Kümme hetke
vaipade eduloost Vaibal on läbi aegade olnud eri rolle ja tähendusi – muinasjutulisest abimehest või jõukuse sümbolist kuni praktilise sisustuselemendini põrandal või seinal. Pole olnud sajandit ega kümnendit, kus vaibal ei oleks olnud oma rolli. Ja kas võimalus kõndida punasel vaibal pole mitte märk ülimast kuulsusest ja tähtsusest?
V
TEKST: SILVIA PÄRMANN
anim tänapäevani säilinud vaip leiti 1949. aastal toimunud väljakaevamistel Altai mägedes. Selle suure sküüdi printsi hauast leitud vaiba vanuseks määrati üle 2500 aasta. Kuna vaip on peene mustriga ja detailirohke – 28 ratsanikku hobustel, 24 hirve ja veel hulk muid elemente –, oletatakse selle põhja vaibakunsti vanuseks üle 3000 aasta. Vaiba ajalugu tundub olevat peaaegu sama pikk kui meie kodude lugu. Ehkki käsitöölised tegid vaipu ja nende eelkäijaid igas külas ja linnas, on ajaloolised vaibatööstuse piirkonnad Pärsia (praegune Iraan) Iraak, Kesk-Aasia, Kaukaasia, Türgi, Pakistan, India
(Kashmir), Nepal ning Tiibet. Tänapäeval on Iraan maailma suurim vaibatootja, valmistades üle poole maailma käsitöövaipadest, aastas koovad hinnanguliselt 1,2 miljonit vaibakudujat 5 miljonit ruutmeetrit vaipa. Vaipade eksport on olnud Iraani (Pärsia) majanduse alustala juba sajandeid. Kui idamaised vaibad 17. saj Euroopas tuntuks said, kasutati neid eelkõige praktiliste luksusesemetena, mida vaid kõige rikkamad said endale lubada oma losside kaunistamiseks. Maailma suurim vaip on kootud mõistagi Iraanis ja üllatavalt noor, see valmis Abu Dhabi mošee jaoks
Iraani riik on üritanud luua kvaliteedimärgistuse süsteemi (nagu on Prantsuse veinidel), et eristada Iraani päritolu vaipu teiste, sageli odavamate piirkondade vaipadest – nagu näiteks pildil olevatest Tuneesia vaipadest. Foto: Shutterstock
64
