Nr. 26
EESTI ELU reedel, 2. juulil 2021 — Friday, July 2, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust
Kas midagi pole püha? Kujutage eestlasena ette, et tänapäeval keegi nõuaks, et Eesti Wabariigi välja kuuluta mise kuupäeva ei tohi mär kida. Avalikult. Põhjuseks antakse näiteks, et riigi loomi sel oluline, isegi võtmekuju, president Päts vangistas vapse, kes olevat Eestis valit sevale korrale ohuks. Või vaiksele ajastule vihjates. Päevikupidaja kuulas Toronto Ülikoolis professor Michael Blissi – haruldane ajaloolane, muide – loenguid. Bliss käsitles põhjalikult Kanada kui iseseis va, vabameelse riigi sündi, üle kivide ja kändude nagu see läks. Ning õppeaasta viimasel loengul lausus, et olge tänu likud, et elate just Kanadas, kus kõik on võimalik ja tulevik helge. See optimism on elus vajalik, ent mitmeti hääbumas. Samuti sai kuulatud profes sor Lynn Viola loenguid Nõu kogude Liidu ajaloost. Viola oli, kui mitte otse marksist, aga revisjonist, nagu kõrgkoolides tollal ja isegi praegu, oli popu laarne olla. Nii mõneltki loen gult tahtsin lahkuda. Nii mõnigi kommentaar. mida ta kirjatöid, esseesid hinnates kirjutas, oli ka vastuoksa. Ent leppida tuli, et inimesi ja arvamusi on siin
maailmas rohkem kui ehk soo viks. Esimeses lõigus ära toodud, teadagi fantaasia vallast ja ehk üle pakutult, pisut lihtsustatult, olukord aga on siin, Kanadas täitsa olemas. Neljapäeval oli Kanada päev, 1. juulil aastal 1867 jõuti Prince Edward Islandi pealinnas Charlotte townis kokkuleppele, mis lõi riigi Atlandi ookeanist kuni Ontarioni, toona Upper Canada. Ning pingutati edasi, et Vaikse ookeanini jõuda, kõiki neid endiseid Inglismaa kolooniaid riigiga ühendades. Paras saavu tus. Ja kuigi toonased lähene mised ei olnud alati kiita, siis sugugi mitte pahatahtlikud. Bliss rõhutas seda, isegi kui kritiseeris näiteks hiina immi grantidele lõivu asetamist. Või kuidas ukrainlastega suheldi preerias. Isegi siinsete ridade kirjutaja elu jooksul on olnud kogemusi, mis pole olnud eriti meeldivad. Kuid täna? Olek sime ometi tänulikud, elada suhteliselt turvalises linnas ja riigis, kogedes seda, et enamus meist on viisakad ja respek teerivad teiste õiguseid. Ning töötaksime käsikäes hea, mitte halva poole. Mitte nagu need revisjonis tid, kes tahavad Canada Day tähistamist lõpetada. Olevat ko lonialistlik. Kuigi kuninganna Elizabeth on nime järgi riigipea, astusid siinsed poliitikud sam mu, mis demokraatlikult viis rippumatuse, enesmääramiseni.
EESTI SPORDIS ON JUTUKS... ENN HALLIK
Rallikaravan rändab Lõuna-Eestisse Autoralli maailmameistrivõist lused on poole peal ja järg misena kogunevad maailma kiireimad autojuhid koos oma kaardilugejate ja teenindava seltskonnaga Eestisse. Ralli MM-sarja kuuluv Rally Esto nia peetakse 15.-18. juulil Võru-, Tartu- ja Valgamaa tee del. Koroonapiirangud on leeve nenud, eestlaste rallihullust ja tunamulluse maailmameistri Ott Tänaku fännamist arvestades tuleb sellest üks suur laulupidu. Aga Tänakul ei ole tänavu seni hästi läinud. Kolmest viimasest MM-rallist pidi ta Portugalis ja Sardiinias Hyundai auto tagavedrustuse lagunemise süül katkestama ja noppis vaid power stage’i nappe punkte. Viimati Keenias Safari rallil Tänak küll tuli ühes tükis lõpuni, aga sellest piisas vaid kolmandaks kohaks. Ekstreem seks loteriiks kujunenud Keenia rallil oli paljudel rivaalidel te mast rohkem muresid, aga ka Tänak sõitis ühe kiiruskatse lõpuni, rehviräbalad velje küljes ja kaotas kaks minutit naljakal põhjusel – esiakna puhur ei töötanud ning Ott udusest ak nast enam teed ei näinud. Enne Rally Estoniat juhib MM-sarja seitsmekordne maail
mameister Sebastien Ogier (Toyota), kel koos 133 punkti. Tänak on 69 punktiga neljas. Esikoht liigub niimoodi Täna kust järjest kaugemale, aga kuus etappi on veel ees ja ehk taastab Fortuna talle oma soosingu. Eesti olümpiakoondis muutub iga päevaga Tokyo mängudeni jääb vaid veidi üle kolme nädala ja see tähendab kõigile viimaseid ette valmistusi. Eesti viimased uudised on, et loobujate arvelt eraldati Tokyo pilet vibulaskja Reena Pärnatile, kellele see on teine olümpia 2012 Londoni (sai seal 33. koha) järel. Ja teine värske uudis on, et jaanuaris positiivse dopinguproovi and nud, ajutise võistlemiskeelu saanud, selle vaidlustanud ja ajutiselt keelust vabastatud ka hekordne maadluse maailma meister Heikki Nabi sai ikkagi Eesti Antidopinguagentuurilt dopingureeglite rikkumise eest kaheaastase võistluskeelu. Nabi võib sellegi vaidlustada (ei teadnud kust aine organismi sai, paha aine kogus oli imeväike jne), aga rahvusvahelise spordi kohtu ükskõik milline otsus kindlasti enne Tokyo olümpiat ei lange. Olümpiast loobusid 35-aas tane tennisist Kaia Kanepi,
Mis sellest, et meil on kunin ganna ametlik esindaja Ottawas. Tema roll, nagu monarhil, on tseremoniaalne, mitte valitsev, määrav. Anakronism, teisi sõnu. Ent kujutage ette, mitte ainult vähemus, nö radikaalsed protesteerijad, pärismaalased nõuavad päeva tühistamist. Poliitikute hulgas on neid, ülla tavalt. Just nagu jahmatas uudis, et Gatineau’s, teisel pool pealin na Ottawa jõe kaldal asuv riigi ajaloo muuseum, Canadian Museum of History otsustas mitte läbi viia kavatsetud Kanada päeva märkivaid üritusi. Isegi muuseum, mis allub otse selt valitsusele, sissepääsumak sudele lisaks maksumaksja käest korjatud rahadest toetust saav, parlamendile vastutav, on revisjonist, ei tunnista fakte, mida ju muuta ei saa. Põhjuseks anti, et on aeg sisevaatluseks, kaastunnet avaldada neile vaestele lastele, kes märkimata haudadesse on maetud. (Vt ka juhtkirja tänases lehes lk 2) Mitte rõõmus tänase ja homse huvides olla tänulikud, et meil on tolerantne riik. Et sellist päeva moonutada, jätta märkimata, on enam kui kummaline. Kui riik märkis 150-ndat aastapäeva nelja aasta eest, osales päevikupidaja vara hommikusel (kell viis) päike setõusu-tseremoonial. Seda ju hendas anishinaabe vanem trummimängu, puhastava suitsu ja muude pärismaalaste komme tega. Sellest sai siis päevik kir
jutatud. Rõhutades, et osalesid peamiselt eurooplaste välimus tega inimesed. Nüüd, nelja aas taga oleme aga taas kolonia listid, on olemas süsteemne rassism? Palun väga. Iroonia selles, et seda üritust korraldas indigeenide murede lahendamise eest hoolitsev minister Carolyn Bennett. Enne poliitikasse astumist oli ta arst. Kes temaga on suhelnud, teab, et ta hoolib ligimesest, on hea südamega inimene. Ja teda sunniti mõne päeva eest tagasi astuma üheainsa sõna tõttu. Dr Bennett oskab päris mitut neist anishinaabe keeles ning suudab vestlustasandil suhelda. Olen kuulnud oma kõrvaga seda, nelja aasta eest. Kuna ta arvas, et esimene Kanada indigeenist päritoluga minister Jody Wilson-Raybould, kes astus Justin Trudeau kabi netist ja parteist välja, kuna peaminister ei täitnud oma luba dusi naiste huvides, osaleb poliitikas vaid pensioni tõttu. Olenevalt järgmiste valimiste väljakuulutamise ajast võib par lamendiliikmete pension kenasti tõusta. Wilson-Raybould rea gee ris, et endiselt kolleegilt saabus talle ühesõnaline tekst küsimärgiga (Pension?), et see on rassistlik (kuidas?) ja nais terahva poolt isegi misogüüni line arvamus. Ei saa aru, kuidas. Ning aateline ja hea südamega, tõesti pärisrahvaste huvidest motiveeritud naissoost minister sattus turmtule ohvriks. Kuidas
see olukorda riigis parandab, ei saa aru. Hellad ja haprad, ei julge ütelda lumehelbekesed, on paraku paljud tänapäeval. Wlson-Raybould kinnitas seda. Solvudes, arvates et Bennett vihjab stereotüübile – et päris maalased on laisad ja ainult ra hast huvitatud. Ning avalikustas valjult seda arvamust. Mis on ju ekslik.
k ellele ei meeldi mängida Tokyos Covid-19 viirusest tingi tult tühjade tribüünide ees, ja odaviskaja Magnus Kirt. Tema sai oma katkise õla küll korda, aga tegi häda jalale. Kahju, üle 90 meetri visanud Kirt oleks üks väheseid, kes odamaailma praegusele valitsejale sakslasele Johannes Vetterile hirmuhigi tekitaks. Eesti kergejõustikumeistri võistlustel Tallinnas Kadriorus tegi kõvima tulemuse oma kõr valalal 400 m jooksus Eesti re kordi 45,45 püstitanud Rasmus Mägi. 2016. aastal Rio de Janeiro olümpial oli Mägi 400 m tõkkejooksu finaalis ja jook sis Eesti rekordi 48,40 sekundit. Tänavu on ta saanud parimal juhul ajaks 48,49 ja vahepeal sete mõõna-aastate järel taas olümpial tippkonkurentsis. Värskeid nii-öelda viimase hetke olümplasi on õige mitu – wild card’iga reitingu alusel parima Eesti naiskergejõus tiklasena Tokyo pileti saanud kaugushüppaja Ksenija Balta, triatleet Kaidi Kivioja, judoka Grigori Minaškin ja esimese Eesti ratsutajana olümpial võistlev koolisõitja Dina Eller mann (ratsu Donna Anna). Eesti olümpiadelegatsiooni suurus läheneb 40 võistlejale, igatahes on, kellele kaasa elada. Kellelt medalit oodata? Võibolla sõudenelikult, maadleja Epp Mäelt, kümnevõistleja Maicel Uibolt, aga enne kui võistlus pole alanud ega lõppe nud, on veel kõigil võimalused.
Nii jalg- kui võrkpallurid tegid oma riigile au
Eestlane on…
Eesti võrkpallimeeskond män gis taas hästi Euroopa Kuldliigas, mis oli heaks ette valmistuseks septembris Tallin nas peetavateks Euroopa meist rivõistlusteks. Alagrupiturniiril võideti kaks korda nii Hispaa niat, Lätit kui Euroopa reitingu kolmandat võrkpalliriiki Belgiat. Finaalnelikus kohtuti poolfinaa lis Türgiga ja see mäng pakkus eestlastele ainsa mõru pilli. Kaks esimest geimi võideti muretult, siis aga hakkas türk laste diagonaalründaja sõna otseses mõttes lammutama ja lõhkuski eestlaste mängu ära. Eesti rohtu ei leidnud ja sai valusa 2:3 kaotuse. Pronksi matšis purustati siiski kolman dat korda Belgia, ja seda veel nende kodupubliku silme all. Eesti jalgpallimeeskond suu tis uue peatreeneri šveitslase Thomas Häberle taktikepi all pikast võidupõuast välja ronida. Kõigepealt võideti 1:0 EM fi naalturniiri eel viimast kontroll mängu pidanud Soome. Seejärel alistati Balti karikaturniiril 1:0 Leedu ja 2:1 Läti. Tuleb mär kida, et viimati võitis Eesti Balti karika 1938. aastal, ja üldse polnud vutikoondis juba vähemalt 83 aastat ühtki turniiri võitnud. Kontaveit ja Kanepi mängivad Wimbledonis Sel nädalal alanud tennise Grand Slam’i sarja turniiril
Veel sümboolikast. Meenub nii mõnelegi meist, kui Vietnami sõda protesteerivad, selle lõpetamist nõudvad noored – ja seda olid mässajad ena masti – põletasid USA riigi lippu. Mäletan, kui jahmatav oli fotosid sellest näha. Ei suutnud uskuda, et riigi sümboolikaga – on ju lipp see, mille all ühiselt kogunetakse, väärtusi kaitstes, vahel vajadusel relvaga, nagu Teises ilmasõjas – nii võis keegi ümber käia. Jubagi on inklusiivsuse hu vides riigi hümni sõnu muude tud. Et kedagi ei solvaks. Ei tea ühtegi analoogset juhust mujal. Aga et riigi ametlikku loomist mitte tähistada, ametlikult, isegi pidulikult märkida, valige oma sõna, mingite mineviku pattude tõttu, mille fakte tõesti ei tea hetkel keegi, näitab, kuivõrd mõned kanadalased on päriselust, tõest irdunud. Riigi amet likku sündi tuleb märkida just homse nimel, eilsele olles tänu lik. Vahepealne pole enam meie teha. Ega muuta. TÕNU NAELAPEA
(Algus lk. 4)
Jõule, aastavahetust ja jaa nipäeva ühendab peale kehva suusailma veel üks tunnus – pühade tähistamisest on saanud linnades ja suuremates maa kohtades enamjaolt kommertslik massiüritus, kuhu publikut meelitatakse popstaaride kõla vate nimede ja üksteist üle trumbata püüdvate meelelahu tusprogrammidega. Sellegipoo lest paneb jaanipäeva ootus suurema osa eestlaste hinges helisema samad noodid mis jõu luajal – saaks ometi kord pärast väsitavat töö-poolaastat linnast ära, esivanemate koju, maale, juurte juurde. Või siis vähemalt kuhugi linna taha metsa alla. Veri ajab rähnipoja puu otsa ning õige eestlase jaanikule.
Londoni äärelinna Wimbledoni murul mängivad ka WTA 27. reket Anett Kontaveit ja 75. number Kaia Kanepi. Kontaveit testis enda valmisolekut East bourne’i muruturniiril, kus alis tas teiste seas maailma 7. reketi kanadalanna Bianca Andreescu ja pääses finaali. Seal oli esi mene WTA baltlaste heitlus, kus Kontaveit pidi 3:6, 3:6 vanduma alla lätlanna Jelena Ostapenkole. Nüd on Anett mänginud seitsmes WTA finaa lis ja ühe neist ka võitnud.
