4
EESTI ELU reedel, 2. juulil 2021 — Friday, July 2, 2021
Eestlane on suveusku Marju Kõivupuu, folklooriteadlane ja kultuuriloolane Eestlane on kindlasti suveus ku. Kuidas teisti seda seletada, et juba väheke pärast jõule ja aastavahetust hakkavad ilmu ma ajalehtedes pikad ja põh jalikud prognoosid, mis püüa vad ennustada saabuva suve ilmu – enam-vähem nii nagu sajandeid tagasi, kui talu peremees härmatise, hangede kõrguse või parte vahele visa tud kõrte arvu järgi püüdis ennustada tuleva suve vilja saaki. Meedias saavad sõna ilmatargad Eesti erinevatest nurkadest, kellest igaüks teeb lühemaid või pikemaid ilma prognoose vastavalt oma aastatepikkustele meetoditele, tähelepanekutele ja kogemus tele tuginedes. Nende indu taskaalustavad omakorda koolitatud meteo roloogid, väites, et väga pikad ilmaprognoosid üldjuhul paika ei pea. On sellega kuidas on, aga meie mäletame ju ikka, et lapsepõlves olid lumehanged kõrgemad ja päikselised suve päevad pikemad. Naljaga pooleks võib tõdeda, et eestlaste aastringis ongi ilma ga seonduvalt üks ja ainus põle tav küsimus: kas tuleb või ei tule? No ikka vastavalt olukor rale – kas valged jõulud või kuivad jaanid. Uuema fokloori kohaselt on jõulud ja jaanipäev Eestis ilma poolest üsna ühe sugused – mõlemal päeval on umbes +5 kraadi sooja ja sajab vihma. Lopskast suveilmafolk loorist on pärit seegi lugu, kus Eestit väisanud välismaa inimene olla küsinud, et kas teil siin Eestis suve ka kunagi on ja saanud kohalikult vastuseks, et eks ikka. Üks päev oli, aga ma olin siis kahjuks tööl. Eesti lühikese, aga see-eest kultuurisündmuste poolest üliti heda suve tippsündmuseks on kindlasti jaanipäev. Õnneks tähistatakse meil populaarseid rahva- ja kirikukalendri pühi nii vana kui uue kalendri järgi, sestap on võimalus tõelisel jaa nipäevafriigil sõita jaanikutulele nii Saare- kui Setumaale ehk lubada endale soovi korral ko guni kahed romantilised valged ööd. Vana kalendri järgi peeta vad pühad on ju ivake põli se madki, sest alles see uus kalen der kasutusele võeti – aasta oli siis 1918, kui inimesd läksid magama 31. jaanuaril ja ärkasid üles 14. veebruaril. Muhus – ja nüüdisajal eriti maausuliste hul gas – on jaanipäev tuntud ka leedopäevana. Jaanipäeva juhatab sisse jaanilaupäev, mis 1934. aastast on Eestis riigipüha. Sel päeval tähistatakse võidupüha – eest laste võitu Võnnu ehk Cēsise all lahingus Landeswehri üle 23. juunil 1919. Kindralmajor Ernst Põdder andis toona oma päeva käsuga korralduse, et sel päeval „saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõja väeparaadid toime pandud“.
Sealtmaalt on võidupüha tähis tamine tseremoniaalselt seotud ka jaanipäeva tähistamisega: heisatakse riigilipud, toimub võidupüha paraad, maakonda desse saadetakse laiali võidu tuled. Nõukogude aeg muidugi välja arvatud. Jaanipäeva peeti ikka, ensestmõistevalt ajastule omases ideoloogilises kastmes. Lisaks toimusid jaanilaadad, kus töötavale rahvale paisati müüki kõikvõimalikku defitsiit set kraami. Nii suurte pühade kommertspale ei ole mitte ainult tarbijaühsikonnale tunnuslik. Talukultuuris on jaanipäeva eelõhtu ehk jaanilaupäeva prak tiliste toimingute hulka kuu lunud tarede suurpuhastus ning lillede ja noorte kaskede ehk jaanikaskede tuppa toomine. Lahutamatult on kuulunud jaa nilaupäeva juurde saun, kus enne jaanitulele minekut hariti ihu ja hingegi. Jaanilaupäevane saunaskäimine kuulub tänini Lõuna-Eesti traditsiooni – seda enam, et suitsusauna-kombestik on vanal Võromaal äratatud uuele elule ja kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuri pärandi esindusnimekirja. Tõsi on see, et jaanipäev on meie tähtpäevade aastaringis kindlasti teine tähtsaim ja mee leolukam, kuid ka traditsiooni deküllasem rahvakalendri püha jõulude kõrval. Kui jõulud on aastaajast tulenevalt tubased pühad, siis jaanipäev toob inimesed õue – tahetakse sõita loodussesse, kuhugi kaunisse paika jaanitule ümber, et saada osa valgete ööde ja elusa tule müstikast, olla koos sõprade ja sugulastega, lasta pika talve jooksul kogundud „aur“ välja. Jaanipäevane inimtühi linn mee nutab natukene Hamelini, kust maagilise vilepillimehe kutsu vate helide järel on lahkunud kõik, kel vähegi jalad kannavad. Põhjamaine karm loodus lok kab kõigis oma värvides, putuk otsib putukat ehk – nagu tavat ses öelda minu kadunud vanae ma – jaaniajal otsib purukübe mekene ka teist purukest. Maal on lilled, heinamaa, esimesed imeliselt lõhnavad metsmaasi kad ning paiguti ikka neetult niru internetiühedus, nii et jaa nikupiltide operatiivne üleslaa dimine sotsiaalmeediasse on raskendatud. Kui talupoja jaoks oli jaanipäev väike hingetõmbeaeg pärast kevadkülvi ning enne heinategu ja viljalõikust, siis moodsa aja inimesed panevad Eestis jaanipäevast alates (kodu) kontorite uksed lukku ega keera neid lahti enne augusti kesk paika. Suvi on puhkamiseks, rannavormis olmiseks, küll sügisel-talvel jõuab jälle ennast unustavalt tööd rabada ja suve muljeid jagada – kes püsitas re kordi suvelavastuste vaatamises, kes marju-seeni korjates. Vana eestlane rabas suvel, higipull otsa ees põllu- ja heinatööd teha, uue aja eestlane puhkab seevastu täie tõsiduse ning vas tutustundega, endale hetkeksi armu andmata. Suvine pööripäev ehk suvine päikeseseisak on jaanipäevast, 24. juunist siiski mõni päev va rem – 20. või 21. juunil. Meil
siin põhjapoolkeral on siis piki mad päevad ja lühemad ööd ehk Fahelmanni kauni muistendi kohaselt Koidu ja Hämariku ro mantilise kohtumise aeg. 2017. aastal peetud noorte tantsupidu sai sellest muistendist inspirat siooni – Koidu ja Hämariku lugu on lugu igikestva armas tuse lugu, kuid see on lugu ka vastutusest ja põliste väärtuste põlvest põlve edasikandmisest. Oma välisüliõpilaste esseid luge des koorub sealt aastastaastasse järjekindlalt välja terane tähelepanek, et Eesti suurimad turismiatraktsioonid peaksid olema hoopis valged ööd ning imelised päikeseloojangud. Kes on kasvõi Lõuna-Euroopas rei sinud teab, et pimedus saabub seal äkki, nagu tõmmataks eten duse lõppedes paks must lava kardin ette ning saalis kustu tatakse tuled. Jaanilaupäeva lahutamatu kaaslane on jaanituli – süüdatud igiammustel aegadel päikese ülistuseks ja inimese rõõmuks, maagiliseks puhastuseks. Päri muslikus maailmapildis on päike valguse ja aja mõõdupuu, tema vastandiks öö ja pimedus. Päike käib mööda taevakaart, õhtul läheb looja (juurde) või Juma lihe – jumalate juurde, et hom mikul taas oma igapäevast käiku alustada. Talvel lühemalt, hoides sulase poole; suvel pike malt, hoides peremehe poole, et kõik tarvilikud tööd saaks vii sipäraselt tehtud ning saak talveks salve. Päikest on peetud pühaks – tema poole ei tohi isegi mitte näpuga näidata. Kodust jaanituld iseenda ja oma pere maagiliseks kaitseks tegid mäletatavasti meie esiva nemad, kes alles pärast koduse tule juures istumist läksid küla suurele jaanitulele. Koduse tule ümber aeti ringi teinekord ka kariloomad, sest usuti jaanitule puhastavasse toimesse. Samal põhjusel arvati, et kes jaanitule ääres oma selga soojendab, selle selg seisab kuni järgmise jaanini terve. Maagiline jaaniöö on rah vauskumuste kohaselt täis ime sid ja salapära, lootust ja ootust. Kindlasti ei olnud jaaniöö ma gamiseks. Usuti, et jaaniööl on liikvel nii head kui ka kurjad jõud, seetõttu on olnud jaaniöö seotud arvukate maagiliste toi mingutega, millest enamik on rahvusvahelise sisuga – tulevase ennustamine, sõnajalaõie otsi
Nr. 26
mine, looduse kõikide saladuste teadasaamine. Põrgu pärispere mees aga tuleb inimeste jaani lõkete valgusse oma raha kuiva tama ning kergeusklikke oma võrku püüdma. Ehk tuletab keegi meist veel teisigi esiemade kombeid meel de – peseb jaaniöise kastega oma nägu, et aasta otsa ilus ja noor välja näha, otsib siilpopi rohtu, mis avab kõik maailma lukud või võtab jaanilõkkest sütt kaasa ja poetab seda oma peenramaale, et söödikud ei sigiks ja kapsad looks kopsakad pead. Metsa all helendavad salapärased tulukesed – jaanius sid. Muistendi kohaselt on need salapärased putukad vaeslapse kristalliseerunud pisarad, mida ta poetas jaaniööl oma kadunud vanemaid leinates. Jaaniussi kese leidmine tõi õnne või en nustas peatset meheleminekut. Tegelikult on nad emased jaa nimardikad, kes meenutavad tõuku ja kellel pole tiibu. Isased jaanimardikad ei helenda ning neil on ka tiivad. Jaaniuss he lendub looduses levinud biolu minestsentsi tõttu ning see on tema viis isaseid ligi meelitada. Paraku on jaaniussid Euroopas muutunud üsna haruldaseks, sest nende looduslikke elupaiku hävitab põlluharimine, maa parandus, asulate kunstvalgus, saaste ning kliimamuutused. Kuigi oleme koolis õppinud, et sõnajalad ei õitse, tuleb seda rahvauskumuste kohaselt siiski kord aastas ette – jaaniööl. Sõnajalaõie otsimine ei kuulu
ainult eesti rahvatraditsiooni, vaid on levinud erinevate rah vaste juures. Selle imelise õie õnnelik leidja oli hoobilt rikas, valdas erilisi oskusi, mõistis kõigi lindude, loomade ja inimeste keeli ning temast sai teadja kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli otsida metsas üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega heituda ka kõige koledamatest olendi test, kes otsijale lähedale kippu sid. Samuti ei olnud mõistlik kellegi hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli kohe endaga kaasa viia, siis ei toonud selle leidmine kaasa mingeid lepin guid pahatahtlike mütoloogiliste olevustega Mitmel pool peetakse jaani päeval ka kalmistupäeva, milline komme sai alguse 19. sajandi II poolel. Esimene suvine kal mistupüha peeti teadaolevalt Kambjas. Ka minu jaoks on jaanipäev seotud esmajoones kodukandi kalmistu surnuaia pühaga, kuhu minek oli lapsena väga oodatud sündmus, nii kummaline kui see tänapäeval ka ei tundu. Minu lapsepõlves müüdi surnuaiapühal kauplus autost kommi ja limonaadi, ikka selliseid sorte, mida argipäeval poest ei saanud. Kui laps sur nuaiapühal ei jaksanud ennast „inimese moodi“ üleval pidada, tuli tal järgmisel aastal jaanitule juurest varem magama minna, mis ei olnud sugugi mitte tore. (Järgneb lk. 5)
Eesti Sihtkapitali Kanadas stipendiaat
Aleksander Mell Aleksander Mell on üks Kanada eesti üliõpilastest, kes sai 2020. aasta ESK stipendiumi, mida rahastab Martin ja Heljo Mäeksi Stipendiumifond. Alek sander õpib teist aastat teadusbakalaure use kraadi raames Guelphi Ülikoolis metsloomade bioloogiat ja kaitset. Isegi eemal, ülikoolis olles, jätkab Aleksander eesti kogukonnas vabataht likku tegevust skaudijuhina, korraldades vir tuaalseid skautide kohtumisi. Ta on osalenud skautluses juba 14 aastat ja käinud ka Kotkajärve laagris. Alek sander käis ka eesti lasteaias, Jõekääru suve- ja võrkpallilaagris. Eestlaseks olemise kohta: Kanadas eestlane olla tähendab seda, et mul on juurdepääs erinevatele kultuuri, spordi ja pärandiga seotud üritustele. Ma tean, millist mõju avaldab tuhandete inimeste kooslaulmine laulupeol ning millist tähendust omab kogukond. Olen osa kogukonnast, kes tunneb uhkust oma ajaloo ja kultuuri üle. Olen saanud teada, kuidas minu esivanemad elasid ja olen saanud osaleda traditsioonilistel eesti üritustel. Tänu kogu konnas osalemisele on mul aastaringselt ühendus loodusega, nagu seda oli ka minu esivanematel. Mit mete Kotkajärve skaudilaagris veedetud suvede jooksul olen saanud tunda hiiel olemise rahu. Ma tean, et kogukonda kuulumine on jagatud vastutus ja ma tunnen end eestlaste seltsis olles alati osa kogukonnast ja aktsepteeritud. Eestlane olla on osa minu identiteedist. See on pakkunud mulle võimalust säi litada oma pärand ja luua kontakte, mida mul mujal ei oleks võimalik. ESK rolli kohta: Eesti Sihtkapital Kanadas (ESK) annab rahalist tuge Eesti kogu konnale Kanadas. ESK keskendub meie kogukonna elujõulisuse tagamisele. Sihtkapital toetab organisatsioone ja üksikisikuid. Olles keskseks punktiks annetustele, lihtsustab ESK ka Kanada Eesti kogukonna toetuseks annetuste tegemist. ESK hoiab meie kogukon da rahastatud ning pakub meile võimalust kokku tulla ja tähistada eestlaseks olemist.
