19 minute read
Reet Linkberg SURVETUNDLIKE ELASTSUSKOMPONENTIDEGA RETUUSIDE KASUTUSVÕIMALUSE SELGITAMINE MEHAANOTERAAPIAS EELKOOLIEALISTE LASTE GENU VALGUM ASENDI KORRIGEERIMISEL
Possibility of using garment with elastic straps and pressure applicator in mechanotherapy to correct preschool children’s genu valgum
Advertisement
Eva Nigulas, Laura Laanesaar, Arved Vain, Anna-Liisa Tamm, Reet Linkberg
Abstract
The aim of this study was to determine if garment with elastic straps and pressure applicator could be used in mechanotherapy to correct children’s excessive genu valgum. Two groups were formed: the control group (n=7) and experimental group (n=2). Children in the control group had normal alignment of the lower extremity and their measurement results were used to calculate the average range of reference values. Children in the experimental group had excessive genu valgum. They wore the garment with elastic straps and pressure applicator for three months. The garment was improved with a sensor sensing the pressure applied to the medial localized part of the knee joint. Practical part of the study lasted five months: once in a month anthropometric (body height and body mass, intermalleolar distance), goniometric (tibiofemoral and ankle angle, internal and external hip rotation) and myometric values (tone and biomechanical properties of m. sartorius, m. tensor fasciae latae, m. tibialis anterior, m. gastrocnemius caput mediale) were measured. During the last two months the children did not wear the garment and the final measurement was performed to evaluate the long term effect of the garment. Individual analysis was carried out to evaluate the results. Comparison
with reference values showed that the experimental group had higher or lower results than the control group. Based on the results the following conclusions were made. Wearing the garment with elastic straps and pressure applicator did decrease children’s excessive genu valgum. After last two months, when the children had not worn the garment and pressure applicator, the positive effect was partially retreated. Most of the myometric parameters measured in the experimental group showed statistically significant fluctuations but the values did not fall into the average range of the reference values. There were significant differences in parameters between the left and right side of the body. Changes were greater on this side of the body where higher abnormality was detected at the first measuring.
This study was conducted within the framework of the applied research study „Evaluation of the effect of supporting taping used within 3 months in the correction of genu valgum position and the longitudinal arch of the foot in children at the ages of 5 to 8 years” performed at Tartu Health Care College.
Keywords: children’s genu valgum, myometry, muscle tone, biomechanical properties of muscles
Sissejuhatus
Laste genu valgum’i asend on levinud probleem. Seisundi tõsiduse hindamine on keeruline, sest puudub ühtne seisukoht, millal tõlgendatakse asendit kui füsioloogilist, millal kui sekkumist vajavat patoloogiat. Vähe leidub andmeid, kuidas mõjutab alajäseme skeletilihaste seisukord genu valgum’i asendi kujunemist ja püsimist või vastupidi – millist mõju avaldab genu valgum’i asend alajäseme skeletilihaste toonusele ja biomehaanilistele omadustele ning millised võiksid olla konservatiivsed korrigeerimisvahendid.
Lapse luu- ja lihaskude on väga adaptatiivsed. Lihaselt luule avaldatav tõmbejõud mõjutab luu arengut ja liigesjoondatuse kujunemist. Asümmeetriliselt mõjuvad jõud põhjustavad asümmeetrilist kasvu ja võivad liigeste
joondatuse häireid süvendada (Lowes jt 2012). Pingeseisundi muutumine kutsub nii lihas- kui ka luukoes esile mehhanotransduktsiooni. Selle korral muutub mehaaniline mõjutus rakus elektrilisteks ja keemilisteks signaalideks, mis tekitavad muutusi kindlate närvirakkude, spetsiifiliste sensoorsete rakkude ja neuronite erutuvuses. Lihas-skeletisüsteem kohaneb füüsiliste mõjutustega, mis omakorda mõjutab lihas-skeletisüsteemi biomehaanilist funktsiooni. Mehaanoteraapilise mõjutuse optimaalse doseerimise korral saab stimuleerida organi seisundit ja omadusi vajalikus suunas (Vain jt 2015). Lihas-skeletisüsteemi osad on mõjuvatele jõududele eriti vastuvõtlikud kiire kasvu perioodil. See on ka parim aeg võimalike kõrvalekallete korrigeerimiseks (Lowes jt 2012).
Uurimistöö eesmärk oli survetundlike elastsuskomponentidega retuuside kasutusvõimaluse selgitamine mehaanoteraapias eelkooliealiste laste genu valgum’i asendi korrigeerimisel. Uurimisülesannetena püüti selgitada, kas survetundlike elastsuskomponentidega retuuside kandmine kutsub esile muutusi mediaalsete malleolus’te vahekauguses, alajäseme liigesnurkades, lihaste toonuses, biomehaanilistes omadustes ja kas ilmnevad kehapoolte vahelised erinevused. Leida tuli kontrollrühma laste mõõtmistulemuste alusel antud vanuserühma iseloomustavad eelnimetatud parameetrite referentsväärtuste keskmised vahemikud eksperimentaalrühma tulemuste hindamiseks.
Käesolev uuring valmis Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringu „Toetava teipimisvahendi kolmekuulise mõju hindamine viie- kuni kaheksa-aastaste laste genu valgum’i asendi ja jala pikivõlvide korrigeerimisel” raames.
Märksõnad: laste genu valgum’i asend, lihastoonus, lihase biomehaanilised omadused.
Metoodika
Eksperimentaalrühma kaasati 6- ja 7-aastane tütarlaps, kellel esines genu valgum’i asend (mediaalsete malleolus’te vahe 5 cm või suurem). Kontrollrühm (n = 7) koosnes sama vanadest normipärase põlveliigese joondatusega lastest, kes kaasati uuringusse antud vanuserühma iseloomustavate müomeetriliste ja liigesliikuvuse näitajate referentsväärtuste keskmiste vahemike leidmiseks.
Eksperimentaalrühma lastele õmmeldi nende mõõtude järgi retuusid, mis toestasid ning stabiliseerisid alajäseme liigeseid ja lihaseid, kuid ei häirinud tsirkulatoorseid protsesse. Retuuse täiustati seadmega (Force Sensing Resistor, FSR), mis mõõtis põlveliigese mediaalsele pinnale avaldatava surve tugevust (Vain jt 2015). Survet oli võimalik reguleerida elastse lindiga, mis kulges jala alt. Mõjutusvahendi osutatava surve tugevus korrigeeriti vahemikku 1–3 N (joonis 1).
Joonis 1. Survetundlike elastsuskomponentidega retuusid. 1 – elastsest materjalist retuusid; 2 – surve mehhanism; 3 – registraator; 4 – elastsest materjalist lindid; 5 – lindi pingust reguleeriv vahend; 6 – kehaosa; 7 – sfäärisegmendi kujuline surve suurust reguleeriv mehhanism; 8 – elektromehaaniline andur; 9 – juhtmed, mis ühendavad elektromehaanilisi andureid registraatoriga; 10 – lüliti; 11 – valgus- või heliindikaatorid; 12 – juhtmete pistikupesad; 13 – taskud juhtmetele ja registraatorile.
Uuritavad kandsid retuuse iga päev vähemalt kaheksa tundi päevas, magamise ajaks retuusid eemaldati. Lapsi mõõdeti enne testperioodi algust (algtase) ja iga nelja nädala järel kolmekuulise kandmisperioodi jooksul (1. kuu, 2. kuu, 3. kuu). Retuuside kandmise järelmõju väljaselgitamiseks mõõdeti uuritavaid kaks kuud pärast kandmisperioodi lõppu.
Kasutatavad meetodid
Määrati lapse kehamass (digitaalkaaluga A&D Instruments Abingdon, UK, täpsus 0,05 kg), kehapikkus (Herpendeni metallantropomeetriga, täpsus 0,1 cm), alajäsemete pikkus ja mediaalsete malleolus’te vahekaugus (mõõdulindiga, täpsus 0,1 cm). Jala supinatsiooni või pronatsiooni olemasolu hinnati vaatlusega. Tibio-femoraalnurga suurus, hüppeliigese asend, puusaliigese liikuvus reie sise- ja välisrotatsioonil registreeriti goniomeetriga (Reese ja Bandy 2002).
Seadmega MyotonPRO (2012) mõõdeti rahuolekus mitteinvasiivselt bilateraalselt pindmiste alajäsemete lihaste (m. sartorius, m. tensor fasciae latae, m. tibialis anterior, m. gastrocnemius caput mediale) toonust ja biomehaanilisi omadusi (Vain 2011). Mõõtmisel kasutati Multiscani režiimi, kus ühe mõõtmistsükli jooksul tegi löökotsik ühesekundilise vahega 20 mõõtmist.
Andmete analüüs
Retuuside mõju väljaselgitamiseks tehti individuaalanalüüs. Uuritavate mõõtmistulemusi võrreldi referentsväärtuste keskmiste vahemikega. Erinevate mõõtmisperioodide tulemuste analüüsil võrreldi algtaseme näite esimese ja kolmanda kandmiskuu näitajatega ning kahekuulise mõjutusvahendi kandmisvaba perioodi (järelmõju) näite kolmanda kuu näitudega, et hinnata retuuside kandmisest tuleneda võivat pikaajalist mõju.
Müomeetriga kaasasolev programm võimaldas mõõtmistulemusi statistiliselt töödelda (SD, sümmeetria indeks ja keskmiste erinevuse olulisus). Müomeetria andmete analüüsimisel kasutati mõõtmistulemuste mediaanväärtust. Paaris t-testiga selgitati retuuside kandmise mõju erinevate vaatlusperioodide ja kehapoolte vahel. Usaldatavuse nivooks võeti p ≤ 0,05. Referentsväärtuste keskmiste vahemike leidmiseks mõõdeti seitset kontrollrühma last sarnaste intervallidega nagu eksperimentaalrühma uuritavaid. Mõõdeti kokku viis korda kuue kuu jooksul ning iga mõõtmist viis alati läbi üks ja sama isik. Nii saadi iga mõõdetud näitaja kohta 35 arvulist väärtust. Referentsväärtuste arvutamiseks kasutati Microsoft Excel 2010 programmi. Tulemuste alusel arvutati keskmised väärtused () ning standardhälve (SD). Referentsväärtuste keskmise vahemiku arvutamiseks kasutati valemit 0,5SD (Toomla 2005).
Tulemused
Uuritavate mediaalsete malleolus’te vahe oli kõigil mõõtmisel referentsväärtuste keskmisest vahemikust suurem, kuid vähenes retuuside kandmise perioodil mõlemal uuritaval. Järelmõju hindamisel oli väärtus võrreldes kolmanda kuuga suurenenud. Esimese uuritava tibiofemoraalnurkade väärtused olid uuringuperioodil referentsväärtuste keskmistest vahemikest suuremad. Teise uuritava tibiofemoraalnurkadest enamik jäid referentsväärtuste keskmisesse vahemikku. Esimese kandmiskuu lõpuks vähenesid nurkade väärtused mõlemal uuritaval. Kolmandal kandmiskuul oli esimese uuritava vasaku alajäseme tibiofemoraalnurk seistes algtasemega võrdne ja paremal algtasemest väiksem. Lamavas asendis mõõdetud nurkade väärtused olid algtasemest suuremad. Teisel uuritaval oli kolmanda. kandmiskuu mõõtmisel parema kehapoole väärtus nii algtasemest kui ka referentsväärtuste keskmisest vahemikust suurem, vasaku kehapoole tulemus algtasemest väiksem. Lamavas asendis muutused puudusid. Järelmõju hindamisel jäi esimesel uuritaval mõõdetud nurk vasakul alajäsemel seisuasendis muutumatuks, paremal aga vähenes, samuti vähenesid lamavas asendis mõõdetud nurgad. Teisel uuritaval järelmõju hindamisel
vähenesid tibiofemoraalnurgad seistes. Lamavas asendis ei muutunud vasaku kehapoole tulemus võrreldes kolmanda kuuga, paremal poolel oli nurk suurenenud. Kehapoolte võrdluses ilmnesid uuritavatel halvemad tulemused paremal kehapoolel. Mõlema uuritava tibiofemoraalnurkade väärtused olid lamades väiksemad seistes mõõdetud nurkadest.
Esimese uuritava puusaliigeste sise- ja välisrotatsiooni algtaseme mõõtmistulemused olid referentsväärtuste keskmisest vahemikust suuremad. Seevastu teise uuritava tulemused olid kuni kolmanda kandmiskuu lõpuni referentsväärtuste keskmistest vahemikest väiksemad. Esimese kandmiskuu lõpuks esimesel uuritaval rotatsiooninurgad vähenesid, teisel uuritaval aga suurenesid. Kolmanda kuu lõpuks olid mõlemal uuritaval võrreldes algtasemega kõik väärtused suurenenud. Järelmõju hindamisel olid kõik tulemused esimesel uuritaval vähenenud, teisel uuritaval aga suurenenud. Uuringuperioodi jooksul oli mõlemal uuritaval puusaliigeste siserotatsiooni ulatus välisrotatsioonist suurem.
Esimese uuritava hüppeliigeste nurkade väärtused olid referentsväärtuste keskmisest vahemikust suuremad, teisel uuritaval aga väiksemad. Esimesel uuritaval vähenesid esimese ja kolmanda kandmiskuu lõpuks hüppeliigese nurgad vasakul alajäsemel võrreldes algtasemega, paremal jäid algtasemega võrdseks.
Teisel uuritaval vähenes esimesel kandmiskuul parema kehapoole tulemus, samas kui vasakus kehapooles muutus puudus. Kolmandal kandmiskuul oli vasaku kehapoole tulemus võrreldes algtasemega suurenenud ja jäi referentsväärtuste keskmisesse vahemikku, parema poole tulemus oli vähenenud.
Järelmõju hindamisel olid esimesel uuritaval mõõdetud nurgad väiksemad, jäädes referentsväärtuste vahemikku, teisel uuritaval oli vasaku keha- poole tulemus vähenenud, paremal kehapoolel aga suurenenud, jäädes
referentsväärtuste keskmisesse vahemikku. Mõjutusvahendi kandmise ajal oli esimesel uuritaval parema kehapoole hüppeliigese nurk vasakust suurem, teisel uuritaval esines vastupidine tulemus. Uuritavate alajäsemete pikkuses kõrvalekalded puudusid.
Esimese uuritava müomeetriliste tulemuste esitamisel tabelites on võrdluse lihtsustamiseks referentsväärtuste keskmistest vahemikest väiksemad väärtused kajastatud kursiiv- ning suuremad tumedas kirjas.
Tabel 1. Esimese uuritava m. sartorius’e müomeetrilised parameetrid ja tulemuste võrdlus kontrollrühma laste referentsväärtuste keskmiste vahemikega.
Fv Fp Dv Dp Sv Sp
Algtase 12,3 12,4# 1,02 0,96# 168 171#
1. kuu 12,3 11,8*# 0,95* 0,94*# 175* 161*#
3. kuu
Järelmõju 12,0* 12,9*# 1,08* 1,17*# 164* 186*#
11,7^ 12,2^# 0,85^ 0,85^ 144^ 168#^
* statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) algtaseme ning 1. ja 3. kuu mõõtmistulemuste vahel ^ statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) 3. kuu ja järelmõju mõõtmistulemuse vahel # statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) kehapoolte vahel
Esimese uuritava m. sartorius’e toonuse algtaseme näit (tabel 1) vasakul (Fv) ja paremal (Fp) kehapoolel ning elastsuse (Dv ja Dp) näidud jäid referentsväärtuste keskmisesse vahemikku. Teise uuritava m. sartorius’e toonuse (Fv ja Fp) ja jäikuse (Sv ja Sp) algtaseme näidud olid referentsväärtuste keskmisest vahemikust suuremad. Esimese kuu lõpuks vähenesid lihastoonuse näidud mõlemal uuritaval ja jäid referentsväärtuste keskmisesse vahemikku. Järelmõju hindamisel säilis esimesel uuritaval oluline toonuse langus, teisel uuritaval toimus nii toonuse tõus kui ka jäikuse näitajate oluline suurenemine.
Lihastoonuse näitajates esinesid kõikidel mõõtmisperioodidel kehapoolte vahelised erinevused. Esimese uuritava lihase elastsus paranes esimese kuu lõpuks ja halvenes kolmanda kuu lõpuks võrreldes algtasemega. Teisel uuritaval paranes elastsus kolmanda kuu lõpuks. Järelmõju perioodil paranes elastsus mõlemal uuritaval. Ka elastsuse näitajates esinesid mõlemal uuritaval kogu uuringuperioodi jooksul olulised kehapoolte vahelised erinevused. Jäikus (Sv ja Sp) oli esimesel uuritaval mõõtmisperioodi jooksul referentsväärtuste keskmisest vahemikust väiksem ja vähenes uuringuperioodi jooksul veelgi. Mõlemal uuritaval ilmnesid jäi- kuse näitajates kehapoolte vahelised olulised erinevused: esimesel uuritaval algtasemel 1,8% (p > v), kolmanda kuu lõpus 12,6% (p > v) ja järelmõju hindamisel 16,8% (p > v); teisel uuritaval algtasemel 15,8% (p > v) ja järelmõju hindamisel 11,3% (p > v).
Kehapoolte vahelised olulised erinevused esinesid mõlemal uuritaval algtasemel ning esimese ja kolmanda kandmiskuu järgsel mõõtmisel, järelmõju hindamisel olid esimesel uuritaval väärtused võrdsustunud, teisel uuritaval vähenenud.
Tabel 2. Esimese uuritava m. tensor fasciae latae müomeetrilised parameetrid ja tulemuste võrdlus kontrollrühma laste referentsväärtuste keskmiste vahemikega.
Fv Fp Dv Dp Sv Sp
Algtase 12,6 13,2# 0,69 0,78# 180 192#
1. kuu 12,7 12,3*# 0,73* 0,81*# 181 186*#
3. kuu 12,1* 13,4*# 0,78* 0,78 168* 202*#
Järelmõju 12,8^ 12,3^# 0,69^ 0,82^# 179^ 183^#
* statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) algtaseme ning 1. ja 3. kuu mõõtmistulemuste vahel ^ statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) 3. kuu ja järelmõju mõõtmistulemuse vahel # statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) kehapoolte vahel
Võrreldes algtasemega täheldati toonuse tõusu, kusjuures näitajad oli uuringu alguses vasakul kehapoolel madalam kolmanda kuu lõpuks olid ulatuslikumad muutused toimunud vasaku kehapoole näitajates, näitaja suurenemine jätkus järelmõju perioodil. Esimesel uuritaval toimus järelmõju perioodil vasaku kehapoole lihase toonuse tõus ja parema kehapoole lihase toonus alanes. Kõigil mõõtmistel ilmnesid kehapoolte vahelised erinevused. Lihase elastsuse (Dv ja Dp) ja jäikuse (Sv ja Sp) näitajad olid esimesel uuritaval kogu uuringuperioodi jooksul referentsväärtuste keskmisest vahemikust väiksemad, kusjuures näidud olid väiksemad vasakul kehapoolel. Teise uuritava lihase elastsus ja jäikus olid algtaseme mõõtmisel referentsväärtuste keskmisest vahemikust väiksemad. Retuuside kandmisel suurenesid kõik näitajad võrreldes algtasemega ning esinesid olulised erinevused kehapoolte vahel, kusjuures toonuse ja jäikuse näitajad olid uuringu alguses väiksemad vasakul kehapoolel, elastsus paremal kehapoolel. Kolmanda kandmiskuu lõpuks olid suuremad muutused toimunud vasaku kehapoole näitajates. Kõigi nimetatud näitajate suurenemine jätkus järelmõju perioodil. Kehapoolte vahelised olulised erinevused ilmnesid teisel uuritaval algtaseme (suurim erinevus jäikuses: 14%, p > v) ja kolmanda kandmiskuu järgsel mõõtmisel (suurim erinevus jäikuses 10,9%, v > p) kõigis parameetrites.
Tabel 3. Esimese uuritava m tibialis anterior’i müomeetrilised parameetrid ja tulemuste võrdlus kontrollrühma laste referentsväärtuste keskmiste vahemikega.
Fv Fp Dv Dp Sv Sp
Algtase 18,2 17,5# 0,94 0,89# 355 340#
1. kuu 18,1 20,4*# 0,80* 0,85*# 357 431*#
3. kuu
Järelmõju 22,0* 19,6*# 1,13* 1,17* 444* 399*#
18,5^ 18,9^# 0,99^ 1,08^# 373^ 385^#
* statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) algtaseme ning 1. ja 3. kuu mõõtmistulemuste vahel ^ statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) 3. kuu ja järelmõju mõõtmistulemuse vahel # statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) kehapoolte vahel
M. tibialis anterior’i (tabel 3) toonus (Fv ja Fp) ja jäikus (Sv ja Sp) olid algtaseme mõõtmisel referentsväärtuste keskmisest madalamad vasakul kehapoolel kõrgemad kui paremal. Esimesel kuul suurenesid parema keha- poole näitajad ja kujunes välja kehapoolte vaheline erinevus (toonuses 11,5%, p > v; jäikuses 18,8%, p > v). Uuringuperioodi lõpuks jäid väärtused referentsväärtuste keskmisest vahemikust väiksemaks, kuid olid suurenemistendentsiga. Järelmõju perioodil mõlemal kehapoolel lihase toonus langes ja jäikus vähenes. Teise uuritava lihase toonus oli uuringuperioodi alguses referentsväärtuste keskmises vahemikus. Retuuside kandmisel toonus võrreldes algtasemega alanes. Kehapoolte vahelised erinevused ilmnesid algtaseme ja kolmanda kuu mõõtmisel, suurim erinevus kujunes välja järelmõju perioodi lõpuks (11,5%, p > v). Teisel uuritaval oli kolmanda kuu järel jäikuse suurenemine vasakul kehapoolel säilinud. Järelmõju perioodil vasakul kehapoolel näitajad vähenesid. Jäikuse näitaja ületas vasakul kehapoolel algtasemel referentsväärtuste keskmist vahemikku, edaspidi jäid mõlema kehapoole näitajad referentsväärtuste keskmisesse vahemikku. Kolmanda kuu (11,3%, p > v) ja järelmõju (11,4%, p > v) hindamisel ilmnesid olulised kehapoolte vahelised erinevused.
Lihase elastsuse näitaja (Dv ja Dp) oli uuringuperioodi alguses esimesel uuritaval referentsväärtuste keskmises vahemikus. Pärast esimest kandmiskuud ja järelmõju perioodil elastsus paranes. Teisel uuritaval suurenes parema kehapoole elastsuse näitaja esimese kuu lõpuks ja järelmõju perioodil. Vasakul kehapoolel jäi näitaja kogu uuringuperioodi jooksul referentsväärtuste keskmisesse vahemikku, oluline muutus toimus esimesel kandmiskuul. Kehapoolte vahelised erinevused säilisid kogu uuringuperioodi jooksul, suurim erinevus oli algtasemel (10,4%, v > p).
Tabel 4. Esimese uuritava m. gastrocnemius caput mediale müomeetrilised parameetrid.
Algtase
1. kuu Fv Fp Dv Dp Sv Sp
14,1 13,5# 1,17 1,10# 208 197
11,7* 12,2*# 1,08* 1,02*# 187* 199#
3. kuu 12,4* 13,4# 0,96* 1,13# 169* 183*#
Järelmõju 12,1^ 12,7^# 0,96 1,07^# 168 188^#
* statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) algtaseme ning 1. ja 3. kuu mõõtmistulemuste vahel ^ statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) 3. kuu ja järelmõju mõõtmistulemuse vahel # statistiliselt oluline erinevus (p ≤ 0,05) kehapoolte vahel
M. gastrocnemius caput mediale (tabel 4) toonus (Fv ja Fp) oli algtasemel referentsväärtuste keskmisest vahemikust kõrgem. Esimese kuu jooksul vähenesid toonuse näidud oluliselt mõlemal kehapoolel, kolmanda kuu lõpuks oli vasakul kehapoolel oluline toonuse alanemine säilinud.
Järelmõju perioodil jätkus vähenemine mõlemal kehapoolel. Teisel uuritaval olid algtasemel lihase toonus (Fv ja Fp) ja jäikus (Sv ja Sp) referentsväärtuste keskmisest vahemikust suuremad. Näitajad vähenesid uuringuperioodi jooksul oluliselt, sealjuures retuuside kandmise ajal paremal kehapoolel rohkem kui vasakul. Järelmõju perioodil tõusid toonus ja suurenes jäikus paremal kehapoolel oluliselt, vasakul säilis toonus muutusteta, jäikus vähenes oluliselt.
Esimese uuritava elastsuse (Dv ja Dp) näitaja, mis esimesel mõõtmisel jäi referentsväärtuste keskmisesse vahemikku, vähenes uuringuperioodi jooksul, jäädes referentsväärtuste keskmisest vahemikust väiksemaks. Statistiliselt olulisi muutusi toimus enam vasakul kehapoolel. Sama tendents oli jäikuse (Sv ja Sp) näitajates: väärtused vähenesid uuringu- perioodi jooksul ja vasakul kehapoolel olid ulatuslikumad muutused. Teise uuritava elastsuse näitaja oli uuringuperioodi alguses referentsväärtuste
keskmisest vahemikust väiksem. Esimesel kandmiskuul toimus oluline suurenemine vasaku ja vähenemine parema kehapoole näitajas, vastupidine tendents ilmnes järelmõju perioodil. Elastsuse näitajates ilmnesid kõigil mõõtmistel suured kehapoolte vahelised erinevused: algtase 13,2% (p > v), ühe kuu möödudes 19,2% (v > p), kolmekuulise kandmisperioodi lõpus 26% (v > p) ning järelmõju hindamisel 40,6% (p > v). Suured kehapoolte vahelised erinevused ilmnesid ka jäikuse näitajates ühe- (17,9%, v > p) ja kolmekuulise (12,2%, v > p) retuuside kandmisperioodi järel ning järelmõju hindamisel (19,7%, p > v).
Kehapoolte vahelises võrdluses esinesid olulised erinevused kõigis parameetrites kõigil mõõtmistel (v.a jäikuses algtaseme järelmõju hindamisel). Suurimad erinevused kujunesid välja elastsuse näitajas kolmandal kuul (17,1%, p > v) ja järelmõju hindamisel (10,9%, p > v) ning jäikuses järelmõju hindamisel (11,2%, p > v).
Arutelu
Uurimistöö raames töötati koostöös Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi füüsikutega välja ja valmistati laste genu valgum’i asendi korrigeerimiseks uudne survetundlik mõjutusvahend – elastsuskomponentidega retuusid. Vahendi töökindluse ja mõjutuse efektiivsuse väljaselgitamiseks analüüsiti eksperimendi käigus kogutud andmeid, et anda hinnang kasutatud mõjutusvahendile.
Kirjandusest selgus, et tibio-femoraalnurga ja mediaalsete malleolus’te vahekauguse mõõtmine on genu valgum’i asendi fikseerimiseks ja dünaamika jälgimiseks kergesti kasutatav, efektiivne ja korratav meetod (Mathew ja Madhuri 2013). Kirjanduses välja toodud mediaalsete malleolus’te vahekaugusest olid uuringusse kaasatud uuritavate tulemused suuremad. Kaspirise jt (2013) järgi jääb 6–7-aastase lapse mediaalsete malleolus’te vahekaugus vahemikku 2–3,5 cm. Arazi jt (2001) andmetel on 6-aastase tüdruku mediaalsete malleolus’te vahekaugus ≤ 2,4 cm. Uurimistöö referentsväärtuste keskmisest vahemikust jäi mõlema uuritava mediaalsete
malleolus’te vahekaugus suuremaks kogu uuringuperioodi jooksul, kuid mõjutusvahendi kandmise perioodil mediaalsete malleolus’te vahe vähenes, kusjuures märkimisväärne vähenemine toimus esimesel kuul.
Teaduskirjanduses kajastatud (Kaspiris jt 2013, Mathew ja Madhuri 2013) laste tibiofemoraalnurkade väärtustest olid uuringusse kaasatud uuritavate tulemused suuremad. Tibio-femoraalnurkade tulemusi analüüsides selgus, et retuuside kandmise esimesel ja kolmandal kuul vähenesid tibiofemoraalnurgad võrreldes algtasemega nii seisvas kui ka lamavas asendis, kusjuures suurem nurga vähenemine ilmnes esimesel kuul. Selline tulemuste muutumise suund näitas genu valgum’i asendi vähenemist. Ilmnes ka kehapoolte vaheline erinevus. Parema alajäseme tibio-femoraalnurkade suurused olid nii seistes kui ka lamades suuremad vasaku alajäseme nurkadest. Uuritavate lamavas asendis mõõdetud nurgad olid võrreldes seistes saadud tulemustega väiksemad. See viitab sellele, et uuritavate genu valgum’i asendit mõjutavad pehmed koed (Espandar jt 2010) ja asend ei ole luuliselt fikseerunud. Tegemist võis olla ka kehamassi mõjuga põlveliigesele. Kaspiris jt (2003) väidavad, et tibiofemoraalnurga suurus ning mediaalsete malleolus’te vahe on seotud lapse pikkuse ja kehamassiga. Uuritavad olid kontrollrühma keskmistest tulemustest pikemad, esimese uuritava kehamass oli KMI kasvukõveral vanuselisest väärtusest suurem (85 protsentiili).
Mitmete autorite väitel (Fabry 2010, Kaneko ja Sakuraba 2013) võib reieluu anteversioon olla genu valgum’i asendi kujunemist soodustavaks faktoriks. Reieluu anteversiooni esinemisel puusaliigeses on reie siserotatsioon suurem kui välisrotatsioon (Fabry 2010). Puusaliigese rotatsioonide tulemused olid referentsväärtustega võrreldes esimesel uuritaval valdavalt referentsväärtuste keskmiste vahemikus ja jäid teisel uuritaval nendest väiksemaks. Enamikul mõõtmistel olid mõlemal uuritaval puusaliigeste siserotatsioonide tulemused välisrotatsioonidest mõne kraadi võrra suuremad. Tuleb silmas pidada, et selline anteversiooni esinemine võib olla ka eakohane.
Lihaste parameetritele hinnangu andmisel peab arvestama, et skeletilihase toonus sõltub nende funktsioonist ning seda mõjutavad kehaline aktiivsus, emotsionaalne ja tervislik seisund, vanus, sugu jt tegurid. Tõusnud toonuse korral halveneb kudede verevarustus ja lihas tekitab ka liigesepindadele normaalsest suurema surve, mis võib viia liigesepindade kuju muutumiseni (Vain 2011). Kirjanduses tuuakse seoses genu valgum’i asendiga välja eelkõige m. tensor fasciae latae, mille liigne pinge tõmbab põlveliigest valgusasendi suunas, (Kendall jt 2005) samuti iliotibiaaltrakt, mis on peamine põlveliigese lateraalne stabilisaator (Cael 2010). M. tensor fasciae latae ja iliotibiaaltrakti pinget täheldatakse lastel genu valgum’i asendi korral sageli (Kendall jt 2005). Pes anserinus’el, mille kaudu kinnituvad sääreluule nii m. sartorius kui ka m. semitendinosus, on oluline osa põlveliigese mediaalse stabiilsuse tagamisel (Cael 2010). Genu valgum’i asendi korral võib eeldada, et mõlemad lihased on nõrgad ja väljaveninud (Kendall jt 2005). Võrreldes referentsväärtustega jäid esimese uuritava lihaste toonuse, elastsuse ja jäikuse näitajad kogu uuringuperioodi jooksul valdavalt väiksemaks. Selline tulemus iseloomustab lihaste nõrkust. Teisel uuritaval avaldus vastupidine olukord. M. sartorius’e toonuse, elastsuse ja jäikuse parameetrid olid uuringu vältel valdavalt referentsväärtustest suuremad, mis näitab lihaste pingeseisundit. Uuritavatel olid algtaseme mõõtmisel lihaste toonuse ja biomehaaniliste omaduste näitajad suuremad valdavalt paremal kehapoolel. Tõenäoliselt põhjustas seda suurema tibiofemoraalnurga olemasolu samal kehapoolel.
Van Gheluwe jt (2005) artiklist selgus, et genu valgum’i asendi korral on lapse jalg kõnni toefaasis pronatsioonis ja hoofaasis liigub supinatsiooni. Uuringu jooksul tehtud mõõtmistest kirjeldavad hüppeliigese asendit hüppeliigese nurk ning lihastest hüppeliigest ületavad m. tibialis anterior ja m. gastrocnemius caput mediale. Uuritavate jalad olid seistes pronatsioonis ja kõhuliasendis supinatsioonis. Tegemist võis olla kehamassi mõjuga jala asetusele või lihaste parameetrite muutustega. M. tibialis anterior on peamine jala mediaalse võlvi toetaja (Cael 2010). Lihase nõrkuse korral ilmneb jalas pronatsioonasend (Kendall jt 2005), mis omakorda mõjutab
põlveliigese joondatust. M. gastrocnemius caput mediale tekitab hüppeliigeses inversioonsuunalise jõumomendi ja tema proksimaalse kinnituskoha tõttu reieluu mediaalse kondüüli posterioorsel osal (Cael 2010) võib eeldada, et lihas mõjutab ka põlveliigest. Retuuside kandmise mõjul vähenes esimesel uuritaval vasaku kehapoole hüppeliigese nurk, paremal muutus puudus. Teisel uuritaval vähenesid hüppeliigese nurgad retuuside kandmisel, kusjuures vasaku kehapoole tulemused olid märkimisväärsed.
Kokkuvõtteks võib öelda, et retuuside kandmisel liigese joondatus paranes ning genu valgum’i asend vähenes. Suurimad positiivsed muutused parameetrites ilmnesid pärast mõjutusvahendi esimesel kandmiskuud. Kolmanda kandmiskuu lõpuks oli ootuspäraseid muutusi vähem. Sellest võib järeldada vajadust reguleerida täpsemalt põlveliigese mediaalsele pinnale avaldatava surve tugevust, ühtlase tugevusega surve ei avalda põlveliigesele pikemaajaliselt piisavalt efektiivset mõju. Mõlemale alajäsemele ühesuuruse surve avaldamine ei ole otstarbekas, sest see ei taga kehapoolte vaheliste erinevuste korrigeerimist. Retuuside avaldatava mõju tõttu toimunud muutused olid väga individuaalsed. Seda tuleb arvestada ka põlveliigesele avaldatava surve määramisel. Järelmõju perioodil toimus liigestes ja lihaste parameetrites erisuunalisi muutusi, kuid erinevused algtasemest säilisid. Tulemuste põhjal võib arvata, et retuusidel oli mõju uuritavate valgusseisu korrigeerimisel põlveliigeses ja mõju jäi püsima ka pärast retuuside kandmist. Samas tuleb arvestada, et kahe kuu jooksul võisid lapse alajäsemete joondatuses toimuda eakohased füsioloogilised muutused. Füsioloogilise arengu mõju hindamiseks on soovitatav edaspidi kaasata uuringusse genu valgum’i asendiga lastest moodustatud kontrollrühm, kes mõjutusvahendit ei kanna.
Järeldused
Kolmekuuline retuuside kandmine, toetudes tibio-femoraalnurga ja mediaalsete malleolus’te vahe muutumisele, soodustas genu valgum’i asendi vähenemist. Kandmisvabal perioodil retuuside positiivne mõju osaliselt taandus. Lihaste parameetrites toimusid uuringuperioodi jooksul
erisuunalised muutused. Võrdlusest kontrollrühma mõõtmistulemuste alusel saadud referentsväärtustega selgus, et lihaste parameetrid jäid mõlemal uuritaval referentsväärtuste keskmisest vahemikust kas suuremaks või väikemaks. Kehapoolte vahel esinesid mõõdetud parameetrites olulised erinevused. Muutused olid suuremad sellel kehapoolel, kus eelnevalt tuvastati suurem normist kõrvalekalle.
Allikaloend
Arazi, M., Öğün, T.C., Memik, R. (2001). Normal Development of the Tibiofemoral
Angle in Children: A Clinical Study of 590 Normal Subjects From 3 to 17 Years of
Age. Journal of Pediatric Orthopaedics 21: 264–267. Cael, C. (2010). Functional Anatomy: Musculoskeletal Anatomy, Kinesiology and
Palpation for Manual Therapists. Philadelphia: Lippincott Williams & Wilkins,
Wolters Kluwer. Espandar, R., Mortazavi, S. M., Baghdadi, T. (2010). Angular Deformities of the Lower
Limb in Children. Asian Journal of Sports Medicine, 1(1): 46–53. Fabry, G. (2010). Clinical practice. Static, axial, and rotational deformities of the lower extremities in children. European Journal of Pediatrics, 169(5): 529–34. doi:10.1007/s00431-009-1122-x Kaneko, M., Sakuraba, K. (2013). Association between Femoral Anteversion and Lower
Extremity Posture upon Single-leg Landing: Implications for Anterior Cruciate Ligament Injury. Journal of Physical Therapy Science, 25(10): 1213–1217. doi:10.1589/ jpts.25.1213 Kaspiris, A., Zaphiropoulou, C., Vasiliadis, E. (2013). Range of variation of genu valgum and association with anthropometric characteristics and physical activity: comparison between children aged 3-9 years. Journal of Pediatric Orthopaedics.
Part B, 22(4): 296–305. doi:10.1097/BPB.0b013e328360f9a5 Kendall, F. P., McCreary, E. K., Provance, P. G., Rodgers, M. M., Romani, W. A. (2005).
Muscles testing and function with posture and pain. 5th ed. Philadelphia: Lippincott
Williams & Wilkins. Lowes, L. P., Sveda, M., Gajdosik, C. G., Gajdosik, R. L. (2012). Musculosceletal
Development and Adaptation. Raamatus: Campbell, S. K., Palisano, R. J, Orlin, M. N. (Ed.s.). Physical Threapy for Children 4th ed. St. Louis: Elsevier Saunders.
Mathew, S. E., Madhuri, V. (2013). Clinical tibiofemoral angle in south Indian children.
Bone and Joint Research, 2(8): 155–161. doi:10.1302/2046-3758.28.2000157. MyotonPRO kasutusjuhend (2012). Reese, N. B., Bandy, W. D. (2002). Joint range of motion and muscle length testing.
Philadelphia: Saunders. Toomla, T. (2005). Müomeetriliste parameetrite diagnostilisest informatiivsusest töötervishoiu meditsiinilises uuringus. Tartu Ülikool, magistritöö. Vain, A. (2011). Biomehaanika alused ja biomaterjalid. Loengumaterjalid biomeditsiinitehnika ja meditsiinifüüsika magistriõppe üliõpilastele. TTÜ kirjastus. Vain A., Linkberg R., Vaher I., Tamm A.-L. (2015) Mechanotherapeutic Device and
Measurement Method. PCT/EP2015/054442 Van Gheluwe, B., Kirby, K. A., Hagman, F. (2005). Effects of simulated genu valgum and genu varum on ground reaction forces and subtalar joint function during gait. Journal of the American Podiatric Medical Association, 95(6): 531–41. doi:10.7547/0950531
