Nr. 26
EESTI ELU reedel, 2. juulil 2021 — Friday, July 2, 2021
13
Nädala portree
Sada aastapikkust sammu. Lille Neemre Mõninga hilinemisega saabus siinkirjutaja postkasti teade, et Sudbury linnas on vapper eesti naine nimega Lille Neemre täpselt nii pika tee maha käinud ja sammub vapralt edasi. Alljärgnevalt edastame olulise osa tele fonivestlusest selle erksate meeltega reipa daamiga. „Ah kuidas ma ennast tun nen?“ kihistab juubilar kuulde torru. „Olen ikka veel väsinud sellest juubeldamisest. Repor terid, fotograafid, sõbrad ja tut tavad...“ Seda võib arvata. Üritagem aga tema käekõrval maha kõmpida seda rännuteed, mis teatud aastatel oli kohati üsnagi konarline. 8. juunil 1921 nägi Põltsamaal ilmavalgust pisike tüdruk nimega Lille Alari. Suuremaks sirgudes viis kooli tee tütarlapse Tartusse, kus ta õppis ülikoolis kehalist kasva tust. Oma kaastudengitest mee nutab ta omaealist Toronto eesti kogukonnas hästi tuntud Helene Tiidust. Lillel jäi üks eksam stuudiumi lõpetamisest puudu, tuli kodumaa maha jätta. Vanemad soovitasid tal lahkuda, ise jäid nad rindelt koju ootama Lille neli aastat nooremat venda, kes oli Saksa sõjaväes. Lahkumine toimus 9. sep tembril 1944. RO laev jõudis äpardusteta Danzigi, teel pom mitamisi ei olnud. Keegi tuttav muretses talle töökoha haig lasse, kuhu oli sattunud palju teisigi eestlasi. Üks kolmest
sõbratarist oli Erika Kääramees, kes masseeris, Lillte õpetati tegema plaastreid ja invaliidide kunstjalgadele pükse. Erika suu tis end ainsana sõja lõppedes läände sokutada, teised kaks jäid idatsooni. Sellest on Lillel meeles elu võikaim kogemus. Poolakaist kaastöölised näitasid talle kohta, kus natsid olid inimestest seepi keetnud. Vede likus hulpisid kõikvõimalikud kehaosad, mitmel olid poola pärased tätoveeringud ihul. Ühel õhtul koju tulles leidis Lille sõbratari õhtukleidis diivanil lamamas. Ta oli end süstiga mürgitanud. Kaheksa päeva pärast heitis ta hinge, ars tid ei suutnud teda päästa. Kui sõbratar puulaudadest kokku klopsitud kirstus hauda lasti, keeldusid kohalikud saksa pas torid teda kiriklikult matmast. Vaimuliku talituse pidas Lille. Haiglas viibinud Saksa sõdu rid loopisid kõik oma kasutuks muutunud raha põrandale, seda hakati luuaga kokku pühkima. Üks Lille sõbrataridest arvas ettenägelikult, et sellest võib ehk veel kasu olla, korjas kokku ja pistis kohvrisse. Oligi nii. Üks poola arst kolis Stettini ja võttis eesti neiud kaasa. Seal võttis ta kõik raha enda kätte ja vahetas uue valuuta vastu. Tüdrukud olid äkki päris jõukad. Stettinis sai Lillest sugu haigete haiglas patsientide vas tuvõtja. Õppis ära kõik vajali kud poolakeelsed laused (palun oodake jne). Need on tal tänase
Eesti Lipu Selts kinkis olümpia koondisele komplekti Eesti lippe Teisipäeval andis Eesti Lipu Selts Eesti Olümpiakomiteele üle traditsioonilise kingituse – komplekti erinevas suuruses Eesti lippe Eesti olümpiadele gatsioonile. Eesti Lipu Seltsi esimehe Jüri Trei sõnul on Eesti olüm piadelegatsioonile Eesti lipu kinkimine pikaajaline tradit
Foto: Peeter Hütt / Tippfoto
sioon, millega Eesti olümpia koondisele olümpiaks kõike kõige paremat soovitakse. „Olümpiamängud on globaalne spordi- ja kultuurisündmus, kus Eesti riigi väärikas ja esinduslik osalemine on oluline. Saadame need lipud hea meelega Tokyo poole teele. Jõudu ja tuult tiibadesse!“ ütles Trei.
ni meeles. Tuttav arst ostis eesti tüdru kutelt saadud rahaga endale koera, kellega Lille pidi vahel jalutamas käima. Korra, kui peni ei tahtnud sõna kuulata, lasi Lille paar eestikeelset sar vilist lendu. Otsemaid astus ta juurde Punaarmee vormis kapten ja hüüdis rõõmsalt: „Oh, siin on ka eestlasi!“ Poola arst kuulis seda kõrvalt ja kutsus ohvitseri enda juurde lõunale, et kuulda, kuidas Eestis olukord on. Venelased aga ei usaldanud teda, andsid saatja kaasa. Tüdrukud pidid arsti hoiatama, et see liiga julgelt suud ei pruugiks. Aastaid hiljem, kui Lille oli juba Kanadas ja abi elus, selgus, et mainitud ohvit ser oli ta abikaasa sugulane. Poola arstil oli õnnestunud üks oma tuttavaist LääneBerliini saata. Vahendajaks olid saksa sõjavangidest veokijuhid, kes vedasid igasugu tehnikat Berliini Venemaale toimeta miseks. Sama moodust üritasid kasutada eesti tüdrukud, mis Lillel ja ta sõbrataril ka õnnes tus. Ülesõidu hinnaks oli sada Poola zlotti ja nael võid. Sakslane oli ehitanud taha auto kasti puuklotside alla peidiku, kus tütarlapsed pidid hirmust värisedes kükitama. Sakslasel olid Stettini ja Berliini vahel sugulased, keda ta soovis külastada, sõitis seetõttu kolon nist lahus. Teel peatas ta vene vahipost, kelles sõiduk äratas kahtlust. Pääses õnnelikult läbi,
Eesti Olümpiakomitee pea sekretär Siim Sukles tänas Eesti Lipu Seltsi kingituse eest: „Oleme juba eelmisest sajandist neid lippe saanud ning tänu Eesti Lipu Seltsile neid alati olümpiamängudele viinud. Ei ole midagi väärikamat, kui min na oma riigi eest välja oma riigi lipuga,“ ütles Sukles. XXXII suveolümpiamängud toimuvad Tokyos 23. juulist 8. augustini.
sugulaste juures tehti peatus, kõigile pakuti kooki, „jänesed“ kaasa arvatud. Inglise sektorisse jõudnud, oli kõigepealt vaja end välja puhata. Esimese öö veetsid tüdrukud aknaruutudeta võõras temajas, magasid talvemantlites. Poola arst oli neile kaasa and nud musta leiba ja suitsutatud seapekki. Lillel oli taskunuga, selle abil võeti kehakinnitust. Hommikul tänavale astudes – imede ime – kohtas Lille sama poolakat, kelle arst oli varem välja saatnud. See juhatas nad kellegi sakslanna juurde, kes üüris kortereid. Toas keetsid nad mõnikord keeluvastaselt keeduplaadil toitu. Korra juhtus, et sõbratar tuli, keedetud kartu lid kleidisabas, kui perenaine koputas uksele. Kuumad kartu lid lennutati voodi alla, korjati pärast perenaise lahkumist naer des üles ja pisteti nahka. Lillele tekkis kohalik austaja, sakslasest kommunist. See kut sus teda Bierstube’sse lõbutse ma. Meelelahutuskoht paiknes aga Vene sektoris ja Lille kõhk les. Sõbratar õhutas tagant, arvates, et ehk on sellest tutvu sest abi, ja Lille käiski väriseva südamega teispool piiri ära. Lõpuks otsustasid nad meest usaldada ja avaldasid talle tõe endi päritolu kohta. See muret seski neile tõendi, et nad on rii gisakslased, mis võimaldas neil vabamalt reisida. Kunagi 1946. aasta kevadel sõitsid tüdrukud lahtises loomavagunis Lüübeki laagrisse. Pidid nädal aega oota ma, kuni neid kontrolliti ja laagrisse vastu võeti. Veel samal sügisel viis „valgete luikede“ programm Lille Lüübekist Ing lismaale. Inglismaal kehtis immigran tidel kaheaastane töökohustus. Lille veetis selle sanatooriumis, kus töötas palju eestlasi. Ener giline proua Adele Unt organi seeris seal naiskoori, millega nad käisid Londoni Eesti saat konnas esinemas. Saadik Torma võttis neid lahkelt vastu. Lepinguaja möödudes saigi Lille Londoni haiglasse tööle. Kihk oli aga pääseda Ameeri ka mandrile. Tädi elas Ühendriikides ja ootas Lillet sinna, ta oli aga välja rännates kaotanud dp-staatuse. Kanada meelitas. Ontario provintsis Brantfordis töötas keegi ülikoo likaaslane YMCA juures, see muretses talle töökoha söögi saali. Kunagi 1950. aastate algupoole jättiski Lille Inglis
maaga hüvasti ja purjetas üle ookeani. Et tal oli haiglakoge mused, pakuti talle abiõe kohta, mille ta ka vastu võttis. Enne, kui saanuks tööle asuda, saabus aga uus veel ahvatlevam pakku mine: õppida radioloogiks, sa mal ajal väikese tasu ja prii korteri eest töötades. Pärast kaheaastast kursust suunati ta Sudburysse, kus just oli avatud uus sanatoorium. Sudburyst sai pikkadeks aas tateks Lille kodulinn. Seltsiva inimesena leidis ta palju sõpru, kes teda vajaduse korral aitasid. Ta laulis soome laulukooris. Sudburys abiellus ta Gunnar Neemrega, kes oli elukutselt elektrik ja kellega koos rajas endale järve kaldale ilusa kodu. Selle idülli katkestas abikaasa surm 2005. aastal. Lille müüs armastatud kodu ja asus korte risse, kus ta on elanud viimased kuusteist aastat. 1967. aastal sooritas Lille reisi kodumaale. Ta mõlemad vanemad olid veel elus, samuti vend, kuigi väga haige. Vennal õnnestus pärast sõda snd esialgu sugulaste juures varjata, hiljem isegi kõrgharidus omandada. Vennanaine ja tütar on ka Lillet Kanadas külastanud. Venna kahe lapsega on ta tänaseni ühenduses. 75 aasta vanuses oli Lille tervis tõsiselt ohus. Vasakus küljes tekkis aneurüsm, kümme päeva püsis ta kriitilises seisun dis elu ja surma piiril. Elutahe jäi võitjaks. Kui reporteri uudishimu sunnib Lillelt küsima, kuidas ta sellises kõrges eas on suutnud nii vitaalsena ja nooruslikuna püsida, saab ta tõrjuva vastuse: „Oh, mis mina! Erika Käära mees on nooruslik, tema läks selles vanuses veel kodumaale tagasi. Mina pean käimisel raami kasutama, kui teiselt kor ruselt alla postkasti kontrollima lähen.“ Lille vaimne tervis on aga imetlusväärne. Ta jalad võivad raami vajada, aju aga töötab vähimagi välisabita nagu leeri tüdrukul. Lõpetab vestluse meeldetuletusega, et oleme um bes poolesaja aasta eest isegi silmast silma kohtunud. Mäle tab eredalt Segakoor Leelo kontserti Sudburys, mida ta külastas ja väga nautis. Aitäh, Lille! Selliste eelajalooliste sündmuste mäletajaid ei ole palju. EERIK PURJE
