Andres Mustonen: parim kontsert on alati see järgmine

Andres Mustonen: PARIM KONTSERT ON ALATI SEE JÄRGMINE 34. korda toimuv MustonenFest on oma ajaloo vältel küll mitmel korral nime muutnud, ent barokist kaasajani loodud helitöid pakkuv programm on alati vaimsusest kantud. „See muusika loob harmooniat, helgust ja rahu,“ on festivali algataja ja kunstiline juht Andres Mustonen veendunud.

Tekst: PIRET KOOLI I Fotod: JAAN KRIVEL, GIULIO-FAVOTTO

Seekordset festivalikava tutvustades ütleb septembris 70. sünnipäeva tähistav Mustonen, et publiku vananemise pärast ta ei muretse. „Olen Lutzernis suures KKLi kontserdimajas proovi oodates näinud, kuidas saalist väljub täielik hallpeade paraad.“

Muret ei tee talle ka see, kui saal on väike või kuulajaid vähe. „Olen kuulanud Kiri de Kanawat meie mõistes Kadrioru lossi saalis. See tähendab lihtsalt öeldes, et kultuuri tehes pead sa olema idealist. Sul peavad olema suured visioonid ja põhjus, miks üldse kultuuriga tegeleda.“

Nüüdismuusika kõrvale on vanamuusikat vaja juba kasvõi selleks, et me ei unustaks mitte kunagi: elukvaliteedi tõusu kõrval varitseb meid isiksuse kvaliteedi langus. Ja seda ei kompenseeri mitte miski.

Igor Garšnek Mustoneni festivalist 1998. aastal

Mustonen muretseb kultuurihuvi kadumise pärast. „Kui olin teismeline, sõitsin Peterburi ja öösel tagasi või Riiga ja tagasi. Kultuurimatku ei olnudki, ma ise hakkasin käima. Kuulasin, nägin ja suhtlesin väga paljudega ning sain lähedaseks mitme tõsise tipuga: Claudio Abbado, Lori Mosley ja teised. Kõik seetõttu, et me juhtusime samas kohas olema. Meie, alla 20-aastased, suhtlesime juba Gidon Kremeriga, Natalia Gutmani, Vadim Spivakovi ja teistega.“

Nii tänaseks 50 aastat muusikamaailma rikastanud Mustoneni teekond algas. Aastate jooksul tuli muusikutest sõpru aina juurde. Ka seekordne festival on sõpruskonna kokkusaamine. Tullakse, et koos musitseerida.

Mis on teie festivalil enne: kas teosed või esinejad?

Kolmas nüanss on veel: realism, mis määrab. Sest sotsiaalse inimesena tajun ju minagi maailma.

Pikka aega on olnud festivali kava luues olemas esmalt teosed, nii ka seekord: näiteks Leonhard Bernsteini „Halil“ ja sõjatemaatikast kantuna kõlab Valentõn Sõlvestrovi reekviemist üks osa, „Ukraina palve“. See teos ei ole üldse uus, ehkki nii võib tunduda. Olen Sõlvestrovi tundnud juba 30 aastat ja tean, et ta ei ole muutunud.

Milline on „Ukraina palve“ saamislugu?

Vaat, siin ongi huvitav see, et Sõlvestrov on alati neid palveid loonud. Ei ole nii, et nüüd järsku sõja tõttu kirjutas nii. Tema vaim ja süda on kogu aeg oma maa pärast valutanud. Hetkel elab ta Berliinis, kuhu ta läbi suurte raskuste suutis õnneks põgeneda.

Nüüd kõlab tema teos Eestis. Kõigel on oma aeg – ja teinekord tuleb see aeg tagasi, uuesti. Seetõttu ei saa muretseda sellepärast, kas sinu tegevus on igavikuline või mitte. Sa pead täna tegema õigeid asju!

Me elame Ukraina sõja ajastul. Milline muusika annab just nüüd inimesele hingerahu?

Maailm, milles elame, kajastub ka festivali kavas.

Omaette absoluutne ime on Dmitri Šostakovitš – maailma tipphelilooja ja pianist, kes võrsus totalitaarsest riigist. Sõja ajal, kui Leningradi blokaad oli, kirjutas Šostakovitš teoseid, mida praegu palju mängitakse ja mida üle maailma kuulama tullakse. Kogu aeg käis üks madin ümberringi, aga tema muudkui komponeeris. Ja tema loodud kunst on jäänud. (Paus.)

Reekviem on elujõuline muusika. Seepärast, et reekviem viib sellesse kõige suuremasse maailma – Lux Aeterna, jagades Igavest Valgust.

On inimesi, kes hakkavad värisema, kui räägime surmast, kuid on ka neid, kes räägivad surmast väga helgelt. Nii sõltub ka reekviem oma loojast. Seetõttu on need loojad alati väga hoolega valitud, sest reekviemid on olnud kõik tellimustööd – tänaseni. See on ka põhjus, miks reekviemi kuulates ei teki kuulajas ärevust, vaid meid valdab sügav harmooniline

Mario Brunello

rahu. Ja selle tunde läbi saab inimene aimu, kui palju [rikkust] talle on antud. Saan peagi 70 ja tunnen ennast tohutult rikkana, sest mõistan, kui paljust on mul võimalik siin elus osa saada ja see kõik ongi kultuur, millele loovad aluse lastetuba ja haridus. Muidugi on ka nutikust tarvis, kuid nutikusega aetakse praegusel ajal pigem raha taga. Kuid olen elus õppinud, et kui sa raha liialt armastad, jääd lõpuks kõigest ilma. Näiteks Berliini Filharmoonikute honoraridele pandi lagi peale.

Kes on MustonenFesti kalleim interpreet?

Tšellist Mario Brunello. Kuid ta on ka minu sõber ning sõprus ja armastus ületavad teinekord kõige suuremagi honorarinõude. Nii teeme mõnikord üksteisele rõõmsaid teeneid. Kuid meid seovad alati ka eetilised piirid.

Te siis vormistate sõpruskonna kokkusaamise festivaliks?

Jah, ma olen aastaid toonud siia sõpru ja mänginud oma eelistusi, kuid selle kõigega kaasneb tohutu vastutus. Ja see on minu jaoks alati mõttekoht: otsuseid saab teha kultuuriliselt või siis „nui neljaks, ma pean tegema midagi, mida enne ei ole tehtud“.

Ma pole iial tahtnud teha midagi jõuga, kuid alati teen teadmisega, et seekord sünnib midagi, mida varem ei ole tehtud. Sest inimene on unikaalne ja originaal. Ja kui ta oma originaali täiendab, siis saabki sündida vaid midagi ainukordset. (Naerab.) Kuid küsimuse juurde tagasi tulles: üks nüanss on veel – teinekord esinetakse tasuta, mis ei tähenda, et esinetakse kehvemini. Minagi olen oma 50 tegevusaasta vältel teinud tasuta ja väga suurepäraseid kontserte. Põhjus, miks aeg-ajalt niimoodi esinen, peitub minu sisemises kultuuris.

Me puudutasime inimhinge neid soppe, kus midagi peidus on. Võib-olla hakkas seal midagi vibreerima, ehk isegi rohkem kui enne festivali.

Andres Mustonen varajase ja nüüdismuusika festivali 20. aastapäeval

Ja samas on rahal oma roll. Sest isegi kui honoraride osas on võimalik kokkuleppeid teha, siis hotelle broneerides sõprus ei loe ja lennukipiletite hinnad on, nagu need on. Ning kui tuled näiteks tšelloga, on sul tarvis osta kaks piletit.

Kas teil on kogu aeg sama publik?

Kindlasti erinev, aga hinnangut ma anda ei oska.

Targad korraldajad teavad, millal mingisuguseid asju teha. Publiku jaoks peab kontsert tema ellu sobima, päevakava ja muude graafikutega klappima – tullakse ju kultuuri keskele oma aega veetma. Jah, Euroopas on sellise kuulajaskonna hulgas rantjeesid, kuid nautimise õigus ei ole ainult rikastele. Seda osatakse juba

ka Eestis.

Igal pool maailmas on publiku hulk langenud – osa inimesi ei tule enam kontsertidele. Tähtis pole anda hinnanguid, vaid see, et kultuuriharidus püsib toimivana. See teeb inimesest inimese.

Vanasti olid neljapäeval ja reedel suurvormid ja oratooriumid. Kõik teadsid ja käisid kuulamas. Sest kedagi ei saa sundida kultuuri juurde – inimene peab ise kultuuri üles leidma. Ka MustonenFest lihtsalt oli! See leiti üles, seda ei pidanud promoma. Kuid meie kõige suurem probleem on enese pidev ülehindamine, liigne enesekindlus. Noored inimesed usuvad, et nad teavad kõike. Kuidas nii? Ma saan 70 ja mulle tundub, et alles nüüd hakkan ma päriselt olulisi asju mõistma.

Kui saaksite soovitada vaid üht kontserti, siis millist soovitaksite?

See on see kontsert, mille inimene endale valib. Minu enda jaoks on tihti nii, et kui valin ühe välja, siis selgub, et alati tahan kuulata seda järgmist. Ja siis sellele järgnevat. Lõppude lõpuks on kõige tähtsam kontsert kui selline. Sest parim on alati see, mis on järgmine.

Niri Zadeh

MustonenFest 2023

26. jaanuarist 3. veebruarini Tallinnas ja Tartus MustonenFest 2023 toob publikuni valitud kvaliteetsed kontserdid, kõrgetasemelised artistid ning sisuka ja mitmekülgse kava. Kontserdid toimuvad Tallinnas, Laulasmaal Arvo Pärdi Keskuses, Tartus ja Viljandis. Osalevad Riga Sinfonietta, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, solistidest Mario Brunello, eksootilised orientaalse muusikamaailma artistid, aga ka rohkelt eesti muusikuid, sh Andres Mustoneni valitud, maailmas õppivad tunnustatud noored eesti muusikud. Festivali programmis on seitse eriilmelist kontserti, mis edastavad ja seovad Andres Mustoneni kunstnikukreedot.