8
EESTI ELU reedel, 13. mail 2022 — Friday, May 13, 2022
Nr. 19
Tunne Kelami mõtteid mineviku, tänapäevase maailma ning väärtuste teemal Möödunud aastal 85. sünni päeva tähistanud Eesti poliitiku Tunne Kelami tegevuste ja saavutuste nimekiri on pikk – ta on Isamaa erakonna auesimees ja kauaaegne Euroopa Parla mendi liige (2004-2019), üks Eesti Vabariigi Kodanike Komiteede liikumise algatajaid ja EV Kodanike Peakomitee esimees; ta valiti 1990.a. Eesti Kongressi liikmeks ning tegutses 1990-ndate algul Eesti Komitee esimehena. 1991. aastal osales Kelam Eesti iseseisvuse taasta nud Kongressi ja Ülemnõukogu vahelise rahvusliku kokkuleppe saavutamisel ja oli 1991–92 Põhiseaduse Assamblee liige. Tal on suur roll Eesti taasta
mise taotluste tutvustamisel välismaal. 26. veebruari k.a. ajalehes Postimees ilmus Tunne Kela mi intervjuu Aimar Alto saarele, kus ta rääkis nii oma pikast teest poliitika vallas kui avaldas arvamust mitmetel tänastel aktuaalsetel teemadel. Refereerime siinkohal seda pikka, huvipakkuvat usutlust. Intervjueerija nimetab Tunne Kelamit Eesti vabanemisprotsessi üheks käilakujuks ja vaimseks liidriks, esitades loo algul küsimuse Kelami kujunemise kohta, millele usutletav vastas järgmist: „Isa – kunstnik, luuletaja ja vaimulik, ema – helilooja ja
Kanada nädal võitluses COVID-19ga Toronto linnapea John Tory teatas esmaspäeval City Halli juures toimunud uudistekon verentsil COVID-19-ga seotud eriolukorra, mis kestis 777 päeva, lõppemisest linnas. Linnapea sõnul on see veel üheks märgiks, et linn on saabumas tagasi normaalsema eksistentsi juurde. Tory mär kis, et oleme küll õigel teel, ent peame samas meeles pida ma, et COVID-19 ei ole möö das. Eriolukord kuulutati Torontos välja 20. märtsil 2020, linnas oli siis 304 laboris kinnitatud Covidi juhtu, enamik seotud hiljutise reisimisega. Sellest ajast saadik on linnas registree ritud enam kui 312.000 kinnitatud juhtu, milline arv on eks pertide sõnul märkimisväärselt alahinnatud seoses limiteeritud PCR-testimisega. Toronto terviseametnik dr. Eileen de Villa ütles, et samal ajal, kui kõik viirusega seonduvad rahvatervise indikaatorid on praegu langemas või stabiilsed,
peaksid elanikud lähikuudel sotsialiseeruma nii palju kui võimalik väljas, samuti tegema kindlaks, et vaktsineerimised on vastavalt ajakohastatud. Ka terve Ontario ulatuses on näitajad viimastel nädalatel paranenud – kolmapäeval oli testide positiivsusnäitaja 11,3%, madalaim alates 10. märtsist. Ontario haigalates oli kolma päevase seisuga ravil 1528 patsienti (nädal varem 1698), neist 176 intensiivravil (nädal varem 199). Reedel ütles Kanada kõrgeim terviseametnik dr. Theresa Tam, et reovee andmed näitavad viiruse kuuenda laine platood või kõrgpunkti järgset langust mitmetes Kanada piirkondades. Public Health Agency of Canada ja Statistics Canada on alustanud uuringut, et saada ideed, kui paljud inimesed kannatavad pikaaegse Covidi all, millega võib olla seotud mitmeid erinevaid sümptomeid.
Eestis on emadepäeva peetud sada aastat
emadepäeva tähistamiseks 1922. a Soome eeskujul. Eesti Naisliit valib igal aastal aasta ema. Tänavu sai selle tiitli Eesti Lasterikaste Perede Liidu president, nelja lapse ema Aage Õunapi. Emadepäeva aktusel kõne pidanud president Alar Karis kutsus nägema emade rolli laiemalt ning toetama nende püüdeid ka perevälises elus. Karis palus meeles pidada ka Ukraina emasid, kes ise või kelle lapsed on praegu kodumaal sõjas. (ERR/EE)
Eestis on emadepäeva peetud juba 1922. aastast. Sellele tra ditsioonile pandi alus kirjanik Helmi Mäelo eestvedamisel Tartumaal Udernas asuvas talus. Sel aastal tähistati emadepäeva sünnikohas 100 aasta möödumist esimesest emadepäevast. Uderna koolis õppinud Helmi Mäelol tekkis idee
(Kanada ajakirjanduse põhjal – CTV News, CBC, Globalnews – EE)
T.E.S. Täienduskooli lapsed emadepäevakaarte valmistamas. Foto: EE
koorijuht, olid kristlike tõekspidamiste kandjad ning hoiakult selgelt vastu nõukogude korrale. Isa kuulas välisraadioid soome, inglise ja saksa keeles, oli pärast Eesti taasokupeerimist 6-7 aastat pidevas arreteerimise ohus oma sõja-eelsete rahvus vaheliste kontaktide ning noorsootöö pärast, veetes tunde Pagari tänaval ülekuulamistel. Ema heideti 1949 Heliloojate Liidust välja, kuna keeldus kirjutamast muusikat tekstidele, mis sisaldasid Stalini nime; ta vallandati järgnevalt muusika pedagoogi töölt Pedagoogilises Instituudis. Muide, emalt sain ma esimese poliitilise õppetunni, mis mõjutas kõike edasist. Oli Stalini aeg, haigele emale toodi valimiskast koju ning eeldati, et ta tänulikult laseb sedeli ainukandidaadi nimega kasti. Selle asemel teatas ta, et valimised on põhiseaduse järgi salajased, läks oma sedeliga kõrvaltuppa, sul ges ukse ning tõmbas minu silme all kandidaadi nime maha. Seda hoolimata kuuldustest, et KGB on kõik sedelid salaja märgistanud ning selgitab välja vastuhääletajad. Sõnum minule oli selge – kui sain valimiseali seks, hääletasin alati kompartei nimekirjade vastu,“ lisades, et võib puhta südamega öelda, et tema kui kodanik pole nõuko gude võimu kunagi poliitiliselt toetanud. Edasi räägib Tunne Kelam pool-sunduslikel oktoobrirevolutsiooni ja 1. mai paraadidel mitte-osalemisest ning sellest, kuidas kujunes alternatiivide otsimine nõukogude propagandale. „Alustasin keskkooli lõpuklassis BBC ingliskeelsete saadete regulaarset kuulamist – erinevalt eestikeelseist neid ei segatud. BBC muutus aasta kümneteks mu koduraadioks. See vormis minu mõtteviisi nii, et vaimselt elasin juba aasta kümneid vabas ühiskonnas enne sinna füüsiliselt jõudmist aastal 1989.“ Ta jätkab, et sõltumatut infot otsides õppis ise juurde saksa, prantsuse, poola ja itaalia keele; paljude erinevate väljaannete lugemisele lisandus maailmavaateline ja filosoofiline kirjandus. „Kuidagi hakkasin järgima Oskar Looritsa 1938.a. kirja pandud ideed, et ühiskonna baasiks pole mitte tsentraliseeritud võim, vaid üksikisik. Looritsa sõnul määrab iga isiku väärtuse ja kaalu esmajoones tema vaimne selgroog, tema maailmavaade ja iseloom. Looritsa retsept on aegumatu. Ta väidab, et kui inimesed kasvavad vaimselt selgrootuiks, algab sellest nende vaimne langus, millele varem või hiljem järgneb ühiskondlik lagune mine. Ja vastupidi – et indiviid kui ka ühiskond püsiksid vabana ja iseseisvana on Looritsa hinnangul tingimata vajalikud just need kolm komponenti – vaimne selgroog, kindel maailmavaade ja väljakujunenud ise loom,“ ütleb Kelam intervjuus. Küsimusele aktiivsesse vastupanuliikumisse jõudmise koh
Foto erakogust
ta vastab Kelam, et see oli loogiline sisemine areng. „Kui maailmavaade oli kujunenud, tekkis küsimus, mida saaks teha, et olukorda pisutki muuta. Pidasin loenguid, organiseerisin pool-põrandaaluseid haritlaste ringe, levitasin alternatiivset infot. Sellest kasvas mõte – kuidagi peaks välismaailmale märku andma, et vähemasti osa nõukogude Eesti elanikke ei toeta kommunistlikku võimu ning soovivad iseseisva rahvusriigi taastamist. Põrandaalused Eesti Rahvusrinne ning Eesti Demokraatlik Liikumine volitasid mind 1972 koostama ÜRO-le adresseeritud läkitust. Selle saabumine Läände taasteadvustas meedias Eesti sei sundit ning meie nõuet: välja viia nõukogude okupatsioo ni väed ning korraldada ÜRO järelvalve all vabad valimised. Järgnes kriitiline 1975. aasta, mil KGB korraldas massilise operatsiooni memorandumi autorite väljaselgitamiseks, üle noatera pääsemine vanglast, kaheksa aastat öise töölisena Ranna sovhoosis, regulaarne informatsiooni vahendamine va basse maailma inimõiguste mahasurumisest. Siis osavõtt Hirvepargist, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamisest 1988, kodanike komiteede liikumise käivitamine 1989, mis päädis Eesti Kongressi kui rahvusliku alternatiivi valimistega 1990, et taastada iseseisvus EV seadusliku kodanikkonna baa sil...“ Juttu tuleb kommunismist laiemalt – Kelam ütleb, et kommunistlik diktatuur pole minevik, mainides kommunistlikust ideoloogiast inspireeritud re žiime maailmas, ning et ikka ja jälle kostab akadeemias kui ka meedias kommunismi kui sotsiaalset ideaali õigustavaid hääli. „Minu vastus, mille esitasin oma Euroopa Parlamendi lahkumiskõnes aprillis 2019 on see, et kommunismi natsismiga võrdselt hindamine ja tänapäeva kriitilisemad sündmused kuuluvad orgaaniliselt kokku.“ Ta jätkab, et kas poleks olnud tuhat korda praktilisem, tuhan deid elusid ja energiat säästvam, kui demokraatlikud riigid oleksid 30 aastat tagasi teinud ühise moraalse pingutuse, et võrdsustada totalitaarne kommunism natsismiga? „Alles 2009 jõudis selleni Euroopa Parlament. Kuid see oli üksnes algus. Vaja on täitevvõimude ühist otsust. Küsimus on meie tulevikust
ja turvalisusest. Tegemist on vajadusega mõista, millest ja miks tekkisid sellised kohutavad nähtused nagu kommunism ja natsism, mis häbimärgistasid ja armistasid terve 20. sajandi.“ Tunne Kelam räägib, et olles elanud pool sajandit totalitaristliku kommunismi all, oli suhteliselt kergem orienteeruda, sest sellistes süsteemides on kurjus kontsentreeritud; paljudel ei olnud ju kahtlust, kus kurjus asub, kus asuvad vale ja vägivald. „Nagu Solženitsõn seda geniaalselt defineeris: kommunistlik süsteem tugineb kahele sambale. Need on vägivald ja vale. Üks ei suuda teiseta hakkama saada. Vägivald on esmane, kuid varsti vajab ta mingisuguseid maske ja loore, et ennast kuidagi õigustada, et end salongikõlbulikuks teha. Kommunismi vägivald mõneks ajaks taandus, kuid tema vale on suhteliselt hästi püsinud. See vale koos Lääne-poolse soov mõtlemisega näha asju paremas valguses on jätnud kauapüsiva jälje. Igapäevaelu pinna all aga ühendab vaba demokraatlikku ühiskonda ja totalitaristlikke režiime pragmatism ja selle räigema ilminguna korruptsioon, mis juurdub inimloomuse kõige sügavamates kihtides. Prag ma tism ja korruptsioon eelistavad hetkekasu põhimõtetele. Kom munistlik diktatuur Euroopas poleks saanud nii kaua eksis teerida, kui vabad maad oleksid võtnud tolle diktatuuri olemuse suhtes põhimõttelise hoiaku.“ Ta kõneleb usutluses ka, et selliste arengute üks tahk on läänelike väärtuste vesistumine. „Mis on väärtused? Minu kogemuse alusel on Euroopas üldiselt hakatud väärtusi samastama “euroopaliku elulaadiga“. Kuid elulaad iseenesest ei ole püsiväärtus! Väärtusi ei saa rätsepa kombel sobitada hetkel moes oleva elulaadi mõõtudele. Väärtused on igavikulised. /.../“ TK mainib, et kurjus ja vale pole vabast maailmast kadunud, vaid pihustunud ja lahustunud nii, et tõe ja vale eristamine on muutunud väga keerukaks. „Selle eest hoiatas juba 1930te algul Aldous Huxley oma raamatus „Hea uus maailm“, ennustades ühiskonda, mille liikmed kaotavad heaolu, mugavuse ja rahu nimel põhilise – oma isiksuse ainulaadsuse, väärikuse, sideme oma ajaloo ja kultuuripärandiga, moraalse vastutuse. Tänapäeva lääne ühiskonnad on suurel määral (Järgneb lk. 9)
