Nr. 34
EESTI ELU reedel, 27. augustil 2021 — Friday, August 27, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused
EV President Kersti Kaljulaidi kõne iseseisvuse taastamise 30. aastapäeval presidendi roosiaias (lüh.)
märksa paremal stardiposit sioonil kui eelmine põlvkond poliitikuid 20. augustil kell 23.03, kui õnn pöördus ja Eestile anti võimalus teha need otsused, mis on meist teinud tugeva, sõltumatute institutsioo nidega ja jõuka riigi? Kas me suudame mõista, et täna oleme meie üks neid riike, kel on palju kaitsta ja hoida ja kes võib endale lühikeses aja raamis lubada mugavaid otsu seid? Olgu meil mõistust ära tabada, et see oht meid ähvar dab ja sellest ohust mööda minna! /…/ Me saame hakkama, kui oleme ausad ja julged. Aus ja julge olemine on risk, aga jul guseta ei saa. Vähemalt mitte geopoliitiliselt seismilistel ala del toimetades, nagu Balti riigid seda teevad. Ja muidugi on täna suurte ja pikaajaliselt oluliste teemade kõrval vaja igal hommikul tähelepanu pöörata viiruskrii sile, mis saab mööduda ainult siis, kui me võidurelvastumise tema vastu võidame ja võidame nii kodus kui võõrsil. Ja olgugi täna pidupäev, see raske mure saadab meid ka täna. Mida peaksime tegema veel, et me kõik, meie Eesti inimesed võtaks ühiselt kohustuse kaitsta ligimest, isegi kui olete veen dunud, et puhtalt isiklikust huvist lähtudes eelistaksite te riskida haiguse läbipõdemisega? Mida peaksime tegema teisiti? Kindlasti saame midagi teha teisiti, paremini, planeerida, juhtida, korraldada. Ka veenda, mõjutada, üles kutsuda. Aga mida ükski riik täna teha ei saa, on pakkuda vaktsiine, mis kait seks 100% ka kerge kroonvii rushaiguse eest, oleksid olnud pikka aega kasutuses ja toime mehhanismilt kõigile arusaada vad. Mida me teha ei saa, on kaotada maailmast vandenõu teooriaid ja piirata valeinfo levi kut ilma, et kaoksid ka paljud meie vabadused. /…/ Head Eesti inimesed!
Eestil on 30 aasta jooksul läinud hästi. See pole iseene sestmõistetav. See on poliitiliste otsuste tulemus. Eesti ei ole siia lihtsalt jõudnud, Eesti riik on juhitud siia, tänasesse päeva. Täna peame me samamoodi tegema julgeid otsuseid, mitte raiskama aega eilsest kinni hoidmisele.
Paadi pea tungib läbi rohekas lilla pilliroo. Olen kodus. Ei iial siin elanud. Kuidas on see paik saanud minu omaks? Olen pa gulase tütar, ustava Pärnumaa tütre-tüdruk, laps, kes kasvas oma ema südamevaluga. Igat sen seda rahustavat ohet, mere äärse pilliroo sulgede sahinat, meeles peetud helisid. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, olen ikka aukartuses kõige ees, mis Eesti on saavuta nud ja tema lõpmatust potent siaalist. Viimase kolmekümne aasta jooksul pärast iseseisvuse taastamist on mind isiklikult väga mõjutanud külaskäigud, sugulaste ja teiste kodueestlas tega kohtumine ja eriti muusika, mis on avanud uksed eesti luulele, ajaloole, sügavatele metsadele, saartele, küladele ja linnadele. Kas olen Eestimaal või oma mõtetes, saabun pidevalt esi vanemate koju, kus on ilu ja lootus.
20.08.2021 23.03, 20. august 1991, kell 23.03. Esimese hooga ei meenugi, et see juhtus nii hilja. Vähem kui tund enne seda, kui kell löönuks sü daööd ja tõld muutunuks kõrvitsaks. Muinasjutt. Veel mõned aastad enne seda hetke olekski see kõlanud nagu muinasjutt. Eestlased saavad iseseisvaks ja elavad õnnelikult igavesest ajast igavesti. Veel mõned aastad varem oli märksa tugevam pigem see tunne, et kell läheneb vääramatult kesk ööle – ja me ei saa sinna midagi parata. Aeg, mil Eestile veel sellest kasu tõuseks, et temast uuesti vaba riik saab, voolas kiiresti läbi liivakella. Eesti keele oska jate osakaal langes. Samal ajal kasvasid üles põlvkonnad, mille enamik oli olukorraga koha nenud, leidnud endale toimiva elukorralduse ja elas igapäevase kurbuseta. Toimiv elukorraldus tähendas suuremaid või väiksemaid kompromisse, mida oldi valmis tegema – paljud ametid eeldasid partei liikmestaatust. Avalikke sõnavõtte eeldavad tööpostid aga lausa punase maailmavaate demonstreerimist, vähemalt sõ nades. Kes ei olnud selleks valmis, pages vabatahtlikult ühiskonna äärealadele. Aga sealtki võidi liiga valjult unista jaid leida, pagendada teadusest katlakütmise manu või vaba Eesti mälestuse ettevaatamatult julgema väljendamise korral ka laagritesse. Brežnevi pealtnäha sumbu nud, suunata ja abitult stagnee runud ühiskonnas toimusid nõukogude ühiskonna ja homo soveticuse sihikindla loomise protsessid järjekindlalt edasi. Teisitimõtlejaid represseeriti. Rahvaste sulatusahjus pöörlesid sajad tuhanded. Paljud omal tahtel, meelitatuna kodust kaugele hüvedega. Hüvedega,
mida sealsetele, kelle kodu maale nad läksid, jagati samal ajal hoopis vähem lahkelt. Seda kella, mis lähenes vääramatu kindlusega keskööle, kuulsid siiski paljud. Juubeli laua jutud olnust, Siberist, välis eesti kogukondadest, kes lehvitasid sinimustvalgeid ja nõudsid Balti riikide okupeeri mise järjepidevat mittetunnusta mist, siiski liikusid. Kui paljudes kodudes, ei tea me ju täpselt keegi, aga piisavalt paljudes. See kell, mis lähenes kesk ööle, pani tegutsema need, kes kirjutasid kirja, mis ei põlenud ära, nagu nii ilusasti on 40 kirja nimetanud Andres Tarand. Tagasihoidlikult vaid nõudes eesti keele kestmist tagavaid samme süsteemis sees – seda, mis tundus realistlik ja tehtav. Seesama kell, mis lähenes keskööle, pani tegutsema Mart Nikluse ja meie hulgast tänavu lahkunud Enn Tarto, kes koos mõnede lätlaste ja leedukatega kirjutasid valmis sama hävimatu dokumendi – Balti apelli. /…/ 40 kirja kontseptsioon ja aetav asi tundus toona peaaegu saavutatav – nõuda, et liidu vabariikides austataks rohkem kohalikku keelt ja kultuuri. Küllap neile, kes läbi käinud Siberist ja Stalini aja üldisest põrgust, oli Balti apell ja 40 kiri küll märk, et vabalt mõtlevaid ja Eesti pärast muretsevaid ini mesi veel on. Aga siis veel ei tundunud need mitte tingimata kilomeetritähised teel uuele vabadusele. /…/ Õnneks pakkus ajalugu meile lõpuks ka seda ilusamat mui nasjuttu. Seda, kus õnn pöördub enne, kui kell jookseb liivast tühjaks. Õnn pöördub enne, kui aeg otsa saab ja elatakse edasi igavesti õnnelikult. Õnneks saa bus see hetk ajal, mil veel oli uskujaid, võimalusest kinni haarajaid ja mil rahvas veel
mäletas. Pöördelistel aegadel vajasime me neid kõiki – ko hanenuid ja leppinuid, aktiivselt vastu seisnuid ja vaikseid mäle tajaid, kes ka oma lastele ja lastelastele seda mäletamist edasi andsid. Neil kõigil oli pöördelistel aastatel oma roll kanda, nad kõik tegid midagi, mis tähen das, et 20. augustil kell 23.03 – vähem kui tund enne keskööd, enne kui liiv kellast lõppes, enne kui eestlased lõplikult läinuks mitmete teiste soome ugri rahvaste teed ja hääbunuks – tuli iseseisvus. Tuli vaieldes, tuli väiksemas üksmeeles kui rahvas mõist nuks, aga ta tuli. 30 aastat hil jem olen tänulik kõigile, kes said, tahtsid ja julgesid erineva tel hetkedel ette astuda, haarata lootuse ja seda edasi viia. /…/ Need ajaloo õppetunnid on kosutav mõtlemine ka praeguses ajas. Maailm, küll tervikuna ja keskmiselt rikkam ning turva lisem kui iialgi varem, tundub asuvat korraga mitmetel ajaloo murdejoontel. Eesti, samuti ter vikuna rikkam ning turvalisem kui iialgi varem, asub klassika liste ajaloo murdejoonte – hea ja kurja, vaba ja totalitaarse – vahetus läheduses. Lisanduvad uued murdejooned, mille asu koht ei ole enam geograafiliselt määratav – näiteks toimetulek ja kohanemine uute tehno loogiatega, mis on muuhulgas tundmatuseni muutnud ühiskon nas toimivaid arupidamise ja mõtete jagamise mehhanisme. Me õpime seda uut maailma. Nii nagu õppisid 30 aastat ta gasi uut maailma Eesti iseseis vuse taastajad ja kindlustajad. /…/ Mis on meie töö selles maail mas, kus kadunud pole ükski vana murdejoon, millest me ennast õigele poolele män gisime 90ndatel? Mis on meie põlvkonna kohus, kui seisame
Aukartus Eesti ees
misest Teise maailmasõja ajal Nõukogude okupatsiooni tõttu ja minu enda pere kodumaa kaotus ning põgenikeaastad olid mulle teada juba noorusest saa dik. Samuti oli teada selle maa kultuuri ilu ja ainulaadsus. 1991. aasta sündmused Eestis olid kõrgel teadlikkusel mitte ainult väliseestlaste seas, vaid ka Ameerika uudiste va hendustel. Isegi eelnenud aasta tel saime aru, et vabaduse poole pöörduvad tuuled olid Eestis tõusmas. Juba Eestimaa Laul 1988. aastal, kus kõlasid isa maalised laulud ja poliitiline vastupanu aktiviseerus, oli üli malt inspireeriv. Kui 1989. aas tal toimus Balti tee kett, teatati sellest sündmusest koos fotoga New York Times’i esimeses osas – milline muutus oli selle ga, kui noorena kohtasin aina ameeriklasi, kellele oli Eesti teadmata! August 1991 – Nõukogude Vene riigipööre Gorbatšovi
vastu tundus sürreaalne. Nüüd kõnniks me eetris. Ma mäletan pöörasid isegi tele-uudised selgelt ka seda, kui Island oli tähelepanu sinna, kuna maailm esimene riik, mis tunnustas oli šokis. Meie, siinsed eest Eesti taasiseseisvumist. See oli lased, teadsime, et Eestis oli jällegi selline ime, mis tuleb samaaegselt suur vastupanu pärast eluaegset pettumust siin nõukogude võimu jätkumisele, sest maailmast, kus lihtsalt ei teadsime et vene tankid olid teatud ilusast, erakordsest Tallinnas, et Tallinna teletorn Eestist. Islandi tunnustus oli oli ohus ja et eestlased seda esimene välismaailma võit, kaitsesid, kuid me ei teadnud mida nii nautisime. kõik detaile. 1991. aasta suvel, kui mu Kui Eesti kuulutas selle tütar oli vaid kaheaastane, ei kaose keskel välja oma taasise osanud ma ette kujutada, et seisvuse, valdasid meid siin mõne aasta pärast reisin koos rõõmu, hirmu, lootuse ja suure temaga vabasse Eestisse, kus ta uhkuse tunded. Unistus, mida imetleb: ,,Ema, isegi postimees olime vaevalt julgenud mõelda, räägib eesti keeles!“ Ma teadsin oli täide läinud. Kuid nüüd muidugi, et taastumiseks ja saime rohkem korrapäraselt kasvamiseks on ees pikk tee, uudiseid Ameerika meediast kuid siiski olin oma esivane eksiil-lehtede kõrval. Ehk kõige mate kodumaa ees aukartuses. põnevam oli tavaliste eesti- Need read pärinevad minu põhja-ameeriklaste pidev tele luuletusest (originaal on mu fonikõnede võrgustik, kus teated luulekogus inglise keeles) Ran jõudsid ka Eestist. naniidud (Pärnumaal) – Ranna See 20. augusti kuulutus niidud helgivad kuldselt, lahu tundus nagu haruldus, nagu tavad sinise vee sinisest taevast.
Väike mälupilt seoses Eesti Vabariigi taastamisega Kaja Parming Weeks, Silver Spring, Maryland Meie jaoks algas aasta 1991 tavalise noore perena. Koos abikaasa ja pisitütrega olime äsja kolinud Marylandi, kus mu abikaasa asus tööle ülikooli professorina. Juuniks olime just uude koju kolinud ja vaikselt tutvumas Washing toni äärelinna eluga. Olen Ameerikas sündinud, aga sellest hoolimata üles kasvanud perekonnas, kus esi plaanil oli pühendumine eesti keelele ja kultuuriväärtustele. Olin isiklikult olnud seotud eelkõige eesti gaididega ja muusikaliste tegevusega. Tra göödia Eesti vabaduse kaota
/…/ Ja need targad ja julged ot sused tulevad meieni alati läbi suurte vaidluste. Nii peabki ole ma. Me saame sellega hakkama, kui ka vaieldes keskendume asja tuumale, sisule. Me suu dame rohkem inimesi arutelusse haarata, kui me hoidume poliiti lisest koolikiusust. Idealistlik taas, ma tean. Aga idealismita head, hoolivat, tulevikku vaata vat ja kõigi jaoks ühtmoodi kallist riiki paraku ei ehita. Nii, nagu 20. augusti otsuse eel, läbirääkimiste käigus, sõnastas Jaak Jõerüüt: „Ajaloo spiraalid liiguvad pidevalt ja va hetevahel õnnestub meil sattuda taas sellesse kohta, kus me asu sime. Üks esimesi selles saalis vastuvõetud otsu seid oli otsus koostööst Eesti Kongressiga. Vahepeal on Eesti sise- ja välis poliitilises elus toimunud palju sündmusi. Tänases otsusepro jektis on minu arvates ajaloo spiraaliring pöördunud tagasi väga õigesse kohta. Tänase ot suse loomise valu väljendab taas üksmeele sündi Eesti ühis konnas. See on tegelikult ainuke ja põhiline komponent, mille alusel on võimalik riiki taasta da.“ 30 aastat oleme kriitiliste valikute hetkedel seda alati suutnud – uskuda seda ainukest ja põhilist, kus ajaloo õigel poolel püsimine sõltub üksmeele sünnist ühiskonnas. Andku see meile julgust! Hoiame seda, mille oleme saavutanud ja ehitame edasi! Hoiame oma Eestit!
(Lüh. www.president.ee)
