Sõdur 06/19

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 6 (110) 2019

Minister Jüri Luige intervjuu lk 8-11

Erioperatsioonide võitlejad reservõppekogunemisel

Tractable: liitlased tulid, meie võtsime vastu lk 34-37

lk 12-15

Sisukord

sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised

8 16

MINISTER JÜRI LUIK: EI SAA ÖELDA, ET NATO EI TOIMI 12 Fookuses erioperatsioonid: sissikompanii oskusi on endiselt vaja KAS USA MAAVÄE UUS DOKTRIIN PARANDAB ÜLESANDEKESKSET JUHTIMIST? 22 Euroopa strateegiline autonoomia - kuidas sellest aru saada?

26 Ooberst Bruchmüller ja suurtükkide kaudtule areng Ukraina näitel

38 34 Tractable 2019 pildis ja sõnas 38 G-klass - muutuv ja muutumatu

34

44

ÜKS PÄEV EESTI MEREVÄE LIPULAEVAL EML ADMIRAL COWAN 52 Kaitseväe õigusvahemees õigusest ja õiglusest kaitseväes 56 Narva kaitselahingud 16. novembrist 1919 2. jaanuarini 1920 60 Vabadussõjast: pikk tee Tartu rahuni 66 Uued raamatud

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Ofset OÜ trükikojas Kaanefoto vbl Ardi Hallismaa

SÕDUR detsember 2019 3

Uudised

Aasta ohvitser on major Ainar Afanasjev ja aasta allohvitser vanemveebel Rome Kuusik

Major Ainar Afanasjev

Vanemveebel Rome Kuusik

Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem andis koos riigikaitse edendamise sihtasutusega kaitseväe 101. aastapäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis üle aasta ohvitseri ja aasta allohvitseri preemia. Sel aastal said 3200 euro suuruse preemia aasta ohvitser, 1. jalaväebrigaadi (1JVBr) pioneeripataljoni ülem major Ainar Afanasjev ning aasta allohvitser, 1JVBr-i vanemstaabiallohvitser vanemveebel Rome Kuusik.

2018. aasta juulist 1JVBr-i pioneeri-

pataljoni juhtiv major Afanasjev teenib kaitseväes 2000. aastast. Ta on teeninud pioneeripataljonis eri ameti­ kohtadel ning lõpetanud kõrgema sõjakooli keskastmekursuse ja Balti kaitsekolledži.

Aasta allohvitser vanemveebel Kuusik alustas teenistust kaitseväes 2002. aastal üksik-vahipataljoni ajateenijana.

2016. aastast teenib ta 1JVBr-i staabis.

Enne on ta teeninud muuhulgas Kirde kaitseringkonna pioneeripataljonis ning staabi- ja tagalakeskuses.

Kaitseväe juhataja osales Euroopa Liidu sõjalise komitee kohtumisel Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem osales 20.-21. novembril Euroopa Liidu sõjalise komitee regulaarsel kohtumisel, kus arutati ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiteemade hetkeseisu.

Kahepäevase kohtumise vältel saadi ülevaade Euroopa Liidu kolme sõjalise operatsiooni ja kolme väljaõppemissiooni hetkeolukorrast. Muuhulgas arutati Euroopa Liidu sõjalise staabi arengut, lahingugruppide võimalikku kasutamist operatsiooni-

de ja missioonide strateegilise reservina, sõjaliste võimete arendamist, koostööd NATO-ga ning digitaliseerimise ja tehisintellekti arengu mõju militaarvaldkonnas.

Peamine arutelu toimus käimasolevate operatsioonide ja missioonide üle. Liikmesriigid pöörasid suurt tähelepanu Aafrikale, kus nähti vajadust muuta sõjalised väljaõppemissioonid Malis, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Somaalias jõulisemaks, et suurendada nende efektiivsust.

SCOUTSPATALJON JA SUURTÜKIVÄEPATALJON KÄISID ÕPPUSEL TERASKILP Lätis Adaži polügoonil toimus õppus Teras­k ilp, millest võttis osa üle 400 Scoutspataljoni ja suurtükiväepataljoni sõduri, et harjutada tegutsemist ühtse üksusena ning saada hinnangut oma väljaõppele. „Scoutspataljon sai oma lemmikharjutusväljal Adažis jälle harjutada manöövreid nii jalaväe kui ka soo-

4 detsember 2019 SÕDUR

musjalaväe üksustega,” ütles Scoutspataljoni ülem major Eero Aija. Õppuse aktiivne faas kestis 17. novembrini ning kulmineerus pataljoni lahinglaskmistega, kus tegutsesid koos jala­väe- ning soomusüksus. Õppus Teras­ kilp on alates 2005. aastast Scoutspataljoni aastase väljaõppetsükli kõrgpunkt.

Samal ajal osales Adaži polügoonil suurtükiväepataljon 23 nooremallohvitseri erialakursuslase ja nelja kaitseväe akadeemia kadetiga, kes sooritasid haubitsatest laskmisi. „Need laskmised on nooremallohvitseride kursuse tule­ ristsed,” ütles suurtükiväepataljoni ülem kolonelleitnant Marko Tomentšuk.

Toetus Uudised

NATO lahingugrupi üksused harjutasid õppusel Cyber Fog küberohtudele reageerimist Eestis teeniva NATO lahingugrupi Ühendkuningriigi kontingendi juhtimisel toimus novembris Tallinnas küber­ õppus Cyber Fog, mille eesmärk oli harjutada eelkõige siirdatud üksuste vastu suunatud ohtudele reageerimist.

Liitlaste lahingugrupi ülema kolonel

Paul Claytoni sõnul keskenduti õppusel eeskätt sellele, kuidas tuvastada mitmesuguseid ohte ja mismoodi nendele reageerida, et tagada oma tegevuse jätkusuutlikkus ka keerulistes oludes. „Eesti kaitseväe ja küberväejuhatuse jaoks on äärmiselt oluline toetada liitlasüksusi nende ülesan-

Kuperjanovlased käisid Leedus suurõppusel Kuperjanovi jalaväepataljoni nooremallohvitseride kursuse õppurid käisid oktoobris Leedus, et osaleda seal kaks nädalat kestnud rahvusvahelisel õppusel Iron Wolf II. „Õppuse kõige suurem väärtus Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijatele on võimalus harjutada koos liitlastega Leedust, Saksamaalt, Suurbritanniast ja mujalt,” ütles Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem major Indrek Sarap.

Kokku osales õppusel ligi 140 Kuperjanovi jalaväepataljoni nooremallohvitseride kursuse õppurit, kes integreeriti Leedu jalaväepataljoni koosseisu. Iron Wolf II on rahvusvaheline õppus, millest võttis seekord osa üle 4000 sõjaväelase kümnest riigist. Kuperjanovi jalaväepataljoni nooremallohvitseride kursuse õppurid osalesid sarnasel harjutusel kolmandat korda.

nete täitmisel ning reaalse koostöövõime arendamisel,” ütles kaitseväe küberväe­ juhatuse staabiohvitser major Raul Veiler. Õppust korraldati koostöös Eesti ette­ võtte Guardtime ja NATO küberkaitse­ keskusega ning õppuse keskkonnana kasu­tati kaitseväe küberharjutusvälja.

Relvakonfliktiõigusele spetsialiseerunud õigusnõunik suundus välisoperatsioonile Novembris suundus esimest korda aastasele välisoperatsioonile Malisse kaitseväe relvakonfliktiõigusele spetsialiseerunud õigusnõunik, kapten René Värk, et ammutada praktilisi kogemusi ja tõsta kvalifikatsiooni oma teadmiste rakendamises. „Ametikohast lähtudes on minu ülesanne nõustada ülemat sellistes juriidilistes küsimustes nagu relvakonfliktiõigus, kehtivad kokkulepped, jõukasutusreeglid, privileegid ja immuniteet. Samuti panustan juriidilise poole pealt sõjaliste operatsioonide planeerimisse ja nende täideviimisse, suhtlen kohalike ametivõimudega juriidilistes küsimustes, nõustan sõjaväepolitseid ning osalen ja annan juriidilist nõu ka eri töögruppides,” ütles Malisse MINUSMA missioonile suundunud Värk. Eesti saadab ÜRO rahuvalvemissioonile Malis kaks staabiohvitseri ning vaatlus- ja nõustamismeeskonna.

SÕDUR detsember 2019 5

Foto: Scanpix

Uudised

USA jätkab ISIS-e vastast sõjategevust Süürias Pärast mitmenädalast pausi jätkasid USA üksused koos kurdidest võitlejatega terroristide vastaseid operatsioone Süürias.

Ajalehe New York Times reporteritele näidati erakordsel külaskäigul USA baasi Ida-Süürias Kuveidist saabunud Bradley lahingumasinaid, mille kohale­ toomine on veelgi suurendanud USA

lahingujõudu Süürias, olgugi et oktoobris kuulutas president Donald Trump, et USA väed on Süüriast lahkunud.

USA kontrollib ka Süüria naftavälju, kuid peamine eesmärk on tõrjuda Islamiriigi ohtu. Sel ajal, kui USA asus vägesid (varem ligi 1000 sõdurit) välja tõmbama, õnnestus venelastel ja Süüria valitsusvägedel positsioone tagasi võita.

Lõpuks suudeti aga president Trumpi veenda, et osa USA vägedest peab siiski maale jääma. Ja nii püsibki Süürias edasi ligikaudu 500 USA sõdurit, kuna luureinfo kinnitab, et Islamiriigi (ISIS) võitlejad on üritamas omi jõude taas koondada, kuigi selle liider Abu Bakr al-Baghdadi oktoobri lõpus surma sai.

Saksa relvajõud tõid kasutusele uue internetilehe Internetilehel www.bundeswehr.de/­de on alates novembrist kasutusel uued modern­ sed kasutajasõbralikud lahendused ja uudised on selges keeles. Tutvustatakse Bundeswehri ülesehitust ja üksusi, välis­ missioone ja varustust, sõduritele va­ jalikke teenistusi ja karjäärivõimalusi, samuti uudi­ seid Saksamaa Liitvabariigi relvajõudude tegevusest.

Detsembris 2017 uuendati Saksamaa

6 detsember 2019 SÕDUR

kaitseministeeriumi veebilehte ja märtsist 2018 kuni veebruarini 2022 on ette nähtud kõigi relvaliikide veebilehtede uuendamine,

et pakkuda kaasaegsetele nõuetele vastavat keskkonda relvajõudude tutvustamiseks ja vajaliku info edastamiseks.

Uute veebilehtede koostamiseks on planeeritud ligikaudu 2000, nende tegeli­ kuks kasutuselevõtuks ja kasutajate kooli­ tamiseks 15 000, redigeerimiseks 6250 ja veel edasisteks tarkvarauuendusteks 4000 inimtööpäeva. Kui palju veebilehtede uuen­ damine maksma läheb on veel teadmata.

Toetus Uudised

Elbit esitles uut mikroluuredrooni Magni on vertikaalselt õhku tõusev ja maanduv (VTOL) mikromõõtmetes me­ hitamata lennusüsteem (UAS), mida Iis­ raeli ettevõte Elbit on välja töötanud, et varustada manööverüksusi reaalajas luure­ informatsiooniga. Kompaktne mitme rootoriga taktikaline platvorm sisaldab täiesti autonoomset opereerimise ja kon­ trolli tarkvara, võimaldades toime tulla kõikvõimalike stsenaariumitega nii öösel kui ka päeval.

Teadaolevalt on Elbiti Magni droone tellinud juba vähemalt üks Iisraeli tellija (eeldatavasti sealsete kaitsejõudude koossei­ sus) ja firma otsib tellijaid ka rahvusvaheli­ sel areenil. UAV kaalub 2,5 kg ja suudab

kanda koormat kuni 350 g, sh päevaval­ gus- ja termokaameraid. Lennukauguseks on kolm kilomeetrit, lennukõrguseks kuni 1220 meetrit ja õhus püsib droon kuni 30

minutit. Akude laadimise võrk on paigal­ datud sõidukile, mis võimaldab drooni juh­tida ja kätte saada ka sõidu pealt.

Elbit pakub Iisraelile oma võimekat drooni, kuna varem on riik olnud sunnitud droone ostma näiteks Hiina firmalt DJI. 1966. aastast tegutseval kaitseelektroonika­ firmal Elbit on ligi 15 000 töötajat ja käibe on firma sõnul 3,7 miljardit dolla­ rit aastas. Firmal on ka lai koostöövõrgus­ tik nii Euroopas kui ka USA-s. Keskmise suurusega Hermes 900 droone kasutavad peamiselt Ladina-Ameerika riigid, Hermes 450 droonid on kasutusel ka USA-s.

Minidroone Thor on suudetud müüa näiteks Kagu-Aasiasse.

USBEKISTAN KATSETAS HIINA ÕHUTÕRJESÜSTEEMI

Norra kandis maha transpordilennukid C-130H Norra kaitsejõudude varustusega tegelev kaitsematerjalide agentuur (NDMA) teatas 25. novembril, et on müünud viis angaarides seisma jäänud Lock­ heed Martin C-130H Hercules transpordilennukit USA firmale Coulson Aviation 4,5 miljoni USA dollari eest.

Firmale antakse lennukid üle hiljemalt uue aasta alguses, edaspidi ehitab firma need lennukid ümber tuletõrjelennukiteks, moderniseerib neid ja varustab uue tehnikaga, et paremini toime tulla näiteks metsa­tulekahjudega võideldes.

Alates 2008. aastast kuni praeguseni on need lennukid hoiul USA-s, Tucsonis Arizonas paiknevas Davis-Monthani lennuväebaasis, kuna varasemad katsed lennukeid maha müüa ei saanud tootjate nõusolekut. Kokku on Norra õhuvägi aastail 1969-2008 lennanud kuue C-130H lennukiga. Kuues neist on üle antud lennuväe muuseumile Norras Gardermoenis. Riik on asemele ostnud neli transpordilennukit C-130J Super Hercules kohaliku nimega „Frigg”, mis baseeruvad Gardermoeni lennuväljal.

FD-2000 on Hiinas toodetud keskmaa õhutõrjesüsteem, mis jäljendab paljuski Venemaal toodetud süsteemi S-300.

Usbeki­stan proovis seda esimest korda drooni vastu. Sünd­ musest levitatud videos on näha, kuidas kaks õhutõrjeraketti (süsteemi kuuluva tavapärase nelja asemel) lähetati Kulkuduki katsepolügoonil lendava kahe drooni vastu, mis asusid 70 ja 50 km kaugusel. Nende õhutõrjesüsteemide kasutuselevõtt aasta tagasi pidi mitmekesistama Usbekistani relvahankeid ja tooma alternatiive Venemaa tehnika kõrvale, kuid kinnitus nende katsetamise kohta tuli alles nüüd.

Videos on näha kahte liikuvat laskealust koos juhtimisja kontrollsüsteemiga ning HT-233 sihtmärgi tuvastamise radariga. Hiinast hangitud süsteeme katsetati kõrvuti nõu­ kogudeaegsete S-125 ja edasi arendatud Petšoora-2M süs­ teemidega. Õppuse legend ütles, et Petšoora-2M süsteem kaitses simuleeritud MiG-29-te rünnaku eest, sel ajal kui FD-2000 võttis positsioonid sisse ja asus tegutsema.

FD-2000 on Hiinas 1980ndatest aastatest peale toodetud õhutõrjesüsteemide HQ-9 ekspordivariant, mille tabamiskau­ guseks on määratud 125 km. FD-2000-tel on parandatud kaitse elektroonilise segamise ja radiatsiooni ees.

SÕDUR detsember 2019 7

Fookus fookus

Jüri Luik: ei saa öelda, et NATO ˝ 8 detsember 2019 SÕDUR

fookus Fookus Autor: Heiki Suurkask, ajakirja Sõdur peatoimetaja

A

jakirja Sõdur palvel võttis mööduva aasta kokku kaitseminister Jüri Luik.

Millega lõppev 2019. aasta kaitseministeeriumist vaadates ennekõike meelde jääb?

Foto: ltn Marko Mei

Aasta 2019 jääb ennekõike meelde sellega, et me saime plaanipäraselt arendada kõiki töösuundi, mis meil 10 aasta arengukava ja selle nelja aasta osa kohaselt on. Eraldi võib nimetada kas või esimese brigaadi CV90-te pataljoni kokkupanemist või suuri laskemoona­oste, mereväealuste remonti, väga palju vajalikke ja olulisi asju. Ka küberväejuhatuse, mille me lõime 2018, reaalne käivitamine jäi ikkagi aastasse 2019. Suurematest üritustest tuleks muidugi mainida veel kõikvõimalikke õppusi, mis toimusid Eestis, alates meie oma valmisoleku kontrollist, plaanilistest õppustest ja kahest lisaõppekogunemisest, millest viimane oli lausa kahe pataljoni suurune.

Samuti kevadel-suvel toimunud Baltopsi õppust ja kohe jätkuna Suurbritannia kiirreageerimis­üksusel JEF (Joint Expeditionary Force, ee ühendatud ekspeditsioonivägi) põhinevat õppust.

Väga palju tegelesime ka mitmesuguste hankeprojektidega. Kõik ei jõudnud valmis 2019. aastaks puhtalt sellepärast, et neid vaidlustati. Aga kõik need vaidlustamised kaitseministeerium lõpuks võitis vahekohtutes ja nüüd on lepingud alla kirjutatud ning järgmisel aastal algab näiteks meie kaitseväe kõigi automaatide väljavahetamine. Nii automaadid Galil kui ka AK4 on moraalselt vananenud ja uute automaatidega meeste varustamine on oluline samm.

Te ei maininud õppust Tractable, mida te käisite ise ka vaatamas…

ei toimi

See õppus on tegelikult hea näide sellest, kuidas kasutatakse ära siin viibiva eFP pataljoni liikumist ehk siis Tractable oli ju iseenesest kahe Briti pataljoni rotatsioon, kus mõnda aega olid mõlemad pataljonid kohal. Ja tõepoolest, Eestisse toodi suurem hulk rasket lahingutehnikat – tanke, soomusma-

sinaid ja väga suur osa sellest õppusest aitas hinnata vägede siirmist.

Osa tehnikast toodi Saksamaal asuvast Briti baasist ja osa Eurotunneli kaudu lausa Suurbritanniast, mis iseenesest oli, nagu Briti maaväelased ise ütlesid, üsnagi uus ja tehniliselt keeruline asi. Meile näitas see kõik nõrgad kohad kätte, mis võivad tekkida sellisel vägede siirmisel. Kõige suurem viivitus oli Poolas, kust ešelonid ei pääsenud läbi piisava kiirusega ja eks siin tuleb vaadata kõigi riikide nii-öelda diplomaatilisi protseduure ja logistikat. Selleks et kindel olla, kas vägede liikumine toimub edaspidi sujuvalt, eriti muidugi kriisiolukorras.

Algaval aastal on kolimine ees, osa üksusi kolib ühest kohast teise. Kas Te sel teemal võiks midagi öelda?

Põhimõtteliselt ongi nii, et järgmisel aastal toimub väga palju üksuste liikumisi. Ma ei hakka neid kõiki järjest üles lugema, aga võib öelda, et kaitseväel on praeguseks juba hulganisti kõikvõimalikku kinnisvara. Oleme seda ka võimalust mööda remontinud ja uusi maju ehitanud. Väga oluline on tagada, et kogu kinnisvara oleks aktiivses kasutuses.

Tractable oli ju iseenesest kahe Briti pataljoni rotatsioon, kus mõnda aega olid mõlemad pataljonid kohal.

Seega võime maha jätta näiteks vana nõukogudeaegse vahipataljoni baasi ja seal paiknenud sõjaväepolitsei viia staabi- ja sidepataljoni hooneisse. Ka NATO küberkaitsekeskus K5 koliks. Samuti tahame kogu sõjameditsiinikeskuse, kaasa arvatud Seli tervisekeskuse (mis järgmisel aastal suletakse), paigutada Tartusse, kuigi see seisab veel ehitamise taga.

Automaatide hange sai lahenduse, liikursuurtükid K9 Kõu peaks aastal 2020 hakkama saabuma. Kas võib ust paotada, mida suuremat Eesti edaspidi plaanib hankida?

Tegelikult ongi mahult kõige suurem K9 hange, millele oleme lisanud veel

SÕDUR detsember 2019 9

Fookus

kuus iseliikuvat suurtükki. Võiks nimetada veel seda, mis puudutab merelise olukorrateadlikkuse tõstmist.

Viime lõpule miinitõrjelaevade moderniseerimisprojekti, mis on päris kallis. Soetame mereväele sadama kaitseks väikesed kaatrid. Panustame Balti riikide ühtse mereseiresüsteemi loomisse. Palju finantse neelab kaitseväe keskpolügoon. Soovime, et seal saaks teha pataljoni tasemel väljaõpet.

Harjutusvälja korralik valmisehitamine on erakordselt oluline. Üks hange on veel pooleli. See on soomukite remondi hange, aga selle me viime järgmisel aastal lõpule. Meie soov on, et kõik firmad, kellel on vastav võimekus olemas, saaksid sellel konkursil osaleda.

Järgmine riigikaitse arengukava (20212030) on juba väljatööta­misel. Kas sellest on praegu veel vara rääkida?

Sellest on vara rääkida, oleme esimeses faasis, mis on õigupoolest andmete kogumine. Tuleb vaadata, mis eelmise 10 aasta jooksul on töötanud, mis on ennast õigustanud. Kindlasti on ka asju, mis ei ole ennast õigustanud.

Vaatame üle ka rahvusvahelise julgeoleku olukorra.

On selge, et iga pikaaegne arengukava on mingil määral ennustamine.

Milliseid võimeid oleks Eestil järgmise 10 aasta jooksul vaja ja kas need vastavad meie reaalsetele julgeolekupoliitilistele huvidele... Ja muidugi peame hindama oma tulevast koostööd liitlastega. On ju selge, et on terve hulk asju, mida Eesti ei jõua hankida isegi juhul, kui me väga tahaks. Arendame välja toetuse infrastruktuuri, mis on vajalik just liitlaste tulekuks.

Ja loomulikult on liitlased ise aastate jooksul andnud Eestile päris mainimisväärset sõjalist abi. USA-lt oleme saanud kokku ligi 50 miljoni dollari eest abi igal aastal.

Kümneks aastaks kava ette teha on tegelikult päris pikk aeg. Ja seal ei tohi mööda panna.

Praegu osa lääneriike otsib juba võimalust Venemaaga ära leppida.

Kas me oleme nende püüdluste pärast mures või saab Eesti ka oma kontakte luua, näiteks president Putinit Tartusse kutsudes?

President Putin on Tartusse kutsutud,

10 detsember 2019 SÕDUR

Foto: vbl Ardi Allismaa

aga ma arvan, et sellel sündmusel, ükskõik kas see toimub või mitte, ei ole Eesti pikaaegse julgeolekupoliitika seisukohalt mingit fundamentaalset tähtsust. Üldist trendi paraku ei murra, vähemalt mitte niikaua, kui Venemaa ei muuda oma tegevust naaberriikide suhtes.

Meie julgeolekupoliitika aluseks jääb ikka liikmelisus Euroopa Liidus, NATO-s, aga üha enam tulevad arvesse ka kahe- ja mitmepoolsed suhted.

Näiteks prantslaste loodud Euroopa interventsiooni initsiatiiv EI2 ja brittide kiirreageerimisjõud JEF on head näited sellest, kuidas riigid proovivad rajada nn tahtekoalitsioone (coalitions of the willing), mida oleks paindlikum, kiirem ja lihtsam kasutada. Samas et

need ei oleks nii palju seotud kõigi institutsionaalsete mängureeglitega, mis rahvusvahelisi organisatsioone ühendavad. Sellel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi, sest väikeriigil on rahvusvahelistes organisatsioonides loomulikult kõvem hääl kui sellistes tahtekoalitsioonides. eFP raames on meil väga head suhted just brittide ja prantslastega, keda käime ka rahvusvahelistel missioonidel toetamas. Kas meie suhted ameeriklastega on praegu sellel tasemel nagu oleksime tahtnud?

Me oleme ka ameeriklastega päris mitmel operatsioonil koos, esiteks muidugi Afganistanis, kuigi seda konkreetset väeosa, mille osa meie oleme, Kabuli

Fookus Euroopasse hiiglasliku ameeriklaste väekontingendi. Mängitakse läbi nn külma sõja mudelit USA vägede kiireks paiskamiseks Euroopasse. Kusjuures läkitatakse väed ka kõiki kolme Balti riiki, kaasa arvatud Eestisse. Nii et see töö on väga aktiivne ja mis puudutab kaitseala, oleme väga rahul selle koostööga.

Prantsuse president Emmanuel Macron väidab, et NATO on ajusurmas, kuna USA president ei konsulteerinud Süüria asjus liitlastega. Kas sellel kriitikal on tegelikult alust?

eFP koosseisus teenivad Belgia üksused esitlesid Eesti kaitseministrile oma varustust ß

julgeolekujõudu, juhib Briti brigaadi­ kindral. Võib öelda, et kõik toimub ikkagi ameeriklaste egiidi all. Ja teine, mida ma just äsja külastasin, on meie üksus Iraagis – nõunikud, instruktorid, kes töötavad väga keerulises olukorras, mis Iraagis pidevalt valitseb.

Ja muidugi on meil väga aktiivne suhtlus Ameerikaga, üliaktiivne suhtlus Pentagoniga ja USA Euroopa väejuhatusega. Näiteks järgmisel aastal toimub just nimelt USA, mitte NATO, õppus Defender, mis toob

Minu arvates ajusurm ei ole hea termin.

Mõistagi on kõigis organisatsioonides alati parandamise ruumi, aga praegusel ajal, mil mitmel riigil on värvikad presidendid, kes on võib-olla kaasa toonud muutusi rahvusvahelisse suhtlemisse, ei ütleks ma, et see on toonud mingit nihet konkreetselt NATO-s.

NATO on ikkagi eelkõige kollektiivkaitsestruktuur, mis toimib. On olemas sõjaline struktuur, SACEUR (Euroopa vägede ülemjuhataja), toimuvad õppused, Eestis on eFP kontingent, toimib õhuturve, see on ju kõik seotud NATO-ga. Ei saa öelda, et NATO ei toimi.

Millest Macron räägib? Vähemalt nii palju, kui mina sellest aru saan, ei korraldata strateegilisel ja poliitilisel tasemel liitlaste vahel piisavalt konsultatsioone ja nende huvid tihtipeale ei kattu, nad tõlgendavad neid väga erinevalt. Aga siinkohal ütleksin ka prantslastele, meie Prantsuse liitlastele, et kui nad hakkaksid ise oma teemasid tooma NATO laua taha, aitaks see juba iseenesest kaasa sellele, et NATO ei oleks ajusurmas.

Sama lugu on ameeriklastega, aga ma pean ütlema, et väga paljudes küsimustes on ameeriklased tegelikult toonud laua taha oma olulisi teemasid, näiteks INF-leppest (keskmaa tuumarelvastuse leppest) väljaastumise, mis tegelikult on kahepoolne lepe ja nad isegi ei oleks kohustatud lepet NATO-s arutama. Aga selge, et see puudutab kogu Euroopa julgeolekut ja seda asja on tõesti NATO-s väga põhjalikult arutatud. Meile väga meeldiks Eestis, kui NATO nõukogus oleks rohkem poliitilisi debatte.

Kas me peame olema mures Türgi ja

Venemaa koostöö pärast ja kuidas see mõjutab NATO-siseseid suhteid?

Meie muidugi jälgime seda koostööd, aga arvestame sellega, et Venemaa on ikkagi NATO suhtes vaenulik riik ja selline koostöö peaks olema väga selgelt piiritletud.

Mis puudutab näiteks Süüriat, siis on ju ilmne, et Venemaa tegevus Süürias ei ole mingil viisil seotud olukorra stabiliseerimisega. Venemaale on kasulik pikk ebastabiilsus, mille puhul on vaja venelasi ja Vene vägesid.

Meie julgeolekupoliitika aluseks jääb ikka liikmelisus Euroopa Liidus, NATO-s, aga üha enam tulevad arvesse ka kahe- ja mitmepoolsed suhted.

Nii et selles mõttes teatav vaikus, mis võibolla saavutati Vene-Türgi ühisleppe ja ühispatrullidega, on väga näiline. Tegelikult ei lahenda see kindlasti kõiki probleeme. Mis puudutab Vene sõjatehnika ostu, siis meie arvates oleks ikkagi mõistlik, kui tehnikat ostetakse oma liitlaste käest. Kasvõi juba sellel põhjusel, et see kõik peab ühilduma omavahel.

Välismissioonidest on meie tähelepanu praegu üsna palju Malil.

Kas sellest kohast on saamas terrorismi­vastase sõja peamine rinne?

See on kahjuks nii. Eesti on Malisse läinud, et demonstreerida, et ka Põhja-­ Euroopa ja Ida-Euroopa riigid tunnevad muret probleemide pärast, mis otseselt mõjutavad Lõuna-Euroopat.

Hulk ISIS-e võitlejaid on põgenenud, kas just Malisse, aga Saheli aladele laiemalt, kuna seal on palju sisepingeid ja territooriume, mida valitsused ei kontrolli ja seal on võimalik laagrisse jääda. Tõsi on see, et ega olukord Saheli piirkonnas nüüd paremaks ei lähe.

Võtame oma rolli väga tõsiselt. Et me ise usume sellesse, millest räägime, 360-kraadisest julgeolekust. Eestile on see poliitiliselt väga palju tuge andnud. Kõik teavad, et oleme Malis, kõik hindavad meid seal väga kõrgelt ja ma arvan, et see on oluline. Väga lihtsatel operatsioonidel me polegi õieti käinud.

SÕDUR detsember 2019 11

Fookus fookus

Erioperatsioonide väejuhatus (EOVJ) kutsus septembris reservõppekogunemisele (RÕK) need, kes läbisid ajateenistuse aastatuhande vahetuse paiku Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses, sissikompaniis.

Sissikom Tekst: erioperatsioonide väejuhatus Fotod: kaitsevägi

Õ

ppekogunemisest võttis osa ka Toomas (nimi muudetud), kes tsiviilelus töötab Eesti väikelinnas eriotstarbeliste vahendite poes. Viimase kahekümne aasta jooksul polnud kaitsevägi teda ega tema ajateenistuse-aegseid semusid varem õppekogunemisele kutsunud. Mida aasta edasi, seda enam omandatud oskused unustuse hõlma vajusid. Vanade kamraadidega aeg-ajalt kohtudes arutleti, kas nende oskustega mehi tõesti enam vaja pole või olid nad kaitseväe hammasrataste vahele ära kadunud.

Nad olid ju andnud tervelt aasta oma elust, et õppida sissile vajalikke oskusi – miinivaritsusi, täitma luureülesandeid ja selleks vajalikku varjatud liikumist, väikeüksuste taktikat ning üleelamist.

Kui nüüd kutse saabus, ei osanud Toomas esimese hooga muud teha, kui teenistuskaaslastele helistada ja uurida, kas nemadki kutse kätte said.

Soov tuttavatega veidi ekstreemsemates oludes vanu aegu meenutada ja püssi lasta oli suur. Mõte reservõppekogunemisel osalemata jätta ei turgatanud talle kordagi pähe. Tuli ainult mõned elukorralduslikud asjad enne joonde ajada.

Nädalaks kodust kadumiseks kaa-

12 detsember 2019 SÕDUR

fookus Fookus

mpanii oskusi on endiselt vaja

Väljaõpe maastikul ß

salt heakskiitu saada polnud õnneks väga keeruline. Proua oli muidugi skeptiline, kas niisuguses vanuses on paslik metsade vahel joosta, aga ta ei hakanud otsusekindlale mehele kätt ette panema. Ka tööandjaga läksid läbi­rääkimised edukalt, sest üks kolleegidest oli nõus töönädalad ära vaheta-

ma. Tänu kolleegi vastutulelikkusele ei tekkinud töötasusse ebameeldivat auku ja Toomas oli aktiivseks „puhkuse­ nädalaks” vanade kamraadide seltsis valmis.

Ja nii ta leidiski ennast 16. septembri rõskel sügishommikul kogunemiskohast koos mitme endise võitluskaas-

lasega varustust vastu võtmas ja selga sobitamas. Meeste seas levisid kiirelt kuulujutud ja omakeskis arutledes kerkis pidevalt üks ja sama küsimus – kas tõesti aitavad neil ajateenistuses õpitut meenutada erioperatsioonide väejuhatuse eriväelased ise?

Vastus oli lihtne: jah! Varustus saadi küll toetuse väejuhatuse käest, aga kogu nädala instruktorkoosseis oli erioperatsioonide väejuhatusest. See tekitas omajagu elevust, sest enamikul puudus varasem kokkupuude eriväelastega, teati ainult mõningaid killukesi meediast.

Varustus käes, sõidutati Toomas koos kaaslastega väljaõppealale, kus kulus esimene päev varustuse oma käe järgi sättimiseks ja enese võimalikult mugavaks sisseseadmiseks. Toomasel vedas – jaokaaslastest pea pooltega oli ta koos läbinud nooremallohvitseride kursuse ning juba esimesel õhtul oli selge, et nalja ja positiivsust jagub terveks nädalaks.

Mehed, kellest ükski polnud enam esimeses nooruses, olid tegusalt meelestatud ja arvasid, et kui juba riik pidas neid reservõppekogunemise kutse vääriliseks, ei oleks olnud paslik vingumise ja hädaldamisega oma riiki alt vedada. Oldi ju harjutud, et enamasti

SÕDUR detsember 2019 13

Fookus 14 detsember 2019 SÕDUR

Erioperatsioon merel ß

räägiti uudistes mingist kuumast reservist ja alati tundusid reservistid pigem noorepoolsed.

Oli aeg tõestada, et ka kahekümne aasta tagused ajateenijad on võimelised oma oskusi võrdväärselt nooremate kolleegidega värskendama. Pealegi, ega siis Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses mingeid tossikesi ei treenitud. Sealne karm kord ja nii vaimselt kui ka füüsiliselt proovile panevad väliharjutused olid kuulsad üle kogu riigi.

Esimene öö oli Toomasele raske, sest ta lihastes andis veel tunda eelmisel päeval vihma kiuste läbitud rattamaraton. Ent mida päev edasi, seda sügavamaks uni muutus, sest väljaõpe oli tihe ja viimastel öödel magas ta lausa nagu omas kodus.

Teisel päeval tuletati Toomase jaole meelde, kuidas relva ohutult käsitseda, kiirelt salve vahetada ning relva hooldada. Ja muidugi pauku sai ka teha.

Toomasele tundus, et kogu tema jagu sai eriväelasest instruktori juhendamise abil päris ruttu relva kasutamise peenemad nüansid uuesti selgeks – hoopis teistmoodi kui ajateenistuses, sest aja jooksul olid relvadrillid muutunud ja talle meeldis, kuidas professionaali seletuste abil oli relvaõpe lausa lust. Päeva lõpus kiiruse peale tehtud testid olid põnevad ja andsid tagasisidet, kui hästi uuesti omandatud laske­ asendid, relvahoidmine ja protseduurid kinnistatud said.

Positiivselt alanud nädal sai jätku, kui kolmandal päeval tegutseti süvitsi lõhkamisega. Õpiti arvutama lõhkeaine koguseid, mida on tarvis mitmesuguste materjalide soovitud eesmärgil mõjutamiseks ning kuidas seda optimaalselt paigutada. Ning kõige lõpuks sai igaüks ka oma kätetööd initsieerida, mis pani Toomase südame tavapärasest kiiremini põksuma. Rahuajal tsiviilelus lihtsalt ei puutu niivõrd ohtlike asjadega kokku ja ega ajateenistuseski päris igaüks niisuguseid asju proovida ei saanud.

Järgmisel päeval värskendati meditsiinilisi oskusi – näiteks, kuidas pakkuda elupäästvat esmaabi või lahastada vigastatud jäsemeid. Toomas tajus, et paarkümmend aastat tagasi ajateenistuses õpitu oli küll kuskil mälusoppides endiselt heljumas, kuid muutunud esmaabivahendid andsid

teadmistele hoopis uue konteksti. Näiteks on kaitseväe žgutid selle aja jooksul totaalse muutumise läbi teinud ja on nüüd kordades efektiivsemad ning kiiremini kasutatavad.

Omaette kastme andis meditsiini­ väljaõppele instruktor, kelle näpunäidetest ja juhistest kumas Toomase jaoks läbi sügav pädevus ja igapäevakogemus. Tollel päeval õpitu kulub peale sõjaaja ära ka tsiviilelus, oli Toomas kindel.

Lõpuks jõudis kätte Toomase jaoks kõige oodatum hetk – praktikasse pandi kõik eelnevate päevade jooksul õpitu ehk mängiti läbi sissioperatsioon. See pani mehed proovile nii füüsiliselt kui ka vaimselt, sest viimasest metsas hiilimisest oli kõigil juba aastakümneid möödas. Teisalt võttis suurem kogemuste pagas asjatut rapsimist ja muretsemist vähemaks. Harjutuse käigus oli õpetlik näha ka teiste jagude tegutsemist ning jälgi, mis vaa-

Fookus tamata varjamise katsetele tegevustest ikkagi järele jäid. Sest pärast „pauku” plehku pannes läks arusaadavalt maru kiireks ja oli raske kõiki varjatud tegevuse nüansse meeles hoida.

Viimasena harjutati üleelamist öises metsas, millesse oli kätketud iseseisvalt ööbimispaiga loomine, toidu hankimine ja valmistamine ning suitsutamine. Tegudele eelnes põhjalik teooria, mida pakkus terve nädala puu najal ööbinud eriväelane, kelle näidiseks suitsutatud liha kõigil keele alla viis. Muidugi oli ka Toomase ja tema jaokaaslaste suitsuliha katsetused söödavad ja hädaolukorras ei pirtsutaks keegi, ent oli tunda, kuis instruktor oli kümnendi pikkuse kogemuse najal liha suitsetamise võtted kõige kõrgemale tasemele viinud.

Kogu reservõppekogunemise vältel tundis Toomas ehedalt, kuidas eriväelased temasse ja ta kaaslastesse kui relvavendadesse suhtusid, kes tegutsevad koos ühise eesmärgi nimel.

Ei olnud mingit võõrastamise tunnet, oldi võrdväärsed kolleegid, ühed lihtsalt teadmiste jagajate ja teised teadmiste saajate rollis. See tagas ka osalejate kõrge motiveerituse kogu nädala jooksul.

Toomas mõistis, et ega sissikompanii reservväelane polegi muu, kui spetsiifilise otstarbega sõdur, kellel suur tegutsemisvabadus ja vastutus.

Samamoodi nagu eriväelane, peab ka siss olema valmis iseseisvalt või koos oma väikese grupiga planeerima ja ellu viima kõrge riskiga ülesandeid, ise samal ajal tegutsemisvõimeliseks jäädes.

Ning loomulikult seob eriväelasi ja sissikompanii reserviste ka tegutsemine vaenlase tagalas.

Seepärast tunduski Toomase jaoks loogiline, et just erioperatsioonide väejuhatus korraldab endiste sissikompanii ajateenijate reservõppekogunemist.

Kokkuvõtvalt jäi Toomas õppekogunemisega väga rahule. Kui teinekord kutsutakse, oleks ta jälle kindel tulija ja isegi päris mobilisatsiooni korral tunneks ennast nüüd kordades kindlamalt kui näiteks kaks kuud tagasi. Sest isegi kõigest nädalaga sai mitu kriitilise tähtsusega oskust uuesti meelde tuletatud ja terve grupp sõdureid on nüüd taas valmis oma spetsiifilisi ülesandeid võimalikult heal tasemel ellu viima.

Toomas võib juba järgmist kutset oodata Kuigi 2000. aastatel toimusid Narva-Jõesuu piirivalve väljaõppekeskuse sissikompanii ajateenijatele mõned toonase piirivalve enda korraldatud õppekogunemised ja osad sissikompanii ajateenijad on käinud õppustel kaitseliidu kaudu, polnud kaitsevägi eri põhjustel varem sissikompanii ajateenijaid reserv­ õppekogunemistele kutsunud.

Erioperatsioonide väejuhatuses hakkas idee reservõppekogunemisest tasahilju idanema juba 2014. aasta paiku, kuid konkreetsetesse dokumentidesse jõudis plaan paar aastat hiljem.

Plaan sai esimest korda teoks 2018. aastal ja jätkub samamoodi ka järgnevatel aastatel, kui hakatakse peale esmakordsete õppekogunejate kutsuma ka neid, kes on juba korra varem teadmisi värskendamas käinud.

Ehk seesama Toomas võib juba paari aasta pärast enda postkastist järjekordse kutse leida. Senimaani on reservõppekogunemisi korraldatud ainult nendele endistele Narva-Jõesuu sissikompanii ajateenijatele, kes pole kordagi varem kutset saanud.

Erioperatsioonide väejuhatus planeeris ja korraldas koos oma instruktoritega nädalapikkused õppekogunemised, kuid formeerimisprotsessiga aitas kaasa toetuse väejuhatus. Planeerimisel võeti arvesse sissikompanii ajateenijate juba läbitud väljaõpet ja erioperatsioonide väejuhatuse nägemust, kuidas reserviste mobilisatsiooni korral riigikaitses kõige paremini kasutada.

Vaatamata asjaolule, et ajateenistus on enamikul sissikompanii reservväelasel jäänud mitmekümne aasta taha ja paljudel on vaja perekonda ülal pidada, on kohale ilmunute protsent ikka rahuldav ja osalejate motivatsioon on olnud kõrge. Ka kõik reserviste treeninud eriüksuslased on neid kiitnud − mehed oskavad oma elukogemust enda kasuks tööle panna.

Lähenetakse harjutussituatsioonidele loovalt ja tegutsetakse ennast säästvalt ning nutikalt. Just nii nagu vaenlase tagalas kõrge riskiga situatsioonis tegutsev sõdur peakski toimima.

On kindel, et äsja teadmisi värskendanud sissikompanii reservväelased suurendavad Eesti kaitsevõimet.

Erioperatsioonide väejuhatus on tänulik kõikidele Narva-Jõesuu piirivalve väljaõppekeskuse toonastele instruktoritele ning ülematele, et nende käe all väljaõppe saanud sõdurid mäletavad veel ka praegu oma oskusi ja on valmis õppekogunemisest osa võtma.

Erioperatsioonide väejuhatuse ülema kolonelleitnant Margus Kuuli hinnangul õppekogunemine õnnestus. Reservväelased paistsid silma motiveeritud tegutsemise ja teotahtega, mis lõi instruktoritele reservväelaste õpetamiseks viljaka pinnase.

Kolonelleitnant Kuul lisas ka, et reservõppekogunemisel käinud endistesse sissikompanii ajateenijatesse suhtutakse uhkusega kui omadesse poistesse. Tänu nendele on kogu Eesti territoorium kaetud eriväljaõppe läbinud motiveeritud sõduritega, kelle peale saab igas olukorras kindel olla!

SÕDUR detsember 2019 15

Juhtimine fookus

Kas USA maaväe uus parandab ülesandekeskset ¨ Autorid: Doug Orsi ja Bobby Mundell, USA maaväe sõjakolledži strateegilise juhtimise keskus

Fotod: USA maavägi

Autorid on mõlemad USA maaväe erukolonelid, kes praegu on USA maaväe sõjakolledži strateegilise juhtimise keskuse kaastöölised. Selles artiklis avaldatud arvamused ei väljenda ilmtingimata USA Lõuna väejuhatuse, USA maaväe ega ka USA kaitseministeeriumi seisukohti. Artikkel avaldati USA maaväe sõjakolledži võrguväljaandes War Room 9.10.2019 ja ilmub ajakirjas Sõdur sõjakolledži loal. https://warroom.armywarcollege.edu/articles/new-doctrine-mission-command/ (29.10.2019).

16 detsember 2019 SÕDUR

fookus Juhtimine

doktriin juhtimist?

P

ole saladus, et USA maavägi on näinud vaeva1 ülesandekeskse juhtimise rakendamisega garni­ sonides ja mittetaktikalises keskkonnas pärast 2012. aasta vastava doktriini2 vastuvõtmist.

See on järeldus, milleni jõudsid loo autorid pärast seda, kui analüüsisid Ameerika Ühendriikide maaväe sõ­ jakolledži ülesandekeskset juhtimist puudutavat 52. uurimisprojekti. Tu­ dengid pidasid takistuseks liiga bü­ rokraatlikke garnisoni protsesse, mis pärs­sisid ülesandekeskse juh­ timise rakendamist.

2019. aasta aprillis avalda­ tud artiklis3 on välja toodud peamine ja läbiv probleem, milleks on „garnisoni büro­ kraatia vastuolulisus USA maaväe ülesandekeskse juhtimise doktriiniga”.

Artikli teine osa4 pakub välja, et olukorra paran­ damiseks tuleks ülesande­ keskset juhtimist rakenda­ da iga päev „nii garnisonis, treeningutel kui ka mitme­ sugustel operatsioonidel üle maailma”. Hiljuti avaldatud ülesandekeskse juhtimise uus

doktriin5 näitab, et maavägi liigub probleemi lahendamisel uues suunas.

Aga kas doktriini uuendamine on piisav, et neid küsitavusi lahendada?

Pidev probleemide esilekerkimine võib minna kaugemale sellest, mida ühegi doktriiniga saab väljendada.

Niisugused probleemid on näiteks usalduse puudumine ja bürokraatia tekitatud riski vältimine. See takistab maaväe juhtidel ülesandekeskset juhti­ mist rakendada garnisoni tingimustes. Nende prob­ leemide lahendamine võiks muuta ülesande­ keskse juhtimise millekski, mida relvajõud tege­ likult väärtus­ tama hakkaks.

Uue dokt­ riini järgi „üles­ andekesksus on maaväe lähene­ mine juhtimi­ sele, mis volitab alluvaid lange­ tama otsuseid ja tegutsema de­ tsentraliseeritult

olenevalt olukorrast. Ülesandekeskne juhtimine toetab maaväe operatsiooni­ list kontseptsiooni ühend-maismaaope­ ratsioonidest ja rõhutab initsiatiivi võt­ mist, hoidmist ning ärakasutamist”.

2012. aasta versiooni järgi oli „ülesande­ keskne juhtimine ülema võimu ja suu­ niste rakendamine ülesandekesksete

1 L. Burton Brender. The Problem of Mission Command. RealClear Defense (1.09.2016).

2 ADRP 6-0 Mission Command (17.05.2012). https://fas.org/irp/doddir/army/adrp6_0.pdf (29.10.2019).

3 Kindral Stephen Townsend, kindralmajor Douglas Crissman ja major Kelly McCoy. Reinvigorating the Army’s Approach to Mission Command: It’s Okay to Run with Scissors (Part 1). Military Review April 2019.

4 Kindral Stephen Townsend, kindralmajor Gary Brito, kindralmajor Douglas Crissman ja major Kelly McCoy. Reinvigorating the Army’s Approach to Command and Control: Leading by Mission Command (Part 2). Military Review July-August 2019.

5 ADP 6-0 Mission Command: Command and Control of Army Forces (31.07.2019). https://armypubs.army. mil/epubs/DR_pubs/DR_a/pdf/web/ARN19189_ADP_6-0_FINAL_WEB_v2.pdf (29.10.2019).

SÕDUR detsember 2019 17

Juhtimine

käskude kaudu, mis võimaldab distsip­ lineeritud initsiatiivi võtta ülema tahte piires ja volitada juhte kiireid ja olukorra kohaseid otsuseid tegema ühend-mais­ maaoperatsioonide korraldamiseks”.

Uues definitsioonis ei ole mainitud enam „ülemat”, kuid selle sisu on endiselt ülema­ keskne. Samuti on uues definitsioonis ikka veel mõiste „ühend-mais­ maaoperatsioonid”, mis kahjustab ülesandekeskse juhtimise aktsepteerimist garniso­ ni keskkonnas. On liiga palju juhte, nii sõjaväelasi kui ka tsiviliste, kes tõl­ gendavad ülesandekeskset juhtimist kui midagi sellist, mida saab rakenda­ da lahingus, kuid mis on ebaoluline garnisoni keskkonnas.

Ülemakesksus Doktriini uuendatud keelekasutu­ se mõtteviisi rõhuasetus on endiselt ülemal, kes juhib oma üksust maaväe juhtimise määrustiku järgi6. Ülem an­ nab suuniseid, käske ja juhatab oma meeskonda. Ometigi juhid, kes ei ole ülema ametikohal, näiteks staabiohvit­ serid ja -allohvitserid, teevad sedasama.

Maaväe juhtide väljaõppeprotsess val­ mistab ohvitsere ja allohvitsere asuma ühtemoodi nii üksuste etteotsa kui ka staabi ametikohtadele, kus on vaja ju­ hendada alluvaid ülesannete täitmisel.

Uue doktriini ülesandekeskse juh­ timise põhimõtted (kompetentsus, vastastikune usaldus, ühine arusaam, ülema tahe, ülesande käsud, distsip­ lineeritud initsiatiiv ja riski aktsep­ teerimine) määravad viisid, kuidas ülemad saaksid kõige tõhusamalt täita ülesandeid kõigil tasanditel kompa­

USA maaväe väljaõppe ja doktriinide ülem kindral Stephen J. Townsend

18 detsember 2019 SÕDUR

niist alates kuni terve väeosani. Siiski need samad põhimõtted kirjeldavad ka moodusi, kuidas kõik juhid, ka need, kes pole ülemad, saaksid juhtida efektiivsemalt.

Ühend-maismaaoperatsioonid USA maaväe raison d’ être on „korral­ dada viivitamatuid ja jätkusuutlikke maismaalahinguid osana ühend­ väest”7. Seetõttu on ülesandekeskse juhtimise prioriteet taktika ja ope­ ratsiooni tasandi ülesannete täitmi­ ne, milleks tehakse vajalikud etteval­ mistused koduväeosas või õppustel lahingutreeningkeskustes.

Iga erinev keskkond on kriitilise tähtsusega ülesandekeskse juhtimise rakendamise põhimõtete väljaarenda­ mise ja lihvimise juures. Ometi juhid pigem ignoreerivad või ei kasuta seit­ set põhimõtet garnisoni keskkonnas.

Kui eelistada ülesandekeskset juhti­ mist operatsiooni keskkonnas, siis ei saa seda välistada ka garnisoni kesk­ konnas, sest see on nõutud mõlemas.

Nende põhimõtete kaasamine gar­ nisoni tingimustesse annab lisand­ väärtuse, sest sõdurid õpivad seda kasutama osana maaväe organisat­ sioonikultuurist – ka garnisonis tegut­ setakse taktikalisel, operatsioonilisel ja strateegilisel tasandil. Seega, miks on ikkagi maaväel nii raske rakendada ülesandekeskse juhtimise põhimõtteid garnisoni keskkonnas?

Usalduse puudumine ja riskikartus Maavägi ei võta täielikult omaks üles­ andekeskset juhtimist garnisonis (või mujal), sest juhid on riskikartlikud ja nad ei usalda oma alluvaid ning need patoloogiad suurenevad garnisoni

Juhtimine USA maaväe ühendrelvaliikide keskuse ülem kindralleitnant Mike Lundy loengut pidamas ß

keskkonnas. Juhi riski talumine mit­ te-taktikalises keskkonnas väheneb.

Kuid miks see nii on? Riski talumine seostub kontrollimise ja hinnanguga.

Maaväe organisatsioonikultuur on tugevas sõltuvuses ja mõjutuses „orga­ nisatsiooni protseduuridest (määrus­ test ja regulatsioonidest)… üldise ja suurema kasu hüvanguks”8. Tavaliselt tähendab suurema kasu tõlgendamine olulisemat tsentraliseeritust ja jäikust, mis vähendab juhtide riske.

Artikkel „Ülesandekeskne juhtimi­ ne: kas meil on julgust selleks, mida tegelikult on vaja teha?”9 esitab hü­ poteetilise küsimuse: „Kui „halvad” asjad juhtuvad ülesandekeskse juh­ timise ajal, siis kas konkreetsel juhul tuleks kooskõlastuse taset tõsta, et me tunneksime, et tulemus oleks rohkem meie kontrolli all?” Vastus sellele on ühemõtteliselt „jah”. Kui asjad lähe­ vad halvasti, siis maaväe instinkt on hakata tegema rohkem järelevalvet,

luua kontrollnimekirju ja panna kogu käsuliin kooskõlastama samalaadseid juhtumeid.

Isegi kui on võimalus volitada al­ luvatele otsustuspädevust, siis juhid tihti, või isegi vaikimisi, eelistavad suurendada kontrolli, luues süsteeme ja määruseid, et vältida alluvate juh­ timisvigu. Kahjuks need süsteemid ja määrused tihti piiravad ja takistavad initsiatiivi teket ning õhutavad ris­ kikartust, sest juhid hakkavad aina enam muretsema nende täitmatajät­ mise negatiivsete tagajärgede pärast.

Uuendatud ülesandekeskse juh­ timise doktriin käsitleb seda prob­ leemi: „Ülesandekeskse juhtimise rakendamine garnisoni tegevustes ja treeningutel on hädavajalik, et rajada organisatsioonikultuuri alused kõrge riskitasemega keskkondades.” Kuidas seda probleemi siis lahendada?

Negatiivne ettekujutus alluvate kompetentsusest võib veelgi vähen­

dada juhtide ja alluvate omavahelist usaldust. Isikutevahelise usalduse puudumine on üks kahest peamisest maaväe ohust10. Fookusgrupi inter­ vjuud ülematega ehk kolonelleitnan­ di, koloneli ja ka tipp-vanemallohvit­ seride tasandil paljastasid, et alluvate juhtide asjatundlikkus (teadmised, oskused ja võimed) korraldada garni­ soni (koduväeosa) operatsioone ei ole piisavalt usaldusväärne ja kindlustun­ net tekitav. Need juhid mainisid, et 6 AR 600-20 Army Command Policy (6.11.2014). https://armypubs.army.mil/epubs/DR_pubs/ DR_a/pdf/web/r600_20.pdf (4.11.2019).

7 ADP 1 The Army (31.07.2019) https://armypubs. army.mil/epubs/DR_pubs/DR_a/pdf/web/ r600_20.pdf (4.11.2019).

8 Charles D. Allen ja William G. “Trey” Braun (mõlemad erukolonelid). Trust: Implications for the Army Profession. Military Review September-October 2013 9 Kolonel Tom Guthrie. Mission Command: Do We Have the Stomach For What Is Really Required?

ARMY June 2012. https://www.ausa.org/sites/ default/files/FC_Guthrie_0612.pdf (4.11.2019).

10 Allen ja Braun 2013.

SÕDUR detsember 2019 19

Foto: mjr Kamil Sztalkopen

Foto: vbl Brian Hamilton

Juhtimine

Garnisonis ja lahingus ei tohiks olla suuri erinevusi juhtimise stiilis.

kesktaseme ohvitseridel (kaptenid ja majorid) ja allohvitseridel puudub koduväeosas väljaõppe korraldamise kogemus.

Uus doktriin rõhutab vajadust üle­ matel „pidevalt hinnata oma alluvate ja üksuste kompetentsi. Sellest hin­ nangust lähtub ülema usalduse tase oma alluvate võimesse täide viia üles­ ande käske detsentraliseeritud viisil talutava riskitasemega”.

Niisugune ettekujutus koos keeru­ liste ja bürokraatlike määrustega pa­ neb paljud tippjuhid mikrojuhtima rutiinseid garnisoni ülesandeid ja on vastuolus nii distsiplineeritud initsia­ tiivi võtmise kui ka alluvate volituste laiendamisega. Seesuguse käitumise algpõhjus on alati taustal olev, kuid tihti välja ütlemata, kartus oma kar­ jääri pärast.

Et ülesandekeskne juhtimine oleks edukas, peavad juhid ennast mu­ gavalt tundma, kui asjad omatahtsi lähevad. Lahinguväljal on see üpris lihtne, juhtidel on raske mikrota­ sandil sekkuda kilomeetrite laiuste formatsioonide manööverdamisse.

Garnisonis aga, kus nii ülesanded kui ka inimesed on rohkem tsentrali­

20 detsember 2019 SÕDUR

seeritud, on kalduvus üle kontrollida märksa suurem.

Kui juht tunneb muret selle pä­ rast, et tema alluva vead kahjustavad ka teda ennast, siis on lihtne langeda sellise käitumismustri ohvriks. Juhid peavad sellele tungile vastu seisma.

Guthrie nimetab seda tungi „pide­ vaks teadlikuks vastutuskohustuse veeretamiseks alluvate kaela”11.

Asjad lähevad alati valesti. Ehk nagu Helmuth Moltke vanem sel­ le sõnastas: „Ükski plaan ei ela üle esimest kontakti.” Kui me võtame ülesandekeskset juhtimist tõsiselt, siis tippjuhid ei tohi põrmustada oma alluvaid, kui asjad valesti lähevad.

Muidugi tuleb juhtidelt nõuda õiget käitumist ja hooletust ei tohiks heaks kiita ega ka sellest üle vaadata. Aga garnisoni keskkond peaks võimalda­ ma kõikide tasandite juhtidel prakti­ seerida ja julgustada ülesandekeskset juhtimist.

Maaväe ülesandekeskse juhtimise rakendamise erinevus väljal ja gar­ nisonis on eriti silmatorkav ning see on probleem. Väljal antakse juhti­ dele lai tegutsemisvabadus otsuste langetamisel, samas kui garniso­

nis toetuvad nad bürokraatiale ja kontrollsüsteemidele.

Kujutage ette piiranguid, kui soovitakse näiteks oma koduväeosas laskmist korraldada või tahetakse puhkusereisile minna, siis tuleb enne täita reisi riskiplaneerimissüsteemi12 tabel. Isegi enne väljaloa13 saamist tuleb läbida kohustuslik treening14.

Ülesandekeskne mõtteviis Ülesandekesksus peab muutuma maaväes ööpäevaseks ja aastaringseks mõtteviisiks. Iga juht peab pühendu­ ma ülesandekeskse juhtimise raken­ damisele nii väljal, treeningul kui ka garnisonis, olenemata sellest, kas nad on ülema positsioonil või mitte. Juhte ei tohi „panna” ülesandekeskselt käi­ tuma ainult siis, kui neile relvad välja kirjutatakse või kiivril rihm lõua all kinnitatakse. Ülesandekesksus peab saama võit­ leja loomuse osaks. Või nagu kindral Townsend ütles: „Head juhid prak­ tiseerivad ülesandekeskset juhtimist iga päev, milleks rakendavad pidevalt selle põhimõtteid kõiges, mida nende üksused teevad, et suurendada kor­ duste arvu. See on vajalik, et need

Juhtimine Foto: Michael Lopez Foto: v-vbl Matt Hecht

põhimõtted muutuksid iga meeskon­ naliikme loomuse osaks”15.

Kui juhid rakendavad ülesande­ keskset juhtimist maaväe eri üksus­ tes ja formatsioonides, siis väheneb ka kontrollimise vajadus, mille tõttu minnakse vastavusse juhtide, sõduri­ te ja tsivilistide treeningu, teadmiste ning kompetentsiga.

Kujutage ette kahte erinevat kom­ paniid. Mõlema kompanii ülemad ra­ kendavad ülesandekeskset juhtimist, aga üks neist julgustab oma alluvate rühmaülemate ja võitlejate iseseisvat otsustamist nende teadmiste ja kom­ petentsi kohaselt. Teise kompanii ülem kontrollib rohkem oma alluvate tegevust, sest neil ei ole küllalt tead­ misi, ning tal on kahtlusi nende kom­ petentsis, kuna ülesanne on keeruli­ ne. Selline erinev lähenemine on igati sobiv. Tegu ei oleks ülesandekeskse juhtimisega, kui igas olukorras tuleks ühtemoodi otsustada. Sellegipoolest iga juht peab oma alluvatele selgi­ tama, miks midagi tehakse, et luua usaldust ja ühist arusaama.

Olenemata keskkonnast peavad tippjuhid oma alluvatele lahti seleta­ ma ülesandekeskse juhtimise mudeli

ja neilt nõudma selle rakendamist.

Nad peavad halastamatult nende käitumisest välja juurima ülekont­ rollimise ja mikrojuhtimise. Ja kui tsentraliseerimist oleks vaja, siis tu­ leb selgeks teha, miks see vajalik on.

Nagu kindral Townsend ütles: „Üles­ andekeskses juhtimises on liiga palju ülevalt alla juhendamist ja liiga palju kuuletumisfilosoofiat.” Usaldus on sama oluline kui ühise arusaama loo­ mine ja volituste andmine.

Usaldus on maaväes kogu sidususe alus. Uus doktriin ütleb: „Vastastiku­ ne usaldus on esmavajalik edukaks ülesandekeskseks juhtimiseks, /…/ alluvad on valmis näitama rohkem initsiatiivi, kui nad usuvad, et nende ülem usaldab neid. Samuti on nad valmis rohkem initsiatiivi näitama, kui nad usuvad, et nende ülem akt­ septeerib ja toetab nende otsuste tu­ lemusi. Nagu ka ülemad delegeerivad suuremat võimu alluvatele, kes on näidanud taktikalist ja tehnilist kom­ petentsi ning kelle otsustusvõimet nad usaldavad.”

Kui eesmärk on moodustada tõeli­ selt sidusaid meeskondi vastastikusel usaldusel, siis peavad kõik juhid, mit­

te ainult üksuste ülemad, aktiivselt omaks võtma ülesandekeskse juhti­ mise põhimõtted. „Olenemata dokt­ riinis kirjeldatud juhtimismeetodi valikust, on ülemad hinnanud ja hin­ davad alati oma üksusi selle kaudu, palju nad neid usaldavad”16. Valides ülesandekeskse juhtimise garnisoni keskkonnas, tagavad juhid selle ka­ sutamise ja juurutavad seda kõiges, mida maavägi teeb.

Tõlkinud ja toimetanud kpr Raiko Jäärats 11 Guthrie 2012.

12 Travel Risk Planning System https://trips. safety.army.mil/TRiPS (29.10.2019).

13 Väljaluba (ingl mileage pass) on vajalik, kui kavatsetakse reisida kaugemale kui 250 miili, kuid regulatsioon võib USA maaväes garnisoniti erineda (tõlkija).

14 USA maavägi ei ole üksi garnisoni elukorralduse ülereguleerimisega. Näiteks kirjeldab Briti sõdur Nick Briti maaväe bürokraatia ülereguleerimist valitsuse sõidukite kasutamisel garnisoni operatsioonidel. Igaüks, kes on kunagi proovinud tellida USA valitsuse autot teenistussõitudeks, oskab selle artikliga suhestuda. „Nick“. Erosion of Mission Command in Barracks. Wavell Room 7.12.2017 15 Townsend, Brito, Crissman ja McCoy 2019.

16 Major Amos C. Fox. Cutting Our Feet to Fit the Shoes: An Analysis of Mission Command in the U.S. Army https://www.armyupress.army.mil/ Journals/Military-Review/ English-Edition-Archives/ January-February-2017/ART-009/ (29.10.2019).

SÕDUR detsember 2019 21

Liitlased fookus

Euroopa strateegiline autonoomia – kuidas sellest aru saada?

Autor: Sven Sakkov, rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktor

Aasta oli siis 2016.

Kõigepealt toimus Suurbritannias Brexiti referendum.

Sellele järgnes Donald Trumpi valimine Ühendriikide presidendiks.

Esimest korda oli ette näha mitte Euroopa Liidu laienemist, vaid kahanemist.

22 detsember 2019 SÕDUR

E

simest korda viimase seitsme aastakümne jooksul ei saanud Euroopa enam kindla peale loota USA-le ja selle presidendile. Trumpi kuulates pole kindel, kas ta on ikka Euroopa sõber ja liitlane või kuulub ta poolehoid pigem Venemaale ja Hiinale, ning nende autokraatlikele juhtidele.

Prantsusmaa on vähemalt Suessi kriisist alates unistanud Euroopa suutlikkusest ise ilma USA sõjalise jõuta hakkama saada. 1965. aastal viis president Charles de Gaulle Prantsusmaa NATO sõjalistest struktuuridest välja, jäädes samas alli­ansi liikmeks.

Selline Prantsusmaa eristaatus kestis kuni 2009. aastani, mil president Nicolas Sarkozy oma riigi taas NATO sõjalise laua taha tõi.

Euroopa Liidus kas esimest või teist viiulit (olenevalt vaatenurgast) mängiv Pariis kirjutas eesmärgi Euroopa strateegilisest autonoomiast (edaspidi ESA) 1993. aastal oma strateegilisi suundumusi selitavasse kaitseküsimuste Valgesse Raamatusse. Läbimurre toimus 1998. aastal, kui Prantsusmaa ja Suur­ britannia Bretagne põhjarannikul asuvas St. Malo linnas toimunud tippkohtumisel otsustasid teha tihedamat kaitsekoostööd nii omavahel kui ka Euroopa Liidus.

Siiski jäid kaitseküsimused ka edaspidi Euroopa Liidus vaeslapse rolli. Euroopa kaitseks oli NATO ning paljud liikmesriigid, eriti tugevalt Ühendkuningriik. Nad seisid selgelt vastu igasugusele alliansi funktsioonide dubleerimisele liidus. Euroopa ühise julgeoleku- ja kaitse­

poliitika egiidi all toimetati küll väikesemahulistel politsei- ja väljaõppemissioonidel, tehti veel ühte kui teist, kuid võrreldes NATO-ga oli see kõik köömes.

Juba nimetatud aasta 2016 fookustas pilgu. Trump andis vajaduse ja Brexit võimaluse. Kuna Euroopa ei saanud enam Ameerikale kindel olla, tuli sammud selles suunas seada, et ise hakkama saada. Tulevikus pole Suur­ britannia enam EL-i liige ja seetõttu kaob tugev poliitiline tõke Euroopa kaitsedimensiooni püstitamise eest.

Euroopa probleem pole tingimata mitte madal ambitsiooni tase, vaid kõrgema ambitsioonikuse jaoks vajalike sõjaliste võimete puudus. Sõjalised võimed on puudulikud aga seetõttu, et enamik Euroopa riike pole viimastel aastakümnetel kaitsesse piisavalt investeerinud. Oma osa selles on olnud eksiarvamusel, et Berliini müüri varisemise järel on rahuajastu Euroopa peale laskunud.

Teisalt jälle näitab see, et irooniliselt on USA olnud Euroopas edukas. 20. sajandil kisti Ühendriigid kahel korral Euroopas alanud sõjalisse konflikti. II maailmasõja järel otsustas USA Euroopasse sõjaliselt pidama jääda, selleks et vältida uut Euroopa kodusõda ja selleks, et kontinenti agressiivse Nõukogude Liidu eest kaitsta.

Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus sõda Saksamaa ja Prantsusmaa vahel pole nähtavas tulevikus mõeldav. Ühtlasi oleme sealmaal, kus enamiku Euroopa riikide jaoks

Liitlased Fotod: Scanpix

ESA - mis asi see on?

ESA-st arusaamiseks vaatleme kõigepealt, mida peaks ses kontekstis tähendama sõna „Euroopa”, seejärel „strateegiline” ning lõpuks „autonoomia”.

Kõigepealt „Euroopa”. Oluline on märkida, et jutt pole ELi strateegilisest autonoomiast, vaid Euroopa omast. Siin on võti taas selles õnnetus Brexitis. Kuna raske on ette kujutada usutavat Euroopa sõjalist tegevust ilma brittideta, tasubki vaadelda laiemat riikide gruppi

kui EL. Eelkõige Ühendkuningriik, ent miks mitte ka näiteks Norra.

President Emmanuel Macron on kutsunud üles looma Euroopa julgeolekunõukogu. Keegi, kaasa arvatud Prantsuse diplomaadid, ei tea, mida see täpselt tähendama peaks, ent kõigile on selge, et Prantsusmaa president pidas sellest rääkides silmas vajadust Suurbritannia kaasamiseks ESA-sse.

Järgmiseks „strateegiline”. Esmalt võiks ju mõelda, et jutt on tõeliselt kontinendi strateegilisest autonoomiast, mis sisaldab ka Euroopa tuumaheidutust. Loomulikult sellest aga juttu pole. Kuigi mõnikord on Pariis heietanud mõtteid Prantsusmaa tuumaheidutuse laotamisest terve liidu peale, on need heietusteks ka jäänud.

Tuumarelvad ja -heidutus on Prantsusmaal riiklikud, neid pole isegi NATO käsutusse antud. Teine võimalik tõlgendus sõnale „strateegiline” viitab asjaolule, et tegeletakse peaasjalikult sõjalise jõu kasutamise, mitte müriaadi teiste võimalustega kontinendi autonoomsust laiendada.

Kolmandaks, sõna „autonoomia”. Seda võib käsitleda kas soovina olla autonoomne kellestki või olla autonoomne millekski. Esimene on Euroopa soov vabaneda USA eestkostest. Kuigi ebakindlus USA-s on kindlasti üheks ESA mootoriks, kinnitavad samas kõik asjaosalised, et miski ei asenda NATO-t ja USA-d ning ESA eesmärk pole USA vastu suunatud.

See tähendab soovi olla autonoomne mil-

Kehakeel kõneleb Prantsusmaa president Emmanuel Macroni ja USA presidendi Donald Trumpi liitlassuhetest ß

on rasked geopoliitilised ja sõjalised küsimused võõrad, ollakse küll varmad sõna võtma ja hukka mõistma, kuid mitte oma sõjalist jõudu enda diplomaatide taha rivistama. Jutud Euroopa strateegilisest autonoomiast lubavad seda olukorda muuta.

Paraku tasub olla kahtlev. Küsime lihtsa küsimuse – milleks rakendada sõjalist jõudu? Kas Euroopa suudab kokku leppida tõesti rasketes, kallites ja võimalik ka et inimelusid maksvates sõjalistes tegevustes?

Suurbritannia ja Prantsusmaa on Euroopa riigid, kelle strateegiline kultuur sisaldab vajadusel relvajõu kasutamist väljaspool riigipiire.

Need on ka ainsad Euroopa riigid, kellel on olemas täisspektri sõjalised võimed – kaasa arvatud tuumarelvad. Ülejäänud riigid on kas liiga väikesed (näiteks Eesti) või liialt patsifistlikud (näiteks Saksamaa). Suurbritannia on EL-ist lahkumas, viies endaga ka olulise osa sõjalistest võimetest.

Euroopa probleem pole tingimata mitte madal ambitsiooni tase, vaid kõrgema ambitsioonikuse jaoks vajalike sõjaliste võimete puudus.

SÕDUR detsember 2019 23

Liitlased

Prantsuse tank aukülaliste ees 14. juuli paraadil ß

Eesti jaoks on USA sõjaline kohalolek Euroopas eluliselt oluline.

24 detsember 2019 SÕDUR

lekski. Näiteks sellisteks sõjalisteks operatsioonideks Euroopa lähistel, millest USA ei soovi osa võtta. Siin on kõige suuremaks mureks vilets seis selliste Euroopa riikide sõjaliste võtme­ võimetega, mis kodust eemal sõjapidamist võimaldaks. Näiteks õhus tankimise võimalus, suutlikkus vastase õhukaitset maha suruda, luureinfo kogumise võime jms.

Liibüa õhusõda 2011. aastal oli ilmekas näide Euroopa mahajäämusest – kuigi paberite järgi oli tegemist Euroopa riikide juhitud operatsiooniga, poleks seda ilma Ühendriikide abita suudetud korraldada. Viimasel kaheksal aastal pole nende võtmevõimete olukord just oluliselt paranenud.

Londoni mõttekoja IISS (International Institute for Strategic Studies, strateegiliste uuringute rahvusvaheline instituut) ja Saksa mõttekoja DGAP (Deutsche Gesellschaft für Auswärtige Politik, Saksa välispoliitika nõukogu) ühistööna valminud uurimuse järgi on pärast brittide lahkumist EL-il puudu Euroopa Liidu globaalses strateegias toodud tüüp­ operatsioonide korraldamiseks lennuki emalaev, tuumaallveelaevu, suuri dessantlaevu, luurelennukeid, raskeid transpordilennukeid, elektroonilise sõjapidamise lennukeid, tankerlennukeid, maaväe luurevõimeid jms1.

Üks teine IISS-i uurimus vaatles, mida tähendaks Euroopa suutlikkus suure ja modernse sõjalise vastase (loe Venemaa) vastu konventsionaalsete vahenditega kaitsta. IISS-i hinnangul tähendaks see vajadust lisainvesteeringuteks 288 ja 357 miljardi vahemikus2.

Sellist rahasüsti praegu küll kuskilt ei paista.

Ning see uurimus jättis tuumarelvad ja tuumaheidutuse täiesti kõrvale.

Raha on olnud vähe Kuni 2015. aastani olid kaitse-eelarved Euroopas allakäigukursil, ning ka peale seda pole tõus olnud liialt muljetavaldav. NATO Euroopa liitlaste ja Kanada kaitse-eelarved olid aastal 2015 keskmiselt 1,42% SKP-st. Praeguseks on need jõudnud 1,55%-ni. Kuigi selles arvestuses pole NATO-sse mitte kuuluvaid ELi riike nagu Soome ja Rootsi, ei muuda nende lisamine suurt pilti. Vähene sõjaline suutlikkus, mis tuleneb madalatest investeeringutest riigikaitsesse ja sellegi fragmenteeritusest, ongi kogu ESA problemaatika tuumaks. Kui selles osas olulist edasiminekut ei tule, jääb ESA suuresti sõnakõlksuks.

Vaatleme edasi lähemalt, mida ESA sisuliselt tähendaks. Üks võimalik lähenemisviis on vaadelda, kas:

Liitlased ßß

Donald Trump plaksutab ß prantslastele

ß

A) Euroopa on suuteline poliitilisel tasandil otsuseid vastu võtma; B) Kas Euroopal on olemas nende otsuste toetamiseks vajalikud institutsioonid (sõjaline peakorter); C) Kas Euroopal on olemas vajalikud sõjalised võimed (seda me juba käsitlesime); D) Ning kas Euroopal on olemas oma, autonoomne, teaduslik ja rakendusteaduslik baas ning oma, autonoomne kaitsetööstus.

Teisisõnu võib ESA-d käsitleda kui suundumust selle poole, et Euroopal oleksid olemas oma kaitsetööstuse toetatud sõjalised võimed, mis võimaldaksid autonoomseks tegutsemiseks vajalikke sõjalisi operatsioone korraldada ning seda kõike poliitilisel tasandil otsustada ja juhtida. Nagu juba ennist kirjas oli, on lõpuks kõige alus raha. Kui kaitsesse piisavalt ei investeerita, pole kasu ka kenadest programmidest ja kõlavatest poliitikatest.

Peale Euroopa enda suutlikkuse ESA poole liikuda on ilmseim riskikoht võimelisus samal ajal sõjalisi sidemeid USA-ga säilitada.

Teisisõnu „ole ettevaatlik, mida soovid”. Kui Donald Trumpi teadvusse jõudis novembris 2018 sõnapaar „Euroopa armee”, säutsus ta järgmist: „Emmanuel Macron on teinud ettepaneku Euroopa oma armee loomiseks, mis

kaitseks USA, Hiina ja Venemaa vastu. Kuid see oli Saksamaa I ja II maailmasõjas ja kuidas see Prantsusmaa jaoks kujunes? Nad hakkasid Pariisis saksa keelt õppima, enne kui USA sekkus. Kas te maksate NATO eest või ei?”

Euroopa armee ongi sõnakõlks, tühi loosung, mida kasutavad reeglina need, kes kaitseasjandust ei jaga, ent soovivad kangesti tublide eurooplastena paista. Paraku on see loosung ESA-le karuteene teinud, sest tihti satuvad nad ühte patta, kuigi ei peaks.

Mis sellest kõigest Eestile järeldub? Eesti jaoks on USA sõjaline kohalolek Euroopas eluliselt oluline. Euroopa sõjalise suutlikkuse tõstmine ei ole eelnevaga kuidagi vastuolus.

Nõnda tulebki ESA-le läheneda.

Euroopa on majanduslik suurvõim, sõjaliselt aga pelgalt kääbik. On aeg, et Euroopa sõjaliselt üles kasvaks. Selleks on vaja kõrgemaid kaitsekulusid terves Euroopas. ESA ei puuduta kollektiivkaitset, selleks on ja jääb NATO ning eelkõige sõjaline suurjõud USA. Kui USA sõjaline kohalolek Euroopas ja seeläbi NATO-s peaks ühel päeval läbi saama, siis on kõik teisiti. Eestil pole muud mõistlikku viisi, kui mingil kujul Euroopa kaitseühendus. Vaatamata viimaste kuude ja aastate segadustele praegu vähemalt seda vajadust õnneks kuskilt ei paista.

Tankid paraadil… … ja president ratsaväega

1 Douglas Barrie, Ben Barry, Henry Boyd, Marie-Louise Chagnaud, Nick Childs, Bastian Giegerich, Christian Mölling, Torben Schütz, Protecting Europe: meeting the EU’s military level of ambition in the context of Brexit. (IISS, DGAP, November 2018).

2 Ben Barry, Douglas Barrie, Lucie BéraudSudreau, Henry Boyd, Nick Childs, Bastian Gingerich, Defending Europe: Scenario-based Capability Requirements for NATO’s European Members. (London, IISS, May 2019).

SÕDUR detsember 2019 25

Ukraina

Ooberst Bruchmüller ja suurtükkide kaudtule areng ¨ Autor: major Rauno Viitmann, 1. JVBr suurtükiväepataljoni operatiivsektsiooni ülem Fotod: Scanpix, wikimedia

26 detsember 2019 SÕDUR

Ukraina

Ukraina näitel ¨

P

ärast seda kui suhteliselt veretult alanud konflikt Krimmis muutus kõrge intensiivsusega lahingutegevuseks Ukrainas 2014. aastal, hakati NATO-s kohe selle sõja õpikogemusi (lessons lear­ned) süsteemselt koguma ja tõlgendama.

Konflikti tulemina on NATO-s uuesti avastatud suurtükiväe võimed ja olemus, sest hinnanguliselt 85% kaotusi on mõlemalt poolt vastasele tekitatud just suurtükiväe kaudu.

See on veelgi põletavam teema, sest viimasel kümnendil on suurtükivägi teinud enamikus NATO riikides läbi taandarengu struktuursete muudatuste ja alarahastamise tõttu. Taas uuritakse vanu kaudtule printsiipe ja võetakse kasutusele õpikogemusi Ukrainast ning erandiks siinkohal ei ole ka Eesti kaitsevägi. Aga millised

on vene koolkonna1 suurtükiväe põhi­mõtted ja arusaamad kaudtule kasutusest tänapäeval Ukraina konflikti näitel?

Kuidas on seda mõjutanud innovatsioon esimese maailmasõja käigus, mida loetakse suurtükiväe arengu suurimaks mõjutajaks viimase saja aasta jooksul?

Esimese maailmasõja alguseks oli Vene tsaaririigi suurtükivägi ette valmistatud lühikese ja manöövripõhise sõja jaoks Poola lagendikel.

1915. aasta sakslaste pealetungid idarindel ja eriti 1916. aasta aprillis Naraci järve juures andsid venelastele põhjust detailseks uurimiseks, kuidas sakslastel õnnestus niivõrd edukalt sünkroniseerida tuli ja manööver.

Saksa suurtükiväe eduka tule ettevalmistuse eest vastutas ainult üks mees, reservooberstleitnant Georg Bruchmüller. Ta oli selleks

SÕDUR detsember 2019 27

Ukraina

Saksa suurtükiväe reservooberstleitnant Georg Bruchmüller (1863−1948), hüüdnimega Durchbruchmüller (ee läbimurde mölder) ß

ajaks juba tuntuks saanud kui rünnakute tule ettevalmistuse virtuoos ja mees, kes liikus ühest rindelõigust teise ning tegeles ainult sellega.

Tema varasem teenistus kindluse suurtükiväes ( fussartillerie – autori tõlge) 28 aasta jooksul ei andnud alust arvata, et temast võib saada üks ohvitseridest, kes mõjutab olulisel määral sõjanduse arengut järgneva 100 aasta jooksul. Teda peetakse ka tänapäeva süvaoperatsioonide tuletoetuse kontseptsiooni üheks arhitektiks.

Tehnika ja taktika põhimõtted, mida teised on kopeerinud ning mis tõid Bruchmüllerile edu, jagunevad kuute kategooriasse: 1) neutraliseerimine; 2) sihtstruktuur; 3) lahinguvälja ettevalmistus; 4) ühendrelvaliigi põhine koordineerimine; 5) salastatus ja üllatus; 6) tule planeerimine.

NATO kaudtule doktriini kohaselt identifitseeritakse praegu kaudtule efekte nelja klassi: hävitamine2, neutraliseerimine3, mahasurumine4 ja häirimine5.

Bruchmüller keskendus neutraliseerimisele, väites, et kauakestvad tule ettevalmistused ei täida oma eesmärki ning lühike, intensiivne tulelöök kombineeritud õigeaegse jalaväe manöövriga on efektiivsem.

Kõige paremini võtavad selle kokku teises maailmasõjas Grossdeutschlandi diviisi suurtükiväelased: „Palju torusid, mõned mürsud, ootamatult ühte sihtmärki.”

Sihtstruktuur

Selle paindlikku kasutamist ja ümbergrupeerimist ülesande järgi võib pidada Bruchmülleri üheks suurimaks innovatsiooniks. Ühe relvasüsteemi põhiseid suurtükipataljoni struktuure jagas ta traditsionalistide suureks meelehärmiks laiali tuletoetusülesande tüübi järgi, mida need pidid täitma.

Ta kasutas ühe pataljoni sees kahureid ja haubitsaid koos, mida hinnati esimese maailmasõja järel positsioonisõja tingimustes kui väga õnnestunud lahendust. Bruchmüller kaotas samuti

Relvasüsteemide jaotus Funktsioonipõhine jaotus

Ülesanne

Kontrolliv üksus

Märkused

IKA Lähitoetus Ründav diviis Infantriebekämpfungs artillerie (close support)

75% kõikidest vahenditest. Üks grupp diviisi kohta, üks allüksus rügemendi kohta.

AKA Vastusuurtükiväe tuli Korpus artilleriebekämpfungs artillerie (counterbattrey)

20% kõikidest vahenditest. Üks grupp korpuse kohta, üks allüksus diviisi kohta.

FEKA Süvatoetustuli Korpus Fernkämpfartillerie (deep battle)

Kauglaske suurtükid: juhtimispunktid; tagalaalad ja teed; reservid.

SCHWEFLA Spetsiaalsed purustusülesanded Armee Schwerste Flachfeuerartillerie (special destruction)

Raskerelvad: raskesti ligipääsetavad sihtmärgid; sillad; punkrid.

MW Lähitoetus Minenwerfen (close support)

Diviisi suurtükivägi Kaeviku miinipildujad: vastase esimene ettevalmistavas tules, kaevikute liin ja kuulipildujate asukohad. jalaväepataljonid rünnaku käigus.

IBB Saate suurtükid Ründav rügement Infantriebegleitbatterien (accompanying artilleriy)

Vanemat tüüpi kerged suurtükid ei tulistanud ettevalmistuse käigus, üks patarei rügemendi kohta.

IGB Mahasuruvad relvasüsteemid Ründav pataljon Infantrie- Geschuetzbatterien (MG suppression antitank)

Vallutatud vene relvad: Ei lasknud ettevalmistuste käigus. Üks relv pataljoni kohta.

28 detsember 2019 SÕDUR

Ukraina 7,7 cm Feldkanone nr 96 meeskonnaga I maailmasõjas ß

piirid kindluse suurtükiväe ja välisuurtükiväe (field artillery) relvasüsteemide6 vahel ning kasutas neid oma sihtstruktuuris tuletoetusülesande eripära kohaselt ja struktureeris ringi vajadust mööda (vt tabel).

Lahinguvälja ettevalmistus

Erinevalt kaasaegsetest pidas Bruchmüller äärmiselt oluliseks lahingulisi ettevalmistusi. Need sisaldasid võtme­ametikohtade suurtükiväelaste maastikutundmist ning positsioonide tehnilisi ettevalmistusi. Samuti uudseid lahendusi, mis puudutasid heli ja sähvatuste mõõtmist ning meteoroloogilisi ettevalmistusi. Ühendrelvaliigi põhine koordineerimine. Bruchmülleri teiseks oluliseks innovatsiooniks saab pidada tulejuhtide ja lävimeeskondade (liasion officers) kasutuselevõttu. Tulejuhid jagunesid omakorda kahte kategooriasse. Lihtsustatult need, kes jäid rünnaku lähtejoonele ja need, kes liikusid kaasa ründavate jalaväeüksustega.

Läviohvitseride funktsioon on väga sarnane pataljoni või brigaadi taseme tuletoetusohvitseride ülesannetega tänapäeval.

Esimest korda võeti kasutusele suurtükiväe tuletoetusplaani tutvustamine kuni viimase rühmaülemani

Bruchmüller keskendus neutraliseerimisele, väites, et kauakestvad tule ettevalmistused ei täida oma eesmärki. välja. See omakorda tagas üksteisest arusaamise, mis oli võtmetähtsusega Saksa Keisririigi edukatel pealetungidel nii idas kui ka läänes 1917.–1918. aastal.

Salastatus ja üllatus

Üllatus on üks võtmeülesandeid Bruchmülleri kontseptsioonis ja salastatus tänapäeva mõistes operatsioonilisel tasemel oli selle eelduseks. Üksuseid treeniti tegutsema pimedas, jälgima valguse, heli ning tekitatud tolmu distsipliini. Kõik operatsioonis osalevad üksused, sealhulgas ka laskemoonarongid said spetsiaalsed juhised, kuidas tagada salastatust.

Kõik tulepositsioonid olid jagatud kolme klassi ning positsioonide hõivamine toimus varje ja pettevõimaluste järgi alal. Lisaks eelnevale kasutas Bruchmüller õhuvaatlusvõimet, et pidevalt jälgida oma positsioone õhust ning avanenud pildi põhjal viidi sisse

vajalikud korrektuurid. Eellaskmiseks kasutati üksikuid rändrelvi (roving guns) ning kunagi ei kasutatud laskmisteks reaalseid positsioone.

Alates 1918. aastast kasutati Pulkowski meetodit (Pulkowski verfahren), et saavutada mõjuvat tuld ilma eellaskmiseta, mis oli tolle aja kohta revolutsiooniline ja tekitas väga tugevat vastuseisu suurtükiväelastes.

1 Ukraina konflikti mõlema poole suurtükiväelased on õppinud samades õppeasutustes. Autori märkus.

2 Vaenlase vägesid füüsiliselt lahinguvõimetuks muutma (30% elavjõu kaotusi), kui neid ei korraldata ümber või kui nad on kannatanud nii suurt kahju, et ei suuda lahingutegevust kava kohaselt jätkata ning nende kasutuskõlblikkust pole võimalik ilma täieliku ümberformeerimiseta taastada.

Allesjäänud 70% võivad siiski operatsiooni käiku mõjutada (NATO välisuurtükiväe taktikaline doktriin: STANAG 2484).

3 Muutma vaenlase üksust ajutiselt võitlusvõimetuks nii, et ta ei saaks mõjutada käimasolevat operatsiooni või lahingut (STANAG 2484).

4 Vähendama ajutiselt vaenlase võitlusvõimet, et võimaldada oma üksuste tegevust (STANAG 2484).

5 Korduv, kaalutletud ja hirmutav tegevus, mille eesmärk on vastase heidutamine, tema tegevuse takistamine ja/või segamine.

Heidutavat tuld kasutatakse korrapäratutel ajahetkedel ja juhuslikes kohtades ning vähendatud relvasüsteemidega. (STANAG 2484).

6 Ajalooliselt olid kindluse suurtükivägi ja välisuurtükivägi konkureerivad institutsioonid ning kindluse suurtükiväge peeti alamaks suurtükiväe liigiks. Autori kommentaar.

SÕDUR detsember 2019 29

Ukraina

Õigu­poolest võttis Bruchmülleri staabi üks võtmeohvitseridest kapten Erich Pulkowski kasutusele NATO-s tänapäeval tuntud eri faktorite kogumi, mis mõjutavad tule alustust MET+VE (Meteorological + velocity error).

Tuletoetuse planeerimine

ßß

Donetski venemeelsete relvajõudude suurtükk

Ukraina armee suurtükk ß 30 detsember 2019 SÕDUR

Kogu planeerimine põhines matemaatilistel arvutustel, mida üks või teine üksus suudab saavutada, arvestades üksuse suurust, kaliibrit ja laskemoona kogust. Bruchmüllerit tunti kui virtuoosi selles valdkonnas, sest ta võis igal ajahetkel öelda, kui palju kulub laskemoona ühe või teise sihtmärgi mõjutamiseks ning milline relvasüsteem on selleks parim.

Ründeoperatsioonide toetuseks jagunes tule ettevalmistus kolme kategooriasse: enne jalaväeüksuste rünnakut, turmi (assault) käigus ning pärast rünnaku lõppemist.

Esimene etapp koosnes ootamatust tulelöögist (fire strike – feuerüberfall) jalaväeüksuste ja sidekeskuste ning juhtimispunktide pihta. Teine etapp koosnes peamiselt vastutule ülesannetest ja tule koondamisest juhtimispunktidele, tagala alade ning reservide asukohale.

Kolmas etapp jätkas eri variatsioonidega samade sihtmärkide mõjutamist mis teiseski etapis erinevusega, et taas liitusid tuletoetusplaaniga kaeviku miinipildujad, mis olid vahepeal positsiooni vahetanud ja keskendusid allesjäänud jalaväesihtmärkidele.

Jalaväerünnaku turmi alustuseks kasutati alaetappi, mida kutsuti vastase pehmendamiseks (sturm­reifdchiessen).

Kümneminutine intensiivne tule­ löök, mille järel jalavägi alustas läbimurret vastase rühmitusest, kaeviku­ liinidest. Loomulikult ei kulunud liitlastel kaua aega, et sellest aru saada, kuid Bruchmüller kasutas osavasti ära psühholoogiat ja pikkis pehmendamist eri rindelõikudes ja eri aegadel, mis tekitas segadust ja võimetust aru saada, kus kohas ja millal toimub õige rünnak.

Esimese maailmasõja lahutamatu sünonüüm suurtükiväe mõistes on liikuvad tulevallid, mille järel liiguvad jalaväelaste massid rünnakule. Tulevalle kasutati peamiselt teises etapis ning vajadusel ka kolmandas. Ka selles

Ukraina Ukraina armee liikursuurtüki kahur ß

valdkonnas oli Bruchmüller pioneer.

Ta andis jalaväele suurema kontrolli tulevalli alguse ja lõpu üle, sidudes need jalaväeüksuste rünnaku eesmärgiga. Nimelt oli tulejuhtidel, kes liikusid rünnaku lainega kaasa, õigus jätta tulevall seisma või liigutada seda edasi olenevalt olukorrast.

Kolmanda etapi käigus, kui oli vaja edasi liigutada suurtükiväeüksusi uutele laskepositsioonidele, ilmnesid kõige selgemalt esimese maailmasõja aegsed probleemid – laskemoonaga varustamine ja üldine logistiline toetus. Selles mõttes oli Bruchmülleri kontseptsioon omast ajast ees ning täies mahus rakendasid venelased tema ideed alles teise maailmasõja käigus.

Kui kõik õnnestus, oli Bruchmülleri tule ettevalmistus segu neutraliseerimisest, pettetegevusest ja moraalsest mõjutamisest. Isegi kui plaan täideti veatult, jäi ikkagi alles kuulipildujapesi, juhtimispunkte või suurtükiväe üksusi, mis olid võimelised vastu astuma sakslaste pealetungile.

Kuid kui lisada juurde jalaväeüksuse väikeüksuste taktika (stormtroop tactics–stosstruppen taktik), siis ei suutnud Antanti üksused vastu panna

efektidele, mida jalaväe ja suurtükiväe koosmõjul saavutati.

Suurimal määral võrreldes teiste esimeses maailmasõjas osalenud riikidega mõjutasid Bruchmülleri ideed Vene suurtükiväelaste mõtlemist ja arengut. Vene impeerium ja selle järglased on tegelikult ainsad, kes rakendasid ja arendasid edasi analoogseid kontseptsioone nii teoorias kui ka parktikas. Tänapäeva Vene Föderatsiooni suurtükivägi on endiselt suurel määral mõjutatud saja aasta tagustest kontseptsioonidest.

Eraldi välja tooduna on kõige rohkem sarnasusi ründeoperatsioonide tuleülesannete liigitamises: tule ettevalmistus, tuletoetus turmi käigus ja tuletoetus edundamise käigus. Sellise põhimõtte järgi oli Punaarmee suurtükiväe tegevus organiseeritud kogu teise maailmasõja jooksul.

Hiljem, tõenäoliselt 1980. aastatel, lisandus juurde ka neljas etapp ehk tulega kaitsmine (fire protection), mis on seotud ameeriklaste AirLand Battle doktriini ja süvatuletoetuse kontseptsiooni7 kasutuselevõtuga. Samas süvatuletoetuse kontseptsioon on äravahetamiseni sarnane Bruchmülleri FEKA grupiga, mis koosnes kauglaskekahu-

ritest ja mille ülesanne oli süvatuletoetus ja spetsiaalsete rajatiste, reservide purustamine.

Teine märkimisväärne sarnasus lähtudes 1937. aasta väljaõppe juhistest on kaudtuleüksuste jagunemine kahte üldisesse kategooriasse: üldine suurtükivägi ja kõrgema staabi reserv. Üldine jagunes omakorda veel neljaks alaliigiks: pataljoni, rügemendi, diviisi ja korpuse suurtükiväeks. Näiteks pataljoni ja rügemendi taseme suurtükiväe ülesanded, asukoht sihtstruktuuris ja ülesandepõhine allutamine vajadusel on üks ühele koopia. IGB ja IBB ülesannetest ja kasutamise põhimõtetest nii nagu seda sätestas Bruchmüller8.

7 Tänapäeva maa-maa tüüpi mitmikraketiheite süsteemid ja unitaarse lõhkepeaga varustatud täpislaskemoon on võimelised mõjutama vastast suurema maa-ala tagant (40-90 km ja isegi kuni 150 km) ning selle tõttu on tekkinud vajadus kaitsta oma sõjalisi installatsioone ja rühmitusi isegi enne, kui need asuvad otsesse lahingutegevusse.

8 Samade põhimõtete alusel allutatakse tänapäeval nii Vene Föderatsiooni relvajõududes kui ka Ukraina relvajõududes pataljoni taktikalistele gruppidele kõrgema üksuse suurtükiüksusi, mis toimivad vajadusel kaudtuleüksusena või tankitõrje mahasurumisel nii otselaskmisega kui ka tanki vastases tegevuses otselaskmisega.

SÕDUR detsember 2019 31

Ukraina

Teise maailmasõja aegne 107 mm suurtükk M-60 Peterburi suurtükimuuseumis ß

Kõik eelnev kulmineerus Puna­ armee 1944. ja 1945. aasta suurpeale­ tungidel, kui kasutati osavalt ära salastatust, üksuste ümbergrupeerimisi, süva tuletoetust ja tule ettevalmistuse ülesehitust. See oli otsene edasiarendus sellest, mida tegi Bruchmüller nii idarindel kui läänerindel esimese maailmasõja ajal.

On kaheldav, et Nõukogude Liidu või Vene Föderatsiooni sõjalised teoreetikud või praktikud pärast 1945. aastat on pööranud otseselt tähelepanu Bruchmülleri teostele. Samas on 1990. aastatel kasutusel olnud tuletoetuse doktriin märkimisväärselt sarnane 1937. aasta väljaõppejuhistega, milles oli liiga suurel määral oobersti mõjutusi, et olla üksnes kokkusattumus.

Ukraina 2014. aastal lahvatanud Ukraina konflikti käigus on lennukite ja kopterite mittekasutamise tõttu tuletoetuses, välja arvatud sõja algfaasis, taas põhiline tuletoetuse vahend suurtükivägi. Kuigi lääne üldsusele võib see tulla üllatusena, siis Venemaa on alati eelistanud suurtükiväge õhutoetuse vahenditele.

32 detsember 2019 SÕDUR

Nii Vene Föderatsiooni kui ka Ukraina suurtükiväelastel on ühine hariduslik taust ja ajalooline mälu ning seega ka arusaam, et suurtükivägi on tõhusaim ja efektiivseim vahend tule­ toetusefektide massilisel koondamisel, et saavutada manöövrivabadus või tagada manöövri toimumine. Kuigi Bruchmülleri ideed olid esialgu mõeldud edu võtmeks suurte massiarmeede mõistes, siis kuna Nõukogude Liit oli ainus riik maailmas, mis võttis kasutusele ja arendas edasi neid ideid, on tema kontseptsioonide kasutamise kohta piisavalt näiteid ka sada aastat hiljem.

2014. aastal juulis Zelenopilljas kombineeritud mitmikraketiheitjate tulelöögis, mis kestis kõige rohkem kolm minutit, hävitati kaks Ukraina mehhaniseeritud pataljoni. Selline lühike massiivne üllatusefektiga tulelöök, mis sisaldab termobaarilisi lõhkepäid, tanki- ja isikkoosseisuvastast laskemoona, sarnaneb oma kontseptsiooni poolest sellega, mida kirjutasid Nõukogude Liidu sõjandusteoreetikud 1980ndatel tulelöögi9 ( fire blow) kohta. See aga on otsene edasiarendus FEKA ja SCHWEFLA kontseptsioonist10.

Massiline mitmikraketiheitjate kasutamine taktikaliselt madalal tasemel on seletatav sellega, et massiivseid tulelööke, mis peavad norme täitma, ei saavutata enam piiratud vahenditega, kasutades ainult „toru”-suurtükiväge.

Kui 1980. aastatel oli suhe klassikalise „toru”-suurtükiväe ja mitmikraketiheitjate vahel Nõukogude Liidu armees üks raketiheitja nelja suurtüki kohta, siis nüüdseks on see muutunud kolm süsteemi nelja kohta.

Oluline on ära märkida põhimõtteline erinevus raketiheitjate kasutamises ja arenduses. Vene Föderatsioon arendab küll GPS ja GLONASS süsteemide põhist täppislaskemoona, kuid nad eeldavad, et konflikti käigus Ameerika Ühendriikide või Hiinaga puudub neil juurdepääs sellele tehnoloogiale. Seetõttu panustavad pigem sihitamatule laskemoonale ja maa-ala mõjutamisele, et saavutada soovitud efekte. See erineb oluliselt arusaamast NATO-s, kuidas ja milleks kasutada raketiheitjaid ning see on kindlasti ka üheks põhjuseks, miks lääne üldsusele tuli ebameeldiva üllatusena massiivne ja massiline kaudtule kasutamine, millist ei ole nähtud Euroopa mandril alates teisest maailmasõjast.

Autor on osalenud Ukrainas suurtükiväe koolitusel ning kuigi kaudtule ressursid on neil võrreldes Vene Föderatsiooni relvajõududega rohkem piiratud, siis tule planeerimine ning põhimõtted, mida õpetatakse kursantidele, on analoogsed Nõukogude Liidu aegsete juhistega. Samad on tulemeetodid ja kaudtule massiline kontsentreerimine.

Tulevall (creeping barrage/feuerwalze) oli meetod, mida laialdaselt kasutasid esimese maailmasõja ajal nii liitlased läänerindel kui ka Saksa Keisririigi suurtükiväelased11. Bruchmüller lisas sellele omalt poolt 1918. aasta mais rünnakul Chemin De Dames teise tulevalli. Topelt tulevalli kasutamist rünnakul õpetati samuti autorile Ukrainas ning joonised pärinesid ajast, mil nii Vene Föderatsiooni kui ka Ukraina suurtükiväelased õppisid samades õppeasutustes.

Standardne Vene Föderatsiooni või Ukraina maavägede suurtükiväe brigaadi struktuur sisaldab kahte kahuri/haubitsapataljoni kas liikur või

Ukraina Venemaa liikursuurtükk 2S35 Koalitsija SV

ßß

Donetski üksused demonstreerisid Vene suurtükki ß

järeleveetavat, ühte mitmikraketiheite pataljoni ja tankitõrjepataljoni.

Neid allutatakse ja ümberstruktureeritakse vajadust mööda ja üldjoontes on neile esitatavad ülesanded samad, mis olid Saksa keisririigi suurtükiväe struktuurides IKA, AKA, IGB ja IBB-l aastal 1918. Mitmikraketiheite pataljon võib samuti olla osa FEKA-st. Pataljoni taktikalise grupi (edaspidi PTG) koosseisu antavate suurtükkide ülesanne on vajaduse korral otsetoetustulega suruda maha tankitõrje üksusi.

See kontseptsioon on üks ühele Bruchmülleri IGB mahasuruvate relva­ süsteemide omaga12. Ukraina poolel kasutatakse samamoodi PTG suur­ tükiüksusi ka tankitõrje rollis, mida samuti tegid sakslased esimese maailmasõja käigus, kui tankid ilmusid esimest korda lahinguväljale.

1980. aastatel mainiti esimest korda Nõukogude Liidu erialakirjanduses luurelöögikompleksi, mis koosneb suurtükiväeüksusest, juhtimispunktist, õhuluurevahendist (helikopter), mis on omavahel ühendatud nii, et on võimeline peaaegu kohe (near real time) mõjutama kaudtulega leitud sihtmärki. Selle kontseptsiooni uuesti­ sünd on toimunud Ukrainas, kus helikopter on asendatud spetsiaalse mehitamata õhusõidukiga (UAV), mis edastab info kohe suurtükiüksusele ja seejärel mõjutatakse leitud sihtmärki alla 15 minuti vältel.

Ukraina armee suurtükiväelased kasutavad analoogset luurelöögikompleksi süsteemi, mis koosneb eri sensoritest juhtimispunktist ja spetsiaalsest tuleüksusest, mis on reserveeritud nende tuleülesannete jaoks13. Sarnase lahenduse pioneer on taas Bruchmüller. Ta integreeris oma tule ettevalmistusse vaatlusvahendina luure­lennukid ja õhupallid ning nendelt edastati infot süvatuletoetuse sihtmärkide kohta, mida seejärel mõjutati spetsiaalselt selleks reserveeritud relvadega (FEKA või SCHWELFA). Üldjoontes võib väita, et kuigi ei saa alahinnata Vene suurtükiväelaste intellektuaalsust, on olemas otseseid seoseid ooberst Georg Bruchmülleri ning Venemaa suurtükiväe juhiste ja kirjutiste vahel. Ideed ja kontseptsioonid, mis olid efektiivsed aastatel 1915– 1918, võtsid kasutusele kõigepealt

Vene Keisririigi suurtükiväelased ning hiljem liideti need Nõukogude Liidu kaudtule kontseptsioonidesse.

Innovatsiooni tõttu saja aasta jooksul on nii mõnigi paradigma muutunud, kuid relvasüsteemide organisatoorse, struktuurse ja taktikalise kasutamise põhimõtted on jäänud üldjoontes samaks. Samuti on äratuntavalt sarnane samade tulemeetodite kasutamine. See väide kehtib nii Vene Föderatsiooni ja separatistide suurtüki­ üksuste kohta, mis osalevad Ida-Ukraina lahingutegevuses kui ka Ukraina enda relvajõudude kohta.

9 1980. aastate Nõukogude Liidu sõjaväelistes akadeemilistes kirjutistes kajastatakse tulelööki kui konventsionaalsete vahenditega saavutatavat operatsiooni taseme efekti, mis korraldatakse kaudtulevahendeid kasutades.

10 Feuerüberfall - lühike kontsentreeritud tulelöök ühe positsiooni pihta - see oli üks tulemeetoditest, mida Saksa Keisriarmee suurtükiväelased kasutasid enne I maailmasõda. Bruchmüller sidus selle kokku oma tule ettevalmistusplaanidega, olles tule ettevalmistusplaani esimene osa.

11 Siiamaani käib debatt, kes selle leiutas. Seda au soovivad omale nii Saksa, Inglise kui ka Prantsuse suurtükiväelased. David T. Zabecki uurimuse põhjal kasutasid seda esimest korda idarindel sakslased 1915. aastal.

12 Ukraina tankitõrjurid on teadlikud, et kui teevad lasu, siis suure tõenäosusega vastab neile 2S1 liikursuurtükk Gvozdika otselaskemeetodil.

13 Autori märkmed Ukrainast 2019.

SÕDUR detsember 2019 33

Tractable 2019 Kuninganna kuninglikud husaarid saabusid, kuninga kuninglikud husaarid lahkusid.

Logistika tĂľestas ennast

Fotod: vbl Ardi Hallismaa, v-srs Siim Verner Teder, rms Vadim Ĺ ved

Õppus

Liitlased tulgu, meie oleme valmis

Autor: n-ltn Martin Hiir, TVJ teabeohvitser

A

jakirja Sõdur küsimustele vastas toetuse väejuhatuse ülem kolonel Toomas Susi.

Milline oli toetuse väejuhatuse roll harjutusel Tractable?

Toetuse väejuhatusel on kaitseväes oma nimetusele vastavalt mitu toetavat rolli, alustades varude ja varustuse tagamisest, meditsiinilisest toest, välja­õppekeskkondade tagamisest kuni transpordi- ja logistikatoeni.

Harjutusel Tractable, mis keskendus sõjaväelogistikale, üksuste siirmise läbiharjutamisele päris elus ja Eesti kui vastuvõtjariigi ülesannete täitmisele, langes põhiülesanne ja täideviiv roll toetuse väejuhatusele.

Kombineerisime harjutuse käigus oma võimed ning suunasime põhipingutuse selle konkreetse operatsiooni juhtimisele, mille jooksul planeeri-

36 detsember 2019 SÕDUR

kolonel Toomas Susi

sime ja võtsime vastu Eestile toeks saadetud liitlaste üksused. Selle juures tuli tavapärasel moel tagada ka liitlastele transporditugi ja julgeolek sihtkohta liikumisel. Need on kõige esmasemad ja elementaarsemad vastuvõtjariigi toetavad tegevused.

Selleks, et liitlased igas julgeolekuolukorras alati tõrgeteta vastu võtta, julgelt ja turvaliselt kohale tuua, lä-

heb vaja pühendunud ja kogemustega meeskondi ning palju rahvusvahelisel tasandil planeerimist ja koordineerimist, seda nii eri riikide kaitsevägede kui tsiviilpartneritega.

Põhilise osa sellest tööst teeb toetuse väejuhatuse allüksus liikumis- ja veoteenistus (LVT), mille ülesandeks ei ole mitte ainult liitlaste maaletoomine ja siin nende turvalise liikumise tagamine, vaid ka näiteks Eesti kaitseväe üksuste siirmine välismissioonidele.

Harjutus Tractable pani proovile Eesti sõjaväelogistikute erialased oskused.

Kas me võime tulemustega rahul olla?

Seninähtu põhjal võib tõepoolest meie sõjaväelogistikute erialaste sooritustega rahule jääda. Selle harjutuse käigus, mis kontrollis tegelikult märksa ulatuslikumalt koostööd sõjaväelogistikute ja mitmesuguste kaitseväe, kaitse­ liidu ning liitlaste üksuste vahel, sain veelkord kinnitust teadmisele, et meie inimesed suudavad korraldada vas-

Õppus Foto: rms Vadim Šved

tuvõtva riigi toetusoperatsioone nii sadamates, raudtee- ja lennujaamades kui ka suvalistes maastikupunktides.

Toetuse väejuhatuse jaoks ei alga ega lõppe tavaliselt õppused oma sisulises tähenduses nendel aegadel, kui need avalikult alanuks või lõppenuks kuulutatakse – meie oleme planeerimas ja tihtipeale maastikul juba enne algust ning kindlasti tegutseme veel ka pärast õppuse lõppu.

Näiteks tuli meil pärast harjutuste lõppu veel Briti kontingendi lahkuv lahinguüksus ja nende varustus ilma probleemideta Eestist välja saata. Seega on minu jaoks tegelikult veel vara ametlikult lõplikku hinnangut anda, kuid üksuste seniste soorituste põhjal ei näe ma põhjust muretsemiseks ning võin pigem anda tunnustava hinnangu.

Kas te võiks kirjeldada selle õppuse mastaape ja väljakutseid? Kas Eestisse jõudnud ligikaudu 200 ühikut tehnikat ning 800 sõdurit on meie jaoks vastu võtta liiga palju või on see piisav hulk?

Sellisel laiahaardelisel moel ning tihedas koostöös teiste osalistega ei ole me varem sarnast operatsiooni reaalselt korraldanud ning see pakkus meile harjutuse Tractable puhul väärtusliku kogemuse. Minu hinnangul oli üksuse tehnika ja isikkoosseisu hulk optimaalne, et läbi harjutada kõik kokkulepitud protseduurid ning rõõmuga võin tõdeda, et seisime ülesannete kõrgusel.

Kindlasti on asju, millest edaspidi õppida – kui midagi õppida ei oleks, siis hindaksin harjutust pigem läbikukkunuks – ja saadud õpituvastuste lisamisega meie senistele erialastele teadmistele ning kogemustele suudame kahtlemata oma ülesandeid tulevikus veelgi paremini täita. Kindel on aga see, et oleme juba täna valmis vastu võtma ja võõrustama Eestis ka suuremaid liitlasüksusi.

Kui edaspidi oleks vaja Eestisse tuua veel suuremaid üksusi ja suuremat kogust tehnikat, kas me suudame need vastu võtta?

Oleme kindlad, et meil on teadmised, oskused, kogemused, tehniline valmisolek ja seetõttu võime võtta juba praegu Eestis vastu ka suuremaid liitlas­ü ksusi. Oleme väljakutseteks valmis.

Kas kuskil ilmnes kitsaskohti, mida peab edaspidi parandama − transpordiühenduses, majutuses, kommunikatsioonis?

Ma ei nimetaks neid praegusel juhul kitsaskohtadeks. Usun, et oleme aastate jooksul suutnud areneda nii kaugele, et vähemalt selle harjutuse käigus õnnestus kitsaskohti selle sõna tõsises tähenduses vältida.

Kuid kindlasti on meil tähelepanekuid pea igas valdkonnas, millest õppida järgmistel operatsioonidel, et protsessid sujuvamaks muuta. See on hea tava, et alati pärast õppust kogume kõik pooled laua taha kokku ja arutame tähelepanekud üksipulgi läbi, ning töötame välja lahendused, kuidas olukordi tulevikus parandada.

Kellele või millele võime seekordse harjutuse järeldustes erilist kiitust avaldada?

Ma võin julgelt välja öelda, et kõik pooled olid tublid ning osalejad näitasid end oma teenistuses heast küljest.

Harjutusega Tractable oli seotud palju erinevaid osalisi – juba üksi Eesti kaitse­väest peale meie veel sõjaväepolitsei, õhuvägi, merevägi, brigaadid jne, samuti kaitseliit äärmiselt väärtusliku partnerina.

Kindlasti ei oleks toetuse väejuhatus üksi seda harjutust kogu ulatuses suutnud vastu võtta ning kõiki operatsioone korraldada, seega kiidan meie vennasüksuseid, kes kaitseväelaslikult nagu üks mees ühiselt selle harjutuse koos meiega läbi tegid.

Kui rääkida konkreetselt toetuse väejuhatuse allüksustest, kellele erilist kiitust avaldada, siis kahtlemata oli Tractable puhul kandev roll meie liikumis- ja veoteenistusel (LVT), kellele tegelikult ongi usaldatud see suur vastutus ja antud pingeline töö nii omade kui ka liitlaste üksuste liigutamisel iga päev.

Briti kopterid harjutusel Tractable Autor: Sigrid Paula Pukk, õhuväe teavitusspetsialist Oktoobri lõpus algas harjutus Tractable, mille käigus siirdati Ühend­ kuningriigi relvajõudude üksus mitme Euroopa riigi kaudu kogu lahingu­ varustuse ja isikkoosseisuga Eestisse.

Eestis oli harjutuse keskmes toetuse väejuhatus logistikaoperatsiooni juhtimiselemendina ja täideviiva üksusena liikumis- ja veoteenistus, mis peab tagama Eesti kui vastuvõtjariigi toetuse siia saabuvatele liitlastele.

Novembri alguses saabusid harjutuse raames kaheks nädalaks Eestisse ka Ühendkuningriigi maaväe lahingukopterid AW159 Wildcat ja AH-64 Apache. Kuigi kopterite peamine ülesanne oli toetada Tapal paiknevat NATO lahingugruppi, siis tehti ka tihedat koostööd Eesti kaitseväelastega, sealhulgas õhutulejuhtidega, kelle jaoks on liitlaste lennuvahenditega koostegevus tähtis väljaõppe osa.

Eestisse saabunud kopterid AW 159 Wildcat kuuluvad Ühendkuningriigi maaväe lennukorpuse 659. eskadrilli, mille kodubaasiks on Somersetis paiknev Yeoviltoni kuninglik mereväe õhubaas. AH-64 Apache kopterid kuuluvad 662. eska­ drilli, mis asub Suffolkis Wattishami lennuväljal. Ühendkuningriik saatis oma kopterid esimest korda lahingu­ gruppi toetama 2018. aasta kevadel.

SÕDUR detsember 2019 37

Tehnika fookus

Kaitseväe G-klassi Mercedesed vuravad metsade vahel juba kolmandat aastakümmet. Samal ajal peab mudel oma neljakümnendat sünnipäeva ja aasta tagasi nägi ilmavalgust uus põlvkond.

G-klass muutuv ja muutumatu

38 detsember 2019 SÕDUR

Tehnika Autor: kapral Raiko Jäärats, toimetaja Fotod: Daimler AG

G

tähistab mudeli nimes Geländewagen’it, mis otsetõlkes saksa keelest tähendab maastiku või maa sõidukit.

Nimi on väga sarnane auto loomise ajal segmenti valitsenud Land Roveri (ee maa uitaja) ja Toyota Land Cruiseriga (ee maa ristleja). Ka välimuselt on need sarnased, kuid erinevalt konkurentidest, on G-klassi välimus aja jooksul väga vähe muutunud.

Idee, et Mercedes-Benz võiks toota vastupidava maasturi, mida saaks nii militaar- kui ka tsiviilotstarbeks kasutada, tuli Iraani šahhilt 1970ndate alguses. Pärast põhjalikke uuringuid otsustas MB projekti käiku lasta. Selgus, et sellisel sõidukil oleks piisavalt turgu ning usuti, et suudetakse ehitada konkurentidest tunduvalt kvaliteetsem maastur.

ekstreemsemates oludes. 1975. aastal esitas Iraani šahh tellimuse 20 000 maasturile oma relvajõudude tarbeks. Tootmisega alustati 1979. aastal, kuid samal ajal toimus Iraanis isla­mirevolutsioon ja tellimus tühistati. Selleks ajaks oli auto oma ainulaadsete võimete ja välimusega palju kõneainet tekitanud ning polnud raske leida uusi kliente nii militaar- kui ka tsiviilmaailmast.

Mercedes-Benzi valmistaja Daimler AG on maailma suurim tarbesõidukite tootja. See on üks põhjustest, mis seletab G-klassi vastupidavust. Väga tugevalt ollakse esindatud pea kõigis maailma osades ja osatakse arvestada nii tsiviil-, kommerts- kui ka militaarklientide vajadustega. Näiteks toodetakse siiani varuosi 70ndatel valmistatud sõidukitele.

Esimene põlvkond

Teine põlvkond

Auto tootmiseks loodi eraldi ettevõte, kus Saksa­ maa Liitvabariigi Mercedes-Benz asus võrdsesse partnerlusse Austria Steyr-DaimlerPuch ettevõttega. Puust valmistatud kontsept­ auto disain nägi ilmavalgust 1973. aastal ja aasta hiljem valmis esimene sõitev maastur.

Sellele järgnes sõiduki proovimine kõige

Esimese suurema uuenduste paketi sai G-klass 1990. aastal. Just selle põlvkonna autod on kasutusel ka meie kaitseväes. Alates sellest ajast on auto läbinud mitu uuenduskuuri, jäädes välimuselt samasuguseks.

Omaette fenomen on auto populaarsus tsiviilmaailmas. Veidi raske võib olla aru saada,

SÕDUR detsember 2019 39

Tehnika

Mercedes-Benzi valmistaja Daimler AG on maailma suurim tarbesõidukite tootja.

kuidas sellisest neljakandilisest suhteliselt askeetliku välimusega autost on saanud staatuse sümbol. Oma osa on siin kindlasti väga hästi läbimõeldud turundusel.

Järgmise uuenduse, mida saab pidada ka uueks põlvkonnaks, sai mudel alles 2018. aastal. Veidi on muutunud ka välimus, kuid auto on endiselt selgelt teistest eristatav. Kuid miks just nüüd? Esiteks on 28 aastat ühe mudeli põlvkonna jaoks ülipikk aeg.

Teiseks, maailma kaitsekulutused on tõusuteel ja NATO riigid on lubanud pärast 2014. aasta Walesi tippkohtumist tõsta oma kaitsekulutused 2%-ni SKT-st. Eelkõige Saksamaa Liitvabariigile, kui ühele MB võtme­ kliendile, tähendaks see kaitse-eelarve kahe­ kordistumist ja kindlasti tekib vajadus uue tehnika järele.

Kolmas põlvkond Kogu oma eksistentsi jooksul on G-klassi pidevalt arendatud. Erinevalt mitmest teisest militaarautode tootjast ei ole G-klassi puhul sõjaväe- ja tsiviilotstarbeliste autode koosteosades suurt vahet. See võimaldab neid maastureid toota, arvestades mitmekülgseid vajadusi, ja tagab madalad kulud kogu auto elutsükli jooksul.

G-klassi on juba kümnendeid kasutanud sõja­väed üle kogu maailma. Mudeli populaarsust võib seletada sellega, et see on välja töötatud militaarvaldkonna eripärasid silmas

ß

40 detsember 2019 SÕDUR

Kolmanda põlvkonna G 300 CDI 4x4

Tehnika Fotod: Austraalia kaitseministeerium

gu Austraalia sõjaväe jaoks välja töötatud 6x6 mudel. Austraalia sõjaväe nõue oli, et maasturiga saaks transportida üle kolmetonniseid koormaid. Seda said Mercedese insenerid lahendada ainult kolmanda silla lisamisega.

G 300 CDI 4x4 Chassis-Cab

Militaarversiooni uuendused

4x4 Chassis-Cab on üks võimalik sõjaväele mõeldud G-klassi mudel koos 4x4 Station Wagoniga ja 6x6 Chassis-Cab versiooniga.

See on kiire, robustne ja väga hea maastiku läbivusega sõidukite perekond. Neid mudeleid kasutatakse eri otstarbel ja autodele saab lisada paljusid mooduleid. Näiteks võib sellest teha kongiga auto, mida saab kasutada haavatute transportimiseks. Auto kandevõime on üle kahe tonni.

Kõige omapärasem sellest sarjast on esial-

Uuel militaarversiooni G-klassil on 185 kW OM656 diiselmootor ja 9-käiguline automaatkäigukast. Sõidukid suudavad läbida 660 mm sügavust veetakistust ja nende militaarvaldkonnas järjest olulisemaks muutuv elektromagnetlainete kiirgamine on optimeeritud.

Juhi vaatenurgast on kõige silmapaistvamad uuendused mugavamad istmed ja reguleeritava asendiga rool. Need ei erine suuresti tsiviilsõidukite omadest ning teevad sõidukogemuse

Austraalia maaväe 6x6 G-klassi saab transportida helikopteriga ß

pidades. Maasturitel on väga hea maastiku läbimise võime ja vastupidavus. Kõigil uutel mudelitel on kuni kolmetonnine kandevõime. Üsna väikeste mõõtmete tõttu saab neid transportida nii helikopteri kui ka lennukiga.

SÕDUR detsember 2019 41

Tehnika

võrreldavaks SUV-ga sõitmisega. Uuendatud on ka konditsioneer ja sõidukitel on LED-tuled.

Veidi on muudetud keskkonsooli nuppude asukohta ja maasturitel on 150 A generaator.

Nagu kõigil uutel autodel on ka uuel G-klassil võrreldes eelkäijatega rohkem mootori tööd reguleerivat elektroonikat. See võib osutuda probleemseks, kui auto näiteks lahinguolukorras tõsiselt kahjustada saab. Sellisteks olukordadeks on olemas emergency override nupp, millele vajutades saab sõita isegi siis, kui auto elektroonika on viga saanud.

G 280 CDI LAPV 5.4 ja 6.1 LAPV (Light Armoured Patrol Vehicle) ehk kergsoomusega patrullsõiduk on omasuguste seas üks kiiremaid maailmas. Sõidukid ehitatakse tellija soovide kohaselt, kuid need põhinevad peamiselt G-klassi maasturitel, millelt pärineb enamik auto koosteosi. Enamjaolt on need sõidukid mõeldud eriotstarbelistele sõjaväe- ja politseiüksustele.

Hea soomusauto koostamine ei ole inseneride jaoks väga lihtne ülesanne, sest alati tuleb teha kompromisse kiiruses, kaitses või koorma kandevõimes. Suurendades üht, vähenevad teised.

ßß

G 280 CDI 6.1 LAPV

G 300 CDI MRV ß

42 detsember 2019 SÕDUR

Tehnika LAPV kiirus tuleb G 280 CDI OM642 mootorist, millel on 134 kW jõudu ja 400 Nm pöördemoment, ning 5-käigulisest automaatkäigukastist. Nii raske diiselmootoriga auto kohta tundub selle kiirendus lausa uskumatuna.

Ballistiline ja miinivastane kaitse on vastavuses NATO STANAG 4569 standardiga. Lubatud suurim brutokaal on 5,4 või 6,1 tonni ja väliste mõõtmete põhjal saab sellega sõitmist võrrelda suuremõõtmelise sõiduauto juhtimisega. Ka see mudel koosneb moodulitest ja see pannakse kokku kliendi nõuete kohaselt.

võime varustusele lubavad korraldada pikemaid operatsioone.

Sõiduki üle 120 km/h tippkiirus ja portaaltelgede 412 mm kliirens teeb selle kasutamise võimalikuks mitmesugustel taktikalistel operatsioonidel. Nii raami kontsepetsioon kui ka ajamisüsteem põhineb läbiproovitud ja põhjalikult katsetatud G-klassi komponentidel. See tähendab mitme konkurendiga võrreldes lihtsamat sõiduki hooldamist, sest seda on võimalik teha kõigis Mercedese hoolduskeskustes.

G 300 CDI MRV

Tulevik

MRV (Multi-Role Vehicle) ehk mitmeotstarbeline sõiduk on mõeldud ülesanneteks, kus oluline on kiirus. MRV alus on võimeka LAPV 6.1 šassii. Tegu on avatud sõidukiga, millel on nii miinivastane kui ka vöökõrgune ballistiline kaitse.

Pealt lahtine sõiduk on eelkõige mõeldud eriüksuste mitmekesisteks ülesanneteks. Soomustatud katuse ja ülaosa puudumine annab võimaluse suuremate koormate kandmiseks.

Ainulaadne ruumipaigutus võimaldab kanderaami autosse mahutada, et haavatuid kiiresti ohutsoonist evakueerida. Samuti saab sõidukisse mahutada istmed kuni kuuele sõdurile koos nende varustusega. Lisaruum ja kande-

Kõigi soomusmaasturite, mitte ainult soomustatud G-klassi, nõrgim koht on tagaosa. MB insenerid usuvad, et kontseptautoga LAPVneo suudavad nad selle nõrkuse likvideerida. Selle auto arendamisega kavandatakse tõsta meeskonna kaitstust, samal ajal suurendades ka kandekoorma suurust. Täpsemaid uudiseid vastavate lahenduste kohta on loota lähiaastatel.

G-klassil täitus 2019. aastal neljas aastakümme. Tõenäoliselt jääb see legendaarne auto veel kauaks tootmisse. Vajadus vastupidavate militaarsõidukite järele maailmas ilmselt aina suureneb. Seda ajastul, kui trend on tavasõidukid järjest vähem kestvaks ehitada.

Hea soomusauto koostamine ei ole inseneride jaoks väga lihtne ülesanne, sest alati tuleb teha kompromisse kiiruses, kaitses või koorma kandevõimes.

Kaitsevägi kasutab väga erinevaid versioone G-klassi Mercedestest Foto: Eesti kaitsevägi

SÕDUR detsember 2019 43

Merevägi fookus 44 detsember 2019 SÕDUR

Merevägi

Üks päev Eesti mereväe ¨ lipulaeval EML Admiral Cowan Autor: mdr Miikael Raun Sõdurilehe reporter

Käed, mis tahtsid rooliratast, ta­ havad nüüd sind’’ ja sarnased nop­ ped Jaan Tätte lauludest kujutavad mere­elu kui midagi ääretult romantilist.

Teisalt leidub kujutluspilt merekarust, keda kallim kodus taga nutab, kuna too suurema osa aastast eemal viibib ja merd ehk endale kõige armsamakski peab. Et näha, mis merel päriselt toimub, milline on laevaliikmete omavaheline suhtlus, rollid ja elukorraldus, veetsime võtte­ grupiga päeva Eesti mereväe lipulaeval EML Admiral Cowan.

Päikeselisel teisipäeva hommikul Miini­ sadamas laeva oodates oleme teadmatuses, mis meid täpselt ees ootab. Me ei tea, kui palju või kas üldse saame laevas ringi liikuda, või mida kajastada. Lahutame oma meelt vaadeldes sa­ mal ajal paarisaja meetri kaugusel vees ulpivat kolme päästeparve. Seal on mereväelase baas­ kursust lõpetavad ajateenijad juba peaaegu öö­ päeva loksunud ning teevad nüüd ettevalmis­ tusi peatselt saabuma pidavaks helikopteriks.

Mitu parvelist on roninud parveäärtele ning viskavad sealt vette tossupomme. Kiirelt hak­ kab mööda veepinda levima oranž suits, mis peaks kopterile märku andma, et vees on „me­ rehädalised’’, keda päästma tulla.

Viimaks kerkivad silmapiirile üha suurene­ vad laeva piirjooned. EML Admiral Cowan on jõudmas Miinisadamasse – lihtsalt selleks, et peale võtta meid ja meist paarkümmend meet­ rit eemal seisvat TalTechi teadlast Margus Rät­ seppa, kes puhtjuhuslikult meiega samal reisil on tulnud teadustööd tegema.

SÕDUR detsember 2019 45

Merevägi

ß

Fotod: n-ltn Karl Alfred Baumeister, n-srs Maria Tõkke

EML Cowani 23-millimeetrised õhutõrjekahurid

ML Admiral Cowani sideoperaator vanemmadrus Jorma Hiie

ß

Suurim oht Läänemerel on peamiselt kahe maailmasõja ajal veesatud meremiinid.

46 detsember 2019 SÕDUR

Laeva plaanides on kiirelt silduda, „külali­ sed’’ peale võtta ning taas avamerele siirduda.

Kõik see võtab aega vaevalt paarkümmend minutit. Jõudnud sadamasse, võtab EML Ad­ miral Cowani heatujuline komandöri abi leit­ nant Kaimar Nuut meid trapil lahkesti vastu, kutsub ohvitseride messi ning asub veel enne väljasõitu kõigile me muredele vastama.

Hetkel, mil EML Admiral Cowan, meie võttegrupp pardal, Miinisadamast väljub, saabub helikopter parvelisi päästma. Seisame tiivikutuulest hingetuna välistekil ja jälgime, kuidas meist vaid sajakonna meetri kaugusel ajateenijaid ükshaaval kopterile vinnatakse.

Samal ajal on laevamadrused rivistunud va­ balt seisangus, pilgud sadama poole suunatud, laeva vööritekile. Tegemist on mereväe tradit­ siooniga, mida järgitakse alati igal väljasõidul ja sildumisel. Rivistus läbi saanud, kutsutakse meid EML Cowani pootsmani, nooremveebel Tivo Võhmari jutule, kellega läheme põhjali­ kule laevaekskursioonile.

Ringkäigul saame juba parema selguse elu­

olust laeval – enamjaolt lubatakse meil laevas toimuvat ka kajastada, väheste erandite hulka kuulub aga operatsioonide ruum, kus muuhul­ gas käib miinijahtimise ajal sonarijuhtimine.

Meeskond peab olema valmis Saame teada, et merel viibivad laevad pea kol­ mandiku aastast. Selle hulka ei kuulu välis­ sadamates veedetud aeg, mis olenevalt laevast võib kesta mõnest nädalast või kuust kuni poo­ le aastani ja kauem. See aeg tuleb merelistel läbida küllaltki kitsastes tingimustes. Laeval on palju hädavajalikke sektsioone masinate, tehnika ja relvade jaoks, et kindlustada laeva vastupidavus ja ohutus, see-eest laevapere elu­ ala on kesine.

Merelised magavad 60x200 sentimeetristel koidel, mida ühes kajutis võib olla kuni 14 ja ühes naris kuni neli tükki üksteise kohal. Na­ ride vaheline kõrgus on 40 sentimeetrit, ahta­ mates kajutites on ka naridevahelised korido­ rid vaid veidi enam kui poolemeetrised. Päeva jooksul näeme kõrvalt, kuidas meremehed

Merevägi Meeskond välistekil tulekahjuhäire harjutusel voolikuid paigaldamas ß Heatujulised laevaliikmed pärast tulekahjuhäiret ß ß

mitme tunni jooksul harjutavad labaderiket ning tulekahju korral laeva kustutamist ja tu­ lest kannatanu leidmist.

EML Cowani komandöri abi leitnant Kai­ mar Nuut rõhutab vajadust teha meeskonna­ le pidevaid avariidrille, kuna niivõrd suur osa mereväelaste elust leiab aset merel. Meeskond peab olema pidevas valmisolekus. „Komandö­ ril lasub vastutus – ta peab teadma, milline on tema meeskonna tase,’’ sõnab ta. „Selle kont­ rollimiseks ja saavutamiseks peab kogu aeg harjutama, sest kui jääda seisma või lasta lõd­ vaks, võib kindel olla, et tase langeb.’’

Suurim oht Läänemerel on peamiselt kahe maailmasõja, kuid ka varasemate sõdade ajal veesatud meremiinid. Läänemerel leiduvate miinide kogus teeb sellest maailma minee­ rituima mereala. Meremiine on erilaadseid.

Osad lõhkevad otsesel kontaktil laevaga, kuid paljudele on paigaldatud akustilised, magne­ tilised, rõhutoimelised, elektrilised või seismi­ lised sensorid, mis plahvatavad vastava mõju avaldumisel.

Et ohtu pisendada, on mereväe miinijahti­ jate kere ehitatud klaasfiibrist – erilisest plasti­ ku ja klaasi komposiitmaterjalist, millega kere kerguse ja metalli puudumise tõttu reageerivad mõjumiinid vähe. Metallesemeid ja -konst­ ruktsioone kasutatakse laevadel minimaalselt ning meeskonna poolt pardale toodava tehnika (mobiiltelefonid ja arvutid) üle peetakse arvet.

Kahte sorti merekündjad Augustis sai EML Admiral Cowani koman­ döriks kaptenmajor Tanel Kangro, kes selle hetkeni täitis sama rolli EML Wambolal. Te­ gemist on kahe erineva laevaga nii tegevuse kui ka laevatüübi poolest. EML Wambola on 1977. aastal ehitatud Lindormen-klassi miini­ veeskaja, mida merevägi kasutab miinitõrje­ operatsioonidel toetuslaevana. EML Admiral Cowan on aga kümmekond aastat noorem Sandown-klassi miinijahtija, Eesti mereväe laevastiku lipulaev.

Miks just see laev EML Admiral Pitka mahakandmise järel 2013. aastal uueks lipu­

Meeskond tulekahju harjutuse järgselt vööritekil puhkamas

Meremiine on erilaadseid.

Osad lõhkevad otsesel kontaktil laevaga, kuid paljudele on paigaldatud sensorid, mis plahvatavad vastava mõju avaldumisel.

SÕDUR detsember 2019 47

Merevägi

Päevad pardal on väga erinevad ja laevarutiin pole tegelikult üldse nii harjumuslik.

laevaks valiti, paistab olevat pigem juhuslik.

Ehkki kõige tõenäolisemalt sai otsustavaks, et Eesti mereväe Sandown-tüüpi laevadest on EML Cowan vanim, kinnitavad nii EML Cowani komandör kui ka komandöri abi, et sisulist vahet mereväe Sandown-laevadel tege­ likult pole.

Ka vahe Lindormen- ja Sandown-klassi laevadel pole tavasilmale ilmne – suuruselt ja välimuselt on laevad sarnased, meeskonna­ liikmeidki on mõlemal enam-vähem võrd­ selt. Peamine erinevus kahe laevatüübi vahel on, et Sandown miinijahtijad on varustatud Lindormen laevadest rohkema elektroonika­ ga, mis lihtsustab muuhulgas laevajuhtimist ja manööverdamist. Et paremini mõista laeva manuaalset juhtimist, käivad Sandown laeva­ de meeskonnad koguni EML Wambolal har­ jutamas. Miinijahtimiseks on EML Admiral Cowan varustatud ka pardasonaritega ja muu miinide kaardistamiseks vajaliku tehnikaga, mis EML Wambolal puudub. EML Wambolat saab kasutada miinitõrjel staabilaevana, kust operatsiooni juhid saavad miinijahtijate tege­ vust juhtida.

Laevapere karvased ja sulelised Laeval kinnitatakse meile korduvalt, et päe­ vad pardal on väga erinevad ja laevarutiin pole tegelikult üldse nii harjumuslik. Ka iga laevaliikme päevane tegevus võib erineda sõl­ tuvalt rollist, mis talle laeval jagatud. Laevad koosnevad sektsioonidest, kus tegutsevatel meeskonna­liikmetel on eri ülesanded. Kõige rohkem on pardal relvastusmaate, kes vastuta­ vad laeva relvastuse eest.

48 detsember 2019 SÕDUR

Mereväe laevastiku pardarelvad on 23-mil­ limeetrised õhutõrjekahurid, Browning raske­ kuulipildujad, MG3 kuulipildujad, käsitulirel­ vad Heckler & Koch MP5 püstolkuulipildujad ning USP püstolid.

Samuti on laeval mehaanik ja motorist, kes hoolitsevad, et kõik laeva laitmatuks talitlu­ seks vajalikud masinad toimiksid. Motoristid on tehnikasektsiooni ülemad, hoides päevast päeva korras kõik masinad, mis laeva juhivad.

Mereõppuste ja laevadrillide vahepealsel ajal hooldavad nad laevamasinaid ja tehnikat. Kui laev istub kai ääres, siis teevad remonttöid.

EML Cowani motorist vanemmadrus Rauno Tilts teenis varem EML Sakalal. Ta sõnab, et laeva vahetades ei pääsenud ta koha­ nemisraskustest, mis tingitud kergema laeva pealt raskemale tulemisest. Kõige paremini iseloomustavad vanemmadrus Tiltsi tööd, vä­ hemalt tema enda sõnul, „õlised käed”. EML Cowani peal on Tilts saanud teenida ka Šoti­ maal, kus oli tema sõnul tavapärasest rohkem vaba aega. „Ajateenijad on seal ühe päeva vahis ja see­ järel kaks päeva vabad.” Ta lisab, et välismaal tekib laevaliikmeil võimalus laeva kõrgemate ohvitseridega linna peal käia ja paremini tutta­ vaks saada. „Aga mingisugune distsipliin peab ka säilima. Laeva peal ikkagi teietame, mitte ei sinata.”

Laeva sideoperaator – nagu nimigi ütleb – peab sidet teiste laevade, aga ka mandriga, et vahiohvitseril oleks võimalikult hea ülevaade merel toimuvast. Kuigi tänapäeval kasutatakse selleks märksa moodsamat raadiosidet, peab sideoperaator valdama ka morsekoodi, lipu­

Merevägi ‚,Vahtimist’’ on palju Paljuski paneb laevaliikme elurütmi paika va­ hikorra pikkus. Nii-öelda transiiti ehk ühest kohast teise sõitu tehes kestab üks vahikord neli tundi ja meeskonnaliige peab vahti astuma iga kaheksa tunni tagant. Kahe vahetuse vahe­ le jääval ajal peab ära suutma teha kõik muud laevatööd ja ka argised toimetused nagu söö­ mine, hügieenitoimingud, trenn ja magamine.

Kui laev käib miine jahtimas, on vahikorrad veelgi sagedamini, iga kuue tunni tagant. Võib ette kujutada, et sellise eluviisiga välja puhata on väga keeruline, ent kõik laevaliikmed, kel­ lega rääkisin, kinnitasid, et keha harjub vahi­

rutiiniga kiirelt, kohandades ka unerežiimi vastavaks.

Hommik laeval näeb välja umbes niisugu­ ne: ärkad umbes pool tundi enne oma vahikor­ ra algust, teed kiire hügieeni, sama kiirelt sööd kõhu täis ning viis kuni kümme minutit enne oma vahikorra algust lähed laevasilda vahti välja vahetama.

Vahivahetusel on oluline, et eelmine vaht teeks ülevaate kõigest, mida parasjagu vees näha on – poid, tuled, teised laevad, saared ning muu oluline. Samuti, et uus roolimees saaks eelmiselt juhised laeva kursi hoidmiseks.

Vahirolle on erisuguseid. Relvastusmaadid on peamiselt sillavahis; sideoperaator valvab laeva­sidet, mehaanik ja motorist masinaid. On ka vahiohvitser, kelleks üldjuhul mõni koge­ num tegevväelane. Ta jälgib sillast laeva kurssi ja vahisolijate tegevust ning temale kannavad sillavaatlejad vees nähtud objektidest ette.

Kõige levinumad ja mitmekesisemad vahe­ tused on sillavahis – seal täidab igaüks eral­ di ülesannet sillas roolimehe või vaatlejana, miini­jahtimise ajal ka operatsioonide ruumis sonarioperaatorina. Nelja kuni kuue vahitunni ajal vahetavad sealolijad rolle, et keegi ei peaks ühte asja ülemäära kaua tegema.

Teadlane ja meri Ühe sihina on merevägi endale võtnud (mere) teaduse toetamise. Osalt annab see mereväele võimaluse kasutada oma tehnikat laiemaks ühiskondlikuks hüvanguks, teisalt arendada oma tsiviil­ militaarkoostöö võimet, mis eriti just kriisiolukordades on end vägagi vajaliku­ na tõestanud.

Mereväelase baaskursuse ajateenijad parveharjutusel helikopterit ootamas ß

märke ja muid signaale, millega vajadusel me­ rel kontakteeruda.

Väga vastutusrikas amet on laevakokkadel, kes hoiavad meeskonna kõhud täis ja seeläbi tuju üleval. Kokad on niivõrd vajalikud, et lae­ vale on neid ette nähtud koguni kolm. Vanem­ kokk kui toitlussektsiooni ülem tegeleb laeva perele minevate toidukoguste planeerimise ja tellimisega.

Kuna laevad võivad merel olla pikemat aega, peab vanemkokk olema ettenägelik, et kõik laevaliikmed saaksid terve sõiduperioodi vältel vaheldusrikkalt süüa. Kokk­parameedik valmistab laevapere igapäevase söögipoolise, tegeledes vajaduse korral ka haigetega. Toidu­ valmistamisel aitab teda abikokk, kes üldjuhul valitakse laeval viibivate toitlustuskogemuse­ ga ajateenijate seast. „On olnud olukordi, kus laevale on sattunud väga peened kokad. Mees­ kond on elanud väga hästi,’’ muigab leitnant Nuut.

Nelja kuni kuue vahitunni ajal vahetavad sealolijad rolle, et keegi ei peaks ühte asja ülemäära kaua tegema.

SÕDUR detsember 2019 49

Merevägi

Meiega samal väljasõidul väisas EML Admiral Cowanit TalTechi küberneetika­ instituudi teadlane Margus Rätsep. Temaga kaasas olid ujuvpoid, mis laevalt vette visati, et uurida tõusuhoovuste tekkemehhanisme.

Ujuvpoide liikumistrajektooride kaudu saadi aimdust hoovuste võimaliku tekke ja suuna kohta. ,,Merevägi on väga vastutulelik,’’ ütleb Rätsep. „On teisigi koostöövõimalusi, kuid koostöö mereväega sujub kõige paremini, kuna merevägi on meile tõsiselt vastu tulnud, suutes oma plaane ka meie omadega kohan­ dada.’’ Ta lisab, et projekti eesmärk on välja selgitada tekkemehhanism, kuidas moodus­ tuvad meres erinevad ilmastikunähtused ja mismoodi aidata neid ette ennustada. „Ranniku lähedal võib juhtuda, et soe pin­ napealne vesi uhutakse hoovustega eemale ja pinnale tõuseb hapnikuvaene jahedam vesi.

Tavainimese jaoks võib see tähendada, et ini­ mene läheb suvel sooja ilmaga randa, aga soo­ ja asemel puutub kokku hoopis 10-kraadise veega,’’ sõnab Rätsep. Rätsep töötab TalTechi dünaamika laboratooriumi töögrupis, mille keskne tegevus on mereprotsesside uurimine.

Ta on lõpetanud TalTechi tehnilise füüsika eriala, seejärel kaitseväe akadeemia sõjaväelise juhtimise erialal mereväes ning hiljem täien­ danud end TalTechis magistrikraadiga.

Mereväe laevad - vanad, aga kobedad Kõik mereväe laevad on ehitatud 70ndate lõ­ pus või 80ndatel. Järgmise 15 aasta jooksul tuleb need vanaduse tõttu välja vahetada.

EML Admiral Cowani komandör kapten­ major Tanel Kangro võrdleb laevu autodega, mida aeg-ajalt on tarvis putitada, ent mis siiski ühel hetkel tuleb kuulutada sõidukõlbmatuks.

See-eest ei karda ta, et praegused laevad päris sealmaal oleksid. „Laevad võivad olla küll va­ nad, kuid laevast teeb laeva ikkagi meeskond, kes laeval on. Kui meeskond on motiveeritud ja leidlik, võib väga palju korda saata,’’ lausub ta vestluse käigus optimistlikult.

Ta lisab, et kuna kõik laevad on juba lä­ binud või peatselt läbimas kerehooldust Šoti­ maal, on nende tehnilised näitajad ja võimed praegu igati head. Vajadus uute laevade järele on küll olemas, kuid võime rahul olla laevas­ tikuga, mis meil parasjagu on.

ß

50 detsember 2019 SÕDUR

Madrused sildumisel tekitöid tegemas

Sõdurid fookus

Iga tasandi ülem teab, et sõjalise õigluse tagamine on ülimalt oluline, kuid mitte kõik ülemad ei tea, kuidas seda saavutada. Selle tagamisel ei tohi unustada, et õiglus tuleb saavutada kooskõlas kehtiva õigusega.

Õigus ja õiglus kaitseväes ¨ Autor: kapten Karel Brandt, kaitseväe õigusvahemees

52 detsember 2019 SÕDUR

K

õigepealt tuleb mõista, mis on õiglus ja mis on õigus ning esitada küsimus, kas need on kaitseväelastest ülema ja alluva jaoks erinevad. Õiglust on keeruline defineerida, kuna see ei ole juriidiline termin.

Samas tuleb õigust just defineerida kui jurii­ dilist terminit. Endine õiguskantsler Indrek Teder leidis, et õiglus on subjektiivne ja õigus on kitsam ning õiglus laiem printsiip. Õiglus on sisemine tunne, et õigusega saavutatav on eesmärgipärane ja vajalik ning kohane. See peab olema tajutav mõlemale – nii ülemale kui ka alluvale. Seega, kui õigust ei rakendata õiglaselt, siis võib tekkida olukord, kus õigus küll annab loa tegevuseks, kuid see ei tundu õiglane.

Võib nentida, et õiglus on olukord, milles igaühele langeb see osa, mis talle õigusega kuulub. Õigus tähendab praegu omakorda seda, et õigusaktidega on kellelegi antud päde­ vus midagi otsustada ja tegemist on faktilise, mitte tunnetusliku olukorraga. See tähendab, kas õigus annab loa midagi teha või mitte, või hoopis keelab midagi teha. Õigus võib küll alluva ja ülema jaoks olla erinev, kuid selle rakendamine ei tohiks teki­ tada erinevust õigluse arusaamises. Ülemal on tavapäraselt õigusega antud suurem pädevus ja seda valesti rakendades võibki alluv tunda, et tekkinud olukord ei ole õiglane. Just selliste

olukordade teadlikku loomist tulebki ülemal vältida.

Teenistuse korraldamisel ei mõtle ülem iga päev, millist talle antud õigust ta parajasti ra­ kendab, kuid meeles tuleb pidada, et kõik te­ gevused on taandatavad ka õigusele ehk ülema nõutavad tegevused peavad olema õigusliku alusega tagatud. Artikli eesmärk on selgitada ülemale õigusega antud eri võimalusi teenis­ tuse korraldamiseks ja kuidas neid rakendada nii, et see oleks võimalust mööda õiglane, mõ­ lemalt poolt vaadates.

Kõige tavapärasem tegevus, mida ülem talle antud õigusega ellu viib, on kaitseväelise dist­ sipliini tagamine. See tähendab, et kõik kaitse­ väelased peavad täpselt täitma kaitseväeteenis­ tuse seaduse (edaspidi KVTS) § 157 kohaselt ning selle põhjal jõustunud õigusaktide ja ülemate käskudega kehtestatud teenistusüles­ andeid ja kaitseväelist korda. Ülema kaitseväeline distsipliin tagatakse talle õigusega antud käsuõiguse ja distsipli­

Sõdurid ß

Kätekõverdusi võib kasutada drillimiseks, mitte karistamiseks Fotod: rms Mattias Allik, kaitsevägi

naarvõimu rakendamisega. Vajadusel võidak­ se selleks kasutada ka vahetut sundi. Nende praktiseerimisel on ülem oma pädevuses vaba, kuid ta peab siiski järgima õigusest tulenevaid piiranguid või kõrgema ülema seatud raamis­ tikku. Nii nagu tsiviilsüsteemis eksisteerib ka militaarõigussüsteemis võimalus teha valesid otsuseid.

Peainspektoriteenistuse poole tehtud pöör­ dumiste sisust on selgunud, et endiselt esineb olukordi, kus kaitseväelastest ülematel ei ole ühtset arusaama sellistest igapäeva kaitseväe­ teenistuse (sh distsipliini tagamise) seisukohalt olulistest juhtimiselementidest nagu ergutus, motiveerimine ja karistamine, ning mis eristab neid drillist. Pideva vale metoodika kasutamise tõttu ajateenijate väljaõppes on selle kasutegur väiksem ning see mõjutab ka ajateenijate psüh­ holoogilist seisundit, mispärast võib see kaud­ selt olla seotud ajateenijate väljalangevusega1.

See on ülekantav kõikidele kaitseväelastele, kuna olulisel kohal on tegevuse sisu ehk kaitse­

väelane peab mõistma, kuidas tema tegevus on seotud oma sealoleku eesmärgiga 2. Neid ees­ märke on kaitseväelasel endale keeruline sõ­ nastada, kui tema suhtes rakendatakse õigust ebaõiglaselt. Just juhtimisvõtete vale kasutami­ ne võib tekitada ebaõiglust, kuna tajutakse, et teatud tegevus ei ole kohane või vajalik.

Ergutamine ja motiveeerimine Kaitseväelise ergutuse mõiste on toodud KVTS § 159 lõikes 1, kaitseväelasele tunnustuse aval­ damine kauaaegse laitmatu teenistuse või tee­ nistusülesannete silmapaistvalt hea täitmise eest. Ergutused on loetletud sama paragrahvi teises lõikes3. Seaduses on toodud ammendav loetelu ehk ülem ei saa mingit muud ergutust luua. Tavakohaselt määratakse ergutus kirjali­ ku haldusaktiga.

Peale seaduslikult määratletud ergutuste saab ülem alluvat motiveerida ja seda mistahes (positiivse) soorituse eest. Motiveerimise võima­ likke viise ei ole õigusega eraldi loetletud ja nii

1 Saarela, M. Magistritöö „Ajateenijate väljalangemise psühholoogilised põhjused 2016. ja 2017. aasta lõikes“.

Tartu: 2019 (lk 12).

2 Nt ajateenistus on meessoost kaitseväekohustuslase kaitseväeteenistuskohustuse täitmine ning naissoost isiku vabatahtlik kaitseväeteenistusse asumine ja selle läbimine sõjaväelise väljaõppe saamise eesmärgil (KVTS § 5 lg 2).

3 Distsiplinaarkaristuse ennetähtaegne kustutamine; tänu avaldamine; Kaitseväe teenetemärgi andmine; rahalise preemia andmine; hinnalise kingituse tegemine; nimelise külm- või tulirelva kinkimine.

SÕDUR detsember 2019 53

Sõdurid

on ülem motiveerimise aluste, viiside ja rakenduste kohaldamisel piiratud vaid oma võimupädevusega. Alluvat motiveerides peab sõjaline ülem oma kaalutlusõigust täide viima heas usus.

Kaalutlus tähendab, et tegemist on va­ likuga – ülem võib alluvat motiveerida, kuid kohustust seda teha ei ole.

Oluline on mõista, et motivee­ rimine on ülema reaktsioon alluva (positiivsele) sooritusele, mida alluv või konkreetse teo tegija tajub posi­ tiivselt. Seepärast ei ole vastuvõetav arutlus selle üle, et ülemad motivee­ rivad alluvaid suitsetamise soovi eest kätekõverdustega, kirja või postipaki saamise korral jooksmisega ümber kasarmu, kapi lukustamatajätmise eest telliste või kruusaga täidetud laske­moonakarbi kaasaskandmise kohustusega jne.

Drilli õigustatuse kriteerium on nõutavate võimete saavutamine.

Drillimine Drill5 on kaitseväelaselt või üksu­ selt nõutava soorituse jaoks vajalike vaimsete, intellektuaalsete, füüsilis­ te või muude omaduste loomine ja hoidmine. Kui kaitseväelane peab olema võimeline sooritama järjest 55 kätekõverdust, siis on põhjendatud selle väljaarendamine kuni nõutavate võimeteni. Kui kaitseväelane on oma võimed viinud nõuetega vastavusse ja

54 detsember 2019 SÕDUR

Karistamine Distsiplinaarkaristuse eesmärk on sä­ testatud KVTS §-i 168 lõikes 1, s.o juhtida kaitseväelase tähelepanu oma eksimusele ja hoida ära tema uute süü­ tegude toimepanemine. Seaduses loet­ lemata meetmete rakendamine karistu­ sena, st reageeringuna teenistusalastele

ß

Lühidalt, isikut ebasoodsalt mõju­ tav meede ei ole motiveerimine, aga kui seda nii rakendatakse, siis see kindlasti tekitab rohkem ebaõiglust.

Samas ülema tehtud väline motivee­ ring võib mõjutada ka isiku sisemist motivatsiooni. See tähendab, kui isik on sisemiselt väga motiveeritud, aga kui ülem kasutab kohatuid motiveeri­ mismeetodeid, siis isiku sisemine mo­ tivatsioon võib langeda4. Ülema võimaldatud täiendav vaba aeg, lisapuhkus või pikem väljaluba võivad olla motiveerimise vahendiks, kuna isikud tajuvad neid positiivselt.

Loen nende hulka ka pere- ja spordi­ päevad või jõuluüritused jms tegevu­ sed, sest need on isiku jaoks positiiv­ selt tajutavad.

seda ka demonstreerinud, puudub va­ jadus selle edasiseks pidevaks drillimi­ seks ja vastupidi, kui nõutav võime on langenud alla vajaliku määra, on drill taas põhjendatud ja vajalik.

Drilli õigustatuse kriteerium on nõutavate võimete saavutamine.

Drilli toime alluva jaoks võib olla ebameeldiv (füüsiliselt või vaimselt kurnav), mida võidakse võimendada, luues vastavad välised tingimused (tegevus pimedal ja/või külmal ajal või ebasoodsal maastikul jne).

Koostööharjutusena ettenähtud kollektiivne palgitassimine võib olla drill, samas tegevus, mille käigus peab üksus kaevama nii suure augu, kuhu seesama puupalk nii vertikaalselt, ho­ risontaalselt kui ka diagonaalselt sisse mahub, ilmselt mitte.

Tegemist on drilliga, kui seda on vaja sõjaväeliseks väljaõppeks ja tava­ päraselt on need tegevused fikseeritud väljaõppedokumentides, mille järgi koostatakse ka tunniplaan. Samas võib drillida ka muid tegevusi, mis on otseselt kaitseväeteenistusega seo­ tud6, kuid otseselt ei pruugi kajastuda välja­õppe- või tunniplaanis. Ka drill ja selle meetmed peavad olema kooskõlas õigusega.

Järelikult ei saa drillida ettenähta­ matuid tegevusi. Seetõttu ei ole õigus­ pärane drillida nt paberipurustajast laialiloobitud purustatud paberi koris­ tamist („lumesadu”); võidu magamis­ kotis roomamist kasarmu koridoris („siidiuss”); sundasendeid (nn mõt­ leja-, puhke- jne asendid); kiiremini rivvi jõudmise harjutamiseks kätekõ­ verdusi jmt.

Motivatsiooni mõjutab aga see, kuivõrd ajateenijad omandavad tee­ nistuses vajalikku7. Seega, sobimatute drillide rakendamine ja kaitseväelaste motivatsioon on omavahel seotud.

Kui kaitseväelane ei mõista drilli sisu ning ei näe selle sidusust teenistuse­ ga, siis tema tahe ja soov midagi teha langeb.

puudustele on lubamatu8, sest nii nagu ergutamiste puhul on tegemist am­ mendava loeteluga.

Vaatleme nüüd mõnda olukorda ülaltoodud põhimõtete järgi.

Jaoülem annab kaitseväelastele kor­ ralduse neljakesi tõsta üles voodi, kus lamab viies ja joosta sellega kasarmu­ toast välja ning seejärel ümber kasarmu.

Küsime, kas see on täitja seisuko­ halt soovitav või ebasoovitav. Ilmselt ebasoovitav.

Seega pole tegemist: • ergutamise ega • motiveerimisega Järelikult saab tegemist olla: • drilli või • karistamisega Tegemist on drilliga, kui seda on vaja sõjaväeliseks väljaõppeks ja see on väljaõppedokumentides ja/või tun­ niplaanis ette nähtud. Ilmselt sellist tegevust eelnimetatud dokumentides kirjas ei ole.

Seega ei ole tegemist drilliga ja täitja

Sõdurid Tegemist on drilliga, kui see on vajalik sõjaväeliseks väljaõppeks

seisukohalt on see pigem karistamine, mis võib olla: • seaduslik või • ebaseaduslik Kirjaliku haldusaktiga määra­ tud seaduslike distsiplinaarkaristus­ te loetelu on toodud KVTS §-i 168 lõikes 2 ja nendeks on: 1) noomitus; 2) distsiplinaartoimkond; 3) distsipli­ naararest; 4) rahatrahv9; 5) põhipalga vähendamine; 6) Kaitseväe teenete­ märgi äravõtmine; 7) tegevteenistu­ sest vabastamine.

Jaoülema rakendatud meede seadu­ ses loetletud tunnustele ei vasta. Järeli­ kult on tegemist lubamatu tegevusega ja selle täitja tunneb väga suure tõenäo­ susega, et teda karistatakse.

Kaitseväelastele antakse korraldus roomata mudasel metsaalusel, mille tagajärjel saavad kaitseväelaste riided ja varustus märjaks ning mudaseks. Sa­ muti on kaitseväelased pärast sooritust füüsiliselt kurnatud.

Küsime, kas see on täitja seisuko­

halt soovitav või ebasoovitav. Ilmselt ebasoovitav.

Seega pole tegemist: • ergutamise ega • motiveerimisega Järelikult saab tegemist olla: • drilli või • karistamisega Tegemist on drilliga, kui seda on vaja sõjaväeliseks väljaõppeks ja see on väljaõppedokumentides ja/või tunni­ plaanis ette nähtud. Selline tegevus on ilmselgelt eelnimetatud dokumentides kirjas. Seega hoolimata asjaolust, et tegemist on käsu täitja jaoks ebameel­ diva olukorraga, on tegemist lubatava tegevusega.

Kui eeltoodud olukorda edasi aren­ dada ja lisada juurde korraldus, et kaitse­väelased peavad seda tegema ihu­ pesus, siis nähtavasti ei ole enam tege­ mist drilliga. Järelikult võib tegemist olla karistamisega, mis võib olla: • seaduslik või • ebaseaduslik

Seaduslike distsiplinaarkaristuste loetelu on toodud KVTS §-i 168 lõi­ kes 2 ja distsiplinaarkaristus määratak­ se kirjaliku haldusaktiga. Instruktori juurde lisatud meede seaduses loetletud tunnustele ei vasta, mistõttu on inst­ ruktori omal tahtel drillile juurde lisa­ tud tegevus lubamatu. Peale lubamatu meetme rakendamise on sellel ka tühi­ se käsu tunnused.

Eespool toodud skeemi järgi saab mitmesugustele tegevustele esitada kohased küsimused ja saada kinnitust nende lubatavusele. Kahtluse korral, kas drilli või motiveerimisena nõu­ tavat sooritust tajuvad isikud hoopis tuntava karistusena (sh kollektiivsena), tasub küsida enne kui vastav korraldus antakse „Kas see tegevus on õigusega tagatud?”. Seda on vaja sõjaväeliseks väljaõppeks ja nii on ka väljaõppekavas ja/või tunniplaanis ette nähtud.

Vahel on lubatava ja mittelubatava tegevuse vahel piir väga õrn ning mida hapram see on, seda tugevam peab sõjaline õigustus (ja õigus) sellise teo tegemisel olema. Erinevus teo kritee­ riumiks loetletud meetmete ja nende praktiseerimise vahel on selle kohalda­ mise eesmärk ja vastavus õigusele ning kaitseväe korrale.

Meeles tasub pidada ka asjaolu, et iga ajateenija on organisatsiooniga tu­ levikus liituvale isikule mõjutaja seda­ mööda, mida ja kuidas koges tema oma teenistuse käigus. Ülem ei pea valima õiguse ja õigluse vahel, vaid teenistust saab korraldada ka nende sümbioosis ja võtta parim nendest mõlemast. Samas korraldab ülem teenistust just õiguse kaudu, kuid rakendades kõiki talle antud õigusi ei tähenda automaatselt, et see on õiglane. Õigust valesti kohaldades on väga suur oht tekitada ebaõiglust ja see omakorda vähendab kaitseväelaste tegevustahet.

Just selle sobiva tasakaalu leidmine on hea ülema tunnus.

4.Kaitseväe ja Kaitseliidu õppurite motiveerimisest loe lähemalt ajakirjast Sõdur 4/2019 (lk 54-57).

5 Harjutamine; uute oskuste omandamine; olemasolevate oskuste parendamine.

6 Nt varustuse pakkimine või korrapidamisteenistuse kohustused.

7 Hindrikus, R. Lõputöö „Ajateenijate motivatsiooni ja õpihoiakute seosed ning muutumine ajas“. Tartu: 2019 (lk 18) 8 Karistamisest loe pikemalt Sõduri väljaandest 01/2019 (lk 18-21).

9 Ei rakendata kaitseväeteenistuskohustust (nt ajateenija) läbivate isikute suhtes.

SÕDUR detsember 2019 55

Ajalugu

Fotod: Hans Tuksami album / SĂľjamuuseum

Narva kaitselahingud 16. novembrist 1919 2. jaanuarini 1920 56 detsember 2019 SĂ•DUR

Ajalugu ß

Eesti I. diviisi sõdurid koos mootorrattaga

Autor: Hanno Ojalo, ajaloolane

E

Vabadussõja lõpus toimunud lahingud Narva rindel olid sõja suurimaks ja otsustavamaks operatsiooniks, mis lõppes Eestile tõrjevõiduga, kuid meie liitlasele Loodearmeele raske kaotusega.

esti väed alustasid kaitselahinguid seejärel, kui septembri lõpus - oktoobri algul 1919 alanud Loodearmee suurpealetung Petrogradi vallutamiseks nurjus ja Punaarmee kaks väekoondist – 7. ja 15. armee tõrjusid võiduka vastupealetungi käigus Vene valgekaartlased Narva jõe äärde.

Reeglina jagatakse operatsioon kolmeks suuremaks pealetungiks, millega Punaarmee Lääne­rinde väed (7. ja 15. armee, kokku 6 diviisi) püüdsid lõplikult purustada Loodearmeed, vallutada Narva jõe idakallas ja võimalusel ka Narva linn.

Operatsiooni algul ei ületanud Punaarmee jõud arvuliselt Eesti 1. diviisi ja Loodearmee (kokku 6 diviisi) vägesid olulisel määral. Kuid Loodearmee isikkoosseisu pideva kahanemise tõttu kasvas punaste arvuline ülekaal vähehaaval mitmekordseks.

Kui esialgu oli Loodearmee isikkoosseis Eesti 1. diviisist ja lisaüksustest Narva rindel ligikaudu 1,7 korda suurem, siis detsembri lõpuks oli Vene valgekaartlasi jäänud Narva rindele juba seitse korda vähem kui eestlasi.

Siiski moodustas Loodearmee suurtükivägi detsembri lõpuks Narva rindel 38% kogu kaitsjate suurtükiväest.

Esimesel etapil, 16.–30. novembrini saavutasid punased suurimat edu – Eesti 1. diviisi väeosad ja Loodearmee suruti jõe idakaldal põhja ja lõuna pool Narva linna mitu kilomeetrit tagasi ning nende kätte jäi vaid Narvatagune sillapea, samuti mõned külad Narva jõe idakaldal Narvast lõuna pool. Esialgu toetasid mere poolt suurtükitulega meie Narva kaitsjaid ka Eesti ja Loodearmee sõjalaevad.

Teisel etapil õnnestus eestlastel tagasi lüüa Punaarmee rünnakud Narvale, kuid lõunapoolsel rindelõigul tõrjusid punased Loodearmee üle Narva jõe ja tungisid Krivasoos ka ise mitme kilomeetri sügavuses Eesti territooriumile. Vastulöökidega õnnestus meie vägedel punased tagasi üle jõe paisata.

Viimase pealetungi ajal, 28.–30. detsembril üritasid punased rohkem mõjutada Tartu rahu­läbirääkimiste kulgu, kui reaalselt Narvat

vallutada. Viimaste jõududega ettevõetud rünnakud löödi edukalt tagasi ja mõlemad pooled olid võitlusest täiesti kurnatud.

Seejuures kandsid Punaarmee üksused, kes paiknesid sõjategevusest laastatud aladel, suuri kaotusi just külma, nälja ja haiguste tõttu. Kindlasti mõjutas nende lüüasaamisi ka asjaolu, et suur osa 7. ja 15. armee väeosadest oli järjest lahinguid löönud kolm kuud: esialgu Loodearmee ja seejärel Eesti sõjaväe vastu. Seetõttu olid punased kurnatud ja võitlusmoraal kahanes iga päevaga. Vaherahu sõlmiti 31. detsembril ja kehtima hakkas see 3. jaanuaril 1920.

Punaarmeel ei õnnestunud rasketele kaotustele vaatamata eestlasi ja loodearmeelasi üle Narva jõe tõrjuda, samuti Loodearmeed täielikult purustada. Meie vägede kätte jäi Jaanilinna sillapea ja jõe idakallas kuni mereni, kus paiknes meie 9. polk, samuti paiknesid jõe idakaldal Jaanilinnast lõuna pool tunduvalt kahanenud Loodearmee 4. ja 5. diviisi üksused.

Tavaliselt on Loodearmee osa Narva kaitse­ lahingutes kiputud alahindama, kuid vaatamata võitlusvõimeliste jalaväelaste arvu pidevale kahanemisele operatsiooni käigus oli suur tähtsus Loodearmee rohkearvulisel suurtükiväel ja soomusrongidel, mis toetasid eestlasi kuni kaitsetegevuse lõpuni 30. detsembril.

Tõsi, osad Loodearmee väeosad olid niivõrd demoraliseerunud, et kippusid omavoliliselt üle Eesti-Venemaa piiri tungima ja eestlastel tuli nad desarmeerida. Muidugi oli keeruline ülesanne ka Eesti valitsusel ja Eesti sõjaväe juhtkonnal, sest ühtaegu tuli sõlmida rahu­ leping Nõukogude Venemaaga, kelle üks eesmärk oli Loodearmee likvideerida, ja teisalt kasutada Loodearmee sõjajõudu veel vabadussõja viimastes lahingutes Eesti liitlasena.

Kokku osales Narva kaitselahingutes (koos tagalaväeosadega) vähemalt 30 000−40 000 eestlast, 50 000 loodearmeelast ja kuni 100 000 punaarmeelast. Seega oli kaasatud jõudude hulk suurem kui näiteks Landeswehri sõjas.

Eesti sõjavägi tõi operatsiooni käigus lisaks 1. diviisile Narva rindele Latgalest ka 3. diviisi ja soomusrongide diviisi üksused. Kaitselahingutes osalesid peale Loodearmee ka Ingeri polk ja Balti pataljon.

Kaitsetegevust juhatas Eesti poolel kindral-

SÕDUR detsember 2019 57

Ajalugu

ß

Suurtükiga rindel

Meie kuulipilduja pesa Narva frondil

major Aleksander Tõnisson, Punaarmee jõude pealetungil aga 7. armee juhataja Sergei Odintsov (endine kindralmajor tsaariarmees).

Lahingutes oli oluline osa Eesti sõjaväe pioneeriüksustel. Juba 1919. aasta suvel, kui rinne ida poole veeres, algas Eesti piiridel intensiivne kindlustuste ehitamine. Sügisesteks

ß

1. diviisi ohvitserid malet mängimas

27. detsembril 1919 oli rindel sõjatehnikat järgmiselt: (pole arvestatud Loodearmee 4 soomusrongi ja mitukümmet suurtükki)

826 667

7 6 4 160

kuulipildujaid

58 detsember 2019 SÕDUR

205

suurtükke

2

soomusronge

soomusautosid

ß

kaitse­lahinguteks olid nii Narva kui ka Irboska rinnetel valminud korralikud kaitseliinid.

Need sisaldasid traattõketega kaetud täisprofiilkaevikuid, köetavaid meeskonnapunkreid, kinniseid laskepesi ja muud.

Ilma korralike kaitseliinideta poleks Eesti sõjavägi suutnud sõja lõpulahinguis tõenäoliselt vaenlase ülekaalukate jõudude rünnakuid pidurdada. Narva kaitselahingud meenutasid esimese maailmasõja heitlusi.

Punaarmee alustas kõiki rünnakuid mitme­ tunniste suurtükitule ettevalmistustega ja jalaväerünnakud toimusid lakkamatute lainetena. Nende tõrjumisel oli oluline osa Eesti suurtüki­väel. Vähemalt ühel korral (23. novembril 1919) kasutati Dubrovka küla lähistel isegi gaasimürske.

Kokku nõudis Narva rinne novembris ja detsembris ohvriks tuhandeid sõjamehi. Eesti poolel langes surmasaanute ja haavatutena rivist välja üle 2000 mehe. Kui suured olid Punaarmee kaotused, on raskem öelda, kuid

Ajalugu ßß

Kindral Johan Laidoner koos Eesti Punase Risti, sõjaväejuhtide ja sõjaväe meditsiiniteenistusega suutis tohutute pingutustega epideemia levikule piiri panna. Eesti tervishoiu­valitsuse koosseis paisus suuremaks kui sõjaajal, küündides 120 inimeseni.

Selgus, et vene põgenike hulgas oli tervelt 130 arsti, kes ka tööle pandi. 1920. aasta suveks taudi selgroog murti. Suurimad teened on selles 1. diviisi peaarstil, sanitaarkindral Martin Jervanil. Eesti vabariigi kodanikke haigestus üldse 5361, neist suri vaid 8%. Hirmsast lõpust päästeti ka enamik põgenikke. Loodearmee aga kaotas tüüfuse tõttu tuhandeid sõjamehi, mis kindlasti aitas kaasa ka armee üldise võitlusvõime ja moraali langusele.

Relvad vaikisid 3. jaanuaril 1920, kui algas vaherahu. Eesti vabariik oli vabadussõja võitja.

Kui Nõukogude Venemaa juhtkonnale selgus, et Eesti kaitset ei suudeta murda, ei pidanud diplomaadid Tartus käsu rahuga enam viivitama.

Peagi järgnes relvarahule ka rahuleping.

1. diviisi orkester rongijaamas

Laskmist õppimas ß

kindlasti olid punaste kaotused eestlaste omadest kordades suuremad: esiteks on ründajate kaotused reeglina kaitsjate omadest suuremad ja teiseks kandsid nad tunduvalt suuremaid kaotusi tüüfuse ja muude külmetushaiguste tõttu. Loodearmee kaotused olid samuti suured eelkõige haigestunute, vangilangenute ja ka ülejooksikute tõttu.

Mõlemale sõdivale poolele põhjustas suuri lisaprobleeme ränk tüüfuseepideemia, mis algas detsembris 1919. Eesti territooriumile põgenes Loodearmee koos hulga tsiviilisikutega. Kokku umbes 100 000 põgenikku elas halbades tingimustes Virumaal. Venemaalt kaasa toodud tüüfuseepideemia hakkas kiiresti levima ja jaanuariks 1920 oli põgenike hulgas 10 000 haiget.

Endise Loodearmee juhtkond ei suutnud olukorda kontrollida. Osa ohvitseridest ja arstidest jäi kohale, kuid teine osa sõitis laiali, jättes sureva armee maha. Peale tüüfuse põdesid kümned tuhanded inimesed külmetushaigusi ja kannatasid alatoitluse käes.

SÕDUR detsember 2019 59

Ajalugu fookus

ß

Pikk tee

Mõni aasta tagasi kerkis „Eesti ajaloo” II köite puhul Eesti avalikkuse ette huvipakkuv vaidlus „konna­perspektiivi” ja „kotka­perspektiivi” üle.

60 detsember 2019 SÕDUR

ß

Vabadusristi kavalerid Viljandi kalmistul

Tartu rahuni

Fotod: muis.ee, scanpix

Rahukonverentsi delegaadid Tartus ümber laua: Eesti delegatsioon vasakult eest Aleksander Oinas, Julius Seljamaa, Mait Püümann, Ado Birk , Jaan Poska, Jaan Soots, Victor Mutt, Ants Piip, Karl Ipsberg, Vene delegatsioon Konstantin Benckendorff, Fjodor Kostjajev, Adolf Joffe, Isidor Gukovski, Vera Solts

fookus Ajalugu Fotod: Vennad Parikad

Autor: Peeter Kaasik Sõjamuuseumi teadur

E

simene olevat natukene halvustavalt n-ö rahvuslik ajalugu, mis oma mätta otsast kaugemale ei näe ja teine kohati üleolev suhtumine, et kõik see, mis Eestis toimus, oli vaid (tühine) osa Euroopa (maailma?) ajaloost. Ka vabadussõja puhul ilmneb see vastuolu kohati üsna teravalt, kas või Tartu rahulepingu mõtestamisel oma aja kontekstis.

Sõjaajaloos juhtub tihti nii, et viiki jäänud või ebamääraste tulemustega lõppenud lahing/sõda kuulutatakse mõlema poolt võiduks. Nii kohtab ka Eesti vabadussõja puhul väiteid, et Tartu rahuleping 1920. aasta 2. veebruaril tähistas Eesti võitu vabadussõjas. Kui vaadata kasvõi seda, kelle käes oli enne 31. detsembri 1919 vaherahulepingut initsiatiiv, siis sõjaliselt oleks kohasem rääkida siiski viigist. Küll saab käsitleda rahulepingut ennast võiduna.

Vaieldamatult oli ja on Tartu rahuleping üks Eesti riikluse alustala.

Samuti sõltumata rindeolukorrast suutis Eesti välja kaubelda endale

väga soodsad tingimused, sealhulgas näiteks eraldi piirilepingu. Kui Eesti poolt saab rahulepingut ka võiduna vaadelda, siis tekib küsimus „Miks Nõukogude Venemaa sõlmis endale ebasoodsa lepingu?”.

Rahupakkumised Eestile, juba alates 1919. aasta kevadest, tulid alati ida poolt. Terve mõistus ütleks, et Venemaa kõrval tillukene Eesti oleks pidanud olema rahulepingust tunduvalt rohkem huvitatud, kuid Nõukogude Venemaa läks rahuläbirääkimistel lõpuks niikaugele, et oli valmis Eesti vabariiki ühepoolselt tunnustama.

Kuna Tartu rahulepingu juuri ei tule otsida mitte 1919. aasta novembri-detsembri lahingutest, vaid mõnevõrra varasemast ajast, siis alljärgnevalt keskendukski Tartu rahuläbirääkimistele eelnenud rahuotsingutele.

Rahukatsete tagamaad Niisiis, 11. novembril 1918 sõlmiti liitlasriikide alliansi Antanti ja Saksamaa vahel Compiegne’ vaherahu, millega sai otsa ka maailmasõda. Muuhulgas pidid Saksa väed lahkuma okupeeritud aladelt, sh Eestist. Nõukogude Venemaa tunnistas omalt poolt kiiresti kehtetuks 1918. aasta märtsis Kesk­riikidega sõlmitud Brest-Litovski

rahu­lepingu ja selle täiendusleppe ning alustas kaotatud alade tagasivõtmist.

Eesti vabadussõja alguseks loetakse 28. novembrit 1918. Juba järgmisel päeval moodustati enamlik Eesti riik, mis kandis nime Eesti Töörahva Kommuun, mida Nõukogude Venemaa kiiresti tunnustas ja edasine oli juba ida poolt vaadates kodusõda, kus Punaarmee ühele poolele internatsionaalset toetust osutas. Juba varem oli alanud Vene kodusõda enamlaste ja Vene valgete vahel. Viimased omalt poolt seadsid muuhulgas eesmärgiks taastada Vene impeerium tema endistes piirides. Nii hakkasid erinevad sõjad omavahel tihedalt põimuma.

Esimest maailmasõda lõpetanud Pariisi rahuläbirääkimistel, mis algasid 1919. aasta alguses, selgus kiiresti, et Antant seadis Venemaa tuleviku küsimuse sõltuvusse endise liitlase (valgete) Venemaa soovidest ning Vene valgete vastuseisu tõttu ei tulnud Eesti iseseisvuse de jure tunnustamine kõne allagi.

Selleks ajaks oli Eesti rahvavägi koostöös Soome vabatahtlike ning Briti laevastiku ja relvaabi toel olnud vabadussõjas edukas. 1919. aasta veebruari alguseks olid enamlased Eesti piiridest välja tõrjutud (kuna piiri kui

SÕDUR detsember 2019 61

Ajalugu

sellist ei olnud, siis täpsemalt rahvuspiiridest). Tõsisemaid edasitungiplaane Venemaale esialgu väga põhjalikult ei kaalutud.

Juba 4. veebruaril 1919 tõstatas välisdelegatsiooni istungil Jaan Tõnisson küsimuse, et kuni Eesti väed veel võidavad, peaks hakkama mõtlema rahu tegemise peale Nõukogude Venemaaga, sest hiljem ei pruugi sellist võimalust enam tulla.

Teadupoolest toimus Moskvast vaadatuna Eestis kodusõda (või laiemalt klassisõda).

Pinna sondeerimine kuluaarides andis selge vastuse, et Antanti riigid seda ei toeta ning Eestit nähakse osana enamlaste vastase ühisrinde plaanides. Selle küsimuse pidi Eesti pigem lahendama kokkuleppel sõjajärgse „Uue Vene­ maaga”. Välisdelegatsioon soovitas Eesti Ajutisel Valitsusel rahumõtteid siiski mitte päris maha kanda.

Eesti soov rahu sõlmida oli seotud ka sisepoliitikaga. See kerkis teravalt päevakorrale 1919. aasta kevad-talvel Asutava Kogu valimiste eel. Erakondadest tegid rahupropagandat eelkõige

sotsialistid-revolutsionäärid (esseerid) ja sotsiaaldemokraadid, kelle seisukoht oli, et enamlastega peaks sõlmima eraldi rahu ja hoiduma koostööst Vene valgetega. Vaatamata klassisõja retoorikale nõustusid ka mõõdukamad sotsialistid rahu küsimuses üldiselt „kodanlike parteide” arvamusega, et igal juhul tuleb arvestada ka Antanti seisukohtadega ja mitte sõlmida rahu iga hinna eest.

Kodumaise publiku ja Antanti rahustamiseks andis uus valitsus ametisse astumise järel 12. mail 1919 välja deklaratsiooni, milles teatati, et Eesti peab kaitsesõda ja kõige tungivam soov on teha rahu. Kuid seda ei soovita siiski teha lahus riikidest, kes olid Eestit seni toetanud. Täpselt samal ajal alustas Eestis formeerimise lõpetanud Vene valgete Põhjakorpus (tulevane Loodearmee) Viru rindelt pealetungi Petrogradi suunas, mida piiratud ulatuses toetas Eesti rahvavägi.

Tulles enamlaste rahusoovide juurde, siis maailmarevolutsiooni silmas pidades olid nende käed 1919. aasta kevadeks seotud mitmel suhteliselt tarbetul rindel. Nõukogude Venemaal oli mõttes maailmarevolutsioon laiemalt, ka see, et Eesti ei saaks valgetele plats­ darmiks ja tagalapiirkonnaks, mille

Jamburgi raudteesild hävitati Loodearmee taganemisel Petrogradi alt

62 detsember 2019 SÕDUR

kaudu Antant saaks muuhulgas Vene valgeid varustada. Eelkõige taheti äratada Saksa­maad selle arvuka „töölis­ klassiga”, milleta maailmarevolutsiooni ette ei kujutatud, kuid nendega liitumise teel oli tõkkeks eelkõige Poola.

Mitteametlikud pakkumised Kui Eesti pidi rahuplaanides arvestama Antanti vastuseisuga, siis Nõukogude Venemaal tekkis kohe küsimus, „kes omavahel üldse sõdivad?”. Teadupoolest toimus Moskvast vaadatuna Eestis kodusõda (või laiemalt klassisõda).

Peale selle, et endiselt eksisteerisid Eesti Töörahva Kommuuni võimuorganid, toimus 1919. aasta kevadel ka Eestimaa punaarmee formeerimine.

Eestlasi oli selles küll väga selge vähemus, tegemist oligi pigem kommuuni formaalsete relvajõududega Punaarmee operatiivalluvuses.

Leiti väga huvitav lahendus ning Ungari Nõukogude Vabariigi välisasjade rahvakomissarile Béla Kunile anti Moskvast korraldus hakata rahuvahendajaks. Veel huvitavam on see, et Kun polnud vahendajaks mitte Nõukogude Venemaa ja Eesti vabariigi vahel, vaid Nõukogude Läti ja Eesti vabariigi vahel. Niisiis selgub, et Eestil oli vabadussõja käigus veel üks sõda Läti enamlas-

Ajalugu Maksim Litvinov ja Adolf Joffe u 1926. a tehtud fotol ß

tega, kes Kuni rahupakkumisele kohe positiivselt vastasid. Eesti jättis reageerimata ning Läti enamlastega Eesti end siiski sõjajalal olevaks ei pidanud, kuigi 1919. aasta esimeses pooles olid lõunarinde kandvaks jõuks tõepoolest punased Läti kütiväeosad.

Nõukogude Venemaa juhtkonnas toimus 1919. aasta kevad-suvel oluline nihe „Eesti kodusõja” lahtimõtesta-

misel. Eesti piiridest eemale tõrjutud enamlased jõudsid suve jooksul järeldusele, et otstarbekam on Eestiga rahu sõlmida ning nõnda ta Nõukogude Venemaa vastaste jõudude seast välja lülitada. 5. juunil likvideeriti Eesti Töörahva Kommuuni asutused ning edaspidi pidi sovetlik valitsus Eestis võimule tulema „sisemise revolutsiooni” kaudu, mis ei välistanud küll Puna­

armee sekkumist „revolutsioonilise situatsiooni tekkimisel”.

Konkreetsema poolametliku rahu­ ettepaneku tegi Nõukogude Venemaa revolutsiooniline sõjanõukogu (RevVojenSovet) 21. juulil 1919, kui Eesti valitsusele saadeti raadiogramm. Tundub, et see oli osaliselt tingitud ka rindeolukorrast, sest see langes aega, kui Eesti väed ja Loodearmee osad alustasid pealetungi Porhovile ja Ostrovile. Eesti küll midagi konkreetset ei vastanud, kuid pakkumisest tuleb selgelt välja järgneval ajal kasutatav retoorika. Rahupakkumises rõhutas RevVojenSovet, et Nõukogude Venemaa ei pidavat Eesti vastu sõda, vastupidi – hoopis nemad peavad end kaitsma valgekaartlike bandede vastu.

See retoorika tugines omakorda 4. juuli VK(b)P KK pleenumi otsusele, mille kohaselt välisasjade rahvakomissariaat pidi koostama deklaratsiooni, et Punaarmee ei kavatse Eestisse tungida ja austab Eesti suveräänsust, ning sõjalisi operatsioone korraldatakse rõhutatult ainult Vene valgekaartlaste vastu. Samal ajal algas lendlehtede ja agitaatorite najal elanikkonna seas aktiivne rahupropaganda ja ei saa öelda, et edutult.

SÕDUR detsember 2019 63

Ajalugu

Oli selge, et Vene valged Eesti vabariiki põhimõtteliselt ei tunnistanud. Nii otsustas Eesti valitsus, et enamlaste rahuettepanekuid ei lükata edaspidi enam kategooriliselt tagasi, kuid ei vastata ka midagi konkreetset. Kõige olulisemaks peeti Eesti poolt teada saada seda, kas enamlased tõesti rahutegemist soovivad, sest propaganda ja praktika olid tihti suures vastuolus.

Ametlik rahupakkumine Niisiis suveks oli Moskva tinglikult ka tunnistanud, et nad on sõjas ikkagi ka Eesti vabariigiga ning rahupakkumised pidid muutuma konkreetsemaks, et Eesti pool nendele reageeriks. Pool­ ametlikke kanaleid pidi levitatud Nõukogude Venemaa rahuotsingud olid siiski pigem propagandistlik ettevalmistustöö, et selgust saada, mida arvavad Eesti poliitikud, sõjaväelased ning milline on elanikkonna reageering.

Mõistagi muutus rahusoov olenevalt olukorrast rindel. Kuna augusti lõpul saatis rindel Punaarmeed edu, siis oli hetk propagandistlikult soodne, et teha Eestile uus pakkumine. Punaarmee oli Kagu-Eestis piiride lähedale jõudnud ning avalik arvamus ja enamik Eesti rahvaväe koosseisust pooldas Petrogradi pealetungil, Pihkva ja Jamburgi kaitsmisel jm ebaõnnestunud Loodearmee lõplikku hülgamist.

31. augustil sai välisminister Jaan Poska Nõukogude Venemaa välisasjade rahvakomissarilt Georgi Tšitšerinilt juba ametliku ettepaneku alustada läbi­ rääkimisi. 2. septembril andis Poska Tšitšerinile teada, et Eestil pole midagi läbirääkimiste vastu. Sellele järgnes diplomaatiline kemplus, kes kellele liiga on teinud, kuid lõpuks lepiti kokku, et alustatakse läbirääkimistega, mis toimusid 17. ja 18. septembril Pihkvas.

64 detsember 2019 SÕDUR

ß

Kuna Nõukogude Venemaa rahuettepanek ajakirjandusse lekkis, siis sisepoliitiliselt ei peetud võimalikuks seda kategooriliselt tagasi lükata või ignoreerida.

Jaan Poska suri veidi enam kui kuu pärast rahulepingu sõlmimist

Tundub, et Nõukogude Venemaa esindajatel oli rahu sõlmimisega tõsi taga, vähemalt alustuseks ei esitatud võimatuid nõudmisi.

Küll ei saa seda öelda Eesti kohta.

Kuna Nõukogude Venemaa rahuettepanek ajakirjandusse lekkis, siis sisepoliitiliselt ei peetud võimalikuks seda kategooriliselt tagasi lükata või ignoreerida. Eestil polnud siis mingit plaani üksi rahu sõlmida ning sellest omakorda kujunes 1919. aasta sügisel Balti liidu idee.

Eesti oli tollal tinglikult ainukene, kes rahu soovis. Niisiis kujunes ka Eesti seisukoht lõpuks selliseks, et üksi ja ilma Antanti nõusolekuta nad rahu ei sõlmi. Olgu ka öeldud, et 26. augustil oli Antanti survel kokku lepitud Eesti, Läti, Leedu, Poola, Vene Loodearmee

ja Bermondt-Avalovi Lääne-Vene armee ühises pealetungis.

Niisiis oli selge, et mingist rahust ei saanud 1919. aasta septembris juttugi olla. Samas järgmine Eesti-poolne käik oli üsna huvitav. Uus rahualgatus tuli kaudselt Eesti poolt. 15. oktoobril 1919, kui Loodearmee pealetung Petrogradi suunas edenes vägagi edukalt, saatis Eesti välisministri kohusetäitja Ants Piip raadiogrammi Nõukogude Venemaa välisasjade rahvakomissarile, milles avaldas soovi läbirääkimistega jätkata.

Pealetungi ajal rahuplaaniga välja tulla polnud mõistagi veenev, aga selget rahuplaani polnud ning Eesti avaldas ametlikult soovi jõuda kokkuleppele vangide vahetamise küsimuses. Sellest haarati Moskvas kinni ja ühtlasi andis Lenin 22. oktoobril Tšitšerinile kor-

Ajalugu tud, teatades juba 6. detsembril, et nende delegatsioon nõustub ühepoolselt tunnustama Eesti sõltumatust.

Antanti riigid pidid arvestama majandusliku olukorraga ja oma kodanike arvamusega, mis oli üldiselt sõjavastane ning seetõttu oli valgete ja piiririikide edasine abistamine üsna küsitav.

See võimaldas Eestil laveerida. Ja vastuseis hakkas vähehaaval ka laiemalt murenema.

Eesti valitsus otsustas, et enamlaste rahuettepanekuid ei lükata edaspidi enam kategooriliselt tagasi, kuid ei vastata ka midagi konkreetset.

Mälestusmärk Looderamee hukkunutele Narvas ß

ralduse alustada rahuläbirääkimistega.

Samal päeval saatis viimane Eestile raadiogrammi, milles muuhulgas kinnitati, et Nõukogude Venemaa jätab jõusse varem tehtud pakkumised rahu küsimuses.

Reaalsete läbirääkimisteni jõuti alles novembri teisel poolel, kui Nõukogude diplomaat Maksim Litvinov ja Ants Piip kohtusid 17.–19. novembril 1919 Tartus, kus sõlmiti Nõukogude Venemaaga esimene kahepoolne vangide vahetamise leping (nagu ka Läti ja Leeduga). Mitteametlikult andis Litvinov teada, et Nõukogude Venemaa on valmis sõda lõpetama, kuid jätkavat seda ainult sellepärast, et Eesti osales Loodearmee pealetungil ja toetab Vene valgeid edasi. Üldiselt oli ka Loodearmee kui suurima rahutakistaja küsimus

juba 10. novembril otsustatud, nimelt, kui Loodearmee taganeb üle Narva jõe, otsustati see interneerida. 19. novembril võttis vastselt ametisse astunud Tõnissoni valitsus vastu otsuse, et rahuläbirääkimisi jätkatakse koos Soome, Leedu ja Lätiga, kuid kui viimased ei soovi, siis on valitsus valmis läbirääkimisi pidama ka eraldi ning osaliselt ka Antanti tahtmisi trotsides.

Lõpetuseks Olgu siiski öeldud, et Eesti ei soovinud 5. detsembril Tartus alanud rahuläbirääkimiste alguses rahulepingut ega diplomaatilisi suhteid (st Nõukogude Venemaa tunnustamist), vaid vaherahu ja piiride (st demarkatsioonijoone) kindlaks määramist. Nõukogude Venemaa oli jällegi rohkem rahust huvita-

Näiteks 16. jaanuaril 1920 otsustas Antanti kõrgem nõukogu brittide ettepanekul lõpetada Nõukogude Venemaa blokaadi. See oli küll rohkem sümboolne akt, kuid näitab, et vähemalt kaudselt oldi de facto nõus Nõukogude Venemaad tunnustama.

Samal ajal oli Nõukogude Venemaa tõepoolest n-ö teisejärgulistes rindelõikudes rahust huvitatud, millele viitab VK(b)P KK pleenumi otsus 29. novembril 1919. Sellega otsustati pöörduda Antanti ja Nõukogude Venemaaga sõdivate piiririikide poole üleskutsega rahu sõlmimiseks. Ja enam polnud tegemist pelgalt sisutu propagandistliku sõnavahuga.

1920. aasta alguses alanud Läti (ja Poola) vägede pealetungile Latgales Punaarmee väga ägedat vastupanu ei osutanud ja lätlased said üsna kergelt kätte selle territooriumi, millele nad pretendeerisid. Arvestades ka mitteametlikke läbirääkimisi, tundub, et Nõukogude Venemaa oligi valmis Latgale loovutama. Kuid augustis 1920 alanud rünnak Varssavile näitas maailmarevolutsiooni tegelikku suunda. Poola lõi selle tagasi.

2. veebruaril 1920 kirjutati Tartus alla Nõukogude Venemaa ja Eesti vabariigi vahelisele rahuleppele, millega idanaaber „tunnustas ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud”.

SÕDUR detsember 2019 65

Tutvustus Kuldvere, Aimar.

Viru jalaväepataljon: 4. Eesti Rahvaväe polgust 4. Üksik Jalaväepataljonini 1917-1940 SE&JS kirjastus, 2019

Sidepataljoni sada aastat. Traadita telegraafist kuni küberväejuhatuse loomiseni, 2. osa StSiP, 2019

Velicovich, Brett.

Stewart, Christopher.

Droonisõdalane Rahva Raamat, 2019

Macmillan, Margaret.

Rahutegijad : 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda Postimees Kirjastus, 2019

Kadakas, Alexander.

Võiduka armee sõdur Kröösus Kirjastus, 2019

Aimar Kuldvere kirjuta­ tud ajalooraamatu kulg ulatub Eesti rahvuslike väeosade sünnist 1917. aastal ja 4. Eesti Rahva­ väe polgu erakordselt vaprast lahingutegevu­ sest vabadussõjas kuni Eesti Vabariigi okupee­ rimiseni Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal.

Lugeja saab koos selle polguga läbi teha kogu vabadussõja.

Lahingute käigu kirjel­ dused on raamatus kir­ jutatud olevikuvormis ja kellaajalise täpsusega.

Teos sisaldab 4. pol­ guga seotud isikute ja Eesti rahvusväeosade juhtide elulugusid ning lahingutest osa võtnud sõjameeste mälestusi.

4. Eesti Rahvaväe polk läks vabadussõja alguses 28. novembril 1918 Narvas esimesena lahingusse Vene vägede vastu. Autori soov oli viia täide kunagiste sõjameeste unistus, et visast võitlusest vaba­ dussõjas saaksid teada järeltulevad põlvkonnad.

Selle polgu järjepide­ vuse tänane kandja on Viru jalaväepataljon.

2018. aastal ilmus selle koguteose esimene osa, kus tänavu aasta sideväelase tiitlit kandev Reet Kõrver kirjutas kokku Eesti sideväelas­ te ja sidepataljoni loo aastail 1918-1940. Teine osa, milles võetakse kokku üksik-sidepa­ taljoni ning staabi- ja sidepataljoni lugu alates 1992. aastast, nägi trüki­ valgust novembris 2019.

Peamiselt meenu­ tuste kaudu kajastatak­ se segaduste aega, mis valitses siis, kui sidepa­ taljoni võitlejad võtsid üle Tallinnas Filtri teel Nõukogude armee käes olnud sõjaväelinnaku.

Meenutatakse seni­ seid ülemaid, võetakse kokku kompaniide lood ja kirjeldatakse nüüdseks otse küber­ väejuhatusele allutatud allüksusi, nagu info- ja kommunikatsiooniteh­ noloogia keskust, stra­ teegilise kommunikat­ siooni keskust, küber- ja infooperatsioonide keskust ja staabi- ja tagalakompaniid koos meditsiinikeskusega.

Drooni peetakse üheks kõige olulisemaks sõjapidamise mõjutajaks sellel sajandil. Ena­ mik meist on kuulnud droonide kasutamisest sõjategevuses. Samas on see, mis toimub droonisõdurite tagalas ja mismoodi droone ikkagi kasutatakse, üsna salajas püsinud.

Brett Velicovich oli üks esimestest sõdu­ ritest, kellele usaldati ülesanne juhtida drooni.

Ta pidas seda julma ametit 10 aastat ning kir­ jutas läbielatust raamatu, mida nüüd käes hoiate.

USA kaitseministee­ rium hoidis raamatut 22 kuud kinni, enne kui käsikirja trükikotta lubas.

Pentagoni esindajad mainisid hiljem, et nad pole kunagi varem vaadanud läbi raamatut, mis sisaldaks nii palju sõjapidamise saladusi. „Kohustuslik lugemine kõigile, kes tahavad lähemalt mõista USA uut sõjapidamise viisi,” kinnitas kindral Michael V. Hayden, Riikliku Jul­ geolekuagentuuri (NSA) ja Luure Keskagentuuri (CIA) endine direktor.

1919. aasta oli Pariisis eriline. Pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad”, kogunesid kogu maailma liidrid sinna rahukonve­ rentsile. Kuigi keskmes olid kolme suurriigi juhid - Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau -, tulid ka tuhanded teised, igaüks oma eesmärgiga.

Linnast sai kuueks ebatavaliseks kuuks maailmavalitsuse keskus, kus rahutegijad likvideerisid pankrotis impeeriume ja lõid uusi riike. Raamat äratab ellu kokkulepete kujundajate isiksused, ideaalid ja eel­ arvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrju­ sid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid kurdide ja juutide kodu­ maa probleemidega.

Sarjas „Postimehe raamat” ilmuv teos annab ülevaate päevist, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Vaimukalt ja meelelahutuslikult kirja pandud lugu viib lugeja otse saja aasta taguste sündmuste ja intriigide keskmesse.

Eesti poiss Toomas satub NSV Liidu viimasel kümnendil Nõuko­ gude armeesse aega teenima. Oma olemu­ selt arnotalilik, kuid samas sportlik, püüab ta esialgu teha asju nii hästi kui oskab ja arvab siiralt oma idealistli­ kus maailmapildis, et seda keegi ka vajab ja ootab. Tegelikkus hävitab kiiresti kõik, mis enne veel selle kuritegeliku ja väärastunud riigikorra juures kaunis paistis. Ühest keerulisest olukorrast teise sattudes ja neid mõistlikult lahendada püüdes jääb ta silma riiklikule julgeolekuteenistusele, mis peategelase oma raudsesse haardesse võtab. Selle tagajärjel muutub jäädavalt noore mehe maailmapilt, usk süsteemi ja selle jätku­ suutlikkusse. Loomulikult on raamatus lõbusaid, omapäraseid, isegi oht­ likke situatsioone, kuid ka väga raskeid ja kurbi hetki, kui peategelane saab tunda Afganistani sõja külma hingust.

SÕDUR detsember 2019 66

Leitnant August Schiller (Siller), 1926 4

K-P | 11-18 MÕISA TEE 1, VIIMSI SÕDUR NR 2 (89) 2016

(+372) 621 7410 | www.esm.ee |