Nr. 13
EESTI ELU neljapäeval, 1. aprillil 2021 — Thursday, April 1, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust
Õppetundidest tuleb ka õppida
Mälestushetk Kursi kalmistul Jüri Kuke haual 27.03.2021.
40 aastat Jüri Kuke hukkumisest GULAGis Nelikümmend aastat tagasi, 27. märtsil 1981 vaevati PõhjaVenemaal Vologda repressiiv asutuses surnuks eesti teadlane, Tartu Ülikooli endine õppejõud Jüri Kukk. Jüri Kuke hukkumine võõrsil on üks kõige jälgimaid justiits kuritegusid, mida poststalinistli kul ajajärgul endises Nõu ko gude Liidus korda on saadetud. Jüri Kukk sündis 1. mail 1940 Pärnus õpetajate pere konnas. Keskhariduse omandas Abjas, Tartu Ülikooli lõpetas keemikuna 1963. aastal. Pärast seda tegi läbi teenistuse Nõu kogude Armees, kus astus ka komparteisse. Pöördunud tagasi Tartusse, asus õppejõuna tööle Tartu Riiklikus Ülikoolis, spet sialiseerudes elektrokeemiale. Avaldanud trükis mitmeid tea dustöid. Aastatel 1975-‘76 stažeeris Prantsusmaal Pariisi lähedal Bellevue teaduskesku ses. Tulnud kodumaale tagasi, ju tustas Jüri Kukk kolleegidele ja üliõpilastele avameelselt elust ja tegelikkusest nn kapitalistlikus maailmas. Mõnedele võimuloli jatele ja kolleegidele annektee ritud ja okupeeritud Eestis see sugune avameelsus ei meeldinud, kuna Jüri Kukk oli esitanud ka avalduse komparteist lahkumi seks. Ülikoolis algas asjaosalise ahistamine ideoloogilistel mo tiividel. Teadlane vallandati otsitud põhjustel seniselt töö kohalt. Seejärel soovis ta koos perekonnaga välismaale ümber asuda, et seal erialast tööd jät kata. Ametlik vastus oli eitav. Selle asemel arreteeriti Jüri Kukk Tartus 13. märtsil 1980 otse tänavalt ning heideti ,,riik liku kurjategijana“ Patarei vang lasse Tallinnas. Nn süüdistusmaterjalid Jüri Kuke vastu valmistas ,,eriti täht sate asjade vanemuurija“ Erich Vallimäe (1950), kes alates 1991. aastast peab taasiseseis vunud Eesti Vabariigis pen sionäripõlve Pärnumaal. Eesti NSVs valitsenud justiitsterrori
tõttu alustas Jüri Kukk Patarei vanglas suvel 1980 protestiks näljastreiki. Sellest hoolimata korraldati Tallinnas jaanuaris 1981 Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle kohtulavastus, mida mõle mad kohtualused peaaegu täieli kult boikoteerisid. Rikkudes ise gi tolleaegseid seadusi saadeti Jüri Kukk eluohtlikus seisundis jaanuaris 1981 karistust kandma Venemaale, kus ta Vologda kin nipidamisasutuses sama aasta 27. märtsil hukkus. Jüri Kukk rehabiliteeriti Eestis 1988. a ,,süü tõendama tuse“ tõttu postuumselt ja täieli kult. Aasta hiljem toodi tema põrm võõrsilt kodumaale, kus see sängitati mulda Kursi kal mistul. Südamliku järelehüüde ga esines Tartu Ülikooli rektor Jüri Kärner (1940-2010). Auval ves kirstu ümber seisid lähi mineviku kommunismivangid. Tartu Ülikooli endisesse kee miahoonesse peahoone kõrval, kus Jüri Kukk oli õppinud ja töötanud, seati 2001. a üles mälestustahvel. Selle avas rek toraadi esindaja Volli Kalm (1953-2017). Alates 1997. aastast on Tartu Ülikoolis korraldatud Jüri Kuke mälestuskonverentse. Tänavune mälestuskonverents oleks arvult pidanud olema 25. ja oli ette nähtud märtsi lõpul, kuid eriolukorra tõttu riigis jäi kahjuks ära või lükatakse edasi. Jüri Kuke elu ja tegevuse kohta on avaldatud artikkel näiteks TEA Entsüklopeedias, kd 11, lk 306. Temast võib luge da ka Eesti Entsüklopee dias, kd 14, Eesti elulood, lk 191 ja raamatus ,,Tuhat tartlast läbi aegade“, 2003, lk 192. Kokkuvõttes tekitavad häm mastust Eesti Vabariigi Riigi prokuratuurist hiljuti pärinevad teated vastusena kodanike aval dustele, mille kohaselt ,,Proku ratuur desovetiseerimisega ei tegele: pole andmeid, et Nõu kogude dissidentide põhiõigusi oleks rikutud“. Või et ,,Mart Nikluse jt suhtes oleks toime pandud teise astme kuritegu“? Aga kes siis ometi peaks valusa probleemiga tegelema? Veel üks küsimus – kas siis Jüri Kuke ja tema kaaskohtualuse täielik re habiliteerimine ,,rangelt sea dusele vastavatest“ kriminaal süüdistustest eelmise sajandi lõpul Eesti Vabariigi õiguskait seorganite poolt oli ikkagi
Ei soovi tõesti pandeemia teemadel kirjutada. Vahel aga tuleb. Päevikupidaja tunneb hästi USAs elavat eestlannat, kelle isa põdes Eestis noore mehena niinimetatud Hispaa nia influentsat. Möllas maailmas aastatel 1918-20, variandid olevat ikka liikvel. Ohvrite arv teadmata, mõni ajaloolane esitab 50 miljonit, teised kuni 100 miljonit surnut. Väidetavalt Indias üksi 18 miljonit. Arv on küsimärgi all, kuna kui Euroopas ja Põhja-Ameeri kas oli enam-vähem tõetruu statistika, siis Aafrikas (kus eriti Lõuna-Aafrika vaeste hulgas) oli pandeemia eriti aktiivne, Aasia ja Lõuna-Ameerika kohta puuduvad usaldatavad allikad. Brasiilias oli samuti olukord väga tõsine. Just nagu praegugi, aguli vaesteurgaste rohkuse tõttu, kus võimatu hoida puhtust, dis tantsi. Mainitud eestlane elas selle haigestumise üle, arusaadavalt. Aga ta kuulus demograafiliselt vanusesse, mida too gripp enam surmas. Üllatavalt valis viirus peamiselt 20- kuni 40-aastaseid. Epidemioloogid arvavad tagant järgi, et lapsed ja vanurid ei olnud viiruse kirbul – esimesed, kuna neid hoiti enam tol ajal; viimased, kuna elu jooksul oldi juba kokkupuutes teiste grip pidega – nagu näiteks nn. Vene gripiga, sajandi alul, oldi saavu tatud teatud kehaline vastupanu viirusele. Ent ühtlast nõusole kut, miks ja kuidas, kelle hulgas gripp levis, pole. Kui mullu juulis avanes võimalus Toronto raamatuko gude kaudu tellida materjali, oli üheks esimeseks teoseks, mida soovisin lugeda, täppisteadusele keskenduva ajakirjaniku ja autori Laura Spinney 2017. aas tal ilmunud teos Pale Rider. Alapealkirjaks The Spanish Flu and how it Changed The World. Üllatusin, kui olin soovijate nimekirjas, et poolteistsada ini mest olid samuti huvitatud. Nii et alles küünlakuul sain teate, et saan kohaliku raamatukogu ukse tagant teose kätte. See ei ole nõrgematele luge miseks. Päris detailne, medit siiniliselt ka vahel keeruline, spetsiifilisuse rohke. Ent rahul dab paljusid küsimusi ning eitab teisi. Ning peamise huvitava
seadusekuulekas? Või koguni rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimõiguste ja kodanikuõiguste vastane? Mälestus poliitvangistuses hukkunud teadlasest Jüri Kukest on rahvuslikult mõtlevate ini meste poolt aga jääv. Rein Vanja, Akadeemiline Mälestuskeskus HEREDITAS, kontakt: rein.vanja@ut.ee, 58399401 Tartus, 28. märtsil 2021
asjana, kui arvestada ilmumis kuupäeva, on üllatav Spinney väide, et tuleb peatselt uus pan deemia. Teiseks jahmatavaks faktiks on see, et inimkond tol lest ajast pole midagi õppinud. Samu vigu korratakse valitsuste poolt ning inimeste soov mitte isoleerida – mis lõpuks oli just peamiseks põhjuseks, miks Hispaania gripi levik vaibus, inimesed jäid kartuses koju – ning reisida, mõtlemata teistele, kinnitab pandeemiate olema s olu. Siis ei olnud lennureise, vaid ainult laevadega, rongide ga. Praegused isekad, kes eita sid riigikäsku vältida rahvusva helisi turismireise, kordavad neid eksisamme. Et ikka reisi takse, lennatakse, on uskumatu. Olen teadlik vaid kahest juhust tuttavate hulgas, kes on COVID-19-ga nakatunud. Ning ainult ühest surmast, irooniliselt oma arsti ämma oma. Kes oli kõrges eas, hooldekodus ja juba nõdrameelsuse, dementsia, muude haiguste ohver. Arst ise lausus, et oli aeg, et teda Jumala kätte usaldada. Spinney seletab paljutki lahti. Väärnimetuseks on His paania gripp. Selle nime sai surmav influentsa, kuna His paania oli esimene riik, kus tun nistati selle olemasolu. Kunin gas Alfonso XIII põdes nakkust rängalt. Aga elas üle. Kolle oli tõenäoliselt Aasias, Hiinas. Nagu praegugi, ju Wuhanist sellest riigist, on pandeemia levinud. Hiina on üldse paljude epideemiate kui pandeemiate koldeks olnud. Seal vohasid möödunud sajandi alul mitu gripivarianti, kõik, nagu praegu negi, hingamissüsteemi kaudu levinud. Mitte vere või otsekon takti kaudu nagu mõned katkud ajaloos. Teised epideemiaid uurivad ajaloolased on pakkunud välja, et ehk levis nakkus hoopis USAst, Kansasest, ühelt ameeri ka sõdurilt. Kolmandad esitavad võimaluse, et Prantsusmaal olev Étaplese linna lähistel hiigla suur laatsaret, sõjahaigla, milles olevate ja nende eest hoolitse vate arv ületas saja tuhande, oli koldeks. Ent keegi ei ole kindel. Küll on aga teada, et süüdi olid linnud, täpsemalt metspar did. Kes linnugrippi ise ei sure, neil on kummaliselt immuun sus, aga levitavad seda kodus tatud lindudele, kanadele jne, sealt edasi inimestele. (Et tõsise teema mõju leevendada, pakuks hiljuti muige toonud küsimuse, siinses keeles. Et kuidas ravida linnu- ja seagrippi. Esimest tweetment’iga, teist oink ment’iga.) Lisaks huvitava fakti – ka hobuste kaudu võib katku levitada. Ning Põhja-Amerikas oligi hobusegripi pandeemia aastal 1872. Washingtoni, New Yorgi tänavad olid inimtühjad. Ju siis oli hobuvanker pea miseks transpordiks. Kolle? Toronto. Ei inimkond õppinud vii
mastest epideemiatest, eriti SARSist, mis oli lindude kaudu – jällegi Hiinast – levitatud. Toronto oli ka siis üheks nö kuumemaks paigaks, tänu jälle lennureisidele Hiinast. SARS hävitas elusid sel sajandil, pal jud ju peaks mäletama. Kaugest minevikust veel hu vitavat. Sõna karantiin on itaalia keelest, juureks number 40. Aasiast, eriti Hiinast (jälle) saabuvad kaubalaevad pidid 40 päeva sadamas ootama juba 14. sajandist, enne kui said kai äärde, maale ja kaupa maha laadima. Teiseks: enne sõda, enne pandeemiat, hakkas elu kindlustuspoliiside väljavõtmine hoogu võtma, eriti möödunud sajandi teisel kümnendil. Üks, kes tahtis majanduslikult oma järeltulijate tulevikku tagada, kui midagi peaks juhtuma, oli sisserändur Yukonist, eesnimega Friedrich, kes sealt pagendati, kuna oli bordellipidaja kullatun gi ajal. Sünnimaa Saksamaa teda sellise taustaga ei soovi nud, USA aga võttis lahkelt vastu. Friedrich jäigi surmava viiruse ohvriks. Maksti kop sakas summa ta perele välja. Abikaasa poja abiga investeeris kinnisvarasse. Poeg ehitas äri, üürihoonetele keskenduvalt im peeriumi, mille pojapoeg oskas aga pankroti äärele viia. Poja poeg läks poliitikasse. Eesni meks Donald. Friedrich Trumpi seemnerahadega saavutanud publiku tähelepanu alul tele saates, siis valijakasti ees. Viimane huvitav väide. Kindral Erich Ludendorff, Saksa vägede ülemjuhataja oli veendunud, et pandeemia tõttu kaotati sõda. Liikus ju viirus idast läände, endine AustriaUngari keisririik kannatas ehk enam kui ükski Euroopa piirkond. Sõda tõi nälja- ja tu berkuloosilained, nõrgemad ei suutnud uuele viirusele panna vastu. Rindel oli tavanähtus kaevikutes sakslaste pool, et enamus laipu ei olnud kuuli tõttu surnud, vaid influentsa tõttu. Kuna ka USA president Woodrow Wilson nakatus viiru sesse, ei osalenud Versailles’i läbirääkimistes, mis mitme arust oma karmuse tõttu lubas Hitleril võimule tulla, võib vaielda, et pandeemia oli inmohvrite poolest suurema ja võikama sõja taga. Spinney lõptab olulise fakti ga. Kogemused on näidanud üle aegade, et inimkonnal on madal tolerants neile peale surutud, seaduslikult trahvitavate medit siiniliste määrustega. Et sellised määrused on ainult efektiivsed, kui neid võetakse vabatahtlikult vastu, kui respekteeritakse ini mesi ja kui välditakse korra hoidjate, politsei ja sõjavägede rakendamist. Kõõludes autori taarvõimu kuristiku äärel, on seda õpetust oluline meeles pidada. TÕNU NAELAPEA
