4
EESTI ELU neljapäeval, 1. aprillil 2021 — Thursday, April 1, 2021
Nr. 13
VEMU 9. tuluõhtu esineja Ivo Linna: „Meie keeles on kõik ilusad sõnad olemas!“ IVO LINNA ei vaja tutvusta mist vist küll mitte ühelegi eestlasele. Oleme üles kasvanud tema lauludega. Iff, nagu teda rahva seas kutsutakse, on pärit Saaremaalt, Kuressaarest. (Ta on, muide, valitud sajandi saar laseks!) Hiljem sai ta kuulsaks ansamblite „Apelsin“ ja „Rock Hotel“ solistina. Ivo Linna tegeleb peale muusika veel ka mälumänguga. Intervjuus „Eesti Elu“ luge jaile räägime lauliku lapse põlvest, muusikuelust ja mälu mängu-huvist. Edasi kiirustabki Ivo legendaarse mälumängu saate „Mnemoturniir“ lindistu sele. Kuuldavasti oli Teil ja Teie kahel vennal sõjajärgses Kures saare linnas väga tore lapsepõlv. Mul vedas. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem saan ma sellest aru. Ma sattusin tänu ema-isa „ühistööle“ sündima Kuressaare äärelinnas. Tollal väikese poisina tundus, et see linn oli tohutult suur. Meil oli õnn elada äärelinnas. Need pärastsõjaaegsed räämas aiad ja poollagunenud majad. Kui palju seiklusi! Ümbruses oli palju ühevanuseid lapsi. Me ei püsi nud toas, meie lapsepõlv möö dus looduses. Meil oli suur aed. Me polnud kunagi näljas, aga ma teadsin, et vanematel polnud raha. Me ei saanud lubada endale uusi riideid. Koolis öeldi ka, et teie riided võivad olla paigatud, aga peaasi, et on puhtad. Kõik olid vaesed. Aga see kokkuhoidmise tunne on lapsepõlvest meelde jäänud. Ja ka see, et keerulistel aegadel minu generatsioon – ma olen 72 – ei virise. Me võtame asju, nagu nad on. Saaremaa oli Vene okupat siooni ajal piiritsoon, sinna sai erilubadega. Kui palju see tookord tunda andis? See andis tunda. Kuressaare linn oli mundris sõdureid täis, ka meie Aia tänaval oli sõjaväe baas, tankid vurasid ja meil, poisikestel, oli põnev vaadata. Esimesel mail ja oktoobripüha del peeti sõjaväeparaade ja neid sõdureid seal Kuressaare vahel ikka marssis – sadu ja sadu! Hiljem tulin Tartusse ülikooli ja siis Tallinnasse tööle ning hakkas see laulmine pihta. Selleks, et Saaremaale pääseda, pidi ema saatma mulle kutse, sellega pidin minema passilauda ja ootama kümme päeva, siis ma sain aastase loa. Kuivastus oli piiripunkt, pidid seal seisma järjekorras. Tollal oli autosid vähem, bussireisijaid oli roh kem ning järjekord võis kesta tund aega, sest kõikidel kontrol liti passe ja lubasid. See oli ab surd, mida praegu ei usuks, aga näed, ajad olid niisugused. Millal te laulma hakkasite? Kas juba lapsepõlves? Mul oli muusikahuvi juba lapsepõlves. Kui läksin esi messe klassi aastal 1956, siis lauluõpetaja Antonina Kesk küla, erakordne inimene, tegi mudilaskoori. Mulle seal väga meeldis, laulud olid toredad.
Hiljem see muutus poistekoo riks. Kogu asja tipp oli see, et aastal 1960, kui oli just saanud valmis laulukaar, toimus suur üldlaulupidu ja meie poistekoor saadeti laulupeole. Sõitsime esi mest korda elus üle väina ja Virtsust rongiga Tallinnasse. See oli meeletult põnev! Sellest reisist mul on palju hästi tore daid mälestusi, see kuidagi sööbis mällu. Siis, tänu mu kadunud vane male vennale, kes tajus, et see teema mind huvitab (meie kol mas vend on tehnilise taibuga), viis ta mind muusika juurde. Aastal 1965 sai juba noore me hena tehtud Saaremaa esimene kitarristide ansambel, nagu seda tol ajal nimetati. Ma ei oska öelda, millal mulle sai lõplikult selgeks, et ma ei kõlba millekski muuks kui laulmiseks ja et see on ainuke asi, mida ma tegelikult teha tahan. Oli ka eputamise soovi. Pärast Vene sõjaväge tulin 1972. aasta alguses raa diosse tööle ja aasta pärast oli mul selge – kas see või mitte midagi! Ometigi läksite ju Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppi ma. Kuidas tuli see otsus? See otsus oli sabapidi seotud sellega, et mu onu, ajakirjanik Juhan Peegel oli tol ajal ajaloo-keeleteaduskonna dekaan. Teadsime juba lapsest saati, et meie onu on professor. Oli ka väike soov minna õppima aja kirjandust. Juhtus see, et õppi mise asemel hakkasin käima pidudel, mitte möllamas ja tant simas, aga ansambleid kuula mas. Ja ma kukkusin ülikoolist välja. See oli kurb, aga ma sain aru, et meie kursusel on neid, kes on ajakirjanikuks sündinud ja minust ei saa kunagi aja kirjanikku. Mis oli selle asja juures hea: ma sain kustumatu armastuse eesti keele vastu. Naudin täiel rinnal, kui keegi oskab rääkida ilusat eesti keelt. Sülitan ja van nun, kui keegi eesti keelt risus tab – kui üritatakse kramplikult meie keele sisse toppida anglit sisme. Ei ole ju vaja, meie keeles on kõik ilusad sõnad olemas! Teie muusikukarjäär on olnud väga mitmekülgne, mul jetavaldav ja pikk. Mis on Teie arvates olnud Teie muusikuelu tipphetked? Esimene juhtus tänu saatuse headele näpuviibetele. Sattusin pooljuhuslikult ansamblisse „Apelsin“. Olin juba 1968. aas tast olnud tele-ekraanil Olav Ehala ansambliga, tuuritanud ka mööda Eestit. Aga „Apelsin“ oli esimene tõeline elukool. Teine paralleelne elukooli oli Viru hotelli restoran, kus laulsin tant suks igal õhtul. Pidin seal laul ma Armeenia rahvalauludest kuni Ameerika rock’n’rollini välja. Mida telliti, seda laulad. Sain sealt sellise kooli, et see tegi edasise vundamendi. Siis hakkas teine pikem periood – noorepõlve 1950. aas tate rock’n’rolli armastus, mis
on minus siiamaani alles. Tegime mõttekaaslastega „Rock Hotelli“. Aga kõige suurem pauk oli 1988 – „Viis isamaalist laulu“. See oli aeg, milles me olime nagu uimas – me ei saanud aru, mis meiega toimub! 1988. aasta oli kui katkematu unenägu. Mida rohkem ma selle aja peale tagasi mõtlen, seda eredamaks mälestused lähevad. Midagi tuleb jälle meelde. Arvan, et terve see periood ongi minu elus olnud võib-olla kõige õnnelikum aeg. Ma olen ka praegu väga õnnelik. Aga kogeda midagi sellist – seda antakse üks kord tuhande aasta jooksul. Et me sattusime tänu Alo Mattiiseni ideedele neid lugusid laulma – see oli ime! Käisime kohe samal aastal Austraalias ESTO-l. Saime esmakordselt kokku väliseest lastega, keda oli seal kuus tuhat. Siis Alo sai Kanadast stipendiu mi ja läksime kahekesi sinna. Tollal käis reisimine läbi Moskva, sõitsime Montreali ja seal vahetasime lennukit To rontosse sõiduks. Juba Montrea lis oli paarsada inimest Eesti lippudega meil vastas. Me ei saanud aru, mis siin toimub. Aga nad tulidki meile vastu! Kontserdid olid Eesti Majas ja mujal, käisime ka vanadeko dus, need olid nii südamlikud kohtumised! Kõik tajusid, et kas nüüd või mitte kunagi. Ajad olid ju keerulised. Kas tõesti Vene Karu laseb meid oma käp pade vahelt ilma pauguta lahti? Mart Laar oli ka Kanadas, Toronto Ülikoolis peetud kõnes ütles ta kõik asjad välja, nagu need tegelikult olid. Pärast sel gus, et KGB lootis, et Mart Laar jääbki Läände ja nad saavad tast lahti. Aga Mart tuli rahulikult tagasi. See oli uhke aeg! Eputamise mõttes – ega ma ju ei uskunud, et aastal 1996 saame Maarja-Liis Ilusaga Eurovisioonile minna. Suhtusin tollal Priit Pajusaare pakku misse nii, et kui ta kedagi paremat ei leia, laulame selle loo („Kaelakee hääl“) siis ära ja olgu peale. Kui see lugu poleks edasi saanud, poleks ka mitte midagi juhtunud. Aga sai! Korra sellest katlast läbi käia ja nuu sutada suure ilma tegemist – see oli väga põnev kogemus. Saime viienda koha ja selle üle oli ka väga suur rõõm. Tore oli ka 1996. aastal Jaak Joala ja Mäksiga (Tõnis Mägi) teha tuuri. Oleme ka Anti Kammistega juba üle kolme kümne aasta saanud koos esine da. On jätkunud tööd ja tege mist – see hoiab värskena. Olen kõigile nendele aegadele tänulik olnud. Praegu teete ju muusikat ka koos oma poja Robert Linnaga. Meil õnnestus Robertiga minna ühe looga („Ma olen siin“, koos ansambliga Super nova) „Eesti Laulu“ konkursile. Ma kiidan oma poega südamest. Ta õppis Tartu kunstikoolis skulptuuri, lõpetas Tallinna Ülikooli kino-operaatori kutsega ja ega mina teda ei sundinud
Ivo Linna Raadiomajas enne „Mnemoturniiri“ lindistamise algust. Foto: Lea Kreinin
Ivo Linna koos poeg Robertiga oma juubelikontserdil „Iff 70“ Pärnu Vallikäärus. Foto: EE
muusikat õppima. Ta leidis oma tee ise. See on väga õige – kui hing ja süda sind juhivad, siis see on õige valik! Olen tema kahte ansamblit käinud kontsertidel vaatamaskuulamas. Ta on väga pühen dunud, võtab asju väga tõsiselt ja rabeleb tulemuse nimel. Meil on õnnestunud olla ühe lava peal koos ning neid esinemisi tuleb veel. See on tohutult tore! Oleks ma suur luuletaja või kir janik, siis oskaksin seda tunnet kirjeldada, mis on isal, esinedes koos pojaga. See on midagi võrratut ja kirjeldamatut, uhke värk! Kuidas Te sattusite mälu mängu juurde? Kui ma olin väike poiss, siis ümbruskonna laste sünnipäe va del oli levinud, et vanemad või õed-vennad tegid viktoriini. Need hakkasid mulle kohe meeldima. Lehesabades oli ka huvitavaid küsimusi ja fakte, koolis ja Kuressaare raamatuko gus tehti samuti viktoriini. Mul õnnestus seal vahel võita – kin gituseks oli teadagi raamat. Aastatega see huvi põnevate faktide ja kildude järele kasvas. Eesti Raadios olid omal ajal RAMETO mälumängud, olid igasugu televiktoriinid – neid ma vahtisin. Siis, suure ülla tusena aastal 1998 kutsuti mind Mnemoturniiri seltskonda. Olen kogu Memoturniiri ajaloo piki ma staažiga mängija – sügisel saab juba 23 aastat. Ootamatult pakuti ka laste mini-turniiri tegemist. Nüüd ma juhatan seda – see on kord kuus selline päikseline päev, kui lapsed tulevad kokku ja nende mõttetegevus läheb käima. Mulle meeldib mälumäng – see hoiab mälu tegevuses ja mõis tuse selgemana. Naudin seda väga.
Mida Te vabal ajal teete? Molutan. Fred Jüssi on kus kil öelnud, et sõbrad, õppige lo gelema ja vedelema! Mõnikord on tõeliselt hea lasta lihtsalt ajal kulgeda ja mitte midagi teha. Nautida vaikust ja looduse ilu, mitte rabeleda. Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis ma loen päris palju. Tegelen igasuguste töökestega Muhu saarel (maakodus), sest seal ei malda istuda toas. Seal on õues alati midagi teha, alati midagi jälgida. Sa näed, kuidas su silme all rohi kasvab, lilled hak kavad õitsema, tulevad esime sed liblikad, sääsed ja kärb sed… Sa jälgid looduse mängu ja õpid looduse ringkäigust ikka väga palju. Igav pole mul kunagi. Vahel ma tõepoolest lihtsalt vedelen diivanil ja vaatan televiisorit tühja pilguga. Suhtlen palju ka sõpradega. Vahel lähevad meie telefonikõned tunnipikkuseks – tuletame meelde vanu aegu ja räägime lorajutte. Suhelda peab ka saama. Kuigi maal on ka üksinda väga hea olla. Milline on olnud Teie suhe väliseestlastega? Mina imetlen ennekõike neid väliseestlasi, keda enam ei ole. Neid, keda me nägime Autraa lias ja Torontos. Ma tõeliselt imetlesin seda, kuidas nad suut sid hoida eestluse vaimu. Saime aru, et ka Kanada eestlaste hul gas oli tollal erinevaid grupee ringuid, kes ei saanud omavahel kõige paremini läbi. Kord Alo Mattiisen küsis ühe Ameerika härrasmehe käest: „Miks te omavahel kaklete?“ Vastus oli geniaalne: „Meil on lihtsalt igav!“ Kohtasin New Yorgis kunagi üht Saaremaa prouat. Ta oli 40 (Järgneb lk. 13)
