Nr. 2
EESTI ELU reedel, 17. jaanuaril 2020 — Friday, January 17, 2020
13
Indrek Hargla: „Lugege ulmekirjandust! Ulme on see, mis elu edasi viib.“ Indrek Hargla on Eesti kõige tuntum ulmekirjanik, kes on viimastel aastatel ilma teinud oma keskaegse Tallinna teemaliste kriminullidega, kus peategela seks nutikas apteeker Melchior. Neid on tõlgitud juba ka prantsuse, soome, saksa, inglise, ungari ja läti keelde. Hiljuti ilmus apteeker Melchiori sarja seitsmes raamat. Uurime, mis kirjanikul lähiajal kavas ning kuidas tema raamatud valmi vad. Melchiori raamatuid on ilmunud juba seitse. Kui palju neid kunagi tulevikus kokku võiks tulla? Tavaliselt kui keegi midagi sellist küsib, siis ma ütlen hästi tõsise näoga ühe suvalise numb ri, näiteks üksteist. Et tuleb täp selt üksteist raamatut. Aga tege likult ei tea seda ette. Ühe raa matu ma just lõpetasin ja kui ma nii laisk ei oleks ning muid asju ei oleks vaja teha, siis ma juba hakkaksin järgmist kirjuta ma. Aga tean, et järgmine tuleb nii aasta-pooleteise pärast ja eks siis edasi näeb. Kriminull eeldab, et igas raamatus on omaette uus mõistatus ja eks ka üldine lugu läheb edasi. Melchior on ju alles 55-aas tane, ta jõuab veel kaua tegut seda. Jah, ta joob tervislikult, sööb tervislikult ja on selles mõttes väga heas vormis, et jaksab käia ja teha. Ta ei ole enam noor tui supea ega veel liiga vana, et enam üldse midagi ei jaksa. Ma arvan, et ta jääbki mõneks ajaks sellesse vanusesse – viie küm nendate keskpaika. See vanus paistab talle sobivat, ta tunneb ennast hästi. Tollel ajal keskmine eluiga oli vist väga madal, Melchior on selle juba ületanud. Ei tea. Keskaja kohta kesk misi asju on väga raske öelda, kuna statistilised andmed puu duvad. Üldiselt arvatakse jah nii, aga ega me ei tea seda. Kuidas me saame seda mõõta? Aga sinu teised tegelased? Mainisid, et sul on kavas kokku tõmmata ja ära lõpeta da „Frenchi ja Koulu“ sari, kus hetkel ilmunud kolm raa matut? See asi on ripakile jäänud ja tuleb ära lõpetada, ei ole mõtet sellega venitada. Õige termin on vist haldussuutlikkus. Kui kir janik ei suuda kolme-nelja sarja korraga hallata, siis tuleb mida gi ära lõpetada, et ta teeks vähem, aga saaks asjadega valmis. Tuleb läbi viia haldus reform ja paar sarja kinni panna. Sa oled kirjutanud ka teleseriaale. Kuulsaim neist on „Merivälja“. Kui palju sul seriaale juba kokku on ning kas neid saab ka järele vaada ta? Sarju on vist kokku viis. Televisiooniga ma praegu ei tegele ega kavatse tegeleda. Aga see-eest kirjutan näitemänge. Üks tuli hiljuti välja, suve poole tuleb ehk veel paar tükki. Näite mänguga on kirjanikul Eestis ikkagi palju mõttekam tegeleda kui televisiooniga. Aga telese
riaale ma ei soovita järele vaa data. Selle asemel soovitan lugeda „Merivälja“ raamatut. See on mul siiani üldse kõige parem raamat – palju parem kui Melchiori raamatud ja kõik teised. Ma ei usu, et ma veel kunagi mõne nii hea romaani kirjutaksin. Selle järgi tehtud teleseriaali aga kindlasti ei soovita vaadata. „Merivälja“ on minu jaoks ikkagi romaan. Oled kirjutanud mitmes valdkonnas: alternatiivajalu gu, kriminaalromaane, õudu kaid ja ulmekaid. Mis on sinu leivanumber? Siin on kõik väga lihtne: ma olen elukutselt ulmekirjanik. Ulme tähendab nii fantasyt, alternatiivajalugu (üks science fictioni alaliike) ja õudust (horror) – see kõik ongi kokku ulmekirjandus. Ma olen ulme kirjanik, kes vahetevahel kirju tab ajaloolisi kriminaalromaane. Kas on nii, et ulmeromaa niga pole vaja eeltööd teha ja arhiivides tuhnida, nagu aja looliste romaanide puhul? Ma ei tuhni kunagi arhii vides. Selleks on internet ning seda tööd saab teha ka raamatu poes. Arhiivides ma ei käi. Aga ulmekirjandus on väga lai mõiste. Mõne asja võid kirjuta da oma ettekujutuse pealt, aga teine asi tahab paar aastat uuri mist. Üldistust ei saa teha. Sa võid ju ka tavakirjandust kirju tada ainult oma peast, või siis uurid mingit valdkonda mitu aastat. Kas sa juba lapsena kirju tasid? Ma olen 1999. aastast kutse line kirjanik. Eks igaüks on lapsepõlves natuke kirjutanud, aga kirjanikuks saamine nõuab tööd. Ise ma hindan, et kümne esimese aasta jooksul kirjutatud asjad on mul kõik väga nõrgad. Ma olen aru saanud, et kirjanik peab palju õppima ja töötama. Kunst arendab kunstnikku. See ei ole niisama lihtne, et hakkad peale ja oledki kohe hea kirja nik. Eesti on väike – igaüks, kes millegagi tegeleb, pääseb juba pildile. Kusagil suuremas riigis sa ei pääse sellise algaja liku tasemega, nagu mina esi mesed kümme aastat kirjutasin, mitte kuskile – ei trükki ega lavale, sest see on veel amatöör tase. Väikese kultuuri häda on see, et meil on objektiivsetel põhjustel vähe tippe, võrreldes mõne suurema rahvaga. Samas on altpoolt lihtne üles pääseda. Oma esimese etapi loomingut ma ei hinda ega soovita ka kellelgi lugeda. Alles alates aas tatest 2011–2012 hakkas mul professionaalsem tase tekkima. On ülivähe kirjanikke, kelle esi mesed teosed on mind rabanud või vapustanud. Kirjanikul on küpsesse vormi jõudmiseks aega vaja. Kas su tegelased hakkavad sinu peas vahel ka oma elu elama? Et lood tegelase val mis, mõtled läbi ja siis hak kab ta tegema hoopis midagi ootamatut? Ikka hakkavad elama. Sa ei saa oma peas midagi lõplikult
valmis mõelda. Sa võid ju proovida, aga tähtis on see, mis lõpuks kirja saab. Pead oma tegelasi kuulama, mida nad tahavad. Kirjanik peab ennast usaldama. Vaatad, mida ta tahab, ja äkki saad teda kuidagi keeli tada midagi mitte tegema, või vastupidi – innustada. Vaata, mis saladused tal hingel on. Manipuleerid oma tegelas tega? Või manipuleerivad nemad sinuga. Mõni hakkab välja pres sima ja tahab midagi muud. Kriminullis on paratamatu tuua mõni tegelane sisse ainult sel leks, et sobival hetkel keegi ta maha lööks. Vahest hakkab kah ju (naerab). Ma olen temaga ju nii palju vaeva näinud. Ta ise tuleb ka paluma, et äkki on veel mingeid variante, et äkki tapaks mõne teise. Siis sa räägid nen dega ja kuulad, mis neile muret teeb. Vahel validki mõne teise tegelase. Kas tegelase nimi on ole mas juba enne tegelaskuju? Või vaatad, mismoodi see tegelane käitub ja alles siis annad talle nime? Kriminullis on vast teistmoo di kui mõnes muus žanris. Igal juhul tuleb tegelastega olla ökonoomne – nimed peavad erinema nii palju, et tegelased ei läheks sassi, et ei oleks liiga palju sarnaste nimedega tege lasi. Ma kirjutan endale tege laste nimekirja välja ja siis hak kan vaatama, kes mis nime saab, mis nimi talle sobib ja mida oleks endal mõnus tunne kasutada. Kas nimed on sinu välja mõeldud? Ei–ei, nimesid välja mõelda on lubamatu! See on verboten, sellist asja ei tohi teha! Euroo pas nimi alati tähendab midagi või on kunagi ammu tähenda nud. Me ei pruugi seda tähen dust enam mõista ega nimest üles leida, keel on nii palju muutunud. Ükski tegelane ei saa endale sellist perekonna nime, mis ei tähendaks midagi. Inimestel on olnud kindlad nimed mingil kindlal põhjusel. Kui tegevus toimub kindlas ajas ja ruumis, siis tuleb leida sobi vad nimed. Nimedega edasi minnes: miks on sinu raamatus Tallinn ja mitte Reval, nagu on linna saksakeelne nimi? Tänapäeva eesti kirjakeeles me kasutame nime Tallinn. See on Eestis ajaloo-ainelistes teks tides üsna kinnistunud tradit sioon. Juba keskajast saadik nimetasid eestlased seda linna ilmselt niimoodi. Mis puutub nimekujusse Reval, siis see ei olnud ka keskajal igal pool ühe sugune, isegi Lübecki allikates me näeme, et seda nime on kir jutatud kuuel-seitsmel eri kujul. Reval kinnistus linnale hiljem. See on germaanipärane Rävala ehk Tallinnat ümbritsenud mui nasmaakonna nimi. Eestis olid ka mitmed muud saksakeelsed nimed tuletised eestikeelsest, näiteks Tartu on Dorpat – ehk eestikeelne nimi Tarbatu. Veel keskajal kasutati Lübeckis eesti
Indrek Hargla oma kõige uuema Melchiori raamatu esitlusel auto gramme jagamas. Foto: L. Kreinin
keelseid nimesid, näiteks on ajalooallikas kirjas Tartu rae härrade kohta: Consules Tar batuensis. Mis nimekuju mingi linna kohta kasutada, see on kokkuleppeline eesti kirjakeele traditsioon. Tallinn mõjub loo mu likumalt, Reval on võõra pärane – taanlased ja sakslased hakkasid seda kutsuma ümbrit seva maakonna järgi, eestlased aga taanlaste ehitatud linna järgi. Ajalooõpikutes oli kirjas, kuidas keskaeg oli räpane ja kole, tänavatel voolasid solgi ojad ja inimesi suri nagu kärbseid. Keskaegne Tallinn sinu raamatutes on väga puhas ja hubane. Koolis õpetatakse üldajalugu, see on umbmäärane üldistus. Põhja-Euroopa kohta ei saa öelda, et keskaeg oleks olnud räpane. Tallinnas oli väga hea veevärk, mitmeid saunasid. Inimesed pesid ennast. Enne reformatsiooni ei ole põhjust ar vata, et hügieeniga oleks olnud halvad lood. Kõik linnad hoolit sesid selle eest, et seal haigused ei leviks. Rikkad inimesed ehi tasid vaestele saunu, sest kiri kus käisid kuni reformatsioonini kõik koos, ja selge see, et kiri kus on meeldiv käia koos puhaste inimestega (naerab). Pärast reformatsiooni kõik muu tus. Melchiori raamatutes on sul arhailine keel, mõned sõnad kõlavad arhailiselt. Kust sa selliseid sõnu leiad? Ma ei otsi spetsiaalselt
mingeid sõnu. Selge see, et keskaegses romaanis ei ole kõl blik tarvitada paljusid täna päevaseid sõnu. Ma üritan ka sutada aru saadavaid sõnu ega pürgi verbaalsele ekstravagant susele. Sõnad peavad olema liht sad ja mõnusad kasutada. Ma üritan ka keelekasutust tea tud piirides hoida. Võib-olla ma vaistlikult kasutan sellist kõne keelt, mida mu Tallinnas kasvanud vanaema rääkis. Ta rääkis eestiaegset keelt, milles oli palju saksa keele mõjutusi. Lauseehituses ja lausete pikkus es võib olla ka saksa keele mõju. Ehk on sul mõni soovitus oma lugejatele? Lugege ikka ulmekirjandust! Ulme on see, mis elu edasi viib. Ma üritan pidevalt midagi uut ja huvitavat välja mõelda. Eelmi sel aastal oli kultuuripärandi aasta puhul paslik Eesti kirjan duse looja ja võib öelda, et ka Eesti esimese ulmekirjaniku Kreutzwaldi mälestuseks ja tema loomingu esiletõstmiseks välja anda ulmeantoloogia (ul mekogumik „Vinguv jalaluu“). Selles raamatus on kümme ver siooni sellest, kuidas tänapäeva Eesti ulmekirjanikud Kreutz waldi lugusid tõlgendavad. Kreutzwald oli kirjanduslik gee nius, neid ei ole väikese rahva puhul kunagi palju. Ka Kreutz waldi keel oli tollal parem kui paljudel tänapäeva kirjanikel, rääkimata ajakirjanikest.
Suri Omaani sultan Qaboos bin Said
Qaboos bin Said valitses Omaani 1970. aastast, mil ta kukutas veretult võimult oma isa. Omaani uueks valitsejaks sai sultan Haitham bin Tariq alSaid, kes tegutses seni kultuuri ministrina. Uus riigijuht lubas jätkata oma eelkäija sultan Qaboosi välispoliitilist liini. Qaboosi välispoliitika keskmes olid tasakaalu hoidmine LähisIda suurvõimude vahel, heade su hete hoidmine kõigi oluliste riikidega, teiste seas Iraani ja USA-ga, ning aktiivne vahen dustegevus konfliktide lahen damiseks. Omaan on ainus Pärsia lahe äärne Araabia riik, mis on hoid nud avatuna saatkonna Damas kuses kogu nüüdseks ligi ühek sa aastat kestnud Süüria sõja vältel. (ERR/EE)
Möödunud laupäeval teatas riiklik uudisteagentuur Omaa ni sultani, 79-aastase Qaboos bin Saidi surmast. Agentuuri teatel suri sultan pikaajalise haiguse tagajärjel. Qaboos valitses Omaani peaaegu pool sajandit. Esialgu polnud selge, kes saab sultani järglaseks. Qaboos polnud abi elus ja tal polnud lapsi ega vendi. Omaani põhiseaduse ko haselt peab kuninglik perekond määrama järglase kolme päeva jooksul pärast sultani surma. Põhiseaduse järgi peab sultan koostama kirja, milles määrab mantlipärija võimulolevast dü nastiast. Kiri avatakse juhul, kui tema perekond ei suuda mant lipärijas kokku leppida.
Indrek Harglaga vestles LEA KREININ
