Vihmaussiõlist ja muumiaessentsist, klaretist rääkimata

Keskajal armastasid raehärrad Raeapteegis vürtsveini saatel nõu pidada ja kokkuleppeid sõlmida. Seda kuulsat klaretti, mis toona härraste tuju tõstis, ja armuvalu leevendavat martsipani võib ka nüüd, 600 aastat hiljem Raekoja platsi äärsest apteegist küsida.

TEKST: BIRGITTA LAANMETS, Revali Raeapteegi Muuseumiühing FOTOD: TIIT AUNASTE

Raeapteek on teadaolevalt Euroopa vanim samades ruumides järjepidevalt töötav apteek Tallinna vanalinnas ja suure tõenäosusega ainulaadne kogu maailmas. Raeapteeki peetakse seni vanimaks ühes ja samas hoones püsivalt töötanud kaubandusettevõtteks ning vanimaks meditsiiniasutuseks Eestis. Tallinna iidses raeraamatus on esimest korda mainitud Raeapteeki aastal 1422, seega tähistab Raeapteek järgmisel aastal oma 600 aasta juubelit. Tõsi, apteek võis tegutseda juba varem, sest dokumendist selgub, et tol ajal oli apteegil juba kolmas omanik. Väärikad apteegipidajad

Sajandite jooksul on Raeapteegis ametit pidanud palju väärikaid mehi, kuid aastatel 1582–1911 tegutses apteegis Burchartite suguvõsa. Ungari päritolu apteeker Johann Burchart Belavary de Sykava, kes algul rentis Raeapteegi, pani aluse traditsioonile, mis jäi kestma kümme sugupõlve. Tema perekonnas valitses

Raeapteegi välisvaade aastal 2021.

traditsioon, mille kohaselt vanim poeg sai isa järgi nimeks Johann ja ta õppis samuti apteekriks.

Burchartid rentisid apteeki raelt, kuni 1689. aastal ostis J.Burchart IV apteegihoone linnalt 600 riigitaalri eest. Kui raad müüs apteegi, kehtestati ka kaks määrust: „Raepteegist tuleb arstirohtu müüa nii päeval kui ka öösel“ ja „niikaua kui Burchartite perekond apteegi eesotsas seisab,

on neil igal aastal õigus tolli ja aktsiisivabalt sisse tuua kaks härjaaami (u 212 liitrit) prantsuse põletatud viina (tegelikult kange konjak).

Aastal 1911 müüsid Burchartite naispärijad apteegi Carl R. Lehbertile, kellele langes ka austav ülesanne korraldada Raeapteegi 500. aastapäeva pidustused. Lehbert oli Eesti Farmatseutilise Seltsi üks rajajaid ja auliige, kellel oli kirglik huvi botaanika vastu. Lehberti mahukast herbaariumist, mida Eesti Loodusmuuseumis säilitatakse, on valik materjale eksponeeritud digitaalsel kujul ka Raeapteegi muuseumis. Lisaks on külalistele tutvumiseks raeapteeker Lehberti kroonika, mis sisaldab päeviku formaadis kirjeldusi apteegi tegevusest koos fotodega 19. sajandi esimesest poolest kuni aastani 1922.

Aastal 1940 Raeapteek natsionaliseeriti. Nõukogudeaegse apteegi ajaloost annab külastajatele aimu väike filmilõik “Raeapteek 1940–85“.

Menukas klarett

Raeapteek on olnud aegade algusest paik, kus käidi peale ravimite ostmise ka nõu küsimas, uudiseid jagamas ja hingeabi saamas. Apteekri positsioon on ühiskonnas olnud lugupeetud ja austatud ning keskaegses linnas oli apteekril otsene kontakt kõigi ühiskonnakihtide ja seisustega. Apteekrile kurdeti muret ja tema soovitusi kuulati hoolega. Keskaegse apteegi sümbol krokodill lae all tekitas samuti aukartust ja pidavat kaitsma nii apteekrit kui ka tema vara. Krokodill sümboliseeris apteekritöö salapära.

Muuhulgas tavatseti Raeapteegis keskajal veiniga tuju tõsta ja müügilt ei puudunud ka maiustused. Kuuldavasti oli Raeapteek just raehärrade meelispaik, kus nõu pidada ja kokkuleppeid sõlmida ning loomulikult tehti seda klareti saatel. Klaretti ehk apteegi vürtsveini, mis pärit aastast 1467, saabki osta ainult Raeapteegist. See on siiani apteegi menukaim toode. Kes soovib, võib proovida ka ise kodus klaretti valmistada, ostes kaasa Raeapteegi klareti vürtsid.

Keskaegses apteegis müüdi veel paberit, tinti, tõrvikuid, kangaid, püssirohtu ja mängukaarte. 17. sajandil ja 18. sajandi algul sai apteegist osta ka vürtse, kohvi, teed, soola ja tubakat. Aastal 1707 keelas raad aga soola ja tubakaga kauplemise apteekides.

Rästikurasv ja kuivatatud kärnkonnad

Ravimidki olid keskaegses apteegis omajagu kummalised ja sellest annab tunnistust 1695. aastast pärinev apteekide kaupade hinnakiri TAXA: vihmaussiõli, rästikurasv, muumiaessents, põletatud mesilased, kuivatatud kärnkonnad ja täku kabjad. Olgu mainitud, et vihmaussiõli kasutati immuunsüsteemi tugevdamiseks ja muumiatükikesi söödi oksendamise esilekutsumiseks, et organism haigustest vabaneks. Muumiaessentsi

Muuseumiruumis on muuhulgas eksponeeritud vana ravimtaimekirst 18. sajandist.

lisamine pidavat suurendama ka teiste rohtude mõju ning seda kallist ravimit ei saanud endale igaüks lubada. Seevastu kuivatatud kärnkonni riputasid ka tavalised kodanikud lae alla, kuna uskusid, et need peletavad katku.

TAXAst ei puudunud tänapäevalgi kasutatavad ravimid, nagu kamper, kadakamarjad, sennalehed, tinktuurid, ekstraktid ja salvid. Lisaks olid esindatud tolleaegsed imerohud mitridaatsium, teriakk, besoaar ja mandragora, mis eelkõige pidid aitama kardetud mürgitamise vastu. Mitridaatsium koosnes 54 koostisosast, teriakis oli aineid kuni 130, muuhulgas ka rästikuliha. Teriaki imetoimet peegeldavad eriti hästi eestlaste rahvapärased nimetused: külakurat, vanatont ja üheksamehejõud.

Martsipan armuvalu leevendamiseks

Raeapteegis on praegugi müügil omanäolist kaupa, näiteks põnevad ja kaunilt pakendatud teesegud, tinktuuripõhjad, Rootsi rohi, kadakamarjad, lavendel ja roosinupud, aga ka apteegi oma lauamäng ja raamatud ning isegi mängukaardid. Leiab tooteid, mis ravivad nii keha kui ka vaimu ja sobivad hästi kingikottigi.

Huvitaval kombel oli tolleaegses hinnakirjas ka martsipan kui ravim armuvalu leevendamiseks ja mälu taastamiseks. Praegu on Raeapteegis müügil käsitsi valmistatud 72% mandlisisaldusega martsipan ja selle juurde kuulub vahva legend Jaan Krossi raamatust „Mardileib“, mille järgi olevat üks apteekri õpipoiss Mart just Raeapteegis martsipani leiutanud. Nii väikestele kui ka suurtele huvilistele pakub Raeapteek martsipani töötuba, kus iga osaline endale ise magusa ravimi valmis meisterdab.

Vajalikku taimset toorainet tinktuurideks, ekstraktideks ja salvideks hankis apteeker kohalikelt elanikelt või rohukaupmeestelt, kel olid sidemed ülemeremaadega. Mõningaid ravimtaimi kasvatas apteeker ka ise. Esimest korda on mainitud apteegiaeda Tallinnas 23. märtsil 1452. aastal ja see asus Barbara kabeli juures Harju värava ees.

Raeapteegi kollektiiv: proviisor-juhataja Triinu Entsik-Grünberg, klienditeenindaja Jelena Kapitonova ja muuseumi projektijuht Birgitta Laanmets.

Muuseumi seinal on kaks vappi. Keisrikulliga vapp ehtis apteeki aastatel 1902–1917 ja Burchartite perekonna raidvapp aastast 1635.

Ekskursioonid ja õpitoad

Ühtpidi oli Raeapteek keskajal kui klubi või meenutas kohvikut, kuid teisalt on siit alguse saanud mitu väärikat asutust. Aastal 1802 seadis Johann Burchart VIII Raeapteegi pööningul sisse hobinurgakese „Mon faible“ (ek "Minu nõrkus"), millest kasvas välja harulduste kollektsioon, mida loetakse Eesti Ajaloomuuseumi eelkäijaks. 1907. aastal alustas raeapteeker P. R. Lehbert apteegi laboratooriumis verevaesuse vastase preparaadi Ferratol tootmist, mida võib lugeda Eesti farmaatsiatööstuse esiktooteks.

Raeapteegi muuseumiruumis on praegu kõigile vitriinides uudistamiseks vanad apteegi tarvikud, uhmrid, kaalud, seisuanumad ja huvitavad ravimikarbikesed, rohupudelid jmt. Oma silmaga saab näha ravimeid, mis keskajal usuti katku peletavat või luu ja lihasvalu leevendavat.

Põhjalikuma ülevaate saamiseks keskaja ravimeetoditest ja apteegi ajaloost pakub Raeapteek giidiga ekskursioone. Soovi korral saab juurde tellida klareti degusteerimise ja töötoa. Raeapteegi hubases keldrisaalis korraldatakse ka avatud õpitubasid. Üritustel saab silma peal hoida Raeapteegi kodulehe ja Facebooki lehe kaudu. Kuni 20. sajandi alguseni tegutsesid apteekides valdavalt mehed, kuid tänapäeval on naised hõivanud enamiku farmaatsiaametitest. Nii korraldavad ka Raeapteegi igapäevaelu naised.

Raeapteek olevat vanasti olnud kuulus oma täpse, korrektse ja ausa teenindamise poolest. Sama head kogemust ja toredaid elamusi pakub Raeapteek ka nüüd.

Raeapteegi põnev tootevalik.