Nr. 22
EESTI ELU reedel, 3. juunil 2022 — Friday, June 3, 2022
5
Kommentaarid ja arvamused
NATO-l on vaja kiiresti vormi saada Riho Terras, ERR Kahtlemata oli Nõukogude Liidu lagunemise järel kogu maailm väsinud pea poolsada aastat kestnud bipolaarsest vastasseisust ja seega valmis värskeks koostööks ,,uue“ Venemaaga. Kremloloogid jäid tööta või tembeldati nad russofoobideks. Läbi roosade rahuprillide vaadates tundus Venemaa paljude jaoks või ma lusena, suure rikkuse alli kana. Mugav oli silmi kinni pigis tades aktsepteerida, et tegelikult oli Venemaa sisepoliitiline olu kord muutunud pigem anarhiaks kui demokraatiaks. KGB ter rorirežiim jätkus FSB nime all, kuid läänemaailma soov seda mitte märgata oli suur. Sestap tuleb veelgi enam hinnata sobi va aja-akna leidmiseks eesmär gipäraselt tegutsenud Kesk- ja Ida-Euroopa riike, mis NATOga liitusid. Putini juhitud endise KGB eliidi poolt usurpeeritud võim Venemaal aga sellist alandust ei talunud ja asus koguma jõudu vastulöögiks. Lääs ei pööranud piisavalt tähelepanu Tšetšeenia iseseisvumisalgete hävitamisele ega ka näiteks Beslani veresau nale. Neid oli mugavam käsit leda Venemaa siseriiklike prob leemidena. Esimese äratuskella pani helisema alles Gruusia ründa
Mida Venemaa võis tahta ja mida ta on teinud Harri Kivilo Uurivad ajakirjanikud on pinninud juba päris kaua Ukraina sõda seiravaid kaitseja julgeoleku uuringute asja tundjaid: peamiselt selleks, et saada teada, millal ja kelle võiduga sõda lõpeb. Uurimata on jäetud, kas Putini tahe olla võimul kuni 2036. aasta lõpuni põhineb tema soovil muuta Venemaa edukaks suurriigiks; miks teised suur riigid ning Venemaa poolt vaikselt juhitud ÜRO pole püüdnud takistada Putinil aastal 2014 Ukrainat Venemaa osaks pidamast; miks Ukrania alade osalist hõivamist ei hakatud maailma rahu rikku misena käsitlema? Ja nii võis ki Putinil tekkida kindel tahe Ukraina Venemaa osaks muuta. Putini ekslikud olukorra hin nangud ja ukrainlaste kindel soov oma riigi iseseisvust kangelaslikult kaitsta muutsid Putini „erioperatsiooni“ ülimalt jõhkraks Ukraina sõjaks, mida enam pole ilmselt võimalik diplomaatilisel teel lahendada ka siis, kui ÜRO täidaks oma põhikirja esmatähtsat kohustust. Olukord on jõudnud faasi, kus üks osaline peab sõja kindlalt võitma. Enne Ukraina sõja algust võisid teised riigid ja uuriv aja
mine pärast seda, kui NATO rii gid 2008. a kevadel Bukarestis Ukraina ja Gruusia NATOpüüdlustele hundipassi andsid. Petlik rahulolu ja pikk ärkamine Kuidas oli samal ajal muutu nud NATO? Suure vastase üleöö kadumine tekitas eufooria ja lootuse kõikide sõdade lõpule. Selle lainel leidsid aga otse Euroopa südames aset sõda ning genotsiid. Maailma võim saim sõjaline allianss ei olnud naiivse rahulolu tulemusena selleks valmis. Sõjaline sekku mine Lääne-Balkanil nõudis aega ja poliitilise maailma muu tumist. Belgradi ründamine tähistas uut ajajärku, sõdu väl jaspool NATO territooriumit n-ö inimõiguste kaitsel. Need sõjad – olgu Balkanil, Afganistanis, Iraagis või Aafrikas – muutsid oluliselt konfliktide iseloomu, tehnikat, sõjakunsti ja väljaõpet. Selle paradigmamuu tuse valguses kahanes vajadus reaalse sõjalise jõu olemasolu järele. Piisas, kui olemas olid väikesed ning hästi varustatud, kuid ebaefektiivsed mitmerah vuselised (ühtsuse näitamiseks) üksused, millega oli võimalik lahendada enamik konflikte halvasti relvastatud vastastega. Läänes toimus hävitava kiiruse ga üksteisega võidu ,,maharel vastumine“.
kirjandus ehk oletada, et Putin tahab veel enne oma valitsusaja lõppu olla esimene valitseja, kes saab Venemaa muuta rahu meelseks suurriigiks, ilma et teised riigid ja raskerelvade tootjad peaksid sõjalist võime kust märgatavalt suurendama. Et Putin võis tahta arendada Venemaa normaalseks suurrii giks ilmneb selleski, et ta pole senini käskinud Venemaa Föderatsiooni riigiduumal rati fitseerida veebruaris 2014 allkirjastatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist riigipiiri lepingut. Putin oli ja on kindlasti teadlik, et Tartu rahulepingus määratud riigipiiri ei olnud Eestil vaja uue lepin guga asendada ning nüüd võib ta selle selgituse avaldamisega tõestada teistele riikidele, et Venemaa on asunud olema mitte ainult Eestile, vaid ka teistele riikidele, heatahtlik naaber. Eestile mittevajaliku lepingu ratifitseerimata jätmine oleks võimaldanud Eestil ilma suuri sõjalise kaitsevõimekuse kulutusi tegemata tagada oma rahvuse ja keele üle aegade kestma jäämine. Teadmine, et Venemaa uut riigipiiri lepingut Eestiga ei vaja, oleks saanud olla hea tõend Venemaa muu tumise kohta. Miks siis ikkagi asus Putin vahekorda Ukrainaga uskuma tult ebainimlikul viisil lahen dama? Kuna teiste riikide suurepärased ja siirad ukrain laste toetusavaldused ning Venemaa sõja kaotajaks jäämine
Pärast Gruusia sõda proovi sin ma 2008. a sügisel NATO sõjalises peakorteris planeeri vaid ohvitsere veenda sõjaohu reaalsuses. Mõistsin, et ainuke suhtumine oli anda meile, uutele imepisikestele liikmesriikidele, midagi rahustavat – nagu lapsele antakse suhkruvett, kui ta öösel halba und näeb. NATO Euroopa vägede ülemjuhataja, kindral Bantz J. Craddocki algatatud prudent planning ehk ettenägelik planeerimine oli just see lonks suhkruvett. Tolle ajani NATO sõnastikust puudunud väljendi lahtimõtestamisega tuli palju vaeva näha, sest igaühel oli sellest oma tõlgendus. Venemaa suurenev agressiiv sus, Ukraina ründamine 2014. a, väekoosseisu ülikiire suuren damine Uuraleist läänes ja pidev lääne- ning USA-vastane retoorika viis alliansi sammsammult lähemale NATO põhi ülesandega tegelemisele. Siiski ei uskunud kuni käesoleva aasta 24. veebruarini keegi, et Vene maa saaks kujutada reaalset sõjalist ohtu liitlaste territooriu mile. Sellest tulenevalt toimus iga eskalatsiooni järel rahustavate dooside jagamine: Balti õhu turbe missiooni muutmine tähtajatuks, NATO staabiele mentide (NFIU – NATO Force Integration Unit) loomine, eel paigutatud üksuste siirmine kõige enam mures olevatesse riikidesse ja haruplaanide (con tingency plans) algatamine.
Kahtlemata on kõik need olulised sammud, kuid vaid mõni riik võttis ohtu päriselt tõsiselt – siinkohal tuleb tun nustada Ühendkuningriiki. Üle jäänute jaoks oli see endiselt pigem solidaarsuse näitamine ja muresolevate ,,russofoobide“ rahustamine.
Evolutsioon on olnud märga tav, kuid alles nüüd oleme jõud nud nii kaugele, et enam ei kahtle keegi, millise ohuga Venemaa näol tegemist on. Viimaks mõistetakse ka seda, et NATO territooriumi ajutine kaotamine ja suurendatud jõuga tagasivõitmine ei ole variant – ega ole seda tegelikult kunagi olnud. Eesti on seda viimast tõika ehk kõige kauem niimoodi näinud ja olnud seeläbi veendu nud, et investeerida tuleb nii oma kaitseväe arendamisse kui ka tugevaisse liitlassuhetesse. Usk sellesse, kas Eesti sõdur ikka on võimeline ise Vene maaga sõdides oma riiki kaits ma, ei ole olnud sugugi suurem kui Ukraina sõduritesse enne sõda. Seda nii liitlaste hulgas kui ka teatud ringkondades Eestis. Ma pole päris kindel, kas need kahtlused on tänaseks kadunud. Seega on kätte jõudnud aeg Ukraina sõja analüüsi tulemuse na uuendada NATO pikaajalist kaitseplaani: määrata sõjalised
Need üksused peavad oma piirkondades harjutama, vajadu sel tuleb vastavad varud eelpai gutada. Mõni võimekus, nagu õhuruumi lahingupatrullid ja USA osalusega strateegilised võimed, peavad operatsiooni piirkonnas paiknema püsivalt.
Eesti ja eestlaste rahvaarv on kasvanud
aastat kauem. Viimase kümne aastaga on Eestis suurenenud nii laste (0–14-aastaste) kui vane maealiste (65+) elanike arv, vähenenud on tööealiste hulk. Lapsi elab alaliselt Eestis 217 792, mida on 9% võrra rohkem kui kümme aastat tagasi. Vane maealisi on kokku 272 164 ehk 18,6% võrra rohkem kui eel mise rahvaloenduse ajal. Tööea lisi on kokku 841 868 – see näi taja on vähenenud 2,7% võrra. Linnalistes piirkondades elab 61,2% rahvastikust ehk 815 003 inimest (4,2% võrra rohkem kui 2011. a). Väikelinnaliste piirkondade elanike arv on kümne aastaga kasvanud 12,8% võrra. Eesti rahvastik on võrreldes 2011. aastaga tunduvalt mitme kesisem ja Eesti rahvusest inimeste arv on samuti kas vanud, eestlaste osakaal on jäänud pea samale tasemele. Ka eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste arv püsib stabiilsena. Eestis elab inimesi 211 eri rahvusest, mida on 31 võrra rohkem kui 10 aastat varem. Esindatud 151 erinevat koda kondsust ehk 33 võrra rohkem kui 10 aastat tagasi. Eestis ela vatest inimestest 69,4% on Eesti rahvusest, 20 aastat tagasi oli eestlaste osakaal 68,3%. Kümne aastaga kasvas eestlaste arv ligi 2%, venelaste arv langes 3,4%, valgevenelaste arv langes 7,7%. Ukrainlaste arv on kasvanud 23% (selles statistikas ei kajastu sõjapõgeni
kud, kes on Eestisse tulnud pärast loendusmomenti), lätlaste arv kasvas 117%. Eestis räägitakse 243 erine vat emakeelt, mis on 86 võrra rohkem kui 2011. a ning enam kui kaks korda rohkem kui aastal 2000. Eesti emakeele osakaal on 20 aastaga jäänud praktiliselt samale tasemele (~68%). 2021. aasta rahvaloendusel kasutati kombineeritud meetodit – toimus registripõhine loendus koos valikuuringuga. Registri põhine loenduse andmekogu mine kestab jaanuarist juulini 2022. 1. juunil avalikustatud rah valoenduse tulemused põhine vad registripõhise loenduse andmetel. Küsitlusega kogutud andmeid veel töödeldakse ja analüüsitakse ning nende tule mused avalikustab statistikaamet novembris. (ÕL/EE)
2021. aastal rahvaloendusel registritest kogutud andmed näitavad, et Eesti rahvastik on kümne aastaga kasvanud, inimesed elavad kauem ning tööealiste inimeste arv on lan genud. Viimase kümne aasta jooksul on Eestis suurenenud erinevate rahvuste, kodakondsuste, ema keelte ja sünniriikide arvukus, kasvanud on ka eestlaste arv. 31. detsembri 2021 seisuga elas Eestis alaliselt 1 331 824 inimest, mis on 2,9% rohkem kui kümme aastat tagasi samal ajal. Mehi on 47,6% ja naiste osakaal on 52,4%. Keskmine Eesti elanik on 42,2-aastane ehk 1,4 aastat vanem kui oli kesk mine elanik 2011. aastal. Statistikaameti juhtivanalüü tiku Terje Trasbergi sõnul on rõõmustav näha, et 80aastaste ja vanemate inimeste arv on suure nenud ning et võrreldes eelmise loendusega elavad me hed keskmiselt 3 ja naised 1,7
võivad tekitada suuri, tavapärast majanduslikku arengut takis tavaid olukordi, kas siis ei peaks uuriv ajakirjandus juba praegu hakkama analüüsima, mida on vaja teha, et Ukraina sõjaga seonduvate riikide iga päevane elu ei muutuks tõeliselt raskeks.
Ootused NATO Madridi tippkohtumisele
juhtimisstaabid ühendväejuha tuse, korpuse ja diviisi tasandil; määrata maa-, mere- ning õhu sõja juhid ja ettevalmistuste eest vastutajad; kinnitada iga plaani juurde reaalsete sõjaliste võime tega väeüksused, mis on relvas tatud, varustatusliinidega toesta tud ning võimelised ettenähtud ajaga liikuma oma operatsioo nipiirkonda, olenemata nende päritolumaast.
Ma mõistan, et mõni eel mainitud element on alles aren damisel või pole seda enam olemas, kuid loodetavasti anna vad Ukraina vaprad võitlejad meile aega oma kodutöö tege miseks. Neid ei saa enam teha poolikult nagu Joosep Tootsi rehkendus, vaid lüngad tuleb täita kiiresti nii kodus kui koostöös liitlastega. Selleks peab NATO tipp kohtumine Madridis juuni lõpus andma poliitiliselt selgesõnalise suunise. Selle saavutamise nimel tuleb nii Eesti valitsusel kui ametkondadel veel ränka vaeva näha, sest nagu teame, pole NATO poolt pakutud esi algsed lahendused meie jaoks piisavad. Tuleb edasi suruda, muid valikuid ei ole.
S P ORT KORVPALL. Eesti meistriks korvpallis krooniti Pärnu Sadam. See on ajalooline, kuna seni olid tiitlid jaganud Tallinna ja Tartu meeskonnad. • JÄÄHOKI. Soomes peetud jäähoki MMil võitis kulla kodu väljakul võistelnud Soome, kes kullamänus alistas lisaajal tiitli kaitsja Kanada 4:3. Pronksimat šis sai Tšehhi jagu USAst 8 : 4. USA. Veel enne viimast kol mandikku olid tšehhid 2 : 3 kaotusseisus. (ÕL/EE)
