6
EESTI ELU reedel, 24. aprillil 2020 — Friday, April 24, 2020
Eesti Sihtkapitali Kanadas stipendiaat
Liis Jakobson Liis Jakobson on üks seitsmest erakord selt tublist Kana da Eesti kogukonna noorest ESK 2019 stipendiaadist. Liis õpib kolmandat ja viimast aastat Windsori Üli koolis õigusteaduskonnas ja valmistub kriminaaladvokaadi kar jääriks. Liis, kes on Korp! Filiae Patriae aktiivne liige, on juba lõpetanud oma bakalaureuse teaduskraadi Toronto Ülikoolis. Liis kasvas üles Torontos, käis eesti koolis, suvelaagrites ja gaidides. Olles ülikoolis Windsoris, on Liis jäänud aktiivseks Toronto eesti kogukonnas. Eestlaseks olemise kohta: „Eestlaseks olemine tähendab mulle, et olen osa suurest pere konnast. Kasvades üles Toronto eesti kogukonnas tähendas, et käeulatuses oli lai inimeste võrgustik... …omasin erilist kuu luvustunnet sellises suures inimhulgas... See on võimaldanud mulle kohta naermiseks, toeks, õppimiseks ja eluaegsete sõp ruste loomiseks. Seetõttu on eestlaseks olemine mulle tähtis.“ ESK rolli kohta: „ESK aitab rahastada organisatsioone ja üritusi, mis ei oleks ilma lisatoetuseta võimalikud. Nendel [mitmekesistel] üritus tel osalemine aitab olla inimestel kogukonnaga seotud, luua sõp russidemeid ja julgelt suhelda Eestiga seotud teemadel. Eesti pärandiga sidemete säilitamine on kultuuritraditsioonide alalhoidmiseks ülioluline ja aitab meil oma päritolu mõista.“ ••• Tänu meie heldetele annetajatele on Eesti Sihtkapital Kanadas välja andnud üle 130 stipendiumi Kanada Eesti noortele 2003. aastast saadik. Külas tage meie veebilehte www.estonianfoundation.ca enama informatsiooni saamiseks stipendiumi tähtaja ja kriteeriumite kohta või meie kogukon na toetamiseks annetuse tegemiseks.
Kogemusnõustaja… (Algus lk. 4)
senini just lohutust pakku nud. Kuna niisugust kogemust pole ju ühelgi nõustajal, siis kuidas oskad oma klientidele selles uues ja ebakindlas situatsioonis tuge pakkuda? Olukord kogu maailmas on tõesti selline, mida keegi ei osa nud uneski näha. Iga kriis läbib omad etapid ja alguses on šoki faas, kus tekib palju segadust ja hirmu. Edasi tuleb reaktsiooni faas, kus kerkivad üles erinevad tunded ja hakatakse aru saama, mis toimub. Selles faasis on hea, kui inimene saab oma tundeid jagada ning teistega rääkida. Sealt edasi tuleb koge muse läbitöötamise faas ja olu korra tunnistamine ning lahen duste otsimine uuele olukorrale. Teadvustades ja mõistes kriisi erinevaid faase on kergem aru saada inimeste reaktsioonidest. Me keegi ei ole enne sellist situatsiooni kogenud ja selles mõttes ei ole ka minul sellist kogemust. Kindlasti annab krii sikoolitus juurde erinevaid suun di, kuidas aidata teisi ini mesi olukorras, kus on ka iga nõustaja või psühholoog samas seisus. See, mida me kõik teha saa me, on rahulikult teine inimene ära kuulata ja mitte külvata asjatut paanikat ja hirmu. Meil kõigil on vaja kohaneda uue olukorraga. Vahel mõtlen oma vanavanemate peale, kes elasid sõja ajal üle väga raskeid olu kordi ja tulid sellega toime, jäädes vanaduseni rahulikeks ja heatahtlikeks. See annab jõudu tulla toime tänase olukorraga. Meil on vaja säilitada endas
rahu ja järgida etteantud nõu deid ja soovitusi, sest midagi muud me hetkel teha ei saagi. Viirus teeb paraku suurt laastamistööd inimkonnas. Lisaks sellele massiivsele glo baalsele murele peab iga inimene toime tulema ka selle ga seotult isiklikku ellu tul nud raskuste ja muudatuste ga. Palun jaga mõningaid nõuandeid, kuidas end kuida gi n-ö koos hoida ega mitte masendusse langeda, kuigi paljudel on see ilmselt kerge tulema? Rahu, ainult rahu ongi see soovitus, sest igasugune paanika ja hirm teevad asja ainult hulle maks. Oluline on suhelda oma lähedastega telefoni või arvuti teel, kui kokku saada ei ole võimalik. Õnneks on tänapäeval need võimalused olemas. Kõige raskem võib olla üksikutel vanai nimestel, sest nemad on riskirühmas, kuid vanemad ini mesed on üle elanud raskeid aegu ja oskavad ehk paremini olukorraga toime tulla kui nooremad. Nemad võiksid prae gusel ajal olla kogemusnõusta jateks noortele. Praegusel ajal oleks tore võtta välja vanad fotoalbumid ja meenutada tore daid aegu ning tuua tasakaa lustamiseks oma ellu positiiv seid mõtteid ja tegevusi, mis annavad hea enestunde. Hea film või raamat viivad samuti mõtted mujale. On loomulik, et ka muremõt ted tulevad aeg-ajalt pähe, kuid muretsemine ei aita. See viib meeleolu alati alla ja pärast on veelgi kehvem olla. Kuulake uudiste asemel pigem head muusikat ja jooge tassike teed või kohvi. Ühest korrast päevas aitab, et olukorraga kursis olla.
Miks ebaoluline on oluline Nüüd, kus ülemaailmne erio lukord on inimkonna põhiva jadused selgelt kaheks jaga nud: olulised ja ebaolulised, tekib tahtmise seda jaotust kriitilise silmaga vaadelda. Ütlesin ma „selgelt“? Ei, jao tus on vaid kindel ja kategoo riline, selguse osas on asi veel küllaltki segane. Kroonu kord näeb ette, et kõik olulised toimetused tuleb endiselt ära toimetada ja eba olulised määramata ajaks edasi lükata. Oluline on tervishoid, ebaoluline on kõik muu: majan dus, kultuur, haridus, usuelu, meelelahutus. Sünd ja surm tegelikult ka, need aga ei ole ühelegi korrale kuulekad ja seetõttu neid ei keelata, vaid sallitakse kui paratamatusi. Minu eas inimesed on paigu tatud erikategooriasse, kellele praegune sunderaldatus tähen dab praktiliselt elamiskeeldu. Eksisteerida tohid, elada mitte. Kui elamine on keelatud ja suremine kriisioludes tülikas, tuleb viimases hädas mõtlema hakata. Seda tegevust pole kee gi veel taibanud ära keelata. Mõtlen ja meenutan noorus päevi, mil kästi hallpead austa da ja kulupead kummardada. Katsu nüüd end vales (vaban dust – ebaolulises) paigas näi data, kohe lööb kopsakas raha trahv su halli pea paistesse nagu pagari kassil. Oma hingerahu hoidmiseks ja säilitamiseks vajab inimene kaht vastukäivat asja: seltskon da ja üksindust. Mõlemaid mõõdukas koguses. Nüüd, kus õel ja halastamatu viirus on meie hingerahu lodja ühele poole kardetavalt kiiva kalluta nud, nii et parras juba rüüpab vett, tuleb selle jumaliku ta sakaalu taastamiseks midagi
ette võtta. Selleks otstarbeks on minu eraapteegis rohtu, mida meeleldi tasuta jagan. Ei, mitte siiski päris tasuta. Palun seda jagada sõpradega. Seda ei hak ka iial nappima, see paljuneb jagades. Rohu nimi on eluterve huu mor ja selle toime on uskuma tult positiivne. Kardetavat vii rust see ravida ei suuda, küll aga selle sama hävitavat kõrval produkti – lootusetust, mille seemet valitsusjuhid ja mass meedia (loodetavasti ebateadli kult) külvavad. Lubage, et ju tustan teile paar pisiseika ühest legendaarsest arstist, kes tegut ses sõjaeelses Eesti Vabariigis Valga linnas. Ta nimi oli Johan Müllerson. Päritolult võruke, kes oma keelemurdele ja maa mehelikult olemusele elulõpuni truuks jäi. Doktor Müllersonil polnud kindlaid kõnetunde ega kindlaid tariife. Abi sai temalt igaüks igal võimalikul kellaajal, tasu määrati vastavalt abivajaja raha kotile ja tervisliku seisundi tõsi dusele. Kui mõni rikas talumees või linnapürjel teda tühise asja pärast tülitas, väänas tohter talle selle eest kõva honorari. Vae sele ja hädisele vanakesele aga andis teinekord söögiraha. Doktor Müllerson oli läbinisti rahvamees, lisaks oma tohtria metile veel vabatahtliku tule tõrje päälik. Hiljem ilmus Valka veel teine noorem arst, kes oli moodsama joonega mees, kartis kohutavalt batsille. Kui selle perre sündis esimene laps, palus tohtrihärra Müllersoni kui vane ma kellegi lapsele vaderiks. Enne aga pani sellele tungivalt südamele, et see ristsetalitusele ei tuleks nende riietega, millega ta oma patsiente külastab.
Ütlen alati oma emale, kes on suur muretseja, et muretsemise asemel pigem palveta ja soovi häid soove nii lähedastele kui kogu maailmale. Üks mõte, mis aitab, on see, et kõik möödub ja ka see ebameeldiv olukord saab mööda. Minevikku me muuta ei saa ja tuleviku pärast pole mõtet muretseda, sest see on muutu mises ja meil on vaja uute olukordadega kohaneda. Ega muidu ei öelda, et õnnelik on see, kes oskab elada hetkes ja tunda sellest rõõmu. Paljud hakkavad siiski olu korraga kohanema ja tehakse veebiseminare ja nõustamisi interneti teel. Lapsed on kodus arvutiõppel ja saavad klassi kaaslaste ning õpetajatega selli sel moel kokku. Täiskasvanud saavad teha kaugtööd oma ko dukontoris. Nüüd oskame ehk rohkem väärtustada seda, mis meil kogu aeg olemas oli, kui saime käia väljas, tööl, koolis ja teatris ja spordisaalides ning polnud mingeid piiranguid. Minu meelest on see samal ajal ka väärtuskriis, mis paneb mõt lema asjade üle, mis enne ene sestmõistetavad olid ja hindama seda, mis on tõeliselt oluline ja väärtuslik. Kuidas kriisist välja tulek toimub, me praegu veel ei tea, kuid loodame, et olukord
õige pea normaliseerub. Tundub, et paljud inimesed on tänapäeval kuidagi abitud – puuduvad eluks vajalikud oskused raskel ajal toime tulla. Kui praegu on inimestel lihtsalt palutud kodus olla – kus reeglina on ju olemas kõik mugavused – siis leidub paraku ka neid, kelle jaoks on kohutav katastroof, et mõned nädalad on juuksuris, mani küüris käimata... Käisin eile mere ääres kõndi mas ja kui Pirital kommunis miohvrite memoriaalini jõudsin, siis mõtlesin, et lähen vaatan, kas vanaisa nimi on ka seina peal. Kõndisin kahe musta seina vahel ja vaatasin neid paneele, mis olid tihedalt inimeste nime sid täis. See oli kannatuste aeg ja enamusel lõppes elu väga noorelt. Kui vanaisa Siberisse viidi, siis jäi vanaema oma majja kümne lapsega üksi. Majal polnud uksi ega aknaid ees ja talvel tegi ta lõket, mille peal soojendas telliskive, et neid lastele teki alla panna, et nad ära ei külmuks. Metsaalune oli jänesekapsastest tühi, sest lap sed sõid kõik ära. Vanaema säi litas endas meelerahu ega kurt nud kunagi, et küll ikka tuli palju kannatada. Ta lihtsalt elas oma elu ja püüdis sellega iga
Nr. 16
Müllerson tuli sellele palvele lahkelt vastu: pani oma prit simehe mundri selga, läikima hõõrutud kiivri pähe ja tõstis ristilapse püha altari ees kätele. See oli ka tõesti ainus riietus, millega ta iial polnud patsiente külastanud. Kui ta kunagi hiljem ristilast vaatama läks, kurtis noor kolleeg, et laps on kuidagi viril. Ei osanud arvata, kas hakkavad hambad tulema või vaevab last mingi tundmatu häda. Müller son soovitas sõrmega katsuda, siis on asi selge. Märgates kolleegi kohkunud pilku, lisas kohe rahustavalt, et enne loo mulikult desinfitseerigu sõrm: hoidku vähemalt viis minutit keevas vees. Nüüd, kus ebaoluline füü si line kontakt on ebasoovitav, on kontakt siiski soovitav ja olu line. Haarake telefonitoru pihku ja jutustage see lugu sõbrale, saate mõlemad südamest naer da. Kui te vaid teaksite, kui pal ju sellest abi on. Kindlasti olete kogenud praeguses olukorras sama mis minagi: telefon on äkki tumm, isegi tülikad tünga kõned on kadunud. Ometi on teada, et helilained veel viirust edasi ei kanna. Mina sain siiski ühe kõne põlvkonna võrra nooremalt sõbralt, kes pakkus oma abi va jalike ostude tegemisel. Arvan, et tulen selle abita toime, kuid kõne ise tegi südame rõõmsa maks kui miljoniline loteriivõit. Kas pole kummaline tõdeda, et vaevalt mõni nädal tagasi tohtis iga tuttavat kättpidi tere tada ja lähedasi sõpru emmata (kas mäletate reklaami: hug is the best cure of all). Kui oskate hoida oma sõpru, olete õppinud telefoni teel tajuma embust ja kuulma naeratust, siis imestate, kui lihtne on kõik suur tarkus. EERIK PURJE
päevaselt toime tulla. Suri 83-aastaselt ja mitte kunagi ei olnud tige, kuri ega halvustav. Nüüd oleme välja mõelnud sõna ,,kannatus“ ja oleme seda devalveerinud. Kõik aina kanna tavad ja on ohvrid ning sageli ei tahagi sellest staatusest välja astuda. Kui elekter on natu keseks ajaks ära, siis juba kõik kannatavad ning on peaaegu kompensatsiooni nõudmas, et mis kõik tegemata jäi. Mina näen praegust olukorda väär tuskriisina, kus selgub see, mis on elus tegelikult oluline. Minu mõlemad vanaemad, kes elasid üle sõja väga rasketes oludes ja säilitasid endas hea duse, hoolivuse, armastuse ja hingerahu, ongi mulle tänasel päeval eeskujuks. Olen tänulik, et nad minu elus olid! Teine vanaisa, kes sai sõja ajal laste halvatuse ja kõndis kahe kepiga, õpetas mind loodust vaatlema ja andis eluks palju sõnatut armas tust kaasa. Ostis lastelastele jalg rattad ja käisime õhtuti huviretkel loodust ja loomi vaatlemas. Mängis õhtuti lõõtsa ja suupilli ning oskas elust rõõmu tunda. Mis on järgnevate põlvkondadega juhtunud, et nad ei mõista enam elu väärtust ja pühadust? Küsis: KAIRE TENSUDA
