Eesti põllumajandus (Talv 2023)

PÕLLUMAJANDUS

Taastav põllumajandus tähendab koostööd

loodusega

Terve muld on kasulik nii loodusele kui ka rahakotile

Teraviljakasvatus nõuab rohkem

riskijuhtimist

Põlistõud on osa meie rahvuskultuurist

Meetalus saab

loodussõbralikult elada ja majandada

Kitsefarmis kohanetakse muutunud oludega

Pöördelised ajad põllumajanduses

Kobarkriis on puudutanud eranditult kõiki eluvaldkondi ja iga inimest isiklikult. Neist kogu maailma majanduses aset leidnud vapustustest pole puutumata jäänud ka põllumehed. Ehkki suurema jao põllumajandustoodete kokkuostuhinnad on paari viimase aastaga oluliselt tõusnud, söövad hüppeliselt kasvanud energia- ja väetisehinnad selle kasumi.

Lisaks kulude-tulude osas tasakaalu saavutamise vajadusele on nii põllumeeste kui ka kogu ühiskonna ees tervikuna rohepöörde väljakutse.

Nagu tõdevad Eesti põllumajanduse tippjuhid, ei saa enam vanade meetoditega majandada ja uus olukord nõuab uutmoodi lähenemist. Kriis ju seda tähendabki, et vanamoodi enam ei saa ja üle tuleb minna uuele tasemele.

Kui paljude jaoks on kallid väetisehinnad ja üha keerulisemaks muutuvad keskkonnanõuded probleem, siis edumeelsemad põllumehed näevad selles võimalust. Meie väljaandes kirjutab Sadala Agro tippjuht Ahti Kalde, et praegu on kriis eelkõige meie mõtlemises. See, et näiteks väetisehinnad on kõrged, on märgilise tähendusega – äkki olemegi nende kasutamisega liiale läinud.

Sama on süsiniku jalajälje mõõtmisega meie muldades. Muld on ju põllumehe kõige olulisem ressurss ja mida arukamalt ning vähem intensiivselt seda kasutatakse, seda kasulikum loodusele ja ka tootjale.

Eesti Põllumajanduse talvises numbris kirjutamegi palju taastava põllumajanduse ja mullasõbraliku viljeluse teemadel. Samuti teeme juttu edukatest põllumajandustootjatest, kelle jaoks on loodussõbralikud meetodid majandamises kesksel kohal.

SISUKORD

5–6 2022 oli seninägematute hindade aasta

8–10 Põllumajanduspoliitika peab olema paremini rihitud

12–16 Püsirohumaade taastamise vastuoluline nõue

18–22 Taastav põllumajandus muudab senist mõtteviisi

27–31 Terve muld on terve elu alus

34–38 Väetiste puudust pole karta, hinda aga küll

40–41 Konkursid selgitavad välja kõige tervemad mullad

43–46 Kuidas tulla toime kasvavate tootmiskuludega?

VÄLJAANDJA

DELFI MEEDIA AS

Erilahenduste ja sisuturunduse

osakonna juht: IRMELI KARJA irmeli.karja@delfi.ee

Toimetas ja lood kirjutas: JANA RAND

Kujundaja: MARJU VILIBERG marju.viliberg@delfi.ee

Keeletoimetaja: HELINA KOLDEK helina.koldek@delfi.ee

TRÜKK PRINTALL

REKLAAM

MERIT SARIBEKJAN merit.saribekjan@delfi.ee

KELLY SAAREPERA kelly.saarepera@delfi.ee

KRISTIANNE MELANIE LIIT melanie.liit@delfi.ee

HELDIN JEGIS heldin.jegis@delfi.ee

KERLY VAHUR kerly.vahur@delfi.ee

JAANA RÜÜTEL jaana.ruutel@delfi.ee

RACHEL BRANTEN rachel.branten@delfi.ee

51–52 Tehnoloogia avab üha uusi võimalusi

55–60 Teraviljakasvatus vajab nüüdsest rohkem riskijuhtimist

63–66 Põlistõud on meie kultuuriväärtus

68–70 Iga meesõber on ka Meemeistrite sõber

72–74 Kitsetalus tuleb teha kõiki töid

77–78 Lammaste pidamine võiks Eestis olla populaarsem

80–82 Põlistõugudega tegelemine on põnev hobi

Foto: Shutterstock

2022 oli seninägematute hindade aasta

Põllumajandusaasta 2022

läheb ajalukku suurte vapustuste aastana, mil hüppeliselt tõusid nii energiakandjate, väetiste kui ka vilja kokkuostuhinnad. Kui hea viljasaak õigel hetkel müüdud, võis põllumees päris rahul olla.

Möödunud aasta oligi teraviljakasvataja nägu, kirjutab maaeluministeeriumi maaelupoliitika ja analüüsi osakonna nõunik Katre Kirt Maablogis. Nii võib kokkuvõtvalt öelda maaeluministeeriumi ja statistikaameti koostöös valminud 2022. aasta majandustulemuste esialgse hinnangu põhjal.

Tarbija ebakindlus

on viimase aja suurim

Toit ja mittealkohoolsed joogid kallinesid

2022. aastal kiirelt. Oktoobris olid need ligi kolmandiku võrra kõrgema hinnaga

kui 2021. aastal samal ajal. Pisike Eesti on osa maailmaturust, mistõttu hinnatõusu mõjutavad nii toidutoorme kui ka energia ja väetiste hindades toimuvad muutused, mis sõltuvad globaalsest nõudlusest ning pakkumisest. Ühelt poolt avaldavad põllumajandustootmisele survet tootmiseks vajalike sisendite hinnad, teisalt tarbija ostujõud ja eelistuste muutumine.

2022. aasta oli väga erakordne. Nii suurt ebakindlust ei ole tarbijad tundnud Eesti Konjunktuuriinstituudi tarbija kindlustunde indikaatori (novembris –36) alusel alates 1995. aastast. Samas äribaromeeter (oktoobris –2 kuni –11) ei langenud tagasi sama madalale tasemele kui 2020. aasta kevadel pandeemia alguses (2020. a aprillis –37 kuni –50). Lisaks mõjutasid maailmas saagikusi erakordsed ilmastikuolud, rääkimata tarneahelate häiretest seoses sõjaga Ukraina pinnal.

Sellises taustsüsteemis kujunes esialgse hinnangu järgi Eesti põllumajanduse majandusharu kogutoodangu väärtuseks 2022. aastal 1,63 miljardit eurot, mis on 44% enam kui 2021. aastal (joonis 1). Sellist väärtuse suurenemist ei ole esinenud alates 1995. aastast. Väärtuse

kasvu panustas peamiselt saaduste hinnatõus, kuna koguste kasv jäi pigem tagasihoidlikuks. Riik suunas toetustena toidu esmatootmisesse lisaks ligikaudu 254 miljonit eurot, mis suurendas põllumeeste sissetulekut 15%.

Nii suurt ebakindlust ei ole tarbijad tundnud Eesti Konjunktuuriinstituudi tarbija kindlustunde indikaatori (novembris –36) alusel alates 1995. aastast.

Kogutoodangu väärtuse

kasv vs. kulud

Piima ei toodeta poes; selle pakki või kotti jõudmiseks kulub sööta, energiat ja palju tööd. Põllumajanduse majandusharu kogukulud ulatuvad samuti esialgse hinnangu järgi 2022. aastal 1,635 miljardi euroni ehk need on 27% suuremad kui 2021. aastal. Ka sellist kulude suurenemist ei ole alates 1995. aastast olnud.

Läinud aasta pakkus soodsaid hindu teraviljakasvatajatele.

Kuna üldjuhul kogutoodangu väärtus kogukulusid ilma toetusteta ei kata, on 2022. aasta erand ja seega kogu põllumajanduse majandusharu vaates näib tegu olevat edulooga.

Laias laastus jagunevad põllumajandustootmise kulud tootmisega seotud muutuvkuludeks, väliste tegurite kuludeks ja kulumiks.

Muutuvkulud kajastavad kulu seemnele, väetisele, loomasöödale, energiale jmt, nende kogus sõltub eelkõige toodangu mahust. Muutuvkulude osatähtsus kogukuludes on olnud alates 1995. aastast 64–77%, 2022. aastal 71%. Olenevalt loomakasvatuse arengutest on muutunud ka sööda, energia ja väetiste osa muutuvkuludes.

Soodsamas olukorras on taimekasvatus, kus toodangu väärtus kallines pigem enam kui sisendid.

Kui 1990ndatel ületas loomakasvatuse kogutoodangu väärtus taimekasvatuse kogutoodangu väärtuse, oli ka nimetatud kulu osa suurem (ligi ¾ muutuvkuludest). Tänapäevaks on taimekasvatust laiendatud, loomakasvatust koomale tõmmatud ning 2021. aastal oli sööda, energia ja väetiste osa muutuvkuludes ligi pool. 2022. aastal on sööda, energia ja väetiste püstloodis hinnatõusu tõttu suurenenud nende osa muutuvkuludes 60%-le.

Välised tegurid kajastavad kulusid tööjõule, intressi- ja rendimakseid. Väliste tegurite kulu osa kogukuludes on ligi viiendik, seejuures lõviosa moodustavad tööjõukulud. Intressi ja rendikulude osa on tagasihoidlikum, kuid märgata on rendimaksete osa suurenemist. 2022. aasta baasintressi tõstmine intressikulu sellel aastal veel oluliselt ei tõsta, kuid vaadates põllumajandussektori laenuportfelli ja liisingunõuete suurust, võib eeldada baasintressimäära olulist mõju järgnevatel aastatel.

Kulum peegeldab põhivara amortisatsiooni. Kogukuludes on kulumi osa 2022. aastal 11%. Kulumi väärtus on ajas oluliselt kasvanud kooskõlas tehtud in-

Põllumajandustoodangu väärtuse muutus 2022. aastal.

Põllumajandussektori kulude muutus.

vesteeringutega. Kapitali kogumahutuse kohta esialgset hinnangut ei anta.

Mis ühele hea, ei pruugi teisele sobida

Tervikuna tootis põllumajanduse majandusharu 2022. aastal esialgse hinnangu järgi lisandväärtust ligikaudu 524 miljonit eurot, millest veidi alla poole moodustasid toetused. Ka see on alates 1995. aastast kõige tublim tulemus, andes 2021. aasta võrdluses võimaluse teenida 2,5 korda suuremat ettevõtlustulu. Kuid kahjuks ei ole olukord roosiline kõikidele põllumeestele.

Soodsamas olukorras on taimekasvatus, kus toodangu väärtus kallines pigem

enam kui sisendid. Loomakasvatuses aga söövad kõrged teravilja- ja söödahinnad koos kõrgete energiahindadega olulise osa loomakasvatussaaduste hinnatõusust ning olukord näiteks sea- ja linnukasvatuses on seetõttu väga pingeline. Kokkuvõtteks võib esialgse hinnangu alusel eeldada, et hoolimata suurest ebakindlusest põllumajandusturgudel on Eesti põllumehe toodetud toodang endiselt meie toidulaual ja jääb üle ka ekspordiks. Põllumajandustoodangu väärtus aga on selgelt jõudnud uuele tasemele. See kajastub ka igapäevast leiba ostes tarbija kuludes.

Allikas: Maablogi

Allikas: Maaeluministeerium

Allikas: Maaeluministeerium

Põllumajanduspoliitika peab olema paremini rihitud

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda loodab, et uue riigikogu ja moodustatava koalitsiooni maaelu- ning põllumajanduspoliitika on paremini tasakaalustatud ja seotud toidujulgeoleku tagamise ning rohekokkuleppe elluviimisega. Vaja on luua tingimused kodumaise toidutootmise püsimiseks ja arenguks.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja vast valitud juhi sõnul on põllumajandus- ja toidusektori ülesannete hulgas jätkuvalt meie inimeste igapäevase toidujulgeoleku kindlustamine. „Vaieldamatult on praeguses keerulises julgeolekuolukorras see meie esimene prioriteet. Möödunud aasta tuletas meile valusalt meelde, et toidu tähtsust ei tohi mingil juhul alahinnata ja võtta seda enesestmõistetavalt. Nõustun varem koja juhtide öelduga, et toit ei ole enam kunagi nii odav ja kättesaadav, nagu oli enne Vene sissetungi Ukrainasse, sest maailm on selleks liiga palju

Põllumajandusel ja metsandusel on maaelus täita veelgi olulisem roll, nad on tugisambad ning ühtlasi ka Eesti kultuuri ja Eesti riigi jätkusuutlikkuse kandjad.

muutunud,“ lausus Noot. Ta lisas, et põllumajandusel ja metsandusel on maaelus täita veelgi olulisem roll, nad on tugisambad ning ühtlasi ka Eesti kultuuri ja Eesti riigi jätkusuutlikkuse kandjad.

Kõige olulisem on toimetulek

Kõige suurem väljakutse praeguses majandusolukorras on inimeste ja ettevõtete toimetulek. Ettevõtjate jaoks on selleks tootmiskulude hüppeline kasv ja tarbijate jaoks toiduainete kiire kallinemine – need toovad esile mitmed ohud, mille eiramine pikas perspektiivis maksab mitmekordselt kätte.

„Poliitika kujundamisel tuleb jälgida mitmeid suundi: ühte, mis aitaks meie toidutootjatel rahvusvahelises konkurentsis eksportturgudel püsima jääda, ja teist, mille abil siseturul odavama importtoiduga võisteldes ellu jääda,“ selgitas koja juht. Selleks on vältimatult vajalikud tõhusad leevendusmeetmed, erakorralised toetused, maksu- ja aktsiisisoodustused, et suudaksime konkurentidega sammu pidada. Tulevikku vaada-

EPKK ootab riigilt selgemaid juhiseid rohepöörde elluviimisel. Foto: Shutterstock

Toidukvaliteedimärk TUNNUSTATUD EESTI TOIT ehk

Pääsukesemärk on toidu kvaliteeti ja tooraine Eesti päritolu kinnitav toidumärgis.

•Antakse tootele, mille põhitooraine on 100% eestimaise päritoluga

•Toode on edukalt läbinud laboratoorse ja sensoorse hindamise

2023

Eesti põllumajanduse aastanäitus 2023

Kinnita oma osalus, kiirematele sooduspakkumised!

• Maamajandusettevõtete ja -organisatsioonide B2B mess

• Arvukalt erialaseid seminare ja konverentse

11.–12.10.2023

TARTU • EESTI RAHVA MUUSEUM

Lisainfo: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda

tel: 600 9334 e-post: epa@epkk.ee

tes tuleb panustada investeeringutesse, et sektor veelgi enam toorainet väärindaks.

Noot lisas, et ka varem on koja nõukogu liikmed ja juhatus poliitikutega kohtudes kuvanud sõnumit, et Eesti riigi majanduspoliitikat kujundades tuleb paremini mõista, milliseid võimalusi pakub põllumajandus- ja metsamaa säästlik kasutamine riigi majanduskasvu soodustamiseks, ekspordi arendamiseks ning maapiirkondades töökohtade kindlustamiseks.

Rohelise energia edendamine

Teine oluline valdkond, millega uus riigikogu koosseis peab väga tõsiselt tegelema, on keskkonnapoliitika kujundamine ja roheenergia tootmise edendamine.

Eesti põllumajandustootjad on mitu kümnendit pidanud oma tegevuste planeerimisel arvestama üha karmimate keskkonnanõuetega. Samas on see ettevõtjatele täiendav koormus ja ka kulu, kuid meie valdkonna inimesed mõistavad samuti väga hästi kliimamuutus-

te ning kasvuhoonegaaside heitmetega seonduvaid globaalseid ja ka piirkondlikke muresid. Seetõttu ootavad lahendamist kümned teemad ja küsimused, mis on tingitud just uue eelarveperioodi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) otsustest.

Lahendamist ootavad kümned teemad ja küsimused, mis on tingitud just uue eelarveperioodi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) otsustest.

„Põllumajandustootjad ootavad selgust eesolevate muutustega kaasnevate mõjude kohta. Millised on võimalikud täiendavad piirangud põllumajandustootmisega seoses? Kas on lisandumas uusi nõudeid? Või muutuvad toetuste

tingimused? Need küsimused nõuavad kõik vastuseid,“ selgitas Noot.

Tema sõnul on kõige segasem teema Eesti võetud kohustusega maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse valdkonnas (LULUCF), kus on eesmärk jõuda süsiniku netosidumiseni 2,5 miljoni tonni ulatuses 2030. aastaks. „See on väga-väga ambitsioonikas plaan. Mil viisil see nii lühikese ajaperioodi jooksul saavutatakse, on täiesti ebaselge. Praegu toimub diskussioon peaasjalikult metsanduse ümber, aga põllumajanduse osas on vaikus. Põllumajandus on teadupärast koos transpordisektori, väiksemahulise energeetika, jäätmekäitluse ja tööstuslike protsessidega nn jagatud kohustuste otsuse mõjualas. Ka siin on Eesti võtnud kohustuse vähendada KHG heidet 25% võrra. Kuidas see jaguneb erinevate valdkondade vahel, on samuti veel lahendamata. Usutavasti on võimalik Eesti sees kokku leppida meetmetes, mis ei mõjuta meie toidutootmise isevarustamise taset ja toidujulgeolekut, mis eriti praeguses keerulises geopoliitilises olukorras on samavõrra oluline kui meie kaitsevõime,“ kinnitas Noot.

Biomajandus vajab riiklikku poliitikat

Koja juht sõnas, et biomajanduse teema vajab riiklikku poliitikat ja selgeid toetusmeetmeid. Imporditud energiasõltuvuse vähendamiseks saab paremini ära kasutada biogaasi tootmise potentsiaali, mis eeldab fokuseeritud programmi tõhusate meetmetega nii toetustele kui ka kapitalile juurdepääsu soodustamiseks. „Viimased paarkümmend aastat on arutletud biogaasijaamade ehituse ümber, kuid piisavate toetusmeetmete puudumine ei võimalda põllumajandustootjatel nii mahukaid investeeringukohustusi võtta. Samas on biomajandusel oluline roll keskkonnahoidlikkuse suurendamisel, aga ka taastumatutest loodusvaradest sõltuvuse ja kasvuhoonegaaside heite vähendamisel,“ rääkis Noot.

Paremini rihitud maaelu ja põllumajanduspoliitika aitab kaasa Eesti põllumajandussektori arengule, hoiab kodumaise toidutööstuse kindlatel jalgadel ning annab sektoris töötavatele inimestele nende väärikuse.

EPPK uus juhatuse esimees Ants Noot.

Foto: Karin Kaljuläte

Tänapäevase põllumajanduse tehnilised lahendused

Soovime olla kliendile veelgi lähemal!

Dotnuva Baltic avab uue esinduse MÄRJAMAAL

Lisainfo: dotnuvabaltic.ee

Uue esinduse aadress

Kasti tee 40, Märjamaa

Püsirohumaade taastamise vastuoluline nõue

Kogu Euroopas käib palavikuline rohepööre ja väga suur osa on selles kanda ka põllumajandusel. Liialt intensiivseks muutunud maaharimist püütakse maha jahutada sel moel, et osa maast tuleb rohestada ehk intensiivsest kasutusest välja jätta.

Eestis eristatakse mitut eri tüüpi püsirohumaid: intensiivselt majandatavad rohumaad, mida iga mõne aasta tagant uuendatakse, kuid mis on asunud sama koha peal vähemalt viis aastat; väärtuslikud liigirikkad rohumaad, mida ei ole pikemat aega (vähemalt kümmekond aastat) enam üles küntud ja kus on tänu sellele kujunenud väärtuslikemate liikidega taimekooslus; ning ekstensiivselt majandatavad poollooduslikud rohumaad.

Seega võivad püsirohumaad olla nii niidetavad kui ka karjatatavad. Ekstensiivselt majandatud püsirohumaad (eelkõige poollooduslikud rohumaad) on väga liigirikkad kooslused ja nende suurem osakaal maastikus suurendab kogu põllumajandusmaastiku elurikkust, sealhulgas just haruldasemate liikide arvu. Sellepärast on ka Euroopa Liidu tasandil nõutud, et püsirohumaade pindala põl-

lumajandusmaastikes ei tohi liigselt vähendada.

Vana ja kivistunud nõue Püsirohumaa säilitamise kohustuse puhul on tegemist ühe vanima nõudega, mis kehtestati põllumajandustootjatele juba aastal 2005. See kehtis baasnõudena kõikidele tootjatele ühetaoliselt ja ka Eesti jaoks määrati esimene püsirohumaa säilitamise aluseks olev võrdlussuhtarv, milleks sai 26,35% ehk 223 080,59 hektarit ning mille määra -

misel võeti aluseks taotletud püsirohumaa ja põllumajandusmaa kogupindalad.

Kuni aastani 2014 oli süsteem sisuliselt muutumatu ja püsirohumaa pind oli kasvuteel. Parimatel aastatel ületas Eesti püsirohumaa pind 300 000 hektari piiri. 2015. aastal rakendus „uues kuues“ rohestamise tavana ka püsirohumaade säilitamine. Nüüd hakati rohestamise tavade täitmise, sh püsirohumaade säilitamise eest toetust maksma (30% otsetoetuste eelarvest). Eestile määrati püsirohumaa uus võrdlussuhtarv, milleks sai 28% (226 379,23 ha).

Uue korra järgi kehtestati riigi tasemel püsirohumaa säilitamise kohustus lävendina, milleks sai varasema 10% asemel 5%. See tähendab, et püsirohumaa osakaal riigis tervikuna ei tohi väheneda 2015. aastal kehtestatud võrdlussuhtarvuga võrreldes üle 5%.

Eestis hakkas püsirohumaade pindala vähenema alates 2014. aastast ja praegu oleme ainuke riik Euroopa Liidus, kes ei ole suutnud kohustust täita. Seetõttu on taotlejad saanud mitmel aastal püsirohumaade tagasirajamise kohustuse.

Põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet (PRIA) esitab iga aasta lõpus põllumajandustootjate dekla -

Püsirohumaa säilitamise kohustuse puhul on tegemist ühe vanima nõudega, mis kehtestati põllumajandustootjatele juba aastal 2005.

Püsirohumaade eesmärk on säilitada looduslikku mitmekesisust. Foto: Shutterstock

TÄPSUS ALGAB SIIT!

Järelveetav väetiselaotur

ZG-TS 10001 Profis Pro

Kolumaht 10 000 L

Töölaius 15-54m

„Online“ kaalusüsteem

Astmevaba sektsioonjuhtimine

Isobus tarkvara

WindControl

Sillajuhtimine

Hüdrauliline ketaste ajam

Rippes väetiselaotur ZA-TS

Kolumaht 3200 L või 4200 L

Mehaaniline või hüdrauliline ketaste ajam

„Online“ kaalusüsteem

Astmevaba või 16 osalaiuse juhtimine

Elektriline äärekülvilülitus

Isobus tarkvara

Töölaius 15-54 m

Amatron 4 juhtpult ja GPS juhtimine

WindControl

Rippes väetiselaotur ZA-V

Kolumaht 3200 L

Mehaaniline ketaste ajam

„Online“ kaalusüsteem

16 osalaiuse juhtimine

Äärekülvisirm

Töölaius 10-36m

Isobus tarkvara

Amaton 4 juhtpult ja GPS juhtimine

reeritud püsirohumaa ja kogu põllumajandusmaa pindala alusel püsirohumaa säilitamise suhtarvu. Nende arvutuste kohaselt on 2022. aasta pindalatoetuste taotlustel esitatud andmete põhjal Eestis taas kord tuvastatud püsirohumaa suhtarvu vähenemine üle lubatud taseme. Taotlejaid, kes on vaatamata keelule püsirohumaa kasutusotstarvet muutnud, on kokku 245 kogupindalaga 2287,66 hektarit.

Suhtarvu ületamisse on panustanud ka need taotlejad, kellele on juba varem pandud kohustus rohumaid tagasi rajada, kuid kes ei ole seda täitnud.

Miks püsirohumaade pindala väheneb?

Päris üheselt ei ole püsirohumaade pindala vähenemisele põhjuseid leitud ja saab vaid oletada, et üheks põhjuseks on kindlasti 2016. aastal aset leidnud piimakriis, mille tulemusena pidid mitmed piimakarjakasvatajad oma tegevuse lõpetama, kuid kohustus püsirohumaade säilitamiseks jäi kehtima. Võimalus kohustusest loobumiseks oli anda kohustus üle teisele tootjale, kellel oli vajadus selliste maade järele, või

rikkuda tootmissuuna muutuse (nt taimekasvatusele üleminek) kaudu nõuet ja leppida sanktsioonidega.

On raske Eestit päris üks-üheselt võrrelda

Kesk-Euroopa maadega, kus maaharimine on sajandeid olnud märksa

intensiivsem kui meil.

Eesti on pöördunud korduvalt ka Euroopa Komisjoni poole erandite kehtestamiseks eelkõige tootmissuuna muutusega seoses ja seda ka 2017. aastal, kui Eesti osales eesistujariigina nn Omnibusi määruse väljatöötamisel, kui laual olid ka püsirohumaa mõiste muudatusega seotud küsimused. Kahjuks see vilja ei kandnud. Põhjus võib peituda selles, et oleme ainuke riik Euroopas, kes selle tava täitmisega kimpus on, ja sellises olukorras liitlasi leida on üsna keeruline.

Samas on raske Eestit päris üks-üheselt võrrelda Kesk-Euroopa maadega, kus

maaharimine on sajandeid olnud märksa intensiivsem kui meil. Näiteks Taanis moodustab põllumaa kogu riigi territooriumist ligi 70 protsenti ja metsa on vaid 14 protsenti. Meil on aga metsa osakaal 51 ja põllumaad vaid 21 protsenti.

Kuna Eestis on põllumajandusmaad niigi vähe, tekitab meie tingimustes vägagi kaheldav nõue põllumeestes pahameelt. Näiteks arvab 21. jaanuari Saarte Hääles talunik Hendrik Salm, et Eesti looduslik mitmekesisus on niigi suur, siin ei anna midagi väga parandada, viidates sellele, et Eesti tingimusi ei anna Kesk-Euroopa omadega võrrelda. Viljakaks haritud põllumaa sööti jätmist peetakse aga lauslolluseks, mis ei käi meie talupidamise traditsioonide ja mõtteviisiga üldse kokku. Leitakse, et kohustused, mis erinevatele liikmesriikidele pannakse, on üsna ebavõrdsed.

Uus põllumajanduspoliitika periood

Maaeluministeerium annab aga teada, et eelmine Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika periood on lõppenud ning koos sellega lõppes kliima- ja keskkonnatoetus ehk rohestamise toe -

Poollooduslikel rohumaadel võib toimuda ekstensiivne majandamine, näiteks karjatamine.

Foto: Shutterstock

tus. Toetusega kaasnenud püsirohumaa säilitamise nõue ja tagasirajamise kohustus jätkuvad ka alanud perioodil tingimuslikkuse süsteemis. Tagasirajamise kohustus kantakse üle uude, aastate 2023–2027 programmiperioodi. Selle kohustuse täitmine on seotud toetuste saamisega. Nimelt on kliima- ja keskkonnatoetuse ehk rohestamise toetuse saamise üks kohustuslikke nõudeid püsirohumaade säilitamine.

Oluline on jälgida, et taotleja rajaks kokkuvõttes sama palju püsirohumaad, kui on teatises nõutav tagasirajatav pindala kokku.

Alates 2023. aastast kuulub püsirohumaade säilitamine tingimuslikkuse süsteemi maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuete hulka, mida peavad järgima erandita kõik põllumajandustootjad. Kohustuse täitmata jätmine toob seetõttu edaspidi kaasa

rangemad tagajärjed. Senise 2015. aasta võrdlussuhtarvu asemel hakkab aga kehtima uus, 2018. aasta võrdlussuhtarv, mis saab aluseks perioodi 2023–2027 iga-aastase suhtarvu järgimisel.

Püsirohumaade säilitamise kohustusest on kuni 2022. aasta lõpuni vabastatud mahetootjad mahetunnustatud maa osas ja väikepõllumajandustootjate kavaga liitunud taotlejad.

PRIA nõuded püsirohumaadele

PRIA otsuses püsirohumaade tagasirajamise kohta on välja toodud taotleja kasutuses olevate selliste põllumassiivide nimekiri, millel asub maa, mis muudeti püsirohumaast muu kasutusega maaks eelneva kalendriaasta jooksul, samuti sellise maa pindala igal massiivil eraldi. Lisaks on igal põllumassiivil välja toodud tagasirajamisele kuuluv pindala.

Püsirohumaad ei pea tagasi rajama samale kohale, kus see üles hariti. Selle võib rajada ka niisugusele põllule, kus on kogu aeg kasvatatud põllukultuure ja kus varem püsirohumaad pole olnud. Oluline on jälgida, et taotleja rajaks kokkuvõttes sama palju püsirohumaad, kui on teatises nõutav tagasirajatav pindala kokku.

Millised maad tagasirajamiseks sobivad?

Püsirohumaa tagasirajamiseks sobivad uuesti rajatud rohumaad, kuhu on külvatud heinaseemnete segu, mis ei katkesta rohumaa vanuse arvestamist ja kus eelnevalt, st vähemalt aastal 2022, oli rohumaa vanuse arvestamist katkestav kultuur, nt teravili, heintaimede monokultuur, kartul, mustkesa jms. Niisugust rohumaad tuleb samal kohal hoida vähemalt 6 aastat järjest, ehk siis aastatel 2023–2028.

Sobib ka varem rajatud lühiajaline rohumaa, millel kasvab heintaimede segu, mis ei katkesta rohumaa vanuse arvestamist. Sellisel juhul tuleb rohumaad samal kohal säilitada vähemalt niikaua, kuni see muutub püsirohumaaks.

Lisaks tuleb silmas pidada, et alates 2021. aastast pole lubatud üles harida enam mitte mingis ulatuses olemasolevaid püsirohumaid ja see kehtib edasi ka 2023. aastal. Keeld kehtib alates 2023. aastast kõigi taotlejate kohta, kellele kohalduvad tingimuslikkuse nõuded. Püsirohumaade ülesharimine 2023. aastal toob kaasa toetuste vähendamise tingimuslikkuse kontrollsüsteemi alusel.

Kesk-Euroopa riikides moodustab põllumaa pindala keskmiselt 70%. Foto: Shutterstock

Taastav põllumajandus muudab senist mõtteviisi

Taastav põllumajandus hõlmab endas terviklikku süsteemi maaharimisviisidest, mis keskenduvad eelkõige mullatervise edendamisele, et tagada kestlik tulevik.

Meie põllumuldade seisund on paljude teiste riikidega võrreldes suhteliselt hea. Samas ei pruugi teatud põllumajanduskeskkonna näitajate trendid toetada selle seisundi pikaajalist säilimist. Peaksime suurendama oma teadmisi erinevate viljelusviiside mõjust põllumajanduskeskkonnale ja eriti mullale.

Taastava põllumajanduse keskmes ongi muld, mille eest püütakse võimalikult hästi hoolitseda, sest seda nähakse kui elusorganismi. Selle organismi olulised osad on nii maapealsed taimed ja mullaorganismid maa all kui ka mullastruktuur, mis moodustub nende kaasabil ning mille vahel saavad liikuda nii õhk kui ka vesi.

Taastava põllumajanduse viis printsiipi

• Vähenda pinnase häirimist! Niimoodi püsib muld toitainerikas.

• Hoia pinnas kaetud, et kaitsta mulda erosiooni eest.

• Kasvata mitmekesiseid toidutaimi! See on hea nii mullaviljakuse säilitamiseks, taimedevahelise koostöö loomiseks kui ka tolmeldajate jaoks.

• Toida mulda taimedega! Kõik, mis jääb üle, läheb mulda tagasi.

• Too loomad rohumaale! Miljonid organismid tänavad rohusööjate väljaheidete eest. Ökosüsteemid on arenenud aineringluses, suured rohusööjad on selles oluline lüli.

Neid printsiipe tutvustas taastava põllumajanduse temaatikale pühendatud konverentsil Ühendkuningriigist pärit noor põllumajandusettevõtja ja konsultant Ben Taylor-Davies. Ta ütles oma sõnavõtus, et taastava põllumajanduse puhul on oluline minna tagasi põhitõdede juurde ja mõista, et me kasutame kolme vabalt kättesaadavat hüve. Need on sademed, päikesepaiste ja süsinikdioksiid. Põllumeestena võtame need kolm tasuta asja ja laseme läbi oma katalüsaatorist, mullast. Pärast seda, kui laseme energia, sademed ja CO2 läbi mulla, loome toidu, mida müüme ja mille pealt teenime kasumit. Peame aga olema ettevaatlikud kõige selle suhtes, mis kulutab raha ja võtab igasuguseid asju tasuvusest ära.

Viiest taastava põllumajanduse printsiibist rääkides rõhutas ta, et mulla suurimad häiringud on suuremahuline kultiveerimine ja kemikaalide kogus, mida me ülemääraselt väetades ning taimekaitsetöid tehes mulda kanname.

Põlluservade taimestik suurendab looduslikku mitmekesisust. Foto: Raivo Tasso

„Emake loodus teeb kõik endast oleneva, et mulda katta. Tavaliselt nimetame seda umbrohuks. Taimed katavad isegi betooni, igasuguseid asju teedel ja teeäärtes. See on väga loomulik protsess, mis kaitseb just mulda, kaitseb erosiooni eest. On üsna kohutav, kui kaitsekilpi ei ole. Kaitsekilbi puudumine põhjustab tohutul hulgal pragunemist, kehva mulla struktuuri ja elustikku. Mulla katmisega välditakse ka pragusid,“ selgitas Davies.

Mitmekesisus

loob ökosüsteemi

Mitmekesisusest rääkides rõhutas ta, et on midagi, mida loodus alati püüab ökosüsteemi panna. Paljud imestavad, miks meil on hästi haritud monokultuursel põllul lõpuks nii kohutavad haigused ja umbrohi. Loodus oma olemuselt püüab ökosüsteemidesse mitmekesisust tuua ja meie kasvatame monokultuure. See on tõsine probleem.

Põlde, kus pole mingit mitmekesisust, näeme palju rohkem Ühendkuningriigis, kuid probleem võib jõuda ka Eestisse. Kui kasvatame monokultuure ja ei kasuta mitmekesisust, siis võib sageli tekkida üksluine umbrohtude spekter, mis muutub pestitsiidide ja herbitsiidide suhtes vastupidavaks ning tekitab tohutuid konkurentsiprobleeme.

Püsirohumaa säilitamise kohustuse puhul on tegemist ühe vanima nõudega, mis kehtestati põllumajandustootjatele juba aastal 2005.

Mulla tervise jaoks on olulised taimede elavad juured, mis kaitsevad mulda erosiooni eest. Samuti on mullale hea ekstensiivne karjatamine. See aspekt on üks keerulisematest, mõeldes põllumeestele, kes taastuva põllumajanduse teekonda alustavad. Ühendkuningriigis ja pea kogu maailmas on olemas tootjad, kes on spetsialiseerunud kariloomadele, ja need, kes on spetsialiseerunud põllukultuuridele. Need kaks enam eriti tihti kokku ei saa. Segatalusid on üha vähem. Kariloomad pannakse aedikutesse ja söödetakse seal, sest see on lihtne.

Loomad on sündinud nelja jalaga ja tundub kummaline, et põletame süsinikdioksiidi toitu kasvatades, koristades, pritsides, vedades, ladustades ja seda loomani viies, kui tegelikult võiksime looma toidu juurde viia.

Teine väga oluline asi loomade puhul on see, et emake loodus on väga targalt kavandanud selle, et uriin ja väljaheited ei tohiks kunagi seguneda. Need pannakse isastel ja emastel isenditel erinevatesse kehaosadesse, neile antakse täiesti erinevad trajektoorid. Seega ei segune need mullas ja see võimaldab mõlema suuremat kasutamist.

Kui paneme need lauta, siis need segunevad ja moodustavad virtsa. Loomulikult tekitab virts tohutut ammoniaagiheidet. Loodus oskab väga hästi

vältida

Otsekülvipõllud.

Foto: Anni Õnneleid

Foto: Lii Sammler

Sander Hiire on oma Mäemõisa OÜ-s asunud praktiseerima taastava põllumajanduse põhimõtteid.

kadusid ja lekkeid süsteemis. Kui panna virts sõnnikuhoidlasse, vabaneb suur hulk ammoniaaki ja peame hakkama mõtlema, kuidas seda vähendada. Heidet saab vähendada, kui viia loomad karjamaale.

Mis see kõik maksab?

Davies jätkas, et rääkides üleminekust taastuvale põllumajandusele, küsivad paljud inimesed sageli, kui palju see kõik maksma läheb. Vaja on uut külvikut, vaja seda, vaja toda. Kuid kolm kõige tähtsamat asja, millesse investeerida, on labidas, kühvel ja mõõdulint. Enamik inimesi, kes seda teekonda alustavad, ostavad väga kalli külviku ning imestavad, miks kahe-kolme aasta pärast nende mullad ja ka saagikus langevad. Sellel on põhjus.

Oleme aja jooksul muutunud sõltuvaks mehaanilisest harimisest või on muld sellest sõltuvaks muutunud. Kui tugineda mehaanilisele mullahari -

misele ja ühel päeval otsustada enam mitte mullaharimist teha, siis mullal ja selle funktsionaalsusel ei ole mingit võimalust panna sisse nii palju bioloogiat, kui peaks, et toetada põllukultuuride kasvu.

mulla huumuse, kuid ka fosfori, lämmastiku ja kaaliumi sisaldust.

Mida rohkem on usse, seda rohkem on ka tasuta väetist põllukultuuride jaoks. Seetõttu on mulla tervis nii oluline. Mulla vastupanuvõime suurendamine on oluline. Kuid kõigepealt tuleb võtta labidas. Tuleb kaevata ja püüda mõista, kuidas muld toimib. Otsida mullatihest, vaadata mulla struktuuri ja muud sellist.

Mida me valesti teeme?

Labidat tuleb kasutada, et otsustada, millises seisukorras on muld, millist sekkumist, viljelust peame tegema, kui üldse peame, ja kuidas seda kõige paremini teha. Hakkame tegema asju nagu (vihma)usside loendamine. Näiteks ühes labidatäies mullas oli meil 36 ussikest, ja see on väga oluline. Nemad suurendavad

Daviese sõnul oleksid tema isa ja eriti vanaisa kündnud ja seejärel maad töödelnud, et luua külvipind, ning kulutanud selleks tohutult aega, energiat ja vaeva. Nüüd teeme otsekülvi – see on samuti osa üleminekust.

Sellest, milline on külvik, sõltub ka see, kui palju on häiringut. Kui tuvastame tihese, siis on väga oluline see eemaldada nii, et ei tekitaks mullakahjustusi, näiteks sügavkobestamisega. Me ei oota,

Kuid kolm kõige tähtsamat asja, millesse investeerida, on labidas, kühvel ja mõõdulint.

Foto: Sven Arbet

Ekstensiivne karjatamine sobib mullastikule.

et muld oleks pahupidi pööratud, et lõpuks oleks pruun mullapind.

Näiteks ka vaheltharimise kõblas, mis vaid kraabib pinda, on palju parem kui tohutu kogus herbitsiide, mida peame kasutama mõnede meie kõige tugevamate umbrohtude vastu, ja isegi siis on need vahendid ebatõhusad. Selliselt tekitame keskkonnale rohkem kahju kui umbrohule endale. Asjad, nagu vaheltharimise kõblas, muutuvad hädavajalikuks.

Vahekultuuri abiga saame lisada mitmekesisust ja veenduda, et meil on vähemalt viis taimegruppi. Näiteks kõrrelised, teraviljad, kaunviljad, maltsad ja ristõielised. Need viis on väga-väga olulised ja panevad mulla fenoolsed ühendid elama. Nelja liigi kasutamine on hea, kuid kui lisada viies, muudab see mullas väga palju. See on väga oluline, kui parasjagu saagikultuure ei kasva, samuti nende vahekohtades.

Mulla katmine ja alustaimestik

Alati tuleks veenduda, et muld on kaetud, kuid see pole alati võimalik.

Väga hea on põldude katmine kompostiga, mis kaitseb mullapinda ennast. Seal, kus ei saa mulda katta nii, nagu on soov, on kompost väga kasulik viis mulla katmiseks.

Teiseks on kasulik ristikutest alustaimestik. See on kasulik mitmel põhjusel. Esiteks, see katab mulda. Teiseks, see seob lämmastikku. Kolmandaks püüab emake loodus mulda alati katta ja kui katta see oma taimega, on umbrohtumise tõenäosus väga väike. Ristiku kasutamine hõlmab väga palju taastuva põllumajanduse aluseid ja hoiab mulla kaetuna.

Davies võtab taastava põllumajanduse kokku nii: „Üks asi, mis minu arvates on taastuva põllumajanduse jaoks väga oluline, on tuua põllumajandusse tagasi lõbu ja nauding. On liiga palju vaeva, stressi ja muret, aga seda ei tohiks olla. Peaksime oma taludest rõõmu tundma. Teenime igal aastal kasumit ja püüame teha rohkem. See on nagu lumepalliefekt, see muutub aina suuremaks ja innustab mind veelgi rohkem“.

Taastav põllumajandus Eestis

Eestis on viimastel aastatel taastava põllumajanduse põhimõtted üsna kiiresti levima hakanud ja üks selle teema eeskõneleja on Sander Hiire Mäemõisa OÜ-st. „Põllumeestena peaksime pidevalt vaagima, kas toimetame johtuvalt harjumustest või saaksime uute teadmiste kohaselt paremini toimetada?

Põllul peaksid olema elusad taimejuured aasta ringi, siis on mulla elustik aktiivne ja toitained kenasti hoitud.

Meie külvame oma põllud otsekülvikuga ja jälgime väga hoolikalt sünteetiliste sisendite kasutust. Töötame ka selle nimel, et oma mullad paremini käima saada,“ rääkis Hiire põhimõtetest.

Teine oluline printsiip on mulla hoidmine taimkattega kaetult. Tuleb jälgida, et tuulte ja vihmade kätte ei jääks musta mulda. Põllul peaksid olema elusad taimejuured aasta ringi, siis on mulla elustik aktiivne ja toitained kenasti hoitud. Vahe- ja kaaskultuuride kasvatamine on igale põllumehele kättevõtmise asi. „Vahekultuuridega tegelemine on väga põnev ja arenev valdkond. Olen seda viimased viis aastat oma põldudel rakendanud ja tunnen, et järjest põnevamaks läheb. Päikesevalgus, mis meie maale langeb, tuleb kõik kinni püüda.“

Hiire arvates peaks tegevusplaane seadma järk-järgult ja jõuga ei saa midagi peale suruda. Iga muutus algab väiksematest sammudest ja esialgu tasub hakata neid põhimõtteid katsetama kasvõi ühel põllul ning niiviisi tasahaaval edasi liikuda.

Sander Hiire: „Põlvkondade vahetus ettevõtetes toob uusi ideid ja lahendusi, sest noored tahavad uusi lähenemisi proovida ning varasemast paremini teha, kasvõi jonnakusest – arvan, et selline tendents on hea ja viib sektorit edasi.“

Foto: Shutterstock

Vihmaussid on mulla tervise seisukohalt väga olulised.

PRIA – KUST TULEME JA KUHU OLEME TEEL?

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) on suurte muutuste teel. 2022. aasta lõpus ületati väljamakstud summade osas 5 miljardi piir ning eelmisel aastal maksti välja rekordilised 364 620 596 eurot. Küsisime PRIA peadirektorilt Jaan Kallaselt, kuidas on PRIA-l oma tegevusaja jooksul läinud ning kuhu liigutakse.

Jaan Kallas PRIA peadirektor

PRIA on tegutsenud üle 22 aasta. Mida sellest ajast välja tuua?

PRIA loodi, et Eestis rakendada Euroopa Liidu fondide kasutuselevõttu ja toetuste jagamist põllumajanduses, maaelus ning kalanduses. Alustasime makseagentuurina ja Euroopa Liidu fondid said tööle rakendatud. Lõppenud kahe programmperioodi põhjal saame öelda, et makseagentuurina on PRIA alati olnud Euroopa parimate hulgas.

Oluline verstapost PRIA jaoks oli 2008. aastal toimunud ameti ümberkujundamine, mille käigus läksime üle selgelt kliendipõhisele ja toetustega seotult fondipõhisele menetlusele. Aasta hiljem alustasime ajahalduse ja eelarve põhise haldusprotsessi ülesehitamist ning nüüd teame päris täpselt, kui palju maksab iga toetusskeemi menetlemine. 2022. a lõpul ületas PRIA väljamakstud toetuste summa 5 miljardi piiri. See on märkimisväärne raha hulk, mille puhul on kõige olulisem, et see on raha, mis on õigesti ja õiglaselt välja makstud. On eriti tähtis, et ressurss saaks viidud õigete tegijateni. Seda on küll keeruline mõõta, aga võime öelda, et Eesti elanikud on sellest 5 miljardist vähemalt 3,5 miljardi eest saanud toitu odavamalt.

Millised on PRIA tulevikusuunad?

Seni oli toetuste peamiseks reegliks nõuete ja tingimuste täpne järgimine ning neist kinnipidamine. Uue perioodi toetuste puhul saab aga kõige olulisemaks tulemuse saavutamine. Läheme üle protsessidele, kus aidatakse klientidel, põllumajandustootjatel ja maaelanikel jõuda tulemusteni. Tulemuste saavutamisest ja eesmärkide täitmisest sõltub, kas Euroopa Liidu rahakraanid on liikmesriigi jaoks jätkuvalt avatud. Vähemalt 60% iga-aastasest kokku lepitud tulemusest peab liikmesriik kindlasti saavutama, et ka järgmisel aastal rahalised vahendid meieni jõuaks. Kui näitaja on 85–100%, siis on Euroopa rahakraan täiesti lahti.

See tähendab paljuski andmepõhisele töökorraldusele üleminekut, sest tulemuste saavutamist hinnatakse Euroopas Eesti riigi esitatud andmete põhjal. Seega on eriti oluline digipöörde elluviimine just maapiirkondades, et saabuvad andmed oleksid aruannete tegemiseks ja tulemuspõhisuse põhjal toetuste jagamiseks korrektsed. Siin ei pea me silmas ainult andmeid selle tarbeks, et toetusi määrata, vaid neid on vaja ka prognooside tegemiseks ning maaeluministeeriumile poliitikate kujundamiseks.

Kas võib öelda, et üks oluline mõiste on andmed?

Jaa, 22 aastaga on PRIAs salvestatud uskumatu väärtusega ja koguses andmeid ning infot, mis enamikul juhtudel on siiani olnud riiulil. Informatiivsed varasalved tuleb maksimaalselt kasutusele võtta, et toetada põllumehi ja maaettevõtjaid teadmusteenustega. Teadmusteenused on maaeluministeeriumi valitsemisala asutuste ühise töö tulemus. PRIA on suuresti tehniline teostaja. Me analüüsime, kus teadmusteenuseid võiks vaja minna, ja koostöös teiste asutustega hakkame neid teenuseid osutama. Eelkõige on see võimalus nende jaoks, kes tahaksid tegeleda täppispõllumajandusega või maapiirkonnas ettevõtlust arendada või saada avalikest andmekogudest ärimudelitesse sisendit – analüüsituna ja koondatuna. PRIA nimessegi on sisse kirjutatud „informatsiooni amet“, aga see pool on suuresti olnud ootel.

Maavärav, ühine e-põlluraamat ja e-PRIA on kolm komponenti, millest koosnev süsteem peaks lõpetama olukorra, kus põllumehed oma andmete edastamiseks või vajalike andmete saamiseks peavad iga asutuse kliendiportaali andmeid eraldi ja korduvalt esitama. Nende kolme

komponendi baasil luuakse X-tee selleks, et kõik andmed koondada ühte kohta – põllumees peab andmeid edastama ainult ühes kanalis. See on ootus, rääkides partneritega meie arengukavast.

Rääkige ka sel aastal alanud pinnaseire projektist.

Pinnaseire projekt on kõige mahukam, kõige kallim, aga ka kõige suurema arengupotentsiaaliga projekt meie laual. Euroopa Komisjon on liikmesriikidele pannud kohustuse 5% otsetoetuste kontrolli asemel kontrollida 100% toetusalustest põllumassiividest. Seda saab teha satelliidiandmete põhjal. Pinnaseire on väga kallis projekt, sest satelliitide üles saatmise ja tööle rakendamise võimekust enamikul riikidel endal ei ole. Nüüd aga tulevad andmed meile ühisest Euroopa satelliidiandmete süsteemist ning tasuta. Sellele lisandub 2025. aastal tehisintellekt, kes inimeste asemel andmeid töötleb ja analüüsib ning hakkab ka nende põhjal järeldusi tegema. Järeldused antakse esmalt teada põllumassiivi harijale, kellel on seejärel 30 päeva, et satelliidilt saadud ja tehisintellekti edastatud andmete alusel oma põllumassiivil vajadusel muudatusi teha. Seega,

kõigepealt antakse põlluharijale võimalus asjad korda teha ja alles siis, kui seda ei tehta, hakatakse rääkima sanktsioonidest.

Meie enda nutikus on see, kas oskame pinnaseiret kasutada ka võimalusena kõigi teiste maaeluministeeriumi allasutuste töö parendamiseks. Kui oleme järgmiseks aastaks kogemuse saanud, alustame koostööd teiste asutustega, et vaadata, kuidas saaks pinnaseiret ära kasutada kogu maaelu arenguks. Eestis ei ole kedagi teist, kellel oleks iga kolme päeva tagant saabuvaid satelliidiandmeid, ja patt oleks neid kasutada ainult kohustuslike ülesannete täitmiseks.

Pinnaseire esimese etapi pikkuseks on planeeritud kümme aastat. Üks on selge, et rohekokkuleppe täitmise raames CO2 jalajälje tuvastamine ning andmete edastamine jälje tekitajale ei ole tegelikult keeruline. Olen veendunud, et aastal 2025 oleme selleks juba võimelised.

Millised peavad olema need inimesed, kes PRIAs töötavad?

Minul asutuse juhina on elus olnud kolm korda võimalus nautida olukorda, kus on tasakaalus kogemus, ajalooline

mälu ja erksad noored inimesed. Praegu on see tasakaal PRIAs saavutatud. Ilmselgelt on meil kõigil vaja juurde õppida, aga kui inimesel on õpihimu ja kliendikeskne mõtlemine, siis kindlasti ootame teda enda hulka.

Mida soovida põllumehele?

Vähem väetist ja taimekaitsevahendeid ning rohkem nutikust. On selge, et mineraalseid väetisi tuleb vähendada ja siin seisneb nutikus uute võimaluste väljamõtlemises, leidmises ning kasutuselevõtmises. Tuleb leida orgaanilise võimalused, et mulla tervist turgutada, sest suurim rikkus ja toidujulgeoleku vundament on terve ning toimiv mullastik.

Aitäh kõigile klientidele ja koostööpartneritele senise koostöö eest.

Eesmärk happeliste muldade mullasõbralikum lupjamine

AUTORID: Priit Penu, Valli Loide, Maaelu Teadmuskeskus (METK), põllumajandusuuringute osakond

Tuleb senisest enam tähelepanu pöörata erinevate lubiväetiste mõjule mullaomadustele ja taimede toitumistingimustele ning nende mullasõbralikumale kasutamisele.

Muldade neutraliseerimine koos kaltsiumi ja magneesiumi seisundit parandava lupjamisega on hädavajalik ja vältimatu tegevus mullaviljakuse säilitamisel happelistel muldadel, kus on häiritud taimede ja teiste kasulike elusorganismide elutegevus ning taimede toitainete omastamine.

Muldade kaltsiumiseisundi parandamine aitab happelise mulla mullavarudest ka teised toitained taimedele kergemini kättesaadavaks teha.

Praktikas on kasutusel mitmeid lubiväetisi ja nende kombinatsioone.

Lupjamise mõju ja efektiivsuse selgitamiseks võeti Maaelu Teadmuskeskuse põllumuldade seireuuringus vaatluse alla 24 tootmispõldu. Uuriti erinevate lubiväetiste mõju mullale lühemaajaliselt (1 kuu) ja pikemaajaliselt (1 aasta) pärast lupjamist. Lubiväetistest

kasutati põlevkivi- ja puutuhka ning lubjakivi sõelmeid 3–6 t/ha.

Põlevkivituhk on vastupidi lubjakivi sõelmetele kiiretoimeline, kuid positiivse mõju poolest lühiajaline (vaata joonist).

Suuremate tuhakoguste puhul on probleemiks tuhas sisalduva väävli negatiivne mõju mulla kaltsiumisisaldusele. Uuring kinnitas, et muldade lupjamine ainult põlevkivituhaga ei pruugi olla mullasõbralik ega jätkusuutlik ja vajab otsustavat ümberkorraldamist.

Seda enam, et muldade lupjamine ongi siiani suures osas n-ö omasoodu kulgenud. Üks võimalik lahendus on kasutada lubiväetiste pikemaajalise toime saavutamiseks Enefixi tuhka koos lubjakivitoodetega, ühendades nii mõlema lubiväetise positiivsed omadused.

Läinud aasta oktoobris kogunes esimesele ümarlaua arutelule Jänedal väike grupp lupjamisega seotud inimesi probleemiga lähemalt tutvuma ja mõtteid avaldama. Mõtetest koorus selgus, et ülalmainitud lubiväetiste segu idee vajab uusi vastavaid tehnoloogilisi lahendusi ja selle juurde kuuluvat taristut. Esimesele ümarlauale on kohe-kohe järgnemas teine, võõrustajaks Kevili OÜ, kus tulevad arutelule muutusteks vajalikud detailid ja tegevuskava. Eesmärk on muuta muldade lupjamine põllumehele efektiivsemaks ja mullasõbralikumaks.

Põlevkivituha külv. Foto: Valli Loide 1. jaanuaril 2023 ühinesid Eesti Taimekasvatuse Instituut (ETKI) ja Põllumajandusuuringute Keskus (PMK) üheks asutuseks. Ühendasutuse nimi on Maaelu Teadmuskeskus (METK) ja koduleht metk.agri.ee.

sõelmed + puutuhk

Joonis. Eri lubiväetiste mõju põllumulla happesuse neutraliseerimisele, optimaalne pH 6,0–6,5.

Maaelu Teadmuskeskuse mullastiku uuringud metk.agri.ee/mullastik/mullastiku-uuring

Terve muld on terve elu alus

Muld on meie põllumeeste jaoks kõige olulisem ressurss, kuid mulla seisukorrast sõltub kogu inimkonna toidulaud. Mida tervem on meie muld, seda paremini oleme toiduga kindlustatud.

Muld on üks elurikkamaid keskkondi maa peal, kust võib leida lugematul arvul baktereid, seeni, putukaid ja loomi. Mullaelustiku mitmekesisuse vähenemisega langeb mulla viljakus, levib pinnavee eutrofeerumine, patogeenide levik ja kliimamuutused.

Tavapärased intensiivpõllumajanduse võtted, nagu intensiivne kündmine, tugev väetamine, pestitsiidide kasutamine ja kultuurtaimede vähene mitmekesisus, kahjustavad mulda, kahandavad selle elurikkust ning seavad ohtu mulla kvaliteedi ja funktsioonide säilitamise, põhjustades ka olulise majandusliku kahju.

Mullasõbralikku maaviljelust praktiseeritakse järjest enam. Seda nii Euroopa Liidu rohepöörde nõudel kui ka vabatahtlikult, sest inimestele on selgeks saanud, et endistviisi põldude intensiiv-

ne majandamine ei ole lõppkokkuvõttes jätkusuutlik.

Mulla tervise toetamiseks loodi 2018. aastal üleeuroopaline praktikute kogukonnavõrgustik Best4Soil , kus omavahel on ü henduses taimekasvatajad, nõustajad, koolitajad ja teadlased.

Võrgustiku Best4Soil peamine eesmärk on säilitada, parandada või taastada mullatervist Euroopas. Võrgustiku kodulehel pakutakse andmebaase infoga köögivilja-, põllu- ja katmikkultuure

Mullasõbralikku

maaviljelust

praktiseeritakse järjest enam. Seda nii Euroopa

Liidu rohepöörde nõudel kui ka vabatahtlikult.

mõjutavate patogeenide ning nematoodide kohta, aitamaks spetsialistidel luua sobivaid külvikordasid ja uuenduslikke tõrjestrateegiaid.

Orgaanilise aine sisaldus mullas Orgaanilise aine sisaldus mullas mõjutab väga oluliselt nii mulla keemilist koostist, füüsikalisi omadusi kui ka võimet tulla toime erinevate haigustekitajatega. Best4Soili kodulehelt saab lugeda, et optimaalse orgaanilise aine sisaldusega mullas on toitained taimedele paremini kättesaadavad. Ja mitte ainult taimedele – ka mulla mikroorganismidele jätkub rohkem toitu ning see toetab ka mitmekesisema mullaelustiku püsimist. Liigirikkam mullaelustik tähendab enamasti ka paremat vastupanu mullas levivatele haigustele, sest igale haigustekitajale leidub looduslik vaenlane või konkurent.

Lisaks mitmetele mulla orgaanilise aine sisaldust hoidvatele võtetele, nagu vähendatud mullaharimine, katte- ja vahekultuuride kasvatamine, on võimalik orgaanilist ainet mulda lisada ka komposti kasutades.

Kompost sisaldab ka hulgaliselt mik-

Muld on inimkonna jaoks üks olulisim ressurss. Foto: Shutterstock

roorganisme, mis aitavad tõkestada mullas levivaid haigusi, suurendada mikroobide mitmekesisust ja toitainete kättesaadavust ning seeläbi tõsta üldist mulla vastupanuvõimet negatiivsetele mõjudele, nagu rasked ilmastikutingimused, saastus või mullatihese tekkimine.

Projekt „Loodusrikas Eesti“

Loodussäästliku põllumajanduse edendamiseks on Tartu Ülikooli teadlased algatanud projekti „Loodusrikas Eesti“, mis keskendub põllumajandusmaastike jätkusuutlikkusele ja elurikkusele. Koostöös tootjate ja teadlastega rajatakse projekti käigus näidisalad, kus jälgitakse erinevate võtete mõju saagikusele ning elurikkusele. Neilt aladelt leitakse just need tegevused, mis sobituvad vastavasse maas-

ja vahekultuurid on juba ammu teada oma positiivse mõju poolest mulla tervisele.

Haljasväetised

tikku ja kohanduvad tootja eelistustega. Katsetatakse mulla süsinikusidumist suurendavaid võtteid, tolmeldamist ja looduslikku kahjuritõrjet parandavaid tegevusi.

Lehelt heapold.ee leiab praktilisi näpunäiteid, kuidas säilitada elurikkust põllumajandusmaal, hooldada rohumaid, loodussäästlikult karjatada ja hoolitseda mulla tervise eest.

Haljasväetised ja vahekultuurid on juba ammu teada oma positiivse mõju poolest mulla tervisele. Haljasväetiste puhul on peamine eesmärk – nagu nimigi ütleb – toitainete lisamine mulda. Vahekultuuridel võib olla erinevaid ülesandeid: hoida mulda kaetuna ja seeläbi vältida erosiooni, vältida toitainete leostumist, hävitada umbrohtusid, parandada mulla struktuuri. Võimalik on ka kombineeritud kasutamine – esialgu kattekultuurina kasvatatud taimed viiakse hiljem mulda nii nagu haljasväetis.

Mulla mikro- ja mesofauna moodustavad suures osas nematoodid ehk ümarussid ja mikroskoopilised lülijalgsed, mis teeb lihtsaks ka nende kasutamise mulla tervise indikaatoritena.

Mulla tervise hoidmine

Liiga intensiivne majandamine põhjustab mulla erosiooni.

Mullaproovide võtmine ja analüüsimine.

Foto: Shutterstock

Foto: Shutterstock

Nematoodid on ühed kõige arvukamad loomad mullas ja neid leidub igal troofilisel tasemel.

Väga palju on räägitud taimeparasiitidest, kes võivad põhjustada olulist saagikadu. Palju vähem räägitakse sellistest nematoodidest, kes toituvad bakteritest või seeneniidistikust ja toimivad kui mikroobikoosluste reguleerijad, või röövtoidulistest nematoodidest, kes aitavad tõrjuda kahjureid ja haigusi.

TELLIMUSIVÕTAMEVASTUKEVADEKS

Muld vajab tasakaalustatud väetamist

Eelmise aasta lõpul korraldasid Eesti Maaülikooli mullateaduse õppetool ja Eesti Mullateaduse Selts arvult 23. mullapäeva, mille peateemaks oli muld ja väetamine.

Õppetooli juht, professor Alar Astover selgitas oma sõnavõtus, et selleks, et muld oleks viljakas, peab ta olema heas seisundis.

Mulla ökoloogilisteks funktsioonideks on vajaliku biomassi tootmine, keskkonna tasakaalu reguleerimine, vee ja õhu kvaliteedi tagamine ning elupaiga pakkumine kõikvõimalikele liikidele. Kvaliteetsel ehk tervel mullal on võime kõiki neid funktsioone täita.

Kui väetistega lisa ei anna, siis piirab saagitaset mulla toiteelementide varu. Tasakaalustatud väetamise eesmärgid on suurem ja kvaliteetsem saak, tervemad

Muld vajab tasakaalustatud väetamist. Foto: Shutterstock

taimed, parem mulla kvaliteet, vähene keskkonnamõju ning tasuvus. Tasakaalustatud väetamise puhul kehtib nelja Õ reegel ehk väetada tuleb õiget kohta (konkreetset taime ja mulda), õige väetisega, õigel ajal ning õige kogusega.

Bilansikalkulaator aitab väetamisel

Kallinenud väetamishindade ja majandusliku konkurentsi tingimustes optimaalse väetamisvajaduse leidmiseks peab teadma mullas olevate toitainete sisaldust. Sel otstarbel on maaülikoolis välja töötatud C ja NPK kalkulaatorid, mis aitavad leida mulla toitainete bilanssi.

Ettevõtte tegevuse planeerimisel, eriti planeeritavate põllukultuuride saagikuse määramisel, on majanduslikust ja keskkonna aspektist lähtudes tähtis kalkuleerida, millistes kogustes toitaineid põllule anda.

Tähelepanu tuleb pöörata toitainetele, mida on mullas puudu, ja oluline on vältida toitainete küllust, mis lõpuks mõjub negatiivselt nii rahakotile kui ka

keskkonnale. Seetõttu on toitainete kalkuleerimine hea abivahend. Lisaks on väetamise planeerimisel vaja hinnata ka seda, milline on mulla pH ja boniteet, kas planeeritud saagikus on reaalselt saavutatav või on väetamise asemel tarvis põldu lubjata või hoopis teha maaparandustöid.

taimed, parem mulla kvaliteet, vähene keskkonnamõju ning tasuvus.

Sisendandmetena on vaja tavapäraseid põlluraamatus kajastatavaid andmeid: kultuur, kasutatud väetised, põhikultuuri saagikus, põhumajandus. Konkreetsetele tingimustele paremini vastava N-bilansi tulemuse saab, kui sisesta-

Eesti juustude lipulaev

da saagi planeeritud või tegelik proteiinisisaldus.

Tulemuste kohta annab kalkulaator sisulised hinnangud siis, kui sisestada mulla andmed: lõimis, samuti orgaanilise süsiniku, P ja K sisaldus. See võimaldab väetamise tasakaalukust ja tõhusust hinnata mulda arvestavalt.

Lämmastikubilansi tõlgendamist ja väetamist saab eristada lähtuvalt mulla orgaanilise süsiniku sisaldusest. Suurema orgaanilise aine sisaldusega mullad on paremini lämmastikuga varustatud ning saagikuse, tasuvuse ja keskkonnahoiu seisukohalt saab hea tulemuse väiksemate väetisenormidega. Vedelsõnniku ja/või mineraalse N-i kasutamisega kaasnev N-bilansi küllus on orgaanikarikastel muldadel seotud suure leostumise riskiga.

Kalkulaatoris on eristatud hinnangud P- ja K-bilansile lähtuvalt nende elementide väetisetarbest. Mulla erisusi ja väetisetarvet võiks väetamise praktikas senisest ulatuslikumalt arvesse võtta ja põllupõhine NPK kalkulaator pakub selleks tuge.

Tasakaalustatud väetamise eesmärgid on suurem ja kvaliteetsem saak, tervemad

Otsid traktorihaagist? Siin on 12 küsimust, mida endalt küsida parima leidmiseks

Haagise valimisel tuleb kaaluda palju erinevaid detaile ja võimalusi. Enne lõpliku valiku tegemist on vaja arvesse võtta mitmeid omadusi ja mõelda läbi enda ootused haagisele. Tegu on ju pikaajalise investeeringuga ja sa soovid, et traktorihaagis oleks vastupidav ning tooks sulle maksimaalset kasu veel pikki aastaid, eks?

Enne otsustamist tuleks esitada endale järgmised küsimused:

• Millise traktoriga haagist peamiselt kasutama hakkan (võimsus, haakeseadme tüüp, piduri tüüp)?

• Milliseid materjale kõige rohkem vean?

• Kui pikad on sõidetavad vahemaad?

• Mis pinnasel haagisega tavaliselt sõidan?

• Kuidas koormaid laaditakse?

• Millised on olemasoleva tehnika maksimaalsed tõstekõrgused?

• Kas ja millised on traktorihaagisele esitatavad eritingimused (laoukse kõrgus, kuhu haagis peab mahtuma, lae kõrgus, kus haagis kallutab)?

• Kust on pärit haagise koostekomponendid? Kas need on tuntud ja kvaliteetsed nagu  Palmse Traileril: ADR Itaaliast, BPW Saksamaalt või vähetuntud tootja komponendid (mis võivad olla teadmata kvaliteediga)?

• Mis on kasti seina ja põhja paksus? Odavamad on tavaliselt õhemad ja need ei talu nii hästi lööke.

• Kuidas treiler valmib? Palmse Traileris on robotkeevitus kontrollitud keskkonnas ja töö käib ISO9001 sertifitseeritud tööprotsesside järgi.

• Kui lihtne on lähiaastatel lisavarustust või varuosi hankida? Kuna väikeettevõtted võivad vabalt valitud ajal uksed sulgeda, siis tasub kaaluda suuremaid tootjaid. Nii garanteerid endale vajalikud varuosad ja tehnilise toe. Palmse Trailer on turul olnud juba peaaegu 20 aastat ning kordades suurema tõenäosusega on ta oma klientide jaoks olemas ka tulevikus.

• Mis on tarneaeg? 1 aasta või 2–3 kuud –sellest sõltub ka, millal saad uue haagisega planeeritud töid alustada. Parima traktorihaagise valimisel on väga palju erinevaid aspekte, mida tuleks enne otsuse tegemist kaaluda. Mõnel on väga kitsad kasutusvõimalused, teisel on variante seda kasutada mitmetel erinevatel eesmärkidel. Sina soovid kindlasti valida enda vajadustest lähtuvalt parima.

Näiteks Palmse Traileri viljaveohaagist saab küljepaneelide eemaldamisel ja ruloonitugede lisamisel hõlpsasti muuta heina- ja silopallide veoks mõeldud platvormhaagiseks. Lisaks saab sellega vedada ka väetisekotte, kartulikaste vms.

Hulga erinevaid funktsioone on ka Palmse Traileri universaalsel konveierlindiga mahuhaagisel PT9820 FLOW . Sellega saab vedada silo, vilja jm puistematerjale, lisaks on konveierlindiga põhi sobiv vedamaks kaubaaluseid, väetisekotte, heinapalle, kartulikaste vms. Kõnealusel traktorihaagisel on lisavarustusena ka vilja ümberlaadimiseks saadaval tigusöötur. Meie kõige keerukama ülesehitusega ja mitme eri funktsiooniga konveierpõhjaga haagisest saad lähemalt lugeda veebilehelt ja küsida müügijuhilt.

Teiste eelmainitud mitmeotstarbeliste haagiste kõrval on meil saadaval ka masinatreiler, mida saab esimese n-ö pallitoe lisamisel kasutada ka ruloonide veoks.

Otsus peaks sõltuma traktorihaagise kvaliteedist

Paljud põllumajandushaagiste tootjad pakuvad oma haagiseid küll madala hinnaga, kuid madala hinna vääriline on tihti ka nende kvaliteet. „Kui soovid teha investeeringut pikkadeks aastateks, on oluline leida tugev ja vastupidav traktorihaagis,“ on müügijuht Tiit Palm veendunud.

Lõpliku valiku tegemisel tuleks arvestada veel rohkemate detailidega ja ka sellega, mis saab pärast ostu. Palmse Traileri kliendid nii Skandinaavias kui ka Eestis on siiani kiitnud haagiste kvaliteeti ja vastupidavust, samuti on nad rahul olnud müügijärgse teenindusega (lisavarustuse tellimine, varuosad jms). Otsus on igaühe enda teha.

Asjakohaseid nõuandeid saab meie müügijuhi käest, kes hea meelega vastab tekkivatele küsimustele. Kui huvi on suurem, oled alati oodatud ka tootmist külastama. Selleks võta julgelt ühendust telefoni või e-posti teel.

Eesti väetisetarve ühel hooajal on ligi 300 000 tonni. Foto: Shutterstock

Väetiste puudust pole karta, hinda aga küll

Väetiseta korralikke saake ei saa, aga liialt kõrge väetisehind võib põllumehe tulu nullida.

Eesti põllumajanduses kasutati parematel päevadel 260 000–270 000 tonni väetiseid hooaja jooksul. Eelmisel aastal imporditi Eestisse 114 000 tonni väetiseid ja sellest üle 50% moodustasid Vene väetised. Sõjast tingitud sanktsioonide tõttu peatus väetiste import Venemaalt täielikult ja suvekuudel ei jõudnud Eestisse ühtki tonni väetist. See olukord tekitas turuosalistes palju muret, sest lisaks väetisenappusele olid hinnad mitmekordistunud. Selle peamiseks põhjuseks oli energiakandjate hüppeline hinnatõus.

Hinnatõusu peamine põhjus oli energiakandjate hüppeline hinnatõus.

Juunis toimunud EPKK ärikonverentsil arutati väetiste nappusest ja hinnatõusust tulenevaid probleeme ning maailma ühe suurima väetisetootja Yara Eesti esindaja Marek Linnutaja ütles oma sõnavõtus, et väetist kasutamata saaki ei saa. Ta tõi näiteks, et kümne

viimase aasta jooksul on väetiste kasutamine peaaegu kolmekordistunud ja ka teraviljade saagikus on kasvanud poole suuremaks.

Suve hakul olid väetise hinnad maksimaalsetes kõrgustes, tonn ammooniumnitraati maksis 1100 eurot ja põllumehed arvutasid palavikuliselt, kas selliste hindadega teraviljakasvatusest üldse tulu tõusebki.

Linnutaja märkis, et lämmastikväetise hind on aastaid olnud väga stabiilne. Juhtuma hakkas aga 2021. aastal, mil jaanuaris oli hind 230, juunis juba 350 eurot. Suurem hinnahüpe toimus jälle ok-

TERAVILJAKÄITLUSSEADMED

Tutvu tootevalikuga: agripartner.ee Külasta veebipoodi: agripartner.eu

AGRIPARTNEROÜ Välja1,Soinaste,Kambjavald,Tartumaa

KINDELVALIK PROFESSIONAALIDELT

• METALLIST JA PLASTIST VÄIKETANKLAD

• KÜTUSE TRANSPORTMAHUTID

• MAHUTID

• ADBLUE TRANSPORTMAHUTID

• TANKURID

• ADBLUE VÄIKETANKLAD • PIUSI TANKLATARVIKUD • HOOLDUS

BOURGAULTTERAVILJA OTSEKÜLVIK

MULTIVA KULTIVAATORID JA KÜLVIKUD

VILJA ÜMBERLAADIMISE HAAGISED

ROCK TORNADO KIVIKOGUR

CABE HOOLDUSNIIDUKID

Lõuna-Eesti: Välja 3, Soinaste, Kambja vald, Tartumaa

Põhja-Eesti: Reti tee 11, Peetri, Rae vald, Harjumaa

toobris-novembris, seejärel tuli taas hinnalangus. Siis hakkas aga sõda ja hinnad kihutasid lakke. Uue hooaja hinnad on aga jälle langustrendis. „Alates jõuludest 2022 on väetiste hinnad olnud selgelt kukkumise teel, seda suuresti tänu gaasi hinna langusele. Hetkel ei oska mitte keegi prognoosida, kas kukkumine jätkub või on põhi juba käes. Fakt on see, et Euroopas minnakse kuu aja pärast põllule ja siis võib nõudlus hakata kasvama,“ selgitab Linnutaja.

Väetiseost nagu õnnemäng

Samamoodi nagu lämmastikväetiste hinnad, on tõusnud ka fosfori ja kaaliumi hind ning sellegi põhjuseks on energiahindade kasv. Kuid 2022. aasta on ajalooline ka selles mõttes, et vilja ja rapsi kokkuostuhinnad pole kunagi olnud nii kõrged.

„2022. aasta oli põllumehele parim aasta, kui ta taipas juhtumisi varem oma väetised ära osta,“ ütles Linnutaja.

Väetise kasutamise tulukust hinnatakse suhtarvuga ehk kui palju vilja

Yara väetisetehase kompleks Hollandis. Foto: Shutterstock

peaks põllumees müüma, et võiks osta ühe tonni väetist. Kui kümne aasta keskmine suhtarv söödaodra puhul on olnud 1,8, siis jaanuaris 2022 oli see 3,0 ja juunis 2,6.

Kes neil aastatel kasutasid suuremaid väetisenorme, olid jällegi võitjad, sest kehvematel aastatel, mil väetis väga kallis, saab kasutada veidi vähem.

Kui väetiste hinnad on veidi allapoole tulnud, siis suvest alates hakkasid langema ka vilja hinnad. Selle otseseks põhjuseks oli Musta mere lepe ehk nii Ukraina kui ka Venemaa said hakata oma vilja välja vedama ja müüma ning paanika toiduturul lõppes.

Uued turud

Kuna Vene ja Valgevene väetised on sanktsioonide all, siis on need kogused asendatud mujalt tulevate väetistega. Yara näiteks tarnib oma väetised neljast meile kõige lähemal olevast tehasest – suurem osa Soomest, aga ka Norrast, Hollandist ja Saksamaalt. Yara leheväetised tulevad Inglismaa tehasest.

Suurim kaaliumitootja on Kanada, fosforväetisi tehakse kõige rohkem Hiinas ja Marokos.

Baltic Agro tõi hilissügisel 15 000 tonni ammooniumnitraati USA suurelt väetisetootjalt CF Industries. Väetis oli juba enne saabumist lepingutega maha müüdud ja uusi koguseid oodati Prantsusmaalt ning Hollandist.

„Tundub, et suurem kriis on praeguseks möödas ja väetiste saadavus on

stabiliseerunud. Vene ja Valgevene tarnijate asemele on tulnud uued pakkujad nii Euroopast, Aafrikast, Aasiast kui ka Ameerikast,“ lisab Linnutaja.

Kujunenud olukorras on aga põllumeeste ostukogused ja -harjumused oluliselt muutunud. Need on kindlasti langenud, sest praeguse vilja hinna ja sisendite hinna matemaatika ei toimi. „Kui põllumehed olid möödunud aasta suvel-sügisel pigem murelikud väetiste saadavuse üle ja paljuski osteti uueks aastaks ette, siis nüüdseks on tekkinud äraootav seisukoht, sest esmased vajadused on ladudes olemas ning jälgitakse tähelepanelikult, mida teevad nii vilja kui ka väetiste hinnad. Erinevatel hinnangutel on siiski jaanuari lõpus veel kuni veerand vajaminevatest väetistest ostmata,“ hindab Linnutaja.

Maroko, tõusev täht väetiseturul Marokol on suur väetisetööstus, millel on tohutu tootmisvõimsus ja rahvusvaheline haare. See on Venemaa, Hiina ja Kanada järel üks maailma neljast suuri-

Kujunenud olukorras on aga põllumeeste ostukogused ja -harjumused oluliselt muutunud. Need on kindlasti langenud, sest praeguse vilja hinna ja sisendite hinna matemaatika ei toimi.

mast väetiseeksportijast. Maroko on just fosforväetiste tootja, kuna neil on üle 70 protsendi maailma fosfaatkivimivarudest, millest saadakse väetistes kasutatav fosfor.

2021. aastal ulatus ülemaailmne fosforväetiste turg umbes 59 miljardi USA dollarini. Marokos ulatusid selle sektori 2020. aasta tulud 5,94 miljardi USA dollarini. Maroko riigile kuuluv tootja Office Chérifien des Phosphates andis umbes 20 protsenti kuningriigi eksporditulust ja on ka riigi suurim tööandja, pakkudes tööd 21 000 inimesele.

Maroko plaanib aastaks 2026 toota täiendavalt 8,2 miljonit tonni fosforväetist. Praegu on toodang umbes 12 miljonit tonni. Riigifirma teatas hiljuti, et suurendab aasta väetisetoodangut 10 protsenti. See tooks aasta lõpuks maailmaturule täiendavalt 1,2 miljonit tonni.

Venemaa on praegu maailma suurim väetiseeksportija – 15,1 protsenti väetise koguekspordist. Ja väetis kujutab endast üht suurimat haavatavust nii Euroopa kui ka Aafrika jaoks. Venemaa soodsat positsiooni võimendab tema staatus maailma suuruselt teise maagaasitootjana. Gaas on kõigi fosforväetiste ja ka lämmastikväetiste põhikomponent. Seetõttu on Venemaa-Ukraina sõjal tõ-

sised tagajärjed ülemaailmsele toiduga kindlustatusele.

Maroko majandus on rahvusvaheliseks väetiseekspordi hiiglaseks muutumisest kasu saanud. Eriti Sahara-taguses Aafrikas on kohaliku väetiste tootmisega seotud ühisettevõtete partnerluste ja põllumeeste otsese kontakti ühendamine kaasa toonud märkimisväärse tõuke Aafrika põllumajanduse edenemisele.

ning niisutusvõrkude laiendamist, muu hulgas põllumajanduse ja ökosüsteemide säilitamiseks. Hinnanguliselt läheb see maksma umbes 40 miljardit USA dollarit.

Lämmastik on teine põhiline väetiseelement, mida taimed vajavad. Diammooniumfosfaat on kõige populaarsem fosforväetise tüüp maailmas. See koosneb 46 protsendist fosforist ja 18 protsendist lämmastikust. Maagaas moodustab vähemalt 80 protsenti lämmastikväetise muutuvhinnast. See tähendab, et maagaasi hind mõjutab tohutult tootmiskulusid, kuid Maroko maagaasivarud on napid, hinnad aga hüppeliselt tõusnud.

Samas kulutab fosfaadi ekstraheerimine ja väetiste tootmine palju energiat ja vett. Maroko fosfaadi- ja väetisetööstus tarbib umbes 7 protsenti riigi aastasest energiatoodangust ja 1 protsendi veest. Kuid Maroko on üks neist riikidest, mis kannatavad kõige enam veepuuduse käes.

Seda püütakse lahendada riikliku veekava kaudu, mis näeb ette uute tammide ja magestamise tehaste ehitamist

Samas on Marokol märkimisväärsed päikese- ja tuulevarud. Väetiste tootmine võiks muutuda taastuvenergia toiteks ja taastuvenergiat saaks kasutada väetises endas.

Maagaasist saadud ammoniaagi importimise asemel võiks Maroko toota oma kodumaistest taastuvatest energiaallikatest toodetud vesinikku. Tegevuse jätkamiseks ja rohelise ammoniaagi tootmise laiendamiseks peab Maroko leidma tasakaalu oma väetiseekspordi, suure väärtusega põllumajandustoodete ekspordi laiendamise ja elanikkonna joogiveevarustuse vahel.

Ammooniumnitraadi tootmine. Foto: Shutterstock

Maroko on Venemaa, Hiina ja Kanada järel üks maailma neljast suurimast väetiseeksportijast.

„Nende 25 aasta jooksul on meie firmas palju masinaid käinud demos ja palju masinaid on ostetud, aga sellist vau-efekti, mis MacDon tekitas, ei ole varem olnud.“

Rahulolev klient

Mõeldud erinevatele kombainidele.

Konkursid selgitavad välja kõige tervemad mullad

Selleks, et toota suuri ja kvaliteetseid saake, peab mullatervis olema heas seisukorras. Mullatervis muutub järjest olulisemaks, kuna see on otseselt seotud ka süsiniku sidumisega, mis on Euroopa Liidu rohepoliitika alustala.

Terve muld on keskkond, mis funktsioneerib nagu terviksüsteem. Seal on taimede kasvamiseks parim tihedus, poorsus, lõimis, niiskus, veehoiuvõime ja pH. Terves mullas sisaldub mullaorganismide täiuslik kooslus, mis hoiab kontrolli all taimehaiguste ja -kahjurite leviku ning elab sümbioosis taime juurtega. Samal ajal töötavad mullaorganismid ümber taimede toitaineid, tugevdavad mullastruktuuri võimet hoida vett ja toitaineid, toetades nii täiel määral mulla saagikust.

Heas seisus mullas leidub rohkelt vihmausse ja seal on aktiivne mikrobioloogiline tegevus. Samuti sirutuvad taimede juured sügavale – kuni kaks meetrit – ja neis muldades leidub rohkelt orgaanilist ainet.

Selleks et teada saada, millised on kõige tervemad mullad ja milline on meie muldade seis tervikuna, on firma eAgronom kaks aastat korraldanud võistlust „Mullapüksid“. Võistlus põhineb lihtsal ja lõbusal formaadil „Soil Your Undies“, mida kasutavad põllumehed üle maailma, et saada teada, millisel tasemel on nende põllumuldade bioloogiline aktiivsus.

Puuvillased aluspüksid mulda

Võistlus või katse näeb välja nii, et 100% puuvillased aluspüksid kaalutakse ära, kaevatakse mulda ja hoitakse seal 12 nädalat. Puuvill on looduslik materjal, mis laguneb nagu iga teine orgaaniline materjal, mis kompostihunnikusse viiakse. Seega, kui matta puuvillane materjal mulda, mis kubiseb mikroorganismidest ja teistest lagundajatest, komposteerub see peaaegu täielikult, jättes alles vaid kummist vöökoha. Elutus mullas aga ei toimu lagunemist ja pärast pükste välja kaevamist võib need piltlikult öeldes ära pesta ning neid edasi kanda.

Heas seisus mullas leidub rohkelt vihmausse ja seal on aktiivne mikrobioloogiline tegevus.

2021. aastal maeti mulda 150 paari 70 grammi kaalunud aluspükse. Väljakaevamisel ja kaalumisel selgus, et kõige kergemad ehk kõige rohkem komposteerunud püksid kaalusid 22 g, olles kaotanud oma kaalust 68,6%. Kõige vähem la-

gunenud püksid kaalusid 66 g, olles kaotanud vaid 5,7% algsest kaalust.

Eelmisel aastal korraldati katse taas ja seekord oli pükste algkaal 45 g. Välja kaevatud pükste jäänuste keskmine kaal oli 37,8 g, mis tähendab, et keskmistest pükstest sõid mullaorganismid ära 16%. Parimad tulemused olid 20 g (mis tähendab 56% kaalukaotust) ja 27 g (40% kaalukaotust). Kõige vähem lagunenud püksid jäid algkaaluga samale tasemele.

Viljakad põllud on ka mullasõbralikud

Aastaid on MTÜ Viljeluspäevad korraldanud ülemaalisi viljelusvõistlusi. 2020. aastal hakati selle võistluse raames valima mullasõpra ehk põllumeest, kelle võistlusel osalenud põldude mullad olid kõige tervemad. Esimestel kordadel sai auhinnatud neid põlde, kus leidus kõige rohkem vihmausse. Edaspidi liitus ettevõtmisega ka mullateaduse selts ja maaülikooli teadlased ning hakati hindama põldude CO 2 jalajälge ehk võimalikult väikest keskkonnamõju.

Enamasti arvatakse, et kui püütakse vähendada süsiniku jalajälge, tuleb suurem saagikus ohvriks tuua. Viljelusvõistlused aga tõestavad vastupidist ja näitavad, et väiksemate kulutustega ehk efektiivsusega saavutatakse paremaid tulemusi.

Selgub ka otsene seos tulukuse ja keskkonnamõjude vahel. See, kes on kulutanud vähe ja teenib oma tehnoloogia-

Terves mullas tegutseb mullaorganismide täiuslik kooslus. Foto: Shutterstock

tega enam, tegutseb ka väiksema süsiniku jalajäljega. Teiste sõnadega: ebaefektiivsele tootmisele peale maksmine ehk toetamine on keskkonnavaenulik tegevus.

Mullasõprade oa- ja kaerapõllud

Mõõtmiste ja arvutuste tulemusel selgus, et teraviljapõldudel oli kõige väiksem CO2 jalajälg 25,3 GJ Puide talu kaerapõllul. Puide talu asub Valgamaal ja selle peremees Ahti Nurm kasvatab teravilja, rapsi ja hernest. Viljelusvõistlusel osalenud kaerapõllul kasvatatakse Saksa sordi 'Apollon' seemet. 62-hektarine põld andis rekordsaagi – 8,6 tonni hektarilt. Samas kulutused olid minimaalsed. Nurme sõnul anti põllule 105 kg/ha lämmastikku toimaines. Tehti ka umbrohu- ja haigustetõrjet.

Nurme kommenteerib oma mullasõbra tiitli pälvimist järgmiselt: „Viljelusvõistlusel rekordsaagi saavutanud kaerapõllul õnnestus kõik nii, et ka süsiniku jalajälje arvestuses kujunes põld mullasõbra tiitli vääriliseks. Siiski on meie ettevõttes tegemist intensiivse seemnekasvatusega, mis arvestab suures plaanis küll olulisi loodussõbralikke ja taimekasvatuslikke tegureid, kuid me pole kogu tegevuses teinud nii suuri muudatusi ja samme. Meid ei saa aga pidada päris taastava põllumajanduse ettevõtteks.“

Tema arvates peab iga põllumees tundma oma muldasid, et teha otsuseid selle kohta, mida neil on kõige parem kasvatada ja kuidas neid harida.

Kui teraviljakasvatus tekitab tahestahtmata süsiniku emissiooni, siis liblikõieliste kasvatamisega saab põllud päris hästi süsinikneutraalseks või isegi süsiniknegatiivseks. See tähendab, et herne- või oapõllud ei tekita kasvuhoone -

gaase, vaid hoopis seovad neid. See tuleneb liblikõieliste omadusest omastada õhus leiduvat lämmastikku ja anda see edasi mulda. Nii pole ka lämmastikväetiste kasutamine neil põldudel vajalik ja need sobivad suurepäraselt vahekultuurideks teraviljakasvatusel.

Süsinikneutraalne oli ka viljelusvõistlusel osalenud Erki Plamuse põldoapõld, mis samuti mullasõbra tiitli vääriliseks tunnistati.

Tootja seisukohalt on aga veelgi tähtsam, et toitainete bilansi üleküllus tähendab ka otsest rahalist kahju. Viimaste aastate viljelusvõistluse andmete analüüsist on selgunud, et N-bilanss oli kõige tugevamas seoses kohaga tulukuse edetabelis. Mida suurem oli bilansi üleküllus, seda viletsam oli kasum. Talinisu näitel oli kõigil kasumiedetabeli viimastele kohtadele platseerunud põldudel bilanss üle 45 kg N/ha ja talirapsi põldudel üle 100 kg N/ha. Seega toiteelementide ja rahalise bilansi vahel on paljugi ühist ning teadliku väetamisega kasumit optimeerides saab samal ajal ka keskkonnaja mullasõbralik olla.

Ahti Nurme kaerapõld tõestab, et põllumehed oskavad oma tööd teha ka keskkonnasõbralikult.

Puuvillased aluspüksid kaevatakse katse eesmärgil mulda 12 nädalaks.

Foto: Lii Sammler

Foto: Argo Ingver

Enamasti arvatakse, et kui püütakse vähendada süsiniku jalajälge, tuleb suurem saagikus ohvriks tuua.

UUS ABBIFAN 140-XXP-21

VENTILAATOR GARANTEERIB

ÜLIMADALA ENERGIATARBE!

Arendades edasi häid ventilaatoreid

Edukas ja energiasäästlik ventilaator on varustatud uusima mootoritehnoloogiaga: sisseehitatud elektroonikaga otse juhitav püsimagnetmootor. Propeller paigaldatakse otse uue mootori teljele. See asendab traditsioonilist rihmülekannet, mille tulemusena läheb vaja vähem kuluosasid ja hooldust! Mootoril on eraldi kaitstud sektsioonis sisseehitatud muundur ning kaks pistikuühendust kiireks ja lihtsaks paigaldamiseks. Ventilaatorid on varustatud mõne meetri pikkuse kaabliga, nii et peab ühendama ainult 400 V toitekaabli ja 0–10 V juhtkaabli. Selle tulemuseks on ülimadal energiatarbimine võrreldes tavaliste ventilaatoritega (vt energiatarbimise tabelit) ja täiuslik ventilaatori juhtimine.

Paigaldamine erinevatesse hoonetesse

Ventilaatoreid saab kasutada nii pikisuunalise ventilatsiooni kui ka parema ristventilatsiooni kontseptsiooni jaoks. Ristventilatsioon tagab farmis värske välisõhu, mis parandab oluliselt selle kliimat. Kõige tõhusam on asemeid ventileerida pikisuunas. Parim tulemus saavutatakse avatud külgseina kõrgusega 4,20 m. Isegi madalamates farmides on võimalik ventilaatorite abil saavutada märkimisväärseid tulemusi, kui need on sissepoole suunatud.

Ventilaatorite reguleerimine puutetundliku juhtkilbi abil DCC-kontrollerit on lihtne kasutada soovitud temperatuuri täpseks seadmiseks. Ventilaatorimootori pöörlemiskiirust reguleeritakse automaatselt 0–10 V signaali abil, mis põhineb etteantud temperatuuril. See tähendab, et enam ei pea temperatuurimuutuste pärast muretsema! DCCTouch suudab juhtida kuni 48 ventilaatorit.

Kuumastress

Uued uuringud näitavad, et piimatoodangu suurenemine suurendab ka stressitundlikkust ja see võib alata temperatuuril alates 22 °C. Mida suurem on õhuniiskus laudas, seda madalamalt temperatuurilt (alates 22 °C) algab kuumastress.

UUS!

DCC-TOUCHI VENTILATSIOONI JUHTPULT

Nüüd on saadaval uue põlvkonna DCC-juhtpult, mis on varustatud puuteekraani ja erinevate funktsioonide kombinatsiooniga, mis võimaldab optimaalset ventilatsiooni juhtimist.

DCC-TOUCH: VÄGA LIHTNE!

1. Valige funktsioon

2. Seadistage väärtus

3. Salvestage väärtus

DCC-TOUCHI VÕIMALUSED

Praeguste väärtuste lugemine (temperatuur, ventilaatorite kiirus jne)

Ventilaatorite juhtimine ja jälgimine

2 ventilaatorite grupi eraldi juhtimine

Udutamisprogramm

Pihustamisprogramm

THI-indeks (temperatuuri ja niiskuse suhtarv)

VÕIMALIKUD ANDURID

temperatuuri, suhtelise õhuniiskuse ja tuule kiiruse mõõtmiseks.

EELISED

Kasutajasõbralik – uue puuteekraaniga

Lihtne kasutada

Lihtne navigeerimine

0–10 V väljund

Lihtne paigaldada

Võimalus kaugjuhtimiseks pilves

TEHNILISED ANDMED

Analoogsisendid: 3 (2 x temperatuur ja 1 x niiskus)

Analoogväljundid: 2 (reguleeritavad ventilaatorid)

Digitaalsed sisendid: 1 (tuuleandur)

Digitaalne väljund: 2 (ventilaatori käivitusrelee, udutamine/pihustamine)

Alarmi relee: 1

Toitepinge: 110–240 Vac, 50/60 Hz

Väljundpinge: 24 Vdc/12 Vdc

Mõõtmed: 204 x 229 x 116 mm

Kaitseklass: IP54

Töötemperatuur: 0–45 °C

Ventilaator on ilma veorihmata, hooldusvaba ja väga vaikne –ei häiri loomi.

Juba praegu kasutavad meie uudse tehnoloogiaga ventilaatoreid Agrone OÜ, Trigon Dairy Farming Estonia, Estonia OÜ jpt.

Maaviljeluses annab kokkuhoiu mullasäästlike maaharimisvõtete kasutamine. Foto: Shutterstock

Kuidas tulla toime kasvavate tootmiskuludega?

Kasvavate tootmiskuludega toimetulek on põllumajandustootjate puhul olnud kõne all juba energiahindade kasvu algusest 2021. aastal. Samal ajal alanud kokkuostuhindade tõus kipub nüüdseks sisendihindadele kõvasti alla jääma.

Juba eelmisel suvel EPKK põllumajanduse ärifoorumil oli põllumajanduse visionääridel üks sõnum: põllumajandust ootavad kõikides sektorites ees muutused. Ehkki toime tuleb tulla igakülgse sisendite hinna tõusuga, on positiivne see, et vajadus igat liiki põllumajandustoodangu järele üksnes kasvab.

Nii lausus Epiima juhatuse esimees Jaanus Murakas, et pole põhjust arvata, et piima tarbimine maailmas väheneks, isegi kui piima hinnad on olulisel moel

kasvanud. Samas elame ajal, mil väärtused on tuntavalt muutunud ja tähtsaks on saanud väärtushinnangute põhine ühiskond.

„Vää rtushinnangute muutmine on sama raske ja aeganõudev töö kui (korraliku) lapse kasvatamine,“ lausus Murakas. Tema sõnul oli väärtuspõhine loobumine Vene gaasist ja naftast, samamoodi on väärtuspõhine otsus ka rohepööre. „Paljud maailma suured ettev õ tted on rohep öö rde suures osas juba ellu viinud või seda ellu viimas.

Turu nõudlus muutub ja hakkab järjest rohkem väärtuspõhiseks muutuma. Kui me ei tee seda vabatahtlikult, siis lõpuks sunnib seadusandlus meid seda niikuinii tegema, sest väärtuspõhine poliitika tungib seadustesse ja regulatsioonidesse,“ sedastab ta.

Oskus riskidega toime tulla

Põllumeeste ühistu Kevili nõukogu esimees Andres Oopkaup märkis samal üritusel, et hetkel, kui sisendihinnad langevad aeglaselt, on viljahinnad jõudnud juba alla tasuvuse piiri. Kui hinnad veelgi langevad, peab põllumees võtma suure riski. Paljudel tuleb võtta käibelaene, mis on suure intressiga, kasvatades miinust veelgi. Just nüüd tuleks hoolega mõelda, kuidas tootmist täpsemalt planeerida ja riske juhtida.

Nisu on maailmaturul meil kasvata-

tavatest kultuuridest kõige populaarsem ja likviidsem. Samas vajab korraliku saagi saamine väetamist ja taimekaitset, samuti on väga suur mõjutegur ilmastik. Uues olukorras oleks vaja optimeerida kulusid ja leida võimalusi, kuidas tulu suurendada.

Olulisemaks saab vajadus tunda oma põlde ja nende muldi ning selle järgi valida ka kasvatatavaid kultuure. Kui mullad on kehvemad, tasub kasvatada vähem nõudlikke kultuure, mitte suurendada väetamist.

Väga tähtis on valida külvikorda kultuurid, mis annavad olemasolevates tingimustes parimat saaki ja rikastavad ühtlasi mulda, andes sel moel järgmistele kultuuridele paremad kasvutingimused.

Optimaalne masinapark ja täppisviljelus

Kui eelmisel aastal olid põllumajandustehnika müüjate suurimateks muredeks ebakindlad tarneahelad ja see, et soovitud tehnika jõudis kohale väga suure viivitusega, siis selle aasta alguseks on

Turu nõudlus muutub ja hakkab järjest rohkem väärtuspõhiseks muutuma.

Wihuri Agri tegevjuhi Kristjan Ruusamäe sõnul olukord tublisti paranenud: „Vaja on rohkem ette planeerida, siis saab vajaliku masina õigeks ajaks kätte.“ Tema sõnul on tekkinud ebakindlus ja kõrgemad laenuintressid teinud põllumehed ettevaatlikumaks ja masinaoste kaalutakse põhjalikumalt. Samas on pangad jätkuvalt valmis põllumeestele raha laenama.

„Selles olukorras mõeldakse rohkem, mida selle masinaga teha saab ja kuidas see läheb kokku põllumehe konkreetsete tööde vajadustega. Meie asi ongi siinkohal välja selgitada, millised need eesmärgid ja vajadused on, ning vastavalt sellele aidata kõige õigem valik teha,“ selgitab Ruusamäe.

Kokkuhoidu annab seegi, kui tootmises on erineva võimsusega traktorid. See tähendab, et võimsamad teevad põllul raskeid töid, transpordiks ja vedamiseks saab kasutada vähem võimsaid traktoreid, mis vajavad ka vähem kütust.

Väiksemates ettevõtetes tasub Ruusamäe sõnul kasutada vajalike tööde tegemiseks masinate rentimise võimalust.

Kaasaegsete põllutraktorite puhul on enesestmõistetav, et nende baasvarustuses on digitaalne tehnoloogia. „Tugiteenused erinevate digitaalsete rakenduste kasutamiseks on olemas, ole mees ja hakka kasutama!“ lisab Ruusamäe.

Satelliidilt saab andmed põldude kohta, mullaproovid ja väetisekaardid ning selle abil tehtav täppisväetamine ja mullatööde optimeerimine annab tuntava kokkuhoiu.

Mõistagi on digilahenduste kasutamisega eriti hästi kaasa läinud noorem põllumeeste põlvkond, kuid süsteemide kasutamise lihtsustamine soodustab digilahenduste kasutamise laienemist.

Pole põhjust arvata, et vajadus piima järele kahaneks. Foto: Shutterstock

Sektori tuleviku väljavaade on optimistlik

Jaanuaris Olustvere mõisas toimunud SEB põllumajandusseminaril arutlesid panga ja põllumajandussektori esindajad hetkeolukorra ja tuleviku üle. Kuigi möödunud aastad on pakkunud sektorile mitmeid väljakutseid, näevad eksperdid tulevikku pigem optimistlikuna. SEB põllumajandusportfell on kahel järjestikusel aastal kasvanud 15%.

SEB põllumajandussektori kliendihaldur Andrus Mägi tõdes, et pandeemia mõjul tekkinud tarnekriis tõi suuremalt esile toidujulgeoleku ja isevarustatuse olulisuse. „Eelmisel aastal said need sõnad seoses Venemaa agressiooniga veelgi suurema tähenduse,“ ütles Mägi.

Kohalik põllumajandus ja toidutootmine on igapäevase toidujulgeoleku kindlustajana Eesti jaoks strateegiliselt oluline majandusharu. Samal ajal sõltub sektor väga paljudest erinevatest teguritest – ilmastikust, tarneahelate kindlusest, poliitilistest otsustest ja suhetest. Järjest olulisemaks muutub riskide hindamine ja nende maandamine.

Jätkusuutlik majandamine annab eelise

Seminarilt jäi kõlama, et üha olulisemaks muutub jätkusuutlik ja vastutustundlik majandamine, et põllumajandussektor edukalt toimiks.

„Ettevõtted, kes kaasavad jätkusuutlikke tegevusi oma äriotsustesse, on pikas perspektiivis edukamad ja kindlasti on neil tulevikus parem ligipääs kapitalile,“ selgitas Mägi. Ootused keskkonnateadlikkuse suurenemise osas on rohepöördega seoses kasvanud ja sellest tulenevalt on ka Euroopa Liidu toetused järjest rohkem jätkusuutlike nõuetega seotud.

Mägi sõnul keskendutakse sel toetusperioodil tugevalt kliimaeesmärkide saavutamisele ja mitmekesisusele ning sellest tulenevalt on ligi 40% toetuseelarvest suunatud just nende teemade arendamisse ja parendamisse.

Põllumajanduses tuleneb oluline osa CO2 jalajäljest väetis-

te ja taimekaitsevahendite kasutamisest ning nende tootmiseks vajamineva kütuse põletamisest. „Siin paistab Eesti põllumees võrreldes teiste Euroopa riikide põllumeestega vägagi eeskujulikult silma,“ tõdes Mägi ja lisas, et võrreldes teiste Euroopa põllumeestega on meie väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine hektari kohta ülimalt tagasihoidlik – väetisetarve hektari kohta on meil pea kaks korda ja taimekaitsevahendite kasutus üle kolme korra väiksem.

Äramärkimist väärib ka see, et maheda põllumajandusmaa osakaal on meil 22%, mis on Euroopa keskmisest näitajast peaaegu kolm korda suurem. „Nendele näitajatele tuginedes võib julgelt väita, et meie tootja on juba praegu keskkonnasäästlikult ja suure vastutustundega majandanud,“ ütles Mägi.

Tulevikuvaade on positiivne

Toetudes Euroopa Keskkonnaagentuuri statistikale, võib öelda, et meie piirkonna põllumeeste väljavaade tuleviku osas on parem kui näiteks Lõuna-Euroopal. „Lõuna-Euroopa põllumajandus on rohkem mõjutatud ilmastikust. Kui eelmise aasta rekordiliselt kuum suvi mõjutas sealset saaki märkimisväärselt, siis Eesti kahju ei kannatanud, kuna asume geograafiliselt leebemas piirkonnas,“ ütles Mägi.

Ka tulevikuks nähakse, et lõunapoolsete piirkondade saagikus jätkab pigem langevas ja põhjapoolsete regioonide saagikus tõusvas trendis. „Ennustatakse, et tänu klimaatiliselt soodsatele tingimustele meie regioonis võiks järgneva 30 aasta vaates nisu keskmine saagikus tõusta kuni 10%,“ sõnas ta.

Nii teravilja saagikus kui ka piimatoodang on Eestis viimastel aastatel püsinud stabiilsena ja iga aastaga on tootlikkus paranenud. Eesti põllumajandusettevõtjad on oma tegevusse ja arengusse edukalt investeerinud ning meie farmid on keskmisest suuremad ja kaasaegsemad.

Me saime HAKKAMA!

Nagu paljude teiste ettevõtete jaoks, oli aasta 2022 ka Taker Trailers OÜ-le väga raske, esitades palju väljakutseid ja külvates rohkelt teadmatust.

Olime kolme tegutsemisaastaga nn müügiadra korralikult maasse saanud ja võitnud paljude klientide usalduse, kui saabus päev, mis muutis esialgu kõik. Nimelt kui eelnevatel aastatel oleme pigem pidanud keskenduma enda toodete tutvustamisele ning vastama Eesti põllumeeste põhiliselt tehnilistele küsimustele, siis pärast 2022. aasta veebruarikuud olid meil erinevatel kohtumistel oma klientidega tihti esimesteks küsimusteks, kuidas on Ukrainas, kuidas tehases, kas kõik toimib endiselt, kas kõik on elus ja terved ja kas haagiseid ikka saab. Need küsimused tulenevad sellest, et Taker Trailers OÜ üks põhiline müügiartikkel on Zavod Kobzarenko põllumajanduslikud haagised Ukrainast.

24. veebruaril 2022 alustas Venemaa sõda Ukrainas. Sõja puhkedes oli ehmatus ja teadmatus, kuidas edasi, esialgu ikka väga suur. Klientidelt olid tellimused saadud ja ettemaksud laekunud, edastatud valmistajatehasele ja siis äkki sõda!

Kui esimene ehmatus möödus, hakkasime vaikselt saama infot toimuvast ja korraldama ümber oma plaane haagiste tarnimiseks. Kuna osa haagistest olid juba Eestisse saatmiseks valmis, seisis meie ees esimene proovikivi ehk transpordi korraldamine Ukrainast. Kui varem tõsteti haagis tehases avatud platvormile või treilerile ning meie ülesandeks Eestis oli rataste komplekteerimine ja müügieelne ettevalmistus, siis nüüd oli olukord drastiliselt muutunud. Euroopast keegi Ukrainasse sõita ei soovinud ja ühtegi treilerit ega platvormi enam ka Ukrainas saada polnud (transpordifirmadel olid nüüd teised ülesanded teistlaadi tehnika transpor-

Agritechnica messil Eestit esindamas.

timiseks). Ehk ühtegi head lahendust ei tundunud olevat.

Panime tehase inimestega pead kokku ja koostöös leidsime ainsa lahenduse – haagis võetakse tehases uuesti väiksemateks detailideks lahti, laaditakse kinnisesse tenthaagisesse ja siis paneme juba meie haagised Eestis uuesti kokku. Sellega kahjuks mured ei lõppenud, transpordihinnad tõusid päevadega taevasse. Taas leidsime lahenduse valmistajatehasega. Tehas muutis logistika plaani, eemaldades oma autod siseja idasuunalistelt sihtkohtadelt, vormistas nendele autojuhtidele, kellel oli luba Ukrainast väljuda, kiirkorras viisad ja autodele vajalikud dokumendid Euroopasse sisenemiseks.

Lõpuks õnnestus esimesed haagised teele saada ja ligi kümne päeva pärast olid nad meie õuel. Tänu heale koostööle tehasega ning tänu meie oma tublile hooldusmeeskonnale said kõik tellitud haagised kohale toodud, kokku pandud ja klientidele üle antud kenasti tähtajaks, enne hooaja algust.

Zavod Kobzarenko Ukraina tehases töötab 960 inimest ja hetkel on neist 110 mobiliseeritud. Aastal 2022 avas tehas oma filiaali Euroopas, kus praeguseks töötab 60 inimest. Kobzarenko tehas on suutnud sõjaolukorras kohanduda ja jätkata tootmist, nad on elektrivarustuse tagamiseks investeerinud ligi 400 000 eurot generaatorite ostmiseks ja paigalduseks, tänu millele saab tootmine jätku -

da ka elektrikatkestuste ajal, lisaks muidugi kõik muud ümberkorraldused. Siinkohal on hea võimalus anda ka Zavod Kobzarenko tänusõnad edasi Eesti riigile ja rahvale, nende suure abi ja moraalse toe eest!

Lisaks Zavod Kobzarenko põllumajanduslikele haagistele on Taker Trailers OÜ haagistetootjate Stronga, Agromax, Meprozet, Sipma, Metaltech ja Lorries maaletooja ning esindaja Eestis.

Aastast 2020 alustasime ka Preco teraviljakuivatite, MySilo vilja- ja söödapunkrite ning kõikvõimalike teraviljaseadmete müügi ja paigaldusega. Paari aastaga oleme paigaldanud nii väiksemaid mobiilseid kui ka suuremaid statsionaarseid lahendusi.

Viimased haagised komplekteeritud ja valmis üle andmiseks.

Stardivalmis autod Ukrainas.

2022.aastal valminud teraviljakompleks.

Tehnoloogia avab üha uusi võimalusi

Põllumajanduses ja eriti teraviljakasvatuses on eesmärk saavutada tootmise digitaliseerimise abil uus kvaliteet. Digitaliseerimine ja täppisviljelus on üha olulisemad ka keskkonnahoiu seisukohast.

Digitaalsed lahendused aitavad jõuda ressursse, muldasid ja keskkonda laiemalt säästva täppisviljeluseni, mille potentsiaal avaldub mulla-, väetamis-, taimekaitse-, ilma- ja saagiandmete integreerimise kaudu. Digitaliseerimise eelduseks on nii riiklikes kui ka eraandmebaasides sisalduvate andmete kättesaadavuse, liikuvuse ja kasutusmugavuse parandamine.

Meie põldudel kasutatakse väga kaasaegseid masinaid, kuid samas ei kasutata veel täiel määral ära nende masinate pakutavaid võimalusi. Kitsaskohtadeks on erinevate masinate ja programmide omavaheline ühilduvus ning piiratud võimekus tootmises loodud rikkaliku andmestiku kasutamisel, aga ka umbusk uute lahenduste kasutuselevõtul.

Tootjate käsutuses olev tehnoloogia on tihti oluliselt võimekam kui selle reaalne ärakasutamine. Näiteks enamik müüdavast põllumajandustehnikast võimaldab juba täppispõllumajanduse põhimõtteid rakendada ja sisaldab tihti suure hulga väärtuslikke andmeid. Neid aga, kes tegelikult täppisandmeid kasutavad, leidub ilmselgelt liiga vähe, ehkki võimalused ja taustinfo selleks on tänapäevastes programmides juba olemas.

Õnneks neid tootjaid siiski leidub, kes seda enese jaoks lisavõimalusena avastamas on. Selliste tootjate hulk suureneb pidevalt vastavalt teadlikkuse kas-

Meie põldudel kasutatakse väga

kaasaegseid masinaid, kuid samas ei kasutata veel täiel määral

ära nende masinate pakutavaid võimalusi.

vule. Esile tõusevad andmed, analüüs, töövahendid ja taustainfo, et kõike eespool mainitut mõistlikult just agronoomiliselt rakendada, mitte vaid fakte kasutajasõbralikult fikseerida.

Ameerika Täppispõllumajanduse Instituudi andmetel on näiteks täppispõllumajanduse meetodite kasutuse mõju ja kokkuhoid sisendite jaotusele põldudel üle 10% sisendkulude maksumusest.

Isegi kui rakendada neid põhimõtteid vaid osaliselt või olla kordades konservatiivsem, kui väidavad uuringud, on programmile tehtud kulutused vaid väike osa sellest, mida tegelikult säästetakse. Lisaks on ju selge, et puudub mõte panustada kalleid sisendressursse sinna, kus nende järele vajadus puudub või kus on selge, et maapind seda ei omanda. Tehes targemaid valikud ressursside jaotusel, on see aga otsene kokkuhoid sisendressursside kogustes ja hinnas ning lisaks vähendab see otseselt keskkonna koormust.

Kaugseire rakendused

Uute tehnoloogiate puhul saab rääkida eelkõige kaugseire rakendustest, sealhulgas satelliidiandmete või asukohamärgisega fotode kasutamisest ja mehitamata õhusõidukitest ehk droonidest.

Aga ka näiteks PRIA kasutatavast satelliidiandmete kasutamise infosüsteemist SATIKAS. Uute tehnoloogiate alla liigitu-

Foto: Shutterstock

Kaasaegne tehnoloogia on muutnud põllutöid tundmatuseni.

vad ka Euroopa Liidu programmi Copernicus kaudu pakutavad Sentineli satelliitide andmed ning positsioneerimissüsteemid Galileo ja EGNOS, mis võimaldavad luua uuenduslikke rakendusi.

Uute

puhul saab rääkida eelkõige kaugseire rakendustest, sealhulgas satelliidiandmete või asukohamärgisega fotode kasutamisest ja mehitamata

õhusõidukitest ehk droonidest.

Üks sellistest rakendustest on pinnaseire, mis on osa ühtsest haldus- ja kontrollisüsteemist. Uus ÜPP programmiperiood, mis algas selle aastaga, toob kaasa pinnaseire kohustusliku rakendamise. Sellest saab üks elemente ühtses haldusja kontrollisüsteemis IAKS. See moodustub erinevatest elementidest: põldude identifitseerimise süsteem, taotluste süsteem, pinnaseiresüsteem, toetusesaajate identifitseerimise süsteem, loomade identifitseerimise ja registreerimise süsteem ning kontrolli- ja karistuste süsteem.

Igal Euroopa Liidu liikmesriigil on kohustus tagada, et otsetoetuste ja maaelu arengukava pindala- ja loomapõhistele sekkumistele seatud tingimused oleks õigesti rakendatud. Seda aitab teha IAKS.

IAKS-i on kohaldatud nüüdseks juba enam kui 15 aastat. Varsti aga tehakse selles süsteemis uuendus – sinna lisatakse pinnaseire.

Pinnaseire asendab kontrolle

Pinnaseire aluseks on peamiselt programmi Copernicus raames kasutatavad Sentineli satelliitide pildid või muud vähemalt samaväärse väärtusega andmed. Samaväärsete andmete all peetakse silmas eelkõige teistelt satelliitidelt saadavaid andmeid, aga ka asukohamärgisega fotode (AMF) rakendusi, mille kasutamine on ette nähtud Euroopa Komisjoni poolt järkjärgulise rakendamisega. Selliste andmete kasutamine on kohustuslik alates 2025. aasta 1. jaanuarist.

Pinnaseiresüsteem asendab lõviosa põllumajandustootja juures tehtavaid kontrolle.

Euroopa Komisjoni eesmärk on võtta senisest rohkem kasutusse tehnoloogilisi vahendeid, millega saaks lihtsustada ja vähendada asutuste ning põllumajandustootjate halduskoormust.

Pinnaseire võimaldab asendada seni kasutatava pindalatoetuste nõuete

täitmise kohapealse kontrolli viiel protsendil põldudest põldude täismahus seiramisega. See laseb tootjatel keskenduda põllutööde tegemisele, ilma et ametnikud neid kohapeal käikudega häiriks, ja põldude lauskontrolli ei ole ükski asutus võimeline tegema vanadel põhimõtetel.

Pinnaseiret tehakse põhiliselt Sentineli satelliitide piltide alusel. Vajadusel täiendatakse neid muude kaugseire meetoditega (nt teiste satelliitide andmed, ortofotod). Selleks et satelliitpiltide abil saaks teha automaatset seiret, arendatakse Eesti oludesse sobivad algoritmid, mis võimaldaksid hinnata nõuete täitmise tõenäosust. Nagu süsteemi SATIKAS, peab ka teisi algoritme järjepidevalt edasi arendama, et tulemused muutuksid järjest täpsemaks ja usaldusväärsemaks.

Pinnaseirel on ennetav roll, mis aitab tulevikus nii PRIA-l kui ka põllumehel pindalatoetuste taotlemise etappides aega kokku hoida, ennetada rikkumistest teavitamisega hilisemaid sanktsioone ja tagada, et toetused jõuaksid õigetesse kätesse. Samuti loob see PRIAle võimaluse arendada mitmesuguseid pinnaseireandmetel põhinevaid teadmusteenuseid.

Allikas: Maablogi

Foto: Shutterstock

Digilahenduste kasutamine annab märgatava kokkuhoiu.

tehnoloogiate

Telli põllu- ja metsamaale aeromõõdistus 3Dist

• MULTISPEKTRAAL INFO

• LIDAR INFO

SOOJUS INFO

KÕRGUS INFO

RGB INFO

Teraviljakasvatus vajab nüüdsest rohkem riskijuhtimist

Eelmise aasta teraviljasaak ei olnud väga hea üksnes Eesti põllumeestel, korralik saak saadi üle maakera. Et kasvavad sisendihinnad tulukust ei vähendaks, peab uue hooaja hakul tegema kaalutletud otsuseid.

Hinnanguliselt on maailma teraviljatoodang u 2 miljardit tonni, millest 40% moodustab nisu. Seda on piisavalt, et kogu maailm ära toita ja ka ladudesse korralik tagavara koguda.

Teravilja hinnad on olnud seetõttu

aastaid üsnagi stabiilsed, näiteks nisu tonnihind oli 180–200 euro ringis. See kõik muutus eelmisel aastal. 2022. aasta oli tohutute vapustuste aasta, mil puhkes sõda kahe ühe suurema viljatootja, Venemaa ja Ukraina vahel.

Just sõjast tingitud paanika kergitas oluliselt teravilja hindu, sest ebakindlus

viljatarnete osas neist riikidest tekitas isegi kartuse, et maailma vilja mittekasvatavates piirkondades võib tekkida näljahäda. Seetõttu muutusid vilja kokkuostuhinnad ulmeliseks – nisul käis tonnihind ära isegi 450 euro peal.

„Olukord muutus aga kiiresti, kui juulikuus sõlmiti Musta mere leping, mis võimaldas Ukrainal ja Venemaal hakata taas vilja välja vedama,“ selgitab viljamaaklerfirma Copenhagen Merchantsi juht Indrek Aigro. Vilja hind hakkas kiiresti langema ja praeguseks on nisu hind jõudnud 285 euroni, mis võrreldes paar aastat tagasi kehtinud hindadega on ikkagi oluliselt kõrgem.

Eelmine aasta oli erakordselt hea vilja-aasta kogu maailmas.

Foto: Shutterstock

Seega oli eelmine aasta ka eesti teraviljakasvatajale tõeline õnneaasta, mil Eesti põldudelt koguti hinnanguliselt ligi miljard eurot, mis on rahalises mõttes absoluutne rekord. Juba teist aastat järjest eksporditi Eestist üle miljoni tonni teravilja, lisaks kaetakse ka omamaine tarbimisvajadus.

„Praeguseks on vilja hinnad korrigeerunud ja toiduinflatsioon on möödas ning hakkame nägema deflatsiooni toiduhindades, sest maailmas on toiduteravilja piisavalt.“ ennustab Aigro.

Teravili moodustab kogu inimkonna toidust poole. Kui keskmine eestlane kulutab toidule umbes 20% oma sissetulekuist, siis aafriklasel kulub söögile keskmiselt 60–70% sissetulekuist. See seab ka hindadele piiri, sest kui hinnad veelgi tõuseksid, siis kuluks kogu sissetulek toidule ja see seab juba iseenesest hinnapiirid.

Sisendihinnad söövad kasumi

Kui põllumees võis viljasaagi kasumlikkuse üle õnnelik olla, siis hakkasid seda kiiresti alla tõmbama hüppeliselt tõusnud sisendite hinnad, nii väetiste kui ka energiakandjate osas.

Nüüd kurdetaksegi juba, et ka nende kõrgemate kokkuostuhindade juures on raske teraviljakasvatusega kasumisse

jõuda. Indrek Aigro soovitab kujunenud olukorras vaadata laiemat pilti kogu tarneahelas põllumees-kauplejad-töötlejad-jaekaubandus-tarbija. „Igas olukorras on alati võitjad ja kaotajad. Kui eelmisel aastal oli põllumehe marginaal kõige suurem, siis tänavu võib see kasumiosa põllumeeste taskust välja liikuda hoopis teiste tarneahelas olijate taskusse, näiteks kaubandusse või hoopis tarbijate omasse. Muidugi on põllumehed kõrgetest sisendihindadest häiritud, kuid ei tasu unustada paari viimast ülikasumi aastat,“ märgib Aigro.

Kasumit mõjutavad tegurid

Aigro tõdeb, et praegu on põllumees üsna keerulises seisus. Vilja hinnad jätkuvalt langevad, sisendid samuti veidi, kuid mitte sellises tempos: „Kui praeguse seisuga osta sisendeid ja samas müüa vilja, jääb kahjumisse. Ainus nõu, mida ma anda oskan – riske peab juhtima märksa rohkem kui varem. Tehinguid ei saa teha kasiino meetodil ega juhinduda vaid inimlikust ahnusest.“

Ta lisab veel, et kõige keerulisem muutuja põllumehe plaanide koostamises on ilmastik. Näiteks juba märtsi lõpus on pilt selge, kuidas taliviljad talvitusid, ja siis oleks mõistlik juba fikseerida näiteks 20% saagi hinnad.

Eesti põldudelt koguti hinnanguliselt ligi miljard eurot, mis on rahalises mõttes absoluutne rekord.

Ta tõdeb, et riskide juhtimisel ja viljakasvatuse uute meetodite kasutuselevõtul on aktiivsemad suurtootjad ning põllumeeste uus põlvkond, kes nüüd järkjärgult peale on tulnud: „Põllumajandus on praegu suurtes muutustes. Palju on neid, kes on harjunud vanamoodi põldu pidama ega arva uuendustest suurt midagi. On toimunud suur konsolideerumine ja näha on, et suurtootjad on efektiivsemad, kursis uute võimalustega ning targemad riskide juhtimisel.“

Eesti teraviljatootmisel pole kaugeltki veel piirid ees ja kartus, et maailmas teravilja vaja pole, ei ole põhjendatud. Meie nisul on toidukvaliteet ja see on turul hinnatud. Kliima soojenemisega jääb maailmas teraviljatootmiseks sobivaid maid järjest vähemaks, seevastu rahvaarv vaid kasvab.

Kui aastakümneid tagasi kasvatati Eestis peamiselt otra ja rohkem rukist, siis nüüd on vastavalt nõudlusele sortimendis kõige rohkem nisu ja rapsi. Nisukasvatuses on muutunud see, et kui paarkümmend aastat tagasi oli talinisu osakaal vaid 25%, siis praeguseks on see 85%. See on meie kliimas oluline, et pikendada koristusakent.

Kliima soojenemisega jääb maailmas teraviljatootmiseks sobivaid maid järjest vähemaks, seevastu rahvaarv vaid kasvab.

Riskijuhtimine

põllumajandusettevõttes

Sadala Agrol on põllumajandusettevõte, kus kasvatatakse teravilja ja paljundatakse sertifitseeritud seemet. Samuti kasvatatakse ja paljundatakse erinevaid liblikõieliste ja vahekultuuride seemneid. Sadala Agro juhatuse liige Ahti Kalde selgitab, kuidas suur teraviljatootja planeerib kujunenud olukorras uut hooaega ja millised on võimalused riske juhtida.

„Plaane, mida ja kui palju külvata ja kasvatada, saab praegu suvikultuuride osas veel muuta. Hetkel näeme kasvamas suurt vahet teraviljakasvatuse si-

sendite kulude ja tulude vahel. See vahe tuleb meil kompenseerida kulude kokkuhoiuga. Läbimõeldumalt tuleb tegutseda sisendite oste tehes ja ka müügiturul,“ selgitab Ahti Kalde.

Ta lisab, et kokkuostuhindade allapoole liikumine on normaalsus ja selle kõrge hinnataseme puhul ka aimatav: „Kas 400 eurot tonni nisu eest on ikka see summa, mida ostja suudab ja tahab pikemas perspektiivis maksta? Seda enam, et on riike, kus teravilja saab toota oluliselt madalama omahinnaga. Kui tundub, et ei ole, siis võikski panustada hinnalangusele.“

Taliviljadest on Sadala Agros kasvatatud kõige rohkem talinisu ja rapsi. Nagu ka varem, on uuel hooajal oluliselt suurendatud liblikõieliste, oa ja herne kasvupinda. Nimetatud kultuurid rikastavad mulda lämmastikuga ja pärast nende kasvatamist vajab talinisu põld vähem lämmastikväetisi. Seega on liblikõielised olulised külvikorra, kuid ka mulla seisundi parandamise ja saagi müügipotentsiaali mõttes. On ju liblikõielised olulised proteiinikultuurid.

Liblikõielised ei pruugi igal aastal anda ülihead saaki, mõnel aastal võib

Vilja rahvusvaheline transport käib peamiselt sadamate kaudu.

Foto: Shutterstock

saagitase põua või siis väga vihmase koristusaasta tõttu jääda mitterahuldavaks, kuid mulla parandamise efekti järgnevale kultuurile saab neist igal juhul. Seega, kuna liblikõielisi tuleks vahekultuurina kasvatada niikuinii ja kui boonusena lisandub ka saak, siis on täidetud mõlemad kriteeriumid nii hea eelvilja kui ka saagi osas.

Kasulik loodusele, kasulik rahakotile

Kalde sõnul saab kokku hoida ja ühtlasi mulda kaitsta maaharimise minimeerimisega. Mida minimaalsemalt mulda segada, seda parem, nii põllule, seal elavatele mullaorganismidele kui ka rahakotile:

„Väiksem mulla häirimine on põllule kasulikum ning seetõttu teeme otse- ja ri-

2022 oli hea saagiaasta

bakülvi. Mulla kaitsele peaks aga iga põllumees hakkama rohkem mõtlema, sest heas seisus muld on vastupidavam nii põuale kui ka sademetest tekitatud vee erosioonile. Tegevus peab olema suunatud mulla süsinikusisalduse suurendamisele ja seda mitte ainult rohepöörde ettekirjutuste pärast, vaid ka mulla pärast! Rohepööre, see on paratamatu, sellega tuleb arvestada samamoodi, nagu põllumees arvestab ilmafaktoriga.“

Kriis on mõtlemises

Seega peaks mulda võimalikult vähe sekkuma, kõiki ressursse läbimõeldumalt kasutama.

„See, et väetised on ühtäkki kalliks muutunud, on justkui märgiline sõnum. Väetistega ei tohiks liialdada ka

Statistikaameti andmetel oli Eesti eelmise aasta lõplik teraviljasaak 1 529 000 tonni, mis on 19% suurem kui 2021. aastal. Ka kaunviljade saagid lõid mullu saagirekordi.

2022. aastal kasvatati Eestis teravilja 362 000 hektaril. Teravilja kasvupinnast poolel kasvatati nisu, kolmandikul otra ja 10% moodustas kaer. Ligi 60% teraviljade kasvupinnast oli taliteraviljade all. Kõige populaarsem taliteravili on talinisu, mida kasvatati 153 000 hektaril. Suviteraviljadest kõige populaarsemat suviotra kasvatati 81 000 hektaril.

Kuigi teravilja kasvupind vähenes aastaga 1%, siis lõplikuks teraviljasaagiks kujunes 1 529 000 tonni, mis on 19% rohkem kui eelnenud aastal. Teraviljasaagist moodustas 854 000 tonni nisu, 489 000 tonni oder ja 100 000 tonni kaer. Hektari kohta saadi Eesti keskmisena 4,2 tonni teravilja.

Traditsiooniliselt on taliteraviljade saagikus suviviljade

siis, kui need oleksid odavad. Ehk ongi olnud liiga odavad ja seetõttu pole pidanud muid meetodeid saagi suurendamiseks, mulla kaitseks ja kulude kokkuhoiuks eriti kasutama?“ Kahjuks on paljude põllumajandustootjate arvates künd ikka veel paratamatus ja kõige alus saagi saamiseks.

„Räägitakse, et meil on kriisiolukord. Arvan, et kriis on Ukrainas, mitte meil. Ja kui rääkida kriisist meie kontekstis, siis ütleksin, et meie mõtlemises on kriis, mitte majanduses. Me ei suuda lihtsalt raamidest välja mõelda ja püüame jätkata vanade meetoditega, ehkki olukorrad on pöördumatult muutunud. Kriisid ongi selleks head, et hakkaksime kiiremini ja ökonoomsemalt mõtlema ja tegutsema,“ lisab Kalde.

Tippjuhi arvates on Eesti mõneski mõttes õnnega koos, sest meil on traditsiooniliselt maad kasutatud üsnagi säästlikult. Oleme hakkama saanud väiksemate väetise ja taimekaitsevahendite kogustega kui mujal maailmas. Nüüd oleks meil hea positsioon pöörata rohepööre enda kasuks, kuid selleks peaksid erasektoriga tihedat koostööd tegema nii teadlased kui ka riik.

Riigilt ootab põllumees selgemaid ja reaalse eluga rohkem vastavuses olevaid seadusi, teadlastelt aga põllumeeste reaalsete probleemide lahendamist. „Kui see koostöö sujuks, siis poleks probleemi ka 2030. aastaks püstitatud rohepöörde eesmärke saavutada,“ leiab Kalde.

omast kõrgem – taliteraviljadel oli see keskmiselt 4,8 ja suviteraviljadel 3,4 tonni hektarilt. Maakonniti varieerus keskmine saagikus 2,6 tonnist Hiiumaal ja 3,6 tonnist Võru- ja Läänemaal kuni 4,9 tonnini Jõgevamaal.

Kui veel kümme aastat tagasi kasvatati rohkem suvirapsi ja -rüpsi, siis nüüdseks on olukord muutunud vastupidiseks. Rapsi ja rüpsi kasvupind oli 2022. aastal kokku 86 000 hektarit, millest 90% on talirapsi all. Rapsi kogusaagiks kujunes 219 000 tonni. Keskmiselt saadi hektarilt 2,5 tonni. Kõige suurema rapsi kasvupinnaga maakond on Lääne-Virumaa.

Kaunvilja kasvupind oli 2022. aastal 49 000 hektarit, millest kolmveerand oli põldherne all. Kaunvilja kogusaagiks kujunes rekordiline 123 000 tonni, mis on võrreldes eelmise aastaga 55% rohkem. Nii põldherne kui ka põldoa keskmiseks saagikuseks kujunes 2,5 tonni hektarilt.

Traktor Sadala Agro põldudel kobestamas.

Foto: Hugo Johannes Nurk

Äravajunud põrandad ja praod laudas, viljakuivatis või silohoidlas on selge viide, et on viimane aeg üle kontrollida hoone aluspinnas ning lasta seda vajadusel tihendada. Eestis tegeleb vajunud ehitiste stabiliseerimisega

URETEK Baltic, kes parandab pinnast keskkonnasõbralike geopolümeeridega kiirel ja tolmuvabal meetodil, mis ei häiri loomade rahu ega inimeste tööd.

„Hoone vajumine võib olla tingitud nõrgast pinnasest, ehituse ajal tehtud kehvast tihendusest, liiga suurest koormusest põrandale, puudulikust drenaažist või maa-aluse veetoru lõhkemisest, mis uhub pinnase ära.

Põllumajandusettevõtetes tehakse tööd suurte masinatega, mis lisaks koormusele tekitavad ka vibratsiooni, mis omakorda võib põhjustada ehitiste või nende põrandate vajumisi. Pragu seinas või põrandas annab märku, et mingi liikumine toimub ning edasiste suuremate probleemide ärahoidmiseks on mõistlik kutsuda kohale spetsialist, kes hindab olukorda ja annab edasised soovitused,” räägib URETEK Baltic OÜ tehniline juht Jarmo Luht.

Põllumajandushoonete puhul on tema sõnul sageli probleemide algallikaks liigne koormus hoone põrandale, seda eriti viljatornide ja -hoidlate puhul.

KUI VILJA- või

SILOHOIDLA on hakanud vajuma,

ei pea kohe alustama keerulise hüdraulilise tõste või mehaanilise kaldesuuna muutmisega, nagu on siiani tehtud Pisa torni puhul. Teadaolevalt pole torni vajumise osas olnud tulemus püsiv. Seetõttu uuendab

URETEK iga paari aasta tagant Pisa torni halduritele tehtud pakkumist, juhul kui asi peaks kriitiliseks muutuma – siis saab

URETEK kohe tegutseda.

„Koormus ehitisele on meeletu, kui salved vilja täis pannakse. Samas on tegemist tornidega, mis tähendab, et rõhk ühele punktile on suur. Lisaks saab näiteks talivili ju valmis alati konkreetsel ajal ning selleks alustatakse ladude vundamendi ehitamist talvel külmunud pinnasele. Kui aga kevadel pinnas sulama hakkab, on oodata ka vajumist. Seda kõike saaks vältida.”

Ta lisab, et mured algavad tegelikult erinevatest situatsioonidest. „Näiteks on palju muresid silohoidlatega, kuna need lekivad – silo hape söövitab betooni ja lekib pinnasesse. Edasi tekib oht, et kahjulikud ained jõuavad põhjavette, jõkke või kõrvalasuva viljapõllu mulda. See probleem on keskkonnareostuse seisukohalt juba väga tõsine!” räägib Luht.

URETEK on välja töötanud paarkümmend geopolümeeride segu, et pakkuda pinnase tihendamiseks püsivat lahendust nii põllumajandusrajatistele ning infrastruktuuridele kui ka eramajadele, korterelamutele, tööstustele, logistikaja kaubanduskeskustele. Laboritingimustes on tõestatud, et geopolümeeride eluiga on vähemalt 100 aastat, seega on tegemist kauakestva ja stabiilse lahendusega.

Pinnase tihendamise tööde etapid

1. Visuaalne vaatlus ja mõõdistus URETEKi spetsialisti poolt, mille käigus tehakse esmane mõõdistus ja ülevaatus, et saada aru problemaatilise ala suurusest ja olemusest. Peale visuaalset vaatlust ja mõõdistust URETEKi spetsialisti poolt saab teha kliendile esmase hinnapakkumise. Visuaalne vaatlus ja mõõdistus on kliendile tasuta.

2. Vajadusel tehakse põrandaaluse pinnase kontroll. Juhul kui probleem on tõsisem, puuritakse vajadusel kliendi nõusolekul põrandasse auk ning kaameraga fikseeritakse põranda all olevad tühimikud, mis on tekitanud põranda ja hoone vajumise. Esmane põrandaalune kontroll on kliendile tasuta.

3. Vajadusel geoloogilise uuringu teostamine. Mõningatel juhtudel on vajalik pinnase hetkeseisukorra kaardistamiseks teostada ka geoloogiline uuring, mille saab klient tellida ise või URETEK Balticu spetsialistide abil. Geoloogiline uuring näitab, millised pinnased hoone all on, kui sügaval on probleem ning milles seisneb selle olemus.

4. Kui tingimused ja lõplik hinnapakkumine kliendile sobivad, lepitakse koos kliendiga kokku ajaline tegevusplaan ning alustatakse töödega.

Põlistõud on meie kultuuriväärtus

Põlistõugu koduloomad ehk maatõud on meie maal kõige vanemad koduloomad, kes on meiega koos olnud juba alates kiviajast. Põliseid koduloomi tuleb alati käsitleda kultuuriväärtusena.

Põlised koduloomad on kujunenud inimese ja kohaliku looduse koostöös. Võrreldes sihipäraselt aretatud tootmistõugudega on põliste koduloomade välimiku populatsioonisisene mitmekesisus suur. Samas, mis puudutab kohastumist kliima, maastiku ja haigustega, on põlistõugude populatsioonid väga sarnased. Oluline on säilitada põliste koduloomade juures ka ise-

loomuomadused, mida omal ajal väärtustati, ja kindlasti nende toodangu traditsiooniline kasutamine. Põliste koduloomade populatsioone tuleks esialgu säilitada, mitte aretada.

Eesti põliste koduloomade hulka võime lugeda eesti hobuse, eesti maatõugu veise, maalamba, maakitse, maakana, tumemesilase, vanaaegse küüliku ning kassi ja koera. Põline siga on paraku välja surnud. Halli lehma on säilinud vähe-

sel määral. Ka vanade partide ja hanede säilimine on vähetõenäoline.

Kasulik maalammas

Läbi aastatuhandete kujunes Eestis, nii nagu ka mujal Läänemere ääres, siinsete inimeste vajaduste ja loodusliku valiku alusel välja kohalik maalammas. Teda peeti eelkõige liha, villa ja nahkade pärast, aga kasutamist leidsid ka piim, luud, sarved ja sõnnik.

Meie maalammas kuulub Põhja-Euroopa lühisabalammaste perekonda. Põhja-Euroopa lühisabalambal on lühike, väljavenitatud tipuga kolmnurkne saba ning pead ja jalgu katab karv, mitte vill. Kasvu poolest on maalammas tänapäevastest tõugudest tavaliselt väiksem. Värvilt võib maalamba vill olla sitikmus-

Eesti maatõugu lambad.

Foto: Annika Michelson

tast kriitvalgeni, on ühevärvilisi ja kirjusid maalambaid.

Maalamba erinevatest villatüüpidest saab nii kasukanahka kui ka põhjamaist peenvilla. Arhailisemad neist on kahekihilise villatüübiga lambad – pikk niiskust hülgav pealiskarv ja sooja hoidev alusvill. Sellisest villast kooti esialgu ka näiteks viikingilaevade purjeriiet või keerutati majapidamise tarbeks köit.

Seljariieteks ja ihupesuks ning viltimiseks kasutati peenema ja pehmema villatüübiga lammaste villa. Põhja-Euroopa maalammaste kõige väärtuslikumad omadused on aga silmale nähtamatud: nad on head emad, viljakad, terved, uudishimulikud, suurepärased maastikuhooldajatest sotsiaalsed loomad.

Tänapäeval on Eestis maalammastest tõuna tunnustatud Eesti maatõugu lammas (EML) ja Kihnu maalammas (KML). Eesti maatõugu lammaste tõuraamatut peab Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit. EML-i tõuraamatus on hiiu, saare, ruhnu, kihnu ja viru geneetiliste liinide esindajad.

Kihnu liini maalammaste säilimise ja aretuse eest seisavad head kaks ühin-

gut: Kihnu Maalammaste Kasvatajate Seltsi tõuraamatus on ainult kihnu liini loomad. 2021. aastal loodud Kihnu Maalamba Seltsi tõuraamatu pidajaks on Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit, kes samuti tegeleb kihnu liini maalammaste säilituse ja aretusega.

Põhiliselt Eesti äärealadelt ja saartelt leitud maalambaid säilitatakse, järgides nii põlistõu traditsioonilisi pidamisviise kui ka traditsioonilisi lambakasvatussaaduste käitlemisviise. Ikka vabatahtlikkuse alusel ja entusiasmist.

Iseseisev maakana

Arheoloogide andmetel olid kanad olemas juba viikingite ajal, näiteks Pöide ja Valjala maalinnades. Meie ääremaa küladest ja saartelt leitud kanade piltide võrdlemine Soome ja Rootsi erinevate tunnustatud põliste kanade fotodega andis lootust, et meie maakanad on veel elus.

Maakana on hästi kohanenud siinsete looduslike tingimustega. Ta otsib ise aktiivselt süüa ning oskab vajadusel peita ennast puudes ja põõsastes. Meil on suured maakanad ja väiksed maaka-

nad – kääbused ehk tiukrid. Suur maakana võib haududa välja tiukri, aga väike tiuker suure maakana geene enam ei kanna.

Samasugune geneetiline omadus on ka mõnedel Rootsi ja Norra maakanadel. Kõik Eestis leitud maakanad ei pruugi tiukri geeni kanda, nt Keedika kana.

Läbi aastatuhandete kujunes Eestis, nii nagu ka mujal Läänemere ääres, siinsete inimeste vajaduste ja loodusliku valiku alusel välja kohalik maalammas.

Maakana värvid on must, pruun, valge, punane, hall ning kõikide nende kombinatsioonid ja varjundid. Osa kanu ehib pärlimuster, osal erineb krae värv kere põhivärvist. Maakana on terve, fertiilne ja hea haudeinstinktiga ema.

Maakana iseloomustas üks maakana kasvatajast memm: „Muneb kui hull, haudub kui hull, siblib kui hull ja lendab kui hull!“

Maakanu on leitud Vormsi saarel, Läänemaal (Lõu, Keedika), Raplamaal, Virumaal ja Võrumaal. Neid on kindlasti veel rohkem, aga seni pole läbi viidud kogu maad hõlmavat inventeerimist ja inimesed on meile teatanud vaid juhuleidudest. Eakate kanapidajate karjades võib leida veel üksikuid maakanu, segamini uute tõugudega.

Eestis on veel säilinud põlised kitsed, kes on hästi kohanenud siinsete looduslike tingimustega.

Eesti maakana on hea ema. Eesti maatõugu küülik.

Foto: Annika Michelson

Foto: Annika Michelson

Foto: Maarit Mürk

2021. aasta sügisel loodi MTÜ Eesti Maakana Selts, mille peamised eesmärgid on maakana säilitamine ja populariseerimine. Ühtlasi loodi seltsile koduleht eestimaakana.ee. Seltsi tegevuse tulemusena tõusis maakana arvukus 2023. aastaks ligikaudu 130 kana võrra.

Tore maaküülik

Kihelkonnal Saaremaal leiti 2015. aastal küülikud, kes meenutasid väga gotlandi küülikuid. Rootsis hakati 1970ndatel neile tähelepanu pöörama ja neist tookord leitud küülikutest sai alguse gotlandi küüliku säilitus- ja aretustöö.

Gotlandi küülik kaalub 3–4 kg ja kõik värvid on lubatud. Siiamaani on gotlandi küülikutel kaardistatud umbes 60 erinevat värvi ja märgikuju.

Kuna meie vanaaegsed koduloomad on riigipiiride üleselt väga sarnased, võime oletada, et ka meie vanemad küülikud sarnanevad gotlandi küülikutega. Hetkel on Eestis ainult üks maaküüliku säilitaja Harjumaal. Küülikud on inventeerimata, uurimata ja nende arv on teadmata.

Usin tumemesilane

Euroopa tumemesilane hakkas levima põhjaaladele pärast viimast jääaega ehk siis, kui jäätunud alad muutusid roheliseks. Algne mesilane, keda esiti peeti puuõõnsustes ja hiljem mesipuudes, ongi Põhja-Euroopa tumemesilane (Apis mellifera mellifera).

Mõned eakamad mesinikud eeslistasid tumemesilasi mitmel põhjusel. Nad

on talvekindlad ja meie loodusest head meekorjajad. Tumemesilased sülemlevad rohkem kui uudsed tõud. Kui tumedad lendavad välja, tõlgendatakse seda tihti valesti pereheitmisena, kuid mesilasi ajendab lendama vaid ruumipuudus, sest vanasti kasutati väiksemahulisi tarusid.

Maakana iseloomustas üks maakana kasvatajast memm: „Muneb kui hull, haudub kui hull, siblib kui hull ja lendab kui hull!“

Arvatakse ka, et tumedad mesilased on tigedad, kuid kogenud mesinikud väidavad, et kui mesilas sihikindlalt ja järjepidevalt mesilasemasid vahetada, siis pole see nii.

Tumedad mesilased on usinad töötajad. Nad ei istu paksult kärgede peal, nagu tihti teevad tänapäeva tõumesilased. (Metsallik, 2006–2018; Michelson, 2018; Brant, 2023)

Mesilaste tiibadel on kindel muster, mis pole ainult liigispetsiifiline, vaid omane igale alamliigile/tõule. Mustrist saame välja lugeda mesilase pärandit.

MTÜ Maadjas kasutab morfoloogilist analüüsi tumedate mesilaste otsingutes, kasutades rootslaste välja tööta -

tud programmi Vingmell morfoloogia määramiseks.

Tumemesilased on vähesel määral inventeeritud. Esialgsed tulemused näitavad, et täiesti puhtal kujul Euroopa tumemesilane Eesti aladel ei eksisteeri. Daniil Brant oletab, et tumemesilasest jäi valdavalt ainult emaliin (mitokonder) nendes mesilasperedes, kus mesinik ei vaheta mesilasemasid uute moodsate ja jõudsate tõugude vastu. Enamik mesinikest läks üle teistele tõugudele ja need vähesed tumemesilaste mesilasemad paaruvad järjepidevalt teiste tõugude leskedega (isasmesilatega) mitme kilomeetri kaugusel kodumesilast. Emaliini aga saab kindlaks määrata ainult geenitesti abil.

Pehmed kassid ja valvsad koerad

Arvatakse, et pikakarvalised kassid on tulnud viikingitega Kaukasusest, lühikarvalised kassid aga saabusid roomlastega lõunast ja Lääne-Euroopast.

Kassid paljunevad maapiirkondades siiamaani üpris vabalt ja näeme nii pika- kui ka lühikarvalisi kasse. Norras on tunnustatud tõuks pikakarvaline norra metskass ja Venemaal pikakarvaline siberi kass. Mõlemad sarnanevad väga meie maal leiduvate pikakarvaliste kassidega.

Pikakarvalisel kassil on karvad käppade all ja nii on ta hästi kohanenud külmema kliimaga. Sarnased pikakarvalised kassid olid üpris tavalised Soomes veel 50 aastat tagasi, aga tänapäevaks on neid vähe alles jäänud.

Pikakarvaline maakass Ruhnust.

Eesti maalambad ja kihnu maalambad Saaremaal.

Foto: Annika Michelson

Foto: Irina Mägi

Valmista talve ajal rattaid, siis sui ajal võid

sõita.

Mida rohkem lehm sööb, seda rohkem toodab ta nii piima kui ka sooja. Ülekuumenemise vältimiseks peab lehm eraldama üleliigse sooja ning just seetõttu tunnebki loom end jahedas palju paremini.

www.delaval.ee

Iga meesõber on ka Meemeistrite sõber

Mesindustalu Meemeistrid omanikud Kristi ja Raul Terep leiavad, et mesilastega tegelemine ei ole lihtsalt töö, see on kirg, mis haarab jäägitult ning haakub hästi nende loodust väärtustava elustiiliga.

Kristi ja Raul on pärit Põltsamaalt ning nagu noored ikka, mindi kodust ja õpiti ning elati Tartus. Kristi õppis geograafiat, Raul aga on lõpetanud hoopiski Tartu Lennukolledži. Põltsamaa oli nende maakodu, kus elasid vanemad ja veedeti suurem osa vabast ajast.

Idee hakata mesindustalu pidama

tekkiski siin. Alguse oli mesilale tegelikult pannud juba eelmine põlvkond, ema elukaaslane, kogenud mesinik Jüri. Ühel hetkel oli tal vaja otsustada, kas tõmmata üldse mesilaste pidamine kokku või seda laiendada. Siis mõtleski Raul, et kuna nagunii on süda maal, siis mesindus võiks olla see ala, millele edaspidi ettevõte rajada.

Ehkki kogenud mesinik oli kogu

aeg kõrval, otsustas Raul sellegipoolest Olustverre mesindust õppima minna, et kõik vajalikud teadmised omandada.

Kristi lisab, et nende jaoks on oluline puhas loodus ja looduslähedane elustiil ning mesilastega tegelemine haakub just selliste põhimõtetega.

Talu koduleheküljel kirjutab ta, et mesilaste olulisus globaalses ökosüsteemis on teaduslikult tõestatud fakt: „Seepärast on eriti uhke tunne, et oleme leidnud endas kire majandusvaldkonna vastu, mis toetub vastutustundlikule käitumisele ja jätkusuutlikkusele. Lisaks keskkonnahoiule saame raske töö eest vastu magusa kingituse, milleks tervistav mesi ja erinevad meesaadused.“

Moodsa mesindustalu Meemeistrid tegemistes osaleb kogu Terepite pere. Foto: Ülle Jukk

Põline põllupidajate kant

Ettevõtte asupaigaks sai Põltsamaalt 8 kilomeetrit Võhma poole jääv Annavare (endine Annamõisa) Nõmavere külas. See on vana külakeskus, kus oli omal ajal nii meierei kui ka rahvamaja ja raamatukogu. „Hoolimata sellest, et nõukaajal sai sellest paigast tõeline prügimägi, on sellel kohal huvitav ajalugu ning kunagise jõukuse ja traditsioonide hõng. Just see meid võluski ja nüüd tegutseme selle nimel, et vana meierei korda teha ning siia külastuskeskus sisse seada,“ selgitab Kristi.

Kuid kõigepealt oli vaja meetootmisele hoog sisse saada ja selleks rajati uus tootmishoone. Esimene järk valmis 2016. aastal ja kaks aastat hiljem sai see juurdeehituse.

Tootmishoones toimub mee töötlemine, vurritamine, pakendamine ja meetoodete valmistamine. Lisaks sellele on meetalul vaja hulgaliselt laopinda. „Tootmishoones peab olema mugav tööd teha ning ka ostjatel ja külalistel peaks siin mõnus olema. Algul arvasime, et tootmishoone on piisavalt suur, kuid nüüd juba tundub, et puudus on veel ühest laoruumist,“ lisab Kristi.

lased oleksid kemikaalidest kahjustusi saanud. Kui oleme oma mesilastarudega nende naabriteks, eks see siis distsiplineerib ka tootjaid. Meie suhted naabritega on head, tuntakse huvi üksteise tegemiste vastu ja alati hoiatatakse, kui näiteks põldudel pritsimisega alustatakse,“ kiidab Kristi.

Ta lisab, et õnneks on Põltsamaa ümbruses ka palju puutumata loodust, kus mesilased rahulikult kvaliteetset mett korjata saavad. Nendes kohtades mesilased töötavadki.

Kodumaised lisandid

Meemeistrid pakuvad klassikalist vedelat või kreemjat mett, mis sõltuvalt korjeajast võib sisaldada ka näiteks kanarbikku, tatart või mõne muu taime nektarit, mis selles piirkonnas õitseb.

Lisaks sellele on Meemeistrite tootevalikus erinevad lisanditega meed. Kristi räägib, et klassika kõrval meeldib neile kõik uus ja innovatiivne: „Oleme välja arendanud lisandiga mete valiku, mida igal aastal natukene muudame, et kõiki uudsete toodete otsijaid pidevalt üllatada. Kui sulle meeldivad marjad ja sulle meeldib mesi, siis usu meid, need meed meeldivad sulle. Põnevad tooted on ka mesi kuuseokka ja musta küüslauguga.“

Ta lisab, et koostisosad on peaaegu kõik eestimaist päritolu: „Meilt saab mett kuuseokka-, astelpaju-, vaarika-, maasika-, jõhvika-, kirsi- või ebaküdoonialisandiga. Samuti on väga nõutud meie Duo seeria, kus oleme ühte purki pannud kaks erinevat sorti mett. Selleks et erinevad meesordid omavahel ei seguneks, pidime palju katsetama, kuid lõpptulemus meeldib nii meile kui ka ostjatele. Nii saab ju kahe purgi asemel ühe osta ja sellegipoolest kahesugust mett proovida.“

200 virka peret

Muidugi on mesindustalu kõige tähtsamad tegelased mesilased. Meemeistritel on üle 200 korpustaru ja peetakse Itaalia rassi mesilasi. Kristi sõnul tegutsevad nende meetalu ümbruses põllumajanduslikud suurtootjad ning seetõttu tuleb tarud meekorje ajaks kaugematesse metsatukkadesse ja sooservadesse laiali vedada.

„Hoolimata sellest, et meie meetalu naabriteks on suurtootjad, pole meil siiani olnud vahejuhtumeid, et mesi -

Kristi selgitab, et lisandeid valib ta oma maitse järgi, sest mis meeldib endale, meeldib loodetavasti ka teistele. Ostjate maitse-eelistusi on testitud laatadel ja avatud talude päeval. Nii saab kõige lihtsamalt välja valida tooted, mis paremini müüvad.

Raul Terep ajalooliste tarudega ajalooliste müüride juures.

Foto: Ülle Jukk

Meie jaoks on oluline puhas loodus ja looduslähedane elustiil ning mesilastega tegelemine haakub just selliste põhimõtetega.

Põltsamaa ümbruses on ka palju puutumata loodust, kus mesilased rahulikult kvaliteetset mett korjata saavad.

Avatud talude päevi peab Kristi väga toredaks ettevõtmiseks, siis on kõik huvilised talusse oodatud. Lisaks mee mekkimisele saab tootmishoones ringi käia ja teadmisi sellest, kuidas mesi tarust purki jõuab.

Kristi leiab, et mesi pole noorema põlvkonna jaoks sugugi esimene valik. Põhjuseks see, et vahepeal on kodudes kadunud mee söömise traditsioon ja magusaisu leevendamiseks ostetakse poest värvilisi komme või muid maiustusi. Meesse lisatud marjad-viljad aga annavad meele uutmoodi maitse, mis meelitab seda sööma.

Tihe konkurents hoiab hinda kinni

Palju on kõneldud hüppeliselt kerkinud energiahindadest ja see ei jäta puutumata ka mesindustalu. Kristi sõnul on kõige suurem elektritarve suvel, kui toimub mee vurritamine.

Elektrivajaduse katmisel on suur abi 2020. aastal tallu rajatud päikesepargist, mis katab talu enda tootmisvajaduse ja võimaldab ülejäägi energiaettevõttele müüa. Pererahvas on rahul, et sel moel on taas astutud samm keskkonnateadlikuma ettevõtte suunas.

Üldise hinnatõusu taustal tuleb märkida, et mee hinnad on juba mitu

aastat paigal seisnud. Selle põhjuseks on tihe konkurents Eesti turul. Kristi soovitab igal meesõbral leida endale kõige lemmikum mesinik, kelle mee maitse ja kvaliteet sobib, ning siis talle kindlaks jääda.

Mesila aastaring

Talvel on mesinikel aega veidi hinge tõmmata, kuid juba veebruaris algavad ettevalmistused uueks hooajaks. Kui mesilaspered talvituvad, siis mesinikud korrastavad ja remondivad varustust, teevad kokkuvõtteid ning analüüse, kuidas ettevõttel on läinud ja mida muutma peaks.

Samuti on vaja pärast jõuluaegset aktiivset müügiperioodi täita ladu uute toodetega, sest just jahe ja viirusterohke talv on meeostmise kõrgaeg.

Kui mesilased varakevadel lendama kipuvad, on kiire aeg korraga käes. Mesitarud tuleb korjemaadele viia, sest Meemeistrite mesilased asuvad kodust mitmekümne kilomeetri kaugusel – seetõttu on sõitmist väga palju.

Esimene mesi korjatakse ja vurritatakse kevade lõpul, jaanipäeva paiku, teine saak suve lõpupoole. Mesilaspered on töökad ja terved. „See on targa majandamise ja puhaste korjealade koosmõju,“ leiab Kristi. Tema sõnul on 200–250 peret piir, millest suuremaks ei plaanita hetkel kasvada. Nii ei pea kaasama lisatööjõudu ja kõik tööd suudetakse oma perega ära teha.

Just pereettevõtte plussiks peab Kristi seda, et ka paari lapsed on talu tegemistesse kaasatud ja mitte sunnimeetodil, vaid nad on talu tegemistes osalemist enesestmõistetavaks pidanud.

Kogukondliku ühistööna plaanivad Terepid vanale Annamõisa meiereile elu sisse puhuda ja see külastuskeskuseks muuta. Võimsate maakivist seintega hoonet on juba paar aastat korrastatud ja loodetakse sel suvel katus peale ning põrand alla saada. Kuid ka enne külastuskeskuse valmimist on külalised meetalu tegemisi uudistama oodatud. Ehkki talvine elu on perel veel Tartus, kutsub Kristi igaühte meetallu sisse astuma, kui nende autot õuel näeb: „Kogu kevad-suvi oleme oma meetalus ja iga meesõber on ka meie sõber. Seepärast astuge aga julgelt läbi, et meiega tutvust teha.“

Esimene mesi korjatakse ja vurritatakse kevade lõpul, jaanipäeva paiku, teine saak suve lõpupoole.

Meemeistrite uus tootmishoone.

Meemeistrite lisanditega meed.

Foto: Ülle Jukk Foto: Ülle Jukk

Kitsetalus tuleb teha kõiki töid

Viis aastat tagasi lõi laineid Eesti kagunurgas Kimalasõ külas avatud Baltimaade moodsaim ja suurim kitsefarm Andri-Peedo talus. Kõlas uskumatult, et laut oli projekteeritud 500 kitsele ja sisutatud tehnoloogia viimase sõna järgi.

Andri-Peedo sai Kermo Rannamäe ja Linda Pajo koduks 2009. aastal. Senimaani oli talu olnud Linda vanemate suvekodu. Mõte hakata kitsekasvatusega tegelema tekkis juba vanemal põlvkonnal ja kui algul oli vähema arvu loomadega katsetatud, tekkisid ka laienemise plaanid.

2017. aastal saigi püsti pandud võimas kitsefarm, mille moodsal lüpsiplatsil saab korraga ära lüpsta 48 kitse. Piimatoodangut jälgitakse arvutisüsteemide kaudu. Talledel on joogiautomaat, kust nad saavad 24 tundi sooja piima, suurte kitsede söötmine toimub õhukraanaga. Kitsed on heina suhtes väga valivad, eelistades peenemat heina. Sobiv hein

varutakse ise ja kuivatatakse lauda vastas asuvas spetsiaalses küttesüsteemiga heinaküünis. Loomad söövad kontrollitud ja kvaliteetset sööta, sest söödast sõltub piima kvaliteet ning see omakorda on kõige olulisem, et piimatooted tuleksid kõige paremad.

Mõistagi vajab nii suur piimatootmine ka oma meiereid ja lisaks sellele on talus ka tapamaja, mis Eestit üsnagi haruldase kitselihaga varustab.

Eriline on ka see, et talu paikneb suurematest keskustest üsnagi kaugel ja seetõttu tuleb enamik töid ise ära teha ning ka toodete turustust korraldada. Turustamise osas on seljad kokku pandud samas piirkonnas tegutseva piimatootja Nopri taluga.

Foto: Sven Arbet

Andri-Peedo pererahvas Linda Pajo ja Kermo Rannamäe oma kitsedega.

Veel panustatakse taluturismi, et inimestele oma tegemisi näidata. Aasta tagasi avati ka talukohvik, mis praegu on avatud vaid tellimuse peale.

Suure lauda kuues tegevusaasta

Viimastele aastatele tagasi vaadates ütleb Kermo, et farmi kuuendal tegevusaastal võib öelda, et mingeid suuri möödalaskmiseid selle planeerimisel ei olnud. Ta jutustab, et kui neil aastaid tagasi tekkis mõte ja võimalus uus farm ehitada, siis kõigepealt alustati sellega, et sõideti oma koostööpartneri juurde Saksamaale külla. „Tema oli meile leppinud kokku kohtumised sealsete kõige uuemate ja moodsamate kitsefarmide külastamiseks. Kohapeal uurisime ja küsisime palju, muidugi tarkuseid tuli ka kuhjaga juurde. Eestisse tagasi jõudes leidsime planeerija ja ehitaja, kellega koos sai mitmeid kordi maha istutud ning kogu ehituslik pool üles joonistatud,“ meenutab Kermo.

Meil on hästi toimiv väike tiim, igaüks teab oma ülesandeid ja nii saavadki asjad tehtud.

Ta lisab, et üks asi on see, kuidas midagi ehitada, teine aga see, kuidas planeerida tootmine, varuda sööt, teha parimast piimast valmis toode, kuni selleni, et tarbija lõpuks rahul oleks.

Piima väärindamine oma meiereis

Andri-Peedo lauta on võimalik mahutada 500 lüpsikitse, aga hetkel neil veel nii palju loomi lüpsil ei ole. Praegu käib lüpsmas 230 kitse, kuid pärast poegimisi, mis kohe algamas, peaks lüpsile tulema juba 300 looma.

Meierei on planeeritud nii, et kogu talus toodetud piima saaks väärindada kohapeal. Eestis näiteks praegu kitsepiimale kokkuostjat ei olegi. Seega töödeldakse päevas mitusada liitrit kitsepiima, joogipiima kõrval on kõige olulisem koht juustudel ja jogurtil.

Tööd on perenaise-peremehe vahel

jagatud nii, et peremees askeldab peamiselt lauda poole peal ja majandab põldudega, perenaine Linda on ametis meiereis juustumeistri ametikohal ning lisaks tegeleb paberimajandusega.

Peale pererahva on tööl veel neli inimest, kes aitavad lüpsmisel, söötmisel, toodete pakkimisel, turunduse ja müügi poole peal. „Meil on hästi toimiv väike tiim, igaüks teab oma ülesandeid ja nii saavadki asjad tehtud. Ära ei saa unustada ka perekonna tuge, Linda isa aitab farmi poolel ja suvel heinateol ning teised perekonnaliikmed aitavad nõuga. Hooajaliselt on abiks ka lisatööjõudu,“ kirjeldab Kermo tööjaotust talus.

Toodete kvaliteedis ei saa järele anda Kermo sõnul on tootearenduse loogika see, et hoitakse ennast kursis sellega, mille järele on turul nõudlus. „Lõpptoo-

de jõuab letile siis, kui see meile endile reaalselt meeldib, maitseb suurepäraselt ning tal on ilus ja loogiline pakend. Praegu tegeleb tootearendusega perenaine Linda, tema omakorda suhtleb juustu tegemiseks vajalike konsultantidega ja aeg-ajalt käib meil kohapeal abiks tehnoloog Itaaliast. Hea meel on selle üle, et meil on valikus sellised tooted, millele leidub turul ostja, iga päev saame klientidelt väga head tagasisidet. Meie tooteid kasutavad oma menüüdes tippkokad. Arenguruumi on veel küll, aga väljakutsed meile meeldivad,“ lausub Kermo.

Tüüringi tõugu kitsed

Praegu peetakse Andri-Peedo laudas valdavalt tüüringi tõugu kitsi, sest need said algul Saksamaalt toodud. Tüüringi tõugu kitsed annavad väga maheda maitsega piima. Kitsepiim on näi -

Foto: Meelike Kruusamäe

Andri-Peedo tüüringi tõugu kitsi sai näha ka avatud talude päeval.

Foto: Raivo Tasso teks lehmapiimaga võrreldes peenema struktuuriga, viis korda paremini seeduv ja omastatav. A- vitamiini on lehmapiimaga võrreldes kaks korda, B1-vitamiini 50%, B 2-vitamiini 80% rohkem, ka sisaldab kitsepiim C- ja D-vitamiini. Kitsepiima headus sõltub muidugi sellest, mis loomad ise süüa saavad. „Meie kitsed söövad ainult heina, mis on varutud meie oma piirkonna põldudelt. Lisaks saavad nad jõusööta, kus on sees neile vajalikud toitained, vitamiinid ja mineraalid. Isegi joogivee soojendame enne pluss 14 kraadini, sest neile meeldib parajalt soe vesi, mitte jääkülm. Kitsepiimast saab teha kõiki samu tooteid nagu näiteks lehmapiimastki, kuid maitse on palju rikkalikum.“

Tüüringi kitsed said valitud just sellepärast, et nende piim maitseb väga hästi ja sellest piimast valmistatud tooted on samuti mõnusa maheda maitsega. Eestis on tooted väga hästi vastu võetud just meeldiva maitse tõttu. Tüüringi tõugu kitsed ei ole nii ülearetatud ja nad ei ole nii tundlikud igasugustele söödamuutustele. Ühesõnaga, see on just selline maalähedane tõug, mis sobib väga hästi näiteks algajale kitsepidajale.

Mõningal määral turustatakse ka kitseliha, kuid selle osakaal üldises tootepaketis on väga väike. Farmis on oma väike tapapunkt, et lihaks tegemiseks ei peaks

loomi kuhugi kaugele vedama. See tekitab teaduspärast loomadel stressi, mõjutades liha maitset. Kitseliha on dieetliha, pigem tailiha, selles on vähe rasva ja see on võrreldav küülikulihaga.

Maitse poolest ei ole see üldse sarnane lambalihaga ja kui sellest õigesti toitu teha, on ta väga hõrk. „Liha, samuti nagu meie talu piimatooted, on kasutanud paljud Eesti kokad ja nende tagasiside on väga hea olnud. Ise me lihast kohapeal mingeid tooteid ei tee, kuigi vähesel määral oleme lasknud teha vorsti, mida müüme kohapeal,“ selgitab Kermo.

Toimetulek keerulises majandusolukorras

Kermo sõnul on keerulisi aegu olnud juba mitu aastat. Esiteks kadus koos COVIDiga osa turust, sest laadad ei toimunud, HoReCa-sektor kiratses ja jaekettides langes müük. Praegu aga on meil

energiakriis, mis on väga suures mahus kasvatanud sisendite hindasid. Kitsekasvatussektorile on see mõjunud väga-väga laastavalt, paljud väga head tegijad on olnud sunnitud oma tootmised lõpetama. Sellega jääb hõredamaks meie kodumaiste juustude valik, kaovad töökohad maalt, maapiirkonnad tühjenevad, põllumajandus intensiivistub ja koondub suurtootjate kätte jne.

„Meie oleme oma talus tõmmanud kokku igalt poolt, kus vähegi võimalik, nii tootmises kui ka oma pere arvelt. Põhiline on see, et motivatsioon ei ole langenud, otsime iga päev lahendusi, kuidas tootmist jätkata, sest näeme, et sellel alal on tulevikku ja toodetele nõudlust. Süüa tahab igaüks kolm korda päevas, maailma rahvaarv kasvab, toidutootmine ei kao kuhugi. Kohaneme olukorraga, aga see võtab enam aega kui muudes sektorites,“ möönab Kermo.

Ta sõnab, et tulevik tuleb selline, milliseks me selle ise luua suudame. „Tegeleme aktiivselt sellega, et leida lahendusi ja kohaneda praeguste oludega. Tootearenduse poole pealt tuleb pidevalt valmis olla muutusteks ja uuendusteks ning nii on ka meilt uusi tooteid oodata. Need jõuavad lähiajal poekettide ostujuhtide lauale, kes siis otsustavad, kas need võetakse sortimenti või mitte, kuid loodame parimat!“ lisab Kermo.

Meie oleme oma talus tõmmanud kokku igalt poolt, kus vähegi võimalik, nii tootmises kui ka oma pere arvelt.

Andri-Peedo talutoodang.

Foto: Sven Arbet

Ruumimurest vabaks!

Sinu p e rson a alne l a h e n d us –

üh e t ele f oni kõne k a u g us e l .

Lely Center Estonia

farming innovators

Tööjõud , millelt pole vaja maksta tööjõumakse

Põllumajandussektoris on aastatega aina enam teravnenud tööjõuga seonduvad probleemid. Üha keerulisem on leida inimesi, kes oleks motiveeritud farmitööd tegema, kuid loomad vajavad siiski hooldamist. Üheks valupunktiks on lehmade lüpsmine. Siin saab appi tulla robotlüpsisüsteem Lely Astronaut A5.

• Väikseim omamise kogukulu

Üks farmi juhtimise peamine külg on kulude kontrolli all hoidmine. Robotlüpsmist peetakse farmis tihti suureks kulutuseks. Kuid tegelikult on lüpsirobot nutikas investeering ja tasub end aja jooksul. Eriti veel olukorras, kus kulud inimtööjõule pikas perspektiivis kasvavad.

Kasutusperioodiks võiks lüpsiroboti puhul arvesse võtta vähemalt 15 aastat. Lely Astronaut A5 arendamise üks peamisi eesmärke on vähendada omamise kogukulu farmeri jaoks. Järgmised aspektid aitavad kaasa omamise kogukulude väljaselgitamisele.

• Energiatarbimine:

Hübriidkäe kasutuselevõtt vähendab kompressori töötamise aega suruõhu tekitamiseks vähemalt 85% võrra. See säästab märkimisväärselt energiat. Kontrollimise käigus tehtud mõõtmised näitavad, et lüpsmine, sealhulgas puhastus/pesu, võtab keskmiselt vaid 0,2 kWh elektrit. Kui arvestada, et 1 lüpsirobot teeb ööpäevas 170 lüpsi, siis on ööpäevane kulu 34 kWh. Mis teeb rahas suurusjärgus 6,8 eurot/ ööpäevas / roboti kohta.

• Veetarbimine:

Loputustsüklid lüpside vahel kasutavad ainult minimaalses koguses vett Kui võtta aluseks 170 lüpsi roboti kohta ja kolm seadmesüsteemi põhipuhastust päevas, tarbib Lely Astronaut A5 iga lüpsi kohta keskmiselt vaid 2,4 liitrit vett.

• Kemikaalide tarbimine Lely Astronaut A5 kohta aastas:

a. Astri-LC (lüpsieelne nisapuhastus): 8 tk~ 20 kg kanister

b. Astri-LIN (leeliseline põhipesu): 9 tk ~ 24 kg kanister

c. Astri-Cid (happeline põhipesu): 5 tk ~ 24 kg kanister

d. Udarahooldus (nisadeso): 6 tk~ 60 kg kanister

e. Vaakumpumba puhastus: 2 tk~ 10 kg kanister

Keskmiselt on sellisel juhul kemikaalide kulu roboti kohta 4,9 eurot/ ööpäevas.

• Ennetav hooldus + plaaniväline remont + kuluv-ja varuosad + tarkvarauuendused:

Lüpsiroboti kulud selles alajaotuses on tähtsad farmerile just

ühtlase ja ennustatava rahavoo jaoks. Kogu kulu on keskmiselt orienteeruvalt 17 eurot / ööpäevas / roboti kohta.

• Liisingu tõenäoline kulu masina soetamisel: Siinkohal peaks ära märkima, et Lely veel finantsteenuseid Eestis ei paku. Küll aga on Eestis pankasid mis finantsteenuseid ka tänasel päeval osutavad. Lüpsiroboti liisingu aeg võiks olla näiteks 6 aastat Kui nüüd kasutada internetis olevat liisingukalkulaatorit (kasutasin autoliisingu oma hetkel), sain tulemiks suurusjärgu 1400 eurot kuus (tegu oleks standardvarustusega, täiendavate lisadeta seadmega).

• Kuueaastane igakuine kulu tööjõu soetamisel: Seega kokkuvõtvalt oleksid Lely Astronaut A5 kulud kuus: liising orienteeruvalt 1400 eurot + ennetav hooldus, plaaniväline hooldus, kuluv-ja varuosad, tarkvarauuendused kokku orienteeruvalt 510 eurot + energiatarve orienteeruvalt 204 eurot = 2114 eurot (käibemaksuta).

Peale liisingu möödumist, ülejäänud aastad on kuutasu liisingumakse võrra väiksem, olles siis orienteeruvalt 714 eurot kuus.

Kokkuvõtvalt:

Lüpsiroboti näol on teil võimalik saada tööjõud, mis ei lahku laudast vaid veedab seal tööd tehes kogu ööpäeva. Kui te ka temast hoolite, siis ta ei turtsu ja ei võta haiguslehte. Ka on tegu masinaga, mis doseerib lehmadele jõusööta vajaduse järgi.

Samuti tuleks arvestada ka sellega, et täna olemasoleva töölise/lüpsja kulu laudas ei sisalda veel traditsiooniliste lüpsiseadmete soetushinda. Seega seesama eelnevalt kirjutatud 714 eurot kuus on sisuliselt summa mida võiks hakata võrdlema juba inimtööjõu palgaga. Täna näen, et palgad.ee kodulehel on lüpsja netokuupalgaks märgitud kuni 1228 eurot

Lammaste pidamine võiks Eestis olla populaarsem

Eestis peetakse praegu ligikaudu 64 000 lammast ja see arv on langustrendis. Samas on lammaste pidamine mitmekülgselt kasulik.

Meil kasvatatakse peamiselt lihatüübilisi loomi, kuid on ka villa- ja piimalambaid. Tõugusid on väga erinevaid, kokku umbes 30 kandis. Kõige levinumad on eesti valgepealine lammas, eesti tumedapealine lammas, dorper, teksel, kihnu maalammas, lleyn, dorset ja suffolk. Vähemal määral kasvatatakse ka teisi lambatõuge: wensleydale, sinine teksel, cheviot, oxforddown, lacaune, idafriisi piimalammas jm.

Lambakasvatus oli 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oma mahult põllumajanduses väga olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922. aastal, kui loendati 745 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Pärast Eesti iseseisvumist ja üleminekut turumajandusele toimus lammaste arvu drastiline lan-

gus. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha- ja villatootmise vähene tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel.

Kõige madalamale tasemele langes lammaste arvukus 2000. aastal, mil Eestimaal peeti ületalve alla 30 000 lamba. Alates 1999. aastast hakkas riik maksma ute kasvatamise toetust. Lammaste pidamise majanduslik tasuvus paranes ja lammaste arvukus hakkas aasta-aastalt kasvama. Positiivselt mõjus ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga.

Liha ja vill

Kui üheksakümnendatel aastatel tarbiti Eestis keskmiselt 1,2–1,3 kg lambaliha inimese kohta aastas, siis 2007. aastal toodeti ja ka tarbiti vaid 400 g lambaliha. Võrdluseks – 1939. aastal tarbiti Eestis ligikaudu 7 kg lambaliha inimese koh-

ta, tänapäeval Euroopa Liidus 3 kg inimese kohta.

Arvestused näitavad, et kattetulu olulisima osa andsid lambaliha realiseerimisest saadavad sissetulekud (78%) ja ute toetus (14%), lambavill andis 3% ja lambanahad 5% sissetulekutest. Sellised sissetulekute proportsioonid on juhul, kui vill müüakse pesemata kujul ja lambanahad turustatakse toornahkadena. Proportsioonid võivad muutuda juhul, kui lambavilla ja lambanahku müüakse töödeldud kujul või kui neist talus mingisuguseid tooteid valmistatakse ning turustatakse.

Lambakasvatuse tulukust aitab tõsta tegelemine mahelambakasvatusega. Üleminek mahelambakasvatusele ei ole niivõrd probleemne võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus.

Kuidas alustada?

Maaelu Edendamise Sihtasutuse lehel kirjutab konsulent Kaja Piirfeldt Iisaka lambakasvatustalu kogemust kirja pannes, et enne loomade soetamist tuleks

Foto: Raivo Tasso

Karjatamiseks tuleks arvestada üks hektar maad viie-kuue lamba kohta.

kindlasti end kurssi viia, mida lambakasvatus tegelikult tähendab ja mida nende pidamisega saavutada soovitakse. Selleks sobib hästi nii praktiseerimine mõnes lambakasvatusega tegelevas ettevõttes kui ka eriala omandamine koolis: õppetöö käigus, sh praktikat sooritades, tekib esmane arusaam ala tegelikkusest.

Ettevõtlust planeerides on vajalik kaardistada olemasolevad võimalused: kas on olemas loomakasvatuseks sobilik/kohandatav hoone, tehnika või selle kasutamise võimalus, kas ja kui palju on piirkonnas kasutamiseks maaressurssi ning millised on võimalused seda vajaduse ja soovi korral suurendada.

Paika tasuks panna eesmärgid: kas loomakasvatusega soovitakse tegeleda aktiivselt või passiivselt ehk kui pal-

ju on võimalik panustada nii ajaliselt kui ka materiaalselt ning ettevõtlusest vastavalt ka tagasi saada.

Üldiselt arvestatakse, et viiele-kuuele lambale on vaja üht hektarit karjamaad. Kindlasti tuleks siinkohal vaadata rohumaa kvaliteeti, kultuuri ja viljakust: rohusaagi kogus, mida ühelt hek-

tarilt varutakse, erineb üle kümne korra ja sõltub lisaks ilmale ka sellest, kas tegemist on loodusliku või kultuurrohumaaga (ehk heinapõlluga). Kultuurrohumaa saagikus on kordades suurem, aga arvestada tuleb, et selle ümberrajamine eeldab ka tehnikat ja oluliselt suuremaid kulutusi näiteks väetamisele, rohuseemnetele jm.

Maade hooldamise kompenseerimiseks makstavad pindalatoetused on samuti seotud maa tüübiga, seega tuleks kindlasti teha arvutused, millised on lisatulud ja lisakulud ühe või teise tootmisviisi valikul.

Lisaks karjamaale on esmavajalikud suuremad investeeringud loomapidamishoonesse ja tehnikasse ning vaja on ka söödavarumiseks vajalikku maad.

Heina on võimalik ka osta või tellida see teenustööna. Siinkohal on määrava tähtsusega piirkond (transport võib osutuda kulukamaks kui varutav sööt ise) ja kvaliteedi kontrollimise keerukus (tasub küsida söödaanalüüse). Samuti tuleb arvestada, et ebasoodsate ilmastikutingimustega aastal võib olla pakkumine väga väike ja hinnad kõrged. Soovituslik on kindel koostööpartner ja eellepingute sõlmimine.

Teadmisi kolleegidelt

Eestis koondab lambahuvilisi Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit, mille kaudu on võimalik leida ostmiseks sobilikke loomasid, osaleda õppepäevadel ning üritustel, kus jagatakse erialal tegutsemiseks vajalikku infot ja vahetatakse samal alal tegutsejatega kogemusi.

Töömahukamad perioodid on hooajalised, eeskätt poegimise ja söödavarumise periood. Lambakasvatusega on väiksemas mahus võimalik tegeleda ka põhitöö või teiste tegevuste kõrvalt, kui loomade jälgimine ja vajadusel abistamine on võimalik automatiseerida või distantsilt korraldada.

Väga oluline on eesmärkide seadmine, nende pidev ülevaatamine ja vastavalt sellele tegevuste planeerimine ning kohandamine. Kas eesmärk on lihtsalt pidada loomi silmailuks või olemasoleva maaressursi väärindamiseks või on soov arendada tõsist ettevõtlust, luua töökohti iseendale või ümbruskonna inimestele? Eesmärkidest sõltuvad algusest peale ka tegevussuunad.

Eesti valgepealine lammas Maamessil.

Iisaka lambatalu tekselid.

Foto: Argo Ingver

Foto: Sven Arbet

Lisaks karjamaale on esmavajalikud suuremad investeeringud loomapidamishoonesse ja tehnikasse ning vaja on ka söödavarumiseks vajalikku maad.

Põlistõugudega tegelemine on põnev hobi

Kihnu maalammas kui tõug sai ametliku tunnustuse 2016. aastal, kolm aastat hiljem kanti ta põllumajandusloomade ohustatud tõugude nimekirja. Sealtpeale on kihnu maalammaste arvukus hakanud tasapisi tõusma, seda tänu tõelistele entusiastidele.

Tänavu jaanuari keskel sündis Saaremaal Mardi talus kaks väikest kihnu maalamba talle. Nende sünd südatalvel oli veidi erandlik, sest tallede sünniaeg püütakse sättida ikka kevade poole. Mardi talu peremees Ivar

Eensoo aga ütles, et sai tiined uted sügisel, kui võttis enda juurde viis kihnu maalammast majapidamisest, kus loomapidamine lõpetati. Hetkel on Mardi talus 16 kihnu maalamba jäära ja 39 utte. Seda, kuidas temast sai lambapidaja, kirjutab ta oma talu kodulehel järg -

miselt: „Olles mõni aasta vana talu omanik Saaremaal, tajusin, et selleks, et talu maid korras hoida, on vaja kas traktorit või lambaid. Puht juhuslikult sattusin internetis ühe kena kihnu maalamba kodulehe peale. Armastus esimesest silmapilgust! Kes siis veel paremini sobiks vana rehemaja juurde kui meie põlised, oma maalambad. Jagades aga oma elu Saaremaa ja pealinna vahel, oli tunne, et praegu endale lambaid lubada ei saa. Iga asi oma õigel ajal. Seitse aastat unistamist ja igatsemist ning õige aeg tuli 2016. aasta sügisel, kui tallu saabusid neli esimest kihnu maalammast.“ 2022. aasta alguses oli kari kasvanud kuuekümnepealiseks. „Tänaseks päevaks

olen ka nii palju targem ja teadlikum, et peale kihnu populatsiooni on meil säilinud ka teised maalamba populatsioonid ning praeguseks on karjas ka neli esimest eesti maalamba utte ja üks jäär,“ lisab Ivar.

Vähenõudlik ja hästi kohanenud

Kihnu maalammas on vähenõudlik ja leplik toidulaua suhtes. Ta on ka suurepärane „niiduk“ igasugustele rohumaadele. Seda ikka seetõttu, et on aastatuhandeid siin elanud ja meie kliima, looduse, sööda ning ka inimestega suurepäraselt kohanenud.

Samuti ei ole maalammaste puhul täheldatud suurt haigestumist või päri-

likke kõrvalekaldeid. Kui ikka ninaesine on hea ning pidamistingimused sobivad, võib maalammas elada pika ja terve elu.

Maalamba pidamiseks sobib kõige paremini külmlaut, kust loomadel on võimalus aasta ringi vabalt sisse ja välja käia. Enamasti nad eelistavadki õues olemist ja varju tahavad vaid sajuse või väga palava ilmaga.

Kihnu maalamba leplikkust näitab seegi, et ta ei ole agressiivne liigikaaslaste suhtes ja lepib hästi ka kitsamate oludega, kui laudas on lambaid tihedamalt. Sealt ka ehk tuntud vanasõna, et häid lambaid mahub lauta rohkem!

Kihnu maalammas on nõtke ja kergejalgne, liikudes karjamaal nobedasti.

Eriti hinnatud on tema mitmetes toonides vill. Nimelt võivad kihnu maalambad olla valged, mustad, hallid, pruunid või koguni kirju segu neist kõikidest. Seega on raske leida mitut täiesti sarnast lammast ja see teebki selle tõu põnevaks.

Põnev, kuid kallis hobi

Ivar Eensoo jaoks on kihnu maalamba kasvatamine hobi, mis on pealekauba küllaltki kulukas. „Ma käin tööl peamiselt selleks, et saaksin oma loomadele sööta osta. Tulu saamise eesmärgil ma lambaid ei pea, ma ei tea ja mind ei huvita ka, kuidas käib näiteks lihalammaste tootmine,“ märgib ta poolnaljaga.

Maalammaste pidamine iseenesest keeruline ei ole, isegi lihtsam selles mõttes, et nad on väga vähenõudlikud, terved ja iseseisvad. Nad saavad hakkama igal pool, armastavad talvelgi väljas jalutada. Seega sobib kihnu maalammas väga hästi ka algajale lambapidajale.

siis veel paremini sobiks vana rehemaja juurde kui meie põlised, oma maalambad.

Kes

Terviseprobleeme pole Ivar maalambal eriti täheldanud, vahel vaid mõned udarapõletikud. Ka parasiitidega pole tulnud tegemist teha, kuigi mõni spetsialist soovitab lammastele regulaarset parasiiditõrjet teha. Ivar leiab, et parasiiditõrje vajadus peab kõigepealt kinnitust saama laborist ja pealekauba usub ta, et tuleb usaldada ka maalamba tarkust, kes oskab endale loodusest ise vajalikke ravimtaimi leida.

Ka poegimisega ei ole palju probleeme, kuigi sel ajal tasub lammastel hoolikamalt silm peal hoida. Esimest poegimist ootas Ivar küll paraja pabinaga, aga kõik läks kenasti ja siiamaani on kõik ise hakkama saanud.

Karjamaal poeginud tallede hakkamasaamist tuleb jälgida, sest vastsündinud tall on üsna väeti. Abitu. „Olen ise päästnud talle rebaste käest, kes verelõhna peale kohale hiilivad. Õnneks hunte ega muid suuri kiskjaid meie kandis siiani ei ole, sest meie läheduses on suured

Ivar Einsoo oma kihnu maalammastega.

Foto: Irina Mägi

hobusekarjad, kes suuremad kiskjad eemale hoiavad,“ jutustab Ivar.

Kuna Ivaril heinategemiseks tehnikat ei ole, tuleb kogu vajalik hein sisse osta. Paraku on suur osa heinast lammastele liiga jäme ja kõlbmatu, sest lambahein on peenike ning sellist ei paku keegi. Talveks teeb Ivar lammastele söögiks ka lehtpuuokstest vihtu.

Eesmärk tõu säilitamine

Ivar on 2021. aasta novembris asutatud Kihnu Maalamba Seltsi ja Eesti Maakana Seltsi üks loojatest ning juhatuse liige. Oma eesmärgiks peab Eensoo kihnu maalamba ja maakana kui põliste Eesti tõugude säilitamist. Oma kodulehel kirjutab ta, et peab oluliseks kihnu maalammaste vastutustundlikku ning teadlikku aretamist põlistõule sobiva aretustegevusega, kogu südame, hinge ja mõistusega.

„Kindlasti üheks minu missiooniks on kihnu maalamba populariseerimine. Püüan liikuda suunas, et mu kari ei ole mitmekesine üksnes lammaste välimiku, vaid ka põlvnemiste osas. Nii on ajaga karja lisandunud mitmed huvitava põlvnemisega uted erinevatest ute- ja jääraliinidest,“ kirjutab Ivar.

Kuna talul on võimalus pidada ka jäärasid, on esindatud ka erinevad jääraliinid. Talus on sügisel reeglina kaks paaritusgruppi, kellele valitakse erinevaid jäärasid.

Kihnu maalamba säilitusprogrammiga tegeldakse erinevates taludes üle Eesti. „See ongi just erinevate jääraliinide säilitamine, mitte aretamine,“ selgitab Ivar.

Ta lisab, et erinevate põlvnemisliinide uurimine ja sobitamine on väga põnev. Samas on varem aretamise käigus mõned jääraliinid ka kaotsi läinud, kuna pöörati rohkem tähelepanu välimikule ja unustati põlvnemised. Kui praegu räägime eelkõige kihnu maalamba säilitamisest, siis mingis mõttes tegeleti aretamisega ka muistsetel aegadel. Ikka valiti paremate omadustega loomad paljundamiseks, kehvemad aga läksid teadagi lihaks.

Karja sündinud jäärasid kasutab Ivar paaritusel oma uttedega, aga rendib ja müüb neid ka teistele huvilistele.

Ega nüüdki ei saa kõiki jäärasid lõputult pidada, uttedel on see-eest perspektiivi vägagi kauaks. Kui tavaliselt tootmiskarjas peetakse lambaid vaid paar-kolm aastat, siis Ivari karjas on kõik vanad uted alles ja poegida võivad isegi kümneaastased uted.

Hea villalammas

Kihnu maalamba vill on käsitööhuviliste seas vägagi populaarne. Kuna sel on väga erinevaid toone, siis ei pea värvimisega vaeva nägemagi, loodus ise on selle töö ära teinud.

Väga oluline on villa õige töötlemine, et villakiud kahjustada ei saaks ja karedaks ei muutuks. Seetõttu on villa töötlemiseks parimad väikesed villaveskid, kus saab villast teha soovidele vastavat lõnga.

Vanadel aegadel kasutati ära kogu lammas, lisaks villale-lihale ka sisikond, sooled ja isegi luud. „Tore on see, et tänapäeval leidub jälle inimesi, kes on vanad traditsioonilised käsitööoskused omandanud ja lamba villale-nahale-luudele on leitud taas põnevaid kasutusalasid. Nii tehakse jälle traditsiooniliselt pargitud lambanahast kasukaid, villaloori ja vilti,“ lisab Ivar.

Eksootiliselt värvikas maakana Lisaks kihnu maalambale tegeleb Ivar Eensoo ka maakana säilitamise ja arvukuse suurendamisega. Ta kirjutab: „Kui aastaid ainult unistasin maakanadest, siis on rõõm, et paar aastat olen ka neid nüüd säilitanud ja teadlikult aretanud. Maakana selts on samuti päris uus ja maakana põlistõuna ei ole veel ametlikult kinnitatud. Hetkel käib maakana aretusprogrammi koostamine tunnustuse saamiseks.“

Ta kiidab, et maakana tõug, eriti just kukk, on vägagi värviline ja justkui eksootilise välimusega – ilusam kui papagoi!

Ivar Eensoo: „Hetkel on mul umbes 50–60 kana ja mune saan mõnel päeval 20, vahel ainult 5–6, sõltuvalt sellest, kas mõned kanad on otsustanud hauduma või sulgima hakata või puhkavad niisama. Kõik munakarbid, mis müün, on varustatud teatega, et selle munaostuga toetate maakanade säilitamist!“

Eesti maatõugu kukk on kirev nagu mõni eksoot.

Kihnu maalammas on meie kliima ja loodusega hästi kohanenud.

Foto: Annika Michelson

Foto: Irina Mägi

• Fumigeerimine ehk gaasitamine (teravili, kakao, puit, laod, silod, hoidlad, puistematerjal, laevatrümmid, merekonteinerid)

• Ladude ja hoidlate desinsektsioon

• Olmekahjurite tõrje

• Desinfektsioon – bakterite ja viiruste tõrje (COVID-19 tõrje)

• Deratisatsioon – näriliste tõrje

• Puidukaitse – puidukahjurite, majavammi- ja hallitusetõrje

• Mullamutitõrje

• Vilja töötlemine K-Obioliga

• Mahevilja töötlemine nõuetekohaste

vahenditega

• Nõustamine