Uue ameti juht avaldab oma plaanid: meie klientide halduskoormus tuleb üle vaadata

Uue ameti juht avaldab oma plaanid:

meie klientide halduskoormus tuleb üle vaadata

Foto: Sven Arbet

Selle aasta jaanuaris alustas Eestis tööd uus ühisamet. Mis on liitumise põhjus ja mis muutub nende jaoks, kes ametiga tihedalt kokku puutuvad?

Tekst: Tanel Saarmann

Põllumajandusametist ning veterinaar- ja toiduametist (VTA) on saanud ajalugu. Alates 1. jaanuarist tegutseb nende ühinemisel loodud põllumajandus- ja toiduamet ning selle uus juht on suurte kogemustega Urmas Kirtsi. Intervjuus ajakirjale ütleb ta, et kui ei oleks olnud tema kolme tütart, siis ta ei oleks tõenäoliselt ameti etteotsa kandideerinudki. Tema üheks eesmärgiks on vähendada bürokraatiat ja vaadata üle see, keda ja kui tihti amet kontrollima hakkab. Lisaks on plaanis muutuda aina enam nõu andvaks ametiks. Kirtsi ütles intervjuu alguses, et nii juriidilises kui ka reaalse tegevuse mõttes algas ameti töö juba 1. jaanuari südaöiste raketivalangute järel. Seda siis piiripunktides. Kuid kohe alustasid ka teised töötajad. "Pühadest ei hooli me, tööd me ikka rühime," ütles Kirtsi.

Milline on teie enda lugu? Milline oli teie teekond enne uut ametit?

Olen Tartu poiss – seal sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Alguses Anne gümnaasiumis ja siis tolleaegses põllumajandusakadeemias. 1983. aastal lõpetasin loomaarsti eriala. Karjäär on mul olnud lihtne ja igav. Stabiilne. Esmalt kaheksa aastat loomaarstina Kuusalu kolhoosis. Algul tavalise arstina, siis juba pealoomaarstina. 90ndate algu-

ses, kui kõik lõid oma ettevõtteid, siis tegin ka mina Kuusalu Veterinaarjaoskond AS-i. Sisuliselt olin aga ikka loomaarst. 1993. aastal lõin oma valimisliidu ja olime edukad. Üsna noore mehena sai minust Kuusalu vallavanem. Kolme aasta möödudes siirdusin ärisse. 13 aastat olin AS Fakto ja AS Fakto Auto juhtivatel kohtadel. Viimased üheksa aastat Fakto Auto juhatuse esimehena.

Siis tuli nähtus nimega masu. Korrastasin äriüksust, mis ei olnud lihtne. See puudutas nii inimesi kui ka muid kulukohti. Kuusalu mehed kutsusid mind ühtäkki tagasi, et äkki soovin taas vallajuhiks asuda. Ka seal tuli kohe korrastustöid teha. Selles olin edukas. Ja siis tuli 2020. aasta augusti lõpp, viimane päev. Mulle tehti ettepanek asuda uue ameti juhiks. Enne olin muidugi konkursi erinevad voorud läbinud.

Ega see vist lihtne otsus ei olnud? VTA oli suure tähelepanu all ja tuli kaks ametit liita.

Kui tagasi vaadata, siis on mu elus juhused suurt rolli mänginud. Olen olnud vähene kandideerija, ehkki autoärisse minnes kandideerisin ja kohalike omavalitsuste valimistel peab ju iga nelja aasta tagant kandideerima (naerab – T.S.). Mul tekkis uudishimu. Läksin ameti kodulehele vaatama, kas direktor on valitud. Mu abikaasa on praktiseeriv loomaarst ja tutvusringkonnas on neid veel. Huvi oli. Konkurss käis ikka veel. Tundsin huvi, et miks ei ole veel juhti leitud. Hea tuttav ütles, et kandideeri ise. Ütlen ausalt, et ma ei tundnud siis motivatsiooni. Ma rääkisin ideest perele. Mu kolm täiskasvanud tütart võtsid nüüd selle oma hingeasjaks ning ei andnud enne järele, kui olin CV ja essee ära saatnud. Mõtlesin, et nüüd on tehtud, asjaga on ühel pool. Pere on rahul, elan edasi.

Mis edasi juhtus?

Kui olin esimesest ja teisest voorust edasi pääsenud, siis hakkas reaalsus kohale jõudma, et ma võingi selle koha saada. Järgnes mõttetihe periood, et selgusele jõuda, kas minu motivatsioon on ikka piisavalt kõrge, et võtta see vastutus. Me räägime 550 töökohast ja teistpidi toiduohutuse vastutusest – alates maaparanduskraavist kuni selleni, kui toit kärusse või restoranis sööja kõhtu jõuab. Mõtteid oli mitmesuguseid. Teadsin, et vastutus on suur ja ka ajakulu tõotab tulla mitte 40 tundi nädalas. Muu elu on ju ka väga tähtis. Umbes kümne päevaga langetasin lõpliku otsuse. Mõtlesin, et ma ei ole mees, kes hüppaks viimasel hetkel alt ära. Kui on juba kandideeritud, siis lõpuni.

Milliste ideede ja eesmärkidega uut ametit juhtima asusite?

Essees ma oma mõtteid väljendasin ja ju see kõnetas ka komisjoni liikmeid. Ei saa öelda, et midagi muuta ei ole vaja ja tuleb vaid juhtida seda, mis juba valmis. Tänan ametite endiseid juhte, sest palju ongi paigas. Protsesse peab siiski üle vaatama. Suur osa meie tegevusest on paigas Euroopa Liidu määrustega. Millised on väljakutsed? Kahe liidetud asutuse organisatsioonikultuurid on erinevad. Protsessid ja arusaamad ka. Nende ühtlustamine ongi suurim väljakutse. Asjade selgeks vaidlemine ja parimate praktikate juurutamine. Osapooled peavad aru saama, et otsuseid ei tehta emotsioonide pealt, vaid et nii ongi kõige parem. Olen nii äris kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil olnud organisatsioonide liitmise juures. Kõige olulisem on muudatuste teadvustamine inimeste peades. See on töö, milles on lihtne eksida. Teha nii, et kahest väga heast asutusest saaks üks suurepärane.

Teine väljakutse on kliendi vaade. Toidu kvaliteet ja ohutus peavad olema absoluutselt tagatud, aga klientide halduskoormus tuleb üle vaadata. Et see oleks neil võimalikult väike ja tulnud kaalutletud otsuste tagajärjel. Milline on kontrollide sagedus? Kas neid üldse sel kujul teha? Tuleb teha riskianalüüs ja selle pinnalt otsused. Toonitan veel kord, et kvaliteedis ei saa grammigi järele anda.

Kolmas valdkond on tulemuslikkus. Elu on mind õpetanud vaatama, et minimaalse summa eest saavutaks maksimaalse tulemuse. See on kompromisside leidmine. Kui teeme, siis targalt, kasutades tänapäevaseid võimalusi – IT-d, tiimiplatvorme jne. Et kontrollida, ei pea tingimata põllule minema. Praegune nakkuse aeg on olnud silmi avav. Videoauditid on täna reaalsus. Ei tulda enam ainult kohale kontrollima, vaid spetsialist saab ka juhendada, kuhu kaamerad suunata.

Millised valdkonnad on uue ameti fookuses? Kus on enim ära teha?

Kõik osad on võrdse tähtsusega. Ei saa öelda, et see ja too ei ole fookuses. Selleks, et saada head leiba, on vaja kvaliteetset mulda. See algab juba maaparandusest, heast seemnest ja agrotehnikast. Vaja on häid väetisi. Ei saa ühtegi lüli välja lõigata. Võib küsida, et kuidas lemmikloomad siia asetuvad? Vaimse tervise ja meie heaolu juures on nad äärmiselt olulised.

Tavalisele inimesele on kõige olulisem toidu kvaliteet ja selle ohutus. Kuidas meil sellega lood on?

Meie toiduohutust on auditeeritud korduvalt. Meil ei ole mingeid olulisi muresid olnud. Ohutuse tase on äärmiselt kõrge. Meil ei pea inimene poes riiuli ees seistes mõtlema, milliseid lisaained see või too toit sisaldab. Toitu on analüüsitud ja kontrollitud. Eesti on selles osas üks lahedamaid ja puhtamaid kohti. Turg on meil aga avatud. Igalt poolt maailmast tuleb seda sisse. Seda me muidugi samuti kontrollime. Leiame ka vigu. Viimati toiduõli, millelt leidsime valed markeeringud. Kellegi pettuse katse see oli. Tegeleme sellega, et tarbija saaks kauba, mis on välja reklaamitud.

Kindlasti huvitavad inimesi ka lemmikloomad. Siin on kohti, kus peame vaatama peeglisse. Peame mõtlema, kuidas saada monitooringut efektiivsemaks. Kas seda on võimalik meie ressursside juures saavutada?

Tahame rohkem anda nõu, kuidas mitte teha vigu.

Kui palju on teil kliente? Ja ma ei pea siin silmas Eesti inimesi laiemalt.

Tahtsingi öelda, et 1,3 miljonit inimest ja lisaks lai maailm, sest toitu ka eksporditakse. Otseseid kliente on umbes 12 000. See on päris suur arv.

Mis teie klientide jaoks seoses uue ametiga muutub?

Seda juba ütlesin, et bürokraatia vähendamine on eesmärk. Selle aluseks on

Eestis on toiduohutusega kõik hästi. Mikrotootjatega tuleb süsteemsemalt tegutseda.

Foto: Tiit Blaat

riskianalüüs. Enne ühendamist muutus meie filosoofia – tahaksime olla nõustamise ja kontrolli asutus, mitte ainult kontrollifunktsiooniga. Tahame rohkem anda nõu, kuidas mitte teha vigu. Kui mahepõllumajandusega tegelejad pidid varem pöörduma kahe liidetud ameti poole eraldi, siis nüüd saab käigud ühendada. See on vaid üks näide.

Pinnin edasi. Kas on kogu teie hallatavas ahelas siiski mingit suunda, mis vajaks praegu enim tähelepanu?

On valdkonnad, mis tahavad enam tähelepanu ja aeg-ajalt kerkivad esile. Näiteks tegeleme taimekaitsevahendite jääkidega. Teeme seireid. See on see glüfosaatide teema. Nüüd need ongi turult välja minemas. Kindlasti on fookuses ka antibiootikumide jäägid ja nende otsimine. Tegeleme regulatsioonide algatamisega, mis võiks olukorda muuta. Ei saa siiski öelda, et siin oleks olukord otseselt halb.

Ühest küljest on hea, et meil on väga palju tekkinud väiketootjaid. Turg on hirmus huvitav, samas, kas suudate neid kontrollida?

Neid, kes tegelevad käsitöötoidu valmistamisega, on jah tohutult palju. Nad ei suuda mikrotasandil tegutsedes samu reegleid järgida. Teevad tihti hobikorras, vahel müüvad kohalikul külapäeval. Nad ei pea suutma täita suurtootja tingimusi. Piiri tõmbamine on aga väga keeruline. Millisel hetkel peaks neil teravdatud pilk peal olema? Seda piiri ei ole. See on tunnetuse küsimus. Kui inimene päevast päeva turul pirukaid müüb, siis see minu silmis ei ole enam mikrovaldkond. Mingi kontroll peaks olema. Lähitulevikus peame sellega tegelema. Tarbija peaks ikkagi 100% teadma, mida ta sööb. Ma ei ole aga seda meelt, et regulatsioonid peaks olema karmid. Et mikrotootmine kaoks. Peame leidma mõistliku kompromissi.

Väiketootjad peavad olema registreeritud. Kontrollkäike tehes registreeringut ka küsitakse. Aga me ei lähe Lasnamäe kööke ükshaaval kontrollima. Peame mikrotootjalt küsima rohkem infot ja tegema pistelist kontrolli.

Kust tuleb uues ametis kokkuhoiu koht? Vähem töötajaid?

Kohti ei jäänud vähemaks. Liitumine toimus 1 + 1 põhimõttel. Ametinimetused muutusid, kommunikatsiooni- ja strateegiaosakonda tuli inimesi juurde. Summa summarum jäi ametnike arv samaks. Efektiivsus ei ole vaid rahaline, vaid eelkõige peitub see kvaliteedis. Eesmärgiks on targem töö ja protsesside tihendamine. Isegi kui töötajate arv vähenebki mingil ajal, siis ei tähenda see palgakulu muutust, sest peame hoidma palgad tasemel, et tuleks järelkasvu. Meil on keskmine vanus üle 50 aasta. Väga tublid ja head spetsialistid on siin, aga pikka vaadet vaadates peaks keskmine vanus siiski allapoole tulema. Meie eelarve jääb jämedalt 18 miljoni euro kanti, töötasufond on sellest ligi 12 miljonit.

Lõpetuseks küsin, kus maal on üleeelmisel aastal Eestit raputanud listeeriakaasus.

See veel kestab. Ma ei saa seda kommenteerida. Listeeria ei ole kusagile kadunud. See oli enne ja on ka pärast seda kaasust. Kindel pluss on aga see, et nii amet kui ka tootjad on sellest väga palju õppinud. Ka tarbijad on seda endale teadvustanud. Hea meel on ka selle üle, et amet võttis selge positsiooni ja kaitseb seda. Tootja on ju sammud astunud ja tootmine jätkub. Lõpp hea, kõik hea.