Nr 6, 2014 by Sõdur

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

ISAF Redeployment – Eesti kaitseväe suurim logistiline välisoperatsioon

Varjumise teadusest ja tehnikast

Nr 6 (81) 2014

Eesti uus väevõime –

CV9035

Järgmised katsed toimuvad: 06.–19.04.2015 Täpsem info www.elukutse.ee/eog lpvalik@mil.ee

6 / 2014

TAAVI KAROTAMM

Sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Süümepiinadest tekkinud idee – isadearmee Parimates aastates mehed, kel jäi kaitseväes ajateenistus läbimata, otsivad võimalust anda oma panus riigikaitsesse.

9 Väike Eesti võib valusalt hammustada Intervjuu kaitseminister Sven Mikseriga Eesti valmisolekust uues julgeolekupoliitilises olukorras hakkama saada.

13 Väikeriigi laiapindsest ja läbipõimunud riigikaitsest Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili tutvustab kontseptuaalseid põhimõtteid, mis võimaldavad Kaitseliidul ja teistel institutsioonidel laiapindse riigikaitse ülesandeid täita.

Siili teavituskampaania: kinoklipid ja maastur lennujaamas Järgmise aasta mais toimuva Eesti suurima õppuse Siil teavituskampaania viib info avalikkuseni varem kasutamata võimaluste kaudu.

40 Mehitamata õhukitest riigikaitses

57 Taktikaline otsustusmäng „Kõik möödub“

Mehitamata õhukite areng on viimasel ajal tõstatanud arvukalt õiguslikke küsimusi.

Kutsume kõiki sõjaväelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi lahendama taktikalist otsustusmängu.

16 Reservväelaste arvamused õppusest Kevadtorm 2014

42 Eesti kaitseväe Kesk-Aafrika vabariigi kogemus

Reservväelaste arvamusküsitluste tagasiside aitab paremini reservõppekogunemisteks valmistuda.

Lühiülevaade Eesti kaitseväe esimese Aafrika-missiooni ning õppetundidest, mida kaitsevägi sellest sai.

19 Kaitsetahe on riigikaitse raskuskese

47 ISAF Redeployment – Eesti kaitseväe suurim logistiline välisoperatsioon

Arutlus, kuidas reservväelasi paremini riigikaitsesse kaasata.

26 Investorina lahingutegevuses LHV analüütik Erko Rebane kirjutabkonfliktide ja eelarvekärbete mõjust sõjatööstusele.

29 Soome ja Rootsi allkirjastasid leppe NATO-ga, tihendavad kaitsekoostööd Walesi tippkohtumise ajal allkirjastasid Soome ja Rootsi kaitsevägede juhatajad vastuvõtva riigi toetuse (HNS) leppe NATO-ga.

Eesti kontingendil tuli Afganistanist lahkudes maha jätta sile plats. Selleks tegid toetuse väejuhatuse liikumise koordineerimise keskuse inimesed kolm ja pool aastat tööd.

53 Kuidas toetuse väejuhatus oma varadel silma peal hoiab Et sõjalised juhid saaksid olla kindlad oma ressurssides, peavad inventeerijad veenduma, et vara on õiges koguses ja seisundis seal, kus see olema peab.

60 Kuidas me rahvusvahelisel PFP rahuvalveõppusel Cooperative Spirit-94 käisime Jätkame kaitseväe taasloomise mälestuste vahendamist. Reservkolonelleitnant Tõnis Asson meenutab Hollandis peetud NATO ja partnerriikide ühisõppust. TÄPSUSTUSEKS 2014. aasta Sõduri viienda numbri artikli „Kadetikandidaatide motivatsiooni muutumine ajateenistuses“ autoreiks on lisaks Aarne Ermusele ka KVÜÕA õppejõud Kersti Kõiv ning Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudi teadur Kristjan Kask. Käesoleva aasta Sõduri viienda numbri artikli „EUFOR-i missioon panustab KAV-is riikluse taastekkele“ tõlkijaks on Epp Leete KVÜÕA rakendusuuringute keskuse tõlke ja toimetusgrupist.

kaitseväe peastaap

Toimetus

Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tutvustame jalaväe lahingumasinat CV9035.

Tegevtoimetaja

36 Varjumise teadusest ja tehnikast

Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

major Ivar Jõesaar e-post ivar.joesaar@mil.ee tel 717 1922 Kairi Vihman Meelis Piller AS-i Vaba Maa trükikojas Ardi Hallismaa

30 Lahingusoomuk CV9035 on uus võimekandja Eesti kaitseväes

Ümbrusega kohaneva kamuflaaži arendamisest räägivad Tallinna tehnikaülikooli teadlased.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Väljaandja

EESTI UUDISED

Kaitseminister Mikser kirjutas Haagis alla Eesti suurima relvaostulepingu ARDI HALLISMAA

esti kaitseminister Sven Mikser ja Madalmaade kuningriigi kaitseminister Jeanine Antoinette Hennis-Plasschaert kirjutasid 9. detsembril Hollandis Haagis alla lepingule, millega Eesti ostab 113 miljoni euroga Madalmaadelt 44 tänapäevast jalaväe lahingumasinat CV9035NL ja tanki Leopard 1 baasil ehitatud toetusmasinad. Jalaväe lahingumasinad jõuavad Eestisse aastatel 2016–2018. „Jalaväe lahingumasinate hange on üks kolmest riigikaitse kümneaastases arengukavas ette nähtud suurvõimest. Scoutspataljoni sõdurid saavad lähiaastatel suurema löögijõu, manöövrivabaduse ja parema kaitstuse,“ ütles kaitseminister Sven Mikser. Holland toob järgmise aasta veebruaris Eestisse 14 jalaväe lahingumasinat CV9035 koos toetusmasinatega, mis harjutavad siin koos Scoutspataljoniga Eesti kaitsmist ja osalevad iseseisvuspäeva paraadil Narvas. Valitsus andis kaitseministrile volituse allkirjastada jalaväe lahingumasinate CV9035 ostuleping mahuga 138 miljonit eurot, mis hõlmab ka tööriistakomplekte lahingumasinate hoolduseks, Eesti kaitseväelaste väljaõpet, varuosi ja laskemoona. Hangitud lahingumasinad on kasu-

Jalaväe lahingumasin CV9035NL.

tatud, ent nad on oma elukaare alguses, kõige vanem neist on seitse aastat vana. Enne Eestile üleandmist läbivad kõik masinad Hollandis hoolduse ja vajadusel ka remondi. Hollandi kaitsevägi võttis relvastusest maha kahe pataljoni jagu CV-

9035NL, millest ühe pataljoni tehnika pandi müüki. CV90 on Hollandi, Taani, Norra, Šveitsi, Soome ja Rootsi kaitsejõudude relvastuses. Need on moodsad, Põhjamaadele loodud lahingumasinad, mis jäävad riikide relvastusse veel aastakümneteks.

Kaitsevägi tunnustas parimaid ohvitsere ja allohvitsere

SÕDUR NR 6 (81) 2014

aitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras andis 10. novembri õhtul koos riigikaitse edendamise sihtasutusega kaitseväe 96. aastapäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis üle aasta ohvitseri ja aasta allohvitseri preemia. Aasta ohvitseri tiitli ja preemia sai lennubaasi ülem kolonelleitnant Rauno Sirk ning aasta allohvitseri tiitli ja preemia 1. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni pataljoniveebel vanemveebel Renzo Rajaste. 3200 euro suurust preemiat annab välja riigikaitse edendamise sihtasutus.

Aasta ohvitseri tiitli pälvinud kolonelleitnant Rauno Sirk on kaitseväes teeninud 23 aastat. Kolonelleitnant Sirgi kandidatuuri esitanud kaasvõitlejate sõnul suudab Ämari lennubaas praegu võõrustada NATO õhuturbemissiooni just tänu kolonelleitnant Sirgi erakordsete juhiomaduste ja jäägitu pühendumuse tõttu teenistusele ja üksusele. Kolleegid lisavad, et tiitli omistamine lennubaasi ülemale oleks sümboolseks tunnustuseks kogu lennubaasi koosseisule. Aasta allohvitser vanemveebel Renzo Rajaste on kaitseväes teeninud 14 aas-

tat. Kolleegide sõnul võib vanemveebel Rajastet pidada uue põlvkonna allohvitseriks ja kaitseväe allohvitseride raudvaraks – inimeseks, kes teab vastuseid kõikidele teenistust puudutavatele küsimustele, kes aitab alati jõu ja nõuga ning kellele võib ohvitser alati loota ja kindel olla. Lisaks aasta ohvitserile ja allohvitserile said 650-eurose ergutuspreemia veel neli ohvitseri ja neli allohvitseri. Kaheksandat korda üle antavad preemiad on suurim eraalgatuslik tunnustus kaitseväelastele ja kaitseliitlastele.

Tartus oli NATO küberkaitseõppus Cyber Coalition 2014 Tartus lõppes 20. novembril NATO arendusväejuhatuse korraldatud küberkaitseõppuse Cyber Coalition aktiivne faas. Kolmepäevase õppuse eesmärk oli testida liikmes- ja partnerriikide võimet seista vastu erinevatele küberrünnakutele. Esmakordselt osalesid õppusel vaatlejatena ka eraettevõtete ja teadusasutuste esindajad. Lisaks NATO staapidele ja ametkondadele osalesid õppusel 28 liikmes- ja partnerriikide Soome, Rootsi, Austria, Šveitsi ja Iirimaa esindajad. Kokku võttis õppusest osa ligi 400 infotehnoloogia eksperti, õigusala spetsialisti ning valitsusametnikku, ligi 100 osalejat olid Tartus ning ligi 300 osalejat üle maailma.

Balti riikide maaväe juhid arutasid väljaõppeplaane Tartus 1. ja 2. detsembril peetud Balti riikide maaväe ülemate kohtumine lõppes esimest korda peetava tänapäevases sõjapidamises maaväe võimekusi käsitleva julgeolekukonverentsiga. Lisaks peeti väljaõppeplaane ja räägiti loodavast Balti pataljonist. Kohtumisel arutasid Eestit esindanud kaitseväe juhataja asetäitja kolonel Artur Tiganik, Leedu maaväe ülem kindralmajor Almantas Leika ja Läti maaväe ülem kolonel Martins Liberts algava aasta õppuste- ja väljaõppeplaane. Samuti räägiti järgmisel aastal loodavast Balti pataljonist, millega osaletakse NATO reageerimisjõudude tegevuses 2016. aastal.

Tuhanded lapsed lustisid Paides „Kõikide laste isadepäeval“

aitseväe peastaapi ja 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakut külastas 25. novembril Ühendriikide maaväe ülem Euroopas kindralleitnant Frederick Ben Hodges ja kohtus nii Eesti kui ka siin teenivate Ühendriikide kaitseväelastega, et arutada USA väekontingendi rotatsiooniga seonduvaid küsimusi. „Eesti kaitsevägi on oma tegevuses väga ambitsioonikas. Järgmisel aastal korraldatav õppus Siil on üks suuremaid õppuseid terves NATO-s,“ ütles

kindralleitnant Hodges, kelle sõnade kohaselt ootavad ameeriklased rohkem kui 13 000 tegevja reservväelasega õppust põnevusega. Kindrali sõnul näitab Eesti Siili-taoliste suurõppuste korraldamisega teistele kindlat eeskuju. „Fakt, et Eesti kaitsekulutused on kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja et Eesti korraldab suuremahulisi õppusi, on head näited sellest, kuidas üks väike maa suudab enamat, kui temalt esmapilgul oodata võiks.“

Sõja- ja katastroofimeditsiini konverents Tartus

aitseväe meditsiiniteenistus ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus korraldasid 4. ja 5. detsembril Tartus Dorpati konverentsikeskuses konverentsi teemal „Sõja- ja katastroofimeditsiin“. Konverentsi korraldaja major Ahti Varblase sõnul pöörati konverentsil

sõja- ja katastroofimeditsiini teemade kõrval tähelepanu ka sõja- ja katastroofipiirkonnas viibimisega seotud psühholoogilistele külgedele. „Ettekannetes räägiti lisaks eelnevale ka Ebola välihaigla ettevalmistusest Sierra Leone näitel ning tsiviil-militaarkoostöö arendamise olulisusest ja võimalustest,“ ütles major Varblane.

Ülikoolid ja kaitseväe õppeasutused sõlmisid koostööleppe

aitseväe ühendatud õppeasutused, Tallinna tehnikaülikool, Tartu Ülikool, kaitsevägi ja kaitseministeerium allkirjastasid detsembri algul sõjatehnoloogiaalase pädevuse arendamise koostöölepingu. Kaitseväe ühendatud õppeasutuste rakendusuuringute keskuse ülema kolonelleitnant Sten Alliku sõnul oli koostöölepingu sõlmimine kriitilise tähtsusega. „Tänapäeval on sõjapidamine väga tehniliseks läinud. Meil on vaja arendada nii enda kui partnerite pädevust, et tagada võtmekompetentside ehk meie jaoks kriitiliste teadmiste ja oskuste arendamine ja hoidmine,“ ütles kolonelleitnant Allik.

Allkirjastatud koostööleping puudutab tehnoloogiavaldkonda, mis on üks seitsmest kaitsealasest teadus- ja arendustegevuse valdkonnast. Lepingu eesmärk on teha koostööd õpetamise ning teadus- ja arendustegevuse vallas, sealhulgas kaitseväe üldise tehnoloogia-alase teadlikkuse suurendamine, vajalike pädevuste välja arendamine kaitseväes ja ülikoolides, vastastikune toetus ekspertide näol ning sõjatehnoloogia kui valdkonna populariseerimine. Äsja sõlmitud koostööleping sõlmiti 2019. aastani. Eelnevalt on koostöölepingu osapoolte omavaheline koostöö olnud enamjaolt projektipõhine.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Tuhanded lapsed ja nende vanemad külastasid 9. novembril Paides jõustruktuuride korraldatud perepidu „Kõikide laste isadepäev“. Kella kümnest kaheni kestnud pereüritusel said isad ja lapsed osa võtta võistlustest ja tutvuda kaitseväe tehnikaga. Oma lahinguvarustust tutvustasid Eestis paiknevad Ameerika Ühendriikide sõdurid. Lisaks tutvustas päästeamet tuletõrjesporti ja politseinikud rääkisid kaasa võetud teenistuskoera tööst.

Ühendriikide maaväe ülem Euroopas: Ootame põnevusega õppust Siil

MAAILM

U.S. AIR FORCE

Venemaa tegevuses Euroopa rahvusvahelises õhuruumis.

Rootsi kaitseministeerium soovib uuringut NATO-ga liitumise kohta

Kanada ja Suurbritannia osalevad Islamiriigi vastases võitluses

Kanada kaitseminister teatas 2. novembril, et Kanada liitub Islamiriigi vastaste operatsioonidega. Kanada kuninglik õhuvägi kasutas esimestel õhurünnakutel Boeing F/A-18C Hornet (CF-18/CF-188) tüüpi õhusõidukeid. Kaks CF-18 lennukit ründasid kaitseministeeriumi teatel samal

päeval Islamiriigi sihtmärke Iraagis Fallujah linna lähedal. Kanada kuningliku õhuväe õhusõidukid paiknevad Kuveidis. Samuti teatas Suurbritannia, et suurendab nõustajate ja instruktorite arvu Iraagis, et aidata Iraagi armeel võidelda Islamiriigiga. Siiski ei kavatse Ühendkuningriik saata Iraaki maavägesid.

Aserbaidžaan tulistas alla Armeenia Mi-24

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Aserbaidžaani relvajõud tulistasid alla vaidlusaluse Mägi-Karabahhi piirkonna kohal lennanud Armeenia Mil Mi-24 tüüpi lahingukopteri. Vahejuhtumis hukkus kaks Armeenia kopteri meeskonnaliiget. Armeenia kaitseministeeriumi sõnul kuulus kopter Mägi-Karabahhi de facto valitsusele ning osales allatulistamise hetkel kontrolljoone läheduses õppustel. Armeenia kaitseministeeriumi pressiesindaja sõnul näitab juurdlus, et kopter oli relvastamata ning lisas, et vahejuhtumi tagajärjed on Aserbaidžaani valitsuse jaoks valusad ja vastutuse peab võtma riigi sõjalis-poliitiline juhtkond. Aserbaidžaani kaitseministeeriumi hinnangul kuulus kopter aga Armeeniale, rikkus Aserbaidžaani õhuruumi ja üritas rünnata Aserbaidžaani positsioone. Kohalik meedia teatas, et kopteri alla tulistanud üksuse ülem sai teo eest teenistuse teenetemärgi. 1994. aasta sõjast Armeenia kontrolli all olevas Mägi-Karabahhis on sel aastal kasvanud vaherahu rikkumiste arv.

Venemaa lendab Kariibi mere kohal

Moskva teatas 12. novembril, et Venemaa õhuvägi alustab regulaarseid pikamaalende Arktikast Kariibi mere ja Mehhiko laheni. Venemaa kaitseministri Sergei Šoigu sõnul kavatsetakse Kariibi mere kohale lendama saata strateegilised pommitajad, ründelennukid ja merepatrulli õhusõidukid. Šoigu sõnul on praeguses ärevas olukorras vaja tagada sõjaline kohalolek Atlandi ookeani lääneosas, Vaikse ookeani idaosas, Kariibi merel ja Mehhiko lahes. Siiski ei avaldatud, kas pikamaalendude patrulloperatsioonidega on juba algust tehtud. Samas on teada, et Venemaa pidas juba varem kõnelusi mitme Kesk-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riigiga baaside kasutamise õiguse osas. Nende riikide hulka kuulusid Kuuba, Nicaragua ja Venezuela. Muudes piirkondades on kõnelusi peetud Seišellide, Singapuri, Alžeeria ja Küprosega. Šoigu avaldus tuleb Ukraina kriisi tõttu kõrgendatud pingeolukorras Venemaa ja lääneriikide vahel, mil on täheldatud ka ärevust tekitavat kasvu

Rootsi kaitseministeeriumi avaldatud raporti hinnangul peaks Rootsi kaaluma liitumist NATO-ga, sest suhted Venemaaga on kokku varisemas. Raportis rõhutatakse vajadust teha riskianalüüs, kas liitumine NATO-ga tagaks paremini riigi julgeolekut. Kaitseministeeriumi raport järeldab, et Rootsi rahvusvaheline koostöö on toonud riigile kasu, et strateegilisest seisukohast Rootsi ametlik neutraalne positsioon tegelikult ei tööta ja analüüsi peaks kaasama ka Soome. Rootsi avalik arvamus on olnud varem NATO-ga liitumise vastu, kuid viimase üheksa kuu jooksul toimunud sündmused on hakanud seda muutma. Analüütikute hinnangul on Rootsi probleem olnud viimastel aastatel arusaam, et maailm võiks geopoliitiliselt taas muutuda bipolaarseks. Seetõttu on praegu Rootsil kolm valikut: säilitada status quo ja sellega kaasnev vastuolulisus, naasta tõelisse neutraalsusesse ja pöörata selg senisele koostööle NATO-ga või hüljata senine mitteühinemise põhimõte ja hakata täieõiguslikuks NATO liikmesriigiks, mis võiks omakorda kaasa tuua Venemaa pahameele.

NATO viis läbi viimase viie aasta suurima mereväeõppuse

NATO viis oktoobris Hispaania ranniku lähistel Vahemeres ja Atlandi ookeanis läbi viimase viie aasta suurima mereväeõppuse. 13.–26. oktoobril toimunud õppuse Noble Justification eesmärk oli kinnitada NATO reageerimisjõudude mereväe komponenti. NATO mereväe ülema viitseadmiral Peter Hudsoni sõnul on õppus oluline seetõttu, et Venemaa käitumine on muutnud Venemaa ja lääneriikide vahelisi suhteid ning NATO reageerib vastavalt. Viitseadmiral Hudsoni hinnangul on NATO-l praegu suurem vägi kui üheksa kuud tagasi ning õppused on veelgi laiaulatuslikumad, kui üheksa kuud

8 2

9 5

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (oktoober–november 2014)

võrra kasvavad 2015. aasta Rootsi kaitsekulutused. Vastne sotsiaaldemokraatide juhitud Rootsi valitsus eraldab kaitsekulutusteks 5,24 miljardit eurot. Siiski kavatsetakse seda 2016. aastal taas vähendada.

tagasi oleks isegi ette kujutanud. Praegu plaanib allianss veelgi suuremat õppust 2015. aastaks. Kui oktoobris toimunud harjutusel osales 23 sõjalaeva, 6 allveelaeva, 30 õhukit ja 5000 sõdurit, siis 2015. aastaks planeeritud õppusel peaks osalema 40 000 sõdurit. See teeb tuleva aasta NATO õppusest Trident Juncture viimase kahe aastakümne suurima.

USA Euroopa vägede ülem soovib rohkem varustust ja vägede roteerimist Ameerika Ühendriikide Euroopa vägede (EUCOM) ülem kindral Philip Breedlove sooviks rohkem eelpositsioneeritud varustuskomplekte ning säilitada vägede praegune seisund, kuid suurendada roteerimist. Kindral Breedlove’i sõnul suudab USA praeguse vägede koosseisuga tugevdada nüüdses keerulises poliitilises olukorras Euroopa liitlaste kindlustunnet. Tema hinnangul on surve Ida-Euroopale üha kasvamas, mistõttu oleks vaja just Baltimaadesse, Poola ja Rumeeniasse rohkem roteerivat kohalolekut. Samuti loodab kindral Breedlove suurendada varustuse hulka Euroopas. 2011. aastal teatas USA armee, et hakatakse vähendama Ameerika Ühendriikide sõjalist kohalolekut Euroopas, et keskenduda rohkem Lähis-Ida ja Vaikse ookeani piirkondadele. Venemaa praegune tegevus on seda plaani muutnud.

Süüria valitsusväed on väidetavalt vallutanud Islamiriigi alasid

Süüria välisminister Walid al-Muallemi teatel varustab Venemaa Süüriat S-300-tüüpi pikamaa-õhutõrjesüsteemidega ja muu kõrgtehnoloogilise relvastusega, mis peaks aitama riigil end Ameerika Ühendriikide eest kaitsta. Välisminister al-Muallem ütles Liibanoni ajalehele Al-Akhbarile antud intervjuus, et USA on lubanud Damaskusele, et ründab Süüria territooriumil üksnes Islamiriigi kontrolli all olevaid alasid. Ta lisas, et USA president Barack Obama tahab riigisisestel põhjustel vältida sõda Süüria vastu ja tegeleda Islamiriigi probleemiga üksnes õhurünnakute abil. Siiski ei oska al-Muallemi sõnul Süüria valitsus ennustada, kuidas võiks Obama käituda suureneva surve all, mistõttu peab riik olema valmis võimalikuks rünnakuks. Oma probleemi seletati Venemaale ja paluti relvastust. Al-Muallemi ütles, et Süüria pole veel S-300-tüüpi süsteeme saanud, kuid loodab üsna kiiresti saada Kremli heakskiidu. Moskva tühistas varem Süüria hanke S-300PMU2-tüüpi süsteemidele pärast seda, kui vahendas kokkulepet, millega Damaskus soostus keemiarelvi loovutama.

Serbia ja Valgevene arutavad kaitsetööstusealast koostööd

Valgevene riikliku sõjatööstuse komisjoni GosKomVojenPromi ametnikud ütlesid pärast Serbia kaitseministri Bratislav Gašići visiiti Minskisse, et Serbia ja Valgevene võivad alustada kaitsetööstusealast koostööd. Allikate sõnul arutati koostööd õhusõidukite paranduse ja uuenduste ning mehitamata õhukite tootmise vallas. Gašić sõlmis oma kahepäevase visiidi käigus oma Valgevene kolleegi Juri Žadobiniga valitsustevahelise kaitsealase kokkuleppe. Lisaks koostööle kaitsetööstuses soovitakse arendada suhteid rahuvalve, sõjalise hariduse ja meditsiinivaldkonnas. Analüütikute hinnangul üritavad nii Valgevene kui ka Serbia laiendada oma ekspordil põhineva kaitsetööstuse haaret.

miljardit eurot läheb Soome jaoks maksma hävitajate väljavahetamine. Soomel on praegu 55 Boeing F/A18C ja seitse F/A-18D Hornet tüüpi õhukit. Selle aasta oktoobris hakati analüüsima võimalikke asendusi. Plaanide kohaselt võetakse praegused hävitajad teenistusest maha aastatel 2025–2030.

6,11

miljonit eurot päevas maksab USA kaitseministeeriumi pressiesindaja kontradmiral John Kirby sõnul Islamivabariigi-vastane võitlus. Iraagis on praegu umbes 1600 Ameerika Ühendriikide sõdurit, kelle ülesanne on tagada julgeolek, anda nõu ja sooritada õhurünnakuid. USA alustas Islamiriigi vastaseid õhurünnakuid 6. augustil.

32,8%

võrra kavatseb Venemaa kasvatada riigiduuma kaitsekomisjoni ettepanekul 2015. aasta kaitsekulutusi. Kui ettepanek jõustub, on tegu suurima kaitsekulutuste aastase tõusuga alates 2001. aastast, ulatudes 64,54 miljardi euroni. Kaitsekomisjoni esimehe admiral Vladimir Komodejovi sõnul langevad kaitsekulutused seejärel 2016. aastal 5,3% võrra ja kasvavad taas 4% võrra 2017. aastal.

53,88

miljardi eurot võrra kulub USA kaitseministeeriumi hinnangul järgmise viie aasta kaitse-eelarve peale algselt planeeritust rohkem. Kaitseministeeriumi hinnangul ülehindas Kongressi eelarveamet vägede vähendamisest tulenevaid võimalikke sääste.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Süüria riigimeedia väitel suutsid valitsusväed Islamiriigilt tagasi vallutada olulise Al-Shairi gaasimaardla piirkonna. Süüria Araabia uudisteagentuuri sõnul vallutasid valitsusmeelsed riiklikud kaitsejõud novembri alguses tagasi oktoobri lõpus Islamiriigi kontrolli alla sattunud alad ning kontrollivad täielikult gaasimaardlaid ja neid ümbritsevaid mägesid. Islamiriik avaldas oktoobri lõpus fotod oma kontrolli alla sattunud maagaasimaardla infrastruktuurist.

Venemaa varustab Süüriat õhutõrjesüsteemidega

ARVAMUS

Süümepiinadest tekkinud idee – isadearmee

ktoobri alguses tabas Eesti–Soome suhteid kerge vibratsioon. Mehed võtsid kätte ja hakkasid jälle vaidlema: kumma riigi hoiak on Venemaaga suheldes jõulisem? „Mõõtmise“ käigus pani Soome ajakirjanik Kai Juvakka Postimehes kõrvuti portsu fakte, mis puudutab Soome ja Eesti meeste kaitsetahet. Ehk siis – kes on siis kõvemad mehed, kui päriselt jamaks läheb! Juvakka lajatas oma väidetega eestlastele otse silmade vahele: iseseisvuse ajal on armees aega teeninud vaid kolmandik Eesti meestest ja kaks kolmest on vabastatud peamiselt tervise pärast. Soomes on samal ajal teenistuse läbinud neli meest viiest ja vabastust ei saa isegi siis, kui oled miljoneid teeniv sportlane jne. Ma ei julge mürki võtta, et need väited on 100 protsenti tõesed, aga seda kõike oli valus lugeda! Sest ... Need etteheited rääkisid kaudselt ka minust. Mina pole sõjaväes käinud! Ma lõpetasin kooli 1995. aastal, kui sõjaväest kõrvalehiilimine oli noorte seas otse öeldes – väga väärikas rahvussport. Ma tõesti ei mäleta enam kedagi, kes oleks toona tahtnud ise kaitseväkke minna. Seejuures ei kartnud me dedovšinat või metsajooksu, vaid mahavisatud aastat. Ühelt poolt oli muidugi aeg ka selline, kus kõik tahtsid kohe juristiks või ärimeheks saada ja ropult raha teenida. Aga teisalt olid ka sõjaväest tulnute signaalid väga ühesed – mõttetu aja raiskamine, esimesel kolmel kuul ehk noorteajal midagi toimub, siis on aga lebo, joomine ja lakke sülitamine. Hea näide on mu sõber – noorteajal võttis 13 kilo alla, pärast 18 kilo juurde.

Rasmus Kagge ERR-I AJAKIRJANIK

gusel juhul kõige olulisem – Eesti patrioot. Ühesõnaga, piisavalt atraktiivne materjal riigi erinevatele vabatahtlikele organisatsioonidele. Ometi pole ma abipolitseinik, priitahtlik päästja ega kaitseliitlane! Kõlab kummaliselt, tõepoolest! Ma ei salga, et ma olen juba aastaid mõelnud Kaitseliitu astumise peale. Mind on ka mitu korda kutsutud. Eriti tänavu. Aga et ma tegelesin 20 aastat tagasi tolle eespool mainitud noorte hulgas populaarse rahvusspordiga ja sõjaväekohustus jäi läbimata, siis olen ma praegu sisuliselt plindris. Jah, ma tean, et Kaitseliidus on sõduri baaskursus, aga nüüdsetel tingimusel, sellisena, nagu seda SBK-d on minule seni presenteeritud, on see minu jaoks paraku välistatud! Miks? Aga väga lihtne! Juba 10 viimast aastat olen ma töötanud režiimis, kus ma käin septembrist juunini tööl sisuliselt kuus päeva nädalas ehk minu jaoks on kõik pühapäevad valdavalt tööpäevad! Ja leida 5–10 järjestikust vaba nädalavahetust, nagu SBK puhul oleks vaja, on minu puhul sisuliselt juba ette välistatud. Ma olen uurinud, et kas SBK-d saaks teha näiteks juunis-juulis-augustis. Vastus on alati olnud üks – paraku ei! Seega ... kas tõesti ongi kõik?!?! Ilmselt lööb nüüd kümme meest Kuressaarest Põlvani rusikaga vastu lauda

PATRIOODI PIINAD

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Mina „pääsesin“ toona ülikooliga. „Pääsesin“ kirjutan ma täna juba teadlikult jutumärkides, sest enam ei ole ma selle üle nii uhke. Pigem on mul nüüd juba kahju ja isegi piinlik. Piinlik aga eelkõige selle pärast, et ma olen 37-aastane vaimselt ja füüsiliselt heas vormis, 192 cm pikk ja 100 kilo raske Eesti mees. Haritud, intelligentne ning edukas oma ala spetsialist. Mis ehk prae-

Julgen arvata, et Kaitseliiduga liitujaid oleks veelgi enam, kui SBK oleks paindlikum ja kohaneks tänapäevase järjest kärsituma ja tempokama maailma reeglitega.

ja sajatab vuntside vahelt, kuidas nemad läbisid viie lapse, hommikuse lüpsi ja õhtuse heinateo kõrvalt SBK. Ehk kui ikka tahtmist on kodumaa eest seista, küll siis leiab ka aja, kurat küll! Tõsi, hästi öeldud ja müts maha. Ilmselt paljud ongi leidnud selle aja, kui vaadata Kaitseliitu astunute hüppelist hulka! Aga ... ma julgen arvata, et liitujaid oleks veelgi enam, kui SBK oleks paindlikum ja kohaneks tänapäevase järjest kärsituma ja tempokama maailma reeglitega! Et värbamiskõned ei lõppeks selle tõdemuse juures, et: „Aaa, sa käid nädalavahetuseti tööl, no selge, siis pole midagi teha!“ Seetõttu, lugedes oktoobri alguses soome ajakirjaniku etteheiteid Eesti meeste kaitsetahtele, ja tundes selgelt süümepiinu, tekkiski mul idee!

ISADE ARMEE – EI/JAA Mis oleks, kui teeks nn isade armee! Kuu aega ühe jutiga SBK-d neile, kes ei ole eri põhjustel sõjaväes käinud ning kes tahaksid vabatahtlikuna nüüd, täiskasvanud ja mõistuse pähe võtnud meestena, täita oma kohustust riigi ees. Ehk nagu hiljutine suurepärane Tule-programm, kus emadel ja isadel või teistel „vanuritel“ oli võimalik 10–15 aastat hiljem ülikooli naasta ja riigi toel lõpuks kõrgharidus omandada. Mitu mu sõpra kasutas seda väga edukalt! Edasi. Ma viskasin idee 140 tähega Twitterisse, kust selle avastas Eesti Päevaleht. Nii sündis lugu, kus nn isadearmee ideed lasid põhja ja kiitsid heaks ministrid, kindralid, kaitseväelased, kaitseliitlased ja kes kõik üle kogu riigi. Aga ... Ma ei taha sellel isadearmee ideel palju peatuda, on selge, et see on idealistlik ja toores. Minu jaoks pole tähtis, kas see üldse kunagi teoks saab! Oluline on, et me lõpuks leiaksime lahenduse, kuidas kännu tagant minema saada. Ehk kuidas minusugused, täis elujõus isad sel keerulisel ajal lõpuks ikkagi Kaitseliitu angažeerida. Ma ei nõua mingit allahindlust. Ma lihtsalt soovin, et me mõtleksime koos edasi ja paindlikumalt. Sest minusuguseid on palju. Alustades peaminister Taavi Rõivasest ja kaitseminister Sven Mikserist!

ARDI HALLISMAA

Eesti jätkab valitsuses heaks kiidetud riigikaitse arengukavas kirjas olevate väevõimete arendamist.

Väike Eesti võib valusalt hammustada Lõppemas on aasta, mil Euroopas ja suures osas maailmast meenutati sajandi möödumist Esimese maailmasõja algusest. Kuidas hindate üldist ja konkreetselt Eesti julgeolekuolukorda ajal, kui Euroopa külje all on taas alustatud relvakonflikti piiride muutmiseks?

siis meie oleme sellel juba mõnda aega silma peal hoidnud.

MAJOR

rel toimunust, aga hoiatavaid sarnasusi leiab ka Esimese maailmasõja eelsest ja järgsest ajast. Julgeolekuolukord on muutunud pingelisemaks, kui see tundus kas või aasta tagasi. Teisalt tekitab avalikku teadvusesse jõudnud šokk mulje, justkui muutused oleksid kiired ja äkilised. Tegelikult on areng liikunud selles suunas kogu Vladimir Putini presidendiaja jooksul. Venemaa on oma kaitsekulutusi järk-järgult, kuid märkimisväärses tempos kasvatanud väga pikka aega. 2008. aasta Georgia sõjast saadik on need kasvanud ligi 50% ja väga suur osa sellest on investeeritud siiasamasse meie piiri taha, Lääne sõjaväeringkonda. Kui paljudele maailma vaatlejatele tuli selline areng järsu või ehmatavana,

Eesti on juba pikemat aega panustanud väikeriigile parima võimaliku julgeolekuolukorra loomisse. Kuidas hinnata meie seniseid jõupingutusi nüüd, mil olukord on kriitilisem kui kunagi varem iseseisvuse taastamisele järgnenud ajal?

Praegu räägitakse Ukraina sõjast kui äratuskellast ja leitakse, et äratuskellana oleks pidanud toimima juba Georgia sõda. Seevastu Eesti riigikaitse ei ole kunagi uinunud, siin ei ole keegi kunagi kujutanud endale ette sellist võltsreaalsust, et ajalugu on nüüd läbi saanud ja me võime tegelda teiste asjadega kui julgeolek. Eesti potentsiaalne ohuallikas pole ju muutunud. Kui me räägime eksistentsiaalsest ohuallikast meie julgeolekule, siis ei tulnud see praegu ega ka viis või kümme aastast tagasi kusagilt mujalt kui idapiiri tagant.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Putini režiimi käitumine on 21. sajandisse sobimatu. Tegelikult on ka Vene režiimile lähedal seisvad isikud avalikult kuulutanud, et sooviksid pigem tagasi pöörduda sellise julgeolekuarhitektuuri juurde, mida me tunneme Euroopa kontserdina. (Euroopa kontsert, ka „rahvusvaheliste suhete Viini süsteem“, mida Viini kongressi järgi tuntakse ka „kongressi süsteemina“, oli Euroopas Austria, Preisimaa, Venemaa ja Suurbritannia suurvõimude kokkuleppel (hiljem liitus ka Prantsusmaa) 1815–1914 kehtinud jõudude tasakaal – toim.). Me oleme rohkem harjunud otsima paralleele Teise maailmasõja eel ja jä-

Ivar Jõesaar

FOOKUS

ARDI HALLISMAA

võtma oma iseseisva kaitsevõime arendamist ja samas töötama selle nimel, et liitlastevaheline solidaarsus oleks tugev ja et liitlased oleksid valmis panustama nende võimelünkade täitmisele, mis jäävad meile lühemas või keskpikas plaanis. Hiljuti allakirjutatud Javelini tankitõrjerakettide ja jalaväe lahingumasinate CV9035NL hange tõstavad muude lahendamist vajavate küsimuste seas esile ka laskeväljade ning roomikmasinaile sobilike harjutusväljakute rajamise vajaduse. Kuidas edenevad need kohalike omavalitsustega koostöös tehtavad taristuarendused?

Eesti kaitseminister Sven Mikser ja Madalmaade kuningriigi kaitseminister Jeanine Antoinette Hennis-Plasschaert kirjutasid 9. detsembril Hollandis Haagis alla lepingule, millega Eesti ostab Hollandilt 44 tänapäevast jalaväe lahingumasinat CV9035NL ja tanki Leopard 1 baasil ehitatud toetusmasinad. Eesti riigikaitses on riigi võimalusi arvestavalt arendatud erinevaid võimeid valikuliselt. Kas peate varasemal ajal maha märgitud arengusuundi õnnestunuks?

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Eesti riigikaitsevaldkond oli üks vähestest, mis Eesti iseseisvuse taastamise järgselt alustas sisuliselt nullist. Eks katse-eksituse meetodil tegutsedes ole tehtud ka vigu, aga mitte neile ei ole meil paslik keskenduda. Võin küll öelda, võrreldes oma kaitseministri kogemusi praegu ja tosin aastat tagasi, et plaanid ja reaalsus on tulnud teineteisele tunduvalt lähemale. Kui iseseisvuse taastamisele vahetult järgnenud aastatel mõeldi ja joonistati struktuure, mis olid pärit ideaalmaailmast, kuid mil puudus igasugune ressursikate, siis nüüd oleme saanud 21. sajandisse sobivaks NATO liikmesriigiks, kes struktuure-skeeme joonistades peab kogu aeg silmas nii oma rahalisi kui ka inimressursse. Ka viimastega tuleb Eesti puhul alati arvestada.

Valitsuses heaks kiidetud riigikaitse arengukava aastani 2022 täitmisel on tehtud olulised struktuurimuutused kaitseväes ning alanud on uute suurhangete aeg. Kas praegust julgeolekupoliitilist olukorda arvestades on mõistlik säilitada varem kavandatud tempot või peaks olulisi relvastushankeid ja võimearendusi forsseerima?

Me hoiame kogu aeg silmad lahti ja säilitame teatud paindlikkuse. Mõnes valdkonnas olemegi läinud edasi kiiremini, kui algselt plaanitud. Näiteks hiljuti allakirjutatud Javelinide hankelepingu oleme toonud ajas ettepoole ja oleme näinud ette võimalused, kuidas need tarned tuua võimalikult varaseks ja alustada ka maksetega niipea, kui võimalik. Kindlasti peame olema valmis seda ka edaspidi tegema. Anname aga endale selgelt aru, et osa võimearendusi võivad Eestile tulevikus käia üle jõu ja selleks on meie selja taga meie liitlased. Me peame tõsiselt

Kui soetame endale uued võimed, võtame kasutusele uusi relvasüsteeme, siis peab olema tagatud ka harjutused ja väljaõpe, muidu ei lähe need ostud ju täie ette. Samas on Eesti demokraatlik riik, kohalikud omavalitsused on oma otsustes autonoomsed ja kohalike inimeste vajadustega tuleb arvestada. Kindlasti on oluline kohalikke omavalitsusi kaasata. Minu senise kogemuse põhjal on ka kohalikud inimesed valdavalt meelestatud riigimehelikult ning mõistavad samamoodi, et kaitsevägi vajab harjutusalasid. Kaitseministeerium ja ka kaitsevägi omalt poolt peaks tegema kõik, et Eesti inimeste elu minimaalselt häiritakse. Kohtugem kohaliku võimu ja inimestega, selgitagem, kuulakem muresid, otsigem lahendusi. Praeguses julgeolekuolukorras saavad inimesed aru, et kaitsevägi ei tegele seal mingi hobiga, vaid meie kõigi kaitsmisega. Laiapõhjalise riigikaitse kontseptsioon eeldab kõigi institutsioonide, asutuste, ettevõtete, organisatsioonide ja üksikisikute panustamist riigi toimimise jätkumisse ka kriitilistes olukordades. Kui palju on viimase aasta jooksul märgata arusaamise süvenemist, et riigi kaitsmine pole üksnes relvastatud tegevus, vaid eeldab kõigi parimat panust oma põhitegevusalal?

See teadmine kasvab pidevalt. Ajast, mil see laiapindsuse kontseptsioon kasutusele võeti, on nii valitsusasutustes kui ka erasektoris järk-järgult juurdunud ja süvenenud arusaam, et kõigil on oma roll. Hea näide on hiljutine hea tahte leppe allakirjutamine kaitseministeeriumi, kaitseväe ja ettevõtjate vahel, mille kohaselt tööandjad vaatavad soosivalt sellele, kui nende töötajad osalevad reservõppekogunemistel. Ka riigikogu menetluses olev riigikaitseseadus käsitleb seda laiapindsust ja lähtub arusaamast, et terve hulk riigifunktsioone

peab jätkuvalt toimima, kogu riigi toimepidevus peab olema tagatud ka kriisi või sõja ajal, ja loob seetõttu võimalusi, kuidas määrata erinevates valitsusasutustes, aga ka erasektoris töökohad, mis peavad jätkama ka kriisi või sõja ajal ega kuulu seetõttu riigikaitsekohustuse alla. Eestlastele valdavalt nii omane komme rääkida igavat ning võimalusel mitu korda ülekontrollitud tõtt paneb meid raskesse olukorda moodsa infosõja pidamisel, millist oleme tänavu näinud Ukrainaga seotud inforinnetel. Kuidas saame end ette valmistada, et sellisesse tõsisesse infolahingusse sattudes mitte pead kaotada?

Arvan, et strateegilises plaanis annab see, et meie info on tasakaalustatud, tõene ja objektiivne, ka märkimisväärse eelise. Ei saa öelda, et kes kõige jultunumalt valetab, see jääb lõpuks peale. Loomulikult on õõvastav jälgida, kuidas Vene infokanalid Ukraina-vastase agressiooni käigus omaenda auditooriumi psühholoogiliselt töötlevad ja virtuaalset reaalsust joonistavad. See on mõnevõrra hirmutav. Aga siiski usun, et demokraatlikus riigis normaalses pluralistlikus infoväljas elavad inimesed suudavad luua iseendale võime objektiivselt analüüsida infot ning olla lauspropaganda osas skeptilised. Teine asi on see, et info pakkumisel tuleb olla vastutustundlik. Nii riigi infokanalites kui ka erameedias jagatav info peab olema riigimehelikult vastutustundlik. Ma olen veendunud, et me suudame psühholoogilises sõjas peale jääda. Me tegeleme iga päev sellega, et vastase psühholoogilist ja informatsioonilist mõjutustegevust ära tunda ja vajadusel selle vastu astuda, et pakkuda oma rahvale tõest ja tasakaalustatud infot nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Kui me räägime infosõjast, kas oleks mõistlik tuua n-ö kineetilise sõja ja kübersõja laienduseks ka infosõja mõiste ja selle kaitse arenduse meie arenguplaanidesse?

Jutuks on olnud ka riikliku psühholoogilise kaitse põhimõtete ja meetmete väljatöötamine. Kui kaugel nendega ollakse? Kas me oleme kaitstud?

Kindlasti tuleb sellega pidevalt tegelda. Psühholoogilises sõjas, nagu ka konventsionaalses sõjas ei saa kunagi öelda, et nüüd oleme valmis, nüüd oleme kaitstud. See on kestev protsess. Oluline on ka, et inimesed peavad riigivõimu pakutavat infot tasakaalustatuks, et võimul on inimeste silmis kõrge usaldusreiting. Sellega tuleb tegutseda ka doktriini ja strateegia tasemel. Samuti on vaja ettekujutust, mis on plaanis vastasel, ning enda plaani kriisiolukorras toimimiseks. Kas Eesti erakonnad ja vabaühendused peaksid enne parlamendivalimiste võitlusse sukeldumist sõlmima kokkuleppe, et riigikaitsetemaatikat või riigikaitse põhialuste kangutamist valimisvõitlusse ei tooda ning riigikaitset selja tagant ei rünnata?

Valimised on väga lähedal. Minu hinnangul on meil selline kirjutamata kokkulepe kehtinud aastakümneid. Eelistan alati töötavat tava mittetöötavale paberleppele. See, et riigikaitse ja selle alused seisavad parteipoliitilisest nägelusest kõrgemal, võiks ja peaks olema hea kirjutamata tava. Isegi avalik arvamus karistab hea tava vastu eksijaid karmimalt kui neid, kes rikuvad paberlepet. Riigikogusse on lugemisele saadetud uus, mitu varasemat seadust kokku võttev riigikaitseseadus. Mis muutub Eesti riigi jaoks selle seaduse vastuvõtmisel ning kuivõrd see vastab tänapäeva kiirelt muutuvaid julgeolekuolusid arvestades meie vajadustele ka lähiaastatel?

See on väga tänapäevane seadus. See paneb kokku rahuaja ja sõjaaja riigikaitse seadused ning ka rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse. Selle seaduse üks lähtealus on see, et tänapäeval pole enam väga selget piiri sõjaaja ja rahuaja vahel. Julgeolekuolukord võib järk-järgult pingestuda ning riik peab olema valmis järk-järgult oma valmisolekut suurendama. Et riik oleks võimeline seda tegema paindlikult ja olukorrale vastavalt, peavad rahu- ja sõjaaja juh-

timismudelid olema võimalikult sarnased. Teisalt peab täitevvõimul olema üsna suur voli olukorda hinnata ja selle muutudes dünaamiliselt reageerida. Näiteks näeb uus seadus ette kõrgendatud kaitsevalmiduse, mille võib valitsus oma korraldusega kehtestada. Selle peab küll heaks kiitma ka riigikogu. Aga valitsus saab võimaluse kehtestada teatud piiranguid ja kaasama ressursse, ootamata ära parlamendimenetlust, mis võib istungjärkudevahelisel ajal võtta päris pikalt aega. See seadus aitab meil oluliselt paremini toime tulla halli tsooniga, mis jääb rahu- ja sõjaaja vahele. Kui suurem osa riigistruktuure peab rahu- ja sõjaajal toimima võimalikult sarnase mudeli järgi, siis muutub erakordselt oluliseks reservarmee. Rahuajal töötavad reservväelased oma rahuaja ametikohtadel ning peab olema sätestatud, kuidas see armee mobiliseeritakse. Ka hallis tsoonis, kus ohuhinnang eeldab kaitsevalmiduse suurendamist, peab valitsusel olema võimalus kaitsekohuslaste liikumisvabadust piirata või korraldada erakorralisi õppekogunemisi, et vajadusel kiiresti mobilisatsiooni läbi viia. Eespool oli juba juttu, et oleme seda seaduseelnõu luues lähtunud laiapindsest riigikaitsearusaamast, mille kohaselt on riigikaitselisi ülesandeid ka teistel asutustel, riigiinstitutsioonidel ja eraettevõtetel. Uue seaduse vastuvõtmine toob endaga kaasa mitu valdkondlikku seadust ja rakendusaktide muutmise. Räägitud on naiste ajateenistusest ja võimaluste loomisest väljaõpetamata reservväelaste järeleaitamisväljaõppeks. Millised on meie tegelikud vajadused tegutsemisvalmis reservide järele?

Loomulikult on sellest räägitud. Tuleb aga silmas pidada, et teatud väljaõppe saanud kaitseväelasel on väärtust vaid siis, kui talle on võimalik kätte anda relv. Seda on talle mõtet kätte anda, kui on olemas laskemoon ja nii edasi. Terviklik ressursiplaneerimine on erakordselt oluline. Eestis on põhimõte, et ajateenistuses õpetatakse välja terviküksused ja arvatakse ka üksusepõhiselt reservi. Kasutada sõjaolukorras inimesi, kes on saanud põgusa baasväljaõppe, kuid kes ei ole kunagi üksusepõhiselt kokku harjutanud, on küsitav ning seaks tarbetult suurde ohtu ka nende elu ja tervise. Küll aga on Eestis vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Kaitseliit, mis tegeleb riigikaitses osalemiseks valmis inimeste oskuste arendamise ja hoidmi-

SÕDUR NR 6 (81) 2014

On selge, et konfliktid on tänapäeval mitmemõõtmelised. Hiljuti moesõnaks saanud kübersõda ja küberkaitse on nüüd täiesti tavamõisted, mida ka NATO tunnustas konfliktides uue domeenina. Igasugune tulevane konventsionaalne konflikt hõlmab ka kübermõõdet, majandusliku surve mõõdet, samuti hõlmab see infosõda, propagandasõda ja psühholoogilist mõjutamist. Loomulikult peab ka kaitse kõiki neid

dimensioone arvesse võtma ja nendega toime tulema. Kas või kaitseväe oma teavituskeskus peab olema kõrgel tasemel. Tema roll on ju konflikti käigus toota lahinguväljalt tõene pilt ja edastada see esimesena.

FOOKUS

sega. Kaitseliit on ennast õigustanud ja ma suunaksin sinna kõik inimesed, kes tahavad riigikaitses osaleda. Järgmisel aastal toimuv suurim reservõppekogunemine Siil oma enam kui 13 000 osavõtjaga tõmbab rahvusvahelist tähelepanu. Millise sõnumi tahame me sellega saata oma rahvale, liitlastele ja Peipsi taha?

Sõnum on see, et Eesti võtab oma riigikaitset tõsiselt, Eesti kaitsevõime on arvestatav, et Eesti on küll väike, aga võib valusalt hammustada. Eesti sõjaajaja riigikaitse tugineb suurel määral reservstruktuurile ja seepärast on iga õppuse eesmärk midagi läbi harjutada, testida, teha vajalikud järeldused ning viia sisse parendused. Seekord testime esimest korda nii suures mahus reservi mobiliseerimise võimekust. Arvan, et see tuleb väga väärt kogemus ja kaitsevägi on teinud väga head tööd, et need 13 000 kaitseväelast, reservväelast, kaitseliitlast ja liitlast kokku saada. Kaitsevägi saab väärt õppetunde ja kogemuse, mida tulevikus hinnata ja mille põhjal riigikaitset edasi arendada. Eestist on Ukraina poole teele läinud mitu abisaadetist, nende seas paistab silma eraalgatuslikult korraldatud lahinguvälja meditsiinikottide hankimine ja komplekteerimine. Mida saaksime veel teha?

Üks asi, mida Eesti saab teha ja teeb, on ehitada poliitilist tuge suveräänsele Ukrainale ja tema territoriaalsele terviklikkusele ning olla tugevas positsioonis rahvusvahelistes organisatsioonides, kes tegelevad kriisile lahenduse otsimisega. Eesti on väike riik, Ukraina on Euroopa mõistes suur riik ja kindlasti on mõistlik keskenduda valdkondadele, kus väikeriigi panus saab olla tuntav ning kus meil on arvestatavad ja võib-olla unikaalsed eksperdid. Üks selliseid on küberkaitse ja me oleme panustamas Ukraina küberkaitsealase võimekuse loomisse, oleme paigaldanud sinna oma eksperte ja ressursse.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

NATO oli septembris Walesis peetud tippkohtumisel oma avaldustes väga üksmeelne. Milliseid jõupingutusi saab Eesti siin maailma äärel ära teha, et see deklareeritud transatlantiline üksmeel ka järgnevates tegudes edasi elaks?

NATO on suur organisatsioon, mis töötab erinevate staapide, peakorterite, töögruppide tasemel kogu aeg. Ütlesin oma kohtumisel NATO peasekretäriga, et Eesti on huvitatud, et kõik need otsused

saaksid võimalikult kiiresti ellu viidud ning et uus, väga kiire reageerimisvõimega üksus (Very High Readiness Joint Task Force) NATO reageerimisväe (NATO Response Force) koosseisus, loodaks tegutsemisvalmina. Et seda oleks võimalik hoida siirmisvalmiduses ja idapoolsetes riikides luuakse juhtimiskomponendid, mis tagavad kiiresti kõigi lähetatavate üksuste juhtimise. Veel tänavu ja järgmise aasta algul on kavas hulk kohtumisi kõige kõrgemal tasandil, et teha vahekokkuvõtteid otsuste täitmisest. Kui meie oleme need, kelle julgeoleku tagamiseks sai see valmisoleku tegevuskava loodud, siis peame meie just olema huvitatud ja seisma selle eest, et selle ambitsioonitase ei väheneks. Kui veel kevadel olime mures, kas Ukraina äratuskell on piisav meie liitlaste ärkvele raputamiseks ja ärkvel hoidmiseks, siis nüüd võib paradoksina öelda, et president Putini ja tema lähimate liitlaste tegevus on aidanud meie liitlasi ärkvel hoida ning mõistmine, et Euroopa julgeolekus on toimunud suur ja põhimõtteline muutus, mis jääb meiega päris pikaks ajaks, on nüüdseks veelgi rohkem kohale jõudnud. Kas tähelepanu, mida maailm ja eriti NATO pöörab ISIS-est ja Venemaalt lähtuvale ohule, on teie meelest mõistlikult jaotunud ning kuidas jagame meie oma valmisolekut nende kahe ohuga tegelemiseks?

Ma kindlasti ei välista, et meie kaitsevägi ja näiteks meie eriväelased võivad juba lähemas tulevikus osaleda ka ISIS-e vastases operatsioonis. ISIS on Euroopa julgeolekule ja meie NATO liitlastele erakordselt tõsine ja tähelepanu vajav oht. Üks asi on see, et Vahemere idakallas on Lõuna-Euroopale väga lähedal ja põgenikevoolul on mõju Euroopa julgeolekule. Teine asi on see, et ISIS-e võitlejate hulgas on väga palju Euroopa Liidu ja NATO riikide kodanikke ja paljud on juba naasnud oma koju, paljud neist on radikaliseerunud ja valmis panema toime terroriakte ka oma kodumaal. Selles mõttes on oht pikaajaline ja võib avalduda ka Euroopa südames. Eestis võime end tunda vahetult vähem ohustatuna, kuid kui tahame, et meie liitlased peaksid meid ähvardavaid ohtusid enda omadeks, tuleb ka meil pidada enda asjaks liitlasi ähvardavaid ohte. Kas artikkel 5 tuleks ajakajastada, võttes arvesse kübersõja ja infosõja mõisteid?

NATO aluslepe on ajale väga hästi vastu pidanud. Seda just sellepärast, et see on raamistik, see on lühike ja rõhutab väärtusi, millel allianss seisab ning ühtlasi annab aluse selleks, et liitlast ähvardava ohu korral üksteisega konsulteerida ja üksteist kaitsta. Tõesti, artikkel 5 räägib relvastatud rünnakust. Võib mõtteid vahetada, kas see katab näiteks küberrünnakud või energia kasutamise relvana või info- ja propagandasõja. Aga ma usun, et NATO Washingtoni lepe ja sellel rajanev solidaarsus on piisav, et tagada kaitse kõigi ähvardavate ohtude vastu. Kui meie idanaaber ütleb oma doktriinis, et Venemaa võib inforünnakutele või propagandarünnakule vastata kineetilise vasturünnakuga, siis ma olen kindel, et NATO midagi sellist oma alusleppesse ei pane. Kas Eesti on juba praegu valmis paigutama NATO ettenihutatud varustusedepoosid? Millised ettevalmistused tuleb selleks veel teha?

Varustus tuleb eelpaigutada sellise relvastuse puhul, mida ei saa väga kiiresti kohale tuua. Aga Ameerika Ühendriikide presidendi septembrikuist visiiti meenutades töötame praegugi selle kallal, et saaks teoks regionaalne õhuväe väljaõppekeskus Ämaris ja loomulikult tervikuna NATO heidutushoiaku jätkumine, mille osaks on perioodiliselt roteeruvad maaväeüksused, õhuturbelennukid ja mereväe eskaadrid. Liitlaste kohaloleku toetamiseks peab olema tagatud vajalik infrastruktuur ning kogu vajalik vastuvõtva riigi toetus. See on samuti meie ülesanne, lisaks omaenda kaitsevõime loomisele. Lõpetuseks – mis ootab uuel aastal ja edaspidi ees meie tegevväelasi?

Kindlasti jätkub infrastruktuuri arendamine, valmib mitu kasarmut. Kindlasti on huvitav asuda tööle uute saabuvate relvasüsteemidega Javelin ja CV9035. Kindlasti on tulemas proovikive välismissioonidel. Tõsi, pärast Afganistani ISAF-i missiooni lõppemist on missioonide maht mõneti väikesem, kuid jätkub panustamine Euroopa Liidu missioonidesse, olgu Põhjala lahingugrupp või NRF, kus on valmiduses meie mereväe laevad. Kaitseväelase amet on kindlasti tulevikuski proovikividerohke. Kaitseministeerium ja valitsus teevad edaspidigi kõik, et kaitseväelase amet oleks prestiižikas ja et ühiskond tunnustataks nende panust, kes on välismissioonidele jätnud oma tervise.

JUHTIMINE

Väikeriigi laiapindsest ja läbipõimunud riigikaitsest Riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022 on andnud Kaitseliidule senisest palju avaramad ülesanded Eesti riigi kaitses. Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili tutvustab kontseptuaalseid põhimõtteid, mis võimaldavad Kaitseliidul ja teistel institutsioonidel koos töötades laiapindse riigikaitse ülesandeid täita.

kraina sündmused annavad tunnistust, et Aleksandr Dugini kujundatud ideoloogia „Geopoliitika alused“ ja selle praktiline rakendamine Gerassimovi doktriinina, mida kinnitavad ka Venemaa föderatsiooni kindralstaabi ülema armeekindral Valeri Gerassimovi avalikud esinemised ja artiklid, on Venemaa agressiivsete välispoliitiliste tegevuste alus. Venemaa föderatsioon on demonstreerinud jõulist ja robustset ning kiiret otsustusprotsessi ja mis kõige olulisem, suutlikkust neid otsuseid ellu viia. Võime eeldada, et tegu on olnud eelneva põhjaliku ja tõenäoliselt pikaajalise planeerimisega, mille alus on mitmekülgsed analüüsid ja Euroopa Liidu ning NATO reaktsioonide ja valuläve testimine. Kõike seda võimendab Venemaa autokraatlik juhtimine, mis tõenäoliselt ei ole jätkusuutlik, kuid lähema kümnendi jooksul kujutab meile reaalset ohtu. Riskide maandamiseks peavad iga riigi struktuurid olema võimelised läbima otsustusprotsessi kiiremini ja kvaliteetsemalt kui vastane. Otsustustempo peab olema vastasest kiirem kõikidel otsustustasanditel poliitilis-strateegilisest kuni taktikalise tasandini.

RIIGIKAITSE ARENGUKAVA EELDAB MUUTUST JUHTIMISES

BRIGAADIKINDRAL KAITSELIIDU ÜLEM

malusi. Riskide neutraliseerimiseks ja võimaluste ärakasutamiseks on oluline neid identifitseerida ja teadvustada ning edasine süstemaatiline läbimõeldud arendustegevus. Uus juhtimise paradigma sunnib kasutama de facto üksteisest sõltuvuse põhimõtet: ühises operatsiooniruumis tegutsevate organisatsioonide võimalust kasutada üksteise võimeid, eesmärgiga täita neile püstitatud ülesanded ja saavutada soovitud tulemus1. See eeldab fundamentaalset mõttemaailma muutust ja teadlikku arendust jäigalt vertikaalselt juhtimiselt (kõrgema ülema poolt spetsiifiliselt määratud ülesannete täitmine) pigem horisontaalsele juhtimisele, mille juhtmõte on üksteisest sõltumise tajumine ja sellest arusaamine.

Uus juhtimise paradigma sunnib kasutama de facto üksteisest sõltuvuse põhimõtet: ühises operatsiooniruumis tegutsevate organisatsioonide võimalust kasutada üksteise võimeid, eesmärgiga täita neile püstitatud ülesanded ja saavutada soovitud tulemus.

OPERATSIOONIRUUMI GEOMEETRIA JA JUHTIMINE Tänapäevased konfliktid on laiapindsed ning muutuvad ajas ja ruumis kiiresti. See on vähendanud vastutusala piiride kui võitluse kontrollimehhanismi ainurolli, tuues sisse uusi kontrollelemente: a) toetaja–toetatava suhe; b) koordinatsiooniõigus; c) situatsiooniteadlikkuse vahendid; d) lävimine (ingl k liaison); e) ülemate omavaheline suhtlemine (isereguleerimissüsteem). Üks oluline edu kriteerium on selge operatsiooniruumi omaniku määramine. Operatsiooniruumi omanik vastutab sõna otseses mõttes kõige eest, mis toimub temale usaldatud alas. Siia kuulub letaalse ja mitteletaalse tegevuse sünkroniseerimine, olukorra teadlikkuse tagamine nii vastase tegevuse kui ka oma jõudude suhtes. Suurim proovikivi on see, et operatsiooniruumi ülemale otseselt alluvate vägede koosseisu mittekuuluvad üksused või funktsionaalsed üksused, mis tegutsevad kogu sõjateatri ulatuses, ei pruugi oma tegevustest operatsiooniruumi omanikku teavitada ega temaga oma tegevust koordineerida. Sellise olukorra vältimiseks on oluline, et omaniku staatuses ülemale on

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Riigikaitse arengukava ehk RKAK 2013–2022 sätestatud riigikaitseorganisatsioon on oluliselt rohkem lõimitud kui seda oli eelmine hierarhiline väestruktuur ja seda toetanud struktuurid. See eeldab üleminekut uuele juhtimise paradigmale, millega kaasneb nii riske kui ka senisest suuremaid või-

Meelis Kiili

Üksteisest sõltuvuse printsiibi2 põhine juhtimine on juhtide/ülemate keskne; seda suunatakse juhiste ja kavatsuste abil, mis vormistatakse käskudena3. See saavutatakse teadliku toetaja-toetatava suhte määratlemise abil, mis on seotud selge operatsiooniruumi geomeetria, otsustusõiguse delegeerimise ja määratletud vastutusega, et parimal moel kasutada operatsioonis osalejate võimeid. Selline juhtimine seab suured nõuded ülematele, kes peavad olema sotsiaalselt ja professionaalselt kompetentsed juhid, sõjaliste juhtimise algteadmistest ja kogemusest üksi ei piisa. Üksteisest sõltumine ei ole ainult koostöövõime, vaid see on arusaamine, et kaitsevägi, Kaitseliit ning nende sisepartnerid ja välisriikide liitlased võitlevad kui üks meeskond ühiste eesmärkide nimel.

JUHTIMINE

mist, mis tagab horisontaalse suhtlemise ja omavahelise usalduse. 3. Alluvate julgustamist kasutama iseregulatsiooni süsteemi etteantud kavatsuse piires, mis praktikas tagab ülesannete täitmisel kõige optimaalsema võimekasutuse. 4. Isiklikku panust, kaasatust ning vajadusel selget ja kiiret alluvatevaheliste erimeelsuste likvideerimist.

Üksteisest sõltuvuse skemaatiline selgitus kõikehõlmavuse võtmes Riigivõimu teostamise vahendid PSSMII = (PMSEII) • • • • • •

Poliitiline Sõjaline Sotsiaalne Majanduslik Infrastruktuur Informatsioon

tema kõrgem ülem andnud koordineerimise õigus kõige tegevuste osas tema vastutusalas.

JUHTIMISE SEOSED

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Operatsioonide edu võti on üldjuhul õigete juhtimisseoste määratlemine ja võimete koondamine selle ülema alluvusse, kellel neid vaja on. Traditsiooniliselt on selleks kasutatud operatiivjuhtimisõiguse (ingl k OPCON), taktikalise juhtimisõiguse (ingl k TACON) jne delegeerimise meetodit, mis tagab ligipääsu teiste üksuste võimetele. Küll aga ei taga käsuõiguse mehaaniline delegeerimine/ käsuliini formaalne ümberkujundamine üksteise võimetest sõltumise arusaama süvenemist ega vii alati koostöö tihendamiseks vajalike pingutusteni. Efektiivseks juhtimiseks on oluline tunda ja teada riigikaitses osalevate organisatsioonide ülesehitust, tegutsemisfilosoofiat, selle tugevusi ning nõrkusi. Näiteks võib Kaitseliidu liikmeid jaotada teoreetiliselt kolme kategooriasse: võitlejad, võimaldajad ja võimendajad. Kaitseliit on võrgustik, mida joonisel kujutatakse tumedate punktidena (tegevliikmed) ja joontena (sidusus). Keskendumine võitlejatele, kes asuvad ja tegutsevad vaid sõjalises domeenis, jätaks Kaitseliidu potentsiaali kasutamata. Osasid tegevliikmeid, kes eri põhjustel ei leia rakendust sõjalistes üksustes, saab rakendada võimaldajatena. Nad täidaksid ülesandeid, mis toetavad lahingutegevust, andes seega võimaluse võitlejatel pühenduda sõjaliste ülesannete täitmisele ja ettevalmistamisele. Igal Kaitseliidu liikmel on oma professionaalne ja sotsiaalne võrgustik, mis tihti ülesannete täitmisel aktiveeritakse. See tagab võimendusefekti ja lisaväärtuse, mida alati polegi võimalik ja vajalik suruda Exceli tabelitesse. Kaitseliidu olemuse mittemõistmise tõttu võidakse võimendajaid ja võimaldajaid alahin-

nata ning püüda organisatsiooni terviklikkust lõhkuda. Professionaalsust ja sügavat üksteisemõistmist tugevdaval juhtimisel rajanev kollektiivne pingutus on väikeriigi võimalus saavutada suurem lahinguvõime kui seda eeldaks väikeriigi ressursside ja sõjaliste võimete aritmeetiline summa.

TOETAJA–TOETATAVA JUHTIMISSEOS Toetaja–toetatava juhtimisseos paneb toetavale ülemale vastutuse anda endast parim, et toetatava ülema ülesanne saaks täidetud ja eesmärgid saavutatud parimal ja kõige tõhusamal moel. Sellises juhtmisseoses ei saa toetav ülem lihtsalt anda oma üksuseid toetatavale ja vabastada end nii vastutusest. Vastupidi, kooskõlas kõrgema ülema kavatsuse ja juhisega peab ta jääma seotuks toetatava ülemaga kogu operatsiooni vältel. Ülemad peavad kujundama keskkonna, mis võimaldab üksuste harjumuspärast koostööd ja üksteisemõistmist ning looma ka eeldused situatsioonist tulenevate ebastandardsete juhtimisseoste rakendamiseks. Toetaja–toetatava täpse seose määrab kõrgem ülem kooskõlas oma operatsiooni kontseptsiooniga. Kõrgem ülem on ka otsustaja, kui alluvad ei suuda saavutada vajalikku koostöötasakaalu. Toetatavale ülemale on tagatud juurdepääs toetajate võimetele, tal on õigus anda juhiseid, seada prioriteete ülesannetele ja eesmärkidele jne. Kõrgemalt ülemalt oodatakse: 1. Selgeid juhiseid, prioriteete ja toetatava ülema võimu ulatuse määratlemist. 2. Kinnitust, et horisontaalne juhtimine on aktsepteeritud, vajalike tingimuste loomist ja alluvatelt ülematelt omavahelise koordinatsiooni ja koostöö nõudmist. Organisatsioonikultuuri loo-

Toetatavalt ülemalt oodatakse: 1. Vajaduste esitamist toetavatele ülematele, mis on pidev protsess, mitte ühekordne toiming. 2. Taotleda toetavatelt ülematelt lävimist (liaison), et parimal moel integreerida toetajate võimeid ülesannete täitmiseks. 3. Määrata toetuse järjekord oma alluvatele ülematele sarnaselt toetatava– toetaja suhtega. Toetavalt ülemalt oodatakse: 1. Oma rolli ja vastutuse määratlemist operatsiooni kontseptsiooni kontekstis, et tagada toetatava ülema ülesande täitmine. 2. Mõistmist, et teatud olukordades võib toetatava ülema eesmärkide saavutamine olla suurem prioriteet kui talle endale antud ülesande täitmine. 3. Põhjalikku tutvumist kontseptsiooniga ja arusaamist toetatava ülema operatsiooni kontseptsioonist, et parimal moel toetada tema pingutusi. 4. Toetatava ülema koordineerimise õiguse mõistmist ja aktsepteerimist ning oma koostööohvitseri saatmist toetatava ülema juurde. 5. Oma üksuste kasutamise võimaldamist toetatavale ülemale koos selleks vajaliku taseme käsuõiguse delegeerimisega.

KAVATSUS JUHTIMISE OSAS Kavatsen Kaitseliidus välja kujundada juhtimise, mis rajaneb operatsiooniruumis tegutsevate partnerite koostegutsemisel, ja seda rakendada. See võimaldab erinevate organisatsioonide, struktuuride ja üksuste võimeid riigikaitseliste ülesannete täitmiseks parimal võimalikul moel kasutada ning loob eeldused Kaitseliidu panuse tõhustamiseks Eesti julgeoleku tagamisel. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks on vaja erilist tähelepanu pöörata järgmistele asjaoludele ja põhimõtetele: 1. Ülemate kompetents, nendevahelised suhted ja vastastikune usaldus on üksteisest sõltuvate organisatsioo-

nide juhtimise kontseptsiooni rakendamise peamine eeldus ja vältimatu eeltingimus. 2. Organisatsiooni ülesehituse ja operatsiooniruumi geomeetria kooskõla vastutusalas olevate üksuste ja organisatsioonide vastutuse ning neile delegeeritud juhtimistaseme ja õigustega. Väga selgelt peab määratlema operatsiooniruumi omaniku ning struktuurid, kes operatsiooni vastutusalal tegutsevad. 3. Operatsiooniruumi omanikul on koordineerimisõigus teiste vastutusalal olevate osapoolte üle. Kõik operatsiooniruumis tegutsevad osapooled peavad aru saama omaniku koordineerimise ulatusest ja sügavusest. Vastavalt kooskõlastatakse kõik tegevused, mida tehakse vastutusala piires. 4. Operatsiooniruumis tegutsevatel osapooltel on selgelt määratletud toetaja–toetatava suhe nii kaitseväe, Kaitseliidu kui ka teiste ametkondade vahel. 5. Operatsiooni prioriteedid on selgelt määratletud; see võimaldab ülematel määratleda õiget pingutuste raskusastet neile antud ülesannete täitmiseks. 6. Otsustusõiguse delegeerimine operatsiooni läbiviimisel ja madalamatel tasemetel otsustamise rakendamine, et kasutada maksimaalselt ära kiirelt muutuva operatsiooniolukorra pakutavaid võimalusi. 7. Suurem horisontaalse juhtimise osakaal, et tõhustada koordinatsiooni ja tagada juurdepääs partnerite võimetele ja nende kasutamisele nende otsese allutamiseta endale. Kontseptuaalselt on eriti tähtis paindliku ülesandepõhise organisatsiooni, juhtimise suhte ja operatsiooniruumi geomeetria tasakaalustatud arendamine koostöös kaitseväe ja teiste ametkondadega. Väga selgelt on vaja määratleda operatsiooniruumi juhid/ülemad, nende juhtimise pädevus, nende koordineerimisõiguse ulatus ja sügavus ning nende vastutusala. Samuti peab väga selgelt olema määratletud funktsionaalsete üksuste (logistika, pioneerid, SOF) spetsiifiline pädevus vastutusalal ja operatsiooniruumi omaniku koordineerimisõigus nende üle.

tav. See on tingitud mitmest tegurist, kuid nende ühisosa on, et kõik need kuuluvad inimtegurite tõugu. Näiteks termin õhuke riik kirjeldab sisuliselt seda, et võrreldes suuremate riikidega peame meie oma suveräänsust tagama vähemate inimestega. Kindlasti ei tohi seda terminit kasutada kui vabandust ebakvaliteetse tulemi loomisel, pigem tuleb lähtuda sellest, et väikerahvana peame koondama oma jõupingutused mitte niivõrd ühise vaenlase vastu, vaid ühiste eesmärkide saavutamiseks, milleks on riigi iseseisvus ja kodanike heaolu. Paraku peame tunnistama, et esineb juhuseid, kus ebakvaliteetset tulemit ja seda kõikidel juhtimistasanditel, õigustatakse just õhukese riigi ettekäändega. Eesti puhul on tõesti tegu õhukese riigiga, kuid see peaks olema pigem meid omavahelisele tihedale koostööle sundiv tõsiasi ja tõukama meid rakendama üksteisest sõltuvuse printsiipi. Üksteisest sõltuvus eeldab intelligentse tahte rakendamist. Von Seeckt on öelnud: „Intellekt ilma tahteta on kasutu, tahe ilma intellektita on ohtlik.“ Peame tunnistama, et praegune maailm ja julgeolekukeskkond on läbi põimunud ja jagamatu ning moodsaid proovikive ei saa lahendada brigaadi raamistikus, mõteldes lineaarselt. Me peame saavutama selle, et mitte ainult ohvitserid, vaid ka ametnikud on valmis oma mugavustsoonist välja tulema ja hakkama mõtlema algoritmiliselt. Konflikt on kombinatsioon füüsilistest, moraalsetest ja kontseptuaalsetest komponentidest. Füüsilised tegurid on üsna lihtsalt mõõdetavad, mistõttu on mõistetav, et meie planeerijad tunnevad kiusatust piirduda füüsilise teguriga ja hoiduda, tihti alateadlikult, analüütilisest lähenemisest moraalsele ja kontseptuaalsele komponendile. Kaitsetahet, rahva eneseteadvust, julgust või hirmu ongi raske mõista ja veel raskem, kui mitte võimatu mõõta, kuid nende mittemõistmine või ignoreerimine viib meid paratamatult ohtlike illusioonideni ja enesehävituslike otsuste langetamiseni. Selleks, et mo-

Märkused: 1 See on laiapindse riigikaitse toimimise vältimatu eeltingimus, mistõttu tuleb edaspidises arendustegevuses oluliselt suurendada organisatsioonide omavahelist suhtlemist, dialoogi, et saavutada ühine käitumisnorm ja operatsiooniteadlikkus. 2 Üksteisest sõltuvuse printsiipi võib pidada ülesandepõhise juhtimise lahutamatuks osaks laiapindses riigikaitses. 3 Tegu on tavakohase sõjaväelise protseduuriga, kuid rõhuasetus on ülema kavatsusel ja soovitud tulemusel. Vähem tähelepanu pühendatakse konkreetsete tegevuste ettekirjutamisele. 4 Peter G. Tsouras, Warrior’s Words: A Dictionary of Military Quotations (London: Cassell, 1992) p. 266.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Me peame saavutama selle, et mitte ainult ohvitserid, RAKENDAMINE On selge, et Eesti-suurune riik oma vaid ka ametnikud on valmis võimalustega peab saavutama sünergia oma mugavustsoonist välja ressursside kasutamise, kuid, mis veelgi olulisem, ka juhtimisfilosoofia osas. Pa- tulema ja hakkama mõtlema raku ei ole alati kõik, mis tundub olevat algoritmiliselt. loogiline, ilmtingimata enesestmõiste-

raalset komponenti rakendada, peavad juhid tunnetama ühiskonda, milles me elame, ja selle dünaamikat, mitte klammerduma dogmade külge, mille juured ulatuvad eelmisesse aastatuhandesse, nõukogude-aegsesse väljaõppesüsteemi ja mõttemaailma. Loomulikult ei ole see kerge ülesanne, ka sõjateoreetik Liddell Hart on oma raamatus „Mõtteid sõjast“ öelnud: „Ainult üks asi on raskem uue idee istutamisest sõjalisse mõttesse, see on vana idee välja saamine sealt.“ Et iga konflikt on ennekõike inimtegevus, siis on oluline edu kriteerium ennekõike kontseptuaalse komponendi arendamine, sest just see võimaldab aduda konflikti laiapindsust ning mõista ja sellest tulenevalt ka anda õigeid hinnanguid, koostada edukaid plaane ja langetada õigeid otsuseid. Paraku on kontseptuaalne komponent just see, millest meil kõige rohkem vajaka jääb. See tuleneb ennekõike sellest, et oleme alahinnanud kontseptuaalse ja moraalse komponendi olemust. Juba Napoleon on öelnud: „Sõjas on moraalse komponendi osakaal materiaalsesse kolm ühele“.4 Meie ühiskond on väike, nii nagu ka kaitsevägi ja Kaitseliit. Otsustajad, planeerijad ja elluviijad teavad ja tunnevad üksteist. See tuleb muuta meie tugevuseks, me peame olema suutelised minema uuele juhtimise paradigmale ja kasutama ressurssi mõtestatult ja tõhusalt. Selleks on vaja muuta mõttemalli ja hakkama käsitlema laiapindseid proovikive mitmekülgselt. Winston Churchill ütles kord: „Härrased, meil on raha otsas, on aeg hakata mõtlema.“ Meil ei ole kunagi piisavalt raha, mistõttu peame seda kompenseerima mõtestatud tegevustega. See on Eesti edu alus ja võimalus domineerida vastase üle, langetades kiiremaid ja kvaliteetsemaid otsuseid ning haarates sel moel initsiatiivi. Me oleme selleks suutelised.

RESERVVÄGI

Reservväelaste arvamused õppusest Kevadtorm 2014 Reservväelaste arvamusküsitlustest saadud tagasiside aitab paremini reservõppekogunemisteks valmistuda.

n november aastal 2014. Eesti meediaruum on täis plakateid, ribareklaame, videoklippe ja sõnumeid järgmisel kevadel aset leidva kaitseväe suurõppuse Siil kohta. Olukorras, kus ajateenistuse läbimine on meessoost kodanikele seadusega pandud kohustus, võib sellise kampaania korraldamine tunduda ebavajalik. Kui kedagi ajateenistusse kutsutakse, tuleb tal sinna lihtsalt minna ning jutul lõpp. Kui on vaja osaleda kordusõppustel, siis samuti. Milleks reklaamida vajadust oma põhiseaduslikku kohust täita – ja veel aasta aega ette!? Miks on vaja reservväelasi õppekogunemisel osalemiseks spetsiaalselt motiveerida, kui oleks võimalik anda lihtsalt käsk ja selle mittetäitmise eest karistada?

KÜSIME TAGASISIDET

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Õnneks on Eesti riigikaitse korraldamises järjest enam näha ja tunda tänapäevast, demokraatlikule ühiskonnale kohast mõtteviisi, kus piitsa asemel kasutatakse üha rohkem präänikut. Panust ei tehta tuimale käsutäitmisele, vaid hästi informeeritud ja motiveeritud reservväe formeerimisele, mille liikmed mõistavad oma rolli riigikaitses. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja tunda ja mõista riigikaitse kõige olulisemat komponenti – inimest. On tarvis teada, kuidas suhtuvad ajateenistuse läbimisse kutsealused, mida arvavad reservõppekogunemistel osalemisest reservväelased, millise mulje jätsid läbiviidud õppused seal osalejatele – millega jäädi rahule, mis valmistas pettumuse. Tänapäevase laiapindse riigikaitse kujundamisel on inimfaktoriga arvestamisel toeks mitu sotsioloogilist uuringut: juba alates aastast 2000 on meil regulaarselt läbi viidud avaliku arvamuse monitooringut elanikkonna suhtumisest riigikaitsesse, viimased kaheksa aastat on igal aastal toimunud kutsealuste ja ajateenistusest reservi arvatute

Juhan Kivirähk

küsitlused, neljandat aastat järjest on korraldatud küsitlusi reservõppekogunemisel osalejate seas. Alljärgnevas tutvustan lühidalt tänavusel kaitseväe õppusel Kevadtorm 2014 läbi viidud küsitluse tulemusi. Alustaksin aga hoopis andmetega kaitseressursside ameti tellimusel suvel läbi viidud uuringust „Arvamused kaitseväest enne ja pärast ajateenistust“. Ka selle uuringu raames küsitletud värskete reservväelaste jaoks oli just Kevadtorm see õppus, mis pani punkti nende kaitseväelisele väljaõppele ajateenistuses. Küsitlustulemused osutavad selgelt, et rahulolu läbitud ajateenistusega on üks peamistest faktoritest, millest sõltub reservväelase valmisolek tulevikus õppekogunemistel osaleda. Läbi aastate on oma ajateenistusega rahule jäänud keskmiselt kaks kolmandikku ning rahulolematuna on ajateenistusest lahkunud kolmandik reservväelastest. Kui esimestest väljendas tänavuses küsitluses valmisolekut tulevikus reservõppekogunemisel osaleda 64 protsenti, siis teisest grupist vaid neljandik. Seos on ilmne (vt tabel 1).

Uuringule „Kutsealuste ja reservväelaste arvamused kaitseväest enne ja pärast ajateenistust“ 2014. aastal vastas 489 reservväelast. Kevadtormile kutsutud reservväelaste suhtumine õppustele tulekusse oligi ligikaudu sarnane nagu neil, kes kevadel reservi arvatutest ajateenistusega rahule jäid – hea meelega tuli õppusele 27 protsenti ja kohusetundest 46% (joonis 1). Kuid tuleb arvestada, et RÕK-ile jõudis reaalselt osalema vaid veidi üle 50 protsendi sinna kutsututest – küllap leidsid need reservväelased, kelle jaoks osalemine äärmiselt vastumeelsena tundus, erinevaid põhjusi sealt kõrvale jäämiseks. Nii nagu ajateenistusega rahulolu mõjutab valmisolekut tulevikus reservõppekogunemisel osalemiseks, nii saab reservõppekogunemise õnnestumist hinnata sellest lähtuvalt, kui paljud sinna kutsutud reservväelased oleksid tulevikus valmis seal taas osalema. Kevadtorm 2014-l osalenud reservväelastest oleks kindlasti või tõenäoliselt valmis ja järgmise kutse korral RÕK-il osalema 58%, seda ei oleks kindlasti või tõenäoliselt valmis tegema kolmandik (vt joonis 2).

KAITSELIITLASED ON ENDAS KINDLAD Erinevalt varasematest aastatest küsitleti sel korral ka õppustel osalenud kaitseliitlasi – neid oli vastanute seas üle poole (492). Et kaitseliitlased on harjunud vabatahtlikuna riigikaitsesse panustama, on nende motivatsioon ja hoiakud õppuste suhtes ootuspäraselt positiivsemad kui kaitseväe üksuste koosseisus osale-

KUI TEID MÕNE AJA PÄRAST KUTSUTAKSE RESERVVÄELASTE ÕPPEKOGUNEMISELE, SIIS

KÕIK VASTAJAD

JÄI AJATEENISTUSEGA RAHULE

EI JÄÄNUD AJATEENISTUSEGA RAHULE

… läheksite hea meelega

18%

25%

… oleksite valmis kohust täitma

33%

39%

22%

… jätaksite võimaluse korral minemata

34%

26%

50%

… see oleks täiesti vastumeelne

17%

Ei oska öelda

Tabel 1. Valmisolek RÕK-il osalemiseks sõltuvalt rahulolust ajateenistusega.

nud reservväelastel. Õppekogunemisele tuli hea meelega 50% ja valmisolekust oma kohust täita 22% kaitseliitlastest, tulevikus oleks seda kindlasti või tõenäoliselt valmis taas tegema 85 protsenti. Erinevused on märkimisväärsed, mistõttu keskendumegi käesolevas artiklis kaitseväe üksuste koosseisus osalenud reservväelaste küsitlemisel saadud tulemustele – nimelt need andmed näitavad meie kaitseväe reservi tegelikku valmisolekut ja motivatsiooni.

KORRALDUSE MÕJU Joonis 1. Kuidas te iseloomustate oma suhtumist osalemisse õppekogunemisel? (Kevadtorm 2014 kaitseväe üksuste koosseisus osalenud reservväelased, 333 küsitletut)

Joonis 2. Kas oleksite valmis osa võtma järgmisest õppekogunemisest? (Kevadtorm 2014 kaitseväe üksuste koosseisus osalenud reservväelased, 333 küsitletut)

Õppuste üksikuid aspekte hinnates jäädi kõige enam rahule korraldajate suhtumisega õppekogunemisel osalejatesse ning nende teadmiste ja oskuste tasemega (88% ja 89%). Nii kõrged hinnangud teevad kaitseväe isikkoosseisule kahtlemata au. Ka saabumise korralduse ja varustuse väljajagamisega oli rahulolu küllaltki suur (78%), õppuse üldise korraldusega aga mõnevõrra väikesem (66%). Eesti kaitseväe varustus pälvib positiivse hinnangu 60 protsendilt reservväelastest. Oluliselt väikesemaks jääb rahulolu toitlustamisega (49%). Kõige rahulolematumad on aga osalejad õppuste aja eest makstud tasuga – rahule jääb sellega 27%, rahulolematuid on 70% (vt joonis 3). Võrreldes eelmise, aastal 2013 läbi viidud küsitlusega, on vastajate hinnangud enam-vähem samal tasemel või mõnevõrra langenud. Paranenud on hinnang RÕK-ile saabumise korraldamisele ja varustuse väljavõtmisele, kuid oluliselt on langenud hinnang toitlustamisele ning mullusest veelgi suuremat rahulolematust tekitab õppuste eest tasustamine.

INFORMEERITUS

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Joonis 3. Hinnangud õppekogunemise erinevatele aspektidele. (Kevadtorm 2014 kaitseväe üksuste koosseisus osalenud reservväelased, 333 küsitletut)

Kindlasti on üks väga oluline eeldus RÕK-i õnnestumiseks reservväelaste informatsiooniline ettevalmistus. Kui kaitseliitlastest on suur osa taolistel õppustel juba korduvalt osalenud ja ka esmakordselt osalejad saavad tugineda oma kogenumate kaaslaste teadmistele, siis kaitseväe üksuste koosseisu kutsutud reservväelased osalesid õppekogunemisel valdavalt esimest korda. Kui 39 protsendi reservväelaste jaoks on õppuste eel antud info olnud täiesti arusaadav, siis pooltele vastanutest on info olnud küll üldiselt arusaadav, kuid tekitanud kohati ka segadust ning 10% hindab õppekogunemisi puudutava info täiesti arusaamatuks. Õppuste eel jagatud informatsiooni hulka hindab täiesti piisavaks 38 protsenti, 51

RESERVVÄGI

riigikaitses. Jätame need siinkohal ruumipuudusel lähemalt käsitlemata, märkides vaid, et üldiselt on reservväelaste huvi riigikaitse teemade vastu suur (väga suurt huvi tunneb riigikaitse vastu 23%, mõningal määral on sellest huvitatud 57%) ja nende arusaamad ja hoiakud on riigikaitsjatele kohased.

OOTUSED JA TEGELIKKUS

Joonis 4. Mille kohta oleks enne õppekogunemist vaja rohkem infot anda?

Joonis 5. Mis motiveeriks teid õppekogunemisel osalema?

SÕDUR NR 6 (81) 2014

protsenti tunnistab aga, et infot oleks võinud rohkem olla ning 10% leiab, et infot oli väga vähe. Nii info hulga kui ka mõistetavuse kohta antud hinnangud on aasta-aastalt paranenud, kuid, nagu näha, on arenguruumi veel piisavalt. Oma teadmisi enda kohustustest reservväelasena sõjalise konflikti korral peab väga heaks vaid 5% ja küllaltki heaks ligi pooled (47%) küsitletud reservväelastest. Pigem halvaks või väga halvaks peab oma informeeritust 40%. Et küsimustikke täideti vahetult pärast õppuste lõppu, näitab suur halvasti informeeritute osakaal, et midagi olulist reservväelaste ettevalmistuses jäi tegemata. Teemade seas, mille kohta oleks enne õppekogunemist vaja rohkem infot anda, tõusevad esile parem ülevaade õppuste sisust (59%), riietusest/varustusest, mida on vaja endal kaasa võtta (50%) ja mille olemasolu tagab kaitsevägi (38%) ning õppekogunemisel tasustamisega seonduv (33%) (vt joonis 4). Järjest paranevast informeeritusest annab tunnistust asjaolu, et pea kõikide teemade suhtes on infovajadus aastate jooksul kahanenud. Võrreldes eelmise

aastaga on olulisem info õppuste sisu, vaba aja olemasolu, toitlustamise ning tööandja kohustuste suhtes.

TASUST SÕLTUB Küsitluses tunti huvi, mis motiveeriks reservväelasi tulevikus RÕK-il osalema. Selgub, et osalemise motivatsiooni aitaks kõige paremini tõsta kõrgem teenistustasu – seda peab oluliseks 72 protsenti küsitletud reservväelastest. Märksa vähem, kuid olulisuselt teisena, tuuakse esile õigeaegset ja põhjalikku teavitamist (32%). Järgnevad ühiskondlik tunnustus ja tööandja positiivne suhtumine (joonis 5). Tõepoolest ongi praegusel ajal ühiskonnas käimas diskussioon reservõppekogunemisel osalejate paremast tasustamisest. Selle saavutamine peaks aga eeldama kokkulepet tööandjatega – oleks mõeldamatu, et kaitsevägi hakkaks RÕK-il osalevat reakoosseisu tasustama kõrgemalt kui oma kaadrikaitseväelasi! Küsitluses sisaldusid küsimused ka reservväelaste üldiste riigikaitseliste hoiakute kohta: millised on nende arusaamad Eesti peamistest julgeolekutagatistest, NATO rollist ja iseseisvast kaitsevõimest, kui suur on valmisolek osaleda

Üldkokkuvõttes võib pidada reservväelaste üldist meelestatust Eesti riigikaitse ja sellesse omalt poolt panustamise suhtes positiivseks ja nende kaitsetahet suureks. Küll osutub tihti probleemiks õppekogunemisele tulnute ootuste ja tegelikkuse kokkuviimine. Reservväelased tulevad õppustele sooviga leida seal hästi organiseeritud ja mõtestatud tegevust, tutvuda kaitseväe uue tehnikaga, omandada uusi oskusi. Õppekogunemise kohta tehtud omapoolsetes märkustes tuuakse esile, et need ootused ei saanud mitmel puhul täidetud – kurdetakse tegevuse vähesust, lahingukontakti puudumist vastasega jms. Uuringuandmeid detailsemalt analüüsides tundus, et osaliselt sõltub õppustega rahulolu ka väeüksuse liigist. Võib arvata, et n-ö „päris kaitsevägi“ – jalaväeüksused, õhutõrje- ja suurtükivägi – on reservväelaste seas kõrgemalt koteeritud, toetavad tegevused (tagala, logistika) aga vähem populaarsed. Efektiivselt toimiva reservväe jaoks oleks aga oluline, et iga reservväelane tunnetaks oma rolli üldises tervikus. Kui omal ajal peeti näiteks arvutinohikuid lahinguväljale kõlbmatuiks, siis tänapäeva sõdades võib „patsiga poiste“ rühm etendada lahingu võitmises otsustavat rolli. RÕK-i eesmärk ei ole ju selles, et iga reservväelane saaks kujuteldava vastase pihta põmmutada, vaid erinevate üksuste formeerimise, positsioonidele paigutamise ja nende koostöö harjutamine. Ka need üksused, mis peavad kogu aja püsima samadel positsioonidel, on õppuse üldiseks õnnestumiseks tähtsad. Kuid taoline arusaam õppuse sisust ja eesmärkidest tuleks juba enne õppuste algust reservväelasteni viia. Seetõttu on igati kohane, et artikli alguses mainitud õppuse Siil informatsioonilise ettevalmistusega on juba varakult algust tehtud. Oleks väga oluline, et kõigi reservväelasteni jõuaks järgmise aasta suurõppuse deviis: „Iga okas loeb!“ Muuhulgas ka see okas, mis konkreetsel õppusel ei peagi kedagi torkama, kuid mille teravusest ja valmisolekust sõltub samuti kogu ürituse edu.

RESERVVÄGI

Kaitsetahe on riigikaitse raskuskese Artiklis on 2014. aasta reservväelaste arvamusuuringu tulemeid käsitletud laiemas riigikaitselises kontekstis. Artikkel väljendab autori mõtteid, kuidas reservväelasi paremini riigikaitsesse kaasata ja on suunatud eelkõige laiapindse riigikaitse ja sõjalise kaitse ülesehitamise planeerijatele ning ajateenijaid ja reservväelasi väljaõpetavatele tegevväelastele.

Evert Paas MAJOR KVPS STRATEEGILISE KOMMUNIKATSIOONI OSAKONNA STAABIOHVITSER RESERVVÄELASTE ARVAMUSUURINGU PROJEKTIOHVITSER

Eelnevaga on käsuõigust rakendav ja üksuste väljaõpetamisele keskendunud kaitsevägi enese jaoks inimkomponendi ja -tahtega arvestamise küsimuse suures pildis lahendanud. Sõjaaja võimekuste tabelites on logistiline ressurss ja inimressurss sarnase kaaluga – mõlemat napib. Umbes selline on autori hinnangul riigi sõjaliseks kaitseks valmistumise loogika ja mõttemall kaitseväe poolt vaadatuna.

RIIGIKAITSE ÜLESEHITAMISE NÄHTAMATU OSA Heitkem nüüd pilk arutlusjadale, mis on vähemalt sama loogiline ning reaaleluliselt kehtivamgi kui eelnevalt esitatu. Et üksused formeeritakse inimestest ja relvasüsteeme juhivad inimesed, on riiki füüsiliselt kaitsvate inimeste olemasolu palju kriitilisema tähtsusega kui üksuste varustus ja relvasüsteemid ise. Riigi sõjaliseks kaitsmiseks ettevalmistatud inimeste hulk on Eestis alati piiratud, relvastuse ja varustuse osas on aga selgelt võimalikud erinevad kombinatsioonid. Vähe sellest, et sõjalise kaitse elluviimiseks välja õpetatud inimeste kogum on piiratud, märkimisväärne osa neist ei pruugi s a a d a ja/või t a h t a vajadusel riiki kaitsta. Päeval, mil puhub sõjasarv, saab just kaitseväe ja Kaitseliidu tegevja reservväelaste osamahtusid arvestades üheselt reservväelaste kaitsetahe määravaks, kas mobilisatsioon õnnestub vajalikus mahus või mitte. Seetõttu võime öelda, et Eesti reservväelaste tegelik kaitsetahe on julgelt olulisim in-

RESERVVÄELASTE KAITSETAHTE MÕÕTMINE Reservväelaste kaitsetahte dünaamikat on mõõdetud süsteemselt viimased neli aastat, korraldades reservväelaste arvamusuuringuid kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna, valitud uuringufirma ja kaitseväe üksuste koostöös. Reservväelaste arvamusi kogutakse reservväelaste õppekogunemiste (RÕK) lõppfaasis arvamusküsimustikega. Arvamusküsimustikud sisaldavad küsimusi ja uuring mõõdab reservväelaste suhtumisi kahes grupis: esiteks hinnangud RÕK-i läbiviimisele ja teiseks üleüldised riigikaitselised hoiakud ning sealhulgas riigikaitses osalemise valmidus rahu- ja sõjaajal. Esimestel aastatel oli uuringu tulem üldkokkuvõte, mis võis jääda konkreetse RÕK-i läbiviijatele umbisikuliseks ja vähepraktiliseks.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

õjalist kaitset üles ehitades tavatseme lähtuda loogikast, et kui õpetame välja ja varustame ühe pataljoni ning laseme selle Kevadtormi eksamilt läbi, on meil üks ühik sõja-aja (SA) üksuste tabelis lisaks, millega võime vajadusel arvestada. On üksuste tootmise plaan, komplekteeritava üksuse kompositsiooni kirjeldamine, vastavalt sellele kutsealuste sisse võtmine, väljaõpetamine, kokku harjutamine, varustamine, reservi arvamine, õppekogunemisele kutsumine, ohu korral mobiliseerimine ja Eesti kaitsmiseks kasutamine. Lihtne, loogiline, reaalselt hoomatav ja tehtav. Samuti tavatseme lähtuda põhimõttest, et kaitsevägi on loodud ja eksisteerib demokraatia kaitsmiseks, mitte selle praktiseerimiseks. Kõik saavad aru, et kuna sõja ajal on väga oluline juhtimisühtsus ja kiire käsu täitmine, tuleb käsu andmist ja täitmist ka rahuajal (RA) allüksustele antava väljaõppe andmisel harjutada. Käsuõiguse karm rakendamine ju eristabki sõjaväge tsiviilstruktuuridest. Meie sügav veendumus on, et sõdurist üksuse koosseisus on reaalselt kasu vaid teatud mentaalses seisundis, kus tema mõttemaailma keskpunkt on tema üksus ja isikliku soorituse parendamine üksuse meeskonnatöös. Sellise seisundi saavutamisele on suunatud ka rahuaegses ajateenistuses rakendatav sõjaväelise organisatsioonikultuuri programm, mille üks taotlus on tõrjuda heale sooritusele kontsentreerumist segavad faktorid mentaalsele orbiidile. Võitlejale antakse käsk ja nõutakse ettekannet käsu täitmise kohta – seni, kuni käsk ei ole kuritegelik, pole absoluutselt oluline, milline on käsutäitja isiklik suhtumine käsutäitmisesse. Tugevad üksused arenevad proovikivides karastudes ja ka nõrgemad ketilülid on sunnitud saama tugevamaks, et kogu kett ei peaks nende pärast olema püsivalt pinges.

dikaator, millega hinnata Eesti iseseisva kaitsevõime rakendatavust ja loodava heidutuse piisavust. Eesti iseseisva kaitsevõime heidutusvõimsusest sõltub otseselt liitlaste valmidus Eestit kaitsta. Reaalselt aidatakse eelkõige neid, kes endid ise kaitsta suudavad. Eesti toetamise valmidusest sõltub omakorda liitlaste reageerimiskiirus, mis sisaldab mahukat protsessi poliitilise toetuse otsuse langetamisest liitlasvägede reaalse Eestisse siirmiseni. Seepärast tuleb riigikaitse arendajatel ja riigikaitses osalejatel enesele selgelt aru anda, et kõik iseseisva kaitsevõime väljaarendamiseks tehtavad investeeringud relvastusse, varustusse, väljaõppesse ja taristusse taanduvad tõe hetkel – reaalse mobilisatsiooni läbiviimisel – reservväelase isiklikule otsusele: kas panna enda ja oma pere heaolu ning elu Eesti vabariigi kaitseks ohtu või mitte? Paradoks seisneb siin selles, et hästi väljaõpetatud, relvastatud, varustatud ja logistiliselt tagatud, kuid kaitsetahteta sõjaväel on jõudu napilt rohkem kui sajal surnud karul. Kui me ei panusta kaitsetahtesse, ei pruugi me saada võimalustki kasutada seda füüsilist ressurssi, millesse panustamisele keskendunud oleme. Niisiis, Eesti vabariigi püsimiseks on kriitiliselt oluline Eesti rahva ja eriti selle sõjaliseks tegevuseks väljaõpetatud osa – reservväelaste – suur kaitsetahe ja sellesse panustamine.

RESERVVÄGI

Möödunud aastal alustasime reservväelaste arvamuse mõõtmist kõigi suuremate Kevadtormi raames läbiviidud kaitseväe (KV) õppekogunemiste lõikes, et RÕK-ide läbiviijad saaksid tagasisidet konkreetselt enda läbiviidud õppekogunemiste kvaliteedi kohta. Sellise lähenemise loodetavaks tulemiks seadsime rakendusliku väärtusega informatsiooni andmise RÕK-ide läbiviijatele õppekogunemiste probleemsete kohtade tuvastamiseks ja parendamiseks, et parandada nii kaitseväe üleüldist RÕK-ide läbiviimise kvaliteeti. RÕKide läbiviimise kvaliteedist ja RÕK-ilt saadud kogemusest sõltub ju otseselt reservväelaste rahulolu õppekogunemisega ja valmidus osaleda järgmisel RÕK-il või kõige kriitilisemal juhul isegi mobilisatsioonil. Tänavu mõõtsime õppuse Kevadtorm 2014 raames esmakordselt ka Kaitseliidu (KL) läbiviidud RÕK-idel osalenud reservväelaste kaitsetahet. Arvamusuuringus osales kokku 830 KV ja KL reservväelast, mis moodustas 73% RÕK-idel osalenutest ja on selle uuringusarja seni esinduslikem valim ja suurim osalusprotsent. Järgnevalt heidame pilgu reservväelaste arvamusuuringu tulemite dünaamikale mõõdetud perioodil ja analüüsime tulemeid.

RESERVVÄELASTE ARVAMUSUURINGUTE TULEMID 2010–2014

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Järgnevad diagrammid on esitatud nii, et reservväelaste arvamusgrupid, millele riigikaitse saab kindlamalt toetuda, on esitatud vertikaalteljel allpool, n-ö kahe jalaga maas, ja riigikaitse jaoks n-ö õhus olevad arvamusgrupid on esitatud ülalpool. Et mõõta saab vaid nende reservväelaste arvamust, kes on RÕK-ile tulnud, peame esmalt selgeks tegema, kui palju kutsutud reservväelastest RÕK-idel osaleb ja mis asjaoludel nendel ei osaleta (vt joonis 1). RÕK-ile kutsutute jagunemine on oluline seetõttu, et see on ainuke mõõdik, mis annab meile informatsiooni reservväelaste kohaletuleku kohta, kui selleks on riigikaitseline vajadus. Diagrammilt võime lugeda, et aastatel 2009–2013 oli KV ja KL RÕK-idele kutsutud reservväelaste riigikaitseline käitumine iseloomustatav järgmiste keskmiste parameetritega: kutsututest osales 54%, kutset ei saanud kätte 18%, erinevatel põhjustel vabastati 16%, ko-

120 100

10 16

80 60

13 8

2010

2011

2012

40 20

0 2009 Osales

Kutse ei jõudnud adressaadini

Vabasta<

2013

Ei ilmunud

Joonis 1.

120 100 80

1 20

2 19

2012

2013

60 40 20 0 2011

Tulin hea meelega

2014

Olin valmis kohust täitma

Võimalusel oleks tulemata jätnud Tulin täies@ vastumeelselt

Joonis 2.

100% 80% 60%

40% 20%

0 6

65 29

0% KV Tulin hea meelega

KL Olin valmis kohust täitma

Võimalusel oleks tulemata jätnud Tulin täiesB vastumeelselt

Joonis 3. hale ei ilmunud 12%, kutse kätte saanud reservväelastest osales 66%. RÕK-ilt vabastamise põhilised põhjused on reservis oleva isiku mittevastamine kehtestatud tervisenõuetele, õppimine kõrgkoolis, vajadus osaleda Eestis põllu-

majandustöödel, raske perekondlik või majanduslik olukord (KVTS § 76 lg 1–3). Kutsete mittejõudmine adressaadini 18% juhtudest on kahtlemata kahetsusväärne näitaja, mis tuleneb reservväelaste hoolsusest oma kontaktandmete

120 100 80 60 40

20 29 2 33 16

2011 Jah, kindlas5

13 20

20 0

9 22

2012 Tõenäoliselt küll

2013 Ei oska öelda

2014

Tõenäoliselt mi@e

Kindlas5 mi@e

Joonis 4.

120 100

80 60

20 9

KV Jah, kindlas9

Tõenäoliselt küll

Ei oska öelda

Tõenäoliselt miDe

Kindlas9 miDe

Joonis 5.

120 100 80

40 20

0 2011

2012 Kindlas3 või tõenäoliselt jah

2013

2014

Kindlas3 või tõenäoliselt ei

Joonis 6. Vaatame järgmiseks dünaamikat, mis puudutab reservväelaste suhtumist õppekogunemisel osalemisse. Lisaks heidame pilgu KV ja KL suhtumiste võrdlusele käesoleval aastal (vt joonis 2 ja 3). Suurte suundumustena näeme dia-

SÕDUR NR 6 (81) 2014

värskendamisel rahvastikuregistris ja ehk ka valikust mitte minna järele tähitud kirjale, milles on RÕK-i kutse. Oma osa on siin muidugi ka kaitseväe piiratud võimel kontrollida ja värskendada reservväelaste kontakte omal käel.

grammidelt, et KL reservväelased suhtuvad õppekogunemisel osalemisse üle kahe korra positiivsemalt võrreldes KV reservväelastega. KL reservväelaste riigikaitselised suhtumised on kõigi küsimuste lõikes märkimisväärselt positiivsemad võrreldes KV reservväelaste suhtumisega. Samas näeme, et KV reservväelaste RÕK-idel osalemisse suhtumise trend on positiivne: hea meelega RÕK-ile tulnud reservväelaste osakaal on jäänud küll samaks, kuid kohuse täitmiseks valmis oleva arvamusgrupi osamaht on tõusnud ligi 2,5 korda selle arvelt, et võimalusel tulemata jäänud reservväelaste osakaal on oluliselt vähenenud ja täiesti vastumeelselt RÕK-ile tulijate osakaal on vähenenud neli korda. Edasi vaatame reservväelaste valmidust osaleda järgmisel õppekogunemisel (joonis 4 ja 5). Diagrammidelt näeme esmalt, et nii KV kui ka KL reservväelaste valmidus osaleda järgmisel õppekogunemisel on väikesem kui suhtumine sellel RÕK-il osalemisse, kus arvamusküsitlusele on vastatud. See tulevikukäitumist puudutav suhtumine võib olla põhjustatud nii läbitud RÕK-il saadud kogemustest kui ka arvamusküsimustiku täitmisel tuntavast õppuseväsimusest. Teiseks näeme, et „Jah, kindlasti“ arvamusgrupp on KL reservväelaste hulgas ligi kolm korda suurem võrreldes KV reservväelastega. Selline erinevus räägib KL reservväelaste sisulisusest riigikaitses osalemisel, oma pere, lähedaste ja rahva kaitsmise võimaluste analüüsi läbitusest ja selgest arusaamast ning valikust, mida riigi kaitsmiseks valmistudes vaja treenida on. Järgmiseks heidame pilgu dünaamikale, mis puudutab reservväelaste hinnanguid Eesti kaitstavusele (joonis 6 ja 7). Diagrammidelt võime lugeda, et KV reservväelaste usk Eesti kaitstavusse on agressiivses tõusutrendis ja lähenemas KL reservväelaste üsna kõrgele tulemusele 81%. Vaadakem nüüd olulisimat indikaatorit, milleks on autori arvates reservväelaste valmidus osaleda isiklikult füüsiliselt Eesti iseseisva kaitse elluviimisel (joonis 8 ja 9). Sellelt diagrammilt saame lugeda reservväelaste hinnangut iseenda tulevikukäitumisele väga ohtlikus olukorras, mis võib lõppeda reservväelaste enda surmaga ja tähendada seetõttu reservväelasele teadlikku vahetuskaupa anda enda elu oma pere ja lähedaste turvalisuse ja heaolu alalhoidmiseks.

RESERVVÄGI

Näeme, et valmidus osaleda Eesti iseseisva kaitse elluviimisel on püsinud nelja aasta jooksul üsna stabiilsena ja keskeltläbi 75% KV reservväelastest on vajadusel valmis Eestit kindlasti või tõenäoliselt kaitsma. KL reservväelaste riigikaitsevalmidus on veelgi suurem, 91%. Sisulised kommentaarid selle diagrammi tähendustele riigikaitselises kontekstis on esitatud järgmises peatükis.

ANALÜÜS JA JÄRELMID

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Üleüldiselt võime praegu reservväelaste kaitsetahtega absoluutskaalal rahul olla. Valmidus osaleda iseseisva kaitse elluviimisel kindlasti või tõenäoliselt on suur 75% KV reservväelaste ja ideaalilähedane 91% KL reservväelaste seas – need on muljetavaldavalt positiivsed tulemused. Soovides hinnata reservväelaste kaitsetahet realistlikult, peame arvestama järgmiste taustafaktidega. Need head tulemused on saadud selle 54% reservväelaste, kes RÕK-idele kohale tulid, ehk Eesti vabariigi riigikaitselistest huvidest lähtudes reservväelaste parema poole suhtumisi mõõtes. Lisaks peame tõsiselt arvestama selle parema poole reservväelaste siseste arvamusgruppide mahtude dünaamikat. Et iseseisva kaitse elluviimisel on „tõenäoliselt küll“ osalejate arvamusgrupp suurim KV reservväelaste hulgas, moodustades lausa 48% KV reservväelastest ja KL reservväelaste osas suuruselt teine grupp 26%-ga, tuleb pingutada just selle grupi parema kaasamise nimel. Uskudes, et „jah, kindlasti“ grupp ongi kindlad Eesti riigi kaitsjad, jääme me „tõenäoliselt küll“ riigikaitsjate grupi osas hätta selles osas, kui palju võime nende peale loota mobilisatsiooni väljakuulutamisel – kas reaalseid kohaletulijaid on 50%, 70% või hoopis 30%? Et tegu on suurima arvamusgrupiga, ilma kelleta mobilisatsioon väga tõenäoliselt ei õnnestu, ei saa reservväelaste kaasamise programmile seada madalamat eesmärki kui saavutada arvamusgruppide suhtumises ja käitumises täielik level upgrade. See tähendab, et iseseisva kaitsetegevuse eduka elluviimise eeldus on, et reservväelaste suhtumiste ja tegutsemiste skaalal tõuseksid RÕK-idel ja reaalses riigikaitses nüüdsed „tõenäoliselt mitte“ osalejad „tõenäoliselt küll“ osalejateks ja „tõenäoliselt küll“ osalejad „jah, kindlasti“ osalejateks. Arvan, et reservväelaste riigikaitseliste suhtumiste ja tegutsemiste hüppeline paranemine on võimalik juhul, kui riigi ja kaitseväe tasandil on lahendatud

100 80

60 40

20 0 KV

Kindlas3 või tõenäoliselt jah

Kindlas3 või tõenäoliselt ei

Joonis 7.

120 100 80 60

7 13 12

8 17 0 47

40 20

0 2011 Jah, kindlas6

2012 Tõenäoliselt küll

7 12 11

4 13 8

2013 Ei oska öelda

2014

Tõenäoliselt miAe

Kindlas6 miAe

Joonis 8.

120 100

80 60

1 3 5 8

0 KV Jah, kindlas8

Tõenäoliselt küll

KL Ei oska öelda

Tõenäoliselt miCe

Kindlas8 miCe

Joonis 9. reservväelaste probleemküsimused, mis takistavad neil riigikaitses osaleda. RA RÕK-idel osalemist lihtsustavad praktikas riigi tasandil loodud lahendid sissetulekute säilitamiseks ning tööandja ja/või ülikooli mõistvus ja vastutulek RÕK-il osalemise võimaldamiseks.

Eelkõige vajab vastust reservväelase aus küsimus riigile: milles väljenduvad minu kui reservväelase eristaatus, ühiskondlik tunnustus ja näiteks maksusoodustused võrreldes nende meestega, kes pidasid riigikaitseks valmistumist raisatud ajaks ja valisid viilimise tee?

Kõrvalepõikena juhin tähelepanu asjaolule, et rahuaja RÕK-ile kutsututest tuleb kohale keskmiselt 54% KV ja KL reservväelasi ning valmidus osaleda kindlasti Eesti iseseisva kaitse elluviimisel on 27% KV reservväelaste ja 65% KL reservväelaste hulgas värskeimate andmete põhjal. Rahuajal mõõdetud käitumise ja sõjaaja arvatava käitumise vahe seisneb selles, et rahuaja tingimustes on RÕK-ile minekuga seotud probleemistik reservväelase poolt vaadatuna oluliselt väikesem võrreldes olukorraga, kui tuleb reageerida mobilisatsioonikutsele. Esimesel juhul on aega oma elurütmi ümber korraldada neli kuud, teisel juhul tuleb reageerida loetud tundide jooksul. Lisaks ajafaktorile on inimkesksusest lähtudes olulised mitu asjaolu, mis võivad kallutada reservväelast mobilisatsiooni korral mitte kohale tulema.

VASTAMIST OOTAVAD KÜSIMUSED

KUIDAS EDASI? Niisiis, riigi ja KV-KL tasandil eksisteerivad konkreetsed väljundid, mida teha ja saavutada reservväelaste kaitsetahte tõstmiseks. Tööpõld on lai. Algatuseks on selle eesmärgi poole liikumisel juba hea, kui tõuseb teadlikkus temaatika üleüldisest olulisusest ja

see on selle kirjatüki üks eesmärk. Edasi minnes on vaja viia ellu konkreetseid tegevusi reservväelaste paremaks kaasamiseks riigikaitsesse. Küsimuse püstitus pole see, et mida me teha tahame, vaid mida me üleüldse teha saame. Viskame kiire pilgu ka positiivsetele arengutele, mida viimasel ajal reservväelaste kaasamiseks teinud oleme ja jätkuvalt teeme. Esile võib tuua järgmised püsivad ja ühekordsed tegevused (nimekiri ei pretendeeri täielikkusele): - Hoiame reservväelasi positiivses riigikaitselises infoväljas. Korraldame süsteemselt õppekogunemisi. Monitoorime reservväelaste riigikaitselisi hoiakuid ja tagasisidet RÕK-idele. - Peame reservväelaste sõjaaja arvestust. - Koostame igal aastal kokkuvõtte riigikaitsekohustuse täitmisest Eesti vabariigis. - Reservväelaste kaasamiseks õppusele Siil 2015 rakendame eri meetmeid, sh sihtgrupispetsiifilisi reklaame sotsiaalmeedias ja tänavatel. - Riigi tasandil reguleeritakse vajadusel seadusandlust, viimati suurendati õppekogunemistel osalevate reservväelaste tasusid. - Käesoleva aasta 15. septembril sõlmiti neljapoolne hea tahte ja koostöökokkulepe kaitseväe, kaitseministeeriumi ning Eesti kaubandus- ja tööstuskoja ja Eesti tööandjate keskliidu vahel tööandjate toetuse suurendamiseks õppekogunemistele. Sarnane leping sõlmitakse ka haridusasutustega. - Luuakse riigikaitseportaal, mis on plaanitud olema esimene koht, kust kutsealune, reservväelane ja huviline vajalikku infot hankida saab. Eesti on väike riik, milles võimenduvad kiiresti nii negatiivsed kui ka positiivsed arengud. Halvimat, aga ka parimat reklaami teevad kaitseväele reservväelased, sõltuvalt emotsioonidest, millega neid viimasel kontaktil kaitseväega laeti. Selle, kui võimsaks kujuneb võimaliku sõjalise ohu korral Eesti iseseisev kaitse, määrab kõige suuremas osas ära meie reservväelaste kaitsetahe. Mõistkem reservväelaste kaitsetahe kriitilisust ja mõelgem tõsiselt sellele, mida teha paremini omal tasandil, et kasvatada riigikaitseliselt kõrgelt motiveeritud riigikodanikke. Panustagem sellesse reaalselt vahendeid ja aega. Üks võimalus selleks avaneb õppusel Siil 2015. Iga okas loeb!

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Reaalseks osalemiseks sõjaaja kaitsetegevuses on vaja riigi tasandil lahendada veelgi raskemad küsimused. Kui soovime, et reservväelane teeb mobilisatsiooni korral valiku kindlasti kaitsetegevuses osaleda, peavad tal olema juba rahu ajal vastused järgnevatele määrava tähtsusega küsimustele: (a) mis saab minu perest ja lähedastest sel ajal, kui ma riiki kaitsen? Kes nad vajadusel sõja jalust turvalisse kohta toimetab? (b) kuidas mu pere hakkama saab, kui ma peaksin riiki kaitstes langema? Millised on riiklikud tagatised selleks puhuks? (c) kas ja kuidas saan ennast oma pere ja lähedaste käekäiguga kursis hoida? Kuidas saavad mu pere ja lähedased infot minu olukorra kohta? (d) kas ja kuidas saan mina rindelt toetada oma lähedasi, kui nad hätta satuvad? jne. See, mida saavad teha KV ja KL reservväelaste paremaks kaasamiseks, on eelkõige panustamine väljaõppe ja inimsuhete kvaliteedile ajateenistuse ja RÕK-ide läbiviimisel. Ajateenijate ja reservväelaste väljaõpet ellu viivate kaadriväelaste prioriteet peaks väljaõpetatava üksuse sõjaaja soovitavale käitumisele mõeldes olema oskus anda ajateenijatele ja reservväelastele selline emotsionaalne laeng, mis seob nad riigikaitse külge vabatahtlikult kogu kaitseväeteenistuse kohustuse ajaks. Praeguste ja tulevaste reservväelaste positiivsed riigikaitselised emotsioonid

on valdkond, millesse tuleb panustada ja mida tuleb teadlikult planeerida. Näide: kui esmakordselt pärast ajateenistust põnevil ja teotahtelisena RÕK-ile kohale tulnud reservväelane lahkub sealt pettununa, sest ei saanud teha ühtegi pauku ja üleüldse oli tema jaoks seal üks suur molutamine, on see KV RÕK läbi kukkunud, vaatamata sellele, et tegu oli võitlejaga üksusest, mille funktsioon suurel pildil toimuvas oli üks olulisemaid üldse ehk olla nn kuumas reservis. Karta on, et sellist elamust reservväelane teist korda kogeda ei taha, enne kui talle laekub kindlaid andmeid, et KV on edasi arenenud. Praeguste RÕK-ide üks murekohti on neid läbiviivate koosseisude mehitamine ad hoc meetodil, sest instruktorite põhiülesanne on ajateenijate väljaõpetamine. RÕK-ide planeerimiseks ning läbiviimiseks napib tööaega ja inimressurssi, mistõttu RÕK-ide läbiviijad on ühelt poolt ülekoormatud ja teisalt on nende võimalused ülesande kvaliteetsele täitmisele keskenduda pärsitud. Teine murekoht on see, et reservüksuste sisemise side hoidmine ei ole planeeritud tegevus. SA üksuse ülema ülevaade oma üksuse käekäigust oleneb ainult ülema enese heast tahtest ega ole tööaja ja -ülesannetega piisavalt reguleeritud. Sellest tulenevalt puudub ülemal RÕK-i välisel ajal ülevaade, kuidas kasvavad ja arenevad üksuse liikmed reservis. Kuulipilduri abina reservi arvatud reservväelane, kellest on saanud keskmise suurusega firma juht, võiks oma juhtimiskogemust rakendada ka sõjaaja üksuse koosseisus. Üksteisega oma ülema vahendusel sidet pidav reservüksus on kindlasti informeeritum, motiveeritum RÕK-ile tulema ja kiiremini mobiliseeritavam. Hea tahte kõrval on vaja reguleerida toimiv suhtlussüsteem, mis väljendub ka sõjaaja üksuse ülema tööaja arvestuses. Seonduvate probleemväljade loetelu jätkub. Kui me reservväelaste kaitsetahte ülesehitamisse teadlikult ja planeeritult ei panusta, laseme me piltlikult amortiseeruda relvasüsteemidel, mille hankimiseks palju raha ja aega investeerisime.

RESERVVÄGI

Siili teavituskampaania: kinoklipid ja maastur lennujaamas Järgmise aasta maikuus toimuva Eesti suurima õppuse Siil teavituskampaania viib info avalikkuseni varem kasutamata võimaluste kaudu.

E B

KVPS SKO

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Siilile eelnev kampaania on ajaliselt jaotatud kaheks – esimene etapp keskendub perioodile 2014. aasta augustist detsembrini, teine laine saabub aga 2015. aasta kevadel, märtsis-aprillis. Teisest vaatenurgast jaguneb kampaania aga kolmeks: reservväelastele, nende lähedastele (elukaaslased, sõbrad) ja laiemale avalikkusele suunatud info. Seetõttu võiks iga eestlane leida Siili kampaaniast midagi endale olulist.

NOOREMLEITNANT

I G

TRADITSIOONID JA UUDSUS KÄSIKÄES

Taavi Karotamm

ETK kauplustes väljas olev reklaam, mis toob esile meie vabaduse valida lookas lettidelt meelepärast kaupa.

ppus Siil koondab 2015. aasta maikuus Kirde- ja Põhja-Eesti metsadesse üle 13 000 reservväelase, ajateenija, kaitseliitlase ja kaitseväelase. Tegu on Eesti ja ka Baltimaade suurima õppusega, millel osalejatest ligemale poole moodustavad reservväelased. Ligi 7000 reservväelase kaasamine tähendab, et õppus puudutab arvestatavat osa Eesti ettevõtetest, peredest ja sõpruskondadest. Tavapärasest suurem hulk tööandjaid on seetõttu sunnitud õppuse ajal pisut töökorraldust muutma, perekonnad peavad arvestama ühe liikme kuni 12-päevase kodust ära olemisega ja üliõpilastel on hädavajalik kevadine õpingukava ning eksamid sättida õppekogunemisel käimisega vastavusse. Et see kõik saaks toimuda, on ülimalt oluline korraldada õppusele pikalt eelnev ja avalikkust teavitav kommunikatsioon, mis viiks sõnumi Siilist üle Eesti laiali. Kaitseväe eesmärk on, et iga Siiliga otseselt ja kaudselt kokku puutuv inimene oleks õppusest teadlik ja saaks sellega juba eelnevalt arvestada. Varase suhtluse olulisust on reservväelased ka õppustejärgses tagasisides välja toonud – meelsamini on kohale tulnud just need, kes hoiavad kas oma üksuse siseselt sidet, kellega on kaitsevägi kontakti astunud või kel on hea ülevaade õppuse käigust.

K A S

Et õppusele kutsutavad reservväelased ja nende lähikondsed on pigem noored inimesed, siis on kampaania orienteeritud suuresti kanalitele, kust noored infot saavad. Seetõttu oleme loonud lisaks traditsioonilisele alalehele kaitseväe oma kodulehel (www.mil.ee/ siil) ka õppuse Siil Wikipedia-lehe ning suhtleme huvilistega aktiivselt Facebookis (www.facebook.com/siil2015). Lisaks veebipõhistele lähenemistele jooksid novembris üle Eesti suuremates kinodes filmide ees kaks reklaamklippi, mis tutvustasid õppusega kaasnevaid hüvesid. Üks neist tõi esile looduses viibimisest tingitud rahuliku õhkkonna, mida igapäevaselt argistressis olev inimene hädasti vajab. Teine video demonstreeris aga pigem igavat ja rutiinset elu elava inimese võimalust leida Siililt pisut vürtsi. Klippide filmimisel kasutasime nii praeguseid reservväelasi kui ka peatselt ajateenistuse lõpetavaid sõdureid, kellest saavad lähiajal reservväelased. Siili kampaania sisus oleme keskendunud kahele olulisele teemale: miks

Ekraanitõmmis filmi „Malev” klipist, kus kaitseplaani pidades pakuti muuseas välja ettepanek teha suur siil, kuhu sisse panna palju väikeseid siile.

on õppekogunemisel osalemine oluline ja miks on meil üldse vaja vaba Eestit. Teadmist õppusel osalemise olulisusest oleme soovinud viia just reservväelastele ja nende lähedastele. Et teha seda tavapärasest pisut erinevalt ja loodetavasti jõuda rohkemate inimesteni oleme reklaamide kuvandiks valinud lihtsa ja noorusliku, kohati ka humoorika lähenemise. Kui Facebookis levitatavad plakatid rõhuvad just sõdurite relvavendlusele, nende olulisusele lähedaste kaitsel ja naissoo poolt OMA reservväelase üle uhkuse tundmisele, siis filmist „Malev“ tuttavad lõigud rõhutavad riigikaitse vajalikkust humoorikate, samas tõetera peitvate olukordade kaudu.

TAAVI KAROTAMM

kampaaniat zooloog Aleksei Turovski, rääkides siilist kui südist loomast ja eelkõige tema kaitsemehhanismidest.

IGA ÜLEM LOEB!

TAAVI KAROTAMM

Tallinna sadama ekraanidel nähtav reklaam keskendub võimalusele vabalt reisida.

Siili reklaam Stockmanni kaubamajas.

Päevalehe esikaaned teavitasid lugejaid praegusest sõltumatust (tsenseerimata) ajakirjandusest, kaubanduskeskustes presenteerime meie praegust võimalust soetada importkaupu ning ETK keti poodides olevad plakatid märgivad ära rikkaliku kaubavaliku, mida saame nautida vaid tänu Eesti vabadusele. Tegu on hüvedega, mida tihti peetakse iseenesestmõistetavaks ja mille olemasolu ei seostata riigi vabadusega. Kui aga hakata mõtlema, siis suudab vast igaüks leida veel hüvesid, mida näiteks paarikümne aasta eest nautida ei olnud võimalik. Sellised traditsioonilised reklaamid pole aga ainsad, mida Siili ja üldse reservväe toetuseks tehtud on. Üleüldise informeerimise toetamiseks ilmus 31. oktoobril Riigikaitse erileht, mis oli pühendatud õppusele Siil. Samuti toetas

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Kaitseväe jaoks pisut ebatraditsiooniline lähenemine, kasutades ja uuendades lõikusid filmist „Malev“, tõestas, et ka huumori abil saab riigikaitselist mõttelaadi levitada. Näiteks viiest klipist esimene jõudis rohkem kui 120 000 inimeseni ja lähtuvalt kommentaaridest sai vägagi sooja vastuvõtu. Kampaania teine vaatenurk, mis keskendub vabal maal elamisest tulenevatele võimalustele, toob esile need hüved, mida me saame igapäevaselt nautida vaid tänu Eesti vabadusele. Näiteks Tallinna lennujaamas on kuni 2015. aasta maikuuni väljas laiguline Mercedes-Benz GD, mille juures asuv reklaam toob esile võimaluse vabalt reisida. Sama infot levitavad ka Tallinna sadama terminalides paiknevad ekraanid. 31. oktoobril ilmunud Postimehe ja Eesti

Teavituskampaania kõrval on oluline roll ka üksuse sisemisel sidemel. Kui õppekogunemisele kutsutava rühma, kompanii või pataljoni juhtkond hoiab üksuse liikmetega jooksvalt ühendust või isegi lihtsalt pöördub õppekogunemise eel oma üksuse liikmete poole kirja teel, siis see suurendab reservväelasteni jõudvat teadmist nende olulisusest. Sellekohane hea näide on Kalevi jalaväepataljon, mille juhtkond on võtnud vastu otsuse saata oma üksuste liikmetele meeldetuletus Siili kohta ning pöörduda reservväelaste poole inimlikust perspektiivist, mitte lihtsalt läbi kutse saatmise ja seadusega seatud kohustusele viitamise. Selliselt talitamise edukus selgub küll alles Siilil, kuid reservväelaste ja üksuse juhtkonna vahelise aktiivse suhtlusega on algus tehtud ning antud teguviis on kindlasti kiiduväärt. Siilile eelnev kampaania ei ole kindlasti eraldiseisev lahing, millega loodetakse võita kogu sõda. Kampaaniaga saab küll inimesi teavitada ja luua huvi, aga riigikaitse efektiivsuse ning reservväelaste motivatsiooni loob ikkagi tervikpilt, mis koosneb kogemusest ajateenistuses, õppekogunemise kuvandist, sõprade kogemustest, soovist kaitsta riiki ja selle tunnetatavast vajadusest. Võitluses reservväelaste motivatsiooni nimel osaleme me kõik – iga kaitseväelane, kes ajateenijate ja reservväelastega kas otse või kaudselt (läbi oma otsuste) kokku puutub. Kui õppuse tunnuslause „Iga okas loeb“ viitab eelkõige iga reservväelase kohaolu olulisusele, siis kaitseväelaste osas tähendab see meie kõigi panust organisatsiooni kuvandiloomes. Seetõttu on oluline, et reservväelase iga kokkupuude kaitseväega oleks positiivne ja seeläbi suurendaks motivatsiooni ka edaspidi koostööd teha ja vajadusel sirge seljaga relv haarata. Tsitaat ühest meie reklaamklipist ütleb: „Kui tahad sügisel redist närida, pead seemne kevadel mulda panema. Lihtne!“ Praegu pole hilja seemet mulda panna – kaitsetahet saab kasvatada igal aastaajal.

KAITSETÖÖSTUS

Investorina lahingutegevuses LHV analüütik Erko Rebane kirjutab, kuidas mõjutavad viimase aja konfliktid ja kaitse-eelarvete kärped sõjatööstuse käekäiku.

hest küljest soovime, et maailmas oleks võimalikult vähe vägivalda, teisalt aga on n-ö patused aktsiad aastakümneid olnud investorite jaoks ühed parimad jõukuse kasvatajad. Võiks arvata, et viimasele väitele on praegu raske kinnitust leida, võttes arvesse survet, mida riigieelarvete kärped sõjatööstusele loovad. Kuid möödunud paarile aastale tagasi vaadates tuleb tunnistada, et kaitsetööstuse sektori ettevõtted on tõestanud ennast visade võitlejatena.

SÕJATÖÖSTUS ELLUJÄÄMISKURSUSEL

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Kulukärbetest rääkides ei saa üle ega ümber Ühendriikidest, kelle riigikaitse eelarve oli 2013. a Stockholmi rahvusvahelise rahu-uuringute instituudi (SIPRI) andmetel 0,64 triljonit dollarit, pea sama palju kui järgmise kaheksa suurimate kaitsekulutustega riigi omad kokku. Sestap on mõju tuntav globaalselt, kui 2011. aasta tulises eelarvevaidluses leppisid vabariiklased ja demokraadid lõpuks kokku, et kümne aasta jooksul tuleb planeeritud riigikaitsekulutusi vähendada ligi triljoni dollari võrra. Üks kõige avatum ettevõte Pentagoni kulutuste suhtes on Lockheed Martin, kelle müügitulust moodustavad lepingud valitsusega 80%. Ettevõtte müügitulu kasv, mis 2011. ja 2012. aastal jäi veel kergesse plussi, pöördus 2013. aastal –3,9% languseks ning negatiivse trendi jätkumist oodati nii 2014. a kui ka tänavu. Kuidas on võimalik, et müügitulu allakäigust hoolimata on investorid nõus praegu maksma ettevõtte aktsia eest üle kahe korra kõrgemat hinda võrreldes kahe aasta taguse ajaga? Lockheed on suutnud hoida aktsiakasumit siiski üsna korralikus kasvutrendis tänu paranenud kuluefektiivsusele ning aktsiate tagasiostudele. Üksjagu lootust on aidanud sisendada F35 Lightning II hävitaja arendamine, mida ettevõte loodab järgmise 20–30

Erko Rebane RESERVNOOREMSEERSANT LHV ANALÜÜTIK

aasta jooksul toota ligi 3000 tükki ning suurendada sellega kohalolu ka rahvusvahelistel turgudel. Kuid üsna huvitava arenguna avab ettevõte endale teed kommertsklientideni, investeerides näiteks kaugjuhitavatesse kalakasvatusfarmidesse, kompaktsesse tuumareaktorisse ja veest soolade eraldamise tehnoloogiasse. Praegu moodustavad need segmendid marginaalse osa firma müügitulust, kuid neile panustatakse kui tuleviku potentsiaalsetele kasvuveduritele. USA valitsuse otsus valida 2001. aastal Lockheedi arendama F35 hävituslennukit, mis vahetab välja erinevad kasutuses olevad taktikalised lennukid, on toonud omakorda teelahkmele Boeingu, kelle hävitajate tellimused on aastate jooksul seetõttu järjest rohkem kokku kuivanud ning ettevõte on sunnitud kaaluma, kas nende tulevik üldse hõlmab kaitseüksust. Boeing on leidnud uue hingamise tänu tellimuste buumile kommertslennukite tööstuses, mis 2014. aasta üheksa kuu käibest moodustas juba 64% ning suudab enam kui kompenseerida kaitseüksuse tulude langust. Apache, Super Hornet, Strike Eagle jpt Boeingu tooted on USA relvajõudude selgroog ning leiavad missioonidel jätku-

Apache, Super Hornet, Strike Eagle jpt Boeingu tooted on USA relvajõudude selgroog ning leiavad missioonidel jätkuvalt aktiivset kasutust.

valt aktiivset kasutust, aga investeerimise seisukohast on kommertslennunduse potentsiaal see, mis Boeingut edasi viib. Boeingu kommertslennukite tellimused ulatusid 2014. aasta septembri lõpu seisuga üle 5500, mis annab ettevõttele tööd rohkem kui viieks aastaks ning kui lähtuda ettevõtte enda pikaajalisest ettekujutusest, ei tõota sellega kasv peatuda, sest järgmise 20 aasta jooksul peaks globaalne nõudlus uute lennukite järele ulatuma pea 37 000-ni, mis on tingitud nii lennukiparkide suurendamisest kui ka vanade mudelite väljavahetamisest.

KONSOLIDEERUMINE JA KONKURENTSIVÕIME Riikide koomale tõmmatud kaitsekulutuste tõttu pole pilt kuigi erinev Euroopas, kus ettevõtete pääsetee on konkurentsivõime suurendamine ning kommertstoodetele ja -teenustele panustamine. Sarnaselt Boeinguga on viimase suurim konkurent Airbus suunamas tähelepanu rohkem lennufirmade vajadustele. Kaitseüksuses öeldakse aga lahti osadest varadest ning hoidutakse massiivsete arenduskulutuste tegemisest, sest praeguses olukorras pole kindlustunnet, et arenduse taha pandud ressurss ja aeg ennast lõpuks õigustavad. Sestap võib viimaseks omasuguste seas jääda Airbusi A400M militaartranspordilennuki arendusprogramm, mis on korduvalt juba ületanud tähtaegasid ja neelanud aastate jooksul üle 20 miljardi euro. Konsolideerumine on samuti üks ellujäämisviis, mis annab osapooltele võimaluse vähendada kulusid, rakendada tõhusamalt know-how’d ja muuta oma tooted ning teenused globaalselt konkurentsivõimelisemaks. Näidet on sellel tasandil võimalik tuua möödunud suvest, mil Saksa päritolu Leopard-tankide tootja Krauss-Maffei Wegmann teatas plaanist ühineda Prantsuse Nexter Groupiga. Kaks aastat tagasi oli Euroopa kaitsetööstus lähedal suurtehingule, kui EADS (praegune Airbus) ja BAE Systems tahtsid liituda, aga olid Saksamaa vastuseisu tõttu sunnitud plaanist loobuma. BAE Systemsi arsenali kuuluvad muuhulgas CV90 lahingumasinad, mida Eesti soetab. Sellest, kuidas valitsuste kahanenud kaitsekulutuste juures aitab ettevõttele trumbid kätte mängida kuluefektiiv-

SCANPIX

ALLIKAS: BLOOMBERG

Norra kroonprints Haakon inspekteerimas õppust BAE Systemsi CV90 lahingumasinal, mis peagi Eesti soomusüksuste varustusse jõuab.

160 140 120 100 80 60 40 20 0 2010 -‐20

2011

2012

2013

Lennu-‐, kosmose-‐ ja kaitsetööstuse fond (ITA)

S&P 500 indeks

INVESTEERIMISVÕIMALUSI OTSIDES Kaitsetööstuse ettevõtteid, mille hingeelu võiks investeerimise eesmärgil tundma õppida, on mõistagi palju. Pelgalt Euroopa ning Ühendriikide börsidelt leiab kokku üle 200 lennu-, kosmose ning kaitsetööstusega seotud ettevõtte ja nagu eelnevalt mainitud väike segment firmadest andis mõista, on igal ühel oma lugu jutustada. Esimeseks orienteerumiseks pakub head võimalust näiteks SIPRI kodulehekülg, mis reastab 2012. a militaartoodete ja -teenuste müügitulu järgi sada suurimat globaalset ettevõtet (www.sipri.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

ne toode, annab hästi tunnistust Saab. Rootsi riigi uhkus, kelle toodangust on Eesti kaitseväele tuttavad Carl-Gustav ning lasersimulatsioonitehnika, suutis hiljuti lukku lüüa ligi 40 miljardi Rootsi krooni suuruse Gripen E/F hävituslennukite tellimuse Brasiilia valitsuselt, avades läbi koostöö tulevikus potentsiaalselt veelgi suurema turu. Uudis Saabi ajaloo suurimast eksporditellimusest viis aktsia tol päeval 27% kõrgemale ning oli kinnituseks firma võimest astuda kandadele tuntumatele nimedele nagu Boeing ja Dassault, keda kuni lõpliku otsuseni peeti tõenäolisteks võitjateks.

2014

org/research/armaments/production/ Top100). Sobiva kandidaadi välja sõelumine nõuab oskust finantsnäitajate taha piiluda ja kasvuväljavaadet analüüsida, see omakorda eeldab arvestatavat ajaressurssi. Need on paraku kaks kriitilist tegurit, mis kipuvad esmast entusiasmi kiiresti summutama. Õnneks leidub tänu finantsinnovatsioonile lihtsam vastupanutee ning portfelli saab osta korraga ka tervet sektorit, mille puhul pole küll tootluse potentsiaal nõnda kõrge kui üksiku firma puhul, kuid see-eest on riskid paremini hajutatud. Seda võimaldavad nii klassikalised fondid kui ka viimase kümne aastaga väikeinvestorite seas suurt populaarsust kogunud börsil kaubeldavad fondid (Exchange Traded Fund). Viimaste puhul on valdavalt tegu passiivsete toodetega, mis tähendab, et neil pole fondijuhti. Selle asemel on investeeringute osakaalud konkreetse indeksi eeskujul automaatselt paika pandud. Tänu sellele on fondi kulud väiksemad kui aktiivselt juhitud börsivälisel fondil, see tähendab investori jaoks väikesemat haldustasu. Tehingute tegemine börsil kaubeldavate fondidega käib nagu tavalise aktsiaga. Neist tuntumad on kolm, mis kõik keskenduvad Ühendriikide ettevõtetele. SPDR S&P Aerospace & Defense ETF (sümboliga XAR) kutsuti ellu kolm aastat tagasi ning investeerib varad korraga

KAITSETÖÖSTUS

SÕDUR NR 6 (81) 2014

35 ettevõttesse, millest suurima osakaaluga on Textron (4,24%), General Dynamics (4,09%) ja Rockwell Collins (4,07%). Fondi aastane haldustasu oli 2014. a novembri seisuga 0,35%, viimase 12 kuu dividendimäär 1,9% ning varade maht 68 miljonit dollarit. Üle viie korra suurema varade mahuga on iShares U.S. Aerospace & Defense ETF (sümboliga ITA), mis investeerib 38 ettevõttesse. Neist suurima osakaaluga on United Technologies (8,6%), Boeing (8,08%) ja Lockheed Martin (6,77%). Fondi viimase 12 kuu dividendimäär oli 1,3% ja aastane haldustasu 0,44%. Kolmest fondist on kõige pikema ajalooga PowerShares Aerospace & Defense ETF (PPA), mis loodi 2005. aastal ning paistab silma kõige kõrgema aastase haldustasuga (0,66%). Antud fondi investeeringud paigutatakse 52 ettevõttesse, millest suurima osakaaluga on Lockheed Martin (6,5%), Honeywell International (6,4%) ja United Technologies (6,35%). Võrreldes XAR-ga on ITA ja PPA päevane käive kordades kõrgem, see muudab soovitud hinna juures ostmise ja müümise lihtsamaks. Fondi valides võiksid kriteeriumid taanduda kahele faktorile: 10 suurimat investeeringut ja kulukuse määr. Esimese järgi saab aimu, millised ettevõtted fondi tootlust veavad ning haldustasu põhjal valikute tegemine aitab tootluse potentsiaali maksimeerida, eriti väga pikaajaliste investeeringute tegemisel. Arenenud riikide eelarvekulude kärped on muutnud kaitsetööstuse karmiks sõjatandriks seal tegutsevatele ettevõtetele. Osade jaoks on see lauale toonud põhjalikud strateegiaarutelud tööstuses jätkamise üle, teised üritavad pinnale jääda konkurentsivõimet tõstes ning uutele turgudele laienedes. Avaliku sektori kulutused on paljudel juhtudel jätkuvalt eluline müügitulu allikas, kuid aastakümnete jooksul on kaitsetööstuse ettevõtted õppinud sõltuvust vähendama. See on protsess, kui juuri aetakse sügavamale näiteks kosmose-, infotehnoloogia ja energiatööstusesse. Investoritele annab see lootust näha sektorit liikumas tagasi kasvutrajektoorile, samas panevad inimkonna jaoks vajalikud valdkonnad ka eetilisuse küsimusele teist korda mõtlema. 2014. a 31. detsembri seisuga oli viimase viie aasta jooksul lennu-, kosmose- ja kaitsetööstuse börsil kaubeldav fond (ITA) tõusnud 135%, rohkem kui laiemat majandust peegeldav Standard & Poor’s 500 indeks (82%).

Eelarvekärped viivad riigikaitse ja tsiviiljulgeoleku tooted samadele platvormidele Saabi asepresidendi Anna Fröjdi sõnul liigub kaitsetööstus suurema efektiivsuse poole, mille käigus viiakse riigikaitse ja tsiviiljulgeoleku tooted samadele platvormidele. Kuidas kirjeldaksite kaitsetööstuse praegust seisu?

TERJE LEPP

Paljud riigid on vähendanud oma riigikaitse eelarvet, see sunnib meid otsima võimalusi laiemalt turult. Oleme tootearenduses pannud rõhku nii kuluefektiivsusele kui ka tehnilisele võimekusele ning näeme seetõttu võimalust ärikliimat parandada. „Mida kallim hind, seda parem toode“ on seega muutumas müüdiks?

Kuulen praegu valitsustelt, et toode peab olema kuluefektiive, kuid seda oma klassi kõrgeima kvaliteedi ja tehnoloogilise taseme juures. Seda tasakaalu on väga keeruline saavutada. Kas võib öelda, et valitsuste kulutused töötavad mõnes mõttes teie kasuks?

Mingil määral tõesti, sest see on kannustanud meid leidma uusi ja nutikamaid lahendusi tootearenduses ning aidanud mõelda rohkem äripotentsiaalile väljaspool Rootsit. Juhul kui diskussioon Euroopas viib lõpuks otsusteni kaitsekulutusi suurendada, siis millise võimekuse suurendamisest võiksid valitsused olla huvitatud?

Ma arvan, et üks tulevikuteema on militaarse võimekuse jagamine, mida näiteks Rootsi valitsus praegu väga edukalt rakendab. Ettevõtte seisukohast on tarvis üsna laia tootevalikut, et võimalustest paremini kinni haarata. Saabis näiteks oleme võimelised ühele innovaatilisele platvormile rajama nii riigikaitse kui ka tsiviiljulgeoleku tooteid. Millist potentsiaali näete küberkaitses ja millised on viimased tehnoloogiad, mida selles vallas arendanud olete?

Näeme potentsiaali eelkõige olemasolevate süsteemide arendamises, oma klientide toetamises nende operatsioonidel ja missioonidel ning süsteemide töökindluse tagamisel olukorras, kus küberohud

Anna Fröjd.

muutuvad järjest suuremaks. Me ei vaata küberkaitset kui midagi eraldiseisvat. Usume n-ö built-in-lahendustesse, selle asemel, et luua eraldiseisvat tootevalikut. See võimaldab meil läheneda asjadele holistiliselt, hõlmates lisaks tehnoloogiale ka inimesi, protsesse ja töötamisviise. Tehnoloogiast rääkides alustaksin sellest, et peame väärtustama, mida me saavutanud oleme, pean silmas eelkõige interneti jagatud juurdepääsu, süsteemide paindlikkust nende edasiarendamisel, avatud protokolle ning arendust, mille kulud on väikesed, aga ka jagatud teadmisi ja kergelt töötavaid ühendusi. Kõige selle pinnal on kogu ühiskond ja eriti infotehnoloogiatööstus läbi teinud märkimisväärse arengu. Interneti kinnikeeramine ei ole lahendus. Selleks, et toime tulla järjest keerulisemate küberohtudega peame rakendama olemasolevaid turvamehhanisme. Saabi eesmärk on olla selles vallas oluline tegija, aga nii, et kõik sellest ei teaks. Intervjueerisid Erko Rebane ja Roland Murof.

KOOSTÖÖ

SOOME KV

Positsioonide valik: Soome ja Rootsi koostööle uue sisu andmine tähendaks kahe riigi põhimõttelisi otsuseid. Üks võimalus on koostööd jätkata ka NATO-s, kuid poliitilistel põhjustel pole see liitumine suure tõenäosusega lähiaastate teema.

Soome ja Rootsi vaatavad NATO poole, tihendavad kaitsekoostööd Samal ajal kui analüütikud spekuleerivad, kas Rootsi vetes jälgi teinud miniallveelaev võiks Läänemere riigi avalikkust sundida kunagi NATO-ga liituma, on Soome ja Rootsi sel aastal astunud sammu alliansile lähemale.

ÜHISED MERE- JA ÕHUVÄEÜKSUSED Rakendusmeetmetepakett näeb muuhulgas ette ühiste mere- ja õhuväeüksuste moodustamise ning kahe väeliigi ühiseid varustushankeid ja õhu- ning mereväebaaside kahepoolse kasutamise. Samuti luuakse kahes väeliigis ühised juhtimise, side- ning luurevõimekused. Maaväed viivad läbi rohkem ühisõppusi ning otsitakse täiendavaid võimalusi väljaõpet tõhustada. Rõhku pannakse mehhaniseeritud ja karmides ilmastikutingimustes opereerivate üksuste väljaõppele. Kahe riigi kaitsekulutused ületavad 7,5 miljardit eurot. Rootsi plaanib alates 2015. aastast kaitsekulutusi märkimisväärselt suurendada.

ROOTSI PLAANIB KAITSEKULUTUSI ULATUSLIKULT SUURENDADA Rootsi praeguse kaitseministri Peter Hultqvisti sõnul on see kauaoodatud otsus, mis aitab korvata viimaste aastate alarahastuse tõttu oma senise võimekuse kaotanud relvajõudude vajakajää-

UUED LENNUKID JA LAEVAD Õhuvägi saab seni plaanitud 60 hävitaja asemel 70 uuemat Gripenit, merevägi saab osta kaks uue põlvkonna A26-klassi allveelaeva ning uuendada Gotland-klassi allveelaevu. Merevägi soovib samuti soetada kaks Visby-klassi korvetti, mille varustuses on nii all- kui ka pealveerelvad ning miinitõrjetehnika. Kui uutes varustushangetes valitseb suures osas üksmeel, siis vastuolusid tekitavad siiski kaugmaaraketid, mille soetamist pooldavad sotsiaaldemokraadid, kuid mille vastu on rohelised ja vasakpoolsed, tuues põhjuseks eelkõige ebaproportsionaalselt suured kulutused. Välisajakirjanduse põhjal n-ltn R. Murof

SÕDUR NR 6 (81) 2014

alesi tippkohtumise ajal allkirjastasid NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Philip Breedlove, Soome kaitseväe juhataja kindral Jarmo Lindberg ning tema Rootsi ametivend kindral Sverker Göranson vastuvõtva riigi toetuse (HNS) leppe NATO-ga, mille eesmärk on toetada NATO operatsioone Läänemere piirkonnas. Kui Soome ja Rootsi jäid oma sellealastes teadetes märksa tagasihoidlikumaks kui NATO, rääkides vaid „õppustest ja teistest sõjalistest tegevustest regioonis“ ning Soome välisminister nimetas lepingut „üksnes poliitiliseks“, ei maksa lepingu sisu koos 6. mail Soome kaitseminister Carl Haglundi ja tollase Rootsi kaitseminister Karin Enströmi allkirjad saanud ulatusliku kaitsekoostöö rakendusmeetmete paketiga alahinnata. Läänemere regiooni julgeoleku seisukohast on tegu oluliste arengutega, paketi puudusena on siiski välja toodud, et palju kavandatavast koostööst toimib ainult rahuajal.

misi. „[Suurendatud kaitsekulutused] tagavad võimaluse parendada ka Läänemere ja Gotlandi saare julgeolekut,” märkis Hultqvist. Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göranson avaldas lootust, et plaan aitab loodetud reformid ellu viia ning leiab ka opositsiooniparteide toetuse. Suurendatud eelarve võimaldaks muuhulgas soetada Saab-Boforsi ja Taurus Systemsi ühistööna valminud kaugmaaraketid KEPD 350, mida saab paigutada Gripen-39/E hävitajatele. Irooniana tuleb raha Venemaaga koostöö arendamiseks plaanitud vahenditest. Pikemas perspektiivis tahetakse soetada uusi allveelaevu ja hävitajaid.

RELVASTUS

Lahingusoomuk CV9035 on uus võimekandja Eesti kaitseväes Soomusmanöövrivõime arendamine on Eesti kaitseväel juba pikemat aega kavas olnud. Tutvustame lähemalt jalaväe lahingumasinat CV9035NL, mille Eestile ostmise dokumentidele kirjutasid detsembri alguses Hollandis alla Eesti ja Madalmaade kuningriigi kaitseministrid.

ajadus soomusmanöövrivõime arendamiseks fikseeris vabariigi valitsus 2009. aastal kinnitatud „Sõjalise kaitse arengukavas 2009–2018“. Juba enne seda ei olnud sõjaväelaste jaoks mingi uudis, et kasutuselolevad soomustransportöörid Sisu XA-180EST ja Sisu XA-188 tagavad küll isikkoosseisule transportimisel kuuli- ja killukaitse ning ka hea ümberpaiknemise võime teedel, kuid ei taga piisavat taktikalist mobiilsust teedeta alal, samuti ei kaitset ega tulejõudu tegutsemiseks avatud maastikul või ründeoperatsioonides vastase soomustransportööride ja jalaväe lahingumasinatega varustatud üksuste vastu. 2009. aasta arengukavas ette nähtud soomusmanöövervõime väljaarendamisele sai saatuslikuks majandussurutis. Vabariigi valitsus kinnitas 2013. aasta jaanuaris „Riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022“, mis arvestas Eesti julgeolekule potentsiaalselt mõjutada võivaid ohte ning sisaldas taas vajadust välja arendada suure tulejõuga, suurendatud kaitstuse ja mobiilsusega üksus. See tõi päevakorda vajaduse leida parim lahend jalaväe lahingumasina valikul. Pärast asjaolude ja kriteeriumite arvestamist osutus parimaks valikuks soetada Eestile Madalmaade kuningriigi müüki pandud lahingumasinad CV9035NL.

CV90 PÕLVKONNA KUJUNEMINE SÕDUR NR 6 (81) 2014

Sõjatööstuse areng tõi 1960-ndate keskpaigast alates lahingutandrile uudse tehnika, mida hakati nimetama jalaväe lahingumasinaks (loe: lahingusoomuk1). Suurim eelis võrreldes juba sootuks varasemast ajast pärit soomustransportööridega ehk jalaväesoomukitega, oli eelkõige uute masinate suurem soomus-

Raigo Puusepp KAPTEN TVJ MATT TEHJSK STAABIOHVITSER

kaitse, mis andis võimaluse liikuda sügavamale lahingutandrile ja anda lisaks pearelva tulele ka toetavat tuld käsitulirelvadest nii soomuki seest kui ka jalastunud meeskonna poolt. Efektiivset tuletegevust pidi toetama soomuki hea manööverdamisvõime mobiilsuse mõistes, sestap eelistati ehituslikult roomikut rattale, et saavutada väiksem pinnasurve maapinnale. Lahingusoomukite pioneer oli Nõukogude Liidu BMP- (bojevaja mašina pehotõ) tüüpi soomukid, millele järgnesid Saksamaa Liitvabariigi Marder, Ameerika Ühendriikide Bradley ja Suurbritannia Warrior. Samal ajal kahe viimati nimetatuga, 1980-ndate keskpaigas, alustas Rootsi kuningriigi ettevõte Hägglund & Söner (nüüdne BAE Systems Hägglunds AB) Rootsi armee vajadustele vastava lahingusoomuki arendamist ja tootmist. Tulevase soomuki tehnilise kirjelduse lähteülesande andis Rootsi armee materjaliteenistus (FMV) ning torni arendusse kaasati veel teinegi Rootsi relvatööstuse ettevõte Bofors. Rootsi Stridsfordon 90 (Strf 90), inglise keeles Combat Vehicle 90 (CV90) põlvkonna arengus mängisid olulist rolli tootja varasemad kogemused roomiksõidukite nagu Bandvagn BV206 ja Pansarbandvagn 302 (Pbv 302) arendamisel, mis olid väga hea mobiilsusega ning tehniliselt vastupidavad. Tehniline

kvaliteet oli tootja jaoks peamine kriteerium, mis tingis aastatepikkuse arendustöö, mille krooniks valmisid lõpliku testimise jaoks soomukid CV9025 ja CV9040. Need soomukid erinesid teineteisest vaid tornide poolest, 25 mm pearelvaga torn oli Hägglundi ja 40 mm relvaga torn Boforsi toodang. Seeriatootmisesse valiti CV9040 ning Rootsi armee kasutusse läksid soomukid 1991. aastal. Kontseptsioon nägi ette, et CV90 seeria „perekond“ sisaldaks lahingutegevuseks kõiki vajalikke soomukeid, ehk lisaks lahingusoomukitele ka toetussoomukeid. See eesmärk ka põhimõtteliselt saavutati, kuigi mööndusi tuli teha mitme teguri nagu rahaline ressurss, praktilisuse kriteeriumid ja ka füüsikaseaduste tõttu. Näiteks oli platvormi kasutamisel meditsiinilise evakuatsiooni tarvis piirajaks logistilise kaubaruumi gabariidid ning tulenevalt sõiduki üsna kergest kaalust ei olnud miinitraalid ja -sahad sama efektiivsed kui tankidele paigutatuna. Universaalsuse saavutamise eesmärki ei ole lõplikult riiulile pandud ja arendustööd jätkuvad. Seeriatootmisesse lastud CV9040 tõestas ennast ning andis hoogu järgmiste soomukipõlvkondade tootmisele, millest kõigil on ühiseid tunnuseid: suhe soomuki kaalu ja jõuallika võimsuse vahel, hea mobiilsus, optimeeritud salongi kasulik ruum üldise soomuki kubatuuri mõistes, suur huku- ja töökindlus ning hoolduse lihtsus meeskonna jaoks. CV põlvkondade lühijaotus (toetussoomukeid pole välja toodud): - Mk 0 ehk CV9040, kasutajariik Rootsi – unikaalne 40 mm Boforsi pearelv tornis, analoogsignaallahendusega elektrisüsteem, lisasoomuse paigaldamise valmidus puudub (aastal 2001 välisoperatsioonide tarbeks lisatud soomuskaitse ja stabiliseeritud tornimehhaanikaga mudeli markeering on CV9040C); - Mk I ehk CV9030N, kasutajariik Norra – 30 mm Bushmaster II pearelv ja uus torn, analoogsignaallahendusega elektrisüsteem, lisasoomuse paigaldamise valmidus; - Mk II ehk CV9030CH, kasutajariik Šveits ja Soome – 30 mm Bushmaster II

ARDI HALLISMAA

Hollandi sõjaväelased demonstreerimas CV9035NL-i tegevust maastikul.

stabiliseeritud pearelv, sarnasused Norra mudeli torniga, digitaalsignaallahendusega (CAN-bus2), kõrgendatud kere; - Mk III ehk CV9035DK ja CV9035NL, kasutajariigid vastavalt Taani ja Holland – 35 mm Bushmaster III pearelv, uus torn, digitaalsignaallahendusega (CAN-bus), kõrgem kere ja kõrgem meeskonnaruum.

CV9035 OLEMUS Lahingusoomuk mahutab endasse kuni kümme meeskonnaliiget: soomuki ülem, sihtur ja juht ning lisaks nendele kuni seitsmeliikmeline jalaväejagu. Soomuki ehitamisel on oluline tegur kaalujaotus, mis tagab stabiilsed sõiduomadused ning suutlikkuse erinevates rasketes tingimustes nagu külgkalded, tõusud, langused ja ka kraavide ning pehme pinnase ületamised. Sellest tulenevalt on CV9035 projekteeritud selliselt, et rasked elemendid nagu torn koos pearelva ja laskemoonaga, mootor, käigukast, meeskond oma relvastusega ning üksuse varustus oleks hästi tasakaalustatud.

TORN

soojuskaamerate ja optilise suurenduse abil on võimalik soomukist nii öösel kui ka päeval avastada teist sõidukit kuni kümne kilomeetri ja jalaväelast kuni nelja kilomeetri kauguselt. Soomuki torn on varustatud Bushmaster III 35 mm pearelvaga, mis on võimeline tulistama erinevat laskemoona, alates programmeeritavast KETF-moonast3 kuni APFSDS-T-moonani4. Neist esimene on võimeline plahvatama etteantud distantsil, mis võimaldab hävitada kaevunud jalaväge, kaitsmata tehnikat, mõjutada aeglaselt lendavaid õhusõidukeid kui ka vigastada tankide vaatlus- ja sihtimisseadmeid. Sihtmärgi tuvastamisel mõõdetakse vahemaa laserkaugusmõõdikuga ning laskearvuti programmeerib moona rauast väljumise hetkel selliselt, et see plahvatab valitud distantsil. Lisaks on võimalik sihturil programmeerida initsieerimist, see omakorda võimaldab lasta läbi takistuste ning kildude toime mõjutab hoones või varje taga olevat sihtmärki. Relv ise kasutab korraga kahte etteandelinti, kuhu on võimalik vastavalt vajadusele laadida erineva toimega laskemoona. Laskemoona valik vastavast lindist sõltub sihtmärgist ning selle valib sihtur juhtpuldilt. Bushmaster III laskekiirus on maksimaalselt 200 lasku minutis ning tootja on tunnistanud selle täiesti tõrkevabaks. Relv on võimeline laskma üksiklaskudega, üksikute valangutega ja pideva valanguga. Meeskonna ülema käsutuses on toetav

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Sihturi ja meeskonna ülema ergonoomilised töökohad on ehitatud lahingusoomuki torni. Torni pööratakse elektrimootoritega, mis saavad käituse torni akudelt. Torni akud võimaldavad kasutada torni vaikses režiimis kuni soomuki mootor on välja suretatud

ja tehakse näiteks varjatud vaatlust. Huvitava tehnilise nüansina pakuvad torni akud mootori varukäivitamise võimalust ehk olukorras, kus soomuki põhiakud on tühjaks saanud, on varuvariandina võimalik kasutada käivitamiseks torni akusid. Selleks on vaja teha teatud ümberlülitamine, et elektripinge kõikumised ei rikuks tornis olevat elektroonikat. Tornis paiknevad veel stabiliseeritud pearelv, silmadele ohutu laserkaugusemõõtja, relva sihtimise- ja korrigeerimissüsteemid. Meeskonna ülemal ja sihturil on teineteisest sõltumatud lahinguvälja jälgimis- ja sihtimissüsteemid, mis tagab n-ö hunter/killer-võime. See tähendab, et samal ajal kui sihtur hävitab sihtmärki, saab meeskonnaülem jälgida lahinguvälja ning leides uue sihtmärgi, lukustab ta enda sihtimissüsteemi sellel, annab uuest sihtmärgist teada sihturile, kes saab ühe nupuvajutusega keerata torni ja relva automaatselt uuele sihtmärgile, mõõta laskekauguse ja tulistada. Kui soomuki aga on vastane laseriga sihtmärgiks võtnud, siis rakendub hoiatussüsteem, mis tuvastab laseri kasutamise ja selle suuna. Kui soomuki suitsukatte süsteem on seatud automaatrežiimile, siis tekitatakse suitsukate IR-ekraaniga automaatselt, poolautomaatse režiimi puhul on võimalik esmalt veenduda ohu olemuses ning seejärel valida, kas kasutada suitsukatet või ise vastast pearelva tulega siduda. Kolmanda põlvkonna

RELVASTUS

ARDI HALLISMAA

konna ja torni ruumiosa on ühenduses ka soomukijuhi kohaga, kuid kogu aeg seda ühendust liikumiseks ei kasutata, sest vaba ruumi on seal vähe ning lisaks on oht torni keeramise ajal viga saada. Juht siseneb oma kohale, mis asub mootoriruumi kõrval vasakul, läbi avatava luugi. Lahinguolukorras sõidab juht tavaliselt suletud luugiga. Sellisel juhul kasutatakse vaatluseks peeglitest koostatud vaatlusseadmeid ehk prismasid, täiendava info saamiseks on võimalik kasutada ekraane vaatluskaamerate või sihikupildiga. Väljaspool lahinguolukorda on võimalik sõidukit juhtida ka avatud luugiga pea luugist väljas, see tagab parema vaatluse ja ohutuse. Juhi istekoht ei ole põrandaga seotud, see leevendab miinile sõitmisel põrutusest tekitatud kahjustusi.

MOOTOR JA KÄIGUKAST

Lahingus saab CV9035 vajadusel kasutada oma manöövrite varjamiseks vastast eksitavaid suitsugranaaate.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

7,62 mm kuulipilduja, millel tõusunurk on kuni 50 kraadi. Nii torn kui ka soomuk tervikuna on ehitatud digitaalsignaalseadmetele. See võimaldab jagada erinevat infot neljale ekraanile (ülema, sihturi, juhi ja jalaväejao käsutuses olevale ekraanile). Ekraanidelt on võimalik saada ka infot sõiduki süsteemide korrasoleku ja seisukorra kohta ning neid vajadusel testida. Samuti on üksteisest sõltumatult võimalik ekraanidelt jälgida ülema ja laskuri sihikupilti või soomuki neljal küljel asuvate vaatluskaamerate pilti. Infosüsteemi on võimalik integreerida lahinguvälja juhtimise ja infosüsteem. Torni saab siseneda läbi meeskonnaruumi või luukide. Esimesel juhul tuleb avada torni liugluugid, misjärel saab ronida sõidusuunas vasakul asetseva meeskonnaülema ja paremal asetseva sihturi kohtadele. Liugluugid on olulised ohutuse seisukohalt: kui luugid on avatud, ei saa torni pöörata, see välistab õnnetused soomuki salongis olevate jalaväelastega. Ülema ja sihturi kohtadele saab ohutult siseneda ka tornilael asetsevate luukide kaudu. Lisaks sisenemisele ja väljumisele annavad luugid ka võimaluse paremaks maastiku jälgimiseks olukordades, kus puudub otsene kontakt vastasega või on vaja juhendada soomukijuhti manööverdamiseks kitsastes oludes.

KERE Lahingusoomuki standardsoomus kaitseb soomukit ja selle sees olevat meeskonda eesosas ja tornis kuni 30 mm soomustläbistava mürsu ning külgedelt kuni 14,5 mm soomustläbistavate kuulide eest. Samuti on meeskond kaitstud kuni kaheksakilogrammise lõhkelaenguga tankitõrjemiinide eest. Kere on jaotatud kaheks suuremaks ruumiks, millele lisanduvad väiksemad varustuse panipaigad mõlemal pool soomuki külgedel, selle tagaosas ja tornis. Suurima osa ruumist hõlmab meeskonnaruum, mille sees asub ka torn. Meeskonnaruumi saab siseneda kahel viisil, läbi tagaosas oleva langetatava jooksusilla ehk rambi või rambi sisse ehitatud hingedel asetseva ukse. Hüdrauliliselt toimivat rampi kasutatakse lahinguolukordades, kus on oluline meeskonna kiire jalastumine. Mees-

Kontseptsioon nägi ette, et CV90 seeria „perekond“ sisaldaks lahingutegevuseks kõiki vajalikke soomukeid, ehk lisaks lahingusoomukitele ka toetussoomukeid.

Mootor on paigutatud juhi asukohast paremale, üldplaanis asetseb jõuallikas peaaegu soomuki keskel. Jõuseadme pisut paremal küljel olekut kompenseerib kaalujaotuse mõttes torn, mis asetseb telgjoonest omakorda vasakul. Mootori õhuvõtt on lahendatud selliselt, et torni jalamilt sisseimetav õhk liigub osaliselt läbi mootoriruumi, jahutades seda ning koos sellega vähendatakse infrapuna vaatlusseadmete jaoks tuvastatavat soojuspilti. Mootori jahutusvedeliku ringlus on viidud soomuki taha paremale, et vähendada veelgi eest vaadeldavat soojuspilti. Lisaks sellele on ka väljalasketorustik viidud soomuki tagumisse ossa paigutatud radiaatorite vahele. Mootorina kasutatakse Scania 16-liitrise kubatuuriga V-8 silindrivalemiga vesijahutusega neljataktilist mootorit. Mootori eripära võrreldes tsiviilsfääris kasutatuga on niinimetatud kuivkarter, mis võimaldab mootoril töötada pikalt ka ekstreemsetel kallakutel sõitmisel. Tänu väiksemale karteripõhjale on mootor ka pisut kompaktsem. Suurima võimsuse saamiseks on mootor varustatud vahejahutiga turbo-ülelaadimissüsteemiga. Käigukastina kasutatakse Allison X300, seda toodab Catepillar. Sõidukil on neli edaspidi- ja kaks tagurpidikäiku, mis saavad käituse läbi lukustatava hüdrokordisti. Teisisõnu suudab käigukast aru saada, et kui mootoril napib ajutiselt jõudu, siis ei vahetata käiku madalamaks, vaid selle asemel vabastatakse hüdrokordisti, mis omakorda lubab mootoril hetkeliselt pöördeid kõrgemale tõsta ning lühiajaline takistus

ARDI HALLISMAA

Kummipatjadega roomikud annavad CV9035-le hea manööverdusvõime nii asfaldil kui ka teedeta maastikul.

ületatakse ilma aega kaotamata. Samas on võimalik kõik käigud lukustada ekstreemsete laskumiste tarvis ning soomukil on ka avariikäik, kui elektroonika peaks mingil põhjusel üles ütlema. Jõuallikas on digitaliseeritud, mis tähendab, et erinevad andurid annavad vahetut infot juhi ekraanile, andmete jagamine on ühine ning see võimaldab meeskonnaülemal, sihturil ning vajadusel ka jaoülemal meeskonnaruumis valida ekraanilt vastavate andemete kuvamine. See omakorda annab võimaluse ennakuga saada teada kriitilistest vigadest, mis võivad halvata soomuki kasutamise. Suuremate vigastuste korral või korraliste hoolduste jaoks on võimalik jõuallikas pärast mõningasi ettevalmistustöid mootoriruumist välja tõsta. Erinevate voolikute ühendamiseks kasutatakse kiirliideseid ning kiiresti avatavaid mehhaanilisi liiteid.

VEERMIK

TULEVIKUPERSPEKTIIV CV9035 on ehitatud selliselt, et vastavalt olukorra ohtlikkusele on võimalik kere erinevatele osadele lisada soomuskaitset. Soomusplaatidega on võimalik külgi kaitsta kuni 30 mm soomusläbistavate mürskude vastu ning suurendada soomuse vastupidavust ka soomuki eesosal ja tornil. Selle valdkonna tehnoloogia areneb väga kiiresti ja juba praegu on kasutusel uudsed materjalid, kus sarnase tulemuse annab kuni kaks korda soomusterasest kergem erinevate metallide sulam või mõni alternatiivne mittemetalne materjal. Juhul kui CV90 Bushmaster III pearelva 35 mm laskemoon osutub tulevikus ebapiisavaks või selle tulejõud lahinguväljal ei rahulda enam kaitseväge, on võimalik relva laadimismehhanismi ja rauda asendades kohandada ka 50 mm kaliibriga mürskude laskmiseks. Juba praegu on CV90-le välja töötatud kummiroomikud. Nende kasutamine vähendab eelkõige soomuki vibratsiooni, mis säästab meeskonda, kui läbida tuleb pikki vahemaid. Lisaks võib

vibratsioon pikemas kasutuses kahjustada ka elektroonikakomponente. Negatiivse küljena tuleb mainida kummiroomiku vahetamise komplitseeritust, sest seda saab paigaldada vaid tervikuna ning selleks tuleb soomuki külg üles tõsta, samas kui metallroomikuid on meeskond võimeline lahinguväljal ka oma jõududega parandama. Norra kuningriigi tellimusel on CV90 baasil välja arendatud ka hulk pioneeritehnikat nagu miinirullid või miinisahad. Märkused: 1 Lahingusoomukil on lahingutankiga võrreldes väiksema kaliibriga pearelv ning see transpordib jalaväe isikkoosseisu. Lahingutank, lahingusoomuk, jalaväesoomuk – täpsem jaotus kasutusotstarbe järgi on kirjeldatud 2014. aasta Sõduri esimeses numbris. 2 CAN-bus – controller area network 3 KETF – Kinetic Energy Time Fuze 4 Armor Piercing Fin Stabilized Discarding Sabot-Tracer Kasutatud kirjandus: The story of CV90, Alfons Falk. www.ing.umu.se/~el02jwd/CV90_History.pdf CV9035 Mk-III (NL), Evolution, rather than revolution. www.dutchdefencepress.com/?p=1282 Technical Description CV90 IFV, BAE Systems, 2013 http://en.wikipedia.org/wiki/FN_MAG

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Soomuki veermikus on kasutusel seitsme tugirattaga torsioonvedrustusega kooslus, mis tagab sujuva tõusude, languste ja muude takistuste ületamise. Jõuallikalt kantakse veojõud üle veermiku eesosas asetsevatele veotähikutele. Roomiksõidukite probleem on ajast aega olnud lintide tugiratastelt mahajooksmine. CV90-seeria soomukitel kasutatakse mõlema lindipoole viimase

ratta pingutuseks hüdrosilindrit, mida juht saab vastavalt vajadusele enda töökohast pingutada ning silindrisurve jääb automaatselt linti pingul hoidma. Hüdrosüsteemile vajalik käitus saadakse mootorilt.

Lahingusoomuk CV9035NL tehnilised andmed Meeskonna suurus Soomuki pikkus Üldine pikkus koos pearelvaga Laius (ilma küljepeegliteta) Kõrgus Tühimass Lubatud täismass Mootor Maksimaalne mootori võimsus Käigukast Maksimaalne kiirus edaspidi (neli käiku) Maksimaalne kiirus tagurpidi (kaks käiku) Käiguvaru

PEARELV 3+7 inimest 6884 mm 7490 mm 3289 mm 2910 mm 27 875 kg 35 000 kg Scania turbodiisel 16 l V-8 595 kW (810 hj) Allison X300 72 km/h 43 km/h kuni 600 km

LISARELV FN MAG 7,62 mm kuulipilduja Efektiivne laskekaugus 800 m Laskerežiimid automaattuli (650–1000 l/min) LISAVARUSTUS 10 × 76 mm suitsugranaadiheitjat

Bushmaster MK III 35/50 mm Efektiivne laskekaugus 2000 m Laskerežiimid üksiklask, valikuline (40–140 l/min) katkematu automaattuli (200 l/min) Laskemoon 35 × 228 mm TP-T, APDS-T, KETF ja APFSDS-T Etteandesüsteem lint, kaks linti erineva moona jaoks

ARDI HALLISMAA

CV9035

TEADUS JA TEHNIKA

Varjumise teadusest ja tehnikast Enese peitmine on seoses erinevate sensorite kasutuselevõtuga lahinguväljal järjest keerulisem. Vaatleme, milliseid edusamme on ümbrusega kohaneva kamuflaaži arendamise vallas teinud Tallinna tehnikaülikooli teadlased.

õda on suure hulga inimeste tragöödia. Samas on nii sõda kui ka lahingud omamoodi strateegiline mäng, kus tuleb olla teadlik teise poole kavatsustest ja positsioonidest. Selle mängu osapooled on lihtsustatult omad ja võõrad. Vaenlased. Kui strateegiliselt või globaalselt võib vaenlaseks pidada ideoloogiad või doktriine, siis taktikalisel tasandil on üks vaenlase grupp sensorid. Varasemal ajal olid need silmad, kõrvad ja muidu meeled, nüüd on need kõikvõimalikud jälgimisseadmed: mikrofonid, kaamerad, spektromeetrid, radarid, laserskannerid, antennid ning kõik see, mis neist tulevaid signaale analüüsida suudab. Nende uudsete sensoritega tuleb osata toime tulla. Üks võimalus on olla ümbruse moodi, varjuda või siis muutuda ümbruselaadseks: teisisõnu kamuflaaži kasutada. Lisaks muidugi on võimalus tekitada ka petteobjekte ning luua muljet, nagu kusagil oleks asju ja tegevust, mida seal tegelikult pole. Kummist, plastist ja vineerist odavate, aga muljetavaldavate sõjamasinate ning inimeste makettide valmistamisest, nagu ka muude tähelepanu kõrvale juhtivate tegevuste ning asjade tegemist siinkohal põhjalikumalt juttu ei tule. Me räägime kamuflaažist ehk tehnikast, kuidas olla ümbruse sarnane. Laiguline muster, kus laikude juhuslikkus ning tervikkujundit läbilõikavad kujundiosad, värvid, mis imiteerivad keskkonna peegeldumise ja neelamisvõimet (näiteks klorofülliga sarnane neeldumis- ja peegeldumisspekter) on tuntud lahendused ning enamike riikide sõdurite lahinguvormid just sellele tuginevadki. SÕDUR NR 6 (81) 2014

KOHANEV KAMUFLAAŽ Tallinna tehnikaülikool on NATO teadus- ja tehnoloogiaorganisatsiooni töögruppidega koostöös testinud ka erinevaid n-ö staatilise kamuflaaži lahendusi, millest uudsemad on sellised, mis

Marek Strandberg TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI MATERJALITEADLANE

Sõidukitele loodud kohaneva kamuflaažilahenduse elemendid.

võimaldavad end varjata ka öönägemisseadmete eest. Huvipakkuvam on aga olnud sellise tehnika arendamine, kus kamuflaažimuster muutub ja kohaneb ümbrusega. Niinimetatud adaptiivne kamuflaaž on tegelikult teadlastele aastakümneid

Praegu püütakse leida tehnilisi lahendusi, kuidas pakkuda ka Eesti kaitseväele välja uusi vormilahendusi, -materjale, ja mis peamine – kamuflaažilahendusi.

proovikivi olnud, sest ümbrus ei muutu vaid aastaaegade ja asukoha tõttu, vaid muutused võivad ilmneda ka väga lühikese aja vältel, kas või ilmastikutingimuste tõttu ning igal staatilisel kamuflaažimustril ja -lahendusel on paratamatult piirid, mis oludes see toimib. Praeguseks olemegi loonud koos teiste riikide arendusasutustega täiesti uudse kohaneva kamuflaažilahenduse, kus see püüab toimida samal moel kui arvame toimivat kaheksajalga või kameeleoni aju ja kesknärvisüsteemi osa, kui need elukad oma nahapinna värvust ning mustrit ümbrusega kohandavad. 2012. aastal sai see tehnoloogiaarendusgrupp, mida juhtis Hollandi arenduskeskuse TNO füüsik Pieter Jacobs, NATO kõrgeima teadusauhinna. Tehnoloogiapoole loojad olid selles töös TTÜ teadurid, praegune Tallinna tehnikaülikooli kaitse- ja julgeolekuuuringute keskuse juhataja Katrin Idla ja selle loo autor. Tavapärane on ettekujutus, et kui objekti ees on samasugune kujutis, mille objekt ära varjab, siis ongi tegu kohaneva kamuflaažiga. Nii see ehk ongi, kuid oluline on sel juhul ka asjaolu, et siis peame täpselt teadma, kus on see vaatleja objekti suhtes. Et vaatlejad või sensorid võivad paikneda kus tahes, siis selline lihtne lahendus lihtsalt ei toimi. Meie töörühm pöördus aga sootuks teises suunas. Võtsime fookusesse nägemispsühholoogide uurimuste tulemused selle kohta, kuidas ja mida inimesed näevad. Neid tulemusi väga üldistatult kirjeldades ilmneb, et kui kujutisel tuvastatavad laigud, nende värvus ja heledus ning ka laikude paarid paiknevad kunstlikult loodud pildil sarnaselt kujutist ümbritseva keskkonnaga, siis inimsilmal on raske näha esmapilgul tehisliku ja tegeliku kujutise erinevusi. Pikemal vaatlusel on olukord mõistagi teine, kuid just see esmapilgul raskesti eristatav kujutis võidab sõduri jaoks väärtuslikku aega. Hea kamuflaaži roll ongi muutlikes tingimustes aega võita. Praegu oleme seda meelt, et liikuvat objekti jooksvalt keskkonnalaadseks maskeerida on raske. Võimalik, et ka võimatu, sest inimsilm suudab liikuvaid objekte paremini märgata kui seisvaid. See on evolutsiooni kaasapanu meie looduslikku lahinguvarustusse. Kohaneva kamuflaaži

tähendus on aga üldjoontes sama kui mistahes ballistilisel kaitselgi: kui vastaspool märkab objekti kas või murdosa sekundit hiljem, on võimalus pääseda ka hävitavast lasust.

KAMUFLAAŽLAHENDUS JA SOOMUSEKILOD

ENNEKÕIKE KAITSE NATO teadus- ja tehnikaorganisatsiooni eesmärk, kellega koos ka meie projektimeeskond töötas, pole relva-, vaid just kaitsesüsteemide loomine. Võtme-

küsimus lahingutegevuses on teadlikkus kujunenud olukorrast ning oskus teha selles keskkonnas õigeid samme. Võimalik, et alles kümmekonna aasta pärast tootmisküpseks saada võiv tehnoloogia seda aga just võimaldabki: anda laiem ja üldistatud vaade ümbrusest ning samas kaitstes end muude sensorite eest. Kaitsetemaatika on kogu aeg olnud küsimus heade ja veelgi paremate tehnoloogiate loomisest ning rakendamisest. Just tehnoloogia on see, mis kaitsetahet kõige rohkem võimendab ning ka alles hoiab, sest mida kaitstum on inimene, seda kauem püsib ka kaitsetahe. Praegu tehnika kaitsmiseks loodud lahendused on materjalide arenemisel kindlasti rakendatavad ka üksikvõitleja kaitsmiseks. Nüüdismaailmas on julgeolek koostöös tekkiv väärtus. Ka uute tehnoloogiate loomisega on sama lugu: liitlaste koostöö annab meile võimalusi edendada nii konkreetseid tehnilisi lahendusi kui aimu saada teiste tegemistest ning vajadusel neid ka siin, Eestis, kasutusele võtta. Julgeolek on kollektiivne, nagu on ka kaitse- ja julgeolekualane tehnoloogiaarendus ja teadus.

On üsna lootusetu arvata, et kaitsealane teadustegevus võiks põhineda vaid Eesti vajadustel. Nagu anname oma panuseid liitlaste ühistes sõjalistes operatsioonides, peame tegelema ka kollektiivse kaitse ja julgeolekualase tehnika arendamisega. Võimalik, et selleks, et teada saada, mida meil endal vaja on, peame samuti paluma suurema kogemustega partnerite abi. Ülalkirjeldatud kamuflaažitehnoloogiate projekt sai teoks samuti tänu väga kogenud partneritele. Kogu projekti koordinaator on olnud NATO teadus- ja tehnoloogiaorganisatsioon, kes muuhulgas on olnud ka mitme projekti tehniliste lahenduste rahastaja. Rahvusvahelist koostööd kaitsetehnoloogiate arendamisel on rahastanud kaitseministeerium ning testimisel on abiks olnud kaitsevägi. Asjade valmistegemisel on partnerid olnud mitu Eesti ettevõtet nagu VoltaLumen, Eli ja mitu teist. Põhilised partnerriigid on olnud Saksamaa, Rootsi, Holland ja Kanada, kuid ühel või teisel moel selle projekti arendusse kaasatud riikide nimekiri on märksa pikem.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Praegune olukord on ju üldjoontes selline, et mistahes tehnika on hävitatav käest või õlalt tulistatavate relvade abil, mille hindki on vaid murdosa sihtmärgi, mida hävitatakse, maksumusest. Hävitatav on see muidugi vaid juhul, kui sihtmärk on avastatud. Nii pole laias laastus paksemal soomusel või paremal kamuflaažilahendusel suurt vahet – need isegi täiendavad teineteist. Enamgi: hea kohanev kamuflaaž võiks soomust ehk asendadagi ja saavutatud kaaluvõidu võrra suurendada ka sõidukite liikumiskiirust. Nimelt just sõidukite jaoks ongi loodud esimesed kamuflaažilahendused. Meie loodud kohanev kamuflaažilahendus koosneb elementidest, millest igaüks on kui väike arvuti ning sel on võime muuta oma värvust ja heledust ning ka pinnatemperatuuri. Valitud hulgal neist elementidest on ka nähtavas ja infrapunapiirkonnas töötavad kaamerad, mis ümber sõiduki paiknedes annavad ümbrusest putukasilmana panoraamkujutise. Just seda kujutist analüüsides töötavadki need arvutid üheskoos välja parima mustri, mis ümbrusega sobib. Liikuv sõiduk on pigem nähtav, kuid seisma jäädes kohaneb see ümbrusega ning selle avastatavus väheneb. Mõistagi leidub alati sensoreid, millega saab ka selliseid objekte avastada, kuid neid ei ole veel sedavõrd ohtralt, et neid pelgama peaks. Kui aga räägime näiteks laserskannereist, mis tuvastavad nii objekte kui neilt lähtuvat heli, siis suudaks selline modulaarne süsteem tuvastada ka tõsiasja, et seda on laserkiirega kombatud. Ka see teadmine, et kamufleeritud sõidukit on märgatud, on oluline teadmine ja võimaldab astuda edasisi samme ohutuma tegutsemise suunas. Uudsus ongi selles, et oleme loonud süsteemi alused, kus kamuflaaži- ning sensortehnika on seotud üheks tervikuks, nii nagu see on ka kaheksajala ning kameeleoni organismiski.

TEADUS JA TEHNIKA

Mida panna vastu Venemaa Ratnikule? Venemaal on loodud sõdurite vormiriietus, mis põhineb täiesti uutel materjalidel ja uuel kamuflaažimustril. Idanaaber ei ole istunud käed rüpes, vaid on märkimisväärselt arendanud oma kaitsetööstust ja selle raames ka uusi tehnoloogiaid.

Universaalne kiivripealne klamber, mille külge saab kiiresti kinnitada erinevaid lampe, öövaatlusseadmeid ja soojuskaameraid.

Kuulivestile kinnitatavad taktikalised rakmed, mille taskud mahutavad kuus automaadisalve, granaate ja taskulambi ning mille külge saab kinnitada püstoli ja noa.

Kihilise lahendusega vorm on valmistatud parandatud hingavuse ja soojapidavusega erikangast, mis peab kinni killud ja talub otsest leeki 15 sekundit. Eriterasest iseterituv võitlusnuga, mida saab kasutada täägina.

6. kaitseklassi soomusvest, mis kaitseb ka õlaliigest ja õlavart, on omalaadsetest 20% kergem ning tugevdatud omadustega, selle rinnakilp peab kinni SVD soomustläbistava kuuli.

SCANPIX

SÕDUR NR 6 (81) 2014

ue vormikomplekti, mille nimetus on Ratnik, komponendid on muu hulgas ka kuub ja muud riided, mis tehtud Kevlari-laadsest kangast. See muudab riietuse killukindlaks. Ballistiline kaitse, mida pakuvad Kevlari-laadsest materjalist kuub ja kiiver, on märkimisväärne. Vene armee uus kiiver on suuteline peatama tugeva padruniga vintrauast tuleva kuuli, seda ka lähedalt. Ratnik on terviksüsteem ja selle elemente oli muu hulgas näha Ukraina-sündmuste keerises esinevate „roheliste mehikeste“ puhul. 1991. aastal soovis Venemaa soetada Prantsusmaalt sealse firma Sagem loodud kommunikatsioonisüsteemi Félin, mis oli mõeldud ja esialgu välja arendatud Prantsuse jalaväe jaoks. Hiljem venelased loobusid sellest ja lõid omaenda sõduritevahelise kommunikatsiooni taustainfosüsteemi, mille nimi on Strelets. Sellega seonduvalt on Vene armee praegu vähemalt eriüksuste tasemelt paremini rõivastatud ja tehniliste vahenditega abistatud kui seda võimaldab Eesti kaitseväe vormikomplekt. Praegu ei ole meil ka suurt midagi vastu panna sõduri varustussüsteemiga Ratnik kaasas käivatele käsirelvade infrapunasihikutele, mis on suutelised tuvastama ka udus, vihmas ja suitsus objekte, mille temperatuurierinevused on vaid kümmekond kraadi. Eesti kaitseväe igapäevavorm on muu arenenud maailmaga võrreldes umbes viieteistkümne aasta taguses arengustaadiumis. Praegu püütakse leida tehnilisi lahendusi, kuidas pakkuda ka Eesti kaitseväele välja uusi vormilahendusi, -materjale, ja mis peamine – kamuflaažilahendusi. Näiteks kamuflaaž, mis peaks pakkuma kaitset öövaatlusseadmete eest, põhineb uutel nanovärvidel, mis on suutelised imiteerima lähiinfrapunakiirguse peegeldust nii, nagu see esineb metsas. Sellega on võimalik muuta taolist vormi kandev sõdur öövaatlusseadmete jaoks raskestimärgatavaks.

Parandatud tugevusomadustega kiiver on välismaa analoogidest 10—15% kergem, kaitseb 5 meetri kauguselt tulistatud 9 mm kuuli otsetabamuse eest ning võimaldab kasutada kõrvaklappe ja kuklakaitset.

Moderniseeritud automaat AK-74, mille Picatinny liistudele on võimalik kinnitada erinevaid lampe, sihikuid, öövaatlusseadmeid, soojuskaameraid. Tugevast plastist, kiirkinnitustega põlve- ja küünarnukikaitsmed.

Praegu on sõduri relvasüsteemide arendamine võtmetähtsusega, sest sellest sõltub võitlejate stressitase ning nende ellujäämine. Mida mugavamad rõivad erinevates kliimaoludes on, seda parem. Möödapääsmatuks on muutunud ülesanne kaitseväelased omavahel tehnoloogiliselt ja kommunikatiivselt integreerida – saavutada olukord, et mida näeb üks, näeb ka teine. Vene süs-

Kerged ja vettpidavad naturaalnahast saapad.

teemis Ratnik on olemas relvasihik, mis on sidestatud kaameraga, tänu sellele saab tavalise relvaga tulistada sellest vahetult sihtimata ehk ümber nurga. Tuleb arvestada, et mingil hetkel võivad need lahendused olla mitte ainult praegu Ukrainas opereerivate eriüksuste, vaid ka regulaarvägede kasutuses ning selle tõttu on oma tehnoloogia arendamine selles vallas vältimatu.

SAAB

TEADUS JA TEHNIKA

Saab arendas välja uue Carl Gustavi

SAAB

aabi ettevõte tutvustas Carl Gustavi M4 tankitõrjegranaadiheitjat ja selle uut laskemoona. Uue M4 testiperiood lõppeb 2015. aastal ning turule lastakse see 2016. aastal. Uus Carl Gustav kaalub 6,7 kg, mis tähendab, et eelkäijast M3-st on see umbes kolmandiku võrra ja 14,2 kg kaaluvast M2-st üle poole kergem. Erinevalt 106,5 cm pikkusest M3-st on M4 pikkus alla meetri. Seda on täiustatud lahtikäiva kandekäepideme, reguleeritava õlatoe ja käepidemega ning uue turvaelemendiga, mis võimaldab seda laetuna kanda, suurendades relva taktikalist paindlikkust. Saabi Carl Gustavi tootejuhi Malcolm Arvidssoni sõnul seati relva väljaarendamisel algusest peale eesmärgiks säilitada M3 tööpõhimõte, mis tähendab, et kasutaja peab ümber harjutamiseks tegema minimaalseid pingutusi ja relva käsitsemine on põhimõtteliselt sama. M4-mudelil säilib M3 optiline sihik, kuid sellele saab paigutada nutisihiku liidese, mis annab kasutajale lasersihiku ja ballistikakalkulaatori abil ballistiliste andmete analüüsi (sellele arvutatakse juurde teave õhutemperatuuri kohta), mille abil on tankitõrjujal võimalik tulevikus seadistada sihik 84 mm targa moonaga. Arvidssoni sõnul on sihikuliides arendatud tulevikukindlaks, sest on tea-

Venemaa ootab tegevuskavasid UGV-de arendamiseks

enemaa tööstus- ja kaubandusministeerium (Minpromtorg) kuulutas välja pakkumise arendamaks robotsüsteeme ja mehitamata maismaasõidukeid (UGV). Minpromtorgi sõnul on eesmärk luua tegevuskava sõjandusrobootika arendamiseks 2030. aastaks. Pakkumise võitja peab uurima valdkonna kogemusi nii kodu- kui ka välismaalt ja prognoosima vastava tööstustehnoloogia arenguid. Lepingu väärtus on 390 850 eurot. Venemaa senised püüded luua alus kõrgtehnoloogilistele mehitamata maismaasõidukitele pole vilja kandnud ja kindlat suunda pole leitud. Näiteks Uralvagonzavodi tegevdirektori asetäitja Vjatšeslav Halkovi sõnul on nende ettevõte rajanud juba robootikaosakonna, kuid pole föderaalset programmi, mis tööstust suunaks. Venemaa UGV-d piirduvad praegu demineerimisega, kuid riigi kaitseministeeriumi plaanid on ambitsioonikamad – 2014. aasta märtsis avaldati plaanid kasutada relvastatud mehitamata maismaasõidukeid strateegilise raketiväe ballistiliste rakettide rajatiste kaitsmiseks.

Venemaa pani kokku Iveco LMV 4 × 4 masinaid

väärtus oli 800 miljonit eurot. Venemaa sõjatööstuse komisjoni tegevdirektori asetäitja Oleg Botškarjovi sõnul ei kavatseta Itaalia litsentsiga mitmeotstarbelisi masinaid enam toota. Tema hinnangul oleks see praeguses olukorras võimatu. Rõsi programmi lõid Venemaa eelmine president ja kaitseminister Anatoli Serdjukov selleks, et Venemaa kaitsetööstuse turu avamise abil vähendada Vene kaitsesüsteemide hinda. Serdjukovi järel kaitseministriks saanud Sergei Šoigu jaoks sai peamiseks prioriteediks aga Venemaa armee ja sõjatööstuse suhete parandamine. Seetõttu tellis Šoigu Venemaal valmistatud GAZ Tigri soomussõidukite katsed. Katsete tulemustest selgus, et Tigr sobib Venemaale paremini kui Iveco toodang.

Venemaa ja Valgevene arendavad mehitamata õhusõidukil põhinevat radarisüsteemi

enemaa firma Almaz-Antei tütarettevõte OAO NPO Strela teeb koostööd Valgevene päritolu Indelaga mehitamata õhusõidukil põhineva radarisüsteemi väljaarendamiseks. OAO NPO Strela valmistas radarisüsteemi ja Indela mehitamata õhusõiduki. Radar suudab tuvastada autosuuruse sihtmärgi 10 m täpsusega kuni 20 km kauguselt. Õhusõiduk on 2,8 meetri pikkune ja selle tühikaal on 86 kg. Õhusõiduk suudab kanda 25 kg raskust ja selle maksimaalne õhkutõusu kaal on 120 kg. Mehitamata õhusõiduki lennuulatus on 25 km ja see suudab õhus püsida kuni neli tundi. Õhusõiduki liikumiskiirus on 70 km/h ja kõrguse ülemmäär 1,5 km. Kõik süsteemi osad mahuvad kolmeteljelisele Kamaz-43118-tüüpi veokile. Strela ja Indela koostöös loodud õhusõiduk sai valmis 2014. aasta mais ning selle seeriatootmine algab 2014. aasta lõpus.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

enemaa riiklik meediaagentuur TASS teatas, et Venemaa on lõpetanud 358 Iveco LMV-M65 tüüpi masina kokkupaneku. Moskva tellis 2011. aastal 358 näidismasinat, mis hakkasid kandma nime Rõs (Ilves), kuid 2013. aastal teatati, et Ivecoga lõpetatakse koostöö. Esialgse lepingu järgi pidi Venemaa valmistama Ivecoga kahasse 1775 masinat, mille lepingu-

IVECO

da, et kõigile ballistilistele süsteemidele arendatakse välja veelgi kõrgtehnoloogilisemaid sihikuid, mis suurendavad tabavusprotsenti. Ka Saabi eesmärk on järgmise 5–10 aasta jooksul arendada Carl Gustavi tarbeks välja intelligentsed sihikud ja programmeeritav laskemoon. Arvidsson keeldus kommenteerimast, kes võiksid olla M4 tulevased kliendid, kuid võib arvata, et võimalikuks kasutajaks saab näiteks USA erioperatsioonide väejuhatus, kelle relvastusse kuuluvad praegu Carl Gustavi M3-seeria granaadiheitjad.

ÕHUVÄGI

Mehitamata õhusõidukitest riigikaitses Mehitamata õhusõidukite hoogne areng on viimasel ajal tõstatanud arvukalt õiguslikke küsimusi, mis alles ootavad rahvusvahelisi kokkuleppeid. Vaatleme, kuidas näeb seda olukorda Eesti kaitsevägi.

eni puudub ühetaoline rahvusvaheline praktika mehitamata õhusõidukite (Unmanned Aerial Vehicle, edaspidi UAV) ja mehitamata lahingu-õhusõidukite (Unmanned Combat Aerial Vehicle, edaspidi UCAV) käitamise osas. Aspekte, mis vajavad näiteks UCAV puhul riigisisest regulatsiooni, on mitu: eeskätt lennuohutus – õhuruumi kasutus ja lennukõlblikkuse nõuded, sama olulised on aga ka jõukasutusreeglid (rules of engagement). See on ka põhjus, miks rahvusvahelise humanitaarõiguse valdkonnas on tihti küberkaitse kõrval teine sagedane teema UCAV käitamine. Kaitseväe juristina esitan oma arvamuse käitamise õiguslikest aspektidest, sest igasugune retoorika selles valdkonnas avab võimaluse diskussiooniks. Seda aga on vaja kas või selleks, et määratleda kaitseväe-siseselt institutsionaalsed ja funktsionaalsed käitaja pädevused.

UAV-DE KASUTAMISE ÕIGUSLIKUD ALUSED

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Esmakordselt kasutati mehitamata õhusõidukit militaarotstarbel 1980. aastal Iisraelis. Kümne aasta prognoosi kohaselt hõlmavad investeeringud mehitamata õhusõidukitele Euroopas 10% tsiviillennundusturu investeeringutest. See on põhjendatud, sest sarnase võime tagamiseks vajalike kulutuste suhe on 1/11 UAV kasuks. Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi ühendkaitsedoktriini (30. märts 2011) märkus 2/11 UCAV kohta on järgmine: „Enamik õiguslikke küsimusi, mis on seotud olemasolevate või planeeritavate mehitamata õhusõidukite kasutamisega, on piisavalt selged ja lihtsalt üks variatsioon mehitatud õhusõidukitega seotust“. Teiste Mandri-Euroopa riikide tsiviillennundusõigusega analoogselt on üldklausli kohaselt kõik kaitselennunduses sarnane tsiviillennundusega, välja arvatud juhul, kui erisust on vaja riigikaitseliste ülesannete täitmiseks. See riigikaitseõiguse põhimõte on alates 2004. aastast sätestatud

Hillar Kaeval ÕHUVÄE JURIST

ka Eesti lennundusseaduse § 2 lõikes 1. Üldklausli funktsioon on tagada nii riigi kui ka üksikisiku preventiivne kaitse ohtude eest. Kaitseväele kaitseväe korralduse seadusega pandud riigikaitselistest ülesannetest ainuüksi ei tulene õigusriigis igakülgset tegutsemisalust. Täitevvõimu perspektiivist on tegutsemisalus seaduses sätestatud volitusnorm, mis täpselt määratleb täitevvõimu tegevuse ajendi, eesmärgi ja piirid. Üks valdkond, kus tsiviillennundusohutus põimub riigi suveräänsuse ja eraelu puutumatusega, on UCAV käitamine kaitselennunduses. Käesoleva aasta 2. oktoobrist jõustus lennuameti üldkorralduslik ettekirjutus nr 27. Üldkorralduse § 1 lg 3 kohaselt on mehitamata õhusõidukite käitamiseks vaja lennuameti luba. Mainitud üldklausli põhimõtete kohaselt aga riigikaitses seda nõuet alati täita ei saa. Kaitseväe üle teenistuslikku järelevalvet tegev kaitseminister peab tagama, et UCAV käitamine kaitselennunduses ei kahjusta lennundusohutust. Lisaks üldklauslile on meie liitlaste praktika UCAV käitamisel kasutanud ka rahvusvaheliselt tunnustatud määratlemata õigusmõisteid. Oluline on nende mõistete kaudu osata põhjendada ja tagada objektiivne õiguskorra karistusõiguslik kaitse ja riigikaitse, rikkumata samas oluliselt

Kaitseväe üle teenistuslikku järelevalvet tegev kaitseminister peab tagama, et UCAV käitamine kaitselennunduses ei vähenda lennundusohutust.

eraõigusi ja kahjustamata individuaalseid õigushüvesid.

UCAV ON SÕJALINE SIHTMÄRK Selgitada aitab siin asjaolu, et UCAV on kaitselennunduse mõistes, erinevalt UAV-st, legitiimne sihtmärk, mida võib tema tuvastamise võimatuse puhul lihtsalt alla tulistada. Milles seisneb UAV ja UCAV terminoloogiline erisus? Viimase täiendav tehniline võimekus seisneb võimaluses transportida ja sihitada relvi. Raketid, olgu siis juhitavad või ballistilised, ei kvalifitseeru UCAV-deks, sest kujutavad endast relva. Mehitamata õhusõidukite klassifikatsioon on institutsiooniti – Eesti lennuamet, Ühendkuningriigi kuninglik õhuvägi, NATO standardimiskokkulepped 4670 ja 4671, USA õhuvägi – erinev ning mõõtmeilt võivad need õhukid sarnaneda lennukiga või olla väikesed taktikalised ühe sõduri juhitavad lennuseadeldised. Funktsionaalselt on need kas üks kord või korduvalt kasutatavad käibevahendid, mis on automaatselt juhitavad või autonoomsed. Mehitamata õhusõiduk ei ole tingimata militaarõhusõiduk ja kasutuse erinevate näidetena võib tuua luuretegevust, järelevalvet, varustuse ja varude transporti, otsinguja päästetegevust, erinevate sensoritega (infrapuna, keemilised, bioloogilised) töötamist, tuletõrjet, meteo- või teadusuuringuid. UAV võib toetada sõjalist operatsiooni ka muutumata UCAV-ks, st kandmata relvastust ja sihtimissüsteeme. Rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni kohaselt võib riiklik õhusõiduk olla ka politsei ja tolli kasutuses.

SENISE KASUTAMISPRAKTIKA JÄRELMID Üle kümne aasta kestnud relvastatud mehitamata õhusõidukite kasutamine kinnitab, et asjakohaseid õiguslikke piiranguid arvestamata muutub tegevus väheefektiivseks. 2004. aastast alanud relvastatud mehitamata õhusõidukite kasutamine Pakistanis neljakümnekordistus 2010. aastaks. Rünnakutes tabatud eelnevalt sihtmärgistatud terroristide arv ei ole aga suurenenud. Tuntav on sarnasus tavapäraste õhusõja ründevahendite kasutamise tulemuslikkuse vähenemisega Lahesõjas ja hilisemas Balkani konfliktis. Lisaks lennundusohutuse nõuetele

U.S. AIR FORCE

Mehitamata õhukid on tulnud, et jääda. Pildil Global Hawk UAV.

TULEVIKUARENGUTEST On võimalik, et sõjalise jõu kasutamine muutub oma relvajõududele riskituks, kui saab kasutada mehitamata õhusõidukeid ning riigil sel moel juriidiliselt vältida relvakonfliktis osalemist (no boots on the ground). Selle esimene näide oli USA osalemine Liibüa konfliktis. Jõukasutusreeglite kaudu on aga vaja tagada relvastatud mehitamata õhusõidukite kasutamise täpsus. Luure keskagentuuri direktori Leon Panetta avaldus UCAV-de kasutamise õiguspärasusest põhinebki UCAV-de täpsusel. Tehniline täpsus aga ei samastu veel tabatud vastaste statistikaga. Kaugus vastasest teeb operaatorile otsustamise lihtsamaks, hõlmates mitut elementi: füüsiline, emotsionaalne, sotsiaalne, kultuuriline, moraalne ja mehaaniline. Sõjalise jõu kasutamise põhimõtted rahvusvahelises humanitaarõiguses tulenevad Aquino Thomase õiglase sõja traditsioonist ja eeldavad eeskätt kolme asjaoluga arvestamist: 1. Sõda on õiglane ja mõistuspärane, kui otsuse langetab legitiimne võim. 2. Surmava sõjalise jõu kasutamise õigustus relvakonfliktis on sõjaline vajadus, mille olemasolu eeldatakse. 3. Väljaspool relvakonflikti peab eksisteerima vahetu oht elule. Lähtumine UAV kasutamisel lihtsast sellise tegevuse ohutusest oma väeüksustele, ei ole kooskõlas eeltoodud põhimõtetega. Haagi õhusõja reeglite ja III

Senise rahvusvahelise praktika kohaselt on relvastatud mehitamata õhusõidukid võimaldanud kasutada sõjalist jõudu viisil, mis on olnud seni lahingureeglite kohaselt teisiti võimatu.

Genfi konventsiooni kohaselt võib relvakonfliktis relva kasutamise otsustada vaid kombatant, mitte aga autonoomne aparaat. Rahvusvahelises tavaõiguses on see printsiip seni valdav ja sellele lisandub õiguspärasuse kriteerium, et vastase hävitamine on mõeldav vaid relvakonfliktis või vahetu ohu puhul elule. Mehitamata õhusõiduki piloodi väljaõppenõuded on sätestatud NATO standardiseerimiskokkuleppega STANAG 4670. Standardi kohaselt võib riigis kehtivatest tsiviillennureeglitest ja lennujuhtimisprotseduuridest kõrvale kalduda vaid riigikaitse vajadustel. Seega võrreldes tsiviilkasutusega on mehitamata õhusõidukite eesmärgipärasel käitamisel kaitselennunduses vaja lennundusohutusnõuete kõrval võrdväärselt lahingureeglite koostamisel moraalinormidega arvestada. Kui piloodile on juba kord antud tema juhitavale UAV-klassile sobiv lahinguülesanne, siis tuleb käsk täita. Väljaõppenõuetes on juhised, kuidas käsk täita parimal moel, sh arvestades rahvusvahelise humanitaarõiguse kaalutlusõiguslikke alternatiive (joint force targeting), et teatud juhtudel isegi käsk täitmata jätta. Hea näide Haagi õhusõja reeglite rikkumisest on ajaloos tuntud 1944. aasta õhurünnakud Tallinnale ja Helsingile, mil primaarne oli käsu täitmine ja pommide allaheitmine kus iganes, hoolimata rünnaku eesmärgiks seatud sihtmärkidest. Mehitamata õhusõidukite NATO standardiseeritud ohutushinne (factor of safety) on kaitselennunduses 1,5, see on samaväärne tsiviilõhusõidukitega. Nii tsiviillennunduse kui ka õhuväe seisukohast on oluline, et mehitamata õhusõidukite riigikaitselisel kasutamisel oleks vastastikune teabevahetus ja koostöö, nagu see on kehtestatud Euroopas paindliku õhuruumi kasutamise määruses (EÜ) 2150/2005 ning kokku lepitud õhuruumi kasutavate valitsusasutuste „Õhuruumi paindliku kasutamise käsiraamatus“.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

on seega ka rahvusvahelise humanitaarõiguse aspektist problemaatiline väita, et mehitatud õhusõidukite regulatsioon on piisav ka mehitamata õhusõidukitele. Senise rahvusvahelise praktika kohaselt on relvastatud mehitamata õhusõidukid võimaldanud kasutada sõjalist jõudu viisil, mis on olnud seni lahingureeglite kohaselt teisiti võimatu. Näidetena saab põhjenduseks tuua ülemäärase ohu mehitatud õhusõidukile, nende ebapiisavuse selles piirkonnas, vajaduse tegutseda varjatult, pikema opereerimisaja. 1. Psühholoogiaalaste uuringute kohaselt ei mõju operaatorile kauge maa tagant tavapärased piirangud hoiduda tapmisest. 2. Sõjalist jõudu on kasutatud kohtades, kus seda vaevalt oleks enne UCAVde kasutuselevõttu tehtud. Seega võib neist kahest väitest järeldada, et UCAV-d võivad lihtsustada poliitilist ja psühholoogilist otsust kasutada surmavat sõjalist jõudu. Suurenev hulk rahvusvahelise õiguse eksperte aga arvavad, et on õiguspärane hävitada terrorismis kahtlustatavaid kus iganes nad asuvad, või kui nad asuvad nn nõrkades riikides. See järeldus toetub pigem poliitilistele otsustele. Rahvusvaheline õigus on seadnud surmava sõjalise jõu õiguspäraseks rakendamiseks ranged piirid, mis tulenevad õiglase sõja doktriinist ja on samas ka moraalinormid. Rahvusvaheline humanitaarõigus piirab rahu ajal surmava sõjalise jõu kasutamist vägivaldsete kuritegude puhul. Relvakonflikti puhul on pädeval isikul vähem piiranguid. Kui relvakonflikti käigus pannakse toime terrorismiakt, siis on lubatud surmavat jõudu kasutada relvakonfliktiõiguse alusel. Rahvusvahelise humanitaarõigusega on rohkem kooskõlas hilisem 2010. aastal Ameerika rahvusvahelise õiguse ühingus USA valitsuse juristi Harold Kohi seisukoht, et mehitamata õhusõidukite kasutamist terroristide vastu ei kasutata igal pool, vaid riikides, kus korrakaitse on nõrk.

TANKITÕRJE

KRISTEL MAASIKMETS

Eesti kaitseväelased tüüpilises Bangui elamukvartalis patrullimas ning kohalike meeli ja südameid võitmas.

Eesti kaitseväe Kesk-Aafrika vabariigi kogemus Lühiülevaade Eesti kaitseväe esimese Aafrika-missiooni üksuse ettevalmistamisest ja läbiviimisest ning õppetundidest, mida kaitsevägi sellest avalöögist sai. Ühtlasi lõimime üheks pildiks need killud, mida avalikkus sellest operatsioonist juba pressi kaudu teab.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

andaadi operatsioonil osalemiseks andis riigikogu 19. veebruaril, kuid enesestmõistetavalt olid ettevalmistused võimalikuks osalemiseks alanud oluliselt varem. Missioonile siirdumise täpne aeg ei olnud selge, välja arvatud fakt, et eestlased olid avaldanud selget tahet olla missioonile-minejatest esimeste seas. Eesmärk oli näidata paindlikku ja kiiret reageerimist olukorras, kus iga viivitatav päev võib halvendada olukorda viisil, mis pikendab kogu operatsiooni kuude või isegi aastate võrra. Taoliste konfliktide mälu on pikk ja juurdub sü-

Sten Allik KOLONELLEITNANT KVÜÕA RAKENDUSUURINGUTE KESKUSE ÜLEM

gavale inimestesse. Iga välditud ekstsess mõjutab otseselt aega ja ressursse, mida konflikti lahendamisesse panustatakse. Selleks, et kaitseväel oleks mingigi ettekujutus seal toimuvast, külastas 2014. aasta alguses Kesk-Aafrika vabariigi pealinna Banguid väike grupp Eesti kaitseväelasi. Sealt hangitud teave andis võimaluse mingil määral arvesta-

da tingimustega, mis üksust ees ootasid. Teisalt oli see informatsioon siiski väga piiratud, sest European Forces Republique Centreafricaine (EUFOR RCA) operatsioon, mille koosseisu kaitseväe kontingent pidi kuuluma, aktiveeriti alles hiljem. Seega kõik, mis puudutas üksuse täpseid ülesandeid, vastutusala, elutingimusi jne, selgus alles pisut enne operatsioonile siirmist või siis operatsiooni käigus. Võib öelda, et kokkuvõttes oli see parasjagu suur tundmatus, millesse üksus läks. Euroopa Liidu operatsioon algas planeeritust hiljem. Eelkõige aeglustas operatsiooni algust riikide vähene huvi sellesse aktiivselt panustada. Vajalikku kriitilist hulka üksuseid ja võimeid ei suudetud esialgse ajakava kohaselt kokku saada. Mehitamiskonverentse korrati ning tegeliku planeeritud võimekuseni ei jõutud kunagi. EUFOR-i täielik operatiivvalmidus kuulutati välja 15. juunil, poolteist kuud pärast eestlaste Banguisse jõudmist. Kuid ka sel ajal ei vastanud mitu asja täieliku valmiduse kriteeriumitele.

ETTEVALMISTUSAEG

Sõjaväepatrulli kohal olles on Bangui tänavapilt rahulik.

ohtusid, mis võivad kaasa tuua eluaegsed järelnähud või lõppeda surmaga. Seega alustati varakult isikkoosseisu vaktsineerimist, sest profülaktiliste ainete sisse võtmisest (näiteks malaaria vastu) ja nende samaaegsest manustamisest tingitud vastunäidustuste vältimiseks kestis iga operatsioonil osaleja vaktsineerimine vähemalt kuu aega. Lisaks ei olnud mitut vajalikku vaktsiini Eestis sel ajal olemaski.

BANGUI Kui Eesti kontingent Banguisse jõudis, oli kogu EUFOR veel paigutatud OP SANGARIS-e baasi M’Poko lennuvälja kõrval, sest EUFOR-i enda baasi UCATEX-i ehitustööd polnud veel alanud, kuigi baas pidi valmis olema mai lõpuks. EUFOR RCA koosnes operatiivstaabist Kreekas Larissas suurusega umbes 120 inimest ja vägede staabist Banguis, mis oli sinna saabunud märtsis ja mille koosseisus oli paarkümmend inimest, abipersonal selle hulka arvatuna. Üksustest oli kohal ainult üks Prantsuse jalaväekompanii. EUFOR-i vastutusala piirnes esialgu ainult Bangui M’Poko lennuväljaga. Näiliselt võis selle valvamine tunduda teisejärguline tegevus, kuid see oli strateegilise tähtsusega ülesanne. Kui lennuühendus oleks ära lõigatud, raskendanuks see oluliselt kohalolevate üksuste varustamist. Samuti oleks see mõjutanud otseselt nii EUFOR-i kui ka

OP SANGARIS-t. EUFOR-ile oli M’Poko lennuväli ainukene värav, mille kaudu saabusid uued üksused, varustus ja kogu UCATEX-i baasi ehitamiseks vajaminev. Samuti oleks olnud takistatud humanitaarorganisatsioonide töö. Meie algselt kahe nädala pikkuseks planeeritud aklimatiseerumine toimus tegelikult palju kiiremini. Kümme päeva pärast kohale jõudmist käidi juba regulaarsetes patrullides. Eesti üksuse saabumine oli võtmetähtsusega, sest see võimaldas EUFOR-i kontrolli alla võtta endise tekstiilitööstuse ala, kuhu hakati pärast pikka viivitamist ehitama EUFOR-i baasi. Sellest ka siis baasi nimi UCATEX (Usine Centreafricaine de Textile – Kesk-Aafrika tekstiilivabrik). Esmane olulisim ülesanne pärast saabumist oli korraldada koostööd rahvusvahelise pataljoni staabiga, mis koosnes Prantsuse armee 158. jalaväerügemendi staabi isikkoosseisust, Eesti rühm oli selle otsealluvuses. Koostöö organiseerimises ei olnud märkimisväärseid põhimõttelisi erimeelsusi, ladusust takistasid alguses eelkõige tehnilist laadi küsimused. Pataljoni staabi inglise keele oskus ulatus väga heast olematuni, jäädes keskmiselt väga mõõduka kanti. Ingliskeelseid protseduure ja ettekandevorme ei olnud, esialgu olid ka staabi nõupidamised ja käsuandmised kas ainult prantsuse keeles või siis prantsuse-inglise segakeeles. Kõige rohkem

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Ettevalmistamise etapil oli põhirõhk kolmel komponendil. Esiteks varustus, teiseks väljaõpe ja kolmandaks meditsiiniline profülaktika. KAV-i missioon oli kaitseväe üksusele taolises kliimas esimene. Kuumuse, niiskuse ja bakterite-viiruste mõju varustusele ja sõduritele püüti ette näha, konsulteerides ka mitme tulevase missioonipartneriga. Suures osas see õnnestuski, kuigi mitme varustuselemendiga mindi ilmselgelt alt ja need ei vastanud hilisematele nõuetele. Eesti Afganistani-kogemusest oli nii palju kasu, et teadsime meeste ja varustuse vastupidavust kuumades tingimustes. See, mida ei tuntud, oli suure niiskuse mõju. Et missioon langes vihmaperioodi, tähendas see viibimist sauna-taolises keskkonnas. Et EUFOR-il kaitseväe kontingendi ettevalmistamise ajal oma baasi veel ei olnud, siis polnud ka elutingimustest ja üldisest toetusest aimu. Prantsuse armee lubas toetada OP SANGARIS-e (Prantsusmaa sõjaline operatsioon KAV-is, mida alustati 5. detsembril 2013) võimekustega, kuid detailid olid mõlemale poolele (nii vajaduse kui ka tagamise osas) ebaselged. Seega võeti eesmärgiks minna operatsioonile sellise koosseisu ja varustusega, mis annaks võimalikult suure iseseisvuse. Varustuse osas püüti loomulikult kasutada eelkõige varustust ja tehnikat, mis kaitseväel juba olemas oli. Juurde hangitavat oli tegelikult vähe ja piirdus märkimisväärsete elementide puhul ainult õhemast riidest välivormidega ning mõningase majutusvarustusega (konditsioneerid, välivoodid ja sääsevõrgud). Tagantjärele võib öelda, et kaitseväe varustus (välja arvatud telgid ja konditsioneerid) on täiesti kõlblik taolises keskkonnas opereerimiseks ning tulevaste operatsioonide puhul suuri muudatusi ei ole vaja teha. Mis isikkoosseisu puutub, siis andis riigikogu mandaat – 55 kaitseväelast – piisava manööverruumi panna kokku struktuur, mille puhul oleks nii lahingu- kui ka toetusvõimekus optimaalne. Lõppkokkuvõttes oli Banguis 50 meestnaist ja üks staabiohvitser Kreekas EUFOR-i operatiivstaabis. Isikkoosseisu ettevalmistamisel oli erilise tähelepanu all vaktsineerimine. Teada oli, et sama rikkalik, kui on Aafrika floora ja fauna, on ka seal erinevate tervisehädade spekter, hõlmates endas

KRISTEL MAASIKMETS

TANKITÕRJE

KRISTEL MAASIKMETS

Suured Rootsi päritolu kummeeritud telgid osutusid Aafrikas mittehingavaiks ega pidanud samas ka vastu paduvihmade veesurvele.

tegi muret staabi sidemeeste puudulik keeleoskus, sest sõnumite edastamise õigsus ja täpsus oli kriitilise tähtsusega. Selleks, et ESTPLA-l oleks „põllule“ minnes kindlus, et kriitilises olukorras neid mõistetakse, treenis kontingendi sidemees Prantsuse kolleege. Sisuliselt laabus koostöö prantslastega nii staabis kui ka üksuste tasandil väga hästi. Koostöö korraldamine võttis enesestmõistetavalt aega ja hiljem oli see ladus ning igati usalduslik. Pataljoni ülem kolonel Benoît Seguineau de Preval kavatses kasutada ESTPLA-t esialgu vaid koos prantslastega. Nii arvas ta parem olevat harjutada eestlasi uue keskkonnaga. Kuid ESTPLA näitas lühikese ajaga oma professionaalsust, esialgsed plaanid muutusid ja neile anti oma vastutusala VIII linnajaos.

OMA VASTUTUSALA JA SELLE LAIENEMINE

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Esimene vastutusala koosnes elukvartalitest ümber ehitatava EUFOR-i baasist. Geograafilistelt ei olnud ala suur, kuid seal elas ca 10 000 elanikku. Kohalike elamud ulatusid sisuliselt vastu UCATEX-i müüri ja seega oli nii ehituse tõrgeteta kulgemise pärast kui ka hilisemat väekaitset silmas pidades oluline, et ümbritsev elanikkond aktsepteeriks baasi ega kasutaks võimalust tülitada selle elanikke mõne hävingut külvava vahendiga. Kvartalid, kus ESTPLA tegutses, koosnesid üksteisega tihedalt koos paiknevatest savimajadest, mille vahel on väikesed õued või kitsad teed. Seega oli nägemisulatus väga piiratud ja inimeste suur tihedus seadis seal tegutsevad ük-

sused olukorda, kus igasugune reageerimine pidi olema äärmiselt kontrollitud. Mõnel laiemal tänaval andsid ESTPLA-le võrreldes teiste üksustega suure eelise korralikud soomukid. Samas ei olnud nende kasutamine mõeldav pisikestel kõrvaltänavatel, kus ruum ega pinnas lubanud suurte sõidukitega manööverdada. Patrulliti enamjaolt jalgsi, see pani kuumas ja niiskes kliimas proovile meeste füüsilise vastupidavuse. Need, kes olid enne Helmandis olnud, leidsid, et olud teeb võrreldes Afganistaniga raskemaks suur niiskus. Õnneks suutsid mehed pikapeale harjuda ning pärast esimesi nädalaid enam meditsiinilist turgutamist eriti vaja ei olnud. EUFOR-i vastutusala laienes juuni keskel lennuväljalt ja kvartalitest UCATEX-i III ja V linnaosasse, mis olid Bangui kõige plahvatusohtlikumad. III linnaosa oli muhameedlaste päralt ja konflikt III ja V linnaosa vahel oli kõige karmim ja ohvriterikkam. Üksus, kellelt EUFOR vastutusala üle võttis, said sporaadilist tuld oma soomukite pihta pea iga päev. Kuid uued üksused kasutasid ära uudse situatsiooni eelist ning taktikat muutes stabiliseerus olukord esialgu kiiremini, kui seda oleks võinud oodata. Kui enne EUFOR-i saabumist patrulliti ainult masinatega põhiteedel, siis nüüd hakati tegema jalgsipatrulle kvartalite sees. Sellisel tegevusel oli suur efekt. Näiteks Eesti üksus patrullis aladel, kus ei oldud alates rahvusvaheliste vägede operatsioonide algusest ühtegi võõrsõdurit nähtud – eelmised üksused ei olnud kinnistesse kvartalitesse oma jalga tõstnud. Kind-

lasti ei olnud selline tegevus riskitu, sest tahtmise korral oleks sellises suletud labürindis, nagu seda sealsed tiheasustusega elamukvartalid olid, suudetud väga hõlpsasti korraldada üllatusrünnakut ja siis jäljetult kaduda. Eesti meediast on juba läbi käinud see, kuidas ESTPLA võitis kohalike südamed ja seda eriti V linnaosas, mis oli nende põhiline operatsiooniala. Julgus tegutseda seal, kuhu eelmised üksused ei tihanud minna, lihtsus, selgus ja siirus oma maneerides, otsekohene ja vajadusel karm tegutsemisviis ning erapooletu ja vahetu suhtumine tekitas lõpuks olukorra, kus ESTPLA oli kohalike seas hinnatud ja vastase poolt kardetud.

OLME ESTPLA elutingimused olid mitmesugused. Alustati Prantsuse baasi troopikatelkidest, mis, olles ilma kliimaseadmeteta, soojenesid päeval parasjagu, kuid spetsiaalne kangas ning mitu vahekihti vähendasid päikese jõudu. Kõige raskemad tingimused olid sõduritel siis, kui nad paigutati esimese EUFOR-i üksusena tulevase UCATEX-i baasi alale telkidesse, müüride vahele keset betoonkõrbe. Seal osutus Eesti poole tehtud valik kasutada majutamiseks Rootsi Telleborg’i telke ilmselgelt valeks. Telgi kummist materjal kuumenes päikese käes ega lasknud üldse õhku läbi. Telkidesse muretsetud tubastesse oludesse mõeldud väikesed konditsioneerid ei olnud selliste olude jaoks. Päevasel ajal oli temperatuur telkides nii suur, et kliimaseadmed tuli nende rikkimineku vältimiseks välja lülitada. Päeva-

KRISTEL MAASIKMETS

Loodetavasti saab mõnda pildil olevatest ja ESTPLA konfiskeeritud relvadest näha peatselt Sõjamuuseumi väljapanekutes.

se puhkuse võimalused olid seega eriti askeetlikud … Samuti ei kannatanud telgid sealsele vihmaperioodile omaseid paduvihmasid, mille jooksul osa sellest uskumatust hulgast veest, mis taevast mühinal alla tuli, läbistas ka telgiriiet. Baasi ehituse edenedes sai ESTPLA õnneks konditsioneeriga varustatud konteinerelamutesse, milles veedeti pool missiooniajast. Konteinerelamud olid küll jahutatud ning seega elamine mugav, andes võimaluse füüsiliselt rasketest patrullidest taastuda, kuid väekaitse seisukohalt ei pakkunud need rohkem kaitset kui telgid, eriti kui arvestada kohalike elanike seas levinud n-ö happy fire’it, kus õhku tulistati nii rõõmust kui ka hirmutamiseks. Siinkohal meenub juhtum, kus ühe baasi sõduri tuppa langes läbi lae püssikuul, jäädes põrandasse turritades püsti. Nii et hoolimata vaenuliku raketi- ja miinipildujatule puudumisest polnud baasiski täiesti turvaline.

KOHALIKE RELVAD JA VÕITLUSTAHE

OPERATSIOONI JUHTIMINE Operatsiooni koordineerimine polnud lihtne, sest Banguis tegutses kolm operatsiooni üksteise peal ja kõrval: EUFOR, kes vastutas lennuvälja ja seda ümbritseva ala, III, V ja tüki VIII linnaosa eest, OP SANGARIS, kes vastutas ülejäänud linna eest, MISCA (Mission internationale de soutien à

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Kohalike grupeeringute relvastus oli üpris primitiivne. Siiski olid muhameedlased ehk III linnaosa ilmselgelt paremini varustatud. Kust nende relvad tulevad ja kuidas on nendega seotud mõned abiorganisatsioonid, selle üle liikus palju spekulatsioone. Nende relvastus koosnes peamiselt AK-47-st, käsigranaatidest ja RPG-7-st. Liikusid jutud ka suuremate kuulipildujate kohta (12,7 mm ja 14,5 mm), kuid vähemalt EUFOR-i

vastu neid ei kasutatud. Loomulikult oli laialt levinud ka sealne universaalne tapa- ja tööriist matšeete, millega lõigati nii heina, puid kui ka inimesi … N-ö kristlaste linnajagude varustatus oli oluliselt kehvem. Relvastust oli napimalt ning lisaks vähestele Kalašnikovidele koosnes see isetehtud tulirelvadest, 1940. aastatest jäänud koloniaalvägede püstolkuulipildujatest kuni 19. sajandi uunikumideni välja. Relvastuses toodud võrdlus eri osapoolte vahel kehtis ka üldises organiseerituses. Muhameedlaste tegevus oli ilmselgelt paremini korraldatud, kavalam ja läbimõeldum. Kui rünnati, siis oli näha teatud taktikalisi kujundeid ja õppimist eelmistest olukordadest. Osavad olid nad ka n-ö infooperatsioonide läbiviimisel. Jätkuv prantslaste avalik mahategemine (näiteks grafiti majade seintel: Prantslased välja!, Prantslased – vargad! jne) oli teadlik pingete tekitamine. Sellega provotseeriti jätkuvalt ning taustal esitati erinevaid nõudmisi kuni ultimaatumiteni välja, ähvardades vastasel juhul linn leekidesse sütitada ja kaosesse matta.

la Centrafrique sous conduite africaine – otsetõlkena aafriklaste juhitud rahvusvaheline missioon Kesk-Aafrika vabariigi toetuseks), kelle vastutusala oli kogu Bangui ja MISCA POLICE, mis oli politseimissioon ning vastutas samuti kogu Bangui eest, välja arvatud III ja V linnaosa. Lisaks sellele veel kohalikud julgeolekujõud, kes küll väga puudulikust varustusest ja relvastusest johtuvalt pidevalt julgeolekut ei taganud, kuid olid nähtavalt platsis siis, kui näiteks riigi president paleest väljaspool liikus. OP SANGARIS-ega koostöö sujus ning üksteist toetati. MISCA-ga oli sujuv koostegutsemine keerulisem, sest tegu oli ainult Aafrika Liidu liikmesriikidest koosnenud missiooniga (Banguis Kongo demokraatliku vabariigi, Rwanda, Burundi ja Ekvatoriaal-Guinea üksustega) ning nende planeerimis- ja juhtimisviis olid meie omast väga erinevad. Lisaks osalesid suuremates ühisoperatsioonides ka kohaliku politsei üksused. Ühiste operatsioonide puhul, mida juhiti EUFOR-i juhtimiskeskusest, oligi kohal viie operatsiooni läviohvitserid. Mõni sõna tööst vägede staabis. Autoril oli võimalus olla J3/juhtimiskeskuse ülemana vastutav käimasolevate operatsioonide koordineerimise, lühiajalise planeerimise ja olukorrateadlikkuse loomise eest. Esialgu ei olnud vägede staabis juhtimiskeskust, JOC-i (Joint Operational Centre) ette nähtud. Seda ülesannet pidi täitma pataljoni staap. Kuid kiiresti selgus, et nii ei ole võimalik eri üksuste tegevust koordineerida ja olukorrast piisavat ülevaadet saada. Olid ju lisaks jalaväepataljonile EUFOR-i koosseisus ka erioperatsioonide väejuhatus (Special Operations Component Command), sandarmeeria komponent, EOD, CIMIC-u üksus ning hiljem ka inseneriüksus. Kogu EUFOR-i juhtimisstruktuur oli järgmine: 1. strateegiline tasand Euroopa Liidu sõjaline staap Brüsselis, 2. operatsioonistaap Kreekas Larissas ning 3. vägede staap Kesk-Aafrika vabariigis Banguis. Kui EUFOR-i sõjaline võimsus oli Banguis umbes 800 inimest, siis operatsioonistaap Kreekas Larissas koosnes umbes 120 inimesest. Välistaap Banguis koosnes parimail aegadel ca 30 inimesest. Taoline juhtimissüsteem oli ilmselgelt tasakaalust väljas ning tekitas ebakõlasid. Sellel juhul püüdis ülepaisutatud operatsioonistaap kui kõrgem staap tegeleda detailide juhtimisega, mis ei olnud nende pädevuses ega sisulises võimuses, eriti arvestades olukorda, kus kogu operatsioon keskendus Bangui lennuväljale

KONFLIKT

KRISTEL MAASIKMETS

meie meditsiinisüsteemi, sest ma ei arva, et seekordne operatsioon Aafrikas viimaseks jääb. Kaitseväe varustust on vaja järgmine kord sellistes tingimustes võideldes täiendada ja selleks kuluvad praegused kogemused marjaks ära. Jooksva logistilise tagamise osaski saadi väärt kogemusi.

KAV-I PÄÄSTMISE SAAGA JÄTKUB

Oma laagri rajamine Kesk-Aafrika tekstiilivabriku territooriumile.

ja linna kahele kvartalile. Massiivne operatsioonistaap oleks end ehk õigustanud operatsiooni läbiviimise faasis juhul, kui nad oleks suutnud siduda ühte sõjalised ja humanitaarabivahendid, mille kooskõlas toimimine on taoliste kriiside lahendamises võtmetähtsusega. Vähemalt operatsiooni kriitilises faasis, s.o juuli-augusti jooksul elas EL-i sõjaline võimekus ning tsiviilpanus täiesti oma elu. Tulenedes ühelt poolt Euroopa Liidu kohmakast humanitaarabi struktuurist, kus reglement kohati lausa välistas koostöö taktikalisel tasandil ja teiselt poolt juhtimissüsteemi vildakast tasakaalutusest, olid mõlema osapoole (nii militaar- kui ka tsiviilpoole) pingutused rohkem ressurssi nõudvad ning mitme tagasilöögiga võrreldes sellega, mida oleks võimaldanud sõjalise ja humanitaarabi potentsiaali lõimimine.

HAIGUSTE PARADIIS

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Kuid pöördugem tagasi üksuste juurde. Nagu eespool mainitud, oli KAV-is suur oht saada külge mõni tuntud või tundmatu haigus. Kõige rohkem pälvis tähelepanu malaaria. Vaatamata profülaktikale (malaariatablettide võtmine, pikkade käistega riietus pärast päikeseloojangut) oli malaariajuhtumeid. Huvitav on märkida, et M’Poko baasis, mis asus lennuvälja juures ning eemal kohalikust asustusest, oli malaariajuhtumeid vähe. Kuid niipea, kui EUFOR uude baasi, UCATEX-i kolis, suurenes

haigestunute arv. Asus ju UCATEX keset kohalikku asumit ning sääsed olid selle tõttu oluliselt nakatunumad (kohalikust elanikkonnast 75% on malaariasse nakatunud). Haigestumisi oli, kuid õnneks olid enamik tänu profülaktikale ravitavad. Kahjuks ei puudunud siiski ka letaalne juhtum – operatsioon nõudis esimese ohvri Prantsuse kontingendi hulgast sel sügisel.

MEIE „AAFRIKA KORPUSE“ KOGEMUSED Eesti kontingent siirdus ühekordselt missioonilt tagasi kodumaale augustikuu lõpus. Ilma häbenemata või suurustamata võib öelda, et see, mida rühmasuurune üksus seal korda saatis, jättis positiivses mõttes sügava jälje ühelt poolt kohalike elanike mõtteisse ja südameisse ning teisalt pälvis ESTPLA kõikide EUFOR-i relvavendade siira austuse. Kaitseväel on nüüd kogemus operatsiooni ettevalmistamisest ja sellel osalemisest Euroopa Liiduga ning Mustal Mandril. EL-i kohmakas struktuur ning asjaajamine ja mittesõjaline loomus seda kõike ei lihtsustanud. Kaitseväe väljaõppega saab olla rahul ning usun, et me saame hakkama ükskõik millisel rahvusvahelisel operatsioonil. Meditsiiniteenistusele oli ja on veel endiselt KAV-i operatsioon proovikivi, mis annab jätkuvalt uusi kogemusi ning usun, et sellega tekib vajalik kompetents

EUFOR RCA operatsioon kestab Banguis endiselt. Hiljuti pikendati missiooni mandaati, mis esialgselt kestis selle aasta jõuludeni, kolme kuu võrra. Vaatamata sellele, et olukord on mõnevõrra parem kui aasta alguses, lahvatab vägivald siin-seal endiselt ereda leegiga, hävitades inimesi, kodusid ja lootust konflikti summutada. Stabiilsus ja olukorra rahunemine, mis selle aasta suvel näis olevat vähemalt minimaalselt saavutatud, paistis sügisel olevat taas kadunud rahutuste keerisesse. Kaitseväe osalemine sellel operatsioonil oli mitmes mõttes oluline verstapost. Kaitsepoliitiliselt loodi lähedane taktikalise koostöö kontakt Prantsusmaaga, kellega sõjaväljal ei oldud enne koostööd tehtud. EUFOR RCA missioonil osalemine oli kaitseväele esmakordne proovikivi panustada Mustal Mandril toimuvasse sõjalisse operatsiooni üksusega. Ainukene kogemus, mis kaitseväel seni Aafrikast oli, tuli Mali missioonilt, kuid seal osaleti ainult staabiohvitseride ja koolitajatega. Kuid osaleda tervikliku üksusega, tagada logistilist toetust ja meditsiiniline toetus esmatasandil ning STRAMEDEVAC, hankida lühikese aja jooksul varustus, mis vastaks sealsete meie jaoks erilise keskkonna seatud tingimustele vähemalt miinimumi osas, olla osa operatsioonist, mille eestvedajariigi Prantsusmaaga meil taktikalise tasandi sõjalise koostöö tegemine puudub – need ja palju muidki esmakordselt kerkinud küsimusi tuli lahendada missiooni ette valmistades või jooksvalt koha peal. Selline oli üldiselt ja lühidalt lugu Eesti esimese „Aafrika korpuse“ missioonist muust maailmast paljuski unustatud paigas nagu seda on Kesk-Aafrika vabariik. Usun, et Eestis ei olnud paljud enne sealsete probleemide tekkimist sellisest riigist kuulnud. KAV-i Eesti kontingent on tagasi rutiinse teenistuse juures, igaüks oma koduväeosas, kandes mõtteis neid mälestusi ja kogemusi, mida see kauge, kuid nüüd vähemalt osale kaitseväest lähedaseks saanud maa ja rahvas neile kinkis.

KAITSEVÄGI

Eesti lipp langetati Afganistanis Helmandi provintsis Camp Bastionis endisel Camp Krati territooriumil 5. juunil 2014.

ISAF Redeployment – Eesti kaitseväe suurim logistiline välisoperatsioon

Toomas Pärnpuu

Riho Juurik

LEITNANT

TOETUSE VÄEJUHATUSE LIIKUMISE

KOORDINEERIMISE KESKUSE ÜLEM

KOORDINEERIMISE KESKUSE PLANEERIMISOHVITSER

fganistanis Helmandi provintsis paikneva eestlaste logistikaala Camp Krati ehitamiseks ja pidevaks täiustamiseks kulus kaheksa aastat. Alates 2006. aasta kevadest, kui Lõuna-Afganistanis Camp Bastionis alustas teenistust esimene logistikaüksus ehk NSE-1, oli operatsioonialale pidevalt juurde toimetatud varustust ning tehnikat, et tagada Eesti jalaväeüksuse operatsioonivõimekus. Selle aja jooksul rajati logistikaalale ka konteinerite baasil korralik taristu Eesti kontingendile

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Eesti kontingendil tuli Afganistanist lahkudes maha jätta sile plats. Selleks, et kaheksa aasta jooksul sinna lennutatud varad õigeaegselt kas koju tagasi saadetud või hävitatud saaksid, tegid toetuse väejuhatuse liikumise koordineerimise keskuse inimesed kolm ja pool aastat kavakindlat ettevalmistustööd.

MISSIOON

KAITSEVÄGI

vajaliku toetuse tagamiseks – siin olid remondihall, vajalikud tööruumid logistikutele ja kontingendi juhtkonnale, saun ja heaoluruumid ning laopinnad.

PIKK ETTEVALMISTUS ÄRATULEKUKS

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Operatsiooni Plunder raames vaatas Suurbritannia sõjaväepolitsei detailselt läbi kogu varustuse, mis liikus Suurbritannia militaarlendudega. KAITSEVÄGI

Juba 2011. aasta alguses, kui sai selgeks, et kaitseväe missioon Afganistanis lõpeb eeldatavalt 2014. aastal, alustati vastupidise protsessiga ehk Eesti kontingendi naasmise planeerimisega Afganistanist. Sellest alates kaaluti igat Eestist väljasaadetavat varustuselementi ka missiooni lõpetamise vaatenurgast. Varustamisel oli prioriteet tagada jalaväeüksuse tegevus ning kõik tulevikku suunatud arendused jäeti tagaplaanile, et mitte kuhjata alale tehnikat ja varustust, mida kohe-kohe tuleks hakata taas tagasi viima. Esimesed kaks aastat planeerisid ISAF-i missiooni lõpetamist toetuse väejuhatuse liikumise koordineerimise keskus ja operatsioonialal olevad logistikud koos. Sisuliselt tehti Afganistanis oleva varustuse ning tehnika esmane audit, andes igale varustuselemendile hinnang, mida tuua tagasi ja mida mitte. Logistikud hindasid operatsioonialal olnud varustuse mahu, see oli ka transpordi planeerimise alus. Üks keerulisem protsess oli ilmselt lahingumoona inventuur, mille käigus hinnati kogu meil Afganistanis oleva lahingumoona sobilikkust lennutranspordiks. See tähendas, et kogu lahingumoon, ligi 200 partiid, tuli füüsiliselt ladustamiskonteineritest välja võtta ning pakendi täpsusega üle kontrollida. Et ühe suure missiooni lõpetamine ei tähenda ainult transporti ega logistikat, siis anti ISAF-i missiooni lõpetamise planeerimine 2013. aasta kevadel kaitseväe peastaabi tasandile. Planeerimisprotsessiga tegelesid eri valdkondade esindajad, alates teavitustöö spetsialistidest lõpetades julgeolekuvaldkonna esindajatega. Selleks ajaks oli vajalik eeltöö tehtud ning olemas oli ka esmane hinnang operatsioonialal oleva varustuse ning selle tagasitoomise otstarbekuse osas. Paraku ilmnes, et 2011. aasta alguses tehtud varustuse ja tehnika tagasitoomise analüüs tuli 2014. aastal uuesti üle vaadata ja vajadusel teha varustuse pakkimise käigus viimased muudatused. Vahepealse kolme aasta jooksul oli oluliselt vähenenud laskemoona kogus, 2011. aastal rahuldavas seisukorras olnud konteinertööruumid olid amortiseerunud ning tehnika hool-

Remonditelgi mahavõtmisel kasutati kõrgemate tööde tegemiseks tõstukinoole otsa käepärastest vahenditest ehitatud korvi.

duse ja varuosade tagasitoomise plaan ei olnud enam täiesti adekvaatne. Olukord tingis vajaduse paindlikult läheneda – tuli teha kiireid otsuseid nii konteinertööruumide hävitamiseks kui ka plaanitust suuremas mahus varuosade tagasitoomiseks. Kogu planeerimis- ja täideviimisprotsessi jooksul oli peamine tagasitoomise hindamise kriteerium majanduslik analüüs, milles võrreldi tagasitoomise maksumust uue varustuseseme soetamismaksumusega.

LAHKUMISMEESKOND ASUB TÖÖLE Paralleelselt missiooni lõpetamise planeerimisega tuli määrata ka viimase logistikaüksuse koosseis, kes kogu eelnevalt planeeritu operatsioonialal teoks teeb. Siin sai määravaks asjaolu, et viimase logistikaüksuse funktsioonid erinevad oluliselt varasemate logistikaüksuste omadest. Lõpuks valiti kooslus, kus viimane logistikaüksus komplekteeriti nii operatsioonialal olevatest kui ka juurdesaadetud spetsialistidest. Näiteks remontijad tulid NSE-16 remondigrupist, kuid inventeerimiseks ja transportimiseks ette valmistamiseks saadeti

Eestist vastava valdkonna esindajad. Samas ei olnud ISAF-i missiooni lõpetamine ainult viimase logistikaüksuse ülesanne. Oma panuse olid andnud kõik logistikaüksused, kes teenisid Afganistanis alates 2014. aastast ning eriti tuleb rõhutada NSE-16 osatähtsust, kes hakkas missiooni lõpetama ja varustust tagasi saatma juba oma missiooni ajal. Pärast NSE-17 koosseisu paikasaamist oli tarvis läbi viia väljaõpe. Kui eelnevate NSE-de põhiülesanne oli jalaväeüksust toetada, siis uuel meeskonnal oli selleks Eesti Afganistani kontingendi Eestisse siirmine. Vastavalt sellele vaadati koos logistikakooliga üle väljaõppeplaan ning kohandati seda. Väljaõppe käigus läbiti kohustuslikus korras väikeüksuste taktika- ning välismissiooni meditsiinikursus, lisaks tehnika kasutamise koolitus ja inventeerijad said lisaks erialase meeldetuletuse inventuuride läbiviimisest, varade mahakandmise ja hävitamisega seonduvast dokumentatsioonist ning MAS-AX-i kasutamisest. NSE-17 lendas Eestist välja 5. aprilli lõunal ning jõudis 7. aprilli esimestel tundidel alale. Ühe esimese asjana alustati varade inventuuriga, et võtta

KAITSEVÄGI

Liivatorm Camp Bastionis 16. mail 2014.

NSE-16-lt varad üle ja saada olukorrast detailne ülevaade. Siirmise protsessist ülevaate saamiseks tehti muudatusi ka ettekannete formaatides, töötati välja detailne tabel, mille alusel sai näha ka varustuse tagasisaatmiseks vajalikke andmeid nagu transpordi moodus, aeg, pakkeinfo jne. Ühtlasi andis uus formular võimaluse näha siirmist protsentuaalselt nii eraldi varustuse osas kui ka kogu läbiviimise protsessi osas. Vastavalt mainitule keskenduti esimesena sellistele küsimustele, mida tuli lahendada ESTCON-16 koosseisuga enne nende kojulendu. Koos viibiti alal ühe kuu. Seetõttu inventeeriti esimestena relvastus, meditsiinivarustus ja -vahendid ning laskemoon. Ülejäänud varustuse tarvis pikendati vastavate erialaspetsialistide välismissioone ning viidi osa NSE-16 liikmeid pärast kontingendi lahkumist NSE-17 koosseisu.

LASKEMOON ENNEKÕIKE

SOOMUKITE TEEKOND Esimese kuu jooksul tegeles remondigrupp, tol ajal küll veel NSE-16 koos-

seisus, soomukitega. SISU XA-188-id hooldati kohapeal, et saaks need võimalikult kiiresti Eestis kasutusele võtta ning vältida tarbetut varuosade saatmist ja sellega seonduvaid kulusid. Kõik, mis oli kulunud ning mille varuosa kohapeal olemas, ka ära vahetati. Vastavalt plaanile pidid soomukid alustama teekonda Eestisse mööda maismaad, suundudes Pakistani, Karachi sadamasse. Sealt edasi viidi soomukid laevaga Suurbritanniasse ning pärast ümberlaadimist teise laevaga lõppsihtpunkti, Eestisse. Soomukid valmistati transpordiks ette vastavalt meretranspordi reeglitele. Masinate üleandmise tähtaeg oli juuni algus, et need jõuaksid 6. juunil lahkuvale konvoile ning sealt edasi juuni lõpus väljuvale laevale. Et oli teada, et ka haagiseid on raske saada ning laadimised võtavad seal oodatust oluliselt rohkem aega, siis pidi soomukite hooldus lõppema hiljemalt 18. mail. Kuigi soomukid suudeti üle anda kaks nädalat enne plaanitud väljasõiduaega, ei liikunud kõik masinad välja üheaegselt. Et konvoid tohtisid liikuda ainult Afganistani jõudude poolt turvatuna, siis nende saabumine venis peaaegu iga kord seoses keerulise poliitilise olukorraga. Sellegipoolest konvoid liikusid. Probleeme oli raskeveohaagiste saadavusega, ning isegi kui mõni neist

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Ühe esimese asjana inventeeriti laskemoon ning hävitati kasutus- ja transpordikõlbmatu laskemoon. See vastas Ühendkuningriigi kasutuskõlbmatu lahingumoona hävitamise plaanile ning põhiliselt organiseeris selle juba NSE16. NSE-17-l jäi üle vaid koordineerida ning jälgida, et kõik läheks vastavalt kokkulepitule.

Probleem laskemoona puhul oli eri nimetused Ühendkuningriigi sertifikaatides, kaitseväe arvepidamises ning Ühendkuningriigi spetsialistide andmetes. Ehkki kõigil oli teada, millega tegu, pidi asi ka paberil korrektne olema. Nende andmete kokkusobitamine vajas selgitustööd isegi pärast tagasisaadetava laskemoona Eestisse saabumist. Mahajäetavat laskemoona hävitasid Ühendkuningriigi üksused suurtes kogustes. Näiteks 19. aprillil lõhati korraga ligi 50 tonni Eesti ja liitlasüksuste hävitamisele kuuluvaid lõhkematerjale. Plahvatus toimus küll 20 km kaugusel Camp Bastionist, kuid baasis oli tunda, nagu lööklaine oleks töökonteineri seest vaakumisse tõmmanud, seinte liikumine oli silmanähtav. Tänu lööklainele oli tolleks nädalaks riiulitelt tolm pühitud, tuli vaid asjad tagasi seintele ja riiulitele asetada. Transpordikõlblik laskemoon tuli sertifitseerida ning see käis läbi Ühendkuningriigi ning protsess võttis kuid. NSE-16 oli sellega juba alustanud ning pärast mõningatele täpsustavatele küsimustele vastamist saabusid ka sertifikaadid, pärast seda vaid pakiti ja kaup saadeti Eestisse.

MISSIOON

STATISTIKAT Tagasi saadetud: - 14 konteinerit kogumassiga 108,7 tonni (sealhulgas kaks sauna, ROLE 1 ning remonditelgi generaator) - 20 ühikut tehnikat kogumassiga 321,2 tonni (sealhulgas 13 × SISU XA-188, 3 × MAN-veokit, väiketraktor Kubota ning teleskooplaadur Manitou) - laskemoona kogumass oli 3,5 tonni, total NEQ 534,6 kg, üle 56 000 ühiku - lennukitega tagasi saadetud varustuse kogumass oli 39,7 tonni - muude ohtlike kaupade kogumass oli 553 kg, total NEQ 479 kg - üksuse ja sõdurivarustuse ning relvastuse kogumass oli 20,5 tonni - relvastuses oli üle 4000 ühiku relvi ning relvaosi - muud varustust (side ja IT, remondivahendid, üksuse ja sõdurivarustus, riide- ja eririidevarustus) oli ca 3000 ühikut Koondinfo tagasisaadetud varustuse kohta: KÕIK KOKKU Maht (m3) 833,2 NEQ (kg) 1013,652 Hävitatud: - tehnikat 12 ühikut (ei sisalda varem tagastatud MRAP-sõidukeid) - 20” merekonteinereid 59 tükki (sisaldab nii transpordi- kui ka töökohakonteinereid) - üle 350 000 ühiku laskemoona - kuni 1400 ühikut muud kasutuskõlbmatut/amortiseerunud varustuselementi NSE-17 isikkoosseis: kpt Riho Juurik, vbl Rain Järv, vbl Tarmo Tilling, vbl Vitali Samoštšuk, v-vbl Milvert Rozenkron, v-vbl Einrik Kaska, v-vbl Allan Järv, n-vbl Ruslan Pantepajev, n-vbl Aleksei Tšebõkin, n-srs Meelis Kask, kpr Ojar Oss, rms Heino Lahe, vbl Meelis Vizgirda, vbl Karel Lumik, n-vbl Roman Bõstrjantsev Üksikmissioon: kol-ltn Kuido Põldoja

SÕDUR NR 6 (81) 2014

saadaval oli, siis olid need kõik SISU XA-188-te jaoks üsna kitsad ning soomukid jäid mõlemalt poolt poole rehvi võrra üle äärte. Lisaks liikus seal palju haagiseid, mis olid liiga kitsad ja ka väikese kandevõimega. Ime, et mõni teel

Karachisse maha ei kukkunud või oma massiga haagist ei purustanud. Ühel korral ka rünnati konvoid, kus oli kaks kaitseväe soomukit. Need rünnakus viga ei saanud, küll aga ei läinud nii hästi veokijuhul, kes kaotas elu. Et soomukid liikusid välja eri aegadel, jõudsid nad ka erinevatel aegadel Karachis laevale. Viimane soomuk jõudis toetuse väejuhatuse territooriumile 10. oktoobril.

ESTCON-16 LÄHEB TEELE Samaaegselt laskemoona hävitamise ja soomukite ettevalmistamisega tegeldi ka „vana” kontingendi kokkupakkimisega ning nende lennu ettevalmistamistega. Enne ESTCON-16 kojulendu oli oluline ühele poole saada kõigega, mis puudutas mingilgi määral kontingendi isikkoosseisu – nende isiklik varustus, ESTCOY varad, meditsiinitarvikud ja -vahendid jne. Kogu isiklik varustus jaotati kaheks: üks, mis liikus eelsaadetisena läbi Suurbritannia Eestisse ning teine, mille mehed said lennule kaasa võtta ning see pakiti lennualustele. Kuidas nad seda jaotasid, oli nende endi teha, üldjuhul arvestusega, et eelsaadetist nähakse alles paari nädala pärast, kui ka missioonijärgsel puhkusel on käidud. Varustuse, mis liikus läbi Suurbritannia, vaatasid sõjaväepolitseinikud üksipulgi läbi. Keelatud kaupasid polnud ning varustus saadeti teele. Seoses poliitilise olukorraga regioonis oli probleeme lennukikütusega. Pikkade läbirääkimiste tulemusena jõuti Suurbritannia-poolse teatrisisese juhtkonnaga kokkulepe, et ESTCON-16 lennule väljastatakse piisav kogus kütust otselennuks Eestisse. Kokkulepe tuli ka paljudele inglastele üllatusena, sest nende lennukid said kõik vastuvaidlematult 3800 liitrit, et jõuda Minhadini. Kokkuleppe saavutamisele aitas kaasa fakt, et konkreetne lend oli isikkoosseisu lend ning viimane sellelaadne, mis pidi Eesti poole lendama. ESTCON-16 maandus Ämaris 10. mail. ESTCON-16 kojulennu järgselt jäi Camp Bastionisse kuusteist eestlast, kes jätkasid nüüd juba suuremate lammutustöödega. Esiteks lõhuti maha pesu- ja kuivatusruum koos väliterrassiga. Vähendati konteinerite kasutamist, kolides allesjäänud isikkoosseisu ala Camp Krati ühte nurka kokku. Lammutati maha HESCO (pinnasega täidetud kokkukäivatest tarinditest koostatud) müürid. Samuti tagastati esimesed kaks kasutuses olnud territooriumi JFSp (A) HQ-le (JointForceSupport (Afganistan)

peastaap). Need olid alad, mida meie jalaväekompanii kasutas oma tehnika parkimiseks ning majutuseks. Lammutustööde käigus selgus ka asjaolu, mida me tagasisiirmise käigus ette arvestada ei osanud, nimelt tekkivate jäätmete kogus. Erinevaid lammutusjäätmeid, prügi ja muid hävitamisele kuuluvaid materjale tekkis nii palju, et tihtipeale käidi päeva jooksul vähemalt viis või enam korda jäätmeid Unimogi kastitäite kaupa ära viimas. Arvet ei peetud, aga hinnanguliselt viidi ära orienteerivalt 70–90 Unimogi kastitäit jäätmed, sellele lisandusid veel hävitatavad konteinerid ja sõidukid.

UNIMOGIDE VIIMNE TEEKOND Mai teisel poolel alustati sõidukite hävitamisega. SISU XA-188-te koju tagasisaatmises polnud kõhklustki, küll aga tuli otsustada ülejäänud sõidukite Unimogid, Toyota, Kubota jne saatus. Hävitati sõidukid, mille taastamise ja transpordi kulud ületasid uue (või samaväärse) soetamise maksumuse. Sellest tulenevalt oli kolonelleitnant Põldoja teinud juba ESTCON-16 ajal eeltööd ning saavutanud sõidukite hävitamiseks esmased kokkulepped firmaga, kes tegi selliseid töid ka teistele koalitsiooni liikmetele. Kokkulepe Camp Bastionis töid tegeva firma, Ühendkuningriigi raamatupidajate (et olime Ühendkuningriigi koosseisus, siis kasutasime käsitletava firma ja Ühendkuningriigi vahelist lepingut) ja Eesti kaitseväe vahel sisaldas ka seda, et saadi tasuta ära viia kõik metallijäätmed. Kokkuleppeks tehti eelnevalt analüüs orienteerivate kogustega, selgitamaks välja, kas kaitsevägi peaks peale maksma või isegi teeniks selle pealt. Et tulem oli nullilähedane, siis tehti pakkumine ära anda ja hävitada 0 dollariga, sellega olid kõik osapooles ka nõus. Siis vaadati üle nii keskkonnakaitse reeglid kui ka firma võimekus ning hävitamise tingimused, mille määras kaitseväe peastaap. Järeleandmisi hävitamise osas ei tehtud, sest kõikide osapoolte huvides oli, et maha müüdud materjale ei saaks kellegi vastu kasutada. Eesmärgiga säilitada kontroll kaitseväe hävitatavate sõidukite üle viidi Unimogid hävitamisele ükshaaval. Sõidukitest tuli välja lasta/pumbata kõikvõimalikud vedelikud, eemaldada kõik identifitseerimistunnused nagu numbrimärgid, VIN-koodidega plaadid ja ka värvitud lipud, numbrid ja nimetused. Iga järgmine sõiduk viidi hävitamisele kui eelnev sõiduk oli demonteeritud ning

KAITSEVÄGI

Velesanna viimane leil oli 2. juunil 2014, pärast seda eemaldati silt ning alustati demonteerimistöödega. Praegu ootab Velesann uut avamist juba Eesti Sõjamuuseumi territooriumil.

Vastust andmata sooviti dokumenti, et sõiduk tagastada. Üks variantidest omaniku mitteleidmise või kohale mitte ilmumise korral oli sõiduki hävitamine. Üritades olukorda enda kasuks pöörata, leidis NSE meeskond, et mõistlik oleks küsida dokumenti, et sõiduk on konfiskeeritud ning hävitatakse. Selle peale ei osanud keegi sealsest asutusest enam seisukohta võtta. Selgus, et sellist asja pole neil varem ette tulnud ja nad soovisid sõidukist siiski lahti saada ja selle tagastada. Et aga sõiduk enam ei käivitunud, siis leiti autot käima lükkama koguni kaheksa meest. Kogu ametlik auto tagastamise protseduur oleks väidetavalt aega võtnud umbes nädala, nüüd aga tagastati auto pärast veerandtunnist arutlust ning lükati lisaks käima ka. Toyota viidi hävitamisele järgmisel päeval.

LAMMUTAMINE JA KÕRBE JOOTMINE

KAITSEVÄGI

Kolimine lennujaama territooriumile. Pakitud lennualuste transportimine, eesmärgiga teha ruumi Camp Krati kokkupakkimiseks.

Soomukid laeti raskeveohaagistele niimoodi, et mõlemalt poolt ulatusid rehvid ca 10–15 cm üle äärte. Tihti ületas soomuki mass ka haagise kandejõu.

otsustas meeskond auto käima jätta ning lukustati uksed ja lahkuti auto juurest. Naastes autot aga polnud. Pärast mõningaid kõnesid saadi teada, et USA sõjaväepolitsei oli auto konfiskeerinud. Kuidas pääseti lukustatud ustega sõidukisse ning miks sõiduk konfiskeeriti, seda sealne personal vastata ei osanud.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

kuulikindlad materjalid purustatud nii, et neid enam kasutusele võtta ei saaks. Samuti tehti igast demonteeritud sõidukist pildid ning võeti kinnitusdokument sõiduki hävitamise kohta. Soomustatud Toyotat hävitamisele viies tuli läbi käia Camp Leatherneckist. Et masin vajas igakordset käivitamisabi,

Alates 22. maist, pärast soomukite hooldust ja remonti, hakati remonditelki maha võtma. Eelnevalt selle ühe külje alla paigaldatud neli merekonteinerit tõsteti ära ning kõik kasutuskõlblik pakiti konteineritesse. Telgi mahavõtmiseks vajalikku dokumentatsiooni polnud, samuti ei leidunud kohapeal vastavat tõstetehnikat. Remondigrupi üks liikmetest vanemveebel Allan Järv juhtus aga olema välismissioonil ka ajal, kui telk üles pandi. Tema kirjelduste järgi leiti, et parim lahendus on võtta see maha altpoolt ülespoole. Puuduoleva tõstetehnika asendas olemasolev kahveltõstuk, millele kinnitati metallist puur. Sinna sai mees sisse ronida, et lahti võtta telgikatted ja raamid. Kui kattepaanid olid kõik eemaldatud, võeti sektsioonide kaupa lahti ka raam, kuni maha jäi vaid betoonplats, nagu see oli olnud kunagi ala vastu võttes. Nagu arvestatud, saadi remonditelk kõikide lisadega maha ühe nädalaga juuni alguseks. Järgmiseks alustati nimeka Velesanna demonteerimist. Viimane leil koos väikese grilliga tehti 2. juunil. Arvestades Velesanna olulisust Eesti kaitseväelastele, oli plaanis see Eestisse transportida, et siis koos terrassiga juba Eesti Sõjamuuseumis taas üles seada. Arvestades tehtud ümberehitusi ning aega, mil ta seal Eesti sõdureid teeninud oli, polnud saunakonteineri konditsioon ka kõige hullem. Terrass lammutati ning remondigrupi ülem vanemveebel Einrik Kaska pani kirja iga lauajupi asukoha, et lihtsustada selle hilisemat ülesehitust muuseumis. Ainus legaalne tee sauna Eestisse saata oli

MISSIOON

KAITSEVÄGI

Eestlaste baas Camp Kratt Camp Bastioni territooriumil suleti 30. juunil 2014. Lipp jäi seal lehvima veel kuni 5. juulini 2014.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

transportida see taarana. See tähendas, et sinna ei tohtinud midagi muud sisse panna. Velesann sõitis Camp Kratist välja 6. juunil ning ootab muuseumis Eestis rahvale ja sõduritele avamist. Afganistani kliimas on oluline tarbida palju vedelikke. Nii NSE kui ka ESTCOY olid oma aladele kogunud selleks üsna arvestatava koguse vett. Kuu aja jooksul üritati vett ära anda või tagastada, kuid keegi ei tahtnud seda. Seetõttu tuli NSE-17 koosseisust kolmel mehel kolm täispikka tööpäeva tegeleda ainult plastpudelite purukslõikamise ja vee välja valamisega, et plasti saaks prügimäele viia. Veel kolm ettenägematut täispikka tööpäeva kulusid surve all oleva taara ehk aerosoolipudelite tühjendamisele ja tagastamisele. Reeglid nägid ette, et surve all olnud vedelike taaras peab tagastamisel olema auk sees. Et aga augud sisse saada, tuli balloonid tühjendada. Pooleteise päevaga oli tühjendatud umbes ¼ balloonidest. Et protsessi kiirendada, katsetasime habemeajamisvahu peal, lõigates näpitsatega ballooni ülemisse äärde augu. Arvestades asja ohtlikkust, toimus plahvatus alles viimase ballooniga. Kohe, kui näpitsad olid läbistanud metalli, lendas balloon vastu merekonteineri seina kortsu. Järgnes selgitustöö möödakäijatele, et pauk, mida nad kuulma juhtusid, oli ohutu.

PLATS PUHTAKS! Viimase kuu eesmärgid olid sulgeda Camp Kratt, tagastades territoorium JFSp (A) HQ-le, hävitada viimased allesjäänud materjalid ning saata Eesti

poole ülejäänud varustus. Juuni keskel olid konteinerid tühjendatud ja pakitud. Viimane pakitud konteiner liikus välja 16. juunil ning tühjendatud transpordikõlbmatud konteinerid viidi 17. juuni hävitamisele. Pakitud lennualused ja pakkimisele kuuluvad materjalid viidi lennujaama territooriumile, kus anti eestlastele kinnine ala. Seal jätkati pakkimistöid kuni välismissiooni lõpuni. Viimasele lennule pakiti varustus, tehnika ja tööriistad, mida kasutasime kuni Camp Krati sulgemiseni. Camp Krati tühjakstegemiseks tuli allesjäänud isikkoosseisul kolida ümber JFSp (A) HQ-lt saadud ruumidesse nende territooriumil. Kolimine oli kasulik ka ohutuse mõttes, sest pärast remonditelgi mahavõtmist hakkasid meditsiinilende tegevad kopterid lendama niivõrd madalalt, et nende tekitatud tuul loopis Camp Krati alal juba euroaluste kraesid ning isegi satelliiditaldrikut. Viimased kontoriruumid viidi hävitamisele 19. juunil ning edasi jäi Camp Kratile vaid Eesti lipp, generaator, betoon ning maasse kaevatud elektriühendused. Generaatori seisukorda arvestades oldi sunnitud leidma lahendus selle kohapealseks hävitamiseks. Lahendusena anti see üle Suurbritanniale tingimusel, et nemad tagavad selle hävitamise operatsioonipiirkonnas. Sealjuures said nad seda kasutada kuni generaator vastu peab või Camp Bastion suletakse. Väga suurt rolli Eesti ISAF-i missiooni lõpetamisel mängisid liitlased. Kogu tagasisiirmise operatsiooni vältel

külastasid Camp Kratti erinevate üksuste esindajad, kes käisid abi pakkumas nii nõu kui ka jõuga. Suureks abiks olid Suurbritannia pioneerid, kes võtsid vastu eelkirjeldatud generaatori ning aitasid tänutäheks välja tõmmata elektrikaablid. Lisaks tasandasid nad oma rasketehnikaga Camp Krati territooriumi, sest see pidi üleandmiseks olema tasane ning betoon ei tohtinud ulatuda maapinnast kõrgemale. Lisaks keskkonnaalastele nõuetele oli üleandmiseks vaja veel kaht sertifikaati – üks J2-lt ning teine K9 üksuselt. Samad nõuded kehtisid kõikidele üle antavatele alade: Camp Kratt, NSE parkimisala, ESTCOY majutusala ja ESTCOY parkimisala/kontor. Koerad vaatasid alad põhjalikult üle, leiti ainult üks ese. Väljakaevamisel selgus, et üsna maapinna lähedalt leiti lühike jupp vaskkaablit. Eelnevalt kirjeldatu, nii sertifikaadid, Camp Krati keskkonnaanalüüs kui ka maatasandustööd lõpetati 30. juuniks, mil oli planeeritud Camp Kratt sulgeda ning ala üle anda. Kokkuleppe kohaselt jäi Eesti lipp kuni viimaste meeste äralennuni lehvima just sellel territooriumil. Viimastel päevadel valmistati lendu ette. Juuli alguseks oli juba selge, et viimased kolm Eesti kaitseväelast jõuavad asjadega piisavalt kaugele, et lennata koju 5. juuli varustuslennuga. Ülejäänud kaitseväelased naasid koju jooksvalt erinevatel aegadel pärast erialaste ülesannete täitmist. Lennujaamas tegeleti viimaste lennualuste pakkimistega ning staapides dokumentatsiooni ja arvepidamise korrastamisega. Eesmärk oli, et pärast NSE-17 äralendu ei jääks üles ühtegi probleemi või küsimust. 5. juuli hommikul toimus endisel Camp Krati territooriumil rivistus koos liitlaste esindajatega Eesti lipu langetamiseks. Lipu langetasid vanemveebel Milvert Rozenkron ja veebel Rain Järv ning brigaadikindral D. Amison andis lipu üle kapten Riho Juurikule. Sama päeva õhtul laadisime viimased asjad C-17 lennukile, viimased salvedes olevad padrunid „annetati“ kogumiskasti ning lennati läbi Dubai kodumaa poole. Viimased kolm Eesti kaitseväelast maandusid Ämaris 6. juuli varahommikul. Praeguseks on Eestisse tagasi jõudnud kõik kasutuses olnud soomukid, teel on veel viimane merekonteiner varustusega. Eesti Sõjamuuseumile on mälestusesemed koos saunadega üle antud ning ootavad avamist.

TOETUSE VÄEJUHATUS

Kuidas toetuse väejuhatus oma varadel silma peal hoiab Et sõjalised juhid saaksid olla kindlad oma ressurssides, millega nad lahinguväljal opereerima hakkavad, peavad inventeerijad järjekindlalt veenduma, et struktuuriüksuste ülematele usaldatud vara on õiges koguses ja seisundis täpselt seal, kus see olema peab.

nventeerimise funktsiooni mõistmiseks on kasulik tutvuda hulga seaduste ja eeskirjadega nagu: riigivaraseadus, riigi raamatupidamise üldeeskiri, kaitseväe raamatupidamise sise-eeskiri, kaitseväe materjalimajanduse ja logistikaeeskiri ning kaitseväe kaitse- ja mittekaitsematerjali inventuuri läbiviimise juhend. Väga üldistatult saab öelda, et inventeerimist on vaja kontrollimaks, et maksumaksja rahaga käiakse otstarbekalt ringi. Teisisõnu: inventeerimine võimaldab jälgida, kas riigieelarveliste vahenditega konkreetse eesmärgiga soetatud varad on täpselt seal ja sellises olukorras nagu need peavad olema. Lisaks annab inventeerimine sõjalistele juhtidele täpse ülevaate ressurssidest, millega nad peavad lahinguväljal opereerima hakkama.

KAITSEVÄE INVENTEERIMISE ALUSDOKUMENDID

KAPTEN TOETUSE VÄEJUHATUS

õlid ning määrdeained.3 Kaitsematerjali hulka kuuluvad ka väljaõppe toetuseks toodetud seadmed, näiteks tõusvad märklauad, simulaatorid jms, varuosad ja meditsiinikomplektides sisalduv“. Mittekaitseotstarbelisteks materjalideks loetakse aga varasid, mis „ei ole kasutatavad ainult militaareesmärkidel“. Veidi selgema definitsiooni annab eeskiri „Materjalimajandus kaitseväes“: „Mittekaitsematerjali moodustavad ained, materjalid ja kaubad, mida ei ole kataloogitud ja mis ei kajastu varustustabelites.4 Mittekaitsematerjali hulka kuuluvad kütused, toiduained, vesi, infrastruktuuri hulka kuuluvad objektid ja seadmed, mööbel, kontoritehnika ja -tarbed, hügieeni- ja muud personalitarbed, tõkke- ja ehitusmaterjalid, eeskirjad, juhendid, kaardid ja kataloogid“. Kuid tervikuna kuuluvad kaitseväelaste käsutuses olevad varad riigile. Riigivaraseadus (RT I, 29.06.2013, 133) defineerib riigivara kui „riigile kuuluvat rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit“. Sama seadus määratleb ka riigivara valitseja mõiste: „Riigivara valitseja korraldab riigi nimel vara riigile omandamist, riigivara valdamist, kasutamist, käsutamist“. Riigivaraseaduse § 8 paneb aga jällegi paika riigivara valitsemise põhimõtted. Nii on riigivara valitseja kohustatud riigivara valitsema „eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult“.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Kaitseväe raamatupidamise sise-eeskirja (2011) järgi jagunevad kaitseväes kasutusel olevad materjalid kaheks: kaitse- ja mittekaitseotstarbelisteks materjalideks. Kaitseotstarbelisteks materjalideks loetakse ainult militaareesmärkidel kasutatavaid varasid nagu näiteks laskemoon, raketid, miinid, lõhkematerjalid, relvad, relvasüsteemid, relvade tarvikud ja varuosad, side- ja infotehnoloogiline varustus1, öövaatlusseadmed, binoklid, rivi- ja lahingumasinad, mere- ja õhusõidukid, vormiriietus, eririidevarustus2 jmt. Eeskiri „Materjalimajandus kaitseväes“ (2013) määratleb kaitseotstarbelised materjalid veidi teises sõnastuses: „Kaitsematerjali moodustavad klass II ja V varustus ja materjalid, spetsiaalselt kaitseväe tarbeks toodetud toidupakid või relvasüsteemide hooldamiseks toodetud

Marek Miil

Samuti peab hindama riigivara kasutamise „eesmärgipärasust ja otstarbekust“ ning kõiki tehinguid riigivaraga tuleb teha „kooskõlas õigusaktidega ning läbipaistvalt ja kontrollitavalt“. Riigi raamatupidamise üldeeskirja (RT I, 10.12.2013, 5) eesmärk on Eesti vabariigi kui avalik-õigusliku juriidilise isiku (so riigi) raamatupidamise ja finantsaruandluse korra kehtestamine ning valitsus- ja avaliku sektori aruandluse tagamine. Selle eeskirja 11. peatükk kirjeldab riigi varade ja kohustuste inventeerimise ja hindamise korda. Näiteks peatüki § 52 lg 5 kehtestab nõuded varude inventeerimisel, mis muuhulgas ütleb et: (1) varud tuleb paigutada nii, et neid oleks võimalik loendada; (2) üle- ja puudujääkide kohta lisatakse lõppaktile seletuskiri; (3) allkirjastatud aktide puhul tehakse vajadusel raamatupidamise andmetesse korrektuurid jne. Kaitseväe logistikaeeskirja (2010) järgi on kaitseväe logistikal kuus funktsiooni: (1) varustamine, (2) transport, (3) remont ja hooldus, (4) ehitus ja infrastruktuuriline toetus, (5) elutoetusteenused ja (6) meditsiiniline toetus. Logistikaeeskiri defineerib varustamise logistilise funktsioonina, „mille ülesandeks on kaitseväe tagamine materjalidega“ ning see funktsioon kätkeb endas omakorda hulga tegevusi: varustuse planeerimine, hankimine, tootmine, ladustamine, laomajanduse infosüsteemide haldamine, varustuse jaotusplaanide koostamine, varustuse jaotamine ning mahakandmine ja hävitamine. Seda, kuivõrd oluline on lahinguvõime seisukohalt varustamise toimimine, võib välja lugeda ka õigusaktidest, mis määratlevad vastutuse varustusega ringikäimisel. Näiteks eeskirja „Materjali ladustamine“ (2010) järgi kannab iga ülem vastutust temale alluvates struktuuriüksustes ladustatud materjali kasutuskõlblikkuse ja lahinguvõime säilivuse eest. Ka kaitseväeteenistuse seaduse (RT I, 10.07.2012, 1) § 166 määratleb distsiplinaarsüüteona „asutusele varalise kahju süülist tekitamist või selle tekkimise ohu süülist loomist“. Kuid varustamise funktsiooni ei saa edukalt täita, kui pole ülevaadet

TOETUSE VÄEJUHATUS

KAITSEVÄGI

Ülevaade varudest väliladudest võib määrata lahingu saatuse.

olemasolevatest materjalidest ehk siis materjaliarvestust. Selles võtmes sõnastabki eeskiri „Materjalimajandus kaitseväes“ (2013) materjaliarvestuse eesmärgi: „Ülevaate omamine Kaitseväe logistilisest ja materiaalsest lahinguvalmidusest“. See ülevaade on eeldus sõjapidamisega seotud otsuste langetamisel kõikidel kaitseväe juhtimistasanditel. Kõnealuse eeskirja järgi ongi üks materjaliarvestuse kontrolltoiming materjalide inventeerimine. Kaitseväes on inventeerimise põhimõtted ja korraldus fikseeritud „Kaitseväe kaitse- ja mittekaitsematerjali inventuuri läbiviimise juhendis“ (2010). See dokument paneb paika, millal ja kuidas viiakse kaitseväes läbi inventuure, kuidas moodustatakse inventuurikomisjone ning kes sinna kuuluvad, millised on inventeerijate volitused, kuidas tuleb inventuuriks ette valmistuda, milline näeb välja inventuuriprotsess ja millised dokumendid peavad valmima inventuuri lõpuks.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

INVENTEERIMINE TOETUSE VÄEJUHATUSES Toetuse väejuhatuse inventeerimise jaoskond loodi esmakordselt 2009. aastal omaaegse kaitseväe logistikakeskuse materjaliteenistuse koosseisu. Siis oli jaoskonnas kolm ametikohta. Väejuhatuse uue põhimääruse (2014) järgi

kuulub aga inventeerimise jaoskond ühes väejuhatuse veebli, teabeohvitseri ning juriidilise jaoskonnaga väejuhatuse juhtkonna koosseisu. Inventeerimise jaoskonna põhiülesannete hulka kuuluvad: (1) väejuhatuse vara inventeerimine; (2) inventeerimisprotseduuride tutvustamine väejuhatuse inventuurikomisjonidele; (3) väejuhatuse inventuuride tulemuste analüüsimine ja edastamine nii väeliigi juhtkonnale kui ka kaitseväe inventuuri peakomisjonile; (4) kaitseväe valduses oleva riigivara (ainult vallasvara) võõrandamise ja kasutusse andmise koordineerimine; (5) kaitseväe valduses oleva riigivara (ainult kaitsematerjal) ja väejuhatuse valduses oleva riigivara (v.a kinnisvara) kõlbmatuks tunnistamise, mahakandmise ja hävitamise koordineerimine ja kontrollimine. Praegu on inventeerimise jaoskonnas neli ametikohta. Inventeerijate töötulemus väljendubki selles, et struktuuriüksuste ülemad saavad olla kindlad, et neile usaldatud vara on täpselt seal, kus see olema peab. Kõik on korras, kui andmebaasides olev informatsioon kirjeldab täpselt seda, millised materjalid on ka tegelikult konkreetsetes ladudes. Samuti saavad struktuuriüksuste ülemad inventeerijatelt tagasisidet selle kohta, kas selle varaga käiakse ringi heaperemehelikult.

Lihtsustatult on inventeerimisprotsess kolmeosaline. Esiteks võetakse andmebaasidest informatsioon selle kohta, mis kui suurtes kogustes ja kus paikneb. Siis minnakse just sinna ruumi või lattu, kus varustus peaks andmebaasi kirjete järgi olema, ja loetakse varustus üle. Seejärel võrreldakse lugemistulemusi andmebaasi informatsiooniga. Lõpuks tehakse järeldused, kas andmebaasi informatsioon kirjeldab tegelikku olukorda. Kui ei, siis hakatakse uurima, mis on puuduste või ülejääkide põhjuseks. Näiteks varad ei pruugigi olla kadunud, vaid saatelehe kirjeid ei ole andmebaasi korrektselt sisestatud. Arvestades sellega, et kaitsevägi tegutseb välisoperatsioonidel maailma erinevates paikades, võib tulla ette ka situatsioone, kus varad on üle antud teisele struktuuriüksusele, aga need lihtsalt ei ole veel füüsiliselt tuhandete kilomeetrite tagant teise lattu jõudnud.

INVENTEERIMINE KÄIB PIDEVALT Kaitseotstarbelist vara inventeeritakse toetuse väejuhatuses aasta läbi. Juba detsembrikuus pannakse paika järgmise aasta inventeerimisplaan. Selleks moodustatakse umbes 40 inventuurikomisjoni, milles igaühes on vähemalt kolm liiget ehk siis kokku umbes sadakond inimest. Võrdluseks: toetuse väejuha-

KAITSEVÄGI

Üksuste ülematel peab olema ülevaade sellest, kus on nende varad – ükskõik kus nende üksus parajasti ka ei tegutseks.

kodeerida ja märgistada ribakoodidega. Põhimõtteliselt peaks olema enamik kaitseväe varustusest samamoodi andmebaaside kaudu jälgitav, nagu see on tavalistes supermarketites: andmebaas näitab iga kaubaartikli lõikes, milline on kaubandusketi logistikakeskuse laoseis, milline on üksikute kaupluste laoseis ja mis on igas kaupluses müügisaalis letil ning mis on klientidele müüdud. Kaitseväe komistuskoht on mitme erineva andmebaasi olemasolu.5 Need ei luba kasutada ühesuguseid koode – mõnel andmebaasil ei ole näiteks piisava suurusega infoväljasid. Samavõrd palju probleeme tekitab puudulik kodeerimine, mille käigus ei osata täpselt kirjeldada, milline kaubaartikkel peitub konkreetse koodi taga. Kui kastile on kirjutatud lihtsalt „kindad“, siis sellest on vähe tuvastamaks, kas tegu on mustast nahast tavavormi, valgete piduliku tavavormi, töömehe, sõjaväepolitsei eriotstarbeliste, talvise välivormi vm kinnastega. Miks selline olukord on kujunenud? Tõenäoliselt tuleb põhjusi otsida eelkõige inimfaktorist: pidev ülemate vahetumine seab kahtluse alla uuenduste juhtimise järjepidevuse, lisaks kaadrivoolavus ja -puudus ning vajakajäämised väljaõppes. Nagu mainitud, kaasatakse inventeerimisse pidevalt sadu inimesi. Näiteks

2013. aastal kulus väejuhatuse materjaliteenistuse 88 teenistujal toetuse väejuhatuse kaitseotstarbelise varu ülelugemiseks kokku 3097 töötundi. Samas ei ole inventuurikomisjonide liikmed vabastatud oma põhitöö ülesannetest ning neile ei maksta inventeerimise eest lisatasu. Seega ei ole need teenistujad kohustatud tegema ületunde. Järelikult toimub inventeerimine kas teenistujate põhitöö arvelt või tuuakse kriitiliste tööülesannete nimel ohvriks osalemine inventeerimiskomisjonis. See aga venitab inventuuride kestvust, mis omakorda võib tähendada, et üksustele ei väljastata inventeeritavatest ladudest kaupa ning kaubaväljastamine toimub teistest ladudest või viibib, mis omakorda võib kahjustada väljaõppe kvaliteeti. Väejuhatuses on arutatud ja tehtud ettepanekuid olukorra parandamiseks. Üks võimalus on luua inventeerimise jaoskonda täiendavad ametikohad ning värvata ligi paarkümmend teenistujat, kelle ainus ülesanne ongi inventuurikomisjonides töötamine. Teine võimalus on teha konkreetsed ettepanekud seadusandluse muutmiseks, mis looks kaitseväele erisuse ja paneks kohustuse inventuure läbi viia näiteks üle aasta. Samas saab inventeerimise arengu aspektist rääkida ka edusammudest. Üks oluline otsus tehti seoses riigikaitse

SÕDUR NR 6 (81) 2014

tuse kaitseotstarbelise vara inventeerimisest võtab osa pea sama suurusjärk inimesi, kui on pool mereväe või kolmandik õhuväe isikkoosseisust. Siinkohal ka näide suurusjärkudest: 2013. aastal loeti toetuse väejuhatuses üle 10 586 365 040 ühikut kaitseotstarbelist vara. Mittekaitseotstarbelist vara inventeeritakse toetuse väejuhatuses üks kord aastas, perioodil november–detsember. Ka selleks moodustakse eraldi enam kui 30 inventuurikomisjoni, igaühes jällegi vähemalt kolm liiget. Nii kaitseotstarbelise kui ka mittekaitseotstarbelise vara inventeerimiskomisjonide tegevust juhib ja koordineerib väejuhatuse aastainventuuri peakomisjon, mille esimees on inventeerimisejaoskonna juhataja. Inventeerimisse kaasatakse lisaks inventeerijatele ka kümned teenistujad, kes on vara eest vastutavad. Nemad peavad näitama, kus mingi vara asub ning olema valmis vastama komisjonide küsimustele. Töömahust räägib näiteks ka tõsiasi, et 2012. aastal läbisid inventuurikomisjonide liikmed väejuhatuse üle Eesti paikneva kaitse- ja mittekaitseotstarbelise vara ülelugemise käigus 23 693 kilomeetrit. Praegu on üks märkimisväärsem proovikivi küsimus, kuidas võimalikult palju pikaajaliselt ladustatud varustust

TOETUSE VÄEJUHATUS

KAITSEVÄGI

Liivakastiharjutuste kõrval peavad sõjaväelogistikud pidevalt värskendama oma teadmisi kehtivatest eeskirjadest ja seadustest.

arengukava ellurakendamisega ja struktuurimuudatustega 1. augustil 2014. Varem oli inventeerimise jaoskond materjaliteenistuse koosseisus ja teenistusalaselt aruandekohuslane lisaks materjaliteenistuse ülemale ka keskuse ülema ees. Selline alluvussuhe tekitas komplitseeritud situatsiooni, kus teenistusülesannetest tulenevalt oli inventeerimise jaoskonna juhataja sunnitud keskuse ülemale tegema ettekandeid oma vahetu ülema (so materjaliteenistuse ülema) kohta. Teisisõnu: jaoskonna juhataja võis olla vahetust ülemast mõjutatud. Nüüd on inventeerimise jaoskond toetuse väejuhatuse ülema vahetus alluvuses ning saab oma ettekandeid teha ükskõik millise väejuhatuse struktuuriüksuse kohta sõltumatult. Teine oluline inventeerimist hõlbustav edasiminek on toimunud ühes laomajanduse parandamisega. Eeskirjad nagu „Materjalimajandus kaitseväes“ ja „Materjali ladustamine“ on pannud paika laomajanduse põhimõtted ning ühtlustanud selle, kuidas kõikides ladudes peab toimuma varustuse markeerimine, pakendamine ja ladustamine. SÕDUR NR 6 (81) 2014

INVENTEERIMISE TULEVIK Tulevikus peab inventeerimine muutuma kindlasti senisest veelgi automatiseeritumaks. Praegu täidetakse inventeerimisel varade lugemislehed käsitsi. Need viiakse raamatupidajate juurde, kes omakorda kannavad lugemislehtedelt saadud

tulemused käsitsi andmebaasi. Alles seejärel on võimalik võrrelda andmebaasi ja inventuuri andmeid. Tänapäevane inventuur näeks välja aga selline, et inventeerija läheb lattu, paneb andmelugeja riiulil ja varal olevale ribakoodile, sisestab loetud koguse ning loetud andmete võrdlus andmebaasides oleva informatsiooniga on nupuvajutuse kaugusel. Olulisest arengusammust saame rääkida ka siis, kui asukohapõhisele inventeerimisele lisandub varaliigipõhine inventeerimine. Kui praegu inventeeritakse mingit konkreetset ladu sõltumata sellest, mida seal hoitakse, siis tulevikus võiks näiteks inventeerida üheaegselt kõiki relvasüsteeme. See välistaks praegu tehtava topelttöö, kus ühes laos loetakse relvasüsteemid üle ning kui vahepeal neid süsteeme viiakse ühest laost teise, siis need loetakse seal laos veel korra üle. Samas, kui seda relvasüsteemi väljaspool inventuure kahe lao vahel liigutatakse, võib see jääda jällegi inventuuride käigus tuvastamata. Vara liigipõhine inventeerimine on ka praegu võimalik, kuid selle rakendamine nõuab väga head planeerimist ja halvaks mõneks ajaks kogu kaitseväe tegevuse. Lõpetuseks tahaks kõigile kaitseväe teenistujatele veel kord meelde tuletada tõe, mida aeg-ajalt kiputakse unustama: sellest hetkest, kui olete andnud allkirja vara vastuvõtmise kohta, olete ka kinnitanud, et kogu see vara oli üleandmise hetkel olemas. Kui pärast allkirja and-

mist selgub, et midagi on puudu, siis vastutab puudujäägi eest juba allkirjastaja. Kõigil teenistujatel on õigus ja kohustus veenduda, et üleandmislehtedel kirjas olevad andmed vastavad tegelikkusele. Seega: kui kahtlete, kas kogu vara on olemas, lugege see üle või kutsuge inventeerijad! Artikkel ei oleks sündinud ilma toetuse väejuhatuse inventeerimise jaoskonna juhataja Omar Jaeskita. Autor tänab teda. Märkused 1 Välja arvatud arvutid, printerid, telefonid jmt n-ö tavapoest ostetav kraam. 2 So rakmed, kiivrid, killu- ja kuulivestid jmt. 3 Operatiivvajaduste prognoosimise ja tagamise huvides on kaitseväes jagatud varustus erinevateks klassideks. II klassi alla kuuluvad üksuse varustus (relvasüsteemid, relvad, radarid, soomukid, sõidukid, sidevahendid, optika, telgid, mobiilsed töökojad, generaatorid, tööriistad jne), individuaalvarustus (vormid, rakmed, kiivrid, saapad, pesu, kaitseprillid, kompassid jne), varuosad. V klassi alla kuuluvad aga väikesekaliibriline laskemoon (alla 80 mm), suurekaliibriline laskemoon (üle 80 mm) ning lõhkeaine ja miinid. 4 Kataloogimise käigus antakse igale esemele spetsiifiline numbriline kood. 5 Ajalooline põhjus seisneb selles, et sõjaväelogistika tsentraliseerimist alustati alles 2002. aastal toetuse väejuhatuse eelkäija – kaitseväe logistikakeskuse – loomisega. Varem ehitas iga väeosa ja väeliik oma laomajanduse ja -arvestuse üles iseseisvalt ning oma parima äranägemise järgi.

TOM

Taktikaline otsustusmäng „Kõik möödub“

led A-jalaväekompanii 1. rühma ülem. A-JVKo on pataljoni reservis ruudus 74 56. A20 ja A30 julgestavad M50, kes toetab tulega B60 kaitselahingut joonest N567 põhjas jõe joonel ja C60 kaitselahingut joonest N558 lõunas joonel E745. Kahelt suunalt peale tunginud vastase rood ei ole otsustavalt läbi murdnud. Pataljoni kaitse peab. Kontaktid vastasega on uinutavalt hajusad. Pataljoni S2 hinnangul reorganiseerib vastane end uueks pealetungiks. Pataljoni allüksused parandavad lahingupauside ajal positsioone ja üritavad jõudumisi puhata. Ilm on kuratlikult külm. Üritasid just oma katelokki lahti saada, mis oli eileõhtusest pesust arvatavalt niiskeks jäänud ja nüüd kinni külmunud, kui kuulsid telgi kõrvalt 60-ne kähisevat häält: „10, paki end kokku, paned kiirkaitse koordinaatidele 759 564 suunaga 16-00. Luurajad nägid üle jõe mingit askeldamist, äkki plaanivad silda panema hakata ja meie kaitseliinidele vahele pugeda. Lähed jala, transpordirühma masinad on külmaga ära koolnud. 81 jääb sind toetama, kui jämedamaid torusid tahad, anna teada. 30 on valmis sind minu käsu peale toetama. Jääd 24 h.“ Vastasid: „sain“ ja läinud ta oligi. Nimetasid loode-kagusuunalise tee MAZ-iks ja KPA-lt kirdesse suunduva tee LAZ-iks, KPA-lt järveni viiva sihi

AUTOR JA GRAAFIKA KAPTEN

Jaan Kessel ZAZ-iks ja järve kallast kopeeriva sihi VAZ-iks. Liikusid mööda ZAZ-i kästud koordinaatidele. Käskisid 13-l jätta pooljao VP ZAZ-i ja VAZ-i risti suunaga 2200 ja jätkasid liikumist mööda VAZ-i. „Kohal,“ andis 11 teada, „vaatan positsioonid üle, lükkan posti ette jõe äärde jälgima idast jõele toovat sihti ja surun labidad maasse.“ „Kanna 60-le ette, et oleme kohal,“ ütlesid oma sidemehele, kes kobas oma kodukootud labakutega tangenti. Põhjast ja lõunast oli kuulda lahingumüra ägenemist. „Panen siis enda jao jõele viivast sihist lõuna poole, kontakt 11-ne parema äärega on mul olemas. KP kaotas oma USP lumme ära,“ kandis 12 ette. „24 me ilma telkideta siin küll vastu ei pea,“ halas 14 ja läks sobivat HKP-d otsima. Kiikasid männitüvede vahelt järvele. Lumi hõljus järve kohal, nähtavus maksimaalselt 150. Kõik möödub, kordasid iseendale vappekülmas planšetist kaarti välja otsides, kui su hangunud mõttevoolu katkestas 13-ne närviline hääl eetris. „VP näeb kahte rühma jalastunult 150 kaldalt suunas 22-00, liiguvad joonelt neile peale. 10, siin 11, post näeb soomukeid ahelikus üle jõe, MTU liikus mööda sihti kaldale.“ 30 mm kiirlaskekahuri lasuragin

katkestas sind ümbritsenud idüllilise vaikuse, kukkuvad männiladvad ja lumi täitis õhu. Kuulsid, kuidas 12 karjus: „Keegi ei lase vastu, nad lampi kütavad, hoidke madalal.“

TEIE ÜLESANNE: 1. Kandke kaardile olukorras kirjeldatud vastase asetus ja eeldatav manööverskeem ning kaudtulekasutus. 2. Kandke kaardile olukorras kirjeldatud oma allüksuse koordineerimis- ja juhtimismeetmed, positsioonid, kaudtule sihtmärgid ja teie poolt kästud manööverskeem olukorra lahendamiseks. 3. Kirjutage käsud allüksustele, koordineerimis- ja toetusvajadused toetus-, teenindusallüksustega, naabritega ning ettekanded kõrgemale üksusele raadiokäsklustena selles järjekorras, nagu te neid selles olukorras annaksite. 4. Koostatud joonised ja käsklused vormistage käsitsi (mitte arvutis elektrooniliselt). 5. Lahendus edastage 02.03.2014 KVÜÕA-sse Vadim Ternitski nimele. Olulised kutsungid: JVP ülem (YANKEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50), A-JVKo ülem (ALFA 60), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1. jagu (ALFA 11), 2. jagu (ALFA 12), 3. jagu (ALFA 13), 2. RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30), B-JVKo ülem (BRAVO 60), C-JVKo ülem (CHARLEY 60).

56 SÕDUR NR 6 (81) 2014

TOM

Taktikalise otsustusmängu „Kõik möödub“ lahendus

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Taktikalise otsustusmängu „Valged pilved“ võitnud lahendus Lahenduse autor on nooremseersant Jaap Sepp. • A12, siin A10 – Kaudtule kattes liigu KAZ-i ja MINI risti. Tehke vastase Lha relvituks ja hõivake positsioon HUNT. Pos. julgestamise järgselt osutage VA Lha’le esmaabi. • A13, siin A10 – Hoidke VA vaatluskontakti ja olge valmis kaudtule rünnakuks OBJ VASK. • A60, siin A10 – KONTAKT – KONTAKT. • M50, siin A10 – Tuleülesanne! Ruut 3270 1886, avatud maastik, VA MLJ (motolaskurjagu) vaatluspostil, hävitada. Tuld! • A60, siin A10 – Edastan KEK; • 5 (viis) minutit tagasi • VA MLJ • 3270 1880 • MT-LB • ründan vastast. • A13, A11, siin A10 – Minu käsu peale ründame vastast OBJ VASK frontaalis mööda KIA-t suunaga edelast kirdesse. *Kaudtuli lõpeb* • A13, A11, siin A10 – Rünnak, rünnak, rünnak! • A13, siin A10 – Liikuge lääne suunas kuni ZAZ-ini ja julgestage OBJ VASK-e läänesuunal. • A11, siin A10 – Liikuge lõunasse kuni LADA-ni ja julgestage OBJ VASK lõunasuunal. • A60, siin A10 – Edastan OLEK. Praegu. Vastase MLJ hävitatud 3270 1880. Isikkooseis terve. Julgestame OBJ VASK, A11 3274 1860, A12 pos. HUNT 3250 1895, A13 3290 1880. Klass V 70%, haavatud sõjavang A12 pos. HUNT.

KOMMENTAAR: Koostatud taktikalise otsustusmängu fookus oli juhtimismeetmete rakenda-

Taktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks. Kaitseväe koduleheküljel asuval ajakirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav. Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuselehel, selleks: visandab mängija kaardile allüksuse manöövri, mida ta on käskinud; sõnalises osas kirjutab mängija käsklused, mis ta on andnud; kui mängija peab vajalikuks, siis kirjeldab ta manöövrit; lisab lahendusele oma kontaktandmed. Soovitatav tegevusjärjekord mängus osalejale: 1. Markeeri tekstist: vastane, omad üksused, ülesanne, koordineerimis- ja juhtimismeetmed. 2. Vastase kujutamine: teada olevad vastase asukohad, eeldatav vastase manööverskeem. Oma manööverskeem: oma allüksuste algseis, planeeritud manööverskeem, lõpptulemus, mis täidab ülema püstitatud ülesande. 3. Kirjuta käsud vastavalt koostatud manööverskeemile. 4. Kontrolli!!! Lahendatud vastuse edastab mängija kaitseväe ühendatud õppeasutustesse 1. postiga aadressil: „Taktikaline otsustus mäng“, KVÜÕA, Riia 12, 51013 Tartu 2. edastab skannitud lahenduse e-postiga vadim.ternitski@mil.ee 3. toob paberkandjal lahenduse kaitseväe ühendatud õppeasutustesse. „Kõik möödub“ lahendused edastada hiljemalt 02.03.2015. Laekunud lahenduste hulgast valitakse parim ja antakse lahendusele hinnang. Sõduris nr 2/2015 avaldatakse võitnud „Kõik möödub“ lahendus koos kommentaaridega. Parima lahenduse autor saab tunnustuseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Tunnustuseks kinkis KVÜÕA ülem nooremseersant Jaap Sepale Leatherman Wave’i.

misel allüksuse juhtimisel, lisaks sõjaõigusekohane käitumine, andes esmaabi ka vastaspoole haavatutele. Võitnud lahenduse koostaja säilitas plaani lihtsuse, kus kaks jagu kõrvuti ründavad OBJ VASK suunas. Olgugi, et rühmaülem kasutas manöövriks ja vastase fikseerimiseks objektile kaudtuld, ei tohi siinkohal alahinnata vajadust allüksuse sisese toetustule organiseerimisele ka frontaalse rünnaku puhul. Positiivne oli näha, et RÜ plaanis kajastub lõppseis, mida pahatihti allüksuse ülemad kipuvad unustama. Samas tuleb ka lõppseisu puhul kajastada ja käskida allüksustele konkreetsed suunad, mille eest nad vastutavad. Koostaja ei minetanud sõjamehelikku käitumist, käskides anda esmaabi ka vastase haavatule. Õppetunnina tooks esile mõningad kästud taktikalised tegevused, mis selguse huvides oleks pidanud kajastama lahingutoimingutena (vastase (VA) manööverskeemil vigane lahingutoiming jälgima). Lisaks jäi rühmaülemal kahe silma vahele VA teine pooljagu, kes oli kontaktis teise jaoga. Kahe jaoga kõrvuti ründamisel peab RÜ rohkem rakendama juhtimis- ja koordineerimismeetmeid nagu edenemispiir ja tulekoordineerimisjooned (sellest ei piisa, kui te ütlete jagudele „Ründame EDELAST KIRDESSE“, tuleb käskida igale jaole konkreetne rünnaku suund või orientiir, samuti eesmärk (lõppseis) tuleb ära käskida enne ründamist jne). Lahinguähmis ajas rühmaülem sassi ilmakaared („A13 liikuge LÄÄNE suunas … ja julgestage … LÄÄNE suunal). Õnneks ta mainis ära ZAZ-i, kus tõenäoliselt JÜ saab aru, et ta julgestab ITTA. Kokkuvõtvalt võib öelda, et rühmaülem valis endale jõukohase plaani, mida ideeliselt on lihtsam juhtida kui keerukat manöövrit, täites seeläbi kõrgema ülema kavatsuse. Rühmaülema taktikaline graafika manööverskeemide näol ja kirjutatud käsud oli selged ja arusaadavad.

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDUR

AJALUGU

Kuidas me rahvusvahelisel PFP rahuvalveõppusel Cooperative Spirit-94 käisime Meenutus esimesest suurest Hollandis 21.–28. oktoobrini 1994 peetud rahvusvahelisest PFP rahuvalveõppusest Cooperative Spirit-94, millest Eesti koos Hollandi, Kanada, Leedu, Poola, Rootsi, Saksamaa, Slovakkia, Tšehhi vabariigi, Ukraina, USA ja Ühendkuningriigi ligi tuhande sõjaväelasega osa võttis.

aitsejõudude peastaap delegeeris rahuvalve üksikkompanii ülema major Alar Lanemani komplekteerima ajutist rühma rahuvalvekompanii ja teiste kaitseväeüksuste vabatahtlikest ohvitseridest osalemaks rahuvalveõppusel Hollandis. „Partnerlus rahu nimel“ (PFP – Partnership for Peace) kui uus programm avas uksed endistele Ida-Euroopa riikidele, kes tahtsid lääneriikide ja NATO-ga koostööd arendada. Tänu kolonelleitnant Märt Tiru soovitustele otsustati kaasata suurt osa ohvitsere ja paari allohvitseri tulevase Baltpati juhtivkoosseisu inglise keele grupist, et saaksime suhtlemist praktiseerida ja harjutada ka rahuvalvet. Meeskond sai kokku kiiresti ja kaasati ka paljud õppuse Pabrade veteranid. Enam polnud tegu regionaalse nikerdamisega, vaid tõeliselt kõrgetasemelise rahvusvahelise rahupartnerlusprogrammi PFP kuuluva õppusega.

MINEK

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Vastavalt kaitseväe peastaabi ülema 17. oktoobri käskkirjale lähetati Hollandisse 26 kaitseväelast, kellest 16 kuulusid meie Weizenbergi (Baltpati) keelegruppi, osalemaks NATO/PFP õppustel Cooperative Spirit-94. Relvadega harjumisele, sisselaskmisele ja isikute kinnitamisele lisaks tuli kogu logistiline kontseptsioon läbi mõelda, planeerida, ette valmistada ja koordineerida. Seljakotid, kiivrid, rakmed, sidevahendid kuni vormideni välja vajasid taas standardimist. Reedel, 21. oktoobril 1994 olime kogu õppusele lähetatud rahvaga ja peaaegu ühtlustatud varustuses Tallinna lennu-

Tõnis Asson jaamas ja ootasime pardale lubamist. Pidime tegema vahemaandumise Leedus, et nendegi rühm peale võtta. Juba puutusid lennukirattad maandumisrada Hollandi Soesterbergi sõjaväelennuväljal. Harskampi militaartreeningalad, milles pidime pesitsema, polnud enam kaugel. Kuni kottidega koormatult lennukist eemalduma asusime, olid kaameramehed juba kohal. Seda nähes tõmbas major Laneman meeskonna juti peale, et demonstreerida meie kindlat meelt ja mehist välimust. Pärast filmimist liikusime lennuväljalt minema, et teha ruumi uutele saabujatele. Trehvasime nägema Ukraina suure lennumasina An-i maandumist, millest kargasid välja „telnjaškades“ ja sinistes barettides dessantväelased. Nende eksootiline, kuid silmatorkav vorm ja oletatav renomee aitasid üksusel püsida tähelepanu keskmes kogu õppuse jooksul. See efekt toimis peamiselt tänu välisele eksootilisele särale, mis kadus ligemal tutvumisel. Teise aasta ajateenijatest komplekteeri-

Arvestades asjaolu, et tegu oli esimese rahupartnerlusõppusega, oli tunda suurejoonelisust – osalejaid ja korraldajaid ning uudistajaid jagus igale poole.

tud meeskonnal hoidsid ülemad silmi väga rangelt peal, lisaks puudus poistel raha ning keeleoskus.

ALGUS Esimese sammuna tutvustati meie grupile kahte hollandi sõjaväelasest läviohvitseri – vanemapoolset elukogenud veeblit ja noort tuulepäist kaptenit. Nende peamine roll seisnes esialgu info vahendamises, kuid hiljem pidid nad olema meie vahekohtunikud-hindajad. Meid majutati Harskampi laagrisse, suurde kokkupandavasse halli, kus oli meile eraldatud suur ruum. Seal ootasid meid väikesed kokkupandavad välivoodid. Ruumid mahutasid kuni rühmasuurusi üksusi ning mingit privaatsust ega mugavust need ei pakkunud. Andsime relvad hoiule, viskasime kotid vooditele ning suundusime luurele, et laagrist endast mingit ülevaadet saada. Arvestades asjaolu, et tegu oli esimese rahupartnerlusõppusega, oli tunda suurejoonelisust – osalejaid ja korraldajaid ning uudistajaid jagus igale poole. Majutuse kõrvale oli oluline leida informatsiooni toitlustamise, vaba aja veetmise võimaluste ja ajakavade kohta. Imestasime, kui läbisime väravaid, milles sõjaväepolitsei sujuvalt kontrolli tegi. Imestasime, kui suure veoauto kabiinist kargas välja õbluke laigulises vormis tumedanahaline hollandlanna. Olime kuulnud vana Euroopa liberaalsusest migratsiooni osas, kuid nüüd nägime oma silmaga. Kogu infrastruktuuri toimimine jättis tänu erinevate ladusate teenindust tagavate lülide asjalikkusele hea mulje. Laupäeva hommikul (22. oktoobril) hämmastas kõige rohkem selle mastaapse ettevõtmise ladus korraldus. Hommikusöögi ajal sujus masside toitlustamine tõrgeteta – järjekordades polnud mingit tunglemist ega venimist. Sööklas torkas silma palju uut, oli kaval jälgida teiste kulgemist konveieril. Proovisime huviga igasuguseid kirjusid topsikesi ja pakendeid, mis sisaldasid meie jaoks uusi ja huvitavaid lisasid põhitoidule.

ERAKOGU

lik tossupilv, mis iidsele laskevahendile suitsukatte moodustas. Rahuvalveteemaline õppus Cooperative Spirit-94 oli avatud küllaltki lihtsa, kuid meeldejääva tseremooniaga.

TREENING

ERAKOGU

Mõned osalistest on C-130 tiiva alla saanud Tallinna lennujaamas.

Ökonoomseima klassi reisijad C-130 pardal (Rand, Saega, Kiili, Mitt, Aljas jt).

AVATSEREMOONIA

probleemid nädalavahetuse sisse mahtuva eriprogrammiga, mis sisaldab treeninguid, spordivõistlusi ja pidutsemist. Pärast seda oleme valmis!“ Nii avatigi esimene ühendõppus rahupartnerlusprogrammi raames ja NATO liikmesriigi territooriumil, milles osalesid kaheteistkümne riigi sõjaväelased. Kuulusime esimese rühmana D-kompanii koosseisu. Samas kompaniis olid veel Saksa, USA ja Kanada rühmad ning kompaniiülemaks sakslasest kapten. Kõnedele järgnes kerge ajaloohõnguline demonstratsioon ja avapauk vanamoodsast eestlaetavast suurtükist. Seda teenindas ajaloolistes vormides meeskond. Mürtsatusest vägevam oli korra-

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Avamiseks liikusime majutusest kaugemale, kuid olime endiselt linnakus sees. Tegu oli staadionimõõtudes ja murukamaraga kaetud alaga, mahutades osalevate riikide delegatsioone, mis ulatusid mõnel riigil kuni kompanii suuruseni. Major Laneman jagas rühma jagudesse, olime koos Kaupo Kuninga ja Mart Mikkelsaarega ootamatult jaoülema rollis. Kohalik diviisiülem kindralmajor Kosters lasi õppuslastel ennast vabalt võtta ja ronis kõnepulti. Nagu kindral oma sõnavõtus välja tõi: „Seisavad täna meie ees kolm peamist probleemi – keel, protseduuride erinevused ja üksteise mittetundmine. Enne õppuse ametlikku algust ületame need

Vastavalt kontseptsioonile keskendus õppus rahuvalvemissioonile, aidates stabiliseerida olukorda sõjast väsinud riikide X ja Y vahel. Arvestades operatsiooni spetsiifikat tuli osalejad kokku harjutada ja neile tutvustada protsesse ning protseduure, lisaks kasutatavat lahingutehnikat ning rahuvalvealast taktikat: patrullimine, konvoid, kontrollpunktid (CP), vaatluspostid (OP). Terve päeva roteerusime rühmana erinevate demonstratsioonide, tutvustuste ja loengute vahel. Alustasime USA-päritolu soomustransportööri (APC/IFF) M113 tundmaõppimisest. Võõrustajad pakkusid neid modifitseeritud ajaloolisi roomikmasinaid patrullimiseks. Ronisime peale ja sisse, proovisime tagaluukidest maha joosta ning tegime paar tiiru kuulipilduri tornis. Selles sisalduva 12,7 mm Browningu raskekuulipilduja jaoks tehti eraldi tund, mille instruktor suutis ennast maksma panna ja kuulajates huvi tekitada. Lisaks nägime rootslaste perfektset esitlust, kes kontrollpunktis autosid läbi otsisid, demonstreerides meeskonnasisest kokkuharjutamist ning korralikku varustust. Taolise treeningpäeva peamine ülesanne oli ülevaatliku näitlikustamise abil osalejaid natukenegi ette valmistada vastutusalades toimuvaks, arvestades osalevate endiste Ida-Euroopa riikide (Tšehhi, Slovakkia, Poola, Ukraina, Leedu ja Eesti) vähest oskusteavet rahuvalve vallas. Varsssavi lepingu riikide pikaajaline rahuloomealane ajalooline kogemus piirnes mitme rahustava operatsiooniga ja sedagi Nõukogude armee juhtimisel: 1956 Ungaris, 1968 Tšehhoslovakkias ja 1980 Poolas. Enamik militariste saab ikkagi esmajoones sõjalise väljaõppe ja on pidevalt „päästikrõõmsate“ näppudega. Nende arvates on rahu majas, kui kõik vastalised on maas. Teooriapäeva parim osa oli kindlasti lendamine sakslaste transpordikopteritega Sikorsky CH-53. Need kaitsevärvi kolakad ei tundunudki eemalt vaadates nii suured kui seestpoolt. Pidime ohutust alast kiiresti sisenema, sama ka maandumise järel – ohutus eelkõige. Kiiresti pöörlevad suured tiivikud ja sabarootori labad ajasid hirmu nahka. Harjutasime mitu korda sisenemist,

istmetele paigutumist, lahtipakkimist ja väljumist kuni korraldajad tulemuse ja meie valmidusega rahul olid. Oletan, et ka teised olid samuti elevil, kui mootorid mürisema hakkasid, raske masin vappudes-rappudes oma kere maast lahti rebis ja etteantud koridoris minema sööstis. Piloodid rõhusid rohkem taktikalisele lennule kui reisijateveole. Selle tulemusena tõmbas paaril korral seest üsna õõnsaks, kui suuregabariidiline elukas järsu jõnksatusega allapoole paiskus. Õnneks olid piloodid tasemel ja valitsesid masinat, tegime oma 10–15-minutilise tiiru ära ja maabusime sujuvalt. Tormasime kiiresti salongist välja, eemaldusime alast ja vahetasime arvamusi äsjakogetu üle.

ERAKOGU

AJALUGU

Ojasoo ja Asson tutvuvad üksusesoomukiga. ERAKOGU

TAKISTUSRIBA (ASSAULT COURSE)

SÕDUR NR 6 (81) 2014

Taktikalist takistusriba olime kodumaal kergelt proovinud, kui Koogi polügoonil roomasime. Liginesime alale, kuulsime kuulipilduja täristamist ja plahvatusi. Eemalt tundus, nagu oleks kusagil ligiduses korralik lahing käimas. Pidime eelnevalt spetsiaalsetesse kombinesoonidesse riietuma, lisaks saime ka silmatorkavalt heledaks värvitud kiivrid. Rada pidi esitama osalistele tõelisi proovikive: kraavid, kuulipildujatuli lahingmoonaga, elektrifitseeritud madalad traattõkked, lõhkelaengud ning viimaks kaevik, millest tuli sihtmärkide pihta tuld anda. Pidime hoidma madalat profiili ning hoiduma järskudest liigutustest. Kolmjalale fikseeritud Saksa MG tagas tiheda tule maksimaalselt meetrisel kõrgusel. Seega roomates polnud lootustki pihta saada ning traatides olev vool polnud ka eluohtlik, kui süda terve. Suurtüki- ja miinipildujatuld imiteerivad õhkekehad peitusid autokummides. Ülejäänud elemendid nagu üle kraavi roomamine libedat palki kasutades ja kaitsekraavis vastase sihtmärkide tabamine, tundusid eelneva kõrval naljanumbritena. Major soovitas viimases osas jaoülematel tuld juhtida ja tulekäske anda ning lisas, et tema asemel tormab rajale mitteametliku rühmavanema rollis nooremleitnant Kaupo Kiis. Lisaks Kiisile anti meile juurde kolm saksa ajateenijat, kes ei mahtunud oma rühma koosseisu, sest rajale lasti teatud arv võistlejaid. Just nimelt võistlejaid, sest kogu rada tuli läbida nii kiiresti kui võimalik ning parima ajaga rühm pidi võitma. Olime täis elevust, otsustavust ning võitlusvalmidust, mida natukene devalveeris nooremleitnant Kaupo Kiisi

Tutvumine võõrustajate tehnikaga.

pingutamine. Kaupol oli raskusi, et oma keskmisest tugevama keha jaoks parajat riietust leida. Viimaks olime kõik vormis ja normis, Kaupol polnud enam nii kerge hingata kui laigulises. Tegelikult hingasime meiegi ärevuse tõttu teises tempos ja surusime lõpuks ka kõrvatropid paika. Sisenesime alasse ja heitsime laia rindena pikali raja algusesse lähtejoonele. Meie peade kohal tõmmati kuulipildujatel kuulid rauda ja kohendati padrunilinte. Meie ninadest mõne sööstu kaugusel laiutas mitmemeetrine sügav kraav, mille ületamiseks vaid 4-5 ühepalgilist purret. Seega tuli juba alguses omavahelist tegevust koordineerida, et pudelikaelast kiiresti läbi saada ja enne traatidesse ukerdamist kohe uuesti laiali hargneda. Ootamatult kõlanud vile äratas tardumusest, adrenaliin hakkas voolama ning roomasime tormakalt rajale. Palk osutus kitsaks ja libedaks, kuid oli ületatav ning keegi sellelt kraavi ei kuk-

kunud. Ideaaltingimustes polnud okastraat väga madalal, standardne takistus pidi edasitormavat jalaväge aeglustama. Selle alt roomamise muutis keerukaks varasemate liikujate tekitatud liiva- ja mullavallid, mille tõttu tuli aeg-ajalt kiivri või muu esiletungiva elemendiga (kehaosaga) vastu traati puutuda. Traatides liikus elektrivool, mis higistamise pärast ka kehadeni jõudis, sellega väristamine polnudki eriti meeldiv. Sain poolel teel suraka kiivri kaudu ning enne väljumist teise sutsu jalga, kui mullast vall mind takistas ja traadiga kontakti surus. Kuulipildujad kütsid torud kuumaks, MG laskekiirus sulandas selle ühtlaseks vurinaks, kuulide vihinat oleks ehk palja kõrvaga kuulnud. Esimesed sebisid juba kummide-pommide piirkonnas, kui keegi röögatas, et Kiis on traatides kinni. Tekkis väike segadus, sellega polnud me arvestanud. Osa mehi roomas edasi, sest hoog oli sees ja

ERAKOGU

VASTUTUSALADESSE

ERAKOGU

Helikopteriga tutvumas (vasakult Vilbre, Lillemäe, Jaeski, Asson ja ees keskel Ojasoo).

Enne takistusrajale minekut riideid vahetamas (Asson, Kruusalu, Rand).

kuulunud. Samas olevat eraldi märgitud meie solidaarsust ja kambavaimu aidates mahajäänud kaaslast.

PÜHAPÄEV ON SPORDIPÄEV Teatavasti tuleb enne lahinguväljale tormamist meeskonnad kokku liita, selleks sobivad kõige paremini meeskonnaharjutused spordi erinevates vormides: võrkpall, köievedu, jalgpall, sõjaväeline mitmevõistlus, jalgratta- ja jooksukross. Esimese liigutusena klopsisime kokku rahvusliku võrkpallikoondise, sest see ala pidi baseeruma rahvuslikkusel. Mitu jõukatsumist eriti teatevõistluste formaatides panustasid vastloodud kompaniide segudele. Tekkis rohkesti meeskonnavaimu, mis aitas luua sisemist sidet. Igal juhul osutusid spordipäeva idee ja teostus kasulikuks initsiatiiviks ning panustas korralikult üldise positiivse atmosfääri loomisesse.

LASKETIIRUS Hommikul oli äratus kell 5.30. Lõunani askeldasime lasketiirus, kus pakuti proovida erinevate osalevate riikide käsitulirelvi. NATO rahvas tahtis proo-

SÕDUR NR 6 (81) 2014

aeg oleks hea tulnud. Mõni roomas tagasi ja mõni jäi ootama, kuid aeg tiksus halastamatult edasi. Major Laneman karjus raja kõrvalt, et kõik peavad lõpuni minema, kuigi korraldajad oleksid ka loobujatega arvestanud. Kaupole ligemad mehed roomasid appi ja sikutasid turske keha traatide haardest lahti. Rajaaeg pandi kinni viimase võitleja kaevikusse sukeldumisel. Laskmine oli eraldi harjutus peamiselt ohutustehnilistel põhjustel. Tulistamist ei tohtinud enne alustada, kui kõik laskurid olid positsioonidele asunud ning relvad puhtad. Raputasime torudest mulla välja ja surusime padrunisalved alla. Märklauad kerkisid ning langesid meie tiheda tule mõjul kuni moon otsas ja harjutus sooritatud. Major Lanemani sõnade kohaselt olid meie lasketulemused parimad, kuid takistusriba läbimiseks kulutatud aeg esikolmikusse ei

Esmaspäeva hommikul oli äratus kell 5.00. Kiire toitlustamise järel haarasime seljakotid ja istume bussidesse. Esimene peatus oli vastutusalade asemel treeningalal, kus harjutasime lõputseremooniaks. Suurel lagendikul katsetasime rivistumist, selleks tormasime vilesignaali järel oma kohtadele, olles eelnevalt varjunud hõredas metsatukas. Soomukid liikusid sünkroonsetes ridades tagaplaanile ning viimaks lendasid üle kopterid. Pärast paari kokkuharjutamist saime bussidesse tagasi ronida ning liikusime edasi. Ermelos, meie ajutise asupaiga väravas olid saabujaid tervitamas vastumängijad. Erilist rahu nende olemus ei väljendanud, platsi olid toodud vastalised loosungid ja paljude käitumine on „vaenulik“. Eks kogu see teater on stsenaariumi huvides, mille puhul sõjast kannatanud piirkonnas polegi lust ja lillepidu elada. Meid majutati suurde raudbetoonelementidest angaari. Kompleks oli traataiaga ümbritsetud, sisse- ja väljasõiduteedel olid valvatavad väravad, mis tugevdatud liivakottidest positsioonidega. Lihtsate vahenditega saavutatud efekt tundus realismihõnguline, eriti kui demonstrandid aia taga võõrvägede lahkumist nõudsid. Seega oli start antud ja teenistus läks käima vastavalt graafikule – rühmad täitsid roteeruvalt erinevaid ülesandeid, kuid jagude kaupa. Passisin ka ise tunnimehe ja väravavahina uudses rollis. Olime võrdlemisi valvsad ja suutsime plusspunkte koguda, kui peatasime väravas vastutegevuse mängurite kolmeliikmelise delegatsiooni. Nende sõnade kohaselt tahtis kohalik „külavanem“ rahuvalvajate ülemaga kohtuda ja tuttavaks saada, et hiljem edukalt koostööd teha. Keeldusime neid sisse laskmast ja kutsusime sakslasest kompaniiülema kohale. See pidas läbirääkimisi ega lubanud külalisi laagrisse, ei andnud neile ka vaba juurdepääsu edaspidi. Teised meie rühma jaod hoidsid valve all kontrollpunkti tagumises väravas, vaatlesid ja patrullisid territooriumil. Õhtul andsime valvekorra edasi kanada kolleegidele. Ööseks tegevus lõpetati, rahvas kogunes suurde halli tagasi, seal kees välivoodite ja laialipaisatud isikliku varustuse ümber tõeline melu.

AJALUGU

SÕDUR NR 6 (81) 2014

vida peamiselt Kalašnikove, meil oli valida kas ameeriklaste M-16 või brittide SA-80. Arvestades brittide relva uuemat tehnoloogilist lahendust (bullpup) kombineerituna optilise sihikuga, valisime mõistagi viimase. Alguses tegime mõne proovilasu, et kohaneda sihikuga. Kohe seejärel asusime võõrustajate pakutud standardsete treeningharjutuste kallale, noppides tõusvaid märke 100–200–300-meetrilistel distantsidel. Igal laskuril oli seljataga kohalik kontrollija, kes alguses relva tutvustas, tulemusi teatas ning ohutust tagas. Tiir oli meie mõistes uudne, sest tulemused ilmusid elektroonilisele tabloole kohe, kui seeria lõppes. Sellega vältisime ajakulukat edasi-tagasi jooksmist. Uudne lahendus sundis mõttes meie ja nende olusid võrdlema. Rohkem kui elektroonilised lahendused pani meid imestama kogu korralduse sujumine, inimeste rahulikkus ja professionaalne suhtumine. Silmas pean korralikku planeerimist, kõik toimus ettenähtud aja piirides, sest vahendeid jagus piisavalt. Õhtupoolikuks olime saanud võimaluse meie jaole eraldatud soomuki M113 kasutamiseks konvoi julgestamisel. Viskasin kiivri pähe ja asusin juhiga suhtlema, kasutades sellesse integreeritud vabakäeseade sidesüsteemi. Seersandist juhi-mehhaaniku motivatsioon meid sõidutada ja mõista tugeva aktsendiga antud käsklusi suunavalikul oli suur. Liitusime üsna lühikese militaarsetest veoautodest koosneva konvoiga, mille tugevdamiseks jaotasime laiali rühmale eraldatud kolm soomukit. Marsruut kulges osaliselt kohaliku tähtsusega kitsal asfaldil, millel liikuvad tsiviilmasinate juhid pidid hoogu maha võtma. Tagasiteel oma vastutusalasse peatasid kolonni vastumängijad. Kohalikud „sõjapealikud“ tahtsid nende alas liikuvatelt militaristidelt teatavat maksu koguda, seda eriti toidu, laskemoona ja kütuse kujul. Kolonni peatamiseks oli teele rajatud lokaalne kontrollpunkt. Selles sebis ringi kirju paramilitaarne seltskond. Igale õppusele annab teatud olulise tooni kui mitte viimase lihvi vastumängijate (OPFOR) seltskond. Kolonn kinni peetud, ei rabelenud keegi ega kiirustanud kuhugi. Asjalikult veeti tankitõrjemiinid veokirataste alla ja jätkati kaardimängu, kuni kolonni saatemasinad omavahel raadio teel suhtlesid ja kõrgemale poole olukorrast ette kandsid. Ootasin niikaua soomukitornis, kuni sain majorilt korralduse liikumise peatanud osapoolega kon-

ERAKOGU

Õppuse lõputseremoonia.

takteeruda. Laneman soovitas agressiivsemat läheneda ja vajadusel jõudu kasutada. Olin selle soovituse osas pisut skeptiline, sest rahuvalves tuleb arvestada tagajärgedega pikemas perspektiivis ja kogu kollektiivile tervikuna. Kui üks sinikiiver keerab kusagil täna käki kokku, siis tabab kättemaks ühte teist sinikiivrit homme. Viskasin oma Galili rahumeelselt seljale ja astusin kindlal sammul kaardimängijatele lähemale. Eristasin nende seast karvase ja matšoliku pealiku, kellega teekonna jätkamise asjus suhelda. Pealik kutsus mindki mängima, kuid loobusin ja alustasin läbirääkimisi poolpehmelt, ilma majori soovitatud jõuliste ähvardusteta. Protseduur venis pikale, sest proovisin venitamistaktika abil tema nõudmiste taset allapoole timmida ja käisin soomuki juures raadiosidet pidamas ja oma pealikule ette kandmas. Ilma vastava väljaõppeta olin niikaua edukas, kuni viimaks kokkuleppe sõlmimisel libastusin. Olin hinda kõvasti alla kaubelnud, et kolonn saaks liikuma ning lubasin neile hiljem kütust anda. Lootsin, et sellega on juhtum lahendatud ja suletud. Saimegi liikuma ning viisime konvoi tervelt tagasi. Siit sain esimese õppetunni: „Mingeid lubadusi ei tohi anda!“ Veendusin selles, kui õhtul laagri värava taga kamp kanistritega karvaseid kutte lõugas ning kütust nõudis. Meie sideallohvitser-kohtunik oli seda apsu tähele pannud ja kutsus poisid hiljem kohale, et õppetundi lõpuni viia. Ajasime poistega ka pisut juttu ning uurisime vastukajasid teiste üksuste tegemiste kohta. Kuulsime, et mitu delegatsiooni olid ennast jõuga läbi surunud ning pi-

did hiljem kallist hinda maksma. Olime isegi rahul, et verevalamise asemel pakkusime küttematerjali ja säilitasime kellegi elu või tervise.

RAHU, AINULT RAHU! Omal nahal kogetuna on selle õppetunni kasutegur hilisemas teenistuses siiani tuntav. Konvoi-patrullimise järel asusin meeskonnaga meie kompanii vastutusalas rahu kaitsma. Alas paiknes „mängurite“ improviseeritud laager, mille ligidal asusid meie kontrollpunkt ja vaatluspost. „Mängurid“ elasid oma suurtes telkides kogu aktiivse perioodi ning korraldasid sealt „reide“ ja tekitasid segadust. See oli tavaline kontseptsioon, milles vahejuhtumid toimuvad stsenaariumi kohaselt ja vastavalt ajakavale ning plaanidele. Meie jaoks vahet polnud, nad pesitsesid meie alas ning neil tuli silm peal hoida. Seega pidime telkides pesitsevatele nn sõjapõgenikele lippu näitama, kui paremat pakkuda polnud. Tugevdusena oli meil kasutada paari-kolme soomukit, mille pealikud sellel konkreetsel operatsioonil trehvasid olema Avo Aljas ja Mart Mikkelsaar. Saatsin masinad jalust ära ja tegin poistega paar ringi ümber telkidest moodustunud laagri perimeetri. Sügisel on pimedama ajaga parem öist tegevust simuleerida, sest hämardub varakult ning osa treeningust kanduski tumedamale perioodile. Igal juhul polnud öötundidelgi täielikku rahu ja tuli vastutusalas vähendatud koosseisuga jätkata. Soomukid pidin baasi tagasi saama, sest mehhaanikud väitsid, et nad peavad öisel ajal puhkama. Saavutasime siiski kokkuleppe, et vajadusel tulevad raudmasinad kiirelt kohale. Raadioside

Ei kulunud palju aega, kui kuulsin roomikute raginat ja esimese lahingumasina tuled liginesid. Laager paiknes umbes sajameetrise laiusega võsastunud ribal. Seda ääristasid kummalgi pool tavalised katteta külavaheteed. Paremalt poolt liginev Aljas kihutas soomukiga ligi ja suunas tuled kinnipeetud kurjamitele. Hetke pärast jõudis vasakult kohale Mikkelsaar. Niisugust sünkroonsust ja efektiivset ümberhaaramist ei saavuta ka parima kokkuharjutamisega. Piirasime nad sisse ja tegime kogu kuritegeliku grupi kahjutuks sellisel moel, millele andis väga kõrge hinnangu vahekohtunikust (kogenud) allohvitser. Ta oli kogu protsessi jälginud pisut eemalt ja sekkus, kui intsident oli ammendatud. Veebel suhtus oma ülesannetesse täie tõsidusega ja oli iga konflikti korral, millesse meie rühm sattus, alati kohal. Tema hinnangut ja kogemust aktsepteeris noor kaptengi, kelle jaoks saadud roll raskeks osutus. Mängurite respekt meie meeskonna vastu oli pigem positiivset laadi, kuigi rikkusime nende plaane. Hommikuni oli vähemalt meie vastutusalas rahulik. Vestlesime ka külavanema rollis esinenud kompaniiülemaga õppustest üldiselt ja tema meeste rollist. Olles rahuvalvajana missioonil olnud, oskas ta kõrgelt meie tegevust hinnata. Tema sõnade kohaselt olevat meie rühma vastu eriline respekt, seda eriti teiste üksustega võrreldes. Nad olid saanud eelnevalt teiste rühmade tegevust-tegevusetust oma nahal tunda, kes eriti kippunud jõudu kasutama, sest ei osanud verbaalselt suhelda. Pärast hommikusööki ja valgel ajal jätkus tegevus plaanipäraselt. Olen kirjeldamata jätnud mitu pisemat intsidenti, mis õppuse aktiivses faasis aset leidsid. Need kõik pole suuremas plaanis enam nii olulised, ka ajafaktor mõjutab detailide meenutamist.

PIDULIK LÕPETAMINE Osalejad veeti suurte ja luksuslike bussidega kilomeetrite kaugusele suurele põllumassiivile, mille servas oli hiiglaslik vabaõhulava. Üksused liikusid lavast eemale ja varjusid mitmesaja meetri kaugusel, kasutades maastiku maskeerivat iseloomu. Visuaalselt takistas lavale kogunevate vippide vaadet võsa, mille tagant pidime kohale tormama pärast vastavat märguannet. Laval ootasid tollane uus NATO peasekretär Willy Claes, paljude riikide ministrid, poliitikud ja kindralid.

Ootamine venis, kuni ootamatult anti korraldus liikumiseks. Sööstsime kindlas järjekorras (rühmade kaupa) ameeriklasest allohvitseri juhtimisel oma seisukohale. Kohe, kui üksused olid pikale joonele aetud, kihutasid väljale soomukid ning helikopterid triikisid madalalt. Sünkroonsus avaldas muljet, korraks domineeriv kõrvulukustav müra tekitas reaalse pildi rügemendisuuruse mehhaniseeritud üksuse saabumisest lahinguväljale. Lennuvahendite maandumise järel saabus vaikus, militaristid tardusid ootuses ja laval valitses elevus. Tormiliste ja kestvate kiiduavalduste asemel haarasid poliitikud ja teised tegelased vaheldumisi mikrofoni ja tõmbasid esimesele NATO PFP suurõppusele joone alla. Ilm oli kohalikus mõistes sügiseselt talutav või talutavalt sügisene, natuke pilves ja aeg-ajalt tibutas vihma. Olime näinud ja õppinud lühikese aja kohta üllatavalt palju. Peamine eesmärk oli tutvuda rahuvalves kasutatavate taktikaliste protseduuridega, kuid suutsime ka rahvusvahelist koostööd hoomata ja seda isegi korraks proovida. Eraldi väärivad mainimist suurõppuse kui treeningprotsessi korraldamise protseduurid, mida korraldajate näitel tähele panna. Samas saime võrrelda teiste riikide militaarkomponendi relvastust, varustust, olmet, regulatsioone ja motivatsiooni. Kõik komponendid on olulised terviku saavutamiseks, mille tulemusena pannakse kokku reaalne võimekus ja võitlusvaim. Lisaks teoreetilistele teadmistele saime juurde nii individuaalselt kui kollektiivselt praktilist pagasit toidupakkide, imitatsioonivahendite ja teatavate kollektsioneeritavate vormielementide näol. Kojulend kulges viperusteta, vahemaandumisel puistasime Leedu relvavennad maha. Kodumaale naastes olime kogu üritusega väga rahul ja tänasime mõttes korraldajaid. Olime ju just vabanenud Vene sõjaväest de facto ja seega tundsime ennast kindlamalt nii tegelikult kui ka de jure. Olime valmis oma kodumaad kaitsma sellegi napi relvastuse, kireva varustuse, kombineeritud väliratsioonidega, ilma kohvita ja juhusliku väljaõppega. NATO PFP-programmiga astusime pika sammu, kuid kulus veel kümme aastat, kuni me sellesse mainekasse klubisse sisenesime. Eksis see, kes arvas, et klubis istume kohe lauda ja hakkame kauaihaldatud hõrgutisi tarbima. Tarbimise asemel tuli koos liitlastega lülituda julgeoleku tootmisesse mitmel moel ja rindel.

SÕDUR NR 6 (81) 2014

toimis ja baas polnud kaugel. Nagu hiljem selgus, tõusis tehingust palju kasu – olime saavutanud erakordselt efektiivse kiirreageerimisvõimekuse. Kontrollpunktis ja vaatluspostil polnud pimedas erilist tegevust, esimese põlvkonna öövaatlusseade osutus parajaks kobakaks ning lahjaks. Isegi ohtlikuks vahendiks, sest sellega ei tohtinud valgusallikasse vaadata. Alguses uurisime imeriista huviga ning otsisime pimedast objekte. Kaotasime imerelva vastu huvi, kui kohalik kontaktohvitser kutsus instrumenti kurjakuulutavalt „Hüvasti, silmad!“. Siin sain aru vajadusest mõne koha pealt silmi kinni pigistada ja palusin poistel seda aparaati karbis hoida. Asetasin peamise rõhu osaliste laagrivalvele, sest sinna see koer maetud oligi. Need „koerad“ liikusid kogu aeg ringi ja niipea kui telkide juurest keegi lahkus, oli kusagil mingit jama oodata. Kesköö paiku hiilisin koos Meelis Kiiliga „põgenike“laagrile ligi ja võsas peitudes hoidsime askeldajatel pilku peal. Ilmselgelt oli miskit teoksil, mis lubas oletada suuremat aktsiooni. Laagri ümber paigaldati traatidega tõmmatavaid püünismiine (valgusefektidega), tassiti varustust ja relvi ning koguneti gruppidesse. Kuni „mängurid“ nõu pidasid ja aega parajaks tegid, roomasin ma natukene ringi ja kontrollisin neid piirkondi lähemalt, kus tüübid olid askeldanud. Olles selgusele jõudnud, et kohalikud trikimehed on kohe-kohe valmis operatsioonile siirduma, tuli meilgi sekkuda. Nägin, et umbes viis-kuus tegelast valmistavad kasutamiseks relvi ette. Andsin Kiilile märku vasakult tiibamiseks ja ise suundusin valju röögatusega rünnakule. Kasutasin paukpadruneid, mida seekord jagus piisavalt. Käsutasin ehmunud paramilitaristidel käpad ülesse, nende segadust süvendas teiselt poolt liginev Kiili. Jätmata aega kõhklemiseks, tulistasin ma kindluse mõttes veel paar pauku taeva poole ja käskisin neil relvad maha panna. Sügavalt jahmunud poisid olid vastava emotsiooniga ilma näitlematagi ja puukabaga Uzid kukkusid maha. Andmata aega toibumiseks, haarasin kantava raadio ja käsutasin soomukid kohale. Õnneks polnud meeskonnad veel uinunud ja lubasid kihutada. Kohalik pealik proovis olukorda lahendama hakata, kuid me keeldusime läbirääkimistest. Osaliselt takistas ladusat suhtlemist puudulik inglise keele oskus, teiselt poolt meie vähene tahtmine olukorda klaarida.

TUTVUSTUS

Just nii, härra seersant! 2014. aastal ilmunud kahe endise ajateenija kirjutatud raamat annab ausa ülevaate elust Eesti kaitseväe teenistuses ajateenijate silme läbi. Teos on mõeldud eelkõige kutsealustele, kuid soovituslikuks lugemiseks ka ajateenija lähedasele, ajateenistuse läbinutele ja kindlasti kõikidele kaitseväe või Kaitseliidu ohvitseridele. Mathis Bogens

SÕDUR NR 6 (81) 2014

imo Porvali ja Tarvi Tiitsi „Just nii, härra seersant!“ on esitatud päevikuvormis. Selle peamine põhjus on tõenäoliselt asjaolu, et suurem töö teose kirjapanemiseks algas sellest, kui üks autoritest, Timo Porval, aastail 2008–2009 ajateenistuses olles päevikut pidas. Teos on kirjutatud lihtsas, lõbusas ja kaasahaaravas stiilis. See teeb lugemise hõlpsaks isegi neile, kes tavapäraselt raamatut kätte haarama ei kipu. Päevikuvormis kirjutatud teos annab hästi edasi ajateenija hetkeemotsiooni ja tema isiksuse ning arusaamade arengu ajateenistuse vältel. Kuigi raamatut lugedes tekib tunne, et kirjeldatakse Timo Porvali läbielatut, ei piirdu autorite väitel teos üksnes Timo Porvali looga, vaid pajatab mõlema autori juhtumisi ja kogemusi läbisegi, millele lisandub mujalt kuuldu. Raamat pajatab nii relvavendlusest, põnevatest seikadest, naljadest kui ka mitmest stressiolukorras tekkinud konfliktist. Ehkki teose toon on positiivne, ei jäta autorid kritiseerimata mõningaid üksikuid kommunikatsiooniprobleeme või mõne juhtiva tegelase suhtumist. Teose autorid ütlevad eessõnas, et raamatu kirjutamise idee tuli sellest, et nemadki enne kaitseväkke sattumist ajateenistusest suurt midagi ei teadnud ja sellest midagi lugeda polnud. Raamat parandab selle olukorra. Pärast raamatu lugemist on tulevastel ajateenijatel üsna avar ettekujutus sellest, mida teenistusest oodata ja kuidas end selleks katsumuseks vaimselt ette valmistada. Sellele aitavad kindlasti kaa-

Autorid: Timo Porval ja Tarvi Tiits Pehmekaaneline, 368 lk Kirjastus Lifedive OÜ 2014 sa autorite – korralike eesti meeste – eluterve suhtumine ja väärtushinnangud. Kuigi võiks arvata, et teos on eelkõige mõeldud kutsealustele, siis kõige olulisemad õppetunnid annab raamat tegevväelastele, kellel on ajateenijatega vahetu kokkupuude – rühmavanemad ja -ülemad. Näiteks rõhutavad autorid teose käigus korduvalt, milline juhtimisviis ajateenijaid motiveerib. Läbivaks mõtteks oli raamatus see, et austust ei vääri mehed, kes lasevad teha oma sõnade, mitte tegude järgi. Just aus-

tust pidasid autorid selleks, mis mõjutab distsipliini, motivatsiooni ning sellega koos väljaõpet kõige enam. Ühes kirjeldatud episoodis piisas näiteks esmamuljest, et sõdurite austus kaotada. Selle tulemuseks oli tõrjuv suhtumine, mis lõppkokkuvõttes tähendas väljaõppe kvaliteedi langust – ajateenijad ei tahtnud kaasa mõelda sellise ülema klassitunnis, kes neile halva mulje oli jätnud ja kelle vastu austus puudus. Juttu tuleb ka väga headest ja austusväärsetest juhtidest, kes oskasid motiveerida, kaasahaaravalt õpetada ja panna ajateenijaid tahtma tegutseda. Autorite sõnul mängisid ajateenistuse lõpuosas üha vähem rolli pagunid ja ametikoht, kuivõrd see, kas meeste silmis oli austus välja teenitud või mitte – sellest sõltus, kas käske täideti. Kuigi raamatus kasutatakse tihtipeale väljendit „niisama passima“, ei puudu sellest kaasahaaravalt kirjeldatud lahingutegevus ja action, mis võib tekitada põnevust neil, kes varem õppuste lahingumüras viibinud pole ja meenutusi adrenaliinisüstist neil, kes on seda varem kogenud. Teoses kirjeldatud sündmused, tegevused ja emotsioonid viivad ajateenistuse läbinu ajas tagasi nii heas kui ka halvas, kuid kindlasti aitavad taas hinnata seda mugavust, mida on võimalik kogeda tsiviilelus. Samuti teab ilmselt iga endine ajateenija, kuidas nii linnaloal olles või ka pärast reservi määramist võib teiste endiste või praeguste ajateenijatega veeta tunde oma kogemustest pajatades ja neid omavahel võrreldes. Porvali ja Tiitsi teos annab edasi samasuguse nostalgilise emotsiooni ja võrdlusmomendi. Kokkuvõtteks – raamatu lihtne ja lõbus, sõjaväeslängiga vürtsitatud keelekasutus ja päevaraamatu vorm täidavad selle teose eesmärgi: anda tulevastele ajateenijatele kergelt loetav ettekujutus sellest, mis neid ees ootab, ja – mine sa tea – purustada nii mõnigi müüt või eelarvamus. Lisaks annab see õppetunni instruktoritele, rühmaülematele ja -vanematele sellest, kuidas mõtleb ajateenija ning kuidas teda kõige paremini motiveerida. Soovituslik lugemine kõigile, kellele pakub huvi ajateenistuse teema või elu läbi ajateenija silmade.

PAKUB TEENISTUSVÕIMALUST

• SÕJAVÄEPOLITSEI STAABIOHVITSER • VAHIPATALJONI KOMPANII ÜLEM • VAHIPATALJONI RÜHMAÜLEM

TÄPSEMAT INFOT VAATA VÄRBAMISKESKUSE KODULEHELT VK.KRA.EE