12
EESTI ELU reedel, 31. juulil 2020 — Friday, July 31, 2020
Värske Värska – üllatusi täis paik Setomaa südames III osa Kaunis juugendstiilis Reegi maja ehk Värska külastus keskus avati alles selle aasta juunis. Enne Teist maailmasõda kuulus see puitvilla Õrsava järve kõrgel kaldal Eesti Vaba riigi kindralile Nikolai Reegile (1890-1942), kes oli kahe kordne Eesti Vabariigi sõja minister ja Põhjalaagri asutaja. Reeki olevat siin naljatamisi kutsutud kohalikuks Napoleo niks. Temast on järele jäänud hulk sõjateaduslikke kirjatöid. Paar aastat tagasi koondati
Muuseumi Rahvarõivais perenaine Külli.
Seto muuseumis sai tutvuda savi põletusega ja uudistada savipõletusahju.
kõik siinsed muuseumid ühise juhtimise alla – Setomaa muu seumid. Muuseumikülastuseks saab nüüd osta ühispileti. Reegi villa, muuseumide info- ja külastuskeskus tuli uuesti ehita da, selleks sai Setomaa vald toetust Euroopa Liidu Regio naalarengu Fondilt. Siin on toredad näituseruumid, kus väl japanekud sõjaväelaagri ja tol leaegse kohaliku elu-olu kohta. Reegi kabinet annab aimu tööka sõjaväelase oma-aegsest elust. Nikolai Reek oli tegeli kult vene rahvusest ning omal ajal lapsendati Eesti raudteelase perekonda. Ta õppis sõjakoo lides Peterburis ja Prantsusmaal ning lühikest aega ka Tartu Ülikoolis arstiteadust. 1941. aas tal ta arreteeriti punavõi mude poolt, saadeti Solikamski laagrisse ja seal hukati. Reegi majas saame ka rohkem teada Kaitseväe Petseri Põhjalaagri kohta. See rajati Nikolai Reegi eestvõttel Värs kasse 1926. aastal. Kaitseväe suvine väljaõppekeskus ja II di viisi staap oli koht, kus harjuta sid Eesti sõjaväes teenivad ratsaväelased ja suurtükiväela sed. Kuna riigi rahaline toetus jäi napiks, siis ehitasid sõdurid ise kõik laagrihooned– barakid sõduritele, hobusetallid, ohvit seride elumajad, söökla ja isegi 500-kohalise kasiino. Kokku ehitati umbes poolsada hoonet. Tänu sõjaväelaagrile kasvasid ka siinsete inimeste sissetulekud ning ohvitserid koos peredega elavdasid kohalikku seltsielu. Eesti Kultuurfilm tegi 1937. aastal filmi „Päev Värska laag ris“. See annab aimu, kuidas tollane laagrielu käis ning on netis järelvaadatav: https://
Kasarmud ootavad kordategemist.
Kunstnik Jan Tammik oma töömaja-ateljee-galerii ees.
Nr. 30
Eesti – pärast… (Algus lk. 5)
• ,,venelane meil kodusem kui väliseestlane“, • võime olla sillaks, ise profi teerivaks hüppelauaks VeneLääne majandusele, • Putin pole Stalin, pole ta hul lem kui too Trump, kes isegi ei tea, mis on Soome Vabariik, ja pole venelased ju enam kom marid, nendega on alati saanud rääkida, jne, • sõjalist, elusid ja varasid laas tavat kokkupõrget ei taha keegi, eriti mitte Eesti territooriumil • ja üleüldse, ,,kõige halvima ärahoidmiseks““
Nikolai Reegi laua taga istudes võis end ette kujutada väejuhina.
www.efis.ee/et/filmiliigid/film/ id/5682/videoklipid Enamik Põhjalaagri hoone test on praeguseks hävinenud. Sõidame edasi Värska talumuu seumi poole ning tee kõrval ongi kunagised sõdurite kasar mud, kolm hoonet reas. Muin suskaitseamet olla tahtnud need kaitse alla võtta, kuid praegusel omanikul, „Värska Veel“, olevat kasarmutega omad plaanid. Hetkel kõik lihtsalt kõduneb ja kukub vaikselt kokku. Käime ümber majade, piilume sisse akendest. Ühel kasarmul on katus sisse vajunud. Kahju on seda lagunemist vaadata. Värska talumuuseum ootab külalisi avasüli. Jõuame sinna just õigel ajal, vihma eest varju. Talumuuseumis on olemas kõik, mis sada aastat tagasi eluks vajalik oli – elumaja, aidad, suitsusaun, laudad, tall ning ise gi sepikoda ja potivabrik. Aida räästa all valvab Peko – setode koduhaldjas, iidne viljakuseju mal, kes kandis hoolt karja, vilja ja ka pererahva eest. Peko kuju hoiti viljasalves ning see rändas perest peresse. Muuseumi perenaine Külli on töötanud siin juba mituküm mend aastat. Hetkel on tal käsil näputöö – sellest saab seinakau nistus. Külli jutustab muuseumi tegemistest ja soovitab kindlasti minna vaatama lapsepõlve näi tust. ,,Lapsepõlv Setomaal“ sündis mälestustest – muuseum kogus meenutusi lapsepõlve tegemistest Setomaal. Kuna juba lapse-eas on siinkandis olnud tähtis koht töötegemisel, siis saab ka sel suvel muuseu mis teha mitmesuguseid talutöid – niita vikatiga heina, teha rõuku jne. Siin saab ka palju mängida nii vanemaid kui uuemaid mänge ning teha ise mänguasju. Külastajal on muu seumis ringi liikudes võimalus lugeda erinevate inimeste mee nutusi nende lapsepõlvest. Uurime vanu põllutööma sinaid ja toasisustust, käime ära suitsusaunas, sepikojas ja poti vabrikus. Muuseumis on tore
näitus Seto rahvarõivis nukku dest. Siinsed rahvarõivad on värvikirevad ja omanäolised. Seto naisele olid väga olulised tema ehted – rinnal troonis suur hõbesõlg, mille ümber kõlisesid hõberahadega ketid. Naise ehted näitasid omal ajal talu rikkust. Muuseumi kõrval on tore hu bane söögikoht – Tsäimaja. Siin saab maitsta kohalikke rahvustoite. Meie valime kala, suvise külmsüpi ja kohaliku sõira. Kohvi kõrvale maitseb väga hästi imeliselt hõrk ja õhu line kohupiimakook. Muuseu mist lahkudes ostame kaasa pudelikese kasekäsna ehk -päs siku tõmmist, mis pidavat tugevdama immuunsüsteemi ja aitama paljude haiguste vastu. Mine sa tea, varsti lubatakse teist koroona-puhangut... Järgmisel päeval alustame tagasiteed Tallinnasse. Värska keskuses käime veel ära kunsti galeriis. Kunstnik Jan Tammik ise Värskas ei ela, tema kodu on Võrumaal Pääväkese talus, seal, kus kunagi sündis kirjanik Karl Ast-Rumor. Kunstigalerii on vanas majas, mida mees ise jõudumööda remondib. Tam miku maalid on väga realistli kud, palju on natüürmorte ja loodusvaateid. Siia on kavas teha tulevikus ka kohvik. Juba praegu on maja ees toolid ja lauad, kus saab meeldivalt jalgu puhata ning mööduvaid inimesi vaadelda. Kohvi peab praegu veel ostma üle tee asuvast poest. Otsustame sõita tagasi pike mat teed pidi – Värskast Veriorale. Teed on natuke üle kahekümne kilomeetri. Alguses on igav suur maantee, aga peagi tulevad väikesed külavahe-kruu sateed. Tee kõrval on palju mahajäetud maju. „Kuni su küla veel elab...“, meenuvad lau lusõnad. Ei tea, mis oleks see imerohi, mis inimesed maale ta gasi meelitaks? Suvel on siin ju tore, aga siis tuleb pikk ja vih mane sügis, pikad talveööd. Kui sul omal autot pole, siis ei pääse siit kuhugi, sest buss käib
hakkavad nad soovitama, varsti nõudma, et tõstetaks päevakorda jälle prof. Rein Taagepera vana ja rahvarindelaste kuni 1990. aastani hellitatud satelliitvaba riigi mõte (nagu omal ajal DDR, Poola ja Tšehhi N.Liidu küljes)? Et, kallid inimesed, miks mitte sondeerida ja uurida, kas poleks siiski-siiski võimalik jõuda Putini meeskonnaga min gile mõistlikule, mõlemapool selt, aga eriti muidugi meile vastuvõetavale kokkuleppele, föderatsioonile kas või, kus hundid söönud ja lambad elus? Jne…? Kordan, KUI välispoliitiline olukord tõepoolest vastab Riigi kogu väliskomisjoni aseesimehe analüüsile ja kui see lähiajal, nagu ette näha Eesti puhul, ise gi halveneb ning kui Vabariigi juhtkonnad midagi enamat ette ei kavatse võtta, kui jätkata oma igapäevast bürokraatlikku tööd, siis on meil varsti vesi ahjus, kult rukkis. Ja hakkavadki pead tõstma ja välistaskuraha abil podisema ja susisema kõik eelpool nimetatud Vabariigi vastased… Nagu öeldud, koge mused on süngevõitu. Kunagi, varsti 30 a. tagasi, lõime põhiseaduse toeks Vaba riigi Presidendi juurde julge olekunõukogu, tollal Lennart Meri silma alla. Kui see nõu kogu ikka veel ametis, oleks tal aeg kiiremas korras kokku tul la… ,,Caveant consules!“ hüüti usalduslikult sarnases olukorras vanas Roomas. ,,Valvaku, kor raldagu ja lahendagu probleeme meie juhtkonnad“! Selleks me nad ju valisime.
harva. Aga jalgrattaga on siinkandis tore vändata. Liiklust on teedel väga vähe. Veriora vald liideti 2016. aastal teistega kokku, tek kis Räpina vald. Tundub, et ka Veriora parimad päevad on möödas. Asulasse ehitatakse uut teed, aga ka siin on palju tühje ja remonti vajavaid maju. Ostame poest jäätist ja läheme rongile. Vähem kui kolme tunni pärast olemegi tagasi Tallinnas. Peas keerlevad juba mõtted, kuidas ja millal tagasi minna. Värske õhk, ilus loodus, huvita vad kultuuriasutused ja sanatoo riumi mõnusad turgutused... Sügisel on mets kindlasti veelgi kaunim. Ja ka talvel võiks seal olla võrratu. Ah, oleks see Värska vaid lähemal! Tekst ja fotod LEA KREININ
