Konkursid selgitavad välja kõige tervemad mullad

Selleks, et toota suuri ja kvaliteetseid saake, peab mullatervis olema heas seisukorras. Mullatervis muutub järjest olulisemaks, kuna see on otseselt seotud ka süsiniku sidumisega, mis on Euroopa Liidu rohepoliitika alustala.

Terve muld on keskkond, mis funktsioneerib nagu terviksüsteem. Seal on taimede kasvamiseks parim tihedus, poorsus, lõimis, niiskus, veehoiuvõime ja pH. Terves mullas sisaldub mullaorganismide täiuslik kooslus, mis hoiab kontrolli all taimehaiguste ja -kahjurite leviku ning elab sümbioosis taime juurtega. Samal ajal töötavad mullaorganismid ümber taimede toitaineid, tugevdavad mullastruktuuri võimet hoida vett ja toitaineid, toetades nii täiel määral mulla saagikust.

Heas seisus mullas leidub rohkelt vihmausse ja seal on aktiivne mikrobioloogiline tegevus. Samuti sirutuvad taimede juured sügavale – kuni kaks meetrit – ja neis muldades leidub rohkelt orgaanilist ainet.

Selleks et teada saada, millised on kõige tervemad mullad ja milline on meie muldade seis tervikuna, on firma eAgronom kaks aastat korraldanud võistlust „Mullapüksid“. Võistlus põhineb lihtsal ja lõbusal formaadil „Soil Your Undies“, mida kasutavad põllumehed üle maailma, et saada teada, millisel tasemel on nende põllumuldade bioloogiline aktiivsus.

Puuvillased aluspüksid mulda

Võistlus või katse näeb välja nii, et 100% puuvillased aluspüksid kaalutakse ära, kaevatakse mulda ja hoitakse seal 12 nädalat. Puuvill on looduslik materjal, mis laguneb nagu iga teine orgaaniline materjal, mis kompostihunnikusse viiakse. Seega, kui matta puuvillane materjal mulda, mis kubiseb mikroorganismidest ja teistest lagundajatest, komposteerub see peaaegu täielikult, jättes alles vaid kummist vöökoha. Elutus mullas aga ei toimu lagunemist ja pärast pükste välja kaevamist võib need piltlikult öeldes ära pesta ning neid edasi kanda.

Heas seisus mullas leidub rohkelt vihmausse ja seal on aktiivne mikrobioloogiline tegevus.

2021. aastal maeti mulda 150 paari 70 grammi kaalunud aluspükse. Väljakaevamisel ja kaalumisel selgus, et kõige kergemad ehk kõige rohkem komposteerunud püksid kaalusid 22 g, olles kaotanud oma kaalust 68,6%. Kõige vähem la- gunenud püksid kaalusid 66 g, olles kaotanud vaid 5,7% algsest kaalust.

Eelmisel aastal korraldati katse taas ja seekord oli pükste algkaal 45 g. Välja kaevatud pükste jäänuste keskmine kaal oli 37,8 g, mis tähendab, et keskmistest pükstest sõid mullaorganismid ära 16%. Parimad tulemused olid 20 g (mis tähendab 56% kaalukaotust) ja 27 g (40% kaalukaotust). Kõige vähem lagunenud püksid jäid algkaaluga samale tasemele.

Viljakad põllud on ka mullasõbralikud

Aastaid on MTÜ Viljeluspäevad korraldanud ülemaalisi viljelusvõistlusi. 2020. aastal hakati selle võistluse raames valima mullasõpra ehk põllumeest, kelle võistlusel osalenud põldude mullad olid kõige tervemad. Esimestel kordadel sai auhinnatud neid põlde, kus leidus kõige rohkem vihmausse. Edaspidi liitus ettevõtmisega ka mullateaduse selts ja maaülikooli teadlased ning hakati hindama põldude CO 2 jalajälge ehk võimalikult väikest keskkonnamõju.

Enamasti arvatakse, et kui püütakse vähendada süsiniku jalajälge, tuleb suurem saagikus ohvriks tuua. Viljelusvõistlused aga tõestavad vastupidist ja näitavad, et väiksemate kulutustega ehk efektiivsusega saavutatakse paremaid tulemusi.

Selgub ka otsene seos tulukuse ja keskkonnamõjude vahel. See, kes on kulutanud vähe ja teenib oma tehnoloogia- tega enam, tegutseb ka väiksema süsiniku jalajäljega. Teiste sõnadega: ebaefektiivsele tootmisele peale maksmine ehk toetamine on keskkonnavaenulik tegevus.

Mullasõprade oa- ja kaerapõllud

Mõõtmiste ja arvutuste tulemusel selgus, et teraviljapõldudel oli kõige väiksem CO2 jalajälg 25,3 GJ Puide talu kaerapõllul. Puide talu asub Valgamaal ja selle peremees Ahti Nurm kasvatab teravilja, rapsi ja hernest. Viljelusvõistlusel osalenud kaerapõllul kasvatatakse Saksa sordi 'Apollon' seemet. 62-hektarine põld andis rekordsaagi – 8,6 tonni hektarilt. Samas kulutused olid minimaalsed. Nurme sõnul anti põllule 105 kg/ha lämmastikku toimaines. Tehti ka umbrohu- ja haigustetõrjet.

Nurme kommenteerib oma mullasõbra tiitli pälvimist järgmiselt: „Viljelusvõistlusel rekordsaagi saavutanud kaerapõllul õnnestus kõik nii, et ka süsiniku jalajälje arvestuses kujunes põld mullasõbra tiitli vääriliseks. Siiski on meie ettevõttes tegemist intensiivse seemnekasvatusega, mis arvestab suures plaanis küll olulisi loodussõbralikke ja taimekasvatuslikke tegureid, kuid me pole kogu tegevuses teinud nii suuri muudatusi ja samme. Meid ei saa aga pidada päris taastava põllumajanduse ettevõtteks.“

Tema arvates peab iga põllumees tundma oma muldasid, et teha otsuseid selle kohta, mida neil on kõige parem kasvatada ja kuidas neid harida.

Kui teraviljakasvatus tekitab tahestahtmata süsiniku emissiooni, siis liblikõieliste kasvatamisega saab põllud päris hästi süsinikneutraalseks või isegi süsiniknegatiivseks. See tähendab, et herne- või oapõllud ei tekita kasvuhoone - gaase, vaid hoopis seovad neid. See tuleneb liblikõieliste omadusest omastada õhus leiduvat lämmastikku ja anda see edasi mulda. Nii pole ka lämmastikväetiste kasutamine neil põldudel vajalik ja need sobivad suurepäraselt vahekultuurideks teraviljakasvatusel.

Süsinikneutraalne oli ka viljelusvõistlusel osalenud Erki Plamuse põldoapõld, mis samuti mullasõbra tiitli vääriliseks tunnistati.

Tootja seisukohalt on aga veelgi tähtsam, et toitainete bilansi üleküllus tähendab ka otsest rahalist kahju. Viimaste aastate viljelusvõistluse andmete analüüsist on selgunud, et N-bilanss oli kõige tugevamas seoses kohaga tulukuse edetabelis. Mida suurem oli bilansi üleküllus, seda viletsam oli kasum. Talinisu näitel oli kõigil kasumiedetabeli viimastele kohtadele platseerunud põldudel bilanss üle 45 kg N/ha ja talirapsi põldudel üle 100 kg N/ha. Seega toiteelementide ja rahalise bilansi vahel on paljugi ühist ning teadliku väetamisega kasumit optimeerides saab samal ajal ka keskkonnaja mullasõbralik olla.

Ahti Nurme kaerapõld tõestab, et põllumehed oskavad oma tööd teha ka keskkonnasõbralikult.