Nr. 28
EESTI ELU reedel, 16. juulil 2021 — Friday, July 16, 2021
11
Keskaja päevad Tallinna vanalinnas Tekst ja foto Mailis Sütiste-Gnannt 8. – 11. juulil 2021.a toimusid Tallinna vanalinnas kuuma suvepäikese all järjekordsed Keskaja päevad. Raekoja plats ja Niguliste kiriku ümbrus muutusid sel puhul õitsvaks keskaegseks hansalin naks, kus sai osa keskaegsest melust. Keskaja päevade südameks oli traditsiooniline Meistrite turg Raekoja platsil, kus linnarahvale pakuti erine vaid käsitöökaupu tekstiilist keraamika-, klaasi- ja sepa kunsti esemeteni, maitsvat söögi- ja joogipoolist, meeleo lukaid kontserte ja keskaegset meelelahutust. Sel aastal oli käsitöölaat koroonast tingitult natukene väiksem ja ka toit lustajaid tunduvalt vähem. Kaugemalt tulijad lihtsalt ei julgenud reisi ette võtta. Kogu vanalinn tundus olevat inim tühi, polnud tavapäraseid tu riste ja oli rohkem kuulda eesti keelt. 8. juuli pärastlõunal suundus keskaegsetesse kostüümidesse riietunud kirev seltskond avarongkäigus Viru väravate juurest
Muljeid Laagri kohvikutepäevalt Tekst ja fotod Lea Kreinin Kuuldavasti said esimesed kohvikutepäevad Eestis alguse Hiiumaalt Kärdlast 2007. aastal. Väikese Kärdla linna ela nikke tunti juba 19. sajan dil kohvilähkrite nime all. Sellise nime olla andnud naaberkülade rahvas, kes uskunud, et küllap linnaini mesed hapupiima asemel kohvi lähkriga tööle kaasa võtavad. Kodukohviku võib oma aeda teha iga inimene, siis kutsuda sõbrad-sugulased appi kooke ja võileibu tegema ning seejärel jääda külastajaid ootama. Sel suvel jääb Hiiumaal traditsioo niks saanud kohvikutepäev koroona-ohu tõttu ära. Julge hundi rind on rasvane (või ehk hoopis kohvine?)! Tallinna külje all asuva Laagri elanikud tegid viimasel hetkel vapra otsuse – oma, juba seitsmes, kohvikutepäev pidevalt muutuvatest reeglitest hoolimata ikkagi ära teha. Sel suvel peaks kohvikutepäev toimuma ka Meriväljal, Elval, Peetris, Viim sis ja veel paljudes muudes kohtades. See traditsioon on Eestis nii populaarne, et Wiki pediaski on kohvikutepäeval oma artikkel. Laagrit on aastakümneid peetud vaid Tallinna magalaks, kus vohab valglinnastumine (urban sprawl). Seetõttu läksin kohvikutepäevale suure huviga – saama aimu, mida Laagri endast kujutab ja kes siin ela vad. Kas suure tõmbekeskuse Tallinna kõrval saab tekkida kogukonnatunne? Ja missugu sed on siinsed kodukohvikud? Üks eesmärk sel päeval on ju ka pääseda võõrasse aeda ja vaada-
Raekoja platsile, kus toimus Keskaja Päevade pidulik ava mine. Keskaja külas, Niguliste mäel ja Harju tänaval näitasid nelja päeva jooksul oma oskusi ja pak kusid väärt kaupa käsitöömeistrid, sellid ja õpipoisid. Kohal olid erinevad meistrikojad, kus puuseppade ja teiste meistrite juhendamisel oli võimalik käsitreipingiga puidust anumaid teha ning vaadata, kuidas rõngassärki kokku pan nakse. Mängiti keskaegseid mänge ja liikusid ringi katkutohtrid. Lapsed said õpetust Väikeses Rüütlikoolis. TeadusKrati ju hendajate abil said kõik kahe küünra (küünar – endisaegne pikkusmõõt, umbes 50 cm, toim.) pikkused tehnoloogiahuvilised poisid ja tüdrukud kahel päeval meisterdada erinevaid keskaegseid leiutisi. Oma kätega sai näiteks luua keskaegse silla mudeli, katapuldi või puugraveeringus enda valitud kujundusega nimeplaadi. Niguliste mäel toimus Revali Turniir, kus ajaloolise mõõga võitluse klubi Nordburg mõõ gavõitlejad selgitasid välja
ta üle sealne elamine – kas ikka aknad pestud ja peenrad rohitud? Kõigepealt müts maha korraldajate ees, kelle hulgas oli ka kohalik Saue vallavalitsus. Kohvikutepäevaks olid trükitud maitsekad roosad infovoldikud, oli loodud digitaalne kaardira kendus, välja pandud teisaldatavad WC-d ja kohvikute vahele sõitma kahekordsed punased bussid – kõik oli super! Oma valitsuse hoolimist on näha ka sellest, et ametnikud ei pidanud paljuks ise kohvikuhulluses osaleda. Väga imposantne ja igati tasemel oli kohaliku vallavalitsuse kodukohvik Valla (hullu)maja puhvet! Mida siis kohalik rahvas ka pakkus ning kui palju see kõik maksis? Perenaised-mehed ja nende sõbrad olid kõvasti vaeva näinud – küpsetanud hulga kooke ja saiakesi, teinud või leibu. Aga pakuti ka pirukaid, jäätist, torti ja mitmete rahvaste (Mehhiko, Portugal, Prantsus maa, Türgi, Venemaa) rahvusroogi. Hinnaklass kohvikutes oli suhteliselt stabiilne. Koogi ja piruka sai 1,5-3 euro eest, saiake, makroon ja pulgakook olid euro ringis (1 euro on umbes 1,5 Kanada dollarit). Kohvikuid oli kokku peaaegu kolmkümmend. Tundus, et kliente pole nii lihtne pelgalt koogi-kohviga kohale meelitada, vaid peab pakkuma ka ekst ra-elamusi. Ühes kohas sai puhuda suuri seebimulle ja teha muid trikke. Mitmed kodukohvikud pakkusid lastele näomaalinguid, üles olid seatud toredad mängunurgad – kohale oli veetud isegi tuletõrjeauto ja sai ka koos vanematega laulda. Muusikale oli rõhku pandud mitmel pool. Saue valla kultuurinõunik Kaija Velmet selgitas, et hea
parimad. Jaak Juske juhatusel sai linnarahvas avastada Tallinna vanalinna põnevaid kummi tus lugusid. Laupäeva õhtul said soovijad nautida Raekoja platsil Hopneri Maja dieles (eeskojas) keskaja ja renessansiaegseid armastusja linnulaule ansambli Ron dellus kontserdil ,,Kui õhtul laulab ristikas“. Restoran Olde Hansa pidas juubelit koos Keskaja päevadega ja restorani ees kutsus keskaegseis rõivas härra linnarahvast sisse astuma ja head sööki-jooki maitsma. Keskaja
tasemega esineja korral aitas vald tasuda ka muusikute honorari. Praegu on pillimees tel-lauljatel koroona tõttu raske aeg ja on tore, kui nad saavad rahvale esineda. Vald aitas kodukohvikuid veel mitmel muul viisil, pärast töörohket kohvi kupäeva aga said kõik osalejad vallalt tänutäheks toreda kingituse. Interjööri (aiakohvikute pu hul pigem eksterjööri) nimel olid kodukohvikud kõvasti vaeva näinud. Palaval päeval oli kõva edumaa neil, kelle maja ümber kõrguvad puud palaval päeval külalistele meeldivat varju pakkusid. Silma jäi ka toredaid varikatuseid, millest mitmed ise ehitatud. Oskus luua hubast nurgakest ei pea tingimata eeldama eriharidust. Kaltsuvaiba tü kil või kauba-alusest laua juures on meeleolukas chillida. Asukohti oli seinast seina – kõigil pole ju suurt aeda. Üks kohvik oli humoorikas võtmes osanud ära kasutada maja remondi, välja oli pandud tore näitus maja minevikust. Vahvalt üllatasid kohvikud kortermajade hoovides ja hoonete vahelistel haljasaladel. Kõige põnevam kohvik oli püsti pandud Peeter Suure kindlustuse maa-aluste käikude sissepääsu juures (käikudes tehti ka ekskursiooni!), pererahval olid seljas lahedad vampiiri- ja nahkhiirekostüü mid. Ühes kohas sai külastaja tutvuda linnakanade stressivaba eluga, teisel pool läks sissetulek heategevuseks – kodutute loomade abistamiseks. Taaskasutus on tänapäeval väga oluline teema. Korralda jate üleskutse tulla kohviku te päevale oma isikliku tassiga on igati kiidetav! Paljudes peredes oli mõeldud sellele, et tekiks vähem prügi. Nii mõnigi oli ühekordsete nõude asemel välja
päevade avapäeva tähistamiseks toimus Raekoja all asuva III Draakoni kõrtsi sünnipäevapidu ning sümboolne kõrtsi taasavamine kurgitünni avamise tse remooniaga, kus esimese kurgi püüdis Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Kõrtsi juhataja Miina Saak ütles, et Kolmanda Draakoni kurgitünn on üks kuulsamaid ja armastatumaid detaile Kolmandas Draakonis ning on meelitanud Tallinna vanalinna tuhandeid turiste ja linlasi. „Kõrtsis asuvast tünnist saab joogi või toidu kõrvale igaüks endale ise paraja koguse soolakurki püüda – just nii
palju, kui palju kätte saada õnnestub või süüa jaksatakse,“ rääkis ta. „See vaatamisväärsus ja atraktsioon on olnud ini mestele suletud kogu koroona piirangute aja. Nüüd, mil linn on jälle avatum, ongi just see atraktsioon heaks sümboliks Vanalinna taaskäivitumisele ning uuele hingamisele, mis pärast pikka piiranguteaega võiks tulla.“
otsinud emade-vanaemade aeg sed nõuka-vintage serviisid. Oli tore vaadata, et kohvikute kohal lehvis ärgas kogukonnavaim – naabrid olid selle ürituse nimel kokku tulnud ning tundus, et ühistegevuse plaane jätkub neil kauemaks. Laagri asub üsna suurel maaalal ning mõned piirkonnad on ainult paar aastat vanad – varem laiusid neis kohtades põllud ja heinamaad. Rahva seas oli tun-
da mõnusat vaibi – inimesed olid lahked ja abivalmid. Nii need kogukonnad kokku kas vavadki, ka valglinnastunud magalates. Guugeldasin ka Kanada kodukohvikuid ja sarnast festivali, aga ei leidnud midagi. Ehk tasuks Toronto eestlaskonnal see tore üritus omaks võtta ning olla Kanadas kõige esimene kodukohvikute festivali korral daja?
Keskaja päevade peakorraldaja oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit ning kultuuriprogrammi korraldas Hopneri Maja ning MTÜ Ajad ja Tavad. Suur aitäh korraldajatele!
Ko(i)dukana kohviku pererahvas.
Saue valla kultuurinõunik Kaija Velmet toimetas ka ise kohvikus.
