Monika-Evelin Liiv: „Ei ole ilusamat reekviemi kui Verdil“

Monika-Evelin Liiv:

„EI OLE ILUSAMAT REEKVIEMI KUI VERDIL“

„Verdi reekviem on huvitav ka selle inimese jaoks, kes klassikalist muusikat muidu ei kuula. Kui mõne teose puhul võib olla nii palju korduvaid teemasid, et jää igavusest magama, siis Verdil kogu aeg teemad vahelduvad,“ ütleb Monika-Evelin Liiv, üks neljast solistist, kes ülestõusmispühadel kolmel kontserdil reekviemi laulab.

Tekst: LIIS SELJAMAA I Fotod: ROBERT MOORE, SANGWOOK LEE, ROBERT KOLOYAN

Varasemalt on Liiv seda muusikaajaloo üht armastatumat ja enim esitatud suurvormi laulnud viies projektis. Esimest korda kümne aasta eest Prantsusmaal, aasta hiljem Inglismaal, siis MustonenFesti kontserdil, mida esitati hiljem veel Iisraelis. 2019. aastal korraldas Liiv oma kodukandis Tõrvas Verdi suurteose esituse juba ise, tähistamaks maestro Eri Klasi 80. sünniaastapäeva ja 145 aasta möödumist reekviemi esmaettekandest.

LONDONI KUNINGLIKU OOPERI PUUDUTUS

Moel või teisel on pea kõik Verdi reekviemi laulmised Liivi jaoks seotud Londoni Kuningliku Ooperiga, peamiselt solistide kaudu. Kuningliku ooperi Jette Parkeri noorte solistide programmi abil sai oma karjäärile hoo sisse ka Tõrva lähedalt pärit neiu. Programmi põhimõte on, et noored lauljad saavad teha väiksemaid rolle ja olla põhisolistide asendajad. Eestlannal oli Londonis aastail 2007–2009 hooaja jooksul kaheksa rolli, neist kolm asendajana. Seda lavalist kogemust hindab ta siiani väga kõrgelt.

Ji-Min Park

Juba Prantsusmaal osales Verdi reekviemi kontserdil teisigi Jette Parkeri programmi läbinud noori, teiste seas Anush Hovhannisyan, kes tegi Londonis oma debüüdi Liivist veidi hiljem. Ji-Min Parkiga on Liiv kuninglikus ooperis korduvalt koos laulnud, Leedu rahvusooperi solisti Liudas Mikalauskasega seob neid samuti varasem lavapartnerlus. Hovhannisyan ja Park tegid kaasa ka neli aastat tagasi Tõrvas toimunud kontserdil, nüüd siis kohtutakse taas. „Eesti Kontsert andis

Kõik minu kutsutud solistid tulevad Eestisse alati hea meelega. Ja meile kõigile meeldib Verdi väga.

Monika-Evelin Liiv

tõesti mulle kena võimaluse kutsuda kaassolistideks inimesi, kes mulle meeldivad. Nad tulevad Eestisse alati hea meelega. Ja meile kõigile meeldib Verdi väga,“ lisab lauljanna. Mida rohkem sellist kirjumat seltskonda väljastpoolt Eestisse tuleb, seda kasulikum kodustele muusikutele, arvab ta. See arendab ja annab uut kogemust.

Ent see on esitajate jaoks nõudlik teos. 200 muusikut lavale tuua ei ole alati ka jõukohane ülesanne. Samas meenutab Liiv, et nii Prantsusmaal kui Inglismaal toimusid kontserdid väiksemates linnades ja mitte suurtes ooperimajades-kontserdisaalides. See andis talle Tõrva kontserdi korraldamiseks ka piisavalt julgust ja enesekindlust. Suurim mure oli, kas lavale saab piisavalt suure koori. Aga sai ja dirigent Risto Joost koos Heli Jürgensoniga tegid lauljatega proovides suurepärast tööd. „See oli väga vinge, kui nad oma kooripartiisid laulsid. Verdi reekviem ei ole kunagi igav, isegi kui sa teosest eelnevalt mitte midagi ei tea. Ma julgen väita, et see meeldib igale inimesele. Ei ole ilusamat reekviemi kui Verdil,“ on Liiv kindel.

Solistidelt nõuab selle laulmine samuti omajagu pingutust. Selleks, et laulda nii, nagu helilooja on ette näinud, peab olema vokaalselt

Anush Hovhannisyan Liudas Mikalauskas

Giuseppe Verdi reekviem

N, 6. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja R, 7. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal L, 8. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja

Anush Hovhannisyan (sopran, Armeenia) Monika-Evelin Liiv (metsosopran) Ji-Min Park (tenor, Lõuna-Korea) Liudas Mikalauskas (bassbariton, Leedu) Oratooriumikoori naisrühm Eesti Rahvusmeeskoor Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Risto Joost

väga kindel. Nõudlikud on nii sopranite, tenori kui bassbaritoni partiid, lauldakse neid siis koos kooriga või ilma. „Näiteks „Agnus Deis“, mis algab sopranite a capella’ga, on kõige tähtsam mitte ära vajuda. Küsimus pole üldse professionaalsuses, me kõik oleme inimesed ja kõigil on neid hirme,“ toob Liiv ühe näite. Lauljate pill on nende keha ja tegijatel juhtub, isegi neil, kes on aastakümneid laval olnud ning aariat või partiid kümneid kordi laulnud.

Verdi reekviem ei ole kunagi igav, isegi kui sa teosest eelnevalt mitte midagi ei tea.

Monika-Evelin Liiv

Reekviemi laulmise ajal on metsosopranil siiani kõik õnnestunud, aga suurteoste puhul pole niisugused eksimused ikkagi välistatud. Ka pika kogemusega lauljatel võib teinekord apse juhtuda. „Sellisel juhul on muidugi kõige parem oma lauluga edasi minna, orkester silub selle dirigendi juhtimisel ära. Solist ei saa ju vait jääda, et oih, sassi läks,“ selgitab Liiv. Kui solist ise, dirigent ja orkester kiiresti reageerivad, ei pruugi publik arugi saada, et midagi valesti läks.

DIRIGENT MÄÄRAB TEMPO, RÕHUD JA NÜANSID

Kas üldse ja kui palju muudab laulja jaoks teose esitamise juures see, kui palju seda varem lauldud on? „Veidike ikka muudab, n-ö sisse lauldud teose puhul on kõik vokaalselt kindlamad,“ arvab Liiv. Teose sisu ja esitamise viis sõltub juba paljuski dirigendist. Kui noodid tulevad heliloojalt, siis muusikalised rõhuasetused ja nüansid määrab dirigendikepp. „Andres Mustoneni tempo näiteks oli oluliselt kiirem, kui Verdi puhul tavaliselt. Selle kontserdi järel tulid paljud hiljem ütlema, et niisugust varianti Verdi „Reekviemist“ polegi varem kuulnud,“ meenutab ta.

Risto Joost

Kuna Risto Joostiga on nii orkester kui ka osa koorist ja solistidest seda teost juba esitanud, on muusikutel ettekujutus olemas. Vaevalt et dirigendi nägemus paari aasta jooksul kardinaalselt muutuda võib. Joost on ise samuti laulja, talle meeldivad lauljate „peensused“, samas teab ta solistide võimalusi ja ootusi väga hästi. „Lauljate dirigendina“ hindab Liiv Joosti hetkel üheks Eesti paremaks.

Ehkki Verdi kirjutas oma reekviemi mälestusteosena ja mingit sobivat aega selle esitamiseks oodata ei tule, on ülestõusmispühad ja hingedepäev kujunenud teose ettekandmisel traditsiooniks. Vaimulikele tekstidele loodud suurvorm võiks kõige paremini kõlada mõnes pühakojas, Eesti kirikud ei mahutaks paraku kogu muusikute väge altari ette ilmselt ära. Sobivaid kontserdisaale meil õnneks on, nii saabki kodumaine publik varakevadel taas nautida seda kirglikku ja teatraalset muusikat, või nagu Verdi kaasaegsed vahel mainisid, ooperit vaimulikus rüüs.

VERDI KÕNELEB OMA JUMALAGA ITAALIA KEELES

Püüd kirjeldada Giuseppe Verdi reekviemi neile, kes pole seda kunagi kuulnud, on võrreldav sellega, kui võtta pihutäis vett ja öelda inimesele, kes pole näinud merd, et see nüüd ongi meri. Ettekujutust merest ta ei saa, kirjutab muusikateadlane ja pedagoog Maia LIlje. 19. sajandi tuntud reekviemidest (Robert Schumanni, Antonín Dvořáki, Gabriel Fauré, Charles Gounod’ ja Camille Saint-Saënsi sulest) eristub Verdi teos oma teatraalsusega. Vaid Brahmsi „Saksa reekviem“ („Ein deutsches Requiem“) eemaldub katoliku kiriku traditsioonist ja peegeldab teistsugust lähenemist surmateemale, mis tuleneb Brahmsi piiblikäsitluse protestantlikust algest. Verdi monumentaalne teos on pühendatud Itaalia vabadusvõitluse (risorgiemento) juhtfiguurile ja helilooja kirjanikust mõttekaaslasele Alessandro Manzonile ning kõlas esmakordselt tema esimesel surma-aastapäeval 1874. aasta mais Milano San Marco kirikus. Solistide hulgas olid Itaalia nimekaimad lauljad, kes osalesid ka kolm aastat varem Verdi ooperi „Aida“ esiettekandel. On väidetud, et Verdi reekviem on liturgiasse rüütatud ooper. Tõepoolest, ka selles teoses valitseb sarnane dramaturgilis-muusikaline loogika nagu Verdi ooperites: inimene vastamisi iseenda ja oma saatusega. Verdi suhtus liturgilise kirikumuusika žanri suure aukartusega. Tema naine Giuseppina Strepponi on kinnitanud: „Verdi polnud ateist, aga kindlasti mitte veendunud usklik. Pühakirja pidas ta oma elus väga oluliseks.“ Komponeerima asudes süüvis Verdi itaalia varasemate heliloojate vaimulikku muusikasse, gregooriuse laulu ja rangesse kontrapunktitehnikasse ning uuris Pariisis Hector Berliozi suurejoonelise reekviemi („Grande Messe des Morts“, 1837) moodsat orkestratsiooni. Ta järgis ladinakeelse liturgia traditsioonilist teksti, kuid selle muusikaline kujundus läheb kaugemale algsest surma ja ülestõusmise kristlikust käsitlusest. Selles teoses on kurbust ja alandlikkust, palveid, hirmu ja lootust, mis valdavad kohtumõistja ees seisvat inimest. Need tundmused väljenduvad Verdi muusikas väga kordumatul, kirglikul moel, kuid enam kui ooperites, on siin rangust, tõsidust ja ülevat pateetikat. Seitsmeosalise teose keskne, omakorda seitsmeks numbriks liigenduv ulatuslik „Dies irae“ sekvents on dramaturgiline meistriteos – võimas muusikaline fresko, võrreldav Michelangelo viimset kohtupäeva kujutava hiigelpannooga Sixtuse kabeli altariseinal. Soolo-, ansambli- ja koorinumbrite vaheldumist võib omakorda võrrelda filmiga, kus otsekui lähi- ja kaugvõtete tehnikat kasutades valgustab helilooja oma muusikas indiviidi ja erinevate inimgruppide emotsioone erinevast rakursist.

Sekventsi võimas avanumber „Dies irae“ („See vihapäev on õudne“) loob pildi inimkonda tabanud apokalüpsisest. Vägevate trompetihelidega algav teine osa „Tuba mirum“ („Pasun hüüab valjult“) ning järgnev bassi ja kooriga ähvardavalt kõlav „Mors stupebit“ („Surm ja loodus tarduvad“) kõnelevad surma paratamatusest. Kolmas, metsosoprani ja kooriga osa „Liber scriptus“ on täis veendumust, et „loetakse ette raamat, kus on kirjas kõik, mis maailmas on tehtud“. Solistidega neljandas osas „Quid sum miser“ („Mida ma, vilets, siis ütlen“) väljendub hirm. Järgmistes, kontrastiderikkais osades „Rex tremendae“ („Hirmus, majesteetlik kuningas“), „Recordare“ („Mäleta, halastaja Isaand“), „Confutatis“ („Süüdlased on äraneetud“) ja kogu sekventsi lõpetavas „Lacrimosas“ („See pisaraterohke päev“) kuuleme palveid halastusele. Reekviemi ainus ooperlikult kaunis aaria „Ingemisco“ („Ohkan, sest olen väga süüdi“) on komponeeritud tenorile.

Verdi „Messa da Requiem“ algab koorilt kõlava alandliku palvega „Requiem aeternam dona eis, Domine, et lux perpetua luceat eis“ („Igavest rahu anna neile, Issand, ja igavene valgus paistku neile“). Teose grandioosset lõpuosa „Libera me“ („Päästa mind, Issand“) alustab sopran ekspressiivse retsitatiiviga, järgnevad „Dies irae“ ja „Requiem aeternami“ põhiteemad. Siiski ei lõpeta Verdi oma teost traditsiooniliselt rahupalvega, vaid võimsa fuugaga – ülistusega inimese meelekindlusele.

Viini kardetuim arvustaja Eduard Hanslick kirjutas 1875. aastal kontsertettekannete järel: „See, mis kriitikute silmis Verdi reekviemi muusika liiga kirglikuks, ooperlikult teatraalseks teeb, tuleneb tema rahvuse tundelaadist, ja itaallasel on ju ometi õigus küsida, kas ta oma jumalaga ei võiks kõnelda itaalia keeles?“ Reekviemi ootas ees õnnelik lavasaatus. Juba mõni kuu pärast esmaettekannet Milanos esitati teost seitsmel järjestikusel kontserdil Pariisi Opéra Comique’is ning veel samal aastal 1200 lauljast koosneva hiigelkooriga ka Londoni Royal Albert Hallis. Peagi kuuldi teost Peterburis ja Saksamaa tähtsates muusikakeskustes.

Ei meenu küll ühtki näidet, et üks religioosne teos meie päevil nõnda kiiresti saavutaks sellise populaarsuse juba loomise järel ning säärasel hulgal ettekandeid suurimates muusikakeskustes nagu Verdi reekviem.