Elena Kiseleva, Nadezda Sazonova, Margit Lenk-Adusoo

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID EAKATE ENESEHOOLDAMATUSE RISKITEGURID JA AVALDUMINE NING ÕE VÕIMALUSED EAKATE ENESEHOOLDAMATUSE HINDAMISEKS JA ENNETAMISEKS

Manifestation of self-neglect among the elderly, the associated risk factors, and means available for nurses to assess and prevent the self-neglect

Elena Kiseleva, Nadezda Sazonova, Margit Lenk-Adusoo

Abstract

This article is based on theoretical review of literature, in total 41 sources were used. The objective of the article is to describe the manifestation of self-neglect among the elderly, the associated risk factors, and means available for nurses to assess and prevent the self-neglect.

The self-neglect among the elderly is a geriatric syndrome with multifactorial aetiology, in which case an elderly person (aged 65 years and older) fails or refuses to perform acts of self-care. The elderly person with self-neglect issues ignores or exhibits indifference towards situations that could adversely affect his or her health or safety. Elderly people who do not admit the self-neglect are more often hospitalised and do not trust health care workers. The main risk factors for the self-neglect include age, female gender and living alone. Nurses must detect the self-neglect at an early stage, using appropriate evaluation measures. In order to prevent the self-neglect among the elderly, a nurse has to maintain their independence in every possible way.

Keywords: elderly, self-neglect, risk factors, manifestation, prevention, assessment, nursing.

Sissejuhatus

Eakate enesehooldamatus on mitmetegurilise etioloogia geriaatriline sündroom, (Pavlou jt 2006), mil eakas lõpetab või keeldub enesehooldustoimingutega seotud tegevustest. Enesehooldamatusega eakas eirab või suhtub ükskõikselt olukordadesse, mis võivad negatiivselt mõjutada tema tervist või turvalisust (Pavlou jt 2006, Dyer jt 2007). Näiteks võib enesehooldamatusega eakas loobuda tervishoiuteenustest (Burnet jt 2014) või jätta võtmata ravimid (Burnett jt 2006, Franzini ja Dyer 2008, Turner jt 2012). Peale selle kipuvad enesehooldamatusega eakad pidama kodus rohkelt koduloomi (Lauder jt 2005), koguma tarbetuid esemeid, sealhulgas ka prügi (Dong jt 2012b, Dong jt 2012d). Sageli elavad eakad enesehooldamatuse tagajärjel antisanitaarsetes tingimustes (Lauder jt 2005, Dong jt 2012b, Dong jt 2012d). Eakate enesehooldamatus võib soodustada olemasolevate haiguste ägenemist, uute haiguste ja traumade tekkimist. Lisaks suurendab enesehooldamatus eakate nii plaanilist kui ka erakorralist hospitaliseerimist ning enesehooldamatuse tagajärjed võivad viia enneaegse surmani (Dong jt 2009b, Dong ja Simon 2012, Dong ja Simon 2015, Lee jt 2016). Eakate enesehooldamatuse kujunemise risk suureneb oluliselt vanuse kasvades (Dyer jt 2007, Naik jt 2008, Day jt 2016). Seejuures esineb enesehooldamatust sagedamini naistel vanuses 65–74 aastat. Meestel aga esineb enesehooldamatust kõige rohkem vanuses 85 aastat ja üle selle (Dong jt 2012d).

Käesolev teema on aktuaalne, sest tervishoiutöötajad keskenduvad liialt vaid konkreetsele haigusele või vaevusele ega pööra piisavalt tähelepanu eaka sotsiaal-majanduslikule toimetulekule (Lauder ja Roxburgh 2012). Enesehooldamatus avastatakse (Dong jt 2010b) ning andmed sündroomi kohta ilmuvad eakate haiguslukku alles siis, kui enesehooldamatus on juba kaua kestnud ja kaugele arenenud (Lauder ja Roxburgh 2012). Samas on juba väljakujunenud enesehooldamatusega eaka harjumusi raske muuta ja see teeb raskeks ka ennetavate sekkumismeetmete rakendamise (Lauder jt 2005).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Töö eesmärk on tõenduspõhisele kirjandusele tuginedes kirjeldada eakate enesehooldamatust, selle riskitegureid ning õe võimalusi enesehooldamatuse hindamisel ja ennetamisel. Eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded.

1. Kirjeldada eakate enesehooldamatust ja selle avaldumist. 2. Kirjeldada eakate enesehooldamatuse riskitegureid. 3. Kirjeldada õe võimalusi eakate enesehooldamatuse hindamisel ja ennetamisel.

Märksõnad: eakas, enesehooldamatus, riskitegur, ennetamine, hindamine, õendus.

Käesoleva artikli aluseks olev lõputöö on koostatud kirjanduse ülevaate meetodil. Töö koostamisel kasutati teemakohaseid õendus- ja tervishoiualaseid tõenduspõhiseid kirjandusallikaid, mis on avaldatud aastatel 2005–2016. Lõputöös kasutati 41 allikat.

Tulemused ja arutelu

Eakate enesehooldamatus on mitmetegurilise etioloogia geriaatriline sündroom (Dyer jt 2007). Mitmetes uurimustes toob Dong koos kaasuurijatega (Dong ja Simon 2012, Dong jt 2012a, Dong jt 2012c, Dong ja Simon 2015) välja, et enesehooldamatusega eakad satuvad sagedamini enesehooldamatuse tõttu haiglasse (Dong ja Simon 2012, Dong jt 2012a, Dong jt 2012c, Dong ja Simon 2015) ning nende seas on kõrge suremuse määr (Dong jt 2009b, Dong ja Simon 2012, Dong ja Simon 2015, Lee jt 2016). Enamik enesehooldamatusega eakaid ei tunnista, et neil esineb enesehooldamatus (Dong jt 2009b) ega pöördu abi saamiseks tervishoiuasutusse (Dyer jt 2007). Lauder jt (2005) ning Franzini ja Dyer (2008) toovad välja, et enesehooldamatusega eakad keelduvad ravist ja abist, püüavad haiglas olla võimalikult lühikest aega, ei usalda tervishoiutöötajaid ega mõista, et selline käitumine on ohuks nende tervisele ja turvalisusele. Õdedel on tähtis osa eakate enesehooldamatuse

sündroomi algstaadiumis avastamisel, hindamisel ja ennetamisel (Burnet jt 2006, Dong jt 2010b, Dong ja Simon 2012a, Dong jt 2012a, Dong jt 2012c, Burnet jt 2014, Dong ja Simon 2015, Gloucesterhire safeguarding … 2015, Lee jt 2016).

Aungi jt (2006), Burnetti jt (2006), Smithi jt (2006), Dyeri jt (2007) ning Turneri jt (2012) uurimuste tulemustest selgus, et enesehooldamatusega eakad jätavad võtmata ühte või mitut talle määratud ravimit ja ka erinevaid toidulisandeid. Eakate terviseseisundi halvenemise ennetamiseks peavad õed õpetama eakatele ravimite ja toidulisandite manustamise meetmeid (Wouters-Wesseling jt 2005, Aung jt 2006, Turner jt 2012) ning jälgima raviskeemi täitmist (Burnett jt 2014, Gloucestershire safeguarding … 2015). Autorid ei leidnud artiklite läbitöötamisel ühte kindlat põhjust, miks enesehooldamatusega eakad ei jälgi raviskeemi, ning leiavad, et selle teema edaspidine käsitlemine on tähtis.

Enesehooldamatusega eakad kipuvad pidama suurt hulka koduloomi (Lauder jt 2005), koguma tarbetuid asju (Lauder jt 2005, Dong jt 2012b, Dong jt 2012d, Burnett jt 2014); nad elavad vaesuses, nende majad/korterid vajavad remonti ega ole elamiskõlblikud (Lauder jt 2005, Dong jt 2010b, Dong jt 2012b, Dong jt 2012d, Dong 2014). Burnett jt (2014) ja Dong (2014) toovad välja, et enesehooldamatusega eakad, kelle elutingimused on halvad, saavad sagedamini erinevaid keskkonnast tulenevaid kehavigastusi. Selle probleemi lahendamiseks võivad õed kaasata erinevaid kohalikke organisatsioone (Gloucestershire safeguarding … 2015) ja teisi spetsialiste, näiteks sotsiaaltöötajaid. Enesehooldamatusega eakad elavad sageli üksinda (Lauder jt 2005, Naik jt 2006, Naik jt 2008, Turner jt 2012), enesehooldamatusega eakatel on vähe lapsi/lähisugulasi või puuduvad need üldse ning nende sotsiaalne aktiivsus on väike (Naik jt 2008, Dong jt 20010a ja Dong jt 2010b). Vähene sotsiaalne aktiivsus võib tuleneda sellest, et eakatel esinevad kultuuri- ja keelebarjäärid (Dong 2014).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Enesehooldamatuse kujunemise peamiseks riskiteguriks on kõrge vanus (Naik jt 2006, Franzini ja Dyer 2008, Dong 2009a, Dong jt 2010b, Dong jt 2010e, Dong jt 2012c, Turner jt 2012, Hansen jt 2016). Dong jt (2012b) leidsid, et enesehooldamatus kujuneb sagedamini naistel 65–74 eluaasta vahel, aga meestel vanuses 85 aastat ja enam. Paljude uurimuste tulemustest (Aung jt 2006, Burnett jt 2006, Naik jt 2006, Dyer 2007, Pickens jt 2007, Franzini ja Dyer 2008, Dong jt 2009b, Dong jt 2010a, Dong jt 2010b, Dong jt 2010c, Dong jt 2010d, Dong jt 2010e, Turner jt 2012, Hansen jt 2016, Lee jt 2016) selgus, et enesehooldamatuse riskiteguriks on naissugu. Dong koos kaasuurijatega (2012b) leidsid, et enesehooldamatust esineb rohkem naiste seas, aga pärast täiendavate andmete (väike sissetulek ja madal haridustase) juurde lisamist on tulemus muutunud ehk enesehooldamatust esines rohkem meeste seas.

Autorid leidsid, et on olemas suur hulk haigusi, mis võivad põhjustada eakate enesehooldamatust, kuid autorite arvates tuleb eristada just neid haigusi, mis on enamikus uurimustes (Pavlou ja Lachs 2006, Dyer jt 2007, Franzini ja Dyer 2008, Dong jt 2009a, Dong jt 2009b, Dong jt 2010b, Dong jt 2010d, Dong jt 2012c) välja toodud: südame-veresoonkonna haigused, kõrgvererõhktõbi, läbielatud insult, diabeet, pahaloomulised kasvajad ning paljude haigustega seotud pidev valu (Pickens jt 2006, Hansen jt 2016). Mitmed uurimused (Pavlou ja Lachs 2006, Pickens jt 2007, Franzini ja Dyer 2008, Dong jt 2010b, Dong jt 2010c, Dong jt 2010e, Dong jt 2012d, Lee jt 2016) toovad välja, et eaka kognitiivse (esikohal dementsus) seisundi ja/või vaimse tervise (esikohal depressioon) halvenemine (Burnett jt 2006, Naik jt 2006, Pavlou ja Lachs 2006, Naik jt 2008, Dong jt 2010b, Dong jt 2010d, Hansen jt 2016) võivad olla enesehooldamatuse tekkimise põhjuseks. Samuti leidsid Pavlou ja Lachs (2006), Dyer jt (2007) ning Hansen jt (2016), et alkoholi liigtarvitamine on enesehooldamatuse kujunemise põhjus eakatel.

Eakate enesehooldamatuse riskiks on ka füüsilise võimekuse halvenemne (Naik jt 2006, Naik jt 2008, Dong jt 2009a, Dong jt 2010c, Dong jt 2010d,

Dong jt 2012d), mis väljendub tavaliselt selles, et eakatel esinevad raskused igapäevastes põhitegevustes (Dong jt 2010d) ja isikliku hügieeniga tegelemisel (Dong jt 2012b, Dong jt 2012d, Dong 2014). Peale selle selgus Lee jt (2016) uurimuse tulemustest, et eakate aktiivsuse vähenemine süveneb vananemisega ja võib viia iseseisvuse kaotuseni. Töö autorid leidsid, et õe osa on õigel ajal märgata eakail toimunud muutusi (Turner jt 2012, Burnett jt 2014, Gloucestershire safeguarding … 2015), aidata tal säilitada iseseisvust (Lee jt 2016, Turner jt 2012, Burnett jt 2014), vajaduse korral teha koduvisiite (Dong jt 2009b, Hansen jt 2016) ja kaasata teisi spetsialiste (Dong jt 2010a, Dong jt 2010b, Dong jt 2010d, Dong jt 2012a, Turner jt 2012, Gloucestershire safeguarding … 2015).

Mitmetest uurimustest (Dyer jt 2007, Dong jt 2009b, Dong jt 2010a, Dong jt 2012b, Dong jt 2012c, Dong jt 2012d, Turner jt 2012, Burnett jt 2014, Dong 2014, Hansen jt 2016) selgus, et enesehooldamatuse kujunemise ning väikese sissetuleku vahel esineb tugev seos. Kuid Lauderi ja Roxburghi (2012) uurimuse tulemustest selgus, et enesehooldamatust esineb ka keskmise sissetulekuga eakal.

Dongi jt 2010c, Dongi jt 2010e, Gloucestershire safeguarding … 2015 uurimustest selgus, et õel tuleb esmalt veenduda, kas eaka enesehooldamatusele viiv käitumine (näiteks vähene koristamine) on seotud tema tavapärase eluviisiga või mitte (Lauder jt 2005). Dyer jt (2006) toovad välja, et Self-neglect Severity Scale (SSS) aitab kiiresti tuvastada enesehooldamatust, määrata selle raskusastet ning kergendab saadud andmete sisestamist eakate haiguslukku. Autorid leiavad, et pakutud enesehooldamatuse tuvastamise hindamismeetod on hea, kuid seda pole võimalik Eestis kasutada enne kohandamist kohalikele oludele. Pärast eakate enesehooldamatuse määramist tuleb uurida, millistes valdkondades sündroom esineb (füüsiline, kognitiivne ja psühholoogiline tervis, võimalus toime tulla igapäevaste toimingutega, valu esinemine, alkoholisõltuvus, vale toitumine). Samuti on enesehooldamatusega eakaga koostööks vajalik luua usaldav suhe (Lauder jt 2005, Pavlou ja Lachs 2006,

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Gloucestershire safeguarding … 2015). Eakaga suhtlemise ja hindamise ajal saadud andmed tuleb detailselt salvestada tema haiguslukku (Dong 2012d, Gloucestershire safeguarding … 2015).

Käeoleva artikli aluseks oleval lõputööl on omad puudused. Ühe miinusena toovad autorid välja, et töös on kasutatud palju uurimusi, mille korraldamisel osales üks ja sama uurija ehk Xin Qi Dong. See võib avaldada mõju saadud tulemustele, mis kokkuvõtteks võivad töö muuta liiga subjektiivseks. Järgmiseks puuduseks on see, et paljud uuemad artiklid on tasulised, mis takistas tööks teabe otsimist ning mille tõttu eakate enesehooldamatuse uusimad aspektid jäid katmata. Probleemiks võib olla ka see, et töös saadud tulemusi ei ole võimalik kasutada Eesti tervishoiusüsteemis, sest töös välja pakutud hindamis- ja ennetamismeetmed tulenevad uurimustest, mis olid korraldatud välismaal. Need aga võivad erineda Eestis rakendatavast õenduspraktikast.

Järeldused

1. Eakate enesehooldamatus on mitmetegurilise etioloogia geriaatriline sündroom, mil eakas (alates 65. eluaastast) lõpetab või keeldub enesehooldustoimingutega seotud tegevustest. Eakate enesehooldamatuse füüsilised, psühholoogilised ja tervisekäitumuslikud tunnused: eakad satuvad tihti haiglatesse, keelduvad pakutud abist ja ravist, ei usalda tervishoiutöötajaid, ei tunnista probleemi, esinevad raskused isikliku hügieeni ja igapäevaste põhitegevustega. Eakate enesehooldamatuse sotsiaalsed ja elutingimustega seotud tunnused: eakad elavad vaesuses, kipuvad pidama suurt hulka koduloomi ja koguma tarbetuid asju, majad/ korterid on elamiskõlbmatud. 2. Eakate enesehooldamatuse füüsilised, psühholoogilised ja tervisekäitumuslikud riskitegurid on kõrge vanus (75–84 eluaastat) ning naissugu. Enesehooldamatuse riskiteguriks on ka kõrgvererõhktõbi, insult, diabeet, pahaloomulised kasvajad, depressioon, krooniline valu, kognitiivsete ja füüsiliste võimete halvenemine,

alkoholi liigtarvitamine. Eakate enesehooldamatuse sotsiaalsed riskitegurid on üksinda elamine, vähe lapsi/sugulasi/sõpru või ei ole üldse, vähenenud sotsiaalne aktiivsus, väike või keskmine sissetulek. 3. Õe võimalused eakate enesehooldamatuse hindamisel on SSS-i (Self-neglect Severity Scale) hindamisraamistiku kasutamine; see aitab tuvastada enesehooldamatust ja määrata selle raskusastet.

Eakate enesehooldamatuse ennetamiseks peab õde tegema kodukülastusi, õpetama eakale vajalikke meetmeid ravimite manustamisel, pakkuma liikumist säilitavaid abivahendeid, aitama eakal maksimaalselt säilitada sõltumatust kõrvalisest abist, vajaduse korral kaasama teisi spetsialiste ning kohalikke organisatsioone selleks, et ennetada keskkonnast tulenevaid ohte. Enesehooldamatusega eakaga koostööks on vajalik luua usaldav suhe. Eaka suhtlemise ja hindamise ajal saadud andmed tuleb detailselt salvestada tema haiguslukku.

Allikaloend

Aung, K., Burnett, J., Smith, S.M., Dyer, C.B. (2006). Vitamin D Deficiency Associated with Self-Neglect in the Elderly. Journal of Elder Abuse & Neglect, 18(4): 63–78. Burnett, J., Coverdale, J.H., Pickens, S., Dyer, C.B. (2006). What Is the Association

Between Self-Neglect, Depressive Symptoms and Untreated Medical Conditions?

Journal of Elder Abuse & Neglect, 18(4): 25–34. Burnett, J., Dyer, C.B., Halphen, J.M., Achenbaum, W.A., Green, C.E., Booker, J.G.,

Diamond, P.M. (2014). Four Subtypes of Self-Neglect in Older Adults: Results of a Latent Class Analysis. Journal of the American Geriatrics Society, 60(2): 202–209. Day, M.R., Mulcahy, H., Leahy-Warren, P. (2016). Prevalence of self-neglect in the caseloads of public health nurses. British Journal of Community Nursing, 21(1): 31–35. Dong, X.Q. (2014). Self-Neglect in an Elderly Community-Dwelling U.S. Chinese

Population: Findings from the Population Study of Chinese Elderly in Chicago

Study. Journal American Geriatrics Society, 62(12): 2391–2397. Dong, X.Q., Mendes de Leon, C.F., Evans, D.A. (2009a). Is Greater Self-Neglect Severity

Associated With Lower Levels of Physical Function? Journal of Aging and Health, 21(4): 596–610.

Dong, X.Q., Simon, M.A. (2012). Association between elder self-neglect and hospice utilization in a community population. Archives of gerontology and geriatrics, 56(1): 192–198. Dong, X.Q., Simon, M.A. (2015). Elder self-neglect is associated with an increased rate of 30-day hospital readmission: findings from the Chicago Health and Aging

Project. Gerontology, 61(1): 41–50. Dong, X.Q., Simon, M.A., Becka, T., Evans, D.A. (2010a). A cross-sectional populationbased study of elder self-neglect and psychological, health, and social factors in a biracial community. Aging & Mental Health, 14(1): 74–84. Dong, X.Q., Simon, M.A., Evans, D.A. (2010b). Cross-sectional study of the characteristics of reported elder self-neglect in a community-dwelling population: findings from a population-based cohort. Gerontology, 56(3): 325–334. Dong, X.Q., Simon, M.A., Evans, D.A. (2012a). Elder self-neglect and hospitalization: findings from the Chicago Health and Aging Project. Journal of the American

Geriatrics Society, 60(2): 202–209. Dong, X.Q., Simon, M.A., Evans, D.A. (2012b). Prevalence of Self-Neglect across Gender, Race, and Socioeconomic Status: Findings from the Chicago Health and Aging

Project. Gerontology, 58 (3): 258–268. Dong, X.Q., Simon, M.A., Evans, D.A. (2012c). Prospective Study of the Elder Self-

Neglect and Emergency Department Use in a Community Population. The American

Journal Of Emergency Medicine, 30(4): 553–561. Dong, X.Q., Simon, M.A., Flumer, T., Mendes de Leon, C.F., Rajan, K.B., Evans, D.A. (2010d). Physical function decline and the risk of elder self-neglect in a communitydwelling population. Gerontologist, 50(3): 316–326. Dong, X.Q., Simon, M.A., Mendes de Leon, C., Fulmer, T., Beck, T., Hebert, L., Dyer,

C.B., Paveza, G., Evans, D. (2009b). Elder self-neglect and abuse and mortality risk in a community-dwelling population. JAMA, 302(5): 517–526. Dong, X.Q., Simon, M.A., Mosqueda, L., Evans, D.A. (2012d). The Prevalence of Elder

Self-Neglect in a Community-Dwelling Population: Hoarding, Hygiene, and Environmental Hazards. Journal of Aging and Health, 24(3): 507–524. Dong, X.Q., Simon, M.A., Wilson, R.S., Mendes de Leon, C.F., Bharat Rajan, K., Evans,

D.A. (2010c). Decline in Cognitive Function and Risk of Elder Self-Neglect: Finding

from the Chicago Health Aging Project. Journal of the American Geriatrics Society, 58(12): 2292–2299. Dong, X.Q., Wilson, R.S., Mendes de Leon, C.F., Evans, D.A. (2010e). Self-neglect and cognitive function among community-dwelling older persons. International Journal of Geriatric Psychiatry, 25(8): 798–806. Dyer, C.B., Goodwin, J.S., Pickens-Pace, S., Burnett, J., Kelly, P.A. (2007). Self-neglect among the elderly: a model based on more than 500 patients seen by a geriatric medicine team. American Journal of Public Health, 97(9): 1671–1676. Dyer, C.B., Pavlik, V.N., Kelly, P.A., Lee, J., Doody, R.S., Regev, C., Pickens, S., Burnett,

J., Smith, S.M. (2006). The making of a self-neglect severity scale. Journal of Elder

Abuse & Neglect, 18(4): 13–23. Franzini, L., Dyer, C.B. (2008). Healthcare Costs and Utilization of Vulnerable Elderly

People Reported to Adult Protective Services for Self-Neglect. Journal of the American Geriatrics Society, 56(4): 667–676. Gloucestershire Safeguarding Adults Board. (2015). Adult self-neglect best practice guidance. http://www.gloucestershire.gov.uk/gsab/CHttpHandler. ashx?id=64186&p=0 (02.12.2016) Hansen, M.C. Flores, D.V., Coverdale, J., Burnett, J. (2016). Correlates of depression in self-neglecting older adults: A cross-sectional study examining the role of alcohol abuse and pain in increasing vulnerability. Journal of Elder Abuse & Neglect, 28(1): 41–56. Lauder, W., Anderson, A., Barclay, A. (2005). Housing and self-neglect: The responses of health, social care and environmental health agencies. Journal of Interprofessional

Care, 19(4): 317-325. Lauder, W., Roxburgh, M. (2012). Self-neglect consultation rates and comorbidities in primary care. International Journal of Nursing Practice, 18: 454–461. Lee, J.L., Burnett, J., Dyer, C.B. (2016). Frailty in self-neglecting older adults: A secondary analysis. Journal of Elder Abuse & Neglect, 28(3): 152–162. Naik, A.D., Burnett, J., Pickens-Pace, S., Dyer, C.D. (2008). Impairment in Instrumental Activities of Daily Living and the Geriatric Syndrome of Self-Neglect. The

Gerontologist, 48(3): 388–393.

Naik, A.D., Pickens, S., Burnett, J., Lai, J.M., Dyer, C.B. (2006). Assessing Capacity in the Setting of Self-Neglect: Development of a novel screening tool for decision making capacity. Journal of Elder Abuse & Neglect, 18(4): 79–91. Pavlou, M.P., Lachs, M.S. (2006). Could Self-Neglect in Older Adults Be a Geriatric

Syndrome? JAGS, 54(5): 831–842. Pickens, S., Burnett, J., Naik, D., Holmes,H.M., Dyer, C.B. (2006). Is Pain a Significant

Factor in Elder Self-Neglect? Journal of Elder Abuse & Neglect, 18(4): 51–61. Pickens, S., Naik, A.D., Burnett, J., Kelly, P.A., Gleason, M., Dyer, C.B. (2007). The utility of the Kohlman evaluation of living skills test is associated with substantiated cases of elder self-neglect. Journal of the American Academy of Nurse Practitioners, 19(3): 137–142. Turner, A., Hochschild, A., Burnett, J., Zulfíqar, A., Dyer, C.B. (2012). High Prevalence of Medication Non-Adherence in a Sample of Community-Dwelling Older Adults with Adult Protective Services-Validated Self-Neglect. Drugs Aging, 29(9): 741–749. Wouters-Wesseling, W., Wagenaar, L.W., Rozendaal, M., Deijen, J.B., Groot,L.C., Bindels, J.G., Staveren, W.A. (2005). Effect of an Enriched Drink on Cognitive Function in Frail Elderly Persons. J Gerontol A Biol Sci Med Sci, 60 (2): 265–270.