Põnev ja huvipakkuv Víkingur Ólafsson

Víkingur Ólafsson on pianist, kes tuntud oma briljantse tehnika, huvitavate ja mõtestatud kavade poolest. Tema kohta on öeldud, et ta on Islandi Glenn Gould.

Tekst: JOHAN RANDVERE, pianist I Fotod: ARI MAGG

Víkinguri salvestised „Phillip Glass Piano Works“ (2017), „Johann Sebastian Bach“ (2018), „Debussy Rameau“ (2020) ja „Mozart & Contemporaries“ (2021) on saanud metsikult tähelepanu ning neid on striimitud rohkem kui 400 miljonit korda. Tal läheb tohutult hästi, esineb üle maailma ning mängib parimate orkestritega. Põnev tegelane, keda on huvitav jälgida.

Välismaa pianistidest kolleegid ütlesid aastate eest, et on üks uus pianist, keegi Víkingur Ólafsson Islandilt ning ta on väga populaarne, aga nad ei saa täpselt aru, miks. See lause pani meid kõiki toona Ólafssoni kohta rohkem uurima.

MUUSIKUTEE ALGAB JUBA ENNE SÜNDI

Ühes intervjuus räägib Víkingur, et tema muusikutee algas umbes neli aastat enne sündi. Tema vanemad õppisid toona Berliinis – ema klaverit, isa kompositsiooni. Kui Víkinguri isaisa suri, pärisid nad natuke raha, millele

Víkinguri ema andis kodus klaveritunde, isa komponeeris samal klaveril, väike Víkingur oli kogu selle muusika sees ning talle tundus, et klaver ongi kogu universum.

lisasid päris piraka laenu ning ostsid suure Steinway kontsertklaveri. Nii et nende väga väikeses õpilaskorteris oli ühel hetkel suur ja uhke Steinway.

Nelja aasta pärast, 1984, kui ka Víkingur sündis, kolisid vanemad tagasi Islandile, Reykjavíki. Kogu raha oli klaverilaenu all kinni, seetõttu nad endale kodu osta ei saanud ning hakkasid üürima väikest keldrikorterit, kus Víkingur elas ühes toas kahe õega. Järgmised aastad oligi kodu keskel ja põhilisel kohal klaver, mõned tühised kodused asjad lisaks.

Víkinguri ema andis kodus klaveritunde, isa komponeeris samal klaveril, väike Víkingur oli kogu selle muusika sees ning talle tundus, et klaver ongi kogu universum. Ta ootas tihti, et ema õpilased juba ükskord ära läheksid, et ta saaks ise mängida. Ning lisab naljatledes, et oli vältimatu, et kellestki sealt perest pianist saab ning see klaver kellegi saatust suunab.

REYKJAVÍKIST JULLIARDI

Kõige intrigeerivam on aga see, et Reykjavíkist pärit Víkingur läheb edasi õppima Julliardi. 123 000 elanikuga väikesest vaiksest linnast otse maailma kõige nõudlikumasse Julliardi. Tahaks küsida, kuidas ta ettevalmistusi tegi, õppis ja harjutas, et nii läks. Ühes intervjuus räägib ta põgusalt, et põhimõtteliselt on inimesed kas väga muusikas või ei ole üldse, keskmist varianti polegi. Kui su elus on juba muusika, siis see lihtsalt ongi väga tähtsal kohal, tema jaoks sai muusikast justkui emapiim.

Víkingur ei ole osalenud ühelgi suurel konkursil ning on öelnud, et tahtiski karjääri teha ilma nendeta. Pärast Julliardi lõpetamist suundus ta tagasi koju ning tal sisuliselt puudusid kontaktid Euroopas. Ta lõi oma plaadifirma Dirrindi, salvestas ja saatis materjalid lihtsalt mööda maailma laiali ning lootis, et niimoodi õnnestub tal jalg ukse vahele saada.

Esimene plaat sai kodumaal palju väga positiivset kriitikat. Víkingur on öelnud, et tema arvates määrab muusiku saatuse just teine album. Teine sooloplaat „Chopin-Bach“ (2011) saab samuti väga palju head tähelepanu ning see on plaat, millega Víkingur ise ka rahul on. Vähemalt ütleb ta, et kuigi tal on ennast raske kuulata, suudab ta selle helikandja sooritusi rahulikult nautida.

Tema suurem rahvusvaheline karjäär sai alguse 2011. aastal, mil ta esines Reykjavíki Harpa kontserdimaja avamisel. Ta mängis seal Griegi klaverikontserti, mida dirigeeris Vladimir Ashkenazy. Lisaks hakkas ta regulaarselt salvestama ning pälvis järjest enam tähelepanu, preemiaid ja tunnustust. Víkingur on öelnud ka seda, et kõige raskem on saada esimest auhinda, järgmistega on juba lihtsam. 2016. aastal sai temast Deutsche Grammofoni artist, ta salvestas neli albumit,

millest üks on „Mozart ja kaasaegsed“, mida ta esitab üle maailma ning ka siin, Tallinnas.

PROOVIDA ESITADA MUUSIKAT NAGU SADU AASTAID TAGASI ON ABSURDNE NING POLE VÕIMALIK

Víkingur ütleb, et viis eristada head ja väga head on kõikides kunstivormides sama. „Kokkuvõtvalt on küsimus originaalsuses ning selles, et näed maailma läbi enda perspektiivi, mitte läbi teiste õnnestumiste kopeerimise. Muusikat ei tohiks üldse jagada näiteks klassikaks ja kaasaegseks. Muusika, nagu iga teine kunst, on erinevate ideede mängumaa, milles peame hoidma seda pidevat värskust.“ Ta võrdleb muusikat raamatu lugemisega, kui lugeja viib end lõpuks alati sügavalt raamatusse.

Víkinguri hinnangul on näiteks Johann Sebastian Bach üks kõige moodsamaid heliloojaid. „Idee, et peame esitama tema muusikat nii, nagu seda tehti 200–300 aastat tagasi, on absurdne. See on hullumeelne, laisk mõte, milles puudub igasugune julgus.“

Víkinguri arvates peab Bachi esitades olema ka ise peaaegu nagu kaasautor ning ta usub, et Bachi ei peaks kunagi mitu korda täpselt samamoodi esitama, vaid muusikasse tuleb minna sügavuti ning suutma iga kord taas otsast alustada. Noodid on küll samad, aga interpretatsioon peaks olema improvisatoorne. Ta ise on kindel, et mängib kontsertidel küllaltki erinevalt.

MOZART JA TEMA KAASAEGSED TALLINNAS

Tallinnas esitab Vikingur 18. veebruaril kava „Mozart ja tema kaasaegsed“. Nagu eespool märgitud, on see kava ka salvestatud ning levib internetis kiirelt ja laialdaselt. Víkingur on sinna valinud mõned oma n-ö lemmikmozartid ning Mozarti kaasaegsed nagu Haydn, C. P. E. Bach ja ka harvasalvestatud Galuppi ja Cimarosa.

Idee on hajutada kuvandit Mozartist kui kättesaamatust geeniusest. Juba lapsena räägiti talle Mozartist kui kõige andekamast imelapsest, kelleni polegi võimalik jõuda ja kes on nii jumalikult andekas ja ebamaine, et peabki jääma kättesaamatuks. Víkinguri arvates on see kuvand eksitav. Ta ütleb, et Mozart oli küll imelaps, aga kui mõelda sellele, kui Mozart oleks surnud kümme aastat varem ehk

VÍKINGUR ÓLAFSSON

Víkingur Ólafsson on tänapäeva pianismimaailma suurimaid staare. Teda hinnatakse ülivõrdes erakordsete esituste, teedrajavate kontserdikavade ja olulisuse eest muusikamaailma meediakajastuses. Ólafsson esineb juhtivate orkestritega ning on resideeriv artist maailma parimates kontserdisaalides ja festivalidel. Ta töötab kõrgelt hinnatud kaasaja heliloojatega, esmaesitab ja salvestab uusi teoseid. Ólafssoni salvestised Reykjavíki erakordselt kaunist, kuid tühjast Harpa kontserdisaalist on leidnud miljoneid vaatajaid-kuulajaid üle maailma.

Tallinnas kõlab 18. veebruaril kell 18 Estonia kontserdisaalis Ólafssoni koostatud kontserdikava Mozarti ja tema kaasaegsete heliloojate loomingust.

Muusikat ei tohiks üldse jagada klassikaks ja kaasaegseks. Muusika, nagu iga teine kunst, on erinevate ideede mängumaa, milles peame hoidma seda pidevat värskust.

25-aastaselt, mitte 35-aastaselt, poleks Mozart meie jaoks Mozart. Ta oleks muidugi olnud muusikaloos kui üks kõigi aegade andekamaid noori muusikuid, kuid see Mozart, kuidas meie teda mõtestame, „tekib“ oma viimasel kümnel eluaastal, mitte enam imelapsena, vaid küpse täiskasvanud heliloojana.

Víkingur arutleb, kuidas nendel aastatel avastab Mozart Bachi muusika, kuidas ta pole enam wunderkind, kuidas ta eluolu muutus, kuidas ta pidi justkui otsast alustama. Plaadi põhiline idee on näidata Mozartit kui küpset, töökat ja värsket heliloojat. Lisaks ka kerge ülevaade, mis toimus muusikas näiteks 1780ndatel.

VÍKINGUR ÓLAFSSON PANEB JÄRELE MÕTLEMA

Víkingur Ólafsson on kahtlemata huvitav persoon. Ta ütleb enda kohta, et loodab olla otsiv pianist. Ja seda ta ka on.

Olen kuulnud, kuidas arutatakse selle üle, et maailma äärelt, väikeselt Islandi saarelt tulnud muusik mõjub praegusel ajal eksootiliselt, ja kuulnud, et tema puhul on midagi isetegevuslikku. Ja miks tal nii hullumeelselt hästi läheb, ei tea ikkagi mitte keegi. Või miks ta salvestab enamasti vähemängitud repertuaari. Ja tõesti, tuleb tunnistada, et tema arvamus, mille kohaselt ei tohiks muusikat lahterdada, on šokeeriv. Ka see on veidi šokeeriv, et me ei tohiks üritada esitada Bachi nii, nagu tehti seda helilooja eluajal.

Just selliseid nõuandeid tegelikult noored muusikat õppides vajavad: selgust, süsteemi ja kriteeriume. Õpimegi ju kõigis muusikakoolides algusest peale eri stiile ja ajastuid ning saame esmased ja hiljem juba laialdasemad teadmised, kuidas mida esitatakse.

Huvitav näide on Bach, keda on vaja esitada pea igal suurel klaverikonkursil. Esimese vooru kavas peab olema enamasti prelüüd ja fuuga Bachi HTKst, Chopini ja Liszti etüüd, klassikaline suurvorm. Mulle on jäänud mulje, et kui mängida kõike peale Bachi korralikult, ausalt ja säravalt, saab teise vooru edasi. Kui aga mängida Bachi erakordselt ning ülejäänud kava, ütleme, kahvatult, võib edasisaamisest vaid unistada. Aga kui keegi mängib kogu kava kõik säravalt ja lisaks ka Bachi lausa eriti säravalt, annab see muusikule ju nii palju juurde. Seega: ühtpidi oleks Bach kavas nagu tähtis ja teistpidi mitte nii väga.

Sarnane näide Bachiga on nõukogude keelpilliartistide vanad salvestised, mis mõjuvad ka kuidagi nii, et „nojah, toona mängiti nii ja praegu enam mitte“. Mis saab olla sellise lause mõte? Mulle põhimõtteliselt ei meeldi lähenemine, et mõnd teost tuleb mängida „niimoodi“. Samas on mulle muusikas igasugused kriteeriumid väga sümpaatsed. Vastasel juhul on keeruline ja isegi võimatu teha vahet professionaalsusel ja isetegevusel. Kõigile lapsevanematele on ilmselt tuttav, et laps tahab unejuttu või unelaulu kuulda igal õhtul samamoodi. Mitte ainult sarnaselt, vaid sama intonatsiooni ja sõnadega. Seda võrdlust tuuakse ka publikuga, kes on millegagi harjunud ning ootab täpselt seda, mida alati.

Minule aga meeldib mõelda ja üritada aru saada, kuidas võisid Liszt ja Mozart oma teoseid või Schubert oma laule sõpradele esitada. Meeldib ka mõte, et heliloojad peegeldavad oma aega. Seda teeb loomulikult ka Víkingur.

Plaadi põhiline idee on näidata Mozartit kui küpset, töökat ja värsket heliloojat.

Víkingur Ólafsson paneb mõtlema paljule. Aga tema ideede ja mänguga tekib mingisugune usaldus. Kui ta räägib, et Bachi teoseid õppides tuleb kogu kompositsioon ära õppida ning seda laval esitades justkui koha peal uuesti komponeerida, siis on ta seda tõepoolest ka teinud. Lisaks muidugi briljantne tehnika ja kõlakultuur.

Ka kogu tema visuaalne pool on läbi mõeldud: pildid, videod, postitused sotsiaalmeedias. Ta on avatud elule, muusikale ja meie ajale, mis on nii sümpaatne.

Ólafssonil on õnnestunud luua omamoodi uus interpretatsioon ja tema kuulajad ootavad põnevusega, mida ta järgmiseks ette võtab.

Temas on minu märkamiste kohaselt midagi sarnast Arvo Pärdiga, sest sarnaselt Pärdi loominguga on ka kõige muusikakaugemad inimesed sattunud vaimustunult rääkima, kuidas salvestistelt kuuldud muusika on nii ilus, et kõrvu ei saa neilt kuidagi ära.