12
EESTI ELU reedel, 25. märtsil 2022 — Friday, March 25, 2022
Nr. 12
Reisilugu
Lanzarote – vulkaanide saar Mailis Sütiste-Gnannt Üle kahe pika koroona-aasta õnnestus taas soojal maal puhkamas käia. Seekord a vastasime Kanaari saartest suuruselt neljandat – Lan zarotet, nautisime imehead vahemere kööki ja mõnusat hotelli, millel oma rand Atlandi ookeani ääres ja mitu basseini. Mööda kuldset liivaranda kulgevat promenaadi, mis aeg-ajalt vaheldus tumedate tardunud laavakivimitega kaetud rannaosadega, sai mitmeid kilomeetreid jalutada, jalgrattaga sõita või tervisejooksu teha. Promenaadi ääristasid hotellid, restoranid, poed ja ostukes kused. Lanzarote asub Hispaania maismaaosast 1000 km lääne pool ja vähem kui 150 km kaugusel Aafrika rannikust. Enamik üle 100 vulkaanist, mis 18. sajandil seal tekkisid, asuvad Timanfaya rahvuspargis. Vii mane vulkaanipurse toimus saarel 1824. aastal. Seal on aga ka 4000 aasta vanuseid vul kaane, nt Volcàn de la Corona, mis on saare kirde- ja kaguosa
vahel moodustanud laiaulatusliku tardunud laavaga maa-ala, mida nimetatakse Malpais. Käisime meiegi Lanzarote kesk-lääneosas asuvas Timan faya vulkaanidepargis oma pärase kuumaastikuga tutvumas. Timanfaya rahvuspark rajati 1974. a ja hõlmab saarel 54 km² kõige intensiivsema vulkaanilise tegevusega ala. Rahvuspargi sissepääsu juures asub kunstnik César Manrique’i loodud kuradikuju ja saab külastada vul kaanimuuseumit, kus keldrikorrusel saab kogeda ka imiteeritud vulkaanipurset. Vulkaanide vahel saab ringi sõita kaamelika ravani või bussiga. Autoga sai sõita vaid paar kilomeetrit rahvusparki sisse, Islote de Hilario’s ootas külastajaid buss, millega vulkaanide vahel ja nende kraatritel ringi tegime. Teed olid imekitsad ja jäi üle vaid hinge kinni hoida ning imestada, kuidas bussijuht neil ülikitsastel vulkaanilistel mägiteedel manööverdas. Meile avanes väga oma pärane erinevais värvitoonides laava ja vulkaanituhaga kaetud
Saarel on näha palju erinevaid kaktuseliike. Pildil olev kaktuseaed on pildistatud saare vanima veinikeldri El Grifo Lanzarote juures.
Vulkaanide vahel saab ringi sõita kaamelikaravaniga.
Los Jameos del Aqua.
Lanzarotel tuleb kindlasti külastada César Manrique majamuuseumit, mis asub 6 km kaugusel pealinna Arrecifest põhja pool Tahiche külas.
maastik, mis oli kord pruun, siis hall või must, ookerpunane või lausa kuldne. Jalgsi või autoga omapead seal ringi liikuda ei tohi. Huvitav oli see, et muidu nagu väljasurnud maastikul kasvab siiski ligi 180 samblikuliiki, mille värvus varieerub helehallidest kollaste toonideni. Samuti võib päikese käes peesitamas või ringi sibamas näha Haria sisalikke, kes on vaid 20 cm pikad ja hästi kohastunud karmide elutingimustega. Sa muti võib kohata Periquin majorero gekosid. Tardunud laavas pesitsevad metstuvid. Vulkaani kalju sisse ehitatud nn kuradirestorani El Diablo, mille samuti kujundas Lanzarote tuntud kunstnik César Manrique, fassaad on kaetud vulkaaniliste kivimitega, mis sobib oivaliselt maastikuga. Restoranis saab vaadata 5 m sügavusse maa sisemuses asuvasse šahti, kus temperatuurid on 80-200°C vahel. Seda šahtiava kasutab restorani köök loodusliku ahjuna. Lanzarotel tuleb kindlasti külastada César Manrique majamuuseumit, mis asub 6 km kaugusel pealinna Arrecifest põhja pool Tahiche külas. Tegemist on äärmiselt mitmekülgse ja andeka kunstnikuga, kes sündis 1919.a sel saarel, elas seal kuni 1987 ning kinkis seejärel oma maja fondina kaassaarlastele. 1945. aastal läks Manrique Madriidi, et õppida San Fernando Kaunite Kunstide Koolis maalieriala.1950-ndate lõpus oli ta oma abstraktsete teostega juba rahvusvaheliselt tuntud kunstnik. 1966-68 elas ta New Yorgis, kus esitles oma maale mainekates galeriides koos selliste tuntud kunstnikega nagu Joan Miro või Max Beckmann. Manrique tavatses öelda, et kuna „ta sündis Atlandi ookeani keskel asuval põlenud maaga saarel“, tegi temast tundliku inimese ja ta otsustas oma elu sel saarel veeta ning Lanzarotet võimalikult hästi kogu maailmale tutvustada. Talle oli oluline elada loodusega kooskõlas ja kaitsta looduskeskkonda. Koos lapse (Järgneb lk. 13)
Praeguse Teguise hooned on enamasti ehitatud 16. sajandil. Siin on kitsad munakividega tänavad, mida ääristavad frantsiskaanlaste ja dominikaanlaste kloostri hooned, ilus kirik, aadlipaleed ja looduslikest kivimitest või tellistest valgeks värvitud eramajad, millel kaunid sepis test rõdud.
Põllumajandusmuuseumis El Patio sai näha vanu põllutöömasinaid, Lanzarotel kasvatatavaid põllukultuure, käsitööna valmivaid rosette, linikuid, pitse ja kübaraid, korve ja keraamikat.
