Tähelepanekuid
linnahaljastusest Kaasaegsed haljasalad on linnas justkui vabaõhukunstisaalid, kus saab imetleda taimekoosluste mõjusaid värvi- ja vormimänge.
R
TEKST: MAARJA GUSTAVSON, MAASTIKUARHITEKT FOTOD: TÕNU TUNNEL
ohealadel on võime parandada nii füüsilist kui ka vaimset keskkonda meie ümber. Praktilises plaanis peaks linnahaljastus leevendama negatiivseid keskkonnatingimusi ning pakkuma varju sademete, müra, saaste, külma, kuuma ja tuulte eest. Esteetilises mõttes ootame, et haljastus oleks meeldiv, kutsuv, rahustav, inspireeriv ning vaheldust ja silmailu pakkuv. Ha l j a s t u s e i p ea k s d o m i n ee r i m a , vaid tekitama linna igapäevaelule meeldiva fooni. Hästi toimiv haljastus toetab, ühendab ja seob ümbritseva keskkonna ning arhitektuuri tervikuks kokku.
Looduse ihalus Üldiselt linnas metsikut loodust ei kohta, küll aga igatsevad inimesed selle järele järjest enam. Seetõttu proovitakse leida erinevaid viise ja võimalusi, et tuua linnaruumi kontrollitud keskkonda mingigi annus džunglimeeleolu. Keskkonnasäästlikkus ja ökoloogiline mõtteviis on viinud meid sinna, et hinnas on mitmekesised ja looduslähedased lahendused. Üha rohkem püütakse linna haljasalasid kujundada loomulikuna, nii nagu need oleksid isetekkelised. Palju inspiratsiooni pakuvad looduslikud (metsa)kooslused. Et saavutada nii inimesele kui ka teistele elusorganismidele meelepärane keskkond, mängitakse erinevate taimerinnetega – alates pinnakattetaimedest, püsikutest ja kõrrelistest kuni kõrgete põõsaste-puudeni välja.
81
