Sodur 0317

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

UUS VÄLJÕPE LOE LK 14

Nr 3 (96) 2017

E D I N O O I S T A R ERIOPE T S E T S U V E G E T LOE LK 34

Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă•ppeajal palk alates 650.- EUR

3/2017

3

SISUKORD 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Brigaadikindral Indrek Sirel: õppus näitab kaitseväe arengut tervikuna Kaitseväe õppuse Kevadtorm arengust 15 aasta jooksul ja selle tähendusest Eesti riigikaitses laiemalt räägib ajakirjale Sõdur viimase Kevadtormi juht brigaadikindral Indrek Sirel.

Üksikud suudavad lasta täpselt ja kaugelt Heikki Kirotar avab sõjalise täpsuslaskmise arengut.

Uus väljaõpe – alustame elulisest probleemist Miks vajab kaitseväe ja kaitseliidu traditsiooniline väljaõpe uut lähenemist, kirjutab Ivar Janson.

20 Eesti mehed jahivad pomme Afganistanis Eesti kaitseväelasi Afganistanis külastas Sõduri toimetaja Ken Rohelaan.

24 Kaitseväe uued kasarmud – hooned sõdureid teenimas Eesti kaitseväe jaoks rajatud kasarmud on heaks näiteks sellest, kuidas moodsad hooned hoiavad oluliselt aega kokku ja arvestavad sõdurite väljaõppe vajadustega.

Õhujõu hirmutav ramm Õhujõud on teinud viimase saja aastaga suure arenguhüppe: lahinguväljal on varasemast enam ja mas-

taapsemaid võimalusi, mis avardavad väejuhtide võimalusi oma ülesandeid täita.

34 Pöördepunkt, mis aitab alistada tugevama vastase Kolonelleitnant Margus Kuul selgitab erioperatsioonide teooriast lahti, kuidas suhteline ülekaal võimaldab väiksemal üksusel alistada suurema.

49 Noor õppur läheb meelsamini aega teenima

Keeruline konflikt ja lääne jõuetus Eesti on Mali Vabariigis osaline korraga kahes missioonis: Euroopa Liidu

Tegevtoimetaja

Ken Rohelaan ken.rohelaan@mil.ee / 717 2172

Toimetus

Filtri tee 12, 10132 Tallinn

Kaitsevaldkonna hangete kompetentsi koondumine ühte asutusse on toonus kaitseväele märgatava kasu, kirjutab Priit Soosaar.

Hanno Ojalo kirjutab, kuidas Poola lüüasaamine ja kogu riigi okupeerimine teises maailmasõjas oli kogu maailmale rabav üllatus.

66 Raamatututvustused

Keeletoimetaja Kujundaja

Kristina Ehrenpreis Ragne Rikkonen-Tähnas

Trükitud Kaanefoto

Ellington Printing Network Ardi Hallismaa

SÕDUR NR 3 (96) 2017

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus

Asjatundjad koonduvad suure pildi nimel

66 Poola sõdurid üksinda kõigi vastu

Suhtumine ajateenistusse sõltub paljuski sellest, millal ja millistel asjaoludel ajateenistusse astutakse.

Väljaandja

väljaõppemissioonis EUTM ja ÜRO stabiliseerimismissioonis MINUSMA. Miks see Mali meile nii oluline on?

SOOME

EESTI UUDISED NORRA

ROOTSI

KINDRAL TERRAS KÜLASTAS SUWAŁKI KORIDORI Eesti kaitseväe juhataja kindral Riho Terras ja kaitseväe juhtkond koos sõjakooli keskastme kursusega külastasid 21.-23. augustil Suwałki koridori ning kohtusid Poola ja Leedu kolleegidega. Kohtumistel arutati kaitsekoostöö erinevaid aspekte T AANI tening saadi ülevaade Poolas ja Leedus gutsevate NATO lahingugruppide tegevusest ja valmisolekust. „Sain kinnituse, et NATO lahingugrupid on nii Poolas kui Leedus edukalt integreeritud nende riikide kaitseväe koosseisu,“ ütles kindral Terras. „Ja mis veel tähtsam, olen kindel, et vajadusel suudame koordineeritult teha koostööd ja täita vajalikke ülesandeid.“ SAKSAMAA Külastuse üheks eesmärgiks oli saada informatsiooni Suwałki koridori sõjalise kaitse ja operatsioonikeskkonnast. Poola ja Leedu kaitseväe esindajad andsid oma Eesti kolleegidele nägemuse sellel kitsal maaribal sõjalise operatsiooni tegevusvõimalustest ja ohuteguritest seoses Balti riikide kaitsmisega agressori rünnaku puhul. „Arutasime Suwałki koridori maakitsuse julgeoleku teemasid ning edaspidise koostöö võimalusi meie riikide vahel,“ ütles kindral Terras. „Nägime oma silmaga, milline on Suwałki maastik sõjalisest vaa-

VENEMAA

EESTI

LÄTI

LEEDU

KALININGRAD

VALGEVENE

SUWALKI KORIDOR POOLA

Pikem lugu Suwałki koridorist

tenurgast ning millised on sealsed taktikalised väljakutsed ja võimalused.“ Suwałki koridor on 104 km pikkune piirilõik Leedu ja Poola vahel Suwałki linna lähedal, mis on ainsaks NATO maismaasillaks Balti riikide ja teiste Euroopa

NATO-riikide vahel. NATO 28 liitlasriigi juhid otsustasid möödunud aasta juunis Varssavi tippkohtumisel muutunud julgeolekukeskkonna tõttu paigutada NATO pataljoni lahingugrupid Eestisse, Lätisse, Leetu ja Poola.

Kaitseinvesteeringute keskus sõlmis esimesel poolaastal 180 hankelepingut

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Jaanuaris tööd alustanud riigi kaitseinvesteeringute keskus sõlmis esimese kuue kuu jooksul 180 hankelepingut kogumaksumusega 100 miljonit eurot.

Sõlmitud lepingutest kaalukaimad on jalaväe lahingumasinate CV-90 varuosade leping BAE Systems Hägglund AB-ga, mille maksumus on kokku üle 12 miljoni euro, jalaväe lahingumasinate laskemoona ost 11,4 miljoni euro eest Hollandi kaitsematerjalide administratsioonilt, lahingumasinate hooldus ja remont, mereväe miinijahtijate miinituvastussüsteemi SeaFox hooldus ja remont.

UKRAI

ilmus 2016. aasta viiendas numbris.

„Kaitsevaldkonna hanketegevus ei peatunud uue asutuse loomisega hetkekski,“ ütles hangete osakonna juhataja Priit Soosaar. „Sõlmitud lepingutele on eelnenud pikk ettevalmistustöö ja turu-uuringud, sellesse on panustanud nii kaitseväe, kaitseministeeriumi kui ka kaitseinvesteeringute keskuse esindajad. Eesti kaitsealased hanked on läbi viidud meie ressursse ja võimalusi maksimaalselt tõhusalt ära kasutades,“ lisas ta.

3. juulil kuulutati välja hange automaattulirelvade ostuks 1. ja 2. jalaväebrigaadile eeldatava maksumusega kuni 75 miljonit

eurot, milleks aastatel 2018 – 2021 hangitakse ligikaudu 11 000 automaattulirelva. Sõlmitav raamleping kestab aastani 2024, mis võimaldab lisaks eelpool nimetatud kogusele täiendavalt juurde hankida kuni 18 000 relva koos lisavarustusega.

Kõige olulisem sel aastal valmiv taristuobjekt on Tapa sõjaväelinnaku laiendus, mille kasarmute, toitlustuskompleksi ja toetusrajatiste ehituseks on esimesel poolaastal kulunud ligi 20 miljonit eurot. Linnaku laiendus valmib oktoobris, kokku maksab 16 hoonest koosnev laiendus 39 miljonit eurot, samuti on valmi-

nud ajutised konteinerlinnakud liitlasvägede tarbeks.

Riigikaitse arengukava kohaselt on selle aastakümne hangete prioriteedid jalaväe lahingumasinate, automaatide ning liikursuurtükkide hanked, samuti kaitseväe sõjaaja varustuse ja varude täiendamine.

Riigi kaitseinvesteeringute keskus alustas tööd selle aasta 1. jaanuaril. Keskus korraldab hankeid kaitseministeeriumi, kaitseväe ja teiste valitsemisala asutuste tarbeks, kavandab ja viib ellu taristu, sealhulgas harjutusalade arendust ning haldab kinnisvara.

FOTOD: MIL.EE, WIKIPEDIA

4

EESTI UUDISED

LIGI 100 EESTI MEREVÄELAST OSALES LÄTIS TOIMUVAL MIINITÕRJEOPERATSIOONIL

21.-30. augustini kestis Irbe väinas rahvusvahelise miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit operatsioonifaas, mille käigus otsiti maailmasõdadest vette jäänud lõhkekehasid.

Eesti mereväest osales operatsioonil kokku ligi 100 teenistujat laevastiku tuukrigrupist, miinijahtijatelt Admiral

Cowan ja Sakala ning staabi- ja toetuslaevalt Wambola.

NATO 1. alalise miinitõrjegruppi kuuluvate laevade hulgast läks Open Spiritil esimese lõhkekeha avastamise au Eesti mereväe miinijahtijale Sakala. „Leidsime lõhkekeha sonarikontaktiga, mida aitasid

KAITSEVÄELANE PEETER OLESK VÕITIS LASKMISE EM-IL PRONKSMEDALI

nad Balti riikidest, Norrast, Poolast, Belgiast, Ühendkuningriigist, Kanadast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Teiste seas oli operatsioonil ka NATO 1. alalise miinitõrjegrupi ja miinitõrjeeskaadri BALTRON-i laevad ning partnerid Rootsist Läänemere lõhkekehade ohutusnõukogust (Baltic Ordnance Safety Board), kes aitavad lõhkekehasid laevadelt saadud info ja piltide põhjal identifitseerida.

Miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit peamiseks eesmärgiks on muuta mereteed ohutumaks nii tsiviil- kui ka sõjalaevastikule.

Operatsiooni käigus puhastatakse mereteid ajaloolistest lõhkekehadest ning parendatakse üksuste vahelist koostööd.

Valdavalt otsitakse miine Irbe väinas. Täpsemad miinijahtimise alad on määratletud vastavalt ajalooliste miiniväljade kaartidele.

Open Spirit on Balti riikide merevägede poolt korraldatav miinitõrjeoperatsioon, mis sai alguse 1995. aastal. Igal aastal toimub operatsioon erinevas Balti riigis. Järgmisel aastal toimub Open Spirit Eestis.

Eesti naised said 300m püssiharjutusel 60 lasku lamades kokku 1751 silma, jäädes kolme silmaga alla hõbemedali teeninud Saksamaa naiskonna le.

Euroopa meistriks tulnud Rootsi laskurid said kokku 1771 silma.

Individuaalselt oli Eesti naiskonna parim kaitseväe staabi- ja sidepataljoni tegevväelane kapral Anžela Voronova, kes 588 silmaga sai kuuenda koha. Kaitseliidu Tallinna malevasse kuuluv Ljudmila Kortšagina oli 584 silmaga kaheteistkümnes ja Kaitseliidu Tartu malevasse kuuluv Tuuli Kübarsepp sai 579 silmaga üheksateistkümnenda koha.

Varem pole Eesti laskurid Euroopa meistrivõistlustelt täiskasvanute arvestuses kolme medalit võitnud.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Bakuus peetavatel laskmise Euroopa meistrivõistlustel tuli täiskaliibrilise püstoli harjutusel 580 silmaga pronksmedalile staabi- ja sidepataljoni spordirühma tegevväelane kapral Peeter Olesk.

Esikoha saavutas 2014. aasta maailmameister Yuzuf Dikec Türgist 587 silmaga, edestades 582 silma lasknud Rio olümpiavõitja Christian Reitzi Saksamaalt.

Saadud medal on Peeter Oleskile teiseks medaliks olümpiakiirlaskmise harjutuse hõbemedali kõrval. Kokku võitsid Eesti laskurid tänavustelt Euroopa meistrivõistlustelt 3 medalit: lisaks Peeter Oleski medalitele sai Eesti naiskond Bakuus kolmanda koha 300m harjutuses 60 lasku lamades.

Eesti naiskond võitis Bakuus peetavatel laskmise Euroopa meistrivõistlustel 300m püssiharjutusel pronksmedali, naiskonda kuulusid kaitseväelane kapral Anžela Vorona ning kaitseliitlased Ljudmila Kortšagina ja Tuuli Kübarsepp.

tuvastada miinituukrid ning allveerobot Seafox. Tegemist oli torpeedoga, mis lebas 30 meetri sügavusel veepõhjas,“ ütles miinijahtija Sakala komandör kaptenmajor Annes Babenko.

Tänavu ligi 700 osalejaga Open Spiritil oli kokku 15 laeva ning tuukrimeeskon-

5

VÄLISUUDISED

USA SÕDURID LIHVISID OSKUSI SOOMES JA BALTIMAADES Kui 4. augustil maandusid Eestis Ämari lennubaasis Ameerika Ühendriikide Marylandi rahvuskaardi lennuüksuse kümme ründelennukit A-10 ning neli helikopterit UH-64 Black Hawk ja CH-47 Chinook, et harjutada koostööd kaitseväe, Kaitseliidu ja NATO lahingugrupiga, siis üks osa ameeriklaste treeningutest kulges ka Soomes ja Lätis.

Ründelennukid A-10 harjutasid meie põhjanaabrite juures Soome F/A-18C ja Hispaania EF-18A Hornet hävitajatega. USA sai treenida koos NATO-sse mittekuuluva Soomega kahepoolse kokkuleppe tõttu, mis sõlmiti 2016. aasta oktoobris seoses Venemaaga kasvanud piirkondlike pingete tõttu.

USA kasutas treeningutel ka MC-130J Commando II lennukit, mis on mõeldud madallendudel helikopterite tankimiseks, märkamatuks sissetungiks ja üksuste väljatoomiseks ning õhu kaudu varustuse saatmiseks. Õppustel kasutatud lennuk toodi kohale Suurbritannia kuningliku õhuväe baasist Millenhallis.

Vene lennukite piiriületused sagenesid Pärast Leedu presidendi Dalia Grybauskaite avalikku teadet juuli lõpus, et Leedu suurendab seal paiknevate USA hävitajate F-15C Eagle arvu neljalt seitsmeni Venemaal toimuva Zapadi õppuse ajaks, sagenesid Vene lennuvahendite piiririkkumised Leetu.

Leedu kaitseministeeriumi teatel registreeriti 31. juulist kuni 6. augustini 18 piiririkkumist. Enamus masinaid lendasid ilma transpondrita või ei suhelnud lennujuhtimiskeskusega. Piiri rikuti lennukitega MiG-31, Su-27, Il-38 ja Tu-142.

Gaza sektori maa-alune müür valmib 2019. aastaks

ni

si rd 1.

ni ri

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Iisraeli plaan ehitada Gaza sektori ümber maaalune müür, et takistada Palestiinia sõdurite imbumist alasse maa-aluste tunnelite kaudu, peaks realiseeruma kahe aasta jooksul.

Iisraeli kaitseväe (IDF) lõunapiirkonna juht kindralmajor Eyal Samir ütles augusti alguses ajakirjanikele, et projekt kiireneb lähikuudel märgatavalt. „Me hakkame nägema tööde mahu laienemist,“ ütles kindralmajor Samir.

Maa-aluse piirde ehitus algas 2014. aastal, kui Palestiina islamistlik liikumine Hamas kasutas maa-aluseid tunneleid, et liigutada rünnakurühmi Iisraeli.

IDF-i esindajad on öelnud, et kuigi maaalune müür peaks toimima füüsilise tõkkena, siis lisatakse müürile ka sensorid, et tuvastada maa-aluste käikude ehitust. IDF-i arvutuste järgi peaks maa-alune müür maksma 150 miljonit Iisraeli seeklit (ligi 35 miljonit eurot) kilomeetri kohta, mis teeks kogu projekti hinnaks ligi 1,25 miljardit eurot.

Kindralmajor Samiri sõnul on Hamasi rünnakud jäänud tagasihoidlikumateks, ent valmistutakse siiski sõjaks Gazas. „Loodetavasti vaikus püsib, aga me jätkame valmistumist ja oleme kõrges valmisolekus,“ lisas ta.

Venemaa mõistab hukka USA ehitustööd Krimmi lähedal Juuli lõpus alustas USA mereväe esimene mobiilne ehituspataljon (NMCB 1) operatsioonikeskuse ehitust Lõuna-Ukraina Ochakivi sadamas, mis jääb Musta merre Krimmi poolsaare lähedale.

Ochakiv on Ukraina mereväe ühe laevastiku brigaadi juhtimispunkt, mis asub Krimmist vaid 120 kilomeetri kaugusel, Dnepri jõesuudme lähedal. Vene riiklik meedia on seda nimetanud ohtlikult lähedaks.

Ehitatav operatsioonikeskus juhiks mereväe-, aga ka ranniku- ja õhuüksusi.

Samuti jääksid samasse haldusalasse erioperatsioonide üksused ja logistika.

Augusti alguses operatsioonikeskuse ehitusplaane kajastanud Venemaa meedia mõistis sellised sammud hukka, tehes mittesoosivaid võrdlusi Lääne poliitika mõjuga Georgia, Moldova ja Balti riikide kohta.

FOTOD: BOEING.COM, SOUTHFRONT.ORG, DEFENSE-AEROSPACE.COM, HTTP://WWW.NEWSTATESMAN.COM

6

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (august)

7

Pentagon sai uut teavet Põhja-Korea tuumavõime kohta Ameerika Ühendriikide armeeluure uute andmete järgi suudab Põhja-Korea toota piisavalt väikese tuumaseadeldise, et varustada oma kaugmaarakette.

Korealastel võib olla piisavalt materjali kuni 60 relva jaoks.

Washington Post kirjutas augusti alguses USA kaitseluureagentuuri (DIA) raporti kohta,

et tegemist on ühe organisatsiooni hinnanguga ning senini ei ole teised luureasutused konsensusele jõudnud.

Sellele vaatamata viib DIA raport laiemalt jagatud oletusteni, mis puudutavad Põhja-Korea olulist arengut seoses USA mandrini ulatuva tõsiselt võetava tuumaohuga.

DIA kirjeldab oma raportis, et Põhja-Korea suudab ehitada kompaktse tuumarelva, et lisada see oma kaugmaa ballistilistele rakettidele. Täpseid rakette DIA ei maini, aga nende hulka võivad kuuluda mandritevaheline ballistiline rakett Hwasong-14 (KN20), keskmaa ballistiline rakett Hwasong-12 (KN-17) või kesk-

maarakett Pukkuksong-seeriast (KN-11 või KN-15).

Põhja-Korea testis 2016. aastal kaks korda tuumeseadeldisi ja väitis edasiminekutest seoses suuruse ja kaalu vähendamisega. Tänavu juulis testis Põhja-Korea kaks korda Hwasong-14 raketti.

AFGANISTAN SAAB USA-LT ESIMESED BLACK HAWKID Ameerika Ühendriigid viib lähiajal Afganistani õhuväele esimese portsu Sikorsky UH-60 Black Hawk helikoptereid.

NATO teatas oma Resolute Supporti Facebooki lehel, et esimene helikopter on valmis transpordiks ning ülejäänud kolm lennuvahendit peaks olema valmis septembri lõpuks, et anda Afganistani õhuväele üle.

NATO teade tähistab Afganistani õhuväele

varustada, on USA valitsuse keskne sõnum olnud, et kogu varustust peab olema lihtne hooldada ja üleval pidada.

Afganistani sõjajõud on seni kasutanud ligi 50 Mi-17 helikopterit, mis on töökindluselt vastupidavad ja usaldusväärsed. Need lennuvahendid on hangitud Tšehhi, Venemaa, Slovakkia ja Suurbritannia kaudu ning rahastus tuli Araabia Ühendemiraatidelt ja USA-lt.

e l u k u t selist sõdurit ja lühiajalist vabatahtlikku kuulusid 2017. aasta juulis Saksamaa sõjaväkke ehk Bundeswehri. Rahvusvahelise julgeoleku halvenemise tõttu maailmas ja Saksa armee suureneva vajaduse tõttu on varasemalt seadnud Saksa kaitseminister Ursula von der Leyen eesmärgi, et Bundeswehris oleks ligi 198 000 liiget.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

esimest n a i s kadetti v õ t a b Venemaa Krasnodari pilootide kursusele vastu. See on esimene kord pärast Teist maailmasõda, kui Venemaa lubab naistel osaleda õhuvõitluse piloodi kursusel.

olulist vaheetappi, kuna Black Hawkide tulekuga lõpeb senistele Vene päritolu Mil Mi-17 „Hip“ helikopteritele tuginemine. 2016. aasta novembris avaldas USA senaator Richard Blumenthal, et Ühendriikide kaitseministeerium varustab Afganistani õhuväge 53 Black Hawkiga, mida võetakse USA sõjaväe varudest ja millele tehakse vajalik värskenduskuur.

Püüdes Afganistani sõjajõude tehnikaga

8

FOOKUS

Igor Ljapin KAPRAL, STRATEEGILISE KOMMUNIKATSIOONI OSAKONNA TEAVITUSSPETSIALIST FOTOD: ROOMET ILD, ARDI HALLISMAA, SANDER ILVEST

SÕDUR NR 3 (96) 2017

KEVADTORMI JUHT: õppus näitab kaitseväe arengut tervikuna

FOOKUS

Kaitseväe õppuse Kevadtorm arengust 15 aasta jooksul ja selle tähendusest Eesti riigikaitses laiemalt räägib ajakirjale Sõdur viimase Kevadtormi juht brigaadikindral Indrek Sirel.

Tänavu toimus Kevadtorm 15. korda.

Kui vaadata minevikku, siis kuidas kirjeldate arengut, mida Kevadtorm on teinud alates 2003. aastast?

Kevadtorm on arenenud ühes rütmis koos kogu kaitseväe ja Kaitseliiduga. See tähendab, et me peame vaatama, kuidas on arenenud meie juhtimisstruktuurid, kuidas on tõusnud meie üksuste üldine võimekus, milliseid kogemusi oleme saanud ajateenijate ja reservväelaste väljaõpetamisel, ja loomulikult siia lisandub ka rahvusvaheliste operatsioonide kogemus. Kõik see on tulnud Kevadtormi raamistiku juurde, seega Kevadtorm on hea näitaja, kuidas kaitsevägi on aastatega arenenud.

Kui vaadata tagasi aastale 2003, siis sel ajal oli Kevadtorm maaväe keskne üritus, aga aastatega on raamistik oluliselt laienenud. Õppus on oma olemuselt astunud välja ühe väeliigi raamest, nüüd on kaasatud kogu kaitseväe ja Kaitseliidu struktuur. See on õppus, millega testime kogu struktuuri võimekust oma ülesandeid täita. Viimaste aastate jooksul on edukalt lisandunud ka suur rahvusvaheline komponent. Kui ütleme, et peaaegu iga Eesti elanik teab Kevadtormi kui suurt kaitseväe õppust, siis ma kindlasti lisan, et Kevadtormi nimi ja bränd on tuntud ka väljaspool Eestit. Seda näitab kindlasti rahvusvaheliste üksuste suurenenud osalus. Kõik see juhtus tänu sellele, et Kevadtormi nime taga on ka sisu, ja see peegeldabki kaitseväe arengut.

Kevadtormi saab võrrelda lõpueksamiga, millel on kindel loogika ja struktuur. Erinevate relvaliikide ning staapide, üksuste ja liitlaste harjutused koosnesid koostegevusõppest ja lahingutest. Miks just selline struktuur?

arv liitlaste ja partnerite maaväeüksusi, see oli minu meelest samuti üpris uus element. Liitlasüksuste lisamine struktuuri tekitas kohe vajaduse teha teatud korrektuurid juhtimises, sest niipea, kui liidame liitlasüksused oma juhtimisvõrku, läheb töökorraldus ingliskeelseks ja muutub ka viis, kuidas töötame käskude ja korralduste andmisel ning üksuste vahetul juhtimisel. See oli kindlasti suur väljakutse pataljonide staapidele ja nende sidemeestele, kes pidid kõik protseduurid läbi tegema inglise keeles.

Me kindlasti jätkame sellega, sest Eesti kaitsevõime tugineb nii meie enda iseseisvale kaitsele kui ka kollektiivkaitsele. Harjutamine liitlastega ja nende integreerumine meie üksuste koosseisu on ilmselt reaalsus. Sellist Kevadtormi ülesehitust, kus liitlased on suurte üksustena mõlema brigaadi koosseisus, kasutatakse ka tulevikus.

Möödunud Kevadtormil osales kordades rohkem soomustehnikat kui kunagi varem – ja ilmselt tänu meie liitlastele. Mida see kogemus annab meie ajateenijatele ja tegevväelastele?

Soomustehnika on esimene, mida välja tuuakse, aga kui vaatame tehnikat ja võimekust, mida liitlased on õppusele toonud, siis ma pööraks tähelepanu teistele võimetele, näiteks helikopterid, eri tüüpi lennukid ja õhutõrje vahendid. Kõik nimetatud vahendid on heaks näiteks, kuidas meie liitlased suudavad täita nn võimelünkasid ehk pakkuda neid vahendeid, mida vajaksime edukate lahingute pidamiseks, kuid mida

KEVADTORMI NIMI JA BRÄND ON TUNTUD KA VÄLJASPOOL EESTIT. SEDA NÄITAB KINDLASTI RAHVUSVAHELISTE ÜKSUSTE SUURENENUD OSALUS. 1. ja 2. jalaväebrigaad seisid teineteise vastu, mõlemal abiks ka liitlaste üksused. Kas selline stsenaarium on meie jaoks midagi uut?

Liitlasüksused on osalenud Kevadtormil alates 2006. aastast, mis oli esimene taktikaline õppus, kus NATO lahingugrupp (eFP) tegutses maastikul 1. jalaväebrigaadi koosseisus. See on uudne üksus, uudne situatsioon nii kaitseväele kui ka 1. jalaväebrigaadile, õppuse juhtstaabile ja liitlasüksuselegi. 2. jalaväebrigaadi koosseisu oli määratud märkimisväärne

meil veel ei ole. Liitlaste kohalolekuga Kevadtormil saame järjekordse kindluse, et vajaduse korral on need võimekused siin ja me saame nendega harjutada juba rahuajal.

Soomustehnika puhul väärib kindlasti märkimist nii lahingutankide, jalaväe lahingumasinate kui ka soomustransportööride arv. Ei tasu ära unustada ka muid toetavaid masinaid, mida maastikul rakendati. Sarnases mahus oli see kindlasti uus kogemus mitmel tasandil. Sõdurid said tehnikaga tutvuda ja

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Õppuse eesmärk on harjutada üksuste koostööd erinevates lahinguliikides, selline ülesehitus lubabki meil seda hinnata. Mulle endale ei meeldi sõna „lõpueksam“ Kevadtormi kontekstis – minu jaoks on see pigem vaheetapp, vahekokkuvõte. Ma käsitlen seda võimalusena kinnitada, et üksused on valmis vajaduse korral ülesandeid täitma, kaitseväelased on valmis alustama järgmist etappi: ühed lähevad reservi, teised aga

jätkavad tööd, mis on seotud üksuste lahinguvalmiduse taseme hoidmisega.

Kuna Kevadtorm on seotud ajateenistuse viimase etapiga, siis lõpueksami tempel jääb siiski õppusele juurde. Üksuste kokkuharjutamine võimaldab veenduda selles, et loodud struktuurid suudavad üksteisega koos tegutseda ja töötada. Näiteks juhtstruktuuridel oli võimalus luua juhtimisahel ja saavutada kindel juhtimine nende üksuste üle, mis igapäevasel teenistusel ei ole nende koosseisus. Brigaadidel võimaldas see viia jalaväepataljonide hindamise lõpuni, mis oligi õppuse üks eesmärkidest. Sel ajal oli ka palju tegevusi, mis olid relvaliigi põhised, nagu suurtüki ja õhutõrje laskmised, pioneeriüksuste ettevalmistused jne. Kui rääkida suurematest ettevõtmistest, siis just selles etapis läks Kaitseliidu lahingugrupp 1. jalaväebrigaadi koosseisu.

Kõik need on sisuliselt ettevalmistavad üritused. Seejärel võivad üksused alustada oma lahinguülesannete täitmist õppuse ülesannete raames. Sarnane õppuse ülesehitus on meil kasutusel juba mitu aastat ja see on juba tõestanud efektiivsuse sellega, et me anname võimaluse struktuur kokku panna ning harjutada algul veidi aeglasemas tempos. See on võimalus viimaseid kordi lihvida erinevaid juhtimistasandeid ja juba siis minna lahinguülesandeid täitma.

9

10

FOOKUS

 Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad olid ühed paljudest, kes osalesid tänavu Kevadtormil ja jätsid õppuse juhile brigaadikindralile Indrek Sirelile hea mulje.

nüüd on olemas arusaam, mis on selle konkreetse tehnika toimimise iseärasused. See on võimalus aru saada, mis on tugevad ja nõrgad küljed ning kuidas neid paremini ära kasutada. Erinevad juhtimistasandid said kogemuse, kuidas planeerida ja kasutada üksusi, mille koosseisus on soomustehnika. Praktiliste soorituste käigus nägime, kuidas need plaanid lõpuks ka ellu läksid. Ja kõike seda saame rakendada meie enda soomusmanöövervõimekuse kujundamisel, mis on üks olulisemaid tegevusi järgnevatel aastatel maaväeüksuste arendamisel.

Milline mulje jäi uutest lahingumasinatest CV90, millega Scoutspataljon tuli esmakordselt Kevadtormile?

Kindlasti olen rahul, et õppuse raames saime esimest korda rakendada üksust, mis oli relvastatud CV90-ga. Õppus kinnitas, et CV90 on meie maastikul hea masin. Meie jaoks on oluline, et Scoutspataljoni ja 1. jalaväebrigaadi ülemad said esmakordselt arvestada sellega, et nende koosseisus on allüksus, mis on relvastatud vastava tehnikaga. Sellele üksusele ülesannete püstitamine ja nende täitmine maastikul on see praktiline kogemus, mida saime sellelt õppuselt. Oleme soomusmanöövervõimekuse väljaarendamisel õigel teel, tähtsad sammud on tehtud. Jah, seda on hea tõdeda, et masin näitas ennast heast küljest.

KEVADTORMI OSALEJATE JA RELVASTUSEVARUSTUSE KAUDU, MIS ON SÕDURITEL KASUTADA, SAAME VAADATA, KUIDAS ARENES KOGU KAITSEVÄGI JA KAITSELIIT. Ajateenija, tegevväelane, reservväelane, vabatahtlik kaitseliitlane – meie kaitsejõud koosneb väga erinevatest osalejatest. Kuidas näete nende arengut? Kas sellised õppused nagu Kevadtorm aitavad sõdurite ettevalmistusele nii palju kaasa, et iga Eesti kaitseväe vormi kandja on lõpuks võrdväärne partner tegevväelasest liitlasele?

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Kui räägime ajateenijatest, siis seda peab vaatama kogu teenistuse kontekstis.

Lõppkokkuvõttes on Kevadtorm ainult kolm nädalat sellest väljaõppe perioodist, aga sõdurid omandavad oskusi terve teenistuse käigus. Kevadtormi osalejate ja relvastuse-varustuse kaudu, mis on

nendel kasutada, saame vaadata, kuidas arenes kogu kaitsevägi ja Kaitseliit. Kevadtorm on õppus, kus saame tegutseda suuremate üksuste raames, kus omakorda üksiksõduri oskused sulanduvad suuremate üksuste koosseisu. Vaadates seda, mida sõdurid ja üksused demonstreerivad sellel õppusel, siis ütlen kindlasti, et väljaõppe tulemusega võib olla rahul.

Oma positsioonilt kinnitan, et meie ajateenijad, reservväelased, tegevväelased ja kaitseliitlased on hästi välja õpetatud ja suudavad ülesandeid täita. Õppuse eesmärk ei ole ju ennast võrrelda teistega, oluline on see, et kaitseväe juhtkond saab hinnata, et Eesti sõdur on valmis Eesti üksuste koosseisus Eestit

kaitsma koostöös liitlastega. Jah, kindlasti oleme võrdväärne koostööpartner meie liitlastele, aga me ei pea nii palju muretsema selle üle, kas oleme kellestki paremad või halvemad mingis soorituses. Eesti sõduritel on palju spetsiifilisi oskusi, kus oleme peajagu üle ka paljudest tegevväelase taustaga liitlastest. Me valmistume Eestimaa kaitsmiseks, me teame seda maastikku, me oskame teistest palju paremini kasutada ära metsase, soise ja kinnise maastiku iseärasusi.

1. jalaväebrigaadi koosseisus osales ka vabatahtlikest koosnev pataljonisuurune Kaitseliidu Põhja lahingugrupp. Milline on Kaitseliidu roll koostöös kaitseväe ja liitlastega?

Kaitseliidu üksused on loomulik ja täiesti orgaaniline osa Eesti kaitsevõimest.

See on üks olulisematest komponentidest selles õppuses. Kaitseliit sai harjutada suuremate üksuste koosseisus, mida Kaitseliidu struktuuris igapäevaselt ei moodustata. Kaitseliidu baasil lahin-

FOOKUS

11

eramaal? Kas Eesti elanikud on valmis koostööks kaitseväega?

Lühike ja kindel vastus on „jah“. See, et meil oli juba 15. Kevadtorm ja et me aastast aastasse oleme harjutanud nii Kevadtormi kui ka teiste kaitseväe õppuste raames väljaspool kaitseväe harjutusalasid, näitab seda, et valmidus toetada kaitseväe ja Kaitseliidu ettevõtmisi Eesti ühiskonnas on suur.

Kaitsevägi teeb koostööd nii kohalike omavalitsustega kui ka riigiasutustega ja kindlasti ka üksikisikutega. Koostöötahe ja valmidus on kindlasti olemas, aga seda ei saa kuritarvitada. Koostöö toimimiseks peavad asjad olema hästi planeeritud, toon siin välja tsiviil-militaarkoostöö olulisust õppuste ettevalmistamisel. Õppuse juhina käsitleksin tsiviil-militaarkoostööd lausa eraldi lahingufunktsioonina. Toonitaksin tõesti seda, et see on lahingufunktsioon sellepärast, et see võimaldab läbi viia meie väljaõppes olulist etappi, millest sõltub ka meie lahinguvalmiduse saavutamine.

Vahejuhtum, millele viitasite, on ekstreemnäide. Ma siiralt loodan, et sarnased vahejuhtumid kaitseväe ja Kaitseliidu õppustel ei kordu. Saan kinnitada, et kaitseväes saadakse selgelt aru, kui tähtis on tsiviil-militaarkoostöö, kui suur on Eesti inimeste koostöövalmidus ja kui oluline on seda hoida.

gugrupi ehk pataljonisuuruse üksuse formeerimine ja selle sulandumine 1. jalaväebrigaadi koosseisu on hea saavutus ja vastab sellele, kuidas ülesandeid hakatakse täitma kriisiolukorras.

Suures pildis pole minu jaoks vahet, kas see on 1. jalaväebrigaadi pataljon või Kaitseliidu baasil formeeritud lahingugrupp või hoopis liitlaste lahingugrupp. Igaühel on omad eripärad, mis tulevad üksuste väljaõppest, relvastusest ja võimekusest, aga kaitseliidu üksused on täpselt samasugune osa kaitseväe operatiivstruktuurist nagu kõik teised.

See oli äärmiselt vajalik, äärmiselt tähtis harjutus, mis toimus üheaegselt Kevadtormiga. Kaitsevägi kasutas Kevadtormi

Paljud kuulsid ka juhtumist, kus Lääne-Virumaa taluperemees tülitses ajateenijatega. See on pigem ekstreemne näide, aga kuidas reageerivad maaomanikud kaitseväe palvele viibida nende

Siin ma kasutan peastaabi ülema öeldut, et ka üks õnnetusjuhtum õppustel on liiga palju. Õppuse ülemana ei taha ma kindlasti siduda õppustel osalejate arvu ohutusküsimusega. Ma saan kinnitada, et kaitsevägi teeb kõik, et väljaõppes õnnetused ei juhtuks. Me teeme kõik, et õnnetused ära hoida. Selleks on kaks olulist komponenti. Üks on kehtivad ohutustehnikareeglid ja siin saan kinnitada, et ohutustehnikareeglite õpetamine ja nendest teavitamine isikkoosseisule on oluline osa väljaõppeprotsessist.

Teine komponent ohutuse tagamisel on kõikide tasandite ülemate pidev tähelepanu sellele, et ohutustehnikareeglid oleks täidetud.

On kahetsusväärne, et sel aastal mitu õnnetusjuhtumit olid raskemate tagajärgedega. Praegu jätkub veel kahe mehe ravi, nendele me soovime kiiremat paranemist. Ma kinnitan veel üks kord seda, et kaitsevägi teeb endast kõik, et õnnetusjuhtumid ära hoida.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Kevadtormi ajal toimus ka meditsiiniõppus TervEx, mille raames harjutasid kaitseväelased koos kiirabi-, haigla- ja häirekeskuse töötajatega paljude kannatanutega õnnetusjuhtumi lahendamist. Millise hinnangu annate sellisele ettevõtmisele?

raamistikku, et harjutada haavatute evakueerimist tsiviilmeditsiiniasutustesse.

Seda on oluline harjutada, sest ilmselt see on viis, kuidas kriisi puhkedes või lahingutegevuste käigus tsiviilstruktuurid oma võimekustega toetavad kaitseväe tegevust. Kui arvestame laiapindse riigikaitse toimimise põhimõtteid, siis meditsiiniasutused ja meditsiinisüsteemi toimimine on üks olulisem aspekt mis iganes kriisi puhul, eriti kui selle kriisiga kaasnevad ka massiliste kannatustega õnnetusjuhtumid.

Tsiviilstruktuuride kriisidele reageerimisega seotud harjutused, mis ei pruugi olla ainult sõjaväelise iseloomuga, on väga tähtsad. See on oluline aspekt kogu riigivõimekusest – vajaduse korral nende kriisidega toime tulla.

Kevadtormil osales korraga ligi 9000 inimest. Kas sellise rahvamassi 100-protsendiliselt ohutu viibimine maastikul on üldse võimalik?

12

FOOKUS

Juulis saabusid väeosadesse uued ajateenijad. Kas nende väljaõppes muutub midagi, et järgmisel suurel õppusel õnnetuste arv oleks väiksem?

Otsest muudatust väljaõppeprotsessis ei ole, komponendid, mida eelnevalt nimetasin, on paigas. Jätkuvalt enne iga väljaõppeüritust tuletatakse meelde kaitseväelaste kohustust käituda vastavalt ohutustehnikareeglitele ning juhtivkoosseisu iga tasandi ülema otsene kohtustus on tagada see, et ohutustehnikanõuded täidetakse. Need on loomulik osa õppeprotsessist.

Kaitsevägi võtab ohutustehnikareeglite täitmist tõsiselt ja vajaduse korral täiendab neid. Vahejuhtumite põhjal, mis toimusid õppuse Kevadtorm 2017 raames, hindame täiendavalt, kas kehtivates ohutustehnikareeglites on olemas kõik protseduurid ja võimalikud sammud selleks, et õnnetusi ära hoida. Samuti oleme algatanud osade varustuse elementide hindamise.

Liitlaste, õnnetuste ja vahejuhtumitega oleme jälle pälvinud tähelepanu Venemaa meedialt.

Kuidas reageerime sellele?

Selle üle tunneks rõõmu, et liitlaste kohalolekut on käsitlenud Vene Föderatsiooni meedia. Nende kohalolek siin on osa heidutusest – kui liitlasi nähakse siin, saadakse aru, et me harjutame ja valmistume reaalseteks asjadeks. See täidab oma eesmärki. Saan aru, et osa käsitlusest selles meedias oli eesmärgiga pigem tuua välja ja naeruvääristada seda, mida ja kuidas me teeme. See, et Venemaa meedia omal viisil kajastab meid, ei tähenda, et me kuidagi muudame oma tegevust. Me lihtsalt jätkame planeeritud tegevustega, jätkame üksuste ettevalmistust selleks, et nad oleksid vajaduse korral valmis osalema Eesti kaitses.

Kas meie kaitsejõudude avatus ja demokraatlikkus, mis tagavad Eesti elanike usaldust kaitseväe vastu, võivad olla ära kasutatud Venemaa propagandakanalite poolt?

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Meie tegevust oleks võimalik kasutada propagandas siis, kui üritaksime midagi varjata. Meie tugevus on selles, et oleme valmis ka negatiivsetest asjadest rääkima nii, nagu need on. Kui keegi üritab seda kasutada mingil muul eesmärgil, siis seda on küll raske takistada. Kuid minu hinnangul ei saavuta sellejuures seda soovitud efekti täismahus. Tõde tuleb ju meilt.

Milline on liitlaste tagasiside koostööst meie üksustega? Kas nad ise tundsid, et nüüd on nad juba täisväärtuslik osa 1. jalaväebrigaadist?

Kevadtorm 2017 oli esimene taktikaline õppus maastikul, kus liitlaste lahingugrupp oli 1. jalaväebrigaadi koosseisus, ja ma arvan, et nad täitsid oma eesmärki suurepäraselt. Kevadtorm tõi välja esmased tähelepanekud ja me oleme suutnud need järgneva perioodi käigus parandada nii, et õppuse Saber Strike raames toimis kõik palju sujuvamalt.

Kaks õppust võimaldasid nii meil kui ka Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajatel öelda, et lahingugrupp on saavutanud oma lahinguvõimekuse. Liitlaste lahingugrupp on orgaaniline osa 1. jalaväebrigaadist, 1. jalaväebrigaad oskab ja suudab seda juhtida ja liitlased saavad aru oma kohast 1. jalaväebrigaadi lahingurivistusel. See on pikaajaline protsess ja järgnevad õppused, mis hakkavad toimuma 1. jalaväebrigaadi raames,

omavad eesmärki seda taset hoida. Tervikuna ütlen, et lahingugrupi juhtkond ja ülem ise olid rahul raamistikuga, mida Kevadtorm võimaldas teha, ja sellega, kuidas õppus võimaldas saavutada määratud integreerimise taset.

Teine kategooria on mitme riigi liitlasüksused, kes on tulnud siia, et osaleda Kevadtormil. Nende puhul on kvaliteedi märk see, et mõned riigid, nagu Läti, Leedu ja Ameerika Ühendriigid, osalevad Kevadtormil juba mitu aastat. Kevadtorm on loomulik osa nende väljaõppeplaanides. Kindlasti on hea ka tõdeda, et osa üksusi, kes osalesid esimest korda sellel õppusel, on juba avaldanud soovi osaleda ka järgmisel aastal.

Viimastel aastatel areneb kaitsevägi aina kiiremini ja kiiremini. Mille üle võime uhkust tunda ning mida toob meile tulevik?

Õppuse Kevadtorm 2017 juhina olen rahul sellega, et õppuse eesmärgid on täidetud. Kevadtorm kindlasti täitis

 Tänavu Kevadtormil nähtud soomusmanööverüksused tekitasid õppuse juhil brigaadikindralil Indrek Sirelil uhke tunde.

FOOKUS

13

väljaõpetatud üksused on valmis oma ülesandeid täitma.

Kevadtorm saab toimuda ainult tänu sellele, et kohalikud omavalitsused, vastavad riigiasutused ja ka Eesti elanikud töötavad meiega koos. Sellega saaks kindlasti toonitada, et see on ka nende osalemine Eesti riigikaitses. Õppuse Kevadtorm jätkamine saab toimuda ainult nende inimeste jätkuva tahtega seda teha.

Kui nüüd rääkida sellest, mida järgnevatel õppustel võiks vaadata, siis eelkõige rõhutan väeliikide vahelist tööd, seda peame tulevikus tegema rohkem.

Järgmistel õppustel tahan kindlasti näha NATO juhtstruktuuride palju suuremat kaasamist, eelkõige pean silmas Kirde korpuse juhtimiselementide osalemist õppusel Kevadtorm tulevikus. Sellel Kevadtormil tegime küll esimese sammu, aga arenguruumi on veel ja veel.

Kevadtorm jääb üheks olulisemaks väljaõppesündmuseks kogu Eesti kaitsevaldkonna mõistes, see on kindel.

Teame, et järgmisel aastal harjumuspärase Kevadtormi asemel tuleb hoopis Siil. Kui Siil 2015 oli suunatud reservväelastele, siis milline on Siil 2018 eripära?

Perioodiliselt viime läbi Kevadtormi asemel õppuse Siil, selliste õppuste seeria on mastaapsema üldise eesmärgiga.

Kaitseväe juhataja otsustas, et õppuse Siil 2018 käigus me formeerime kogu Kaitseliidu maakaitse kiirreageerimis-

OLEN UHKE, ET TÖÖ, MILLE TAGA ON TUHANDETE INIMESTE PANUS, VÄLJENDUB SELLES, ET LÜHIKESEL PERIOODIL JA KONTSENTREERITUD VORMIS NÄEME, KUIDAS SEE REAALSELT TÖÖTAB. seväe, Kaitseliidu ja kogu kaitsevaldkonnaga praegu oleme. Olen uhke, et töö, mille taga on tuhandete inimeste panus, väljendub selles, et lühikesel perioodil ja kontsentreeritud vormis näeme, kuidas see reaalselt töötab. Aga rahulolu ei pea viitama sellele, et nüüd kõik on valmis. Õppus eelkõige näitab, et Eesti valitud riigikaitse mudel, milles on kaks alust – iseseisev kaitsevõime ja koostöö liitlastega ehk toetus kollektiivkaitsele –, toimib ja töötab. Kevadtorm 2017 oli järjekordne tõestus sellele, et kaitseväes väljaõppe saanud reservväelased, üksuste kokkuharjutamine ja Kaitseliidu

struktuuriks. Kaitseliidu ülesanne on olla paljudes situatsioonides esimene reageerija, olla valmis toetama tsiviilstruktuure kriiside lahendamisel ja panustama kaitseväe operatiivstruktuuri, ja seda järgmisel aastal harjutame ja hindame. Õppuse Siil 2018 käigus kavatseme formeerida Kaitseliidu struktuurid turvavaiba tähenduses üle kogu Eesti, õppus toimub üle kogu Eesti ja Kaitseliitu hakkame nägema igal pool. Samal ajal toimuvad õppuse raames ka ajateenistuse lõpetavate üksuste harjutused, mida integreerime ja harjutame koos liitlastega. Planeerimine on juba alanud.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

oma osa Eesti kaitseväe arengust. Tervikuna oleme protsessis, kus vaatame üle tähelepanekud ja õpituvastused, mis sellel õppusel oli. Vaatame, mida saame protsessis tervikuna parandada.

Ma toon välja, mille üle saame uhkust tunda. Esiteks Kevadtorm on õppus, mille üle uhke olla. Kaitsevägi oma praegusel etapil suudab üles seada, planeerida ja läbi viia sarnase kompleksse õppuse, kus on kaasatud sisuliselt kõik kaitseväe juhtimistasandid. Õppuse raames nägime enda esimest soomusmanööverüksust maastikul, liitlaste üksus sai integreeritud, me harjutasime ka relvaliikide vahelist koostööd. Toon välja ka kogu õppuse logistilise tagamise toimimist nii reaallogistikas – alates liitlasüksuste vastuvõtmisest, nende toimetamist õppuse piirkonda ja nende toetust erinevate ülesannete täitmises – kui ka liitlasüksuste abistamises kojuminekul. Need on kõik valdkonnad, mille üle saab uhke olla, kui näha tervikut.

Kevadtorm peegeldabki, kus me kait-

14

VÄLJAÕPE

UUS – E P Õ A VÄLJelulisest e m a t s u l a st i m e e l prob

Ivar Janson KAITSELIIDU KOOLI TEADMUS- JA ARENDUSJAOSKONNA JUHATAJA FOTOD: HARDI LIUHKA, SIIM VERNER TEDER

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Tuleviku sõjaline konflikt on kõike muud kui lihtne – sõdur peab kasutama oma teadmisi ja oskusi samaaegselt ehk lõimituna. Seepärast vajab kaitseväe ja Kaitseliidu traditsiooniline väljaõpe uut lähenemist.

 Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad keskendusid hiljutises laskelaagris uuendatud laskeväljaõppele.

VÄLJAÕPE

K

ujutle ennast (uuesti) sõduri baaskursusele. Sa saabud ajateenistusse, saad kätte oma varustuse ning seejärel algavad õppetunnid. Sulle peetakse loenguid kaitseväe tegevust reguleerivatest õigusaktidest ning määrustikest, siis toimub tund kompassi kasutamise kohta, pärast osaled sa relvadrillides jne. Kontseptsioon sõdurist ja tema rollist lahinguväljal on endiselt ähmane, tõenäoliselt seostub see ennekõike rivis käimisega ning ka jooksmisega kasarmutoast õppekohta ja tagasi. Lisaks läheb palju auru lihtsalt uue keskkonnaga kohanemiseks. Ja nii päevast päeva antakse sulle juurde pisikesi tükikesi infot selle kohta, mida sõdur peab teadma ja oskama.

Kõik see lõppeb sõdurieksamiga, kus õppijad liiguvad erinevate punktide vahel, rakendades igas punktis ühte õpitud oskustest. Tõenäoliselt öeldakse sulle, mida pead punktis tegema, – sinu asi on protseduur lihtsalt õigesti sooritada.

PROBLEEM

Mis oleks sellise õppetöö tulemus? Selle kursuse parima võimaliku tulemusena õpetatakse välja sõdur, kes tunneb hästi protseduure ja teab oma automaadi vintraua pikkust mõnda aega peast, kuid kellelt ei saa nõuda seda, et ta suudaks omandatud teadmisi ja oskusi vastavalt olukorrale käiku lasta. Miks just nii? Aga sellepärast, etta pole õppetöös tegelikult kogenud olukordi, kus vastavat oskust oleks asjakohane kasutada. Sõduri baaskursuse näitel on oluline mõista, et lahinguväljal kasutab sõdur oskusi ja teadmisi samaaegselt ja lõimituna teiste pädevustega. Sõdur ei mõõda kompassiga pelgalt suundasid, vaid ta teeb seda selleks, et rännakul elusalt ja kiiresti sihtkohta jõuda. Ta teeb seda ka selleks, et osutada kaitselahingus teistele jaoliikmetele sihtmärke, mida tuleb koondtulega hävitada. Eeltoodud õppetöö korralduse näitel võime kirjeldada kolme probleemi:

Seega traditsiooniline väljaõpe on tõhus lihtsas süsteemis, kus õppija ei pea oma rollist lähtuvalt omandatud teadmisi ja oskusi samaaegselt ja lõimituna kasutama, vaid teostab täpselt ette määratud protseduurilisi tegevusi. Tuleviku sõjaline konflikt on kõike muud kui lihtne.

Lühikese ajaga võib juhtuda palju ja teadmatus toimuva kohta on suur. Sellises keskkonnas edukaks toimimiseks peab tegema tarku otsuseid ja tegutsema kiirelt, kasutades selleks oma teadmiseid ja oskuseid samaaegselt ning lõimituna. Tuleviku sõjaliste konfliktide iseloomu silmas pidades ei ole otstarbekas korraldada õppetööd eelpool toodud kirjeldatud viisil.

ALTERNATIIV

Kuid proovime kujutleda teist, alternatiivset võimalust. Sa saabud ajateenis-

topograafia teemasid ja uusi esmaabivõtteid. Näiteolukorrad eskaleeruvad järjest, ohutase tõuseb – sind mobiliseeritakse ja saadetakse olulist objekti valvama. Selles kontekstis toimub esmane relvaõpe, käsitletakse asjakohaseid seadusakte, õpetatakse kasutama raadiojaama jne. Kursus lõppeb kaitselahinguga, kus saad demonstreerida kõiki õpitud oskusi juba lõimituna.

UUED PÕHIMÕTTED

2016. aasta 16. detsembril kinnitati uus kaitseväe ja kaitseliidu väljaõppe eeskiri, milles on sõnastatud uued põhimõtted väljaõppele. Eelpool kirjeldatud näited võiksid iseloomustada Kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppe korraldust tulevikus.

Taoline õppetöö lisab õppekorraldusse uue dimensiooni ehk probleemi, mistõttu sellist õppetööd võib nimetada probleemipõhiseks õppeks. Probleemipõhise ja traditsioonilise õppe vahelist erinevust kujutab joonis 1. Probleemipõhine õppetöö on üles ehitatud elulistele probleemidele, st probleemid on realistlikud ja varieeruvad nagu päriseluski. Probleemid on komplekssed, ühe selge vastuseta ja nende lahendamiseks tuleb kasutada samaaegselt mitut oskust ning ka meeskonna koostööd.

TRADITSIOONILINE VÄLJAÕPE ON TÕHUS LIHTSAS SÜSTEEMIS, KUS ÕPPIJA EI PEA OMA ROLLIST LÄHTUVALT OMANDATUD TEADMISI JA OSKUSI SAMAAEGSELT JA LÕIMITUNA KASUTAMA. tusse, saad kätte oma varustuse. Järgnevalt pannakse sind väljaõppe käigus erinevatesse olukordadesse, kus pead lahendama elulähedasi probleeme.

Kõigepealt osaled vaatlejana lahinglaskmistel, kus demonstreeritakse kaitselahingut ja kõiki selle pidamiseks vajalikke oskusi. See annab hea tervikpildi sellest, mida peaksid suutma teha kursuse lõpuks. Esimesed probleemid, mille lahendamist hakkad väljaõppes harjutama, on sarnased nendele, mida oled kohanud ka eelnevalt tsiviilelus. Näiteks leiad ennast olukorras, kus oled keset kaklust. Selle probleemi valguses käsitletakse muuseas jõukasutusreegleid, enesekaitset ja esmaabi võtteid. Järgnevalt satud situatsiooni, kus su tuttava laps on metsa ära eksinud ning pead teda otsima minema. Selle näite varal käsitletakse sõduri varustuselemente,

Probleemipõhisus – õppimist soodustatakse, kui õppijad tegutsevad kaitseväele ja Kaitseliidule seatud ülesannetest lähtuvate, praktiliste probleemide lahendamisega.

Probleemid on järjestatud selliselt, et esimesena tulevad ette lihtsamad ja õppijale juba tuttavad olukorrad. See võimaldab õppijal aktiviseerida oma varasemad kogemused ning nende probleemide tundmises peituv kogemus muudetakse väljaõppe käigus õppijale tähendusrikkaks. Kui võetakse käsile järgnevad probleemid, võidakse juba põhineda eelnevate probleemide lahendamisel saadud kogemustel.

Aktiviseeritus – õppimist soodustatakse, kui uued teadmised, oskused või hoiakud seostatakse õppija varasemate teadmiste ja kogemustega, mis on vundamendiks uutele teadmistele.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

1. Lahterdamine – sõduri pädevuste lahterdamine teadmisteks ja oskusteks ning nende käsitlemine õppetöös eraldi (st loenguna ja sellele järgneva drillina) ei anna tulemusi reaalses situatsioonis, kus sõdur peab teadmisi ja oskusi lõimituna kasutama; 2. Killustatus– sõduri rolli killustamine eraldiseisvateks tegevusteks (nt liikumisviisid, relva kasutamine jne) ja nende eraldiseisev käsitlemine ei taga terviku teket olukorras, kus sõdur

peab lahinguväljal ülesande täitmiseks vajalikke võimeid lõimituna kasutama; 3. Järjestamine – õppetöö järjestamine teemade kaupa ei võimalda sõduril iseseisvalt ära tunda olukordi, kus vastav oskus on relevantne. Seega langeb tõenäosus, et ta tunneks need ära ka järgneva väljaõppe ajal või lahinguväljal.

15

16

VÄLJAÕPE

Nende probleemide näitel antakse õppijatele uusi teadmisi ja oskusi täpselt sel hetkel, kui õppijal neid probleemi lahendamiseks tarvis on. Näiteks õpetatakse kompassi kasutamist alles siis, kui õppijal seda oskust probleemi lahendamiseks vaja läheb. Õppijad suunatakse selleks sobivate õppematerjalide juurde, uusi teadmisi ja oskusi esitletakse mitmest eri vaatenurgast, kasutades selleks erinevaid meediume. Digiõppe lahendused pakuvad tänapäeval erinevaid võimalusi, mis on heaks alternatiiviks tavapärastele loengutele.

Demonstreeritus – õppimist soodustatakse, kui väljaõppes osalejale demonstreeritakse uusi kõige olulisemaid ainevaldkonna teemasid mitmel erineval viisil ja erinevate meediumide kaudu.

Reaalne pädevus tekib siis, kui kõiki omandatud teadmisi, oskusi ja hoiakuid on võimalik korduvalt ja erinevates realistlikes oludes ohutult kasutada. Hea harjutus pakub õppijale väljakutseid ja põhineb elulähedastel probleemidel.

Hea harjutus on selline, milles väljaõppe läbiviija suunab õppijaid, pakub nendele küllaldaselt tuge ja annab väärtuslikku tagasisidet.

Rakendatavus – õppimist soodustatakse, kui väljaõppes osaleja saab asjakohaste probleemide lahendamisel uusi teadmisi ja oskusi rakendada .

Reaalne võitlusvõime tekib siis, kui õppijad saavad oma pädevusi avalikult näidata kõige raskemate ja komplektsemate probleemide lahendamisel. Saavutatud võitlusvõime säilitamiseks peavad õppijad ise uskuma selle vajalikkusesse, näitama üles kindlustunnet ja pühendumust, et nad rakendavad õpitut ka tulevikus oma teenistuses. Selleks peab väljaõpe võimaldama õppijatel reflekteerida oma kogemust, kaitsta oma vaateid ja avastada uusi võimalusi, kuidas õpitud päriselus rakendada.

Lõimitus – õppimist soodustatakse, kui väljaõppes osalejaid julgustatakse uusi teadmisi oma igapäevaellu üle kandma.

JOONIS 1. LIHTSUSTATUD NÄIDE TRADITSIOONILISEST JA PROBLEEMIPÕHISEST ÕPPEDISAINIST

LÄBI ÜLESANDEKESKSE JA SÜSTEEMSE LÄHENEMISE INNOVATSIOONINI SÕDUR NR 3 (96) 2017

On võimalik, et kuskil väeosas, mõnes allüksuses korraldatakse väljaõpet juba praegu sarnasel või veelgi paremal viisil. On võimalik, et kellelgi on juba olemas uus ja interaktiivne õppematerjal.

Tekibki küsimus, kuidas sellekohane teave liigub organisatsiooni sees. Lisaks sellele tekib küsimus, mille alusel hinnatakse, kas uus tegutsemisviis või õp-

JOONIS 2. ÕPIKOGEMUSED VÄLJAÕPPE SÜSTEEMSES MUDELIS

VÄLJAÕPE

17

tel? Kuidas instruktorid julgustavad neid õpitut rakendama ja kinnistama?

4. tuleb hinnata tulemusi: Kuivõrd õpetatavad teadmised ja oskused aitavad lahendada tänapäeva konfliktidele omaseid probleeme? Mis teeb ühe üksuse teisest paremaks?

Kas õppusel matkitud probleemid said optimaalse lahenduse ja mis indikaatorid viitavad sellele?

Hinnangute alusel saab välja praakida vähetõhusad praktikad ja levitada parimaid praktikaid. Parimate praktikate salvestamiseks organisatsioonimällu tuleb need publitseerida mitmekülgse õppematerjalina. Õpituvastuste (lessons identified) kogumist ja nende kujunemist õpikogemuseks (lessons learned) läbi väljaõppe erinevate etappide esitab joonis 2.

OHUTU RAAMISTIK RAHUAJAL AITAB VÄLTIDA KAASKAHJUSTUSI SÕJAAJAL

JOONIS 3. UUED PÕHIMÕTTED.

D. Kickpatricki väljaõppe neljaastmelisel evalvatsioonimudelil: 1. tuleb hinnata õppijate reaktsiooni õppetööle: Mil määral nad jäid väljaõppega rahule ja kuivõrd nad olid kaasatud õppetöösse? Kas käsitletud probleemid olid neile relevantsed ja kas nad kujutavad ennast ette taolistes olukordades?

2. tuleb hinnata, kui hästi õppijad õppisid: Kas neil on olemas vaja-

REAALNE VÕITLUSVÕIME TEKIB SIIS, KUI ÕPPIJAD SAAVAD OMA PÄDEVUSI AVALIKULT NÄIDATA KÕIGE RASKEMATE JA KOMPLEKTSEMATE PROBLEEMIDE LAHENDAMISEL. likud teadmised ja oskused? Kas õppijad usuvad oma võimetesse lahendada probleeme omandatud teadmiste ja oskuste najal? Kas nad väljendavad pühendumust rakendada õpitut ka päriselus?

3. tuleb hinnata õppijate tegelikku käitumist probleemide lahendamisel: Kas õppijad rakendavad õpitut õppus-

kuid meid panevad proovile piiratud ressurssid (imitatsioonivahendid, aeg, õppealad jne). Seega olemasolevate ressursside säästlik kasutamine on kogu väljaõppe jätkusuutlikkuse seisukohalt võtmetähtsusega.

Ohutus – õppimist soodustatakse, kui väljaõppe käigus ei tekitata väljaõppe osapooltele kehalisi või psüühilisi

SÕDUR NR 3 (96) 2017

pematerjal on vanast tulemuslikum, tõhusam ja kaasavam. Ja millel põhinevad väited, et see, mida me õpetame, aitab sõduril uueaegsel lahinguväljal ettetulevaid probleeme lahendada? Väljaõppe korraldamine uuel ja paremal viisil, st innovaatiliselt, viisil eeldab ühelt poolt süsteemset lähenemist väljaõppele tervikuna, mille eesmärgiks on leida kitsaskohad ja parimad praktikad väljaõppes. Teisalt tuleb juhtidel väljendada tahet, usaldust ja ülesandekesksust, et uued ideed saaksid üldse sündida. Seega on oluline anda läbiviijatele selged eesmärgid, raamid ja vahendid, läbiviija valib ise kohased viisid ja meetodid.

Innovaatilisus/Innovatsioon – õppimist soodustatakse, kui otsitakse võimalusi väljaõppe parendamiseks.

Uute ideede „üleskorjamisega“ ja halbade praktikate „väljaviskamisega“ tuleb organisatsioonis süsteemselt tegeleda. Süsteemne lähenemine väljaõppele eeldab väljaõppevajaduste pidevat analüüsi ja nendest lähtuva õppetöö kavandamist ja läbiviimist.

Analüüs peab olema mitmetahuline ja hindamine peab hõlmama kõiki väljaõppes. Hindamisel tuleb lähtuda järgnevatest aspektidest, mis põhinevad

Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesannete täitmise iseloom nõuab õppijatelt oskust käsitleda objekte, mis on potentsiaalselt ohtlikud kasutajatele endile, teistele ja keskkonnale: relvi, laskemoona, erinevaid tööriistu ja sõidukeid. Potentsiaalselt vaenulik on ka keskkond, kus õppijad peavad tegutsema (vastane, raskesti läbitav maastik jne). Seega on palju võimalusi, kuidas õppija saab tekitada psüühilisi ja füüsilisi vigastusi nii teistele kui ka iseendale.

Nii sõjas kui ka väljaõppes on meie eesmärgid alati suuremad, kui olemasolevad ressursid seda võimaldaksid.

Väljaõppes püüdleme võimalikult realistliku ja autentse õpikeskkonna poole,

18

VÄLJAÕPE

 Kalevi jalaväepataljoni noorsõdurite esimene rännak.

OHUTUS SÕJAAJAL TÄHENDAB VÄHEM KAASKAHJUSTUSI ÜMBRITSEVALE KESKKONNALE, TSIVIILINIMESTELE JA OMA ÜKSUSTELE.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

vigastusi ning õppevara kasutatakse heaperemehelikult.

Ohutus kui väljaõppe üks põhimõtteid ei kehti ainult rahuajal, see põhimõte kandub edasi sõjaaega. Säästlikkust võib pidada lausa üheks sõja pidamise seaduseks. Ohutus sõjaajal tähendab vähem kaaskahjustusi ümbritsevale keskkonnale, tsiviilinimestele ja oma üksustele. Seega väljaõppes ei tohiks rääkida ohutusest kui mingist rahuaja tegevusest, vaid kui olulisest printsiibist sõjas, mis tagab ressursside säästliku kasutamise ja tegevuse jätkusuutlikkuse.

NÄIDE UUTE PÕHIMÕTETE RAKENDAMISE KOHTA

Kaptenite Tarmo Planken ja Allar Eesmaa ning ülejäänud töögrupi liikmete arendatud uus automaatrelva baasõppe

ainekava on hea näide uute põhimõtete rakendamisest. Selle ainekava valguses on lahendatud lahterdamise probleem, sest õppetöö on üles ehitatud väljundipõhiselt ning teadmiste ja oskuste õpetamise tunnid toimuvad suurelt osalt üheaegselt. Ainekavas on lahendatud ka killustatuse probleem. Laskeharjutused on kavandatud probleemipõhiselt, sest relvakäsitsemise oskuste kõrval on õppekavas panustatud ka välioskuste harjutamisse (nt automaatrelvaga keeramine ettepoole ja tahapoole liikumisel ning varjatud liikumine ja positsiooni valik). Väljaõppe alguses aktiviseeritakse õppijad käsitulirelvade ajalugu ja erinevaid relvasüsteeme tutvustaval seminaril. Õppijatele demonstreeritakse uut õppesisu täpselt siis, kui neil on seda lasketiirus vaja, ning selleks otstarbeks

on arendatud ka illustreeritud õppematerjal. Taoliste dünaamiliste protseduuride tarvis tasuks kaaluda ka videomaterjali loomist. Ülesandeid täites saab õpitut rakendada küllaltki realistlikes oludes. Samuti on ainekaval selge ja eluline siht: õppijad peavad suutma osaleda lahinglaskmistel.

Edaspidisele arengule mõeldes tasub rõhku panna sõduri baaskursuse parema sidususe saavutamisele, st tuleb tagada, et ainekava käsitleb sõduri rollijao liikmena ning taktikaliste ülesannete täitjana. Mitmed ainekavas käsitletud oskused saaks siduda teadlikumalt välioskuste tundidega, mis ajendaksid minema laskmisharjutustele ning harjutama nt varjumist, vaatlust, sihtmärkide osutamist, liikumisteede valimist jne.

Neid oskusi omakorda saaks siduda mõne taktikalise ülesandega (nt lihtsama luureülesandega). Lahendamist vajab ka järjestamise probleem: praegu on tavaks ainekava ühe jutiga läbi käia, kuid see ei aita kaasa sellele, et õppijatel tekiks võime kasutada õpitut probleemide lahendamisel iseseisvalt. Ehk

 Reaalne pädevus tekib õppuril siis, kui kõiki omandatud teadmisi, oskusi ja hoiakuid saab korduvalt ja erinevates realistlikes oludes ohutult kasutada. Ka kaevikut kaevates.

õppijad on küll võimelised harjutatud protseduure sooritama, kuid järgneva väljaõppe jooksul ei pruugi nad õpitut kasutada sel põhjusel, et ei tunne olukordi ära. Ka automaatsust nõudvate oskuste puhul on soovituslik harjutamine pikema aja peale hajutada.

Positiivne on ainekava juures mitmetahuline lähenemine hindamisele, kus andmeid kogutakse õppijate ja instruktorite reaktsiooni ning õppimise kohta. Ootan huviga hinnanguid sellele, kuidas edasise väljaõppe käigus on paranenud õppijate relvakäsitsemise oskus näiteks mõne lahinglaskmise või õppuse tingimustes.

Arendatud ainekava võib pidada esiteks heaks näiteks uute põhimõtete rakendamisest ning teiseks uuenduslikuks sammuks, mille kasu me saame kindlasti sõdurite edasises väljaõppes tunda.

Uued põhimõtted (joonis 3) on õppijakesksed, st fookuses on õppija ja tema saadav kasu. Lõpuks on just õppija see, kes peab läbimängitud probleeme minema sõjas päriselt lahendama. Uued põhi-

19

PEAMINE JÕUPINGUTUS ON LÄBIVIIJATEL, SEST ILMA NENDETA MUUTUVAD KÕIK EELNEVAD JA JÄRGNEVAD ETAPID VÄLJAÕPPESÜSTEEMIS MÕTTETUKS. mõtted keskenduvad mitte pelgalt õppesisu edasiandmisele, vaid ka kogemuste andmisele, sest just kogemused nendes peituvate teadmistega loovad tiheda sideme, millest on kasu probleemide lahendamisel nii uutes kui ka sarnastes olukordades.

Uued põhimõtted kujutlevad ideaalpilti, mille poole samm-sammult ja järjekindlalt püüelda. Kindlasti ei juhtu see üleöö ning tihti takistavad ideaali saavutamist piiratud ressursid (aeg, varustus, teadmised). Seega uute põhimõtete rakendamine eeldab terve organisatsiooni ühist jõupingutust. Peamine jõupingutus on läbiviijatel, sest ilma nendeta muutuvad kõik eelnevad ja järgnevad etapid väljaõppesüsteemis mõttetuks. On oluline, et kõik väljaõppega seotud isikud, olgu juhid või toe-

tajad, mõistaksid oma tähtsust väljaõppe süsteemis ja annaksid oma parima panuse. Siis saavad personali haldajad kirjeldada paremini õppijaid, nende tausta ja hoiakuid. Nii saavad luuretöötajad kirjeldada võimalikult täpselt probleeme, mida õppijad peaksid õppetöö käigus lahendama. Operatiivtöötajad saavad kirjeldada protseduure ja taktikaid, kuidas neid probleeme tuleks lahendada, ning väljaõppe spetsialistid koguda ja jagada parimaid praktikaid, kuidas protseduure ja taktikaid õpetada. Tagalatöötajad saavad aidata õpikeskkonna loomisel, kus probleeme võimalikult realistlikult ja ohutult läbi mängitaks jne. Seda kõike vajatakse selleks, et õppijad saaksid kõige tulemuslikuma, tõhusama, kaasavama, kaasaaegsema ja ohutu väljaõppe.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

UUED VÄLJAKUTSED

VÄLJAÕPE

20

MISSIOON

EESTI MEHED SÕDUR NR 3 (96) 2017

jahivad pomme

AFGANISTANIS

MISSIOON

 Eesti kaitseväelased Afganistanis roteeruvad iga kuue kuu tagant.

2

016. aasta 10. novembri hilisõhtul juhtis Talibani võitleja lõhkeainega täidetud auto vastu Saksamaa konsulaati ümbritsenud müüri. Auto plahvatas, tappes autojuhi ning loetud hulga kohalikke elanikke. Viga sai veel julgelt üle 100 inimese.

Plahvatusele järgnes tulevahetus Talibani ning Afganistani ja Saksa vägede vahel. Ründajad tahtsid tungida konsulaati, et tappa Saksa kindral, kes võtaks vastutuse ligi nädal varem Kunduzis toimunud NATO liitlasvägede õhurünnaku eest, kui Ameerika Ühendriikide õhuvägi tuli appi Talibani võitlejatega ümbritsetud Afganistani sõduritele.

Mazārist ligi 170 km idas asuvas Kunduzis kaotas tol päeval elu pea 30 tsiivilelanikku, nende seas lapsed. Seejärel otsustasid Talibani võitlejad, et tahavad tappa NATO Põhja-Afganistani missiooni juhtriigi Saksamaa kindralit.

Teadmiseks, et Mazāri külje all asub NATO baas Camp Marmal, kus täidavad teenistusülesandeid ligi 1000 sõdurit Saksamaalt ja teist samapalju 20-st muust NATO liikmesriigist, kelle hulka kuulub ka Eesti.

Eelmise aasta novembri saatuslikul ööl, kui Taliban ründas konsulaati, olid Camp Marmalis ka neli Eesti kaitseväelast: Eesti kontingendi juht ja

21

nis pakkisid missiooni viimane Eesti kontingent Estcon-16 ja kompanii Estcoy-17 asjad ning naasid koju 2014. aastal. Siis lõppes NATO juhitud rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (International Security Assistance Force – ISAF) rahutagamismissioon, kus Eesti oli kaasa löönud alates 2003. aastast. ISAF-i lõpuga 2014. aastal sai läbi ka Eesti kaitsejõudude seni suurim ja tähtsaim sõjaline operatsioon.

2015. aastal pärast ISAF-i lõppu hakkas Eesti panustama NATO juhitavale väljaõppe- ja nõustamismissioonile (Resolute Support Mission – RSM) EOD-meeskonnaga. Ehk maakeeli saadeti missioonile demineerijad, kes peavad suutma leida ja kahjutuks teha lõhkekehi. Praegu Afganistani põhjaosas Mazār-e Sharīfi lähedal asuvas Camp Marmalis tegutsevad Eesti kaitseväe demineerijad on seni aga jäänud avalikkusele peaaegu nähtamatuks. Nagu ka 2016. aasta novembris, kui Talibani võitlejad ründasid Saksa konsulaati.

Kui ISAF-i eesmärk oli luua tingimused, kus afgaanid suudavad iseseisvalt oma riigis rahu ja julgeolekut tagada ning samal ajal võidelda aktiivselt Talibani vastu, siis alates 2015. aastast käivitunud RSM tähendab Afganistani enda politsei- ja sõjaliste jõudude nõustamist.

KUNA TALIBAN KASUTAS RÜNNAKUS LÕHKEAINEGA TÄIDETUD AUTOT, OLID TEISTE SEAS KÕRGENDATUD VALMISOLEKUS KA EESTI DEMINEERIJAD. Ken Rohelaan AJAKIRJA SÕDUR TOIMETAJA MAZĀR-E SHARĪF, AFGANISTAN FOTOD: KEN ROHELAAN

EESTI SÕDURID TÖÖTAVAD EDASI

Eesti kaitseväelased on Afganistanist saanud aastaid missioonikogemust.

Lõuna-Afganistanis Camp Bastio-

Vaadates kitsamalt, Eesti demineerijate vaatepunktist, siis meie kaitseväelased ei pea isegi kohalikke välja õpetama või neid nõustama. Eestlased hoolitsevad selle eest, et leida ja kahjutuks teha võimalikud lõhkekehad Camp Marmalisse sissetulevatest masinatest ja saabuvatelt inimestelt. Samas peavad mehed olema valmis ka baasist välja sõitma, kui mõni liitlane vajab abi. Samuti vaatavad demineerijad planeeritud ürituste kohad (konverentsid, tähtsate külaliste visiidid jm) üle ning kontrollivad baasi ümber laiuvat suurt julgestusala.

MITMEKÜLGSED DEMINEERIJAD

Praegune Eesti kontingent koosneb sarnaselt eelmisega ühest ohvitserist ja

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Pärast Eesti jalaväekompanii viimast missiooni Afganistanis jäi mulje, et eestlaste töö seal riigis lõppes. Tegelikult jätkavad Eesti kaitseväelased endiselt Afganistanis oma ülesannetega.

kolmeliikmeline demineerimismeeskond. Kuna Taliban kasutas rünnakus lõhkeainega täidetud autot, olid teiste seas kõrgendatud valmisolekus ka Eesti demineerijad. Sõna otseses mõttes istuti ja oodati terve päev soomustransportööris, et võimalikule kutsele kiirelt reageerida. Vaevalt, et loetud nädalad varem alanud missioonile oskasid mehed ette näha sellist sissejuhatust. Põhja-Afganistani teati seni kui riigi üht rahulikumat piirkonda, ent sellegipoolest ei ole see jäänud lahingutegevusest puutumata.

22

MISSIOON

 Mõned olukorrad nõuavad pommiroboti kasutamist.

MÕNE TEISE RIIGI ÜKSUSES VÕIS TÖÖJAOTUS OLLA KÜLL SARNASELT PAIKA PANDUD, KUID ERINEVALT EESTLASTEST EI OLNUD KÕIGIL TEADMISI JA OSKUSI, ET IGAL HETKEL KAASLASE ÜLESANNET JÄTKATA. kolmest allohvitserist. Enne praeguse koosseisu tulekut hoidis liitlasvägede staabis TAAC-N (Train, Advise and Assist Command – North) Eesti lippu kõrgel major Hannes Liim, igapäevaselt oli valmis lõhkekehi eemaldama kolmeliikmeline demineerimismeeskond: veebel M. V. (meeskonna ülem), veebel P. H. ja nooremveebel T. M. Kuna liitlasvägede demineerijad jäävad vastastega võitlemise esirinda,

ei avalda me julgeoleku kaalutlustel demineerijate isikuid nüüd ega pärast missiooni (toimetusele on õiged nimed teada).

Eesti meestega vesteldes ja neid kõrvalt jälgides sain peagi aru, et kuigi neil olid tööülesanded omavahel ära jagatud, suutsid kõik üksteist vajadusel asendada. Mõne teise riigi üksuses võis tööjaotus olla küll sarnaselt paika pandud, kuid erinevalt eestlastest ei

SÕDUR NR 3 (96) 2017

olnud kõigil teadmisi ja oskusi, et igal hetkel kaaslase ülesannet jätkata. Kõik Eesti mehed tundsid demineerimise tööriistu alates tööpõhimõtetest kuni nende tegeliku kasutuseni välja. Seetõttu oli omavaheline koostöö ladusam ning üksteist usaldati. Muidugi oli ka erandeid, näiteks meeskonna ülemana kandis pommiülikonda vaid veebel M. V., kuid sellele vaatamata oskasid kõik kolm seda selga tõmmata (või kaaslasele selga aidata) ja maha võtta.

2016. aasta sügisel missiooni alustanud Eesti meeskonna kogenuim oli veebel M. V.. Kuigi veebel M. V. osales RSM-i missioonil mitmendat korda, ulatus tema kogemustepagas kaugemalegi. Mitmendat korda oli ta üldse missioonil Afganistanis? „Seitsmes kord,“ vastas veebel M. V. nagu muuseas. Esimest korda oli ta tuuril juba Estcoy-2 koosseisus, kes läks Afganistani 2006. aastal. Ja alati ei olnud ta demineerija. Näiteks ühel missioonil oli tema peamine töövahend kuulipilduja MG3.

KIIRED EESTLASED

Kui vestlesin teiste riikide demineerijatega, kes Eesti meestega igapäevaselt koos töötasid, jäi meie kaitseväelastest kõlama kindel kuvand: kogenud

MISSIOON

ja kiired. Eestlaste kohta ütles tabavalt Eesti, Belgia ja Saksamaa demineerimismeeskondade koordineerija Luksemburgist staabiveebel (OR-9) L. D.: „Nad tundusid algusest peale professionaalsed. Isegi kui neil on tavapärane puhkeaeg, on nad valmis teisi abistama või asendama.“ Veebel M. V. nägi sellist lähenemist pigem hea koostöö märgina, sest olenemata rahvusest olid kõik justkui ühes paadis. Kõigil olid oma ülesanded, kuid kedagi hätta ei jäetud, kui tekkis kellelgi ootamatu vajadus.

Olenemata riigist ja rahvusest peavad demineerijad end üheks perekonnaks. Üksteist hoitakse.

Eesti eelmise rotatsiooni demineerijaid hindasid nii staabiveebel L. D. kui ka Belgia ja Saksa EOD-mehed kõrgelt veel ühes kitsamas valdkonnas – ILS ehk isevalmistatud lõhkeseadeldis.

Kaasaegses sõjas tekitavad kõige rohkem kahju just kodukootud lõhkekehad, mis nõuavad viimasel ajal rohkem elusid kui tulevahetus. Kuna ILS-ide valmistamisel piirab tegijaid vaid nende kujutlusvõime, siis peavad ka demineerijad olema nutikad ja tasakaalukad, et oma ülesannet edukalt täita.

Kuna Eesti demineerijatega koos töötanud teiste riikide EOD-meeskondadest ei olnud kõik ILS-idega varem palju kokku puutunud, siis küsiti vajadusel selles vallas kogenumatelt nõu.

Eestlased olid saanud Lõuna-Afganistanist põhjaliku kogemuse ning jagasid oma teadmisi ja oskusi edasi teiste riikide EOD-meeskondadele. Eesti meestega samal ajal oli missioonil olnud liitlaste hulgas kogenud – üle kümne korra missioonil käinud – demineerijaid, kellel oli omakorda nii mõndagi õpetada. Näiteks belglased jätsid väga hea mulje. Vastastikkuse õppimise ja õpetamise osa oli siis ja on praegugi meie demineerijatele RSM-i kõige kasulikum osa.

demineerijad kontrollisid pommiroboti töökindlust, leidsid nad olulise vea, mis ei lubanud masinal korralikult liikuda. Veebel M. V. tundis head meelt, et selline asi ei juhtunud reaalses tööolukorras.

Et lisaks kehale puhata ka vaimu, on demineerijad ehitanud endale vaba aja veetmiseks ruumi, kus nad saavad mängida lauajalgpalli, piljardit ja nooltega harjutada visketäpsust. Samasse ruumi on iga riigi

23

rohkem kohaliku armee, politsei ja valitsuse vastu. „Siin on rahulikult kulgenud, lõunaga (Lõuna-Afganistan – toim) ei anna võrrelda,“ ütles veebel M. V.. „Kuigi kunagi ei tea, vaikus võib petlik olla.“ Veebli M. V. sõnad saidki varsti kinnituse. Oma viimasel õhtul Eesti EOD-meestega õhtulauas istudes kuulsin raadiosaatja kaudu tulnud teadet, et Eesti mehed peavad end valmis panema erakorraliseks vahejuhtumiks. Tuli

KÕIGIL OLID OMA ÜLESANDED, KUID KEDAGI HÄTTA EI JÄETUD, KUI TEKKIS KELLELGI OOTAMATU VAJADUS. OLENEMATA RIIGIST JA RAHVUSEST PEAVAD DEMINEERIJAD END ÜHEKS PEREKONNAKS. rotatsioonist jäänud mälestuseks ka väike tahvel, kus on kirjas, kes ja millal missioonil käis. Iga tahvel on eri kujundusega. Missioonidega on sinna kogunenud veel palju detaile, nagu oleks tegu ühe perekonna kaminasimsiga. Ainult et tavapäraste perepiltide ja nipsasjade asemel kaunistavad tervet tuba militaarsed elemendid embleemidest-siltidest kuni tankitõrjegranaadiheitjateni.

Eesti meeste pideva valmisoleku ja tööinnu kõrval oli hea meel kuulda, et mullu sügisel kuue kuu pikkust missiooni alustanud demineerijad olid ise sattunud ärevatesse olukordadesse harva. Mazār-e Sharīf on mõnda aega olnud Afganistani kõige rahulikum koht, ent sealgi on toimunud enesetapurünnakuid ja plahvatusi. Samas on Taliban suunanud oma rünnakud

minna tööle. Loetud minutid hiljem edastati samast sidevahendist täiendav info, et eestlasi ikkagi veel vaja ei läinud, kuna olukord lahendati teisiti.

Aga Eesti kaitseväelaste näost lugesin välja, et ilma ühegi kõhkluseta oldi valmis kohe tegutsema.

KEEGI EI TAHA ISTUDA KÄED RÜPES

 Loo autor sai ka omal nahal proovida pommiülikonnas liikuda. Ei olnud lihtne.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Demineerimismeeskonnad peavad rotatsiooni korras võtma enda kanda ka kiirreageerimisüksuse rolli. Sisuliselt tähendab see ootamist ning vajalikul hetkel kiiret ja täpset reageerimist.

Vahel tuleb oodata mitu päeva järjest.

Kuna demineerijad ei taha n-ö tühjalt istuda, kasutavad nad seda aega varustuse kontrollimiseks ja hooldamiseks, väljaõppeks ja harjutamiseks ning kas või selleks, et EOD-ala mugavamaks muuta. Näiteks ühel korral, kui Eesti

24

KAITSEVÄGI

KAITSEVÄE UUED

KASARMUD – HOONED SÕDUREID TEENIMAS

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Erkki Tikk RIIGI KAITSEINVESTEERINGUTE KESKUSE ARHITEKT

FOTOD: ROOMET ILD KASARMU MUDEL: ERKKI TIKK

Eesti kaitseväe jaoks rajatud kasarmud on heaks näiteks sellest, kuidas moodsad hooned hoiavad oluliselt aega kokku ja arvestavad sõdurite väljaõppe vajadustega.

KAITSEVÄGI

peab kasarmu projekt arvestama sõdurite igapäevaste vajadustega.

KASARMUTE KAASAJASTAMISE ALGUS

Kaitsevägi on oma kasarmufondi kaasajastamisega tegelenud alates 2012. aastast. Peale taasiseseisvumist kaitseväe kätte läinud kasarmufond oli nukras seisus nii ehitustehniliselt kui ka moraalselt. Kasvava kaitseväe tingimustes üritati võimaluste piires korrastada vana kasarmufondi, peagi tuvastati vajadus rajada uusi kasarmupindu. Kuperjanovi pataljonis renoveeriti olemasolevad, 1930. aastatel rajatud hooned ja rajati nende projektiga sarnanev uus kasarm.

Lisaks sellele valmis 180-kohalise tüüpkasarmu projekt, mille järgi on rajatud kasarmuid nii Tapale kui ka Viru jalaväepataljoni linnakusse ning on tänaseks juba 240-kohalisteks renoveeritud.

Enne lähtuti kasarmute projekteerimisel linnaku hoonestuse üldisest ülesehitusest: kasarm oli lihtsalt magala ja pesuruum ning kõik muud sõdurite igapäevast elu toetavad funktsioonid oli paisatud mööda linnaku eri hooneid laiali. See muutis sõdurite iga-

25

funktsioone. Sõdurite igapäevaseid toiminguid analüüsides koorus välja võimalus saavutada sõdurite jaoks oluline ajaline kokkuhoid tänu sellele, et samasse hoonesse on toodud kokku magalad, pesuruumid, õppeklassid, juhtkonna kabinetid, varustuse hooldusruumid ning laod kasarmus majutuva üksuse kogu varustuse säilitamiseks. Kõige väärtuslikum ressurss, mille ajateenija riigi käsutusse annab, on tema aeg. Kui me suudame sõdurite igapäevaste toimingute peale kuluvat aega säästä, tekitame sellega kogu üksusele olulise lisaressursi, mida on võimalik suunata pikemale väljaõppele või sellest taastumisele.

TARK KASARM ARVESTAB SÕDURITE ÜLESANNETE JA TEENISTUSEGA

Erinevaid vajadusi ja tegevusi analüüsides jõuti tulemuseni, et kõige efektiivsem on kasarm, mille esimesel korrusel paiknevad üksuste laod ning teisel ja kolmandal korrusel magalaruumid. Sealjuures jagunevad ruumid uue tüüpseeria kasarmutes vastavalt sõdurite logistikale väiksemast elemendist suuremaks, kui õppusele minnakse kasarmutoast.

PILTLIKULT VÕIB KASARMUT VÕRRELDA MESITARUGA, KUS ÜLDISE SAGINA SEES ON IGAÜHEL OMA KINDEL ROLL JA KUST ÜKSUSED STARDIVAD NAGU LENNULAUALT OMI ÜLESANDEID TÄITMA.

P

päevased toimingud, nagu õppustele minek ja sealt tulek, asjatult aeganõudvateks, kuna oli liiga palju liikumist eri hoonete vahel.

ARENGUKAVAD TÕID KASARMUEHITUSSE SELGUSE

Kasarmute funktsionaalsus ja selle seosed nii sõduri igapäevaste toimingute kui ka linnakute ülesehitusega võeti elementideks lahti ja analüüsiti põhjalikult läbi 2012. aastal. Uus riigikaitse arengukava nägi muuhulgas ette üksuste paiknemise ja kolimise. Oli ilmselge, et lõputu remontimise asemel on mõistlikum osadest linnakutest loobuda ning koonduda teistesse.

Toimivasse linnakusse üksusi juurde tuues oleks tasakaalust välja läinud ka toetav taristu. Oli selge, et üksused peavad kolima uutesse kasarmutesse, mis pakuvad sõduritele palju toetavaid

Sõduril on kasarmutoas narivoodi, taburet ja kapp, milles paikneb tema isiklik varustus. Õppusele minnes täidab sõdur esmalt magalatoa valamu kraanist oma veepudeli (valamud magalatubades on uuendus, mille eesmärgiks on vältida tekkivaid pudelikaelu sanitaarruumides), võtab seejärel oma pakitud seljakoti ning suundub oma korruse koridori, mida kasutatakse ühtlasi ka rivistumiseks. Koridori relvaruumist saab sõdur kätte oma relva, jagude tuletoetusrelvad ning vajadusel esmase laskemoona. Järgmiseks suunduvad sõdurid magalakorrustelt esimesele korrusele, kus rühma- ja kompaniiveeblitele on ette nähtud oma ladu. Kõik laod on varustatud suurte tõstetavate ustega, mille äärde saab parkida üksuste veoautod. Seejärel tõstavad sõdurid üksuse varustuse peale, lähevad masinatele ja sõidavad õppustele.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

eaaegu 14 aastat on möödunud päevast, mil ilmavalgust nägi NATO esimene infooperatsioonide (Information Operations) doktriin.

See oli toona ja on endiselt oluline dokument, mida pidevalt arendatakse ja mida tuleb infokeskkonna muutumise tõttu järjepidevalt tänapäevastada.

Kasarm kui rahuaegse kaitseväe põhiline majutusüksus moodustab sõduri elus keskse sõlmpunkti. Kasarmute arv, seisukord ja hoonete funktsionaalsus mõjutavad otseselt kaitseväe kogu isikkooseisu võitlusvõimet. Kasarm on koduks ja kindlaks kantsiks sõduritele, kellele väljaõppetsükkel maastikul palju väljakutseid esitab. Piltlikult võib kasarmut võrrelda mesitaruga, kus üldise sagina sees on igaühel oma kindel roll ja kust üksused stardivad nagu lennulaualt omi ülesandeid täitma. Selleks et kõik toimiks võimalikult efektiivselt,

26

KAITSEVÄGI

 Läbilõige Ämari kasarmust, mis aitab vanemate kasarmutega võrreldes rohkem sõduri aega säästa.

MAGALA

KUIVATUS

ÕPPEKLASS

SAN. RUUMID

JUHTKOND

LADU

VARUSTUSE HOOLDUS LADU

TEHNILINE ÕPPEKLASS

LADU

VAREM OLI KOMBEKS RAJADA LINNAKUTESSE ERALDI ÕPPEHOONEID. NENDESSE MINEK TEKITAS SÕDURITELE LIIGSE AJAKULU, ERITI TALVEL.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Õppustelt tagasi tulles hooldatakse esmalt esimese korruse hooldusruumides üksuse varustust. Selleks otstarbeks on nendes ruumides ka telkide riputuspuud, mille külge saab riputada kasarmu kogu isikkooseisu välitelgid, muutes hooldusruumi suureks kuivatusruumiks. Tänu sellele võtavad sõdurid järgmisel päeval õppusele kaasa taas kuivad telgid. Samaaegselt üksuse varustuse hooldusega toimub esimese korruse koridoris ka toetusrelvade hooldus. Selle tarvis on regulaarsete vahedega paiknevad hoolduskapid varustatud suruõhuga, mis võimaldab relvapuhastuseks

kuluvat aega oluliselt kokku hoida. Kui üksuse varustuse ja relvastuse hooldus on tehtud, minnakse magalakorrusele isiklikku relvastust ja varustust hooldama, töö hõlbustamiseks on juurdepääs suruõhule tagatud ka magalakorruse keskses koridoris. Lõpuks tegeletakse isikliku hügieeniga, võideldes sooja vee ja seebiga näolt raskesti eemalduva kamuflaaži vastu.

Kasarmu korruste ja ruumide suhtes kehtib loogika, mis lähtub sõduritele antud ülesannetest. Vähetähtis pole ka see aeg, mida veedetakse klassiruumides sõduritarkuste teoreetilise poolega

tutvudes. Varem oli kombeks rajada linnakutesse eraldi õppehooneid, nendesse minek tekitas liigse ajakulu, eriti talvel. Uue tüüpseeria kasarmutes paiknevad õppeklassid magalakorrustel, arvutiklass ja tehnilised õppeklassid esimesel korrusel. Viimastesse on võimalik sisse tuua ka Unimogi mõõtu masinaid ja relvasüsteeme, et teha klassitingimustes näiteks sidemasinate ja miinipildujate õpet. Lisaks on igal magalakorrusel kontoriruumid kompaniide juhtkonnale, et juhid saaksid oma üksustele võimalikult lähedal olla.

TÜÜPKASARMUT ON KERGE EDASI ARENDADA

Uue tüüpseeria kasarmute lähteülesande aluseks oli luua kasarm kahele 120-mehelisele kergjalaväe õppekompaniile, kokku 240 mehele, ning nende juhtkonnale. Kuigi õppekompanii suurus erineb

 Ämari kasarmu tuba.

uute kasarmute detaile, mille tulemusena on tuvastatud mitmeid parendamisvõimalusi. Tänaseks on kaitseväel viis uut tüüpi kasarmut: kolm 240-kohalist kasarmut (kaks Ämaris ning üks Jõhvis), üks 250-kohaline õppehoone-kasarm-ühiselamu kaitseväe ühendatud õppeasutuse lahingukooli tarbeks Võrus Taara linnakus ning üks 300-kohaline kasarm liitlastele Tapal. Väljaspool tüüpseeria kasarmute uuendamist on põhjalikult renoveeritud olemasolevasse hoonesse rajatud 326-kohaline kasarm Miinisadamas. Lisaks nendele on Tapal ehitamisel kolm 300-kohalist tüüpseeria kasarmut ning on olemas ka võimalus tulevikus rajada kaks lisakasarmut.

Uue tüüpseeria kasarmute ehitushind koos tehnovõrkude, ümbritsevate platside ja sisustusega jääb suurusjärku 1000 eurot (sh käibemaks) suletud brutoruutmeetri kohta, mida võib tänapäevase tehnoloogilise hoone kohta pidada üsna soodsaks. Tüüpseeria kasarmute viimase versiooni suletud brutopind on 5100 m².

Märkimist väärib ka fakt, et kasarmute tarbeks on kaitsevägi tellinud Eesti tootedisaineritelt projektid kogu sõdurimööblile ja relvapüramiididele.

KAITSEVÄGI

Kuna uusi kasarmuid on aastate jooksul edasi arendatud ning kohaldatud üksuste vajadustele, on korrektne neid nimetada tüüpseeria kasarmuteks, kuna hoone suurus on ajapikku kasvanud. Põhilisteks edasiarendusteks võib lugeda arvutiklasside lisamist, ladude paremat jaotamist üksuste koosseisu järgi, magalatubade muutmist 20-kohalistest 10-kohalisteks, köök-puhkeruumi lisamist magalakorrusele, sanitaarruumide paiknemise parendamist, magalakorruse klassiruumide jaotamist pooleks ning osade klasside muutmist juhtkonna nõupidamiste ruumideks. Kuna hoone ülesehitus on ehitustehniliselt võimalikult lihtne, ei peaks ruumide funktsioonide muutmine suur väljakutse olema. Ka hoonet muutmata on üksused suutnud leida ruumidele alternatiivseid kasutusviise.

Kasarmute arendamine on jätkuv protsess, mille lõpptulemuseks on parimad väljaõppe- ja elutingimused meie sõduritele. Palju on juba tehtud, palju on veel tegemisel: mitmed linnakud on alles uute kasarmute ootel, aga on ka linnakuid, kus hoiame juba praegu tänu funktsionaalselt lahendatud tüüpseeria kasarmutele märkimisväärsel hulgal inimtunde kokku.

27

SÕDUR NR 3 (96) 2017

sõltuvalt väeosast ja õpetatavast erialast, tundus 120 mehe majutamiseks planeeritud kasarmu olevat optimaalne.

Kasarmuarenduste alguses sai analüüsitud liitlasriikide lahendusi, häid mõtteid pakkusid ka Soome lahendused. Meie lahendused ei äratanud erilist huvi meie liitlastes, kuna neil on kasarmuid oma linnakutes piisavalt. See-eest Leedu ja Ukraina kaitseväe esindajad on tundnud meie lahenduste vastu huvi, kuna nendes riikides on kaitseväel taristu arendused alles käsil, ja nad on oma visiitidel meie lahendusi ka kiitnud.

Reeglina koostab kaitsevägi (alates 2017. aastast Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ehk RKIK) uute hoonete lähteülesanded ning nende hoonete projekteerija leidmiseks korraldatakse riigihange. Kuna 2012. aastal oli uute kasarmute arendusega kiire, pandi käesoleva artikli kirjutajale kohustuseks koostada lähteülesande raames uute kasarmute eskiisprojekt, millest tehniliste ehitusprojektide koostamisega hankelepingu alusel tegelenud osaühingute SIRKEL&MALL ja Sweco arhitektid ja insenerid lähtusid.

Kaitsevägi (hiljem RKIK) on lasknud projekteerijatel pidevalt edasi arendada

 Ämari kasarmu saun.

28

 Õhuvaatleja naasemas vaatlusoperatsioonilt 1918. aastal.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

ÕHUJÕU HIRMUTAV RAMM

Mikk Golubtsov NOOREMSEERSANT, KÕRGEMA SÕJAKOOLI ÕHUVÄE PÕHIKURSUSE KADETT FOTOD: DAILYMAIL, FOTOSEIMAGENES.NET, AIRSPACEMAG.COM

ÕHUJÕUD

29

Õhujõud on teinud viimase saja aastaga suure arenguhüppe: lahinguväljal on varasemast enam ja mastaapsemaid võimalusi, mis avardavad väejuhtide võimalusi oma ülesandeid täita. Üks edu tõenäosust suurendav tegur on õhuülekaalu saavutamine, kirjutab Mikk Golubtsov.

N

ATO on õhuülekaalu defineerinud järgmiselt: „Õhuülekaal on õhuvõimu tase, mille ajal vastaspoole õhuvägi ei ole suuteline efektiivselt sekkuma.” Kuna aga õhuülekaal sõltub rangelt õhujõudude arengust, siis arutlengi nii õhuülekaalu kui ka üldisemalt õhujõudude olulisuse üle, tuginedes ajaloos toimunud sündmustele ja sõjanduses autoriteetsete vanemohvitseride ning sõjandusteoreetikute seisukohtadele.

Samas püüan anda vastuse küsimusele, kas õhuülekaalu saavutamine on homse päeva konflikti võitmiseks kriitilise tähtsusega komponent.

ESIMENE MAAILMASÕDA – ÕHUVÄE KUI RELVALIIGI LOOMINE

alguseks ehk napi 14 aasta jooksul pärast Zeppelini prototüübi esmalendu oli nii Saksamaal, Prantsusmaal, Venemaal kui ka Itaalial toodetud üle kümne dirižaabli.

Kui maailmasõjaeelset perioodi võib vaadelda ajastuna, mil õhujõududel oli maavägede tegevuse hõlbustamist või planeerimist rangelt toetav roll, siis nelja sõja-aastaga kujunesid välja juba tänapäeva õhujõududes tuttavad põhilised ründeliigid: pommitajad ja hävitajad. Maailmasõjas oldi tunnistajateks dirižaablitelt heidetud lõhke- ja süütepommidele ehk õhujõud omandasid ka ründava iseloomu. Lennukid, mis jäid hapra konstruktsiooni tõttu esialgu tagaplaanile, suutsid siiski tõestada, et võimekas õhuvägi võib vastasele märkimisväärseid kaotusi põhjustada. Võttes arvesse lennukite teised funktsioonid nagu transport ja luure, mida õhuvahendid olid pakkunud kohati juba enne Esimest maailmasõda, oli selge, et oli vaid aja küsimus, mil tehnika areng muudab õhuväe ohtlikuks mitte ainult vastaspoole õhuväele, vaid ka teiste riikide terviklikkusele. Esimese maailmasõja jooksul sai õhuväest mitmete riikide relvajõududes eraldiseisev väeliik.

Pärast Esimest maailmasõda alustasid suurriigid õhusõjaarsenali palavikulist väljaarendamist ja täiustamist, mistõttu

 Itaalia kindral Giulio Douhet.

tundus, et kahe maailmasõja vahelisel perioodil omas võimekas õhuvägi sama õudustäratavat kuvandit kui nüüdisajal tuumarelvad. Kui Esimese maailmasõja ajal katsetati ja arendati õhujõude, et eelkõige nende potentsiaali paremini hinnata, siis pärast Esimese maailmasõja lõppu keskendusid suurriigid just lennukite, mitte enam dirižaablite edasi-

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Esimene suurem murrang õhujõudude potentsiaali mõistmisel toimus Esimese maailmasõja jooksul: see oli aeg, mil õhujõudude areng oli plahvatuslik.

Enne sõja algust teadvustasid suurriikide staabid tõenäoliselt, et õhuvahendid on uus instrument sõjapidamises, ent nende eeliseid sõjategevuses õpiti alles tundma. Õhujõudude arengust rääkides ei ole paslik jätta kirjeldamata esimesi õhuvahendeid, mis pakkusid märkimisväärseid sõjalisi eeliseid, – õhupalle.

Näiteks Ameerika kodusõjas kasutati õhupalle eesmärgiga anda signaalide abil teada vastase vägede liikumisest ja kaardistada ümbritsevat territooriumi.

See aitas väejuhtidel koostöös õhupallidega lendavate kartograafide üksustega paremini planeerida vägede liigutamist ja paigutamist. Sajandivahetusel ilmusid õhuruumi dirižaablid, mis võimaldasid transportida raskemat lasti. Suurriigid mõistsid õhujõu, toona eelkõige dirižaabli potentsiaali teha sõjanduses tõsisem läbimurre ja Esimese maailmasõja

 Suurbritannia kuningliku õhuväe lennuk 1910. aastatel.

30

ÕHUJÕUD

arendamisele. Lennukite potentsiaali mõistsid muuhulgas erinevad vanemohvitserid ja sõjandusteoreetikud, eredama näitena võib tuua Itaalia kindrali Giulio Douheti, kes kirjutas 1920. aastal teose „The Command of the Air”. Douhet uskus, et õhujõud on suutelised murdma rahva tahte kannatada ja võidelda, hävitades niiviisi riigile hädavajaliku vastupanuvõime alused. Ta teoretiseeris, et lahinguväljale lisandunud dimensioon koostöös strateegilise pommitamisega olevat niivõrd efektiivne, et konflikt on võimalik võita suuremate kaotusteta ja võiduks piisab, kui sihtmärke mõjutada marginaalse pommikogusega. Douhet argumenteeris, et kuna õhuvahendid suudavad maavägedest üle lennata ja hävitada riigile hädavajaliku taristu, muutuvad maaväed teisejärgulise prioriteetsusega sihtmärkideks.

Douhetlikku mõtteviisi hakkasid järgima mitmed suurriigid, näiteks Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Ühendkuningriik. Ka sakslaste Luftwaffe oleks ilmselt pooldanud sarnast lähenemist, ent majanduslike ja geopoliitiliste kaalutluste tõttu, olles teatavasti toona mitme suure koloniaalimpeeriumi vahel, ei soovinud Saksamaa toetada Douheti üht põhiideedest – terroriseerida pommitamisega vastaspoole tsiviilelanikkonda –, kartes sarnaseid vasturünnakuid enda rahva vastu.

Nendel kaalutlustel otsustas Saksamaa pigem taktikaliste pommitamisreidide ehk lähiõhutoetuse kasuks.

SAKSAMAA POMMITAMISELE SUUNATUD ÕHUKAMPAANIA KÄIGUS JÄI BRITI KUNINGLIK ÕHUVÄGI ILMA HINNANGULISELT 20% OMA LENNUKITEST. TEINE MAAILMASÕDA – ÕHUVÄGI SAAB MÄÄRAVAKS

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Võib väita, et õhujõud muutusid Teise maailmasõja käigus määrava tähtsusega osaliseks. Douhetile sarnaselt mõtles ka Suurbritannia poliitik Stanley Baldwin, kes kahe maailmasõja vahelisel ajal täitis peaministri ülesandeid. Tema kõnest „Hirm tuleviku ees” pärineb fraas „Pommitaja pääseb alati läbi.” Fraasi laiem mõte seisnes selles, et õhukaitse võimekusest olenemata jääb alati alles piisav arv pommitajaid, mis suudavad linnades purustusi tekitada. Teise maailmasõja tingimustes oli fraas põhjendatud, sest pommitajad pääsesidki pahatihti läbi.

Kuid Douhet eksis selles osas, mis seisu-

korras olid lennuvahendid pommitamise ajal ja reidilt naastes. Pommitamisreidi tagajärjel kaotas ründaja reeglina palju lennuvahendeid ja piloote: Saksamaa pommitamisele suunatud õhukampaania käigus jäi Briti kuninglik õhuvägi ilma hinnanguliselt 20% oma lennukitest, kui allalastud lennukitele juurde arvestada ka need, mis ülesande käigus saadud kahjustuste tõttu tagasiteel alla kukkusid. Sellegipoolest oli Teises maailmasõjas just õhujõudude kasutamine ja õhuülekaalu loomine vahendiks, millega tekitati kohati tingimused vastaspoole alistamiseks.

Teises maailmasõjas nägi ette sakslaste direktiiv number 21, laiemalt tuntud kui operatsioon Barbarossa, Saksamaa

välksõda Nõukogude Liidu vastu. Selle tarbeks oli sakslaste Luftwaffele sõnastatud viis põhiülesannet. Esimene neist oli hävitada Nõukogude Liidu õhuvägi, et saavutada ja säilitada õhuülekaal operatsioonialal. Teised ülesanded olid rohkem toetava või tagava funktsiooniga, aga just esimese ülesande edukas sooritamine oli otsustav faktor ülejäänud ülesannete tunduvalt tõhusamaks teostamiseks. 22. juunil 1941. aastal kell kolm öösel algaski sakslaste ootamatu rünnak – sihtmärgid olid Nõukogude Liidu lennuväljad, mis polnud üllatuslikul kombel ette valmistatud potentsiaalse rünnaku tõrjeks. Venelaste lennukid seisid sadade kaupa perroonil ja suutsid osutada nii maal kui ka õhus vaid vähest vastupanu.

25. juuniks olid sakslased tänu saavutatud õhuülekaalule loonud tingimused ülejäänud ülesannete käivitamiseks ehk Luftwaffe jätkas nüüd oma tegevust maavägede toetamisel. Liitlasvägede ajaloost võib tuua näite ameeriklaste innovaatilisest lähenemisest õhusõja võitmiseks: muuhulgas enne pommitamisaktsiooni

ÕHUJÕUD

 Ameerika Ühendriigid tootis teises maailmasõjas üle 300 000 lennuki, millest mõned lendava tänaseni.

suunatud lennukeid ning kuullaagreid tootvate tehaste vastu, likvideerida kahjud mõne nädalaga, kahekordistada

aastal heidetud tuumapommide efekt, oligi uus strateegia Saksamaa vastu, nimelt õhuülekaalu saavutamine.

TÄNU SAKSAMAA KOHAL ÕHUÜLEKAALU SAAVUTAMISELE KADUS LUFTWAFFE TAKTIKALINE ÕHUVÕIM NING TEKKISID EELDUSED 1944. AASTA NORMANDIA DESSANDIKS. lennukite tootmise ning lisaks ka hajutada seejärel tootmise mitme väikese ja varjatud tehase vahel. Sõda võideti siiski alles siis, kui toonased Ameerika Ühendriikide Army Air Force’i juhid tõdesid, et strateegiline pommitamine tehnoloogiliselt arenenud vastase vastu nagu Saksamaa pole edukas, ning muutsid oma strateegiat. Teine maailmasõda lõppes suure hulga erinevate faktorite koosmõjul, millest pommitamine oli kahtlemata üks olulisemaid, kuid mitte ainuke. See, mis aga paistis tagavat sõjas edu, mille tähtsust toona varjutas 1945.

TÄNAPÄEVA MITTEKONVENTSIONAALNE SÕJAPIDAMINE

Pärast Teist maailmasõda hakkas sõjapidamine kiiresti mitmekesistuma ja seetõttu on raske hinnata õhujõudude kasutegurit arvestamata keskkonnatingimusi, millest pean oluliseks esile tõsta kahte peamist: konventsionaalne sõda ja tuumaheidutus. Enamus tõsisemaid sõjakuulutamisi jääb Teise maailmasõja aegsesse perioodi – tõsi, ka 1960. aastatesse –, mis ei tähenda, et tänapäeval jäetakse kasutamata võimalus Preisimaa kindralit

SÕDUR NR 3 (96) 2017

algust puhastati õhuruumi hävitajate abil ning tagasiteel, ülesande täitmise järel, häiriti vastaspoole lennuväljade tegevust.

Sellise strateegia elluviimisel oli selge soov saavutada õhuülekaal. Tänu Saksamaa kohal õhuülekaalu saavutamisele kadus Luftwaffe taktikaline õhuvõim ning tekkisid eeldused 1944. aasta Normandia dessandiks, mille kulminatsioon oli Saksamaa kapituleerumine 1945. aastal. Jaapani linnade Hiroshima ning Nagasaki ründamisel tuumapommidega ja Jaapani alistumisel üheksa päeva hiljem on samuti üldtuntud seos.

Samas aga hindasid suurriigid Teises maailmasõjas õhujõudude, täpsemalt strateegilise pommitamise rolli üle. Douheti teooria vastu räägib Teise maailmasõja aegne praktika: pommitamisest ei piisanud, et ainuüksi sellest tingituna oleks toimunud näiteks Suurbritannia või Saksamaa kollaps.

Suurbritannia elas sakslaste pommituskampaania alla andmata üle. Saksamaa suutis pärast ameeriklaste nädalapikkust pommitamiskampaaniat, mis oli

31

32

 Ameerika Ühendriikide õhujõudude Boeing KC-135 tankimas strateegilist pommitajat B-52.

ÕHUJÕUD

Carl von Clausewitzi tsiteerides „poliitika jätkamiseks teiste vahenditega”. Relvakonflikte esineb ka tänapäeval ja mittekonventsionaalne sõjapidamine pole omane vaid kaasajale, näiteks arendati pärast Teist maailmasõda järk-järgult välja efektiivsed vahendid õhujõudude kasutamise vastu: hajutatud sõjapidamine, tsiviilinfrastruktuuri kasutamine militaarotstarbeks ja tsiviilisikute sekka varjumine. Sõjapidamise lõppeesmärk on sundida või suunata vastast käituma enda tahte kohaselt, kuid eelmainitud võtete kasutamise tõttu jäi nii ameeriklastel Vietnamis 1960.–1970. aastail kui ka venelastel Tšetšeenias ajavahemikus 1994–1996 see eesmärk saavutamata.

Nüüdisaja mittekonventsionaalse sõjapidamise käigus ehk selle enim levinud vormis, mässutõrjes, ei ole õhujõudude kasutamine üldjuhul kõige tähtsam. Sõjapidamine mässulistega on pikk ja keeruline, mis on mõneti võrreldav võitlusega mitmepealise lohe vastu. Seda tõdemust toetavad nii mõlema Tšetšeenia sõja järel tehtud analüüs kui ka meie liitlaste kogemus Afganistanis ja Iraagis. Nii Iraagis kui ka Tšetšeenias kestis mässutõrje faas esimesel juhul kaheksa ning teisel üheksa aastat, mille vältel kandsid õhujõud vaid maavägede tegevuse toetavat rolli. Risk, et õhujõudude kasutamisega kaasneb suur kahju tsiviilühiskonnale, oli väga

taktikalised lennugrupid, kuhu koondati erinevate vägede kopterid (paremate vaatlusseadmetega kopterid, ründekopterid) ning õhutulejuhid olid allutatud madalama astme struktuuriüksustesse kuni kompanii tasemeni välja.

Lähiminevikust on võtta veel näiteid, kus õhujõud omandavad konventsionaalses sõjas lisaks toetavale rollile ka tagava ja vahel ka otsustava väljundi. Kõiki neid seob ühine tegur – õhuülekaal. Kuna õhujõududel on erinevalt suurtükiväest võime tabada liikuvaid sihtmärke ja ka muuta sihtmärke reaalajas jooksvalt, võib selle efektiivseks kasutamiseks rakendada Wardeni viie ringi teooriat. Teooria väidab, et vastaspoole efektiivseks neutraliseerimiseks ei pea sõdima tema põhijõudude vastu, vaid on otstarbekas rünnata kohe juhtivat komponenti. Õhuülekaalu loomine on siinkohal võtmetähtsusega element. Näitena sobib Iisraeli ja araabia riikide vahel peetud Kuuepäevane sõda 1967. aastal, millal Iisraeli ennetav rünnak hävitas kogu Süüria ja Jordaania õhuväed ja peaaegu kogu Egiptuse õhuväe, sealjuures Egiptuse lennuradasid pommitati esmakordselt ajaloos spetsiaalsete lennurajavastaste kumulatiivpommidega ja sellega tagati, et vastaspoole õhuvahendid ei saanud enam õhku tõusta. Lahesõda on hea näide õhuülekaalu tekitamise strateegia ning Wardeni teooria ühendamisest.

ÕHUJÕUDUDEL ON ERINEVALT SUURTÜKIVÄEST VÕIME TABADA LIIKUVAID SIHTMÄRKE JA KA MUUTA SIHTMÄRKE REAALAJAS JOOKSVALT.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

kõrge, mis lisaks niigi pikaks veninud ja ressursimahukale sõjale võinuks saada viimaseks piisaks ühiskonna negatiivse meelestatuse karikasse.

Konventsionaalse sõjapidamise puhul on aga õhujõudude olulisus iseloomustatav vaid ülivõrdes. Eelnevalt mainitud teine Tšetšeenia sõda ja Iraagis toimunud sõda koosnesid õigupoolest kahest faasist: esmalt aktiivne invasioonifaas ja sellele järgnenud mässutõrjeoperatsioon.

Mõlemal juhul kestis aktiivne invasioonifaas alla aasta. Venelased võtsid esimesest Tšetšeenia sõjast õppust: hoolimata sellest, et nende õhujõud olid toona tehniliselt märkimisväärselt amortiseerunud ning alafinantseeritud, suutsid nad puudujääke osaliselt kompenseerida organisatsiooniliste muudatuste ja taktikaliste lahendustega. Näiteks olid loodud

Ameerika Ühendriikide 1991. aasta pealetung Iraagi vägedele algas Kuuepäevase sõjaga sarnaselt, täpsemalt maailma sõjaajaloo kõige intensiivsema pommitamiskampaaniaga ehk operatsiooniga Kõrbetorm, mille raames tegid koalitsiooniväed 42 päeva jooksul üle 100 000 väljalennu, hävitades esmalt Iraagi õhuväe ning õhukaitserajatised, seejärel juhtimiskeskused ning viimasena militaarsihtmärgid nii Iraagis kui ka Kuveidis. Pärast 42 päeva kestnud pommitamist õhuülekaalu tingimustes liikusid maaväed sisse ning algas niinimetatud 100-tunnine sõda. Kaasati küll ka merevägi, kuid eelkõige tänu õhujõudude tegevusele piisas maavägedel vaid neljast päevast Iraagi alistamiseks. Õhujõudude rolli üle saab arutleda veel ühe Teise maailmasõja järgse valdkonna, raketi- ning tuumateaduse aren-

gu kontekstis. Teise maailmasõja järgsel perioodil liikusid Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu strateegilised vaated eri suundades. Mõlemad riigid olid saanud endale teadlasi lagunenud Saksamaalt ning seeläbi ka teadmised sakslaste V-2-programmist, seega mõlemad riigid olid teadlikud uue vahendi ehk raketi olemasolust. Sellest hoolimata pidas Ameerika Ühendriikide strateegiliste õhujõudude ülem kindral Curtis LeMay strateegilist pommitusväge ülimalt oluliseks. Kuna Ameerika õhuvägi oli haaratud strateegiliste pommitajate ideest, siis prooviti arenevale õhutõrjevõimekusele ja õhuseirele vastukaaluks luua uus pommitaja, mis lendaks eelkäijast kõrgemalt ja kiiremini (XB-70 Valkyrie, millel on üle kolmekordne helikiirus 21 km kõrgusel).

Ameerika Ühendriikide õhujõud suutsid sellist muljetavaldavalt suurt pommituslennuparki ülal pidada ja arendada, ent Nõukogude Liit läks finantsiliselt kergema vastupanu teed ning keskendus rakettide arendamisele. Nõukogude Liidu esimese satelliidi orbiidile saatmine aastal 1957 oli ülemaailmne sündmus, mida suutis mõneti varjutada vaid neli aastat hiljem kosmonaut Juri Gagarini lend kosmosesse. Ülemaailmne pehme jõu (ja näiteks Kuuba 1962. aasta raketikriisi puhul ka kõva jõu) demonstratsioon näitas Nõukogude Liitu tehnoloogiliselt positiivses valguses ning suurendas ühtlasi Amee-

ÕHUJÕUD

33

Õhujõududel on arusaadavalt oma ülesanded tuumasõja korral, kasvõi eelpool toodud tuumatriaadi näitel kasutatakse lennuvahendeid tuumalõhkepeade kohaletoimetamiseks. Kuid selle üle, mil määral oleks õhujõudude kasutamine määrava tähtsusega, võib vaid teoretiseerida, sest tegu on pretsedenditu juhtumiga. Külma sõja jooksul võtsid maailma kaks suurriiki omavahel mõõtu mitmes valdkonnas. Võib väita, et mõõduvõtmise väljundiks olid ka Teise maailmasõja järgsed konfliktid (näiteks Korea ja Vietnami sõda), kus mainitud suurriigid toetasid erinevaid osapooli, ent ise otsesesse sõjategevusse ei astunud. Üks usaldusväärseim põhjus ongi sõjaline heidutus, mis pärast raketitehnoloogia arengut on saanud sama määrava tähtsusega sõjaliseks jõuks kui 1920. aastail tundus olevat Giulio Douhetile strateegiline pommitamine. Õhujõud on viimase pisut rohkem kui saja aastaga hüppeliselt arenenud, kuid nagu sõjandusele ikka omane proovitakse igale relvale leida vasturelv. Tõsi, kui peaks tekkima tuumasõjaks eska-

ÕHUJÕUDUDEGA NING ERITI ÕHUÜLEKAALU TINGIMUSTES ON VÕIMALIK KA HOMSE PÄEVA KONFLIKTIS TEISTE VÄELIIKIDE VAJAMINEVAT PANUST MINIMEERIDA. tulemus jääb sõjapidamises samaks – pomm(-itaja) pääseb nüüdsest alati läbi.

Sõjapidamises tekkis uus suurriike ohjeldav ja nende jõudu tasakaalustav lähenemine retaliation ehk kättemaks, mis sünnitas teadmise, et tuumaarsenali rünnaku alla sattumise korral garanteerivad riigid vastaspoolele võrdväärse vastulöögi, luues selleks tuumatriaade. Tuumalõhkepeadega ICBM-e paigutati erinevatele platvormidele, näiteks raudteel sõitvatesse vagunitesse, veokitele, šahtidesse, aga ka allveelaevadele. Lisaks said tuumalõhkepäid kohale toimetavaks platvormiks ka strateegilised pommitajad ning õhujõud muutusid üheks oluliseks lüliks usaldusväärse tuumaheidutuse tagamisel ja potentsiaalse sõja eskaleerumise ärahoidmisel. Selle olulisust iseloomustavad järgmised ameeriklaste õhuväe operatsioonid: Operation Looking Glass ehk alates 1961. aastast praeguseni pidevalt õhus püsiv tuumajõudude keskus, Operation Chrome Dome ehk 1960. aastast kuni 1968. aastani kestnud missioon, kus tuumalaengutega varustatud B-52 lennukid olid pidevalt õhus.

leeruv konflikt, on ülimuslikus mastaabis tuumatriaadi olemasolu määravama tähtsusega asjaolu kui pelgalt võimsad õhujõud või õhuülekaalu saavutamine.

Sel juhul oleks ehk võimalik näha õhujõudude tsüklilist arengut: kuidas see omandab põhiliselt taas Esimese maailmasõja eelse väljundi ehk luureinfo kogumise ülesanded, millega tagatakse primaarsemaks kerkiva relva, ICBMide sihtmärkide leidmine ja kinnitamine. Samas pole kõik sõjad tuumasõjad, vaid pigem vastupidi. Ajalugu tunneb vaid kahte juhtumit, millal sai konfliktis tuumarelva üldse kasutatud: need on rünnakud Hiroshimale ning Nagasakile 1945. aastal. Mittekonventsionaalse sõja puhul säilib õhujõududel ka edaspidi vähemalt toetav roll. Kõige klassikalisema, konventsionaalse konflikti puhul on aga õhujõud fundamentaalne vahend ning õhuülekaal keskne tingimus, sundimaks vastaspoolt käituma enda tahte kohaselt. Näen, et õhujõududega ning eriti õhuülekaalu tingimustes on võimalik ka homse päeva konfliktis teiste väeliikide vajaminevat panust minimeerida.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

rika Ühendriikide väejuhatustes hirmu oma tehnoloogilise mahajäämuse pärast.

1961. aastal lõpetas Ameerika Ühendriikide õhuvägi vägikaika vedamise pommitajate arendamise osas: loobuti projektist XB-70. Rahvasuus hakkas sel ajal levima Stanley Baldwini fraasi vastand „Pommitaja ei pääse alati läbi,” mis viitaski maaõhk tüüpi raketisüsteemide, radarite ning hävitajate arenemisele.

Pommitajate arendamisest loobumine tundus esialgu olevat strateegiliste pommitajate luigelaul. Ent strateegilistel pommitajatel (läänes 1955. aastal kasutusele võetud B-52 ning idas 1956. aastal kasutusele võetud Tu-95) on ka tänapäeval oma roll täita ning seda sel lihtsal põhjusel, et pommitaja kui lennuk ei peagi enam läbi pääsema. 1957. aastal katsetas Nõukogude Liit esimest korda edukalt kontinentidevahelist ballistilist raketti ehk ICBM-i (ingl. k. Intercontinental Ballistic Missile): rakett R-7 lendas üle 6000 km. Algas rakettide ajastu ning riigid hakkasid looma endile raketivägesid, varustades rakette tuuma- ning vesinikpommidest lõhkepeadega. ICBM oli igapidi odavam kui strateegiline pommitaja, ka ICBM-i omadus lennata esialgu kosmosesse ning seejärel siseneda taas atmosfääri piiras oluliselt valikuid selle kahjutustamiseks. Võib nentida, et Baldwini idee oli sisuliselt õige: pole vahet, kuidas kandurit nimetada, lõpp-

34

ERIOPERATSIOONID

, T K N U P E D R Ö Ö P itab alistada Margus Kuul KOLONELLEITNANT

FOTOD: ARDI HALLISMAA, ERAKOGU

SÕDUR NR 3 (96) 2017

a s i m

A M A V E TUG ASE T S VA

Erioperatsioonide tegevused nii rahu kui ka sõja ajal on üldjuhul salastatud, sest see väevõime täidab riiklikul tasandil strateegilist tähtsust omavaid kõrge riskiastmega ülesandeid.

ERIOPERATSIOONID

E

riülesandeid täidetakse sageli koostöös tavavägedega, kuigi eriüksused võivad tegutseda teatud juhtudel ka täiesti iseseisvalt. Erioperatsioone ja eriüksuslasi mainitakse üldsusele peamiselt seoses otsese rünnaku ülesannete eduka täitmisega, nagu näiteks kui USA mereväe eriüksus Seal Team 6 tappis Al Qaeda liidri Bin Ladeni Pakistanis 2011. aastal. Samas saavutatakse eriülesannete täitmisel edu üldjuhul vaid siis, kui ollakse professionaalsed eelkõige operatsioonide planeerimisel ja ettevalmistamisel. Siinkohal tulebki ära märkida erioperatsioonide teooria, mille tundmine on erioperatsioonides edu saavutamiseks kriitilise tähtsusega.

ERIOPERATSIOONIDE TEOORIA – COMMANDOSTÜÜPI ERIOPERATSIOONID

Erioperatsioonide teooria seletab lahti, kuidas erioperatsioonide fenomen ilmneb praktikas.1 Erioperatsioonide teooria raamatu autori, praeguseks juba reservis oleva Ameerika Ühendriikide Erioperatsioonide Väejuhatuse ülema admiral William H. McRaveni sõnul vähendab teatud sõjapidamise printsiipide järgimine sõjast tulenevat tundmatust ja erinevaid teadaolevaid ohte. Näitena sobib välja tuua sõjapidamisest tulenevat tundmatust, informatsiooni vähesust või sõjategevuse käigus tekkivat füüsilist kurnatust, mida tänapäeva konventsionaalse sõjapidamise esiisa Carl von Clausewitz nimetas ühise nimetajana „sõja hõõrdumiseks“ (ingl. k. – friction

of war). 2 Admiral McRaveni sõnul näitab erioperatsioonide teooria, kuidas saab viia sõjast tuleneva tundmatuse eriüksuslaste jaoks hallatavale tasandile, et saavutada tugevama vastase ründamisel suhteline ülekaal, mis on kriitiline erioperatsiooni edukaks täitmiseks.3 Admiral McRaveni sõnul tekib suhteline ülekaal, kui väiksem ründav üksus saavutab otsustava eelise tugevama või hästi kaitstud vastase ees.4 Joonisel nr 1 tähistab Y-telg ülesande lõpetamise tõenäosust, X-telg konflikti kestust minutites. Erioperatsioonides on ülioluline saavutada suhteline ülekaal vahetult konflikti algusest. Mida kauem konflikt kestab, seda suurem on tõenäosus, et eesmärgi täitmist mõjutab vastase tahe, juhus, tundmatus ning muud faktorid, mida Clausewitz mõiste „sõja hõõrdumine“ all silmas peab. Kui ründaja on saavutanud suhtelise ülekaalu, ei ole ründav üksus enam väikse suuruse pärast ebasoodsas olukorras, vaid vastupidi omab initsiatiivi, et kasutada ära tugevama vastase nõrkused ning saavutada seeläbi võit. Kuid samas, suhtelise ülekaalu kaotamisel on seda raske uuesti tagasi võita. Oluline on ära märkida, et suhtelise ülekaalu saavutamine ei garanteeri veel võitu, kuid see on enamasti kriitiline võidu saavutamiseks.

Suhtelise ülekaalu dünaamikat mõjutavad omakorda juhus, vastase võitlustahe ja teadmatus, sest pole alati võimalik hankida täielikku infot nii vastase kui ka toimuva kohta ega ette näha kõiki konflikti mõjutavaid faktoreid. Suhtelise ülekaalu identifitseerimine suurendab

SUHTELINE ÜLEKAAL Pöördepunkt- edu võimaluse kasv

Suhteline ülekaal saavutatud

Ülesande lõpetamise tõenäosus v

a Ha

Ülesande lõpp

ala

1 William H. McRaven, The Theory of Special Operations in Case Studies in Special Operations Warfare: Theory and Practice, (New

Pöördepunkt Ju hu Te ad s Va m at ta sta us se he

1

ülesande õnnestumise tõenäosust ning on kriitiline osa erioperatsioonide teooriast. Eespool esitatud joonisel on välja toodud kolm tähtsat omadust – need viivad pöördepunktini, mis tähistab suhtelise ülekaalu hüppelist suurenemist ja võimaluse tekkimist ülesande edukaks lõpetamiseks. Seega on nõutav suhtelise ülekaalu säilitamine ja kasvatamine pöördepunktist kuni ülesande eduka lõpetamiseni, pöördepunkt on kriitiline ka ebaõnnestumiste – ülesande täitmise käigus suhtelise ülekaalu kaotamise – vaatevinklist.5 Igal vastasel on oma tugevad ja nõrgad küljed: rünnakut ootav kaitsele asuv vastane on ühelt poolt haavatav, kuid teiselt poolt saab ka ründajat haavata.

Samuti on oluline identifitseerida haavatavuse punkt. Haavatavuse punkt ehk HP (suhtelise ülekaalu joonisel ) tähistab admiral McRaveni teooria kohaselt kohta ajas ja ruumis, kus ründaja jõuab vastase esimese kaitseliinini ja on seega mõjutatav vastase poolt. Samas on HP-i kindlakstegemine keeruline, sest ründaja võib olla haavatav juba enne vastasega kohtumist. Seega ei sõltu HP mitte alati vastasest, vaid ka ründaja ettevalmistuste ja planeerimise kvaliteedist või isegi lihtsalt halvast juhusest, mida demonstreerib hästi järgnevatel lehekülgedel kirjeldatud Eben Emaeli kindluse ründamise juhtumiuuring.

Suhtelise ülekaalu joonisel on samuti ära märgitud haavatavuse ala. Haavatavuse ala paikneb ülesande lõpetamise tõenäosust tähistava Y-telje ja ülesande lõppu tähistava joone vahele jääval alal.

Haavatavuse ala tähendab piirkonda, kus vastane võib ründajat mõjutada, et tema ülesande täimine ebaõnnestuks.

Tähtis on mainida, et mida rohkem kulub ründajal aega ajutise ülekaalu saavutamiseks, seda pikemalt on ta sunnitud viibima haavatavuse alal.

2

3

Suhteline ülekaal

York: Ballantine Books, 1996),1.

2 Ibid.,1 3 Ibid.,1 4 William H. McRaven, The Theory of Special Operations in Case Studies in Special Ope-

Aed minutites

4

5

Haavatavuse punkt Joonis nr 1. Suhteline ülekaal admiral McRaveni järgi ( kolonelleitnant Margus Kuuli täiendustega).

rations Warfare: Theory and Practice, (New York: Ballantine Books, 1996),4.

5 William H. McRaven, The Theory of Special Operations in Case Studies in Special Operations Warfare: Theory and Practice, (New York: Ballantine Books, 1996),6-8.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

?

se

vu

a at

35

36

ERIOPERATSIOONID

Lisaks on joonisel näidatud pöördepunkt. Pöördepunkt tähistab hetke, mil ründajal tekib võimalus saavutada suhteline ülekaal vastase üle ja tõenäosus edukaks ülesande lõpuleviimiseks suureneb märkimisväärselt. Suhtelise ülekaalu saavutamine ei ole enesestmõistetav sündmuste kulg, vaid seda aitavad saavutada mitmed meetmed, nagu ülesande täitmisel eliitüksuse kasutamine, vaba juurdepääsu võimaldamine tipptehnoloogiale ning riiklikul tasandil strateegilisele ja ajaliselt kriitilisele luureinformatsioonile. Neid meetmeid täiendab ka ülesande täimiseks läbiviidav eriüksuste kvaliteetne treening.

Eelmainitud faktorid minimeerivad sõjast tulenevat tundmatust, et saavutada Commandos-tüüpi otsese rünnaku erioperatsioonides vastase üle suhteline ülekaal. Siinkohal on otstarbekas välja tuua, mille poolest erioperatsioonide teooria erineb konventsionaalsest sõjateooriast ja sellel põhinevast mõtlemisest. Clausewitzi konventsionaalne sõjateooria väidab, et lahingus on kõige tähtsam arvuline ülekaal ning seega võidab osapool, kellel on rohkem inimmassi lahingu otsustaval hetkel.

Lihtne plaan, hoolikalt varjatud, korduvalt ja realistlikult harjutatud ning teostatud üllatuse, kiiruse ja eesmärgiga. ÜLLATUSMOMENT

“Friction of war”: Juhus, teadmatus, vastase vastuhaku tahe

KIIRUS

JULGEOLEK

COMMANDOSI MUDEL SÕDUR NR 3 (96) 2017

Järgnevalt vaatleme Commandos-tüüpi erioperatsiooni mudeli kuut printsiipi:

KORDUS

Moraalsed faktorid: ründaja julgus, intellektuaalsus, võitlustahe ülesanne lõpuni täita

LIHTSUS

Joonis nr 2. Commandosi mudel.

lihtsust, julgeolekut, üllatusmomenti, kordust, kiirust ja eesmärki. Admiral McRaveni teostatud kaheksat erioperatsiooni hõlmav juhtumiuuring näitas, et erioperatsioonide edu korreleerus eelmainitud printsiipide domineerimisega tegevuses ning printsiipide ignoreerimine oli seotud teatud läbikukkumistega, näiteks ülesande mingi osa jäi teostama-

ÜLLATUSMOMENT ON ERIOPERATSIOONIDE JAOKS FUNDAMENTAALSE TÄHTSUSEGA. IGAL VASTASEL ON OMA NÕRGAD NING KA TUGEVAD KÜLJED NING NEED TULEB TUVASTADA. Lühidalt: rohkem on parem. Kuidas aga seletada 69 Wehrmachti Commandosi võitleja võitu 650 Belgia sõduri üle, kes kaitsesid maailma mastaabis vallutamatuks peetud Eben Emaeli kindlust?

Belglastest kindluse kaitsjate ja sakslastest eriüksuslaste suhe oli 10 : 1 Wehrmahcti Commandosi võitlejate kahjuks.

Sellest paradoksist arusaamine nõuabki erioperatsioonide teooria tundmist, kuna just selles teoorias on pööratud tähelepanu maagilise momendi olemasolule, kus suhteline ülekaal soosib väikesearvulist üksust.6

EESMÄRK

ta või teostuse maht ei küündinud soovitud tasemeni. Siinkohal tekib küsimus: kas ka suur armee saaks neid erioperatsioonidele edu tagavaid printsiipe kasutada? Tõenäoliselt mitte, sest Commandosi mudel tundub soosima väikest üksust. See aga ei tähenda, et suur üksus ei saaks tekitada üllatusmomenti või kasutada kiirust eesmärgi saavutamiseks.

Ajutise ülekaalu saavutamise eelduseks on kuue printsiibi integratsioon, kuid see võib osutuda suurtele üksustele tõsiseks väljakutseks: suurtel üksustel on sageli raske luua lihtsaid plaane, hoida liikumisi varjatult, teostada ülesande terviklikku läbimängimist üksikvõitleja tasandil, motiveerida kõiki sõdureid täielikult pühenduma ülesande saavu-

tamisele, saavutada taktikaline üllatusmoment ning arendada kiirust sihtmärgil. Mingist hetkest alates muutub suure üksuse juhtimine ja selle üle kontrolli säilitamine ka raskemaks – kõik see raskendab erioperatsioonide kohta kehtivate printsiipide integreerimist suure üksuse tegevusse. Seega suured armeeüksused on sõja hõõrdumisele rohkem tundlikud.7 Nagu eelnevalt sai mainitud, läheb admiral McRaveni erioperatsioonide teooria vastuollu Clausewitzi konventsionaalse sõjateooria nn matemaatikaga: erinevalt tavaüksustele läheb erioperatsioonide üksus ründama ülekaalus ja kaitsel olevat vastast väiksema jõuga, omamata võrdväärset massi ja tulejõudu. See lähenemine erineb konventsionaalsest täielikult, sest tavavägede kontekstis on kaitsel olija oma olemuselt tavaliselt eelisolukorras. Erioperatsioonide teooria kohaselt on aga selline rünne võimalik tingimusel, et on olemas hoolikalt varjatud lihtne plaan, mille realiseerimise kiirust ja eesmärki on korduvalt ja tõetruult harjutatud.

ÜLLATUSMOMENT

Üllatusmoment on erioperatsioonide jaoks fundamentaalse tähtsusega. Igal vastasel on oma nõrgad ning ka tugevad küljed ning need tuleb tuvastada. Tavaliselt on rünnakut ootav vastane alati kaitsel, mistõttu tuleb otsida kaitsel oleva vastase nõrkusi – see eeldab aga head luu-

6 William H. McRaven, The Theory of Special

7 William H. McRaven, The Six Princliples of

8 Hy Rothstein, Naval Postgraduate School,

Operations in Case Studies in Special

Special Operations in Case Studies in Special

erioperatsioonide printsiibid, loeng sar-

Operations Warfare: Theory and Practice,

Operations Warfare: Theory and Practice,

jast erioperatsioonide ajalugu, 2013.

(New York: Ballantine Books, 1996),4.

(New York: Ballantine Books, 1996),8-9.

ERIOPERATSIOONID

 Viivitus vähendab ründaja võimalust saavutada suhteline ülekaal sihtmärgil.

reinfot.8 Üllatusmoment aitab omakorda ära kasutada vastase nõrkusi, mis on eelnevalt leitud. Vastase nõrkuste avastamiseks on aga vajalik ligipääs strateegilisel tasandil olevale, ajaliselt kriitilisele luureinformatsioonile. Erioperatsioonide edukus sõltub eelkõige luuretegevuse kvaliteedist.

Seoses üllatusmomendi tuvastamisega tuleb erioperatsioonidel läheneda ülesandele innovaatiliselt ja mitte lasta ennast kammitseda konventsionaalsest mõtteviisist, mis soosib lojaalseks jäämist kirjapandud reeglitele, olemasolevatele standardprotseduuridele ja määrustikele. Sageli peab üllatusmomendi leidmiseks väljuma kehtestatud, tavakssaanud mängureeglite raamidest. Selline võte võib olla näiteks doktrinaalne, kus rakendatakse tavakssaanud mõtlemisele erinevat sõjaväe loogikat. Seega mängib siinkohal olulist osa innovaatilisus. Samuti võib üllatusmoment peituda uue tehnoloogia kasutuselevõtmises.

Ei tohiks siiski ära unustada, et tehnoloogia vajab sageli unikaalseid oskusi ja

sellest tulenevad samas ka unikaalsed piirangud. Üllatusmoment võib seisneda ka taktikalises uudsuses, kui näiteks võetakse kasutusele uued meetodid ja varem mittekasutatud tehnika.9

KIIRUS

Otsese rünnaku puhul on kriitiliselt tähtis liikuda rünnatava sihtmärgi ligidale

37

või läbikukkumise üle otsustavad loetud minutid, vahel isegi sekundid.10

EESMÄRK

Ülesande eesmärk peab olema selgelt määratletud ja püstitatud ning ülesanne tuleb täita igal juhul. Ülesande täitmine on seotud paljuski isikliku pühendumisega ülesandele.11 Erioperatsioonide sõ-

SAGELI NÕUAB OTSENE RÜNNAK VASTASEGA LÄHIKONTAKI ASTUMIST, KUS ÕNNESTUMISE VÕI LÄBIKUKKUMISE ÜLE OTSUSTAVAD LOETUD MINUTID, VAHEL ISEGI SEKUNDID. võimalikult kiiresti. Viivitus rünnakul pikendab ründaja viibimist haavatavuse alal ja seda just infiltratsiooni etapis. Viivitus vähendab ründaja võimalust saavutada kiiresti suhteline ülekaal sihtmärgil.

Sageli nõuab otsene rünnak vastasega lähikontakti astumist, kus õnnestumise

durid on enamasti vabatahtlikud, kes on olnud motiveeritud ülesande täitmise nimel läbima kõrge riskiastmega väljaõppe.

Kvaliteetse väljaõppe, korduse ja ohutustehnikanõuete korrektse täitmisega viiakse eesmärgi saavutamise nimel võetud kõrged riskid ja ohud aga miinimumini.12

10 William H. McRaven, The Six Princliples of

11 Ibid,.22.

erioperatsioonide printsiibid, loeng sar-

Special Operations in Case Studies in Special

12 Hy Rothstein, Naval Postgraduate Sc-

jast erioperatsioonide ajalugu, 2013.

Operations Warfare: Theory and Practice,

hool, Commandos tüüpi otsese rünnaku

(New York: Ballantine Books, 1996),20.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

38

ERIOPERATSIOONID

JULGEOLEK

 Mida lihtsam on plaan, seda väiksemaarvulist ründeelementi saab ülesande täitmiseks kasutada.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Erioperatsioonide olemuses on rünnata kindlustatud positsioone.13 Väekaitse ja julgeoleku põhiline eesmärk on vältida olukord, kus vastane suudaks ennetada planeeritud rünnakut. Planeeritava operatsiooni julgeoleku seisukohalt on kriitiline hoida saladuses rünnaku meetodeid.14 Julgeolek ja salastatus on samas seotud ka luureinfo ja lihtsusega.

Siinkohal toonitan luureinfo, lihtsuse ja ründava üksuse suuruse omavahelist seost. Mida täpsem on luureinfo, seda lihtsamat plaani on võimalik selle põhjal teha. Mida lihtsam on plaan, seda väiksemaarvulist ründeelementi saab

ülesande täitmiseks kasutada. Väiksem üksus on aga omakorda vähem märgatav. Kuigi siin tekib küsimus, mis juhtub, kui operatsioon läheb kompleksseks?

Kui nii juhtub, siis suureneb erioperatsioonil osaleva üksuse isikkoosseis ning seeläbi seatakse riski alla operatsiooni salastatus: suurema üksuse kasutamine suurendab potentsiaalset ohtu informatsioonilekke tekkeks operatsioonieelses planeerimise, harjutamise ja teostamise faasis ning vastane võib saada kavandatavast ülesandest eelhoiatuse. Siit järeldub ka vähese luureinfo negatiivne mõju. Erioperatsioonid vajavad eduks alati ajaliselt kriitilist strateegilise

13 William H. McRaven, The Six Princliples of

Studies in Special Operations Warfare: Theory and

Special Operations in Case Studies in Special Ope-

Practice, (New York: Ballantine Books, 1996),8-9.

rations Warfare: Theory and Practice, (New York:

14 Hy Rothstein, Naval Postgraduate Sc-

Ballantine Books, 1996),14.7 William H. McRaven,

hool, Commandos tüüpi otsese rünnaku

The Six Princliples of Special Operations in Case

erioperatsioonide printsiibid, loeng sarjast erioperatsioonide ajalugu, 2013.

tasandi luureinfot. Ebapiisav luureinfo võib aga anda vale ettekujutuse sihtmärgist ning samas tõsta tõenäosust, et ründaja ülesanne ebaõnnestub juba eos.

KORDUS

Otsese rünnaku ülesande ettevalmistamisel on rünnataval objektil kavatsetud tegevuse korduv eelnev läbimängimine ülioluline. Miks sageli tüütuna tunduv kordus ja kuivdrill on ikkagi vajalik? Siinkohal tuleb välja tuua muuseas ka tavavägede ja erioperatsioonide erinevus. Sageli kirurgilist täpsust vajava otsese rünnaku korral pööratakse erioperatsioonide üksustes olukordade läbimängimise ajal rünnatavale objektile erilist tähelepanu.

Tegevus rünnataval objektil harjutatakse võimalikult tõetruult läbi, tuginedes detailsele luureinfole ning suurendades korduste arvu maksimaalsele tasemele, et saavutada n-ö kirurgiline täpsus. Esiteks võimaldab kuivtreening rünnatavat objekti detailideni tundma õppida. Või-

ERIOPERATSIOONID

alal viibimisega. Tihtipeale selgub situatsioonide läbimängimisel, et ülesande täitmine nõuab innovatiivseid lahendusi ja tegevusi, mis ei kajastu olemasolevates määrustikes. Üllatusmomendi ja ajutise ülekaalu saavutamiseks võib olla isegi kohustuslik eirata konventsionaalset tegevust ja korrektsust – see aga nõuab eritreeningut, varustust ja sageli ka tavakssaanud mõtteviisile totaalselt erinevat lähenemist ülesande lahendamisele.

Lisaks sellele suurendab kordus kiirust ja aitab viia ülesande täitmiseks vajalikud tegevused automatismini. Samuti sünkroniseerib hea realistlik kordus eesmärke ja loob tagavaraplaane. Küsimusele, mida kordusega kontrollitakse, vastan järgmiselt: kordustega kontrollitakse ülesande teostamise võimelisust. Kordustel on tagasiside kohene ning kordused õpetavad oma plaani vajadusel käigult muutma.16

LIHTSUS

Lihtsuse tagab üksuse väiksus ja hea luureinfo. Väikese üksuse kasutamine nõuab, et sihtmärkide arv oleks samuti piiratud, kuna see lihtsustab ülesande täitmist. Hea luureinformatsioon vähendab tundmatust, tänu millele saab ründava üksuse väiksena hoida. Kui suurendatakse ülesande täitmiseks moodustatavat üksust, siis on see sageli mittepiisava luureinfo tagajärg ja ülesanne võib ka seetõttu muutuda kompleksseks. Lihtsus on samaaegselt seotud paindlikkusega: kui lihtsus kaob ja operatsioon muutub

39

otsese rünnaku erioperatsioonid taktikalisel tasandil paindlikud, vaid edu võti on detailses planeerimises ja korduva harjutamise tulemusena saavutatud kirurgilises täpsuses – see tagabki kiiruse ning aitab kaasa üllatusmomendi tekitamisele, millega saavutatakse suhteline ülekaal. Käigult plaanide muutmine, näiteks sihtmärgi vahetus operatsiooni käigus, ei pruugi alati olla hea idee, sest võib puududa detailne luureinfo uueks sihtmärgiks valitud objekti ja seal oleva vastase kohta, rääkimata sellestki, et puudub ülevaade võimalikust vajaminevast reservist. Vältida tuleb operatsiooni iseloomu muutmist tegevuse käigus, kuna sellega väheneb edu saamise tõenäosus ja suureneb ebaõnnestumise risk.17 Kõiki eelmainitud põhiprintsiipe mõjutab täiendavalt ühelt poolt tundmatus ja teiselt poolt ründaja moraal. Tundmatus väljendub juhuses, teadmatuses ning vastase vastuhakutahtes. Moraalsed faktorid, mis ründaja juures omakorda olulist rolli mängivad, on ründaja julgus ning tahe ülesanne lõpuni viia.18 Siinkohal tuleb taaskord rõhutada, et erioperatsioonid erinevad oma võime poolest tavavägedest. Eriüksuslased loovad vastavalt antud ülesandele ise rünnakuplaani, mille ka selgeks õpivad ja teostavad, olles nii disaineri, konstruktori kui ka täideviija rollis.19 Samuti on allohvitseridel tugev roll erioperatsioonides, nendele on nimelt antud vabadus võtta vastu iseseisevalt lahinguolukorras aja-

VÄLTIDA TULEB OPERATSIOONI ISELOOMU MUUTMIST TEGEVUSE KÄIGUS, KUNA SELLEGA VÄHENEB EDU SAAMISE TÕENÄOSUS JA SUURENEB EBAÕNNESTUMISE RISK.

malusel luuakse rünnatavast objektist identne mudel, mille peal kõik tegevused samm-sammult läbi harjutatakse.

Teiseks, realistlike oludega sarnanevates tingimustes toimuvad kordused aitavad sünkroniseerida ülesande täitmiseks vajalikke tegevusi. Kolmandaks, kuivtreening toob välja võimalikud puudujäägid ja ettenägematud asjaolud, mis võivad põhjustada kardinaalseid muutusi tegevustes rünnatavale objektile lähenedes, objektil olles ja peale ülesande täitmist objektilt lahkudes.15 Praktilised kordused on otseses seoses eriüksuse tegutsemisega sihtmärgi alal, samuti detailse luureinfo ja ülesande täitmisele kuluva ajaga. Ajakulu on omakorda seotud ajutise ülekaalu saavutamise ja haavatavuse

kompleksseks, siis kannatab ka paindlikkus. Kui eespool mainitud lihtsuse saavutamiseks vajalikud tingimused on puudulikud, hakatakse ülesande täitmiseks lisama rohkem inimesi ja vahendeid ning olemuselt hakkab ülesande täitmine võtma konventsionaalse kuju, mille tagajärjel on omakorda operatsiooni planeerimist ja teostamist raskem varjata. Sestap tehniliselt ei ole Commandos-tüüpi

liselt kriitilisi otsuseid. Alljärgnevalt on erioperatsioonide teooria kohta esitatud näide, mida peetakse maailma üheks õnnestunuimaks erioperatsiooniks.

15 Hy Rothstein, Naval Postgraduate Sc-

16 Hy Rothstein, Naval Postgraduate Sc-

18 McRaven 9–10.

hool, Commandos tüüpi otsese rünnaku

hool, erioperatsioonide printsiibid, loeng

19 Hy Rothstein, Naval Postgraduate Sc-

erioperatsioonide printsiibid, loeng sar-

sarjast erioperatsioonide ajalugu, 2013.

hool, erioperatsioonide printsiibid, loeng

jast erioperatsioonide ajalugu, 2013.

17 Ibid

sarjast erioperatsioonide ajalugu, 2013.

OTSUSTAV HETK AJALOOS

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Eben Emaeli kindluse vallutamine 1940. aastal Belgia ja Hollandi piiril on üks otsustavamaid võite erioperatsioonide ajaloos. Selleks et sakslaste rünnaku-

40

 Sageli peab üllatusmomendi leidmiseks väljuma kehtestatud, tavakssaanud reeglite raamidest.

ERIOPERATSIOONID

plaan Fall Gelb õnnestuks, oli Eben Emaeli kindluse kahurite hävitamine ja kolme silla tervelt hõivamine osana üldisest rünnakuplaanist Prantsusmaa vastu kriitilise tähtsusega. Plaan oli riskantne, aga seda väärt. Kui Saksa esimesest Flieger-Jaegeri rügemendist ülesande täideviijaks valitud kompaniiülema kapten S.A. Kochi üksus oleks oma rünnakus ebaõnnestunud, oleksid belglased suutnud Saksa vägede pealetungi viivitada ning Briti ja Prantsuse väekoondised oleksid selle ajaga jõudnud ümber paikneda oma algsest asukohast Põhja-Prantsusmaalt, kuhu oodati sakslasi suunavat oma põhilised ründejõud, kiiresti Lõuna-Prantsusmaale.

Lähemat vaatlust väärib rünnakuplaani ülesehitus: kas suhtelist ülekaalu maksimaliseerides minimeeriti samaaegselt ka ohtu ründajale? Kindluse kahurite hävitamise ülesande võinuks anda ka Saksa sööstpommitajatele, kuid nende õnnestumises ei võinud kindel olla: kahurid olid disainitud vastu pidama tugevalegi kaudtulele. Näiteks kasematis nr 33 paiknevaid kahureid pidi pommitama üle 24 tunni, et need lakkasid töötamast. See-eest neutraliseerisid kumulatiivlaengud, mida kasutati Eben Emaili kindluse rünnakus, kahurid lühikese ajaga. Juhul kui langevarjurid ei oleks suutnud kahureid esimese poole tunniga hävitada, oleks belglastel õnnestunud sillad purustada ja sakslaste pealetung peatada. Mingi muu jõud kui langevarjurid, kes olid varustatud innovaatilise kumulatiivlaenguga, polnuks omanud nii suurt hävitusvõimet.

Küsimustele, kas ülesanne täideti plaani järgi ning kas ilmnesid ka ettenägematud olukorrad, saab kindlalt vastata, et Eben Emaeli ründamise kontseptsioon ei muutunud teostuse käigus.

Kuigi leitnant Rudolf Witzigi ja seersant Max Maieri jaod ei jõudnud kohale, oli selle võimalusega juba algses plaanis arvestatud. Kui leitnant Witzig ei saabunud

seisnes selles, et kasematt nr 17 – kuuenda jao teine sihtmärk – jäi hävitamata, kuid selle relvad ei olnud mõeldud silla hävitamiseks, vaid pealetungivate Saksa vägede aeglustamiseks. Samuti ei lennatud täiemahuliselt purilennukitega, kuna kardeti operatsiooni paljastada.

Keegi võib kindlasti tahta teada seisukohta, milliste plaani modifikatsioonidega oleks võinud parandada ülesande edukat täitmist? Võttes arvesse sakslaste ees seisnud probleemide rägastikku, mis ülesande täitmisel pidi lahendama, ning fakti, et kõik põhilised sihtmärgid hävitati 20 minuti jooksul, ei ole põhjust kalduda arvamusele, et plaani modifitseerimine oleks parandanud edu võimalust antud ülesannet täita.

AJUTINE ÜLEKAAL

Kergelt relvastatud väike üksus, saavutades täieliku üllatusmomendi, suutis lühikese ajaga vallutada vallutamatuks peetud kindluse, teha kahjutuks selles paiknevad kahurid ning sundida kindluse kaitsjad alla andma. Saksa ründajad muutusid haavatavaks, kui nad lähenesid kindlusele viimast korda – belglased avasid õhutõrjekahuritest tule, tabades kuut purilennukit üheksast. Sakslaste haavatavus minimeeriti üllatusmomendiga ning ülesande lõpetamise tõenäosus suurenes iga purilennukiga, mis maandus turvaliselt maapinnale. Kui kõik purilennukid jõudsid maale, saavutasid sakslased suhtelise ülekaalu vastase üle ning tekkis olukord, kus vähemuses olnud sakslastest ründajad said otsustava eelise arvulises enamuses belglastest kaitsjate ees.

Võimalus, et sakslased on edukad, kaalus üles võimaluse, et nad ebaõnnestuvad – ajutine ülekaal suurenes märgatavalt.

Belglased aga ei tajunud kohe, kui ohtlikusse olukorda nad olid sattunud, sest nad nägid ennast kindluse kaitsjate rollis kaitstutena jalaväelaste rünnaku eest.

KERGELT RELVASTATUD VÄIKE ÜKSUS, SAAVUTADES TÄIELIKU ÜLLATUSMOMENDI, SUUTIS LÜHIKESE AJAGA VALLUTADA VALLUTAMATUKS PEETUD KINDLUSE. SÕDUR NR 3 (96) 2017

kohale, võttis juhtimise üle seersant Helmut Wenzel. Allohvitserid olid treenitud sedasi, et suutsid asendada ohvitsere.

Samuti oli olemas seersant Willi Huebeli reservjagu, mis ründas kasematti nr 26.

Plaanipäraselt toodi järgi ka varustust.

Ainukene puudujääk rünnaku teostuses

Isegi siis, kui kasematte poleks mehitatud, oleks konventsionaalsetel üksustel olnud äärmiselt raske hävitada paksude seintega raudbetoonist punkreid. Samas said selle tööga hõlpsasti hakkama langevarjuritel kaasas olnud 50 kg kumulatiivlaengud, mille viiteaeg oli kõigest üheksa

sekundit. Kahtlemata olid ründajad haavatavad peale eduvõimekuse tõenäosuse suurenemist ehk ajavahemikus purilennukite maandumisest kuni ülesande eduka täitmiseni. Tänu kiirele tegutsemisele suutsid sakslased eelnevalt harjutatud plaanist kinni pidada ning maha suruda ka tulistavad kuulipildujapesad, hävitades need 12,5 kg lõhkelaengutega.

Kõigest 15 minutiga tehti kahjutuks kasemattides asuvad kahurid, mis ohustasid kolme strateegiliselt tähtsat silda.

On alust väita, et konventsionaalsed üksused poleks saavutanud samasugust tulemust. Kindlus oli disainitud vastu pidama konventsionaalsete vägede massiivsele rünnakule ning tavavägede rünnaku puhul oleks sillad koheselt hävitatud. Ka langevarjurite suurem õhuoperatsioon oleks osutunud ebaedukaks: langevarjurid oleks alale laiali pillutatud ega oleks suutnud kanda kaasas kogu vajaminevat varustust. Eben Emaeli kindluse ala mahutas kõigest üheksa purilen-

ERIOPERATSIOONID

nuki, seega sai ülesande täita vaid väikese üksusega. Ajutine ülekaal saavutati tänu sellele, et ründajatel oli tehnoloogiline eelis, rahvuslikul tasandil luureinformatsioon, suurepärane operatsiooni turvalisus, realistlik ja detailne treening ning üksus koosnes kõrgelt motiveeritud sõduritest. Need faktorid minimeerisid sõjaga kaasnevat tundmatust ning andsid sakslastele eelise belglaste ees.

Järgnevalt vaatleme sakslaste rünnakut erioperatsioonide kuue printsiibi vaatevinklist, mis aitavad selgitada, kuidas sakslastel õnnestus saavutada suhteline ülekaal ja täita ülesanne edukalt.

LIHTSUS

dud detailne luureinfo lihtsustas plaani tegemist, sest Witzig teadis, kus kasematid ja kuplid asuvad ning kui palju neid on.

Tal oli teada, kui suur on maandumisala ja milline on selle pinnas. Samuti oli tal kindluse plaan, kuhu oli peale märgitud hädaväljapääsu kohad, mis olid mõeldud Belgia sõduritele vasturünnakute tegemiseks. Tänu luureinfole oli võimalik sõdureid treenida ja lõhkamistöid harjutada realistlikult – Tšehhis asuvate kasemattide peal. Luureinfo põhjal õppisid purilennukite piloodid maanduma rohule – samale pinnasele, mis kattis kindlustki, – ning sõdureid valmistati füüsiliselt ette kasemattidel ronimiseks. Innovatsioon ehk otsus kasutada rünnakul purilennukeid oli samuti määrav. Sakslased tegid kindlaks, et õhudessandi korral peavad langevarjurid hajuma maa-alal, et olla efektiivsed ja suuta kanda niipalju varustust, kui rünnakuks vaja läheb, ning et propellerlennukid minimeerivad oma müraga üllatusmomendi. Kuna purilennukeid ei olnud varem lahingus kasutatud, oli moodus maanduda sihtmärgist 14–28 meetri kaugusel unikaalne, eitamatu eelise andis ka uue tehnoloogia kasutamine: purilennukid DFS 230 olid modifitseeritud, et vastata rünnakuplaani nõuetele. Isegi tänapäeval on vähe sisenemise meetodeid, mis suudaks ründajad toimetada objektile niivõrd lähedale. Muidugimõista oli kõige määravam tehnoloogilistest innovatsioonidest kumulatiivlaengu kasutamine.

Kumulatiivlaengutega hävitati kasematid nr 12, 13, 18, 19 ja 26 ning pooleldi tehti kahjutuks kasematt nr 30. Samuti hävitati raudkuplid nr 14 ja 16 (petteks tehtud kuplid) ning 23 ja 31. Samuti kasutati 50 kg kumulatiivlaenguid ja 12,5 kg lõhkeaine laenguid kuulipildujapesade ja teiste raudkuplite hävitamiseks.

Kõik see toimus 15 minutiga, mis oli belglastest kaitsjate jaoks uskumatu, arvestades ka plaani lihtsust. Seega, mida keerulisem on plaan, seda rohkem läheb aega selle täideviimiseks ja seda pikemalt tuleb haavatavuse alas viibida. Piirates sihtmärkide arvu, kasutades head luureinfot ja innovatsiooni, et takistustest üle saada, saab plaani lihtsustada.

TURVALISUS

Ülesande salastatus oli läbiv. Vaid ründegruppide ülemad teadsid sihtmärke ja nende asukohti. Leitnant Witzigi juhitud rünnakuüksus Graniit muutis nime alati kui liiguti uude kohta. Sõduritel oli väljamõeldud legend, mida rääkida, ja valenimed. Samuti olid lisatud üksustele valvurid. Kapten Kochi staap luges läbi kõik

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Leitnant Witzig – kindluse kahurite hävitamiseni viinud rünnakuplaani autor – teadis, et riigikantsler Adolf Hitlerit huvitavad vaid need kahurid, mis suudavad purustada kindluse lähedal asuvad strateegilise tähtsusega sillad. Kindluse kõikide kasemattide hävitamiseks oleks

pidanud suurendama rünnatava üksuse isikkoosseisu või andma igale jaole täiendavaid sihtmärke. Nende valikutega kaasneksid teatud negatiivsed mõjud: lisajõud oleks tõenäoliselt murendanud lahingpioneeride rühma ühtsust ning sihtmärkide arvu suurendamine oleks muutnud rünnakuplaani keeruliseks. Iga jagu koosnes kaheksast või üheksast mehest, kes pidid kandma kahte 50 kg kumulatiivlaengut, kahte 12,5 kg lõhkeainelaengut, kolme pikilaengut, leegiheitjat ning lisaks muudki ründamiseks vajalikku varustust – ja seda kõike vaid ühe kasemati või teraskupli lõhkamiseks. Ainult neljandal jaol, keda juhtis seersant Siegfried Harlos, oli kaks sihtmärki. Kui jagudele oleks antud lisasihtmärke, oleks see raskendanud juhtimist ja kontrolli, nõudnud lisatreeningut ning ka rohkem purilennukeid varustuse kandmiseks. Seega otsustas leitnant Witzig peale kapten Kochiga konsulteerimist hävitada vaid kõige kriitilisemad sihtmärgid, mis kujutasid endast suurimat ohtu. Saa-

41

42

ERIOPERATSIOONID

SÕDUR NR 3 (96) 2017

personaalkirjad. Paar päeva enne rünnakut ei lubatud sõduritel baasist väljuda ning vajaduse korral, vaid erandkorras, viidi nad välja peidetult veoautos, mis oli täidetud mööbliga. Purilennuki pilootide tegevuse kohta mõeldi välja kattelood kohalikes ajalehtedes ning loodi eraldi üksus, kes tegi treeningul suitsukatet, et vastane ei saaks üksuse väljaõppel toimuvast aimu aerofotode kaudu. Võttes arvesse kõiki julgeolekumeetmeid, olid belglased siiski valmis rünnakuks – isegi purilennukitega tehtavaks rünnakuks –, mis võis alata iga hetk. 1939. aastal oli läheneva sõja hõngu tunda ja oldi valmis ennetama Saksamaa sissetungi Belgiasse ja Hollandisse. Veelgi enam – sakslaste rünnakuplaan paljastus, kui Saksa majorid teel Kölni otsustasid rongiga sõitmise asemel sinna lennata ja kukkusid lennukiga Belgias alla, kaasas Fall Gelbi plaanid. Seega said belglased teada, et sakslased kavatsevad rünnata 17. jaanuaril 1940. Esialgsete plaanide avalikuks tuleku tõttu vajas Hitler alternatiivset rünnakuplaani ning rünnak lükkus edasi. Enne 10. maid sai kindlus samuti mitu valehäiret ja sõdurid kutsuti kindlusesse.

Belglased teadsid, et sakslased võivad iga hetk rünnata, kuid olid samas üsna muretud, sest kaitstav kindlus oli nende arvates vallutamatu, eriti veel õhudessantoperatsiooni jaoks. Kui sakslased oleksid kasutanud langevarjureid, oleksid nad kergesti hävitatud. Lennuk Ju-52 oleks kandnud vaid 12 kerges relvastuses langevarjurit. Langevarjuhüpped lennuki kohta oleks võtnud aega 3 minutit ja langevarjurid oleks maandunud 274 ruutmeetri ulatuses.20 Isegi kui belglased oleksid teada saanud, et sakslased kasutavad treeningutel purilennukeid, oleks siiski küsitav, kas nad oleksid valmis tõstma häiretaset kindluses, sest mida saaksid purilennukites olevad jalaväelased teha raudbetooni ja paksude teraskuplite vastu. Isegi juhul, kui belglased oleksid teada saanud kumulatiivlaengute olemasolust, oleks olnud ebatõenäoline, et nad oleksid hakanud kumulatiivlaengute vastu meetmeid välja töötama kasemattide kaitsmiseks. Kõige kriitilisema tähtsusega oli varjata ülesande teostamise aega. Oleks belglased teadnud rünnaku aega, oleksid nad suutnud sakslaste rünnakut takistada, isegi oma ebaefektiivse 20 Thomas K. Bukeishen, The Fall of Fort Eben Emael: The Effect of Emerging Technologies on the Sucessful Complection of Military Objectives. Fort leavenforth, kansas 2004, 23.

 Otsese rünnaku puhul on kriitiliselt tähtis liikuda rünnatava sihtmärgi ligidale võimalikult kiiresti.

maapealse kaitsega. Paar hästi mehitatud kuulipildujapesa oleks takistanud sakslastel ajutise ülekaalu saavutamist. Seega ülesande salastatust ja erioperatsiooni olemust arvesse võttes on sihtmärgile lähenemise meetod ja täpne aeg kõige olulisemad tegurid. Eesootavat ja ettevalmistatavat erioperatsiooni tuleb varjata.

KORDUS

Alates novembri algusest, mil saadi käsk ülesanne ellu viia, alustati treeningutega. Üksus Graniit treenis ja valmistus operatsiooniks neli kuud. Purilennuki piloodid lendasid ja maandusid kümneid kordi, algselt ilma laadungita ja hiljem täisvarustusega. Enne 10. maid suutsid kõik piloodid öösel õhku tõusta, lennata, maanduda ja pidurdada purilennuk 14–28 meetrit sihtmärgist. Samuti oskasid nad kasutada käsitulirelvi ja lõhata kumulatiivlaengut, mida kandsid lahingpioneerid. Lahingpioneerid aga teostasid kasemattidel kuivdrille nii Tšehhis kui ka Poola piirialadel. Leitnant Witzigi mehed tegid sadu kordi operatsiooni eri

osade drille ning kaks täisvarustuses ja -pikkuses kuivdrilli koos purilennukitega. Ainsana ei teostatud vaid kogu Kochi üksuse õhkutõusu purilennukitega.

Logistilised probleemid ilmnesid alles siis, kui kogu üksus ülesande täimiseks õhku tõusis. Viperused õhkutõusmisel läksid maksma kallihinnalisi minuteid, mistõttu ei saavutanud leitnant Martin Schaechteri juhitud rünnaküksus Raud hiljem operatsiooni käigus üllatusmomenti. Nimelt kaotasid üksuse Raud sõdurid üllatusmomendi sel põhjusel, kuna nad ei suutnud õigeaegselt purilennukist väljuda. (Üksus Raud kaotas neli sõdurit surnutena ja kuus tõsiselt haavatutena.) Üllatusmomendi kaotamise pärast ei suudetud takistada belglasi laskmast Canne silda õhku, mis peatas Saksa vägesid kuni 24 tunniks.

ÜLLATUSMOMENT

Suur osa ajaloolasi toob välja Eben Emaeli kindluse ründamise näitel üllatusmomendi kasutamist, millega saavutatakse taktikaline eelis vastase ees. Tuuakse

ERIOPERATSIOONID

välja belglaste mittevalmisolek kaitsta end rünnaku vastu, mida teostatakse purilennukitega. On huvitav märkida, kui valmis olid belglased rünnaku vastuvõtmiseks ning milles väljendus üllatusmoment, mis panustas sakslaste edusse.

10. mail kell 00:30 teavitas Liège’is asuv sõjaväestaap Eben Emaeli kindlust sakslaste vägede liikumise kohta üle Hollandi piiri. See oli maikuu jooksul juba kolmas häire ning sellele vastati kindluse lähedal olevast linnast ebaentusiastlikult. Siiski oli suur osa Belgia sõdureid oma positsioonidel juba kell 03:00. Kell 03:15, üks tund enne purilennukite taevasse ilmumist, teavitas leitnant Dieudonné Longdoz, et tema meeskond mehitab neli paari õhutõrjekahureid. Belglaste vahipostid teavitasid kilomeetri kõrguselt sisse lendlevatest õhusõidukitest umbes kell 04:00. Sakslased vabastasid purilennukid Ju-52 lennukitest lahti kell 04:15 ning hetk hiljem vaatasid belglastest kindluse kaitsjad ammuli sui, kuidas purilennukid ülalt kindlusele lähenesid. Enne kui avati tuli lähenevatele purilennukitele tekkis momendiks viivitus, mille ajal hakkasid purilennukid oma sihtmärkide vahetus läheduses üksteise järel maanduma.

Belglased avasid küll purilennukite pihta tule, kuid siiski tuli neile selline situatsioon üllatusena. Tõeline üllatus oli aga 50 kg kumulatiivlaengute kasutamine ja selleks ei olnud belglased üldse valmis.

KIIRUS

EESMÄRK

Kui tähtis on ülesande täimiseks sõduri isiklik pühendumus? Individuaalselt treeniti mitu kuud vaid selleks üheks tunniks, mil peab minema ülesannet sooritama. Tähtis on selgitada lihtsalt

operatsiooni lõpuni. Seersant Peter Arent sisenes kasemati nr 12 hävitamise järel kindlusesse ja viskas seal liikudes laiali 3 kg lõhkelaenguid, mille tõttu belglased ei julgenud seersant Arenti tuldud suunalt vastu rünnata. Sakslased olid oma rünnakus halastamatud, belglastel aga ei jätkunud võitluseks julgust. Eben Emaeli rünnaku puhul oli sakslastel selge siht silme ees, belglastel aga puudus võitlustahe ja seetõttu ka selge eesmärk.

KOKKUVÕTE

Admiral McRaveni erioperatsioonide teooria ja printsiibid näitavad, et väikesed üksused suudavad saavutada võidu kaitsel oleva ülekaaluka vastase üle, kui on olemas plaan – lihtne, hoolikalt varjatud, korduvalt ja realistlikult harjutatud kiiruse ning eesmärgiga. Admiral McRaveni erioperatsioonide teooriast on mõndagi õppida nii erioperatsioonide üksustel kui ka tavavägedel: kuidas ning mis printsiipide alusel saab kasu-

ÜLESANDE SALASTATUST JA ERIOPERATSIOONI OLEMUST ARVESSE VÕTTES ON SIHTMÄRGILE LÄHENEMISE MEETOD JA TÄPNE AEG KÕIGE OLULISEMAD TEGURID. ülesande sisu ja püstitatud eesmärki.

Eben Emaeli puhul oli ülesanne sõdurile lihtne: välju purilennukist, aseta laeng kasematile, initsieeri sütik, eemaldu ja püsi elus, kuniks saabuvad abiväed. Ühe sõduri ülesande eesmärki on lihtne mõista, kuid aru peab saama ka laiemalt kogu püstitatud ülesandest. Leitnant Witzig ei jõudnud koos ülejäänud üksusega kindluseni ning seersant Wenzel võttis juhtimise üle, teades, kus kõik jaod asetsevad, isegi siis, kui ta neid ei näinud oma positsioonilt. Kui saadi aru, et seersant Maieri juhitud teine jagu ei jõudnud kindlusesse kohale, siis juhendas seersant Wenzel käepärast oleva jao seersant Maieri sihtmärki hävitama. Ülesande eesmärgist saadi hästi aru, seega enamus, kui mitte kõik sõdurid, oleks saanud operatsiooni juhtimisega hakkama. Isiklik pühendumus märgib üliolulist rolli. Näiteks leitnant Witzigi purilennuki köis purunes ja oldi sunnitud maanduma juba ülesande esimestel minutitel Saksamaal. Leitnant Witzig liikus tagasi lennuväljale ja saabus kolm tundi hiljem ikkagi kindlusesse, kui juba käis lahing. Hoolimata sellest, et ta oli pähe haavatud, juhtis seersant Wenzel

tada lahingutegevuses erioperatsioonide võimet otsese rünnaku korral kõige efektiivsemalt. Tähtis on anda erioperatsioonidele jõukohased ülesanded, võttes samas arvesse erioperatsioonide esitatud spetsiifilisi nõudmisi ülesande edukaks täitmiseks. Erioperatsioonid täiendavad ja abistavad vajadusel tavavägesid strateegiliste eesmärkide saavutamisel, mida ka Eben Emaeli kindluse vallutamine hästi esile toob. Erioperatsioonide võimet ei saa aga alati teoreetiliselt defineerida spetsiifiliste ja muutumatute ülesannete, oskuste või võimekuste kaudu.

Praktikas defineeritakse erioperatsioone tänapäeva sõja kontekstis – erioperatsioonide alla kuuluvad sõja ajal valitud mehed, kes omavad potentsiaali ületada riske ning omandada oskusi, mis võimaldavad neil täita väikese üksuse koosseisu strateegilist ülesannet, mida konventsionaalsed üksused ei suuda.21 21 Robert G. Spulak, Jr. Joint Special Operations University, A Teory of Special Operations: The Origin, Qulaities, and Use of SOF. JSOU Report 07-7, October 2007. 2

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Esimene purilennuk maandus kindluse peale kell 04:25. Juba 20 minutit hiljem teatasid kõik jaod seersant Wenzelile, et ülesanne on edukalt täidetud, kuigi operatsiooni läbiviimiseks oli planeeritud 60 minutit. Erioperatsioonide seisukohalt oligi ülesanne täidetud, kuigi esialgse plaani järgi pidi leitnant Witzigi üksus hoidma kindlust kuni neli tundi, enne kui vastutus oleks pidanud üle antama 151. jalaväe rügemendile. Seega oli Witzigi üksus valmistunud oma tegevuses n-ö üle minema konventsionaalseks kohe, kui põhiülesanne oli täidetud. Üksus kaevus sisse ja tõrjus kindluse kaitsjate vasturünnakuid. Erioperatsioonide üksused tulenevalt operatsioonialale ja objektile sisenemise meetoditest ei suuda täita ülesannet pikaajaliselt. Nad infiltreeruvad kas purilennukite, langevarju või C-130 transportlennukitega, Commandos-tüüpi üksused omavad piiranguid kaasaskantava tulejõu osas.

Seega vähendab kiirus oluliselt sihtmärgil viibimise aega, kasutades ära maksimaalselt olemasolevaid ressursse. Leit-

nant Witzigi üksusel oli võimalus Saksa sööstpommitajate tuletoetusele, mida aga erioperatsioonide üksustel, kes täidavad ülesannet vastase tagalas, pole alati saadaval. Ilma Luftwaffe õhutoetuseta ja varustamiseta oleks leitnant Witzigi üksus olnud täbaras olukorras, sest nad vajasid nii lisalaskemoona kui ka -varustust. Isegi kui lahingutegevus oleks pikale veninud, otsustati kindluse saatus siiski juba konflikti esimestel minutitel.

Leitnant Witzigi üksus veetis pool aastat treenides, saades läbi mängida kõikvõimalikud stsenaariumid alates purilennukitest väljumisest, kumulatiivlaengute kokkupanemisest kuni ettekannete tegemiseni ülesande täitmisel.

43

44

SÕJATEADUS

Üksikud suudavad lasta

TÄPSELT JA KAUGELT Heikki Kirotar TÄPSUSLASKUREID JA SNAIPREID KOONDAVA MITTETULUNDUSÜHINGU EESTI SNAIPRIGILD JUHATUSE LIIGE FOTOD: ARDI HALLISMAA, ERAKOGU

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Täpsuslaskuritest rääkides rõhutatakse tihti kasutuses olevate relvade ja optiliste abivahendite tõelisi või väljamõeldud omadusi. Tegelikult on olulisem laskurite koolitus ning oskused ja nende rakendamine, sest oskuslik laskur suudab kehva varustusega enam kui kehv laskur tippvarustusega.

SÕJATEADUS

A

jakirja Sõdur 2016. aasta kuuendas numbris ilmus aasta allohvitseriks valitud veebel Mihkel Paalost ja tema juhitud erialakoolist artikkel, mis tekitas palju küsimusi täpsuslaskmise mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Seda teemat põhjalikumalt avades ei kavatse ma kasutada s-tähega algavat nimetust täpsetele laskuritele viitamisel. Nimetus ei ole eesti keeles õige ja seda tavalise sõjalise eriala nimetust mõistavad paljud valesti, sest meedias ja filmides nähtud täpsuslaskuritel on tavaliselt erialase väljaõppe ja sõjaliste ülesannetega vähe ühist.

Kui käsitlen sõjalise täpsuslaskmise arengut, nimetan täpsuslaskuriks kõiki täpseid laskureid jalaväejaost eriüksuse tasemeni. Täpsuslaskur on tavaline sõjaline eriala, mida rutiinselt õpetatakse paljudele sõduritele – ta aitab säästa peamiselt enda kaaslaste ja mõnel juhul ka vastase võitlejate elusid, näiteks vastase tulejuhte hävitades päästab oma üksuse kaudtule alt ning vastase ülemaid tabades lööb segamini juhtimisahela ja kiirendab lahingu lõppemist, mis tähendab vähem haavatuid ja langenuid mõlemal poolel.

TÄPSUSLASKURID ERI RIIKIDES

Täpsuslaskurid võivad tegutseda üksinda, kuid on kõige efektiivsemad meeskonnana, mille suurus on 2–4 võitlejat.

Ideaalis peaks igal võitlejal olema sama väljaõpe, sest inimene väsib ja pikema ülesande jooksul on vaja tegutseda vahetustega. Reeglina kogenuim meeskonnaliige on vaatleja ja vähem kogenud laskur, sest sihtmärkide leidmine ja ilmastiku lugemine on keeruline. Lisaks võiks meeskonnas olla sidemees ja/või lähikaitse eest hoolitseja, kuid tavaline on ka see, et täpsuslaskuri abistamiseks määratakse esimesed kättesaadavad jalaväelased.

Täpsuslaskuri ülesanded sõltuvad peamiselt väljaõppest ja kasutuselolevast varustusest ning erinevad riigiti palju.

Eesti kaitsevägi käsitleb täpsuslaskurina optilise sihikuga täpsusrelva kasutavat võitlejat, kes tegutseb alati kõrgema üksuse koosseisus. Soome täpsuslaskur on 2013. aastal eesti keeles ilmunud kaptenleitnant Pauli Salo käsiraamatu järgi sõdur, kellel on väljaõpe ja erivarustus ning relvastus ja oskused oluliste sihtmärkide hävitamiseks, mida teised võitlejad ei

45

suuda kahjustada – sihtmärgid on kas liiga kaugel, liiga väiksed, hästi kaitstud ja raskesti eristatavad ning liikuvad või jalaväelase relva löögijõust ei piisa sihtmärgi hävitamiseks. Briti armees täpsuslaskurina ja laskurite koolitajana ligi 25 aastat teeninud Mark Spicer peab täpsuslaskmiseks vastase tabamist varjatud positsioonidelt relvasüsteemi laskekauguse piires. Ameerika Ühendriikide merejalavägi (USMC) peab selle eriala esindajaid ennekõike pataljoni taseme luurajateks ja alles seejärel laskuriteks. USMCi vanemsõdurite ja nooremallohvitseride teenistuse ja täiendõppe eripärade tõttu kuuluvad iseseisvalt tegutsevasse meeskonda tavaliselt mõned nn põrsad (PIG ehk Professionaly Instructed Gunman ’koolitatud jalaväelane’), keda juhivad nn kuldid (HOG ehk Hunter Of Gunmen ’vastase laskurite jahtija’). Nn põrsad on pataljoni erialarühma määratud merejalaväelased, kes osalevad erialakursusel või alles ootavad erialakursusele pääsemist, ja nn kuldid on erialakursuse edukalt lõpetanud merejalaväelased.

TÄPSE LASKURI ÜLESANDED

Hoolimata väljaõppe ja ülesannete erinevusest on täpsuslaskur tavaliselt üksuse ülema silmad ja vajadusel ka tema pikk käsi. Ta on esimeste hulgas, kes läheb laagrist välja, ja viimaste hulgas, kes saabub väliköögi juurde. Rühma täpsuslaskur toetab reeglina rühma täpsustulega, kompanii või pataljoni täpsuslaskur tegeleb peamiselt väikese meeskonna koosseisus vaatluse, luure ja vajadusel kaudtule juhtimisega ning alles viimases järjekorras avab ise tule, sest lask paljastab reeglina positsiooni ning seejärel tuleb asukohta vahetada. Riikide erialakursuseid on suurte sisuliste erinevuste tõttu

HOOLIMATA VÄLJAÕPPE JA ÜLESANNETE ERINEVUSEST ON TÄPSUSLASKUR TAVALISELT ÜKSUSE ÜLEMA SILMAD JA VAJADUSEL KA TEMA PIKK KÄSI.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

raske võrrelda, väljaõppe pikkus varieerub mõnest päevast mitme kuuni, kuid üldiselt koosneb see neljast võrdse kaaluga osast: esimene osa on õppetunnid ja harjutused erialaoskuste omandamiseks ning tehniliste abivahendite kasutusvilumuse kujundamiseks, teine osa on väliharjutused õpitu kinnistamiseks, kolmas laskeharjutused erialarelvadega ning

46

SÕJATEADUS

neljas üksusepõhised harjutused nagu kaudtule juhtimine, esmaabi andmine lahinguvälja tingimustes, positsioonide mineerimine kaitselaengutega ja nende laengute kokkukorjamine jne.

Soomes on täpseid laskureid igas väeliigis. Soome maavägi koolitab igas jalaväe väljaõppekeskuses täpseid laskureid keskmiselt 12–14 võitlejat jalaväekompanii kohta, kusjuures 9 neist on paigutatud jalaväejagudesse ja 3–5 kompanii täpsuslaskurite meeskonda.

Väljaõppe põhjalikkus sõltub ülesannetest. Jao täpsuslaskurile õpetatakse ühe nädala jooksul laskekaugusest ja tuulest ning sihtmärgi liikumise kiirusest tulenevate sihikuparanduste tegemist automaadiga RK 92 või RK 95, millel on mõned korrad suurendav optiline sihik. Optiline sihik nullitakse tavaliselt 150 m tiirus ja sihtimispunkti muudetakse vastavalt teistele laskekaugustele. Sellise kombinatsiooni praktiliseks laskekauguseks loetakse 250–300 m ja maksimaalseks sihikuliseks laskekauguseks 350–400 m.

Kompanii täpsuslaskuri erialakursus kestab mõned nädalad ja kuigi tunniplaan on kõikjal sama, korraldatakse erialakursus vastavalt kasutuseloleva relvastuse ja väljaõppekeskuste võimalustele. Säkyläs asuva Pori brigaadi põhilisel laskeväljakul on võimalik kuni 1200 m kaugusele lasta kõiki käsirelvi nii tabamusele reageerivatesse kui ka liikuvatesse sihtmärkidesse, seega suudetakse ballistikatabel sisse lasta täpsuspüssi mudel 2000 praktilise laskekauguse lõpuni. Üldiselt peavad soomlased üle 1000 m kaugusel olevaid sihtmärke kaudtule probleemiks, sest esimese ning isegi teise lasuga tabamuse võimalus on liiga väike. Soomlaste sõjaline mõtlemine ning terminoloogia on saanud areneda katkematult terve sajandi, kuid sellest hoolimata püsib jät-

kasutusele võetud uus termin – täpsuslaskur (tarkka-ampuja) –, kuigi väljaõpe ja ülesanded ei ole muutunud. Kindlasti kasutatakse neid termineid paralleelselt ja segamini veel aastakümneid.

AJALOOS KAUGELE TAGASI MINNES ON TÄPSEID LASKUREID OLNUD NIISAMA KAUA, KUI ON KASUTATUD ERINEVAID LASKERELVI.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

kuv terminoloogiline segadus, näiteks jao täpsuslaskurit nimetatakse kas tuletoetustäpsuslaskuriks (tulitukitarkka-ampuja) või 2013. aasta määrustiku järgi jao toetavaks laskuriks (ryhmän tukiampuja). Kompanii või pataljoni vastutusalas iseseisvaid ülesandeid täitvat täpsuslaskurit tunti varem luuraja-täpsuslaskurina (tiedustelutarkka-ampuja), nüüd on aga

VIBULASKMINE KIVIAJAST KESKAJANI

Ajaloos kaugele tagasi minnes on täpseid laskureid olnud niisama kaua, kui on kasutatud erinevaid laskerelvi – arheoloogid on leidnud Taanist Holmegaardi soost umbes 10 000 aasta vanuste ühest puutükist voolitud pooleteise meetri pikkuste lihtvibude jäänuseid. Hea vibukütt

suutis külmrelvade ja lähivõitluse aastatuhandetel lennutada noole mitu korda kaugemale kui vaenlane oda. Keskaegsete eeskujude järgi ehitatud inglise jugapuust kahemeetrise kaarega kaasaegsete pikkvibudega suudetakse nooli lasta üle 300 m kaugusele ja nooled läbistavad keskaegse turvise.

Ajaloolaste andmetel suutis vaid iga kümnes keskaegne vibukütt lennutada nooli kuni 150 meetrit ehk pool maksimaalsest laskekaugusest, tavaline vibulaskuri laskekaugus oli aga kuni 100 meetrit. Arheoloogid on vanade sõdalaste luustikke uurides suutnud tuvastada vibukütte nende pidevast vibunööri pingutamisest tekkinud lihaste ühekülgse arengu järgi. Vibuküttide tavaline taktika oli külvata vaenlased noolerahega üle, mis on oma efektiivsuselt võrreldav kaasaegse kaudtulega.

Isegi kui üksiku noole või killu täpsus on väike, neid on üksuse kohal korraga

 M110 Semi Automatic Sniper System (M110 SASS) on alates 2008. aastast peamiselt USA maaväe kasutuses olev poolautomaatne täpsusrelv laskekaugusega kuni 800 m. Relvakomplekti hind on umbes 10 000 eurot.

amburite väljalastud noolte arv minutis jäi kordades alla kiirematele vibuküttidele. Vibukütid suutsid minutis lasta välja kümmekond sihitud noolt, amburid aga kõigest 2–3. Laskekiirusest tähtsam oli see, et amburite koolitamine muutus lühemaks ja lihtsamaks. Valitsejal või väejuhil oli lihtsam ja odavam värvata igaks sõjakäiguks võitlejaid ja korraldada neile amburi kiirkoolitus, selle asemel et pidada pidevalt valmisolekus elukutseliste vibuküttide üksust.

Praktiline või otselasu kaugus näiteks 50x50 cm sihtmärgi pihta oli ja on kolmandik või isegi alla kolmandiku noole või kuuli maksimaalsest lennukaugusest, kui eeldada, et lennukaar peab kogu aeg olema sihtmärgi piires ehk siis sihitakse keskele. Võrdluseks: kaasaegsete 7,62 mm NATO kuulide maksimaalne lennukaugus on ligi 4 km, kuid tavaline jalaväelane suudab teha sihitud laske maksimaalselt 300 m kaugusele

ning isegi koolitatud täpsuslaskur, kvaliteetse relva ja laskemoonaga, eelistab üle 600 m kaugusel olevate sihtmärkide tabamiseks kaudtuld. Tänapäevaste vintpüsside kuuli maksimaalne lennukaugus saavutatakse ka umbes 30-kraadise tõstenurga juures ja kuuli lennuajaga kuni 30 sekundit. Laskmine ei ole kuigi efektiivne, kui sihitakse kaardiruudu täpsusega ja kuul langeb peaaegu miinipildujamiini trajektooriga. Kuuli maksimaalsest lennukaugusest suudab tavaline võitleja kasutada tegelikult 10% ja hea väljaõppega laskur 20% – muidugi on võimalik kasutada ka enam, kuid tuleb arvestada sellega, et tabamuse protsent väheneb iga meetriga ja samuti ka võimalus, et kuul läbistaks vastase kaitsevahendeid. Oluline on meeles pidada, et sõduri eesmärk lahingus ei ole vastast ehmatada ja kurvastada, vaid vigastada ja tappa ning selleks peab olema kuulil piisavalt löögijõudu.

47

SÕDUR NR 3 (96) 2017

palju, mistõttu tekib vaenlasel kiiresti palju haavatuid ja võitlejate hulk väheneb. Parimate vibuküttide jäänused leiti tihti väepealiku läheduses, sest väepealik püüdis hoida enda läheduses lisaks kaaskonnale ja käskjalgadele mõned eriti head laskurid, kes suutsid vajadusel nooli lennutada kaugel künkal oleva vastaste väejuhi, mitte juhuslikult pealiku läheduses viibinud reasõduri pihta.

Vibulaskurite treenimiseks kulus keskajal palju aega, sest taseme hoidmiseks oli vaja regulaarselt harjutada ning vibulaskmine oli füüsiliselt raske – sama kehtib ka tänapäeva täpsuslaskurite kohta. Hiinlased (teistel andmetel kreeklased) leiutasid juba antiikajal vibupüssi ehk ammu, millel rinna vastu toetatava laua peale risti pandud vibukaart hoidis vinnas mehaaniline päästik, mitte laskuri pingutusest värisema hakkavad käed. Ammuga suudeti lasta nooli sama kaugele kui vibudest, samas

SÕJATEADUS

48

SÕJATEADUS

ESIMESED PÜSSID JA VINTPÜSSID

Keskajal eksisteerisid nii vibud ja ammud kui ka esimesed algelised püssid, arkebuusid ja musketid mitu sajandit kõrvuti. Esimesed käsikahurid võeti kasutusele 13. sajandil ja umbes 200 aastat hiljem taibati sihtimise ja päästmise hõlbustamiseks lisada käsikahurile ammu päästik – tekkisid arkebuusid, milles suruti hõõguv taht päästikule vajutades vastu püssirohtu.

Püsside arengu järgmine aste olid musketid. Esimesed andmed pärinevad aastast 1530 ja algselt nimetati musketiteks arkebuusidest pikema raua ja suurema löögijõuga relvi vaenlaste soomusplaatidest turvise läbilöömiseks. Keskaja lõpul kaitsti olulisemaid võitlejaid rauaplaatidest soomusega, sest rõngassärgist ehk tugevast traadist punutud turvisest võisid tugevama löögijõuga nooled läbi lennata. Esimeste arkebuuside ja musketite kaliiber oli tavaliselt 10–20 millimeetrit ja need kasutasid alakaliibrilist ümarat kuuli, mis liikus rauas ebastabiilselt. Olenevalt musta püssirohu laengust oli lasu algkiirus 300–400 m/s ja laskekaugus täisfiguuri pihta 60–70 m, 100 m lasku musketist peeti püssirohu raiskamiseks.

haisva pilve sisse. Relva laadimise kiirendamiseks treeniti seda regulaarselt ja koolitatud jalaväelased suutsid minutis teha neli sihitud lasku. Musketikuuli eest kaitsmiseks oli vaja valmistada paksemad ja raskemad turvised. Kui noole eest kaitses 1 mm paksune raudplaat, siis kuulikaitseks oli vaja vähemalt 2 mm paksust plaati, kaks korda paksema soomuse läbistamiseks oli tarvis kolm korda enam kineetilist energiat. Võrdluseks tänapäevaste kaliibritega tuleb öelda, et keskaegse analoogi alusel ajaloolaste sepistatud plaadi suutis musketi kuul läbistada, kuid USA armee Colti püstoli M1911 täismantelkuul kaliibriga 11,43 mm lõi plaadi ainult mõlki.

16. sajandi algusest on teada ka Saksamaa relvameistrite esimesed vintraudsed musketid, kuid laiemalt levima hakkasid need alles 200–300 aastat hiljem. Idee saadi ilmselt kogemustest, et lennates pöörlev nool lendab kaugemale. Musketeid kasutasid peamiselt ülikud jahipidamiseks ja need olid väiksemate, 6–12 mm kaliibritega, vältimaks jahisaagi liigseid purustusi. Tuntuimad ja levinumad vintraudsed püssid olid näiteks 18. sajandi alguses Ameerika kolonistide hulgas levinud ja peamiselt saksakeelsete relvameistrite ehi-

PADRUNI EELLASEKS VÕIB PIDADA KOOS PÜSSIDEGA LEVIMA HAKANUD PABERIST PAKENDEID, MILLE SISSE OLI MÕÕDETUD KINDEL KOGUS PÜSSIROHTU ÜHES ÜMMARGUSE KUULIGA.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Alakaliibrilisi ehk raua läbimõõdust väiksemaid kuule kasutati sellepärast, et neid oli võimalik rauasuudmest kiiremini laadida. Tänapäevane suitsuta püssirohtu kasutav 12-kaliibriline siledaraudne jahipüss on kaliibriga 18,52 mm ja selles kasutatava ümara tinakuuli kaal on 38 g. Musketi tabamus kätte või jalga tekitas kudede ja luude suure purustuse, mis tavaliselt tähendas jäseme kaotust, kui õnnestus vältida verest tühjaksjooksmist või haavapõletikku.

Musta ehk suitsuga püssirohtu valmistati peenestatud väävlit (u 10%), puusütt (u 15%) ja salpeetrit ehk kaaliumnitraati (u 75%) kokku segades. Igal meistril erines retsept natuke ja eri valmistuspartiide püssirohu põlemiskiirus erines tooraine ja valmistusmeetodite tõttu, sel põhjusel erinesid ka kuulide algkiirused.

Must püssirohi tekitas põledes palju halli suitsu ja tahmas rauda, nii et musketärid olid peale esimesi laske mähkunud

tatud Kentucky püssid, mida kasutati nii jahipidamiseks kui ka sõdimiseks. Hõredasti asustatud koloonias oli oluline säästa kuule ja püssirohtu ning lasta täpselt ja kaugele. Ühest naelast tinast sai valada ainult 12 kuuli kaliibriga 18,52 mm, ja tina oli kallis. Väiksem vintpüssi kuul vajas ka vähem püssirohtu ning lendas musketi kuulist kaugemale, sihikuline laskekaugus osava küti käes oli kuni 200 meetrit.

JEAN PAULY PADRUN, CLAUDE MINIÉ KUUL JA PAUL VIEILLE SUITSUTA PÜSSIROHI

Euroopa armeed ei soosinud vintraudseid püsse kuni 19. sajandi teise pooleni.

Isegi Ameerika Ühendriikide iseseisvussõja kaugemale ja täpsemalt laskvatele kolonisaatoritele kaotanud Briti armee enamus jätkas musketitega kuni Krimmi sõjani, sest sileraudsed olid selleaegse taktika jaoks piisavalt head. Briti armees

oli näiteks 19. sajandi alguse Napoleoni sõdade ajal ainult kaks Bakeri vintpüssidega relvastatud jalaväerügementi. Lisaks oli väiksemaid vintpüssidega relvastatud üksuseid, keda kasutati peamiselt luurajatena ja vastase häirijatena, teisisõnu kaasaegne täpsuslaskuri taktika hakkas ilmet võtma. Vintraudade valmistamine oli kallim ning relvade laskekiirus väiksem, sest sama läbimõõduga kuuli laskev vintraud vajas musketist tihedamini puhastamist musta püssirohu põlemisjääkidest. Täpse lasu sooritamiseks oli vaja vintraudseid relvi, mis laseksid sama kaalu ja väikese õhutakistusega kuule sama algkiirusega ehk võimaldaksid neid andmeid teades ja matemaatilisi valemeid kasutades ennustada piisavalt täpselt kuuli lennukaart erinevatele kaugustele. Seega oli vaja koonilist kuuli, suitsuta püssirohtu ja padrunit.

Padruni eellaseks võib pidada koos püssidega levima hakanud paberist pakendeid, mille sisse oli mõõdetud kindel kogus püssirohtu ühes ümmarguse kuuliga.

Laadimiseks valati püssirohi relvarauast sisse ja tihendati paberist tropiga ning selle peale pandi kuul, mida hoidis rauas paigal teine paberitükk. Püssirohi süüdati leegiga, mis umbes aastast 1800 saadi löögist süttiva ainega täidetud tongiga. Šveitsi suurtükiväe allohvitser Jean Samuel Pauly leiutas 1808. aastal esimese padruni, mis koosnes messingist või paberist valmistatud kestast, kuulist, püssirohulaengust ja tongist.

Aastal 1846 leiutas Prantsuse armee ohvitser kapten Minié koonilise õõnsa sabaosaga kuuli, mida oli kerge vintsoonega relvarauda laadida. Minié kuuli sabaosa laienes püssirohu plahvatades ja puutus vastu vinte ning hakkas rauast väljudes keerlema, mis stabiliseeris kuuli ning see lendas väiksema õhutakistuse tõttu kaugemale. Varem suudeti musketist lasta alla 100 m ja vintrauast ümara kuuliga alla 300 m, nüüd oli võimalik vastast tabada kuni 600 m kauguselt, mis tähendas, et enam ei olnud vaja marssida vastasest 100 sammu kaugusele.

Teadlased otsisid ka võimsamat ja relvi vähem määrivat püssirohtu. Prantsuse keemik Paul Vieille leiutas 1884. aastal mustast püssirohust sama kaalu kohta kolm korda võimsama nitrotselluloosil põhineva kaasaegse suitsuta püssirohu.

Sellega olid olemas kõik vajalikud osad kaasaegsete tulirelvade ehitamiseks, k.a sitkemad metallisulamid suuremaid rõhkusid taluvate relvade ehitamiseks.

Heikki Kirotari järgmine artikkel keskendub täpsuslaskmise ajaloole alates Buuri sõjast.

UURING

 Suurem osa kutsealuseid läheb ajateenistusse otse koolipingist.

Kairi Kasearu STRATEEGILISE JÄTKUSUUTLIKKUSE KOMPETENTSIKESKUS

Avo Trumm STRATEEGILISE JÄTKUSUUTLIKKUSE KOMPETENTSIKESKUS

Kairi Talves KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSED

Tiia-Triin Truusa STRATEEGILISE JÄTKUSUUTLIKKUSE KOMPETENTSIKESKUS

NOOR ÕPPUR läheb meelsamini aega teenima Suhtumine ajateenistusse sõltub paljuski sellest, millal ja millistel asjaoludel ajateenistusse astutakse. Uuringu järgi eristuvad ajateenijate neli profiili.

2

016. aastal ajateenistusse kutsutud ajateenijaid hõlmava kompleksuuringu käigus kogutud küsitlusandmete analüüs tõi välja neli erinevas elufaasis olevate ajateenijate rühma, milles hoiakud ajateenistuse eri aspektide suhtes on üsna erinevad. Uuringu peamine tulemus on tõdemus, et suhtumine ajateenistusse sõltub paljuski sellest, millal ja millistel asjaoludel ajateenistusse astu-

takse. Kõige positiivsemalt suhtuvad ajateenistusse nn noored õppurid, kes astuvad ajateenistusse vabatahtlikult vahetult pärast keskhariduse omandamist, mis tähistab ühe eluetapi lõppu. Nendel on kõrge motivatsioon ja suured ootused, nad on veendunud ajateenistuse vajalikkuses ning nende lähivõrgustik on toetav ja ajateenistusse positiivselt suhtuv.

Proportsionaalselt vanuse kasvuga

väheneb kaitseväekohuslaste motivatsioon ja valmisolek ajateenistuseks.

Iseseisvat töö- ja pereelu alustanud noored käsitlevad ajateenistust tavapärase elurütmi ja isikliku arengu katkestamisena. Tihe sotsiaalne, perekondlik ja materiaalne seotus tsiviilmaailmaga tekitab probleeme – vastumeelsust ja rahulolematust –, mis ajateenistuse kestel väljenduvad negatiivsetes hoiakutes.

49

50

UURING

JÄRJEPIDEV ANALÜÜS

Riigikaitse jätkusuutlikkuse seisukohast on oluline tagada läbimõeldus ja teaduspõhisus muuhulgas ka inimfaktoriga seotud otsustuskohtades. Kiirete ühiskondlike muutuste ja väheneva rahvastiku tingimustes on tarvis järjepidevalt koguda ja analüüsida riigikaitses osalevate inimeste tervist, füüsilist ja vaimset võimekust, poliitilisi tõekspidamisi, sotsiaalseid hoiakuid, kaitsetahet ja motivatsiooni iseloomustavaid andmeid. Selleks et luua alus seesuguste süstemaatiliste teadmiste saamiseks, alustas kaitsevägi 2016. aastal koostöös Tartu ülikooli strateegilise jätkusuutlikkuse kompetentsikeskuse teadlastega inimvara kompleksuuringu projektiga, mis ideaalis hõlmab kõik riigikaitse sihtgrupid: kutsealused, ajateenijad, tegev- ja reservväelased.

Projekti esimeses faasis keskendusid teadlased ajateenijatele, kuna kutsealuste noormeeste arv (vanuses 17–27 aastat) kahaneb prognooside kohaselt järgmise viie aasta jooksul ehk ajavahemikus 2018–2022 enam kui 15% võrra ning 2022. aastal on kutsealuseid eeldatavalt alla 70 000.

Demograafiliste tegurite kõrval on oluline analüüsida noorte tervise- ning füü-

kutse keskhariduse baasil (21%), põhiharidusega noormeeste osakaal on 16% ning kõrgharidusega ajateenijaid on 6%.

Tulenevalt ajateenijate noorest east on ligi 2/3 neist vallalised, elukaaslasega elab koos 15% ning ülejäänud vastasid, et nendel on küll püsisuhe, kuid nad ei ela partneriga ühiselt koos. 35 ajateenijal on kodus kasvamas lapsed. Enne ajateenistusse asumist on kolmveerand vastajatest elanud koos vanemate või ühe vanemaga ning vaid veerand vanematest eraldi. Üleminekul täiskasvanuikka toimuvad kõige olulisemad muutused inimese elus: siirdumine haridusasutusest tööle, sotsiaalne iseseisvumine ja vanematekodust lahkumine, pere loomine jne. Seega toimub ajateenistusse minek noorte jaoks pöördelisel ajal ning ajateenistuse ajastusest sõltub, millises elufaasis siirdub noor ajateenistusse. Üldiselt on militaarsotsioloogias levinud arusaam, et sõjaväkke astumist ja ajateenistust vaadeldakse kas pöördepunktina elus või siis senise elukorralduse katkestusena.

Kompleksuuringu senised andmed viitavad sellele, et vaid vähesed Eestis ajateenistusse astunutest näevad oma teenistusperioodi kui positiivselt pöör-

KUI LÜKATA AJATEENISTUSSE MINEK EDASI, SIIS ON KA RASKEM ENNAST OMA VÄLJAKUJUNENUD ELUKORRALDUSEST LAHTI REBIDA. silise võimekuse näitajaid, aga ka nende hoiakuid, väärtusi ning suhtumist ajateenistusse. Oluline on mõista, kuidas tänaste noorte tõekspidamised ja hoiakud mõjutavad valmidust oma riiki kaitsta ning kuidas neid parimal viisil rakendada.

ENAMUS LÄHEB AEGA TEENIMA PÄRAST KESKHARIDUSE OMANDAMIST

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Kompleksuuringu andmete põhjal võib öelda, et ligi 2/3 ajateenistusse astujatest jääb vanusevahemikku 19–21 eluaastat ning 22–24-aastaseid on umbes viiendik. Kõige vanemad ajateenijad (25–28-aastased) moodustavad vähem kui 2% ning kõige nooremad (18-aastased) 4% kõigist 2016. aastal ajateenistusse astunutest.

Enamik ajateenistusse astujatest on omandanud keskhariduse (47%) või

delist perioodi oma elus ning et pigem käsitletakse ajateenistust kui senise elukorralduse katkestust. Kui vaadata ajateenijate ajateenistusele eelnevat elukorraldust, siis ligemale pooled ajateenijatest töötasid, kolmandik õppis, 14% töötas ja õppis samaaegselt ning 8% ei õppinud ega töötanud. Seega ligemale kahe kolmandiku ajateenistusse asunud noore jaoks tähendab ajateenistusse astumine töötamise katkestamist, millega kaasneb isikliku sissetuleku vähenemine.

Eespool kirjeldatud sotsiaaldemograafiliste tunnuste põhjal püüdsime statistilisi rühmitamismeetodeid kasutades tuvastada üksteisest eristuvaid ajateenijate gruppe. Analüüsi tulemusena moodustus neli üksteisest statistiliselt eristuvat ajateenijate rühma, kus rühmade eristamisel on statistiliselt kõige olulisemaks tunnuseks osutunud vanus:

osaliselt sõltub sellest nii vastaja omandatud haridustase ja põhitegevusala kui ka leibkonna struktuur ja perekondlik staatus. Rühmade sisulise tõlgendamise aluseks on ajateenija n-ö asukoht teel täiskasvanuikka.

VALMISOLEK AJATEENISTUSSE ASTUDA

Sotsiaalteadustes on laialt levinud termin agentsus, mida eesti keeles võiks määratleda kui iseenda elu ja tegevuste juhtimist. Agentsuse määr sõltub sellest, kui tihti me haarame oma igapäevategevustes initsiatiivi enda kätte ning kui tihti me pigem laseme asjadel juhtuda.

Ajateenistuse läbimist ning ka ajateenistusse mineku ajastust võib vaadelda samuti agentsuse võtmes: kui palju on neid noormehi, kes ootavad kutset, ja kui palju on neid, kes planeerivad ajateenistuse läbimise aja vastavalt oma elus toimuvatele teistele sündmustele ning teevad ise valiku alustada ajateenistust.

Võib eeldada, et ajateenistusse mineku teadlikum planeerimine on seotud ka suurema motivatsiooni ning mõtestatuma tegevusega väljaõppe vältel.

Kompleksuuringu tulemused näitavad, et kõigist vastanutest astus ajateenistusse isikliku avalduse alusel 38% küsitletutest ja kutse alusel 62%. Kui aga vaadata ajateenistuse teadlikku ajastamist eespool määratletud ajateenijate rühmade lõikes, siis tuleb selgelt esile, et just otse koolipingist ajateenistusse astuvate n-ö noorte õppurite hulgas on kõige rohkem (ligi kolmveerand) neid, kes alustasid ise ajateenistusse astumise protsessi. Seoses sellega on antud rühmas ootuspäraselt ka kõige suurem nende noorte osakaal, kes tulid ajateenistusse hea meelega ning oleksid tulnud ajateenistusse ka siis, kui see oleks olnud vabatahtlik.

Noorteks õppuriteks nimetatud rühma puhul võib ajateenistusse tuleku aja parem planeerimine olla seotud ka sellega, et nad on teiste rühmadega võrreldes saanud rohkem informatsiooni ajateenistuse erinevate aspektide kohta riigikaitseõpetuse tundides.

Selles kontekstis on põhjust arvata, et riigikaitseõpetuse aine on oluline tegur kutsealuste teadlikkuse ja motivatsiooni tõstmisel.

Selline uuringutulemus võimaldab oletada, et mida kauem ajateenistusse minemisega oodatakse, seda vastuolulisemate tunnetega teenistusse astutakse. Seda korrelatsiooni võib seletada mitmeti. Ühelt poolt on loogiline arva-

UURING

tega ning nende ajateenistusse minekut tõlgendatakse problemaatilisena.

AJATEENIJA OOTUSED

Ajateenijate rühmade lõikes toetavad ootuspäraselt just noored õppurid kõige rohkem väidet ajateenistuse vajalikkuse kohta Eesti julgeoleku jaoks (26% peab kindlasti vajalikuks ja 41% pigem vajalikuks), teistes ajateenijate rühmades on vajalikkuse pooldajate osakaal madalam. Sarnane trend tuleb esile ka hinnangutes ajateenistuse läbimise vajalikkusele isikliku arengu jaoks.

Uuringus paluti ajateenijatel hinnata, millised on nende arvates ajateenistuse kõige olulisemad eesmärgid.

Ajateenijate rühmade lõikes on hinnangud ajateenistuse eesmärkide olulisusele mõnevõrra erinevad. Taaskord paistavad silma noored õppurid, kes on üldiselt toetavamad peaaegu kõigi eesmärkide suhtes. Teataval määral vastandub neile iseseisvate kvalifitseeritud töötajate rühm, milles toetusprotsendid on suhteliselt kõige madalamad.

Lisaks ajateenistuse üldistele eesmärkidele paluti vastajatel hinnata, milliseid erioskusi loodavad nad ajateenistuse jooksul omandada. Kõige populaarsemateks oskusteks, mida kindlasti omandada soovitakse, on ellujäämis- ja planeerimisoskused (vastavalt 57% ja 46% kõigist ajateenijatest); vähemal määral seostatakse ajateenistust võimalusega omandada sõiduki juhtimisoskus ja arendada infotehnoloogia-alaseid oskuseid – siiski peavad neid üsna olulisteks nn iseseisvumise alustajad.

Taas on noored õppurid need, kelle lootused ja ootused omandatavate oskuste suhtes on kõige kõrgemad, ning paljud neist näevad ajateenistuse läbimises võimalust individuaalsete oskuste täiendamiseks ja parandamiseks.

Kõige madalamate ootustega tulevad ajateenistusse iseseisvateks kvalifitseeritud töötajateks liigituvad ajateenijad. Kuna nad on teistest ajateenijatest vanemad ning kõrgema haridustasemega, on võimalik, et nad on nimetatud oskused omandanud juba varem, mistõttu on nad ilmselt kriitilisemad ajateenistuse jooksul omandatavate oskuste uudsuse suhtes. Üldistatult võibki väita, et mida noorem on ajateenija, seda suurema tõenäosusega loodab ta ajateenistuses omandada uusi erioskuseid, väiksema tõenäosusega aga kehtib see vanema ja kõrgemalt kvalifitseeritud ajateenistusse astunu kohta.

AJATEENIJATE NELI PROFIILI: •

•

•

•

Noored õppurid – esimese ja kõige suurema rühma moodustavad noored, kes tulevad ajateenistusse koolipingist, on vanuselt kuni 20-aastased ja elavad koos vanematega. Selliseid noori on ajateenijatest 41%; Iseseisvumise alustajad – teise arvuka rühma (35% ajateenijatest) moodustavad ajateenijad, kes on 20-aastate alguses, on jõudnud omandada erialase hariduse ning pooled neist on enne ajateenistusse asumist ka töötanud. Samas ei ole nad täielikult iseseisvat elu veel alustanud, sest enamus elab koos vanematega; Iseseisev kvalifitseeritud töötaja – kolmandaks toome eraldi grupina välja ajateenijate seas kõige vanemad (keskmine vanus antud rühmas on 24 eluaastat), kelle osakaal ajateenistusse astunutest on 9%. Enamik neist töötab ja pooled on asunud vanematest eraldi elama; Põhiharidusega töötavad noored – neljanda, omaette rühmana saab eristada ka noori, kes on keskmiselt 22-aastased ning kellest ligikaudu pooled on juba vanemate kodust eraldi elama asunud (14% ajateenijatest).

Kasutatud kirjandus: Allik, S. ja Talves, K. (2016). Inimressursi kompleksuuringu väljatöötamine kaitsevaldkonnas. Inimressurss ja riigikaitse: Tervis. Tallinn.

Kasearu, K. ja Trumm, A. (2016). Ajateenistusse kutsutute ja kutsealuste võrdlus 17–27-aastaste meeste üldpopulatsiooniga perioodil 2000–2014. Riigikaitse inimvara arendamine: võimalused ja väljakutsed. Tartu.

Kasearu, K., Murakas, R., Talves, K., Trumm, A., Truusa, T.-T. (2017). Ajateenijate kompleksuuring: metodoloogiline ülevaade. Riigikaitse inimvara kaardistamine: uuringute tulemused. Tartu.

Talves, K., ja Truusa, T.-T. (2017). Mis on ajateenijal mureks? Hirmud ja probleemid seoses ajateenistusega ja nende muutumine teenistuse jooksul. Riigikaitse inimvara kaardistamine: uuringute tulemused. Tartu.

Wilmoth, J. M., & London, A. S. (2013). Life Course Perspectives on Military Service. Routledge.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

ta, et suurema motivatsiooni ja valmidusega noormehed eelistavad ise valida, millal nad ajateenistusse astuvad, ning nende jaoks on kõige sobivam seda teha nooremas vanuses, kohe peale üldhariduse omandamist. Need aga, kes on vähem motiveeritud, ei näita ise üles initsiatiivi, vaid püüavad ajateenistusse asumist edasi lükata lootuses, et nad ei osutu teenistusse kutsututeks.

Teisalt on üsna selge, et kui lükata ajateenistusse minekut edasi, siis on ka raskem ennast oma väljakujunenud elukorraldusest lahti rebida, sest kaitseväekohuslase seotus tsiviilmaailmaga on töö- ja peresuhete ning sotsiaalsete ja võimalike materiaalsete kohustuste (näiteks pangalaenude) tõttu oluliselt suurem. Sellest seletusest lähtuvalt on oodata, et valmidus ajateenistuse läbimiseks väheneb kutsealuse vanuse kasvades ja tsiviilmaailmaga seotuse suurenedes proportsionaalselt. Kui nooremana võis nendel olla kõrgem valmidus ajateenistusse astuda, siis hilisemas eas muutub ajateenistuse kokkusobitamine teiste elusfääridega aasta-aastalt järjest keerulisemaks.

Lähedaste hoiak ajateenistuse suhtes Kaitseväekohuslaste hoiakud ajateenistuse suhtes kujunevad mitme teguri koosmõjul. Olulist rolli mängivad muuseas kaitseväe üldine kuvand ühiskonnas, erinevad meediakäsitlused ja informeeritus ajateenistusest, mis võib olla ammutatud nii ametlikest infomaterjalidest kui ka ajateenistuse läbinute käest kuuldud kogemustest ja hinnangutest. Mainitud tegurite kõrval on hoiakute kujundamisel olulised ka lähedaste hoiakud ja arvamused.

Kompleksuuringu raames paluti vastajatel hinnata, kuidas suhtusid nende lähedased (vanemad, elukaaslane, töö- või õpingukaaslased ning töö- või õppeasutuse esindajad) nende ajateenistusse astumisse. Saadud andmete põhjal võime väita, et lähedaste suhtumine on üldiselt positiivne ja toetav. Kõige toetavamad on üldjuhul ajateenijate vanemad, kõige vastumeelsemalt suhtuvad aga ajateenijate elukaaslased. Kõige toetavamad ollakse nn noorte õppurite suhtes. Ilmselt leiavad lähedased, et ajateenistusse minek toimub sobival ajal ning ajateenistuste läbimine on igaühe kohus. Pole üllatav, et kõige väiksema positiivsusega suhtutakse ealt vanemate nn iseseisvate kvalifitseeritud töötajate ajateenistuse alustamisse: need kutsealused on ennast rohkem sidunud töö- ja peresuhe-

51

52

MISSIOON

KEERULINE KONFLIKT JA LÄÄNE JÕETUS

Ilmar Raag SÕJAVÄELINE TÕLK MINUSMA KOOSSEISUS FOTOD: ERAKOGU

Eesti on Mali Vabariigis osaline korraga kahes missioonis: Euroopa Liidu väljaõppemissioonis EUTM ja ÜRO stabiliseerimismissioonis MINUSMA. Miks see Mali meile nii oluline on?

SÕDUR NR 3 (96) 2017

MISSIOON

A

jal, mil Euroopas on pilgud suunatud kas Venemaale või jätkuvalt Lähis-Itta, pulbitsevad Aafrikas arengud, millest ühel hetkel võib saada Euroopa suurim järgmine katsumus. Eelkõige on see seotud Aafrika demograafilise pommiga, mis tekitab tohutuid sotsiaalseid pingeid. Nigeeria tõuseb arvatavalt lähima paarikümne aastaga suuruselt maailma kolmandaks riigiks, millel on elanikke üle miljardi. Kuid ka laiemalt on Aafrikas riike, kus naise kohta on keskmiselt viis last. Näiteks Malis oli veel 1976. aastal 4,7 miljonit elanikku, aga praeguseks on see arv tõusnud 18 miljonini. See tähendab tohutul hulgal noori inimesi, kellel ei ole tööd ega vara, kuid kes on valmis migreeruma, et leida paremaid elamistingimusi. Samal ajal on salafistlikud džihaadiliikumised ära kasutamas äärmuslikust vaesusest tekkivaid pingeid. Al-Shabaab Somaalias, Boko Haram Nigeerias ja Islamistliku Magreebi Al Qaeda Alžeerias – nad kõik on väga selgelt oma tegevust laiendanud ka naaberriikidesse. Viimase tulijana usutakse, et Daeshi lagunemise järel Lähis-Idas üritab sama liikumine ennast reorganiseerida ka Lõuna-Liibüas.

Järgnevas artiklis vaatleme Mali näite varal, kuidas praegused Aafrika kriisid sisaldavad pea alati mitme konflikti üheaegset arenemist ja kuidas ÜRO rahukaitseoperatsioon võib osutuda tekkinud probleemipuntra ees ebaadekvaatseks.

MALI ESITLUS

Mali jaguneb kaheks väga selgelt eristuvaks alaks, mis on ühte Mali riiki

sattunud ainult seetõttu, et nad kuulusid mõlemad Prantsuse Sudaani koloniaaladministratsiooni alla. Mitmes mõttes on see ka praeguste konfliktide läte. Lõunapoolne on troopiliselt metsane, kus rahvastik moodustub Lääne-Aafrika hõimudest. Suurim neist on bambara hõim, keda on kokku 36% rahvastikust. Kõik Lõuna-Mali hõimud on negriidsed, vastandina Põhja-Malile, kus tuareege ja araablasi tajutakse kohalikus kontekstis valgetena. 80% Mali elanikest elab lõunas, mis tähendab, et Mali n-ö valge elanikkond on selges demograafilises vähemuses. Samal ajal on geograafiliselt Põhja-Mali vähemalt sama suur kui Lõuna-Mali, ulatudes 1000 km Sahara kõrbesse. Tuareege on sellel alal veidi alla miljoni, kuid samas ulatub tuareegide hõimuala ka Alžeeriasse ja Nigerisse.

Keskajal oli Lõuna-Mali aladel mitu väga rikast impeeriumi, millest räägiti imelugusid isegi Euroopas. 16. sajandil purustasid need impeeriumid Maroko araablased ja sealt edasi käisid põhjapoolsed hõimud pidevalt lõunapoolsetel aladel röövretkedel, kust muuhulgas viidi kaasa orjasid. See seik on Mali ajaloolises mälus veel praegugi sügavalt alles. Oluline arter Põhja-Malis on Nigeri jõgi, mis kulgeb kaarjalt läbi Lõuna-Sahara. Jõe kallastel elavad shonghai negriidsesse hõimu kuuluvad maaharijad ja kalurid. Oluline on see, et kuigi Põhja-Mali kontekstis räägitakse kõige rohkem tuareegidest, siis tegelikult on sealgi elanikkonna üldarvus ülekaalus nn must elanikkond shonghaide näol.

TEEKOND KRIISINI

2012. AASTA KRIIS

2011. aastal langes Muammar Gaddafi režiim Liibüas. See sündmus käivitas doominoefekti. Kuna eelmise tuareegide ülestõusu järel olid paljud endised mässajad läinud Gaddafi armeesse teenima, siis nüüd olid nad taas lõhkise küna ees.

Mida edasi teha? Lahkudes võtsid nad kaasa suurel hulgal Liibüa armee varustust ja just nende meeste baasil loodi 2011. aasta lõpus Azawadi rahvuslik vabadusliikumine (MNLA). Järgmisel aastal algas ülestõus, mille eesmärk oli Põhja-Mali iseseisvumine.

Konventsionaalseks sõjaks välja õpetatud, kuid ilma kogemuseta Mali armeest ei olnud vastast tuareegidele, kes Liibüa armee koosseisus olid sõdinud nii Liibanonis, Tšaadis kui ka mujal. Napi 2000 tuareegiga aeti Mali armee 10 000 meest põgenema. MNLA edu lihtsustas Mali armees teenivate tuareegide massiline deserteerimine, sest oma hõimuvendadega ei tahetud sõdida. Kolm kuud pärast mässu algust, 6. aprillil 2012 teatas MNLA, et Põhja-Mali on tuareegide kontrolli all. Samal päeval kuulutati välja Timbuktus välja Azawadi Vabariik. Siis läks aga pilt kirjuks.

Kõigepealt ilmusid välja islamistid.

Nad olid mässu algusest saadik teinud tuareegidega koostööd, kuid seni olid nad hoidunud tagaplaanile. Ühtäkki võtsid džihadistid oma endiste liitlaste positsioonid jõuga üle. Sündmuste selline areng tabas tuareege üllatusena ja mõnel pool peeti ka väikesi lahinguid, kuid tuareegide jõud olid liiga killustatud.

Džihadistid olid ootamatult efektiivsed vallutatud aladel oma võimu kehtestama.

Kohe pandi tööle islamistlik politsei, mis keelas muusika kuulamise, jalgpalli mängimise ja linnaväljakutel hakati rangeima salafistliku šariaadi kohaselt kurjategijaid avalikult karistama. Kohalikud elanikud said kiiresti aru, et salafistid peavad silmas teistsugust islamit kui see usk, mida nad seni olid järginud.

Kui mässu esialgne eesmärk oli anda tuareegidele iseseisvus, siis džihadistid soovisid lihtsalt konservatiivse Islamiriigi kehtestamist kogu Mali territooriumil.

Seetõttu moondus Azawadi iseseisvussõda hoopis välisvõitlejate toetatud islamistide sõjaks ilmaliku Mali riigi vastu.

Just see oli päästik, mis sundis rahvusvahelist kogukonda sekkuma. Ei ole õige arvata, et selle sekkumise taga olid ainult Lääne erihuvid. Kuna Nigeerias tegutses 1 AQIM – Al-Qaeda of Islamic Magreb

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Alates Mali iseseisvumisest 1960. aastal on toimunud juba kolm tuareegide ülestõusu Mali keskvõimu vastu. Kui esimene ülestõus 1963. aastal piirdus peamiselt Adrari mägedega ja ifoghasside hõimuga, siis 1990. aasta ülestõus haaras sisuliselt kogu Põhja-Mali koos sealt läbi jooksva Nigeri jõega. Kohati on hämmastav, kuivõrd praegune kriis sarnaneb oma dünaamikalt 26 aastat tagasi toimunuga. Ainsa uue tegurina on seekord mängu tulnud salafistliku-wahhabistliku islami džihaadirühmitused, mis ilmusid Mali naabrusesse 1990. aastatel. Märgiline oli 2006. aastal Alžeerias ametlikult ka Al Qaeda haru AQIM1 moodustamine, mille järel rajati džihaadi baase ka Mali territooriumile Saharas. Mali elanikkond on 90% ulatuses ajalooliselt pigem sunniitliku sufismi esindajad, nii et salafismi on tajutud pigem võõra ideoloogiana.

53

54

 Esimesed Malisse saabunud MINUSMA sõdurid tulid Aafrika riikidest.

MISSIOON

juba Boko Haram, siis kartsid ülejäänud Lääne-Aafrika riigid õigustatult, et Mali muutumisel islamistide turvaalaks tähendab samade probleemide valgumist kogu regiooni ülejäänud riikidesse. Paraku ei olnud aga Aafrika Liidul raha ja võimekust, et vajaliku kiirusega reageerida. Seetõttu võeti pigem heakskiiduga vastu Prantsuse presidendi François Hollande’i otsus käivitada sõjalise abi operatsioon SERVAL. Prantslaste ülekaal oli mäekõrgune.

11. jaanuaril 2013. aastal alustatud operatsioon vallutas sisuliselt kolme nädalaga tagasi kogu Põhja-Mali, liikudes selle ajaga umbes 700 km. Teiste sõnadega osutati neile sisulist vastupanu alles mägedes. Samal ajal ei olnud prantslastel mingit soovi jääda Malisse garanteerima poliitilise olukorra stabiliseerimist. Selle ülesande jaoks vajati juba suuremat ÜRO rahuvalvajate jõudu.

MINUSMA2 loodi 25. aprillil 2013 ÜRO Julgeolekunõukogu otsusega nr 2100. MINUSMA nimi – ÜRO Mali stabiliseerimise rahvusvaheline multidimensionaalne missioon – sisaldab nii sõjalist, poliitilist kui ka sotsiaal-majanduslikku komponenti. Esimesed 2013.

stabiliseerimisjõud. Samal ajal jätkab tegevust terrorismivastase ülesandega operatsioon Barkhane, mis tegutseb korraga viies riigis: Malis, Nigeris, Mauritaanias, Burkina Fasos ja Tšaadis. Selle jõu suurus on 3000 meest ehk umbes üks brigaad 200 soomuki ja 20 helikopteriga. Malis on neid umbes tuhat meest, seda on kahtlemata vähe.

AZAWADI KRIIS

Olukorra teeb keeruliseks Mali kriisi mitmetahulisus. Kõige üldisemalt võib rääkida kahest kriisist. Esimene neist on nn Azawadi kriis, mis vastandas tuareege Mali valitsusele. Sellel konfliktil on sügavad ajaloolised juured, kus põhja tuareegidel ja lõuna mustal elanikkonnal on vastakuti sügavad rassilised eelarvamused. Põhimõtteliselt tajuvad tuareegid praegust Mali riiki sisekolonisatsioonina, kus nende endised mustad orjad valitsevad oma ajalooliste isandate üle.

Rassiküsimused ei vastanda ainult Mali põhja ja lõuna alasid, vaid toidavad konflikti ka sellelsamal Azawadi territooriumil, mida tuareegid soovivad kuulutada enda omaks. Nomaadide ala keskele jäävad, Nigeri kallastel elavad shonghaid

PRANTSLASTEL EI OLNUD MINGIT SOOVI JÄÄDA MALISSE GARANTEERIMA POLIITILISE OLUKORRA STABILISEERIMIST. SELLE ÜLESANDE JAOKS VAJATI JUBA SUUREMAT ÜRO RAHUVALVAJATE JÕUDU.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

aastal Malisse saabunud 6000 MINUSMA sõdurit olid kõik Aafrika riikidest.

MINUSMA teeb aga eriliseks Euroopa riikide lisandumine pärast 13-aastast pausi Aafrika pinnal. Siiski ei ületa nn valge MINUSMA (Hollandi, Saksamaa, Rootsi ja teiste Euroopa riikide) hulk enamalt jaolt 10% rahuvalvajate koguarvust – eri rotatsioonide kõikudes on eurooplasi umbes 1200 meest 11 000 sõjaväelasega MINUSMA sees. Lisaks töötab MINUSMA heaks ka ligi tuhat inimest tsiviileesmärkide saavutamiseks.

MINUSMA eelarve oli 2016. aastal 923 miljonit USA dollarit.

MINUSMA loomine ei tähendanud 2013. aastal, et prantslased oleksid lõpetanud oma tegevuse Malis, pigem vastupidi. MINUSMA on prantslaste nägemuse kohaselt puhtalt passiivne 2 MINUSMA – Multidimensional Integrated Stabilization Mission in Mali

ei ole sugugi vaimustuses ideest, et nad peaksid elama tuareegide juhitud riigis, samal ajal kui neil on rahvaarvu mõistes neljakordne ülekaal tuareegide üle. Ehkki halvemini relvastatud kui tuareegid, on ka shonghaidel oma omakaitseorganisatsioonid Ganda Koy ja Ganda Izo. Tuareegidel aga ei ole võimalik shonghaidest ka mööda minna, sest juurdepääs Nigeri jõele on kogu piirkonnale eluliselt tähtis.

Samas ei ole ka tuareegid ühtsed. Juba ajalooliselt oli tuareegide ühiskond väga hierarhiline ja toimusid pidevad võimukonfliktid. Nii vaidlustasid seekord madalama kasti hõimudest imghadid traditsioonilise ülikhõimu ifoghassi feodaalsed privileegid. Seetõttu on enamik imghade liitunud praeguseks Mali valitsust toetavaks omakaitseorganisatsiooniks GATIA, millel on olnud tõsiseid lahinguid ifoghasside juhitud pro-Azawadi liiduga CMA. Lisaks on eraldi organiseerunud hulk hõime (chamanamassid, dousaha-

kid jne), kes ei soovi enam osaleda üldises kodusõjas, kuid samas ei soovi anda kellelegi kontrolli oma hõimu territooriumi üle.

Kogu kriisi killustatust näitas seegi, et kui 2015. aasta juunis kirjutati alla rahuleping, siis oli sellel kaheksa osapoolt, mis vormiliselt jagunesid pro-Azawadi (CMA) ja pro-Mali (Platvorm) gruppideks. Rahulepingu sisu on kompromiss, kus ka Mali valitsus nõustub võimu detsentraliseerimisega Põhja-Malis. Sel eesmärgil luuakse uusi omavalitsusi, mis kasvatab Põhja-Mali elanike esindatust Mali parlamendis ja annab kohalikele elanikele suuremaid õigusi oma elu korraldamisel. Paraku ollakse selle rahulepingu kehtestamisel esialgsest ajagraafikust vähemalt poolteist aastat maas.

Teine kriis on nn džihadistlik kriis.

See vastandab ühelt poolt Mali riiki, keda toetab rahvusvaheline kogukond, ja teiselt poolt salafistliku džihaadi organisatsioone. Ka džihaadi liikumised on

MISSIOON

MALIS TOIMUS AINUÜKSI 2016. AASTAL 257 TERRORIRÜNNAKUT, MIS TÄHENDAS 150% KASVU. SEEGA TEATUD PLAANIS ON OLUKORD HALVEMAKS LÄINUD. kõrbeküladesse satub MINUSMA või Barkhane haruharva või siis üldse mitte. Mali riik sinna ei ulatu ja kohalike hõimude relvagrupeeringutel kärbitakse rahulepingu kohaselt tiibu. Sel puhul tuleb aga arvestada, et tegelikult on välismaist päritolu džihadistidel vähem aktiivseid võitlejaid kui MINUSMA-l.

Nii et mängu alguses ollakse justnagu võrdses seisus...

2016. aasta seisuga on väga raske üheselt hinnata MINUSMA panust olukorra stabiliseerumisse. ÜRO rahuoperatsioonidel on ligi 70-aastane ajalugu, mille jooksul on lähtutud eri doktriinidest. Kuigi kõige olulisem on olnud

püüdlus jääda neutraalseks, kummitab ÜRO rahuvalvajaid „peataolek Mogadishu ja Ruanda vahel“. Kui ühele poole jäi USA Liiga jõuline tegutsemine Somaalias 1992. aastal, mis päädis veelgi suurema ebastabiilsusega, siis teisele poole jäi Ruanda genotsiid, kus rahvusvaheline kogukond vaatas passiivselt pealt, kuidas 1994. aastal tapeti saja päeva jooksul ligi 800 000 tutsit.

Malis toimus ainuüksi 2016. aastal 257 terrorirünnakut, mis tähendas 150% kasvu. Seega teatud plaanis on olukord halvemaks läinud. MINUSMA jaoks algab probleem ülesande defineerimisest. ÜRO rahuoperatsioonide juht Herve

SÕDUR NR 3 (96) 2017

ajas olnud killustatud ja konkureerivate huvidega. 2016. aasta jooksul toimus eelkõige kohaliku Al Qaeda konsolideerumine Iyad Ag Ghali juhtimise alla.

Džihadistid tegutsevad peamiselt kahel suunal. Ühelt poolt rünnatakse Mali riigivõimu ja välismaiseid „ristisõdijaid“, MINUSMA-d ja Barhkane’i, kuid teiselt poolt üritatakse kehtestada oma võimu külades. Tüüpiliselt näeb see välja nii, et ühel päeval saabub järjekordse Põhja-Mali külakaevu juurde väike seltskond koos vaimuliku-marabuga, kes seletab kokku aetud inimestele, et nüüdsest hakkavad külas kehtima rangemad šariaadiseadused. Kohapeal määratakse üks külaelanik islamipolitsei esindajaks, kes peab vastutama, et kõik palvetaksid õigel ajal ja maksaksid islamipolitseile maksu teatud arvu kariloomade näol.

See on lihtsaim terrorismi finantseerimise viisidest. Kui neid reegleid ei täideta, siis ähvardatakse repressioonidega. Kohalikud elanikud teavad, et nende

55

56

MISSIOON

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Ladsous hoiatas ÜRO Julgeolekunõukogu briifingul juba 8. oktoobril 2014, et MINUSMA ei tegutse enam klassikalise rahukaitse keskkonnas. Järgmisel päeval teatas MINUSMA sõjaväeline juht Jean Bosco Kazura, et „MINUSMA on terrorismivastase võitluse olukorras ilma terrorismivastase võitluse mandaadita, väljaõppeta, varustuseta, logistikata ja luureta.“3 Nüüd tuleb tõdeda, et ehkki järgnevatel aastatel muudeti MINUSMA

mandaati jõulisemaks, ei ole see kaasa toonud sisulist muutust operatsioonidesse, sest rahvusvahelise sekkumise fundamentaalseid valikuid ei ole tehtud.

Endiselt on neid, kes nõuavad, et ÜRO peab jääma rahukaitse operatsioonides neutraalseks isegi vaatamata sellele, et nelja aastaga on Malis surma saanud 118 rahuvalvajat. See tähendab, et MINUSMA peab tahes-tahtmata tegutsema asümmeetrilise konflikti keskkonnas,

3 Boutellis, Arthur (2015). Can the UN

of Security & Development 4(1): 33, 1–16.

Stabilize Mali? Towards a UN Stabilization

DOI: http://dx.doi.org/10.5334/sta.fz

Doctrine? Stability: International Journal

kus vastanduvad jõud suruvad neid positsioonidele, mida MINUSMA ei oska omaks võtta.

KUIDAS HINNATA MINUSMA TEGEVUST?

Ühest küljest on MINUSMA-l vaieldamatult teatud positiivne kuvand. Suur hulk kohalikke elanikke usub, et MINUSMA kohalolek on takistanud džihadistide vaba liikumist. MINUSMA baasid asuvad suuremates linnades ja see on kindlasti takistanud nende linnade jõuga ülevõtmist. Seda väidet pooldavad eelkõige malilased ise ja see sisaldab omajagu soovmõtlemist. Teis-

 Suur hulk kohalikke elanikke usub, et MINUSMA kohalolek on takistanud džihadistide vaba liikumist.

MISSIOON

57

Samuti hinnatakse MINUSMA tegevust humanitaarsete projektide koordinaatorina. Alates 2013. aastast on MINUSMA teostanud 146 nn kiire mõjuga projekti5, mille eesmärk on elavdada kriisipiirkonna sotsiaal-majanduslikku arengut. MINUSMA stabiliseerimise ja normaliseerimise divisjoni eelarve on 11 miljonit USA dollarit aastas. Lisaks sellele püüab MINUSMA koordineerida ka (arengu)abiorganisatsioonide tegevust. Näiteks kaevude süvendamine ja kaevamine on tõepoolest olulise mõjuga kõrbepiirkonna nomaadidele. See on vaieldamatu fakt MINUSMA positiivsest mõjust, eriti kui arvestada, et ka sotsiaalse keskkonna ümberkujundamine on oluline terrorismivastase tegevuse suund. Samas on MINUSMA finantseerimisel ehitatud ja remonditud ka politseihooneid, vanglaid ja muid haldushooned.

Teisest, negatiivsest küljest paistab MINUSMA silma puuduliku strateegilise kommunikatsiooniga. Enamik Põhja-Mali elanikest ei tea, millised on MINUSMA reeglid ja eesmärgid. Kohalik elanik näeb aeg-ajalt suure hulga masinate liigutamist ühest kohast teise, mis saadab sõnumi, et MINUSMA on jõud, kuid kohalik elanikkond ei näe selle jõu rakendamise näiteid. MINUSMA raadiojaam MIKADO on potentsiaalselt hea kommunikatsioonikanal televisiooni, interneti ja lugemisoskuse puudumisel, kuid see kanal keskendub peamiselt soovmõtlemisest pärineva poliitilise arengu kajastamisele. Strateegiline kommunikatsioon ei peaks seisnema sõnades, vaid konkreetsetes tegudes tööpõllul, mille põhjal elanikkond teeb järeldusi. Kui aga MINUSMA valib oma strateegiaks passiivse kaitse, siis saab strateegilise kommunikatsiooni tulemus olla parimal juhul lühiajaline. te sõnadega, MINUSMA sõjaline roll on takistada oma kohalolekuga Mali võtmelinnades vastase liikumis- ja tegevusvabadust. Niimoodi luuakse neis piirkondades sotsiaalse ja majandusliku arengu eeltingimusena tuntud vajalik stabiilsus.

Selle argumendi nõrkus on aga fakt, et samades linnades, kus asuvad MINUSMA baasid, on ka Barkhane’i baasid. Lisaks on lõuna pool Gao-Timbuktu joont ka Mali sõjajõudude FAMa4

baasid. Seega ei ole võimalik olukorra suhtelist stabiilsust kirjutada ainult MINUSMA teeneks.

ÜRO rahuvalveoperatsioonide kommunikatsioon on sisendikeskne. Räägitakse operatsioonidel osalevate inimeste

4 FAMa – Forces Armées de Mali

5 Quick Impact Project – see on klassikaline

eesmärk on kiiresti toota muutusi operatsioo-

kontseptsioon mässutõrje repertuaarist, mille

nipiirkonna elanike sotsiaalses heaolus.

NEGATIIVSEST KÜLJEST PAISTAB MINUSMA SILMA PUUDULIKU STRATEEGILISE KOMMUNIKATSIOONIGA. ENAMIK PÕHJA-MALI ELANIKEST EI TEA, MILLISED ON MINUSMA REEGLID JA EESMÄRGID. SÕDUR NR 3 (96) 2017

58

MISSIOON

 Nerbat sõdur luuaga.

arvust, rahast ja tehtud operatsioonidest.

Näiteks ilmus pressiteade selle kohta, et 2016. aastal tegi MINUSMA ametlikult 446 patrulli ja mehitas 241 kontrollposti, kuid paraku ei toonud see pressiteade mingeid tõendeid nendesamade operatsioonide tulemuslikkusest. Seetõttu on igal uurival ajakirjanikul üsna lihtne paljastada tohutu lõhe MINUSMA ja Mali armee teavituse pakutud klantspildi ja tegelikkuse vahel.

Positiivsete hinnangutega võrdselt on levinud ka hoiak, et MINUSMA on passiivne. Sellele on raske vastu vaielda, sest üldine strateegiline hoiak ei keskendu initsiatiivi võtmisele, vaid oma kaotuste minimeerimisele. Sel puhul räägitakse nn punkristrateegiast, mis tähendab väga tugevalt julgestatud baaside rajamist linnade ligidusse ja kogu tegevuse keskendumist nende ümber. Kaks näidet paljude hulgas: 18. jaanuaril 2017 toimus Gao linnas Mali ajaloo suurim terrorirünnak, kus sai autopommi plahvatuse tagajärjel surma korraga ligi 70 rahuprotsessis osalevat endist mässajat. Plahvatuse järel lebas samal platsil aga veel vähemalt sada haavatut. Vaid kilomeeter eemal oli MINUSMA laager, seal viibisid sel hetkel ilmselt parimad Gaos resideeruvad lahingumeditsiini professionaalid, kes olid valmis välja tormama, et osutada esmaabi. Paraku tuli juhtkonnalt käsk püsida laagris: kuna MINUSMA ei kontrolli ümbruskonda, on olemas risk, et esmaabi andjad võivad ise sattuda järgmise rünnaku ohvriks, ja seda riski ei võeta. Samas laagris oli kohe reageerimisvalmis vähemalt üks soomukitel jalaväekompanii, keda ei saadetud samuti välja sündmuspaika turvama. Kohalikule elanikkonnale oli pärast võimatu seletada, miks nad pidid oma haavatuid ise viima kolme kilomeetri kaugusele linna haiglasse. Kohalik haigla ei olnud valmis

MINUSMA NÄITAB PRAEGU, ET EUROOPA LIIDU PLAANID ENNETADA KRIISIDE PAISUMIST AAFRIKAS SARNANEVAD ÕHULOSSIDEGA. SÕDUR NR 3 (96) 2017

sellisele hulgale kannatanutele esmaabi osutama ja kanderaamid haavatutega seisid veel pikalt õues haigla ees.

13. märtsil 2017 ründasid relvastatud mehed Fafa küla turgu kaitsvaid Mali armee sõdureid, kellest kolm said kohe surma ja kolm haavata. Rünnak toimus turupäeva haripunktis ja seetõttu oli

ka tsiviilelanike hulgas vähemalt kaks surnut ja neli haavatut. Samal ajal aga sattus sellest külast mööda sõitma MINUSMA Nigeri pataljoni konvoi. Kuuldes eespool tulistamist, peatas konvoi oma liikumise ja ootas, kuni Mali armee sõdurid põgenesid ja bandiidid võtsid rahulikult kaks armee autot sõjasaagina

kaasa. Kui kõik olid lahinguvälja maha jätnud, hakkas konvoi edasi liikuma.

Seda juhtumit ei saa lõpuni üheselt hinnata. MINUSMA konvoi ülema seletus tugineb saadud käsule – tagada konvoi ohutu liikumine punktist A punkti B. Konvoil ei olnud kaasas vabu manööverüksusi. See seletus ei rahulda loomulikult kohalikku elanikkonda, sest nii tulejõu kui ka meeste arvu poolest oli MINUSMA konvoi kordades tugevam kui turgu rünnanud 12–13 bandiiti.

Neid lugusid ritta pannes jääb paratamatult sõelale skepsis MINUSMA efektiivsuse suhtes. Seepärast võib mõista, miks üks tuareeg kutsus MI-

MISSIOON

misse suuremasse kriisi valitsuse tasandil, siis võivad tuareegid Azawadi lipud uuesti välja tuua, – nende edu jääb aga küsitavaks. Esiteks seepärast, et shonghaid ei nõustuks olema osa tuareegide rahvusriigist ja jätaks Azawadile vaid Sahara määratu liivavälja pea olematu taristuga. Teiseks on Azawadi vastu Niger ja Alžeeria, sest ka nendes riikides elab märkimisväärne tuareegide kogukond, kes võiks samuti tahta iseseisvust. Selles suhtes sarnaneb tuareegide olukord kurdide omaga Lähis-Idas.

Euroopale tervikuna on MINUSMA kesine efektiivsus kahtlemata ohu märgiks. Juba Süüria kodusõda osutas,

et Euroopa ei ole valmis seedima suurt hulka põgenikke. Aafrika kriisid võivad puhtnumbriliselt tähendada kordades suuremat rändesurvet. Seetõttu näitab MINUSMA praegu, et Euroopa Liidu plaanid ennetada kriiside paisumist Aafrikas sarnanevad õhulossidega. Seda öeldes teame ainult üht, mida Mali on meile kindlasti õpetanud: Aafrika kriiside lahendus ei ole kindlasti ainult sõjaline või ainult sotsiaal-majanduslik.

Kuna vastasjõud kasutavad kohalikke sotsiaalseid pingeid ära relvavõitluse motivaatoritena, siis peame ka meie oma vastuses kasutama veenmisspektri kogu ulatust.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

NUSMA valgeid sõdureid turistideks, kes „Käivad siin, pildistavad, ajavad juttu ja siis sõidavad tagasi oma koju.“ Seetõttu tasub Mali kriisi puhul kaaluda ka hüpoteesi, et kriis vaibub ise mingil hetkel, kui ressursid ammenduvad, ja et see toimub täiesti sõltumata ÜRO kohalolekust.

Lähituleviku suurim oht Malis ei ole enam tuareegide ülestõus, vaid pigem viis, kuidas Al Qaeda lipu alla ühinenud Mali terrorirühmitused juhivad sotsiaalseid pingeid. Uue ohuna tasub tähele panna Mali keskosas pulbitsevat konflikti bambara ja peuli hõimude vahel.On tõenäoline, et kui Mali riik satub järg-

59

60

HANKED

 Tapa sõjaväelinnakus valmiv söökla on hea näide teabe koondumise kasust.

Asjatundjad koonduvad

SUURE PILDI NIMEL Kaitsevaldkonna hangete kompetentsi koondumine ühte asutusse on toonud kaitseväele märgatava kasu. Kuidas on see õnnestunud ja millised on esimesed edusammud, kirjeldab Priit Soosaar.

T

SÕDUR NR 3 (96) 2017

änaseks viis kuud tegutsenud Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) üks põhitegevus – hangete korraldamine kogu kaitsevaldkonna heaks – on käivitunud oodatust hoogsamalt. Uue asutuse algust saatnud kõhklused on osutunud asjatuks: RKIK asus oma ülesandeid täitma alates esimesest tööpäevast ja esimesed lepingud sõlmiti juba jaanuari esimestel nädalatel.

ÜHTNE JUHTIMINE KINDLUSTAB KVALITEEDI

Varasematel aastatel korraldas kaitseministeerium eelkõige strateegilisi hankeid, millega loodi uusi võimeid ja

toetati kaitseväe arengut, ning kaitseväe toetuse väejuhatus hankis eelkõige riide- ja väljaõppevarustust, laskemoona ja varustuse hoolduseks vajalikku. Alates jaanuarist hangib kogu võime RKIK ehk hankekompetents on koondunud täies ulatuses ühte asutusse. Eesmärk on korraldada hankeid professionaalselt ja seeläbi kasutada selleks ettenähtud raha kokkuhoidlikult ja heaperemehelikult.

Kaitseotstarbelise varustuse hanked, taristu ja investeeringute kulud moodustavad enam kui kolmandiku Eesti kaitse-eelarvest.

Kompetentsi koondumine kindlustab selle, et üks asutus kogub teavet

Priit Soosaar RIIGI KAITSEINVESTEERINGUTE KESKUSE HANGETE OSAKONNA JUHATAJA FOTO: ROOMET ILD

valitsemisala vajaduste kohta ning vastutab projektide elluviimise eest algusest lõpuni. Tänu sellele välditakse töö dubleerimist ning teisalt on vastutavatel projektijuhtidel võimalik kindlasse valdkonda tervikuna süveneda ning pakkuda seeläbi lõppkasutajale kvaliteetsemat ja professionaalsemat teenust.

Tapa sõjaväelinnakus valmiv söökla on hea näide sellest, kuidas hangete ja taristuosakonna koondamine ühte asutusse annab ka praktikas kasu. Kui meie keskuse taristuosakonna juhtimisel ehitatakse söökla või hooldus-remondihall, siis hangete osakond peab hoolitsema, et need saavad varustatud mööbli, seadme-

HANKED

te ja muu vajalikuga kuni sööginõudeni välja. Varem olid need tegevused eri asutuste vastutusalas ning tegevuste koordinatsioon oli oluliselt nõrgem. Praegu saavad projektijuhid kergesti koordineerida, et hoone oleks valmis just selleks ajaks, kui tuuakse köögiseadmed. Ühest asutusest protsessi juhtides oleme palju efektiivsemad.

Selginenud on ka lõppkasutaja ning hankija ülesannete jaotus: lõppkasutaja peab selgelt teadvustama, mida ta soovib tellida, ning RKIK-i ülesanne on lõppkasutajat suunata ning korraldada edukas hange ja projektijuhtimine. Projektijuhtimise oskused ja hankespetsiifilised teadmised on meie töötajatel oluliselt suuremad kui kaitseväe tegevusvaldkondade eest vastutavatel teenistujatel, samas tuleb silmas pidada, et ainult lõppkasutajad ise saavad määratleda, millist toodet või võimet nad vajavad.

Kvaliteedi alustala on ühtsed tööprotsessid. RKIK-is on need suurel määral praeguseks ühtlustatud ning toimivad loogiliselt. Tihedat koostööd tehakse kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute osakonna või planeerimisosakonnaga, tegemist olgu siis projekti konkreetse odavnemise või kallinemisega. On kehtestatud reeglid ja standardid – selline töökorraldus maandabki olulisel määral riske ning hoiab ära hilisemaid vaidlusi.

PROJEKTIJUHT ON ÜHTLASI KA VALDKONNASPETSIALIST, HANKIJA, JURIST JA PSÜHHOLOOG

HANGIME VÕIMEID, MITTE ÜKSIKUID RELVASÜSTEEME

Oluline on teadvustada, et iga uus projekt, näiteks uue relvasüsteemi hankimine, on alles pika protsessi algus. Näiteks CV90 tuleb meie vajadustest lähtuvalt ümber ehitada, paigaldada sideseadmed, hankida laskemoon, tellida hooldus- ja varuosad jm võime loomisega seonduv.

See kõik nõuab pidevalt uusi hankeid ja lepinguid. Uute võimete hankimisel peame alati mitu sammu ette nägema: milline on süsteemi elutsükli kulu, millistes tingimustes uut tehnikat hoida, kus remontida, kuidas hooldada jne. On oluline, et kõigil osapooltel oleks silme ees tervikpilt. Viimane tekib kõigi osapooltega koostöös nii ministeeriumil, kaitseväelasest lõppkasutajal kui ka hankijal.

Meie tehnikat ja relvastust puudutavaid otsuseid ei ole sugugi tehtud uisapäisa, sest sellele eelneb pikalt ja põhjalikult läbi mõeldud planeerimine. Oma ressursse arvestades on Eesti majandanud efektiivselt. Siinkohal ongi hea mainida, et kaitseotstarbelise varustuse hangete prioriteedid, hangetele eraldatavate summade piirmäärad ja teostamise aeg kuni 2022. aastani on kindlaks määratud riigikaitse arengukavaga. Kinnitatud plaani kohaselt kaitseotstarbelise varustuse hangete maht kasvab ning ligineb 2020. aastaks 200 miljonile eurole. Selle aastakümne prioriteedid on näiteks jalaväe lahingumasinate, automaatide ning liikursuurtükkide hanked, samuti kaitseväe sõjaaja üksustele vajaliku varustuse ja varude täiendamine.

Praegu käimasolev liikursuurtükkide hange põhineb peamiselt kahel suurel analüüsil: esiteks turuanalüüs, mille tegid

osaliselt meie eest ära soomlased neile omase põhjalikkusega, ning teiseks Norras ja Soomes läbi viidud talvised testimised, kus K9-tulemused olid väga head. Ühis- või koostöös tehtavate hangete puhul on meie jaoks oluline kasu just teiste riikide tehtavast ekspertiisist, sest mitme riigi teadmine ja kogemus on kindlasti parem kui ühe oma. Kui korraldasime koos soomlastega radarite hanget, siis juhtroll oli just nende käes, kuna Soome kasutatavad ressursid olid meie omadest sisuliselt erinevad ja märksa suuremad.

Hangitavad liikursuurtükid K9 on piisavalt lihtne süsteem, mille kasutamist ei ole keeruline õpetada ka ajateenijatele. Norras läbi viidud laskmised näitasid, kuidas käitub relvasüsteem kõige halvemates võimalikes tingimustes, ning testitulemuste ja süsteemi töökindlusega võib rahul olla. Üheks valikukriteeriumiks K9 kasuks võib nimetada seda, et meie sarnaselt peavad ka Soomes ja Lõuna-Koreas sellega hakkama saama nii ajateenijad kui ka reservväelased.

Praeguses faasis tegeleb K9-projektiga aktiivselt kogu meeskond, kuhu kuuluvad RKIK-i, ministeeriumi ja kaitseväe esindajad. Kui leping saab sõlmitud, saab RKIK-ist peamine projekti eest vastutaja.

Samas viime sel aastal läbi ka 5,56 mm ja 7,62 mm automaattulirelvade hanke eesmärgiga osta 1. ja 2. jalaväebrigaadile uued relvad. Hankesse on kaasatud ka justiitsministeerium ning politsei- ja piirivalveamet, kellel on samuti tekkinud vajadus uute relvade järele. Tehnilise spetsifikatsiooni on kokku pannud eeskätt kaitsevägi.

Asutuses, mis käsutab pea poolt kaitse-eelarvest ning hangib riigi julgeoleku jaoks olulist varustust, ei saa mööda minna vajadusest kindlustada läbipaistvus ja viia korruptsiooniriskid miinimumini. Julgeolekuasutuste ülesanne on ka ennetada korruptiivseid olukordi.

Meie töö on pideva jälgimise all, meil töötavate inimeste seniseid tegevusi uuritakse üksikasjalikult, iga inimese taust on enne töölevõtmist põhjalikult läbi uuritud. On olnud ka töötajate kandidaate, kes on olnud küll pädevad, kuid ei ole julgeolekukontrolli edukalt läbinud ning nendega on seetõttu jäänud töösuhe sõlmimata. Teisalt on ennetustöös oluline ka see, et meieni jõuaks info ebausaldusväärsete ettevõtete kohta, kes manipuleerivad dokumentidega või koguni võltsivad neid. Meie tegevuse üle teeb pidevalt järelevalvet kaitseministeeriumi audit, samuti rahandusministeerium ja riigikontroll.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Täpsustunud ülesanded on muutnud inimesed avatumaks ja oma projektidest enam huvitunumaks. Üks lähiaja eesmärk ongi projektijuhtide spetsialiseerumine. Näiteks sidesüsteemid on keerukas ja kompleksne valdkond, mistõttu projektijuhilt eeldatakse häid erialaseid teadmisi ja ka turuolukorra tundmist. Sama kehtib ka teiste valdkondade, näiteks tehnika ja relvastuse kohta: on vaja teada, kuidas relvasüsteem ühildub sidesüsteemidega, millistele nõuetele peavad vastama relvade ning tehnika hoiustamiseks kasutatavad ruumid, väljaõpe, mereväe eritehnika ja varustus, õhuseirevarustus jm.

Lisaks sellele teeb hangete osakond majandushankeid, ka sellel valdkonnal on oma spetsiifika. Projektijuht peab olema hea valdkonnaspetsialist, hankija, jurist ja psühholoog. Seetõttu pannakse RKIK-is suurt rõhku inimeste koolitustele, samuti oma töö analüüsile ja vigadest õppimisele.

Projektijuht peab mõistma, kuidas toimib riik, NATO, Euroopa Liit ja muud riigisisesed ja rahvusvahelised institutsioonid. Meie töös on oluline haridus ja haritus – oskus näha laiemat pilti, puid metsa taga. Projektijuhi professionaalsus tähendab head valdkonna, hankemaailma ja turu tundmist. Suurte võimete arendamisel on turu-uuring oluline osa hankeprotsessi ettevalmistamisest, millega hakatakse tegelema kohe kümne- või nelja-aastase arengukava kinnitamise järel. Reeglina teeme seda koos kaitseväelastega, kes on antud relva- või muu süsteemi kõige pädevamad kasutajad.

Vastavalt turu-uuringu protsessile ja teadmisele, mida turul pakutakse, koostame koos kaitseväega võimepaketi. See protsess on põhjalik ja pikaajaline ning võib võtta aastaid.

61

61

62

AJALUGU

 Poola sõdurid Itaalia rindel Montecassiono kloostri piirkonnas.

 Poola sõdurid septembris 1939.

POOLA SÕDURID ÜKSINDA KÕIGI VASTU

Hanno Ojalo

FOTOD: ARHIIV

Teine maailmasõda algas Saksamaa ja Poola vahelise jõukatsumisega, millesse sekkusid teised suurriigid: Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSV Liit. Poola lootused, et Prantsuse vägede pealetung tõmbab Saksa vägesid Poola rindelt läänerindele, olid paraku liivale rajatud. Kuna Poola ise (nagu Itaaliagi) pidas end suurriigiks, oli tema sõjaväe ränk lüüa saamine ja kogu riigi okupeerimine kogu maailmale rabav üllatus. Kuid kui arvestada lääneliitlaste passiivsust ja asjaolu, et 35-miljonilise elanikkonnaga Poola muljuti 80 miljoni sakslase ja 170 miljoni NSV Liidu elaniku vahele, ei ole see mingi üllatus.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

P

oola suutis kiiruga mobiliseerida riigi kaitseks ligi ühe miljoni sõjamehe. Sõjaväel oli 4300 suurtükki, 880 tanki ja 400 sõjalennukit.

Saksamaa saatis poolakate vastu oma sõjaväe põhijõud: 1,5 miljoni sõduri, 9000 suurtüki, 2750 tanki ja 2300 sõjalennukiga. 17. septembril 1939 sekkus veel Jossif Stalini impeerium poole miljoni sõduri, 4700 tanki ja 3300 lennuki-

ga. Poola sõjavägi võitles vapralt, sellest hoolimata oli viimane üksus kodumaa pinnal sunnitud relvad maha panema 6. oktoobril. Poolakad kaotasid langenutena 66 000 sõdurit, sakslased 20 000 ja venelased 2000. Kui kaua oleks Poola suutnud vastu pidada juhul, kui NSV Liit ei oleks teda selja tagant rünnanud või kui Prantsusmaa oleks alustanud tõsisemat pealetungi läänerindel, jääb

ainult oletada. Kaotustele vaatamata tunnevad poolakad uhkust Varssavi ja Westerplatte kaitselahingute üle, ka Heli mereväebaasi kaitsmine kuni oktoobri alguseni oli silmapaistev saavutus.

Vaatamata tolleaegsetele kergekäelistele hinnangutele, nagu oleks „Poola riik igaveseks hävitatud“, seisnes tegelik olukord vaid Poola riigi territooriumi hõivamises. Poola valitsus ja president lahkusid riigist ja jätka-

AJALUGU

 Poola kaitsesõda septembris 1939.

63

sid võitlust oma liitlaste abil. Analoogilisel viisil saavutas Serbia Esimeses maailmasõjas lõpuks võidu. Lisaks õnnestus väga suurel hulgal Poola sõduritel (100 000–120 000 meest) üle riigipiiride – põhiliselt Ungari ja Rumeenia kaudu – taganemisega Prantsusmaale jõuda. Seal moodustati uue ülemjuhataja kindral Wladyslaw Sikorski juhtimisel uus 85 000-meheline Poola armee, Poola uus valitsus paiknes tollal Londonis. Kodumaal tekkis vastupanuliikumine ja partisanisõda mõlema okupandi – Saksamaa ja NSV Liidu – vastu, kes mõlemad rakendasid erakordselt julmi ja massilisi abinõusid poola rahvuse ja kultuuri hävitamiseks. Nende kahe totalitaarse suurriigi katse eitada Poola olemasolu ja assimileerida Poola rahvas osutus võhiklikuks katsetuseks, millest ei tulnud midagi välja. Kuulsusrikka ajalooga 22-miljoniline rahvas ei alistunud ja ei lasknud end võita.

Stalin oli juba 1941. aastal sunnitud oma poliitikat muutma ja lubama Poola riigi taastamist peale sõja lõppu. Adolf Hitler jätkas oma Poola-vastast poliitikat jonnakalt kuni sõja lõpuni.

POOLA SÕJAVÄGI LÄÄNES 1940–1945 Poolat ei saadud enam kätte Stalini käest, Lääne-Euroopas paiknev Poola armee saadeti laiali ja enamus Poola sõdureid jäigi Läände, eelistades seda alternatiivi naasmisele okupeeritud kodumaale.

POOLA SÕJAVÄE ÜLEMJUHATAJAD

POOLA SÕJAVÄGI IDAS: KINDRAL ANDERS JA KINDRAL BERLING

•

Muidugi tekkis Stalinil otsene huvi moodustada sõja lõpuperioodil punane Poola vasallriik ja sellega seoses ka punane sõjavägi, julgeolekuorganid ja miilits. Selleks moodustati vanglatest, laagritest ja sundasumiselt vabastatud Poola kodanikest Poola armee kindral Wladyslaw Andersi juhtimisel, kuid poolakate kogemused NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) laagrites ning Poola ohvitse-

•

•

•

•

marssal Edvard Rydz-Smigly – september 1939 kindral Wladyslaw Sikorski – oktoober 1939 kuni juuli 1943 kindral Kazimierz Sosnkowski – juuli 1943 kuni september 1944 kindral Tadeusz Bor-Komorowski – september 1944 kuni oktoober 1944 kindral Wladyslaw Anders – oktoober 1944 kuni mai 1945

MAAILMASÕJA LÕPUKS KASVASID POOLA RELVAJÕUD LÄÄNES KOKKU KUNI 250 000 SÕJAMEHE SUURUSEKS. ride jäljetu kadumine (nad olid mõrvatud Katynis ja mujal) ei lubanud neil Stalini impeeriumi alluvuses sõdida. Kindral Anders viis oma sõjaväe ja hulga Poola põgenikke (70 000 sõjaväelast ja 40 000 põgenikku) läbi Kesk-Aasia ja Iraani Briti

valdustesse, et jätkata sõda seekord juba koostöös lääneliitlastega. Stalin oli sunnitud seda lubama Läänega heade suhete säilitamise nimel.

Nüüd tegutses NSV Liidu juhtkond juba ettevaatlikumalt. Kõigepealt taastati

SÕDUR NR 3 (96) 2017

Esialgu moodustati Prantsusmaal uus Poola armee. Peale Prantsusmaa lüüa saamist 1940. aasta juunis evakueeriti osa poolakatest (20 000–30 000 meest) Inglismaale, teine osa Poola armeest aga langes võitlustes või sattus sakslaste kätte sõjavangi. Inglismaal moodustati poolakatest mitu eri väeosa. Poola lendurid osalesid Inglismaa õhuruumi kaitsmisel, näiteks kaitsesid nad koos oma brittidest relvavendadega Inglismaad Saksa õhurünnakute eest. Lisaks loodi Poola langevarjurite brigaad ja Poola soomusbrigaad, mis võitlesid koos lääneliitlastega 1944–1945 Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Samuti Poola sõjalaevastik tegutses koos Suurbritannia mereväega.

Läbi Iraani ja Lähis-Ida Briti valdustesse liikunud kindral Wladyslaw Andersi Poola armeest moodustatud 2. armeekorpus võitles Briti 8. armee koosseisus Itaalias, kus sai kuulsaks 1944. aasta kevadel toimunud Montecassino lahingus. Sõja lõpupäevil jõudis Andersi korpus Põhja-Itaaliasse. Poolakate langevarjuribrigaad ja soomusbrigaad võitlesid Normandia dessandi ajal Prantsusmaal, hiljem Belgias ja Hollandis. Maailmasõja lõpuks kasvasid Poola relvajõud Läänes kokku kuni 250 000 sõjamehe suuruseks. Kuid paraku tabas inglaste poolel võidelnud poolakaid sõja lõppedes kibe pettumus:

64

AJALUGU

 Kindral Tadeusz Bor-Komorowski.

Kindral Wladyslaw Anders

1942. aastal Poola Kommunistlik Partei, mille Komintern oli 1938. aastal laiali saatnud kui „trotskistliku kahjurite ja spioonide jõugu“. Poola uus, nõukogudesõbralik sõjajõud moodustati eriti hoolikalt valitud ustavatest NSV Liidu poolakatest ja ka teiste rahvuste esindajatest, nendele lisati juurde ka Poola kodanikke. Esialgu suudeti luua nn kindral Zygmunt Berlingi juhitud 1. Tadeusz Kosciuszko nimeline Poola diviis (14 000 meest). Hiljem 1944. aasta suvel, kui Punaarmee oli juba tunginud Poola territooriumile, alustas NSV Liidu meelne nn Rahva-Poola nukuvalitsus jalamaid mobilisatsiooni uude sõjaväkke. Nii loodi esialgu 1. Poola armee ja 1945. aastal ka 2. Poola armee. Maikuus 1945

SUNNIVIISILISELT MOBILISEERITUD POOLAKAD • • • • • • • •

Saksa sõjaväkke ja sealt deserteerinud 89 300 (36%) NSV Liidust evakueerunud 83 000 (34%) Prantsusmaalt Inglismaale evakueerunud 35 000 (14%) Vabastatud sõjavangid 22 000 (8%) Põgenikud okupeeritud Euroopast 14 200 (6%) Vabatahtlikud vabastatud Prantsusmaalt 7000 (3%) Poola diasporaa Lõuna-Ameerikast 2300 (1%) Poola diasporaa Inglismaalt 1800 (0,5%)

Allikas: Hanno Ojalo, Poola ajaloolased

sõdis idarindel Punaarmee alluvuses kokku 150 000 Poola sõdurit. Poolakad sõdisid koos venelastega Valgevenes, Poolas ja Saksamaal (Pommeris ja Saksimaal). Silmapaistvaks saavutuseks oli kiirkorras uue marssali ametisse määramine. Nn Poola Rahvaarmee juhatajaks oli 1944.–1945. aastail marssal Michal Rola-Zymierski, ametist tagandatud kindral, kes oli juba 1931. aastast kommunistliku partei liige.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

VÕITLUS KODUMAAL JA VARSSAVI ÜLESTÕUS Peaaegu kohe peale Poola okupeerimist alustasid poolakad vastupanuliikumist, moodustades hulgaliselt erinevaid põrandaaluseid organisatsioone ja relvastatud partisanisalku. Seda soodustas kindlasti Saksa okupatsioonivõim eriti

brutaalse režiimiga, mida ei anna võrreldagi näiteks Eestis hiljem kehtivaga.

Küüditamised, vägivaldsed Saksamaale sunnitööle vedamised, pidevad katsed hävitada võimalikult rohkem Poola eliiti, masshukkamised ja muu taoline – kõik see süvendas vihkamist poolakate ja sakslaste vahel. Muidugi toimus sarnane tegevus ka Stalini okupeeritud Poola aladel.

Poola relvastatud vastupanuliikumine kulges aga üsna killustatult. Poola seaduslikule eksiilvalitsusele alluva kõige suurema relvastatud vastupanuliikumise Koduarmee (Armia Krajowa) kõrval tekkis hulgaliselt ka muid, hoopis teisi eesmärke silmas pidavaid rühmitusi, nagu Moskvale ja Kominternile alluvaid kommunistlikke salku, muuhulgas nn Rahvakaardivägi (Gwardia Ludowa), hiljem Rahvavägi (Armja Ludowa). Lisaks sellele tegutsesid vasakpoolse Talurahvapartei moodustatud nn talurahvapataljonid (Bataliony Chlopskije), mis tegid tihedat koostööd Koduarmeega, ja veel mitme poliitilise partei loodud salgad. Kuigi võitlesid nad sakslaste vastu, tekkis partisanidel ka omavahel konflikte ja otseseid relvakokkupõrkeid. Ainuke kord, kui suudeti koostööd teha, oli Varssavi ülestõus 1944. aasta suvel. Oma väikesearvulised relvastatud salgad olid ka Poola juutidel getodes: Juudi Võitlusorganisatsioon (Żydowska Organizacja Bojowa) ja Juudi Sõjaline Liit (Żydowski Związek Wojskowy). Vaenlasi Poola partisanidel jagus, sest lisaks sakslastele ja Punaarmeele tuli erinevatel perioodidel võidelda Ukraina Ülestõusuarmee ja

Leedu Maakaitseväega ning muidugi ka Vene punapartisanidega.

POOLA VASTUPANULIIKUMISE ISIKKOOSSEIS 1944.

AASTA SUVEL • • •

Koduarmee – kuni 300 000 meest Rahvaarmee – 30 000 meest talurahvasalgad – kuni 100 000 meest

Sõja lõppedes jätkas Koduarmee (Armia Krajowa) partisanisõda NSV Liidu okupatsiooniarmee ja Rahva-Poola nukurežiimi vastu, mis kestis kuni Stalini surmani.

Esialgu tehti küll katseid sobitada koostööd või rahumeelset kooseksisteerimist, kuid NKVD julmad ja reetlikud ettevõtmised tegid selle võimatuks. Nii näiteks arreteeriti 1945. aasta kevadel läbirääkimistele meelitatud Koduarmee juht kindral Leopold Okulicki ja hukati 1946. aastal Moskvas Butõrka vanglas.

VARSSAVI ÜLESTÕUS JA SELLE VÄIKSEMAD TÄIENDUSED Lisaks legendaarsele Varssavi ülestõusule korraldas Koduarmee sarnased üritused ka Vilniuses ja Lvivis, kuna mõlemad linnad olid Poola riigi koosseisus. Vilniuses ja Lvivis õnnestus poolakatel tegutseda koos Punaarmeega, kuid peale linnade vallutamist desarmeerisid venelased oma ajutised

AJALUGU

 Peale alistumist oli elanikkond sunnitud purustatud linnast lahkuma. Varssavi ülestõusnud on vallutanud telefonikeskjaama 21. augustil 1944.

•

• •

65

Varssavi ülestõus 1. august– 2. oktoober 1944, milles osales 30 000–40 000 relvastatud poolakat; Vilniuse ülestõus 7.–15. juuli 1944 (osales 4200 poolakat); Lvivi ülestõus 23.–27. juuli 1944 (osales 3000 poolakat).

liitlased ja esitasid neile ultimaatumi: kas ühinete kindral Berlingi armeega või lähete Siberi vangilaagritesse.

Varssavi ülestõus kujunes eepiliseks sündmuseks, mis lõppes – erinevalt näiteks edukast Pariisi ülestõusust, mis toimus samal ajal – tohutu katastroofiga. Pole ime, et sellest tragöödiast on tehtud rohkelt filme, loodud laule ja kirjutatud raamatuid. Peaaegu igas linnas on Varssavi ületõusu nimeline tänav.

Poolakate meeleheitlik ülestõus ei läinud plaanipäraselt: linnas tekkinud vastupanupesad jäid isoleerituks, relvastust nappis, toetust Punaarmeelt ei tulnud. Sakslastel õnnestus vastuhakk peale visa võitlust maha suruda ning kättemaksuks andis Adolf Hitler käsu linn maatasa teha, mida ka üritati. Ainus positiivne saavutus peale au ja kuulsuse oli ülestõusu juhi kindral Tadeusz Bor-Komorowski saavutatud kokkulepe, et relvastatud ülestõusnud saavad sõjavangide staatuse ja eraisikud sunnitakse küll linnast lahkuma, kuid jäetakse ellu. Tulemus oli lisaks Varssavi hävitamisele 15 000 ülestõusuvõitleja langemine, 150 000–200 000

rahuliku elaniku hukkumine ja 3000 Saksa sõduri surma saamine.

STATISTIKA Poola Vabariik kaotas Saksamaa ja

NSV Liidu tegevuse tõttu Teises maailmasõjas oma 35-miljonilisest elanikkonnast tapetutena koguni 6 miljonit inimest. Neist 3 miljonit olid juudid, 2 miljonit poolakad ja ülejäänud 1 miljon sakslased, valgevenelased, ukrainlased ja teiste rahvuste esindajad. Enamus neist olid tsiviilelanikud, kuid 240 000 poolakat sai surma võideldes, relv käes. Jätame siinkohal kõrvale teiste rahvuste esindajad. Poolakatest hukkus kokku 140 000 sõjaväelast ja 100 000 partisani.

ARMIJA KRAJOWA EHK KODUARMEE JUHID •

• •

SÕDUR NR 3 (96) 2017

• •

Kindral Michal Tokarzewski-Karaszewicz – 1939–1940 Kindral Kazimierz Sosnkowski – 1940 Kindral Stefan Rowecki – 1940–1943 (hukati sakslaste poolt) Kindral Tadeusz Bor-Komorowski – 1943–1944 (vangistati sakslaste poolt) Kindral Leopold Okulicki – 1944–1945 (hukati venelaste poolt)

66

TUTVUSTUS

• NATO's response to hybrid threats / edited by Guillaume Lasconjatias and Jeffrey A. Larsen ; foreword by Philip M. Breedlove.

• NATO Defense College, 2015 See raamat sisaldab akadeemikute ja asjatundjate kirjutatud peatükkide kogumikku, mis toob esile hübriidsõja ohtude olemust ja arutleb NATO võimalikke viise sellega toime tulla. Kogumik sisaldab ka Eesti kohta käivat peatükki: Hybrid or not : deterring Russia's ways of warfare in the Baltics: the case of Estonia / Henrik Praks.

SÕDUR NR 3 (96) 2017

• Kallas, Vaino. Punane katk virmaliste maal.

• Grenader, 2017 Eesti ohvitseride saatusest Norilski vangilaagrites ja autori isiklikud kogemused sõjavangina Norilskis.

• Naylor, Sean.

Relentless strike : the secret history of Joint Special Operations Command.

• St. Martin's Press, 2015

• Chaline, Eric.

Teise maailmasõja salakangelased : luurajate ja vastupanuliikujate julgustükid / tõlkinud Kersti Aasma.

• Äripäev, 2017

Raamat kirjeldab lugu Ameerika Ühendriikide erioperatsioonide ühendväejuhatusest (JSOC). JSOC on sõjaväeline organisatsioon, mis eelmiste aastakümnete jooksul on toonud suuri muutusi terrorismivastases võitluses, ühendades sujuvalt luuretegevuse ja operatsioonivõime, et täita uudistesse jõudvaid missioone ja neid, mis on praeguseni jäänud varjatuks.

Raamat puudutab ka JSOC-i alla kuuluvaid Ameerika Ühendriikide kõige rohkem kõneletud erioperatsioonide üksusi nagu Delta Force, SEAL Team 6, Rangerite 75. rügement ning kõige salajasemad lennunduse ja luureüksused.

Ajaloolane Eric Chaline on oma raamatu „Teise maailmasõja salakangelased“ pannud kokku neljast osast. Peatükk „Tagatoakangelased“ räägib sõja kulgu tugevasti mõjutanud teadlastest. „Luurekangelased“ on pühendatud spioonidele ja topeltagentidele. Peatükis „Vastupanuliikumise kangelased“ on lood naistest ja meestest, kes võitlesid visalt Saksa okupatsioonivõimude vastu. Ning peatükk „Kangelaslikud põgenejad ja põgenejate abistajad“ kirjutab tsiviilisikutest, kes riskisid oma reputatsiooni, vara ja eluga, et aidata neid õnnetuid, kes seisid silmitsi natsistliku režiimi õudustega.

• Bourgogne, Adrien. Seersant Bourgogne'i mälestused 1812-1813 : Napoleoni sõjakäik Venemaale / eessõna ja kommentaarid: Jüri Kotšinev.

• Grenader, 2017 Prantslaste keisri Napoleoni ja tema Suure Armee Venemaa-sõjakäigust ja selle piinarikkast taandumisest läbi külma Venemaa talve, mida võimendas vilets sõjaväeline juhtimine ja üks vale otsus teise järel. Loo on kirja pannud Napoleoni alluvuses teeninud ohvitser, kes avab meile vahetu ja isikliku kogemuse ühest sõjaajaloos kõige ebaõnnestunumast kampaaniast, mille tagajärjel pöördus Prantsusmaale tagasi vaid 30 000 meest Venemaa-retke alustanud 600 000-st.

• The five disciplines of intelligence collection / Mark M. Lowenthal, Robert M. Clark.

• CQ Press, 2016 Juhtivad luureeksperdid Mark M. Lowenthal ja Robert M. Clark on kokku pannud uue ja murrangulise raamatu. See kirjeldab mittetehnilistes terminites luureandmete kogumise viiside määratlust, ajalugu, protsessi, juhtimist ja tulevikutrende.

• Eesti sõjavägi 1920-1940/Mati Õun • Grenader, 2017 Suureformaadiline piltidele keskendunud ülevaade Eesti sõjaväest meie iseseisvuse esimesel kahekümnel aastal. Väljaanne katab kõik olulisemad nüansid alates isikutest meie sõjaväe juhtkonnast, väeliikidest kuni kaitseliiduni ja militaarmälestusrajatisteni.

UUS PÜSINÄITUS

„Eesti vormi lugu 1917-1940” Avatud alates 24.04.2017 K-P 11-18 Sissepääs tasuta MÕISA TEE 1, VIIMSI |621 7410 | www.esm.ee

TP12 930 6

MISKI POLE _ VOIMATU

Sa näed, jäädes nähtamatuks. Sa kuuled, liikudes hääletult. Sa täidad ülesande, jäädes ellu. Sest Sa oled üks vähestest, kes kuulub eriväelaste sekka.

Oled Sa valmis läbima elu raskeima eksami ja treenima koos maailma parimate eriüksustega?

On Sinus vajalik terassisu, et täita Eesti ja NATO kõige keerulisemaid ülesandeid? Kui jah, siis ootame Sind katsetele, mis algavad siit www.elukutse.ee/eog

ESTSOF