Igavesti noor või igavesti leplik?

Istusin meigitoolis ja meikar rääkis, et aina rohkem naisi on enesekriitilised ja küsivad talt nõu täitesüstide kohta. Mulle meenusid seepeale mu õpilaste küsimused selle kohta, kas ilulõikusele minek on ikka spirituaalne samm.

TEKST: PAMELA MARAN, jooga ja meelerahu õpetaja l FOTO: ERAKOGU

Kehitan selle peale tavaliselt õlgu ja ütlen, et mida iganes te teete teadlikult, on spirituaalne. Isegi silikoonpepu taha kasvatamine.

Kirg noorust pikendada levib ja ka rahulolematuid on üha rohkem. Teadlikkust kohtab seevastu üliharva. Milles see teadlikkus seisneb? Ruumi loomises ümber KÕIGE, mida sa parasjagu koged. Ning samas arusaamises, et see, mida sa koged, tuleb enamasti hoolikalt varjatud hirmudest, ebapiisavustundest. Ameerika vaimne õpetaja ja moodsa jooga guru Ram Dass kirjutab raamatus „Ikka veel siin“ nii: „Mida vanemaks saame, seda enam me kaotame – see on püsituse seadus. Me jääme ilma tööst, suhetest, kehalisest jõust, kallitest inimestest ja südamelähedastest unistustest. Tihtipeale ei paista kaotustel lõppu.“

Kui me ei teadvusta kaotushirmu ja samas ka klammerdumist kõigesse, mis on kaduvusele määratud, oleme hirmust juhitavad. Hirm ajab meid kortse trimmima, spordisaalis üle treenima, nooruslikumaid riideid selga tõmbama ja vahel tegema ka valikuid, mis ei ole tervisele head. Põletav soov hoida kinni hetke või seda tagasi pöörata juhib ja suunab meid alateadlikult.

Ka nii võib elada, aga mõnel kirkal hetkel saad aru, et hirmu ei leevenda ükski operatsioon, süst ega trenn. Hirm piitsutab meid endiselt sama ägedalt tagant. Lõpuks tuleb endalt küsida, kas pidev jaht millelegi võimatule ja ajutised ekstaasid on see, millega lepime, või tahaksime tegelikult teisiti.

Üks asi on süstida laupa Botoxit. Hoopis teine asi on tunnistada oma hirmu kortsude ees, mis viitavad hääbuvale noorusele ja rõhuvad ebapiisavustundele, mis meie sees kükitab – JA SIIS süstida Botoxit. Esimene viis on ebateadlik. Teisel juhul aktsepteerime oma inimlikkust, oma hirme, ja võtame väe sellelt, mis on aastaid surutud pimedusse. See pimedusse surumine annab varjatule jõudu, et see võiks üha uuesti ja uuesti meid jahile sundida.

Teadlikkuse ruum ongi iga inimliku nüansi aktsepteerimine, sealhulgas ka selle, mida me pole soovinud teadvuse väljale seni lubada. Me saame aru oma ihast olla noor. Varjatum pool on see, MIKS me seda soovime. Ja alles siis on haaratud teadlikkuse ruumi KOGU sinu elu juhtiv mehhanism.

Spirituaalsus ei tähenda jõudmist emotsioonitusse seisundisse, kus me laulame puu all mantraid, toitume päikesevalgusest ja õnnistame kogu maailma. Spirituaalsus on leppimine inimlikkusega, märkamine ja aktsepteerimine.

Ram Dass lõpetab oma mõtte: „Kui me ei klammerdu enam asjade muutumatuse soovi külge ja oleme tundma õppinud igas olevikuhetkes eksisteerivat lõpmatust, ei suhtu me muutustesse enam hirmu, vaid hoopis uudishimuga ja tunneme end teadmatuse ees palju kindlamalt.“

Tõsi on see, et me kaotame elu jooksul lõpuks KÕIK. Küsimus on vaid selles, kas me võitleme terve elu kaotuse vastu, lõpuks ikka kaotades... või harjutame kogu elu leppimist, lubamist, inimeseks olemist, et selles viimases kaotuses minna sügavas rahus... ning võibolla isegi sügavate kortsude ja naeratusega, sest me taipasime õigel ajal loobuda võitlusest.