Sodur052017

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

INTERVJUU MAJOR SILVER ANDREGA küberväejuhatuse loomisest

LOE LK 8

Nr 5 (98) 2017

K9 KÕU: Liikursuurtükk, mis sobib Eestile

LOE LK 34

Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă•ppeajal palk alates 650.- EUR

5/2017

3

SISUKORD 4 Eesti uudised 6 Välisuudised Terroristliku kalifaadi lõpu algus

Kübersõjatandril oleme me pideva rünnaku all Ajakirja Sõdur küsimustele vastas staabi- ja sidepataljoni ülema abi ja nõunik Silver Andre, kes tegeleb ettevalmistusega küberväejuhatuse loomiseks Eestis.

20 Eestlased õpetavad Iraagi sõdureid võitlema ISIS-ega Nüüd, kus Ameerika Ühendriikide juhitaval koalitsioonil on uus ühine vastane Islamiriik (ISIS), on eestlaste roll muutunud – oleme Iraagis instruktoritena, kirjeldab kapten Marek Vainumäe.

24 2017. aasta fotodes Võtame kokku kaitseväe aasta nii, nagu ta kaitseväe fotograafide kaamerasilma ette jäi.

28 Suurtükid muutuvad järjest paremaks Kaitseväe suurtükiväeinspektor kolonelleitnant Kaarel Mäesalu tutvustab valikuid, kui me hakkame vananevat suurtükiväge uuendama.

K9 Kõu – uus kärgatus Eesti kaitseväes Millised on Lõuna-Korea päritolu liikursuurtüki K9 omapärad ja kuidas saab seda relva rakendada meie lahingutandril? Kirjutab leitnant Anna Oras.

Võitu on veel vara kuulutada, kuid viimastel kuudel on Islamiriigi kontrollitav territoorium Süürias ja Iraagis järsult kahanema hakanud, kirjutab Heiki Suurkask.

40 Veerand sajandit kaitseväe lahingukooli 2017. aasta detsembris möödub 25 aastat kaitseväe lahingukooli taastamisest, mille puhul on põhjust seda perioodi ajakirjas Sõdur kokku võtta. Kirjutab aasta allohvitser Indrek Ojasoo.

44 Leitnant Kadri Rodima juhatab lahingukoolis vägesid Leitnant Rodima on naine, keda võib nimetada elupõliseks võrumaalaseks. Kuidas aga saab ühest Võru naisest lahingukooli põhikursuse ülem? Kirjutab Ivika Lehtsalu.

46 Sword 2017: Kuperjanovi ajateenijad testisid oma oskusi Lätis Oktoobris osales Kuperjanovi jalaväepataljoni jaanuarikutse ajateenijatest koosnev rühmasuurune üksus Lätis rahvusvahelisel õppusel Sword 2017, kirjutab nooremleitnant Triin Mets.

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus

Peatoimetaja

Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2173 Ken Rohelaan

Toimetaja

Alates 2015. aastast on Venemaa õhukampaania Süürias toimunud katkematult ning Süüria on olnud katsepolügooniks uuematele Venemaa ründevahenditele ja relvasüsteemidele. Analüüsib kapten Andrei Šlabovitš.

58 Probleem mõne väeosa sajanda sünnipäevaga Probleem ilmnes nüüd, kui meie kirjastusgrupp asus tegelema uue kalendri koostamisega, milles on olemas kõik olulisemad sõjaväelised tähtpäevad Eestis.

Punalipuline Balti laevastik Pärast hävingut aastatel 1917-1922 oli NSV Liit suutnud 1939. aastaks taas üles ehitada võimsa sõjalaevastiku.

Saksamaale jäädi küll alla, ent teistest Läänemere-äärsetest riikidest oldi mäekõrguselt üle, kirjutab Hanno Ojalo.

66 Raamatututvustused

Keeletoimetaja Toimetus Trükitud Kaanefoto

Diina Kazakova Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Ellington Printing Network Scanpix.ee

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Väljaandja

Vene õhukampaania Süürias – kas sõda või polügoon?

EESTI UUDISED

EESTISSE JÕUDIS JÄRJEKORDNE OSA HOLLANDIST OSTETUD SOOMUSTEHNIKAT

Detsembri alguses saabus Paldiski sadamasse riigikaitse arengukava 2013–2022 alusel üle kümne Hollandist hangitud jalaväe lahingumasina CV9035 ning kolm Leopard 1 baasil ehitatud toetustanki.

Saabunud lahingsoomukid hakkavad alaliselt paiknema 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakus ning neid hakkab kasutama Scoutspataljon, kus alates sellest aastast koolitatakse jalaväe lahingumasinaid kasutama ka ajateenijaid. Tapal asub ka kaitseväe soomuskool, mille instruktorid on oma hariduse saanud Soomes ja Hollandis.

Jalaväe lahingumasinad CV9035 toodeti Rootsi ettevõttes BA Systems Hägglunds AB. Soomukil on 600-kilovatine Scania V8 diiselmootor ning 35-millimeetrine kiirlaskekahur Bushmaster III, mille efektiivne laskeulatus on 4 km ja kiirus 200 lasku minutis. Jalaväe lahingumasina relvastusse kuulub ka 7,62 mm kuulipilduja ning 10 kild- ja suitsugranaadi laskeseadet.

Vastavalt 2014. aastal Eesti ja Hollandi vahel sõlmitud hankelepingule soetas Eesti nelikümmend neli kaasaegset jalaväe lahingumasinat CV9035 ja kuus eriotstarbelist tanki, mis saabuvad Eestisse aastatel 2016-2018. Esimesed 12 jalaväe lahingumasinat CV9035 ja naastetank jõudsid Eestisse eelmise aasta oktoobris.

Liibanonis alustas teenistust järgmine Eesti rahuvalvajate kontingent

SÕDUR NR 5 (98) 2017

28. novembri öösel jõudis Liibanonist Eestisse jalaväerühm ESTPLA-23, andes vastutuse üle eile hommikul Ämarist transpordilennukiga Beiruti suundunud ESTPLA-24 kaitseväelastele.

Eestisse saabunud rahuvalvajate kontingendi ülem kapten Andrei Šlabovitši sõnul kulges koostöö soomlaste ja iirlastega hästi. „Anname vastutuse uuele kontingendile üle ja tuleme rahuliku südamega koju,“ ütles Eestisse naasnud kontingendi ülem kapten Andrei Šlabovitš.

ESTPLA-24 kaitseväelased jõudsid Beirutist ÜRO tugipunkti 2.45 südaööl vastu teisipäeva, kaitseväelasi tervitasid teenistuse alguse puhul Iiri-Soome pataljoni ülema asetäitja kolonelleitnant Ari Laaksonen, Eesti kontingendi ülem major Margus Mikk ning teised pataljoni juhtkonna liikmed.

Eesti rahuvalvajate peamiseks teenistuskohaks järgmiseks kuueks kuuks saab Beirutist ligikaudu 115 kilomeetri kaugusel Lõuna-Liibanoni mägises Bint Jubayl nimelises piirkonnas paiknev ÜRO tugipunkt 2-45, mis asub merepinnast umbes 800 meetri kõrgusel. Missiooni jooksul mehitatakse kahe kuu vältel ka ÜRO tugipunkti 6-50. ÜRO Liibanoni rahuvalvemissioonil UNIFIL Iiri-Soome pataljoni IRISHFINBATT koosseisu kuuluv Eesti kontingent Estcon-7 koosneb jalaväerühmast Estpla-24 ning staabiohvitseridest ja -allohvitseridest.

Kontingendi tuumikuks olev jalaväerühm Estpla-24 on moodustatud 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljoni lahingutoetuskompanii baasil. Estpla-24 ülem on leitnant Erkki Tuul.

Eesti kontingent Liibanonis koosneb ligikaudu 40 kaitseväelasest.

FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI

4

EESTI UUDISED

MEEDIKUD JAGASID SÕJAMEDITSIINI KONVERENTSIL KOGEMUSI KRIISIOLUKORDADEST Novembris viis kaitsevägi läbi Tallinnas Viru konverentsikeskuses kahepäevase sõja- ja katastroofimeditsiini konverentsi, kus osales üle 400 meediku 12 riigist.

“Sellel konverentsil rääkisi-

me käimasolevatest sõjalistest konfliktidest, mis toimuvad üle maailma. Suur osa konfliktidest puudutab ka meid ja on oluline jagada kogemusi, kuidas toimida siis, kui on tekkinud rasked kehavigastused,” ütles KVÜÕA

SÕJAKOOL MÄLESTAS DETSEMBRIMÄSSUS LANGENUD KADETTE

sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse ülem kolonelleitnant Ahti Varblane.

Kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti lisas, et konverentsi ettekandjate seas oli ka väga nimekaid esinejaid.

5

“Konverentsil oli esinemas kaks presidenti, NATO meditsiinireservohvitseride kogu president kolonel Kevin Davies ja ülemaailmse kirurgide assotsiatsiooni president Kenneth D. Boffard, kes on traumakirurg Lõuna-Aafrikast,” ütles kolonelleitnant Lusti.

Ettekannetega esinesid oma ala spetsialistid Leedust, Soomest, Rootsist, Inglismaalt, Ungarist, Hollandist, Lõuna-Aafrika Vabariigist ja Eestist.

Kõrgem sõjakool korraldas 1. detsembri varahommikul Tallinnas endiste Tondi kasarmute ees rivistuse 1924. aasta detsembrimässus langenud kadettide mälestuseks. „Kaitseväelastena peame mõistma, et riigi ja rahva huvide enda omadest kõrgemale seadmine on üks alustaladest, mis aitab meil vabadust hoida,“ ütles kõrgema sõjakooli ülem major Erkki Roosnurm. Kõrgema sõjakooli kooli veebli asetäitja viis mälestustseremoonial läbi kadettide hommikuse loenduse, mille käigus nimetas ka neli langenud kadetti, kes on sümboolselt igavesti kõrgema sõjakooli nimekirjas.

Tondi sõjakool oli esimene sõjaline objekt, mida kommunistid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus ründasid. Kommunistide eesmärk oli hõivata pealinna olulisemad asutused ning seejärel võtta võim kogu riigis ja kutsuda sisse nõukogude väed.

Vaatamata ootamatule rünnakule mässukatse nurjus, kuid sõjakooli kaitstes langesid kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras.

Langenud sõjakooli kadettide mälestustseremoonia on kõrgema sõjakooli traditsiooniliste ürituste nimistus üks olulisemaid.

Mälestusrivistuse traditsioon sai alguse aasta pärast mässu maha surumist. Algselt 1928. aastal püstitatud ausammas, mille loojaks oli Amandus Adamson, hävitati 1941. aastal. Monument taastati ning traditsioon taaselustati 2009. aastal.

Kaitseväe orkester tähistas Eesti sõjaväemuusika 99. aastapäeva jõuetu ja sõjavägi ilma sõjaväemuusikata on hingetu. Kontserdi andmisega soovimegi näidata linnarahvale ilusa muusika abil veidi oma hinge ning tähistada seeläbi ka Eesti sõjaväemuusika sünnipäeva,“ ütles kolonelleitnant Saan.

24. novembril 1918 moodustati 1. jalaväepolgu juures esimene orkester ja ametisse

määrati esimene kaitseväe kapellmeister Georg Reder. Juba mõni kuu hiljem viidi orkester sõjaministeeriumi alluvusse ja nimetati ümber sõjaministeeriumi orkestriks. Georg Rederist sai selle orkestri juht ja kõigi sõjaväe muusikakooride (orkestrite) inspektor.

Tänane kaitseväe orkester on 1918. aastal moodustatud orkestri õigusjärglane.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

23. novembril andis kaitseväe orkester Estonia kontserdisaalis traditsioonilise sügiskontserdi, tähistades tänavu 99. aasta möödumist kaitseväe esimese orkestri ja ühtlasi Eesti sõjaväemuusika sünnist.

Kontserti juhatanud kaitseväe orkestri peadirigent kolonelleitnant Peeter Saani sõnul on sõjaväemuusikal kaitseväes väga oluline roll. „Sõjaajaloolane Hannes Walter on öelnud, et sõjavägi ilma relvadeta on

6

VÄLISUUDISED

VENEMAA TESTIS OMA ESIMEST AWACS-LENNUKIT

FOTOD: SCANPIX.EE, TOOTJAD. EUROOPA LIIT

Venemaal tõusis õhku esimene raadiolokatsioonile rajaneva lennupõhise eelhoiatus- ja juhtimissüsteemiga (AWACS) lennuk A-100, hüüdnimega Premier. Esimesena töötasid sellise süsteemi välja USA õhujõud lennukile Boeing E-3 Sentry, mis on olnud kasutusel alates aastast 1977, rajanedes algselt Boeing 707 lennukikerele. Venemaal anti aga 2014. aastal G. Berievi nimelise Taganrogi lennunduse teaduslik-tehnilise kompleksi (TANTK) käsutusse lennukid Il-76MD-90A, ülesandega nende põhjal sarnaste funktsioonidega lennuk valmis teha.

Esimese lennu tegi venelaste A-100 18. novembril 2017. Need peaks vahetama välja 1985. aastast kasutusel olnud nõukogudeaegsed lennukid A-50 ja nende edasiarendused A-50U. Suurim edasiminek võrreldes A-50 lennukitega on uute AESA ehk AFAR (ingl k active electronically scanned array, vene k активная фазированная антенная решётка) antennide kasutuselevõtmine. Lennukitel on ka uus avioonika ja parandatud kütuseefektiivsus.

Rahvusvaheline relvakaubandus hakkas jälle kasvama

ni

si rd 1.

ni ri

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Esimest korda viimase viie aasta jooksul on rahvusvaheline relvakaubandus 2016. aastal näidanud jälle kasvunumbrit, teatab Stockholmi rahvusvaheline rahu-uuringute instituut (SIPRI) selle aasta raportis. Maailma suurimad 100 relvatootjat müüsid aastaga relvi ja relvasüsteeme kokku 374,8 miljardi USA dollari väärtuses.

57,9% nendest relvadest on toodetud USA-s, 9,6% Suurbritannias, 7,1% Venemaal, 5% Prantsusmaal, 4,2% üleeuroopalistes ettevõtetes jne. Suurimaks relvatootjaks on Lockheed Martin USA-s, mille tulemust aitas eriti parandada hävitajate F-35 müük Suurbritanniale, Itaaliale, Norrale, eriti suures koguses aga Ameerika Ühendriikidele. Silma paistab ka Lõuna-Ko-

rea relvatööstus, mis suutis oma müüginumbrit kasvatada 20,6%.

Samas, kuigi Hiina ametlik statistika ei võimaldagi riiki relvamüügi edetabelite tipus näidata, on SIPRI-l tõsine kahtlus, et Hiina relvatööstuse ettevõtted peaks igal juhul nendes edetabelites kajastuma, kuigi usaldusväärseid numbreid ei edastata. Teiste allikate põhjal võib järeldada, et Hiina on oma relvaeksporti viie aastaga 74% kasvatanud ja Hiina osakaal maailmaturust peaks olema 6,2%.

Põhjus, miks rahvusvaheline relvamüük vahepeal vähenes, oli otseses seoses nafta hinna langusega maailmas. Naftariikide ostuhuvi vähenemise tõttu kannatas tugevalt just Venemaa relvatööstus.

Tehisintellekt otsib kaartidelt Hiina raketibaase Missouri ülikooli teadlased töötasid välja algoritmi, mis suudab otsida ja leida Hiina raketibaaside asukohti, kasutades digitaalsete kaartide terabaitidesse ulatuvat infomahtu. Selle põhjal suutis tehisintellekt ülisalajasi rajatisi leida oluliselt kiiremini kui inimene seda teha suudaks, võimaldades tohutut kaardimassiivi läbi töötades piltlikult öeldes nõela heinakuhjast üles otsida.

Teadlased võtsid aluseks pildimaterjali ligemale 2200 maa-õhk raketibaasi (SAM) kohta DigitalGlobe’i kaardirakendusest ja välja töötatud algoritm võimaldas seejärel leida 45-minutilise ajaperioodi jooksul kokku 90 raketibaasi Kagu-Hiina kaartidelt, ligemale 150 000 ruutkilomeetriselt alalt.

Inimesel võtab sama töö tegemine aega 60 tundi.

SAM-rajatised on tihtilugu identsed, kuna selliste objektide kaitsmise vajadus sunnib neid ümbruskonnast eraldama tähekujulise põhiplaaniga. Ka paiknevad nad tavaliselt oluliste rajatiste lähistel, olgu selleks siis sõjalennuväljad, tuumaelektrijaamad, sillad või tehased. Ja see teeb nad ka kaartidel kergesti tuvastatavaks.

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly ja teistest meediakanalitest.

7

USA ründelennuk A-10 saab väikevenna

Euroopa Liit teeb suure sammu kaitsekoostöö süvendamiseks Alaline struktureeritud kaitsekoostöö (PESCO) on 25 Euroopa Liidu liimesriigi kokkuleppel alates 11. detsembrist 2017 jõustunud raamistik, mis näeb ette kaitsekulutuste suurendamist ja kindlaid investeeringuid 17 erinevasse koostööprojekti aastail 2019-2020. Euroopa kaitseliidu loomisest on veel mitu sammu puudu, aga see on siiski edasiminek senise Euroopa Liidu ajaloos.

Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi (EDIDP) panustatakse pilootprojekti korras esialgu 500 miljonit eurot, alates 2020. aastast juba 1,5 mrd eurot, kusjuures Euroopa Liidu teadusele, arendusele ja sõjalise võime parandamisele kulutatav raha peaks järgmistel aastatel veelgi enam suurenema. Propageeritakse omavahelist koostööd, ehk igas projektis peaks osalema vähemalt kaks riiki ja kolm firmat, samas on ka kindel raamistik, mis soodustaks väiksema ja keskmise suurusega ettevõtete osalemist. „PESCO käivitamine on olnud ühine ettevõtmine. Sõjalisest vaatenurgast on sellel kolm elulist aspekti. Esiteks, ambitsioonikas ja kõikehõlmav koostööplatvorm demonstreerib 25 liikmesriigi tahet teha Euroopa Liit sõjaliselt tugevamaks. EL-i kodanikele tähendab see rohkem turvalisust. Teiseks, see puudutab koostööprojekte, millel on praktiline väärtus. Esimesed 17 projekti keskenduvad aja tasemel kaitselahendustele, mis parandavad EL-i operatiivset võimekust. Kolmandaks, PESCO tugevdab NATO Euroopa sammast,“ teatas Eesti kaitseväe juhataja Riho Terras Brüsselis.

on nende USA sõdurite arv maailmas, kelle asukoha info Pentagonil puudub, kinnitas hiljutine raport. Kokku on USA-l tegevteenistuses 1,3 miljonit sõjaväelast.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

miljardit dollarit on USA kaitseministeeriumi teadusuuringute agentuuri DARPA 2018. aasta eelarve. 2017. aasta eelarve oli 2,97 miljardit dollarit.

riiki maailmas ostab väidetavalt relvastust Venemaa riiklikult relvaeksportijalt Rosoboronexport. Selle 2000. aastal loodud ettevõtte käive 2016. aastal oli 562 miljonit dollarit.

USA kongress kiitis heaks 400 miljoni dollari eraldamise kerge ründe- ja vaatluslennuki OA-X programmile, mis peaks osaliselt välja vahetama vananenud ründelennukid A-10, hüüdnimega Warthog. Eesmärk on valmistada 300 lennukit, mida oleks võimalik kasutada madala intensiivsusega konfliktides.

OA-X tähistab lühendit sõnadest Observation, Attack, Experimental (vaatlus, rünnak, eksperimentaalne) ja see on sisse kirjutatud 2018. aasta kaitse-eelarvesse.

Selliseid lennukeid saaks kasutada konfliktides, milles pole kõrgtehnoloogilisi vastaseid, näiteks Afganistanis, Süürias, Somaalias või Filipiinidel, kus suurimaks ohuks on kerged õhutõrjekahurid või õlalt lastavad maa-õhk raketid. Kasutusele tuleks uued lennukid juba viie aasta jooksul.

Seni võistlevad sellise lennuki tootmise nimel Textron Scorpion, Hawker Beechcraft AT-6 Wolwerine, Embraer / Sierra Nevada Super Tucano A-29 ja Air Tractor AT-802U prototüübid ja neid kõiki ka testiti hiljuti New Mexico White Sandsi raketipolügoonil.

Sellise lennuki vajadus on ennekõike seotud rahaga – hävitaja F-35 kasutamise tunnihind on 42 000 dollarit, Textron Scorpionil näiteks 3000 dollarit.

8

INTERVJUU

KÜBERSÕJATANDRIL SÕDUR NR 5 (98) 2017

oleme me pideva rünnaku all Ajakirja Sõdur küsimustele vastas staabi- ja sidepataljoni ülema abi ja nõunik Silver Andre, kes tegeleb ettevalmistusega küberväejuhatuse loomiseks Eestis.

Heiki Suurkask SÕDURI PEATOIMETAJA FOTO: ARDI HALLISMAA

 Major Silver Andre.

valiigiks. Mida see tegelikult sisaldab?

Esiteks, info- ja kommunikatsiooniteenuste (IKT) osutamine. Teiseks, meie enda s.t kaitseministeeriumi haldusala küberruumi kaitse. Kolmandaks, aktiivne kaitse. Lisaks on selline termin nagu juhtimistoetus ja selle tagamine, see peidab endas rohkemat kui IKT ja küber. Maa-, mere- ja õhuväe kõrvale uut väeliiki ei teki. Aga me tagame NATOsiseselt ja kaitseministeeriumi-üleselt nn neljanda domeeni, küberdomeeni ehk küberruumi kaitset.

NATO teatas, et eelmisel aastal tabas allianssi keskmiselt 500 küberrünnakut kuus. Kas sisuliselt on see relvaliik praegu sõjas?

Õige, me oleme kogu aeg rünnaku all.

24/7 ehk 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas, kõikidel päevadel aastas. Meid pommitatakse igalt poolt.

Kas me saame ka öelda, kes meid ründavad?

Rünnakud tulevad erinevate riikide territooriumitel paiknevatest infosüsteemidest. Seda on raske öelda, kas meid ründab mõni konkreetne riik ja kas rünnak on poliitiliselt motiveeri-

INTERVJUU

9

Kas meie peame sama kiiresti või veelgi kiiremini vastu arenema?

Õige. Hetkel anname me endast parima, et ennast kaitsta, aga me ei suuda veel täna kõiki ohtusid ette aimata ja ohuallikaid jahtida. Seda võimekust oleme me viimased u 10 aastat ka arendanud. Küberdomeeni kontekstis oleme jõudnud ka arusaamale, et parim kaitse on rünnak.

Ka paljud teised riigid on olnud viimastel aastatel tugevate küberrünnakute all. Kui palju me teistest riikidest õppida saame?

Me saame õppida ja õpime üsna palju.

Meil on tihe kontakt NATO vastava üksusega NCIRC (NATO Computer Incident Response Capability). Meie küberintsidentidele reageerimise keskus suhtleb NCIRC-iga ja sealt me saame infot NATO-lt ja teistelt liikmesriikidelt nende rünnakute ja kaitsemeetmete kohta. Samamoodi suhtleme me oma NATO-sse mitte kuuluvate riikide (Soome, Austria, Rootsi ja ka Euroopa Liidu vastavate asutuste) partnerite ning raamlepingupartneritega, nagu viiruse-, pahavara-, nuuskimisvara- jne tõrje firmadega.

MEIE KÜBERINTSIDENTIDELE REAGEERIMISE KESKUS SUHTLEB NCIRC-IGA JA SEALT ME SAAME INFOT NATO-LT JA TEISTELT LIIKMESRIIKIDELT NENDE RÜNNAKUTE JA KAITSEMEETMETE KOHTA.

1. augustil 2018 luuakse Eestis ametlikult küberväejuhatus. Kas me võime juba rääkida, et nüüd on tekkinud uus väeliik maa-, mere- ja õhuväe kõrvale?

Seega me ei näe seda vaenlast alati läbi ning teda on raske tuvastada.

Me ei näe vastast läbi ja teda on tõesti raske tuvastada.

See on väga keeruline sõjapidamine. Vaenlane areneb kiiresti.

Kas viirusetõrje on ka sisuliselt kübersõja vahend?

Jah, see on nagu kerge kuulivest, mis kaitseb väikekaliibrilise tulirelva eest.

Ameerikas on palju spekuleeritud Kaspersky üle ja selle üle, kas see firma võiks Venemaa valitsuse tööriistaks olla. Kui tõenäoline üldse on, et viirusetõrjefirmasid saaks kasutada kübersõja rünnakul?

Kindlasti saab. Kaspersky puhul on see probleem, et firma pärineb Venemaa Föderatsioonist (VF) ja mingi osa selle arendusest toimub sama riigi territooriumil, kus ta on suure tõenäosusega ka riigi luureagentuuride huvialas.

VF luureagentuurid kasutavad antud võimalust hea meelega ära, kuna USA elanike arvu tõttu oli Kasperskyl suur

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Siiski mitte. 2016. aastal Brüsselis kohtunud NATO kaitseministrid leppisid kokku, et küberruumist saab alliansi sõjaliste operatsioonide viies domeen senise nelja – maa, õhu, vee ja kosmose – kõrval. Seega küberväejuhatuse üks põhiülesannetest saab olema operatsioonide läbiviimine küberruumis. Meil muutub senine siderelvaliik küberrel-

tud. Seda me saame öelda, mis kontinentidelt ründed tulevad, aga need ei ole isikustatud ja selles on probleem.

Näiteks, kui rünne tuleb teiselt poolt Atlandit, siis selle taga ei pruugi olla Ameerika Ühendriigid, vaid võivad olla hoopis meie idanaabrid, kes ründavad meid näiteks Panama kaudu, kasutades seal paiknevat infosüsteemi.

Või kui rünne tuleb lõuna poolt, siis me ei saa öelda, et selle taga on Nigeeria.

10

INTERVJUU

KüVJ tegevusvaldkonnad

KüVJ põhiülesanne Küberväejuhatus on Kaitseväe struktuuriüksus, mille ülesanne on operatsioonide läbiviimine küberruumis ja Kaitseministeeriumi valitsemisala juhtimistoetuse korraldamine. Ülesanded: 1. Operatsioonide korraldamine küberruumis; 2. Kaitseministeeriumi valitsemisala info- ja kommunikatsioonitehnoloogia korraldamine; 3. küberturbe korraldamine Kaitseministeeriumi valitsemisalas; 4. Kaitseväe peastaabi töökeskkonna tagamine; 5. sõjaaja ja reservüksuste ettevalmistamine ja formeerimise korraldamine; 6. küber- ja juhtimistoetuse ettevalmistamine ja formeerimise korraldamine; 7. Kaitseväe teavitustöö toetamine ja tagamine; 8. infooperatsioonide korraldamine.

IKT Ke IKT teenused

SK Ke Teavitustöö

KüinfoOPSKe Küberja infoOPS StSiP Reservüksuste ettevalmistamine ja formeerimine

LÜHENDID SK Ke – strateegilise kommunikatsiooni keskus IKT Ke – info- ja kommunikatsioonitehnoloogia keskus KüinfoOPSKe – küberinfooperatsioonide keskus StSiP – staabi- ja sidepataljon

StSiP Staabitöö keskkond ja füüsiline kaitse

ME TEEME TIHEDAT KOOSTÖÖD RIIGI INFOSÜSTEEMI AMETI (RIA), MAJANDUSJA KOMMUNIKATSIOONIMINISTEERIUMI, CERTIGA turuosa, mis oli soodne ning seda kasutati ka riigisektoris. Selle soodsus võis olla taotluslik s.t et USA asutused selle kindlasti ostaks. Kaspersky viirusetõrje teeb oma tööd hästi, aga on kahtlus, et kuna AV programm installitakse arvutisse administraatori õigustes ja programm omab suurt kontrolli arvuti üle, siis kasutab VF huviorbiidis olev mõjuagent programmi tagauksena, et varastada informatsiooni USA riigiasutuse infosüsteemist. Sellise tagaukse kaudu saab süsteemi ka halvata ja hävitada.

USA lihtsalt identifitseeris potentsiaalse ohuallika oma julgeolekule ning asus seda kõrvaldama.

Kas rahvusvahelist koostööd aitab teha ka Tallinnas asuv küberkaitse koostöökeskus?

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Me teeme tihedat koostööd riigi infosüsteemi ameti (RIA), majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, CERT-iga (organisatsioon, mis tegeleb turvaintsidentidega). Lisaks osaleme õppustel ja koordineerime õppusi, mida viib läbi NATO küberkaitsekeskus.

StSiP Küberrelvaliigi väljaõpe

Millisel tasandil üldse rahvusvaheline koostöö käib? Ma vaatan, et ameeriklased ja hiinlased on arutanud isegi lepingut vastastikustest küberrünnakutest hoiduda. Kui tõsiselt selliseid kokkuleppeid saab võtta?

Ei saa tõsiselt võtta. Seepärast, et riigid võivad omavahel kokku leppida, aga kui riigid tegutsevad, siis tihtipeale (eriti Venemaa) tegutsevad nad kolmandate osapoolte kaudu. Keegi pole kuulutanud ja suure tõenäosusega ka ei kuuluta ametlikult välja kübersõda.

Kui midagi juhtub, siis nad tõstavad käed üles, väites „meie ei teinud, meie ei tea midagi“. Nagu ka 2007. aasta sündmuste käigus. Me teadsime, s.t kõik viitas ühele konkreetsele riigile, aga asitõendeid ei leitud piisavalt.

Täpselt samamoodi toimivad kõik teised riigid.

2007. aastal oli Tallinn ja terve Eesti väga tõsise küberrünnaku all, mida on otseselt seostatud Venemaaga. Kui kindlad me võime täna olla, kust ja kelle kaudu need rünnakud tollal tulid?

Selle kohta on palju erinevaid analüüse tehtud ja on mitmeid erinevaid arvamusi. Kindlad mõõdikud näitavad, et enamus rünnakuid tuli ida poolt.

Ja selle taga oli Kreml. Aga ei ole kohust, kes ütleks, et Venemaa oli süüdi.

Selleks, et kedagi süüdistada, on vaja koguda konkreetseid asitõendeid, aga Venemaaga meil sellist koostööd ei ole. Me võime süüdistada, aga nemad ütlevad, et ei ole teinud.

Milline on meie võimekus Venemaa kätt Eesti küberruumist eemal hoida?

Olukorra teadlikkus on Eestis selgelt paranenud. Me teame ja reageerime nendele asjadele. Kui midagi juhtub, siis me saame aru, mis see on ja võibolla ka sellest, kust see tuleb. Aga kes seal taga tegelikult on, seda me kindlalt väita ei saa. Riigina oleme me suhteliselt heal järjel, aga kübersõja mõistes on veel palju vaja ära teha, et saavutada rahuldav tase sõjapidamise mõistes küberruumis. Meie ja ka ülejäänud maailm ei ole küberruumi varem sellisena vaadanud. Eestis on IT potentsiaal kõrgel tasemel ja see on Eesti-suurusele riigile sõjalises võtmes hea ja taskukohane nišš, mida arendada, seda enam, et Eesti on maailmas kübermaastikul eesrindlik ja eeskujuks teistele. Meil on riigina palju kaotada, kui meie E-eluviis katki

INTERVJUU

tehakse, kuna me müüme oma lahendusi ja innovaatilisust üle maailma.

Milline on küberväejuhatuse ülesanne siin?

Parandada kaitseväe olukorra teadlikkust ja arusaama küberruumist. Ennetada ja jahtida küberohtusid ning ideaalis on parim kaitse ikkagi ju rünnak. Kaitseväe peamised ülesanded on: 1) riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses; 2) valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks ja osalemiseks kollektiivses enesekaitses; 3) osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduses sätestatud korras; 4) osalemine erakorralise seisukorra ja hädaolukordade lahendamisel ning turvalisuse tagamisel seaduses sätestatud alustel ja korras.

NATO kiidab oma leheküljel Eesti küberharjutusväljakut (Cyber Range). Mida see üldse endast kujutab?

Sisuliselt on see suur andmekeskus, kuhu on ehitatud vastavalt õppuste vajadusele vajalikud virtuaalsed keskkonnad. Nendes keskkondades on võimalik matkida erinevaid stsenaariume. Nii kaitse-, ründe- kui ka muid stsenaariume. Ehk kui näiteks võetakse kasutusele uus IKT lahendus, teenus, siis seda saab testimise eesmärgil rünnata. Nii vaadatakse, kas see teenus või lahendus on kõlbulik kasutamiseks kaitseväe infosüsteemis või millised riskid kaasnevad selle kasutamisega ning vajadusel analüüsitakse, mida annab teha, et riske maandada. Täna viiakse selles keskkonnas läbi valdavalt koolitusi ja õppusi. Näiteks kui maa-, mere- või õhuvägi viib läbi oma operatsioone ja selleks on vaja C4-taseme juhtimistoetust, siis C4 IT osa saab matkida virtuaalselt. Ja sealt kaudu ka selle kaitsmist õppida.

Osaliselt kindlasti kuulub. Side ja IT läheb kõik kokku, olenevalt riigist, aga ameeriklased ütlevad, et see on kõik üks küberdomeen.

Aga seda me oskame. Kui me enam ei saa digitaalselt informatsiooni edastada või vahetada, siis me läheme ajas tagasi, nii kuidas me vanasti tegime. Seda ei tohi ära unustada, seda tuleb samamoodi harjutada, erinevaid vahendeid, nagu virgatsid, postkastid, kohtumised jne.

Me oleme näinud Venemaalt lähtunud või vähemalt Venemeelset küberrünnakut Eesti vastu. Aga kas näiteks hiinlased või põhjakorealased on ilmutanud mingit huvi Eestit rünnata?

Tegelikult me näeme iga päev, et neid ründeid tuleb mõlemalt poolt, nii Aasiast kui Ameerikast, aga seal taga ei ole riigid, või ei pruugi olla. Kindlasti Ameerika ei ründa otseselt meid, see on keegi teine, kolmas või neljas,

tõmba seinast välja ja kodus olev võrk töötab edasi. Samamoodi käitus Eesti. Päris omaette ikka igaüks ei rabelenud s.t koostööd tehti spetsialistide tasemel ilma formaalse juhtimiseta.

Sellest sündis hiljem pankade vaheline tihe koostöö ja veel hiljem sisuliselt Kaitseliidu küberkaitse üksus (2011).

Kas me saame täna öelda, et samasugune rünnak tänapäeval on võimatu?

Ei saa. Aga meie süsteemid on kindlasti turvalisemad kui aastal 2007, me suudame sellise ründe kiiremini tuvastada tiheda riigisisese koostöö ja ka NATO koostöövõrgustiku abil. Kui mingisugune mõõdik on kuskil punaseks läinud, siis antakse sellest kõigile teada.

Ja seal on kindlad meetmed, mida rakendatakse. Aga küberväejuhatuse tegevusala on siiski ennekõike kaitseministeeriumi valitsemisala küberruumi

VALDAV OSA RÜNNAKUID ON FINANTSKURITEOD JA NENDE PUHUL POLE EESTI ATRAKTIIVNE SIHTMÄRK. ME EI OLE MAAILMA FINANTSKESKUS JA MEIE PANGANDUSSEKTORI TURBETASE ON ÜSNA HEAL TASEMEL. kes kasutab USA-d proxy-na. Valdav osa rünnakuid on finantskuriteod ja nende puhul pole Eesti atraktiivne sihtmärk. Me ei ole maailma finantskeskus ja meie pangandussektori turbetase on üsna hea. Lühidalt öeldes, oleme kaitse mõistes okkalised ja piisavalt ebameeldiv sihtmärk.

Kas rünnakuteks on võimalik ära kasutada servereid maailma erinevates kohtades?

Absoluutselt. Ja nende rünnakute taga ei pruugi olla valitsused. Aga see pilt on meil olemas, joonistub välja.

Rünnaku all võib olla Eesti eraldi, NATO tervikuna ja rünnaku all võivad olla väga erinevad osad Eestis. 2007. aastal pidi aga iga ettevõtte IT ise oma jõududega küberrünnakule vastama.

Kas sellega tuldi hästi toime?

Jah, sel ajal oli hea meede sellistele rünnakutele vastamiseks: tõmba pistik seinast välja. Ka kodus, kui sul on interneti pääsupunkt, ja selle taga on kohtvõrk, siis selle interneti pistik

kaitsmine. Meie ei kaitse selles mõttes kogu Eestit ja kogu maailma.

Kas küberväejuhatus aitab kaasa selle teadlikkuse suurendamisele Eestis?

Jah, ja küberväejuhatus on ühtlasi NATO-võrgustiku üks osa. See on oluline.

Prognoosid ütlevad, et küberrünnakute arv maailmas on järjest kasvamas, mitte vähenemas.

Õige. Konventsionaalne sõjapidamine mitte ei vähene, vaid rollid hägustuvad. Kasutatakse vähem kineetilist ja rohkem küberruumi sõjapidamist. IT lahendustest sõltuva ja halvasti turvatud riigi mõjutamine kübermeetmetega on oluliselt odavam kui kineetiline rünnak. Näiteks oleks ükskõik millisel riigil äärmiselt kulukas rünnata USA-d kineetiliselt, kuna otserünnakuks on vaja ületada ookean. On selge, et sellistes tingimustes on odavam rünnata küberruumi kaudu. Olgem ausad, et lõpuks virutatakse aga ikkagi kineetilise energiaga.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

NATO ja eriti ameeriklased on harjutanud olukorda, kus näiteks satelliitside on katkenud ja riigil tuleb sellises olukorras toime tulla. Kas see kuulub otseselt kübersõja alla?

Kas Eesti peab samuti valmis olema selleks, kui tavalised sidekanalid ära kaovad?

11

12

FOOKUS

Terroristliku

KALIFAADI SÕDUR NR 5 (98) 2017

lõpu algus

Heiki Suurkask SÕDURI PEATOIMETAJA

FOTOD: REUTERS/SCANPIX.EE, AFP/SCANPIX, AP/SCANPIX

Võitu on veel vara kuulutada, kuid viimastel kuudel on Islamiriigi kontrollitav territoorium Süürias ja Iraagis järsult kahanema hakanud.

 Islamiriik hõivas Raqqa linna 2014. aastal ja tegi sellest oma pealinna.

FOOKUS

meaastase võimutsemise järel on Islamiriik (tuntud ka lühenditega ISIL või ISIS või Daesh ehk Da’ish) kaotanud positsioonid Iraagi ühes suuremas linnas Mosulis.

Isehakanud kalifaadi pealinn Raqqa langes 17. oktoobril 2017 Süüria demokraatlike jõudude, ennekõike USA toel peale tunginud kurdide kätte. Süüria valitsusväed teatasid ka 9. novembril, et on sisenenud Iraagi piiri ääres paiknevasse Abu Kamali linna, lõigates sisuliselt ära peamise ühenduse Islamiriigi kontrollitavate Iraagi ja Süüria alade vahel. Oli ilmselge, et kolm aastat mõlemal pool piiri võimutsenud terroristlik ja totalitaarne kaliif Ibrahimi režiim on kokku varisemas.

Ka novembri keskpaigas võis veel rääkida suurtest aladest Iraagis ja Süürias Islamiriigi kohaliku haru ISIS (ad-Dawlah al-Islāmiyah fī 'l-ʿIrāq wa-sh-Shām ehk Iraagi ja ash-Shami Islamiriik) kontrolli all. Selle relvaüksused olid löödud taganema ja nad pidid tõrjuma nii Süüria ja Iraagi valitsusvägede kui ka NATO riikide (ennekõike USA ja Türgi) kohalike liitlasüksuste pealetungi. Oma panuse on Süüria sõjatandril kahtlemata andnud ka Venemaa, kuigi Moskva teade, nagu kaliif Ibrahim oleks mai lõpus Vene õhulöögis Raqqa lähistel surma saanud, osutus nähtavasti valeks. Septembris levitati jälle raadioläkitust kaliifilt.

Iraagis on aga samal ajal teravnenud konflikt ka Iraagi armee ja eriti iseseisvust nõudvate kurdide vahel, kui Iraagi armee 16. oktoobril 2017 lõi kurdide Peshmerga-üksused Kirkukist välja.

Islamiriigi langus ei tähenda veel Süüria kodusõja ega ka Iraagi sisekriisi lahenemist. Võib vaid unistada, et sellise moodustise kadumine Iraagi ja Süüria kaardilt võiks vähendada terroristlikke intsidente maailmas, kuid mingit garantiid ei ole. Terrorismi levik on juba ammu väljunud keskse juhtimise alt.

Rünnakuid korraldavad ka üksikisikud, kes on lihtsalt saanud innustust liidrite üleskutsetest.

Kalifaadi ajalugu tuleb alustada muidugi prohvet Muhamedist, täpsemini tema surmast 632. aastal, mil esmalt tema äi Abu Bakr ja seejärel teised järglased hakkasid kandma tiitlit kaliif. Kaliif Ali tapmisega aastal 661 tekkis siiani islamimaailma vihaselt lõhki ajav vastandumine sunniitide ja šiiitide vahel.

8. sajandil oli Kalifaadi sõjaline pealetung

tõeliseks ohuks kogu Euroopale, kuid alates 10. sajandist kaasnes kaliifi tiitliga järjekindel allakäik ja killustumine, kui tekkisid rivaalitsevad kalifaadid keskustega Bagdadis, Kairos ja Cordobas, 12.-13. sajandil ka Marrakeshis.

Pärast 1258. aastat, mil mongolid vallutasid Bagdadi ja 1269. aastat, kui mariniidide sultanaat vallutas Marrakeshi, jäi alles vaid üks, oluliselt nõrgenenud kalifaat mamelukkide võimu all Egiptuses. Ja 1517. aastast, mil Osmanite sultanid omakorda Egiptuse vallutasid, kujunes kaliifist pikemaks ajaks vaid sultani lisatiitel. Kaasaegse Türgi riigi rajaja Mustafa Kemal Atatürk likvideeris 1924. aastal oma reformidega selle kalifaadi lõplikult.

Keskajal nimetasid end kaliifideks ka mitmed sõjakad valitsejad Aafrikas, viimati veel 1804-1903 eksisteerinud Sokoto kalifaadi valitsejad Nigeerias.

Viimane kaliif, Osmanite riigi lõpu järel end kaliifiks kuulutanud Meka suuršerif ja Al-ʿijāzi kuningas Ali kaotas võimu Araabia poolsaarel detsembris 1925.

KALIIF IBRAHIM (2014-) Kalifaadi taastamine on olnud radikaalsete ja ka paljude mõõdukamate islamistide eesmärk. Samas, kui Iraagis 2010. aastast eksisteerinud põrandaaluse Islamiriigi (Dawlat al-ʿIrāq al-ʿIslāmiyyah) liider Abu Bakr al-Baghdadi end 29. juunil 2014 jälle kaliifiks nimega Ibrahim kuulutas, ei leidnud ta mõistmist isegi seni terroristliku liikumise keskmeks olnud rühmituse al-Qaida (e.k Vundament) juhtkonnas.

Raqqa kaliifina suutis enda võimule allutada 2014. aastal ligi 100 000 ruutkilomeetrise territooriumi Iraagis, Süürias, lisaks maa-alasid Egiptuses, Liibüas ja Afganistanis ja pani 2014. aastal end selgelt maailmakaardile, kuigi enamik islamimaailmast teda kunagi kaliifiks pole tunnustanud. On ka mitmeid lääne allikaid, mis kasutavad vaid tema võitlejanime al-Baghdadi, et teda mitte kaliifiks tunnistada, kuid seda tiitlit täielikult eirates on võimatu üleilmse terroristliku liikumise olemust täielikult mõista. Üleilmset kalifaati ei sündinud, kuid teda järgitakse islamiäärmuslaste ridades Ameerikast kuni Kagu-Aasiani välja. Ja teadmine, et on kindel piirkond, millel kaliifi võim kehtib, õhutas uut, individuaalse terrori lainet maailmas alates 2014. aastast.

Al-Qaida egiptlasest juht Ayman al-Zawahiri nimetab end vaid emiiriks.

Sama tiitlit kandis ka 2011. aastal USA

SÕDUR NR 5 (98) 2017

2

016. aasta detsembris võis USA koos liitlastega Liibüas teatada, et endise diktaatori Muammar Gaddafi sünnilinn Sirte on vabastatud Islamiriigi vägedest ja sellega kaotas islamistide kalifaat jalgealuse Liibüa territooriumil. Tõsised lahingud on aga jätkunud Iraagis ja Süürias. 21. juulil 2017 võis Iraagi armee teatada, et kol-

KALIFAAT ALGAB MUHAMEDIST

13

14

FOOKUS

eriüksuse rünnakus hukkunud saudiaraablane Osama bin Laden (araabiapärase nimekujuga Usama ibn Muhammad ibn Awad ibn Ladin). Emiir on ennekõike sõjalise juhi tiitel, kaliif pretendeerib aga otseselt prohveti järglusele ja kogu islamimaailma esindamisele.

Kuid kaliif Ibrahim selgelt kogu islamimaailma ei esinda.

ISLAMIRIIK SÜNDIS IRAAGIS Juba aastaid enne kui al-Qaida 1998. aasta sõjakuulutusega läänemaailma vastu astus, Ida-Aafrikas USA saatkondi õhku laskis ja 2001. aastal New Yorgi kaksiktorne ja Pentagoni reisilennukitega rammis, olid Lääne allikad täheldanud Afganistani sõjas NSV Liidu vastu võidelnud meeste koondumist ja tagantjärgi on al-Qaida sünniajaks nimetatud aastat 1988. Rühmituse rajajad olid

Nagu RAND Corporation oma tänavu ilmunud aruandes Rolling Back the Islamic State kinnitab, on Islamiriigi tõus Iraagis otsene tagajärg ameeriklaste interventsioonile 2003. a ja lahkumisele Iraagist 2011. aastal. Islamiriik peab oma tandriks kogu maailma, tal on laialdane toetajaskond ja ta jätkab rünnakute planeerimist ja õhutamist kogu maailmas. See oht ei piirdu kunagi vaid Iraagi ja Süüriaga ning maavägede saatmine Islamiriigi vastu õhutaks veelgi rohkem inimesi kalifaadiga liituma, leidis RAND. See on põhjus, miks USA eelistab Süürias ja Iraagis kasutada kohalikke liitlasi, mitte ise jalga maha panna. Võib kinnitada, et juhul kui al-Zarqawil puudus otsekontakt Saddam Husseini lähikonnaga, tekkisid need kontaktid hiljem pärast Husseini kukutamist, mil kujunes välja põrandaalune koostöö ameerikavastaste

KUID ALATES 2014. AASTAST, MIL AL-BAGDADI END JUBA KALIIFIKS KUULUTAS, ON NEED VAID KAKS PROVINTSI SELLES ÜLEILMSES ISLAMIRIIGIS EHK DA’ISHIS.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

palestiinlane Abdullah Yusuf Azzam (1941-1989) ja saudiaraablane Osama bin Laden (1957-2011). Praegu juhib rühmitust egiptlane Ayman al-Zawahiri, kes on suutnud end edukalt varjata.

Iraagis loodud Islamiriigi lugu algab seevastu 1999. aastal Jordaaniast, kus kriminaalse taustaga Abu Musab al-Zarqawi lõi algselt terrorirühmituse Jama'at al-Tawhid wal-Jihad (Monoteismi ja džihaadi organisatsioon). 2000. aastal on ta kavandanud koos al-Qaida ühe operatiivjuhi Abu Zubaidah’ga laiemat rünnakut USA turistide vastu Jordaanias ja USA vastu mujal maailmas.

Jordaania võimud nurjasid selle plaani.

See, et al-Zarqawi peitis end aastail 2001-2002 Iraagis, oli üks ajend, kui USA alustas 2003. aastal sõjakäiku Saddam Husseini kukutamiseks, sest oli põhjust oletada tema isiku kaudu seost al-Qaida ja Iraagi võimude vahel. Teine argument Iraagi ründamiseks, massihävitusrelvade olemasolu Iraagis osutus küll eksituseks, sest need olid hävitatud pärast 1991. aasta Lahesõda. Sadam Husseini väimees Hussain Kamil al-Majid kinnitas nende relvade hävitamist ameeriklastele juba Jordaaniasse põgenenuna 1995. aastal, kuid USA-l polnud mingit põhjust teda uskuda.

jõudude, terroristide ja Saddami pooldajate vahel. Ilmekalt tuli see liit nähtavale 2014. aastal, kui Islamiriik Süürias suure territooriumi oma kontrollile allutas ja suutis ka Iraagi valitsusväed nn sunniidikolmnurgast välja lüüa. Islamiriigi vägesid juhtisid just Saddam Husseini aegsed Iraagi ohvitserid.

ISLAMIRIIGI KUJUNEMINE 2004. aastal kuulutas al-Zarqawi oma rühmituse al-Qaida Iraagi haruks (Tanzim Qaidat al-Jihad fi Bilad al-Rafidayn, sõna-sõnalt Mesopotaamia džihaadivundamendi organisatsioon), kuid hukkus 7. juunil 2006, kui USA õhuvägi heitis kaks 230-kilogrammist pommi tema peidikule Baqubahi lähistel.

Iraagi al-Qaida liidriks sai seejärel al-Zawahiri ja bin Ladeni lähikonda kuulunud egiptlane Abu Ayyub al-Masri, kes aga pidi juba oktoobris 2006 koha loovutama Saddam Husseini aegse Iraagi politsei brigaadikindralile, võitlejanimega Abu Omar al-Baghdadi. Koos kuulutasid nad 15. oktoobril 2006 välja põrandaaluse Iraagi Islamiriigi ja koos ka hukkusid 18. aprillil 2010 USA ja Iraagi vägede piiramisrõngas, kandes formaalseid tiitleid, vastavalt Iraagi Islamiriigi peaminister ja emiir.

Kuu hiljem, mais 2010 sai selle Islamiriigi emiiriks varasem Bagdadi ülikooli islamiõpetlane Ibrahim Awad Ibrahim al-Badri, sõjanimega Abū Bakr al-Baghdadi. 2013. aasta 7. aprillil laiendas ta oma tegevuspiirkonda Iraagist ka naabruses olnud ajaloolisele provintsile ash-Sham, mida on tõlgitud Levandiks (lühendina ISIL) või Süüriaks (ISIS, lühendite erinevus tuleneb vaid tõlkimisest, mitte sisust).

Ajaloolise kalifaadi ajal oli ash-Sham provints, mis kattis tänast Süüriat, Liibanoni, Jordaaniat ja Iisraeli, lisaks veel Türgi kaguosa. Levant tähendas keskajal aga kõiki Vahemere-äärseid alasid Itaaliast idas.

Kuid alates 2014. aastast, mil al-Bagdadi end juba kaliifiks kuulutas, on need vaid kaks provintsi selles üleilmses Islamiriigis ehk Da’ishis (kasutusel ka nimekuju Daesh, lühend sõnadest adDawlah al-Islāmiyah). Tema Islamiriigiga on liitunud ka mõttekaaslased eriti Liibüas, Siinail, Jeemenis, Afganistanis, Lääne-Aafrikas, Kaukaasias ja koguni Filipiinidel. Islamiriik jaguneb üle maailma provintsideks ehk vilajettideks.

Nad peavad tegelikult üleilmset sõda kõigi lääneriikide, kristlaste, ka šiiitide ja muude islamivähemuste vastu, kasutades rünnakute korraldamisel ära ka immigrante Euroopas ja Ameerikas.

SISSETUNG SÜÜRIASSE JA VÕIDUD IRAAGIS 2014. aasta oli murranguline, sest Süüria kodusõda Süüria valitsusvägede ja Türgi toetatava Vaba Süüria Armee vahel oli juba kolm aastat kestnud ja Süürias oli tekkinud võimuvaakum. Jaanuaris 2014 sai Süürias surma endine Saddam Husseini luureteenistuse kolonel Samir Abd Muhammad al-Khlifawi, võitlejanimega Haji Bakr, kes selgelt valmistas ette Islamiriigi laienemist sinna.

2014. aastal võis lääne meedia rääkida ka al-Baghdadi „paremast ja vasakust käest“, nimelt endine Iraagi armee kolonel Abu Muslim al-Turkmani (õige nimega Fadel Ahmed Abdullah al-Hiyali) asus juhtima alasid, mida Islamiriik suutis juunis alanud suurrünnakuga alistada Iraagis (kuni hukkus augustis 2015 USA droonirünnakus) ja endine füüsikaõpetaja Iraagist, Abu Ali al-Anbari (õige nimega Abdulrahman Mustafa al-Qaduli), kes asus juhtima alasid, mida Islamiriik suutis alistada Süürias kohe seejärel alanud pealetungis. Viimane sai surma USA eriüksuse haarangus mullu.

Süürias tekkis rühmitusel aga ootamatu tõrge. Ahmad Hussain al-Shar’a,

 Kaardil ISIS-e kontrollitava territooriumi suurim ulatus juunis 2015.

Allikas: Wikipedia

FOOKUS

15

SÜÜRIA

LIIBANON IRAAK

TINGMÄRGID kontrollitav territoorium Kollane – Kurdid Roosa – Iraagi valitsusväed Hall – Islamiriik (ISIS)

ÜRITADES NUSRA RINNET ENDA VÕIMULE ALLUTADA, SATTUS KALIIF IBRAHIM AVALIKKU KONFLIKTI MITTE AINULT AL-JULANIGA, VAID KA AL-QAIDAGA TERVIKUNA. al-Julaniga, vaid ka al-Qaidaga tervikuna. Islamiriik ja al-Qaida pidasid lausa omavahelisi lahinguid.

Al-Julani juhib 2017. aasta jaanuarist oluliselt suuremat sõjajõudu Süürias, nimega Hay'at Tahrir al-Sham, e.k Ash-Shami Vabastamise Organisatsioon, aga see kuuletub endiselt vaid al-Qaidale.

Iraagist Süüriasse laienenud Islamiriik ei ole alati leidnud kohalike toetust, kuid kasutades ära brutaalsust valitsemisel ja ka 2014. aastal ennekõike Iraagi armeelt ära võetud relvastust (sh Ameerikast tarnitut), suutis kolmeks aastaks kehtestada sisuliselt totalitaarse režiimi, keskusega Raqqa linnas Süürias. Iraagi suurim linn Mosul langes Islamiriigi

SÕDUR NR 5 (98) 2017

sõdalasenimega Abu Mohammad al-Julani, on süürlane, kes sõdis koos al-Zarqawiga Iraagis alates 2003. aastast, seejärel leidis tee tagasi Süüriasse.

2012. aasta jaanuaris kuulutas ta Süürias välja al-Qaida koosseisu kuuluva nn Nusra rinde (Jabhat an-Nuṣrah li-ahli ash-Shām min Mujahideen ash-Shām fi Sahat al-Jihad, e.k ash-Shami džihaadisõdalaste ash-Shami rahva võidurinne).

Nusra rinne jäi 2014. aastal keerulisse olukorda, sest sõdides kõrvuti Vaba Süüria armeega Bashar al-Assadi režiimi vastu Süürias, ei saanud nad tüüpilisi al-Qaida meetodeid kasutada ja on olnud sunnitud tegema kompromisse, mida ükski teine terrorirühmitus pole pidanud tegema. Ja üritades Nusra rinnet enda võimule allutada, sattus kaliif Ibrahim avalikku konflikti mitte ainult

Punane – Süüria valitsusväed Roheline – Vaba Süüria armee (Türgi toetusel) Valge – al-Qaida (Nusra rinne) Sinine – Hizbullah Oranž – Liibanoni valitsusväed

16

FOOKUS

kätte juunis 2014 ja kaliif Ibrahimi nähti seal ka avalikke jutlusi pidamas.

ISLAMIRIIK CONTRA AL-QAIDA

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Al-Qaida ja Islamiriigi vahel nähti teravat konflikti veebruaris 2014 Nusra rinde allutamise pärast ja kuigi need kaks rühmitust esindavad sarnast ideoloogiat ja ründavad samu vaenlasi, rivaalitsevad nad siiani.

Al-Qaida on suutnud oma kontrollile allutada märgatavaid territooriume Jeemenis ja Somaalias, Islamiriik aga Süürias, Iraagis, Liibüas, Egiptuses, Nigeerias, uuemal ajal ka Afganistanis.

Taliban omab küll mõju Afganistanis palju suurematel aladel, aga pole kunagi otsesõnu al-Qaidaga liitunud, ka Islamiriigiga liitumine pole seni päevakorras.

Pakistani aladel tegutsenud Talibani haru on tänaseks liitunud Islamiriigiga, nagu ka arvatavalt osa Talibani võitlejaid Afganistanis.

Somaalia Ash-Shabaab (Ḥarakat ash-Shabāb al-Mujāhidīn, e.k Noorte võitlejate liikumine) on jäänud sarna-

 „Kaliif“ Ibrahim näitas ennast Mosuli mošees 2014. aastal.

selt Nusra rindega truuks al-Qaidale.

Nende kontrollitavad alad on Aafrika riikide ühise pealetungi tulemusel pärast 2009. aastat tugevalt kokku kuivanud. Al-Qaida harudest on Lääne-Aafrikas tegutsev Islami Magribi al-Qaida (AQIM, Tanẓīm al-Qā‘idah fī Bilād al-Maghrib al-Islāmī‎) varjunud Malisse, korraldades endiselt rünnakuid kohalike vastaste pihta, ja tänavusest aastast kandes pigem nime Islami ja muslimite toetusgrupp (GSIM, Jama'at Nasr al-Islam wal Muslimin) ehk Mali al-Qaida.

Araabia poolsaare al-Qaida (AQAP, Tanẓīm al-Qā‘idah fī Jazīrat al-‘Arab) on aga kehtestanud end omaette emiraadina Jeemeni kodusõjas, kus ta kontrollib ka märgatavat territooriumi. Islamiriigi valdusteks neid pidada ei saa.

Liibüa sisetülid kasvasid teatavasti juba 2014. aastal kodusõjaks ning seal leidis Islamiriik enne al-Qaidat võimaluse jalg maha panna. Oktoobris 2014 oli Islamiriik üritanud end kindlustada Liibüa sadamalinnas Dernas, kuid juunis 2015 löödi see sealt välja. Mais 2015 langes aga Islamiriigi vägede kätte Sirte

(alias Surt). Märtsis 2016 ründasid Is lamiriigi väed Tuneesiat, kus nendel on veelgi vähem kandepinda. 2016. aasta novembriks, kui nad Sirtest välja löödi, langes teadaolevalt enam kui 2000 Islamiriigi võitlejat ja rühmitus kaotas õigupoolest kõik oma positsioonid Liibüas.

Abu Nabil al-Anbari oli Saddam Husseini ajal Iraagis politseinik, kuid liitus hiljem põrandaaluste terroristidega ja kui Islamiriik 2014. aastal oma valdusi suurendama hakkas, korraldas just tema massimõrva Tikriti lähistel Iraagi õhuväekadettide laagris Camp Speicheris (mõrvatute arv oli ligi 1700). Seejärel suunas kaliif Ibrahim teda juhtima Islamiriigi võitlejaid Liibüas. Al-Anbari hukkus USA õhulöögi tagajärjel novembris 2015. Tema asemel asus Liibüas Islamiriigi haru emiirina juhtima Abdul Qadr al-Najdi, kes nime järgi peaks pärinema Saudi Araabiast.

Siinai poolsaarel Egiptuses kujunes 2006. aastal esmalt al-Qaida kohalik haru. Salafistlik (islami uususundi) terrorirühmitus Anṣār Bayt al-Maqdis ka-

FOOKUS

 Islamiriigi võitlejatele tuli 2014. aastal võite lausa ridamisi.

sutas ära Egiptuse sisepoliitilisi pingeid ning alustas 2011. aastal avalikku mässu. Terrorirühmitus kontrollib või hoiab terrori all täna Siinai poolsaarel hinnanguliselt 1500-2000 ruutkilomeetrist territooriumi ja on alates 2014. aastast liitunud Islamiriigiga, mille nn Siinai vilajeti liider on Abu Osama al-Masri.

Seevastu al-Qaida tugeva kohaloleku tõttu pole Islamiriigi kohalikud harud Jeemenis ja Somaalias tugevneda suutnud. Nad on küll olemas ja rünnakuidki korraldanud, aga jäänud marginaalseteks jõududeks. Islamiriigi nn Jeemeni vilajeti liider on Abu Bilal al-Harbi.

LIIBÜA RELVAD JAGATI LAIALI

rünnakus surma sai. Alžeeria võimudel on pikad kogemused islamiäärmuslusega sõdimisel 1992. aastast alates ja on selge, et ei al-Qaida ega ka Islamiriigi tugevnemiseks seal palju ruumi ei jäeta.

Nigeeria on juba sajandeid olnud äärmuslike islamivoolude ja kristluse

AAFRIKAS ON ISLAMRIIGIL VÄGAGI VÄGIVALDSEID JÄRGIJAID JA PARAKU PÄRAST MUAMMAR GADDAFI REŽIIMI LANGEMIST (2011) ON REGIOONIS PALJU ÜLELIIGSET RELVASTUST RINGLUSES. 1980. aastatest alates, liitus 2017. aasta kevadel avalikult al-Qaida Mali haruga.

Sellega liitusid ka Macina Vabastusrinne, rühmitus al-Murabitun ja AQIM. Üks AQIM-i liider Abdelmalek Gouri lõi aga 2014. aastal al-Qaida alt lahku ja rajas hoopis Islamiriigi alluvuses oleva Alžeeria vilajeti, enne kui ta 2014. aasta detsembris sealsete julgeolekujõudude

vaheliseks sõjatandriks, kuid ilmselgelt said sealsed radikaalid lisainnustust pärast al-Qaida 9/11-terrorilööke USA vastu 2001. aastal. Boko Haram, mille nimi peaks tõlkes tähendama „lääne haridus on keelatud,“ loodi aastal 2002 ja selle rünnakute alla on langenud ennekõike just koolid, kus ka tüdrukutele haridust antakse. 2009. aastal alus-

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Aafrikas on Islamriigil vägagi vägivaldseid järgijaid ja paraku pärast Muammar Gaddafi režiimi langemist (2011) on regioonis palju üleliigset relvastust ringluses. Näiteks Mali tuareegide rühmitustele ilmus järsku nii palju relvi, et 2012. aasta kevadeks alistasid nad enda võimule kogu Mali põhjaosa ja kuulutasid seal Azawadi riigi välja. Rahvusva-

helise koalitsiooni jõul löödi nad küll tagasi ja tänaseks on sõlmitud vaherahu.

Tuareegide mässul on tegelikult palju pikem ajalugu. Mali tuareegide mõjukaim liider, rühmituse Ansar Dine eestvedaja Iyad Ag Ghaly, kes juhtis tuareegide mässe Mali ja Nigeeria vastu juba

17

18

FOOKUS

tasid nad ka avalikku mässu Nigeeria kirdeosas, milles on hukkunud enam kui 50 000 inimest.

 Boko Harami liider Abubakar Shekau vehkis Nigeerias Islamiriigi lippudega.

TALIBAN Islamistlik liikumine Taliban oli teata-

OMARI SURMA ASJAOLUD ON EBASELGED NING TEMA SURMAST TEATATI JA TEMA ASEMELE LEITI UUS LIIDER ALLES KAKS AASTAT HILJEM.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Boko Harami rajaja Mohammed Yusuf langes 2009. aastal Nigeeria vägede kätte ja hukati. Rühmituse juhtimise võttis üle Abubakar Shekau, kes sai kurikuulsaks sadade koolitüdrukute röövimise ja vägisi mehele panekuga. 2015. aastal vandus ta truudust Islamiriigi kaliif Ibrahimile, kuid kui viimane määras Lääne-Aafrika vilajetti juhtima rühmituse rajaja Yusufi poja Abu Musab al-Barnawi, keeldus Shekau seda tunnustamast.

Al-Barnawi langes mullu Nigeeria vägede kätte vangi, kuid Shekau tundub kõikide surmateadete kiuste ikka veel elus olevat ja vastupanu jätkavat.

vasti loonud aastaiks 1996-2001 islamistliku emiraadi Afganistanis, mis purustati USA ja kohalike liitlasvägede pealetungis 2001. aasta novembris. Taliban on jätkanud vastupanu ka pärast seda, kui rühmituse rajaja mulla Omar nähtavasti 2013. aastal tuberkuloosi suri. Omari surma asjaolud on ebaselged ning tema surmast teatati ja tema asemele leiti uus liider alles kaks aastat hiljem.

Ligemale aastaks sai Afganistani Talibani liidriks Akhtar Mansour, kes hukkus droonilöögis 21. mail 2016. Praegune liider on teadaolevalt Hibatullah Akhundzada. Kuid juba 2015. aastal oli

liikumisest lahku löönud Muhammad Rasuli juhitav fraktsioon. Taliban ei tunnista teadaolevalt Raqqa kaliifi, aga on kasutanud ära lääneriikide lahkumist ja asunud tugevdama oma positsioone erinevates Afganistani osades. Sõda Talibaniga on kõike muud kui lõppenud.

Seevastu on Islamiriigi toetajate loodud põrandaalune Khorasani vilajett alistanud enda kontrollile olulise maa-ala Nangarhari provintsis ja ka väiksemaid piirkondi mujal Afganistanis. Islamiriik kuulutas selle Afganistanist suuremale alale pretendeeriva vilajeti loomise välja jaanuaris 2015, mille liidriks sai üks Pakistani-poolse Talibani liidreid Hafiz Saeed Khan. Tema hukkumise järel mullu sai uueks liidriks Abdul Haseeb Logari, kes omakorda hukkus tänavu aprillis.

Viimatine teadaolev liider Abdul Rahman Ghaleb hukkus droonirünnakus juulis 2017 Kunari provintsis.

Pakistan oli hiljemalt 1979. aastast alates peamine koridor, mille kaudu välisriikidest pärit võitlejad ja hilisemad terroristid Afganistani ja sealt välja hiilisid. Piiriäärsetel mägialadel, ennekõike Waziristanis õnnestus terroristidel end pärast 2001. aastat ka pikemat aega var-

FOOKUS

 Mosulist on pärast Islamiriigi välja ajamist varemed järgi.

JÕHKARDID FILIPIINIDEL Kagu-Aasias on Islamiriik leidnud järgijaid üha rohkem. Filipiinide terrorirühmitus Abu Sayyaf sai algse väljaõppe teatavasti Liibüast, Muammar Gaddafi

võimuajal 1991. aastal, kuigi tegeles tüüpilise partisanisõja asemel hoopis inimröövide, vägistamiste ja röövimistega. 2014. aastast liitus Abu Sayyaf ka avalikult Islamiriigiga Filipiinide vilajeti nime all.

Usbekistanist välja löödud Usbekistani Islamiliikumine oli esmalt leidnud peavarju Afganistanis enne 2001. aastat.

Hiljem leidsid paljud usbekid ja isegi tšetšeenid tee Pakistani aladele, kus nende üksused 2007. aastal teadaolevalt puruks löödi. Uuemal ajal on paljud usbekid jt endised NSV Liidu kodanikud pakkunud oma teenuseid just Islamiriigile terrorirünnakute korraldamisel.

2007. aastal teatas viimane põrandaaluse Tšetseenia Itškeeria vabariigi president Doku Umarov Kaukaasia emiraadi loomisest, mis koondas mässujõude eriti Tšetšeenia, Inguššia, Põhja-Osseetia, Adõgee ja Dagestani aladel.

Venemaa on suutnud selle purustada.

Viimatine liider Zalim Shebzuhhov tapeti teadaolevalt augustis 2016 Peterburis. Osa selle emiraadi võitlejaid läks aga kaliif Ibrahimi poolele, ja Islamiriigi Kaukaasia vilajett kuulutati omaette provintsina välja 2015. aasta juunis.

Selle liider Rustam Asildarov hukkus mullu Dagestanis.

Kogu selles Islamiriigi ja al-Qaida rivaliteedis on aga varem terroristlike liikumiste kandepinnaks olnud palestiinlased üldse kõrvale jäänud. Hamas kontrollib Gaza sektorit, aga on lojaalne pigem Muslimivennaskonnale, mis teatavasti aastakümneid tagasi terrorismist loobus. Gaza sektori ja Iisraeli vahel käib küll pidev tulistamine, Islamiriik on ka palestiinlaste aladel rünnakuid korraldanud, kuid pole seda erilise prioriteedina näidanud. Samuti kuulutab Liibanon, et on saavutanud võidu Islamiriigi üle oma aladel. Liibanoni šiiitide rühmitus Hizbullah sõdib Süürias lausa Islamiriigi vastu.

ISIS-e puruks löömine Iraagis ja Süürias oleks vaid poolik võit. Neid kohalikke liidreid, kes oleks valmis võitluslippu üle võtma, on endiselt arvukalt, kuigi droonirünnakute ja õhulöökidega on Islamiriigi kõrgemat juhtkonda tugevalt harvendatud. Samas ka al-Qaida ohtu ei saa veel kadunuks pidada, kuna üht Osama bin Ladeni poegadest, Hamza bin Ladeni (snd 1989) on avalikult tema järeltulijana esitletud.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

jata. 2006. aastaks kujunenud Waziristani islamiemiraat on küll välja surnud, osa võitlejaid on leidnud tagasitee Afganistani, Pakistani-poolne Taliban aga lagunenud ja andnud liidreid nii kohalikele al-Qaida ja Islamiriigi harudele. Nn Haqqani võrgustiku liider Sirajuddin Haqqani on tõusnud Talibani kõrgeimasse tippu Akhundzada asetäitjana.

Teisalt, Jammu ja Kashmiri alade pärast on alates 1947. aastast peetud maha mitu sõda Pakistani, India ja kolmanda jõuna ka Hiina vahel. Pakistan on ka avalikult toetanud Kashmiri mässurühmituste sõda India vastu. Al-Qaida on korduvalt seda oma huvides ära kasutanud, korraldades rünnakuid India vastu ja kuulutades 2014. aastal välja India poolsaare al-Qaida loomise, mida seati juhtima Asim Umar. Samal ajal on tõsisemalt alles algamas India sõda Islamiriigiga, mis peab Indiat Khorasani piiridesse kuuluvaks.

19

20

MISSIOON

Eestlased õpetavad

IRAAGI SÕDUREID Marek Vainumäe

AL ASADI ÕHUVÄEBAAS, ANBAR, IRAAK

KAPTEN, DANCON OIR 6 CTT EST 3 ÜLEM FOTOD: MAREK VAINUMÄE

SÕDUR NR 5 (98) 2017

võitlema ISIS-ega

MISSIOON

21

alati erinevaid põhjuseid. Vastavalt niipalju, kui on üksuses inimesi, on ka arvamusi ja põhjuseid. Üks põhjus on missiooni erinevus ja vaheldus võrreldes varasematega. Kui nooremveebel Kerdo Sillart oli varasematel missioonidel sõduri ja jaoülema ametikohal, siis nüüd on ta instruktor, mis on tema jaoks täiesti uus amet. „See võimaldab mul olla justkui õpetaja ja vaatleja rollis ning näen seda kui enesetäiendust lisaks erinevatele aspektidele,“ ütles nooremveebel Sillart.

Samuti kooruvad missioonil välja riikide armeede erinevused ja sarnasused, kus omavahel saab jagada teadmisi ja oskusi ning kogemusi, mida saame hiljem kasutada Eestis väljaõppes.

Kindlasti ei saa märkimata jätta missiooni olulisust karjääri vaatenurgast, mis toetab uue auastme või ametikoha saamisel. Missioonile mineku lisamotivaator on ka sel perioodil saadav sissetulek. Praeguse treeningmeeskonna üks tugevus on meeskonnaliikmete eelnev Afganistani, Mali, Liibanoni, Kosovo missioonikogemus, kuid seeeest polnud keegi varasemalt käinud Iraagis.

TARTU-SUURUNE BAAS

Esimest korda olid eestlased Iraagis alates 2003. aastast kuni selle missiooni ootamatu lõpuni 2011. Nüüd, kus Ameerika Ühendriikide juhitaval koalitsioonil on uus ühine vastane Islamiriik (ISIS), on eestlaste roll muutunud – oleme Iraagis instruktoritena. ni all on treenida ja toetada ning anda nõu Iraagi üksustele võitluseks ISIS-e vastu. Nagu treeningmissiooni nimigi ütleb, ei ole meie roll sõdida, vaid anda nõu, ja seda me siin teemegi.

Selleks, et minna missioonile, on

SÕDUR NR 5 (98) 2017

K

ui CJTF (Combined Joint Task Force) OIR (Operation Inherent Resolve) raames missioon Iraagis ja Süürias on hävitada ISIS ning luua stabiilsus regioonis, siis treeningmeeskonna peamine ülesanne põhimissioo-

AAAB ehk Al Asad Airbase on kõrbes asuv Saddam Husseini aegne õhuväebaas, mis asub Lääne-Iraagis ning laiub 43 km2-l (võrrelda võib 38,8 km2 Tartuga, kuid baas ei ole nii tiheda asustusega). Araabia keeles tähendab Al Asad lõvi. Aastatel 2003–2011 paiknes siin Ameerika Ühendriikide merejalaväe üksus (20 000 meest). AAAB oli suuruselt teine USA sõjaväebaas Operation Iraqi Freedom ajal. Uuesti on baas koalitsiooni jõudude käes alates 2014. aastast ja on saanud oluliseks keskuseks võitluses ISIS-ega. Baas asub Iraagi kõige suuremas kubermangus Anbar. Praegune Eesti treeningmeeskond, kes on AAAB-is DANCON-i ehk Taani kontingendi alluvuses, on järjekorras kolmas. Taanlased ise on olnud Iraagis missiooni algusest saadik.

Kui väliselt tundub kõik rahulik, siis reaalne pilt baasi vahetus läheduses siiski erineb. Olgugi et baasi rünnati viimati 2017. aasta 1. juulil – eelmise treeningmeeskonna ajal – ei ole vastane tegelikult kuhugi kadunud. Esiteks juba seetõttu, et nn Islamiriigi kõrgem juhtkond otsustas kalifaadi piire koomale tõmmata ja koondada kõik oma jõud Anbari kubermangu. Sisuliselt igal nädalal tuleb informatsiooni baasi

22

MISSIOON

lähimates linnades Islamiriigi üksuste tegevustest, mis sisaldavad patrulle, reide ja rünnakuid Iraagi armee positsioonidele. Et olla edukam, siis kasutab vastane ka kõikvõimalikke äärmuslikke meetodeid ja vahendeid nagu näiteks pommivööga enesetapuvõitlejaid ja lõhkeainet täis sõidukeid, sh soomustatud julgeolekujõudude sõidukeid.

VÄLJAÕPE ON KÕIGE TÄHTSAM Taani kontingendi alluvuses kõige tähtsam üksus on BPC (Building Partners Capacity), mille peamine roll on planeerida väljaõpet ja koolitada Iraagi üksusi. BPC on sisuliselt kompanii ekvivalent, mis koosneb erinevatest treeningmeeskondadest ja eriala treeningmeeskondadest, hõlmates nii taanlasi, eestlasi, lätlasi, leedukaid kui ka britte.

ditsiini-, miinipilduja- ja tulejuhiõpe ning juhtimisõpe).

NELI NÄDALAT ÕPPIMIST Üldiselt toimub õpe neljal järjestikusel nädalal, kus iga reede on vaba vastavalt islami tavadele. Kuna augusti keskpaigas oli temperatuur varjus sageli üle 50°C, siis väljaõpe toimus üldiselt kell 07.00-10.00. Treeningmeeskondade jaoks tähendas see äratust kell 04.30.

Kui oli laskepäev, siis aeg-ajalt võisid treeningud kesta kauem, kuid instruktorid üritasid lõpetada enamasti õigeaegselt. Vastasel korral ei oleks treenitavad füüsiliselt vastu pidanud.

Esmalt teevad ameeriklased üksuses isikute kontrolli ning seejärel väljastame meie neile varustuse ja relvastuse.

Seejärel vastavalt tunniplaanile toimub meditsiiniõpe, isevalmistatud lõhke-

BPC ON SISULISELT KOMPANII EKVIVALENT, MIS KOOSNEB ERINEVATEST TREENINGMEESKONDADEST JA ERIALA TREENINGMEESKONDADEST.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Alates augusti algusest kuni praeguseni on treeningmeeskonnad koolitanud välja kaks Border Guard Force’i (BGF) pataljoni ekvivalenti ja 2nd Anbar üksust. Esimesed kaks on sisuliselt Eesti mõistes politsei- ja piirivalve üksused, kelle peamine roll Anbaris on tagada turvalisus kubermangus ja põhi magistraalil nr 1, millel on oluline majanduslik roll kaubavahetuses Süüria ja Jordaaniaga. 2nd Anbar on üksus, kes valvab AAAB-i välisperimeetrit. Esimesed kaks kuud olid väga intensiivsed, aga kuna teatud põhjustel järgmine planeeritud üksus väljaõppes ei osalenud, siis oktoober on olnud rahulik – õpetades ainult 2ndAnbari üksust.

Kui treeningusse suunatakse üheaegselt piisavalt suur üksus, siis sisuliselt saab iga treeningmeeskond endale kompanii suuruse üksuse keskmiselt 75 liikmega. Kui mitte, siis toetatakse teiste treeningmeeskondade väljaõpet.

Järgmine kord toimub treeningmeeskondade vahel vahetus, et kõik oleks võrdne. Esimese kahe kuu jooksul said eestlased olla nii põhi- kui ka toetava treeningmeeskonna rollis. Toetavas rollis said meeskonna liikmed tegutseda vastavalt oma erialale (jalaväe-, me-

kehade tuvastamise õpe, relva M-16 käsitsemise ja laskeõpe, jalaväe väljaõpe alates individuaalõppest kuni rühma või kompanii tasemeni, juhtimisõpe (vabatahtlikult, et ennetada probleeme üksuse juhtimises). Väljaõppes tuli arvestada ajaliste ja õppemahuga seonduvate piirangutega ning keskenduda olulisele, võttes arvesse Iraagi julgeolekujõudude baaside asukohti ja maastikku ning lähtuda allüksuste ülesannetest.

Allüksuse argipäev sõltus suuresti väljaõppest. Juhul kui koolitatav üksus oli väljaõppes, siis pärastlõunane aeg oli vaba, mis üldiselt tähendas ettevalmistusi järgnevaks väljaõppeks, koosolekuid ja instruktorite isiklikku vaba aega. Kui treenitavat üksust baasis ei olnud, siis toimusid treeningud oma allüksuste siseselt (linnalahing, erinevad laskmised, TBK ehk tuuma-, bioloogilise ja keemiarelva õpe jne). Vaba aeg sisustati enamasti sportides.

EDU TAGAB KOHALIKE USALDUS Iraaklaste puhul on oluline võita nende usaldus, mis on ka ühtlasi edu võti ning hiljem tagab nende aktiivse osaluse tundides. Üldiselt on nad rõõmsameelsed ja südamlikud, mõned kohati

KOMMENTAAR Jesper Momme kolonelleitnant, DANCON OIR 6. meeskonna ülem Kohtusin Eesti meeskonnaga 2017. aasta mai keskpaiku Taanis Slagelses missioonieelse väljaõppe ajal. Pole kahtlust, et nii Eesti meeskond kui ka nende kolleegid Lätist ja Leedust olid professionaalsed ja asjakohaselt välja valitud eelolevaks missiooniks. Meeskonnad olid nii head, et tegin edaspidiseks ettepaneku, et need meeskonnad ei vaja missioonieelset enne Taani meeskondade tulekut. Nad on juba valmis.

Missioonil on Eesti meeskond tõeliselt näidanud oma professionaalsust. Nende oskus iraaklastega luua partnerlust paistab välja ja oma plaanide kasutamine väljaõppes on tõstnud lati kõrgele. Kohe alguses ütlesin välja, et ma ei keskendu sellele, kuidas nad õpetavad jne. Ma keskendusin ainult sellele, et meeskonnad saavutaksid nõutud eesmärgid ja et nad looksid iraaklastega häid suhteid. See ka juhtus.

Brian Lundberg Kristensen kapten, DANCON BPC ülem Alates Iraaki saabumisest on eestlased muljetavaldavalt pingutanud, et luua suhteid meie iraaklastest treenitavatega. Alguses pühendasid väljaõppe läbiviijad eraldi aega, et saada aru, milliste meetoditega saab iraaklasi treenida. Eestlased lahendasid selle ülesande kiiresti – võtmesõnad tundusid olevat käed-küljes tegevused, visualiseerimine, austus ja huumorisoon. Eriti, mis puudutab austust ja huumorisoont, siis Eesti instruktorid on leidnud tasakaalu selle vahel, kuidas olla konkreetne ja samas veeta hästi aega. Iraagi sõduritele meeldivad nad sellise lähenemise pärast väga.

isegi liigagi lapsikud. Palju sõltub, kust nad pärinevad, ja selgelt saab eristada, kes on tulnud maalt ja kes linnast. Maapiirkonnast tulnud on religioossed, rõõmsamad, konservatiivsed ja nende jaoks on suure au sees külalislahkus.

Linnast tulnud on enamjaolt religioonivabad, vähem naiivsed ja tõsisemad.

Iraaklaste rahulolu väljendub laulus ja tantsus, mida nägime korduvalt.

Viimase BGF üksusega lasketiirus olles hakkas üks iraagi sõduritest sihtmärkide juurest tagasi jõudes laskejoonel laulma ja samaaegselt ühines temaga

 Eesti treeningmeeskond: (alates vasakult) n-vbl Ain Tullino, vbl Ilja Ollõkainen, n-vbl Eerik Gendrikson, n-vbl Kerdo Sillart, kpt Marek Vainumäe, n-vbl Tanel Aasmäe

23

IRAAKLASTE PUHUL ON OLULINE VÕITA NENDE USALDUS, MIS ON KA ÜHTLASI EDU VÕTI NING HILJEM TAGAB NENDE AKTIIVSE OSALUSE TUNDIDES. ja jõuda treeningalale õigeaegselt tagasi.

Kuid tõele otsa vaadates peame jääma professionaalseks ja olema valmis erinevateks vahejuhtumiteks ning tõdema endile, et oleme jätkuvalt võõrriigis.

Alates maikuust alanud missiooni erialakursusega Taanis, ja nüüd missioonil olles, on taanlastega olnud hea koostöö. Seetõttu on ka kõik problee-

mid leidnud kiire lahenduse. Eriti hea on teha koostööd üksusega, kes tunneb pidevalt huvi allüksuse käekäigu vastu ja on tuntud oma vastutulelikkusega.

Kindlasti tuleb arvestada ja aktsepteerida nende armee reegleid ja eripära, kuid kokkuvõttes jääb kõik läbirääkimiste taha. Samuti toimib koostöö Baltikumi teiste riikidega.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

grupp, kes varjus relvi hooldades laulis kooris vastu. Isikkoosseisu vanus varieerub 18.–60. eluaastani.

Kõige muljetavaldavam iraaklaste puhul on nende külalislahkus, mis tegelikult näitab nende heatahtlikkust ja soovi sõbruneda. Näiteks tuli tunni keskpaiku minu juurde tavaline Iraagi sõdur, kes kutsus pärast tundi lõunat sööma. Keeldusin viisakalt ja ütlesin, et kahjuks ei ole see võimalik, kuna meil on aeg limiteeritud. Pärast tunni lõppu tuli sama iraaklane tagasi, ühtaegu hingeldades ja ulatades kilekoti, mille sisemuses neli sooja lavašši meenutavat valget leiba – araabia keeles hobis. Ta oli spetsiaalselt küsinud luba ülemalt, et minna baasi, haarata köögist leivad

MISSIOON

24

KAITSEVÄGI 2017

e jäi.

EESTI

2017

SÕDUR NR 5 (98) 2017

KAITSEVÄGI Võtame kokku kaitseväe aasta nii, nagu ta kaitseväe fotograafide kaamerasilma ette jäi.

25

KAITSEVÄGI 2017

SÕDUR NR 5 (98) 2017

KAITSEVÄGI 2017 26

SÕDUR NR 5 (98) 2017

27

KAITSEVÄGI 2016

SÕDUR NR 5 (98) 2017

28

RELVASTUS

SUURKaarel Mäesalu KOLONELLEITNANT, KAITSEVÄE SUURTÜKIVÄEINSPEKTOR FOTOD: USA ARMEE, WIKIPEDIA, HOLLANDI ARMEE,

SÕDUR NR 5 (98) 2017

 M109A6 Paladin on ameeriklaste eelistus.

RELVASTUS

muutuvad järjest paremaks

SÕDUR NR 5 (98) 2017

TÜKID

29

30

RELVASTUS

Tänapäeva lahinguväljal sai õhuvägi vahepeal suurema rolli mässuliste ja terroristide vastu võitlemiseks, ent viimase aja sündmused Georgias (Gruusias) ja Ukrainas on andnud põhjust uuendada vananevat suurtükiväge.

P

ärast külma sõja lõppu oli suurtükiväe roll NATO-s ja Euroopas oluliselt vähenenud, kuna keskenduti peamiselt mässutõrje tüüpi (Counter Insurgency) operatsioonidele, kus vastas polnud enam suured väekoondised, vaid mässulised ja terroristid. Nende mõjutamiseks vajasid riigid kiirelt kohale toimetatavaid ja täpseid relvi. Seetõttu sai õhuvägi tänapäeva lahinguväljal suurema rolli ja mitu Euroopa ja NATO riiki on oma suurtükiväge oluliselt vähendanud. Lisaks õhuväele rakendavad riigid ulatuslikult ka laiapindset sõjategevust, mistõttu tihtipeale kineetilise relvastuse kõrval rakendatakse ka mittekineetilisi vahendeid, nagu näiteks informatsioonilised ja poliitilised mõjutusmeetmed, küberja psühholoogiline sõjapidamine jms.

SUURTÜKIVÄE ROLLI MUUTUSTE TAGAJÄRJED Õhuväe roll tänapäeva lahinguväljal sai kõige suurema tähtsuse lahesõdades, kus praktiliselt ainult õhuväe rünnaku tagajärjel põrmustati Iraagi armee ning liitlaste maaväe üksustel jäi üle ainult puhastada lahinguväli vastase armee riismetest. Pärast seda sattusid Ameerika Ühendriigid koos liitlastega operatsiooni, kus puudusid kindlad rindejooned ja vastase väeüksused ning suurtükiväega polnud enam suurt midagi peale hakata.

Kuna lahingutegevus toimus peamiselt asustatud aladel, kus elas palju tsiviilisikuid ja vastane oli pidevas liikumises, siis eelistati aeglasele suurtükiväele paindlikke lennukeid ja ründekoptereid, mis suutsid reaalajas sihtmärke fikseerida ja neid paindlikult rünnata.

SUURTÜKKIDE PEAMISEKS RAUA LÄBIMÕÕDUKS ON KUJUNEMAS STANDARDNE 155 MM LÄBIMÕÕDUGA RAUD.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Viimase aja sündmused Georgias ja Ukrainas ning Venemaa kasvav sõjaline võimsus ja aktiivsus on toonud tagasi vajaduse arendada kineetilist relvastust ning mitu riiki on hakanud oma vananevat suurtükiväge uuendama või juurde soetama. Olulised võtmesõnad siinjuures on parem liikumiskiirus ja liikuvus, parem soomuskaitse, kiirem ja automatiseeritud laadimine, pikem laskekaugus, täpsus ja võrgupõhine tuletegevuse juhtimine.

Eriti iseloomulik on suurtükiväe arengule 39 mm kaliibriga raua asendamine pikema 52 mm kaliibriga rauaga, mis on laskekauguse ja ökonoomsuse seisukohalt efektiivseim. Samuti on kadumas 105 mm läbimõõduga rauad ja suurtükkide peamiseks raua läbimõõduks on kujunemas standardne 155 mm läbimõõduga raud. Käesolev artikkel vaatleb suurtükiväe relvastuse alaseid arenguid, keskendudes peamiselt NATO Euroopa regioonile.

Ka Nõukogude Liidu lagunemine ja seega külma sõja lõpp kaotas vajaduse pidada ülal arvukaid ja samal ajal kulukaid väekoondisi. Kuna operatsioonid Iraagis ja hiljem Afganistanis nõudsid tunduvalt kallimat õhuväge ning üksuste ülevalpidamine kaugel eemal oli kallis, siis hakati peaaegu kõikides NATO riikides poliitilise surve tagajärjel vähendama maaväe relvastust. Kõige suurema löögi alla sattusid tankid ja suurtükid. Tankide ja liikursuurtükkide ülevalpidamine on kallis, eriti kui neid ei kasutata. Lisaks on suurtükiväel vaja mahukaid laskemoonaladusid, mille ekspluateerimine on kulukas. Suurtükiväe laskemoona probleem on ka selle säilivusaeg ja kuna vähenenud laskeharjutuste käigus vähenes ka laskemoona kulu, siis üha rohkem kulus ressursse laskemoona hävitamisele. Samas on hävitamine tunduvalt kallim viis laskemoona varude vähendamiseks kui selle ära laskmine laskeharjutustel.

Palju suurtükiväe relvastust müüdi

maha uutele või taastatud Euroopa riikidele, mis tekkisid pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Suur turg avanes ka Lähis-Idas ja Lõuna-Ameerikas. Taasiseseisvunud riigid hakkasid muuhulgas arendama oma sõjaväge ja odavad kasutatud relvad olid hea esmane täiendus noortele armeedele ning ka võimalus saada NATO standarditele vastavat relvastust ja laskemoona. Ka Eesti sai oma relvastusse samal viisil 2004. aastal Saksamaalt kasutatud 155 mm järelveetavaid haubitsaid FH-70/A1 koos varustuse, transpordi ja laskemoonaga. Leedu sai omakorda Taanilt 2002. aastal samal põhimõttel 105 mm järelveetavaid haubitsaid M101 koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga.

Kõige enam loobuvad külma sõja ajal Lääne pool olnud riikide armeed järelveetavatest suurtükkidest ning asendavad neid liikursuurtükkidega. Uue süsteemina on mängu tulnud liikursuurtüki ja ratasveoki kombinatsioon, millest edukaim projekt on praegu prantslaste CAESAR (camion equipé d'un système d'artillerie). Ka rootslased on arendanud oma ratasliikursuurtükki Archer, mis on praeguseks tulnud juba rootslaste relvastusse.

Mõlema projekti oluline lähtekoht oli relvasüsteemi väike kaal ning suur liikumiskiirus maanteedel, mis võrreldes roomiksuurtükkidega on kolmandiku võrra suurem. Lisaks on ratasliikuritel standardne 155/52L raud, täisautomaatne navigatsiooni- ja tuletegevuse juhtimise süsteem ning laadimismehhanism, mis oluliselt suurendab laadimiskiirust.

Archer on peale selle veel täisautomaatse laadimissüsteemiga, mistõttu meeskond ei pea tuletegevuse jaoks kabiinist välja tulema. Samas peab sellisel liikursuurtükil hea teede võrgustik olema, kus oma head liikumiskiirust kõige paremini rakendada ja seetõttu on ratassuurtükk pigem huviorbiidis sellistel riikidel, mille maastik võimaldab selle rakendamist parimal võimalikul moel. Meeskonna kaitse on CAESAR-il olematu, kuna relva laskmise ajal on meeskond sõidukist väljas ümber relva, mitte soomuse varjus. Lisaks on ratastel liikursuurtükkidel piiratud laskesektor ja laskesuuna olulise muutumise jaoks peab relvasüsteem end positsioonil nihutama ning kõik laskevalmiduse saavutamiseks vajalikud protseduurid uuesti läbi viima. Ja see võtab aega. Samas roomikutel suurtükid peavad lihtsalt oma torni keerama ja saavad tuletegevusega kiirelt jätkata uues laskesuunas.

 NLOS-C peaks olema tuleviku suurtükk.

CAESAR-i vastu on esmast huvi üles näidanud Šveits ja Ühendkuningriigid.

Esimene soovib järk-järgult välja vahetada oma roomikutel M109KAWEST liikursuurtükid ning teine oma roomikutel AS90 liikursuurtükid. Samas Ühendkuningriigid soovivad ratassuurtüki kõrvale ka roomiksuurtükke, kuigi praegu ametlikku huvi ühegi konkreetse süsteemi vastu üles näidatud pole. Samas ega palju valikuid maailmas ka pole, mistõttu nende valikuks võib osutuda sakslaste PzH2000, ameeriklaste M109A7 või korealaste K9 Thunder.

AMEERIKLASTE LIIKURSUURTÜKK ON AJALE JALGU JÄÄMAS

Šveits, Norra, Taani, Itaalia, Portugal, Hispaania, Austria, Läti ja USA. Neist Norra, Taani, Šveits ja Itaalia on relvasüsteemist loobumas või vahetamas välja uuema vastu. Eelnevalt on relvasüsteemist loobunud Belgia, Saksamaa, Holland ja Ühendkuningriigid.

Peamine M109 väljavahetamise põhjus on vajadus hankida pikema rauaga (155/L52) ja moodsamad relvasüstee-

31

maaväge varustama enda toodetud AS90 liikursuurtükkidega.

Muuseas Austria moderniseeris need A5 versiooniks ning üle poole neist müüdi omakorda tänavu edasi lätlastele.

Praeguseks on ka AS90 jõudmas oma kasutusea lõppu ning britid on vastavalt oma uuele kontseptsioonile vaatamas uusi ratastel ja roomikutel liikursuurtükke, millel oleks 155/L52 raud ning muud tänapäevased võimed. Ratastel liikursuurtükkidest on esmalt huvi üles näidatud CAESAR-i vastu. Roomikliikurite kohta pole midagi konkreetset öeldud, kuid vaadates reaalset turusituatsiooni on ilmselt valikus sakslaste PzH2000, korealaste K9 Thunder või ameeriklaste M109A7. Olenevalt poolakate projekti edukusest, võib turule tulla ka nende KRAB. Samas, tulenevalt pingetest kaitse-eelarves, võivad britid hoopiski moderniseerida või alustada uuesti AS90 uuendatud versiooni tootmist, paigutades peale 155/L52 raua.

Saksamaa ja Holland on täielikult üle läinud PzH2000-le ja oma M109A3-d utiliseerinud või maha müünud. Näi-

NÄITEKS ORIGINAAL M109A6 PALADIN ON PEAMISELT AMEERIKLASTE KASUTUSES NING EKSPORDITUD ON SEDA AINULT TŠIILISSE. mid. M109 iseenesest on hea kerge ja mobiilne relv, kuid kahjuks juba mitu korda moderniseeritud ja moraalselt vananenud. Ainuke uuemate M109 kasutaja, kes nende hankimist endale ka reaalselt lubada saab, on tootjariik USA. Näiteks originaal M109A6 Paladin on peamiselt ameeriklaste kasutuses ning eksporditud on seda ainult Tšiilisse. Samuti nende uus projekt M109A7 tuleb esmalt USA maaväe kasutusse. Viimane on ka kalli relvasüsteemiga, mis uuena läheb ameeriklastele maksma u üle 10 miljoni dollari (ligi 8,4 miljonit eurot). Ühendkuningriigid olid Euroopas üks esimesi NATO riike, kes M109 välja vahetas. Aastast 1965 hangitud ning vahepeal A1 ja A2 versiooniks moderniseeritud M109 müüsid britid 1995. aastal Austriale ning samaaegselt hakati oma

teks Holland müüs oma M109A3-d Jordaaniale. Ka belglased müüsid oma M109-d, kuid midagi asemele pole siiani hankinud ja tõenäoliselt ei hangi ka.

Seda tingib nende geopoliitiline asukoht ja ilmselt ka nende keerukas julgeolekupoliitiline otsusetegemise protsess. Belglaste M109A3BE-d said endale Indoneesia ja Brasiilia ning ülejäänud A2-d utiliseeriti. Šveits on tegemas üsna ulatuslikku lobitööd oma M109KAWEST maha müümiseks. Praegu pole veel teada, kui palju relvi nad kavatsevad maha müüa, kuid samas on nad huvi tundnud CAESAR-ite ostmise vastu. M109KAWEST omapära seisneb selles, et šveitslased on nendele paigutanud 155/L47 kahuri, mille laskekaugus on neljandiku võrra suurem originaal 155/L39 kahurist. Šveits ostis

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Oluliselt on muutumas roomikutel liikursuurtükid. Suuremal osal endistest Lääne pool raudset eesriiet olnud riikide relvastuses on liikursuurtükk M109. See on aastast 1959 Ameerika Ühendriikides arendatud liikursuurtükk, millest sai lausa NATO standardne relvastus külma sõja ajal. M109 on roomikutel ja torniga relvasüsteem, mis kasutab 155/L39 rauda ning suudab lasta 360-kraadises sektoris ilma asukohta muutmata. Praeguseks on sellest relvasüsteemist välja töötatud juba seitsmes versioon ning riigid on erinevaid versioone uuendanud ja parendanud. M109 on ilmselt maailmas üks enim kasutatavaid relvasüsteeme ning praegu kasutab selle erinevaid versioone 34 riiki. Euroopa ja NATO riikidest kasutavad M109 erinevaid versioone Kreeka,

RELVASTUS

32

SÕDUR NR 5 (98) 2017

RELVASTUS

 Pime aeg on parim ümberpaiknemiseks ja varustamiseks, siis jõuab moon ja sageli ka söök jalaväelaseni.

NORRA VIIS TAAS LÄBI JAANUARIS 2016 TALVISED TESTIMISED, KUS OSALESID M109KAWEST, PzH2000, K9 Thunder JA CAESAR.

kuid ametlikku seisukohta pole veel välja öeldud.

Ka Itaalia on otsimas efektiivsemaid lahendusi oma suurtükiväe arendamiseks.

Praegu on nende relvastuses liikursuurtükid PzH2000, M109A3 ja järelveetav FH-70/A1. Itaallased on juba müünud osa oma M109-dest ühele Lähis-Ida riigile ning on moderniseerimas kogu oma järelveetavate suurtükkide parki, vahetades haubitsatel FH-70 pardamootorid uuemate vastu ning paigaldades peale navigatsioonisüsteemid ja elektroonilised juhtimissüsteemid. See muudab relvad sõltumatuks mõõdistusüksustest ning võimaldab neid paigutada positsioonile suuremale maa-alale ja hajutatult.

Ameeriklased on kasutamas praegu M109A6 Paladin liikurhaubitsat, mida praeguseks on ekspordiks müüdud vaid Taiwanile. Samal ajal on Ameerika

aastatel 1979–1988 üle saja M109A1, mille moderniseeris alates 1995. aastast A5 võimele vastavaks. Praeguseks on šveitslased oma versioone müünud Marokole, Ühendemiraatidele ja Tšiilile.

Norra ja Taani kasutavad praegu peamiselt väljaõppeks ettenähtud kogust M109-sid. Taani on juba teatanud ametlikult CAESAR 8 x 8 ostmisest ning ilmselt koos esimeste uute relvade saabumisega loobutakse ka viimastest M109-dest. Norra viis taas läbi jaanua-

ris 2016 talvised testimised, kus osalesid M109KAWEST, PzH2000, K9 Thunder ja CAESAR. Ka norrakad tundsid huvi just CAESAR 8 x 8 vastu, kuid kuna prantslastel oli sel hetkel pakkuda testimiseks vaid 6 x 6 versiooni, siis lumesõidukatsetel osales 8 x 8 MAN veok, millel oli peal umbkaudne koorem CAESAR-i raskuse saavutamiseks.

Testimiste tulemusena jäid norrakate sõelale M109KAWEST ja K9 Thunder, millest ilmselt eelistatum on viimane,

 Hollandi suurtükk PzH2000 näitas oma jõudu Afganistanis.

RELVASTUS

TULEVIKU SUURTÜKI UUS ALGUS XM1203 NLOS-C (Non-Line-Of-Sight Cannon) on katse uuesti alustada tuleviku suurtüki väljatöötamisega. Uuesti seetõttu, et eelmine projekt XM2001 Crusader lõpetati 2002. aastal ära kui liiga kallis projekt, mille tulemused ei rahuldanud väidetavalt tellijaid. Peamine probleem pidavat olema kaal, kuna see ei võimaldavat viia relvasüsteemi kiirelt lennukiga igasse maailma otsa. Tegelikkuses olid projekti lõpetamise tagamaad poliitilised, kuna suurtükiväes ei nähtud nii olulist potentsiaali kui õhuväes ja seetõttu otsustati jätkata M109 moderniseerimisega, mis oli tunduvalt odavam lahendus. Crusader pidi olema täisautomaatne, ülimoodne ning ülihea laskekiirusega ja pika laskekaugusega relv. Laskekiiruse ülal hoidmiseks leiutati raua jahutusseade, mis võimaldas korraga lasta suurema arvu mürske, ilma et vahepeal peaks rauda jahutama. Meeskond pidi koosnema kolmest liikmest ning pidi paiknema eraldatult laskemoonast ja laadimissüsteemist. Tabamuse korral pidi meeskonna ellujäämisprotsent olema võimalikult suur.

NLOS-C väljatöötamisel võtsid ameeriklased arvesse kõik Crusaderi arendamisel kasutatud tehnoloogia ja põhimõtted, kuid sedakorda soovisid nad luua tunduvalt kergema suurtüki. Kaalu vähendamine saavutati muuhulgas väikse-

riikidega, kuid mitu osapoolt erinevatel põhjustel loobusid ning sakslased otsustasid oma projektiga üksi edukalt lõpuni minna. PzH2000 pole nii suur tehnoloogiline hüpe, nagu ameeriklased püüdsid teha oma Crusaderiga, kuid samas on PzH2000 siiski moodne ja võimekuselt efektiivsem kui ameeriklaste kompromiss M109A6 Paladin. Relvasüsteemi peamine puudus on kaal, mis on kõigi teiste liikursuurtükkidega võrreldes kõige suurem ehk 55 tonni. Põhjus on Leopard 2 tankilt pärit alusvanker. Samas praeguseks on relva ostnud endale peale sakslaste veel Holland, Itaalia ja Kreeka.

Kasutatud relvad ostsid hiljuti endale Horvaatia, Katar ja Leedu.

Jälgides M109 liikursuurtükkide arengut, võib tõdeda, et selle relvasüsteemi moderniseerimist ei saa jätkuvalt pikendada. Ameeriklased teevad seda siiani tänu sellele, et neil on tänaseks suurim õhuvägi, mis suudab piisavalt efektiivselt maaväge toetada ja seetõttu puudub ka vajadus oma suurtükiväe relvastust oluliselt arendada. Teistel riikidel sellist luksust pole ning suurtükivägi on jätkuvalt oluline tuletoetuselement manööverüksustele. Paljudele NATO riikidele pole M109 võime piisav ning riigid otsivad võimalusi, kuidas oma suurtükiväge moderniseerida ja arendada. Samas arengu puhul panustatakse kvantiteedi asemel kvaliteeti, mis lõppkokkuvõttes tuleb odavam, kuid samas säilitab või isegi suurendab ettenähtud võimet.

OLGEM REALISTLIKUD – ME EI SUUDA IGAL JUHUL OMA POTENTSIAALSET VASTAST MASSIGA LÜÜA. mate mõõtmete, väiksema 155/L38 raua ning kummist roomikute kasutamisega.

Meeskonnas pidi olema seekord kaks meest ning relval oli peal unikaalne enesekaitsesüsteem, mis pidi hakkama saama igasuguse jalaväelt tuleva ohuga. Relvale arendati peale hübriidmootor, mis võimaldas relvasüsteemil liikuda vaikselt ainult elektri jõul kuni 20 minutit. Eelarveliste probleemide tõttu arendus katkestati 2009. aastal ja osa arengu käigus leiutatud tehnoloogiaid kasutati hoopiski M109A7PIM välja arendamiseks.

Euroopa vastus Crusader projektile oli sakslaste PzH2000, mida algselt pakuti sarnaselt järelveetava FH-70 haubitsaga koostööprojektiks erinevate

Eesti suurtükivägi on 20 aastaga arenenud sinnamaale, et ka meil on mõistlik pigem hankida relvasüsteeme, mis on koostöövõimelised NATO partneritega, kuluefektiivsed ning jätkusuutlikud. Olgem realistlikud – me ei suuda igal juhul oma potentsiaalset vastast massiga lüüa.

Sellisel juhul tuleb leida mõistlikke ja tänapäevaseid lahendusi, milleks on mitu võimalust uute relvasüsteemide, targa laskemoona, koordineeritud infojagamise ning efektipõhise planeerimisprotsessi kaudu. See on tunduvalt mõistlikum väheste ressursside kulu, kui raha raisata massiliselt vananenud tehnika kokkuostmiseks, selle hilisemaks ülalpidamiseks ja utiliseerimiseks.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Ühendriigid kasutusse võtmas M109A7PIM (Paladin Integrated Management Program). Eelmise versiooniga võrreldes on uue haubitsa puhul loobutud vanast kerest, mida on rakendatud muutmata kujul 1959. aastast ning on ära kasutatud jalaväe lahingumasina Bradley M2/M3 kere ning mootori ja veermiku osi. Selliselt muudetakse USA kasutuses olevad sõidukid võimalikult standardseks, mis omakorda vähendab logistika koormust. Samas on jäädud ikka 155/L39 raua juurde, kuna väidetavalt on see ennast ameeriklaste jaoks tõestanud kui kõige optimaalsem lahendus, ning laskekaugust kavatsetakse kompenseerida moodsa kaugele lendava laskemoonaga.

M109A7PIM on tegelikult kompromiss pärast ameeriklaste uuema projekti NLOS-C katkestamist.

33

34

RELVASTUS

 Lõuna-Korea armee tulistab liikursuurtükkidest K9 2010. aasta õppustel.

Anna Oras LEITNANT

K9 KÕU FOTOD: AFP/SCANPIX., AP/ SCANPIX, REUTERS/SCANPIX

SÕDUR NR 5 (98) 2017

– uus kärgatus Eesti kaitseväes

RELVASTUS

35

langenud üsna tõenäoliselt LõunaKorea liikursuurtükile K9 Thunder (eestipärasemalt Kõu).

Jalaväelane loodab kaudtulele juba plaani tehes ning kui lahingus kisub kuumaks, võib taevast sadav kaudtuli tõesti päeva päästa. Küll aga ootame seda tuld kohe ja kiiresti. Samas seisneb kogu suurtükiväe võlu põhimõttelises asjaolus: kaudtulega saab otseselt mõjutada vastase manööverüksuse tegevust ilma ennast manöövriga sidumata. See tähendab, et need relvad on kaugel. Side, täpsus ja kiirus on raskuspunktid. Liikursuurtükkide hange ongi käsil just selle võimelünga täitmiseks: liikursuurtükid on automatiseeritud (loe: kiiremad), lasevad kaugemale ja täpsemat moona ning võimaldavad täisdigitaalset (kordades kiiremat) tuletellimust.

Teine kriitiline puudus meie olemasoleval kaudtulevõimekusel on ellujäämisvõime. Mehitamata õhusõidukite ja satelliitpiltide abiga on vastasel lihtne avastada puudulikult maskeeritud positsioon lagendiku serval. Kui see kaudtulerelv ka laskmiseni jõuab, on trajektooriradarid või akustiline luure veelgi aplamad koordinaate kirja saama, et kärmelt vastu pommitada.

Ka ei ole meie järelveetavatel suurtükkidel mingitki killukaitset. Liikursuurtükkide hankega saab see mure topelt lahendatud: lisaks K9 muljetavaldavale soomuskaitsele (efektiivne 152 mm mürsu kildude ja 14,5 mm soomustläbistava moona vastu, lisasoomus on võimalik) ei ootagi Kõu tuleülesandeid positsioonil, kuna laskevalmiduse saavutamine on sekundite küsimus.

ASENDUS AMEERIKLASTE SUURTÜKILE

K

audtuli tekitab erinevatel andmetel 70–90% kogu tulemõjust lahinguväljal. Iga sihtmärgis lõhkev haubitsamürsk asendab tuhandeid kuule automaadist ja kuulipildujast. Seega on kaudtulevõimekuse arendamine mitte lihtsalt mõistlik, vaid lausa hädavajalik edukaks lahingutegevuseks. Eesti riigil on kindel plaan seda rada minna ja just liikursuurtükkide teed, kuna järelveetavad variandid ei suuda tänapäeva lahingutandril enam muljet avaldada. Seepärast ongi valik

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Suure tõenäosusega hangib Eesti riik endale Lõuna-Korea päritolu liikursuurtükid K9, et suurendada meie kaitseväe kaudtulevõimekust. Millised on K9 omapärad ja kuidas saab seda relva rakendada meie lahingutandril?

1989. aastal alustati Lõuna-Koreas uue suurtükiväesüsteemi arendamist, mis seitse aastat hiljem jõudis esimese prototüübi katsetamiseni. 155 mm läbimõõduga ning 52 kaliibrit pika vintrauaga iseliikuv suurtükk toodeti eesmärgiga välja vahetada Ameerika Ühendriikide päritolu vananenud M109A2. Uuest haubitsast oodati kiiret manöövrivõimet, suuremat tuletihedust ja võimekust toetada sügavusse.

Lisaks pandi rõhku elumusele lahinguväljal. Kõige olulisem oli aga tagada Lõuna-Korea ajateenijatest ja reservväelastest piirijulgestajatele relvastus, mis suudaks arvuliselt ülekaalukate Põhja-Korea haubitsatega võistelda.

Relva loomisel peetigi silmas muu-

36

RELVASTUS

hulgas kasutajasõbralikkust, madalaid hoolduskulusid ja lühikest väljaõppeperioodi (tootja andmetel koolitab meeskonna välja 3-4 nädalaga, hooldusmeeskonna 12 nädalaga). Plaan osutus edukaks ja 1998. aastal asus Samsung Aerospace Indrustries (nüüd Hanwha Land Systems) Lõuna-Korea valitsuse tellimusel K9-d tootma. Aasta pärast veeresid esimesed vastvalminud suurtükid teenistusse. Kuna Kõu on aktiivses kasutuses korealaste endi armees ja näinud ka lahingutegevust, on tootmises arvestatud kasutajapoolset tagasisidet.

K9 on osutunud populaarseks mitmel pool, nt India soovis korealastelt mõnd modifikatsiooni ja ristis tulemuse K9 Vajraks, samas türklased investeerisid tootmislitsentsi ja lõid selle põhjal T-155 Firtina. Soomlased ostavad 48 kasutatud K9-t ja poolakad püüavad oma Crabi K9 alusvankrile luua. Selline hulk erinevaid kasutajaid tagab relva arenduse ja varuosad ka tulevikus. Eluiga on süsteemil hinnanguliselt 45 aastat, mistõttu jõuame oma relvaparki ilmselt nii uuendada kui ka täiendada.

gesti hoida tankide ja lahingumasinate järel rünnakukiirust.

Lisaks heale maastikuläbitavusele on K9 läbinud hulgaliselt keskkonnakatsetusi. Põhjalikuma testi tegi K9le Norra, kes pani joonele veel Saksa PzH2000, Šveitsi versiooni M109-st (KAWEST) ning ainsa ratasmasinana prantslaste Caesari. Tulemusena jäi K9 tugevasse konkurentsi vaid M109-ga, saavutades nõutud töökindluse ja laskevõime ka Norra krõbedas külmas mitmenädalase intensiivse kasutamise järel.1 Järgmisena võeti ette India kõrbetingimused umbes 46 soojakraadiga.2 Kõusse mahub viis meeskonnaliiget – meeskonnaülem, sihtur, abisihtur, laadur ja soomukijuht. Kui juht paikneb loogiliselt ees vasakul, siis ülejäänud meeskond on relva ümber järelveetavatest suurtükkidest teisiti: ülem ja sihtur paiknevad vintrauast paremal.

Sealt kontrollitakse pardaarvutit ja juhtimissüsteeme, vasakule jääb laskemoona käitlemine ning abisihturi töövahendid. Ülema kõrval on koht ette nähtud ka 12,7 mm raskekuulipildujale vahetu ohu tõrjumiseks. Soomukijuhi

ELUIGA ON SÜSTEEMIL HINNANGULISELT 45 AASTAT, MISTÕTTU JÕUAME OMA RELVAPARKI ILMSELT NII UUENDADA KUI KA TÄIENDADA. 1000 HOBUJÕUGA MOOTOR

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Korealased pidasid K9-t kavandades silmas selle tootmise lihtsust ja odavust. Ühest küljest eelistati kodumaist, teisalt panustati elementidesse, mis olid oma efektiivsust juba näidanud. Nii tehti torni ja vedrustuse elemendid siseriiklike ressursside põhjal, sõidukil on Saksa päritolu MT881 Ka-500 V8 vesijahutusega diiselmootor 1000 hobujõuga (nagu ka Pantzerhaubitze 2000-l ehk PzH2000-l) ning ameeriklaste üliedukas Allisoni X1100-5A3 täisautomaatne käigukast nelja edasi- ja kahe tagasikäiguga (Allison on teinud ka Abrams tanki ja CV90 käigukasti).

Selline hobujõudude hulk kaalu kohta tõstab märkimisväärselt soomuki maastiku läbitavust. Roomikute olemasolu tagab ka väikese (alla 1kg/cm2) pinnasurve, mistõttu suudab Kõu ker-

vaatlusväli on tavapäraselt kesine, kokku on kolm periskoopi, millest keskmise saab vahetada öövaatlusseadme vastu. Sissepääs soomukisse on juhil ülalt, meeskonnal ja laskemoonal tagant või vasakult küljelt. Varuväljapääsuks on ka kaks julgestamiseks mõeldud luuki torni ülaosas.

K9 Kõu põhirelv on 155 mm / 52-kaliibriline vintraud koos automaatse laadimissüsteemiga. Raual on mitmekambriline suudmepidur, mis aitab vähendada lasusähvatust (nähtavus!) ja tagasilööki, säästes seeläbi alusvankrit ning meeskonda. Verti1

https://www.tu.no/artikler/haeren-lig-

ger-an-til-a-fa-koreanske-kanoner/350619 2

Indian Defence Review (Apr-Jun 2017)

By Lt Gen Prakash Katoch, Maj Gen AK Mehra, Air Marshal Anil Chopra, Gp Capt AK Sachdeva, Prof Prodyut Kumar Das, Air Marshal Dhiraj Kukreja, RSN Singh, Col Anil Athale, Col Danvir Singh

K9 KÕU LAHINGURISTSED K9 Kõu nägi oma esimest lahingut kurikuulsa Yeonpyeongi pommitamise käigus 23. novembril 2010. aastal, kui lahinglaskmistelt tulles jäi üks patarei Põhja-Korea raketiheitjate GRAD rünnaku alla. Esimese lahingukogemuse kohta ei kulgenud kõik küll hiilgavalt, kuna laskemoonavaru nappis pärast laskmisi, kaks relva said kohe alguses viga ja kolmandal oli eelnevast harjutusest tõrkega mürsk rauas.

Sellegipoolest suutsid kolm töökorras olevat K9-t umbes 12 km kaugusele kindlustatud vastase pihta kokku 80 mürsu jagu vastutuld anda, olgugi et meeskonnaliikmed pidid moona tule all käsitsi kohale kandma. Enne lahingute lõppu sai uuesti töökorda ka tõrkega relv, mis liitus vastutulega. See oli esimene suurtükkide lahing kahe Korea vahel üle 30 aasta, seejuures viimane sõna jäi Lõuna-Koreale.

 Liikursuurtükid K9 võtavad õppustel positsioonid sisse.

RELVASTUS

37

SUURTÜKKIDE JA EESTI KAITSEVÄES KASUTATAVA LAHINGUMASINA TEHNILISTE ANDMETE VÕRDLUS Relv K9 PzH 2000 (Leedu) M109A5Oe (Läti) FH-70 D-30 CV90 1

Pinnasurve, kg/ Täismass, cm2 kg 0,894 46 300 0,980 55 800

Kiirus, km/h 67 67

Hobujõud, HP/ tonn (HP)e 1000 21,3 986 17,92

L a s ke m o o n a kogus 48 60

Laskekaugus, km Üle 40 Üle 40

5 5

0.88

28 800

56

440

15,3

40

36

5

21,25 ~10 0,586

9600 3300 35 000

16/801 602 72

74 0 810

4,6 0 24,.1

Vedukil Vedukil

024,7 15,3

8 8

Kiirus pukseerimisel

Kiirus pukseerimisel

– tegevus, mis selgelt aeglustab tuletegevust). Relva külge on juba paigutatud algkiirusmõõdik, võimaldamaks automaatselt arvesse võtta siseballistilisi näitajaid täpsuse parandamiseks.

Kaitseväes praegu suurima relvaga võrreldes on K9 vintraud oluliselt pikem (üle kaheksa meetri FH-70 kuuemeetrise kõrval), mis tähendab suu-

remat laskekaugust. Lisaks vintraua ja laengukambri suurusele sõltub laskekaugus otseselt laskemoonatüübist, näiteks meie kasutame ka sellist 155 mm kildmoona, millega ei saagi lasta üle 18 km, teisalt võib BB (base-bleed) või RAP (Rocket Assisted Propellant) moona maksimumkaugus ulatuda kuni 30 km ka lühemast rauast lastes.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

kaalne kiillukk koos tihendusrõngaga on usaldusväärsem kui näiteks M109 vintlukk, tagades kiire ja turvalise tihendi maksimaalse 4800 bar rõhu eest laengukambris. Kapsliautomaat koos salvega võimaldab teha 21 lasku järjest (võrdlusena: FH-70 kapslisalve mahub 10, samas kui M109 puhul tuleb kõik kapslid ühekaupa lisada

2

Meeskond

38

RELVASTUS

Kõu pikem vintraud (ja suurem laengukamber) annab juurde keskmiselt kümmekond lisakilomeetrit laskekauguses: K9 suudab klassikalist kildmürsku vähemalt 30 km peale tulistada (FH-70 suudab 24,7 km). Just see on distants, millest suurtükiväelased tunnevad puudust, kui brigaadi luurekompanii vastase tagalas sihtmärke juhatab.

Samas arendavad korealased agaralt ka alternatiivset, suuremat kaugust võimaldavat moona, näiteks nende K307 Drag Reduction mürsk Nammo saavutas 40,3 km pikkuse lennukauguse3.

Loorberitele pole nad jäänud, vaid järgmisel arendusel kinnitasid tabamust 54 km kaugusele4. Loomulikult lisandub siia valikusse ka kogu erilaskemoon, alustades suitsust ja valgusest ning lõpetades kobarmoona ja aktiiv-reaktiivmürskudega.

Ekspordivõimekuse tagamiseks arvestati laskemoona ühilduvusega, seega kasutab K9 samasugust standardset (relva ja laskemoona parameetrid vastavad ühtse ballistilise vastastikuse mõistmise memorandumi JBMoU leppes sätestatuga5) 155 mm laskemoona, nagu ka FH-70, olgu see siis Lõuna-Korea või kellegi teise toodang. Kõu kaasaegsem sihtimissüsteem toetab juhitavate mürskude laskmiseks vajalik-

 Pime aeg on parim ümberpaiknemiseks ja varustamiseks, siis jõuab moon ja sageli ka söök jalaväelaseni.

on kroomitud, on vintraua eluiga oluliselt parandatud (soomlaste nn Tampella katse andis kroomitud vintrauale kahekordse eluea).

KÕU PIKEM VINTRAUD (JA SUUREM LAENGUKAMBER) ANNAB JUURDE KESKMISELT KÜMMEKOND LISAKILOMEETRIT LASKEKAUGUSES. ku tarkvara, kui tuleb võtmesihtmärgid hävitada ilma üleliigse kahjuta ümbritsevale (nt BAE Systemsi BONUS mürsud).6 Kuna Kõu vintraua laengukamber 3

http://bemil.chosun.com/nbrd/bbs/view.

html?b_bbs_id=10002&pn=5&num=1645 4

Hanchwa Techwin Static display for Es-

tonia tootjaesitlus (12.02.2016) 5

JBMoU on Ameerika Ühendriikide, Ühendkuning-

riigi, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia kokkulepe relva raudade ja selle kasutatava laskemoona SÕDUR NR 5 (98) 2017

parameetrite ühtlustamiseks. See on praegu alus 155 mm 52- ja 39-kaliibriliste relvaraudade tootmiseks üle maailma. Samuti on see kokkulepe alus ka 155 mm laskemoona tootmiseks peaaegu kõikides laskemoona tehastes.

6

http://www.baesystems.com/en-us/download-

en-us/20171101164044/1434555555732.pdf

KIIRESTI LASKEVALMIS Kui järelveetavate suurtükkidega kestab positsiooni hõivamine ka ideaaloludes üle viie minuti, siis liikursuurtükid teevad selle ära 30 sekundiga – nii ka Kõu. Kõul on kaasas GPS-ist sõltumatu inertsiaal-navigatsioonisüsteem ning gürokompass täpse suuna hoidmiseks. Laskmise ettevalmistamiseks kulub veel kuni 30 sekundit ja nii ongi minut pärast tuletellimuse saabumist relvad tulevalmis. Seejuures ei pea nad eelnevalt olema positsioonil vastasele leitavad, vaid võivad rännaku keskel tee pealt lasta või hoopis käsu peale varjest välja veereda ja jõuavad siiski normatiivaegadesse. Iga relva pardal on raadiojaam ja arvutusprogramm, mis teeb liikursuurtüki juhti-

mise mõttes iseseisvaks ja paindlikuks.

Puudub vajadus hoida tulerühma ühel kitsal alal koos, et tagada sidet patarei juhtkonnaga.

Laskmisprotsessi on võimalik suuresti automatiseerida, jättes meeskonnale vaid kinnitava, rohelise tule funktsiooni, mistõttu muutub tuletoetuse saamine lahinguväljal märksa usaldusväärsemaks. Korealaste pardaarvuti võimaldab ajastada sihtmärke, valida nelja erineva laskemoonatüübi vahel korraga ning kontrollida ka relva temperatuuri, et vältida ülekuumenemist. Relva suur töökindlus tagatakse tehniliste tõrgete korral manuaalsele tegevusele üle minemisel.

Tänu automaatsele laadimisele saab Kõu esimesed kolm lasku teele saata 15 sekundiga, seejuures varieerides laengut ja tõstenurka. Kõik mürsud maanduvad sihtmärgis üheaegselt, tekitades suurt tulejõudu pahaaimamatu vastase vastu (MLSI ehk Multiple Launch-Single Impact). Just esialgne kiire tule tagamine sihtmärki on konventsionaalses lahingutegevuses kriitiline, tagades tulemõju vastasele enne, kui viimane jõuab varjuda või eemalduda. Seejuures ei mõjuta sihtmärki ainult üks relv, vaid vajadusel terve rühm või patarei, suurendades efekti veelgi. Hoolimata relvade tegelikust

 Liikursuurtükid teel…

 … ja tulistamas õppustel.

K9 THUNDER SOOMUSTATUD LIIKURSUURTÜKK

asukohast ja omavahelisest kaugusest, on lihtne ajastada mürsud sihtmärki üheaegselt. Seeläbi suureneb tulemõju kerge kaitstusega vastase vastu, mistõttu on korraga vaja lasta vähematest relvadest ja väiksemas koguses moona.

Ehkki korealased pakuvad K9-ga kaasa ka laskemoonasoomuki K10, on sellele

39

K9 Kõu maksimaalne laskekiirus ulatub 6–8 lasuni minutis, seda kolm minutit järjest. Pikema ajaga on kõik varjumisvõimeline juba varjunud ning ka vastane meie asukoha välja peilinud. 30 sekundit rännakasendisse sättimiseks ja ongi viimane hetk vahetada asukohta.

TÄNU AUTOMAATSELE LAADIMISELE SAAB KÕU ESIMESED KOLM LASKU TEELE SAATA 15 SEKUNDIGA, SEEJUURES VARIEERIDES LAENGUT JA TÕSTENURKA. võimalik kodukootud (soodsamaid) alternatiive leida. Oluline, et kogu laskemoon saab relvale uuesti laetud vähem kui 15 minutiga.

Kaasaegne lahinguväli esitab kaudtulerelvale oma tingimused – praegu peavad nad suutma tabada sihtmärki brigaadi sügavusest, täitma tuleülesande vähem kui kolme minutiga ning jääma vastase eest varjatuks. Vajadusel tuleb käiku täppismoon, mis nõuab spetsiaalset ballistilist tarkvara. Lisaks peab kaudtulerelv hoidma rünnakutempot, vahetades asukohta ja sihtmärke sama tihti kui eesliini sõdur salve. See omakorda seab eeldused nii tuletegevuse kiirusele kui ka maastiku läbitavusele, eriti Eestimaa pehmetel põldudel. Iga liikursuurtükk ei suuda seda, aga K9 Kõu saab sellega hakkama.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Tootja: Hanwha Land Systems (varasem Samsung Techwin, Lõuna-Korea) Seeriatootmises alates aastast 1999 Ühiku nominaalne maksumus: 3,9 mln dollarit Variandiks sarnasel veermikul on ka laskemoonasoomuk K10 Kaal: 47 tonni Pikkus: 12 m Laius: 3,4 m Kõrgus: 2,73 m Meeskond: 5 (meeskonnaülem, sihtur, abisihtur, laadur ja soomukijuht) Laskekaugus: minimaalne algab kaudtule puhul 3 km, maksimaalne otselaskmisel 50 m.

Suurtükk: 155 mm 52-kaliibriline haubits Kuulipilduja: 12,7 mm 0,50-kaliibriline Mootor: MTU MT 881 Ka-500 8-silindriline vesijahutusega diiselmootor, 1000 hj Erivõimsus: 21 hj/t Ülekandesüsteem: S&T Dynamics X1100-5A3 Vedrustus: hüdropneumaatiline Tegevuskaugus: 480 km Kiirus teel: 67 km/h Tulevalmidus käigult <60 s Tulevalmidus seistes 30 s Rännakusse 30 s

RELVASTUS

40

LAHINGUKOOL

SÕDUR NR 5 (98) 2017

VEERAND SAJANDIT

kaitseväe lahingukooli

 Lahingukool õpetab Kuperjanovi ajateenijatele laskmist.

LAHINGUKOOL

41

AJALUGU Kaitsejõudude lahingukool moodustati kaitsejõudude peastaabi ülema, kolonel Ants Laaneotsa käskkirja alusel 14. detsembrist 1992, asukohaga Võrus Meegomäel. Lahingukooli ülemaks määrati 14. detsembril 1992 Vladimir Fedosenko.

Kooli nimi on pärit juba 1936. aastast, kui lahingukool loodi selleaegse allohvitseride kooli likvideerimisel.

Lahingukooli õppetöö eesmärk oli algselt ohvitseride, allohvitseride ja portupee-aspirantide sõjalise kasvatuse süvendamine, lahingutehniliste ja taktikaliste ettevalmistuste täiendamine, viimistlemine ja ühtlustamine.

Samuti erialaste teadmiste ja oskuste andmine, uute täiendamine, viimistlemine ja ühtlustamine, uute relvade ja võitlusvahendite käsitlemine ning katsetamine.

1993. aastal, kui õppetöö oli juba lahingukoolis uuesti käivitunud, määras Eesti Vabariigi valitsus, lähtudes vajadusest valmistada kaitsejõudude komplekteerimiseks keskastme juhtivspetsialiste-allohvitsere, et Võrus asutatakse kaitseministeeriumile alluv allohvitseride õppekeskus Kaitseväe lahingukool (EV valitsuse määrus 19. märtsist 1993 nr 77). Lähtuvalt Vabariigi Valitsuse määrusest andis kaitseminister välja käskkirja selle kooli moodustamise kohta.

Esimesed kursused, mis käivitusid, olid kaadriallohvitseri kursus ja allohvitseride kursus, mis algasid ühel ajal, 1. veebruaril 1993.

LAHINGUKOOLI KURSUSED Vanemallohvitseride põhikursus

VANEMVEEBEL, KVÜÕA LAHINGUKOOLI VEEBEL

FOTOD: IVIKA LEHTSALU, ANNETT KREITSMAN

2017. aasta detsembris möödub 25 aastat kaitseväe lahingukooli taastamisest, mille puhul on põhjust seda perioodi ajakirjas Sõdur kokku võtta.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Indrek Ojasoo

See kursus on nüüdseks saanud nime vanemallohvitseride põhikursus, kuid aja jooksul kandnud teisigi nimetusi (kaadriallohvitseride kursus, veeblikursus, vanemallohvitseride baaskursus).

Esimese, rahvasuus tuntud kui nooremveebli kursuse, pikkus oli 13 nädalat ja põhieesmärk oli teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide omandamine, mis võimaldvad kaitseväelasel täita rühmavanema rahuaja ja sõjaaja ülesandeid alluvate õpetaja, spetsialisti, ülema ja juhina.

Vastavalt Kaitseväe juhataja väljaõppe direktiivile muutus lahingukool 2001. aasta augustis kutsehariduse baasil kutsekeskharidust andvaks õppeasutuseks. Seda üleminekut töötati välja koostöös kaitseministeeriumi ja

42

LAHINGUKOOL

 Pilt 1.

 Pilt 2.

akadeemik Boris Tamme juhitava sõjalise arengu ja planeerimise töögrupi vahel. Kutseõppeasutuste seaduse järgi on keskharidusele tugineva miinimumõppe pikkus 40 nädalat ja seetõttu on pikenenud ka kogu kursus.

Tänaseks päevaks on vanemallohvitseride põhikursus oluliselt pikenenud ja täpsustunud on see, mida kaitsevägi tahab ühelt nooremveeblilt.

Kursuse pikkus on 46 nädalat, mis hõlmab endas baasõpingute osa, erialaõpinguid ning praktikat. Kursuse eesmärk on anda alused ja suunised esimese tasandi vanemallohvitseride ettevalmistamiseks kõikidele Eesti kaitseväe väeliikidele ning Kaitseliidule. Õppekava täies mahus läbinu on võimeline teenima rahuajal rühmasuuruse üksuse ülema abi ja instruktorina ning allüksuse ülemana sõjaajal. Aastatega on suurenenud võimalused omandada lisaks jalaväe erialale ka pioneeri, õhutõrje, suurtükiväe, side, logistika või sõjaväepolitsei eriala. Lisaks on võimalus valida õhu- ja mereväe väeliigi vahel.

Vanemallohvitseride keskastmekursus

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Vanemallohvitseride keskastme kursus sai küll alguse 2003. aastal, kuid ei ole toimunud igal aastal ning ka selle sisu on aegade jooksul muutunud, eelkõige tingitud kaitseväe enda struktuuride muutmisest.

Selle kursuse põhieesmärk praegu on koolitada allohvitsere, kes on valmis töötama taktikalise tasandi staabiallohvitserina ning üksuse instruktori ja kasvatajana. Varasemalt on ka koolitatud kompaniiveebleid, kuid see on nüüd rohkem põhikursuse teema ja puudub ka tagalarühm, mida varasemalt kompaniiveebel juhtis.

Kursuse pikkus on hetkel 11 nädalat ja see hõlmab endas lisaks tavapäras-

 Pilt 3.

tele loengutele ka staabitöö harjutusi ning õppuste korraldamist.

Vanemstaabiallohvitseride kursus Kuigi seda kursust on ka varem läbi viidud (2005. a), siis tõeliselt sai see kursus hoo sisse 2014. aastal. Kursus ise on mõeldud allohvitseridele viimaseks hariduse astmeks ja annab alused töötamaks kuni operatiivtaseme staabis ja väeüksuse veeblina.

Teised kursused Lisaks vanemallohvitseride kursustele, mida võib pidada lahingukooli üheks peamiseks pingutuseks, on läbi aegade lahingukoolis läbi viidud ka teisi kursusi. Näiteks kuni aastani 2001 koolitati ka nooremallohvitsere kogu kaitseväele, kuid muudatused struktuurides ja suurenenud vajadused viisid reformini, mis liigutas nooremallohvitseride kursused väeosadesse.

Vaatamata sellele lühikesele ajale suudeti koolitada kokku 2956 kaitseväelast, kellest lõpetas 2569.

Reservrühmaülemate kursus käivitati 1997. aastal, mis tollal kandis nime ajateenijate reservohvitseride kursus.

Enamusele on selle kursuse lõpetanu tuntud ka nimega aspirant, mis omakorda pärineb okupatsioonieelse Eesti Vabariigi allohvitseride kooli portupee-aspirantidelt, kes õppisid lühikesel ohvitseri kursusel.

Reservohvitseridele on täiendust andnud mitmed erinevad kursused ning lisaks juba mainitule käivitati 23. jaanuaril 1997 esimene vabatahtlike reservohvitseride kursus.

Mõnda aega kehtis kaitseväes ka eriala allohvitseride süsteem ning lahingukooli ülesanne oli anda sõjaväelist haridust tulevastele eriala vanemallohvitseridele. Esimene selline kursus

 Pilt 4.

toimus 2001. aastal ja viimane 2012.

Nüüdseks kaitseväes enam eriala vanemallohvitsere ei eksisteeri ning vanemallohvitseriks saab ainult põhikursuse õppekava läbides.

Ajateenijate kompanii lahingukoolis Esimesed ajateenijad võeti lahingukooli ajateenistusse 1993. aasta sügisel, ajavahemikus 21. septembrist - 4. oktoobrini (KVLK ülema käskkirjad nr 65, 70, 71, 73). Need olid ajateenijad, kellest moodustati esimene valveüksus.

Viimased ajateenijad saadeti lahingukoolist reservi 5. aprillil 2002 (LK ül 05.04.2002 kk nr 34 P). Edasine ajateenijate võtmine lahingukooli lõpetati, sest ajateenijad täitsid suure koormusega territoriaalvalve ülesannet, ning selle kõrval kannatas väljaõpe. Seetõttu ei saanud neid ajateenijaid arvata ka reservüksustesse, sest neil puudus eriala.

SÜMBOOLIKA ARENG Lahingukooli embleem/ logo Nii nagu on muutunud lahingukooli struktuur ja üldine ülesehitus, on muutunud ka lahingukooli sümboolika. Esialgselt oli lahingukoolis kasutusel musta taustaga embleem (Pilt 1).

Embleemil oli kujutatud: tõrvik tulega, tõrviku ees kaheteraline mõõk, mis oli asetatud esimesega ristloodi.

Embleemi sümboolika on üle võetud allohvitseride kooli lipult. Embleemi värvilahendust muudeti ja kasutusele võeti oranži taustaga embleem (Pilt 2), sest esialgne embleem ei sobinud kokku üldise lahingukooli sümboolikaga.

Tänaseks on ka see pisut muutunud ning lahingukooli embleem või logo (Pilt 3 ja 4) on ühtlustatud kõrgema sõjakooli omaga.

 Lahingukooli lipurännak.

LAHINGUKOOL

43

Lahingukooli lipp ja mõõk 21. novembril 1998 pühitseti Võru Katarina kirikus kaitseväe lahingukooli lipp.

Lipu annetas kaitseväe lahingukoolile vabatahtlike reservohvitseride kursus ROK-8. Lipu pühitses õhutõrjedivisjoni kaplan nooremleitnant Taavi Laanepere.

Lipu andis lahingukooli ülemale kapten Raivo Tammele üle Kaitseväe peastaabi ülem kindralmajor Ants Laaneots. Väeosa lipu saamist tähistas lahingukool vastuvõtuga Võru kultuurimajas Kannel.

Tulenevalt olukorrast, et kaitseväe lahingukoolil puudus oma sümboolne mõõk, tehti kapten Meelis Särele ettepanek see lahingukoolile valmistada.

Kapten Säre oli selle austava ülesandega nõus ning mõõk valmiski 1997. aasta varakevadeks. Mõõga pühitses sisse tolleaegne kaitseväe peakaplan kolonel Michael Viise 3. augustil 1997.

Kui lahingukooli ülemate vahetusel antakse edasi lipp, siis lahingukooli veeblite vahetudes antakse vastutus üle mõõgaga.

LAHINGUKOOLI ÜLEMAD LÄBI AEGADE Vladimir Fedosenko (1992-1994) Rein Vaabel (1994-95) Leo Kunnas (1995-1997) Raivo Tamm (1997-1999) Tarmo Laaniste (2000-2004) Veljo Raide (2004-2007) Mirko Arroküll (2007-2008) ülema kt Kaupo Kaiv (2008-2009) ülema kt Aimar Toming (2009-2013) Madis Nõmme (2013-2017) Meelis Jõemaa (2017-)

5. LAHINGUKOOL ARVUDES. Kursuse lõpetajaid

KOKKUVÕTE

Reservohvitseride baaskursus (ROBK)

586

Kursuste toimumise aastad 1997-2015

Reservrühmaülemate baaskursus (RRÜBK)

1656

1997-2016

2005, 2007, 2014-2015, 2015-2016 2003-2016

Eriala vanemallohvitseride kur- 532 sus (EVAK) Vanemallohvitseride põhi- 1105 kursus (VAPK)

2001-2012 1992-2016

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Vanemstaabiallohvitse42 ride kursus (VSAK) Vanemallohvitseride keskastme 278 kursus (VAKAK)

Viimased 25 aastat on lahingukoolil olnud pidevates muutustes. Üks viimase aja suurim muutus on 2014. aasta kolimine Meegomäelt Taara linnakusse. Meegomäel paiknev hoonete kompleks on nüüdseks ka riigiomandist välja läinud. Samuti on pidanud lahingukool üle elama mitmeid struktuurimuudatusi.

Kogu seda pidevat muutmisprotsessi on pehmendanud paljude töökate ja sihikindlate inimeste panus, et lahingukool suudaks vaatamata kõigele pakkuda väljaõpet, mis rahuldaks kaitseväe vajadusi.

Viimased aastad on saanud kool rahulikult toimetada ja seda on ka kohe tulemustest näha. Kui midagi lahingukoolile soovida, siis kahtlemata kindlat meelt, tarmukust ja tarku otsuseid.

44

LAHINGUKOOL

LEITNANT KADRI RODIMA JUHATAB LAHINGUKOOLIS VÄGESID Ivika Lehtsalu KVÜÕA MEEDIASPETSIALIST

FOTO: ERAKOGU

Leitnant Kadri Rodima on naine, keda võib nimetada elupõliseks võrumaalaseks. Ta on seal sündinud, kasvanud ja nüüd ka töötab seal. Kui Kadrilt küsida, mis on tema lemmikkoht maailmas, tuleb vastuseks ikka Võrumaa. „See on ilus ja sõbralik paik. See on mu kodukoht,“ ütleb ta. Kuidas aga saab ühest Võru naisest Lahingukooli põhikursuse ülem?

K

adri lõpetas Võrus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelise gümnaasiumi 1997. aastal. Keskkooli lõpus tekkis tal soov ajateenistusse minna, kuid tollal naisi aega teenima ei võetud. „Juba teismelisena pakkusid mulle suurt huvi relvad ja sõjataktika, aga ka sõjaväeline distsipliin. Kuulasin alati huviga vanaisa ja vanaema kogemusi ning mälestusi II maailmasõja päevilt,“ ütleb Kadri, kes lapsena soovis saada hoopiski kosmonaudiks.

Kosmonauti temast ei saanud, küll aga asus Kadri 1997. aastal pärast keskkooli lõpetamist õppima korrektsiooni tollasesse Eesti Riigikaitse Akadeemiasse, praegusesse Sisekaitseakadeemiasse. Kadri alustas seal õpinguid, kuid jättis kooli pooleli. „Olin tollal liiga noor ja harjunud elama koduses miljöös. Kool oli kodust väga kaugel, ma ei saanud perega eriti suhelda ja see polnud mulle sobiv. Saatsin pärast korrektsioonist äratulekut kiirelt dokumendid hoopis Tartu meditsiinikooli, praegusesse Tartu tervishoiu kõrgkooli ja õppisin medõeks,“ ütleb Kadri, kes juba tudengina töötas erinevates meditsiiniasutustes. Kõige pikemalt töötas ta Tartu psühhiaatriahaiglas abiõena.

UUED VÄLJAKUTSED SÕDUR NR 5 (98) 2017

Pärast meditsiinikooli lõpetamist tuli Kadri tagasi kodulinna ja alustas tööd õena Lõuna-Eesti Haigla AS-i kiirabi osakonnas. „2003. aasta juunis algas mul paralleelselt kiirabitööga ka teenistus Kuperjanovi jalaväepataljoni meditsiinikeskuses laatsareti õena,“ räägib Kadri, kes sai mee-

diku tööd teha ka missioonidel Afganistanis. „2006/2007. aastal olin kahekuuse vahega kahel missioonil Afganistanis, kus olin Estcoy-3 ja hiljem Estcoy-4 koosseisus evakuatsioonimeeskonna meedik.

Olen väga rahul, et ma sinna minna sain,“ ütleb Kadri, kes enda sõnul õppis missioonidel väga palju. „Kõige rohkem õppisin tundma iseennast. Veendusin, kui tugev ja teotahteline ma olen ning nägin, kuidas saan hakkama ohuolukorras,“ meenutab Kadri.

Missioonilt tagasi tulles asus Kadri uuele ametikohale Kuperjanovi jalaväepataljoni tagalakompanii rühmavanemana.

See koht pakkus talle palju väljakutseid ja nõudis harjumist, kuid Kadri oli väga rahul. „Kaitsevägi on mulle andnud ohtralt enesekindlust. Eks ma olen ka seda tundnud, et pean ennast kaitseväes naisena tõestama, aga see jäi algusperioodi ja enam ma seda ei tunne. Töökaaslased on abivalmid, heatahtlikud ja väga hea huumorisoonega,“ räägib Kadri, kes on oma kolleegidega väga rahul.

Ka kolleegidel jagub Kadri jaoks vaid kiidusõnu. „Leitnant Rodima on ääretult abivalmis ja kohusetundlik. Ei mäleta vist ühtegi korda, kui temalt abi paludes oleks ta sellest ära öelnud. Kadri on ülimalt rõõmsameelne ja positiivse ellusuhtumisega. Alati hinnatud seltskonnaliige, kellega võib iga kell arvestada. Ta tunneb rõõmu lihtsatest asjadest ja oskab neid hinnata,“ räägib lahingukooli veebel vanemveebel Indrek Ojasoo.

2008. aastal tegi Kadri töös väikese pausi, sest tal sündis poeg. Ta läks tagasi

teenistusse 2010. aastal, kus ta jätkas oma viimaselt ametikohalt. Aasta hiljem astus Kadri kõrgemasse sõjakooli, et õppida nooremohvitseri kursusel ohvitseriks.

Selle lõpetas ta 2012. aasta sügisel ja jätkas siis samas kompaniis tööd rühmaülemana. 2015/2016. aastal läbis Kadri ka jalaväe erialakursuse mooduli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes. Kuni selle aasta juunini teenis Kadri Kuperjanovi jalaväepataljonis ja alates juunist on ta KVÜÕA lahingukooli vanemallohvitseride põhikursuse ülem. Kuni tänaseni töötab Kadri ka kiirabis, et saada kogemusi ja elulisi näiteid meditsiiniväljaõppe läbiviimiseks.

KADRI „TAVALINE“ TÖÖPÄEV Tavaliselt alustab Kadri oma tööpäeva kell 7.40. „Üldpildis pole tööpäevad vennad, mõnel päeval annan tunde, aga kui tunde pole, siis tegelen näiteks tunniplaanide, väljaõppe ja käskude planeerimisega. Lisaks on vaja teha koostööd teiste üksustega. Muidugi tuleb tegeleda ka jooksvate murede ja probleemide lahendamisega,“ kirjeldab Kadri oma „tavalist“ tööpäeva. „Lahingukooli omapära on see, et meie väike kollektiiv peab kursuste läbiviimisel kogu planeerimise, toetuse ja läbiviimise ise ära tegema. Leitnant Rodimal on kursuseülemana palju ülesandeid ja tema kohusetundlikkus ning püüdlikkus tulevad siin ainult kasuks,“ ütleb vanemveebel Ojasoo.

Millise kursuseülemana näeb ennast aga leitnant Kadri Rodima ise? „Olen ülemana kohati „pehmo“, naljatleb Kad-

LAHINGUKOOL

ri, „sest lähtun inimlikkusest. Samas olen ka range, kui olukord seda nõuab.“ Oma iseloomult olen suhteliselt temperamentne, vahel kiirelt vihastuv, kuid siiski kergelt andestav. Ise arvan, et olen sõbralik ja muidu tore,“ räägib Kadri. Enda kursusega on Kadri aga väga rahul. „Nad on distsiplineeritud, loovad ja tugevad persoonid. Kursus on väga mitmekesine, inimesi eristab nii vanus, teenistusstaaž kui ka erialane taust,“ räägib Kadri.

Praeguse töö juures meeldib Kadrile enim tempokus. „Tööd on palju ja tühja istumist ei teki, olen ka ise küllaltki aktiivne,“ ütleb Kadri, kelle sõnul annab töö talle võimaluse ise oma aega planeerida ja see talle meeldib. Vahel tuleb tööl ette ka raskusi, kuid need Kadrile üle jõu ei käi. „Minu töö juures on ilmselt kõige keerulisem saavutada minimaalse ressursiga maksimaalset tulemust. Näiteks, kui vahel on puudus instruktoritest või vahenditest, siis peab olema väljaõppe planeerimisel loov ja paindlik. Tuleb arvestada muutustega, millele peab kiirelt reageerima,“ räägib Kadri, kuidas tema raskused ületab.

le probleemi olen aga lahendanud selliselt, et katsun võimalusel olukorra kas koheselt lahendada või siis jätan endale igale poole märkmelehti, et see mul meeles püsiks.“ Kadril on tööl juhtunud palju naljakaid seiku. „Minu enda jaoks oli kõige halenaljakam juhtum see, kui hilja õhtul helistas mulle üks õppur, et saada järgmist päeva vabaks. Kuna mul oli eelnevalt seljataga välilaager, kus ma ise sain väga vähe uneaega, siis vajusin kodus ruttu magama ja ei mäletanud, et keegi oleks mulle helistanud. Selle tuletas mulle aga meelde ema, kui ta küsis, kes mulle eile õhtul nii hilja helistas. Pidin tunnistama, et ei mäletanud midagi,“ räägib Kadri, keda hakkas helistaja isik huvitama. „Mul käis peast läbi mõte, et võib-olla oli see väga oluline kõne ja ma ei mäleta midagi,“ meenutab Kadri. Seepeale otsis ta telefonist numbri üles ja helistas tagasi. „Küsisin, kellega ma räägin ja telefonis vastas üllatunud hääl, et ta on õppur. Ehmusin ise ka ja olin sunnitud õppurile tõdema, et ei mäleta, mida ma talle lubasin,“ meenutab Kadri.

LEITNANT RODIMA ON VABAL AJAL LIHTSALT KADRI

Enda sõnul juhtub Kadril kogu aeg äpardusi. „Ilmselt on see seotud mu loomusega. Kipun asju unustama ja kui kuhugile saab ka midagi kirja pandud, siis unustan, kuhu selle kirjutasin,“ muigab Kadri. „Sel-

Mida meeldib Kadrile teha vabal ajal, kui seda tekib? „Kuna kodus saab nii vähe olla, siis olen vabal ajal võimalikult palju kodus ja seal juba igav ei hakka. Minu jaoks on pere väga tähtis. Ema on mu

suurim abiline, tänu kellele ma olen üldse kaitseväes nii kaugele jõudnud,“ räägib Kadri, kelle vanemad polnud sugugi vastu Kadri mõttele kaitseväkke astuda, vaid pigem olid selle poolt. Kadri elus on väga tähtsal kohal ka tema poeg. „Pojaga meeldib meile koos kabet mängida, meisterdada ja igasuguseid trikke õppida. Lisaks mängime ka loomadega, keda meil on õige mitu,“ räägib Kadri, kellel on kodus kaks kassi, kaks koera ja isegi madu. „Koerte nimedega on selline naljakas lugu, et emase koera nimi on meil Pontsu ja tema sai oma nime selle järgi, et ta oli väiksena selline armas pontsik. Isase koera nimi on Totu Carl-Gustav,“ naerab Kadri, „ja tema sai oma nime selle järgi, et ta on pisut totu ja Carl-Gustav on kaitseväe relv,“ räägib Kadri, kelle sõnul on koerte suur lemmik – batuut, millel nad koos pererahvaga hüpata saavad. Kuidas aga selliste toredate loomade sekka sattus madu, keda paljud pigem meeldiva lemmikloomana ei näe? „Mulle meeldivad roomajad ja maod on mind ammu huvitanud. Sain Alberti tutvuste kaudu. Tegemist on 11-aastase vikerboaga, kes pole mürgine ja on suuruse poolest võrreldav rästikuga,“ räägib Kadri.

Lisaks lapse ja loomadega tegelemisele meeldib Kadrile vabal ajal ka lugeda. „Viimasest raamatust on küll juba kuid möödas, kuid mulle meeldib lugeda. See on kindlasti põhikooli süü, kui kohustuslik kirjandus suvevaheajal ahistas,“ muigab Kadri. „Lugemisel on tegelikult palju kasutegureid, see aitab uinuda, avardab silmaringi ja vahel saab naerda ka.

Sügisperioodidel aga leian taas üles oma kudumisvardad ja ka sel aastal olen sokke ja kindaid kudunud. Hetkel on mul pooleli kampsuni kudumine,“ räägib Kadri, kes sai kudumispisiku juba põhikooli ajal oma vanaemalt, kes teda kuduma õpetas. „Ta oli ka ise suur kuduja,“ ütleb Kadri. „Kudumise puhul on hea tunne, kui olen midagi oma kätega ära teinud. Kududa saab igal ajal ja igas kohas. Olen ka lõnga metsa kaasa võtnud ja seal kudunud,“ muljetab Kadri.

LÄBI RASKUSTE UNISTUSTE POOLE Kadri Rodima on hea näide sellest, et oma unistusi ei tasu maha matta. Kadri tahtis väga minna pärast keskkooli lõpetamist ajateenistusse, kuid tollal naisi aega teenima ei võetud. Kaitseväkke mineku mõtet aga ei matnud Kadri maha. Selle asemel leidis ta siiski lahenduse ning töötab tänasel päeval kaitseväes. Ühes sellega täitis ta oma unistuse.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

SUUR APSAKAS

45

46

ÕPPUS

 Sword 2017 Lätis.

SWORD 2017: Triin Mets

NOOREMLEITNANT, KUPERJANOVI JALAVÄEPATALJONI 3. JALAVÄEKOMPANII RÜHMAÜLEM FOTOD: LEIVO LAATS

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Kuperjanovi ajateenijad testisid oskusi Lätis

ÕPPUS

47

Käesoleva aasta 27.-29. oktoobril osales Kuperjanovi jalaväepataljoni jaanuarikutse ajateenijatest koosnev rühmasuurune üksus Lätis Alūksne piirkonnas rahvusvahelisel õppusel „Sword 2017“, mille korraldajaks oli Läti vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni Zemessardze 3. brigaad.

Tegelikkuses oli see nädalavahetus õppuse viimane osa, millele eelnesid erinevad kaardiharjutused brigaadi ja pataljoni tasandil.

M

teha. Siis kui masinad ja ettenähtud ning planeeritud varustus oli kätte saadud, alustati masinate korrastamise ja koormamisega ning lõpuks maskeeriti masinad lisaks maskeerimisvõrgule ka okstega – kõik selleks, et minna lõunanaabrite juurde õppusele sama põhjalike ettevalmistustega, nagu üksus tavaliselt teeb taktikaliste harjutuste ja õppuste jaoks kodumaal.

Kuna jaanuarikutse ajateenijatel ei olnud alates Kevadtormist kuni oktoobri lõpuni võimalust ega vajadust vahepeal rühma koosseisus ja ühe rühmana tegutseda, siis oli nelja ettevalmistusteks määratletud päeva jooksul vajalik sooritada erinevaid taktikalisi harjutusi õppusele „Sword 2017“ mineva üksuse koosseisus, aga ka tuletada meelde vanu ja omandada uusi teadmisi kaitseväes kasutatavast relvastusest. Õppusele oli planeeritud kaasa võtta õppekomplekt külgmiine M-14 ning kolm komplekti Carl Gustavi alakaliibreid, et müraimitaatoritega imiteerida tankitõrjerelva lasu sooritamist. Sellega seoses tegi rühmavanem nooremveebel Leivo Laats rühmale meeldetuletuse külgmiini M-14 taktikalis-tehnilistest andmetest ja kasutamisvõimalustest ning koos ohutustehnika läbiviimisega õpetas neile, kuidas alakaliibri seade töötab, kuidas seda kasutada ning sealjuures ohutult käsitleda. Just viimane, Carl Gustavi alakaliiber, oli sõdurite jaoks meeldejääv, kuna esimest korda teenistuse jooksul oli neil reaalne võimalus sellest relvast lasu sooritamist müraimitaatori kaasabil imiteerida.

Ettevalmistavaid ja kokkuharjutamiseks vajalikke taktikalisi harjutusi alustati jao koosseisus lihtsamate meelde tuletatud ülesannetega maastikul.

Viimasel päeval enne õppusele minekut sooritati viivitus- ja kaitseharjutus Võru lähistel, mis päädis sellega, et oktoobri alguses teenistust alustanud ühe rühma sõdurite ülesandeks oli rünnata kaitsele asunud jaanuarikutse ajateenijaid. Selle kompleksharjutuse

SÕDUR NR 5 (98) 2017

iks läksime meie sinna? Mida andis meile see, et ühe nädalavahetuse väldanud õppuse tarbeks tegid nii jaanuarikutse ajateenijad kui ka mitmed tegevväelased Kuperjanovi jalaväepataljonist ja 2. jalaväebrigaadist pikalt ja põhjalikult ettevalmistusi? Lisandus ju veel meid enda õppusele kaasanud ja vastuvõtmist võõrustanud lätlaste väljaõpe. Missuguste uute kogemuste ja emotsioonidega me sealt tagasi tulime?

Lõunanaabrite juures kolm päeva väldanud õppus oli tegelikult võrdlemisi lühikene harjutus võrreldes kõikide tundide, päevade ja nädalatega, mida juba kümme kuud teenistuses olnud ajateenijad oma kaitseväes oldud aja jooksul õppustel teinud on.

Suurim õppus nende jaoks oli mais toimunud Kevadtorm, kus nad osalesid jalaväerühmana jalaväekompanii koosseisus, olles selleks ajaks teeninud vaid napid neli kuud, samas kui ülejäänud üksused moodustati möödunud aastal ajateenistusse tulnutest, kelle jaoks oli see nende viimane ühine pingutus ja kokkutöötamine enne reservi arvamist.

Jaanuarikutse ajateenijate jaoks, kes suvest alates on tegutsenud drillseersantide, parameedikute ja autojuhtidena, õpetades ja harides nii juuli- kui ka oktoobrikutse värskeid ajateenijaid, oli Lätis toimunud õppus viimane võimalus enne reservi minekut õppusel käia veel selle sama rühma koosseisus, kellega koos nad teenistust alustasid, ning ennast uutes olukordades proovile panna.

Samas, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ei õppusega seotud tegevväelaste ega ka ajateenijate jaoks ei olnud see tegelikult ainult kolmepäevane õppus, vaid ettevalmistustega alustati juba mõnda aega varem.

Kiireim ja intensiivseim periood algas neli päeva enne Lätti siirdumist, mil õppusega seotud olnud ajateenijad vabastati muudest kohustustest, et tagada neile võimalus üksuse koosseisus vajalikke eeltöid

48

 Kas kõik on ikka sõidukitega korras?

ÕPPUS

PÄRAST NELJA PÄEVA ÜHISEID ETTEVALMISTUSI ALUSTATI REEDE PÄRASTLÕUNAL MOTORISEERITUD RÄNNAKUT ALŪKSNE PIIRKONDA.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

jooksul oli rühmal võimalus enda taktikalisi teadmisi ja oskusi proovile panna, rajada väiksemaid miinivälju ja raidtõkkeid ning kasutada imitatsioonivahenditest nii paukpadruneid, suitsugranaate, treeninggranaate kui ka Carl Gustavi alakaliibrit müraimitaatoriga.

Pärast nelja päeva ühiseid ettevalmistusi alustati reede pärastlõunal motoriseeritud rännakut Alūksne piirkonda, kus Eesti sihtüksus õppuse jooksul tegutsema pidi. Rännak iseenesest ei kestnud kuigi kaua, kuid sõdurite

jaoks tegi selle tavapärastest rännakutest erinevaks asjaolu, et alates EestiLäti piirist eskortis üksust sihtkohta Läti sõjaväepolitsei.

Kuna õppuse struktuur nägi ette, et Eesti jalaväerühm on allutatud ühele Läti kompaniile ning õppusel üldine suhtluskeel oli läti keel, siis toetasid lätlased Eesti üksust, andes meie üksusele juurde sidemees-tõlgi, kes lisaks läti ja inglise keelele valdas ka eesti keelt, mis omakorda hõlbustas oluliselt meie tegevust kogu õppuse vältel.

Saanud reede õhtul viimased juhised ees ootavate järgnevate tegevuste kohta, liiguti laupäeva hommikul koos Zemessardze üksustega Alūksnesse, kus toimus avatseremoonia, millega õppuse viimane osa ametlikult alanuks loeti. Seejärel liikus Eesti üksus maastikule, kus koos Läti kompaniiülemaga teostati maastikuluuret alal, kuhu Eesti rühm koos naabriks oleva Läti rühmaga oma viivituspositsiooni hakkas ette valmistama.

Laupäevane päev ja pühapäeva ennelõuna mööduski rühma jaoks positsioone ette valmistades, et oleks võimalik vastase tuleku korral nende edasiliikumist piisavalt kaua tagasi hoida. Positsioonide rajamist ja kaevikute kaevamist raskendas asjaolu, et pinnas, kuhu kaevuma pidime, ei olnud mitte meeldivalt liivane nagu me Lõuna-Eestis harjunud oleme, vaid savine. Lisaks õnnistati kõikide osalejate „meeleheaks“ meid terve nädalavahetuse

 Kaevikutest said kiiresti mudamülkad.

49

LISAKS ÕNNISTATI KÕIKIDE OSALEJATE „MEELEHEAKS“ MEID TERVE NÄDALAVAHETUSE AJAL KAUNI „JALAVÄELASE ILMAGA,“ SEST SADAS NII LUND, LÖRTSI KUI KA VIHMA. lahingu, kus lisaks meie kasutatud imitatsioonivahenditele lõhati ka eelnevalt paigaldatud lõhkevõrgud, mis jäljendas IED plahvatusi ja kaudtuld.

Olles oma ülesande positsioonil täitnud, võisime lätlastest naaberüksuse valgusraketi märguande peale alustada eemaldumist. Taandusime enda tule toetusel ning kasutades olemasolevaid suitsugranaate, mille käigus määras meile vahekohus kolm haavatut, kelle evakuatsiooniga tegutsema asusime.

Peale reorganiseerumist ja masinate

juurde jõudmist oli meie jaoks õppuse sisuline pool lõppenud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi lahingutegevust õppusel osalenud Eesti rühm väga palju kogeda ei saanud, oli huvitav ja hariv elamus Zemessardze kompaniiga koostööd teha ning ühe lätlaste rühmaga külg külje kõrval sõdida, nähes nende motivatsiooni, sihikindlust ja tahet tegutsemisel. Lisaväärtusena saime ühe huvitava kogemuse võrra rikkamaks, osaledes sellise suurusega rahvusvahelisel õppusel.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

ajal kauni „jalaväelase ilmaga,“ sest sadas nii lund, lörtsi kui ka vihma.

Jahedates ja märgades oludes polnud sõduritel muud valikut, kui postilt tulles kaevikut kaevata, et natukenegi sooja saada. Võitlus savise pinnase ja vihmaga tipnes sellega, et pühapäeva hommikuks olid kaevikutest saanud minibasseinid, kus säärteni vesi sees. Et uppuja päästmine on tema enda asi ja kaevikutes oleks võimalik sõdida, oli vaja vesi käepäraste vahendite, sealhulgas tühjade tsinkkastide ja lähedalasetsevate hoonete juurest leitud ämbritega uuesti välja visata.

Pühapäeva hommikust alates saime raadiojaama kaudu kompaniiülemalt informatsiooni vastase kohta, kes meie suunal ligines. Ennelõunal jõudsidki vastase jalaväe lahingumasinad ning jalaväeüksus meie positsioonideni ning koos naabriks oleva Läti jalaväerühmaga pidasime maha vaatemängulise

ÕPPUS

50

ANALÜÜS

SÕDUR NR 5 (98) 2017

VENE ÕHUKAMPAANIA SÜÜRIAS

– sõda või katsepolügoon?

 Su-25 piloot ronib oma lennukisse.

ANALÜÜS

Alates 2015. aastast on Venemaa õhukampaania Süürias toimunud katkematult ning Süüria on olnud katsepolügooniks uuematele Venemaa ründevahenditele ja relvasüsteemidele.

Selles artiklis annan ülevaate nende kasutamisest avalikus meedias avaldatud materjalide alusel.

Andrei Šlabovitš KAPTEN, 2. JALAVÄEBRIGAADI STAABIOHVITSER FOTOD: AP/SCANPIX, AFP/SCANPIX, REUTERS/SCANPIX

51

V

enemaa õhukampaania Süürias algas ametlikult 30. septembril 2015, kui Venemaa õhuväe lennukid alustasid õhurünnakuid mässuliste infrastruktuurile Homsi, Hama, Idlibi ja Aleppo provintsides. Õhuväeüksuste ümberpaiknemine, mis oli ettevalmistatud saladuses suurõppuse Tsentr 2015 raames, toimus septembri jooksul ning esimesed nn tutvumislennud tulevaste rünnakuobjektide kohal tegi õhuvägi enne ametliku operatsiooni algust.

ÕHUVÄELE SOODNE LAHINGUTANDER

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Süüria on peamiselt lauge, mõnede madalate mäemassiivide ja ahelikega ala, mille pindala on 185 000 km2. Päikesepaistelisi päevi on 250–300 aastas. Atmosfäär on reeglina selge ja nähtavus kaugele. Kuigi vahest esinevad kõrbealadel riigi kesk- ja idaosas tolmu- ja liivatormid, mille korral õhuväe tegevuse efektiivsus langeb oluliselt, on ilmastiku mõju õhuväele ning täppisrelvadele üldiselt väike (seda just võrreldes PõhjaEuroopa oludega).

Samuti on õhuväele soodsad maastikuomadused – puuduvad suured metsamassiivid ning taimestik ei võimalda tavaliselt varjata maismaa üksusi õhuvaatlusest. Kuival ajal aitavad tolmused teed avastada kaugelt sõidukitel liikuvaid üksusi, isegi kui need on 2-3 sõidukiga kolonnis. Mägine ja liigendatud maastik, taimestik Süüria loodeosas (Latakia) ning linnamaastik suurtes asulates siiski raskendab visuaalse avastamise õhust, seetõttu väheneb oluliselt ka õhurünnakute efektiivsus.

Süüria presidendi Bashshār al-Asadi režiimi vastased mässulised ei omanud õhutõrjevahendeid, millega tabada keskmistel kõrgustel (üle 3 km) lendavaid õhuründevahendeid. Mässulistel oli küllaltki palju mobiilseid õhutõrjekahureid ja -kuulipildujaid kaliibriga kuni 23 mm (k.a ZSU-23-4). Mässulistel olid isegi vanemat tüüpi 57 mm õhutõrjekahurid S-60, kuid nad kasutasid neid pigem maasihtmärkide laskmiseks.

Suure tõenäosusega ei olnud S-60 enam kas õhusihtmärkide laskmiseks kõlblik või puudus mässulistel vastav väljaõpe, et tabada suurel kiirusel ja kõrgusel lendavaid õhusõidukeid.

Mässuliste kõige võimsam õhutõrjesüsteem oli töökorras Vene päritolu Osa (SA-8), mille nad suutsid hõivata valitsusvägedelt. Kuid tõenäoliselt kasutasid mässulised seda lahingumasinat ainult piiratud aja jooksul 2014. aasta alguses.

52

ANALÜÜS

 Vene ründelennuk tülitas Vahemere kohal USA sõjalennukit.

Avalikus meedias ei ole palju tõendeid, et mässulised oleks kasutanud kaasaskantavaid lühimaa õhutõrjerakette. Viimati selliste rakettide lasud (Hiina päritolu FN-6) tuvastati 2013. aastal. Hiljem esinesid episoodiliselt infokillud, et õhutõrjerakette võisid omada või kasutada mässulised või ISIS, kuid infokildude tõesust on raske kinnitada – väidetavalt 2016. aasta märtsis lasid mässulised alla Süüria hävitaja, kasutades selleks Põhja-Koreas tehtud Igla-1 koopiat. Igal juhul kasutasid mässulised või ISIS õhutõrjerakette Süüria kodusõjas piiratult.

Mässulistel puudusid ka tehnilised õhuseirevahendid eelhoiatuse andmiseks ja elektroonilise sõjapidamise vahendid lennumasinate ning täppisrelvade juhtimissüsteemide häirimiseks.

Samas Venemaa õhuväe tegevuse taktika (lendamine ja maasihtmärkide ründamine kõrgustelt üle 3-4 km või infrapunatõrvikute kasutamine kopteritel) viitab sellele, et Vene õhuväe juhtkond arvestas siiski tõsiselt õhutõrjerakettide võimaliku ohuga. Erinevalt sellest ründasid al-Asadi režiimi õhuründevahendid küllaltki väikestel kõrgustel, kuni 1,5–3 km, ning nende kaotused mässuliste õhutõrjest olid ka oluliselt suuremad – kinnitamata andmetel kuni 35 lennukit ja 25 helikopterit (alates kodusõja algusest). Samas arvestades vananenud režiimi lennumasinate pargiga, võib osa neist kaotustest olla tingitud ka tehnilistest riketest.

Kui Venemaa õhuründevahendid tegutsesid enamasti kõrgustel üle 3 km, siis võib arvata, et sellise tegevuse iseloom ning riskitase ei erinenud paljuski analoogsest tegevusest Venemaa territooriumil asuvatest polügoonidest.

Suurema riskiastmega tegevusteks võib pidada erinevatel põhjustel alla kukkunud õhusõidukite meeskonnaliikmete päästmist mässuliste kontrollitaval territooriumil ning lahinguülesannete täit-

Üldiselt võib järeldada, et lahingutandri omadused ja mässuliste võimalik vastupanu ei piiranud suurelt Venemaa õhuründevahendeid ning täppisrelvade kasutamist. Peamine reaalne

SÕDUR NR 5 (98) 2017

SUUREMA RISKIASTMEGA TEGEVUSTEKS VÕIB PIDADA ERINEVATEL PÕHJUSTEL ALLA KUKKUNUD ÕHUSÕIDUKITE MEESKONNALIIKMETE PÄÄSTMIST. mist naaberriikide (Türgi, Iisrael) piiride ja Ameerika Ühendriikide juhitud rahvusvahelise koalitsiooni (Operation Inherent Resolve ehk OIR) operatsiooni alade läheduses.

oht oli võimalik tehniline rike vastase kontrollitava territooriumi kohal ning hüpoteetiline olukorra eskaleerumine, mis viiks konfliktini NATO või Iisraeliga.

TAKTIKALISE ÕHUVÄE TEGEVUS Alates septembrist 2015 oli Venemaa õhuväe peamine lahingujõud Süürias taktikalise õhuväe grupp õhuväebaasis Hmeimim Süüria lääneosas Latakias. Õhuväekomponendi suurus varieerus aeg-ajalt, kui üldiselt võib seda pidada segulennuväe polgu ekvivalendiks. Kõige suurem oli see märtsi alguses 2016. aastal, kui Hmeimimis baseerusid lennukitest vähemalt 8 Su-34, 16 Su-24M, 12 Su-25SM, 2 Su-35, 4 Su-30SM, 4 Su-27SM3 ning helikopteritest 15 Mi-8 ja 12 Mi-24. Piiratud aja jooksul Hmeimimis baseerusid ka püüdurhävitajad MiG-31. Lisaks on venelased kasutanud ka vahelennuvälju Shayrat ja Tiyas (või T4), millelt nad opereerisid peamiselt

ANALÜÜS

53

Kuznetsov õhukampaaniasse pigem tagasihoidlikult. Lennumasinate arv pardal (12 Su-33 ja 4 MiG-29K/KUB) ja nende tehnilised omadused ei võimaldanud Kuznetsovil mängida suurt rolli maasihtmärkide vastu suunatud õhuoperatsioonides ning kogu reis jäi pigem meelde korduvate äparduste ja kahe hävitaja kaotuse tõttu. Märkimisväärt on, et Kuznetsovi kohaloleku ajal tehtud väljalendudest tuli suurem osa hoopis Hmeimimi lennuväljalt.

Taktikalisest vaatepunktist lähtudes tegutsesid Venemaa õhuründevahendid põhimõttega, et „enda ohutus on kõige ees“. Enne kampaania algust räägiti palju uuest navigeerimise sihtimissüsteemist SVP-24 Gefest, mis oli paigaldatud uutele ning vast moderniseeritud Vene lennukitele Su-34, Su-24M ja Su-25SM. Väidetavalt võimaldas selline süsteem tänu GLONASS-ile määrata täpselt õhusõiduki asukohta ning võttes arvesse ilmastiku mõju (tuule kiirus ja suund, õhutemperatuur jne), arvutada välja õige hetke pommide viskamiseks.

Ametlike avalduste kohaselt võimaldas selline süsteem saavutada pommitamise täpsust, mis on samalaadne täppisrelvadele. Gefest oli korduvkasutamise tõttu odavam, sest juhtimissüsteemid ei asunud pommidel, vaid lennukil.

Avalikus meedias ilmunud videomaterjalide järgi on võimalik järeldada, et tegelikult ei olnud pommitamise täpsus kõrgustelt üle 3 km piisav, et hävitada üksikuid hästi kaitstud objekte. Kuigi pommitamise sihtmärkideks olid valdavalt suured statsionaarsed objektid (hooned, kaitsepositsioonid), jäi ena-

VIDEOMATERJALIDE JÄRGI ON VÕIMALIK JÄRELDADA, ET TEGELIKULT EI OLNUD POMMITAMISE TÄPSUS KÕRGUSTELT ÜLE 3 KM PIISAV. Selliste rünnakute koordineerimisega tegelevad Vene õhusihitajad. Lennuväe tegevuse intensiivsus oli kõrge – kuni 80 väljalendu päevas (keskmiselt 2-3 väljalendu iga lennuvahendi kohta), kusjuures umbes 50% õhurünnakutest tehti lennukitega Su-24M.

TAGASIHOIDLIK LENNUKIKANDJA Vaatamata suurele meediakajastusele panustas Vene mereväe lennukikandja

mus avaldatud tabamustest sihtmärgist 10–50 m kaugusele. Otsetabamused (kuni 5 m sihtmärgist) juhtimata pommidega olid haruldased. Samas peaks arvestama, et kui kampaania alguses näitas meedia palju videolõike mitte just kõige parematest tulemustest, avaldati hiljem ainult parimat, mida oli võimalik kasutada propagandistlikel eesmärkidel.

Samuti on märkimisväärne, et viimasel ajal praktiliselt kõik ametlikult avaldatud õhurünnakute sihtmärkide otse-

SÕDUR NR 5 (98) 2017

väiksema lennuraadiusega lennukite Su-25 ja kopteritega.

Alguses ründas taktikaline õhuvägi mässuliste sihtmärke provintsides Idlib, Homs, Aleppo ja Hama. Märkimisväärne, et vaatamata ametlikult väljaöeldud võitlusele ISIS-e vastu, ründas Venemaa konkreetselt ISIS-e sihtmärke tol ajal minimaalselt. Venemaa oli Süüriasse toonud ka lahingukopterid Mi24P, mida algselt kasutas õhuväebaasi kaitseks, kuid hiljem tõid venelased ka lisakopterid Mi-35, Mi-28N ja Ka-52.

See viitas Venemaa sõjalise operatsiooni iseloomu muutmisele, kus nad ei rünnanud ainult objekte vastase tagalas (lahingutandri isoleerimine õhust ehk air interdiction), vaid tegelesid juba lähiõhutoetusega Süüria vägedele ja Vene eriüksustele ning palgasõduritele.

54

ANALÜÜS

 Sõjalennukid vajasid ka pidevat varustamist lahingumoonaga.

tabamused on suure tõenäosusega tehtud juhitavate relvadega (juhitavad raketid Kh-25/29 ja juhitavad pommid KAB-500S, KAB-500KR ja KAB-1500L).

VENEMAA JA SÜÜRIA SARNANE TAKTIKA Teiseks pööran tähelepanu sellele, et kui näiteks märtsis 2017 tekkis ohtlik olukord Hama provintsis, kus Jabhat Fateh al-Shami (endine Al-Nusra) väed alustasid ootamatut pealetungi provintsi keskuse vallutamiseks, ründasid Venemaa taktikalised õhusõidukid Su-30SM mittejuhitavate relvadega kõrgustelt alla 2 km, ehk siis venelased kasutasid sama taktikat nagu Süüria õhuväe piloodid.

Selline viis võimaldab paremini tabada väikesemaid taktikalisi sihtmärke lahinguväljal, kuid on samas palju ohtlikum pilootidele endile, sest nad satuvad mitte ainult õhutõrjerakettide, vaid ka kahurite ja kuulipildujate tule alla. Sellest võib järeldada, et kui on vaja tabada taktikalisi liikuvaid sihtmärke lahinguväljal, siis peavad isegi kõige moodsamad Vene õhuründevahendid kasutama vana, isegi teise maailmasõja aegset taktikat – sihtmärgi visuaalne tuvastus ja rünnak kuni 3-4 km kauguselt.

Eelmainitud täppisrelvade kasutamise osakaal tõusis kampaania jooksul, kuigi lääne hinnangute järgi siiski ei ületa 20% kogu kasutatud laskemoonast.

Tulenevalt kasutamise tingimustest (enamasti soodne ilm ja hea nähtavus), oli Venemaa õhk-maa täppisrelvade kasutamise efektiivsus hea. Õhk-maa täppisrelvastust kasutasid venelased samuti kõrgustel üle 3 km (reeglina 4-5

SELLISE TAKTIKAGA ON JÄÄNUD MULJE, ET VENELASED PIDASID PRIMAARSEKS MITTE RÜNNAKU TULEMUSLIKKUST, VAID ENDA OHUTUSE TAGAMIST.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

km). Avalikustatud videolõikude järgi võib hinnata ka nende tabamuste täpsust. Reeglina jääb see vahemikku 1–10 m, mis üldjuhul võimaldab hävitada soomustamata sõidukeid ning kaitsmata isikkoosseisu, kuid ei pruugi tagada hästi kaitstud või soomustatud objektide hävitamist. Õhuründevahendite kasutamise puhul oli võimalik järeldada, et Su-24M ja Su-34 rünnakud toimusid reeglina paa-

ri koosseisus (Su-34 puhul on olnud ka üksikute masinate rünnakud), peamiselt automatiseeritud režiimil horisontaallennult kõrgustelt üle 3 km. Ründelennukite Su-25SM jaoks oli see tihti nende tavapärane taktika – pikeerimine kõrgustelt 3-4 km ning rünnakud distantsilt 2-3 km. Venemaa kasutas relvi tihti selliselt, et sihtmärkide täpne tabamine muutus vähetõenäoliseks – näiteks visati langevarjudega mittejuhita-

vaid pomme ODAB-500P kõrgustelt 4-5 km, kuid nende maksimaalne efektiivne kasutamise kõrgus sellises olukorras peaks olema kuni 1 km. Ründekopterid lasid samuti tihti mittejuhitavaid rakette maksimaalsele laskekaugusele kabreerimise ajal (kui kopter tõstab lennu ajal korraks esiotsa üles). Sellisel juhul on rakettide hajuvus nii suur, et on raske tabada sihtmärki täpselt. Sellise taktikaga on jäänud mulje, et venelased pidasid primaarseks mitte rünnaku tulemuslikkust, vaid enda ohutuse tagamist.

Ründekopterid Mi-24P/35, Mi-28N ja Ka-52 kasutasid nii mittejuhitavaid kui ka juhitavaid relvi. Näiteks Mi-28N kasutas Ataka (AT-9) tüüpi tankitõrjerakette kaugustel kuni 5-6 km, kusjuures enamasti lasti käsitsijuhtimise režiimis statsionaarsete ja hästi tuvastavate siht-

ANALÜÜS

55

saadetud sinna praktiliselt tootja tehasest. Lisaks olid õhuoperatsioonide juhtimiseks lendavad juhtimispunktid IL22 ning seire- ja juhtimislennukid A-50 (lendavad radarid). Üldiselt võib järeldada, et Venemaa õhuvägi kasutas Süüriat enda kaasaegsete lennumasinate ja relvasüsteemide testimiseks. Sinna suunati kõige rohkem täppisrelvi, mida tavapäraselt niinimetatud rahuaja lennuväe õppustel Venemaal kasutatakse minimaalselt.

STRATEEGILINE ÕHUVÄGI Strateegiline õhuvägi liitus õhukampaaniaga 17. novembril 2015, kui 25 pommitajat Tu-22M3, Tu-95MS ja Tu-160 ründasid mässuliste objekte tavapommidega (Tu-22M3) ja 34 tiibraketiga Kh-101 ja Kh-555 (Tu-160 ja Tu-96MS).

Esimene tiibrakettide kasutamine ei olnud kõige edukam – osa rakette kukkus enne sihtmärgini jõudmist, vähemalt üks isegi Iraani territooriumil, mille kohal tõenäoliselt neid ka lasti. Edaspidi toimusid sellised rünnakud perioodiliselt, kusjuures hiljem lasti rakette juba Süüria või Vahemere kohal – sellisel juhul olid rakettide laskekaugused ainult mõnisada kilomeetrit. Arvestades sellega, et näiteks tiibraketi Kh-101 maksimaalne laskekaugus peaks olema kuni 4500 km, võib selline vähendatud laskekaugus viidata ka tehnilistele probleemidele. On tähelepanuväärne, et Venemaa meedia rääkis reeglina suurematest laskedistantsidest, kui need tegelikult olid. Hiljem tehtud avalduses mainis Venemaa õhuväe kaugmaa pommituslennuväe ülema asetäitja kindralmajor Konovalov, et õhk-maa tiibrakettide

VENEMAA ÕHUVÄGI KASUTAS SÜÜRIAT ENDA KAASAEGSETE LENNUMASINATE JA RELVASÜSTEEMIDE TESTIMISEKS. keulatust. Nii Mi-28N kui ka Ka-52 kasutasid sihtmärgi leidmiseks ja sihtimiseks infrapunasihtimissüsteeme, mida on võimalik kasutada nii päeval kui ka öösel. Kontrastseid sihtmärke (näiteks tank) avastati ideaaltingimustes kaugustel üle 10 km.

Luurevahenditest kasutas Venemaa õhuvägi Süürias nii elektroonilise sõjapidamise vanu luurelennukeid IL-20 kui ka moodsamaid Tu-214R, mis olid

kasutamisel ilmnesid probleemid, mida oleks vaja tulevikus parandada.

Pommitajad tegutsesid erinevatelt Venemaa lennuväljadelt. Raskepommitajad Tu-22M3 tegutsesid peamiselt Mozdokist ning strateegilised pommitajad Tu-95MS ja Tu-160 Engelsist ja Olenjast, kusjuures strateegilised pommitajad kasutasid ka lennumarsruute ümber Euroopa (kogupikkusega kuni 13 000 km), mis oli ilmselgelt mandrite-

SÕDUR NR 5 (98) 2017

märkide pihta. Avaldatud videolõikude alusel oli võimalik tuvastada, et kopteri juhtimissüsteemil esineb jätkuvalt raskusi liikuvate sihtmärkide lukustamisel automaatrežiimil. Ka-52 kasutas esmakordselt lahingusituatsioonis Vihr-M (AT-16) tankitõrjerakette, mida lasti kuni 8 km kaugusele jällegi peamiselt peatunud või aeglaselt liikuvate sihtmärkide pihta. Võrreldes raadioteel juhitava Atakaga, võib laserkiirega juhitava Vihri kasutamist pidada edukaks. Vihr-M oli veel Nõukogude Liidu ajal (1990. aastal) loodud relvasüsteem, kuid massiliselt hakati seda tootma alles 2013. aastast.

Atakaga võrreldes on Vihr-M suurema laskeulatuse ja lennukiirusega tankitõrjerelv, mida on võimalik täpselt lasta kaugusteni, mis ületavad enimlevinud kaasaskantavate õhutõrjerakettide las-

56

ANALÜÜS

 Süüriat rünnati ka tiibrakettidega Kalibr merelt.

vaheliste rünnakute harjutamiseks.

Tiibrakettide sihtmärgid olid objektid (reeglina üksikud hooned või eraldiseisvad hoonekompleksid), kus väidetavalt asusid mässuliste ja ISIS-e „juhtimise keskused ja relvalaod“. 2017. aasta novembri seisuga kasutas Venemaa õhuvägi Süürias 91 erinevat õhk-maa tiibraketti.

Tuleb mainida, et pärast nende aktiivset kasutamist 2015. aasta novembris järgnes pikk paus ning uuesti hakkasid venelased neid kasutama alles tänavu suvel.

Raskepommitajaid Tu-22M3 kasutas Venemaa peamiselt suurte statsionaarsete objektide, kaasa arvatud asustatud punktide vaippommitamiseks. Tavaliselt koosnes pommilaadung kuuest 500-kilosest fugasspommist või kümnest-kahetestkümnest 250-kilosest kildfugasspommist, mida visati kõrgustelt üle 6-7 km. Kuigi Tu-22M3 on samuti varustatud moderniseeritud sihtimis- ja navigeerimissüsteemiga, mis on analoogne taktikalise lennuväe omaga, siis sellistelt kõrgustelt hajuvad tavapommid nii palju, et pole võimalik rääkida täppislöökidest või asustatud punktide pommitamisel kaasneva kahju vältimisest.

MEREVÄE TÄPPISRELVAD Lisaks õhuväele osales Süürias aktiivselt ka Venemaa merevägi. Peamised relvad, mida merevägi kasutas maasihtmärkide tabamiseks Süüria territooriumi sügavuses, olid tiibraketid Kalibr 3M14.

Neid merevägi lasi nii veepealsetest alustest kui ka allveelaevadest. Esimest korda kasutati Kalibreid 7. oktoobril 2015, kui Kaspia merel asunud neljast korvetist tulistas merevägi korraga 26 raketti, mille sihtmärgid olid mässuliste

PEAMISED RELVAD, MIDA MEREVÄGI KASUTAS MAASIHTMÄRKIDE TABAMISEKS SÜÜRIA TERRITOORIUMI SÜGAVUSES, OLID TIIBRAKETID KALIBR 3M14.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

objektid Idlibi ja Aleppo provintsides.

See oli esimene nii massiline Kalibrite kasutamine suurele distantsile (laskekaugus oli u 1500 km). Nii nagu õhuväe tiibrakettide puhul, ei olnud esimesed tulemused kõige paremad. 26 raketist kukkusid väidetavalt vähemalt 4 jällegi Iraani territooriumil – Vene tiibraketid pidid oma lennumarsruudil läbima nii Iraani kui ka Iraagi õhuruumi. Kui palju ülejäänutest suutsid täpselt tabada sihtmär-

ke, pole täpselt teada, kuna nende tabamuste videosalvestusi ei avalikustatud.

Järgmine laskmine toimus 20. novembril jällegi Kaspia mere laevastiku alustelt.

Edaspidi lasi Venemaa Kalibreid ainult Vahemerest, reeglina Küprose ja Süüria ranniku vaheliselt akvatooriumilt.

Selliste laskmiste puhul (nagu ka õhuväe tiibrakettidega) olid laskekaugused juba oluliselt väiksemad: 250–600 km (Kalibri maksimaalne laskekaugus on kuni 2500

km). Sihtmärgid olid analoogsed õhuväe rakettidega, kusjuures oli võimalik tuvastada, et tavapäraselt püüti rünnata hooneid pikema külje pihta sihtides, ning raketi lennutrajektoor viimasel lõigul oli lauge glissaad, kus lennukõrgus tasapisi vähenes kuni sihtmärgi tabamuseni. Pikeerimisel ehk järsult alla lennates ei olnud rünnakuid (nagu see toimub USA tiibraketi Tomahawk puhul) tuvastatud.

Rakette lasti tavaliselt 3–6 kaupa korraga mitmesekundiliste vahedega ning rünnaku objektid asusid küllaltki kompaktselt. Samas oli võimalik näha, et viimasel lennuetapil kasutatud lennutrajektoorid olid tihti sellised, kus sihtmärgigrupile läheneti mitmest suunast korraga. Tõenäoliselt aitaks selline manööver paremini vältida potentsiaale vastase objekti õhutõrje mõju. Rääkides tabamuse täp-

ANALÜÜS

57

list rolli Vene õhukampaanias Süürias alates algusest või isegi enne selle ametlikku algust. Venelased on kasutanud erinevat tüüpi taktikalisi mehitamata õhusõidukeid ehk UAV-sid (Orlan-10, Eleron-3, Tahion jne), kuid peamine vahend õhuväe sihtmärgistamisel ning rünnakutulemuste kontrollimisel oli keskmise klassi UAV Forpost (Iisraeli päritolu Searcher-2, mida toodetakse Venemaal litsentsi alusel). Forpost võimaldas katta praktiliselt kogu tegevuse ala ning tänu oma pikale lennuajale oli hindamatu õhuväe tegevuse planeerimisel. Enamus avaldatud õhurünnakute ja tiibrakettide rünnakute videotest oli suure tõenäosusega tehtud just Forposti abil.

Samaaegselt nendega tegutsevad Süüria õhuruumis aktiivselt ka Iraani päritolu UAV-d. Viimaste seast võib tuua esile Shahed-129, mis erinevalt Vene omadest on võimeline kandma ja kasutama juhitavaid pomme ja rakette. Tõenäoliselt kasutavad Iraani UAV-sid Süürias nii valitsusväed kui ka Hezbollah.

SÜÜRIA KUI POLÜGOON Vene õhukampaania kestab ka praegu ja on raske öelda, kuna see võiks lõppeda.

2017. a septembri seisuga on kokku sooritatud üle 30 000 lahingulennu ja see arv kasvab iga päevaga. Vaatamata korduvatele ametlikele avaldustele, et Venemaa vähendab õhuoperatsioonide mahtu ning viib osa vägesid välja, ei ole tegelikult võimalik seda kinnitada. Õhulöökide intensiivsus 2017. aasta sügisel ei ole märgatavalt vähenenud ning tiibrakette on lastud peaaegu igal kuul. Üks kindel asi on see, et lisaks

KUID SIISKI JÄÄB KÜSIMUS: MILLISEKS SÕJAKS VENE PILOODID VALMISTUVAD NN SÜÜRIA POLÜGOONIL? Lisaks, vähemalt ühe korra kasutas Venemaa maasihtmärkide hävitamiseks ka laevatõrjerakette Bastion-P (SS-C-5), mis olid toodud Süüriasse Vene mereväebaaside kaitseks. Avaldatud materjalide järgi on raske hinnata selle efektiivsust, kuid suure tõenäosusega oli see pigem ühekordne katse, mis ei leidnud jätku.

MEHITAMATA ÕHUVAHENDID Mehitamata õhuvahendid mängisid olu-

poliitiliste ja sõjaliste eesmärkide saavutamise toetamisele kasutab Venemaa õhuvägi Süüriat polügoonina, kus ta lihvib nii isikkoosseisu oskusi kui ka relvasüsteemide tehnilisi ja taktikalisi omadusi. Juba kolmandat aastat kestnud õhusõda on muutunud Vene pilootide jaoks rutiiniks ja on avaldanud mõju ka õhuväe ja relvasüsteemide arengule. Kuid siiski jääb küsimus: milliseks sõjaks Vene piloodid valmistuvad nn Süüria polügoonil?

SÕDUR NR 5 (98) 2017

susest, võib avaldatud videolõikude alusel seda hinnata rahuldavaks – reeglina oli täpsus 5–25 m, mis on piisav tavakonstruktsiooniga hoonete hävitamiseks või vigastamiseks, kuid võib olla ebapiisav hästi kaitstut punkrite või lennuväeangaaride hävitamiseks (võrdluseks USA Tomahawkiga, mida kasutati Shayrat lennuvälja ründamiseks aprillis 2017, kus kaitstud lennuväeangaare tabati ülevalt ja tabamuse täpsus oli alla 3–5 m).

Kaliber oli enimkasutatud Venemaa kaugmaa täppisrelv Süürias (kokku kasutati umbes sada raketti) ning selle kasutamise tiheduse järgi võib arvata, et selliste laskmiste jooksul püüti kõrvaldada erinevaid puudujääke ning tõsta relvasüsteemi efektiivsust. Tõenäoliselt on selles tehtud edusamme ning Kalibril on oluline osa Vene strateegilises arsenalis.

58

AJALUGU

PROBLEEM

mõne väeosa sajanda sünnipäevaga Heiki Suurkask SÕDURI PEATOIMETAJA FOTOD: ARHIIV

Probleem ilmnes nüüd, kui meie kirjastusgrupp asus tegelema uue kalendri koostamisega, milles on olemas kõik olulisemad sõjaväelised tähtpäevad Eestis. Selgus, et mõni sündmus on olnud eelmiste aastate kalendris 13 päeva nihkes. Eriti nähtavalt puudutab see sündmusi aastast 1917.

P SÕDUR NR 5 (98) 2017

robleem väljendub just 13 päevas, mis jäid 1918. aasta veebruaris vahele, kui vanalt, juuliuse kalendrilt uuele, gregooriuse kalendrile üle mindi ja mida vahepealsed kalendrikoostajad märganud ei ole. Ehk vana tõde 1917. aasta kohta, et veebruarirevolutsioon toimus siiski märtsis, oktoobripööre novembris, on kohati kaduma läinud.

1917. aastal ilmusid Eesti ajalehed küll läbivalt kahe kuupäevaga, vastavalt vana ja sulgudes uue kalendri järgi. Sõjaväelistes protokollides pandi sündmusi kirja reeglina vaid vana kalendri järgi. On ka koguteoseid, mis kasutavad läbivalt vana kalendri kuupäevi ja sealt on vead kalendrites liikvele läinud.

Autorid, kes enne 1940. aastat sõjanduse ajalooga tegelesid, mäletasid kalendrivahetust ise ja oskasid arvutuse vanalt kalendrilt uuele ära teha, kuid nüüd, kui Eesti kaitseväe väeosad tegelevad oma sajandate sünnipäevade tähistamisega, kipub kalendrivahetuse probleem mõnikord meelest minema.

Segadus on sõjandusajaloo tähtsündmustega, nagu rahvusväeosade loomine 1917. aastal ja 1918. aasta alguses, eriti puudutab see tänaste 1. jalaväebrigaadi, Viru jalaväepolgu, pioneeripataljoni ja suurtükiväepataljoni sünnipäevi.

Muid väeosi, mida hakati moodustama novembris 1918 ja hiljem, kalendrisegadus enam ei puuduta.

Katoliiklik Euroopa oli otsustanud kalendrireformi läbi viia juba aastal 1582, Venemaal, sh ka Eestis jõuti reformini 1918. aasta alguses, kui vana kalendri 31. jaanuarile 1918 järgnes uue kalendri 14. veebruar. 13 päeva jäi sisuliselt vahele. Kui aga 1918. aasta veebruar algas, tuli kõik vanemad sündmused, sh ka inimeste sünnipäevad uude kalendrisse ümber arvutada.

Segadust oli palju, inimesed mäletasid omi sünnipäevi vana kalendri järgi, dokumentides parandati aga uue järgi. Kõik said võimaluse kaks korda aastas sünnipäevi pidada (kuigi õige oli vaid üks). Segadust oli veelgi rohkem, kuna tegelikult tulnuks sündmustele aastail 1800-1900 lisada 12 päeva, ja sündmustele alates 1900. aastast 13 päeva, kombeks oli aga liita lihtsalt 13 päeva juurde.

Ja nii tuleks arvestada seda, et täna kehtib meil uus kalender ja enne kalendrireformi sündinud rahvusväeosade sünnipäevad peaks olema õige kalendri järgi sellised 25. (vkj 12.) aprill 1917 asutati 1. Eesti polk (Rakveres, hiljem Haapsalus, tänane 1. jalaväerügement) 19. (vkj 6.) oktoober 1917. aastal 3. Eesti polk (Tallinnas) 4. või 6. detsember (vkj 21. või 23.11.)

1917. aastal 2. Eesti polk (Paides, hiljem Viljandis) 19. (vkj 6.) detsember 1917. aastal 1. Eesti diviis, sh ka 4. Eesti polk (Rakveres, tänane Viru jalaväepataljon) 28. (vkj 15.) detsember 1917 Eesti insenerirood (tänane pioneeripataljon) 16. (vkj 3.) jaanuar 1918 Eesti suurtükibrigaad (tänane suurtükiväepataljon) Seega on mitu väeosa, kes peaks oma sünnipäeva üle kontrollima.

Avaldan tänu ka ajaloolasele Hanno Ojalole faktide kooskõlastamise eest.

AJALUGU

 Punalaevastiku sõjalaevad lahingus

59

Hanno Ojalo SÕJAAJALOOLANE FOTOD: ARHIIV

BALTI LAEVASTIKU

taassünd Läänemerel enne 1939 Pärast hävingut aastatel 1917-1922 oli NSV Liit suutnud 1939. aastaks taas üles ehitada võimas sõjalaevastik.

Saksamaale jäädi küll alla, ent teistest Läänemere-äärsetest riikidest oldi mäekõrguselt üle. tikul oli endisest vähem suuri ja keskmisi sõjalaevu. Peale selle tunti suurt puudust miinitraaleritest, vahilaevadest ja miiniveeskjatest, sel ajal kui kaatrite ja allveelaevade hulk ületas väikese sõjatandri vajadusi. Dessantlaevad

SÕDUR NR 5 (98) 2017

S

eega oli vahetult enne Teise maailmasõja algust Balti laevastik täienenud suurte ja moodsate sõjalaevadega, kuid võrreldes Esimese maailmasõja aegse laevastikuga torkab silma järgmine erinevus. Punalaevas-

puudusid täielikult. Lisaks nappis Balti laevastikus abilaevu. Vaatamata oma tugevusele oli Balti laevastik lõksus Soome lahe idaosas ja muretses Eesti-Soome kavandatava „Soome lahe luku“ (rannakaitsesuurtükiväe, miinitõkete ja allveelaevade ühise kaitsesüsteemi) taha jäämise pärast. Sõjaplaanides valmistuti siiski otsustavalt tagasi lööma imperialistlike suurriikide ja nende väiksemate käsilaste ühisrünnakut Leningradile.

Enamus laevastiku isikkoosseisust oli halvasti välja õpetatud ja ilma igasuguste sõjakogemusteta.

60

AJALUGU

TEINE MAAILMASÕDA. „VÕITLUS“ POOLA, SOOME JA BALTI RIIKIDEGA 1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda Saksamaa kallaletungiga Poolale, kelle kaitseks astusid välja Prantsusmaa, Suurbritannia ja viimase dominioonid.

Esialgu nendega sõdivate riikide arv piirduski.

Balti laevastikku juhatas 2. järgu flagman Vladimir Tributs, kes kontradmirali auastme sai peale Talvesõja lõppu.

Asus kohe samaaegselt kogu NSV Liidu sõjajõududega valmistuma sõjategevuseks, ehkki Saksa-Poola konflikt ja Inglismaa-Prantsusmaa sõttaastumine veel otseselt Stalinit ei ähvardanud.

Kohe maailmasõja esimesel päeval algas mobilisatsioon, kokku võeti Balti laevastikku 156 tsiviillaeva, 15. oktoobriks oli isikkoosseis kasvanud 61 105 meheni.

Neist oli 15 506 laevadel, 7960 laevastiku lennuväes ja 27 212 rannakaitses.

Lahinguvalmis seati lahingulaevad “Marat” ja “Oktjabrskaja revoljutsia”, ristleja “Kirov”, 13 hävitajat, 43 allveelaeva, 97 erinevat kaatrit – kokku 248

mine meie riigi territooriumile sügisel 1939, kohe pärast Teise maailmasõja algust. Sõjalise sissetungi ähvardusel Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmitud Baaside lepingu (ametliku nimega Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelisest vastastikuse abistamise lepingu) järgi pidid vormiliselt veel iseseisvas Eestis asuvad suure ”sõbraliku naaberriigi” NSV Liidu sõjaväe- ja mereväebaasid kaitsma nii Eestit kui ka Nõukogude Liitu.

1939. aastal kavatses Stalini impeerium kokkuleppel Suur-Saksamaaga viia oma läänepiiri mitusada kilomeetrit Leningradist, Moskvast ja Kiievist kaugemale ning oodata, mis juhtub esialgu sõjas osalevate Lääne-Euroopa riikide jõuvahekordades edaspidi.

Nõukogude Liidu Eestis planeeritav kaitsekontseptsioon oli väga sarnane Esimese maailmasõja eel rajatud imperaator Peeter Suure merekindluse põhimõtetega - rünnakut oodati läänest mere poolt, sõjalaevastiku baaside idapoolne külg jäi üldjoontes kindlustamata. Nagu 1914. aastalgi loodeti ka nüüd võimsa Suur-Saksamaa sõjalaevastiku edasitungi tõkestada rannakaitsesuurtükkide

KULMINEERUS NSV LIIDU –POOLA „ALLVEESÕDA“ SOOME LAHES AGA PROVOKATSIOONIGA, MILLES SÜÜDISTATI POOLA ALLVEELAEVA JA EESTI VALITSUST

SÕDUR NR 5 (98) 2017

sõja- ja 138 abilaeva, 410 mitmesugust sõjalennukit.

17. septembril, kui algas reetlik kallaletung Poolale, kuulutati laevastikus lahinguvalmidus nr 1 ja alustati Soome lahel vaenulike allveelaevade otsinguid (ettekäändeks oli 18. septembril Poola allveelaeva Orzeli põgenemine Tallinna sadamast) esialgu põhiliselt süvaveepommidega varustatud allveelaevahävitajate (MO-kaatrid) ja vesilennukite abil. Otsingud lõpetati 26. septembril ja juba 27. septembril hakati valmistuma agressiooniks Eesti vastu.

Kulmineerus NSV Liidu –Poola „allveesõda“ Soome lahes aga provokatsiooniga, milles süüdistati Poola allveelaeva ja Eesti valitsust – auriku Metallist uputamine Narva lahes 27. septembril.

BALTI LAEVASTIKU MEREVÄEBAASID EESTIS JA LÄTIS 1939-1940 Eesti Vabariigi huku eelmäng oli vaenuliku naaberriigi sõjaväebaaside paiguta-

ja miinitõketega, mida julgestaksid väiksemad sõjalaevad. 2. oktoobril 1939 Tallinnas alanud sõjaliste delegatsioonide pingelistel läbirääkimistel lepiti 11. oktoobriks kokku vene baaside täpsed asukohad. Punalipulise Balti laevastiku sõjalaevad pidid põhiliselt paiknema Paldiskis ja Tallinnas, rannakaitsesuurtükid kavatseti üles seada lisaks Paldiskile põhiliselt Saaremaal ja Hiiumaal, lennuväebaaasid planeeriti Saaremaale, Läänemaale ja Kehtna-Kuusiku piirkonda. Mereväebaaside kaitseks toodi aga Haapsalu-Rohuküla piirkonda 65. eriotstarbeline laskurkorpus.

Balti laevastiku juhtkond kavatses küllaltki ruttu tuua oma peabaasi Kroonlinnast Tallinna ja liigutada kogu oma sõjalise taristu mitusada kilomeetrit lääne suunas, seega Balti riikide territooriumile.

Otsekohe alustas Balti laevastik suurtükipositsioonide ja isikkoosseisule vajalike hoonete (ja muu taristu) ehitamist, mille katkestas peagi alanud

Talvesõda ja mere jäätumine. Kuna põhiosa materjalidest ja suurtükkidest veeti kohale meritsi, tuli tööd katkestada kevadeni.

Peatselt ründas Stalini impeerium Soomet, kasutades baaside lepingut rikkudes ka Eestis asuvaid sõjalisi baase.

1940. aasta suveks oli tegelikult ära tehtud üsna vähe. Ehitustöödel kasutati nii vene ehitusväeosi kui ka kohapeal värvatud tööjõudu. Kõige jõudsamalt toimusid tööd Paldiskis, kuhu sai vajalikke materjale ja relvastust tuua ka rongidega.

5. veebruariks 1940 oli Balti laevastikul Eestis 15 885 meest (sh 13 150 rannakaitses ja 2735 laevadel).

TALVESÕDA 1939-1940 Vahepeal pöördume aga tagasi 1939. aasta sügisesse. Sõlminud Balti riikidega baaside lepingud ja toonud oma sõjaväeosad nendes riikides asuvatesse baasidesse, võeti ette suurem suutäis – Soome.

Kuna Soome keeldus pikaleveninud läbirääkimiste käigus (toimusid Moskvas 12. oktoobrist kuni 9. novembrini) NSV Liidu imperialistlikke nõudmisi täies mahus täitmast, siis kaotasid Kremli peremehed kannatuse ja lootsid väikeriiki sõjalise jõuga alistada. Sõjategevus algas peale piiriprovokatsioone Karjala kannasel 30. novembril 1939.

Soome merevägi suutis Balti laevastikule vastu seada 2 rannakaitsesoomuslaeva („Ilmarinen“, „Väinämöinen“), 5 allveelaeva, 6 suurtükipaati, 4 miiniveeskjat, 7 torpeedokaatrit, 14 vahikaatrit, 1 miiniveeskja, 23 miinitraalerit, 6 jäälõhkujat (sõja alates relvastati need suurtükkidega) ja 1 õppelaeva – kokku 190 alust ja 363 mootorpaati. Mereväes oli kokku 33 200 meest (neist vaid 3850 laevadel).

Rannakaitsesuurtükke oli üles seatud ligi 300. Enamus neist olid suhteliselt vananenud 305 mm, 254 mm ja 152 mm „torud“.

Punalipuline Balti laevastik, mis oli soomlastest arvuliselt mäekõrgusel, kuid mitte võitlusvaimu ja visaduse poolest, saatis soomlaste vastu suure ja tugeva sõjajõu, kus oli palju moodsaid sõjalaevu. Kuid seda üleolekut ei suutnud venelased maksma panna.

Talvesõjas püüdis Balti laevastik oma allveelaevu (ja lennuväge) kasutada Soome mereblokaadiks. Samuti katsuti jõudu soomlaste rannakaitsesuurtükiväega.

Teine oluline ülesanne oli Karjala kannasel pealetungivate maavägede toetamine.

AJALUGU

 Allveelaev S-9.

 Tehases ehitatakse kahurit sõjalaevale.

 Lahingulaev Oktjabrskaja Revolutsija

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Seejuures said venelaste sõjalaevad tegutseda ainult detsembris ja jaanuari esimesel poolel, siis muutsid rasked jääolud nende sõjategevuse võimatuks.

Eesti ja Läti olid agressori de facto “liitlased”, sest Eesti territooriumil asuvaid lennuväebaase kasutasid Punaarmee lennukid Soome pommitamiseks, lisaks sellele kasutasid Punalaevastiku pealvee- ja allveelaevad Paldiskit, Tallinna ja Liepajat mereväebaasidena Soome mereblokaadiks.

Sageli on väidetud, et Soome pääses Punalipulise Balti laevastiku ohtlikest dessantidest tänu sellele, et sõjategevus toimus talvel ja meri oli jääs. Tegelikkuses jäätus Soome laht alates selle idaosast alles kuu aega peale sõjategevuse algust, kuid Punalaevastik kulutas detsembrikuus rohkesti aega ja energiat Soome õigeaegselt evakueeritud väikesaarte (Suursaar, Someri, Suur- ja Väike-Tütarsaar) vallutamiseks kõigi sõjakunsti reeglite järgi. Lisaks sellele veeskas Soome laevastik juba alates oktoobrist miinitõkked ja ka rannakaitsesuurtükivägi oli suurem kui Eestil.

Nagu juba eelnevalt mainitud, ilmutas Nõukogude Liit oma suurte sõjalaevade kasutamisel äärmist ettevaatlikkust, sest väheste väärtuslike lahingulaevade ja ainsa ristleja ohtusattumine sõjas Soome vastu oli asjaolu, millest püüti hoiduda.

Raskete jääolude tõttu pidid punalaevastiku allveelaevad 9. detsembril alustatud Soome mereblokaadi jaanuari keskel lõpetama, viimane neist naasis kodubaasi 19. jaanuaril 1940.

Kokkuvõttes võib öelda, et Nõukogude Liidu allveelaevad ei suutnud Soome mereühendust välismaailmaga ära lõigata. Arvukal nõukogude allveelaevastikul õnnestus uputada vaid 5 kaubalaeva (millele lennuvägi lisas veel 5-6 laeva) nendest 400 laevast, mis Talvesõja jooksul Soome sadamatesse ja sealt tagasi liikusid.

Mereblokaadi ajal käis lahinguretkedel 27 allveelaeva, kes tegid kokku 68 retke. Vaid 8 alust avastasid mõne saaklaeva ja ründasid neid torpeedode või suurtükitulega. Kokku lasti välja 11 torpeedot ja meeletu kogus mürske – 608.

Tulemused olid aga nigelad – uputati 5 laeva ja vigastati üht.

Balti laevastiku pealveelaevad kaaperdasid ühe Soome laeva ja kontrollisid vähemalt 38 erinevate riikide kaubaja reisilaeva. Tegevus merel lõpetati 17. jaanuaril 1940. Ühest küljest oli soomlastel eluliselt

61

62

 Soome Lypertö rannakaitsekahur.

AJALUGU

TEGU OLI PUHTAKUJULISE AVANTÜÜRIGA, SEST NII SEATI KOGU LAEVASTIKU AINUS RISTLEJA SUURDE OHTU MIINIDE JA ALLVEELAEVA RÜNNAKUTE POOLT. tähtis hoida jäävaba laevateed Turu ja Stockholmi vahel, kus toimus Soome relvastuse ja varustuse sissevedu. Venelased jälle püüdsid seda igati takistada.

Alates 20. detsembrist 1939 asusid vene lennukid süstemaatiliselt ründama Põhjalahe ja Saarestikumere laevaliiklust ja sadamaid. Lisaks pommirünnakutele heideti laevateedele ka meremiine.

BALTI LAEVASTIKU VÕITLUSED SOOME RANNAKAITSEKAHURITEGA

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Talvesõjas jäi Balti laevastik hätta soomlaste rannapatareide vastase võitlusega.

30. novembril 1939 Liepajast väljunud ristleja „Kirov“, mida saatsid hävitajad „Smetlivõi“ ja „Stremitelnõi“, sai käsu pidada kinni ja kontrollida teel kohatud kaubalaevu ning teha luureretk Russarö saare lähistele. Tegu oli puhtakujulise avantüüriga, sest nii seati kogu laevasti-

ku ainus ristleja suurde ohtu miinide ja allveelaeva rünnakute poolt.

Soomlaste merevalvepostid andsid edasi teateid „Kirovi“ ja teda saatvate hävitajate lähenemisest Hankole. 1. detsembri hommikul kella 9.55 kuni 10.10 toimuski umbes 24- kilomeetriselt distantsilt veerandtunnine tulevahetus sõjalaevade ja Russarö 234 mm suurtükkide vahel. Ristlejal „Kirov“ oli üheksa 180 mm suurtükki ja kaheksa 100 mm suurtükki. Hävitajate kahurid ei ulatunud Russaröt tulistama, nende laevade põhiülesanne oli kaitsta oma ristlejat Soome allveelaevade eest.

Soome suurtükituli muutus mõne kogupauguga katvaks ja soomlased väidavad siiani, et nad tabasid ühe mürsuga ristlejat ning see süttis põlema. Meeskond olevat kaotanud koguni 47 liiget, kellest 17 oli surma ja 30 haavata saanud. Tegelikkuses tabamusi ei saadud.

Igal juhul tõmbusid vene laevad ta-

gasi ja Russarö suurtükid lõpetasid kell 10.10 tulistamise. Kokku tehti 15 lasku.

Ristleja „Kirov“ vastas neile 35 mürsuga, mis langesid esialgu saare lähistel merre, seejärel aga saarele. Suurem osa lendasid üle Soome patarei ja langesid Russarö põhjaossa. Samas ei olnud venelastel aimugi soomlaste veesatud miinitõkkest ja vaid õnneliku juhuse tõttu ei sõitnud „Kirov“ miinitõkkesse. Seega lõppes sõja esimene merel toimunud tulevahetus ilma kaotusteta. Kuna aga venelased taganesid, lugesid soomlased toimunu oma võiduks.

Soomele oli võit hädavajalik ja igal juhul tõstis Russarö võidukas lahing Soome rannakaitsesuurtükiväelaste ja tõenäoliselt üldse soomlaste võitlusvaimu.

Ka edaspidi nägid Balti laevastiku suured sõjalaevad soomlaste suurtükiväega kurja vaeva. Peale maavägede pealetungi takerdumist Karjala kannasel Soome kaitseliinides üritas punalaevastik murda ligi kuu aja vältel (06.-24. detsembrini) Koivistonsaaril (praegu kannab saar nime Bolšoi Berjozovõi) asuvate Soome rannakaitsesuurtükkide vastupanu. Saare lõunaotsal paiknevas Saarenpää patareis oli kuus 254 mm ja kaks 152 mm kahurit. Lisaks oli veidi ida poole jääval rannikul Humalajoki patareides kuus

 Ristleja Kirov.

Soome sõjalaevad, mis merele ei läinud, olid kogu detsembrikuu jooksul valmis tõrjuma võimalikku punalaevas-

63

(andmed on paraku erinevad) õhusõidukit aga purunes kas õhkutõusul, maandumisel või muudel tehnilistel põhjustel.

SOOMLASED EI KAOTANUD LÄÄNEMEREL ÜHTEGI SÕJALAEVA, UPPUS VAID ABILAEV „AURA II“ (SEEGI OMA SÜVAVEEPOMMI PLAHVATUSEST), TEISED KAOTUSED OLID KAUBALAEVAD. tiku dessanti. Hiljem seisid nad sadamates ja tegutsesid õhutõrjepatareidena.

POOLTE KAOTUSED TALVESÕJAS Balti laevastiku sõjakaotused olid üsna väikesed. Tänapäeval teadaolevatel andmetel kaotati 1 allveelaev (miinil) ja 1 puksiir vastase rannakaitsesuurtüki tulest.

Surma sai kokku 65 meremeest. Lisaks muljus jää teel Tallinnast Liepajasse 9. jaanuaril puruks ühe mereküti (MO-kaatri), tormiga kaotati ka üks mootorpaat ja dessandiks kasutatud aerupaat.

Laevastiku lennuvägi kaotas 89 lennukit ja 110 lendurit sai surma või oli teadmata kadunud. Lisaks sai 232 lennukit vigastada. Lennukitest kaotati alla poole soomlaste relvade abil, koguni 46-55

Punalaevastiku inimkaotused kokku olid: 309 surmasaanut ja 1291 haavatut, haigestunud ja külmunud. Suure osa neist kandsid maismaarindel merejalaväelased.

Soomlased ei kaotanud Läänemerel ühtegi sõjalaeva, uppus vaid abilaev „Aura II“ (seegi oma süvaveepommi plahvatusest), teised kaotused olid kaubalaevad.

Sõjalaevadel sai surma 71 ja haavata 24 meest, kaubalaevastikus hukkus 65 inimest.

Rannakaitsesuurtükiväelased kaotasid võitluses nõukogude sõjalaevade ja lennuväega kümmekond meest surmasaanute ja haavatutena. Kokkuvõttes näitas Talvesõda, et Soome merejõudude tegusam pool hilissügise ja talve

SÕDUR NR 5 (98) 2017

152 mm suurtükki ja läänepoolsel Tiurinsaaril (praegu Zapadnõi Berjozovõi) kaks 152 mm kahurit.

Lisaks õhurünnakutele ja väiksemate laevade suurtükitulele kasutasid venelased ka oma mõlemat lahingulaeva „Marat“ ja „Oktjabrskaja Revoljutsija“, mis vasardasid vaenlase positsioone oma 305 mm suurtükkidest. Paraku ei suudetud Saarenpää patareid hävitada ega ka oluliselt kahjustada ei lennuväe ega laevastiku jõududega. Lisagem veel, et Koivisto saare kaitsjatega oli venelastel eriti mugav võidelda, sest Punalaevastiku põhibaas Kroonlinn asus nimetatud saarest kõigest 50 km kaugusel.

Kokku kaotasid Saarenpää patareid ja nende Soome mereväelastest meeskonnad detsembris 1939 võitluses vene laevade ja lennukitega 4 meest surnute ja 11 haavatutena, vigastada sai üks suurtükk.

Vene laevad tabamusi ei saanud.

1940. aasta jaanuaris muutis üha paksenev jää Soome lahe idaosas sellised duellid võimatuks, kuna laevasõit ja laevastikuoperatsioonide läbiviimine tuli lõpetada. Russarö ja Saarenpää ei olnud ainsad kohad, kus Soome rannakaitsesuurtükivägi oma tõhusust näitas. Väiksemaid suurtükiduelle vene sõjalaevadega toimus ka Utö ja Kirkonmaa saartel.

AJALUGU

64

AJALUGU

tingimustes oli rannakaitsesuurtükivägi, kes tuli toime ka suurimate Balti laevastiku sõjalaevade tagasitõrjumisega. Vaid külmunud meri võimaldas Punaarmee ülekaalukatel jõududel Soome mererinde lähedasi rannapatareisid lõpuks võita. Soome sõjalaevastik aga täitis teise selles sõjas olulise ülesande – tagas Soome mereühenduse välismaailmaga st Rootsiga ja kõigile pingutustele vaatamata ei suutnud

 Eesti Suurupi rannakaitsepatarei.

osa Eesti, Läti ja Leedu okupeerimisel, blokeerides nende riikide ranniku.

Eestile esitati 16. juunil 1940 ultimaatum ja 17. juunil võtsid baasidest väljunud Punaarmee väeosad ja Venemaalt üle piiri tulnud väed enda kontrolli alla Eesti Vabariigi suuremad linnad ja neis olulisemad punktid.

9. juunil 1940 kehtestati NSVL kaitse rahvakomissari marssal Sergei Timošenko direktiiviga nr 02622 Balti

9. JUUNIL 1940 KEHTESTATI NSVL KAITSE RAHVAKOMISSARI MARSSAL SERGEI TIMOŠENKO DIREKTIIVIGA NR 02622 BALTI RIIKIDE ÜMBER MERE- JA ÕHUBLOKAAD.

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Balti laevastik seda takistada. Seega ei näidanud vene sõjalaevastik üles erilist võimekust, samas segasid tema tegevust kindlasti rasked ilmastikuolud.

Rahulepinguga sai Balti laevastik endale uue soodsa asukohaga mereväebaasi Hankoneemel, samuti olid nüüd mereväelaste käsutuses kõik Soome lahe olulisemad saared.

BALTI RIIKIDE OKUPEERIMINE 1940 Uus „sõjaline operatsioon“ toimus suvel 1940, kui Balti laevastik etendas olulist

riikide ümber mere- ja õhublokaad.

Balti laevastiku eesmärk oli hõivata Eesti ja Läti sõjalaevad ja kaubalaevastik, samuti vallutada dessantoperatsiooniga Tallinna sadam ning rannakaitsesuurtükkide patareid Naissaarel, Aegnal ja Suurupis. Selleks toodi Hanko sõjaväebaasist Paldiskisse 260. merejalaväebrigaad.

Ettevalmistused sõjaliseks operatsiooniks jõudsid lõpule 14. juuniks.

Blokaadi kaasatud jõudude hulk oli muljetavaldav –144 sõjalennukit ja 120 sõjalaeva (lahingulaev „Oktjabrskaja

Revoljutsija“, ristleja „Kirov“, 2 liidrit, 7 hävitajat, suurtükipaat „Krasnoje Znamja“, 5 vahilaeva, 25 miinitraalerit, 17 allveelaeva, ülejäänud olid peamiselt mitut liiki kaatrid). Eesti rannikuveed jagati sektoriteks, võeti valve alla Soome lahe suu, väljapääsud Liivi lahest ja asuti seejärel kinni pidama ja läbi otsima laevu. Kokkuvõttes peeti kinni ja otsiti 14. juunist kuni 21. juunini läbi 52 Eesti, Läti, Soome ja Rootsi laeva, arvestamata väiksemaid kaluripaate.

Veel enne teate saamist konkreetsest kokkuleppest NSV Liidu täiendavate sõjaväeosade paigutamisest Balti riikide territooriumile (oli vaid teada, et Eesti ja Läti valitsus nõustusid okupatsiooniga) alustas Balti laevastik 17. juuni varahommikul planeeritud objektide (Suurupi patarei, Aegna, Naissaar, Tallinna Sõjasadam) hõivamist.

Vastavalt juhtkonna otsustele Eesti sõjavägi ja merevägi pealetükkivatele ”liitlastele” mingit vastupanu ei osutanud, kuigi sisimas selleks kange tahtmine oli. Eesti sõjalaevad seisid nüüd sisuliselt võõrvägede valve all sadamas.

Pärast suurte sõjajõudude saabumist Balti riikidesse ja nende üle kontrolli kehtestamist mere- ja õhublokaad sellisel kujul lõpetati.

Pärast Eesti annekteerimist 6. augustil 1940 osutusid Balti riikide sõjalaevastikud NSV Liidu sõjalistele juh-

AJALUGU

 Laevastiku lahkumine Tallinnast 1941. aasta augustis.

tidele täiesti mõttetuks kribu-krabuks.

Kohe asus Punalipulise Balti laevastiku juhtkond Eesti ja Läti laevastikku ning rannakaitset likvideerima. Selle protsessiga jõuti lõpule alles sama aasta oktoobrikuuks, kui ”sõjasaagiks” saadud vara – isikkoosseis, laevad, relvastus ja maapealne taristu – oli Punalipulise Balti laevastiku hiiglasliku sõjamasina sisse integreeritud.

OLUKORD ENNE SÕJA ALGUST SAKSAMAAGA 1941

Osmussaare patareid koos Hankosse veetutega oleksid sel juhul eraldanud Helsingi ja teised Soome lahe lõunaranniku sadamad muust maailmast. Suurtükid seati Osmussaarel üles juba sõja käigus juulis ja augustis.

Hoopis ohtrasti oli rannakaitsesuurtükke üles seatud ja ülesseadmisel Eesti läänesaartel.

Hiiumaale oli aastail 1940-1941 ehitatud 6 rannapatareid (130-180 mm).

Saaremaale oli 1941. aasta suve alguseks

OSMUSSAARE KINDLUSTAMINE OLI TIHEDALT SEOTUD SOOMLASTELT ÄRAVÕETUD HANKO POOLSAARELE RAJATAVA MEREVÄEBAASIGA. mm merekahurit. Viimased olid suure tõstenurgaga ja neid saanuks kasutada nii dessandi- kui ka õhutõrjeks.

Osmussaare kindlustamine oli tihedalt seotud soomlastelt äravõetud Hanko poolsaarele rajatava mereväebaasiga.

Koostöös oli kavas sulgeda suurtükitulega sissepääs Soome lahte. Võib aga arvata, et Osmussaare kindlustamise puhul ei olnud tegemist pelgalt rannakaitse vajadustega, vaid hoopiski tähtsama projektiga. Teatavasti planeeris NSV Liit uut sõda Soome vastu ja

ehitatud 8 rannapatareid (100-180 mm).

Hoopis hõredam oli Nõukogude Liidu rannakaitse Läti läänerannikul – siin oli Kuramaa läänerannikule üles seatud vaid kuus suurtükipatareid.

Niisiis oli Balti laevastikul 22. juuniks 1941 spetsiaalselt rannakaitseks tohutu kogus suurtükiväge: 438 erineva kaliibriga rannakaitse- ja dessanditõrjesuurtükki, sealhulgas oli meie randadel 59 ja lõunanaabri randadel üles seatud kokku 39 erineva kaliibriga kahurit. (järgneb)

SÕDUR NR 5 (98) 2017

Nüüd asus Balti laevastiku juhtkond palavikulise kiirusega rajama uusi mereväebaase, rannapatareisid ja kogu sõjalist taristut vastvallutatud aladel.

Olukord Läänemere ääres peale Balti riikide lõplikku annekteerimist ja nende riikide laevastike ülevõtmist jäi endiselt pingeliseks. NSV Liit valmistus aktiivselt sõjaks oma suure sõbra Saksamaa ja ka Soome vastu ning jätkas oma relvajõudude suurendamist ja piirile koondamist.

Samuti jätkati kindlustustöid Eesti ja Läti rannikul ning Hanko poolsaarel.

Tallinnast sai Kroonlinna asemel Balti laevastiku peabaas ning kuni 22. juunini 1941 töötasid venelased käsi rüppe laskmata oma hiigelriigi sõjalise võimsuse tugevdamiseks.

Teise maailmasõja algusest möödunud ühe ja kolmveerandi aasta jooksul

olid Läänemere idarandade rannakaitses toimunud suured muudatused.

NSV Liidu territooriumilt olid raudteepatareid laiali veetud värskeltokupeeritud Balti riikidesse ja Talvesõjas võidetud Soome aladele.

Lisaks neile kahele raudteepatareile oli venelastel uue sõja alguseks Hankosse viidud 29. ja 30. üksik suurtükiväedivisjon, millistel kahe peale kokku oli üksteist 130 mm ja kolm 100 mm rannakaitsekahurit ning kolmkümmend üheksa 45

65

66

TUTVUSTUS

SÕJATEADLANE: sõjanduslik oskuskeel ja sõjateadusliku mõtte ajalugu

SÕDUR NR 5 (98) 2017

2017. aasta lõpus tähistab ajakiri Sõjateadlane esimest väikest juubelit – ilmub viies number, millest võib leida mõttearendusi eestikeelse sõjandusterminoloogia ja teaduskeele vallas, tagasivaateid Eesti sõjaajaloole ja sõjateadusliku mõtte ajaloole, peegeldusi sõjateadusliku mõtlemise minevikust ja olevikust Saksa relvajõudude näitel, funktsionaalse treeningu kasutamisest ajateenijate füüsilise vormi arendamisel ning analüüsi Süüria kodusõjaga seotud meediamanipulatsioonidest.

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskuse terminoloog Reet Hendrikson on oma mahukas uuringus püüdnud välja selgitada, kuidas mõjutab terminivalik, sh terminite varieerumine, mõistmist ja sedakaudu erialasuhtlust. Artiklis on otsitud vastust küsimustele, kuivõrd erinevalt ohvitseride seas sõjandustermineid mõistetakse ja kuidas on see seotud keeleliste ja keeleväliste teguritega. Omakeelse teadus- ja erialakeele küsimusi käsitletakse ka peatoimetaja Andres Saumetsa juhtkirjas ning Reet Hendriksoni ja Eesti Maaülikooli keelekeskuse juhataja Ülle Sihveri ülevaateartiklis, milles avatakse ettekandepäeval „Eestikeelse teaduse tulevik“ kõlanud olulisemaid seisukohti.

Mitme tõlkeartikli vahendusel saab lugeja parema ettekujutuse meie NATO partneri, Saksamaa relvajõududes toimunud mõtte-

muutustest. Erukolonelleitnant dr Claus von Rosen avab oma artiklis Bundeswehri juhtimiskontseptsiooni, Innere Führung’i teaduslike aluste kujunemisloo olulise tahu, analüüsides, kuidas sõjaväelise juhtimise ja teaduse sümbioos kajastus selle kontseptsiooni vaimse isa, kindral Wolf Graf von Baudissini mõtetes ja tegudes. Kolonel dr Uwe Hartmann jagab oma isiklikke kogemusi sellest, kuidas rakendada teaduslikku mõtlemist ja teadustöö kogemusi sõjalise välisoperatsiooni kontekstis. Professor dr Angelika Dörfler-Dierken annab teoloogilisest vaatenurgast huvitava retrospektiivse ülevaate sõdurite ohvrisurma mõistmises toimunud muutustest.

Numbris on käsitletud ka Eesti sõjandusajaloo aspekte. Kaptenleitnant Liivo Laanetu on analüüsinud üht Eesti meresõjalise mõtteloo tähelepanuväärset peatükki – endise mereväeülema Jaan Kapi 1999. aastal sõnastatud visiooni Eesti territoriaalse merekaitse tõhustamisest ja arendamisest.

Kaptenmajor Taavi Urb on oma uurimuses tutvustanud Eesti merejõudude allohvitseride rolli ja allohvitserkonna olemust ning väljaõpet aastatel 1920–1939.

Tartu Ülikooli doktorandi Eve Kubi uurimus aitab pilku heita sellele, kuidas Eestisse rajatud Nõukogude Liidu sõjaväebaase kasutati Talvesõjas sõjategevuseks oma iseseisvuse eest võidelnud Soome vastu.

Samuti on ajakirjas kaastöid aktuaalsetel teemadel. Kapten Vjatšeslav Senin on empiirilisele magistritööle tuginevas artiklis uurinud funktsionaalse füüsilise treeningu olemust, selle ajateenijate väljaõppesse lõimimise võimalusi ja treeningu mõju ajateenijate kehalise kasvatuse tõhususele. Uuringu praktiline tulem on funktsionaalse treeningu programm, mis aitab parandada ajateenijate füüsilist vormi ja arendada lahingutegevuseks vajalikke võimeid.

Tallinna Ülikooli doktorant Üllar Peterson on ette võtnud põhjaliku meediaallikate analüüsi, et välja selgitada Süürias toimuva kodusõjaga seonduvaid ideoloogilisi manipulatsioone ja nende tagamaad.

• Liivoja, Rain • Criminal jurisdiction over armed forces abroad • Cambridge University Press, 2017 Rain Liivoja uurib, miks ja millises ulatuses antakse sõjaväe personali välismaal sooritatud kuritegude eest kohtu alla oma riigi seaduste alusel. Olles selgitanud mitmeid kontseptuaalseid ebaselgusi jurisdiktsiooni ja immuniteedi doktriinis, uurib ta selle doktriini toimimist tegevpersonali paigutamisel piiri taha. Võrreldes seadust ja praktikat erinevates riikides, väidab autor, et sellised juhtumid toovad ilmsiks diskrimineeriva kohtualluvuse kategooria, mida võib rahvusvahelise õiguse kohaselt õigustada.

Tuues esile tegevteenistuse jurisdiktsiooni kui eraldi kategooria, selgitab raamatu analüüs sõjalise kriminaalõiguse eripärasid ja annab ka aluse kodumaise kriminaalõiguse laiendamisele erasektori sõjalistele alltöövõtjatele oma riigi teenistuses. See raamat on oluline teadlastele ja praktikutele, kes tegelevad rahvusvahelise ja kriminaalõigusega, eriti sõjalises kontekstis.

• Conradi, Peter • Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta.

• Rahva Raamat, 2017 Nõukogude Liidu lagunemisega sai läbi ka külm sõda, Venemaal algasid reformid ning tulevikku ennustati demokraatlike riikide sõbraliku kooseksisteerimisena. Täna on Lääne ja Venemaa vahel taas terav vastasseis, Venemaa on okupeerinud alasid Ukrainas, Gruusias ning räägitakse küberrünnakutest ja valimiste mõjutamisest.

Unistus demokraatlikust ja usaldusväärsest partnerriigist Venemaast ei täitunud.

See raamat küsib, miks see nii on. Kes lasi selle võimaluse käest? Kes kaotas Venemaa? Raamatu autor on tunnustatud ajaloolane Peter Conradi, kes on teinud põhjalikult tööd nii arhiivis kui asjaosalisi intervjueerides ning leidnud materjali ja lugusid, mis olid siiani teada vaid riikide tipp-poliitikutele ja nende abilistele. Raamat on halastamatult avameelne ja erapooletu, pakkudes uusi vaatepunkte nii venekui läänemeelsele lugejale.

UUS PÜSINÄITUS

„Eesti vormi lugu 1917-1940” Avatud alates 24.04.2017 K-P 11-18 Sissepääs tasuta MÕISA TEE 1, VIIMSI |621 7410 | www.esm.ee

TP12 930 6

MISKI POLE _ VOIMATU

Sa näed, jäädes nähtamatuks. Sa kuuled, liikudes hääletult. Sa täidad ülesande, jäädes ellu. Sest Sa oled üks vähestest, kes kuulub eriväelaste sekka.

Oled Sa valmis läbima elu raskeima eksami ja treenima koos maailma parimate eriüksustega?

On Sinus vajalik terassisu, et täita Eesti ja NATO kõige keerulisemaid ülesandeid? Kui jah, siis ootame Sind katsetele, mis algavad siit www.elukutse.ee/eog

ESTSOF