Nr. 18
EESTI ELU reedel, 7. mail 2021 — Friday, May 7, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused
30 aastat uut iseseisvust Harri Kivilo Eesti iseseisvuse tagasi saamise 30ndal aastal tuleb tõdeda, et eestlased on oma maa peremeheks tagasisaa mise ajal hästi hakkama saanud. Ent kasulikuks võib osutuda üksikasjalisem taga sivaade sellele, kuidas vaar vanemad olid saanud oma riigi luua, koos oma järglaste ga austust pälvivaks kujunda da, okupatsiooni-aastatel ise seisvuse tagasisaamise soovi oma südames kanda ning kui das 90ndatel oldi koos kinni tatud, et „eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi“. Enamik eestlasi peaks teadma, et pärast „Iseseisvuse taastamise deklaratsiooni“ augustis 1991 ei hakatud ennistama oku patsioonieelset Eesti Vabariiki,
mis oli siis ikka veel olemas olnud de jure staatuses ja mille ennistamise õigus oli määratud Atlandi Hartas. Mis põhjusel ja kelle algatusel hakkasid Eesti riigivõimu instantsid kinnitama, et Eestil on vaja: sõlmida oku patsioonivägede väljaviimise leping NSV Liiduga – justkui teadmata, et „Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise paktis“ on NSVL kinnitanud Tartu rahulepingu pädevust ning nõustunud baasi desse toodud väed NSV Liitu tagasi viima hiljemalt 10ndal aastal pärast pakti allkirjastamist; asendada kehtiv, Tartu rahulepingusse sissekirjutatud piirileping uue lepinguga, sest Venemaa Föderatsioon soovib 5,2% Eesti maa-alast endale jätta; kuuluda „väärtusruumi, kus lähtutakse demokraatiast, õigus-
Kanada päevik
Mõistus on etem kui tsensuur Kanada riik, valitsused õieti, pole tänaseni internetiajastul reguleerinud, kuidas ja mida tohib elektrooniliselt asetada virtuaalsesse maailma, kuva ritele jõudma. Kuid nüüd on vähemusvalitsus, kes isegi ei kogunud enim hääli viimastel valimistel, esitanud seaduse Bill C-10 eelnõu, mis, kui seda parlament sotsialistide NDP toetusel ennustatult vastu võtaks, teeks Kanadast riigi, milles internet on enim regu leeritud kogu maailmas. Õigem oleks ütelda tsenseeri tud. Umbes nagu Glavlit Nõukogude Liidus, Eestis okupatsiooni ajal, kuigi see keskendus trükis ilmuvale, vahel ka kunstile. Internetti ju siis ei olnud. Pärimusminister (Minister of Heritage) Stephen Guilbault esitas C-10 raamkava juba mullu, aga see pole veel poliiti list debatti näinud, peale mõne ajakirjanduses ilmunud mure liku arvamuse. Neist kriitilisem on olnud Ottawa professor Michael Geist, kes on internetiseaduste spetsialist, alati avalik sõnavõtja sel teemal, kindlustamaks, et privaatsust jälgitakse, kirjutades, et seadus oleks ohtlik ja vabandamatu (dangerous and inexcusable). Möödunud nädalal aga lõpuks julges Guil bault esitada, et C-10 läheks hääletamisele. See tõi ajakirjanduses kärmeid reaktsioone. Tõhusam ja detailsem oli National Postis Tristin Hopperi klahvlaualt ilmu nud kirjutis möödunud neljapäeval. Mida muidugi võib, irooniaga pooleks, huvitunu internetist leida, kui too leht kodus ei käi. Hopperi sõnul oleks C-10 vastuvõtmise järgselt valitsusel vabad käed nõuda Kanada kodanikult – või isegi riigis elavalt, nende arust väärmaterjali eemaldada Facebookist, You
Tube’ist, Instagramist, TikTokist ja nii edasi. Postitusi, mahalaaditud materjali ja eriti seda, mis ei ole ainult tekstina, vaid video-, fotoformaadis. Kahjuks eesti keelde laensõnadena igapäevasesse jõudnud ka pod caste, (palju parem sõna maakeeli on taskuhääling) isiklikke saite reguleerides. Mis on ju vaba eneseväljanduse kammitsatesse asetamine. Kanadas on aastakümneid olnud teatud määral oluline riiklik peavoolumeedia reguleerija CRTC. Selle loomise ees mär giks oli omal ajal teretulnud õilis ideaal: kaitsta Kanada unikaalset kultuuri (mida ta ju on, olles multikultuursest kogukonnast, eriti Québeciga arves tades, hübriidne ja elav, ergas looming nii laval, filmis kui muusikas). CRTC nõue on, et kaugnäitajas, televiisoris esita taks teatud protsent saateid, mis on siin riigis loodud, mitte vaid USAst siia saadetud. Sealt, suures ja õieti mitmeti maailma loomingulist kultuuri dominee rivas riigis eetrisse, raadiolainete kaudu levitatu ei tohiks domineerida. Mis on põhimõtte liselt õige. CBC, riiklik ringhääling, on seda käsku tõsiselt võtnud ning nii mõnigi nende teleseeria on olnud üle aastate päris kvaliteetne. Ka nende raadiosaated. Ehk menumuusika raadiojaamadest on kuulda liigtihti Justin Bieberit ja Drake’i, aga nad on ju kanadalased, täidavad CRTC norme. Tunneme seda kohalikus keeles kui Cancon, Kanada omapära kaitsmist. Just nagu siin ei ole Oscareid ega Grammysid, aga hoopis Cana dian Screen Awards ja Junod. Ning oluliselt tuleks mainida, et komöödia, teleseeria, rumala nimega „Schitt’s Creek“, mida siin filmiti, sai suure menu osa liseks USAs, ning võitis mullu Ameerika teleauhindade Emmy
riigi põhimõttest, vabaturumajandusest, inimväärikusest, kõigi rahvaste kultuuride, identiteedi ja tavade mitmekesisusest, sõnavabadusest ja inimõiguste järgimisest“. See väärtusruumi kuulumine pidi võimaldama Eestil mitte ainult rakendada iseseisva riigi välispoliitikat, vaid mitte jääda „üksinda seisma geopoliitika tõmbetuul tesse“, mille puhuma hakkamist oli toonane riigivõim tahtlikult jätnud märkamata. Ent ometi oleks Eesti iseseisvuse tagasi saamise korraldajad pidanud juba enne Balti ketis seismist teadma, et selle tõm betuule tekitasid Ameerika Ühend riigid (USA) ja Ühend kuningriik (UK), olles ainsad, kes oleks saanud Eestit aidata sõjas NSV Liidu vastu, kui Eesti oleks jätnud täitmata NSV Liidu nõude lubada Eestisse tuua NSV Liidu sõjaväeüksusi. Nüüd on Eesti vastupanuta alis-
tumist NSV Liidule hakatud reeturlikuks toiminguks pidama – ilmselt teadmata, et „LendLease“ kokkulepe muutis USA ja UK NSV Liidu liitlasteks natsi-Saksamaa vastases sõjas. See liitlased olemine mõjutas president Roosevelti ja pea minister Churchilli täita Stalini soov ning jätta Balti riigid NSV Liidu mõjusfääri. USA ja UK ei teavitanud Balti riike NSV Liidu liitlased olemisest ning 60 000 eestlast, Saksa relvadega, laskemoonaga ja paratama tult ka Saksa mundrites, asusid aastal 1943 idarindel osutama visa vastupanu sissetungivale Punaarmeele – teadmata, et lääneväed eestlastele appi ei tule. Eespool kirjutatut kokkuvõtvalt võib järeldada, et Teise maailmasõja lõppedes läänerii gid ei üritanudki nõuda NSV Liidul heastada Ida-Euroopa riikidele ligemale poole sajandi
vältel tehtud räiged kuriteod. Eesti peaks praegu endalt küsima: kas „Lääne ühise väärtusruumi reeglid“ saavad võimaldada Euroopa Liidul ja ÜRO-l aidata eluliselt meie suverään seks jäämist, kui asendame meile pärandatud rahvusliku identiteedi ja tavad tõekspida mistega, mis on omased mõne teise rahvuse olukorrale, taotlustele ja tõekspidamistele; miks hakati pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist aastal 1992 toimima justkui teadmata, et okupatsioonieelne Eesti oli olnud teiste riikide ja Eestis elavate vähemusrahvuste poolt austatud, kindlalt määratud pii ridega demokraatlik riik. Tõe näosus on piisavalt suur, et Eesti iseseisvust ei hakka keegi abistavalt kaitsma, kui meie ise loovutame põhiseaduse vastaselt 5,2% oma maa-alast, midagi vas tu saamata, Venemaa Fö deratsioonile.
del kõik olulised peamised kategooriad kui aasta parimad. Taas irooniana võttis sõna äsja üks endine CRTC endine erivolinik, juhataja Peter Men zies, kes lausus intervjuus järgnevalt. Et C-10 seadus pole mitte ainult vaba ja piiramatu eneseväljenduse murdmine, rikkumine, sellest üleastumine, vaid koguni tõsine atakk ja pealetung demokraatia vunda mendile. Veel mitte nurgakivile – aga kas see on kaugel, kui keelustatakse sõnavabadust, isegi piltlikult video, muudes vormides? Guilbault väidab, et C-10 reguleerib striimijaid (jälle kole laensõna) nagu Netflixi, et ei ole seaduse eelnõu mõeldud sekkumiseks sotsiaalmeediasse. Ausalt, päevikupidaja ei paneks pahaks just sotsiaalmeedia reguleerimist. Sealt tuleb ju nii palju pealiskaudset, tihti nõmedat, narrusi isegi. Miks mõni meist ei kuulu nendes osalejate hulka kui levitajad ja tarbijad. Pare matki teha. Aga ülalolevat kaaludes, kui indiividi soovitakse reguleerida, mitte vaid nagu CRTC meedia ettevõtteiga teeb, siis riigivõim ületab mõistuse. Ometi aga mõistus, eriti kaine selline, üle tab tsensuuri. Kui valitsus arvab, et on targem kui inimene, kes oskab mõtelda, siis ei ole ühiskond ses riigis kaugel totalitarismist. Hämmastav fakt. Vaid 20% inimkonnast elab maal, kus on sõnavabadus, kus ei otsusta riigi hirmuvalitsus. Hiina inter netitsensuur on parim näide. Huvitav jällegi, et mitmed pahed tulevad sealt. Pandeemia vaid viimane. Väidetavalt on C-10 seaduse eelnõu selleks, et keelata viha levitamist, mis poliitiliselt üli korrektses maailmas on oi-kuisubjektiivne. Nagu propagandat. Lastega tegelevat pronograafiat. (Kuid kuidas täiskasvanutega? Kas see ka pole räige, inimvastane? Québecis on juba seadus, et nädalas peab olema selliseid
Viljandi raekoja kell-ajanäitaja sai kultuurimälestiseks
numbritega. Need on üle elanud sõja, mitu riigivõimu ning kell teenib endiselt linnarahvast. Kell-ajanäitaja koosneb raekoja esimesel korrusel asuvast emakellast, kolmandal korrusel olevast löögimehhanismi käivitamise harukellast ja ajamist, tornis asuvast neljast tütar- ja löögikellast, kella erinevaid osi ühendanud elektrisüsteemist ning pööningul asuvast löögivasarast ja tütarkella algupära sest numbrilauast. Kell lööb pooltunnil ühe löögi ja täistundidel vastavalt tundide arvule. Ajalooline emakell raekoja esimesel korrusel on süsteemist lahti ühendatud, kuid töötab iseseisvalt ja on oma praeguses asukohas ka oluline interjööridetail. Viljandi raekoja tornikell on 1930. aastate kellamehhanismi ainulaadne näide ning ajaloolise linnasüdame iseloomulik detail. Eestis analoogseid kell-ajanäitajaid kultuurimälestisena kaitse all ei ole. Kunagi levinud kell on tänapäeval haruldane ja võib olla ainus seda tüüpi kell, mis on siiani säilinud ja töötab. Viljandi raekoja kell-ajanäitaja kuulub Viljandi linnale. Kella mälestiseks tunnistamise ettepaneku tegi Viljandi linna elanik Ülo Stöör 2018. aasta novembris. (Allikas: kultuuriministeerium)
Sel nädalal kuulutati kultuu riministri Anneli Oti otsusega kultuurimälestiseks 1932. aas tal Viljandi raekoja torni pai galdatud kell-ajanäitaja. See telliti omal ajal AEG tehasest ja on praeguseks haruldus. „Riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega objekt esindab Eesti ainelise kultuuripärandi hinna lisemat osa. Viljandi raekoja pea 90 aasta vanune kell pole ainulaadne mitte üksnes Eesti, vaid kogu Euroopa kontekstis,“ ütles kultuuriminister Anneli Ott. Viljandi raekoja kell pärineb Saksamaalt, maailma ühest juhtivast elektroonikatehasest AEG ja selle on tõenäoliselt kujundanud tollane tuntud arhitekt ja disainer Peter Behrens. Viljandi linn ostis Saksamaalt moodsa automaatelektrikella pärast se da, kui 1931. a valmis Viljandi raekoja hoone ümberehitus ja sellest sai esimene moodne raekoda Eestis. Nelja numbriplaa diga kell maksis 4500 Eesti krooni, see paigaldati raekoja torni, kus näitab praeguseni aega. Kõik kella seadmed on märgistatud AEG tüübi ja seeria videosid 8,5% protsenti kanadalaste osalusega! Milline nõmedus!) Toronto Sun’i kommentaator Brian Lilley võttis samuti C-10 teemal sõna möödunud reedel, peegeldades Hopperi seisukohti. Otsekohesemalt, nagu Lilley’l kombeks, sugereeris ta, et lubadusi järjest murdev valitsus lii gub kommunismi poole (see on allakirjutanu järeldus, Lilley otse nii ei kirjutanud). Mida on ka märgata nende hilinenud väärdiktaatidega, mis keelavad siin riigis inimvabadusi seoses pandeemiaga. Tõesti ei saa mõni aru, miks neile hääletati, teades nende ajalugu. Lisades,
et ka konservatiividel pole helge selline. Kuid see on demokraatia pahe – viletsatest parim va lida. Tsensuur pole lahenduseks. Ikka peaks valitsema inimese enese selge mõistus. Paraku ajuloputus toimub tänu, jälle irooniliselt, sotsiaalmeediale. Paljud ei oska iseseisvalt enam mõtelda. Kui inimene ise ei saa aru, kui pole head kodust kasvatust olnud, mis on õige või vale, kirikus ei käi, koolis ei õpi, siis olemegi vaimselt hukas. Kes oleks seda oodanud siis, kui internet oli lapsekingades. TÕNU NAELAPEA
