Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia

3 Kulgemine Optimaalse kogemuse psühholoogia M IHALY C SIKSZENTMIHALYI Inglise keelest tõlkinud Triinu Lööve

5 Isabellale ja Markile ja Christopherile

7 Sisukord Eessõna 11 1 Õnnelikkus uues kuues 13 Sissejuhatus 13 Ülevaade 17 Rahulolematuse juured 21 Kultuuri kaitsekilbid 24 Kogemuse tagasivõitmine 29 Vabanemise teed 34 2 Teadvuse anatoomia 37 Teadvuse piirid 42 Tähelepanu kui psüühiline energia 44 Enesevaatlus 48 Korratus teadvuses: psüühiline entroopia 50 Kord teadvuses: kulgemine 54 Keerukus ja mina areng 56 3 Nautimine ja elukvaliteet 59 Meelehea ja nautimine 61 Nautimise koostisosad 64 Autoteeliline kogemus 83

8K ULGEMINE 4 Kulgemise tingimused 87 Kulgemist soodustavad tegevused 88 Kulgemine ja kultuur 93 Autoteeliline isiksus 99 Kulgevad inimesed 105 5 Keha kulgemises 111 Kõrgemale, kiiremini, tugevamini 113 Liikumise rõõmud 116 Seks kui kulgemine 117 Täiuslik kontroll: jooga ja võitluskunstid 120 Kulgemine meelte kaudu: rõõm nägemisest 123 Kulgemine muusikaga 125 Rõõm maitsmisest 129 6 Mõtte kulgemine 133 Teaduste ema 136 Mõttemängude reeglid 140 Sõnademäng 144 Sõbralik Clio 148 Rõõm teadustest 149 Tarkusearmastus 154 Amatöörid ja professionaalid 155 Elukestev õppimine 157 7 Töö kui kulgemine 159 Autoteelilised töötajad 160 Autoteelilised ametid 168 Töö paradoks 173 Vaba aja raiskamine 178

9 8 Üksinduse ja seltskonna nautimine 181 Üksi ja teistega koosolemise konflikt 182 Üksinduse valulisus 185 Üksinduse taltsutamine 190 Kulgemine ja perekond 193 Meelehea sõpradest 203 Laiem kooskond 207 9 Kaose tüssamine 211 Ümber kujundatud tragöödiad 212 Stressiga toimetulek 217 Pillavate struktuuride jõud 220 Autoteeliline isiksus: kokkuvõte 228 10 Tähenduse loomine 235 Mida “tähendus” tähendab 236 Elu sihi teke 239 Lahenduste leidmine 244 Harmoonia taastamine 248 Eluteemade mõtestatus 251 Märkused 261 Kasutatud kirjandus 303

Eessõna

See tavalugejale mõeldud raamat võtab kokku aastakümneid kestnud uurimused inimeksistentsi positiivsete külgede kohta, milleks on rõõm, loomingulisus ja täielik elust haaratus, mida mina kutsun kulgemiseks. Midagi teatud moodi nimetada on isegi veidi ohtlik, sest akadeemilise kirjanduse stiilipiiranguid ignoreerides on oht muutuda teema suhtes hooletuks või liiga entusiastlikuks. Järgnev ei ole siiski populaarteaduslik raamat, milles antakse nõuandeid selle kohta, kuidas olla õnnelik. See polekski võimalik, sest elurõõmu retsepti pole olemas ja iga inimene muudab ise oma elu nauditavaks. Raamatus tuuakse välja peamised põhimõtted ja näited, kuidas erinevad inimesed on muutnud neid põhimõtteid järgides oma igavad ja eesmärgitud elud nautimisväärseks. Järgnevad leheküljed ei näita kergemat ja lühemat teed, kuid teemast huvitatud lugejatele peaks raamatus olema piisavalt informatsiooni, mis võimaldaks teooriat praktikas rakendada. Raamatu lugejasõbralikkust silmas pidades olen ma vältinud joonealuseid märkusi, viiteid ja teisi uurijate poolt kasutatavaid vahendeid. Ma olen püüdnud esitada psühholoogilise uurimuse tulemusi ja erinevatest tõlgendustest lähtuvaid ideid nii, et erialastest teadmistest hoolimata saaks iga haritud lugeja neid oma elusSiiskirakendada.onnendele lugejatele, keda huvitab, millistele teaduslikele allikatele ma oma järelduste tegemisel olen toetunud, raamatu lõpus ära toodud põhjalikud märkused. Näiteks on õnne mainitud kohe esimesel leheküljel. Lugeja, kes tunneb huvi, millele ma olen oma oletused rajanud, võib lahti võtta leheküljel 263 algavad märkused, leida viidetest 1. märkuse ja selle alt viite Aristotelese

E11 ESSÕNA

Iga raamatu alguses on viisakas avaldada tunnustust nendele, kes on selle raamatu valmimisele kaasa aidanud. Antud juhul on see võimatu, sest nende inimeste nimekiri oleks pea sama pikk kui raamat ise. Siiski tahaks ma avaldada erilist tänu mõnele inimesele, keda ma siinkohal hea meelega mainiksin. Kõigepealt, minu naine Isabella, kes on üle kahekümne viie aasta nii naise kui ka sõbrana minu elu rikastanud ja kelle toimetajatöö on selle raamatu kujunemisele kaasa aidanud. Meie pojad Mark ja Christopher, kellelt ma olen õppinud ehk sama palju kui nemad minult. Jacob Getzels, minu esimene ja alatine mentor. Sõprade ja kolleegide hulgast tõstaksin ma esile sellised inimesed nagu Donald Campbell, Howard Gardner, Jean Hamilton, Philip Hefner, Hiroaki Imamura, David Kipper, Doug Kleiber, George Klein, Fausto Massimini, Elisabeth Noelle-Neumann, Jerome Singer, James Stigler ja Brian Sutton-Smith, kes kõik on mind omal moel toetanud, inspireerinud ja julgustanud.Minuendised õpilased ja töökaaslased Ronald Graef, Robert Kubey, Reed Larson, Jean Nakamura, Kevin Rathunde, Rick Robinson, Ikuya Sato, Sam Whalen ja Maria Wong on mind palju aidanud uurimustes ja mõtete reastamisel. John Brockman ja Richard P. Kot on seda projekti algusest lõpuni oskuslikult ja professionaalselt toetanud. Viimasel aastakümnel on Spenceri fondist eraldatud summad olnud asendamatuks toeks andmete kogumisel ja analüüsimisel. Eriti tahaks ma tänada fondi endist presidenti H. Thomas Jamesi, praegust presidenti Lawrence A. Creminit ja asepresidenti Marion Faldetit. Kedagi neist eelpool nimetatutest ei saa süüdistada raamatu kohatises mõistetamatuses – selle eest vastutan mina üksi. Chicago, märts 1990

12K ULGEMINE arusaamale õnnest ning informatsiooni kaasajal tehtud uurimuste kohta koos sobivate viidetega. Märkused on toodud originaalteksti teisejärgulise, kokkusurutud ja tehnilise versioonina.

Õnnelikkus uues kuues Sissejuhatus Kaks tuhat kolmsada aastat tagasi jõudis Aristoteles järeldusele, et see, mida mehed ja naised kõige rohkem otsivad, on õnnelikkus.1

Õ13 NNELIKKUS UUES KUUES 1. PEATÜKK

Kuigi me oleme nüüd tervemad ja elame kauem ja hoolimata sellest, et ka kõige halvemal järjel olevaid inimesi ümbritseb enneolematu materiaalne luksus2, millest mõned aastakümned tagasi ei osatud unistadagi (Päikesekuninga lossis olid vaid üksikud vannitoad, keskajal olid toolid harulduseks ka rikkaimates majades ning mitte ühelgi Rooma keisril polnud võimalik igavuse peletamiseks televiisorit sisse lülitada) ning vaatamata kõikidele nendele hämmastavatele teadmistele, millest me võime osa saada, tunnevad inimesed sageli, et nende elu on raisus. Selle asemel, et end õnnelikena tunda, on nad kõik läbi elu tundnud vaid rahutust ja tüdimust.

Kas selle põhjuseks on inimkonna saatus mitte kunagi jõuda täiuslikkuseni, jääda alati tahtma rohkemat kui suudetakse saavutada? Või on selle põhjuseks valdav ebamugavustunne, mis rikub

Õnnelikkust otsitakse õnnelikkuse enda pärast. Kõiki teisi eesmärke – tervist, ilu, raha või võimu – väärtustatakse ainult seetõttu, et need võivad meid õnnelikuks teha. Aristotelese ajaga võrreldes on palju muutunud. Meie areng taevatähtede ja aatomite uurimisel on ületanud kõik ootused. Kreeka jumalad on tänase inimkonna ja meie praeguste võimete kõrval justkui abitud lapsed. Siiski on vahepealsete sajandite vältel seda kõige tähtsamat teemat puudutava suhtes väga vähe muudatusi toimunud. Me mõistame õnnelikkuse olemust sama vähe kui Aristoteles. Vastusest küsimusele, kuidas seda õnnistatud seisundit saavutada, oleme sama kaugel kui siis.

viis aastat enne selle raamatu kirjutamise kallale asumist tegin ma avastuse, millest aru saamiseks kulusid mul kõik need vahepealsed aastad. Tegemist ei ole ehk päris “avastusega”, sest inimesed on olnud sellest teadlikud juba aegade algusest peale, aga seda võib siiski nii nimetada, sest varem pole üheski teadusharus, kaasa arvatud psühholoogias, seda kirjeldatud ega lahti mõtestatud. Niisiis veetsin ma järgnevad veerandsada aastat seda tabamatut nähtust uurides. Ma “avastasin”, et õnnelikkus ei ole midagi, mis meile osaks langeb. See ei ole tingitud õnnestumisest või juhusest. Raha eest ei saa seda osta ning jõuga ei saa seda sundida. See ei sõltu välistest sündmustest, vaid pigem sellest, kuidas me neid tõlgendame.

14K ULGEMINE ka kõige väärtuslikumad hetked ning tahtmine otsida õnne sealt, kus seda ei ole? Selle raamatu eesmärgiks on püüda kaasaegse psühholoogia abil leida vastus igivanale küsimusele: millal tunnevad inimesed end kõige õnnelikumana? Vastuse otsimise käigus suudame ehk korraldada oma elu ümber nii, et õnn mängiks selles suuremat rolli.Kakskümmend

Kuidas me saavutame selle tabamatu eesmärgi, milleni otseteed pole? Ma olen oma veerandsada aastat kestnud uurimuste käigus

Tegelikult on õnnelikkus seisund, mille vastuvõtmiseks me peame valmistuma, arenema ja mida igaüks peab ise kaitsma. Inimesed, kes oskavad kontrollida oma sisemisi tundeid, suudavad määratleda oma elu kvaliteeti. Lähemale õnnelikuks olemisele polegi võimalik jõuda.Ent õnne pidevalt otsides õnnelikuks ei saa. J. S. Mill ütles: “Küsige endalt, kas te olete õnnelikud ja te lakkate seda olemast.” Õnnelikkuse leiame siis, kui tunnetame täiel rinnal oma elu iga pisiasja, head või halba, mitte ei otsi seda pidevalt. Austria psühholoog Viktor Frankl on oma raamatu “… ja siiski tahta elada: psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit” ( Man’s Search for Meaning ) eessõnas kenasti kokkuvõtvalt öelnud: “Ärge seadke oma eesmärgiks edu. Mida rohkem te tahate edukas olla ja mida rohkem te seda endale eesmärgiks seate, seda vähem te seda saavutate. Nii nagu õnnelikkuse, nii ei saa ka edu poole püüelda; see peab lihtsalt kaasnema… olles otsekui juhuslik kõrvalmõju teekonnal, millele me oleme pühendunud ja mis on ülim kui me ise.”

Seda tunneb laeva kursil hoidev meremees, kui tuul sasib tema juukseid ja paat sööstab läbi lainete kui nooruke varss – purjed, laevakere, tuul ja meri ümisemas viit, mis tuksub meremehe soontes.

tõestanud, et üks võimalus on. See on ümbersõit, mis algab teadvuse kontrollimisest.Mitmedjõud, mis kujundavad meie tundeid ja mõjutavad seda, kas me tunneme end hästi või halvasti, määravad seda, kuidas me oma elu tajume. Enamikku neist jõududest me kontrollida ei saa. Me ei saa palju muuta oma välimust, iseloomu või seda, millised me oleme. Me ei saa otsustada – vähemalt mitte veel –, kui pikaks me kasvame või kui targaks me saame. Me ei saa valida oma vanemaid või sünniaega. Ei mina ega teie saa otsustada sõja või majanduslanguse üle. Seda, kuidas me näeme, mida me tunneme ja teeme, kodeerivad meie geenid, raskusjõud, õietolm ja hulk teisi asju. Pole ka üllatav, kui me usume, et meie õnne määravad peamiselt välised tegurid.Entme oleme kõik kogenud, et tundmatute jõudude meelevallas olemise asemel me justkui kontrolliks oma tegevust, olles ise oma saatuse sepad. Nendel harvadel kordadel tunneme me elevust, sügavat naudingut, mis jääb mällu kauaks püsima kui märk sellest, milline elu peaks olema. Seda me nimetame optimaalseks kogemuseks (optimal experience).

Või kunstnik, kui lõuendil olevad värvid loovad külgetõmbava pinge ja hämmeldunud kunstniku silme all sünnib uus elus asi või kujund.

Või isa, kui laps esimest korda vastab tema naeratusele. See juhtub aga ka siis, kui välised tegurid ei ole nii soodsad. Koonduslaagrites ellu jäänud või surmasuus olnud meenutavad sageli, et selliste lihtsate asjade juures, nagu metsas linnulaulu kuulates, peale rasket tööpäeva, või sõbraga leivapalukest jagades tunnetasid nad midagi erakordset.Vastupidiselt meie arusaamadele ei ole need hetked – parimad hetked meie elus – seotud passiivsuse, vastuvõtlikkuse või jõudeolekuga, kuigi ka neid võib nautida, kui nende nimel on vaeva nähtud. Parimad hetked sünnivad tavaliselt siis, kui me ise raske või suure eesmärgi nimel oma keha või meelt viimase piirini pingutame. Seega on optimaalsed kogemused need, mille me ise tekitame. Selleks võib olla hetk, kui laps värisevi käsi asetab viimase

Õ15 NNELIKKUS UUES KUUES

16K ULGEMINE

klotsi enda ehitatud torni otsa, mis on seekord kõrgem kui iial enne; kui ujuja üritab oma rekordit lüüa või kui viiuldaja mängib keerulise noodikombinatsiooni veatult. Igaühe jaoks on tuhandeid enesetäiendusvõimalusi ja väljakutseid. Mitte alati ei koge me seda valutult. Kõige meeldejäävamal võistlusel võivad ujuja lihased valutada, ta võib tunda, et tema kopsud lõhkevad ning tal käib väsimusest pea ringi. Sellest hoolimata võivad need olla parimad hetked tema elus. Oma elu kontrolli alla saamine ei ole kunagi lihtne ja kindlasti on see mõnikord ka valulik. Ent pikapeale täiendavad optimaalsed kogemused oskust oma elu suunata või pigem selles protsessis osaleda. Tavaliselt tõlgendataksegi seda õnnelikkusena, sest ülejäänut me võime ainult ette kujutada. Uurimuste käigus püüdsin ma jõuda võimalikult täpsele selgusele, mida inimesed kõige nauditavamatel hetkedel tundsid ja miks. Esmalt uurisin ma mõndasada “eksperti” – artisti, sportlast, muusikut, maletajat ja kirurgi –, teisisõnu inimesi, kes näisid tegelevat just oma eelistatuima alaga. Lähtudes kirjeldustest, mida nad oma alaga tegeledes tundsid, arendasin ma välja optimaalse kogemuse teooria, mis põhineb kulgemise mõistel.3 Kulgemine on seisund, milles inimesed on oma tegevusest nii haaratud, et kõik ümbritsev muutub tähtsusetuks. Kogetu ise on aga nii nauditav, et inimesed on nõus pelgalt selle nimel palju välja käima.

Selle teoreetilise mudeli abil intervjueeris minu Chicago ülikoolis tegutsev meeskond ja hiljem ka kolleegid üle terve maailma tuhandeid inimesi erinevatelt elualadelt. Uurimustest selgus, et optimaalset kogemust kirjeldasid mehed ja naised, noored ja vanad kultuurilisest taustast hoolimata ühtemoodi. Kulgemise kogemine ei olnud iseloomulik mitte ainult rikkale, industrialiseerunud eliidile. Sarnaseid kirjeldusi andsid nii eakad korea naised, täiskasvanud taimaalased ja hindud, Tokio noorukid, Navajo karjused, Itaalia Alpide põllumehed kui ka Chicago lihttöölised. Algselt kogusime andmeid intervjuude ja küsitluste abil. Aja jooksul töötasime subjektiivse kogemuse mõõtmiseks välja täpsema meetodi. Sellises valikmeetodil põhinevas kogemusteuurimuses (Experience Sampling Method)4 osalejaid palutakse ühe nädala jooksul kanda elektroonilist piiparit ja iga kord, kui piipar häält teeb, panna kirja, mida nad hetkel tunnevad ja mõtlevad. Raadiosaatja paneb

piipari umbes kaheksa korda päevas suvaliste vaheaegade järel tööle. Nädala lõpus annab iga osaleja ära oma rapordi ehk vastavalt valitud hetkedest koosneva filmilõigu oma elust. Nüüdseks on kogutud üle saja tuhande sellise katke kogu maailmast. Selles raamatus tehtavad järeldused põhinevadki nendel kogutud andmetel.

Kulgemise uurimine, millele ma Chicago ülikoolis aluse panin, on tänaseks levinud üle kogu maailma. Seda uurivad teadlased nii Kanadas, Saksamaal, Itaalias, Jaapanis kui ka Austraalias. Peale Chicago ülikooli on kõige laialdasemalt uurimusi läbi viidud Itaalias, Milano ülikooli Meditsiinikooli psühholoogiainstituudis. Kulgemise mõistest on saanud abi psühholoogid, kes uurivad õnnetunnet, eluga rahulolu ja seesmist motivatsiooni; sotsioloogid, kes näevad selles vastandit anoomiale ja võõrandumisele; antropoloogid, kes uurivad kollektiivseid rahutusi (collective effervescence) ja rituaale. Mõned on kulgemise teooria abil püüdnud mõista inimkonna arengut, teised aga heita valgust religioossetele kogemustele. Ent kulgemine ei ole pelgalt teooria. Ainult mõned aastad peale teooria avalikustamist hakati seda mitmel pool praktiseerima. 5 Kulgemise teooria on abiks elukvaliteedi parandamisel. See on inspireerinud koostama eksperimentaalseid tunniplaane, koolitama ettevõtte juhte, kavandama vabaajatooteid või looma teenuseid. Kulgemise abil genereeritakse ideid ja luuakse uusi lähenemisi kliinilises psühhoteraapias, alaealiste kurjategijate rehabiliteerimisel, vanadekodu tegevusplaanide koostamisel, näituste korraldamisel ja puuetega inimeste tegevusteraapias. Kõik see on aset leidnud umbes tosina aasta jooksul peale esimesi kulgemise kohta teaduslikes ajakirjades avaldatud artikleid. Näitajad viitavad sellele, et kulgemise teooria mõju suureneb lähiaastatel veelgi. Ülevaade Kuigi erialakirjanduses on kulgemisest kirjutatud mitmeid artikleid ja raamatuid, tutvustatakse siin optimaalse kogemuse uurimusi laiemale lugejaskonnale esmakordselt ning kirjeldatakse, kuidas need inimese elu mõjutavad. Järgnevalt ei kirjeldata siiski, “kuidas

Õ17 NNELIKKUS UUES KUUES

Inimene tunneb end kõige paremini siis, kui teadvuses valitseb kord. See juhtub siis, kui psüühiline energia – või tähelepanu – on suunatud reaalsetele eesmärkidele6 ja kui oskusi tegutsemiseks on piisavalt. Eesmärgi järgimine loob teadlikkuses korra, sest inimene peab keskenduma konkreetsele ülesandele, unustades hetkeks kõik

18K ULGEMINE seda teha”. Selliseid raamatuid on avaldatud juba tuhandeid ning neid võib raamatupoodidest leida. Neis õpetatakse, kuidas saada rikkaks või kõhnaks, kuidas olla võimukas või armastatud. Nagu kokaraamatutes, antakse ka neis näpunäiteid, kuidas saavutada ühte kindlat, piiratud eesmärki, kuid tegelikult järgivad neid vaid vähesed. Isegi kui need nõuanded toimiksid, mis juhtuks siis, kui kellestki saakski sale, armastatud ja võimukas miljonär? Tavaliselt juhtub see, et inimene on oma uute soovidega nullpunktis tagasi, sama rahulolematu kui enne. Tegelikult ei rahulda inimesi mitte kaalus allavõtmine või rikastumine, vaid oma eluga rahulolu. Õnneotsingutel poolikutest lahendustest ei piisa. Heade kavatsustega kirjutatud raamatud ei suuda anda retsepti selle kohta, kuidas olla õnnelik. Et optimaalse kogemuse tekkimine sõltub võimest oma teadvust pidevalt kontrollida, peab igaüks omaenese pingutustest ja loomingulisusest lähtudes ise selleks vaeva nägema. Mida aga raamat saab teha ja mis on ühtlasi ka selle raamatu eesmärk, on tuua näiteid, kuidas teooriat aluseks võttes saab oma elu muuta nauditavamaks, anda lugejatele mõtteainet ja aidata teha omi järeldusi. Käskude ja keeldude asemel minnakse raamatus teaduslike vahendite abiga teadvuse avastamise teekonnale. Nagu kõik põnevad seiklused, ei ole ka see kergete killast. Ilma intellektuaalse pingutuseta, ilma püüdeta peegeldada oma kogemusi ja neid meenutada, ei ole loetust palju kasu. “Kulgemine” uurib, kuidas oma siseelu kontrollides võiks õnnelikuks saada. Alustame sellest, kuidas teadvus töötab ja kuidas seda kontrollida (2. peatükk), sest subjektiivseid seisundeid saame kontrollida ainult siis, kui me mõistame, kuidas need kujunevad. Kõik, mida me kogeme – rõõm või valu, huvi või igavus –, esitatakse teadvuses informatsioonina. Olles võimelised seda infot kontrollima, saame otsustada, milliseks meie elu kujuneb.

muu. Sellised väljakutsetega toimetulemise hetked ongi inimeste arvates kõige nauditavam aeg nende elus (3. peatükk). Inimene, kes on saavutanud kontrolli oma psüühilise energia üle ja on suunanud selle teadlikult valitud eesmärkidele, muutub tahes või tahtmata täiuslikumaks. Oskuseid laiendades ja kõrgemaid väljakutseid vastu võttes saab sellest inimesest ülimalt erakordne isiksus. Mõistmaks, miks ühed asjad on nauditavamad kui teised, vaatleme kulgemise kogemise tingimusi (4. peatükk). Kui alateadvuses valitseb harmooniline kord, kirjeldavad inimesed oma meelteseisundit “kulgemisena”, tahtes jätkata seda, mida nad teevad, tegevuse enda pärast. Vaadeldes mõnda pidevat kulgemapanevat tegevust, nagu sport, mängud, kunst ja hobid, on lihtsam mõista, mis teeb inimesiPelgaltõnnelikuks.mängudele ja kunstile toetudes ei saa aga oma elukvaliteeti parandada. Teadvuses toimuva kontrollimiseks on meil naudingut pakkuvaid võimalusi lõputult, näiteks füüsilised ja sensoorsed oskused, ulatudes spordist muusika ja joogani (5. peatükk) või sümboolsed oskused , nagu luule, filosoofia või matemaatika (6. peatükk). Enamik inimesi veedab suurema osa oma elust töötades ja suheldes teiste inimestega, eriti pereliikmetega. Seetõttu on oluline muuta töö kulgemisttekitavaks tegevuseks (7. peatükk) ja leida võimalusi muuta suhted vanemate, abikaasade, laste ja sõpradega meeldivamaks (8. Paljudepeatükk).elus on juhtunud traagilisi õnnetusi ja isegi kõige õnnelikumatel meist on erinevaid stressirohkeid perioode. Sarnased löögid aga ei pruugi ilmtingimata õnnetunnet vähendada. Kas inimesed saavad õnnetusest või kurbusest kasu, sõltub sellest, kuidas nad stressile reageerivad. 9. peatükis kirjeldatakse viise, kuidas ebaõnnest hoolimata elu nautida.

Lõpetuseks kirjeldame, kuidas inimesed ühendavad kõik kogemused tähenduslikuks mudeliks (10. peatükk). Kui see on selge ja inimene omab kontrolli oma elu üle ning ise seda mõistab, polegi muud vaja. Saledusel, rikkusel või võimul pole enam tähtsust. Suurenevaid ootuseid pole, rahuldamata vajadused ei koorma enam meeli. Ka kõige monotoonsemad tegevused muutuvad nauditavaks.

Õ19 NNELIKKUS UUES KUUES

ületamiseks on iga kultuur aegade jooksul leidnud oma vahendid. Usundid, filosoofiad, kunst ja mugavused – kõik need kaitsevad meid kaose eest. Need aitavad uskuda, et me kontrollime kõike juhtuvat, ja leida põhjendusi oma saatusega rahul olemiseks. Ent sellise kaitsekilbi mõju on ajutine. Usk või veendumused kaotavad mõne sajandi või aastakümne möödudes oma jõu ning ei anna enam sellist hingejõudu nagu vanasti. Kui inimesed püüavad õnne saavutada ilma usust tuge otsimata, üritavad nad suurendada naudingut, mis on kas programmeeritud nende geenidesse või on antud ühiskonnas atraktiivne. Peamisteks eesmärkideks nende püüdlustes saavad rikkus, võim ja seks. Elukvaliteeti aga sellisel moel parandada ei saa. Takistuste ületamine

20K ULGEMINE “Kulgemine” uurib, kuidas neid eesmärke saavutada. Kuidas teadvust kontrollida? Kuidas korraldada seda nii, et kogemine on nauditav? Kuidas terviklikkus saavutatakse? Lõpuks, kuidas luua tähendust? Teoorias on nende eesmärkide saavutamine suhteliselt lihtne, praktikas aga üsna raske. Reeglid on piisavalt selged ja kõigile käepärased. Ent mitmed jõud, nii sisemised kui välimised, on sellele vastu. See on nagu kaalus alla võtmine: igaüks teab, mis selleks vaja on, igaüks tahab seda teha, ainult paljude jaoks on see pea võimatu. Siin on aga panused kõrgemad. Küsimus ei ole mitte mõne liigse kilo kaotamises, vaid võimaluses elada täisväärtuslikku elu.Enne kui kirjeldada, kuidas optimaalsete kogemuste kulgemist saavutada, tuleb heita põgus pilk inimese olemusest tingitud takistustele. Muinasjuttudes pidi kangelane, enne kui ta sai elada õnnelikult kuni elu lõpuni, võitlema draakoni või tigeda nõiaga. See metafoor kehtib ka oma psüühika avastamise kohta. Erinevalt inimkonna poolt enese veenmiseks loodud müütidest, seisneb peamine põhjus, miks õnneni on nii raske jõuda, selles, et universum pole loodud meie vajaduste rahuldamiseks. Pettumus on meie elukanga üks lahutamatu osa. Iga kord, kui mõned meie vajadused saavad ajutiselt rahuldatud, tahame kohe jälle midagi enamat. Rahulolutunde teiseks takistavaks teguriks on krooniline rahulolematus.Nendetakistuste

Õ21 NNELIKKUS UUES KUUES

on võimalik ainult vahetult oma tundeid kontrollides. See peitub võimes leida rõõmu igas hetkes ja kõiges, mida me teeme.

Rahulolematuse juured

Esmane põhjus, miks õnn on nii raskesti kättesaadav, peitub selles, et universumi loomisel ei olnud eesmärgiks see, et inimolendid end siin mugavalt tunneksid. Universum on mõõtmatult avar, ja suurem osa sellest on vaenulikult tühi ja külm. See on pinnaseks vägivallale, sest kui aeg-ajalt plahvatab täht, muutub sellest miljardite miilide raadiuses kõik tuhaks. Mõnda üksikut planeeti, mille raskusjõud meie konte ei lömastaks, ümbritsevad eluohtlikud gaasid. Isegi nii idüllilisele ja maalilisele planeedile nagu seda on Maa ei saa kindel olla. Ellujäämise nimel on mehed ja naised pidanud miljoneid aastaid võitlema jää, tule, üleujutuste, metsloomade ja teab kust välja ilmuvate nähtamatute mikroorganismidega, kes tahavad meid väljaTundub,süüa. et iga kord, kui suudetakse vältida suuremat ohtu, kerkib silmapiirile uus ja veelgi keerulisem. Me leiutame uue aine ja kohe hakkavad selle kõrvalproduktid keskkonda mürgitama. Ajalugu on näidanud, et relvad, mis on mõeldud tagama turvalisust, on pöördunud meie vastu ja ähvardanud oma loojaid hävitada. Ravitavate haiguste asemele tulevad uued. Suremuse langedes hakkab meid kohe kummitama ülerahvastatus. Neli Apokalüpsise ratsanikku on meil alati kannul. Meie ilmselt ainus kodu Maa on täis iga hetk plahvatada võivaid maamiine. Universum ei ole aga abstraktses matemaatilises mõttes juhuslikult kokku pandud. Tähtede liikumine ja energia muundumine on piisavalt hästi ennustatavad ja seletatavad. Looduses toimuvad protsessid aga ei arvesta inimeste soovidega. Nad on kurdid ja pimedad meie vajaduste suhtes ja on seetõttu meie järjestatud eesmärkidega võrreldes juhuslikud. New Yorgi poole suunduv meteoriit võib küll järgida kõiki universumi reegleid, ent ometi on ta pinnuks silmas. Mozartit nakatanud viirus ei olnud midagi loomuvastast, olgugi et see põhjustas inimkonnale suure kaotuse.

Indiviididena ei saa me universumi toimimise muutmiseks palju ette võtta. Oma elu jooksul mõjutame oma heaolu segavaid jõude vähe. Peame tegema kõik, mida suudame, et ära hoida tuumasõda, kaotada sotsiaalne ebavõrdsus, näljahäda ja haigused. Teeme aga õigesti, kui ei sea suuri lootusi sellele, et väliste tegurite muutmiseks tehtud jõupingutused parendavad kohe ka meie elukvaliteeti. J. S. Mill kirjutas: “Inimkond saab muutuda täiuslikumaks alles siis, kui muudab põhjalikult oma mõtteviisi.”

Kuidas me endid tunneme ja elu naudime, sõltub otseselt sellest, kuidas meie meeled igapäevaseid tundmusi filtreerivad ja tõlgendavad. Meie õnn sõltub sisemisest harmooniast, mitte aga sellest, kui hästi me suudame universumi jõude kontrollida. Loomulikult tuleb meil väliskeskkonnaga toimetulemise õppimist jätkata, sest sellest võib sõltuda meie füüsiline eksistents. Ent nendest oskustest ei ole mitte üks piisk abi selles, kui hästi me end inimesena tunneme või kuidas me maailma kogedes suudame kaost vähendada. Selleks peame õppima teadvust ennast kontrollima.

Enamiku jaoks siin ilmas on elueesmärk lihtne: ellu jääda, jätta endast maha lapsed, kes omakorda peaksid elus hakkama saama ja võimalusel teha seda kõike teatud mugavuse ja väärikusega. Lõuna-Ameerika linnu ümbritsevates favela’tes, Aafrika põuastes

J. H. Holmesi sõnul: “Universum pole vaenulik, ega veel mitte ka sõbralik. Ta on lihtsalt ükskõikne.”

Üheks müütides ja religioonis kajastuvaks vanimaks mõisteks on kaos . 7 Füüsika- ja bioloogiaseadustele on see suhteliselt võõras, sest nendes kehtivate seaduste kohaselt on sündmused kosmoses täiesti

Teaduses näiteks üritab “kaose teooria” kirjeldada korrapärasust, mis näib olevat täiesti juhuslik. Psühholoogias ja teistes inimteadustes on kaosel teine tähendus, sest inimeste eesmärke ja soove aluseks võttes valitseb kosmoses lootusetu korratus.

mõistuspärased.

Igaühel meist on oma kujutelm selle kohta – olgu see kui ähmane tahes –, mida me enne surma soovime saavutada. Elukvaliteeti mõõdetaksegi selle järgi, kui lähedale me sellele eesmärgile jõuame. Kui see jääb meist kaugele, muutume tõrjuvaks ja eraklikuks. Seda kas või osaliselt saavutades kogeme me õnnetunnet ja rahulolu.

22K ULGEMINE

Õ23 NNELIKKUS UUES KUUES piirkondades ja Aasias, kus miljonid inimesed seisavad iga päev silmitsi näljahädaga, polegi palju muud, millele loota. Niipea aga, kui need ellujäämisprobleemid leiavad lahenduse, ei rahuldu inimesed enam toidu ja mugava eluasemega. Tekivad uued vajadused ja uued soovid, ehk vajaduste hierarhia.8 Külluse ja võimuga kaasnevad suurenevad ootused. Rikastumise ja kasvava mugavusega meie loodetud heaolutunne üha kaugeneb. Kui Kyros II-l oli toidutegemiseks kümme tuhat kokka, valitses ülejäänud Pärsias nälg. Tänapäeval on “esimeses maailmas” aga erinevate maade retseptid kõigile kättesaadavad ja igaüks võib nautida ajalooliste keisrite pidusööke. Toob see meile siis rohkem rahuldust? See suurenevate ootuste9 paradoks näitab, et elukvaliteedi parandamine võib olla teostamatu ülesanne. Probleem ei ole mitte meie soovis seada endile järjest kõrgemaid eesmärke, kui meile meeldib nende poole püüelda. Probleem tekib siis, kui inimesed on oma eesmärgile nii keskendunud, et nad ei suuda olemasolevat nautida. Nii minetavad nad oma võimaluse rahuolule. Kui enamik inimesi rügab rutiinselt suurenevate ootuste lootusetus rattas, on paljud siiski leidnud mooduse sellest ringist väljuda. Need on inimesed, kes oma materiaalsest heaolust hoolimata on suutnud parandada oma elukvaliteeti, kes on endaga rahul ja kes suudavad ka lähedasi inimesi veidi õnnelikumaks muuta. Nendel inimestel on suur elujõud, nad on kogemustele avatud, nad õpivad kuni surmani, nad on pühendunud ning nad on tugevalt seotud teistega ja elukeskkonnaga. Nad naudivad kõike, mida nad teevad, ka siis, kui see on igav või raske. Nad tunnevad harva igavust ja saavad hakkama kõigega, mis neile ette satub. Ehk on nende tugevaimaks relvaks see, et nad kontrollivad oma elu. 10 Hiljem vaatame, mida nad on selle saavutamiseks teinud. Aga enne peame rääkima mõnedest vahenditest, mis on aegade jooksul loodud meid kaose eest kaitsma, ja vaatama, miks see väline kaitse sageli ei tööta.

24K ULGEMINE

Kultuuri kaitsekilbid

Evolutsiooni käigus hakkas iga inimgrupp järk-järgult aduma oma tohutut isoleeritust kosmoses ning ellujäämise ebakindlust. Nii tekkisid müüdid ja uskumused, milles juhuslikud ja purustavad jõud universumis said juhitava või vähemalt mõistetava vormi. Iga kultuuri üks peamine ülesanne on kaitsta11 oma liikmeid kaose eest ning veenda neid nende eksistentsi tähtsuses ja ülimas edus. Eskimo, Amazonase jahimees, hiinlane, Navajo indiaanlane, Austraalia päriselanik, new-yorklane – kõik nad on veendunud, et nad elavad universumi keskpunktis ning oma eelistatud seisundi tõttu liiguvad kiiresti tuleviku poole.12 Ilma eksklusiivsetesse privileegidesse uskumata oleks raske eksistentsi veidrustega toime tulla. Kõik on nii nagu peab. Ent vahetevahel ei tunnegi me end sõbraliku kosmose süles nii turvaliselt. Ebareaalne usaldus kaitsekilbi või kultuurimüütide vastu võib ebaõnnestumise korral viia samaväärse pettumuseni. Pahatihti juhtub see siis, kui ühel rahval on olnud õnne ja kui näib, et loodusjõude on võimalik kontrollida. On loomulik, et inimesed hakkavad siis uskuma, nagu oleks nad väljavalitud, kes ei pea enam suuremate tagasilöökide hirmus elama. Roomlased jõudsid sellele arusaamisele siis, kui olid mitmeid sajandeid Vahemeremaid valitsenud. Hiinlased olid veendunud oma üleolekus enne mongolite vallutusretke, asteegid aga enne hispaanlaste tulekut. Ühe rahva liigne enesekindlus või upsakas oletus selle kohta, mida inimvajaduste vastu tundetu universum peaks meile andma, ei lõpe tavaliselt heaga. Varem või hiljem lõpeb see ebakindel turvatunne valusa ärkamisega. Kui inimesed hakkavad uskuma, et progress on vältimatu ja elu on kerge, võivad nad esimeste muutuste ilmnedes kaotada oma julguse ja kindlameelsuse. Mõistes, et nad on uskunud millessegi ebareaalsesse, lakkavad nad uskumast ka kõigesse sellesse, mida nad on eelnevalt õppinud. Ilma kultuuriväärtuste harjumuspäraste tugedeta satuvad nad ärevuse ja apaatia võrku.

Sellise pettekujutelma sümptomeid on meie ümber kerge märgata. Kõige selgemalt viitab sellele paljude elusid mõjutav üleüldine loidus. Tõeliselt õnnelikke inimesi on vähe. Kui mitut inimest te

Õ25 NNELIKKUS UUES KUUES

tunnete, kes naudivad seda, mida nad teevad, kes on põhimõtteliselt rahul oma eluga, kes ei kahetse minevikus tehtut ja kes siiralt usuvad tulevikku? Kui Diogenesel oli kakskümmend kolm sajandit tagasi raskusi laternavalgel ausa mehe leidmisega, siis tänapäeval oleks tal ehk veelgi raskem leida õnnelikku inimest.

Siseminekaitsetuna.korrapäratus

Taolist haiglaslikku olekut ei põhjusta otseselt välised tegurid. Erinevalt paljudest teistest rahvastest, ei saa me tänapäeval süüdistada oma probleemides karmi keskkonda, vaesust või võõrarmee karmi kätt. Rahulolematuse juured on meie sees ja igaüks peab need oma jõududega lahti harutama. Möödanikus toiminud kaitsekilbid –kord, mida aitasid hoida sotsiaalsete klasside poolt ellu äratatud religioon, patriotism, etnilised traditsioonid ja harjumused – ei toimi enam paljude inimeste jaoks, kes tunnevad end kaose karmide tuulte ees

väljendub subjektiivses seisundis, mida mõned nimetavad ontoloogiliseks ärevuseks13 või eksistentsiaalseks hirmuks. Tegelikult on see hirm olemise ees, tunne, et elul puudub tähendus14 ning eksistentsi jätkamisest pole kasu. Kõik tundub arusaamatuna. Paari viimase generatsiooni lootusi hävitab tuumasõja vari. Ühtäkki puudub inimkonna ajaloolistel püüdlustel mõte. Meist on saanud tühjuses hõljuvad kübemed, kellest keegi ei hooli. Iga mööduva aastaga kasvab paljude meeltes füüsilise universumi kaos.Liikudes läbi elu, möödudes nooruse lootusrikkast teadmatusest kainestavasse täiskasvanutemaailma, seisavad inimesed varem või hiljem silmitsi järjest ärritavama küsimusega: “Kas see ongi kõik?” Lapsepõlv võib olla valus, noorukiiga ebamäärane, ent enamik meist loodab, et täiskasvanuks saades muutub elu paremaks. Kahekümnendates eluaastates näib tulevik veel lootustandvana. Lootus oma eesmärke saavutada püsib. Ent vannitoa peegel näitab esimesi halle juukseid ja annab kinnitust, et need liigsed kilod ei kao enam kuhugi. Silmanägemine halveneb ning keha läbivad salapärased valuhood. Nagu ettekandjad, kes katavad kõrvallaudu hommikusööginõudega juba siis, kui teised veel õhtust söövad, edastab see surelikkuse tundemärk meile selge sõnumi: sinu aeg on läbi, on aeg edasi minna. Ainult vähesed meist on selleks valmis. “Pea kinni,

26K ULGEMINE

see ei saa ju minuga juhtuda. Ma pole veel elama hakanudki. Kus on kõik see raha, mida ma pidin teenima? Kus on kõik need head aastad, mis mul pidid olema?”

Arusaamisele järgneb loomulik petetuse ja tüssatuse tunne. Juba väikesest peale on meid pandud uskuma, et saatus kannab meie eest hoolt. Kõik näivad ju nõustuvat sellega, et meil on suur õnn elada kõige rikkamas riigis, mis iial olnud, ajal, mil teaduse areng on inimajaloo kõrgeimal tasemel, meid ümbritseb tipptehnoloogia ja meid kaitseb kõige parem põhiseadus. Seetõttu on ka mõistetav loota, et meie elu on rikkam ja mõtestatum kui enne meid elanud inimestel. Kui meie naeruväärselt primitiivses minevikus elanud vanavanemad oleksid olnud rahul, siis kujutage ette, kui õnnelikud võiksime olla meie! Seda kinnitasid teadlased, kirikuõpetajad ja tuhanded head elu kujutavad telereklaamid. Kõigist neist kinnitustest hoolimata ärkame me varem või hiljem üksi, tunnetades, et see rikas, teaduslik ja erudeeritud maailm ei tee meid õnnelikuks. Sellele teadmisele reageerivad inimesed erinevalt. Mõned püüavad seda ignoreerida, pingutades veelgi rohkem, saamaks neid asju, mis peaksid elu paremaks muutma – suuremaid autosid ja maju, paremat töökohta ja glamuursemat elu. Nad on jätkuvalt veendunud, et püüdlused toovad neile rahulolu, mis seni on jäänud kättesaamatuks. Mõnikord on sellest abi pelgalt seetõttu, et konkurentsivõitluses ei jää aega märgata, et eesmärk polegi lähemale tulnud. Kui aga võtta aeg maha ja rahulikult järele mõelda, valdab meid taas pettumus: iga edusammuga saab selgemaks, et raha, võim, staatus ja vara üksi ei paranda elukvaliteeti karvavõrdki. Teised otsustavad ähvardavaid sümptomeid rünnata. Kui keha lööb esimest häirekella, alustavad nad dieediga, liituvad terviseklubidega, käivad aeroobikas, ostavad treeningseadmeid või lasevad endale teha plastilisi operatsioone. Kui probleem seisneb selles, et keegi ei pööra neile tähelepanu, loevad nad raamatuid selle kohta, kuidas muutuda võimukamaks või kuidas saada rohkem sõpru, läbivad enesekindlustreeninguid ja lõunastavad õigete inimestega. Mõne aja möödudes aga saab neile selgeks, et ka need sammud on kasutud. Ükskõik kui palju me oma keha eest ka ei hoolitse, veab see ikkagi meid alt. Enesekindlamaks muutudes võime me tahtmatult

Liiga paljud tammid võivad puruneda ja nende parandamiseks on meil aega väga vähe. Kui meid hakkab kummitama lootusetus, et kõiki soove pole võimalik täita, annavad mõned alla ja taanduvad väärikalt suhtelisse unustusse. Candide’i nõuannet järgides vannuvad nad maailmale alla ja hakkavad harima oma väikest aeda. Nad kasutavad selleks kergemat põgenemisteed, mis väljendub kas ohutus hobis või abstraktsete maalide või portselankujukeste kollektsioneerimises. Või vajuvad nad alkoholi ja uimastite unenäomaailma. Kui eksootilised naudingud ja kallid lõõgastusviisid viivad mõtte hetkeks eemale küsimusest: “Kas see ongi kõik?”, võivad vähesed väita, et nad on sel viisil leidnud ka Traditsiooniliseltvastuse.on eksistentsiaalse probleemiga kõige otsesemalt seotud religioon.15 Järjest rohkem pettunuid pöörduvad sinna tagasi, valides kas tavalise usutunnistuse või esoteerilisema idamaade variandi. Religioon suudab tähenduse puudumist leevendada vaid ajutiselt. Sealsed vastused ei ole püsivad. Mõnes ajalooetapis on religioon veenvalt selgitanud inimeksistentsi vigu ja andnud ka usutavaid vastuseid. 4.–8. sajandini levis Euroopas kristlus, Lähis-Idas islam ja Aasias budism. Sadade aastate jooksul pühendasid inimesed kogu oma elu nende eesmärkide järgimisele. Tänapäeval aga on nende maailmavaateid raske lõplikena tunnustada. Religioossete tõdede vorm – müüdid, ilmutused, pühakiri –ei süvenda meis teadusliku ratsionaalsuse ajastul usku, hoolimata sellest, et tõdede olemus on püsinud muutumatuna. Ühel päeval võib tekkida uus elujõuline religioon. Seni aga saavad need, kes otsivad lohutust kirikust, meelerahu vaid siis, kui nad vaikimisi maailma toimimispõhimõtteid ignoreerivad. Need lahendused ei ole tõhusad ja selle kohta on ümberlükkamatuid tõendeid. Materiaalse luksuse õitsengul kannatab ühiskond arvukate veidrate tõbede all. Keelatud ainete laialdasest sõltuvusest lõikavad kasu mõrvarid ja terroristid. On võimalik, et lähitulevikus valitseb meid endiste narkokaupmeeste oligarhia, kes seaduskuulekate kodanike arvel kiiresti rikastuvad ja võimu haaravad. Meie

kaugeneda oma sõpradest. Kui me pühendame liiga palju aega uute sõprade leidmisele, seame ohtu oma suhted perekonna ja sugulastega.

Õ27 NNELIKKUS UUES KUUES