Sõdur 05/18 by Sõdur

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919 I NR 5 (103) 2018

Kolonel Karus esimesest brigaadist lk 8

VF relvajõudude lk 18 moderniseerimine

BRITI LAHINGUGRUPI ÜLEMA TAGASIVAADE lk 12

Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă&#x2022;ppeajal palk alates 650.- EUR

4 Eesti uudised

Sisukord

sisukord

6 Välisuudised

KOLONEL VAHUR KARUS: „NEED ON MINU SÕDURID!“ Intervjuu 1. jalaväebrigaadi ülemaga.

14 Namejs 2018

Ülevaade Läti suurimast õppusest.

LIITLASED EESTIS: ME OLEME SARNASEMAD KUI VÕIKS ARVATA Liitlaste lahingugrupi ülema tagasivaade.

20 ESTCON-8 ülem: Ametlikult on Liibanon ja Iisrael veel sõjas Eesti kontingendist Liibanonis.

24 Venemaa relvajõudude sõjatehnika moderniseerimine - kui võimekas on idanaaber? 28 WAGNER grupi hiiliv minek Ukrainast Süüria kaudu Aafrikasse

32 Leedu relvajõud: taastatud ajateenistusega

Ülevaade Leedu relvajõudude arengust viimastel kümnenditel.

KAS KAITSEVÄELE ON VAJA RAKETIHEITJAID? 42 M777 - võimsa tulejõuga ülikerge haubits 44 Merejõudude roll hübriidsõjas

50 Militaarpsühholoogia kaks ja pool aastakümmet kaitseväes 56 Piiramislahingust eile ja täna Narva ja Tartu vallutamine 1704. aastal.

60 Eesti tankid ja tankid Eestis 1919-1941 66 Raamatuarvustused

48 Kaitseväe eetikakoodeksist

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja Ragne Rikkonen-Tähnas Trükitud Ofset OÜ trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa

SÕDUR oktoober 2018 3

uudised

Lõppes seni suurim mereväe õppekogunemine Mere-siil 27. septembril lõppes Põhja-Tallinnas Miinisadama linnakus pea kaks nädalat väldanud õppekogunemine Mere-siil. Õppekogunemisele kutsutud laevakaitsemeeskondade jaoks kulmineerus väljaõpe praktiliste harjutustega merel, mille abil saavutati valmidus tegutsemaks ühtse meeskonnana, et vajadusel kaitsta nii tsiviil- kui sõjalaevu. Samal ajal reservväelaste väljaõppega Tallinnas harjutati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Tartu matkekeskuses staabiüksustega mereoperatsioonide juhtimist ning koostöös mitmete ametkondadega kriisi- ja sõjaaegseid protseduure. Mere-siil 2018 oli Eesti mereväe seni suurim õppekogunemine, kuhu olid kutsutud mereväe reservstruktuuri kuuluvad laevastiku 81. ning mereväebaasi 82. üksusesse kuuluvad reservväelased. 16.-27. septembrini väldanud õppusel osales ligi 200 reservväelast, tegevväelast, ajateenijat ja kaitseliitlast. Harjutustel osalesid ka mereväe partnerid politsei- ja piirivalveametist, veeteede ametist ning riigikantseleist.

Mereväebaasi ülemaks määrati kaptenleitnant Rain Terras 5. oktoobril Miinisadamas aset leidnud tseremoonial määras mereväe ülem mereväekapten Jüri Saska mereväebaasi uueks ülemaks kaptenleitnant Rain Terrase. Mereväebaasi ülema ametisse astunud kaptenleitnant Rain Terras teenib Eesti kaitseväes alates 1997. aastast. Ta on läbinud ohvitseride koolitused Saksamaal, alustades kadetina Saksa mereväe akadeemias Mürwikis ning hiljem läbides kindral-admiralstaabi kursuse Bundeswehri juhtimisakadeemias. Lisaks on ta täiendanud enda teadmisi Belgia-Hollandi miinisõjakoolis ja Saksamaa mereväe mereoperatsioonide koolis. Kaptenleitnant Terras on teeninud staabiohvitserina Eesti kaitseväe peastaabis, olnud ülem mereväe staabis ning korraldanud mereväe laevastiku operatsioonistaabi tööd. Samuti on ta komandörina juhtinud mereväe sõjalaevu Kalev, Vaindlo ning Sulev.

6. oktoobril kohtusid kaitseväe juhataja kindral Riho Terras ja peaminister Jüri Ratas jalaväerühma Estpla-26 sõduritega, kes osalevad Prantsusmaa juhitud mässutõrjeoperatsioonil Malis. Ennelõunal võõrustas külalisi mässutõrjeoperatsiooni Barkhane ülema asetäitja brigaadikindral Philippe Adam, kes viis peaministri ja kaitseväe juhataja kurssi operatsiooni kulgemisega ning andis ülevaate Gao sõjaväebaasi võimalustest. Pärastlõunal külastati Estpla-26 ülema nooremleitnant Janek Baiduža juhtimisel linnaku põhipääslat ja majutusala ning delegatsioon tutvus jalaväerühma ülesannete ja elamistingimustega. Visiit päädis kaitseväe juhataja, peaministri ja Eesti kontingendi kokkusaamisega välibaasi puhkealal, kus kindral Terras andis lühikese ülevaate kaitseväe lähitulevikust ja tänas sõdureid tehtud töö eest.

4 oktoober 2018 SÕDUR

foto: mil.ee

KAITSEVÄE JUHATAJA KOHTUS MALIS TEENIVATE KAITSEVÄELASTEGA

foto: mil.ee

uudised Toetus

lühidalt

1 2 3 4 5

Eesti saab Puma mehitamata õhusõidukid

Tartus peeti Eesti esimesed riigikaitsele keskendunud tehnoloogiatalgud ehk häkaton. Garage48 korraldatud ürituse käigus töötasid osalejad 48 tunni jooksul välja uuenduslikke kaitsetehnoloogia prototüüpe ning edukalt esinesid ka kaitseväe võistkonnad. „Kõige enam olen rahul Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja küberväejuhatuse ühismeeskonna loodud raadiovõrkude testsüsteemi prototüübiga,“ ütles Garage48 mentor, KVÜÕA rakendusuuringute keskuse nooremteadur major Veiko Dieves. President Kersti Kaljulaid kohtus 5. oktoobril Kadriorus Austraalias algavatele vigastatud veteranide sportmängudele sõitvate kaitseväe veteranidega, kes tutvustasid talle mängudeks seatud eesmärke. „Meie sõdurid on mulle väga kallid ning meie vigastatud sõdurid on väärt tähelepanu, tunnustust ja tuge,“ ütles president Kaljulaid.

26. septembril heiskas kaitseväe juhataja kindral Riho Terras koos Eestit külastava Suurbritannia kaitseväe juhataja asetäitja kindral sir Gordon Messengeri ja kaitseväe veebli ülemveebel Siim Salistega Tallinnas kaitseväe peastaabi ees võitmatute mängude lipu.

21. septembril lõppes Scoutspataljoni õppus Valge Tellis, mille jooksul arendasid pataljoni sõdurid oma linnalahinguoskusi Aravetel, Kadrinas, Tapal, Moel ja JärvaJaanis.

11. septembril istutasid 26 aastat tagasi kaitseväe Jõhvi linnaku Nõukogude vägedelt üle võtnud kaitseväelased sinna sündmuse mälestuseks tammepuu. Lisaks kogu oma teenistuse Viru jalaväepataljonis teeninud vanemveebel Ivo Jürgensonile osalesid tammepuu istutamisel kaitseväe juhataja kindral Riho Terras, kelle juhtimisel Jõhvi linnak 1992. aastal Nõukogude vägedelt üle võeti, ja kolonel Ilmar Tamm ning leitnant Feliks Press.

Californias tegutsev ettevõte AeroVironment teatas 21. septembril RQ-20 Puma mehitamata õhusõidukisüsteemide (UAS) müügist Eestile. UAS-ide (RQ-20B Puma AE II) hulka ei täpsustatud, kuid lepingu suuruseks on 8,9 mln USA dollarit. Need õhusõidukid töötati välja aastaks 2008, kui AeroVironment võttis osa USA erioperatsioonide väejuhatuse võistlusprogrammist ja selle tulemusel varustati Pumadega USA rannikukaitsejõud, USA armee ja USA merejalavägi. Eestile müüdavad aparaadid ehitatakse Monrovias Californias ja nende valmimise tähtajaks on 24. märts 2019, täpsustas Pentagon. Puma AE kaalub 6,3 kg, on 1,4 meetrit pikk ja selle tiivaulatus on 2,8 m. Akud annavad sellele lennuajaks kolm tundi ja lennukauguseks kuni 20 km. Läti kasutab süsteeme RQ-20A.

Kaitseliidu Tallinna maleva pealik on kolonelleitnant Janno Märk Kolonelleitnant Toomas Väli andis 4. oktoobri õhtul Tallinna maleva staabis toimunud piduliku tseremoonia käigus maleva juhtimise üle kolonelleitnant Janno Märkile. Kolonelleitnant Märk alustas teenistust ajateenijana 1995. aastal. Vahipataljonis on ta teeninud rühmaülemana. Scoutspataljonis on ta teeninud erinevatel ametikohtadel alates rühmaülemast kuni staabiülemani. Ta on olnud Viru jalaväepataljoni ülem, kaitseväe juhataja nõunik ja NATO staabielemendi (NFIU) J3 ülem. Lisaks on kolonelleitnant Märk teeninud Eesti üksuse ülemana missioonil Iraagis ja Eesti kontingendi ülemana missioonil Afganistanis. Enne Tallinna maleva pealiku ametikohale asumist teenis kolonelleitnant Märk kaitseliidu peastaabi operatiiv- ja planeerimisosakonna ülema asetäitja ametikohal. Kolonelleitnant Toomas Väli jätkab teenistust kaitseliidu peastaabi operatiiv- ja planeerimisosakonna ülema ametikohal.

SÕDUR oktoober 2018 5

uudised

Liitiumioonakudega ründeallveelaev Mitsubishi Heavy Industries andis Jaapani merekaitseväele üle Soryu-klassi diisel-elektri ründeallveelaeva. Laev on oma klassi üheteistkümnes, kuid esimene maailmas, mis on varustatud liitiumioonakudega. 84-meetrine allveelaev nimega Oryu (SS 511) veesati 4. oktoobril toimunud tseremoonial Kobe linnas. Aluse liitiumioonakud on senistest pliihappeakudest oluliselt suurema mahutavusega. Soryu-klassi allveelaevad on relvastatud Jaapani Type 89 rasketorpeedodega ja UGM-84C Harpoon keskmaa laevavastaste rakettidega.

Läti kaitsevägi hangib helikopterid Läti valitsus allkirjastas lepingu nelja UH-60M „Black Hawk“ mitmeotstarbelise helikopteri ostmiseks USA-lt. Tehingu maksumus on umbes 173 miljonit eurot, millest USA valitsus toetab ostu 15,5 miljoni euroga. Esimene helikopter peaks Läti kaitseväe käsutusse jõudma 2021. aastal. Lisaks helikopteritele hõlmab tehing varuosasid, sidesüsteeme, pilootide ja hoolduspersonali varustust ning väljaõpet. UH-60M on kolmas uuendus helikopterist, kus võrreldes algse versiooniga on parandatud jõudlust ning muutunud on pea kogu elektrooniline baas. Lisaks kaitseväele hakatakse Lätis helikoptereid kasutama tsiviilülesannetes. Läti kaitse-eelarve peaks lähiaastatel jõudma 2%-ni SKT-st.

Vene Föderatsiooni kaitseminister Sergei Šoigu teatas, et Süüriale on kätte toimetatud õhutõrjesüsteemid S-300. Saadetis koosnes 49st varustusosast, sisaldades radareid, juhtimispunkti ja nelja raketiheitjat. Otsuse vastu on protesteerinud nii USA kui Iisrael, kellest viimane kardab Iraani mõju suurenemist Süürias. S-300 süsteemi tegevusraadius võib olla kuni 200 km. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu sõnul oli relvatarne „vastutustundetu“ ja Iisrael kavatseb jätkata sõjalisi operatsioone regioonis. Septembris tulistasid Süüria valitsusväed õhutõrjesüsteemiga S-200 ekslikult alla Vene Föderatsiooni luurelennuki Il-20, mille tagajärjel hukkus kogu lennuki 15-liikmeline meeskond. Vene kaitseministeeriumi kõneisiku Igor Konašenkovi väitel oli Iisraeli F-16 hävituslennuk kasutanud VF luurelennukit kattena.

6 oktoober 2018 SÕDUR

foto: mil.ee

SÜÜRIA VALITSUSVÄED SAID ÕHUTÕRJESÜSTEEMI S-300

foto: mil.ee

uudised Toetus

USA maavägi vahetab välja M2 Bradley jalaväelahingumasinad Põhja-Ameerika suurimal kaitsetööstuse messil AUSA 2018 tutvustati kolme sõelale jäänud kandidaati, millega plaanitakse välja vahetada USA maaväe senised M2 Bradley jalaväelahingumasinad. BAE Systemsi BAE CV90 Mark IV on viienda põlvkonna versioon jalaväelahingumasinast CV90. Sellel verisoonil on 840-hobujõuline mootor, 35 mm kiirlaskekahur ja kaal 37 tonni. Jalaväemasin kasutab veel termovaatlusseadmeid, tehisintellekti ja masinõppealgoritme ning suudab transportida 8-mehelist jagu. Raytheon ja Rheinmetall koostöös valminud KF41 Lynx jalaväelahingumasin on kolmest soomukist kõige ruumikam, suutes transportida 9-mehelist jagu, kuid on ka kõige raskem, kaaludes 50 tonni. Masinal on 1050-hobujõuline mootor ja 30 või 35 mm kiirlaskekahur. Soomukil on Coyote droonivastane süsteem ja aktiivkaitse, mis võimaldab alla lasta lähenevaid rakette.

General Dynamicsi Griffin III jalaväelahingumasin on variant Briti armee luuresoomukist Ajax. Masin kaalub 40 tonni ning sellel on 50 mm kiirlaskekahur auto-

maatse soomuki poole tulistava sihtmärgi lukustamise süsteemiga. Soomuk on võimeline transportima kuute võitlejat ning sellel on müra ja soojuspilti vähendav kamuflaaž.

Trident Juncture 18 Norras toimub 25. oktoobrist kuni 7. novembrini NATO viimaste aastate suurim õppus ligi 50 000 osavõtjaga 31-st NATO liikmesriigist ja partnerriigist. Lisaks Kesk- ja Põhja-Norrale on õppusealaks veel Island, Atlandi ookeani põhjaosa ja Läänemeri ning kasutatakse Rootsi ja Soome õhuruumi. Õppusel harjutatakse lisaks rahvusvahelisele koostööle tegutsemist NATO põhjapoolseimatel aladel külma ilmaga ja raskesti läbitaval maastikul. Norra jaoks on õppus eriti oluline, sest harjutatakse liitlasvägede vastuvõtmist ja testitakse riigi totaalkaitse kontseptsiooni. NORRA TOTAALKAITSE KONTSEPTSIOON • Kriisi või konflikti ajal sõltuvad Norra relvajõud tsiviilühiskonnast. Totaalkaitse tähendab Norra relvajõudude ja ühiskonna totaalset pingutust sõja või kriisi ajal. • Norra relvajõud juhivad riigi totaalkaitse sõjalist poolt, samal ajal kui Norra tsiviilkaitse direktoraat juhib tsiviilpoolt. • Konflikti või kriisi puhkemine võib kaasa tuua osade tsiviilametite või -valdkondade kasutamist riigikaitsel. Näiteks tervishoidu, transporti, logistikat, põllumajandust, toiduainetööstust, meediat ja ehitusvaldkonda.

SÕDUR oktoober 2018 7

fookus

Autor: Raiko Jäärats Kapral, ajakirja Sõdur toimetaja

Kolonel Vahur Karus oma kabinetis.

Kolonel Vahur Karus: „Need on minu sõdurid!“ 1. jalaväebrigaadi värske ülem kolonel Vahur Karus alustab ilma pikema sissejuhatuseta: „Ülesandekeskse juhtimise kõige suurem väljakutse olen mina ise ja on kõik inimesed. Sest ülesandekeskne juhtimine ei ole niivõrd seotud tehnoloogiaga, kuivõrd inimeste arusaamade, hoiakute, eelarvamuste, väljaõppe ja praktikaga.” 8 oktoober 2018 SÕDUR

fookus fotod: n-srs Aksel Puusepp, Eesti kaitsevägi

Te olete olnud kaitseväes reamehest ja jaoülemast kuni nüüd brigaadiülemani välja. Millised on olnud varasemad suured väljakutsed? Iseenesest on iga ametikoht väljakutse omaette. Ega ükski kool ei valmista meid ette ühekski ametikohaks. Kool annab meile põhialused, mille pealt me saame oma teenistust edasi organiseerida. Tegelik olukord on selline, et inimesed kasvavad oma positsiooni vääriliseks. Näiteks kindral Riho Terras, kellega ma olen kaks aastat koos töötanud, ei ole enam sama inimene, kes ta oli 2011. aastal. Ta on teinud kaitseväe juhataja koha oma näo järgi. Brigaadiülema puhul on samamoodi – sa saad selle ametikoha ja hakkad seda oma nägemustega täitma. Sul on formaalsed ülesanded, aga nende täitmise vahel on väga palju ruumi. Kuidas sa oma inimestega ringi käid? Kellega pead rohkem, kellega vähem suhtlema? Kuidas sa oma distsiplinaarpraktika üles ehitad? Scoutspataljoni ülemana oli niisamuti. Tulin otse koolist ja kasvasin sinna positsiooni sisse. Aeg-ajalt on meil selline vale arusaam, et sõjakool peaks andma meile valmis ohvitserid. Ta annab tooriku ning väeosad ja teenistus peavad neist vormima teravad pliiatsid.

Inimesi on siin väga erinevaid: 1800 ajateenijat, 1000 tegevteenistujat ja 1000 liitlast. Kuidas on võimalik juhtida sellist üksust? See on kulunud väljend, aga sa õpid tundma oma alluvaid ülemaid ja varem või hiljem saad aru, kuidas sa pead selle konkreetse inimesega suhtlema. Mõni ohvitser tahab lihtsalt eesmärki saavutada ja ta leiab ise võimaluse, kuidas seda teha. Teist võid samas õpetada ja harjutada, aga tema isikupära on selline, et sa pead talle ette näitama tee eesmärgini – see ei tee temast halvemat ohtvitseri. Tema jaoks on vajalikud raamid. Samuti on meil siin erinevad kultuurid, kellega peab erinevat moodi suhtlema. Samas kõik see on kaudne juhtimine – brigaadiülem juhib pataljoniülemate ja üksik-kompaniide ülemate kaudu. Nemad on minu põhifookus.

Milline võiks olla Teie nägemus brigaadist viie aasta pärast? Viie aasta pärast ma ei usugi, et nii palju siin varustuse ja organisatsiooni osas muutunud on. Praegu me vaatame juba, milline see brigaad võiks olla 2030. a. Siin tuleb kaasa minu kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise taust. Me hakkame varsti kirjutama uut riigikaitse arengukava. Praeguse kava järgi lähitulevikus palju ei muutu. Meile tulevad juurde liikursuurtükid ja käsitulirelvad vahetatakse välja. Liikursuurtükid toovad küll kvaliteetse hüppe, aga meil on ka praegu suurtükid olemas. Ka tankitõrjesüsteemide tulek parandab kvaliteeti. Uute võimekustega kaasneb väljakutse mulle, ja ma olen esitanud selle ka oma ohvitseridele küsimusena. Kas see organisatsioon, mis meil praegu 1. jalaväebrigaadis on, tegelikult toetab uusi kvalitatiivseid arendusi? Näiteks uute tankitõrjesüsteemidega meil tekib parem võimekus – pikem distants, võib-olla isegi ei pea nägema enam vastast ja tekib küsimus, kas peab moodustama iseseisva tankitõrje kompanii või äkki peaks hoopis luure, tankitõrjeüksused ja kaudtulejuhid kokku panema ning moodustama ISTAR1 pataljoni. Ehk siis sensorid ja teatud efektorid on ühes organisatsioonis koos – praegu see nii ei ole. Võibolla peaksime nende uute kvalitatiivsete asjadega 1 ISTAR - ingl intelligence, surveillance, target acquisition, and reconnaissance ehk luure, seire, sihtmärgi kinnistamine ja reke.

SÕDUR oktoober 2018 9

fookus

Peame leidma kohti, kus me saaksime inimesi asendada tehnoloogiaga.

Kolonel Vahur Karus ja kindral Riho Terras õppusel Gungir 2012. aastal.

10 oktoober 2018 SÕDUR

vaatama kogu organisatsiooni ümber? Kas saaksime kvalitatiivsed hüpped siduda sünergiaks, et sealt tekiks midagi suuremat kui üksikosade summa? Kui nüüd võrrelda 1. jalaväebrigaadi näiteks mõne potentsiaalse vastasvõistkonnaga, siis millised oleks võimalused vastu astuda vaenlasele, kes ületab meid nii elavjõult kui ka tulejõult? Loomulikult peab riigikaitse ja brigaadi areng lähtuma kõige realistlikumast ohupildist. Me ise peame oma kodutöö ära tegema ja aru saama, kus meie võimalused on või kuhu me oleme võimelised neid tekitama, et me saaksime vaenlase tugevusi hakata hävitama, neutraliseerima või muudmoodi mõjutama. See on

mõttetegevus, mille meie peame ära tegema. Kui ainult varustustabeleid kõrvutada, siis esmapilgul võib tunduda, et kõik on halvasti. Kui aga sellesse süüvida, siis need tabelid sõltuvad paljudest asjadest: ülematest, juhtimise toetussüsteemidest, alluvate ohvitseride väljaõppest, ühendrelvaliigi põhiste harjutuste kogemusest, elektroonilise sõjapidamise võimekusest jne. Seda analüüsides saab kaardistada vastase nõrkused, mille baasil saab arendada enda võimekusi. Alternatiiv oleks see, et me viskaks ennast selili maha ja teeskleks surnut. Reaalsuses peame me ise analüüsima oma olemasolevate võimekuste parimaid kasutusviise. Jah, vastaspoole lahing on rajatud kaudtule peale, aga kaudtuli on kõigest funktsioon. Ka seal on omad nõrgad kohad sees. Kas oleks meie uude struktuuri, kus sensorid ja efektorid on koos, vaja tugevdatud elektroonilise sõjapidamise võimekust, mis suudaks takistada vaen-

lase sensoreid? Vahest suudame sellega vastase kolm kaudtulepataljoni ära neutraliseerida või piisab sellest, kui suudame neutraliseerida kaks kaudtulepataljoni? Kas Te näete brigaadil ikkagi aktiivset rolli, võrreldes näiteks sellega, et ennast väikseks, raskesti leitavaks ja hajutatuks teha? Absoluutselt! Meie seaduste järgi hakkab Eesti kaitsmine riigipiirist, mis annab meile esimese käitumisjuhise. See eeldab, et meie peame olema täpselt sama aktiivsed nagu vastased. Me peame analüüsima ja mõtestama, kuidas me suudaksime kogu vastase lähenemise operatsioonile põrmustada, et temal tekiksid raskused. Praegusel hetkel on brigaadil piiratud võimekus läbi viia kujundavaid operatsioone. Üksused, keda mul oleks mõistlik koos kasutada, ei ole piisavalt harjutanud koos tegutsemist ning ma pole päris kindel, kas ma saan selle tulemuse, mida ma tahan. Brigaadil puudub suuresti võimekus vastast vormindada siis, kui ta hakkab liikuma. Praegu hakkaks brigaad kujundavaid operatsioone läbi viima põhilahingute alas. See on vale – sest see võtab meilt initsiatiivi. Me teame, et inimesi meile juurde ei tule. Järelikult peame vaatama neid kohti, kus me inimesi saaksime asendada tehnoloogiaga. Läheme siis meie kaitsetööstuse juurde ja küsime, mis meie võimalused on. Kas valveteenistuse jaoks on alati vaja relvaga tunnimeest või saab seda asendada teatud sensoritega? Tõsi, inimest ei tohi sellest sensorist ära eemaldada, sest kusagil peab olema keegi, kes vaatab, teeb otsuse ja reageerib. Kas Te arvate, et 2030. a oleks see võimalik, aga viie aasta pärast veel mitte? Järgmised viis aastat on meil juba rahaliselt otsustatud – seal ei saa me väga palju muuta. Me saame muuta vahemikku 2026-30. Kas brigaadi ülem sõltub poliitikast rohkem kui mõne teise taseme ülem? Ma ei oska seda öelda. Ma olen siiski mingisuguse konkreetse poliitika elluviija, nagu ka näiteks kaitseväe juhataja on. Samas, sarnast vormindust viivad ellu ka pataljoniülemad suheldes meie seadusandliku ja täidesaatva võimu esindajatega. Ka nemad edastavad oma nägemuse, milline on meie võimekus praegu, milline see võiks olla ja kuidas selleni jõuda. Eelmine kaitseministeeriumi kantsler ütles, et kaitse-eelarve peaks suurenema või kaitsevägi väheneb. Kuidas Teie seda kommenteerite? Igasugune eelarve on alati poliitiline küsimus ja brigaadiülem selles kaasa ei räägi. Küll aga saavad poliitikud otsustada kaitse-eelarve suuruse

fookus üle, aga see tähendab samas, et kusagilt tuleb midagi ära võtta. See lihtsalt on nii. Me teame, et kaitsekulutustega 2% SKT-st suudame ülal pidada seda, mis meil praegu on, aga me ei suuda siit edasi minna. Küsimus on nüüd selles, et kui me ainult hoiame seda, mis meil praegu on, siis kümne aasta pärast oleksime me ebarelevantsed. Me suudaksime väljale viia püssimehi, suurtükke ja palju muud. Aga näiteks sidesüsteemid ei pruugi vastata enam kaasaja nõuetele, et juhtimist ja koordineerimist efektiivselt läbi viia. Aga millal brigaad tankid saab? See on poliitiline otsus. Eelarvega 2% SKT-st neid tanke ei tule. Te olete olnud välismissioonidel erinevate üksuste ülem. Mida on see Teile kaasa andnud brigaadiülemaks olemisele? Oskust välispartneritega leida see ühisosa, mille pinnal koostööd arendada. Ja tegelikult, rohkem kui midagi muud, sõduri väärtustamist. Ükskõik, kas ta on reamees või seersant. Välismissioonid on aidanud kaasa omanditunde tekitamisele sõduri suhtes. Ma näen, et meil endiselt kaitseväes väga palju ei ole seda. Ma näen jätkuvalt väga palju, et ohvitseride ja allohvitseride jaoks ajateenija on nagu kuluvahend. Ta tuleb ja läheb. Mulle tundub, et paljud inimesed arvasid, et uue brigaadiülemaga on võimalik kell tagasi keerata. Paljud küsimused, mis ma oma tegevväelastest alluvatelt sain, olid suunitlusega, et mis saab suhtumisest ajateenijatesse. Minu vastus oli lihtne, et kõik need põhimõtted, mida minu eelkäija kolonel Veiko-Vello Palm on juurutanud, jätkuvad täpselt samamoodi.

Milles need põhimõtted seisnevad? Kolonel Palmiga me näeme inimest suhteliselt sama prisma läbi. Noorema generatsiooni ohvitserid ja allohvitserid ei tunne alati, et ajateenijad on nende sõdurid. Nad ei mõtle selle peale, et võib-olla aasta pärast peaksid nad nende samade meestega sõtta minema. Selle suhtumise muutmiseks ma saan ainult inimestega rääkida, õpetada ja suunata neid ning pidevalt selgitada. Brigaadiülemana ma pean leidma võimalused vajadusel ka kõigi ohvitseridega otse rääkida. Ma toon ühe näite. Me pidevalt kirume, et meie reservohvitseridel ei ole piisavalt initsiatiivikust. Aga kuidas me saame neilt seda eeldada, kui me ajateenistuses ei kasvatanud noortes inimestes initsiatiivikust? Me oleme ise selle probleemi tekitanud öeldes, et teatud asju tohivad teha ainult tegevväelased. 1993. aastal, kui ma ajateenistuses olin, nägin ma oma rühmaülemat esimestel kuudel ainult 4 korda,

ülejäänud aja tegelesid meiega seersandid ja kapralid. Ise seersandiks saades käisin ma oma sõduritega harjutustel ja õppustel – need olidki minu sõdurid. Meil oli pidevalt olemas see vastutus. Nüüd, kuskil selle tee peal oleme me ennast ära kaotanud. Me ei julge enam anda oma sõdurile tegevusvabadust, me oleme pidevalt tema kõrval ja ütleme, et seda sa tohid teha ja seda sa ei tohi teha. Need noored, kes meile tulevad, on kuratlikult hästi haritud ja nad esitavad küsimusi, miks midagi teisiti ei võiks teha ja nad saavad vastuseks: „Aga sedasi pole ette nähtud.“

Kolonel Karus andmas üle Scutspataljoni 2013. a.

Välismissioonid on aidanud kaasa omanditunde tekitamisele sõduri suhtes.

SÕDUR oktoober 2018 11

fookus

Me ei räägi piisavalt noortele inimestele, mis asi see juhtimine on. 12 oktoober 2018 SÕDUR

fookus Kuidas siis on võimalik nende ajateenijate motivatsiooni hoida või siis isegi tõsta? Ma arvan, et selleks on võimalusi. Seda ei saa ühe nipsuga muuta. Ülesande keskse juhtimise kõige suurem probleem ongi inimesed ehk siis nende eelarvamused – väljakujunenud harjumused, mida saab muuta ainult õpetamisega. Kolonel Palm on proovinud seda suhtumist muuta viimased kaks aastat. Ta on mulle ehitanud väga hea stardipositsiooni. Minu asi on edasi viia seda, mida tema on alustanud. Siit tekib see järjepidevus, et võib-olla kahe või kolme aasta pärast jõuab kõigile kohale, et „Aga kurat, need ongi minu sõdurid!“ Ja äkki ma peangi tagama nende väljaõppe ja selle tegevusvabaduse, et nad saaksid tulevikus võimalikult hästi ära kasutada kõike seda, mida nad siit kaitseväest kaasa saavad.

Kas militaarharidus võiks aidata kaasa selle suhtumise muutumisele? Mida saaks muuta militaarhariduse juures? See on see igivana küsimus, millele juhtis näiteks hiljuti tähelepanu sõjakooli külastanud brittide lahingugrupi ülem. Tutvudes õppekavaga küsis ta: „Kui palju te tegelikult juhtimisele aega pühendate?“ Mulle tundub, et meie väljaõpe on natukene taktika poole kaldu juhtimise poole arvelt. Me ei räägi piisavalt noortele inimestele, mis see juhtimine on. Mõnes mõttes me peaksime võib-olla hakkama neile rääkima kristlikust maailmapildist. Seda, et teine inimene on sinu ligimene ja ta on mõtlev isiksus, ning sa pead alati sellega arvestama tema koolitamisel. Kuskil on meil tekkinud mulje, et ajateenija on nagu kuluvahend – kui ära läheb, siis järgmine aasta antakse uus. Inimesed ei mõtle selle peale, et ei anta uus, antakse järgmine sõdur, kes on jälle sinu sõdur. See eelmine sõdur on ka sinu sõdur, aga teda sa ei näe iga päev, teda sa näed reservõppekogunemistel. Mul on tekkinud selline ketserlik mõte, et äkki tulevased ohvitserid ei peaks ajateenistust läbima. Paljud meie kaitseväe tippjuhid ei ole ajateenistuses käinud, aga see ei tee nendest halbasid juhte. Kas me peaksime oma juhtidega alustama täiesti puhtalt lehelt? Peamine probleem, mis noorte juhtide juures esile kerkib on see, et „Aga minuga tehti ka samamoodi!“ Kas see inimene aru ei saa sellest, et kuidas ta iseennast sellel hetkel tundis? Kas sulle tõesti meeldis see? Jah, sellel on oma miinused. Tuleb välja mõelda, kus nad sellisel juhul saavad relvaliigi väljaõppe ja kus nad saavad väeosa väljaõppe. Aga teistes riikides on see sedasi toiminud. Paljudes riikides lähevad ohvitserid keskkoolist otse kõrgkooli. Võib-olla oleks nii võimalik parandada ohvitseride väljaõpet?

Kolonel Karus kontingendi ülemana Afganistanis 2007. aastal.

Mis võiks muutuda brigaadis? Nagu ma alguses ütlesin, minu kõige suurem väljakutse kõigi nende teemade juures on inimesed. Et kõik minu alluvad ülemad saaksid aru, et tegu on nende sõduritega, kellega me läheme vajadusel sõtta ja meie asi on see, et nad oleksid korralikult õpetatud ja et nad toimiksid kui korralik meeskond. Ja iga ülema vastutus oleks, et nende mehed oleksid initsiatiivikad ja suudaksid oma mõistusest lähtuvalt kasutada kõiki olukordi võimalikult hästi ära. Ma tean, et ka kolonel Palmil tekkis arusaamatusi oma alluvatega nii, et „brigaadiülem keelas sõdurite distsiplineerimise ära“. Kuidas? Me oleme lihtsalt öelnud, et nad peavad sõduritega inimlikult ringi käima. Ei ole ju vahet kummas käes ajateenija pesema minnes käterätikut hoiab või kas ta vabal ajal voodis pikutab või nutitelefoni kasutab. Tähtis on sisemine distsipliin. Väline distsipliin ja kaitseväeline kord on ka tähtsad, aga sellest veel olulisem on, et meie sõdurid oleksid ülimotiveeritud harjutustel, kui nad reservõppekogunemistele tulevad ja kui nad relvaga vaenlase vastu peaksid kunagi astuma. Kas see on saavutatav? Kindlasti! Võib-olla oleme liiga palju rääkinud erinevatest probleemidest. Ma pean ütlema, et 1. jalaväebrigaadis on väga palju kihvte sõdureid, allohvitsere ja ohvitsere, kes siiralt soovivad asju paremaks muuta. Selliste inimeste olemasolu on suurim õnnistus, mis brigaadiülemal olla saab. Selle eest pean kindlasti tänama oma eelkäijaid kolonel Veiko-Vello Palmi ja kolonel Aron Kalmust.

Iga ülema vastutus on, et nende mehed oleksid initsiatiivikad ja suudaksid oma mõistusest lähtuvalt kasutada kõiki olukordi võimalikult hästi ära.

SÕDUR oktoober 2018 13

fotod: vbl Gatis Indrevics, Läti kaitsevägi

Liitlased fookus

Autor: Raiko Jäärats Kapral, ajakirja Sõdur toimetaja

Läti vabatahtlikud riigikaitsjad suurõppusel.

Namejs 2018 Namejs 2018 oli suurim taasiseseisvumisaegne õppus Lätis, millest võttis osa üle 10 000 võitleja. Õppusel mängiti läbi mitmeid stsenaariume, kus erinevaid tegevusi ja omavahelist koostööd harjutasid lisaks Läti tegevväelastele ka Zemessardze, reservistid, sisekaitse üksused ja liitlased.

ameisis (lt Namejs), kelle järgi õppus nime on saanud, oli semgalite vanem, kes juhtis Liivi ordu vastast ülestõusu 1279. aastal. Legendi järgi, mida on aidanud kinnistada kahekümnenda sajandi ilu-

14 oktoober 2018 SÕDUR

kirjanduslikud teosed, kandis ta vastupanu sümbolina hõbedast põimitud sõrmust. Sellest nn Nameisise sõrmusest, mida on kujutatud ka õppuse logol, sai Nõukogude okupatsiooni ajal lätlaste vastupanu ja vabaduse sümbol.

Läti laiapõhjaline riigikaitse

20. augustist 2. septembrini toimunud õppuse aktiivne faas oli lisaks Adaži polügoonile veel 36-s Läti erinevas piirkonnas. Läti kaitseväe juhataja kindralleitnant Leonīds Kalniņši sõnul oli õppuse peamine fookus Läti kaitsevõime testimine. Stsenaariumi järgi oli õppusel kolm faasi. Õppuse esimeses faasis testiti riigi erinevate jõustruktuuride koostöö harjutamist, reageerides hübriidsetele ohtudele. Need ohud eskaleerusid õppuse teises faasis konventsionaalseks sõjaliseks konfliktiks, mille käigus testiti relvajõudude taktikalisi võimekusi. Kolmandas faasis testiti NATO relvajõudude koostööd täidesaatva võimu struktuuridega vaenlasele vastupanu organiseerimiseks. Sellise magnituudiga suurõppusi korraldatakse Lätis iga nelja aasta tagant. Õppusel katsetati Läti laiapõhjalise riigikaitsestrateegia rakendamist. Kindralleitnant Kalniņši sõnul näitas õppus ilmekalt, et praeguse kontseptsiooniga ollakse õigel teel. Esimest korda kasutati õppusel hiljuti Austriast ostetud kasutatud liikursuurtükke M109A5O. Õppus tõestas ka seda, et viimase aja relvastusehanked ja muudatused väljaõppesüsteemis on

Liitlased fookus Balti kaitsekoostöö

Kintralleitnant Kalniņši sõnul on ta rahul Balti riikide koostööga. Läti kaitseväelased käivad õppustel Eestis ja Eesti kaitseväelased käivad õppustel Lätis. Samasugune koostöö on ka vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide vahel. „Koos ehitame üles oma riikide kaitseplaane ja loomulikult seisame me koos oma huvide kaitsmisel NATO koosolekutel,“ ütles kindralleitnant. Eestist osales õppusel Namejs 2018

Scoutspataljoni, vahipataljoni ja Kuperjanovi pataljoni rühmade baasil moodustatud liitüksus, mida juhtis major Mattias Puusepp. Kaitseväelaste roll oli vastutegevuse tegemine Läti vabatahtlikele. Zemessardze 2. Vidzeme brigaadi vabatahtlikud riigikaitsjad harjutasid liitüksuse liikumise takistamist. Eesti üksuse veebli vanemveebel Ivo Petjärve sõnul on iga rahvusvaheline õppus väljaõppe seisukohast ülioluline: „Ainult harjutamisega tekib vilumus!“ Lisab veel: „Zemessardze jättis väga sümpaatse mulje ja oma väljaõppe tasemelt on ta igati võrreldav meie kaitseliiduga.“

Läti ja ajateenistus

Mis puudutab ajateenistuse teemat,

Läti 1. mehhaniseeritud jalaväepataljoni võitleja.

siis kindralleitnant Kalniņši sõnul ei plaani Läti ajateenistust taastada ja tema seda ka ei toeta. Läti laiapõhjaline riigikaitse rajaneb enamasti vabatahtlikul Zemessardzel, millega ollakse väga rahul. Kindralleitnant ei pea korrektseks väidet nagu rajaneks Läti riigikaitse professionaalsel sõjaväel: „See jätab mulje justkui Zemessardze ei ole professionaalne – meie vabatahtlikel sõduritel on täpselt sama varustus, relvastus ja väljaõpe, mis regulaarsõjaväel.“ Lätis puudub ka laiem ühiskondlik tahe ajateenistuse taastamiseks. Erinevad kaitseministeeriumi tellitud uuringud näitavad, et riigikaitse seisukohast läheks ajateenistuse taastamine liiga kulukaks ja ei pruugiks anda loodetud efekti.

Läti suurõppuse logo

läinud asja ette ning nendega peab jätkama. „Võib-olla peaks isegi kiirendama uute relvasüsteemide hankeid ning nende kasutuselevõttu,“ ütles Läti kaitseväe juhataja ajakirjale Sõdur antud intervjuus.

Läti vabatahtlikel sõduritel on täpselt sama varustus, relvastus ja väljaõpe, mis regulaarsõjaväel

SÕDUR oktoober 2018 15

Liitlased fookus

Autor: Aegir Thor Eysteinsson Liitlaste kontingendi kommunikatsiooninõunik

Ühendkuningriigi kaitseminister Gavin Williamson lahingugrupiga

Liitlased Eestis: Me oleme sarnasemad kui võiks arvata Veidi enne seda, kui Esimese Kuningliku Walesi rügemendi baasil moodustatud lahingugrupp pärast oma kaheksakuulist teenistust Eestist lahkus, võttis selle komandör kolonelleitnant Owain Luke korraks aja maha, et vaadata tagasi ja meenutada teise vahetuse väljakutseid operatsioonil CABRIT.

„

Kõik on olnud fantastiline, tõeliselt silmaringi avardav,” võtab kolonelleitnant Luke kokku oma kogemuse Eestis. „Selles maailmaosas polnud ma enne kunagi käinud ja samas oli see ka esimene kord, kui olin määratud lahingugrupi ülemaks – nii et kõik see on uus kogemus minu jaoks. Nagu ma ütlesin ka oma sõduritele, see on väga tähtis ja huvi-

16 oktoober 2018 SÕDUR

tav missioon. Meil on olnud siin suurepärased harjutamisvõimalused.” Sel puhul mainib kolonelleitnant Luke ka suurõppust Siil, kus kahenädalasel õppusel osales 15 000 sõdurit kolmeteistkümnest liitlasriigist. Samas rõhutab ka rasketes oludes treenimise tähtsust. Näiteks külmas talves, mis seni oli tema meestele tundmatu maailm.

Liitlased fookus ß

fotod: John Lyons, Aegir Thor Eysteinsson

Kolonelleitnant Luke on veendunud, et lahingugrupp on saanud tohutu kogemuse osaliseks, ja tänu neile kogemustele ja juhistele, mida eestlastest kolleegid on meile pakkunud, lahkume paremini varustatult kui siia saabudes. „Meie soomusüksuste lahingutaktika metsades on paranenud mõõdetavalt. Paremaks on muutunud mitmed algteadmised, mis meil ilmselt olid ununenud. Näiteks, kuidas maskeerimisel kasutada puuoksi ja muud elusloodust maskeerimisvõrkude asemel või ka väga lihtne asi – kuidas metsas liikuda,“ seletab ta. „Samuti me loomulikult konsulteerisime eestlastega külma ilma taktika asjus, sest nad elavad siin ja teavad seda paremini kui keegi muu. Siinsel maastikul ja nendes ilmastikutingimustes tegutsema õppimine olid kaks suurimat läbivat teemat. Me vahetasime mõtteid taktika

Meil on olnud siin suurepärased harjutusvõimalused.

Kolonelleitnant Jim Kennedy ja kolonelleitnant Owain Luke lahingugrupi vahetustseremoonial.

“Ma ei hakka eitama, et -25 kraadi on külm, palju külmem sellest, millega meie harjunud oleme. Kui aus olla, siis olime veidi mures, kuidas me hakkama saame ja kuidas osa meie varustusest nendes tingimustes vastu peab,” seletab kolonelleitnant. “Aga selgus, et riided, mis meile olid väljastatud, just eraldi välja antud talveriided, olid suurepärased. Tegelikult oli isegi päris tore, sõdurid nautisid seda rohkem, kui me arvasime. Arvan, et suutsime külma ilma alistada, kuid seda, kas suudame neis tingimustes sama hästi hakkama saada kui Eesti sõdurid, me veel ei tea. Kindlalt võime väita, et saame töötada usaldusväärselt külma ilma tingimustes ja nüüd on meil olemas usk endasse, et saaksime parandada väljaõpet järgmisel aastal, et uus lahingugrupp oleks veelgi parem.“

Lahkume paremini varustatult kui saabusime

Samuti rõhutab ta, et talvise väljaõppe juures oli väga oluline briti merejalaväelastest arktilise sõjapidamise spetsialistide kohalolu, kes jälgisid väljaõpet ja neid raskusi, millega tema ise ning tema võitlejad seisid silmitsi. „Tule süütamine käepäraste vahenditega, okstes varjualuse ehitamine ning kanast ja juurviljadest hautise keetmine. Kunagi pole keedetud kana nii hästi maitsnud,“ ütleb ta naerdes. „Aga kõik see annab sulle meeletu enesekindluse, sest see on meie jaoks uus ja kui keegi oleks meile alguses öelnud, et kõik see ootab meid ees ja sa teed seda kõike naeratus näol, siis ma ei oleks uskunud seda.“

SÕDUR oktoober 2018 17

Liitlased fookus

Nii eestlaste kui ka taanlastega suhtlemine on olnud väga lihtne, sest oleme koostööd teinud nii Iraagis kui Afganistanis.

18 oktoober 2018 SÕDUR

fookus Liitlased kohta pidevalt, sest kellelgi pole ainuõigust headele ideedele.“

Peaaegu probleemivaba missioon

Kolonelleitnant tunnistab, et ta on väga rahul sellega, kuidas lahingugrupi kohalolu on seni arenenud. „Ma olen meeldivalt üllatunud, kui probleemivaba kõik olnud on. Osalt tuleb see heast tööst, mida eelmine jalaväerügemendi viienda pataljoni (5 RIFLES) lahingugrupp tegi enne meid, aga samuti ka sellest heast tööst, mida meie eestlastest võõrustajad on üles näidanud meie eest hoolitsedes. Ma tunnen, et meid toetatakse väga palju ja olen õnnelik, et minu ümber on sellised inimesed, kes teevad mu elu palju lihtsamaks.“ Ta toob samuti välja, et partnerlus ja koostöö on hästi edenenud lisaks olevikule ka minevikus. „Me oleme sarnasemad kui võiks arvata. Nii eestlaste kui ka taanlastega suhtlemine on olnud väga lihtne, sest me oleme õlg õla kõrval koostööd teinud erinevatel operatsioonidel nii Afganistanis kui Iraagis. On olemas sõprusi ja muid suhteid, mis eelnevad meie siiatulekule. Ma usun, et see on parim osa kogu sellest kogemusest, mis on teinud lihtsamaks erinevate kultuuride vahelise suhtlemise.“

kuidas järgmine üksus võib kasu saada nende siin olemise kogemusest ja liitlasriikide koostööst. „Olen alati olnud suur rahvusvahelise koostöö fänn, sest oma eelmises NATO ametis olen näinud selle tugevaid külgi ja kõik, millega ma siin olen kokku puutunud, on ainult süvendanud seda veendumust,“ räägib kolonelleitnant. „Arvan, et minu veendumus NATO kohalolu vajadusest on isegi kasvanud. Seda tööd tehes ma kannan auga NATO märki oma vormil, mis on tunnistus NATO laiemast missioonist. Meie külma ilma koolitus on muutunud paremaks, meie valmisoleku plaanid on vastupidavamad. Arvan, et me oleme parandanud tingimusi järgmise vahetuse treeninguvõimalusteks. Iga järgnev lahingugrupp saab eelmisest parem olema. Meie oleme teinud asju veidi teisiti, kui 5 RIFLES ja pole kahtlust, et YORKS parandab

Erinevus rikastab

Auga NATO märki kandes

Nüüd, tagasi vaadates, võib mõelda selle peale,

Üks oluline faktor, millele lahingugrupp on rõhku pannud Eestis viibimise ajal, on suhtlemine üldsusega – eesmärgiga, et NATO sõnum jõuaks kõigini. „Ühelt poolt on kriitilise tähtsusega meie sõnumi edastamine väga erinevale publikule, kuid teisalt naudivad ka sõdurid seda protsessi. Nad on väga uhked selle üle, kes nad on ja neile meeldib seletada, miks nad siin on,“ ütles kolonelleitnant. „Samuti meeldib neile näha erinevaid Eestimaa paikasid ja kohtuda eestlastega erinevates keskkondades, kasvõi Tapal toidupoes käies või mõnes restoranis õhtustamas käies.“ Kolonel Luke sõnab, et kultuurisündmustel osalemine, näiteks Eesti koolides, on olnud sõduritele väga kasulik. „See parandab ja rikastab nende elu siin Eestis ja on huvitav jällegi näha, kuidas erinevad lahingugrupi osad toovad oma erinevad oskused mängu. Olgu see siis mehaanik, kes õpetab mootori tööpõhimõtet koolilastele või siis Walesi küpsetiste koolitus naisseltsile või siis meie suursaadiku toetamine mobiilse saatkonnaga. Võitlejad, kes ilmselt enne Eestisse tulekut ei kujutanud ette, et nad midagi selle sarnast hakkavad tegema, on tegelikult saanud hakkama millegi uue, väljakutserohke ja elavdavaga, mis on olnud suurepärane.“

Lahingugrupi sõdurid harjutamas talvistes tingimustes.

väljaõpet veelgi. Aga ma olen väga uhke meie panuse üle, eriti selle osa üle, mis puudutab külma ilmaga kohanemist, seda nii treeningu- kui lahinguvalmiduse seisukohast.“ Kolonelleitnanti ja tema sõdureid autasustati medalite üleandmise paraadil nende panuse eest 5. juunil Tapal. Komandöri sõnul tabas tseremoonia hästi märki ja nad olid väga liigutatud, et medalid andsid neile Eesti kaitseminister Luik ja kaitseväe juhataja kindral Terras. „See tähendas palju igale sõdurile sellel paraadil, sest oli ametlik tunnustus meie teenistusele siin Eestis,“ lõpetab ta oma tagasivaate Esimese Kuningliku Walesi lahingugrupi teenistusele.

Meie võitlejad on saanud hakkama millegi uue, väljakutserohke ja elavdavaga.

SÕDUR oktoober 2018 19

fotod: Kaitsevägi

Välismissioon fookus

Autor: Kristjan Leimann Major, Eesti kontingendi ülem Liibanonis (ESTCON-8)

Estpla-25 jätkab teenistust Liibanoni ja Iisraeli vahelisel kontrolljoonel.

ESTCON-8 ülem: Ametlikult on Liibanon ja Iisrael veel sõjas U

Eesti panustab ÜRO rahuvalvemissioonile Liibanonis mehhaniseeritud jalaväerühmaga koos logistikaelemendi ja staabiohvitseridega, mis kokku moodustavad Eesti kontingendi, praeguseks juba ESTCON-8. Rühma, ESTPLA-25 ülesanneteks on vaatlus, patrullid ning kontrollpostide mehitamine. Eesti perspektiivist võimaldab rahuvalvemissioonis UNIFIL osalemine aidata kaasa julgeoleku ja stabiilsuse tugevdamisele nii Lähis-Idas kui ka mujal maailmas. 20 oktoober 2018 SÕDUR

NIFIL-i ülesanne on ära hoida vaenutegevuste tekkimine, toetada Liibanoni relvajõude Lõuna-Liibanonis ja koordineerida Liibanoni ja Iisraeli valitsuste tegevust selles küsimuses. Samuti on UNIFIL-i ülesanne aidata tagada humanitaarabi kättesaadavus tsiviilelanikele ja toeta-

UNIFIL on varustatud Soome Sisu soomukitega.

kes peab vajadusel kasvõi füüsiliselt kahe vaenupoole vahele ennast sättima, et selline väike intsident Iisraeli ja Liibanoni vahel millekski suuremaks ei paisuks. Kuna sattusin korra ka ise just sellisesse olukorda, siis võin kinnitada, et on väga ebamugav seista sõduri

ette, kes mulle tundmatus keeles midagi viie meetri kaugusel paikneva vastaspoole kuulipilduja positsiooni poole karjub. Kuna Liibanoni sõduri sõnum jääb mulle mõistmatuks, siis ei suuda ka oletada, milline võiks olla Iisraeli reaktsioon sellele. Kaine mõistus ütles, et ega nad ju

heline piir. See tähistab Iisraeli vägede tagasitõmbamise joont 25. mail 2000. aastal. Aastal 2007 nõustusid mõlemad vaenupooled UNIFIL-iga, et sinine joon tuleb arusaadavalt maastikul nähtavaks teha, ning UNIFIL paigaldas mööda sinist joont siniseks võõbatud tünnid, mis paistavad kaugele igaühele silma, ning kokkuleppeliselt keegi seda ületada ei tohi.

Välismissioon fookus

valvsust või lihtsalt provotseerimiseks seisid täpselt sinisel joonel või ületasid seda joont kuni meetri ulatuses. Enamasti samad isikud tegid ka pilte Iisraeli poolest ning hõikasid „tervitusi“ vastaspoolele. Mingi reaktsioon järgnes alati. Valdavalt oli selleks Iisraeli sõdurite tulemine traataia ja okastraadiga eraldatud kontrolljoone lähedale. Vahemaa jäi tavaliselt kolme kuni kümne meetri peale, mõnikord vahetati „tervitusi“ ja esines ka olukordi, kus provotseerivaid liibanonlasi hoiatati automaadivalangutega üle viimaste peade. Siinkohal on paslik meelde tuletada, et Liibanon ja Iisrael on veel de facto sõjas, ning ka 2006. aastal toimunud sõda sai alguse pealtnäha väikesest intsidendist, milles Hizbullah võitlejad röövisid piirilt kaks Iisraeli sõdurit. Ning eelmainitud sinine joon, kogupikkusega 120 km ei ole riikidevaß

da sisepagulaste vabatahtlikku ja turvalist koju naasmist. Kui välja jätta ESTCON-1, mis tegutses siin riigis kompanii koosseisus aastatel 1996–97, siis on siiani Liibanonist läbi roteerinud seitse Eesti rühma ja juhtkonda. Töö iseloom oli suures pildis kõigil sama. Järgnev kirjeldus siinsest tööst ei keskendu numbritele ja käskkirjadele, vaid need on viimase kontingendi ülema tähelepanekud, mis missiooni jooksul on tekkinud. Me valvame sinist joont („Blue Line“ – kontrolljoon Liibanoni ja Iisraeli vahel). Miks? Valvame, et keegi sellele osaliselt mõttelisele joonele maastikul kogemata ega nimelt peale ei astuks, ega seda ületaks. Kuna just üks kõige levinumaid „intsidente“, millega iga Eesti rühm siin pidi tegelema, on tingitud enamasti just Liibanoni kodanikest, kes kohati, kas kontrollimaks Iisraeli või UNIFIL sõdurite

Kahe tule vahel

Eesti sõduri töö on konfliktne olukord alas või sinisel joonel fikseerida, kanda sellest ette kõrgemale staabile ja vajadusel kohapeal situatsiooni de-eskaleerida. Eesti sõdur on see,

Esines ka olukordi, kus provotseerivaid liibanonlasi hoiatati automaadivalangutega üle viimaste peade.

„sinikiivrit“ lase ning astusin Liibanoni sõduri ja Iisraeli piiri vahele ja andsin viisakalt mõista, et on aeg eemal paiknevate masinate juurde tagasi pöörduda. Ja nii me kõndisime ühe meetri laiusel rajal keset miinivälja, mis viis UNIFIL-i poolt markeeritud eraldusjoonelt tagasi kaugemal

SÕDUR oktoober 2018 21

Välismissioon fookus

pargitud masinate juurde, kuklas selline ebameeldiv tunne. Millised teadmised ja kogemused saame siit kaasa võtta, mis aitavad meie sõdureid, kaitseväge ja Eestit? Alustades siin teeninud staabiohvitseridest ja –allohvitseridest, siis esimene ja kõige olulisem on kogemus töötada mitmerahvuselises staabis. Meie töötasime siin, nagu nimi IRISHFINBATT ütleb, koos iirlaste ja soomlastega. Samuti reedab see nimi, et pataljoni juhtriik on Iirimaa. Aastatel 2013–2016 oli pataljoni juhtriik Soome ja nimi oli FINIRISHBATT. Meie siinviibimise ajal on pataljonis umbes 300 Iiri, 150 Soome ja natuke üle 30 Eesti sõduri. Pataljoni „selgroo“ moodustavad kaks motoriseeritud jalaväekompaniid ja üks luurekompanii. Tulenevalt erinevast tehnikast, mida Soome ja Iiri üksused kasutasid, on pataljonil kaks teineteisest sõltumatut tagalaüksust. Mõlemad tegelevad oma

riigi tehnika, varustuse ja logistikaga. Lisaks on IRISHFINBATTi alluvusse kõrgem staap andnud Fidži jalaväekompanii, kes tagab baasi peavärava ja meist 500 m kaugusel oleva julgestuspositsiooni UNP 2-45A mehitamist. Pataljoni staap on ühine ja erinevate sektsioonide sees paiknevad ametikohad on jagatud Iiri ja Soome ohvitseride ja allohvitseride vahel. Samuti on unustamatu kogemus kokku puutuda ja suhelda paljude erinevate riikide sõduritega, sest UNIFIL-is on hetkel esindatud 41 riiki. Väikseim panus on üks sõdur ja suurim kontingent on 1285 sõdurit Indoneesiast. Kokku on UNIFIL-is 10 500 sõjaväelast ja 815 tsiviilisikut. Teine, ja kindlasti mitte vähemolulisem kasutegur või pigem õppe-

22 oktoober 2018 SÕDUR

Sõjajärgsed rahutagamise ülesanded on midagi muud kui sõda eesliinil, milleks Eesti oma sõdureid iga päev treenib.

koht on madala intensiivsusega operatsioonide korraldamine konflikti piirkonnas. Sõjajärgsed rahutagamise ülesanded on midagi muud kui sõda eesliinil, milleks Eesti oma sõdureid iga päev treenib. Siin ei ole selget vastast ega eesliini. Sõbralikke ja mitte nii sõbralikke elemente on siin kogu vastutusala ulatuses. Arvestama peab nii eraomandi puutumatuse, eramaade kui sõiduteede laiusega. See viimane on teisel kohal loetelust, mis kohalikke UNIFIL-i puhul häirib. Siinsetes külades on tänavad kohati läbitavad vaid ühe sõiduautoga ühtaegu ja pidevalt läbisõitvad soomustatud maasturid tekitavad kohalikele müra ja tänavatel viibimisega arusaadavalt pahameelt. Kuigi UNIFIL-i sõidukijuhid on läbinud autokoolid ja spetsiaalse sõidukikoolituse enne missiooni, siis tuleb arvestada sellega, et kohalikud külatänavad on lastele tihti mänguväljakuks ning mitmetes kohtades puuduvad kõnniteed, helkurite kandmise komme jne. Kontingendi ülema töö jaguneb kolmeks. Esimene ja kõige ilmsem on suhtlus Eesti rühma, kontingendi ja Eesti kaitseväe vahel. Lisaks sellele iganädalaste ettekannete koostamine ja edastamine kaitseväe olukorra keskusele. Kuna eestipoolse luureohvitseri kohalolek siin ei õigustaks ennast, siis see osa ja analüüs jääb samuti kontingendi ülema katta. Kokkuvõttes tähendab see teoreetilise vaba päeva ehk pühapäeva kujunemist täispikaks tööpäevaks. Kui ESTPLA „tööaeg“ on siin 24/7, siis pataljoni staabis töötavatele isikutele on tagatud tavapärane ööpäeva rütm. Kontingendi ülema jaoks tähendab see tööpäeva algust kell 7, mil tuleb kontrollida ega kõrgem staap öö jooksul algava päeva patrulligraafikusse muutusi pole teinud. Sellele järgneb kell 7.45 juba Eesti õppustelt tuttav pataljoni ülema hommikune koosolek (Commanders Update Brief), mis märgib ka teiste sektsioonide tööpäeva algust. Teine ülesanne on töö operatiivplaneerimise sektsiooni ohvitserina, mis täidab põhilise osa ajast. Siinkohal pean tänama ESTCON-7 ülemat, major Margus Mikku, kes minu esimesel kahel siinviibimise nädalal

Eesti rahuvalvajad treenivad Liibanoni armee sõdureid.

andis edasi kõik vajalikud teadmised ja oskused, et selles töös suurepäraselt hakkama saada. Kui alguses imestasin iga päev, et miks major Mikk alles õhtu pimeda saabudes oma ööbimiskohta jõuab, siis see asjaolu, et siin tööst puudust ei tule, sai väga ruttu pärast major Mikku siirdumist Eestisse selgeks. Igal kontingendi ülemal on olnud siin natuke erinevad tööülesanded, mis sõltusid sellest, kuidas jagati sektsiooni töö ülesanded Iiri kolleegiga. Viimane ja mitte vähem tähtsam ülesanne kontingendi ülemal on ESTCONi ja Eesti esindamine UNIFIL ametlikel üritustel.

Kohalikud elanikud

Lõuna-Liibanoni kohalikud elanikud on UNIFIL kohalolekuga niivõrd harjunud, et üldjuhul lasevad nad UNIFIL sõduritel rahulikult naabruskonnas patrullida. Seda head läbisaamist on aidanud kujundada arvukad UNIFIL toetusprogrammid oma vastutusalas, mille kogumaht alates 2006. aastast on üle 40 miljoni USA dollari. IRISHFINBATT alas on 14

Välismissioon fookus linna/küla, millest 11 on islamiusku ja 2 kristlikud ning ühes on mõlema usu esindajaid. Eesti sõdurite läbisaamine liibanonlastega on väga hea. Eks tuleneb see mõneti eestlaste kodusest kasvatusest, mis õpetab meid olema viisakas ja lugupidav kõigi inimeste suhtes. Kui kohalikud elanikud on üldjuhul lugupidavad oma kaaskodanike suhtes, siis seda ei saa kahjuks öelda linnapildi ja keskkonnast hoolimise kohta. Eesti algatatud „Teeme ära“ koristuskampaaniat oleks siia hädasti vaja. Eelpool kirjeldatud ja üldine pilt UNIFIL alas ringi liikudes võib jätta eksliku mulje, nagu siin oleks kõik rahulik ja ilus. Osade kohalike elanike ja Hizbullah’ strateegia seisnebki UNIFIL-i üksuste valvsuse „uinutamises“, et rahuvalve üksused siit lahkuks. Näiline rahu võib aga iga hetk kiiresti muutuda, seda näitab Liibanoni lähiajalugu. Relvastatud konflikte on olnud korduvalt ning nii on 40 aasta jooksul Lõuna-Liibanoni 313 ÜRO sõdurit oma elu jätnud. Ka meie siinviibimise ajal pääsesid UNIFIL sõdurid ühest näiliselt rahulikult alanud patrullist elusalt ja tervelt, kuna olid soomusautos, mis kaitses neid nende pihta avatud käsitulirelvade tulest.

Tegevus, mis kohalikke pahandab või lausa niimoodi vihastama paneb, et seda füüsiliselt UNIFIL sõdurite peal välja elatakse, on pildistamine ja filmimine, need on kaks kõige ohtlikumat tegevust siin. Eriti halvaks kujuneb olukord, kui kohalikud avastavad, et pildistatakse salaja. Liikumistee blokeerimine ja kogu salvestustehnika konfiskeerimine kohalike poolt on seejärel tavapärane reaktsioon, aga minevikus on tagajärjeks olnud ka füüsiline rünnak üksuse vastu. Osad Liibanoni elanikud on siiani arvamusel, et UNIFIL ja Iisrael luuravad koos nende järel. Päris paranoiaks seda pidada ei saa, kuna tõesti, peaaegu igapäevane nähtus on UNIFIL ala kohal tiirutav Iisraeli luuredroon, kes jälgib kõike toimuvat.

Lõpptulemus

Kuidas hinnata Eesti kontingentide tegutsemise mõju antud piirkonnale. UNIFIL-i mõistes, millel täitus siin just see suvi 40 aastat, olime kui tilk meres oma 3,5 tegutsemisaasta ja ühe rühmaga. Kindlasti suurendasime me aga teadlikkust Eesti olemasolust kõigi 41 UNIFIL-is osaleva riigi sõjaväelastes ja meie soovist panustada rahutagamisse. Pataljoni vastutusalas elavad inimesed mäletavad eestlasi

Tegevus, mis kohalikke pahandab või lausa niimoodi vihastama paneb, et seda füüsiliselt UNIFIL sõdurite peal välja elatakse, on pildistamine ja filmimine. kindlasti veel mõnda aega, kuna eristusime teistest oma viisaka ja vaoshoitud käitumise ning väga kõrge militaarse professionaalsuse poolest. See sama teadmine jääb tõenäoliselt meelde ka meie Soome ja Iiri kolleegidele. Parimaks tulemuseks saab kindlasti lugeda Liibanoni ja Iisraeli vahel kestvat rahu. Ametlikult ollakse küll sõjas, kuid just tänu UNIFIL-ile ja ka Eesti sõduritele, kes oskuslikult on lahendanud sinisel joonel ja selle läheduses tekkinud arusaamatused, on vaenutegevus juba 12 aastat seiskunud ja kohalik elanikkond saanud elada oma rahulikku argipäevaelu.

SÕDUR oktoober 2018 23

fotod: Scanpix

Venemaa fookus

Autor: Kalev Stoicescu Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

2018. aastal näitas Venemaa oma muskleid suurõppusel Vostok.

Venemaa relvajõudude

sõjatehnika moderniseerimine – kui võimekas on idanaaber? 24 oktoober 2018 SÕDUR

Venemaa fookus

fotod: Scanpix

isikkoosseisu vähenemine ja sõjaväelaste moraali langus ning kokkuvõttes pea olematu lahinguvalmidus. Näiteks Venemaa kõigis viies laevastikus vähenes peal- ja allveelaevade arv koguni kuus korda. President Putini ja Venemaa võimueliidi jaoks oli esimene tõsine äratuskell 2000. aasta augustis aset leidnud katastroof, strateegilise tuumaallveelaeva Kursk uppumine. Põhjalaevastiku au ja uhkus oli teenistuses olnud kõigest viis ja pool aastat. Venemaa sõjaline jõud tundus olevat viimaste aastakümnete madalseisus, kui Putini režiim kaldus ilmselgelt autoritaarsusele ja revanšismile. Teisalt, nafta hinna suur tõus maailmaturul 2000-ndate alguses mõjus Venemaale kui taevamanna. Lisaks, Venemaa poliitikast tingitud suhete halvenemine Läänega toimis olulise faktorina Venemaa relvajõudude ning sisejulgeoleku struktuuride kiires ja laiaulatuslikus moderniseerimises ja tugevdamises, millele idanaaber kulutab tänapäeval kuni ühe kolmandiku iga aasta riigieelarvest. Sõjajõud on teatavasti Venemaa ajalooline ja peamine suurriikluse atribuutika.

Gruusia tõehetk

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja president Boriss Jeltsini aegne kauboikapitalistlik kaos laostasid Venemaa relvajõude 1990. aastatel, kuigi kaitsesektorile kulutati endiselt Nõukogude Liidu keskmisel tasemel ehk umbes 4% sisemajanduse koguproduktist (SKP-st).

aftahind oli siis tugevas languses ning sellest ka madal SKP tase. Aastatuhande vahetusel, kui võimule tõusis uus eliit, peamiselt FSB ridadest, eesotsas Vladimir Putiniga, Venemaal valitses sügav korruptsioon ja varastamise vaim, sõjatehnika massiline mahakandmine ja -parseldamine, sõjatööstuskompleksi seisak (nõukogudeaegne relvastuse seeriatootmine praktiliselt enam ei toiminud), infrastruktuuri lagunemine,

Venemaa relvajõududel oli enne Gruusia-vastast agressiooni augustis 2008 ainult kahe sõja kogemus Tšetšeenias, neist teine Putini juhtimisel. Need olid riigisisesed konfliktid, milles kasutati enamasti „vanarauda“, vanas vaimus ehk täiesti hoolimatult purustuste ja inimohvrite suhtes, nagu seda tehti ka märksa hiljem Süürias (Aleppo, Ida-Ghouta). Sõda Gruusia vastu tõi välja Venemaa relvajõudude peamised puudused – kaasajastamata juhtimine, ülesehitus ja väljaõpe, vananenud relvastus, võimetus läbi viia väeliikide ühendoperatsioone, küllalt viletsad sidesüsteemid, sõltuvus GPS-st jne. Toonane kaitseminister Anatoli Serdjukov (veebruar 2007 – november 2012) pandi fakti ette – tuleb alustada suuremahuliste ja kõikehõlmavate reformide plaanimist ja elluviimist, kusjuures tuleb saavutada olukorra kardinaalset parandamist kõigest kümne aastaga. Serdjukov eelistas kaitsealast koostööd Läänega, mida soosis lääneriikide väga tagasihoidlik vastus Venemaa agressioonile Gruusias. Ta pidas mõistlikumaks osta Läänest teatud

relvasüsteeme ja –platvorme, mida Venemaa ei olnud siis (paljuski ka praegu) võimeline ise tootma, et täita olulisi võimelünki ning vajadusel/võimalusel neid kopeerida ja ise toota (nagu Hiina teeb Venemaa relvastusega). Tema juhtimisel sõlmis Venemaa hankelepinguid kaitsetööstuse firmadega Prantsusmaalt (Mistral-klassi helikopterikandjad, mida lõpuks müüdi Egiptusele), Saksamaalt (Mulinos asuv maaväebrigaadi väljaõppekeskus, mis vastab NATO standarditele! Saksamaa

Venemaal valitses sügav korruptsioon, sõjatehnika massiline parseldamine, sõjatööstuskompleksi seisak, infrastruktuuri lagunemine, isikkoosseisu vähenemine ja sõjaväelaste moraali langus. jõudis seda üles ehitada pea 90% ulatuses enne lepingu lõpetamist) ja Itaaliast (soomukid). Need lepingud jäid lõpuni täitmata Venemaa uue agressiooni tõttu Ukraina vastu, millele Lääs ei saanud enam sama moodi vastata. Tsivilist Serdjukov, kes alustas Venemaa esimese Riikliku Relvastusprogrammi (GPV 2011–2020), asendati lojaalsemaks ja läänevastaseks peetud Sergei Šoiguga, kellel polnud samuti ette näidata sõjaväelist karjääri, kuid selle eest kandis uhket kindralimundrit. Algas riigi militariseerimise ja hambuni relvastamise hoogne marss ning sellega kaasnev Venemaa sõjaline aktiivsus oma piiridest üha kaugemale. Šoigul oli ka detsembris 2011 kaitseja kosmosetööstuse eest vastutavaks asepeaministriks tõusnud Dmitri Rogozini (maist 2018 Roskosmose peadirektor) toetus, kes paistis varem silma NATO peakorteris Venemaa esindajana, kui allianssi eriti vastumeelselt suhtuv pistrik. Rogozin juhtis seda leeri Venemaa poliitilises ja sõjalises juhtkonnas, kes on läänevastane ning pooldab Venemaa omatoodangut Lää-

SÕDUR oktoober 2018 25

Venemaa fookus

nega tehtavale kaitsealasele koostööle. Teisalt, selline lähenemine on muutunud paratamatuseks USA ja Euroopa Liidu kehtestatud karistusmeetmete ning Ukraina kaitsetööstusega katkenud sidemete tõttu.

GPV 2011 - 2020

Venemaa esimene riiklik relvastusprogramm seadis silmapaistvaimaks eesmärgiks moderniseerida ja uuendada umbes 70% kõikide väeliikide relvastusest kuni 2020, arvestades uute ja uuendatud relvasüsteemide väga tagasihoidliku osakaalu stardipositsioonis (15%, 2010). Kreml lubas kulutada kümne aasta jooksul 20,7 triljonit rubla (700 miljardit USA dollarit 2011. aasta seisuga), neist 19 triljonit relvastuse hankele ja moderniseerimisele ning ülejäänud raha sõjatööstuskompleksi (OPK) kaasajastamisele. Kõigest üht kolmandikku 10 aasta peale lubatud rahast jõuti kulutada esimese viie aasta-

Serdjukov eelistas kaitsealast koostööd Läänega, mida soosis lääneriikide väga tagasihoidlik vastus Venemaa agressioonile Gruusias. ga, kui oli plaanis vastu võtta uus kümneaastane GPV. Vahele segasid Ukrainaga seotud sündmused ning oma mõju avaldas kahtlemata juba 2013. aastal alanud Venemaa majanduslik allakäik, mistõttu uus GPV sündis alles detsembris 2017. Esimene GPV rõhutas nendele väeliikidele ja sõjalistele võimetele, mille puhul Venemaa oli USA-st ja NATO-st tervikuna küllalt kaugel maas ehk mereväele ja õhuväele, millele lubati vastavalt 26% ja 25% hiiglaslikust planeeritud relvastusprogrammi eelarvest. Õhukaitse ja kosmoseväed (siis moodustasid veel eraldiseisva väeliigi) said 18%-lise, kuid maavägi kõigest 14%-lise tordilõigu. 5% pidi minema strateegilistele tuumajõududele, mis on kahtlemata Venemaa prioriteet,

26 oktoober 2018 SÕDUR

ning ülejäänud relvastuse hankimisele mõeldud rahast (13%) sidevahenditele, juhtimissüsteemidele jms. Esimese GPV optimistlik eesmärk oli (moderniseeritud ja uues sõjatehnikas) üle 20 allveelaeva (sealhulgas strateegilised tuumaallveelaevad), 50 lahingulaeva ja tosin väiksemaid aluseid, 600 lennukit, 1100 helikopterit, 100 maa-õhk raketisüsteemi, 2300 lahingutanki, 17 000 soomukit, 2000 suurtükisüsteemi, 300 mandritevahelist ballistilist raketti jne. Paraku tegi elu oma korrektiive, sest esialgselt kavandatud hiiglaslik summa (19 triljonit rubla) ei arvestanud üldse inflatsioonimõjuga. Iga-aastased GPV tellimused (goszakaz) tehti suhteliselt keeruliste skeemide alusel (riigi omanduses olevate pankade võlanõuete kaudu). Venemaa sõjatööstuskompleksi (VPK) ei olnud nii lihtne uuesti ellu äratada (veel vähem iseseisvalt saavutada Lääne tipptehnoloogilist taset) ning madal naftahind ja Lääne kehtestatud majanduslikud karistusmeetmed avaldasid oma karmi mõju. Venemaa sõjalist eelarvet tervikuna suudeti kiirelt kasvatada (3.9% SKP-st 2010, 5.3% SKP-st 2016), kuid VPK ei olnud tervikuna suuteline nii palju raha absorbeerima ehk kulutama ning alati tootma vajalikke asju (toodeti seda, mida oldi võimelised tootma). Ametlikult suudeti 70%-list eesmärki täita juba 2017. aastal maismaa raketisüsteemide ja helikopterite (vastavalt 100% ja 76%) ning vähemal määral allveelaevade ja suurtükisüsteemide puhul (mõlemad 59%). Need peamise eesmärgi täitmise näitajad saavutati paljuski ka lootusetult vananenud sõjatehnika mahakandmise abil. Mõned olulised järeldused, mida saab teha GPV 2020 põhjal: • Venemaa on nüüd palju paremal stardipositsioonil, kui ta oli 2010. aastal, et jätkata GPV 2027-ga; • Kuigi ambitsioonikaid projekte (uue põlvkonna Su-57 ehk PAK DA või T-14 Armata) ei ole suudetud viia prototüüpidest kaugemale või on toodetud väikeses koguses, on siiski märke, et Venemaa suudab kuni 2027. a alustada teatud sõjatehnika seeriatootmist, mis praktiliselt lakkas pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist; • Venemaa on korrigeerinud oma

lähenemist, arvestades tehnoloogilisi ja rahalisi puudujääke, ning keskendub edaspidi pigem nõukogudeaegse põhidisainiga relvasüsteemide moderniseerimisele (Su-30, Su-34 ja Su-35 sõjalennukid, T-72 ja T-90 lahingutankid jne), mis on kergem, kiirem ja tunduvalt odavam viis neid suures koguses toota ja moderniseerida (näiteks üks kaasaegne T-14 Armata lahingutank maksab pea kaks korda rohkem kui üks moderniseeritud T-72).

Uus GPV

Venemaa avalikes infokanalites jooksid läbi mitmed numbrid, mis puudutasid GPV 2018-2027 kogu maksumust. Väideti, et „kindralid“ nõudsid 55 triljonit rubla, mis on ilmselgelt ulmeline summa, kuid Venemaa rahandusministeerium pakkus vastu kõigest 12 triljonit. Kreml pidi sekkuma, sest militaarsed ambitsioonid on Venemaa jaoks esmatähtsad. Kirik keset küla tähendas lõpuks 19 triljonit relvastuse hankimisele, moderniseerimisele ja hooldusele ning üht triljonit selle hoiustamise/ladustamise tingimuste loomisele. Naftahind viimasel ajal tõuseb, kuivõrd OPEC ja Venemaa ei anna USA survele alla, et suurendada naftatootmist, kuid teisalt on rubla devalveerunud USA dollari suhtes. Pole selge, kas seekord on eeldatava inflatsioonimääraga arvestatud. Seega, taas puudub alus enam-vähem kindlalt ennustada, kas Venemaa suudab mitte ainult tehnoloogiliselt ja tootmismahu potentsiaali poolest, vaid ka rahaliselt GPV-d täita. Seekord tundub, et Venemaa merevägi jääb vaeslapse rolli. Sisuliselt on loobutud suurte lahingulaevade (lennukikandjate ja suurte dessantlaevade) tootmisest ning keskendutakse väiksematele alustele (korvetid, fregatid), mis on võimelised opereerima ka Vahemerel ning kannavad Kalibr NK raketisüsteeme (mida paigaldatakse samuti ründeallveelaevadele). Eelmise GPVga võrreldes võidab kõige enam maavägi (sealhulgas õhudessandiväed ehk VDV), kelle 70% eesmärgi täitmise näitajad on kõige viletsamad. Tuumatriaadi kolme komponenti tugevdatakse: 8 uut Borei II-klassi (pooled Põhjalaevastikus ja pooled Vaikse ookeani laevastikus), lisaks mitmele Delta IV-klassi teenistuses olevale strateegilisele tuumaallveelaevale; Tu-

Välismissioon Venemaa fookus Lahingukopterite dessant. ß

160M2 ja Tu-95MS kauge ja Tu-22M3 keskmise ulatusega tuumapommitajad, mida püütakse relvastada Kh-47M2 Kinžal-tüüpi hüpersooniliste raketisüsteemidega; R-24 Yars ja R-28 Sarmat (silo) ning RS-26 Rubež (automobiilne) ballistiliste rakettide süsteemid. Süüriast saadud kogemused ning Zapad 2017 ja Vostok 2018 suurõppustelt saadud õppetunnid on määrava tähtsusega GPV elluviimise jaoks, sealhulgas A2/AD puhul. Näiteks otsustas Venemaa hiljuti tarnida Süüria relvajõududele S-300 õhutõrje raketikomplekse pärast seda, kui Süüria relvajõud tulistasid S-200 süsteemi raketiga ekslikult alla Il-20 luurelennuki. Kreml süüdistab Iisraeli, kuid juudiriik lubab omakorda vastusamme astuda, mis tõenäoliselt tähendab Süüriale antavate S-300 õhutõrjesüsteemide hävitamist. Iisrael on juba tõendanud oma õhuvõimeid, hävitades Pantsir lühimaa õhutõrjesüsteemi, praktiliselt kohe pärast selle tarnimist Venemaalt Süüriale. See ei tee Venemaa relvastusele ja relvaekspordile head reklaami. Venemaa peab ennast kõige edukamaks riigiks maailmas õhukaitsesüsteemide valdkonnas, mida aktsepteerivad ka paljud välismaised sõjalised eksperdid. Rõhuasetus õhukaitsele on loomulikult tingitud Lääne ülekaalust õhus, mida Venemaa püüab odavamate, kuid piisavalt tõhusate vahenditega kompenseerida. Samas võib püstitada küsimuse, miks Venemaa ei üritanudki oma Süüriasse siirdatud võimsate S-400 õhukaitsesüsteemidega tõkestada eelmisel aastal ega tänavu toimunud USA Süüria-vastaseid raketirünnakuid. On ju ilmselgelt alandav, kui Venemaa relvajõud ei suuda kaitsta oma liitlast. Kindlat vastust ei saa anda, kuid Venemaa passiivsuse üks kaalutlus neil puhkudel võis olla see, et lihtsalt kardeti Tomahawk-tüüpi rakettide püüdmise ebaõnnestumist, mis oleks S-400 müügile (sealhulgas Türgile) väga halvasti mõjunud, Venemaa õhukaitse mainest rääkimata. Ei ole teada, et S-400 oleks lahinguolukorras lendavaid objekte hävitanud. Kokkuvõttes, GPV 2020 tõi välja, et Venemaal on suured puudujäägid sõjalaevade ehituses ning uue põlvkonna relvasüsteemide arendamises ja tootmises, mis on süvenenud samuti Venemaa-vastaste sanktsiooni-

Kaitseminister Sergei Šoigu, president Vladimir Putin ja kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov.

de ja Ukrainaga kaitsealase koostöö lõppemise tõttu. Teisalt, GPV 2020 näitas, et Venemaa OPK on suuteline taas tootma arvestatavaid koguseid relvasüsteeme olemasolevate ehk edasi arendatud vanade (valdavalt nõukogudeaegsete) disainide põhjal. Kõige edukamaks peetakse OPK tegevust õhukaitsesüsteemide ja pind-pind (nt

Iskander) raketisüsteemide tootmises. Täiesti uute relvasüsteemide arendamine ja (prototüüpide) tootmine algas tegelikult alles 2011. aastal ja nende suuremahulisem tootmine võib kujuneda lihtsamaks järgmisel kümnendil, kui naftahind püsib kõrgel ning Lääne sanktsioonid ei muutu oluliselt karmimaks.

SÕDUR oktoober 2018 27

Venemaa fookus

Süüria sõjatandril vabatahtlikele tegevust jätkub. ß

hiiliv minek Ukrainast Sűűria kaudu Aafrikasse

fotod: Scanpix

WAGNER grupi Autor: Henrik Einre leitnant

Veebruarikuisest Wagner grupi lüüasaamisest Süürias Deir al-Zouri piirkonnas on möödunud juba üle poole aasta, kuid suuresti selle sündmuse pärast kerkisid Wagner grupp ja teised Vene eraturvafirmad 1 avalikkuse ette kui vähetuntud tegijad erinevates maailma kriisikolletes. Mida aeg edasi, seda kaugemal kodust võib Wagner gruppi või sarnaseid Vene firmasid leida. Kindlad tõendid viitavad nende uuele kohalolule näiteks Aafrikas, kus nende tööpõld tundub praegu vaid laienevat.

iinkohal peab enne arutelu jätkamist põgusalt lahti seletama ka eelmises artiklis käsitlemata jäänud terminoloogia ja eraturvafirmade teoree-

tilise tausta eelkõige just Vene hübriidsõja kontekstis. Alustuseks selgitus, millisesse juriidilisse raamistikku palgasõdurid ehk eraturvafirmade töötajad mahuvad.

1 Inglise keeles on kasutusel kaks eraldi terminit: „private security company (PSC)“ ja „private military company (PMC)“. Viimase kohta eestikeelset mugavat terminit pole, seega kasutatakse siin artiklis läbivalt eraturvafirmat kui terminit, millega pigem mõeldakse „private military company“ tunnustele vastavaid ettevõtteid.

28 oktoober 2018 SÕDUR

enfi konventsiooni 1977. aastast pärineva lisaprotokolli § 47 kirjeldab palgasõdurit muuhulgas kui isikut, kes on värvatud välismaal relvakonfliktis võitlema, kuid ei ole konfliktiosalise [riigi] kodanik ega konfliktiosalise kontrollitava territooriumi elanik, ei kuulu

Venemaa fookus ß

fotod: Scanpix

jaid ning treenib, relvastab ja varustab nad võitlusvõimeliseks üksuseks. Selle tulemusena ei pruugi spetsialistid ise otsesest lahingutegevusest osa võtta, sest operatsiooni viivad nende eest ja ainult nende juhtimisel läbi hiljuti treenitud vabatahtlikud. See omakorda annab jälle ettevõtte omanikule lisaväärtusena juurde võimaluse oma seost eitada, sest distants efekti tellija ja efekti täideviija vahel on venitatud kunstlikult väga pikaks. Võttes arvesse Wagner grupi profiili, on see võimekus neil olemas. Kui näiteks 2014. aastal olid Krimmis ja Donbassis tõesti mõned päris vabatahtlikud, siis ei ole välistatud, et Wagner grupp piiratud mahus ka võimekordistajana tegutses. Kui võtta eelduseks Süüria valitsusvägede madalat treenitust ja juhtimisvõimet, siis võib Wagneri toetust neile samuti nimetada võimekordistamiseks, sest pärast Vene tava- ja erivägede ning eraturvafirmade sekkumist Süüria kodusõtta on Süüria valitsusvägede lahinguline edu vastaspoole üle olnud siiski valdav.

Vene hübriidsõja doktriini autor armeekindral Valeri Gerassimov on öelnud, et eraturvafirmasid saab kasutada hübriidsõja kõikides faasides5. Vene hübriidsõja doktriinis on eraturvafirmadel väga kindel positsioon mitte ainult võimekordistajana, vaid järjekordse tegurina, kes pakub võimalust Vene riigi osalust või ka kaotusi eitada, lühidalt hägustajana. Selles mudelis on koha leidnud ka kohalikud vabatahtlikud ja väljastpoolt operatsiooniala leitud palgasõdurid. Just riigi täielikult kontrollitud

Vene hübriidsõja doktriinis on eraturvafirmadel väga kindel positsioon mitte ainult võimekordistajana, vaid ka hägustajana.

Kesk-Aafrika Vabariigis on ka venelased kohal.

konfliktiosalise relvajõududesse ega ei ole konfliktis mitteosaleva riigi sõjaväelane, kelle see riik on saatnud oma ametiülesandeid täitma 2. Nähtavasti vastavad Wagner grupi töötajad nendele tingimustele ainult osaliselt, eriti just kahe viimase punkti valguses, võttes arvesse Wagner grupi tihedat seost Vene sõjaväeluure (GRU3) ja seeläbi Vene riigiga. Eraturvafirmade kasutusviise sai eelmises artiklis juba mõnevõrra analüüsitud, kuid mainimata jäi, et eraturvafirmasid kasutatakse tihti ka erivägedele omasel meetodil ehk võimekordistajatena4, kus väike grupp eraturvafirma spetsialiste kaasab suurema hulga (näiteks paarsada) vabatahtlikke või vähem võimekaid võitle2 https://www.riigiteataja.ee/akt/79264 3 Гла́вное управле́ние Генера́льного шта́ ба Вооружённых Сил Росси́ йской Федера́ции

4 Inglise keeles „force multiplier“. 5 https://jamestown.org/program/ continuing-war-by-other-means-thecase-of-wagner-russias-premier-privatemilitary-company-in-the-middle-east/

SÕDUR oktoober 2018 29

Venemaa fookus

eraturvafirma saab selles sihtstruktuuris toetada tava- ja erivägesid vabatahtlike ja eksterritoriaalsete palgasõdurite treenimisel ja juhtimisel või kõrge poliitilise riskiga operatsioonide läbiviimisel. Põigates tagasi selle aasta veebruaris luhtunud operatsiooni juurde Süürias, on tulnud avalikuks nii mõnedki mainimisväärt faktid ja järeldused. Erinevate analüüside põhjal selgub, et Wagneri rünnak, ühe allika järgi ka „Vene Ilovaisk“6, ebaõnnestus osaliselt selle tõttu, et eirati üht manööversõ6 Pööratud viide Ukraina vägede lüüasaamisele 2014. aasta suvel Ilovaiski piirkonnas.

30 oktoober 2018 SÕDUR

7 https://jamestown.org/program/ continuing-war-by-other-means-thecase-of-wagner-russias-premier-privatemilitary-company-in-the-middle-east/ 8 Ka USA firma Blackwater muutis oma nime pärast kergelt negatiivse maine saavutamist Iraagis algul Xe Services ja hiljem Academiks ning läbis ka teatud ümberprofileerimise pakutavates teenustes.

Vene riigi geopoliitiliste huvide raskuspunktiks Aafrikas tundub praegu olevat maavarade, teemantide, kulla ja uraani poolest rikas Kesk-Aafrika Vabariik.

ja olulist põhimõtet ja mindi tugevus tugevuse vastu rinda pistma. Ilmselt puuduliku luure pärast ei oldud vastase tugevusest (ehk Süüria ja kurdi paramilitaaride koostööst USA erivägedega) teadlikud ning seetõttu siirdus planeeritud üllatusmoment ja initsiatiiv hoopis vastaspoolele. Ilmselt pole ka kokkusattumus, et pärast seda avantüüri võttis Wagner grupp väidetavalt oma nimeks „Liga“ ning ka organisatsiooni juhtimises tehti muudatusi, samas kui ülemad jäid samaks.7 Võib eeldada, et nime muudeti järsku tekkinud negatiivse kuvandi8 tõttu, kuid ilmselt ka sellepärast, et just 2018. aasta alguses hakkas Wagner grupp vaatama ka Süüriast ja Donbassist kaugematele rahvusvahelistele „turgudele“. Üks Wagner grupi kodust kauge

Palgasõdurid Ukrainas.

maailmanurk, kust järjest enam ja enam tuleb teateid nende kohalolust, on Aafrika ja just selle mandri ebastabiilsemad riigid. Kõige lihtsama paralleeli Venemaa huvidele võib tuua strateegiapõhistest arvutimängudest, kus enne vastasega sõdima hakkamist tuleb hõivata eikellegimaal asuvad looduslikud ressursid nagu kuld, nafta, süsi jne. Vene riigi geopoliitiliste huvide raskuspunktiks Aafrikas tundub praegu olevat maavarade, teemantide, kulla ja uraani poolest rikas Kesk-Aafrika Vabariik (KAV). Endine Prantsuse koloonia, kus ka Eesti kaitseväelased on missioonil viibinud, on ÜRO inimarengu indeksi järgi maailma kõige vaesem riik9. KAV-i olukorra muudab keerulisemaks 2012. aastal alguse saanud järjekordne kodusõda, mis oma intensiivsuselt jääb Süüria omale ilmselt alla, kuid osapoolte rohkuse poolest seevastu mitte. Wagneri kohalolu KAV-is jõudis meediasse märkimisväärselt hiljem kui seal tegevust alustati. Juhtus see nimelt 9 188. riik 188st.

selle aasta augusti alguses, kui KAV-is tapeti kaks Vene dokumentalisti, kes olid parasjagu kogumas materjali Wagneri tegevuse kohta10. Venemaa ja KAV-i kõrgetasemelised kohtumised algasid 2017. aasta sügisel kui Sotšis kohtusid Vene välisminister Sergei Lavrov ja KAV-i president Faustin-Archange Touadera ning 2018. aasta mais kohtus president Touadera juba ka Vladimir Putiniga. Märtsikuus teatas Venemaa, et uuritakse vastastikku kasulikke maavarade kaevandamisõigusi ning juba juulis teatati, et vastutasuks julgeolekuabi eest on Venemaal õigus hakata KAV-is kaevandama kulda. Venemaa saatis seepeale KAV-i 170 eraturvafirma, ilmselt Wagneri (autori eeldus) töötajat ning väikese koguse sõjaväelasi. Hoopis tähtsam kasvavast Vene kohalolust on aga see, et KAV-i presidendi julgeolekunõunikuks määrati samal ajal Vene kodanik Valeri Zahharov, kelle ülesandeks sai nii erinevate kodusõja osapoolte rahuläbirääkimiste jälgimine kui ka KAV-i maavarade kasutamise korraldamine.11 Lisaks ilmus augusti lõpus Vene meedias teade, et Venemaa on sõlminud KAV-iga sõjalise koostöö leppe. Wagneri kohalolekust KAV-is võib järeldada, et selles riigis on juba täna olemas nende baas ning ühe allika järgi soovitakse ka välisturgudele siirdumi10 https://www.err.ee/850585/kesk-aafrikavabariigis-tapeti-vene-tuntud-dokumentalist-jaajakirjanikud 11 https://jamestown.org/program/putin-nowpursuing-multiple-long-term-goals-in-central-africa/

Süürias käib Bashar al-Assadi pilt ja Vene lipp ikka koos.

seks üle viia treeningbaas Molkinost Venemaalt, GRU treeningkeskusest, pigem kuhugi Aafrikasse12. Wagneri treeningkeskuse viimine just KAV-i aitaks neil kolida avaliku tähelepanu alt ära, suurendada kunstlikku distantsi GRU-ga ning treenida oma personali sobivamas keskkonnas uue operatsiooniala jaoks, nii nagu oli näiteks Prantsuse võõrleegionil aastakümneid baas Djiboutis. Teine riik, kust on tulnud sõnumeid Wagneri kohalolu kohta, on jällegi Aafrika riikide kõige vaesemate hulgast pärinev Sudaan. Taaskord on leidnud aset kohtumised Sudaani presidendi Omar al-Bashiri ja president Putini ja Vene kaitseminister Sergei Šoigu vahel, kus Sudaani riigipea oli väidetavalt avaldanud toetust Vene sõjaväebaasi loomiseks Punase mere äärde. Ühe Vene ajakirjaniku info kohaselt on varsti oodata ka Wagner grupi töötajate liigutamist Sudaani, kus nad hakkavad nõustama riigi relvajõudusid. Sama teema kohta on üks Prantsuse ekspert teada andnud, et Vene instruktoreid on kõige tõenäolisem kohata just KAV-i ja Sudaani piirialal, kus on kulla, teemantide ja uraani leiukohad.13 Kui kokkuvõtteks heita pilk tagasi Wagneri muutumise dünaamikale ja võimalikule ümberprofileerimisele, 12 https://jamestown.org/program/continuing-warby-other-means-the-case-of-wagner-russiaspremier-private-military-company-in-themiddle-east/ 13 https://jamestown.org/program/ beyond-syria-and-ukraine-wagner-pmcexpands-its-operations-to-africa/

Wagner grupp tundub läbivat teatud ümberprofileerimist ja suundumist uutele turgudele, aga tema sisu ja modus operandi ilmselt ei muutu. SÕDUR oktoober 2018 31

Välismissioon Venemaa fookus

kus Ukrainas oldi veel neli aastat tagasi taktikaliseks tööriistaks hübriidsõja kindlas nišis ja Süürias hakati hoolimata valusatest tagasilöökidest täitma spetsiifilisi keerulisemaid ülesandeid, siis tegutsemine Aafrikas on juba täiesti uus suund ja tase. Selle dünaamika põhjal võib proovida põgusalt ennustada, kuhu võib Wagner grupp järgmisena jõuda. Esiteks on alati võimalus minna tagasi ehk jätkata juba tuttavates konfliktides, näiteks Donbassis ja Süürias. Teiseks võib alati minna appi mõnele Venemaa liitlasele, näiteks kui Venezuelas või Valgevenes peaks tekkima sisekonflikt, kuhu Vene relvajõududel poleks paslik ametlikult nõustama või osalema minna. Sisekonfliktidest võib leida sobivaid tööülesandeid ka Venemaale mittesõbralikest riikidest. Näiteks on spekuleeritud, et 2016. aasta riigipöördekatset Montenegros aitasid korraldada GRU taustaga Wagneri spetsialistid. Kolmanda suure võimalusena võib ette kujutada tulevasi varisõdu USA või NATO vastaste toetamisel, olgu see siis Iraanis või kuskil mujal, ja kuna tegemist on ikkagi firmaga, võib alati töötada mõne riigi või organisatsiooni jaoks, kes rohkem maksab, kuni ei teki konflikti Vene riigi huvidega. Lõpetuseks, Wagner grupp tundub läbivat teatud ümberprofileerimist ja suundumist uutele turgudele, aga tema sisu ja modus operandi ilmselt ei muutu. Wagner on ja jääb Vene riigi geopoliitiliste huvide edendamise tööriistaks, lihtsalt aja jooksul toimuva arenguga muutub ta jämedast täägist skalpelliks. (Artikkel on temaatiliseks täienduseks juunikuises ajakirjas Sõdur ilmunud artiklile „Wagner ja teised eraturvafirmad“)

fotod: Scanpix, Leedu armee

Rahvusvaheline fookus

Autor: Tomas Jermalavičius Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

Venemaa oht sundis ka Leedus olevaid üksusi rohkem treenima.

Leedu relvajõud: taastatud ajateenistusega 23. novembril 2018 tähistavad Leedu relvajõud oma sajandat tegevusaastat vabariigi ametliku sõjaväena. Nad on läbinud teekonna, mis algas vabatahtlikest võitlemas iseseisvuse eest 1918. aastal.

ee oli tõsine lahingujõud, kuid oli sunnitud vaatama pealt kui poliitikud tegid valesid otsuseid ja Nõukogude Liidu väed alistasid riigi 1940. aastal. See moondus märkimisväärseks „metsavendade“ gerilja jõuks, mis vapralt ja kangelaslikult võitles okupatsioonivägede vastu aastakümneid. See ärkas jälle ellu aastail 1990–1991, kui riik oli lausa sunnitud taastama oma suveräänsuse ja kaitsma oma par-

32 oktoober 2018 SÕDUR

lamenti relvadega, mida iganes õnnestus kätte saada, et vastu seista võimalikule Nõukogude üksuste rünnakule. See muutus ka peamiseks veduriks riigi lõimimisel läänemaailma poliitilisse ja julgeolekukogukonda 1990. aastatel, tähistades tänaseks juba pea 15 aasta möödumist NATO ja Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks saamisest. Ja nüüd, putinismi ja Venemaa sõjalise ning mitte-

fotod: Leedu relvajõud

Rahvusvaheline fookus

tõid ilmsiks puudujääke riikliku kaitseorganisatsiooni eeldustes, protseduurides ja võimetes. See sundis mõtteid koondama, ennast kokku võtma ja aitas ka kiirendada Leedu kaitsejõudude protsesse rohkem kui ükski muu asi enne seda. Kuigi PRT viidi suhteliselt rahulikku operatiivkeskkonda, oli teravam osa Leedu kaitseväest – erioperatsioonide üksus – järjepidevalt kaasatud, USA juhtimisel ka “tulisesse” Lõuna-Afganistani. See kaasamine näitas nii seda kui kaugelearenenud võimet Leedu tegelikult omas ja pakkus võimaluse koguda ka eluliselt vajalikku lahingukogemust. 2007. aastal langetati otsus luua erioperatsiooniväed (SOF, leedukeelse lühendiga SOP) eraldi teenistusena, kõrvuti maa-, õhu- ja merevägedega. See oli pigem unikaalne samm, sest väga vähesed NATO liitlased omasid sel ajal eraldiseisvat SOFi. Rajatuna metsavendluse sõjalistele traditsioonidele ja saanud lahinguß

sõjalise agressiooni ajajärgul on relvajõududest saanud peamine institutsioon, mille ümber Leedu ühiskond koondub jälle, et tõrjuda eksistentsiaalset ohtu omariiklusele. Leedu relvajõudude lähimas ajaloos on olnud kaks otsustavat murrangu perioodi. Üks oli liikmestaatus nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus, mis saavutati aastal 2004. See kujundas Leedu kaitsejõudusid ümber väga konkreetses suunas – suurendades võimet panustada rahvusvahelisse rahutoetusse, kriisijuhtimisse ja stabilisatsiooniülesannete täitmisse, nagu ka ekspeditsioonijõuna mässuliste ja terroristide vastu. Leedu kaitseametkond võttis väga tõsiselt alliansi suuniseid relvajõudude kasutatavuseks sellistes operatsioonides. Nad võtsid omaks strateegilise argumentatsiooni, et otsese sõjalise ohu puudumisel alliansi territooriumi vastu on sellised operatsioonid sõjalise jõu säilitamisel peamiseks poliitiliseks olemasolu õigustuseks. See käivitas terve hulga reforme, tookord tuntud nime all Üleminekuprojekt, mida nõustasid Briti ja USA eksperdid ja millel oli tähendusrikas mõju Leedu kaitsejõudude korraldatusele, ülesehitusele, mehitatusele ja treenitusele. Totaal- ja territoriaalkaitse kontseptsioonid visati kõrvale, plaanid luua kolm territoriaalja üks kiirreageerimisbrigaad hüljati. Leedu vabatahtlik kaitseorganisatsioon (Krašto apsaugos savanorių pajėgos, KASP) muutus maavägede osaks ja sisuliselt kujundati ümber territoriaalsest kaitsejõust aktiivseks reservväeks, et toetada erinevaid operatsioone. Strateegilisel tasandil sulandati kaitsejõudude staap kaitseministeeriumi külge, luues tsiviil-sõjalise struktuuri, mille osaks on ka Leedu kaitsejõudude ülem. Operatiivtasandil loodi ühendatud peakorter, et kontrollida kõiki operatsioone, mida Leedu kaitsejõudude üksused läbi viivad. Erinevate teenuste peakortereid vähendati koosseisus ja keskenduti rohkem pakkuma võimeid, mida ühendatud peakorteri strateegilised plaanid ja nõuded vajavad. Selle ümberkorralduse tipphetkel, 2008. aastal loobuti kohustuslikust ajateenistusest, kohe pärast Vene-Gruusia sõda ja mõni nädal enne riigi üldvalimisi. Idee oli, et täiesti professionaalne sõjajõud võib paremini täita missioone ja ülesandeid, mis on omased ekspeditsiooniajastule (expeditionary era), kui see segu ajateenijatest ja professionaalidest, mis varem oli. Ekspeditsiooniajastu tõi kaasa ka rea positiivseid tulemusi. Aastal 2005 tegi Leedu otsuse juhtida Afganistanis Ghōri provintsi ülesehitusmeeskonna (PRT) kokkupanekut, kohale viimist ja ülalpidamist, osana NATO rahvusvahelistest julgeolekuabijõududest (ISAF). See otsus pani käima sisemisi protsesse, mis

Totaal- ja territoriaalkaitse kontseptsioonid visati kõrvale, plaanid luua kolm territoriaalja üks kiirreageerimisbrigaad hüljati.

eFP üksused metsas.

karastuse kõrge riskiastmega operatsioonidest Afganistanis, muutus Leedu SOF väärtuslikuks instrumendiks, millega vastata edaspidi Venemaa ohule. Ekspeditsiooniajastul oli selgelt ebameeldivaid külgi, peamiseks neist laiema ühiskonna arusaama kadumine, et kaitse on eluliselt vajalik riikliku julgeoleku tagamisel. Keskendudes operatsioonidele välismaal, marginaliseerides vabatahtlikke ja kaotades ajateenistuse, nõrgendati sidet Leedu kaitsejõudude ja ühiskonna vahel. See kandus üle ka healoomulisele hoolimatusele poliitikutelt, kes periooditi uuendasid

SÕDUR oktoober 2018 33

Rahvusvaheline fookus 34 oktoober 2018 SÃ&#x2022;DUR

Rahvusvaheline fookus

2% taseme SKT-st ehk 873 miljonit eurot. Septembris 2018 uuendasid kõik poliitilised parteid seimis (peale sotsiaaldemokraatide) oma kaitsepoliitika kokkulepet ja lubasid saavutada kaitsekulutustes 2,5% taseme aastaks 2030. Rahastuslik kannapööre võimaldas dramaatiliselt parandada rahvuslikku kaitsevõimet, et seista vastu Venemaa ohule ja signaliseerida NATO-le, et Leedu on valmis ennast kaitsma. Üks kõige nähtavamaid otsuseid tehti 2015. aastal, otsustades taastada ajateenistuse ja võtta teenistuskõlbulikke 19 – 26-aastaseid kodanikke üheksaks kuuks teenistusse. Leedust sai sellega esimene NATO või Euroopa Liidu liige, kes pööras tagasi üldisest trendist ehitada üleni professionaalidest koosnevaid relvajõude.

KASPi vabatahtlikud õppustel. ß

parlamendiparteide formaalset kokkulepet saavutada kaitsekulutustes 2% määr sisemajanduse koguproduktist (SKP), kuid see jäi saavutamata. Sellel suhtumisel oli peaaegu katastroofiline tagajärg üleilmses finantskriisis ja selle järellainetuses 2008–2014. Kaitsekulutused langesid 0,77% SKP-st, tehes Leedust eelviimase kaitsekulutaja terves NATO-s (vaid Luksemburgi ees). Ühel hetkel olid kaitsekulutused (245 mln eurot 2010. a) juba tagant teisel real ka Leedu riiklikus eelarves, vaid veidi kõrgemal kultuurikulutustest. Isegi Leedu kaitsejõudude kõrgeim juht, president Dalia Grybauskaitė väitis avalikult, et see on täiesti piisav ja kaitseametkond peab vaid tagama, et see rahastus on kulutatud targalt ja efektiivselt. 2014. aastaks, kui Venemaa annekteeris Ukrainas Krimmi ja tungis sisse Donbassi aladele, olid Leedu kaitsejõud sisuliselt koomaseisundis, suutmata säilitada või uuendada oma relvastust ja varustust, rääkimata ühegi uue süsteemi hankimisest. Personal vähenes häirettekitavalt ja kuna uut kaadrit hankida ei suudetud, jõuti kohati olukorrani, kus mõnedest maaväe pataljonidest vaid 25% olid tegelikult mehitatud. Ka kõige suurema valmisolekuga üksused olid mehitatud 70% tasemel. Ja eelarvekärbete tõttu polnud Leedu relvajõud võimelised säilitama täit valmisolekut läbi karmide ja realistlike õppuste ja treeningu. Venemaa agressioon ja „väikeste roheliste mehikeste“ kasutamine Krimmis 2014. aastal viis esmalt kiirete ümberkorraldusteni kaitsehoiakus ja organisatsioonis. Leedu kaitseametkond lõi rahvusliku kiirreageerimisjõu, mis koosnes kahest pataljonisuurusest lahingugrupist, toetatuna SOFi, sõjaväepolitsei, transpordihelikopterite, inseneri- ja logistikaelementidega, kokku 1500 meest. See jõud, koostöös politsei, riiklike julgeolekujõudude ja siseministeeriumi, Leedu laskurite liidu (Lietuvos šaulių sąjunga) liikmete ja kui vaja ka piirivalvuritega sai ülesandeks vastata 2 kuni 24 tunni jooksul erinevatele intsidentidele, mis võiks viidata Venemaa varjatud agressioonile. Selle iga-aastane õppus Välgulöök on tugevalt nähtav ja iga kord jõuab erinevatesse kohtadesse Leedus ja mängib läbi erinevaid hübriidse agressiooni stsenaariume. Veelgi enam, sundides ümberkorraldustele Leedu kaitsejõududes ja sõsaragentuurides, muutis Venemaa agressioon ka radikaalselt suhtumist kaitsesse ja selle käsitlemist poliitilises eliidis. Juba 2014. aastal panustati kaitsesse erakorraliselt lisaks 38 miljonit eurot, osa sellest suunati kiirkorras kantavate õhutõrjesüsteemide (MANPAD) PZR Grom hankimiseks. Järgneva kahe aastaga oli Leedu kaitse-eelarve, kõrvuti Läti omaga, ühe kiirema kasvutempoga maailmas. 2018. aastal peaks lõpuks saavutatama ka

Ajateenijate arv, mida igal aastal tuleb värvata – et hoida kõik üksused täielikult mehitatuna, värskendada aktiivset mobilisatsioonireservi ja anda ka hea pinna Leedu relvajõududele kaadri värbamiseks – on praeguse seisuga 3500 – 4000. Selleks, et vältida süüdistusi erapoolikuses ja läbipaistmatuses, on ajateenijate valik tehtud loteriipõhimõttel ja ka naised võivad teenima tulla vabatahtlikena. Ajateenistus oma heldete sotsiaalsete ja finantstagatiste tõttu on pigem populaarne, sest parimad ajateenijad võivad teenistusest lahkuda isegi 3000 eurot taskus. Seni on ka õnnestunud täita enamiku värvatavatest kohtadest vabatahtlikega, ehk loteriid pole kõikjal isegi vaja läinud. 2016. aastal eelistas 20%

Radviliškis paiknev õhutõrje pataljon on relvastatud kaasaskantavate lühimaa õhutõrjerelvadega RBS 70.

SÕDUR oktoober 2018 35

Rahvusvaheline fookus

ajateenijatest jätkata teenistust juba professionaalsete kaitseväelastena. Algselt kavandati ajateenistuse taastamist vaid viieks aastaks, kuni 2020. aastani. Ometigi, arvestades halveneva geopoliitilise keskkonnaga, vajadusega suurendada Leedu kaitsejõude ja investeeringuid, mis on vajalikud ajateenisß

Venemaa agressioon ja „väikeste roheliste mehikeste“ kasutamine Krimmis 2014. aastal viis kiirete ümberkorraldusteni Leedu kaitsehoiakus ja organisatsioonis.

36 oktoober 2018 SÕDUR

Leedu mereväe laev N42 Jotvingis.

tuse ülevalpidamiseks (taristusse, juhtimisse, arstlikku kontrolli jne), otsustati jätkata ajateenistusega tähtajatult. Kaks ainsat siiani üleval seisvat küsimust on, kas ajateenistus peaks olema kohustuslik ka naistele, nagu põhiseadus viitab, ja kas värbamine peaks laienema kõigile kodanikele, kui nad saavad 19-aastaseks. Hiljutine tasuvusuuring kinnitas, et üleüldise ajateenistuse sisseviimine maksaks 400 miljonit eurot, kui aga ka naised kaasataks, koguni 1,5 miljardit eurot. Seda on peetud üle jõu käivaks ja ka mittevajalikuks, kuna üleüldine ajateenistus on tavaliselt vajalik kas suurema tegevväe ülevalpidamiseks või selleks, et toota suurt mobilisatsioonireservi, kuna praegused kaitsekontseptsioonid ja plaanid ei näe vajadust kummagi järele. 2018. aasta seisuga koosneb Leedu rahvuslik kaitsesüsteem, sisaldades Leedu relvajõude, kaitseministeeriumit ja erinevaid agentuure selle ministeeriumi all, nagu kaitsematerjalide agentuur, taristu arenguosakond, mobilisatsiooni ja tsiviilvastupanu amet, rahvuslik küberkaitsekeskus, Leedu sõjaväeakadeemia jne – 21 100 inimesest, neist 9500 täisajalist professionaali,

3900 ajateenijat, 4900 aktiivset reservväelast (KASPi liiget), 200 kadetti ja 2600 tsiviilisikut. Leedu relvajõud koosnevad praegu: • Maaväest, mis on ka kõrgeima prioriteediga võimearendamise programmides. Lahinguvõime tuumik maaväes on mehhaniseeritud jalaväebrigaad Raudhunt (Geležinis Vilkas) nelja lahingupataljoniga (Alytuses, Panevėžyses ja kaks Ruklas), varustatud M113 soomustransportööride ja Humveedega, suurtükiväepataljoniga Ruklas ja NATO eFP üksusega, mida juhib Saksamaa (samuti Ruklas). Teine brigaad, motoriseeritud jalaväebrigaad Žemaitija loodi 2016. aastal ja peaks saavutama täie operatiivvõimekuse 2019. aastaks. Kaks maavägede lahingupataljoni Leedu lääneosas, Klaipėdas ja Tauragės määrati selle alluvusse, ja kolmanda lahingupataljoni loomisest Šiauliais teatati 2018. aastal. 2017. a loodi ka suurtükiväepataljon Klaipėdas selle brigaadi koosseisu. Tulevikuplaanid näevad ette ka kolmanda brigaadi Aukštaitija loomist, selle üksused pandaks kokku mitmete staatiliste (mitteoperatiivsete) üksuste isikutest õppuste ajaks ja sõjaajal, kuid rahalised piirangud ilmselt lükkavad selle loomist edasi. Lisaks kahele brigaadile kuulub maaväe koosseisu ka inseneripataljon Kaunases ja KASP (meie kaitseliidu sõsarorganisatsioon - toim), mis loob aktiivse reservi operatsioonideks ja vastutab ka territoriaalkaitse eest. KASP koosneb kuuest territoriaalüksusest ja on näinud suurt vabatahtlike arvu kasvu 2014. aastast alates, nagu ka kasvanud investeeringuid selle relvastusele ja varustusele. • Õhuväest, peakorteriga Kaunases, koosnedes Šiauliai lennubaasist, mis on võõrustanud NATO õhuturbe missioone alates 2004. aastast, õhuseire ja -juhtimise väejuhatusest, mis opereerib radareid ja mille all paikneb BALTNETi kontrolli ja ettekande keskus Karmėlavas, lisaks veel õhutõrje pataljonist Radviliškis, mis on hetkel relvastatud kaasaskantavate lühimaa õhutõrjerelvadega RBS 70 ja „Stinger“ tulevikus võib selle baasil moodustuda liitüksus Lätiga. Õhuvägi kasutab transpordilennukeid C27J „Spartan“ ja L-410, treeninglennukeid L-39 „Albatross“, transpordilennukeid Mi-8MTV ja otsingu- ning päästehelikoptereid AS 365N3+. • Mereväest, peakorteriga Klaipėdas, koosnedes flotillist, millesse kuulub patrulllaevade eskaader (üks Storm klassi sõjalaev ja kolm endise Flyvefisken klassi patrull-laeva), miinitõrjeeskaader (neli miinitõrjelaeva, üks toetus- ja juhtimisalus) ja abilaevade eskaader; logistikateenistus; mere- ja rannavalveteenistus ja merepääste koordinatsioonikeskus.

Suurenenud rahastus on käivitanud mitte ainult olemasolevate relvasüsteemide ja varustuse moderniseerimise, vaid ka üsna ambitsioonikad uue võimekuse hankeprogrammid. Kroonijuveeliks on 390 miljoni eurone kokkulepe Saksa ARTEC kontserniga – varustada Raudhundi pataljonid 88 jalaväe lahingumasinatega Boxer (mille Leedu versioon kannab nime Hunt, leedu IFV Vilkas). Kokkulepe sisaldab ka Rafael Samson Mk II torne koos Mk44 kahurite ja Spike-LR tankitõrjeraketisüsteemiga. Tarnimine on arvestatud aastatesse 2017–2021, kusjuures see on ka kõige kallimaid hankeprogramme Leedu kaitsejõudude ajaloos. Teine väga oluline hankeprojekt on Saksamaa varudest 21 moderniseeritud PzH2000 liikursuurtüki ja mõnede toetusmasinate ostmine Raudhundi jalaväepataljonile, mis oluliselt suurendab ka Leedu relvajõudude tulejõudu. Need hakkasid saabuma aastal 2016 ja peaks kõik kohal olema 2019. Kolmanda tähtsama programmina sõlmiti 100 miljoni eurone kokkulepe Norra valitsusega – hankida aastaks 2020 kaks patareid NASAMS keskmaa õhutõrjesüsteemi, mis on varustatud Raytheoni rakettidega. Kuigi see süsteem ei kata kogu Leedu territooriumi, annab ta efektiivse kaitse teatud kriitilistele piirkondadele ja varadele, selle mobiilsus annab ka paindlikkuse geograafilise katvuse muutmiseks. Koos kolme keskmaa õhuseireradari hankimisega NATO kommunikatsiooni- ja infoagentuurilt, aitab see tegeleda tõsise tühimikuga Balti regiooni kaitses.

On ka muid väiksema mastaabiga hankeid, nagu näiteks relvastada kogu Leedu relvajõud H&K G36 automaatrelvadega, lisatellimused Javelinide ja Stingerite hankimiseks, sh ka kaheksa mobiilse raketisüsteemi ja 69 RPM/Block 1 tüüpi raketi hankimiseks, jne. Siiski, kuigi relvastuse moderniseerimiseks kulutatakse 2017– 2022 ligemale 2,5 miljardit eurot, ei saa Leedu endale lubada rohkem uusi suuri hankeid enne kui senised on täidetud. Saksamaa, juhtides ka NATO suurendatud kohalolekut (eFP) Leedu aladel, on ilmnenud uue olulise partnerina Leedu jaoks, kõrvuti USA, Poola, Taani ja kahe muu Balti riigiga. Raudhundi brigaad liideti hiljuti Bundewehri diviisiga (nii nagu Žemaitija brigaad on ühendatud Taani diviisiga) ja Leedu üksused osalevad ÜRO MINUSMA missioonil Malis Saksa kontingendi koosseisus. Leedu üksused osalevad ikka aktiivselt rahvusvahelistel missioonidel, kus 2018. aastal on väljas 140 sõjaväelast. Leedu relvajõud tähistavad sajandat sünnipäeva heas seisukorras. Viimase 28 iseseisvusaasta jooksul pole nad kunagi varem olnud nii võimekad, modernsed, fookustatud, valmis ja nii hästi varustatud kui nüüd. Kaitse-eelarve peab ometi kasvama rohkem ja kiiremini, uut võimet tuleb arendada varem ja ühiskonna ning poliitikute toetus peab järjest kasvama. Paindlikkust ja kiiret kohanemist muutunud julgeolekukeskkonnaga demonstreerisid Leedu relvajõud ka aastail 2014–2018, kuid tõsiseid sõjalisi võimeid on võimalik luua vaid aastaid ja aastakümneid kestnud järjekindlate investeeringutega, mida ei ole katkestanud sügava hoolimatuse perioodid.

Rahvusvaheline fookus

• Erioperatsionide väest, mis koondab erioperatsioonide üksust, lahingusukeldujate teenistust ja ka jäägripataljoni Kaunases. • Logistika väejuhatusest, mille alla kuulub peamine toetuse logistika pataljon Marijampolės, sõjameditsiiniteenistus, sõjalise siirmise kontrollkeskus, sõjaline kartograafiakeskus, toetuse ladustamisteenistus ja garnisonibaaside teenistus, mis peab üleval ja opereerib kõiki sõjaväebaase. 2007. aastal hankis väejuhatus endale 50 Soomes valmistatud suure mobiilsusega 8x8 multifunktsionaalset SISU E11T lahingutoetuse soomukit, mis on siiani teenistuses. • Treeningu ja doktriini väejuhatusest (TRADOC), mis arendab ja uuendab Leedu sõjalist doktriini, koordineerib individuaalset treeningut ja haridust ning toetab ka kollektiivset treeningut. Väejuhatus vastutab ka Leedu relvajõudude kooli ja treeningurügemendi eest. • Mõnedest eraldi üksustest nagu näiteks staabipataljon Vilniuses ja sõjaväepolitsei. On olemas ka plaanid luua sidepataljon lähemas tulevikus.

Kas ajateenistus peaks olema kohustuslik ka naistele ja kas värbamine peaks laienema kõigile kodanikele, kui nad saavad 19-aastaseks?

Leedu maavägi õppusel Strong Shield 2011.

SÕDUR oktoober 2018 37

fotod: Fotod Scanpix, US Army, Kaitsevägi

Relvad fookus

raketiheitjaid?

Raketiheitjad on suure tulejõuga relvad, mis on võimelised lühikese ajaga katma massiivseid maa-alasid pikkade vahemaade taha. Eesti kaitsevägi, mis on arendamas manööverüksuste kaudtulevõimet, võiks samuti kaaluda raketiheitjate hankimist. 38 oktoober 2018 SÕDUR

Kas kaitseväele `` on vaja

HIMARS raketisüsteemi tulejõud

Autor: Feliks Roodvee Major, 2. jalaväebrigaadi tuletoetusohvitser

aasloodud kaitsevägi on tegutsenud üle 26 aasta, sellest 20 aastat on olnud olemas suurtükivägi. Kaitseväe relvastuses on nii 155- kui ka 122-millimeetri-

Relvad fookus sed haubitsad, mõne aasta jooksul lisanduvad ka Lõuna-Koreast saadavad liikursuurtükid K9. Liikursuurtükkide hankimine on kahtlemata õige ja oluline täiendus Eesti suurtükiväele, kuid siiski puuduvad relvastusest raketiheitjad ja riigikaitse arengukavaga pole nende soetamist enne 2026. a planeeritudki. Raketiheitjate lisandumine relvastusse võiks oluliselt parandada kaitseväe tulejõudu ja avardada taktikalisi võimalusi. Raketiheitja on suurtükiväe relvasüsteem, mis laseb rakette ja mille laskeseade on paigaldatud kas ratas- või roomikveermikuga platvormile. On olemas ka kantavaid versioone, kuid nende osakaal ja tähtsus konventsionaalse sõja lahinguväljadel on suhteliselt väike. Varem on eestikeelsetes tekstides raketiheitja asemel kasutatud ka termineid „reaktiivmiinipilduja“ ja „reaktiivsuurtükk“, kuid kumbki ei iseloomusta relvasüsteemi täpselt. Raketiheitjast ei lasta reaktiivmürske ega ka reaktiivmiine, vaid rakette, mis kasutavad rakettmootorit. Samuti pakub Eesti Keele Instituudi inglise-eesti sõnastik rocket launcher ’i üheks tõlkevariandiks „raketiheitja“, mida oleks mõistlik laialdasemalt kasutama hakata. Raketiheitjad leiavad laialdast kasutust nüüdisaegsetes sõdades nii mässutõrjeoperatsioonidel, näiteks Afganistanis, kui ka suurte väeüksuste manööversõja lahingutes, näiteks Ukrainas, kus neid on kasutatud nii lähitoetuseks, süvavõitluseks, vastusuurtükiväe võitluseks kui ka muude ülesannete täitmisel. Arvestades süsteemide olulisust lahinguväljal on nii Ukraina kui ka Vene armeedes raketiheitjad kindlustanud omale koha brigaadi taseme üksusena kahe kuni kolme suurtükiväepataljoni kõrval. Mitmed Euroopa riigid on oma relvajõududes raketiheitjate olukorda oluliselt parandanud, näiteks Rumeenia ja Poola soetavad juurde vastavalt 54 ning 56 HIMARS (High-Mobility Artillery Rocket System) süsteemi, Soome moderniseerib kasutusel olevaid raketiheitjaid M270. Erinevaid raketiheitjaid arendatakse üle maailma ja nii laskeplatvormid kui ka raketid ise on viimase 20 aasta jooksul oluliselt efektiivsemaks muutunud.

Raketiheitjate laskemoona, sealhulgas erilaskemoona valik on lai ja see võimaldab luua üksustele olulisi võimeid: näiteks distantsilt mineerida või hävitada iseotsiva laskemoonaga suurel kaugusel soomukeid või suruda maha vastase raadiosidet jne. Lisaks võimaldavad tänapäevased relvasüsteemid laskeseadet vahetades lasta samalt platvormilt erinevaid rakette, näiteks HIMARS-st võib lasta järjest kuus 227-millimeetrise kaliibriga tavalist raketti 45 kilomeetri või ühe taktikalise raketi ATACMS 150 kilomeetri kaugusele. Olenevalt rakettide versioonidest võivad kaugused olla ka poole suuremad. Raketiheitjatega saab edukalt rünnata suuri maa-ala sihtmärke, kuid tavaliste rakettidega lastes ei sobi relv otsetabavust nõudvate kindlustuste ründamiseks. Kaasaegsete raketiheitjate puhul on oluline ka mobiilsus ning autonoomsus vältimaks vastusuurtükiväetuld. Relvasüsteemid on üldjuhul hea maastikuläbivusega ning uuemate modifikatsioonide puhul ei pea meeskond ka kabiinist lahkuma, et tuleülesanne sooritada. Näiteks on ß

Oluline relvasüsteem

Kaudtulevõime kordistaja

see nii Vene Föderatsiooni Tornado-G puhul. Levinud taktika kohaselt hoitakse raketiheitjaid kuni neile määratavate sihtmärkide ilmumiseni varjepositsioonidel, et vältida oluliste süsteemide kaotust enne otsustava lahinguetapi saabumist. Eesti maastik pakub laialdasi võimalusi raketiheitjate tule- ja varjepositsioonide jaoks. Arvestades relvasüsteemide suurt laskekaugust on võimalik leida õhuvaatluse eest nii varjet pakkuvat metsa kui ka positsioonivahetuseks vajalikku teedevõrgustikku.

Kaitseväe raketiheitjad

Eesti jalaväebrigaadide kaudtuleüksuste tulejõud on motolaskurbrigaadidega võrreldes umbes kolm korda

Eesti maastik pakub laialdasi võimalusi raketiheitjate tule- ja varjepositsioonide jaoks.

Vene raketisüsteem Tornado G.

SÕDUR oktoober 2018 39

Relvad fookus

väiksem. Hüpoteetilises olukorras, kus kergejalaväebrigaad peab kaitsma kahe kõrgema üksuse vahenditega tugevdatud motolaskurbrigaadi vastu umbes 100 kilomeetri laiust rinnet, oleks vastaspoole ülekaal kaudtuletoetuses ligi kaheksakordne, seejuures oleks vastasel kasutada kaks kerget ja üks keskmine raketiheitjapataljon. Kergejalaväebrigaadil oleks võimalik suurtükiväetulega katta umbes 30 kilomeetrit rinnet, aga vastasel raketiheitjatega vajadusel kogu 100 kilomeetri ulatuses. Jalaväebrigaadi toetuseks raketiheitjate määramine võimaldaks tulejõus allajäämist vähendada, koondada tuld laial rindel

Kergejalaväebrigaadil oleks võimalik suurtükiväetulega katta umbes 30 kilomeetrit rinnet.

vajalikku lõiku ning oskusliku taktikalise kasutamisega looks võimaluse ka oluliselt suurema vastase vastu edu saavutamiseks. Raketiheitjaid luurekogumisvahenditega sidudes on võimalik vastase tegevust veelgi rohkem häirida: rünnata vastase tuleüksusi vastusuurtükiväetulega, hävitada kõrge tasuvusega sihtmärke vastase sügavuses, mõjutada pealetungiks valmistuvaid üksusi juba koondumisalal või rünnaku lähtealal, peatada otsustavat tegevust alustav teine ešelon massiivse tulelöögi, puistmiinivälja või täppislaskemoona ohtra kasutamisega ja veel palju muudki. Nimetatud ülesannete täitmiseks on vajalikud just raketiheitjad, kuna nendega on võimalik rünnata pindalalt väga suuri maa-alasid omade eesmisest joonest mitmekümne kilomeetri kaugusel. Näiteks pealetungi sügavusest alustav vastane paigutab oma koondumisalad üldjuhul vähemalt 20 kilomeetri kaugusele eesliinist ning olenevalt maastikust paikneb pataljon vähemalt kümne ruutkilomeetri suurusel alal. ß

40 oktoober 2018 SÕDUR

9A53-S Tornado ehk Tornado-S masinad.

Relvad fookus M142 HIMARS andmed:

Tornado G andmed:

Kaliiber

227 mm

Kaliiber

122 mm

Raudade arv

Laskekaugus kassettlaskemoonaga

45 km

Laskekaugus

40 km

Meeskond

Mass

14 t

Laskekaugus erilaskemoonaga

kuni 100 km

kuni 600x600 m

Laskekaugus taktikalise raketiga

150-300 km

Tavalise laskemoonaga kaetav ala

Meeskond

Mass

10,9 t

Kassettlaskemoonaga kaetav ala

Vähemalt 500x500 m (üksus 1000x1000 m)

Raketiheitjaid luurekogumisvahenditega sidudes on võimalik vastase tegevust veelgi rohkem häirida

M142 HIMARS. ß Kokkuvõtvalt on Eestil vaja raketiheitjaid järgmistel põhjustel: • ilma nendeta on meie brigaadide tuletoetus võrreldes motolaskurbrigaadiga vähemalt kolm korda nõrgem, mis seab eduka kaitsetegevuse võimalikkuse kahtluse alla; • meie suurtükivägi ei suuda hetkel katta jalaväebrigaadide tavapärasest suuremaid vastutusalasid; • brigaadid vajavad otsustavas olukorras edu saavutamiseks massiivset tulejõudu suurel maa-alal; • on vaja laiendada ülemate võimalusi manöövri toetamiseks erinevate tuletoetuse ülesannetega (vastusuurtükiväetuli, süvavõitlus, ette- ja vastuettevalmistustuli, ootamatute läbimurrete või dessantide mõjutamine jne).

M142 mahalaadimine Tallinnas.

Peatselt algava uue riigikaitse arengukava planeerimisel peaks analüüsima võimalusi parandada kaitseväe brigaadide suurtükiväe tulejõu mahajäämust võrreldes potentsiaalse vastase omaga, sealhulgas võimalust hankida raketiheitjad.

SÕDUR oktoober 2018 41

Relvad fookus

fotod: Royal Canadian Air Force, US Army

Autor: Feliks Roodvee major, 2. jalaväebrigaadi tuletoetusohvitser ß

Kanada armee Chinook transportimas M777-t.

M777 –

võimsa tulejõuga űlikerge haubits

M777 on kaasaegne kergsulamitest valmistatud 155-millimeetrine järelveetav suurtükk, mis on kasutusel Ameerika Ühendriikide, Kanada, Austraalia, Saudi Araabia ja India relvajõududes. Enim on haubitsat USA-s, kus see võeti relvastusse 2005. aastal ning mis vahetas välja varem kasutatud M198-d. Relvasüsteemi tootjafirma, BAE Systems, on praeguseks valmistanud üle 1000 eksemplari, millest on 13 kasutusaasta jooksul lastud kokku üle 360 000 mürsu. 42 oktoober 2018 SÕDUR

777 maksimaalne laskekaugus tavalise laskemoonaga on 24 kilomeetrit, erilaskemoonaga 30 kilomeetrit ning sellest on võimalik lasta NATO standardile vastavat 155-millimeetrist laskemoona, sealhulgas ka täppislaskemoona (näiteks Excalibur, BONUS). Relva laskesektor on 800 tuhandikku (45 kraadi) ning sellest on võimalik tulistada nii madala kui ka kõrge trajektooriga (minimaalne tõstenurk on -43, maksimaalne 1274 tuhandikku). M777 ametlik tehniline laskekiirus on neli lasku minutis kahe minuti jooksul ning pidevat tuld lastes kaks lasku minutis, kuid reaalselt on meeskonnad võimelised laskma kiirusega vähemalt viis lasku minutis. Relvaga on võimalik avada tuli kiiresti ja täpselt. Eesti tingimustes tõestas seda USA 2. ratsaväerügemendi M777 rühm 2016. aastal, kui osaleti koos 2. jalaväebrigaadi reserv-suurtükiväepataljoniga Kevadtormi laskeharjutusel. M777 on veetavate suurtükkide hulgas omaette klassist, kuna on üle kahe korra kergem kui teised enamkasutatavad 152- ja 155-millimeetrised süsteemid: olenevalt konfiguratsioonist on relva mass 3700 kuni 4200 kilogrammi (võrdluseks: Eesti kaitseväes kasutusel olev haubits FH-70 kaalub 9600 kilogrammi). Nii kergeks teeb selle rohke titaanja alumiiniumsulamite kasutamine. Mass on tänapäeva sõjategevuses oluline eeskätt strateegilise logistika aspektist, sest vägesid tuleb lühikese aja jooksul ümber paigutada erinevate kontinentide vahel. M777 puhul on õhutranspordi võimalused oluliselt paranenud: transpordilennuk C-130 jõuab vedada kahte haubitsat varasema ühe M198 asemel ning relva saab vedada ka helikopteri abil (näiteks CH-47 „Chinookiga“). Kopteritransport võimaldab mittelineaarse lahingutegevuse käigus vältida riske üksuste ümberpaigutamisel baaside vahel ja toimetada relv raskesti ligipääsetavatesse piirkondadesse, näiteks mägedesse. Tõenäoliselt valis India M777 just seepärast, et riigi relvajõud peavad tegutsema pidevalt raskesti ligipääsetavates piirkondades, sealhulgas kõrgmäestikus. Vaatamata õhutranspordi võimalustele sooritavad M777 üksused rän-

Relvad fookus on küll umbes 2600 lasku, kuid Raqqa lahinguga „põletati“ läbi kahe haubitsa rauad, mis tulenes tõenäoliselt kiirtule ajalise laskepiirangu ületamisest.

Probleeme külma ilmaga

M777 ametlik kasutamise temperatuur on -40 kuni +50 kraadi Celsiuse järgi, kuid mõningaid probleeme on esinenud just külma ilmaga. Nende vältimiseks on USA relvajõududes pärast pikaajalist Alaskal kasutamist välja antud eraldi juhendid, kuidas tagada relva töö väga külmades tingimustes (näiteks õige lämmastiku rõhu tagamine tagasilöögileevendis, hüdraulika käsitsemine ja muu). M777-le paigaldatud positsioneerimisseadmetega on võimalik autonoomselt määrata oma asukohta ning suunata relv täpselt vajaliku direktsiooninurgaga ilma teodoliitbussooli, orientiiride või muu abita. Relvale paigutatud arvuti toetab sihturit relva suunamisel, kasutades selleks laskeandmeid, mida on võimalik sisestada käsitsi või võtta vastu andmesidega. Lisaks on M777 versioone, mille arvutiga saab laskeandmeid ise arvutada. See võimaldab süsteemil ß

nakuid eelkõige maad mööda, mille puhul tuleb kasuks tavapärasest suurem maksimaalne pukseerimiskiirus: teel kuni 88 km/h ning maastikul 24 km/h. Väikse massi tõttu sobivad haubitsa veoks maastikusõidukid alates 2,5 tonnisest kandejõust, kuid eelistatud on siiski viie- kuni seitsmetonnised veokid, mis on kohandatud nii laskemoona kui ka meeskonna transportimiseks. M777 relvameeskonna suurus on tavaliselt kaheksa meest, kuid relva on võimalik käsitada ka viiekesi. Väljaõppinud meeskond suudab positsiooni hõivamisel saavutada laskevalmiduse kahe minutiga ning on võimeline sama kiirelt ka positsioonilt eemalduma. Viimane on eriti oluline, kuna aitab vältida kiiresti saabuvat vastusuurtükiväetuld (vastase mürsud hakkavad kukkuma loetud minutite jooksul pärast esimese oma mürsu väljatulistamist). M777-t on kasutatud lahingutegevuses Afganistanis, Iraagis, Süürias ning see on saanud üldiselt kiita. USA merejalaväe M777 suurtükiväepataljon püstitas 2017. aastal Süürias Raqqa linna vallutamise toetamisel Vietnami sõja järgse USA suurtükiväe rekordi: ühe lahingu käigus lasti pataljoni kohta üle 30 000 mürsu. M777 raua eluiga

toimida rändrelvana ilma arvutajate ja mõõdistajate abita olukordades, kus on vaja vastusuurtükiväetule vältimiseks teha kontroll-laskmisi eraldi positsioonilt või kui relvad paiknevad üksteisest suurema vahega. M777 oleks sobiv relv ka Eesti tingimustes, kuna suurema osa aastast on meie maastik praegu kasutusel olevate järelveetavate 155-millimeetriste haubitsate FH-70 ja nende vedukite jaoks raskesti läbitav. Samuti on M777 laskeasendis oluliselt madalam kui FH-70, seega vastasele raskem avastada ning relva positsiooni on kergem kindlustada. Taktikaliselt on Eesti suurtükiväele oluline võime tegutseda autonoomselt relvade või relvapaaride kaupa ning suutlikkus kiiresti positsioonilt eemalduda, eriti arvestades vastutule ajalisi normatiive. M777 on perspektiivne relvasüsteem, mille arendusse panustatakse ning mida kasutavad mitmed meie liitlased, kelle kogemustega instruktoreid oleks lihtne ka meie väljaõppesse kaasata. Koos hangitavate liikursuurtükkidega K9 võiks M777 olla oluline täiendus suurtükiväe lahinguvõimele.

USA suurtükiväepataljoni õhudessant.

SÕDUR oktoober 2018 43

fotod: scanpix.ee

Merevägi fookus

Autor: Taavi Urb Kaptenmajor, KVÜÕA mereväe lektor

Krimmi okupeerimisel 2014. a hõivas Venemaa ka Ukraina korveti Ternopil. ß

Merejõudude roll hűbriidsõjas Hübriidsõda on uus ja populaarne, aga väga ähmane ja tõenäoliselt ebaõnnestunud mõiste. Jõud ja ähvardused ilma formaalse sõjakuulutuseta on läbi aegade olnud riikide arsenalis vahendid enda tahte teistele peale surumiseks. Ka meredomeen on pakkunud ja pakub ka edaspidi selleks mitmeid võimalusi. 44 oktoober 2018 SÕDUR

übriidsõja all pean ma silmas agressori vägivalda ja vägivallaga ähvardamist, mis eelistatult jääb allapoole konventsionaalse sõja taset ja võimaldab agressiooni eitada. Agressor surub küll oma tahet peale ja oht on ohvri jaoks ilmne, aga ohvril pole justkui piisavalt põhjust sõjaseisukorda või mobilisatsiooni välja kuulutada ega näiteks NATO artikkel 5le apelleerida.1

Hübriidsõda merel

Meredomeen pakub hübriidsõjaks mitmeid võimalusi. Kõigepealt võib agressor hõivata mõne saare või poolsaare. Loomulikult „Rahnu Saare Rahvavabariigi“ elanike soovil ja nende kaitseks, ajaloolise õigluse taastamiseks või mõnel muul õilsal põhjusel. Kuna merepiirid defineeritakse rah1 Põhjalikumat käsitlust vaata näiteks: Raag, Ilmar. Sõda - Millal see algas? Kaitse Kodu 5. 2018: lk 36-39.

Merevägi fookus ja keeruline. 2014. aastal takistasid Vene sõjalaevad korduvalt Leedu ja Rootsi vahelise elektrikaabli paigaldamist Leedu majandusvööndis, ehkki häirimine toimus väljaspool Leedu territoriaalmerd.

Väikeriigi merejõud

Teist riiki saab survestada ja tema liitlasi sekkumast heidutada laevastiku koondamisega tema vete lähistele ja agressiivse tegutsemisega, näiteks suuremate õppuste korraldamisega. Rahvusvaheline mereõigus ja Eesti riigipiiriseaduse § 13 lubavad muuseas sõjalaeval rahumeelse läbisõidu korras ka teise riigi vetesse siseneda, ehkki tegevus seal on piiratud. Agressor võib kasutada eespool mainitud intsidente, et õigustada oma sekkumist teise riigi siseasjadesse, saata oma laevad meresõiduohutust ja –vaRöövsaak Ukraina sõjalaevalt.

badust tagama, aga selle varjus hoopis mereblokaadi kehtestada. 1939. aastal uputas Nõukogude Liit Narva lahes oma auriku Metallist, aga süüdistas selles Tallinnast põgenenud Poola allveelaeva Orzel. Nõukogude Liit blokeeris Eesti nii merelt kui õhust ja sundis päev pärast Metallisti

Unustada ei tohi ka tihedat reisiliiklust Soome ja Rootsi vahel

vusvahelise mereõiguse konventsiooni alusel maismaapiiride järgi, tekib kohe ka küsimus, kus on mingi riigi territoriaalveed ja majandusvöönd (territoriaalmerest avamere poole ulatuv ala, kus rannikuriigil on eksklusiivsed õigused majandustegevuseks). Pärast Krimmi annekteerimist hõivas Venemaa ka Ukraina avamere puurtornid ning on nüüd asunud uusi rajama ja Ukraina majandusvööndis gaasi välja pumpama. Mereala ja sealsete ressursside üle kontrolli saavutamine võibki olla agressori peaeesmärk. Parimaks näiteks on Hiina ja tema naaberriikide vaheline tüli Lõuna-Hiina merel, kus Hiina ehitab muuhulgas kunstsaari, et kogu mere üle kontroll saavutada. Mereala kuuluvust saab vaidlustada ka territooriumi füüsiliselt hõivamata, meenutagem näiteks Eest-Läti „Kilusõda“ aastatel 1995-1996. Eesti ja Venemaa vaheline merepiir on siiani kokku leppimata. Muuhulgas saab sellega selgitada Vene lennukite sagedasi sattumisi Eesti õhuruumi Vaindloo saare lähistel, sest mere- ja õhuruumi piiri saab seal hea tahtmise korral tõesti erinevalt tõlgendada. Riigi destabiliseerimiseks saab rünnata tema sadamaid, laevu ning merealuseid kaableid ja torujuhtmeid. Sadamaid ja laevu võivad rikkuda ja hõivata näiteks terroristid-sabotöörid või „rohelised mehikesed“. 2009. aastal kaaperdati Rootsi vetes kaubalaev Arctic Sea ja selle juhtumi tagamaad on siiani segased. Palju kahju võivad teha ka küberrünnakud, mis muudavad sadamate ja laevade side- ja juhtimissüsteemid töövõimetuks. Merekaubandus on Eesti majandusele väga oluline, sest umbes 60% Eesti kaubandusest toimub meritsi, arvestamata kaubavoogu, mis käib Läti ja teiste riikide sadamate kaudu. Naftasaadused jõuavad Eestisse pea eranditult merd mööda. Unustada ei tohi ka tihedat reisiliiklust Soome ja Rootsi vahel ning laevaõnnetusega kaasas käivaid inimohvreid ja keskkonnakahju. Eestit ühendab Soomega viis ja Rootsiga kaks merealust sidekaablit, lisaks Estlinki elektrikaablid ja Eesti saari mandriga ühendavad kaablid. Kuigi väga olulised ja õrnad, on need kaablid, nagu mujalgi maailmas, sisuliselt kaitseta. Vigastatud kaablite taastamine on aga aeganõudev, kallis

SÕDUR oktoober 2018 45

Merevägi fookus

uputamist allkirjastama vastastikuse abistamise pakti ehk nn baaside lepingu. Kriisi või „halli sõja“2 tingimustes on olukorrateadlikkus ülimalt oluli2 Kiili, Meelis. Kaitseliidu arengukava hoiab Kaitseliidu riigikaitse avangardis ka tulevikus - Kaitse Kodu 3. 2018: lk 18.

ne. Ainult tegelikku olukorda mõistes on võimalik adekvaatselt reageerida. Merel on olukorrateadlikkuse aluseks tuvastatud merepilt. See tähendab, et laevad nii territoriaalvetes kui ka riigipiiri taga tuleb visuaalselt tuvastada. Kunagi ei saa täielikult usaldada ainult radari või AISi3 edastatud pilti. Kuigi politsei- ja piirivalveametil

Kaubalaeva Arctic Sea kaaperdamine 2009. aastal puudutas ka Eestit.

46 oktoober 2018 SÕDUR

Kaaperdajad pärast vangi langemist, all Arctic Sea merel.

(PPA) on olemas kaldaradarite võrk, ei piisa sellest tuvastatud merepildi loomiseks. Alati võiks parem olla informatsiooni jagamise efektiivsus riigiasutuste vahel, nagu ka võime süsteemselt jälgida enda merepiiri taga toimuvat. Merejõudude olulisim roll kriisiajal on kohalolek – pidev patrullimine oma merealal. Ühest küljest tagab see olukorrateadlikkuse ja teisest küljest mõjub politseinikuna tänaval – heidutab pahalast seaduserikkumisest ja võimaldab seaduserikkumist peatada. See on muidugi spekulatsioon, aga tõenäoliselt poleks Metallisti uputatud, kui läheduses oleks viibinud Eesti sõjalaev. Olgugi, et Eesti meresidepost nägi kaldalt kogu tegevust sisuliselt pealt, uputajad seda ei teadnud ja see ei saanud neid heidutada. Hiljem Nõukogude Liit lihtsalt eitas kõike ja keeldus uurimisest. Kohalolek tähendab ka intsidendi fikseerimist ja seaduses ette nähtud korras sekkumist koos 3 Automatic identification system saadab pidevalt infot laeva enda, tema asukoha ja liikumise kohta, aga kuna see info sisestatakse laeva pardal, saab laev seda ka muuta või mitte saata.

Merevägi fookus Ülesannete selgus

Et merejõud nende ülesannetega toime tuleks, on vaja, et seadusruum oleks selge, loogiline ja lünkadeta. Sama vajalik on selge vastutus ja ülesannete jaotus merel rahuajast kriisi ning sõjani ilma lünkade ja suurte muudatusteta olukorra muutudes. Näiteks praegu vastutavad riigipiiri valvamise ja kaitse eest „vastavalt oma pädevusele“ nii PPA kui kaitsevägi, aga PPA sõjalaeva ei peata5 ja kaitse-

väge tohib kaasata ainult valitsuse otsusega maksimaalselt 30 päevaks juhul, kui PPA ise toime ei tule 6. Kriisi ajal võib olukord merel eskaleeruda väga kiiresti. Kui adekvaatsete meetmete rakendamiseks on vaja oodata valitsuse või riigikogu otsust, jääme väga hiljaks. Kuna merekeskkonnas ei ole eriti väikeriigi jaoks selget vahet välis- ja sisejulgeoleku vahel, peaks sellega läbivalt tegelema üks asutus. See väldiks ühtlasi dubleerimist ning ressursside ja olukorrateadlikkuse killustamist eri ametkondade vahel. Muidugi on kohaloleku tagamiseks vaja piisavalt ressursse, st tegutsemisvalmis laevu koos meeskondadega. Kohalolek merel on rannikuriigi õigus ja kohustus, mida ei saa delegeerida liitlastele ohverdamata osa oma suveräänsusest. Liitlased saavad olla parimal juhul toetavas rollis. Merekeskkond pakub hübriidsõjaks mitmeid võimalusi alates olu-

4 Børresen, Jacob. Coastal power: The Sea Power of the Coastal State and the Management of Maritime resources - Navies in Northern Waters. Koostajad Hobson, Rolf; Kristiansen, Tom. Frank Cass: London 2004: lk 254. 5 Riigipiiriseaduse § 18 ja § 114 lõige 6. 6 Kaitseväe korralduse seaduse § 3 lõige 11 ja korrakaitseseaduse § 161 lõige.

jõu piisava kasutamisega, et ebaseaduslik tegevus lõpetada ja süüdlased kinni pidada. Väikeriigi merejõud on eelkõige künniseks, mis sunnivad agressorit avalikult jõudu kasutama ja ennast paljastama. Kuna väikeriik võidab oma sõja pigem läbirääkimistel või rahvusvahelise üldsuse abil kui lahinguväljal, võib laevastiku suurejooneline häving olla sama kasulik kui ootamatu võit merelahingus.4

2014. aastal Krimmis kandsid kaaperdajad ka ühe teatud riigi eraldusmärke.

Kohalolek merel on rannikuriigi õigus ja kohustus liste piirkondade või taristu hõivamisest või rikkumisest konventsionaalse jõuga ähvardamise ja blokaadini. Tõenäoliselt üritab agressor seada asjad nii, et saab eitada oma osalust probleemide tekitajana ja tulla siis ise neid samu probleeme lahendama. Rannikuriigi vastus sellele on kohalolek merel eesmärgiga agressorit heidutada ja tema tegevust paljastada. Kohaloleku eelduseks on piisavate ressursside olemasolu, ülesannete selgus ja tuvastatud merepildile tuginev olukorrateadlikkus. Rannikuriik peab sellega kõigepealt ise toime tulema ega saa loota ainult liitlastele.

SÕDUR oktoober 2018 47

Kaitsevägi fookus

õiks arvata, et eetikaga on hästi siis, kui sellega tegelema ei pea. On ju piisavalt tavasid ja norme, mida kaitseväelasel tuleb järgida. Enamik neist on sisemäärustikus (2013) kirjas. Seekordses eetikakoodeksis on võrreldes varasemaga ka eetiliste printsiipide rakendamise soovitused ja mõned näited militaarkeskkonnast. Seetõttu on eetikakoodeks kirjutatud minavormis, et igaüks saab lugedes ennast väärtuste kandja rolli panna, samastades ennast kõigi kaitseväelaste, ülemate ja alluvate ning kamraadidega kaitseväes.

fotod: Ardi Hallismaa, Karl Möls

Tee uue eetikakoodeksini

Autorid: Gustav Kutsar, kolonelleitnant, kaitseväe peakaplan Toomas Kasemaa, kaptenmajor, toetusteenuste keskuse ülem

“Kaitseväe põhiväärtused on ausus, vaprus, asjatundlikkus, ustavus, koostöövalmidus ja avatus.”

Kaitseväe eetikakoodeksist Kaitseväe juhataja kinnitas käesoleva aasta 27. aprillil teist korda kaitseväe eetikakoodeksi. Võrreldes varasema 2016. aastal kehtestatud eetikakoodeksiga on peamiselt muudetud tekst keeleliselt paremini arusaadavamaks ning ühtlustatud termineid. 48 oktoober 2018 SÕDUR

Tänase uuendatud eetikakoodeksini kaitseväes jõuti loomuliku arengutee kaudu. Nimelt sai taasiseseisvunud Eesti kaitsevägi sõjaväelise organisatsiooni iseärasusi arvestava eetikakoodeksi rohkem kui viisteist aastat tagasi. Initsiatiiv tuli tookord kaitseväe juhatajalt viitseadmiral Tarmo Kõutsilt, kelle käskkirjaga nr 171 moodustati 2003. aastal kaitseväe eetiliste normide töögrupp eesmärgiga välja töötada kaitseväe eetilised väärtused ja normid. 2004. aastal kinnitati esimene kaitseväe eetikakoodeks, mis koondas kaheksat põhiväärtust: ustavus, distsipliin, vastutus, ausus, õiglus, õppimine, inimväärikus, kaalutletus. Tookordse eetikakoodeksi eesmärk oli luua arusaam kaitseväe ootustest ja nõudmistest oma liikmete kohta, suunata kaitseväkke kuuluvaid inimesi tegutsema organisatsiooni kui terviku sihte arvestavalt ning kujundada ühine alus vastastikuseks suhtlemiseks. KVJ 21.02.2014 käskkirjaga nr 51 kutsuti kokku töörühm ülesandega välja töötada riigikaitse eetikaveeb põhiväärtuste laiapõhjaliseks aruteluks ning koostöös Tartu ülikooli eetikakeskusega koostada kaitseväe eetikakoodeks. Eetikakoodeksi uuendamisel lähtus töögrupp kaitseväe personalistrateegiast (2013–2017), mis deklareeris: kaitseväes toimub väärtuspõhine juhtimine ning uue strateegia tõttu on kaitseväes kujundamisel ühtsed väärtused. Kokkuvõtvalt oli see sõnastatud järgmiselt: professionaalne kaitseväelane on vapper, ustav, aus ja avatud koostööle.

Kaitsevägi fookus oli mainitud, et paljud väärtused võivad paikneda tuumikväärtuste ümber, siis võib olla ka nii, et asjatundlik kaitseväelane ei pruugi alati olla vapper. Ta võib olla küll tubli enesetäiendaja ja ka korda pidada laitmatult, kuid kui pole loomult vapraks sündinud, „tuleb ületada oma hirmud“ nagu soovitab praegune eetikakoodeks. Kaitsevägi ei koosne relvasüsteemidest, mis on mehitatud. Kaitsevägi koosneb kaitseväelastest, kes kasutavad relvasüsteeme ühtsetel alustel, kaitseväes tunnustatud väärtushinnangutel ja õigusnormidel. Tänapäeva maailmas me peame jagama oma väärtuseid koos liitlastega. Meie väärtused peavad olema sarnased ja lähedased, et Eestit kaitsta parimal viisil.

“... ja osalemine kollektiivses kaitsetegevuses koos liitlastega.”

“Kaitseväe missioon on Eesti sõjaline kaitsmine ...”

Mis on muutunud?

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et mitmedki olulised põhiväärtused justkui kadusid ära uuendatud koodeksi kehtima hakkamisega, siis arusaamad väärtuste teooria valdkonnas on aastatega muutunud. Nii enam ei keskenduta üksikväärtuste väljatoomisele, vaid pigem määratletakse n-ö tuumväärtus, mille ümber on koondunud teised väärtused. Näiteks: professionaalseks kaitseväelaseks olemises sisaldub juba eos see, et õpihimuline ja distsiplineeritud kaitseväelane on professionaalne ehk asjatundlik. Siinjuures nähtub, et praegu kehtima hakanud koodeksi ühe põhiväärtuse tuumik sisaldab mitut eelmises eetikakoodeksis kehtinud väärtust (nagu olid 2004. aasta koodeksis „distsipliin“ ja „õppimine“). Eetikakoodeksi abil on võimalik märgata organisatsioonikultuuri sügavamaid muutusi. Näitena võib käsitleda koodeksis väljatoodud väärtust „koostöövalmidus“, mida varasemas koodeksis ei olnud. Vähesuse hüpoteesi järgi seatakse väärtuste skaalal kõrgemale kohale need väärtused, millest puudust tuntakse. Kui analüüsida selle pilgu läbi koodeksisse ilmunud koostöövalmiduse rõhutamist, siis võib järeldada, et

kaitseväe kasvamisega ilmnes vajadus suurema koostöö järele erinevate struktuuride vahel.

Uus ajastu

Ajastu märgiks võib pidada „vapruse“ eraldi väljatoomist. Kui eespool

Eetikakoodeksi abil on võimalik märgata organisatsioonikultuuri sügavamaid muutusi. SÕDUR oktoober 2018 49

Toetus fookus

Kpt Sillaste oma töölaua taga. ß

Autor: Marge Sillaste Kapten, kaitseväe psühholoog

Militaarpsühholoogia kaks ja pool `` aastakűmmet kaitseväes Belgia militaarpsühholoog Jacques Mylle tõdes 2006. aastal Eestit väisates, et kõrgemad sõjaväejuhid võiksid enam tähelepanu pöörata sõjaväelaste vaimset tervist toetavatele struktuuridele, kus oleks piisavalt professionaalseid psühholooge, sotsiaaltöötajaid ja kaplaneid. Tema sõnul mööndi ka Belgia armees otsustustasandil psühholoogide sõjaväelisse organisatsiooni kaasamise vajadust viivitusega - rahuoperatsioonidel osaletakse 1990ndate algusest, kuid psühholoogid alustasid armees tegevust kuus aastat hiljem.1 1 Sikk, R. Militaarpsühholoog: kõik algab juhtimisest. Eesti Päevaleht, 24.01.2006.

50 oktoober 2018 SÕDUR

Toetus fookus vormus psühholoogiateenistuse idee. Kuidas tõuse ja langusi läbides arenes psühholoogiateenistus organisatsiooni toetavaks ressursiks.

fotod: Ardi Hallismaa ja erakogu

Esimesed psühholoogid kaitseväes

esti kaitseväe taasloomisest alates on korduvalt tunnistatud vajadust psühholoogilise teenindamise järele. Harri Ints kirjutas 2000. aastal ajakirjas Sõdur, et kaitseväe psühholoogiateenistuse loomine on alanud: „Kaitseväe psühholoogiateenistus ei ole täna enam unistus, vaid reaalsus ja hea on, sest homme on juba hilja.”2 Vaatamata eelkirjeldatud optimistlikule teatele tõdes kaitseväe psühholoog Merle Parmak ajakirjas Sõdur aastal 20073, et kuigi on olemas vajadus, puudub Eestis erinevalt meie liitlastest ülekaitseväelise psühholoogilise teenindamise kontseptsioon ja seda realiseeriv struktuur. Tema sõnul pidanuks peapsühholoogi ametikoha loomine 1990ndatel tähistama psühholoogiateenistuse idee sündi. Siiski näis teenistuse loomine pikka aega olevat takerdunud bürokraatliku asjaajamise keerdkäikudesse ja nõnda sündis psühholoogiateenistus kaitseväes alles 2011. aastal. Artikkel esitab ühe võimalikest versioonidest, asjaosaliste meenutuste ja säilinud dokumentide põhjal kirja pandud loo sellest, kuidas kaitseväe taasloomise ja arenemise protsessis, ajas muutunud vajaduste ja võimaluste taustal 2 Ints, H. Kaitseväe psühholoogiateenistus. Sõdur, 1 (24) / 2000. 3 Parmak, M. Psühholoogilisest teenindamisest Eesti Kaitseväes. Sõdur, 6 (55) / 2007.

Kaitseväes loodi esimene psühholoogi ametikoht Kuperjanovi pataljoni 1993. aastal. Mõistetavatel põhjustel ei olnud 1990ndate alguses kaitseväes piisavalt ohvitsere, mistõttu tuli sellel ametikohal teenima asunud Harri Intsul lisaks psühholoogi tööle täita ka muid ülesandeid.4 Harri Ints kasutas kaitseväes psühholoogia valdkonda arendama asudes tolle aja parimat oskusteavet. Ta kirjeldas algatust järgmiselt: „Tollal Tartu Ülikoolis töötanud Aleksander Pulver kuulutas mais 1993 välja ajurünnaku, mille kutsel oli kirjas „Pange tähele! Eestis on sündinud militaarpsühholoogia!”.” Kokkusaamisel osalesid Aleksander Pulver, Henn Mikkin, Harri Ints, Kalle Kaljuste ja Väino Mannermaa. Eesti militaarpsühholoogia hälli juures olnud mehed arutasid psühholoogiateenistuse loomise ja psühholoogide ametikohtade paiknemise ning võimalike teenuste (nt testimine, välipsühholoogia vms) küsimusi. Kohtumise ettekanne, milles muuhulgas juhiti tähelepanu väeosades psühholoogi ametikohtade loomise ja mehitamise vajadusele, saadeti kaitseväe peastaabi ülemale. 1994. aasta struktuurimuudatuste käigus psühholoogi ametikoha kaotamine ning selle asemele staabi tasandile ülema nõuniku koha loomine sotsiaal- ja juriidilistes küsimustes (sest juriste oli hädasti tarvis) oli Intsu sõnul pigem negatiivse mõjuga. Psühholoogia eriala arendamisele ei tulnud ilmselt kasuks ka kaitseväe juhataja Aleksander Einselni otsus määrata Kuperjanovi pataljonis töötanud Ints kaitseväe peastaabi sotsiaalnõuniku ametikohale, põhiülesandega ohvitserikogude tegevuse arendamine, mille kõrvalt, tõsi küll, sai tegeleda ka psühholoogia teemadega. Ints meenutas, et 1990ndate lõpus seostati kaitseväes psühholoogi tööd sageli sotsiaaltööga. Kuperjanovi pataljonis asus Intsu asemel algul staabiülema abi ametikohal sotsiaal- ja juriidilistes küsimustes ning hiljem psühholoogina tööle Väino Mannermaa. Tema teenistuskäik näitab ilmekalt tolleaegset suhtumist ja kaitseväe vajadusi: psühholoog oli korduvalt määratud rühmaülema ametikohale ja korra kaplani kohusetäitjakski. Ambivalentset suhtumist väljendab ka kõrgema juhtkonna toona aeg-ajalt esitatud küsimus „Kas kaitseväel on rohkem vaja kaplaneid või psühholooge?” Militaarpsühholoogia segast olukorda on

kutsel oli kirjas „Pange tähele! Eestis on sündinud militaarpsühholoogia!”

4 Sillaste, M. Intervjuu Harri Intsuga 05.03.2018

SÕDUR oktoober 2018 51

Toetus fookus

1990ndatel oli kaitseväes psühholoogia eriala arendamine ebajärjekindel.

Psühholoogi peamine ülesanne on kuulata ja toetada.

kirjeldanud 1999–2001 sidepataljonis psühholoogina töötanud Nelly Randver5: „Kokku töötab kaitseväes kolm psühholoogi erinevatel ametikohtadel ja täidavad lisaks oma raskele põhitööle veel täiendavaid ülesandeid. Ülejäänud väeosade psühholoogiline teenindamine puudub täiesti. Seepärast ehk oleks kaitsejõududele märksa odavam luua üks kõikidele väeosadele kättesaadav kriisiabi teenistus ehk stressiga toimetuleku keskus.” 1995. aastal kaitseväe peainspektoriks määratud Harri Ints asus 1996. aastal kaitseväes vastloodud peapsühholoogi ametikohale, kuid pidi sellel ametipostil sisuliselt tegema ikka peainspektori tööd. 1997. aastal sai major Intsust Riigikaitseakadeemia kaitsekolledži ülem ja psühholoogiavaldkonna arendamine ei olnud enam tema prioriteet. Harri Intsu räägitu põhjal võib öelda, et 1990ndatel oli kaitseväes psühholoogia eriala arendamine ebajärjekindel, olenedes järjest üles kerkivatest uutest vajadustest (eelmaini5 Randver, N. Eesti Kaitsejõudude psühholoogilise kriisiabi teenistuse projekt. Dateerimata.

52 oktoober 2018 SÕDUR

tud vajadus juristide järele) ja ootamatutest olukordadest (ajateenijate suitsiidid). Kaitseväe aastaraamatus viidatakse sarnasele olukorrale veel 2000ndate alguseski: „Paraku on tekkinud olukord, kus psühholoogilise abi vajadust nähakse ainult siis, kui välismissioonil käinud kaitseväelastel tekivad rasked ja tõsised tervisekahjustused, ning suitsiidi(-katse) ohvritele.”6

Psühholoogiateenistuse loomine Katse 1

2000. aasta struktuurimuudatused tõid kaitseväe peastaapi uuesti peapsühholoogi ametikoha ja major Intsu, kes pidi hakkama ette valmistama psühholoogiateenistuse loomist. Teenistuse kontseptsiooni väljatöötamisel toetas teda KVÜÕA militaarpsühholoogide grupp. Valmis ettekanne kaitseväe juhatajale, kellelt jäädi ootama otsust teenistuse loomise kohta. Intsu sõnul alustas teenistus tööd de facto, vaatamata sellele, et juriidilises mõttes ei olnud seda veel olemas. Ajakirjas Sõdur (2000) tutvustas Harri Ints loodava psühholoogiateenistuse kontseptsiooni. Teenistuse koosseisu pidi kuulu6 Mäepere, M. Psühholoogiline teenindamine kaitseväe efektiivsuse suurendamisel. Aastaraamat 2010. Kaitseväe Peastaap.

Toetus fookus ma nii tsiviilspetsialiste kui ka kaadrikaitseväelastest psühholooge ning kolm elevanti, millel psühholoogiateenistust toona seismas nähti, olid psühhodiagnostika, nõustamine ja psühholoogiline sõda. Major Intsu visiooni kohaselt oli kaitseväe huvides vaja võimalikult kiiresti saavutada eelnimetatud võimekused, luues psühhodiagnostika ja psühholoogilise sõja keskuse ning psühholoogilise nõustamise süsteemi. Ajavahemiku 2002–2004 dokumente lugedes jääb mulje, et militaarpsühholoogia valdkonnas käis aktiivne tegevus. Näiteks moodustati kaitseväe juhataja 13.06.2002 käskkirjaga suitsiidide preventsiooni strateegia ja tegevusprogrammi väljatöötamise töögrupp, mille koostatud tegevuskava alusel korraldati seminare ja koolituspäevi kaitseväe üksustes. Töögrupi memodes ja ettekannetes on korduvalt viidatud vajadusele luua kaitseväe kriisinõustamise ja -treeningu keskus. 11.04.2003 on kaitseväe peastaabi ülem töögrupi ettekandele märkinud, et peab vajalikuks tagada psühholoogiline toetus kaitseväe personalile. Kui 2000. aastal toimunud organisatsioonilised ümberkorraldused tõid kaasa positiivse arengu peapsühholoogi ametikoha loomisega, siis oli sellel ka negatiivne külg – KVÜÕA ülema roteerumisega ilmnenud pingete tõttu lahkus sõjakooli juurest kogu psühholoogide meeskond ja katkes kaitseväele psühholoogilise testikomplekti väljatöötamise protsess ning psühhodiagnostika keskuse väljaarendamine nihkus määramatusse tulevikku. Psühholoogiateenistuse loomise otsust ei tulnud.

2004. aasta algul oli peapsühholoog juhtkonnale psühholoogiateenistuse põhimääruse projekti esitades lootusrikas: „Kaitseväe psühholoogiateenistus on oma ettepanekud teinud ja ootab meie otsusetegijate otsust [---], st et kaitseväe psühholoogiateenistus sünniks ka de jure.” Sama aasta detsembris vahetas Harri Intsu peapsühholoogi ametikohal välja Kuperjanovi pataljoni psühholoog Väino Mannermaa (peapsühholoog aastatel 2004–2007). Harri Ints möönis, et kuna kõrgema tasandi otsust teenistuse loomise kohta oli oodatud kaua, kuid seda ei tulnud, polnud tal enam jaksu selle eest võidelda – „1990ndate keskpaigast oli mul-

Katse 2

7 Ints, H. (2004). Eesti kaitseväe psühholoogiateenistuse eesmärk ja ülesanded. Käsikirjaline materjal

Jaanuaris 2004 toimus (mitteametliku) psühholoogiateenistuse esimene nõupidamine, millest võtsid osa kõik viis kaitseväes töötavat psühholoogi. Harri Ints peab kõnealust sündmust ajalooliseks, öeldes et seda võiks tinglikult hakata pidama kaitseväe psühholoogiateenistuse sünnipäevaks.7 Nõupidamisel defineeriti psühholoogiateenistuse eesmärk ja ülesanded ning visandati teenistuse struktuur. Selle alusel valmis sama aasta aprillis kaitseväe juhtkonnale esitatud psühholoogiateenistuse põhimääruse projekt. Loodava teenistuse eesmärk oli kaitseväe psühholoogiline toetamine sõjaliste ülesannete täitmisel, lähtudes kolmest aspektist: 1) psühholoogia oskusteabe viimine otsuse tegemise protsessidesse, 2) inimvara vaimne tervishoid ja 3) militaarse psühholoogilise keskkonna modelleerimine ja monitooring.

Kaitseväe peapsühholoog Kaidi Kiis.

le kogu aeg räägitud, kui tähtis see [psühholoogiateenistuse loomine] on, kuid katsu seda teha ilma raha ja inimesteta.” 2007. aasta mais määrati KVÜÕA rakendusuuringute keskuse psühholoogile nooremleitnant Merle Parmakule täiendavad töö-

SÕDUR oktoober 2018 53

fookus Toetus

Kaitseväe juhtkonnale aastatel 2004–2007 esitatud ettepanekud psühholoogiateenistuse loomiseks jäid oma otsust ootama.

54 oktoober 2018 SÕDUR

2008. a toimunud sõjaväelaste vaimse tervise konverents, vasakult Indrek Sarap, Marge Sillaste ja Mart Juursoo.

ülesanded, mis sisuliselt kattusid peapsühholoogi kohustustega. Juunis läkitas ta peastaapi memo „Psühholoogilisest teenindamisest Eesti kaitseväes“, sama aasta lõpus ilmus ajakirjas Sõdur artikkel, milles ta rääkis 2004. aastal loodud psühholoogiateenistuse tõsisest mahajäämusest ning ebakõlast teenistusele pandud ootuste ja psühholoogide tegeliku töökorralduse vahel, tõdedes et „olukord on psühholoogidele spetsialistidena demotiveeriv ning kaitseväe seisukohalt ebaefektiivne”. Autor viitas vajadusele katusstruktuuri ehk psühholoogiateenistuse järele. Seda teemat käsitlevaid dokumente uurides näib, et kaitseväe juhtkonnale aastatel 2004–2007 esitatud ettepanekud psühholoogiateenistuse loomiseks jäid taas määramata ajaks oma otsust ootama.

Katse 3

Aastatel 2008–2009 tegid kaitseväe psühholoogid korduvalt ettepanekuid oma teenistuse loomiseks. Märtsis 2008 esitatud psühholoogiateenistuse loomise ettepanekut toetas enamik peastaabi osakonnaülematest, mõni pidas seda lausa hädavajalikuks. Kaitseväe juhataja Ants Laaneots andis käsu töötada välja teenistuse kontseptsioon ja koosseisutabelid ning 14.05.2008 esitas peastaabi personaliosakond ettepanekud psühholoogiateenistuse loomise korraldamiseks, sh soovituse komplekteerida 2008. aastal peapsühholoogi ning 2009. aastal vanempsühholoogi ametikoht. Ametlikult dokumenteeritud kirjavahetus

teenistuse loomise kohta lõpeb 2008. aasta mais peastaabi ülema repliigiga, et teenistus võiks olla osa üldisest meditsiiniteenistusest. Üheks oluliseks sammuks selles saagas võib pidada 2008. aastal rahuoperatsioonide keskuses tööd alustanud, sõjalistel operatsioonidel osalevatele kaitseväelastele vajalikku erialast toetust tagava sotsiaalse ja psühholoogilise toetuse sektsiooni (SPTS, hiljem SPTJ) loomist. Ajas tagasi vaadates näivad aastatel 2008–2010 aset leidnud kriisisündmuste järel toetusteenuseid taganud SPTJi ümber toimunud turbulentsed arengud olevat üheks tõukejõuks, mis viis 2011. aastal psühholoogiateenistuse loomiseni. 11.09.2009 adresseeris KVÜÕA psühholoog Merle Parmak kaitseväe juhatajale kirja „Psühholoogiline teenindamine Eesti kaitseväes“, milles ta andis ülevaate psühholoogia hetkeseisust ja tegi ettepaneku psühholoogiateenistuse loomiseks. Oktoobris 2009 moodustati kaitseväe juhataja käskkirja alusel kaitseväe psühholoogilise teenindamise vajaduste hindamise töögrupp ja aasta hiljem, 16.11.2010, kinnitas kindralleitnant Laaneots psühholoogiateenistuse kontseptsiooni. 05.01.2011 ilmunud käskkirjaga lisati peastaabi personaliosakonna koosseisu psühholoogiateenistus. Ajavahemikul 2011–2012 juhtis psühholoogiateenistust kolonelleitnant Harri Ints. Kaitseväes militaarpsühholoogiat selle alguspäevist alates, tõsi küll vaheaegadega, vedanud ja arendanud mees tunnistas 2018. aastal, et ta põles oma ametis läbi.

fookus Toetus Tööstressi sellel vastutusrikkal ametikohal tekitas enim pideva survestatuse tunne, eriala staatuse küsimus kaitseväes ning ülematelt saadava praktilise ja ka emotsionaalse toetuse nappus. „Psühholoogidel on algusest peale olnud pakkuda palju, aga organisatsioon pole nii subjektiivsetel kui objektiivsetel põhjustel olnud valmis seda vastu võtma. Tegemist on rahade ja inimressursiga ning siis on vaja vastu võtta poliitilisi otsuseid ja mängima hakkab seegi, kelle paadis sa oled. [---] Alati on [psühholoogiateenistuse loomine] olnud seotud sellega, kui midagi juhtus,” ütles endine peapsühholoog teemat kokku võttes.

Psühholoogiateenistus AD 2018

Alates 2013. aastast juhib kaitseväe psühholoogiateenistust Kaidi Kiis, kelle töö põhifookuses on organisatsioonis töötavate inimeste vaimse heaolu edendamine nii rahu- kui sõjaajal. Suurim erinevus 2011. aastal alustanud ja 2018. aastal tegutseva psühholoogiateenistuse vahel on teenistuse paiknemine kaitseväe struktuuris: kui 2011. aastal asus psühholoogiateenistus kaitseväe peastaabis, siis 2014. aastal viidi see toetuse väejuhatuse toetusteenuste keskuse ülema alluvusse, seega keskalluvusega üksuse allüksuse tasandile. Viimasel viiel aastal on psühholoogiateenistuse luubi all olnud järgmiste valdkondade arendamine: töökeskkond ja rahulolu teenistusega, töö- ja pereelu tasakaal ning suhtlemis- ja juhtimisoskused. Pidevalt parendatakse väljaõppe, nõustamise ja veteranide ning nende pereliikmete psühholoogilise toetuse teenuseid. Pikemas perspektiivis näeb peapsühholoog vajadust suunata rohkem ressurssi psühhodiagnostika ja rahuaja kontekstis äärmiselt olulise, organisatsioonipsühholoogia (psühhosotsiaalse töökeskkonna edendamine, tööalane rahulolu ja motivatsioon, tööalase läbipõlemise ennetamine ning juhtimisoskuste arendamine) väljaarendamisele. Kaitseväe psühholoogide tegevuse korraldamise kõrval peab Kaidi Kiis enda olulisimaks ülesandeks strateegilise ja taktikalise tasandi ülemate teadlikkuse tõstmist psühholoogia/psühholoogide rakendamise küsimustes. Militaarpsühholoogia olukorda kaitseväes ja psühholoogiateenistuse idee realiseerimist kaitseväe taasloomisest alates iseloomustab ehk kõige paremini sõna hektiline. On olnud aktiivsemaid perioode, mil valdkonda arendati, kuid ümberkorraldused organisatsioonis, roteerimine ning suure tõenäosusega ka asjaolu, et otsustustasandi funktsionääride fookus oli suunatud muudele valdkondadele, viis militaarpsühholoogia kaitseväes peaaegu hääbumiseni 2000ndate alguses. Alates 2011. aastast on kaitseväel olemas

psühholoogiateenistus ning praeguseks on psühholoogidest kujunenud küll väikesearvuline, kuid hinnatud ressurss organisatsiooni hüvanguks töötavate spetsialistide seas. Loodetavasti on möödas ajad, mil psühholoog oli sunnitud pühenduma erialasele tööle kõikvõimalike muude ülesannete kõrvalt või tundma end taandatuna kõikvõimalike „ebamugavate mittesõjaliste asjadega” tegeleja rolli. Väikese riigi väikese kaitseväe üks tugevusi võiks olla tarkus juhinduda Ameerika militaarpsühholoogi Michael D. Matthewsi seisukohast8, et rahvad, kes pööravad pilgu psühholoogiateaduse poole ning hakkavad seda kasutama sõjaväes selektsiooni, väljaõppe, otsustusprotsessi, säilenõtkuse, juhtimise ja kultuuriliste erinevuste mõistmise tõhustamiseks, on igal juhul võitjad võrreldes rahvastega, kes keskenduvad ainult võimsamate ja surmavamate relvade ehitamisele.

Militaarpsühholoogia teerajajaks Eestis oli Harri Ints.

8 Matthews, M. D. Head strong: how psychology is revolutionizing war. New York, Oxford University Press 2014.

SÕDUR oktoober 2018 55

Ajalugu fookus

eile ja tana `` 56 oktoober 2018 SÕDUR

Piiramislahingust

Peeter I peatab marodeerivad sõdurid Narvas 1704. a. Kunstnik Nikolai Sauerweid (1859).

Autor: Kaur Lillipuu ajaloolane, Tallinna Ülikool

Ajalugu fookus

Kaasaegses sõjapidamises on linnastatud alal võitlemisel üha suurem roll. Relvakonfliktid, mida näeme Ukrainas ja Lähis-Idas, on seejuures omandamas ka üha enam piiravat iseloomu. USA maaväe staabiülema kindral Mark Milley hinnangul on piiramislahingud tulnud, et jääda.

lemuselt on piiramine totaalse sõjapidamise vorm, mis toimub piiratud maa-alal väikese arvulise piiratava ja ülekaalukat jõudu omava piiraja vahel ning lähtub põhimõttest „eesmärk pühitseb abinõu“. Piiramise käigus üritab piiraja eraldada kombatandid mittekombatantidest ning võita kohaliku elanikkonna poolehoidu, et sundida piiratavat kapituleeruma. Sageli toob piiramine linnale kaasa suuri purustusi, tsiviilohvreid, humanitaarkriisi ja rahvusvahelise üldsuse kriitika. Nõnda tõi Serbia vägede tsiviilobjektide pommitamine Sarajevo piiramisel (1992–1996) kaasa rahvusvahelise hukkamõistu ning NATO vägede sekkumise Jugoslaavia kodusõtta. Vene vägede ulatusliku suurtükitule tõttu hukkus Groznõi piiramisel (1999–2000) hinnanguliselt 200 000 inimest, mis pööras kohaliku Vene kogukonna tšetšeenide poolele. Rahvusvaheline üldsus mõistis hukka Süüria valitsusväge väidetava keemiarünnaku korraldamise Ghouta piiramisel (2013–2018) ning Iraagis kaotas peaminister Dr. Haider Abadi 2018. aastal toimunud parlamendivalimised Mosuli piiramise (2016–2017) tõttu, mis põhjustas 75%-se linna hävimise ja 11 000 inimese hukkumise. Läänelikes maades on piiramisdoktriin oma destruktiivse iseloomu tõttu sõjalises planeerimises alahinnatud. Vene Föderatsiooni relvajõud on rakendanud piiramist Ukrainas Donbassi kampaania ajal edukalt oma strateegiliste eesmärkide täitmiseks, sest piiramisrõngas oleva vastase väeüksuse verest tühjaks jooksmine pikema aja vältel äratab vähem rahvusvahelise üldsuse tähelepanu kui vastase hävitamine mõnepäevase kestvusega otsustavas lahingus. Seetõttu on paslik heita pilk piiramiskunsti algusele Venemaal 18. sajandi algul, mil Vene piiramisvägi sooritas Narva ja Tartu kindluse all oma küpsuseksamit.

Piiramislahingud 18. sajandil

Strateegiliselt oluliste sõlmpunktide kindlustamine ja nende piiramine sai teadaolevalt alguse u 8000 aastat eKr, mil Jeeriko linn ümbritseti kivimüüriga, kuid piiramissõja kuldajastu saabus Euroopa lahinguväljadele alles 17.–18. sajandil bastionaalkind-

luste levikuga. Kuna armeed vältisid üksteisega välilahingutesse astumist, omandasid sõjad piirava iseloomu, mille kaks ilmekamat näidet on Hispaania pärilussõda (1701–1714) 115 piiramise ja Põhjasõda (1700–1721) 70 piiramisega. Ühe kindluse piiramine võis kesta mõnest kuust mitme aastani, näiteks türklased piirasid 17. sajandi keskpaiku Heraklioni kindlust Kreetal tervelt 20 aastat. Seega venis piiramiste tõttu sõdade kestvus, sest kumbki pool ei saavutanud vastase üle piisavat ülekaalu, et sõlmida endale soodsat rahulepingut ning see omakorda muutis armee ülalpidamisest tingituna sõjapidamise kulukaks ettevõtmiseks. Nõnda kulutas Prantsusmaa Louis XIV valitsemise ajal armee ülalpidamisele 75% riigieelarvest ning Venemaal tõusis see 1705. aastal koguni 96%-ni.

Vaubani süsteem

Piiramisprotsessi kiirendamiseks asusid insenerid piiramistegevusi ratsionaliseerima. Enim tuntust kogus prantsuse Vaubani markii, kelle nime seostatakse ajaloos ideaalse piiramise kuvandiga. Tema meetodit iseloomustab süstemaatiline lähenemine kindluse müüridele läbi sik-sak kujuliste ründekaevikute (aproššide, pr k approche – lähenemine) ja kolme paralleelkaeviku. Vauban arvestas, et teoreetilisel tasandil lühendab tema meetodi rakendamine piiramisprotsessi 48 päevani, ent reaalsuses osutus ta veelgi tõhusamaks, sest Hispaania pärilussõjas kestsid 40% piiramistest vähem kui kaks nädalat. Võimalik, et Vaubani süsteemi rakendati ka Venemaal, kuid Põhjasõja Ingeri perioodil (1700–1704) avaldub Vene piiramisväe käitumises mitmeid kõrvalekaldumisi. Neid erinevusi Vau-

Põhjasõja Ingeri perioodil (1700– 1704) avaldub Vene piiramisväe käitumises mitmeid kõrvalekaldumisi.

SÕDUR oktoober 2018 57

Ajalugu fookus

bani süsteemist on ajaloolased tõlgendanud kui Peeter I improvisatoorset talenti, kuid tõenäoliselt ei olnud läänelikud militaardrillid Vene regulaarväes veel piisavalt juurdunud, mis võimaldas teistsuguseid lähenemisi. Kahe suurema erinevusena prantsuse ja vene piiramistest on suurtükiväe kasutamine ja suhtumine inimohvritesse. Suurtükituld kasutati nii sõjalisel kui ka psühholoogilisel eesmärgil: kindlusemüüride breššimine (ava tekitamine tormijooksjatele kindlusesse sisse pää-

Suurtükituld kasutati nii sõjalisel kui ka psühholoogilisel eesmärgil. semiseks) nõrgestas kindluse kaitset ja linnahoonete pommitamine langetas tsiviilelanikkonna moraali ja survestas kindluse komandanti kapituleeruma. Vaubani süsteemis rakendati suurtükituld kaalukalt, et mitte tekitada müüridele liigseid kahjustusi, kuna pärast vallutust tuli asuda ise kindluse kaitsele. Venemaal seevastu kasutati suurtükiväe turmtuld agaralt ning kindlusi päästis rusuhunnikuks muutumast vaid Vene piiramisväe laskemoona lõppemine või kahuritorude siledaks laskmine. Samuti sooritas Vene piiramisvägi arvukalt tormijookse, sageli veel breššimata müüridele, mis kurnasid kindluse garnisoni, kuid olid piirajatele ohvriterohked, kus hukkus keskmiselt ¼ piiramisväest, ent vene sõdurite seas levinud ebausu kohaselt ärkas lahinguväljal hukkunud sõdur kolm päeva hiljem oma kodukülas nõidusunest.

Ettevalmistus ja üllatusmoment

Nagu iga lahinguliigi juures määrab ka piiramise edukuse ettevalmistus ja üllatusmoment. Kui saksi kuurvürst oli kaks aastat enne Põhjasõja algust lasknud enda suurtükiväe märkamatult Poola kaudu Rootsi piirile viia, siis Vene piiramisvägi suundus 1700. aastal Narva kindlust piirama piltli-

58 oktoober 2018 SÕDUR

kult öeldes kaks kätt taskus. Liigne enesekindlus maksis neile valusalt kätte, kuid õppetunnist tehti järeldused. Kohe asuti revanšiks ettevalmistusi tegema. Aastatel 1701–1703 sooritas Vene ratsavägi Eesti- ja Liivimaale rüüsteretki, mis terroriseerisid talupoegi ja röövisid neilt kariloomi (nõrga administratiivvõimu tõttu ei suutnud riik armee toitmist tagada, mistõttu sõjaväed elatusid maast, kus nad viibisid, kuna Vene tuumikaladel peeti riisumist taunitavaks, tuli Vene väel toiduvaru hankida vastase territooriumilt) ja põletati Rootsi armee viljamagasine. 1704. aasta kevadeks olid Eestis asuvad rootslaste väed sedavõrd nõrgestatud, et Peeter I juhtimisel asus Vene piiramisvägi ühtaegu piirama Narva ja Tartu kindlust. Kuigi Vene väed olid ümbruskonnas toimetanud juba pikemat aega, ei olnud Narva kindlus teinud vajalikke ettevalmistusi. Müürid olid kehvas seisukorras, garnison alamehitatud ning puudus toidutagavara. Sellegipoolest peeti Narva kindlust Rootsi impeeriumi idapiiril üheks tugevaimaks, mis koosnes kuiva vallikraaviga ümbritsetud kuuest bastionist. Maastik kindluse ümber oli põhjasuunal soine, idasuunal järsu kallakuga, mille all voolas kiireloomuline Narva jõgi ning lõunasuunal ümbritses Narvat sügav org. Kindlus oli loodusliku kaitseta ainult läänesuunal, kus maastik oli tasane. Tartu kindlus seevastu asus kindlustamistõdede seisukohast ebasobilikus asukohas, sest kõrgendikest ja orgudest koosnev ümbruskond andis piirajatele maastikul olulisi eeliseid. Kindluse põhja- ja idakülge kattis bastionide asemel keskaegne õhuke müür, kuna soise maastiku tõttu peeti rünnakut sellest suunast äärmiselt ebatõenäoliseks.

Tartu 1704

Vene piiramisvägi asus Narva ja Tartu kindluse alla jõudes kindlusesse viivaid teid blokeerima ning rekvireeris ümberkaudsetest küladest piiramisväe ja hobuste tarbeks provianti. Tartule hakkasid venelased lähenema juuni algul Ropka, Tähtvere ja Ülejõe suunalt. Esialgu oli venelaste põhirünnakusuund Ropkast, kus maastik võimaldas piirajatel kindluseni rün-

dekaevikuid rajada, aga samas oli seal Tartu kaitse kõige tugevam. Juuli algul mõistis Vene väejuhatus, et senise rünnakusuuna jätkamisel hakkab Tartu piiramine venima ja otsustati Ropka suunal igasugune piiramistegevus katkestada ning pöörata tähelepanu kindluse põhja- ja idaküljele, kus suurtükitule tõttu oli müür enamasti kokku varisenud, ent mida ümbritseva soo tõttu ei söandatud varem rünnata. Seitsmepäevase tormijooksu ettevalmistava turmtule kestel heitsid venelased Vene värava ja Tartu linna pihta üle 5000 pommi, mis muutis suure osa kirikutest ja hoonetest varemeteks. Tormijooks Tartule algas 12. juuli õhtul, mil kolme roodu suurune Vene üksus saadeti pontoonsilla abil üle Emajõe Vene värava brešši barrikaadidest puhastama. Rootslased avasid nende pihta tugeva vastutule, mis sundis mõlemaid pooli lahingusse paiskama värskeid abivägesid. Tartu kindlus kapituleerus järgmise päeva varahommikul pärast seitse tundi väldanud tormijooksu.

Narva 1704

Paralleelselt toimunud Narva piiramisel olid venelased juuni algul sõjavangidelt teada saanud, et Narvas oodati Tallinnast saabuvat rootslaste abiväge. Garnisoni ootusi ära kasutades riietati osa Vene väest sinistesse kuubedesse, kes asusid ülejäänud Vene väega lahingut teesklema ja meelitasid rootslased kindlusest välja arvatavaid omasid abistama. Pettuse ilmsiks tulekul langesid mitmed rootslased vangi, kellelt venelased said uusi teateid Narva kindluse olukorra kohta. Põhirünnakusuunaks valiti bastionid Victoria ja Honor kindluse põhjaküljel. Suurtükipatareid seati üles Narva jõe paremale kaldale, kust nad olid garnisoni väljasööstude eest kaitstud. Ehkki maastik kindluse ümber oli kivine, sujus venelastel ründekaevikute rajamine üsna kiiresti, sest Narva komandant oli laskemoona säästmiseks keelanud garnisonil venelaste positsioonide pihta tulistamise. Juuli keskpaigaks sai Narvas leib otsa ning kindluses olijate moraali langetamiseks heisati vene ründekaevikutesse Tartu piiramiselt saadud trofeelipud. Moraali ja distsipliiniga oli kimpus ka

Ajalugu fookus ettenähtud helge vaevatasu. Ohvitserid said reeglina ametikõrgenduse ning sõdurid võisid teenida aastapalga. Esimese kolonni ette määrati tormijooksuredeleid kandma trahviroodud, mis koosnesid distsiplinaarkaristust kandvatest sõduritest või neist, keda arvati lahingus araks lööma. Arguse ülesnäitamine oli 18. sajandil Vene armees karistatav surmanuhtlusega. Tormiredeleid pidi üles ronimine nõudis omakorda julgust, sest selleks, et redeleid saaks lahingusse viia, pidid nad olema kerged. Kergus muutis aga redelite konstruktsiooni vetruvaks ning astmete vahed olid neil nõnda kõrged, et lühematel sõduritel oli raskusi mööda neid üles ronida. Erinevalt Tartu piiramisest sujus Narva all tormijooks kiiresti. Ründekaevikutest toetati tormijooksjaid Tartu piiramisel kasutusele võetud käsigranaadiheitjatega ning Honori bastion vallutati kolmveerand tunniga ja Victoria bastion langes sellest 10 minutit hiljem. Rootslased taandusid ülekaaluka vastase eest Hermanni kindlusesse ning venelaste tormijooks kandus üle rüüstamiseks. Narva kind-

luse langemise järel kaotasid rootslased igasuguse algatusvõime venelaste Liivimaalt tõrjumiseks. Kindluste ehitamine hakkas 19. sajandil tulirelvade efektiivsuse kasvuga kaotama järk-järgult oma tähtsust ja mõttekust, millele annab Läänemere piirkonnas tunnistust Bomarsundi kindlus Ahvenamaal, mis rajati Barclay de Tolly korraldusel ja pidi vastu pidama pikale piiramisele, kuid 20 aastat ehitustööd hävis 1854. aastal Briti mere- ja jalaväe rünnaku järel kõigest nelja päevaga. Kindluste ja nende piiramiste aeg oli saanud ümber.

Erinevalt Tartu piiramisest sujus Narva all tormijooks kiiresti ß

Vene piiramisvägi, mistõttu 20. juuli päevakäsus määras Peeter I allumatuse eest karistuseks surmanuhtluse. 18. sajandi algul valitses Vene armees lokkav väejooks, mis oli põhjustatud palgarahade mittemaksmisest, alatoitumisest ja kehvadest sanitaartingimustest piiramislaagris levinud nakkushaigustest. 30. juuliks olid venelased pikendanud ründekaevikud tormijooksu lähtepositsioonidele ning algas bastioni Victoria ja Honor breššimine. Pommitamine kestis vahetpidamata 9. augustini, mille käigus puhkesid linnas mitmed tulekahjud, segadus ja rüüstamine. Enne tormijooksu algust peeti Vene leeris jumalateenistus, milles kirjelduste järgi valitses üleolev meeleolu nagu oleks algamas pidu ning ülejäänud vägi vaatas tormijooksjaid suure kadedusega. Tormijooksu esimeses kolonnis kasutati ohhotnikke (ingl k - forlorn hope), ehk vabatahtlikke, kes soovisid täita riskantset ülesannet. Esimese laine ülesanne oli luua breššil sillapea ülejäänud väele, kuid nad kandsid seejuures väga suuri kaotusi. Seetõttu oli neile vabatahtlikele

Makett Vaubani piiramistaktika rakendamisest Hispaania pärilussõjas Barcelona piiramisel 1714. aastal. Foto Salvador Busquets.

SÕDUR oktoober 2018 59

Ajalugu fookus

Eesti tankid

Autor: Hanno Ojalo Sõjaajaloolane

ja tankid Eestis 1919-1941 Eesti, eestlaste ja roomikutega sõjamasinate ligi 100-aastane ajalugu on hämmastavalt põnev lugu. Kuid lisaks meie oma tankidele on tunduvalt rohkem Eesti teid kulutanud vaenulike riikide sõjamasinad, täna õnneks ka liitlaste omad. Järgnevalt tuleb juttu tankidest, tankettidest ja liikursuurtükkidest, mitte soomusautodest ega muudest sõjamasinatest, millel ka rattad all.

simesed tankid ilmusid lahinguväljadele 1916. aasta suvel Somme’i lahingus ja etendasid juba olulist osa lääneliitlaste üldpealetungi käigus 1918. aasta suvel-sügisel. Eesti pinnale jõudsid Briti sõjamasinad 1919. aasta suvel. Võrreldes soomusrongide ja soomusautodega, mida nutikad eestlased Vabadussõja alg-

60 oktoober 2018 SÕDUR

perioodil endile ise valmis meisterdada suutsid, oli esimeste tankide hankimine hoopiski keerukam ja kurioosumitega pikitud kannatuste rada.

Loodearmee pärandus

I maailmasõja võitnud Lääne suurriigid Suurbritannia ja Prantsusmaa ei kiirustanud Vabadussõja ajal Eestile,

kui ajutisele riiklikule moodustisele, tanke andmast või müümast. Suurbritannia keeldus Eestile tanke müümast ka pärast Vabadussõja lõppu, seetõttu telliti esimesed 12 tanki Eestile hoopis Prantsusmaalt. Küll aga toetati heldekäeliselt meie Vabadussõja-aegset sundliitlast Loodearmeed rohke relvastuse, sõja-

Ajalugu fookus võidelnud tankid, mis veeti raudteed mööda Paldiskisse.

fotod: Filmiarhiiv, erakogu

Briti rasketank Mark V

Mark V tank “Päälik” paraadil 1925. ß

varustuse ja muuhulgas ka tankidega. Esimesed 4 Briti rasketanki Mark V saabusid koos 48 inglasest koosneva tehnilise personaliga Tallinna 6. augustil 1919 ja toimetati edasi Narva, kus briti instruktorid asusid välja õpetama venelastest tankiste. Vahepeal oli ka Soome ostnud Prantsusmaalt kergetanke Renault FT 17 ja Prantsusmaa valitsuse palvel laenati neist kaks koos prantslastest instruktoritega Loodearmeele, kus kuuest tankist moodustati eriline tankipataljon. Kui aga kindral Judenitši pealetung Petrogradile 1919. aasta sügisel läbi kukkus (milles ka äsjasaabunud 6 tanki vastava tankipataljoni koosseisus osalesid), hakati Pariisis ja Londonis vähehaaval aru saama, et Läänemere piirkonnas ei tasu vene valgekaartlastele enam panustada. Judenitši Loodearmee Eestisse taganemisel 1919. aasta novembri keskpaigas päästeti punaste kätte langemisest ka Tsarskoje Selo juures rindel

Esimesed inglise tankid olid külgvaates rombikujulised masinamürakad, millistel roomikud jooksid sõna otseses mõttes „üle selja“. Rasketankid Mark V paistavad hilisemate klassikalise kujuga tankide kõrval muidugi üsna veidrad, aga ega ligi sada aastat tagasi ei teadnud keegi, millise kujuga üks korralik tank olema peab. Mark V lahingukaal oli ligi 33 t ja mõõtmed 8,25 x 3,65 x 2,65 m. Tanki esikülje ja külgede soomuse paksus oli 12 mm, mis napilt pidas kinni ka vintpüsside ning kuulipildujate terassüdamikuga soomustläbistavad kuulid. Tankipõhja ja -lae soomuse paksus oli 6 mm, kuna sel ajal ei olnud veel tankitõrjemiine ega soomustläbistavaid pomme. Tanke viis edasi 150 hj mootor, andes neile maanteel kiiruseks 8 km/h. Seega kõndides neil kaasas ei püsinud, väikese sörgiga aga juba küll. Mark V ilmusid Briti armeesse I maailmasõja lõpuaastal 1918. Tollal võisid nad paista ähvardavate sõjamasinatena, sest tankitõrjekahureid veel ei olnud ja välisuurtükkide meeskondi ei olnud keegi õpetanud liikuvaid märke laskma. Meile Eestisse sattus 4 tanki alatüübist Mark V CompoMark V tank Tallinnas Pärnu maanteel.

site, milliste relvastuseks oli üks 57 mm kahur ja neli 7,7 mm Hotchkisskuulipildujat. Nii kahur kui kaks kuulipildujat olid paigutatud tanki külgedelt välja ulatuvaisse väljasopistuvatesse mügarikesse ehk pooltornidesse, üks kuulipilduja oli tanki esiküljes ja teine tagaküljel asuvas keraliigendis. Selline masinamürakas vedas muidugi kaasa üüratu hulga laskemoona, millist tänapäeva tankid ei mahuta – 200 mürsku kahuri jaoks, neist 100 lõhkemürsku ja teist sama palju kartetše, kuulipildujaile aga 10 350 padrunit.

Prantsuse kergetank Renault FT 17 Prantslaste kergetanke Renault FT 17 saabus Eesti sõjaväkke inglise monstrumeist rohkem, aga kohale jõudsid need alles pärast Vabadussõja lõppu, Loodearmeest saadi vaid kaks Soome sõjaväelt laenatud prantsuse tanki, mis juba märtsis 1920 põhjanaabritele tagastati. Renault’ FT 17 tanki konstrueeris autotööstur ja konstruktor Louis Renault ning geniaalse tehnikamehena mõtles välja I maailmasõja parima

Suurbritannia keeldus Eestile tanke müümast ka pärast Vabadussõja lõppu, seetõttu telliti esimesed 12 tanki Eestile hoopis Prantsusmaalt.

SÕDUR oktoober 2018 61

Ajalugu fookus

tanki, mille põhikompositsioon on seniajani, juba terve sajandi, klassikaliste tankide aluseks – 360 kraadi pööratav soomustatud suurtükitorn ja kere tagaosas paiknev mootor. Põhijoontes sai Renault’ tank valmis 1917. aastaks ja sama aasta aprillis algasid tanki ametlikud katsetused. Erinevalt inglaste rasketankist Mark V, kuhu oli surutud 9 meest, oli Renault’ tankis neid ainult kaks: juht, kes istus ees ja kuulipildur-kahurimees, kes seisis tornis püsti. Renault’

Renault’ tankid sõjakooli õuel 1920. ß

Eesti kätte läinud rasketankidel olid ka romantilised nimed (nagu sõjalaevadel ja soomusautodelgi). Nendeks olid Päälik, Uku, Vahtula ja Valdaja.

Nõukogude tankid Eestis 1940. a “revolutsiooni” tegemas

kahur. Laskemoona oli neil kaasas vastavalt kas 4800 padrunit või 237 mürsku – seda on väikese sõjamasina kohta üpris palju. Tanki jõuseadmeks oli 38 hj mootor, mis andis korralikul kruusateel kiiruseks 8 km/h, sarnaselt Mark V 150 hj mootoriga. FT 17 bensiinipaagi maht oli 100 t ja sellega sai läbi sõita 100 km.

Tankid lähevad eestlaste kätte

tankil olid ka mõned veidrad osised, mida hilisematel tankidel enam ei olnud – torni lael oli ventileerimiseks seenekujuline kuppel ja tanki tagaotsale kinnitus isevärki tugisaba või „suusk“, mis suurendas tanki pikkust ja vähendas tagurpidi kraavi kukkumise ohtu. Võrreldes inglise „kolleegiga“ oli FT 17 väike ja kerge: selle kaal koos bensiini ja mootori jahutusveega oli 6,6 t; koos meeskonna, relvastuse ja

62 oktoober 2018 SÕDUR

laskemoonaga kuulipildujarelvastuse puhul 6,9 t ja 37 mm kahuri puhul ligi 7 t. Tanki pikkus koos tugisabaga oli 4,9 m, laius 1,7 m ja kõrgus 2,1 m. Tanki soomuse paksus kerel ja tornil oli 16–20 mm, luukidel 8 mm ja põhjal ning torni ventileerimiskuplil 6 mm. Renault’ tanke oli kahe relvastusvariandiga – nende tornis oli kas 8 mm Hotchkiss-kuulipilduja või sama firma 37 mm lühikeseraudne

Eesti sõjavägi oli küll tankid Loodearmee käest enda valdusse saanud (ametlikult nõustus Antanti sõjaline komisjon need Eestile üle andma alles 14. veebruaril 1920), kuid tankide käsitsemine ei ole niisama lihtne, et istud sisse ja sõidad, seepärast asutati 26. novembrist 1919 rindest kaugemale, Paldiskisse, õppeväeosa, nimega tankide klass. Selle etteotsa määrati kapten Hans Vanaveski, instruktoreiks kutsuti Narvast inglise kapten Shaw ja ka Loodearmee seniseid tankiste (kokku 100 meest) kapten Pavel Šiško juhtimisel. Tulevasi eesti tankiste komandeeriti esialgu kohale 70, neist 31 ohvitseri ja 39 alamväelast. Mehi valiti hoolikalt – eelisteks olid väike kasv, võõrkeelte oskus ja mingid kasulikud teadmised suurtükiasjanduse, inseneri, mehaaniku, vedurijuhi või motoristi erialal.

Ajalugu fookus Õppetöö tankide klassis algas 11. detsembrist 1919, mil Narva rindel käisid ägedad lahingud Eestisse sissetungida üritava Punaarmee vastu. Oli mõte meie tankistidele teha kiirkursus ja siis nad koos tankidega rindele saata. Loodearmee endises tankipataljonis oli õnneks teeninud ka kaks eestlast – allohvitserid Karro ja Umberg, samas kui tankide klassi ülem Vanaveski oli jalaväelane. Aga tollest eesti tankistide kiirkursusest ei tulnud siiski midagi välja, kuna õppetöö oli tegelikult alanud ilma tankideta – need olid Tallinnas remondis või Paldiski raudteejaamas platvormvaguneil, oodates garaažide sisseseadmist sadamaladudes. Prantslastelt saadi luba ja kergetankide käsitsemine õpiti ära prantsuskeelsete eeskirjade ning käsiraamatute järgi. 6. jaanuaril 1920 kandis Vanaveski tagavaravägede ülemale ette, et tema kursandid suudavad iseseisvalt tankidega ümber käia. Kuid rindevõitlused olid selleks ajaks lõppenud, vaherahu sõlmitud ja lisaks olid prantsuse tankid FT 17 Soome riigi omand, kes vaevalt oleks lubanud oma kallist varandust uuesti rindele saata. Eestile Prantsusmaalt tellitud 12-st FT 17-st esimesed üheksa jõudsid laeval Tallinna 1920. aasta 5. veebruaril ja viimased kolm 20. juunil. Need olid nüüd päriselt Eesti omad tankid, millega võis talitada oma soovide kohaselt. Loodearmee käsutuses olnud briti tankid olid venelastele laenuks antud, kuid ilmselt leidsid inglased, et tanke on kallis ja mõttetu tagasi kodumaale vedada ja otsustati nad eestlastele kinkida. Nii antigi 17. aprillil 1920 koos vene valgetega siia jõudnud neli rasketanki Eesti Vabariigile. Vahepeal oli tankide klassi hakatud 23. veebruarist 1920 ümber formeerima lahinguväeosaks tankide pataljon (hiljem kandis nime tankide rood) ja esimest korda näitas tankide klass oma tanke Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril, kui kolm prantsuse tanki osalesid paraadil ja tegid väikese randevuu linna peal. Eesti kätte läinud rasketankidel olid ka romantilised nimed (nagu sõjalaevadel ja soomusautodelgi). Nendeks olid Päälik, Uku, Vahtula ja Valdaja. Edasi aga moodustati Eesti sõjaväes

mis varustati kohapeal Soomes valmistatud 37 mm kahuritega – paraku oli Talvesõjaks relvastatud vaid 10 tanki. Eesti sõjaväes olid tankid ja soomusautod (12 Prantsuse Renault FT-d ja neli Briti MkV, 6 Poola tanketti TKS) koondatud Tallinnas paiknevasse auto-tankirügementi (asutatud 1928). 1. septembril 1939 olid umbes pooled neist remondis. Rügemendi isikkoosseis oli 435 meest, mis jagunes kolme kompanii vahel. Igas kompaniis oli soomusautorühm, kergetankirühm ja tanketirühm. 1. ja 3. kompanii paiknesid Tallinnas, 2. kompanii aga Valgas. Riigi kaitsel ei loodetud soomusmasinatele ja nende roll alanud reaalses sõjas oleks piirdunud ehk luuretegevusega.

juba auto-tankidivisjon (aastal 1923), mille relvastuses olid nii tankid kui ka soomusautod.

Eesti, Läti, Leedu ja Soome tankiväed

Enne II maailmasõja algust oli Eestis ja väikestes naaberriikides soomusmasinaid üsna vähe. Nelja riigi sõjamasinate arv on ära toodud järgnevas tabelis: Riik

tanke

tankette soomusautosid

Eesti

Läti

Leedu

Soome 64

Eesti tankid ja tanketid

Ainus kord, kui Eesti sõjaväe tankid reaalselt riiki kaitsta said, oli Kominterni organiseeritud riigipöördekatse

Võib julgelt öelda, et nende riikide tankidest suure osa moodustasid I maailmasõja lõpuperioodi ja 1920ndate aastate parimaks peetud Prantsuse tankimeistrite loodud Renault FT-d. Ka Suurbritannia tankidel olid oma austajad. Läti ja Leedu sõjavägi ostis omale kuulipildujatega relvastatud kergeid Vickers Carden Loyd Mark VI tüüpi soomusmasinaid. Lätlased ostsid veel Itaaliast juurde samuti kuulipildujatega relvastatud Fiat 3000 tüüpi kergetanke (5,5 t), eestlased aga läksid kaasa tanketivaimustusega ja pidasid vajalikuks hankida jällegi vaid kuulipildujaga relvastatud 2,5-tonnised Poola TKS tanketid. Soome pidas vajalikuks osta 1936–1939 Inglismaalt juurde 32 kerget Vickersi firma 6-tonnist tanki,

Ainus kord, kui Eesti sõjaväe tankid reaalselt riiki kaitsta said, oli Kominterni organiseeritud riigipöördekatse ajal, 1. detsembril 1924. ajal, 1. detsembril 1924. Auto-tankirügemendis tegutsev kommunistide agent allohvitser Loorents püüdis oma valdusse saada ühte Renault’ tanki, et sellega siis seltsimeeste tegevust toetama

Eesti tankid ja tanketid Mark V

Renault FT 17

TKS

Saadud

1920

1935

Kaal t

2,6

Pikkus/laius/ kõrgus m

8,25/3,65/2,65

4,94/1,74/2,14

2,6/1,8/1,3

Mootor hj

122

Kiirus km/h

Soomus mm

6-12

6-20

3-10

Kahureid

1 (57 mm)

1 (37 mm)

Kuulipildujaid

Meeskond

SÕDUR oktoober 2018 63

Ajalugu fookus

asuda. 30 löögisalklasel õnnestus reeturi kaasabil vallutada tankide garaaž, kus nad kõik tankid peale ühe sõidukõlbmatuks muutsid. Kui siis Loorents ainsa sõidukõlbliku tanki käivitas ja sellega hoovi sõitis, toimus rünnak divisjoni kasarmule. Õnneks suutis veltveebel Rudolf Kaptein meeskonna revolvrilasuga äratada ja ründajad tagasi lüüa. Seejärel hüppas Kaptein tanki peale ja tappis tanki vaatluspilu kaudu tulistades reetur Loorentsi. Mässajad põgenesid ja tankide toetusest jäädi ilma. Eesti sõjaväe kiituseks olgu öeldud, et sõjamehed ja ohvitserid tegid olemasoleva vananenud materjaliga mis vähegi suutsid. 1930-ndate aastate lõpuks olid Eestil olemas korraliku

relv. Eestis olid konstrueeritud moodsad tankimiinid TM-34 ja TM-37, mida jõuti toota 11 000 tükki. Lisaks oli meie sõjaväel veel täiesti arvestatav kogus tankitõrjekahureid (48) ja tankitõrjepüsse (25). Kui Eesti okupeeriti ja annekteeriti 1940. aastal, moodustati Eesti sõjaväest Punaarmee territoriaalkorpus. Auto-tankirügement likvideeriti, tankid anti üle Punaarmeele. Siiski jäeti osa tankette ja soomusautosid korpuse luurepataljonile. Ülejäänud

sele võetud, moodustatud kaks tankikompaniid, mida oleks saanud kasutada sisekaitses ja ka luuretegevuses. Riigikaitse vajas uusi lahendusi ja need olid juba leitud. Väikeriikide nagu Eesti riigikaitse jaoks oli hoopis kasulikum kulutada raha tankitõrjerelvade soetamiseks. Erinevalt tankide ostmisest ei jäänud tankitõrjerelvad Eestile kättesaamatuks unistuseks. Kui 200 000 Eesti krooni eest sai ühe uuema kergetanki, siis sama raha eest võis osta 25 tankitõrjepüssi või näiteks kolmteist 37 mm tankitõrjekahurit. Tankitõrjekahureid ja -püsse oli küll vähe, kuid olukord ei olnud halvem kui teistel väikeriikidel. See-eest oli meil olemas omatoodetud tõhus

tankid veeti jaanuaris-veebruaris 1941 Venemaale või Lätti, kus nende jäljed kaovad. Kurioosumina selgub, et igivanad Briti rasketankid Mark V unustati Tallinnasse maha ja 1941. aasta augustis püüdsid Tallinnat kaitsvad punaväelased neid edutult kasutada Pirita jõe joonel maassekaevatud tulepunktidena.

Eesti tankiväe edasine saatus

Viimast korda püüti tanke osta juba uutelt „liitlastelt“ – venelastelt 1940. aasta algul, kuid NSV Liit ei olnud asjast põrmugi huvitatud, ning vananenud, juba 1931. aastal tootmisse läinud kergetankide T-26 eest küsiti hingehinda – 280 000 Eesti krooni ettemaksuna ühe tanki eest! Tehingut ei toimunud. Novembris 1939 langetati Eestis radikaalne otsus. Kõik tankid pandi lattu seisma, vaid kolm Renault FT-d jäeti väljaõppeks töökorda. Midagi polnud parata, sest oli mõttetu kulutada üha rohkem raha vananenud tehnika korrashoiu peale. Tõsi, võimaliku sõja korral oleks osa neist taas kasutu-

Nõukogude tank Nõmmel 1940. a.

Novembris 1939 langetati Eestis radikaalne otsus. Kõik tankid pandi lattu seisma, vaid kolm Renault FT-d jäeti väljaõppeks töökorda. väljaõppe saanud tankimeeskonnad, läbimõeldud organisatsioon ja toimiv taristu. Kuid tankid ise olid selleks ajaks juba lootusetult vananenud ning juba ainuüksi nende käigushoidmine lausa neelas väga suuri summasid. Auto-tankirügemendi ülem kolonel Mart Tuisk kurtis 1937. aastal, et “suure bensiini tarvituse juures ei jätku eelarves ettenähtud bensiini tankide pikemaks ajaks tegevusse panekuks”. Kui Renault’ tankid veel kuidagimoodigi kõlbasid, siis Briti igivanad rasketankid olid täiesti lahingukõlbmatud. Muidugi unistasid sõjaväejuhid moodsamate tankide ostmisest kogu iseseisvusaja, ent unistuseks see jäigi. Vaikival ajastul oli ette valmistatud enam-vähem realistlik plaan, mis nägi ette 24 uue tanki muretsemise kuue miljoni Eesti krooni eest, kuid see summa käis Eesti riigile kaugelt üle jõu. Nagu mäletame, kulus kõvasti raha kahe uue allveelaeva ostmiseks.

64 oktoober 2018 SÕDUR

Punaarmee 1939-1940

tankid

Eestis

1. septembril 1939 algas II maailmasõda ja üsna peagi jõudis sõda ka Eestisse. Esialgu agressiooniähvardusega NSV Liidult – kas sõlmite baaside lepingu või tungime teile kallale. Eesti

fookus T-26

BT-7

Valmistati

1931-1941

1935-1940

Kaal (t)

8,2-10,2

13,7-14,2

Mootor (hj)

400

Kiirus (km/h)

Soomus (mm) 6-15

6-22

Kahureid

1 (37 mm 1 (45 mm) või 45 mm)

Kuulipildujaid

2-3

1-3

Meeskond

Suvesõda 1941

22. juunil 1941, kui algas Hitleri ja Stalini vaheline suur jõukatsumine, võiski Eesti esialgu üsna tankivaba olla. Saksamaa ja NSV Liidu sõjategevuse kurioosum seisnes selles, et 1941. aasta suvel-sügisel Eesti territooriumil ei tegutsenud tanke oluliselt kummalgi poolel. Suure murega Punaarmee tankide puudumise pärast asusid “tarkpead” ja “osavkäpad” punasest leerist ehitama improviseeritud roomikutega soomusmasinaid fašistide vastu võitlemiseks. Teada on kaht liiki taolisi sõjamasinaid. Sõjapäevil valmistati Kuressaare Tööstuskoolis roomiktraktoritest kaks-kolm “tanki”, mis kavatseti üle anda hävituspataljonile. Kuid raskete soomusplaatidega tanktraktorid liikusid äärmiselt kohmakalt ja aeglaselt. Proovisõitudel leiti, et operatiivsete ülesannete täitmiseks neid rakendada ß

valitsus pidas paremaks vaenlase “piiratud väekontingendi” sisse lubada. Nagu teame, järgnes sellele 1940. aastal täielik okupatsioon, iseseisva Eesti likvideerimine ja annektsioon Stalini orjariigi koosseisu. Kohe maailmasõja algpäevist alustas Kreml Punaarmee vägede koondamist Poola, Rumeenia ja Balti riikide piiride taha. 17. septembril tungitigi Ida-Poolasse. Eesti vastu koondati ülekaalukad jõud, sealhulgas ka 1318 tanki viie tankibrigaadi koosseisus (1., 13., 18., 35., 40.). Vastavalt peagi sõlmitud “baaside lepingule” paigutati Eesti territooriumile (põhiliselt Läänemaale ja Klooga-Paldiski piirkonda) Punaarmee 65. erilaskurkorpus, mille koosseisus oli ka 18. kergetankide brigaad ja 16. laskurdiviisi tankipataljon. Tol ajal olid Punaarmees põhiliselt kergemad tankid T-26 ja BT-7. 1940. aasta suvel, seoses sündmustega Läänerindel, otsustas Stalin kõik kolm Balti riiki täielikult okupeerida, mis ka ilma vastupanuta õnnestus. Juuni keskpaigaks oli Eesti piiridele koondatud Punaarmee seitsmest laskurdiviisist ja tankibrigaadist koosnev grupeering. Grupeeringus oli kokku 347 tanki ja 106 soomusautot 13. kergetankibrigaadi koosseisus. 17. juuni keskpäevaks hõivasid Tallinna Paldiski ja Haapsalu piirkonnas paiknenud Punaarmee 65. laskurkorpuse üksused, sealhulgas ka 283 tanki ja 54 soomusautot, mis asusid oma baasidest teele juba 16.-17. juuni öösel. Pärast Eesti annekteerimist 6. augustil 1940 ei olnud suured väekontingendid enam vajalikud ja osa sissetunginud elavjõust ja tankidest viidi Eestist mujale. Kindlasti jäid Punaarmee tankid Saaremaale. Sinna

oli nimelt toodud 4-6 üsna omapärast soomusmasinat – nn keemiatankid. Tegemist oli T-26 baasil loodud leegiheitjatankidega OT-26. Selline tank kaalus 10 tonni, meeskonnas oli kaks tankisti, tank liikus ja oli relvastatud lisaks leegiheitjale ka ühe kuulipildujaga. On andmeid, et venelased kasutasid neid Sõrve lahingutes 1941. aasta sügisel maassekaevatud tulepunktidena.

Liikursuurtükk Stug III Toompeal.

ei saa ja tankid anti üle venelastele. Puuduvad andmed, et neid oleks kasutatud sõjategevuses. Tõenäoliselt langesid nad septembris 1941 sakslastele sõjasaagiks. Mitmes Eesti piirkonnas püüdis Punaarmee kasutada jalaväe toetamiseks soomustatud roomikvedukeid T-20 “Komsomolets”. Selline ühe kuulipildujaga relvastatud sõjamasin kaalus 3,5 tonni ja mahutas kaks meest. Soomuk suutis maanteel arendada kiirust kuni 50 km tunnis. Sageli tugevdati nende esikülge lisatud terasplaatidega. Erinevates allikates on sääraseid improviseeritud sõjamasinaid nimetatud “tankettideks”, “tankideks” või “soomustransportöörideks”. Neist ühte kasutas Pärnu hävituspataljon 7.-8. juulil 1941 metsavendade vastu peetud Timmkanali lahingus, kuid kohalesaabunud Saksa väeosa suurtükimürsk purustas “tanketi”. Sakslased teadaolevalt 1941. aastal Eestis tanke ei kasutanud, küll aga toetasid jalaväge mõned liikursuurtükid Stug III. Sturmgewehr III Kaal

23,4 t

mootori võimsus

300 hj

kiirus

38 km/h

soomus

10-50 mm

relvastus

üks 75 mm kahur

meeskond

Kuulipildujaid

2-3

Meeskond

SÕDUR oktoober 2018 65

Tutvustus Spioonikool: kas oled piisavalt nutikas, et olla KGB agent? Autor: Bukin, Deniss Kirjastus: Tänapäev, 2018

Eesti maﬀia: organiseeritud kuritegevus taasiseseisvunud Eestis Autor: Kangur, Paavo Kirjastus: Rahva Raamat, 2018

Air battles over the Baltic 1941: the air war on 22 June 1941 - the battle for Stalin’s Baltic region Autor: Timin, Mihhail. Kirjastus: Helion, 2018

Eesti riigikaitse 100 aastat Autor: Lill, Hellar. Kirjastus: Post Factum, 2018

Laskurkorpus 19421945. Pikk teekond Velikije Lukist Kuramaani: kriitiline ülevaade ühest tuntud Eesti väeosast Autor: Ojalo, Hanno Kirjastus: Ammukaar, 2018

Enamik inimesi kujutleb sõnale „spioon“ mõeldes vidinaid, laserpastakaid ja plahvatavaid välgumihkleid, kuid agendi tähtsaim varustus on tema aju. Mälu on agendi töös otsustav. Täieliku salastatuse vajadus ei luba neil sageli midagi salvestada, seepärast peavad operatiivtöötajad toetuma tohutu hulga info täpseks meelde jätmiseks ja edastamiseks oma ajule. Järgnevatel lehekülgedel õpetame, kuidas parandada mälu ja teravdada mõistust harjutustega, mis on välja töötatud pika aja jooksul ja mida on kasutatud Vene tippagentide koolitamiseks. Tõeline luure, mitte säärane, mida näeme filmides, tähendab tööd informatsiooniga. Tillukestest infokildudest kogupildi rekonstrueerimine - see on luureagendi ülesanne ning selles panetegi te ennast Spioonikoolis proovile. Te arendate oskusi, mida on järele proovitud äärmuslikes olukordades, ning mis aitavad avada teie aju kogu võimekuse.

Selle raamatu kirjutamise ajal sai läbi vaadatud tuhandeid lehekülgi toimikuid ja sadu ajakirjanduses ilmunud artikleid. Vaevalt, et toimikud, süüdistuskokkuvõtted ja kohtuotsused kirjeldavad täit tõde, aga püüame siiski anda edasi pildi, mis näitab võimalikult tõetruult neid hoogsaid sündmusi, mille vallandas Eesti Vabariigi taasiseseisvumine. Uurimise ja süüdistuste koostamise ajal on teinekord kasutada raudkindlad tõendid, kuid vahel vaid ebamäärased vihjed või teadlikult loodud valeinformatsioon. Eesti organiseeritud kuritegevuse sünd jäädvustas end ajastu mällu kolme sündmusega: Kibuvitsa baari lahing, Neste bensiinijaama tulistamine ja Vabaduse väljaku pommiplahvatus.

See unikaalne teos kuulub publikatsioonide seeriasse, mis on pühendatud Punaarmee õhuvägede seisundile enne Natsi-Saksamaa pealetungi 22. juunil 1941. Autor kirjeldab detailides Nõukogude õhuvägede Balti erisõjaväeringkonna koosseisu ja võimekust, lenn u k im e e sko nd ad e ja tehnilise personali väljaõpet, materjali hulka ja kvaliteeti, logistikastruktuuride seisukorda, nagu ka operatiiv- ja taktikalisi plaane nii Nõukogude Liidu kui ka Saksamaa poolelt vaadates, ka luureoperatsioone.

Eesti riigikaitset on tulnud luua kaks korda. Esimesel korral sündis see sõja käigus, teisel pärast pikka okupatsiooni. Mõlemal korral suure idee - omariikluse - nimel. Raamatu fookuses on Vabadussõda ja riigikaitse taasloomine, samuti riigikaitse rahuaegne korraldus ja kaitseväe areng. Ülevaade antakse ka siit pärit inimeste teenistusest Eestit valitsenud või okupeerinud riikide sõjavägedes ning osalemisest sõdades mujal maailmas.

Raamat annab ülevaate 1942. aastal moodustatud Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuse moodustamisest 1942. aastal ja sõjateest läbi Velikije Luki, Emajõe, Tehumardi, Sõrve ja Kuramaa lahingute. Eraldi vaadeldakse laskurkorpuse isikkoosseisu, ohvitserkonda, relvastust ja tuntumaid isikuid, kes korpuses sõdisid. Käsitletakse ka mitmeid nõukogude perioodil maha vaikitud korpusega seotud teemasid ja isikuid.

SÕDUR oktoober 2018 66

TP12 930 6

MISKI POLE _ VOIMATU

Sa näed, jäädes nähtamatuks. Sa kuuled, liikudes hääletult. Sa täidad ülesande, jäädes ellu. Sest Sa oled üks vähestest, kes kuulub eriväelaste sekka. Oled Sa valmis läbima elu raskeima eksami ja treenima koos maailma parimate eriüksustega? On Sinus vajalik terassisu, et täita Eesti ja NATO kõige keerulisemaid ülesandeid? Kui jah, siis ootame Sind katsetele, mis algavad siit www.elukutse.ee/eog

ESTSOF