4
EESTI ELU reedel, 7. augustil 2020 — Friday, August 7, 2020
Nr. 31
Nädala portree
Dr. Peeter Põldre: „Tagasiside arstile või õpetajale võib saabuda aastaid hiljem“ Olete lõpetanud Toronto Ülikooli arstiteaduse alal, samuti haridusteaduskonna ja täiendanud end mitmetes ülikoolides. Olete töötanud nii arstina hematoloogia erialal kui ka õpetajana – koolitades tulevasi arste ja saades 2005.a. meditsiiniprofessori tiitli. Mis on olnud kõige rohkem rõõmu ja rahuldust pakkuvamad momendid Teie huvitava karjääri jooksul? Lõpetasin arstiteaduskonna 1978. aastal ja 20 aastat hiljem teenisin doktorikraadi haridus teaduskonnas Torontos. Ladina keeles docere tähendab õpeta
Dr. Peeter Põldre College of Physicians and Surgeons of Ontario (CPSO) presidendina.
Eesti Korporatsioonide 100.a. juubelil.
Liidu
ma. Arst põhimõtteliselt õpetab patsiente. Läbi raske haiguse, näiteks nagu verevähk, on arsti kõige tähtsam ülesanne toetada ja seletada rahulikult ja ausalt. Professor õpetab noori arste. See on raske elukutse ja nõuab ka, et õpetaja toetab ja seletab hästi. Tagasiside arstile või õpetajale tihti ei ole otsene, vaid juhtub aastaid hiljem, kui endine õpilane on ise kõrgel tasemel ja tunnistab, et sinu õpetus oli temale väga tähtis. Olin väga õnnelik, kui mind nimetati 2004. aastal Toronto meditsiiniosakonna Teacher of the Year. Ja lõpuks, 2018. aastal dekaan määras minule tunnus tuse – emeriitprofessor. Oma pikaajalise karjääri kõrvalt tegevarstina olete tegelenud ka administratiivse tööga ja töötanud paljudel juhtivatel kohtadel – Sunny brooki haiglas ja mujal. Teie 2019. aasta positsioon oli College of Physicians and Surgeons of Ontario (CPSO) president. Millised on selle suure rolliga kaasnevad iga päevased ülesanded? Sunnybrooki haiglas olin esimene hariduse asepresident (Vice President Education) 1994-2010 ja ka Toronto üli kooli esimene Academy Director (1994-2004). Alates 2004 olin Vice President Medical Pro fessional Practice kuni 2011. Läksin haigla juhtivatest rolli dest erru, kuni mind valiti Toronto arstide poolt CPSO nõukogu liikmeks. CPSO asu tati aastal 1866! Ta reguleerib kõiki Ontario 41,000 tegevarsti. Presidendi amet kestab ühe aasta. Ta on nõukogu esimees ja korraldab 18 koosolekut aastas. President toetab Registrar’i rolli. Minu aastal koostasime uue strateegilise plaani, mis kestab kuni 2025. Uuendasime kõik juhtnöörid ja tegutsemis viisid (policies), millest kõige tähtsam oli seotud tervishoiu jätkuvusega (continuity of care). Sellel teemal pidasin mitmed loengud. Presidendina oli mul suur au Londonis, Sudburys ja
Turistina Ateenas.
Torontos ametlikult tervitada arstiteaduskonna lõpetajaid uute arstidena. Presidendi allkiri on ka ametlikult selle aasta uute arstide loadiplomil. Lisaks oma professionaal sele tööle olete alati olnud väga tegev ka Kanada eesti ühiskonnas: Eesti Sihtkapitali Kanadas ja Peetri kiriku juures ning korporatsioonis Vironia, kui nimetada vaid mõnda. Kuidas olete seda kõike jõudnud? Õhtuti ja nädalavahetustel leiab ikka aega. Kolme koosole kuga igas kuus saab hakkama. Need tegevused on seotud ühise eesmärgiga, nimelt eestluse kasv Kanadas. Pean ka kiitma neid kolleege, kellega olen üle aastate suhelnud. Sellest tege vusest on ka tulnud mitmed huvitavad fotoüritused. Eesti Elu vabatahtliku fotoreporterina jõuate külas tada paljusid üritusi, samuti teete imekauneid looduspilte ja olete osalenud fotonäitustel. Kuidas sai alguse Teie huvi fotograafia vastu? Isal oli Rootsist ostetud foto kas, mida kasutasin, kui olin noor poiss. Sellest ajast on minu huvi fotograafia vastu kiiresti kasvanud. Kui lapsed sündisid ja kui hakkasime rei sima, oli fotokas alati kaasas. Aastal 2005 ostsin esimese digifotoka. Trükitud piltide kulud kadusid ja sain palju eksperi menteerida. Kui Kai Kiilaspea usaldas minule Eesti Elu mee diapassi, andis see minule jul gust ja olen proovinud korrali kult säilitada meie ühiskonna tegevust. Olen olnud neljal laulu- ja tantsupeol ametlik fotograaf. Samuti võtsin osa president Ilvese visiidist 2013 Ottawas ja Torontos ja olin Eesti meeskonna fotograaf 2017.a. Invictus võistlusel, kui need toimusid Torontos. Aga eriti rõõmu pakuvad minule kohalikud tegevused lastega, laulukooridega ja rahvatantsuga. Pandeemia ajal hakkasin mak ro-objektiiviga lilledest pilte tegema ja loodan, et need foto galeriid toovad ka rõõmu. Teie pere on väga eesti meelne, kuigi abikaasa ei ole eestlane. Kuidas olete saanud oma peres eestluse vastu nii suurt huvi tekitada ja üleval hoida? Kui lapsed olid noored, oli vanaema Herta suureks toeks nendele eestlaste lasteaiaks ja pühapäevakooliks. Minu abi kaasa Kathy sai varakult aru, et eestlastega oli tore suhelda. Eriti vaimustav tema jaoks oli Jõekäärul olla meditsiiniõena, kui tütred Kristina ja Anneliis võtsid osa 1997. aastal esime sest immersiooninädalast. Jõe kääru on olnud eriti tähtis ka laste sõprustele eestlastega. Kui nad astusid ülikooli, on korp! Amicitia laiendanud nende eestluse tegevust. Oleme kõik Eesti kodakondsusega.
Fotograafina Jõekääru 60.a. juubelil.
Koos perega CPSO presidendi õhtusöögil 2019.a.
Kas Teil on ka Eesti kollee gidega professionaalseid side meid? Viimasel ajal mitte, aga 1990 kuni 1994 tegin mitu kor da Tartu Ülikooli kolleegidega koostööd. Olin Toronto arstitea duskonna dekaaniga koos pro fessor Ülo Ambusega koostöö külaskäikudel ja pidasin mitu loengut hematoloogia ja arstide eksamite protsessi teemadel. Eestis on tänapäeval hemato loogia väga kõrgel tasemel. Suur aitäh huvitava intervjuu eest, dr. Põldre. Lõpe tuseks küsiksin, millised
on Teie lähema aja plaanid ja kui pandeemia saab üle, kas plaanite taas mõnd huvi tavat reisi? Lennupilet ja hotell on juba broneeritud Eestisse, siis LõunaKaroliinasse golfi mängima ja siis Namibiasse safarile. Aga kõik oleneb pandeemia olukor rast ja riigi seadustest. Eks loota saab.
Jääkarud võivad aastaks 2100 välja surra
maail ma äärealal – kui jää kaob, pole neil enam kuhugi minna.
Kliimamuutuste tulemusena võivad jääkarud sajandi lõpuks välja surra, vahendas CTV hommikuprogramm sel nädalal. Rahvusvaheline looduskait seliit (IUCN) on kuulutanud jääkaru väljasuremisohus liikide hulka ja liigi kadumise peamise põhjusena on välja toodud kliimamuutusest tulenevaid mõ jusid. Toronto Ülikooli teadlane Peter Molnar on esile toonud, et jääkarud elavad niigi juba
Küsis: KAIRE TENSUDA Fotod Peeter Põldre erakogust
(Vaadake ka Peeter Põldre uut putukafotode-galeriid Eesti Elu veebilehel; www.eestielu.ca)
Teadlaste sõnul on osa jääka rupopulatsioone juba väljasure mise äärel, sest Arktika jää su lab. Jääkaru kui lihasööja vajab jääd hülgepüügiks. Jääkarudele elutähtis merejää on ookeanipinnal hulpiv jää tu nud merevesi, mis tekib ja sulab vastavalt polaaraastaaegadele. Osa jääst jääb aga läbi aasta alles ning pakub jääkarudele, hüljestele ja morskadele elupai ka. See pidevalt alles jääv osa jääst on alates 1970. aastate lõpust iga kümnendiga 13 prot senti kahanenud. (CTV/ERR/EE)
