6
EESTI ELU reedel, 22. juulil 2022 — Friday, July 22, 2022
Esimene pilguheit Tommy Tomsoni fotopärandile Riina Reinvelt Tommy (Evald) Tomsoni (1924–2006) nimi on tuttav kõigile, kes Toronto eestlas konna tegemistes aastaküm nete jooksul kaasa löönud. Ta oli oma fotoaparaadiga kohal kõigil olulisematel sündmus tel, mis toimusid Eesti Majas, Seedriorus, Eesti kirikutes ja mitmel pool mujal. Samuti said jäädvustatud Torontos ja Baltimore’is toimunud ESTOd ning paljud väiksemad sünd mused. Tema fotosid avaldasid Torontos ilmuvad eestikeelsed ajalehed ja huvilised said neid ka tellida – selleks koostas ta albumeid, mis asusid Eesti Majas, tuli vaid täita tellimis leht ja tasuda määratud hind. Kodueestlasena algas minu tutvus Tommy fotodega 2019. aastal, kui valmistasime Välis Eesti Muuseumi (VEMU) ja Eesti Rahva Muuseumi (ERM) koostööna ette ESTO festivali
Maestro Neeme Järvile pühendati kuldmünt Maestro Neeme Järvi on tänapäeva hinnatumaid diri gente – ta juhatab maailma tipporkestreid kõige kuul samates saalides ja teeb koostööd parimate solistidega. Tema kui ühe enim salvestava dirigendi diskograafiasse kuu lub ligi 500 plaati. Maestro 85. sünnipäevaks vermiti 7,78 grammi kaaluv ja puhtast 999,9/1000 kullast münt. Neeme Järvile pühen datud kuldmündi esiküljel on maestro portree, taustaks Eesti
dest rääkivat näitust. Ta oli ta banud mitmeid toredaid hetki – fotod olid head nii tehniliselt kui kompositsioonilt. Nüüd aga veetsin terve kuu Tommy Tomsoni fotopärandit sorteerides ja süstematiseerides, sest Piret Noorhani VEMUst pöördus ERMi poole abipalvega laenata võimalusel mõni profes sionaalne muuseumitöötaja sor teerima Eesti Majast toodud mahukat negatiivide ja fotode kogu. Esimene kohtumine selle hiiglasliku koguga oli päris eh matav. Piidlesin Tartu College’i garaaži tagumises nurgas asuvat tervet puidust kaubaalust täitvat erinevas suuruses pappkastide hunnikut. Ma ei liialda, kui ütlen, et seda oli terve kuup meeter. Mõtlesin, mida ma jõuan ühe kuuga teha, kas jõuan üldse kõiki kaste avada? Asusin kiirelt tööle, sest aega ei olnud kaotada. Esmalt katsusin aru saada,
kontuurkaart, mis rõhutab maestro isamaa-armastust. Pare mal on kiri NEEME JÄRVI. Tagaküljel on mündi emiteeri nud riigi vapp: Niue rahvuslill pua keni keni (ld Fagraea berteroana), mida ümbritsevad ornamendid ja merikarbid. UusMeremaa valduses oleva oma valitsusliku alana on ka Niue riigipeaks Briti monarh, selle märgina on üle kõige püha Edwardi kroon. Ülaservas näeme mündi nimiväärtust (TEN DOLLARS), all välja laskeaastat (2022). Kokku vermiti vaid 100 münti, mida sai tellida Eesti Mündiärist. Mündiga on kaasas põnev elulookirjeldus, millel ka maestro autogramm.
Neeme Järvile pühendatud kuldmünt.
Paavo, Neeme ja Kristjan Järvi münti uudistamas. Foto: Pärnu Festival
Nr. 29
Leicesteris valmis Euroopa kõrgeim tänavakunstiteos
Juunikuus töötasid VEMU kogudega asjatundjad Eesti Rahva Muuseumist, muuseumi peavarahoidja Riina Reinvelt ja vanem koguhoidja Kadri Vissel. Tänasest lehest saab lugeda, mis oli Riina töö sisu ja tuleva nädala lehes saame teada, mida Kadri VEMU kogudest avastas. Pildil Riina (vasakul) ja Kadri külas Eesti Elu toimetuses.
kas Tommy ise on mingit süs teemi pidanud, kasutanud nö unikaalset numeratsiooni, mär kinud peale kuupäevi või vähe malt aastaarve. Õnneks oli. Küll mitte järjepidevalt ja ühesugust, aga siiski piisavalt selleks, et suurem osa fotosid ja negatiive ajalisse järjekorda panna. Miks see oluline on? See annab võimaluse tekitada seose nega tiivide ja fotopositiivide vahel ja sealt edasi vaadata, kas mõle mad on säilinud. Kui on, siis on muidugi negatiiv see tähtsam originaal ja kui kunagi jõutakse kogu digiteerimiseni, läheb digimisse just negatiiv. Kui aga säilinud on ainult positiiv, tuleb see lugeda esimeseks originaa liks. Põhiliselt töötasingi foto ümbrikute ja negatiivitaskutega ning järjestasin neid. Loomu likult ei jõudnud ma iga fotot või negatiivikaadrit läbi vaadata ega isegi julge pakkuda, palju neid selles kogus olla võiks (kindlasti tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid). Küll aga otsisin õiget kohta paljudele lahtistele fotodele, mis olid kas Tommy enda või hilisemate ,,sorteerijate“ poolt ümbrikutest välja võetud ja seetõttu ka eral datud olulisest infost, mis aitab neid dateerida ja kirjeldada. Palju oli ka dublikaate ja tehni ka arenedes lihtsalt printerist välja lastud koopiaid. Nende säilitamine pole vajalik, pigem segavad nad sorteerimistööd kui ebaoluline ballast. Jõudsin peaaegu kõik mater jalid esmaselt läbi vaadata, pa kendada uutesse kastidesse ning märkida kastidele peale, mis aastad või teemad selles kastis leiduvad. Üldse ei jõudnud süveneda Caravanide fotodesse ja kahjuks ka Tommy fotograafi tee algusesse ehk siis Saksamaa aega, mil ta teenis Nürnbergi vahikompaniis nr 4221, mis oli moodustatud Saksa sõjaväes teeninud eestlastest ja kuulus Ameerika Ühendriikide okupat siooniarmee koosseisu ülesan dega valvata Nürnbergi prot sessi ajal sõjatribunali hoonet, vanglat ja kohtualuseid. Omaette sai sorteeritud kaks väikest kasti erinevate doku mentide ja paberitega. Siiski on Tommy elu ja tegevuse kohta
liiga vähe materjali, et saada piisav ülevaade tema elust Eestis, Saksamaal ja Torontos. Kui seda artiklit juhtub lugema keegi, kes oskab Tommyst rääkida, palun ühendust võtta VEMU peaarhivaari Piret Noorhaniga. Iga kild tema tege miste ja ka lähimate sõprade ning kaaslaste kohta on teretul nud, sest see info aitab tulevi kus kirjeldada ja legendeerida tema fotojäädvustusi. Kokkuvõtteks saab öelda, et Tommy Tomsoni fotopärandi esimesed kaadrid on pildistatud 1940. aastate teisel poolel Saksamaal ja viimased 2004. aastal Chester Village’i hool dekodus Torontos. Järgmistes etappides tuleb võrrelda nega tiive positiividega ning koostada dateeringutega nimekirjad sünd mustest ja organisatsioonidest, mille kohta kogus materjali leidub. Seejärel saab minna edasi kaader-kaadri haaval digiteerimise ja detailse kirjel damisega.
Valgamaal avas uksed külastuskeskusklaverimuuseum Valgamaal Holdre mõisas avas sel nädalal uksed külas tuskeskus-klaverimuuseum. Muuseumi püsiekspositsioo nis on 28 instrumenti, millest enamuse on valmistanud Eesti meistrid. Muuseumi plaanitakse tulevikus laiendada ja hankida juurde nii Eestis valmistatud klavereid kui ka harmooniume. ,,Siin on ka teiste riikide klaverid, mis on seotud Eesti väga tuntud isikutega. Näiteks akadeemikud Jaan Einasto, Harald Keres, ülikoolirektor Johan Kõpp, kes on siin lähedal sündinud ja tema pill on väga vahva pill. Ja siin on kuulsa helilooja Uno Naissoo pill, mis saabus siia alles mõni päev ta gasi ja on suurepärane pill. Ja on siin ka üks harmoonium, Ivo Linna harmoonium,“ rääkis SA Eesti Rahvuslik Klaverimuu seum juhatuse liige Alo Põldmäe. (ERR/EE)
Inglismaal Leicesteris lõi Graffwerki-nimeline tänava kunstitiim St. George’i tornile 82 meetrit kõrge tänavakuns titeose. See on kõrgeim täna vakunstiteos kogu Euroopas, vahendas The Guardiani Postimees. Senini oli Suurbritannias kõr geim tänavakunstiteos Leedsis asuv ,,Athena Rising“, mille kõrguseks on 46,8 m. St. George’i tornile tehtud maalingu valmistasid Wing Lo, Richard Peacock, Leigh Drummond, Ben Edwards ja Kiene Tuckley, kellel läks teose loomiseks viis nädalat. St. George’i torni seinamaa ling kujutab linna jalgpalliklubi sümboliseerivat rebast, kohalik ku ragbitiimi tähistavat tiigrit, astronauti Leicesteris asuva National Space Centre’i auks ning topeltheeliksit, sest Leicesteri Ülikoolis avastati DNA tüpiseerimine. Kogu maailmas on kõrgeim selline teos jätkuvalt Kanadas Calgary tornile tehtud seina maaling, mille kõrguseks on 95 meetrit. (PM/EE)
„Minu“ sarjas ilmus raamat Süüriakogemustest Pertone Print andis välja järje kordse raamatu ,,Minu“ sarjast – „Minu Süüria. Hetk rahu ja sõja vahel“. Suur osa raamatu tegevusest jääb kümne aasta tagusesse aega, suure sõja eel sesse „pilvitusse hetke“, aga praeguses maailmas väga aktu aalsed teemad jooksevad sisse ka sellesse aega: infosõda, manipulatsioonid, poole vali mise kohustus... Ning Süüria on palju rohkemat kui sõda. „See on ka ilus armastuse lugu,“ kir jeldab raamatu toimetaja Mae Lender, „see on uue avastamine ja endale võõra keskkonnaga kohanemine, samas püüdes ka endaks jääda, näiteks taimetoit lasena süürlaste keskel olla või sedavõrd perekeskses ühiskon nas lastesaamisega venitada...“ Raamat autor Tanja Dibou täiendab: „Siin on nii minu euroopaliku pilgu ja slaavi hingega Süüria avastamise kogemus kui ka mu abikaasa katsumused Eestis, kus ta peab silmitsi seisma jäiga bürokraa tiaga.“
