Sodur nr 1, 2016

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Eesti sepistab endale soomusrüüd

Maavaatlusradarid kui luuraja abilised Sõdur nr 1 (88) 2016

Aastapäeva paraadi peeti koos sõpradega

UUSIM RELVASTUS OTSIB ENDA KÕRVALE

TANK M1 A2. SINU SÕPRADE TERASHAAMER.

Kuidas on Sinu karastusega?

Vaata kohe >> www.elukutse.ee/scouts Lisainfo: www.vk.kra.ee ja www.facebook.com/kaitsevagi.vk

1 / 2016 SCANPIX / ODD ANDERSEN

3

Sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Eesti vabariigi aastapäev piltides 10 Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase vabariigi 98. aastapäeva kõne 12 Eesti soomusrüüle lülisid sepistamas Eesti soomusmanöövervõime arengust ja lahingumasinate ostmisega seotud tagamaadest kirjutavad kolonelleitnant Kalle Teras ja reservmajor Ivar Jõesaar.

18

28 Sõduri baasväljaõppekursuse muutmine tõhustab väljaõpet

Mässutõrje kui tänapäeva reaalsus Major Margus Kuul annab Afganistani ja Saksamaa näidete varal ülevaate mässutõrje võimalustest tänapäeva maailmas.

Leitnant Ivo Peets tutvustab Kalevi jalaväepataljoni näite varal sõduri SBK muutmisel tekkivaid uusi võimalusi.

32 Maavaatlusradarid: luuraja kõikenägevad abilised Elektroonilised seadmed on muutunud nüüdisaegses sõjapidamises üliolulisteks abilisteks, seda eriti luure valdkonnas, kirjutab kapten Andrei Šlabovitš. Taktikaliseks luureks kasutatakse ka kaasaskantavaid maavaatlusradareid, sellest lähemalt juttu tulebki.

36 Soomusmanöövervõime praktikas – kuidas see välja näeb Graafiliselt seletab teema lahti KVÜÕA juht kolonel Martin Herem.

38 Taevas täis ohtlikke lendavaid silmi Tänapäeval on mehitamata õhusõidukite (UA-de) kasutamine saanud moodsa sõjapidamise lahutamatuks osaks. UA-de ajaloost ja arendamisest nii Venemaal kui ka mujal maailmas kirjutab analüütik Jaan Kask.

45 Ajalooteadus sõjateaduse käsutuses

47 Õppusel Siil osalenud on valmis Eestit kaitsma Major Evert Paas kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonnast

53 Ohvitseri sõjaväelise väljaõppe nõuded ja teenistusmudel Kes on ohvitser, milline on ohvitseri teenistuskäik tegev- ja reservteenistuses, millised on ohvitseri sõjaväelise väljaõppe nõuded ning väljaõppe ja ametikohtade omavahelised seosed, võtab kokku major Ants Torim.

57 Suurõppus Trident Juncture 2015 – kaitseväe logistikute proovikivi Nooremleitnant Taavi Laasiku artikkel

kirjeldab, kuidas täpselt tohutu kogus suurõppusel vajalikku varustust ja sajad inimesed Hispaaniasse ja tagasi jõudsid.

63 Utria dessant kui sõjataktika musternäide Ajaloolane Eric Sibul annab haarava ülevaate Eesti Vabadussõja ühest edukamast operatsioonist.

70 Filmiarvustus – sõdur maksab alati kõrgeima hinna Vaatluse all on Taani režissööri Tobias Lindholmi keerulisi eetilisi küsimusi tõstatav film „Sõda“.

Väljaandja Toimetus

kaitseväe peastaap Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja

Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 reservmajor Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922 Kairi Vihman Meelis Piller AS-i Vaba Maa trükikojas Ardi Hallismaa

Toimetaja Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Kaptenmajor Taavi Urb uurib sõjateaduse ja ajalooteaduse omavahelisi seoseid.

toob artiklis välja kõige olulisema 2015. aasta reservväelaste arvamusküsitlusest.

EESTI UUDISED

4

Ligi 20 USA kindralit külastas Eestit

K

aitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras tutvustas 17. veebruaril mereväebaasis 17-le Ameerika Ühendriikide kõrgemale ohvitserile Eesti riigikaitsesüsteemi.

Eestis kohtusid kindralid presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja Ameerika Ühendriikide suursaadikuga Eestis James Desmond Melville’iga, samuti peaminister Taavi Rõiva, välis­ minister Marina Kaljuranna, riigi­kogu riigikaitse­ komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni

ja kaitseministeeriumi kantsleri Jonatan Vsevioviga ning külastasid NATO küberkaitse koostöökeskust.

17 äsja oma esimese kindrali või admirali auastme saanud USA kõrgemat ohvitseri viibivad Eestis riikliku õppe­ programmi raames, mis näeb ette tutvumist liitlasriikide julgeolekusüsteemiga, et tagada USA ühendoperatsioonide doktriini edukas elluviimine.

USA on korraldanud Balti riikides suuremahulisi õppusi Saber Strike ja

BALTOPS. Sel aastal Eestis läbi viidav Saber Strike toob siia viimaste aastate suurima USA väekontingendi.

Ameerika Ühendriigid on aidanud Eestile hankida tehnikat ja relvastust, neist viimaste seas on alates eelmise aasta septembrist Eesti kaitseväe relvastuses Ameerika Ühendriikidelt hangitud tankitõrjesüsteem FGM-148 Javelin.

Samuti on Ühendriigid toetanud sadade Eesti kaitseväelaste väljaõpet USA sõjalistes õppeasutustes.

KAITSEVÄGI

Scoutspataljon harjutas liitlastega talvist sõjapidamist

K

Tankitõrjesüsteemi Javelin lasud tabasid sihtmärke

K

aitseväe keskpolügoonil olid 22. jaanuaril esimesed Eesti kaitseväe lahinglaskmised tankitõrje­ süsteemist FGM-148 Javelin.

Mõlemad raketid tabasid neile mõeldud sihtmärke, milleks olid kaks objekti, lähem 500 ning kaugem 1400 meetri kaugusel.

Lisaks Javelinile lasid kaitseväelased sihtmärkide pihta ühe raketi tankitõrjesüsteemist MILAN, mis on samuti tan-

kitõrjekompanii relvastuses. Mõlemad Javelini tankitõrjesüsteemi käsitsenud laskjad läbisid möödunud sügisel relvasüsteemi koolituse, üks neist teenib 1. jalaväebrigaadi tankitõrje­ kompaniis ja teine Kaitseliidus.

Eesti kaitseväe relvastuses on FGM148 Javelin alates eelmise aasta septembrist, kui Eestisse jõudsid ligi 80 Ameerika Ühendriikidest tarnitud relvasüsteemi.

aitseväe keskpolügoonil lõppes 21. veebruaril Scouts­pataljoni talvelaager, kus koos kaitseliitlaste ja liitlastega harjutati koostööd ja sõjapidamist talvistes tingimustes.

Ligi kahe nädala jooksul harjutati nii ala hõivamist ja julgestamist, luuretegevust, kiirkaitset kui ka tagala- ja meditsiinitoetusega seonduvaid tegevusi. Õppus kulmineerus eelmise nädala lõpus pataljonitaseme taktikalise harjutusega. Õppusel osalesid Scoutspataljoni kaitseväelased, Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna kaitseliitlased ja Ameerika Ühendriikide 2. ratsaväerügemendi 3. eskadroni Eestis viibiva jala­ väekompanii võitlejad. Kokku oli talvelaagris üle 650 osaleja.

Tänavune talvelaager oli Scouts­ pataljoni jaoks juba kuues, liitlasüksused osalesid õppusel teist korda.

Kaitseväe juhataja: Balti- ja Põhjamaade koostöö tugevdab piirkondlikku julgeolekut SÕDUR NR 1 (88) 2016

K

uressaares kohtusid 14. jaanuaril Balti riikide ja Põhjamaade kaitseväe juhatajad, et arutada piirkondliku julgeoleku ja riikidevahelise kaitsekoostöö küsimusi, samuti rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalemist ning suvel Varssavis korraldatava NATO tippkohtumise põ-

hiteemasid. Kindralleitnant Riho Terrase sõnul on Balti riikide ning Põhjamaade seisukohad ning arusaamad piirkondliku julgeoleku osas väga sarnased ning kõik riigid on Venemaa agressiivse käitumise tõttu oluliselt kohandanud oma sõjalis-poliitilist mõtlemist ning sellest lähtuvalt ka kaitseplaneerimist.

Põhjamaade ning Balti riikide kaitse­ väe juhatajate mitteametlik kohtumine leiab aset kord aastas jaanuaris väljaspool pealinnu. Saaremaal korraldatud aruteludel osalesid lisaks Eesti kaitseväe juhatajale Läti, Leedu, Norra, Rootsi, Soome ning Taani kaitse­väe juhid. Eelmisel aastal kohtuti Norras.

5

1. jalaväebrigaadi kaitseväelased osalevad õppusel Leedus Leedus lõppes 12. veebruaril rahvusvaheline kaardiõppus Red Knight 2016, kus Taani diviisi koosseisus planeerisid sõjalisi operatsioone ka 1. jalaväebrigaadi staabi kaitseväelased. Red Knight 2016 on osa Taani diviisi väljaõppetsüklist, kus vastavalt õppuse stsenaariumile harjutatakse sõjaliste operatsioonide planeerimist ja läbiviimist Balti riikides, et tõrjuda fiktiivse riigi Botnia rünnak.

Väljaõppetsükli järgmine osa, staabiõppus Saber Knight 2016 toimub juuni alguses Eestis.

Taani diviis kuulub NATO Kirdekorpusesse, mis on valmis täitma Põhja-Atlandi lepingu artiklist 5 tulenevaid kollektiivkaitse ülesandeid ning osalema rahvusvahelistel kriisireguleerimisoperatsioonidel. Diviisi koosseisus on viis brigaadi: üks igast Balti riigist ning kaks Taanist.

Kaitseväelased pidasid liitlastega Tapal sarikapidu Tapa linnakus tähistasid 1. jalaväebrigaadi ja Ameerika Ühendriikide kaitseväelased veebruari keskel uue liitlastele mõeldud kasarmu sarikate alla saamist.

Jaanipäevaks valmivas kasarmus on 300 magamiskohta, 13 õppeklassi, 32 töökohta, ruumid ladudeks, varustuse hoolduseks ja õppetööks simulaatoritega. Projekt on koostatud Võrru ehitatud KVÜÕA lahingukooli kasarmu-õppehoone baasil. Kasarmuhoonet ehitab Nordecon AS. Järgmiste töödena on Tapa linnakus plaanis sel suvel alustada uue söökla ehitust ning soomusmanöövervõimet toetava taristu arendamist.

Kaitsevägi sai juurde 82 rühmaparameedikut

K

aitseväelaste ideedest valminud petteraadio ja padrunil­ ugeja prototüübid said veebruari esimesel nädalavahetusel innovatsioonitalgutel Tartu Ülikooli Physicumis auhinnalised kohad.

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste rakendusuuringute keskuse ülema kolonelleitnant Sten Alliku sõnul saab innovatsioonitalgutel väga hästi lähendada kaitseväge ja tsiviilteadusmaailma. „Petteraadio võib olla üks vahend elektroonilises võitluses. Prototüübi loomise meeskonnas on Tartu Ülikooli insenerid ning nii neil kui ka meil on väga suur huvi seda edasi arendada,“ ütles kolonelleitnant Allik. „Kui ka padrunilugeja meeskond tahab ideega edasi töötada, siis me toetame neid igati.“ Innovatsioonitalgutele esitati tänavu

kokku 40 ideed ja töögrupid alustasid 19 idee ellu viimist. Kaitseväe ühendatud õppeasutused esitasid talgutele viis ideed, neist neli läksid arendamisse ning neist kaks pälvisid ka tunnustuse.

Lisaks petteraadiole ja padrunilugejale prototüüpis üks meeskond silla, mida kasutada tehnika viimiseks ühelt laevalt teisele ning teine meeskond üritas luua lahendust infusioonivedeliku soojendamiseks enne veeni süstimist. Toimiva lahenduseni seekord ei jõutud.

Garage48 on üritus, mis võimaldab iduettevõtetel ellu viia erinevaid ärilisi algatusi. Sellel osalejad peavad 48 tunni jooksul oma idee projektirühmadega toimivaks tehniliseks kontseptsiooniks arendama. Garage48 üritused said alguse Eestist 2010. aasta aprillis ja on laienenud nüüdseks ka mujale maailma.

Kaitseväe juhataja: Kaitseliit on Eesti riigikaitse esimene kaitseliin

K

aitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras ütles 24. jaanuaril Kaitseliidu keskkogu kokkusaamisel Tallinnas, et praeguses julge­ olekuolukorras valitsevast murefoonist on saanud uus normaalsus, mida Kaitseliit on suutnud positiivses võtmes kasutada oma liikmeskonna kasvatamiseks. „Kaitseliit on Eesti riigikaitse esimene ja kõige kiiremini reageerida suutev jõud praktiliselt kõikides kriisiolukordades,“ ütles kindralleitnant Terras.

Kaitseliidu liikmeskond koos eri­ organisatsioonidega on lähenemas 25 000 piirile. Eelmisel aastal liitus Kaitseliiduga ligi 1200 inimest ja viimase kvartali alguse seisuga kuulus põhiorganisatsiooni kokku 15 727 inimest, lisaks naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred. Keskkogu on Kaitseliidu tegevust korraldav kõrgeim organ, mille ülesanne on organisatsiooni üldtegevust puudutavate küsimuste arutamine ning nende kohta seisukohavõtmine.

Staabi- ja sidepataljoni ülem tunnustas Raua tänava lahingus võidelnuid

S

taabi- ja sidepataljoni ülem tunnustas 1940. aasta Raua tänava lahingus osalenud Eduard Kuuskorit ja Eduard Meemanni pataljoni kõrgeima autasuga – staabi- ja sidepataljoni rinnamärgiga. 1940. aasta Raua tänava lahingus osalenud ja praegu Keilas elavale 98-aastasele Eduard Kuuskorile andsid staabi- ja sidepataljoni rinnamärgi üle pataljoni kaplan nooremleitnant Peeter Paenurm ja pataljoni­veebel vanemveebel Siim Tambaum. Teine lahingus osalenud side-

väelane, Valgas elav 96-aastane Eduard Meemann, sai pataljoni teenetemärgi kätte eelmise aasta 29. detsembril.

1940. aasta 21. juunil teenisid Kuuskor ja Meemann sidepataljonis ning olid ühed neist, kes Tallinna 21. koolis relvastatud riigipöörajatele vastu hakkasid. Hiljem sai tulevahetus, milles langes kaks Eesti kaitseväelast, tuntuks kui Raua tänava lahing. Sidepataljoni ja riigipöörajate vahel peetud tulevahetus oli ainuke Eesti kaitseväe väeosa peetud lahing Teises maailmasõjas.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Kaitseväe toetuse väejuhatuse meditsiiniväljaõppekeskuses Ämaris lõpetas 14. jaanuaril 82 ajateenijat rühmaparameediku kursuse. Seni suurima osalejate arvuga rühma­parameedikute kursusel õpetati esmaabivõtteid, parameediku väljaõppele vastava meditsiinitehnika, instrumentide ja ravimite kasutamist, välihügieeni ning muid sõjaväemeedikule vajalikke oskusi. Õppetöös keskenduti eelkõige praktiliste oskuste lihvimisele, sellele aitas kaasa ka Tallinna kiirabibrigaadide töös osalemine. Üle kahe kuu kestnud väljaõpe lõppes õppuritele kahepäevase lõpurännakuga, kus kontrollpunktides tuli kasutada kursusel õpitud meditsiinilisi teadmisi.

Kaitseväelased said Garage48 innovatsioonitalgutelt kaks auhinda

6

MAAILM 1

1

P

entagon on valmis järgneva viie aasta jooksul investeerima 2 miljardit dollarit, et täiendada Tomahawki tiibrakettide varusid, suurendada nende tegevusraadiust ja võimekust, ütles veebruari algul USA kaitseminister Ashton Carter. Ministri avaldus erineb märkimisväärselt mere­ väe viimaste aastate suunast lõpetada Tomahawki rakettide ostmine. „Me soovime mitmekesistada rakettide võimekusi ja võimaldada nendega tõrjuda ka laevu, mis täiendab olemasolevate laevatõrjerakettide komplekti,“ ütles minister.

Merevägi vähendas 2015. aastal Tomahawkide muretsemiseks eraldatud raha planeeritud 323 miljonilt 194 miljonile dollarile. See tähendab, et planeeritud 196 raketi asemel telliti vaid 100 raketti. Tomahawkide tootmine taheti 2015. aasta jooksul lõpetada, kuid tootmist otsustati jätkata, sest USA Kongress jätkas selle Raytheoni ehitatud süsteemi rahastamist.

Otsus rahastada rohkemate rakettide ehitamist ja edasiarendust toob endaga tõenäoliselt kaasa raketivariandi Block

2

Soome merevägi saab juurde neli uut korvetti

Soome kavatseb hankida 4 uut korveti-mõõdus sõjalaeva, et asendada juba teenistusest välja arvatud miiniveeskaja Pohjanmaa ning veel teenistuses olevad 4 Rauma-klassi raketikaatrit ja 2 Hämenmaa klassi miiniveeskajat, teatab puolustusvoimat.fi. Hangitavad sõjalaevad peavad suutma tegutseda Läänemerel aasta läbi ja neid kasutataks miinide veeskamiseks.

Hanke maksumuseks planeeritakse 1,2 miljardit eurot. Uued laevad peaksid teenistusse jõudma aastatel 2020–2024 ja nende elueaks planeeritakse 35 aastat.

3

Iraan võib alustada T-90S lahingutankide tootmist

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Vene Uralvagonzavod, kes on ühtlasi maailma suurim tankitootja, tegi ettepaneku litsentsi alusel käivitada Iraanis kolmanda põlvkonna T-90S põhilahingutanki tootmise, kui kahe riigi vahelised militaarkoostöö piirangud tühistatakse, teatas TASS. Uralvagonzavodi peadirektori asetäitja Aleksei Žaritši sõnul peatas firma koostöö

US ARMY

USA mereväele 2 miljardit Tomahawki rakettide jaoks

baseerub nõukogudeaja T-72 disainil. Tank on varustatud automaattulesüsteemiga ja relvastatud 125 mm 2A46M sileraudse pearelvaga, millega on võimalik tulistada ka 9M119 Refleks juhitavaid tankivastaseid rakette. 46,5 tonni kaaluv madala profiiliga T-90S on varustatud nii tavalise kui ka aktiivsoomusega.

4

Kuala Lumpur saab USA-lt uued ründekopterid

IV tootmise, mida iga 15 aasta järel resertifitseerimise jaoks täiustatakse, et säilitada rakettide efektiivsus kuni 2040. aastateni välja.

Iraaniga, et järgida ÜRO julgeolekunõu­kogu 9. juunil 2010 jõustunud resolutsiooni 1020, mis kehtestas Iraanile relvaembargo. „Kui piirangud militaar-tehnilise koostöö osas Iraaniga tühistatakse, on korporatsioon koos relvastuse importija Rosoboronexportiga valmis Iraaniga koostööd jätkama, seda eriti T-90S tankide tootmise ja T-72S tankide moderniseerimise osas,“ ütles Žaritš.

Iraani maavägede ülem brigaadikindral Ahmad Reza Pourdastan väljendas oma huvi T-90S-i vastu juba 2015. a detsembris. „Praegu on meie soomusvägede selgroog tankid T-72. Kuigi T-72 on näidanud lahinguoperatsioonides häid tulemusi, on näha, et T-90 tankil on veel paremad lahingtehnilised näitajad ja nende uuendaud soomus täidab kõiki nüüdisaegsele soomusele ette nähtud tingimusi,“ lisas ta. Varem on brigaadikindral Pourdastan öelnud, et eelistab T-90S tankide tootmisliinide rajamist Iraani, selle asemel et valmis tanke Venemaalt osta.

T-90S ehk T-90A eksportversioon, on praegu üks uuematest põhilahingutankidest Vene sõjaväe teenistuses ning T-seeria üldse kõige uuem arendus, mis

USA õhusõidukite tootja MD Helicopters võitis Malaisia kaitseministeeriumi hanke, et tarnida Malaisia lennuväele kuus MD 530G luure-ründekopterit, andis MD Helicopters teada.

Helikopterid hakkavad Malaisiasse saabuma käesoleva aasta lõpus ja plaanide kohaselt on kõik kopterid kohale jõudnud 2017. aasta esimeseks kvartaliks. Leping on suurim USA–Malaisia vaheline relvatehing alates 1993. aasta juunist, mil Kuala Lumpur tellis ameeriklastelt kaheksa F/A-18DS hävitajat.

MD 530G lahinguhelikopterit esitleti Malaisia avalikkusele 2015. a märtsis Langkawi rahvusvahelisel näitusel. Kopteri jõuallikaks on Rolls-Royce 250-C30 turbiinmootor, maksimaalseks lennukiiruseks 240 km/h ja lennumasin suudab kanda 862 kg lasti kuni 519 kilomeetri kaugusele.

Malaisia armeele tarnitavatel MD 530G helikopteritel on modernsed sidevahendid ja soojus- ning infrapunakaamerad, mis võimaldavad avastada, tuvastada ja astuda lahingusse hulga ohtude vastu. Kopterite relvastusse kuuluvad tõenäoliselt Dillon Aero 134H-D minigun, Talon 70 mm laserjuhitavad raketid ja FN Herstal HMP400 12,7 mm kuulipilduja.

Kuigi see helikopter on võimeline kandma ka Hellfire’i rakette, siis neid ilmselt ostus ei sisaldu, sest selliseid rakette saab osta vaid spetsiaalse USA relvaostuprogrammi kaudu.

Uued helikopterid paigutatakse Malaisia idapoolses Sabah osariigis Kudat ja Tawau linnade vahele, kus nad asuvad läbi viima ründe-, rekke- ja julgeolekumissioone.

5

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly ja The Diplomat (veebruar–märts 2016)

6 2 7

7

3

200

4

6

RPG-40 kerget 40 mm granaadiheitjat tellis Poola oma jalaväe jaoks. See on esimene 2,26 USA dollarit maksev partii ja teeb Poola kaitseväest esimese Euroopas, kes seda tüüpi relvastuse oma võitlejatele muretseb.

5 Norra on valinud välja iseliikuvate suurtükkide pakkujad Norra on jätnud sõelale neli kandidaati, kelle hulgast valitakse välja 155 mm liikursuurtükkide hanke võitja, teatas Norra kaitseresursside agentuur (DMA) veebruari alguses.

Praegu on Norras kasutusel 14 aeguvat M109A3GN roomikutel iseliivat suurtükki, mis vajavad hiljemalt 2020. aastaks väljavahetamist. Kuigi eelarves pole veel raha selle jaoks eraldatud, plaanib Norra nende asemele osta 18–24 uut iseliikuvat suurtükki.

Valikusse on jäänud roomikutega Samsung Techwin K9 Thunder, ratastega Nexter Systems Caesar, roomikutega Krauss-Maffei Wegmann Panzerhaubitze 2000 ja RUAG-i pakutud moderniseeritud M109.

Kuigi Norra M109-d pidid praeguseks olema välja vahetanud BAE Systems FH-77 BW L52 Archer iseliikuvad suurtükid, mis telliti koos Rootsiga ühisostuna aastal 2010, taganes Norra sellest lepingust 2013. aastal Archerite tarnimisega seotud viivituste ja nende võimekusega esinenud probleemide tõttu. Praegu kaalub sarnast ühisostu Taani, kellega Norral on võimalik ühineda. Taani hankes on kolm kandidaat: K9, Caesar ja Elbit/Soltam Systemsi toodetav Autonomous Truck Mounted howitzer System ehk ATMOS.

6

Archerid saabuvad Rootsi armee teenistusse

2 Iseliikuv suurtükk Archer on ülimoodne ja tõhus, aga äärmiselt kallis. muretses Rootsi armee endale 2013. aastal enne seeriatootmise alustamist. Rootsi ametivõimude sõnul taganes Norra küll lepingust, kuid taganemise tingimused on senimaani selge lahenduseta.

7

Iraagi Baladi õhuväebaasi lisandusid F-16 hävitajad

Iraagi kaitseminister teatas, et riiki saabub 36 Lockheed Martin F-16 hävitajat. Neli esimest hävitajat saabusid Bagdadist 60 km põhja pool asuvasse Baladi õhuväebaasi 2015. juulil. Septembris teatati, et hävitajad sooritasid esimesed õhulöögid Islamiriigi võitlejate vastu.

USA-juhitud Islamiriigi vastu võitleva koalitsiooni esindaja kolonel Steve Warren ütles 2. veebruaril, et iraaklased on oma esimest nelja F-16 hävitajat tõhusalt kasutanud, andnud õhulöögi eelnevalt määratud sihtmärkidele ja pakkunud õhutoetust.

Kolonel ei täpsustanud, millal järgmine partii hävitajaid Iraaki jõuab, kuid märkis, et limiteeriv faktor on Iraagi pilootide koolitamine, kes saavad väljaõppe Ameerikas Arizona õhurahvuskaardis.

Hävitajate saabumisel pole takistuseks lennukite tootja, vaid edasi lükati see seetõttu, et Baladi õhuväebaasi rekonstrueeriv firma tõmbus edeneva Islamiriigi eest tagasi. Samuti on programmi pidurdanud ühe kohaliku piloodi surm, kui tema F-16 möödunud aasta juunis alla kukkus.

uut Orlani-perekonna mehitamata lennuvahendit (UA) esitleti avalikkusele Venemaa relvajõudude sponsoreeritud konverentsil, mis toimus veebruari esimeses pooles. Orlan-30 ja Orlan-50 on vanema ja juba Venemaa armee kasutuses oleva Orlan-10 edasiarendused. Orlan-30 on ühe ja Orlan-50 kahemootoriline lennuvahend.

Mõlemad moodsa elektroonikaga UA-d lennutatakse õhku katapuldi abil.

4

Lockhead Martin F-22 Raptor hävitajat toimetas USA Lõuna-Koreasse, et hoiatada selle käiguga PõhjaKoread valmistamast ette järgmisi raketikatsetusi. Operatsioon viidi läbi veebruari keskel, kümme päeva pärast seda, kui Põhja-Korea oli testimiseks välja lasknud ballistilise raketi, väites, et tegu on Maa orbiidile sidesatelliiti toimetava kanderaketiga.

22

uut Hawk Advanced Jet Trainer väljaõppehävitajat lisas Saudi Araabia oma eelmisele sama suurele tellimusele. Väljaõppehävitajad muretsetakse BAE Systemsilt ja need lähevad saudide kuninglike õhujõudude käsutusse, et parandada lendurite sooritust senisest tunduvalt paremale tasemele. Esimese 22 lennuki soetusmaksumus ulatus 2,5 miljardi USA dollarini, samasse suurusjärku jääb arvatavasti ka uus tehing.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

BAE Systems FH-77 BW L52 Archer (6 × 6) 155 mm iseliikuvad suurtükid on jõudmas Rootsi armee käsutusse, teatas Rootsi kaitseresursside administratsioon (FMV) veebruari algul. Esimesed neli Archerit jõudsid veebruari esimesel päeval Rootsi armee Bodenis asuva 9. suurtükiväe rügementi. Ülejäänud 20 Archeri üleandmine jätkub 2016. aastal ja lõpeb kavakohaselt 2017. aastal.

Archeri väljatöötamist alustati 1995. aastal. Rootsi ja Norra tellisid aastal 2010 mõlemad 24 suurtükki. Esimese Archeri

ARHIIV

5

pakkujat on jäänud sõelale, kelle hulgast valitakse välja Taani relvajõududele uute 4 × 4 veoskeemiga patrullsoomukite tarnija. Konkurentsis püsivad General Dynamics Force Protection Europe, General Dynamics European Land Systems Mowag, Nexter Systems, Oshkosh Defence ja Otokar.

8

AASTAPÄEV

Vabaduse risti 18. aastapäeva puhul korraldatud paraad Tallinnas Vabaduse väljakul.

Eesti vabariigi sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner paraadi vastu võtmas.

Eesti paraadid 1918 SÕDUR NR 1 (88) 2016

Üksiku lennuväedivisjoni lennuk nr 1.

Paraad Poola presidendi J. Mosziecki auks.

AASTAPÄEV

9

Eesti reservohvitseride kogu liikmed: riigilipuohvitser kapten Indrek Reismann (paremal), lippur nooremleitnant Raivo E. Tamm, lipusaatur leitnant Aavo Kokk (keskel).

versus 2016 Eurofighterid 2016. aasta vabariigi astapäeva paraadi kohal.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

155 mm haubitsad Vabaduse platsil 2016. aastal.

10

Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras jälgivad tunnustavalt 2016. aasta vabariigi aastapäeva paraadil nende eest mööduvaid võitlejaid.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase vabariigi 98. aastapäe Lugupeetav vabariigi president!

Austatav riigikogu esimees!

Härra peaminister!

Ekstsellentsid! Kaitseväelased ja kaitseliitlased!

Head kaasmaalased!

SÕDUR NR 1 (88) 2016

T

äna, Eesti vabariigi aastapäeval, seisame koos Vaba­duse väljakul. Siin samas toimus ka Eesti vabariigi esimese iseseisvuspäeva kaitse­ väe paraad. Peeti innustavaid kõnesid. Käis küll Vabadussõda, kuid uudised rindelt olid rõõmustavad.

Vaba­ riigi esimesel sünnipäeval teatas

sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud.

Olgu ülemjuhataja telegrammis toodud rõõmusõnum ka täna ette loetud: „Eesti iseseisvuse aastapäevaks on minul au ajutisele valitsusele kõigi Eesti Vaba­ riigi sõjavägede, meie noore laevastiku ja vahvate Soome vabatahtlikkude nimel teatada, et vaenlane on piirini aetud ja Eestimaa on vaenlasest vaba. Tema uued suured pealetungimised Volmari, Pihkva ja Narva sihil on meie vägede poolt tagasi löödud. Loodan, et meie vahvad väed ka edaspidi oma kodu­ maad, Eesti demokraatilist vabariiki,

niisama kindlalt saavad kaitsema, kui nad seda senini on teinud.“ Samal päeval 97 aastat tagasi otsustas ajutine valitsus asutada tänini kõrgeima Eesti vabariigi autasu – Vabaduse risti. See oli noore riigi tänu oma sõduritele, ohvitseridele, riigitegelastele ja liitlastele. Selle tänu sümbolit näeme tänagi meie kohal üle väljaku kõrgumas.

Vabadussõja ajalugu on ennekõike inimeste lugu, kes vabal valikul, südame sunnil ja kõrgemat sihti silmas pidades riigi iseseisvuse eest sõtta läksid.

Vaba tahe ning aatelisus olid Eesti riigi sünni jaoks määrava tähtsusega.

SIIM TEDER

AASTAPÄEV

eva kõne

Praegu mõistetakse, kuulatakse ning toetatakse Eestit rohkem kui kunagi varem. Me kuulume maailma kõige tugevamasse liitu – NATO-sse. NATO on väga kiirelt, otsustavalt ning asjakohaselt reageerinud julgeolekukliima muutustele. Ämari lennubaasist teevad lahingulende liitlaste hävituslennukid ja Tapal teenivad õlg õla kõrval Eesti ning Ameerika Ühendriikide sõdurid. Koos harjutades ja üksteist paremini tundma õppides tekib jõud, mida ühelgi vastasel pole mõistlik proovile panna. Järgnevatel kuudel ootame Eestisse Saksamaa, Poola ja mitme teise NATO liitlase üksusi. See laiendab veelgi sõjalise heidutuse kandepinda.

On juba heaks tavaks saanud, et Eesti vabariigile kõige tähtsamal päeval marsivad koos Eesti üksustega ka meie sõbrad. Tervitan liitlasi Ameerika Ühendriikidest, Belgiast, Lätist, Leedust, Poolast ja Ühendkuningriigist.

Head Eesti inimesed!

Nii, nagu meie liitlastele on tähtis meie julgeolek, on ka Eestile oluline olla mõtetes ja tegudes koos oma sõpradega. Me näeme ja tunnetame iga päev, et maailm ei ole muretu paik. Sõdu ja konflikte, mis neelavad üldsuse tähelepanu, on rohkesti. Jõujooned, mis kujundavad riikide ja rahvaste vahelisi suhteid, ei ole kivisse raiutud, vaid on pidevas muutumises.

Eesti ülesanne on selles muutuvas maailmas jääda kindlaks oma traditsioonidele, põhimõtetele ja väärtustele, olla vastutustundlik ning vajadusel anda oma panus ja ulatada abikäsi.

Eesti kaitsevägi on viimase kahekümne aasta jooksul pannud oma oskused ja teadmised maksma maailma eri paigus. Peame ka tulevikus valmis olema sekkumiseks seal, kus rahvusvaheline üldsus näeb võimaliku olevat vägivalda tõkestada ning inimeste elu turvalisemaks muuta.

Omaenda riigikaitse arendamisel peame lähtuma põhimõttest, et kõik sõjalised võimed, kasutame me neid siis Lähis-Idas, Malis või Afganistanis, peavad olema täielikult valmis osalema Eesti riigi kaitsmisel, sest see on Eesti kaitseväe ning Kaitseliidu kõige olulisem ülesanne.

Lõpetuseks – meie rahva iseseisvus ja vabadus ei ole kunagi olnud ega saa kunagi olema iseenesestmõistetav. Meie rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik.

Elagu Eesti vabariik!

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Ammu enne seda, kui saime rääkida omariikluse tõeks saamisest, olid ärksamad pead koondunud ning ajasid eesti asja seltsides ja koosolekutel. Praeguses mõistes oli see kodanikuliikumine või vabakondlus. Seda võib lugeda Eesti riigi nurgakiviks.

Sama moodi ja ilma kahtluseta on Eesti riigikaitse nurgakivi Kaitseliit. Kaitseliit sai karastuse just Vabadussõjas. Kaitseliidus oli enne sõda üle 40 000 liikme. See oli Eesti kõige suurem vabatahtlikke ühendav jõud.

Ka tänapäeval on Kaitseliit Eesti kõige suurem vabatahtlikke ühendav jõud. Kaitseliitu kuulub praegu üle

25 000 liikme. See tähistab märkimisväärset kasvu viimase aasta jooksul.

Kaitseliit ühendab inimesi, kelle jaoks riigikaitse on loomulik osa elust. Nad on meie õed ja vennad, pojad ja tütred, isad ja emad. Nad elavad linnas ja maal, igas ilmakaares, ja neid on palju.

Nad on kõige teadlikum ning kiiremini tegutsev jõud kohapeal – nemad on meie esimene kaitseliin.

Täna, vabariigi aastapäeval, tahan tõsta esile ühte paljudest tublidest kaitse­ liitlastest. Tema nimi on Aare Kabel Kaitseliidu Järva malevast ning ta valiti 2015. aastal aasta kaitseliitlaseks. Tema tublidusest, pühendumisest ja mitmekülgsusest räägib ka fakt, et 15 aastat tagasi valis Eesti Naisliit Aare aasta isaks. Ta on täna siin, Vabaduse väljakul koos meiega. Öelgem talle kõik mõttes aitäh!

Kaitseliidu kasvamine on peegeldus meid ümbritsevast julgeolekupildist. Inimesed, kes hoolivad oma riigi käekäigust ja soovivad seda kaitsta, ei lase pead norgu, vaid astuvad Kaitseliitu. Nad leiavad võimaluse oma vaba tahe, teadmised ja oskused riigikaitse teenistusse anda.

Head kaasmaalased!

Eesti kaitsevägi on tugevam ja targem kui aasta eest. Eelmise aasta kevadel toimus meie kaitseväe taastamise järgse ajaloo kõige suurem õppus. Sellele elas kaasa kogu Eesti rahvas. Suurõppus Siil näitas meile, et oleme valinud õige tee ning võime oma iseseisva kaitsevõime arendamisel julgelt toetuda reservväele.

Nagu ütles õppuse lipukiri – „Iga okas loeb“. Ma tänan kõiki ohvitsere ja all­ ohvitsere, ajateenijaid ja reservväelasi, kaitseliitlasi ja liitlaseid, kes koos andsid oma panuse selleks, et Eesti oleks kindlamini kaitstud.

On päevselge, et ka tulevikus tuleb sellises mahus õppusi ette võtta, sest see on parim viis saada kinnitust sõjalise riigi­ kaitse toimimisele, et muuta seda veelgi paremaks.

Sarnaselt Kaitseliiduga on viimane aasta ka kaitseväele olnud kasvamise aasta. Oleme suuremad inimeste arvult ning kasvame ka uute ning reaalset sõjalist jõudu omavate võimete kaudu. Tänapäevane tankitõrjesüsteem ning Scoutspataljonile hangitud lahingumasinad muudavad Eesti kaitseväe veelgi tugevamaks ning liikuvamaks.

Eesti ajalugu on korduvalt näidanud, et oleme rasketest aegadest kindlamini üle saanud siis, kui meil on liitlaste tugi ning meid mõistetakse.

11

FOOKUS

KAITSEVÄGI

12

Esmakordselt said Eesti sõjaväelased ja avalikkus lahingusoomukeid CV90 näha 2014. aasta detsembris, kui neid tulid tutvustama Hollandi sõjaväelased.

Eesti soomusrüüle lülisid sepistamas Riigikaitse arengukava ühe olulise punkti täitmiseks oleme ostnud Hollandi kuningriigist 44 lahingusoomukit CV9035 (vt ka Sõdur 6, 2014, lk 30–35) ja Norra kuningriigist 35 toetussoomukit ning 2 juhiõppesoomukit. Lähima paari aasta jooksul seisab ees toetussoomukite ümberehitamine ja roomiksoomukite lõplik integreerimine Eesti riigikaitsesse.

K SÕDUR NR 1 (88) 2016

ui ajal, mil Eesti polnud veel NATO liige, oleks meid mingitel seletamatutel asjaoludel tabanud Venemaa Föderatsiooni armee suuremõõduline tankirünnak, siis kardetavasti poleks meile kuigi kauaks abi olnud ka kõigist neist kümmekonnast üle-eelmise põlvkonna lahingutankist, mida Poola riik Eestile 1999. aastal kingituseks pakkus.

Kui samale väljamõeldud ründele astuksid vastu meie liitlaste tanki­ üksused, mida saadavad meie Scoutspataljoni võitlejad lahingusoomukitega

Kalle Teras KOLONELLEITNANT KVPS ANALÜÜSI- JA PLANEERIMISOSAKONNA VANEMSTAABIOHVITSER

Ivar Jõesaar RESERVMAJOR

CV9035 ning toetussoomukid CV90 toimetaksid laskekaugusesse ka Javelini tankitõrjerakettidega varustatud tankitõrjemeeskonnad, oleks olukord teine.

Kui need 44 lahingusoomukit CV9035 kasutaksid vajadusel oma lasersihitavat 35 mm automaatkahurit ka vastase kop-

terite küttimiseks ning neid toetaksid toetussoomukeil CV90 positsioonidele sõitnud ja Mistrali õhutõrjerakettidega varustatud lähiõhutõrjujad, oleks olukord teine. Kui siis vastase tanke saatvate jalaväelaste vastu saaks kasutada toetussoomukitel CV90 paiknevaid 120 mm miinipildujaid, oleks olukord teine.

Tegelikult on kogu praegune olukord teine, sest praegu me räägime vaid olukorra pingestumisest maailmas.

Lahingu­ soomukid CV9035 on alles Hollandis Eesti riigi tellitud valmidusse seadmisel. Norrast ostetud CV90 kerede toetussoomukiteks ümberehitamiseks pole veel riigihanget välja kuulutatud ning liitlaste tankiüksuste pidev paiknemine Eestis vajab veel ettevalmistamist ja ehitustöid. Lõpuks räägime me siin eraldivõetult vaid maaväe tegevusest ilma õhuväe toetuseta.

ESMALT MÕISTAGI TANKID Ainuõigeid otsuseid oma riigi relvastamisel teevad vaid totalitaarsed režiimid

FOOKUS

semaid moderniseerimistöid nõudvad masinad.

Pärast külma sõja lõppu, läinud sajandi lõpus toimus suurem sõjatehnika ümberjaotamine ning mitu seni ilma olnud või vähe omanud väikeriiki soetasid endale soodsalt hulga eelmise või üle-eelmise modifikatsiooniastme sõjamasinaid. Soomlastel tuleb nüüd mõelda, kuidas oma analoogplatvormil Leopard 2 A4 ja A6 tanke digitaalselt mõtlema õpetada. Poolakatel seisab sama töö ees Leopard 2 A4 ja A5 tankidega. Leedulased on sisuliselt loobunud oma sajandivahetusel Saksamaalt soetatud soomustransportööride M113G2 kolmandale tasemele viimisest ning panustavad Saksamaalt 88 uue Boxeri ratassoomuki ostmisele. Ei ole veel teada, kui palju läheb lätlastele Ühendkuningriigist soetatud 123 Alvise CVR(T) pere­ konna luuresoomuki kasutuselevõtt tegelikult maksma.

EESTI OTSUS Pole sügavat mõtet arutleda selle üle, kui palju tolmu eri võõramaised soomusmasinad iseseisvuse kaotamisele järgnenud poole sajandi vältel Eesti maastikul üles keerutasid. 31. augustil 1994 lahkus viimane ešelon Venemaa Föderatsiooni sõjatehnikaga Eesti vabariigi piiridest ja nii see jäägugi.

Sellest, kuidas kasvatada iseseisvuse taastanud Eesti riigi kaitsele soomus selga, on mõeldud kaitseväe taasülesehitamise esimestest päevadest alates. Lõhet totaalse sõja korral Eesti kaitsmiseks tegelikult vajalike tankipataljonide arvu ja vaese riigi võimaluste vahel on vahepealsetel aastatel pisut täita aidanud nii relvastuse smugeldajailt konfiskeeritud BTR80-d kui ka Rootsi kuningriigilt saadud, Teise maailmasõja ajal ehitatud Volvo soomusautod. Aga alles Sisu XA180 ja XA-188 jalaväesoomukid tõid meie jalaväelastele esimese tegeliku võimaluse killukaitse varjus lahinguväljale sõita.

Eestis on riigikaitsekavasid koostades otsustatud, et soomusmanöövrivõimet arendades liigutakse lihtsamalt keerukamale ning kergemalt raskemale.

Esmalt lahingusoomukid koos taristu ja väljaõpetatud spetsialistidega ning siis järgmised võimsamad sõjamasinad ehk liikursuurtükid ja tankid.

Lähema paari aasta jooksul võtab Scoutspataljon kasutusele 44 Hollandist ostetud lahingusoomukit (infantry fighting vehicle ehk IFV) CV9035, ning kuus Leopard 1 veermikul pioneeri-,

silla- ning äraveotanki. Veel sellel aastal jõuavad Eestisse ka 37 Norra kuningriigist n-ö sõbrahinnaga ehk riigilt-riigile-lepinguga ostetud CV90-d, millelt on tornid maha võetud. Need on plaanis ümber ehitada Scoutspataljoni toetussoomukiteks. Tapal on käimas ettevalmistustööd, et Scoutspataljon saaks praegu Hollandis hoolduses olevate soomukite Eestisse jõudes koos kogu vajaliku logistikaga oma uude asupaika ümber kolida ning oma uute lahingu­ ratsude kasutamist harjutama asuda.

Kaitseministeerium valmistab ette riigi­ hanget Norrast hangitud soomukite toetussoomukiteks ümberehitamise tellimiseks. Erialaspetsialistid on Soomes ja Hollandis õppimas roomiksoomukite taktikat ning hooldust ja remonti. Eesti kaitsevõime on astumas sammukest edasi.

NORRA – VALIK PIKEMAKS AJAKS Norra valitsus otsustas 2012. aastal alustada riigi soomukipargi ulatuslikku uuendamist. Norra läheb tulevikus üle ainult roomikmasinatele. Lõpp­ tulemusena saavad Norra kaks pataljoni, soomuspataljon ja Telemark, senise 103 asemel kokku 144 uut või moderniseeritud soomukit CV9030NO. Neist otseselt lahingusoomukeid on 74 ja ülejäänud on toetussoomukid – 21 luure­ soomukit, 15 juhtimissoomukit, 16 lahingupioneerisoomukit, 16 erinevate (multi-role support) ülesannetega (evakuatsioon, miinipilduja- ja tankitõrjerelvaplatvorm, lahingumoona transport jne) soomukit ja kaks juhiõppesoomukit. Just hoolduse standardimise ja logistiliste kulude kokkuhoiu huvides saavad neis üksustes ka kõik toetussoomukid olema CV90-d.

Norral on varasemast ajast relvastuses ka hulgaliselt M113 soomustransportööre. Neist sadakond jätkab pärast uuendamist erinevates abifunktsioonides teenistust väljaspool CV90 pataljone (ambulants, MEDEVAC, juhtimis­ transportöörid, pioneeritransportöörid, Javelini tankitõrjemeeskondade transportöörid jne) täiendatud M113F3 (kuuesillalises) konfiguratsioonis. Lisaks on kavas 75–150 transportööri (sõltuvalt sellest, kui palju sõidukeid eraldatud 131 miljoni euro eest ümber ehitada saab) M113F4 programmi käigus uuele tasemele ümber ehitada. Sisuliselt ehitatakse vana raami peale uued soomukid. Osa transportööride veermikku pikendatakse ka seitsmenda silla

SÕDUR NR 1 (88) 2016

ja diktatuuririigid. Demokraatias langetatavad otsused olevat ju kõik kas valed, tehtud liiga hilja või raiskavat rahva raha. Demokraatias on alati kõlamas erinevate ja täiesti sõltumatute ekspertide arvamusi, kes teavad täpselt, miks on riigistruktuuride langetatud otsused vältimatult ebapädevad ning kuidas tegelikult oleks olnud õige kuidagi teisiti tehes.

Rahu ajal on riigikaitse ülesehitamiseks relvasüsteeme soetada näiliselt kallis lõbu, „sest sõda ju veel pole!“. Siin ei kehti autoturu reegel, et iga kolme aasta tagant võid liisida uue mudeli ja vana tagasi anda. Kord väljatöötatud sõjamasinad elavad läbi mitu elu ning sellest sünnivad modifikatsioonide numbrid. 1962. aastal Vietnamis oma esimese lahingu pidanud, USA poolt Nõukogude Liidu ratassoomustransportööri BTR60 vastu välja töötatud roomiksoomustransportöör M113 kannab praegu veel USA armees teenides kolmanda põhjaliku rekonstrueerimise tunnusena tähistust A3. Üheks parimaks tankiks hinnatud Leopard 2A7+ markeering näitab, et jõutud on n-ö seitsmendale level’ile.

Kuid seda, oma sõlmede korrasolekut pidevalt isediagnoosivat ning laskemoona eelprogrammeerivat digitaal­ arhitektuuriga tanki ei suuda sakslasedki toota nii palju, et suutnuks näiteks täita veel läinud aastal raharohkuses supelnud araabia naftariikide suurtellimusi. Enda armee relvastuse suurvähendamisel tühjaks jäänud tankiangaaridesse uute masinate komplekteerimiseks ostis Saksamaa hiljuti utiliseerimisfirmadelt tagasi sadakond maha kantud Leopard 2A4 keret. Pole suur saladus, et Saksamaa ei suuda praegu toota täiesti uusi tankikeresid, sest külma sõja järel on osadele metallimahukaid sõlmi valmistanud käitistele leitud uusi tsiviil­ rakendusi. Kogemus näitab, et parimad tankid sünnivad kas sõjas või väga hea sõjakogemuse pinnal.

Sõjamasinatel on laias laastus kolme moodi hinnad (kui erinevaid poliitilisi tarneid mitte arvestada). Uutena relvaturule jõudnud sõjamasinate hinnad on jõukohased suurtele, rikastele või väga jõulise keskvõimuga riikidele, kel pole suurt vahet, kas soomuk maksab kolm või viis miljonit eurot. Ülejäänutele jääb valida kas liitlastelt sõbrahinnaga riigilt-riigile-tehingute kaudu soetatavate pruugitud sõjamasinate järelturg või teenistusest maha kirjutatud, sümboolse „ühe euroga“ ümbertöötlemistehaste laoplatsidelt üleskorjatavad, kapitaal-

13

14

FOOKUS

võrra, et mahutada nii miinipildujaid kui ka õhutõrjeseadmeid. Soomus vahetatakse täielikult välja, transportöörid viiakse osaliselt digitaalsele arhitektuurile jne.

Norra peamised löögijõud kasutavad edaspidigi lahingusoomukeid CV9030.

Lisaks uuendusprogrammi käigus ostetavale 41-le täiesti uuele CV90 kerele seadistatakse 33 läinud sajandi üheksakümnendate aastate algul soetatud analoogplatvormil olevat lahingusoomukit CV9030NO MkI ümber digiplatvormile ja neist saavad CV9030NO MkIII-d. See tähendab küllaltki kallist ja põhjalikku ümberehitamist, mille käigus võetakse arvesse ka Afganistanis CV9030 kasutades saadud lahingukogemusi ning tootja­firmade tehnoloogilisi uuendusi.

Põhjalikum moderniseerimine viiakse läbi soomukite tornides, mis on ühtlasi sõjamasina kalleim ja keerukaim komponent. Norralased suhtusid oma ülesandesse põhjamaise kokkuhoidlikkusega. Selle asemel et osta Rootsi tootjafirmalt tornist veermikuni uued lahingusoomukid, võeti 70 vanalt kerelt tornid, et need siis ümber seadistada ning seejärel ostetud uutele või moderniseeritud vanadele veermikele siirata.

Ilma tornideta jäänud soomukitest 37 asuvad peagi teele Eesti poole, et pärast ümberehitamist jätkata teenistust Scoutspataljoni toetussoomukitena.

TURUL TURU SEADUSED

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Internetis ringi rännates tundub maailma soomukiturg avar ja võimalusterohke. Soomusmanöövrivõime loomise projekti ühe osana Scoutspataljonile toetussoomukite hankimiseks uuriti mitut varianti ja analüüsiti lähinaabrite ja liitlaste sellealast kogemust.

Pole olemas universaalset tõde, kas lahinguväljal on parem ratastel või roomikutel edasiliikuv soomuk. Kõik sõltub liikumise eesmärgist, sõiduki relvastusest, soomuskaitsest, erivõimsusest, kaalust, meeskonnast, maastikust, aastaajast ja sõduriõnnest. Olulisem kui rattad või roomikud on jaotamine jalaväesoomukiteks ehk n-ö lahinguvälja­ taksodeks ning lahingusoomukeiks, mis võimaldavad koos tankidega ka lahinguväljal ringi vaadata. Siit algab täpsem valik.

Hollandlased näiteks on selle sajandi algusest teinud olulisi valikuid ning kasutavad praegu enam ratassoomukeid: toetussoomukitena kahesillalisi Saksa–Hollandi Fennekeid ja Austraalia Bushmastereid ning Saksa–Hollan-

di Boxereid (200 tk), mis algselt olid soetatud küll välja vahetama hoopis toetussoomustransportööre M577, kasutatakse nii lahingusoomukeina kui ka juhtimis- ja MEDEVAK-soomukitena.

Praeguseks on nad ka osa oma roomikveermikuga lahingusoomukeid (44 tk) Eestile loovutanud. Ka leedulased panustavad edaspidi maanteedel kiiret üksuste ümberpaiknemist võimaldavatele Boxeritele, mis tõrjuvad sajandi algul Saksamaalt soetatud 361-st praegu veel rivis olevad ca 200 M113G2 tagaplaanile. Seniseid ratassoomustransportööridega saadud kogemusi arvestades kaldus Eesti valik lahingusoomukeid ja toetussoomukeid valides meie pehmele pinnasele väiksemat erisurvet avaldava roomikveermiku poole.

Esmalt vaadati üle siiski pakutavate ratassoomukite valik: Pandur II 8 × 8 (General Dynamics European Land Systems, AUT/ESP/SUI/DEU), Piranha III 8 × 8 (General Dynamics European Land Systems, AUT/ESP/SUI/DEU), AMV 8 × 8 (Patria Land Systems OY, Soome), Titus 6 × 6 (Nexter Systems, Prantsusmaa). Kõik need soomukid olid mõeldud osta uutena, mis tegi nad meile liiga kalliks (näiteks Piranha 5, mille ostavad toetussoomukiks taanlased, pidas ka tarnija ise Eesti jaoks liiga kalliks ja seda meile ei pakutudki) ning samas ei vastanud nad mitmele taktikalisele nõudmisele. Puudu jäi peamiselt vajalikust mobiilsusest ehk maastikuläbivusest koos lahingusoomukitega CV9035 tegutsemisel.

Seejärel kaaluti võimalikke roomiksoomukeid: BvS 10 (BAE Systems, Rootsi), Bronco 3 (ST Kinetics, Singapur), CV90NO koos ümberehitamise riigihankega (BAE Systems, Rootsi), M113/M577 koos ümberehitamise riigi­hankega (RUAG, Šveits).

Rootslaste BvS10 on meile juba kasutusel oleva kaheosalise Bv206 jõulisem, soomustatum ja ujuvam edasiarendus.

Paraku ka kallim. Bronco 3 on BvS 10-le sarnase ehitusega, kuid veelgi mahukam

Šveitsi firmal RUAG on olemas 120 mm miinipilduja Cobra, mis mahub ära ka väiksema lastiruumiga soomukisse nii, et saab kaasa võtta ka piisava koguse miine.

ja võimsam sõjamasin, mille eelmise põlvkonna versiooni kasutavad siinpool maakera ainsana vaid Ühendkuningriigi relvajõud (Warthog). Hind ja kaugus varuosadest ja remondibaasist sundis ka seda kõrvale jätma.

Nii jäid valikusse toetusmasinatena ümberehitamist nõudvad kaks varianti: 1990. lõpust pärit eemaldatud tornidega lahingusoomukid CV90, mis küllaltki erandlikel asjaoludel Norra soomukite uuendamise programmi käigus pakkumisele tulid, ning 1960. algul sündinud M577, mida oleks võimalik Saksamaalt utiliseerimisest päästa.

POOL TANKI PÕÕSAS Kui läinud sajandi üheksakümnendatel õpetati Eesti ohvitsere veel riigikaitse­ akadeemia kaitsekolledžis, siis tutvustati seal muuhulgas ka kunagise Nõu­kogude armee luuretegevuse põhialuseid: „Kui põõsast paistab pool tanki, siis järelikult on seal terve tank,“ kõlas üks postulaatidest. Kui aga tulevikus näevad teise poole luurajad põõsast paistmas poolt CV90-t, siis ei tea nad, kas on oodata 35 mm kiirlaskekahuri tuld või on seal peidus hoopis näiteks 120 mm miinipildujaga toetussoomuk.

Norra CV90-d teevad kõik enne Eestis teenistusse asumist läbi väiksema või suurema ümberehituse riigihangete raames leitud partnerite juures koduvõi välismaal. Kaks kabiiniga soomuki­ juhtide õppesoomukit pääsevad kõige kergemalt, kõige keerukamad tööd seisavad ees 120 mm miinipildujaga soomukitel. See on suur katsumus, sest valida tuleb mitme praegu arendamisel oleva lihtsama või keerukama variandi vahel. Norras olemas olev 81 mm miinipildujaga variant on hea, kuid miinipilduja ise lahingusoomukite toetusrelvana nõrk. Soomes väljatöötatud kahe 120 mm automaatmiinipildujaga AMOS ja ka selle üheraudne sõsar NEMO pole Rootsi soomukite arenduses seeriatootmisse jõudnud. Rootsi tootjafirma siiski jätkab sellesuunalist arendustööd. Šveitsi firmal RUAG on olemas 120 mm miinipilduja Cobra, mis mahub ära ka väiksema lastiruumiga soomukisse nii, et saab kaasa võtta ka piisava koguse miine. USA Strykeri peal on 120 mm Iisraeli päritolu miinipilduja Cardom. Suurekaliibriline miinipilduja on ka nende M113 peal, mida praegu kasutavad näiteks leedulased. Singapuris on välja töötatud uus väikese tagasilöögiga 120 mm miinipilduja SRAMS. Oma variandi väljatöötamisega tegeleb

FOOKUS

ka Rheinmetal, kelle tütarfirma VingPos relvastas 81 mm miinipildujatega Norra CV90-d. Kõiki neid võimalusi kaalutakse enne ümberehituse tellimist põhjalikult.

Kokku jagub ostetud 35 soomukist pärast ümberehitust kümneks rakenduseks. Lisaks juba räägitud miinipildujasoomukitele ootavad põhjalikumat ümberehitamist just digitaliseerimise suunas kaudtule juhtimise meeskondade soomukid. Soomukid, mis ehitatakse juhtimiseks (C2), lahingupioneeridele, lähikaitse-, lahinguremondi-, tanki­ tõrje- või õhutõrjemeeskondadele, evakuat­siooniks, lahingumoona transpordiks, vajavad vähem ümberehitamist. Et soomukid on torni võrra kergemad, piisab nende 600 kW Scania veoautomootoritest 800 kW mootoritega lahingusoomukitega sammu pidamiseks. Millised hakkavad toetussoomukid pärast ümberehitamist täpselt välja nägema, selgub riigihanke käigus.

60-SELT ERRU

Neid õppetunde arvestades arendasid taanlased Afganistani operatsiooni toetuseks välja täiesti uue M113 lisaga G4, mille kaal on ametlikult 19 tonni. Kuuldavasti polnud taanlased oma uuendatud toetussoomukitega väga õnnelikud, kuid kuivõrd nad koos CV90-tega lahinguväljal ringi ei liikunud, said nad oma toetusülesannetega hakkama. Nagu Norragi, vahetab Taani oma M113-d lahingusoomukite CV9035DK toetusmasinatena aastatel 2018–2023 välja. Taanlastel oli algselt uue sõiduki valikus ka Rootsis algu­päraseks CV90te toetussoomukiks loodud digitaalse arhitektuuriga ja täiustatud soomuskaitsega CV90 Amarillo. Kuid Šveitsi Piranha 5 ratassoomukite pakkumine oli neile sedavõrd soodsam, et alates 2018. aastast hakkavad 309 tellitud Piranha 5-t Taani laekuma.

Päritolumaal USA-s on korduvalt kuulutatud M113 relvastusest väljaarvamisest. Algul lükkas lõplikku välja­ vahetamist edasi külma sõja järgne relvastuse vähendamine ja uute projektide külmutamine, seejärel aga uuemate lahingusoomukite Bradley ja Stryker arvukat lahingutsoonis viibimist nõudnud Iraagi ja Afganistani sõda. Lisaks on süvenenud arvamus, et ka juba 1980.

NORRA ARMEE

Praegugi veel on maailmas kõige enam kasutusel USA päritolu soomustransportööre M113. Seda külma sõja ajal totaalsõja massirünnakutes sõdureid tankide sabas lahinguväljale sõitma

loodud roomikveermikuga soomukit ja selle eri riikides eri aastatel tehtud derivaate on väidetavalt toodetud kokku ca 80 000. M113 esimesed lahinguristsed olid Vietnami sõjas 1962. aasta suvel.

Peagi ilmnes, et sõidukite kerge (lennult maandamist võimaldav) alumiinium­ sulamist soomuskaitse vajab tõhustamist, sest see ei pidanud kinni ka kõikide käsirelvade kuule. Nüüdseks, nagu öeldud, on jõutud kolmanda uuendamistasandini. Muide, tehniliselt samadele standarditele vastavad USA A3 ja Saksamaa G3 ei tähenda automaatselt ühe tootja agregaate ning ristvahetatavaid varuosi.

Sakslased on modifitseerinud sarnase G3 tasemeni ka Taani soomustransportööre, Afganistanis toetussoomukitena kasutamiseks lisasid taanlased sellele umbes tonni jagu lisasoomust, mille tagajärjel tuli pea kogu soomuk ümber ehitada. Esmalt tuli tugevdada torsioonvõlle, mis lisaraskuse all purunedes hakkasid ka salongis viibijaid ohustama.

Seejärel tuli tugevdada ka jõuülekandeid käigukasti ja mootori juures ning samuti veorataste mehhanisme. Lõpuks vahetati ka terasroomikud kummiroomikute vastu, see tõi kaalusäästu ja need olid pea poole laiemad kui eelmised.

15

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Norras demonstreeriti 2015. aasta septembris esimesi uusi CV9030NO lahingusoomukeid, mille uuendatud digiplatvormiga tornil on kõrgumas ka tankitõrjerelva kinnitamist võimaldav tarind.

RAHUVALVEMISSIOON KAITSEVÄGI

16

2014. aasta lõpul Hollandist ostetud CV90-d on täna liikumas kaitseväe polügooni poole.

aastatest teenistuses olevast Bradleyst võib uue lahingusoomuki relvastusse võtmise järel saada hoopis universaalne platvorm toetussoomukite tarvis. USAst arvatakse sellekohaseid uudiseid tulevat juba lähiajal.

M113 on teinud 55 aasta jooksul läbi kolm põhjalikku uuenduskuuri, kuid lähiaastatel pääsevad nende põhjalikult renoveeritud kered paljudes meie liitlasriikides siiski teenitud vanaduspuhkusele.

HEA LAHINGURATSU MITU ELU

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Miks siis ikkagi valiti Eestis toetussoomukiks mõnikord viie maailma parima lahingusoomuki hulka arvatav moodne ja lokaalselt põhjamaine CV90 ja mitte globaalse kasutusega odavam M113/ M577, mis mõne aasta pärast täidavad mitme meie lähedase riigi lammutus­ kojad? Võib-olla peitubki selles küsimuses osaliselt vastus. RUAG-i esindaja pakkumine toetussoomustransportööre M577 Eesti vajadustele vastavalt ümber ehitada ei vastanud mitmel põhjusel neile esitatud nõuetele, mis eeldusel, et Eesti kasutab osana heidutavast riigikaitsevõimest CV9035 lahingusoomukeid veel järgneva 30 aasta jooksul, polnud seatud üleliia madalale.

Tagasihoidlik maastikuläbivus, väike kandevõime, täiendamist vajav soomuskaitse, eraldiseisva hooldus- ja remondibaasi loomise vajadus, moraalne vananemine, algsele tagasihoidlikule hinnale lisanduvad prognoosimatu suurusega uuenduskulud on vaid osa esitatud miinuste loetelust. Positiivsetest omadustes tulid esile olematu alghind ning lihtsamast konstruktsioonist tingitud väiksemad igapäevase hoolduse kulud. Ka on oodata lähiaastatel suure hulga analoogsete soomustransportööride jõudmist mitme riigi metalliümbertöötlemistehastesse, mis võimaldaks

nende kannibaliseerimist odavate varuosade saamiseks. Saksamaa valis välja ja renoveeris need soomustransportöörid G3 tasemele aastatel 1995–2000. Üks oluline tegur, mis sundis Eesti kaitse­ väge ja kaitseministeeriumit kõrvale jätma M577 pakkumist, oli selle pakkumise läbiv ebamäärasus.

Kui Norra riigi pakutavad mahavõetud tornidega CV90-d seisid külg külje kõrval kinnises angaaris, siis Šveitsi firma RUAG pakutavaid soomustransportööre oleks tulnud minna ükshaaval Saksamaa eri väeosadesse otsima ja üle vaatama. Lisaks selgus, et RUAG pakkus soomukeid, mida Eesti riik saanuks osta ainult Saksa riigilt, mitte RUAG-i tehaselt. Pakkumine sisaldas ümberehituskulusid meile vajalikeks toetussoomukite variantideks. Samuti sisaldas see lisasoomuse ja selle paigaldamise hinda, kuid puudus igasugune ülevaade sellest, millised oleks soomuki täiendava uuendamise kulud, mis (Taani kogemusel) kaasnevad soomuki kaalu suurenemisega.

Unustada ei maksa ka seda, et kõige tähtsam on ikkagi inimfaktor. Mehaanikud on esimesed, kes tervitavad uut sõjamasinatüüpi, mis vurab kaitseväe logistikaalale. Nende tehtavast järjekindlast tehnilisest kontrollist ning pidevast hooldusest ja õigest remondist sõltub, kui kaua sõidukid tegelikult rivis püsivad. Eesti kaitseväe suurust arvestades polnudki nii lihtne leida neid kaheksat mehaanikut (neli torni- ja neli veermikuhooldajat), keda Hollandisse õppima saata. Kui siia nüüd lisada teine pea sama suur meeskond, kes pidanuks omandama ajalooliste M577 remondi võtted, olnuks kitsikus personaliosakonnas veel suurem.

Seniste CV90-te hankelepingutega tuleb nii Hollandist kui ka Norrast kaasa tuntav kogus varuosi ja diagnos-

tikaseadmeid. M113/M577 puhul saab kerede globaalsest levikust hoolimata olulisemaid ja kuluvamaid mootorite ja käiguosade varuosi vaid Saksamaalt või Taanist, sest vaid seal on need Saksa firma FGG poolt G3 tasemele moderniseeritud soomustransportöörid teenistusest väljumas.

Eesti otsus võimalikult tänapäevaseid ja eks seetõttu ka mitte kõige odavamaid lahingusoomukeid ning nende toetussoomukeid hankida tähendab panustamist usutava heidutusvõimega riigikaitsesse mitmeks järgnevaks aastakümneks 21. sajandi globaalsetes katsumustes alles stabiilsust otsivas maailmas. Hea on teada, et vajadusel saame CV90-id hallates tehnilise nõu ja materiaalse abi saamiseks pöörduda lähedaste Põhjamaa riikide või väikeriigi vajadusi ehk paremini mõistva Šveitsi poole. Kui Eesti jõuab lähiaastatel ellu viia ka liikursuurtükkide ning tankide hanked, on meie maaväel löögijõud, mis suurema kriisi korral suudavad liitlaste manööverüksustega sammu pidada.

IGAL AJASTUL OMA SOOMUS Soomusüksuste loomisel on Eestil ajaloost võtta hiilgav kogemus. 1918. aasta detsembris andis kapten Johan Pitka Tallinna sadamatehastele käsu ning kolm päeva hiljem oli valmis kolmetonnise veoauto Federal šassiile ehitatud soomusauto Estonia. Tõsi küll, see esimene neist kaheksast (kui siia lisada ka Pärnu paadimeistrite ehitatud pisut teise konstruktsiooniga maailma koledaim soomusauto Vanapagan) sedaviisi põlve otsas ehitatud Vabadussõja soomus­ autost sai oma nurkrauast konstruktsiooni ja laevaterasest kerega talvistele rindeteedele minekuks raskevõitu. Aga juba 1919. aasta kevadest tegid täiustatud konstruktsiooniga puitraamile kinnitatud kaevikukilpidega kaetud soo-

Meeskonnaülemana kaitseväe erioperatsioonide üksuses

O

len ohvitser, kes nüüdseks on aastaid teeninud erioperatsioonide väejuhatuses, meeskonnaülema ametikohal. Minu jaoks algas teenistus selles üksuses pärast erioperatsioonide Valiku läbimist. Valik oli raske, kuid seal polnud midagi võimatut. Katsete toimumise ajal oli talv meid õnnistanud paksu ja kestva lumevaibaga. Samas meie, kandidaatide, jaoks oli tegu olukorraga, milleks iga aasta harjutada ei saa. Näiteks orienteerumine toimus suuskadel ning spetsiaalselt selleks valmistudes osalesin Kaitseliidu koosseisus eelnevalt Utria dessandil.

Pärast mehiseid pingutusi läbis Valiku 6 kandidaati 16-st, neist omakorda osutus valituks 4. Samas kestab Valik edasi kogu teenistusaja jooksul. Eriväelasena on vaja lisaks konventsionaalsetele teadmistele osata üsna palju erioskusi süvendatumal tasemel kui varasem ametikoht nõudis. Selleks läbisin erioperatsioonide ettevalmistuskursuse, mis hõlmas endas eriluure ja seire, otsese rünnaku ja sõjalise toetuse väljaõpet.

Sellele lisandus veel eriväljaõpe automaadist ja püstolist ning teisest käsirelvadest laskmises.

Kuna erivägede operaator peab tabama sihtmärki kiirelt ja täpselt, on tegu intensiivse ja põhjaliku väljaõppega, sellele lisandus veel köitega laskumine kopteritelt ja katustelt, ujumine raskendatud tingimustes, ellujäämiskursus, langevarjukoolitus, väikeüksuse taktika, käsivõitlus ning keeleõpe. Tähtsal kohal on samuti erioperatsioonide teooria, planeerimine ja tavatu sõjapidamine.

Et teenida meeskonnaülemana või mõnel teisel spetsialisti ametikohal, on samuti vaja omandada eriväelase kvalifikatsioon. Sõjakooli põhikursus on kõige alus, kuid pärast ettevalmistuskursust läbisin erivägede (Special Forces) üheksakuulise kvalifikatsioonikursuse Ameerika Ühendriikides Fort Braggis. Kursuse lõpetamisel omistati mulle roheline barett ja erivägede kogukonda kuulumise märgiks võin kanda käisel Special Forcesi eraldusmärki ning rinnas Airborne’i hõbetiibu.

Kursusel tuli eri etappidel ühise eesmärgi nimel töötada koos nii Ameerika kui ka teiste riikide ohvitseride ja allohvitseridega, mis pakkus kultuurilisest aspektist huvitavat proovikivi. Rühmaülemana on võimalus ohvitseril töötada koos 30–40 kaitseväelasega, kompaniiülemana aga veel rohkematega. Samas, teenides erivägede meeskonnas on küll meeskond väiksem, kuid mitte vähem proovikive pakkuv, sest kõik alluvad on oma eriala hästi tundvad vanemallohvitseridest spetsialistid.

Olgu siinkohal öeldud, et erivägede üks põhieesmärk on oma ülesanne täita, tehes seda koos ja teiste inimeste abil, olles lahingujõu mitmekordistaja. Selle näiteks on kas või kogemus Afganistanist, kus sõjalise toetuse missioonil võis kogu operatsioonil osalev isikkoosseis ulatuda kuni tuhande isikuni, mida tuli meeskonnaülemana juhendada koos afgaanist koloneli või kindraliga.

Nüüdseks on aastaid tagasi loodud noor meeskond küpseks saanud, mina koos nendega. Koos oleme raskuseid kandnud ning mõistust teritanud, seda nii Eestis kui ka välisoperatsioonil, Afganistanis.

Ohvitseri töö on meeskonnas hoida masinavärki õlitatuna. Mida rohkem on meeskond välja õpetatud ja standardprotseduuridega kaetud, seda enam jääb administratiivses faasis osaks kontrolliv pool. Näiteks erinevalt rühmaülema päevilt, mil valmistasin ette laskekäske, teevad selle töö nüüd ära vastavad erialaspetsialistid. Lahingulisi ülesandeid planeerides peab meeskonnaülem olema suuteline kuni pataljoni tasemeni otsuse vastuvõtmise protsessi juhtima ning oma meeskonda kasutama kui pataljoni staapi. Selline kogemus tuleb aga aastatega, see eeldab aastaid teenistust samal ametikohal ning lisakursuseid nii Eestis kui ka välismaal.

Erinevalt laialt levinud arvamusest ei peatu karjäär erivägede ohvitserina. Edasist sõjaväelist karjääri saab jätkata keskastmekursusel KVÜÕA-s või USA-s magistriõppes Naval Postgraduate Schoolis, omandades irregulaarse sõjapidamise magistrikraadi.

Tunnen, et seni tehtud valik saamaks erioperatsioonide meeskonnaülemaks on õige.

Seepärast julgen kõiki vaimult ja kehalt terveid mehi kutsuda teenima kaitseväe erioperatsioonide üksusesse.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

musautod Vabadussõja rinnetel punaste elu kibedaks ning aitasid Eesti vägede rünnakuhoogu hoida.

Neid soomusautosid iseloomustas oma aja kohta harvanähtav tulejõud. Lisaks kahele Maximi raskekuulipildujale kasemattides ja Madseni kergekuulipildujale auto esiosas sülgasid nende tornides tuld 37 mm lühikese rauaga Hotchkissi kiirlaskekahurid. Väidetavalt ületas soomukite kerede kaevikukilpide terase kuulipidavus Põhja Poegade poolt punastelt üle võetud, tsaariarmee jaoks toodetud Austin Putilovetsi soomukite kerede soomuse oma.

Vabadussõja võidu järgne jätkulugu nii hiilgav ei olnud. Eesti soomusväe masinapark sai küll täiendust Loodearmeelt üle võetud nelja Inglise tanki Mark V Composite ja Prantsusmaalt soetatud 12 Renault FT17 tanki võrra.

Lisaks ehitati 1924. aasta punamehikeste putšikatse järgselt inglaste Vickersi soomusauto IGA1 eeskujul 13 Arsenal-Crossley (M27/28) soomusautot ja soetati hiljem Poolast kuus tanketti TKS. Siiski ei olnud soomusüksustest 1939. aastal sõlmitud baaside lepingu ajal Eesti iseseisvaks jäämisel abi.

Kas ajalugu läinuks teisiti, kui Eesti oleks Inglismaalt kahe allveelaeva ostmise asemel panustanud näiteks lätlaste eeskujul kergetankide tüüp 35 (LT vz. 35) soetamisele Tšehhoslovakkiast või taibanud Ameerika insenerilt John Walter Christie’lt ära osta ratas-roomiktanki M. 1931 litsentsi, enne kui Punaarmee selle järgi endale Eestisse rajatud baasides nähtud kiirtanki BT7 ehitas?

Igal juhul jäid sõjaeelse aja kodumaise soomukitööstuse tippsaavutuseks 1927. aasta vaimus loodud kergesoomusautod Arsenal-Crossley, mis olid oma kompositsioonilt küllaltki sarnased Punaarmee Eesti baasides olnud BA-10 soomusautodega. Viimased olid seltsimehed punaväelased (tundub, et tolle maa kombe kohaselt) reedel, 21. juunil 1940 puhkepäevadeks kaasa võtnud, et Tallinnas jalutades president Pätsilt vabariigi ülevõtmist viisakalt eemalt jälgida.

1939. aasta 1. septembril alanud Teises maailmasõjas osutusid ka sellised, oma loomise ajal edukad soomusautod õige pea lootusetult oma aja äraelanuteks. Sõda sünnitas sootuks uued ja võimsamad sõjamasinad, mida said endale arvukalt lubada vaid totaalsed üliriigid, kellest ühelgi polnud Eestile pakkuda selliseid liitlassuhteid nagu on NATO-s praegu.

KAITSEVÄGI

17

TERRORISM

SCANPIX / STOYAN NENOV

18

Mässutõrje kui tänapäeva reaalsus Relvastatud konfliktid, sõjapõgenikud ja terrorism ei tunne riigipiire. Terrorism ning terrorismivastane võitlus on alati olnud osa sõjapidamisest. Jutt, et terrorismi üle saavutatakse võit, kõlab nagu müüt mõnest „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja romaanist – terroriste ei ole võimalik lõplikult alistada.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

TERRORISM

19

Margus Kuul MAJOR

„Me oleme kohanud vastast ja ta on meie ise.“ Walt Kelley



004. aasta Londoni, 2005. aasta Madridi ja eelmise aasta Pariisi terroriaktid tekitasid Euroopale vaid uusi veritsevaid haavu. Elame uues reaalsuses, kogu maailmas räägitakse pidevalt toimuvatest terrorirünnakutest, kuid samas ei lahata terroristide seotust mässutegevusega.

Oma olemuselt on terrorist tegelikult mässaja, kes kasutab terrorit taktikana.

Iga mässaja ei ole samas aga terrorist.

Mässaja on mässuliikumises osaleja, kes hakkab vastu kehtivale võimule. Mässutegevus on organiseeritud õõnestustöö ja koos vägivalla kasutamisega on selle eesmärk saavutada regioonis poliitiline kontroll. Mässajad on näiteks Iraagis ja Süürias tegutsev sunniitlik islamirühmitus ISIS või Taliban Afganistanis.

Igal mässajal on oma ideoloogia.

Näiteks Kalifaadi taastajad usuvad, et toimub tsivilisatsioonide (Hadara) kokkupõrge, kus ühelt poolt on inimese loodud tsivilisatsioon ja selle vastaseks jumalikult ühtne Islamiriigi ehk Kalifaadi tsivilisatsioon.1 Ründav võitlus (qital ut-talab) on siinkohal kohustuslik.2 Mässu vastand on mässutõrje, mis hõlmab endas ulatuslikke ühiskondlikke ja sõjalisi meetmeid mässu mahasurumiseks ja rahulolematuse põhjustega tegelemiseks. Alates 1949. aastast on mässutegevus olnud levinum sõjaline konflikti vorm.3 Tuleb tõdeda, et mässajad on olnud edukamad oma poliitiliste eesmärkide saavutamisel ning nende suundumus konflikte võita jätkub.4 Euroopa armeedele on mässutõrje tuttav, sest on osaletud – kuigi ebaõnnestunult – 1 The Meaning of Civilization in The Inevitability of harat), London: Al Kilahaf Publications, 2002, 5.

2 Samas, 47.

2015. aasta septembris tehtud fotol on näha Ungari Röszke piiripunktis toimuvat vastasseisu – Ungari piirivalvurid ja märulipolitsei kasutab pagulaste vastu veekahureid ja pisargaasi, sellele vastavad meeleheitel migrandid süütepudelite ja kividega, nõudes vaba läbipääsu Lääne-Euroopasse.

3 Christopher Paul, Colin P. Clarke, Beth Grill, Molly Dunigan, Introduction, in Paths to Victory: Lessons from Modern Insurgencies. RAND, National Defense Research Institute 2013, 1.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

the Clash of Civilization: (Hatmiyyat sira’a Ul-had-

20

TERRORISM

SÕDUR NR 1 (88) 2016

ekspeditsioonilistes mässutõrjekampaaniates nii Iraagis kui ka Afganistanis. Saadud haavu alles lakutakse, seega pole mõtet imestada, miks praegu veel ei tajuta kollektiivselt Euroopas pagulaskriisist tulenevat mässutegevuse potentsiaali.

Ka asüüli taotlev moslemist migrant või eurooplasest vasak- või parem­ äärmuslane on tegelikult mässaja, kui ta vaatamata oma kultuurilisele ja usulisele veendumusele hakkab vastu kehtivale riigivõimule ja seadustele. Nüüdseks on reaalsuseks saanud mässutõrjepiirkondadest nagu näiteks Põhja-Aafrikast, Süüriast, Iraagist ja Afganistanist põgenikelainega sadade tuhandete sõjaväe­eas noorte moslemimeeste valgumine Euroopasse. Kõik neist ei ole sõja­põgenikud ning inimõiguste järgijad. Osa immigrante juba mässab valitsuste kehtiva võimu vastu, kus omakasu saamise eesmärgil sooritati ka kriminaalkuritegusid. Paljud neist on võib-olla edukalt sõdinud ka NATO ja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) vastu, tahame seda endale tunnistada või mitte. Pagulastest islamiterroristid toovad endaga kaasa sõjalised kogemused, terroritaktika, oma väärtusnormid, kultuuri ja eelkõige ekstremistliku islami ideoloogia. Näiteks Afganistani Talibani võitlejad peavad lapsi „mulla Omari mürskudeks“5 ehk pommivööga laps on enesetaputerrorist, keda saab Euroopas õhku lasta samamoodi kui Afganistanis. See on eurooplase jaoks midagi uut. Noored mehed on alati olnud potentsiaalsed mässude ja sõdade algatajad, kui nende arvukus ühes regioonis on kasvanud tavatult suureks.

Kui nüüd küsida, mis seos sellel kõigel on mässutõrjega, siis kus iganes see irregulaarne konfliktivorm ka aset ei leia, otsustavad lõpptulemuse numbrid.

Numbrid aitavad mässutõrje tulemust suurema tõenäosusega ette ennustada, olemata selleks Bulgaaria päritolu ennustaja Vanga või Eesti tähetark Mang.

Mässutõrje dünaamikat tuleb tunda enne selle algust. Järgnevatel lehe­ külgedel selgitangi tulenevalt kiiresti muutuvast julgeolekukeskkonnast erinevaid mässutõrje ja massirahutustega

seonduvaid teooriaid ja kontseptsioone ning toon välja Afganistani näite varal mässutõrje keerukuse ja strateegilise dimensiooni. Seejärel analüüsin välja­ toodud suhtarvude najal teoreetilist mässutõrje potentsiaali massimmigratsiooni sihtkohaks saanud Saksamaal ning Saksamaa julgeolekujõudude võimekust ja valmisolekut potentsiaalseks mässutõrjeks. Afganistan ja Saksamaa erinevad riikidena üksteisest kardinaalselt ja tundub utoopiline neid võrrelda, kuid mõlemas riigis toimuval on ühine nimetaja ja selleks on noored mehed, keda ka Saksamaale saabuvatest immigrantidest on suurem osa.

„Taliban ei ole tugev. ... Nemad ei valmista probleemi, vaid meie nõrkus on see, mis probleemi valmistab.“ president Karzai 2007 Mässutõrjes on tähtis mõista, et edu saavutamiseks ja rahva turvalisuse tagamiseks tuleb saavutada õige julgeoleku­ jõudude ja konfliktipiirkonnas elava rahvastiku vaheline suhtarv ja julgeoleku­jõudude ja mässajate vaheline suhtarv. USA armee mässutõrje määrustik, „Insurgencies and Countering Insurgencies“ FM 3-24, millest USA ja NATO riigid Iraagi ja Afganistani mässu­ tõrjekampaaniates osaledes lähtusid, sätestab, et mässutõrjes on vaja ühiskonna julgeoleku tagamiseks ja mässajatega konfliktis oleva riigi julgeoleku tagamiseks 20 politseinikku või sõjaväelast iga konfliktipiirkonnas elava 1000 elaniku kohta (edaspidi 20 : 1000).6 Sellist suhtarvu loetakse üldjuhul minimaalseks.7 Erinevad stabiilsusoperatsioonide juhtumisuuringud on identifitseerinud samuti suhtarvu 13,26 : 1000.8 Seega pole eelmainitud number kivisse raiutud, vaid oleneb mässutõrjekampaaniaga paika pandud strateegiast ja saavutamist vajavatest eesmärkidest. Situatsioon konfliktipiirkonnas ja mässutõrje eesmärgid võivad olla väga erinevad, näiteks ühe riigi okupatsioonijärgne stabiliseerimisoperatsioon, kus toimub riigisisese mittevägivaldse või relvastatud mässu maha-

surumine või mässutõrje välise sõjalise toetuste raames teises riigi poolt, nagu seda teeb Süürias näiteks Venemaa, toetades al-Asadi režiimi. Lisaks võib eesmärk olla riigi sõjalise konflikti järgne pikaajaline ülesehitamine ilma okupatsiooni­kavatsusteta. See viimane oli USA ja rahvusvaheliste julgeoleku­ abijõudude mässutõrje südamete ja meelte kontseptsioon nii Iraagis kui ka Afganistanis.

Väljakujunev julgeolekujõudude ja rahvastiku suhtarv oleneb sageli nii mässajate kui ka mässu tõrjujate materiaalsetest ning inimressurssidest, omavahelisest suhtarvust ja rakendatavast kontseptsioonist. Samuti on tähtis hinnata mässajate vastupanutahet, konflikti keskmes oleva riigi rahvaarvu, rahvastiku tihedust ruutkilomeetril etniliste gruppide kaupa ning ajaloolist valuläve, kuidas sõjaraskusi talutakse.

Tihti oleneb edu ka riigivälise kolmanda osapoole toetusest, maastiku iseärasustest ning paljudest teistest teguritest ja faktoritest.

Mässutõrjeteooriaid on mitu. RAND-i analüütiku ja matemaatiku James Quinlivani suure aktiivsusega stabiilsusoperatsioonide teooria – millel on ka oma puudused, mida John J. McGrath oma töös välja toob – kohaselt on vaja vähevägivaldsete politseioperatsioonide jaoks 1–4 julgeolekut tagavat isikut 1000 elaniku kohta. Keskmise vägavalla nagu näiteks tsiviilrahutuste korral on vaja 5–10 isikut 1000 elaniku kohta. Suure vägivalla ehk mässutõrje puhul on vaja 10 või rohkem julgeoleku tagajat 1000 elaniku kohta ja välist sõjalist toetust kolmandatelt riikidelt. USA mässutõrje määrustik FM 3-24, mille põhieesmärk on rahvuse ja riigi ülesehitamine, sätestab 20 : 1000 suhte. McGrathi okupatsiooniteooria kohaselt on mässutõrje suhe 13,26 julgeoleku tagajat 1000 elaniku kohta, kus kolmandik julgeolekujõude täidab politsei ülesandeid. McGrathi analüüs põhineb Filipiinide, Saksamaa, Malaisia, Bosnia ja Kosovo näidetel, samuti USA politsei­jõudude ja elanikkonna analüüsil eri linnades.

RAND-i rahvuse ülesehitamise analüüs, mis hõlmab Iraagi, Afganis-

4 Samas.

6 US Army Field Manual 3-24, Insurgencies and

8 Samas, 147.

5 Robert M. Cassidy, Afghanistan to 2009: The

Countering Insurgencies, 1–13, 2014.

9 Hy Rothstein, John Arquilla, The Coin Manpower

End of the Beginning? in War, Will, and Warlords:

7 John J. McGrath, Chapter 1, Introduction, in Boots

Dilemma, the limits of Coercion and the Need for

Counterinsurgency in Afghanistan and Pakistan,

on the Ground: Troop Density in Contingency

Local Defense, in Afghan Endgames: Strategy and

2001–2011. Virginia: Marine Corps University

Operations. Global War on Terrorism Occasional

Policy choices for America’s Longest War, Washing-

Press Quantico, 2012, 55.

Paper 16, Combat Studies Institute Press, Fort

ton DC, Georgetown University Press 2012, 71-72.

MÄSSUTÕRJES LOEVAD NUMBRID

Leavenworth, Kansas. 1.

SCANPIX / EMRAH GUREL

21

Oktoobri algul 2014 toimunud demonstratsioonil protesteeriti Türgi vägivaldse poliitika vastu, mida riik viib läbi Süüria kurdide aladel, suurendades sedasi veelgi põgenikelainet Euroopasse. Vastasseis demonstratsioonil muutus peagi veriseks heitluseks, mille käigus sai surma üle kümne ja viga arvukalt kurdi rahvusest protestijaid.

Ka mässutõrjekontseptsioone on kümneid ja igal neist omakorda veel edu tõenäosust suurendavad eeltingimused ja faktorid. Mässutõrje keerukusest annab hea ülevaate RAND-i põhjalik uuring „Paths to Victory: Lessons from Modern Insurgencies“, kus on analüüsitud 71 mässutõrjeoperatsiooni ajavahemikul 1944–2010.10 Nendes mässutõrjenäidetes on esindatud kõik geograafilised variatsioonid: mägised alad, kõrb, džungel, linnad, samuti regioonid ja kultuuriliselt erinevate keskkonnad nagu näiteks Aafrika, Ladina-Ameerika, Kesk-Aasia, Balkani maad, Kaug-Ida. Esindatud on erinevad mässutõrjet läbiviivate üksuste ja mässajate sõjalised võimekused ning taktikad. 71 mässutõrje näitel on omakorda alanäiteid, mis erinevad teistest ega ole kohased võrdlused suurema osa näidetega. Nende alanäidete tulemused ei sõltunud mässutõrje efektiivsusest, vaid hoopis välistest põhjustest, mis olid seotud näiteks kolonisatsiooni või apartheidi lõpuga.

Uuring toob välja 24 mässutõrje kontseptsiooni, mida saab mässajate vastu rakendada vaid teatud eeltingimustel. Analüüsist selgub, et tavaliselt on mässajate eelised võiduks suuremad

kui mässutõrjujal. Praktikas iseloomustab mässutõrjet kui irregulaarset konfliktivormi pikk kestvus – 71 mässu­ tõrjekampaania keskmine kestvus on 10 aastat11 ja pärast õigete mässutõrjemeetmete rakendamist ning edu saavutamist peab olema valmis jätkama mässutõrjekampaaniat veel keskmiselt kuus aastat.12 Seega on mässutõrje keerukas, pika­ajaline, ressursimahukas ja äärmiselt verine tegevus ning mässutõrjuja peab olema motiveeritud võitlemaks aastakümneid, kusjuures siidikinda all peab vajadusel peituma ka raudne rusikas, kui rahva südamete ja meelte võitmine ebaõnnestub. Samas mässutõrjes, mille käigus kasutatakse vaid „purusta nad“-kontseptsiooni, on RAND-i analüüsi andmeil 33 juhtumist 23 korral mässutõrje ebaõnnestunud.13 Kõikidel teistel juhtudel on kasutatud samaaegselt eri kontseptsioone, mis ei tähenda, et hävitamise kontseptsioon ei tööta mittedemokraatlikes riikides, kus eesmärgi saavutamiseks tehakse riiklikul tasandil barbaarset mässutõrjet. Rünnatakse halastamatult eelkõige rahvast, et hävitada mässajate sotsiaalne toetusbaas ja seejärel mässajaid.

10 Christopher Paul, Colin P. Clarke, Beth Grill,

Modern Insurgencies, RAND National Defense

12 Samas, 188.

Molly Duningan, Paths to Victory: Lessons from

Research Institute, 2013. xix-xxi.

13 Samas, xxiv.

11 Samas, 158.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

tani, Kosovo, Panama, El Salvadori, Somaalia, Haiti, Bosnia ja Ida-Timori mässutõrje kogemusi, leidis mässajate võitmiseks vajaliku olevat 10 sõdurit 1000 elaniku kohta, kes teevad ka piirikontrolli, julgestavad teid, võitlevad organiseeritud kuritegevusega ja tagavad igapäevast avalikku julgeolekut. Lisades siia veel 1,5–2 politseinikku 1000 elaniku kohta, teeb see üldarvuks 13,5 julgeoleku tagajat 1000 elaniku kohta.

Browni okupatsiooniteooria näeb aga ette 1 : 1000 suhet, tuginedes USA okupatsioonikogemusele Jaapanis, Itaalias, Filipiinidel, Haitil, Saksamaal, Austrias, Koreas, Bosnias ja Kosovos. Samas on nendel teooriatel oma erisused, plussid ja miinused, mis tulenevad vastasest, ressurssidest ja mässutõrjeks kavandavate kaitse- ja ründetegevuse liikidest.

Bernand Falli väitel oleks vaja mässu­ tõrjuja ja mässaja 20 : 1 suhtarvu, et mässajat isoleerida ja hävitada. Olukorra stabiliseerimiseks peaks suhtarv olema 10 : 1-le,9 linnatingimustes isegi 30 : 1, olenedes rahvastiku tihedusest ruutkilomeetril. Siinkohal on peetud silmas vaid politseinikke või sõdureid, kes teostavad füüsilisi julgestuspatrulle, valvet ja mässajate tabamisoperatsioone, mitte kõiki operatsiooni toetajaid.

TERRORISM

MÄSSUTÕRJE KOGEMUSED AFGANISTANIST

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Järgnevalt vaatame, kuidas tegid NATO rahvusvahelised julgeolekuabijõud ja USA OEF (Operation Enduring Freedom) 2001.–2013. aastani mässutõrjekampaaniat Afganistanis.

Afganistanis elas 2013. aastal umbes 30 miljonit elanikku, selle alusel saab arvutada välja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude, OEF-i ja Afganistani armee ja politseijõudude arvuline vahekord Afganistani elanikkonnaga kogu mässutõrjekampaania vältel aastatel 2001–2013. Afganistani rahvastiku positiivne kasv 10 aasta jooksul ei mõjutanud oluliselt mainitud suhtarvu.

2001. aastal alustati Osama bin Ladeni tagaajamist Afganistanis. Vaid mõne kuuga kukutati Talibani võim tänu USA eriväelaste koostööle Põhja alliansi irregulaarsete võitlejatega.

USA ja rahvusvahelised julgeolekuabijõud jätkasid oma tegevust ja 2002. aastal oli Afganistanis 5000 rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude sõjaväelast, kes peamiselt tegelesid Kabuli turvalisuse tagamisega. Samaaegselt tegi USA 5000 sõduri suuruse väekoondisega lahinguoperatsioone kogu Afganistanis. Järgnevatel aastatel ei pööranud USA Afganistanis toimuvale suurt tähelepanu, sest 2003. aastal algas Iraagi sõda. Samuti muudeti 2003. aastal mässutõrje strateegiat, võttes peaeesmärgiks rahva kaitsmise, mitte vastase vastu võitlemise. USA kaitseminister Donald Rums­feld andis mõista, et algavad stabiliseerimis- ja riigi ülesehitusprotsessid, sest suurem osa riigist on turvaline.14 Taliban taastus samas 2001. aastal saadud konventsionaalsest kaotusest, reorganiseerus ja jätkas võitlust. 2004. aastaks oli Talibani ja võõrvõitlejaid juba 4000 ringis.

Samal ajal olid ISAF-i jõud kasvanud 2005. aastaks 10 000 sõdurini ja USA väekoondis koosnes samaks ajaks 20 000 sõdurist. Lihtne julgeolekujõudude ja rahva suhtarvu arvutus näitab, et iga tuhande elaniku kohta oli kogu riigis turvalisuse tagamiseks kõigil rahvusvaheliste julgeolekuabijõududel ja USA jõududel kokku välja panna vaid üks sõdur! Ameeriklaste poolt oli see kindral Tommy Franksi planeerimise täideviimine.

SCANPIX / KANROK CSABA

22

Ungari märulipolitsei pidi Röszke piiripunktis kasutama karme võtteid, et tagasi tõrjuda peamiselt noortest meestest koosnevat pagulastemassi, kes üritasid üle piiri riiki murda.

2001. aastal töötas kindral Franks välja Afganistani sõjalise operatsiooni kontseptsiooni, mis nägi põhilahingute lõppemise järel edasiseks tegevuseks ette nn väikese jalajälje strateegia, mille eesmärk oli vältida Nõukogude Liidu poolt Afganistani sõjas tehtud vigu.

Kindral Franks soovis vältida massilist mässajate vastupanu, mida tundis Nõukogude armee 1980. aastatel. USA strateegia nägi ette edu saavutamise õhuülekaalu ja väiksearvuliste maavägedega.

Seega ei suurendatud 2002. aastal USA väekoondist, sest sel ajal kavandati juba USA astumist sõtta Iraagiga.15 Kindral Franksi strateegia, milles polnud rahva kaitseks ja mässajate vastu võitlemiseks vajalikke julgeolekujõude, oli juba eos määratud läbikukkumisele.

2007. aastal oli Afganistani mässutõrjekampaania julgeolekujõududes 143 500 sõdurit, mis koosnesid 95 000 Afganistani rahvusliku armee ehk ANA ja politsei võitlejast, 25 000 rahvusvahelistest

julgeolekuabijõududest ja 23 500 USA sõdurist.16 Ka Taliban oli aastate vältel jõudsalt tugevnenud ja nende vastukaaluks oli 2008. aastal rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude väekoondis suurenenud 55 000 sõdurini, kuigi USA väekoondis oli samas vähenenud 19 000 sõdurini.

Rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude ülem kindral McKiernan nõudis efektiivseks mässutõrjeks lisaks veel 17 000 USA sõdurit. Rahvusvahelisi julgeolekuabijõude ja USA vägesid toetasid 155 000 Afganistani politseinikku ja sõdurit. Kokku tagas 2008. aastal Afganistanis sisejulgeolekut seega 246 100 võitlejat, mis oli ebapiisav, tähendades 7,3 politseinikku või sõdurit iga 1000 elaniku kohta. Võttes aluseks suhtarvu 20 : 1000 selgub, et 2008. aastal oli julgeolekujõudude elavjõu puudujääk 427 000 sõdurit ja seda riigis, kus enamik rahvastikust toetas Talibani võitlust koalitsiooni vastu. Minimaalselt vajas

14 Hy Rothstein, John Arquilla, America’s Longest

choices for America’s Longest War. Washington DC,

gency: State Failure and Jihad, international Secu-

War, in Afghan Endgames: Strategy and Policy

Georgetown University Press 2012, 60-61.

rity, Volume 32, Number 4, spring 2008, 37–40.

15 Segth G. Jones, the Rise of Afghanistan’s Insur-

16 Samas, 38.

TERRORISM

liselt nulliga.22 Afganistan on aga veel suurem riik kui Iraak. Võttes arvesse USA mässutõrje määrustiku FM 3-24 välja toodud 20 : 1000 suhtarvu ja Bernand Falli mässutõrjuja ja mässaja suhtarvu 20 : 1, mida on vaja mässaja hävitamiseks ja 10 : 1-le suhtarvu olukorra stabiliseerimiseks, siis 25 000 Talibani võitlejate ohjeldamiseks oleks olnud vaja vähemalt 450 000 sõdurit ja 30 000 Talibani võitleja jaoks juba 600 000 sõdurit. Julgeolekujõudude ja rahvastiku suhe 20 : 1000 oleks saavutatud võib-olla siis, kui kohe pärast Talibani võimult kukutamist oleks loodud Afganistani armee ja sõdurite arvu selles tõstetud sadadesse tuhandetesse. Seda aga ei juhtunud. Eduks vajalikku mässutõrjuja ja mässaja 20 : 1 suhtarvu ei suudetud samuti saavutada vägede vähesuse tõttu, sest modernse sõjamasina logistika neelab 80% elavjõust, et 20% elavjõust saaks sõdida. Arvestades Afganistani verist mässu- ja partisanisõja ajalugu, on selles riigis ebapiisav ka julgeolekujõudude ja rahva 20 : 1000 suhtarv.

Kokkuvõttes võib öelda, et USA ja ISAF panid endale teadlikult Afganistani mässutõrjekampaania alguses jala taha, lootes selles riigis saavutada kiire konventsionaalne võit. Aastatega aga demokraatlike riikide heaolus marineeritud rahvas väsis sellest pikast sõjast ja väed toodi eeskujulikult taganedes Afganistanist välja. Sama juhtus Iraagis ja seetõttu ei soovita praegu minna ka Süüriasse.

Samas on näiteks Suurbritannias tegutsev globaalne islamistlik partei Hizb ut-Tahris Britain selgelt läänemaailmale mõista andnud numbrite tähtsust ja selgitab, miks läänemaailma kampaania on Afganistanis läbi kukkunud. Ühe faktorina toodi välja asjaolu, et NATO rünnak Talibani vastu tähendab rünnakut kogu puštu kogukonna vastu, aga puštu moslemeid on mõlemal pool Durrani liini kokku 50 miljonit.23 Puštudel, kellest Taliban koosneb, on seega mastaapne mässuliste võitlejate värbamisbaas, mille vastu koalitsioon ei saa.

Mässulised ja nende toetajad mõistsid

17 Hy Rothstein, John Arquilla, The Coin Manpower

19 Antonio Giustozzi, Insurgency in Afghanistan in

22 David Kilcullen, „Juhupartisanid: Väikesed

Dilemma, the limits of Coercion and the Need for

The Routledge Handbook of Insurgency and Coun-

sõjad keset suurt sõda“, tõlgitud kaitseministee-

Local Defense, in Afghan Endgames: Strategy and

terinsurgency, New York: Routledge Hanbooks

riumis, ilmunud Riigikaitse Raamatukogu 7. raama-

Policy choices for America’s Longest War. Washing-

2014, 219.

tuna. Tõlkinud Peeter Villmann. Oxford University

ton DC, Georgetown University Press 2012, 71-72.

20 Hy Rothstein, John Arquilla, The Coin Manpower

Press, 2009, 318.

18 Robert M. Cassidy, The Pashtun Belt in Afgha-

Dilemma, the limits of Coercion and the Need for

23 A Report from Hizb ut-Tahris Britain, In Afg-

nistan, 2009–2011: Hard but Hopeful? in War, Will,

Local Defense, in Afghan Endgames: Strategy and

hanistan & Pakistan: The Unwinnable War: The Cur-

and Warlords: Counterinsurgency in Afghanistan

Policy choices for America’s Longest War. Washing-

rent Western Strategy for Afghanistan and Pakistan

and Pakistan, 2001–2011. Virginia: Marine Corps

ton DC, Georgetown University Press 2012, 73.

and the Alternative Path for the Region, lk 5.

University Press Quantico, 2012, 112.

21 Samas, 73.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

riik stabiilsuse hoidmiseks 20 : 1000 suhet silmas pidades vähemalt 672 000 sõdurit ja politseinikku ning mõne eksperdi arvates isegi 750 000 sõdurit.17 Eduka mässutõrjeoperatsiooni läbi­ viimiseks vajalikud suured inimressursid ongi põhjus, miks tuleb õpetada kohalikke mässuliste vastu võitlema.

Kui seda ei tehta, tuleb harjuda mõttega, et piirkonda tuleb jääda kauaks või isegi alatiseks. Kohalike julgeolekujõudude väljaõpetamisega tegeleti vahelduva eduga Iraagis ja Afganistanis, kuid seda tehti liiga hilja ja liiga väikeses ulatuses. USA ja NATO mässutõrje strateegia osutus kehvaks, sest tehti otsus seada 2009. aastani Afganistani rah-

vusliku armee isikkoosseisu piir­arvuks 35 000 meest ja seda riigis, mis on suurem kui Iraak. Pealegi on Afganistan keerulise maastikuga riik ja läbi ajaloo kurikuulus mässumeelse rahvastiku poolest, kes on suuteline edukalt partisanisõda pidama.18 Unustati tõsiasi, et mässutõrjes loevad suhtarvud ka siis, kui konfliktipiirkond pole poliitiliselt suurriikide prioriteet. Samuti unustati, et Talibani võitlejate arv oli kasvamas ja 2010. aastaks oli Talibani võitlejaid hinnanguliselt kokku juba 30 000, kellele lisandus 4000 võõrvõitlejat, rääkimata illegaalsetest relvastatud kriminaalsetest rühmitustest.19 2013. aastaks kuulusid rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude ning Afganistani politsei ja armee jõududesse kokku 525 000 sõdurit. Alles nüüd hakati jõudma Afganistani konflikti olemust arvesse võttes vägede miinimumvajaduse lähedale, sest suhtarvu kohaselt pidi stabiilsuse säilitamiseks olema 672 000 sõdurit. Milles oli siis põhiprobleem, kui koalitsiooni väekoondis paistab suur, aga vaid kümnete tuhandete võitlejatega Taliban käitub nagu Taavet, kes peksab juba aastaid Koljatit? Probleem seisnes selles, et koalitsioonivägede turvalisuse ja logistika tagamine neelas suurema osa tema elavjõust. 525 500 võitlejast käis tegelikult baasidest väljas julgeolekut tagamas ja Talibaniga võitlemas umbes 20%20 kogu isikkoosseisust, samas kui edukaks sõjapidamiseks oleks vaja olnud miljon sõdurit.21 David Kilcullen toob raamatus „Juhupartisanid“ samuti numbritele keskendunud teoreetilise näite – kui 2007. aastal oleks lisaks olemasolevatele jõududele Iraaki suunatud veel 50 000 sõjaväelast, oleks 60% neist teinud staabitööd. Lahingu- ning lahinguteenindustoetuse operatsioonideks oleks jäänud 20 000 sõdurit. Võttes arvesse üksustesisest rotatsiooni ja puhkust, oleks korraga väljas olnud vaid 7000 kuni 10 000 sõdurit, kelle mõju oleks Iraagi mässutõrjekampaania mastaape arvestades võrdunud põhimõtte-

23

24

TERRORISM

numbrite ja põgenike seost terrorismiga ammu enne meid. Samuti järeldasid nad, et läänemaailma mõte, et Afganistanis võitlemine teeb Euroopa pealinnade tänavad turvaliseks, on müüt,24 mida eurooplased usuvad kuni järgmise terroriaktini.

Tänapäeval ei peaks me tänu noorte moslemimeeste massimmigratsioonile Euroopasse mässutõrje suhtarve välja arvestama enam Afganistanis, vaid hoopis Euroopas. Miljonid pagulased, kellest paljud võivad olla islamiekstremistidest mässajad, on põgenikena Euroopas uut elu alustamas või siiapoole teel. Euroopa pole veel iseennastki selles uues võimalikus potentsiaalses mässu­ tõrjestsenaariumis tundma õppinud.

maa moslemite komitee (Zentralrat der Muslime in Deutschland, ZMD) hinnangul on 80% pagulastest moslemid.

2014. aastal saabus Euroopasse 411 567 immigranti, kellest 70% olid mehed.

Saksamaa migratsiooniameti hinnangul oli 2014. aastal Saksamaale saabunud pagulaste üldarvust 71,5% 16–18-aastased mehed. 18–25-aastastest põgenikest olid 77% mehed. 25–30-aastastest põgenikest olid 73,5% mehed. 2015. aastal saabunud põgenike kohta pole täpne statistika praegu veel saadaval.

Moslemitest põgenike immigratsioon konfliktipiirkondadest Euroopasse on toimunud juba aastaid. 2015. aasta massimmigratsioon oli esimene suur mässutõrje järellainetus ja Euroopa ühiskonda tõeliselt ülesäratav sündmus.

2015. aastal oli põgenike peamine sihtkoht Saksamaa, kus mäss, mässutõrje ja islamiekstremism on seoses põgenikelainega muutunud julgeolekule reaalseks ohuks, vähemalt näitavad seda teoreetiliselt juba tuttavaks saanud mässutõrje suhtarvud. Jättes kõrvale inimliku tragöödia mõõtme ja vaadates mässutõrje ja terrorismi vaatenurgast Saksamaal toimuvaid sündmusi ning saabuvaid põgenikke, tuleb arvesse võtta potentsiaalseid julgeolekuriske.

Tegelikult ju ei teata, kes need inimesed on ja mida nad on korda saatnud.

Mässutõrje seisukohast ei ole inimene lihtsalt süütu pagulane, vaid inimene, kellel on kindel taust. Näiteks Iraagist pärit sunni pagulaste elukoht on tähtis.

Hea on näiteks teada, et linnastunud Iraagi sunni rahvuslased Bagdadis olid kõige vihasemad mässulised USA ja Euroopa sõdurite vastu, kuna pidasid neid okupantideks. Samas aga võiks Iraagi šiiitide puhul näiteks küsida, ega nad

juhuslikult ei kuulunud Badri brigaadi koosseisu, sest selle brigaadi liikmed tegelesid 2005. aastast alates spetsiifiliselt Iraagis sunniitide mõrvamisega ja nüüd on nende endi elu ohus, sest suurem osa Iraagi armeest koosnes ju šiiitidest. Või kas šiiidi põgenik ei olnud sadrist ehk šiiidi liidri Muqtada al-Sadri tõsiuskne järgija al-Sadri linnaosast ja irregulaarse Mahdi armee liige, kes mässajana sõdis nii koalitsiooni kui ka sunniitide vastu.

Või hoopis on ta sunniidi kurd, kes vihkab türklasi ja kuulub Kurdistani demokraatlikkusse parteisse või ekstremistlikkusse gruppi Ansar al-Islam.25 Tähtis on ka pagulase endine töökoht. Võib-olla oli Afganistanist pärit pagulane koalitsioonivägede tõlk, kellele oleks nüüd õige aeg tööd pakkuda.

Araablaste puhul tuleb teada hõimu identiteeti, hõimude konföderatsioonide seoseid, poliitilist ideoloogiat ja parteilist kuuluvust. Siia lisandub hõimude, sektide, klannide omavaheline läbisaamine, inimese sugu, vanus ja meelsus, kusjuures sugu, vanus ja religioosne kuuluvus mängivad siinkohal erilist rolli. Ajaloopraktika näitab, et suurema osa individuaalsest või kollektiivsest surmavast vägivallast teostavad 15–29 aasta vanused vallalised noored mehed.26 Üsna raske võib olla näiteks ümber veenda Pakistani või Afganistani Talibani võitlejat muutma pagulasena Euroopas oma usulisi veendumusi ja nõuda temalt pühendunud integreerumist demokraatiasse. Vahel on see lihtsalt võimatu. Näiteks Pakistanis27 ja Afganistanis on üle 40 aasta väga tugevalt juurdunud radikaalne sunniidi vahhabistlik-salafistlik religioosetel doktriinidel põhinev haridus islamistlikust džihaadist. See on religioosne islami haridus, mis järgib Talibani ja Al Qaeda mantrat „Islam või surm“.28 Lühidalt öeldes on mässutõrjes väga oluline tunda inimese tausta ja asukoha­ riigi olemust. Kui heita pilk 2014. aastal Euroopasse saabunud põgenikele, selgub tõsiasi, et suurem osa põgenikest olid noored moslemitest mehed. Saksa­

24 Samas, lk 21.

psühholoogiline, filosoofiline ja materiaalne

Virginia: Marine Corps University Press Quantico,

25 Heather S. Gregg, Hy Rothstein, John Arquilla,

baaslaager, kes on sõdisid Indias, Kašmiiris ja

2012, 28.

Identity Politics and the War in Iraq in Three Circles

Afganistanis. Robert M. Cassidy, Pakistan to 2009:

29 Naval Postgraduate School, loeng partisani­

of War: Undrestanding the Dynamics of Conflict in

with Us or Against us? in War, Will, and Warlords:

sõjast, 2013.

Iraq. Washington DC: Potomac Books, 2010, 11–21.

Counterinsurgency in Afghanistan and Pakistan,

30 Robert M. Cassidy, Introduction and Historical

26 Christian G. Mesguida and Neil I. Wiener, Male

2001–2011. Virginia: Marine Corps University

Overview in War, Will, and Warlords: Counterinsur-

Age Composition and Severity of Conflicts, Politics

Press Quantico, 2012, 61.

gency in Afghanistan and Pakistan, 2001–2011.

and the Life Sciences. Setember 1999, York Uni-

28 Robert M. Cassidy, Introduction and Historical

Virginia: Marine Corps University Press Quantico,

versity, Canada, 181.

Overview in War, Will, and Warlords: Counterinsur-

2012, 37.

27 Pakistan on olnud radikaalsete islamistide

gency in Afghanistan and Pakistan, 2001–2011.

MÄSSUTÕRJES ON TÄHTIS INIMESE TAUST

MUUTUSTE MEHHANISM SAKSAMAA NÄITE VARAL Mässutõrje praktika näitab, et ühiskond destabiliseerub juba siis, kui valitsusega pole rahul 1–5% elanikkonnast.29 Samuti näitab ajalugu, et rahva hulgas nõrga legitiimsusega valitsus ei suuda pikas ajaraamis valitsemist tagada.30 Arusaadavalt ei ole kõik Saksamaale saabuvad moslemitest pagulased terroristid, kuid samas pole kõik pagulased ka sõjapõgenikud. Põgenike hulgas leidub islamiäärmuslasi ja kriminaalkurjategijaid. Araabia ja Aafrika moslemitest pagulaste toimepandud terroriaktid ja kriminaalkuriteod toodavad juba nüüd pidevalt Euroopas uusi vihagruppe, mis aitab kaasa mässajatest terroristide eesmärgile tekitada moslemite suhtes üldist vihkamist. Nii toodavad kriminaalkurjategijatest pagulaste teod terroristide jaoks vajalikku kurjust.

Saksamaa ei tee praegu veel mässutõrjet. Samas mässajatele, kuhu leeri nad ei kuuluks, saab sellest aastatepikkune verine võitlus eesmärgiga kurnata välja riigi julgeolekujõud ja terroriseerida tsiviilelanikke, et näidata rahvale valitsuse suutmatust mässajate vastu võidelda.

Saksamaa julgeolekujõud ja luureteenistused võitlevad eelkõige inimmassiga, kuid ekstremistidest „pühasõdalased“, kes avalikult terroriakte ellu viivad, on vaid jäämäe veepealne osa. Nii-öelda jäämäe veealuse osa moodustab värbamisbaas, mis Saksamaa puhul koosneb 5 miljonist moslemist, kogu Euroopa

SÕDUR NR 1 (88) 2016

TERRORISM

dused seda lubavad. Samas, kui Saksamaal jätkuva immigratsioonitulva tõttu ebastabiilsus jätkub, võib kaduda rahva turvatunne ning seetõttu võib rahvas ja valitsus polariseeruda, selle tulemusena kaob aegamööda võimul oleva valitsuse legitiimsus. Samas, mis kõige tähtsam, turvatunde kadumisega võib kaduda ka rahva silmis valitsuse ja julgeolekujõudude jõu kasutamise legitiimsus, kui terroriakte ei suudeta ennetada või kui pagulaste ning vasak- ja paremäärmuslaste korrarikkumisi ei jõuta ära hoida või varjatakse. Varjamisega peidetakse rahva ees oma nõrkust. Nõrkus ei ole samas häbiasi, kui kaasatakse rahvast, kes võib-olla aitaks tekkinud turvalisusetühimikke täita, selle asemel et isepäi talitada. Kui seda ei juhtu, siis rahvas võib võtta korra tagamise oma kätte, sellele järgneb sageli ka paratamatult oma­ kohus. Lühidalt, valitsuse näiline või tegelik jõuetus olemasolevaid probleeme lahendada või tekkivaid ennetada tekitab soodsa pinnase rahvaliikumiste ja rahva omakaitseüksuste loomiseks. Just selline sündmuste kulg toobki tavaliselt ühelt poolt välja valitsuse jõuetuse ja teiselt poolt rahva jõu tegeliku olemuse olemaks poliitilise jõu allikaks.

Näiteid mässude ilmingust võib tuua samuti Saksamaalt. Massiimmigratsioonist tingituna tõstavad Saksamaal moslemitest immigrantide vastu jõudsalt pead Saksa rahvuslikud jalgpalliklubide fännid. Näiteks Nordrhein-Westfaleni politsei hinnangul on Saksamaal Hooligans gegen Salafisten (HoGeSa ehk

Turvatunde kadumisega võib kaduda ka rahva silmis valitsuse ja julgeolekujõudude jõu kasutamise legitiimsus, kui terroriakte ei suudeta ennetada või kui pagulaste ning vasak- ja paremäärmuslaste korrarikkumisi ei jõuta ära hoida või varjatakse.

huligaanid salafistide vastu) organisatsioonis vähemalt 13 600 liiget, kellest vaid 400-l olid sidemed saksa neonatside liikumise või paremäärmuslastest gruppidega. 2014. aastal hakkasid Saksa võimud organisatsiooni tegevust internetis piirama, sest organisatsioonil oli Facebookis lühikese ajaga tekkinud 40 000 järgijat. Ajalehe Die Zeit andmetel32 pakkusid neonatside partei NPD juhid eelmainitud organisatsioonile professionaalset abi liikumise edendamiseks. NPD, mis oli olnud aastaid poliitilises languses, on nüüd jälle tõusul ja tahab massiliselt populaarsust koguva suundumusega kaasa liikuda. Rahulolematus taheti välja valada 2014. aasta 15. novembril Berliinis toimuma pidanud HoGeSa miitingul, mis taheti korraldada „Against Salafists, Islamization and Refugee Policy“ hüüdlause all. Miitingu organiseerijad andsid teada, et kohale tuleb 1000 inimest. Politsei aga oletas, et osalejaid tuleb vähemalt 10 000 ega lubanud miitingut korraldada. Samasugused miitingud oli HoGeSa-l plaanis korraldada Frankfurdis, Hamburgis ja Hannoveris, aga võimud keelasid ka need. Vaatamata keeldudele areneb organisatsioon jõudsalt edasi.33 Samal ajal on Saksamaal islamistlike gruppide liikmete arv hüppeliselt kasvamas. 2012. aastal oli eri gruppide liikmeid 42 550, 2013. aastal 43 185. Islamiusuliste salafistide arv suurenes 2013. aastal 5500-ni, täienedes iga aastaga ligi tuhande võrra.34 Saksamaa võib massilise moslemite migratsiooni tõttu muutuda potentsiaalseks mässupiirkonnaks.

Siinkohal võib näiteks tuua kurdide ja salafistidest ISIS-e pooldajate vahel 2014. aastal Hamburgis ja Celles aset leidnud vägivaldse konflikti.35 Sellist vägivalda ja brutaalsust, mis meenutas Süüria ja Iraagi sõja kõrvalefekti, polnud Saksamaa politsei varem kogenud.36 Või siis ISIS-e pooldajate kokkupõrge Põhja-Iraagist ja Süüriast pärit mitte­ moslemitest jeziidi kurdidega Nord­ rhein-Westfalenis, kus on kõige arvukam moslemite kogukond Saksamaal.37 Saksamaa plaanis 2015. aastal vastu võtta ligi 1,5 miljonit põgenikku,

31 Soersen Ken, Germany: Holy War Erupts in

34 Soersen Ken, Holy War Arrives in Germany,

Hamburg, www.gatestoneinstitute.org/4780/ham-

Hamburg, www.gatestoneinstitute.org/4780/ham-

www.gatestoneinstitute.org/4590/germany-jihad,

burg-holy-war October 15, 2014.

burg-holy-war, October 15, 2014.

August 10,2014.

37 Soersen Ken, Holy War Arrives in Germany,

32 www.zeit.de/politik/deutschland/2014-10/

35 www.europol.europa.eu/content/euro-

www.gatestoneinstitute.org/4590/germany-jihad,

hooligans-rechtsextremismus-aufstand

pean-union-terrorism-situation-and-trend-re-

August 10,2014.

33 Soersen Ken, Hooligans Declare War on Islamic

port-2015 lk 18.

Radicals, www.gatestoneinstitute.org/4859/ger-

36 Soersen Ken, Germany: Holy War Erupts in

many-hooligans-salafists Novembe 10, 2014.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

puhul aga 45 miljonist moslemist. Samasuguse püramiidi kujuga on ka eurooplastest vasak- ja paremäärmuslaste toetusbaas.

Sellist nn veealust värbamisbaasi on näiteks näha Prantsusmaal, mille peaminister väitis 2015. aasta 28. juunil, et riigis on 10 000 – 15 000 salafisti. Sama­ sugune olukord valitseb Saksamaal.

2014. aasta juunis avaldatud raporti järgi on Saksa sisejulgeoleku eest vastutava büroo Bundesamt für Verfassungsschutz (BfV) hinnangul Saksamaa koduks 30 aktiivsele islamistlikule grupile ja 43 000 islamistile, kelle hulgas on 950 Liibanoni terroristliku organisatsiooni Hezbollah’ ja 1300 moslemi vennaskonna liiget ning 5500 salafisti.31 Samas vajavad islamiäärmuslased moslemitest pagulaste sisserände pärast Euroopas üha enam pead tõstvaid saksa vasak- ja paremäärmuslasi. Ekstremistide jaoks on vägivalda konflikti eskaleerimiseks vaja. Vägivald sigitab vägivalda ja huvide põrkumisel tekib paratamatult vägivalda tootev spiraaliefekt, mis võib kulmineeruda poliitilise ebastabiilsuse ja hiljem kõige mustema stsenaariumi järgi religioonipõhise või riigisisese konflikti lahvatamisega. Nii näiteks vajas Jordaania päritolu Iraagi Al Qaeda haru juht sunniidist ekstremist Abu Musab al-Zarqawi Iraagi šiiidist ekstremiste. AlZarqawi sihilik terror Iraagi šiiitide vastu sünnitas šiiitide terrori sunniitide vastu ja isegi ameeriklaste lisajõud Iraagis ei suutnud olukorda kontrolli all hoida.

Mässutõrjes tuleb mõista, et mässajad peavad oma eesmärkide saavutamiseks demonstreerima valitsuse igakülgset jõuetust. Näiteks Saksamaa valitsuse jõuetus tagada turvalisus rahvale, olgu ta siis pagulane või põliselanik, toob kaasa ebastabiilsuse. Turvalisuse puudumine omakorda õõnestab valitsuse legitiimsust ning tekkinud vaakum täidetakse mingil hetkel paratamatult rahva omaloominguga julgeoleku tagamiseks, mis iganes kujul see ka ei sünni.

Euroopa valitsused on massiimmigratsiooni ja terroriohu tõttu rakendanud korra ja stabiilsuse tagamiseks tööle nii politsei kui ka sõjaväe nii, nagu sea-

25

TERRORISM

kellest suurem osa on aga noored moslemitest mehed. Paljud neist võivad sattuda islami ekstremistide ajupesu ohvriks või liituda kuritegelike organisatsioonidega. Saabujate integreerumine sekulaarsesse kultuuriruumi ja demokraatiasse ei pruugi toimuda ka usulistel kaalutlustel. Näiteks käivad salafistid Saksamaa pagulaste keskuses abistajateks maskeerituna uusi liikmeid värbamas. Saksa kriminaalpolitsei (Bundeskriminalamt, BKA) ülem Holger Münchi sõnul ei jätku Saksa luurel ressursse kõigi ohtlike islamistide jälgimiseks riigis, kus nad peavad potentsiaalseid ründajaid arvesse võttes neid prioritiseerima.38 Saksamaal puuduvad juba praegu piisavad julgeolekujõud toimuva üle kontrolli saavutamiseks. Saksamaa siseminister Thomas de Maizière’i sõnul on vaja vähemalt 60 politseinikku, et kogu ööpäeva jälgida ainult ühte Saksa džihadisti.39 Nüüd tu-

letagem meelde mässutõrje julgeoleku­ jõudude ja rahva 20 : 1000 suhet või teisi eelmainitud suhtarve ja võite ise välja arvutada, kui palju võib teoreetiliselt kuluda Saksamaal julgeolekujõudude lokaalse või üleriigilise mässu maha­surumiseks ja olukorra stabiliseerimiseks. Mässutõrjujate ja mässajate omavahelise suhte 20 : 1 puhul tuleks 50 000 potentsiaalse terroristi vastu võitlemiseks, kes juba praegu väidetavalt Saksamaal viibivad, rakendada miljon korrakaitsjat. Kui arvesse võtta 20 : 1000 suhtarvu, siis kogu riigis toimuva mässu mahasurumiseks on Saksamaal vaja suurusjärgus 1,6 miljonit rotatsioonivõimelist julgeolekujõudude esindajat.

Kui võtta arvesse 13,26 : 1000 suhtarvu, siis oleks Saksamaal vaja teoreetiliselt 1 060 000 julgeolekutöötajat. Need arvutused näitavad, et kui julgeolekujõud ei jõua potentsiaalseid mässajaid identifitseerida enne konflikti või konflikti

ajal arreteerida ja teha seda enne suure ulatusega mässule ülemineku faasi, on julgeolekujõud konflikti juba kaotamas. Öeldakse, et mässutõrjet võib alustada vale jalaga, kuid järgmised sammud peavad olema juba õiged. Praegu toimuv massiimmigratsioon Saksamaale annab selles olukorras potentsiaalse mässutegevuse jaoks tohutu eelise. Kui vaadata praegu toimuvat, siis islamiäärmuslastel ja vasak- või paremäärmuslastel on juba kümneid, kui mitte sadu tuhandeid n-ö tänavavõitlejaid ja ühiskondlik toetusbaas aktiivsete toetajate näol võib ulatuda miljonitesse. Olukord meenutab mässueelset faasi, puudu on vaid murdepunkt, milleks võib olla näiteks terroriaktid või jätkuvalt kasvav valitsuse suutmatus toime tulla pagulaste integreerimisega või nende kriminaalse tegevusega. Vägivallale kalduvad massidemonstratsioonid on juba toimunud, samas on neid toimunud ka

38 Soersen Ken, Germany: Salafists „aid workers,“

org/7027/germany-salafists-recruiting-refugees

„Bisher haben wir Glück gehabt…“ www.bild.de/poli-

Recruiting Refugees, www.gatestoneinstitute.

December 9, 2015.

tik/inland/thomas-de-maiziere/im-interview-bisher-

39 Von Thomas Drechler, Burkhard Uhlenbroich,

haben-wir-glueck-gehabt-39281764.bild.html SCANPIX / PHILIPPE HUGUEN

26

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Prantsuse politsei on asfaldile surunud Pegida (Patriotic Europeans Against the Islamisation of the Occident) liikumise toetaja, kes osales keelatud meeleavaldusel Põhja-Prantsusmaal Calais’s. 6. veebruaril 2016 toimunud meeleavaldusel vahistati kokku üle 20 islamivastase liikumise Pegida poolehoidja.

varem. Siinkohal peab meelde tuletama, et Saksamaal elab üle 8,2 miljoni immigrandi, neist 5 miljonit on moslemid.40 Seega, islamiäärmuslastel jagub värbamisbaasi. Samal ajal on Saksamaal mässutõrje seisukohast väga vähe julgeolekujõudusid, mida saaks kriisiolukorras kasutada, ja seda vaatamata sellele, kas sõjaväel lubatakse sekkuda tavaliselt politsei vastutusalasse kuuluva riigisisese konflikti lahendamisse või mitte.

Ka Saksa armeel pole sekkumiseks vajaminevat inimressurssi. Näiteks lõpetas Saksamaa 1. juulil 2011 kohustusliku ajateenistuse.41 Otsus kohustuslik ajateenistus lõpetada oli osa laiapõhjalistest reformidest, et luua väiksem ja paindlikum armee, mis koosneb 185 000 sõdurist. Ja seda rohkem kui 80-miljonilise rahvaarvuga riigis! Saksa armee reserv on 145 000.42 Saksa politsei alluvuses töötab 2013. aasta seisuga 245 072 inimest.43 Võib-olla on riigis veel julgeolekujõude, mis siinkohal ei ole loetletud, kuid isegi siis, kui Saksamaal oleks kokku miljon korrakaitsjat ja julgeolekujõudude esindajat, ei pruugi sellest piisata, et tagada kord terrorismi ja pagulaskriisi tõttu nii kiiresti muutuvas julgeolekukeskkonnas. Mässajad, kes iganes nad ka ei oleks, võivad lüüa julgeolekujõud lihtsalt nokauti.

Euroopa ja Saksamaa julgeolek võib seista mässutõrje vaatenurgast savijalgadel, kui võtta arvesse globaalselt levivat islamiterrorismi ja pagulaskriisi.

Probleemi pole isegi mässutõrje vaatenurgast selgelt identifitseeritud. Mässutegevus Euroopas ei ole enam utoopia.

Peamine mässu puhkemise põhjus võib olla islamiterrorism, immigratsioon ning immigrantide kuritegevus, mis sütitab paremäärmusluse ja sellele vastukaaluks omakorda vasakäärmusluse.

Nii ei pruugi massiimmigratsiooni all ägav Euroopa, kaasa arvatud Saksamaa, oma õhukeseks muutunud julgeoleku- ja militaarjõududega mingil hetkel enam olukorraga toime tulla.

40 Soersen Ken, Police warn of NO-GO zones in Germany, www.gatestoneinstitute.org/6264/nogo-zones-germany, August 1, 2015.

41 www.faz.net/aktuell/politik/inland/bundeswehr-wehrpflicht-soll-zum-1-juli-ausgesetzt-werden-1577622.html 42 www.globalfirepower.com/country-military-strength-detail.asp?country_id=germany 43 EUROSTAT, http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/ nui/show.do

TELLI SÕDUR KOJU! HEA KAITSEVÄELANE, tule liitu ajakirja Sõdur lugejaskonnaga!

Sõdur on sõjandusajakiri, kus saavad sõna oma ala asjatundjad riigikaitse alal ja Eesti kaitseväe juhtivkoosseis. Ajakiri tutvustab NATO üksuste, sealhulgas ka Eesti kaitseväe tegemisi, toob lugejani moodsate relvasüsteemide, sõduripsühholoogia, taktika ja strateegia viimase aja arengud, regionaalsete konfliktide analüüsid, sõjameditsiinis toimuva ja julgeolekupoliitilised ülevaated. Unustatud pole sõjandusajalugu ja meie kaitseväe algusaegadega seotud temaatikat.

Aastas ilmub kuus ajakirjanumbrit ja kaitseväelasele on ajakirja tellimine TASUTA! AJAKIRJA SÕDUR TELLIMISEKS saada vastav sooviavaldus meiliaadressile sõdur@mil.ee,, märgi ära oma nimi, kontaktandmed ja aadress, kuhu ajakirja soovid saada.

Ajakirja Sõdur järgmist, 2016. teist numbrit juba tehakse. Sinu jaoks!

VÄLJAÕPE

KAITSEVÄGI

28

Sõdurite enesekindluse ja usalduse kasvatamine on esmatähtis – kõigepealt usk iseendasse ja oma varustusse, seejärel oma kaaslastesse. Parim viis selle saavutamiseks on pidev sõdurioskuste praktika esimesest teenistuspäevast alates maastikul, lasketiirus ja laskeväljal.

Sõduri baasväljaõppekursuse muutmine pakub uusi võimalusi 2013. aastal alustati 1. jalaväebrigaadi Kalevi jalaväepataljonis (JVP) ajateenijatest koosneva motoriseeritud üksuse väljaõpet, mis tähendas sotrate (Sisu XA-180) kasutuselevõttu. Tänapäevast varustust ja tehnikat on kõikidesse kaitseväe üksustesse pidevalt lisandunud, see suurendab oluliselt meie sõdurite võitlusvõimet, kuid on väljaõppe läbiviimise seisukohast lisakoormus.

K SÕDUR NR 1 (88) 2016

ehtiva korra kohaselt moodustatakse meie reservüksused ajateenijatest, kes teenivad 8 või 11 kuud. Kuna ajateenijate teenistusaega ei ole võimalik pikendada, tuleb leida võimalusi väljaõpet tõhustada. Õppuseks valmistumise perioodil ja õppusel Siil 2015 saadi Kalevi JVP-s olulisi kogemusi, mille abil sõdurite väljaõpet efektiivsemaks muuta. Kalevi jalaväepataljon kui motoriseeritud üksus valmistati ette kahe aasta jooksul. Suurõppusel Siil 2015 osalesid esimesel väljaõppeperioodil reservi arvatud reservväe-

Ivo Peets KAPTEN, KALEVI PATALJONI OPERATIIVSEKTSIOONI ÜLEM

lased koos ajateenijatega. See võimaldas vahetult hinnata kahe aastakäigu isikkoosseisu n-ö kokkutöötamise kiirust. Õppuse käigus ilmnes, et juhtival tasandil on eri aastakäikudel kardetust vähem probleeme üksteise mõistmisega, sest koolitamisel kasutati samu õppe-

materjale ja püsitoiminguid. Pigem ilmnesid probleemid individuaalsete sõdurioskuste rakendamisel, sest sõdurite väljaõpe oli läbi viidud eri väeosades. Reservväelastel ununevad detailid ja segadus tekib just olukordades, kus väljaõppe erinevus seisnes n-ö väikeste tegevuste erinevas õpetamises.

Enamik sõdurioskusi nõuab kiireks ja kvaliteetseks soorituseks tegevuse mitmekordset süstemaatilist läbiharjutamist ehk drilli. Drille saab kiiresti meelde tuletada ja läbi harjutada vaid siis, kui kõik põhioskused on ajateenistuse jooksul hästi selgeks õpitud ja väljaõppes on olnud võimalikult vähe erisusi. Esmapilgul tühisemadki lahknevused detailides võivad ajaliselt piiratud oludes ja väsinuna tekitada probleeme ja ajakulu ümberõppeks või veel arutumat vaidlust teemal „milline tegevusvariant on õige?“.

Reservis olevat ohvitseri auastmes isikut võib reservõppekogunemistele kutsuda kuni 12 kuuks, allohvitseri 9 kuuks ja sõdurit kuni 6 kuuks. Korraga võib õppekogunemise kestvus olla

VÄLJAÕPE

vastavalt kuni 30, 21 või 14 päeva, see loob tingimused juhtide täiendavaks ette­valmistamiseks. Eeldades, et vähemalt osa ajateenistuse jooksul juhtivatel ametikohtadel teeninud ajateenijaid jätkab hiljem oma igapäevast tööd samuti juhi ametis või alal, mis nõuab head organiseerimis- või juhtimisvõimet, võib arvestada nende juhioskuste arenguga ka reservis olles.

Keerulisem olukord on sõduri ametikohale määratud reservväelastega, kellel pole ilma suunatud tegevuseta, näiteks osalemiseta Kaitseliidu töös jms, võimalusi oma oskusi arendada. Üldjuhul ei paku lühikesed reservõppekogunemised võimalust oskusi põhjalikult meelde tuletada või koguni juurde õpetada.

Seda arvestades peavad meie sõdurid reservi minnes saavutama väga hea väljaõppe oma kohustuste täitmiseks tulevikus, sh õppekogunemisel, kus lahinguülesannete täitmiseks rahuldaval tasemel on ajateenistuses omandatud oskuste kiire meeldetuletamine möödapääsmatu. Nõutud tase tuleb saavutada ajateenistuse esimesest päevast alates.

VAJADUS UUENDADA SÕDURI BAASKURSUST

ÕPPEKAVA LAMMUTATI ALGOSADEKS Mitmekesise tagasiside saamiseks viidi õpperühmadele olulisemad tunnid läbi erineva instruktorkoosseisu ja tundide mahuga. Hiljem sai nende tulemuste põhjal ümber hinnata aine õpetamiseks ettenähtud ajalist mahtu – ettenähtust vähem aega nõudnud kursust sai lühendada, säästetud aja arvelt lisada SBK-s puuduvaid teemasid või suurendada nende teemade õpetamise mahtu, mille omandamine osutus sõdurile keerukamaks.

2015. a jaanuarikutse ajateenijate SBK lõpueksamiteks valmistumisel ilmnes huvitav võrdlusmoment. Samal ajal, kui SBK sõdurid valmistusid lõpu­ eksamiteks, toimus juuli- ja oktoobrikutse ajateenijatel allüksuse kursus, kus parasjagu harjutati lahinguülesannete täitmist jao ja rühma koosseisus. Harjutuste läbiviijate tagasisides konstateeriti üksiksõduri oskuste nõrka taset. Tekkis asjakohane küsimus – kui hästi saaks

parim jaanuarikuus alanud SBK lõpetanud sõdur hakkama samu lahinguülesandeid täites. Tõenäoliselt mitte nii hästi kui tahaksime. Üks tagasihoidlike tulemuste võimalik põhjus võib olla seotud SBK eksamitega, mis ei kontrolli kõiki hilisema teenistuse jaoks olulisi oskusi. Allüksusekursuse ajaks on igal (all)üksuse ülemal teada, millist funktsiooni tema üksus lahinguväljal peab täitma. Jalaväeüksuste ja toetavate üksuste funktsioon lahinguväljal erineb, kuid üksuses teenivate sõdurite individuaalsed lahingulised oskused peavad olema ühesugused. Määravaks ei tohi saada, kas sõdur töötab kokana tagalas või laskurina jalaväejaos.

Teiseks on oluline teada, kas kõik sõdurile SBK jooksul õpetatud individuaalsed oskused on tema tulevast tegevust arvestades hädavajalikud ja millised on võimalikud lüngad olulistes teadmistes ja oskustes. Sellest ülevaate saamiseks kirjutati lahti kõik SBK õppe­ kava teemad ja jagati need vastavalt lahingufunktsioonidele ümber. Kehtivaid lahingufunktsioone on kaitseväe lahingutegevuse alustes seitse: juhtimine, luure, tulejõud, manööver, kaitse, õhukaitse, lahinguteenindus, mille alusel hinnatakse üksuste lahinguvõimet.

Lahinguvõime moodustab relvastus, varustus, isikkoosseis koos väljaõppega.

Loetelu esimest kolme tegurit allüksuse ülem muuta ei saa, küll aga on temal otsustav roll väljaõppe läbiviimisel.

Enne lahingufunktsioonidesse jagamist märgiti iga SBK õppeteema oma värviga (nt riviõpe – pruun, pioneeri­ õpe – roheline, välioskused – sinine jne), nii oli visuaalselt lihtne tuvastada, mitu funktsiooni ühe õppeteema läbimine sõdurile juurde andis.

Pärast õppeteemade paigutamist funktsioonide tabelisse selgus, et üle poole õppeteemadest jagunes rohkem kui kahe lahingufunktsiooni vahel. Õppe­ teemad erinesid oluliselt sellele eraldatud ajalise mahu ja nendes sisalduvate alateemade osas. Kõige keerulisemaks õppeteemaks osutusid väli­ oskused, mille läbimisel omandas sõdur oskusi või teadmisi kõigis funktsioonides. SBK-de välioskuste õppe läbiviimise kogemus kinnitab, et välioskuste omandamine on sõduritele kõige raskem. Kuna õppeteema on mahukas ja laialivalguv, on enim raskusi tekitavat osa ja selle seost lõpptulemusega raske määratleda.

Iga õppeteema peab andma sõdurile oskusi või teadmisi ainult ühes

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Kaitseväes on ajateenija esimene väljaõppekursus sõduri baaskursus. Praegu kehtiv sõduri baaskursuse väljaõppekava (SBK) on kinnitatud 2003. aastal. Kursuse väljaõppekava põhieesmärk on, et ajateenija omandab teadmised ja oskused tasemel, mis võimaldab tal jätkata väljaõpet eriala- ja allüksuse kursustel. Õppekava sätestab kaks osaeesmärki: 1) baasteadmiste ja -oskuste omandamine lahinguülesannete täitmiseks; 2) nooremallohvitseride kursuse kandidaatide ettevalmistamine. SBK õppekava ja sisu on ühesugune ja kohustuslik kõikides kaitseväe põhiväeliikides, väeosades/ asutustes ja sõjaväelistes asutustes ning üksustes.

Alates õppekava kinnitamisest ja rakendamisest on kaitsevägi tervikuna palju arenenud ja muutunud. Eesti on liitunud NATO-ga, igapäevaseks on saanud kaitseväelaste koostöö liitlas­ üksustega ja välismissioonidelt on rohkem kui 10 aasta jooksul saadud palju kogemusi. Neid kogemusi on väga oluline meie sõdurite väljaõppes üleüldiselt rakendada.

2015. aastal valmisid kaitseväe ühendatud õppeasutuste kadettidel uurimused kehtivate väljaõppekavade, sh ka SBK väljaõppekava rakendamisest kaitse­väe väeosades. Tulemustest selgus,

et SBK väljaõppekava rakendatakse kõigis väeosades muudetud kujul. Üld­juhul kattus väeosades läbiviidud väljaõpe õppekavas määratud teemadega, kuid esines juhtumeid, kus mõned teemad jäeti tervikuna käsitlemata. Oluliselt erines tegelikult läbiviidud õppetundide ja õppekavas õppeaine omandamiseks ettenähtud tundide maht. Väeosades läbi­ viidavasse väljaõppesse oli lisatud uue varustuse või protseduuride kasutuselevõtuga seotud õppeteemasid. Mõnes uuritud väeosas oli lühendatud ka SBK kestvust. Need uurimistulemused on piisavad SBK õppekava uuendamise vajaduse põhjendamiseks.

Soodsate tingimuste kokkulangemise tõttu sai Kalevi JVP võimaluse toetada SBK väljaõppekava arendustööd.

2015. aasta alguseks määrati Kalevi JVP-le ülesanne koolitada jaanuarikutse ajateenijatest instruktorid, kes toetaksid 1. jalaväebrigaadi allüksuste juuli- ja oktoobrikutse ajateenijate väljaõppe läbi­ viimist. Kuna instruktorite koolitamisel on äärmiselt oluline täpselt järgida välja­õppekava ja pedagoogilisi printsiipe, oli see kursus ideaalne kehtiva välja­ õppekava edukuse ja kaitseväe hetke­ vajadustele vastavuse kontrollimiseks.

Võtmetähtsusega oli selliste õppeteemade väljaselgitamine, mida omandatakse õppekavas määratust lühema või pikema aja jooksul, ja leida valdkonnad, mille käsitlemist õppekava ei sätesta, kuid mis on sõdurile olulised.

29

VÄLJAÕPE

Uue baaskursuse kava järgi veedavad sõdurid väljaõppes varasemast kordades rohkem aega maastikul. Hea riviline samm on endiselt sama oluline kui kord kasarmuseinte vahel – see ei ole väljaõppe, vaid pigem distsipliini küsimus.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

funktsioonis. See muudab väljaõppe läbiviimise ja tulemuse kontrollimise instruktorile lihtsamaks ning sõdurile eesmärkide selguse tõttu kergemini omandatavaks. Mahukad õppeteemad (nt välioskused) on seega mõistlik funktsioonide alusel laiali jagada, sest nii saadud uute väiksema mahuga õppe­ teemade lõpptulemusi ja hindamiskriteeriume on lihtsam defineerida.

Eelneva põhimõtte toimimist kinnitab kehtiva SBK õppekava laskeõpe, mis annab sõdurile juurde oskusi ja teadmisi ainult ühes lahingufunktsioonis ehk tulejõus. Õppeteema nimi defineerib, millega on tegu ja õppe läbiviimisel on lihtne määrata põhipingutust, milleks on relva käsitsemiseks vajalikud teadmised ning oskused, mis võimaldavad tabada kuni 300 m kaugusel olevat sihtmärki. Lõpptulemust on võimalik üheselt määrata ja sõdurit konkreetsete mõõdupuude järgi hinnata. Üldjuhul oskavad kõik SBK läbinud sõdurid relva kasutada.

Keerulisem on määrata samu tingimusi sõjatopograafia õppeaines, mille läbimine annab sõdurile juhtimise ja manöövri funktsiooni algteadmised ja -oskused. Õppekava järgi peab sõdur selle õppe­aine läbimiseks sooritama kirjaliku eksami, millega kontrollitakse sõduri oskust kaardiga töötada. Sõjatopograafia praktilist osa ehk reaalsel maastikul orienteerumist ei hinnata üldse. See tähendab, et teoreetiliselt võib eksami viiele sooritanud sõdur juba väeosa väravast lahkudes ära eksida, sest eksamineeritakse ainult õppeaine ühte

funktsiooni. Lisaks võib kogenematul instruktoril plaanitust poole lühemaks jäänud õppeaja tõttu tekkida probleem, millele rõhku pöörata. Probleemi saab lihtsalt lahendada, kui jaotada õppe­aine teemad funktsioonide alusel näiteks kaardi tundmiseks ja orienteerumiseks.

Nii on instruktoril lihtne mõista, millele peab teema õpetamisel tähelepanu osutama ja sõduri tegelikud teadmised ja oskused on eksamil üheselt mõistetavatel alustel hinnatavad.

KITSASKOHAD SAID SELGEMAKS Lisaks õppeainete funktsioonide jaotuse probleemidele ilmnes kitsaskoht õppe­ teema omandamiseks antud mahus – mõne teema õpetamiseks ettenähtud mahust ilmselgelt ei piisa.

Näitena kasutan kahte õppeteemat, millest mõlemad annavad sõdurile teadmised ja oskused manöövri läbiviimisel – riviõpe ja sõduri liikumine lahinguväljal (tuli ja liikumine), mis eeldavad sõdurilt oskusi tegutseda individuaalselt ja meeskonnas ning on lahinguväljal ellujäämiseks ja lahinguülesannete täitmiseks möödapääsmatud. Teema on tihedalt seotud hulga teiste SBK käigus õpetatavate sõdurioskustega ja on seetõttu üks olulisemaid kogu ettevalmistuskursust iseloomustavaid osi.

Teine võrdluses olev teema on riviõpe. Rivi on samuti lahinguväljal liikumise moodus ja liigitub manöövri funktsiooni alla. Tänapäeval on rivi peamiseks rolliks jäänud tseremoniaalsete toimingute läbiviimine ja sõdurile vajalike hoiakute kujundamine. Manöövri seisukohast on teema teisejärguline.

KAITSEVÄGI

30

Kehtivas SBK väljaõppekavas on riviõppel neli korda suurem maht kui sõduri liikumisviisidel lahinguväljal. Riviõpe on SBK lõpus eksamineeritav, sõduri liikumisviisid (tuli ja liikumine) ei ole.

Sõduri liikumisviisid ei ole isegi eraldi õppeaine, vaid väga mahuka õppeaine välioskuste alateema. Samas on sõduri liikumisviisid lahinguväljal peamine probleem allüksuse kursuse väljaõppe läbiviimisel.

Järelikult tuleks kõigepealt ümber jagada ja muuta SBK õppeteemade mahtu, kuid SBK õppekava efektiivsemaks muutmine ei saa toimuda üksnes ainemahtude ümberjagamisega, sest tahame eemaldada kehtiva SBK nõrkused, kuid säilitada tugevused.

Selle tegevuse juures on suurim proovikivi ajaline raam. Sõduri välja­ õppe mõistmiseks ja süsteemseks tõhustamiseks on otstarbekas seda ette kujutada autotehasena, kus tegevus toimub või peaks toimuma paralleelselt mitmel koosteliinil. On selge, et auto ehitamine jada põhimõttel ühel järjestikusel liinil võtab kordades rohkem aega kui kõigi auto osiste üheaegne ehitamine ja see­ järel kokkupanek väiksemaid liine ühendaval lõppkonveieril.

Analüüsides rohkem kui 20 temaatilist plaani, mida eri väeosad SBK läbi­viimiseks on kasutanud, jäävad silma teatud seaduspärasused. Tavaliselt käsitletakse paljusid teemasid korraga lühikese perioodi jooksul. Peaaegu eranditult õpitakse välioskusi üks nädal, parimal juhul kaks nädalat kestvas metsalaagris, kuid eelneval ja järgneval perioodil samu õppeteemasid ei käsit-

VÄLJAÕPE

leta. Analoogne on olukord ka nt sõja­ topograafiat, meditsiini ja sideõpet käsitlevatel kursustel. Erandid on tavaliselt kehaline kasvatus, riviõpe ja laskmine, mida harjutatakse kogu baaskursuse jooksul ja saavutatakse enamasti vähemalt rahuldavaid tulemusi. Seega peab ka teiste lahinguliste oskuste omandamine toimuma järjepidevalt ja õpitavas tuleb süsteemselt minna kergemalt üle raskemale, pidevalt omandatut korrates ja kontrollides.

omandavad tegutsemiseks vajalikud oskused vähemalt rahuldaval tasemel.

Väljaõppe kõige tähtsam eesmärk on muuta sõdur võimalikult kiiresti võitlusvõimeliseks. See oluline põhimõte reastab konkreetselt ja mõõdetavalt oskused, mida sõduris tuleb esmajärjekorras arendada. Võitlusvõimega mitteseotud funktsioonid peavad jääma õpetamise järjekorras tagaplaanile. See tähendab, et sõdur peab õppima oma teenistuse esimesel tunnil täitma rivikäsklusi ja -korda, et kiiresti ja organiseeritult liikuda, kasutada oma lahinguvarustust ja relva ning kõike, mis võimaldab tal lahinguväljal ülesannet täita. Paraadi elemente pole vaja tunda enne, kui sõdur suudab tabada täpselt märki ja edeneda lahingukontaktis vastasega. Aeg võiduparaadiks on pärast lahinguid.

Järelikult tuleb muuta SBK õppeainete järjekorda.

EKSAMITE TAGASISIDE PANEB PLAANE MUUTMA

SBK-D TULEB UUENDADA KÕIKJAL KAITSEVÄES

KAITSEVÄGI

Praegune SBK õppekava on kehtinud üle kümne aasta. Vahepeal on täiustunud kaitseväe tehniline varustatus, kasvanud koosseis ja muutunud selle struktuur, mistõttu tuleb õppekava uuendada ja täiendada. Praegu kehtiv õppekava on uue koostamisel sobiv vundament.

Kaitseväe ressursside kokkuhoidmiseks on hädavajalik säilitada võimalus liita eri kursusi, mis eeldab, et kõi-

kides väeosades algavad ja lõppevad kursused samal ajal, kursuste pikkus ja formaadi põhimõtted on ühtsed ja erisused tulenevad vaid keskkonna erinevusest.

Oluline on viia väljaõpe üle rangelt ühtsetele normidele ja standarditele, mis ennetab üksuste sees tekkida võivaid kommunikatsiooniprobleeme, kuna üksused koostatakse mobilisatsiooni või suurõppuste käigus reservi eri aastakäikude ja väeosade meestest. Lahingutingimustes põhjustavad väljaõppe ebakõlad ajakaotust, mille tõttu kannatab üksuse võitlusvõime. Parima ettevalmistuse tagab erineva funktsionaalsusega üksuste toimimiseks ja eesmärkide täitmiseks teatav väljaõppe paindlikkus, kuid peamiste sõdurioskuste ühtlus ja kvaliteet ei tohi kannatada.

SBK õppekava viimine ühtsetele alustele peab vastama kaitseväe vajadustele. Esmalt on vaja ümber jagada olemasolevate õppeteemade mahud ja sisu. Seejärel tuleb muuta õppeainete järjestust, et sõdurid saaksid teenistuse jooksul möödapääsmatute lahinguülesannete täitmiseks vajalikke oskusi maksimaalselt praktiliselt harjutada.

Nii paranevad meie sõdurite oskused ja tõuseb võitlusvõime kõige kiiremini ja lüheneb ka meie minimaalse valmiduse periood, kui üks kutse on reservi arvatud ja järgmise kutse väljaõpe alles alanud.

Esmamulje on määrav – sõdur peab kohe mõistma, et sõjaväelasele on kõige olulisem oskus professionaalselt kasutada oma relvastust ja varustust. Nende oskuste vilumuseni omandamine sõduri baaskursuse jooksul on kogu ülejäänud aja- ja reservteenistuse edu aluseks.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Rivieksamil kukuvad sõdurid harva läbi. Isegi teenistuse alguses kehva koordinatsiooniga sõdurid saavad oma sammu ja motoorika SBK viimasteks nädalateks korda. Tõenäoliselt oleksid tulemused nõrgemad, kui kogu riviõpe viidaks läbi ühe nädala jooksul ja pärast seda ei oleks sõduritel võimalik kuni SBK eksamini päevagi rivis liikuda. Selline lahendus oleks ilmselgelt absurdne ja läbikukkumisele määratud.

Sama olukord on ka paljude teiste mahukat drilli nõudvate sõduri individuaalsete oskustega. On levinud ja peetakse loomulikuks, et enamik väli­ oskusi käsitlevaid õpinguid korraldatakse lühikese aja jooksul, kusjuures sellele järgnev praktiline tegevus on lühiajaline või puudub üldse. Pideva järelpraktika puudumine on üks põhjus, miks sõdurid lahinguväljal tegutsemiseks vajalikke minimaalseid oskusi tihti ei omanda.

Vastupidavust, motoorikat ja mõtteviisi kujundavad teemad omandatakse elementide järjepideva kordamisega.

Kuna peaaegu kõik sõduri individuaalväljaõppe tagavad kursused sisaldavad kattuvaid osasid, on neid võimalik omavahel lõimida, see hoiab kokku väärtuslikku õpinguaega omandatu kinnistamiseks ja praktiliseks tegevuseks. Õppeprotsessis on oluline hinnata, kas mingi SBK üksikosa, nt riviõppe, omandamiseks enam kulutatud aeg aitab paremini täita kursuse põhiülesannet – omandada sõduritel vähemalt rahuldaval tasemel individuaaloskusi. Eesmärgi korral saavutada riviõppe väga hea tase juba nt SBK neljandaks nädalaks peab korraliste õppetundide arv selle õpetamiseks olema tunduvalt suurem kui olukorras, kus lepime sama taseme saavutamisega nt üheksandaks nädalaks.

Oluline on saavutada sõdurioskuste õppekursuste teoreetilise ning praktilise osa vahel selline tasakaal, et sõdurid

31

TEADUS JA TEHNIKA

Esimene USA maavaatlusradar AN/PPS-4 oli küllaltki algeline.

KAITSEVÄGI

32

Maavaatlusradarid: luuraja kõikenägevad abilised Elektroonilised seadmed on muutunud nüüdisaegses sõjapidamises üliolulisteks abilisteks, seda eriti luure valdkonnas. Luureks kasutatakse nii passiivseid seadmeid, mis suudavad avastada kiirgavaid seadmeid, ja aktiivseid seadmeid, millest tuntuim on radar. Kuigi algselt olid radarid mõeldud lennumasinate seireks, leidsid nad peagi kasutamist ka maapealsete objektide avastamisel ja tuvastamisel.

M

SÕDUR NR 1 (88) 2016

aaluureks mõeldud radarid on paigaldatud kas satelliitidele või õhus ja maal tegutsevatele masinatele.

Taktikaliseks luureks kasutatakse ka kaasaskantavaid maavaatlusradareid (GSR – ground surveillance radar), neist selles artiklis lähemalt juttu tulebki.

NATUKE TEOORIAST Radar (radio detection and ranging) on seade, mis kiirgab täpselt suunatud lühikesi raadiolainete impulsse ja mõõdab

Andrei Šlabovitš KAPTEN 2. JALAVÄEBRIGAADI STAABI STAABI­OHVITSER

nende peegeldust objektidelt. Väljasaadetud ja objektilt tagasi peegeldunud raadiolainete impulsi ajavahe alusel saab välja arvutada objekti kauguse radarist. Liikuva objektiga muutub pee-

gelduva laine sagedus, selle alusel saab välja arvutada objekti liikumise kiirust.

Radari abil on võimalik avastada kõik füüsilised kehad, mis peegeldavad tagasi raadiolaineid. Peegeldumise efektiivsus on proportsionaalne peegelduva pinna suurusega ja samuti sõltub see kehade materjalist. Metallilt peegelduvad raadiolained paremini kui näiteks puidust või plastist pindadelt või riietuselt. Erinevate objektide eristamiseks ja nende asukoha määramiseks on oluline radari ruumiline lahutusvõime. Viimane sõltub kiirgavate raadiolainete pikkusest, radari antenni mõõtmetest ja suunamise täpsusest – lühema lainepikkuse ja suurema antenni korral on lahutusvõime suurem.

Radari muudab kasulikuks tema võime valgustingimustest olenemata avastada ka väga kaugel asuvaid objekte. See ei tähenda, et radar toimib sama hästi kõikides ilmastikutingimustes – näiteks tugevad sademed, udu ja tolm vähendavad radari tegevusraadiust sentimeetri ja millimeetri lainepikkustel. Kõige väiksemate objektide nagu inimeste või

TEADUS JA TEHNIKA

33

Mõned nüüdisaegsed maavaatlusradarid:

JOHANNES MADIS AASMÄE

avastamise kaugus inimene/sõiduk

väiksematest valeobjektidest nagu näiteks puulehed. Kuid ka sel puhul on väiksemaid sihtmärke keeruline tuvastada.

Maavaatlusradaritele põhjustavad probleeme ka maastiku reljeef ning pinnase ja taimkatte omadused. Radar ei näe suurte takistuste taha, märg pinnas neelab raadiolained ja taimestik peegeldab neid tagasi. Samuti on maavaatlusradari vaateväli piiratud otsenähtavuse kaugusega. USA-s Oklahomas 1970. aastatel tehtud võrdluste-katsete tulemusena selgus, et isegi mõõdukalt liigendatud avatud maastiku puhul oli maa peal töötava radari vaateväli oluliselt piiratud. See oli ka üks põhjus, mis kiirendas mehitamata õhusõidukite arendusprogramme. Tehisavaradari ja tõhusate elektro-optiliste vaatlusvahenditega varustatud ning praeguseks kuulsaks saanud USA Predatori ja Reaperi mehitamata õhusõidukid on osalenud juba mitmes relvakonfliktis. Tänapäeval moodustavad mehitamata õhusõidukid juba väga olulise osa USA armee maaseirevahenditest. Loomulikult tuleb arvestada, et radarisüsteemide kandmiseks sobivad ainult suuremad lennu­ vahendid ja seetõttu on nende levik väikeste taktikaliste mehitamata õhusõidukite seas piiratud.

Radari kiiratavaid raadiolaineid on

võimalik tuvastada kaugusel, mis ületab radari enda tegevuskaugust. See võimaldab vastase elektroonilise luure üksustel töötav maavaatlusradar avastada ja seda on võimalik maha suruda kas elektrooniliselt või kaudtulega. Radari avastamise tõenäosust aitavad vähendada kiirgava signaali võimsuse vähendamine, hea positsioonivalik ja õiged taktikalised võtted radariga opereerimisel.

MAAVAATLUSRADARITE OLEMUS JA OTSTARVE Maaseireks mõeldud maavaatlus­ radarite peamine eesmärk on avastada maasihtmärke ja väga madalal (kuni 200 m) lendavaid objekte. Kaasaskantavad maavaatlusradarid on olemuse järgi küllaltki sarnased suurtükiväeluure radaritega, mis on mõeldud vastase kaudtule relvasüsteemide positsioonide tuvastamiseks, kuid siin on siiski ka oma eripärad.

Kõik radarid määravad sihtmärgi asukoha ning liikumissuuna selle asimuudi ja kauguse kaudu. Sihtmärki on võimalik tuvastada selle tüübi järgi – nt ratas- või roomiksoomuk, mõned radarid tuvastavad ka sihtmärgi kuuluvust.

See eeldab, et sihtmärgile on paigaldatud oma ja võõra tuvastussüsteem (IFF – identification, friend or foe). Suuremat

SÕDUR NR 1 (88) 2016

mehitamata õhusõidukite (UA – unmanned aircraft) täpseks tuvastamiseks teiste segajate (clutter) taustal peab radar olema küllaltki suure müraeraldusvõimega, kusjuures maasihtmärkide otsimisel on see olulisem kui õhuseirel, sest taimestik ja muud maapinnal olevad objektid tekitavad palju segavaid kajapeegeldusi ja nende taustal on väga raske õiget sihtmärki tuvastada. Veelgi raskem on radariga avastada metsas asuvat ja taimestikuga varjatud sihtmärki.

Liikuvate objektide eristamiseks segavatest peegeldustest kasutatakse nn Doppleri efekti – objekti liikumisel on temast tagasipeegeldatud raadiolained eri lainepikkusega, tänu sellele on võimalik aru saada, millise kiiruse ja suunaga objekt liigub. Doppleri efekti kasutamisel põhinevad näiteks seadmed, millega politseinikud mõõdavad sõidukite kiiruset.

Liikumine aitab eristada objekti liikumatu fooni taustal, seetõttu on enamik maavaatlusradaritest mõeldud just liikuvate sihtmärkide avastamiseks. Liikumatute või väga aeglaselt liikuvate objektide tuvastamiseks metsa taustal või sees kasutatakse keerulisemat tehnoloogiat, näiteks spetsiaalset tehisavaradarit. Selle alternatiiv on pikemate raadiolainete kasutamine, mis ei peegeldu nii kergesti

osa maavaatlusradaritest on võimalik juhtida distantsilt, nt kaabli kaudu kauguselt kuni 300 m, see võimaldab radari operaatorit vastase vastutegevuse eest paremini kaitsta. Radari vaatlustulemused kuvatakse kas radari juhtpuldi ekraanil või edastatakse helisignaalidena operaatori kõrvaklappidesse.

Lahinguväljal võib maavaatlusradarit kasutada vastase jõudude paiknemise ja liikumise avastamiseks ning tehnika klassifitseerimiseks, enda paiknemis­ alade ja positsioonide julgestamiseks, kaudtule juhtimiseks jne.

Maavaatlus­ radar võib jälgida pikema aja jooksul teatud olulist objekti või maastikupunkti – silda, kitsast ala maastikul, ristmikku jne ja tuvastada vastase liikumise ööpäev läbi. Radar võib paiknemisalade julgestamisel töötada autonoomses režiimis ja vastase avastamisel automaatselt edastada häiresignaali infoga, millise vastasega on tegu, kus ta asub ja kuhu ta liigub.

Maavaatlusradarite suutlikkus teha pidevat ja pikka aega kestvat maa-ala või huviobjekti autonoomset seiret võimaldab efektiivsemalt ära kasutada luurajate inimressursse.

Maavaatlusradareid võib vastavalt avastamiskaugusele tinglikult jagada kolmeks alaliigiks: lähimaa-radarid (kuni 10 km), lühimaa-radarid (kuni 20 km) ja keskmaa-radarid (kuni 40 km). Ära toodud avastamiskaugused on umbkaudsed ja kasvavad üldjuhul tehniliste vahendite arenguga. Enimlevinud on lähimaa ja lühimaa maavaatlusradarid, mis harilikult on kaasaskantavad ja nendega opereerimiseks piisab ühest kuni kolmest inimesest.

Keskmaa-radarid olid algselt nii rasked, et nad paigaldati sõidukitele ja neid kasutati nt soojus- ja TV-kaameratega koos. Elektroonika areng on muutnud keskmaa maavaatlusradarid kaasaskantavateks ja neid suudab osade kaupa transportida kaks-kolm sõdurit.

VIETNAMI SÕJAST SIIANI

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Radarite kasutamisele maismaaluureks mõeldi juba aastakümneid tagasi. Esimesena proovisid maavaatlusradareid taktikaliste liikuvate maasihtmärkide avastamiseks kasutada prantslased 1950-ndate lõpul Alžeerias.

Spetsiaalsed maavaatlusradarid võeti kasutusele USA sõjaväes 1960-ndatel ja neid kasutati Vietnamis sõjaväebaaside perimeetri kaitseks. Selliste radarite põhi­ ülesanne oli mässuliste varjatud liikumise tuvastamine ja äkkrünnakute

ARHIIV

TEADUS JA TEHNIKA

Vene luurajad positsioonil keskmaaradariga PSNR-8M. ARHIIV

34

Vene SBR-3 Fara on võimalik kasutada ka radarisihikuna.

tõrjumine. Enamasti kasutati AN/PPS4 ja AN/PPS-5 lühimaa-radareid, mille abil oli võimalik tuvastada inimese liikumist kuni 6 km kaugusel ja sõiduki liikumist kuni 10 km kaugusel. Lisaks maaseirele oli AN/PPS-5 abil võimalik juhtida kaudtuld – radar jälgis enda suurtükiväe ja miinipildujate kaud­tule mõju mürskude plahvatuste järgi ja edastas vajalikud andmed kaudtule paranduste tegemiseks.

Katsetati ka esimest taimestikku läbistavat radarit Camp Sentinel. Arvestades, et tolleaegsete kaasaskantavate soojuskaamerate ja öövaatlusseadmete võime sihtmärke kaugelt avastada ja tuvastada oli küllaltki tagasihoidlik, oli väike ja kompaktne maavaatlusradar väga nõutud nii objektide julgestami-

sel kui ka mässutõrjeoperatsioonide läbiviimisel.

Tagasiside maavaatlusradarite kasutamisele oli positiivne ja selliseid radareid arendati edasi. Esialgsetel AN/ PPS-5 suurendati avastamise kauguse ja täpsuse võimet, oluliselt vähendati seadmete kaalu ja väljasaadetud signaali võimsust, mille tõttu muutus radari avastamine vastasel palju raskemaks.

Radarile lisati võimalus väga madalal lendavate õhusihtmärkide tuvastamiseks, mille tulemusena on 1967. aastal relvastusse võetud AN/PPS-5 baasil loodud uuendatud AN/PPS-5D radar, mis on jätkuvalt USA armees kasutusel.

Lisaks eelnimetatuile võeti USA vägede relvastusse väiksem lähimaa-radar AN/PPS-15, mis kaalus ainult 12 kg ja

TEADUS JA TEHNIKA

mainitute kõrval võib välja tuua ka keskmaaradarid MSTAR, SQUIRE, BOR-A 550 (Thales, EL), Soboljatnik, PSNR-8M, Kredo-1E (VF), EL/M2140NG, EL/M-2112 (Iisrael); lühimaa-radarid SR Hawk (USA), Lyra 10 (Itaalia), RSR 950 Ngada (L-Aafrika vabariik), EL/M-2129 (Iisrael) ning lähi­ maa-radarid Fara-VR (VF) ja EL/M2127 (Iisrael).

MAAVAATLUSRADARITE ARENGUSUUNAD Maavaatlusradarite areng jätkub. Uus elektrooniline baas ja paremad tehnilised lahendused on oluliselt suurendanud moodsamate radarite efektiivsust ja vähendanud nende kaalu. Suurem efektiivsus saavutatakse põhiliselt antennide täiustamise ja võimsama elektroonika kasutuselevõtuga.

Paljudel uutel maavaatlusradaritel kasutatakse võreantenni. Võreantenn suudab fokuseerida väljasaadetava raadiosignaali teatud kitsas sektoris. Tänu sellele suudab võreantenniga radar üsna väikese väljundvõimsuse juures paremini tuvastada objekte ja väga täpselt mõõta nende nurkkoordinaate. Raadiokiire elektrooniline skaneerimine parandab radari töökindlust – antenn ei pöörle, see vähendab mehaaniliste osade rikete arvu. Väiksem väljundvõimsus aga aitab jääda vastase elektroonilise luure vahenditele märkamatuks.

Väga oluline on täiustada tuvastamise algoritme, sest maavaatlusradarite üks suur probleem on sihtmärkide leidmine loodus- ja tehisfooni taustal.

Otsitava objekti eristamiseks segavast mürast kasutatakse filtreerivaid algoritme. Näiteks mõõdetakse reaalajas pidevalt taustafooni spektrit erinevatel kaugustel, arvuti jätab saadud tulemused meelde ja edaspidi ei võeta neid skaneerimisel arvesse. Tekib nn valge foon. Kui vaateväljale ilmub uus objekt, on selle avastamine ja tuvastamine valge fooni taustal palju lihtsam.

Radarite oluline edasiarendus on automatiseeritud sihtmärgi tuvastamine.

Kui varem pidi operaator kajasignaali omadustele tuginedes ise tuvastama, millise sihtmärgiga on tegu, siis nüüd oskab maavaatlusradar ise eristada veokit tankist ja üksikut inimest inimeste grupist. Automatiseeritud tuvastamine tagatakse peamiselt elektroonilise baasi täiustamisega – tänu keerulistele signaali töötlemisalgoritmidele suudavad võimsamad protsessorid sihtmärke eristada.

Nüüdisaegsed maavaatlusradarid kuvavad vaatlustulemused sülearvuti ekraanile, kus värvilise maakaardi taustal on võimalik näha juba tuvastatud sihtmärgi andmeid koos sihtmärgi eelneva teekonnaga. Radarid on võimelised jälgima mitut sihtmärki korraga. Ühendades samasse võrku eri radarid, teised vaatlusvahendid ja seiresensorid, on võimalik saada lahinguväljast hea ülevaade ja edastada see reaalajas kõrgemale juhtkonnale.

MILLINE ON EESTI KAITSEVÄE HETKESEIS? Eesti maaväe peamised taktikalised luureüksused on jalaväebrigaadi luure­ kompanii ja jalaväepataljonide luurerühmad. Tegu on puhtalt rekkeüksustega, mille tehnilise luure võime piirdub tavaliselt binokli ja öövaatlusseadmega. Selliseid visuaalse vaatluse vahendeid on võimalik kasutada ainult head nähtavuse korral ja kasutamine nõuab vaatleja juuresolekut. Öövaatlusseadmete avastamiskaugus on küllaltki piiratud ja on üldjuhul kuni 300– 500 m. Soojuskaamerate kasutamine suurendab avastamise ja tuvastamise kaugust, kuid jätkuvalt põhjustavad probleeme sademed ning vaatleja väsimus ja ohutus.

Arvestades ülaltooduga on maavaatlusradarid tehnilise luure võimekuse suurendamiseks teretulnud, sest näevad sama hästi nii päeval kui ka öösel, ilmastiku mõju neile on väga väike, avastamiskaugus väga suur ja sellised radarid võivad töötada automaatrežiimil ilma inimese juuresolekuta.

Kiirgavat radarit suudab vastase elektrooniline luure avastada. Lisaks näeb radar sihtmärki ainult otsenähtavuse korral. Seega ei pruugi maavaatlusradarite kasutamine liigendatud metsasel maastikul alati efektiivne olla ja radarite tegevuskaugus võib olla oluliselt piiratud. Ka erineb radarite kasutamise taktika siiani kasutatud rekkeüksuste taktikast ja vajab teist lähenemist nii väljaõppes kui ka tegevuse planeerimisel, see tähendab, et sellised küsimused peaksid enne maavaatlus­ radarite meie üksusteni jõudmist lahenduse leidma.

Milliseid radareid me vajame?

Kuidas saaksime neid kasutada meie maastikul? Millised oleksid nende ülesanded? Kui need küsimused on lahenduse leidnud, siis võib loota et ka meie luurajad saavad lõpuks endale kõikenägevad silmad.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

oli võimeline avastama inimesi kuni 1,5 km kaugusel ja sõidukit kuni 3 km kaugusel. Nii väike ja kerge radar sobis hästi jalastunud patrullidele ja seda kasutati nii vastase otsimiseks kui ka enda paiknemisalade julgestamiseks.

USA maavaatlusradarite edukas kasutamine Vietnamis ja Lähis-Idas 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses äratas nende vastu huvi ka teistes riikides. Prantsusmaa, Saksamaa, Suur­ britannia ja teised lääneriigid alustasid eri suuruse ja tegevusraadiusega maavaatlusradarite arendamist ja tootmist.

Tolleaegse radaripõlvkonna esindajatest võiks näiteks tuua RASIT (Prantsusmaa) ja ZB298 (Suurbritannia). RASIT on sõidukile paigaldatav süsteem, mille esimesed variandid suutsid maasihtmärgi avastada kuni 20 km kaugusel.

RASIT-i täiustatud viimane variant RASIT-E tegevusraadius suurenes kuni 40 kilomeetrini. Maavaatlusradarite elektroonika kiire areng võimaldas asendada esialgsed tehnilised lahendused uuematega, kuid säilitas radari üldise konstruktsiooni.

Nõukogude Liidus hakati kaasaskantavaid maavaatlusradareid arendama 1970. aastatel. 1976. aastal võeti kasutusele lähimaa maavaatlusradar SBR-3 Fara, mis oli võimeline avastama inimese kuni 900 m ja sõiduki kuni 3 km kaugusel. Sihtmärgi kauguse määramise täpsus oli kuni 50 m ja suuna määramise täpsus kuni 15 m. Antenni suunati käsitsi ja operaator avastas sihtmärgi kõrvaklappides kostva helifooni muutuste ja valgusindikaatori signaalide järgi. Indikaatorite skaalal oli võimalik näha sihtmägi kaugust ja asimuuti. SBR3 oli võimalik kinnitada ka relva (nt PK, NSV) külge ja kasutada radarsihikuna.

1999. aastal asendas SBR-3 täiustatud SBR-5 Fara-1, mille tegevuskaugus oli inimese avastamisel 2 km ja sõiduki avastamisel 4 km. Uus radar oli veidi kergem (16 kg 18,5 kg asemel), töötas paremini vihmastes oludes ja oli suuteline sihtmärke automaatselt avastama.

Lisaks Faradele on venelastel kasutada ka raskema lühimaa-radari PNSR eri modifikatsioonid, mille avastamiskaugus oli suurem ja mis üldjoontes on USA AN/PPS-5 analoogid. Kuna Vene­ maa relvajõud on soojuskaamerate ja öövaatlusseadmete arendamises maha jäänud, oli ja on kaaskantavate maavaatlusradarite roll Vene maaväe luureüksustes suur.

Tänapäeval on kasutusel palju kaasaskantavaid maavaatlusradareid. Eel-

35

36

SOOMUSMANÖÖVER BRIGAADI Üksus suudab ülesande täitmiseks: 1. liikuda maastikul ja alustada kontakti korral kohe lahingut ka ainult oma tule toetusel 2. manöövri tegemisel, sh enne põhiülesande täitmist, suudab säilitada tempo ka vastase kaudtulelöökide või väiksemate üksustega kohtumisel 3. kogu manöövri kestel suudab tagada orgaaniliste allüksustega lahingu- ja tagalatoetuse, sh evakuatsiooni. Manöövriks nimetatakse üksuse liikumist eesmärgiga saavutada vastasest parem positsioon.

Soomusüksuse tõhusaks kasutamiseks on vaja suuremat lahinguplaani, kus teised üksused loovad soomusüksuse kasutamiseks soodsad tingimused, sest soomusüksus eraldi ei ole väga suur võime.

Sellel näitlikustaval skeemil on kasutusel küll brigaadiga sarnase üksuse lahinguplaan, kuid tegelikult võib selle skeemi põhimõte leida kasutust ka teistes olukordades, teiste allüksuste koostöös.

ILVES

KARU S

HUNT 2 KARU

ILVES

302 1

304 1

OBJ. KULD

HUNT 1

KARU

HUNT

303 1

301 1

5 km

vastase soomustatud välisuurtükk

mehaniseeritud pataljon Sierra lahingumasinatel CV90

2 × JP peatavad vastase pealetungi ettevalmistatud positsioonidel, kujundades ühtlasi vastase allüksuste paiknemise mehhaniseeritud üksuse (S) kasutamiseks. Kõik kolm tegevusvarianti (TEVA) sõltuvad keskkonnast ning vastase taktikast ja kavatsustest, mida on võimalik hinnata ja prognoosida. Vastase tegevuse vastavusest meie prognoosidele annavad kinnitust meie luureüksuste ettekanded konkreetsetest näitajatest – vastase elementide suurus, iseloom, aeg ja suund teatud maastikupunktides, mida nimetatakse otsustuspunktideks konkreetse TEVA rakendami-

sel. Kõikide TEVA-dega võivad kaasneda brigaadi toetusüksuste tegevused ja nende prioriteetide määramine just S pataljoni tegevuse toetuseks.

Tegevusvariant HUNT – kogu kaitse luuakse selliselt, et vastasel oleks võimalik valida meie pakutav läbimurdekoht ja edasine liikumissuund. Sõltuvalt vastase läbimurdest liigutakse pataljoniga S kontakti suunal HUNT 1 või HUNT 2, selle eesmärk on meie valitud kohas vastane hävitada või tagasi lüüa. Manöövri täielikul õnnestumisel toimub kontakt olukorras, kus pataljon S on vahetult kaitsele asunud.

Tegevusvariant KARU – kaitse planeerimisel prognoositakse vastase brigaadi allüksuste paiknemine lahingurivistuses ja tema kommunikatsioonide kulgemine. Lahingute vastavasse etappi jõudmisel ning meie luureettekannete põhjal liigub pataljon S suunal KARU eesmärgile KULD (vastase kommunikatsiooni liinil), hõivates selle või allutades nõrgemate jõudude käest ning asudes kaitsele määratud ajaks, et lõhkuda vastase lahingurivistus ja hävitada ründavaid jõude. Manöövri täielikul õnnestumisel saavutab pataljon S lahingukontakti siis, kui vastane üritab OBJ KULDA tagasi vallutada.

S

LAHINGUPLAANIS JALAVÄE LAHINGUMASIN CV9039NL MK III Täismass: 37 tonni Tippkiirus: 72 km/h Sõidukaugus: 600 km Meeskond: 3+7 Pearelv: Bushmaster MK III 35 mm suurtükk Paralleelrelv: 7,62 mm kuulipilduja Suitsugranaadi laskekanalid: 10 × 80,5 mm DAS-süsteem hoiatab, kui masinale on suunatud vastase relva lasersihik.

37

laius 3,2 m

kõrgus 2,9 m

jalaväepataljon (JVP)

KARL HANS ÕUNPUU

pikkus 6,8 m 2,9 m

raidtõke

vastase lintsoomukitel jalaväepataljon

Tegevusvariant ILVES – kaitse planeerimisel prognoositakse vastase toetusüksuste, juhtimise või reservi paiknemine lahingurivistuses. Lahingute vastavasse etappi jõudmisel ning meie luure ettekannete põhjal liigub pataljon S suunal ILVES, hävitades vastase üksuseid määratud maa-alal. Manöövri täielikul õnnestumisel saavutab pataljon S lahingukontakti siis, kui vastane on rännakurivistuses.

Kõik TEVA-d planeeritakse brigaadi lahinguplaani ning vähimalgi võimalusel valmistatakse ette vähemalt maastikuluure tasemel. Seejuures

võivad nii TEVA-d HUNT kui ka KARU olla mingil tasemel ka pioneerialaselt (kindlustus ja tõkestus) ette valmistatud.

CV90-te puhul on selliste manöövrite tugevus: hea maastikuläbivus ja soomuskaitse, suurepärane tulejõud, mis suudab hävitada vastase lahingumasinaid ja on ohtlik vastase tanki juhtimis-, vaatlus- ja tulesüsteemidele. CV90 eelised tankide ees on ka parem manööverdusja põhirelva kasutusvõime metsas. Tänu jalaväele suudab selline üksus võidelda ka lühidistantsidel. Skeemil näidatud TEVA-de KARU

ja ILVES juures on suur roll toetusüksustel, sest need tegevused eeldavad valmisolekut suuremaks iseseisvuseks (loe: toetuse puudumine brigaadilt).

Lisaks vastase jõudude hävitamisele lööb edukas tegevus segamini vastase juhtimise, sest vastane peab oma jõude ümber suunama, taastama, looma täiendavaid julgestusmeetmeid, hajutama toetusvahendeid (eelkõige tuletoetus).

Psühholoogiliselt mõjutab vastaste ülemat näilise edu muutumine märkimisväärseks ebaeduks ja suured kaotused.

RELVASTUS

ARHIIV

38

La-17R.

Taevas täis ohtlikke lendavaid silmi Tänapäeval on mehitamata õhusõidukite (unmanned aircraft ehk UA) kasutamine saanud moodsa sõjapidamise lahutamatuks osaks. Esimese ja Teise maailmasõja aegsetest kaugjuhitavatest pommidest ja lennukitest on nüüdseks välja kasvanud palju eri kasutusotstarbe ja tehnilise võimekusega õhusõidukeid. Mehitamata õhusõidukeid kasutatakse vastase kohta luureinformatsiooni hankimiseks ja maapealsete sihtmärkide ründamiseks.

Taevas lendavad silmad on suutelised huvipakkuvaid alasid ka pikema aja vältel jälgima ja reaalajas informatsiooni edastama, see vähendab riske elavjõule.

L

SÕDUR NR 1 (88) 2016

ennundus- ja kaitsetööstuse analüütikud korporatsioonist Teal Group hindavad 2015. aastal tehtud UA-alases uuringus järgmise 10 aasta jooksul UA-tööstuse mahu kasvu praeguselt hinnanguliselt 4 miljardilt dollarilt aastas 93 miljardi dollarini. Militaarotstarbeliste UA-de arendamist juurde arvestades võib lisanduda veel umbkaudu 30 miljardit dollarit. Järgneva 10 aasta tootmis­ mahust 72% moodustab militaarotstarbeliste UA-de tootmine.

Juhtivad riigid UA-de arendamises, tootmises ja ekspordis on tänapäeval Iisrael ja USA, kusjuures 1985. aastast tänapäevani on Iisrael hõlmanud 60,7% UA-de eksporditurust ning USA, mille

Jaan Kask ANALÜÜTIK

relvajõudududes oli 2012. aasta andmetel umbes 7000 UA-d (vrd: 21. sajandi alguses alla 50 eksemplari), hõivab 23,9%-ga teise koha.

Viimase paari aastakümne jooksul eri põhjustel vaikelus olnud Vene militaarotstarbeliste mehitamata õhusõidukite arendustegevus ja kasutamine on viimastel aastatel hoogustunud. Mitu kõrget USA sõjaväelast nagu Euroopas asuvate USA vägede juhataja kindral Ben Hodges ja USA õhuväe staabiülem kindral Mark A. Welsh III on väljendanud seisukohta, et Venemaa elektroo-

nilise sõjapidamise võimekus ja UA-de arendus on märkimisväärselt kasvanud ja esmakordselt peavad USA väed Euroopas tõsiselt arvestama sellega, et Vene­maa relvajõud saavad neid õhust nii vaadelda kui ka rünnata.

UA-DE AJALOOST Mehitamata õhusõidukite sõjalisel otstarbel kasutamisel on üsna pikk ajalugu.

Kõige varasemad teated kuumaõhupallide kasutamisest mehitamata õhusõiduki-relvana pärinevad 19. sajandi keskelt. 1849. aastal piiras Austria–Ungari sõjavägi Veneetsiat, kasutades muuhulgas kuumaõhupallidele paigaldatud aegsütikuga lõhkeainekorve. Sarnaseid näited on USA Kodusõjast ja ka uuemast ajaloost, kui jaapanlased saatsid

RELVASTUS

mehitamata õhukitega tabada 18 jaapanlaste sihtmärki.

Teise maailmasõja järel jätkas USA mehitamata õhusõidukite arendus­ tegevust. Tänapäevaste UA-de esiisana on tuntud Ryan Firebee (1951) seeria sihtmärk-UA-d, seda hakati hiljem kasutama ka luureplatvormi ja pettelennukitena. Kokku ehitati neid üle 7000 eksemplari. Ryan Firebee lendu juhtis UA küljes oleva telekaamera abil operaator juba maapinnalt.

Lockheed D-21 luureotstarbelise UA programmiga alustati oktoobris 1962. Algselt startis Mach 3 kiirusega lendav UA õhus lennukilt M-21. Ühe ebaõnnestunud stardi tõttu aga viidi need hiljem üle lennukile Boeing B-52 Stratofortress. UA esmalend toimus 1964. aastal ning programm lõpetati eri põhjustel aastal 1971. Kokku ehitati 38 UA-d. Lockheed D-21 jõudis aastatel 1969–1971 teha Hiina kohal 4-5 luurelendu. Kõik need missioonid lõppesid mehitamata õhuki hävimisega. Huvitava faktina võib välja tuua, et esimese missiooni UA kukkus alla Nõukogude Liidus ning selle vraki põhjal püüti luua nõukogude analoogset UA-d, kuid see jäi siiski projekti tasemele.

Mehitamata õhusõidukeid ei peetud tol ajal eriti perspektiivseteks ja mehitamata lennunduse areng koges pärast Vietnami sõda hoopis tagasilööke. UAde arendusele andis uue hoo Iis­raeli– Süüria konflikt 1973. aastal. Iisraeli

mehitatud ja mehitamata õhusõidukid tegutsesid konfliktis väga efektiivselt.

UA-sid kasutati nii luurelendudeks, elektrooniliseks segamiseks kui ka pette­ objektidena. USA, kus Vietnami sõja järgselt UA-de arendus toppama oli jäänud, jälgis olukorda tähelepanelikult ja omandas mõne Iisraeli UA, mille põhjal töötati välja USA esimesed nüüdisaegsed mehitamata õhusõidukid Hunter ja Pioneer. 1991. aasta Lahesõja ajal olid UA-d taktikalise luureinfo kogumiseks juba laialdaselt kasutusel ja sellest ajast alates on UA-sid kasutatud igas relvakonfliktis.

MEHITAMATA ÕHUSÕIDUKID NÕUKOGUDE LIIDUS Nõukogude Liidus töötati 1930.–1940. aastatel välja mitu mehitamata õhusõidukit, näiteks 1930-ndate keskpaigas Nikitini konstruktorbüroo projektid PSN-1 ja PSN-2. Analoogselt Saksamaa ja USA arendustega olid need lõhke­ keha kandvad kaugjuhtimisega lendavad objektid, mis transporditi vajalikku piirkonda teise lennuki külge kinnitatuna, nagu näiteks PSN-1 pommitajalt Tu-TB-3. Selle ja mitme teise projekti arendamise katkestas stalinlik repressioonilaine 1930-ndate lõpus ning sellele järgnenud sõja-aastad.

1950-ndatel hakkas N Liit uuesti aktiivselt mehitamata õhusõidukite arendamisse panustama ja 1960.–1980. a oldi maailmas mehitamata õhusõiARHIIV

Teise maailmasõja ajal süütepommidega varustatud õhupalle tuultehoovusi kasutades USA territooriumi poole.

Tänapäevasel kujul mehitamata õhusõidukeid hakati arendama ja kasutama üsna pea pärast vendade Wrightide esmast lendu 1903. aastal. Esimese ja Teise maailmasõja ajal sarnanes mehitamata õhusõidukite rakendamine suuresti varem kasutatud kuumaõhupallide põhimõttega, kuid hakati tegema ka esimesi samme nende paremaks sihtmärgile juhtimiseks. Näitena võib tuua lendava torpeedona kasutamiseks mõeldud eksperimentaalse biplaani Kettering Bug (1917), mis lendas pardagüroskoopi ja kõrgusmõõtjat kasutades iseseisvalt.

Teises maailmasõjas kasutasid sakslased Henschel Hs 293 ja Fritz-X täppis­pomme, mis heideti 4000–5500 m kõrgusel lennukilt ning juhiti raadio teel sihtmärgini. Kõige kurikuulsam sakslaste mehitamata õhusõiduk oli V-1 tiibrakett, millega pommitati massiliselt Suurbritanniat. 1944. aastal töötas USA Suurbritanniast leitud V-1 fragmentide põhjal välja oma tiibraketi, mis oli põhimõtteliselt identne sakslaste V-1-ga.

USA-s toodetud UA-dest väärib märkimist ka mehitamata õhuk Interstate BQ-4/TDR(TDN), mille puhul juhtlennukis asuv operaator suunas telekaameraga ja 900 kg raskuse pommiga varustatud mehitamata õhuki sihtmärgile.

Näiteks 1944. aastal õnnestus selliste

39

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Tu-143 Reis.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

dukite arendamise ja tootmise osas üks eestvedajaid. Näiteks toodeti ainuüksi UA-sid Tu-143 aastatel 1976–1989 kokku 950 eksemplari. N Liidu lõpuaegadel oli kasutusel 29 UA kompleksi, alates 38,5-tonnise stardikaaluga Tu-123-st ja lõpetades 100 kg stardikaaluga Jak Pšelaga.

Esimene N Liidus kasutatav luureotstarbeline mehitamata õhusõiduk oli sihtmärk-UA-st arendatud LA-17, selle tootmine algas 1956. aastal. Algsest mudelist töötati välja ka mitu eriotstarbelist versiooni. LA-17R versioon TBR17 (Taktitšeski Bespilotnõi Razvetšik) ilmus relvastusse 1962. aastal ja seda kasutati N Liidu läänepiiridel asuvates lennuväeüksustes, üks eskadrill asus ka Lätis.

1957. a septembris sai Tupolevi tehas tellimuse konstrueerida mehitamata ülehelikiirusel lendav õhusõiduk, mis kannaks ka tuumarelva. Valminud Tu121 tõusis esmakordselt õhku 1960. a augustis, kuid peatselt arendus katkestati, sest otsustati Koroljovi konstruktoribüroo ballistiliste rakettide väljatöötamise kasuks. Tu-121-st valmis ainult üks prototüüp, kuid väljatöötatud disaini rakendati Tu-123 Jastreb, Tu-143 Reis ja Tu-141 Striž juures, mis olid VF relvajõududes kasutusel aastatel 1964–1979 ja mida eksporditi ka mitmesse Aafrika ja endise idabloki riiki.

Tu-123-süsteemi (DBR-1 (Dalnõi Bespilotnõi Razvetšik) Jastreb) kuuluv UA oli üks varasemaid N Liidu luureotstarbelisi UA-sid, mis jõudis relvastusse 1964. aastal. Selle tippkiirus oli 2700 km/h, maksimaalne lennukõrgus ligi 23 km ja pardal kuni 2 tonni foto- ja signaalluuretehnikat. Algselt oli Tu-123 projekteeritud ülehelikiirusel lendavaks tuumarelvakandjaks, kuid leidis pärast sellealase projekti tühistamist ja ballistiliste rakettide kasuks otsustamist kasutust luurelennukina, mida kasutati N Liidu piiridel asuvates lennuväeüksustes ja üks eskadrill asus jällegi Lätis.

Väidetavalt lennutati neid muuhulgas Hispaania, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina kohal. Seda tüüpi lennuvahendit toodeti aastatel 1964–1972 kokku 52 tükki.

1960-ndate lõpuks oli selge, et TBR17 on põhimõtteliselt iganenud ning DBR-1 ja Tu-123 on pidevaks kasutamiseks liiga kulukad, seetõttu kasutati viimast ainult tähtsatel missioonidel.

Suurte ekspluateerimiskulude tõttu arvati DBR-1 aastal 1979 relvajõududest välja ning luureülesandeid täideti hävi-

ARHIIV

RELVASTUS

Jakovlev Pšela-1T. ARHIIV

40

Altius-M.

tajatega Mig-25R. Konstruktor Tupolev tuli välja uut tüüpi luure-UA-süsteemide loomise ettepanekuga, mis päädis lühimaa-UA Tu-141 ja pikamaa Tu-143 väljaarendamisega. Mõlemaid UA-sid kasutati pilt- ja signaalluureks.

Tu-141 on süsteemi VR-2 Striž kuuluv UA ja edasiarendus Tu-123-st. UA-l on automaatne lennukontrollsüsteem, erineva võimekusega salvestustehnika, selle tippkiirus on 1100 km/h ning tegevusulatus 1000 km. Start toimub katapuldist, selle järel rakendub mootor.

Praeguseks on Tu-141 vananenud, kuid siiski veel kasutusel näiteks Ukraina relvajõududes.

Tu-143 arendati välja Tu-141-st. Süsteemi VR-3 Reis kuuluva UA esmalend toimus 1970. a ja relvastusse võeti see 1976. aastal. Tegu oli kõige levinuma luure-UA-süsteemiga N Liidus, mida

toodeti 1970.–1980. aastatel umbes 950 eksemplari. Tu-143 kasutati veel Varssavi pakti maades ja Lähis-Idas. Näiteks Süüria kasutas seda UA-d 1982. aasta Liibanoni sõjas ja N Liit Afganistani sõjas. Tu-143-st töötati 1980-ndatel välja versioonid Tu-243 ja Tu-300. Võrreldes Tu-143-ga oli Tu-243-l kahekordne, umbes 400 km tegevusraadius. Välis­ ilme jäi üldjoontes samaks, kuid täielikult vahetati välja vaatlustehnika ja navigatsioonisüsteem. Tu-300 projekt külmutati 1990-ndate lõpus, kuid taasavati 2007. aastal.

2014. aasta informatsiooni kohaselt on Tu-300 baasil kavas välja arendada uus pikamaa luure-ründe UA-kompleks.

UA-DE ARENDUS VENEMAA FÖDERATSIOONIS 1990-ndate alguses toimunud suured

RELVASTUS

ARHIIV

41

ARHIIV

Dozor 600.

Mig Skat.

vajalikkuse äratuskell. Kui Georgia kasutas konfliktis Iisraeli päritolu UA-sid Hermes-Elbit 450, siis VF-le osutus vajaliku teabe hankimine õhust väga keeruliseks, mille tõttu saadeti hävitajaid ning strateegilisi pommitajaid Tu-22 teabekogumismissioonidele isegi olukorras, kus Georgia õhutõrje polnud neutraliseeritud. VF relvajõudude tegevust analüüsinud eksperdid olid ühel nõul, et UA-tegevuse puudujääkide üks põhjus oli vananenud UA-de rakendamine ja nende vilets seisukord. Ilmnes, et VF kasutas konfliktis 1970.–1980. a välja töötatud ning nüüdseks aegunud UA-mudeleid. Isegi kõige uuematel too-

SÕDUR NR 1 (88) 2016

ühiskondlikud ja poliitilised vapustused ei jätnud mõjutamata ka Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) relvajõudusid. Erinevate militaarprojektide areng seiskus ja VF kaotas oma staatuse UA arendajate esireas. 2010. aastani oli armee relvastusprogrammis ette nähtud pigem N Liidu ajal välja töötatud UA-süsteemide nüüdisajastamine, mitte uute süsteemide väljaarendamine. Siiski jälgiti pingsalt Iraagi ja Afganistani konflikte ning USA mehitamata õhusõidukite tegevust nendes.

2008. aasta augustis aset leidnud VF–Georgia konflikt oli militaarringkondadele esimene UA-de arenduse

na kasutatud mudelitel nagu näiteks Jak Ptšela-1T oli liiga suur helijälg ja neid oli õhutõrjesüsteemidel kerge avastada.

2010. aasta aprillis ütles tollane asekaitseminister Vladimir Popovkin, et VF kaitsetööstuse UA-de testid olid eranditult mitterahuldavate tulemustega ja VF mehitamata õhusõidukid jäävad lääne analoogidele alla kõigi näitajate osas. 2012. aastal ütles Vladimir Putin kaitsetööstuse nõupidamisel, et kuna UA-sid kasutatakse sõjalistes konfliktides aina rohkem ja efektiivsemalt, vajab VF kõiki tüüpi mehitamata õhusõidukeid, sh nii luure- kui ka ründe­õhukeid ning valdkonna arendamisse on vaja kaasata parimad spetsialistid ja teadus-arenduskeskused. 2015. aasta juunis möönis ka asepeaminister Rogozin, et VF magas UA-de võidukäigu alguse maha ning VF kaitsetööstuse ülesanne on kaotatud aeg kiiresti tasa teha. Ka praegune kaitseminister Sergei Šoigu on käskinud töötempot UA arendusprojektidega kiirendada.

VF kõrgete poliitikute ja sõjaväelaste väljaütlemised ei jäta kahtlust, et VF võtab tõsiselt eesmärki UA-de arenduse valdkonnas teistele riikidele järele jõuda. Olulisim samm mahajäämuse vähendamisel oli 2009. aastal Iisraeliga sõlmitud 50 mln USA dollari suurune leping, mille alusel osteti ettevõttest Israeli Aerospace Industries (IAI) kaks BirdEye 400 UA-süsteemi, kaheksa I View MK150 UA-süsteemi ja kaks Sear­ cher Mk II UA-süsteemi. 2010. aastal

42

RELVASTUS

sõlmiti 100 miljoni dollari suurune leping täiendavalt 36 UA süsteemi tarneks. IAI tarnis VF-le vajamineva tehnoloogia, varustuse ja simulaatorid ning pakkus ka koolitust 50-le VF ohvitserile. VF soovis Iisraelilt osta ka UA-sid Heron-I, kuid 2014. aastal Ukrainas alanud sündmuste tõttu tehinguni ei jõutud.

Kuigi sõlmitud lepingud sisaldasid klauslit, mis kohustasid VF-i ostetud UA-de lahendusi omatoodangu väljatöötamisel mitte kasutama, ignoreeris VF seda. UA-süsteemide ostu üks eesmärk oli vastava omamaise toodangu kvaliteeti parandada. Tolleaegne asekaitseminister Vladimir Popovkin isegi naljatas, et Iisraeli UA-de kallal töötatakse nagu hiinlased. Iisraeli litsentsi alusel algas 2012. aastal Jekaterinburgi tehases UA-de tootmine ning 2013. a kevadtalvel teatati esimese VF-is ehitatud UA Forpost katsetustest, mis on sisuliselt UA Searcher Mk II modifikatsioon. Viimane teade UA-de Forpost ostmisest tuli septembris 2015, kui allikad lennundustööstusest kinnitasid, et VF kaitseministeerium ostab Uurali tsiviillennukitehasest täiendavad kümme IAI litsentsi alusel toodetavat UA-kompleksi Forpost koos juhtimispunktiga. Osapooled on keeldunud tehingut kommenteerimast, kuid ekspertide hinnangul on ost tingitud Forpost-tüüpi UA-de aktiivsest kasutamisest VF relvajõududes ning vähemalt kolme Forpost-tüüpi UA allatulistamisest Ukrainas.

Lisaks UA-de ostule Iisraelist väljendas VF 2013. aastal huvi osta ka AÜE-st vähemalt kaks United 40 Block 5 UA-d, General Atomics MQ-9 Reaper.

seda juhul, kui lennutestid edukalt lähevad. 2014. aasta seisuga on aga testimine VF palvel määramata ajaks edasi lükatud ja VF neid siiani saanud ei ole.

Samaaegselt Iisraeli litsentsi alusel toodetavate UA-dega testiti ka mitut militaarringkondade nõudmistele vastavat VF-is toodetud kerget UA-d, nagu Kaasani tehase Eniks UA-süsteemi Eleron, Peterburis valmistatavat UA-süsteemi Orlan ja tehase Izmaš UA-süsteemi Gruša. 2013. aastal teatas kaitseministeerium juba 17 omamaise UA-süsteemi Eleron – kokku 34 UA-d – hankest.

2013. aastal teatas VF föderaalse sõjalis-tehnilise koostöö teenistuse direktor Aleksandr Fomin, et VF välismaalt rohkem UA-sid ei osta, sest 2009. aastal Iisraelilt ostetud UA-de abil on valdkonna arendamiseks vajalikud tänapäevased erialased teadmised ja kogemused omandatud ning kodumaine tööstus tööle pandud. Täielikult VF päritolu erineva otstarbega UA-süsteemid peaksid relvajõududesse saabuma hakkama aastatel 2016–2018.

UA-de kiiremaks arendamiseks loodi 2013. aastal kindralstaabi juurde spetsiaalne UA osakond, mille vastutusalaks määrati UA-süsteemide alaste uuringute ja arendustegevuse koordineerimine.

Seejärel toodi Moskva oblastisse Kolomnasse üle UA-operaatorite väljaõppekeskus, kus valmistatakse ette UA-operaatoreid nii relvajõududele kui ka siseministeeriumile, eriolukordade ministeeriumile ja FSB-le. Võimalik, et tulevikus lisandub sellele ka tsiviilvaldkond nagu näiteks keskkonnainspektorid jm erialad. 2014. aastal sai Kolomna väljaõppekeskuses väljaõpet üle 900 UA-ope-

raatori kõigist VF UA-üksustest. Keskuse üks ülesanne on ka uusi UA-süsteeme enne relvastusse võtmist testida.

UA-operaatorite õppeprotsess on jagatud kolmeks etapiks. Esimeses osas saavad õppurid teoreetilise ülevaate UA-valdkonnast, nende kasutamisvõimalustest ja muust erialalisest. Teises etapis toimuvad arvutipõhised võimalikult reaalseid olukordi simuleerivad UA-de opereerimisharjutused. Kursuse viimases osas toimuvad väliharjutused maastikul. Näiteks UA Forposti kasutamist õpitakse ühel Stupino-lähedasel lennuväljal ja väiksemaid UA-sid nagu Orlan-10, Eleron ja Zastava õpitakse kasutama Volovitši küla lähistel.

2015. aasta lõpuks pidi väidetavalt Nižni Tagilis valmima VF-is toodetud UA-de katsetuskeskus ning lisaks rajavat eriolukordade ministeerium UA-keskust ka Karjalasse.

2014. aasta alguses alustatud riikliku UA-programmi raames kavatsetakse aastani 2020 investeerida UA-de hangetesse ja arendusse umbes 320–400 miljardit rubla. Kuigi projektile eraldatav summa tundub suur, on kaheldav, et sellest piisab soovitud tulemuse saavutamiseks. Võrdluseks võib tuua USA, kus samaväärsele tegevusele kulutatakse umbes 4 miljardit dollarit igal aastal.

VF UA-ARENDUSE PROBLEEMID VF UA-tööstuse suurimate probleemidena nähakse kahte aspekti. Esiteks ei ole VF kaitsetööstus siiani üle saanud vahepealsest alarahastatusest. Teatud progress on kahtlemata toimunud, kuid tööstuse toimima hakkamine samal tasemel, nagu see oli nõukogude ajal, vajab

SÕDUR NR 1 (88) 2016

RELVASTUS

KASUTUSEL OLEVAD JA PERSPEKTIIVSED UA-D VF RELVAJÕUDUDES 2015. a detsembris ütles VF kaitseminister Šoigu, et kui 2011. aastal oli VF relva­ jõududes kasutuses või arendamises

vaid 180 mehitamata õhusõidukit, siis praeguseks on nende arv tõusnud 1720ni. VF-is seni välja töötatud tänapäevased UA-d on iseloomult vaatlus-, tuvastamis- ja tulejuhtimismissioonideks kasutatavad 10–150 km lennuulatusega lühi- ja keskmaa UA-d. VF kaitseministeeriumi teatel vajab riik veel 3–5 aastat 1000–1500 km lennuulatusega UA-de arendamiseks, mis suudaks analoogselt USA UA-dega maasihtmärke hävitada.

Eelnevalt käsitletud UA-programmi raames käibki selles suunas intensiivne töö ning esimest ründeotstarbelist UA-d võib asekaitseminister Juri Borissovi sõnul oodata 2020. aastaks.

UA-kompleksi Navodtšik-2 kuuluvad lühimaa UA-d Granat-1, Granat-2 ning keskmaa UA-d Granat-3 ja Granat-4, mida saab kasutada maastikuluureks, vaatlustegevuseks, sidevõrkude monitoorimiseks ja tulejuhtimiseks. Kompleksis olevad UA-d Granat-1/2/3/4, vastavate tegevusraadiustega 10/15/25/100 km kuuluvad relvajõudude suurtükiväe- ja reaktiivraketiüksuste koosseisu. Kõikidel versioonidel peale Granat-1 on pardal infrapuna-termokaamerad. Kõige parema vaatlustehnikaga on varustatud Granat-4, sellega saab luurata 1 km kõrguselt. Samuti on aparaadil elektroonilise võitluse võimekus.

Izmaši tehas arendab välja ka UAsid Granat-5 ja Granat-6. Granat-5 on pööratavate rootormootoritega vertikaalstardi ja -maandumisega UA, mida hakati plaanide järgi testima 2015. aasta lõpus. Seitsmekilogrammine UA on välja töötatud luureteabe hankimiseks nii mere- kui ka maaüksuste erivägedele.

Operatsioonivõimekus loodetakse saavutada 2016. aastal. Granat-6 on kuni ööpäev kestvateks lendudeks mõeldud 50 kg kaaluv UA, mille testideni loodetakse jõuda 2015. aasta lõpus või 2016. a I poolel. Üks laiemalt kasutatav UA-kompleks VF relvajõududes on ettevõttes Spetsialnõi Tehnologitšeski Tsentr välja töötatud Lejer-3 (ЛЕЕР-3). Kompleksis kasutatakse UA-d Orlan-10, mis on ette nähtud (GSM-võrkude) monitoorimiseks, sidejaamade positsioneerimiseks, maastikuluureks ja vaatlustegevuseks.

UA-le saab asetada gürostabiliseeritud, sh infrapunavõimekusega video-, fotoja elektroonilise võitluse tehnikat.

Orlan-10 tegevusraadius on 120 km ja lennukõrgus kuni 5 km, maksimaalne lennuaeg on 10–16 tundi ning ta suudab opereerida ka arktilistes tingimustes.

VF relvajõududesse saabus Orlan-10 aastal 2013. Sellest alates on seda aktiivselt õppustel ja tegevustel kasutatud ning kompleks on pälvinud kiitvaid hinnanguid. Praegu on katsetamisjärgus juba ka UA Orlan-30, mis perspektiivis vahetab Orlan-10 välja.

UA-kompleksi Forpost toodetakse Iisraeli litsentsi alusel tehases Uralski Zavod Graždanskoi Aviatsii. Kompleks on mõeldud maasihtmärkide otsimis- ja tuvastamismissioonideks. UA maksimaalne lennukiirus on 204 km/h, lennu­kõrgus 5,8 km ja süsteemi töökaugus olenevalt antennist 150–250 km.

Vene UA-eksperdi Denis Fedutinovi sõnul pole VF-il praegu UA-kompleksi, mis võimekuselt Forpostile konkurentsi pakuks. Omadustelt Forpostiga konkureerivad kompleksid, nagu kontARHIIV

veel rohkem aega ja veelgi suuremaid investeeringuid. VF suutlikkust täielikult kodumaisel tööstusel põhinevaid mehitamata õhusõidukeid ehitada on kritiseerinud mitmed eksperdid. Näiteks VF geopoliitika akadeemia asepresident Vladimir Anohhin on öelnud, et kodumaiste UA-projektide arendustegevuseks ja nende tootmiseks soovitud mahus napib nii tööstuslikku potentsiaali kui ka piisava oskusteabega inimesi.

Sarnase järeldusega on 2014. aastal välja tulnud ka Vene teadusuuringute keskus, mis väidab, et UA-d esindavad sellist tehnoloogilist valdkonda, milles VF kaitsetööstusel vajalik kompetents puudub ning seniehitatud UA-de optika ja elektroonilised süsteemid on kehva kvaliteediga ning on kaheldav, kas lääne­ riikidega koostööd tegemata on võimalik nõutavat kvaliteeti saavutada.

Teine suur probleem ongi VF tööstuse teada-tuntud kalduvus ettevõetud projekte pigem n-ö üle ehitada, mitte aga üle disainida. Väikeste ja keskmise suurusega UA-de ehitamine ei ole iseenesest tehniliselt eriti keerukas, kuid märksa probleemsem on õhusõidukite maksimaalne ärakasutamine. UA-de puhul ei ole võtmetähtsusega lennu­ aparaat ise, vaid selle pardal olev optika, elektroonika jms, mille töökindluse ja gabariitidega on VF tööstusel aastakümneid probleeme.

43

SÕDUR NR 1 (88) 2016

44

RELVASTUS

SÕDUR NR 1 (88) 2016

sern Vega arendatav Lutš ja kompanii Kronštad arendatav kuni tonnine UA, on praegu veel varases katsestaadiumis ning nende seeriatootmine algab oletatavasti alles mõne aasta pärast.

UA-kompleks Zastava on mõeldud luureks ning sihtmärkide tuvastamiseks ja kättenäitamiseks. UA tegevusraadius on 10 km, lennukõrgus kuni 2200 m, lennukiirus kuni 100 km/h ja lennuaeg kuni 60 minutit. 2015. aastal on tellitud erinevatele sõjaväeosadele kokku 10 UA-kompleksi Forpost ja 27 UA-kompleksi Zastava.

UA-kompleks Tahhion on ette nähtud ööpäevaringseks luuramiseks 50 m kuni 4 km kõrguselt ja juhtimispunktist kuni 40 km kaugusel. Lennuaparaat suudab õhus olla kuni 2 tundi, selle kaal on 25 kg ning lennukiirus kuni 120 km/h. UA-d kasutavad peamiselt Vene motolaskur- ja tankiüksused.

2015. aastal võeti kompleks kasutusele ka Ida sõjaväeringkonna Kuriili saarte piirkonnas.

UA-kompleksi T-28 kuuluva Eleron3SV katsetused algasid 2012. aastal.

Tegu on lähidistantsidel kasutamiseks mõeldud minimaalse akustilise jäljega luure-vaatlusotstarbelise termokaameraga varustatud UA-ga, mille lennuraadius on kuni 25 km, lennuaeg eri andmetel 90–120 minutit ning lennukiirus kuni 130 km/h. Lennukõrgus on maksimaalselt 5 km, optimaalselt tegutseb aga vahemikus 100 m kuni 1 km. Vastavalt riigikaitsetellimusele tootis valmistajatehas VF relvajõududele 2014. aastaks 17 UA-kompleksi 34 Eleron-3SV õhukiga. 2015. aastaks on tellitud samas suurusjärgus UA-komplekse.

UA-kompleks Gruša töötati välja GRU üksuste ja dessantvägede jaoks. 2 kilogrammi kaaluvat UA-d on kasutatud operatsioonidel Lõuna-Venemaal ja õppustel nagu Vostok ja Tsentr. Tegu on lühimaa UA-kompleksiga, mis opereerib juhtimispunktist kuni 10 km kaugusel ja 1–3 km kõrgusel. Lennuaeg on maksimaalselt 75 minutit ning lennukiirus kuni 120 km/h. Vaatluseks on pardal kaks 720 × 576 Mpx kaamerat ning 10 Mpx aerofotokaamera. UA edastab juhtimispunktile andmeid tavaliselt 300–500 m kõrgusel lennates.

Varustatuna nüüdisaegse video- ja andmeedastustehnikaga, suudab UA eristada maskeeritud objekte ning hinnata nt suurtükitule mõju sihtmärgile. Alates 2011. aastast kuulub Gruša ka Balti laevastiku relvastusse. Ida sõjaväeringkonna üksuste varustuses olevad Grušad

moderniseeriti 2015. aastal, selle käigus vahetati mootorid, täiustati fotoja videotehnikat ja paigaldati termo­ kaamerad, mis oluliselt UA võimekust parandavad.

Märkimist väärib ka dessantvägede tarbeks välja töötatud UA-kompleks Iskatel. Kompleksi kuuluva UA T-4 tegevusraadius on 8–10 km, see vastab dessantvägede kaudtule laskekaugusele ning tegevuskõrgus on 200 m kuni 4 km. 2012. aastal toimunud kompleksi katsetuste järel Tuula õhudessantdiviisis anti soovitus vähendada õhuki kaalu ja suurendada õhus viibimise aega.

PERSPEKTIIVSED VENE UA-D VF õhujõud vajasid UA-d, mille omadused sarnaneks USA analoogiga X-45 Spiral. Esimene Vene ründe-UA projekt oli MiG Skat. Projektiga alustati 2005. aastal ning prototüüpi demonstreeriti aastal 2007. UA otstarve oli õhurünnakute tegemine vastase liikuvate ja liikumatute sihtmärkide pihta. Aastal 2012 aga projekt peatati ning selle tulemusi ja saadud kogemusi kasutatakse teiste analoogse otstarbega mehitamata õhukite konstrueerimisel.

Vastukäivad teated tulevad projekti kohta, mille käigus üritatakse luua USA ründe-UA Predator Vene analoogi Dozor-600. Projektiga alustati 2008. aastal ja prototüüpi demonstreeriti aasta hiljem. Mõnedel andmetel on projekti arendamine puuduliku finantseerimise tõttu lõpetatud.

Huvipakkuv projekt on ka 2011. aastal konstruktorbüroode Sokol ja Tranzas alustatud Altius-M. 5 tonni kaaluva pikamaa-UA, mille lennuulatus on kuni 10 000 km ja -aeg kuni 48 tundi, kasutusala on vaatlus- ja ründemissioonid.

Lisaks on lennuvahendi pardal elektroonilise võitluse aparatuur (Hibinõ või Borisoglebsk-2). 2013. aastal demonstreeriti Altius-M-i prototüüpi Kaasani lennukitehases ja UA katsetuste alguseks peetakse 2017. aastat. 2014. augustis märgati lennukitehase lennuväljast tehtud satelliidipiltidel ühte suurt UA-d, mis on oletatavasti projekt Altius-M.

Uuendusliku lahendusena on tehnoloogia ja kantav relvastus paigutatud Tširoki kere sisse, see teeb UA vähem nähtavaks ja parandab aerodünaamilisi omadusi.

2015. a detsembris teatati Istrinski mehaanikatehasest, et lõppesid luure- ja vaatlusotstarbelise UA Istra-17 lennukatsetused ning kompleks on kasutamiseks valmis. Istra-17 on edasi­ arendus UA-kompleksist Istra-10 ja tehase esindaja teatel on uuenduslik selle kompleksi sõltumatus GPS- või GLONASS-navigatsioonisüsteemidest. Mehitamata õhusõiduki stardikaal on 50 kg ja lennuaeg kuni 6 tundi.

UA stardib katapuldist ning maandub langevarjuga.

Veel üks perspektiivne ründe-UA projekt on Orion, mille väljatöötamist alustati 2013. aastal ja allikate sõnul pidi UA esmane katselend toimuma juba 2015. aastal, seejärel valmib katsepartii ja relvajõududesse peaks UA jõudma 2017. aastal. Väljatöötatud eksemplar kaalub 1,2 tonni ja suudab kanda 300 kg raskust lasti, sobides nii ka relvastuse kandmiseks. Väljatöötajate sõnul on sisuliselt tegu USA UA Predator analoogiga.

Moskva raadiotehniline uurimisinstituut on välja tulnud UA projektiga Tširok. Mudelit esitleti 2015. aastal.

0,7-tonnise õhkutõusukaaluga õhkpadjal 10 m tiivaulatusega luure-ründeotstarbeline UA võib lendu tõusta eri pinnaselt ja kanda kuni 300 kg tehnikat ja relvastust.

Uuendusliku lahendusena on tehnoloogia ja kantav relvastus paigutatud kere sisse, see teeb UA vähem nähtavaks ja parandab aerodünaamilisi omadusi. UA lennukõrgus on kuni 6 km ja lennukaugus kuni 2500 km. Eeldatav lennukatsetuste lõpetamise aeg on 2016. a suvi.

Rjabinski konstruktorbüroo Lutš on välja töötamas vaatlusotstarbelist UA-kompleksi Korsar. Informatsioon projektist on olnud küllaltki varjatud.

2013. aastal lekkis meediasse info, et kaitseministeerium sõlmis tehasega lepingu, selle sisu aga keeldusid osapooled toona kommenteerimast. Projekti tulemust demonstreeris tehas 2015. aastal, näituse Armija-2015 eel. UA eesmärk on vaatlus- ja luuremissioonid 50–100 km kaugusel juhtimispunktist.

Perspektiivis on planeeritud tegevusraadiust suurendada kuni 200 kilomeetrini ja samuti paigaldada elektroonilise võitluse aparatuuri. Kompleksi seeriatootmise alguseks on planeeritud 2016. a lõpp või 2017. aasta.

VANEMATE UA-PROJEKTIDE TAASTAMINE Vene kaitsetööstus ja teadus-arendusinstituudid töötavad uute perspektiivse-

VASTUKAJA

Artikli koostamisel on kasutatud Vene­maa Föderatsiooni relvajõudude ja juhtivate relvastustootjate pressimaterjale, relvastusülevaateid, spetsialistide blogisid ja wikipedia.org materjale.

Ajalooteadus sõjateaduse käsutuses Soovimata laskuda arutelusse selle üle, mis on sõjateadus1 või kas ajalooteadus on üldse teadus, soovin kirjutada nende omavahelistest suhetest.

Taavi Urb KAPTENMAJOR

A

jaloolased, ajaloofilosoofid ja teised asjast huvitatud on läbi aegade vaielnud selle üle, mis on ajalooteaduse eesmärk. Kas ajalugu peaks olema õppetund nüüdisajale või hoopis ilma selge eesmärgita intellektuaalne meelelahutus? Cicero nimetas ajalugu elu õpetajaks ja Friedrich II valitsejate kooliks. Georg Wilhelm Friedrich Hegel oli märksa pessimistlikum kui tõdes: „Kogemus ja ajalugu näitavad, et inimene ega ajalugu pole kunagi ajaloost õppinud“. Ka üheks tänapäevase ajalookirjutuse isaks peetav Leopold von Ranke leidis, et ajaloolased ei peaks mineviku üle kohut mõistma ega kaasaegseid õpetama, vaid uurima ajalugu „nii nagu see on tegelikult olnud“. Ajaloo kui teaduse kriitikute üks etteheide on, et ajaloos ei ole võimalik korraldada eksperimente – vastupidiselt laialt levinud väitele ajaloosündmused ei kordu ja ajalugu ei ole korratav.

Sõjaväelased on selles küsimuses üldjuhul positiivsemal, isegi positivistlikul seisukohal. Meresõja teooria suurimad arendajad Alfred Thayer Mahan ja Sir Julian Staffor Corbett olid mõlemad ajaloolased ning kasutasid ajalugu oma teooria loomiseks ja kaitseks. Ka Carl von Clausewitz pidas ajaloolisi näiteid parimaks pidepunktiks sõjakunsti teooria loomisel. Positivistlikus lähenemise peituvad siiski oma ohud. Relvastus, ühiskond ja inimeste mõttemaailm arenevad pidevalt. Minevikusündmusi ei saa üksühele tänapäeva üle tuua, vaid neid tuleb mõtestada nende toimumise aja kontekstis. Näiteks on keskaegne sõjapidamine tänapäeva vaatepunktist täis absurdsusi, aga kui panna see keskaja inimese taustsüsteemi, kus lahing pole organiseeritud vägivald, vaid kõikenägeva jumala palge ees toimuv kohtuistung, kus tuleb järgida „protsessireegleid“, muutub pilt hoopis loogilisemaks.

Teine oluline küsimus on, kes peaks sõjaajalugu uurima. Sõjaväelased heidavad tsivilistidest ajaloolastele sageli ette, et nad on sõjakunstis võhikud, ei suuda seepärast olulist ebaolulisest eristada ja teevad vildakaid järeldusi. Tsivilistid omaltpoolt heidavad sõjaväelastest ajaloolastele ette, et nad näevad sõjaajalugu liiga kitsalt: keskenduvad lahingute ja operatsioonide käigule, vähem ka tehnikale ja logistikale, aga jätavad sõja ühiskondlikud ja kultuurilised aspektid tähele­ panu alt välja. Tõenäoliselt on õigus Richard J. Evansil, kes laitis ajaloouurimise valdkondade „erastamist“ erinevate huvigruppide poolt, sest nii saaks Saksamaa ajalugu uurida ainult sakslased, islami ajalugu ainult moslemid ja kuritegevuse ajalugu ainult kurjategijad.

Ajalugu ei ole rakendusteadus. Ajalooteaduse väljundid ei ole tänapäevamaailmas vahetult rakendatavad. Pigem on ajalooteaduse ülesanne võimalikult täpselt ja erapooletult välja selgitada, mis, kuidas ja miks toimus. See on võimalik ainult uuritavat valdkonda tundes ja taustsüsteemi mõistes. Ka esmapilgul kõrvaliste sõja­ajaloo küsimuste uurimine võib olla oluline, sest võib anda tulemusi, mis näitavad tuntud tõdesid hoopis uues valguses. Seepärast peab sõjaajalugu uurima võimalikult laiapõhjaliselt tsivilistidest ja sõjaväelastest ajaloolaste koostööna. Ajaloolistest faktidest üldiste seaduspärade tuletamine ja nende kaasajas rakendamine ei ole enam sõjaajaloo valdkond. Sealt algabki sõjateadus.

1 Laanemets, Ott „Sõjateadusest“, Sõdur nr 6, 2015

SÕDUR NR 1 (88) 2016

te projektide loomise kõrvalt ka kunagi eksisteerinud või kiratsevate projektide taaselustamise võimaluste uurimisega.

Oktoobris 2015 teatas VF kaitsetööstus, et kompanii Suhhoi ja konstruktorbüroo Simonova töötavad kahe uue keskja pikamaa ründe-UA projektiga: Zenitsa ja Ohotnik – U, ja mõlemad UA-d arendavad plaanide järgi kiirust kuni 800 km/h. Projekt Zenitsa aluseks on juba N Liidu ajal välja töötatud tonnise kaaluga UA Tu-143 Reis ja sarnaselt eelkäijaga stardib see kandelennukilt.

Töö projektiga Ohotnik algas 2009. aastal, kui kompaniidele Suhhoi ja MiG tehti ettepanek koos välja arendada uus ründeotstarbeline UA, mille loomisel kasutatakse Mig Skat projekteerimisel saadud kogemusi. 20-tonnise stardikaaluga UA peaks relvajõudude kasutusse jõudma 2020. aastaks. Lisaks teatas 2015. aasta septembris kontsern Radioelektronnõje Tehnologii, et kaalutakse õppe-harjutuslennuki Jak-130 baasil sellise ründe-UA loomist, mis omadustelt ületaks USA analoogset MQ-9 Reaper UA-d. Kontserni esindaja sõnul on kõik vajalik tootmise alustamiseks olemas, kuid lennuki pardaelektroonikat tuleks märkimisväärselt muuta.

Viimased UA näitused VF-is on koosnenud avalikust ja kinnisest osast. Avalikus osas demonstreeritakse üldiselt taktikalise taseme UA-sid, mida toodetakse litsentsi alusel või mille ehituses on kasutatud importosi.

Kinnises osas näidatakse strateegilise taseme UA-sid. Kaitseministeeriumi allika sõnul näidatud ühel sellisel näitusel kaitseminister Šoigule päikese­ energiat kasutavat UA-d. Analüütikute sõnul osutab selliste suletud näituste korraldamine, et VF-il on prototüüpe, mida on otstarbekas avalikkuse eest varjata.

Kuigi Vene UA-de arendusprogramm on Läänest maas ja lähiajal samale tasemele ei jõua, on viimastel aastatel siiski mehitamata õhusõidukite tootmisse ja arendamisse palju panustatud. Seda, kas Venemaa käesoleva kümnendi lõpuks lubatud ründeotstarbelise UA valmis saab, näitab aeg, kuid on selge, et iga Venemaaga sõjalises konfliktis olev riik peab arvestama tõsiasjaga, et tema üksuste tegevust võib vastane õhust vaadelda.

45

46

RELVASTUS

Vene UA-d Ukraina ja Süüria konfliktis Jaan Kask ANALÜÜTIK

M

õlemat konflikti ühendab see, et UA-sid kasutavad aktiivselt kõik vaenutegevuses osalejad.

UKRAINA KONFLIKT

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Esimest korda täheldati UA-de kasutust Ida-Ukraina separatistide poolel 2014. a kevadel. Alates sellest ajast kuni septembri lõpuni tuvastati Donbassi regioonis vähemalt viie eri tüüpi UA kasutamine, mille seas on nii jäigatiivalisi kui ka vähemalt üks mehitamata kopter. Osa tõusis õhku separatistide poolelt ja osa VF-ist. Näiteks teatati 10. detsembril 2015, et möödunud paari ööpäeva jooksul fikseeriti 9 VF päritolu UA-d Donetski oblasti õhuruumis Avdijivka ja Mariupoli juures ning veel kahte UA-d märgati VF poolel luurelennul Luganski ja Harkivi oblasti piiride juures. Augustis 2015 demonstreerisid „Donetski rahvavabariigi“ relvajõud VF relvajõudude kingitust, milleks olid Eniksi tehases toodetud UA-d Eleron-3SV. Selliseid õhukeid kasutavad VF sõjaväeluure üksused alates 2014. aastast.

Ukrainal ei olnud konflikti alguses kasutada ühtegi nüüdisaegset õhuvaatlusvahendit ning riigi mehitamata õhusõidukite alane võimekus jäi nii kvaliteedilt kui ka kvantiteedilt selgelt alla separatistide kasutuses olevale vastavale võimekusele.

Luurelendudeks ja tulejuhtimiseks kasutas Ukraina ainsat relvajõududes olevat mehitatud piisava võimekusega vaatluslennukit An-30B ja vananenud vaatlustehnikaga lennukeid Su-24MR ning veel nõukogude päritolu UA-sid Tu-143.

Seetõttu on Ukraina üksused ehitanud endale ise n-ö rahva-UA-sid, millele on lisanud vaatlusaparatuuri. Need UA-d ei edasta küll andmeid reaalajas, kuid on siiski parandanud Ukraina armee võimet saada vajalikust piirkonnast ülevaadet.

Mehitamata õhukipargi nüüdisajastamiseks on otsitud tuge ka välisriikidelt.

Näiteks 2014. aastal sooviti osta UA-sid Iisraelist, kuid Iisrael keeldus tehingust.

Mõlemad osapooled on konflikti kestel ka mehitamata õhukeid kaotanud.

2016. aasta jaanuaris avaldatud andmetel on 2014. a maist kuni 2015. a detsembrini Ukraina väed alla tulistanud kokku 40 VF päritolu või separatistide kasutatavat UA-d Orlan-10, Zastava ja Forpost.

Süürias alla tulistatud Vene UA Eleron-3SV.

Separatistidel on õnnestunud alla tulistada nii eespool mainitud Ukraina vaatluslennuk An-30B kui ka vähemalt üks Su-24MR. Samuti on katsed kasutada veel N Liidus välja töötatud UA-sid Tu-143 Reis lõppenud edutult.

Teada on vähemalt kahe Tu-143 kaotus: 01.08.2014 Snežnoje linna lähistel sooritas üks Tu-143 tehnilise rikke tõttu hädamaandumise ning teise tulistasid alla separatistid 03.02.2015 Luganski rajoonis Irmino lähistel. Mõlemad vaenupooled on UA-sid alla tulistanud näiteks 14,5 mm kuulipilduja või 23/30 mm kiirlaskekahurite abil.

UA-de alla toomisel on efektiivseteks osutunud ka elektroonilise võitluse kompleksid, mis blokeerivad UA-de GPS-signaali.

VF UA-de kasutus sõjategevuses on olnud efektiivne. Nende edastatavat informatsiooni saab seostada kaugtulevahendite kiire ja massilise kasutamisega.

Pealtnägijad on kirjeldanud 2014. aasta septembris Ukraina positsioonidele Mariupolist idas toimunud rünnakut, kus ülelennanud UA tuvastas Ukraina positsioonid ja vaid 15 minutit pärast tuvastamist hävitati need Grad-raketisüsteemide abil. Vahetult pärast rünnakut naasis UA tekitatud kahju hindamiseks.

Vene päritolu UA-de kasutamine konfliktis tähistab olulist aspekti – niinimetatud mittekontaktse sõjapidamise põhimõtet. See tähendab VF osalust konfliktis ilma regulaarvägesid rakendamata. VF asepeaminister Dmitri Rogozin ütles 2013. a juunis peetud kõnes järgmist: „Mittekontaktse sõja puhul tehnoloogiliselt arenenuma vastasega kannavad põhiraskust VF tuumajõud.

Kontaktsõda peetakse aga VF-ga enam-vähem sarnase võimekusega rii-

kidega, kuid siiski tuleks see võimalusel läbi viia mittekontaktsena.“ Kuigi VF võime luureplatvorme efektiivselt sihtmärkide kindlakstegemiseks rakendada ja neile kiireid tulelööke anda on viimastel aastatel märkimisväärselt paranenud, on sealjuures siiski tuvastatud ka mõningaid nõrku külgi.

Kuigi tuvastatud sihtmärgile suudetakse tulelöök anda kiiresti, nõuab eelnev UA lennumarsruudi paikapanek siiski üsna palju aega. Muutuvates oludes ei suudeta luurelennumarsruuti piisavalt kiiresti ümber programmeerida ning esineb probleeme mobiilsete sihtmärkide tuvastamisel ja ründamisel. Seda puudujääki üritatakse kompenseerida, rünnates fikseeritud sihtmärke nagu sild või tee.

SÜÜRIA KONFLIKT Iisraeli allikad on kirjeldanud, et Süüria kohal taevas lausa kihab erinevate riikide mehitamata õhukitest, kusjuures alates VF ametlikust konflikti sekkumisest 30. septembril 2015 on kasutatavate lennu­ vahendite tüübid veelgi mitmekesistunud. 2015. aasta suvel ja sügistalvel Süürias toimunud intsidendid, kui kukkus või tulistati alla mitu VF-i toodetavat UA-d (Orlan-10, Eleron-3SV), annavad tunnistust sellest, et VF on UA-sid nii oma huvides kui ka Süüria valitsuse abistamiseks aktiivselt kasutanud nii enne kui ka pärast ametlikku Süüria konflikti sekkumist.

Süürias ja ka Ukrainas alla kukkunud Orlan-10 UA-d on varustatud 12 kaamerast koosneva blokiga, mis võimaldab operatsioonialast luua täpse 3D-pildi. Lennuvahendite vaatlustehnikat saab sõltuvalt missiooni eesmärgist ja tingimustest ka vahetada, lisada näiteks öövaatluskaameraid.

ANALÜÜS

47

Õppusel Siil 2015 osalenud reservväelaste ja kaitseliitlaste valmidus kaitsta vajadusel Eesti vabariiki Aasta 2015 läheb maailma ajalukku julgeolekupoliitilises plaanis mitmes mõttes erilisena, nimetagem siinkohal märgusõnu Ida-Ukraina, Süüria, ISIS ja Euroopa pagulaskriis. Kui valmis on Eesti sõjalise riigikaitse elluviijate vaim ja tahe võimalikke ohte tõrjuda?

R

eservväelaste arvamusküsitluse projektiohvitser major Evert Paas kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonnast esitab artiklis olulisima 2015. aasta reservväelaste arvamusküsitlusest.

ÕPPUSEL JA ARVAMUSKÜSITLUSES OSALENUTE STATISTIKA Kutseid õppekogunemisel osalemiseks saadeti reservväelastele ja kaitseliitlastele välja kümme tuhat.

69% reservväelasi ja kaitseliitlasi sai neile saadetud kutse õppekogunemisel osalemiseks kätte ja registreeris selle.

87% kutse saanud reservväelastest ja kaitseliitlastest osales õppusel. Ülejäänud vabastati eri põhjustel. Õppusel osalenud reservväelastest ja kaitseliitlastest formeeriti 37% 1. jala­ väebrigaadi, 31% 2. jalaväebrigaadi, 14% staabi- ja sidepataljoni, 15% Kaitse­liidu ja 3% muude üksuste koosseisu.

3693 isikut ehk 62% õppusel osalenud reservväelastest ja kaitseliitlastest osales ühtlasi õppuse lõpus läbi viidud reservväelaste arvamusküsitluses.

Reservväelaste arvamusküsitluses osalenutest 91% olid reservväelased ja 9% kaitseliitlased1, 2.

ARVAMUSKÜSITLUSES OSALENUTE DEMOGRAAFILINE PROFIIL

MAJOR

Eesti kaitseväes on ajateenistuse läbinud 87% küsitletutest, 2% on seda teinud Nõukogude armees ning 0,1% mõne muu riigi sõjaväes. Ajateenistust pole üldse läbinud 2% kõigist vastajatest. Üldjuhul on küsitletute näol tegu värskelt ajateenistuse läbinutega: 36% on reservi arvatud pärast 2012. aastat, 35% vahemikus 2009–2012, ning 16% enne 2009. aastat. Küsitletutest ligikaudu pooled on auastmelt reamehed. kõik vastajad

0%

Küsitluses osalenud reservväelased ja kaitseliitlased erinevad oma sotsiaal-demograafiliselt profiililt. Reserv­ väelased on üldjuhul nooremad (85% on alla 30-aastased), kaitseliitlased seevastu pigem vanemad (66% on vähemalt 30-aastased). Tulenevalt vanuselistest erinevustest on küsitluses osalenud reservväelaste seas suurem ka vallaliste osakaal (51% reservväelastest ja 25% kaitseliitlastest), samas kui kaitseliitlaste seas on suurem abielus/vabaabielus olevate inimeste osakaal (68% kaitseliitlastest ja 37% reservväelastest). Samuti on küsitluses osalenud kaitseliitlaste seas suurem eesti emakeelega vastajate osatähtsus (97% kaitseliitlastest ja 90% reservväelastest). Küsitluses osalenud kaitseliitlastel on võrreldes reservväelastega enam kogemusi õppekogune-

20%

40%

60%

2015

34

2014

49

2013

31

2012

21

2011

30

32

2015

32

45

2014

29

2013

31

2012

21

2011

30

80%

44

100%

19

37

48

3 12

1

20

42

1

32

5

30

8

kaitseväe üksused 21

3

50

19

2

48

20

1

42

32

32

30

5 8

Kaitseliidu üksused 2015

59

2014

65

33

tulin hea meelega

olin valmis kohust täitma

võimalusel oleks tulemata jäänud

tulin täiesti vastumeelselt

29

7 1 6

Joonis 1. Suhtumine õppekogunemisel osalemisse, sisuliste hinnangute ajaline võrdlus (%).

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Küsitletutest 4/5 on alla 30-aastased ning 90% eesti emakeelega, kõrgharidus on veidi vähem kui kolmandikul.

Küsitletutest 23% moodustavad juhid/ tippspetsialistid ning 12% üliõpilased ja õpilased.

79% ehk valdav osa küsitletutest osaleb õppekogunemisel esmakordselt, 15% jaoks on tegu teistkordse õppe­ kogunemisega ning 6% on osalenud kolmel või enamal õppekogunemisel.

Evert Paas

48

ANALÜÜS

mistel osalemises: kaitseliitlastest 59% jaoks oli Siili näol tegu juba mitmenda õppekogunemisega, samas kui reservväelastest 83% jaoks oli Siil esmakordne õppekogunemine.

0%

40%

60%

80%

100%

korraldajate suhtumine õppustel osalejatesse

MULJED JA ARVAMUSED ÕPPUSEST SIIL

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Küsitletute tagasiside aastal 2015 korraldatud õppekogunemisele on alljärgnev.

Suhtumine õppekogunemisel osalemisse oli valdavalt positiivne: hea meelega tuli õppekogunemisele 30% küsitletutest, valmisolekust oma kodanikukohust täita 39%. Võimalusel oleks jätnud tulemata 17%, ning 2% tuli õppekogunemisele täiesti vastumeelselt.

Vaata ajalist võrdlust varasemate arvamusküsitlustega jooniselt 1.

Suhtumist õppekogunemisel osaleda mõjutasid reservväelaste puhul eelkõige • õppekogunemisel osaletud kordade arv – reservväelased, kes on osalenud enam kui ühel õppekogunemisel, olid enam motiveeritud ka seekord osalema; • haridus – enam olid motiveeritud kõrgharidusega reservväelased; • vanus – enam olid motiveeritud kuni 21-aastased ning 40-aastased ja eakamad reservväelased; • emakeel – enam olid motiveeritud eesti emakeelega reservväelased. Õppekogunemise üksikutest aspektidest hinnati kõige sagedamini väga heaks üksuse ühtekuuluvustunnet (38%) ja korraldajate suhtumist (37%).

Kõrgeid hinnanguid anti ka korraldajate teadmistele ja oskustele, üksuse sõjalistele oskustele ja koostöövõimelisusele ning õppekogunemise emotsionaalsele õhustikule. Kõige madalamalt hinnati toitlustamist (47% pidas väga/pigem halvaks), saabumist ja varustuse väljavõtmist (vastavalt 51%) ning õppustel viibitud aja eest makstud toetusi (66%).

Vaata ajalist võrdlust varasemate arvamusküsitlusega jooniselt 2.

Reservväelaste puhul on võrreldes eelmise küsitlusega vähenenud rahulolu saabumise ja varustuse väljavõtmisega – kui eelmisel aastal oli nimetatud aspektiga rahul 78% küsitletutest, siis tänavu 46%. Võrrelduna eelmise aastaga on veidi paranenud hinnangud varustusele (eelmisel aastal rahul 60%, tänavu 70%) ning õppustel viibitud aja eest makstavatele toetustele (vastavalt 27% ja 33%).

Kaitseliidu üksuste puhul on võrrelduna eelmise küsitlusega paranenud hinnangud korraldajate suhtumisele (eelmisel aastal rahul 85%, tänavu 92%),

20%

2015

88 1 12

2014

85 4 11

2013

92

2012

80

2011

69

1 7 1 19

5 26

korraldajate teadmiste ja oskuste tase 2015

87 1 12

2014

84

2013

91

2012

71

1 28

2015

71

1 28

2014

70

2013

64

2012

57

2011

61

4 12 1 8

Eesti kaitseväe varustus 4 26

2 34 1 42

39

õppuste üldine korraldus 2015

68

2014

73

1 26

2013

72

1 27

2012

29

2011

53

2 45

2015

53

1 47

2014

64

2013

70

2012

51 49

2011

57

1 31

1 70

toitlustamine 2 34 2 28 3 40

sabumine ja varustuse väljavõtmine 2015

48

2014

77

2013

65

2012

54

51 2 21 1 34 1 45

õppusel viibitud aja eest makstavad toetused

hea

2015

33

2014

38

2013

38

2012

18

2011

21

vastamata

1 66 6

56

4 58

9

73 7

72

halb

Joonis 2. Rahulolu õppekogunemisega, ajaline võrdlus (%, n = kõik vastajad).

korraldajate teadmiste/oskuste tasemele (vastavalt 82% ja 90%), õppuste üldisele korraldusele (vastavalt 77% ja 90%) ning varustusele (vastavalt 78% ja 87%).

Samas on langenud hinnangud aspektidele, mida nii eelmises küsitluses kui ka tänavu hinnati keskmiselt kõige madalamalt: toitlustamine (eelmisel aastal rahul 74%, tänavu 65%) ning õppustel

viibitud aja eest makstavad toetused (vastavalt 45% ja 35%).

Reservväelased, kes olid rohkem motiveeritud õppekogunemisel osalema, jäid õppekogunemise erinevate aspektidega (kõik 10 hinnatavat aspekti) keskmiselt ka kõige enam rahule.

Suhtumine õppekogunemisele tulekusse oli reservväelaste puhul kõige

ANALÜÜS

tugevamalt seotud hinnangutega õppe­ kogunemise emotsionaalsele õhustikule, kaitseliitlaste puhul aga hinnangutega õppustel viibitud aja eest makstavatele toetustele.

Reservväelased ja kaitseliitlased, kes tulid õppekogunemisele meelsasti, on enam motiveeritud ka järgmisel õppekogunemisel osalema.

Rahulolu õppekogunemisega määrab suuresti see, milline on osaleja enda isiklik eelhäälestus õppekogunemisele tulles: juhul, kui vastaja suhtub õppe­ kogunemisse positiivselt, on ka tema vaade õppekogunemise õnnestumisele positiivsem.

Kõigist küsitletutest leiab 54%, et kaitseväes on toimunud areng paremuse poole. Võrreldes reservväelastega hindavad kaitseliitlased Eesti kaitseväes toimunud muutusi positiivsemalt: reservväelastest arvab 8%, et kaitsevägi on läbinud suure arenguhüppe, kaitseliitlastest aga väljendab sama seisukohta 29%.

0%

40%

60%

80%

100%

kõik vastajad 2015

70

23

2014

74

2013

54

2012

45

2011

51 49

7

20

6

36

10

47

8

kaitseväe üksused 2015

68

24

8

2014

63

29

8

2013

54

36

10

2012

45

47

8

2011

51 49

Kaitseliidu üksused

INFORMATSIOON SEOSES ÕPPEKOGUNEMISEGA tõenäoliselt jah

2015

83

2014

81

kindlasti või tõenäoliselt mitte

12 14

5 5

ei oska öelda

Joonis 3. Kas võõrriigi relvastatud kallaletungi korral oleks võimalik Eestit kaitsta, ajaline võrdlus (%).

siaalmeediat (50%). Jätkuvalt ootavad õppe­ kogunemistele kutsutavad seega eelkõige seda, et kõik vajalik info õppuste kohta oleks leitav õppekogunemise kutsest, kuid sobiliku alternatiivina on jõuliselt esile tõusnud sotsiaalmeedia ning massimeedia.

Enne õppekogunemist oleks õppekogunemisel osalenute hinnangul vaja rohkem infot anda eelkõige õppuste sisust (54%), kaasavõetavast riietusest/ varustusest (49%), kaitseväe antavast varustusest (46%) ning saabumisest ja transpordist (44%). Õppuse Siil 2015 reklaamikampaania osadest on kõige enam märgatud sotsiaalmeedias levitatud reklaame: õppuse lehekülge Facebookis on märganud 65% ning samas sotsiaalmeedia kanalis levitatud Siili reklaame 57%. Ribareklaame Postimehes ja Delfis on tähele pannud 35%, telereklaame 28%, reklaamklippe kinos 25%, reklaame raadios 24% ning trükireklaame ajakirjanduses samuti 24%. Ülejäänud reklaamide puhul oli nende märkajaid iga reklaamkanali lõikes vähem kui 20%.

Siil 2015 reklaamikampaania avaldas õppekogunemisele tulnud reservväelastele ja kaitseliitlastele selget mõju:

• positiivset mõju motivatsioonile õppekogunemisel osaleda näitab asjaolu, et õppekogunemisele meelsasti tulnud reservväelaste ja kaitseliitlaste seas oli pea kõigi reklaamikampaania osade märkajaid arvukamalt kui õppusele vastumeelselt tulnute seas; • kampaania reklaame Facebookis või massimeedias märganud reserv­ väelased ja kaitseliitlased nimetasid antud kanaleid sagedamini ka kolme olulisema teabeallika seas, millest õppekogunemise kohta infot saadi; • reklaamikampaania märkamine mõjutas positiivselt hinnanguid õppekogunemise emotsionaalsele õhustikule.

SUHTUMINE ERINEVATESSE RIIGIKAITSET PUUDUTAVATESSE KÜSIMUSTESSE Peamiste ohtudena rahule ja julgeolekule maailmas nähakse praegu Venemaa tegevust oma mõjuvõimu taastamiseks (kindlasti peab üheks peamiseks ohuks 61% küsitletutest). Harvemini hinnati peamisteks ohtudeks loodusressursside ammendumist ja/või ülemaailmset majanduskriisi (vastavalt 31%), islamiriigi tegevust ja võimalusi selle paisumiseks

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Õppekogunemisi puudutavat infot, sh seda, mis puudutab kohustusi ja õigusi reservväelasena, peab 38% küsitletutest täiesti arusaadavaks, 50% üldiselt arusaadavaks ning kohati segaseks, ning 11% segaseks. Rääkides info piisavusest, peab 44% õppekogunemisi puudutava info hulka täiesti piisavaks, 46% tunnistab mõningast infopuudust ning 10% leiab, et infot oli liiga vähe. Viimaste aastate võrdluses on hinnangud info arusaadavusele jäänud samale tasemele, kuid hinnangud info piisavusele paranenud.

Hinnangud õppekogunemisi puudutava info piisavusele on selgelt seotud valmidusega osaleda järgmisel õppekogunemisel. Infot piisavaks hinnanud vastajatest on järgmisel õppekogunemisel valmis osalema 94% kaitseliitlasi ja 70% reservväelasi, samas kui infot mõningal määral ebapiisavaks pidanud vastajatest oli selleks valmis 85% kaitse­ liitlasi ja 59% reservväelasi ning infot väga väheseks pidanud vastajatest 60% kaitseliitlasi ja 38% reservväelasi.

Nii reservväelased kui ka kaitseliitlased nimetavad õppekogunemise kohta info saamisel kõige sagedamini kõige olulisema kanalina õppekogunemise kutset (62% reservväelastest ja 44% kaitseliitlastest). Rääkides infoallikatest, mille vahendusel tulevikus õppekogunemiste kohta teavet eelistatakse saada, nimetati kõige sagedamini õppekogunemise kutset (65%) ning sot-

20%

49

50

ANALÜÜS

SÕDUR NR 1 (88) 2016

(28%), rahvusvahelist terrorismi (22%), tuumavõimekuse levikut (17%) ning Hiina majandusliku ja sõjalise võimsuse kasvu (10%).

Võrreldes hoiakutega elanikkonnas üldiselt3 tajuvad õppekogunemisel osalenud vastajad Venemaast lähtuvat ohtu teravamalt (elanikkonnast hindas Venemaa tegevust kindlasti üheks peamiseks ohuks 46%), kuid näiteks islamiriigi tegevust, rahvusvahelist terrorismi ning Hiina majandusliku ja sõjalise võimsuse kasvu tajuvad õppekogunemisel osalenud vastajad harvemini tõsise ohuna kui elanikud üldiselt. Ülejäänud ohtude osas puudub elanikkonnaga võrdlusmaterjal.

Ohtudena Eestile nähti eelkõige organiseeritud küberrünnakut (tõenäoliseks/võimalikuks peab 79%), harvemini piiratud sõjalist rünnakut mõne strateegilise objekti vastu (47%), ulatuslikku sõjalist rünnakut mõne välisriigi poolt (45%) või rahvuslikel/usulistel motiividel toimuvaid kokkupõrkeid elanikkonna rühmade vahel (42%). Taaskord hindavad kaitseliitlased erinevaid ohte (v.a rahvuslikel või usulistel motiividel toimuvaid kokkupõrkeid elanikkonna rühmade vahel) sagedamini tõenäoliseks kui reservväelased.

Kaitsevõime. Küsitletutest 70% leiab, et Eestit oleks võimalik võõrriigi relvastatud kallaletungi korral kaitsta, sealjuures 24% peab seda kindlasti võimalikuks ja 45% tõenäoliselt võimalikuks.

Vastajaist 23% kahtleb Eesti kaitsmise võimalikkuses, sealjuures 19% hindab Eesti kaitsmise võimalusi ebatõenäoliseks ning 4% on veendunud, et võõrriigi relvastatud kallaletungi korral on Eesti kaitsmine võimatu.

Kaitseliitlaste usk Eesti kaitstavusse on suurem kui reservväelastel – kindlasti peab võimalikuks Eestit kaitsta 44% kaitseliitlastest ja 21% reservväelastest.

Arvates siia juurde ka need, kes peavad Eesti kaitsmise võimalusi tõenäoliseks, usub Eesti kaitsevõimesse 83% kaitseliitlastest ning 68% reservväelastest. See tulemus on märgatavalt optimistlikum kui elanikkonna seas keskmiselt.4 Reservväelaste usk Eesti kaitsevõimesse on võrreldes eelmiste küsitlustega suurenenud, kuid jääb üldkokkuvõttes ka tänavu madalamaks kui kaitseliitlastel. Vaata ajalist võrdlust varasemate küsitlustega jooniselt 3.

Hinnangute langus riigi kaitsevõimele võrrelduna eelmise aastaga on veidi langenud tingituna muutustest valimi struktuuris (Kevadtormil 2014 moo-

0%

20%

40%

60%

80%

100%

kõik vastajad 2015 33

42

2014 27

48

2013 29

44

2012 18

51

2011 28

47

10 8

4

13

11 12

10

4

12

7

13

7

17

8

kaitseväe üksused 2015 30

44

2014 27

48

2013 29

44

2012 18

51

2011 28

47

11

11

8

13

11 12

4

12 13

17

4 7 7 8

Kaitseliidu üksused

jah, kindlasti

tõenäoliselt mitte

2015 64

28

5 31

2014 65

26

5 31

tõenäoliselt küll

ei oska öelda

kindlasti mitte

Joonis 4. Kui Eestile tungitaks kallale, kas oleksite valmis reservväelasena oma võimete ja oskuste kohaselt osalema kaitsetegevuses, ajaline võrdlus (%).

dustasid kaitseliitlased koguvalimist 60%).

Eesti riigi esmast kaitsevõimet seostati kõige sagedamini vastupanuga kuni liitlaste saabumiseni (38%) ning üldrahvaliku vastupanuga, milles osaleb iga kodanik (35%). Harvemini tõlgendati esmast kaitsevõimet kui kaitseväe ja Kaitseliidu poolset sõjalist vastu­tegevust (24%) või Eesti võimet end üksi kaitsta (13%). Kaitseliitlased seostasid Eesti esmast kaitsevõimet kõige sagedamini üldrahvaliku vastupanuga (47%), samas kui reservväelased mainisid pea võrdselt sageli nii üldrahvalikku vastu­panu (34%) kui ka Eesti territooriumi kaitsmist kuni liitlaste saabumiseni (39%).

Nii nagu ka varasematel aastatel, peetakse ka tänavu kõige olulisemaks julgeolekugarantiiks NATO kollektiivkaitset, mille paigutab esikohale 46% ning kolme olulisema hulka 75% küsitletutest. Olulisuselt järgneb Eesti iseseisva kaitse­võime arendamine (vastavalt 20% ja 56%) ja Eesti inimeste kõrge kaitse­ tahe (vastavalt 12% ja 41%).

Suhtumine NATO-sse pole samas sugugi ühene. Rääkides NATO võimalikust abist sõjaohu korra arvab 11%

küsitletutest, et NATO hoiaks sõja üldse ära; ligikaudu pooled on kindlad, et sõjaohu korral tuleks NATO Eestile appi ning neljandik arvab, et NATO osutaks vaid poliitilist ja diplomaatilist abi. Vastanutest 5% arvab, et Eestil pole NATO-lt reaalset tuge loota. Kaitseliitlastest usub NATO otsesesse sõjalisse abisse 57%, reservväelastest 50%.

Eesti kaitseväelaste osalemisse välismissioonidel suhtuvad küsitletud ülekaalukalt positiivselt: kindlasti pooldab seda 33% ja pigem pooldab 43%. Kuigi kaitseliitlaste seas on missioonidel osalemise kindlate pooldajate osatähtsus võrrelduna eelmise küsitlusega langenud, jääb see näitaja kaitseliitlaste puhul ka tänavu kõrgemaks kui reservväelaste puhul (kindlasti pooldab vastavalt 41% kaitseliitlastest ja 33% reservväelastest).

VALMIDUS RIIGIKAITSES OSALEDA Küsitletute seas on kaitsetahe väga kõrge – ¾ vastajaist on valmis osalema kaitse­ tegevuses, sealjuures kolmandik on selleks kindlasti valmis. Kaitseliitlaste kaitsetahe on reservväelastega võrreldes märgatavalt kõrgem: kindlasti

ANALÜÜS

elu ja tervise pärast ning probleeme kogunemiskohta jõudmisega. Sageli väljendati ka skepsist Eesti kaitseväe professionaalsuse ning Eesti kaitsevõime suhtes (Eesti on liiga väike).

Järgmisel õppekogunemisel on valmis osalema 64% küsitletutest, sealjuures 22% on selleks enda hinnangul kindlasti ja 42% tõenäoliselt valmis.

Tõenäoliselt või kindlasti ei sooviks tulevikus õppekogunemisel osaleda 27% küsitletuist. Ka tänavu paistsid positiivsema suhtumisega silma kaitseliitlased, kellest on valmis järgmisel õppekogunemisel kindlasti osalema 44%; reserv­ väelastest vastavalt 19%. Siiski on ka reservväelaste seas suhtumine õppe­kogunemistel osalemisse viie aasta jooksul muutunud positiivsemaks.

Reservväelased ja kaitseliitlased, kes tulid õppekogunemisele meelsasti, on enam motiveeritud ka järgmisel õppekogunemisel osalema. Soovi osaleda järgmisel õppekogunemisel määrab suuresti see, milline on osaleja enda eelhäälestus õppekogunemisele tulles: juhul, kui vastaja suhtub õppekogunemisse tulekusse positiivselt, on ka tema motivatsioon järgmisel õppekogunemisel osaleda kõrgem.

Rääkides sellest, kui sageli tuleks reservväelasi õppekogunemistele kutsuda, hindab 17% mõistlikuks seda teha sagedamini kui kord 4 aasta jooksul, 36% kord 4 aasta jooksul, neljandik kord 6 aasta jooksul ning 13% harvemini kui kord 6 aasta jooksul.

Vastajate hinnangul motiveeriks neid õppekogunemistel osalema eelkõige kõrgem teenistustasu (oluliseks peab 73% küsitletutest), kuid ka õigeaegne ja põhjalik teavitamine (40%) ning ühiskondlik tunnustus (38%). Suuremat teenistustasu peavad kaitseliitlastega võrreldes sagedamini oluliseks reservväelased. Võrrelduna eelmise küsitlusega peeti tänavu erinevaid motivaatoreid sagedamini oluliseks – kaitseliitlaste seas on kõige enam kasvanud kõrgema teenistustasu mainimine, reservväelaste seas tööandja positiivse suhtumise ning ühiskondliku tunnustuse mainimine.

HUVITATUS EESTI RIIGIKAITSEST JA INFOVAJADUS Ettepanekuga asuda teenistusse elukutselise kaitseväelasena oleks 3% küsitletutest kindlasti nõus, 5% tõenäoliselt nõustuks, 41% kaaluks sõltuvalt tingimustest, 26% pigem ei kaaluks ning 22% poleks kindlasti nõus. Kaitseliitlaste huvi elukutselise kaitseväelase ameti

vastu on suurem kui reservväelastel: neist oleks valmis elukutselise kaitseväelase ametit kaaluma 62%, reservväelastest aga 48%.

Huvi osalemise vastu sõjalisel välis­ operatsioonil on seevastu kõrgem: sõjalisel välisoperatsioonil oleks valmis osalema 26% vastajatest, sealjuures 7% on selleks enda hinnangul kindlasti valmis.

Välisoperatsioonidel ei oleks valmis osalema 65% küsitletutest, sealjuures 34% välistab selle kindlalt. Kaitseliitlastest on välisoperatsioonidel osalemisest kindlasti/tõenäoliselt huvitatud 35%, reservväelastest 25%. Võrreldes eelmise küsitlusega on kaitseliitlaste seas huvi nii elukutselise kaitseväelase ameti kui ka välisoperatsioonidel osalemise vastu siiski veidi langenud; samas kui reserv­ väelaste hoiakutes pole selgesuunalisi muutusi toimunud.

Huvi riigikaitse teemade vastu on käesoleva küsitluse tulemite põhjal pigem mõõdukas: suurt huvi tunneb Eesti riigikaitse vastu 29% ning mõningal määral huvitub 53% küsitletutest. Kaitseliitlastest tunneb riigikaitse vastu suurt huvi 2/3, reservväelastest neljandik. Pikemas ajalises võrdluses on reserv­väelaste huvi riigikaitse teemade vastu siiski suurenenud.

Küsitletutest 82% arvab, et Eesti erinevatest infoallikatest on üldiselt võimalik saada piisavalt informatsiooni Eesti riigikaitse ja julgeoleku kohta ning 16% kahtleb sellise info kättesaadavuses. Sellealast infot on vastajad saanud eelkõige uudistesaadetest televisioonis (59%), üleriigilistest ajelehtedest (59%), sotsiaalmeediast (44%), uudisteportaalidest internetis (44%), kaitsevaldkonna kodulehekülgedelt (40%) ning tuttavatelt/sõpradelt/pereliikmetelt (37%).

Riigikaitse ning julgeoleku kohta info saamise seisukohalt on väiksema tähtsusega raadio, muud telesaated ning kohalikud ajalehed. Eelistatud infokanalid sellekohase teabe saamisel tulevikus olid sarnased seni kasutatud kanalitega.

Infokanalite seas, millest on saadud teavet Eesti riigikaitse ning julgeoleku kohta, on võrreldes eelmise küsitlusega jõuliselt esile kerkinud sotsiaalmeedia, mille mainimissagedus kasutatud info­ allikana on pea kahekordistunud.

SIHTRÜHMADE VAHELISED ERINEVUSED Kaitseliidu üksuste koosseisus õppe­ kogunemisel osalenud vastajad paistsid silma nii suurema kaitsetahte, suurema huviga riigikaitse vastu kui ka positiiv-

SÕDUR NR 1 (88) 2016

on valmis kaitsetegevuses osalema 64% kaitseliitlastest ja 30% reservväelastest.

Vaata ajalist võrdlust varasemate küsitlustega jooniselt 4.

Reservväelased, kes usuvad, et Eestit on võõrriigi relvastatud kallaletungi korral võimalik kaitsta, on valmis enam ka isiklikult kaitsetegevusse panustama. Üldjoontes sama näitasid ka Kaitseliidu üksuste vastajate tulemused, kuid seos kahe vaatlusaluse tunnuse – usk kaitsevõimesse ning valmidus isiklikult panustada – vahel on kaitseliitlaste puhul nõrgem, kuna valmidus kaitsetegevusse panustada on kõrge ka nende kaitseliitlaste seas, kes Eesti kaitsevõimesse ei usu. Joonisel 5 on esitatud vastajate hinnangud isiklikule kaitsetegevusse panustamisele sõltuvalt nende usust Eesti kaitstavusse.

Selgelt enam on sõjalise kallaletungi korral valmis isiklikult kaitsetegevusse panustama reservväelased ja kaitseliitlased, kes on paremini informeeritud oma sõjaaja ülesannetest.

Oma teadmisi kohustustest reservväelasena sõjalise konflikti korral peab samas väga heaks vaid 8% ning küllaltki heaks 54% küsitletutest. Pigem halvaks või väga halvaks peab oma informeeritust 31%. Kaitseliitlastest peab oma informeeritust küllaltki heaks või väga heaks 69%, reservväelastest 60%. Siiski on ka reservväelaste hinnangud oma informeeritusele võrreldes eelnevate küsitlustega paranenud.

Kõrgeim on valmidus kaitsetegevuses osaleda nende vastajate seas, kes peavad peamiseks julgeolekutagatiseks kas inimeste endi kõrget kaitsetahet või Eesti iseseisva kaitsevõime arendamist; mõnevõrra madalam aga nende seas, kes nägid peamise julgeolekutagatisena NATO kollektiivkaitset. Sama tendents ilmnes nii reservväelaste kui ka kaitseliitlaste sihtrühmas.

Reservväelaste tulemuste võrdlus näitas, et vastajad, kes olid valmis sõja­ olukorras kaitsetegevusse panustama, hindasid õppekogunemise erinevaid aspekte keskmiselt kõrgemalt kui need vastajad, kes kaitsetegevusse panustada ei soovinud. Kõige tugevamalt oli valmidus kaitsetegevusse panustada korreleeritud seejuures hinnangutega õppekogunemise emotsionaalsele õhustikule ning oma üksuse sõjalistele oskustele ning koostöövõimelisusele.

Võimalike kõhkluste ja probleemidena mobilisatsioonikutse saamisel tõid küsitletud esile eelkõige muret perekonna edasise käekäigu pärast, hirmu enda

51

52

ANALÜÜS

kaitseväelased oleks kindlasti võimalik kaitsta, n = 720

0%

40%

60%

62

oleks tõenäoliselt võimalik kaitsta, n = 1575

28

poleks tõenäoliselt võimalik kaitsta, n = 681

12

poleks kindlasti võimalik kaitsta, n = 130

20%

8

80%

31

331

55 42 12

23

100%

13

8

7 1

25

25

7

32

kaitseliitlased oleks kindlasti võimalik kaitsta, n = 150 oleks tõenäoliselt võimalik kaitsta, n = 132 poleks tõenäoliselt/kindlasti võimalik kaitsta, n = 41

87 48 44

oleks kindlasti valmis osalema

oleks tõenäoliselt valmis osalema

poleks tõenäoliselt valmis osalema

poleks kindlasti valmis osalema

42 37

11

1

4 42 12

2 5

ei oska öelda

Joonis 5. Valmidus isiklikult kaitsetegevusse panustada lähtuvalt sellest, kuivõrd võimalikuks peetakse Eesti kaitsmist võõrriigi relvastatud kallaletungi korral (%).

SÕDUR NR 1 (88) 2016

sema suhtumisega õppekogunemistesse. See on ka ootuspärane tulemus, arvestades et Kaitseliidu kui vabatahtliku organisatsiooniga liituvadki tõenäoliselt inimesed, kes usuvad Eesti kaitsevõimesse ning soovivad sellesse ka isiklikult panustada.

Eesti emakeelega küsitletud erinevad oma hoiakutelt märkimisväärselt muu emakeelega küsitletutest. Siinkohal saab tõmmata paralleele elanikkonnaküsitlustega, kus rahvus/suhtluskeel on alaliselt olnud üks põhiline tunnus, mille baasil hoiakud eristuvad. Tulles tagasi käesoleva küsitluse juurde, tunnetavad eesti ning muu emakeelega vastajad ohte julgeolekule erinevalt, ning seda nii maailma kui ka Eesti mastaabis. Võrreldes eesti emakeelega küsitletutega väljendavad muu emakeelega küsitletud väiksemat usku Eesti kaitsevõimesse ning on väikesema kaitsetahtega. Samas näitas küsitlus ka muu emakeelega vastajate vähemat informeeritust/huvi, ning seda nii konkreetse õppekogune-

mise osas kui ka riigikaitse/julgeoleku teemadel laiemalt. Seega võiks siinkohal kommunikatsioonitegevuste planeerimisel eraldi tähelepanu pöörata just sellele sihtrühmale.

Reservväelaste arvamusküsitlusi, mis on piisavalt esindusliku valimiga üldistuste tegemiseks, on korraldatud alates aastast 2011. Möödunudaastane reservväelaste arvamusküsitlus viidi läbi taasiseseisvunud Eesti vabariigi suurima osalejate arvuga õppuse Siil lõpu­ faasis. Küsitlust korraldas ja koordineeris kaitseväe peastaap õppuse käsu, õppustel osalenud üksuste ülemate ja teavitusohvitseride ning õppekogunemiste läbiviijate võrgustiku kaudu.

Küsitlusankeedid paluti täita õppusel osalenud reservväelastel ja kaitseliitlastel. Täidetud küsitlusankeetide kogumit analüüsis Turu-uuringute AS, kes vas-

tavalt tellimusele koostas reservväelaste arvamusküsitlusest üldkokkuvõtte ning eraldiseisvad kokkuvõtted kaitseväe ja Kaitseliidu lõikes ning enamiku üksuste ja allüksuste lõikes.

Arvamusküsitluse eesmärk oli selgitada vastajate • hinnangud õppekogunemise läbiviimisele ja korraldusele; • hinnangud infoallikatele ja infovajadusele seoses õppekogunemisega; • hoiakud julgeoleku ning ohtude suhtes nii Eestis kui ka maailmas; • suhtumine riigikatsega seonduvatesse teemadesse üldisemalt; • valmisolek osaleda vajadusel riigi kaitsmisel; • vastajate huvi ja infovajadus seoses riigikaitse ja julgeoleku teemadega.

Ajaliste trendide väljajoonistumiseks on selles artiklis kasutatud 2014. aasta Kevadtormil ning varasemate aastate õppekogunemistel läbi viidud samalaadsete küsitluste tulemusi.

1 2014. aastal küsitleti õppusel Kevadtorm

üksuste koosseisus õppekogunemisel osalenuid

dud elanikkonnaküsitlusele arvas Eesti 15-aastas-

esmakordselt lisaks reservväelastele ka õppusel

kaitseliitlasteks.

test ja vanematest elanikest 14%, et Eestit oleks

osalenud kaitseliitlasi, kes moodustasid toona

3 Mais 2015 korraldatud reservväelaste arvamus-

võõrriigi relvastatud kallaletungi korral võimalik

valimist 60%.

küsitlust võrreldakse siin ajaliselt lähima, märtsis

kindlasti kaitsta, 42% pidas seda tõenäoliseks,

2 Küsitluses nimetatakse kaitseväe üksuste

2015 Turu-uuringute AS-i läbi viidud elanikkonna-

24% ebatõenäoliseks ning 8% arvas, et Eestit

koosseisus õppekogunemisel osalenuid aruan-

küsitlusega Kaitseministeeriumi tellitud arvamus-

pole kindlasti võimalik kaitsta. Kindla seisukohat

des läbivalt reservväelasteks ning Kaitseliidu

küsitluste sarjast „Avalik arvamus ja riigikaitse“.

oli 12%.

KÜSITLUSE LÄBIVIIMISE ADMINISTRATIIV-TEHNILINE TAUST

4 Võrdluseks: vastavalt 2015. aasta märtsis läbi vii-

KAADER

53

Ohvitseri sõjaväelise väljaõppe nõuded ja teenistusmudel „Ohvitseriks olemise alus on ustavus riigile, rahvale ja oma valitud kutsele. Ohvitserilt oodatakse palju ning teile seatud nõudmised on kõrged. Ootan teilt lisaks professionaalsusele ja koostöövõimele ausust, ustavust ja avatust.“ kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, 21.06.2012

K

es on ohvitser? Kuidas ohvitserid jagunevad?

Milline on ohvitseri teenistuskäik tegev- ja reservteenistuses? Millised on ohvitseri sõjaväelise väljaõppe nõuded? Millised on ohvitseri väljaõppe ja ametikohtade omavahelised seosed? Need küsimused on ilmselt tuttavad igale ohvitserile. Nendele ja paljudele teistele ohvitseri teenistuse kohta tekkivatele küsimustele peab andma vastused 2015. a detsembris kaitseväe juhataja kinnitatud dokument „Ohvitseride sõjavälise väljaõppe nõuded ja teenistusmudel“.

Ohvitseride teenistuskäigu kirjeldamine pole uus idee. Esimene sarnane dokument kinnitati juba ligi 20 aastat tagasi1. Kui esialgses juhendis keskenduti neljale sellel ajal olulisemale valdkonnale: a) planeerimise eesmärk ja alused; b) vastutus planeerimise eest ja planeerimise sisu; c) karjääri planeerimine ning d) asendaja planeerimine, siis praegu kehtiv „ohvitseri sõjaväelise väljaõppe nõuded ja teenistusmudel“ on oma sisult ja prioriteetidelt muutunud koos kaitseväe arenguga. Kuigi varasemad teenistuse kirjeldused pole leidnud igapäevast, süsteemset ja teadvustatud kasutamist, on kaitseväes alati olnud ohvitseri teenistusmudel, mis on kaudselt toiminud läbi sõjaväelise väljaõppe

Ants Torim KVPS PERSONALIOSAKONNA ARENDUSJAOSKONNA ÜLEM

ja kaitseväe ülesehituse. Esmakordselt on ohvitseri teenistusmudel kirjeldatud kogu kaitseväeteenistuse kaudu (aja-, tegev- ja reservteenistus), sidudes nii üheks tervikuks sõjaväelise väljaõppe, auastmed ja ametikohad ning andes sellega tervikliku pildi ohvitseri teenistuskäigust. Dokument on koostatud kaitseväe peastaabi ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste koostöös, kaasates väeliike ja reservohvitseride esindajaid.

Ohvitseride teenistusmudeli kandev põhimõte on kirjeldada ohvitseri teenistuskäiku/-mudelit perspektiivis ehk sisuliselt on tegu ohvitseride teenistuskäigu süsteemi tegevusplaaniga, mille puuduvad osad tuleb järgnevatel aastatel praktikas luua ja rakendada.

Ohvitseride sõjavälise väljaõppe nõuded ja teenistusmudel (lihtsustamiseks kasutan edaspidi terminit „teenistusmudel“) annab üldise raamistiku ohvitseride sõjaväelisele väljaõppele ja teenistuskäigule, eristades väeliike nii tegev- kui ka reservteenistuses. Seda do-

TEENISTUSE ALGUS ettevalmistus (haridus + sõjaväeline väljaõpe)

ametikoht

EDASINE TEENISTUS

Joonis 1. Ohvitseri teenistuskäik.

ametikoht (teenistuspraktika)

hindamine

OHVITSER „Ohvitser peab olema rohkem kui lihtne riigiametnik, kes teab, et ta palka saab ja selle eest teatava töö peab ära tegema.

Temalt tuleb rohkem nõuda. Tema ei tohi olla lihtne palgaline, tema töö,

SÕDUR NR 1 (88) 2016

sõjaväeline väljaõpe

kumenti pole võimalik kasutada konkreetse ohvitseri X täpse teenistuskoha või sõjaväelise auastme ennustamiseks 10 aasta pärast, kuid see annab raamid võimalike teenistuskohtade planeerimisel. Reaalne teenistuskäik, auaste ja väljaõpe sõltub siiski suures osas konkreetsest isikust.

Teenistusmudelis on ohvitseride sõjaväeline väljaõpe kirjeldatud maa, mere- ja õhuväe väeliigispetsiifilise välja­õppe abil. Maaväe teenistusmudeli kirjeldamisel on I ja II tasandil eristatud juhtide ja spetsialistide väljaõpe. Mereja õhuväel nii selget piiritlust pole, kuna sõjaväelise väljaõppe sisu on juhtidel ja spetsialistidel sarnane.

Dokumendis kajastatakse esmalt kõikide väeliikide ning reserv- ja tegevteenistuse ühisosa ning siis väeliikide erisusi tegev- ja reservteenistuses.

Maaväe ohvitseri teenistusmudel põhineb KVÜÕA ülema kolonel Martin Heremi 2014. aasta kevadel kaitseväe juhtkonnale esitletud ohvitseri neljaastmelise haridussüsteemi mudelil. Mereja õhuväe ohvitseride teenistusmudelite väljatöötamisel olid suuresti abiks väeliigi staabid ning reservohvitseri teenistusmudeli kirjeldamisel tehti aktiivset koostööd Eesti reservohvitseride koguga.

Lühidalt öeldes on teenistusmudel dokument, milles kirjeldatakse ohvitseride sõjaväelise väljaõppe nõudeid ja -eesmärke ning üldise mudelina noorem- ja vanemohvitseride võimalikku teenistust rahu- ja sõjaaja ametikohtadel. Oma sisult tugineb teenistusmudel kolmele põhilisele seisukohale: 1. ohvitserid jagunevad juhtideks ja spetsialistideks; 2. ohvitseri sõjaväelises väljaõppes eristatakse maa-, mere- ja õhuväepõhist väljaõpet; 3. sõjaväeline väljaõpe peab olema eesmärgistatud ja tähendab ettevalmistust järgnevateks teenistusülesanneteks.

54

KAADER

paremate eluaastate ja tarbe korral elu ohverdamine riigile peab olema põhjendatud ideeliselt.“ August Koern, ajakiri Sõdur, 25.10.1924 Riigikaitse laiapindsusest tulenevalt on ülesannete täitmiseks vaja haritud ja pädeva väljaõppega ohvitserkonda.

Sõltuvalt ohvitseride hariduse tasemest ja -astmest, sõjaväelisest väljaõppest ning teenistuse spetsiifilistest rollidest on ohvitserid jagatud juhtideks ja spetsialistideks.

Ohvitser – sõjaväeline juht (edaspidi juht), kelle peamine roll on tegevuste planeerimine, tegevuskäikude otsustamine ja nende elluviimise vahetu juhtimine.

Ohvitser – spetsialist (edaspidi spetsialist) on kõrgharidusega sõjaline ekspert teatud valdkonnas, kelle roll on oma eriala raames tegevusi planeerida ning nende elluviimist toetada, sh eri­ alaseid otsuseid teha. Üldise arusaamise huvides rõhutan, et praeguses käsitluses ei ole „ohvitseri-spetsialisti“ võimalik samastada varem kasutuses olnud mõistega „erialaohvitser“. Kehtiva ohvitseride teenistusmudeli alusel seisneb juhi ja spetsialisti erinevus ametikoha rollis ja vastutuse ulatuses. Ehk siis oma sisult on tegu funktsioonipõhise jaotusega.

Ohvitseri esmane ülesanne on Eesti vabariigi sõjaline kaitse ja valmidus kaitsta NATO ja EL liikmelisusest tulenevaid väärtusi. Ülesande täitmisel oluliste ressursside ja protsesside juhtimiseks ning elanikkonna seas riigikaitseliste hoiakute kujundamiseks on vaja haritud, kohuse- ning vastutustundlikke sõjaväelisi juhte2. Nimetatud omadused ilmnevad ja arenevad teenistusülesannete täitmisel ning seetõttu on teenistustulemuste arvestamine ohvitseri karjääri kujundamisel ning ohvitseride sõjaväelisel väljaõppel äärmiselt oluline. Teenistustulemuste ja isikute hindamine ning vastavalt isiku perspektiividele ja riigikaitse vajadustele õpingutele suunamine nõuab riigikaitse teaduspõhise arengu tagamiseks ohvitseride järjepidevat ja süsteemset arendamist.

Teenistusmudelist tooksin välja mõne olulisema põhimõtte, millel teenistuskäik suuresti põhineb: • sõjaväeline väljaõpe Ohvitseri auaste sõltub tema sõjaväelisest väljaõppest. Põhiline ja määravaim tegur ohvitserile sõjaväelise auastme omistamisel on tema sõjaväeline

sõjaväelise väljaõppe aste

maavägi

merevägi

õhuvägi

O1

lpn, n-ltn, ltn

n-ltn, ltn, v-ltn

n-ltn, ltn, kpt

O2

kpt, mjr

kpt-mjr

mjr

O3

kol-ltn

kpt-ltn

kol-ltn

O4

alates kol

alates m-kpt

alates kol

Joonis 2. Sõjaväelise väljaõppe astmete jaotus väeliigiti.

sõjaväelise väljaõppe aste

maavägi

merevägi

õhuvägi

O1

rühm, kompanii

laev

lüli

O2

pataljon, brigaad

laevastik

eskadrill

O3

ühendoperatsioonid

O4

strateegiline

Joonis 3. Sõjaväelise väljaõppe, väeliigi ja teenistuskoha tasandite jaotus.

väljaõpe. Loomulikult lisanduvad ka muud nõuded, nagu näiteks vastava auastmega ametikoht ja erinevate kaitse­ väe kehtestatud testide/kriteeriumite täitmine, kuid kõige alus on siiski vastava taseme sõjaväelise väljaõppe läbimine. Sellest põhimõttest tulenevalt annab väeliigispetsiifilise sõjaväelise väljaõppe ka vastava väeliigi sõjaväelise auastme. Näiteks – mereväes teenimine iseenesest ei tee ohvitserist veel mereväelast. Selleks, et saada mereväelaseks ja kanda mereväe vormi koos mereväe auastmetunnustega, tuleb läbida mereväespetsiifiline väljaõpe. Samuti on see teiste väeliikidega. Juhi või spetsialisti teise väeliiki ametikohale nimetamine ei anna automaatselt alust teist värvi auastmetunnuste kandmiseks. Väeliigi­ põhise ettevalmistusega ohvitserid võivad teenida teises väeliigis nendel ametikohtadel, mis ei eelda väeliigispetsiifilist väljaõpet.

Ohvitseri sõjaväelise väljaõppe eest vastutab üksuse ülem, kelle juhitavasse koosseisu ohvitser on määratud. Üksuse ülema ülesanne on vajadusel teha ettepanek ohvitseri sõjaväelisele taseme- ja täiendkoolitusele suunamiseks.

Reservohvitserile sõjaväelise välja­

Reservohvitseri teenistuspraktika toimub tema üksuse ülema määratud formaadis õppekogenemisel, tegevteenistuses või KL struktuuriüksuse väljaõppe käigus, olles suunatud tema ametikohajärgsete ülesannete täitmisele.

õppe andmine eeldab põhjendatud vajadust sõjaaja ülesannete täitmiseks ning paigutust reservohvitseri ametikohale (või siis teatud juhtudel on planeeritud reservohvitser täitma oma erialaspetsiifilisi ülesandeid ilma struktuuri nimetamata). Reservohvitseri teenistuspraktika toimub tema üksuse ülema määratud formaadis õppekogenemisel, tegevteenistuses või Kaitseliidu struktuuriüksuse väljaõppe käigus, olles suunatud tema ametikohajärgsete ülesannete täitmisele. Reservohvitserid võivad vabatahtlikult osa võtta kaitseväe ja Kaitseliidu rahuaegsest väljaõppest.

• süsteem Ohvitseri sõjaväeline väljaõpe ja teenistus peavad olema lõimitud süsteem.

Süsteem selles mõttes, et õppimine tähendab valmistumist teatud teenistusülesannete täitmiseks ning teenistuse tulemused annavad aluse järgnevateks õpinguteks ja ametikohtadele määramiseks. Ohvitseri koolitamine peab toimuma järk-järgult, alustades madalamast tasemest ning liikudes järjest edasi ühe astme võrra kõrgema taseme poole. Ohvitseri sõjaväelise väljaõppe taseme tõstmine peab olema kooskõlas nii tema rahu- kui ka sõjaaja ülesannetega.

• hindamine Ohvitseri karjääri kujundavad kokku­võttes organisatsiooni vajadused, tema sõjaväeline väljaõpe ning isiku­ omadused. Karjääri kujundamiseks ning organisatsiooni vajaduste (välja) selgitamiseks on hädavajalik tegevväelase töösooritust ja väljaõpet järjepidevalt hinnata ning vastavalt hindamistulemustele karjääri kujundada.

Nende kolme olulise põhimõtte omavaheline seos on kujundlikult näidatud joonisel 1.

KAADER

sõjaväelise väljaõppe aste

auaste

ametikoht

sõjaväelise väljaõppe tase

vitseride sõjavälise väljaõppe vastavust kehtestatud sõjavälise väljaõppe astmetele vastav komisjon või ekspertgrupp.

O1

lpn

rühmaülema abi, abiinstruktor

rühm

n-ltn, ltn

rühmaülem, kompaniiülema abi

kompanii

OHVITSERIDE ETTEVALMISTUS JA TEENISTUSKÄIK

kpt

kompaniiülem, pataljoni staabiohvitser

pataljon

mjr

pataljoni staabiülem, brigaadi staabiohvitser

brigaad

n-ltn, ltn

sektsiooni- ja meeskonnaülem

laev

v-ltn

komandöri abi, staabiohvitser

O2

kpt-mjr

komandör, staabiohvitser

laevastik

O1

n-ltn, ltn

meeskonna- ja lüliülem, staabiohvitser

lüli

kpt

lüliülem, staabiohvitser

mjr

eskadrilliülem, staabiohvitser

O2

O1

O2

eskadrill

Joonis 4. Sõjaväelise väljaõppe astme ja sõjaväelise väljaõppe taseme jaotus väeliigiti.

sõjaväelise väljaõppe aste

auaste

ametikoht

sõjaväelise väljaõppe tase

O1

lpn

rühmaülem, pataljoni staabiohvitser

rühm

n-ltn, ltn

kompaniiülema abi, pataljoni staabiohvitser

kompanii

kpt

kompaniiülem, pataljoni / brigaadi staabiohvitser

pataljon

O2

Joonis 5. Sõjaväelise väljaõppe astme ja sõjaväelise väljaõppe taseme jaotus reservohvitseril.

OHVITSERI SÕJAVÄELISE VÄLJAÕPPE NÕUDED JA ASTMED „Ohvitser kui teoreetiliselt rohkem ettevalmistatud on sõdurile ja allohvitserile sõjanduse õpetajaks ja mitmesuguste sõjandusse puutuvate teoreetiliste küsimuste lahendajaks; ta peab väsimatult ise õppima, peab täiendama kiirelt arenevas sõjanduses.“ Kindral J. Laidoneri mõttevahetus kaitseväe juhtidega, ajakiri Sõdur nr 9-10, 1928 Sõjaväeline väljaõpe on kaitseväe nõuetele vastav teadmiste, oskuste, vilumuste ja hoiakute kogum, mida on vaja teenistusülesannete edukaks täitmiseks rahu- ja sõjaajal3.

Ohvitseride sõjaväeline väljaõpe jaguneb neljaks astmeks, mille nn alus-, baas- või etalonõppeks on kaitseväe ühendatud õppeasutuste põhi- ja keskastmekursuse ning Balti kaitsekolledži vanemstaabiohvitseride ja kõrgema juh-

timiskursuse õpiväljundid. Olulisem erinevus 2012. aastal kinnitatud ohvitseride sõjaväelise väljaõppe nõuetega on maaväes pataljoni taseme viimine I astmelt II astme jaotusesse (joonis 2). Muudatus tehti, kuna pataljoni ja brigaadi taseme õpe moodustab ühise mooduli KVÜÕA keskastmekursuse sõjalise juhtimise moodulist. Samuti on see tingitud üksuse juhtimisstruktuuri ülesehitusest – rühma ja kompanii tasandil ei ole erinevalt pataljoni-brigaadi tasandist vajadust ülemat toetava staabistruktuuri jaoks ja sellest tuleneb ka erinev taktikaliste otsuste vastuvõtmise protsess.

Põhjusel, et ohvitseride sõjaväelise väljaõppe alusõppena on fikseeritud riigi­ sisesed õpiväljundid, võrreldakse alati väljaõppe läbimisel välisriigis või teistel sõjaväelist väljaõpet andvatel kursustel nende vastavust alusõppena kinnitatud väljaõppe õpiväljunditele. See protsess toimub ohvitseride sõjaväelise väljaõppe nõuetele vastavuse hindamise komisjonis ehk vajadusel hindab oh-

Nagu eespool mainitud, lähtub ohvitseride teenistuskäik tema sõjaväelisest väljaõppest. Sõjaväeline väljaõpe aga omakorda eeldab põhjendatud vajadust.

Vajadus avaldub eesmärgistatud ülesannete täitmise ja ohvitseri hindamise kaudu. Edukad saame olla ainult siis, kui väljaõpe ja praktika on lõimitud.

Ohvitseride teenistuskäigu teeb unikaalseks süsteemi suletus – ohvitseride teenistuskäik algab alati kõige madalamalt tasandilt ja areng eeldab kõigi tasandite astmelist läbimist.

Ohvitseri teenistuskäigu juures tuleb arvestada kolme põhilise dimensiooniga, nimetame neid tinglikult tasanditeks ohvitseri karjääris: 1. väeliigi spetsiifika Ohvitseri teenistuskäigu planeerimisel, sh auastme andmise ning edasise väljaõppe vajaduse väljaselgitamisel on oluline teha vahet, millise väeliigi­ põhise sõjaväelise väljaõppe on ohvitser omandanud.

2. teenistuskoha tasand Siin pean silmas ohvitseri teenistuskoha paigutust, kas ohvitseri teenistuskoht on pataljoni/brigaadi, ühendoperatsioonide või strateegilisel tasandil.

Ehk siis sõltumata väeliigist tuleb arvestada ohvitseri teenistuse planeerimisel tema teenistuskoha tasandit.

3. ametikoha funktsioon Siin tuleb väga selgelt teha vahet juhil ja spetsialistil.

Teatud juhtudel võib loetelusse tinglikult lisada ka neljanda dimensiooni, ehk relvaliigi tasandi. Kõikidel nimetatud tasanditel on omavahel seotud sõjaväeline auaste, väljaõppe tase ja ametikoht. Ühendoperatsioonide ja strateegiline tasand ehk siis ohvitseri sõjavälise välja­õppe III ja IV tasand on kõikide väeliikide jaoks ühine. Väeliikidevahelised erisused on väljaõppe I ja II tasemel.

Maaväes eristame nelja väljaõppe taset: rühm, kompanii, pataljon ja brigaadi; mere- ja õhuväes kahte taset ehk siis mereväes – laev ja laevastik ning õhuväes – lüli ja eskadrill (joonis 3).

Maaväe ohvitseride väljaõppes eristame I ja II tasandil juhi ja spetsialisti erinevat väljaõpet. Kui juhid läbivad KVÜÕA põhikursuse ja keskastmekursuse, siis spetsialistide jaoks on staabioh-

55

KAADER

O3-ühendoperatsioonid

RÜ

KAK

KÜA

KÜ

SÜ

n-ltn

SO

kpt

ltn

RÜ

KÜA

SO

BSOK

ltn

SOBK

KO

SO

n-ltn

NSOK ltn

SÜ

SO

SO

kol

O3-ühendoperatsioonid BDCOL

SO

mjr

kol-ltn

O2-pataljon/brigaad SO

BÜ

kol-ltn

kpt

O1-rühm/kompanii S/AO

BDCOL

O2-pataljon/brigaad

NSOK

n-ltn

PÜ

mjr

O1-rühm/kompanii põhikursus

BDCOL

BSOK

SO

O3-ühendoperatsioonid BDCOL

kpt

mjr

SO kol-ltn

SPETSIALIST

põhikursus

O4-strateegiline JUHT

O2-pataljon/brigaad

O1-rühm/kompanii

SPETSIALIST

56

Joonis 6. Ülevaatlik teenistusmudel maaväe näitel.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

vitseri-, pataljoni- ja brigaadi staabiohvitseri kursus. Mere- ja õhuväes on I ja II taseme ohvitseride väljaõpe ühine ning juhi ja spetsialisti suunal spetsialiseerutakse teenistuse käigus (joonis 4).

Juhi ja spetsialisti teenistuskäik kõigis väeliikides toimub paralleelselt kuni III ehk ühendoperatsioonide tasandini, edaspidine strateegilise tasandi koolitus jätkub vaid ohvitseridel, kes täidavad ohvitseri-juhi ülesandeid.

Tegevteenistuses oleva ohvitseri teenistusmudel sisaldab kõiki kirjeldatud, praegu kaitseväes toimivaid väljaõppe tasandeid O1–O4.

Tegevteenistuses oleva ohvitseri teenistuskäigus on oluline roll ka teenistustähtajal. Nimelt muutub alates 10. teenistusaastast teenistus tähtajatuks.

Eelneva(te) tähtajalis(t)e teenistussuh(e)te ajal peab nii ohvitserile kui ka kaitseväele selgeks saama ohvitseri elukutse ja isiku sobivus tegevteenistuseks.

Tähtajatu teenistussuhe tähendab vaikimisi seda, et ohvitserilt eeldatakse pikaajalist pühendumist ja potentsiaali vanemohvitseri ametikohal teenimiseks.

Reservohvitseride väljaõppe ja teenistuskäigu fookuses on maaväe ohvitseride arendamine. Regulaarne reserv­ ohvitseride maaväepõhine sõjaväeline väljaõpe on juhtidel suunatud rühma ja kompanii tasandi taktikaliste üksuste juhtimiseks, spetsialistidel pataljoni ja brigaadi tasandil juhtimise toetamiseks.

Lähtuvalt reservohvitseri ametikohast võib vajadusepõhiselt viia erakorraliselt läbi ka kõrgema taseme sõjaväelist

väljaõpet. Mere- ja õhuväe reservohvitseride täiendkoolituse lähtepunkt on ohvitseride eelnev tegevteenistus ja väeliigipõhise tasemeõppe läbimine.

Nende väljaõppe fookus on reservüksuste täiendvajaduste katmine. Vastavalt vajadusele võib korraldada ka väeliigipõhist tasemeõpet ja reservohvitseride teenistuspraktika fookus on suunatud erialasele täiendõppele ja teadmiste värskendamisele.

Reservohvitseri teenistuskäik eeldab süsteemset ettevalmistust ainult I ja II tasemel maaväe suunal nii juhtide kui ka spetsialistidena. Reservohvitseride ettevalmistus juhtidele algab ajateenistuse käigus reservrühmaülema väljaõppega, sellele järgneb kompanii ja pataljoni taseme koolitus koos vastava teenistuspraktikaga. Reservohvitseride-spetsialistide koolitus teenistuseks pataljoni ja brigaadi taseme staapides läbitakse staabiohvitseride kursuse eri moodulitel nii statsionaarses kui ka e-õppe raames.

Reservohvitseride teenistuspraktika toimub, lähtudes tema ametikoha paigutusest reservõppekogunemistel või Kaitseliidu väljaõppeüritustel.

Ohvitseri teenistuskäigu kõige tähtsam element on ta ise, iga ohvitseri kohus on püstitada endale eesmärgid ja nende poole sihikindlat liikuda.

Reservohvitseri ametikoht sõltub tema sõjaväelisest väljaõppest ja teenistuspraktikast. Tegevteenistuses olnud ohvitser määratakse reservväelase ametikohale juhi või spetsialisti rolli, lähtudes tema tegevteenistuse ajal omandatud sõjaväelisest väljaõppest ja teenistuspraktikast (joonis 5). Ülevaatlikud teenistusmudelid on koostatud tegevteenistuses juhi ja kahel spetsialisti liinil ning mere- ja õhuväes ühel juhi/spetsialisti liinil. Reservteenistuse all on kirjeldatud maaväe suunal eraldi juhi ja spetsialisti liin.

Ohvitseri teenistuskäigu kõige tähtsam element on ta ise, iga ohvitseri kohus on püstitada endale eesmärgid ja nende poole sihikindlat liikuda. Ükski juhis ei tee teie eest otsuseid, vaid märgib ainult võimaliku raja, millel liikuda. „Ohvitser on sõjaväejuht, kes omandanud vastava ettevalmistuse ja kellele peamiselt tugineb vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja julgeoleku ning vabariigis kehtiva seadusandliku korra kaitse teostamine, milleks tema on kohustatud igal silmapilgul valmis olema oma elu ohverdama.“ Ohvitseride teenistuskäigu seadus (1938. a) 2. peatükk § 6 Viited: 1 „Ohvitseride teenistuskäigu planeerimise juhend“, kinnitatud KVJ 04.12.1998 käskkirjaga nr 555 2 Kolonel M. Herem. www.sojakool.ee/uudised/algas-dokumentide-vastuvott-korgemasse-sojakooli 3 KVTS § 6

57

KAITSEVÄGI

ÕPPUSED

Eesti sõjaväelaste Trident Juncture’i õppustele toimetamiseks tehti 12 tšarterreisi.

Suurõppus Trident Juncture 2015 – kaitseväe logistikute proovikivi Eelmisel sügisel Lõuna-Euroopas toimunud õppus oli NATO viimase kümne aasta suurim. 21. oktoobrist kuni 6. novembrini kestnud õppusel osales rohkem kui 36 000 inimest, mis eeldas lisaks inimestele ka meeletul hulgal varustuse, sõidukite ja kõige üksustele vajamineva õppuste alale ning hiljem sealt tagasi liigutamist.

Taavi Laasik NOOREMLEITNANT TOETUSE VÄEJUHATUS

9. oktoobril 2015 alustati Paldiski sadamas tehnika ja varustuse laadimist tšarterlaevale, mis toimetas pärast Lätis

EELTÖÖ ON AEGANÕUDEV JA PÕHJALIK Trident Juncture’i mastaabiga transpordioperatsioone ei ole võimalik korraldada üleöö. Kõrvaltvaatajale nähtav üksuse liigutamise reaalne osa on kõigest jäämäe tipp. Ettevalmistused ja planeerimine, lepingute sõlmimine ja

SÕDUR NR 1 (88) 2016

K

aitseväe toetuse väe­ juhatuse logistikute jaoks tähendas Eesti osalemine õppusel meie läbi ajaloo suurima transpordioperatsiooni korraldamist – Hispaaniasse ja tagasi tuli transportida Balti pataljon. Pataljoni juhtriigi roll tähendas Eestile seda, et kogu planeerimine ja hiljem operatsiooni elluviimine oli meie vastutusel.

ja Leedus peatumist Hispaaniasse rohkem kui 250 tehnikaühikut ja üle 70 merekonteineri varustusega, sama teed pidi naasis tehnika ja varustus novembri keskpaigas. Rohkem kui 900 võitlejat liikus õppuste alale ja tagasi tšarterlendudega Ämarist, Riiast ja Šiauliaist – ainu­üksi siirmise tarbeks oli neid tellitud kuus. Varasemad kogemused olid Eestil kuni kompaniisuuruse üksuse strateegilisel liigutamisel, nüüd olid mahud kordades suuremad.

ÕPPUSED

SÕDUR NR 1 (88) 2016

kogu siirmise-naasmise protsessi peensusteni häälestamine algab enamasti kuid, kui mitte aastaid varem. „Trident Juncture’i transpordiosa ettevalmistamine algas juba 2013. aasta sügisel,“ ütleb kaitseväe toetuse väejuhatuse liikumise koordineerimise keskuse ülem ning õppuse Eesti-poolse transpordi põhiplaneerija leitnant Toomas Pärnpuu. Praktiliselt juba kaks aastat enne operatsiooni toimumist hakati kontseptsiooni koostama ja võimalusi välja selgitama.

Logistikute jaoks olid kõige kriitilisemad kolm küsimust: mida? millal? kuhu? Planeerimise algusfaasis on paha­ tihti nendele küsimustele vastused kas puudulikud või muutuvad sagedasti – näiteks oli Trident Juncture’i transpordi planeerimist alustades ülesande järgi liigutatavaks üksuseks Scoutspataljon, kuid töö käigus muutus see Balti pataljoniks. Erinevate detailide pidev muutumine ettevalmistavas protsessis ongi leitnant Pärnpuu sõnul planeerijate üks suurem katsumus. Muudatused on paratamatud, kuid logistikute jaoks on ülimalt tähtis nendest võimalikult kiiresti teada saada, et siis vastavalt plaani korrigeerida. „Transpordilaevu ei saa tellida, kui sa ei tea täpselt, mida sa vead,“ ütles leitnant Pärnpuu ning tõstis esile staapidevahelist suhtlust ning info­ vahetust logistikute ja õppuse sisulise osa planeerijate vahel. Ükskõik millise üksuse transpordi planeerimiseks vajavad logistikud infot pisimate detailideni, umbmäärastest kogustest läbimõeldud ja kindla plaani koostamiseks ei piisa. Koguda ja läbi töötada on vaja masinate, varustuse ja relvastuse registreerimis- ja seerianumbrid, isikkoosseisu andmed jms. Kui inimesed haigestuvad või midagi juhtub tehnika või varustusega, tuleb plaani teha muudatused. Leitnant Pärnpuu: „Pataljonisuuruse üksuse puhul oli muudatuste mõju eriti tuntav. Rühma või kompanii puhul sai enamasti mõne tunni või ühe päevaga asjad üle täpsustatud, pataljoni puhul tähendas see mitut tööd täis nädala­ vahetust, et infot korrigeerida või parandada.“ Esmapilgul väike detail võib asjaolude kokkulangemisel kõikuma lüüa kogu transpordioperatsiooni kontseptsiooni. Trident Juncture’i puhul oli esmane väljatöötatud plaan üldjoontes siiski piisavalt paindlik ning jäi lõpuni kehtima, protsessi käigus muutusid vaid ajad ja mahud.

JOHANNES MADIS AASMÄE

58

OHUD JA RISKID TULEB VIIA MIINIMUMINI On paratamatu, et kõiki ootamatuid olukordi ei ole võimalik planeerimisfaasis ette näha. Kui üksuse liigutamise protsess suure vahemaa taha reaalselt algab, võib selle jooksul nii mõndagi plaanist kõrvalekalduvat toimuda. See on logistikas täiesti tavaline.

Sõjaväelogistika juures tuleb viia riskid miinimumini ning tagada liigutatava üksuse põhivajadused. Kui näiteks Trident Juncture’ile Balti pataljoni varustust vedav laev oleks mingil põhjusel hilinenud, tähendanuks see juba õppusele lennanud isikkoosseisu majutuse, toitlustamise ja muu tagamise kiiret ümbermõtlemist. Oluline on loomulikult teha vahet rahuaja tingimustes transpordil ja reaalsesse konfliktipiirkonda liikumisel või sõjaaja transpordil. Esimesel juhul on esikohal pigem kuluefektiivsus ning transpordi käigus esinevad probleemid saab lahendada jooksvalt ja suuremate tagajärgedeta, teisel juhul peab üksuse esmane võitlusvõime olema tagatud, mis tähendab

seda, et koos isikkoosseisuga liigub ka olulisem varustus, relvastus ja muu vajalik, mis aitab vähendada transpordi­ probleemidest tekkivaid riske.

Trident Juncture’i puhul oli üks suurem katsumus leitnant Pärnpuu sõnul vastuvõtva riigi töökeskkonnas ja erialases seadusandluses orienteerumine. „Hispaania-poolne reeglistik muutus väga tihti ja seda oli üsna raske järgida.

See raskendas kohati ka meie siirmisprotsessi, sest kogu meie varustus ei liikunud õppuste alale nii kiiresti, kui me seda ise soovisime,“ selgitab leitnant Pärnpuu. Samas olid õppusel liigutatavad mahud varasemate kogemustega võrreldes meeletud, seda ka nii suure riigi kui Hispaania jaoks. Siiski võib öelda, et see kogemus oli kasulik meile endale vastuvõtva riigi seisukohalt, sest välja tulid olulisemad valupunktid.

RIIKIDE KOOSTÖÖ ON SUUREMAHULISE TRANSPORDI KORRALDAMISEL VÄLTIMATU Trident Juncture’il osales rohkem kui 30 riiki, see tähendas väga palju oma-

ÕPPUSED

vahelist koostööd ja transpordi koordineerimist. Kumb on siis parem – kas hoolitseda üksi oma üksuste eest või teha seda tihedas koostöös teistega? Leitnant Pärnpuu sõnul on eelistatum teine variant. Esiteks aitab riikidevahelises koostöös transpordioperatsiooni planeerimine seda tunduvamalt kuluefektiivsemalt läbi viia. Laevatransport organiseeriti 11 riigi koostöös ühishankena. Üksinda sama protsessi läbiviimine oleks olnud kordades aeganõudvam ja väga palju kallim. Teiseks nõuab mastaapne ühisõppus juba iseenesest strateegilise transpordi koordineerimist.

Lihtsustatult öeldes peab üksuste liikumine ja siirmine toimuma nii, et protsess oleks võimalikult sujuv ja korrapärane ning üksteist ei takistataks. „Koordineerisime teiste riikidega kõik lennuplaanid ning laevade maabumised. Kui korraga tuleb sadamasse näiteks kolm laeva, kuid sadamas pole võimekust neid üheaegselt tühjaks laadida, peab üks laev ootele jääma, mis tähendab lihtsalt ressursside raiskamist. Koordineerimisega saime selliseid olukordi vältida,“ ütleb leitnant Pärnpuu.

ÕPPUS ANDIS MEIE SÕJAVÄELOGISTIKUTELE VAJALIKKU INFORMATSIOONI

Rahvuslik toetuselement uues keskkonnas – pataljonisuuruse üksuse vahetu tagamine

Õ

ppuse ajal vahendas Balti pataljonile vastuvõtva riigi ja Eesti-poolset toetust rahvuslik toetusosis (inglise keeles National Support Element ehk lühendatult NSE). NSE on rahvusvaheliste operatsioonide ja Trident Juncture’i taoliste suure­mahuliste õppuste ajal üksus, mis hoolitseb kõige selle eest, mida on tarvis lahinguüksuse igapäevase tegevuse tõrgeteta toimimiseks – näiteks toidu ja varuosadega varustamine, masinate ja varustuse suuremahulisem remont ja muude elementaarsete teenuste tagamine. Rahvusvahelistel operatsioonidel on toetuselemendi roll eriti oluline, kuna üksus ise on mobiilne ning tõenäoliselt ei ole tal muud ühendust lennujaamade ja sadamatega, mille kaudu toetus operatsioonipiirkonda saabub. Trident Juncture’i jaoks NSE-d komplekteerima hakates tuli kaitseväe logistikutel aga tegutseda üsna tundmatus keskkonnas – rahvuslik toetuselement polnud varem pataljoni suurust üksust taganud.

ÜLESANNE NÕUDIS UUT LÄHENEMIST „Esimesed vihjed NSE moodustamise ülesande kohta saime 2014. aasta Kevadtormi paiku,“ ütleb Trident Juncture’il osalenud NSE ülem kapten Magnus-Valdemar Saar. Esmase emotsiooni põhjal oleks võinud mõelda, et pataljoni NSE juures pole väga palju erinevusi võrreldes meie varasemate, kompaniisuuruste üksuste tagamisega tegelenud NSE-dega – suurenevad vaid mahud.

Senised kogemused näiteks Afganistani missioonilt pärinesid aga hoopis teistest taustatingimustest ja nüüd ilmnes kapten Saare sõnul, kui palju lihtsustasid NSE tööd seal liitlased. „Afganistani stsenaariumis olime paiksed, ka rajatised olid statsionaarsed. Britid aitasid meid palju – näiteks vesi ja toit polnud sisuliselt meie probleemid. Suuresti oli

seal tegu administratiivtööga ja väga suuri asju polnud endal tarvis leiutada,“ selgitab kapten Saar.

Nüüd püstitatud ülesannet analüüsides sai üsna pea selgeks, et üks ühele kompanii NSE-d kopeerida ning lihtsalt koosseisu paisutada ei saa. Sisuliselt alustati puhtalt lehelt – lähtudes loodava NSE funktsioonidest. Vaatluse alla võeti ka meie liitlaste kogemused – näiteks vahetati infot taanlastega, kuid otse nende NSE-de ülesehitusest midagi üle ei kantud, pigem aitas see kätte näidata suuna, kuhu liikuda. Sealt ilmneski, et pataljoni tagamisega lisanduvad NSE-le täiendavad funktsioonid – näiteks finants-, hangete- ja personalifunktsioon.

TÖÖPROTSESSIS TÕUSIS ESILE ERIALASPETSIALISTIDE VAJALIKKUS NSE-S Trident Juncture’il osalenud NSE jaotus sisuliselt neljaks allüksuseks: MOV­ CON ehk liikumise ja transpordiga tegelev üksus, varustamisüksus, remondi­ rühm ja juhtkond, mille koosseisus olid ka mitu erialaspetsialisti.

Remondirühm on kapten Saare sõnul iga NSE süda ja selle komplekteerimisest tavaliselt alustatakse – operatsiooni tingimustest hoolimata on oma tehnika operatsioonikõlblikkuse tagamine peaaegu alati kontingendi väljasaatva riigi ülesanne. Pataljonisuuruse lahingu­üksusega kaasneb koos liitlastega ca 250 ühikut tehnikat, lisaks relvastus ja muu varustus, mille töökorras hoidmine ja hooldamine on üksuse võimekuse tagamiseks ülimalt oluline.

Trident Juncture’i kontekstis on vähemalt sama oluline MOVCON-i üksus, kuna õppuse üks fookusi oli lühikese aja jooksul suurte kontingentide koondamine. Näiteks Zaragoza piirkonda liikuvad üksused saabusid eri sadamatesse ning lennujaamadesse vaid mõne päeva jooksul – sellest tulenevalt tuli just „liigutajate“ üksusel väga palju tööd teha, et lahinguüksused

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Peaasjalikult saadi Trident Juncture’il osalemisega esimene reaalne kogemus pataljonisuuruse üksuse liigutamisel ja selgem pilt oma võimekusest suure­ mahulisi operatsioone planeerida ja läbi viia. Planeerimise faasis tõstsid liitlasriigid esile meie ettevalmistatust ning aktiivsust. Õppusel saadud kogemused olid kasulikud meie liikumise kontrolli meeskondadele, kes said harjutada suuremahulisi laadimisoperatsioone ja professionaalsuse eest saadi teistelt osalejariikidelt kiitvat tagasisidet.

Trident Juncture’ilt saadud kogemus on kaitseväe strateegilise transpordi arendamise seiskohalt ülimalt oluline ja sellest saavad kasu nii toetuse väejuhatus kui ka kaitsevägi üldiselt. Iga õppuse eesmärk ongi kehtestatud standardite ja tegevusprotseduuride kontrollimine ning vajadusel nende parandamine. Ilmnenud kitsaskohad aitavad meie oma protseduure arendada, vajadusi-võimalusi välja selgitada ja hinnata ning seeläbi meie logistilist võimekust arendada.

59

60

ÕPPUSED

SÕDUR NR 1 (88) 2016

ilma suuremate sekeldusteta harjutusalale jõuaksid. Selliseid operatsioone nimetatakse vastuvõtmise, formeerimise, edasiliikumise ja lõimimise ehk RSOM-i (RSOM – Reception, Staging, Onward Movement) operatsioonideks, mille eripära on liikuvate osiste rohkus ning potentsiaalseid kohti, kus üksused üksteist segama hakkavad, on veel rohkem – näiteks sadama kaide kasutamise ajaline määratlemine, sadama rajatiste kasutamise ajaline hajutamine või põhiliste teede kasutamise koordineerimine, et kolonnid üksteist ei segaks ning ka tsiviilliiklusele jääks oma koht.

Kui üksused on operatsioonipiirkonda kohale jõudnud, nihkub raskuspunkt üle nende jätkusuutlikkuse tagamisele – igapäevaste materjalide ja tagamisega tegeleb varustamisüksus – näiteks värsked toiduained ja igapäevased kulu­ materjalid jõuavad isikkoosseisuni nende kaudu. Õppusel oli üks NSE spetsialist kortermeister, kes korraldas üksuse paiknemist, prügimajandust, kasutatavate alade ülevõtmist ja äraandmist jms.

Tegu oli mahuka tööga ja tõenäoliselt pööratakse tulevikus sellele praegusest enam tähelepanu.

Hangetega seonduv oli teema, mille peale esialgu väga ei mõeldud, kuid lõpuks osutus sellealaste spetsialistide kaasamine kapten Saare sõnul häda­ vajalikuks. Kohapeal suheldi ca saja ette­võttega. Kui siia lisada veel keeruline rahvusvaheline töökeskkond, võib väita, et spetsialistide abita oleks korrektsete hangete läbiviimine ja nendega kaasneva bürokraatiaga tegelemine raske ja oleks tekitanud NSE-le ja Balti pataljonile palju probleeme.

Erialaspetsialistide oskused tõusid esile ka oma üksuste toitlustamisel. Õppustel ei saa minna kohapeal poodi ja

61

KAITSEVÄGI

ÕPPUSED

21. oktoobrist kuni 6. novembrini kestnud õppusel Lõuna-Euroopas osales rohkem kui 36 000 inimest, mis eeldas meeletul hulgal varustuse, sõidukite ja kõige üksustele vajamineva logistika korraldamist. Pildil vaid imepisike osa õppuse toimumise alast ja sellel paiknevast.

suhtlemise korraldamisega. Sellised eelnevalt sisse seatud kontaktid on üliolulised – tänu neile säästsime kõvasti aega ja ressursse.“

SAADUD KOGEMUSED AITAVAD ATRA SEADA Missioonikogemustega on kapten Saare sõnul Trident Juncture’i keeruline võrrelda. „Tegevused olid intensiivsed, suures osas tegeleti süsteemi püsti panemise ning käimatõmbamisega, erinevalt juba kestvast missioonist, kus on välja kujunenud rutiin ja tagamistsükkel.“ Rääkides Trident Juncture’i eesmär-

gist NSE-de arendamise kontekstis, siis tegelikult oli õppus üks väikene kild NSE valmisoleku loomise juures. Õppuseks NSE kokkupanemine ja rakendamine ei olnud eesmärk oma­ ette. Tähtsam on suurem pilt – et meie NSE-d oleksid sobivalt komplekteeritud, kataksid pädevalt ära vajalikud funktsioonid ning suudaksid tõrgeteta täita neile püstitatud ülesanded. Kõige selle juures on oluline üks keskne eesmärk – võimaldada lahinguüksusel keskenduda manöövritele ja võtta neilt võimalikult suur osa jätkusuutlikkusega seotud koormusest.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

suvaliselt toitu osta – menüüd pidid olema koostatud varem, vajalik dokumentatsioon ja toitlustamise andmed esitatud ja pidevalt uuendatud. Spetsialistide erialaste teadmiste ja oskusteta oleks selliste ülesannete täitmine võimatu. Lisaks oli toitlustamine märkimisväärne kuluartikkel ja kohapealt hangitavatest teenustest üks kallimaid.

Kapten Saar soovib esile tõsta ka ühe kõrvalise abistava faktori: „NSEle oli suureks abiks Eesti saatkond Hispaanias. Saatkond abistas meid tõlkimisega, vajalike kontaktide muretsemise ja ametkondadevahelise

62

ÕPPUSED

Balti riikide rahvuslikud koordineerimise keskused on tasemel Jaanuaris kohtus Tallinnas kaitseväe toetuse väejuhatuse liikumis- ja veoteenistuse esindajatega Euroopa transpordi koordineerimise keskuse (MCCE – Movement Coordination Centre Europe) direktor kolonel Reinhard Krell, kes oma intervjuus tõi välja liikumise koordineerimise alase riikidevahelise koostöö kasulikkuse kõigile osapooltele.

Mis on teie visiidi põhjus?

MCCE on ainus rahvusvaheline sõjaliste transporditeenuste koordineerimise programm. Meil on kokku 27 liikmesriiki – nende hulgas ka Balti riigid – ning olen võtnud eesmärgiks vähemalt kord kolme aasta jooksul külastada meie organisatsiooni liikmesriikide rahvuslikke liikumise koordineerimise keskusi (ingl k National Movement Coordination Centre ehk NMCC – T. L). Seekord külastasime Balti riike, et vahetada infot ja teie tegevusega tutvuda. Eestis kohtusime ka kaitseministeeriumi ja siin paikneva NATO staabielemendi esindajatega.

Millised on teie muljed meie NMCC-tööst?

Teie (Balti riikide – T. L.) liikumise koordineerimise üksused tegutsevad professionaalselt. NATO reageerimisväe loomise tõttu on teie piirkonnas selliseid heade sidemetega professionaalseid inimesi tarvis. Visiidi üks eesmärk ongi teid toetada, et teil oleks liikumise koordineerimise alaselt head sidemed ja kontaktid teiste NATO riikide ja Euroopa Liidu liikmesriikidega.

Trident Juncture oli Eesti kaitseväe jaoks ajaloo suurim transpordioperatsioon. Kui suur katsumus oli see MCCE-le?

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Tegelikult oli see kogu NATO viimaste aastate suurim õppus ja pingutus.

Meie organisatsioon jälgis õppust alguses peale, olime palutud vaatlejaks juba poolteist aastat enne õppuse algust.

Toetasime NATO-t algusest peale, üritasime lahendada probleeme ning pakkuda võimalusi, kuidas oleks transpordi­ alaseid asju parem korraldada.

Operatsioonialasse liikumise korraldamine on iga rahvuse enda üles-

anne. Eesti küsis meie käest otse: kuidas saaksite meid abistada? Olime teie planeerijatega juba aasta enne õppust kontaktis. Õppuse ajal reisis osa teie isikkoosseisust läbi meie süsteemi, samuti korraldati ka tehnika meretransport koostöös meiega. Üksinda avatud turule minnes oleks see operatsioon olnud teile palju kulukam, MCCE abil saime aga osaliselt koordineerida ühist liikumist teiste riikidega ning seeläbi raha säästa.

Millised olid MCCE jaoks peamised õppuselt saadud õppetunnid?

Eri õppetunde oli väga palju. Suurim on kindlasti see, et suutsime suurte mahtudega töötada ja saime ülesandega hakkama. Oli väiksemaid probleeme, aga sõduritena olemegi välja õpetatud neid lahendama. Tuleviku tarbeks näeme, et peaksime koostööd liikmesriikide vahel veelgi tihendama. Samuti peab iga liikmesriik vaatama üle oma süsteemi ja tegevusprotseduurid. Minu silmis oli tegu eduka ettevõtmisega, alguses oli asi ehk veidi aeglane, aga järgmiseks korraks oleme kogemustest õppinud.

Kuidas mõjutab Euroopa muutunud julgeolekuolukord ning suurenenud NATO riikide vägede liikumine MCCE tööd?

Mõjutab palju. Kaks aastat tagasi olime suures osas keskendunud rahvus­ vahelistele julgeolekuabijõududele ehk ISAF-ile (NATO juhtimisel tegutsevad rahvusvahelised koalitsiooniväed Afganistanis – ingl k International Security Assistance Force – T. L.) ning tollal mõtlesin, millega oma 36 mehega jätkame, kui ISAF lõppeb. Siis tõusis esile Ukraina kriis ja NATO suurendas oma vägede kohalolekut Euroopas.

Viimase pooleteise aasta jooksul oleme

Movement Coordination Centre Europe 2007. aastal asutatud MCCE ehk Euroopa transpordi koordineerimise keskus on Eesti kaitseväele rahvusvahelise transpordi osas oluline koostööpartner, kes vahendab vedude tarbeks teiste MCCE liikmesriikide militaartranspordi­ vahendeid ning lepinguid. Organisatsiooni peamine eesmärk on pakkuda oma liikmetele kulusid säästvaid transpordivõimalusi, kasutades võimalikult efektiivselt ära oma liikmete erinevaid transpordi­vahendeid üksuste ja varustuse liigutamisel. MCCE-sse kuulub lisaks Eestile veel 26 riiki.

Koostöös MCCE-ga on kulude kokku­hoiuks liigutatud kaitseväelasi ja varustust rahvusvahelistele sõjalistele operatsioonidele samas suunas liikuvate liitlaste lennuvahenditega.

Lisaks on MCCE olnud abiks rahvusvaheliste õppuste tagamisel. Näiteks NATO suur­õppusele Trident Juncture 2015 viidi ja toodi Eestisse koostöös MCCE-ga tagasi ligi 300 reisijat. Samuti korraldasid 11 õppusel osalenud riiki oma meretranspordi õppusele ja tagasi MCCE koostöölepingu alusel.

rohkem keskendunud Euroopale ning üritame parandada Euroopa-sisest liitlasvägede liigutamise võimekust, mis oli ka Trident Juncture’i üks eesmärk.

Kui heaks hindate praegu eri riikide vahelist koostööd transpordi vallas?

Arvan, et oleme liikumas õiges suunas.

Eriti pärast ISAF-i tegelevad mitmed riigid sellega igapäevaselt, kindlasti saab alati koostööd veel paremaks muuta, aga kõigil on ikkagi ühine eesmärk – säästa raha ning koos on seda võimalik paremini teha.

Millised on MCCE lähituleviku suurimad katsumused?

Kindlasti koostöö meie 27 liikmesriigi, NATO, Euroopa Liidu ja ÜRO-ga. See on meie igapäevase töö alus ning peame seda edasi arendama. Iseseisva organisatsioonina saame oma erialaste oskuste ja teadmistega riike abistada.

63

FILMIARHIIV

SÕJAAJALUGU

Suurtükilaev Lembit sadamas.

Utria dessant kui sõjataktika musternäide Utria dessant ja Narva vabastamine Eesti vägede poolt 1919. aasta jaanuaris on hea näide edukast ühendoperatsioonist, milles kasutatud manööversõda erines järsult Esimeses maailmasõjas nii tavalisest kurnamissõjast. Meredessanti kasutati manöövrina, et mööduda vaenlase põhivägedest, anda neile sedasi psühholoogiline löök ja nad seejärel hävitada, selle asemel et kasutada tavapärast suurtükiväe ettevalmistavat tulelööki ja alustada otserünnakut. Bolševike juhtimise sidevõimalused paisati segi, see viiski punaste üle otsustava võidu saavutamiseni.

Eric Sibul AJALOOLANE

OPERATSIOONILE EELNENUD SÜNDMUSED Vene bolševike invasioon Eestisse algas 28. novembril 1918. aastal. 1919. aasta

2.–7. jaanuarini jõudsid eestlased Vabadussõjas pöördepunktini. Otsustavad sündmused leidsid aset Tallinna–Narva suunal, kus 10 kilomeetrit Paidest idas Valkla–Priske–Kehra regioonis tõrjus eestlaste 1. diviis Punaarmee 6. diviisi rünnaku, sundides punased asuma kaitsesse. Põltsamaa–Tartu suunal nurjas Eesti 2. diviis Novgorodi 2. diviisi rünnaku. Sellega murdsid eestlased 1919. aasta jaanuari esimestel päevadel sissetungijate moraali ja haarasid initsiatiivi, mis lõi soodsad tingimused vasturünnakuks. Vabadussõja esimeses faasis,

SÕDUR NR 1 (88) 2016

U

tria operatsioon kulmineerus Kirde-Eesti vabastamise ja bolševike väljaajamisega Eesti pinnalt. Punaste verine okupatsioon lõppes ja Eesti territooriumi kaitsmiseks bolševike uute rünnakute vastu rajati tugev kaitseliin. Lisaks võeti operatsiooni käigus suur hulk sõjavange, sealhulgas bolševike kõrgema sõjaväelise kaadri hulgast. Sõjasaagiks saadi rohkelt toiduaineid, raskerelvastust, välikööke, vedureid, vaguneid ja isegi üks lennuk.

SÕJAAJALUGU

FILMIARHIIV

64

1. soomusrongi suurtükiplatvorm Vabadussõja ajal.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

mis kestis 1918. aasta novembri lõpust kuni 1919. aasta jaanuari alguseni, suutsid Eesti väed vaenlase liikumiskiirust nii palju aeglustada, et vastane liikus Viru rindel edasi keskmiselt neli kilomeetrit ööpäevas ja Lõunarindel veelgi vähem, mis jättis piisavalt aega kaitse organiseerimiseks ja mobiliseerimiseks ning võitis aega, et oodata ära välisriikide sõjaliste abijõudude saabumine.

7. jaanuaril 1919 alustas 1. diviis rünnakuid oma rindesektoris. Rünnakut toetasid soomusrongid ja mereväeüksused, sealhulgas meredessantvägi.

ABIJÕUD SAABUVAD 12. detsembril 1918 saabus Tallinnasse Briti sõjalaevastik. Kitsikuses vaevlevale Eesti sõjaväele toodi suurtes kogustes kaasaegseid kergrelvi, kaks suurtükki,

varuriideid ja laskemoona. Kuningliku sõjalaevastiku kohalviibimine oli eestlastele äärmiselt oluline. Punaste sõjalaevastik ei saanud enam bolševike pealetungi Eesti territooriumil toetada. Lisaks olid tänu inglastele laevateed Eesti sadamatesse vabad ja meie väed said vaenlase ründamiseks randuda bolševike vägede seljataha.

26. ja 27. detsembril hävitas Briti kuninglik merevägi kaks Nõukogude sõjalaeva, mis jooksid Tallinna rünnata üritades karidele. Pärast parandamist ja mehitamist võeti need laevad 1919. aasta alguses Eesti mereväe koosseisu ja said nimeks Lennuk ja Vambola.

Mereteede avanemine võimaldas eestlastel saada väärtuslikku abi Soomest. 1918. aasta viimastel päevadel sai Eesti Soomest 20 kerget suurtükki, 2000

vintpüssi koos laskemoonaga ja mitu kuulipildujat, sellega koos saabus ka grupp Soome vabatahtlikke. 1919. aasta alguses saabunud vabatahtlikest moodustati kaks üksust: üks nelja kompaniiga jalaväepataljon ja teine kahe pataljoni suurune ja 10 suurtükiga varustatud rügement.

LOODUSLIKUD TINGIMUSED Eesti maastikku liigendavad Peipsi järv ja mitu väiksemat järve, mis loovad terve hulga suurepäraseid looduslikke takistusi, neid täiendavad veelgi mitu jõge ja väiksemat oja. Järvede ja jõgede vahel asuvad sood ja metsad mõjutasid maaväe liikumise suundi, luues üsna kitsad liikumiskoridorid.

Soome lahe rannikul leidub eri kõrgusega pankrannikuribasid, mille kõr-

SÕJAAJALUGU

terburlaste armastatud suvituspaigaks.

Narva raudteerajatiste hulka kuulusid väike kaubahoov, reisi- ja kaubajaamad ja haruliinid tööstusettevõtete teenindamiseks. Kõige olulisemad raudtee infrastruktuuri osad olid kaks silda üle Narva jõe: ühe rööpapaariga terassild ja kolme rööpapaariga terassild. Üle jõe kulges ka puitsild, mis oli mõeldud jalakäijate ja kergliikluse jaoks.

Jõgi oli lai ja suures osas ületamatu: jõe keskmine ligikaudne laius oli 250 meetrit. Raudteeliinide vallutamine ja enda käes hoidmine oli kriitilise tähtsusega, kuna nende kaudu toimus põhiline riikidevaheline transport ja sillad lõid ka pealetungivõimalused lahinguolukordades. Raudtee andis hea võimaluse soomusrongide kasutamiseks. Eestlased improviseerisid kiirelt ja kohandasid reisirongid ümber soomusrongideks.

Jaanuaris 1919 oli militaaroperatsioonide jaoks kõige olulisem Tallinna–Narva liikumiskoridor, mis koosnes Balti raudteest ja sellega paralleelselt kulgevast Tallinna–Narva maanteest.

Juba varem mainitud põhjustel oli Balti raudtee neist kahest olulisem. Koridor kulges üsna lähedal Eesti põhjarannikule, mistõttu asus see Soome lahes tegutsevate sõjalaevade laskeulatuses. See oli ka kõige otsem tee Tallinnasse – pealinna ja kõige suuremasse sadamasse.

EESTI VÄED

gus on 30–34 meetrist kuni 68 meetrini, seda lahutavad merest liivaluited ning liiva- ja kivirannad. Sellistes piirkondades sai meredessantvägi küll maabuda, kuid sisemaale liikumist tõkestas pankrannik. Jaanuaris jäätus tavaliselt kogu Soome laht, mis tegi mereoperatsioonide läbiviimise võimatuks, kuid 1919. aastal oli laht jäävaba peaaegu terve jaanuarikuu.

Aegade jooksul oli Narvast saanud kauplemiskeskus ja tähis kindlus, seda eelkõige oma soodsa asukoha ja maastiku tõttu. 19. sajandil sai Narvast tänu hüdroenergiat andvale Narva jõele tekstiilitöötlemiskeskus. 1870. aastal läbi Narva ehitatud Peterburi, Tallinna ja Paldiskit ühendava Balti raudtee ehitamisega muutusid Narva-Jõesuu kaunid rannad ja männimetsad jõukate pe-

Utria dessantoperatsiooni juhtis Eesti koondvägede ülemjuhataja kapten Johan Pitka. Eesti maavägi koosnes dessantpataljonist Tallinn, mille ülem oli staabikapten Karl Aleksander Paulus (kokku 400 meest), ja 1. Soome vabatahtlike pataljonist major Martin Ekströmi juhtimisel (ligikaudu 1000 meest). Eesti jalaväel oli bolševike ees oluline eelis – kerged kuulipildujad. Briti sõjalaevadel Tallinnasse toodud abi hulgas olid ka Lewise kuulipildujad, mis oli tänuväärne abi, kuna Lewise kuulipildujad olid tollal ühed parimad ja usaldusväärsemad kergekuulipildujad.

Selline abi parandas oluliselt Eesti armee mobiilset tulejõudu. Lewise kuuli­ pildujatega olid varustatud nii meredessantpataljon kui ka soomusrongidel asuvad rünnaküksused.

Dessandis osalenud Eesti sõjalaevade hulka kuulusid 875-tonnine suurtükilaev Lembit, miiniristleja Lennuk, mis suutis kanda 80 miini, suurtükilaevad Laene ja Lood, miiniveeskajad-traalerid Kalev ja Olev ja jäämurdjad-puksiirid Reval ja Wrangel.

Eesti õhuvägi oli 1919. aasta jaanuari­ kuus alles loomisjärgus ja püüti leida vajalikku varustust ja vahendeid, näiteks lennukikütust, et mõnda lennukit lendama saata. Üle 2000 Eesti ohvitseri ja allohvitseri olid Esimese maailmasõja ajal teeninud Vene impeeriumi armees, paljud neist eriteadmisi nõudvates valdkondades. Enne 1914. aastat andis relvajõududes teenimine tavalisele eestlasele Vene impeeriumis kõrgema sotsiaalse staatuse. Kuna eestlastel ei olnud aristokraatlikku staatust, valiti nad välja ja neid edutati teenete alusel. Seega oli enamik neist haritud ja äärmiselt kompetentsed. Kuigi Eesti relvajõud organiseeriti kiiresti, olid lahingusituatsioonid väga muutlikud ja sidevahendeid nappis. Nii kujunesid tehnika puudumise tõttu välja nn missioonikäsud, millega anti komandöridele üldised tegutsemisjuhised, mida rakendati vastavalt komandöride endi hinnangule. Soodsa võimaluse avanedes andis komandör tihti käsu tegutseda, ootamata selleks kõrgemalt heakskiitu. Võttes arvesse Eesti ohvitseride suhteliselt ühtlast pädevust ja sõjategevuse selgeid eesmärke, olid komandöride kavatsused üldiselt kõigil tasanditel arusaadavad.

Eesti relvajõudude ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner. 1918. aastal oli Laidoner 34-aastane ja teeninud Vene impeeriumi armees aastatel 1901–1917.

Nagu kõik tsaariarmees ohvitseri auastmeni tõusnud eestlased, oli ka Laidoner, kes oli pärit tavalisest perest ja kellel puudusid aristokraatlikud sidemed, nii kõrgele kohale jõudnud vaid tänu oma kompetentsile. Esimese maailmasõja ajal teenis kolonel Laidoner mitmel, sealhulgas ka juhtival ametikohal, omandades väärtuslikke kogemusi militaaroperatsioonide eri aspektides.

5. jaanuaril 1918 asus ta juhtima Eesti diviisi.

1918. aasta detsembris loodud Eesti mereväe ülemjuhatajaks sai kapten Johan Pitka, kes oli Laidonerist äärmiselt erineva taustaga mees. Pitka sai hariduse Paldiski merekoolis, saades 1895. aastal kaubalaeva kapteni paberid. Tsaari-Venemaa mereväes teenis Pitka vaid lühikest aega. Temast sai kogenud kauba­laevakapten ja ta osales ka merepäästetöös. Pitka juhtis laevakompaniid, mille peakorter asus Tallinnas, oma meremehe- ja juhtimiskogemusi rakendas ta ka Eesti mereväes. Koostöö Eesti maa- ja mereväe vahel kulges sujuvalt. Pitka oli mees, kes vastutas esimese

65

SÕJAAJALUGU

FILMIARHIIV

66

SÕDUR NR 1 (88) 2016

rindele saadetud soomusrongi eest. Eesti mereväe personal abistas soomusrongi mehi vastavalt vajadusele.

Soome vabatahtlikud olid enamasti kogenud sõdurid, keda juhtisid pädevad ohvitserid. Mõned neist olid Esimese maailmasõja ajal teeninud Saksa sõjaväe koosseisus Soome jäägripataljonis ja võidelnud Venemaa vastu. Enamik neist olid lühikese Soomes 1918. aastal punaste vastu peetud kodusõja veteranid.

Eesti ohvitserid olid suures osas äärmiselt pädevad: neid usaldasid nii kõrgemad sõjaväelased kui ka valitsus.

Eesti sõdurite jaoks olid sõja eesmärgid lihtsasti mõistetavad: nad võitlesid selleks, et kaitsta oma kodusid ja nende enda riiki esindavat valitsust. Rahva ja armee meeleolu paranes tunduvalt, kui Eesti armee suutis bolševike pealetungi peatada ja ise rünnakule asuda. Inimeste otsusekindlus tugevnes veelgi, mida rohkem saadi teada bolševike eesmärkidest ja meetoditest – punase terrori käigus hukati okupeeritud linnades nagu Tartu, Narva, Rakvere vähemalt 500 inimest.

Eesti armeesse kuulusid nii Esimesest maailmasõjast Vene armee koosseisus osa võtnud mehed kui ka idealistidest kooliõpilased. Briti vaatlejad kirjeldasid

FILMIARHIIV

Eesti miiniristleja Lennuk, endine Vene Avtroil, ehitatud 1917. a Tallinnas, 1933. a müüdud Peruu valitsusele, sai uueks nimeks Admirante Guise.

Nõukogude Vene vägedelt sõjasaagiks saadud lennuk Farman Narva lähedal.

enamikku meie sõdureid kui „turskeid maamehi“. Eesti võitlejad tundsid väga hästi kohalikku maastikku, mis andis neile eelise bolševike ees, kellest enamiku jaoks oli Eesti veider ja vaenulik võõras maa.

BOLŠEVIKE VÄED Maaväed koosnesid Punaarmee 6. ja 7. armee väeosadest: Vaivara–Sinimägede lõigul asus 86. kütidiviis, 3000 uuest

võitlejast koosnev üksus saabusid Narva 12. jaanuaril 1919. Narva-Jõesuu aladel asus 50. diviisi üks pataljon, Narva lähedal 7. Petrogradi polk, ja 200 madrust, 53. diviisi 1. pataljon, 54. diviisi väeosad, üks nelja suurtükiga patarei, 47. kütidiviisi väeosad, 50 mehest koosnev ratsaväe eskadron ja üks suurtükkide ja raskekuulipildujatega varustatud soomusrong.

1919. aasta jaanuaris koosnesid bol-

ševike merejõud ühest hävitajast, kahest valvelaevast, neljast traalerist ning lahingulaevast Andrei Pervozvannõi. Bolševike poolt tsaari mereväelt üle võetud suures allveelaevade laevastikus polnud ühtegi teenistuskõlblikku allveelaeva.

Impeeriumi lennuväest olid järel vaid riismed. Suurem osa bolševike kätte langenud õhusõidukitest olid varuosade vähesuse ja varustuse puudumise tõttu lennuvõimetud. Lisaks oli enamik kogenud lennuspetsialiste bolševike juurest põgenenud. Nii oli punavägedel Eestis paar-kolm töökorras Farman FH30 luure­lennukit, kuid neid kasutati ilmselt lennukikütuse nappuse tõttu väga vähe ja enamjaolt ebaefektiivselt.

Vaatamata sellele, et neid peeti klassi­ vaenlasteks, koosnes bolševike armee juhtkond Vene tsaariarmee endistest ohvitseridest. Kuna aga sellise taustaga ohvitsere ei peetud poliitiliselt usaldusväärseteks, määrati iga üksuse juurde bolševikest poliitkomissarid, kelle ülesanne oli hoida ohvitseridel silma peal ja tegeleda poliitilise propagandaga. Poliitkomissaridel oli õigus sõjalisi otsuseid tühistada, millel olid sageli katastroofilised tagajärjed. Punaarmee ülemjuhatajal ja poliitilisel aktivistil Lev Trotskil puudusid sõjalised kogemused üldse. Kuna bolševikest politrukid kontrollisid kõike rangelt, oli kogu otsuste tegemise protsess punaste jaoks äärmiselt aeglane. Nii oli eestlaste otsustamis- ja tegutsemiskiirus punaste omast kõvasti üle.

Vaatamata bolševike arvulisele ülekaalule oli Punaarmee moraal väike ja valitses motivatsioonipuudus, mis muutis väed üsna ebaefektiivseks. Puna­ armee, mis koosnes Vene talupoegadest ja väga erinevast rahvusest sõduritest, sealhulgas ka ungarlastest ja hiinlastest, ei mõistnud sõja eesmärke ega hoolinudki neist. Lisaks sellele tundsid bolševike väed toidupuudust, olid haigustest puretud ja ilma igasuguse arstiabita.

Ranget distsipliini hoidis tšekaa ja suurvene natsionalism oli ähvarduste, survestamise ja kommunistliku ideoloogia kõrval võib-olla ainuke tõhus positiivne motivatsiooniallikas, mida vene rahvusest bolševike armee ridadesse meelitamiseks kasutati.

67

FILMIARHIIV

SÕJAAJALUGU

Purustatud silla konstruktsioon Narva jões.

osa nii jala-, mere- ja õhuvägi ja mille käigus maabuti Saaremaa nõrgalt kaitstud Tagalahes. Pärast maabumist lõikasid Saksa väed ära side- ja varustusliinid Tagalahe ja Sõrve poolsaarel asunud suurtükikindluse ning teiste Saaremaa garnisonide vahel.

Operatsiooni Albion käigus saadud kogemusi kasutati ära 1918. aasta kevadel, kui Saksa ekspeditsiooniväed maabusid Vene armeele vastulöögi andmiseks Soome. Edasiliikumine oli kiire ja Saksa armee kaotused nii sõdurite kui ka varustuse näol väga väikesed. Eestlastel oli hea võimalus olla nii operatsiooni Albion kui ka Soomes toimunud dessantide tunnistajateks.

Ka eestlased hakkasid meredessante harjutama ja 23. novembrist kuni 20. detsembrini viidi läbi kuus dessanti, mis lõid segi bolševike rünnakud.

Vasturünnaku läbiviimiseks ja ida poole liikumiseks maabus Eesti merevägi 10.-11. jaanuaril Kundas, et rutata appi maad mööda liikunud Eesti vägede 1. diviisile.

Pärast Kunda vallutamist asuti ette valmistama uut meredessanti, mille sihtkoht asus kaugel vaenlase kaitseliini taga ja millega loodeti anda vastasele otsustav löök. Esmalt plaaniti maabuda Narva-Jõesuu kandis, kuna sealsed liivarannad, Narva lähedus ning puuduvad rannajärsakud lõid maabumiseks sobivad tingimused. Kuid vaenlane oli dessandiohust teadlik ja potentsiaalsed maabumiskohad Narva-Jõesuus kardeti olevat mineeritud. Seega valiti dessandiks Utria piirkond, kuigi sealne rannik oli kivine ja kõrge. Mängu tuli üllatusmoment, kuna vaenlane ei osanud sellest piirkonnast meredessanti oodata.

14. jaanuaril andis kindral Laidoner käsu Narva vallutamise ühendoperatsiooniks, dessant ise algas 17. jaanuaril 1919. Dessantväed kogunesid Kunda lahte ning alustasid liikumist kell 3.15.

Miiniristleja Lennuk läks ees ja veeskas Narva-Jõesuust ida pool tunniajase mere­ sõidu kaugusel miinitõkked, et kaitsta meie laevastikku võimalike Kroonlinnast saabuvate bolševike laevade eest. Dessantväed plaanisid enda kontrolli alla võtta Utria ja Laagna piirkonnad. Soome vabatahtlike pataljoni 2. kompanii pidi vallutama Narva-Jõesuu, Riigiküla suunas edasi liikuma ja Narvat ründama. Samal ajal pidi Eesti 1. diviis jätkama liikumist mööda Tallinna–Narva raudteed. Neid pidid toetama dessantväed, kes pidid läbi lõikama bolševike tagalas asuvad sideliinid.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Dessantväeosade koosseisus olid ka mõned Narva koolipoisid, kes tundsid OPERATSIOONI PLANEERIMINE kohalikku maastikku ning Parim meredessandi näide Esimese maailmasõja ajast oli 1917. aastal läbi tänu neile saadi pimeduse viidud sakslaste operatsioon Albion varjus liikuda sisemaa Saaremaale ja Hiiumaale. Tegu oli tõelise ühendoperatsiooniga, millest võtsid poole.

OPERATSIOON

SÕJAAJALUGU

FILMIARHIIV

68

ARHIIV

4. jalaväepolgu ambulantsi personal Vabadussõja ajal Udrias (Utrias).

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Operatsioon 1919. aasta 17.–19. jaanuaril. Eestlasi tähistavad sinised nooled, bolševikke punased.

SÕJAAJALUGU

Dessantväed edukalt kaldale toimetanud Lennuk ja Lembit suundusid Narva-Jõesuu alla. Nähes eestlaste laevu saabumas, taganesid vaenlaste väed ilma igasuguse vastupanuta. Soome kompaniid liikusid kiiresti Narva-Jõesuu ning Riigiküla alla ning alustasid sealt rünnakut Narva suunas. Kell 15.00 saabus suurtükilaev Lembit Narva-Jõesuu randa mereväe eriüksus, et toetada soomlaste pealetungi. Soomlased liikusid tänu kohalikku maastikku tundvatele Narva koolipoistele kiiresti edasi.

Kaks Soome kompaniid jõudsid kella 17.20 ja 18.40 vahel Narva. Linn kubises taganevatest bolševike vägedest, toetusja peastaabi üksustest. Bolševikud võitlesid meeleheitlikult, et oma vägesid üle Narva jõe evakueerida ja teatud määral see neil ka õnnestus. Meeleheitlikud lahingud sõjaliselt oluliste punktide üle nagu raudteejaam ja sellega seotud rajatised ning raudteesillad kestsid terve öö.

Soomlased hõivasid vaenlase tule all üle jõe viiva puust kergliiklussilla.

Eesti 1. diviisi üksused liitusid rünnakuga ja 19. jaanuari varahommikuks oli kogu linn eestlaste kontrolli all, sellele aitas kaasa Eesti 1. diviisi ratsarügement.

Samal hommikul ületasid Eesti 1. diviisi 5. rügemendi mehed Narva jõe ning võtsid teisel pool jõge asunud Jaanilinna enda kontrolli alla. Eesti väed jätkasid liikumist Luga jõel asuva Jamburgi suunas.

Ajaleht New York Times kirjutas 21. jaanuaril 1919. aastal Narva vallutamisega kaasnevatest üllatavatest sündmustest järgmiselt: „Peipsi järvest kirde pool tegutsenud Eesti vägesid on saatnud bolševike vastu märkimisväärne edu ... Tallinna–Peterburi raudtee ääres paiknev Narva linn koos suure hulga sõjavangidega võeti enda kontrolli alla. Soome väed tegid eestlastega koostööd ... Võidukad väed said suure sõjasaagi suurtükkide, toidumoona ja soomusrongide näol. Vangi langes ka diviisi ja rügemendi juhtkond. Räägitakse, et ka bolševike sõjaminister Lev Trotski oli lahingutegevuse ajal Narvas ja põgenes pärast bolševike alistumist.“

Utria operatsioon näitas, kui kiiresti suutsid eestlased otsuseid vastu võtta, nende komandörid said üsna vabalt haarata initsiatiivi, kohaneda kiiresti uute olukordadega ja tempo säilitada.

Narvas saadud sõjasaagi hulka kuulus täisvarustuses suurtükipatarei ja Farman FH30 luurelennuk. Samuti saadi kätte raskekuulipildujaid (tõenäoliselt 7,62 mm Maximid) koos varu­ osadega, hobuseid, moonavankreid, 12 välikööki, 9 kasti mürske ja 500 vintpüssi. Sõjavangide hulgas oli 31 punaste komandöri ja polguülemat.

Kokku võtsid Eesti väed vähemalt 3070 sõjavangi. Eesti dessandi koosseisust hukkus lahingus 1 mees ja haavatasaanuid oli 12. Soomlased kaotasid lahingutegevuses 3 meest ja haavata sai 11. Tapetud ja haavatud bolševike arv küündis 300–400 meheni.

JÄRELMÕJU 24. veebruaril 1919. aastal, Eesti iseseisvuse aastapäeval, kuulutas kindral Laidoner Eesti rahvale, et kogu Eestimaa territoorium oli bolševikest vabastatud.

Kuigi sõda jätkus kogu 1919. aasta vältel, toimus suurem osa sõjategevusest väljaspool Eesti territooriumi. Eesti väed võtsid osa ka Läti kaitsmisest ja vabastamisest.

1919. aasta jooksul suurenes nii Eesti vägede isikkoosseis kui ka paranes varustus ja ühendoperatsioonide läbiviimises muututi üha vilunumaks.

Vabadussõja viimased lahingud leidsid aset Narva kaitseliinidel. 31. detsembril 1919. aastal kuulutati välja relvarahu.

Eesti ja Nõukogude Venemaa kirjutasid ametlikult sõja lõpetavale Tartu rahu­ lepingule alla 2. veebruaril 1920. aastal.

Utria operatsioon näitas, kui kiiresti suutsid eestlased otsuseid vastu võtta, nende komandörid said üsna vabalt haarata initsiatiivi, kohaneda kiiresti uute olukordadega ja tempo säilitada.

Militaaroperatsioonid on oma olemuselt väga kiired: pidevalt oma otsuseid kiiremini tegev konflikti osapool saavutab tohutu eelise. Selleks ajaks, kui aeglasem pool tekkinud olukorrale reageerib, teeb kiirem pool juba hoopis midagi muud, kui vaatluste tulemusena täheldati, muutes sellega aeglasema poole vastuse kõlbmatuks.

Esimene maailmasõda pakub vähe näiteid edukatest meredessantidest ja see, et äsja loodud Eesti relvajõud selliseid operatsioone läbi viisid, oli vaenlase komandöride jaoks küllaltki ootamatu.

Utria dessant on hea näide infiltreerumisest ehk kaudsest lahingutegevusest: selle asemel, et asuda suuri kaotusi põhjustavale otserünnakule, möödusid maabuvad jõud vaenlase lahinguüksustest, mille tulemusena nende vastupanu koost lagunes.

SÕDUR NR 1 (88) 2016

Pärast meremiinide veeskamist kohtus Lennuk kell 10.30 maabumiskoha lähedal ülejäänud laevastikuga. Bolševikud märkasid lähenevaid laevu ja nende Merekülas paiknenud kahurvägi ning Narva–Tallinna raudteel Au­ vere–Mereküla vahel paiknenud soomusrong asusid laevastikku pommitama. Laevad pääsesid napilt ilma suuremate kaotusteta. Kell 13.00 saadi vaenlase kahurvägi sihikule ning Lennuki ja Lembitu meeskonnad vaigistasid nad. Punaste soomusrong oli sunnitud taganema raudtee põhiliinile. Dessant jätkus ilma vaenlase kahurväe vahelesegamiseta, kuid kaldale jõudnud dessantpaadid sattusid kuuli­ pildujatule alla. Bolševikud taganesid aga peagi. Dessandi jätkudes muutusid ilmaolud merel üha halvemaks, tõusis tugev tuul ja sellega ka lainetus. Mitu dessantpaati läksid kummuli ning sõdurid pidid külmas vees kaldale ujuma. Kaldale jõudmist raskendasid ka jääst libedad rannakivid. 17. jaanuari õhtuks saadi kaldale vaid 250 kuni 300 meest ning edasine kaldale­minek peatati. Sõjalaevad pommitasid bolševike arvatavat kogunemispaika Auvere rongijaamas. Sel hetkel oli vaenlasel võimalus dessant tagasi tõrjuda, kuid suures osas jäädi passiivseks.

Teadmata vaenuvägede täpset suurust Utria piirkonnas ning võttes arvesse kaldale jõudnud meeste piiratud laske­moona, saatis kapten Pitka Tallinna kindralstaapi raadiogrammi, õhutades 1. diviisi liikuma kiiremini Narva alla. 1. diviisi sõdurid jõudsid samal päeval Jõhvi. Dessantväeosade koosseisus olid ka mõned Narva koolipoisid, kes tundsid kohalikku maastikku ning tänu neile saadi pimeduse varjus liikuda sisemaa poole. Narva koolipoisid otsustasid enda initsiatiivil aidata ülejäänud dessantvägede maabumiseks paremat kohta otsida. Kell 23.00 sai laevastik teate uuest maabumiskohast. Tänu soodsamale maabumiskohale olid kõik dessantväed 18. jaanuari hommikul kella 11-ks edukalt kaldale jõudnud.

17. jaanuari õhtul vallutasid dessantväed Utria, Laagna ja Mereküla. Bolševikud üritasid küll 18. jaanuari hommikul Laagna tagasi võtta, kuid edutult. Dessant oli bolševike jaoks suur šokk ning üldine meeleolu langes veelgi. Laagna ja Utria hõivamine katkestas bolševike sideliinid Vaivara–Sinimägede all kaitse­ positsioonil olnud üksuste ja Narva vahel. Enamik 86. kütipolgu mehi jätsid oma positsioonid maha ning alistusid Eesti 1. diviisi 1. rügemendile.

69

TUTVUSTUS

NORDISK FILM

70

Sõdur maksab alati kõrgeima hinna Filmikunst annab sõja kujutamiseks rikkalikult võimalusi. Ühe äärmuse moodustavad ebarealistlike efektidega üle külvatud linateosed, mis jäävad lõpuni truuks vaid sõjapidamise välisele küljele. Sõjafilmide paremiku moodustavad aga selle alati traagikat sisaldava tegevuse tagamaid avavad ja mõtlema panevad väärtteosed.

T

SÕDUR NR 1 (88) 2016

aani režissööri Tobias Lindholmi käe all valminud „Sõda“ kuulub kvaliteetfilmide tippu. Selle tunnistuseks on ka 2015. aastal pälvitud filmiakadeemia parima võõrkeelse filmi auhind. „Sõda“ võis vaadata eelmise aasta novembris muuseas PÖFF-i festivalil ja nüüd on see jõudnud tagasi Eesti kinodesse.

1977. aastal sündinud Lindholmi ongi teinud tuntuks tema julgus puudutada ka keerulisi moraalseid küsimusi ja kasutada teemade lahkamisel dokumentaalfilmide tegemise vahedat ja tõetruud stilistikat. 2012. aastal esilinastus Lindholmi eelmine suurfilm „Kaaperdamine“ (A Hi-Jacking), mis pälvis samal aastal parima Taani filmi tiitli. Sellega oli tormihoiatus antud, et see mees ei tulista paukpadrunitega, vaid võtab filmitegemist tõsiselt.

Helmandi provints Afganistanis on Eesti kaitseväelastele tuttav. Kogu filmile pitseri vajutav moraalne dilemma just seal toimuvast alguse saabki. Seriaalist „Borgiad“, „Võimu kants“ ja „Troonide mäng“ tuttav näitleja Johan Philip Asbæk hüüdnimega Pilou kehastab Taani rahuvalveüksuse komandöri Claus Michael Pederseni, kes peab vastu võtma keerulise otsuse: kas päästa ühe oma üksuse võitleja või grupi kohalike tsiviilelanike elu. Kui võit-võit-olukorras on eetiline

Sõda • Taani 2015 • 1 tund 55 minutit (Nordisk Film) • Režissöör ja stsenarist Tobias Lindholm • Operaator Magnus Nordenhof Jønck • Osatäitjad Pilou Asbæk, Tuva Novotny, Søren Malling, Charlotte Munck

Sverre Lasn otsustamine lihtne, siis kellegi päästmine teiste elu hinnaga seab lati kaelamurdvale kõrgusele. Pedersen otsustab päästa oma üksuse võitleja, kuid kodumaale naastes seisab ta seetõttu silmitsi tapmissüüdistusega. Pilou Asbæk on ise öelnud, et tegu on täiesti uut tüüpi sõjafilmiga, kus kangelasi pole ja vaatajad saavad kaasa elada tavalistele inimestele, kellel ühel hetkel pole võimalust kaelamurdva valiku tegemist vältida.

Režissöör Tobias Lindholm on märkinud, et tema eesmärk pole provotseerida avalikkust vaidlema sõja vajalikkuse teemadel, vaid tuua esile sõjapidamise keerulised tahud ja moraalipiire kompavate otsuste tagamaad üldiselt. Lind-

holmi sõnul ei pööranud ta tähelepanu mingile konkreetsele sõjaepisoodile või -juhtumile, vaid tahtis ärgitada inimesi mõtlema õige-vale skaalal. Ta kordab vana tõde, et reaalne elu on sageli palju keerulisem kui arvata võiks ja tavaelus peetakse keeruliseks hoopis teistsuguseid otsustushetki. Kas oskab keegi teist meenutada oma tavaelust hetke, kus tal on tulnud langetada mõne inimese surmaotsus, et päästa kellegi teise elu?

Mida teeksid ekraanile toodud olukorras sina, kui kogu su senine elu pole kordagi nõudnud oma moraalinormide piiripealsetes oludes testimist? Kas sind aitaks see, kui oled enda peas sellise harjutuse läbinud või poleks sellestki kasu?

Türgis üles võetud filmis osaleb vaid kolm elukutselist näitlejat. Tõetruuduse huvides on Lindholm palganud oma meeskonda mitu Afganistanis teeninud sõjaväelast ja tõelist Afganistani sõjapõgenikku. Lindholm ise kommenteeris oma otsust nii: „Võin panna näitlejad näitlema, aga keegi pole tõepärasem sõdur ega hoia relva paremini kui sõdur ise, kes on seda teinud tuhandeid kordi varemgi.“ Filmi „Sõda“ teeb veelgi dramaatilisemaks haruldane ja ebatavaline võimalus näha sõda koju jäänute pilguga. Hingestatud sõdurinaise rolli teeb filmis Rootsi näitlejatar Tuva Novotny. Inimlikud stseenid toovad vaatajani hulga tõelisi tundeid, sest ka sõdur on eelkõige inimene ja isa ning alles seejärel täidab elus ülejäänud rolle. Võta igaks juhuks taskurätt kaasa – kui jõuad igatsusest tulvil stseenini, kuidas poeg oma kaugel oleva isaga läbi hakkiva telefoniliin sidet püüab saada, võib sul seda vaja minna.

Pilou Asbæki sõnul aitab film „Sõda“ vaatajatel paremini mõista tagajärgi, mis järgnevad inimese otsusele sõtta minna.

Mul jääb üle peaosatäitjaga nõustuda.

TULE KAITSEVÄE ERIOPERATSIOONIDE GRUPI KATSETELE Järgmised katsed toimuvad: 18.-30.07.2016 Täpsem info www.elukutse.ee/eog lpvalik@mil.ee