Rahasse tuleks maast madalast

Rahasse

tuleks maast madalast suhtuda lugupidavalt

Taskuraha on teema, mis kerkib varem või hiljem üles igas lastega perekonnas. Kui palju on õige, kui tihti on õige ja mida see õige selles kontekstis üleüldse tähendab?

| TEKST: ANNE-MARI ALVER | FOTOD: SHUTTERSTOCK |

Isegi väikeses ja turvalises sõpruskonnas on keeruline saavutada olukorda, kus eri peredest lastel oleks sarnane taskuraha kogemus. Perede majanduslikud võimalused on erinevad, lisaks sellele määravad raha saamist sageli ka vanemate suhtumised.

Psühholoogiline nõustaja Eda Mölder julgustab vanemaid lastele rahaasjus veidi enam vabadust andma – millal siis veel kui mitte varases nooruses oma esimesed õppetunnid kätte saada.

Samas rõhutab Eda Mölder, et rahaküsimustes on ääretult oluline ka suhtlemise teema – seda nii vanemate ja laste vahel kui ka lapsevanematel omavahel.

Väga erinevad põhimõtted Eda Mölder on erinevate peredega suheldes kogenud eri suundumusi, mis lapse taskuraha saamist ja suurust mõjutavad. Mõni euro siia- või sinnapoole pole kaugeltki kõige suuremate erinevuste killas, need saavad alguse märksa põhimõttelisematel teemadel.

“Näiteks erinevused sel teemal, kas laps teab ette, kui suure summaga ta arvestada võib, või on taskuraha saamine pigem kaootiline ja sõltub asjadest, mida laps ise muuta ei saa – näiteks on vanematel erineva sissetulekuga kuud või käib raha andmine vanema meeleolu ajel,” selgitab ta.

Erinevused tulevad sisse ka sellest, kas taskuraha on lapsele nagu kingitus, mida ta saab vanemalt lihtsalt niisama, või tuleb tal selle saamiseks ka ise pereellu panustada – näiteks mõnes töös osaleda, taarat viia või mõnd muud kokkulepet täita.

Oluline on ka, et oleks kokku lepitud, mis on taskuraha eesmärk. On peresid, kus taskuraha on kulutamiseks mistahes asjadeks, mida laps parajasti tahab. Aga võib olla ka nii, et taskuraha tagab ühe päevase söögikorra või transpordiraha või telefoniarve. Mõnes peres antakse taskuraha aga hoopis selle arvestusega, et laps saab sellest ka säästa. Säästud omakorda on terve uus teema – kes säästab selleks, et mõni ihaldatud asi saada, kes aga selleks, et investeerimismaailmaga tutvust teha ja oma raha kasvatada.

Erinevused tulevad sisse ka raha vormist rääkides – kes saab sularaha, kellel on pangakaart ja raha laekub arvele.

Raha on võim ja vastutus Eda Mölder räägib, et psühholoogilises plaanis on raha nii võim kui ka vastutus. “Lapsed tajuvad selle ära, kuid kui nendega rahast ja sellega kaasnevast ei räägita, võivad nad teha valesid järeldusi,” arutleb ta.

Siin on tema sõnul suur töö ära teha ka lapsevanematel, kes paremal juhul oskavad oma lastele õigeid sõnumeid saata. “Näiteks kui taskuraha annab või kannab üle üks vanematest, kas lapsed

Oluline on ka, et oleks kokku lepitud, mis on taskuraha eesmärk.

teavad, et see on perekonna raha, millest nad osa saavad, või on nende teadvuses lahkem vanem, kellelt saab taskuraha, ja vähem lahke, kellelt ei saa. Kui peres tekib kriitilisi olukordi, võib laste suhtumist hakata määrama ka see, kellelt (rohkem) raha loodetakse saada.”

Veelgi keerulisemaks muutub Eda Mölderi sõnul olukord kärgperedes. Ta rõhutab, et ka lahus elavatel vanematel tuleks rahaküsimused kindlasti omavahel läbi rääkida ja teineteisega koostööd teha.

“Motiivid ei pruugi üldse halvad olla. Vahel püüab pere juurest lahkunud vanem lastele midagi kompenseerida ning annab seepärast rohkem taskuraha. Vahel tahetakse, et lapsed ikka kindlasti tuleks, et nad võõraks ei jääks ... Nõrk koht on aga selles, et nii võib juhtuda, et lapsed tulevadki teise vanema juurde sellepärast, et rohkem raha saada – see aga ei aita headele lapse ja vanema vahelistele suhetele kaasa,” arutleb ta.

Eda Mölder paneb vanematele südamele, et taskuraha ei tohiks kindlasti muutuda suhete ostmise vahendiks ega vastastikuse manipuleerimise teemaks – selle all kannatavad pikemas plaanis lapsed, kelle suhtumine rahasse ja suhetesse võib niimoodi mõnevõrra ebaterveks kujuneda.

Väikese tehnilise nipina soovitab ta lahus elavatel vanematel pigem panna raha lapse arvele kui anda talle seda sulas – nii on kõik lapse rahaliikumised ka mõlemal vanemal silma all ja omavaheline usaldus sellejagu suurem.

Kärgperes peaks ka taskuraha olema jaotatud õiglasel printsiibil. Mitte nii, et “Isal on uus pere ja uued lapsed, nemad saavad rohkem taskuraha kui meie ...”.

Taskuraha toimib ka õppevahendina Eda Mölder näeb ka taskuraha kasutamist teatava õppematerjalina – see on lapse esimene võimalus raha kasu-

Juhtum elust

Ühel piirkondlikul laadapäeval jooksis minu juurde ühe mu koostööpartneri 6-aastane poeg ja palus, et ma kindlasti tema käsitööde letilt midagi ostaksin. Lubasin seda kindlasti teha. Ta ütles aitäh ja lisas: “Kui ma vajaminevat summat ei teeni, siis ma ei saa kooli minna.”

See oli paras jahmatus. Teadsin seda peret ja nende elujärge – igati korralik. Suhtumine haridusse – igati toetav ja normaalne. Kooli alguseni oli nädal ...

Õnneks oli kõik korras. Väikese käsitöölapse kiitmisega oli õige veidi liiale mindud ja öeldud midagi sellist, et “Küll sina oled tubli, teenid kohe ise oma kooliraha välja ...”.

Usin ja tõsine poisslaps aga võttis juttu ülitõsiselt ja asus pingutama, et ikka kindlasti ihaldatud koolipoisistaatusesse jõuda.

Kui vanemad kuulsid, kuidas nende jutt mõjus, tehti pisipojale ilusasti selgeks, et kooli saab ta kindlasti.

tamist ja rahaga ümberkäimist õppida ning seda tuleks talle kindlasti võimaldada.

“Taskuraha on lapse esimene rahakool,” rõhutab ta ning lisab, et õppida tuleb nii eelarve koostamist kui ka seda, kuidas raha ja sõpradega suhestuda.

“Varem või hiljem puututakse kokku ka sõpradega, kes ootavad, et neile seda või teist ostetakse või näiteks raha laenatakse,” märgib Eda Mölder. “Kindlasti pole vale mõte sõpra aidata, kuid kindlasti tuleb meeles pidada, et taskuraha eest pole vaja poolele klassile välja teha.”

Ta viitab, et siin on taas see koht, kus laps peaks saama selge sõnumi, et rahaga ei osteta sõprust ega häid suhteid.

“Väga oluline on ka seostada raha ja tegevust. Ka ema ja isa ei saa raha niisama – nad peavad selle nimel pingutama, midagi tegema. Siit on kerge jõuda selleni, et rahasse tuleks suhtuda lugupidamisega ning veelgi suurema lugupidamisega tuleb suhtuda nendesse, kes oma tööga peresse raha teenivad.”

Taskurahateemaliste otsuste juures soovitab Eda Mölder läbi mõelda ka selle, kui tihti taskuraha antakse – ka see õpetab last oma rahaga ümber käima ja selle kasutamist mõistlikult suunama.

“Üldiselt on hea, kui lapsel on kindlad taskurahapäevad. Esimeses-teises klassis võiks taskuraha anda korra nädalas, vanematele lastele aga võib seda anda ka korra kuus – kuu on päris pikk periood ja nii õpib laps oma rahaga hakkama saama.”

Eda Mölder mainib, et suuremate laste taskurahast rääkides ei saa mööda vaadata ka kahjulike või ohtlike ostude teemast.

“Siingi on ainukeseks lahenduseks lapsega ausalt rääkimine – mida müüakse ning miks see talle kahjulik on. See, mis on kodus läbi arutatud, ei tundu sõpradelt kuulduna enam nii põnevana,” ütleb ta ja lisab, et kui peres on erineva vanusega lapsed, siis võib ka taskuraha olla erineva suurusega. Aga sel juhul peab olema selgelt väljendatud, et taskuraha suurus sõltub taskurahaga ümberkäimise oskusest ja kui noorem jõuab vanema lapse ikka, siis ka tema taskuraha suurus sõltub tema oskusest rahaga ringi käia ning summa võib olla suurem.

Rahast võib ja tuleb rääkida “Sageli räägitakse eesti peredes rahast ainult siis, kui tuleb jutuks selle vähesus,” arutleb Eda Mölder ja märgib, et tegelikult tuleks rahast rääkida märksa enam.

“Lapsed võiksid ja peaksid teadma näiteks seda, mida tähendavad elu-

Arvamusi taskurahast

Meil on tütardega kokkulepe, et taskuraha saavad nad üksnes siis, kui kõik hinded on neljad ja viied. Seni on see toiminud. Pean seda õiglaseks, sest ka mina ei saaks töölt kehvasti või kuidagimoodi ära tehtud töö eest palka. Tean, et vahel on raske, ja loodan, et väike rahaline motivatsioon aitab selles olukorras edasi pingutada – jälle täpselt nii nagu mul endal tööl. Elis, kahe põhikoolis õppiva tütre ema

Kõigepealt tuleb pudelid ära viia. Siis vaatame, kas on veel midagi, mis puudu on. Kokkuvõttes saavad kõik lapse vajadused täidetud, aga tal endal tuleb ka pingutada. Tarmo, 8-aastase poja isa

Ütlesin pojale, et kui päevases keskkoolis käia ei suuda, siis tuleb tööle minna. Õhtukooli kõrvalt õppijat ma üleval ei pea. Katriin, 17-aastase poja ema

Neil on kõik olemas. Kinkisin siis tütretütrele mõned Tesla aktsiad. Las teeb tutvust nii raha kui ka tehnikaga. See osutus heaks ideeks – Tesla hind on pärast seda korralikult tõusnud.

Luise, 13-aastase tüdruku vanaema

asemekulud – elekter, vesi, gaas. Kui vanemad teevad pere-eelarvet, võiksid lapsed seda kuulda, samuti viibida selle arutelu juures, kus käib jutt neile millegi ostmisest – olgu siis teemaks kooliasjad, puhkusereis või laagrisse minek. Samuti võib arutleda selle üle, kui palju maksab toit poes, kui palju söögikohtades, ja leppida kokku, millal tehakse ise süüa ning kas ja millal ka välja sööma minnakse.”

Taskurahateemalise arutelu kokkuvõtteks märgib Eda Mölder, et kõige tähtsam ongi see, et peres valitseks usaldus ning et vanemad ja lapsed tahaksid ja julgeksid omavahel rääkida. Nii rahast, vajadustest, muredest, suhetest kui ka kõigest muust.