15 minute read
Kadi Ilings, Merle Varik
Advertisement
Kadi Ilings, Merle Varik
Abstract
This paper is a theoretical literature review. The purpose of this study is to describe the impact of urinary incontinence on the quality of life of women and describe the according nursing interventions. Electronic databases such as Google, Google Books, Google Scholar and EBSCOhost where used to search for necessary sources. Out of the 51 sources that were used to compose this paper, 48 were scientific articles. All sources were published in English between the years 2005 to 2016.
Urinary incontinence has a negative effect on the quality of life of women. While rarely a lifethreatening condition, incontinence can seriously influence the psychological and social well-being of the affected individuals. A detailed patient history has the main role in discovering urinary incontinence and determining its type. Healthcare workers have to be active in inquiring women about bladder-related symptoms. Primary treatment involves lifestyle changes, bladder training and pelvic floor muscle training.
Keywords: urinary incontinence, women, quality of life, nursing, bladder training, pelvic floor muscle training
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID Sissejuhatus
Uriinipidamatuseks loetakse tahtmatut uriini lekkimist ning eristatakse stress-, sund- ja segatüüpi inkontinentsi (NICE 2015, Bradsley 2016). Stressuriinipidamatuse korral lekib uriini pingutuse ajal (nt köhimine, aevastamine), sunduriinipidamatusega tekib urineerimistung järsku ning segatüüpi uriinipidamatus on eelnimetatute koosesinemine (NICE 2015).
Uriinipidamatus põhjustab psühholoogilise, füüsilise ja sotsiaalse heaolu halvenemist (Xu ja Kane 2013, NICE 2015), mõjutades seeläbi elukvaliteeti (Meville 2005a, Nishizawa jt 2008, Ramage-Morin ja Gilmour 2013, Xu ja Kane 2013, Guzelsoy jt 2014, John jt 2014, Fernandes jt 2015). Tegemist on delikaatse teemaga ja seetõttu ei julge paljud naised piinlikkuse tõttu sellest rääkida (Day jt 2014). Samas on probleemile teadliku lähenemise ja professionaalse abi osutamisega võimalik uriinipidamatusega seonduvaid ebamugavusi leevendada. Albers-Heitner jt (2013) viisid läbi empiirilise uuringu, kus spetsiaalselt koolitatud pereõed teavitasid ja õpetasid uriinipidamatusega naisi kolme kuu jooksul. Nii patsientide kui ka perearstide tagasiside oli väga positiivne ja vastava koolitusega õe osa peeti ülimalt tähtsaks.
Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada uriinipidamatuse mõju naiste elukvaliteedile ja anda ülevaade sellekohasest õendustegevusest.
Uurimisülesanded olid alljärgnevad. 1. Anda ülevaade uriinipidamatuse mõjust naiste elukvaliteedile. 2. Anda ülevaade õendustegevusest seoses naistel esineva uriinipidamatusega.
Märksõnad: uriinipidamatus, naised, elukvaliteet, õendus, põietreening, vaagnapõhjalihaste treening
Artikkel põhineb kirjanduse ülevaatena koostatud uurimistööl. Uurimistöö tegemiseks kasutati aastatel 2005–2016 publitseeritud ning selle teemaga haakuvaid õendus- ja tervishoiuvaldkonna teadusallikaid, millest 48 olid teadusartiklid ja kolm teemakohased tegevusjuhendid.
Tulemused ja arutelu
Uriinipidamatus halvendab naiste elukvaliteeti (Meville 2005a, Nishizawa jt 2008, Ramage-Morin ja Gilmour 2013, Xu ja Kane 2013, Guzelsoy jt 2014, John jt 2014, Fernandes jt 2015) ning eelkõige mõjutab see psühholoogilist heaolu (Ozkan jt 2011, Xu ja Kane 2013, Day jt 2014, Guzelsoy jt 2014, Wan jt 2014, Fernandes jt 2015), eneseväärikust (Xu ja Kane 2013) ja enesehinnangut (Barghouti jt 2013). Kaasneda võivad ka probleemid seksuaalelus, sest uriinipidamatusega naised võivad uriini lekkimise hirmus hakata teadlikult seksuaalvahekordasid vältima. See aga võib viia partnerlussuhete halvenemiseni. Samuti võib uriinipidamatus mõjutada riietumisstiili. Näiteks kannab osa naisi teadlikult ainult tumedaid riideid, sest nad kardavad uriini lekkimist avalikes kohtades (Kao jt 2015).
Uriinipidamatus piirab sageli igapäevategevusi ja see võib omakorda kaasa tuua sotsiaalse eraldatuse (Ozkan jt 2011, John jt 2014, Fernandes jt 2015), tekitada üksildustunnet (Ramage-Morin ja Gilmour 2013), meeleolu langust või depressiooni (Meville jt 2005a, Tomoe jt 2005, Assil ja Zeidan 2013, Xu ja Kane 2013). Elukvaliteeti mõjutavad nii sümptomite tõsidus (Wan jt 2014) kui ka uriinipidamatuse tüüp (Sims jt 2011). Näiteks võivad algava uriinipidamatusega naised hinnata oma emotsionaalset elukvaliteeti kehvemaks kui pikemat aega haigusega kokku puutunud naised. On täheldatud, et vanemaealised arvavad et uriinipidamatus on midagi, mis käib paratamatult vanusega kaasas, ega otsigi seetõttu abi (Hägglund ja Wadensten 2007).
Abramsi jt (2014) uuringus selgus, et pooltel keskmise ja raske uriinipidamatuse sümptomitega naistel on uriinipidamatus mõjutanud nende igapäevaseid toiminguid. Tomoe jt (2005) uuringust selgus, et 60%
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
naistest tõi uriinipidamatus kaasa sotsiaalse aktiivsuse vähenemise, mis tekitas neis märgatavat frustratsiooni. Veel täheldati negatiivset mõju tööelule (Tomoe jt 2005), kusjuures uriinipidamatus ei mõjuta niivõrd töölt puudutud aega, vaid hoopis töö kvaliteeti, sest teha tuleb sagedasi ja ootamatuid pause (Tang jt 2013).
Uriinipidamatusega naised kogevad, et tegemist on häbitunnet tekitava teemaga, (Hägglund ja Wadensten 2007), ega soovi seetõttu sellest ka rääkida. Üle viie aasta kestnud uriinipidamatusega uuritav märkis, et ta ei tohiks sellest probleemist rääkida, sest tema arvates kaotab uriinipidamatusega patsient ühiskonna silmis oma väärtuse (Bradway ja Strumpf 2008). Eespool nimetatu põhjal on just õdedel tähtis osa eestkõnelejatena, et vähendada haiguse tõttu stigmatiseerimist (Day jt 2014, Wan jt 2014, Meville jt 2005b). Kuivõrd patsiendid ei soovi sageli piinlikkuse tõttu sellest juttu teha, siis on tähtis, et õed oleksid aktiivsed ise teema esimesena üles võtma (Hägglund ja Wadensten 2007). Lisaks väitsid naised end kartvat, et neid ei võeta uriinipidamatusest rääkides tõsiselt ja tervishoiutöötaja suhtub nende probleemi kergekäeliselt (Andersson jt 2008). O’Dell jt (2008) tõdesid, et vanemaealised naised ei soovigi uriinipidamatusest rääkida või siis ei tunnista probleemi. Mitmed hooldekodu patsiendid eitasid intervjuu alguses oma probleemi olemasolu. Sellisel juhul on tähtis, et tervishoiutöötaja looks suunavate küsimustega avatud suhtumisega keskkonna.
Peale psühhosotsiaalsete probleemide võib uriinipidamatusega patsientidel tekkida liigniiskusest tingitud dermatiit. Sel juhul puutub nahk pidevalt kokku liigniiskusega, millele lisanduvad teised nahakahjustust soodustavad tegurid (nt hõõrdumine, mikroobid, uriin (Gray jt 2011, Hall ja Clark 2015, Voegeli 2016), põhjustades ebamugavustunnet, valu ja sügelemist (Zarowitz jt 2015). Tüsistusena võivad tekkida nahainfektsioonid, sh kandidoosid (Zarowitz jt 2015), mis on soodsad lamatiste tekke riskitegurid (Beeckman jt 2015, Hall ja Clark 2015). Hall ja Clark (2015) rõhutavad, et õigete ravimeetodite ja personali koolitamisega on võimalik
vähendada uriinipidamatusest tingitud dermatiidi ning lamatiste tekkimise riski. Veel rõhutavad mitmed autorid, et sunduriinipidamatusega kaasnev kiirustamine suurendab eakatel kukkumise tõenäosust (Chiarelli jt 2008, Min jt 2011, Hunter jt 2013, Orces 2014, Batchelor jt 2013). Samuti on kukkumise riskitegurid sagedad öised WC-s käimised koos kehva valgustuse ja unetuse sümptomitega (uimasus, väsimus) (Chiarelli jt 2008). Seetõttu tuleks uriinipidamatusega eakatel alati hinnata kukkumise riski ja rakendada vajalikke ennetusmeetmeid (Hunter jt 2013).
Uriinipidamatuse ravimise aluseks on põhjalik anamnees. Hinnata tuleb patsiendi elukvaliteeti ja tema motivatsiooni, sest sellest sõltub koostöötahe ning seeläbi ka ravimeetodite valik (Thüroff jt 2011). Hall ja Clark (2015) rõhutavad, et õed kasutaksid õendustegevuses ja hindamisel struktureeritud tegevusjuhendeid. Thirugnanasothy (2010) sõnul tuleks kindlasti uurida urineerimise sageduse, noktuuria, põiepakitsuse ning uriinivoolu iseloomu kohta. Patsient võiks pidada kolmepäevast urineerimispäevikut, kus on detailselt välja toodud vedelikubilanss ja urineerimise graafik. Anamneesis peaks olema teave patsiendi varasemate operatsioonide (sh sünnitused), kaasuvate haiguste ja ravimite kohta (Thirugnanasothy 2010, Knarr jt 2014). Samuti tuleb uurida, kas uriinipidamatust on varem esinenud (Nishizawa jt 2008). Kindlasti on vaja teada, millised võimalused ja abivahendid on patsiendil WC-s käimiseks (Thirugnanasothy 2010). Lisaks uriinipidamatuse tuvastamisele on põhjaliku anamneesi eesmärk tuvastada komplitseeritud uriinipidamatuse juhud.
Uriinipidamatuse tüüp tuvastatakse anamneesi alusel, mis omakorda aitab valida esmased ravimeetodid (elustiilimuutused, põie- või vaagnapõhjalihaste treening). Kõikidele patsientidele tuleb üldreeglina sõltumata nende vanusest pakkuda igakülgseid ja neile sobivaid ravimeetodeid. Anamneesi võtmisel tuleb eakalt ja/või tema hooldajalt küsida, mis on hetkel kõige raskem sümptom. Pakkudes erinevaid leevendusvõtteid ja ravimeetodeid, tuleb arvesse võtta kaasuvaid haigusi. Võib juhtuda, et kui tegemist on palliatiivse raviga, siis on lahenduseks ainult patsiendi
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
kuivana hoidmine, nt imavate mähkmete abil (Thüroff jt 2016). O’Dell jt (2008) ning Thüroff jt (2016) rõhutavad, et patsiendi enda tahe ja soov peaksid ravimeetodite ning õendustegevuste valikul olema esmatähtsad.
Kõigi uriinipidamatuse tüüpide korral on tähtsal kohal elustiilimuutuste selgitamine ja õpetamine. Erinevad elustiilimuutused võivad anda positiivse tulemuse uriinipidamatuse sümptomite ravimisel ning seega tuleb patsiente antud teemal harida. Elustiilimuutuste alla võivad kuulda näiteks kaalulangetamine, muutused söömis- ja joomisharjumustes, suitsetamise vähendamine või sellest loobumine (Nishizawa jt 2008, Faiena jt 2015). Patsiendil soovitatakse märkida üles joodud vedeliku bilanss ja urineerimise graafik ehk pidada põiepäevikut, sest nii saab kõige täpsemalt hinnata muutuste mõju uriinipidamatuse sümptomitele (Lee jt 2005). Üks elustiilimuutustest on jälgida, mis tüüpi vedelikke tarbitakse. Üldist vedelikutarbimist saab hinnata urineerimispäeviku ja küsitlemise alusel. Patsiendil tuleb paluda meenutada kõik päeva jooksul tarbitud joogid ja nende kogused.
Sageli hakkavad sunduriinipidamatusega patsiendid üleüldist vedelikutarbimist vähendama, mis on paraku vastupidise toimega, sest suurema kontsentratsiooniga uriin ärritab põit rohkem. Õde peab seetõttu patsienti julgustama, et too tarbiks 1,5–2 liitrit vedelikku päevas, samas ei tohiks noktuuria vähendamiseks enam pärast kella kaheksat õhtul juua (Stewart 2010). Kui Zimmern jt (2009) toonitavad, et liigse vedelikutarbimise vähendamisega vähenevad ka uriinipidamatuse sümptomid, siis Towsend jt (2011) rõhutavad, et vedelikutarbimist ei peaks piirama, sest nii võib tekkida dehüdratsiooni risk. Selle dilemma võtavad kokku Stewart jt (2010), kes peavad tähtsaks, et rõhutada tuleb piisava vedeliku joomise vajadust, samas on aga tuleb jälgida, mida ja millal juuakse.
Mitmed autorid on uriinipidamatuse riskitegurina viidanud ülekaalule (Towsend jt 2007, Subak jt 2009). Townsend jt (2007) uurisid 37–54-aastaste naispatsientide näitel, kas kehamassiindeksil (KMI), kaalutõusul
ja uriinipidamatusel on omavahel seos. Autorid leidsid, et mida suurem oli uuritavate KMI ja kaalutõus, seda rohkem esines ka uriinipidamatust. Veel tõid nad välja, et suur KMI ja kaalutõus on uriinipidamatuse tekkimise riskitegurid seoses eluaastate lisandumisega. Subak jt (2009) uurisid, kuidas kaalukaotus mõjub uriinipidamatusele. Uuringus osales 338 ülekaalulist naist, kellel olid ka uriinipidamatuse sümptomid. Eksperimentaalrühm moodustati 226 naisest, kes läbisid 6-kuulise intensiivse kaalukaotamise programmi. Kuuenda kuu lõpuks oli kehakaal langenud keskmiselt 7,8 kg (8%) ja neil esines kontrollrühmaga võrreldes nädalas vähem uriinipidamatuse juhtumeid (42,4% vs. 26,0%). Autorid tõid välja, et tervishoiutöötajad peavad arvestama, et kaalukaotus võiks uriinipidamatuse korral olla üks eesmärke.
Sunduriinipidamatuse ravis kasutatakse lisaks elustiili muutustele põietreeningut ning stressuriinipidamatuse korral vaagnapõhjalihaste harjutusi ja vibratsioonteraapiat. Segatüüpi uriinipidamatuse korral on tavaliselt üks tüüp domineerivam ja alustada tuleb patsiendi jaoks kõige suuremast probleemist. Tavaliselt koosneb põietreening kolmest osast: patsiendi õpetamine, kellaajaline urineerimine ja positiivne tagasiside. Selle tehnika eesmärk on saada tagasi täielik või osaline põiekontroll (Nishizawa jt 2008, Faiena jt 2015). Patsiendid tõdesid, et kasutavad põietreeningut võrreldes teiste ravimeetoditega vähem, sest kindla urineerimisgraafiku järgimine ei sobi nende igapäevategevustega (Milne ja Moore 2006). Põietreeningu õpetamisel peavad õed arvestama mitmete erinevate teguritega. Arvesse tuleb võtta individuaalseid anatoomilisi ja füüsilisi eripärasid ehk kui kiiresti ning kuidas patsient WC-sse pääseb, samuti seda, kas igal ajal on võimalik ja viisakas tualetti kasutada (Wang ja Palmer 2010).
Vaagnapõhjalihaste harjutuste kasulikkus stressuriinipidamatuse ravis on selgunud mitmetes uuringutes, mille käigus naised tegid harjutusi kodus iseseisvalt või individuaaltreeningutel (Lee jt 2005, Cavkaytar jt 2015, Farzinmehr jt 2015, Kao jt 2015). Kao jt (2015) korraldatud uuringus said naised käia kaks korda nädalas kokku kaheksa nädala
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
jooksul vaagnapõhjalihaste treeningutel. Kaks aastat hiljem tehti nendega intervjuud, et näha, kuidas olukord on seoses uriinipidamatuse ja seksuaalsusega muutunud. Uuritavad tõdesid, et varem ei olnudki nad teadlikud vaagnapõhjalihaste tähtsusest, ega aimanud, et nad saavad neid ka teadlikult kontrollida. Naised ütlesid, et viimaste aastate jooksul on nad õpitut jaganud ka lähedaste ja sõpradega, et anda neile teavet uriinipidamatusega toimetulekuks. Kokkuvõttes vähenesid uuringus osalejatel uriinipidamatusega seotud sümptomid ja paranes nende enesehinnang. Lee jt (2005) uuringus korraldasid õed ühetunnise individuaalse kursuse, mille raames tehti uuritavatele läbivaatus ja saadi ülevaade uriinipidamatusest. Naised said uriinipidamatuse tüübi kohaselt õpetusi põietreeningu või vaagnapõhjalihaste harjutuste tegemiseks. Osalejad olid programmiga väga rahul ja andsid sellele positiivset tagasisidet. Farzinmehr jt (2015) soovitavad stressuriinipidamatusega naistele ka vibratsioonteraapiat, mis tugevdab vaagnapõhjalihaseid sama palju kui vaagnapõhjalihaste harjutused. Selgus, et isegi lühikese kolmekuulise treeningperioodi järel oli naiste vaagnapõhjalihaste jõudlus märgatavalt kasvanud.
Eestis areneb õendusabi järjest enam suunas, kus õed on valmis osutama iseseisvat õendusabiteenust ja oskavad oma pädevuse piires korrektselt ja põhjalikult patsiente õpetada. Käesolev uurimistöö rõhutab omakorda selle vajadust ning näitab, kuidas pädevad õed saavad patsientide elukvaliteet parandada, sest suur osa uriinipidamatusega seotud õendustegevustest kätkevad endas patsientidega suhtlemist, teavitamist ja õpetamist.
Järeldused
1. Uriinipidamatusel on naiste elukvaliteedile negatiivne mõju. Enim on mõjutatud naiste eneseväärikus ja meeleolu, mis omakorda toob kaasa ärevuse ning depressiooni riski. Naised usuvad, et uriinipidamatus on osa normaalse vananemise protsessist. Uriinipidamatusest tulenevalt hakatakse vältima igapäevategevusi, mis võivad viia sotsiaalse eraldatuse ja üksilduseni. Pealegi avaldab see negatiivset toimet naiste minapildile, enesekindlusele
ja seksuaalsusele. Naised hakkavad vältima seksuaalvahekordi, mis viib partnerlussuhte halvenemisele. Uriinipidamatus võib tekitada nahaprobleeme ja olla kaudselt kukkumise riskiteguriks. 2. Õendustegevuse planeerimisel on tähtis suhtuda igasse patsienti individuaalselt ja pakkuda igale patsiendile talle sobivaid ravimeetodeid. Uriinipidamatuse saab jagada kolmeks erinevaks tüübiks: sund-, stress- ja segatüüpi uriinipidamatuseks. Uriinipidamatuse ja selle tüübi väljaselgitamiseks peab anamneesi võtmisel olema põhjalik. Kuivõrd patsiendid tihti ei soovi sellest ise juttu teha, siis peavad õed olema aktiivsed ja looma suunavate küsimustega avatud suhtumisega atmosfääri. Patsientidel võib paluda täpsema teabe saamiseks pidada põiepäevikut. Tähtis on eristada komplitseeritud põiepidamatuse juhte, sest need vajavad spetsialisti konsultatsiooni. 3. Esmased ravimeetodid kõigi tüüpide korral on elustiilimuutused, mille hulka kuuluvad igapäevane vedelikutarbimise jälgimine (sh kofeiini tarbimine) ja vajaduse korral kaalu langetamine. Sunduriinipidamatusega patsientidele tuleb õpetada põietreeningut, stressuriinipidamatusega patsientidele vaagnapõhjalihaste harjutusi ja soovitada võib ka vibratsioonteraapiat. Segauriinipidamatuse korral tuleb õendustegevust alustada domineerivatest sümptomitest.
Allikaloend
Assil, M. S. ja Zeidan, Z. A. (2013). Prevalence of depression and associated factors among elderly Sudanese: a household survey in Khartoum State. Eastern Mediterranean Health Journal, 19(5): 435–440. Batchelor, F. A., Dow, B., Low, M. A. (2013). Do continence management strategies reduce falls? A systematic review. Australasian Journal On Ageing, 32(4): 211–216. Beeckman, D., Campbell, J., Campell K., Chimentao, D., Coyer, F., Domansky, R., Gray,
M., Hevia, H., Junkin, J., Karadag, A., Kottner, J., Long, M. A., McNichol, L., Meaume, S., Nix, D., Sabasse, M., Sanada, H., Yu, P-J., Voegeli, D., Wang, L. (2015). Incontinence associated dermatitis: moving prevention forward. Wounds International.
Bradway, C., Strumpft, N. (2008). Seeking Care: Women’s Narratives of Long-Term
Urinary Incontinence. Urlologic Nursing, 28(2): 123–129. Cavkaytar, S., Kokanali, M. K., Topcu, H. O., Aksakal, O. S., Doganay, M. (2015). Effect of home-based Kegel exercises on quality of life in women with stress and mixed urinary incontinence. Journal of Obstetrics and Gynaecology, 35: 407–410. Chiarelli, P. E., Mackenzie, L. A., Osmotherly, P. G. (2009). Urinary incontinence is associated with an increase in falls: a systematic review. Australian Journal of
Physiotherapy, 55(2): 89–95. Day, M. R., Leahy-Warren, P., Loughran, S. O’Sullivan, Elaine. (2014). Communitydwelling women’s knowledge of urinary incontinence. British Journal of Community
Nursing, 19(11): 534–538. Faiena, I., Parel, N., Parihar, J. S., Calabrese, M., Tunuguntla, H. (2015). Conservative Management of Urinary Incontinence in Women. Reviews in Urology, 17(3): 129–139. Farzinmehr, A., Moezy, A., Koohpayehzadeh, J., Kashanian, M. (2015). A Comparative Study of Whole Body Vibration Training and Pelvic Floor Muscle Training on
Women’s Stress Urinary Incontinence: Three- Month Follow- Up. Journal of Family and Reproductive Health, 9(4): 147–154. Fernandes, S., Carvalho Coutinho, E., Carvalho Duarte, J., Batista Nelas, P. A., Balula
Chaves, C. M. C., Amaral, O. (2015). Quality of life in women with Urinary Incontinence. Revista de Enfermagem Referência, (5): 93–99. Gray, M., Black. J. M., Baharestani, M. M., Bliss, D. Z., Colwell, J. C., Goldberg, M.,
Kennedy-Evans, K. L., Logan, S., Ratliff, C. R. (2011). Moisture-Associated Skin
Damage Overview and Pathophysiology. Journal of wound, ostomy, and continence nursing, 38(3): 233–241. Hall, K. D., Clark, R.C. (2015). A Prospective, Descriptive, Quality Improvement Study to Decrease Incontinence-Associated Dermatitis and Hospital-Acquired Pressure
Ulcers. Ostomy Wound Management, 61(7): 26–30. Hunter, K. F., Voaklander, D., Hsu, Z. Y., Moore, K. N. (2013). Lower urinary tract symptoms and falls risk among older women receiving home support: a prospective cohort study. BMC Geriatrics, 13: 46. Hägglund, D., Wadensten, B. (2007). Fear of humiliation inhibits women’s care-seeking behaviour for long-term urinary incontinence. Scandinavian Journal Of Caring
Sciences, 21(3): 305–312.
Kao, H-T., Hayter, M., Hinchliff, S., Tsai, C-H., Hsu, M.T. (2015). Experience of pelvic floor muscle exercises among women in Taiwan: a qualitative study of improvement in urinary incontinence and sexuality. Journal of Clinical Nursing, 24(13–14): 1985–1994. Knarr, J., Muslin, C., Warner, C., Kless, J. R. Long, J. (2014). Female Stress Urinary
Incontinence: An EvidenceBased, Case Study Approach. Urologic Nursing, 34(3): 143–151. Lee, C., Johnson, C., Chiarelli, P. (2005). Women’s waterworks: evaluating an early intervention for incontinence among adult women. Australian and New Zealand
Continence Journal, 11(1): 11–16. Meville, L. J., Katon, W. Delaney, K., Newton, K., (2005a). Urinary Incontinence in
US Women. Archives Of Internal Medicine, 165(5): 537–542. Meville, L. J., Delaney, K., Newton, K., Katon, W. (2005b). Incontinence Severity and
Major Depressionin Incontinent Women. Obstetrics and Gynecology, 106(3): 585–92. Min, L. C., Reuben, D. B., Adams, J., Shekelle, P. G., Ganz, D. A., Roth, C. P., Wenger, N.
S. (2011). Does Better Quality of Care for Falls and Urinary Incontinence Result in
Better Participant-Reported Outcomes? Journal of the American Geriatrics Society, 59: 1435–1443. NICE: National Institute for Health and Care Excellence. (2015). Urinary incontinence in women: management. O’Dell, K. K., Jacelon, C., Morse A. N. (2008). I’d Rather Just Go On as I Am’ Pelvic
Floor Care Preferences Of Frail, Elderly Women in Residential Care. Urologic Nursing, 28(1): 36–47. Orces, C. H. (2014). Prevalence and Determinants of Fall-Related Injuries among
Older Adults in Ecuador. Current Gerontology & Geratrics Research, 2014: 863473. Ozkan, S., Ogce, F., Cakir, D. (2011). Quality of life and sexual function of women with urinary incontinence. Japan Journal of Nursing Science, 8: 11–19. Ramage-Morin, P. L., Gilmour, H. (2013). Urinary incontinence and loneliness in
Canadian seniors. Health Reports, 24(10): 3–10. Subak, L. L., Wing, R., Smith West, D., Franklin, F., Vittinghoff, E., Creasman J. M.,
Richter, H. E., Myers, D., Burgio, K. L., Gorin, A. A., Macer, J., Kusek, J. W., Grady,
D. (2009). Weight Loss to Treat Urinary Incontinence in Overweight and Obese
Women. The New England Journal Of Medicine, 360(5): 481–490.
Zarowitz B. J., Allen, C., O’Shea, T., Tangalos, E., Berner, T., Ouslander, J. G. (2015).
Clinical Burden and Nonpharmacologic Management of Nursing Facility Residents with Overactive Bladder and/or Urinary Incontinence. The Journal Of The American
Society Of Consultant Pharmacists, 30(9): 533–542. Zimmern, P., Litman, H. J., Mueller, E., Norton, P. Goode, P. (2009). Effect of fluid management on fluid intake and urge incontinence in a trial for overactive bladder in Women. BJU International, 105(12): 1680–1685. Tang, D. H., Colayco, D. C., Khalaf, K. M., Piercy, J., Patel, V., Globe, D., Ginsberg, D. (2013). Impact of urinary incontinence on healthcare resource utilization, healthrelated quality of life and productivity in patients with overactive bladder. BJU
International, 113: 484–491. Townsend, M. K., Danforth K. N., Rosner, B., Curhan, G., Resnick, N., Grodstein, F. (2007). Body Mass Index, Weight Gain, and Incident Urinary Incontinence in
Middle-Aged Women. Obstetrics & Gynecology, 110(2): 346–353. Voegeli, D. (2016). Incontinence-associated dermatitis: new insights into an old problem. British Journal Of Nursing, 25(5): 256, 258, 260–262. Wan, X., Wang, C., Xu, D., Guan, X., Sun, T., Wang, K. (2014). Disease stigma and its mediating effect on the relationship between symptom severity and quality of life among community-dwelling women with stress urinary incontinence: a study from a Chinese city. Journal of Clinical Nursing, 23(15-16): 2170–2180. Wang, K., Palmer, M. H. (2010). Women’s toileting behaviour related to urinary elimination: concept analysis. Journal of Advanced Nursing, 66(8): 1874–1884. Xu, D., Kane, R. L. (2013). Effect of Urinary Incontinence on Older Nursing Home
Residents’ Self-Reported Quality of Life. Journal Of The American Geriatrics Society, 61(9): 1473–81.
