Ariadne. Monteverdi kadunud ooperit otsides

Näitlejanna Virginia Ramponi-Andreini ehk „La Florinda“ ette kandmas Ariadne lamenti.

Claudio Monteverdi meisterlik ooper „Ariadne“ valmis aastapäevad pärast ülimenuka „Orpheuse“ lavaletoomist ning ehkki ka järgnenud ooperid, „Odüsseuse tagasipöördumine“ (1640) ja „Poppea kroonimine“ (1643) õnnestusid, ei kirjutanud helilooja hiljem enam ühtegi sellise väljendusjõuga aariat nagu „Ariadne“ keskne Lamento.

Tekst: ANDREW LAWRENCE-KING I Eestindanud: SAALE FISCHER I Maali autor: DOMENICO FETTI (1611) / Repro: THE PICTURE ART COLLECTION / ALAMY STOCK I Foto: KATERINA ANTONENKO

Kui Monteverdi teised ooperid kandsid žanrimääratlust commedia või favola in musica (lugu muusikas – „Orpheus“), siis libretist Ottavio Rinuccini soovil sai mitmetele allikatele, sh lavastusele eelnenud kirjavahetusele, tollastele trükitud allikatele ja ka tunnistajate ütlustele tuginedes tõestanud, et kuulajad võtsid „Ariadne“ vaimustusega vastu. Ariadne nutulaul, Lamento, olevat saalis „Ariadne“ suursuguse määratluse tragedia.

Mantova õukonnas toimunud pulmapeol esietendunud „Ariadne“ oli Monteverdi enda hinnangul tema õnnestunuim lavateos. Helilooja eesmärk väljendada emotsioone tõetruult muusikas (via naturale alla immitatione) oli täitunud. Ooperit taasesitati Dubrovnikus arvatavalt 1620. aastal ning „Ariadne“ oli ühtlasi helilooja esimene ooper, mille ta valis lavastamiseks jõuka kaubanduslinna Veneetsia esimeses avalikus teatris (1639).

Muusikateadlane Tim Carter on oma uurimuses „Moneteverdi’s Musical Theatre“ (2002) viibinud daame pisarateni liigutanud. Kahjuks on kuulus „Lamento d’Arianna“, Ariadne nutulaul, ainus number, mis kunagisest menuooperist on meie ajani säilinud. Sestap otsustasin 2017. aastal Tim Carteri abil Monteverdi ooperitrioloogia n-ö neljanda ooperi taastada – selle esietendus toimus Moskvas Natalja Andrew Lawrence-King Satsi nimelises lasteteatris, kelle tellimusel valmis omal ajal ka Prokofjevi „Petja ja hunt“. Ariadne nutulaul on kõlanud arvukatel kontsertidel kõrvuti Monteverdi muude teostega, samuti on „Ariadne“ muusikat püütud ühel või teisel moel taastada. Näiteks 1995. aastal kirjutas Alexander Goehr Monteverdi meloodiatele tuginedes uue

teose vokalistidele, löökpillidele, saksofonile ja elektroonikale, kuid vaatamata kõrgetasemelisele esitusele kukkus teos tervikuna läbi. 2015. aastal tuli ansambli La Venexiana juht Claudio Cavina välja diametraalselt erineva ideega. Cavina säilitas Rinuccini originaallibreto, sobitades ooperi tekstid kokku Monteverdi olemasolevate teoste muusikaga. Niisugune contrafacta tehnika on üdini ajastutruu – ka 17. sajandist on säilinud teoseid, milles Monteverdi muusika itaaliakeelne ilmalik sisu on asendatud vaimulike tekstidega, sh on ka vanakreeka müütilisest maailmast tõukuvale Lamento’le olemas ladinakeelne alternatiiv, kristliku jumalaema „Pianto della Madonna“. Paraku jäi Cavina contrafacta-teose tähelend autori haigestumise ja hilisema surma tõttu lühikeseks.

Minu versioon Monteverdi 1608. aastal valminud „Ariadnest“ erineb nii ühest kui teisest eelmainitust, kuna tegemist ei ole nüüdishelilooja vaba väljenduse ega ka mitte contrafactatehnikaga. Monteverdi loomestiili ja -võtteid pieteeditundeliselt kasutades olen säilinud tekstidele kirjutanud uue muusika, mida täiendab ajastuteadlik ettekandeviis.

Kui pöördusin „Ariadne“ taastamise mõttega Tim Carteri poole, oli tema esimene küsimus õrritav „Miks?“. Justkui mägironija, kes püüab Everesti mäge imetleda pilvisel päeval, vastasin talle spontaanselt: „Sest seda teost ei eksisteeri!“ Üsna alguses sai meile mõlemale selgeks, et Rinuccini iga sõna asetamine muusikasse on omamoodi muusikateaduslik uurimus, mis avab akna Monteverdi kui helilooja maailma. Esimestest hetkedest, kui mul endal tuli helilooja rolli astuda, hakkasid akadeemilised taotlused põrkuma lavateose ettevalmistamisega seotud praktiliste probleemidega. Nii nagu Claudio, sõltusin ka mina väga suurel määral luulevormis tekstist.

Mind kannustas soov tuua publikuni väga eriline ooperielamus, võimalus kuulata ja näha Monteverdi kõige kuulsamat traagilist kompositsiooni „Lamento d’Ariannat“ selle algses teatraalses kontekstis. Tuntud kaebelaulu „värvivad“ ühelt poolt muusikalise draama kirju tegelaskond – printsid, kuningannad, jumalad, kangelased, metslased, sõdurid ja lihtsad kalurid – ning teiselt poolt muusikaliste kontrastide plejaad – dramaatilise monoodia kõrval kõlab kõrvupaitav ansamblimuusika, elavaloomulised tantsud ja väärikad sümfooniad. Samuti soovisin tuua tänapäeva kuulajani libretist Rinuccini meistriteose, Ariadne poeesiasse ja muusikasse kätketud tragöödia.

Seekordse ettekande näol on tegemist kontsertlavastusega ning sellele vastavalt on timmitud ka teose kogupikkust. Kogu Monteverdi originaallooming on säilitatud, sh ansamblimuusika, milles saavad oma meisterlikkust näidata ja kuulaja kõrva paitada nii Eesti Filharmoonia Kammerkoor kui ka Floridante barokkorkester.

Minu versioon Monteverdi 1608. aastal valminud „Ariadnest“ erineb nii ühest kui teisest eelmainitust, kuna tegemist ei ole nüüdishelilooja vaba väljenduse ega ka mitte contrafactatehnikaga.

Arvestades koori erilist rolli selles ettekandes, kutsun publikut kogema Ariadne muusikalist lugu mitte üksnes silmade ja kõrvadega läbi Rinuccini kauni teksti, vaid tunnetama ka koori esituses vormuvate tegelaste emotsioone: väsinud, kuid võidukad sõdurid, nende kõrval lihtsad kalurid, kes koos Ariadnega kogevad armastusest tõukuvate emotsioonide vastandlikkust: lummus võõramaise printsessi ilust, mure tema traagilise käekäigu pärast, põlgus truudusetu kaaslase vastu, ahastus Ariadne südamevalu pärast, rõõm päästja ja Bacchuse piduliste saabumise üle ning eufooria õnneliku lõpu üle.

Võidab kõikvõimas Amor, armastuse kehastus. Armastus ja selle mitu palet, mida Monteverdi väljendas oma 1608. aastal loodud muusikaga; pisarad ja naer, mis Rinuccini poeesias ja uues muusikas vallanduvad ning tänaste lauljate ja pillimängijate esituses loodetavasti ka teiegi südame keeli puudutavad, armsad kuulajad!

HOOAJA PEATOETAJA