Nr. 2
EESTI ELU reedel, 17. jaanuaril 2020 — Friday, January 17, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Riigivanem Jüri Jaakson (1870–1942) – 150 Kui kümme aastat tagasi andis Eesti Post välja Jüri Jaaksonile (1870-1942) pühen datud postmargi, mis oli sar jas „Eesti Vabariigi riigipead 1918–2018“ neljas mark, siis Jüri Jaaksoni 150. sünniaasta päevaks andis Eesti Pank välja hinnalise meenemündi (vt ka uudist lk ….). Jüri Jaaksoni mündi väljaandmine on väga sümboolne, sest tegu on Eesti Vabariigi pikaaegse Eesti Panga presidendiga. Sel aastal oli Jüri Jaaksonile pü hendatud üritus Eesti Pangas omamoodi eriline, sest kutsu tutel oli võimalus teha ring käik Eesti Panga presidendi kabinetis, kus ajaloo keerd käikudele vaatamata on säili nud suur osa mööblist, mida näeme ajaloolistel fotodel, kus veel Jüri Jaakson istus Eesti Panga presidendi töölaua taga.
Kanada päevikust
Karmid sammud Heaoluriik sekkub jubagi liialt tihti oma nõudmistega kodaniku ellu. Taas said ontariolased kinnitust sellest möödunud nädalal, kui kon servatiivne valitsus teatas muutustest tervishoiusüstee mis, mis on mõneti arusaadav, teisalt aga teeb jällegi, eriti vaesematele meie kogukonnas, elu mõttetult keeru liseks. Tavaliselt teevad sotsialistli kud, liberaalsed valitsused nii. Ent konservatiivid, kelle põhi mõtteks on ju majanduslikult mõistlikult tegutseda, on astu nud sammu, mis on pisut karm, ei hoia raha kokku, vaid pigem suurendab büro kraatide arvu ning raiskab lihtsureliku aega. Pealtnäha nõue, et esimeseks juuliks olgu igal Ontario elani kul, Kanada kodanikul uus, ro heline fotoga tervishoiukindlus tust kinnitav kaart, asendamaks eelmist, punast ja valget vaid allkirjaga kaarti, pole tingimata laita. Mälu järgi oli see provint si esimene viipekaart, asenda des eelmist OHIPi paberist kindlustusekaarti umbes (35?) aastat tagasi. Juba 1994. aastal asus Bob Rae sotsialistlik NDP valitsus neid kaarte asendama. Leiti, et neid viimaseid kaarte
16. jaanuaril 2020 möödus Jüri Jaaksoni sünnist 150 aastat. Jaakson kuulub Eesti riikluse ajaloos nende hulka, keda ameeriklased nimetavad riigi isaks. Vandeadvokaadina endale juba nime teinud Jüri Jaaksonist sai väga oluline isik, kes koos Jaan Poskaga oli aktiivne ja osav suhtleja, kui otsustati Eesti ala autonoomia suurenemise võimalusi veel Petrogradis. 1917. aastal oli just vandeadvo kaat Jüri Jaakson Eestimaa ku bermangukomissari Jaan Poska (1866-1920) abi. Kui vaadata veidi varase masse ajalukku, siis tõusid kaks eesti soost advokaati – Jaan Poska ja Jüri Jaakson – ame tisse, mida vaid veidi varem oli nimetatud kuberneriks ja kuber neri asetäitjaks, Vene impee riumis olid need ametid alati väga kõrgelt hinnatud administ raatorikohad. Ajalooliselt olid neil kohtadel sageli istunud kas mehed tuntud aadliperekon dadest või kõrge auastmega sõjaväelased (kindralid). Kui vaatame aga 1917. a järgnenud aastaid, siis just J. Poska ja J. Jaakson pidid Eesti riigi sündi mise eel ja ajal seisma hea selle eest, et tõestada nii sees- kui väljaspool tulevase Eesti riigi piire, et eesti mehed on võime lised ise riigi juhtimisega hak kama saama. Jüri Jaakson oli ka Eesti omariikluse esimeste kõige olu lisemate ja keerulisemate ot suste tegemise juures, sest ta oli 1917–1918 Maanõukogu liige
ja Maanõukogu esimene abiesi mees. Jaaksonile pandi 1918. a. Saksa okupatsiooni lõpul üles andeks olla Ajutise Valitsuse peavolinik varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt, mis kahtlematult väga keeruline ja suurt enesekontrolli nõudev ülesanne. Olles olnud vahetult Eesti Vabariigi sünni juures, jääb Jaakson aktiivselt osalema poliitikas Eesti riigi kujunemise aastatel, jagades kogenud riigi mehena oma riigi saatust nii headel kui halvematel aegadel. Raskeid aegu oli Jaak soni poliitilises elus mitmeid ja isegi ta riigivanemaks oleku aasta langeb perioodi, kui Eestis oli vaja palju ümberkorraldusi teha. 1. detsembri 1924.a. mässukatse oli pannud ka ühiskonna tervi kuna mõtlema, kas omariiklus on ikka õigel teel. See tähendas vajadust ning julgust vastu võtta otsuseid, mida riigi rahulikuma arengu ajal poleks olnud vaja teha. Jüri Jaaksoni poliitiline bio graafia on tõeliselt muljetaval dav: 1918–1920 Ajutise Valit suse ja Vabariigi Valitsuse kohtuminister, 1919–1920 Asu tava Kogu liige, 1920–1932 I-IV Riigikogu liige, 1926–1940 Eesti Panga president, 1935– 1938 Riigi Majandusnõukogu liige, 1937. aastal Rahvuskogu liige ja 1938–1940 Riigi nõu kogu liige. Jüri Jaakson vangistati NKVD poolt 14.06.1941 Tal linnas ning küüditati Siberisse Sosva vangilaagrisse, kus 71-
on provintsis rohkem kui ela nikke, kuritarvitati juurdepääsu konsultatsioonidele, ravile saa misele ning rohtude väljakirju tamisele. Sest kes see ikka arsti kabinetis kontrollib allkirja. Hetkel on vaid 2% ontariolastel see kaart, mis kehtib siiski. Miks ei võiks olukord nii edasi olla? Kuid Doug Fordi valitsus esitab pea et drakoonilisi nõud misi, et saaks kas haiglasse või aastasele nö ülevaatusele. Pida gem meeles, et sellist asja nagu tasuta tervishoidu ei ole. Liberaalid sätestasid tervishoiu maksu tulumaksule otsa, sõltu valt sissetuleku suurusest. Ja tulumaksust jubagi suunatakse raha tervishoiule, maks maksu otsa. Kui Tommy Douglas, Saskatchewani sotsialist võitles universaalse tasuta tervishoiu eest – saavutus, mille eest teda hinnati möödunud sajandi täht samaiks kanadalaseks, oli see selleks, et hädaolukorras ini mene ei pankrotistuks. Mitte aga iga väikse nohu, köha, lööbe tõttu arstiaega hõivates. Tänapäeval on interneti tõttu saadaval igasugust informat siooni. Inimesed, kel pole üldse meditsiinilist haridust ega mõis tust, teevad enesele ise diag noosi ja veenduvad, et on tõsine haigus juures. Halvates nii tead matuses arstide aega. Hüpo hondrikute arv paistab aina
kasvavat. On muidugi neid, kes ise end kodus sidrunitee, viinasokkide või sinepiplaastriga ravivad kül metusest või naha irritat sioonidest, kes elavad üle gripi ilma tohtrit tülitamata, mine mata kabinetti pisikuid levita des. Aga mõistus on moodsal ajastul vahel defitsiitkaup. Poliitikutel eriti. On müüt, et Douglase tõttu on olnud tasuta OHIP või ter visekindlustsus kõigile. Kui päe vikupidaja 80ndatel pisikest ehitus-, majaparandusfirmat pi das, siis tuli tal igal kuul OHIPi makse maksta. Miks? Kuna ei olnud sätestatud universaalsus. Varem CBCs tööl olles oli see osa hüvistest. Sae ja haamriga tegutsev tööline oleks aga rumal, kui töötaks kindlustuseta. Nii et pidi maksma. Õnneks muudeti süsteemi, aitas kodakondusest ja elukoha kinnitamisest, OHIP saigi päriselt tasutuks. Ontario konservatiivid nõua vad aga nüüd arusaamatult palju uue kaardiga. Esiteks tuleb seda taotleda isiklikult. Kui posti teel saab riigipassi, siis miks mitte OHIPi kaarti? Ja käib üle mõis tuse, et pärast sabas seismist, ootamist tuleb kolme isikut kin nitavat ametlikku dokumenti või kaarti esitada. Alul Kanada ko dakondsust, passis on pilt ole mas. Siis tõestada, et oled alaline Ontario elanik, seda vaid
Tallinnas, Poska 51 majas elas pikka aega J. Jaakson.
aastane riigimees oli tunnistatud füüsiliseks tööks kõlbmatuks. 4. aprillil 1942.a. Moskvas toi munud erinõupidamise otsusega mõisteti Eesti Vabariigi riigi mees J. Jaakson surma ning 20. aprillil 1942. a. hukati ta Venemaal Sverdlovski vanglas. Tänapäeva ajaloolased on püüd nud mõista meie riigimeeste saatuse tagapõhja ja uurinud ka nende käitumist repressioonide ajal. J. Jaaksoni toimikust leiab ühe haruldase ja kõneka doku mendi, mis „kinnitati koos süüdistuskokkuvõttega nn me mo randum“, kus kirjas, et ,,võimud jõudsid J. Jaaksoni osas täielikule veendumusele, et teda pole võimalik värvata agentuuritööle“. Moskvasse saa detud jälitusmaterjalid võtsid selle kokku väga lühidalt – „EI“, kuid tähendus sellel lühikesel vormelil palju suurem. Nõukogude võim pidi tunnis tama vangis nõrkenud Eesti rii gimehe füüsiliseks tööks kõlb matuks, kuid samas tunnistama,
kas juhiloaga või selleks mõel dud Ontario fotokaardiga. Aga siis on veel kolmandat tarvis. Miks? Eelmisel kahel on ju foto ja aadress olemas. Kuid küll sobivat selleks kolmandaks krediitkaart. Nüüd küsigem. Paljudel neist, kes majanduslikult rabelevad üha kallimaks minevas linnas elamisega, on kõik kolm ole mas? Kõik ei suuda autot pida da või neil pole sohvrilube. Krediitkaarte naljalt igale välja ei anta. Paljud vaesed, kuigi valdav osa võitleb kas vaimse tervisega või mingi sõltlusega, ei saa näidata püsielukoha kinnitust. Ent nad on siiski inimesed, heaoluriigis ei tohiks neile arstiravi keelata. Töökoha kaotamine, ajal kui nö 1%, riigi jõukas koorekiht aina saab rikkamaks, pole nende süü. Douglase ideaalid on pahupidi pööratud, konservatiivide poolt. Ning veel – nagu passigi, tu leb tervishoiukaarti uuendada. Jälle sabas seista. Mitte mak suline nagu pass, roheline OHIP kaart on tasuta, kuid siiski, ajakulu on mängus. Vana puna valge kaart kehtis peaaegu pool sajandit uuendamiseta. Nüüd aga enam ei kõlba. Ka perearsti leidmine on keerukas, vanemad lähevad pajukile või ei võta uusi patsiente. Kui veab, siis leidub mõni noorem arst, kes kindlasti elab kauem kui vanem
et teda ei olnud võimalik painu tada koostööle uute võimudega. Vangla- ja represseerimistoimi kute lugemine pole ka profes sionaalsetele ajaloolastele kerge lektüür ja sageli võib nende toimikute salakeel olla järgne vatele põlvkondadele, kes üles kasvanud juba vabas ühiskon nas, keeruline mõista. Jaaksoni puhul saame vangitoimikute lugemisel veel kord kinnitust, et mees, kes oli juba eakas ning füüsilise kokkuvarisemise piiril, omas tohutut hingejõudu ja suu tis jääda murdmatuks. Jüri Jaaksoni hingejõu saladus Prof. Leo Leesment (19021986), kes samuti viibinud Siberi vangilaagrites (19501956), rääkis, et tema hoidis end vaimse murdumise eest suheldes tarkade ja heade kaas vangidega. Oma vaimu hoidis ta ärksana lugedes vangidest kol leegidele improviseeritud õigus (Järgneb lk. 12)
patsient, ei lähe pajukile enne ta elupäevade loojumist. Saame aru, et poliitikud soovivad raha kokku hoida, en netada kuritegevust, kulude tõusmist. Samas aga rahva esindajad tõstavad enese palka, kärbivad arstide, kes on ju ise seisvad ettevõtjad, sissetulekuid kuludega, mida nad oma taskust peavad katma, pensionita, hüvisteta – see on sel sajandil korduvalt juhtunud. Haridussüs teemis, kus kompenseeritakse jubagi väga hästi, paljude hü viste ning pikkade töövaheaega dega, reageeritakse streikidega. Mõneti õigustatult, kuna kon servatiivid lisavad töökoormust. Kuid õpetajal on palju lihtsam elu kui arstil. Lühemad töö päevad, magusad puhkused, tu gevad ametiühingud ning või malus varakult maksumaksja arvel pensionile minna. Nurisemine uue kaardireegli üle on ehk torm teeklaasis. Kuid nii nagu esitatud vandli luust tornides elavate poliitikute poolt, on taas kinnitus, et ran gete nõudmistega pole iga ko danikuga arvestatud. Mis on vale ja väär riigis, kus õigusta tult aga teadmatuses ollakse uhked teoreetiliselt kõigile kätte saadava tervishoisüsteemi üle. Ontario sunduslik OHIPi kaart kinnitab, et süsteem pole sugugi universaalne. TÕNU NAELAPEA
