias toimub, usun ma, et Eesti hankeprioriteet on kesk-

maa õhutõrje. Kui Venemaa suudab sisuliselt teise Euroopa otsa kiiresti siirda lahingupaketi, mis ründab jätkusuutlikult ööpäevas 50 sihtmärki, siis mida ta veel suudaks vahetult oma külje all. Meil peab olema võime neid kas või osaliselt heidutada ja panna arvestama maapinnalt lähtuvate ohtudega. Praegu olemasolev Mistrali õhutõrje on paraku siiski mõeldud vaid brigaadi kaitseks helikopterite vastu. Kõrgemalt lendavaid lennukeid ta isegi ei hirmuta.

FOOKUS

KAITSEVÄGI

mis see vaenulik müra on. Ja kui see, mis Ämaris toimub, aitab sellist asja ära hoida, siis pole mõtet kurta. Ega meil pole palju selliseid kaebusi olnudki. Üks meeldejäävam oli siis, kui 2013. aastal esimest korda iseseisvuse taastamise järgselt ületati Eesti kohal täiesti nõuete kohaselt umbes 13 km kõrgusel kuskil Virumaa kandis helikiirust. Üks töötu härrasmees, kes oli oma kodukandis tuntud igasuguste kaebuste tõttu, ütles, et tema maja vundamenti tekkis seetõttu pragu. Ta nõudis kahju korvamiseks täpselt 5000 eurot. Vahel siiski selliseid erandid on, aga üldiselt on inimesed väga hästi aru saanud, et liitlaste kohalolek on parim tagatis Eesti julgeolekule. Ma tänan Eesti inimesi, et nad on võtnud ka seda madallendude sooritamist kui põnevust ja kuulanud seda kui vabaduse häält, mitte mõelnud sellele kui häirivale mürale. On räägitud NATO partnerite maaväeüksuste varustuse ja relvastuse eelpaigutamisest Balti riikidesse. Kas on olnud jutuks ka mõne meie piloodi ajutine asumine mõne meie NATO partneri sõjalennuki kokpitti?

Meie NATO liitlased ei paku Eestile lihtsalt sooja käepigistust, vaid nad on toonud Eestisse reaalse sõjalise võimekuse tugeva lennuväe näol.

saavad öelda NATO-le, kus nende lahingulennukid täpselt missioonil on ja mida nad teevad, et vältida NATO ja meie neutraalsete partnerite vahelist tahtmatut intsidenti. Siin on veel pikk tee minna. Esimene suur samm oleks, kui me saaksime hakata omavahel radariinfot vahetama ja just lennuohutuse tagamiseks parandada kõikide meie sõbralike riikide radarkatet. Edaspidi loomulikult tahaks ka juhtimissüsteemide ühendamisvõimekust.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Mereväelastel on pinnuks silmas, et Eesti on suur mereriik, millel on hulga pisukesi eralditegutsevaid laevastikke. Kui edukas on olnud õhuväe koostöö tsiviillennunduse ja siseministeeriumi lendavate üksustega?

Killustatus on ka õhuruumi haldamisel. 20 aastat tagasi panid Leedu ja Läti Saksamaa annetatud kopterid õhuväe all tegutsema ja õhupäästet tegema, Eesti aga tekitas siseministeeriumi alluvusse

eraldi tsiviilstruktuuri. See oli viga, aga nüüdseks on need struktuurid nii lahku kasvanud ja täidavad omi missioone, et sellisest kiirest ja väevõimuga ühendamisest tuleks kahju rohkem kui kasu. Seetõttu panustame me koostöö arendamisse, mille toimimise üle ei saa kurta. Sellepärast ei näegi mõtet erinevate lennundusstruktuuride jõuga ühendamiseks. Lennuväe harjutused, eriti madallennul, on ikka toonud kaasa metsavaikuses elavate inimeste nurina, et ootamatud müralöögid häirivad ja ahistavad. Kuidas on meie inimeste tagasiside viimasel ajal, mil madallennuharjutusi on kaunis sageli?

Padise Teatajas ilmus möödunud aastal ühe 83-aastase proua lugejakiri. Ta manitses noori inimesi enne mõtlema, kui meie liitlaste lennukimüra üle virisema hakata. Ta kirjeldas, kuidas tema pihta oli nõukogude lennuk tema nooruses tulistanud ja seetõttu ta teab,

Konkreetseid selliseid plaane pole. See tooks kaasa hulga vastutusega seotud küsimusi ja muid formaalsusi. Kui aga keegi meile seda pakuks, nii nagu meie kopteripiloodid käisid lendamas Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides, siis me kaaluks tõsiselt selle võimaluse kasutamist. Ühelt poolt oleks see põnev ja huvitav meie piloodile. Teisalt saaksime me selle kaudu väga häid kogemusi, mida tuua õhuväe staapi, et erinevaid õppusi ja koostööd liitlastega paremini planeerida ja läbi viia. Praegu paraku selliseid konkreetseid plaane pole. Kuidas edeneb õhuväe väljaõppekeskuse arendamine Ämari baasil? Kas see toob kaasa veelgi tihedama Eesti õhuruumi kasutamise erinevate harjutuste läbiviimiseks?

Meil korraldatavate õppuste rohkus ei tähenda sugugi, et Eesti kohal oleks lennuliiklus hõredam kui kusagil Kesk-Euroopas. Pigem võiks hoopis öelda, et lennuliiklus on siin paindlikumalt ja paremini korraldatud. Me saame oma tsiviilpartneritega hästi läbi, nad on olnud piisavalt vastu tulelikud, et sellised õppused saaksid siin toimuda. Loomulikult on suuremate lennuüksuste siia tulekul olnud juba ka märke, et õhuruumi alad jäävad kitsaks. Just õhuvõitluse alad kõrgemates

FOOKUS

õhukihtides, mida maapealt ei kuule, ei näegi. Need õhuvõitluse alad on loodud viimastel aastatel NATO õhuturbe tingimustes ja maksimaalselt mahub sinna kuni neli lennukit kaks kahe vastu tegutsema. Tavalisemad on harjutused üks ühele. Kui tahta teha suuremaid harjutusi, kus on haaratud rohkem lennukeid, siis jäävad need alad juba kitsaks. Me oleme alustanud läbirääkimisi oma tsiviilpartneritega, et neid harjutusalasid suurendada. Eestist lendab üle umbes 500 tsiviillendu päevas, see annab olulise sisse tuleku lennuliiklusteenistusele, mille see siis riigikassasse maksab. Seega tuleb õhuruumis leida mingi tasakaal raha teenimise ja julgeoleku tootmise vahel. Usun, et me leiame mõlemale poolele sobivad lahendused. Balti riikide õhuruumis praeguseks läbi viidud mitmeriigilised õhuväeõppused on kõigile osalistele uusi kogemusi toonud. Kui selgeks on saadud selle nn Balti poolsaare õhust kaitsmine?

See on endiselt proovikivi ja meid kaitsta pole lihtne, aga õppused aitavad alati. Kõik liitlased on viimaste aastate jooksul Balti riikide kaitstavuse peale palju mõelnud ja selle nimel on tehtud palju arvutisimulatsioone, staabiharjutusi ja ka praktilisi harjutusi õhuruumis. Praegu on meil palju selgem ettekujutus, millised on meie riskid ja proovikivid ning milline on vajalik tegevuskava. Ämari lennubaasis võetakse kuuldavasti kasutusele alad, mis reserveeriti tsiviilkaubakäitluse tarvis. Kas Ämaris üldse on veel ruumi areneda või peaks õhuvägi üle vaatama ka uinunud olekus kunagised nõukaaegsed tagavaralennuväljad?

Esialgu on Ämaris ruumi rohkem kui raha vajaliku taristu laiendamiseks. Seega ruumipuuduse muret ei ole. Koos NATO investeeringuga on Ämarisse pandud investeering suurusjärgus 80 miljonit eurot. Ma ei näe, et kuskilt oleks tulemas võrdväärset raha, et hakata mõnda teist lennuvälja ehitama ja arendama.

Jätsin Tartu Ülikoolis juuraõpingud pooleli teise kursuse lõpul 1994. a, et

minna USA-sse õppima. Ma pole kunagi tagasi vaadanud. Mitte et mul oleks midagi juura vastu, aga viimased 20 aastat mu elus on olnud nii kiired, täis proovikive ja põnevust millegi esmakordselt tegemisel. Olen õnnelik, et ma selle valiku tegin ja viimased kümme aastat mind ju enam leping ei seo. Olen justkui vaba inimene, aga ikka veel siin. Maaväele on olnud hea värbamisväli ajateenistus. Õhuväel pole teatavasti ajateenijaid juba tosin aastat. Õnneks oleme olnud viimased aastad piisavalt meedia vaateväljas. Seega on olnud tagatud ka piisav konkurss kaitseväe ühendatud õppeasutustes ja oleme saanud seal õhuväekursused täis. Rääkides õpingutest Ameerikas, siis tollal panustas minu õpingutesse USA. Siis seadused ei nõudnud, et Eesti riik peaks ka maksma. Olin puhtalt Ameerika maksumaksja ülalpeetav. Vist viimasel aastal hakati maksma tollase Eesti kadeti stipendiumi. USA finantseerib õpinguid nende riikide kadettidele, kus inimese keskmine sissetulek on alla teatud piiri. Eesti on selle piiri nüüd ületanud ja peaks oma kadettide õpetamise eest ise maksma. Viimased neli aastat oli see 275 000 dollarit. Tegelikult ma arvan, et see on odav. Ma pole küll arvutanud, kui palju maksab meil ühe ohvitseri kolm aastat kestev õping, kuid usun, et see on võrreldav suurusjärk.

Olen veendunud, et põhiline meie ohvitseride kontingent peaks tulema KVÕÜA-st Eesti oma koolitusest. Samas aga näen ma oma kogemusest, kui hästi ma suudan tänu oma taustale suhestuda meie liitlastega kas või igapäevavestlustes, et oluline oleks kas või kord kolme-nelja aasta jooksul anda mõnele KVÜÕA-s välja paistnud teise kursuse kadetile võimalus üle minna Ameerikasse õppima. Ta küll kaotaks Ameerikas neli aastat õppides mõne aasta oma karjääris, aga ta tuleks tagasi sootuks teistsuguste kogemusega. Sellise võimaluse loomise üle tasuks mõelda nii maa-, mere- kui ka õhuväe tarvis ohvitseride karjääri kavandades. Millised on olnud kõige olulisemad sündmused õhuväe jaoks viimase paari aasta jooksul?

Ma tooks 2014. aastast välja kaks põhilist asja, mis on küll väga erinevad, aga võrdselt olulise kaaluga. Esmalt loomulikult NATO õhuturbe algus, kui taanlased olid alates 1. maist 2014 meie õhuruumis pidevalt valves. Teiseks oleks meie muljetavaldav suhestumine Eesti ühiskonnaga õhuväe 95. aastapäeval. 20. juulil 2014 korraldas õhuvägi oma aastapäeval konkurentsitult suurima õhu-show Eesti ajaloos. See õhu-show toimus lausa kahes osas. Ühendkuningriigi Red Arrowsi meeskond ei saanud meie õhu-show’le tulla, sest neil oli samal ajal esinemine Suurbritannias. Kuid nad korvasid selle hiljem esinemisega Tallinna lahe kohal meie võidupühal ja see oli muljetavaldav vaatepilt. Tänavusest aastast on lausa raske valida. Ma tõstaks esile Ühendriikide presidendi Barack Obama väljakuulutatud õppuste sarja avalöögi ja meie keskpolügoonil esmakordse kasutamise õhk–maa rünnakute harjutamiseks märtsis-aprillis. Ameeriklaste F16 üksus tegi endale selle õppuse mälestuseks kahe riigi ühissümboolikaga tähendusrikka märgi. Nende üksuse sümbol on viu ja viu oli ka meie aasta lind. Arvan, et ei liialda, kui ütlen, et alates Ukraina sündmuste tingitud õhuturbemissiooni käivitumisest ja kõigile sellele järgnenud õppustest, on Ämari kirjutanud ennast jäävalt NATO lennukaartidele. Kui võtta kas või USA viienda põlvkonna hävitajate F-22 Raptor külastus Ämarisse nende lennukite Euroopa esitluse käigus, siis oli see väga märgilise tähtsusega ja näitas, kui oluliseks USA meie piirkonda peab.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

20 aastat tagasi rääkis toonane USA õhujõudude akadeemia kadett Jaak Tarien Kaitseliidu taaskäivitatud ajakirja Kaitse Kodu! veergudel, et akadeemias õppimine seob ta lähemaks 10 aastaks Eesti riigikaitsega. Kuidas on nüüd 20 aastat karjääri mõttes kulgenud?

Keskpolügoonil esimese õhk-pind ründeharjutuse sooritanud USA ründelennukite A-10 üksus valmistas endale Eestis toimunud õppuse mälestuseks kahe riigi sümboleid koondava käisemärgi. Ameeriklaste üksuse sümboliks on hiireviu ehk buzzard, nii sai ka embleemil ära märgitud Eesti aasta lind – viu.

ÕHUVÄGI

Kui mehitamata õhusõidukid ründavad

Erineva suuruse, keerukuse ja eesmärgiga mehitamata õhusõidukid (unmanned aerial vehicle, edaspidi UAV) on tulnud meie igapäevaellu ning nende tegevust ja selle vilju näeme kas linnuperspektiivist vaadeldava telepildina uudistesaadetes või naabri aias ringi põriseva mängukopterina. Sageli kompavad erinevate mehitamata õhusõidukite kasutajad ka kehtestatud regulatsioonide piire.

elmises artiklis (vt „Mehitamata õhusõidukitest riigikaitses“ Sõdur 6/2014) oli juttu, et kui ettevaatamatu tsiviilkäitaja kas lohakusest või ka tahtlikult lennutab oma õhusõiduki piiranguala kohale, siis saab teda karistada vaid lennureeglite rikkumise eest. Alljärgnevalt vaatame lähemalt UAV-de sõjandusliku kasutamise mõningaid teisi tahke.

UAV-D RIIGIKAITSES

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Riigikaitses on mehitamata õhusõidukid olulised abivahendid, mis, sõltumata sellest, on nad relvastatud või mitte, aitavad sõjalise rünnaku korral kaitseväel tagada ennetavad rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevad kaitsemeetmed. UAV-de pardale paigaldatud andurid võimaldavad tuvastada, kas kontrollitav sihtmärk on õiguspärane ja see aitab reaalajas vähendada kaasnevat kahju. See, et õhusõiduk on mehitamata, ei vähenda tema hangitud teabe usaldus-

ta õhusõidukit, siis on kaitsva poole esmane kohustus tuvastada, kas tegu on sõjalise lendava objektiga. Rahvus vaheline tsiviillennunduse konventsioon paneb tsiviilkasutuses olevate mehitamata õhusõidukite käitajatele kohutuse deklareerida arusaadavalt oma sõidukite tsiviilstaatus. Tõrjuv pool peab arvestama, et ka ebaselgetel asjaoludel allatulistatud õhusõiduki tükid võivad tekitada tiheasustusega aladel kahju. Väekaitse meetmete rakendamisel on oluline õhuründevahendi tegevuse vahetus. Et täiendavaks analüüsiks sageli aega ei jää, võidakse neid meetmeid rakendada kohe. Rahvusvaheliselt on aktsepteeritud üheksa õhusõiduki sihtmärgina tuvastamise viisi. Alljärgnevalt esitame UAV-de tõrjeks kasutatavate tehniliste abinõude efektiivsuse analüüsi lähtudes UAV operaatoritest ja tõrjevahenditest.

UAV-DE TUVASTAMINE

Hillar Kaeval ÕHUVÄE JURIST

väärsust ja selle alusel ülema langetatud jõu kasutamise otsuse õiguspärasust. Kahtluse korral on mehitamata õhusõidukil reaalajas suurem võimalus kohe täiendavat infot hankida kui mehitatud õhusõiduki puhul. Kui aga ründaja kasutab mehitama-

Kahtluse korral on mehitamata õhusõidukil reaalajas suurem võimalus kohe täiendavat infot hankida kui seda mehitatud õhu sõiduki puhul.

Et avastada ja kaitsta õhuruumi piirangu ala ootamatute mehitamata õhusõidukite sissetungi eest, on vaja eristada kolme operaatori kategooriat: 1) operaator, kes laseb sel juhtuda teadmatusest; 2) operaator, kes teeb seda tahtlikult, kuid ei ole eriteadmistega; 3) eriteadmistega operaator, kes on võimeline kokku seadma vajaliku riistja tarkvarakomponentidega mehitamata õhusõiduki. Esimese kahe tõrjumiseks piisab UAV tootjate poolt GPS-il põhineva õhuruumi piiri sisestamisest UAV autopiloodi tarkvarasse. Sinna kuuluksid lennuväljade lähialad, spordistaadionid, valitsusasutused jms. Piirangualadel peavad olema radarid ja akustilised ning elektro-optilised radariavastamise andurid, samuti võimsad püüdur-UAV-d, mis on võimelised grupina kinni püüdma mitu piirangualasse tunginud UAV-d üheaegselt. Kolmandat tüüpi sissetungija aga

SCANPIX

Suurbritannia kaitseminister on öelnud, et mehitamata õhusõidukite RAF Reaperi abil on möödunud aastal kahjutuks tehtud vähemalt 330 ISIS-e võitlejat.

juhtumite arv on tõusuteel. Näiteks üritasid Palestiina võitlejad juba 1987. aastal tungida paraplaane kasutades Iisraeli väeosa territooriumile. Saksamaa kantsleri Angela Merkeli turva mehel õnnestus ühe mini-UAV maandumine tõrjuda. Lisaks tsiviilkasutuses olevaile UAV-dele vajavad ka eri riikide relvajõududele toodetavad mehitamata õhusõidukid vastuabinõusid riigi õhuruumi suveräänsuse kaitseks. Intsidentide arvu kasv vaid mõnisada dollarit maksvate mehitamata õhusõidukitega on andnud tööstusele põhjuse alustada vahendite tootmist UAV-dest inimestele ja infrastruktuurile põhjustatud võimalike ohtude vastu. Isegi lennukimudeliga sarnanev mini- või mikro-UAV võib valedes kätes palju kahju tuua. Euroopa riigid finantseerivad aja nõudele vastu tulles siiski eelarve piires üsna kulukaid UAV uurimistöid.

Kui rünnaku eesmärk on vaid paanikat tekitada, siis juba plahvatus sihtmärgi lähedal tagab operaatorile eesmärgi saavutamise.

KUIDAS TÕHUSALT TÕRJUDA UAV-D? Hollandis peaks Thales Groupi kohaliku filiaali toodetav operaatori juhitav UAVde tõrjumiseks mõeldud radar Squire olema relvajõudude ja politsei kasutuses käesoleva aasta lõpuks. Selle radari oluline võime on suutlikkus eristada, kas tegu on väikese mehitamata õhusõiduki või linnuga. See oleks koos UAV tarkvarasse sisestatud GPS n-ö taraga tõhus abinõu esimese ja teise kategooria UAVde käitajate vastu. Euroopa relvasüsteemide tootja MBDA plaanib läheme viie aasta jooksul valmis saada viiekilomeetrise tegevusulatusega ja 40-kilovatise võimsusega laserrelva. See sobiks näiteks 2,2-meetrise tiivaulatuse ja 2,2 kilogrammi moona kandva drooni Orbiter IK hävitamiseks. Katsetamise käigus õnnestus 20 kW võimsusega kiire abil hävitada mikro-UAV 500 meetri kaugusel. Samas on laser kulukas tõrjeviis ning ökonoomsemad on allpool kirjeldatud raadiosageduste katkestamine, GPS-i segamine, väikesed juhitavad raketid, suurtükist tulistatav moon või isegi teise UAV-ga sõna otseses mõttes võrku püüdmine.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

võib näiteks planeerida sihtmärgi ründamist kuni kümmekond kilo kaaluva lõhkemoonaga mitmekümne kilomeetri kauguselt. Piirangualale lähenedes lülitab ta välja UAV mootori, et mitte häirida akustilisi andureid ning tema UAV konstruktsioonis võib olla kasutatud vargtehnoloogiat või materjale (näiteks Styrofoam), mis vähendavad objekti radarile tagasipeegeldumist. GPS-i n-ö tara piirangud autopiloodile on vaba vara abil lihtsalt kõrvaldatavad ning lend ise toimub täielikus eetrivaikuses. See muudab keerukaks sellise UAV juhtimist segada ja üle võtta ning sihtmärgi juurde võib jõuda ka ilma GPS-ita, vaid magnetoelektrilisel inertsil põhineva navigatsioonisüsteemi abil. Isegi kui rünnaku eesmärk on vaid paanikat tekitada, siis juba plahvatusega sihtmärgi lähedal saavutab operaator eesmärgi. Massiline UAV GPS-i juhtimissüsteemi segamine sunnib rünnakuks odavamaid UAV-sid kasutavaid operaatoreid lennutama neid kauge maa tagant. Samas häirib selline segamine kogu piirkonnas kõiki teisi UAV-de tsiviilkäitajaid. Samuti on tsiviilkäitajatele ohtlik piiranguala kaitsmisel lokaalselt UAV-vastase laseri kasutamine. Erinevate õhukitega seotud ründe

ÕHUVÄGI

Võimalused nüüdisaegsete UAV-de tõrjumiseks Arvestades seniseid kogemusi, analüü sis Texase Austini ülikool USA-s UAV-de tõrjemeetmeid.

asukohta tuvastada. Raadiovaikuses tegutsevad kolmanda kategooria UAV-de käitajad seda aga kindlasti ei kasuta.

1. Tavapärased radarisüsteemid Primaar- ja sekundaarradarid on olemas enamikel suurematel lennuväljadel. Primaarradar ei saa sihtmärgilt mingit signaali ja sobib pahatahtliku sissetungija tuvastamiseks. Probleem on aga asjaolus, et UAV-del (ennekõike pahatahtlikel) ei ole tavaliselt sekundaarradarile signaali andvat raadiomajakat ja radarikiiri hajuta vast materjalist või konstruktsiooniga alla kahemeetrise tiivalaiusega UAV on ka pri maarradarile halvasti nähtav ning raskesti linnust eristatav. Seda eriti lennukõrgusel alla 100 jalga.

4. Elekto-optilised andurid Kaamerad, mis on tundlikud nähtavale valgusele või infrapunakiirgusele. Viima sed võimaldavad avastada sissetungijat nii päeval kui öösel ja eristada seda ka lindudest, nahkhiirtest ja putukatest. Texase ülikooli käesoleva aasta märtsikuu andmeil pole täiuslikku elektro-optilist süsteemi. Kuna seni puudub täpne infra punaanduri efektiivsuse määratlus, siis ei saa kinnitada, mida ülikool loeb Hollandis kasutusele võetava eelmainitud Thalese elektro-optilise süsteemi puuduseks.

2. Akustilised andurid Elektrilise rootori või plaaneriga UAV-d tekitavad teatud kindlat anduriga tuvasta tavat heli. Sama kehtib ka vedelkütusega töötavate UAV-de puhul. Sellised andurid tuleb paigutada piki kaitstava objekti pe rimeetrit. Puuduseks on, et nende abil on raske UAV-sid eristada teistest elektrilis test ajamitest, kui ei ole võimalik kasutada elektro-optilisi andureid. Eriti juhul, kui lennu viimane faas toimub planeerides või rootoriga vaba langemisega. Samuti puudub usaldusväärne eristusvõime kau gemal kui 500 meetrit andurist. 3. Raadiolainete tuvastamine Üldjuhul annab UAV oma operaatorile tagasisidet juhtmeta andmeside abil, mille sagedus ja laineala võimaldab saatja

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Paljud Euroopa riigid on oma kaitse kulutustesse sisse kirjutanud uurimistööd mehitamata lahinguõhusõidukite (unmanned aerial combat vehicle, UCAV) loomiseks. Aktsiaseltsid BAE System, Dassault Aviation, Rolls-Royce, Safran, Selex ja Thales on Suurbritannia ja Prantsusmaa tellimusel allkirjastanud kaheaastase UCAV uurimistöö. Iisraeli kaitsetööstuse kümneaastane kuuest eri võimega UCAV-st koosnev projekt peaks oluliselt parandama mehitamata platvormilt sooritatud õhulöökide täpsust ja vähendama kaasnevat kahju. Jätkuvat vajadust selliste õhusõidukite järele kinnitab Briti kuningliku õhuväe keskmise tegevusraadiusega UAV-de Reaper üksuse kasutamine pärast Afganistani operatsiooni Islamiriigi

5. Elektrooniline kaitse Ka valdavalt autonoomse UAV puhul on siiski võimalus operaatoril lendu sekkuda. Seda raskendab aga juhtimisinfo krüptee rimine või üleminek täiesti autonoomsele lennurežiimile. 6. GPS- või GNSS-süsteemi halvamine Eelmise aasta andmeil oli GPS-süsteemi petmine White Sands Missile Test Range’i eksperimendi käigus ja laboratoorse katse käigus võimalik, kuna GNSS-signaal ei ole eriti turvaline. Nimetatud tõrjemeetme puudus on aga tsiviilkäitajate tegevuse häirimine suurel maa-alal nagu näiteks lennuväljal maanduvate õhusõidukite GPS-süsteemid. Tulenevalt signaalide tugevusest võib UAV GPS- või GNSS-sig naali efektiivne segamine ühe kilomeetri kaugusel kaitstavast objektist häirida

vastu Iraagis. Suurbritannia analüüsib relvastatud luure- ja seirevõime tagamiseks kava Scavenger, mille alusel siis kas jätkatakse Reaperi tootmist või luuakse uus mehitamata õhusõiduk. Alates 2012. aasta oktoobrist Iisraeli õhuväge juhtinud ja 2015. a septembris erru läinud brigaadikindral Shahar Shochati ütluste kohaselt on 2016. aasta esimeseks pooleks plaanitud kasutusele võtta uus õhuturbesüsteem mehitamata

Isegi lennukimudeliga sarnanev mini- või mikroUAV võib valedes kätes palju kahju tuua.

tsiviillennuliiklust viie kilomeetri kaugu sel. Eeltoodu sunnib käitajat opereerima visuaalselt, ning teda saab takistada GPS/ GNSS-signaalide segamise asemel UAV juhtimisside segamisega. Seega jääb segamine ja ka valede juhtimissignaalide saatmine üldjuhul eelistustes viimaseks tõrjemeetmeks. 7. Kineetiline kaitse Selline tõrjeviis eeldab tõrje-UAV-sid, kummikuule, tulirelvi või võrke. Puudu seks on, et kontakti korral võib lõhkemoon siiski plahvatada ja see iseenesest võibki olla sissetungija eesmärk. Eeltoodu kinnitab, et õhuruumi kasu tamisel toimub üleminek uutele lennu vahenditele, mis eeldavad nende ohutuks kasutamiseks nii rahu- kui ka kriisiajal uusi rahvusvahelise avaliku õigusega kooskõlas olevaid tõrjemeetmeid. Ka eelhoiatussüsteemid ja tõrjevahendid peavad olema vastavuses ohuhinnangu tega. Kaitseväes juhib lennuohutusalast tegevust õhuväe ülem ning liitlasriikide asjakohane praktika aitab planeerida UAV tõrjemeetmeid selliselt, et oleks tagatud kaitseväe objektide julgeolek ja samas ka tsiviillennuliikluse lennuohutus ja minimi seeritud kahju tekkimine kolmandatele isikutele. Eesti õhuvägi hoiab ennast kursis mu jal maailmas tehtavate arengutega UAVde või UCAV-de sissetungide ja rünnete tõrjumisel, et vajadusel neid rakendada kaitseväe julgeolekualale sissetungijate vastu. UAV-dega eksperimenteerivatel en tusiastidel oleks soovitav seda arvestada.

õhusõidukite püüdmiseks. See põhineb USA-s toodetud Patrioti rakettidel ja on peamiselt mõeldud lõhkemoona transportivate UAV-de vastu. Seega on hävitus- ja pommituslennukite ning rakettide kõrval varsti õhuvaenlase relvastuses meil alles tsiviilkasutuses levivad mehitamata õhusõidukid ja seda kasvavat ohtu mainis brigaadikindral Shochati 2014. aastal rahvusvahelisel konverentsil. Oht algab mini-UAV-dest ning võib olla on vaja isegi mikro-UAV-de vastast õhukaitset. Kava põhineb 2015. aasta suvisel tegevusel, kui püüdurhävitajate asemel tulistati Gazas Patriot-rakettidega alla kaks mehitamata lahinguõhusõidukit. Sellisel moel tagati ka Ben Gurioni lennuvälja julgeolek, kui Iisraeli külastas USA president.

PÄEVATEEMA

Kaitseliidu doktriin saab valmis Kaitseliidu doktriini loomine on jõudnud etappi, kus põhilised peatükid on lõppstaadiumis. See artikkel püüab tutvustada doktriini eesmärki, selgitada selle olemust, kirjeldada praegust olukorda ja anda ülevaade doktriini loomise protsessist. Siinkohal on oodatud ka ohvitserkonna arutelu ja panus doktriini kujundusse nii, et see vastaks meid ümbritseva keskkonna nõuetele. Rommel, sa suurepärane kaabakas, ma lõin sind [lahingus], sest ma olin lugenud su raamatut. Georg S. Patton jr pärast võitu El Guetta lahingus. Britid on maailmameistrid doktriinide kirjutamisel, õnneks nende ohvitserid ei loe neid. Erwin Rommel

BRIGAADIKINDRAL KAITSELIIDU ÜLEM

test, ettevalmistusest, sotsiaalsest küpsusest ja ühiskonnaga sidususest. Parafraseerides T. E. Lawrence’it (Araabia Lawrence), et võttes arvesse maailmas – ja ka Eesti pinnal – peetud tuhandete aastate sõjategevuse kogemust, ei ole meil ühtegi õigustust mitte sõdida hästi, kui selleks vajadus tekib.

DOKTRIINIST KUI NIISUGUSEST Enne, kui arutada doktriini vajalikkust või mittevajalikkust, on mõistlik teha selgeks doktriini olemus. Clausewitz on oma raamatus „Sõjast“ doktriini kirjeldanud järgmiselt: „juhend kõigile, kes tahavad sõja kohta raamatutest õppida; see valgustab nende teed, hõlbustab nende edasiliikumist, treenib nende otsustusvõimet ja aitab vältida lõkse ... [doktriin] on mõeldud selleks, et harida tulevase ülema vaimu või, täpsemalt,

Vaenutegevus on küllastunud emotsioonidest, mis loovad kiusatuse tegutseda hetke ajendil, kuid paanikapõhine planeerimine ja sõjalise juhtimise asendumine sõjaväestatud administreerimisega ei loo tänapäevases konfliktis alust edule.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

õda, kriis, konflikt, kampaania – või ükskõik, kuidas me vaenutegevust nimetame – on inimtegevus, mis erineb fundamentaalselt meie tavategevustest. Vaenutegevus on küllastunud emotsioonidest, mis loovad kiusatuse tegutseda hetke ajendil, kuid paanikapõhine planeerimine ja sõjalise juhtimise asendumine sõjaväestatud administreerimisega ei loo tänapäevases konfliktis alust edule. Püsimatu, ebakindel, kompleksne ja mitmekülgne (VUCA1) keskkond on omane kõikidele konfliktis osalejatele, kuid ainult neil, kes suudavad olla täpsemad, kiiremad ja koordineeritumad, on suurem tõenäosus vaenutegevust enese kasuks kallutada ja saavutada võit, või vähemalt soodne rahu. Selle tagamiseks on oluline doktriin, mis annab pragmaatilise aluse tegutsemiseks ja otsustamiseks ning julgustab konflikti kaootilisuse kiuste rakendada otsustavat isiklikku initsiatiivi, tahet, kujutlusvõimet ja algatust, et saavutada edu ja soovitud lõppseisund. Loomulikult on võimalik jätkata vanaviisi, viies ellu väljakujunenud tegevusi ja tavasid, planeerides, läbi viies väljaõpet ning tegevusi hiljem hinnates – seda kõike ilma eelformuleeritud doktriinita. Kuid paratamatult toimub see efektiivsuse arvelt ja on subjektiivne ning sõltub liialt ülemate isikuomadus-

Meelis Kiili

juhtida teda tema eneseharimises, mitte olla tema kaaslaseks lahinguväljal“2. Traditsiooniliselt on sõjateooriad keerelnud nelja küsimuse ümber: Mis on sõda? Kuidas sõda võita? Kuidas sõjaks valmistuda? Kuidas sõda vältida? Doktriini teoreetiline aspekt arvestab kõiki põhiküsimusi, kuid julgeolekuolukord ja regionaalne eripära ning riikide erinevad võimalused dikteerivad rõhuasetuse nendele küsimustele vastamisel. Doktriini detailset teadmist on vaja vähemalt kahel põhjusel. Esiteks on doktriinil (või vähemalt peaks olema) ülioluline mõju strateegiate kujunemisele, teiseks on doktriin, vaatamata oma olulisusele, tavaliselt puudulikult defineeritud, halvasti mõistetud ja tihti segadust tekitav teema. Doktriinil on mitu definitsiooni, mis tihti vastanduvad ja erinevad üksteisest ning sageli eiravad doktriini olulisust. Seega peab defineerimisel hoolikalt silmas pidama, et mõte kaduma ei läheks. Selleks peab määratlus olema täpne, lakooniline, samas piisavalt jõuline, et kanda välja doktriini olulisus. Mõjus ja samas lihtsaim definitsioon on – sõjaline doktriin on sõjaliste tegevuste elluviimine moel, mida me usume olevat parim viis edu saavutamiseks. Siinkohal peab rõhutama kahte sõna – usume ja parim. Usk doktriini konteksti ei ole pime. Usk kinnitab seda, et doktriin on selle koostajate süvauuringute ja olemasoleva teabe ja olukorra lahtimõtestamise tulem ning koostajad on veendunud selle vastavuses/sobivuses ümbritsevale keskkonnale ja kujunenud olukorrale. Lahtimõtestamine viitab omakorda võimalusele ja vajadusele muutusteks situatsioonides, kus uus olukord seda nõuab. Doktriini uskumine ei tee seda dogmaks, vaid pigem avab muutuvas olukorras tee selle tõlgendusteks. Sõna parim seab standardi, mis peab olema juhiseks sõjalise tegevusega kokku puutuvatele sõjaväelastele ja ametnikele. Kuigi eelnevalt on räägitud doktriinist ainsuses, siis tegelikult koosnevad doktriinide publikatsioonid erinevatest hierarhilistest tasanditest ja on omavahelises seoses, mida võib tinglikult kutsuda doktriini perekonnaks. Doktriine saab samuti klassifitseerida kirjeldavaks ja ettekirjutavaks, nende põhimõtteline skeem on toodud joonisel 1. Sageli peetakse doktriine käsulau-

PÄEVATEEMA

dadeks, kus kogu tegevus on ette kirjutatud. Mitte ilmaasjata ei hoiatanud kindral James Mattis, et mõne inimese jaoks võib doktriin kujuneda kujutlusvõime puudumise viimaseks pelgupaigaks3, või et iga katse muuta planeerimine mehhaaniliseks on vastuolus sõja ja konflikti iseloomuga4. Seega määratlevad kõrgema taseme doktriinid filosoofia ja printsiibid, mis annavad suuna sõjalisele, aga praeguses hübriidkonflikti tingimuses ka mittesõjalistele tegevustele. See on raamistik, milles antakse arusaamine riigivõimu teostamise vahendite üle ning mis seab baasi nende praktiliseks rakendamiseks. Seda saab sihtgrupini, kelleks on iseseisva mõtlemisvõimega inimesed, viia kirjeldavas stiilis. Madalama taseme doktriinide publikatsioonid selgitavad praktikaid ja protseduure, olles seetõttu iseloomult ettekirjutavad. Samas tuleb silmas pidada, et kõiki põhimõtteid ei saa juhtimistasandite järgi selekteerida. Juhtimise filosoofia peab olema üks ja ühine kogu organisatsiooni lõikes reamehest kindraliteni.

DOKTRIINIDE MALEMÄNGURUUM

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Praegused julgeolekukatsumused ja ohud, mida kõige paremini peegeldavad Venemaa Föderatsiooni kindralstaabi ülema kindral Gerassimovi publitseeritud põhimõtted (tuntud ka kui Gerassimovi doktriin) ja nendega hakkama saamine, eeldavad ühiskonna-üleseid koordineeritud tegevusi. Parim võrdlus on kolmemõõtmeline malelaud, kus, hoolimata sellest, et kõik käigud tehakse vastasmängija silme all, võivad käikude kombinatsioonid ja valikusuurus siiski üllatusi valmistada; isegi kui vastasmängija aimab, mis on tulemas, ei suuda ta enam midagi ette võtta. Eelis on sellel, kes oskab suurendada malendite arvu, vastates iga vastase käigule kahe-kolme oma käiguga. Oma eeliseid suudame me välja mängida vaid juhul, kui rakendame võimete ristkasutust ja meil on ühtne ja selge doktriiniline käsitus, mille alustalad on manööverlik lähenemine ja põhiülesande-põhine juhtimine. Manööverlik lähenemine operatsioonidele on kaudne lähenemisviis, mis rõhutab nii vastase võitlusvõimsuse kontseptuaalse ja moraalse komponendi mõistmist ning sihtmärgistamist, kui ka füüsilise komponendi ründamist. Oluline rõhk on vastase arusaamade mõjutamisel ning sidususe ja tahte lõhkumisel või

Kõikehõlmav sõjaline doktriin

Filosoofia Printsiibid Praktikad Protseduurid

Kaitseväe doktriin Kaitseliidu doktriin

Keskkondlik

Funktsionaalne

Temaatiline

Joonis 1. Doktriinide perekond.

kaitsmisel. Kõnealune lähenemisviis hõlmab jõu kasutamist ja jõuga ähvardamist vägivaldsete ning vägivallatute vahendite kombinatsioonidena. See keskendub initsiatiivi haaramisele ning oma tugevuse rakendamisele vastase nõrkuste ja haavatavuste vastu, kaitstes samal ajal enda nõrkusi ja haavatavusi. Nüüdisaegne manööverlik lähenemine eeldab teatud mõttelaadi, praktilisi teadmisi ja initsiatiivi soosivat juhtimisfilosoofiat. Põhiülesandekesksel juhtimisel on kuus püsivat põhimõtet: jõupingutuste ühtsus; tegevusvabadus; usaldus; vastastikune mõistmine; määratud põhipingutus; õigeaegne ja tõhus otsustamine. See filosoofia edendab tõhusat juhtimissüsteemi, mis tasakaalustab jõupingutuste ühtsuse tegevusvabadusega kõikidel tasanditel. See nõuab usalduse ja vastastikuse mõistmise tekkimist ülemate ja alluvate vahel kogu käsuliini ulatuses. Juhtimine nõuab õigeaegset ja tõhusat otsustamist, mis põhineb initsiatiivil ja loovusel ning viib eesmärki-

Parim võrdlus on kolmemõõtmeline malelaud: kõik käigud tehakse küll vastasmängija silme all, kuid isegi kui vastasmängija aimab, mis on tulemas, ei suuda ta enam midagi ette võtta.

de, esmajoones määratud põhipingutuse saavutamise suunas. Kuigi Kaitseliidu doktriini sihtgrupp on põhiliselt kaitseliitlased, siis oluline tarbija on ka kaitsevägi, politsei- ja piiri valveamet, kohalikud omavalitsused ja teised, nii sise- kui ka välispartnerid. Ei tohi unustada, et doktriini loevad ka meie vastased, mistõttu on oluline, et sinna on põimitud ka strateegiline sõnum rahva kaitsetahtest ja meelekindlusest. Omamoodi sõnum on juba doktriini olemasolu, sest see läkitab, et riigikaitsesse suhtutakse tõsiselt. Praegu doktriinid kaitsevaldkonnas sisuliselt puuduvad. Võib väita, et kolonelleitnant Enno Mõtsa koostatud „Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused, 2010“ on esimene samm doktriini tasemel publikatsioonide poole. Algselt õppematerjalina mõeldud raamat on täitnud vaakumi ja olnud siiani hea asendus. Olles sisuliselt ainuke publikatsioon, on sellel ka omad negatiivsed mõjud, millest üks põhiline on, et ohvitserid, ka strateegilisel ja operatiivtasandil, ei suuda mõnikord välja tulla viie punkti käsu raamistikust ja mõista, et erinevad juhtimistasandid nõuavad erinevat üldistamise taset ja loomingulist lähenemist. Muidugi on kasutada ka NATO doktriinid, mis loomulikult annavad juhiseid, kuid mille puudus on liigne üldistustase ja mis ei ole töödeldud seisu, mis sulanduks meie geo-strateegilisse konteksti. Selline olukord ei ole ainult Eestile omane, paljud riigid, ka liitlased, on läbi käinud sama tee. Üldjuhul

MEELIS KIILI

ANDRII VYTVYTSKYI

Kaitseliidu mitmekesised õppused parandavad oluliselt liikmete oskuste taset. Pildil Kaitseliidu Kirde Maakaitseringkonna lahing mais 2015.

jätab unarusse need faktorid, ignoreerib sõja olemust ega ole lõppkokkuvõttes võitlusvõimeline6.

KAITSELIIDU DOKTRIINI LOOMINE Doktriini koostamisel oli esmane ülesanne teha selgeks ja analüüsida hetke olukorda kaitsevaldkonnas ja määratleda raamistik, nii nagu joonisel 2 kujutatud. Doktriini puhul on oluline aduda selle mõju sõjapidamise printsiipide rakendamisele süva-, lähi- ja tagalaala

Oma eeliseid suudame me välja mängida vaid juhul, kui rakendame võimete ristkasutust ja meil on ühtne ja selge doktriiniline käsitus, mille alustalad on manööverlik lähenemine ja põhiülesande-põhine juhtimine.

operatsioonide teostamisel, samuti selle seost teiste julgeolekut ja sõjalist kaitset reguleerivate publikatsioonidega ja parimate praktikate ning ajaloolise kogemuse lõimimisel. See raamistik on üsna resistentne muutustele, kuna sõjapidamisprintsiibid on niivõrd universaalsed, et neid saab rakendada kogu konflikti spektri ulatuses. Seega sõjapidamise nüüdisajastamine ja tulevikusuundumustega kooskõlastamine peabki toimuma doktriini abil, mille paikapidavust tuleb perioodiliselt hinnata lähtuvalt muutunud julgeolekusituatsioonist. Meie kuulumine NATO-sse seadis ette loogilise planeerimisaluse, kus koostatav doktriin peab olema koos kõlas NATO publikatsioonidega. Selleks, et protsess kulgeks sujuvalt, on mõistlik küsida nõu neilt, kes hiljuti sama teekonna on läbinud, seega sai kontakteerutud Leedu, Taani, Rootsi ja Hollandi vastavate institutsioonidega. Kõik riigid olid sarnased selle poolest, et aluseks oli võetud Briti doktriini struktuur. Nagu Hollandi doktriini eessõnast lugeda saab, siis selline valik tehti seetõttu, et brittidel on pikaajaline sõjaline kogemus, sõjapidamise kultuuri ja prak-

SÕDUR NR 5 (86) 2015

tunnevad need, kes operatsioonide elluviimise eest vastutavad, esmast vajadust doktriinide järele. Näiteks ei olnud ka Hollandi kaitseväel üleüldist tipudoktriini kuni 2005. aastani, kuid väeliikidel oli, sest neil oli seda eluliselt vaja5. Peame endale tunnistama, et kuni meil puudub Eesti riigikaitsele kohandatud doktriin, ei suuda me täita ülesandeid, mis vastaks ühiskonna ootustele. Ilma doktriinideta jääme me paratamatult niinimetatud haritud amatööride liigasse, mille peegelduseks on halvimal juhul uduse pilguga vanemohvitserid, kes on võimelised täitma A4-paberit heitlike lausekatkenditega. Ka toob see kaasa puuduliku väljaõppe, hektilise juhtimise ja mõjub negatiivselt moraalsele komponendile. Enamik praeguseid kaitsevaldkonna tegemisi, sealhulgas võimearendus, tegeleb pelgalt füüsilise komponendiga. Mõneti on see arusaadav, kuna tegu on lihtsalt mõõdetava osisega vastupidiselt moraalsetele ja mentaalsetele aspektidele. Nende mõju on raskemini hoomatav ja mittemateriaalne, mistõttu on kiusatus neid ignoreerida. Kuid iga doktriin, teooria või organisatsioon, mis

PÄEVATEEMA

MEELIS KIILI

Rahvusvahelised väärtused

Riiklikud huvid

Strateegiline hinnang

Riiklik poliitika Suur strateegia

Valdkondlikud strateegiad Sõjapidamise printsiibid

Parimad praktikad ja ajalooline kogemus

Doktriinid

Lahingu funtsioonid

Lahingu võimsus (võimed)

Võitlusvõimsus

Moraal

Võtmefunktsioonid

Süva-, lähi- ja tagalaoperatsioonid.

Joonis 2. Doktriiniloome keskkond

SÕDUR NR 5 (86) 2015

tiline ning pragmaatiline, kuid samas üksikasjalik doktriinide loomise oskus7. Selleks, et tagada valmiva doktriini kvaliteet ja õiguslik alus, sai taotletud läbi diplomaatilise kanali algmaterjalide kasutusõigus ja loodud teiste riikidega sarnaselt mentorsuhted. Näiteks on Rootsi saatnud oma meeskonna Shrivenhami The Development, Concepts and Doctrine Centre’i (DCDC) juurde, et jooksvalt tegeleda arendustegevusega; britid omakorda on huvitatud teiste riikide kogemustest ja seetõttu andsid üsna meelsasti nõusoleku koostööks. Protsessi alguses sai selgeks, et koostatava Kaitseliidu doktriini lugejaskond, tulenevalt riigikaitse laia käsitluse suunitlusest, ei ole pelgalt Kaitseliit, vaid ka kaitsevägi, koostööpartnerid ja kogu ühiskond laiemalt. Et tagada koostatava doktriini rakendatavus, sai protsessi alguses selgeks, et ilma laiapindse sõjalise tipudoktriinita oleks alamtaseme doktriini keeruline rakendada, kuna see ei kajastaks kõiki riigivõimu teostamise vahendeid – diplomaatilisi, majanduslikke, sõjalisi ja informatsiooni instrumente. Ilma neid valdkondi hõlmamata ei ole alamdoktriine võimalik terviklikult koostada ja neid nüüdses kompleksses julgeolekukeskkonnas ra-

kendada. Seetõttu tuli võtta initsiatiiv ja koostada laiapindse riigikaitse sõjalise doktriini projekt, kus käsitleti eeltoodud riigivõimu teostamise vahendite suhestumine sõjalistesse tegevustesse. Projekt esitati kaitseministeeriumisse, seda, tõsi küll, ei arendatud edasi, kuid oma ülesande täitis see siiski. See vähene tagasiside, mis sisule anti, oli positiivne, andes kindluse edasise tegevuse suhtes Kaitseliidu doktriini arendamisel. Praeguseks on Kaitseliidu doktriinist valmis järgmised peatükid: 1. Konflikt ja jõu kasutamine 2. Manööverlik lähenemine operatsioonidele

3. Operatsioonide juhtimine 4. Operatsioonide orkestreerimine 5. Ühendoperatsioonid Need katavad valdkondi, mille rakendamine eeldab ühtset arusaama ja kohanemist ning on aluseks Kaitseliidu kui laiapindse riigikaitse praktiseerija tegevuste kõige otstarbekamaks elluviimiseks. Samuti pakuvad need sarnaselt Hollandi praktikaga võimaluse olla alusmaterjal kaitseväe ühenddoktriini koostamisel. Doktriini olemust ei saa kuidagi alahinnata, samas on selge, et seda ei tohi ka dogmana käsitleda. Väga oluline on doktriini käsitleda dünaamilise publikatsioonina, mis ei tohi stagneeruda, vaid peab jätkuvalt vastama küsimusele „kuidas?“. Doktriin peab andma juhise ja raamistiku (mitte ettekirjutuse!) julgeolekusituatsioonile vastavas olukorras tegutsemiseks. Doktriin peab arvesse võtma ajaloolist kogemust, kuid olema tulevikku suunatud, et riigikaitsega tegelevad organisatsioonid ei sõdiks eelmist sõda. Doktriin ei saa olla ka eraldiseisev kirjatükk, vaid osa suuremast süsteemist. Doktriini põhiline ülesanne on selle süsteemi tänapäevastamine ja tulevikukatsumuste ennetamine, rakendades selleks sõjaliste juhtide improviseerimisvõimet ja initsiatiivi. Doktriiniga saab tutvuda Kaitseliidu kodulehel, aadressil www.kaitseliit.ee/et/doktriin. Head lugemist ja kaasamõtlemist.

Viited: 1 NATO, Briti ja USA publikatsioonides kasutatav termin kirjeldamaks konflikti olemust – Volatile,

Uncertain, Complex and Ambigious (VUCA). 2 Carl von Clausewitz. Sõjast. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2004, lk 136. 3 „Doctrine can be the last refuge of the unimaginative if you allow it“, Commandant’s Lecture Series features former USCENTCOM commander

Ilma doktriinideta jääme me paratamatult niinimetatud haritud amatööride liigasse, mille peegelduseks on halvimal juhul uduse pilguga vanemohvitserid, kes on võimelised täitma A4-paberit heitlike lausekatkenditega.

James N. Mattis, www.carlisle.army.mil/banner/ article.cfm?id=3409 4 James N. Mattis, USJFCOM Commander’s Guidance for Effects-based Operations, http://strategicstudiesinstitute.army.mil/pubs/parameters/ Articles/08autumn/mattis.pdf 5 Netherlands Defence Staff, The Hague, September 2005, p.i. 6 MCDP 1, Warfighting, U.S. Marine Corps, Department of the Navy, Headquarters United States Marine Corps, Washington, D.C. 20380-1775, 20 June 1997, p 17. 7 Netherlands Defence Staff, The Hague, September 2005, p.i.

SÕJATEADUS

Sõjateadusest täna ja homme Anname ülevaate võimearendusega seotud kaitsealase teadusja arendustegevuse (KTAT) hetkeolukorrast, kirjeldades selle eesmärke, põhimõtteid ja korraldust. Minemata konkreetsete teadusprojektide faktoloogiasse selgitab autor, kuhu on kaitsealane teadusja arendustegevus viimase kahe aasta põhimõttelistes muutustes jõudnud ning kuhu loodetakse edasi minna.

Sten Allik KOLONELLEITNANT KVÜÕA RAKENDUS UURINGUTE KESKUSE ÜLEM

Samasugustele süsteemsetele puudustele kaitsealases teadusja arendustegevuses juhtis tähelepanu ka näiteks Tomas Jermalavičius oma 2011. aastal tehtud raportis3 „Estonian’s Research and Development. Lessons from the Past, Outlook to the Futuure“.

KTAT-I PÕHIMÕTTED JA KORRALDUS 2014. aastal vastu võetud uue poliitika kohaselt on kaitsealase teadusja arendustegevuse keskmes võimelünk ja selle lahendamine. See idee väljendub kontseptsiooni joonises 1. Sellest kontseptsioonist lähtuvalt joonistusid välja järgmised põhimõtted, mis on praeguse KTAT-i aluseks: - KTAT-i kõige olulisem ja vahetum ülesanne on tegeleda võimelünkadega. Seda nii neid defineerida aidates kui ka pakkudes välja lahendusi. - Sõnastatud on seitse põhilist KTAT-i valdkonda – riigikaitsepoliitika, riigikaitsestrateegia, sõjaajalugu, operatsioonianalüüs, eestvedamine, tehnoloogia,

2014. aastal vastu võetud uue poliitika kohaselt on kaitsealase teadusja arendustegevuse keskmeks võimelünk ja selle lahendamine.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

illeks on sõjateadust1 üldse vaja? Eesti sõjalise riigikaitse kontekstis tähendab see kõige lihtsamalt seletades tegelemist võimelünkadega – nende leidmist ning nende jaoks lahenduste välja pakkumist. Nõnda on see sätetatud ka kaitseministeeriumi valitsemisala teadusja arenduspoliitikas, mis kinnitati 2014. aasta sügisel.2 Kui praegu kehtivat poliitikat 2012– 2014 ministeeriumi valitsemisala eri asutustega välja töötati, siis keskenduti just sellele, kuidas sõjateadus mõjutaks otseselt riigi sõjalise võimekuse arengut ja arendamist. Uue poliitika välja töötamine tekkis otseselt vajadusest lahendada mõned põhimõttelised kitsaskohad, mis KTAT-s olid tekkinud. Sel ajal sõnastatud probleemid, mida senises kaitsealases teadusja arendustegevuses nähti ja mille lahendamisele uue poliitikaga alus taheti panna, olid järgmised: - Esimene ja kõige olulisem oli puudulik sisuline seos võimearendusega. KTAT ei mõjutanud võimearendust. - Vormiline puudulik seos võimearendusega. Teadus- ja arendustegevus ei olnud kaitseplaneerimise osa, seega polnud võimearenduse-poolset infot pikaajaliseks ja võimearendusega seotud teadusja arendustegevuseks. - Kaitseväe suutmatus sõnastada lahendust vajavaid probleeme ja suutmatus suunata aktiivse osalemise kaudu projektide arengut viisil, mille tulemusena oleks välja pakutud lahendus vastanud kaitseväe vajadustele. - Tsiviilpartnerite puudulik sõjandusalane kompetents. - Eelmistest puudustest johtuv kaitsealase teadusja arendustegevuse hajusus.

ressursihaldus. See piiritleb vajaduse teadusliku kompetentsi ja tegevuse järele, võimaldades nõnda vähendada hajusust. - Sõjateadus on rakenduslik, andes tulemusi, mida saab reaalselt sõjalise riigikaitse arendamisel ellu viia. Lähtudes loogikast, et teadusja arendustegevust ei saa eksisteerida või see ei saa olla tõhus, kui meil pole vajalikul tasemel vastavat pädevust, on valdkonnad nimetatud üldpädevusteks. Leian, et see on selle poliitika üks suurimaid ande. Vaatamata Eesti ülikoolide kõrgele teadustasemele paljudes valdkondades on mitu olulist valdkonda, kus pädevust pole üldse või on see puudulik. Võtame näiteks operatsioonianalüüsi, relvatehnika ja ballistikaga seotu, ressursihalduse jne. Selge sõnastus teatud kompetentside järele võimaldab kaitsealase teadusja arendustegevuse raames keskenduda lisaks uuringute ja projektide elluviimisele ka õppimisele ja kogemuste omandamisele. Olles määratlenud teadusja arendustegevuse üldpädevused, paneb poliitika paika ka nende hoidmise ja arendamise eest vastutuse. Vastutuse jaotamise tingis vajadus vältida olukorda, kus ühel päeval avastame, et me ei suuda lahendada riigikaitse ees olevaid probleeme, sest meil pole inimesi ja teadmisi nendega tegelemiseks. Põhimõte on, et üldpädevuse eest vastutaja on kaitseministeeriumi valitsemisala asutus, tagades sellega KTAT-i pädevuste pikaajalise arendamise ning riigikaitse pikaajalise planeerimise omavahelise ühtsuse. Vastutust seitsme üldpädevuse osas jaguneb järgmiselt: KVÜÕA – operatsioonianalüüsi, eestvedamise, ressursihalduse ja tehnoloogia osas; rahvusvaheline kaitseuuringute keskus vastutab riigikaitsepoliitika ja riigikaitsestrateegia eest ning Sõjamuuseumi osaks on sõjaajalugu. Oluline on siinjuures märkida, et üldpädevuste määratlemisel võeti arvesse kõiki vajalikke KTAT-i valdkondi selleks, et olla suutelina toetama võimearenduse kõiki komponente (doktriinid, organisatsioon, väljaõpe, vahendid, juhtimine, personal, taristu ja koostöövõime4), tõstmata esile ühtegi neist kui kõige tähtsamat ja rõhutades seega, et võime on tervik ja selle arendamise juures on iga selle komponendi kvaliteet määrava tähtsusega.

SÕJATEADUS

Kaitsepoliitika Strateegia

Sõjaajalugu

STEN ALLIK

OP analüüs LI/LL Doktriin Väljaõpe Mittemateriaalsed lahendused

Eestvedamine Muuta Täiustada

TTP Organisatsioon

Võimelünk Materiaalsed lahendused

Osta rohkem Täiustada

Programmeerimine

LI/LL

Osta midagi uut Infra

Spetsifikatsioonid

Joonis 1. KTAT kontseptsioni kujunemine.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Üldpädevuste eest vastutajad peavad tagama vajaliku teaduspotentsiaali. Samas ei tähenda see, et vastutajal endal on kogu kompetents. Nad vastutavad kindla valdkonna pädevuse loomise eest ja see eeldab ka koostöövõrgustiku loomist, vastava pädevuse leidmist, koondamist või arendamist tsiviilteadus asutustes või ka näiteks väljas pool Eestit. Selge, et ei ole mõttekas luua kogu KTAT-i potentsiaali kaitseministeeriumi valitsemisalasse endasse, vaid selle asemel tuleb maksimaalselt ära kasutada olemasolevat pädevust ja potentsiaali, mis eksisteerib tsiviilteadus asutustes või ettevõtetes. Seega on Eesti kaitsealase TAT-i alus toimiv ja tõhus koostöövõrgustik, kuhu kuulub hulk institutsioone, millel on kas vältimatu KTAT-i alane oskus või mis annavad koostööga lisaväärtust. Selle võrgustiku toimimisel on kaks eeldust. Esiteks ühine püüdlus. See on Eesti sõjalise riigikaitse arendamine või selles kaudsemalt osalemine (puudutab eelkõige välispartnereid, NATO-t ja EDA-t, kellele see ei ole põhiülesanne). See eeldab ühtset arusaamist sõjalise riigikaitse eesmärkidest ja võimearendusest. See tähendab valmisolekut anda oma panus üldise ja spetsiifilise KTAT-i pädevuse arendamisesse ja hoidmisesse. Lisaks eeldab taolise praktilise väljundi-

Ressursihaldus

ga võrgustik tegevuste koordinatsiooni ja finantside haldust. See ülesanne on suures osas pandud KVÜÕA-le nii otseselt kui ka teadusja arendustegevuse komisjoni juhtimise kaudu. Kuid sellest natukene hiljem.

KVÜÕA KUI SÕJATEADUSTE KESKUS Omaette koht on kogu KTAT-is KVÜÕA-l. KTAT-i poliitika ütleb, et „KVÜÕA arendatakse järjekindlalt sõjateaduste keskuseks“5. Sõjateaduste keskus tähendab poliitika eesmärkide ja põhimõtete valguses suutlikkust tagada kaitsealase teadusja arendustegevuse

Kuni me, kaitseväelased ise, ei oska oma ülesandeid, protsesse, tegevusi ja vahendeid piisaval määral analüüsida ning sõnastada seda, mida tahaks teha paremini, teistmoodi või üldse mitte, seniks oleme me tsiviilteadlastele kehv partner.

Tehnoloogiad OP analüüs

kõrge kvaliteet, sidudes ühte militaarja tsiviilteadlaste teadmised, oskused ja pingutused. Selleks peab KVÜÕA-l olema pädevus ja võimekus: - viia ellu teadusja arendustegevust eelkõige operatsioonianalüüsi, eest vedamise, ressursihalduse ja tehnoloogia valdkondades ning osaleda KTAT-is ülejäänud valdkondades koordineerida võimearendusega seotud kaitsealast teadusja arendustegevust - planeerida lühiajalist, keskpikka ja pikaajalist KTAT-i - osaleda rahvusvahelises koostöös - arendada kaitseväe teadusja arenduspotentsiaali, sidudes omavahel teadustöö ja õppetegevuse ning õpetades uusi tulevasi sõjateadlasi - toetada ülikoolide ja kaitsetööstusettevõtete tehtavat teadusja arendustegevust KVÜÕA eksklusiivne roll on seotud eelkõige vastutusega – tagada ühelt poolt teaduspädevus kaitseväes, kasvatada avatud, lahtise ja otsiva mõtteviisiga ohvitsere ja allohvitsere, kelle igapäevase teenistuse enesestmõistetavaks osaks peaks olema pürgimine paremate, s.h innovaatiliste lahenduste poole selleks, et meie vägi suudaks täita temale pandud ülesandeid. Teiseks vastutada selle eest, et kaitse-

KAMIN

Peastaap

Väeliigid

Relvaliigid

KVÜÕA

STEN ALLIK

SÕJATEADUS

Ülikoolid

Võimelünk (probleemi sõnastamine ja lahenduste pakkumine)

RKK

Ettevõtted

Sõjamuuseum

Välispartnerite sõjateaduse keskused

NATO oivakeskused

NATO teadusja tehnikaorganisatsioon

Euroopa Kaitseagentuur

Joonis 2. Kaitsealase teadusja arendustegevuse koostöövõrgustik.

alane teadusja arendustegevus toetakse võimearendust planeerimisprotsessi ja koordinatsiooni kaudu. KVÜÕA rakendusuuringute keskus tagab KTAT-i planeerimise, koordineerimise, haldamise ja finantseerimise. Keskus tegeleb samuti mõningal määral KTAT-iga selles osas, mis puudutab doktoriõpet ning spetsiifilisi projekte, millised ei pruugi vahetult haakuda õppeosakonna tegevusega, s.h uurimistööde ja projektide sisseostmine partneritelt. KVÜÕA põhiline KTAT-i võimekus on õppeosakonnas ja seda kannavad õppejõud, kes on iseseisva uurimistöö, projektides osalemise, üliõpilastööde juhendamise ning õpetamise kaudu KVÜÕA KTAT-i tuumaks. Samuti peab õppejõudude tegevusest, olgu see siis üliõpilastööde juhendamine, üldine õppetöö, erialane koostöö ülikoolidega ja väevõimete arendamise eest vastutajatega – tekkima vajalik sünergia kõigi KTAT-i osapoolte ja sellesse panustajate vahel.

Teadus- ja arenduspädevuse suurendamine ja praegusel juhul paljuski ka loomine peab algama kaitseväest endast. Seni, kuni me, kaitseväelased ise, ei oska oma ülesandeid, protsesse, tegevusi ja vahendeid piisaval määral analüüsida

Ei ole mõttekas luua kogu KTAT potentsiaali kaitse ministeeriumi valitsemis alasse endasse, selle asemel tuleb maksimaalselt ära kasutada olemasolevat ja potentsiaalset pädevust, mis eksisteerib tsiviilteadusasutustes või ettevõtetes.

sialistiks. Nii on selle aasta jooksul alustanud kaitseväelased doktori õpinguid kasvatusteaduses (kaitse väe väljaõppe tõhustamine), energeetikas (lahinguvälja energiaga tagamine) ja juhtimissüsteemide (olukorrateadlikkus) alal. Kaitsevägi peab investeerima inimesi, aega ja raha selleks, et saavutada vajalik teadusja arenduspädevus. Lisaks sellele on sõlmitud kaks koostöölepingut ülikoolide, KVÜÕA, kaitse ministeeriumi ja kaitseväe vahel, üks tehnoloogiaalase ja teine inimressursi alase kompetentsi suurendamiseks. Mõlema lepingu eesmärk on suurendada ülikoolides riigikaitsealast spetsiifilist teadmist, et nad saaksid paremini kaitseväge toetada ja teiselt poolt tagada ülikoolide süsteemne tugi kaitseväele teadusja arendusalase pädevuse parandamiseks. Nõnda näiteks koostatakse leppe raames Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste poolt sõjatehnoloogia kogumikku, mis jääb pidevalt täienevaks ja arenevaks eestikeelseks baasmaterjaliks selles valdkonnas.

KTAT VÕIMEARENDUSE JA KAITSEPLANEERIMISE OSANA Et parimal viisil võimearendust toetada, peab teadusja arendustegevus olema võimearenduse ning kaitseplaneerimise integreeritud osa. Ühelt poolt peab

SÕDUR NR 5 (86) 2015

TEADUS- JA ARENDUSTEGEVUSE PÄDEVUSE ARENDAMINE

ning sõnastada seda, mida tahaks teha paremini, teistmoodi või üldse mitte, oleme tsiviilteadlastele kehv partner. Tsiviilteadlased võivad anda meile hulga ja kindlasti väga häid lahendusi, kuid kuni me ei oska näha kitsaskohti enda süsteemis ning eristada olulist ebaolulisest, samuti suhestada oma tegevusi ja selleks kasutatavaid vahendeid eesmärkidega, seniks on kõik lahendused vaid poole vinnaga kasulikud. Üks viis sõjateadusliku pädevuse suurendamiseks kaitseväes on lisaks erinevatele KVÜÕA-s läbi viidavatele kursustele kaitseväelaste doktoriõpesse suunamine. Seda teenistusülesandena, eesmärgiga saada oma alal kõrgetasemeliseks spet-

SÕJATEADUS

STEN ALLIK

RKAK 10-aastane kava

KMAK 4-aastane plaan

KVJ aastakäsk TAT-i elluviimine aastases lõikes

TAT-i väljund: toetus 10-aastase kava koostamisele Sisend TAT-i: pikaajaliste TAT eesmärkide püstitamine

TAT-i väljund: 4-aastase kava koostamise toetamine Sisend TAT-i: - keskpikas plaanis määratakse detailselt TAT tegevused ja seostatakse ressursiraamistikuga - igas arendusühikus peaks olema sõnastatud TAT vajadus võimelünkade likvideerimiseks - TAT arendusühik koondab TAT vajaduse ning kirjeldab üld- ja eripädevuste arendamist koos vajaliku ressursiraamistikuga TAT-i väljund: - aasta lõikes jätkatavad või alustatavad teadusja arendustegevused koos ressursiraamistikuga

Joonis 3. KTAT-i planeerimine.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

KTAT andma osa planeerimise aluseid, aidates defineerida tulevast lahinguvälja, sõjapidamise viise, vahendeid ja sellega seonduvaid proovikive. Teisalt peab KTAT pakkuma välja lahendusi. Selleks on KTAT samm-sammult saanud osaks kaitseplaneerimise protsessist. Kehtiv kümneaastane riigikaitse arengukava mainib teadusja arendustegevust põgusalt, kaitseministeeriumi arengu kavas aastateks 2016–2019 on KTAT iseseisva arendusühikuna, kuid ainult finantside tabelina, mitte sisuliselt. Käesoleva aasta sügisest aga lülitatakse teadusja arendustegevus kaitseministeeriumi uue nelja-aastase kava (KMAK 2017–2020) koostamisse täiesti uuel viisil, sellest saab kaitseväe väevõime arendamise integreeritud osa. KMAK-i planeerimisloogika seisneb olemasoleva fikseerimises, nelja aasta pärast saavutada loodetava ambitsioonitaseme kirjeldamises ning nende kahe tasandi vahe väljatoomises. Just see vahe on info teadusja arendustegevusse, nii saab rakendusuuringute kaudu toetada võimearenduse eest vastutajaid uute mittetehniliste või tehniliste lahenduste väljapakkumisega. Lisaks moodustab KTAT alates 2016. aastast esimest korda iseseisva osa ka kaitseväe juhataja aastakäsust, mis annab suunised relva- ja väeliikide ning toetavate funktsioonide poolt sõnastatud probleemide lahendamiseks. Oluline on märkida, et muudatused pole toimunud ainult kaitseväes, vaid ka kaitseministeeriumis. Selleks, et kaitsealane teadusja arendustegevus toetaks

võimearendust ning oleks selleks piisavalt pika planeerimise perspektiiviga, tõsteti teadusja arendustegevusega seotud vastutus hangete asekantsleri pädevusest kaitseplaneerimise asekantslerile, see peaks tagama vajaliku sidususe pikaajalise planeerimise ning teadusja arendustegevuse vahel. Kõik need muutused panevad KTAT-i osas erilise ja suurema vastutuse võimearendajatele. Neis peab tekkima suutlikkus sõnastada sisend teadusja arendustegevusse ning võimekus näha probleeme või suunata nende otsimist. Lisaks peavad nad olema võimelised ise aktiivselt teadusja arendustegevusse panustama, tagades sellega nii vajaliku uurimistöö toetamise oma erialaliste spetsiifiliste teadmiste ja oskustega.

KTAT-I RESSURSID Üks väga oluline muudatus aastatel 2015–2016 on KTAT-i ressursside ümberpaigutamine lõppkasutajale lähemale. Praktikas tähendab see seda, et kaitseväe jaoks tehtava teadusja arendustegevuse finantsressurss tuleb kaitse väe enda kätte, kes siis KVÜÕA kaudu

Iga teadusja arendustegevusse investeeritud töötund ja sent peavad piltlikult öeldes suutma muuta kaitseväge lahinguväljal tõhusamaks.

ostab ise vajaliku teadusja arendus tegevuse sisse. See annab lõppkasutajale vahetuma võimaluse olla lihtsamalt osaline teadusja arendustegevuses. Tekib omanikutunne algatatud projektide suhtes, võimalus määrata projekti sisu, kontrollida projekti käiku ning see omakorda annab täieliku vastutuse lõpptulemusele heakskiidu andmisel või mitteandmisel. KTAT peaks muutuma loomulikuks vahendiks võimete arendamises ning ühtlasi tekib vastutus teadusja arendustegevuse tulemuste kasutusele võtmisel.

KTAT-I KORRALDUS Vastavalt teadusja arendustegevuse poliitikale on KTAT-i juhtimiseks ja koordineerimiseks jagatud ülesanded eri valitsemisala asutuste ja institutsioonide vahel: Kaitseministeerium – KTAT-i üldine, strateegiline suunamine, rahvusvahelise koostöö koordineerimine, KTAT-i populariseerimine. Selleks on ministeeriumi juurde loodud kaitseministeeriumi teadusja arendusnõu kogu, mille liikmed on lisaks valitsemisala asutustele ka teised sõjalise riigikaitsega seotud ministeeriumid, riiklikud ülikoolid ning kaitsetööstusliidu esindaja. Nõukogu juhib kaitseplaneerimise asekantsler. Kaitsevägi – sõnastab võimelüngad ning annab selle kaudu info teadusja arendustegevusse ning rakendab KTAT-i tulemusi. KVÜÕA – planeerib ja koordineerib kogu kaitseväega seotud teadusja arendustegevust ja teeb ise, koostöös partneritega KTAT-i või ostab vastavad KTAT-i projektid sisse. Lisaks juhib KVÜÕA rakendusuuringute keskuse kaudu teadusja arenduskomisjoni, mille liikmed on kõik ministeeriumi valitsemisala asutused ning komisjon koordineerib asutustevahelist KTAT-i alast koostööd ning ressursside kasutamist.

INNOVATSIOON – ALT ÜLES VÕI ÜLEVALT ALLA? Üks tihti kerkiv küsimus KTAT-i korraldamises on see, kuidas tagada võimalike innovaatiliste ideede jõudmine nendeni, kes otsustavad, missuguseid projekte käivitada. Lihtsamalt öeldes – mida teha, kui rühmavanemal, kogenud allohvitseril, tuleb hiilgav mõte, kuidas mõnda vahendit või protsessi täiustada või täiesti uuel viisil lahendada. Kuidas jõuaks see idee näiteks relvaliigi ins-

STEN ALLIK

SÕJATEADUS

ajakirjade nagu Sõdur ja Kaitse Kodu! jaoks. Siia kuuluvad näiteks paremad üliõpilastööd.

Strateegiline suunamine Kaitseministeerium

Strateegiline suunamine Rahvusvahelise koostöö edendamine kaitsealase TAT-i populariseerimine

MIS SAAB EDASI?

Teadusnõukogu

Kaitseväe peastaap, väe- ja relvaliigid Kaitseliit, KRA Võimelünkade defineerimine, sisend TAT-i ja tulemuste rakendamine

Teadus- ja arenduskomisjon KVÜÕA

RKK

ESM

TAT-i planeerimine ja koordinatsioon TAT-i toetus TAT-i alane ja rahvusvaheline k oostöö partneritega

TATi sisendi defineerimine ja TAT teostus

Joonis 4. KTAT-i juhtimine.

pektori lauale või KVÜÕA-sse, kus siis kaalutakse idee võimalikku teostust. Kaitseväeline jäik hierarhia ning pikk vertikaalne struktuur ei soodusta seda. Kuid see peab olema võimalik, vastasel juhul ei motiveeri me inimeste otsivat vaimu. Vähemalt KVÜÕA poole pealt on seni olnud alati võimalus, et rakendusuuringute keskuse ülemaga või näiteks õppetooli ülemaga võetakse otse ühendust ning käiakse oma ideed välja. Ning mõnedki sel moel saadud ideedest peaksid peatselt ka reaalselt töösse minema. Lisaks on plaanis motiveerida taolist heade ideede kinnistamise tegevust stipendiumite kaudu, mille ministeerium paneks kord aastas välja uute innovaatiliste lahenduste konkursil, kus saaksid osaleda kõik kaitseministeeriumi valitsemisala teenistujad.

SÕJATEADUS JA KAITSETÖÖSTUS

selt kui ka vormiliselt. Kõige suurem lahknevus on siin kaitseväes endas, kus teadusja arendustegevuse eest vastutab KVÜÕA, aga koostöö eest kaitsetööstusliiduga peastaabi logistikaosakond (J4). Siin on kaitseväele ülesanne, et lähitulevikus sünkroniseerida teadusja arendustegevuse ning kaitsetööstuse alase koostöö planeerimist ja teostust nõnda, paralleelse tegevuse asemel muutuks koostöö kaitsetööstusega ning teadusja arendustegevus sidustatuks protsessiks. Eelkõige tähendab see kõigi osapoolte avatust ja planeerimise ühtsust.

Kõige eelkirjeldatu saavutmine on suur ja aastatepikkune töö. Teaduskompetentsi ülesehitamine nõuab aega, aastaid õppimist, katsetamist, uurimistööd ja koostöövõrgustiku ülesehitamist. Samas ei jõua me sinna, kui me ei hakka seda tegema juba täna. Palju on juba tehtud, mitu suurt muudatust on juba algatatud. Kuid eelkõige puudutab see protsesse ja vahendeid. Kõige olulisem element süsteemis – inimene – nõuab aga aega õppimiseks ja mõttetööks. Loodetavasti annavad juba tehtud muudatused selleks piisavalt võimalusi. Teadus- ja arendustegevusse peab investeerima inimesi, aega ja raha. Ning seda eriti Eesti riigikaitse kontekstis. Iga teadusja arendustegevusse investeeritud töötund ja sent peavad piltlikult öeldes suutma muuta kaitseväge lahinguväljal tõhusamaks. Mida targemad me oleme, seda paremini suudame me kasutada meie nappe riigikaitselisi vahendeid ja ressursse. Ainukene ressurss, mida võib meil mõõtmatult olla, on kaitsetahe ning see peab väljenduma ka teadusja arendustegevuses.

SÕJATEADUSE KASULIKUKS TEGEMISEST

Joonealused viited ja märkused

Ühelgi uuel teadmisel pole rakenduslikku väärtust, kui see jääb pidama vaid ühe sõjateadlase pähe või jääb sõja teadlaste kitsasse ringi. Nii peaks iga sõjateadlane, iga ohvitser, allohvitser ja riigikaitsega seotud kodanik avaldama oma mõtteid, järeldusi ja ka uusi probleemitõstatusi. Sõjateadusliku sõna ja mõtte avaldamise ja levitamise poole eest hoolitseb KVÜÕA. Esimesena tuleb siin mainida teadusajakirja KVÜÕA Toimetised, mis on kõrgelt noteeritud teadusajakiri6. Lisaks ilmuvad uue väljaandena Occasional Papersid, mille eesmärk on avaldada raporteid ja uurimusi, mis on mahukamad või populaarteaduslikumad kui Toimetistes avaldamiseks mõeldud materjal. Samuti on plaanis hakata välja andma Kogumikku, kus saaks avaldada kirjatöid, mis ei pruugi täita spetsiifilisi teadusartikli nõudeid või on samas liiga põhjalikud ja mahukad selliste

defineeritud teadusvaldkond. Saades oma tead-

1 Kasutan siin sihilikult sõjateaduse mõistet vaatamata selle, et see ei ole Eestis ametlikult miste algmaterjali muudest teadusvaldkondadest (sotsiaalteadused, tehnoloogia jne) on sõjandus siiski niivõrd spetsiifiline valdkond, et ilme tugeva „sõja“-liiteta jääb ükskõik missuguse muu teadusvaldkonna panus sõjandusse kas nõrgaks või siis ei taba sihtmärki. 2 Kaitseministeeriumi valitsemisala teadusja arenduspoliitika 2014–2022. 3 Jermalavičius, Tomas, Estonian’s Research and Development. Lessons from the Past, Outlook to the Future. ICDC Report 2011. 4 Siin on kasutatud DOTMLPFI-põhist metoodikat. 5 Kaitseministeeriumi valitsemisala teadusja arenduspoliitika 2014–2022. 6 KVÜÕA Toimetised on noteeritud Eesti teaduse infosüsteemi poolt klassifikaatoriga (www.etis.ee/ otsingud/classification.aspx) 1.2, see tähendab kõrget teaduslikku taset. Sellest järgmine tase, 1.1. on kõrgeim, kuid eeldab väljaandmist ainult inglise keeles, mis ei oleks Toimetiste puhul vajalik, sest Toimetiste üks eesmärk on arendada sõjalist mõtet emakeeles.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Seni on pikalt olnud juttu pigem sõjateadusest ning kaitsetööstust on mainitud põgusalt kui ühte olulist osapoolt. Tegelikult on kaitsetööstusel määrav roll selles, et sõjateadusest ja kaitsealasest teadusja arendustegevusest laiemalt sünniks lõplik, kasutatav tulem. Loomulikult räägime siin ennekõike tehnilistest lahendustest. Selleks, et see nõnda oleks, peab kolmnurk kaitsevägi, kaitsetööstus ja tsiviilülikoolid tegutsema koos, andes eesmärkide saavutamisesse oma spetsiifilise panuse. Mul on jäänud mulje, et kahjuks see praegu nõnda ei ole, sest koostöö kaitsetööstusega ning teadusja arendustegevusega seotud koostöö on kõndinud eri jalga. Seda nii sisuli-

KONFLIKT

Liibanoni segadused jätkuvad ÜRO mandaadiga sätestatud UNIFIL-i (United Nations Interim Force in Lebanon) tähtsam eesmärk oli kontrollida Iisraelil tagasitõmbumist, samuti assisteerida Liibanoni valitsust oma võimu taastamisel riigi lõunapoolsetel aladel ning taastada rahu ja turvalisus. Eelmises ajakirjas (Sõdur nr 4 (85) 2015) oli juttu Liibanonis ÜRO missioonile eelnenud rahutust ajast. Ent ÜRO rahuvalvajate saabumisega Lõuna-Liibanoni ei saanud segadused sugugi otsa. Pigem lisati katlas podisevale segule vürtsi.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

ROLAND MUROF

SÕDUR NR 5 (86) 2015

KONFLIKT

sialgu oli ÜRO vägede suuruseks planeeritud 4000 meest. Siiski, kui ÜRO peasekretär Kurt Waldheim 1978. a aprillis Lõuna-Liibanoni külastas ning kontingendi ülema kindralleitnant Emmanuel Alexander Erskine’iga olukorda arutas, suurendati Julgeolekunõukogu resolutsiooniga vägede arvu 6000 meheni. 1978. juuni keskpaigaks oli Lõuna-Liibanoni pinnast tallamas 6100 ÜRO saapapaari. Algsed osalejad olid Fidži, Prantsusmaa, Iraan, Iirimaa, Nepaal, Nigeeria, Norra ja Senegal igaüks ühe jalaväepataljoniga ning Kanada, Norra ja Prantsusmaa logistiliste üksustega. Rahuvalvajad saabusid keerulisele alale. Lõuna-Liibanoni delikaatne diplomaatiline situatsioon ja keeruline maastik nii topograafilises kui ka etnilises tähenduses erines varasematel rahu valvemissioonidel kogetust oluliselt. Meenutame – rahuvalvekontingendi vastutusalal opereerisid lisaks Iisraeli kaitsejõudude (IDF) veel erinevad moslemi fraktsioonid, Palestiina Vabastusorganisatsiooni võitlejad ning mitme sugused kristlikud maakaitseväed, millistest märkimisväärseim oli major Saad Haddadi juhitud Lõuna-Liibanoni armee (LLA). Iiri kontingent oli toona keerulises situatsioonis. Neutraalse riigina ajas Iirimaa araablastesõbralikku välis poliitikat, see tekitas mõistagi Iisraelis ja LLA võitlejais pahameelt. Olukord oli vastuoluline. Rahuvalvajail ei tohiks põhi mõtteliselt olla otseseid vaenlasi. Rahuvalvejõud peaksid vaenupoolte vahel moodustama sümboolse peenikese sinise joone, mida kumbki oponentidest ei ületa. Ülesanne on raske. Ei ole ju rahuvalvevägedel raskerelvi ja rünnakutegevust pole neile ette nähtudki. Vahemärkusena peab mainima, et iirlased on UNIFIL-is osalenud algusest peale. Mõnes militaarperekonnas olevat Liibanonis rahu valvanud lausa kolm generatsiooni. Paljud Iiri sõdurid on teinud Liibanoni viis kuni seitse rotatsiooni. Samas on iirlastel 47 langenut, nii et papist poisid nad pole olnud. SÕDUR NR 5 (86) 2015

PÜSS EI PÜSI SEINAL Ent intsidendid ei lasknud end kaua oodata. 1980. aasta 17.–20. aprillil At-Tiri külakeses tekkis vastasseis – ühelt poolt LLA ja IDF ning teiselt Iiri kontingent, keda toetasid fidžilased ja Hollandi tankitõrjemeeskond. Lõu-

Janno Simm KL TARTU MALEVA AKADEEMILISE MALEVKONNA LIIGE

na-Liibanoni armee ülem major Saad Haddad oli juba varem nõudnud iirlaste lahkumist piirkonnast. Psühholoogilised operatsioonid olid täies hoos – Iisraeli meedias oli käimas kampaania kujutamaks iiri rahuvalvajaid distsiplineerimatute joodikutena. Langes üks Iiri ja üks Fidži sõdur, samuti oli kaotusi LLA poolel. Iirlastele maksti kätte kolme Iiri sõduri röövimisega nädal aega hiljem. Kaks Iiri rahuvalvajat tapeti, kolmas pääses raskesti haavatuna. 35 aastat hiljem, 2015. aasta juunis andis USA Liibanonile välja Lõuna-Liibanoni armee endine võitleja Mahmoud Bazzi. 71-aastast Bazzit süüdistatakse iirlaste tapmises, kättemaksuks varem langenud venna eest. 1982. aasta oli Lõuna-Liibanonis rahutu. Tulevahetused piiril ja Lõuna-Liibanonis arenesid järjekordseks Iisraeli sissetungiks Liibanoni aladele. Juudiriigi armee jõudis Beirutini ja asus linna piirama. UNIFIL aga jäi Iisraeli vägede selja taha. Kuigi loomuldasa tekkis küsimusi, kas rahuvalvajate koht pole mitte kahe sõdiva leeri vahel, selmet ühe tagalas, otsustas ÜRO peasekretär, kelleks toona oli peruulane Javier Pérez de Cuéllar, et rahuvalvajad jäävad kohale ning tagavad humanitaarabi jõudmise Lõuna-Liibanoni asukateni. Nõnda toimuski tervelt kolm aastat. 1985 tõmbus Iisrael Şaydā alalt tagasi ning andis vastutuse üle Liibanoni armeele. Kuna viimane osutis üsna nõrgaks, võttis kontrolli enda kätte värskelt areenile astunud sõjajõud Hezbollah. UNIFIL omakorda sai vähemasti osaliselt täita oma põhiülesannet – olla kahe vaenupoole vahel.

HEZBOLLAH’ TULEK Hezbollah’ tegevus tõi loomuldasa kaasa juudiriigi vastureaktsiooni. Operat-

Rahuvalvejõud peaksid vaenupoolte vahel moodustama sümboolse peenikese sinise joone, mida kumbki oponentidest ei ületa.

siooni Vihakobarad käigus 1996. a sai kannatada ÜRO baas Qana külas. Hezbollah’ sissitaktika näeb tänapäevani ette segunemise tsiviilisikutega, nõnda kasutati ka toona UNIFIL-i baaside lähedasi alasid rakettide väljalaskmiseks. IDF-i vastutules sai ÜRO baas pihta. Baasis varju otsinud 800 liibanoni tsiviilisikust hukkus 106 ning 116 said vigastada. Neli Fidži sõdurit said raskesti haavata. 2000. aasta tõi kaasa Iisraeli tagasitõmbumise oma riigi piiridesse. Ehud Barak oli oma 1999. aasta valimiskampaania olulise sõnumina rõhutanud Iisraeli vägede tagasitõmbamise vajadust. Pärast valimisvõitu peeti sõna – 5. märtsi kabinetiistungil otsustati ühehäälselt väed tagasi tõmmata. Esialgu oli plaanis tagasitõmbumine Liibanoni ja Süüriaga kooskõlastada, kuid Süüriaga läbirääkimised ebaõnnestusid ja Liibanoni valitsus vaevles tavapäraselt sisekriiside kütkeis. Iisraeli vägede kiire väljatõmbumine tervelt kuus nädalat enne planeeritud tähtaega andis Hezbollah’le olulise moraalse ja propagandavõidu. Teisalt tähendas Hezbollah’ tulek LLA 3000 võitlejale (kes olid enamjaolt kohalikud) ja nende peredele veriseid kättemaksuaktsioone või põgenemist eksiili. Kuna Liibanon ja Hezbollah vaidlustasid Iisraeli tagasitõmbumise täielikkuse ning keeldusid piirileppele alla kirjutamast – väike Shebaa farmide piirkond Golani kõrgendiku naabruses jäi Iisraeli kontrolli alla – demarkeerisid ÜRO kartograafid Iisraeli ja Liibanoni vahelise piiri ning ÜRO Julgeolekunõukogu kinnitas Iisraeli väljatõmbumise toimumist. UNIFIL-i jaoks jätkus mandaadi pärane tegevus, kuid süüdistused vaenupoolelt ei lakanud. 2000. aastal kasutati kolme iisraeli lahingupioneeri röövimises ÜRO markeeringut kandvaid sõidukeid. Vaidlus selle üles, kas tegu oli võltsinguga või said Hezbollah’ võitlejad tõepoolest UNIFIL-i tehnikat kasutada, pole senini täiesti lõppenud. Iisrael süüdistas siis ja ka hiljem UNIFIL-i poliitilises dialoogis Hezbollah’ga, samuti leiges suhtumises Hezbollah’ praktika asjus paigutada positsioone ja meeskonda UNIFIL-i baaside lähedusse. 2006. a Iisraeli–Hezbollah’ sõja ajal kritiseeriti UNIFIL-i Iisraeli kaitseväe liikumise ja baseerumise avalikustamise pärast, samas kui Hezbollah’ kohta UNIFIL-i allikad sarnast infot avalikult ei jaganud. Kus suitsu, seal tuld – Hagrup

KONFLIKT

relvakonfliktide ja piiriintsidentidega vürtsi sai. UNIFIL-i meeskonda vähendati 3600 meheni. Kaks algsest kolmest UNIFIL-i eesmärgist olid täidetud – Iisrael oli oma piiridesse tagasi tõmbunud, Liibanoni valitsuse võim oli nominaalselt taastatud. Oluliseks ülesandeks sai ka lõhkemata laskemoona ja maamiinide kahjutustamine. Ent juudi–araabia vaen miilas vaikselt edasi ning oli vaid aja küsimus, millal relvad taas kõnelema hakkavad. Liibanoni valitsus oli seisukohal, et kuna Iisraeliga rahulepingut pole sõlmitud ning piir jätkuvalt tunnustamata, ei paigutata Lõuna-Lii-

banoni vägesid. See jättis mängumaa Hezbollah’le. Iraanilt tugevat toetust saanud, tõrjus Hezbollah oma vana rivaal AMAL-i liikumise poliitilisel areenil kõrvale ning asus Lõuna-Liibanoni ühiskonnas domineerima. Kui siinkirjutaja 2005. aastal Şūri (Tüürose) linnas vaatlejatööd tegi, ei olnud enne tõsiseltvõetavat informatsiooni võimalik hankida, kui Hezbollah’ kohalike funktsionääridega sai marineeritud lambaaju söödud (toona ei olnud Hezbollah veel Euroopa Liit neid terroriorganisatsioonide nimekirja kandnud, see toimus alles 2013).

SUHETE TERAVNEMINE

Hezbollah’ sissitaktika näeb tänapäevani ette segunemise tsiviilisikutega, nõnda kasutati ka toona UNIFIL-i baaside lähedasi alasid rakettide väljalaskmiseks.

2006. aasta Iisraeli–Hezbollah’ sõda kasvas välja väiksemõõdulisest piiri konfliktist 12. juulil ning juba paar nädalat hiljem toimus ohvritega lõppenud intsident. 25. juulil sooritas Iisraeli pool õhurünnaku Khiyami patrullbaasile, kus viibinud neli sõjalist vaatlejat hukkusid. Langenud Austria, Soome, Hiina ja Kanada rahuvalvajad kuulusid

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Haukland, aastatel 1992-1993 Norra pataljoni ülem, varem ÜRO Jugoslaavia kontingendi sektoriülemana meedias Srebrenica veresauna toimudalaskmise eest süüdistatud – varjas ja aitas kurikuulsast Khiami vanglast põgenema kaks liibanonlast. Hauklandi otsused olid tingitud veendumusest, et vanglas võidakse neid piinata. Ent vangidele ÜRO rahuvalvajate mundrite selgaandmine ja nende ÜRO soomukil läbi Iisraeli kaitseväe kontrollpunktide transportimine tõid kaasa tõsised süüdistused UNIFIL-i erapoolikuse asjus. Teiselt poolt süüdistas Hezbollah’ UNIFIL-i Iisraeli huvide kaitsmises. Liibanoni šiiidi suurajatolla Fadlallah on avalikult väitnud: ÜRO väed on tulnud kaitsma Iisraeli, mitte Liibanoni. Kin Alain Pellegrini, endine UNIFIL-i ülem, on avalikult öelnud, et ÜRO raportid jõuavad Iisraeli luureni. Sama väidab ka Hezbollah. Pärast Iisraeli tagasitõmbumist valitses UNIFIL-i vastutusalas üsna vaikne periood, mis küll aeg-ajalt lühiajaliste

KONFLIKT

SÕDUR NR 5 (86) 2015

(relvastamata) sõjaliste vaatlejate missiooni UNTSO. Kogu 34 päeva kestnud kampaania käigus said vigastada veel 12 UNIFIL-i rahuvalvajat. Konfliktile järgnenud rahulepingus nähti ette Liibanoni vägede piirialadele paigutamine, mis Hezbollah’ mõjukust küll palju ei kärpinud. UNIFIL-i jaoks tõi 2006. aasta sõda kaasa kontinendi olulise suurendamise. ÜRO Julgeolekunõukogu otsustas anda mandaadi kohapeal olnud 2000-mehelise üksuse paisutamiseks kuni 15 000 meheni. Autoriseeriti rasketehnika kasutamine. 2006. aastal loodi UNIFIL-i merekomponent, esmase ülesandega aidata Liibanoni laevastikul kinni pidada Hezbollah’le minevaid relvasaadetisi. 2010. aasta tõi avalikkuse ette UNIFIL-i probleemid kohaliku elanikkonnaga. Kohalikud süüdistasid Prantsuse rahuvalvajaid ülbes ja provotseerivas käitumises patrullide ajal. Aitarouni linnakese põllumehed väitsid, et prantslased sõitsid oma tehnikaga üle värskete tubakapõldude. Juulikuus, kui prantslased olid kohalikega põhjalikult tülli minna suutnud, võtsid viimased Prantsuse patrullilt relvad ära ning andsid need Liibanoni armeele üle. Segadus lahingureeglite tõlgendamisel ning poliitiline ebakindlus – Prantsuse ja Saksa kõrgetasemeliste poliitikute Iisraeli toetavate avalduste järelmina – oli varem toonud kaasa mitme rahvusliku kontingendi lahkumise UNIFIL-i koosseisust. ÜRO Julgeolekunõukogu palvel paigutas Liibanon lõunasse täiendava 7000-mehelise väekontingendi. 2010. aasta Iisraeli–Liibanoni piirikonflikti ajal olid UNIFIL-i väed asjaga algusest peale seotud. Lisaks igapäevastele naginaile piiril otsustasid juudi võitlejad ette võtta oliivipuude mahalõikamise. Oliivipuuistanduste hävitamine on sealkandis tavapärane kättemaksumoodus. Piirkonnas asunud Indoneesia pataljon üritas iisraellasi takistada, kuid olukord eskaleerus, mõlemad pooled alustasid suurtüki- ja miinipildujatuld ning indoneeslased pidid taganema. Taas kord tulid mängu suhted tsiviilisikutega – kui osad kohalikud üritasid UNIFIL-i sõidukeid taandumast takistada, väites, et nood peaksid naasma lahinguväljale võitlema, siis teised aitasid varjata ja omade juurde jõuda kahel eksinud Indoneesia rahuvalvajal. Suhteid kohaliku elanikkonnaga on UNIFIL-i jätkuvalt rõhutanud. Kui kuni 2006. aasta sõjani oli peamine

rõhk tsiviilisikute elementaarsete tarviduste – nagu näiteks elektrisüsteemide, veevarustuse ja teedevõrgu – tagamise abistamisel, siis hiljem on UNIFIL-i tsiviil-militaarkoostöö teenistus (CIMIC) projekte laiendanud. Nüüdseks on projektide ampluaa laienenud ka tsiviilühiskonna toimimise muudele aspektidele. Näiteks India kontingendi CIMIC-teenistus on algatanud kohalike seas populaarsed joogatunnid. Indoneesia CIMIC pakub kohalikele IT-asjatundjate nõu, toetab ehitusküsimustes, pakub meditsiiniabi. CIMIC-teenistusel on rahuvalvevägede juures üha olulisem roll, sest pelgalt sõjalise jõuga on pea võimatu kohalike meelsust muuta. Viimane tõsisem intsident UNIFIL-i vastutusalas toimus käesoleva aasta jaanuaris Shebaa farmide piirkonnas. Shebaa farmid on 22-ruutkilomeetrine ala Liibanoni ja Süüria piiril, mida Iisrael Süüriale kuulunuks peab ning pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal okupeerib. 28. jaanuaril ründas al-Quneitra Märtrigrupp (viis võitlejat) piirkonnas Iisraeli sõjaväekonvoid tankitõrjerakettidega. Rünnak oli vastuseks kümmekond päeva varem samal alal toimunud Iisraeli mehitamata õhusõiduki rünnakule Hezbollah’ konvoi vastu, mille käigus hukkusid kaks kõrgemat Hezbollah’ pealikku ning Iraani Revolutsioonivalvurite brigaadikindral. Iisraeli ja Hezbollah’ tulevahetuses langes Hispaania rahuvalvaja kapral Toledo, kelle surma põhjustas väidetavalt Iisraeli vastutuli Hezbollah’ positsioonidele.

POLIITILISED TÕMBETUULED RAHUVALVAJATE KODUS Kagu-Aasia vaesematele riikidele on osalus ÜRO rahuvalveprojektides ülioluline. Rahuvalve laseb kaasa rääkida suurte riikide laua ääres, oluline on sõjaväelaste teenitava kõva valuuta sissevool kodumaa majandusse. Kui 2007. aastal Bangladeshi rivaalitsevad parteid omavahel kokkuleppele ei saanud ning riiki toimiva valitsuseta jäämine ähvardas, ootasid paljud bengalid, et armee ainsa riigis toimiva usaldusväärse institutsioonina võimu üle võtaks. Ootamatult tõmbas ootustele kriipsu peale ÜRO, kes deklareeris Bangladeshi armeejuhtidele üsna otsesõnu – võtate võimu üle, ei ole enam rahuvalvamist. Nõnda jätkubki Bangladeshis kahe suurpartei vahelises patiseisus stagnatsiooniajastu. Fidži vahepealne tagasitõmbumine –

Liibanonist lahkus Fidži pataljon 2002. a – ÜRO rahuvalveoperatsioonidest oligi seotud kodumaiste riigipööretega, mille viisid läbi rahuvalve-karastusega sõjaväelased. Sitiveni Rabuka, kes on Fidži vabariigis tuntud kui Steve Rambo, kontol on kaks 1987. aastal toimepandud riigipööret ning seotus kahe hilisema mässu- ja riigipöördekatsega. 1980-1981 oli Rabuka UNIFIL-i vanem-operatiivohvitser. Kurjad keeled räägivad, et just Liibanonist saidki Rabuka ja teised Fidži ohvitserid ideid kodumaisteks riigipöördekatseteks ning armee politiseerimiseks. Fidži rahuvalvajate puhul peab mainima ka üsna värsket intsidenti, kui 2014. Süüria Al Nusra rinne 45 fidžilast röövis. Tõsi küll, röövitud rahuvalvajad kuulusid UNDOF-i missiooni koosseisu, mis alates 1974. aastast Golani kõrgendikel Süüria ja Iisraeli vahelise vaherahu järele valvab. Fidžilaste alistumine tekitas palju poleemikat, iseäranis tõiga taustal, et samas baseerunud filipiini rahuvalvajad keeldusid relvi maha panemast ning evakueerusid.

MIKS PANUSTADA RAHUVALVESSE? Kokkuvõtteks on õigustatud küsimus, milleks üks väike Euroopa rahvusriik õigupoolest rahuvalvesse panustama peaks. Iiri kaitseministeeriumi avalikustatud analüüs rahuvalve positiivsetest aspektidest põhjendab järgmiselt: - Annab operatsioonikogemuse, millist pole võimalik kodumaal saada. - Annab võimaluse arendada ja hinnata ohvitseride ja all ohvitseride juhivõimekust tegelikus operatsioonikontekstis. - Võimaldab ja motiveerib meeskonnal arendada ja praktiseerida individuaalseid ja meeskonnatöö oskusi. - Mitmeriigiüksuses töötamine annab sõjaväelastele võimaluse hinnata oma tugevusi ja nõrkusi võrreldes teiste riikide ja relvajõududega. - Mõjub positiivselt meeskonna moraalile. ÜRO Julgeolekunõukogu on UNIFIL-ile ette näinud kuni 15 000 sõjaväelast, lisaks tsiviilteenistujad. 30. juuni 2015 seisuga osaleb missioonil 10 410 sõjaväelast, 279 rahvusvahelist ja 590 kohalikku tsiviilisikut. Missiooni käigus on 308 inimest hukkunud: 291 sõdurit, 2 sõjalist vaatlejat, 8 välismaist ja 7 kohalikku tsiviilteenistujat.

SÕJAKOOL

Sõjakooli värbamisel on aina mõjukam vilistlaste panus Viimasel kolmel aastal on kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgemasse sõjakooli esitatud järjest rohkem avaldusi. KVÜÕA uuringud näitavad, et sisseastujad on info kättesaadavusega rahul, meie e-kanalid on populaarsed, reklaamid jäävad meelde, kooli vilistlased, kadetid ja teised kaitseväelased on noortele olnud nii eeskuju kui ka hea infoallikas.

Kristjan Kostabi KAPTEN MEEDIA- JA TURUNDUS GRUPI ÜLEM KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSED

kursusele kandideerinut. Lisaks sooritas vastuvõtukatsed edukalt ka 14 läbimata ajateenistusega kandidaati (maaväe põhikursusele 13, õhuväe põhikursusele üks), kes saavad õpinguid alustada 2016. aastal. 2014. aastal sooritas sisseastumiskatsed edukalt 16 kandidaati (maaväe põhikursusele 12, õhuväe põhikursusele 2, mereväe põhikursusele 2), kes võeti vastu käesoleval aastal alustavatele kursustele, nendest 6 olid valmis sel aastal õpinguid alustama. (Kütt 2015)

INFORMEERIMINE TOETAB KAHEPOOLSET SUHTLUST Ajalugu õpetab, et ellu jäämiseks tuleb kohanduda muutuva keskkonnaga ja edu saavutamine seisukohalt on oluline olla paindlik, mitte jääda dogmadesse kinni. Kaitseväe ühendatud õppeasutuste värbamiskommunikatsioonis kohandame oma tegevust vajadusel ümber sihtgrupiuuringutest saadud infole,

Mida põhjalikum info noorel on, seda lihtsam on tal seda hinnata oma eesmärkide saavutamiseks ja lõpuks otsustada.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

015. aastal sai sisseastumisdokumente nii KVÜÕA rakenduskõrgharidusõppesse kui ka magistriõppesse esitada ajavahemikul 22.06.–05.07.2015. Avalduste esitamise perioodile järgneva päeva seisuga olid põhi- või keskastmekursusele kandideerimiseks SAIS-s esitanud 220 inimest kokku 234 avaldust, mis on suurim avalduste arv viimaste aastate jooksul, nende hulgas ka suurim ajateenistuse läbinute hulk. Lisandus kaks avaldust eksternõppesse kandideerimiseks (üks keskastmekursusele ja üks põhikursusele). Katsetele lubasime 209 põhikursusele kandideerijat, 14 keskastmekursusele kandideerijat ning 2 kandideerijat eksternõppesse (1 põhikursusele, 1 keskastmekursusele) – kokku 225 inimest. Katsetele tuli 139 kandidaati (sh 122 põhikursusele kandideerijat, 15 keskastmekursusele kandideerijat ja 2 eksternõppesse kandideerijat), s.o 62% katsetele lubatutest (2014. aastal vastavalt 68%, 2013. aastal 62%). Põhikursusele kandideerijatest ei sooritanud kehaliste võimete testi 28 osalenut, nendest 20-le anti võimalus ÜFT pärast ühtlustamiskursuse lõppu uuesti sooritada. 22 kandidaati ei saanud positiivset hinnangut kutsesobivusvestlusel (nendest 17 kandideeris 2016. aastal algavale kursusele). Keskastmekursusele kandideerinutest sai kutsesobivusvestluse järel positiivse hinnangu 10 kandidaati, eksterni kandideerinutest kaks. Vastu otsustati võtta 85 põhikursusele kandideerinut (67 kandidaati maaväe põhikursusele, 6 kandidaati mereväe põhikursusele ning 12 kandidaati õhuväe põhikursusele) ning 10 keskastme-

et ületada praegusi proovikive. KVÜÕA kommunikatsiooni juhtimist on muutnud näiteks sotsiaalmeedia järjest suurem kasutatavus KVÜÕA sihtgruppide seas ja vahendatud kommunikatsiooni mõju. Oleme pidanud meediategevustes ja ka turunduskommunikatsioonis silmas pidama, et meie antav informatsioon ei oleks asi iseeneses, vaid kahepoolset suhtlust arendav, andma suhtlemiseks põhjust ja ka sisu. Reklaam ja uudised on eelkõige tähelepanu saavutamiseks ja ülevaatliku info andmiseks, panema meie sihtgrupid huvituma, uurima, küsima, vaidlema, arutlema, infot jagama jne. Selleks anname meedia kaudu infot, nõu, näitame huvitavamaid tegevusi, tutvustame õppe sisu, räägime õppuritega nende isiklikest arvamusest ja kogemustest (igareedene Jäämurdja sõjakooli Facebookis) või teeme kergelt irriteerivaid meme’sid. Tulemuseks on olnud vahendatud kommunikatsiooni kasv, mis tähendab, et üha enam muutuvad põhjalikuma info andjateks ja ka mainekujundajateks KVÜÕA turunduskommunikatsiooni sidusgrupid – õppejõud, kadetid, vilistlased, teised kaitseväelased ja konkurentsitult kõikidel uuritud aastatel suurima mõjuga – sõbrad ja tuttavad. Selles osas liigume me samas rütmis ülejäänud maailma kommunikatsioonisuundumustega. Kui vaadata kommunikatsiooni arengut maailmas, ilmneb, et üha enam panustavad edukad organisatsioonid kommunikatsiooni, mida nimetatakse ka üha sagedamini terminiga employee engagement (töötaja kaasamine). Tegelikult on just iga organisatsiooni töötajate kaasatus aluseks teiste kommunikatsioonipraktikate nagu reputation management (maine juhtimine), change communication (muutuste kommunikatsioon), aga ka storytelling (oma loo jutustamine) ja communication strategy (kommunikatsioonistrateegia) reaalsele usutavusele ja toimimisele. Reputatsiooni juhtimine on tegelikult võimalik ainult töötajate vahendusel ja kaudu ning töötajate panuseta ei saa reputatsiooni soovitud suunas pikaajaliselt juhtida. (Aab 2015)

SÕJAKOOL

Kust saite infot KSK kohta? (%) 100 90 80 70 60 50 40 30 20 10 0

42 29

(k sk .e du pr .e ad e) el t/ tu KS tt K av Fa at ce in el fo b t oo m es ki sid le he Te kü aj e lg vi at it, ee In ni t st el us le kt es ika rü hm KS aü K le ar es m tik in al da t lid ja /u d vä ud eo ise sa d s aj ak irj KS an K du la se ht s i s KS te K us es te in pä da ev ja d m ei e va ko ne ol m is ad /s ug ul as ed Ka its el m iid a us ei t ot sin ud in fo t

uj al t

sõ

ko du le he kü lg KS K

Informatsiooni saamine kõrgema sõjakooli kohta Infomess (Teeviit, Intellektika jm)

Lahtiste uste päev Sisseastujate infopäev (juuni)

Sõjakooli esindaja leong väeosas

14 ma ei osalenud

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Vahendatud kommunikatsiooni infoandmise lihtsamad näited on kadeti elukaaslase poolt kõrgema sõjakooli postituse jagamine oma Facebooki seinal või õppeasutuste vilistlase poolt juhiomadustega silma jäänud ajateenijale rääkimine, et talle sobiks sõjaväeline kõrgharidus. Mainekujunduses on vahendatud kommunikatsiooniks KVÜÕA õppejõudude töö kadettidega, lõputööde juhendamine, ka KVÜÕA infotehnoloogia jaoskonna professionaalsus, -teod, mis ei ole turundusliku eesmärgiga, aga kujundavad kadettide hulgas arvamusi ja hoiakuid õppe jõudude ning õppeasutuse kohta üldiselt. Need arvamused muutuvad oluliseks hetkel, kui õppeasutusega seotud inimene on eeskujuks või räägib oma kogemustest ajateenijale või tuttavale, millega ta kujundab noore peas pilti KVÜÕA-st või sõjaväelisest kõrgharidusest.

4 1

oleksin tahtnud osaleda

17 ei vastanud küsimusele

KODULEHE TÄHTSUS ON VÄHENENUD, FACEBOOKI KONTO OMA SUURENENUD 2015. aasta sisseastumisperioodil viis KVÜÕA läbi kaks uuringut. KVÜÕAsse kandideerijate kohta parema ülevaate saamiseks paluti kõigil põhikursusele sisseastumisavalduse esitanutel täita sisseastuja ankeet. Küsitlusele vastas 79

Väeosade lõikes info liikumist hinnates selgus, et olenemata väeosast on ajateenijatele oluline rääkida sõjakoolist oma rühmaülema, mõne teise ohvitseri, kadeti või värbamiskeskuse töötajaga.

3 6

19 20

4 1 4

9 22

Vestlus sõjakooli kadetiga väeosas sain natuke infot

Vestlus sõjakooli vilistlasega (rühmaülemaga) väeosas

sain piisavalt infot

Värbamiskeskuse esindaja loeng väeosas Minimess väeosas (mai)

1 2 4

ma ei saanud üldse uut infot

meest (88%) ja 11 naist (12%), vastanute keskmine vanus oli 21,7 aastat. (Kütt 2015) Kaitseväe ühendatud õppeasutuste meedia- ja turundusgrupp viis kooli õppima tulnud noorte administratiivnädalal läbi küsitluse kõrgema sõjakooli reklaame, infokanalite jälgitavust ja sisseastumist puudutavatel teemadel. Küsimustikule vastas 62 administratiivnädalal osalenud kõrgemasse sõjakooli vastu võetud noort. (Eerma et al. 2015) Kõige suurema osakaalu kasutatud infokanalitest moodustavad veebi kanalid. 68% küsitluses osalenutest kasutasid kõrgema sõjakooli kohta info leidmiseks KSK kodulehekülge, üle 40% vastanutest leidis infot sotsiaalmeedia vahendusel. Eelmise aastaga võrreldes on KSK kodulehe olulisus kahanenud (2014. aasta vastanutest kasutas seda infoallikana 83%) ning Facebooki tähtsus tõusnud (2014. aastal 33%-le vas-

SÕJAKOOL

väeosast on ajateenijatele oluline rääkida sõjakoolist oma rühmaülema, mõne teise ohvitseri, kadeti või värbamiskeskuse töötajaga.

INFO ANDMISE JA OTSUSTAMISE DÜNAAMIKA Võib juhtuda, et kaasatud töötaja tunneb ennast kui propaganda tööriist, siis selleks ei tohiks põhjust olla. Töötaja iga tegevus ja väljaöeldud arvamus on loomulik osa kommunikatsiooniahelas. Kui ta annab sihtgruppidele olulist ja sisulist infot, mida mujal ei räägita/ näidata, siis aitab saadud teave noortel otsustada, kas sõjaväeline kõrgharidus ja ohvitseriseisus neile sobib. Strateegilise kommunikatsiooni juhtimises järgitakse laias laastus kolme aspekti: informeerimine, milles keskendutakse lühiajalistele eesmärkidele (KVÜÕA: uudised, tutvustamine, reklaamikampaaniad); pikemaajaline mõju avaldamine, milles keskendutakse hoiakute muutmisele siht- ja sidusgruppide seas (KVÜÕA: ühtsete sõnumite ja hoiakute kultuuristamine sõnade ja tegude kaudu) ja viimaseks kaasamine, milleks luuakse suhteid ja tehakse koostööd, et tekitada usaldust ja ühtseid arusaamu (KVÜÕA: õppused, täiendõpe, konverentsid jm). (Paul 2011) Kui KVÜÕA meedia- ja turundusgrupp juhib eelkõige informeerimist ja pikemaajalise mõju avaldamist, siis kaasamises mängivad juhirolli sidusgrupid. Informeerimine on võimaldanud sidusgruppidel suurenenud tähelepanu, tuntuse või lihtsalt rohkema info valguses kergemini ja meelejäävamalt sihtgrupiga suhelda. Sidusgruppidel on ka oma osa pikemaajalises mõju avaldamises ning informeerimises. Professor Richard S. Lazarus kirjeldab oma raamatus „Emotsioonide tun-

Üha enam muutuvad põhjalikuma info andjateks ja ka mainekujundajateks KVÜÕA turunduskommunikatsiooni sidusgrupid – õppejõud, kadetid, vilistlased, teised kaitseväelased ja konkurentsitult kõikidel uuritud aastatel suurima mõjuga – sõbrad ja tuttavad.

Allikad: Aab, A. (2015) Hariduskommunikatsioon Eestis: praktikad ja võimalused. Kommunikatsiooniajakiri KAJA. Eerma, A., Kütt, K., Lehtsalu, I., Rikas, L. (2015) Kõrgemasse sõjakooli sissesaanute küsitluse analüüs 2015. KVÜÕA Kütt, K. (2015) KVÜÕA-sse sisseastumine 2015. KVÜÕA Lazarus, R. (1991). Emotion and adaption. Oxford University Press Paul, C. (2011). Strategic communication: Origins, concepts, and current debates. Santa Barbara, CA: Praeger.

netusliku interpretatsiooni teooriad“, kuidas inimesed hindavad mingit saadud infot, sündmust või kogemust. Esmase hindamise teeb inimene selle alusel, kuivõrd saadud info mõjutab tema heaolu. 1) Kui info on oluline inimese isiklike eesmärkide saavutamisel, tekib emotsioon, kui saadud info eesmärkide saavutamist ei mõjuta, emotsiooni ei teki. Kui noor soovib saada näiteks luuletajaks, ei tekita kõrgema sõjakooli reklaam temas emotsiooni ja ta ei võta seda infot vastu. See tähendab, et juba kõrgema sõjakooli info olemasolu kanalites, mida potentsiaalsed õppurid kasutavad, teeb esmase selektsiooni. 2) Kui saadud info aitab inimesel eesmärke saavutada, tekib positiivne emotsioon, kui saadud info takistab eesmärke saavutada, tekib negatiivne emotsioon. Kui noor soovib tulevikus olla sõjaväelane, tekib temas info saamisel või ajateenistuses positiivne emotsioon, sest see info aitab tal eesmärke saavutada. 3) Lõpuks hindab inimene teiste kaasatust, panustamist, vastutust ja kasusaamise määra. Kui noor tunneb, et ta soovib kuuluda kaitseväe pere hulka, siis hindab ta, kuivõrd sõjaväeline kõrgharidus aitab tal eesmärke saavutada. (Lazarus 1991) Mida põhjalikum info noorel on, seda lihtsam on tal seda hinnata oma eesmärkide saavutamiseks ja lõpuks otsustada. Põhjalik info ei tähenda palju infot, vaid seda, kui hästi noore info vajadused täidetud saab. Selleks tuleb teda kuulata ja siis alles rääkida. Noor hindab saadud infot mitu korda, arvamuste ja hoiakute, saadud info, kogemuste ning emotsioonide varal. Iga meie tegu või väljaöeldud arvamus mõjutab tema otsust vähemal või rohkemal määral.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

tanutest). Ajateenistuse mitteläbinute jaoks olid olulised kohtumised KSK esindajatega infomessidel (40% kõigist AT mitteläbinutest) ja KSK esindajad koolides (24%). Ajateenistusega seotud kandideerijad said infot oma rühmaülemalt (ligikaudu 40% kõigist AT läbinutest) või KSK esindajalt väeosas (34% AT läbinutest). (Kütt 2015) KVÜÕA kodulehed ja uudised meedias ei võimalda kahepoolset suhtlust, st esitada kohe täpsustavad küsimusi, kuid avaldatud info, mis sihtgruppi huvitab, suurendab nende valmisolekut ja aktiivsust suhtlemiseks. Üle poolte vastanutest aga kirjeldas ajateenistuses räägitut kui positiivset reklaami: nt ülemad innustasid sõjakooli astuma; räägiti ainult head; megakõva koht; usaldusväärne ja soliidne riiklik õppeasutus; hea võimalus edasiõppimiseks, kui oled kaitseväest huvitatud; saab hea hariduse ning vajalikud teadmised, et ise kunagi eesotsas juhtida; lõpetajaid ootab ees kindel töökoht; võimalus teha karjääri kaitseväes; tulge õppima, sest saate palju stippi. Osa kommentaaridest tõi räägitus välja motiveeriva poolena võimaluse teenida Eesti riiki ning saada omale ohvitseri auaste; ka lubati kindlat sissetulekut, vastutusrikast ja rutiini vaba tööd. (Kütt 2015) Joonisel 2 on toodud vastused, milliste otseturunduse või vahendatud kommunikatsiooni meetodite kaudu on kõrgemasse sõjakooli sissesaanud õppeasutuste kohta infot said või oleksid soovinud saada. Vastusevariantides ei olnud antud meediakanaleid. Vastajate sõnul on olnud oluline vestlemine sõjakooli vilistlasega, selle märkisid ära pooled vastanutest (31). Märgatavalt vähem (9) on neid, kes rühmaülemaga sõjakoolist ei rääkinud. Siiski saab vastustest välja lugeda, et kooli sisse saanud on saanud infot kadeti, värbamiskeskuse töötaja või rühmaülemaga vestlemisel. Kaks kolmandikku vastanutest (42) ei ole osalenud väeosas korraldatud minimessil. See arv võib olla nii suur seetõttu, et minimesse korraldatakse neljas väeosas kord aastas, kuhu paraku isegi kõik väeosades olevad ajateenijad ei saa tulla. Vastajatest enim oleks soovinud osaleda sisseastujate infopäeval (9) ning lahtiste uste päeval (10). Vaid üksikud nimetavad infokanalite juures seda, et üldse infot ei saanud. (Eerma et al. 2015) Kõrgemasse sõjakooli sissesaanud on kõige rohkem saanud infot vilistlastelt ja kadettidelt. Väeosade lõikes info liikumist hinnates selgus, et olenemata

KOOLITUS

Ukraina sõjaväemeedikud: eestlaste nõuanded täiendavad meie sõjas saadud kogemusi 21.–28. septembril korraldas KVÜÕA sõja- ja katastroofi meditsiini keskus koostöös Vaba Ukraina heategevus organisatsiooniga Ukraina sõjaväemeedikutele taktikalise tasandi lahingukannatanu käitlemise instruktori kursuse.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

aheksapäevane väljaõpe sisaldas nii teoreetilisi kui ka praktilisi tunde. Ukrainlastele tutvustati Eesti kaitseväe meditsiiniteenistuse organisatsiooni struktuuri, süstemaatilisi algoritmipõhiseid taktikalise lahingukannatanu käitluse põhimõtteid, kasutusel olevat meditsiinivarustust ja taktikalise meditsiini elemente. Teoreetilistes tundides käsitletu kinnistati praktiliste situatsiooni ülesannete käigus, kus õppurid harjutasid tegutsemist nii meeskonna kui ka üksikmeedikuna. Väljaõpe toimus nii klassis kui ka välioludes, õpetust andsid instruktorid Eesti kaitseväest ja tsiviilmeditsiini raviasutustest. Kursus lõppes nii teoreetilise kui ka praktilise eksamiga, mille kõik edukalt sooritasid. Selletaoline kursus toimus Tartus juba kolmandat korda. Viimase grupi koosseisus oli 20 Ukraina sõjaväemeedikut erinevatest üksustest ja organisatsioonidest. Kuidas kavatsevad Ukraina meedikud uusi teadmisi kasutada koduriigis ja mille poolest on nende sõjaline kogemus meie omast erinev – just neile küsimustele üritasin kursuslastega läbiviidud intervjuude käigus vastust saada. Saabunud Ukraina meedikute hulgas oli nii kaadrisõjaväelasi kui ka vabatahtlikke. Ukraina sõjaväemeditsiini akadeemiat esindasid majori auastmes Sofia, Oksana ja Katerina. Kõik nad teenivad akadeemias meditsiinitoetuse õppetoolis õppejõududena. Sofia jutustas, et 2014. aastaks oli Ukraina sõjaväe meditsiiniteenistus kui relvajõudude osa sisuliselt likvideeritud, meditsiiniülikoolide juures tegutsenud sõjaväekateedrid suleti, meedikute väljaõpet armees ei korraldatud ja varustus tassiti laiali. See tekitas

Igor Kopõtin KVÜÕA SÕJAAJALOO LEKTOR

olukorra, kus sõja algul olid ukrainlased sunnitud saatma ATO (Ukraina vägede terroristidevastane operatsioon) piirkonda tsiviilmeedikuid, kellel puudus igasugune sõjaline ettevalmistus. Sofia lisas, et sõjategevuse alguses 2014. aastal langes väeosade meedikutele väga palju funktsioone – nad pidid iseseisvalt korraldama meditsiiniluuret, osutama esmaabi ja hindama, kui kiiresti üks või teine kannatanu arstiabi vajas. Praegu tegeleb sõjameditsiini akadeemia väljaõppeprotsessi taastamisega. Katerina vastutab näiteks meditsiinieriala väljaõppe korraldamise eest Desna polügoonil, kus meditsiiniüksusi formeeritakse. Eestis omandatud teadmisi kavatsevad akadeemia õppejõud rakendada oma õppeainete täiustamisel ja nüüdisajastamisel, mistõttu tunti eriti suurt huvi meie väljaõpe metoodika vastu. Saninstruktorid ehk meie mõistes

Eestlased räägivad liiga palju sõjaväemeditsiinist ideaaltingimustes, kus kõike on piisava varuga. Sõjas on aga tihti tavaline, et medikamente ja vahendeid napib või need puuduvad üldse.

parameedikud Tetjana ja Olena esindasid Ukraina relvajõude. Tetjana osales lahingutes 12. üksiku territoriaalpataljoni Kiiev koosseisus. Eestis läbiviidavast kursusest kuulis ta oma kolleegidelt ja otsustas neist osa võtta. Medõde Olena osales lahingutes 2015. aasta jaanuarist aprillini Debaltseve ja Artemivski all 30. brigaadi koosseisus. Mõlemad leidsid, et KVÜÕA-s läbi viidud taktikalise tasandi lahingukannatanu käitlemise instruktori kursus on väga kasulik, eriti esmaabi osutamise praktiliste tegevusjuhiste osas. Samuti 30. brigaadis sõdinud, kuid praegu sõjaväeteenistusest vabastatud ja 44. väljaõppekeskuses teeniv saninstruktor Dmõtro alustas sõda vabatahtlike sõjaväemeedikute õpetamisega Ternopili ülikoolis. Seejärel suundus ta rindele, öeldes sugulastele, et sõidab polügoonile. Ta on läbinud mitu Iisraeli, USA ja Ühendkuningriigi instruktorite korraldatud sõjaväemeditsiinikursust, kuid leiab, et Eesti kursus on parameedikutele kõige praktilisem ja arusaadavam. Eesti on Ukrainale lähedasem nii mentaliteedilt kui ka lahingumeditsiini põhimõtetelt. Dmõtro sõnul tuleks taktikalise meditsiini õpe integreerida ka Ukraina tsiviilülikoolidesse. Dmõtroga ühel meelel oli vabatahtlikus miilitsapolgus Dnipro-1 teeniv nooremseersant Oleksi. Tema arvates seisneb Donbassi konflikti eripära massilise suurtükitule kasutamises ja sellest tekitatud vigastuste suures hulgas võrreldes käsitulirelvade põhjustatud haavadega. Oleksi leidis, et Eesti kursus on hästi korraldatud ja suunatud eelkõige üksikmeediku väljaõppele. Tema arvates pööratakse erinevalt Eestist Ukrainas hoopis vähem tähelepanu sõjaväemeedikute enesetäiendamisele. Samuti ütles Oleksi, et Ukraina sõjaväemeedikute tähtsaim kõrvalülesanne on osutada kaasvõitlejatele psühholoogilist abi. Pärast iga lahingukontakti tulevad sõdurit intuitiivselt kokku ja jagavad muljeid. Koos kaplaniga vii-

SVERRE LASN

KOOLITUS

vad meedikud igapäevase vestluse ja lauamängude mängimisega läbi sõdurite psühholoogilise rehabiliteerimise. Polgu välilaatsaretist sai omamoodi sotsiaalne keskus, sõdurite klubi, kus psühholoogiline ravi toimus sarkastilise huumori abil. Samas väeosas teeniv leitnant Daria oponeeris, et Ukraina meedikud tegutsevad tihti intuitiivselt, mitte teadmiste põhjal. Õpiti lahingute käigus, polnud ravimeid ja üldse iga sugust meditsiinivarustust. Tema meelest räägivad eestlased liiga palju sõjaväemeditsiinist ideaaltingimustes, kus kõike on piisava varuga. Sõjas on aga tihti tavaline, et medikamente ja vahendeid napib või neid pole üldse. Ivan hüüdnimega Telets teenib juba 2014. aasta veebruarist Azovi polgus meditsiiniteenistuse ülemana, olles väeosa üks esimesi vabatahtlike. Temagi ütles, et Eesti meedikute kursus on vajalik. Samas tunnistas Telets, et ukrainlased on tänu värsketele sõjakogemusetele eestlastest mõnes mõttes isegi ees. „Seda, mida me ei teadnud teoorias, omandasime praktikas,“ ütles ta. Sellega nõustus tema võitluskaaslane Georgi, kes asutas Ukraina armees ühe esimese meditsiinilise evakuatsiooni üksuse ja seda taas Azovi vabatahtlikus polgus.

MTÜ VABA UKRAINA TEGEVUSEST ON PALJU ABI

Tartus toimunud ja osalejatelt hea korralduse eest kiidusõnu pälvinud koolitusel toimus õppetöö gruppides ja Ukraina sõjaväemeedikud läbisid hulga praktilisi harjutusi, mis viisid nad kurssi NATO meditsiiniabi andmise standarditega. Kapten Indrek Olveti, KVÜÕA sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse arstilektori kommentaar: KVÜÕA sõja- ja katastroofimeditsiini keskusele oli selle kursuse korralda mine ja läbiviimine proovikivi ning hea kogemus. Usun, et kursuse käigus õppisid kõik – nii kursusel osalejad kui ka instruktorid. Kursus oli hea võimalus kogemusi vahetada.

Viljandis Galvi-Linda tehases toodetav lahingumeediku traumakott mudel 11168. Seda on Ukrainasse saadetud 225 tükki ja selle kohta ütlevad ukrainlased, et selle sisu vastab reaalselt lahinguväljal tekkivatele vajadustele.

Teine populaarne esmaabivahend on Galvi-Linda alusmatt-kanderaam mudel 112-037, seda on Ukrainasse lähetatud 350 tükki. Kottidesse pakitud varustusest väärib märkimist rohkem kui 2000 arteriaalse žguti ja 3000 kuuetollise nn Iisraeli rõhksideme lisamine esmaabi vahendite hulka, sellele lisandub suur hulk muud mitmekesist varustust. MTÜ Vaba Ukraina tegevust saab toetada rahaliste annetustega, arveldusarve number Swedbankis on EE042200221060257931. Täiendavat infot ühingu tegevuse kohta leiab veebist aadressilt http://freeukraine.net.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Kursusel osalesid ka mitme Ukraina vabatahtliku meditsiiniorganisatsiooni esindajad, kelle ülesanne on ülikoolide juures vabatahtlikke meedikuid koolitada, polügoonidel sanitare ette valmistada, mitme väeosa juures ATO-s esma abi, meditsiinilist õhuevakuatsiooni ja triaaži (patsientide jagamine rühmadesse ravi kiireloomulisuse alusel) korraldada. Nendega koos olid meedikud 24. pataljonist Aidar, vabatahtlikust korpusest Paremsektor ja erinevatest Rahvuskaardi väeosadest. Eranditult kõik koolitusel osalenud meedikud märkisid Eesti instruktorite professionaalsust, head meditsiinilist varustust ja kursuse laitmatut korraldust. Kõikidele meeldis Tartu linn, sõbralikud ja alati abivalmis eestlased. Instruktorikursuse lõpetamisel kingiti ukrainlastele komplekteeritud tänapäevased meedikute seljakotid, mida nad saavad kasutada Ukrainas teiste sõjaväemeedikute ja oma kolleegide koolitamisel. MTÜ Vaba Ukraina on alates 2014. aasta suvest saatnud Ukrainasse peamiselt nn NATO Role1-klassi meditsiini varustust. Kõige rohkem nõutud on

NATO

NATO Force Integration Unit (NFIU) – NATO staabielement Tallinnas Eelmise aasta septembris peetud NATO tippkohtumisel Walesis võeti vastu valmiduse tegevuskava (Readiness Action Plan ehk RAP), mis nägi ette paar tosinat tegevust, kuidas NATO valmisolekut tempokalt tõhustada.

ATO staabielemendi (NATO Force Integration Unit ehk NFIU) asutamine selleks soovi avaldanud riigis on üks neist kokkulepitud tegevustest. Mingit varasemat analoogi vähemalt NATO kontekstis NATO staabielementidele ei ole, seega on tegu täiesti uue võime loomisega. Julgeolekuolukord nii meie regioonis kui ka üleilmselt on pöördumatult muutunud ebastabiilsuse süvenemise suunas. Sellest on viimase paari aasta jooksul palju räägitud ja kirjutatud. Allpool tuleb juttu ühest regionaalse julgeoleku kindlustamise meetmest, mis on tõendus, kui kiiresti üks idee võib NATO-s materialiseeruda ning kui kohanemisvõimeline on tänapäeva NATO.

ASUTAMISE PROTSESS

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Kui riigijuhtide tasemel lepiti NATO ajakohastamise eesmärkides kokku möödunud aasta septembris, siis juba käesoleva aasta veebruaris said NATO kaitseministrid kinnitada, kuidas selles suunas praktiliselt edasi liikuda. Konkreetsemalt NATO staabielementide puhul sai siis valmis põhimõtteline kontseptsioon, mis sõnastas põhiülesanded ja määras nende täitmiseks vajamineva ressursi. Samal ajal olid ka esimesed riigid avaldanud valmisolekut asutada enda territooriumile NATO staabielement. Möödunud kevadel töötasid nii Brunssumi kui ka Napoli ühendvägede juhatused koos NATO staabielemente soovivate riikidega välja detailsed NATO staabielementide asutamise tegevuskavad. Eesti jaoks kirjutatud plaani rakendamise ettevalmistustööd lõppesid 15. juunil NATO staabielemendi inauguratsiooniüritusega Tallinnas. Ürituse eesmärk oli Eesti avalikkust ametlikult teavitada NATO staabiele-

Aivar Toom KOLONELLEITNANT EST NFIU ÜLEMA ASETÄITJA

mendi (EST NFIU) asutamisest Eestisse. Alates sellest kuupäevast kuni augusti lõpuni tegelesid esimesed sellesse struktuuri määratud inimesed staabielemendi asutamisega allpool selgitatud arendusliinide kaudu rahvuslikus kontekstis. 1. septembril rakendus Põhja-Atlandi nõukogu otsus kuue esimese NATO staabielemendi tööle rakendamiseks NATO väestruktuuris paiknevate staabi elementidena Bulgaarias, Eestis, Leedus, Lätis, Poolas ja Rumeenias, s.o rahvusvahelises kontekstis. NATO staabielementide asutamisega seotud formaalsuste täitmine on lõppenud ning alanud on tegevus selleks, et kõik kuus organisatsiooni saavutaksid täisvalmiduse hiljemalt järgmiseks NATO tippkohtumiseks, mida peetakse 2016. aasta juulis Varssavis. Järgnevalt selgitan nii täpselt kui võimalik, mis on NATO staabielemendi olemus, arvestades kahte tõika: esiteks pole suur osa NATO staabielemendi tegevusest avalik informatsioon. Teiseks, et kõikide staabi elementide asutamine on algusjärgus, siis on veel hulgaliselt aspekte, mida ei ole praktiliselt järele proovitud, seega võib tulevikus tegutsev staabielement oma olemuselt praegusest plaanist siiski märkimisväärselt erineda.

NATO STAABIELEMENDI SISU Nagu eespool öeldud, on NATO staabielementide asutamine uue võime loomine. Valisin selle sisu selgitamiseks kaitseplaneerimises kasutatava võime-

kirjeldusmeetodi, mis peitub esmapilgul keeruka lühendi DOTMLPFI taha, seda selgitan kohe lühidalt. Nimetatud akronüüm tuleneb ingliskeelsete mõistete Doctrine, Organization, Training, Materiel, Leadership, Personnel, Facilities ja Interoperability esitähtedest ja igat arendatavat võimet tuleb kirjeldada nende domeenide või arendusliinide tervikpildi kaudu, mitte keskendudes vaid mõnele neist. Eestikeelses mitteametlikus tõlkes kõlavad võime arendusliinid järgmiselt: (1) võime eesmärk ja kasutuspõhimõtted (Doctrine), (2) võimekandja struktuur (Organization), (3) väljaõpe (Training), (4) varustus ja varud (Materiel), (5) juhtimine (Leadership), (6) isikkoosseis (Personnel), (7) taristu (Facilities) ja (8) koostöövõime (Interoperability). Teisisõnu, võime arendusliinide loetelu võimaldab määratleda võime kui süsteemi alused. Veel lihtsamalt väljendudes on tegu justkui võimeloomisalase toiduretseptiga, mis sisaldab nii komponentide loetelu kui ka valmistamise, serveerimise ja tarbimise näpunäiteid.

D (DOCTRINE) NATO staabielementide põhiülesanne on ette valmistada ja toetada NATO väga kõrge valmidusega ühendsihtjõu (Very High Readiness Joint Task Force ehk VJTF) ja teiste NATO reageerimisvägede (NATO Response Force ehk NRF) vastuvõtmist ning nende tegevusi Eesti vabariigi territooriumil. Selle ülesande täitmiseks korraldatakse järgnevaid põhitegevusi: 1. VJTF-i ning teiste NRF-i elementide siirmisoperatsioonide ettevalmistamine ja toetamine; 2. artikkel 5 operatsioonide planeerimise ja läbiharjutamise toetamine asukohariigis; 3. vajadusel ja riikide nõusolekul 5. artikli välise kriisitõrje- või 5. artikli välise operatsiooni planeerimise ja läbiharjutamise toetamine asukohariigis; 4. teiste õppuste ja väljaõppeürituste korraldamise toetamine asukohariigis; 5. VJTF-i ning NRF-i elementide kohal oleku tagamise ettevalmistamine ja toetamine;

NATO

6. vajadusel teiste heidutusmeetmete ettevalmistamise toetamine asukohariigis. Täpsemalt väljendudes kujuneb NATO staabielemendi põhitegevuseks VJTF-i üksuste vastuvõtmise, formeerimise, edasiliikumise (Reception, Staging, Onward Movement ehk RSOM) siirmisoperatsiooni ettevalmistamise toetamine. Ajalises plaanis tähendab see seda, et olukorrast sõltuvalt on esimeste VJTF üksuste saabumine tundide, mitte päevade küsimus. Nii vastuvõtmine, formeerimine, edasiliikumine kui ka kõik teised NATO staabielementide ülesanded tulenevad Põhja-Atlandi nõukogu kinnitatud poliitikadokumentidest, NATO doktriinidest ning kõrgemate staapide juhistest.

O (ORGANIZATION) Kaitseväe peastaabi territooriumil Tallinnas paiknev NATO staabielement saab alates 1. septembrist 2015 oma teenistusülesanded Kirdekorpuselt, mis paikneb Poolas Szczecinis. Kirdekorpus saab omakorda ülesanded Brunssumi ühendväe juhatuselt, mis paikneb Hollandis. NFIU on organiseeritud ühendstaabi traditsiooniliste funktsioonide alusel. See tähendab, et staabielemendi tööd juhib ülem, kellel on mõni abi ja nõunik, nt juriidiline ja kommunikatsiooninõunik. Veel on struktuuris esindatud hulk täidesaatvaid ja toetavad funktsioone, mis tegelevad siirmisoperatsioonide ettevalmistamise toetamisega. Olgu siin näiteks toodud väe- ja relvaliigi spetsiifilised planeerijad. Praeguse tüüpstruktuuri sobivust staabielementide ees seisvate ülesannete täitmiseks katsetatakse lähema aasta jooksul ning struktuuri reorganiseeritakse vajadusel spetsiifilisemaks.

T (TRAINING)

sobiva ettevalmistusega isikkoosseisuga, kellele on loodud ülesannete täitmiseks sobiv taristu. Seda nii tööruumide kui ka infotehnoloogia vahendite näol. Viimase valdkonna juures tasub märkida, et hulk side- ja tarkvaralahendusi tagab NATO tsentraalselt. See omakorda tagab veel ulatuslikuma koostöövõime. Eestis on NFIU põhilised koostööpartnerid seni olnud kaitseväe peastaap, staabi- ja sidepataljon ja toetuse väe juhatus ning see loetelu pole lõplik. NATO käsuliinis toimub koostöö eelkõige Kirdekorpusega, aga ka staabielementidega Lätis, Leedus, Poolas ning ühendväe juhatusega Brunssumis.

MÕNED LISASELGITUSED

M (MATERIEL) Mingit erivarustust NATO staabielementide tegevuseks vaja ei lähe. Kasutakse staabitööks sobivat varustust, mis lubab staabielemendil tegutseda nii sise- kui ka vajadusel välitingimustes.

L (LEADERSHIP) NATO staabielemendi ülem Eestis on kolonel Urmas Nigul, tema esimene asetäitja tuleb Suurbritanniast. Vaid Leedus paikneva NFIU ülem ei ole asukohariigist.

P (PERSONNEL) NFIU tüüpkoosseisus on 41 ametikohta, millest iga asukohariik täidab pooled. Ülejäänud ametikohti asuvad Tallinnas täitma meie liitlased Ameerika Ühendriikidest, Hollandist, Kanadast, Norrast, Poolast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Suurbritanniast ja Ungarist.

F (FACILITIES) NATO staabielemendi jaoks renoveeritakse eraldi hoone kaitseväe peastaabi linnakus. Renoveerimistööde lõpuni tegutsetakse ajutisel pinnal.

I (INTEROPERABILITY) Arusaadavalt peab NFIU olema koostöövõimeline. See tagatakse kõikide eelnevate valdkondade ühesuguse rakendamise abil. Teisisõnu – samad ülesanded täidetakse sarnase struktuuri abil, isikkoosseis on läbinud sarnase väljaõppe samal tasemel ning organisatsiooni rakendatakse sarnaste väljaõppeürituste läbiviimisel. Ülesannete täitmiseks vajalik varustus on olemas, juhtkond on määratud, ametikohad on mehitatud

NATO staabielement on Eestis registreeritud kui iseseisev rahvusvaheline kehand, mille staatust reguleerivad nii Eesti kui asukohariigi õigusaktid kui ka NATO relvajõudude staatuse kokkulepe, rahvusvaheliste sõjaliste peakorterite staatust käsitlev Pariisi protokoll ja omakorda neist tulenevad teised õigusaktid. Nii EST NFIU kui ka teiste valmiduse tegevuskavast tuleneva rakendamiseks eraldas vabariigi valitsus lisaraha, mistõttu ei mõjuta RAP-i meetmete rakendamine varem kavandatud tegevusi kaitseministeeriumi valitsemisalas. NATO väestruktuuri osana jagunevad asutamise ja ülalpidamiskulud NFIU-sse panustavate riikide vahel. Konkreetsemalt on staabielemendi halduskulud Eesti kanda selles osas, mis puutub taristu ülalpidamist. Kõik riigid maksavad oma inimeste teenistusega seonduvad kulud ise.

LÕPETUSEKS Selle artikli eesmärk oli eelkõige tutvustada NATO staabielementi nii palju kui võimalik, toonitades, et NFIUde asutamine tõhustab koostööd liitlastega NATO kaitseoperatsioonide ja väljaõppeürituste ettevalmistamisel asukohariigis. 3. septembril ütles NATO peasekretär Jens Stoltenberg Vilniuses: „NATO ei otsi vastasseise mitte kellegagi, kuid NATO teeb kõik vajaliku selleks, et tagada oma liikmesriikide turvalisus. NATO sammud on seejuures kaitseiseloomuga, proportsionaalsed ja vastavuses rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega.“ Sellega saab vaid nõustuda ning NFIU-de asutamine NATO idatiiva riikide territooriumitele parandab kokkuvõttes terve organisatsiooni valmisolekut selles regioonis.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Teadupärast jaguneb sõjaväeline väljaõpe individuaalseks ja kollektiivseks. NATO staabielementide põhitegevuseks selles domeenis kujuneb eelkõige VJTF üksuste kollektiivse väljaõppe toetamine. Praeguseks on teada lähema kolme aasta VJTF üksuste raamriigid ning see, missugused need üksused on ning missugust väljaõpet vajatakse. NFIUde lõimimine asukohariigi rahvuslikesse õppustesse sõltub loomulikult nende väljaõppeürituste eesmärkidest. NFIU-d kui asukohariigis paiknevat NATO kehandit tasub edaspidi kindlasti tähele panna kui võimalust oma väljaõppeprotsessi elavdada.

RELVASTUS

Kas venelaste uus Ka-52 Alligaator tegutseb Süürias? Suurriigid on tihti kasutanud oma uusima sõjatehnika lahingutingimustes järeleproovimiseks lokaalse iseloomuga konfliktikoldeid. Vene armee sõjaline võimekus on ka Eesti jaoks väga oluline informatsioon. Mida suudab Vene lennuvägi Süürias ja kas venelastel on plaanis lahinguoludes katsetada ka oma uusimat ründekopterit Ka-52 Alligaator?

eni on Venemaa relvajõudude väidetel Süürias islamiterroristide vastu õhulöökide andmiseks lisaks ründelennukitele kasutusele võetud ka vanemad Mi-28 ründekopterid. Kindlaid andmeid selle kohta, kas venelased on oma Süürias asuvaisse Tartusi mereväebaasi ja Latakia lennuväe tugipunkti toimetanud Ka-52 ründekoptereid, veel pole, kuid selline tõenäosus suureneb iga päevaga.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Kahe meeskonnaliikmega ründeheli kopter Ka-52, hüüdnimega Alligaator. NATO-s tuntakse kopterit Hokum-B nime all ja see on oma ühe meeskonna liikmega eelkäija Ka-50 ehk Hokum-A edasiarendus. Moderniseerimise käigus suurenes veidi Ka-52 kütusekulu. Maksimaalne lennukiirus on 300 km/h, 10 km/h vähem kui Ka-50-l. Parandatud on pilootide vaateväljaulatust, see annab neile paremad võimalused oma tegevust teiste lahinguväljal viibivate üksustega koordineerida.

Kopteri ninaosas on aimatavad sihtmär kide otsimiseks ja nende asukoha täp seks tuvastamiseks laserkaugusmõõtja ja infrapunaandur, väikeses ümmarguses korpuses kopteri all aga asuvad optilised sihtimisseadmed ja FLIR-süsteem (infra punaotsingu kaamera), mis on integree ritud Zenit Shkval elektro-optikalise siht märgiotsijaga, mis aitab välja selgitada prioriteetsed sihtmärgid.

SCANPIX

Kasutatakse: • soomustatud ja soomustamata maasihtmärkide hävitamiseks • aeglaselt lendavate õhusihtmärkide hävitamiseks • õhuvaatluseks ja maavägede õhutoetuseks • Vajadusel suudab Ka-52 kanda ka ühte 250 kg pommi. Kopter on varustatud katapultistmetega, vajaduse korral purustavad lõhkepaketid rootorilabad ja võimaldavad lennumasinast turvaliselt katapulteeruda.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Omavahel on kombineeritud kõrglahutusja suumimisvõimega kaamerad ning la serkaugusemõõtjaga sihtmärgituvastajad. Ka-52 uusimatele mudelitele on lisatud millimeeter-laine radarid (millimeter-wave radars), mis lihtsustavad pilootide tegevust halva nähtavuse korral. Sihtimis seadmete väljatöötamisel tegi venelastega koostööd Prantsusmaa selle ala juhtiv toot ja Sagem.

Ründekopter Ka-52 tehnilised andmed Mõõdud: • Pikkus 14,2 m • Kõrgus 4,9 m • Tiivaulatus 7,3 m Jõuallikad: • kaks moderniseeritud VK-2500 mootorit, mõlemad võimsusega 2400 hj Lennukiirus: 260 km/h Maksimaalne lennukiirus: 300 km/h Maksimaalne tegevusulatus: 460 km Maksimaalne stardikaal: 10,8 tonni Relvastus: • Kh-25 perekonna õhk-pind-tüüpi raketid • Kuus AT-16 Vikhr tankide hävitamiseks mõeldud laserjuhitavat raketti • 30 mm Shipunov 2A42 automaatkahur • 20 × 80 mm õhk-pind-tüüpi raketid S-8s • Kaks SA-18 Igla-B õhk-õhk-tüüpi raketti • Vajadusel suudab Ka-52 kanda ka ühte 250 kg pommi. Kopter on varustatud katapultistmetega, vajaduse korral purustavad lõhkepaketid rootorilabad ja võimaldavad lennumasinast turvaliselt katapulteeruda.

JUHTIMINE

WARNER BROS.

... juhtimine on midagi muud kui privilegeeritud redelipulga hõivamine käsuliinis. Juhtimise tõeline võimekus seisneb komplekssuse ja spetsialiseerumise muutmises tulemuseks. (Magretta & Stone, 2003) Kaader filmist „Full Metal Jacket“.

Juhtimise tumedamast poolest Maailmas on head ja halvad ülemused. On õpetlik teada saada, milliste võtetega muudavad halvad ülemused kogu töökeskkonna ebaefektiivseks ja kuidas on võimalik sellise mürgitava õhustiku tekkimise vastu võidelda.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Inimloom sarnaneb paavianiga. Ka meid tõmbab nende isaste lähedusse, kelle tugevus ja võime juhtida on avalikult tõestust leidnud. Siiski ei saa olla juhtimist ilma järgijateta. Juhid ei saa juhtida, kui järgijad ei järgi, olgu siis aktiivselt või passiivselt. Kellerman, 2004

Marge Sillaste KAPTEN TEENUSKESKUSE PSÜHHOLOOG TOETUSE VÄEJUHATUSE TOETUSTEENUSTE KESKUS

aljudele sõjaväelastele on tuttav olukord, kus ülem kasutab oma juhtimistehnikana pidevalt n-ö ärapanemist, näiteks teiste juuresolekul endale alluva juhi kritiseerimist, kusjuures kriitika ei põhine faktidel, vaid emotsioonidel ja „süüalusele“ ei anta võimalustki ratsionaalseid vastuargumente esitada. Erik Reinholdi (2012) sõnul tundub, nagu oleks Eestis sõjaväelise juhtimise tõekspidamised kohati takerdunud 20. sajandi algusesse, nõnda et halba, vanaaegset, inimesekauget ja ebaefektiivset juhtimisstiili peetakse uhkusega sõjaväelisele juhtimisele loomuomaseks. Eelkirjelda-

JUHTIMINE

tud käitumismustrite püsimine juhtide „tööriistakastis“ ka 21. sajandil näib olevat seotud uskumusega, et nõnda toimida ongi normaalne.

(SÕJAVÄELINE) JUHTIMINE

Tänapäevane juht saavutab alluvate lugupidamise isikliku eeskuju kaudu, ta peab oskama luua positiivse ja toetava töökeskkonna, kasutama efektiivselt ressursse, inspireerima alluvaid ja arendama meeskonda.

misele.“ Nii ei tähenda juhiks olemine 21. sajandil pelgalt käskude andmist, vaid on palju mitmekesisema sisuga. Nüüdisaegne juht saavutab alluvate lugupidamise isikliku eeskuju kaudu, ta peab oskama luua positiivse ja toetava töökeskkonna, kasutama efektiivselt ressursse, inspireerima alluvaid ja arendama meeskonda. Nye (2008) sõnul kasutavad loomingulised (inspirational) juhid just organisatsioonis tekkinud kriise õppimisvõimalustena, et näidata alluvatele uusi perspektiive ja vajadust muutuste järele. Hea juht teab, millised on tema tugevused ja nõrkused, ta on paindlik, usaldab oma alluvaid, julgeb eksida ning tunnistada enda ja ka teiste inimeste ebatäiuslikkust. 2013. aastal KVÜÕA-s rahvusvahelise inimkeskse juhtimise konverentsil peetud kõnes rõhutas brigaadikindral Meelis Kiili, et heaks juhiks saamise juurde kuulub võimalus [turvaliselt] vigu teha ja oma eksimustest õppida. See eeldab muidugi, et organisatsioon aktsepteerib asjaolu, et tema liikmed võivad vahel eksida, kuid neil on alati võimalus kasutada eksimustest saadud teadmisi enesearengu vahendina organisatsiooni hüvanguks.

TOKSILINE JUHTIMINE Üldiselt on mõistel juhtimine positiivne tähendus ja ülalkirjeldatu annab kokkuvõtliku pildi sellest, milline peaks olema nn hea juhtimine. Samas selgub USA sõjaväes viimastel aastatel tehtud uuringutest, et mitte kõik juhtivatel positsioonidel teenivad sõjaväelased ei vasta juhtimisalastes teoreetilistes mudelites kirjeldatud hea juhi kriteeriumitele. John P. Steele’i (2011) koostatud raporti põhjal on 83% küsitluses osalenud sõjaväelastest karjääri jooksul otseselt kokku puutunud halbade ehk toksiliste (toxic) juhtidega. Viiest vormi kandvast juhist ühte nähakse negatiivses valguses ja hinnanguliselt on 8–12% kolonelist kõrgema auastmega juhtidest nii toksilised, et nad tuleks oma ametikohalt kõrvaldada. Raportist ilmneb, et ainult 27% kõrgemate juhtide uuringus vastanutest peavad sõjaväge efektiivseks mittetõhusate või halbade juhtide tuvastamisel ning 57% vastanutest arvas, et sõjavägi ei suuda efektiivselt selliseid juhte rehabiliteerida või neid ameti kohalt kõrvaldada. Kokkuvõtteks tõdes autor, et 2010. aastal läbi viidud uuringu põhjal hindab 20% vastajaist oma ülemat kas toksiliseks või ebaeetiliseks. Toksilise juhtimise kirjeldamiseks

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Tänapäevasest juhtimisest rääkides määratleb Joseph S. Nye (2008) juhti isikuna, kes aitab grupil luua ja saavutada ühiseid eesmärke, mobiliseerides gruppi liikumisel konkreetse sihi poole. USA sõjaväelist juhtimist käsitlevas doktriinis defineeritakse sõjaväelist juhti sarnaselt: juht on see, kes mõjutab ja inspireerib alluvaid saavutama organisatsioonile püstitatud eesmärke. Nimetatud dokumendis käsitletak-

se juhtimist kui inimeste mõjutamise protsessi, mille osalistele on püstitatud kindel eesmärk, antud suund ja tekitatud motivatsioon täita oma ülesandeid (Department of the Army, 2012). Erinevused tsiviil- või sõjaväelise organisatsiooni juhtimises ilmnevad nt lahingus, sõjas ja kriisiolukorras, sest kontrollimatu, kaootiline ja kiirelt muutuv keskkond eeldavad sageli tava pärasest erinevate juhtimismeetodite kasutamist. Kindral Maxwell D. Taylor (1977) nimetab sõjaväelisele juhile oluliste omadustena ametialast kompetentsust, vaimset võimekust, head füüsilist vormi ja tugevat iseloomu, millele n-ö elustava fluidumina peaks kindlasti lisanduma veel miski, mis teeb juhist tõelise juhi. Need on tema sõnul „inspireerivad omadused, mis lisavad sära kõigesse, mida ülem teeb, innustades alluvaid, tõstes motivatsiooni ja pannes isegi tavalised sõdurid saavutama erakordseid tulemusi“. Kindral Raymond D. Odierno sõnul vajab tänapäevane sõjavägi intelligentseid, kompetentseid ning füüsiliselt ja vaimselt sitkeid juhte, kes saavad aru keskkonnast, kus nad tegutsevad, ning suudavad kiiresti õppida, võtta vastu arukaid otsuseid ja juhtida muutusi. Seega oodatakse tänapäevaselt (sõjaväeliselt) juhilt kohanemisvõimet, innovaatilisust ja valmidust võtta arukaid riske võõras, kiiresti muutuvas keskkonnas. See kõik omakorda nõuab juhilt pühendumist, pidevat õpitahet, eneseanalüüsi ning pühendumist oma sõduritele ja üksusele (Department of the Army, 2012). 2012. aastal kaitseväe juhtkonna poolt heaks kiidetud dokumendis „Kaitse väe personalistrateegia 2013– 2017 eesmärgid“ on juhtimist kirjeldatud järgmiselt: „Kaitseväes on kehtestatud inimkeskne ja väärtuspõhine juhtimine isikliku eeskuju kaudu, mis toetub koostööle, planeeritud tegevustele ja kõikide juhtimistasandite usalda-

JUHTIMINE

SÕDUR NR 5 (86) 2015

kasutatakse järgmisi väljendeid: solvav, ahistav, kiuslik, türanlik, negatiivne, manipuleeriv, argpükslik, ebausaldusväärne, väljakannatamatu või tervistkahjustav juht. Räägitakse destruktiivsest, halvast, tumedast, söövitavast, nartsissistlikust või autoritaarsest juhtimisest, solvavast valitsemisest (abusive supervision) või kitsarinnalisest hirmuvalitsusest (petty tyranny) jmt (Gallus, Walsh, van Driel, Gouge & Antolic, 2013; Lipman-Blumen, 2005; Steele, 2011). Eesti keeles ei ole inglisekeelsele sõnale toxic juhtimise kontekstis lihtne sobivat vastet leida. Sõna mürgine mõjub keeleteadlaste arvates üsna kunstlikult ja halb ei anna hästi edasi selle mõiste sügavamat sisu. Tanel Tarlap (2012) on destruktiivseid juhtimisstiile kirjeldades kasutanud väljendit kuritahtlik juhtimine. Timothy Heppell (2011) defineerib toksilist juhti isikuna, kelle juhtimismeetodid tekitavad tõsist ja kestvat negatiivset mõju sellega kokku puutuvatele üksikisikutele, peredele, organisatsioonidele, kogukonnale ja ka ühiskonnale. Sellist juhti iseloomustavad isekus, omakasupüüdlikkus, sh teiste süüdistamine oma vigades, alluvate edu varastamine, empaatiavõime puudumine, kriitika talumatus, huvitatus ainult oma edust ja võimust, agressiivne käitumine alluvate suhtes või neist eemale hoidmine ning enda kättesaamatuks tegemine, tujukus ja suutmatus kontrollida oma emotsioone, hoolimatus oma alluvate heaolu suhtes, alluvate mustamine, enda tähtsuse suurendamine ja alluvate tähtsuse pisendamine, sh hästi tehtud töö kritiseerimine, harjumuse puudumine anda positiivset tagasisidet, informatsiooni piiramine või endale hoidmine, alluvate hirmutamine ja alandamine, nt rünnakud alluvate enesehinnangule, avalik naeruvääristamine ja mõnitamine jmt (Doty & Fenlason, 2013; Goldman, 2006; Pelletier, 2010; Steele, 2011). Toksilist juhtimisstiili on seostatud ka isiksusehäiretega: Doty ja Fenlason (2013) näevad sellel seost nartsissismiga, Goldman (2006) piirialase isiksusehäirega. Siiski peab Kets de Vries (2002) oluliseks, et juhil oleks mõõdukas koguses nartsissismi: seda on vaja enesehinnangu ja identiteedi seisukohalt ning see tagab vajalikul hulgal võimukust, enesekindlust ja loomingulisust.

Juhtide eneseabivõtted Limiteeri samal positsioonil töötamise aeg – kui jääd kauaks samale võimupositsioo nile, muutud enesega liiga rahulolevaks, tunned end eksimatuna, eemaldud reaalsu sest ja minetad moraalse väärikuse. Jaga võimu – eksisteerib oht hakata väärkasutama tsentraliseeritud võimu. Ära usu omaenda kiidulaulu – loobu hoiakust, et oled sinu juhitava organisatsiooni kuningas või kuninganna. Ole pidevalt reaalsusega kontaktis – reeglid kehtivad ühtemoodi nii sinu kui ka su alluvate kohta, hoidu oma tegevuses uskumusest „mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale“. Kompenseeri oma nõrkused – kui tunned end ühes valdkonnas tugevamana kui teises, kaasa spetsialiste ja eksperte tegelema küsimustega, kus sa ennast kindlalt ei tunne. Ole tasakaalus – jäägitult tööle pühenduvad juhid jätavad unarusse suhted pere liikmete ja sõpradega. Kui juht on tasakaalus, on ka tema juhitav organisatsioon tasakaalus. Pea meeles, mis on sinu missioon – lähtu oma tegevuses sinu juhitava organisatsiooni ülesandest, mitte enda isiklikust kasust ja heaolust. Hoolitse tervise eest – juhi hea füüsiline ja vaimne tervis on organisatsiooni jaoks väga oluline. Probleemide tekkimisel otsi abi vastava eriala spetsialistidelt. Arenda välja oma sotsiaalne võrgustik – kõik vajavad abilisi, sõpru ja pereliikmeid, kes aeg-ajalt „päästaksid meid meie enda käest“, hoiataksid, kui ollakse valele kursile kaldunud, või toetaksid, kui asjad ei lähe ootuspäraselt. Ole loov – ära jää pidama vaid minevikus tehtud otsuste juurde, vaid tegutse vastavalt käesoleva olukorra vajadustele. Tea oma ihasid ja hoia need kontrolli all – ka võimu- ja eduiha, raha- ja seksihimu. Võta endale aega mõtisklemiseks – eneseteadlikkus on hea juhi puhul ülioluline, leia aega oma tegevuse analüüsimiseks ja enda arendamiseks. Allikas: Kellerman (2004)

jõehobuga elutoas – teatakse, et ta on olemas, ta häirib kõiki, aga keegi ei võta tema takistamiseks midagi ette, sest ta on liiga suur, hirmuäratav, (elu)ohtlik ja ettearvamatu. Sagedane praktika on selline, et töökohal esinevaid ebameeldivaid ja destruktiivse juhtimisega seotud probleeme ei lahendata, vaid nendega lihtsalt kohanetakse, mistõttu kulutatakse tööülesannete täitmiseks ja meeldiva töökeskkonna loomiseks vajaminevat väärtuslikku energiat ebamõistlikult. Toksiline juhtimine ei ole valdkonnaspetsiifiline, seda võib kohata igal pool – ärimaailmas, meelelahutustööstuses, sõjaväes, aga ka kohaliku omavalitsuse ja riigi erinevatel juhtimistasanditel. Galluse ja kolleegide (2013) sõnul on sõjavägi väga hea pinnas toksilise juhtimise vohamiseks eelkõige orga-

Toksilise juhtimise kogemine viib äärmuslikel juhtudel selleni, et inimesed lahkuvad organisatsioonist või hakkavad uskuma, et TOKSILISE JUHTIMISE MÕJU selline peabki õige juhtimiVaadates ajalukku võib küsida, kas toksilise juhtimisega on lugu samuti nagu ne olema.

nisatsiooni suhtelise suletuse ja jäikade reeglite tõttu. Erinevad autorid (Reed 2004; Steele 2011) on sõjaväge nimetanud organisatsiooniks, kus toksilist juhtimist on üsna lihtne kultiveerida, ja seda iseloomustab hästi ilmselt paljudele tuttav lausung sõdur Švejki lugudest: „Lõuad pidada ja edasi teenida!“ Toksilist juhti iseloomustab huvipuudus alluvate heaolu suhtes, seetõttu mõjutavad tema isikuomadused ning interpersonaalsed käitumis- ja suhtlemisoskused negatiivselt organisatsiooni sisekliimat ning alluvad on veendunud, et juhti motiveerib tema tööalases tegevuses peamiselt omakasu (Reed 2004). Kuna toksilised juhid tegutsevad pigem isikliku edu nimel, ei mõtle nad tavaliselt pikaajalistele tagajärgedele, mida nende käitumine võib põhjustada organisatsioonile või valdkonnale tervikuna ja nende alluvuses töötavatele inimestele (Steele 2011). Pikka aega sellise juhi alluvuses töötamine tähendab inimesele pidevat stressi, ebakindluse ja -turvalisuse ning väärtusetuse tunnet, lootusetust ja rahulolematust ning sellega seotult ka üksuse moraali ja motivatsiooni langust. Tarlap tõdeb 2012. aastal ajateenijatega läbi viidud uuringus, et destruktiivsed juhtimisstiilid, mida iseloomustab sage karistamine, alluvate peale karju-

ARHIIV

JUHTIMINE

Organisatsioonid, mis räägivad oma aastaaruannetes uhkusega lugupidavast suhtumisest indiviidi, kohtlevad tegelikult inimesi nagu mutrikesi masinavärgis, pidades vaatamata ilukõnele oma inimkapitali endastmõistetavaks ja seetõttu kaotavad inimesed huvi oma töö vastu. (Kets de Vries, 2002)

kus juhid loovad üksuses nn lugupidamatuse tsükli, mis võib meeskonnas tuua kaasa hulga destruktiivse käitumise jäljendajaid. 2010. aastal tellis Ameerika sõjavägi uuringu, et välja selgitada, kas toksilise

Toksilised juhid võivad lühiajaliste eesmärkide saavutamisel näida väga kompetentsed ja tõhusad, kuid pikas perspektiivis mõjutab nende käitumine üksuse moraali ja töökeskkonda pigem negatiivselt isegi pikka aega pärast seda, kui nad seda üksust enam ei juhi.

juhtimisstiili kasutamine võis Iraagis sõjalistel operatsioonidel osalenud sõdureid viia enesetappudeni. Uuringu läbi viinud dr Matsuda tõdeb, et ülemad ei põhjustanud otseselt sõdurite enesetappe, kuid „toksiline juhtimiskliima võib olla suitsiidikäitumise vallandajaks“ (Zwerdling 2014). Kuigi puuduvad faktid nagu esineks sõjaväes toksilist juhtimist rohkem kui tsiviilsfääris, võib militaarkultuur soodustada sellise juhtimisstiili talumist – vaikitakse näiteks uhkusest oma üksuse üle, lojaalsusest oma organisatsioonile, pealekaebamise või hädaldamise mitteaktsepteerimise tõttu vms (Reed 2004). Doty ja Fenlasoni (2013) sõnul on üsna tavaline, et toksilisi juhte määratakse ikka ja jälle vastutusrikastele ametikohtadele, neid peetakse pädevaiks ülemaiks ja tunnustatakse sageli, kuigi nad ei ole tegelikult juhid, keda tänapäeva sõjavägi vajab. Ilmselt juhtub sedagi, et toksiline juht „komandeeritakse“ probleemide ilmnedes silma alt ära välisteenistusse või ennast erialaselt täiendama, tagasi tulles on ta aga „kogenum ja targem“, sobides loomulikult juhtivale ametikohale. Toksilised juhid võivad lühiajaliste eesmärkide saavutamisel näida väga kompetentsed ja tõhusad, kuid pikas perspektiivis mõjutab nende käitumine üksuse moraali ja töökeskkonda pigem negatiivselt isegi pikka aega pärast seda, kui nad seda üksust enam ei juhi. Reedi (2004) sõnul ei tee juhti toksiliseks ühel teatud kindlal viisil käitumine, vaid pigem mõjutab üksuse moraali ja sisekliimat juhi mingi ajaühiku jooksul kestev kumulatiivne demotiveeriv käitumine. Sageli põhjustab toksilist juhtimiskäitumist see, et juht ei ole oma käitumise mõjudest teadlik. Kets de Vries (2002) väidab, et ainult 10% juhtidest hindab ennast adekvaatselt ja nende hulgas, kelle arvamus enda kohta on vale, on kaks korda rohkem selliseid juhte, kes ülehindavad ennast. Nõnda arvab tervelt 70% juhtidest, et nad kuuluvad oma ala 25% parima hulka.

TOKSILISE JUHTIMISE KÄSITLEMINE – JUHID JA JÄRGIJAD Tihtipeale peetakse just alluvaid (järgijaid) jõuks, mis soodustab halbade juhtide produtseerimist (Nye 2008). Barbara Kellermani (2004) arvates ei saa alahinnata nn kõrvaseisjate rolli, kes näevad pealt destruktiivset käitumist ega võta midagi ette selle takistamiseks. Kellerman liigitab toksilised juhid vas-

SÕDUR NR 5 (86) 2015

mine, alandamine, ülbitsemine jmt, on negatiivselt seotud alluvate moraali ja psühholoogilise heaoluga ning takistavad üksuses sidususe ja pühendumuse tekkimist. Gallus ja kolleegid (2013) nimetavad toksilisest juhtimisest tingitud negatiivsete järelmitena alkoholi ja psühhotroopsete ainete liigtarvitamist, langenud enesehinnangut, väiksemat tööga rahulolu, pühendumust ja lojaalsust organisatsioonile ning konfliktsemaid suhteid, sh viisakusreeglite ignoreerimist nii tööl kui ka eraelus. Toksilise juhtimise kogemine viib äärmuslikel juhtudel selleni, et inimesed lahkuvad organisatsioonist või hakkavad uskuma, et selline peabki õige juhtimine olema. Nad võivad oma edasises karjääris hakatad sarnast juhtimisstiili kultiveerima, millel sõjaväe kontekstis võivad olla isegi fataalsed tagajärjed. Gallus ja kolleegid (2013) peavad ülemate mõju alluvatele sõjaväes niivõrd oluliseks, et hoiatavad olukorra eest,

JUHTIMINE

SÕDUR NR 5 (86) 2015

tavalt teatud isikuomadustele ja käitumisele, rõhutades sealhulgas alluvate osa toksilise juhtimisstiili viljelemises: 1. Ebakompetentne (incompetent) – juhil ja vähemalt mõnel alluval on puudu tahtest või oskusest efektiivselt tegutseda, nad ei suuda tekitada positiivseid muutusi. 2. Jäik (rigid) – juht ja vähemalt mõni alluv on jäik ja järeleandmatu. Isegi kui nad on kompetentsed, ei suuda või ei taha nad kohaneda uute ideede, teabe või muutustega. 3. Ohjeldamatu (intemperate) – juhil puudub enesekontrolli võime ning alluvad aitavad kontrollimatule käitumisele kaasa, kui nad ei soovi või ei suuda efektiivselt sekkuda. 4. Kalk (callous) – juht ja vähemalt mõni alluv on hoolimatu ja ebasõbralik. Nad ignoreerivad enamiku ja eriti alluvate või organisatsiooni vajadusi ja soove. 5. Korrumpeerunud/paheline (corrupt) – juht ja vähemalt mõni alluv valetavad, petavad ja varastavad. Nad seavad enda huvid ülemaks üldistest huvidest sellisel määral, mis ületab ühiskonnas kehtivaid norme. 6. Isoleeritud (insular) – juht ja vähemalt mõni alluv peavad vähetähtsaks või üldse mitte oluliseks „teiste“ (need, kes on väljaspool gruppi või organisatsiooni ning kelle eest nad otseselt vastutavad) tervist ja heaolu. 7. Õel (evil) – juht ja vähemalt mõni alluv panevad toime metsikusi, kasutades valu võimu instrumendina, nõnda et meestele, naistele ja lastele tehtav kahju on tavaliselt tõsine ja vigastused võivad olla nii füüsilised kui ka psühholoogilised või siis mõlemat. Selle nimekirja põhjal võib halva juhtimise jagada kaheks: ebaefektiivseks ja ebaeetiliseks. Kolm nimekirja esimest halva juhtimise tüüpi on ebaefektiivsed, ülejäänud aga ebaeetilised (Kellerman 2004). Miks siis ikkagi järgitakse juhte, kelle käitumine on destruktiivne, ebaefektiivne, ebaeetiline ja mõjub halvasti inimese enesetundele? Lipman-Blumeni (2005) järgi põhineb toksiline juhtimine inimese lihtsatel psühholoogilistel vajadustel ja hirmudel nagu vajadus autoriteedi järele, vajadus tunda end erilisena, turvalisuseja kuuluvusvajadus, hirm olla väljatõugatud või abitu, aga ka vajadus olla osa millestki tähtsast, suurest ja ilusast. Näiteks on nimetatud vajadusi ja hirme ära kasutades tegutsenud destruktiivsete religioossete gruppide juhid nagu Jim Jones (People’s Temple) või L. Ron Hubbardi asutatud saientoloogia kiriku liidrid.

Alluvate eneseabivõtted Kehtesta ennast – alluva positsioonil inimesed ei mõtle tavaliselt endast kui mõjuvõi mu omajast. Ka alluval on võimalik palju teha juhi tähelepanu võitmiseks ja oma hääle kuuldavaks tegemiseks. Ole lojaalne meeskonnale, mitte üksikisikule – see välistab võimaluse, et juhile järgitakse pimesi. Ole skeptiline – juhid ei ole jumalad ja sellepärast on alluvatele kasulik säilitada kriiti lise mõtlemise ja analüüsi võime. Võta seisukoht – tagantjärele-tarkus ei aita toime tulle toksilise juhtimise mõjudega, ole valmis juhile vastanduma, enne kui on liiga hilja. Juhi tähelepanu – tavaliselt on juhtide toksiline käitumine avalik ja kui keegi sellele tähelepanu ei juhi, ei ole neil põhjust oma käitumist muuta. Veendu, et karistus on kooskõlas kuriteo raskusega – toksiline käitumine ei lakka, kui juhtidel lastakse harjumuspäraselt tegutseda või isegi tunnustakse nende ebasobivat tegevust. Leia liitlasi ja tegutse kollektiivselt – nn väikeste inimeste jõud on nende arvus. Leia toksilisele juhtimisele vastu astumiseks endaga sarnaselt mõtlevaid inimesi. Otsi endale alternatiivne teabeallikas – kõrgel positsioonil olevalt juhilt saadav teave pole alati õige ja täielik. See ei tähenda, et juhid alati valetavad, kuid pea meeles, et sageli juhtide ja alluvate huvid ei ühti. Ole valvekoer – toksilisele juhile pimesi järgnemise minimeerimiseks peavad nii allu vad kui kõrvalseisjad, nt juhatuse liikmed, endale teadvustama, et ka nemad vastuta vad organisatsioonis toimuva eest. Hoia vastutus fookuses – alluvad ja juhid vastutavad võrdselt, et organisatsioon oleks läbipaistev ning ka madalamal astmel olevatele teenistujatel on võimalik turvaliselt kaasa rääkida institutsionaalsete muutuste tegemisel. Allikas: Kellerman (2004)

Eriti teravaks muutub baasiliste vajadustega seotu kriisiolukordades, mil inimesed vajavad kangelasi, kes võtaksid midagi ette, looksid kaosest korra, lõpetaksid ebakindluse või ütleksid, kuidas käituda, et tunda end taas olulise ja väärtuslikuna. Kontrollitunde taastamine võib juhtimise kontekstis päädida nii positiivsete kui ka negatiivsete arengutega, nt New Yorgi linnapea Rudolph Giuliani tegevus pärast 11.09.2001 sündmusi või Adolf Hitleri tähelend Saksamaa jaoks kurnava Esimese maailmasõja järel, Jossif Stalini esiletõus vmt. Ehk just seetõttu, et maailmas või ka üksikisiku tasandil tekib üha uuesti kriisi olukordi, millega kaasneb puudujääk põhivajaduste rahuldamisel, ei ole toksiliste juhtide esilekerkimine vaatamata nende tekitatud koledustele lakanud.

TOKSILISE JUHTIMISE LÕPETAMINE VÕI SELLE MÕJU VÄHENDAMINE Kas üldse ja kuidas on võimalik toksilist juhtimist ära hoida või selle negatiivset mõju vähendada? Kellerman (2004) on veendunud, et halvad juhid ei saa kunagi headeks juhtideks, ilma et nad hindaksid halva juhtimise tõttu tekkivat kulu suuremaks kui hea juhtimise tulemusel tekkinud tulu ja heast juhtimisest tulenevat kasu suuremaks kui halvast juhtimisest tekkivat kasu. Alluvad saa-

vad kaasa aidata juhi adekvaatse enese analüüsi ja tema käitumise hindamise soodustamisele, andes talle tagasisidet tema tegevuse kohta. Samas ei pruugi toksilise käitumise peatamine alati lihtne olla, mõnikord võivad potentsiaalsed toksilisse juhtimisse sekkuvad alluvad pidada sekkumise hinda mittesekkumise hinnast kõrgemaks. Lipman-Blumeni (2005) sõnul võib nn vilepuhujaid, kes ülema destruktiivsele käitumisele tähelepanu juhivad, lõpuks oodata üsna trööstitu saatus, kui nad on üksi ega leia endale toetajaid. Avalikustamise ebasoovitavad tagajärjed võivad olla erinevad, alustades vilepuhuja eiramise, grupist väljaheitmise või häbimärgistamisega ning lõpetades psühholoogilise ja äärmuslikul juhul ka füüsilise hävitamisega. Kellerman (2004) peab eriti keeruliseks sekkumisest hoiduvate kõrvalseisjate probleemi, kinnitades, et toksilise organisatsiooni või riigiga otseselt mitte seotud isikud peaksid kuritahtlikust juhtimisest tingitud kahjude vähendamiseks kindlasti mingil viisil sekkuma. Oma tegevusi planeerides kaalub inimene enamasti seda, kas ja kui palju talle sellest kasu või kahju sünnib, mistõttu on nii mittesekkuvatele kõrvalseisjatele kui ka toksilise juhi vaikselt kannatavatele alluvatele tegevusetust raske ette heita. Lipman-Blumen (2005) pakub väl-

JUHTIMINE

Kasutatud kirjandus

to Deal With Emotions in Leadership Situations,“

Department of the Army (2012). Army Doctrine

KVÜÕA, 28.11.2013, autori märkmed.

Publication (ADP 6-22) Army Leadership. Washing-

Lipman-Blumen, J. (2005/2006). The allure of

ton, DC: Headquarters, Department of the Army.

toxic leaders: why we follow destructive bosses

http://armypubs.army.mil/doctrine/DR_pubs/dr_a/

and corrupt politicians – and how we can survive

pdf/adp6_22_new.pdf

them. Oxford: Oxford University Press.

Doty, J. & Fenlason, J. (2013). Narcissism and

Magretta, J. & Stone, N. (2003). Mis on juhtimine?

Toxic Leaders. Military Review, January–February,

Kuidas see käib ja miks see peaks kõiki huvitama.

55–60.

Tallinn, Pegasus.

Flynn, G. (1999). Stop Toxic Managers Be-

Nye, J. S. Jr. (2008). The powers to lead. Oxford:

fore They Stop You! Workforce, 78, No 8,

Oxford University Press.

44–46. http://www.workforce.com/articles/

Pelletier, K. L. (2010). Leader toxicity: An empirical

stop-toxic-managers-before-they-stop-you

investigation of toxic behavior and rhetoric.

Gallus, J. A., Walsh, B. M., van Driel, M., Gouge,

Leadership, 6 (4), 373–389.

M. C. & Antolic, E. (2013). Intolerable Cruelty:

Reed, G. E. (2004). Toxic Leadership. Military

A Multilevel Examination of the Impact of Toxic

Review, July–August, 67–71.

Leadership on U.S. Military Units and Service Mem-

Reinhold, E. (2012). Juhime stiilselt. Kaitse Kodu!,

bers. Military Psychology, 25, No 6, 588–601.

nr 7, 34–37.

Goldman, A. (2006). High toxicity leadership: Bor-

Steele, J. P. (2011). Antecedents and con-

derline personality disorder and the dysfunctional

sequences of toxic leadership in the U.S. Army:

organization. Journal of Managerial Psychology, 2,

A two year review and recommended solutions.

No 8, 733–746.

Technical Report 2011-3. Center for Army Leaders-

Heppell, T. (2011). Toxic Leadership: Applying the

hip. http://usacac.army.mil/CAC2/Repository/CA-

Lipman-Blumen Model to Political Leadership.

SAL_TechReport2011-3_ToxicLeadership.pdf

Representation, 47, No 3, 241–249.

Tarlap, T. (2012). Destruktiivsena tajutud juhtimis-

IEDP koduleht (2014). Toxic Leadership – A

stiilide seosed ajateenijate moraali ja psühholoo-

US Army Perspective. www.iedp.com/Blog/

gilise heaoluga. Lõputöö. Kaitseväe Ühendatud

Toxic_Leadership_A_US_Army_Perspective

Õppeasutused.

Kellerman, B. (2004). Bad Leadership: What It Is,

Taylor, M. D. (1977). Military Leadership: What Is

How It Happens, Why It Matters. Harvard Business

It? Can It Be Taught? Distinguished Lecture Series,

School Press, Boston, Massachusetts.

National Defense University, Washington, D. C.,

Kets de Vries, M. F. R. (2002). Juhtimise müstika:

84–93. www.au.af.mil/au/awc/awcgate/au-24/

käsiraamat inimestega töötamiseks. Tallinn,

taylor.pdf

Pegasus.

Zwerdling, D. (2014). Army Takes On Its

Kiili, M. (2013). Juhtide tüübid ja juhtide kompe-

Own Toxic Leaders. National Public Radio.

tentsus. Sõnavõtt III rahvusvahelise inimkeskse

www.npr.org/2014/01/06/259422776/

juhtimise konverentsil „Authentic Leaders: How

army-takes-on-its-own-toxic-leaders

eneseanalüüsi ja -teadlikkuse toetamist sõjalise väljaõppe raames, aga miks mitte ka regulaarse töönõustamise (supervisiooni) läbiviimist. Juhiks ei sünnita. Juhi positsioonile jõudnud inimesel on endal võimalik väga palju ära teha, et tema loodav juhi kuvand oleks toetav ja positiivne. See tähendab oskust tunnistada oma nõrkusi või ebapädevust mõnes asjas ning valmisolekut õppida targematelt ja kogenumatelt, kelleks mõnikord võivad olla alluvad. Hea juhtimine ei juhtu lihtsalt iseenesest, vaid on arendatav oskus. Tõhusalt toimiva organisatsiooni alustaladeks on kompetentsed ja lugupee-

tud ülemad ning lojaalsed alluvad. Iga sõjaväeline juht on samas kellegi alluv, seega eeldab heaks ülemaks olemine lisaks kõigele muule ka oskust õppida olema hea alluv (Department of the Army, 2012). Töökeskkonna paremaks muutmisel piisab algatuseks sellestki, kui tunnistada, et ükski töötaja ei ole eksimatu, vaid et inimese tugevused tulenevad julgusest olla nõrk ja tal jätkub vaprust oma kogemustest õppida ja uuesti proovida. Kaitseväelastele, kes väidetavalt esindavad macho-kultuuri, ei peaks endale ja oma juhtidele julgelt silma vaatamine ning enda ja nende tugevate ja nõrkade külgede tunnistamine olema probleem, sest nagu Reinhold (2012) ütleb „ei ole inimesekeskne, tulemusele orienteeritud juhtimine [---] mingi „pehme“ tsiviilvärk, täpselt nagu primitiivne ja inimesest hoolimatu võimutsemine ei ole tegelikult tänapäevane sõjaväeline juhtimine …“.

Juhi positsioonile jõudnud inimesel on endal võimalik väga palju ära teha, et tema loodav juhi kuvand oleks toetav ja positiivne.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

ja rea juhiseid toksilise juhtimise mõju vähendamiseks. Võitlus toksilise juhtimisega algab teadvustamisest, kuidas vabastada alluvad hirmust vaidlustada juhi toksiline käitumine – mida julgemalt ebasoovitavale käitumisele tähelepanu juhtida ja sellele vastu seista, seda tugevamaks ja kuritahtlikule mõjule vähem vastuvõtlikuks inimene muutub. Autor soovitab alluvatel suurendada oma sõltumatust juhist ja tajuda oma vastutust, kasutada demokraatlikke vahendeid ebasobivate juhtide mahahääletamiseks ja mitte hoolida pidevatest kinnitustest, et nemad või nende organisatsioon on erilised. Lisaks peab Lipman-Blumen oluliseks soodustada uue juhtide põlvkonna tekkimist, kes ei näe juhtimist privileegina, vaid kohustuse ja võimalusena luua uusi väärtusi. Uued juhid peaks teatud ajaks ametisse valima selleks volitatud meeskond, lähtudes konkreetse juhi ametikohale sobivatest isikuomadustest ja juhtimisoskusest – juhiks võib saada igaüks, olenemata sellest, kas ta kuulub eliidi hulka või mitte. Lipman-Blumen soovitab limiteerida ka juhi ametikohal töötamise aega, teha muutusi juhtide värbamisprotsessi, mis välistaks võimuahnete ja potentsiaalselt toksiliste isikute sattumise liidripositsioonile, pakkuda juhi ametikohalt lahkujatele väärikaid võimalusi oma kogemuste rakendamiseks ja pöörata rohkem tähelepanu juhtimise eetilisele poolele. Veidi ootamatuna tundub Kets de Vriesi (2002) soovitus juhtidele küsida endalt aeg-ajalt, kas nende alluvuses töötab inimene, kes mängiks narri rolli ja kellel oleks lubatud juhile näkku öelda asju, mida ta võib-olla kuulda ei taha, sest juhid kipuvad võimule saades unustama, et nemadki on ainult inimesed. Ometi näib nimetatud autori idees olevat iva, sest iga juht peaks endalt küsima, kas ta ikka on loonud organisatsiooni, kus inimesed võivad negatiivseid tagajärgi kartmata ülemustele siirast tagasisidet anda ja toetada neid reaalsusega kontaktis olemisel, mis omakorda aitab vältida rumalalt tegutsemisest ja karja-mõtlemisest tingitud tagajärgi. Toksilise juhtimisstiili kõrvaldamiseks või ennetamiseks rahuaegse sõjaväelise juhtimise kontekstis on võimalik kasutada erinevaid mooduseid, nt ülemate 360˚ hindamist, regulaarsete töökeskkonna hindamise uuringute läbiviimist (Climate Assessment Survey) (Reed 2004), meeskonnaharjutusi, võimalust sõduritele ise kasarmus toakaaslasi valida (IEDP koduleht, 2014),

ÕPPUS

TOM DAAMS

„Ukraina – üle kõige!“ – Ukraina vabatahtlik korpus Paremsektor Добровольчий український корпус Правий Сектор

Mida kujutavad endast Ukraina vabatahtliku korpuse Paremsektor relvaformeeringud ning miks isegi vastaspool on sunnitud tunnustama nende suurt lahinguefektiivsust.

U SÕDUR NR 5 (86) 2015

kraina vabatahtlikud väeüksused kuuluvad Minski kokkulepete 10. artikli alla, mille järgi tuleb kõik nn ebaseaduslikud relvaformeeringud desarmeerida. Nõue käivitas Ukraina relvajõududes ja siseministeeriumis vabatahtlike väeüksuste integratsiooni protsessi, mis tähendab seniste vabatahtlike üksuste ümberformeerimist ja liitmist regulaararmee või siseministeeriumi väeosadega. Kokkuleppest hoolimata on arvukad Ukraina vabatahtliku korpuse Paremsektor relvaformeeringud senini jõustruktuuridega liidendamata. Venemaa ja venemeelsete separatistide propaganda üritab intensiivselt paremsektorlasi fašistideks tembeldada, tunnistades samas nende suurt lahinguefektiivsust. Juuni lõpus suundusin Ida-Ukrainasse, et tutvuda Paremsektori sõjalise

Igor Kopõtin KVÜÕA SÕJAAJALOO LEKTOR

Tulemuslikult kasutavad paremsektorlased Teise maailmasõja aegseid 14,5 mm Degtjarjovi tankitõrje püsse PTRD, millele on paigaldatud optilised sihikud ja mis suudavad kahjustada vastase tehnikat kuni 1500 meetri kauguselt.

organisatsiooniga ja külastada nende vastutusel olevat rindelõiku terrorivastase operatsiooni tsoonis (ATO-s).

PAREMSEKTORI RELVAFORMEERINGUTE TEKKIMINE JA ERIPÄRA Ukraina korpus Paremsektor loodi 17. juulil 2014 poliitilise ühenduse Paremsektor baasil ja on vabatahtlik sõjaline organisatsioon, mille eesmärk on võidelda Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse eest. Olles vabatahtlik sõjaväeline organisatsioon, eksisteerib ta ainult oma kulul ega saa riigilt rahalist toetust. Paremsektori liikmetele palka ega hüvitisi ei maksta, samuti ei laiene neile riiklikud hüvitised, sest organisatsiooni võitlejaile ei omistata rindevõitleja staatust formaalse põhjuse pärast – Paremsektor ei ole ametlikult Ukraina kaitse- ega siseministeeriumi alluvuses. Paremsektori korpusse kuulub erinevate poliitiliste vaadetega inimesi: mõõdukaid konservatiive, paremäärmuslasi ja täiesti apoliitilisi liikmeid, kuid kõiki ühendab patriotismitunne loosungi all „Ukraina – üle kõige!“. Kokku on lepi-

KONFLIKT

tud põhimõttes – võidelda Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse eest. Poliitilise propaganda tegemine Paremsektori üksustes ei ole tervitatav ehk poliitilised vaated jäävad iga liikme eraasjaks. Isikkoosseisu komplekteerimisega Paremsektori formeeringutel probleemi ei ole ja vabatahtlikke on rohkem, kui relvastada suudetakse. Paremsektor ühendab üldjuhul vabatahtlikke, kes ei vasta tegevteenistuse nõuetele ega saa seetõttu liituda regulaararmeega kas oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu. On ka kohtulikult karistatud inimesi, kes karistust ära kandnud. Märkamisväärseks võib pidada sedagi, et umbes 60% Paremsektori võitlejatest on venekeelsed ukrainlased.

1 Структура ДУК ПС, http://sectorpravdy.com/

http://rusvesna.su/news/1406787024, vaadatud

19.07.2015, www.svoboda.org/content/artic-

zahalna-informatsiia/pidrozdily-duk?limitstart=0,

22.07.2015.

le/27134865.html, vaadatud 22.07.2015.

vaadatud 22.07.2015. Separatistide analüüs:

2 Keskaegse Malta ordu näitel, kes tegelesid

4 Белорусский доброволец в Украине: У нас

„Правый Сектор“ на Восточном фронте: анализ

haavatute ristirüütlite ja haigete ristirändurite

уже 400 лет один враг. „Белорусский Партизан“

данных врага, Русская Весна, 31.07.2014,

ravitsemisega Lähis-Idas.

10.07.2015, www.belaruspartisan.org/poli-

3 Третья чеченская война, Радио Свобода,

tic/310626, vaadatud 22.07.2015.

PAREMSEKTORI ÜKSUSTE STRUKTUUR Paremsektori kõik reserv- ja lahinguüksused said alguse Donetski oblastis moodustatud Paremsektori 5. pataljonist, sest maakaitse reservpataljonid moodustati just 5. pataljonis teeninud kaadri, nn initsiatiivgruppide eestvedamisel. Paremsektorisse kuulub kokku 18 pataljoni, mis jagunevad reserv- ja lahinguüksusteks. Igas Ukraina oblastis paikneb üks reservpataljon, mille ülesanne on koostöös riiklike jõustruktuuridega tagada kohalik maakaitse. Paremsektori lahinguüksusteks loetakse kolme territoriaalpataljoni, üht üksikroodu, luureüksust ja mõningaid operatiivtaktikalisi gruppe. Lahinguüksused ei roteeru, roteerub vaid nende isikkoosseis. Kuni 2015. aasta augustini tegutses 5. territoriaalpataljon Donetski rindel sektoris B. 8. üksikrood, millest alates juulikuust sai pataljon Aratta, Mariupoli all sektoris M, 7. territoriaalpataljon kuni augustini Avdejevkas ja Tonenkas sektoris S ja B, kus lisaks tegutsevad autonoomsete võitlusüksustena Paremsektori üksikud taktikalised grupid.1 Kõigi üksuste struktuurid muutuvad paindlikult sõltuvalt eesseisvast ülesandest. 2015. aasta suvel kuulus 5. pataljoni koosseisu neli jalaväeroodu, miinipildujapatarei, tagalarood ja

JUHTIMINE, DISTSIPLIIN JA VÄLJAÕPE Paremsektori juhtimine jaguneb poliitiliseks ja sõjaliseks juhtimiseks. Paremsektori liidriks loetakse välikomandöri, Ülemraada saadikut ja

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Olles vabatahtlik sõjaväeline organisatsioon, eksisteerib Paremsektor ainult oma kulul ega saa riigilt rahalist toetust.

Ukraina relvajõudude ülemjuhataja nõunikku Dmõtro Jarošit. Paremsektori sõjaline juht on Andrii Stempitski, kellele formaalselt allub ka Jaroš, kui tegu on sõjaliste operatsioonide planeerimisega. Paremsektori juhtimise koordineerimiseks loodi 17. juulil 2014 vabakorpuse staap, mille koosseisu kuulub 11 osakonda: administratiivne, väljaõppe-, planeerimise ja luure-, vastuluure-, mobilisatsiooni-, infooperatsioonide, meditsiini- ja rehabilitatsiooni-, tagala-, sõjalise koostöö-, rahandus- ja väli politseiosakond. Staabi tööd juhivad ülem ja tema asetäitja. Paremsektori kõrgemaid juhte valitakse nende liidriomaduste järgi, madalama taseme komandöre määratakse oma kohale korpuse juhtkonna käskkirjaga. Lahinguüksuse komandör määratakse ametisse lahinguteenete eest, sedasi on oma koha saanud näiteks 5. territoriaalpataljoni juhtiv kogenud välikomandör Vladislav hüüdnimega Tšornõi. Paremsektori välikomandörid pärinevad Ukraina rahvuslaste organisatsioonist Trizub, UNA-UNSO-st või on erusõjaväelased. Välikomandöride autoriteet alluvate seas on suur ja märk sellest, et võitlejad on juhid endale valinud, on ka see, et üksteise poole pöördutakse sõnaga drug. Korpuse liikmete omavaheline läbisaamine on alati sõbralik. Paremsektor on rangelt distsiplineeritud, marodöörlus ja alkoholi tarbimine nii rindel kui ka väljaõppekeskustes on rangelt keelatud ja karistatav. Distsipliini üle teeb järelevalvet korpuse välipolitsei. Kodukorra vastu eksinud paremsektorlasi ootab kartser või raskemate rikkumiste puhul eemaldatakse nad koguni teenistusest. Korpuse sisekorda reguleerivad sise- ja distsiplinaarmäärustik. Võitlejate arv allüksustes muutub pidevalt. Esineb juhtumeid, kus võitleja teenib kaks kuud rindel, seejärel suundub kodulinna tööle, et oma peret toita, ja naaseb mõne aja möödudes oma teenistuskohta. Paremsektor ei keela oma võitlejatele teistesse Ukraina armee

pioneerirühm. 7. ja 8. pataljonis oli vaid kaks jalaväeroodu ja tagalarühm. Lisaks tegutses igas lahingupataljonis 7-8-meheline välipolitsei grupp, reservpataljonides oli 2-3 välipolitseinikku. Ka lahingupataljonide isikkoosseisu suurus varieerub, näiteks võis 5. pataljonis siis teenida 450 kuni 500 võitlejat. Paremsektori meditsiiniteenistus on tagatud eraldiseisva meditsiinipataljoniga ehk nn hospitaljeeridega2, kelle ülesanne on meditsiinilist esmaabi osutada ja ATO kõikidest lahingusektoritest haavatuid evakueerida. Pataljon koosneb meditsiinilise evakuatsiooni ja reanimatsiooni gruppidest, kellele lisandub tuletoetuse rood. Kõik pataljoni allüksused on võimeliselt tegutsema iseseisvalt ja vastavalt konkreetsele ülesandele. Vabatahtlike värbamisega tegelevad kaks Paremsektori mobilisatsioonikeskust, kes registreerivad andmeid ja teevad taustakontrolli. Lisaks tegelevad mobilisatsioonikeskused rindevõitlejatega, kes viibivad koduoblastis puhkusel või on arvatud reservi. Paremsektorisse kuulub ka vabatahtlikke välismaalt, näiteks leedulasi, poolakaid, venelasi, georglasi, kanadalasi, austerlasi, valgevenelasi, tšetšeene ja ingušše. 8. pataljoni juures tegutseb Šeik Mansuri nimeline tšetšeenide üksus3 ja valgevenelaste salk Pagonja.4 Kokku teenib üle kogu Ukraina Paremsektoris umbes 10 000 vabatahtlikku.

KONFLIKT

üksustesse astumist ja annab neile kaasa kirjalikud iseloomustused.5 Kõigil Paremsektori üksustel on oma sümboolika. Eriti ihaldusväärne on korpuse maskeerimisvärvides embleem, mille kandmise õigus teenitakse välja minimaalselt kahenädalase lahingu tegevusest osavõtuga. Paremsektori liikmete sõjaline välja õpe viiakse läbi kahes etapis. Alustatakse 1. väljaõppekeskuses Kiievi oblastis ehk Desna polügoonil või 2. väljaõppekeskuses Nikolajevi oblastis. Pärast väljaõppe esimese etapi läbimist suunatakse vabatahtlikud 5. pataljoni väljaõppelaagrisse Dnepropetrovski oblastis. 1. väljaõppekeskuses toimub kahekuuline üksikvõitleja baaskursus ja seejärel koostöös Ukraina riiklike jõu struktuuridega erialaväljaõpe. 5. pataljoni tulevad võitlejad väikeste gruppidena ja läbivad täiendõppe rindekogemusega instruktorite käe all. Seal hinnatakse ka iga võitleja lahinguvalmiduse taset. Teenistus 5. pataljoni baaslaagris on rangelt planeeritud. Äratus on kell 6.30, järgneb hommikuvõimlemine, isiklik hügieen, hommikusöök ja kella 9-st tunnid. Kell 12-13 on lõuna, seejärel jälle tunnid ja kell 18 õhtusöök, sellele järgneb relvade hooldus, vaba aeg ja alates kella 23-st öörahu. Isikkoosseis rivistub kolm korda päevas. Päevakorra täitmise eest vastutab laagri komandant ja pataljoni staabi ülem. Komandant vastutab ka laagri valve eest. 1,2 km pikkust laagriperimeetrit valvab relvastatud vahtkond, perimeetrile ehitati täisprofiilis kaevikud ja miinipildujapositsioonid. Pääslas kehtib range läbipääsurežiim.

RELVASTUS, TRANSPORT, VARUSTUS

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Valdavalt on Paremsektor relvastatud käsitulirelvadega, milleks on automaadid AK-74, AKS-74, AKSU-74, kergekuulipilduja RPK-74, raskekuulipildujad PKT, PKM ja NSV-12,7 Utjos. Leidub isegi üksikuid Teise maailmasõja aegsed relvi nagu raskekuulipildujaid Maxim M1910, keskmisi kuulipildujad DP-27 ja Mossin M1891/30. Püstolitest on kõige enam kasutusel PM. Paljud võitlejad kasutavad vintrauaalust granaadiheitjat GP-25 Kostjor ja käsigranaate. Käsitulirelvi, relvasüsteeme ja laske moona hangib 5. pataljon trofeena vastaselt. Osa relvastusest ja moonast

Paremsektor kasutab vastase soomusvägede tõrjumiseks nelja 100 mm tankitõrje-

Paremsektor on osa võtnud ka Savur-mogõla pealetungilahingutest, kus üksuse võitlejad pidid käsitulirelvade nappusel vastase positsioone ründama kohati nugade ja kaigastega.

saadakse vastastikusel kokkuleppel regulaararmeelt. Lahinguväljalt korjatakse ka tõrkega relvi, mis remonditakse. Sama kehtib kuulivestide kohta – langenute vestidest võetakse soomusplaadid välja, et komplekteerida enda omasid. Kuna käsitulirelvi napib, siis igal sõduril isiklikku relva pole. Automaatidega on relvastatud kõik rindel viibivad võitlejad. Relvalaod asuvad baaslaagris,

5 МВД: бойцы 7-го отдельного батальона

„Азова“. УНИАН, 13.07.2015, www.unian.net/

lona-duk-pravyiy-sektor-voydut-v-sostav-azova.

ДУК „Правый сектор“ войдут в состав

war/1100224-mvd-boytsyi-7-go-otdelnogo-bata-

html, vaadatud 22.07.2015.

TOM DAAMS

kahurit MT-12 Rapiir, mis on ühekordsetele tankitõrjeraketiheitjatele tõhusaks täienduseks.

Balti kaitsekolledži lõpetanud Ukraina kindralstaabi erioperatsioonide juhtimiskeskuse ohvitseri, alampolkovnik Dmõtro Kobetsi arvates on Paremsektor tugeva distsipliini ja suure lahinguvõimega efektiivsemaid Ukraina väeüksusi.

tõrjekahurit MT-12 Rapiir,6 82 mm miinipildujaid 2B4 Podnos ja 2B9 Vasiljok. Miinipildujaid saadi saagiks Savur-mogõla lahingus augustis 2014. 5. pataljoni baaslaagris olev relvaremonditöökoda seab töökorda isegi Teises maailmasõjas kasutusel olnud relvi. Paremsektori võitlejad kasutavad tankitõrjesüsteeme Fagott ja Konkurss nii vastase kindlustatud positsiooni6 Pärast Minsk-2 kokkuleppeid viis Paremsektor oma Rapiirid rindelt välja.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

kus vahetatakse välja kulunud relvad ja viiakse läbi väljaõpet. Et laskemoona napib, kehtib rindel range moona kokkuhoiurežiim. Kuigi ametlikult vabatahtlikus pataljonis raskerelvastust olla ei tohi, kasutatakse seda olude sunnil siiski. Jalaväe tuletoetuseks on käigus automaatgranaadiheitjad AGS-17 Plamya, tankitõrjerelvadest ühekordsed tankitõrjeraketiheitjad RPG-18 Muhha ning tankitõrjesüsteemid Fagott ja Konkurss. Lisaks kasutatakse nelja 100 mm tanki

KONFLIKT

jaoks varustas Paremsektor iseseisvalt terasplaatidega KAMAZ-i ja GAZ-i veokeid, need aga ei pakkunud lahingute ägenedes piisavalt kaitset. Täielikult motoriseeritud on Paremsektoril meditsiinipataljon. Põhiliselt kasutatakse vabatahtlike poolt välismaalt ostetud ja pataljonile annetatud kiirabiautosid, mobiilne välihospidal ja haavatute evakueerimiseks on kohandatud pikapid, millega transporditakse haavatuid rindest eemal asuvate alevite tsiviilhaiglatesse või muudesse raviasutustesse, kus neile eraannetuste eest kvaliteetset abi osutatakse. Paremsektor hangib varustuse vormi riietusest kuni transpordivahenditeni vabatahtlike abil. Rindeüksused kasutavad ühtset vormi, mille maskeerimismuster sobitatakse vastava maastikuga, kuhu ülesannet täitma siirdutakse. Varem kasutati vana Suurbritannia, Austria, Saksa ja Itaalia sõjaväevormi osiseid, nüüd minnakse üle Ukrainas toodetud vormile, vältides polüestrist valmistatud riietusesemeid, sest selliste süttimise korral põlesid need ära koos nahaga.

IGOR KOPÕTIN

Lahingute intensiivsusest annab tunnistust nädala jooksul ärakasutatud ühe lasuliste tankitõrjegranaadiheitjate kuhi.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

de ja tulepunktide hävitamiseks kui ka soomustehnika rivist väljaviimiseks. Viimasel puhul eelistatakse sooritada lasud vähemalt kahelt positsioonilt korraga, hoides sihikul soomuki külge torni ja rataste vahel ülemise roomiku kohal. Positsioonide vahetamiseks kasutavad kolmeliikmelised meeskonnad pikap eid, mille kasti on paigaldatud Fagott. Praktikas osutusid sellised mobiilsed autokasti paigaldatud tankitõrjesüsteemid vastase soomusrünnaku peatamisel väga efektiivseks. Tulemuslikult kasutavad paremsektorlased Teise maailmasõja aegseid 14,5 mm Degtjarjovi tankitõrjepüsse PTRD, millele on paigaldatud optilised sihikud ja mis suudavad kahjustada vastase tehnikat kuni 1500 meetri kauguselt. Raskerelvadest kasutab Paremsektor GAZ-66 veoauto või maasturi kasti paigaldatud õhutõrjekahureid ZU-232, millega hävitatakse efektiivselt maasihtmärke. Lahingutes Peski ümbruses tegutses 5. pataljon koos 93. üksiku mehhaniseeritud brigaadi tankigrupi-

ga. Paremsektor on ette valmistanud ka oma tankiekipaažid, keda rakendatakse BMP lahingumasinatel. Võitlejate rindele transportimiseks kasutatakse KRAZ-tüüpi sõjaväeveo autosid ja maskeerimisvärvides busse. Üksuste komandöride mobiilsuse tagavad erinevad sõiduautod ja pataljoniülem kasutab soomustatud VW Transporterit. 2014. aasta esimeste lahingute

Paremsektor hangib varustuse vormiriietusest kuni transpordivahenditeni vabatahtlike abil. Rindeüksused kasutavad ühtset vormi, mille maskeerimismuster sobitatakse vastava maastikuga, kuhu ülesannet täitma siirdutakse.

OSALEMINE LAHINGUTEGEVUSES JA TAKTIKA ELEMENDID Paremsektor on osalenud separatistide vastases lahingutegevuses alates juulist 2014. 5. pataljon koos 93. brigaadi üksustega vabastas 29.-30. juulil separatistidest Avdijivka, mis asub Donetskist 13 km kaugusel. Osa võeti ka Savur-mogõla pealetungilahingutest, kus Paremsektori võitlejad pidid käsitulirelvade nappusel vastase positsioone ründama kohati nugade ja kaigastega. 1. augustil vabastati koos 51. motomehhaniseeritud brigaadi üksustega Krasnogorivka ja Karlivka rajoonikeskused, jõudes välja Donetskini, kust Paremsektori üksused olid sunnitud toetuse puudumise tõttu eemalduma, jäädes kaitsele Peski asulasse. 2014. aasta septembrist asus Paremsektori 5. pataljon koos 93. brigaadiga lisaks Peskile kaitsma Donetski lennujaama, mille kangelasliku kaitsmise eest teeniti välja hüüdnimi küborgid. Lennujaama kaitsti äärmiselt keerulistes oludes. Kaitsjaid varustati vaid ühe avamaastikul asuva ja vastase tule all oleva maantee kaudu, mistõttu said transport ja soomukid ühendusteel liikuda vaid täiskäigul. 12. novembril said küborgid käsu varemetes lennujaam loovutada. Lennujaamast taandumise järel koon-

KONFLIKT

maa relvastust. Paremsektori 5. pataljoni vastu on kasutatud tarkvara, kus arvutiga ühendatud helipüüdurid püüavad tuvastada heli järgi miinipilduja asukohta. Mõlemad sõdivad pooled kasutavad soojuskaameraid ja vähesel määral öövaatlusseadmeid. Infrapunaseadmeid üldiselt ei kasutata, sest vastane on võimeline need avastama. Paremsektori rindelõigus kasutatakse üldjuhul oma positsioonide kaitseks PMN-, POMZ- ja MON-tüüpi maamiine. Esines juhtumeid, kus vastane rajas puistmiinivälju (PFM, PDM). Sidepidamiseks on Paremsektori käsutuses käsiraadiojaamad Kenwood, Motorola, Hytera ja mobiiltelefonid,

vähem kasutatakse traatsidet. Mõlemad pooled kasutavad raadioluuret, kuid vastane on efektiivsem raadiovõrgu elektroonilise sõjapidamise vahenditega mahasurumisel. Vahel toimub suhtlus vastastega mobiili või käsiraadiojaama kaudu, kuid vastane fikseerib alas kõik Ukraina numbrid ja hakkab neile saatma demoraliseeriva sisuga SMS-e. Paremsektori jalaväetaktika põhineb lahingupaari või -kolmiku kasutamisel. Allüksuste struktuuri muudetakse paindlikult ja ülesandest lähtuvalt. Autoga ja jalgsi patrullides kasutavad meeskonnad varem kokku harjutatud taktikat. Luurealas kasutatakse raadio-, sig-

7 „Правый сектор“ успешно помогает „киборгам“

http://ps-zahid.info/news/artem-lutsak-yaksc-

mi-muzhikami-boycov-pravogo-sektora-438327.

удерживать аэропорт Донецка. ТСН UA News,

ho-voroh-perejde-do-aktyvnyh-nastupal-

html, vaadatud 22.07.2015.

08.10.2014, http://ru.tsn.ua/ukrayina/pravyy-sek-

nyh-dij-to-pid-mariupolem-bude-peklo, vaadatud

10 В Донецке сепаратисты воюют между собой

tor-uspeshno-pomogaet-kiborgam-uderzhivat-aero-

22.07.2015.

за „гуманитарку“, Хвиля Новин, 17.12.2015,

port-donecka-390526.html, vaadatud 22.07.2015.

9 Гиви назвал „понятливыми мужиками“ бойцов

http://hvylya-novyn.com/news/ukrainevsrus-

8 Артем Луцак: „Якщо ворог перейде до

„Правого сектора“. ТСН UA-News, 18.06.2015,

sia/v-donecke-separatisty-voyuyut-mezhdu-so-

активних наступальних дій, то під Маріуполем

http://ru.tsn.ua/ato/givi-nazval-ponyatlivy-

boj-za-gumanitarku, vaadatud 22.07.2015.

Meditsiinitoetus on lahingutegevuse käigus pidevalt paranenud, sellest hoolimata kannab Paremsektor põhiliselt kaudtule ja vastase täpsuslaskurite tegevuse tagajärjel kaotusi, kokku on lahingute käigus langenud 38 Paremsektori võitlejat.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

буде пекло“. Правий Сектор, 06.01.2015,

TOM DAAMS

dus Paremsektori 5. pataljon 2015. aasta jaanuaris Peskisse ja 7. pataljon 6. novembril 2014 koos 93. brigaadiga Opõtnesse, mis asub Donetski lennujaama läheduses.7 2014. aasta oktoobrini kontrollisid Paremsektori üksuste kontrollpostid transiiti separatistide hõivatud aladele. Koostöös vabatahtlike pataljonidega Dnepr, Krivbass ja Donbass takistati oligarh Rinat Ahmetovi poolt saadetud relvastatud turvameeste saatel liikuvate humanitaarkonvoide jõudmist Donetskisse. 15. märtsil 2015 võttis Paremsektori 8. üksikrood Aratta kooskõlas Ukraina regulaararmee lahinguplaaniga üle vastutusala Šõrokõne juures Mariupoli all (sektor M), kus kaitsti positsioone koos Azovi polgu ja pataljoniga Donbass. 2015. aasta suvel pidasid Paremsektori lahinguüksused positsioonisõda Avdijivkas ja Donetski ringteel sektoris B ja M. Mitme kuu jooksul tõrjuti mitu vastase rünnakut.8 Paremsektorlaste kaitsepositsioonid olid kindlustatud mullavallide, palkide ja liivakottidega. Välja on ehitatud korralik jooksukraavide süsteem, varjendid ja tulepunktid, kuhu on paigutatud kuulipildujaid, AGS-id ja TT-relvad. Vastase poolel võitleb välikomandör Givi juhitud Somaalia pataljon9 ja pataljon Oplot, kes sõdivad mõnikord ka omavahel.10 Viimasel ajal on vastaspoolel suurenenud Venemaalt pärit sõdurite arv: lahingupraktikat saavad just Vene spetsialistid – täpsuslaskurid, side-, suurtüki- ja tankiväelased. 2015. aasta kevadtalvel ja suvel hoidis vastane Paremsektori positsioone pideva kaudtule alla, kasutades selleks automaatgranaadiheitjaid AGS ja 120 mm miinipildujaid, mõnikord ka reaktiivmiinipildujaid BM-21 Grad, 120 mm liikursuurtükke ja fosforimürske. Regulaarselt rünnati Paremsektori kindlustatud positsioone, kaasates ka tanke T-72. Paremsektori 5. pataljon kandis kaudja täpsuslaskuritulest tingitud kaotusi, kokku on lahingute käigus langenud 38 Paremsektori võitlejat. Kohati kasutab vastane ka uut Vene-

RELVASTUS

TOM DAAMS

naal- ja inimluuret. Igal välikomandöril ja luuregrupi ülemal on isiklik kohalikest, separatistidest, miilitsatest ja regulaararmee sõduritest koosnev võrgustik. Agente hoitakse saladuses ega anta teistele üle. Aktiivselt kasutatakse luuretegevuseks ja tulejuhtimiseks mehitamata õhukeid.11

PAREMSEKTOR KUI UKRAINA KAITSELIIT Lahingutes Ukraina territoriaalse terviklikkuse eest näitas Paremsektor ennast heast küljest. Seda kinnitab Balti kaitsekolledži lõpetanud Ukraina kindralstaabi erioperatsioonide juhtimiskeskuse ohvitser alampolkovnik Dmõtro Kobets, kelle arvates on Paremsektor üks tugeva distsipliini ja suure lahinguvõimega efektiivsemaid Ukraina väeüksusi. Ometi ei kuulu Paremsektor ametlikult Ukraina relvajõudude koosseisu, kuigi integratsiooniprotsess on käivitatud. Ukraina eriteenistusega SBU saavutatud kokkulepe kohaselt formeeritakse paremsektorlastest eriüksus. Kasutades oma positsiooni ülemraadas, tegi Dmõtro Jarošit seaduseelnõu vabatahtliku omakaitse loomisest Paremsektori baasil ja Eesti Kaitseliidu eeskujul. Vastavad läbirääkimised juba toimuvad Ukraina armee ülemjuhataja kindralpolkovnik Viktor Muženkoga.12 Artikkel on koostatud isiklike kogemuste ja kohapeal läbiviidud intervjuude põhjal.

11 ДУК „Правый сектор“ получил на вооружение уникальный беспилотник с сюрпризом для боевиков, Joinfo.ua, 10.07.2015, http://joinfo. ua/incidents/1104417_DUK-Praviy-sektor-poluchil-vooruzhenie-unikalniy.html, vaadatud 22.07.2015. 12 Ярош и Муженко договорились о формате содействия „Правого сектора“ с ВСУ. РИА SÕDUR NR 5 (86) 2015

Новости Украина, 05.04.2015, http://rian. com.ua/politics/20150405/365825404.html. „Правий сектор“ було б доцільно приєднати до Національної гвардії як ополчення, Центр Разумкова, 04.04.2015, www.razumkov.org.

Sõja karm ilu – valgustusraketid Ida-Ukraina sõjatsooni kohal.

ua/ukr/expert.php?news_id=4685, vaadatud 22.07.2015.

Nanotehnoloogia ja 3D-printer leiavad koha Eesti kaitseväes Räägitakse, et KVÜÕA-sse tulevad õppima noored, kes otsivad midagi huvitavat, põnevat ja proovikive pakkuvat. Selle suve alguses näitasid paljud õppurid, et oskavad juba karjääri esimesel etapil omad unistused täide viia. Nii on lood kahe lõputööga, millest siin juttu tuleb – uurimisteemad tundusid põnevad ja katsumusterohked, tulemused on ka käega katsutavad.

PhD Svetlana Ganina KVÜÕA FÜÜSIKA DOTSENT

Jüri Bakhoff NOOREMLEITNANT 1. JALAVÄEBRIGAADI TAGALAPATALJONI REMONDI KOMPANII ÕPPERÜHMA ÜLEM

Martin Kokk NOOREMLEITNANT STAABI- JA SIDEPATALJONI SIDEKOMPANII RÜHMA ÜLEM

selline faktor, millega puutub kokku iga kaitseväelane. Olenevalt ilmast ja relva kasutamise intensiivsusest tuleb relva pidevalt hooldada ja õlitada, kuid esineb olukordi, mil relva pole võimalust

SÕDUR NR 5 (86) 2015

üri Bakhoff (KVÜÕA 16. põhi kursus) teadis enne uuringu alustamist nanotehnoloogiast täpselt nii palju, et tegu on ülipisikeste (10-9 m) osakestega, mis teevad justkui imet. Ta tahtis uurida, kas seda tehnoloogiat on võimalik rakendada ka militaarvaldkonnas. Nii tekkiski idee koostöös Tartu Ülikooli füüsika instituudi kiletehnoloogia laboriga uurida, kas ja kuidas saaks nanokihti, mida füüsikud nimetavad kileks, kaitseväe kasuks tööle panna. Kuna kaitseväelasele on oluline, et tema relv töötaks igal ajal ega tõrguks, otsustati uurida just relvaga seotud võimalusi. Teades, et tõrked võivad olla tingitud relva osade purunemisest, ebakvaliteetsest laskemoonast, välistest tingimustest nagu temperatuur, sademed ja tolm, liigsest tahmast jne, püüti leida

hooldada – on kas vähe aega või pole sobivat hooldusvahendit. Selliste tingimustega võivad silmitsi seista erioperatsioonide ja missiooniüksused. Tulenevalt sellistest olukordadest on vaja leida võimalusi ja ka alternatiive, et tõhustada hooldustööd. Nii otsustati uurida nanotehnoloogia võimalikku mõju relva puhastamise optimeerimisele. Kuigi nanotehnoloogia ja selle erinevad rakendusvõimalused on peamiselt kasutuses elektroonikas, on see muutumas järjest populaarsemaks ka teistes valdkondades. Nanotehnoloogia abil muudetakse näiteks objektide tugevust ning pindade omadusi, seejuures objektide massi ja ruumala minimaalselt muutes. Sellega saab muuta objekti pinna keemilisi ja füüsikalisi omadusi, näiteks passiveerimine1, karestamine2, hüdrofiilsus3 jmt. Et selles valdkonnas Eestis uuringuid pole tehtud, otsustati töötada välja metoodika ja katseprotseduurid selle kohta, kuidas nanokile võib mõjutada relva hooldusaega ning hinnata rakendatava metoodika tõhusust. Nanotehnoloogia on teaduse ja tehnika haru, mis tegeleb väga väikeste (umbes nanomeetri suurusjärgus mõõtmetega) materjalide ja masinate (nt nanorobotite) uurimise ning loomisega. Nanotehnoloogiaga on tegu, kui materjali, mida uuritakse, vähemalt üks di-

TEADUS JA TEHNIKA

JÜRI BAKHOFF

Foto 1. TÜFI kiletehnoloogia laboris kasutusel oev reaktor, millega sadestati vajalikud tahkiskiled kaitseks

mensioon jääb 1–100 nanomeetri vahele. Näiteks uuritakse nanoosakesi väga laialdaselt. Inimsilma lahutusvõime on 100 000 nm ehk 0,1 mm. Seega silmaga pole neid võimalik näha ja nende tuvastamiseks on tarvis kasutada seadmeid, mis suudavad nanoosakesi nähtavaks muuta. Mikroosakeste suurust ja kuju muutes on osakeste omaduste muutus olematu, küll aga muutuvad materjali omadused märgatavalt. Väikestel osakestel on suurem eripind, mistõttu paikneb rohkem aatomeid osakese pinnal. Sellest tulenevalt reageerib osake tõenäolisemalt teiste ainetega, mistõttu muutuvad selle osakese füüsikalised ja keemilised omadused. Nanoosakesed jagunevad kaheks: inimtekkelised (sünteesitud) ja looduslikud. Looduses tekib nanoosakesi näiteks vulkaanipurske ja põlemise tagajärjel. Ka mikroorganismide, näiteks viiruste suurusjärk jääb samuti nanomõõtmetesse. Nanoosakesi leidub ka mulla huumuses ja peenete saviosakeste näol. Inimtekkelised osa-

kesed tulenevad aga näiteks autoheitgaasidest, see on söögitegemisel tekkiv aur ja suits jne. Tööstusharudes on tihti probleemiks sulamitest toodete erinevad omadused: temperatuuritaluvus, keemilised omadused, pinnakatte ebasobivus, koostis,

Nanotehnoloogia ühte haru – aatomkihtsadestamist – on hakatud tänapäeval laialdaselt kasutama ka keerukate pinnavormidega metallpindade katmiseks, et vähendada korrosiooni, suurendada hüdrofiilsust või hüdrofoobsust, muuta pinda keskkonnamõjudele vastupidavamaks.

struktuur, elektrilised ja teised omadused. Proovides luua erinevaid sulameid, mis annaksid soovitud efekti (näiteks teras, malm, pronks jne), võivad kaduda lähtematerjalide omadused, mida algupäraselt taheti säilitada ka uues sulamis. Paljudel juhtudel on üliõhukene kattev kiht probleemi ainus lahendus. Kattes sulami pinna väga õhukese vähem aktiivse oksiidkihiga (näiteks alumiiniumoksiidiga), vähendatakse sulami oksüdeerumist ehk korrodeerumist. Nüüdisaja teadus-, tööstus- ja teistes olmeseadmetes, lülitites, mälu seadmetes, sensorites, ekraanide elektriskeemides ja elektrisõlmedes on suures rollis õhukesed tahkiskiled. Algupäraselt töötati aatomkihtsadestamine välja nanoelektroonika seadmetes kasutatavate komponentide töötlemiseks. Nanotehnoloogia ühte haru – aatomkihtsadestamist – on hakatud tänapäeval laialdaselt kasutama ka keerukate pinnavormidega metallpindade katmiseks, et vähendada korrosiooni, suurendada hüdrofiilsust või -foobsust, muuta pinda keskkonnamõjudele (kaasaarvatud inimese tegevus) vastupidavamaks. Aatomkihtsadestamise meetod tugineb kontrollitult aatomkihtidena tahkiskilede kasvatamisele. Aatomkiht sadestamisel pulseeritakse kahe või enama lähteaine aurud reaktorisse – kaetavale objektile kordamööda ning viiakse reaktsioon küllastumiseni. Kahe lähteaine pulseerimise vahele lastakse reaktorisse inertset gaasi, enamasti on selleks lämmastik (N2) või argoon (Ar), eemaldamaks küllastunud ja mittereageerinud ainet. Sellistel tingimustel on aatomkihtsadestamine stabiilne ja kilekihi paksusust suurendatakse kontrollitult igas tsüklis. Ühe sadestumistsükliga sadestub korraga kuni monokiht4 tahkiskilet. Kihi ühtlast paksust on võimalik saavutada ka keerukamate profiilidega pindadel, kaasaarvatud mikroastangutel ja -vagudel. Kilekihi paksust reguleeritakse tsüklite kordade abil. Meetodi puudus on aeglane kile kasv ja ranged nõuded lähteainetele. Kasvatatud kile paksust on võimalik kontrollida mõõtmisel elektronmikroskoopidega otse kaetud objektilt, kuid ka koos katseobjektidega

SÕDUR NR 5 (86) 2015

1 Passiveerimine – keemia agressiivses keskkonnas oleva metalli pinna muutmine korrosioonile vastupidavaks. See tähendab metalli pinnale õhukese korrosioonikindla oksiidikelme tekitamine. 2 Karestamine – tehniline: metalldetailide pinnakihi plastne deformeerimine karastatud peenehambulise karestusriistaga. 3 Hüdrofiilia – lüofiilsus: aine (keha) ja vedeliku tugev vastasmõju. Lüofiilsed ained märguvad vedelikuga hästi ning lahustuvad või punduvad vedelikus. Vee suhtes on hüdrofiilsus ja õli suhtes oleofiilsus. 4 Kasvatatava ühendi kõikidest aatomitest koosnev tihe kiht.

TEADUS JA TEHNIKA

reaktorisse pandud räni osakestelt. Räni tükkidelt on näha, kui ühtlane ja kvaliteetne on kasvatus olnud. Kasutatud räni tükid säilitatakse vajalikeks mõõtmisteks ja kontrollideks tulevikus. Aatomkihtsadestamine on võrdlemisi kallis tehnoloogia võrreldes teiste pinnatöötluse võimalustega, näiteks keemilised pindtöötlused, galvaniseerimine5, anodeerimine6 jne. Põhjuseks on kallis aparatuur ja suured nõuded lähteainetele. Aatomkihtsadestamise teeb kalliks veel ka aeglane metallkihi teise metalli peale n-ö kasvatamine. Kasvatamise aeg sõltub kasvatatava kile kihi paksusest. Mõningatel juhtudel viiakse soovitava tahkiskile paksuse saavutamiseks kasvatust läbi mitme tööpäeva ulatuses, samas on enamik tööstuslikud aatomkihtsadestamise seadmeid tänapäeval automaatsed ja võimaldavad seda. Need seadmed on näiteks reaktorid. Eestis on praegu Tartu Ülikooli füüsika instituut peamine koht, kus uuritakse erinevaid aatomkihtsadestamise rakendamisvõimalusi. Praegu on instituudi kiletehnoloogia laboris kasutada üks reaktor. Kuigi kasutatavad lähteained on enamasti ohutud, siis mõnel juhul kasutatakse ka lähteaineid, mis on algupäraselt ohtliku iseloomuga, kuid pärast sadestamist on keskkonnale ohutud. Sadestumise küllastumisel tekkivad jääkained on enamasti mürgise iseloomuga, mistõttu neid aure neutraliseeritakse veeauruga ning seejärel juhitakse inertgaasiga reaktorist välja. Reaktorist väljajuhitud gaasid läbivad lisapõletuskambri ning enne ventilatsiooni jõudmist need jäägid filtreeritakse. Reaktorist väljajuhitud jääkgaasid neutraliseeritakse ja kogutakse ning seejärel degaseeritakse.

NANOKILE RELVAOSADELE Uurimistöö „Aatomkihtsadestatud nanokile mõju relvaosade puhastamisele MG3 juhtpuksi näitel“ käigus tutvuti esialgu eri võimalustega, kuidas ja millega on otstarbekam katta relva osa, milleks valiti MG3 juhtpuks, sest just selle puhastamine nõuab palju aega. Otsustati uurida aatomkihtsadestami-

KASUTUSVALDKOND

RAKENDUS

Optika

Peegeldavad/mittepeegeldavad katted Häirefiltrid Mälukettad (CD-plaadid) Lainejuhe

Elektroonika

Isolatsioonid Ühendusrajad Pooljuhtseadmed Piesoelektrilised seadmed Magnetmaterjalid Mälukettad

Kemikaalid

Tõkkekiht mitme omavahel reageeriva materjali eraldamiseks Kaitse korrosiooni ja oksüdeerumise vastu Gaasi ja vedelike sensorid

Mehhaanika

Kulumiskindlad katted Kõvadus Kleepevõime/adhesioon Mikromehhaanika

Soojusfüüsika

Tõkiskiht soojuse leviku vähendamiseks Soojuse ärajuhtimine

Tabel 1. Aatomkihtsadestuste kasutusvaldkonnad ja rakendused.

se rakendamise järgnevaid aspekte – märgumist ning aatomkihtsadestamise mõju puhastamisele. Objekte puhastati kahel korral: esimesel korral, et sadestada tahkiskile, ning teine puhastamine pärast objekti tolmutamist7 laskmisel, hindamaks puhastamist. Kuna aatomkihtkile omadused sõltuvad kaetava materjali omadustest, tehti SEM-is EDX-i8 meetodil analüüs, sellega tehti selgeks MG-3 juhtpuksi koostis ja pinnakatte. Analüüsi tulemustega selgus, et juhtpuks on kaetud kroomiga (85,82 massiprotsenti9). Enne pärisobjektiga (MG-3 juhtpuksiga) katsetamist otsustati läbi viia laboratoorsed katsed metallitükkidega,

Katsete tulemuste analüüsidest võib eeldada, et Al2O3 tahkiskile võib toimida näiteks püstoli osadel, kuna laskmisel relva osad ei kuumene nii nagu kuulipilduja osad.

millel on juhtpuksiga sarnased keemilised ja füüsikalised omadused. Laboratoorses katses kasutatakse sarnaste tulemuste saamiseks kroomterase tükke. Laboratoorse katse käigus selgitati välja, millist tahkiskilet hakatakse kasutama lõpukatses MG-3 juhtpuksil. Tuginedes varasematele uuringutele katsetati titaan- ja alumiiniumoksiidiga ning võrreldi nende toimimise efektiivust. Selleks kaeti ühed kroomterase tükid titaanoksiidiga TiO2 ja teised alumiiniumoksiidiga Al2O3. Seejärel tolmutati need süsinikuga ja pärast puhastati. Selgus, et alumiiniumoksiidiga kaetud kroomteras tükke oli lihtsam puhastada. Seega otsustati katta ka MG-3 juhtpuks alumiiniumoksiidiga. Puhtuse määramiseks kasutati Mikro Ramani spektroskoopi, selle abil on võimalik mõõta ainete üliväikeseid koguseid. Katsetes võrreldi töötlemata ja alumiiniumoksiidiga kaetud juhtpukse. Selleks, et saada juhtpuksile arvestatav hulk mustust, tehti MG-3-ga välitiirus 300 lasku. Kuna mõõtmistulemustest selgus, et töötlemata juhtpuksi pind sai puhtaks, siis mikroskoobiga vaadeldes

8 SEM – Scanning Electron Microscopy, elektronmikroskoop EDX –energy-dis-

kroomimisel jne.

persive X-ray, elektronmikroskoobi meetod, milles kasutatakse röntgenkiirt

6 Anodeerimine – metalldetaili pinnale põhimetalli oksiidi kihi tekitamine elekt-

9 Massiprotsent – aine protsendiline sisaldus objekti/materjali koostises.

rolüüsiga. Kiht kaitseb detaili korrosiooni eest ja on hästi värvitav. Anodeeritak-

10 a) Ei tahtnud propageerida sellise relva tootmise viisi.

se korrosioonikindluse ja dekoratiivsuse suurendamiseks. (ENE 1, 1985)

b) paljud soliidsed firmad keelduvad sellistest tellimustest.

7 Tolmutama – tolmja ainega ülepuistama (ÕS 2006). Selle töö kontekstis

11 Valemi on pakkunud M. Kokk ja S. Ganina.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

5 Galvaniseerimine – elektrokeemiline pindtöötlus. Kasutatakse näiteks

peetakse silmas lasujääkidega katmist.

TEADUS JA TEHNIKA

NIMETUS

MATERJAL

TÖÖPÕHIMÕTE

Stereo Lithography Apparatus (SLA)

vedel valgus tundlik polümeer

Printer kannab tööpinnale õhukese kihi vedelat valgustundlikku polümeeri ning UV-laserite abil val gustatakse kohti vedelikul, mida soovitakse kõvasta da. Valgustundlik polümeer kivistub nendes kohtades, mida soovitakse kõvastada laseri abil ning pärast, kui tervele kihile on joonistunud detaili pind, kannab masin uue kihi tööpinnale ning protsess jätkub kuni detaili valmimiseni. Vajab osade detailide valmista misel abimaterjali, et vältida detaili kokkukukkumist printimise ajal.

Selective laser sintering (SLS)

keraamika-, plast-, metal li-, nailon pulber jne

Laseriga sulatatakse pulber kokku, kasutades laseri soojusenergiat. Laseri abil luuakse kiht kihi peale ning liigne materjal eemaldatakse pärast detaili valmimist. Ei vaja abimaterjale.

Fused deposition modeling (FDM)

plast- ja metalltamiil

Poolidele on keritud plast- või metalltamiil, mida läbi printeri pea kantakse töötasapinnale detaili mõõtme ga ning kujuga. Printeri pea kuumutab tamiili peaaegu sulamistemperatuurini ning kannab kiht kihi haaval kuni detaili valmimiseni.

Continuous liquid interface production (CLIP)

silikoon, nailoni taolised materjalid, keraamika ja biolagunev materjal

Sarnaselt SLA-ga kasutatakse UV-valgust detailide valmistamiseks, kuid erinevalt eelnevalt mainitud tehnoloogiatest ei kasutata kiht kihi haaval valmimist, vaid detail valmib pidevalt ühtlase kiirusega vaigu taolisest algmaterjali vannist. Vaigutaoline tooraine kõvendatakse läbi läätsetaolise akna, tasakaalustatud UV-valguse ning hapniku lisamisega. Selline tehno loogia võimaldab toota detaile kordades kiiremini ning detailide välimine pind on ühtlane ning sile.

Tabel 2. Erinevate printerite tehnoloogiate võrdlus.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

leidus pinnal rohkelt tahmalaike. Töödeldud juhtpuksi kõige mustem koht leiti mõõtmispiirkonna ainsast mikro praost. Mikroskoobiga uurides oli töödeldud juhtpuksi pind puhas, süsiniku hulk sellel vähenes 1,6 korda. Aatomkihtsadestamisega töödeldud puksi pind määrdus ka vähem, ehk mustus ei nakkunud töödeldud pinnale sama palju kui töötlemata pinnale. Lähtudes mõõtmistulemustest, on alust arvata, et Al2O3 tahkiskile on võimalik kasutada relvade puhastamise lihtsustamiseks, kuid seda ei saa kasutada nii ekstreemsetes tingimustes nagu oli seda juhtpuksil (300 lasku, t = 184,5±2,5 °C). Katsete tulemuste analüüsidest võib eeldada, et Al2O3 tahkiskile võib toimida näiteks püstoli osadel, kuna laskmisel relva osad ei kuumene nii nagu kuulipilduja osad. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et püstoli osad määrduvad vähem kui automaadi või kuulipilduja osad. Juhtpuksi-laadsete relvaosade puhastamise lihtsustamiseks võiks jätkata uuringuid erinevate pinnatöötlusmeetoditega. Kuid teiste relvaosade puhastamise aja optimeerimiseks ja rooste-

tamise vähendamiseks tasuks uurida ja töötada välja uusi vedelikke ja vahendeid. Kuna aatomkihtsadestamise käigus loodavate tahkiskilede tüüpe on erinevaid ja variatsioone, kuidas luua erinevaid tahkiskilesid, on palju, on võimalik jätkata uurimisi kas teiste tahkiskiledega või erinevate tahkiskilede paksusega. Lisaks aatomkihtsadestamisele tasuks uurida ka teisi pinnatöötlusmeetodeid (näiteks anodeerimine) ja uurida erinevaid puhastusvahendeid või ka välja töötada uus puhastusvahend, mis lihtsustaksid relvaosade puhastamist.

Instruktorid toodavad ise erinevaid makette ning suurendusi vastavalt neile kättesaadavatest vahenditest, näiteks on praegu kasutuses olev õppevahend AK4 luku tööpõhimõtte selgitamiseks valmistatud papist.

OSTAKS 3D-PRINTERI … Teiseks suureks proovikiviks sel aastal osutus 3D-printeri võimaluste uurimine kaitseväe kontekstis. Esialgne ulmeline idee oli printida 3D-printeriga erinevad püstoli osad, panna nad kokku ja seda katsetada. Lähtudes sellest, et sellelaadne praktiline katsetamine võib olla ohtlik ja seistes silmitsi ka eetilise aspektiga10, otsustati uurida 3D-printeriga valminud õppeobjektide kasutamisvõimalusi väljaõppes. Lõputöös „3D-printeriga valminud õppevahendid tänapäevase sõjaväelise väljaõppe läbiviimise tõhustamiseks“ selgitatakse võimalikku alternatiivset vahendit õppevahendite tootmiseks 3D-printeri abil.

VÄLJAÕPPEVAHENDID KVÜÕA-S Praegu kasutatakse väljaõppevahendite hankimiseks kaitseväes KVÜÕA-s asuvat väljaõppevahendite keskust, mille ülesanne on vormistada ja valmistada kaitseväe väljaõppematerjale. Samuti tehakse vajalike õppevahendite hange koos uue relvastuse ning tehnika hankega. Väljaõppevahendite keskus võib toota trükiseid, õppefilme, lihtsamaid õppevahendeid CD-kandjal või veebipõhiselt. KVÜÕA-s aga pole siiski võimalust toota makette relvade tööpõhimõtte selgitamiseks. Praegu kasutatakse vaid plakateid ning originaaldetaile, mis ei ole alati otstarbekad või kõikidele õpistiilidele sobilik. Originaaldetaile on piiratud koguses ning nende kasutamine väljaõppes vähendab nende eluiga. Samuti on originaaldetailid tihti väikesed, see takistab tervel auditooriumil erinevate osade nägemist ning nende tööpõhimõtte mõistmist. Alternatiivsed variandid õppe vahendite tootmiseks on praegu piiratud. See tähendab, et puuduste tuvastamisel on neid raske või võimatu kõrvaldada. KVÜÕA vajaduste väljaselgitamiseks tehti intervjuu eksperdiga, kes tõi välja olulisi probleeme. Intervjuust selgus, et õppevahendites on puudusi ning praegu kasutuses olevad õppevahendid relvade õppes toetavad kinesteetilist ning visuaalset õpistiili kasutavaid õppureid vähesel määral. Samuti selgus, et makettide ning näidiseksemplaride loomiseks kasutatakse KVÜÕA-s instruktorite käsitööoskusi ning ettekujutusvõimet. See tähendab, et instruktorid toodavad ise makette ning suurendusi vastavalt neile kätte saadavatest vahenditest, näiteks on praegu kasutusel olev õppevahend AK4

TEADUS JA TEHNIKA

luku tööpõhimõtte selgitamiseks valmistatud papist.

3D-PRINTIMISE TEHNOLOOGIAST

PLUSSID

VÕIMALIKUD PROBLEEMID

Toetab visuaalset ning kines teetilist õppestiili.

Detaili ühtlane värvus võib takistada detaili erinevate osade näitamist ning luku osade tööpõhimõtte seletamist.

Õppemee toditega arvestamine

Demonstratsiooni saab läbi viia suuremale auditooriumile, kuna detaili mõõtmed on origi naaldetailist suuremad. Praktilise instrueerimise käigus saab instruktor sooritust kaasa teha ning õppurid saavad kor rata õpitut jälgides vajadusel instruktori sooritust. Iseseisva töö meetodi kasu tamisel saab detaili kasutada ilma, et peaks arvestama relvaseadusega.

Detaili ühtlane värvus võib takistada detaili erinevate osade näitamist ning luku osade tööpõhimõtte seletamist.

Detaili töökindlus

Pärast järeltöötlust on detail õiges mõõdus ning toetab ideaalse soorituse õpetamist.

Väiksemad ning õhemad detailid võivad puruneda järeltöötluse või soorituse käigus.

Tootmisega arvestamine

Vajadusel saab alati detaile juurde tellida.

Detail võib vajada lisatöötlust, kuna materjali pind ei ole sile, see võib põhjustada liigset hõõrdumist ning takistada õigete soorituste õpetamist.

Tabel 3. Erinevate printerite võrdlus. Detailide arv

Joonise koostamine

Tootmise vahendi kasutamise aeg

Tootmiseks kuluv toormaterjal

X**

Y***

10 · X

10 · Y

…

n·X

n·Y

*A – joonise koostamise hind **X – tootmiseks kuluv aeg (eeldades, et detailid mahuvad 3D-printeri töökeskkonda) ***Y – tootmiseks kuluva materjali hind

Tabel 4. 3D-printeriga valmistavate objektide prognoositav kulude jaotus.

võrreldes joonestamisega luua kolmemõõtmelisi detaile kiirelt ning üsna lihtsalt. Tänu geomeetriliste piirangute puudumisele on võimalik toota 3D-printe ritega kõikvõimalikke ruumilisi detaile. Neid detaile saab kasutada õppetundides näitlikustamiseks ning nende abil anda edasi teadmisi ning oskusi. Kuna geomeetrilisi piiranguid pole, siis saab teha

Tänu geomeetriliste piirangute puudumisele on võimalik toota 3D-printeritega kõikvõimalikke ruumilisi detaile.

nii originaalsuuruses kui ka proportsionaalselt suurendatud detaile. See aitaks õppuritel detaile kiiremini märgata ning tänu sellele väheneb tähelepanu kadu.

MILLIST PRINTERIT VALIDA? Uuringu ajal tehti koostööd Tallinna tehnikaülikooliga ning kasutati TTÜ 3D-printimise võimekust. Katse viidi läbi TTÜ mehaanikateaduskonna labori tingimustes ning koostöös kaitse- ja julgeoleku-uuringute keskusega. Printerid, mida TTÜ kasutab, on erinevate võimekuste ning täpsusklassidega. Sobivaima printimise seadme väljaselgitamiseks valmistati näidisdetailid (õppepadrunid) ning hinnati nende täpsust ja sobivust õppevahendi tootmiseks. Näidis-õppevahendite valmistamisel ka-

SÕDUR NR 5 (86) 2015

1980. aastal töötas Charles W. Hull firmas, mis paigaldas lauaplaatidele ning mööblile UV-lampe kasutades õhukesi plastist kihte. Hullile aga ei meeldinud, et uute prototüüpide tootmiseks kulus nädalaid ning ta otsustas õhtuti ning nädalavahetuseti UV-lampidega/ laseritega eksperimenteerida. Tal tekkis idee, et kui panna tuhandeid plastkihte üksteise peale, on nii võimalik luua kolmemõõtmelisi kujundeid. Kulus paar aastat ning 1984. aastal leiutas ning 1986. aastal patenteeris Charles W. Hull kolme dimensiooniliste objektide tootmise vedela valgustundliku polümeeri abil. Tema uudse tehnoloogiaga oli kolme dimensiooniliste objektide tootmine kordades kiirem ning odavam. Nüüdsest saadi toota minutitega detaile, mis tavaliselt võis võtta aega nädalaid või kuid. 1986. aastal, pärast oma uudse tehnoloogia patenteerimist, asutas Hull koos partneritega firma 3D Systems, mis hakkas tootma printereid, millega oli võimalik kolmemõõtmelisi detaile printida. Kohe näitasid huvi üles autotööstuse, meditsiini ning kosmose valdkonna spetsialistid. Praeguseks on 3D System üks tunnustatumaid firmasid terves maailmas, kes arendab ja toodab 3D-printereid ning printimise materjale. Kolmemõõtmelise objekti printimise põhimõte on olnud sama tema esmasest kasutamisest saadik. Kuid tänu tehnika kiirele arengule kasutatakse palju arvutite abi, kus arvutis disainitakse kolmemõõtmeline mudel ning arvuti muudab selle detaili paljudeks kahemõõtmelisteks piltideks, mida prinditakse erilise 3D-printeriga üksteise peale, kasutades eri materjale. Nüüdseks on 3D-printimise tehnoloogiad võrreldes 1986. aastaga väga palju muutunud ning vastavalt otstarbele saab valida erinevaid tehnoloogiaid ning materjale, mida kasutada. 3D-detaili jooniste tootmiseks kasutatakse CAD-programme või 3D-skannerit. 3D-printereid kasutatakse täna päeval paljudes valdkondades nagu näiteks moetööstuses, kosmoseuuringutes, arhitektuuris, meditsiinis, sõjatööstuses jne. CAD-programmid ehk computer-aided design’i programmid võimaldavad

KRITEERIUM Õppestiilidega arvestamine

TEADUS JA TEHNIKA

JÜRI BAKHOFF

mõõtmeline detaili joonis SLDPRT-i failiformaadis. Kasutades laserpaagutusseadet Formiga P100 toodeti CAD-failist kolmemõõtmelised detailid.

VALMINUD DETAILI KATSETAMINE

MARTIN KOKK

Foto 3. Töötlemata ja Al2O3 kihiga töödeldud juhtpuks ning pildid nende mõõtekohtadest.

Foto 4. Näidisdetailid sobivaima printimisseadme väljaselgitamiseks.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

sutati SLS-i ning FDM-i tootmismeetodit. FDM-meetodiga tootmisel kasutati toormaterjalina ABS- ning PLA-plasti. SLA-meetodi kasutamisel valmisid detailid polüamiid PA12-st. Näidiseksemplaride hinnangu tulemuste abil otsustati toota põhiline uurimisobjekt (MG3 lukk) kasutades SLA-meetodit, kuna laserpaagutus-meetodil toodetud detailid on täpsemad ega vaja valmistamiseks abimaterjale. Detaile hinnati geomeetriliste parameetrite ning täpsusklassi järgi. Fotol 4 olevate objektide selgitused: 1. Valmistatud 3D-printimise seadmega Ultimaker 2. Materjal: ABS plast. 2. Valmistatud laserpaagutussead-

mega Formiga P100. Materjal: polüamiid P12. 3. Valmistatud 3D-printimise seadmega Ultimaker 2. Materjal: ABS plast. 4. Valmistatud 3D-printimise seadmega Ultimaker 2. Materjal: PLA plast. Saadud näidisdetailidest valiti see, mis maksimaalselt vastas originaalile ega sisaldanud praaki. Selgus, et kõige sobivam printimise seade soovitud tulemuste saamiseks on laserpaagutusseade Formiga P100. Originaaldetailid (MG 3 mehaaniline lukk) toimetati TTÜ-sse digitaalse nihkkaliiberiga mõõdistamiseks. Programmiga SolidWorks loodi kolme-

Hinnates valminud detaili kasutamist õppevahendina analüüsiti kolme sõltumatu eksperdi hinnanguid. Sellest tulenevalt võib järeldada, et laserpaagutusseadme Formiga P100-ga toodetud suuremad detailid on pärast järeltöötlemist rahuldavates mõõtmetes ning neid saab kasutada maketina tunni andmisel suuremale auditooriumile. MG3 luku suurenduse detailid olid piisavalt detailsed, et nende abil saab selgitada relva luku kokkupanekut, lahtivõtmist ning luku erinevate osade tööpõhimõtet. Katsest selgus, et väiksemad detailid kipuvad purunema ning neid on väga raske või võimatu järeltöödelda ning tundides kasutada. Samuti tuleks vedrude töökindluse tagamiseks asendada kõik 3D-printeriga toodetud vedrud metallist vedrudega või toota mõned vedrud varuks. Õppepadrunite seas esines praakeksemplare, mis ei vastanud originaalmõõtmetele ning mida ei saanud kasutada. Õppepadrunite sälk, millega padrun padrunipesast välja tõmmatakse, purunes katsete käigus ning neid ei saanud edaspidi kasutada. Tulenevalt eeltoodud põhjustest saab toodetud õppepadruneid kasutada ainult relva tõrgete drilli tundides. Tuginedes intervjuudest saadud andmetele tehti õppevahendite sobilikkuse võrdlusanalüüsi, mis on toodud tabelis 3. Tulemustest võib järeldada, et Eesti kaitseväel oleks kasulik soetada Formiga P100 tüüpi 3D-printer väljaõppevahendite tootmiseks tänapäevase sõjaväelise väljaõppe tõhustamiseks. Nagu väidavad paljud uurijad, tasub õppetöös arvestada erinevate õpistiilidega eesmärgiga toetada õppija õppimist ja arengut. Sellest uuringust tuli ka välja, et 3D-printeriga valminud detailid võivad toetada õppijate visuaalset ja kinesteetilist õppestiili, luues näiteks vajalikke seoseid või just mõne teatud kanali kaudu omandavad nad teadmisi kõige paremini, näiteks asju nähes või neid katsudes ja uurides. Samuti saab iseseisva töö meetodi kasutamisel kasutada detaili ilma, et peaks arvestama relvaseadusega. Iseseisva töö meetodit peetakse kaitseväes üheks tõhusamaks meetodiks.

MARTIN KOKK

TEADUS JA TEHNIKA

MARTIN KOKK

Foto 5. SLS 3D-printeriga toodetud 200% suurendusega kuulipilduja MG3 lukk.

Foto 6. Hetkel kasutuses olev õppevahend AK4 luku töpõhimtete selgitamiseks.

KUI KALLIS SEE ON?

Tulemustest võib järeldada, et Eesti kaitseväel oleks kasulik soetada endale Formiga P 100 tüüpi 3D-printer väljaõppevahendite tootmiseks tänapäevase sõjaväelise väljaõppe tõhustamiseks.

malik toota korraga mitu detaili sama tootmisprotsessi ajal. See omakorda langetab printeri kasutamise hinda (X) ja tihti ka kulumaterjali hulka (Y). Sellest tulenevalt võib väita, et eeltoodud valemi abil saab arvutada maksimaalse kulu. Et SLS-printimismeetodit kasutaval printeril pole detaili geomeetrilisi piiranguid, siis on võimalik toota kõikide käsitulirelvade osade suurendatud läbilõikeid ning suurendusi. Alternatiivse võimalusena peaks piirangutega kasutama laserpaagutusseadet Formiga P100ga õppevahendite tootmisel, piiranguks on detailide suurus. Laserpaagutusseadet peaks kasutama ainult originaaldetailide suurendatud näidiste tegemiseks. Tulenevalt 3D-printeriga õppe vahendite tellimise kulu kujunemisest võib väita, et mõistlik oleks toota mitu detaili korraga, kuna see on majanduslikult soodsam. Printeri kasutamise hind oleneb palju sellest, mitu detaili prinditakse. Mida rohkem detaile korraga prinditakse, seda väiksem on toor materjali üleliigne kulu. Fakti toetavad ka printerite ja skannerite tööpõhi mõtete uurijad ja arendajad. Tuginedes uuringu käigus katsetatud õppevahendi tootmisprotsessile ja eksperthinnangute analüüsile, võib teha ettepaneku edaspidi uurida teistest materjalidest õppevahendite tootmist ja nende katsetamist õppetöös. Tasub uurida ka õppijate arvamust õppe vahendite sobivuse kohta. Oleks tarvilik kontrollida ka pakutud valemi toimimist suure hulga identsete objektide tootmisel ja hinnata adekvaatselt kulusid. Samuti tasub uurida võimalusi, kuidas saab valmistada ka vähendatud detaile või õppevahendeid ja kas nende tootmine ja õppetöös kasutamine soodustab õppeprotsessi.

MIS EDASI? Arvestades mõlema – aatomkihtsadestamine ja 3D-printimine tehnoloogia kiiret arengut on plaanis proovida toota mõni relvaosa 3D-printeriga ja katta see reaktoris kas alumiinium- või titaan oksiidiga ning katsetada töödeldud relvaosa tõhusust – seda nii kulumis- kui ka puhastamisprotsessis. Kasutatud allikad: Jüri Bakhoff, 2015, lõputöö „Aatomkihtsadestatud nanokile mõju relvaosade puhastamisele MG3 juhtpuksi näitel“. Martin Kokk, 2015, lõputöö „3D-printeriga valminud õppevahendid tänapäevase sõjaväelise väljaõppe läbiviimise tõhustamiseks“.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Nagu on kombeks iga tootmise puhul, analüüsiti ka siin kulude suurust. Analüüsides õppevahendi valmimisprotsessi võib väita, et kulud koosnevad originaaldetaili joonise koostamisest, tootmise vahendi (3D-printer) kasutamisest ning kuluva toormaterjali hinnast. Kulude jaotust on võimalik sõltuvalt detailide hulgast ka prognoosida. Tuginedes selles uurimistöös kasutatud detailide tootmisprotsessile, võib prognoosida tulevaste õppevahendite (detailide) valmimisega seotud kulusid. Kui kuludest vaadelda ainult valmiva õppevahendi hinda, siis võib väita, et valmiva detaili hind koosneb joonise tegemisest, printeri kasutamise aja hinnast ning tootmismaterjali hinnast. Silmas tuleb pidada asjaolu, et üheks kallimaks teenuseks on joonise tegemine, seega soodsam on toota rohkem detaile korraga, kuna joonise tegevus on

ühekordne. Kulude arvutamiseks võib pakkuda järgmist valemit11: K = A + n · (X +Y), kus K on kulud kokku, A – joonise koostamise hind, X – 3D-printeri kasutamise hind, Y – kulumaterjali hind, n – detailide arv. Valemit saab kasutada juhul, kui 3D-printeris toodetakse üks detail korraga. Kui mõni printeri mudel või selle tootmistehnoloogia võimaldab, on või-

SCANPIX

Madridis said 11. märtsil 2004 üheaegselt kolmes eri rongis toimunud pommiplahvatuses surma 131 ja viga peaaegu 400 inimest. See oli üks ohvriterohkeim terrorirünnak riigi ajaloos.

Globaalse džihaadi arhitekt

Abu Musab al-Suri 2014. aastal hukkus Süürias Aleppos enesetapurünnakus veteranist ekstremistlik islamivõitleja Abu Musab al-Suri.1 Süüria päritolu al-Suri nimi on enamikele eestlastest tundmatu, kuid tema verist pärandit terroriaktide kujul teavad paljud. Äärmusluse levitamise ennetamiseks Eestis ei piisa ainuüksi õiguskaitseasutuste poolsete meetmete rakendamisest – vaja on suurendada ühiskonna teadlikkust vihkamist ning vägivalda propageeriva äärmusluse ohtlikkusest. Eesti terrorismivastase võitluse põhi alused 2013

SÕDUR NR 5 (86) 2015

t mõista Euroopas toimepandavaid islamist ajendatud terroriakte, ei piisa terrorirünnakute täidesaatjate tundmisest, vaid esmajoones tuleb mõista terroriaktide taga seisvat ekstremistlikku mõttemaailma ja islamistlikku ideoloogiat. Ka meie peaksime tundma õppima salafistliku is-

Margus Kuul MAJOR

Abu al-Suri operatsiooni kontseptsiooni erineb täielikult traditsioonilisest Al Qaeda kontseptsioonist, sest tugineb ilmalikule lähenemisele.

1 www.bbc.com/news/world-middle-east-26318646 2 www.europol.europa.eu/content/european-union-terrorism-situation-and-trend-report-2015, lk 6.

lami sõjalist külge, sest statistika tõendab, et individuaalsete ja väikesemahuliste terrorirünnakute arv Euroopas on tõusuteel.2 Salafistlik esiterrorist Abu Musab al-Suri kavandas terroriakte Euroopas juba aastaid tagasi. Al-Suri oli oma eluajal terroriaktidele innustav pühendunud õpetlane, kes haris aastakümneid tervet uut terroristlikku koolkonda. Tänu Brynjar Lia raamatule „Architect of Global Jihad: The Life of Al-Qaeda Strategist Abu Mus’ab Al-Suri“ on meil võimalus süüvida selle ekstremistliku sunnimoslemi mõttemaailma, tuues välja meie ühiskonna jaoks haiglase, kuid tema jaoks täiesti normaalse, eelkõige kohustusliku massimõrvadele ajendava terrorismi strateegia koos globaalse džihaadi ideoloogiaga.

IGAÜKS VÕIB SAADA PÜHASÕDALASEKS Al-Suri uue generatsiooni globaalne džihaad ärgitab moslemeid, eriti sunniitidest moslemeid, võtma maha kaitseriivi ja julgustab neid radikaliseeruma, et pidada geograafiliste piirideta individuaalset püha sõda. Abu al-Suri moto „Vastupanu on isla-

TERRORISM

mi rahvaste lahing, mitte eliidi lahing“3 toob välja tema idee, et võitlus toimub igal ajal ja igal pool, kus pühasõdalasel seda teha on võimalik. Igaüks võib saada pühasõdalaseks. Selline ideoloogia paistab olevat pöördepunkt ekstremistlikus islamistide pühas sõjas, kus tugev usk jumalasse on küll fundamentaalne, kuid pühas sõjas siiski teisejärguline. Al-Suri tõi esile läänemaailma sõjapidamise teooria, doktriini, väljaõppe, ettevalmistuse ja operatsiooni turvalisuse, mis on nüüdseks lisatud al-Suri välja töötatud strateegia hulka ja peab otsustama sõjalise operatsiooni või kampaania lõpptulemuse, jättes traditsioonilise paastumise ja palvetamise tagaplaanile. Abu al-Suri teooria realiseerumisest annab märku 2014. aastal Prantsusmaal vastu võetud uus terrorismivastane seadus, mis sätestab 150 000 € rahatrahvi või 10-aastase vangistuse, kui süüalune on planeerinud, ette valmistanud individuaalset terrorirünnakut või selle korraldanud.4 Abu al-Suri operatsiooni kontseptsioon erineb täielikult traditsioonilisest Al Qaeda kontseptsioonist, sest tugineb ilmalikule lähenemisele. Ilmalikkus ja adaptsioon on võtmesõnad uue generatsiooni džihaadi teostamisel. Nn Nintendo generatsiooni moslemid mõistavad Abu al-Suri õpetust hästi ja on seetõttu seda kuulekalt järgima asunud.

väärse strateegilise edu, sest eiras traditsioonilisi Al Qaedale normiks saanud islamistliku sõjapidamise dogmasid. Sellise tegevuse tulemusena suutis ta muuta uue generatsiooni sunnimoslemitest ekstremistide mõttemaailma, näidates neile kätte salafistliku9 suuna ja ärgitas traditsioonilise džihaadi asemel korraldama globaalset džihaadi. Järgnevatel lehekülgedel keskendun ma Brynjar Lina raamatus välja toodud Abu al-Suri tähtsamatele märkmetele ja analüüsin tema õpetusi, kirjeldades spetsiifiliselt tema disainitud globaalse džihaadi põhjusi Euroopas.

3 Brynjar Lia, „Architect of Global Jihad: The Life of

Al-Qaeda Strategist Abu Mus’ab Al-Suri“, Columbia

lutada või allumatuse korral hävitada. Nende ees-

Al-Qaeda Strategist Abu Mus’ab Al-Suri“, Columbia

University Press, pg. 82.

märk on luua šariaadil põhinev ühiskondlik kord ja

University Press, pg. 444.

6 Ibid., lk 35–108.

elada 6.-7. sajandi islami elukorralduse alusel.

4 www.europol.europa.eu/content/euro-

7 Ibid., lk 50.

10 Brynjar Lia, „Architect of Global Jihad: The Life

pean-union-terrorism-situation-and-trend-re-

8 Ibid., lk 109–149.

of Al-Qaeda Strategist Abu Mus’ab Al-Suri“, Colum-

port-2015, lk 49.

9 Salafistid on islami äärmusideoloogia pooldajad,

bia University Press, pg. 107.

5 Brynjar Lia, „Architect of Global Jihad: The Life of

kus ei tunnistata peale islami teisi religioone. Teisi

11 Ibid., lk 107.

religiooni esindajad on uskumatud, keda tuleb al-

12 Ibid., lk 347–370.

ILMALIKU DŽIHAADI TEKE Abu al-Suri oli üheaegselt nii teoreetik kui ka praktik. Näiteks pidas ta juba 1989. aastal Afganistanis väljavalitud noortele araabia pühasõdalastele loengusarja, mis kandis pealkirja „Terrorism on kingitus“ (al-irhab malakah)5. Aastakümneid tegutses Abu al-Suri isehakanud õppejõuna nii Süürias kui ka Afganistanis.6 1983. aastal rändas ta immigrandina Prantsusmaale ja veetis Euroopas 15 aastat.7 Ta elas aastaid Hispaanias ja aastatel 1994–1997 Suur britannias nn Londonistanis, kus organiseeris koos teiste eksiilis olevate ekstremistlike islamivõitlejatega uusi terrorirakukesi.8 Erinevalt ülejäänud islamiekstremistidest saavutas Abu al-Suri märkimis-

TERRORITEOORIA Abu Musab al-Suri seletab oma õpetuses lahti juba toimunud ja tulevikus toimuvate religioonist ajendatud terrori rünnakute anatoomia. Ta toob välja otsesed seosed Euroopas aset leidnud terrorirünnakute ja nendes riikides elavate moslemiimmigrantide vahel. Abu al-Suri terrorismi strateegia üks osa on Euroopasse pagendatud sunniitidest moslemite ümberprogrammeerimine terrorirünnakuid sooritama ja ta selgitab, miks terrorismi tuleb viljeleda kogu maailmas, kaasa arvatud Euroopas. Brynjar Lia kirjeldab religioonist ajendatud terrorismi põhjuseid lühidalt ka oma raamatus. Aastatel 1995-1996 USA juhitud terrorismivastase võitluse tulemusena kaotasid araabia-afgaani islamiekstremistid üle kogu maailma oma pelgupaigad. Nad kasutasid ära võimaluse immigrantidena Euroopas, eriti Suurbritannias ja Skandinaavias, kuid ka Kanadas ja Austraalias kanda kinnitada. Sageli kiusas nende endi sõnul

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Pärast Madridi ja Londoni bussides aset leidnud terroriakte kuulutasid Hispaania ja Ameerika Ühendriigid üldsusele, et Abu al-Suri on oletatavasti uue põlvkonna džihaadi arhitekt.

„režiim neid poliitiliselt taga“, aga selle vastu olid nad eurooplaste teadmata juba varem ekstremistlikku püha sõda pidanud.10 Abu al-Suri toob siinkohal eriti esile Suurbritanniat ja Skandinaaviat (Rootsi, Holland, Taani), kus tema sõnul hakati levitama džihaadi ideoloogiat, sest ekstremistidest pühasõdalased said siin ära kasutada nõrka julgeolekukeskkonda ja nende riikide heaolu. Uurimustööde, teatmike, foorumite, seminaride, loengute, konverentside, audio- ja videosalvestuse abil puhkes ekstremistliku džihaadi levitamine sõna otseses mõttes globaalselt õitsele ja ületas efektiivsuselt sama töö araabia islamistlikus maailmas.11 Džihaadis toimus teaduslik revolutsioon, kuhu Abu al-Suri andis märkimisväärse panuse. Ta mõistis, et regionaalsed, salajased ja hierarhilised džihaadi organisatsioonid olid ebaõnnestunud, samas kui detsentraliseeritud üksused, individuaalne džihaad avatud rindel (jihad al-jabahat al-maftuhah) on olnud üle kogu maailma edukas.12 Tähtis on mõista, et Abu al-Suri disainitud uue generatsiooni globaalne džihaadi erineb traditsioonilisest Al Qaeda sõjapidamisest ja seda järgivad nüüdseks vaatamata oma eesmärkide erinevusele nii Al Qaeda kui ka ISIS. Süvenedes süürlase Abu al-Suri õpetustesse ja vaadates üha sagedamini toimuvaid terrorirünnakuid Euroopas, võib leida palju seoseid tema juhiste ja toimunud terrorirünnakute vahel, mille eest võtavad sageli vastutuse sunniitidest salafistid. Religioonist ajendatud terrorirünnakud jätkuvad tõenäoliselt ka tulevikus ja Euroopa riigiisad on tegelikult suures segaduses, sest nad ei näe probleemile rahuldavat poliitilist lahendust. Euroopas vaba liikumist võimaldavas Schengeni ruumis on keeruline leida vasturohtu Abu al-Suri terroristrateegiale ja -ideoloogiale, sest ka terroristid saavad vabalt ringi liikuda. Näiteks tappis 2014. aasta 20. detsembril Süüria konfliktis osalenud Prantsuse kodakondsusega alžeerlane Belgias Brüsseli juudi muuseumis neli inimest. Samal päeval sisenes Prantsusmaal Joué-lès-Tours’i politseijaoskonda islamistlik terrorist ja

TERRORISM

pussitas relva hankimise eesmärgil kolme politseinikku. Mõlemad rünnakud olid ajendatud terroristide propagandast ja (Abu al-Suri kirjeldatud) modus operandi’st.13 Abu al-Suri ideoloogia ärgitab noori moslemeid osalema globaalses džihaadis. Europoli 2015. aasta statistika alusel oli religioonist ajendatud terrorismiga seotud arreteeritute vanus EL liikmesriikides 90% ulatuses alla 40 eluaasta. 44% arreteeritutest olid alla 25-aastased isikud. Võrreldes 2013. aastaga on 2014. aastal kahekordistunud alla 25-aastaste osalemine terrorismiga seotud sündmustes, mis on peamiselt seotud Süüria konfliktipiirkonda sõitmisega.14 Seega näitab praktika, et ekstremistliku džihaadiga on seotud kahekümnendates eluaastates mosleminoored, kes võivad tulevikus džihaadis osaleda, seda kirjeldab Abu al-Suri järgnevatel lehekülgedel.

nid saadeti laiali. Ebaõnnestus ka ekstremistlik agitatsioon, kuna ei suudetud mobiliseerida islamiusulisi rahvaid. Läbi kukkus moslemite ideoloogiline harimine, kuna ei suudetud tagada salafistliku hariduse andmise salastatust. Kõik see põhjustas üldise poliitilise läbikukkumise, sest eesmärke ei saavutatud.16 Abu al-Suri mõistis eelmainitud piiravate tegurite toimet, sest oli ise aastakümneid pühendunud võitleja olnud. Praktilised kogemused andsid talle hea raamistiku tuleviku džihaadi väljakujundamiseks.17 1991. aastal kutsus Abu al-Suri oma kirjutises „Global Islamic Resistance: The Military Theory of the Global Islamic Resistance Call“ üles ammutama teadmisi läänemaailma partisanisõjapidamisest ja -kogemusest. Juba siis toonitas al-Suri globaalse islamistliku vastupanu vajadust, propageerides läänemaailma vastu globaalset terrori kampaaniat, mida viivad läbi de tsentraliseeritud ja mittehierarhilised terrorivõrgustikud.18 Oma uut õpetust jagas Abu al-Suri Talibani Afganistanis asuvas õppelaagris, kuhu saabusid ka õpilased Euroopast. Loengutes käsitles ta spetsiifiliselt terrorismi Euroopas, kus NATO liikmed Suurbritannia ja Prantsusmaa toodi välja kui prioriteetsed sihtmärgid.19 Al-Suri paljuski ilmalikud ideed leidsid algul Al Qaeda islamistlike võitlejate seas vastuseisu ja neid ei võetud kuni 2004.-2005. aastani omaks. Pärast Madridi ja Londoni bussides aset leidnud terroriakte kuulutasid Hispaania ja Ameerika Ühendriigid üldsu-

sele, et Abu al-Suri on oletatavasti uue põlvkonna džihaadi arhitekt.20 Demokraatiat ja kultuurilist tolerantsust normiks pidavad eurooplased ei saanudki ilmselt aru uut tüüpi terrorismi sünnist oma riikides ja et just nemad ise tegid rahvusvahelises meedias Abu al-Surile parima meediakampaania.21 Meedia oli teinud Abu al-Suri kuulsaks pühasõdalaseks ja tutvustanud teda Euroopas elavate nn Nintendo generatsiooni noortele islamivõitlejatele. Sellised džihaadist huvitatud noored avastasid nüüd Abu al-Suri ideoloogia internetis, vaid kahe hiireklõpsu kaugusel.

ILMALIK VS. TRADITSIOONILINE ISLAMISTLIK MÕTTEVIIS

Al-Suri sai aru, et Euroopa oli ja on harjunud pidama terrorismivastast võitlust moslemitest kohalike vastu vaid kusagil mujal, mitte aga sõdima oma riigi moslemitest immigrantide vastu, kellest on saanud Euroopa riikide kodanikud.

Al Qaeda mõtteviis lähtub eelkõige fundamentaalsest religioonist ja dogmadest, kus juhiseid sõjapidamiseks tõlgendab religioon ja koraan, inshallah ehk kui Allah soovib, siis ollakse edukad. Abu al-Suri aga läheneb džihaadile ilmalikust vaatenurgast, selle põhjuseks võib pidada tõsiasja, et Abu al-Suri sai aru läänelikust ühiskonnast laiemalt ja sellest, kuidas läänemaailm sõdib. Oma raamatus „The Call to Global Islamic Resistance“, mis sõnastab tuleviku püha sõdalaste strateegiad, rõhutab ta organiseerimata rakukeste olemasolu ja liidriteta džihaadi.22 Abu al-Suri propageerib läänemaailmas sellist terrorismi, mille tagajärjel on arvukalt hukkunuid ja kasutatakse ka massihävitusrelvi.23 Selline lähenemine eristabki Abu al-Suri Al Qaeda traditsioonilisest käitumisest. Kuidas ta sellise mõtteviisini jõudis? Abu al-Suri ei lasknud ennast religioossetest dogmadest piirata, sest dogma, et edu saavutatakse vaid Allahi tahtel, jättis kahe silma vahele operatsioonideks vajaliku sõjalise planeerimise. Al Qaeda maailmavaate järgimine ei võimaldanud tegeleda mõtestatud sõjalise väljaõppe, operatsioonide planeerimise ja ettevalmistamisega. Religioosetest dogmadest lähtumine, lühike kolmeastmeline sõjaline väljaõpe ja Arnold Schwarzeneggeri filmidesse sobiv võitlusviis24 vähendas juba eos Al Qaeda terrorirünnakute edukust. Ainus Al Qaeda suuremastaabiline ja edukas ter-

13 www.europol.europa.eu/content/euro-

of Al-Qaeda Strategist Abu Mus’ab Al-Suri“, Colum-

in-the-uk/9061400/Syria-releases-the-77-mas-

pean-union-terrorism-situation-and-trend-re-

bia University Press, pg. 385.

termind.html

port-2015, lk 18.

16 Ibid., lk 349-350.

21 John Arquilla, loeng Warfare in the Information

14 www.europol.europa.eu/content/euro-

17 Ibid., lk 8.

Age, Naval Postgraduate School, kevad 2013.

pean-union-terrorism-situation-and-trend-re-

18 Ibid., lk 6.

22 www.memri.org/report/en/print5395.htm

port-2015, lk 41-42.

19 Ibid., lk 260.

15 Brynjar Lia, „Architect of Global Jihad: The Life

20 www.telegraph.co.uk/news/uknews/terrorism-

„TERRORISM ON RELIGIOOSNE KOHUSTUS … … ja mõrv on prohvetlik traditsioon“15, õpetab Abu al-Suri. Uue ja vana džihaadi kontseptsiooni erinevusi on kirjeldanud Brynjard Lia oma raamatus „Architect of Global Jihad: The Life of Al-Qaeda Strategist Abu Mus’ab Al-Suri“. Selles 500-leheküljelises uurimuses heidab ta valgust Abu Musab al-Suri raamatule „The Military Theory of the Global Islamic Resistance“. Tegu on terroriõpetlase elutööga, mis kujutab endast katset juurutada uut pühasõja pidamise filosoofiat. Abu al-Suri suurimaks saavutuseks võibki lugeda ilmaliku mõttelaadi sissetoomise traditsioonilisse islamistlikusse džihaadi, mis lubab džihaadi käsitleda globaalse islamistliku vastupanuvõitlusena. Abu al-Suri nõustus, et Lääs domineeris aastakümneid traditsioonilisel lahinguväljal, kus pühasõdalased olid vähemuses nii võitlejate arvu kui ka lahingujõu poolest. Aastatel 1963–2001 oli džihaad strateegilisel tasandil ebaõnnestunud ja seda mitmes aspektis. Džihaadi sõjalise läbikukkumise põhjustas piisava salastatuse puudumine, mille tagajärjena info lekkis ja paljastatud organisatsiooSÕDUR NR 5 (86) 2015

SCANPIX

Prantsuse sõdurid patrullimas 4. oktoobril 2010 Pariisi Gare du Nordi raudteejaamas. Eelmisel päeval oli Prantsusmaa saanud Ameerika Ühendriikide jõustruktuuridelt hoiatuse, et Al Qaeda liikmed võivad olla valmis korraldama terroriakte Prantsusmaa ühistranspordivahendites.

roriakt toimus Ameerika Ühendriikides 11. septembril 2001. Seevastu al-Suri teadis väga hästi lääne maailma tugevaid külgi. Oma raamatus „Call for Worldwide Islamic Resistance“ kirjutab al-Suri, et vastane peab ennast ülekaalus olevaks igas aspektis – sõjaliselt, tehnoloogiliselt, poliitiliselt, majanduslikult, samuti meedia, julgeoleku ja kultuuri valdkonnas.25 Tuginedes eelmainitule otsis al-Suri välja läänemaailma nõrgad küljed. Al-Suri sai aru, et Euroopa oli ja on harjunud pidama terrorismivastast võitlust moslemitest kohalike vastu vaid kusagil mujal, mitte aga sõdima oma riigi moslemitest immigrantide vastu, kellest on saanud Euroopa riikide kodanikud. Religioon oli Al Qaeda pühasõjale suur takistus. Abu al-Suri võttis üle kõik informatsiooniajastu eelised ja lasi internetil võitluselt eemaldada geograafilised piirangud. Ta laadis oma õpetused

üles Youtube’i ja need on siiani kõigile vabalt kättesaadavad. Interneti vahendusel õpetas ta Al Qaeda liikmeid ka 2000. aastal Afganistanis. Ta tegi oma kirjutised avalikuks inimestele, kes otsisid vastuseid, kuid kartsid teistelt küsida ja nii ühendas internet vennaskonna!

UUS LÄHENEMINE SÕJAPIDAMISE JUHTIMISES, STRATEEGIAS JA VÄLJAÕPPES Abu al-Suri ilmalik lähenemine võimaldas tal vältida terrorikampaaniate õnnestumise või ebaõnnestumiste kohta vastusete otsimist koraanist nagu Al Qaeda liidrid olid seniajani teinud. Abu al-Suri tegi kannapöörde ja hakkas tegelema akadeemilise uurimustööga. Ta mõistis, et läänelikus sõjapidamises sõltub sõjaline edu planeerimisest ja ettevalmistustest ning eduvõimaluse tõenäosust ei jäeta lihtsalt jumala hooleks. Al-Suri koondas läänemaailma teadmised partisanisõjast, rahvusvahelisest jul-

geolekust ja jõupoliitikast, kujundades nende alusel muljetavaldava doktriini detsentraliseeritud džihaadist.26 Abu al-Suri sõnul tuleb Ameerika Ühendriikide agressiooni ja rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemise tingimustes kasutada džihaadis salajasi väljaõppemajasid ja mobiilseid harjutuslaagreid.27 Ta kirjeldab oma visiooni väljaõppe kohta selliste märgusõnadega nagu „tahe, ettevalmistus, teostus“28, mitte aga „palveta, paastu, teosta ja jää jumala peale lootma“. Kokkuvõttes on Abu al-Suri mõte briljantselt lihtne – globaalne individuaalne džihaadi algab iga moslemi kodust ja rünnata saab igal pool, kusjuures ründaja valib ise rünnaku aja, koha ja vormi.

UUS TEGEVUS, SUHTLUS JA ORGANISATSIOONISTRUKTUUR Abu al-Suri toonitab oma programmis „The Global Islamic Resistance Call“

Baastreening sisaldas topograafiat, kaevumist ning

and the Road to 9/11“, (New York: Vintage Books,

laskmist paljudest relvadest. Pärast baaskursust

A division of Random House, Inc), 340–343.

mille läbis 1996.–2001. aastani 10 000 – 20 000

võis edasi jätkata 45-päevasel partisanikursusel,

25 Call for Worldwide Islamic Resistance, Section

pühasõdalast, sõjapidamist 180-leheküljelise

kus õpiti transpordivahendi röövimist, spionaaži

Two: The Call-the Approach-The Way. Page 864.

määrustiku „Military Studies in the Jihad Against

ja läbiti kümnepäevane mõrvamise kursus. Samuti

26 Ibid.

the Tyrants“ alusel. Määrustikus õpetati võltsi-

õpetati eraldi laagrites valmistama pomme ja

27 Brynjar Lia, „Architect of Global Jihad: The Life

mist, relvatreeningut, operatsiooni turvalisust ja

sooritama enesetappu, kasutades lõhkeaineid.

of Al-Qaeda Strategist Abu Mus’ab Al-Suri“, Colum-

spionaaži. Väljaõpe oli jagatud kolme etappi, kus

Lawrence Wright, „The Looming Tower: Al-Qaeda

bia University Press, pg. 446.

noorsõduri õpe kestis 15, baastreening 45 päeva.

28 Samas, lk 469.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

23 Ibid. 24 1990. aastatel õpetati Al Qaeda treeninglaagris,

TERRORISM

SCANPIX

Noor poiss Ameerika saatkonna ees Londonis 11. septembril 2011, tema ümber demonstrandid, kes nimetavad end liikumise Muslims Against the Crusades liikmeteks ja tähistavad meeleavaldusega New Yorgi kaksiktornide ründamise 10. aastapäeva.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

terrorirakukeste tegevuse täielikku detsentraliseeritust, kutsudes seda süsteemiks, mitte organisatsiooniks. Oma džihaadikogemusele tuginedes on ta kujundanud n-ö kolme ringi üksused. Esimene ring koosneb tsentraliseeritud üksustest, teine detsentraliseeritud üksustest ja kolmas üldistest üksustest. Abu al-Suri kirjeldab, kuidas detsentraliseeritud rakukesed viivad läbi individuaalseid tegevusi, olles üksteisest täielikult eraldatud, kuid ühise eesmärgi, nime, programmi, vaadete ja väljaõppemeetoditega.29 Selline organisatsiooniline ülesehitus on täiesti uudne. Abu al-Suri ei tea täpselt, kuidas oma teooriat praktikas rakendada, seega mainib ta lühidalt, et „ma loodan, et see visioon töötab …“30 Nüüdseks on tema visioon uudsest võitlustaktikast praktikas rakendunud. Abu al-Suri kirjeldatud üksikisikute läbi viidud terroriaktid ja väikeste de tsentraliseeritud gruppide rünnakud 29 Ibid., lk 443. 30 Ibid., lk 447. 31 Ibid., lk 442. 32 Ibid., lk 360.

on sagenenud ja muutunud nii Al Qaeda kui ka ISIS-e jaoks toimivaks modus operandi’ks. Europol nendib aruandes TE-SAT2015, et selliste rünnakute põhjus võib olla soov lääneriikidele kätte maksta sõjaliste operatsioonide eest islamimaades. Kolme ringi üksuste kontseptsiooni juurde tagasi tulles märgib Abu al-Suri, et tsentraliseeritud ring peab oma sõnumit tootma, juhendama, nõustama ja edastama meedias ehk tegelema infosõja ja psühholoogiliste operatsioonidega. Teine ring koosneb mobiilsetest meeskondadest, kes on füüsiliselt koos ja õpetavad välja kolmanda ringi avatud rinde sõdalasi. Kolmas ring tegeleb ainult otsese sõjategevusega. Lahendust nõuab järgmine küsimus: detsentraliseerida saab inimesi, kuid kuidas detsentra-

Kaost peab külvama igal pool, nii otsene kui kaudne terror, sabotaaž ja õõnestustöö on lubatud ja lausa nõutav.

liseerida logistikat? Abu al-Suri on selle lahendanud vastavalt vastupanuüksuste operatsiooni kontseptsioonile: igal üksusel on autonoomne finantssüsteem, mille tuluallikad on sõjasaak ja annetused.31

GLOBAALSE ISLAMISTLIKU VASTUPANU ÜKSUSED Abu al-Suri mõtleb avatud rinde all eelkõige moslemivõitlejaid, kes regioonis avalikult tegutsevad ja kel on ühendus baaslaagritega. Nad võitlevad vastasega avatud rindel või teevad piirkondlikku partisanisõda.32 Abu al-Suri sidus oma uue sõjalise avatud rinde teooria moslemitest immigrantidega, kes on tema teooria kohaselt potentsiaalsed uue generatsiooni pühasõdalased. Teadu pärast on Al Qaeda džihaadil tuginenud traditsiooniliselt vaid islamimaailma riikide moslemitele. Abu al-Suri aga toob pildile kõik moslemitest immigrandid kogu maailmas. Eriti rõhutab ta Euroopa moslemitest immigrantide olulisust, „sest Euroopas on juba märkimisväärne moslemikogukond, mille arvukus ületab 45 miljonit. /…/ Euroopa on eriline, sest asub araabia ja islamimaailma vahetus läheduses ...“33

TERRORISM

Abu al-Suri toob ka välja kõige tähtsamad sihtmärgid, keda või mida vastase kodumaal rünnata: poliitilised ja sõjaväelised juhid, lennujaamad, sadamad, sillad, turismikeskused, sõjaväebaasid, meediakeskused, Jeesuse järgijate keskused, valitsusinstitutsioonid, julgeoleku- ja luurekeskused ning tsiviilisikud.34 Samuti nimetas ta nn pehmeid sihtmärke, mida moslemitest tsiviilvastupanuvõitlejad saavad rünnata, täites sellega džihaadi ja vastupanu kohust ning toetades sellega kaudselt relvastatud pühasõdalasi, kas või näiteks süüdata metsi kuumadel suvekuudel.35 Kaost peab külvama igal pool, nii otsene kui ka kaudne terror, sabotaaž ja õõnestustöö on lubatud ja lausa nõutav. Iga moslem pole radikaal, iga ekstremist terrorist ega sunnimoslem salafist, kuid Abu al-Suri määratluse järgi saab terroristiks mitteolemine ja salafistide mittetoetamine šiiiamoslemitele saatuslikuks. Terrorismist hoiduvad moslemid on määratud hukule, eriti kui nad teevad koostööd läänemaailmaga.

AVATUD RINDE TEOORIA

Eestit radikaliseerunud islam praegu ei ähvarda Kommenteerib Andres Ratassepp, kaitsepolitseiameti büroojuht.

rtikkel on huvitav lugemine mõist maks ekstremistlikku mõttemaa ilma ja islamistlikku ideoloogiat. Al-Suri teoorias on sarnasusi ISIS-e ideoloogiaga, eelkõige just lähenemine, et igaühel on võimalus uskmatuid n-ö käepäraste vahenditega tappa. Viimaste aastate sedasorti rünnakud Euroopas on siiski pandud pigem ISIS-e kõneisiku al-Adnani üleskutse arvele. Artikkel viitab, et Abu al-Suri on toonud esile Suurbritanniat ja Skandi naaviat, kus tema sõnul hakati džihaadi ideoloogiat levitama, sest ekstremistidest pühasõdalased said seal ära kasutada nõrka julgeolekukeskkonda ja nende riikide heaolu. Eesti heaolu jääb Skandi naavia riikide omale siiski alla ja siinne julgeolekukeskkond on pigem tugev ning riigi julgeolekuasutused, tulenevalt meie geopoliitilisest olukorrast, valvsad. Eestis elavad mõnituhat moslemit on enamik rahumeelsed ja ühiskonda hästi lõimunud. Radikaalset islamitõlgendust pooldavaid isikuid on nende hulgas mõni üksik. Saame küll rääkida üldisest ohust, kus islami vastu huvi tundev isik võib inter netis äärmuslike materjalidega tutvudes

üsna edukas, sest julgeolekuteenistustel on seda raske või isegi peaaegu võimatu ennetada. Selliste aktsioonide edukus sütitab omakorda teisi potentsiaalseid terroriste samalaadseid tegusid kordama, sest taoliste sündmuste analüüs ringleb vabalt meedias, see omakorda harib uusi terroriste. Poliitilise poole pealt mainib Abu al-Suri, et „vastupanutegevus on islami rahvuste võitlus, mitte eliidi lahing.“38

radikaliseeruda. Artikkel toob hästi välja, kuidas just Lääne meedia tegi al-Suri kuul saks pühasõdalaseks ja tõi tema ideedele laialdast tuntust, sh noorte islamihuvi liste seas. See paneb äärmuslike ideede meediakajastusele suure vastutuse. Veebis leiduvad propagandamaterjalid on sageli väga mõjusad ja neil on radikali seeruvatele isikutele inspireeriv mõju. Just veebis radikaliseerunud isikuid on õiguskaitseasutustel raske tuvastada, sest nad ei saa juhiseid otseselt terroriorgani satsioonilt, vaid tegutsevad üksi interne tist saadud juhtnööre järgides. Selliste juhtude õigeaegsel märkamisel on oluline koht ka radikaliseerunud isiku lähedastel ja tuttavatel. Koostöös kaitsepolitseiga on lihtsam ohte ennetada. Kuigi Eestis on terrorismioht jätkuvalt väike, siis maailmas tervikuna see oht kasvab. Terroriaktide ärahoidmine nõuab nii julgeolekuasutustelt kui ka ühiskon nalt tervikuna üha suuremaid pingutusi ja koostööd. Arvestades, et maailm on väike ja Eesti inimesed reisivad aktiivselt ringi, suurendab üldine ohu kasv paraku ka meie kaasmaalastele võimalust terroriga kokku puutuda.

Lugemiseks: • https://sites.google.com/site/ji hadismstudiesnet/publications/ architect-of-global-jihad • www.europol.europa.eu/content/ european-union-terrorism-situa tion-and-trend-report-2015, lk 19.

Abu al-Suri sõnul põhineb džihaad kahel vormil: 1. individuaalne terroristlik džihaad (jihād al-irhāb al-farđī) ja salajased üksteistest täielikult eraldiseisvad operatsiooniüksused;

2. osalemine avatud rinde džihaadis, kus iganes selleks eeltingimused olemas on.39 Avatud rinde põhieesmärk on saavutada mingi maa-ala üle kontroll ja panna seal maksma islami seadus. Ilma maa-ala hõivamiseta ei saa luua ka riiki, see on aga globaalse islamistliku vastu panu strateegiline eesmärk.40 Seega, terrorirünnakud on edu võti, millesse tuleb tugevalt investeerida.

ÜLESKUTSE GLOBAALSEKS ISLAMISTLIKUKS VASTUPANUKS

33 Ibid., lk 395.

36 Ibid., lk 365.

39 Brynjar Lia, „Architect of Global Jihad: The Life

34 Brynjar Lia, „Architect of Global Jihad:

37 www.europol.europa.eu/content/european-uni-

of Al-Qaeda Strategist Abu Mus’ab Al-Suri“, Colum-

The Life of Al-Qaeda Strategist Abu Mus’ab Al-Su-

on-terrorism-situation-and-trend-report-2015, lk 19.

bia University Press, pg. 371.

ri“, Columbia University Press, pg. 411.

38 Abu-al Suri, The training theory in the Global

40 Ibid., lk 371.

35 Ibid., lk 412.

Islam Resistance Call, page 444.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Abu al-Suri toob välja kolm strateegilist valdkonda, milles avatud rinde džihaadi teooria peab edu saavutama – geograafia, elanikkond ja poliitika. Geograafiline eeltingimus tähendab seda, et islamistide tegevust peab olema võimalik varjata ülekaaluka vastase eest, võimaldades pidada partisani sõda. Sellist partisanisõda saab pidada regioonides, kus juba on suur moslemi kogukond, mis sunnib vastast terrorismi vastases võitluses otsima nõela sellisest heinakuhjast, mis omakorda asub heinakuhjade meres. Terrorirünnakute analüüs näitab, et isegi lähedased ei tea sageli terrorirünnakut kavandava noore moslemi ekstremistlikku mõttemaailma ja kavatsust. Oma tegelikku palet näidatakse alles siis, kui selleks on sobiv hetk ja valmisolek individuaalne operatsioon ehk nn amaliyyat fardiyyah läbi viia.“36 Nii juhtus näiteks 2014. aastal Prantsusmaal Nantes, kus terrorist sõitis mahtuniversaaliga jõulu laadal toimetava rahva sekka, tappes ühe ja vigastades ühtteist inimest.37 Selline individuaalne džihaad on

AJALUGU

Eesti lipu heiskamine allveelaeval Kalev, 12. märts 1937.

Mereasjanduslik ajakiri Merendus, 1933–40 SÕDUR NR 5 (86) 2015

Kirjutises tutvustatakse mereväe ohvitseride kogu ajakirja Merendus ning antakse põgus ülevaade ajakirja veergudel avaldatud olulisematest merelist riigikaitset ja meresõjandust käsitlenud kirjutistest.

Liivo Laanetu KAPTENLEITNANT

EESTI AJALOOMUUSEUM / AM N 40717

AJALUGU

Merenduse kasutatud ja ajakirjas viidatud materjalid on oluline allikas tolleaegsete mereväeohvitseride erialase enesetäiendamise ja võõrkeeltes lugemuse kohta.

Avaldatud kirjutised oli toimetus jaotanud eri kategooriateks: 1) üld sisulised, 2) sõjaasjanduslikud, 3) sõjaajaloolised, 4) merekaubanduslikud, 5) õiguslikud, 6) tehnilised, 7) meresportlikud, 8) vested. Üldsisulised, sõjaasjanduslikud, sõjaajaloolised, tehnilised ja meresportlikud kategooriad olid esindatud kõikides aastakäikudes. Ajakirja lisana (eraldi pagineerimisega) ilmus 1935. a insenermehaanikutele suunatud „Mehaaniku märkmik“. Merenduse kasutatud ja ajakirjas viidatud materjalid on oluline allikas tolleaegsete mereväeohvitseride erialase enesetäiendamise ja võõrkeeltes lugemuse kohta. Kasutatud allikate nimekirjas on esindatud eesti-, inglis-, saksa-, vene- ja soomekeelsed raamatud. Tänapäeva lugeja jaoks on mõnevõrra üllatav venekeelsete trükiste nimetuste rohkus. Olulisim välisteave hangiti tõenäoliselt saksa-, inglis-, prantsus- ja venekeelsetest erialastest ajakirjadest. Selgub, et enimviidatutest kaks – saksakeelne Marine Rundschau ja prantsuskeelne Le Yacht – käsitlesid endid nii meresõjanduslike kui ka merendusajakirjadena. Tundub olevat tõenäoline, et just sellistel välismaistel eeskujudel põhines Eesti mereväeohvitseride oma merendusajakirja idee ja formaat. Meresõjanduslike teemadena, mis Merenduse veergudel enim käsitlemist leidsid, võib esile tuua merekaitse vajaduse, sõjalaevastiku uuendamise, merejõudude organisatsiooni, merejõudude ja poliitika vahelise sidususe, mereoperatsioonide juhtimise, merejõudude rolli kaasaegsetes konfliktides ning merelise riigikaitse laiapõhjalise käsitluse. Samuti kirjutati palju allveelaevadega seonduvast (allveesõjapidamine, arengud välisriikide allveelaevastikes), väeliikide koostööst mere- ja rannakaitses, miinisõjapidamisest ja mereväesidest. Mereväetaktika osas leidis kajastamist nii allveelaevade ja mootortorpeedopaatide lahingutegevus kui ka erinevate võtete (maskeerimine, udustamine, rammimine) ja valdkondade (õhukaitse, gaasikaitse, suurtükiala) rakendamine. Tutvustati ka meresõjapidamise meetodeid (blokaad, kurnamissõda, meredessant). Põgusalt leidis kajastamist merekaitseliiduga seonduv. Sõjaajaloost leidis ulatuslikku käsitlemist Eesti Vabadussõda ning Eesti või Läänemere piirkonnaga laiemalt seotud meresõjad. Enim tähelepanu pöörati siiski Esimese maailmasõja meresõjalistele sündmustele ja tegevustele, mida analüüsiti põh-

SÕDUR NR 5 (86) 2015

jakiri Merendus ilmus aastatel 1933–40 mereväe ohvitseride kogu (MOK) väljaandena. Kogud olid juriidilistest isikutest kaitseväe asutused, mille ülesanne oli koondada ohvitsere ja sõjaväeametnikke. Ühtlasi tuli tagada oma liikmete isamaaline vaimsus ning hoolitseda nende nii seltskondliku kui ka sõjaväelise kasvatuse ja arengu eest, kuid samuti pidid kogud võimaldama oma liikmetele majanduslikku omaabi. Olulisel kohal oli finantstegevus – oma abi korras tegutses liikmetele rahalist toetust võimaldav hoiu-laenuühisus, samuti võisid ohvitseride kogudel olla oma ettevõtted, milleks MOK-i puhul oli ajakiri Merendus. Üldkoosolekul valiti nii

kogu juhatus kui ka ajakirja toimetuse liikmed. Aastatel 1929–38 kandis MOK nimetust mereväe ohvitseride liitkogu. 1932. a novembris oli mereväe ajakirja asutamise küsimus ühe päevakorrapunktina arutlusel kogu üldkoosolekul. Loeti ette initsiaatorite pöördumine, kus olid välja toodud ajakirja väljaandmise põhjused ning eesmärgid, mida ajakiri peaks taotlema (kirjapilt muutmata kujul): „1) mereväe tähtsuse selgitamine ja laevastiku uuendamise idee propageerimine; 2) mereväe isiklise koosseisu silmaringi ja teadmiste laiendamine; 3) ergutada inimesi iseseisvale tööle ja mõtlemisele; 4) raskused, millistega seotud „Sõduris“ kirjutamine.“ 1933. a märtsis trükivalgust näinud esimese numbri juhtkirjas oli ajakirja eesmärkidena välja toodud (kirjapilt muutmata kujul): „Juba mitmeid aastaid on liikunud merenduslikes ringkonnis mõte asutada ajakiri, mis püüaks siduda rohkem üksteisega merendusest huvitatud ringkondi, koondades need ühise ajakirja ümber. Seepärast Mereväe Ohvitseride Liitkogu otsustas hakata välja andma ajakirja, mis tahab merendusele lähedalseisvaid ringkondi õhutada ühistundele, äratada huvi merenduse vastu laiemais rahvahulgis üldse olenemata nende elukutsest […]. Ajakiri tahab aidata kõiki meremehe-kutsega isikuid, olgu see merejõududes, kaubalaevastikus või nendega seotud alades, ning merisportlasi teadmiste täiendamisel ja silmaringi laiendamisel […].“ Ajakirja eesmärki täpsustati 1935. a kogu kodukorra täiendustega, mis hõlmasid paljuski just Merendusega seonduvat (kirjapilt muutmata kujul): „A) täiendada merekaitse alal tegutsevate isikute teadmisi ja laiendada nende silmapiiri nii riigikaitselisis kui ka üldmerenduslisis küsimusis; B) siduda meie merekaitsel tegutsevaid isikuid teiste merenduse alal tegutsevate ringkondadega ja rahvaga, soodustada nende ringkondade üksteisest arusaamist ja ergutada neid tarvilikuks koostööks merekaitse alal.“

AJALUGU

jalikult kogu ajakirja ilmumise vältel. Regulaarselt avaldati ülevaateid olulisemate mereriikide sõjalaevastikes toimuvate arengute osas. Merenduse kõikide eksemplaride päisesse oli väljaande nime alla lisatud täiendava iseloomustusena – „mereasjanduslik ajakiri“. Suhted teise olulise merendusalase väljaandega Laevandus (1920–40) olid pingelised. Mere väelased toetasid kahe ajakirja liitumist, kuid vastaspoole huvipuuduse tõttu ei saanud sellest asja. Sõjavägede staabi ametlikus väljaandes ajakirjas Sõdur mere väeteemalisi ja meresõjanduslikke kirjutisi küll avaldati, kuid nende ilmumissagedus oli hüplik. Kaitseliidu liikmetele orienteeritud ajakirjas Kaitse Kodu! avaldati lisaks merekaitseliidu üksuste tegemisi kajastavatele kirjutistele ka üksikuid üldhariva suunitlusega lühemaid kaastöid meresõjast. Suhteid Sõduriga ei saa kindlasti nimetada tihedateks. Kuigi Merenduse autorid avaldasid oma kirjutisi ka Sõduris, algas pärast mereväe ajakirja asutamist mereväeteemaliste ja meresõjanduslike kirjutiste selge vähenemise tendents Sõduri veergudel. Peab rõhutama, et Merendus ei olnud MOK-i doteeritud väljaanne, vaid vastupidi, ajakiri oli isemajandav ja kasumittootev ning selle peamine sisse tulekuallikas oli reklaamipindade müük. Tasu maksti nii toimetuse liikmetele, kirjutiste autoritele kui ka reklaamimüügi vahendajatele. Ajakirja ilmumise jooksul 1933–40 nägi trükivalgust 45 numbrit, kus avaldati ühtekokku ligikaudu 750 eri mahus kirjutist. Keskmiselt ilmus umbes 16 kirjutist ajakirja numbri kohta (see teeb ligikaudu 100 kirjutist aastas) ja neist omakorda umbes neljandik olid meresõjanduslikud. Merenduses avaldatud meresõjanduslike kirjutiste arvu võrdlemisel teistes riigikaitselistes väljaannetes avaldatuga joonistub välja tõdemus, et mereväelise erialaajakirja järele oli nõudlus olemas ning et tänu Merenduse asutamisele sai selline nähtus nagu eestikeelne meresõjaline ajakirjandus üldse võimalikuks.

julgeolekupoliitikas pidev pingete eskaleerumine ning muutused suurriikidevahelistes jõuvahekordades, millega kaasnesid omakorda konfliktid (nt Hispaania kodusõda, Saksamaa piiride laienemine, Teine maailmasõda). Merenduses ilmunud kirjutiste põhjal selgub, et Eesti mereväeohvitserid jälgisid tähelepanelikult maailmas toimuvaid sündmusi ning analüüsisid nii poliitilisi arenguid kui ka nendega kaasnenud sõjalisi sündmusi. Enim väärib mereväepoliitika teemadel sõnavõtjana esiletoomist vanemleitnant Richard Kokk, kelle sulest pärineb Merenduse veergudel avaldatud ainus algupärane Eesti autori kirjutis merejõudude ja välispoliitika omavahelistest suhetest, mis sisaldas ka tähelepanu väärivaid järeldusi Eesti kohta, mille paikapidavuses võis veenduda 1939. a septembris. 20. sajandi välispoliitilisele praktikale tuginedes järeldas Kokk 1934. a ühes oma kirjutises, et kuigi on selge, et Eesti ise ei hakka oma merejõudusid kasutama välispoliitiliste aktsioonide korraldamiseks, siis tuleb Eestil olla valmis selleks, et kaitsta oma erapooletust [teiste riikide] taoliste surveaktsioonide eest. Ta soovitas rahvusvaheliste konfliktide puhul, kus Eestit ei sunnita otseselt enesekaitsele asuma, lähtuda „relvastatud enesekaitse“ printsiibist. Erilist tähelepanu tuli tema arvates pöörata merelistele konfliktidele (kirjapilt muutmata kujul): „Ma arvan, et neil juhtumeil just eriline tähendus on meie merejõul. Välispoliitilise sund aktsiooni võimalused mere poolt on märksa suuremad kui maa poolt. See pärast meie merejõu suurus ei ole ka välispoliitiliselt niivõrd tähtsusetu kui seda esialgu võiks arvata.“ 1939. a septembris pärast Teise maailmasõja vallapääsemist aset leidnud sündmustega leidsid kinnitust viis aas-

SÕDUR NR 5 (86) 2015

1939. septembris, pärast Teise maailmasõja vallapääsemist asetleidnud sündmustega leidsid kinnitust KIRJUTISED viis aastat varem tehtud MEREVÄEPOLIITIKAST Richard Koka järeldused, et Merendus hakkas ilmuma 1933. a ehk siis, kui Euroopas ja kogu maailmas oli suure tõenäosusega võivad läbi saamas Esimesele maailmasõjale Eesti neutraalsust ründavad järgnenud ühiskondlikus ja majanduselus tasakaalutu, kuid rahvusvahelises välispoliitilised sundaktsuhetes ja sõjanduses stabiilne periood. sioonid tabada mere, mitte Kogu ajakirja ilmumise perioodil toimus rahvusvahelistes suhetes ning välis- ja maa poolt.

tat varem tehtud Richard Koka järeldused, et suure tõenäosusega võivad Eesti neutraalsust ründavad välispoliitilised sundaktsioonid tabada mere, mitte maa poolt. Poola allveelaeva Orzeł põgenemise juhtum ning Nõukogude Liidu fabritseeritud tsiviillaevade Metallist ja Pioneer ründamised just sellisteks osutusid nendeks „välispoliitilisteks sund aktsioonideks“, mida hakati kasutama Eesti mõjutamisel neutraliteedist loobumiseks ja Nõukogude Liiduga vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks, mis osutus esimeseks oluliseks sammuks teel iseseisvuse kaotuseni 1940. a juunis.

KIRJUTISED MEREJÕUDUDE ROLLIST RIIGIKAITSES JA LAEVASTIKU UUENDAMISEST Ajakirja esimeses numbris põhistas toonane merejõudude juhataja mereväekapten Valentin Grenz mõningad seisukohad, mis ei muutunud või mida ei lükatud ümber hilisemate merelise riigikaitse ja mereväe rolli üle arutlenud autorite töödes: 1) Eesti vajas merekaitset, sest oli mereriik (tema merepiir oli maismaa omast märkimisväärselt pikem; kauba laevastik üha suurenes; majanduses olulisel kohal väliskaubandus, mis toimus valdavalt meritsi; meri oli riigile suur tuluallikas). 2) Merekaitse koosnes laevastikust, mere-, maa- ja õhujõududest, rannakindlustest ja miinitõketest. Merekaitse ülesanded olid mereliste ühendusteede kasutamise tagamine, ranniku kaitsmine vaenlase rünnakute eest ja dessandi tõrje. Merekaitse nõudis väeliikide koostööd. 3) Eesti laevastik oli Vabadussõja ajal juhuslikult komplekteeritud, mistõttu ei olnud suuteline täitma talle pandud (või temalt oodatavat) rolli merekaitses. Eesti vajas laevastikku, mis oleks olnud ehitatud just siinseid vajadusi ja võimalusi silmas pidades. 4) Tõhus riigikaitse tagas Eestile usutava sõjalise heidutuse ja riigi rahvus vahelise usaldusväärsuse. Merelise riigikaitse ülesehituse ja laevastiku uuendamise vajaduste osas võttis 1933. a jõuliselt sõna ka tookordne merejõudude staabi ülem kaptenleitnant Vassili Martson (eestindatult Valev Mere), kes esitas selge visiooni, kuidas peaks olema korraldatud Eesti mereline riigikaitse ning milliseid ülesandeid ja millise koosseisuga peaks laevastik olema suuteline täitma. Martson toonitas,

AJALUGU

diit sõjalaevastiku uuendamiseks ning paika oli pandud ka uute soetamisele tulevate üksuste tüübid, siis laevastiku uuendamise teema Merenduse veergudel ei vaibunud, vaid sai pigem hoogu juurde. Pärast allveelaevade hanke reaalsuseks saamist 1937. a laevastiku uuendamise teemaliste kirjutiste arv vähenes. Üks agaramaid Merenduse autoreid oli kaptenmajor Johannes Santpank. Tema hinnangul oli mereliste ühendusteede tagamine Eestile ühtviisi eluliselt vajalik nii rahu- kui ka sõjaajal. Rahuajal sõltus sellest riigi väliskaubandus, millest 95% kulges meritsi, ning sõjaajal oleks väliskaubandusele lisandunud ka välisabi saabumise tagamine. Santpanga järgi võis merejõudude ülesanded jaotada peamisteks – mereliste ühendustee-

Santpank oli esimene, kes kirjutas Merenduses allveelaevadest ja võib öelda, et tal õnnestus 1933. a sõnastada kontseptuaalsed põhialused, millele tuginevalt Eesti üldse peaks seda laevatüüpi omama.

de kasutamise kindlustamine ja pealinna kaitse merelt lähtuva ohu eest – ning kõrvalisteks – vaenlase merekaubanduse takistamine; luure- ja valveteenistus jt ülesanded. Johannes Santpank oli seisukohal, et laevastiku uuendamiseks oli hädavajalik eeldus selle vajaduse teadvustamine ühiskonnas ja kodanike toetuse saavutamine. Santpank oli esimene, kes kirjutas Merenduses allveelaevadest ja võib öelda, et tal õnnestus 1933. a sõnastada kontseptuaalsed põhialused, millele tuginevalt Eesti üldse peaks seda laeva tüüpi omama. Santpank osundas, et (kirjapilt muutmata kujul): „Eesti oludes on allveelaeva päätähtsus tema olemasolu“, mis tähendab, et allveelaevade omamine aitab märkimisväärselt tõsta riigile vajaliku sõjalise heidutuse usutavust. Ta tõi esile peamised ülesanded, milliseid ülesandeid see (kirjapilt muutmata kujul) „vaesemehe relv“ peaks sõjaolukorras täitma: 1) mereliste ühendusteede kasutamise tagamine (takistada vaenlasel blokaadi teostamist, rünnates selleks vastase jõudusid, ning kasutades kergete jõudude (hävitajad ja kiired [torpeedo] laevad) vastu tegutsemisel miine ja pea jõudude vastu torpeedosid; 2) rannakaitse toetamine: a) rünnata Tallinna mere poolt pommitavaid mere jõudusid, mis asuvad väljaspool mere kindluste suurtükkide laskeulatust); b) nurjata vaenlase meredessant operatsioon, rünnates dessantlaevastikku juba ülesõidu ajal ja enne kui vastane jõuab oma ründejõud maale paisata; 3) vastase merekaubanduse tõkestamine (tegutsemispiirkond ainult Soome laht; kaubalaevade asemel rünnata saatelaevu); 4) vaenlase [sõja]laevade hävitamine miinide ja torpeedodega; 5) luure- ja valveteenistus; 6) miiniveeskamisoperatsioonid. 1939. a alguses, veel enne merejõudude juhatajaks saamist tõdes Johannes Santpank, et laevastiku uuendamisel olid suurim takistus riigi piiratud finantsvahendid ning analüüsis, kuidas oleks võimalik sõjalist võimekust parandada, ilma et oleks vaja kaasata täiendavaid ressursse. Santpank võrdles Nõukogude Liidu, Soome ja Ameeri-

SÕDUR NR 5 (86) 2015

et (kirjapilt muutmata kujul) „[...] meil leidub väga vähe inimesi ja ringkondi, kel on selge ettekujutus ja arusaamine meie rannakaitse tähtsusest ja vajadustest.“ Tema hinnangul ei saanud tänu tugevale Briti laevastikule Eesti laiem avalikkus Vabadussõja ajal aru, et sõjaline oht ähvardas ka mere poolt, mistõttu puudus avalikkuse toetus tugeva ranna kaitse olemasoluks ning nägi lahendusena ette avalikkuse seas igakülgse teavitustöö läbiviimist, kus selgitataks rannakaitse tähendust ja sellekohaste vahendite soetamise vajadust. Martson juhtis tähelepanu, et Eesti rannakaitse esmane kaitsevõime enne võimalike liitlaste saabumist on märksa viletsam kui Lätil ja Soomel. Peamise merelt lähtuva ohuna nägi ta rannikualade pommitamist laevastiku peajõudude poolt ning Martsoni hinnangul oleksid Eestil vastase lahingulaevade vastu võitlemiseks reaalsed võimalused üksnes allveelaevade olemasolul. Dessanditõrje seisukohalt rõhutas ta, et maavägi üksinda ei ole suuteline lisaks maarindele kaitsma ka Eesti pikka rannajoont ning et oluline on hävitada dessantüksused juba merel. Selle ülesande täitmiseks oleksid laevastikule sobinud kõige paremini kiired torpeedodega relvastatud mootorpaadid, mida oleks tulnud kasutada koostöös allveelaevadega. Rannakaitses kiirreageerimisvõime tagamiseks pidas Martson vajalikuks Soome eeskujul reservväelastega mehitatud merekaitseliidu moodustamist. Terava kriitika osaks sai merelise riigikaitse riiklik korraldatus. Piirivalvamisega seotud ülesannete tarvis piirivalve juurde eraldi laevastiku loomist nimetas ta mitte jõudude koondamiseks, vaid nende killustamiseks rannakaitses. Täiendava argumendina tõi Martson esile, et merevägi saaks piirivalve ülesannetega hästi hakkama. Tõhusa ranna kaitse korraldamiseks oleks tulnud kaitselaevastikule anda juba rahuajal kõik riiklikud ülesanded merel, mis oleks taganud jõudude koondamise, kergendanuks kaitsekavade väljatöötamist, ning toonuks kulude kokkuhoiu. Kuigi 1933. a lõpul oli riigikogu võtnud vastu seaduse, millega määrati kre-

AJALUGU

ka Ühendriikide mereväe ja piirivalve laevastike võimekusi ning jõudis järeldusele, et kuigi sarnaselt Eestiga oli vaadeldud riikides riigikaitsealased ja piirivalvamise ülesanded eraldiseisvate organisatsioonide alluvuses, siis erinevalt Eestist olid teiste vaatlusaluste riikide piirivalvelaevad sõjalise võimekusega ning neid oli seetõttu reaalselt võimalik sõjaliste ülesannete täitmisel rakendada. Tema hinnangul oleks piirivalvele sobinud kõige paremini sõjalaevad ning ka veeteede talituse ülesannete täitmisega oleksid sõjalaevad hakkama saanud. Santpank tegi ettepaneku, et Eesti võiks hankida veeteede talituse ja piirivalve ülesannete täitmiseks sõjalaevad, millega oleks kaasnenud sõjalaevastiku ja üldise riigikaitse märkimisväärne tugevdamine. Ta toonitas, et kuigi veeteede talituse laevade juures oli arvestatud riigikaitseliste vajadustega, oli see saanud võimalikuks üksnes tänu tollal ametikohal oleva direktori (mereväe reservohvitser ja merekaitseliitlane Eduard Avik) isiklikule merekaitsealasele huvile ja vastutulelikkusele. Santpank oli seisukohal, et kuigi kõik riigilaevastiku laevad peaksid olema eelkõige sõjaliste ülesannete täitmiseks sobivad ning sõjaliste võimekustega, siis nende allutamist merejõududele rahuajal pidas ta vajalikuks üksnes siis, kui see osutub rahalise kokkuhoiu seisukohalt otstarbekaks. Oluliseks pidas ta mereväeohvitseride praktiseerimist teistes riigilaevastikes, mida oli vaja Eesti mereala parema tundmaõppimise seisukohalt. Santpanki hinnangul oli kõigi riigile kuuluvate laevastike riigikaitsesse tõhusaks kaasamiseks vaja riigivõimu tasandil vastavat otsust.

KIRJUTISED RANNAKAITSEST

SÕDUR NR 5 (86) 2015

1936. a ilmunud Eesti entsüklopeedia vastavas artiklis oli rannakaitse defineeritud kui „Sõjaline kaitse kallaletungide vastu merelt s.o. vaenuliste sõjalaevastikkude ja dessantide vastu, r-e moodustavad vastavad laevastikud, rannae. merekindlused, rannapatareid, mere mineerimine ja r-ks määratud maa- ja lennuväe osad.“ Probleeme tekitab kirjutiste autorite poolt väljendi „merekaitse“ kasutamine. Autorid kasutasid väljendit merekaitse nii rannakaitsega samatähendus1 Vt ka Laanetu, Liivo. Väikesõja kontseptsioon – kas Eesti esimene meresõjaline doktriin? – Sõdur 2014, nr 4, lk 42–47.

likult kui ka rannakaitse vastandina. Samas kasutati nii rannakaitset kui ka merekaitset kogu merelise riigikaitse üldnimetusena. Võttes arvesse Eesti ja Soome tihedat, kuid salajas hoitud meresõjalist koostööd 1930. aastatel, võib pidada tõenäoliseks, et merekaitse puhul on tegu tol ajajärgul soome keelest (meripuolustus) laenatud väljendiga. Merenduses avaldatud kirjutiste sisu põhjal võib kokkuvõtvalt väita, et nii rannakaitsel kui ka merekaitsel oli kaks paralleelselt käibinud tähendust: 1) merelise riigikaitse üldnimetus; 2) rannakaitse kitsamas tähenduses selliselt, nagu see oli eespool defineeritud. Enamik ohvitsere avaldasid oma mere sõjapidamise teemalisi mõtteid läbi rannakaitse ideelise raamistiku, kuid vaid vähesed argumenteerisid põhjalikult oma seisukohti. Kõige kontseptuaalsemalt lähenes meresõjapidamisele vanemleitnant Johannes Ivalo, kelle kirjutiste põhjal on võimalik konstrueerida nn väikesõja kontseptsioon.1 Selle lähtealus oli põhimõte, et ka väiksem ja sõjaliselt nõrgem laevastik võib hakata endast tugevamale potentsiaalsele vaenlasele tulemuslikult vastu ja olla isegi edukas. Siiski oli see mõeldav üksnes juhul, kui väiksem laevastik oli rahuajal ennast põhjalikult ja sihikindlalt tulevaseks sõjaks ettevalmistanud. Sõjaks ettevalmistus tähendas eelkõige loobumist standardsetest lahendustest ning keskendumist mingile üksikule sõjapidamisvaldkonnale/meetodile, et siis ennast sel alal teadlikult arendades ning oskusi pidevalt täiendades ja lihvides saavutada seeläbi eelis vastase suhtes mereväetaktikalises tegevuses. Ivalo väärib samuti esiletoomist nii meresõja pidamise uurimisele kõige enam pühendunud kui ka kõige viljakama Merenduse autorina, olles ühtlasi ajakirja kõige staažikam toimetuseliige. Ainsa mereväeohvitserina käsitles Me-

Santpank tegi ettepaneku, et Eesti võiks hankida veeteede talituse ja piirivalve ülesannete täitmiseks sõjalaevad, millega oleks kaasnenud sõjalaevastiku ja üldise riigikaitse märkimisväärne tugevdamine.

renduses rannakaitset mitte ainult mere, vaid ka maa poolt lähtuvalt vanemleitnant Alfred Pääbus, kes sõnastas rannakaitse eesmärgina ranniku ja territoriaalvete puutumatuse tagamise ning seda tagavate relvajõudude organiseerimisel tuli lähtuda kas saareriigi või rannikuriigi seisukohalt. Rannikuriik ei saanud rannakaitsejõudude organiseerimisel piirduda saareriigi kombel üksnes laevastiku omamisega, vaid pidi seda täiendama merekindlustega. Pääbuse hinnangul kujutasid merekindlused endast küll tugevat jõudu, kuid oma paiksuse tõttu olid nad staatilised ja neil puudus taktikaliselt seisukohalt väärtuslik omadus – liikuvus. Merekindlused olid tema arvates võimelised täitma rannakaitse ülesandeid – tõrjuma rannikualasid pommitavaid pealveejõude ja dessantüksusi – üksnes siis, kui nad olid suutelised kaitsma end õhurünnakute eest. Pääbus põhjendas, et maavägede kasutamine rannakaitsel on tulenevalt nende vähesest mobiilsusest ebatõhus ning näiteks dessandi tõrjumisel, kus ajaline tegur etendab eriti olulist rolli, oleks maavägede kasutamine väheefektiivne. Tema hinnangul oleks olnud kõige tõhusam võtta rannakaitses kasutusele kaldal tegutsev mobiilne rannakaitsekoondise nime kandev väeosa, mille suuruse määramisel tuli lähtuda kaitstava rannajoone pikkusest, ranniku füüsilistest omadustest ning teede ja liiklemisvõimaluste olemasolust rannikul. Rannakaitse juhtimine oleks pidanud Pääbuse hinnangul olema kindlasti allutatud merejõududele, sest maaväes puudusid meresõjapidamises kompetentsed isikud; rannik moodustab sõjaliselt terviku, kuid maaväelise juhtimise korral liigendataks see administratiivsetel põhjustel erinevateks piirkondadeks [nt kaitseringkondadeks]; rannakaitse tegevus ja juhtimine oleks killustatud mitme organisatsiooni vahel, kelle omavahelises koostöös võib ette tulla raskusi. Pääbus oli veendunud, et väikeriigi kogu rannakaitse – laevastik, merekindlused, rannakaitsekoondis – tuleb allutada ühele juhile. Merenduses kirjutatu põhjal ei ole kahtlust, et rannakaitset oleks võinud nimetada Eesti mereväestrateegiaks, kuigi keegi otseselt sellist nimetust ei kasutanud. Laevastiku roll oleks olnud toetada merekindlusi ning eelkõige oleks olnud tegu pealinna kaitsega. Ainsa rannakaitsele vastanduva ideestiku – nn mere vaba kasutamist tagava merekaitse – autor oli vanemleitnant Rudolf Rosimannus. Erinevalt teistest autoritest rõhutas ta, et

AJALUGU

27.10.1932

Mereväe ajakirja asutamiskavatsuse esmamainimine.

22.11.1932

Mereväe ajakirja asutamise otsustamine kogu peakoosolekul ja esimese peatoimetaja valimine.

Märts 1933

Ilmub ajakirja esimene number.

13.04.1933

Kogu laenab ajakirjale 350 krooni.

1934

Ajakirja sissetulekud on esmakordselt suuremad kui väljaminekud.

Veebr 1935

Senise ühe asemel hakkab olema korraga kaks tegevtoimetajat.

21.02.1936

Kõiki toimetuse liikmeid hakatakse valima kogu üldkoosolekul.

21.06.1936

Kogu üldkoosolekul otsustatakse luua toimetuse kolleegium.

1936

Kirjatööde võistlus.

1936

Ajakirja tulud ületavad esmakordselt kogu enda tulusid.

24.03.1938

Kogu üldkoosolek annab põhimõttelise nõusoleku ajakirjade Merendus ja Laevandus ühendamiseks.

1938

Saavutatakse maksimaalne aastatellimuste arv – 547. Lisaks on kaks aastatellimust välismaale. Ajakirja tuludest toetatakse kogu 1100 krooniga, aitamaks katta mereväe 20. aastapäeva tähistamisega seotud väljaminekuid.

21.06.1940

Ilmub ajakirja viimane number.

28.08.1940

Kogu juhatuse ja kogu likvideerimise komisjoni otsusega ajakirja välja andmine lõpetatakse; selle varad kantakse kogu arvele.

16.12.1940

Kogu likvideerimise komisjon loeb oma lõppkoosolekul ajakirja tagant järele likvideerituks alates 08.10.1940.

Ajakirja Merendus kronoloogia.

kuna mereliste ühendusteede kasutamise tagamine on laevastiku olemasolu eesmärk, siis peab see olema ka laevastiku peamine ülesanne ning rõhutas, et tuleks loobuda laevastiku liigsest koormamisest rannakaitsega. Sõltumata sellest, kas autorid lähtusid rannakaitse või mere vaba kasutamist tagava merekaitse ideestikust, oldi ühel nõul, et Eesti laevastiku peamine kontseptsioon oleks olnud merehõive takistamine. Samuti esineb autorite töödes redulaevastiku eelistamisele viitavaid mõttekäike ning aktiivsel kaitsel rajaneva sõjapidamise eelistamist.

KASULIK TÄNAPÄEVALGI

Merenduses kirjutatu põhjal ei ole kahtlust, et rannakaitset oleks võinud nimetada Eesti mereväestrateegiaks, kuigi keegi otseselt sellist nimetust ei kasutanud.

Kirjutis põhineb 2015. a KVÜÕA Toimetiste Occasional Papers No 2 ilmuval teadusartiklil „Eesti meresõjalise mõtte kullafond“.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

Meresõjaline mõte avaldus Merenduse veergudel eelkõige aruteludes merelise riigikaitse, meresõja ja meresõjapidamise teemadel. Üks enim käsitlemist leidnud valdkond oli laevastiku uuendamine, millele pühendati kõige rohkem tähelepanu aastatel 1933–36 ehk siis enne allveelaevade hanke reaalsuseks saamist. Laevastiku uuendamise programm, mida hakati ellu viima alates 1933. a, oli koostatud rannakaitse vajadusi silmas pidades. Kuna rannakaitse puhul toimub sõjategevus rannikumeres ja sellega piirneval maismaal, siis edukaks tegutsemiseks oli oluline väeliikide (mere-, maa- ja õhujõud) ja relvaliikide (nt sõjalaevastik, merekindlused) omavaheline tõhus koostöö.

Eesti mereväepoliitikast loetu põhjal kindlasti rääkida ei saa. Mereväe poliitikale kõige lähemalseisvama üksikotsusena võib esile tuua valitsuses vastu võetud laevastiku uuendamise programmi, millega sisuliselt määratleti laevastikus arendatavad sõjalised võimekused. Oluline tähelepanek on ka see, et programmi olemuslikult ei muudetud. Mida pingelisemaks hakkas kujunema Euroopa julgeolekupoliitiline olukord ja mida tajutavamaks muutus võimalik sõjaline oht, seda enam hakkasid merejõudude juhid tuletama meelde totaalkaitse põhimõtete rakendamise vajadust merelises riigikaitses. Toonased probleemid riigile kuuluvate laevastike allumises erinevate ministeeriumide ja ametkondade vahel ning riigi kaitseliste huvide vähene arvestamine on äratuntavad Eestis ka praegu. Vaid vähesed autorid põhjendasid ja argumenteerisid oma seisukohti, kasutades selleks kas meresõjateooriat,

meresõjaajaloo õpikuid, välismaist erialakirjandust või välisriikide kogemusi. Selliste autoritena väärivad esiletoomist kaptenmajor Johannes Santpank, vanemleitnant Richard Kokk, vanemleitnant Johannes Ivalo, vanemleitnant Rudolf Rosimannus ja vanemleitnant Alfred Pääbus. Ivalo, Santpank ja Kokk olid kolm kõige viljakamat meresõjanduslikel teemadel kirjutanud autorit, kellelt pärineb ühtekokku ligikaudu pool kõigist Merenduses ilmunud vastavatest kirjutistest. Kui vaadelda mereväeohvitseridest Merenduse autoreid sõjakooli lõpetamise lendude lõikes, siis ületasid 1928. a sõjakooli lõpetanud mereväeohvitseride III lennu vilistlased oma kaastööde avaldamise aktiivsuselt selgelt ülejäänud kolleege. Kuna Merenduse puhul oli tegu mereväelise erialase väljaandega, siis võib öelda, et just kaptenmajor Johannes Santpank, vanemleitnant Johannes Ivalo, vanemleitnant Richard Kokk ning eelkõige III lennu ohvitserid olid selles ajakirjas kõige olulisemad meresõjalise mõtte avaldajad ja kujundajad. Kuigi autoritel võisid olla erinevad arvamused ja põhjendused, võib välja tuua mõningad ühised seisukohad: 1) Eesti laevastiku peamine ülesanne oli mereliste ühendusteede kasutamise tagamine nii rahu- kui ka sõjaajal; 2) Eesti laevastiku koosseis oli juhuslik ega vastanud vajadusetele; 3) riigi rahakoti paksus oli kõige määravam tegur laevastiku uuendamisel; 4) Eesti laevastik pidi koosnema nn kergetest jõududest (eelkõige allveelaevad ja torpeedopaadid); 5) väeliikidevahelise koostöö olulisus meresõjapidamises. Eesti–Soome salajasele meresõjalisele koostööle Soome lahe sulgemiseks Merendusest ühtegi viidet ei leia, see ei ole aga siiski üllatav, sest tegu oligi ju avalikustamisele mittekuuluva teabega. Merenduse näol on tegu 1930-ndate eestikeelse meresõjalise mõtte kõige olulisema allikaga, mille veergudel ilmunud kirjutiste lähem uurimine mitte ainult ei anna ülevaate tolleaegsetest tegemistest ja arengutest, vaid ühtlasi annab oma panuse Eesti merelise riigikaitse kontseptuaalsele arendamisele tänapäeval.

TUTVUSTUS

Töö ohu piiril – põnev sissevaade Eesti sinikiivrite teenistusse Sõjameeste mälestusi, päevikukatkeid, fotosid ja kirjavahetust, samuti taustateavet ja ajaloolisi dokumente sisaldav raamat võtab kokku ühe tahu Eesti kaitseväe viimase 20 aasta tegevusest – osaluse ÜRO rahuvalveteenistuses.

SÕDUR NR 5 (86) 2015

ahuvalvesse panustamine kuulub vastutustundliku ning globaalselt mõtleva ja käituva riigi juurde. ESTPLA-1 saatmisega Taani rahuvalvepataljoni koosseisus Horvaatiasse 1995. aastal sai alguse Eesti kaitseväe osalus rahvus vahelistes sõjalistes operatsioonides üldse. Hiljem on Eesti lähetanud rahuvalveüksusi Liibanoni ning Eesti ohvitserid on teeninud Lähis-Idas ja Aafrikas sõjaliste vaatlejatena ja staapides. Raamatu kaanepilt on tehtud septembrikuus 2015 Liibanonis, kus rahuvalves oli Eesti üksus ESTPLA-19. Raamatu koostaja kolonelleitnant Rein Vaabel kirjutab: „Missioonidel käinuna ja kriisikoldeid näinuna olen mõistnud, et siin ilmas ei ole midagi koledamat, kui elamine sõja hirmus, kodu ja vara hävimine sõjas, pereliikmete sandistumine või hukkumine sõja tõttu. Julgen väita, et tänu rahuvalvele on suudetud ära hoida või leevendada miljonite inimeste hirme ja kannatusi, süstida usku ja lootust helgemasse tulevikku. Kuid igal medalil on teadagi kaks poolt ja õnnestumiste kõrval võib kindlasti vaielda ka selle üle, kas rahuvalvesse paigutatud pingutused ja ressursid on taganud probleemidele võimalikult tõhusa lahenduse.“ Faktirohke raamat on suurepärane lugemismaterjal kõigile, kes on huvitatud kaitseväest ja rahvusvahelisest teenistusest. Kindlasti avardab see ka tavalugeja silmaringi. Sinikiivrid kirjeldavad võõraste maade olustikku ja ühiskonnasuhteid heatahtlike vaatlejatena, kes konfliktis pooli ei vali. Nii mõnigi kirjutaja tunnistab, et piirkonna kohta kodus kujunenud mustvalge ettekuju-

• Koostaja Rein Vaabel • 436 lk, kõvad kaaned • Kirjastus Otto Wilhelm

tusega polnud kohapeal midagi peale hakata. Tegelikkus osutus tunduvalt nüansirikkamaks. Eriti väärtuslikuks ja huvitavaks osutuvad 1990-ndatel rahuvalvemissioonidel käinute mälestused. Raamatusse on talletatud palju infot ja lugusid, mis kõrvalseisjate jaoks muidu kaduma läheksid. Selline täpne raaminfo sidumine konkreetsete juhtumite ja lihtsamate tõsieluliste seikadega joonistab välja kogu rahuvalveteenistuse sügavama olemuse. Raul Öpik, Tõnis Asson, Alar Laneman, Aivar Jaeski, Rein Vaabel, Paul

1994. aasta alul Kaitsejõudude Peastaabi rahuvalvejaoskonnas aasta tegevuskava planeerides tegin sellest major Tiruga juttu ja palusin tal uurida, mida võiks asjast arvata kaitseväe juhataja kindral Einseln. Selleks ajaks oli juba neli kaitseväe ohvitseri (seal hulgas Tiru) läbinud Soomes Niinisalos ÜRO sõjaliste vaatlejate kursused. Suurem osa nende Soome, Rootsi, Nor ra või Taani kursusekaaslasi olid juba teenistusse asunud Lähis-Ida vaatlus missioonil UNTSO (United Nations Truce Supervision Organization). Kuid järjest uued ning aktuaalsemad tege mised BALTBAT-i projekti käivitamisel surusid vaatlejate teema mõneks ajaks tagaplaanile. Hiliskevadel uurisin ise kindral Einselnilt UNTSO-s osalemise võimalikkust. Vietnami sõja kogemu sega kindral ei olnud sellest mõttest sugugi vaimustuses, talle näis see üks tühine ettevõtmine. Täpselt ma tema vastust enam ei mäleta, kuid tänaseni on meeles üks fraas: „Cooking and looking. Praegu on meil oma armee ülesehitamisel täita palju tähtsamaid ülesandeid kui ohvitseride saatmine soojale maale suppi sööma ja päikest võtma.“ Sain aru, et lähemal ajal ei ole mõtet kaitseväe juhatajat selle ideega enam tülitada.

Vaha, Toomas Boltowsky, Janari Jaanso, Madis Morel, Indrek Sarap ja paljud teised maalivad oma meenutustes värvika pildi sinikiivrite teenistuse eripärast ja argipäevast. Igas piirkonnas ja igal ajal on meie mehed kohanud katsumusi, millest neil seni polnud aimugi, nad on pidanud taluma pingeid ja lahendama keerulisi olukordi. Teisalt juhtub rahvusvahelises seltskonnas piisavalt ka vürtsikaid lugusid. Saab selgeks, et eesti sõdurile omane talupojatarkus ja eluterve huumorimeel on rahuvalves vähemalt sama vajalikud kui sõjalised oskused.

Tundes Elu Kutset ...

... sea sammud Värbamiskeskusse. Siin tutvud vabade kohtadega Eesti kaitseväes ja väljakutsetega, mis ootavad sind kogu maailmas. Vaata juba täna www.vk.kra.ee ja www.elukutse.ee või külasta meid Tallinna südames: Narva mnt 7, I trepikoda, IV korrus. Sinu küsimus on oodatud e-posti aadressil: vkinfo@kra.ee ja telefonil: 717 0800.