6
EESTI ELU reedel, 12. juunil 2020 — Friday, June 12, 2020
Nr. 23
AVASTA KODUPAIKA – AJALOOLISI KOHTI TORONTOS Ajalugu ja põnevad kohad ümbritsevad meid kõikjal. Oleme harjunud, et siinsete hoonete eluea pikkust Euroopa omadega võrreldes vangutame tihti pead ja ütleme, et see kõik on ju väga uus. Aga huvitavaid kohti on kõikjal, mõnest põnevast paigast polegi muud järel, kui tutvustav silt ning meie oma ettekujutus peab sildil oleva silme ette manamisega ise toime tulema. Uues rubriigis tutvustame kohti, mis võib-olla meie kiirustavas elutempos kipuvad jääma kahe silma vahele, aga mille olemasolust võiks ju ikka teada. Ning kui juhtute mõne kirjeldatud koha lähedale, vaadake ise üle – oma silm on kuningas. Head avastamist.
Peidetud kirik
lased, ja see aitas neid saada päris kergesti uude riiki. Varsti tulid Archibaldile Kui Torontos sõita põhja järele kaks nooremat venda – suunas McCowan’i tänaval ja Andrew ja David – oma perede minna üle Lawrence’i, ehk ga ja asusid siis metsikule maa olete pannud tähele väikest lapile päris kaugel veel värskest tänavat, mis läheb lääne poole York’i linnast, Toronto eelkäi peale suurt Thomson Me jast. Kahe venna talud olid morial parki. Kerge on sellest kõrvuti mitmeaakrisel maatükil mööda sõita ja mitte tähele ja kuna selles piirkonnas siis panna – ei tänavat ega silti, veel teisi elanikke polnud, on mis viitab, et seal asub ka David abikaasa Maryiga tun St. Andrew’s Presbyterian nustatud kui esimesed Euroopa Church. immigrandid praeguses Scar Aga miks see kirik nii eriline borough’ linnaosas, jõudes sin on? Nimelt on ta saanud nüüd na 1799. aastal. Teised immi juba 201 aastaseks ja oli esi grandid järgnesid nendele ja mene presbüterikirik ja kogudus varsti oli väike külake olemas. praeguse Toronto linna piirides Aga miks nii kaugel York’i ning üldse kõige vanem kogu linnast? Kahel põhjusel: oli dus Scarborough’ linnaosas. St. rohkem ruumi talu pidada, nagu Andrews’i tänaval on ka mitu nad olid ka kodumaal teinud ja ajalooliselt tähtsat maja, mit ei olnud suurt tahet tegeleda med on ehitatud 19. sajandil, inglastega, kes suuremas osas umbes samal ajal, kui sinna elasid York’is tollel ajal. asutati originaalne kirik. Mis sellel kõigel siis kiriku 19. sajandi alguses asusid ga tegemist on? Uuelt asutatud mitmed šoti perekonnad, nagu külakese elanikud olid ka ka teised eurooplased, ümber toonud oma šoti presbüteri usu ,,uude maailma“, et otsida en endiga kaasa, aga nendel pol dale ja oma lähedastele paremat nud kusagil korralikult koos elu ja võimalusi areneda. käia palvetamas; käidi terve tee Thomsonite perekond Dum anglikaanikirikus York’is. Nen friesshire’ist oli üks mitmest dele, kes on huvitatud, see perekonnast, kes võttis ette pika oleks olnud peaaegu poole päe tee ja jõudis lõpuks, lootust täis, va teekond hobusega. David ja New Yorgi osariiki, kus Archi Mary Thomson võtsid kätte ja bald Thomson elas mitu aastat annetasid aakri oma idapoolse koos perega. Kui Ameerika mast talumaast, kuhu saaks revolutsiooni sõda oli riigi segi ehitada korraliku kiriku ilusale ajanud, tuli Archibald oma lähe mäenõlvakule. Plaan oli ehitada dastega Kanadasse. Thomsonid lihtne puust raami ja külgedega olid põlised Kuningas George pühakoda, kuna ehituskulud III toetajad, kuigi nad olid šot oleksid palju väiksemad. Mit
med külaelanikud annetasid raha, suuremas osas 2-5 naela ja annetajate hulgas olid siis tun tud nimed nagu leitnantkuber ner Maitland, Jesse Ketchum ja kohtunik D’arcy Boulton. Nii siis sai 1819. aastal St. Andrew’s Presbyterian Church ehitatud ja asutatud kogudus, mille esimene preester oli Ameerikast tulnud William Jenkins. Preester Jenkinsi origi naalne, suur nahast koguduse register on ka veel säilinud. Järgmise paari aastakümne jooksul toimus üldine kirikute ehitusbuum, mitmed uued püha kojad ehitati juba siis Torontoks ümbernimetatud linnas ja sa maaegselt tõusis palveliste arv ka St. Andrewsi kirikus uue preestri James George’i all, kes võttis koha üle Jenkinsi käest peale 15 aasta pikkust teenimis perioodi. Mõned tolleaegsed kirikuskäijad kõndisid kuni kuus miili ehk peaaegu kümme kilomeetrit jumalateenistustele igal pühapäeval. 1849. aastal otsustati ehitada uus ja suurem telliskivist kirik vana asemele, et mahutada ära kasvanud kogudust. Kirik seisab seal ikka uhkelt ja korras tänapäevalgi. Originaalsest pui dust kirikust pole midagi enam järel peale kirikutorni, mis asub uuema kiriku kõrval surnuaias, mille keskel vana kirik asus. Kui juhtute olema sealses Scarborough’ linnaosas ja on pi sut aega, minge uurima ja avas tama tükikest vähem tuntud ko halikku ajalugu!
Meremuuseumis esitleti graafilist romaani kalapüügist
Montreali Fantasia filmifestivalil saab näha ,,Vanamehe filmi“
Möödunud nädalal esitles Meelis Kupits Paksus Marga reetas asuvas Meremuuseumis graafilist romaani ,,Täiesti ta valine merereis“, mis viib lugejad nõukogude aega, pikale
kaugpüügiretkele. Ühe ‘70. aas tatel toimunud tüüpilise ekspe ditsiooni loomiseks on Meelis Kupits appi võtnud nii muu seumi arhiivis leiduvad SRT-R ,,Moldova“ raadiopäevikud, fo tod ja joonised kui ka isiklikud mälestused lugudest kaugetest maadest ja meredest. ,,Olgu see raamat mütsikergi tus ,,heeringalaeva meestele“, kes suletud nõukogude perioodi ajal rügasid kaugetel meredel,“ on autor öelnud. ,,Toetudes tõestisündinud lu gudele, heidab Meelis Kupitsa koomiks läbi kõverpeegli pilgu ühe vana, päevinäinud püügilae va ning tema meeskonna seik lustele, olles sedasi heaks täien duseks muuseumi ekspositsioo nile,“ sõnas Paksu Margareeta mootorlaevade saali kuraator Mihkel Karu. (ERR/EE)
KATI KIILASPEA
Tänavusele Kanada Fantasia filmifestivalile, mis toimub 20. augustist 2. septembrini valiti teiste hulgas Eestist täispikk 2019.a valminud animafilm ,,Vanamehe film“ / ,,The Old Man Movie“ (Oskar Lehe maa, Peeter Ritso and Mikk Mägi). Tegemist on filmi Põhja-Ameerika esilinastuse ga. Tänavu 24. korda toimuv Fantasia on žanrifilmide festival ja sellest on kasvanud üks Põhja-Ameerika suurimaid ja mõjukamaid omataolisi. ,,Vanamehe multikas“ on eesti animatsioon, mille jabur huumor sai esialgu tuntuks ja populaarseks YouTube’iI kana lile üles laetud klippidega. Multika esimene osa ,,Mul
St. Andrew’s Presbyterian Church Scarborough’s. Foto: Kati Kiilaspea
Pärdi päevad liiguvad Ilmus ,,Eesti kunsti mitmesse Eesti paika ajalugu, 1840-1900“ 2010. aastal Pärdi pidunäda 4. köide latest alguse saanud Pärdi päevadega tähistab Nargen festival septembris Arvo Pärdi 85. sünnipäeva. Juubeli puhul laienevad Pärdi päevad esma kordselt Kuressaarde, Haap sallu ja Pärnusse. Festivali avakontsert toimub 2. septembril Tallinna Jaani kirikus, kus festivali kunstiline juht Tõnu Kaljuste ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester too vad esimest korda Eestis ette kandele uue versiooni tintinna buli-stiili sünni algusaegadest pärit teosest ,,Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“. Erinevate kavadega kontser did toimuvad ka Haapsalus, Kärdlas, Paides, Pärnus, Raplas, Viimsis, Kuressaares, Viljandis ja Tallinnas. Arvo Pärdi sünnipäeval tuleb Tõnu Kaljuste juhatusel esimest korda Tallinnas ettekandele he lilooja algselt koorile ja süm fooniaorkestrile loodud ,,Ceci lia, vergine romana“ Tõnis Kõrvitsa kammerlikumas sea des. Kontserdikava lõpetab Arvo Pärdi loomingu viimase kümnendi peateos, Tõnu Kal justele Grammy toonud plaadi nimilugu ,,Adam’s Lament“. Festivali kontserdid toimuvad 2.–11. septembrini.
šündis laudaš vašikaš“ laeti YouTube’i 2012. a ning sai kohe üleriigiliselt tuntuks. Praeguseks on seda vaadatud üle 630 000 korra. Suveks maale vanamehele küllatulnud lapselapsed ei tunne maaelu kombeid ja põhjustavad oma tegevusega suure segaduse.
Hiljuti trükivalgust näinud ,,Eesti kunsti ajaloo“ neljas köide pakub ülevaadet 19. saj keskpaiga ja teise poole arhi tektuurist ja kunstist. Sajandi lõpukümnenditel, ve nestamisajal, olid Eesti pinnal juba täheldatavad eri kultuuri ruumid: baltisaksa, eesti ja vene. Erinevate ühiskonnagrup pide huvid väljendusid ka arhi tektuuris ja kujutavas kunstis. Valitsevaks jäi regionaalse ise loomuga saksakeelne ja -meelne kultuurielu, kuhu sulandusid vähesed põlisrahva esindajad, kellel oli õnnestunud haridust saada. Kujunes pidevalt kodumaal tegutsev kunstnikkond, kunstnik muutus käsitöölisest loomingu liseks isiksuseks ning kunstiõ petus vabanes tsunfti kontrolli alt. Eesti kunstnikud otsisid paremaid töötingimusi eelkõige Venemaalt Peterburist ja Sak samaalt, samas oldi mobiilsed ka Baltikumi piires. Pikkamöö da kodunesid Eestis sellised uued kunstielu institutsioonid nagu kunstinäitus, kunstipublit sistika ja kunstiajalugu ning kunst hakkas ühiskonna vai muelus endale senisest tähtsa mat kohta nõutama. Kogumiku koostaja ja toimetaja on Juta Keevallik ning autorid Tiina Abel, Jüri Hain, Karin Hallas-Murula, Lilian Hansar, Ants Hein, Juta Keevallik, Kaalu Kirme, TiinaMall Kreem, Mai Levin, Tõnis Liibek, Aleksander Pantelejev, Reet Piiri, Juta Saron, Mart Siilivask, Egle Tamm. Väl jaande kujundas Andres Tali. ,,Eesti kunsti ajaloo“ pea toimetaja on Krista Kodres ja selle andsid välja Eesti Kuns tiakadeemia ja Kultuurilehe AS. (PM/EE)
