Kuulajate eest ei saa midagi varjata, töötab ainult ausus

Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit, esmakordselt koos, ühel laval. Ammune unistus ja idee, mis jõuab kontsertideni märtsi algul. Ühel laupäevasel pärastlõunal said Eesti Kontserdi nõupidamiste toas kokku Kadri Voorand ja Vaiko Eplik, et rääkida, kuidas see kõik toimuda võiks.

Vestluse pani kirja: LAURI AAV I Fotod: JAKE FARRA, ERAKOGU

Alustuseks uurisime, kust sai idee alguse, kes kellele helistas.

Kadri: Mina helistasin Vaikole!

Vaiko: Aga see oli juba sada aastat tagasi.

Kadri: Mõte ise on tõesti pärit aegade algusest. Mitte päris aegade algusest, aga Estonian Voicesi aegade algusest. Sündisime siia ilma 2010. aastal, lauldes esmakordselt mais Estonia kontserdisaalis emadepäeva kontserdil. Vaiko muusika avastasin enda jaoks siis, kui nad Kristjan Randaluga koos plaadi tegid. Kuulasin selle lihtsalt ribadeks.

Vaiko: See on džässiinimeste seas üsna tavaline jutt, et „Kooskõla“ plaadilt kuulsid nad minu nime esimest korda. Mina mäletan sind aga sellest ajast, kui tulid pärast üht kontserti lavale mu efektiplokke uurima. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks ükski tütarlaps sellise sooviga minu poole pöördunud. Koostööst me sel korral ilmselt veel ei rääkinud. Minu koostöösoov on paljuski väga isekas – armastan väga oma laule arranžeerida, üksi stuudios töötades puuduvad piirid, kui mitu vokaalpartiid teineteise otsa salvestada. Kontserdile sellest muidugi väga midagi ei jõua ja seal kõlavad lood teistmoodi. Oleme Eliidiga laval püüdnud jõudumööda mitmehäälsust tekitada, aga plaadil kõlavat me elavas esituses saavutada ei suuda.

Olen vokaalide, ka taustavokaalide osas väga nõudlik. Olen ju kasvanud sarnases kollektiivis nagu Estonian Voices, kui teismelisena laulsin Thea Paluoja laulustuudio ansamblis Segased koos Priit Võigemasti ja mitme teise noorega. See on minu peamine muusikaline kool, olen ju tegelikult lõpetanud ainult lastemuusikakooli klaveri erialal ja kõigist järgmistest õppeasutustest üsna pea minema jalutanud. Laulda teismelisena kõike alates rahvamuusikast kuni Duke Ellingtonini viie-kuuehäälsetes seadetes oli silmiavav kogemus.

Lauri Aav: Ühes intervjuus oled öelnud, et kõik sinu harmooniad on sündinud tänu Kustas Kikerpuu solfedžotundidele Otsa-koolis.

Vaiko: See tuli hiljem, mil sain teada, milliseid akorde kuidas nimetatakse, kuigi kasutasin neid juba enne seda. Otsa-koolis õppisin vaid poolteist aastat, lõpus olid Kikerpuu harmooniatunnid ainsad, kus üldse kohal käisin. Kui akorditüübid olid selgeks saanud, siis ma lihtsalt krabasin need kaasa ja jooksin… Praktikas oli mul kõik Theaga töötamisest juba tuttav, aga kirja polnud midagi pandud.

Kadri: Aga sa ise oled neid oma keerulisi harmooniaid üldse kirja pannud? Vaiko: Mitte kunagi!

Kadri: Ühtegi mummu ühegi joone peal ei ole?!

Vaiko: Seda kooli all Thea juures mõtlengi. Meil oli Segastega igal nädalal mitu proovi ja lugematul hulgal kontserte ning repertuaar uuenes pidevalt. Kõigepealt õpetas Thea loo meloodia selgeks, siis lisandusid kiht-kihilt saatehääled, kuni moodustus harmoonia. Hiljem mees- ja naishäälte vaheline dünaamika ja detailid. Õppisin seda meetodit nii hästi tundma, et meeshääli seadsin juba ise. Olen tänaseni täpselt samamoodi stuudios oma lugude instrumentaalseadeid teinud. Õnneks oleme kõik tänapäeval olukorras, kus tehnika võimaldab kõike juba kodus teha. Kui alusta-

Laulda teismelisena kõike alates rahvamuusikast kuni Duke Ellingtonini viie-kuuehäälsetes seadetes oli silmiavav kogemus.

sin, sai salvestada ainult stuudios. Stuudiotund maksis 300 krooni, mis oli sama palju, kui mu terve kuu taskuraha.

Kadri: Aga kuidas sa siis komponeerid, kuidas sünnib muusika?

Vaiko: Palju sõltub sellest, kas mul on tekst, millega töötada. Enamasti on kõigepealt muusika ja tekst tuleb suure vaevaga juurde teha või leida. On mõned erandid. Muusika algab harmoonilisest järgnevusest ja see sünnib enamasti kitarril või klaveril. Kui minu harmooniates on midagi erilist, siis see, et olen õppinud klaverit, aga kirjutan kitarril, ja see tekitab kummalisi tulemusi. Harmoonia tingib vormi, lisanduvad trumm ja bass, siis laulan, kiht-kihilt. Bändiproovi lähen sisuliselt valmis salvestisega ja selle põhjal siis igaüks kujundab oma pillipartii. Oleme nii kaua koos mänginud, et tunnetame üksteist ja pretensioone ei ole tekkinud. Seda enam, et bassimees Kostja ja ka Kristjan Randalu on ainsad inimesed maail-

ESTONIAN VOICES, VAIKO EPLIK JA ELIIT

N, 9. märts Vanemuise kontserdimaja R, 10. märts Pärnu kontserdimaja L, 11. märts Estonia kontserdisaal Estonian Voices: Maria Väli, Mirjam Dede, Kadri Voorand, Mikk Dede, Rasmus Erismaa, Aare Külama

Eliit: Vaiko Eplik, Sten Sheripov, Kostja Tsõbulevski, Kallervo Karu

Estonian Voicesi ja Vaiko Epliku ühine suurkontsert. Kõigi osaliste kauaaegne plaan ja unistus, mis juba aastaid mõtteis mõlkunud. Me kõik oleme harjunud, et Epliku ikooniliste hittide vääramatu osa on tema enda sisselauldud mitmehäälsed vokaalpartiid. Estonian Voices võtab selle rolli üle ning Epliku ja Eliidi tuntuimad lood saavad sel kontserdil senikuulmata vokaaltausta elavas ja elusas esituses. Lisaks on Estonian Voicesil plaanis a cappella versioonid oma nägemusega mitmetest Epliku lugudest. Eplik on kohal Eliidi täiskoosseisuga lisaks Estonian Voicesi kuuele imelisele häälele, mistap kostab lavalt erakordselt võimas kombo. Säärane suur koosseis ja kava on ainukordne ettevõtmine.

mas, kes tunnevad proovi tulles minu salvestatud materjali paremini kui ma ise. Paar korda on proovis vaidlusi olnud, pärast lähen kodus kuulan üle, neil oli õigus. Aiman, et Kadri on nüüd varsti kolmas, kes selle klubiga liitub. Erinevalt Kadrist – mina ei kirjuta muusikat, ma lihtsalt teen.

Kadri: Mina panen tõesti neid mummusid noodijoontele, aga kuulan kadedusega, kuidas Thea meetodit oma ansambli peal päris elus proovida said. Olen loomult pisikesest peale improvisatoorne, mulle ei meeldinud etüüdid, mida klaveril tuli lapseeas harjutada, aga pidin. Olen aastaid olnud teatri- ja muusikaakadeemiast saadud hariduse mõju all ja see oli väga raske aeg. Kool kinkis mulle nende aastate jooksul küll lugematul hulgal põnevaid klassika- ja crossover-projekte ja oskuse kõike noodistada, aga pani tugevalt proovile, kas tulen sealt loomingulisusega tagasi välja. Pärast aastaid tunnen alles viimasel ajal, et kirjutan intuitiivselt. Varasemalt arvasin, et mu looming tuleb minu seest, aga luiskasin endale, sest palju oli müra, mille all algidee kannatab. Aga see oli üks osa õppimisest, mida ei kahetse.

Vaiko: Selgub, et oleme täielikud vastandid: alustades juuksevärvist ja soost ning lõpetades paigutumisega noteeritud ja noteerimata muusika loomise maastikul. Lõppkokkuvõttes loeb siiski ainult tulemus ehk muusika, mida teeme.

Kadri: Minu kui looja ja interpreedi jaoks on võiks muusika kohe töötada kuulaja emotsioonidega. Vaiko muusikas ongi kõige olulisem, et see kõneleb kuulajaga igasuguse pingutuseta, seal ei pea midagi lahti kodeerima. Estonian Voicesil saab nendel kontsertidel olema väga põnev – ma ei tahaks Vaiko selgete lugude puhul midagi muuta, vaid kuidagi vaikostuda ja muutuda mitmehäälseks Vaikoks.

Lauri: Tulles kontserdi juurde. Vaiko, kas sul on lood, mida oled varem mõelnud, et neid tahaks Voicesiga kuulda?

Vaiko: Neljanda plaadi peal on mitu laulu, mille puhul olen mõelnud, kuidas need mitmehäälselt koos teiega laval kõlaksid, näiteks „Nähtamatus“.

Kadri: Seda me juba õpime.

Vaiko: „Sinu jälgedes“.

Kadri: Oh, see on nii ilus…

Vaiko: Oleme teinud näiteks „Varielu“ kontserdil nii, et keelpillid mängivad neid hääli, mida plaadil olen laulnud. Ja muidugi kahetseksin, kui me ei teeks sellist lugu nagu „Teismeline libahunt“.

Kadri: Seda lugu tahaks kindlasti teha – „Virgumine“. Oot, kuidas see käiski?

Vaiko laulab „Äkki ma väsisin ära…“

Kadri: Just, see laul kummitas mind terve eelmise aasta konstantselt, mitu kuud.

Vaiko: See on hea lugu, Runneli tekst. Kui see valmis sai, helistasin talle ja küsisin, kas võin tema teksti oma laulus kasutada. Meie kõne oli selline: – No ma ei tea, peaksin kuulma seda. – Ei ole probleemi, öelge palun oma aadress, ma saadan teile meiliga mp3. – Oot, oot, noormees! Meilidest ma muusikat küll ei kuula. Tulge ikka siia Kirjanike Majja, Tartusse, mängite mulle ette ja siis vaatame.

Läksingi Tartusse Kirjanike Majja, koputasin kabineti uksele. Hajameelselt võttis ta mu vastu, midagi ütlemata näitas nurgas olevale taburetile. Istusin taburetile, hakkasin män-

Kui sa tahad ennast väljendada, siis väljastpoolt sul midagi võtta ei ole.

gima. Sain vaevalt 20 sekundit mängida, kui sisse astus Jaan Einasto, vaatas hetkeks minu poole ja hakkasid seal Runneliga mingi aktuse korraldamise detaile arutama. Mina muudkui nurgas mängin ja laulan, Einasto läks minema, lugu lõppes ka ära ja tuppa sigines vaikus. Runnel kirjutab. Küsin siis vaikselt, et kas nagu võib? – Jaa-jaa, nii võib olla küll!

Kogu lugu, oli tore Tartus käik.

Kadri: Aga kui tulla tagant ettepoole, need viimased plaadid „Uus karjäär uues linnas“, „Sireleis“ – kas me sealt saaksime ka midagi teha?

Vaiko: Võiks teha äkki midagi veel uuemat. Mul on tulemas uus plaat „Klišeed“, sealt on üks lugu juba avaldatud, „Kamoon Uuno“, mis on kummardus Uno Naissoole ja Uno Loobile. Väga palju vokaali, see oleks väljakutse. Võiks ju olla ka avaldamata materjali või siis mõni lugu täiesti a cappella. Me ei pea ju kõike bändiga

Eplik ja Eliit

koos tegema.

Kadri: Minu jaoks on sinu muusika nagu Tõnu Õnnepalu raamatud. Vahet pole, milline neist, ma vist ainult ühte pole lugenud. Võtan raamatu kätte, seal on kohe seesama emotsioon, mis su muusikas. Tahaks osata kirjutada nii nagu Õnnepalu. Oleksin Hiiumaal, mul oleks pastakas käes ja ma kirjutaksin oma päevikusse midagi sellist, nagu Õnnepalu kirjutab.

Vaiko: Eks see tuleb sellest, et ta on pannud väga ausalt oma mõtted kirja. Ja ainult selles saad ennast ära tunda. Mul endal vist sama probleem – nii loll inimene, et ei oska oma kuulajate eest midagi varjata. Ma ei tea, kas sel ongi mõtet.

Kadri: Sellel ei olegi mõtet. Ainus asi, mis töötab, on ausus.

Vaiko: Kui sa tahad ennast väljendada, siis väljastpoolt sul midagi võtta ei ole. Ja sellest ka need klišeed. See plaat saab olema kuulajale ilmselt suur pettumus, sest seal pole mitte midagi uut. Jälle mina!

Vaiko: Veel üks asi, mida ehk kaaluda, on „Armastus päästab maailma“.

Kadri: Jaa, just mõtlesin sama. See on esimeselt plaadilt, eks?

Vaiko: Teiselt plaadilt, seal on see coda, mida pole saanud kunagi päris kooriga teha.

Kadri: Oh, see oleks ka ideena hea: armastus päästab maailma, loomulikult.

Vaiko: Parem oleks…