4
EESTI ELU reedel, 8. jaanuaril 2021 — Friday, January 8, 2021
Nr. 1
Jõulukiri 2020 Head kodused! Üheksa kuud pandeemia-aja vabatahtlikku kodukarantiini hakkab läbi saama, sest oleme abikaasaga nii vanuse kui ter vise poolest riskirühmas. Oleme juba õppinud sellega elama, aga hoopis teisiti, kui kogu meie varasem elu on olnud. Vanarahva ütlus, et tahtmine on taevariik, vanal jumalal omad plaanid, osutus enam kui tõeks. Kõik eluplaanid tuli üm ber mõelda või õigemini lõpeta da plaanimine üleüldse, sest miski polnud ühtäkki enam kindel. Esimesed paar kuud, märts-aprill, olin otsekui halva tud, needitud tele, raadio- ja leheuudiste vaatamisse, mis ajas üha enam ärevile ega lasknud magada. Igapäevased viirusnak kuste ja -surmade arvud muud kui kasvasid ja tulid iga päeva ga lähemale. Algul ei teadnud kedagi, kes oleks teadnud keda gi, kellel olnuks nakkus või keegi oleks surnud, ent mais- juunis hakkas neid perekondi tasapisi tulema – üks siin lin nas, teine seal osariigis, kuni juba meiegi väikeses ülikooli linnakeses jõudsid augustis-sep tembris nakkusteated algkooli ja ülikooli. Kuna mu abikaasa Jack on üle 65 aasta vana, lubati tal alustada on-line õpetust Dakota Osariigi Ülikoolis juba aprillis ja sellest saadik pole ta oma jalga ülikooli tõstnud. Suvel tõi ta kõik tööasjad kodusesse töötuppa ja nii ta seal allkor rusel istub ning peab oma loen guid ja seminare, hindab töid ja osaleb lõpututel virtuaalkoo s olekutel. Jack räägib iga päev tund või kaks Floridas elava vanema õe Judyga, kes elab ihuüksinda peaaegu et džunglis
– Jack on olnud pea aasta otsa tema ainus inimkontakt. Judy on kõrge vanuse tõttu riski grupis ega käi kusagil väljas. Sügiseks muutus viiruslaine veel ägedamaks, nii et nüüd on pea pooled meie tuttavad kas ise haiged olnud või on keegi nende lähikonnast nakkuse saa nud. Lõuna-Dakota osariiki valit sevad vabariiklased, kes vastus tavad mistahes piiranguid, ses tap pole siin kehtestatud isegi mitte üldist maskikandmise ko hustust, samas on vabalt lastud toimuda ülisuurtel rahvarohketel festivalidel, laatadel, pidudel ja kokkutulekutel, mille tagajär jeks on mõistagi viirusnakkuse plahvatuslik kasv mitte ainult meie osariigis, vaid ka selle massiline levik ja levitamine teistesse osariikidesse. Nii saa vutasimegi tänavu novembris lausa maailma suurimad nak kusjuhtumite ja surmade arvud tuhande elaniku kohta, kuigi osariigis elab vaid 900 000 inimest, siin on hästi hõre asus tus ning meil pole õieti ühtki suurlinna, suurim linn Sioux Falls on umbes Tartu suurune. USAs on üldiselt olnud pan deemia olukord olenevalt osarii gist 5-10 korda hullem kui Eestis ja Soomes. Kusagil poes ega asutuses me ei käi, asju ajame ainult telefoni, posti või välkposti teel. Mida kontaktita ajada ei saa, see jääb meist ajamata. Toidu ja muud kaubad tel lime veebi kaudu ja toome au toga koju nõnda, et sõidame poe ette, sinna, kuhu on tek kinud parkimiskohad kontaktita klientidele, avame auto taga ukse, istume tagasi autosse, paneme maski ette ja helistame
Lumetuisk on kudunud Hermani järve pargi tualettruumi uksele Haapsalu salli.
poepoistele, nemad tulevad maskides välja, laovad tellitud kauba auto tagauksest sisse, löövad selle kinni ja ärasõit. Kodus puhastan desinfitseeri mislapiga üle iga asja, mis majja sisse tuuakse. Kord päe vas pühin igaks juhuks üle ka kõik ukselingid, nupud, lülitid, auto sees need osad, mida poekäega puutusin, sest uurin gud on näidanud, et covid-vii rus säilib pindadel vähemasti 1-3 päeva, olenevalt materjalist. Sagedane kätepesu oli rutiin ennegi, aga nüüd olen pidevalt käsi pestes ja desinfitseerides naha nii ära kulutanud, et kätekreemi kulub kilode kaupa. Kui suveks oli selge, et vii rus avalikes veekogudes ei levi, hakkasin ujuma kohalikes järve des, sest basseini ei saanud vii rusohu tõttu kasutada. Kuumad kontinentaalkliima suved muu davad järveveed paraku ruttu roheliseks ja vetikarohkeks, sest ega vabariiklased piira ka far mereid, väetisi lastakse muud kui vabalt veekogudesse voolata. Siis leiutasin kavaluse: jälgides tuule suunda, leidsin ikka lähi järvedes sobiva ranna, kust tuul oli vetikarohke rohelise vee ära puhunud ja sain siiski ujuda. Kui puhus lõunatuul, oli lõuna rand puhtam, kui põhjatuul, sain põhjarannas ujuda. Ja tuuled on siin Põhja-Ameerika kõrgel keskplatool ägedad ning vä gevad. Jäingi igapäevaselt ujuma kuni novembri lõpuni välja. Nii sai minust esmakordselt elus ta liujuja: viimane kord, kui vette läksin enne jäätulekut, oli vesi 2°C (34F). Esimesi kergeid jääkilde pidin siis käega laiali lükkama. Põhjamaine ujumis harrastus pälvis kohaliku aja lehe tähelepanu ning pärast leheloo ilmumist tekkis mitte ainult et fänniklubi, kes ko gunes vaatama, kuidas ma jäi ses vees ujun, vaid mõned jul gemad tulid isegi paar-kolm korda koos minuga vette. Detsembris on järved kah juks paksu jääga kaetud, nüüd saab lahedasti liugu lasta või uisutada, sest lund pole eriti tulnud ja see vähenegi, mis viimase tuisuga tuli, puhus jääd mööda tormikiirusel kaunitesse mustritesse, jättes osa järvepin da klaas-siledaks ja libedaks. Käin iga päev vähemalt tun ni-poolteist Hermani järve par gis jalutamas, kus teen enda ja sõprade meeleheaks loodusfoto sid jää- ja lumemustritest ning värvikatest loojakutest, mis on tänavu tõesti eriliselt huvitavad ja vaheldusrikkad. Arvatakse, et loojakud on nii tumeoranžid ja punased suurte Kalifornia maas tikupõlengute tõttu, aga võib- olla ka muudel atmosfäärimuu tuste põhjustel. Olen hakanud pilte tegema ka päiksetõusudest, raske uskuda! Pole enam pikka ja sügavat und nagu vanasti, sest igapäevased pandeemia-, poliitika- ja peremured ajavad meeled ärevile ega anna sügavat
Minu talvevaasid, kõik taimed oma aiast, vaasid teen novembris enne esimest öökülma ja need kestavad kevadeni.
Lemmikpuu Hermani järve pargis.
unerahu. Nii minu pojapoeg kui Jacki noorem tütar töötavad eesliinil ja on iga päev suures nakkusohus. Muidugi paneb see muretsema. Suuremad kirja- ning uuri mistööd ei pole pandeemia oludes üldse edenenud, tunnis tan keskendumisraskusi, isegi raamatute lugemine, mis muidu on olnud meelistegevus lapsest saadik, on raskendatud ja tähe lepanu hajub kergesti. Väikse maid artikleid ja ettekandeid olen ikka teinud, korrastanud mulluses üleujutuses uppunud ja osalt õnneks päästetud kodu arhiivi ning arendanud paari uue raamatu ideed. Üks neist võiks olla näiteks „Uudised Tühirannast“ koos fotodega, mida hakkasin Palgeraamatus (aitäh Olev Remsule hea ema keelse nimepaneku eest inglis keelsele Facebookile!) kirju tama aasta viimastel kuudel Hermani järve pargis jm hulku mistest ning looduse muutumise tähelepanekuist. Need piltidega lühilood ja mu lühikesed zenvideod on osutunud ootamatult populaarseks ja kogunud endale kogunisti väikse fännklubi ehk
Tellige EESTI ELU 2021. aastaks!
maakeeli indrühma? Innustusin pandeemia ajal tõsisemalt loodusfotograafiast, alustasin kodusest lilleaiast, mis samuti on pakkunud suurt lohutust ja leevendust isolat sioonielu ajal, aga sügisest alates olen jäädvustanud aasta aegade muutust maastikel, val gust ja peegeldusi vees, lumel ja jääl. Olen amatöör, inspirat siooni olen saanud hea sõbra Viiu Härmi, aga ka loodusme hest poja Söreni loodusfotodest. Head nõu ning tunnustust sain ka oma uuelt sõbralt, 102-aasta selt inseneriteaduste doktorilt ja fotograafiaprofessorilt Endel Uigalt, kes elab USA idaranni kul ning kes avaldas hiljuti inglise keeles elulooraamatu oma põnevast, dramaatilisest elukäigust pealkirjaga „Where The Light Comes From. One hundred years looking back“ (Kust valgus tuleb. Vaadates sada aastat tagasi), kirjutatud koos G. Meredith Betz’iga. Kogu mu sotsiaalne elu ja ühiskondlikud kohustused (töö üleilmse eestluse riikliku prog rammi komisjonis ja selle (Järgneb lk. 12)
