Kristel Kukk, Tuuli Larven, Marge Mahla ISADE KAASATUS RASEDUSAEGSESSE HOOLDUSESSE

ISADE KAASATUS RASEDUSAEGSESSE HOOLDUSESSE

Fathers’ participation in antenatal care

Kristel Kukk, Tuuli Larven, Marge Mahla

Abstract

For many years the understanding has been developed by the health care system and social models that pregnancy and antenatal care are within the scope of responsibility of pregnant women and midwives. According to good maternity care practice today, it is inconceivable not to involve fathers in the antenatal care of their partners. Fathers’ participation in antenatal care activities would move the care focus from the woman to the family. The purpose of the study was to explore first-time fathers’ views of their participation in antenatal care. Subjects included the individuals who were becoming fathers for the first time and their partners whose pregnancy had lasted for 32 or more gestational weeks. The first-time fathers studied were motivated to participate in their partners’ antenatal care and were in general satisfied with the offered service. Participation in pregnancy and antenatal care meant more contribution to housework and improvement of economic conditions as well as accompanying the partner in the visits to the midwife/gynaecologist and taking part in antenatal classes. First-time fathers felt as if they were abandoned during their visits to the midwife/gynaecologist office and ultrasound examinations as the care was focussing on the woman. Based on the above results the care focus during the visit should involve more fathers by engaging them in discussions, assessing their coping abilities and providing them with positive feedback.

This study includes the first part of a joint research study “Fathers’ participation in Maternity Care” carried out by the research group of the Nordic Midwifery Network Nordejordemodern and Tartu Health Care College.

Keywords: fathers, fatherhood, participation, antenatal care, antenatal classes

Sissejuhatus

Pikki aastaid on tervishoiusüsteem ja ühiskondlikud mudelid soodustanud arusaama kujunemist, mille kohaselt on rasedus ja rasedusaegne hooldus lapseootaja ning ämmaemanda pärusmaa. Lapsevanemaks saamine on tähtis sündmus noore pere elus. Lapse kasvatamisel on mehe roll naise kõrval muutunud naise viljastajast võrdväärseks partneriks (Czeizel jt 2013). Raseduse ajal naise organismis toimuvad füüsilised ja emotsionaalsed muutused mõjutavad nii tulevast ema kui ka isa, valmistades neid seeläbi ette lapse sünniks ning lapsevanema rolliks. Tänapäeval on emadushoolduse hea tava kohaselt mõeldamatu, et isad jäävad partneri rasedusaegsest hooldusest kõrvale. Senise, ainult naisele suunatud hoolduse fookuse muudab perekesksemaks isade kaasamine rasedusaegsetesse toimingutesse (Thomas jt 2011). Neile pakutakse võimalusi osaleda rasedusaegsetel ämmaemanda visiitidel, uuringutel ja perekooli loengutes. Isade kaasamisel rasedusega seotud otsuste langetamisse on positiivne mõju hilisema isa-lapse suhte arengule (Dheensa jt 2013).

Tulevaste vanematega töötavad tervishoiutöötajad tegelevad mitmete potentsiaalsete murede ja probleemidega. Eelkõige on kvaliteetse hoolduse pakkumiseks oluline kaasata ja aktsepteerida mõlemat vanemat ning teada nende ootusi ja vajadusi seoses rasedusaegse hooldusega. Peale selle on rasedusaegset hooldust osutava tervishoiutöötaja pädevus määrava tähtsusega, et säilitada hoolduses perekesksus, märgata võimalikke kõrvalekaldeid ja olla oma tegevuses proaktiivne (Chin jt 2011).

Käesolev uurimistöö on esimene osa Põhjamaade ämmaemandate võrgustiku Nordejordemodern teaduse töörühma ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli

rakendusuuringust „Isade kaasatus emadushooldusesse. Balti- ja Põhjamaade kogemus”.

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada esmakordsete isade arvamusi seoses nende kaasatusega rasedusaegsesse hooldusesse.

Märksõnad: isad, isadus, antenataalne hooldus.

Metoodika

Eesmärgi täitmiseks viidi läbi empiiriline kvalitatiivne uurimus. Andmete kogumiseks kasutati poolstruktureeritud intervjuud, mille läbiviimise aluseks oli üheksa küsimust. Valimisse arvati esmakordsed tulevased isad, kelle partnerite rasedus oli kestnud vähemalt 32 nädalat või enam. Intervjuud viidi läbi enne lapse sündi ajavahemikul oktoobrist kuni detsembrini 2014. Uuritavate värbamiseks jagati kutseid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli perekooli loengutes.

Andmeid koguti andmebaasi küllastumiseni, mis ilmnes kümnenda intervjuuga. Andmebaasi küllastumise kontrollimiseks tehti lisaks veel kaks intervjuud. Andmete analüüs toimus paralleelselt andmete kogumisega. Kasutati kvalitatiivset sisuanalüüsi, mis sobib nähtuse kirjeldamiseks, mille kohta ei ole piisavalt teooriaid või uurimisandmeid (Laherand 2008). Andmete analüüsi esimeses etapis loeti tekstifailid korduvalt läbi, et saada üldine ülevaade teksti sisust. Seejärel loeti kodeerimise alustamiseks tekste sõnahaaval, tuues tekstist välja sõnad, mõtted või fraasid, mida nimetati sagedamini või mis tundusid olevat kõige tähtsamad. Protsessi läbiti korduvalt. Esmalt moodustusid substantiivsed koodid, järgmises etapis moodustusid alakategooriad, millest omakorda moodustusid ülakategooriad. Kategooriate sisu selgitamiseks on kasutatud iseloomustavaid näiteid tekstist.

Uurimistöös osalemiseks saadi osalejatelt kirjalik teadev nõusolek. Uurimistöös osalemine oli vabatahtlik ja osalejate isikud ei ole uuritava

materjali kaudu tuvastatavad. Osalejatel oli igal hetkel võimalik oma nõusolekust taganeda, kuid käesolevas uurimistöös selleks vajadust ei olnud. Kogutud andmed ja isikuandmeid säilitati eraldi. Uurimistöö läbi- viimiseks taotleti luba Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt.

Tulemused

Esmakordsetel isadel paluti kirjeldada, mida nende jaoks tähendab olla kaasatud rasedusaegsesse hooldusesse. Uuritavate vastustest kujunes 48 substantiivset koodi, millest moodustati seitse alakategooriat ja need omakorda koondusid nelja ülakategooriasse.

Ülakategooria „Toetaja” all kirjeldasid mehed end kui füüsilist, psühholoogilist ja materiaalset toetajat.

„/.../ On äge ja vahva olla abiks, võib-olla mingeid asju aidata teha. Arvan, et olen suutnud kasulik olla. /.../ Aga oluline on kindlasti olla toeks või on tal mingi mure. Ma ei tea, võib-olla abistada mingite asjadega. /.../ Võimaldasin elukoha – muretsesin korteri.” (3).

„/.../Abikaasa, teenisin perele elatisraha. /.../ Majanduslik seis oli selline, et pidin käima koolivabadel päevadel poole kohaga tööl. /.../ Kui varem oli tekkinud majapidamistööde koha pealt jaotus meestetööd vs. naistetööd, siis raseduse ajal pidin vahel hakkama tegema kõiki töid, sest abikaasa oli pidevalt väsinud või hullemal juhul oksendas. Tal oli üsna raske.” (5)

„/…/ Alguses oli suur oksendamine, siis pidin kuidagi lohutama või midagi tegema, kuigi tegelikult ei olnud vist midagi teha. /.../ Ma olen lihtsalt... kaasa tundnud. Olen helistanud ja öelnud, et varsti tulen, kannata ära. Olen mõttetööd teinud, et kuidas tal vähem oleks kodus teha jne.” (2)

„/…/ Aitan kaaslast asjadega, nagu füüsilised tööd ja raskete asjade tõstmine, aga üritan ka lihtsalt olemas olla, kuulata ja pöörata tähelepanu kaaslasele ning veel kõhus olevale lapsele.” (7)

„/…/ Et eks ma ikka kodustes töödes aitan ja isegi võiks öelda, et viimasel ajal teen mina rohkem süüa ja noh, üritan ikka rohkem aidata, koristada ja...” (4)

„/.../ See tähendab mulle, et aitan nii igapäevaste asjadega kui emotsionaalselt.” (7)

„/…/ Ma olen nagu algusest peale näinud seda, nagu tunnetanud seda asja, nagu see on ühine projekt. on ju, millel on siis kaks projektijuhti. /.../ Et ühelt poolt ma olen seda niimoodi ja teiselt poolt ma olen siis tunnetanud seda, et ma olen tugiisik, eks ole. /.../ Nende visiitide juures, kuigi võiks eeldada, et ma lähen sinna ka kui kaasautor, pigem ma olen tugiisiku rollis. Pigem ma olen selline vaikiv kõrvalseisja, kes hiljem, kui on vaja rahustada, siis rahustab jne. /.../ Ultrahelides ma olen käinud, välja arvatud see kõige esimene. Aga kaks tükki on meil olnud, mõlemal olen käinud. Seal ei olnud nagu mingit küsimustki, justkui nagu noh, et kas sa tahad ka tulla... Ma ise juba väljendasin ennast niimoodi, et igal juhul tahan tulla, loomulikult. Väga emotsionaalne kogemus. Seal ma tõesti tundsin ennast pigem kui kaasautor.” (1)

Ülakategooria „Lapsevanema roll” kirjeldas partneri rasedusega kohanemiseks ning sünnituseks ja lapsevanema rolliks valmistumiseks kasutatud võimalusi, alustades teemakohasest kirjandusest ja sotsiaalmeediast kuni perekooli ning teiste vanematega kohtumisteni.

„/.../ Olen ikkagi üldiselt nende teemadega kursis ja olen ikka mingeid raamatuid lugenud, mis sealt ämmaemand andis või siis naistearst. Ma arvan et ma olen asjadega kursis ja tean.” (4)

„/…/ Nii palju kui aega oli, üritasin ka ennast veidikene kurssi viia lapseasjadega, aga põhiliselt tegeles sellega kodune rase naine. /.../ Vaatasime koos dokumentaale sünnitusest ja rasedusest, lisaks lugesin raamatut isadusest. Käisime külas noortel lastevanematel ja kuulasime nende

kogemusi. Kindlasti kuulsime ka sugulaste käest stagnaaegseid tõdesid, nõuandeid. /.../ Pigem olin veidikene sellest kõrvale jäetud, sest olude sunnil olin enamuse ajast tööl või ülikoolis, kui olid läbivaatused ja asjad, aga vestlesime tulemustest alati. Lapsekasvatuse ja sünnituse koha pealt lugesin läbi ühe raamatu ja vahel sirvisin internetist teemasid.” (5)

Ülakategooria „Kaasatus rasedusaegsesse hooldusesse“ kirjeldas värskete isade soovi ja võimalusi olla kaasatud. Isad tajusid kaasatust rasedusaegsesse hooldusesse erinevalt. Rasedusaegses hoolduses osalemiseks ja kaasatud olemiseks käidi partneriga koos ämmaemanda vastuvõttudel, perekooli loengutes ja ultraheliuuringutel.

„/…/ Jah, olen käinud, kolm korda (UH). Ega keegi väga mulle tähelepanu ei suunanud, aga ma ise küsisin üht-teist. Tartus oli ekraan nagu ka meie poole.” (2)

„/…/ Käisin hea meelega kaasas, aga kuna mul on mitu töökohta üle Eesti, siis ei saanud palju osa võtta.” (8)

„/…/ Kuidagi ka on olnud mu enda huvi ja initsiatiiv paljuski. Ma ise olen tahtnud käia, käisin ka eraldi – see, mis see isadele on kliinikumis. Ja ma ei oskagi nagu öelda... need kõik on OK olnud ja see suhtumine perekoolides on sõltuvalt teemast, eks ole. Kui on tugiisiku teema, siis selge see, et pööratakse tugiisikule tähelepanu, et mida tema peab teadma ja tegema. Aga ainuke asi, millest ma olen puudust tundnud on see, et materjale ei ole. Et võiks olla, et fine, me tegime nagu slaidil, aga siis võiks olla mingi kaks lehte, mis võiks olla kokkuvõtvad. Sellest ma olen küll puudust tundnud. Seal on nii, et mõnda asja tahaks nagu koju kaasa võtta.” (10)

„/…/ Oleks tahtnud käia rohkem kaasas. Praegusel hetkel olen käinud ainult ühel ultrahelil kaasas ja see oli ka nii, et ma otse merelt tulin ja põhimõtteliselt jooksin vastuvõtule. Mul polnud aega isegi tööl riideid vahetada. Et oligi nii, et kui naine läks, siis mina olin merel ära jne. Oleks

tahtnud rohkem. Oleks palju ägedam olnud. /.../...ja võib-olla ka perekooli loengutes, et midagi uut huvitavat ja kasulikku teada saada.” (3)

Ülakategoorias „Rasedusaegses hoolduses osalemine“ ilmneb kindlustunde ja positiivse tagasiside vajadus ja soov viibida rohkem aega kodus.

„/…/ Ma arvan, et iga isa oleks kõrvust natuke tõstetud, kui selle 9 kuu jooksul, ma ei tea, kas või kord kvartalis, kuuleb ta seda lauset, et sa oled olnud tubli toetaja või midagi sellist. Et noh, seda tuleb kindlasti, seda tuleb oma kaaslaselt, aga võib-olla selline väljastpoolt tulev ka kindlasti annaks juurde natuke. Vähemalt positiivse emotsiooni. /.../(1)

„/…/ Kuna mul tuli viibida töökohustustega palju kodust eemal, siis oleks tahtnud olla rohkem moraalseks toeks.” (6)

Arutelu

Uurimistöös osalemiseks nõusoleku andnud esmakordsetelt isadelt paluti nende arvamust rasedusaegsesse hooldusesse kaasatuse kohta, milles see nende jaoks seisnes ja kuidas nad ennast kaasatuna/mittekaasatuna tundsid. Intervjuu lõpus anti intervjueeritavatele võimalus avaldada arvamust rasedusega seotud teemade kohta, mida intervjuus ei küsitud, ja teha ettepanekuid isade paremaks kaasamiseks. Uurimistöös osalenud esmakordsetel isadel ei olnud võimalik osaleda koos partneriga kõikidel ämmaemanda visiitidel. Tulemustest selgus, et isad on motiveeritud siiski osalema ja on pakutava teenusega üldiselt rahul. Tulevased isad tajusid esmalt ennast toetaja rollis. Rasedusse ja hooldusesse kaasatud olemine tähendas isade jaoks suurenenud kohustust majapidamistöödesse panustamisel, majandusliku olukorra parandamist ning koos partneriga ämmaemanda/naistearsti visiitidel ja perekoolis osalemist, aga samuti partneri lohutamist.

Isad valmistusid ka lapsevanema rolliks, kuigi pigem hinnati ennast selles valdkonnas tagasihoidlikumalt. Tajuti, et lapsevanema rolliks valmistusid rohkem nende partnerid. Olulisena märkisid esmakordsed isad vajadust lisateabe ja raamatute järele ning veebilehtede uurimist. Kuigi isad olid motiveeritud iseseisvalt erinevaid teabeallikaid leidma, toodi olulise puudusena välja see, et ämmaemanda jagatavatest kokkuvõtvatest materjalidest või kvaliteetsetest allikatest jäi vajaka. Varasemate uurimistööde tulemused kirjeldavad samuti isade vajadust spetsiaalselt isadele suunatud kirjalike materjalide järele, mis käsitlevad teaduspõhiselt naise vajadusi, samuti isaks kasvamise ja vastsündinu eest hoolitsemisega seotud teemasid (Daniel 2005, Thomas jt 2011). Esmakordsete isade kaasamise üheks tähtsamaks märksõnaks on sisukas teabematerjal või ülevaade visiitidel käsitletud teemadest, mis võimaldab saada vajalikku teavet, kui isal ei olnud võimalik osaleda.

Isad tahavad olla rohkem aktiivselt kaasatud kogu rasedusaegsesse hooldusse. Partneri lapseootuse korral tajuvad esmakordsed isad suurenenud kohustust tagada perele majanduslik heaolu, mistõttu oli sagedamaks visiitidelt kõrvalejäämise põhjuseks töökohustuste täitmine. Isade kaasamist rasedusaegsesse hooldusesse võib potentsiaalselt parandada vastuvõtuaegade laiem valik. Visiitide ja ultraheliuuringute käigus on esmakordsed isad end sageli tundnud kõrvalejäetuna, sest hooldus on keskendunud peamiselt naisele. Siinkohal on hoolduse oluliseks märksõnaks visiidi ajal isade kaasamine vestlusesse, nende toimetuleku hindamine ja positiivse tagasiside andmine.

Järeldused

1. Esmakordsete isade jaoks tähendab rasedusaegsesse hooldusesse kaasamine eelkõige toetajaks olemist. See hõlmab igapäevase majandusliku kindlustatuse tagamist, kodutöödel abiks olemist ja rasedusaegsetel visiitidel ning perekooli loengutes osalemist. Mehed tajusid end raseduse tugiisiku ja vahetu osaleja rollis.

2. Isad tunnevad end hooldusesse kaasatuna peamiselt oma partneri ning vähem tervishoiutöötaja poolt. Isad püüdsid ise oma kaasatust suurendada raamatuid lugedes, sünnitusfilme vaadates ning teiste vanematega kogemusi jagades. 3. Isad tajuvad soovi enam olla kaasatud rasedusaegsesse hooldusesse ning vajavad enam tagasisidet ja tunnustust enda tegevustele.

Allikaloend

Chin, R., Hall, P., Daiches, A. (2011). Fathers’ experiences of their transition to fatherhood: a metasynthesis. Journal of Reproductive & Infant Psychology 29(1): 4–18. Czeizel, A. E., Czeizel, B., Vereczkey, A. (2013). The participation of prospective Fathers in preconception care. Clinical Medicine Insights: Reproductive Health. 1–9 Daniel, L. (2005). Children need fathers too: Helping fathers to get involved. British

Journal of Midwifery 13(12): 759. Dheensa, S., Metcalfe, A., Williams, R. A. (2013). Men’s experiences of antenatal screening: A metasynthesis of the qualitative research. International Journal of Nursing Studies 50: 121−133. Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Eesti: Meri-Liis Laherand. Thomas, J. E., Bonér, A. K., Hildingsson I. (2011). Fathering in the first few months.