Jootraha on tänu elamuse eest

Anda jootraha või mitte? Ja kui anda, siis kui palju? Ilmselt on need küsimused pähe karanud peaaegu kõigile. Eriti välismaal. Kodumaal ja lähiriikides lahenevad mõlemad küsimused sageli tõdemusega, et maksad nii ehk naa kaardiga ning rahakotis tuulates selgub, et paslikku summat sularaha käepärast polegi.

TEKST: TIIU NARUSK FOTO: AIVAR KULLAMAA, SHUTTERSTOCK

Jootraha andmise kombed on riigiti ja kultuuriti erinevad. Kui USAs ja Kanadas on jootraha andmine üldlevinud ning söögi- ja joogikohtades sisuliselt kohustuslik, peetakse mitmetes Aasia riikides jootraha andmist suisa solvavaks. Eesti paikneb nende kahe äärmuse vahepeal. Ent see pole alati nii olnud.

Nõukaajal oli jootraha andmine peaaegu et kohustus. Tõsi küll, ametlikult sellist kommet ei olnud, kuid “jotsi” visati pea igal pool. Oli enesestmõistetav, et taksojuhilt ei oodatud vahetusraha tagasi, restoranis arvet makstes samuti. Ka selleks, et restorani sisse saada, tuli uksehoidjale maksta. Kohati oli piir jootraha ja altkäemaksu vahel üsna hägune.

Kes teab, see maksab

Eestis ei ole jootraha andmine kohustuslik. Kui annad, on teenindajatel hea meel, kui ei anna, pole katki midagi. Ja eks üleüldine kaardiga maksmise harjumus teeb ka oma töö. Vaid vähestes kohtades Eestis on võimalik kaardiga arvet tasudes jootraha jätta. Ilmselt ei pane enamik nende kohtade külastajatest seda võimalust tähelegi.

Teisalt on tõsiasi, et Eesti söögi- ja joogikohtades ei pruugi teenindajate palgad olla kuigi kõrged ning jootraha võib moodustada märgatava palgalisa. Erinevalt mitmest Lõuna-Euroopa riigist ei lisata Eestis arvele teenindustasu. Kes on ise teenindajana töötanud või kelle lapsed seda leiba söönud, teab omast käest, kui oluline palgalisa on saadud tipp. Ilmselt on sellised inimesed ka varmamad teenindaja tööd ja vaeva väikese summaga tunnustama.

Rakvere Revaalia ilusalongi juhataja Kersti Suve sõnul jätavad mõned nende kliendid aeg-ajalt hea töö eest jootraha. “Meil on väga kindel klientuur, sest tegutseme juba 26 aastat. Püsiklient käib meil nagu kodus, päris tihti, ja muidugi

ei jäta ta iga kord tippi. Eri linnades jäetakse jootraha erinevalt – Tallinnas on sealse palgataseme tõttu summad suuremad.”

Kersti on tähele pannud, et agaramad jootraha andjad on naised. Teenuse eest kaardiga makstes tuleb tihti ette, et jootraha antakse sulas. Tavaline tipp on 5–10 eurot või soovitakse maksta täissumma teenuse eest, mida parajasti pakutakse salongis 10–15% soodustusega.

“Jootraha jäetakse töö kvaliteedi ja erilise pühendumise eest, aga ka suhtlemise eest. Seda on meile eraldi öeldud, et meie salongis tuntakse end hästi ja koduselt,” ütleb Kersti Suve. “Aga muidugi pole jootraha jätmine mingi kohustus,” rõhutab ta. “Teenused on ju kallid ja on arusaadav, et jootraha andmine on lisakulu.”

Kersti annab ka ise vahel restoranis või taksos jootraha. “Ütlen aitäh, tagasi pole vaja, jäin väga rahule ja mainin kindlasti ka põhjuseid – see on teenindajale hea tagasiside. Nii kriitika kui ka kiitus aitavad tööd paremini teha – see on ka omamoodi jootraha.”

“Jootraha jätmine on muutunud üha tavalisemaks,” tunnistab Salon+ Rakvere juhataja Anneli Põld. Kuna Salon+ klientidest on suurem osa mehed, siis jätavad viimased

ka rohkem jootraha. “Klassikaline väiksem summa on kolm eurot, aga pole harva juhud, mil mees maksab 22–24 eurot juukselõikuse eest ja jätab pealekauba kümme eurot,” ütleb Anneli. Üldjuhul jätavad mehed lisasumma arvet makstes administraatorile, et too selle juuksurile edasi annaks, samas kui naised eelistavad jätta tipi otse juuksurile. Salongi reeglite kohaselt jääb kogu teenitud lisaraha juuksurile. Salongi juhataja sõnul jätavad jootraha ligi pooled mehed, naiste hulgas on jootraha jätjaid vähem, sest nende arved on märksa suuremad. Anneli jätab ka ise tippi, kui selleks vähegi põhjust on, ega unusta kunagi kiita head teenindust. “Tean

omast käest, kui palju annab juurde siiras tänu kliendilt!”

Summa oleneb andjast

Rakvere BabyBack Ribs & BBQ juhataja Liisa Kens on töötanud teeninduses alates 2008. aastast ja märganud, et inimesed on jootraha jätmise puhul teadlikumaks muutunud: “Tipi jätmine ei näita muud, kui et klient on tänulik oma söögielamuse ja teeninduse eest. Aga muidugi sõltub see kohast – kiirtoidurestoranis, kus klient kauaks maha ei istu ja naudingut ei saa, ei näe ma jootrahal mõtet. Aga fine dining restoranis või kohvikus, kus veedad pikemalt aega, kus on hea teenindus ja nauditav söögielamus, on tipi jätmine omal kohal.”

Tüüpilist jootraha jätjat ei oska Liisa

välja tuua. Pigem kipuvad nad olema rohkem reisinud ja jõukamad inimesed, aga väga üldistada ei saa. Restoranis on söömas käinud ka 4.–5. klassi lapsi, kes on tipikultuurist väga teadlikud. Eriti need, kel vanemad töötavad teeninduses või kes käivad perega tihti väljas söömas. Babybackis käib söömas ka pensionäre, kes jätavad vahel korraliku jootraha.

“Jootraha suurusest rääkides peetakse enamasti silmas 10% arvest. Aga teenindajad väga numbritele ei mõtle. Et mul oli 30eurose arvega laud, miks ma sain tipiks viieka. Või kui suuremate laudadega on rohkem jooksmist ja võiks oodata suuremat jootraha, siis ei tarvitse seda tulla, sest teenindus polnud nii hea,” räägib Liisa Kens.

“Jootraha summa oleneb täiesti andjast.

Millal tekkis jootraha?

Tänapäevases tähenduses jootraha maksmise komme on pärit Inglismaalt. 17. sajandi paiku tekkis tava, et kellegi teise elamises ööbinud inimene andis pererahva teenijatele pisut raha.

Komme levis laiemalt ning 19. sajandi teises pooles sai Inglismaal tavaks, et jõukamad inimesed andsid väljas süües teenindajatele juba enne einet meeleheaks mõned mündid, et tagada parem teenindus.

Ameerika Ühendriikides oli jootraha andmine enne 19. sajandi keskpaika tundmatu tava. Kui aga Ameerika uusrikkad hakkasid sagedamini turistina Euroopat külastama, jäi komme neile külge ning nad said tuntuks kui priiskavad jootraha jagajad. Võimalik, et nii said Uue Maailma helded tõusikud tunda end võrdväärsena Vana Maailma aristokraatidega.

Mõneti üllataval kombel tekitas leviv jootraha andmise komme Ameerika Ühendriikides moraalset vastuseisu. 19. sajandi lõpus tekkis suisa liikumine, mis vastustas jootraha andmise kommet. Seda nimetati suisa kõige hullemaks sissetoodud paheks ja aadlike kombeks, mis on vastuolus ameerikalike väärtuste ja põhimõtetega. Liikumine kogus populaarsust ning 20. sajandi algusaastatel võttis kuus osariiki vastu seaduse, mis keelas jootraha andmise. Kaua seadused siiski vastu pidanud ning 1926. aastaks olid need kõik tühistatud. Paar-kolm kuni kümme eurot, aga teinekord jäetakse 50eurose arve puhul 15 eurot. Meil saab ka kaardiga tippi jätta, aga seda võimalust eriti ei kasutata. Mõni münt taskupõhjast ikka leitakse,” räägib Liisa.

Jootraha jagatakse igas söögikohas erinevalt. Babybackis saab tipist osa ka köögipersonal, kes söögi valmistab. “See on aus. Aga on palju kohti, kus köök jäetakse jootraha jagamisest välja,” teab Liisa.

Jootraha eeldab head teenindust

Tulika taksojuhi Andrise sõnul oleneb jootraha andmine valitsevast majanduslikust olukorrast. Mida parem see on, seda rohkem antakse ka tippi. Praegu jätab jootraha umbes veerand klientidest. Keskmine jootraha taksos jääb ühe-kahe euro kanti, aga suurim tipp, mis Andrisele jäetud, on olnud 50 eurot.

Kui tasud taksosõidu eest kaardimaksega ja soovid ka jootraha jätta, siis tuleks seda juhile lihtsalt mainida ja ta lisab selle summa sõidu maksumusele. Andrise sõnul võiks jootraha jätta professionaalse ja viisaka teeninduse eest, aga tegelikus elus kujuneb jootraha enamasti lihtsalt summa ümardamisest.

Nii et – kui otsustasid jootraha jätta, siis kui palju? Vastus on lihtne: Eesti restoranides või peenemates lokaalides on normaalne jootraha umbes kümme protsenti arvest. Aga ega keegi viltu ka ei vaata, kui arve on näiteks saja euro ligi ja jätad lauale viieka.

Üht ei maksa aga unustada: meie kultuuriruumis antakse jootraha ikka korraliku teeninduse eest. Kui teenindaja on ebaviisakas või lohakas, tellitut tuleb kaua oodata või ei vasta see ootustele, pole mitte mingit põhjust tippi jätta.