Nr. 18
EESTI ELU reedel, 7. mail 2021 — Friday, May 7, 2021
9
„Cooking with Mart“ 2: õp. Mart Salumäe tutvustas lihavõtte-järgseid toite Kui eelmises, märtsikuus toimunud saates tutvustas Toronto Peetri Koguduse õpetaja Mart Salumäe VEMU ürituste sarjas paastuaja toite, siis seekordses, 28. aprillil linastunud kokashow’s oli juttu paastule järgnevast ajast ning vaatajate silme all valmis hõrgutav lambakints rohkete lisanditega, pluss palju muud. Mõlemad üritu sed kannavad nime „Cooking with Mart“ ning need on järel-vaadatavad VEMU YouTube’i kanalil. Fotod, filmimine ja monteeri mine – Kaisa Kasekamp. Kokku tutvustas Mart sel korral nelja toitu: külmsupp peedi ja keefiriga, ahjus küpsetatud lambakints, ahjus küpsetatud lillkapsas ning piimakissell. Kõik valmis vaataja silme all, nõudes küll rohkem või vähem eelnevat ettevalmistusaega, kuid toiduvalmistaja asjalikud kommentaarid ja nõuanded aitavad kindlasti ka nende toitude esmakordsel valmistajal tulemuseni jõuda. Kõige rohkem aega nõuab kindlasti lambaprae valmistamine. Seda tuli eelnevalt 12 tundi või enamgi kolmekordses kilekotis (plastic bags) – (et ei oleks lekkimist) kinniselt mari neerida, kusjuures marinaadis oli muuhulgas kaks tassi üli kanget kohvi. Lambakints oli eelnevalt pikitud porgandi ja küüslauguga (topitud väikes tesse aukudesse). Siis läks lam-
mas ahjupotti, rasvasem pool ülespoole (kuigi seal palju rasva polnud), alla natuke õli ja kaheks tunniks küpsema. Lisan diteks porgand, nuikapsas, sibul, kartul, mida toiduval mistaja kenasti paigutas lamba kintsu ümber. Peale kaste – oliiviõlist, valgest veinist, sojakastmest (ainus, mis lambale soolasust annab), veest; pluss pipar ja loorberileht. Praad küpseb võrgu sees (millega ta poest ostes tuleb) ja enne serveerimise algust tuleb see mõistagi eemaldada. Tuleb jälgida, et praad seest roosaks ei jää ja vajadusel lisada küpse tusaega. Küpsetamise ajal jutustas Mart, et tegu on Austraaliast pärit lambaga ja kasutatud retsept pärineb ühelt soome pastorilt – isegi need, kes muidu ütlevad, et nad lammast ei söö, teevad seda hea meelega! Vahepeal valmis külmsupp, mille retsept pärineb raamatust „Salendavad supid“, mis Mar dile eelmise kokasaate järel kingiks saadeti. Selle koostisai neteks on peet, keefir, marineeritud kurk, maitseained, garneeringuks munalõik. Lihtne valmistada, ei pea tulele panema, kõik segatakse kokku külmalt, pannes vähemalt pooleks tunniks külmkappi seisma, et lasta maitseainetel seguneda. Mart rääkis ka keefirist – tema kasutas kuulsat Tallinna keefiri, millenimeline ka Torontos eu-
Pilk minevikku
Poko poesell meenutab Kui Hillside Bakery, viimane Toronto eesti pagar sulges oma uksed, siis tuli rukkileiba venelaste käest osta. Tralla (pagariäri on Dimpfelmeier ammu ära ostnud) peenleiba ikka sai, aga nüüdseks on seegi siinsetelt lettidelt kadu nud. Kuid kuuldavasti Otta was seda ikka müüakse. Imelik. Oli siis heaks uudiseks kuulda, et poola ettevõte Starsky müüb eesti leiba – Eestis küpsetatud! Mõistliku hinnaga pealegi, kui arvesta da, et kõik – nii Eesti pagarid, importijad kui poolakad pea vad ometi ju selle müügi pealt teenima. Starsky, paraku, pole mitte lähedal. Mississaugas, meitelt 35 kilomeetri kaugusel. Aga kuna kodumaine leib on ikka parem kui ükski teine, saab aeg-ajalt retk ette võetud. Valik pole kunagi ühtlane. Tavaliselt langeb otsus Eesti Pagari mus tale vormileivale. Vahel on saadaval isegi peenleiba, mis meenutab Rooneeme oma, kuigi magusam. Ühel hiljutisel ostu käigul aga meenus meie vana hea Poko pood. Selle asupaiga, Peetri kiriku läheduses, kahekorruseliste majade – poed all, üürikorter selle kohal – kvartal tõmmati maatasa rohkem kui 30 aastat tagasi, sinna ehitati büroohoone. Mille
alumisel korrusel on ärid, pank, (hollandlaste ühispank) ka käsitööõlle-pruulija (Granite Brewery, üks Toronto parimaid, kus on lisaks restoran; õlut saab sealt ikka praegu, head einet mitte, poliitikute tõttu). See sõna, käsitööõlu, pole kunagi meeldinud – otsene tõlge ing lise keelest, craft brewery. Craft tähendab ka oskust – mitte ainult käsitööd. Eestlased võiks leida parema sõna. Kodupruul ta muidugi ei ole – pakuks hoopis meistripruul käsitöö asemele, eraldamaks suurest õlletehasest, kus villitakse mitte sugugi nii maitsvat kui seda, mida hoolega väikestes satsides pruulitakse. Vabandage õllest kirjutami sest, kui algmõte oli leivaga seotud. Kuid õlu olevat mõnele, muiates, vedel leib. Siinses keeles odravõileib. Ka meie leibkonnas on üks, kes arvab, et must vormileib on pisut õllemaitseline. Seda, kuna päts sisaldab ka linnaseid, osa heast rüüpest. Starsky, muide, pakub ka väga laia ja head assorti menti Euroopa õlledest riiulil. Paljusid, mida riigi viinamono polist kui ka õllepoest ei saagi osta. Poko meenus, kuna poola kad, teised eurooplased – nendel on pea ainus pood, kus tänapäeval ei näe teisi naha värve, on mitmeti nagu eestla
roopa poodides saadaval. Keefir on Eestis olnud populaarne jook juba pikka aega. Kunagi, aasta sadu tagasi, oli keefiri nime tatud „piimaviinaks“ selle imeväikese alkoholisisalduse tõttu, aga sellest end purju juua kindlasti ei õnnestu – Mardi sõnul tuleks selleks juua keefiri lausa kaks ämbritäit, seda aga keegi vaevalt suudab. Keefir sisaldab eneses palju kasulikke toiteaineid, kaasa arvatud probiootikume. Seejärel valmis lillkapsas – terve kapsapea, eelnevalt pestud ja lehtedest puhastatud, pandi suurde potti soolaga umbes viieks minutiks keema, siis ahjunõusse, määrides seda võipulgaga ja ladudes peale juustulõike, siis ahju seniks, kuni juust hakkab mullitama. Serveerimiseks lõigata sekto riteks nagu torti. Magustoiduks valmistas Mart seekord piimakisselli, mis on üks tema lapsepõlve lemmik magustoitudest, siin Kanadas aga võib-olla mitte väga palju tuntud, kuigi sarnaneb vanilli pudinguga. Tema ise eelistab seda teha täielikult kitsepiimaga, aga võib ka lehmapiimaga pooleks. Lisada tärklis, suhkur, vanillisuhkur – keeta, segada – läheb paksemaks, tõuseb keema, lasta podiseda... Täpsem retsept ja valmistusõpetus selles lehes, lk. 7. Ja olidki kõik seekordsed road valmis. Järgnes söögipalve
sed. See märkus pole rassistlik, vaid nii, nagu ta on. Õieti, hurjutan oma rahvast. Vähemalt poes olles, järjekorras. Keskkooli viimastel aastatel palkasid Poko poepidajad Hilda ja Aadu Pirnsalu allakirjutanu poeselliks pühade eel. Pärast mind ka noorema venna. Keel suus, toona olin otsa isegi viisakas. Vajadus minusuguse järgi oli siis lihtne. Just jõulude ja lihavõtete eel oli suurim nõudmine kodumaise järgi, rosoljest verivorstide, süldini. Ka kondiitriaknas oli väga palju maitsvat. Selli, kellel emakeel päris ladus, oli tarvis, kuna noil aegadel oli tihti järjekord isegi väljaspool väikest poodi, kuhu ehk mahtus mugavalt 25 ini mest, aga vajadusel sai kuni 40 sisse kiiluda. Pühade eel oli ka ainus aeg kui, nagu Starsky lihaletis, tuli oodates number võtta. Just Starsky lihaleti ees tung lemine, kus poola mutikesed sugugi ei arvestanud viisakuse ja distantsiga, tõi mälestuse Poko aegadest. Kuna kahtlemata need eesti tädikesed, kes Pokos toona nõudlikult oma soove esitasid, on ammu Taevariigis, siis julgen kirjeldada tüüpilist vanemat eesti prouat, kes toona pühadesisseoste tegi. Just naisterahvast, kuna mehed käisid tol ajal harva poes, kui just ei olnud lesed või poissmehed. See pole seksistlik meenutus. Nii ta oli, ajalugu muuta ei saa. Leivaga oli nii, et mitte
Fotod, filmimine ja monteerimine – Kaisa Kasekamp.
Johanna Helin ja Kaisa Kasekamp (VEMU), kes käisid Mart Salumäe juures filmimas, said ka osa rikkalikust õhtusöögist. Kõik toimus Covidi reegleid silmas pidades. (Filmimine sai teoks märtsis, kui veel ei kehtinud stay-at-home-order.)
– mis oli kasutusel just Mardi lapsepõlvekodus Eestis – ja söömaaeg võis alata. Mart soo
vitas video vaatajail ka ise nimetatud roogasid järele proo vida. (EE)
ainult ei küsitud, kas see on tänane (!), vaid nii mõnigi soovis isegi leiba näpistada, kinnituseks. Õnneks lahtiselt eesti pagarid leiba ei müünud – siis. Läbi kile võis pigistada leiba küll ja Pirnsalud, kes olid väga head ja viisakad inimesed, olid ütelnud mulle juba esimesel tööpäeval, et tuleb igale kundele, ta soovile vastu tulla. Siis liha ja vorstide letis sai nalja. Tollal ei oldud grammide, kilode peale üle mindud. Ka praegu on kummaline toidupoes näha, et kaalu järgi müüdava hind on suurelt naeltes antud, väikestes tähtedes grammides. Meelde on jäänud üks stamm kunde, alati väga peenelt riides valgejuukseline daam, kes aga kaalu järgi ei tellinud. Vaid nii, et ,,noormees andke mulle kuus seibi schinki; ja mitte eriti paksult lõigata, ma palun Teid“. Küll oli hea, et viilutamismasin oli teisal, sai daamile selja kee rata ta soovi täites ja samas muiet peites. Pirnsalud olid tõesti head inimesed. Aadu oli, muide, ka väga hea näitleja pagulasteatris nii Saksamaal kui Torontos. Ta oli ka muheda huumoriga, ülitöökas, paistis, et tal und eriti vaja ei olnudki, kuna enne kukke ja koitu oli ta pagari juurest leiba toomas, kondiitrilt berliini pannkooke ja kohupiimakooki, muud peale võtmas. Ühel õnnetul hommikul libises ta furgoonis kohupiimakoogi karp nii, et ilusast koogist oli
ainul hunnik järel. Paras summa vastu pükse, ei suur kook odav ei olnud, kui otsutada tüki müügihinna järgi. Aga hea Aadu oskas sellile vähemalt head meelt teha – lubas tal lusikaga seda kohupiimakooki süüa, nii nagu süda lustis. Päris mitu päeva sai nii tehtud. Tänaseni, kui külas sellist pakutakse, palun ainult väikese tüki. Ka muidu oli Aadu lahke. Lubas oma käega ossi võtta. Vorsti „kannikad“ ehk otsad olid sellised, mida müüa ei saanud. Sai kõrvale pandud, lõunal söödud. Aadu pakkus ka oma keedetud sooja sööki siis, muude vooruste kõrval oli ta ülihea kokk. Ja teate ju, kuidas teismelised noormehed oskavad süüa. Kõht pole kunagi täis. Ta rostbiif oli oivaline, ning kuna suur keskkool oli lähedal, otsustas ta saiakesi, kus see hõrgutis vahel, odavalt müüa. Siis oli tunglemine enam kui selline nagu Starskys. Ka kardavoid teadsid, et Poko võileivad on head. Kuidas siis noortekari neile teed tegi, eelisjärjekorras said politseinikud teenindust. Õige kah, sellist viisakust näeb tänapäeval harva. Pirnsalud kolisid pärast sunduslikku Poko pinna müüki taasiseseisvunud Eestisse, kuhu nad on ka maetud. Mälestused neist ja heast eesti leivast on aga sama ehedad, kui oleks nende poeleti taga seisnud üleeile. TÕNU NAELAPEA
